Tallinna Ülikool

Õigusteaduskond

Maris Püüe

HARILIK KUUSK JA ELUPUU

Referaat

Tallinn 2013

Maris Püüe

SISUKORD

Sissejuhatus.................................................................................................................................4

1 Harilik kuusk.......................................................................................................................5

1.1 Botaanilised tunnused..................................................................................................5

1.1.1 Suurus...................................................................................................................5

2.1.1 Tüve koor..............................................................................................................5

3.1.1 Juurestik................................................................................................................6

4.1.1 Võrsed, pungad ja okkad.......................................................................................6

5.1.1 Isasõisikud ja emasõisikud....................................................................................6

6.1.1 Käbid ja seemned..................................................................................................7

2.1 Levik ja kasvukohad.....................................................................................................7

3.1 Eluiga...........................................................................................................................8

4.1 Paljunemine ja kasv......................................................................................................8

5.1 Koht ökosüsteemis.......................................................................................................9

6.1 Kasutamine...................................................................................................................9

7.1 Harilik kuusk Eestis...................................................................................................10

7.1.1 Eesti pärisnimed..................................................................................................11

8.1 Haigused ja kahjurputukad.........................................................................................11

8.1.1 Seenhaigused.......................................................................................................11

9.1.1 Kahjurputukad.....................................................................................................12

2 Elupuu (vt Tabel 1 )..........................................................................................................13

2

Maris Püüe

Kokkuvõtte................................................................................................................................14

Kasutatud kirjandus..................................................................................................................15

3

Maris Püüe

Sissejuhatus

Töö eesmärgiks on oma valitud teema kohta teha referaat. Tuleb jälgida etteantud referaadi

vormistamise nõudeid.

1

4

Maris Püüe

1 Harilik kuusk

Harilik kuusk (Picea abies) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas

okaspuu. (vt Joonis 1)

Joonis 1. Harilik kuusk

1.1 Botaanilised tunnused

1.1.1 Suurus

Kuusk kasvab tavaliselt kuni 30, soodsates tingimustes 50–60 m kõrguseks . Suurimad puud

on kasvanud Tšehhi Sudeetides (64,5 m) ja Rumeenias (62 m) .

Tüvi on üldjuhul sirge ning selle läbimõõt on vanadel puudel tavaliselt kuni 1 m, Karpaatides

ja Alpides kuni 1,5–2,0 (2,4) m. Kasv kestab kuni kõrge eani ja seetõttu on ka vanade puude

latv terav.

Koonusjas võra algab valgusküllases kasvukohas maapinna lähedalt. Puistus alumised oksad

kuivavad ruttu, kuid laasuvad halvasti. Oksad asetsevad tavaliselt horisontaalselt, tüve

alumises osas ja vanematel puudel on nad rippuvad.

2.1.1 Tüve koor

Umbes 200-aastaste puude tüved

5

Maris Püüe

Noortel kuusepuudel on tüve koor punakaspruun või hall[6], sile. Umbes 35–40-aastastel

puudel tüve alaosas koor lõheneb ja tekib plaatjas korp, mis veelgi vanematel (ligikaudu 100-

aastastel) puudel hakkab kestendama . Paksu korbaga puid esineb väga harva ning õhukese

koore tõttu saavad kuused hooldusraietel sageli koore- ja tüvevigastusi. Samuti vigastavad

koort põdrad, kes toituvad rohkesti 20–40-aastaste kuuskede koorest.

3.1.1 Juurestik

Kuuse juurestik on üldjuhul maapinna lähedal ja vaid hästi vett läbilaskvates sügavates

muldades moodustuvad sügavale tungivad ankurdavad juured. Maapinnalähedase juurestiku

tõttu esineb harilike kuuskede hulgas sageli tormiheidet ning samuti on puud selle tõttu

põuakartlikud. Liigniisketel muldadel asuvad juured pealmises 20–30 cm paksuses

mullakihis.

4.1.1 Võrsed, pungad ja okkad

Kuuse noored võrsed on punakaspruunid või helekollakaspruunid, nõrgalt läikivad, paljad või

hõredalt pruunikate karvadega kaetud. Varisenud okaste juures jääb võrse karedaks. Pungad

on 5–7 mm pikad, pruunikad, vaiguta ja terava tipuga. Õiepungad (eriti emasõite pungad) on

lehepungadest mõnevõrra suuremad (pikkus kuni 8 mm). Võrsete tipupungad on ümbritsetud

eri kaugustel asetsevate külgpungadega. Pungade puhkemise järgi eristatakse vara- ja

hiljapuhkevat vormi, puhkemise vahe on 1–2 nädalat ning varapuhkevad kuused saavad sageli

hiliskülmakahjustusi.

Värsked võrsed on pehmed, söödavad ja meeldiva hapuka maitsega, sest sisaldavad C-

vitamiini. Mõne nädala vanusena hakkavad nad puituma. Puitunud võrsed enam süüa ei kõlba.

Okkad on keskmiselt 1,3–2,5 cm pikad, tumerohelised, läikivad, kahe vaigukäiguga ning

püsivad võrsetel 6–7, võra tipuosas kuni 10 aastat . Saastunud õhuga piirkondades varisevad

nad varem. Tipuosas rohkem valgust saavad okkad kinnituvad võrsetele radiaalselt, läbilõikes

on nad rombjad ja nende tipp on terav. Vähem valgust saavad okkad asuvad võra varjatud

osades ebaselgelt kahes reas, on lamedamad, pehmemad ja rohelisemad.

5.1.1 Isasõisikud ja emasõisikud

Kuuse isasõisikud on 1,0–2,5 cm pikkused, moodustuvad eelmise aasta võrsete okaste vahele,

on alguses ümarad ja punased, pärast tolmlemist ruljad ja kollakad, alusel ümbritsetud

6

Maris Püüe

heleroheliste soomusjate kattelehtedega. Emasõisikud asetsevad eelmise aasta võrsete tipul,

on silinderjad, püstised, helepunased või rohekad.

Kuusk on tuultolmleja.

6.1.1 Käbid ja seemned

Noored kuusekäbid on violetsed või rohelised, valminult helepruunid või punakaspruunid,

rippuvad, pikkus 10–16 cm, läbimõõt 3–4 cm. Levila piirides väheneb käbide keskmine

suurus põhja ja ida suunas, samuti on käbid väiksemad mägedes. Alpides, Karpaatides ja

Juura mägedes kasvaval teisendil (var. acuminata) on aga kuni 18 cm pikkused käbid.

Käbide kattesoomused on väga väikesed (lühemad kui seemnesoomused) ja piklikud.

Seemnesoomused on rombjad või äraspidimunajad, väljaulatuv osa on kolmnurkne või

kaarjas, tavaliselt lainja või täkilise servaga, harvem ühtlaselt kaarduva sileda servaga või

väikese tömbi tipuga.

Seemned on munaja kujuga, teravneva tipuga, 4–5 mm pikad, tumepruunid, peaaegu läiketa,

asetsevad paarikaupa kattesoomuste all, varustatud helepruuni, kergesti eralduva, läikiva ja

kestast umbes kolm korda pikema ning helepruuni tiivaga. Seemne mass on 3–9 mg .

2.1 Levik ja kasvukohad

Harilik kuuse levila on üsna suur. Ta kasvab Euroopa põhja-, kesk- ja idaosas. Levila ulatub

põhjas igikeltsa piirini, lõunas Põhja-Kreekani ning läänes Keskmassiivini Prantsusmaal.

Idapiiri on raske määratleda, kuna harilik kuusk annab hübriide siberi kuusega. Siberi kuuske

peavad paljud botaanikud aga hariliku kuuse alamliigiks.

Mägedes on kasvukoha maksimaalsed kõrgused järgmised: Harzi mäestikus 1000 m,

Sudeetides umbes 1100 m, Karpaatides 1500 m ning Alpides kuni 2210 m.

Levila põhja- ja idaosas kasvavad kuused taluvad talvel külma kuni –52 °C. Samas on puu

tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes, eriti levila lääneosas, kus külma esineb sageli pärast

pungade puhkemist. Eriti ohtlikud on hiliskülmad noortele puudele. Külmakahjustusi esineb

kõige rohkem madalates kasvukohtades. Kahjustunud okkad tõmbuvad hiliskevadel pruuniks

või mustaks. Metsaservadel või pärast raiet võivad lõunasuunalistel külgedel kasvavad kuused

jääda õhukese koore tõttu päikesepõletusest tingitud koorepõletikku, mis põhjustab koore

7

Maris Püüe

kuivamist ja eraldumist. Väga hea varjutaluvus võimaldab väikestel kuuskedel suuremate

puude varjus kasvada, mis omakorda aitab külma- ja kuumakahjustusi vältida.

Harilik kuusk kasvab mitmesugustel värsketel ja niisketel muldadel, alates saviliivmuldadest

kuni raskete liivsavimuldadeni, samuti hästi lagunenud turvasmullal. Ta ei talu kuiva mulda

ega madalat õhuniiskust. Mullad on kuusikutes sageli leetunud. Mahalangenud okkad

lagunevad keskmiselt kolme aasta jooksul. Pikaajaline lagunemine soodustab toorhuumuse

teket, mis omakorda soodustab leetumist ja mullatingimuste halvenemist. Seisva veega

küllastunud muldades kasvab kuusk halvasti, kuna seal pole tema jaoks piisavalt hapnikku.

Allikate ja ojade kallastel aga kasvab kuusk üsna hästi tänu vee liikumisele. Kuivadel

muldadel ja rabades tõrjub harilik mänd ta puistust välja[7], seevastu viljakamatel ja

parasniisketel muldadel tõrjub kuusk omakorda männi välja. Harilik kuusk kasvab Eestis

tavaliselt segametsades koos arukasega, hariliku haavaga, hariliku männiga jt. Puhtkuusikuid

on tekkinud peamiselt kultiveerimise või hooldusraiete tulemusena.

3.1 Eluiga

Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400–500 aasta vanuseks . 2004.

aastal leiti aga Rootsi Dalarna läänist madal kuusk, kelle juurestiku vanuseks määrati

radiosüsiniku meetodil 9550 aastat. Puu kasvab 910 m kõrgusel merepinnast, tema kõrgus on

ligi 4 m ning selle maapealse osa vanuseks loetakse umbes 600 aastat. Juurestiku pikaealisuse

tagab võime endale ikka ja jälle uus tüvi kasvatada.[9]

4.1 Paljunemine ja kasv

Harilik kuusk on ühekojaline taim ja paljuneb peamiselt seemnetega. Samas suudab ta ka

vegetatiivselt paljuneda alumiste okste juurdumisega . Käbikandvus algab väga

valgusküllases kasvukohas 20–30 aasta, puistus 30–50 aasta vanuselt.[6]

Kuusk suudab paljuneda ka nii, et kohtadesse, kus juurestik ulatub maapinnale, kasvavad

maapinnale ulatuvate juurte otsa oksad. Niimoodi võib maapind soodsates tingimustes olla

kaetud mitte rohu, vaid maapinnast välja kasvavate okstega.

Soodsatel tingimustel võivad üksikud käbid tekkida 15 aasta vanustele puudele. Seemnete

idanevus on üldjuhul üsna kõrge ja säilib 4–5 aastat (idanevusprotsent väheneb järk-järgult).

8

Maris Püüe

Tolmlemine toimub levila lõunaosas aprilli lõpus või mai alguses, Eestis tavaliselt mais ja

levila põhjaosas juuni teises pooles. Seemned valmivad sama aasta septembris-oktoobris,

levila põhjaosas aga võivad külmal aastal üldse mitte valmida. Seemnete varisemine algab

märtsis-aprillis ja kestab kuni sügiseni. Eestis ja meie lähipiirkondades variseb kõige rohkem

seemneid mais. Head seemneaastad esinevad 4–5 aasta järel, heades kasvutingimustes

sagedamini kui halvemates. Väga headel seemneaastatel võib kuuse puhtpuistu toota 90–158

kg seemneid ühe hektari kohta. Kuuseseemned on taigas oluliseks toiduallikaks

valgejänestele, kuuse-käbilindudele ja rähnidele. Valmivate seemnete hulka võivad oluliselt

vähendada mitmesugused käbisid ja seemneid kahjustavad kahjurputukad.

Tõusmed tärkavad 3–4 nädalat pärast idanemist ja neil on 8–9 (harva ka 10) idulehte. Noores

eas (esimesed 10–15 aastat) on puude kasvukiirus üsna madal. 3 aasta vanused seemikud on

umbes 20 cm kõrgused. Puude juurdekasvu kiirus on kõige suurem 15–25 (35) aastastel

puudel, küündides soodsates tingimustes 70–100 cm aasta kohta. Üle 100-aastaste puude

juurdekasv väheneb oluliselt.

5.1 Koht ökosüsteemis

Kuusk on tähtis toiduobjekt paljudele loomadele. Tema seemneid söövad rähnid ja

käbilinnud, oravad ja hiired. Noored kuusekasvud on hea C-vitamiini allikas.

Paljudele linnuliikidele, samuti oravatele on kuusk pesapuuks, sest tiheda võra sisse saab pesa

hästi ära peita, et vaenlased seda ei märkaks.

Kuuse juured elavad sümbioosis kuuseriisikaga, moodustades mükoriisa . Seeneniidid aitavad

kuusel mullast vett kätte saada.

Kuuse koori kahjustavad üraskid, sügavamale puidu sisse teevad oma käike siklaste vastsed.

Kuusel on palju parasiitseid seeni, näiteks juurepess, kännupess ja kuusetaelik.

6.1 Kasutamine

Hariliku kuuse puit on peaaegu valge, helekollaka varjundiga, nõrgalt läikiv, kerge, pehme,

hästi lõhestatav, keskmiste mehaaniliste omadustega, milles jääb alla hariliku männi puidule.

Lülipuit ja maltspuit on sama tooniga. Aeglaselt kasvanud puude puit on roosakas. Aastaringi

sügisene tumedam osa on kevadisest heledamast osast selgelt eristatav. Puukoor sisaldab 5–

9

Maris Püüe

17% parkaineid. Seemned sisaldavad kuni 30% õli, mida kasutati varem lakkide tootmisel.

Koorest ja kändudest toodeti vaiku ja tõrva. Okkad sisaldavad A- ja C-vitamiini ning okastest

toodetud jahu saab kasutada loomasöödana.

Kuusepuidus on keskmiselt 1,7% vaiku ja sellel on keskmised säilivusomadused.

Välistingimustes maapinnaga kontaktis olev puit säilib keskmiselt 4–5 aastat, lageda taeva all

olev puit 55 (40–75) aastat ja varjualuses olev puit 60 (50–75) aastat.

Puidus on rohkesti oksakohti, samuti lõheneb ja kõmmeldub kuusepuit kergemini kui

männipuit. Sellepärast on ta ehitusmaterjalina männist viletsam. Samas pole ta nii vaigune ega

lase vett läbi, mistõttu oksavabast kuusepuidust valmistatakse veenõusid.

Puitu kasutatakse laialdaselt ehitusmaterjalina, sellest valmistatakse tselluloosi, saematerjali,

vineeri, mööblit, vaate, poste, voodrilaudu, uksi ja aknaid, põrandaid jms. Ühtlaste

aastaringide tõttu on ta oluline toormaterjal muusikariistade tööstuses, seda kasutatakse

näiteks kannelde, viiulite, kõlalaudade jms valmistamisel. Kuusk on ka väga populaarne

jõulupuu (eelkõige Põhja-Euroopas), kuigi tema okkad püsivad võrsetel vähem aega kui

nulgudel. Küttepuuna pole kuusk eriti kõrgelt hinnatud.

Harilik kuusk on väga populaarne aedades ja parkides kasvatatav ilupuu. Ulatusliku levila

tõttu on tal üle 100 kultivari. Puud taluvad hästi kärpimist, mistõttu harilikku kuuske

kasutatakse sageli hekitaimena. Peale selle kasvatatakse puid tuule- ja tuisutõkete loomisel,

eriti maanteede ja raudteede ääres. Linnades ja tööstuspiirkondades pole hariliku kuuse

kasvatamine kuigi perspektiivikas, sest ta talub halvasti tahma ja heitgaase.

Kuusk sobib hästi bonsai tegemiseks.

7.1 Harilik kuusk Eestis

Metsa, kus kuusk on arvukaim puuliik, nimetatakse kuusikuks. Eestis on kuusk ja mänd kõige

olulisemad tarbepuud. Jõulupuuna seati kuusk esmakordselt Tallinna turuplatsile üles juba

1441, kodudes sai see tavaks 1860.–70. aastatel.

Harilik kuusk on Eesti ainus looduslik kuuseliik ning leviku järgi männi ja kase järel kolmas

puuliik meie metsades. Kuusikud katavad 16,8% Eesti metsamaadest ja kuuse kogutagavara

osakaal meie metsades on 23,5% (2007. aasta andmed). Kõige suurem on kuusikute osakaal

10

Maris Püüe

Järva maakonnas (29,5%), järgnevad Lääne-Viru maakond (29,4%) ja Võru maakond

(24,0%).[15]

Eesti kõrgeim harilik kuusk kasvab Tartu maakonnas Järvselja metskonnas. Selle kõrguseks

mõõdeti 24. augustil 2007 44,1 m. Eestis kasvavad kuused tavaliselt kuni 30 m, maksimaalselt

kuni 52 m kõrguseks .

Eesti jämedaim kuusk – Punde puntrakuusk – kasvab Võrumaal Punde järve ääres. 2005.

aastal mõõdeti puu ümbermõõduks rinna kõrguselt 4,0 m, mis teeb läbimõõduks ca 1,27 m.

Allpool rinnakõrgust hargnevatest kuuskedest on jämedaim Valgamaal kasvav Tsuura kuusk,

kelle ümbermõõt on 4,32 m (0,8 m kõrguselt).

Eestis on kuusk tavaline metsapuu. Ta on nõudlik mullaviljakuse suhtes, tundlik kevadiste

hiliskülmade suhtes ja üsna põuatundlik. Kuusk talub varju ja endale soodsa pinnasega

kasvukohtades tõrjub ta välja teisi puuliike. Kuusest veel varjutaluvam puuliik Eestis on

jugapuu. Talvede suhtes on kuusk väga külmakindel.

7.1.1 Eesti pärisnimed

Eestis on hariliku kuuse nimetusest moodustatud perekonna- ja kohanimesid. Kuusk on üsna

levinud perekonnanimi.

8.1 Haigused ja kahjurputukad

Söögiseenena tuntud külmaseened tekitavad juuremädanikku

Üraskite ründe tõttu kuivanud puud

8.1.1 Seenhaigused

Seenhaigustest tekitab kuuskedele kõige suuremat kahju kuuse-juurepess, mida tekitab seen

Heterobasidion parviporum. Haigusesse nakatunud puud jäävad kiratsema või hukkuvad.

Nakatuda võivad puud igas vanuses. Kui männil kahjustab juurepess vaid juuri, siis kuusel

levib südamemädanik juurekaelast ülespoole tüvesse. Haigestunud puudel esineb vaigujooks

juurekaela piirkonnas. Vanematel puudel võib märgata tüve alumise osa mädanikust tingitud

jämenemist. Nakatumine toimub vahetult vigastatud juurte või tüve kaudu või kändude

11

Maris Püüe

vahendusel. Kännust juurtesse levinud seen nakatab naaberpuid juurte kaudu. Haiguse levikut

soodustavad suvised raied, pidevad hooldusraied ja tihedamad okaspuupuistud.

Söögiseentena tuntud külmaseened (Armillaria spp.) tekitavad samuti juure- ja

tüvemädanikku. Haiguse tunnusteks on rohke vaigujooks juurtel ja tüvel. Mädanevate juurte

tõttu nõrgenenud puud ründavad kahjurputukad, põhjustades puu hukkumist. Külmaseened

levivad sageli keskealistes ja vanemates kuusikutes.

Epideemiliste puhangutena esinev võrsevähk, mida tekitavad seened Gremmeniella abietina ja

Ascocalyx abietina, kahjustab kuuskede võrsete koorealuseid kudesid, mille tagajärjel võrse

kuivab koos pungadega.

9.1.1 Kahjurputukad

Juureüraskid (Hylastes spp.) kahjustavad noorte kuuskede juurekaela ja peajuure kambiumi

ning tihti ulatuvad kahjustused puitu. Suurimat kahju tekitavad kuusikutes aga need

ürasklased, kes uuristavad käike koores või puidus. Kuusel esinevad peamiselt kuuse-

kooreürask (Ips typographus), harkkidane kooreürask (Ips auplicatus), väike-kooreürask (Ips

amitinus), harilik võraürask (Pityogenes chalcographus), niineüraskid (Polygraphus spp.) jt.

Eesti kuusikutes on nendest kõige sagedasem ja tavalisem kuuse-kooreürask, keda esineb eriti

rohkelt põuastel aastatel või põlengutes ja tormis kahjustunud metsades.

(wikipedia, 2013)

12

Maris Püüe

2 Elupuu (vt Tabel 1 )

Tabel 1. Taksonoomia

Riik Taimed Plantae

Hõimkond Paljasseemnetaimed Pinophyta

Klass Okaspuud Pinopsida

Selts Okaspuulaadsed Pinales

Sugukond Küpressilised Cupressaceae

Perekond Elupuu Thuja

Joonis 2. Elupuu

Elupuu (Thuja) on puittaimede perekond küpressiliste sugukonnast. (vt Joonis 2)

Eestis elupuid pärismaiselt ei kasva, kuid neid leidub istutatuna.

(wikipedia, 2013)

13

Maris Püüe

14

Maris Püüe

Kokkuvõtte

Kuigi kõike, mis me selles referaadis pidime tegema on loengus õpitud, oli hea tuletada

iseseisvalt meelde, kuidas midagi teha. Meelest oli läinud, kuidas lisada viiteid lehekülje

peatükki lõppu ja koostada kasutatud kirjandust.

15

Maris Püüe

Kasutatud kirjandus

wikipedia. (23. 03 2013. a.). Wikipedia. Kasutamise kuupäev: 11. 03 2013. a., allikas

http://et.wikipedia.org/wiki/Kuusk

wikipedia. (23. 03 2013. a.). Wikipedia. Kasutamise kuupäev: 14. 03 2013. a., allikas

http://et.wikipedia.org/wiki/Elupuu

16