Kipspea joonistamine

Tartu Kunstikool2012

Nadežda Tšernobai

1. Visand

a) Komponeerime pea üldist siluetti, et see oleks kipspea omaga sarnane.

Kohe töö alguses tuleb pöörape tähelepanu sellele, et töös soega on piirid hägusamad, töötakse rohkem tasapinnaga. Samuti on söe tööle iseloomulik teatud „rärapus“, kuid samas näeb selline elavam.

1. Visand

b) Otsime näo siluetti ja juuste „plekki“. Siis piirame valguse ja varju osad näol.

c) Suuremal osal inimkonnast läbib pea keskkoht pupille. Nägu võib tinglikult jaotada kolmeks võrdseks osaks: juuste piirkonnast kulmukaareni, kulmukaarest nina alumise aluseni, nina alumisest servast lõuani.

2. Konstrueerimine visandi järgi. Olulise ja teisejärgulise määramine.

a) Tõmbame näole keskjoone.

b) Tõmbame teljed näo toetuspunktide üle:

tilgasooned, silmakoopa ülemine serv,

ninajuur, otsmikuköbrud, lõug jne.

Arvestame perspektiivi ja silmapiirijoont. Kontrollime, kas ülaltoodud punktid on sümmeetrilised keskjoone suhtes. Rõhutame neid. Paljud kunstnikud rõhutavad neid punkte, mis annab töödele suuremat konstruktiivsest.

Silm.

Enne seda, kui hakkatakse detaile läbi töötama, on soovitatav vaadata pead tervikuna. Vajadusel täpsustada kipspea iseloomu ja proportsioone. Määrata millist emotsiooni edastab detail. Detaili läbijoonistamist alustame sellest, et markeerime valgu-varju piiri. See järel töötame valguse osas, jättes varjud vähem läbijoonistatuks. Valguse- varju piir läheb tavaliset läbi neist kohtadest, kus muutub tasapind. Kui muutub tasapinna asetus, muutub ka selle valgustatus. Silma läbitöötamisel rõhutame tilgasooni ja silmade välimisi servi.

Nina.

Nina modeleerimine algab samuti iseloomu ja proportsioonide täpsustamisest. Nina nagu ka silm on keerule vorm, mis koosneb paljudest detailidest ja on meie suhtes nurga all. Need detailid on alati pooltoonis, sellepärast ninal, nagu ka silmal, on näo taustal oma siluett. Vaatamata ninade mitmekesisule, on nende konstruktioon alati ühesugune. Arvestades nina konstruktsiooni ja anatoomiat , töötame selle vormi läbi. Töö käik on samasugune: alguses töötame valguse- varju piiril, seejärel valguses. Rõhutame ninajuurt.

Suu ja lõug.

Alustame suu silueti täpsustamisest, kontrollime, kus paiknevad huuled. Kontrollime samuti lõua proportsioone. Suu joonistamisel rõhutatakse tavaliset suu nurki ja suu lõiget. Ülemine huul koosneb kahest tasapinnast : üks vaatab ülesse, teine – alla. Alumine huul koosneb neljast tasapinnast. Kõrgläige ilmub alumisele huulele, kolme tasapinna kokku puute kohta.

Lõual on ülemine, alumine ja külgmised tasapinnad. Pöörame tähelepanu ülemise huule ja lõua ühendamisele. Töö järjekord on sama: alguses töötame läbi valguse- varju piiri, seejärel töötame valguses.

Vormide analüüs põhi tasapinnade murdmise kohtades

Analüüsi alustame valguse-varju piirist, mis alati läbib põhi tasapindu. Juuste siluett alati kordab neid tasapindu, mille peal need paiknevad. Jälgime, et pea siluett poleks esimesest plaanist aktiivsem. Kõrva vorm oleks mõistlik pähe õppida klaasikaliste näidate põhjal. Alati tuleb rõhutada alalõualuu nurka. Üldistame kogu vormi.

Lõpp

Töö lõpus tuleme tagasi joonistuse ja kipspea terviku juurde. Taastame tonaalsed suhted, mis kipuvad töö käigus, pikemalt detailidega tegeledes, kaduma. Selleks, et joonistus näeks välja terviklik ja lõpetatud pöördume tagasi suuremate detailide juurde ja töötame nad veel kord läbi. Tegeleme taustaga