Euroopa ajalugu 2013 LÕPLIK VARIANT OK · 9 tema sisu kokkuvõtva märksõnaga. Igaüht neist võib nautida eraldi või lugeda koos narratiiviga, kuhu ta on paigutatud. Hetkepildid,

3

EUROOPA AJALUGU

Inglise keelest tõlkinud Rein Turu

7

EE S S Õ N A

See raamat sisaldab vähe originaalset. Kuna varasemad ajaloolased on enamiku selle teema aspektidest põhjalikult läbi töötanud, oli esmane uurimistöö harva vajalik. Raamatu originaalsus kui selline seisneb vaid materjali valikus, ümberkorraldamises ja esitamises. Peaeesmärk oli Euroopa ajaloo ajaliste ja ruumiliste raamide paika-panemine ja küllalt kõikehõlmavate teemade võtmine sellesse raamistikku, et jätta mulje saavutamatust tervikust.

Akadeemilist viiteaparaati on hoitud minimaalsena. Fakte ja tsitaate, mida võib leida tunnustatud teatmeteostest, ei ole viidatud. Neist teatmeteostest tuleb eriti mainida The Encyclopaedia Britannica (11. väljaanne, 1910–1911) kahtekümmet üheksat köidet, mis ületavad kaugelt kõiki pärastisi väljaandeid. Märkused on toodud vaid nende tsitaatide ja infoallikate kohta, mida tavalistes käsiraamatutes ei ole. Ei maksaks eeldada, et kirjutatus tingimata nõustutakse tsiteeritud teostes leiduvate tõlgendustega. „On ne s’étonnera pas que la doctrine exposée dans le texte ne soit toujours d’accord avec les travaux auxquels il est renvoyé en note.”*

Käesoleva raamatu kirjutamise aluseks olevad akadeemilised kaalutlused on välja toodud Sissejuhatuses. Kuid raamatu ülesehitus võib-olla vajab mõningat selgitust.

Tekst on kokku pandud mitmel erineval moel. Kaksteist jutustavat peatükki an-navad panoraamse ülevaate kogu Euroopa minevikust, esiajaloost kuni tänapäevani välja. Esimest viit miljonit aastat hõlmava I peatüki kauge fookus asendub järk-järgult 20. sajandit umbes leheküljega aasta kohta hõlmava XI ja XII peatüki suhteliselt lähedase fookusega. Igas peatükis on valik spetsiifilisemaid vahetekste või „kupraid”, mis nagu fotosuurendused illustreerivad kitsamaid teemasid, mis ulatuvad üle ajavoolu. Iga peatükk lõpeb ühest erilisest vaatepunktist nähtud lainurkse „hetkepildiga” kogu maailmajaost. Üldmuljet võib võrrelda ajaloolise pildialbumiga, kus panoraamset maalingut on mitmekesistatud detailsete vahetekstide ja lähivõtetega. Loodetavasti mõistetakse, et nende erinevate tasandite täpsuse aste varieerub tunduvalt. Selliselt sünteesivalt teoselt ei saa oodata üsna erinevaid eesmärke silmas pidavate teaduslike monograafiate taset.

* „Ärgu üllatutagu, kui tekstis esitatud doktriin ei vasta alati märkustes viidatud teoste omale.” Ferdinand Lot, La Fin du monde antique et le début du Moyen Âge (Pariis, 1927), 3.

8 E U R O O P A A J A L U G U

Kaksteist peatükki järgivad Euroopa ajaloo tavapäraseid raame. Nad annavad põhilised kronoloogilised ja geograafilised raamid, millesse on sobitatud kõik vald-konnad ja teemad. Nad keskenduvad „sündmuspõhisele ajaloole”: peamistele polii-tilistele lõhedele, kultuurivooludele ja sotsiaalmajanduslikele suundumustele, mis võimaldavad ajaloolasel murda infomass käepärasteks (ehkki kunstlikeks) üksusteks. Kronoloogiline rõhuasetus on kesk- ja uusajal, kus võib näha tegutsemas äratuntavat Euroopa kogukonda. Geograafiline haare püüab hõlmata Atlandi ookeanist kuni Uuralini ulatuva Euroopa poolsaare kõiki osi – põhjas, idas, läänes, lõunas ja keskel.

Igal tasandil on üritatud vältida kaldumist eurotsentrismi ja „lääne tsivilisatsiooni” mõistet (vt Sissejuhatus, lk 35–38, 38–50). Kuid sellise ulatusega teoses pole võima-lik laiendada narratiivi Euroopa piiridest väljapoole. On püütud kohaselt näidata sääraste kaasnevate teemade nagu islam, kolonialism ja Euroopa asumaad suurt tähtsust. Silmapaistev osa on antud Ida-Euroopa probleemidele. Need on sobilikul viisil integreeritud peamistesse teemadesse, mis puudutavad kogu maailmajagu. Ida osa on liidetud ka selliste teemade käsitlusse nagu barbarite sissetungid, renessanss või Prantsuse revolutsioon, mida liiga sageli esitatakse vaid Läänt puudutavatena. Slaavlastele antud käsitlusruumi võib panna selle arvele, et nad moodustavad suure osa Euroopa rahvaste peres. Riikide ajaloost on antud regulaarselt kokkuvõte, kuid tähelepanu pole pööratud mitte ainult rahvusriikidele, vaid ka omariikluseta rah-vustele. Pole unustatud ka vähemusi alates ketseritest ja pidalitõbistest kuni juutide, mustlaste ja muslimiteni.

Viimastes peatükkides pole järgitud „liitlaste ajalooskeemi” prioriteete (vt Sisse-juhatus, lk 58–60). Neile pole ka vastu vaieldud. Kaht maailmasõda on käsitletud „ühe draama kahe järjestikuse vaatusena” ning eelisõigus on antud Saksamaa ja Venemaa vahelistele maismaalahingutele. Viimane peatükk sõjajärgsest Euroopast viib narratiivi välja 1989.–1991. aastani ja Nõukogude Liidu lagunemiseni. Argu-menteeritakse, et „suureks kolmnurgaks” ristitud geopoliitiline areen, mille algust võib dateerida 20. sajandi algusega, kadus 1991. aastal (vt Lisa II, lk 1208) ja selle kadumine pakub jätkuvas ajaloos sobiva lünga. 21. sajandi lävel paistavad avanevat uued võimalused uue Euroopa kujundamiseks.

Vahetekstid, mida on umbes 300 (vt kaart 30 ja Lisa I), täidavad mitut eesmärki. Nad juhivad tähelepanu laias valikus üksikasjadele, mis muidu poleks sünteesiva ajalookirjutuse üldistuste ja lihtsustuste hulgas kohta leidnud. Nad tutvustavad mõnikord teemasid, mis ulatuvad peatükkide raamidest välja, ja illustreerivad kõiki kurioosumeid, veidrusi ja ebaolulisi kõrvalvoole, millest ülitõsised ajaloolased võivad tihti üle vaadata. Eelkõige on nad valitud nii, et pakkuda võimalikult palju pilguheite värskete uurimuste „uutele meetoditele, uutele distsipliinidele ja valdkondadele”. Nad toovad näiteid umbes kuuekümnest teadmiste kategooriast, mis on jaotatud peatükkide vahel nii, et hõlmata võimalikult rohkelt eri perioode, kohti ja teemasid. Raamatu mahu, kirjastaja kannatamatuse ja autori vähese visaduse tõttu tuli vahe-tekstide esialgset nimekirja kärpida. Siiski on loota, et üldine puäntillistlik meetod loob ka väiksema vahetekstide arvuga mõjuva mulje.

Iga vahetekst on paigutatud tekstis mingisse aja- ja ruumipunkti ning tähistatud

9

tema sisu kokkuvõtva märksõnaga. Igaüht neist võib nautida eraldi või lugeda koos narratiiviga, kuhu ta on paigutatud.

Hetkepildid, mida on kaksteist, on mõeldud andmaks panoraamseid vaateid Euroopa muutuvale kaardile. Nad kinnistavad kronoloogilise narratiivi raami harili-kult mõnel sümboolse tähtsusega hetkel ja kutsuvad ajutiselt peatuma sel ülepeakaela tormamisel läbi aja ja territooriumi tohutute laotuste. Nad peaksid aitama lugejal hinge tõmmata ja hindavalt vaadelda neid arvukaid muutusi, mis igal ajal paljudes eri valdkondades toimuvad. Nad lähtuvad tahtlikult ühest vaatepunktist ega tee katsetki vaagida paljusid arvamusi ja teisi perspektiive, mis kahtlemata eksisteerivad. Ses mõttes on nad häbitult subjektiivsed ja impressiivsed. Mõnel juhul piirnevad nad „faktsiooni” vastuolulise maailmaga, ühendades tuntud sündmusi dokumenteerimata oletuste ja järeldustega. Nagu mitmete selle raamatu osade puhul võib nende kohta öelda, et nad ületavad akadeemilise argumentatsiooni ja analüüsi konventsionaalseid piire. Kui nii, ei tõmba nad tähelepanu mitte ainult Euroopa mineviku rikkalikule mitmekesisusele, vaid ka erinevatele prismadele, mille läbi seda võib vaadelda.

Raamat on suures osas kirjutatud Oxfordis. Ta võlgneb palju Bodleian Library rikkalikele ja vanadele fondidele ja selle raamatukogu vanadele teenindamistradit-sioonidele. Raamatu kirjutamisel aitasid ka stipendiumid, mida lahkelt pakkusid Viinis asuv Institut für die Wissenschaften vom Menschen ja Harvardi ülikooli Ukraina Uuringute Instituut. Raamatu muutsid värvikamaks selle kirjutamise ajal toimunud mitmed külaskäigud Mandri-Euroopasse, eriti muljed, mis talletusid Valgevenes ja Ukrainas, teel Baierist Bolognasse, Prantsusmaal ja Šveitsi Alpides, Hollandis, Ungaris ja Vendées.

Tahan tunnustavalt mainida üheaastast õppepuhkust, mille mulle andis Londoni ülikooli Slaavi ja Ida-Euroopa uuringute teaduskond tingimusel, et asendusõpetaja kulud korvatakse erafondidest. Teinekord, kui puhkust ei antud, tuli raamatule kasuks kirjutamisdistsipliin kõiksugustes inspireerivates kohtades: rongides, len-nukites, sööklates, haigla ootetubades, Hawaii randadel, seminariruumide taga-ridades ja isegi krematooriumi autoparklas. Hindan tunnustavalt ka eritoetust, mille andsid kirjastused Heinemann ja Mandarin, et kiirendada lisamaterjalide ettevalmistamist.

Tahan avaldada tänu kolleegidele ja sõpradele, kes lugesid mõnd peatükki või osa. Need olid: Barry Cunliffe, Stephanie West, Riet van Bremen, David Morgan, David Eltis, Fania Oz-Salzburger, Mark Almond ja Timothy Garton Ash. Samuti tervele hulgale aitajatele ja konsultantidele, kelle hulgas olid Tony Armstrong, Sylvia Astle, Alex Boyd, Michael Branch, Lawrence Brockliss, Caroline Brownstone, Gordon Craig, Richard Crampton, Jim Cutsall, Rees Davies, Regina Davy, Dennis Deletant, Geoffrey Ellis, Roger Greene, Hugo Gryn, Michael Hurst, Geraint Jenkins, Mah-mud Khan, Maria Korzeniewicz, Grzegorz Król, Ian McKellen, Dimitri Obolenski, Laszlo Peter, Robert Pynsent, Martyn Rady, Mary Seton-Watson, Heidrun Speedy, Christine Stone, Athena Syriatou, Eva Travers, Luke Treadwell, Peter Varey, Maria Widowson ja Sergei Jakovenko. Samuti abisekretäride meeskonnale eesotsas „Kings-leyga”, toimetaja Sarah Barrettile, kunstnik Sally Kendallile, piltide hankijale Gill

E E S S Õ N A


Metcalfe’ile, registri koostajale Roger Moorhouse’ile, kartograafidele Ken Wassile ja Tim Aspenile, illustraator Andrew Boagile, OUP ja Mandarini toimetajatele, projektijuht Patrick Duffyle ja eriti oma naisele, kelle toetuse ja kannatlikkuseta poleks see projekt kunagi vilja kandnud. Pimeduses musta kassi leida pole kerge.

On igati põhjust arvata, et Euroopa ajalugu on akadeemiline teema, mis põhineb reaalselt toimunud sündmuste soliidsel alusel. Euroopa minevikku aga võib tagasi kutsuda vaid põgusate pilguheitude, erapoolikute uuringute ja valivate loodimistega. Seda ei saa kunagi täielikult tagasi. See raamat on seetõttu vaid üks lõpmata paljudest Euroopa ajalugudest, mida võib kirjutada. See on ühe silmapaari nähtud, ühe aju filtreeritud ja ühe sule tõlgendatud.

NORMAN DAVIES

Oxford, 16. juuni 1993

Euroopa ajaloo parandatud väljaande ettevalmistamisel parandati vaid faktivigu, terminoloogiat ja ortograafiat. Ei tehtud ühtki katset siseneda uuesti ajaloolise tõl-genduse valda. Lisaks eelmise väljaande konsultantide meeskonnale, kellest enamik pakkus oma nõuandeid teist korda, tahan edasi anda erilised tänusõnad järgmistele inimestele:

J. S. Adams, Ann Armstrong, Neal Acherson, Timothy Bainbridge, Tim Blanning, Tim Boyle, Sir Raymond Carr, James Cornish, J. Cremona, M. F. Cullis, Soome suursaadik I. D. Davidson, Itaalia suursaadik Felipe Fernandez-Armesto, J. M. Forrester, Robert Frost, Michael Futrell, Graham Gladwell, Richard Hofton, Hugh Kearney, Noel Malcolm, Velibor Milovanović, B. C. Moberly, Jan Morris, W. Schulte Nordolt, Robin Osborne, Steven Pálffy, Roy Porter, Paul Preston, Jim Reed, Donald Russell, David Selbourne, Andrew L. Simon, N. C. W. Spence, Norman Stone, Alan H. Stratford, Richard Tyndorf, John Wagar, Michael West, B. K. Workman, Philip Wynn ja Basil Yamey.

NORMAN DAVIES

17. märts 1997

11

SI S U K O R D

Kaartide nimekiri ........................................................................................................13Legend Europest ..........................................................................................................17

Sissejuhatus ..................................................................................................................21

I. Poolsaar. Looduskeskkond ja esiaeg .........................................................................65II. Hellas. Vana-Kreeka ............................................................................................109III. Roma. Vana-Rooma, 753 eKr – 337 pKr ...........................................................157IV. Origo. Euroopa sünd, u 330–800 ....................................................................... 215V. Medium. Keskaeg, u 750–1270.............................................................................285VI. Pestis. Ristiusumaailm kriisis, u 1250–1493 ......................................................367VII. Renatio. Renessansid ja reformatsioonid, u 1450–1670 ....................................443VIII. Lumen. Valgustusajastu ja absolutism, u 1650–1789 ......................................539IX. Revolutio. Euroopa segaduste keerises, u 1770–1815..........................................629X. Dünamo. Maailma jõujaam, 1815–1914 .............................................................705XI. Tenebrae. Euroopa sõja varjus, 1914–1945 ........................................................831XII. Divisa et indivisa. Lõhestatud ja ühtne Euroopa, 1945–1991 .........................975

Peatükkide märkused ............................................................................................... 1051Vahetekstide viited ....................................................................................................1083Lisa I. Vahetekstide nimekiri ................................................................................... 1107Lisa II. Ajalooline lühikokkuvõte ............................................................................ 1109Nimeregister .............................................................................................................1233


13

K A A R T I D E N I M E K I R I

1. Poolsaar, u 10 000 eKr ........................................................................................16 2. Kuninganna Euroopa (Regina Europa) ........................................................... 20 3. Ida-lääne murrangujooned Euroopas ...............................................................37 4. Euroopa geograafilised piirkonnad .................................................................. 66 5. Egeuse mere piirkond II aastatuhandel eKr ...................................................103 6. Esiajalooline Euroopa .......................................................................................110 7. Rooma, Sitsiilia ja Kartaago, 212 eKr .............................................................149 8. Rooma keisririik, 1. sajand 8. Rooma keisririik, 1. sajand ............................................................................... ...............................................................................156156 9. Konstantinoopol 9. Konstantinoopol .............................................................................................. .............................................................................................. 209209 10. Euroopa rahvasteränded 10. Euroopa rahvasteränded ................................................................................... ...................................................................................217217 11. Paavst Stephanuse teekond, 753 11. Paavst Stephanuse teekond, 753 ....................................................................... .......................................................................278278 12. Euroopa, u 900 12. Euroopa, u 900 .................................................................................................. ..................................................................................................287287 13. Madalmaad, 1265 13. Madalmaad, 1265 .............................................................................................. ..............................................................................................358358 14. Euroopa, u 1300 14. Euroopa, u 1300 ............................................................................................... ............................................................................................... 368368 15. Moskoovia laienemine 15. Moskoovia laienemine ...................................................................................... ......................................................................................434434 16. Euroopa, 1519 16. Euroopa, 1519 ................................................................................................... ................................................................................................... 444444 17. Vana ja tänapäeva Rooma 17. Vana ja tänapäeva Rooma ................................................................................ ................................................................................533533 18. Euroopa, 1713 18. Euroopa, 1713 .................................................................................................... ....................................................................................................538538 19. Mozarti teekond Prahasse, 1787 19. Mozarti teekond Prahasse, 1787 ...................................................................... ......................................................................623623 20. Euroopa, 1810 20. Euroopa, 1810 ................................................................................................... ................................................................................................... 630630 21. Revolutsiooniaegne Pariis 21. Revolutsiooniaegne Pariis ................................................................................. .................................................................................696696 22. Euroopa, 1815 22. Euroopa, 1815 ................................................................................................... ................................................................................................... 704704 23. Euroopa, 1914 23. Euroopa, 1914 .................................................................................................... ....................................................................................................814814 24. Euroopa I maailmasõja ajal, 1914–1918 24. Euroopa I maailmasõja ajal, 1914–1918 .......................................................... ..........................................................832832 25. Uus Euroopa, 1917–1923 25. Uus Euroopa, 1917–1923 .................................................................................. ..................................................................................869869 26. Euroopa II maailmasõja ajal, 1939–1945 26. Euroopa II maailmasõja ajal, 1939–1945 ........................................................ ........................................................922922 27. Sõjajärgne Saksamaa, pärast 1945. aastat 27. Sõjajärgne Saksamaa, pärast 1945. aastat ........................................................ ........................................................967967 28. Lõhestatud Euroopa, 1949–1989 28. Lõhestatud Euroopa, 1949–1989 ..................................................................... .....................................................................974974 29. Euroopa, 1992 29. Euroopa, 1992 ................................................................................................. .................................................................................................10441044


ERIK PUNANE

BLARNEYNÄLJAHÄDA

IONA PHILIBEG

TURG

LLANFAIR

BARDMAAGIA MARSTONAHV OXFAM

A T L A N D I O O K E A N

P Õ H J A M E R I

TRISTAN

LondonVIHKAMINELLOYD’SMASSOONMAUVE

HELITABARDUTOOPIA

PariisANNALESDESSEINFEMMEGOOTIKAGUILLOTINIMPRESSIOONMALET

RENTESROUGETORMENTATOURVENDÉMIAIREKANNIKESED

ARGPÜKSREVERENTIA

CARITAS

LANGEMARKINFANTA

COMENIUSBATAAVIA

GROSSENMEER

FÁTIMA

NOYADES

ALCOFRIBAS

CHOUAN

COMBRAY

CRAVATEGAUCHE

BRIE

GROTE MARKTSANTIAGO DE COMPOSTELA

PFALZEPIDEEMIA

DOUAUMONT

CONSPIROHERMANN

KAUKAASIA

NIBELUNGID

EPIGRAAFTRÜKIPRESS

BENZ

GONÇALVESMAAVÄRIN

PRADOVAARAO

KABALA

BASERRIA

BERNADETTE

ANGELUS

SINGULARIS LAUSSEL

SÁMOSAGOBARDJACQUARDLUGDUNUM

BAUMEFOTO

MUNALAPPPARNASSE SIIRUP

TAIZÉ

ELSASS STRASSBURG

HOLISM FAUSTUSDANUVIUS

AHERMAA

GOTTHARD

FLAMENKO

INQUISITIOPICARO MEZQUITA

GERILJA

ADELANTE

EL CID XATIVA

MENOCCHIO

CHASSE MONTAILLOU

MADONNA

SYPHILIS

ORANJEPROSTIBULA

NOSTRADAMUS

RELAXATIO

BALLETTOBRITO DŽIINID

VALTELLINA

MASSILIA LIIGKASU-VÕTMINE

ALPIDPIDALITÕBINESTRADI-VARIUS

TEMPUSSONAAT

COMPUTATIOFIESTAGETO

Venezia

Vana-RoomaAUCAQUILAARICIACATACOMBIKONDOOMLEXLUDINOMEN

KORSIKA

RoomaANNO DOMINI BAMBINI CANTUS KONKLAAV INDEX PAPESSA PROPAGANDA SYLLABUS

LEONARDOLESBIAMERCANTE

RUFINUS

FLAGELLATIOETRUSCHERIA

SPARTACUS

PANTAEGNATIA

MITMESUGUSED14C BOKSERIDDASA DEVIATIO DIABOLOS KAPITALISTLIK PÕLLU- MAJANDUSKARSKUSKÜTID- KORILASEDMISSANARRUS

NEZOPERAPALEO- GRAAFIAPASCHAPLOVUMRAND- KÖÖMNEDRIIKRISTTAMMUZVENDANGEVÜRTSIHÄRG

KEELHAUL

GATTOPARDO

ARCHIMEDES

ĠGANTIJA

V A H E M E R I

Vahetekstide leidmiseks tekstist vaata Lisa I, lk 1107

15FÄÄRI SAARED

NORGEFUTHARK

TOLLUND

SUND

SLESVIG

BIBLIATINGELDLUFTNOBELSOCIALIS

HANSA

KALEVALA

DANNEBROGEESTI

PeterburiELEMENTAEULERPETROGRADRUSSOVKINO

VORKUTA

BATT-101

KRAL

BerliinE=mc2EMUEULENBURGHANESAMMHOSSBACHTOR

GOTHAFREUDENÕIAD

GESANG

CANTATA

ALTMARKTDOLLAR

L Ä Ä N E M E R I

GENUGDÖNHOFF

LETTLAND

LIETUVA

LILIEROS METRYKA

RESPONSA

MIR

VALGEVENE RAHVA-VABARIIK

NOVGOROD

KATÕNSMOLENSK

SPASSIITELSUSSANINTEREM

ALKEEMIA

GRILLENSTEIN

BOGEY

MORESMURANO

ILLÜÜRIAUSKOK

KONOPIŠTĚ

GEENIDSLAVKOV

TOON WIENER WELT

CORVINVINOAQUINCUM

BUDA

CSABAŠAMAAN

AUSCHWITZHEJNAŁMIKROOBSZLACHTA

ŁYCZAKÓW

TSCHERNOWITZ

TŠÕRNOBÕL

BUCZACZ

VILJASAAKUKRAINA

POGROMM

KONARMIJA

SANITAS

KASAARIA

DIRHAM

PUGATŠOV

ILLYRICUMSARAJEVO

MATRIMONIO

SHQIPËRIA

FLORA

ZADRUGA

PAPYROS

ÁTHOS

VLAD

MOARTE

NIKOPOL

MAKEDOONIA

BOGOMIILID

POTJOMKIN

MOLDOVAGAGAUUSID

CHERSONESOS

M U S T M E R I

ABHAASIA

BOUBOULINAHEPTANEESID

TAXISTEICHOS

IKOON

GRECO

THRONOS

APOKALÜPSISVana-Kreeka

ATLEEDIDBARBAROSCEDROSDEEMOSEEPOSELEKTRONHÜSTEERIAKADMOSMOUSIKE

MUST ATHENAMOUSIKENOMISMAOIDIPUSÖKOLOOGIAOMPHALOSSCHOLASTIKOSZEUS

GENOTSIID

OMPHALOS

MUSTLASED

RÖÖVSAAK


Kaart 1. Poolsaar, u 10 000 eKr

Mäed

Künkad ja kõrgustikud

Madalikud

Mandrijää

kilomeetrid

17

L E G E N D EU R O P E S T

Alguses ei olnud mingit Euroopat. Viis miljonit aastat oli seal vaid pikk kõver nimetu poolsaar, mis kinnitus nagu laeva käilakuju maailma suurima maalaa-ma vööri külge. Lääne pool laius ookean, mida keegi polnud ületanud. Lõunas laiusid kaks maismaaga ümbritsetud ja teineteisega ühendatud merd oma saar-te, abajate ja poolsaartega. Põhjas laius pooluse suur jäämüts, mis aja jooksul laienes ja kokku tõmbus nagu mingi koletislik külmunud meduus. Idas paiknes maismaaühendus ülejäänud maailmaga, kust hakkasid tulema kõik rahvad ja tsivilisatsioonid.

Jääaegade vaheaegadel sai poolsaar endale esimesed inimasukad Neandertali inimestel ja Cro-Magnoni koopainimestel olid kindlasti nimed, oma nägu ja mõtted. Kuid ei või teada, kes nad tegelikult olid. Neid tuntakse vaid nende koopamaalingute, tarbeesemete ja luude järgi.

Jää viimase taandumisega, mis toimus kõigest kaksteist tuhat aastat tagasi, jõudsid poolsaarele uued migrantide lained. Kellegi poolt ülistamata maakuulajad ja maa-deavastajad liikusid aeglaselt läände, piki rannikut, maid ja meresid ületades, kuni jõudsid kõige kaugemate saarteni. Nende suurim säilinud meistritöö rajati inima-sustuse piirile kaugel rannaäärsel saarel, kui kiviaeg andis teed pronksiajale. Kui palju selle üle tänapäeval ka spekuleeritaks, ei võida kindlalt öelda, mis inspireeris neid meistreid ja kuidas nende suurt kiviringi nimetati.1

Poolsaare teises otsas rajas teine kauge rahvas pronksiaja koidikul tsivilisatsiooni, mille mõju on kestnud tänapäevani. Pärimuse kohaselt tulid helleenid maailmajao siseosast kolme suurema lainena, võttes II aastatuhande lõpus eKr oma valdusse Egeuse mere ranniku. Nad alistasid sealsed elanikud ja segunesid nendega. Nad valgusid tuhandetele saartele, mis asuvad hajali Peloponnesose ja Väike-Aasia ran-niku vahel. Nad võtsid omaks Euroopas valitseva kultuuri ja veel vanema Kreeta kultuuri. Nende keel erines „barbarite” – „arusaamatu mula ajajate” – omast. Nad olid Vana-Kreeka loojad. [BARBAROS]

Hiljem, kui antiikaja lapsed küsisid, kust inimkond on tulnud, räägiti neile, et maailma lõi tundmatu opifex rerum ehk „jumalik tegija”. Neile räägiti veeuputusest ja Europest.

Europe oli tegelane ühes antiikmaailma kõige auväärsemas legendis. Ta oli Kreeta valitseja Minose ema ning sellega Vahemere maade kõige vanema tsivilisatsiooni esiema. Homeros mainib teda möödaminnes. Kuid Moschosele Sürakuusast omis-tatud teoses „Europe” ning eelkõige rooma luuletaja Ovidiuse „Metamorfoosides” kujutatakse teda süütu printsessina, kelle võrgutas jumalate isa. Kui ta kõndis oma kaaslastega mööda koduse Foiniikia randa, meelitas Zeus teda lumivalge sõnni kujul.


Ja pikapeale neitsil kadus hirm ja sõnntal lasi oma rinda silitadaning sarvedele kinnitada lillevanikuid,kuis printsess julges talle selga istuda,kui lemmiklooma selga ratsutama.Siis tasa tasa laial kuival rannalsuur jumal oma võltssõrgadega astusja kahlas madalates lainetes, siis kaugemal,kuni avamerele ta oma saagi viis.Hirm täitis neitsi südame, kui taha vaadates ta nägikiirelt kaugenevat rannaliiva. Ta parem käsi haarassarvest, teine toetus sõnni seljale.Ta lehviv rüü seal hõljus tuules.2

See oli tuntud legend Europest, mida on kujutatud Kreeka vaasidel, Pompeji majade seintel (vt ill nr 1) ning hilisemal ajal Tiziani, Rembrandti, Rubensi, Veronese ja Claude Lorraini maalidel.

Ajalookirjutaja Herodotos 5. sajandist eKr polnud sellest legendist vaimustatud. Tema meelest oli Europe röövimine vaid üks naisteröövimise juhtum vanades sõdades. Jõuk foiniiklasi Tüürosest oli viinud minema Argose kuninga tütre Io, misjärel jõuk kreeklasi Kreetalt purjetas Foiniikiasse ja viis minema Tüürose kuninga tütre. See käis ikka „vorst vorsti vastu”.3

Europe legendil on palju kõrvaltähendusi. Kuid viinud printsessi Foiniikia ran-nikult (tänapäeva Liibanoni lõunaosa) Kreetale, kandis Zeus kindlasti vanemate Aasia tsivilisatsioonide viljad Egeuse mere saartel tekkinud kolooniatesse. Foiniikia kuulus Egiptuse vaaraode huviorbiiti. Europe sõit sõnni seljas on müütiline side Vana-Egiptuse ja Vana-Kreeka vahel. Europe vend Kadmos, kes rändas mööda maailma teda otsides, orbe pererrato, olevat toonud Kreekasse kirjakunsti. [KADMOS]

Europe teekonnas sõnni seljas väljendub ka nende rahutu rännukirg, kes tulid tema jälgedes. Erinevalt Niiluse, Induse, Mesopotaamia ja Hiina suurtest jõeoru-tsivilisatsioonidest, mille iga oli pikk, kuid geograafiline ja vaimne areng letargiline, stimuleeris Vahemere tsivilisatsiooni pidev liikumine. See tõi kaasa ebakindluse ja turvatunde puudumise. Ebakindlus toitis ideede pidevat käärimist. Turvatunde puudumine sundis energiliselt tegutsema. Minos oli kuulus oma laevade poolest. Kreeta oli esimene mereriik. Laevadega toimus inimeste, kaupade ja kultuuri vahe-tus maadega, kuhu nad purjetasid. Nagu Europe rüü – tremulae sinuantur flamine vestes –, „hõljusid tuules” ka muistsete meresõitjate mõtted.4

Europe teekond kulges idast läände, järgides päikese teed. Teise legendi järgi oli Päike tulevanker, mida nähtamatud hobused veavad oma koidutagustest tallidest loojangutagusesse puhkepaika. Üks paljudest etümoloogilistest võrdlustest vastandab Aasiat kui „päikesetõusu maad” Euroopale kui „päikeseloojangu maale”.5 Hellee-nid hakkasid nimetama Euroopaks Egeuse merest lääne pool asuvat territooriumi, eristades seda Väike-Aasia nn vanadest maadest.

19

Euroopa ajaloo koidikul laius tuntud maailm idas. Läänes ootas tundmatu, mis tuli alles avastada. Europe uudishimu võis talle hukatust tuua. Kuid see viis uue tsivilisatsiooni rajamiseni ja see tsivilisatsioon hakkas kandma tema nime ning levis üle kogu poolsaare.

L E G E N D E U R O P E S T


Kaart 2. Kuninganna Euroopa (Regina Europa)Gravüür Sebastian Münsteri Cosmographia ühest väljaandest

(Cosmographia Universalis, lib VI, Basel, 1550–1554). Avaldatud Bodleian Library lahkel loal

21

SI S S E J U H AT U S

Ajalugu tänapäeval

Ajalugu võib kirjutada ükskõik millise luubi all. Universumi ajaloo võib kirja panna ühel leheküljel ja ühepäevaliblika elutsüklit võib kirjeldada neljakümnes köites. Üks väga nimekas ja silmapaistev ajaloolane, kes spetsialiseerus 1930. aastate diplomaatiale, kirjutas kord raamatu Müncheni kriisist ja selle tagajärgedest (1938–1939), teise raa-matu „Viimane rahuaasta” ja kolmanda pealkirjaga „31. august 1939”. Tema kolleegid ootasid asjatult sarja kroonivat raamatut „Üks minut enne keskööd”.1 See näitab, et tänapäeval on ajaloolastel sund üha vähemast ja vähemast rohkem teada saada.

Ka Euroopa ajalugu võib kirjutada ükskõik millises ulatuses. Prantslaste sarja L’Évolution de l’humanité, mille sisust üle 90 protsendi hõlmab Euroopat, kavandati pärast I maailmasõda 110 põhiköidet ja mitu lisaköidet.2 Käesolev töö aga on tellitud väljaandena, kus sama materjal on kokku surutud ühtede kaante vahele.

Kuid mõtte ökonoomsuses ei saa ükski ajaloolane võistelda luuletajatega:

Kui Euroopa on nümf,siis Napoli on tema sinisilmadja Varssavi ta süda.Sevastopol ja Aasovi meri,Peterburi, Miitavi, Odessa – need on pinnud tema jalgades.Pariis on pea,London tärgeldatud kraeja Rooma – tema õlavöö.3

Samal ajal kui ajaloomonograafiate haare on jäänud üha kitsamaks, on üldkäsitluste tavapärane maht mingil põhjusel jäänud mõnesaja lehekülje peale sajandi kohta. The Cambridge Mediaeval History (1936–1939) näiteks hõlmab kaheksas köites perioodi Constantinusest Thomas More’ni.4 Sakslaste Handbuch der europäischen Geschichte (1968–1979) hõlmab seitsmes sama paksus köites kahtteist sajandit Karl Suurest kuni Kreeka kolonelideni.5 Üldine tava on anda tänapäevale rohkem ruumi kui antiik- ja keskajale. Inglise lugejatele mõeldud teedrajav kogumik, Rivingtoni kaheksaköiteline Periods of European History liigub kaugest ajast tänapäeva sündmusi üha suurema luubi alla võttes: Charles Omani Dark Ages, 476–1918 (1919) käsitleb 442-aastast ajavahemikku, hõlmates lehekülje kohta 1,16 aastat; A. H. Johnsoni Europe in the Sixteenth Century (1897) käsitleb 104 aastat, pühendades ühele aastale 4,57 lehekülge; ja W. Alison Phillippsi Modern Europe, 1815–1899 (1905) käsitleb 84 aastat, pühenda-des ühele aastale 6,59 lehekülge.6 Paljud hilisemad kogumikud järgivad sama malli.7

Enamik lugejaid on kõige rohkem huvitatud oma kaasaja ajaloost. Kuid mitte kõik ajaloolased ei taha nende huvi rahuldada. „„Päevasündmused” ei saa „ajalooks”


enne, kui möödunud on pool sajandit,” kuni „dokumendid on saanud kättesaadavaks ja tagantjärele tarkus [on] puhastanud inimeste meelt,” kõlab üks arvamus.8 See on õige seisukoht. Kuid see tähendab, et iga üldkäsitlus peab katkema punktis, kus ta muutub kõige huvitavamaks. Tänapäeva ajalugu on vähe kaitstud igasuguse poliitilise surve eest. Kuid ükski haritud täiskasvanu ei või loota, et ta toimib tegusalt, kui tal kaasaja probleemide päritolust mingit aimu pole.9 Nelisada aastat tagasi mõistis surma mõistetud Sir Walter Raleigh neid ohte suurepäraselt. „Igaüks, kes kirjutab tänapäeva ajalugu, peaks tõe kannul käima, see ehk lööb tal hambad välja,” kirjutas ta.10

Kuna see on keeruline, ei maksaks üllatuda, kui leitakse, et „Euroopa” ja „Euroo-pa tsivilisatsiooni” uuringute teemad varieeruvad tohutult. Edukaid katseid uurida kogu Euroopa ajalugu, kui seda ei tehta paljudes köidetes ja paljude autorite poolt, on olnud vähe ning H. A. L. Fisheri A History of Europe (1936)11 või Eugene We-beri A Modern History of Europe (1971)12 on haruldased erandid. Need mõlemad on ulatuslikud esseed „lääne tsivilisatsiooni” (vt allpool) kahtlase väärtusega kontsept-sioonist. Ilmselt kõige tähelepanuväärsemad suurejoonelised ülevaated on need, mis keskenduvad ühele teemale, nagu Kenneth Clarki Civilisation,13 mis vaatab Euroopa minevikku läbi kunsti prisma, või Jacob Bronowski The Ascent of Man (1973),14 mis läheneb teemale teaduse ja tehnika ajaloo kaudu. Mõlemad said alguse suurtest telesarjadest. Üks hilisem uurimus lähenes teemale materialistlikust seisukohast, mis toetub geoloogiale ja majandusressurssidele.15

Mitmeköiteliste ajalooülevaadete väärtus pole küsitav, kuid nende saatuseks on jääda teatmeteosteks – neid ei loeta, vaid neist otsitakse infot. Ei päevase õppe aja-looüliõpilased ega tavalised lugejad ei hakka enne neid kõige rohkem paeluva vald-konna poole pöördumist läbi lugema kahtkümmet või sada kümmet köidet Euroopa üldajalugu. Sellest on kahju. Terviku raamid panevad paika parameetrid ja eeldused, mille üle üksikasjalikes teostes ei arutleta.

Viimastel aastatel on vajadus Euroopa ajaloo üldise raamistiku vaatlemise järele kasvanud proportsioonis moodi läinud spetsialiseeritud detailsete uurimistööde hul-gaga. Vähesed silmapaistvad erandid nagu Fernand Braudeli teos16 ehk kinnitavad seda reeglit. Kuid paljud ajaloolased ja üliõpilased püüavad „vähemast ja vähemast kirjutada rohkem ja rohkem”, kuni selleni välja, kus laiem perspektiiv mõnikord unustatakse. Kuid humanitaarteadused nõuavad kõiki suurendusastmeid. Ajalugu peab nägema maailmaruumis tiirlevaid planeete, suumima siis lähemale ja jälgima inimesi maa peal ning kaevuma sügavale nende hinge ja jalge alla. Ajaloolane peab kasutama teleskoopi, mikroskoopi, ajuskannerit ja geoloogilist sondi.

On vaieldamatu, et uued meetodid, distsipliinid ja uurimisvaldkonnad on ajaloo uurimist viimastel aastatel suuresti rikastanud. Arvutite tulek on avanud terve hulga kvantitatiivseid uurimisvõimalusi, mis seni olid ajaloolasele kättesaamatud. [RENTES] Ajaloouuringutele on toonud suurt kasu sotsiaal- ja inimteadustest pärit meetodite ja mõistete kasutamine. [ARICIA] [CEDROS] [CHASSE] [EEPOS] [FIESTA] [GEENID] [GOTTHARD] [KONDOOM] [LEONARDO] [LIETUVA] [NOVGOROD] [PLOVUM] [PROPA GANDA] [RANDKÖÖMNED] [VENDANGE] Trend, millele pani 1929. aastal aluse prantsuse annaalide koolkond, on

23

nüüd võitnud peaaegu üldise heakskiidu. [ANNALES] Uued akadeemilised valdkonnad, nagu suuline ajalugu, ajalooline psühhiaatria (või „psühhoajalugu”) või perekon-naajalugu või kommete ajalugu, on nüüd kindlalt kanda kinnitanud. [BOGEY] [HELI] [MORES] [ZADRUGA] Samal ajal on antud värske ajalooline mõõde paljudele tänapäeva muresid peegeldavatele kõneainetele. Rassismivastasus, looduskeskkond, sugu, seks, semitism, klass ja rahu on teemad, mis hõivavad olulise osa praegu kirjutatust ja vaieldust. Hoolimata „poliitilise korrektsuse” ülemtoonidest teenib see kõik terviku rikastamise eesmärki. [ECO] [FEMME] [KAUKAASIA] [MUST ATHENA] [NOBEL] [POGROMM] [SPARTACUS] [ÖKOLOOGIA]

Siiski on uurimisvaldkondade rohkenemine ja sellega kaasas käiv teaduspubli-katsioonide arvu suurenemine paratamatult loonud tõsiseid pingeid. Elukutselised ajaloolased püüavad end meeleheitlikult „kirjandusega kursis hoida”. Neil on kiusatus süüvida veel sügavamalt ülimalt spetsialiseeritud kõrvalteedel ning nad kaotavad võime tavalise publikuga lävimiseks. Suur spetsialiseerumine on tulnud narratiivsele ajaloole kahjuks. Mõned spetsialistid on töötanud eeldades, et laiemad põhijooned ei vaja revideerimist, et ainus tee uutele avastustele viib süüvimisel kitsal rindel. Teised, kes tahavad uurida „süvastruktuure”, on ajaloo „pealispinnale” üldse selja pööranud. Nad keskenduvad selle asemel „pikaajaliste põhitrendide” analüüsile. Nagu mõned nende ametivennad kirjanduskriitikas, kes peavad teksti sõnasõnalist tähendust väärtusetuks, on mõned ajaloolased pidanud paslikuks konventsionaalsete faktide uurimisest loobumist. Nad toodavad üliõpilasi, kel pole mingit kavatsust õppida, mis, kuidas, kus ja millal juhtus.

Faktuaalse ajaloo allakäiguga on eriti koolides kaasnenud „ empaatia” tõus, see tähendab harjutusi, mis on mõeldud ajaloolise kujutlusvõime stimuleerimiseks. Ku-jutlusvõime on kahtlemata ajaloo uurimise eluline osis. Kuid empaatilised harjutused on õigustatud vaid siis, kui nendega kaasneb väike hulk teadmisi. Maailmas, kus ilukirjandus on ajaloolise info allikana samuti ohu all, on oht, et üliõpilastel pole mõnikord muud kui oma õpetaja eelarvamused, millele rajada teadmine minevikust.17

Lõhe ajaloo ja kirjanduse vahel on olnud eriti kahetsusväärne. Kui humanitaartea-duste mõned alad „dekonstruktsionistide” poolt „ strukturalistidelt” üle võeti, paistsid nii ajaloolased kui ka kirjanduskriitikud mitte ainult välistavat kõiki konventsionaal-seid teadmisi, vaid ka teineteist. Õnneks on dekonstruktsionismi meeletumad aspektid dekonstrueeritud ja on lootus, et need esoteerilised mõrad on parandatavad.18 Pole absoluutselt mingit põhjust, miks mõistlik ajaloolane ei peaks kasutama kriitiliselt hinnatud kirjandustekste või miks kirjanduskriitikud ei peaks kasutama ajaloofakte. [GATTOBARDO] [KONARMIJA]

Seepärast paistab nüüd, et spetsialistid on ehk üle pakkunud. Ajaloolaste hulgas on alati olnud õiglane tööjaotus usinate töömesilaste ja mesilasemade – grands simpli-ficateurs – vahel, kes toovad mesitarusse korra. Kui töömesilased võimu täielikult üle võtavad, ei oleks seal mingit mett. Samuti ei saa leppida sellega, et „üldajaloo” üldised põhijooned on kogu aeg kindlaks määratud. Ka need nihkuvad moele vastavalt ja mis määrati kindlaks viiskümmend või sada aastat tagasi, on küpsed revideerimiseks (vt allpool). Samuti ei või ajaloo „geoloogilist kihti” kunagi eraldada maapealsetest

S I S S E J U H A T U S


tegemistest. Uurides trende, ühiskondi, majandust ja kultuuri, ei tohiks lasta silmist mehi, naisi ja lapsi.

Spetsialiseerumine on avanud ukse sisetundeta poliitilistele huvidele. Kui kedagi ei peeta kompetentseks väljaspool omaenda kaevanduskäiku, lastakse röövloomadel preerias kontrollimatult saaki varitseda. Eriti halb on, kui jõhkralt valitud teemade teenistusse rakendatud soliidne dokumentaalne uurimistöö välistab a priori täieliku ülevaate kõigist asjakohastest faktoritest. A. J. P. Taylor olevat ühe sellise töö kohta öelnud: „See on üheksakümmend protsenti tõene ja sada protsenti kasutu.”19

Mõistlik suhtumine neisse arengutesse on tõlgenduste pluralism ja „kindlus ar-vudes”. See tähendab, tuleb toetada eri seisukohtade laia valikut, et tõrjuda igaühe puudusi. Üksainus vaatepunkt on riskantne. Kuid viiskümmend või kuuskümmend vaatepunkti – või kolmsada – võivad koos moodustada vastuvõetava ühendi. „Pole üht tõde, vaid on nii palju tõdesid, kui on südametunnistusi.”20

II peatükis mainitakse Archimedese kuulsat lahendust probleemile π, ehk kuidas arvutada ringi ümbermõõdu suhet selle läbimõõtu. Archimedes teadis, et ümbermõõdu pikkus peab olema kuskil ringi ümber joonistatud ja ringi sisse joonistatud ruudu külgede summa vahepeal (vt skeemi). Suutmata seda otse välja arvutada, tuli talle mõte leida lahendus, liites kokku ringi sees oleva 99-nurkse hulknurga küljed. Mida rohkem külgi ta hulknurgale andis, seda lähemale see jõudis ringi kujule. Samuti on kiusatus mõelda, et mida suurem on kujutatu käsitluste arv, seda väiksem on lõhe mineviku tegelikkuse ja ajaloolaste katsete vahel seda rekonstrueerida.

Teisal on ajaloolase võimatut ülesannet võrreldud fotograafi omaga, kelle kahe-mõõtmeline pilt ei saa mobiilset kolmemõõtmelist maailma kunagi täpselt kujutada. „Ajaloolane valetab alati nagu fotokaamera.”21 Seda võrdlust edasi arendades võib öelda, et fotograafid saavad oma töö sarnasust tegelikkusega kõvasti tõsta – kui sar-nasus on eesmärk –, suurendades samast asjast tehtud piltide arvu. Suur hulk erineva nurga alt erinevate objektiivide ja erinevale filmile võetud ülesvõtteid võivad koos ühe pildi jämedat eraldusvõimet vähendada. Filmimehed avastasid, et hulk järjestikku võetud kaadreid loob aja ja liikumise enam-vähem rahuldava imitatsiooni. Samamoo-di võib „igakülgset ajalugu” taastada vaid siis, kui ajaloolane kõrvutab võimalikult laia allikate ringi tulemusi. Tagajärg pole kunagi täiuslik, kuid iga vaatenurk ja iga meetod annab kujutatule oma osa, mis koos moodustavad terviku.

Moonutamine on kõigi infoallikate paratamatu omadus. Absoluutne objektiivsus on absoluutselt kättesaamatu. Igal meetodil on oma tugevad ja nõrgad küljed. Tähtis on mõista, milles seisneb iga meetodi väärtus ja moonutamine, ning jõuda vastuvõe-tava ligiläheduseni. Kriitikud, kes panevad pahaks, kui ajaloolane kasutab poeesiat või sotsioloogiat või astroloogiat või ükskõik mida põhjusel, et sellised allikad on „subjektiivsed” või „erapoolikud” või „ebateaduslikud”, väidavad seda endastmõis-tetavalt. See on just kui panna pahaks röntgenipilte skeletist või ultrahelikujutist emakast, põhjusel, et need annavad inimesest üsna niru pildi. Arstid kasutavad kõiki teadaolevaid vahendeid, et piiluda inimkeha või meele saladusi. Ajaloolased vajavad samasuguse ulatusega varustust, et tungida mineviku saladusteni.

25

Dokumentaalne ajalugu, millel on olnud pikk edukas elu, on ühteaegu üks väär-tuslikumaid ja riskantsemaid lähenemisviise. Ettevaatamatuse korral on see avatud moonutamise labastele vormidele ja mineviku kogemustes on laialdasi valdkondi, mida pole võimalik talletada. Kuid keegi ei saa eitada, et ajaloolised dokumendid jäävad üheks viljakamaks teadmistesooneks. [HOSSBACH] [METRYKA] [SMOLENSK]

Cambridge’i ajalookoolkonna rajaja lord Acton ennustas kord dokumentaalse ajaloo eriti kahjulikku mõju. Sellel on kalduvus anda tõendite kuhjamisele prioriteet tõendite tõlgendamise üle ajaloolase poolt. [Me elame] „dokumentaalsel ajastul, mis kaldub tegema ajalugu ajaloolastest sõltumatuks ja arendama õppimist kirjutamise kulul,” kirjutas ta umbes üheksakümne aasta eest.22

Üldiselt öeldes mõtlevad ajaloolased rohkem oma debattidele kui probleemidele, millega nende paljukannatanud lugejad kokku puutuvad. Teadusliku objektiivsuse taotlus on teinud palju, et vähendada varasemat fantaasialendu ja eraldada fakte väljamõeldisest. Samal ajal on see vähendanud nende vahendite hulka, mida aja-loolased saavad oma avastuste edasiandmisel kasutada. Sest sellest ei piisa, kui hea ajaloolane lihtsalt toob välja faktid ja hindab tõendeid. Tema ülesande teine pool on lugeja teadvusse tungimine, et pidada seal lahingut kõigi nende moonutavate kujutelmadega, millega iga ajalootarbija on varustatud. Nende kujutelmade hulgas pole ainult viie meele tajupildid, vaid ka kompleks etteantud vaimseid vooluringe alates keeleterminoloogiast, kohanimedest ja sümbolkoodidest kuni poliitiliste ar-vamuste, sotsiaalsete tavade, meelelaadi, religioossete uskumuste, visuaalse mälu ja traditsiooniliste ajalooteadmisteni. Igal ajalootarbijal on varu varasemaid kogemusi, mille läbi filtreerida kogu sissetulevat infot mineviku kohta.

Sel põhjusel peavad tegusad ajaloolased pühendama oma info edasiandmisele sama suurt hoolt nagu selle kogumisele ja sellele kuju andmisele. Oma töö selles osas on nende tegevusel palju ühist luuletajate, kirjanike ja kunstnike omaga. Nad peavad hoidma silma peal kõigi teiste tööl, kes aitavad vormida ja edasi anda meie minevikumuljeid – kunstiajaloolaste, muusikaajaloolaste, muuseumitöötajate, arhi-vaaride, illustraatorite, kartograafide, päevikupidajate ja biograafide, helisalvestajate, filmitegijate, ajalooliste romaanide kirjutajate ja isegi „pudelisse pandud keskaja õhu” tarnijate tööl. Nagu Vico esimesena määratles, on „loov ajalooline kujutlusvõime” igal astmel võtmetähtsusega. Ilma selleta jääb ajaloolase töö surnud kirjatäheks ja saatmata sõnumiks. [PRADO] [SONAAT] [SOVKINO]

Sel eeldatavalt teaduseajastul on ajaloolase ameti kujutluslikku külge kahtlemata alahinnatud. Loendamatute akadeemiliste kirjutiste ja uurimisandmete väärtust on liialdatud. Kujutlusvõimega ajaloolasi nagu Thomas Carlyle pole lihtsalt poeetilise vabadusega liialdamise pärast laidetud. Nad on unustatud. Kuid Carlyle’i veen-dumus, et ajalugu ja poeesia on omavahel sugulased, on vähemalt järelemõtlemist väärt.23 Tähtis on kontrollida ja tõestada, mida Carlyle mõnikord ei teinud. Kuid „otse väljaütlemine” on samuti tähtis. Kõik ajaloolased peavad rääkima veenvalt, või neid ignoreeritakse.



*

„ Postmodernism” on viimastel aastatel olnud ajaviide kõigi nende jaoks, kes annavad ajaloolaste seisukohtade uurimisele eesõiguse mineviku uurimise üle. See viitab moele, mis on käinud kahe prantsuse guru – Foucault ja Derrida – jälgedes ja mis on rünnanud nii ajalooliste teadmiste aktsepteeritud kaanoneid kui ka tavapärase metodoloogia printsiipe. Ühel lähenemisjoonel on see püüdnud hävitada dokumen-taalse allikamaterjali väärtust samal viisil, nagu kirjanduse dekonstruktsionistid on püüdnud hävitada kirjanduslike tekstide „mõtet”. Teisal on see häbimärgistanud „faktide türanniat” ja „autoritaarset ideoloogiat”, mis arvatakse varitsevat iga info-kogumi taga. Oma äärmuses on see kindel, et kõik väited mineviku reaalsuse kohta on „sundivad”. Ja selle sunduse tarnijate hulgas on kõik ajaloolased, kes arutlevad „inimlikele väärtustele panustamise” üle. Oma kriitikute silmis on see taandanud ajaloo „ajaloolase lõbuks” ja temast on saanud tööriist politiseerunud radikaalide jaoks, kel on oma plaanid. Oma põlguses korraldatud andmete vastu annab see mõista, et millegi teadmine on ohtlikum kui mitte midagi teadmine.24

Kuid see nähtus on tõstatanud rohkem probleeme kui lahendanud. Selle entu-siaste võib võrrelda vaid nende kurbade akadeemikutega, kes anekdootide rääkimise asemel kirjutavad tarku raamatuid huumori analüüsist. Võib kahelda, kas konvent-sionaalset liberaalset historiograafiat saab korrektselt pidada „modernistlikuks” ja kas „postmodernistid” pole mitte need, kes püüavad vana ja uue vahelist tasakaalu lõhkuda. Väga hea on pilgata kõiki autoriteete, kuid lõpuks viib see välja ka Derrida pilkamiseni. On vaid aja küsimus, millal dekonstruktsionistide meetodid neid endid dekonstrueerivad. „Me oleme üle elanud „Jumala surma” ja „inimese surma”. Me elame kindlasti üle „ajaloo surma”... ja postmodernismi surma.”25

Kuid tuleme tagasi suurenduse küsimuse juurde. Iga narratiiv, mis paneb kirja ajaloo käigu pikkadel perioodidel, peab olema korraldatud teisiti kui panoraam, mis koos-kõlastab mõne staadiumi või momendi kõiki iseärasusi. Kronoloogiline lähenemine peab rõhutama uuenduslikke sündmusi ja liikumisi, mis on küll oma esmakordsel ilmumisel ebatüüpilised, kuid tõusevad hiljem esile. Sünkroonne lähenemine peab ühendama innovatiivse ja traditsioonilise ning nende vastastikuse mõju. Esimesel on oht langeda anakronismi, teisel tardumusse.

Uusaja alguse Euroopa on olnud üks nende probleemide uurimise laboratoo-riume. Kord domineerisid seal ajaloolased, kes uurisid humanismi, protestantismi, kapitalismi, teaduse ja rahvusriigi juuri. Siis tõmbas see endale nende spetsialistide tähelepanu, kes näitasid üsna õigesti, et keskaegse ja paganliku maailma elemendid on säilinud ja õilmitsenud. Kõikehaarav ajaloolane peab nende kahe vahel kuidagi-moodi tasakaalu looma. Näiteks 16. sajandit kirjeldades on sama eksitav kirjutada vaid nõidadest, alkeemikutest ja haldjatest, nagu kunagi kirjutati vaid Lutherist, Kopernikust või Inglise parlamendi tekkimisest. Kõikehaarav ajalugu peab panema tähele spetsialistide diskussioone, kuid samas leidma tee, kuidas nende mööduvatest muredest üle olla.

27

Euroopa kontseptsioonid

„Euroopa” on suhteliselt uus mõiste. 14.–18. sajandini kestvas keerulises vaimses protsessis vahetas see järk-järgult välja varasema „ristiusumaade” mõiste. Otsustavasse perioodi aga jõuti 1700. aastale eelnenud ja järgnenud kümnenditel pärast põlvkon-dadepikkust usukonflikti. Selles valgustusaja (vt VIII ptk) varases faasis oli piinlik tuletada lahkuläinud rahvusriikidele meelde nende ühist kristlikku identiteeti ja mõiste „Euroopa” vastas vajadusele neutraalsema nimetuse järele. Läänes inspireerisid Louis XIV vastu peetavad sõjad paljusid kirjamehi, kes kutsusid üles ühisele tegevu-sele tollaste lõhede ületamiseks. Palju vangis istunud inglise-hollandi perekonnast pärit kveeker William Penn (1644–1718), kes rajas Pennsylvania, paistis silma sellega, et soovitas üldist sallivust ja Euroopa parlamenti. Teisitimõtlejast prantsuse abee Charles Castel de Saint Pierre (1658–1743), Projet d’une paix perpétuelle (1713) autor, kutsus üles Euroopa riikide konföderatsiooni loomisele, mis tagaks kestva rahu. Idas Peeter I valitsemise all tugevnenud Vene impeerium nõudis rahvusvaheliste suhete raamistiku radikaalset ümbermõtestamist. 1713. aastal sõlmitud Utrechti rahuleping pakkus viimase võimaluse, kui avalikult räägiti „kristlikust rahvasteühendusest” (Respublica Christiana).

Pärast seda sai valdavaks teadmine, et kristlikule kogukonnale vastandub Euroopa kogukond. Voltaire kirjutas 1751. aastal Euroopast kui:

mingist suurest vabariigist, mis jaguneb mitmeks riigiks, millest mõned on monarhist-likud ja mõned segavõimuga ... kuid kõik peavad üksteisega sidet. Neil kõigil on üks ja sama religioosne alus, kuigi nad jagunevad erinevatesse konfessioonidesse. Neil kõigil on samad põhimõtted ühiskondlikest seadustest ja poliitikast, mida maailma teistes osades ei tunta.26

Kakskümmend aastat hiljem kuulutas Rousseau: „Ei ole enam prantslasi, sakslasi ja hispaanlasi ega isegi inglasi, vaid ainult eurooplased.” Ühe hinnangu kohaselt toimus lõplik arusaamine „Euroopa ideest” 1796. aastal, kui Edmund Burke kirju-tas: „Ükski eurooplane ei saa olla üheski Euroopa osas päris pagulane.”27 Siiski on Euroopa geograafilised, kultuurilised ja poliitilised parameetrid jäänud alati vaid-lusaluseks. 1794. aastal, kui William Blake avaldas oma kõige mõistetamatu poeemi pealkirjaga „Euroopa. Ettekuulutus”, illustreeris ta seda pildiga Kõigevägevamast, kes kummardub taevast ja hoiab käes kaht kompassi.28

Suurem osa Euroopa piirist on mererand. Kuid tema maismaapiiri skitseerimine võttis kaua aega. Antiikrahvad olid Euroopa ja Aasia eraldusjoone tõmmanud Hel-lespontosest Doni jõeni ja keskajal oli see endiselt seal. Üks 14. sajandi entsüklopedist andis üsna täpse määratluse:

„Euroopa öeldakse olevat kolmandik maailmast ja on saanud oma nime Liibüa kuninga Agenori tütrelt Europelt. Jupiter röövis selle Europe ja tõi ta Kreetale ja nimetas suurema osa maast tema järgi Euroopaks. ... Euroopa algab Tanaisi jõest [Don] ja ulatub piki



Põhjamerd Hispaania tipuni. Ida- ja lõunaosa kerkib merest, mida kutsutakse Pontoseks [Must meri] ja mis on ühendatud Suure merega [Vahemeri] ja lõpeb Cadizi [Gibraltar] saarte juures ...”29

Paavst Pius II (Enea Piccolomini) alustas oma „Traktaati Euroopa riigist” (1458), kirjeldades Ungarit, Transilvaaniat ja Traakiat, mida tollal ohustasid türklased.

Ei antiik- ega keskaja inimestel polnud lähimat aimu, kui kaugele ulatub idas Ida-Euroopa lauskmaa, mille mõned osad olid kuni 18. sajandini püsivalt asustamata. Alles 1730. aastal tegi venelaste teenistuses olnud Rootsi ohvitser Strahlenberg ette-paneku, et Euroopa piir tuleks lükata Doni äärest Uurali mäestiku ja Uurali jõeni. Millalgi 18. sajandi lõpus püstitas Vene valitsus Jekaterinburgi ja Tjumeni vahelisele teele piiriposti, et tähistada Euroopa ja Aasia piir. Sellest ajast panid Tsaari-Venemaa väljasaadetud, kes raudus Siberisse marssisid, aluse kombele põlvitada selle posti juures ja tõsta maast viimane peotäis Euroopa mulda. „Kogu maailmas ei ole teist piiriposti, mis on näinud ... nii palju murtud südameid,” kirjutas üks tunnistaja.30 1833. aastaks, kui ilmus Volgeri Handbuch der Geographie, oli arusaam, et „Euroopa ulatub Atlandist Uuralini”, võitnud üldise heakskiidu.31

Sellest hoolimata pole valitsevas kokkuleppes midagi püha. Euroopa laiendami-sega Uuralini lepiti Vene keisririigi esiletõusu tagajärjel. Kuid seda on laialdaselt kritiseeritud, eriti analüütiliste geograafide poolt. Piiril Uuralis on vähe väärtust Halford Mackinderi silmis või Arnold Toynbee silmis, kelle jaoks on primaarsed keskkonnategurid, või Šveitsi geograafi J. Reynoldi silmis, kes kirjutas, et „Venemaa on Euroopa geograafiline vastand”. Venemaa võimsuse langus võib väga hästi kutsuda esile revisjoni, mille puhul Venemaal sündinud Oxfordi professori vaated „tõusude ja mõõnade Euroopast”, mille piirid kahanevad ja tulvavad, leiavad kinnitust.32

Geograafiline Euroopa on alati pidanud võistlema kujutlusega Euroopast kui kul-tuurikogukonnast ja ühise poliitilise struktuuri puudumise tõttu saab Euroopa tsivilisatsiooni defineerida vaid kultuuri mõõdupuuga. Erilist rõhku on harilikult pandud kristluse viljastavale rollile, mis ei lakanud, kui ristiusumaade sildist loobuti.

Esinedes 1945. aastal alistatud Saksamaale suunatud raadiosaates, esitas luuleta-ja T. S. Eliot seisukoha, et Euroopa tsivilisatsioon seisab pärast kristliku tuumiku korduvat lahjendamist silmitsi surmaohuga. Ta kirjeldas „Euroopa vaimsete piiride sulgumist”, mis oli juhtunud aastatel, kui rahvusriigid end täielikult maksma panid. „Poliitilisele ja majanduslikule autarkiale järgnes paratamatult mingi kultuuriline autarkia,” ütles ta. Eliot rõhutas kultuuri orgaanilist loomust: „Kultuur on midagi, mis peab kasvama. Ei saa ehitada puud; selle saab vaid istutada ja selle eest hoolitseda ja oodata, kuni ta täisikka jõuab ...” Ta rõhutas arvukate subkultuuride vastastikust sõltuvust Euroopa peres. See, mida ta nimetas kultuuriga „kauplemiseks”, oli selle organismi südameveri. Ja ta rõhutas kirjameeste erilist kohust. Eelkõige rõhutas ta keskset kristlikku traditsiooni, mis subsumeerib endas „Kreeka, Rooma ja Iisraeli pärandi”:

29

„Peamine erijoon ühise kultuuri loomisel rahvaste vahel, kellel igal on oma eriline kul-tuur, on religioon. ... Ma räägin ühisest kristluse traditsioonist, mis on teinud Euroopa selleks, mis ta on, ja ühistest kultuurielementidest, mis see ühine kristlus on kaasa toonud. ... Meie kunst on arenenud kristluses; Euroopa seaduste juured on kuni hiljutise ajani olnud kristluses. Kõigil meie mõtetel on tähendus kristlikul taustal. Iga eurooplane ei pruugi uskuda, et ristiusk on õige, ja ometi sõltub kõige selle tähendus, mis ta ütleb ja teeb ... [kristlikust pärandist]. Ainult kristlik kultuur sai anda Voltaire’i või Nietzsche. Ma ei usu, et Euroopa kultuur elab ristiusu täieliku kadumise üle.”33

See kontseptsioon on igas mõttes traditsiooniline. See on kõigi teiste variantide, lahkulöömiste ja säravate ideede mõõdupuu. See on selle alguspunkt, mille kohta madame de Staël kord ütles „penser à l’européenne”.

Euroopa kultuuriajaloolaste peamine ülesanne on paljude võistlevate joonte iden-tifitseerimine kristlikus traditsioonis ja nende vaagimine suhetes mittekristlike ja kristlusevastaste elementidega. Pluralism on de rigueur. Hoolimata ristiusu ilmsest ülimuslikkusest kuni 20. sajandi keskpaigani on võimatu eitada, et paljud nüüdisaja kõige viljakamad stiimulid alates renessansi antiigikirest kuni romantikute loodus-hulluseni on loomult põhiliselt paganlikud. Samuti on raske väita, et tänapäeva mo-dernismi ja erootika kultusel, majandusel, spordil või popkultuuril on suurt tegemist kristliku pärandiga. Tänapäeval on peamine probleem selles, et tuleb otsustada, kas 20. sajandi tsentrifugaalsed jõud on teinud selle pärandi mõttetuks segadikuks või mitte. Vähesed analüütikud on nüüd jäänud arvamuse juurde, et miski, mis sarnaneks Euroopa kultuurilise monoliidiga, on kunagi eksisteerinud. Ühe huvitava lahendusena peetakse Euroopa kultuuripärandit neljast või viiest kattuvast ja põimuvast ringist koosnevana34 (vt Lisa II, lk 1134). Kirjanik Alberto Moravia ütleb, et Euroopa unikaalne kultuuriidentiteet on „pööratav kangas, mille üks külg on kirju... teine üht värvi”.35

Oleks aga vale arvata, et mõistel „Euroopa” puudus poliitiline sisu. Vastupidi, seda on sageli võetud sünonüümina harmooniale ja ühtsusele, millest jäi vajaka. Mõiste „Euroopa” on olnud kättesaamatu ideaal, eesmärk, mille poole kõik head euroop-lased peaksid püüdlema.

See messianistlik või utoopiline nägemus Euroopast on nähtav juba Vestfaali rahule eelneva diskussiooni ajal. Seda propageerisid häälekalt Oranje Willem ja tema liitlased, kes organiseerisid koalitsiooni Louis XIV vastu, ja ka need, kes olid Napoleoni vastu. „Euroopa on meie,” ütles keiser Aleksander I. 18. sajandil sisaldus see võimutasakaalu retoorikas ja 19. sajandil üksmeele retoorikas. See oli oluline joon rahulikul imperialismiajastul, mis kuni 1914. aastani, kui maailmasõda selle purustas, pidas Euroopat maailmavalitsemise baasiks.

20. sajandil taaselustasid Euroopa ideaali poliitikud, kes tahtsid ravida kahe maailmasõja haavu. 1920. aastatel, kui seda võis propageerida maailmajao kõigis osades, välja arvatud Nõukogude Liit, leidis see väljenduse Rahvasteliidus ja eel-kõige Aristide Briand’i töös (vt lk 877–879). See oli eriti atraktiivne Ida-Euroopa uutele riikidele, keda ei takistanud Euroopa-välised impeeriumid ja kes otsisid ühist



kaitset suurriikide vastu. 1940. aastate lõpus, pärast raudse eesriide loomist sobis see inimestele, kes kavatsesid ehitada läänes üles nn Väikese Euroopa ja kujutasid oma konstruktsiooni ette kontsentriliste ringidena, mis keskenduvad Prantsusmaale ja Saksamaale. Kuid samuti oli see lootusemajakas neile, keda rõhuv kommunistlik režiim idas ära lõikas (vt lk 33). Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemine aastatel 1989–1991 lubas esmakordselt näha ees üleeuroopalist kogukonda, mis püüab levida maailmajao kõigisse osadesse.

Ent Euroopa idee haprust mõistsid nii selle vastased kui ka toetajad. 1876. aastal võttis Bismarck Euroopalt „geograafilise tähenduse”, nagu Metternich oli kord võt-nud Itaalialt. Seitsekümmend aastat hiljem nägi „Euroopa isa” Jean Monnet, kui tugev on Bismarcki halvakspanu. „Euroopat pole kunagi eksisteerinud,” tunnistas ta. „Euroopa tuleb tõeliselt luua.”36

Üle viiesaja aasta on Euroopa määratlemise kardinaalne probleem keskendunud sellele, kas jätta Venemaa sealt välja või mitte. Õigeusklik, autokraatne, majandus-likult mahajäänud, kuid laienev Venemaa on kogu nüüdisajaloo vältel sinna halvasti sobinud. Läänepoolsed naabrid on sageli otsinud põhjusi tema väljajätmiseks. Vene-lased ise pole kunagi olnud kindlad, kas nad tahavad olla Euroopas või sellest väljas.

Näiteks 1517. aastal avaldas Krakówi Jagiełło ülikooli rektor Maciej Miechowita geograafiaalase traktaadi, milles toetati vana Ptolemaiose-aegset vahetegemist Sar-matia europaea (Euroopa Sarmaatia) ja Sarmatia asiatica (Aasia Sarmaatia) vahel piiriga Doni jõel. Nii oli Poola-Leedu sees- ja Vene Moskoovia väljaspool Euroopat.37 Kolm sajandit hiljem polnud asi enam nii selge. Poola-Leedu oli äsja lagunenud ja Venemaa piir nihkunud ähvardavalt lääne poole. Kui prantslane Louis-Philippe de Ségur (1753–1830) Prantsuse revolutsiooni eelõhtul Poolast läbi sõitis, polnud tal mingit kahtlust, et see ei asu enam Euroopas. „On croit sortir entièrement de l’Europe; tout ferait penser qu’on a reculé de dix siècles,” („Võib uskuda, et lahkud Euroopast täielikult; kõik jätab mulje, et lähed ajas kümme sajandit tagasi”) kirjutas ta pärast Poolasse saabumist. Kasutades Euroopa liikmesriigi peamise kriteeriumina majan-duse arengut, oli tal absoluutselt õigus.38

Kuid see oli just aeg, kui Vene valitsus rõhutas oma sobivust Euroopasse. Hoolimata asjaolust, et tema riigi territoorium ulatub katkematult läbi Aasia Põhja-Ameerikani, teatas keisrinna Katariina II 1767. aastal kategooriliselt, et „Venemaa on Euroopa riik”. Kõik, kes tahtsid Peterburiga äri ajada, võtsid seda arvesse. Venemaa oli lõp-pude lõpuks 10. sajandist saadik olnud kristliku maailma lahutamatu osa ja Vene keisririik oli diplomaatilise ringi hinnatud liige. Hirm „Vene karu” ees ei hoidnud tugevnemast üldist konsensust, mis pidas Venemaad Euroopa liikmesriigiks. Seda konsensust tugevdas 19. sajandil suuresti Venemaa roll Napoleoni alistamisel ja vene kultuuri suurejooneline õitseng Tolstoi, Tšaikovski ja Tšehhovi ajal.

Vene haritlased, kes jagunesid läänlasteks ja slavofiilideks, ei teadnud kindlalt, mil määral Venemaa euroopalik on (vt X ptk, lk 752). Slavofiil Nikolai Danilevski (1822–1885) väitis raamatus „Venemaa ja Euroopa” (1871), et Venemaal on oma eriline slaavi tsivilisatsioon, mis paikneb Euroopa ja Aasia vahel. Dostojevski vastupidi pidas

31

Puškini ausamba avamisel kiidukõne Euroopale. „Euroopa rahvad ei tea, kui kallid nad meile on,” kuulutas ta. Ainult väike rühm vostotšnik’uid pidas Venemaad täiesti ebaeuroopalikuks riigiks, millel on kõige rohkem ühist Hiinaga.39

Pärast 1917. aastat taaselustas bolševike käitumine paljud vanad kahtlused ja ebaselgused. Bolševikke peeti välismaal üldiselt barbariteks – Churchill ütles nende kohta „paavianid” –, metsikute asiaatide jõuguks, kes külvavad surma ja hävingut nagu Attila või Tšingis-khaan. Nõukogude Venemaal mõisteti marksistlikke revo-lutsionääre sageli hukka kui lääne pookeid, kes on juutide mõju all ning keda toetab lääne kapital ja suunab Saksa luure. Samal ajal väitis ametlik joon, et revolutsioon oli katkestanud kõik sidemed „dekadentliku” Euroopaga. Paljud venelased tundsid end oma eraldatuses alandatuna ja hooplesid, et jõudu kogunud Venemaa purustab peagi uskmatu lääne. Juba 1918. aastal kirjutas revolutsiooniaastate juhtiv luuletaja väljakutsuva luuletuse pealkirjaga „Sküüdid”:

Kui tihkad, mõõtkem mõõku – vana ilmja meie, sküüdid, asiaadid,

kel põsest piilub ablas pilusilm!Teid miljon on, meid müriaadid.

Sest sfinks on Venemaa. Täis triumfi rind,verd nõrgudes ta seisab põrmus

ja vaatab läände – vaatab, vaatab sindtäis püha vihkamist – ja õrnust!...

Tea, vana maailm – see on viimne kord,kus rahu-, töö- ja vendlusvandel

sind pidulauda kutsub lai akordme karmilt barbarite kandlelt!*

Mitte esimest korda kisti venelasi korraga kahes suunas.Mis puutus bolševike juhtkonda, siis Lenin ja tema ringkond identifitseerisid

end Euroopaga lähedastena. Nad pidasid end Prantsuse revolutsiooni traditsioonide pärijaiks, nägid oma otseseid juuri Saksamaa sotsialistlikus liikumises ja pidasid endastmõistetavaks, et nende strateegiaga ühinevad revolutsioonid lääne arenenud kapitalistlikes maades. 1920. aastate alguses tõstatas Komintern (kommunistide poolt juhitud) Euroopa Ühendriikide võimaluse. Alles Stalini ajal, kes tappis kõik vanad bolševikud, otsustas Nõukogude Liit end Euroopa asjadest vaimselt eraldada. Samadel kümnenditel otsustas vene emigrantidest haritlaste mõjukas rühm, kuhu kuulusid vürst N. S. Trubetskoi, P. N. Savitski ja G. Vernadski uuesti rõhutada asiaatlikke tegureid Venemaa segakultuuris. Neid tunti nime all „Euraasialased” ( jevraziitsõ)

* Aleksandr Blok. Sküüdid. Tõlkinud Jaan Kross. – Aleksandr Blok. Ööbikuaed. Valik luulet. Tallinn, 1972. Lk 295–297. – Tlk.



ja nad olid jäägitult vastu bolševismile, jäädes samal ajal skeptilisele seisukohale Lääne-Euroopa heade külgede suhtes.

Seitsekümmend aastat totalitaarset nõukogude võimu tõmbas üle Euroopa mui-dugi vaimsed, aga ka füüsilised eesriided. Nõukogude režiimi avalik pale muutus pealetükkivalt ksenofoobseks. Sellele hoiakule aitas suuresti kaasa II maailmasõja ajal kogetu ja stalinistid viljelesid seda usinalt. Oma südames aga järgisid paljud venelased enamiku mittevenelaste eeskuju Nõukogude blokis, turgutades ja tugev-dades oma euroopalikku identiteeti. See oli nende õlekõrs kommunismist vaimselt üle olemiseks. Kui kommunismi ahelad kadusid, võimaldas see neil Václav Haveli sõnul tervitada „Euroopasse tagasitulekut”.

Sellest hoolimata jätkas skepsis Venemaa sobivuse suhtes Euroopasse ringkäiku nii sees- kui ka väljaspool Venemaad. Vene natsionalistide arvamus, mis Läänt südamest põlgab ja kadestab, andis koondumispunkti stalinistlikule võimuaparaadile, mis tundis end nõukogude võimu kokkuvarisemise tõttu alandatuna ega soovinud midagi muud kui oma impeeriumi tagasi saada. Opositsioon kommunismijärgsele demokraatia-lootusele, vene natsionalistide ja vanameelsete kommunistide jumalakartmatu liit võib Moskva lähenemist Washingtonile ja Lääne-Euroopale vaid kõõrdi vaadata.

Lääneriikide juhte omalt poolt sunnib kõige rohkem vajadus stabiilsuse järele. Kui neil ei õnnestunud leida kestvat partnerlust Gorbatšovi inimlikustatud NSV Liiduga, tormasid nad ülepeakaela Venemaa Föderatsiooni pügama. Nad reageerisid vastutulelikult Moskva nõudmistele anda talle majandusabi ja võtta ta vastu nii NATO-sse kui ka Euroopa Majandusühendusse (EMÜ). Kuid siis hakkasid mõned neist nägema varjukülgi. Venemaa Föderatsioon polnud ju lõpuks kohesiivne rah-vusriik, mis on küps liberaalseks demokraatiaks. See oli endiselt paljurahvuseline moodustis Euraasias, endiselt väga militariseeritud ja ilmutas oma julgeoleku suhtes imperialistlikke reflekse. Ta polnud selgelt lubanud, et laseb naabritel minna oma teed. Kui ta ei suutnud leida teed heitmaks endalt oma imperialistlikku pärandit nagu kõik teised endised imperialistlikud riigid Euroopas, ei võinud ta oodata, et teda peetakse sobivaks kandidaadiks ükskõik millisesse Euroopa ühendusse. Selline oli vähemalt Euroopa parlamendi eesistuja kindel seisukoht 1993. aasta septembris. [EESTI]

Mõned kommentaatorid on kinnitanud, et Suurbritannia sobivus Euroopasse pole vähem kahtlane kui Venemaa oma. Normannide vallutustest kuni Saja-aastase sõjani oli Inglismaa kuningriik sügavalt Mandri-Euroopa asjadesse mässitud. Kuid uuema ajaloo vältel otsisid inglased oma õnne enamasti mujal. Allutanud ja liitnud endaga oma naabrid Briti saartel, purjetasid nad minema, et luua endale impeerium mere taga. Nad olid kindlalt eurooplased nagu venelasedki, kuid neil olid esikohal Euroopa-välised huvid. Nad olid tegelikult pooleldi eraldatud. Nende harjumus vaa-data „mandrit” suurest kaugusest hakkas hääbuma alles siis, kui nende impeerium oli läinud. Veelgi enam, imperialistlikud kogemused olid õpetanud neid suhtuma Euroopasse kui „suurriikidesse”, mis asuvad peamiselt läänes, ja „väikeriikidesse”, mis asuvad peamiselt idas, mis aga ei pidanud tegelikult paika. Londonis asuva Alberti memoriaali ümber on rühm kujusid, mis sümboliseerivad „Euroopat”. Seal

33

on vaid Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia. Kõigil neil põhjustel on ajaloolased sageli pidanud Suurbritanniat „erijuhtumiks”.40 Esimese üleeuroopalise liikumise initsiaatorid 1920. aastatel (vt lk 872, 982) pidasid endastmõistetavaks, et ei Suurbritannia ega ka Venemaa ei ühine nendega.

Vahepeal on tehtud mitmeid katseid määratleda Euroopa kultuurilisi alajaotusi. 19. sajandi lõpus tuldi välja sakslaste Mitteleuropa mõistega, mis langes kokku Kesk-riikide poliitilise sfääriga. Maailmasõdadevahelistel aastatel mõeldi välja piirkond, mida nimetati „Ida Kesk-Euroopaks” ja mis kattis äsja iseseisvunud „järglasriike” Soomest ja Poolast kuni Jugoslaaviani. See mõiste taaselustati pärast 1945. aastat kui sobiv silt samasugustele nimeliselt iseseisvatele riikidele, mis olid jäänud Nõukogude blokki. Sel ajal paistis jaotus „Lääne-Euroopaks”, kus domineerivad NATO ja EMÜ, ja „Ida-Euroopaks”, kus domineerib Nõukogude kommunism, olevat kivistunud. 1980. aastatel lasi rühm kirjanikke eesotsas tšehhi Milan Kunderaga käibele uue versiooni „Kesk-Euroopast”, et murda valitsevad barjäärid. Kuid see oli veel üks suhteline paigutus, järjekordne tõeline „vaimu kuningriik”.41

„Euroopa süda” on paeluv idee, millel on nii geograafiline kui ka emotsionaal-ne tähendusvarjund. Kuid see on iseäralikult tabamatu. Üks autor on paigutanud selle Belgiasse, teine Poolasse, kolmas Böömimaale, neljas Ungarisse ja viies saksa kirjanduse valda.42 Kus see ka ei asuks, kuulutas Briti peaminister 1991. aastal, et ta kavatseb seal olla. Neil, kes arvavad, et süda asub keskpunktis, on see paigutatud kas EMÜ keskpunkti Saint-Clémenti (Allier’ departemangus), või mitmeti arvutatud punkti, mis asub Varssavi eeslinnas või Leedus ja on Euroopa geograafiline keskpunkt.

Seitsmekümne viie aasta jooksul, kui Euroopa oli lõhestatud oma pikimas kodusõjas, hoidsid tema ühtsuse mõistet elus vaid kõige laiema kultuurilise ja ajaloolise silmarin-giga inimesed. Eeskätt külma sõja neljakümnel aastal oli vaja suurt vaimset julgust ja visadust, et panna vastu mitte ainult püsivale natsionalismile, vaid ka kitsarinnalisele seisukohale, et Euroopa on vaid jõukas lääs. Õnneks selliseid inimesi oli ja nad on jätnud oma pärandi kirjutistesse, mis kõlavad peagi prohvetlikult.

Üks selline isik oli Suurbritannia Ida-Euroopa uuringute pioneeri R. W. Seton-Watsoni (1879–1951) vanem poeg Hugh Seton-Watson (1916–1984). Poisikesena mängis ta Tomáš Masaryki põlvedel. Ta kõneles serbo-horvaadi, ungari ja rumeenia keelt sama vabalt nagu prantsuse, saksa ja itaalia keelt. Sündinud Londonis, kus temast sai slaavi ja Ida-Euroopa uuringute teaduskonna Vene ajaloo professor, nime-tas ta end harilikult šotlaseks. Ta ei alistunud kunagi oma aja tavatarkusele. Tema testamendiks on postuumselt avaldatud artikkel Euroopa mõistest. Seal rõhutab ta kolme põhilist punkti: vajadust Euroopa ideaali järele, Ida- ja Lääne-Euroopa riikide üksteist täiendavat rolli ja Euroopa kultuuritraditsiooni pluralismi. Igaüks neist väärib pikemat tsiteerimist.

Seton-Watsoni esimene välgunool oli suunatud nende kitsa silmaringi pihta, kes ootasid, et Euroopa ühtsus rajatakse ei millelegi muule kui NATO või EMÜ majandushuvidele:



Ärgem alahinnakem positiivse üldise eesmärgi vajadust, millegi erutavama vajadust kui või hind ja millegi konstruktiivsema vajadust kui panustamine kaitselepingutesse – vajadust Euroopa salapärasuse (mustique) järele.43

Teine nool oli suunatud nende pihta, kes lääne tsivilisatsiooni nimel püüdsid idaeurooplasi Euroopast välja jätta:

Euroopa kultuurikogukonda kuuluvad inimesed, kes elavad väljaspool Saksamaad ja Itaaliat ... seda ei tee maksvusetuks asjaolu, et nad täna ei saa kuuluda üleeuroopalisse majandus- või poliitilisse kogukonda. ... Kusagil mujal maailmas pole nii laialt levinud usk Euroopa kultuurikogukonna reaalsusesse ja tähtsusesse kui maades, mis asuvad EMÜ ja Nõukogude Liidu vahel. ... Neile rahvastele on Euroopa kultuurikogukond, kuhu kuulub nende igaühe eriline kultuur või subkultuur. Ükski neist ei jää püsima ilma Euroopata ja Euroopa ilma nendeta. See on muidugi müüt ... mingi segu tõest ja fantaasiast. Fantaasia absurdsus ei pruugi tõde tumestada.44

Kolmas nool oli sihitud nende pihta, kel on Euroopa kultuurist lihtsustatud või monoliitne arusaam:

Euroopa ja ristiusu maailma mõistete põimumine on ajaloofakt, mida isegi kõige hiil-gavam sofistika ei suuda kummutada. ... Kuid vähem tõsi pole see, et Euroopa kultuuris on jooni, mis pole kristlikud. Need on Rooma, Hellase, väidetavalt Pärsia ja (uuemal ajal) juudi mõjud. Kas seal on ka islami mõju, on raskem öelda.45

Lõpetuseks määratletakse Euroopa kultuuri eesmärk ja väärtus:

[Euroopa kultuur] ei ole kapitalismi ega sotsialismi tööriist. See pole EMÜ eurokraa-tide ega kellegi teise monopoolne omand. Sellele truuksjäämine ei tähenda üleolekut teistest kultuuridest. ... Euroopa kultuuri ühtsus on lihtsalt meie erinevate esivanemate 3000-aastase töö lõpptulemus. See on pärand, mille äratõukamine on meile ohtlik ja mille riisumine tulevastelt sugupõlvedelt on kuritegu. Meie ülesanne on seda pigem säilitada ja uuendada.46

Seton-Watson oli üks üksildaste jooksjate valitud salgast, kes kandsid Euroopa üht-suse tõrvikut läbi Euroopa varjutusaja pika öö. Ta oli üks vähestest lääne õpetlastest, kes seisis harkisjalu ida ja lääne vahelisel barjääril ja nägi Nõukogude kommunismi sellisena, nagu see oli. Ta suri nende sündmuste eelõhtul, mis õigustasid paljusid tema hinnanguid. Tema vaimne pärand on üks neist, mida käesoleval teosel on au kõige kindlamalt järgida.47

Euroopa ajaloo kirjutamisele ei saanud asuda enne, kuni Euroopa mõiste oli kinnis-tunud ja ajaloolase kunst oli omandanud analüütilise hoiaku. Kuid see oli kindlasti käimas 19. sajandi esimestel kümnenditel. Esimese tähelepanuväärse sünteesiva katse

35

tegi prantsuse kirjanik ja riigimees François Guizot (1787–1874). Tema Histoire de la civilisation en Europe (1828–1830) põhines Sorbonne’is peetud loengutel.

Tänu määratlemise probleemidele leppis enamik ajaloolasi kokku, et Euroopa ajaloo aines peab keskenduma jagatud kogemustele, mida leidub igas minevi-ku suures epohhis. Enamik nõustus ka sellega, et hiljemalt hilisantiigis lakkas Euroopa ajalugu olemast valik ühel poolsaarel toimunud sündmustest ning hakkas omandama sidusama tsivilisatsiooniprotsessi jooni. Kesksel kohal selles protsessis oli antiikmaailma ja barbarite maailma kokkusulamine ning selle tulemusel tead-likult kristliku kogukonna enesekehtestamine – teiste sõnadega, kristlaskonnale alusepanemine. Hiljem leidsid aset kõiksugused skismad, mässud, laienemised, arenemised ja jagunemised, lastes esile tõusta äärmiselt mitmepalgelisel ja plura-listlikul nähtusel, mis on Euroopa tänapäeval. Euroopa tsivilisatsiooni peamiste koostisosade kaks nimekirja ei lange kunagi kokku. Kuid paljud punktid on alati olnud silmapaistval kohal: alates kristliku maailma juurtest Kreekas, Roomas ja judaismis kuni selliste moodsate nähtusteni nagu valgustusaeg, moderniseerimine, romantism, rahvuslus, liberalism, imperialism ja totalitarism. Samuti ei maksaks unustada sõdade, konfliktide ja tagakiusamiste kurba kataloogi, mis on visalt püsinud meie loo igal etapil. Võib-olla kõige kohasem on analoogia muusikaga. Euroopa ajaloolased ei järgi lihtsalt libretot. Nad tahavad haarata kogu keerulist partituuri kogu oma helide kakofoonia ja jäljendamatu kommunikatsioonikoodiga. „Euroopat ... on võrreldud orkestriga. On hetki, kui teatud instrumendid mängi-vad väiksemat rolli või jäävad hoopis vait. Kuid ansambel eksisteerib.”48 Palju võib öelda ka selle kohta, et Euroopa muusika helikeel on üks Euroopa traditsiooni üldisemaid jooni. [MOUSIKE]

Sellest hoolimata, et Euroopa pole kunagi olnud poliitiliselt ühendatud, on mitme-kesisus ilmselt andnud ühe tema kõige püsivama iseloomujoone. Seda mitmekesisust võib näha erinevates reageeringutes igale jagatud kogemusele. Euroopa tsivilisatsioonis kui tervikus on kogu aeg olnud erinevaid rahvusriike ja kultuure. Võimu ja allakäigu rütm on varieerunud erinevalt. Guizot polnud ainus, kes arvas, et mitmekesisus on Euroopa tähtsaim iseloomujoon.

Eurotsentrism

Euroopa ajalookirjutust ei saa süüdistada eurotsentrismis lihtsalt sellepärast, et ta keskendab tähelepanu Euroopa asjadele, tähendab, peab teemast kinni. Eurotsentrism on suhtumine, mitte asja sisu. See viitab Euroopa autorite traditsioonilisele tendentsile vaadelda oma tsivilisatsiooni teistest kõrgemana ja endassesulgununa ning unustada vajadus võtta arvesse ka mitteeuroopalikke vaatepunkte. Samuti pole üllatav ega ka-hetsusväärne, et Euroopa ajalugu on peamiselt kirjutanud eurooplased eurooplaste jaoks. Igaüks tunneb sundi leida oma juuri. Kahjuks on Euroopa ajaloolased tihti lähenenud oma teemale nii, nagu Narkissos lähenes allikale, vaadates vaid oma ilusat peegelpilti. Guizot’l on olnud palju jäljendajaid, kuna ta samastas Euroopa tsivilisatsiooni Kõigevägevama tahtega. „Euroopa tsivilisatsioon on jõudnud ... igavese



tõeni, Jumala plaanini,” mõtiskles ta. „See areneb vastavalt Jumala kavatsustele.”49 Tema ja paljude teiste jaoks oli Euroopa tõotatud maa ja eurooplased valitud rahvas.

Paljud ajaloolased on jätkanud samas ennastõnnitlevas laadis ja väitnud, sageli üsna selgesõnaliselt, et Euroopa ajalugu annab eeskuju, mida kõik teised rahvad pea-vad järgima. Kuni hiljutise ajani hoolisid nad vähe Euroopa kultuuri vastastikustest mõjutustest oma naabritega Aafrikas, Indias või islamimaailmas. Üks silmapaistev Ameerika õpetlane, kes otsis 1898. aastal Euroopa tsivilisatsiooni jälgi peamiselt „ger-maani hõimude” töös, pidas endastmõistetavaks, et Euroopa on universaalne eeskuju:

Antiikmaailma pärijad olid germaani hõimud, kes ... järk-järgult lõid antiigi vundamendile uue üldise tsivilisatsiooni ning nüüdisajal on see hakanud muutuma ülemaailmseks ja toonud lähedastesse suhetesse ja ühise mõju alla kõik maakera elanikud.50

Kui Oxford University Press viimaks söandas anda välja üheköitelise Euroopa ajaloo, alustasid selle autorid eessõna samasuguse mõtteavaldusega:

Kuigi erinevatel ajastutel on eksisteerinud hulk suuri tsivilisatsioone, on Euroopa tsi-vilisatsioon see, mis on jätnud kõige sügavama mulje ja mis nüüd (kui ta on levinud mõlemale poole Atlandit) annab eeskuju kõigile maakera rahvastele.51

See mõtteviis ja ja selle esitusviis on oma veetlust pidevalt kaotanud, eriti mitte-eurooplaste jaoks.

Rudyard Kiplingit (1865–1936) on mõnikord peetud eurotsentristliku traditsiooni keskseks kujuks ja isegi „Briti kolonialismi tsiviliseeriva missiooni apologeediks”. Tema kuulus Ballad of East and West on loodud Indiat silmas pidades:

Oh, ida on ida ja lääs on lääs ja need kaks ei kohtu kunagi,kuni maa ja taevas seisavad Jumala kohtu ees.Kuid siis pole ei ida ega läänt, piiri, tõugu ega päritolu,kui kaks tugevat meest seisavad silmitsi, kuigi nad tulevad maailma eri otsast.52

Kipling ei jaganud eriti seda upsakust, mis eurooplaste suhtumises tollal harilikult oli. Ta ei kohkunud tagasi kasutamast oma aja ütlusi nagu „me oleme palmide ja mändide isandad” või „väiksem sigib ilma seadusteta”. Kuid ta oli tugevalt sisse võe-tud India kultuurist – seda näitavad tema imepärased „Džungliraamatud” – ning sügavalt usklik ja tagasihoidlik mees.

Möll ja kisa vaibub – kaptenid ja kuningad lahkuvad –

vaikselt seisab Sinu muistne ohver,malbe ja kahetsev süda.

Vägede Jumal, ole veel meiega,et me ei unustaks, et me ei unustaks.53

Documents

Euroopa ajalugu 2013 LÕPLIK VARIANT OK · 9 tema sisu kokkuvõtva märksõnaga. Igaüht neist võib nautida eraldi või lugeda koos narratiiviga, kuhu ta on paigutatud. Hetkepildid,