EESTI MAAÜLIKOOL

Metsandus- ja Maaehitusinstituut

Metsakorralduse osakond

Marju Norvik

INVASIIVSED TAIMELIIGID EUROOPAS JA

EESTIS

Bakalaureusetöö loodusvarade kasutamise ja kaitse erialal

Juhendajad dotsent Taimi Paal ja Tiina Talve

Tartu 2014

2

Lõputöö koostasin iseseisvalt. Kõigile töös kasutatud teiste autorite töödele ja

andmeallikatele on viidatud. Kinnitan, et annan oma intellektuaalomandi varalised

õigused lõputöö tulemuste suhtes üle Eesti Maaülikoolile.

..............................................

kuupäev/ nimi/ allkiri/

Tunnistan lõputöö kaitsmisvalmiks.

Juhendaja:

................................................

kuupäev/ nimi/ allkiri/

3

Lihtlitsents lõputöö salvestamiseks ja üldsusele kättesaadavaks tegemiseks

Mina, Marju Norvik

annan Eesti Maaülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud lõputöö

Invasiivsed taimeliigid Euroopas ja Eestis,

mille juhendaja on dotsent Taimi Paal ja Tiina Talve,

salvestamiseks säilitamise eesmärgil,

digiarhiivi DSpace lisamiseks ja

veebikeskkonnas üldsusele kättesaadavaks tegemise eesmärgil

kuni autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemiseni;

olen teadlik, et punktis 1 nimetatud õigused jäävad alles ka autorile;

kinnitan, et lihtlitsentsi andmisega ei rikuta teiste isikute intellektuaalomandi ega

isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi.

Lõputöö autor ______________________________

allkiri

Tartus,

4

Eesti Maaülikool

Kreutzwaldi 1, Tartu 51014

Bakalaureusetöö lühikokkuvõte

Autor: Marju Norvik Õppekava: loodusvarade kasutamine ja

kaitse

Pealkiri: Invasiivsed taimeliigid Euroopas ja Eesti

Lehekülgi: 33 Jooniseid: 5 Tabeleid: 1 Lisasid: 0

Osakond: Metsakorraldus

Uurimisvaldkond: ökoloogia

Juhendaja(d): dotsent Taimi Paal, Tiina

Talve

Kaitsmiskoht ja aasta: Tartu 2014

Invasiivid ehk võõrliigid on tänapäeval järjest enam levinud ning nende poolt tekitatud

kahju loodusele on muutunud globaalprobleemiks. Töös selgitatakse välja leviku

põhjused ning antakse lühiülevaade kõige ohtlikumatest invasiividest Euroopas ja

Eestis. Selgub, et just inimtegevus on võõrliikide levikut maailmas kõvasti suurenenud.

57 % võõrliikidest on uude kasvukohta jõudnud inimese kaasabi ning põhiliseks

eesmärgiks on kasu saamine. Tuuakse välja omadused ja põhjused, mis invasiive nii

edukaks muudavad ja analüüsitakse nende mõju kohalikele liikidele. Samuti antakse

ülevaade võitlusest invasiividega Eestis. Selgub, et võitlus nendega võib kujuneda

kokkuvõttes väga kulukaks ning odavamaks viisiks on ennetustöö ja leviku

kõrvaldamine algstaadiumis.

Antud bakalaureusetöö on kirjanduspõhine uurimus, milles on kasutatud erinevaid

kirjandusallikaid ja interneti infot.

Märksõnad: invasioon, võõrliigid, levik, hübridisatsioon, võitlus invasiividega

5

Estonian University of Life Sciences Kreutzwaldi 1, Tartu 51014

Abstract of Bachelor´s Thesis

Author: Marju Norvik Specialty: natural resources management

Title: Invasive plant species in Europe and Estonia

Pages: 33 Figures: 5 Tables: 1 Appendixes: 0

Department: Forest Management

Field of research: Ecology

Supervisors: Assistant proffesor Taimi

Paal and Tiina Talve

Place and date: Tartu 2014

Invasives or foreign species are nowadays more and more common and the impact they

are making, has become a global problem. This work identifies the causes of the spread

and it gives a brief overview of the most dangerous invasives in Europe and Estonia. It

turs out that in fact human activity has increased the spread of foreign species in the

word. 57% of foreign species has reached its new growing spot whit the help of humans

and the main purpose for that is getting profit. The main characteristics and causes that

make invasives so successful are brought out and their impact on local species analysed.

An overview of fighting invasives in Estonia is also given. It appears that fighting them

can altogether be very costly and prevention and cutting the speead in the early stages

would be cheaper.

This bachelor thesis is a theoretical study, and different literary sources and internet has

been used for information.

Keywords: invasion, invasive species, distribution, hybridization, fight invasive species

6

Sisukord

Sissejuhatus.......................................................................................................................7

1. Euroopas enim probleeme tekitavad invasiivid..........................................................9

2. Võõrliikide levik Eestis.............................................................................................12

2.1. Invasiooni etapid................................................................................................13

2.2. Omadused ja eeldused invasiivide edasiseks arenguks......................................14

3. Võõrliikide mõju kohalikele liikidele........................................................................15

3.1. Hübridisatioon....................................................................................................16

3.2. Ülevaade Eestis kasvavatest invasiividest..........................................................19

3.3. Võitlus invasiivsete liikidega Eestis...................................................................26

Kokkuvõte.......................................................................................................................30

Viidatud allikad...............................................................................................................31

7

Sissejuhatus

Viimastel aastakümnetel on üheks globaalprobleemiks tõusnud bioinvasioon, kus liigid

levivad kiiresti aladele, kus neid varem pole leidunud (Ööpik 2007). Selle protsessi

käigus kinnistuvad inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil sisse tungivad liigid ehk

võõrliigid ehk invasiivsed liigid uue levila looduslikes ja poollooduslikes elupaikades

(Kull 2005). Invasiividel võib olla eeliseid looduslike liikide ees nagu näiteks suur

kasvukiirus, kiire areng, järglaste suur arvukus, hea konkurentsivõime, väiksed

nõudmised keskkonnatingimustele. Need omadused võivad olla eelduseks looduslike

liikide ees (Käis 2009). Näiteks karvane võõrkakar (Galinsoga ciliata) suudab kiiresti

paljuneda, harilik tõlkjas (Bunias orientalis) aga on kiire arengu ja hea taastusvõimega

(Eek ja Kukk 2008). Uues kasvukohas püsima jäädes ning edasi levides võivad nad

ohustada kohalike liikide areaali ja arvukust, koosluste struktuuri ja tasakaalu ning aine-

ja energiaringet toiduahelates. Lisaks sellele võivad võõrliigid mõjutada ka eluta

keskkond ja toksiliste ainete ringet toiduahelas. Mõned invasiivid on võimelised

kohalike liikidega hübriide moodustades nõrgestama geneetiliselt kohalike

populatsioonide kohastatust. Võõrliikide leviku põhjusteks võivad olla näiteks

kaubandus, tööstus, põllumajandus, metsandus, rahvaarvu kasv, transport, turism.

Varem on bioinvasiooni peetud eelkõige lõunapoolkera mureks, kuid tänapäeval on

sellest saanud tõsine probleem nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas. Näiteks korduva

sissetoomise tulemusena on päideroog ehk harilik paelrohi (Phalaris arundinacea)

Põhja-Ameerikas hästi kohastunud ja levib kiiresti edasi, tõrjudes järjest enam välja

kohalike liike . Euroopas, aga on suurt majanduslikku kui ka keskkonna kahju tekitanud

vooljas pargitatar (Fallopia japonica), seda eelkõige oma tugeva ja kiire kasvu tõttu

(Taremaa 2005).

Igal aastal satub tuhandeid võõrliike paikadesse, kus pole nende looduslik

asupaik, aga õnneks vähesed muutuvad tõsiseks probleemiks. Kehtib reegel, et umbes

10% sissetoodud liikidest hakkab kasvama oma uues elupaigas, 10% juhuslikest

8

liikidest naturaliseerub ning naturaliseerunutest 10% võib muutuda invasiivseks

(Taremaa 2005).

Eestis on peetud kokkuleppeliselt võõrliikideks neid, kes on siia jõudnud 18.

sajandil või hiljem. Üldiselt võime invasiivideks pidada üksnes neid liike, kes on

ajutiselt või ka alaliselt maabumise kohas, samuti inimeste abil, seal arenema ja levima

suutnud hakata (Ööpik 2007). Näitena võib tuua väikeseõielise lemmaltsa (Impatiens

parviflora), kes on meil lootusetult laialt juba koduneda jõudnud, samuti harilik tõlkjas

(Bunias orientalis), keda tuntakse „rakvere raipe“ nime all, karvane võõrkakar

(Galinsoga ciliata), kellest on väga tülikas vabaneda tema hea paljunemisvõime tõttu,

samuti sosnovski karuputke (Heracleum sosnowskyi), mille hävitamisele kulutatakse

aastas väga suuri summasid ja paljud teised.

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgid on: kirjeldada olulisemaid Eestis

kasvavaid invasiivliike; analüüsida nende mõju kohalikele liikidele; anda ülevaade

ohtlikumatest Euroopa invasiividest ja võitlusest nendega.

9

1. Euroopas enim probleeme tekitavad invasiivid

Üheks probleemsemaks invasiiviks Euroopas on vooljas pargitatar (Fallopia

japonica). Euroopasse jõudis ta Jaapanist 19. sajandi lõpus kiirekasvulise

dekoratiivtaimena parkides ja aedades. Sellest ajast peale on taim edukalt edasi levinud

ja põhjustanud tõsiseid probleeme loodusliku taimestiku väljatõrjumisel, samuti

suurendanud jõekallastel erosiooni ohtu. Vooljas pargitatar võib moodustada hübriidi

sahhalini pargitatraga F. × bohemica, mida võib leida looduslikult Skandinaavia

lõunaosast (Leinster 2010).

Vooljas pargitatar on laialt levinud üle kogu Euroopa. Samuti võib teda leida

Suurbritannias (Joonis 1), Saksamaal, Poolas, Norras, Rootsis, Lõuna-Soomes, Lätis ja

Leedus. Eelistab päiksepaistelisi kasvukohti kasvades nii teede servades, jäätmaadel,

jõekallastel kui ka inimese poolt mahajäetud kohtades. Levib põhiliselt risoomide või

nende tükkidega. Kevadel tärganud varred võivad väga kiiresti kuni 3 meetri kõrguseks

sirguda. Oma kodumaal Jaapanis, vooljas pargitatar nii kõrgeks siiski ei kasva, jäädes

0,3-1,5 meetri pikkuseks (Ibid).

Skandinaavias on pargitatar laialt levinud just tänu põllumajandusele. Seal

kasvatatakse teda biomassi saamise eesmärgil nii haljassöödaks kui ka biokütuseks.

Suurt majanduslikku kahju on tekitanud vooljas pargitatar näiteks Edela-Saksamaal.

Selles piirkonnas võib teda leida põhiliselt veekogude ja ojade kallastel. Edela-

Saksamaal on üleujutused väga sagedased ning nende tõkestamiseks on ehitatud

kivimüürid, mida aga pargitatra risoomid on lagundama hakanud. Samuti tõrjub jõgede

kallastelt ära kõrrelisi suurendades sellega erosiooni ohtu. Sealsed iga aastased kulud

remondiks ulatavad 3,5- 10,5 miljoni euroni. Teiseks suureks probleemiks on pargitatra

kõrge kasv, mis teede ülesõitudel ja raudteede servades sealset nähtavust piiravad.

Saksamaal kulutatakse raudteede ääres kasvavate pargitatarde hävitamisele aastas ligi 2-

7,7 millionit eurot (Alberternst, Böhmer 2011). Taim suudab jõulise kasvu tõttu

kahjustada hooneid ning tungida läbi tugevate pinnaste, näiteks asfaldi, lõhkudes teid ja

parkimisplatse. Voolja pargitatra tõrje on raske ja vaevanõudev tema hea levimisvõime

10

pärast. Uusi noori taimi tuleks eemaldada käsitsi. Niita tuleks sageli ja niidetud praht

pärast eemaldad (Eek, Kukk 2013, Leinster 2010).

Joonis 1. Pargitatar (F. japonica) kiire levik Suurbritannias. (Allikas: BBC News

http://news.bbc.co.uk/2/hi/science/nature/7531221.stm )

Teiseks palju kahju tekitavaks liigiks on Himaalajast pärit verev lemmalts

(Impatiens glandulifera), mida võib praeguseks kohata üle kogu Euroopa. Verev

lemmalts jõudis Euroopasse 19. sajandil, kuid põhiline levik sai alguse 20 sajandil

dekoratiivtaimena eraaedades. Tõsisemat probleemi on tekitanud Saksamaal,

Prantsusmaal, Põhja-Iirimaal, Norras, Soomes, Lätis, Leedus. Rootsis on ta liigitatud

üheks kõige agressiivsemaks invasiivseks taimeliigiks. Just tundlikus külma suhtes ja

nõue kõrgele mullaniiskusele on piiriks tema geograafilisele levikule (Marton 2011).

Niisketel ja varjulistel kasvukohtadel moodustab tiheda puhmastiku ning pärsib seega

kohaliku taimestiku kasvu. Üheaastase taimena sureb ta sügisel, paljastades nii

jõekaldad, mis omakorda võib kaasa tuua erosiooni ohu. Eduka leviku põhjuseks on

kiire kasv, hea paljunemisvõime seemnetega, mis on omakorda kõrge idanevusega ja

taime hea regeneratsioonivõime. Seemned levivad edasi kupardes, mille lahti

paiskumisel võivad need lennata kuni 7 meetri kaugusele. Verev lemmalts on hea

meetaim ja arvatakse, et see liik on võimeline meelitama teiste tolmendajaid endale

(Helmisaari 2010).

11

Tõrjena annab hea tulemuse karjatamine või mehaaniline eemaldamine. Käsitsi

rohitud taimi ei tohiks jätta maapinnale vedelema, sest taim suudab kiiresti juurduda ja

seemneid tootma hakata (Helmisaari 2010).

Mets- harakputk (Anthriscus sylvestris) on mitmeaastane sarikaliste sugukonda

kuuluv rohttaim, mis on laialt levinud üle Euroopa. Kasvab toitaineterikastel varjulistel

ja niiskematel kasvukohtadel, nagu näiteks teede äärtel, metsade ja põldude servades,

inimeste poolt mahajäetud heinamaadel. Levib peamiselt seemnetega, mida levitavad

edasi linnud, loomad (lambad, veised) ja inimene (heina tegemisega). Vähendab

taimekoosluste liigirikkust, samuti konkureerib teiste taimedega valguse pärast. Levib

kiiresti edasi toiteaineterikastesse elupaikadesse. Näiteks Islandil on kliima muutuste ja

kariloomade karjatamise vähenemise tagajärjel mets- harakputke levik märgatavalt

suurenenud. Mets-harakputk on tunginud seal ka edasi aladele, mis on notka lupiini

(Lupinus nootkatensis`)e poolt eelnevalt viljakamaks muudetud. Tõrjes annab hea

tulemuse kariloomade karjatamine või herbitsiidide kasutamine (Magnússon 2011).

Läänemerest on võõrliike leitud umbes 115, neist 70 on suutnud siinsete oludega

kohaneda ja elujõulise asurkonna luua (Eek, Vels, Ojaveer 2007). Euroopa vee

loodusliku tasakaalu ohustavad, aga eelkõige tihe jõgikatk (Egeria densa), väike

vesikatk (Elodea nuttallii) ja kanada vesikatk (Elodea canadensis) (Ojaveer, Eek,

Kotta 20011). Tegemist on vähenõudlike ning kiirekasvuliste akvaariumitaimedega,

mille massid võivad põhjustada vee, toitainete ja elustiku halvenemist veekogudes.

Põhja-Ameerikast Euroopasse jõudis kanada vesikatk 19. sajandi keskel. Tema kohta on

esimesed andmed Euroopas Taanist 1870, Rootsist 1871 ja Soomest 1884 aastal.

Soomes hakkas E. canadensis levima Helsingi ülikooli botaanikaaiast lindude ja veega

edasi üle kogu riigi (Josefsson 2011).

Väike vesikatk jõudis Euroopasse 20 sajandil. Esmakordselt on mainitud teda

Suurbritannias 1914, kus teda ekslikult identifitseeriti kui Hydrilla verticillata, Belgias

1939 aastal, Hollandis 1953, Rootsis 1991 ja Norras 2006 aastal. Võib olla, et väikest

vesikatku oldi juba varemgi leitud teistest Euroopa riikidest, kuid kuna ta on väga

sarnane kanada vesikatkule, siis võidi neid liike sageli valesti tuvastada. Mõlemad liigid

eelistavad kasvukohaks toitainete ning kaltsiumi rikkaida järvi ja aeglase vooluga

jõgesid. Nad võivad kasvada tihedalt veepinna lähedal, takistades valguse jõudmist

teiste taimedeni. Nende eeliseks on ka suutlikus kasvada hämarates tingimustes ja

sogastes vetes. Paljunevad hästi vegetatiivselt, kuid levikut soodustavad ka laevad,

12

paadid, linnud ja tuul. Ohustavad erinevaid haruldasi taimeliike, samuti võivad tuua

kaasa järvede eutrofeerumist. Näiteks Norras on tänu temale kadumas nõtke näkirohi

(Najas flexilis) ja Soomes (Najas tenuissima). Kuna vesikatku liigid on väga kiiresti

levivad, siis on oluline vältida nende sissetoomist ja edasist levikut (Josefsson 2011).

Vahemeres peetakse üheks ohtlikumaks kiirekasvulist Caulerpa taxifolia.

Tegemist on rohevetikaga, mille abil on võimalik suuri mereakvaariume hõlpsalt

liigsetest toiteelementidest puhastada. Vetika lehed koguvad nimelt vees olevaid nitraate

endasse. Vetikat levitavad edasi laevad, kalavõrgud, ballastveed, linnud ja akvaarium

kaubandus. Tema kiire areng ja võime taluda ebasoodsaid kasvutingimusi vähendavad

sealset liigirikkust. Näiteks on vahemeres meriheina vähenemise põhjustajaks just C.

taxifolia (Kluser et al 2004).

2. Võõrliikide levik Eestis

Suur osa võõrliike kodumaal kohalikku ökosüsteemi ei ohusta ning tihti ka oma uues

elukeskkonnas otsest kahju ei tee. Nad võivad seal nõnda aastakümneid rahulikult elada

ja kasvada, ilma probleeme tekitamata ja siis järsku invasiivseks muutuda. Seda võivad

põhjustada mitmete asjaolude kokkulangemine, nagu näiteks soodne kliima, ellujäämise

tingimuste paranemine, uute paljunemiseks või toitumiseks vajalike varude

suurenemine (Kull 2005). Paljud võõrliigid on majanduslikult kasulikud põllu- ja

metsakultuurid (näiteks kartul, nisu, oder, siberi nulg) samuti hinnatud ilutaimed

(näiteks harilik metsviinapuu, harilik sirel, verev sõrmkübar). Tihtipeale on

sissetoomise eesmärgiks majandusliku kasu saamine. Näitena võib tuua ühte meil

enamlevinud invasiivliigi sosnovski karuputke (Heracleum sosnowskyi), mis on meile

sisse toodud silo- ja meetaimena (Eek, Kukk 2008).

Peamised võõrliikide leviku põhjused on tingitud inimtegevusest. Näiteks

tänapäeva kiire kaubanduse, turismi ja reisimise areng. Üldiselt jõuavad invasiivid

paikadesse, kuhu nad loomulikul teel levida poleks suutnud kahel viisil. Esiteks

tahtlikult inimese abiga ja teiseks tahtmatul viisil. Üle 57 protsendi taimedest on

tahtlikult uude kohta viidud. Ainult väike osa on suutnud levima hakata tahtmatult, kuid

inimese kaudse kaasabita poleks ka nemad suutnud ületada levikubarjääri, mis on

eelduseks uude kasvukohta jõudmisel (Käis 2009). Kõige sagedasemaks põhjuseks

13

taimede jõudmisel uude kasvukohta on metsanduslik või põllumajanduslik. Inimese

poolt taimede tahtliku sissetoomisega on meieni jõudnud paljud tänapäeval laialt

levinud aia- ja põllukultuurid. Taimede sissetoomist sellisel viisil on kasutatud juba

sajandeid tagasi. Näiteks hakati kasvatama kloostriaedades toidu- ja ravimtaimi, samuti

vilja- ja ilupuuliike (Ööpik 2007). Väidetavalt on Tartu botaanikaaia kaudu levima

hakanud suur hulk tuntud liike nagu näiteks kanada kuldvits (Solidago canadensis),

väikeseõieline lemmalts (Impatiens parviflora), kurdlehine kibuvits (Rosa rugosa),

siberi kurereha (Geranium sibiricum). Ilutaimede seemneid ja istikuid on suures valikus

võimalik tänapäeval sisse tuua kohalike aiandusfirmade abil, samuti

internetikaubanduse kaudu, reisijate pagasiga, taskutega ja postipakkidega (Käis 2005).

Tahtmatult satuvad liigid uude kasvukohta näiteks transpordivahendi,

pakkematerjali või jalatsitalla külge kinnitunud seemnetega, samuti laeva ballastvee

mahutitega, setetega või laevakere välipinna külge kinnitudes (Eek, Vels, Ojaveer

2007). Seemned võivad kleepuda näiteks lähtepiirkonnas laevakere või vaguni külge ja

kauba kohale jõudmisel sealt vabanedes edasi levida. Invasiive võibki seepärast kõige

sagedamini kohata sadamate ümbrustes, raudteejaamades. Kahjuks pole selline

levimisviis ohutu. Lisaks taimele on võimalik kaasa saada ka erinevaid

mikroorganisme, umbrohte, parasiite, patogeene, kelle vastu kohalikel liikidel

kaitsemehhanismid puuduvad. Soodsate tingimuste kokkulangemisel võivad nad meil

jõudsalt edasi arenedes kohalikku ökosüsteemi mitmeti mõjutama hakata (Eek, Kukk

2008).

2.1. Invasiooni etapid

Invasiooni protsessi võib jagada kuueks erinevaks etapiks (Taremaa 2005):

1. Introdutseerimine. Liigi invasiivseks muutumisel mängivad suurt rolli sissetoodud

asurkonna arvukus, kuid mitte vähemtähtsamad pole ka toidu ja vaenlaste ohtrus, samuti

keskkond kuhu satutakse (Kull 2005). Tugevate inimmõjudega kasvukeskkond

(raudteejaamad, teeservad, prahipaigad) on üldjuhul kõige paremaks kasvulavaks.

2. Naturaliseerumine. Liigid on kas tahtlikult või tahtmatult sissetoodud ning

suudavad tekitada püsiva populatsiooni mitme elutsükli jooksul (näiteks hulgalehine

lupiin). Just nemad mõjutavad meie looduslikke-, pärand- ja inimtekkelisi kooslusi

14

kõige enam. Naturaliseerunud liigid suudavad ise edukalt läbida populatsiooni

uuenemist uutes oludes, samuti üle elada ebasoodsaid aastaaegu. Uuringud on näidanud,

et 74% juhuslikest taimedest saavad naturaliseerunuteks just tahtliku sissetoomise teel

Taremaa 2005).

3. Kohastumine. Seda soodustavad sobivate tolmeldajate või seemne levitajate

introdutseerimised, mõned geneetilised iseärasused, häiringud ökosüsteemis, kahjurite

ja haiguste puudumised (Akmentin 2006). Selle käigus püüavad organismid harjuda

uute keskkonnatingimustega ning see ooteperiood võib väga kaua aega võtta. Edukuse

uue elupaiga kohastumisel tagavad üldjuhul geneetilised adaptsioonid (Ibid).

4. Levik. Kohastumise tulemusena hakkab invasiivne liik levima edasi ümbritsevatele

aladele. Selle eelduseks on sobivate elupaikade olemasolu, samuti kasvukiirus. Väga

oluliseks määrajaks on selles etapis liigi paljunemisvõime, järglaste rohkus. Invasiivsust

soodustavad varajane paljunemine, väikesed seemned ja nende sage tootmine. Kui levik

on olnud edukas, siis võivad invasiivid domineerima hakata sealsete looduslike liikide

üle. Tulemuseks võib olla koguni kohaliku liigi looduslikust piirkonnast välja tõrjumine

(Ibid).

5. Interaktsioon loomade ja teiste taimedega. See näitab võõrliigi suutlikust

konkureerida kohalike liikidega uues kasvukohas. Invasiivsed liigid võivad olla parema

konkurentsivõimega kui looduslikud liigid ja neid võidakse tõrjuda kohtadesse, kus

kohalik taimestik ekstreemsete kasvutingimuste tõttu kasvada ei suuda (Ibid).

6. Stabiliseerumine. Mõned invasiivid moodustavad selles staadiumis üheliigilisi

populatsioone. Sellise äsjase invasiooni puhul võib stabiliseerumine ainult näilik olla ja

ei pruugi kestma jääda. Tegemist võib olla mingi suktsessiooni algstaadiumiga ja

populatsiooni vananedes muutuvad nad vähem dominantseteks (Taremaa 2005,

Akmentin 2006)

2.2. Omadused ja eeldused invasiivide edasiseks arenguks

Invasiooniökoloogia üheks olulisemaks ülesandeks on selgitada välja miks ühed

invasiivid suudavad paremini uutesse kooslustesse tungida kuid teised mitte. Milliseid

omadusi ja eeldusi on vaja nende paremaks arenguks?

15

Invasiivsed taimed kuuluvad eluvormilt üldjuhul püsikute hulka. Puid ja põõsaid

peetakse edukamateks invantideks kui rohttaimi, sest neid iseloomustab suur

kasvukiirus, vähene spetsialiseerunud tolmlemine ning suur seemnete hulk, mis võivad

pikka aega säilida seemnepangana mullas (Kull 2005, Taremaa 2005, Akmentin 2006).

Kohastunud on invasiivid sageli nii lähi- kui ka kaugleviks ning põhilisteks

seemnete levitajateks on linnud, loomad, tuul, vesi. Kanada kuldvits on heaks näiteks

oma kohastumisega nii kaug-, kui ka lähileviks. Väikesed seemned, mida on suurel

hulgal, levivad suurepäraselt tuulega ning risoomi abil saab taim levida ümbritsevale

pinnasele. Ainult seemnetega levivaks invasiiviks Eestis on näiteks sosnovski karuputk,

mida võib pidada üheks enam levinuks ja ohtlikumaks taimeks. Oma suure kasvu tõttu

on ta suuteline tõrjuma välja isegi noori puid ja põõsaid. Ühel taimel võib olla väga

palju õisi ja seemnete kogus võib küündida mõningatel juhtudel üle 50000. Need on

väga elujõulised, püsides mullas idanemisvõimelistena seitse aastat ja vahel rohkemgi

(Taremaa 2005, Kull 2005).

Invasiivid paljunevad enamasti suguliselt, kuigi mõned liigid on kohastunud

levima ka vegetatiivselt. Uues keskkonnas võib tekkida palju takistusi sugulisel

paljunemisel, näiteks õietolmu vähesus või sobivate tolmeldajate puudumine ning just

selle pärast on invandid sageli isetolmlemisvõimega. See võib olla geneetiliseks

eelduseks nende ellujäämisel (Akmentin 2006).

Oluliseks eeliseks edukale võõrliikide levikule uues elukeskkonnas on kindlasti

nii herbivooride kui ka parasiitide puudumine. Samuti igasugused antropogeensed ehk

inimtekkelised tegurid, mis järjepidevalt loodusliku tasakaalu paigast nihutades

(ehitussektor, teedeehitus, metsaraie, õhusaaste) soodustavad invasiivsete taimede

levikut ning vähendavad kohalike liikide konkurentsivõimet. See aga omakorda võib

luua soodsa pinnase uute liikide arenemiseks ja paljunemiseks (Ibid).

Mitmed uurijad on kindlaks suutnud teha, et kõige enam invasiivseid taimi

leidub liblikõieliste sugukonnas. Siia kuulub näiteks ida-kitsehernes (Galega orientalis),

lupiin (Lupinus). Edukaimad on neist just puud ja põõsad. Liblikõieliste invasiivide

eeliseks on tihti kiire kasv, nad toodavad hulgaliselt seemneid, mis on võimelised jääma

puhkeseisundisse. Samuti on seemnetel efektiivne levimisviis lindude, loomade või

veega. Liblikõieliste taimede lämmastiku fikseerimise võime kaasabil on nad suutelised

edasi levima ka lämmastikuvaestesse kasvukohtadesse. Invasiive leidub hulgaliselt

16

samuti ristõieliste, sarikaliste, piimalilleliste, huulõieliste sugukondades (Taremaa

2005).

3. Võõrliikide mõju kohalikele liikidele

Võõrliikide invasiooni võib pidada üheks tõsisemaks ohuks maakera elustikule. Kliima

soojenemisega suureneb ka bioinvasiooni mõju uutele aladele, mis enne karmide

ilmastikuolude tõttu sellest eemale olid jäänud. Kõige enam suudab keskkonnale mõju

avaldada looduslikes või poollooduslikes kooslustes tekkinud häiringud, mis

vähendavad looduslikku mitmekesisust, muutes koosluste eluvormilist koosseisu.

Kasvukoha veerežiimi mõjutades, samuti mulla ja huumuse toitainete sisaldust muutes

võidakse esile kutsuda näiteks erosiooni või eutrofeerumist (Akmentin 2006, Ööpik

2007).

Võitluses elupaiga või ressursside pärast, suudavad suurekasvulised invasiivid

tihtipeale kohalikele liikidele peale jääda. Ökotonid ehk servefektid looduslike ja

inimese poolt muudetud koosluste vahel, aitavad kaasa samuti invasiooni tekkele ja

levikule. Näitena võib tuua mööda vooluveekogu ääri levivat sosnovski karuputke. See

kõik omakorda võib avaldada väga tugevalt mõju selle piirkonna koosseisule kui ka

maastikule tervikuna (Ibid).

Invasiid võivad lisaks keskkonnamuutustele negatiivset mõju avaldada ka

inimesele endale. Võõrliigid on suutelised kahjustama inimese poolt rajatud kultuure.

Samuti mitmekesisuse vähenemisega kannatavad erinevad kaitsealad, puhkealad jne.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata pika elueaga võõrliikidele, keda suurtes kogustes

külvatakse ja sisse tuuakse. Seda eelkõige metsandusvaldkonnas, põllumajanduses kui

ka aianduses (Ööpik 2009, Taremaa 2005).

Mitte vähemtähtsamaks probleemiks pole ka võõrliikidega kaasa toodud

haiguseid, mida enne siin pole olnud. Paljud sissetungijad võivad parasiitide ja

patogeenide edasikandjad olla, kelle vastu kohalikud liigid ennast kaitsta ei oska.

Võõrliik ise on tihti nende suhtes täiesti resistentne, meie kohalikud liigid aga mitte.

Enim ohtlikeks võib pidada kodumaise analoogiga liike, näiteks harilik haab ja

hübriidhaab, samuti erinevad võõrliigid, kes võivad ristuda kohalike liikidega ja

moodustavad hübriide või toimub geneetilise materjali risustamine (Ibid).

17

3.1. Hübridisatsioon

Hübridisatsioon on geneetiliselt erinevate liikide või populatsiooni isendite (eri

puhasliinide, sortide, rasside alamliikide, liikide) ristamine järglaste saamise eesmärgil

(Valgma 2013). Hübridiseerumise uurimisega on algust tehtud juba 18. sajandi

keskpaigast. Georg Mendel on teinud ühe oma tuntuma katse taimede hübridiseerumise

alal erinevate herneste ristamisega. Tänapäeval on hübridiseerumine järjest enam

sagenenud. Liikidevahelised hübriidid pakuvad palju huvi, sest nad ei vasta

klassikalisele liigi definitsioonile, mille kohaselt ei tohiks üks liik ristuda teise liigiga.

Teadlased on arvamusel, et kuni 25% taimeliikidest on hübridiseerunud mingil hetkel

mõne teise taimeliigiga. Üldjuhul on uued moodustunud hübriidid steriilsed, ega saa

järglasi, kuid kui mõlemad vanemliigid on piisavalt sarnased, siis võivad tekkida ka

viljakad hübriidid (Mallet 2007).

Hübridiseerumine leiab aset elukeskkonnas, kus erinevatest liikidest pärit

isendid kohtuvad ja ristuvad. Liikidevaheline hübridiseerumise sagedus sõltub

ökoloogilistest ja evolutsioonilistest näitajatest, samuti elupaikade häiringutest. Sageli

on selle põhjuseks inimtegevus ja kliimamuutused. Lähiminevikus toimunud liikide

eristumise puhul on ristumise tõenäosus suurem kui vanematel liikidel ning

hübridiseerumis sagedus on kõrgem just lähedases suguluses olevate liikide seas (Ibid).

Inimesel ja tema tegutsemisel on tihe seos hübridiseerumisega, näiteks liikide

introdutseerimisel uudesse elupaikadesse. 18. sajandi algul toodi ilutaimena Sitsiiliast

Suurbritanniasse määrdunud ristirohi (Senecio squalidus) (2n=20), mis sajandi lõpuks

muutus invasiivseks, levides jõulisel üle kogu riigi. Määrdunud ristirohi hübridiseerub

sageli loodusliku liigi hariliku ristirohuga (S. vulgaris) ( 2n= 40). Selle tulemuseks on

steriilne triploid (2n =30), väga harva viljakas tetraploid. Nende kahe liigi

omavahelisest hübridiseerumisest on moodustunud kolm hübriidide rühma: S. vulgaris

18

var. hibernicus, allotetraploid S. eboracensis, alloheksaploid S. cambrensis (Valgma

2013).

Hübridiseerumise sagedust reguleerivad ka liikide looduslike elupaikade

häiringud. Arvatakse, et seal on hübriididel kergem kohastuda, kuna konkurentsi on

vähem ja uute elupaikade hõivamisel on nad edukamad. Näiteks Põhja-Saksamaal

tehtud uuringutest selgub, et Rorippa perekonda kuuluvatel liikidel R. amphibia, R.

palustris ja R. sylvestris vahel toimub hübridiseerumine sageli just kraavide

äravoolukohtades (Ibid).

Hübriidide moodustamisel saavad kokku kaks genoomi, mis mõlemad on

kohastunud erinevateks vajadusteks. Need geenikombinatsioonid võivad olla kas

kahjulikud või kasulikud. Näiteks Põhja-Ameerikas on hübridiseerunud harilik päevalill

(Helianthus annuus) ja rootsuline päevalill (H. petiolaris). Selle tulemusena on saadud

kolm uut liiki: H. anomalus, H. deserticola ja H. paradoxus. Need liigid on

moodustunud 60 000- 200 000 aastat tagasi ning asutavad elukohti, kus nende vanemaid

ei leidu. Kui vanemliigid kasvavad peamiselt kesmiselt savikates ja kuivades liivastes

muldades, siis hübriide leidub liivadüünidel, kõrbetes ja soolastel aladel (Ibid).

Kultuurtaimede aretamisel on kasutatud ära hübridisatsiooni omadust viia

soovitud tunnuseid ühest liigist teise. Eraldi nisu grupp on moodustunud kõrreliste

sugukonda kuuluvate Aegilops ja Triticum perekondade hübridiseerumisel. Sinna gruppi

kuuluvad näiteks alloheksaploid pehme nisu (T. aestivum), tema genoom on tekkinud

kolmest erinevast liigist ja allotetraploidne kõva nisu (T. durum) (Ibid).

Loodusliku mitmekesisuse vähenemine avaldab eriti suurt mõju haruldastele ja

endeemsetele taimedele. Haruldaste taimede hübridiseerumist sugulasliikidega

soodustavad näiteks samade elupaikade eelistused, sugulasliikide arvuline ülekaal,

samuti ka suurem viljakus. Samuti võib toimuda kahe liigi sulandumine, mille käigus

võib üks liik sootuks kaduda. Kui moodustunud hübriid on elujõuline ja viljakas siis

võib ulatusliku geenivoolu tagajärjeks olla ühe hübridiseeruva liigi kadumine teise liigi

sisse. Seda võib juhtuda ka introdutseeritud liikide puhul. Põhja-Ameerikas

introdutseeriti 1970. aastal Spartina alterniflora idarannikult läänerannikule ja taimeliik

hübridiseerus seal kohaliku liigi S. foliosaga. Hübriididest osad tõrjusid välja kohaliku

liigi, hõivates S. foliosa elupaigad, tootes rohkem seemneid ja viljastades enamus

taimedest. Moodustus kaks hübriidliiki: S. x townsendii ja S. x neyrautii. Tagajärjeks

võib olla S. foliosa väljasuremine ja hübriidide edasikasv (Valgma 2013).

19

Hübriidne liigiteke toimub tavalisest liigitekkest palju kiiremini. Tavalisel viisil

reproduktiivsete isolatsioonimehhanismide abil areneb uus liik välja tuhandete

põlvkondade jooksul. Näiteks, aga hübriidne polüploidne liik moodustub pärast ühte või

kahte põlvkonda. Homoploidse liigitekke puhul võib kuluda aega kuni 60 põlvkonda.

Enne stabiliseerumist tuleb hübriididel ületada mitmeid takistusi. Näiteks

hübriidi elujõuetus, suutmatus anda järeltulijaid. Samuti sobivate tolmeldajate puudus

või steriilsus. Stabiliseerumine sõltub aga omakorda kohasusest elada vanemliikidega

samal või teises elupaigas. Näiteks kui hübriidid on vanemtaimedest

kohastumisvõimelisemad, siis asenduvad nad varsti hübriididega. Või võib ka vastupidi

olla, hübriidid on vanemtaimedest vähem kohastunumad, siis on tagajärjeks hübriidide

väljasuremine. Kuid kui hübriidide kohastumist piirab kasvukeskkond, siis saavad

eksisteerida nii hübriidid kui ka vanemtaimed (Valgma 2013).

Hübridisatsioonil võib olla mitmeid tagajärgi. See võib tugevdada

reproduktiivseid isolatsioonimehhanisme, panna aluse uute liikide tekkele ning võib

moodustuda ka stabiilne hübriidide parv (Ibid).

3.2. Ülevaade Eestis kasvavatest invasiividest

Eestis elavatest võõrliikide kohta on koostatud sisukas andmebaas, milles leidub olulist

infot taksonite kohta: nende levikust Eestis, majanduslikest- ja ökoloogilistest mõjudest

ja edasise leviku piiramise viisidest (Eesti võõrliikide andmebaas

http://eelis.ic.envir.ee/voorliigid/).

Eestis võib jaotada avamaal kasvavaid taimi päritolu järgi kuueks rühmaks (Kull 2005):

1. Looduslikud ehk pärismaised taksonid on levinud Eesti aladele alates peale

jääaja lõppu kuni tänaseni ja seda ilma inimese otsese kaasabita. Looduslike

taksonite hulka võib arvata ka arheofüüdid, kes on inimese kaasmõjul sisenenud

enne 18. sajandi keskpaika.

2. Kultuurtaimed on sisse toodud tahtlikult ehk introdutseeritud kultiveeritud

taksonid. Sinna kuuluvad metsakultuurides kasutatavad võõrliigid, arboreetumite

ja botaanikaaedade kollektsioonides kasvatatavad liigid.

20

3. Tulnukad ehk adventiivtaimed on peale 18. sajandi keskpaika toodud

tahtmatult sisse. Levivad inimmõjutustega kasvukohtades nagu sadamad,

raudteejaamad jne.

4. Juhuslikult metsistunud kultuurtaimed levivad esialgsest külvi- või

istutusalast väljapoole, kuid ei paljune ega suuda püsida üle ühe põlvkonna seal.

5. Püsivalt metsistunud kultuurtaimed suudavad iseseisvalt küll paljuneda, kuid

seda üksnes kasvukohtades, mis on tugevate inimmõjutustega. Pool looduslikes

kooslustes nad ei levi.

6. Naturaliseerunud taksonid on toodud sisse kas tahtmatult või tahtlikult

levides iseseisvalt pool looduslikes kooslustes.

Looduslikele kooslustele kujutavad eelkõige ohtu naturaliseerunud liigid.

Eestisse sissetoodud võõrliikidest, invasiividest kui ka võimalikest ökosüsteeme

ohustavatest võõrliikidest, annab hea ülevaate nn. Must Raamat, mis on ohtlikkuse aluse

jaotatud 9 kategooriasse (Eek, Kukk 2013).

0. kategoorias on tavalised, täiesti kodunenud liigid, mis on Mustas raamatus

eesmärgiga tuletada meelde nende päritolu. Näiteks lõhnav kummel, punane leeder.

1. kategooriasse kuuluvad eriti ohtlikud invasiivid, kes on suutnud viimaste

aastakümnetega laialdaselt levida. Näiteks sosnovski karuputk, hulgalehine lupiin,

kurdlehine kibuvits, olles just tänu oma heale paljunemisvõimele nii edukad.

2. kategooriasse kuuluvad hetkel veel väheste leiukohtadega, aga potentsiaalselt

ohtlikud naturaliseerujad. Näiteks punane sõstar, siberi kontpuu, idakitsehernes, keda

võib leida eelkõige tugeva inimmõjutustega kohtades. Looduslikes kooslustes pole nad

suutnud veel laialdaselt levida.

3. kategooria invasiivid levivad küll aeglaselt, aga on see eest visalt püsivad.

Üldiselt toimub paljunemine sellistel liikidel vegetatiivselt, sest nende generatiivset

paljunemist võivad takistada mitmed asjaolud, näiteks ebasobivad ilmastikuolud,

tõusmete hukkumine, samuti seemnete halb levik. Sellised liigid on aedmädarõigas,

harilik aspar, läikiv hõbepuu.

4. kategooriasse kuuluvad kodunenud tulnukad, kes pole (pool) looduslikele

kooslustele ohtlikud. Hetkel on nad veel vähestes kasvukohtades naturaliseerunud, kuid

võivad ohtlikeks umbrohtudeks muutuda ja (pool) kultuurkooslusi näiteks haljasalasid

ja viljelusmaid vallutama hakata. Sellised liigid on võõrkakar, tuulekaer (Taremaa

2005).

21

5. kategooria liigid on püsivalt kultuurist metsistujad. Hetkel seni veel

väheohtlikud, sest on naturaliseerinud vähestes leiukohtades. Naturaliseerumis juhud

võivad olla ebaselged, kuna taime algset päritolu on raske kindlaks määrata, sest pole

teada, kas nad on seemnest kohapeal arenema hakanud või kasvukohta istutatud.

Näiteks teekummel, sinine käoking.

6. kategooria on kõige liigirikkam ning sinna kuuluvad juhuslikud tulnukad ja

metsistujad. Näitena võib tuua lumikellukese, küüslaugu, hariliku sibula.

Naturaliseerumist pole nende liikide puhul veel märgatud.

7. kategooria liigid on küll määratlemata staatusega, kuid siiski kuuluvad Musta

raamatusse. Ebaselgust tekitab asjaolu, kas pidada mõnda taimeliiki omamaiseks või

sissetooduks (Eek, Kukk 2013). Näiteks metskress, kelle päritolu on ebaselge. Osade

andmete alusel peetakse teda Eesti pärismaiseks liigiks, kuid osa botaanikuid arvab

tulnukliigiks. Sellised liigid vajavad edasist uurimist.

8. kategooriasse kuuluvad kõik ülejäänud kultiveeritud liigid. Siia kategooriasse

loetakse ka kasvuhoone- ja toataimi.

Eestis on spetsialistide hinnangul kolm ohtliku liiki, kelle ohjamisele tuleks eriti

keskenduda. Nendeks on Sosnovski karuputk, tõlkjas ehk rakvere raibe ning

hobuoblikas (Taremaa 2005).

Sosnovski karuputk (Heracleum sosnowskyi) on üks nendest naturaliseerunud

liikidest, mis häirivad looduslikku tasakaalu ja ohustavad inimese tervist. Silokultuurina

üritati karuputke kasvatada esmakordselt 1947. aastal Polaar-Alpi botaanikaaias

Kirovskis. Samaaegselt sosnovski karuputke kultuuristamisega tegeldi erinevate

uurimustöödega taime paremaks tundmaõppimiseks. Leiti, et tegemist on ühe sobivama

silokultuuriga, mida võib nii mustmulla-, kui ka mittemustmulla vööndis kasvatada.

Tema eelisteks teiste karuputkeliikide ees oli kõrge haljasmassi saak (üle 1100 ts/ha),

samuti polnud ta nii kahjulik kariloomadele. Puuduseks võib tuua polükarpsete isendite

vähesust, furokumariinide sisaldust mahlas ning erinevaid eeterlikke õlisid, mis

päikesepaistelise ilmaga võimendudes on ohtlikud inimeste tervisele (Taremaa 2005,

Holm 2010). Samuti tema väga head levimisvõimet tuule ja vooluveega. Eestis on

sosnovski karuputke esimest korda herbariseeritud 1957. aastal Tartumaal

Mehikoormas. Liik toodi sisse algselt dekoratiivtaimena, aga alates 1960. aastatest

propageeriti teda silotaimena (Kull 2005). 1980ndatest aastatest peale on sosnovski

kariputke levik aga hoogsalt laienenud, millele on kaasa aidanud aedades ilu- ja

22

meetaimena kasvatamine. Peale põllumajandusliku aktuaalsuse kadumist levis liik tuule

ja vooluvee abil edasi looduslikesse kooslustesse. Tänapäeval võib teda tänu oma

edukale levikule leida juba peaaegu igast maakonnast, samuti saartelt. Ta kasvab nii tee-

, põllu- kui ka metsaservadel, samuti jäätmaadel, parkides ja rohumaadel (vt. joonis 2).

Paljuneb ainult seemnetega. Oma suurte lehtede ja võimsa kasvuga, on tal suurepärane

eelis pärismaiste taimede ees, pärssides ümbritsevate taimede fotosünteesi (Holm 2010).

Joonis 2. Seal, kus kasvab sosnovski karuputk, muudele taimedele ruumi pole. Foto J.

Paal.

Harilik tõlkjas (Bunias orientalis) pärineb Ees-Aasia steppidest ja

poolkõrbetest. Tegemist on kahe- või mitmeaastase tugeva sammasjuurse taimega, kuid

kui tema peajuurt vigastada lõheneb juure ülaosa ja taim muutub mitmeaastaseks

puhmikuks. Tänapäeval võib teda kohata peaaegu kõikjal Euroopas (vt. tabel 1). Eestis

on tõlkjat mainitud esmakordselt 1796. aastal (Kull 2005). Tema laialdasem levik sai

alguse Krimmi sõja ajal (1853-1856) Rakvere ümbruses. Arvatakse, et just selle koha

järgi on ta saanud ka oma rahvapärase nimetuse rakvere raibe. Leidub teda kõige

sagedamini Põhja–Eesti lämmastiku- ja väävlirikastel tööstusmaastikel, teede ja põldude

servadel (vt. joonis 3) (Järvan 2013). 1939 aastal välja antud määrusega, tuli tõlkjas

kogu riigist hävitada ning temast loodeti lõplikult vabaneda aastaks 1947. Ulatusliku

tõrje, aga lõpetas Teise Maailmasõja algus. Taim ise on väga hea

regeneratsioonivõimega ning paljuneb hõlpsalt juuretükkidest, samuti seemnetega. Oma

23

lopsaka kasvu tõttu nõuab enda ümber palju kasvuruumi ja seetõttu vähendab

rohumaakoosluste liigirikkust nõrgemate taimede väljatõrjumisega. Tõrjeks kasutatakse

söötidel ja põllumaadel korduvat kündi ning haljasaladel annab hea tulemuse pidev

niitmine (Kull 2005).

Tabel 1. Hariliku tõlkja levikusagedus Euroopas. (Allikas: Euroopa invasiivsete

võõrliikide võrgustik)

Riik Sagedus Invasiivsus

Austria Väga sage

Tšehhi

Vabariik

Piiratud

levikuga Invasiivne

Taani Haruldane Pole invasiivne

Eesti Väga sage Invasiivne

Soome Piiratud

levikuga Invasiivne

Iirimaa Pole invasiivne

Läti Väga sage Invasiivne

Leedu Tavaline Invasiivne

Holland Haruldane Potentsiaalne

invasiiv

Norra Invasiivne

Poola Väga sage Invasiivne

Rootsi Tavaline Invasiivne

Joonis 3. Harilik tõlkjas kasvab meeleldi põldude servades. Foto: S. Lefnaer

24

Kanada kuldvits (Solidago canadensis) pärineb Põhja-Ameerikast ja

Euroopasse jõudis ta 19 sajandi alguses. Eestisse toodi ta 1807. aastal Tartu Ülikooli

botaanikaaia kaudu. Kasvatatakse põhiliselt ilutaimena aedades. Invasiivliigina on ta

laialt levinud üle kogu Euroopa. Lisaks Euroopale on liik naturaliseerunud Austraalias,

Uus-Meremaal, Jaapanis, Hiinas. Kasvab peamiselt inimasustuse lähedal, põllu- ja

teedeservadel, jäätmaadel. Paljunev põhiliselt risoomidega, aga ka seemnetega.

Seemned on väikesed ja neid toodetakse palju ning need on kohastunud eelkõige

levikuks tuulega. Kanada kuldvits on vallutanud viimastel aastatel Tartu ümbruse, kuhu

ta on levinud koduaedadest. Kiiret levikut on soodustanud rohumaade niitmatajätmine

ja vähene karjakasvatus. Tugevakasvulise taimena vähendab ta rohumaade liigirikkust

ja tõrjub kooslusest välja kodumaised liigid. Levikut saab piirata iga-aastase niitmisega,

söötide ja jäätmaade puhul aitab ümberkünd (Kull 2005, Kabuce, Priede 2010).

Kurdlehine kibuvits (Rosa rugosa) kuulub roosõieliste sugukonda ning võib

kasvada kuni kahe meetri kõrguseks tihedaks põõsakas. Naturaliseerunud

kasvukohtades jääb põõsa kõrgus tavaliselt siiski alla meetri. Looduslikult leidub

kurdlehist kibuvitsa Kaug- Idas. Euroopas on teda mainitud esmakordselt 1796. aastal,

kuid tema laiem levik sai alguse 19 ja 20 sajandil. Eestisse jõudis ta 1825. aastal Tartu

Ülikooli botaanikaaia kaudu. Euroopas on ta naturaliseerunud juba paljudes riikides,

nagu näiteks Soomes, Lätis, Leedus, Poolas. Vähenõudliku taimena kasvatatakse teda

põhiliselt ilutaimena aedades ja parkides. Mullastiku toiteainete- ja soolasisalduse

suhtes on ta väga leplik ning talub ka hästi linnatingimusi, mistõttu võib teda sageli

kohata sealsetel haljasaladel ning tee servades. Paljuneb hästi risoomidega, samuti

seemnetega, mille levikule aitavad kaasa linnud, tuul ja vesi. Näiteks Soomes on

täheldatud kurdlehise kibuvitsa seemnete valmimist ajaks, mil rändlinnud lõuna poole

rändama asuvad. Just sellisel viisil võivad seemned levida saartele, kus neid varem

leitud pole. Metsistub väga kiiresti moodustades suuri kolooniaid mida leidub peamiselt

rannikualadel, harvemini asulate lähedal (Weidema 2006). Kahju tekitab eelkõige

liigirikkuse vähendamisega rannikualadel. Näiteks rannaluidetel on vähenenud kaitse all

oleva rand-seaherne asurkond (Lahemaa) (vt. joonis 4). Võitluse kurdlehise kibuvitsaga

teeb tülikaks tema vähenõudlikus, hea vegetatiivne paljunemine ja teravad okkad vartel.

Kõige tõhusamaks tõrjevõtteks tundub olevat siiski raiumine, välja juurimine ja

herbitsiidide kasutamine. Tõrjet tuleks korrata pidevalt. (Eek, Kukk 2013).

25

Joonis 4. Kurdlehise kibuvitsa levik Eestis. Eesti taimede levikuatlas

(http://www.zbi.ee/levikukaardid/Tulnuktaimed/Rosa_rugosa.html)

Hobuoblikas (Rumex confertus) kuulub tatraliste sugukonda ning pärineb

Euraasia kontinentaalsetest piirkondadest. Esmakordselt on teda Eestis leitud 1933

aastal Tallinna sadamast. Praeguseks võib teda leida suuremate asulate lähedusest,

samuti ranna- ja aruniitudelt (vt. joonis 5). Hobuoblikas on mitmeaastane jämeda

risoomiga 0,6- 1,2 m kõrgune puhmas, mis paljuneb hästi vegetatiivselt. Tõrjeks ainult

niitmisest ei piisa, sest taim on visa uuesti kasvama hakkama. Sellepärast annab parema

tulemuse herbitsiidide kasutamine (Taremaa 2005).

Joonis 5. Hobuoblika levik Eestis. Eesti taimede levikuatlas

(http://www.zbi.ee/levikukaardid/Tulnuktaimed/Rumex_confertus.html )

Karvane võõrkakar (Galinsoga ciliata) on üheaastane korvõieliste sugukonda

kuuluv rohttaim mis on praeguseks laialt levinud üle kogu maailma. Pärit on võõrkakar

Lõuna- ja Kesk Ameerikast ning Euroopasse jõudis ta 18 sajandi lõpul. Eestis kasvatati

teda esmakordselt Tartu ülikooli botaanikaaia 1841. aastal ja sealt edasi levis ta

26

umbrohuna põldudele. Paljuneb võõrkakar seemnetega, mis on hea idanevusvõimega.

Seemned on võimelised kohe soodsasse keskkonda sattudes kasvama hakkama. Ühe

taime seemne produktsioon võib olla 5000...30000 vahel ning need levivad edasi tuule,

loomade, inimeste ja istutusmaterjaliga. Taim ise on kiire kasvuga ning on suuteline

soodsates tingimustes nelja nädala pärast peale idanemist juba õitsema. Ühe

vegetatsiooni perioodil on võimeline andma mitu põlvkonda. Kasvukohaks eelistab

kergeid liiv- ja saviliiv, eriti huumus- ja toitaineterikkaid, neutraalseid ja lubjavaeseid

muldi ning seepärast võibki teda leida meil põhiliselt Kesk- ja Lõuna- Eesti põldudel ja

aedades, samuti raudteedel, teeservadel ja prahipaikades. Karvase võõrkakra levikut on

omakorda soodustanud suurfarmidest pärit sõnniku kasutamine aianduses ja

põllumajanduses. Võõrkakra seeme on sõnnikusse jõudnud enamasti Venemaalt pärit

jõusöödast. Kahju tekitab eelkõige aedades ja põldudel, kus võib oma suure hulga ja

tiheda kasvu tõttu muutuda tülikaks umbrohuks. Ohustab ka hõredama taimestikuga

ranniku- ja kaldakoosluste mitmekesisust. Leviku peatamiseks on kõige tõhusam

mehaaniline umbrohutõrje, mida tuleb teha pidevalt, sest ka väikesed ja üksikud taimed

on suutelised õitsema ja seemneid levitama. Aianduses on abiks musta kilemultši ning

herbitsiidide kasutamine (Eek, Kukk 2013, Uusna 2009).

Ida-kitsehernes ehk söödagaleega (Galega orientalis) on mitmeaastane

liblikaõieliste sugukonda kuuluv rohttaim. Tema juurtel kasvavate mügarbakterite abil

rikastavad nad mulda lämmastikuga, nagu teevad ka teised liblikõielised. Ida-

kitsehernel on sümbioos mügarbakteri Rhizobium galegae`ga. Koos moodustavad nad

juuremügaraid mis on kas roosad või punakad. Kui tegemist on valgete

juuremügaratega, siis on sümbioos mõne teise kohaliku bakteriliigiga. Looduslikult

kasvab Ida-kitsehernes Kaukaasia mägimetsades. Ida- kitseherne kasvatamise

katsetustega tehti algust Venemaal Moskva oblastis 1920-1930 aastal. Eestisse jõudis

ida-kitsehernes esimest korda 1807. aastal Tartu ülikooli botaanikaaia kaudu.

1970nendate aastate algul alustati temaga põldkatsete tegemist. Peale seda on teda

edukalt kasvatatud söödakultuurina põllumajanduses, silo valmistamiseks ja heinaks

tegemisel. Eestis on uuritud selle liigi kasvatamist ja kasutamist juba üle kolmekümne

aasta. Maailma tähelepanu oleme pälvinud just oma väheviljakate muldade

rekultiveerimise ja viljakuse suurendamisega seotud uuringutega.

Oma tugeva kasvu tõttu metsistub kiiresti ja vähendab sellega rohumaade

liigirikkust, tõrjudes välja nõrgema konkurentsivõimega liike. Kõige paremaks tõrjeks

27

peetakse senini igaaastast sagedast niitmist ning korduvat kündi künnimaadel (Eek,

Kukk 2013, Meripõld 2006).

3.3. Võitlus invasiivsete võõrliikidega Eestis

Eesti bioloogilise mitmekesisuse puhul tasuks esiletõstmist rida väärtuslikke ja

unikaalseid külgi, mille pärast tasuks seda hoida. Kui võrrelda Eesti floora ja fauna

mitmekesisust teiste sama pindala aladega 57ndal põhjalaiuskraadi, siis on see üks

maailma suurimaid. Seda põhjustavad meie siinsed kliimatingimused ja nende

mitmekesisus, geograafiline asukoht, samuti saarte kui mandriosa olemasolu,

mullatingimuste mitmekesisus ning introdutseeritud liikide seni vähene

naturaliseerumine ja metsistumine. Ka leidub meil taimekooslusi, mille

väikeseskaalaline liigirikkus on osutunud maailma suurimaks- näiteks pikaajalises

kasutuses olnud Lääne-Eesti puisniitude taimekooslused. Laelatu puisniidul loendati

2001. aastal ühel ruutmeetril 76 erinevat soontaimeliiki (Müür 2003). Samuti on

maastike üldine mitmekesisus Eestis kõrge, mis on tingitud eelkõige looduslike ja

pärandkoosluste säilimisest suhteliselt paljudes maastikutüüpides. Meil esineb ka

mitmel pool mujal Euroopas peaaegu kadunud maastikutüüpe (sood, pärandmaastikud,

rabad, puisniidud, lodumetsad). Seega omab Eesti kohalik bioloogiline mitmekesisus

märkimisväärset regionaalsemat ja koguni globaalsemat tähtsust (Kull 1999).

Tulnuktaimestiku probleemiga on Eestis tegeletud juba pikka aega. Esimese

eestikeelse artikli uutest taimedest ja nende sissetuleku kohta avaldas Gustav Vilbaste

(Kull 2005). Üldiselt võib aga väita, et tulnuk- ja metsistunud taimeliike on uuritud

siiani ebaühtlaselt ja süsteemitult ning puudub kindel kontroll nende sissetoomise ja

leviku piiramise kohta. Kõige lihtsamaks viisiks võõrliikidega kaasnevate probleemide

vältimiseks, oleks neid üldse mitte sisse tuua ega siin kasvatada. Kahjuks pole nii

äärmuslike samme tänapäeval teha võimalik ja just seepärast oleks üheks olulisemaks

aspektiks võõrliikide tõrjes ennetustöö ja leviku kõrvaldamine algstaadiumis (Eek,

Kukk 2013). Samuti on oluline võõrliikide seire ja selle riskianalüüs. Võõrliikide

võimalike sisenemisteede kindlaks määramisega ja nende kontrollimisega, samuti

karantiini seaduste täiendamise ja rakendamisega, on võimalik vähendada tunduvalt

uute võõrliikide sissetulekut. Ohtlikumatele liikidele, näiteks sosnovski karuputkele ja

28

verevale lemmaltsale, koostatakse ohjamiskava ja tõrjestrateegia. Tõrjesse tuleks peale

riigi kindlasti kaasata ka kohalike omavalitsusi, maaomanike (Eek, Kukk 2013).

Introdutseeritud liigid võivad väljaspool oma kodumaad käituda teistmoodi kui

arvata võime. Näiteks võivad nad osutuda majanduslikult vähem tulusaks või lausa

ohtlikuks inimese tervisele. Kõige olulisemaks aspektiks on ikkagi kohaliku liigirikkuse

vähenemise tegur. Kui pole teada, kas sissetoodav põllutaim või metsakultuur on

invasiivne või mitte, tuleks neid kasvatada algselt väikesel pinnal, kus oleks hea

probleemide tekkimisel neid kõrvaldada (Ibid).

Eesti seadusandluses võime märgata võõrliikide käsitlust otseselt või kaudselt

mitmes õigusaktis, näiteks looduskaitseseaduses, metsaseaduses ja kalapüügiseaduses.

Looduskaitseseaduse järgi on võõrliikide laskmine loodusesse keelatud. Loodusliku

tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja on kantud 13 taimeliiki ja hübriidi (Eek

2013).

Eestis hakkas 1994. aastal jõustuma seni kõige mahukam keskkonda reguleeriv

bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni akt, millele kirjutati alla 1992 aastal Rio de

Janeiros. Konventsiooniga liitunud riikide kohustuseks sai bioloogilise mitmekesisuse

kaitse parandamine, liike või elupaiku ohustavate võõrliikide leviku piiramine, samuti

säästliku kasutamise riiklik planeerimine (Eek, Kukk 2013).

Ohtlikkuse tõttu on Eestis sosnovski ja hiid- karuputkele väljatöötatud ka riiklik

tõrjeprogramm. Karuputke tõrjega tehti algust 2005 aastal, mil tõrjuti 235 ha. Nüüdseks

on see uute kolooniate avastamisega märgatavalt suurenenud. Aastal 2012. oli tõrjutav

pindala juba ligi 1700 ha ning 2013. aastal 1973 ha (Kabuce, Priede 2010). Karuputke

tõrje on üks suuremaid ja kalleimaid looduskaitse projekte Eestis, mida teostatakse

maist juuli lõpuni. Näiteks 2013 ja 2014 aasta tõrje maksumuseks on eraldatud 928 000

eurot. Tõrjet tuleb teha järjepidevalt mitme aasta jooksul, kuna seeme on väga

elujõuline ja võib püsida idanemisvõimelisena 5-7 aastat. Karuputke liikide tõrjeks on

erinevaid võimalusi. Parima tulemuse on andnud glüfosaadil ja triklofüril põhinevate

herbitsiididega mürgitamine, samuti taime juurte läbiraiumine, kolooniate

ümberkündmine. Seemnete leviku peatamiseks aitab kaasa taimede õisikute õigeaegne

maharaiumine või kotiga katmine– pärast õitsemist taim kuivab. Pikemas perspektiivis

oodatakse tõrjesse panustama ka kohalikke omavalitsusi ja maaomanikke (Kull 2005,

Holm 2010).

29

Tähelepanu tuleks pöörata järgmistele asjaoludele, mis aitaksid inimestel paremini

mõista introdutseerimisega kaasnevatest ohtudest: kuidas teha vahet looduslikel- ja

võõrliikidel, miks võõrliigid ohustavad looduslike liike, kuidas võivad aiandus ja

metsastamine viia introdutseeritavate taimeliikide naturaliseerimiseni. Sellise

teavitustööga võiks algust teha juba koolis. Meedia annab hea võimaluse täiskasvanuid

sellest paremini informeerida ja turistide teadlikust võiks tõsta vastava kirjanduse

kaudu, samuti levitada brošüüre ja infovoldikud. Eestis on näiteks korraldatud

ulatuslikke aktsioone sosnovski karuputke vastase võitluse kohta (Taremaa 2005). Ka

kaubanduses müüdavaid liike tuleks osata paremini tutvustada inimestele. Näiteks võiks

neid sildistada korralikult nii eesti- kui ka ladinakeelsete nimesiltidega, et inimene saaks

teda huvitava taime kohta ise vajadusel rohkem infot juurde leida. Teiseks suureks

sammuks oleks inimeste teadlikkuse tõstmine taimedest, mida nad oma aedadesse

istutavad ja seal kasvatavad ning nendest tagajärgedest, mida võib kaasa tuua taimede

sattumine väljas poole koduaeda või parki. Teadlik aednik võiks valida pigem

kodumaiseid liike ja püüda vältida sissetoodud võõrliike (Eek, Kukk 2013).

30

Kokkuvõte

Invasiivsete liikide mõju kohalikele liikidele, kooslustele ja ökosüsteemidele on

muutunud järjest suuremaks probleemiks kogu ühiskonnas. Võõrliike võib pidada üheks

oluliseks osaks globaalsete muutuste põhjustes. Nad võivad olla kasulikud või teha

kahju ohustades inimeste tervist ning põhjustada liikide väljasuremist, mis on vajalikud

looduskeskkonna tasakaalu säilitamiseks. Võõrliikide suurenenud levikule on palju

kaasa aidanud inimtegevus, reisimine, kaubandus, sest just inimese kas otsese või

kaudse tegevuse tulemusena on sattunud enamik sissetoodavatest võõrliikidest

paikadesse kus nad varem pole esinenud.

Mitte kõik võõrliigid, mis uude kasvukeskkonda jõuavad ei ole suutelised

sealsetes tingimustes ellu jääma. See sõltub paljustki asjaolude kokkulangemisest.

Olulist osa mängivad selles soodsad kasvutingimused, invasiivide arvukus, vaenlaste

vähene olemasolu jne. Kõige paremaks kasvulavaks püsima jäämisel ongi

inimmõjutustega kasvukeskkonnad. Invasiivid on üldjuhul ka paremini kohastunud nii

lähi- kui ka kaugleviks. Neil on tihti palju seemneid, nad on vähenõudlikud ja kiire

vegetatiivse arenguga, mis loovad paremad eeldused nende edasiseks arenguks.

Võitluses invasiividega on oluliseks osaks ennetustöö ja leviku kõrvaldamine

algstaadiumis, samuti võõrliikide seire ja riskianalüüs. Tähtis on võitlusesse kaasata

peale riigi ka kohalike omavalitsusi ja maaomanike ning oluline on inimeste teavitamine

invasiividega tulenevatest ohtudest ja tagajärgedest.

Eesti loodus on ainulaadne ning seda tuleks hoida ja väärtustada tema

liigirikkuse, samuti maastike mitmekesisuse pärast. Just siin võib kohata maastikutüüpe,

mida mujal maailmas kahjuks enam eriti alles jäänud pole nagu näiteks sood, rabad ja

puisniidud.

31

Viidatud allikad

Akmentin, J. 2006. Invasiivsete taimeliikide ökoloogiast: lk

Alberternst, B., Böhmer, H. J. 2011. Nobanis– Invasive Alien Species Fact Sheet.

Fallopia japonica: lk

[http://www.nobanis.org/files/factsheets/Fallopia_japonica.pdf] (03.05.2014)

Eek, L., Vels, K., Ojaveer, H. 2007. Võõrliigid ja laevad. Keskkonnaministeerium: lk

[http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1165580/VL_ja_laevad.pdf]

(24.02.2014)

Eek, L., Kukk, T. 2008. Maismaa võõrliikide käsiraamat: lk

Eesti võõrliikide andmebaas [ http://eelis.ic.envir.ee/voorliigid/] (12.02.2014)

Holm, B. 2010. Karuputke võõrliikide ohjamiskava perioodiks 2010-2015: lk

[http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1159491/karuputk+173.pdf]

(20.04.2014)

Helmisaari, H. 2010. Nobanis – Invasive Alien Species Fact Sheet: Impatiens

glandulifera. Finnish Environment Institute : pp

[http://www.nobanis.org/files/factsheets/Impatiens_glandulifera.pdf] (02.05.2014)

Josefsson, M. 2011. Nobanis – Invasive Alien Species Fact Sheet. Elodea canadensis,

Elodea nuttallii and Elodea callitrichoides: pp

[http://www.nobanis.org/files/factsheets/Elodea.pdf] (28.04.2014)

Järvan, M. 2013. Tõlkjas ja putked vallutavad Eestimaad. Maaleht, juuli: lk

32

Kabuce, N., Priede, A. 2010. Nobanis- Invasive Alien Species Fact Sheet. Heracleum

sosnowskyi: pp

[http://www.nobanis.org/files/factsheets/Heracleum%20sosnowskyi.pdf] (01.05.2014)

Kabuce, N., Priede, A. 2010. Nobanis- Invasive Alien Species Fact Sheet. Solidago

canadensis: pp

[http://www.nobanis.org/files/factsheets/Solidago%20canadensis.pdf] (01.04.2014)

Kluser, S., Giuliani, G., De Bono, A., Peduzzi, P. 2004. UNEP. Caulerpa taxifolia, a

growing menace for the temperate marine environment,: pp

[http://www.grid.unep.ch/products/3_Reports/ew_caulerpa.en.pdf] (24.05.2014)

Kull, T. 1999. Bioloogilise mitmekesisuse kaitse strateegia ja tegevuskava.

Keskkonnaministeerium, Tallin-Tartu: lk

Kull, T. 2005. Invasiivsed võõrliigid Eestis. Keskkonnaministeerium, Tallinn: lk

[http://www.envir.ee/89801] (19.01.2014)

Kull, K., Kukk, T. 2001. Eesti taimede must raamat.- Eesti Loodus, mai: lk

[http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0105/kalevi.html] (02.02.2014)

Kukk, T., Kull, T. 2005. Eesti taimede levikuatlas

[http://www.zbi.ee/levikukaardid/Tulnuktaimed/Rumex_confertus.html] (23.03.2014)

Käis, L. 2009. Sissejuhatus võõrliikidesse. Keskkonnaministeerium: lk

[http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1106663/EttekanneTollileLil

ikaKais.pdf] (23.02.2014)

Leinster, P. 2010. Managing invasive non-native plants. Environment Agency: pp

Marton, A. 2011. Population genetics of the invasive plant species impatiens

glandulifera in southern Finland: pp

Magnússon, S. H. 2011. Nobanis –Invasive Alien Species Fact Sheet. Anthriscus

sylvestris: pp

[http://www.nobanis.org/files/factsheets/Anthriscus_sylvestris.pdf] (04.05.2014)

33

Mallet, J. 2007. Hybrid speciation.- Nature 466: pp

Meyerson, L. A., Viola, D. V., Brown, R. N. 2010. Hybridization of invasive

Phragmites australis with a native subspecies in North America. Biol Invasions 12: pp

Meripõld, H. 2006. Ida-kitseherne kasvatamine ja kasutamine. Eesti Maaviljeluse

Instituut: lk

[http://www.eria.ee/public/files/Galeega_I_osa.pdf] (24.04.2014)

Morelle, R. 2008. Predators could be superweed fix. BBC News- October: pp

[http://news.bbc.co.uk/2/hi/science/nature/7531221.stm] (24.02.2014)

Morelle, R. 2008. Alien invasion hits the UK. BBC News- October: pp

[http://news.bbc.co.uk/2/hi/science/nature/7531575.stm] (25.02.2014)

Müür, R. 2003. Puhtu-Laelatu looduskaitseala. Eesti loodus 5: lk

[http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel359_347.html] (24.04.2014)

Ojaveer, H., Eek, L., Kotta, J. 2011. Vee võõrliikide käsiraamat: lk

Taremaa, M. 2005. Invasiivsed võõrliigid Eestis ja mujal maailmas. Lõputöö TÜs: lk

Uusna, S. 2009. Võõrkakrast ja selle tõrjest. Meie Maa. Oktoober: lk

Ööpik, M. 2008. Aiandus ja bioinvasioonid. Eesti Maaülikool: lk

[http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1178086/MerleOopik_Aiand

us+ja+invasioonid.pdf] (21.03.2014)

Ööpik, M. 2007. Taimedest võõrliigid vallutavad Eesti. Maamajandus: lk

[http://pmk.agri.ee/pkt/files/f27/Artikkel_taimed.pdf] (20.02.2014)

Valgma, L. 2013. Loodusliku hübridisatsiooni rollid ja tagajärjed taimeriigis. Lõputöö

TÜs: lk

Weidema, I. 2006. Nobanis- Invasive Alien Species Fact Sheet. Rosa rugosa: pp