Eesti Pimedate Liidu infoleht

VALGUSE KAJASÜGIS 2015 - TALV 2016

ARMSAD NÄGEMISVAEGURID!

Ago Kivilo, EPLi juhatuse esimees

Talve selgroog on selleks korraks murdunud. Saabunud on uus aasta ja kevadki pole enam mägede taga.See aasta on varasematega võrreldes pisut teistsugune, sest meie tegevuse põhirõhk on puuetega inimeste tööhõivel. Ka EPLi tegevuskava aasta prioriteet on teavitada nägemispuudega inimesi töövõimereformist. Teeme tihedat koostööd Töötukassaga nägemispuudega inimeste jaoks uute teenuste väljatöötamiseks. Ka nägemispuudega inimeste kaitstud töö asjus oleme jõudnud nii kaugele, et kaitstud töö pakkumisest huvitatud ettevõtted on kohtunud Töötukassa esindajatega.

Teine selle aasta teema on ligipääsetavus. Meie eesmärk on arendada Eesti Pimedate Liit kompetentsikeskuseks, kes jagaks teavet, kuidas luua nägemispuudega inimestele keskkond ligipääsetavaks.EPLi 2016. aasta suvekool on kahepäevane ja toimub 7. ja 8. juunil Käsmus Lainela puhkekeskuses. Seal saavad liikmesühingud omavahel kogemusi jagada ja jällenägemisest rõõmu tunda.

Kohtumiseni!

AASTA TEGU 2015

16. oktoobril 2015 tähistas Eesti Pimedate Liit rahvusvahelist valge kepi päeva tänuseminariga Tallinna Õpetajate Majas. Liit tunnustas ja tänas asutusi ning organisatsioone, kes on aasta jooksul aidanud nägemispuudega inimeste elukvaliteeti parandada, neid rehabiliteerida, nende haridust ja kultuuri edendada ning ühiskonna teadlikkust suurendada.

Eesti Pimedate Liidu tunnustuse „Aasta tegu 2015” laureaadid on:

Lions Klubi Tartu, kes pidas 2014. aasta advendiajal nägemispuudega vanemate eelkooliealisi lapsi ja üksi elavaid nägemispuudega vanureid meeles;

Tartu Linnavalitsus, kes on märkimisväärselt linnaruumi ligipääsetavust parandanud; AS Viru Keskus ja Tallinna Transpordiamet, kes on kohandanud Viru keskuse

bussiterminali nägemispuudega kasutajate jaoks ligipääsetavaks; Tallinna Botaanikaaed meelte aia loomise eest; FC Nõmme Kalju fännirühmitus Roosad Pantrid, kes korraldas omaalgatuslikult

kirjelduskommentaaridega jalgpallimängu; Valentin Kuik, kes tegi puhkpilliorkestri dirigendist Vello Loognast dokumentaalfilmi

„Pimedad mänguhoos”; Eesti Kunstimuuseum, kes on muutnud skulptuurinäitused nägemispuudega

inimestele kättesaadavaks;

Tallinna Hansa Rotary Klubi ja moekunstnik Diana Denissova, kes korraldasid nägemispuudega inimeste matkapäeva toetuseks heategevusliku moeetenduse;

MTÜ Lootusekiir, kes on toetanud Lääne-Viru Pimedate Ühingu ürituste korraldamist.

Aitäh kõigile tunnustuse saajatele!

MIS TÖID NÄGEMISPUUDEGA INIMESED EESTIS ÜLDSE TEEVAD?

Kerli Tennosaar, EPLi juhatuse assistent

Eesti Pimedate Liit viis 2015. aasta teises pooles läbi nägemispuudega inimeste tööhõiveprojekti. Seda rahastas Eesti Hasartmängumaksu Nõukogu. Projekti üks eesmärk oli teada saada, mis töid nägemispuudega inimesed Eestis teevad. Teine eesmärk oli leida üle Eesti endaga hästi toime tulevad nägemispuudega inimesed, kes on huvitatud kogemusnõustaja tööst. Need inimesed läbivad 2016. aastal koolituse ning hakkavad osutama Töötukassa ja Sotsiaalkindlustusameti tellimusel kogemusnõustaja teenust.

Meie ankeedile vastas 228 nägemispuudega inimest üle Eesti. Vastajaid oli igas vanuserühmas ja igasuguse haridustasemega. 82% vastajatest olid vaegnägijad, 18% nägemisjäägita inimesed. Kõigist vastanutest töötas 34%. Ametikohtadest nimetati järgmisi: massöör, harjavalmistaja, raamatupidaja, teabejuht, maalikunstnik, treener, õpetaja koolis/lasteaias, perroonikorraldaja, (abi)hooldaja, eripedagoog-nõustaja, projektijuht, sotsiaaltöötaja, meditsiiniõde, käsitööline, juhatuse esimees, majandusjuhataja, majahoidja, raamatukogu direktor, tegevusjuhendaja, punktkirjaõpetaja, kojamees, elektromehhaanik, koristaja, ajakirjanik.

Vastanutest 9% on ise ettevõtjad, nimetati järgmisi tegevusalasid: massaaž, elektrilukustussüsteemid, vitspunutised, harjatöö, loominguline tegevus, raamatupidamine, nõustamine, koolitus, tõlkimine. Koguni 49 inimest (21% vastanutest) oli kogemusnõustaja tööst huvitatud.

Projekti raames oleme koostanud ka trükise. Selle peamine eesmärk on teavitada laiemat avalikkust, ka tööandjaid, sellest, et tänapäevased abivahendid on avardanud tohutult nägemispuudega inimeste töövõimalusi. See trükis sisaldab 8 nägemispuudega inimese (Jaan Riis, Priit Kasepalu, Jakob Rosin, Marju Saar, Kaili Mikk, Mati Peling, Julia Kabanova, Marge Kõrkjas) lugu. Neil on kindlad sihid ning julgus endale püstitatud eesmärkide poole liikuda. Nad soovivad enda eeskujuga julgustada teisi sama saatusega inimesi tööturule naasma. Loomulikult pole see kerge, aga kindlasti mitte võimatu.

Suuremal osal Eesti nägemispuudega tööealistest inimestest on vähemalt keskharidus, paljudel kõrgharidus. Ometi ei käi enamik neist tööl. Paljud on veendunud, et neid pole kellelegi tarvis. Samal ajal on tööandjate suurim mure töökäte nappus. Nägemispuudega inimeste potentsiaal on jäetud sellegipoolest kasutamata. Miks see nii on? Üks peamistest põhjustest on see, et tööandjad kardavad puudega inimesi tööle võtta. Arvatakse, et neile sobivate tingimuste loomine on nii kulukas, et see ei tasu ära. Tegelikult ei pruugi see üldse nii olla. Lahenduse võti peitub selles, kuidas ületada mõlema poole teadmatus ja hirm. Loodame, et astume oma projekti ja trükisega pisikese sammu kõiki rahuldava lahenduse poole.

KOOSTÖÖST PÕHJA- JA BALTIMAADEGA

Monica Lõvi, EPLi väliskomisjoni esimees, ICEVI Eesti koordinaator

2015. aasta teises pooles toimus mitu nägemispuudeliste jaoks olulist koostööüritust. Edasi tuleb juttu kolmest kohtumisest, millest siinkirjutaja osa võttis.

Põhjamaade punktkirjaasutuste seminar teemal „Punktkirjaoskuse motiveerimisest digiajastul”Põhjamaade punktkirjaasutuste iga-aastane seminar toimus seekord 1. ja 2. oktoobril 2015 Helsingis Iirise keskuses. Seda korraldas Soome nägemispuudeliste raamatukogu Celia. Põhjamaadest olid kohal Norra, Taani, Rootsi ja Soome esindajad. Eestist osalesid Tartu Emajõe Koolist Ilona Tars ja Monica Lõvi.

Seminaril osalejad andsid ülevaate punktkirja olukorrast oma maal. Teadupärast on igal Põhjamaal ametlik institutsioon, kes arendab vastava keele punktkirja ning töötab välja selle kasutamise juhised. Ülevaadetest selgus, et praegu on tähelepanu all tekstide kohandamine elektroonilisse ehk digitaalsesse punktkirjaformaati ning asjaomaste juhiste ja reeglistike väljatöötamine.

Seminaril käsitleti ka haridusteemasid. Jyväskylä Ülikooli õppejõud Hannu Puupponen rääkis hariduse kättesaadavusest digiajastul. Soome üliõpilane Tuukka Ojala tegi ettekande punktkirjast 21. sajandil. See ettekanne põhines tema enda kogemusel ja tekitas suurt kaasaelamist. Arutleti, kui tähtis on ekraanilugemistarkvara roll punktkirjaoskuse motiveerimisel, ning vaeti mehhaanilise ja elektroonilise punktkirja poolt- ja vastuargumente. Kõigist ettekannetest jäi kõlama mõte, et punktkirja arendamist tuleb jätkata. Nii käiakse ajaga kaasas ning saadakse uutest tehnoloogilistest võimalustest kasu. Samas ei tohi unustada ka punktkirja paberformaati.

Tänapäevaseid võimalusi orienteerumist ja liikumist hõlbustada tutvustas Ilkka Pirttimaa, kelle tehtud on nutitelefoniäpp BlindSquare. Seminaril anti kätte ka autasu Soome parimale nägemispuudeteemalisele doktoritööle. Eestiski tasuks sellist tunnustust välja anda. Põhja- ja Baltimaade koostöö punktkirja edendamisel toob kindlasti kõigile osapooltele kasu.

Nägemispuudeliste Hariduse Rahvusvahelise Nõukogu (ICEVI) Põhja- ja Baltimaade regiooni koordinaatorite kohtumine

ICEVI koosolekud on regulaarsed ning 2015. aastal oli võõrustajaroll Eesti käes. 26. ja 27. oktoobril külastasid Tartu Emajõe Kooli ICEVI koordinaatorid Islandilt, Lätist, Norrast, Rootsist ja Soomest. Kohtumise põhiteemad olid seotud eelkõige nägemispuudega õpilaste hariduse ja rehabilitatsiooni probleemidega.

Meil tuuakse tihtipeale eeskujuks kaasavat haridust, mida Põhjamaades juba poolsada aastat viljeldakse. Ettekannetest ilmnes, et kitsaskohti jagub ka seal. Rõhutati, et nägemispuudega õpilastele kvaliteetse hariduse andmine tavakoolides nõuab palju oskusteavet ning on väga kallis. Põhjamaades on toimivad kompetentsikeskused. Igal õpilasel on võimalik saada ka tugiteenuseid, kohandatud õppematerjale ja abivahendeid. Ometi tõstatub ka sellisel juhul küsimus, kas pakutav haridus on piisavalt kvaliteetne ja kas õpilane realiseerib kogu oma arengupotentsiaali.

Läti kohta tehtud ülevaatest jäi mulje, et sealsed haridusametnikud on seadnud eesmärgiks saavutada kaasatud õpilaste arvu kohta eelkõige ilusad statistilised näitajad. Liiga vähe pööratakse tähelepanu lapse arenguks sobivatele tingimustele. Nii Läti kui ka Eesti senise kogemuse põhjal saab väita, et on positiivne, kui lapsele saab valida koolitüübi, lähtudes lapse individuaalsetest vajadustest ja pakutavatest võimalustest.

Kohtumisel jäi kõlama seisukoht, et kõigile nägemispuudega lastele peab olema tagatud õigus omandada kvaliteetne haridus. See tähendab, et pime või vaegnägev õpilane peab

saama omandada nägemispuuet kompenseerivad oskused, et kasutatakse temale sobivaid õpetamis- ja õpimeetodeid ning õpilane saab täielikult osaleda õppetöös ja eakaaslastega ühises tegevuses. On ju ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis kirjas seisukoht, et nägemispuudega lapsi peab õpetama neile kõige paremini sobivas keskkonnas.

Baltimaade nägemispuudega inimeste katusorganisatsioonide juhtide kohtumine

Balti Komitee koosolek toimus seekord 1. detsembril 2015 Tallinnas. Hea meel on tõdeda, et Eesti Pimedate Liidu ning Leedu ja Läti nägemispuudega inimeste organisatsioonide koostöö on katkematult toiminud juba aastakümneid. Seekordsel kohtumisel räägiti oma organisatsiooni tegevusest ning muutustest pimedate ja vaegnägijate elu puudutavates valdkondades.

Eesti puhul oli põhiteema 2016. aastal algav töövõimereform, ümberkorraldused meie abivahendite ja rehabilitatsioonisüsteemides. Leedulaste ja lätlaste arvates oleme meie neist omajagu ees, kuigi meil jäi omakorda nii mõneski asjas vastupidine mulje. Kolme Balti riigi puuetega inimestega seotud tegevus on taasiseseisvumise järel kujunenud üsna erinevaks. Läti ja Leedu nägemispuudeliste üleriigilistel organisatsioonidel on võrreldes meiega tunduvalt suurem roll rehabilitatsiooni- ja abivahenditeenuste osutamisel. Neile on selleks tagatud riigipoolne rahastus. Aruteludest selgus, et meil on vastastikku paljutki õppida. Oleme ju Euroopa Liidu liikmesriikidena taas suhteliselt sarnases olukorras. Mõttekas oleks teha koostööd näiteks europrojektide raames.

Rõõmuga võib tõdeda, et meil on head koostööpartnerid nii Balti- kui ka Põhjamaades olemas. Oluline on, et me oskaks selle koostöö võimalusi kasutada nägemispuudega inimeste heaks.

TÄIESTI STRESSIVABA STRESSIKOOLITUS

Jakob Rosin

Jõulude aeg. Peas võitlevad esimese prioriteedi koha pärast sajad küsimused. „Mida ma talle kingin? Aga emale? Isale? Äkki talle meeldiks hoopis raamatupoe kinkekaart? Äkki ma ostsin vale suurusega särgi? Pagan, projekti aruande tähtaeg on homme ja kuusk on veel ehtimata! Kust ma üldse kuuse saan? Lund ei ole, jõulutunnet ka mitte. Mida lauale panna?...” Esmaklassiline stress. Paras aeg koolitusele minna ja aeg maha võtta.

14. ja 15. detsembril 2015 toimus Tallink City hotellis Eesti Pimedate Liidu korraldatud stressikoolitus, mida viis läbi Jaanus Kangur.

Pärast tutvumisringi üritame ühiselt aru saada, mis stress siis lõpuks on. Viha? Närvilisus? Kohustustest ja tunnetest ääreni täis klaas, mis kohe üle ääre ajab? Selgub, et kõik nimetatu korraga ja enamgi veel. Jaanus Kanguri esinemisstiil meeldib mulle kohe. Tema jutt on täis pikitud näiteid enda elust, raamatutest ja hüpoteetilistest olukordadest. Soovin, et oleksin arvuti kaasa võtnud. Konspekteerin raamatute pealkirju ja inimeste nimesid omale telefoni. Ühel hetkel tuleb ette võtta eksperiment. Otsustan olla vabatahtlik. Seisan ruumi ees. „Mõtle millelegi, mis sind närvi ajab. NO ikka täiega närvi, vihaseks kohe,” ütleb Jaanus. Peast käib läbi hunnik olukordi. „Nii, okei,” olen leidnud ühe. „Siruta käsi välja ja mõtle sellele olukorrale.” Jaanus üritab mu kätt alla suruda, mis tal minu vastuseisust hoolimata õnnestub. Nüüd kordame katset. Ainult et sel korral tuleb mul mõelda millelegi väga meeldivale. Käsi vajub oluliselt aeglasemalt ja vastu minu külge ei jõuagi. Katsega sai tõestust, et positiivsetele asjadele mõtlemine annab jõudu juurde.

Koolituspäev jätkub, kõneledes vihast, närvilisusest ja teiste peale karjumisest. Kuuleme näidet ülemusest, kel oli kombeks kord kuus teha kabinettidele ring peale ja kõik alluvad läbi

sõimata. No nii igaks juhuks. Ühel järjekordsel ringkäigul oli ülemus lähenemas oma alluva kabinetile, kel oli väga kiire ja üldse kehv päev. Alluv avas oma kabineti ukse ja kähvas vihasele ülemusele: „Sina siia praegu kisama ei tule, on selge!“ Pärast seda vahejuhtumit ei läinud ülemus enam kordagi selle alluva kabinetti karjuma. Loo moraal oli selles, et mõne inimesega tulebki rääkida tema enda keeles.

Stressikoolituse teisel päeval kõneleme samuti frustratsioonist ja teiste mõistmisest ning oma tunnete analüüsimisest. Kõrvu jääb kõlama mõte, et enda viha põhjuse loogiline läbimõtlemine võib seda märgatavalt vähendada. Viimases küsimusteringis uurib koolitaja, mis meile koolitusest kõige eredamalt meelde jäi. Mul on raske vastust leida. Otsustan, et ma ei saa endiselt aru, mis mõte stressil on, ja mida vähem seda endale tekitada, seda vähem seda ka on.

Sel õhtul on aega rahulikult mõelda, kas kuusk sobib paremini klaveri kõrvale või akna alla või kas emale sobiks paremini punaste triipudega valge hommikumantel või valgete triipudega punane hommikumantel. Otsustan, et nende jõulude ajal ma endale mõttetut stressi ei tekita.

SÜGISRETK PEIPSI ÄÄRDE

Vello Vart

27. oktoobril 2015 toimus Eesti Pimedate Liidu korraldatud väljasõit Peipsi äärde. Üritusel osales 39 nägemisvaegurit üle Eesti ning 1 juhtkoer. Matkapäev sai teoks koostöös Looduse Omnibussiga. Selle juht, vaegnägija Jaan Riis oli meile ka giidiks.

Väljasõidu hommikul lahkus buss Rahvusraamatukogu juurest, et sõita kõigepealt Tartusse. Sõidu ajal tutvustas Jaan Riis meile mikrofoni kaudu Tallinna–Tartu maantee ääres asuvaid huvitavamaid objekte. Tartus peatusime Vanemuise teatri ees ja retkeseltskond sai tublisti lisa. Tartust suundusime Peipsi äärde Kolkja külla. Seal kostitati meid sibulapirukatega ning saime osta suurepärast suitsutatud või kuivatatud kala ning Peipsi ääres kasvatatud sibulaid. Kasepää külas müüdi meile küüslauku, kõrvitsat ja muudki.

Edasi siirdusime Varnjasse tutvuma staroveride ehk vene vanausuliste palvelaga. Seda tutvustas sealse koguduse aktiivne liige Zoja Kutkina. Soise pinnase tõttu on palvela ehitatud parvele. Koguduse liikmete arv kahjuks aina väheneb, sest paljud lähevad elama mujale ja külastavad palvelat ainult pühade aegu. Noori aga koguduse tegevus eriti ei huvita. Heal tasemel on sealsete kunstnike maalitud ehk nende endi sõnul n-ö kirjutatud ikoonid.

Varnjast sõitsime edasi Alatskivile ja Sepikoja trahteris anti meile korralik lõunasöök. Päeva suurima elamuse saime Alatskivi lossis. Meie giid oli asjalik ja sõbralik Külli Volmer. Selle uhke maja laskis endale ehitada mõisnik Arved von Nolcken Šotimaal asuva kuningliku Balmorali suveresidentsi eeskujul. Loss valmis aastail 1880–1885. Hoone on põhjalikult restaureeritud. Praegu tegutseb selles majas muuseum, milles näidatakse lossi elu möödunud aegadel, teisel korrusel on helilooja Eduard Tubina muuseum. Alatskivi lossis on ka hotell ja restoran, tänu millele suudetakse end ise ära majandada.

Pärast Alatskivi lossiga tutvumist sõitsime jälle Tartu kaudu Tallinnasse tagasi. Meie sügisretk oli meeldiv ja hariv ning möödus viperusteta. Aitäh korraldajaile!

LÄÄNE-VIRU PIMEDATE ÜHINGU JAOKS OLI 2015. AASTA TEGUS

Mare Vainokivi, ühingu tegevuse eestvedaja

Lääne-Viru Pimedate Ühing tegutseb Rakveres, aadressil Lille 8. Ühingu juhatuse esimees on Rein Aas ja tegevuse eestvedaja Mare Vainokivi. Ühingus on 30 liiget. Neist noorim on 55aastane, vanim on rakverelanna, 90aastane Velli Tamm.

2015. aasta oli ühingu jaoks teguderohke: kokku korraldasime 13 väljasõitu. Osalejaid oli tavaliselt 10–15. Kolmel korral käisime kontserdil Vihulas, kuulasime Zorbast, Kukerpille ning Jassi Zahharovit ja Annely Peebot. Väga menukad olid ekskursioonid Kunda merepäevadele, Kuremäe lõikuspeole ning Soome. Soomes käisime Korkeasaari loomaaias, Helsingi toomkirikus ja mujalgi. Sõitsime ka Pärnusse muusikafestivalile Balti Laine. Ühing soovib väga tänada oma head sponsorit, MTÜd Lootusekiir (Aive Saaverit ja Aldo Kala), ilma kelle toeta oleks nii mõnigi tore üritus ära jäänud.

Ühing ise korraldas enda tegevuse toetuseks heategevuskontserdi Laekveres ja Kadrinas. Laekveres esinesid noored andekad muusikud ansamblist Lõõtsavägilased. Jõulude ajal tegi ühing Kunda, Haljala, Kadrina, Laekvere ja Haapsalu lasterikastele peredele 50 jõulupakki. Täname usinaid abilisi!

Selgi aastal jätkub ühingu hoogne tegevus. Kavandame reisi Riiga ning hulgaliselt väiksemaid toredaid väljasõite. Lääne-Viru Pimedate Ühing soovib alanud aastal oma liikmetele ja kõikidele teistele nägemispuudega inimestele üle Eesti jaksu ja tugevat tervist.

HEA TANDEMI KOOSTÖÖ SALADUSED

SA Juht- ja Abikoerte Kooli juhataja Mati Malm ja juhtkoeratreener Veronika Malm

Nii nagu inimestel, on ka koertel sajanditega välja kujunenud liigisisesed harjumused ja käitumismudelid. Õpetades koerale uusi oskusi, muudame teda ning paneme ta kohanema uute olukordadega. Seejuures peab koer saama suhelda teiste koertega, sotsialiseeruda mitmesuguste inimestega eri olukordades. Väga oluline roll on siin kõikidel, kes tulevase juhtkoeraga maast madalast kokku puutuvad – kasvuperel, treeneril, juhtkoera kasutajal. Tuleb jälgida, et ka loomal oleks oma n-ö vaba aeg, mida ta ei veeda nurgas konutades. Kui koer elab kitsastes oludes, võiks talle õues tagada suurema tegevusvabaduse. Hea meeskonnatöö eeldus ongi puhanud ning heatujuline koer. Tuleb saavutada inimese ja koera niisugune kontakt, et inimene saaks aru, kui koera stressitase on tõusnud kriitilise piirini, ning siis tuleb lubada koeral auru välja lasta.

Lubatu ja keelatu piirid tuleb koerale selgeks teha. Kuid koeraga suhtlemine ei tohiks rajaneda ainult keeldudele, peab jääma ka pisut lusti ja lõbu. Oma elukorralduses tuleb selleks kindlasti aega planeerida. Võtmesõnad on ühised kogemused, sõbralikud patsutused, positiivne tunnustamine ning tagasiside. Ülitähtsad on ka vastastikune usaldus ja inimese julgus koerale toetuda. Sealjuures ei tohiks karta ühe või teise osapoole eksimuse tõttu tekkivaid väikseid ebamugavusi. Eestlastele on omane vaoshoitus, ei tihata koera tema tubli töö eest avalikult tunnustada. Ometi võib sellega suuri edusamme saavutada.

Kõik peremehe signaalid koerale peavad olema võimalikult konkreetsed, käsklus on käsklus ning kiitus on kiitus. Tavaolukorras annab peremees koerale ülesande ning kui koer selle täidab, järgneb kiitus. Edukad on need tandemid, kui peremees oskab oma neljajalgset sõpra innustada ja julgustada ka siis, kui koer on ebakindel. Inimene peab teadma, et koer on talle küll silmade eest, kuid juhtroll jääb ikkagi inimese kanda. Tasuks alati mõelda, mida mingis olukorras koeralt tegelikult ootame. Mitu järjest antud käsklust võib koera segadusse ajada.

Erinevalt muudest abivahenditest on juhtkoer elusolend, kellel on oma iseloom ja n-ö kiiksud. Kui suudame nendega kohaneda, saame endale pikkadeks aastateks hea sõbra, kellele võib igas olukorras loota.

KAI KUUSK KOOSTÖÖST OMA 8-AASTASE JUHTKOERA JANETIGA

Üksteise tundma õppimine ja ühised rajad

Mina ja juhtkoer Janet oleme koos ühiseid radu vallutanud juba ligemale 7 aastat. Selle aja jooksul oleme kokku kasvanud nagu sukk ja saabas. Me oskame üksteist n-ö poole mõtte ja sammu pealt lugeda. Janet teab mu eelistusi ja soove. Ta teab, et mulle ei meeldi trepid ja võimaluse korral pakub mulle alati kaldteid. Ta on kursis sellega, et minu kui perenaise jaoks on väga oluline teada saada, kus on ilma rantideta tänavate ristumiskohad. Janet teab, et eelistan bussi siseneda kesmisest uksest, ning bussist väljudes soovin, et ta ootaks mind esimese astme peal järele. Bussijaamas viib ta mu esmalt kassasse, siis kioskisse ja lõpuks pingile istuma. Ma võiksin sel teemal pikalt jätkata.

Tähtis on, et pime inimene tunneks oma nutikast ja tublist abilisest rõõmu. Veelgi tähtsam on, et inimene ise teaks, mismoodi oma neljajalgset sõpra ühisel rännakul toetada ja innustada. Kui juhtkoer teab inimese soove ja eelistusi, siis on igati loogiline, et ka peremees peab teadma oma koera soove, hirme, tugevaid ja nõrku külgi. Minagi olen nende aastate jooksul õppinud Janeti kehakeelest välja lugema nii mõndagi, mida kõrvalseisja oskaks tähele panna. Ma saan aru, kui ta näeb eemal liigikaaslast, tuttavat inimest, lemmikkohviku poole viivat tänavanurka vmt. Tunnetan, kui Janet muutub ärevaks, kui talle mingi olukord, käsklus või püstitatud ülesanne ei meeldi. Samuti tean neid väikseid nõkse, mis aitavad tal oma hirme seljatada.

Väga levinud väärarusaam on, et juhtkoer on eksimatu. Paraku see nii ei ole. Juhtkoer ei ole robot ja treeneri ülesanne ei ole juhtkoera instinkte välja treenida ega õpetada teda masinlikult käituma. Juhtkoer peab olema loov, lahtise peaga ning parajalt julge. Treeneri ülesanne on õpetada juhtkoerale selgeks baasoskused. Edasine areng saab toimuda ainult juhtkoera ja kasutaja ühise töö tulemusel. Mida rohkem koos kogetakse, seda suuremaks kasvab juhtkoera teadmiste pagas ja seda enesekindlamaks ta muutub. Ka inimene vajab ootamatus olukorras veidi aega harjumiseks. Koeraga on samamoodi. Koer ei pruugi ka kohe aru saada, mida temalt oodatakse. Enne soovitud lahenduskäiku võib koer pakkuda mitu valet. Siin tulebki mängu meeskonnatöö. Koeraga kurjustamisest pole kunagi abi. Tegelikkuses pole muidugi alati lihtne rahulikku meelt säilitada. Kui suuta oma esmased pinged maha suruda ja koera innustada, siis ta julgeb lahendusi välja pakkuda. Oluline on pingelises olukorras mitte rapsida ja märgata, mida juhtkoer näitab. Pelglikum koer võib rapsimise peale ehmuda või soolasambaks tarduda või paaniliselt ainult valesid asju näidata, sest ta ei mõista, mida temalt oodatakse.

Me Janetiga eksime vahel ära. Kõige kriitilisematel hetkedel kaotan kannatuse ja tekib isegi tunne, et lähen üksi edasi. Kuid olgem ausad, kuhu ma ikka pimedana ilma juhtkoerata lähen ja ega ma ei hülgaks oma sõpra mitte mingi hinna eest. Pealegi tuleks ta mulle järele, sest ta teab, et me oleme üks meeskond. Kui olukord laheneb ja ma suudan lõpuks n-ö pildi kokku panna, et kus me ringi uitasime, siis mõistan, miks pakkus Janet just seda marsruuti ja lahendust. Me Janetiga suhtume eksimisse kui matemaatilisse ülesandesse. Kõik vajalik on vastuse jaoks olemas, kuid lahenduskäik tuleb endal ise välja nuputada. Alati ei saa lahendust hinnata parima hindega, kuid järgmisel korral oskame seda ülesannet ühiselt juba paremini lahendada.

Kunagi ei tohi unustada kiitust

Minu ja Janeti eduka koostöö aluseks on kindlasti rohke kiitus. Näitab ristuvaid tänavaid ja jääb rantidel seisma – kiitus. Otsib mulle ukse – kiitus. Leiab käsu peale vasaku või parema tee – kiitus. Lasen pargis lahti ja käskluse „Siia!“ täitmise korral – jälle kiitus. Ükskõik, mida ta

ka õigesti ja hästi ei teeks, käib ikka ja jälle kiitus järgi- olgu selleks tunnustav patsutus rinnale, pai või lihtsalt sõnaline kiitus.Pole mul mõtet ka pattu salata, aegajalt saab ka väikese koeramaiuse sõrmede vahelt. Kuigi on arvamusi, et juhtkoer ei peaks oma tööd tegema maiuse nimel, siis mina isiklikult arvan, et suuline ja maiusega kiitus tuleb hoida tasakaalus. Ükskõik, millise kiituse kasuks juhtkoerakasutaja ise ei  otsusta, siis kiitus peab igal juhul olema ja mitte lihtsalt selline kuiv ja tuim, moka otsast pobisetud „tubli“ või „hästi“, vaid rõõmsalt ja tunnustavalt. Samuti on juhtkoera jaoks kiitus või preemia see, kui pärast tööpäeva saab natuke oma peremehega pargis või toas mängida. See on samuti selliseks väikeseks pingete maandamiseks ja stiimuliks. Teab, et kui tööpäev saab mööda, siis lõpus ootab teda üks vahva ja vaba aeg koos oma peremehega. Ühtlasi on mäng väga heaks ja tugevaks ühtekuuluvustunde tekitamiseks.

ENNEAEGSETE RETINOPAATIA

Katrin Eerme, laste silmaarst

Enneaegsete retinopaatia on silmahaigus, mis on põhjustatud silma võrkkesta veresoonte ebaküpsest arengust. Haiguse riskifaktorid on sünnikaal alla 1500, sünd enne 32. rasedusnädalat (umbes 1% kõikidest sündidest) ning sepsis. Haigust soodustavad tegurid on kopsude kunstlik ventilatsioon, hingamishäirete sündroom, aneemia ja vereülekanded, ka toitmisraskused ja vähene kaaluiive. Enneaegsete retinopaatia on peamine pimeduse põhjustaja lastel arenenud riikides.

Silma võrkkesta veresoonte areng algab 16. rasedusnädalast nägemisnärvilt perifeeria suunas ja jõuab lõpule 40. rasedusnädalaks. Enneaegsel lapsel peatub võrkkesta veresoonte normaalne areng sünni järel ning perifeeriasse jääb veresoonteta ala. Muutused tekivadki võrkkesta perifeerses osas veresoontega ja veresoonteta ala piiril. Veresoonteta alal tekib hapnikuvaegus, see vallandab keemilised reaktsioonid, mis stimuleerivad uute, mittetäiuslike veresoonte kasvu. Need sooned on seotud fibroosset armkude tootvate rakkudega (fibroblastid). Armkoe kokkutõmme tõmbab võrkkesta ja võib põhjustada võrkkesta irdumise. Selle tagajärjel häirub nägemine kuni silma pimedaks jäämiseni.

Enamikul enneaegsete retinopaatia juhtudel on tegemist kergete haigusvormidega, mis taanduvad iseenesest. Areneb normaalne võrkkesta verevarustus ja nägemishäireid ei teki. Silmapõhjade kahjustuste korral võib abi olla esimestel elukuudel tehtavast laserravist, krüoteraapiast ehk külmutusravist või silmaoperatsioonist. Uusim ravimeetod on silmasisesed ravimisüstid. Analoogseid süste tehakse täiskasvanutele näiteks ealise kollatähni lupjumise korral.

Retinopaatia on progresseeruv haigus, millel on 5 staadiumi. Haigus võib taandareneda igas staadiumis.I–II staadium: veresoonteta ja veresoontega võrkkesta piiril areneb eraldusjoon. Need on haiguse kerged vormid, mis ravi ei vaja.III staadium: veresoonte ja fibrooskoe ebanormaalne areng. Umbes 50% juhtudest areneb haigus III staadiumist edasi. Selles staadiumis rakendatakse ravi.IV staadium: võrkkesta osaline irdumine.V staadium: võrkkesta täielik irdumine (pime silm).

Eestis tehakse lastele, kes on sündinud enne 32. rasedusnädalat ja/või kelle sünnikaal on alla 1500 g, silmapõhja sõeluuring. Silmaarst vaatab last esimest korda 4–6 nädalat pärast sündi ning jälgib last kuni 40. rasedusnädalani ehk hetkeni, mil laps oleks pidanud sündima. Hiljem kontrollib silmaarst neid lapsi 1 kord aastas kuni kooliealiseks saamiseni. Põhjus on see, et enneaegseid ohustab suurem risk haigestuda ka muudesse silmahaigustesse (lühi- või kaugnägelikkus, laisk silm, kõõrdsilmsus, glaukoom).

Viimase kümne aasta Tallinna Lastehaiglas töötamise kogemus näitab, et sõeluuringut vajavate laste arv püsib aastate lõikes sama. Tänu intensiivravi paranemisele on oluliselt vähenenud retinopaatia tõttu ravi vajavate laste arv. Kui 2010. aastal vajas Tallinna Lastehaigla pisikestest patsientidest ravi 31 last, siis 2015. aastal vaid 8 last. Ravivõimaluste lainemine on vähendanud ka nende patsientide hulka, kellel areneb haigus 4. või 5. staadiumisse.

TÖÖTUKASSA – VÄHENENUD TÖÖVÕIMEGA INIMESTE PARTNER

Helle Ruusing, Eesti Töötukassa meedianõunik

Sel aastal käivitub Eestis töövõimereform. See muudab senist töövõime hindamist ja toetuste maksmist. Veelgi olulisem on asjaolu, et reform võimaldab vähenenud töövõimega inimestel oma töö- ja igapäevaeluga paremini toime tulla. Reformi tulemusel koonduvad töövõime hindamine, töövõimetoetuse maksmine ja vähenenud töövõimega tööealistele mõeldud teenused töötukassasse.

Alates möödunud aasta oktoobrist on meil tööl juhtumikorraldajad. Nad on valmis nõustama just vähenenud töövõimega inimesi ehk neid, kellel on puue või püsiv töövõimetus või osaline või puuduv töövõime. 1. juulist 2016 korraldame töövõime hindamist ja toetuse maksmist. Töötukassasse hindamisele tuleb praegustel töövõimetuspensionäridel pöörduda alles siis, kui hakkab kätte jõudma püsiva töövõimetuse otsuses märgitud tähtaeg. Inimesed, kellele on määratud töövõimekaotuse protsent tähtajatult, ei pea hindamisele tulema, ning saavad töövõimetuspensioni edasi.

Vähenenud töövõimega inimesi toetavad eri viisil nii töötukassa, sotsiaalkindlustusamet kui ka kohalik omavalitsus. On inimesi, kes vajavad tuge kõigilt kolmelt asutuselt. Kindlasti on ka neid, kellele piisab üksnes töötukassa teenustest. Kui inimene pöördub töötukassasse, vaadatakse koos nõustajaga üle inimese vajadused, et ta saaks jätkuvalt töötada või tööellu naasta. Koos tehakse kava, kuidas inimest kõige tulemuslikumalt aidata. Kui keegi vajab lisatuge ka sotsiaalkindlustusametist või kohalikust omavalitsusest, saab ta sinna pöördumiseks töötukassast asjatundlikku nõu.

Sobiv teenus sõltuvalt vajadusest

Loomulikult on töötamise kõige tähtsam eeldus inimese enda tahe. Töö leidmiseks või senise töö säilitamiseks vajalikke teenuseid pakub töötukassa juba praegu. Kui inimene pöördub töötukassa maakondlikku osakonda, saame välja selgitada, milliseid teenuseid ta vajab, ja nendes osalemise kokku leppida. Näiteks kui inimesel on vaja täiendada või omandada erialaoskusi, pakume koolitust või tööpraktikat. Noorte ja pikaajaliste töötute töölevõtmisel maksame vajaduse korral tööandjale palgatoetust ja hüvitame töötaja koolituse kulu. 1. jaanuarist 2016 saame tööandjale hüvitada töötaja koolitusega seotud lisakulud, mis on tingitud vähenenud töövõimega töötaja puudest või terviseseisundist. Näiteks kui töötaja vajab koolitusel osalemiseks viipetõlki, saame selle tööandjale hüvitada. Samuti saame abistada vähenenud töövõimega inimesi tööintervjuul.

Töötukassa annab tarvidusel töötajale kasutada tööks vajaliku abivahendi või hüvitab tööandjale kulud, mille tööandja on teinud, et kohandada töökoht vähenenud töövõimega töötajale sobivaks. Kohandada saab ka kodus asuvat töökohta. Tööruumide ja -vahendite kohandamise kulu hüvitamise avalduse esitab töötukassale tööandja. Töötukassa küsib nõu ka teistelt spetsialistidelt, et välja mõelda konkreetsele inimesele sobiv lahendus. Olenevalt juhtumist ja kohanduse mõistlikust maksumusest on võimalik kohanduskulud hüvitada kuni 100% ulatuses. Kui töötaja vajab töövõtete omandamiseks tavapärasest rohkem juhendamist või tuge, hüvitame tööandjale tugiisikuga seotud kulu.

2016. aastast jaguneb rehabilitatsioon kaheks: sotsiaalseks, mida pakub sotsiaalkindlustusamet, ja tööalaseks, mida pakub töötukassa. Tööalane rehabilitatsioon on mõeldud inimestele, kelle tegevus on tervise või puude tõttu takistatud. Rehabilitatsioon õpetab puude või tervisehäirega toime tulema ning aitab tööeluga kohaneda. Abi vajadusest sõltuvalt tegelevad inimesega näiteks tegevusterapeut, füsioterapeut, eripedagoog, logopeed, sotsiaaltöötaja, psühholoog, kogemusnõustaja. Töötukassa nõustajaga koos vaadatakse, mis eesmärgil inimene rehabilitatsiooni vajab. Seejärel saab ta ise endale teenusepakkuja valida. Tööalast rehabilitatsiooni saavad tarvidusel tööealised inimesed, kellel on vähenenud töövõime ja kes töötavad, õpivad või otsivad aktiivselt tööd. Töötukassa tasub rehabilitatsiooni eest vajaduse järgi aastas kuni 1800 eurot.

Kui inimese töövõime on vähenenud mõne elumuutva õnnetuse või haiguse tõttu, võib motivatsiooni leidmisel olla abi kogemusnõustamisest. Samasuguse terviseprobleemiga nõustaja aitab leida enesekindlust, et igapäevaeluga toime tulla ja tööle naasta.

Vähenenud töövõimega inimestele, kes kohe ei ole valmis tavalisele töökohale asuma, pakub töötukassa sellest aastast kaitstud töö teenust. Teenuse kestus on kuni 24 kuud. Selle aja jooksul alustab ta töö harjutamisest ning liigub avatud tööturul töötamise toetamiseni. Kõigepealt hinnatakse, millist tööd inimene teha suudab. Seejärel õpetatakse ja harjutatakse vajalikke tööoskusi. Siis asub inimene tööle kaitstud töö tingimustes. See tähendab, et ta saab teha talle jõukohast tööd talle sobivas töökeskkonnas ja tempos koos juhendajaga. Samal ajal aidatakse tal leida sobivat püsivamat töökohta. Töötukassa pakutava kaitstud töö eesmärk on aidata inimene teenuse lõppedes iseseisvalt töötama.

Sellest aastast maksab töötukassa töölesõidutoetust tervisehäirega inimestele, kes ei saa kasutada tööle sõitmiseks ühistransporti. Toetust makstakse 93 senti kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 26 eurot ühe päeva eest ja 300 eurot kuus. Kokku on võimalik toetust saada 12 kuu eest 3 aasta jooksul. Kui inimene vajab ühistranspordiga tööle jõudmiseks saatjat, hüvitatakse saatja sõidukulu iga saatjaks oldud päeva eest sõidupiletite alusel, kuid mitte rohkem kui 26 eurot ühe päeva eest. Toetustelt arvestatakse maha tulumaks.

Oluline on koostöö

Töövõimereformis on väga oluline roll tööandjatel. Nõustame tööandjaid, kuidas luua eri puudeliike arvestav töökeskkond, abistame neid töötajate värbamisel ja oleme valmis pakkuma tuge võimalike hilisemate probleemide lahendamisel. Julgustame tööandjaid looma paindlikke ja osaajaga ning kodus töötamise võimalusega töökohti. Töötukassa koostööpartnerite juures töötab juba praegu mitu vähenenud töövõimega inimest. Nende puhul oleme aidanud tööandjal töökoha konkreetse töötaja vajaduste järgi ümber korraldada.

Vähenenud töövõimega inimestele mõeldud teenuseid osutame ka töötavatele inimestele, kes vajavad vähenenud töövõime tõttu tuge, et töökohal püsida. Erandid on töövestlusel abistamise ja kaitstud töö teenus. Oma teenuste kujundamisel oleme teinud koostööd vähenenud töövõimega inimeste esindusorganisatsioonidega ja arvestanud nende soovitusi. Meie jaoks on väga tähtis teenuste kasutajate, nii töötajate, tööotsijate kui ka tööandjate tagasiside. See aitab Töötukassal oma teenuseid täiendada ja paremaks muuta.

LIGIPÄÄSETAVAM LINN, MIDA HÕLVATA

Artur Räpp

2015. aastal valmis Tallinnas mitu nägemispuudega inimestele mõeldud kohandust. Augustis avati Tallinna botaanikaaia meelte aed ning vastremonditud Viru bussiterminal. Novembris paigutati Ülemiste keskuse poeuste kõrvale ka nägemispuudega inimestele loetavad sildid.

Botaanikaaia kohandused on kõige komplekssemad. Nägemispuudega külastajale pakutakse audiogiidi, mis juhendab liikumisel meelte aeda ja annab ekspositsiooni kohta selgitusi. Paigaldatud on reljeefsed kaardid ja meelte aia piires betoonkividest juhtteed. Kavas on lisada ka punktkirjas sildid.

Viru bussiterminalis on vaid juhtteed. Suvise põrandaremondi käigus valati klaasseinast nii ooteala kui ka peatuste poole seinaga paralleelne juhttee. See on põrandapinnast kõrgem ja umbes 30 sentimeetri laiune. Ooteala juhtteest hargnevad samasugused teed pea iga klaasseinas oleva ukse juurde ning ka lifti ja väljapääsude suunas. Klaasseina taga, peatuste alal viib sarnane põrandast kõrgem tee iga põhiplatvormi ääres oleva peatuse juurde. Mööda teed minnes jõuab peatuses seisva bussi esiukseni. Nüüd on Viru bussiterminali kasutamine nägemispuudega inimesele varasemast palju lihtsam.

Ülemiste keskuse lahendus erineb eelkirjeldatutest. Seal on olemas kombatavad juhtteed, iga kaupluse ukse kõrval on nii reljeefsete tähtedega kui ka punktkirjaga uksesilt ning kaupluse boksinumber. Kombatavad juhtteed olid Ülemiste keskusesse paigaldatud juba varem, viimase remondi ajal. Erinevalt botaanikaaiast ja Viru bussiterminalist on Ülemiste keskuse juhtteed muu koridoriga täiesti samas tasapinnas. Nende kombatavus on saavutatud erineva kareduse abil. Teed asuvad koridori kummaski servas seina ääres. Koridori põrand on hele, kuid juhtteed tumedad. Valge kepiga katsudes on pinna erinev karedus väga hästi tajutav. Tuleb küll arvestada sellega, et seina ääres võib olla reklaame, poste või inimesi, kes on koridori saginast kõrvale astunud.

Kui liikuda mööda koridori paremat serva, leiab kaupluse reljeefse sildi enamasti enne kaupluse sissepääsu. See asub umbes pooleteise meetri kõrgusel maapinnast. Kaupluse sildi ülemises servas on kaupluse nimi tavaliste trükitähtedega, alumises servas punktkirjas. Sildi paremas alumises nurgas on tavanumbrina boksinumber. Tean, et keskusel on kavas paigaldada kolme välisukse juurde reljeefne hooneskeem ning lisada kogu teave oma veebilehele. Senise kogemuse põhjal võin öelda, et juhttee ja kombatavad uksesildid koos muudavad Ülemiste keskuse koridorides liikumise vaat et lihtsamaks kui linnatänaval.

Kuigi neis kohandatud paikades on palju hõlpsam liikuda kui enne, on neis liikumisel siiski oma vigurid ja rasked kohad. Seepärast soovitan vähimagi kõhkluse korral kasutada marsruudiõpetaja, näiteks NIRKi marsruudiõpetaja Ingrid Metsa abi.

Viru bussiterminali ja Ülemiste keskuse kohanduse väljatöötamisega olin ma ise seotud, olin projekteerijate ja disainerite jaoks konsultant. Meelte aia lahendusega käisin valmimise järel tutvumas. Seepärast olen ma väga huvitatud tagasisidest. Tulge ja proovige need kohandused järele ja andke mulle teada, mis töötab ja mis mitte. Saadud ja jagatud kogemus teeb järgmised kohandused kindlasti paremaks. Lisaks saavad arendajad ja ühiskond teada, et meie, nägemispuudega inimesed, oleme tõesti olemas ja vajame taolisi kohandusi, et neid pole tehtud niisama hea tahte näitamiseks. Ligipääsetavam maailm tõesti muudab meie elu paremaks.

Minu kontaktandmed, kuhu ootan tagasisidet:e-post: rtr@planet.ee telefon: 5191 6256Skype: arturrpp

PARIISI REISIKIRI: PEA EES SOTSIAALMEEDIASSE

Jakob Rosin, EPLi e-kampaaniate juht

Üks vihmast tilkuv ja õlgu väristama panev oktoobrihommik Tallinna lennujaamas. Kell on 5.40. Kusagil purustatakse kohvi, keegi kirjutab hullumeelses tempos midagi sülearvutisse. Avan Facebooki ja täidan oma reisikohustuse. Keegi kirjutas kunagi, et sul ei ole mõtet

lennukisse minnagi, kui sa lennujaamas oma sotsiaalmeediasse avalikku check-in’i pole teinud. Sirvin läbi Twitteri uudisvoo. Tehnikauudised, inimeste üldine virin, kassivideod, keegi rõõmustab lemmikbändi kontserdi üle, järgmine arvustab eileõhtust Foorumit…

4 kuud tagasi jäin ma Euroopa Pimedate Liidule (EBU) silma sellega, et jagasin ning kommenteerisin nende postitusi Twitteris. EBU Twitteri haldur võttis minuga ühendust. Selgus, et nad ehitavad parasjagu võrgustikku inimestest, kes on nõus nende mõtteid ja ideid jagama, kaasa rääkima pimedate ja ligipääsetavuse teemadel Twitteris. Nõustusin rõõmuga võrgustikuga ühinema. Selgus, et oktoobris toimub ka Twitteri-teemaline sotsiaalmeediakoolitus Pariisis. Ja siin ma nüüd istun, oma elu esimesel töölähetusel. Õe võtsin silmadeks kaasa.

Mõni tund hiljem maandumegi Pariisi Charles de Gaulle’i lennuväljal, kus 5-kraadise Eesti vihma asemel on 18-kraadine kuldne sügis. Linna sõidame rongiga. Hotell on väike, kitsaste koridoride ning tubadega. Kuna koolitus peaks algama alles järgmisel hommikul, suundume Pariisi avastama. Sean Google Maps’i kõrva juhiseid teatama ja asume kiirel sammul Eiffeli torni suunas teele.

Torniesine on rahvast täis. Kuulu järgi ulatub järjekord 4 tunnini. Nii kaua me seista ei kavatse. Toetan Eiffeli torni, ostes umbes 5 korda üle hinnatud 4-eurose võtmehoidja. Järgmiseks avastame Seine’i jõe äärest pisikese praami. See lubab turiste jõel sõidutada, tutvustades Pariisi tuntuimaid vaatamisväärsusi.

Sõidu ajal on minu taskusse jõudnud meil, kus üks koolituse kaaslane uurib, kas keegi oleks huvitatud ühisest õhtusöögist, kus veidi tutvuda. Vastan nõusolevalt ning lepime kokku kohtumisaja. Kuna laeval sõites hakkas tõsiselt külm ja õhtusöögini ei ole teab mis palju aega, suundume tagasi hotelli. Poolel teel aga saab külm meist võitu ja kutsume suvalisele tänavanurgale Uberi. 10 minuti pärast oleme hotellis. Olgu kiidetud moodne tehnoloogia!

Õhtusöögile minekuks kohtume ühe teise hotelli fuajees. Seal ootab meid Bart, kes nagu minagi ei näe. Kuna kedagi teist ei paista, suundume kolmekesi GPS-i äppide toel lähedal asuvasse restorani. Seal selgub, et minu kartused Prantsusmaast, kus keegi inglise keelt ei räägi, osutuvad tõeks. Piisaval määral prantsuse keelt räägib meist vaid Bart. Väidan, et mulle meeldib samuti just see, mida telliti, ning veidi hiljem asumegi suurepärase pardiprae kallale. Kahel pimedal ei ole raske ühist jututeemat leida. Kirume ligipääsetavust, mille puudustest virtuaalses või reaalses maailmas me mõlemad teadlikud oleme. Pärast suundume rahulolevalt tagasi hotelli.

Esimene koolituspäev algab tutvustusringiga. Kuna oleme Twitteri-koolitusel, ei tohi ennast tutvustada rohkema kui 160 tähemärgiga. Just nii pikk on ka Twitteri profiilis iseenda kirjeldus ehk moodsas keeles bio. Kuidas jätta endast hea mulje, andes samas ka piisavalt infot? Selgub, et see on paras pähkel.

Twitter on 2006. aastal alustanud üks maailma populaarsemaid sotsiaalvõrgustikke, millel on tänaseks juba üle 300 miljoni aktiivse kasutaja. Twitteri eripära on see, et sõnumid ei saa olla pikemad kui 140 tähemärki. Üksteise postitustele saab vastata, neid jagada, või anda neile pisikesi südamekesi ehk laike.

Kuna tegu on e-kampaaniate võrgustiku koolitusega, on teine rõhk Twitteri-kampaaniatel. Riikides, kus Twitter on populaarsem, viiakse tihti läbi kampaaniaid, mis on suunatud asutustele, firmadele ning tähtsatele isikutele. Need on tulemuslikud, sest kõik Twitterisse postitatu on avalik. Näiteks korraldas Inglismaa Pimedate Ühing kampaania, et parandada riigis ligipääsetavust ühistranspordile. Kampaania üks osa oli see, kus nägemispuudega inimesed jagasid lugusid oma apsudest rongides, saates need Twitteri kaudu ka rongifirmadele. Kampaania tulemus oli positiivne: üks suurimaid raudteereisifirmasid paigaldas oma rongidesse peatuste automaatse häälteavituse. Eestis on Twitteri populaarsus alles tõusuteel. Loodetavasti on ka siin ühel päeval sama edukad kampaaniad võimalikud.

Teine koolituspäev leiab meid laua tagant omaenda kujutletavat kampaaniat planeerimas, koos hashtag’i (teemaviitega) ja puha. Teemaviited on sotsiaalmeedia postitustes kasutatavad märksõnad, mida tähistatakse trellide-märgiga (#). Meie kampaania keskendub nutitelefonirakenduste ligipääsetavaks muutmisele ning saab märksõnaks #Apps4Vips. Otsustame suunata selle transpordisektorisse, saata sõnumeid Twitteri kaudu nii ministritele, rakenduste arendajatele kui ka kaasata nägemispuudega inimesi oma lugudega. „Ma jäin teie kasutamatu rakenduse pärast eile kahest rongist maha. Palun tehke oma äpp korda #Apps4Vips,” kirjutas kujutletav John meie kujutletavas kampaanias.

Koolitus lõpeb keskpäeval. Lahkun EBU kontorist hea tundega, valmis Twitteri abil kas või mägesid liigutama. Jätsime endale meelega poolteist päeva linna uurimiseks. Seame sammud Louvre’i poole, et näha Mona Lisat, mida muud. Tee peal satume nii mitmessegi suveniiripoodi. Põikame läbi ka Apple’i tehnoloogiapoest, kus möödub veel vähemalt tund. Õhtul kella 6 paiku jõuame Louvre’isse, kus mitte üldse üllatuslikult on rahvast murdu. Vähem kui 3 nädalat hiljem toimus selsamal platsil osa terrorirünnakust, milles hukkus üle 100 ning sai vigastada veel vähemalt sama palju inimesi. Tol hetkel ei tule meil pähegi midagi sellist karta. Piletikassani jõudes viipab töötaja meid edasi ilma piletiraha küsimata.

Louvre’is leidub võimalusi nii ratastoolis liiklejatele, nägemispuudega külastajatele kui ka kurtidele eksponaatidest aimu saamiseks. Olemas on näiteks taktiilne galerii, mida meie küll ei jõudnud üles leida, kuid võimalus eksponaate katsuda oli olemas. Peamiselt tänu ühes suunas voolavatele turistidele leidsime Mona Lisa pildi. Ja selle ees selfie’sid tegevad Jaapani turistid. Õe arvates olid viimased palju huvitavamad kui Mona Lisa.

Viimane päev Pariisis viib meid taas muuseumitesse. Otsustame Notre Dame’i katedraali kasuks, kus sees on pärast pooletunnist järjekorras seismist meeldivalt jahe. Ja superilus ka, nagu ma õe käest ning ümbritsevate kaamerate klõpsude ja piiksude järgi kuulen.

Edasi suundume teadusmuuseumi. Selgub, et ka seal on tasuta päev. Mitmesugused füüsikakatsetused ja isegi kosmoses kasutatavate materjalide tutvustused. Küll punktkirjas varustatud ingliskeelsete kirjeldustega, aga siiski barjääri taga ja kaugel. Mööda hüpleb meetripikkustel vedrudel kloun. Jah, muuseumis on tõesti palju lapsi ning neid on vaja ju lõbustada. Teisele korrusele viivale eskalaatorile astudes läbime puhkpilliorkestri, kes juba pool tundi puhub eri variatsioone loost „Don’t worry, be happy”. Teiselt korruselt leiame midagi ka pimedatele. Seal näidatakse uut tüüpi valget keppi, mille külge on ühendatud lasersihiku moodi aparaat, mis inimest märgates värisema hakkab. Haaran valge kepi pihku ning asun iseseisvalt muuseumi koridore uurima, põrkamata ühegi inimesega kokku. Reklaamvoldiku järgi saab selle valge kepi endale tasuta igaüks, kes on nõus läbima 3 kuu pikkuse treeningu Prantsusmaal. Jääb mulje, et mulle antud voldik on siiski mõeldud kohalikele.

Kell on jälle 6 õhtul. Suundume tagasi hotelli, et asjad pakkida. Hommikul tuleb ärgata vara, et lennujaama jõuda. Kell 5 hommikul veame end uniselt alla. Retseptsioonitöötaja nõuab meilt pärast pisukest kohmitsemist arvutis 70 eurot hommiksöökide eest. Näitan talle telefonist õiget PDFi tõestusega paberit ning pääsen arvest. Olgu taas kiidetud moodne tehnoloogia!

Paar minutit hiljem veereme juba soojas Uberi autos lennujaama poole. Mõni tund hiljem jõuame Lufthansa sinipunase lennuki kõhus Tallinna, kus on 2 kraadi sooja ja sajab vihma. Hüvasti, Pariis, ja kohtumiseni!

Reisikulud Pariisi kattis Eesti Pimedate Liit.

RAKENDUS MBRAILLE TOOB PUNKTKIRJA PUUTEEKRAANILE

Jakob Rosin

Kui puutetundliku ekraaniga telefonid ka pimedate seas populaarseks said, oli nende jaoks suurim probleem kirjutamine. See oli kohmakas, aeglane ning tekitas palju kirjavigu. Kuni hakkasid tekkima spetsiaalselt pimedatele või vaegnägijatele mõeldud tarkvaralised klaviatuurid.

Praegu on levinuim lahendus endiselt tavaklaviatuur. Ekraanil oleva klaviatuuri tähele sõrme asetades midagi ei sisestata, vaid öeldakse täht. Alles sõrme lahti lastes sisestatakse täht kirjutuskasti. Ehkki nii on võimalik üpriski efektiivselt kirjutada, jääb see kõvasti alla nägija kirjutamistempole. Lahenduse toob rakendus mBraille, mis asendab tavalise QWERTY-stiilis klaviatuuri punktkirjaklaviatuuriga. Ekraani kohale tuleb asetada kõik kuus sõrme, just nagu punktkirjamasinalgi. Seejärel tuleb sõrmedega koputada ekraanile soovitud tähe kombinatsioon. Kuus sõrme on ikka parem kui üks, sestap läheb punktkirjas kirjutamine tavaklaviatuuriga võrreldes palju kiiremini. Telefoni sisestatud tähed on ikkagi tavalised. Seega ei tasu karta, et su nägijast sõber Facebookis saadetud sõnumis vaid arusaamatuid täpikesi näeb.

Soomlase Harri Pasaneni väljaarendatud mBraille on saadaval nii Androidi kui ka iOSi jaoks. Rakendus sisaldab peale klaviatuuri veel mitut funktsiooni. Käivitamiseks tuleb klaviatuuril kirjutada soovitud funktsiooni käsk. See sarnaneb veidi käsureaga, millele tuleb samuti korraldusi kirjutada, mitte menüüst valida. Näiteks sõnumi saatmiseks tuleb kirjutada valmis sõnum, järgmisele reale sisestada käsk „.sms *nimi*”, kus nimi on sõnumi saaja nimi. Seejärel avab rakendus telefoni sõnumirakenduse, kus sõnumi saaja ning sõnumi sisu väljad on sinu sisestatud informatsiooniga juba täidetud.

mBraille on kasutatav ka eesti keeles. Kõik täpitähed ning meile tuttavad kirjavahemärgid on õigesti kirjutatavad. Tuleb vaid sisestada käsk „.lang ee” või eesti keele vaikimisi muutmiseks „.lang ee save”. Kahjuks ei ole rakenduse kasutusjuhend eesti keeles veel kättesaadav.

Kõikide rakenduse mBraille käskude ette käib punkt. Nii saab rakendus tegelikul tekstil ning käsul vahet teha. Näiteks kui tahta otsida google’ist väljendit „Eesti Pimedate Liit”, tuleb kirjutada „.google Eesti Pimedate Liit”. Kui sama käsk sisestada ilma punktita, ei juhtu midagi.

iOSis saab rakendust mBraille kasutada klaviatuurina kõikides teistes rakendustes. See on minu puhul tõstnud nutitelefonis kirjutamise kiiruse võrreldavaks nägija omaga.

Mis seal salata, varem olin ma mBraille’ kasutamise suhtes skeptiline ja rakendusega harjumine võttis üksjagu aega. Samas olles rakendust nädala kasutanud, oli raske selle pakutavast kiirusest ja mugavusest loobuda. Punktkirjaklaviatuuri on võimalik enda jaoks kohandada, muutes punktide asukohta. Näiteks saab paigutada punktid V-tähe kujuliselt, nagu on Perkinsi punktkirjamasinatel. Või paigutada punktid kahte tulpa üksteise kõrvale.

mBraille ei ole ainus rakendus, mis lubab telefoni punktkirjas teksti sisestada. iOSi või Google’i rakendusepoest leiab mitu sarnast rakendust, kuid seni katsetatutest on mBraille üks funktsionaalsemaid ja mugavamaid. iOS pakub peale lisarakenduste ka ise punktkirja sisestamise võimalust, kuid kahjuks puudub sellele eesti keele tugi, mistõttu täpitähti selle sisestusmeetodiga kirjutada ei saa.

NOORTEALGATUS „PANE OMA MEELED PROOVILE” TUTVUSTAB ERIVAJADUSI TEISTMOODI

Jakob Rosin

Eelmise aasta 21. oktoobril leidis Riigikogu majas aset üritus, millesarnast seal varem pole olnud. Üks suurem seminariruum täitus sagivatest inimestest, kes tassisid laudu, seadsid üles takistusrada, sättisid üles projektorit ning olid muul moel asjalikud. Algamas oli MTÜ Pane Oma Meeled Proovile (POMP) järjekordne üritus.

Noortealgatuse POMP eesmärk on tutvustada puuetega inimeste igapäevaelu eri tahke kõigile huvilistele, tehes seda interaktiivse kogemuse kaudu. Kõik sai alguse Tallinna Tehnikaülikooli rektori valimisest 2010. aastal. „Tol ajal oli tudengitel natuke suurem hääl rektori valimistel, rektorikandidaadid pidid katsetama erinevaid tegevusi,” rääkis TTÜ tudeng Christel Sogenbits. Tema on olnud POMPi üritustega tihedalt seotud algusest peale. Järgnevaid üritusi korraldati projektide kaudu, käidi noorteüritustel nagu „No vaata” jne.

POMPi üritused on interaktiivsed. See tähendab, et igaüks saab ise proovida, mis tunne on läbida ratastoolis augulisi tänavaid, ületada kõrgeid lävepakke või matkata metsarajal, kuidas punktkirja lugemine tegelikult tundub ja mil viisil oma nime punktkirjas kirjutada, mis tunne on liikuda juhtkoeraga, milline näeb viipekeeles välja tema oma nimi või kuidas avavad kommipaberit reumaatikud. Kuna inimene õpib kõige paremini isikliku kogemuse kaudu, on säärane formaat hariv ja uudne. Igat tegevust juhendavad konkreetse puudeliigi esindajad. See annab võimaluse saada lisateavet otseallikast. „Me ei pea inimestele loengut, vaid paneme nad mõtlema. Me saame neid natukene suunata, esitades küsimusi juhtkoerte ja pimedate kohta või lastes neil poksikinnastega avada mahlapakke, kuid järeldused peavad nad siiski ise tegema,” selgitas Christel.

POMP on sattunud juba igasse Eestimaa nurka. 2013. aastal Kärdla kohvikute päeval avati isegi oma pimekohvik. See osutus nii menukaks, et kohvikut külastas ka Eesti vabariigi president koos abikaasaga. Käidud on suvistel suurüritustel, paljudes Eesti koolides ja mujalgi. Alati osaletakse Tallinna Tehnikaülikooli üritusel „Tudengielu avalöök”. Nii saavad igal aastal ligi 800 uut noort täiesti uudse kogemuse, kuidas käib õppimine näiteks siis, kui ülikoolikraad tuleb omandada ratastoolis.

„Pime inimene peab liftiga sõitma esimeselt korruselt kümnendale. Milliseid probleeme võib selle toimingu juures esineda,” loeb Maire Aunaste ette ühe probleemse olukorra kirjelduse, mis on nägemispuudega inimese elus üsna igapäevane. „Noh, alguses peaks ta lifti üles leidma,” pakuvad parlamendi liikmetest meeskonnakaaslased. „Ja siis leidma nupu, siis ukse ja liftis ka nupud,” pakutakse probleeme. „Kõik on õiged. Aga kuidas inimene teab, millisel korrusel lift nüüd peatus,” aitan parlamendi liikmeid vaikselt veel ühe suure probleemi poole. „Nojah,” vangutatakse pead. „Ega ta vist ei teagi, tuleb teiste käest küsida, aga alati pole ju inimesi ka,” on lõppjäreldus. Selgitan, kui hädavajalikud on häälteatamisega liftid, mida on Eestis praegu kahjuks alla kümne. Niisuguseid selgitusi on mul tulnud ühena POMPi meeskonnast nägemispuudega inimeste lauas tihti jagada. Nii mõnigi on nentinud, et jalutaks bussipeatuses seisvast pimedast kuidagi reageerimata mööda ega saakski aru vajadusest abi pakkuda. Selgitan, et bussid ei ütle ju ise numbreid, või naljatan, et ka juhtkoerad ei oska trollinumbreid haukuda. POMP loodab omal moel jõuda tavainimesteni, et nad märkaks puudega inimesi ja oskaks vajadusel aidata.

PIMEDANA KAUBANDUSKESKUSES

Mirja Räpp

Kujutage ette, et lähete sõbranna või tuttavaga suurde moodsasse kaubanduskeskusesse poodlema. Nii tore. Eriti, kui juhtute olema naisterahvas. Aeg-ajalt paratamatu ettevõtmine igatahes. Aga lisage nüüd oma kenale kujutlusele üks väike detail – te võtate oma osturetke ette kinnisilmi. Seote silmad kenasti kinni ja sisenete nägija käsivarrest kinni hoides otsatute kaubavirnade virvarri. Kas tundub jätkuvalt ahvatlev või näib liialt hirmuäratav? Minu pimedas maailmas šoppamine just nii käibki, ainult et salli silmade kinnisidumiseks ei lähe vaja, sest ma ei näe isegi päise päeva ajal ning silmad lahti mitte midagi.

Algatuseks tuleb leida sõbranna või tuttav, kelle käevangu end turvaliselt haakida ja see pole üldse kerge. Ühel pole aega, teine pelgab, sest täiesti kindlalt ta pimeda soove ju aimata ei suuda, kolmas jällegi ei arvesta pimeda enda soovide ning maitse-eelistustega (kujutage ette, ka pimedal inimesel on oma maitse!). Niisugused kahtlused ja hirmud on täiesti mõistetavad. Ideaalne ostlemiskaaslane oleks inimene, kes teab minu maitse-eelistusi, oskab vaadata, mis mulle sobib, ning kelle maitset ka mina ise võin usaldada. Riiete ja üldse paljude asjade ostmisel tuleb kasuks, kui ma ise vähemasti üldjoonteski tean, mida ma tahan ning millist värvi see ese võiks olla. Hea silmaga inimene aitab teinekord leida huvitavaid asju, mida ma pole osanud uneski ette kujutada. Ükskõik kui palju mulle kaupluses müüdavat sortimenti ka ei kirjeldataks või katsuda ei antaks, suurem osa müügilolevast jääb mulle kättesaamatuks kui tähed taevas. Keegi lihtsalt ei suuda kõike müüdavat iial ära kirjeldada ja mulle üle katsuda anda.

Sõrmed ümber nägija õlavarre, läheme suure kaubanduskeskuse uksest sisse. Tihtipeale tervitab sisenejaid mingisugune kiirtoidurestorani lõhnabukett ning muusikahelidega segunenud häältesumin. Lõhnad ja helid loovad mulle ostukohast esimese pildi. Iseenesest on pimedana poodides käimine väsitav ettevõtmine. Kõmbid koos teise inimesega mööda koridore, püüad kaaskodanikele mitte otsa joosta, laveerid ettevaatlikult kaupu täis riiulite ja stangerivide vahel, hoidudes seejuures kaupu kogemata põrandale tõmbamast. Kuulates saab üsna hästi aru, kui palju rahvast poes parajasti on. Kaubanduskeskusesse on kasulik suunduda ajal, mil ostjaskond on võimalikult väike, sest siis on müüjatel rohkem aega sinuga tegeled. Kui oleme midagi huvitavat avastanud (sõbranna muidugi avastab, sest endale ei hakka paraku midagi silma), tuleb saak ise oma käega üle katsuda ning seejuures üritada võimalikult hästi ja kiiresti aru saada, milline leitud objekt välja näeb. Värvide kirjeldamine on veel omaette ooper.

Igatahes võtab kogu ostlemine palju aega ning veel rohkem energiat. Natuke igav on ringi käia ka, sest enda silmad ei haara ju midagi. Tuleb oodata, millal abiline midagi toredat märkab. Ja kas ta ikka märkab? Kui ma ise vaadata saaksin, ehk näeksin hoopis teistsuguseid ning põnevamaid asju. Sellised mõtted trügivad paratamatult pähe. Ja kui hakkad veel meenutama aegu, mil ise kõike nägid, siis on asi varsti mokas. Natuke abi on sellest, kui oled saanud kodus eelnevalt veidi uurimistööd teha. Näiteks keskuse veebilehtelt, muidugi juhul kui see on nägemispuudega inimestele ligipääsetav. Kui oled ühes ja samas kohas korduv külaline, hakkab samuti peas mingisugune plaan välja joonistuma, kus mingi pood paikneb ja missugust stiili see valdavalt esindab. Alati tuleks ka müüjatelt julgesti abi paluda, öeldes kohe otse välja, et ma ei näe. Tänapäeval on teenindajad kauplustes varustatud päris vastutuleliku loomu ja suhtumisega, lubades soovi korral kõike oma käega katsuda. Asjade kompimine ja uurimine on ju pimeda jaoks justkui silmadega vaatamise ligilähedane alternatiiv.

Kaubanduskeskustesse pole ilma korralikku nägemisfunktsiooni omamata võimalik iga hetk sisse hüpata ning veel vähem saab seal pimedana üksi hakkama. Asja hea külg on see, et siis ei kogune koju ka liiga palju mittevajalikke asju. Naisena tunnen siiski vahel tohutult puudust sellest, et saaks suures kaubanduskeskuses lihtsalt ringi jalutada ning uute ja põnevate müügiartiklitega tutvuda.

JÜRGEN DENGO: MÕTLEVAD ERIVAJADUSEGA INIMESED PEAKSID SEISMA KA TEISTE VÄHEMUSTE EEST

Intervjueerinud Jakob Rosin

Jürgen Dengo nimi ei ole Eesti nägemispuudega inimeste kogukonnale ilmselt päris tundmatu. Ta sõitis 2008. aastal Ungarisse vahetusõpilaseks. 2011. aastal lõpetas ta Tartu Emajõe Kooli ja asus õppima Tartu Ülikoolis soome-ugri keelte osakonnas. Noormees tõestab iga eluliigutusega, et nägemine on ületähtsustatud meel. Jürgen näitab, et ilma selleta on täiesti võimalik reisida Euroopas rongide ja busside abil, luua muusikat, luulet või proosat või korraldada aastavahetusel üks uhke raketimöll, tema enda sõnul süüde.

Kõneleme Jürgeniga kirjutamisest, vahetusõpilaseks minekust ja veidi ka muusikast Skype’i vahendusel.

Räägi, millega sa parasjagu tegeled.

Tõlgin ühe Ungari naiskirjaniku novelle. Olen sügisest peale tahtnud tema novellikogu ungari keelest eesti keelde tõlkida, kuid Eestis ei õnnestunud mul ridagi kirjutada. Ungarisse jõudmisest saadik olen kaks novelli ära tõlkinud. Ma ei tea, miks, aga mul õnnestub siin asju teha hulga paremini kui Eestis. Aga naiskirjandus on minu jaoks kui põhimõte. Olen natuke selline parandamatu sotsiaaldemokraat ja feminist. Seda mitte selle sõna kitsas tähenduses, aga kaasaegse ühiskonna suhtes. Ma arvan, et need erivajadustega inimesed, kellel on ühiskonnas mingisugust kaalu, ehk need, kes kirjutavad, luuletavad, mõtlevad ja tegutsevad, ei peaks seisma üksnes iseenda eest, vaid ka teiste rahvusvähemuste või ka seksuaalvähemuste õiguste eest. Ja kuna ma kunagi oma ungari keele õpetajale ütlesin, et tahan naiskirjandust tõlkida, siis ta lihtsalt soovitas mulle neid autoreid. 2011. aastal loomingu kirjutamise kursusel, kui Kristiina Ehin meile ülesande andis, tegin ma samuti kapitaalse lükke ja võtsin loo peategelaseks naise ja hakkasin kirjutama kultuuriruumist, milles ma ise iial viibinud ei olnud.

Mul on ka endal pikemas perspektiivis plaanis kirjutada veidi autobiograafiline romaan. Mitte pimeduse poole pealt, vaid tahaksin avada natuke oma siseilma. See huvitab inimesi niikuinii alati rohkem. Süžee on peas valmis, aga ma kardan, et kolossaalsete vormide loomisel võin jääda hätta ja see lihtsalt ei saa valmis. Sestap pikem perspektiiv.

Tahad sa jääda Eestisse või Ungarisse või elada hoopis kuskil mujal?

Pigem Eestisse. Ma olen veel ametlikult ka ülikooli hingekirjas ja selle peaks ka ühel hetkel lõpetama (Jürgen õpib Tartu Ülikoolis soome-ugri keelte osakonnas – toim.). Kui ma suudan aru saada, mis mu olemise Ungaris nii heaks teeb ja selle endaga Eestisse kaasa võtta, siis mul on võimalik tööd teha ka Eestis ja võin olla igal pool. Aga pikemas perspektiivis tahaksin ikkagi jääda Eestisse. Kõigepealt läks meil rahvas lolliks kooseluseaduse peale, siis pagulaspoliitika peale, enne kui keegi siia veel tulnudki on. Aga kui see arutelu maha rahuneb ja inimesed oma liistude juurde tagasi pöörduvad, siis on Eestis ikka parem elada. Kõndisin ühel päeval Tartus Narva mäest alla ja seal oli korralik uus kõnnitee. Mõtlesin, et kui see nii edasi läheb, kui siin teed korda tehakse ja inimesed ka normaalseks muutuvad, siis võib sellest maast isegi asja saada.

Miks sa valisid 2008. aastal vahetusõpilaseks minnes Ungari, mitte mõne teise riigi?

Mul oli lapsepõlves suur armastus kahe asja vastu. Need olid maailma atlas ja sõnaraamatud. Lasteaias meeldis mulle koduloo lugemiku asemel maailma atlast lugeda. Me pidasime kasvatajatega päris mitu sõda maha, et mul lastaks maailma atlast lugeda, sest minu arust oli koduloo lugemik nõme. Ja kui ma kooli läksin, hakkasin ma sõnaraamatuid uurima. Laenutasin linnaraamatukogust hispaania keele sõnaraamatu, et see sisse skaneerida ja sõnu pähe õppida. Kuid koolis ei pannud keegi minu keeltearmastust tähele. Paratamatult

laps ühel hetkel väsib üksinda asja ajamisest. Ma panin sõnaraamatud kõrvale ja kaotasin nende vastu huvi. Ma pole siiani suutnud koolile andestada, et nad seda ei märganud. Sellest oleks võinud kasu tõusta nii koolile kui ka mulle. Seejärel hakkas mind huvitama Kaug-Ida kultuur. Koos koolikaaslase Edgar Gazizoviga oli meil kombeks teed juua ning kõneleda idamaade kultuurist. Jaapani muusikast läks asi edasi mongolite kultuuri uurimise juurde. Sealt jõudsin ootamatult läbi Siberi kultuuri manside juurde, kuhu ma olen oma soome-ugri huviga osaliselt ka pidama jäänud.

Kui otsisin Innove esseekonkursi kodulehelt oma ühe essee tsitaati, leidsin selle asemel info, kuidas minna välismaale vahetusõpilaseks. Saatsin YFU-le dokumendid ära ning olin valmis minema.

Kuidas teised sinu minekusse suhtusid?

Olin kord koju minemas ning mul oli vaja ületada Tallinna-Haapsalu maantee. Selle kohta räägitakse, et seal on igal kilomeetril inimene surma saanud. Kell oli viis reedel ehk tihedaima liiklusega aeg. Aga ma suutsin ära tabada hetke, mil ühtegi autot ei tulnud ja tee ületada. Siis ütles mu ema, et nüüd ta julgeb mind Ungarisse lasta, sest ma olen Tallinna-Haapsalu maanteest elusalt üle saanud.

Mida YFU arvas, kui sa neile selgeks tegid, et sa ei näe?

Ma ei teinud seda neile selgeks. See on üks mu elu saladusi, et ma ei tõsta oma pimedust kuidagi esile. Nad said seda teada alles siis, kui ma valimispäeval uksest sisse astusin.

Kui palju sa praegu muusikat teed?

Ikka päris palju. Olen praegu ülikoolist akadeemilisel puhkusel ja tahaksingi tegeleda ülikooliväliste asjadega. Tõlkida novelle või teha muusikat. Soovin hakata etnoelektroonikat tegema. See on puhtalt sündimuusika, mis oleks rahvalaluludest inspireeritud.

AGA MIDA TEAD SINA …?

Kai Kuusk

Seekord uurisin inimestelt tänaval, kas nad teavad, kuidas pimedad kasutavad sotsiaalvõrgustikku, eriti Facebooki.

Pille-Riin (34)„Olen aru saanud, et neil on arvutis programmid, mis n-ö räägivad nendega ja aitavad trükkida jne. Pole oma pimedatelt tuttavatelt küsinud. Mulle on jäänud mulje, et nad pigem ei räägi endast ja oma puudest, vaid sotsialiseeruvad nagu me kõik.”

Andri (30)„Keeruline küsimus. Tean, et iOSi platvorm arendab pidevalt pimedatele suunatud rakendusi. Nagu Eesti Pimedate Liidu lehelt lugeda saab, arendatakse uut tehnoloogiat pimedatele just Facebookis tegutsemiseks.”

Rainer (36)„Ei tea, aga ma arvan, et kasutavad voice assist’i. Võib-olla modernsemad telefonid võimaldavad ka intelligentsemat touch-ühendust. Arvan, et peale piltide saavad vabalt kõike kasutada, kuigi tänapäeval tarkvara võimaldab ju piltide dešifreerimist (nagu label’ite lisamine). Seega on võimalik ka pilte lugeda/vaadata, aga FB seda vist ei paku. Seega, telefoni, tableti või arvuti ja voice assist’iga kasutavad, ma arvan. Või siis istub vanaema kõrval.”

Katrin (45)„Pole õrna aimu. Aga äkki loeb arvuti teksti ette?”

Vastajaid oli kokku 52.31% vastajatest ei olnud teemaga üldse kursis.46% vastajatest polnud kunagi mõelnud, kuidas pimedad kasutaksid sotsiaalvõrgustikke, kuid pakkusid ise tehnilisi lahendusi.23% vastajatest teadsid, et pimedad kasutavad mitmesuguseid häälega programme.

ELU TEISEL POOL VIKERKAART

Autor Karin Audova, inglise keelest tõlkinud Ele Sepp2015. aastal EBU esseekonkursil äramärgitud töö

Mõtlesin pikalt, kuidas kirjutada oma elust ja sellest, kuidas see on seotud, või õigemini ei ole seotud punktidega, mida ma ei suuda kombata. Tundub, et mind on kõrvale heidetud sellepärast, et kuigi olen pime, ei suuda ma lugeda. Kas see tähendab, et ma olen kirjaoskamatu? Ja siiski otsustasin kirjutada oma elust.

Kas olete kunagi olnud terve öö üleval, ainsateks sõpradeks suurepärased raamatud? Võib-olla olete. Just selline oli minu elu varem. Olen peaaegu kogu elu kannatanud unepuuduse all. Seetõttu veetsin unetud ööd raamatute seltsis. Lugesin kõike. Kui nägemise kaotasin, oli kogu mu lootus raamatute peal. Haiglas olles ootasin esimest võimalust sõrmede abil lugema õppida. Kuid mu lootused luhtusid. Selle meditsiiniline termin on polüneuropaatia. Inimkeeles tähendab see, et ma ei tunne oma sõrmede ega jalgadega midagi. Ja ometi oli raamatukogudes nii palju raamatuid, mis kõik minu haardeulatusest välja jäid. Ma ei kujuta ette, mis ma oleksin teinud, kui see oleks juhtunud 20 aastat tagasi. See oleks olnud sama kui viibida kogu aeg paari sentimeetri kaugusel Everestist, kuid mitte kunagi oma eesmärki saavutada. Võib-olla oleksin hulluks läinud, kes teab. Minu suureks kergenduseks on olemas arvutid, MP3-mängijad ja õnnistatud inimesed, kes leiavad aega ja tahtmist mulle raamatuid ette lugeda. Nii et taas saan öelda, et loen palju. Tegelikult küll kuulan. Programm Jaws on minusuguste inimeste jaoks suurepärane võimalus. Ma tean, et meid ei ole palju, kuid mõni siiski. Ehk suudavad just tavapärasest erinevad inimesed osutada süsteemi puudustele. Inimesi, keda looduse julmade vigade tõttu on valesti mõistetud, on alati olnud, on praegu ja on kindlasti ka tulevikus. Ma vabandan oma essees leiduvate vigade pärast, kuid ma olen selle kirjutanud ise, ilma kõrvalise abita. Ükski inglise kirjanduse õpetaja ei ole seda parandanud. Otsustasin kirjutada inglise keeles, sest tunnen, et suudan nii oma tundeid ja emotsioone paremini väljendada.

Niisiis, see on minu lugu sellisena, nagu ta mulle meenub.

Tuhandest sõnast jääb väheks, et oma elust kirjutada. Läheb aega, et hakata mõistma ennast ja inimesi enda ümber. Kui su maailm pööratakse pea peale ning saad aru, et oled eksinud ja unustatud, siis peatud ja mõtled asjade üle järele. Me ei võta endale kunagi piisavalt aega, et oma tegude, sõnade ja nende tagajärgede üle järele mõelda sel ajal, kui peame end pooljumalateks, kes maailma valitsevad. Alles siis, kui midagi juhtub ja me oma tasakaalu ning võimed kaotame, hakkame mõistma meid ümbritsevat teist reaalsust. Mõni lepib uue olukorraga, kohaneb ja läheb oma eluga edasi. Aga mõni... See, kes kunagi ütles, et aeg parandab kõik haavad, eksis.

Ei loe, kui palju aega möödub või kui hästi inimesed paistavad oma eluga hakkama saavat. Keegi neist ei saa enam endiseks. Ma arvan, et mina kuulun nende hulka, kes kunagi ei tunnista endale oma puuet. Võib-olla peetakse mind rumalaks, kuid ma ei lakka lootmast, et mind ootab ees väike ime. Kunagi seisin vikerkaarel ja ma loodan, et ühel ilusal päeval viib elu mind sinna tagasi. Nüüd aga räägin teile oma vikerkaarest ja sellest, kuidas mu elu on muutunud.

Ainult siis, kui aeg seisab paigal, tuul ei puhu ja sa jalutad üle vikerkaare, silmad pärani kinni, tunned, kuidas elu sinust möödub...

See polnud mingi eriline hommik. Päike paistis, ilm oli soe ja kõrgel taevas polnud ühtegi pilve. Tunnen ikka veel seda mõru poolkõrbenud kohvi lõhna ja vaikust. Justkui oleks keegi ette teadnud ning helid peatanud minu viimaseks pilguheiduks hetkel enne igavese pimeduse saabumist. Sulgesin silmad kaks aastat tagasi. Jäin pimedaks 20 minutiga. Ma ei näinud seda ette. Kõik läks lihtsalt pimedaks. Varasemas elus oli mul kõik – hea töökoht, ilus auto, sõbrad. Kõik, mida pidasin oluliseks. Mõtlesin, et mu elu on nagu jalutuskäik vikerkaarel. Tunded, värvid, alati oli midagi teha, inimesi, kellega kohtuda, ning võimalus raha teenida. Ja ühe hetkega oli see kõik kadunud, justkui oleksin oma tee pealt maha kukkunud. Alguses olid vaid sekundid. Proovisin vaimset tasakaalu säilitada, hingasin aeglaselt, kartsin ja värisesin öö otsa. Mu mõistus tõrgub siiamaani tunnistamast, et ma olen pime.

Mu elu on nüüd hoopis teistsugune. Ma õppisin kuulama, kõndima ning meelte abil liikuma. Kaotasin töö, auto ja sõbrad. Nendest mul kahju ei ole. Kui midagi kahetsen, siis seda, et ma ei näe oma poja kasvamist. Ega tähti. Mulle tundub, et ma ei sobi enam teiste hulka. Pimedate maailmas olen ma kirjaoskamatu. Ma ei oska lugeda ega kirjutada, sest haiguse tõttu kadus mul ka kompimismeel. Ma ei tee vahet külmal ja soojal ega tunne valu. Seega olen üldises mõttes jälle kord pildilt välja langenud. Kas kirjaoskamatul on õigus osaleda kirjaoskajatest pimedatele mõeldud esseekonkursil? Ma ei tee seda kuulsuse ega tunnustuse pärast. Ma üritan lihtsalt öelda, et alati on olemas igasuguseid ja erakordseid inimesi, keda ühiskond ja teised inimesed on sildistanud, kuid kellel sellegipoolest pole oma kohta.

Ma võin olla maailma jaoks kadunud, kuid oma unistustes ja mälestustes seisan ikka vikerkaarel, südames õrn lootus, et seda maailma on võimalik muuta. Ma ei muudaks ühtegi asja oma minevikus. Mul oli ilus elu, ja kui olen suutnud vähemalt ühe inimese enda ümber naeratama panna, siis tean, et olen oma elu hästi elanud. Sest igaüks on oluline. Igaüks.

NALJAD ELUST ENESEST

TORDILUGU

Juta Adams

Meie ühingu liige, üks väärikas vanaproua, sai 90aastaseks. Lääne-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse esimees teatas mulle, et nii kõrges eas sünnipäevalapsi tuleb isiklikult õnnitlema minna. Olin alles esimest aastat Pärnu osakonna juhatuse esimees ja muidugi tahtsin inimestega tuttavaks saada. „Kui nii on kombeks, mis siis ikka, käime ära,” oli minu vastus.

Tellisin ilmatuma uhke lillekimbu, ostsin kommikarbi ja asusime juubilari poole teele. Mai tänava magalarajoonist õige maja leitud ja olimegi ühe tüüpprojekti järgi ehitatud korrusmaja korteri kitsukeses koridoris. Kaks sõbraliku hääletooniga naisterahvast võtsid meid koridoris vastu ja palusid edasi tulla. Minu kaaslasel, ühingu esimehel, meesterahval läks asi kiiresti. Kingad seina äärde, üleriideid tal polnud, ja juba ta siluski oma tukka peegli ees.

Minul aga pidid kõigepealt silmad selles hämaras ruumis veidi kohanema. Uurisin teraselt ümbrust, et kuhu lilled käest panna, et saaksin kingad ja jaki ära võtta. Koti poetasin hetkeks jalanõude peale ja lillekimp leidis koha peeglilaual. Kui olin lillekimbu peeglilauale asetanud, kuulsin, et üks naisterahvas kiljatas kohkunult ja kadus ukse pealt. No ju vist kees midagi üle, käis mul mõte peast läbi. Sain minagi oma kohmitsemised tehtud ja juuksed kammitud. Võtsin lillekimbu, et see paberist lahti harutada. Käsi sai kreemiseks. Katsusin teise käega, paber ikka kreemine. Hakkasin seda peeglilauda patsutama, et mis minu lillekimbu ära oli määrinud. Oh aeg! Nii kui käe selle ilusa „kirju lina” peale panin, sain aru, et see on hoopis tort. Vot Sulle

kirju lina! Nüüd sain ka sellest aru, miks see naisterahvas ehmunud kiljatusega ukselt kadus…

Vabandasin ette ja taha, et oleme pimedate ühingust ja nägemine on kehvavõitu. Piinlik oli, aga temp oli tehtud, mis nüüd enam seletada. Minu kaaslane, ühingu esimees ütles, et lähme edasi tuppa, enne kui sa järgmise pahandusega hakkama saad. Õnnitlesime ja kallistasime juubilari. Meile aga pakuti kohvi ja seda uhket torti, mis oli nagu kirju linik peeglilaual. Mõttes aga õigustasin ennast, et mis nad siis jätavad tordi niisuguse koha peale, kus juuksekarvad ja lilled võivad sisse sattuda.

MANNEKEENIDE LUGU

Juta Adams

Pärnu südalinnas avati kolme korrusega kaubanduskeskus. Eskalaatorid, liftid, trepid – uhke värk. Lükkasin kaubanduskeskuse külastust kogu aeg edasi, et seda esimest korda koos tütrega teha. Ühel päeval aga oli mul hädasti kingi vaja. Niisiis otsustasin, et üritan ikkagi üksi seigeldes hakkama saada.

Oma kehva nägemise tõttu ei olnud ma veel eskalaatoriga sõitnud. Seisin eskalaatori juures ja jälgisin tükk aega selle rütmilist liikumist, enne kui otsustasin jala peale panna ning ühe hooga üles sõita. Läksin teisele korrusele. Minu õnneks oligi päris eskalaatori läheduses üks grupp inimesi, kellel uhked riided seljas ja kõigil kingakarbid käes. See oli perekond, ema ja isa koos kahe lapsega. Neil olid juba ostud tehtud! Kaubanduskeskuses mängib tavaliselt vali muusika ja kõikjal sagib rahvas. Läksin lähemale ja küsisin viisakalt: „Vabandage, kus siin kingapood asub?” Aga vastust ma ei kuulnud. Küllap nad selles saginas ei kuulnudki minu küsimust. Astusin veelgi lähemale ja küsisin teist korda, aga palju valjema häälega, et ikka tõesti kuulda oleks. „Vabandage, kus siin kingapood asub?” Vaatasin kord laste otsa ja siis ema poole. Aga vastust ikka ei tulnud.

Jälgisin seda kampa ja mõtlesin, et kuidas lapsed nii kaua ühes asendis suudavad olla. Asi tundus imelik. Teesklesin, nagu läheksin neist nii lähedalt mööda, et lausa müksasin neid. Nojah, täitsa kõvad kujud! Alles nüüd sain aru, miks nad minu küsimustele ei vastanud ega minuga suhelnud – sest nad olid mannekeenid. See vahejuhtum ajas ennastki naerma. Minu kingapoe otsingud aga jätkusid, kuni minulgi oli käes ABC kingapoe kingakarp.