Mängukava 6.5.2016 / 16 lk / Hind 2 EUR

Prem

ium

Liig

a m

eedi

apar

tner

:

Premium Liiga XI voor

fc flora - paide linnameeskond6. mai kell 19:00 A. Le Coq Arena Tallinn

mikakeränen

Rõõmsameelne lastekirjanik. Eesti vuti apologeet.

VÄRAVAVAHID

1 - Magnus Karofeld 28.08.1996

33 - Richard Aland 15.03.1994

73 - Mait Toom 07.05.1990

KAITSJAD

2 - Hans Joosep Tammerik 30.09.1995

4 - Kevin Aloe 07.05.1995

5 - Janar Õunap 09.09.1994

16 - Markus Jürgenson 09.09.1987

19 - Gert Kams 25.05.1985

21 - Madis Vihmann 05.10.1995

22 - Nikita Baranov 19.08.1992

31 - Joonas Tamm 02.02.1992

POOLKAITSJAD

3 - Jan Kokla 29.05.1997

6 - German Shlein 28.03.1998

7 - Andre Frolov 18.04.1988

9 - Rauno Alliku 02.03.1990

10 - Brent Lepistu 26.03.1993

11 - Rauno Sappinen 23.01.1996

20 - Maksim Gussev 20.07.1994

23 - Mihkel Ainsalu 08.03.1996

26 - Sander Laht 26.09.1991

27 - Joseph Saliste 10.04.1995

49 - Zakaria Beglarishvili (GEO) 30.04.1990

72 - Herol Riiberg 14.04.1997

RÜNDAJAD

8 - Hannes Anier 16.01.1993

44 - Sakari Ilmari Tukiainen (FIN) 02.10.1991

99 - Albert Prosa 01.10.1990

Peatreener - Norbert Hurt

Abitreener - Jürgen Henn

Abitreener - Risto Kallaste

Väravavahtide treener - Aiko Orgla

Füsioterapeut - Jüri Salupere

Fitness treener - Kristjan Vomm

Massöör - Oliver Papp

VÄRAVAVAHID

1 Mart-Mattis Niinepuu 23.07.1992

32 Kert Kütt 09.10.1980

KAITSJAD

3 Sten Sinisalu 04.02.1996

5 Timo Lomp 26.07.1988

12 Martin Naggel 22.05.1990

24 Gerdo Juhkam 19.06.1994

25 Johannes Kukebal 19.07.1993

27 Michael Lilander 20.06.1997

29 Taavi Rähn 16.05.1981

34 Joosep Juha 05.09.1996

73 Meelis Peitre 27.03.1990

POOLKAITSJAD

4 Nikita Novopashin (RUS) 16.06.1997

7 Jasper Uwaegbulam (NIG) 12.12.1994

8 Nikita Martõnov 04.09.1993

9 Rasmus Tomson 13.08.1985

10 Janar Toomet 10.08.1989

15 Sander Sinilaid 07.10.1990

17 Lauri Varendi 29.12.1988

20 Ats Sillaste 08.04.1988

18 Martin Ustaal 06.02.1993

33 Kevin Kaivoja 06.12.1995

41 Karl Ivar Maar 26.02.1993

RÜNDAJAD

11 Martin Kase 02.09.1993

14 Sander Rõivassepp 23.08.1990

21 Vjatšeslav Zahovaiko 29.12.1981

22 Ander Ott Valge 20.10.1998

30 Mark Oliver Roosnupp 12.05.1997

Peatreener - Meelis Rooba

Abitreener - Urmas Rooba

Väravavahtide treener - Martin Kaalma

Füsioterapeut - Liisi Sakala

tabel & börsI

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

+/- P

flora punktibörsväravad ja resultatiivsed söödud premium liigas

Sakari Ilmari Tukiainen 7 (6+1)

Rauno Sappinen 4 (3+1)

Albert Prosa 4 (3+1)

Zakaria Beglarišvili 4 (1+3)

Joonas Tamm 3 (2+1)

Markus Jürgenson 2 (2+0)

Maksim Gussev 2 (1+1)

Joseph Saliste 2 (1+1)

Andre Frolov 1 (1+0)

Nikita Baranov 1 (1+0)

Mihkel Ainsalu 1 (0+1)

Rauno Alliku 1 (0+1)

Hannes Anier 1 (0+1)

mängukeelu ohus:

mängukeelu all:

0 mängijat

0 mängijat

Nõmme Kalju FC 11 8 2 1 23:6 26

Tallinna FC Levadia 11 7 4 0 16:5 25

Tallinna FC Infonet 11 6 3 2 21:8 21

Tallinna FC Flora 11 4 5 2 21:6 17

Tartu JK Tammeka 10 4 3 3 14:15 15

Paide Linnameeskond 10 3 3 4 15:11 12

JK Sillamäe Kalev 10 2 5 3 11:15 11

JK Narva Trans 10 2 4 4 15:23 10

Pärnu Linnameeskond 10 1 0 9 4:26 3

Rakvere JK Tarvas 10 0 1 9 5:30 1

Jonatan Johansson (1996/97)

Jasse Jalonen (1997/98)

Janne Oinas (1997/98)

Jesper Johansson (2000)

2007

2008

Juha Hakola (2007-08)

2010

2011

2012

Valeri Minkenen (2010-12)

2015

2016

Sakari Tukiainen (2015-16)

0 10 20 30 40 50 60 70 80 90 100

9

0

1

3

14

11

25

8

8

9

25

4

6

10

9

5

11

9

31

34

65

34

33

29

96

14

8

22

kesa statistikasoomlased floras läbi aegade

mängeväravaid

Valeri Minkenen

Juha Hakola

Sakari Tukiainen

Taavi Rähn (Jaro) 2013

Lembit Rajala (KTP) 1999

Jevgeni Novikov (Jaro) 2010

Vjatšeslav Zahovaiko (KuPS) 2012

Mart Poom (KuPS) 1992

Marko Kristal (FC Lahti) 2000

Kert Kütt (FC Haka) 2012

TPV 1999

KTP 1999

Meelis Lindmaa (KTP, TPV) 1999

Toomas Krõm (Jaro) 1998

Indrek Zelinski (FC Lahti) 2000

Aleksandr Kulik (RoPS) 2008

Urmas Kirs (KTP) 1999-00

Liivo Leetma (KooTeePee) 2005-06

Gert Kams (SJK) 2014

Jaro 2009

TPS 2007-08

Urmas Rooba (TPS, Jaro) 2007-09

Argo Arbeiter (KTP) 1999-00

Martin Reim (KTP) 1999-00

Honka 2006

Haka 2002-04

Sergei Terehhov 2002-04, 2006

Mihkel Aksalu (SJK) 2014-16

Mikk Reintam (JJK) 2011-13

KTP 1999-00

Jaro 1997-98

Toomas Kallaste (Jaro, KTP) 1997-00

0 20 40 60 80 100

0

0

0

1

0

1

0

0

0

0

3

5

4

3

1

3

0

0

0

7

3

1

9

10

0

2

1

4

5

2

3

6

6

9

12

13

1

16

17

17

22

25

26

27

30

6

28

34

39

50

6

60

66

68

74

57

47

104

Eestist pärit mängijad, kes on oma karjääri jooksul

esindanud nii Tallinna MeistriliigasFC Florat

kui ka mänginud Soome kõrgliigas,

Veikkausliigas (mängud ja väravad)

Telliskivi 15 on linnarahva hulgas

kiiresti omaks võetud ja armastatud

söögikoht Pelgulinnas, aadressil

Telliskivi 15 (Mööblimaja esisel

väljakul).

Tegijateks on lähikonnas elavad kaks ja pool

kokka, keda igapäevane köögirutiin pole

suutnud tappa. Lausa vastupidi, huvi ja

austus hea toidu vastu pani aastatega

vilunud kokasilma nägema, et meil on

murdu igasuguseid peenemaid ja

vähempeenemaid kohti – hubaseid

veinikaid ja kenasi kohvi luristamise nurki,

kalleid restorane ning elustiili-kõhutäitjaid,

kuid pole kohta, kus saab lihtsalt ühe hea

keretäie!

Selline puudus nõudis likvideerimist ja just

selline koht sai loodud aadressile Telliskivi

15 Pelgulinnas.

kes meile

täna süüa

teeb?

kes meile

täna süüa

teeb?

flora kodumängud

03 04 058.3 - TARVAS (6:0)12.3 - TRANS (3:0)

4.4 - TAMMEKA (0:0)8.4 - SILLAMÄE (0:0)

13.4 - SANTOS (KARIKAS 1/4, 3:1)26.4 - LEVADIA (1:2)29.4 - PÄRNU (6:0)

3.5 - TAMMEKA (KARIKAS 1/2, 2:0)

6.5 - PAIDE10.5 - KALJU

16.5 - TAMMEKA21.5 - SILLAMÄE(KARIKAFINAAL)

06 07 0815.7 - LEVADIA 6.8 - TRANS

12.8 - PÄRNU23.8 - INFONET

09 10 1110.9 - KALJU

13.9 - INFONET23.9 - TARVAS

21.10 - PAIDE29.10 - SILLAMÄE

2016 hooaja pILETIinfoTÄISPILET SOODUSPILET TASUTA SISSEPÄÄS: JA NING PENSIONÄRIDELE

5 EUR3 EURHOOAJAPILETIGA LASTELE VANUSES KUNI 12 AASTAT

FCFLORA FCFTALLINN FCFLORA

HOOAJAPILET HINNAGA 50 EUR ON MÜÜGIL MÄNGUPÄEVADEL KASSADES NING SAMUTI FC FLORAKONTORIS A. LE COQ ARENAL TÖÖPÄEVADEL KELLA 9 - 17.

2016(toimunud mängud + kinnitatud kuupäevad;

jooksvalt lisanduvad karika- ja euromängud)

janek esloni fototabamus”Hea poiss!”

Peatreener Norbert Hurda siiras tunnustus

leegionär Zakaria Beglarishvilile, kes Flora ja Pärnu

Linnameeskonna vahelises mängus karistusala

joonel end löögile mängis ning imekauni kauglöögi

millimeetri täpsusega lati alla saatis.

Löögi autor Zaka tähistas järgmisel päeval oma 26.

sünnipäeva.

siirassulesepp

Päikesepaisteline ja tõeliselt

soe kevadpäev Viljandis.

Lossimägede veerel asuvas

Fellini kohvikus, kus varemgi

olen jalka-intervjuusid tegemas

käinud, ootab mind Mika

Keränen, kelle poole tõtakal

sammul kiirustan, paberkotis

kahisemas kolm raamatut

tema nimega kaantel. Siiras ja

sõbralik mees, kellele keel ei

paindu esimestest hetkedest

alates „teie“ ütlema – ta lihtsalt

on nii oma. Kohe algusest.

Mika on juba 23 aastat Eestis

elanud soomlane, Tartu

Ülikoolis kõrgharitud eesti

filoloog, kes end küll vist iga

lastega Eesti pere südameisse

kinnistanud – tema

vaimustavad lasteraamatud on

küllap Eesti laste

lugemisharjumuse

alalhoidmisel sama

asendamatud kui Kiviräha

kevadine kaka või Lotte-lood.

Aga Mikal on peale kirjutamise

veel üks kirg – ta on

parandamatult jalgpallihaige.

(Vestleme eesootavast mängust,

Mika lubab kindlasti kohale tulla

ning räägib siis, kui tihti ta Tallinna

satub – või õigemini ei satu – ja

miks).

Ma käin õudsalt harva Tallinnas,

palju sagedamini satun näiteks

Viljandisse. Või Raplasse. Või

Helsinkisse. Mul on Tallinnaga

lihtsalt nii vähe seost. Tulen

mängule ka bussiga, loodan, et

saan peale üheksat ikka Tartusse

tagasi ka.

Tulid tänagi siia kohtumast

oma lugejatega. Kõige

mõnusam osa kirjanikutööst

vist?

On ikka, väga vahva! See võtab

muidugi läbi, minu jaoks on

kohtumine lugejatega nagu

jalgpallimäng. Annan endast

sellistel kokkusaamistel kõik,

pärast olen alati uimane ja

väsinud. Kõik panen välja. Nagu

õige kirjanik. Nagu Contra, nagu

Wimberg. Selleks ma ju sinna

lähengi! Jalgpallimängus tuleb

sama teha. Üldse elus – kõike

tuleb teha endast kõike andes.

Aga sarnaselt jalkamängule ei

tohi ka selliste kohtumiste

graafik väga tihe olla, muidu

tuleb vigastus?

Täpselt nii ongi, just-just! Seda

enam, et mul on nii-öelda

kodumänge väga harva. Neil

esinemistel, muide, räägin väga

palju jalgpallist, sest kui tahta

elust või kirjandusest midagi

selgitada, siis jalgpall on alati väga

hea metafoor. Näiteks kui mult

küsitakse, et kas mul ei ole imelik

või raske eesti keeles kirjutada,

siis ma seletan seda niimoodi, et

soome keel on mul muidugi

tugevam kui eesti keel, aga

jalgpallilise näitena ma olen

vasaku jalaga – ehk selle

raskemaga – skoorinud märksa

rohkem. Ja kirjandusse üle tuues

on minu vasak jalg just eesti keel.

Eestis ma olen tuntud, aga

Soomes ma olen täielik nobody,

mitte keegi mind ei tunne.

Aga see on mõneti ju mõnus!

See on v ä g a mõnus ja mul ei

ole mitte midagi selle vastu. Ainult

mõnikord kõrtsis, kui kogemata

tuleb jutuks, et ma olen kirjanik,

siis tuleb kohe, et „Mis kirjanik sa

oled?“ - „Ee... Kirjutan

lasteraamatuid.“ - „Miks ma sust

midagi ei tea?“ - „Ei peagi

teadma.“ Sellised vestlused.

Sellepärast ma olen õppinud

ütlema, et ma olen õpetaja. Siis

on need vestlused sellised, et

„Mis õpetaja sa oled?“ - „Eesti

keele.“ - „Ahah...“ Öelda Soomes,

et sa oled kirjanik, siis... Siis sa

oled nagu jumal.

Õppinud oled sa ju muuhulgas

ka aiandust? Kust see huvi on

tulnud?

Raske vastata. Kindlasti mitte

jalgpalliväljaku muru kasvamist

vaadates. (Naerab). Õppisin

aiandust ühes Soome koolis

aastajagu ja siis tulin siia,

Maaülikooli. Aga seal mängisid

kõik korvpalli, terve Tartu oli tollal

ainult üks suur korvpallilinn.

Kursusega ma eriti läbi ei käinud

ja kui olin pool aastat õppinud,

otsustasin, et lähen õpin eesti

filoloogiat. Ja kõik eesti filoloogid

luuletavad. Need, kes ütlevad, et

nad seda ei tee, lihtsalt ei julge

seda välja öelda.

Mõni luuletab nii ka, et ei olegi

filoloog...

Mhmh. Eesti filoloogia õppimine

ei ole kindlasti mingi kirjutamise

kool. Tegelikult isegi mitte

ajakirjandus. Elukool on kõige

parem kirjutamise kool. Kui ikka

tahad kirjutada, siis vahet pole,

ole kasvõi soomlane... Jällegi – iga

inimene on võimeline kõksima

palliga viissada korda, igaüks.

Lihtsalt harjutada on vaja. Mida

varem inimene seda mõistab,

seda parem. Kahjuks tundub

mulle, et mina sain sellest liiga

hilja aru, et ise tuleb trenni teha,

et mitte keegi teine sind ei aita.

Jalgpallis hakkasin „kõksima“ 14-

aastasena ja jõudsin Soomes

neljandale liigatasemele.

Tahtnuks ma jalgpallis kaugemale

jõuda, oleks mõistus pidanud

varem koju tulema – trennis

käisin ma ju kuueaastasest peale.

Aga alati, kui oli vaja „kõksida“

läksin ma sõpradega kuhugi

hängima. Käisin jalgpallitrennis

kaheksa aastat ja kõksisin neli või

viis korda... (Naerab). Alles siis, kui

Helsinkist maale kolisin, sain aru,

et kui midagi saavutada tahad,

tuleb kõksida.

Sinu metafooride lähtepunkt

on alati keskmega

kirjanduspooles ja metafoore

tirid jalgpalli poolelt. Aga

huvitaval kombel on meil

filoloogidest

jalgpallifanaatikuid lademeis,

ent jalgpalluritest

filoloogiahuvilisi õige vähe.

Et miks koomiksikogu on

jalgpallurite lemmikraamat, jah?

(Naerab). Mina arvan, et mitte

keegi ei pea raamatuid lugema,

kui ta ei taha. Kui raamatud sind

ei köida, siis ära põe selle pärast.

Samas ei maksa muidugi väga

laiata sellega, et sa ühtegi

raamatut ei tea. Jalgpalli- ja üldse

spordilembelisi filolooge on, jah,

väga palju, aga miks

filoloogiahuvidega jalgpallureid

on nii vähe... Selle peale ütleks nii,

et filoloogid on oma keele ja

kirjanduse tipud ja kahes tipus

korraga olla ei saa. Ja mõneti on

võib-olla tegu hoopis müüdiga,

stereotüübiga nagu jalgpallurid ei

tegeleks muude asjadega.

Jalgpalluritega rääkides tuleb

ikkagi välja, et nad tegelevad

tegelikult väga paljude asjadega,

aga nad ei pruugi neist asjadest

lihtsalt rääkida. Näiteks Aki

Riihilahti, praegune HJK juht, kes

Inglismaale mängima läks (Crystal

Palace 2001-2006, toim.) kirjutas

The Timesile kolumne, jalgpallist.

Ta oli kohutavalt populaarne.

Eestis on asi, millest ma ei ole

kunagi aru saanud – arusaamine

või arvamine, et jalgpallurid on

rumalad. Sihukest asja ma ei ole

mitte üheski teises riigis kohanud.

Mul on kuri kahtlus, et see tuleb

nõukaajast.

Mnjah, kui mõelda meie

tähtede peale... Konstantin

Vassiljevi hüüdnimi on Dotsent,

sest ta on niivõrd haritud tüüp.

Koondise kapten Klavani suur

kirg on Eesti ajalugu. Meie Flora

Foto: Evamaria Keränen

kapten Kams võtab bussi

astudes kätte raamatu ja ei

pane seda käest enne kui buss

peatub...

Just nimelt, aga neist asjadest

lihtsalt ei räägita.

Inimlik vajadus lihtsustada ja

seeläbi samastuda?

Nii ongi, kui millestki aru ei saada,

on see vaja enesele lihtsaks

mõelda.

Kui palju sa Soome jalgpalli

täna üldse jälgid?

Mul on seal oma lemmikklubi,

kelle toetajaliige ma olen –

Pallokerho-35 ehk PK-35, seal ma

ise kuuesena alustasin, F-

juuniorite klassis. Põhja-Helsinki

klubi, 1935 asutatud, punane ja

must on värvid. Tõusid

käesolevaks hooajaks Ykkösest

Veikkausliigasse. Treener on

Shefki Kuqi, nad ostsid mõned

hispaanlased ka ja ehk jäävad

isegi püsima. (Hetkel on PK-35

Veikkausliigas 7 vooru järel

eelviimasel ehk 11 kohal, olles

kogunud 1 võidu, 2 viiki ja 4 kaotust

väravate vahega 6:11 – toim.)

Elasid nende kõrgliigasse

tõusmisele kaasa ka?

Nojah... Mulle meeldib jalgpalli

kohapeal vaadata. Kuidas seda

viisakalt öelda... Telekast jalgpalli

vaatamine on nagu pornosaidil

käimine seksimise eesmärgil.

Santose ja Tammeka mäng on

minu jaoks El Classico. Noh, kui

keegi kingib mulle pileti Barcelona

ja Reali mängule ja maksab sõidu

kinni, no siis ma v õ i n ju minna

kah. Kui Santose mäng just samal

ajal ei ole. Minu jaoks teeb

jalgpalli ikkagi see, kui ma käin

kohapeal, vaatan staadionil

mängu ja näen ka inimesi. Näen

mängijate isasid ja emasid, saan

suhelda teiste fännidega. Minu

jaoks on see kõige tähtsam ja

Fotod: blog.maaleht.ee

polegi oluline, mis tasemel see

klubi mängib. Minu suhe

jalgpalliklubidega on alati olnud

punnitamata sõprus. No vaat, ja

Santos on Annelinna klubi ja ma

sõidan nende mängudele

jalgrattaga sealt Annelinna otsast,

kus mina elan ja minu Annelinna-

identiteet minu jaoks kasvab

sellega iga kord. Kui lähen

toidupoodi ja näen seal Santose

kirjadega riietes poisse ja

mõnikord tervitan, siis see seob

meid, need on oma mängud ja

mehed. Muidugi, ma jälgin ka

seda, mis toimub teiste klubidega

Eestis ja Tartus hoian silma peal

ka Welcol ja Tammekal, aga see,

mis toimub Soomes... Mul on hea

meel, kui kellelgi hästi läheb. Ja

see on enam-vähem kõik.

Erandiks on Soome koondise

mängud. Neid mänge ma tahan

kõiki näha, neid ma jälgin

hoolega.

Ühes intervjuus oled öelnud –

töötasid toona riigiametnikuna

ministeeriumis – et „Jalgpall

annab ametnikule võimaluse

olla poliitiliselt ebakorrektne.“

Ametnikuna pead olema kogu aeg

poliitiliselt korrektne, räägid õiged

asju, oled viisakas. Aga kui lähen

tribüünile, siis seal ma võin

narvalastele karjuda kõva

häälega, et „Minge tagasi

Venemaale!“

Sulle ei ole siis ultrakultuur ka

võõras?

Ei, tegelikult on see nii, et ma võin

nendesamade inimestega hiljem

rahulikult suhelda. No kuidas ma

ütlen Infoneti mängijatele, et...

„Minge Infonetti!“ Kui meile tuleb

Vändrast võistkond või Viljandist

või Kured (Mika peab silmas FC

Kuressaaret – toim.) siis ma

loomulikult laulan neile, et

„Kured surevad sügisel“ - aga see

käib selle mängu juurde! Foto: Vallo Kruuser | Eesti Päevaleht

Nendesamade kuressaarlastega

oleme pärast sõbrad ja meil on

lõbus. See eristab mind ultratest.

Elan end välja ja peale seda ongi...

Välja elatud. Selles mõttes ma

kohe kindlasti ultra ei ole.

Tartlasena olen õnnelik kõigi

tartlaste edu üle.

Eile õhtul siis tuju hea ei olnud?

(Flora elimineeris karikapoolfinaalis

konkurentsist Tammeka).

Nojaa, ega ma sealt palju ei

lootnud ka. Aga oleks muidugi

olnud vahva.

Kuhu ma tahtsin selle

küsimusega tegelikult jõuda oli

see, et Huuhkajatel (Soome

koondise hüüdnimi, „Öökullid“) ei

lähe kõige paremini. Lao välja,

miks – ja ära hoia tagasi.

Tead, nad peaksid tulema

Eestisse. Kasvõi vaatama Eesti

koondise trenne. Nad võiksid

õppida eestlaste käest

enesekindlust. See mulle meeldib

ja see võib olla üks hea asi – ma ei

tea, aga mul on tunne – mis on

võib-olla tulnud sestsamast

nõukaajast: Eesti mängijad

julgevad lüüa peale 30 ja 35

meetri pealt. (Nördinult) Miks

soomlased ei julge? Mis neil viga

on? Eestlased julgevad rünnata

väravat, peale lüüa. Kõige

tähtsam omadus jalgpalluri juures

üldse on julgus võtta vastutus. Kui

sa oled ründaja – siis sa julged:

ma lähen ja löön selle värava. Kui

sa oled keskväljamees ja sul tekib

võimalus, siis sa pead julgema

võtta vastutuse ja lööma. Soome

koondis mängib alibi-söötu, see

tähendab, et olen ründes – ja

selle asemel, et lüüa 20 meetri

pealt väravale, söödan kaaslasele.

Söötja ei tee midagi valesti, sööt

oli ilus ja tal on niiöelda alibi – ma

tegin kõik hästi! Keegi otseselt

midagi valesti ei tee, aga keegi ei

vastuta. See on masendav ja kuna

Soomes on jalgpallis see masu

juba nii kaua kestnud, siis

järelikult peab asi olema viltu

struktuuris üldiselt. Mina usun

sellesse treeningfilosoofiasse, et

kõik harjutused trennis peavad

lõppema löögiga väravasse.

Söötude eest ju punkte ei anta!

Nõmme Kalju on juba teinud HJK-

le eurosarjas säru ja ma ootan

pikisilmi seda aega, mil eestlased

teevad Soomele nii-öelda lõplikult

ära. Võib ju öelda, et Soomes

võtab hoki andekamad noored

kõik endale, aga nii võib igas riigis

mingi spordiala kohta öelda. Minu

jaoks on hoki endiselt lihtsalt

kendo – tead, kolgitakse üksteist

puust keppidega...

Väga ebatüüpiline avaldus

soomlase suust...

Ma võin mõningates asjades

tunduda ultra, aga ma ei tee ka

sihukest nägu nagu ma teaksin,

kuidas korvpallis mäng käib või

kuidas hokis asjad on. Või

suusatamises. Peale jalgpalli on

minu jaoks kõik muu sport

mõttetu. (Osatab) „Oo, sealt tuleb

kuulus soome suusataja!“ - no

suusatage terviseks. Minu

vererõhk ei tõuse lõpusirgel.

Jalgpalli MM-finaalis on sama

lugu, seal mu süda ei puperda,

aga kui Eesti või Soome koondis

mängivad, ükskõik kellega, siis on

juba selline tunne, et... Mida

vanemaks saan, seda selgemaks

saab asjaolu, et ma suren

jalgpallile kaasa elades. Varsti

tuleb arsti juurde minna

rahusteid küsima: „Ei, see on

ainult jalgpalli jaoks, ma ei ole

mingi kuritarvitaja, teate.

Kirjutage mulle midagi, et ma

saaks mängu lõpuni vaadata!“

(Naerab).

Edasi räägime Mikaga veel pikalt

sellest, miks ta Eestisse jäi ja miks

Eestit armastab (Mika: „Eestis

tunned, et elad, Soome on nii

paigas ühiskond, et seal on lihtsalt

igav. Rootsis on muidugi veel

igavam!“) ning Zlatanist

(„Jalgpallurina on ta jumal, aga

inimesena ma ei ole kindel, et ma

temaga üldse rääkidagi tahaksin“)

ja paljustki muust. Siis signeerib ta

mulle kolm raamatut, mida

mängupäeval publikule välja

loosida ning omalt poolt kingin talle

uue Flora klubimütsi, mille üle Mika

siiralt rõõmustab ning mida kohviku

aknaklaasi peeglina kasutades

endale pikalt pähe passitab.

Ja siis ta läheb. Tartusse. Koju. Sest

uued lugejad ootavad kohtumisi ja

lapsed uusi raamatuid.

Aitäh, Mika.

MIKA ARTO

JUHANI KERÄNEN

Sündinud 24. novembril 1973

Helsinkis.

TEOSED:

"Tähelepanekuid

noorusaastatest", 2003 (luulekogu)

"Varastatud oranž jalgratas", Tallinn: Jutulind, 2008, 2. trükk 2010

"Peidetud hõbedane

aardelaegas", Tallinn: Jutulind, 2009

"Vana roosa maja", Tallinn: Jutulind, 2010

"Salapärane lillenäppaja", Tartu: Keropää, 2011

"Armando", Tallinna Keskraamatukogu, 2012

"Minu Supilinn: tõelise elu mekk", Tartu: Petrone Print, 2012

"Professor Must", Tartu, Keropää, 2013

"Maaliviivalla", Helsinki: WSOY, 2014

(Tõlge: "Väravajoonel", Tartu: Keropää, 2014)

"Kuldne Lurich", Tartu: Keropää, 2014

"Küttepuuvargad", Tartu: Keropää, 2015