Eesti Pimedate Liidu infoleht SÜGIS 2017

SÜGIS 2017

SISUKORD

Meenutusi suvekoolist 4

Eesti Pimedate Liidu tunnustuse „Aasta tegu 2017“ laureaadid 6

Muusikafestival „Balti Laine“ 2017 7

Mis on nutiseade ja kuidas me selle teile selgeks teemeJakob Rosin 9

Euroopa Pimedate Liidu euroasjade komisjoni koosolekMonica Lõvi 11

Arno Kannike 12

Jursul suvel 2017Vello Vart 14

Abivahendid võimaldavad kvaliteetset tööeluKristel Ainsalu 15

Tööealistele nägemispuudega inimestele on avanemas uus võimalus saada nõustamistPriit Kasepalu 18

Kes on kogemusnõustaja?Doris Peucker 21

Tööotsinguist pimeda inimese silmade läbi 23

Kas elame kastiühiskonnas?Priit Kasepalu 26

Ugala teatri juht Kristiina Alliksaar: kirjeldustõlkega etendusi tuleb regulaarselt teha 29

Eduard Vilde – kirjanik, kes mõtles kirjutades nägemiseleKairi Tilga 30

Välja sööma minnes märkab pime inimene esmalt helisid ja lõhnuMirja Räpp 33

VALGUSE KAJA 3

Toimetuse kolleegium:Jakob Rosin, Mirja Räpp, Kaili Mikk, Doris Peucker, Kerli Tennosaar.Toimetanud: Kerli Tennosaar, EPLEsikaane pilt: PixabayVäljaandja:MTÜ Eesti Pimedate LiitRaua 1, 10124 TallinnKontakt: Kerli Tennosaarkerli@pimedateliit.eeTel 5380 8576

Meid ootab ees tegevusrohke sügis

Kosutav puhkus on selleks korraks selja taha jäänud. Loodetavasti said kõik suvel päikest nautida ning ees ootavaks pimedaks ja külmaks ajaks akusid laadida.

Eesti Pimedate Liidul on sel sügisel käed-jalad tööd täis. Ja nüüd pange tähele! Sel sügisel korraldame Tallinnas, Tartus ja Pärnus kümme Apple’i nutiseadmete koolitust. 60 nägemispuudega inimesel on võimalus osaleda ühepäevasel koolitusel, millel koolitaja Jakob Rosin tutvustab seda, kuidas nutiseadet kasutada ja mil moel see nägemispuudega inimese elu lihtsustab. Jälgige infot ja ärge kõhelge! Lugege kindlasti ka Jakobi artiklit, et juba enne koolitusele tulekut eelinfot saada.

15.–17. septembrini võõrustasime Euroopa Pimedate Liidu euroasjade komisjoni liikmeid. Nimelt toimus seekordne komisjoni koosolek Tallinnas Oru hotellis. Nii saime tutvustada Euroopa kolleegidele enda tegemisi ja saime otseallikast infot Euroopa tasandi tähtsaimatest teemaarengutest. Seejärel väisasime 22.–24. septembrini oma suurepäraste muusikakollektiividega seekord Lätis Riias toimuvat Baltimaade nägemispuudega inimeste muusikafestivali „Balti laine“. Oktoobri alguses leidis aset juba traditsiooniks saanud matkapäev. Eesti Pimedate Liit tähistab rahvusvahelist valge kepi päeva esmaspäeval, 16. oktoobril Õpetajate Majas toimuva tänugalaga. Seal anname pidulikult üle meene tunnustuse „Aasta tegu 2017“ saajatele. Samuti on aasta lõpu poole kavas liikmesühingute eestvedajatele koolitus. Aga kõigest sellest jagame jooksvalt infot.

Seniks hoidke oma tervist ja mõnel eelnimetatud üritusel kohtume kindlasti!

Ago Kivilo, EPLi juhatuse esimees

VALGUSE KAJA 4

Eda Sarve juhendatud töötoas valmisid nobedate näppude all kaunid vitspunutised.

Arvu Sarve terviseloengutes sai nii mõnegi tarkusetera kõrva taha panna.

Priit Kasepalu koostatud küsimustega viktoriinis jagus peamurdmist.

Meenutusi suvekoolist

VALGUSE KAJA 5

Aarne Vaik tutvustas väga põnevalt Käsmu meremuuseumit.

Jakob Rosina valitud muusika saatel venis tantsuõhtu öötundideni välja.

VALGUSE KAJA 6

Eesti Pimedate Liidu tunnustuse „Aasta tegu 2017“ laureaadid• Eesti Kirjastuste Liit kirjandusfoorumi

„Kui lugeda on raske…“ korraldamise eest 6. aprillil 2017 Eesti Rahvusraamatukogu suures konverentsisaalis. Tallinna raamatumessi raames toimunud kirjandusfoorumil tutvustati nägemispuudega inimeste lugemisvõimalusi, Marrakechi lepinguga kaasnevat, Eesti ja Soome nägemispuudega inimeste raamatukoguteenindust ning nägemisprobleemidega tuntud Eesti kirjanike elu.

• MTÜ Tantsupeomuuseumi asutajaliige, tantsupedagoog Angela Arraste projekti „Mina näen – teeme võimatu võimalikuks!“ läbiviimise eest. 30. juunil 2017 anti Tallinnas Kalevi keskstaadionil selle projekti tulemusena pimedatele ja vaegnägemisega inimestele kirjeldustõlke ning reljeefjooniste abil ülevaade XII noorte tantsupeo peaproovist.

• Fotograaf Annika Haas ning skulptorid Elo Liiv ja Jekaterina Kultajeva näituse „Nägemise õpetus“ korraldamise eest. 28. juulist 3. septembrini 2017 Tallinna Kunstihoone galeriis avatud olnud foto-, skulptuuri- ja installatsiooninäitus juhtis läbi pimesuse tähelepanu sotsiaalsele pimesusele. Modellid olid 17 pimedat inimest.

• Organisatsioon Association Femmes d’Europe ja selle esindaja

Riin Saluveer, kes aitas koostada ingliskeelse projekti. Selle tulemusel sai Põhja-Eesti Pimedate Ühing raha käsitööklassi möbleerimiseks.

• Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu lauluansambli juhendaja Marlene Leopard, kes on ansamblit juhendanud aastast 2013. Ta on leidnud ansamblile rohkesti esinemisvõimalusi, korraldanud laululaagreid ja kohtumisi teiste ansamblitega.

• Epp Krosmann, kes on aidanud Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu juhatust vabatahtlikuna asjaajamisel Tartu, Era 2 hoonele evakuatsioonitrepi ehitusel ja dokumentide vormistamisel Tartu linnavalitsuses ja ehitusregistris.

• Pärnu restoran Piparmünt (Papli 13), kus korraldati n-ö pimekohviku päev.

• Haapsalu sotsiaalmaja direktor Serli Küünarpuu, kes panustab oma aega ja energiat põhitöö kõrvalt ka nägemispuudega inimestele mõeldud tegevustesse.

• Kuressaare Vanalinna Kooli muusikaõpetaja Malle Veske, kes on oma õpilastega viimastel aastatel käinud Saaremaa Pimedate Ühingu valge kepi päeva üritusel esinemas.

VALGUSE KAJA 7

Muusikafestival „Balti laine“ 2017

Jakob Rosin pälvis julge ja isikupärase esituse eest festivalil teise koha.

Sel aastal toimus Baltimaade nägemispuudega inimeste muusikafestival „Balti Laine“ 23. septembri õhtul Läti pealinnas Riias. Eestist osales festivalil kolm kollektiivi: Saaremaa Pimedate Ühingust ansambel Viis, Tartust laulja Jelena Kudrjašova ja kitarrist Einar

Kõiv ning Tallinnast Jakob Rosin klaveril. Seekord oli festivali teema filmimuusika. Esikoha võitis Läti kollektiiv Sound, teise koha pälvis Jakob Rosin ja kolmanda koha sai samuti Lätit esindanud Natalja Muravjova.

VALGUSE KAJA 8

Saaremaa ansambel Viis (pildil koosseisus Avo Levisto, Marju Saar, Taivo Parbus ja Rimma Liigsoo) on tegutsenud juba 18 aastat. Festivalil paistis ansambel silma väga professionaalse esitusega.

Jelena Kudrjašova ja Einar Kõivu esitatud „Tagametsa tango“ filmist „Siin me oleme“ võttis publik väga soojalt vastu. Nad on koos musitseerinud aastast 2011. Jelenal oli see juba 10. kord festivalil „Balti laine“ esineda.

VALGUSE KAJA 9

Mis on nutiseade ja kuidas me selle teile selgeks teemeJakob Rosin

Sel sügisel korraldab Eesti Pimedate Liit 10 nutiseadmete koolitust. Need toimuvad Tallinnas, Tartus, Kuressaares ja Pärnus. Selgitan, mis loom see nutiseade on ja miks me koolitusel just Apple’i seadmeid kasutama õpime.

Ilmselt on kõigile lugejatele teada, et nuppudega telefone meie poeriiulitelt enam naljalt ei leia. Need on asendunud igat mõõtu õhukeste klaastahvlitega, mille sees kogu maagia aset leiab. Nutitelefoni võib võrrelda arvutiga.

VALGUSE KAJA 10

Selles on samuti programmid, funktsioonid ja muud kasutusvõimalused. Nutitelefonis saab teha kõike: helistada, saata sõnumeid, lugeda e-kirju, teha fotosid ja videoid, lugeda uudiseid, mängida mänge, vaadata televiisorit, spetsiaalse rakenduse abil taksot tellida jne. Lisaks kõigele eelnimetatule on seadmest suur kasu just nägemispuudega inimestele. Telefon oskab anda teada, kas toas parasjagu tuli põleb, ning anda teada koha, kus kandis hetkel viibid, et leiaksid õige tee sihtpunkti. Telefon suudab isegi paberile trükitud teksti lugeda ja telefoni kaamerasilma ette jäävat pilti kirjeldada. Tõsi, see viimane uusim arendus pole paraku veel kuigi täiuslik. Just Apple’i nutiseadmete algtasemel kasutamist ma teile koolitusel õpetangi.

Apple oli üks esimesi nutiseadmete tootjaid, kes tuli 2007. aastal turule oma esimese iPhone’iga. See tegi mobiilsete seadmete turul revolutsiooni. Esimene iPhone ei olnud veel ligipääsetav. Sel telefonil oli puutetundlik ekraan ja ainult neli nuppu. Paar aastat hiljem turule tulnud telefonis iPhone 3GS oli juba ekraanilugeja nimega VoiceOver. See funktsioon muutis puutetundliku ekraani kasutamise ka nägemispuudega inimestele ligipääsetavaks. See pakkus kõnesüntesaatori abil häälega tagasisidet sellele, mis kasutaja sõrme all ekraanil parajasti on ja mis tekst ekraanile on kuvatud.

Praegu, 10 aastat hiljem, on Apple endiselt mobiilsete nutiseadmete ligipääsetavuse esirinnas. Võib isegi väita, et see on üks populaarsemaid nutiseadmeid kogu maailma nägemispuudega inimeste seas. Apple’i kõrval seisab ka Google oma operatsioonisüsteemiga Android. See pakub oma kasutajatele sarnast ligipääsetavuse võimalust telefonis oleva ekraanilugeja näol. Üks Apple’i ja Google’i

operatsioonisüsteemide erinevustest ongi see, et Apple’i operatsioonisüsteemi saab kasutada vaid Apple’i seadmega, samas kui Google’i operatsioonisüsteemi Android võib leida Samsungi, Sony, LG, Huawei, Xiaomi ja teiste tootjate seadmetest.

Google nimetas oma operatsioonisüsteemi, mida kasutavad paljud nutiseadmete tootjad üle maailma, Androidiks. Apple nimetas oma operatsioonisüsteemi iOSiks. Ehkki mõlema ligipääsetavus on juba enam-vähem võrdne, on nende kasutamises tänini piisavalt erinevusi, et neid eraldi käsitleda.

Koolitusel tutvustan lähemalt iPhone’i füüsilist välimust, puutetundliku ekraani olemust ja seejärel juba põhjalikumalt telefoni funktsioone. Koolitusele tulles ei pea teil endal iPhone’i olema. Anname need telefonid koolitusel kohapeal tutvumiseks. Samuti pole koolitusel osalemise takistuseks see, kui te pole kunagi varem nutitelefoniga kokku puutunud. Koolitus on osalejale tasuta. Ärge kõhelge, rumalamaks ei jää keegi. Küll aga võib juhtuda, et saate koos kogenud koolitaja abiga nutitelefoni hirmust üle ja saate ülikasuliku kogemuse võrra rikkamaks. Koolituse järel on juba märksa julgem tunne telefonipoodi sisse astuda. Registreeruge koolitusele ja pidage meeles, et rumalaid küsimusi pole olemas!

VALGUSE KAJA 11

Euroopa Pimedate Liidu euroasjade komisjoni aastakoosolek toimus 16. septembril Eestis

Eesti Pimedate Liidul oli hea meel vastu võtta külalisi Euroopast. 16. septembril toimus Tallinnas Euroopa Pimedate Liidu (EBU) euroasjade komisjoni aastakoosolek. Selle komisjoni eesmärk on jälgida Euroopa Liidu tasandil käsitletavaid regulatsioone ja seadusi ning seista selle eest, et neis oleks arvestatud nägemispuudega inimeste õigusi ja huve.

Koosolekul olid esindatud 22 riigi nägemispuudega inimeste katusorganisatsioonid, 20 neist olid Euroopa Liidu liikmesriikidest ja 2 väljastpoolt Euroopa Liitu (Šveitsist ja Türgist). Selleks koosolekuks tuli Eestisse 51 delegaati ja kõneisikut.

Selle komisjoni Eesti-poolne esindaja Monica Lõvi ütles päeva sissejuhatavad sõnad, koosoleku helisalvestuse eest vastutas Jakob Rosin. Suurepärase vaimuka tervituse andis edasi ka Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Anneli Habicht.

Koosoleku päevakava oli tihe ja teemade ring mitmekesine. Nimetada võib näiteks Marrakechi lepingu ratifitseerimisega seonduvat. Marrakechi leping reguleerib intellektuaalse omandi kaitset. Lepingus käsitletakse muu hulgas väljaannete kohandamist nägemispuudega või mõne muu lugemist takistava puudega inimestele sobivasse formaati ja nende kättesaadavust nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool seda. Teise põhiteemana arutati euroasjade komisjoni tegevusi, mis on seotud Euroopa Ligipääsetavuse Akti ja nägemispuudega inimeste huvikaitsega selle seaduse raamistikus. Lisaks keskkonna kohandustele on oluline, et ka pimedad ja vaegnägevad inimesed saaks uudseid e-teenuseid ja digiseadmeid kasutada.

16. septembri õhtul olid kõik koosolekul osalejad oodatud Eesti Pimedate Liidu korraldatud galaõhtusöögile, mis toimus restoranis Kadriorg. Loodame, et külalistele jäi Eestist hea mulje.

VALGUSE KAJA 12

In memoriam Edgar Teeveer 100Arno Kannike

Edgar Teeveer (1917–1995) oli Harjumaalt Äksist pärit suurepärane orkestridirigent ja trompetisolist. Tema

sünnist möödus 2017. aasta 10. juunil 100 aastat. Sel päeval austasime teda kui meie kodukandi puhkpillimuusika

VALGUSE KAJA 13

edendajat Harmis toimunud mälestuskontserdil, kus esines Põhja-Eesti Pimedate Ühingu puhkpilliorkester.

1957. aastal asutas helilooja ja organist Johannes Kappel Eesti Pimedate Ühingu Tallinna Õppe-Tootmiskombinaadi puhkpilliorkestri. Aastast 1967 on selle orkestri peadirigent olnud Vello Loogna. Aastail 1976–82 seisis dirigendipuldis elupõline puhkpillientusiast Edgar Teeveer ehk Eki. Lisaks sellele tegutses ta aastaid Vello Loogna kõrval abidirigendina. Ta dirigeeris ka Tallinna Vineeri- ja Mööblivabriku puhkpilliorkestrit ning mängis seal.

Äksi pasunakoori lõi 1908. aastal Jüri Eltermann. Tema algatas mõtte, vedas pillide tarvis rahakogumist ning ostis pillid. Harjutamine sai õige hoo sisse siis, kui ametisse asus uus energiline kooliõpetaja Johannes Ernesaks, meie tuntud lauluisa Gustav Ernesaksa onu. Tema taktikepi all harjutas peagi 18 mängijat. Tema innukal juhtimisel said Äksi pillimehed tuntuks Kose kihelkonnas ja kaugemalgi. Äksi pasunakoori esimene suurem esinemine oli 1910. aasta suvel Tallinnas III üldlaulupeol.

Edgar Teeveer kasvas peres, kus oli neli poega ja neli tütart. Musitseerima hakkasid lapsed juba varakult. Oma esimesel kontserdil esinedes oli Eki alles 12-aastane. 1940. aastal ulatati 23-aastasele andekale pillimehele juba dirigendikepp ja sellest ajast sai temast Äksi puhkpilliorkestri juht.

Sõjajärgseil aastail jäi puhkpilliorkestri tegevusse mõningane vahe, sest pillid olid kaduma läinud. 1954. aastal tuli Harmi kooli helimeister ja Kose pasunakoori asutaja Voldemar Reimaa ehk Volli. Ma õppisin siis 4. klassis. Helilooja ja dirigent – see kõlas meie jaoks nii uhkelt. Volli rääkis meile, koolipoistele,

puhkpilli võludest. Ta mainis, et kunagi tegutses ka Äksis puhkpilliorkester. Eki taasasutas Äksi puhkpilliorkestri ning kutsus koolipoisse harjutama. Pealegi oli kooli direktor Voolaid ise aktiivne pillimees, kes mängis orkestris trombooni.

Orkestri järelkasv oli tänu koolipoistele tagatud. Põhilised mängijad olidki Äksist ja Habajalt. Minu isa, keda kutsuti Vanaks Kanniks, mängis suurt trummi ja orkestri bändi koosseisus ka kontrabassi. Kodus koolivaheajal olles sain ka nendel pillidel isa asendada. Minu jaoks oli eriline elamus see, kui Eki kutsus mind 1970. aastal üldtantsupeole Kose ja Äksi ühendorkestrisse suurt trummi mängima.

Eki juhitud Äksi puhkpilliorkestris käisid harjutamas harrastusmuusikud ka kaugematest kohtadest. Need pühapäevased harjutamised endise Äksi võitööstuse kontoriruumides olid väga menukad. Eki oli ka suvistel simmanitel ja kinojärgsetel tantsuõhtutel esitrompet. Aitäh Ekile, keda me jääme alati hea sõnaga meenutama!

VALGUSE KAJA 14

Jursul suvel 2017Vello Vart

Nüüd olen saanud Jursu mereäärset loodust nautida juba 36 suvel, samuti varasemates sügisestes puhkpillilaagrites. 24. juulil saabus Jursule, praegusesse Ranniku puhkekeskusesse 35 inimest, neist 4 lapsed. Kaasas oli ka 3 juhtkoera. Nimelt algas pimemassööride ja teiste nägemispuudega inimeste suvelaager.

Puhkekeskuses on nii mõndagi paremaks tehtud. Maja nr 6 on nüüd enam-vähem remonditud ja kasutusele võetud. Maja juurde viiv plaatidest tee oli varem nii rohtunud, et sellel oli ebamugav kõndida. Nüüd on tee sile ja puhas ning ulatub maja trepini.

Nüüd saab pime inimene iseseisvalt suplemas käia, sest orienteerumiseks on paigaldatud juhtnöörid ja juhttalad suplussillani. Tee suplussillani on kahjuks veel liiga konarlik.

25. juuli õhtul toimus mälumäng. Selle viis läbi massöör Aare Uustal. Küsimusi oli 25, võistkondi 3: „Number

üks“, „Sõleke“ ja „Öökull“. Viktoriini võitis võistkond „Number üks“ koosseisus: Janne Jerva, Kaido Laasi, Urmas Sillakivi, Veljo Vahter ja Vello Vart.

Laagris viibis ka psühholoog Greta Kello, kes nõustas soovijaid. 26. juulil pidas ta meile loengu nn tundelukkudest, mis on pärit meie lapsepõlvest, ja ka sellest, kuidas neid lukke avada. Loengu aluseks oli Kimmo Takaneni raamat „Tundelukud“. Suvelaagris osutas teenuseid ka kosmeetik Maarika Visnap.

26. juulil korraldati jalgsimatk ja saunaõhtu. 27. juulil toimus käsitöötuba, kus õpetati seebi viltimist. 28. juulil lahkus laagrist suurem osa suvepäevalisi. Nende asemele tuli 5 inimest, nii et 31. juulini oli Jursul veel 15 nägemispuudega puhkajat.

Peremees Madis ja perenaine Ivika Raudsepp hoolitsesid hästi selle eest, et laagrilised end mugavalt tunneks. Soovime neile Ranniku puhkekeskuse pidamisel jõudu ja edu!

VALGUSE KAJA 15

Abivahendid võimaldavad kvaliteetset tööeluKristel Ainsalu, karjäärinõustaja

Abivahendite loetelu on pikk. Vahel ei oska tööandja ega töötaja arvatagi, et on mitu võimalust oma tööd mugavamaks teha. Vahel on abivahend lausa inimese ainuke võimalus töötada.

Sageli arvatakse, et enamik nägemispuudega inimesi töötab massöörina. See võib ju nii olla, kuid tänapäevaste abivahenditega saavad pimedad inimesed töötada ka teistsugustes ametites. Näiteks personalitöötaja, raamatupidaja, ajakirjaniku, nõustajana, rääkimata muusikutest. Kuidas nad oma tööd teevad? Ekraanilugemistarkvara

abil saab töötaja sisestada arvutisse tekste, neid muuta ja täiendada ning ka ise kirjalikku infot vastu võtta. Ekraanilugemistarkvaraga ei saa lugeda pildifaile. Kahjuks esitatakse tööpakkumisi järjest rohkem pildifailidena. Niisuguseid tööpakkumisi pimedad inimesed kõrvalise abita lugeda ei saa. Pdf-vormingus dokumente saab tarkvara abil lugeda.

Punktkirjakuvar võimaldab pimedal inimesel töötada arvuti ja nutitelefoniga. Neid on nii suuri kui ka väiksemaid. Suurt kuvarit saab kasutada kontoris töötades, väiksemat saab liikuva töö korral vajadusel ühendada oma

VALGUSE KAJA 16

telefoniga, et kontorist väljas teha telefoni märkmeid. iPhone pakub praegu pimedatele inimestele kõige sobivamat tehnoloogiat. Töise abivahendina saab kasutusele võtta ka punktkirjaprinteri.

Kokkupandavat lugemistelerit saab selle suuruse tõttu kasutada pigem kontoris töötamiseks. Lugemisteleri suurendusvõimsus võib ulatuda kuni 90 korrani. Digitaalse luubi suurendusvõimsus on küll väiksem kui lugemisteleril, kuid see mahub taskusse. Valgustusega suurendusklaasi saab nägemispuudega inimene kasutada näiteks komplekteerimis-, pakkimis-, sorteerimis-, aga ka arhiveerimistöödel.

Kontoris saab kasutusele võtta suurte nuppudega ja kõneleva lauatelefoni. Telefonist tulev hääl loeb ette ka menüükäsud, mis muudab telefoni käsitsemise eriti kasutajasõbralikuks. Ehitusel töötavad nägemispuudega inimesed saavad abivahendina kasutada optiliste klaasidega kaitseprille.

Ka pimemassööridel on töös abiks mitmesugused abivahendid. Näiteks

kreemi- ja õlipurkide äratundmiseks märgistatakse need hõlpsasti pisikese esememärgistajaga. Selleks tuleb lugeda seadmele ette nimetus, pärast seda tuleb seadmest välja väike kleebis, mis asetatakse purgile või kontoris näiteks kaustale. Pannes hiljem seadme vastu kausta või purki, ütleb abivahend selle inimese häälega, kes lindistas, millise purgi, kausta või muu asjaga on tegu.

Mõned massaažitüübid eeldavad erilisemaid abivahendeid. Kõnelev vererõhuaparaat mõõdab kliendi vererõhku ja pulssi. Seda läheb tarvis põhjusel, et kõiki massaaže ei või kõrge vererõhuga kliendile teha. Kõneleva toidutermomeetri abil mõõdetakse parafiinihoolduses parafiini temperatuuri. Kõneleva kella, mis annab massöörile märku, millal on seanss läbi, saab asendada vibreeriva taskukellaga, mis ei häiri klienti. Raha vastuvõtmisel saab rahatestri nupulevajutusega teada, mis vääringus kupüür on.

Varem personalitööd teinud, kuid nüüd kommunikatsioonivaldkonna vastu huvi tundev Mariana Maltseva

VALGUSE KAJA 17

andis ise tagasisidet ja uuris ka teistelt nägemispuudega tuttavatelt, mis abivahendeid ning äppe kasutatakse. Kõige rohkem kasutavad pimedad inimesed diktofoni, rääkivat kella ja valget keppi. Pimedad üliõpilased kasutavad enamasti diktofone, mis on tänapäeval väga moodsad. Nad teevad lindistustest eri vormingutes faile, mida saab kohe arvutisse laadida. Pimedatel diabeetikutel on rääkivad glükomeetrid, mis teatavad veresuhkru näite. Vedelikunivoo mõõtjat kasutatakse nii kodus kui ka kontoris näiteks kohvi, tee jm joogi tassi valamisel. Mõõtja annab signaaliga märku, kui vedelik teatud tasemeni jõuab.

Äpid muutuvad nägemispuudega inimeste jaoks üha tõhusamateks abimeesteks. Need võimaldavad lisaks igapäevatoimingutele teha paljusid asju, millest viis aastat tagasi ei osanud keegi unistadagi.

Näiteks rakendus Eyesense aitab objekte tuvastada. Kui iPhone’iga näiteks külmkapis olevast moosipurgist pilt teha, saab inimene teada, mis moosiga on tegu.

Paljud pimedad inimesed kasutavad telefonis GPS-kaardirakendust Waze. Selle abil saab taksos jälgida, kas taksojuht sõidab sihtkohta ringiga või otseteed. Samuti saab jälgida, kus ise parasjagu ollakse. Vilunum nutiseadmekasutaja oskab aru saada ka sellest, kas ta on õiges või vales transpordivahendis.

Maailmas populaarseim pimedatele arendatud GPS-rakendus on Blindsquare. Kui äpp on sisse lülitatud ja telefoniga ringi liigutakse, kirjeldab see ümbrust, sh siseruume. Paraku on see rakendus üsna kallis.

KnFB reader on äpp, mida kasutatakse trükimaterjali tuvastamiseks/skannimiseks.

Mariana Maltseva räägib: „Tööl on KnFB reader tõhus abimees. Saab väidetavalt hakkama ka piltidelt teksti tuvastamisega. Internetis kiidetakse palju. Suudab lugeda ka PowerPointi esitlusi seinalt ja restoranis menüüd.”

Vähestel on kodus ka Google Home, mida on võimalik siduda oma iPhone’iga, internetiga, Spotifyga. Maltseva kirjeldab selle töötamist nii: „Sina küsid, tema vastab. Saab panna äratuse, uurida kalendrist päevaplaani, ilmateadet, kuulata meelismuusikat.”

Töötukassa Tallinna ja Harjumaa osakonna teenusekonsultandi Janne Liigi sõnul saab abivahendit taotleda nii tööle asuv kui ka juba töötav klient, kaasa arvatud juhatuse liige ja FIE. Selleks tuleb pöörduda töötukassa juhtumikorraldaja poole. Kui töötamiseks vajaliku abivahendi vajadus on põhjendatud, tellib töötukassa ise kliendi jaoks sobiva abivahendi. Seejärel sõlmib töötukassa abivahendit taotlenud kliendi või tööandjaga halduslepingu. Selle alusel saab töötaja abivahendit kasutada kolm aastat või kuni töösuhte lõppemiseni. Kui sõlmitud leping hakkab lõppema ning abivahendi kasutamise vajadus on endine, saab lepingut pikendada kolme aasta kaupa.

Tallinnas ja Harjumaal oli kevadel 2017 töötukassa vahendusel kasutusel 86 abivahendit. Teavet abivahendite ja nende edasimüüjate kohta saab ka Euroopa kõige laiahaardelisema abi- ja hõlbustusvahendite veebiteenuse EAS TIN Euroopa võrgustikust (www.eastin.eu).

Loe ka Kristel Ainsalu veebipäevikut eneseteostus.wordpress.com.

Artikli algallikas: Personalipraktik, mai 2017.

VALGUSE KAJA 18

Tööealistele nägemispuudega inimestele on avanemas uus võimalus saada nõustamistPriit Kasepalu, Eesti Pimedate Liidu aseesimees

Mullu tehti seadustes mitmeid muudatusi, mis puudega inimesi puudutavad: muutusid töövõime hindamise alused ja rehabilitatsiooniteenuste osutamise kord. Selleks et puude raskusastet ja töövõimet tuvastada, on vaja täita mahukas taotlusvorm. Paraku on see taotlusvorm kõigile erivajadusega inimestele universaalne ega too alati välja nägemispuudega inimeste tegelikke raskusi ja vajadusi. Vajaka jääb ka nägemispuudealasest nõustamisest ja soovitustest, milliseid teenuseid ja kuidas taotleda ning kuidas oma eluolu paremini korraldada.

Kui inimese nägemine halveneb või kaob ja Sotsiaalkindlustusamet tuvastab tal puude ning Töötukassa vähenenud või puuduva töövõime, ei tohi inimene jääda oma murega üksi. Sotsiaalkindlustusametil ja töötukassal on pakkuda toetavaid teenuseid. Sotsiaalkindlustusamet vahendab puudega inimestele ja neile osalise või puuduva töövõimega tööealistele inimestele, kes ei tööta, õpi ega ole töötuna arvele võetud, sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust. Töötukassa saab vähenenud töövõimega inimestele pakkuda tööalast rehabilitatsiooni, abistamist tööintervjuul, kaitstud tööd, kogemusnõustamist ja tugiisikuga töötamist. Ka kohalikel omavalitsustel on teenuseid, mis võivad nägemispuudega inimeste toimetulekut parandada. Siiski pole lihtne välja selgitada, millist teenust

ja kui suures mahus on inimesele vaja ning mis eriala võiks talle sobida.

2016. aastal töötati Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse ja Eesti Pimekurtide Tugiliidu projekti käigus välja nägemispuudega inimeste töö- ja tegevusvõime hindamise vahend. See toetab töötukassa juhtumikorraldajaid ning omavalitsuste sotsiaaltöötajaid, et nägemispuudega inimeste olukorda paremini mõista ja neid vajaduspõhiselt teenustele suunata. Hindamisvahendit sobib kasutada nii eraldiseisva hindamis- ja nõustamisteenusena (näiteks omavalitsuse, töötukassa või sotsiaalkindlustusameti tellimusel) kui ka rehabilitatsiooniteenuste raames (sotsiaalses ja tööalases rehabilitatsioonis; miks mitte ka kaitstud töö teenuse puhul). See hindamisvahend on suunatud konkreetselt nägemispuudega või nägemis-liitpuudega tööealistele inimestele (vanuses 16–64 aastat), kellel on sünnipärane nägemislangus või elu jooksul halvenenud nägemine. Hindamisvahendi loomisel osalesid spetsialistidena Eesti Pimekurtide Tugiliidu, Tartu Emajõe Kooli ja Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuse töötajad ning ekspertidena nägemispuudega inimesed. Tänavu valmivad ka hindamis- ja nõustamisteenuse kirjeldus ning teavitusmaterjalid. Asjaosalised teevad kõik, et loodu ei jääks vaid

VALGUSE KAJA 19

paberile. On väga tähtis, et loodut kasutataks edaspidi nägemispuudega inimeste nõustamiseks ja nende vajaduste hindamiseks ning teenustele suunamiseks ja nende pakkumiseks.

Nägemispuudega inimene vajab tuge ka karjääriplaneerimisel. Kui ta vajab valikuteks infot ja soovib saada teadlikuks oma väljavaadetest tööturul, saab ta tuge just eelnimetatud kolmest rehabilitatsiooniasutusest. Eesti Pimekurtide Tugiliidus, Tartu Emajõe Koolis ja Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuses hakatakse osutama ka hindamis- ja nõustamisteenust. See teenus toob välja kliendi piirangud ja vajalikud abimeetmed, et tema tegevusvõimet ja oskusi parandada. Inimene saab ülevaate sellest, milline on tema meelte kasutamise ja erioskuste tase. Ise võib ta end kas üle- või alahinnata. Koos rehabilitatsioonispetsialistiga seatakse eesmärgid, mille poole peaks püüdlema, et tööd leida. Hinnatakse inimese nägemiskasutust ja erioskuste taset; tutvustatakse abivahendeid ja arvutiprogramme, mida võiks kasutada; arutletakse, milline amet võiks inimesele kõige paremini sobida, võttes arvesse tema tervist, isikuomadusi ja oskusi. Eriti kasulik on niisugune hindamine inimestele, kellele on määratud nägemispuue hiljuti, sest nad saavad palju uut infot ja need teadmised tõstavad eneseusku.

Hindamise läbinud inimene õpib iseennast ja oma võimalusi paremini tundma. Saadud hinnangu põhjal oskab ta kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajale, sotsiaalkindlustusameti töötajale või töötukassa juhtumikorraldajale oma probleeme ning teenustevajadust täpsemalt selgitada. Kui hindamise tellib eelnimetatud asutuste mõni spetsialist, on ka temal õigus ja võimalus hindamistulemustega tutvuda,

et edasisi teenuseid planeerida.

Inimese töö- ja tegevusvõime hindamiseks kasutatakse küsitlust, terviseinfo andmeid, teste ja praktilisi tegevusi. Viimaste käigus hinnatakse nägemispuuet korvavaid oskusi nagu ruumis ja väljas orienteerumise ning valge kepiga liikumise oskusi, samuti sidevahendite, arvuti ja igapäevaelu hõlbustavate abivahendite kasutamist.

Osalesin ka ise hindamisvahendi testimisel – see oli huvitav kogemus. Pean ennast üsna teadlikuks inimeseks, kuid isegi mulle andis hindamine uut infot. Minuga kohtusid rehabilitatsioonispetsialistid, kellega vestlemise ja praktiliste tegevuste käigus selgus minu toimetulek eri eluvaldkondades (enese eest hoolitsemine, orienteerumine, teenuste kasutamine). Pandi kirja ka soovitused, millist abi oleks edaspidi vaja. Kohtumine kestis mitu tundi. Kuna hindajad tunnevad mind üsna hästi, ei pidanud ma näitama, kuidas liigun valge kepiga, kasutan arvutit ja kirjutan punktkirja. Nii et hindamine võib üsna pikaks kujuneda – ei pruugi ühe päevaga hakkama saada. Seda näiteks juhul, kui kliendi tervislik seisund ei võimalda pikaajalist tööd või kui hindamiseks on vaja läbi viia rohkesti praktilisi tegevusi. Selline hindamine erineb kindlasti paberil toimuvast või dokumentidele tuginevast hindamisest. Just nii peakski rehabilitatsioon ja rehabilitatsiooni planeerimine toimuma. Arvan, et igale nägemispuudega inimesele on kasulik saada teadlikuks, milline on tema oskuste tase ja millised on võimalused neid oskusi arendada.

Uut hindamis- ja nõustamisteenust hakkavad pakkuma nägemispuudespetsiifilised rehabilitatsiooniasutused tööalase ja sotsiaalse rehabilitatsiooni

VALGUSE KAJA 20

teenuse raames. Hindamisele järgnevad ka vajalikud teenused. Rehabilitatsiooniteenusele suunamiseks on vaja pöörduda sotsiaalkindlustusameti või töötukassa poole ja selgitada oma vajadusi. On väga oluline, et nägemispuudega inimene saaks rehabilitatsiooniteenust just Eesti Pimekurtide Tugiliidus, Tartu Emajõe Koolis või Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuses, kes on pädevad nägemispuudega inimeste vajadusi hindama ja neile teenuseid pakkuma. Samuti pakuvad need organisatsioonid uut nõustamis- ja hindamisteenust kohaliku omavalitsuse, töötukassa või sotsiaalkindlustusameti tellimusel väljaspool rehabilitatsiooniteenust.

Töö- ja tegevusvõime hindamis- ning nõustamisteenuse rakendumisest ja teenuse tingimustest antakse teada asutuste veebilehtedel ning ajakirjanduses.

Artikli väljaandmine sai teoks tänu koostööle Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusega ja Euroopa Sotsiaalfondi rahastusele (meede 2.2 Tööturul osalemist toetavad hoolekandeteenused; meede 1.3 Rehabilitatsioonialaste hindamis- ja sekkumismetoodikate arendamine ning koolituste pakkumine).

Euroopa LiitEuroopa struktuuri-

ja investeerimisfondid

Eestituleviku heaks

VALGUSE KAJA 21

„Kuulamine – see on midagi enamat kui lihtsalt kuulmine. Mõtisklen sageli inimliku siiruse, tõelise avaluse olemuse üle. See on harukordne ja keerukas nähe. Ja oh kui palju sõltub see inimesest, kes meid kuulab! On neid, kes kisuvad maha meid lahutavad tõkked ja tasandavad meile teed. On neid, kes murravad sisse ustest ja tungivad meie territooriumile nagu vallutajad. On neid, kes barrikadeerivad meid, sulgevad meid iseenestesse, rajades me ümber kaitserinnatised ja kraavid. On neid, kes ajavad meid

häälest ära ning kuulavad vaid me valesid noote. On neid, kelle jaoks jääme alatiseks tundmatut keelt kõnelevaks võõraks. Ja millised neist oleme ise, kui jõuab kätte meie kord kuulata?“

Anonüümne autor

Bolton, Robert (2007) Igapäevaoskused, 3. peatükk. Kirjastus Väike Vanker.

Audioraamat, salvestatud Elvas 2009.

Kogemusnõustaja märkab ja mõistab muretDagmar Narusson

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut korraldas sel kevadel Saaremaa Puuetega Inimeste Kojas kogemusnõustajate täiendkoolituse. Selle lõpetas 13 kogemusnõustajat (neist 4 Saaremaa Pimedate Ühingust). Koolitusel osalenutel oli eelnev kogemus, kuidas keerulise terviseolukorraga igapäevaelus hakkama saada. Nelja kuu jooksul õpiti, kuidas pakkuda kogemusnõustamist sel viisil, et abi vajav inimene oskaks leida üles oma sisemised jõuvarud ja muuta oma elu vaatamata tervisest tulenevatele raskustele elamisväärseks. Samasuguse kogemusega inimene suudab kõige ehedamalt olla empaatiline ja mõista kriisis või raskustes oleva inimese tundeid-mõtteid. Edukad

lõpetajad võivad kogemusnõustajana praktiseerida rehabilitatsiooniasutustes, vabaühendustes või tervisega seotud valdkondades. Saaremaa kogemusnõustajate kohta saab infot kohalikust puuetega inimeste kojast.

Koolitus toimus vastavalt rehabilitatsioonireformi raames kehtestatud baasõppe nõuetele. Kogemusnõustajaid koolitasid Tartu Ülikooli õppejõud Dagmar Narusson ning kogemusnõustajad Raili Hollo ja Katrin Grünberg. Täiendõpet rahastas Euroopa Sotsiaalfond koostöös Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusega.

Saarte Hääl, 30.06.2017

VALGUSE KAJA 22

Kes on kogemusnõustaja?Doris Peucker, üks koolituse läbinuist

Juba Piibel ütleb, et inimesel ei ole hea üksi olla. Me kõik vajame suhtlemist, nn küünarnukitunnet. Vajame mõttekaaslasi ja mõistmist. Ega asjata öelda, et jagatud rõõm on kahekordne rõõm ja jagatud mure pool muret. Oleme ilmselt kõik kogenud, et kui midagi on väga hästi, siis see tunne justkui ei mahuks meie sisse ära ja rõõm lausa pulbitseb meist välja. Samas, kui midagi on väga halvasti, on tunne, nagu kogu maailma raskus oleks meie peal ja me ei suuda seda üksi kanda. Siis oleme kui tupikus ega oska leida ühtki väljapääsu. Üks võimalus on leida tuge kogemusnõustajalt.

„Kogemusnõustaja on inimene meie hulgast, kogukonnast. See on inimene, kes on teinud läbi oma elus pika teekonna. Ta on kogenud keerulist olukorda, mõistnud kriiside olemust ning omab läbielamiste, mõtete, tunnete, sh üksiolemise kogemust kõige selle keskel. Ta teab, kuidas inimene võib ja saab vaatamata kõigele kogeda paranemist, taastumist ja arengut, kui ta oma kogemuse läbi töötab.“ /--/

„Kogemusnõustaja on väärtuslik olukordades, kus raskustes inimene tunneb, et ta tahab rääkida kellegagi, kes tunnetaks, mida ta läbi elab, või ta tahab rääkida inimesega, kes on midagi samasugust ise oma elus kogenud. See tunne tabab inimesi tihti siis, kui kõrgelt haritud ja hinnatud spetsialisti (arsti, psühholoogi vm) jutt tundub küll õige, aga midagi jääb puudu.“ (Narusson, Dagmar (2017). Kogemusnõustajate koolituse materjal. Tartu Ülikool.)

Koolitusel õppisime, kuidas teist inimest osavõtlikult ja hinnanguvabalt kuulata.

Kuid eelkõige õppisime seda, kuidas suunata inimest ise otsima ja leidma vaid temale sobivaid lahendusi. Keegi ei suuda ju tunda teise inimese tundeid ega saa öelda, mis teda kõige paremini aitab.

Kunagi kuulsin väga sügavmõttelist lauset: „Haiget saanud inimesed teevad haiget“. Mõtisklesin tookord selle üle pikalt ja leidsin, et väide peab tõepoolest paika. Selleks et aidata teist inimest talle tahtmatult haiget tegemata, tuleb meil endil oma isiklikele kriisidele silma vaadata, neid analüüsida. Samuti tuleb leppida sellega, et need juhtusid, ja selle teadmisega elama õppida, n-ö taastuda. Koolituse üks väga oluline osa oligi oma loo kirjapanemine, et oma elus juhtunut sügavuti analüüsida. See oli tõeliselt väärtuslik õppetund, mis mind kogemusnõustajana kindlasti väga palju aitab. Ehk teisisõnu: „Kogemus annab südametarkuse“.

Kogemusnõustajaks saab Eestis õppida näiteks Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis täiendõppes. Kuid kohti ja koole on veelgi. Riik on kehtestanud kogemusnõustajate koolituse nõuded sotsiaalhoolekande seaduses (RT I, 08.07.2016, 26).

Suvel 2016 läbisid Tartu Ülikoolis täiendkoolituse 16 lapsevanemate kogemusnõustajat. Nende kohta leiate infot http://www.yti.ut.ee/et/uudised/16-kogemusnoustajat-lopetas-taienduskoolituse. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis toimus kevadel 2017 kogemusnõustamise veebiseminar (https://www.youtube.com/watch?v=AmSdKDxuFUs).

VALGUSE KAJA 23

Tööotsinguist pimeda inimese silmade läbi

Oleme palju kuulnud töötukassa tegevusest, et vähenenud töövõimega inimesi tööle aidata. Nende töö väärib kahtlemata tunnustust, kuid kuidas paistab töö otsimine pimeda inimese vaatepunktist. Küsimustele vastab töötukassa endine töötaja ja praegu värbamiskonsultandina töötav Mariana Maltseva.

Kui kaua sa oled tööd otsinud ja kas sa oled selle praeguseks leidnud?

Hakkasin tööd otsima, kui veel töötasin. Asutuses toimusid struktuurimuutused ning minule ja mu meeskonnale ei sobinud uus juht. Meie väärtushinnangud olid erinevad. Tööd otsisin ligikaudu aasta. Selle aasta jooksul oli mul ka paar lühemat projektipõhist tööotsa, käisin esinemas karjääri ja värbamise teemalisel seminaril. Tööportaalide kaudu ma tööd leidnud ei ole. Kevadel leidis mind minu suhtlusvõrgustiku kaudu üles üks IT-ettevõte. Andsin ettevõttele brändingu ja värbamise alast konsultatsiooni. Selle konsultatsiooni tulemusel alustasin nendega koostööd. Praegu värban neile IT-personali. Teen seda teenusena oma ettevõtte alt.

Millised on olnud peamised raskused tööotsingul? Kas tööandjad on valmis nägemispuudega inimest tööle võtma?

Esimene probleem on see, et tööportaalide ülesehitus ei arvesta nägemispuudega inimeste vajadusi ehk ligipääsetavus puudub. Enamik kuulutusi on üles laetud pildifailidena. Kõneprogramm pildi sisu tuvastada ei suuda. Sellele on tähelepanu juhitud, kuid tulemuseta. Teiseks ei pääse tööportaalide kaudu kandideerides vestlustele isegi siis, kui vastad töökuulutuses välja toodud nõuetele. Tööandjate teadlikkus puudega inimeste võimekusest on olematu. Tehakse kergem valik, võetakse tööle kandidaat, kellel puudub vastav töökogemus, kuid kellel ei ole puuet. Mure on selles, et Eestis puuduvad tööandjad, kes on valmis tõsiselt kaaluma puudega inimeste töölevõtmist. Ma ei pea siinkohal silmas puhastusteenindajaid, kassapidajaid, saaliteenindajaid jne. Tööandjatel on väga suur puudus oskustöölistest ning puudega inimesi peetakse selle lünga täitjaks.

VALGUSE KAJA 24

Saan üksnes enda kogemusest rääkida. Tean mitut juhtumit, kus nägemispuudega inimesed spetsialisti ametikohale kandideerivad, kuid ei osutu valituks. Kindlasti ei saa kõiki tööandjaid diskrimineerimises süüdistada. Võimalik, et kandidaadi isiksus ei sobinud meeskonnale või ametikohale. Ma ei tea ühtegi nägemispuudelist, kes oleks väljaspool ühinguid või liitu ametliku konkursi raames spetsialisti ametikohale tööle saanud.

Milleks peaks nägemispuudega inimene tööotsijana valmis olema? Kuidas ta võiks end psühholoogiliselt ette valmistada?

Tuleb hoida oma ootused realistlikud. Kindlasti oleneb see valdkonnast, kuhu kandideeritakse. Sõltub ka sellest, kui suur on ametikoha või positsiooni nõudlus või konkurss. Tegelikkuses saadakse häid tööpakkumisi enamasti tutvusvõrgustiku kaudu. See käib ka tavainimeste kohta. Ise peab olema aktiivne ja piisavalt tegija. Kahtlemata peab puudega inimene oma oskusi tööandjale rohkem tõestama. Ühelt poolt peab olema n-ö eriline. Kui konkureerid lõppkonkursil nägijatega, siis pead suutma olla tükk maad parem kui ülejäänud kandidaadid, et tööd saada.

Kandideerida tuleb läbimõeldult. Alustada võiks väiksema ambitsiooniga positsioonidest ning liikuda karjääris edasi. Ei ole soovitatav karjääri teha kaootiliselt stiilis „arst-kokk-keevitaja“. Karjääripöörded on normaalsed, kui inimene suudab oma valikud ära põhjendada. Kui endal puuduvad karjääri planeerimise oskused, siis soovitan kasutada karjäärinõustaja teenust. Olen seda ka ise teinud. Kui on hea karjäärinõustaja, siis see avardab töövalikuid. Psühholoogilised murekohad saab samuti karjäärinõustajaga läbi arutada. Inimesed on erinevad,

ühest vastust siin ei ole. Isegi kui inimene ei osutu valituks, on kõigist töövestlustest midagi õppida.

Millised tööd võiks nägemispuudega inimesele sobida?

Ma ei oska näha piiranguid. Ilmselt bussi- või autojuhi ametikohad ei ole mõeldavad. Keerulised on ametikohad, kus visuaalne osa on määrava tähtsusega. Nägemispuudega inimesed saavad hakkama väga paljude asjadega. Tean, et Facebookis töötab pime süsteemiadministraator, Euroopa Liidu asutuses osutus avaliku konkursi raames valituks pime jurist, kes tegeleb tööseadusandlusega. Kui nägemispuudeline asub eriala õppima, siis peaks ta olema läbi mõelnud, kuidas ta õpingute lõppedes oma

VALGUSE KAJA 25

oskusi realiseerida saab. Näiteks Java-arendajana saaks kas või ülehomme tööle!

Milliseid abivahendeid sa igapäevaelus ja tööelus kasutad?

Tänapäeval ilma ekraanilugejata hakkama ei saa, see on esmatähtis. Ma ei ole väga suur IT-asjatundja. Mul ei ole kodus igasuguseid vidinaid, mis piiksuksid. Liikumiseks kasutan valget keppi. Ülikoolis käies kasutasin aktiivselt diktofone. Plaanis on hankida esememärgistaja FoxyReader. Kodus on veel mõned rääkivad abivahendid, kõlar ja mõned tervisetooted. Kasutan ka paari telefonirakendust. Mind on õnnistatud fenomenaalse mäluga, mul ei ole vaja väga palju asju peale lugeda. Isegi kalendrit ma üldiselt ei vaja.

Kas töövõimereform on sinu hinnangul samm õiges suunas?

Mõte on õige, teostus on nõrk. Ühiskond ei ole selleks valmis. Inimeste tööle suunamine ei tohi olla karistusmeede, et minge tööle või muidu võtame teilt raha ära. Minu visioonis oleks hea töövõimereform pidanud algama sellest, et parandatakse tööandjate teadlikkust ja valmisolekut puudega inimesi tööle värvata. Sellisel juhul need puudega inimesed, kes soovivad kas osalise või täiskoormusega tööd, selle ka leiaks. Praegu puudega inimest survestatakse tööd leidma, muidu on oht toetustest ilma jääda. Mitte ükski tööandja ei taha tööle võtta sundolukorras ja motivatsiooniraskustega töötajat. Tööandjate ootus on leida suure motivatsiooniga särasilmseid töötajaid.

VALGUSE KAJA 26

Kas elame kastiühiskonnas? Mõtteid seoses näitusega „Nägemise õpetus“Priit Kasepalu, Eesti Pimedate Raamatukogu teabejuht, Eesti Pimedate Liidu aseesimees

Olin seisnud, valge kepp käes, vaevalt kümme sekundit Tallinna Kunstihoone galerii ukse juures, kui hääle järgi keskealine naine mult küsis: „Vabandage, kas te saaksite mind ühe euroga toetada?“.

Galeriis oli avatud fotograaf Annika Haasi ning skulptorite Elo Liivi ja Jekaterina Kultajeva näitus „Nägemise õpetus“. Selle näituse üks installatsioon „Kastiühiskond“ kujutas endast üksteise otsa laotud pappkaste, mille sees olid pimedate inimeste mustvalged portreefotod, pildid silmaproteesidest, ühes kastis oli pimeda poisi skulptuur, mõni kast oli tühi.

Üks näituse eesmärk oli suunata külastajad mõtlema sotsiaalsele pimesusele ning pimedate inimeste ühiskonnast eraldatusele. Minuga teispool ust toimunu näitas aga, et vähemalt raha saamise lootuses neid inimesi kõige madalamasse kasti siiski ei liigitata.

Vahel on ajakirjanduses kasutatud hoolimatut kastistavat väljendit „Peab olema pime, et mitte mõista üht- või teistsugust asja.“ Tuntud ajakirjanik kirjutas, et selleks pidi olema pime, et mitte märgata, kuidas kergejõustiku MM-võistlustel Londonis esindas hulk sportlasi riike, kus nad ei ole sündinud ega suuremat osa elust elanud. Paide arvamusfestivalilt jõudis ajalehte

ministeeriumiametniku mõte, et nad mõtlevad pagulaste väikelinnadesse paigutamise otstarbekuse üle ning oleksid lollid ja pimedad, kui seda probleemi ei näeks. Soovitasin ajakirjanikule ja ametnikule saadetud e-kirjades edaspidi taolisi väljendeid mitte kasutada ja ärgitasin neid seda näitust külastama. Mõlemad saatsid mulle vastu vabanduse.

28. juulist 3. septembrini avatud näitusel oli 12 foto-, skulptuuri-, heli- ja videoinstallatsiooni. Modellideks oli 17 pimedat inimest: Aron Leppik, Maarja Haamer, Vello Vart, Ališer Hožanijazov, Sülvi Sarapuu, Riho Roosioja, Jekaterina Nekhaeva, Eduard Nekhaev, Kaili Mikk, Mari-Liis Täht, Margo Joost, Sergei Mund, Kai Kuusk, Gerli Kangur, Veronika Sõstar, Jakob Rosin ja siinkirjutaja. Noorim neist oli kevadel 4. klassi lõpetanud Aron ja vanim 77-aastane Vello.

Näituse autorid suunasid külastajaid mõtlema. Vastuse pidid saama näiteks küsimused, miks on pimeda poisi pilt pandud punktkirjas sõnumit kujutavate aukudega plaadi taha, miks tugevneb ja nõrgeneb valgus pimedate inimeste raamitud fotodel, miks on noore naise pea skulptuuri paitades tunda südamelööke. Videost sai kuulda pimedate inimeste mõtteid ja arvuti vahendusel kodus oleva modelliga otse suhelda. Ühes installatsioonis võis kuulata muinasjuttu nägemisest.

VALGUSE KAJA 27

Silva Paluvits ja Marja Kivihall Eesti Pimedate Raamatukogust külastasid näitust erineval ajal.

Silva ütles, et veetis näitusel üsna palju aega, sest vaatas algusest lõpuni ära ka Sülvi ja Jakobiga tehtud video ning vestles Skype’i vahendusel Velloga. Modellid, keda ta tundis, olid nii fotodel kui ka n-ö kipspeadena täiesti nemad ise. Muinasjutuga heliinstallatsioon „Info levib“ jäi Silvale pisut arusaamatuks, aga sõnalise selgituse järgi sai aru, et nii see vist ongi mõeldud – pimedal inimesel on infot rohkem. „Näitusest jäi veidi muserdav

mulje. Põhjus vist see kastiühiskonna mõte, millest rääkis Sülvi ning mida väljendasid installatsiooniga Annika Haas ja Elo Liiv. Õnneks vestlus Velloga suutis seda muljet pisut hajutada. Tema oli pigem positiivne ega rõhutanud kuidagi pimedate inimeste ühiskonnast väljajäetust ja mittemärkamist,“ mõtiskles Silva.

Marja tahtis kõigepealt tänada kunstnikke, kes otsustasid näitusega „Nägemise õpetus“ tuua valgusvihku inimesed, kes tunduvad ühiskonnas ikka veel varjus olevat. „Näitus tegi nad nähtavaks ja see on väga positiivne.

Pildil installatsioon „Kastiühiskond“. 2. septembril 2017 toimus vestlusring sotsiaalse pimesuse teemal. Vestlusringis osalesid (vasakult): Annika Haas (fotograaf, näituse idee autor), Elo Liiv (skulptor, näituse üks autoritest), Annely Köster (kultuurikorraldaja), Merle Albrant (Eesti Naiste Varjupaikade Liidu jurist), Jakob Rosin (ajakirjanik, Eesti Pimedate Liidu juhatuse liige), Sülvi Sarapuu (MTÜ Kakora), Jekaterina Kultajeva (skulptor, näituse üks autoritest) ja Kirill Maslov (Maardu linnavalitsuse erivajadusega inimeste peaspetsialist).

VALGUSE KAJA 28

Mulle endale meeldisid näitusel kõige enam portreefotod. Osa näitusel oldud ajast kulus tähestiku abil saalitöötajale punktkirjatekstide ettelugemiseks. Seega nõuab näitus vaatajalt ka omapoolset aktiivsust ja kui tekste läbi ei loe, läheb osa infost kaduma. Kahe foto all olevatest tekstidest jäi kõlama mõte, et pimedad ei erine teistest inimestest. Nad pole teistsugune liik. Me kõik oleme inimesed, sõltumata meie eripäradest,“ võttis Marja oma näitusemuljed kokku.

Hell ja ebamugav, veidi hirmutav, vaatajad igati raskesse olukorda panev, hooliv, palju mõtlemisainet andev, pedagoogiliselt supernäitus. Need kuuldud või loetud arvamused kinnitavad, et näituse autorite kavatsused ning taotlused õnnestusid.

Näitust „Nägemise õpetus“ võib selle aasta lõpul või tuleval aastal vaadata, kuulata ja kompida Haapsalus, Võrus ning Pärnus.

Kommentaar: Kunst kui sild

Näitus „Nägemise õpetus“ on kolme kunstniku ühistöö. Kunstnikud on ilmselgelt omavahel dialoogis, nad jagavad arusaama näituse eesmärgist ning missioonist, samuti eetilistest printsiipidest. Kunstnike tööd on omavahel harmoonias, igaüks neist on ilmselgelt kursis, mida kaaslased teevad.

Näitus on suunatud võrdselt publikule, kes saab, ja publikule, kes ei saa töid vaadata. Sõnum tavapublikule on umbes selline: „Vaadake, kui sümpaatsed inimesed meie keskel elavad!“. Ja see on tõsi. Veendusin selles 24. augustil, kui galeriis toimunud publikuprogrammis sain näituse mõne osalisega suhelda. Niisiis on kunstnike missioon teha nägijatele nähtavaks seda, mida nad igapäevaselt ei näe. Teiselt poolt põrkub selline näitusekülastaja ka kohe talle võõraste elementidega. Näiteks on seinal punktidest koosnev kiri, mida ta ei oska lugeda, ja töödes on hoomatav teistsugune maailmataju. See peatab korraks harjumuspärase tegevuse.

Ja siin algab see osa näitusest, mis kõnetab publikut, kes näeb käte abil. Galeriisse kunstinäitusele on toodud kild neile omast viisi maailma tajuda. Seinal on kombitavad tekstid. Põrandale on paigutatud karedad teejuhid, mis aitavad kunstiteoseid leida. Osa skulptuuregi on kompimiseks. Üldiselt kunstimuuseumides ja näitustel ei tohi töid kompida, see on rahvusvaheline reegel ja seda õpetatakse lastelegi. Seetõttu taipasin skulptuure kompida alles pärast teist korda näitusele minekut.

Kuna Tallinna Ülikoolis koostatakse praegu kunsti õppimise digikoolikotti gümnaasiumile, siis on hea võimalus näituse sõnumit levitada. Kui näitus ise on ametlikult lõppenud, siis selle sõnum ei ole lõppenud, vaid elab edasi uues formaadis. Kunstiõpe on ju midagi sellist, mis peaks õpetama nägemist. Seega on näituse pealkiri „Nägemise õpetus“ igati hea ja mõtestatud. Kunst on vahel nagu sild või universaalne keel, mida saab kasutada, et inimesi üksteisele tõlkida.

Heie Marie Treier, kunstiteadlane

VALGUSE KAJA 29

Ugala teatri juht Kristiina Alliksaar: kirjeldustõlkega etendusi tuleb regulaarselt teha

Ugala teater oli esimene, kes aastaid tagasi korraldas lavastuse „Kolm meest paadis” kirjeldustõlkega etenduse. Ugala teatri juht Kristiina Alliksaar on puudeteemaga tuttav, sest ta on kuulunud festivali „Puude taga on inimene” korraldusmeeskonda. Nii oli tal teatrisse tööle tulles kohe plaan, et pärast remonti, kui majas on paremad võimalused, tuleks hakata regulaarselt kirjeldustõlkega etendusi tegema. Kevadel toimunud kirjeldustõlkega etendus „Love story“ oli taasavatud Ugalas esimene, kuid sügisesed plaanid on juba paigas. Kristiina Alliksaar lubab, et Ugala teater kindlasti jätkab seda traditsiooni ja kirjeldustõlkega etendused hakkavad toimuma regulaarselt. Tehniliselt on

tõlge korraldatud nii, et soovijad saavad etenduse ajaks kasutada kõrvaklapid väikese saatjaga, millelt saab ise helitugevust reguleerida. Tõlk istub talle ettenähtud kohas ja kirjeldab etendust jooksvalt. Midagi ei ole ette salvestatud. Ugalal on koostöö kirjeldustõlk Krista Fatkini ja konsultant Kairi Kivitariga. Nad mõlemad on läbinud kirjeldustõlke koolituse, mille korraldas MTÜ Kakora koostöös Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiaga. Etendused, millele lisada kirjeldustõlge, valitakse välja koostöös kirjeldustõlkidega. Valiku määravad sisulised kaalutlused ja etenduse tõlgitavus. Kristiina Alliksaare sõnul püüavad nad lähiajal proovida lisada kirjeldustõlget ka lasteetendusele.

VALGUSE KAJA 30

Eduard Vilde – kirjanik, kes mõtles kirjutades nägemiseleKairi Tilga, Eduard Vilde muuseumi direktor

06.04.2017 kirjandusfoorumil „Kui lugeda on raske“ peetud ettekanne

Eduard Vilde (1865–1933) elas oma kõige viljakamad kirjanikuaastad poliitilises paguluses. Kokku 12 aastat Euroopa suurlinnades sõna otseses mõttes kohvrite otsas elamist oli vastuoluline ja keeruline aeg. Ühelt poolt oli poliitpagulase argielus palju ebakindlat. Elada tuli n-ö nähtamatuna. Kunagi ei teadnud, kui kauaks paigale saab jääda. Vilde ainuke sissetuleku allikas oli eesti kirjanikuks jäämine. Ta produtseeris uusi tekste, tõlkis oma töid saksa keelde, kirjutas artikleid. Need aastad jätsid Vilde vaimsele tervisele (närvidele) tugeva jälje, millest ta ei paranenudki. Kõigele vaatamata võib seda perioodi nimetada üheks tema viljakaimaks. Paguluses kirjutas Vilde kogu oma novelliparemiku, näidendid „Tabamata ime“ ja „Pisuhänd“ ning praeguseni klassika kullafondi kuuluva romaani „Mäeküla piimamees“.

Vilde naasis kodumaale kevadel 1917. Täpselt saja aasta eest mais.

Kogenud eurooplasena sukeldus ta siinse ühiskonna pöördelistesse protsessidesse ja andis oma panuse meie riigi loomisesse.

Aastail 1919–23 elas Vilde taas Euroopas. Alguses noore vabariigi ametliku diplomaatilise esindajana Berliinis Eesti saatkonnas, ent ka pärast lühikeseks jäänud ametnikukarjääri lõppu jäi ta Berliini üksi elama. Abikaasa oli Eestis. Jäädavalt tuli Vilde kodumaale 1923. aasta lõpus. Tal jäi vabas Eesti riigis elada veel täpselt 10 aastat.

Ent miks veel loomejõus ja väga suurte kogemustega küpses eas kirjanik nüüd rahu ja stabiilsuse perioodil justkui vaikis? Üldistavalt võib öelda, et need viimased kümmekond aastat vaevles Vilde suurte tervise- ja hingeprobleemide küüsis. Ta oli juba kauemat aega põdenud reumaatilist silmapõletikku iriiti. Haigus oli krooniline ja aktiveerus varasematel aastatel kevaditi ja sügiseti. Kaua soojemas kliimas elanud Vilde ei kohanenud enam kodumaa kliimaga. Siinne tuul, rõskus ja

VALGUSE KAJA 31

külm olid tema reumaatilise silmapõletiku suured vaenlased. Tema erakirjadest nähtub, et kirjanikust sai 1920ndate keskel lausa paranoiline kliimapõlgur, kes kartis hirmsasti külmetumist ja seeläbi haigevoodisse sattumist. Külmetusparanoiaks oli ka põhjust. Aina sagedamini esinevad põletiku ägenemised olid oluliselt vähendanud Vilde nägemis- ja loomulikult ka töövõimet. Vildet haaras hirm pimedaks jääda. Seda hirmu kandis ta endas kuni surmani. See oht oli reaalne, sest iriidi tagajärjel võib pimedaks jääda.

Vilde võis arsti ettekirjutusel töötada hea päevavalgusega kirjutuslaua taga vaid kuni 2 tundi päevas. Mitu aastat, korraga paar tundi päevas, kulus Vildel selleks, et oma varasemat loomingut parandada ja see kogutud teoste sarjana välja anda. See töö ei olnud väga loominguline, eeldas palju täpsust ja teksti ümberkirjutamist. Seda oli vaja teha, et kogutud teoste sari saaks ilmuda, et igapäevane leib lauale tuua. Ent nende paari tunni sisse päevas ei mahtunud kaugeltki uudislooming, mida Vilde nii väga ihkas kirjutada. Seega oli siinne kliima kindlasti üks põhjus, miks Vilde oli 1920ndate teisel poolel haige ja miks ta ei saanud kirjutada uudisloomingut.

Ent siiski ei saa mööda vaadata ka teisest olulisest tervisemõjutajast – emotsioonidest! Ja emotsioone oli väärikas eas kirjanikul küllaga. (1925. aastal sai ta 60.)

Tal tekkis suvel 1925 salasuhe apteekriproua Rahel Uscmarowiga Narva-Jõesuust. Esmalt andis see suhe talle üldse eluisu tagasi ja tõi tema ellu tagasi värvid. Kuid mida keerulisemaks ja sügavamaks suhe muutus, seda suuremaks läks ka hingekoorem, millega vana kirjanik toime pidi tulema. Esmalt oli ta justkui kahe naise vahel. Tal oli ju abikaasa, ent teisalt oli ta sattunud täiesti

VALGUSE KAJA 32

sõltuvusse armsama kirjadest, mida ta Narva-Jõesuust pea igapäevaselt sai. Vähe tähtsad ei olnud ka rahamured ja põdur tervis, mis hakkaski edaspidi määravat rolli mängima. Need asjaolud kokku viisid Vilde närvivapustuse äärele, sügavasse hingelisse kriisi, mille tagajärjel sattus ta 1926. aasta lõpus kriitilises seisundis Tallinna Juhkentali haiglasse. Kolm Eesti parimat arsti pidasid Vilde silmanägemise säilimise eest suurt võitlust. Ta sai tipptasemel arstiabi, mida sel ajal tavaline kodanik ei saanud. Pärast pikka ponnistust õnnestus arstidel tema silmanägemine päästa. Vilde kirjutas armsamale: „Silm on haige, kuid ta on päästetud – see peab meid mõlemaid püsti hoidma”.

Vilde tervis sõltus otseselt tema hingelisest seisundist. Ka arstid ütlesid Vildele, et olulisim ja suurim teene, mida ta enesele peaks tegema, on esiteks hoiduma emotsioonist ja teiseks elama soojas kliimas. Vilde käib viimase kümne eluaasta jooksul veel kahel korral reisil. 1927. aastal kraabib ta kõik oma säästud kokku ja sõidab neljaks kuuks Ungarisse ravikuurortisse. Sama aasta sügisel lõpetab ta väga traumaatilisel viisil päevapealt suhte armastatud Raheliga.

Järgnevate aastate kohta on teada vaid seda, et Vilde ravis korralikult oma hingehaavu, käis psühhoteraapias, hakkas taimetoitlaseks, kohati isegi toortoitlaseks, hoolitses nii oma vaimu kui ka füüsise eest. Isikliku elu draama, sh võitlus ränga depressiooni ja pimedaks jäämise hirmuga, oli laiemale avalikkusele teadmata. 1930. aasta lõpus ja 1931. aasta alguses ilmub mitu leheintervjuud, milles avalikustatakse Vilde raske silmahaigus, kirjeldatakse päikesepuuduses vaevleva maestro stressi ja töövõimetust ning lausa enesetapumõtteid. Samas kirjutatakse ka, et kirjanik plaanib kaheks-kolmeks aastaks

Itaaliasse Bolzano Griesi ravile minna.

Itaaliasse ta tõepoolest läheb, ent rahanappuse tõttu on tal võimalus sinna vaid pooleks aastaks jääda. Ta katsetab seal kõikvõimalikke uuemaid ravivõtteid ja preparaate. Ta on väga tubli patsient ja saabubki Eestisse väga suurte lootustega, et tema haigus on kõrvaldatud. Ent paraku kordus Eestis kõik taas.

Elu viimastel aastatel käis Vilde silmaarst Taumi juures. Arst proovis Vilde peal tuberkuloosi ravi. Ja see andis oluliselt paremat tulemust kui varasem ravi. Viimasel eluaastal näitasidki Vilde silmad paranemise märke, ent hirm pimedaks jäämise ees, lõppematu ööpõlve saabumise ees, jäi. Selle on Vilde kirjutanud 1932. aastal oma viimasesse, autobiograafiliste sugemetega novelli „Casanova jätab jumalaga”:

„Saabunud arsti juurde sel otsusraskel päeval, laskus Hillar Kaselaid oma nahksesse puhketooli ja tardus terveks tunniks. Siis sulges ta luugid, langetas ruloodki ning elas täielikus pimeduses, söömata, joomata, magamata nelikümmend kaheksa tundi. /--/ Pugedes pidevasse pimedusse, tahtis Hillar Kaselaid saada eelmaiku lakkamatust ööpõlvest, mis teda arsti ennustuse järgi peatselt pidi ootama – ta ihkas tunda, mida elatakse elusalt maetuna.“

Pimedust ei saabunud, ent 1933. aasta jõulupühade ajal ütles 68aastase Vilde süda üles.

Haigus on küll midagi väga isiklikku ja see justkui ei kuuluks kirjandusloo uurimisvaldkonda, ent Vilde puhul on hästi näha, kuidas haigused ja kirjaniku psüühiline seisund olid kirjaniku loovuse ja loometööga otseselt seotud. Seetõttu ongi oluline kirjandusloos käsitleda ka kirjaniku eraelu.

VALGUSE KAJA 33

Välja sööma minnes märkab pime inimene esmalt helisid ja lõhnuMirja Räpp

Küllap on enamik inimesi vahel kodust väljas söömas käinud. Koha valikul on mitu kriteeriumit – millist toitu eelistatakse, mis põhjusel välja sööma minnakse ning oma osa mängib ka koha visuaalne atmosfäär. Ilusas ümbruses on ju palju meeldivam sööki nautida. Inimene, kes ei näe, käib loomulikult samuti aeg-ajalt

väljas söömas ning tegelikult ei erine põhjused ja koha eelistused kuigivõrd nägijate omadest. Uskuge või mitte, aga isegi pimedale inimesele meeldib süüa kauni sisekujundusega keskkonnas.

Söögikohta sisenedes köidavad pimeda inimese tähelepanu esmalt lõhnad ja

VALGUSE KAJA 34

helid. Meeldivad tagasihoidlikud aroomid ja mahe muusika kutsuvad edasi astuma. Seevastu vali helidekakofoonia ning lämmatavad rasked toidulõhnad peletavad eemale. Kui lõhnad ja helid ei loo mu silme ette kujutluspilti meeldivast söögikohast, ei kipu ma edasi astuma ka siis, kui minu nägevad kaaslased kinnitavad, et koht näeb igati vinge välja ning toidud maitsevad ülihead. Liialt vali muusika teeb nägemise puudumise olukorras kaaslastega suhtlemise keeruliseks. Silmsidet luua ei saa, žestide keelt kasutada ka mitte ning nende toetavate teguriteta on valjus taustamuusikas raske kaaslastega mõnusalt juttu rääkida. Toidulõhnad, mis maitsemeeli kuidagi ei eruta, ei ahvatle ilmselt ka nägijaid. Juhul kui on vaja vaid kiiresti kõht täis süüa, sobib muidugi igasugune söödavat toidupoolist pakkuv toitlustusasutus.

Olles välja valinud meelepärase einestuskoha, pean üldjuhul paluma kaaslasel menüüs leiduva ette lugeda. Üksikud söögikohad pakuvad ka punktkirjas menüüd, kuid niisugusel juhul on tegemist pigem erandiga. Mida söön-joon, valin esmalt küll maitse-eelistuste alusel, kuid oma osa on asjaolul, kui lihtne või keeruline on teatud toitu pimesi süüa. Viisakalt noa ja kahvliga söömine on isegi ilma nägemata täiesti võimalik, kuid seda tuleb hea taseme saavutamiseks kõvasti harjutada. Muidugi saab lasta kaaslasel oma toit tükkideks lõikuda, kuid kõik pimedad inimesed seda varianti ei poolda. Oluline on ise hakkama saada. Väljas söömist peaks ikkagi nautima ning seepärast, et ise toime tulla, valingi kergemini manustatavad toidud. Pirukat või saiakest on kergem süüa kui mingit kõvapõhjalist kooki. Supi või salatiga toimetamine on samuti lihtsamat liiki ülesanne.

Laua ääres istet võtnud, uurin vaikselt käega üle laua- ja tooliservade libistades

mööblitükkide materjali ja mõõtmeid ning ega puhtuseastegi minu näppudel nägemata jää. Käe all meeldivana tunduvad materjalid tekitavad ümbrusest otsekohe ilusama pildi. Plastikust lauad-toolid seevastu edastavad signaali odavast kiirtoidukohast. Kõik need detailid ei pruugi söögikoha olemusest alati tõest pilti anda. Ruumi sisenedes olen üldjuhul märganud sedagi, kas ja kuidas seal helid vastu kajavad, kas tekib õdus või kõleda atmosfääri tundmus. Inimeste jutukõmina järgi püüan mõistatada, kas söögikohas on inimesi palju või napilt. Suure ruumi korral ei pruugi sellest aru saada, kuid väikses kohas on tunnetus tõelisele olukorrale päris vastavaks osutunud.

Minuni jõuavad kõrvallaudades või kaugemalgi istuvate inimeste jutukatked, söögiriistade klõbin või teenindaja poolt tööle lülitatud kohviveski hääl. Ega kõiki praginaid, kõrinaid ja undamisi ei oskagi millegagi seostada. Olen märganud, et nägijad taolisi helisid üldjuhul väljas einestades tähele ei panegi. Toolijalgade kriipimine või millegi tõmbamist meenutav sahin vaibaga põrandal annab märku järjekordse külastaja lahkumisest või saabumisest. Ohhoo, kellelegi kõrvallauda toodi millegi maitsva järele lõhnav toidupoolis ning minust möödus keegi meeldivalt lõhnastatud naisterahvas. Keegi ilmselt tasub kassa juures arvet, sest kuulda on kassaaparaadi heli. Paratamatult püüab kõrv kinni ka kõrvallauast kostva matsutamise või luristamise ja mõne värvika klatšijutukatke. Helid ja lõhnad ning näppudega kombatavad esemed – see kõik on pimedale inimesele osake väljassöömise emotsioonist ja interjööripildist. Lisades juurde nägijatest kaaslaste kirjelduse ja kommentaarid ning lastes oma fantaasial sõna sekka öelda, saab kujutluses söögikohast kokku seada päris värvilise ja detailirohke üldpildi.

VALGUSE KAJA 35

Kaks ühesugust purkiMirja Räpp

Kuidas teha vahet kahel kujult, suuruselt ja kaalult täpipealt sarnasel konservipurgil, millest ühe kaane all on varjul herned ning teise sisemus peidab endas konservubasid? Ja ma eelistaksin kartulisalatisse panna herneid, mitte ubasid tomatikastmes. Milles küsimus, tuleb lihtsalt lugeda purkide peal olevaid etikette! Kõik pole nii lihtne, kui esmapilgul paistab, sest kui silmanägemine puudub, ei saa parimagi tahtmise juures etikettide lugemisega hakkama. Ometi oli mul tol korral hädasti vaja just herneid. Nii haarasingi kaks purki kaenlasse ning tõttasin naabriproualt abi otsima.

„Näita aga siia!“ haaras käbe naabriproua mul mõlemad konservipurgid käest. Purke silmapilgu uurinud, andis ta mulle ühe neist tagasi, teatades, et selles on konservherned. Tore! Suskasin vajaliku hernepurgi kaenla alla ning oapurgi võtsin pihku. Oma korteriust võtmega lahti keerates jäi mul ühest käest puudu ning pikemalt mõtlemata torkasin teisegi purgi kaenlasse, esimesele seltsiks. Kui olin toas tagasi, ise rahul, et purkide

sisus selgus majja sai, ladusin kaks purgikest ridamisi köögilauale, endal täpselt meeles, kumb on kumb. Toimetasin vahepeal veel ringi ning kui saabus hetk valmivasse salatisse herned lisada, haarasin pikemalt asja üle juurdlemata vasakpoolse, sest selles pidid ju herned olema. No et esmalt olin sinna poetanud vajaminevad herned ja siis hiljem korraks momendil ebavajalikud tomatikastmes oad. No nii, panin oad kappi ja tegin herned avajaga lahti. Tõstsin kaane pealt ning nuusutasin purgi sisu. Ilmselt harjumusest, et pimedana tuleb kõiki asju igaks juhuks üle kontrollida. Hea, et kontrollisin, sest muidugi vaatasid avatud purgist mulle vastu oad tomatikastmes. „Ei no muidugi, kui rumal võib üks inimene olla,“ sarjasin iseennast. Naabriproua poole minnes oleks pidanud ainult ühe kahest tundmatust purgist kaasa võtma ja mitte kahe purgiga sehkendama. Ei jäänudki muud üle, kui teine purk samuti lahti keerata ja iseennast kiruda, et sellest abiküsimisest oli nüüd tõesti palju kasu küll. Oleksin võinud samahästi kohe ühe purkidest umbropsu avada!

EPLi liikmesühingud

MTÜ Eesti Nägemispuuetega Laste Vanemate LiitLootuse pst 90, 11619 TallinnTel: 5346 6135E-post: enlvl.liit@mail.eewww.enlvl.ee

MTÜ Eesti Pimemassööride ÜhingTondi 8a, 11313 TallinnTel: 5561 6818E-post: info@pimemassoorid.eewww.pimemassoorid.ee

MTÜ Ida-Eesti Pimedate ÜhingJõesuu 27, 20609 NarvaTel: 359 4542, 5836 2831E-post: idapim@mail.ru

SA Juht- ja Abikoerte KoolTaara pst 12–1, 51005 TartuTel: 529 9193E-post: mati@juhtkoer.eewww.juhtkoer.ee

MTÜ Jumalalaegas Tallinna mnt 8, 75203 Raasiku, HarjumaaTel: 5383 8129E-post: laegas@laegas.eewww.silmalaegas.eeSkype: jumalalaegas

MTÜ Järvamaa Pimedate ÜhingLai 33, 72720 PaideTel 5341 0184E-post: jarvakoda@gmail.com

MTÜ Lõuna-Eesti Pimedate ÜhingRingtee 1, 51013 TartuTel: 736 2349, 5380 1390E-post: lepymty@gmail.comlepy.kuusit.ee

MTÜ Läänemaa Nägemisvaegurite Ühing Kastani 7, 90508 HaapsaluTel: 5850 3765 E-post: lnyhing@gmail.com

MTÜ Lääne-Viru Pimedate ÜhingLille 8, 44311 RakvereTel: 5198 6965

MTÜ Nägemispuudega Inimeste RehabiliteerimiskeskusTondi 8a, 11313 TallinnTel: 512 4022E-post: info@nirkkeskus.eewww.nirkkeskus.ee

MTÜ Nägemispuuetega Inimeste Kohtla-Järve ÜhingTel: 332 2577, 5386 3818E-post: natalja.smirnova2009@gmail.com

MTÜ Pimedate Infoühing HelikiriJüri 54, 65604 VõruTel: 504 0841E-post: guido@helikiri.eewww.helikiri.ee

MTÜ Põhja-Eesti Pimedate ÜhingTondi 8a, 11313 TallinnTel: 674 8945, 557 5310E-post: ppy@ppy.eewww.ppy.ee

MTÜ Pärnu Pimedate ÜhingRiia mnt 15, 80019 PärnuTel: 443 3664E-post: parnupimedad@gmail.com

MTÜ Saaremaa Pimedate ÜhingPikk 39, 93812 KuressaareTel: 5693 7084E-post: anneuus18@hot.ee

MTÜ Viljandimaa Pimedate ÜhingPosti 20, 71004 ViljandiTel: 5665 5688E-post: arvus@hot.eeSkype: arvusarv