Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi

XLVIIKAS ME SELLIST

RAHVUSÜLIKOOLI TAHTSIME?

Tartu Ülikooli muuseum2019

Toimetaja: Lea Leppik

Keeletoimetaja: Sirje Toomla

Resümeede tõlked inglise keelde: Scriba tõlkebüroo, autorid

Kolleegium: PhD Lea Leppik, Dr iur Marju Luts-Sootak,Dr (uusaja ajalugu) Olaf Mertelsmann, PhD Erki Tammiksaar,PhD Tõnu Tannberg, DSc Tõnu Viik, PhD Seppo Zetterberg(Jyväskylä ülikool), Dr Andres Ilmar Kasekamp (Toronto Ülikool)

Küljendus: OÜ Intelligent Design

Autoriõigus Tartu Ülikool, 2019

ISSN 0206-2798 (trükis)ISSN 2346-5611 (võrguväljaanne)

ISBN 978-9985-4-1179-7 (trükis)ISBN 978-9985-4-1180-3 (pdf)http://ojs.utlib.ee/index.php/TYAK

Väljaannet toetab Tartu Ülikooli kirjastamistoetus.

Kaanepilt: Tartu Ülikooli peahoone 1989. aasta detsembris (E. Sahi foto, TÜAM)

3

SISUKORD

Saateks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 5

ArtiklidRiho AltnurmeUsuteaduskond eile ja täna . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 13

The Faculty of Theology yesterday and today . . . . . . . . . . 26

Irene Kull, Merike RistikiviAmeerika Ühendriikide jt välisriikide abist Eesti õigussüsteemi ja õigushariduse ümberkorraldamisel 1990. aastate alguses . . . 27

The assistance of USA and other countries in reorganizing the Estonian legal system and education in the early 1990s . . . . 43

Margus PedastePedagogicum Tartu Ülikooli õpetajahariduse uuendamisel . . . . 44

The role of the Pedagogicum in updating teacher education . . 61

Eero KangorSakste värk ja liigne luksus? Kunstiajaloo kohast eesti rahvusülikoolis ja Eesti Rahva Muuseumis . . . . . . . . . . . . 63

Too noble and too German? Art history at the Estonian national university and the Estonian National Museum . . . . 82

Terje Lõbu, Ken Kalling Liidia Poska-Teiss, esimene eestlasest arengubioloog . . . . . . . 84

Liidia Poska-Teiss: the first Estonian developmental biologist . . 100

Ken IrdTartu ülikooli farmaatsia instituudi asukoha otsingud 19. ja 20. sajandil . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 102

Searching for the location of the Institute of Pharmacy of the Uni-versity of Tartu in the 19th and 20th century . . . . . . . . . . 118

4

Dokument ja kommentaar

Tarmo KulmarVana artikli käsikiri: naiivne katse mõjutada nõukogude ideoloogiatöötajaid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 121

An old article manuscript: a naive attempt to influence Soviet ideology workers . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 131

MälestusedKadri RaagEesti Psühholoogia üliõpilaste Ühendusest (EPSÜ) Psühhobussini . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 132

From the Estonian Psychology Students Association (EPSÜ) to Psychobus . . . . . . . . . . . . . . . 143

Varje SootakAjalugu ajalehest!?. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 145

Newspaper—a historical source?! . . . . . . . . . . . . . . . 156

MuuseumikogudAnu Rae, Yaroslav Stadnichenko Ravivõtted Tartus 19. sajandi lõpus: 1897. aasta Puka rongi õnnetuse ohvrite ravi Tartu ülikooli kliinikutes . . . . . . 157

Therapy in late 19th century Tartu: treatment of Puka railway accident victims at the clinics of the University of Tartu in 1897. . . . . . . . . . . . . . . . . . . 171

Leili KriisMööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele . . . . . . . . 172

Furniture collection – a frame for museum collections . . . . 208

KroonikaMariann Raisma Tartu Ülikooli muuseumi 2018. aasta aruanne . . . . . . . . . 210

5

KAS ME SELLIST RAHVUSÜLIKOOLI

TAHTSIME?

SaateksÜlikoolil on väikeriigis eriline roll. Eriti siis, kui ta on riigi ainuke klassikaline ülikool ja kannab maailma ühte väikseimat omakeelset kõrgharidust. Milline ime on õigupoolest eestlaste emakeelne Tartu Ülikool, kipub meil vahel meelest minema. Sajandi täitumine selle haruldase taime kasvama panekust peaks olema hea põhjus peatuda ja järele mõelda, kus me oleme ja kuidas me siia oleme jõudnud.

Emakeelse ülikooli sada aastat on olnud täis saatusepöördeid ja valikukohti, millest mõnedes oleme saanud kaasa rääkida ja teistes mitte. Rahvusülikooli ajaloost saab tuua näiteid nii julgetest otsus-test kui ka kohandumistest ja kompromissidest, nii vaiksest vastu-panust kui ka alistumisest tugevamale jõule.

Kus me saja aasta eest rahvusena olime? Meil olid seltsid ja laulu-peod, rahvas oskas lugeda ja valdavalt ka kirjutada. Kuid teekond ta-lutarest ülikooli oli keeruline ja kallis ning seepärast jõukohane vaid vähestele, sest koolisüsteem oli seisuslik ja killustunud. Neist, kes sellest siiski suutsid läbi murda, läks suur osa oma rahvale kaduma, venestudes või saksastudes ja kadudes impeeriumi avarustesse. Kui 1905. aasta revolutsiooni päevil esitati valitsusele nõudmisi, piirdusid eestlaste soovid seoses ülikooliga vaid sellega, et seal võiks olla üks eesti professor.1 Vähem kui inimpõlve järel tuli ehitada tervet ülikooli.

1 Hans Kruus, „Eesti professori küsimus Tartu Vene ülikoolis“, Ajalooline Ajakiri, 2 (1932), 1–5.

SaateksLea Leppik

Lea Leppik

6

Kust tuli selleks vajalik jõud ja tahe? 20. sajandi alguse eesti rah-vas polnud enam kaugeltki maavillane maarahvas. Vähemalt viien-dik eestlastest elas linnades ja tasapisi oli tekkimas oma rahvusest töösturite ja majaomanike kiht. Eestlasi oli järjest rohkem ametnike seas ja mitte ainult kõige madalamas kihis. Kirjanikud, kunstnikud, muusikud võtsid mõõtu Euroopast ja maailmast. Noor-Eesti liikumi-ne andis kätte uue sihi ja suuna: kultuur ei pea tähendama rahvuse ja keele vahetamist, vaid on võimalik jääda eestlaseks ja saada eu-rooplaseks. Nagu pool sajandit varem oli kinnitanud Postipapa: on võimalik kanda linnariideid, olla tohter, pastor või advokaat ja ikka eestlane.

Juba enne Esimest maailmasõda hakati rääkima kujunevast eesti intelligentsist või haritlaskonnast. Keskharidus oli siis veel piisavalt elitaarne, et intelligentsi mõistega haarati nii kõrgema kui ka kesk-haridusega inimesi. Uut kultuuriliikumist kandsid Noor-Eesti albu-mid, Eesti Üliõpilaste Seltsi välja antud rahvakalender Sirvilauad ja Üliõpilasleht, kuid loomulikult ka kiiresti arenev omakultuurne teater, kunst ja kirjandus. Noor-Eesti kirjastuse juht Bernhard Linde arvas siiski veel 1912 peetud ja 1915 ilmunud kõnes, et Eesti intelli-gentsi ärkamine seisab alles ees.2

Elu sundis aga eesti haritlaskonda küpsema ja vastutust võtma palju kiiremini, kui see ehk tavaoludes oleks toimunud. Jälle kord oli Tartu ülikool sõja laps (nagu 1632 sündis Rootsi kuninga asutatud Academia Gustaviana keset Kolmekümneaastast sõda ja nagu 1802 sai Vene impeeriumi saksakeelse ülikooli rajamine teoks Napoleoni sõdade taustal). Esimene maailmasõda viis Vene riigi revolutsiooni ja kodusõja keerisesse. 2. märtsil 2017 loobus keiser Nikolai II troonist ja ametisse astus Ajutine Valitsus. Üleüldine demokraatia tõus kogu impeeriumis andis võimaluse erinevatel rühmitustel tulla kokku ja pidada plaane, kuhu edasi. Juba 6. märtsil 1917 ütles Peeter Põld Vanemuises toimunud suurel rahvakoosolekul: „Kohaliku ülikooli juures tuleb sisse seada meie rahvateaduse, ajaloo-keeleteaduse ja kodumaa tundmaõppimise ja kohaliku õiguse õppetoolid. Kui meie laialipillatud haritlased koondatud on, siis nõuame emakeelset üli-kooli ja teisigi teaduslisi instituutisid.“3 25.–27. märtsini Tartus toi-

2 Bernhard Linde, „Eesti intelligents“, Noor-Eesti album, 5 (1915).3 Postimees, 23. märts 1917.

7

SaatekS

munud Eesti üliõpilaste ja vilistlaste kongressil ütles tollal 26-aas-tane üliõpilane Villem Ernits (1891–1982), et ülikool võiks esialgu olla vene-, eesti- ja lätikeelne, aga eriti oluline oleks soome-ugri jaos-konna asutamine.4 Juba pooleteise aasta pärast oli saatus mänginud eestlastele kätte kogu Tartu ülikooli, mida tuli hakata arendama, kuigi puudu jäi nii usust ürituse edusse, materiaalsetest vahenditest kui inimjõust. (Raamatukogu jm varad olid Venemaale evakueeritud, ja kes õigupoolest peaks julgema tulla professoriks väikeriiki, mis alles peab sõda oma eksistentsi eest suure Venemaaga?)

Siiski oli esimene otsustuskoht, kas meil on seda ülikooli üldse vaja, saanud jaatava vastuse juba enne Eesti riigi ametlikku sündi. Kuid kahtlused jäid ja alternatiivne plaan – koolitada Eestile va-jalikke haritlasi riiklike stipendiumidega välismaal – leidis samu-ti poolehoidjaid. Loodeti, et nii kasvab uus eesti intelligents vabaks saksa ja vene kultuurimõjust.

Peeter Põllu avakõnes 1. detsembril 1919 kõlas mõte, et Eesti üli-kooli pole meil kusagilt laenata ja ta peab välja kasvama eesti vai-must ja ühiskonnast.5 Järgneval sajal aastal on püütud neid sõnu sisuga täita, kuid me pole ikka selgeks vaielnud, mis see rahvus-ülikool õigupoolest on, mida ta peaks täpsemalt sisaldama ja tegema või millist rahvusülikooli me täpsemalt tahame. Seepärast on ikka ja jälle põhjust pöörduda tagasi erinevate otsustuskohtade juurde ja analüüsida, kuhu tehtud otsused meid viinud on.

1919 nähti ülikooli eesmärki üldise ja eriti Eesti elu käsitleva teaduse arendamises, tänapäeval on vastupidi, me püüame olla tegi-jad ennekõike maailmateaduses. Kuid teadus, mis tehti kahekümne esimese iseseisvusaastaga – tööd eesti keelest, kultuurist, ajaloost, geograafiast, loodusest, – on kodustel raamaturiiulitel kasvatanud mitme põlvkonna identiteeti, ka siis, kui need avalikest raamatuko-gudest ära korjati.

Noor riik vajas oma haritlaskonda. Kuna vajalikku hulka eesti soost haritlasi lihtsalt ei olnud, tuli leppida välismaalastega. Ise-teadvust kasvatavatel eestlastel oli suur soov distantseeruda vene ja

4 Vt Mare Viiralt, „Esimene Eesti üliõpilaste ja vilistlaste kongress“, TÜ ajaloo küsimusi, 29 (Tartu, 1997), 64–65.

5 Peeter Põld, „Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avamisel 1. dets. 1919. a. peetud kõne“, Peeter Põld, Valitud tööd, II (Tartu, 1993), 12.

Lea Leppik

8

saksa kultuuriruumist, kuid ajaloolisi sidemeid ei saa hetkega maha raputada. Heal meelel oleks otsitud professoreid pigem väikeriiki-dest, aga neil oli endalgi vähe. Õigusteaduskonnas said valdavaks venekeelsed professorid ja arstiteaduskonnas saksakeelsed. Põhja-maalasi kutsuti rahvusteadusi üles ehitama.

Mingis mõttes oli välismaalaste rohkus ülikoolis loteriivõit, sest nii pidid meie esimese põlve haritlased olema kodus mitmes võõrkeeles, see aga on teadagi parim rohi piiratuse vältimiseks. Igal juhul pole Tartu ülikool kunagi olnud nii multikultuurne, kui oli kahe sõja vahel. Siin õpetati vähemalt kuues keeles, aga tegelikult kasutati õppetöös ja omavahelises suhtluses veelgi rohkem keeli, sest olid veel teiste riiki-de makstud õppetoolid (ungari keel ja kultuur, juuditeadus jne).

Suur küsimus noore riigi jaoks oli, kas panustada rohkem mine-viku uurimisse või tuleviku ehitamisse. Kunagi oli Rootsi suuriik ot-sinud oma suuriiklusele tuge suure mineviku loomisest, arendades teooriaid sellest, kuidas Rootsi oligi näiteks antiikmaailma kadunud Atlantis.6 Ilusast minevikust otsis tuge ka noor Eesti riik: teatavasti kujunes kahe sõja vahel nn hea Rootsi aja kontseptsioon. Jüri Uluot-sa uurimus „Eestlaste lepingud võõrastega“ pidi selgelt näitama, et me polnud vaid etturid suurte malelaual ka 13. sajandil. Raadi lossis sisse seatud Eesti Rahva Muuseum pidi väärindama eesti rahvakul-tuuri. Kuid väga suurt keskendumist mineviku loomisele – kasvõi lõunanaabrite lätlastega võrreldes – Eestis siiski täheldada ei saa. 1930. aastate teisel poolel võetud tehnokraatlikum suund – instituu-tide hoone ehituse alustamine, Tallinna Tehnikaülikooli ja loodus-varade instituudi rajamine jms oli kindlasti panus hoopis tuleviku ehitamisse.

1940. aastal sai ise otsustamise aeg paraku läbi. Käsud, keelud ja suunised tulid nüüd Berliinist või Moskvast. Nende rakendamine oli siiski natuke kohalikku nägu. Ja sama moodi nagu sõdadevahelise Eesti ülesehitamisega tegid algust need, kelle õpiaastad jäid tsaari-aega, olid stagnatsiooniperioodil hariduse saanud need, kes hakkasid 1990. aastail julgesti üles ehitama uut Eestit ja uut eesti ülikooli.

Taasiseseisvunud Eesti oli jälle väga paljude valikute ees. Erine-valt 1920. aastate algusest oli nüüd abiks palju välisspetsialiste, kes

6 Vt Gunnar Ericsson, The Atlantic Vision. Olaus Rudbeck and Baroque Science (USA: Science History Publications: 1994).

SaatekS

9

eestlasi läände pöörata aitasid. See kõik käis käsikäes infotehnoloo-gilise pöördega. Vähe on tehnilisi lahendusi, mis oleks inimeste elu sedavõrd muutnud nagu arvutid ja sotsiaalmeedia. Ka ülikool pidi peaaegu üleöö hakkama andma suurel hulgal spetsialiste, milliseid varem polnud olemaski.

Tartu Ülikool seisab oma teise sajandi lävel ühelt poolt ühe Ida-Euroopa kõige edukama ülikoolina, mille üle on põhjust siiralt uhke olla. Kuid teisalt on käes olukord, kus senise arengusuuna jät-kamiseks napib nii inim- kui ka rahalisi ressursse ja ilmselt tuleb hakata tegema valikuid, mida seni on saanud edasi lükata. Ideaalis võiks ülikool olla koht, kus on eksperdid ja eksperditeadmine ning selle pinnalt toodetakse tõde, mida saab kohe rakendada, kuid kah-juks on see võimatu ülesanne.7 Kiiresti muutuvas maailmas pole ala-ti lihtne isegi tahta ja kõik, mida tahetakse, ei realiseeru. Oluline on ilmselt paindlikkus, soov ja tahe muutuda, sealjuures põhiväärtusi hoides. Rahvusülikooli teise sajandi algul jõudis ülikooli põlvkond, kelle sünniaasta jääb esmakordselt valdavalt uude millenniumisse. See on sümboolne ja lootusrikas.

Käesoleva kogumiku idee sai alguse 2018. aasta detsembris TÜ muu-seumis toimunud sama pealkirjaga konverentsist, mis lõpetas Tartu Ülikooli muuseumis rahvusülikooli sajandile pühendatud konverent-side sarja. Kuigi ettekannetes öeldi välja palju huvitavaid mõtteid, ei vormunud artikliks sedapuhku ükski konverentsi ettekanne. Kuid teemakohaseid kirjutisi laekus mujalt ja kogumik kannab siiski sama pealkirja nagu konverents, rääkides rahvusülikooli valikutest ja nende tulemustest ning tagajärgedest.

Usuteaduskonna professor Riho Altnurme annab ülevaate taas-avatud TÜ usuteaduskonna identiteediotsingutest taas iseseisvas Eestis, kus Tallinnas tegutseva usuteadusliku seminari kõrval kuju-nes ülikooli usuteaduskonna ülesandeks anda akadeemilist usutea-duslikku haridust. See on teinud uusteaduskonnast paljuski Eesti humanitaarteaduste lipulaeva.

7 Wolfgang Drechsler, „„Prise of Theory“ – Idea and Task of the European Univer-sity between National and International Demands“, Kaiserliche Universität Dor-pat 200. 370 Academia Gustaviana. The jubilee of the University of Tartu (Tartu: University Press, 2004), 138.

Lea Leppik

10

Irene Kull ja Merike Ristikivi kirjutavad Ameerika Ühendriikide abist õigusteaduskonna ülesehitamisel. On ju õigus ja õigusõpe see, mida riigikorra vahetusega koos tuli põhjalikult muuta kuni alus-printsiipideni välja. Lääne kolleegid tulid lahkelt appi, kuid kõik pakutav ei vastanud alati taasiseseisvust üles ehitava Eesti valiku-tele. Kui riik valis restitutsiooni tee, oli valitud ka kuulumine pigem Saksa ja Mandri-Euroopa õigussüsteemi. Sellesse ei sobinud paljugi sellest, mida pakkusid ameeriklased. Teisalt ei saanud eitada vaja-dust siiski elada nüüdisaegses maailmas ning nii keskendus USA abi ennekõike Eesti uue põlvkonna kohtunike koolitamisele ja rahvusva-helise kaubandusõiguse õpetamisele.

1920. aastail nähti rahvusülikooli ühte peamist ülesannet õpeta-jate koolitamiseks, kes viiksid teaduse ja teaduspõhise maailmavaate rahva sekka. Ka siis koolitati mitmesugustel suvekursustel ja didak-tilis-metoodilises seminaris tudengite kõrval tegevõpetajaid. Õpeta-jaks läksid suunamise korras ka väga paljud nõukogude ajal ülikooli lõpetanud noored spetsialistid. Koos nõukogude riigikorraga kadus see vana süsteem, kuid uue ülesehitamine läks raginaga. Sellest an-nab ülevaate TÜ Pedagogicumi juhataja Margus Pedaste. Nõukogude plaanimajanduses sellisel kujul tundmatu konkurents, mis kõrgkooli-de vahel 1990. aastail tekkis, sundis Tartu Ülikooli õpetajakoolitusega tegelevaid üksusi koondama ridu. Kui taasiseseisvuse esimestel aas-tatel oli palju panustatud näiteks oma koolifüüsika ja matemaatika õppekavade väljatöötamisse, siis nüüd kadusid vastavad osakonnad ning turunduslikel kaalutlustel ja parema koordineerimise huvides loodi ühine katus. Samal ajal tuli ülikooli lasteaia- ja algkooliõpetaja-te koolitamine, mis traditsiooniliselt oli olnud seminaride, mitte üli-koolide pärusmaa. Pedagogicum tegutseb natuke siiski paralleelselt haridusteaduste instituudiga. Uuringud näitavad, et Eesti riigis on õpetajatest suur puudus, seega on valdkonnas arenguruumi endiselt.

Eero Kangor viib meid jälle 1920. aastate algusse, kui Asutavas Kogus vaieldi tõsiselt, kas midagi nii ebapraktilist nagu kunstiaja-lugu on ikka Eesti ülikooli vaja – ehk keskenduda põllumajandu-sele ja meditsiinile? Kunstiajaloo õppetool Tartus siiski sündis, aga kuna kunsti, mida eestlased ise pidasid omaks (uuemate eesti soost kunstnike looming), oli üsna vähe, keskendus esimene kunstiajaloo professor, rootslane Helge Kjellin siiski vanemale Balti (kiriku)kuns-

SaatekS

11

tile ja pärast tema lahkumist jäi õppetool pikaks ajaks vakantseks. Kunstiajaloo mitte väga prioriteetset seisundit näitab autori sõnul seegi, et riigist lubati välja viia Eesti suurim ja väärtuslikem kuns-tikollektsioon – Liphartite Raadi mõisa kunstikogu, mis järgnevail aastail oksjonitel laiali poetati.

Ken Kalling ja Terje Lõbu kirjutavad Eesti esimesest naissoost loodusteaduste doktorist, arengubioloogist Liidia Poska-Teissist, kes seni on teenimatult varju jäänud. Kui keeruline oli tol ajal naistel teaduses, näitab see, et kuigi Peterburi kõrgemate naiskursuste kas-vandik tegi teadustööd juba enne Esimest maailmasõda ja kaitses 1930. aastal Tartus doktoriväitekirja, sai ta alles 1939 dotsendikoha. Nõukogude ajal sai temast küll professor ja kateedrijuhataja, kuid õnnetuseks ajal, mil loodusteadustes valitsesid stalinistlikud pseu-doteadused.

Rubriigis „Dokument ja kommentaar“ toob Tarmo Kulmar lugeja ette 1983. aastast pärit eheda dokumendi, mis mõjub osalt ajatult, aga teisalt vägagi ajastule iseloomulikult. Orientalistika oli nõuko-gude aja ülikoolis aken vaba maailma ja mõtteerksuse poole. Peab ainult imestama, kuidas mure pseudoteaduse levimise pärast juba siis orientalistikaringi juhendajale Linnart Mällile muret tegi.

Mälestuste rubriigis on kaks ülevaadet. Tartu Ülikooli üliõpilas-ühingutest on alati saanud rohkem tähelepanu värvilist atribuuti-kat kasutavad intiimorganisatsioonid. Kindlasti aitavad need palju-de tudengite elu ülikoolis sisukamaks teha. Kuid pigem sissepoole pööratud intiimorganisatsioonide kõrval on ülikoolis ka teistmoodi ühendusi – muu hulgas erialaseltse, mille liikmed on pühendunud oma eriala populariseerimisele ja püüavad juba tudengipõlves oma eriala ühiskonnale kasulikult rakendada. Just selliste hulka kuulub Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Selts, millest kirjutab seltsi pikaajali-ne aktiivne liige Kadri Raag.

Tartu Ülikooli ajalehe kauaaegne toimetaja Varje Sootak vaeb üli-kooli ajalehe tegemise asjaolusid sündmusterohkel üleminekuajal ja ajalehe allikaväärtust selle teadmise foonil. Võib ainult toetada tema arvamust, et pangem oma mälestused kirja enne, kui need tuhmu-vad. See aitab meie ajaloomälule värve lisada ja annab ka võima-lusi läheneda allikakriitilisemalt mitmesugustele tekstikogumikele, sealhulgas ülikooli kroonikat kajastanud ülikooli ajalehele.

Lea Leppik

12

Muuseumikogude osas esitavad noored uurijad Anu Rae ja Yaros-lav Stadnichenko järjekordse näite, milline ammendamatu varasalv meditsiini teooria ja praktika uurimisel on ülikooli sisehaiguste klii-niku väga mahukas haiguslugude kollektsioon. Vaatluse all on Eesti ajaloo ohvriterohkeima ja omal ajal laialdast tähelepanu pälvinud 1897. aasta Puka raudteeõnnetuse ohvrite ravimine ülikooli kliini-kutes.

Leili Kriis annab põhjaliku ülevaate Tartu Ülikooli muuseumi mööblikogust. Eesti muuseumide seas on see omapärane just selle poolest, et sisaldab õppe- ja teadusasutuse vajadustele sobitatud mööblit, nagu näiteks laborilaudu ja kollektsioonikappe.

Kogumiku lõpetab traditsiooniliselt TÜ muuseumi möödunud (2018) tegevusaasta aruanne.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019) 13

ARTIKLID

Usuteaduskond eile ja täna

RIHO ALTNURME

Pikka aega, kuni 1920. aastateni,1 sai Eestis õppida usuteadust vaid Tartu ülikooli (TÜ) usuteaduskonnas. Nüüdseks on selliseid õppe-asutusi palju rohkem ja nende konfessionaalne taust ja suunitlus on erinev. Siiski on usuteaduskond jäänud keskseks akadeemilise uurimistöö arendajaks selles vallas ja sellisena mõõduandvaks ka teistele õppeasutustele, kes ei püüagi akadeemilisele uurimistööle keskenduda, vaid piirduvad tulevaste kogudusejuhtide ja vaimulike praktilise koolitamisega. Alustan lühikese sissejuhatusega usutea-duskonna ajalukku, seejärel käsitlen usuteaduskonna taasavamist ning sellele järgnenud arengut kuni tänapäevani.2

1 1922. aastal asutati Keilas Eesti Baptisti Jutlustajate Seminar, hilisem Eesti Baptis-ti Usuteaduse Seminar Tallinnas, mis andis erialase väljaõppe kõrval ka keskhari-duse. Vt Toivo Pilli, Eesti baptistid ja nende teoloogilise mõtte kajastumine ajakirjas „Teekäija“ kuni 1940. Magistritöö. Käsikiri TÜ raamatukogus (Tartu 1996), 19, 20.

2 Soovitan lugeda ka Anu Põldsami käsitlusi „Teoloogiahariduse raskuspunkte Tartu Ülikooli usuteaduskonnas läbi aegade“, 1. osa, Kirik ja Teoloogia, 10.03.17 http://kjt.ee/2017/03/teoloogiahariduse-raskuspunkte-tartu-ulikooli-usuteaduskon-nas-labi-aegade-1-osa/ ning „Teoloogiaharidus Tartu ülikooli usuteaduskonnas“, 2. osa, Kirik ja Teoloogia, 17.03.17 http://kjt.ee/2017/03/teoloogiaharidus-tartu-uli-kooli-usuteaduskonnas-2-osa/ (22.09.2019).

Riho aLtnuRme

14

Varasemast ajaloost3

Alates asutamisest 1632 kuulus Tartu ülikooli koosseisu usuteadus-kond, olles üks neljast vanimast teaduskonnast. Rootsi valitsuse all oli luterlik kirik tõusnud riigikiriku staatusesse. Kindralkuberner Johan Skytte ettevõtmisel muudeti Tartu gümnaasium kuningas Gustav II Adolfi aktiga 30. juunist 1632 ülikooliks. Traditsioonipä-raselt kujunes ülikoolis juhtivaks fakulteediks usuteaduskond. Õp-petöö korralduses võeti eeskuju Uppsala ülikooli usuteaduskonnalt.

Teoloogias oli neli professorikohta (kolm neist tegelikult täidetud), anti välja kandidaadi-, litsentsiaadi- ja doktorikraade. Doktorikraadi saamiseks tuli kaitsta väitekiri. Ülikooli konstitutsiooni ehk põhikir-ja järgi pidi ülikooli ja usuteaduskonna teoloogiline suunitlus jääma luterliku ortodoksia raamidesse. Rektor pidi tõotama, et õpetatakse puhast evangeelset õpetust. Ülikooli tegutsemisajal Rootsi võimu all (1632–1710) oli teaduskonnas ametis kokku 18 professorit.

Teaduskonnas töötas silmapaistvaid õpetlasi. Näiteks Andreas Virginius (1596–1664) kirjutas piiblikommentaare ja tema juhen-damisel kirjutati palju disputatsioone, eriti psaltri eksegeesist ning Matteuse ja Johannese evangeeliumidest. Georg Mancelius (1593–1654) ja Gabriel Elvering (1625–70) olid kirikuloo ja dogmaatika eksperdid, kes keskendusid oma uurimistöös apologeetikutele ja juhendasid märkimisväärset hulka disputatsioone. Olaus Mobergi (1653–1705) valdkond oli kristlik moraal ja eetika. Kokku 183 dis-putatsiooni on Tartus siiani alles4 (tollane „diplomitöö“, mahult 8–40 lk). Tartu ülikooli teoloogid olid teadussidemetes Euroopa tähtsama-te protestantlike ülikoolidega.

Põhjasõja käigus suletud ülikool taasavati alles 19. sajandi al-gul.5 Võimude eesmärk oli hoida tudengeid eemal Lääne-Euroopa

3 See teaduskonna ajaloo lühiülevaade põhineb peamiselt teaduskonna kodulehelt leitaval entsüklopeediaartiklil: Tarmo Kulmar, Urmas Petti, Alar Laats, Eesti teoloogiateaduse ajaloost https://www.us.ut.ee/et/teaduskonnast/teoloogia-ajalugu (22.09.2019).

4 Marju Lepajõe, „Teoloogiast Academia Gustaviana’s“, Eesti teoloogilise mõtte aja-loost, toim Riho Altnurme (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006), 17–25, siin 23.

5 Bibliograafia 19. sajandi teaduskonna kohta võib leida siit: Urmas Petti, „Kakssa-da aastat Tartu ülikooli usuteaduskonda“, Mille anni sicut dies hesterna: Studia in honorem Kalle Kasemaa, toim Marju Lepajõe, Andres Gross (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2003), 290–299. Huvitava käsitluse mitmetest tolleaegsetest

uSuteaduSkond eiLe ja täna

15

ülikoolidest, mis olid eeldatavalt „mürgitatud Prantsuse revolutsioo-ni ideedest“. Saksakeelses usuteaduskonnas (1802–1918) koolitati vaimulikke luterlikule kirikule kogu Venemaal. Siit sai hariduse ka esimene eesti rahvusest teoloogide põlvkond. Esialgu oli professor-kond üsna ratsionalistlik, eraldades end koguduseliikmete enamiku usust. 1820. aastate alguses reformiti usuteaduskonda pietistlikus vaimus. 1840. aastatel oli Eesti- ja Liivimaa luterlikes maakirikutes kriis, mille oli tinginud vennastekoguduste liikumine ja Vene õige-usu kiriku konversioonikampaania. Tuge leiti just Tartu usuteadus-konnalt. Eriliselt paistsid silma sel ajal dogmaatik Friedrich Adolph Philippi (Tartus 1841–51) ja praktiline teoloog Theodosius Andreas Harnack (Tartus 1847–53 ja 1866–75), kes olid luterliku konfessiona-lismi märkimisväärsed esindajad ka Euroopa ulatuses.

19. sajandi teisel poolel õppisid Tartus mitmed hiljem terves Euroo-pas tunnustatud õpetlased, nagu Nathanael Bonwetsch (1848–1925), Reinhold Karl Gustav Adolf Seeberg (1859–1935) ja Adolf (hilisem von) Harnack (1851–1930). Alexander Konstantin von Oettingeni (1827–1905) võib mainida kui kohalikku päritolu õpetlast, kes võitis Euroopas kuulsust oma raamatuga „Moralstatistik“ (1868).6

1916 anti teaduskonnale korraldus minna õppetöös üle vene kee-lele. Protesti märgiks astusid professorid ametist tagasi ning tea-duskond lõpetas tegevuse. Lühikest aega tegutseti veel 1918 sügisel Saksa okupatsiooni ajal. 1919 avatud eesti ülikooli usuteaduskonda7 asusid tööle ka mõned senised saksa rahvusest professorid, kes taga-sid sellega teatava järjepidevuse. Teaduskond jäi ainukeseks kohaks, kus koolitati vaimulikke Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule (EELK). Teaduskonda toodi üle seni ülikoolis sõltumatuna (teadus-

Tartu teoloogidest on kirjutanud Thomas-Andreas Põder, „Jeesus Kristus kui Jumalinimene. Kristluse alus ja kese 19. sajandi Tartu teoloogide mõtlemises“ – pikk artikkel Akadeemia kolmes numbris 1 (2005), 207–231; 2 (2005), 421–447, 3 (2005), 653–671.

6 Greifswaldi ülikooli doktoritööl põhinev monograafia temast Thomas-Andreas Põderilt: Solidarische Toleranz. Kreuzestheologie und Sozialethik bei Alexander von Oettingen. Forschungen zur systematischen und ökumenischen Theologie, Bd. 156, Hg. Christiane Axt-Piscalar, Christiane Tietz (Göttingen; Bristol, CT, U.S.A.: Vandenhoeck & Ruprecht, 2016).

7 Rohkem infot teaduskonnast Eesti Vabariigis leiab nt: Riho Altnurme, „Olaf Sild Tartu ülikooli usuteaduskonnas“, Mille anni sicut dies hesterna: Studia in honorem Kalle Kasemaa, toim Marju Lepajõe, Andres Gross (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2003), 300–313.

Riho aLtnuRme

16

konnavälisena) tegutsenud õigeusu õppetool, aitamaks õpetada tu-levasi õigeusu preestreid. Teaduskonna professorite seast pärinevad kaks piiskoppi: Hugo Bernhard Rahamägi (piiskop 1934–39) ja Jo-han Kõpp (piiskop 1939–44),8 hilisem piiskop ja peapiiskop eksiilis. Ilmselt olulisim Eesti teoloog 20. sajandil oli Uku Masing (1909–85) oma töödega Vanast Testamendist, semiidi keeltest ja võrdlevast usu-teadusest. Ta lõpetas usuteaduskonna ja ka õpetas siin 1930. aastate lõpus. 1931–39 tegutses Tartus ka teine, baltisakslastest tudengitele mõeldud teoloogiaõppeasutus, Lutherakademie.9

Pärast nõukogude ajal suletud olemist alates 1940. aastast (Saksa okupatsiooni ajal taastati teoloogia õpetamine Tartus kirikule allu-vas instituudis 1943–44) avati teaduskond taas 1991.

Taastamine taasiseseisvumisel10

Eesti Vabariiki püüti restauratsioonipoliitika kursil taastada kõiges tema endisel kujul, luteri kirik ning kristlikud traditsioonid seostati rahvusliku taassünniga. Poolehoid luteri kirikule püsis sotsioloogilis-te küsitluste järgi läbi 1990. aastate suhteliselt kõrge.11 Selliselt foo-nilt alustas Tartu Ülikooli koosseisus jälle tööd usuteaduskond. 1991 taastati teaduskond haritlaste initsiatiivil ja luterliku kiriku toetusel. Teaduskonna taastamise taotluse esitasid Peeter Olesk, Tõnu Luik (1941–2019), Hando Runnel, Jaan Unt (1947–2012) ja Sulev Vaht-re (1926–2007). EELK määratud komisjonis olid tegevad Jaan Kiivit (1940–2005), Elmar Salumaa (1908–96), Kalle Kasemaa ja Randar Tas-muth. Ülikooli ja kiriku esindajad arutasid põhimõtteid koos.12 Taasta-misdokumentide kohaselt oli tegemist interkonfessionaalse teaduskon-

8 Mõlema kohta on olemas ka monograafiline uurimus: Veiko Vihuri, Eesti Evan-geelse Luterliku Kiriku teine piiskop Hugo Bernhard Rahamägi 1934–1939. Dis-sertationes theologiae universitatis Tartuensis 11 (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2007) ja Priit Rohtmets, Rektor Johan Kõpp (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2007).

9 Vt Mikko Ketola, The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church, 1918–1939, Publications of the Finnish Society of Church History, 183 (Helsinki: Finnish Society of Church History, 2000), 215–272 ja 300–307.

10 Pilte teaduskonna uue alguse aegadest leiab teaduskonna kodulehelt: Usuteadus-konna taasavamine https://www.us.ut.ee/et/281668 (22.09.2019).

11 Lea Altnurme, Kristlusest oma usuni (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006), 90.12 Triin Vavilov, Tartu Ülikooli usuteaduskond aastail 1991–2001. Bakalaureusetöö,

käsikiri TÜ usuteaduskonnas (Tartu, 2005), 25.

uSuteaduSkond eiLe ja täna

17

naga, mis lähtus luterlikult aluselt.13 Dekaaniks sai Kalle Kasemaa, koos temaga alustasid juba esimesel semestril õpetamist Andres Gross, Peeter Roosimaa, Jaan Kivistik, Jaan Unt ja Siret Rutiku.14 Ükski neist praeguseks enam teaduskonnas ei õpeta, kahest on saanud tea-duskonna esimesed emeriitõppejõud – emeriitprofessor Kalle Kasemaa ja emeriitdotsent Peeter Roosimaa. Kalle Kasemaa on olnud taasava-tud teaduskonna suunaandja ja hoiakute kujundaja. Teaduskonna põ-hialus oli siiski juba teistsugune, kui varasemal teaduskonnal – vai-mulike praktilist koolitamist ei nähtud põhiülesandena, peamiseks sai akadeemilise hariduse andmine, millele pidi lisanduma praktiline õpe kiriklikus õppeasutuses. Väidetavalt oli just sõjaeelse usuteaduskonna vilistlane Elmar Salumaa pakkunud välja sellise tööjaotuse, mis rahul-das nii ülikooli kui ka kirikut. Esimeste TÜ usuteaduskonna lõpetajate jaoks loodi 1995. aastal Tallinnas EELK Usuteaduse Instituudi (UI) juurde pastoraalseminar, mida edaspidi hakkasid läbima kõik vaimuli-ku ametisse pürgijad EELKs, hoolimata varasemast haridusest.15

Vastuvõtuvestlustel lugesid õppejõud parimaks argumendiks ülikooli usuteaduskonda astumisel huvi laiapõhjalise humanitaar-hariduse vastu, soov vaimulikuks saada polnud kõige olulisem kri-teerium. Uues teaduskonnas pakutavat käisid uudistamas ka teiste teaduskondade üliõpilased, 1990. aastate alguse arusaam universi-tas’est ja interdistsiplinaarsusest soodustas ainekursuste kuulamist väljaspool oma õppekava. Algusest peale said teaduskonna kauba-märgiks välismaalt, eelkõige Saksamaalt saabunud arvukad küla-lisõppejõud,16 kes tulid paljuski ka innustununa 19. sajandi Dorpati teaduskonna ajaloost. Edaspidi on paljud külalisõppejõud saanud audoktoriteks ja taastamisele kaasaaitajad auliikmeteks.17

13 Üks Eesti luteri kiriku välismaiseid pikaajalisi toetajaid Burchard Lieberg kinni-tas 1999. aastal: „Kui Usuteaduse Instituut valmistab sihikindlalt vaimulikuame-tiks, töötab 1991. aastal taasavatud Tartu Ülikooli usuteaduskond esmajärjekor-ras nii teaduslikul kui ka luterlikul alusel ja oikumeenilises laiuses“ – Burchard Lieberg, „Kirche nach der Wendeeuphorie. Zur Lage der Evangelisch-Lutherischen Kirche Estlands (EELK)“, Beiträge zur Ostdeutschen Kirchengeschichte, 3 (1999), 94–100, siin 96.

14 Vavilov, 146.15 Eesti kiriku- ja religioonilugu, õpik kõrgkoolidele. Koost ja toim Riho Altnurme

(Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2018), 223.16 Külalisõppejõud https://www.us.ut.ee/et/Teaduskonnast/29756 (22.09.2019).17 Audoktorid ja auliikmed https://www.us.ut.ee/et/Teaduskonnast/29754

(22.09.2019).

Riho aLtnuRme

18

Teoloogia ja religiooniuuringud

1995. aasta põhimäärus sätestas: „Teaduskonna põhiülesanne on õppe-, teadus- ja arendustöö

korraldamine evangeelse usuteaduse alal ning sellel põhineva-te ühiskonnale vajalike teenuste osutamine.“18 Mõiste „evangeelne teoloogia“ määratles teaduskonda lähtudes saksa teaduskondade jaotusest „evangeelne või katoliiklik“. Teatud ambivalentsus, mida see termin lubas, vastas paremini reaalsusele kui „luterlik“. 2007. aastal vastu võetud põhimääruses üritati end määratleda täpsemalt: „Teaduskonna põhiülesanne on õppe-, teadus- ja arendustöö korral-damine teoloogia ja religiooniuuringute alal ning nendel põhinevate ühiskonnale vajalike teenuste osutamine.“ Samas lisati: „Teoloogias keskendutakse teaduskonna traditsiooni järgides protestantliku-le teoloogiale, välistamata teisi teoloogiaid.“19 2016. aastal muutus teaduskond struktuurireformi käigus suure humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna osaks, säilitades kompromissina oma traditsioo-nilise nime – usuteaduskond. Uues põhimääruses jäi välja teoloogia kohta käiv lisalause. Usuteaduskond positsioneeris end teoloogia ja religiooniuuringute kompetentsikeskusena.20

Mis vahe on teoloogial ja religiooniuuringutel? Religiooniuurin-gud kui vaade väljastpoolt, mis on taotluslikult objektiivne ja teoloo-gia kui vaade religiooni seest, mis taotleb selle religiooni kasu – võiks siin olla üks lihtne eristusviis. Kui mõelda sellele, mida teaduskond oma igapäevaelus teeb, pole see tegelikult põhikirja/määruse muut-mistel muutunud. See, mida on muudetud, on teaduskonna esitlemi-ne väljapoole – ja siin on liigutud tegelikkusele lähemale.

Tartu Ülikoolis ega ka üheski teises Eesti avalik-õiguslikus üli-koolis pole siiani peale TÜ usuteaduskonna ühtegi üksust, mis spet-sialiseeruks religiooniuuringutele. See ei tähenda, et religiooniga väljaspool usuteaduskonda ei tegeletaks, uurimisteemana on reli-gioon käsitlemist leidnud pea kõigi humanitaarteaduste distsiplii-nide juures. Samas on usuteaduskond institutsionaalselt oma üles-

18 Vavilov, 79.19 Usuteaduskonna põhimäärus 2007, kavandi fail autori valduses.20 Usuteaduskonna põhikiri https://www.us.ut.ee/et/usuteaduskonna-pohikiri

(22.09.2019).

uSuteaduSkond eiLe ja täna

19

andena näinud ka religiooniuurimist ning juba 1919. aastal avatud eestikeelse usuteaduskonna korralisse koosseisu kuulus võrdleva usuteaduse õppejõud. Võib öelda, et pärast taasavamist on jätkatud pikaajalist traditsiooni ja hakatud ehk mõnevõrra rohkem enesekir-jelduses religiooniuuringute mõistet kasutama, nähes ka selle suu-remat populaarsust ja mõistetavust organiseeritud religiooni võõ-ristavas ühiskonnas. Kui teaduskonna sees on varem diskuteeritud selle üle, kas üks või teine uurimistöö on ikka teoloogia (või näiteks ajalugu),21 siis praeguseks on selle asendanud diskussioon teoloogia ja religiooniuuringute vahekorrast.22

Siinses kontekstis on teoloogia puhul loomulikult tegemist krist-liku religiooniga, kusjuures religiooniuuringuid seostatakse eelkõige laiema spektriga religioonidest, välistamata kristlust. Nii võib seni-ne võrdlev usuteadus tunda ennast religiooniuuringute kontekstis koduselt, samas seostudes ka kristliku teoloogiaga, mis kasutab seda distsipliini kristluse võrdlemisel teistega. Kuivõrd õppetoolide nime-tusi pole seni kardinaalselt muudetud, töötab religiooniuuringute distsipliinide õppejõude erinevate õppetoolide all, religioonipsühho-loogia ja religioonisotsioloogia omad näiteks praktilise usuteaduse õppetoolis. Alates 2015. aastast on usuteaduskonnas ametlikult isla-mistika ja judaistika lektor.

Usuteaduskond on oma hilisemas arengus püüdnud teoloogiat ja religiooniuuringuid koos hoida üksteist täiendavana, kasutades eestikeelse katusterminina usuteadust, mis peaks ühendama mõle-maid ja arvestades Eestis kehtiva teaduskraadide süsteemi loogikat formaalselt teebki seda – usuteaduse magistriks saavad nii teoloo-gia kui ka religiooniuuringute suuna valinud. Seda markeerib ka usuteaduskonna nimetuse jätkuv kasutamine eesti keeles – inglise keeles on nimetus pärast struktuurireformi School of Theology and Religious Studies. Levinud arusaam on, et kõik õppejõud tegelevad religiooniuuringutega ja osa ka teoloogiaga.

21 Vt kirikuloo dotsendikandidaatide venia legendi loenguid aastast 2000 – Usutea-duslik Ajakiri 2 (2001) https://usuteadus.ee/?page_id=158&lang=et (22.09.2019).

22 Näiteks Indrek Peedu, „Religiooniuuringutest uues teoloogiasissejuhatuses“, Kirik ja Teoloogia (12.06.2015) http://kjt.ee/2015/06/religiooniuuringutest-uues-teoloogi-asissejuhatuses/ (22.09.2019).

Riho aLtnuRme

20

Teaduskond ja kirikud

Eestis ei ole põhiseaduse järgi riigikirikut ja pole ka lepingut, mis kohustaks Tartu Ülikooli usuteaduskonda just teatud kindla konfes-siooni teoloogiat õpetama (nagu see on näiteks Saksamaal). Pigem on teaduskonna enda tahe olnud järgida jätkuvalt traditsiooni koolitada vaimulikke luterlikule kirikule – olgugi vaid nende teoreetilise hari-duse osas. Endine EELK UI dekaan Kalle Kasemaa tõi traditsiooni taas Tartusse tagasi, olles ka esimene TÜ usuteaduskonna dekaan taasavamise järel (1991–96).23 Siiski polnud teaduskond algusest peale vaid luterliku taustaga õppejõududest komplekteeritud, juba esimese kuue õppejõu hulgas oli ka üks baptist (Peeter Roosimaa) ja hiljem lisandus neid veelgi tänu koostööle 1989. aastal tegevust taasalustanud ja kuni viimase ajani Tartus tegutsenud baptistide Kõrgema Usuteadusliku Seminariga (KUS). Süstemaatilises teoloo-gias on siiski ainult luterlased tegevad olnud.

EELK UI, mis oli nõukogude ajal usuteaduse järjepidevust kand-nud, ei suletud usuteaduskonna taastamise järel, kuna kirikul puu-dus täielik usaldus TÜ vastu, mis polnud kiriku otsese kontrolli all. Mõnda aega toimis suund luua instituudist kutseõppeasutus, siis pöörduti tagasi akadeemilise hariduse ideaali poole ja püüti eeskuju võtta Tartus arenevast usuteaduskonnast, koostöös TÜga toimis aas-tail 2006–2011 doktoriõpe. Kui doktoriõpe kaotas riikliku tunnustuse, kaotas EELK UI ka eraülikooli staatuse. Sellega seoses oli erinevaid arvamusi ja diskussioone, 2011. aastal oli kirikukogul arutlusel EELK UI jätkamine riiklikult tunnustatud tasemeõpet andva õppeasutuse-na, mis otsustati viimaks hääletusel ühe enampoolthäälega (22:21).24 Pärast seda nappi ellujäämist on kiriklik õppeasutus püüdnud pisut enam oma kiriklikkust rõhutada, igapäevaste palvuste alustamine on üks näide. Samas ei saa öelda, et õppejõudude ja üliõpilaste vaadete põhjal oleks TÜ usuteaduskond ja EELK UI selgelt eristatavad libe-raalsuse-konservatiivsuse skaalal. Mõlema õppeasutuse lõpetajatest

23 Tema juhtimisstiilist: Tõnu Lehtsaar, „Kalle Kasemaast kui juhist“, Mille anni sicut dies hesterna: Studia in honorem Kalle Kasemaa, toim Marju Lepajõe, And-res Gross (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2003), 356–359.

24 Tiiu Pikkur, „Usuteaduse Instituut saab rakenduskõrgkooliks“, Eesti Kirik (31.08.11) http://www.eestikirik.ee/usuteaduse-instituut-saab-rakenduskorgkoo-liks/ (22.09.2019).

uSuteaduSkond eiLe ja täna

21

jõuavad vaimulikukoolitust andvasse pastoraalseminari üksikud. Üks põhjus just EELK UI valida on hariduse praktilisem kallak. 2013. aastal liitus EELK UIga 1992. aastal Eenok Haameri loodud Tartu Teoloogia Akadeemia, mis oma rõhuasetusega hingehoidjate koolita-misele mõjutab tugevalt praeguse usuteaduse instituudi profiili.

TÜ usuteaduskonna side EELKga väljendub ka selles, et mitmed õppejõud on olnud või on vaimulikuna EELKs ametis. Alates taas-avamisest on alati olnud õppejõude, kes õpetavad nii usuteaduskon-nas kui EELK UIs. Seda tava on reguleeritud 1999. aastal vasta-va lepinguga. Tihti leidub üliõpilaste seas luteri kiriku töötegijaid või aktiivseid noori. Tavapäraselt on aktustele kutsutud külaline EELKst (varem ka Eesti Kirikute Nõukogust). See tava on säilinud ka pärast ülikooli struktuurireformi, külaline kirikust esineb huma-nitaarteaduste ja kunstide valdkonna magistrite aktusel.

Vahepealsetel aastatel leidis toetust idee, et parim viis kirikut ja teaduskonda siduda on luua konfessionaalne luterlik õppetool – seda just luteri kiriku initsiatiivil. 2001–06 toetas EELK (tollase Põhja-Elbe Kiriku materiaalse abiga) luterliku usuteaduse õppe-tooli teaduskonnas (hoidjaks Alar Laats), et süvendada kirikutööks vajalike ainete, eriti luterliku süstemaatilise ja praktilise teoloogia õpetamist. Teaduskond on ka üritanud taastada enne Teist maailma-sõda tegutsenud õigeusu teoloogia õppetooli.25 Kreeka riigi toetatud külalisprofessuur (hoidja nimekas õigeusu teoloogia õppejõud Grigo-rios Papathomas) aastail 2005–10 on olnud seni kõige olulisem edu. Õigeusu ainete õpetamine õigeusu taustaga (külalis)õppejõudude poolt jätkub. Alati on siiski jäädud akadeemiliste standardite juurde, ühest ega teisest õppetoolist pole kujunenud konfessionaalse usu-õpetuse keskust. Lisaks nende Eesti kõige suuremate uskkondade esindatusele on ka arutatud näiteks vabakirikute õppetooli projekti, otseselt midagi sellist siiski loodud pole.

Rooma-katoliku teoloogiat on aeg-ajalt tutvustanud külalisõppe-jõud väljastpoolt Eestit, kõige järjekindlamalt Josef Aussermair Aust-riast. Külalisõppejõud on olnud 1994. aastal tegevust alustanud Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari rektor Andrus Norak (1958–

25 Eesti õigeusu vaimulike haridusest minevikus ja tänapäeval vt Liina Eek, Toomas Schvak, „Eestikeelsete õigeusu vaimulike haridus ja suhtumine selle vajalikku-sesse“, Usuteaduslik Ajakiri, 71 (2017), 46–69.

Riho aLtnuRme

22

2011), kes oli samal ajal ka usuteaduskonna doktorant. Mitmed usu-teaduskonna õppejõud õpetavad samal ajal ka Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Liidu Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris, sellekohast koostööd kinnitab 2004. aastal sõlmitud leping.

Oikumeenia kui kristlikke uskkondi ühendav ja nende piire ületav mõtlemine ja käitumine on olnud teaduskonnas üsna järjekindel. Oiku-meenika on olnud üks kohustuslikest ainetest teoloogia magistriõppe-kavas, aga kindlasti võib pigem öelda, et suurt hulka teoloogia ainetest usuteaduskonna teoloogia õppekavas õpetatakse laiemas perspektiivis kui ühe konfessiooni oma, ehk isegi oikumeeniliselt. On huvitav märki-da, et usuteaduskonna vilistlaste seas on kaks küllalt erinevate kiriku-te piiskoppi – Eesti Kristliku Nelipüha Kiriku piiskop Ago Lilleorg ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Tartu piiskop Eelija (Ott Ojaperv).

Oktoobris 2005 allkirjastati Eesti Kirikute Nõukogu (EKN)26 ja Tartu Ülikooli ühishuvide protokoll, mis lõi raami senisele koostööle, avades võimaluse muu hulgas teadusprojektide tellimiseks teaduskon-nast. 2007–09 koostatigi esimese sellise projekti raames nii eesti kui ka inglise keeles ilmunud kollektiivne monograafia „Eesti oikumeenia lugu“.27 Hiljem on koostööd tehtud religioonisotsioloogilise küsimusti-ku „Elust, usust ja usuelust“ koostamisel ja analüüsimisel ja mitmeski muus projektis. Loomulikult on õppekavade programminõukogudes mitmeid EKNi liikmeskirikute kui lõpetajate tööandjate esindajaid.

ÕppekavadÕppekavades on uuendused alanud alates Bologna süsteemi raken-damisest 2002. aastal, mil loodi esimest korda terviklik kaugõppe (avatud ülikooli) programm religiooniantropoloogia nime all. Prog-ramm osutus populaarseks, pakkudes enesetäiendusvõimalust või

26 Eesti Kirikute Nõukogu on moodustatud 1989. aastal, sinna kuuluvad tänase seisuga järgmised Eestis tegutsevad kristlikud kirikud ja koguduste liidud: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Kogudus-te Liit, Eesti Metodisti Kirik, Rooma-Katoliku Kiriku Apostellik Administratuur Eestis, Eesti Kristlik Nelipühi Kirik, Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liit, Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse Kogudus, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, Eesti Karis-maatiline Episkopaalkirik.

27 Eesti oikumeenia lugu, peatoim Riho Altnurme (Tartu, Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 2009).

uSuteaduSkond eiLe ja täna

23

isegi teist karjäärialgust juba varem hariduse omandanutele. Kui seni olid kõigi kolme astme õppekavad kandnud nimetust „usutea-dus“, siis see oli esimene teistsuguse nimetusega õppekava loomi-ne usuteaduskonnas – tollase dekaani Tõnu Lehtsaare ja uue kava programmijuhi Ain Riistani koostöös. Võib öelda, et ka doktoriõppes kahe suuna sissetoomine (mis praktikas tähendas seda, et teoloogia alal võis kraadi saada ainult sel erialal juba magistrikraadi saanu, aga religiooniuuringutes oli võimalus ka teistel, kelle uurimistöö käsitles religiooni, kuid varasem haridus oli muust teaduskonnast) lahendas probleemi, millega teaduskond oli maadelnud oma algu-saastatel – milline on teoloogia miinimumprogramm, et saaks anda teoloogiakraadi? Traditsiooniliselt on teoloogiaharidus terviklik ja mahukas, Bologna süsteemi juurutamine hakkas seda arusaama muutma – kuigi teaduskond püüdis ja püüab kaitsta seisukohta, et ainult bakalaureuseõppele lisanduv magistriõpe pakub õppijale või-maluse omandada terviklik haridus.

Religiooniantropoloogia kava lisamine ka päevaõppesse suuren-das veelgi õppijate arvu. Esialgu äratas mõnes tudengis vastuseisu õppekava ümbernimetamine religiooniuuringuteks (religious stu-dies),28 kuigi algusest peale oli kava praktikas käsitlenud religioo-niuuringute laia spektrit, mitte ainult antropoloogiat. Edasine areng tõi kaasa ka bakalaureuseõppes kahe spetsialiseerumisvõimaluse pakkumise, esialgu lühemas versioonis religiooniuuringutele, seejä-rel kahe võrdse ulatusega programmina. Magistriõppes, kus olid ek-sisteerinud kaks eraldiseisvat õppekava, ühendati kavad 2018. aasta sisseastujate jaoks koos kõigil kolmel õppeastmel õppekavadele ühi-se nimetuse andmisega – religiooniuuringud ja teoloogia.29 Argumen-did religiooniuuringute tõstmisel nimetuses ettepoole teoloogiast ei olnud üldjuhul sisulised – lisaks tähestikulisele järjekorrale põhjen-dati järjestust turunduslike argumentidega. Ingliskeelses kirjeldu-ses jäädi rahvusvaheliselt levinud järjestuse juurde: Theology and Religious Studies.

28 Marju Himma-Kadakas, „Nimevahetus nörritab üliõpilasi“, Tartu Postimees (22.02.13) https://tartu.postimees.ee/1146538/nimevahetus-norritab-uliopilasi (22.09.2019).

29 Seda arengut saab jälgida, kui siseneda Tartu Ülikooli õppeinfosüsteemi ja võrrel-da erinevatel aastatel sisseastujatele pakutavaid õppekavu.

Riho aLtnuRme

24

Praegune seis (2019) on seega võimalus omandada kõigil kolmel õppeastmel täiemahuline kas teoloogia või religiooniuuringute hari-dus – osaliselt nende õpe kattub. Kui bakalaureuseõpe on ka tege-likult päevaõpe, siis magistri- ja muidugi ka doktoriõpe on tegelik-kuses rohkem sessioonõpe, mis pakub võimalust osaleda töötavatele inimestele. Rahvusvahelisust aitavad kanda rahvusvahelised uuri-misprojektid, külalisõppejõudude kutsumine religiooniuuringute tu-gevdamiseks ja välismaiste doktorantide ning järeldoktorite liitumi-ne teaduskonnaga viimastel aastatel.

Oktoobri esimesel päeval 2019 oli usuteaduskonnas kokku 121 üliõpilast, lisaks kümme eksterni (peamiselt doktoriõppes). Välisüli-õpilasi oli üheksa, neist seitse doktorandid, ülejäänud magistrandid. Välistudengitele (ka neile, kes õpivad Tartu Ülikooli teistel õppeka-vadel) mõeldes on viimase aja praktika pidada kuni 10% loengukur-sustest inglise keeles. Sisseastujaid oli sel aastal bakalaureuseõppes 13, magistriõppes 18 ja doktoriõppes kaks (vastavalt riikliku kooli-tustellimuse kohtadele). Kui doktoriõppes on vähestele kohtadele konkurss elav, siis bakalaureuse- ja magistriõppes oleks tegelikult võimalik ka rohkem vastu võtta. Kui võrrelda taasavamise järgse huviga (1991. aastal oli 30-le riigi tellimusega kohale 68 kandidaati, vastu võeti 33)30 ja rekordilise 2009. aastaga, mil lävendipõhise vas-tuvõtu tulemusel immatrikuleeriti septembri alguseks 52 bakalaure-usetudengit, on vähenemine märgatav, aga muidugi seotud ka üldise tudengite arvu kahanemisega Eestis.

Teaduskonnas on 28 töölepinguga töötajat, õige mitmed neist on küll väikese osakoormusega teadurid, nii et täiskoha koormusi tuleb kokku 20,7. Teadusprojektid pakuvad võimaluse olla teaduskonnaga seotud, praeguse (2019) seisuga on projektide kaudu usuteaduskon-nas kolm välismaist kaastöötajat.

Bakalaureusekraadi on alates taasavamisest usuteaduskonnas saanud 384, teadusmagistri kraadi 50, Bologna süsteemi magistri-kraadi 134 ning doktorikraadi on kaitsnud 40 inimest. Teiste kraadi-de kõrval või sees on läbitud ka õpetajakoolitust. Vilistlaste koguarv on muidugi väiksem kui nende arvude summa, kuna enamik lõpeta-jaist on läbinud kaks ja mitmed ka kõik kolm õppeastet.

30 Vavilov, 29.

uSuteaduSkond eiLe ja täna

25

Kokkuvõtteks

Tartu Ülikooli usuteaduskonna ülesanne on 1632. aastast peale ol-nud koolitada vaimulikke kohalikule luteri kirikule ja 19. sajandil isegi luteri kirikule kogu Vene impeeriumis. 20. sajandi lõpul hak-kas see olukord muutuma. Luteri kirik ei pannud liiga suurt loo-tust taasavatud usuteaduskonnale ning jättis alles oma õppeasutu-se. Tartu Ülikooli usuteaduskond on asetanud rõhu akadeemilisele uuri mistööle, samas katkestamata koostöösidemeid erinevate kiri-kutega ja oikumeeniliste organisatsioonidega. Ka tänapäeval tuleb usuteaduskonnast lõpetajaid, kes jätkavad tööd kirikutes, omades head akadeemilist haridust universitas’est. Õppekavades uute spet-sialiseerumisvõimaluste pakkumine – teoloogia ja religiooniuuringu-te suunal – vastab tudengite tänastele huvidele ja vajadustele, osalt ka identiteedile.

  

Riho Altnurme, dr. theol., on Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna teadusprodekaan ja usuteaduskonna kirikuloo professor.

Riho aLtnuRme

26

The Faculty of Theology yesterday and today

RIHO ALTNURMESchool of Theology and Religious Studies, University of Tartu

For a long time, until the 1920s, the Faculty of Theology of the Univer-sity of Tartu was the only institution that offered theological educa-tion in Estonia. Today, the number of such institutions has increased significantly and they have a variety of denominational backgrounds. This article gives a brief overview of the history of the faculty and discusses developments since 1991 when the faculty was reopened after its closure at the beginning of the Soviet period in 1940.

Since its establishment in 1632, the Faculty of Theology has had a long tradition of educating members of the clergy for the local Luthe-ran church and, in the 19th century, even for Lutheran churches throughout the Russian Empire. This situation changed in the late 20th century and from 1991 onwards the faculty intends to offer aca-demic education. Besides classical Christian theology, a more neut-rally oriented program of religious studies was developed and in the long run, the specialities were separated on all three levels of study to allow students access to both options (academia and clergy).

The Lutheran church now has its own educational institution that acted as a replacement for the faculty during the Soviet period. Still, Tartu graduates have the possibility to choose the career of a Luthe-ran pastor and the faculty cooperates with local churches, particular-ly through the Estonian Council of Churches.

The structural reform of the university in 2016 transferred theo-logians under the Faculty of Arts and Humanities, but our faculty was allowed to keep its original Estonian name (the English version was changed to the School of Theology and Religious Studies). The school maintains its tradition of international cooperation that hel-ped a lot in building the faculty after its reopening. Even if the stu-dent numbers are smaller than earlier this century, the main tasks of the faculty are preserved and developed.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019) 27

Ameerika Ühendriikide jt välisriikide abist

Eesti õigussüsteemi ja õigushariduse

ümberkorraldamisel 1990. aastate alguses

IRENE KULL, MERIKE RISTIKIVI

SissejuhatusEesti õiguse ja õigushariduse ajalugu on mitmes mõttes katkestus-te ajalugu. Iga poliitilise muudatuse käigus on reformitud ka õigus-teaduse õpetamise süsteemi.1 20. sajandi iseseisvumiste ja okupat-sioonide tuultes on mitu põlvkonda akadeemilisi juriste pidanud alustama uuel viisil ja uue õiguse õpetamist. Käesolevas artiklis võetakse lähema vaatluse alla peamiselt 1990. aastad Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kui iseseisva riigi õigussüsteemi ülesehitamisel ning õigusõppe sisuliseks ja vormiliseks ümberkorraldamiseks pak-kusid abi välisriigid. Juristide koolitamine ja ümberkoolitamine oli üks turumajandusele ja õigusriigile ülemineku peamistest ülesan-netest. Muuta tuli kogu kõrghariduse süsteemi, sh õigushariduse sisu ja ülesehitust. Õigusõpe ning õigushariduse andmine oli 1990. aastatel paratamatult suhteliselt juhuslik ja mitte eriti järjepidev.

1 Õigushariduse arengu kohta Tartu Ülikoolis vt Age Värv, „21. sajandi õigushari-dus rahvusülikoolis“, Juridica, 6 (2019), 398–406.

iRene kuLL, meRike RiStikivi

28

Mitmete Euroopa riikide kõrval andsid Eesti õigushariduse süsteemi ülesehitamisse ja õigusloomesse oma panuse ka Ameerika Ühendrii-gid. Ameerika Ühendriikide valitsuse toetatud abist Eesti juristide koolitamisel ning õigushariduse süsteemi ümberkorraldamisel eesti-keelseid uurimusi ilmunud ei ole. Käesoleva artikli eesmärk on anda ülevaade, kuidas Ameerika Ühendriikide abiprogrammid, koostöö ülikoolide õigusteaduskondade õppejõududega ning erialased kooli-tused toetasid Eesti õiguskorra ja eraõiguse süsteemi ülesehitamist ning noorte juristide õpetamist, keskendudes eelkõige eraõigusele. Ameerika Ühendriikide õigussüsteemi ja õigushariduse mõju ana-lüüsi õigushariduses kasutatavatele meetoditele ja hariduse sisule jätame järgmistele uurijatele.

Taasiseseisvunud Eesti riigi õigussüsteemi ülesehitaminePärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1991. aastal puudus Ees-tis iseseisev kohtunikkond, kohtusüsteem, sõltumatu advokatuur ja organiseeritud advokaadibürood, liberaalset turumajandust toetav õiguskord, tasemel õigusharidust andvad õppeasutused, ajakohast õiguskirjandust sisaldavad raamatukogud jne.2 Kuigi uue eraõigu-se süsteemi loomise algust võib seostada juba 1988. aastal alusta-tud ettevalmistustega uuele õiguskorrale üleminekuks vajalike õi-gusaktide vastuvõtmiseks,3 tehti kõige olulisemad õigussüsteemi ja õiguskorra ülesehitamisega seotud otsustused alles 1992. ja 1993. aastal. Selleks, et mõista Ameerika Ühendriikidest tulnud abi täht-sust 1990. aastatel, tuleb meenutada, et õigussüsteemi muutmiseks vajalikud ühiskondlikud muudatused põhinesid radikaalsetel refor-midel, milleks omakorda oli vaja välja töötada ja vastu võtta suurel arvul seadusi ja muid õigusakte. Seadused pidid toetama ülemine-kut eraomandile ja majandusvabadusele (senise nõukoguliku riikli-ku omandi ja plaanimajanduse asemel), muudatusi kohtusüsteemis

2 Kohtureformi kohta vt: Rait Maruste, „Kohtureform – kas lõpu alguses või alguse lõpus?“, Juridica, 5 (1994), 103–105. Riigikohtu üldkogu otsusega 21.12.1993 loodi kohtutöötajate täienduskoolituse keskus.

3 Vt lähemalt: Paul Varul, „Legal Policy Decisions and Choices in the Creation of New Private Law in Estonia“, Juridica International, 5 (2000), 104–118.

ameeRika ÜhendRiikide jt väLiSRiikide abiSt

29

ning muude riigile oluliste struktuuride ümberkorraldamist.4 Refor-miseaduste laiem eesmärk oli muuta mitte ainult mingite eluvald-kondade korraldust, vaid mõjutada kogu ühiskonda5 ning taastada õigusriigile omased väärtused ja traditsioonid.

Eesti tsiviilseadustiku moodustavad eraõiguse valdkonna seadu-sed töötati välja ja võeti vastu suhteliselt lühikese aja jooksul, aasta-tel 1994–2002.6 Seaduste väljatöötamisel osalesid Eesti Vabariigi ise-seisvumisest alates õigusteadlased ja praktikud ning üliõpilased, kes valdavalt olid saanud hariduse Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas või alles omandasid õigusharidust.7 Oli selge, et Eestile oli äärmiselt va-jalik igasugune abi, mis toetas reformide läbiviimist ning võimaldas vabaneda totalitaarse ühiskonna õigusest.8

Pärast taasiseseisvumist pakkusid Ameerika Ühendriigid ühena esimestest abi uute seaduste väljatöötamiseks ning õigushariduse si-suliseks ja struktuurseks ümberkorraldamiseks. Prof Byrne ja prof P. Schrag Georgetowni ülikoolist koos seitsme kolleegiga saabusid juba 19. juunil 1992. aastal Tallinna, et abistada Eesti valitsust turuma-jandust toetavate seaduste väljatöötamisel.9 Ameerika Ühendriikide juriidilise nõustamise ja abistamise programmide laiem eesmärk oli abistada üleminekuriike õigusriigi ülesehitamisel, demokraatlike institutsioonide loomisel ning turumajanduse õigusliku ja institut-sionaalse raamistiku arendamisel.10 Üks aktiivsemaid programmi-

4 Vt lähemalt: N. Reich, „Law and civil justice in the new EU countries“, F. Cafaggi (ed), The Institutional Framework of European Private Law (Oxford: University Press, 2006), 271–302; N. Reich, „Transformation of Contract law and civil justice in new EU member countries – the example of the Baltic States, Hungary and Poland“, Penn State International Law Review, vol. 23, no. 3 (2005), 587–623.

5 Seadustega ühiskondlike probleemide reguleerimist ja uue õiguse õpetamist on analüüsinud nt Marju Luts-Sootak. Vt Marju Luts-Sootak, „Textbook of Pandects or New Style of Legislation in Estonia“, Juridica International, 6 (2001), 158.

6 Samas, 104. 7 Seaduste väljatöötamisel osalenud üliõpilased kasutasid võimalust välisülikooli-

des õppida enamasti aastail 1997–98. Villu Kõve õppis Hamburgi ülikoolis juba 1993–94.

8 Vt nt Marju Luts-Sootak, „Võtta kordki vabadust tõsiselt: Eesti eraõigusreform kui ajalooline ja humanitaristlik väljakutse“, Juridica, 4 (2003), 261–270.

9 Vt täpsemalt J. P. Byrne, P. G. Schrag, „Law Reform in Estonia: The Role of Geor-getown University Law Center“, Law and Policy in International Business, 25 (1994), 449.

10 Vt täpsemalt programmide eesmärgi ja suunitluse kohta Jacques deLisle, „Lex Americana?: United States Legal Assistance, American Legal Models, and Legal Change in the Post-Communist World and Beyond“, University of Pennsylvania, Journal of International Economic Law, 20, no. 2 (1990), 185.

iRene kuLL, meRike RiStikivi

30

de rahastajaid oli USA rahvusvahelise arengu amet (United States Agency for International Development, edaspidi USAID11), mille kau-du toetati mh Kesk- ja Ida-Euroopa õigusalgatuse (Central and East European Law Initiative, CEELI12) tegevust Eestis. CEELI asutas 1990. aasta sügisel Ameerika advokatuur (American Bar Associa-tion, ABA) ning organisatsiooni eesmärk oli toetada poliitilise režiimi reforme ja õigusriigi institutsionaalset arengut ning koos sellega ka eksportida üleminekuriikidesse Ameerika Ühendriikide õigust.

Kuivõrd iseseisvuse algaastatel oli juristide esmane ülesanne õigusloome, siis keskendusid ka USA abiprogrammid eelkõige pro-jektidele, mille eesmärk oli töötada välja ja rakendada uusi seadusi. Eelkõige tähendas see abi õiguse üldpõhimõtete mõistmisel, allik-materjalidena kasutatavate välisriikide seaduste ja kohtupraktika tundmaõppimisel ning teoreetilise kirjanduse leidmisel.13 Näiteks nõustasid USA Georgetowni ülikooli õigusteaduskonna õppejõud (Georgetown Law School) Ameerika Ühendriikide kaubandusminis-teeriumi kaubandusõiguse arendamise programmi (Commercial Law Development Program, U.S. Department of Commerce)14 kaudu Ees-ti juriste majandusõiguse reformimise küsimustes.15 CEELI prog-ramm, mis keskendus samuti eelkõige nõustamisele ja koolitamisele vaba turumajandust toetavate seaduste väljatöötamisel,16 leidis toe-tust nii Eesti Vabariigi valitsuse kui ka Tartu Ülikooli poolt, kuna igasugused kogemused ja teadmised õigusasutuste süsteemi ülesehi-

11 Asutatud John. F. Kennedy poolt 1961. aastal, edaspidi USAID. Vt täpsemalt: USAID. Who we are? https://www.usaid.gov/who-we-are. Nt märgiti USAID-i 1996. aasta tegevusaruandes ära ameti tegevus finantssüsteemi institutsioonide tugevdamisel (lk 1–12), väike- ja keskmiste äriühingute juriidilisel nõustamisel ning esindamisel (lk 1–20), erasektori tugevdamisel ja privatiseerimise läbiviimisel (lk 1). Agency Perfor-mance Report. US Agency for International Development. Full Report 1996 (Washing-ton D.C. January 1997). https://pdf.usaid.gov/pdf_docs/PNABZ860.pdf (07.10.2019).

12 Central and East European Law Initiative loodi 1990. aastal Ameerika Advokaa-tide Ühingu (American Bar Association) poolt. Hiljem sai ühing nimetuse Central European and Eurasian Law Initiative (CEELI) ning muutus sõltumatuks iseseis-vaks institutsiooniks 2004. aastal.

13 Byrne, Schrag, 454. 14 Commercial Law Development Program, U.S. Department of Commerce, loodud 1992.15 deLisle, 196. Vt ka Byrne, Schrag, 449. Byrne ja Schrag kirjeldavad selles artiklis

Georgetowni projekti, mida Ameerika Ühendriikide kaubandusministeeriumi kaubandusõiguse arendamise programmi kaudu toetati.

16 Rachel Margolis, „The Role of Law: American Rule of Law Reform Abroad and the Central and East European Law Initiative“, The Yale Review of International Studies, Nov (2016). http://yris.yira.org/essays/1911#_ftnref26 (07.10.2019).

ameeRika ÜhendRiikide jt väLiSRiikide abiSt

31

tamisel, õigusreformide läbiviimisel ja õigushariduse andmisel olid Eestile vajalikud. CEELI esindajad osalesid 1990. aastate alguses aktiivselt seaduseelnõude väljatöötamisel ja valminud projektide kommenteerimisel.

Kuna kõige olulisemaks Ameerika Ühendriikide õiguse ekspor-diartikliks on peetud konkurentsiõigust ja kapitaliturge puudutavaid seadusi,17 osalesid CEELI esindajad aktiivselt intellektuaalomandi, tagatiste, pankroti, konkurentsi jm valdkondade seaduste väljatöö-tamisel.18 CEELI 1993. aasta aruandes on näiteks ära märgitud, et professor A. N. Yiannopoulos osales Eesti asjaõigusseaduse eelnõu väljatöötamisel ning John Burke tegutses nõustajana karistusõigu-se valdkonnas.19 Lisaks koostasid CEELI esindajad kommentaare mitmetele seaduseelnõudele, sh lepinguõiguslike tagatiste (1992), autoriõiguse seaduse (1992), pankrotiseaduse (1992) ja väärtpabe-riseaduse eelnõudele (1992).20 Üldjuhul ei olnud aga USA seadusi võimalik otseste eeskujude või mudelitena kasutada. Näiteks leiti eelnõu väljatöötamise käigus, et Ameerika Ühendriikide pankroti-seadus ei ole sobiv eeskuju Eesti pankrotiseaduse väljatöötamisel, kuna Eesti ei olnud veel valmis kaitsma võlgnike huve niisuguses ulatuses, millises pakkus kaitset USA pankrotiseadus.21 Samuti ei sobinud USA konkurentsiseadused eeskujuks Eesti konkurentsisea-duse väljatöötamisel, kuivõrd USA seadused ei arvestanud piisavalt riigi võimaliku konkurentsi kahjustava tegevusega.22

Georgetowni ülikooli teadlaste osalemine Eesti õigussüsteemi re-

17 deLisle, 188. 18 deLisle, 231–232. Näiteks, G. Myers kui CEELI esindaja kommenteeris Eesti 1992

autoriõiguse seadust. 19 Mark S. Ellis, et al. Country Strategies for the Rule of Law Program for Albania,

Bulgaria, Croatia, Czech Republic, Estonia, Hungary, Latvia, Lithuania, Macedonia, Poland, Romania, and Slovakia. Submitted to the U.S. Agency for International De-velopment (Washington: American Bar Association Central and East European Law Initiative, 1993), 66. https://pdf.usaid.gov/pdf_docs/PNABZ142.pdf (07.10.2019).

20 Samas. Enamik tollal Ameerika Ühendriikide spetsialistidega koostöös väljatööta-tud seaduseelnõudest jäidki eelnõudeks.

21 Originaaltekst: „In choosing a model for the act, the examples of the USA and France were discarded, as the time was not ripe in Estonia to protect the interests of the debtor to the extent that this is done in these countries.“ Vt Analysis of the Draft Bankruptcy Act of the Republic of Estonia (The American Bar Association Central and East European Law Initiative (CEELI), 1994); Vt ka Paul Varul, „Development of the Bankruptcy law in Estonia“, Juridica International, 4 (1999), 172.

22 Spencer Weber Waller, „Neo-Realism and the International Harmonization of Law: Lessons from Antitrust“, Kansas Law Review (1994), 582–586.

iRene kuLL, meRike RiStikivi

32

formimisel sai alguse juba 1991. aastal, kui Eesti ei olnud veel isesei-sev riik. Tollase justiitsministri Jüri Raidla palvel moodustati tead-lastest ja praktikutest töögrupp, kes pidid abistama Eesti valitsust õigussüsteemi reformimisel. Märt Rask jätkas projekti pärast jus-tiitsministriks saamist ning tema juhiste kohaselt pidid Georgetow-ni ülikoolis moodustatud grupi liikmed tegema ülevaate vajalikest seadustest ning võrdlevõigusliku uurimuse lepinguõigusest, konku-rentsiõigusest ning tarbijaõigusest.23 Üks konkreetne ülesanne oli näiteks Eestile sobiva müügiseaduse väljatöötamine, mida alustati juba 1992. aastal. Peagi saadi aga aru, et Ameerika Ühendriikide kaubandusseadustik (U.S. Commercial Code) ei sobi eeskujuks Eesti seaduste väljatöötamisel. Riigis, kus alles ehitati üles turumajandu-sel põhinevat liberaalset ühiskonda, kus puudus vastavalt haritud kohtunikkond, juristid, õiguskirjandus, kohtupraktika ning kus ei osatud veel kohaldada õiguse üldpõhimõtteid, ei saanud kehtesta-da seadust, mis on paindlik ning nõuab kohtunikult oskust seadust tõlgendada ning õigust luua.24 Kuigi Georgetowni ülikooli teadlaste välja töötatud müügiseaduse lõppversiooni aluseks võeti rahvusva-heliste müügilepingute konventsiooni (CISG)25 tekst ning Rootsi ja Soome müügiseadused,26 ei saanud ka sellest eelnõust seadust.27

Ameerika Ühendriikide õiguse eksporti eraõigusesse ja muu-desse õigusvaldkondadesse takistas oluliselt Riigikogu 1992. aasta otsus võtta uute seaduste vastuvõtmisel eeskujuks seadused, mis olid jõus enne 1940. aastat.28 Eraõiguses võeti eeskujuks 1939. aas-

23 Võrdlevõiguslikud uurimused on kättesaadavad TÜ õigusteaduskonna eraõiguse osakonnas. Vt täpsemalt Byrne, Schrag, 451.

24 Byrne, Schrag, 457. 25 United Nations Convention on Contracts for the International Sale of Goods

(CISG) (Vienna, 11.04.1980). 26 Finnish Sale of Goods Act, 355/1987; Swedish Sales of Goods Act, SFS (1990), 931. 27 Eestit esindas müügiõiguse grupis Eesti advokaat Raino Paron. Vt lähemalt:

Byrne, Schrag, 456. Lisaks saadi väärtuslikke kommentaare Eesti müügiõigusele Oxfordi ülikooli prof Barry Nicholas’ käest (kes esindas Suurbritanniat CISG töö-grupis) ja Richard Hylandi käest (Rutgers Law School).Vt lähemalt: samas, lk 458. Küll aga sai CISG-st peamine võlaõigusseaduse allikas. CISG-i kui võlaõigussea-duse allika kohta vt lähemalt: Paul Varul, „CISG: A Source of Inspiration for the Estonian Law of Obligations“, Uniform Law Review, 8 (2003), 209. Georgetowni ülikooli õppejõud töötasid välja lisaks müügiseadusele ka asjaõigusseaduse eelnõu ning koostati mahukas materjal Euroopa tarbijaõiguse kohta. Seaduseelnõu tekst ning abimaterjalid on kättesaadavad TÜ õigusteaduskonna eraõiguse osakonnas.

28 „Riigikogu otsustab: lähtudes 1992. aasta 7. oktoobri Riigikogu deklaratsioonist põhiseadusliku riigivõimu taastamisest, arvestada seaduseelnõude ettevalmista-

ameeRika ÜhendRiikide jt väLiSRiikide abiSt

33

ta tsiviilseadustiku eelnõu,29 mis küll seaduseks ei jõudnud saada, kuid milles sisaldus germaani õigusperekonna traditsioone kand-va seadustikuna eraõiguse tähtsamate osade normatiivne raa-mistik (tsiviilõiguse üldosa, asjaõigus, võlaõigus, perekonnaõigus ja pärimisõigus).30 Nii otsustati juba õigussüsteemi reformimise ettevalmistavas etapis järgida peamise mudelina Saksa õigussüs-teemi ja täiendada seda tänapäevaste normidega teistest õiguskor-dadest,31 mis vähendas märkimisväärselt võimalusi eksportida (ja importida) Ameerika Ühendriikide õigust. Eesti eraõiguse reform viidi läbi väga lühikese aja jooksul.32 Omandireformi läbiviimiseks vajalik asjaõigusseadus võeti vastu juba 1993. aastal,33 tsiviilsea-dustiku üldosa seadus võeti vastu 1994. aastal,34 perekonnasea-

misel Eesti Vabariigis enne 1940. aasta 16. juunit kehtinud seadusi.“ Seadusloome järjepidevus. Riigikogu otsus, vastu võetud 1.12.1992. RT 1992, 52, 651.

29 1939. aasta tsiviilseadustiku eelnõu esitati riigivolikogule vastuvõtmiseks ning 1940. aastal arutati eelnõu riigivolikogu erikomisjonis. Tuleb märkida, et 1939. aasta tsiviilseadustiku eelnõu kasutati 1990. aastatel vaid mudelina ja mitte otse-se allikana uue tsiviilseadustiku väljatöötamisel. Uue tsiviilseadustiku moodusta-vate seaduste eelnõude väljatöötamisel võeti aluseks 1940. aasta eelnõu tekst, mis on kättesaadav: Tsiviilseadustik (Tartu, 1992). Vt lähemalt 1939. aasta tsiviil-seadustiku eelnõu vastuvõtmise kohta: Hesi Siimets-Gross, Marju Luts-Sootak, Katrin Kiirend-Pruuli, „The Private Law Codification as an Instrument for the Consolidation of a Nation from Inside – Estonia and Latvia between two World Wars“, A. Klimaszewska, M. Gladek (ed.), Culture – Identity – Legal Instrumenta-lism (Gdansk: Brill Academic Publishers, 2019).

30 Saksa tsiviilseadustik (Bürgerliches Gesetzbuch). 18.08.1896. 31 Vt lähemalt eraõiguslike seaduste allikate kohta nende väljatöötamisel: Varul,

104–118. Saksa eraõiguse süsteemi kohta vt Illimar Pärnamägi, „Saksa mõju Eesti õiguses“, Õiguskeel, 1 (2014). https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/illi-mar_parnamagi._saksa_moju_eesti_oiguses.pdf (07.10.2019).

32 Vt lähemalt: M. Käerdi, „Estonia and the New Civil Law“, Regional Private Laws and Codification in Europe, H. L. Mac Queen et al. (toim) (Cambridge: Cambridge University Press, 2003), 250, 251. Marju Luts-Sootak, „Rechtsreform in Estland als Rezeptions- und Bildungsaufgabe“, Juristenzeitung, H. 8, (1998), 401–403; Irene Kull, „Codification of Private Law in Estonia“, J. C. Rivera (toim), The Scope and Structure of Civil Codes (Springer, 2013), 133–154.

33 Asjaõigusseaduse jõustumine (1993) tõi kaasa eraõiguse reformide läbiviimise aluse, ühtlasi võimaldas see maade andmist eraomandisse. Asjaõigusseadus. Vas-tu võetud 09.06.1993, jõustunud 01.12.1993. https://www.riigiteataja.ee/akt/28540 (31.01.2019). Vt ka: Jaan Paju, „Basic features of Estonian Property Law“, Zeitsch-rift für Europäisches Privatrecht, 4 (2000), 87; P. Pärna, „The Law of Property Act. Cornerstone of the Civil Law Reform“, Juridica International, 6 (2001), 89, 90.

34 Tsiviilseadustiku üldosa seadust 1994. aastast koosnes üldistest põhimõtetest, isikute, tehingute, õiguste teostamise, tingimuste ja aegumise regulatsioonist. TsÜS võeti vastu 28.06.1994 ja jõustus 01.09.1994 ning kehtis kuni 01.07.2002. Esimeses TsÜS versioonis sisaldusid ka rahvusvahelise eraõiguse reeglid ning seda kuni rahvusvahelise eraõiguse seaduse vastuvõtmiseni 2002. aastal.

iRene kuLL, meRike RiStikivi

34

dus samuti 1994. aastal ning jõustus 1995. aastal,35 pärimisseadus võeti vastu 1997. aastal.36 Tsiviilseadustiku viimase osana valmis võlaõigusseadus alles 2001. aastal ning jõustus 1. juulil 200237 koos tsiviilseadustiku üldosa seaduse uue versiooniga.38 Kõikide nimetatud seaduste mudelriikideks olid suuremas osas germaani õigusperekonda kuuluvad riigid (Saksa tsiviilseadustik ehk BGB, Šveitsi võlaõigusseadus39, Austria tsiviilseadustik40 jne). Kuigi Ameerika Ühendriikide õigusel ei olnud suurt mõju eraõiguse eri valdkondadele, võimaldasid koolitused ning abi seaduste väljatöö-tamisel kujundada Eesti juristide õigusmõtlemist ning omandada seadusloome praktilisi oskusi.

Kohtunike koolitamine Pärast Eesti Riigikogu poolt eraõiguse süsteemi puudutavate ot-suste vastuvõtmist ning selgust küsimuses, millise õigussüsteemi võtab Eesti oma õiguskorra ülesehitamisel aluseks, keskendusid USA abiprogrammid peamiselt juristide koolitamisele.41 Juristide koolitusprogrammid koostati selliselt, et need hõlmaks Ameerika Ühendriikide õiguse kõrval ka Lääne-Euroopa riikide õigust ning rahvusvahelist kaubandusõigust. Samuti võeti arvesse Eesti ees-

35 Perekonnaseadus võeti vastu 12.10.1994 ja jõustus 01.01.1995. Uus perekonna-seadus võeti vastu 18.11.2009, ja jõustus 1.07.2010. https://www.riigiteataja.ee/akt/109052017029 (07.10.2019).

36 Pärimisseadus võeti vastu 15.05.1996 ja jõustus 01.01.1997. Pärimisseaduse uusversioon võeti vastu 17.01.2008 ja jõustus 1.01.2009. https://www.riigiteataja.ee/akt/110032016016 (07.10.2019).

37 Võlaõigusseadus võeti vastu 26.09.2001 ja jõustus 01.07.2002. https://www.riigi-teataja.ee/akt/120022019008 (07.10.2019).

38 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse uusversioon võeti vastu 27.03.2002 ja jõustus 01.07.2002. https://www.riigiteataja.ee/akt/130012018006 (07.10.2019).

39 Obligationenrecht (OR). Schweizerisches Zivilgesetzbuch, Teil 5. 01.01.1883. 40 Allgemeines bürgerliches Gesetzbuch für die gesammten deutschen Erbländer der

Österreichischen Monarchie. 01.06.1811. 41 Nagu märkis Ellis, sai peagi selgeks, et Eestis ei olnud mõtet õpetada pretse-

dendiõigust, kuna juristid vajasid eraõiguse süsteemi loomisel teoreetilist abi tsiviilõiguse süsteemi kuuluvate riikide õigusest arusaamisel ning selle süstema-tiseerimisel. M. Ellis, et al. Country Strategies for the Rule of Law Program for Albania, Bulgaria, Croatia, Czech Republic, Estonia, Hungary, Latvia, Lithua-nia, Macedonia, Poland, Romania, and Slovakia. Submitted to the U.S. Agency for International Development (Washington: American Bar Association Central and East European Law Initiative 1993), 69, 73. http://pdf.usaid.gov/pdf_docs/PNABZ142.pdf (07.10.2019).

ameeRika ÜhendRiikide jt väLiSRiikide abiSt

35

märki saada Euroopa Liidu liikmeks.42 Seega ei piirdunud CEELI esindajad ainult Ameerika Ühendriikide õiguskorra selgitamisega, vaid kuulajatele pakuti laiapõhjalist ülevaadet ka Lääne-Euroopa õigustraditsioonidest ning võrdlevõigusliku meetodi kasutamisest seadusloomes.

USA era- ja avalikus sektoris tegutsevad ning kaubandusõigu-sega tegelevad kogenud õiguspraktikud ja õigusteadlased külasta-sid Eestit, sh Tartu Ülikooli, kus nad koolitasid õigusteaduskonna õppejõude, tudengeid, praktiseerivaid juriste, kohtunikke ja valit-susametnikke.43

Esmalt tuleb ära märkida USA koolitusprogrammide osa Ees-ti kohtusüsteemi reorganiseerimisel õigusriigi põhimõttest lähtu-des44 ning kohtunike koolitamisel.45 Kohtunike koolitamise eest võttis iseseisvuse algusaastatel vastutuse Eesti Vabariigi Riigiko-hus ja seda suures osas Riigikohtu tollase esimehe professor Rait Maruste initsiatiivil. Näiteks viisid Riigikohtu esimehe professor Maruste kutsel 1993. aasta juunis Georgetowni ülikooli professor Thomas G. Krattenmaker ja tollal juba endine osariigi ülemkohtu kohtunik K. Callow läbi nädalase seminari riigikohtunikele. Se-minari teema oli põhiseaduspärane kohtumõistmine ning tegemist oli esimese korraga, kus Eesti kohtunikele tutvustati Ameerika õi-gussüsteemi aluspõhimõtteid, kohtuniku funktsioone õigusemõist-misel ning Ameerika õigushariduses laialt kasutatavat nn sokraa-tilist meetodit. Sokraatiline meetod ehk õppimine küsimuste ja vastuste vormis oli tundmatu nõukogude õigushariduse saanud juristidele, kuna õppimine ja õpetamine toimus peamiselt loengute vormis. Siiski olid ka enne 1991. aastat Tartu Ülikooli õigusteadus-konna õppekavades ette nähtud seminarid, kus viidi mingis osas

42 Byrne, Schrag, 452. 43 Vt selle kohta lähemalt: J. Key, „Old countries, new rights“, ABA Journal, May

(1994), 68–73. 44 Eesti kohtusüsteemi kohta vt lähemalt: Julia Laffranque, „The Judicial System of

Estonia and European Union Law“, International Journal of Legal Information, Vol. 33, Iss. 2, Art. 7 (2005). http://scholarship.law.cornell.edu/ijli/vol33/iss2/7 (07.10.2019).

45 Vt kohtunikkonna iseseisvuse kohta lähemalt: Timo Ligi, „Judicial Independence in Estonia“, A. Seibert-Fohr (toim), Judicial Independence in Transition. Beiträge zum ausländischen öffentlichen Recht und Völkerrecht (Berlin, Heidelberg: Sprin-ger, 2012), vol. 233.

iRene kuLL, meRike RiStikivi

36

läbi ka kaasusõpet.46 Professor Krattenmakeri kui õppejõu suur edu ja Riigikohtu esimehe professor Maruste isiklik toetus viisid alalise kohtunike koolituskeskuse asutamiseni Tartus.47 Professor Krattenmaker ja kohtunik Callow on oma mälestustes pidanud koolituste kõige olulisemaks tulemuseks muutusi kohtunike mõt-teviisis, suhtumises riiki, kohtuniku rolli õigusemõistmisel ning ühiskonnas laiemalt.48

Siinkohal on tähtis rõhutada, et Eesti õiguse allikana on sea-duste kõrval ka kohtupraktikal oluline osa täita nii tsiviilõiguses kui ka teistes õigusvaldkondades.49 Seega saab rääkida kohtute osast õiguse edasiarendamisel ka Kontinentaal-Euroopa kirjuta-tud õigusega õiguskordades, nagu seda on Eesti õiguskord.50 Koh-tulahenditel oli täita oluline roll Eesti oma õigusteaduse kujunemi-sel, kuivõrd suur osa Eesti õigusteadlastest ja kõrgetasemelistest juristidest oli iseseisvusaastate alguses hõivatud seadusloomega. Eesti oma õigusteadusest saab rääkida alles alates 21. sajandi al-gusest.51 Kokkuvõttes võib nentida John Burke sõnadega, et „aja-looliste, kultuuriliste ja ka keeleliste erinevuste tõttu ei ole Amee-rika Ühendriikide kohtusüsteem loomulikult Eestisse imporditav, kuid kohtuniku roll Ühendriikides võiks olla üheks eeskujuks Ees-ti Vabariigi kohtusüsteemi arendamisel“.52 Just sellist rolli täitsid ka Ameerika Ühendriikide programmid 1990. aastate alguses.

46 Tuleb mainida, et kaasusõppe meetodit kasutati tsiviilõiguses juhuslikult ja selle tähtsus oli väga väike.

47 Byrne, Schrag, 457. Sihtasutus Eesti õiguskeskus (Estonian Law Centre Founda-tion) loodi 1995. aastal ja tegutses kuni 2009. aastani iseseisva juriidilise isikuna. Pärast ümberkujundamist võttis kohtunike koolitamise ülesande üle Riigikohus.

48 Nii meenutavad Byrne ja Schrag, et Eesti kohtunikud, kes koolitustel osalesid, suhtusid alguses väga skeptiliselt võimalusse, et kohtunikud peaksid seadusi tõlgendama. Vt Byrne, Schrag, 455.

49 Tsiviilseadustiku üldosa seadus, § 2. 50 Kohtupraktika tähtsuse kohta Eesti õiguses vt nt Meris Sillaots, „Supreme Court

Judgments as Source of Estonian Criminal Procedural Law“, Juridica Interna-tional, 5 (2000), 94–103; Irene Kull, „Principle of Good Faith and Constitutional Values in Contract Law“, Juridica International, 7 (2002), 142–149.

51 Seaduste väljatöötamine esimesel iseseisvusperioodil 1918.–40. aastal oli küllaltki sarnane sellega, mis leidis aset alates 1991. aastast. Vt Marju Luts-Sootak, „Scientific Legal Education and the Faculty of Law of the University of Tartu“, Juridica International, 1 (1996), 129–139.

52 Vt John Burke, „Kohtuniku roll Ameerika õigussüsteemis“, Juridica, 3 (1993), 50–60.

ameeRika ÜhendRiikide jt väLiSRiikide abiSt

37

Akadeemiline õigusharidus

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna53 ajaloos algas Eesti Vabariigi ise-seisvumisega uus etapp,54 mis tähendas õigusteaduskonna kui ainsa 1990. aastate algul tegutsenud õigusteaduskonna jaoks täiesti uusi ülesandeid ja eesmärke. Hästi toimiva turumajanduse ja demokraat-liku riigi toimimise üks alustest on teadusvabadus ülikoolides.55 Sea-dusandlik alus teadusvabadustest kantud haridusele on leitav Eesti Vabariigi põhiseaduse56 paragrahvist 38, mis sätestab teadusvabadu-se ning ülikoolide ja teadusasutuste autonoomia seaduses ettenäh-tud piires. Õigusteaduskonnas ette võetud uuenduste eesmärgiks seati kõrgetasemeliste teadustööde edendamine ning akadeemiliste traditsioonide ja ajakohase kõrghariduse pakkumine.57 1992. aasta haridusseadus,58 1995. aasta ülikooliseadus59 ja 1995. aasta Tartu Ülikooli seadus60 olid ülikoolihariduse andmise õiguslikke aluseid sätestavad õigusaktid, millega detsentraliseeriti kõrghariduse süs-teem ning liiguti eemale nn Saksa ülikooli mudelist.61 Anglo-ameeri-ka õigushariduse süsteemi eeskujul loodi ka Eestis kolmeastmeline kõrghariduse süsteem (bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe prog-rammid). Tartu Ülikool oli pärast iseseisvumist ainus ülikool, kus

53 Alates 1. jaanuarist 2016 on õigusteaduskond sotsiaalteaduste valdkonna osa koos ühiskonnateaduste instituudi, majandusteaduskonna, haridusteaduste insti-tuudi, psühholoogia instituudi, Johan Skytte poliitikauuringute instituudi, Narva ja Pärnu kolledžiga. Kaks struktuuriüksust (õigus- ja majandusteaduskond) jätsid oma eestikeelsetesse nimetustesse alles sõna teaduskond. Selguse huvides viida-taksegi artiklis õigusteaduskonnale just sellisel viisil.

54 Eesti riiklikust iseseisvusest. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus. Vastu võetud 20.08.1991. RT 1991, 25, 312.

55 Luts-Sootak, Scientific legal education, 129–139. 56 Eesti Vabariigi põhiseadus võeti vastu 28.06.1992 ja jõustus 03.07.1992. https://

www.riigiteataja.ee/akt/115052015002 (07.10.2019).57 Raul Narits, „Legal Foundations of University Education in Estonia“, Juridica

International, 1, (1996), 125–129.58 Eesti Vabariigi haridusseadus võeti vastu 23.03.1992 ja jõustus 30.03.1992. ht-

tps://www.riigiteataja.ee/akt/113032019043 (07.10.2019).59 Ülikooliseadus võeti vastu 12.01.1995 ja jõustus 18.02.1995. https://www.riigitea-

taja.ee/akt/120122016002 (07.10.2019).60 Tartu Ülikooli seadus võeti vastu 06.02.1995 ja jõustus 21.03.1995. https://www.

riigiteataja.ee/akt/120122016005 (07.10.2019).61 Vt lähemalt Saksa, nt Humboldti mudeli kohta, mis on klassikalise Saksa ülikooli

süsteemi alus: Raul Narits, Legal Foundations, 125–129; Rosalind Pritchard, „Humboldtian values in a changing world: staff and students in German universi-ties“, Oxford Review of Education, Vol. 30, Issue 4 (2004), 509–528.

iRene kuLL, meRike RiStikivi

38

anti õigusharidust kõigil kolmel astmel, kuigi peagi asutati mitmeid era- ja avalik-õiguslikke kõrgkoole, kus sai omandada õigusharidust. Huvitav on märkida, et õigusharidust andvate ülikoolide arv 2019. ja 1993. aastal on sarnane62 ja Tartu Ülikooli õigusteaduskond on endiselt ainus õppeasutus, mis pakub õigusharidust kõigil kolmel kõrghariduse astmel. Õigusharidust mõjutas märkimisväärselt õi-guskorra reformimine, kuna selle tulemusel ei olnud ka päris selge, mida õpetada ja kuidas õpetada.

Tartu Ülikooli õigusteaduskond võttis uue õppekava vastu 1992/93. õppeaastal. Õppekava hindasid esimest korda rahvusva-helised eksperdid – Glasgow ülikooli dekaan professor J. P. Grant ning professor W. Schlüter Münsteri ülikoolist.63 Uue õppekava väl-jatöötamisel võeti arvesse Eesti sotsiaalmajanduslikku ja poliitilist arengut ning vajadust integreerida Eesti õigussüsteem Mandri-Eu-roopa õigussüsteemidega. Peamine eesmärk oli anda laiapõhjalist ja teaduspõhist haridust, mis tähendas muu hulgas võrdleva õigustea-duse kuulumist õigusteaduskonna õppeprogrammi. Kuivõrd nende eesmärkide täitmiseks oma kvalifitseeritud õppejõud puudusid, oli suur osa täita külalisõppejõududel. Võrreldes Euroopast tulnud õp-pejõududega oli Ameerika Ühendriikide külalisõppejõudude osakaal märkimisväärne.64 Külalisõppejõudude panus seisnes eelkõige uute ideede juurutamises, loengukursuste arendamises ning uute õppe-

62 Kokkuvõtvalt vt Ellu Saar ja Triin Roosalu, „Inverted U-shape of Estonian Higher Education: Post-Socialist Liberalism and Postpostsocialist Consolidation“, J. Huisman, A. Smolentseva, I. Froumin (eds.), 25 Years of Transformations of Higher Education Systems in Post-Soviet Countries. Reform and Continuity (Palgrave Macmillan, 2018), 166. Põhiliselt liitusid erakoolid mõne tegutsemisaasta järel avalik-õiguslike ülikoolidega. Näiteks Tallinna Õigusinstituut liitus Tartu Üli-kooliga 2001. aastal. 1991. aastal asutatud Nord liitus Tallinna Ülikooliga 2010. aastal. 1996. aastal asutatud Concordia International University Estonia (CIUE) liitus Audentese Ülikooliga 2003 ning ingliskeelse õigushariduse pakkumist jätkati nime all International University Concordia Audentes (IUCA). 2008. aastal liitus IUCA Tallinna Tehnikaülikooliga.

63 Vt lähemalt: Raul Narits, Legal Foundations, 125–129.64 Näiteks aastatel 1994–96 külastasid mitmed Ameerika Ühendriikide õppejõud

Tartu Ülikooli: Michael Listgarten (Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Ühenduse õigus, rahvusvaheline eraõigus), Richard C. Visek (Ameerika Ühendriikide, rah-vusvaheline ja võrdlev õigus), Michael Gallagher (Ameerika Ühendriikide õigus, õiguslik kirjutamine), Charles Lipton (Ameerika Ühendriikide õigus, rahvusvahe-line vahekohtumenetlus, rahvusvahelised äritehingud). Vt lähemalt Peep Pruks, „Academic Legal Education in Estonia: Current State and Perspectives (Faculty of Law of the University of Tartu)“, Juridica International, 1 (1996), 139–158.

ameeRika ÜhendRiikide jt väLiSRiikide abiSt

39

meetodite rakendamises. Kõige suurem muudatus oli eraõiguse ja avaliku õiguse õppeainete proportsiooni muutmine õppekavas nii, et umbes kaks kolmandikku ainetest oleksid eraõiguslikud.65 Nõuko-gude süsteemi õigusharidus oli olulisel määral praktikale suunatud, peamise rõhuga avalikul õigusel, eraõiguslikud kursused moodus-tasid õppeprogrammist vaid kolmandiku. Alates 1990. aastatest on õigusteaduskonna õppeprogrammi regulaarselt ajakohastatud koos-töös erinevate õigusalade esindajatega (advokaadid, notarid, kohtu-nikud, prokurörid, ettevõtluses tegutsevad juristid).66 Suurenenud on eraõiguse valdkonna ainekursuste arv ning vähendatud on au-ditoorse õppetöö osakaalu, valdavalt kasutatakse kaasusõpet ning õppetöö kohustuslik osa on iseseisvad uurimused.67

Tuleb tõdeda, et paljud sisulised uuendused õpetamise protses-sis ja õigusteaduskonna õppekavas said alguse 1990. aastate algu-ses teaduskonda külastanud õppejõudude initsiatiivil.68 Suur osa oli siin Ameerika Ühendriikide õigusteadlastel ja -praktikutel, kes saabusid Tartusse mitmete programmide kaudu. Näiteks oli esime-ne CEELI69 esindaja McNeill Smith North Carolina osariigist (1992. aastast kuni 1993. aasta juulini), kes õpetas TÜ õigusteaduskonnas muu hulgas lepinguõigust. Aastatel 1993–94 oli CEELI esindaja Eestis Jüri E. Taalman,70 Eestis sündinud ning eesti keelt valdav

65 Samas, 139–158.66 Bologna mudeli ülevõtmine 2002/2003. õppeaastal tähendas üleminekut 3 + 2

õppekavale ehk kolmeaastasele bakalaureuseõppele ja kaheaastasele magistriõp-pele. Vt Bologna declaration 19 June 1999. http://www.ehea.info/media.ehea.info/file/Ministerial_conferences/02/8/1999_Bologna_Declaration_English_553028.pdf (07.10.2019). Kõik bakalaureuseõppe lõpetanud tudengid saavad jätkata õpinguid magistriõppes sõltuvalt oma lõpueksami tulemusest. Kõik magistriõppe tudengid on potentsiaalsed doktoriõppe kandidaadid. Kohtunikuks, notariks, prokuröriks või vandeadvokaadiks saamisel on vajalik magistrikraad. Vt ka: Saar, Roosalu, 149–175.

67 Näiteks interaktiivsete klassiruumide kasutamine. Vt lähemalt: https://oigus.ut.ee/en/news/school-law-opened-smart-classrooms-tartu-and-tallinn (07.10.2019).

68 Alustades esimese seminariga rahvusvahelisest humanitaarõigusest, mida viisid läbi professorid Georgetowni ülikoolist ja mida organiseeris president Lennart Meri asutatud Eesti Inimõiguste Instituut. Vt lähemalt: Byrne, Schrag, 457.

69 Vt ka American Bar Association. Central and East European Law Initiative. Count-ry Strategies for the Rule of Law Program for Albania, Bulgaria, Croatia, Czech Republic, Estonia, Hungary, Latvia, Lithuania, Macedonia, Poland, Romania, and Slovakia. Submitted to The U.S. Agency for International Development. August 23, 1993. Mark S. Ellis, et al. https://pdf.usaid.gov/pdf_docs/PNABZ142.pdf (07.10.2019).

70 Juri E. Taalmani tegevuse kohta Eesti õigussüsteemi ülesehitamisel vt https://www.brignole.com/About/Juri-E-Taalman.shtml (14.10.2019).

iRene kuLL, meRike RiStikivi

40

praktiseeriv jurist, kes lisaks seaduste kommenteerimisele, juristide täienduskeskuse asutamisele ning mitmete seaduste väljatöötamisel osalemisele õpetas ka tudengeid. 1994. aastal alustas õigusteadus-konnas õpetamist CEELI esindajana Michael Gallagher,71 kes tõi esi-mesena õppekavasse aine õigustekstide kirjutamise oskustest (legal writing). Ameerika Ühendriikide kodanikuhariduse projekti (Civic Education Project, CEP)72 kaudu õpetas teaduskonnas Richard C. Vi-sek rahvusvahelist õigust, võrdlevat õigussüsteemide ajalugu ning EL õigust (1995–96). Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas õpetasid ka Fulbrighti stipendiaadid (Fulbright Fellowship Program), näiteks New Yorgi ülikooli külalisprofessor Charles J. Lipton, kes õpetas rahvusvahelist arbitraaži ja rahvusvahelisi lepinguid. Suurt rolli õi-gusteaduse õpetamise ümberkorraldamisel täitsid euroteaduskonna (EuroFaculty)73 kaudu saabunud õppejõud. Angloameerika õigusha-ridussüsteemi mõjuks võib nimetada õigusteaduskonna õppekavas tehtud muudatust, mille tulemusel hakati õpetama lepinguõigust ning seda juba esimesel semestril.

Õigussüsteemi reformide käigus muutusid ka koostööprojektide fookused ja eesmärgid. Näiteks eespool nimetatud Georgetowni-Eesti üldisest seaduste loomise projektist kujunes kiiresti juristide, kohtu-nike ja õiguspraktikute koolitamine.74 Ameerika Ühendriikide abi oli oluline Eesti Õiguskeskuse Sihtasutuse75 loomisel, kus kohtunikele õpetati läänelike demokraatlike õigussüsteemide aluseks olevaid õi-guspõhimõtteid ja kohtuniku rolli sellistes riikides. Maailmapank ja

71 Michael Gallagher on Eesti juurtega jurist, kes lõpetas Villanova (US) ülikooli õigusteaduskonna ja töötas advokaadibüroo partnerina Philadelphias, jäi pärast CEELI projekti lõppemist Eestisse ning oli aastatel 1995–2003 Eesti Õiguskesku-se nõunik ning euroteaduskonna lektor. Callagheri elulugu: https://www.euroman.ee/wp-content/uploads/2011/10/CV-Michael-Gallagher.pdf (07.10.2019).

72 Civic Education Project (kodanikuhariduse projekt) on mittetulundusühing, mis asutati 1991. aastal ja mille eesmärk on toetada kõrg- ja professionaalse hariduse arengut üleminekuriikides. CEP toetas külalislektoreid, kelle ülesanne oli viia läbi õppetööd ning samal ajal välja õpetada noori teadlasi, kes õpetamise üle võ-taks. Õigusteaduskonnas autoritele teadaolevalt ühegi aine õpetamist kohalikule õppejõule üle ei antud, küll aga toimis see edukalt majandusteaduskonnas. Vt lä-hemalt: CEP. Annual Report, July 1, 1998 – June 30, 1999. The Baltics. http://www.civiceducationproject.org/legacy/aboutus/annual/1999/baltics.htm (17.10.2019).

73 Asutatud Tartu Ülikoolis 1993. Esimene juht oli Eesti-Kanada professor Toivo Miljan. 74 Vt lähemalt: deLisle, 252.75 Eesti Õiguskeskus asutati 1995 ja oli alates 2009. aastast vastutav kohtunike

koolituse eest.

ameeRika ÜhendRiikide jt väLiSRiikide abiSt

41

USAID programm toetasid praktiseerivate juristide ja politseijuhtide erialaseid koolitusprogramme.76 Kindlasti tuleb ära märkida, et õigus-teaduse õpetamine on alates 1991. aastast tuginenud võrdlev õiguslikul meetodil,77 kuivõrd mitmed seadused on koostatud teiste riikide seadusi mudelitena kasutades.78 Kuid võrdlevõiguslik õpetamine ei pruugi alati olla kõige efektiivsem, kui selle ohvriks tuleb tuua riigisisese õigussüs-teemi süstemaatika. See võis aga kergesti juhtuda, sest seaduseelnõud muutusid kiiresti. Kuna Eesti võttis eraõiguse süsteemi aluseks Saksa õiguse, mis kuulub Mandri-Euroopa kodifitseeritud õigussüsteemide hulka, siis oli ka eraõiguse õpetamisel oluline omandada seaduste ja õigusnormide omavahelised süstemaatilised seosed. Kokkuvõtlikult, õiguse õpetamine üleminekuperioodil oli küllaltki juhuslik ja kaootili-ne, peamiselt õpetati loenguvormis, kuna õpikutele ja kohtupraktikale ei saanud loota. Õpetamismeetodid ja materjalid võeti sageli üle küla-lisõppejõududelt. Ameerika Ühendriikide külalisõppejõudude suurim tähtsus oli see, et nad pakkusid esimesena Eesti juristidele, ametnikele ja üliõpilastele oma teadmisi, mis suunasid mõistma õigusriigi üldpõhi-mõtteid, kohtu funktsiooni ja seadusandliku tegevuse meetodeid. Algu-sest peale osalesid Eesti üliõpilased koos professoritega seadusloomes, sageli õpetati seaduseelnõusid ja kasutati välisriikide kohtupraktikat eeskujuna. Noorema põlvkonna juristide võimet järgida välisriikide eksperte olid eraldi ära märkinud nii Georgetowni grupp kui ka teised välisriikide eksperdid, kes Eestit projektide raames külastasid.79 Tar-tu õigusteaduskonna õpetajaskond muutus märkimisväärselt, näiteks võttis ameti üle noorem põlvkond õppejõude, kes olid õpingute ajal juba kokku puutunud lääneliku õigusmõtlemisega. Paljud õppejõud, kes pidid lahkuma, leidsid uue töökoha mõnes era(kõrg)koolis, mis rajati 1990. aastate lõpus.80

76 Näiteks viidi 1995–96 läbi rahvusvahelised seminarid teemadel „Issues of Imp-rovement and Application of Labour Legislation“, „Continental European Legal System (Public Law and Private Law)“ ja „Intellectual Property (Copyright)“.

77 Pruks, Academic Legal Education in Estonia, 147.78 Saksa, Šveitsi, Hollandi, Austria, Itaalia ja Vene tsiviilkoodeksid, Louisiana osa-

riigi ja Kanada Quebeci provintsi õigusaktid ning Skandinaavia riikide (Rootsi, Soome ja Taani) müügiõiguse seadused, Tšehhi äriseadustik ja Jaapani tsiviilkoo-deks. Vt Varul, Legal policy, 114.

79 Byrne, Schrag, 454. 80 Pärast taasiseseisvumist loodi hulk eraõiguslikke ülikoole, mis õigust õpetasid:

Akadeemia Nord (1991–2010), Concordia Rahvusvaheline Ülikool Eestis (1992–2003), Veritas Sotsiaalteaduste Erakõrgkool (1997–2003), Rahvusvaheline Ülikool

iRene kuLL, meRike RiStikivi

42

Kokkuvõte

Eesti õigussüsteemi ülesehitamisel on teistest õigussüsteemidest pärit printsiipe edukalt ja efektiivselt juurutatud laenamise, siire-te ning erinevate õiguslike reguleerimismudelite rakendamise teel. Kuigi Eesti eraõiguse loomisel kasutati Ameerika Ühendriikide õi-gust väga vähe, on raske üle hinnata Ameerika Ühendriikide pro-fessorite ja praktikute rolli, kes õpetasid õiguse üldpõhimõtteid ja kohtusüsteemi sõltumatuse tähtsust turumajanduse tingimustes, abistasid uue õiguskorra ülesehitamisel ning õigushariduse süstee-mi muutmisel. Õigusteaduskonna peamine eesmärk oli juba alates 1990. aastatest valmistada ette juriste, kes mõistavad õigust ja keda on koolitatud mitte ainult rakendama õigust, vaid osalema õigusloo-mes. Peamised muudatused loengukursuste sisus ja õppekavas tehti, arvestades suures osas külalisõppejõudude, sh Ameerika Ühendrii-kidest pärit õppejõudude panust. Lisaks algatati Ameerika Ühend-riikide ülikoolide, valitsuse ja erialaorganisatsioonide abil hulk haridusprogramme, mille tulemusel toimusid suured muudatused õigushariduse sisus ja vormides.

  

Irene Kull, Dr iur, on TÜ õigusteaduskonna tsiviilõiguse professor ja eraõiguse osakonna juhataja

Merike Ristikivi, PhD, on TÜ õigusteaduskonna õiguse ajaloo (ladina keel ja rooma õigus) dotsent

Audentes (1999), Ülikool I Stuudium (2003), Humanitaar- ja Sotsiaalteaduste Instituut (2003–2011), Õigusinstituut (1994–2006) jt.

ameeRika ÜhendRiikide jt väLiSRiikide abiSt

43

The assistance of USA and other countries in reorganizing the Estonian legal system and

education in the early 1990sIRENE KULL, MERIKE RISTIKIVIUniversity of Tartu Faculty of Law

The development of Estonian private law is an excellent example of borrowing from foreign legal systems, successfully using transplants and implementing different regulatory models. From the early 1990s, the ‘Continental European legal tradition’ and especially German law was used as an example owing to the historical relationship between Germany and Estonia. Even though US law was applied very little in drafting Estonian private law, the role of US professors and practi-tioners, who taught us the basic principles of law and the importance of judicial independence in a liberal market economy can’t be overes-timated. The option of text-book like legislation was chosen mainly owing to educational purposes, as this approach was reasonable and justified in a transitional country.

Lawyer’s freedom is solely based on a perfect command of the legal method. Already from the 1990s, the main aim of the Faculty of Law of the University of Tartu was to prepare lawyers who un-derstand the law and who are trained to apply the legal method in their profession. Changes were made to the teaching process and the content of the curricula with the substantial contribution of visiting lecturers, also from the US. A number of educational programs were also introduced with the help of US universities, governmental and professional organizations. Comparative law and jurisprudence were part of the Faculty of Law’s curriculum since Estonia restoring its independence.

44 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019)

Pedagogicum Tartu Ülikooli

õpetajahariduse uuendamisel

MARGUS PEDASTE

ProbleemTartu Ülikoolis on õpetajaharidusega tegeletud omaette vaadeldava distsipliinina juba üle kahe sajandi. Kui 19. sajandi algul loodi sel-leks eraldi üldine õpetajate ehk pedagoogiline instituut,1 siis 2008. aastaks oli juba pikka aega kestnud olukord, kus õpetajakoolituse ja haridusteadustega tegeles aktiivselt mitu üksust. 2001. aastal moo-dustatud haridusteaduskonnal oli põhiroll lasteaiaõpetajate, klas-siõpetajate ja eripedagoogide väljaõpetamisel, aga pakuti ka tehni-kavaldkonna õpetaja, koolikorralduse ja kasvatusteaduste õpinguid. Samal ajal koolitasid teaduskonnad erinevaid aineõpetajaid ning Narva kolledž ka lasteaia- ja klassiõpetajaid. Samuti tehti mõnes üksuses aktiivselt teadus- ja arendustööd ning lisaks haridustea-duskonna doktoriõppele oli juba varem avatud bioloogia-geograafia-teaduskonnas bioloogia ja maateaduste hariduse doktoriõpe, millest sai hiljem loodusteadusliku hariduse doktoriõpe. Ainevaldkondade kokkupuude haridusteaduskonnaga oli pigem tagasihoidlik ja oli süsteemne eelkõige klassijuhatajapraktika korraldamisel õpetaja-õppes. Õpetajaks oli võimalik õppida kuues teaduskonnas ja kahes kolledžis. Iga üksus seisis oma huvide eest ja ülikooli välispartne-

1 Vt https://www.ht.ut.ee/et/ajalugu (12.10.2019).

pedagogicum taRtu ÜLikooLi õpetajahaRiduSe uuendamiSeL

45

rite, sh haridus- ja teadusministeeriumiga suheldes võis jääda mul-je, et ülikooli eri struktuuriüksused konkureerivad omavahel ning pole institutsiooni, mille poole pöörduda õpetajahariduse valdkonna üldiste küsimustega. Oli selge, et õpetajaharidus on killustatud ja iga üksus ehitab enda elevandiluust torni, leiutab jalgratast ega näe suurt põhjust teistega koostööd teha. Oli küll moodustatud ülikooli õpetajakoolituse komisjon, kuid see ei täitnud laiemaid ootusi vald-konna arendamisel. Ülikooli rektor oli professor Alar Karis, kes oma sõnul tundis, et õpetajaharidus on tema laual rohkem kui ükski teine valdkondlik teema. Midagi oli vaja muuta.

Kuidas sündis Pedagogicum?Pedagogicumi loomise põhiisikuteks võib pidada rektor Alar Karist, õppeprorektor Birute Klaasi ja nendega tihedat koostööd teinud varasema bioloogia-geograafiateaduskonna viimast dekaani profes-sor Tõnu Meidlat. Nende vedamisel valmis Pedagogicumi moodusta-mise ettevalmistuse korraldus, mille rektor allkirjastas 2008. aasta 25. aprillil. Algul nähti, et see on vajalik ülikooli õpetajakoolituse koordineerimiseks ja kvaliteedijuhtimiseks ning kasvatusteaduste valdkonna uurimistegevuse tugevdamiseks.2 Sellega viidati kolmele probleemile, mida sooviti lahendada: tegevuse koordineeritus, juh-timiskvaliteet ja uurimistöö tase. Samuti plaaniti lähtuda kuuest põhimõttest, mis üldjuhul leidsid hiljem ka rakendamist. Erandiks oli see, et esialgu kavandati Pedagogicumi kõrgeimasse otsustusko-gusse (nõukokku) kutsuda ka haridus- ja teadusministeeriumi ning Tallinna Ülikooli esindajad, kuid seda ei ole siiani juhtunud.

Pedagogicumi ettevalmistusi asus juhtima professor Tõnu Meid-la. Tema eestvedamisel valmis Pedagogicumi esimene põhikiri. Ot-sustati, et Pedagogicumist saab eraldi asutus ja mitte konsortsium, millel ei saa olla oma töötajaid. Pedagogicumi töös osalevatena näh-ti haridusvaldkonna õppekavasid hoidvaid ja/või haridusteaduse valdkonnas teadustööd tegevaid ülikooli teaduskondi ja kolledžeid. Pedagogicumi tööd pidi juhtima direktor ja nõukogu, mille kinnitab rektor Pedagogicumi direktori ettepanekul. Pedagogicumi direktori-

2 TÜ rektori korraldus 208 RE, 25.04.2008. TÜ dokumendihaldussüsteem.

maRguS pedaSte

46

le kavandati suhteliselt tugev tegutsemismandaat, et oleks võimalik teha ülikooli õpetajahariduse ja haridusteaduste valdkonna arenda-miseks vajalikke reforme. Nii otsustati, et direktori valib ülikooli tol-leaegne kõrgeim otsustuskogu, ülikooli nõukogu ja direktori vahetu töö korraldajaks määrati ülikooli rektor. Kui Pedagogicum oli juba mõnda aega töötanud, delegeeriti see ülesanne küll õppeprorektorile.

Põhikirja kinnitamine ei läinud aga niisama lihtsalt. Kooskõlas-tusringilt ülikooli struktuuriüksustes tulid tagasilöögid loodus- ja tehnoloogiateaduskonna ning matemaatika-informaatikateadus-konna poolt, kes ei nõustunud õigusakti vastuvõtmisega. Märku-si oli teistelgi, kuid just nende teaduskondade vastustest kumasid välja teatud hirmud. Esiteks kardeti, et Pedagogicumi nõukogu ei pruugi olla piisavalt pädev, kui selle moodustamisel on aluseks Pe-dagogicumis osalevate üksuste tasakaalustatud esindatus. Nähti, et nõukogusse võiksid kuuluda kõik haridusvaldkonna professorid, et see saaks olla ka haridusvaldkonna doktorikraadide andmise nõuko-guks. Lõpuks jäi peale ikkagi tasakaalustatuse idee. Kõige suurem mure paistis aga olevat selles, kas Pedagogicum võtab ära teaduskon-dade õppekavad ja üliõpilased või hakkab neid liialt palju mõjutama. Kardeti uue haridusteaduskonna moodustamist ja teaduskondadele ebameeldivate korralduste andmist, sest kavandi järgi olid Pedago-gicumi direktori korraldused oma tegevusvaldkonna piires ülikoolis täitmiseks kohustuslikud. Samuti tunti, et Pedagogicumist saab asu-tus, mis täidab pea kõiki teaduskonna funktsioone. Muu hulgas pidi Pedagogicumi nõukogu hindama näiteks haridusvaldkonna profes-sorite sobivust ametisse ja kinnitama kõik ülikooli õpetajakoolituse õppekavad.

28. novembril jõuti siiski ülikooli nõukogus nii kaugele, et kinnita-ti Pedagogicumi põhikiri.3 Oli sündinud Pedagogicum, asutus teiste asutuste, nagu ülikooli raamatukogu või botaanikaaed, kõrval. Selle eesmärk oli edendada rahvusvahelisel tasemel teadustööd haridus-teaduse valdkonnas ning juhtida ja koordineerida sellel põhinevat õpetajakoolitust ja arendustegevust teaduskondades ja kolledžites. Pedagogicumi asutamisel osalesid usuteaduskond, filosoofiatea-duskond, haridusteaduskond, kehakultuuriteaduskond, loodus- ja

3 Tartu Ülikooli nõukogu 28. novembri 2008 määrus nr 23. TÜ dokumendihaldus-süsteem.

pedagogicum taRtu ÜLikooLi õpetajahaRiduSe uuendamiSeL

47

tehnoloogiateaduskond, matemaatika-informaatikateaduskond, sotsiaalteaduskond, Tartu Ülikooli Narva kolledž ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia. Määratud said 11 tegevust eesmärgi saavutamiseks, nõukogu ja direktori ülesanded, finantseerimine ja rakendussätted, mille kohaselt pidi Pedagogicum alustama tööd 1. jaanuaril 2009 rektori nimetatud direktori kohusetäitja juhtimisel. Viimaseks sai professor Tõnu Meidla.

Pedagogicumi esimeseks ülesandeks sai direktori valimiste kor-raldamine. Direktorikandidaat pidi vastama vähemalt Tartu Ülikoo-li dotsendile või vanemteadurile esitatavatele nõuetele. Ametikohale kandideerisid ülikooli religioonipsühholoogia professor Tõnu Leht-saar ja haridustehnoloogia vanemteadur Margus Pedaste. Pedago-gicumi nõukogu esimesel koosolekul 23. jaanuaril 2009 kuulati mõle-mat kandidaati ja kujundati hinnang nende suhtes. Nõukogu leidis, et mõlemad kandidaadid on põhjalikult oma visiooni ette valmista-nud. Tõnu Lehtsaare visiooni puhul toodi välja, et see keskendub juh-timisele, koordineerimisele ja töö korralduslikule aspektile. Margus Pedaste puhul leiti, et ta käsitleb põhjalikult arenguväljakutseid, mis seisavad ülikooli õpetajakoolituse ja haridusteaduse ees. Nõu-kogu üksmeelsel hinnangul vastasid mõlemad kandidaadid Pedago-gicumi põhikirjas direktorile esitatavatele formaalsetele nõuetele. Kandidaate hindas ka rektori moodustatud eksperdikomisjon, kuhu kuulusid õppeprorektor Birute Klaas, haridus- ja teadusministeeriu-mi kõrghariduse osakonna juhataja Jaan Kõrgesaar, füüsika prog-rammijuht Kalev Tarkpea ning personaliosakonna juhataja Mari Nõmm. Komisjon võrdles kandidaate ja tõstis näiteks esile, et Tõnu Lehtsaare visioon oli kujundatud pigem õpetaja ja juhi ning Mar-gus Pedaste visioon õpetaja ja teadlase vaatepunktist. Kokkuvõttes leiti, et komisjon on veendunud, et TÜ Pedagogicum vajab nii Tõnu Lehtsaart kui ka Margus Pedastet, aga soovitab valida Pedagogicu-mi direktoriks Tõnu Lehtsaare, kes on nii õpetaja kui ka liider, ning samas kaaluda Margus Pedaste kui tugeva teadlase ning suurepä-rase õpetajakogemusega inimese kandidatuuri valdkondliku dokto-rikooli juhiks. Järgnes ülikooli nõukogu koosolek 30. jaanuaril 2009. See oli üks esimesi kordi, kus ülikooli nõukogus anti kandidaatidele võimalus oma tegevuskava tutvustada. Siinkohal on hea ära tuua väike väljavõte sõnavõttudest koosoleku protokolli põhjal, sest need

maRguS pedaSte

48

ilmestavad hästi Pedagogicumi loomisel õpetajahariduse valdkonnas valitsenud olukorda.4

„Tõnu Lehtsaar: Pedagogicumi asutuse rajamine on põhjendatud ja vajalik. Haridusteaduskond ei ole käivitunud selles kvaliteedis, mida oleme oodanud. Süüdistada ei tohiks inimesi, vaid vastuolu ha-ridusteaduskonna ja erialateaduskondade vahele oli juba asutamisel sisse kirjutatud. Teine, millele on tähelepanu juhtinud akrediteerimis-institutsioonid, on see, et õpetajakoolitus on Tartu Ülikoolis killustu-nud ja selle koondamiseks on Pedagogicum parim. Olen põhimõtte-liselt metastruktuuride vastu, neil on oht hakata tootma iseennast, tootma ja paisutama bürokraatiat. Kui olla sellest ohust teadlik, saab Pedagogicumi panna ikkagi tegutsema konstruktiivselt. Viie aasta perspektiivis tahan näha olukorda, kus Tartu Ülikooli haridusuurin-gud ja õpetajakoolitus on sisuliselt tugevad ja nähtavad. Kujutan ette tegevusi, mis tagaksid akadeemilise järelkasvu. Ülikooli allüksustes on selleks kaastöötahet. Suur töölõik on ka kogu õpetajakoolitusvald-konna organisatsiooniline korrastamine. On vaja luua lihtsalt aru-saadav ja lihtlausetes väljendatav retoorika – mis on Pedagogicum, mis on õpetajakoolitus, mis on haridusteaduskond. Olen positiivne, usun üritusse. Ja ühel päeval, kui kõik toimib suurepäraselt, kui on teaduslik tase ja asi ühiskonnas nähtav, siis läheb direktor Lehtsaar tagasi sinna, kus on tema süda, ja kirjutab religioonipsühholoogia õpiku.

Margus Pedaste: Mul on samuti väga hea meel, et Tartu Ülikool on hakanud reaalselt midagi tegema, et õpetajakoolitusvaldkonda ja haridusteadusi edendada. Praegune situatsioon ei ole rahuldav ja me ei tohi astuda samasse ämbrisse, mis varem. Tuleb koondada meie parim kompetentsus, mis on praegu meie teaduskondades, kolledžites ja üliõpilastel. Ressursse tuleb kasutada võimalikult efektiivselt, sel-leks tuleb ühendada neli vaala. Neli vaala on haridusteadus, õpeta-jate koolitus õpetajate koolitajate näol, õpetajakoolituse üliõpilased ja koolide õpetajad. On vaja juhti, kes saaks aru, mida need neli vaala teevad, mõtlevad ja millised võiksid olla lahendused. Mul on piisav kogemus kõigis neljas valdkonnas. Mul on võimalik Pedagogicumis neid pädevusi efektiivselt rakendada ja saavutada olukorra areng.

4 Tartu Ülikooli nõukogu istungi protokoll nr 1/52, 30. jaanuar 2009. TÜ dokumen-dihaldussüsteem.

pedagogicum taRtu ÜLikooLi õpetajahaRiduSe uuendamiSeL

49

Kõige olulisem on inimesed koondada ja tekitada kompetentsuskes-kused, mis saaksid omavahel võrdväärsete partneritena koos töötada ega kisuks eri suunda.“

Nagu näha, ei olnud kandidaatide koondhinnangu põhjal hari-dusteaduskond täitnud ootusi, valitses vastasseis haridusteadus-konna ja erialateaduskondade vahel, õpetajakoolitus oli killustunud, haridusuuringud ja õpetajakoolitus ei olnud piisavalt tugevad ja nähtavad, inimesed ei teinud koostööd, ei olnud tugevaid kompetent-sikeskusi. Tegevusplaanide tutvustamisele järgnes pikem arutelu ja hääletamine. Hääletas 42 nõukogu liiget, kellest 24 olid Margus Pe-daste ja 18 Tõnu Lehtsaare poolt. Nii sai käesoleva artikli autorist Pedagogicumi juht ja nüüdseks on neid juhtimisaastaid kogunenud juba ligi 11.

Oli sündinud Pedagogicum. See tähendab, et Pedagogicumile oli valitud juht, oli põhikiri ja algas meeskonna loomine ning põhikirja-liste ülesannete täitmine. Pedagogicumi esimeseks töötajaks sai Kadi Rätsepp, kes asus tööle Euroopa sotsiaalfondi projekti Eduko koordi-naatorina. Projekti toel oli võimalik teha mitmesuguseid arendustöid ja uuringuid õpetajahariduse valdkonna arendamiseks koostöös teis-te õpetajaid koolitavate ja haridusteadusele pühendunud kõrgkoo-lidega. Peagi liitusid Pedagogicumi meeskonnaga vanemteadur Äli Leijen ja teadur Mario Mäeots, spetsialistid Aili Saluveer ja Janika Laur, Pedagogicumi juhiabiks sai Angelina Valk ning kommunikat-siooni- ja meediateemadega asus tegelema Alo Lõoke. Päris alguses tegutseti ülikooli õppehoones Vanemuise 46, aga esimesed oma ruu-mid saadi peahoone keldrisse. Pikemaks ajaks peatus Pedagogicum ülikooli õppehoones aadressil Tähe 4, kus paiknesid omamoodi huvi-taval kombel nii lasteaed, kool, ülikool kui ka pensionäride ühenduse ruumid – kogu elukaare esindajad.

Pedagogicumi roll ülikoolisPedagogicumi esimesed ettevõtmised olid raamistatud Euroopa sot-siaalfondist rahastatud programmi Eduko tegevustega.5 Nendeks olid 1) õppejõudude järelkasvu tugevdamine ja doktoriõppe arendamine,

5 Vt http://eduko.archimedes.ee/programmist/tegevused.html (12.10.2019).

maRguS pedaSte

50

2) haridusteaduse edendamine läbi uuringute ja analüüside, 3) õpe-tajakoolituse õppekavade analüüs ja arendamine, 4) õppemetoodika ja -sisu uuendamine ning inimressursi arendamine, 5) õpetajakooli-tuse juhtimise ja kvaliteedi hindamise arendamine ning 6) eelnevaga seonduv teavitustöö ja koostöö soodustamine. Hiljem lisandusid neile samuti Euroopa rahaga finantseeritavad pedagoogide täiendusõppe rahastamise korraldamine, doktorikoolide projekti algatamine, üli-kooli õpetajahariduse õppelaborite väljaarendamine ja sisustamine ning teisedki projektirahadel tuginevad arendustööd, aga ka valdkon-na õppetöö või teadustegevuse hindamiseks vajalike eneseanalüüside läbiviimine ja aruannete koostamine. Pedagogicumil on olnud ülikoo-lis oluline roll kõigi nende projektide taotlemisel, koordineerimisel ja aruandluses, kuid lähemalt on paslik peatuda õpetajate koolitamise õppekavade uuendamisel ja haridusuuenduskeskuse rajamisel. Mõle-mad olid Tartu Ülikooli õpetajahariduse uuendamisel esmatähtsad.

Õpetajahariduse õppekavade ulatuslikum uuendamine sai algu-se aastal 2011, kui Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri hinda-misnõukogu tegi otsuse anda Tartu Ülikoolile õpetajakoolituse ja kasvatusteaduste õppekavagrupis magistriõppe korraldamise õi-gus üksnes kolmeks aastaks. Sisuliselt tähendas see, et nähti suuri probleeme ja anti tähtajaline õppe läbiviimise õigus. Otsuse poolt oli kuus ja vastu kolm hääletanut. See oli väga kriitiline otsus ja tolle-aegne õppeprorektor leidis, võib-olla küll emotsionaalselt, et kui ka kordushindamisel antakse üksnes tähtajaline õpetamisõigus, siis tu-leb tõsiselt kaaluda õpetajahariduse valdkonna tegevuse lõpetamist Tartu Ülikoolis. Kõige kriitilisemalt oli hindamiskomisjon hinnanud õppe korraldamise kvaliteeti. Näiteks leiti, et aineõpetajate koolituse õppekavades pööratakse liiga vähe tähelepanu tööle erivajadustega õppijatega, valmidusele integreerida erinevaid õppeaineid, tulevase õpetaja valmidusele töötada klassijuhatajana ning organisatsiooni liikmena üldisemalt, panustades mh kooliarendusse. Eriti teravalt rõhutati aga punkte, mis käsitlesid õpetaja kutseõpingute mahtu ning õpetajakoolituse alusmooduli sisu ja läbiviimist. Nimelt leiti esi-teks, et mitte alati ei ole õpetajakoolituse õppekavades vastavalt õpe-tajate koolituse raamnõuetele6 nõutult minimaalselt 60 ainepunkti

6 Vt „Õpetajate koolituse raamnõuded“. RT I, 22.03.2011, 15 https://www.riigiteata-ja.ee/akt/122032011015 (12.10.2019).

pedagogicum taRtu ÜLikooLi õpetajahaRiduSe uuendamiSeL

51

mahus üldkasvatusteaduslikke, psühholoogilisi ja ainedidaktilisi ainekursuseid. Teiseks tõsteti esile, et kolme pedagoogilise aine – pe-dagoogika alused, pedagoogiline psühholoogia, pedagoogiline suhtle-mine – õpiväljundid erinevad detailsuse ja arvu poolest õppekavati märgatavalt ja see lubab oletada, et samade ainetega saavutatakse erinevaid õpitulemusi ka juhul, kui õpetatakse samades rühmades. Vestlused neid aineid õpetavate õppejõudude ja programmijuhtidega viitasid ka sellele, et alusmooduli õppejõud ei ole mooduli väljundi-test eri õppekavades teadlikud.

Üleminekuhindamise tulemus oli tõukejõuks õpetajakoolituse ulatuslikumal uuendamisel. Selleks ajaks oli haridusteaduskond juba ühinenud sotsiaalteaduskonnaga ja moodustanud sotsiaal- ja haridusteaduskonna (2010). Selle dekaani professor Jaanus Harro ettepanekul võeti muudatused suuremalt ette ja olemasolevate ai-nekursuste arendamise ja ülikooliülese ühtlustamise asemel asuti looma täiesti uut alusmoodulit. Töö koordineerimise ülesanne jäi va-hepeal asutusest konsortsiumiks ümber kujundatud Pedagogicumi juhatajale, kuid sisuline töö tehti suuremas töörühmas, mis kogunes regulaarselt, et mõelda loovalt ja teha midagi täiesti uut ja väärtus-likku. Kuna enamasti koguneti iga nädala kolmapäeva hommikul, sai moodustunud rakkerühma nimeks ka „kolmapäevaklubi“. Töö tulemusena valmis esmalt suur skeem (vt joonis 1), mis kirjeldas, kuidas erinevad teemad (kutse-eetika ja identiteet, tõenduspõhine lähenemine, õppimise motiveerimine, suhtlus, õppekava tõlgendus, õpetamise teooriad, õppija erivajadused, hindamine ja tagasiside, nüüdisaegne õppekeskkond ja õppevara, õppija areng, uurimismee-todid ning õpetaja identiteet ja dilemmad) on võimalik kombineeri-da nelja alusmooduli ainesse ning neid toetavatesse praktikatesse.7 Pedagogicumi nõukogu tasandil lepiti kokku, et kõigis Tartu Ülikoo-li õpetajakoolituse õppekavades kasutatakse samasugust õpetaja

7 Äli Leijen, Margus Pedaste, „Pedagogical Beliefs, Instructional Practices, and Opportunities for Professional Development of Teachers in Estonia“, H. Niemi; A. Toom; A. Kallioniemi; J. Lavonen (ed.), The Teacher’s Role in the Changing Glo-balizing World (BRILL, 2018), 33−46; Margus Pedaste, Pille Villems, Raili Allas, Piret Pungas-Kohv, Hedi-Liis Toome, „Tartu Ülikool õpetaja identiteedi kujune-mise toetajana“, Gea Kangilaski, Mari-Liisa Parder, Triin Pisuke-Roos (toim), Väärtuspõhine kool. Eesti ja maailma kogemus (Tartu: Eesti Keele Sihtasutus, 2013), 297−308.

maRguS pedaSte

52

kutseõpingute struktuuri: 24 ainepunkti alusmoodul, 24 ainepunkti praktikamoodul ja vähemalt 12 ainepunkti didaktikamoodul, milles on vähemalt nelja ainepunkti mahus valdkonnadidaktikat. Nendeks neljaks alusmooduli aineks said „Suhtlemine ja tagasiside haridus-organisatsioonis“, „Õppe kavandamine“, „Õpetamine ja refleksioon“ ning „Õpetaja identiteet ja juhtimine“. Selle muudatusega suurenes enamikus õppekavades üldpedagoogiliste ainete maht, mis ulatus nüüd vähemalt 24 ainepunktini. Väga suuri muudatusi tehti aga praktikaosas. Ka selle maht suurenes enamikus õppekavades ja moo-dustas nüüd 24 ainepunkti, kuid veelgi olulisem on kolme praktikaa-ine eristamine. Varasemale perioodile omase põhipraktika kõrvale ilmusid „Pidev pedagoogiline praktika“ ja „Pidev praktika“. Esime-ne viis üliõpilased kohe õpetajaõpingute alguses kooli, et samal ajal alusmooduli läbimisega näha õpitu rakendumist praktikas ja võima-luse korral ka ise erinevaid tegevusi järele proovida. Pideva prakti-ka roll oli toetada eelkõige didaktikaainetesse sukeldumist õpingu-te ajal juba enne põhipraktikat. Uuendusena leiti igale üliõpilasele mentor, kes toetaks tema professionaalset arengut kutseõpingute ajal läbi mitme semestri.

Kogu uut praktikasüsteemi katsetati põhjalikult koostöös Tartu koolidega ning selle töö tulemused on avaldatud mitmes ülikooli ja kooliinimeste koostöös valminud teadusartiklis.8 Tasapisi kujundati Tartu Ülikooli innovatsioonikoolide võrgustik.9 Välja arendatud ideed said põhjalikult läbi arutatud mitmel Pedagogicumi seminaril, kuhu

8 Pille Villems, Hedi-Liis Toome, Margus Pedaste, „The Role of University Mentors in Teacher Students’ Pedagogical Practice“, L. Gómez Chova, A. López Martí-nez, I. Candel Torres (ed.), ICERI2014 Proceedings (Seville: IADIS Press, 2014), 2307–2314; Annika Rebane, Margus Pedaste, Hedi-Liis Toome, Karin Lukk, „The differences of being a school mentor or a supervising teacher during the teacher students’ pedagogical practice according to the mentor and supervising teachers“, EAPRIL 2014. Conference proceedings: EAPRIL 2014, 26.–28. november 2014, Nicosia, Küpros (2015), 29−41.

9 Margus Pedaste, „Harjutuskool toob nihke pedagoogilisse praktikasse“, Univer-sitas Tartuensis, 5 (2012), 48−49; Margus Pedaste, Küllike Pedaste, Karin Lukk, Pille Villems, Raili Allas, „A model of Innovation Schools: Estonian case-study“, The European Procedia Social and Behavioral Sciences, Volume 112, 7 February 2014, 418–427. Elsevier.10.1016/j.sbspro.2014.01.1184 (2014); Margus Pedaste, Küllike Pedaste, Rein Murakas, Karin Lukk, „Schools’ Opinions about Imple-menting the Model of Innovation Schools“, The European Procedia Social and Behavioral Sciences, Volume 191, 2 June 2015, 2049−2054. Elsevier.10.1016/j.sbspro.2015.04.696 (2015).

pedagogicum taRtu ÜLikooLi õpetajahaRiduSe uuendamiSeL

53

oli haaratud ülikooli erinevate üksuste töötajaid. Kokkuvõttes jõuti selleni, et Pedagogicumi nõukogu kinnitas ja kõik teaduskonnad-kol-ledžid kiitsid kavandatud muudatused heaks ning lisasid uuendu-sed oma õppekavadesse. Uuel hindamisel läks ülikoolil hästi. Võib öelda, et õpetajahariduse uuenduse koordineerimine oli õnnestunud. Suurtest uuendustest ülikooli õpetajahariduses anti üldsusele tea-da 12. juunil 2013 toimunud kepikõnni-rongkäiguga peahoonest läbi õpetajakoolituse kantside Salme tänavale haridusteaduste instituu-di peamajani. Nüüd hilisematel aastatel on Pedagogicumi nõukogus jätkunud arutelud, mille tulemusena on alusmoodulit ja selle aineid edasi arendatud, kuid endiselt toimetatakse kõigi õppekavade puhul ühtemoodi ja kui mingites kohtades tehakse erisusi, siis teadlikult ja läbimõeldult.

Teine kindlasti lähemat tähelepanu vääriv Pedagogicumi koordi-neerimisel tehtu on haridusuuenduskeskuse loomine. Seda rajama ajendas vajadus ajakohastada Tartu Ülikoolis õpetajate ettevalmista-miseks ning õpetamise ja õppimisega seonduvate uuringute tegemi-seks vajalik taristu. Õnneks oli meil võimalik kasutada Euroopa re-

Joonis 1. Õpetajakoolituse uuendatud kutseõpingute osad, praktika osad ning alusmooduli teemade seos ainetega ja ainete seos praktikaga.

suhtlus

õppe

kava 

tõlgen

dus

hind

amine ja 

tagasis

ide

õppija 

erivajad

used

õpetam

ise 

teoo

riad

kaasae

gne 

õppe

keskkond

 ja 

õppe

vara

õppija areng

uurim

ismee

todid

kutse‐eetika ja identiteet, tõenduspõhine lähenemine, õppimise motiveerimine

suhtlemine ja tagasiside haridus‐organisatsioonis

õppe kavandamineõpetamine ja refleksioon

õpetaja identiteetja juhtimine

Teem

adALUS MOODU

LI AINED

 (24 AP

)PR

AKTIKA

 (24 AP

)

õpetaja iden

titee

t ja dilemmad

VALDKONNA‐

JA AINEDIDAKTIKA

AINED (12 AP)

valdkonnadidaktika

ainedidaktika

pidev pedagoogiline praktika 

innovatsioonikoolis

põhipraktika praktikakoolis

praktikum ülikooli õppelaboris

maRguS pedaSte

54

gionaalarengufondi vahendeid. Nii kutsuti kokku Pedagogicumi töös osalevate üksuste esindajad ja hakati mõtlema, mille jaoks toetust taotleda. Vajadustest ja piirangutest lähtuvalt otsustati lõpuks sisus-tada õppelaborid Tartu Ülikooli Narva kolledžis ja Tartu Ülikooli Vil-jandi kultuuriakadeemias ning ka näiteks kehalise kasvatuse didakti-kute või loodusainete didaktikute juures ja haridusteaduste instituudi vanas õppehoones. Põhiressursid suunati siiski Tartus vana anatoo-mikumi ühe tiiva renoveerimisele ja sisustamisele õppelaboriks, kus on targalt ühendatud muinsuskaitselise väärtusega keskkond ning tänapäevased tehnoloogilised lahendused, mis tagavad nüüdisaegsel viisil õppimise ja õpetamise. Sellest tööst sai alguse 2014. aasta ke-vadel avatud haridusuuenduskeskus. Keskuse avamisel ilmusid tänu liitreaalsuse rakendustele seintest otsekui elavatena välja vanas ana-toomikumis kunagi töötanud teadlased Karl Ernst von Baer, Rudolf Buchheim, Friedrich Bidder, Karl Wilhelm Kupffer, arhitektid Karl Rathaus ja Johann Wilhelm Krause jt, kes kõik rääkisid oma väikse loo. Avamine äratas niivõrd suurt tähelepanu, et linti tulid läbi lõika-

Foto 2. Tartu Ülikooli Pedagogicumi haridusuuenduskeskuse avami-ne 22. aprillil 2014. Vasakult: Tartu linnapea Urmas Klaas, haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski, peaminister Taavi Rõivas, TÜ rektor Volli Kalm, Pedagogicumi juht Margus Pedaste, sotsiaal- ja haridus-teaduskonna dekaan Jaanus Harro, Tartu Restauraator OÜ esindaja.

pedagogicum taRtu ÜLikooLi õpetajahaRiduSe uuendamiSeL

55

ma lisaks Pedagogicumi juhatajale, teaduskonna dekaanile ja ehitaja-te esindajale veel Eesti peaminister, haridusminister, Tartu linnapea ja ülikooli rektor.

Haridusuuenduskeskuse ülesandeks sai pakkuda nüüdisaegset keskkonda kõigile Pedagogicumi töös osalevatele üksustele nii õpeta-jate esma- kui ka täienduskoolituse korraldamiseks, aga ka teadus- ja arendustööks. Lisaks sellele pidi haridusuuenduskeskusest saa-ma omamoodi ühenduslüli ülikooli üksuste koostöö tugevdamiseks ning ülikooli ja ülikooliväliste partnerite koostöö tihendamiseks ning süsteemseks arendamiseks. Keskuse tööd on selle loomisest saadik juhtinud Piret Pungas-Kohv, Kadri Ugur, Anžori Barkalaja ja 2019. aasta suvest Katri Lamesoo. Keskus on olnud väga aktiivne ülikooli haridusuuenduse sidumisel ühiskonnaga, tehakse õppevideoid, kor-raldatakse ÕpiFesti, pandi tööle Õpiveski, nõustatakse ja kootsitakse õpetajaid ja koolijuhte ning palju muudki.

Nii õppekavade uuendamine ja haridusuuenduskeskuse arenda-mine kui ka muu Pedagogicumi tegevus on toimunud süsteemselt kavandatud Tartu Ülikooli õpetajahariduse arengukavade alusel. Esimese neist kinnitas Tartu Ülikooli nõukogu aastateks 2012–201510 ja teise rektor aastateks 2016–2020.11 Need avavad hästi, millised on läbi aegade olnud ülikooli tasemel olulised küsimused õpetajahariduse ja haridusteaduse edendamisel. Nii näiteks ütles esimene arengukava, et Tartu Ülikooli missioon õpetajahariduse valdkonnas on tagada Eesti ühiskonna ja kultuuri arengu eesmär-gil kõrgetasemeline haridusteadus ja õpetajate koolitus, õpetajate ja haridusteadlaste järelkasv ning õpetajate elukestva õppe võimalus-te arendamine. 2019. aastal kehtiv arengukava seab eesmärgiks olla parimal moel ühiskonna vajadustele vastav teaduspõhise haridusin-novatsiooni looja ja õpetajahariduse pakkuja ning õpetajate täien-duskoolituse turu liider Eestis. Praegu on ülikooli õpetajakoolitusel viis täpsemat arengueesmärki: 1) õpetajaharidus on nüüdisaegne ja seda toetavad konkurentsivõimelised teadusrühmad, 2) õpetaja-te ja haridusasutuste juhtide arengut toetatakse valdavalt õppija-kesksete koostöiste meetoditega, 3) õpetajahariduse omandamiseks

10 Tartu Ülikooli nõukogu otsus nr 82, 16.12.2011. TÜ dokumendihaldussüsteem.11 https://www.pedagogicum.ut.ee/sites/default/files/pedagogicum/tu_opetajaharidu-

se_tegevuskava_2016-2020.pdf (12.10.2019).

maRguS pedaSte

56

luuakse senisest oluliselt paindlikumad võimalused, 4) õpetajahari-dus on rakenduslik, sisseastumisel ja õpingutes ollakse nõudlikud, 5) õpetajahariduses tagatakse üksustevaheline koostöö ja ressur-siefektiivsus. Kõik need on mõnevõrra täpsemalt lahti kirjutatud ja seejärel on avatud ka tegevused nende eesmärkide saavutamiseks. Tegevuste elluviimiseks kasutatakse erinevaid projektivahendeid, aga lisaks panustavad ka kõik Pedagogicumi moodustavad struk-tuuriüksused oma eelarvest. Tänu sellele on võimalikuks saanud, et suur osa ülikoolisiseses koostöös saavutatavaid eesmärke on täi-detud. Paljude eesmärkide täitmiseks on aga väga vajalik teha ka koostööd väljaspool ülikooli.

Pedagogicumi roll väljaspool ülikooliPedagogicumil on kehtiva statuudi järgi väga suur roll väljaspool ülikooli. Pedagogicum esindab ülikooli õpetajakoolituse ja haridus-teaduse küsimustes, korraldab nendes valdkondades teavitustööd ning teeb õpetajakoolitust ja haridusteadust käsitlevate õigusaktide algatamise ja uuendamise ettepanekuid. Siinkohal on väga olulised partnerid õpetajate ja koolijuhtide ühendused, haridus- ja teadusmi-nisteerium ning SA Kutsekoda. Neist viimane väärib kindlasti eraldi tähelepanu.

Kutsekojaga sai Pedagogicumi koostöö alguse kohe pärast Peda-gogicumi loomist, mil Pedagogicumi juhataja sai rolli esindada Tartu Ülikooli hariduse kutsenõukogus ning valiti õige pea kutsenõukogu esimeheks. Kutsenõukogu esimehena on olnud võimalik kujunda-da õpetajate kutsestandardeid korraga ja kooskõlas muudatustega, mida on tehtud õppekavade arendamisel ülikoolis. Nii loodi partneri-tega koostöös 2013. aastal täiesti uus kutsestandardite süsteem, kus varasema ühe kutsestandardi asemel eristati neli kutset: õpetaja, tase 6; õpetaja, tase 7; vanemõpetaja, tase 7 ja meisterõpetaja, tase 8. Need on edaspidi olnud õpetajate esmaõppe õppekavade uuenda-mise, täiendusõppe pakkumise, õpetajate enesehindamise ja muidugi ka kutse taotlemise alus. Kutsestandardeid oleme vaadelnud ka kui vahendit õpetaja töös oluliste kompetentsuste kirjeldamiseks. Samas on meie uuringud näidanud, et kuigi esmaõppe kujundamisel ja üli-kooli õppe lõpetamisel kutse andmiseks on kutsestandardid aktiiv-

pedagogicum taRtu ÜLikooLi õpetajahaRiduSe uuendamiSeL

57

selt kasutusel, siis ühiskonnas laiemalt ei ole neid piisavalt väärtus-tatud ja nii pole ka töötavate õpetajate seas kutse taotlemine veel kuigi populaarne.12

Lisaks eestisisesele koostööle toetab Pedagogicum vajaduse korral ka rahvusvahelist suhtlust, kuigi see on eelkõige jäetud teadusrüh-madele. Siiski, Euroopa struktuurifondide toetuste abil on järjepide-valt tegeletud maailma eri riikide koolide ja lasteaedade kogemuste kogumise ning levitamisega. Heade ideede leviku soodustamiseks on ellu kutsutud haridusuudistaja seminarisari, kus on tutvustatud näiteks Taiwanis, Uus-Meremaal, Kanadas, Ameerika Ühendriikides ja mitmetes teistes riikides nähtud innovaatilisi ideid, mis aitavad edasi arendada ka õpetamist ja õppimist Eestis.

Kogu eelnev töö on viinud selleni, et 2019. aastal jõudis Tartu Ülikool haridusteaduste valdkonnas esimese Eesti ülikoolina mai-nekatesse rahvusvahelistesse Times Higher Education ja QS World University Rankingsi edetabelitesse. See näitab, et Tartu Ülikooli haridusteadlastel on üha paremad teadustulemused, neile viidatak-se, meie õppe kvaliteeti hinnatakse, meie vastu tuntakse huvi rah-vusvaheliselt jne. Seega paistab, et suures plaanis liigume oma aren-dustega õiges suunas.

KokkuvõtteksKui suures plaanis liigume õiges suunas, siis võib aastal 2019 küsi-da, kas Pedagogicumi on veel vaja enam kui kümme aastat pärast selle asutamist. Sellele küsimusele vastamiseks on mõistlik liikuda algul nimetatud probleemide juurde. Pedagogicumi juhi esmavalimi-sel sai rõhutatud, et haridusteaduskond ei täitnud ootusi, valitses vastasseis haridusteaduskonna ja erialateaduskondade vahel, õpe-tajakoolitus oli killustunud, haridusuuringud ja õpetajakoolitus ei olnud piisavalt tugevad ja nähtavad, inimesed ei teinud koostööd, ei olnud tugevaid kompetentsikeskusi. Mil määral on need probleemid aktuaalsed praegu ja kuidas on õnnestunud nende lahendamine vä-hemalt Pedagogicumi juhi hinnangul?

12 Margus Pedaste, Äli Leijen, Katrin Poom-Valickis, Eve Eisenschmidt, „Teacher professional standards to support teacher quality and learning in Estonia“, Euro-pean Journal of Education, 54, 3 (2019), 389−399. 10.1111/ejed.12346.

maRguS pedaSte

58

Kas Pedagogicum on täitnud ootusi, mida haridusteaduskond ei täitnud? Jah, võib öelda, et teatud eesmärkides kindlasti. Me oleme koordineeritult arendanud õpetajakoolitust üle terve ülikoo-li. Oleme edukalt läbinud nii õppekavade kui ka teadusvaldkonna hindamised. Samuti oleme koordineeritult taotlenud täiendusõppe ja praktika arenduse vahendeid. Oleme kokku leppinud ühised ees-märgid ja tegevused arengukavas ning paljudes punktides oleme ka nende järgi elanud. Seega võiks olla kõik justkui hästi.

Kas meil valitseb ikka vastasseis haridusteaduste instituudi ja niinimetatud erialateaduskondade vahel? Jah, ilmselt on teatud küsimustes vastasseis praegugi olemas, eriti suhteliselt piiratud inim- ja finantsressursside tingimustes. Samas on saanud selgeks, et teatav vastasseis on ilmselt paratamatu. Selle kõrval on aga palju häid näiteid, kus Euroopa struktuurifondide rahastusega kompetentsikeskuste projektidele tuginedes on tehtud varasemast palju enam valdkondadeülest koostööd. Käivitatud on kahe vald-konna ühine haridusteaduste doktoriõpe. Erinevate valdkondade teadlased taotlevad ja täidavad edukalt ka ühiseid teadus- ja aren-dusprojekte ning avaldavad kõrgetasemelisi publikatsioone. Seega on ka siin suurt edasiminekut näha.

Kas õpetajakoolitus on praegugi killustunud? Jah, meil on endi-selt õpetajakoolituse õppekavad eri struktuuriüksustes. Samas oli selle muutumine ka Pedagogicumi moodustamisel üks suurimaid hirme. Nii ongi siinkohal keeruline oodata suuri muutusi. Siiski on meil õpetajakoolituses enam selliseid õppekavu, mis liidavad eri-alasid ja pakuvad õppijatele rohkem valikuvõimalusi, ning nii on vähenenud ka õppekavade arv. Samuti tehakse aktiivset koostööd, et mitte dubleerida arendustegevusi õppekavati. Seega on ka selles vallas positiivseid muutusi näha.

Kas haridusuuringud ja õpetajakoolitus ei ole endiselt piisavalt tugevad ja nähtavad? Kindlasti mitte, sest juba rahvusvahelised pingeread viitavad muutunud olukorrale. Tänu meie teadlaste suhteliselt ulatuslikule ja tulemuslikule rahvusvahelisele koostöö-le võime ka rõõmustada. Mitmetes paljude riikide partnereid ühen-davates projektides on meie inimesed võtnud juhtpositsiooni. Meie töid avaldatakse ühe sagedamini tugeva mõjufaktoriga ajakirjades ja neile viidatakse üha enam. Meie inimesed panustavad maail-

pedagogicum taRtu ÜLikooLi õpetajahaRiduSe uuendamiSeL

59

ma tippajakirjades toimetajate ja toimetuskolleegiumi liikmetena-Meid külastavad järgemööda erinevate riikide haridusteadlaste ja praktikute delegatsioonid. Seega on olemas selged märgid, et me oleme nähtavad.

Kas inimesed teevad koostööd? Jah, muidugi võiks teha rohkem, kuid koostööd on selgelt enam kui 10 aasta eest. Seda nii ühises teadustöös kui ka näiteks õpetamisel. Alusmooduli rakendamisel püüdsime paljudel juhtudel viia kokku kaks õppejõudu ühes ai-netunnis, arendustööd tehakse suuresti valdkondade piire mitte-tundvates töörühmades. Seega siingi võib täheldada muutust pa-remuse poole.

Kas meil on tugevad kompetentsikeskused? Jah, mitmes uuri-misvaldkonnas on – haridustehnoloogia, õpetajaharidus, loodus-teaduslik haridus torkavad väga hästi silma. Mitmed uued vald-konnad, nagu näiteks õpianalüütika või kaasav haridus, arendavad alles oma töörühmi. Tõsi, me ei ole veel suutnud katta uurimisrüh-madega kõiki õpetajahariduse olulisi valdkondi. Meie suuremad väljakutsed seostuvad näiteks haridusjuhtimise ja alushariduse teemadega. Ilmselt on see aga loomulik, et kõigis valdkondades ei suuda me vajalikku pakkuda. See on eriti keeruline tingimustes, kus mingid muud ressursid inimeste kõrval on ebapiisavad. Samas võime siiski tõdeda, et Euroopa struktuurifondide toel välja aren-datud erinevate üksuste töötajaid hõlmavad kompetentsikeskused on olemas ja toimetavad edukalt.

Lõpetuseks võib veel küsida: kuhu edasi? Kas Pedagogicum on veel vajalik? Nagu eelnevast näha, on arengusuunad õiged, aga alati ei ole veel jõutud punkti, kus arenguruumi enam ei oleks. Samuti on selge, et oma mõjukuse kasvatamisel ei ole eriti piire. Kindlasti saame veel mõelda, kuidas rohkem inimesi Pedagogicu-mi tegevusse kaasata. Kuidas jõuda nii kaugele, et nad rõõmuga pühenduksid õpetajahariduse edendamisele ülikoolis ja laiemaltki. Seega tundub, et tuleb liikuda samamoodi edasi ja vajaduse korral seada uusi realistlikke eesmärke. Samuti võib öelda, et ikka ja jälle sünnivad uued arendusvajadused. Nii näiteks alles arendatakse õppekavasid, et need aitaksid tudengit paremini valmistuda kaa-sava hariduse põhimõtete rakendamiseks. Omaette suur prooviki-vi on leida lahendused õpetajate üha süvenevale puudusele. Noori

maRguS pedaSte

60

õpetajaid ei ole koolides ja lasteaedades piisavalt ning mõnes ai-nevaldkonnas on vaja kiiresti uusi nutikaid lahendusi õpetajate leidmiseks. Õnneks on küll viimastel aastatel järjest kasvanud huvi õpetajakoolituse vastu – Tartu Ülikoolis kasvas viimasel ka-hel aastal kandidaatide hulk 10% võrra ja tänavu (2019) juba 20% võrra. Seega tegutseme edasi ja lahendame ka kõik praegused või eesootavad probleemid. Selleks Pedagogicum ongi loodud.

  

Margus Pedaste, PhD (bioloogia ja maateaduste haridus) on Tar-tu Ülikooli Pedagogicumi juhataja.

pedagogicum taRtu ÜLikooLi õpetajahaRiduSe uuendamiSeL

61

The role of the Pedagogicum in updating teacher education

MARGUS PEDASTEHead of the Pedagogicum of the University of Tartu

By 2008, several of the University of Tartu’s units had been actively involved in teacher education and educational sciences for a long time. It was possible to study to become a teacher in six faculties and two colleges. Each unit stood for its own interests and, in communica-ting with the university’s external partners, including the Ministry of Education and Research, it may have appeared that the various de-partments of the university were in competition with each other and there was no institution to address general issues in teacher educa-tion. The field was fragmented.

On 25 April 2008, a Rector’s Order was signed in preparation for the establishment of the Pedagogicum. Three issues to be addressed were identified to be coordinating activities, assuring quality of ma-nagement and maintaining an acceptable level of research activities.

The founding of the Pedagogicum was led by Professor Tõnu Meid-la. Under his leadership, the first statute was completed. The Peda-gogicum started work on 1 January 2009 and on 30 January 2009 Margus Pedaste was elected to be its first head. He holds this position to this day.

Initially, the objectives of the Pedagogicum were to (1) develop teaching staff and doctoral studies, (2) promote education through research and analysis, (3) analyse and develop teacher training cur-ricula, (4) upgrade teaching methods and content and develop human resources, (5) promote information and cooperation in the categories mentioned above. Later, organizing funding for in-service teacher education, launching the doctoral school project, developing and fur-nishing university teacher education study laboratories, and other development projects were included in the list of tasks. The Pedago-gicum has played an important role in applying, coordinating and reporting on all these projects within the university. The renewal of curricula for teacher training and the establishment of an Educatio-nal Innovation Centre deserve to be highlighted separately. Both of

maRguS pedaSte

62

these have been key activities in renewing teacher education at the University of Tartu.

The Pedagogicum also has a very important role outside the uni-versity according to its current statute. The Pedagogicum represents the University in issues of teacher education and educational rese-arch, organizes activities in these fields and makes proposals for ini-tiating and updating legislation on teacher education and education in general. Teacher and school associations, the Ministry of Educa-tion and Research and the Estonian Qualifications Authority are very important partners in this regard. The latter certainly deserves special attention because the Pedagogicum has had a key role in up-dating the system of teachers’ professional standards in Estonia in cooperation with the institution.

In addition to Estonian collaborations, the Pedagogicum also supports international communication. All this groundwork has led to the University of Tartu becoming the first Estonian university to be mentioned in the prestigious international Times Higher Educa-tion and QS World University Rankings in the field of educational sciences in 2019. This shows that we are moving in the right direction with our developments.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019) 63

Sakste värk ja liigne luksus?

Kunstiajaloo kohast eesti rahvusülikoolis ja

Eesti Rahva Muuseumis1

EERO KANGOR

7. oktoobril 1924 algas Riigikogus Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli sea-duse esimene lugemine.2 Ülikool, mis oli seni tegutsenud ajutiste tsaari-, Saksa okupatsiooni ja Eesti Vabariigi aegsete määruste järgi, sai pärast tuliseid arutelusid Riigikogus 1925. aasta juunis oma sea-duse. Oluliste teemadena tõstatusid võõrkeelte kasutamine ja välis-maiste õppejõudude rakendamine Eesti rahvusliku ülikooli õppetöös ning ülikooli õppetoolide koosseis. Seaduse kohaselt oli ülikooli õppe-toolide hulgas ka kunstiajaloo õppetool.

Ülikooli seaduse arutelu algas ajal, mil Tartu Ülikooli esimene kunstiajaloo professor Helge Kjellin (1885–1984) oli Tartust juba lah-kunud. Selle viie semestri jooksul, mil ta Tartus kunstiajalugu õpetas, polnud veel ükski tema õpilane jõudnud magistritööd kaitsta, rääki-mata professori töö jätkamisest õppetoolil. Kuid ikkagi oli ülikoolile üsna ootamatu, et haridusministeeriumist tuli 1926. aastal ettepanek kunstiajaloo õppetool kaotada. Nimelt oli Vabariigi Valitsus enne seda võtnud vastu otsuse vähendada kokkuhoiu eesmärgil riigiasutuste

1 Tänan artikli valmimisel abi eest Lea Leppikut, Ingrid Sahka ja Anne Unterat. Artikkel on valminud Eesti Kunstiakadeemia professori Krista Kodrese personaalse uurimistoetuse PUT788 „Kunsti ajaloostades: kunstiajaloo-alane teadmisloome Eestis muutuvate ideoloogiate ja distsiplinaarsete arengute ühisväljal (1.01.2015−31.12.2018)" raames.

2 II Riigikogu 6. istungjärk. Protokoll nr 139 (16). 1924.

eeRo kangoR

64

koosseise ning haridusministeeriumil tuli üle vaadata ka Tartu Üli-kooli õppetoolide nimekiri.3 Ülikooli vastuseisu tõttu õppetooli siiski ei likvideeritud, kuigi see jäeti mitmeks aastaks vakantseks, mis tä-hendas sisuliselt ajutist likvideerimist teadmata tähtajani.4

Kas kunstiajaloo õppetooli kaotamisel olid määravad vaid majandus-likud kaalutlused, on omaette küsimus. Kjellin ei käsitlenud oma õppe- ja uurimistöös kitsalt võttes „Eesti elu käsitawat teadust“, mis ülikoolile seadusega eesmärgiks seati.5 Teda huvitas eelkõige keskaegne kunstipä-rand, mida veel kuni Teise maailmasõjani käsitleti osana nn balti(saksa) kunstist. Eesti kunsti all peeti seevastu silmas 19. sajandi keskpaigast alguse saanud eesti rahvusest kunstnike loomingut. Viimast aga Kjellin oma loengutes ei käsitlenud. Rootsist tulnud professor ei saanud siin-viibimise ajal piisavalt selgeks ka eesti keelt, et selles loenguid pidama hakata. Iseasi, kas loenguid oleks üldse saanud eesti keeles anda, sest omakeelseid erialatermineid tuli alles välmima hakata.6 Kunst ja kuns-tiajalugu olid äsja oma riigi loonud talurahvale võõras valdkond, mis Riigikogus ülikooli seaduse arutelul üldse kõneks ei tulnud. Seevastu puudutati kriitiliselt humanitaarteaduste õpetust rahvusülikoolis.

„Eesti elu käsitanud teadused“ Riigikogu aruteludesSeaduse järgi ei võinud rahvusülikool piirduda pelgalt teaduse eden-damisega, vaid pidi teenima Eesti rahvast ja riiki.7 Valdavalt maaela-nikkonnaga Eestis oli tähtsal kohal põllumajandus, mistõttu avati ülikoolis ka põllumajandus- ja loomaarstiteaduskond.8 Õppetöös ja

3 Peeter Põld, Tartu Ülikool 1918–1929. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli Toimetused. C. Annales. X (Tartu: Tartu Ülikool, 1929), 90 jj.

4 Mart Eller, „Tartu Ülikooli osast eesti kunstiteaduses 1920.–1930. aastail, I“, Kunstiteadus. Kunstikriitika, 5 (Tallinn: Kunst, 1983), 70.

5 II Riigikogu 6. istungjärk. Protokoll nr 139 (16). 1924.6 Esimene eestikeelseid kunstiajaloo termineid loov ja kinnistav sõnastik ilmus

alles 1927. aastal: Kunstiajaloo oskussõnastik. Akadeemilise Kirjandusühingu Toimetused, II (Tartu, 1927).

7 §1 määras, et ülikooli ülesanne oli edendada „üldist ja eriti Eesti elu käsitawat teadust, wiia teadust rahwa keskele ja ette walmistada riigi ja rahwa tööle tarwi-likkude eriteadmistega warustatud asjatundjaid“.

8 1922. a elas maapiirkondades 72% ning põllumajanduses oli hõivatud 60% rah-vastikust (Eesti 1920–1930. Arvuline ülevaade (Tallinn : Riigi Statistika Keskbü-roo, 1931), 8, 22).

SakSte väRk ja Liigne LukSuS?

65

asjaajamises lubati kasutada võõrkeeli, sest 1924. aastal oli vaid vei-di üle poole ülikooli õppejõududest eestlased. Et eesti keelt kõrgha-riduses juba nii lühikese aja jooksul nii suures ulatuses kasutati, oli suur saavutus. Kuna aga mitte-eestlasi oli õppejõudkonnas piisavalt palju, nähti seaduses rahvuslikel kaalutlustel ette kitsendused kõige tähtsamate ametikohtade täitmisel ning piirati mõnevõrra ülikooli autonoomiat – olulisemad otsused, sh õppejõudude ametisse määra-mine, pidi kinnitama haridusminister.

Seaduse arutelul Riigikogus esines teravalt sotsiaaldemokraat Ju-han Jans. Ta imestas, kuidas sai poolenisti välismaalastest koosneva õppejõudkonnaga edendada „Eesti elu käsitawat teadust“.9 Juristi-na kritiseeris ta peamiselt õigusteaduskonda, kus enamik õppejõude olid välismaalased, kellest vaid üks oskas eesti keelt. Õppejõududeks olevat kutsutud liiga vähe eestlasi – oma inimesi olevat koguni ee-male tõrjutud. Jans kritiseeris ka filosoofiateaduskonda, kus olevat mitmed „Eesti elusse puutuvad“ ained puudu. Põhjamaade ajaloole oli pühendatud kaks õppetooli, kuigi Eesti ajaloolised kokkupuuted Skandinaavia ja Soomega olid tema hinnangul juhuslikud, samal ajal polnud eraldi Venemaa ajaloo õppetooli, kuigi Eesti suhted selle riigiga olid väga tihedad.

Tööerakondlane Theodor Pool arvas samuti, et ülikoolis oli Eesti elu edendavaid õppejõude liiga vähe ja ülikooli side tegeliku eluga pidanuks olema suurem.10 Seos tegeliku eluga tähendas tema jaoks suuremat rõhku põllumajandus- ja loomaarstiteaduskonnale. Loo-maarstiteaduskond olevat vaeslapse osas, sest seal oli vaid seitse professorit, samal ajal kui arsti- ja usuteaduskonnas oli mõlemas 23 ja filosoofiateaduskonnas 18.

Sotsiaaldemokraadi Mihkel Martna arvates edendanuks Eesti elu ja majandust eelkõige kaubandusosakond, mille tollast taset ta võrdles kommertskooliga. Kuivõrd kaubandusteaduste edendami-seks võinuks sobivaid õppejõude leida Saksamaalt või Šveitsis, ei pidanud Martna ka võõrkeeltes loengute pidamist probleemiks. Küll

9 II Riigikogu 6. istungjärk. Protokoll nr 139 (16). 1924.10 „Et saawutada eriti wiimast kahte märgitud eesmärki, ei ole ainult waja, et ülikooli

õpetus täitsa teaduslikul alusel püsiks, waid et ülikooli teaduskondel ei puuduks ka side tegeliku eluga.“ Riigikogu liikme Theodor Pooli (Tööerakond) sõnavõtt Riigiko-gus 9. oktoobril 1924 (II Riigikogu 6. istungjärk. Protokoll nr 140 (16), veerg 792).

eeRo kangoR

66

aga tulnuks tema arvates rohkem tähelepanu pöörata õppejõudude meelsusele, et vältida samasugust olukorda, nagu oli tekkinud põhja-naabrite Helsingi ülikoolis, millest olevat kujunenud „Rootsi asutus“ ja millega Soome riik eriti hästi toime ei tulevat.

Riigikogu esimees Jaan Tõnisson pidas välismaalastest õppejõu-dudes ohu nägemist liialduseks. Need polevat nii rumalad, et oma töökohaga riskides ülikooli autonoomiat kurjasti ära kasutada. Mit-te-eestlastest õppejõudude kaasamine oli möödapääsmatu, sest näi-teks õigusteaduskonda keeldusid mitmed eestlased madalate palka-de tõttu tulemast. Kesk-Euroopa ülikoolide eeskujul kokku pandud filosoofiateaduskonda aga pidas Tõnisson eriti oluliseks, sest see ai-tavat kaasa eesti rahvusliku kultuuri kasvule tema kõigis ilminguis.

Kriitikutele vastanud haridusminister ja usuteadlane Hugo Bern-hard Rahamägi rõhutas, et ülikooli kujundamisel tuli lähtuda teine-teist kohati välistavatest eesmärkidest – luua rahvusülikool ja taga-da teaduslik tase. Viimase eesmärgi saavutamiseks tuli arvestada välismaa õppejõududega, seda enam, et vastava tasemega eestlastest õppejõude ei õnnestunud ülikooli meelitada. Ülikooli tegevusaeg oli olnud veel liiga lühike, et kasvatada õppejõude eesti üliõpilaste hul-gast. Eestikeelsetele loengutele üleminekut takistavat mitte ainult õppejõudude puudulik keeleoskus, vaid ka omakeelse terminoloogia puudumine – eestikeelseid oskussõnu tuli alles luua.

Haridusministrit toetas Tartu Ülikooli kuraator Peeter Põld, kes oli vastutanud õppejõudude leidmise eest. Ülikool rajati teadust edendava õppeasutusena, et luua alus teaduse rakendamisele Eesti riigi hüvanguks. See tähendas, et kõigepealt oli vaja leida sellised õppejõud, kes aitaksid üliõpilastel omandada teadusliku mõtteviisi ja meetodid.11 Põllu sõnul prooviti õppejõude mõnel alal leida isegi Eesti keskkooliõpetajate seast. Kuna professorikandidaatidelt nõuti ülikoolis õpetamise kogemust, tähendas see, et välismaalaste kutsu-mine oli paratamatu. Esmajärjekorras Soomest kutsutud õppejõud pidid peagi kodumaale naasma, et seal valitsevat õppejõudude põuda leevendada. Kandidaatidele mingite eritingimuste seadmine, sh ees-tikeelsete loengute pidamiseks, polnud Põllu sõnul mõeldav ajal, mil

11 „Nii pea kui meie teaduslikult mõelda oskame ja oleme teaduse probleemidesse tungi-nud, siis oskame meie ka teadust Eesti elusse rakendada ja meil on tee käes, kuidas meie Eesti elu probleemidesse süweneme,“ ütles Peeter Põld Riigikogu istungil.

SakSte väRk ja Liigne LukSuS?

67

käis Vabadussõda, Eesti majandus oli alles jalgu alla saamas ning Eesti marga kurss oli väga kõikuv. Eestlaste osakaalu suurendami-seks õppejõudkonnas tuli leida sobivate eeldustega andekaid üliõpi-lasi, kellele tuli anda aega ja võimalusi end täiendada ja oma ainesse süveneda. Põllu arvates jäi seepärast eesti ülikool veel alles sihiks, mille poole püüelda.

Eesti rahvusliku ülikooli loomisel Tartus sooviti leida tasakaalu riigiehitajate-spetsialistide koolitamise ja teaduste laia spektrit haa-rava universitase vahel, milles oli oluline koht filosoofiateaduskonnal ja humanitaarteadustel, sh kunstiajalool. Ülikooli seaduse arutelul Riigikogus anti sisuline hinnang ülikooli senisele tegevusele alates 1919. aastast ja kritiseeriti selle kaugenemist „tegeliku elu“ vajadus-test ning järeleandmist rahvuslikkuses. Samas ei ilmne Riigikogu aruteludest, et humanitaarteadusi oleks peetud loodusteadustega võrreldes Eesti riigi ülesehitamisel vähem oluliseks, pigem vastupi-di. Võrreldes ülikooli loomisel eeskujuks võetud Kesk- ja Põhja-Eu-roopaga saab siiski öelda, et kunsti ja kunstiajalugu ei peetud noores Eesti riigis sama tähtsaks. Kahtlemata on kunsti valdkond miski, millega tegeldakse alles viimases järjekorras, kui seda just ei pee-ta riigile ideoloogiliselt tähtsaks või kui ei leidu piisavalt kriitilist massi, kes riigijuhtidele selle olulisust järjekindlalt meelde tuletaks. Kunsti ja kunstiajaloo ebaolulisust Eesti Vabariigi algusaastail pee-geldab ka 1920. aastal tehtud otsus, millega lubati suurim Eestis asunud kunstikogu riigist välja vedada.

Kergelt saadud, kergelt läinud20. sajandi alguses kuulus Eesti alade kõige suurem ja väärtuslikum kunstikogu baltisaksa suguvõsale Liphartidele ja asus Tartu lähedal Raadi mõisas. Liphartide kunstikogu hakkas kujunema juba esimese Raadi mõisahärra Carl von Lipharti (1719–92) ajal, kuigi kogu asu-tajaks peetakse Reinhold Wilhelm von Lipharti (1750–1829). Raadist kujundas aga tõelise kunstide templi tema poeg Karl Gotthard von Liphart (1778–1853).12 1840. aastal laskis viimane peahoone neo-

12 Juta Keevallik, „Kunstikogumine Eestis 19. sajandil“, Kunstiteadus Eestis 19. sajandil. Uurimusi kunstist ja kunstielust (Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1993), 17.

eeRo kangoR

68

barokkstiilis ümber ehitada ja rajas ülalt valgustusega maaligalerii. Kunstikogu täiendamist jätkas tema poeg Karl Eduard von Liphart (1808–91), kes oli tuntud kunstikoguja ja kunstiajaloolasena ka väl-jaspool kodumaad ning elas pikka aega Firenzes. Tema sealne isiklik kunstikogu sai pärast tema surma Raadi kogude osaks. Koos mõisa-ga päris kunstikogud mõisa viimane valdaja Reinhold Karl von Lip-hart (1864–1940).

20. sajandi algul oli Raadi kunstikogu oma hiilguse tipul ning oli hästi tuntud mitte ainult Baltikumi, vaid ka Lääne-Euroopa ja Ve-nemaa kunstiringkondades. Peremehe nõusolekul võisid seda vaata-mas käia nii välismaised kunstihuvilised kui ka kohalik intelligents. 1870. aastal eksponeeriti üht osa kogust esimest korda ka väljas-pool mõisavaldusi.13 Raadi kunstikogul oli kahtlemata potentsiaali muutuda laiemale ringkonnale avatud eramuuseumiks, aga isegi kui selline mõte omanikul kunagi võis tekkida, tõmbasid sellele kriipsu peale 20. sajandi alguse pöördelised sündmused.

Raadi kunstikogu lagunemine sai tõuke 1905. aasta revolutsioo-nisündmustest, mil mõisnike vastased meeleolud pelutasid Lipharti Raadilt perega Dresdenisse lahkuma ja osa oma kunstikogust kaasa võtma. Paari aasta pärast naasti koos kunstiga küll tagasi Raadile, kuid Esimese maailmasõja ja vene revolutsionääride hirmus lahkus Liphart 1918. aasta hilissügisel uuesti ja lõplikult Eestist, jättes kii-rustades oma kunstikogu siia saatuse hooleks.

29. novembril 1918 algas Vabadussõda ja järgmise kuu lõpuks oli suur osa Eestist punaarmee võimu all. Röövimisi ja lõhkumisi polnud sõjaoludes kerge ohjeldada. Raadi lossi varasid proovis kaitsta kunst-nik Jaan Koort.14 Kunstiväärtuste kaitsmisel saigi määravaks kunst-nikkonna initsiatiiv. 1. veebruaril 1919, kui arutati maareformi teosta-mist, kutsus Eesti kunstiseltside keskkomitee haridusministeeriumit üles kunstiväärtusi kaitsma ja nende väljavedu keelama. Maareformi seadusega oli kavas mõisad riigistada, kuid mõisnike isiklikku vara, sh nende valduses olevaid kunsti- ja kultuuriväärtusi seadus esialgu ei

13 Inge Kukk, „Kirega kogutud, kahetsusega loobutud. Raadi maalikogu lugu“, Unis-tuste Raadi. Liphartite kunstikogu Eestis. Kataloog (Tartu: Tartu Ülikool, Eesti Rahva Muuseum, 2015), 97 jj.

14 Mati Raal, „Kunstiväärtuste kaitsmine Eestis 1919–1921“, Mälu (Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2011), 144 jj.

SakSte väRk ja Liigne LukSuS?

69

puudutanud. 5. veebruaril haridusministeeriumi kunsti- ja muinasasja-de osakonna juhatajaks määratud kunstnik Kristjan Raua initsiatiivil loodi 15. aprillil kunstikaitse toimkonnad, mis pidid riigi kunstivarasid arvele võtma. Raadi mõisasse jõudis Lõuna-Eesti kunstikaitse toim-kond sama aasta juulis. Kuigi sealt olid enamlased ja vargad üle käi-nud, kindlustasid kunstnikud Jaan Koort, Konrad Mägi ja Rudolf Paris suurema osa kunstikogu turvalisuse.

Raadi kunstikogu õnnestus küll päästa rüüstajate käest, kuid hari-dusministeeriumi määrusest ei piisanud, et takistada omanikul seda Eestist välja viia. R. K. von Liphart hakkas seda võimalust Tartu advo-kaadi Woldemar Hartmanni vahendusel uurima juba 1919. aasta au-gustis.15 Liphart oli väljaveo loa eest valmis kinkima Eesti Vabariigile enda valikul maale, skulptuure, raamatuid ja mööblit.16 Esialgu lük-kas valitsus pakkumise tagasi, kuid kui Liphart järgmises taotluses oma ohvrimeelsust rõhutas ja pakutavat kingitust tegelikust suurema ja väärtuslikumana näitas, oldi lõpuks nõus. Tööde valimiseks kutsus valitsus kokku komisjoni (Konrad Mägi, Aleksander Tassa, Jaan Koort ja Johannes (Hanno) Kompus), mis sisuliselt kinnitas Lipharti tehtud valiku.17 Suurem osa Raadi kunstikogust – mööbel, raamatud ja ma-japidamiskraam, kokku 11 raudteevagunis – läks Tartust Tallinna ja sealt edasi Kopenhaageni poole teele 8. juunil 1920.18 Kätte saadud kunstikogu asus Liphart kohe maha müüma, sest „seisusekohane“ elustiil nõudis suuri väljaminekuid.19 Järgmise kümne aasta jooksul toimunud oksjonitel müüdud kunstivara pillutati laiali maailma eri muuseumidesse ja erakogudesse. Eestisse jäi Raadi kunstikogust um-bes kolmandik ja see läks koos mõisaga Tartu Ülikoolile.20

15 Raal, 168.16 Õie Utter, „R. v. Lipharti annetatud kunstiesemete üleandmine Tartu Ülikoolile“,

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, VII (Tartu: Tartu Ülikool, 1979), 128.17 Kukk, 101. 18 Olgu märgitud, et järgmisel päeval saatis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond

välja kirjad Põhjamaade ja Saksa ülikoolide kunstiajaloo professoritele palvega esitada kandidaate esteetika ja üldise kunstiajaloo professori kohale (Eesti Aja-looarhiiv (EAA), 2100-5-959, l. 11 jj).

19 Kukk, 102–103. 20 Kõigist Raadi kogusse kuulunud kunstiesemetest pole ilmselt võimalik täpset

ülevaadet saada. 2015. a ilmunud kataloogis on loetletud ligi 1500 Eestis säilinud eset, aga näiteks maalidest jäi 1920. a Eestisse vaid umbes kuuendik (Unistuste Raadi. Liphartite kunstikogu Eestis. Kataloog (Tartu: Tartu Ülikool, Eesti Rahva Muuseum, 2015)).

eeRo kangoR

70

Kingiga seotud praktilisi küsimusi hakati arutama juba 1920. aasta kevadel.21 Raadi mõisas asunud kunstikogu pidi sinna ka jääma. Mõi-sasse taheti luua vana kunsti muuseum ja kunstiajaloo raamatukogu, mis oli vajalik kunstiajaloo õpetamiseks ülikoolis. 1920. aasta sügisel arutati küsimust uuesti. Eksperdiks kutsutud klassikalise filoloogia professor Johan Bergman arvas, et ülikoolile oleks lisaks klassikali-se muinasteaduse muuseumile veel üht kunstimuuseumi ülal pidada liiga kulukas. Õppetöö jaoks piisanuks tema arvates reproduktsioo-nidest, sest originaalteoste kasutamine polevat vajalik. Kuigi ülikooli nõukogu jäi oma esialgse otsuse juurde, läksid Raadi mõis ja selle ko-gud hoopis Eesti Rahva Muuseumi valdusse, kes neid 21. aprillil 1921 ülikoolilt endale taotles ja järgmise aasta lõpus ka sai.

Siinkohal väärib märkimist, et kunstiajalugu puudutavas küsiti nõu klassikalise filoloogia professorilt, sest nähtavasti polnud üli-koolis mõnda teist professorit, kelle arvamus selles valdkonnas oleks olnud piisavalt kaalukas. Bergmani esitatud seisukoht oli aga sellel ajal juba mõnevõrra aegunud. Suur vaimustus kunstireprodest oli ülikoolide kunstiajalooõpetuses tekkinud fotograafia arengu tõttu 19. sajandi teisel poolel. Kunstiajaloo slaidiloengute mõjukas eest-kõneleja oli Berliini ülikooli kunstiajaloo professor Herman Grimm (1828–1901).

Kunstikogud vs reproduktsioonid kunstiajalooõpetusesÜlikoolides kunstiajaloo õpetamine, mis sai alguse Saksa ülikooli-des 18. sajandi lõpus, oli tihedalt seotud kohalike kunstikogudega. Heinrich Dilly on esimese kunstiajaloo õppejõuna Saksa ülikoolides nimetanud Hamburgis sündinud itaalia päritolu kunstnikku Johann Domenicus Fiorillot (1748–1821).22 1781. aastal kutsuti Fiorillo Göt-tingeni ülikooli joonistusõpetajaks ja nimetati mõni aasta hiljem ka ülikooli vaselõikekabineti järelevaatajaks. Ajastule iseloomuli-kult nähti kunstiajalooõpetust ülikoolis osana terviklikust kunsti-ga tegelevate asutuste süsteemist, mis tähendas selle sidumist ko-

21 Utter, 131. 22 Heinrich Dilly, Kunstgeschichte als Institution: Studien zur Geschichte einer

Disziplin (Frankfurt am Main: Suhrkamp, 1979), 175.

SakSte väRk ja Liigne LukSuS?

71

halike muuseumidega. Nii oli Preisi kuninga õuenõunik Aloys Hirt (1759–1837)23 Berliini muuseumide ja ehitusakadeemia rajajaid ning kuningliku kunstide akadeemia kaunite kunstide teooria pro-fessor. 1810. aastal nimetati ta äsja asutatud Berliini ülikooli joo-nistuskunstide teooria ja ajaloo professoriks. Hirt käsitles laia tee-maderingi arheoloogiast hilisantiigi, Lähis-Ida ja kaasaja kunstini, eesmärgiga kultiveerida head kunstimaitset. Hirti nägemuses pidid muuseumid toetama kunstiajalooõpetust, pakkudes võimalust kuns-ti originaalide põhjal tundma õppida. Muuseumide väljapanekud pi-did hõlbustama kunstiajaloo terviklikku mõistmist.

Pärast Saksa keisririigi loomist 1870/71. aastal muutus Berliini ülikool Saksamaa hariduspoliitikas üha olulisemaks. Nii nagu teised ajaloodistsipliinid, sai ka kunstiajalugu ülesandeks haritud eliidi koo-litamise ning erialast sai vahend rahvusliku identiteedi kujundami-sel. Kultuuriministeeriumi initsiatiivil loodi sel eesmärgil ülikoolis seniste ajutiste ja erakorraliste õppetoolide asemel korraline kunsti-ajaloo professuur. Elementaarseid kunstiajalooteadmisi hakati pak-kuma laiemale auditooriumile, keda sooviti muuseumidesse talleta-tud kultuuripärandit „õigesti lugema õpetada“, et selle kaudu nende rahvuslikku identiteeti kujundada.24 Kunstiajaloo õpetamisel üldha-ridusliku ainena ei peetud paradoksaalsel kombel originaalteostega tutvumist muuseumis enam hädavajalikuks, mis lõdvendas kunsti-ajalooõpetuse sidet muuseumidega.25 Uut lähenemist hakkas Berlii-nis ellu viima 1873. aastal „uuema“ kunstiajaloo professoriks kutsu-tud kirjandusteaduslike huvidega Herman Grimm (1828–1901).26

Fotograafia muutus kunstiajaloos oluliseks seepärast, et võimal-das füüsiliselt väga erinevates piirkondades asuvaid kunstiteoseid

23 Horst Bredekamp, Adam S. Labuda, „Kunstgeschichte, Universität, Museum und die Mitte Berlins 1810–1873“, In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschichte an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), 33–34.

24 Annette Dorgerloh. „„… zum Versuch verpflichtet, Brücken zu schlagen“. Skizzen zum Berufshabitus des Kunsthistorikers im wilhelminischen Berlin“, In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschichte an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), 118.

25 Johannes Rößler, „Erlebnisbegriff und Skioptikon. Hermann Grimm und die Geis-teswissenschaften an der Berliner Universität“, In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschichte an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), 69–70.

26 Tuntud kirjanikust onu ja isa kaudu oli Hermann Grimm juba noore mehena seotud Berliini intellektuaalide ringkonnaga (Rößler, 70; Dorgerloh, 123).

eeRo kangoR

72

ja nende vormiesteetilisi tunnuseid kokku tuua ja teaduslikult täp-selt käsitleda.27 Kunstiajaloo loengutes oli senini peamist tähelepanu pööratud ajalooliste allikate kriitilisele ja filoloogilisele analüüsile ning kunstniku eluloo kirjeldamisele. Selle kõrval muutus nüüd üha tähtsamaks kunstiteostega tutvumine fotograafiliste reproduktsioo-nide abil. Grimm käsitles oma loenguis eelkõige kunstiajaloo tipp-teoseid, mistõttu talle Berliini muuseumikogudest erilist abi ei olnud ning ta nägi selle asemel palju vaeva, et moodustada mitmekülgne reproduktsioonide kogu.28

1892. aastal võttis Grimm oma loengutes ühe esimese kunsti-ajaloo õppejõuna kasutusele nn skioptikoni.29 Skioptikon ehk epi-diaskoop oli projektsiooniseade (diaprojektori eelkäija), millega sai klaasalusel pilte suurendatuna seinale näidata. Grimm oli uuest teh-noloogiast sedavõrd vaimustuses, et innustas seda kasutama ka oma kolleege.30 Slaidiprojektsiooniga sai kunstiajaloo loengumaterjali esi-tada sünkroonselt sõnas ja pildis senisest suuremale auditooriumile, sest pildid olid ühtemoodi ja samal ajal nähtavad kõigile kuulajaile. Pimendatud saal aitas kuulajate tähelepanu koondada piltidele ning kunstiteose üksikute detailide suurendused võimaldasid neid ana-lüüsida täppisteadustele sarnasel moel. Grimmi eeskujul ja temast innustununa võeti slaidiprojektsioon kasutusele paljudes Saksamaa ülikoolides.31

27 Horst Bredekamp, „A Neglected Tradition? Art History as Bildwissenschaft“, The Art Historian. National Traditions and Institutional Practices, Edited by Michael F. Zimmermann (New Haven, London: Yale University Press, 2003), 148–149.

28 H. Grimmi ei rahuldanud isegi Berliini vaselõikekabineti kogud, mistõttu ta otsustas luua õppetooli juurde täiesti uued vaselõigete ja fotoreproduktsioonide kogud (Simone Schweers, „Kunstgeschichte und (Aus-)Bildung? Das Studium von Originalen 1810–1910“, In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschichte an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), 152–153).

29 Schweers, 153. Valguspildid võttis oma loengutes esmakordselt kasutusele Karls-ruhe professor Bruno Meyer, kes tutvustas seda vahendit 1873. a esimesel kunsti-ajaloo kongressil Viinis (Heinrich Dilly, „Die Bildwerfer. 121 Jahre kunstwissen-schaftliche Dia-Projektion“, Zwischen Markt und Museum. Rundbrief Fotografie, Sonderheft 2 (Göppingen, 1995), 39–44).

30 1892/1893. a ilmunud essees kirjeldas ta põhjalikult skioptikoni kasutamise võimalusi kunstiajaloo loengutes (Herman Grimm, „Die Umgestaltung der Universitätsvorlesungen über Neuere Kunstgeschichte durch die Anwendung des Skioptikons“, Herman Grimm, Beiträge zur Deutschen Culturgeschichte (Berlin: Verlag von Wilhelm Herz, 1897), 276–395.

31 Frederick N. Bohrer, „Photographic perspectives. Photography and the institu-tional formation of art history“, Art history and its institutions. Foundations of a discipline, ed. E. C. Mansfield (London, New York: Routledge, 2002), 250.

SakSte väRk ja Liigne LukSuS?

73

Pildinäitamine tegi Grimmi loengud populaarseks, kuid teadla-sena polnud ta eriti produktiivne ja tema juhendamisel kaitsti vaid üksikud doktoritööd.32 19. sajandi lõpul, kui Saksa professionaalse-tes ajalooteadustes olid juba kujunenud spetsiifilised uurimismeeto-did, peeti kultuuri- ja kunstiajalugu diletantlikuks ning kunstiaja-loo eriala järeleaitamine oli muutunud hädavajalikuks.33 Suutmatus kindlustada akadeemilist järelkasvu tekitas erialaringkonnis tera-vat kriitikat. Berliini muuseumi maaligalerii ja skulptuurikogu di-rektor Wilhelm Bode leidis, et ülikool peaks koolitama spetsialiste muuseumide jaoks ja seda eriti Berliinis, kus olid suured muuseu-mikogud. Selleks tuli ülikooli kunstiajalooõpetus viia teaduslikuma-le alusele.34

1901. aastal kutsuti Berliini tuntud Šveitsi kunstiajaloolane Heinrich Wölfflin. Wölfflin on eelkõige tuntud kunstiteoste nn vor-mianalüüsi meetodi väljatöötajana.35 Tema kunstiajaloo põhimõis-teid hakati nende näilise lihtsuse ja kergesti rakendatavuse tõttu laialdaselt kasutama. Nagu Grimm, oli ka Wölfflin vaimustatud fo-tograafia võimalustest kunstiajaloo uurimisel ja õpetamisel. Oma kunstiajaloo põhimõistete rakendamise demonstreerimiseks kasutas ta piltide nn topeltprojektsiooni, mis tähendas, et loengusaali seinale näidati korraga kahte pilti, mida sai omavahel võrrelda.

Kunstiajaloo eriala süvendatud õppeks viis Wölfflin uuendusli-kult sisse nn seminariõppe, mis oli mõeldud väiksemale noormeeste

32 Rößler, 69–72.33 Kathryn Brush, The shaping of art history: Wilhelm Vöge, Adolph Goldschmidt,

and the study of medieval art (Cambridge: Cambridge University Press, 1996), 39.34 Nn „Berliini tüli“ leidis aset 1890/91. a. Konrad Lange arvates pidanuks kunsti-

ajalooõpetus olema riigis korraldatud kahel tasandil – madalamal haridusastmel ja provintsiülikoolides peaks kunstiajalugu õpetama üldhariduslikult, Berliinis aga spetsiifilisemalt ning August Schmarsowi arvates tulnuks sisse seada ka kunstiajaloo riigieksam (Carolin Behrmann und Katja Bernhardt, „Das Studium der Kunstgeschichte an der Friedrich-Wilhelms-Universität um 1900. Ein wis-senschafthistorisches Problemfeld“, In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschich-te an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), 141).

35 Heinrich Wölfflin, Kunstgeschichtliche Grundbegriffe. Das Problem der Stilentwic-kelung in der neueren Kunst (München: F. Bruckmann A.-G., 1915). Vt Elke Schulze, „„Ich werde Mode!“ Heinrich Wölfflin an der Berliner Universität“, In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschichte an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), 96. Nagu Grimm, pidasid ka paljud teised Wölfflinit seepärast formalistiks ja klassitsistiks või koguni rahvusliku kunstiajaloo epigoo-niks, kuigi tema kunstiajaloo põhimõistete süsteem oli mõeldud hoopis elastsema ja avatumana (Schulze, 100).

eeRo kangoR

74

rühmale.36 Seminaride raames käidi muuseumis originaalteostega tutvumas ja harjutati nende kirjeldamist.37 Berliini muuseumiko-gud leidsid sellisel moel taas kunstiajalooõpetuses kasutust. Wölffli-ni tehtud muudatused kandsid vilja ning kaitstud doktoritööde arv kasvas varasemaga võrreldes ligi neljakordseks, mis täitis kuhjaga talle pandud ootused kunstiajaloolaste järelkasvu kindlustamisel.38

Berliini ülikooli rahvusvahelist tuntust aitas veelgi suurendada Wölfflini järel kaks aastakümmet (1912–32) professorina töötanud Adolph Goldschmidt, kelle rolli on Berliini kunstiteadlaste koolkon-na kujundamisel peetud Wölfflinist isegi olulisemaks.39 Goldschmidt pidas kunstiteadlase peamiseks instrumendiks koolitatud silma, millega kunstiteoseid „kriitiliselt vaadata“. See võime pidi kujune-ma induktiivselt, pikaaegse harjutamise ja võimalikult paljude origi-naalteoste metoodilise analüüsiga.40

20. sajandi esimestel kümnenditel kujunes Berliini ülikoolist Eu-roopa üks tähtsamaid kunstiajaloo uurimise ja õpetamise keskusi, kus sooviti kunstiajalugu muuta täppisteaduste või vähemalt teis-te ajalooteadustega võrreldavaks ülikoolierialaks. Sellele pidi kaasa aitama fotograafia võimaluste kasutamine, kuid kunstiajaloo süva-õppes püsis olulisel kohal ka originaalteostega tutvumine kohalike muuseumide kunstikogudes. Muuseumist sai enamasti ka kunstiaja-loo eriala lõpetanute töökoht. Kunstikogude korrastamise ja süste-matiseerimisega pandi alus väljapanekute koostamisele, mille ees-

36 Wölfflini seminare on kirjeldanud Rootsi kunstiajaloolased August Hahr ja Axel Romdahl (Dan Karlholm, Vetenskapens vardag, 95). Seal osales nähtavasti väga vähe naisi, sest üldjuhul nad kraadi taotlemiseni ei jõudnud. 1882–1912 kaitses Berliini ülikoolis kunstiajaloo eriala doktoriväitekirja ainult üks naine – Marie Schuette 1903. aastal (Katharina Groth, Birgit Müller, „Kunstgeschichte um 1900 – ein Vergleich beruflicher Werdegänge: Marie Schuette, Walter Stengel, Hand Wendland und August Griesebach“, In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschich-te an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), 180.

37 Schulze, 97.38 Vivien Trommer, Laura Windisch, „„… in den allgemeinen Verhältnissen wohl

unterrichtet“. Untersuchungen zur kunstgeschichtlichen Promotion um 1900“, In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschichte an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), 160–166.

39 Claudia Rückert, „Adolph Goldschmidt im Jahre 1912 – Lehrer, Organisator, Netzwerker“, In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschichte an der Humboldt-Uni-versität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), 105. Vt ka Adolph Goldschmidt (1863–1944). Normal Art History im 20. Jahrhundert. Hg. Gunnar Brands und Heinrich Dilly (Weimar: Verlag und Datenbank für Geisteswissenschaften, 2007).

40 Brush 1996, 92.

SakSte väRk ja Liigne LukSuS?

75

märk rahvusmuuseumis oli esitleda teatud kunstiajaloo narratiivi, mis pidi ideoloogiliselt toestama rahvusriiki.

Saksamaa ja Põhja-Euroopa ülikoolide kunstiajalooõpetuses oli kohalikel kunstikogudel tähtis roll. Kunstiajalool oli aga omakorda tähtis roll Euroopa rahvusmuuseumides. Kuid millist tähtsust omis-tati kunstile ja kunstiajaloole Eesti Rahva Muuseumis?

Kunsti(ajaloo) kohast Eesti Rahva MuuseumisEesti Rahva Muuseumi (ERM) ajalugu põhjalikult uurinud Piret Õu-napuu kirjutab, et muuseumi 1909. aasta asutamiskoosolekul arutati ka eesti uuema kunsti kogumist, kuid see jäi vanavara ja raamatuko-gu küsimuste varju.41 Uuema kunsti all mõeldi sel ajal eesti rahvu-sest kunstnike loomingut ehk nn eesti kunsti. Seoses 1910. aastal toimunud kolmanda Eesti kunstinäitusega kerkisid kunstikogumise küsimused üles ka ERMis ning 1911. aastal moodustati sellega tege-lemiseks uuema kunsti toimkond. Tõdeti, et kuna vahendeid kunsti ostuks pole, saab arvestada vaid annetuste ja deposiitidega. Eraldi kunstimuuseumi loomine ERMi kõrvale polnud mõistagi jõukohane.

Pärast pikki ja põhjalikke läbirääkimisi sai muuseum 1922. aasta algul enda käsutusse osa Raadi mõisa peahoonest. Sellele kui sobi-vale muuseumihoonele oli tähelepanu juhtinud Lõuna-Eesti kunsti-kaitse toimkonna esimees Aleksander Tassa. Mõtet aitas edasi viia Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor Aarne Michael Tallgren. ERMile määrati esialgu hoone ühekorruseline osa, kahekorruselises osas te-gutses ülikooli põllumajandusteaduskond.

Seoses Raadile asumisega kutsuti 1922. aastal muuseumis ellu ka kunsti- ja kultuurilooline osakond, mis koosnes ERMi kunstikogust ja Tartu Ülikooli poolt muuseumile deponeeritud Lipharti kogudest, kuid siin oli ka deposiite kunstiühingult Pallas ja paljudelt eraisiku-telt.42 Osakonna juhatajaks sai Tassa, kes muutis seni paika pandud

41 Piret Õunapuu, Eesti Rahva Muuseumi loomine ja väljakujunemine. Doktoritöö (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2011), 107. Vt ka Piret Õunapuu, „Kunst Raadil Eesti Rahva Muuseumis“, Unistuste Raadi. Liphartite kunstikogu Eestis. Kataloog (Tartu: Tartu Ülikool, Eesti Rahva Muuseum, 2015), 161–175.

42 Vt ka Tullio Ilomets, „Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabineti rännulugu ja Karl Eduard von Lipharti foto- ja reproduktsioonide kollektsiooni saatus“, Tartu Üli-kooli ajaloo küsimusi, XLV (Tartu: TÜ muuseum, 2017), 221–240.

eeRo kangoR

76

orientatsiooni nn uuemalt ehk eesti kunstilt, vanema ehk baltisaksa kunsti kasuks, mida muuseumile ohtralt pakuti ja mida ta ka Tar-tu ja Tallinna antikvariaatidest innukalt otsis. Sisuliselt jätkas ta kunstikaitse toimkonnas alustatud tööd kohalike kogude eesti rahva jaoks säilitamise nimel ning soovis muuseumile komplekteerida või-malikult head kohaliku vanema kunsti kogu.43

1922/1923. aasta talv möödus Raadil uue väljapaneku ettevalmis-tamise tähe all. Muu hulgas püüdis muuseum tõestada, et eksposit-siooni jaoks on vaja tervet mõisahoonet. Saadud ruumide paigutuse ja laadi tõttu haaras kunstiosakond suurema osa ning etnograafi-listele kogudele jäi vaid kolm tuba ja koridor. Kuna kunsti- ja kul-tuuriloolise osakonna ekspositsiooni koostas ülikooli kunstiajaloo professor Helge Kjellin, oli kunsti suurem osakaal mõistetav. Kjellin lootis ERMist kujunevat eelkõige kunstimuuseumi nagu paljud tei-sed Euroopa rahvusmuuseumid ning sidus selle ülikooli kunstiaja-looõpetusega.

Neobaroksesse Raadi mõisasse sobisid ERMi kunsti- ja kultuu-riloolised kogud kahtlemata paremini kui etnograafiline materjal. Eesti Rahva Muuseumi avamise ajakirjanduslikus järelkajas leidsid viimased aga suuremat tähelepanu, sest eesti rahvakultuuri esemed olid jõudnud Euroopa kultuuri ja kunstiga võrdsele väärikale ko-hale. Piret Õunapuu arvates sai ERM populaarseks ja armastatud kohaks eelkõige seepärast, et nüüd sai talurahvas minna imetlema oma muuseumisse antud vanavara. Selle kõrval saadi aimu ka kõrg-kultuurist ja Euroopa kunstiajaloost, mida tutvustas kunsti- ja kul-tuuriloolise osakonna ekspositsioon ja täiendas oma interjööridega ka mõisapalee ise.

Kjellini koostatud kunsti- ja kultuurilooline ekspositsioon püsis muuseumis 1926. aastani, kuid juba 1924. aastal hakkasid toimuma muutused, mis mõjutasid ERMi kunstikogude kujunemist. Need olid seotud 1918. aastal asutatud ERMi Tallinna osakonnaga, millest loo-di 1919. aasta novembris Tallinna Eesti Muuseum.44 1921. aastal sai

43 Nii osteti näiteks 1923. a ligi 150 baltisaksa kunstnike tööd. Õunapuu, 2015, 164.44 Eesti Kunstimuuseum asutati algul 1915. aastal kui 1909. aastal Tartusse raja-

tud Eesti Rahva Muuseumi Tallinna osakond. Kokkuleppeliselt loetakse Eesti Kunstimuuseumi alguskuupäevaks 17. novembrit 1919, mil Tallinna-Haapsalu Rahukogus registreeriti Tallinna Eesti Muuseumi Ühing ja katkestati sidemed Tartus asuva Eesti Rahva Muuseumiga. Ühingu juhatuse esimeheks valiti kunst-

SakSte väRk ja Liigne LukSuS?

77

muuseum enda kasutusse Kadrioru lossi ning 1924. aastal haridusmi-nisteeriumilt ja Tallinna linnalt deposiidina arvuka eesti uuema kuns-ti kogu. 1925. aasta oli muuseumi jaoks pöördelise tähtsusega, sest esiplaanile tõusid kunsti- ja kultuuriloolised kogud ning etnograafia-muuseumist hakkas kujunema kunstimuuseum. 1925. aastast ei toe-tanud riik enam ERMile kunsti ostmist ning järgmisel aastal ähvar-das koguni kunstikogudest ilma jäämine. Nimelt saabus 1926. aastal Tartusse Tallinna Eesti Muuseumi esindaja Alfred Vaga, kes nõudis ERMi kunstikogude üleandmist. Selle vastu protesteerisid kategoorili-selt kunstiühing ja kunstikool Pallas, põhjendades eesti uuema kunsti kogu vajalikkust Tartu kunstiõpilaste ja -huvilistele jaoks. Oma argu-mendi toetamiseks deponeerisid paljud Pallase liikmed ERMi kunsti-kogu tugevdamiseks kõige uuemat eesti kunsti 20. sajandi algusest. Kunstiosakonna ja uuema kunsti tähtsuse suurendamiseks korraldati 1926. aastal ümber ka muuseumi ekspositsioon, kust baltisaksa kunst välja jäeti ja eesti kunsti osakaalu märkimisväärselt suurendati.

Tallinna ja Tartu muuseumide tegevussuunad selginesid 1928. aastaks, mil Tallinna Eesti Muuseum Eesti Kunstimuuseumiks üm-ber organiseeriti. Tallinn pidi loobuma etnograafilistest, Tartu kuns-tikogudest, kuid see protsess jätkus kuni Teise maailmasõjani ning ERM jätkas ka järgnevatel aastatel oma kunstikogu täiendamist. Õunapuu arvates oli muuseum Kjellini isikus kaotanud tähtsa kuns-tikogude patrooni. Et kunstiajaloo õppetooli peeti selles küsimuses oluliseks, näitab seegi, et muuseum pöördus pärast Kjellini lahku-mist ülikooli poole palvega leida vakantsele õppetoolile uus profes-sor.45 Olgu siiski rõhutatud, et kui Kjellin soovis näha ERMi kuju-nemas kunstimuuseumiks Euroopa rahvusmuuseumide eeskujul, siis ERMi kunstikogud täienesid 1920. aastate teisel poolel ja 1930. aastatel eelkõige uuema ehk kaasaegse eesti kunstiga.

Niisiis sai ERMist kunstimuuseum juhuslikult ja sellena püsis ta vaid lühikest aega. 1920. aastate algul otsiti esmajoones kohta eesti rahvalt kogutud vanavarale, ja saatuse irooniana leiti see koht Ees-

nik Kristjan Raud, kes töötas haridusministeeriumis kunsti- ja muinsusasjade osakonna juhina 5. veebruarist 1919 kuni 1. juunini 1924 (ametinimetus muutus aastate vältel), seejärel vahetas teda selles ametis välja Rasmus Kangro-Pool. (Tänan täpsustuse eest Anne Unterat).

45 Õunapuu, 2015, 173.

eeRo kangoR

78

ti alade ühe suurema mõisa valduses asunud kunstikogude kõrval – palees, mis oli ehitatud kunstimuuseumiks. ERM kui eesti rahva ajalooga tegelev asutus oli kogunud oma võimaluste piires vaid eesti (rahvuslikku) kunsti, mida Raadi kunstikogu Eestisse jäetud osa Eu-roopa kunsti osas täiendas. Sellest hoolimata tuli kunstiajaloo pro-fessoril Kjellinil kunstiajaloo klassikalisi üksteisele järgnevaid stiile tutvustava väljapaneku koostamisega palju vaeva näha. Sealjuures jäi kunsti- ja kultuuriloolise osakonna ekspositsioonis Eesti (rahvus-likule) kunstile kõrvaline roll. See viga parandati varsti pärast Kjel-lini lahkumist tingituna soovist säilitada ERM kunstimuuseumina ja võistelda selles osas Tallinna Eesti Muuseumiga. Nõukogude Ees-tis jäi ERMile vaid etnograafiamuuseumi roll.

Kunstiajalugu kui rahvuslik teadusTartu Ülikooli osast eesti kunstiteaduses 1920. aastatel kirjutanud Mart Eller parandas 1980. aasta artiklis oma varasemat ja Mirjam Peili seisukohta, et kunstiajaloo professuuri asutamise otsene siht oli edendada kodumaise kunsti uurimist.46 Elleri sõnul tulenes see kaudselt rahvusülikooli üldisemast eesmärgist ja sõnastati ka 1925. aasta ülikooliseaduses, kuid kui Eesti ajaloo, arheoloogia, eesti kir-janduse jne uurimisel ja õpetamisel hakati seda kohe ellu viima, siis kunstiajaloos oli olukord erinev. Eesti kunsti all mõeldi veel kitsalt 19. sajandi teisest poolest alguse saanud eesti rahvuslikku kunsti, mis vähese ajalise distantsi tõttu ei pakkunud veel tõsisemat „aja-loolist“ huvi ning oli suuresti seotud kunsti päevapoliitiliste problee-midega. Varasem kunst, mis koondati „balti kunsti“ mõiste alla, jäi seega „rahvuslikust huvisfäärist“ välja. Elleri arvates valis filosoofia-teaduskonna kogu kunstiajaloo professoriks Josef Strzygowski (kes aga Tartusse ei tulnud) seepärast, et peeti silmas kunstiajaloo üld-harivat ülesannet ning tahe arendada „Eesti elu käsitawat teadust“ taandus sobiva kandidaadi puudumisel tagaplaanile.

Eller viitab, et ülal nimetatud rahvuslike teaduste puhul oli (väl-jaspool ülikooli) kujunenud teatav traditsioon. Tõepoolest võib „rah-

46 Eller, 1983, 65. Vt ka Peil, 1979, 118 ja Mart Eller, „Kunstiajaloo uurimine“, Lenin-lik etapp Eesti ajalooteaduses. Historiograafilisi artikleid (Tallinn: Eesti Raamat, 1970), 256.

SakSte väRk ja Liigne LukSuS?

79

vusliku“ arheoloogia puhul esimese eestlasena mainida juba 19. sajandi lõpul asjaarmastajana tegutsenud Abja vallakooli õpetajat Jaan Jungi (1835–1900),47 või etnograafiale ja teistele rahvusteadus-tele aluse pannud Jakob Hurta (1839–1907), kes kogus eesti rahva-luulet, uskumusi ja kombeid.48 Samas tuleb arvestada, et vastavad erialad kujunesid Euroopa ülikoolideski välja alles 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul ning nende ajas tagasi ulatuvate traditsioonide konstrueerimine on teleoloogiline – ei Jaan Jung ega Jakob Hurt pi-danud end mitte arheoloogiks või etnograafiks, vaid ikkagi kooliõpe-tajaks ja pastoriks.

Usutavam on see, et kui 1920. aastate alguses erinevad „rahvusli-kud“ erialad Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna nimekirja ilmusid, ei olnud veel selget ettekujutust, mis nende ainete sisu peaks olema ja kuidas nad üksteisest peaks eristuma. Selle selgitamine jäeti vas-tavate õppetoolide professorite ülesandeks. Olgu tähelepanu juhitud sellele, et rahvuslikust seisukohast ühe olulisema teaduse etnograa-fia jaoks polnud 1919. aastal veel professuuri ette nähtudki. Seda enam väärib märkimist eraldi kunstiajaloo õppetooli loomine. Kui arvestada, et etnograafia raames on hiljem tegeldud ka rahvakuns-tiga, võib ümberpöördult eeldada, et kunstiajaloolt võidi oodata ka rahvakunstiga tegelemist.

Mis puutub Viini professori Strzygowski valimisse Tartu Ülikoo-li esimeseks kunstiajaloo professoriks 1921. aastal, tuleks veel sel-gitada, miks tema kandidatuur alles valimise viimases etapis esile kerkis. Strzygowski nimetati professori kandidaadiks alles siis, kui nimekirjas olid juba rootslane Kjellin ja sakslased Fr. Knapp ja K. Gerstenberg. Tema kandidatuuri ülesseadmisega võidi meelitada mõnda filosoofiateaduskonna kogu liiget mitte andma häält teiste-le saksa kandidaatidele. See võis omakorda panna eelisseisu Kjelli-ni, sest arvestati juba ette, et Strzygowski nagunii Tartusse ei tule, kuna ta oli juba valitud Soomes Turu eraülikooli kunstiajaloo pro-fessoriks. Kjellin oli rootslasest kandidaadina nähtavasti samal pul-gal soomlastega, keda usaldati valida teiste „rahvuslike“ erialadele

47 Lembit Jaanits, Evald Tõnisson, „Arheoloogia areng“, Leninlik etapp Eesti ajaloo-teaduses. Historiograafilisi artikleid (Tallinn: Eesti Raamat, 1970), 208.

48 Ants Viires, „Etnograafilise mõtte arengu põhijooni“, Leninlik etapp Eesti ajaloo-teaduses. Historiograafilisi artikleid (Tallinn: Eesti Raamat, 1970), 231.

eeRo kangoR

80

õppejõududeks. Olgu siiski mainitud, et Tartu Ülikooli kutsuti tööle ka teisi maailmakuulsaid professoreid, kellest osa tõesti Tartus tööle asusid. Filosoofiateaduskonna kogu tundis kahtlemata Strzygowski teadustöid, milles oli eriliselt rõhutatud Lähis-Ida, aga ka Põhja- ja Ida-Euroopa rahvaste rolli Euroopa kunstiajaloo arengus. Kuivõrd aga Strzygowski oleks aidanud kaasa eesti „rahvusliku“ kunstitea-duse kujundamisele, jääb siinkohal vastuseta.

KokkuvõteKunsti ajalugu uurivate teaduste eristamine, sh eraldi kunstiajaloo eriala kujundamine, toimus alates 18. sajandi lõpust saksa ülikooli-des ja hoogustus 19. sajandi lõpul. Kuni selle ajani käsitleti kujuta-vaid kunste kunsti üldaine raames, mis võis erinevates ülikoolides hõlmata nii muinasteadust ehk klassikalist arheoloogiat ja -filoloo-giat kui ka kirjandusajalugu, aga ka joonistusõpetust. Kitsamaid üli-koolierialasid hakati eesmärgipäraselt kujundama alles 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Erialaspetsiifiliste meetodite väljatöötami-ne oli seotud teaduslike kogudega. Kunstiajaloo uurimisel ja õpeta-misel oli tähtis roll kunstikogudel, kus sai vahetult teoseid tundma õppida, ja hiljem fotograafilistel kogudel, mis võimaldasid reprodut-seeritud kujul mujal asuvaid kunstiteoseid analüüsida. Seepärast oli kunstiajaloo uurimine ja õpetamine tihedalt seotud kohalike kunsti-kogude ja -muuseumiga.

Euroopa suurriikide rahvusmuuseumid on sisuliselt kunstimuu-seumid, mis põhinevad monarhide kunstikogudel. Eestis selliste muuseumide tekkimiseks eeldusi polnud ning rahvusmuuseum loodi hoopis teistel alustel. Varem Vene impeeriumi kuulunud Eesti ala-sid valitsesid enne Eesti Vabariigi loomist aastasadu baltisakslased, kes 1919. aasta maareformiga kaotasid lisaks poliitilisele võimule ka majandusliku võimu; eesti rahvuslik eliit hakkas domineeri-ma ka vaimses sfääris. Rahvustevaheline pinge jättis oma jälje ka kunstiajaloo eriala kujundamisele Tartu Ülikoolis ja kunstikogude-le ERMis. Helge Kjellini katse kujundada kunsti- ja kultuurilooli-se osakonna väljapanekuga ERMist Euroopa rahvusmuuseumidega sarnast kunstimuuseumi sai võimalikuks vaid tänu Reinhold Karl von Lipharti annetusele, mis jättis umbes kolmandiku kuulsast Raa-

SakSte väRk ja Liigne LukSuS?

81

di mõisa kogust Eesti riigile. Pärast Kjellini lahkumist Tartu Ülikoo-list muudeti peatselt ka kunsti- ja kultuuriloolise osakonna väljapa-neku rõhuasetust eesti (rahvusliku) kunsti kasuks.

Eesti rahvusest kunstnike looming ehk tollases tähenduses eesti kunst oli veel liiga hiljutine nähtus, et pakkuda ajaloolist huvi kuns-tiajaloo professorile ülikoolis. Sellega oli välistatud esimene tingimus kunstiajaloo kujundamisele rahvuslikuks teaduseks. Rahvusliku teaduse staatus oleks nähtavasti aidanud kaasa kunstiajaloo eriala säilimisele rahvusülikoolis, kuid arvestades kunstiajaloo uurimise ja õpetamise traditsiooni Kesk- ja Põhja-Euroopas, kust oli kõige tõe-näolisem leida sobivaid professorikandidaate, oli see juba eos välis-tatud. Tartu Ülikooli esimene kunstiajaloo professor Kjellin hakkas tegelema balti(saksa) kunstiga, täpsemalt keskaegse kirikukunsti uurimisega, seades sellega kahtluse alla Eesti kunstiajaloo rahvus-liku eristuse otstarbekuse. Omas ajas oli see liiga uuenduslik ja har-jumatu ning eesti ja balti kunsti eristus hüljati alles pärast Teist maailmasõda. Selleks ajaks oli suurem osa baltisakslastest Eestist juba lahkunud.

  

Eero Kangor, MA, on Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsus-kaitse osakonna kunstimälestiste peaspetsialist

eeRo kangoR

82

Too noble and too German? Art history at the Estonian national university

and the Estonian National MuseumEERO KANGOR

Tallinn Urban Planning Department

This article aspires to shed light on the complex relations of art his-tory at the Estonian national university and the art collection po-licies of the Estonian National Museum in the context of the cultural and education policy of the state.

The discussions on the law of the Estonian national university at the Estonian parliament Riigikogu in 1924–1925 covered the topics of the national goals and benefits of the university. It was stressed that research and instruction at the Estonian national university should be focused on issues relevant for the Estonian state and nation. Na-tional art policy and the study of national art history were not discus-sed because they did not exist. However, the attitude towards the subjects of art and art history became apparent in connection with the export of the Liphart art collection.

The collection of the Baltic German noble family of Liphart had been amassed since the 18th century and was widely known as the best art collection in the Baltic provinces. The family moved away from Estonia in 1918, leaving their collection behind. With the land reform of 1919 Baltic German families were dispossessed of their land, but not of their movable property which made it possible for the Liphart family to apply for a permission to export their art collec-tion. Such a collection could have been regarded as a priceless subject for the study and appreciation of art history and a part of national heritage, but export was permitted in 1920 after the Liphart family agreed to donate a third of the collection to the Estonian state.

The Liphart donation was deposited at the Estonian National Mu-seum (ENM). The museum was established in 1909 for the ethno-graphic collections gathered by Estonian intellectuals who aspired to revive Estonian national culture. ENM also collected the work of ethnic Estonian artists—at the time, their work was actually termed Estonian art as opposed to Baltic art that meant the rest of the artis-

SakSte väRk ja Liigne LukSuS?

83

tic culture and heritage created on Estonian territory. At the begin-ning of the 1920s ENM was looking for a place to house its collections and requested the former Liphart manor house that also housed the Liphart donation from the state. In 1923, the first exposition of ENM was compiled by the first art history professor at the Estonian-lan-guage University of Tartu, Helge Kjellin, a Swedish citizen. He attri-buted more value to general art history, using mainly pieces from the Liphart donation in the exhibition, leaving less room for Estonian art and the ethnographic collection. After Kjellin left Tartu, this “error” was soon amended, and the Estonian art and ethnographic collec-tions were displayed more prominently.

84 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019)

Liidia Poska-Teiss, esimene eestlasest

arengubioloog

TERJE LÕBU, KEN KALLING

Loodusteadlane, esimene eestlannast teaduste doktor Liidia (Lydia) Poska-Teiss ei ole seni pälvinud ajaloouurijate piisavat tähelepanu.1 Teda ei ole isegi näiteks aastail 1858–1918 kõrghariduse omandanud eesti päritolu naiste nimekirjas.2 Võibolla on tagaplaanile jäämise põhjus selles, et mitmes väljaandes on tema doktorikraadi omandami-se aasta vale (19393), kuid on ka õigeid andmeid.4 1939. aastal sai Pos-ka-Teiss dotsendiks, doktoriks oli ta end väidelnud juba 1930. aastal.5

Perekondlik taust ja esmane teadlaskarjäärLiidia Poska-Teiss pärines Eesti kultuurilugu ja riiklust tugevalt mõjutanud Poskade suguvõsast, mille tuntuim esindaja oli ehk Liidia

1 Tema kohta kõige põhjalikumalt, vt: Kalju Põldvere, „Sada aastat prof. L. Pos-ka-Teissi sünnist“, Eesti Loodus, nr 4 (1988), 174–277.

2 Vita academica, vita feminae, koost. Sirje Tamul (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999).

3 http://entsyklopeedia.ee/artikkel/poska-teiss_liidia1 ; https://et.wikipe-dia.org/wiki/Liidia_Poska-Teiss ; https://www.geni.com/people/Liidia-Pos-ka-Teiss/6000000009923369589 (07.10.2019).

4 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide M (N)–Sap (2003), 712–713. https://www.ies.ee/ETBL/ETBL-III.pdf (19.10.2019).

5 Esimene naine, kes Tartu ülikoolis doktorikraadi sai, oli arstiteaduskonnas õppinud Renate Beckmann (1901– ?). Teda on mõningates allikates märgitud eestlannaks (on teinud seda korra ka ise), kuid pigem oli siiski tegu saksastunud isikuga. Tema side Eesti kultuuriruumiga jäi põgusaks ka seetõttu, et nõrk tervis vajas elukohana Šveitsi. Seega oli esimene ennast doktoriks väidelnud eestlanna, kellel oli ka 37 aastat kestnud teaduslik ja töine suhe Tartu ülikooliga, Liidia Poska-Teiss.

Liidia poSka-teiSS, eSimene eeStLaSeSt aRengubioLoog

85

lell, Eesti esimene välisminister Jaan Poska (1866–1920). Suguvõsas valitsenud vaimne õhustik mõjutas kindlasti ka Liidia valikuid ning nii pole juhuslik, et esimene doktorikraadiga eestlanna just sealt sirgus. Liidia isa Mihhail Poska (1860–92) oli Jaan Poska kuus aas-tat vanem vend, kes perekondliku traditsiooni kohaselt oli õppinud Riia vaimulikus seminaris, hiljem ka Tartu ülikoolis. Saanud koolide inspektoriks, aitas ta pärast isa surma majanduslikult ka ülikoolis õppivat venda Jaani.

Liidia Poska-Teiss sündis 1888. aastal Saaremaal Kuressaares, kuid rahvakoolide inspektori ametit pidav isa suundus peagi tööle Tallinnasse, kus sai Harjumaa Rapla jaoskonna talurahvaasjade komissariks. Liidia oli nelja-aastane, kui isa suri (vend Mihhail oli kõigest kaheaastane). Peres oli veel üks õde, kes tõenäoliselt suri imikuna. Varakult lesestunud ema Appolinaria (preestri tütar, pärit Tartust, sünninimi Žemtšužina) tuli siiski edukalt toime oma laste-le hariduse andmisega. Liidia õppis Tallinnas prl Eberhardti saksa erakoolis. Et tütar saaks tasuta õppida, töötas ema samas koolis vene keele õpetajana. Erakoolil polnud eksamite vastuvõtu õigust, seetõttu tegi Poska-Teiss kodukooliõpetajanna eksamid Nikolai gümnaasiu-mis, kus tema peaõppeained olid maateadus, rehkendus, vene keel, ajalugu ja saksa keel.6 Haridusteed jätkas ta Peterburis, kus tollal pakuti naistele mitmeid õppimisvõimalusi. Peterburis oli ka lihtsam (kui nt Tartus) teenistust leida, sellega tuli arvestada, sest emal tuli korraga koolitada kahte last – vend Mihhail (1890–?) siirdus Tartus-se, kus õppis aastail 1909–13 õigusteadust. Valikut minna Peterburi õppima kergendas ka pere õigeusklik taust ja kodune vene keel.

1908. aastal astus 20-aastane Poska Peterburi M. A. Lohvits-kaja-Skaloni kõrgematele naiste loodusteaduslikele kursustele. 1914. aastal kursused lõpetanud Poska hinnetelehel oli viite kõrval ainuke neli füüsikaline keemia.7 Juba kolmandal kursusel hakkas ta tööle histoloogia assistendi abina, kusjuures kaks viimast õpin-guaastat töötas ta Petrogradi ülikoolis professor Valentin Dogeli (1882–1955)8 laboris ning jäi sinna tööle histoloogia assistendina ka

6 EAA, 2100-2-1209, l. 5.7 EAA, 2100-1-16206, l. 7.8 Valentin Dogel oli maailmanimega teadlane, kelle eriala oli parasitoloogia ja

protozooloogia. Viimasena mainitud teadusharu uurib ainurakseid.

teRje Lõbu, ken kaLLing

86

pärast kursuste lõpetamist. Amet eeldas õppetöö läbiviimist, kuid te-geleda sai ka teadusega. L. Poska uurimisobjektiks sai kassi südame epikardium, uurimisteemaks tuumade arv lameepiteeli rakkudes.9 Alates 1917. aastast lisandus assistendikoht maailmakuulsa profes-sor Vladimir Behterevi (1857–1927) psühhoneuroloogia instituudis. Kalju Põldvere (1929–2011), kes on avaldanud Poska-Teissi seni kõi-ge põhjalikuma eluloo, mainib, et ka selles instituudis oli ta histoloo-gia ja embrüoloogia õppejõud.10 Õpingu- ja tööaastad Peterburis lõid tugeva aluse Poska-Teissi hilisemale teadustööle.

Vene revolutsioon katkestas Poska-Teissi teadlaspüüdlused im-peeriumi pealinnas, ta loobus oma tööst, saabus 1917. aasta jõulu-deks koju Tallinnasse ega pöördunud enam Venemaale tagasi. Tänu õpetajakutsele leidis ta Tallinnas tööd looduslooõpetajana kahes tü-tarlaste gümnaasiumis.

Ei olnud just palju neid Venemaal elavaid eestlasi, kes oleks juba 1917. aasta sügisel aimanud, et aeg on pöörduda kodumaale. Paraku ei ole teada, kas Liidia otsust Eestisse jääda mõjutas rahvuslik meelsus, Petrogradi sündmuste nägemine, mure oma Tallinnas üksi elava ema pärast või onu Jaan Poska, kes 1917. aasta detsembris viibis pikemat aega Petrogradis? Samal sügisel nimelt katkestas õpingud Petrogradis ka Jaan Poska tütar Vera (Poska-Grünthal, 1898–1986), küll aga jätkas seal arstiõpinguid tema tütar Ksenia (Xenia, 1896–1964). Vera Poska ja Liidia vend Mihhail, kes oli lõpetanud Tartus õigusteaduskonna ning jäänud sinna tööle Rooma õiguse õppejõuna, lahkusid 1918. aastal Tar-tust ja läksid koos ülikooliga Voroneži. Mihhail Poska jäigi Venemaale.

16. juunil 1921 abiellus Liidia Poska Aleksander Teissiga. Mõ-lemad olid õigeusklikud, 1895. aastal sündinud Aleksandri isa oli Hiiumaal Pühalepas õigeusu preester. Teiss oli lõpetanud Tallinnas Aleksandri gümnaasiumi. Enne, kui temast sai Tartu ülikooli ma-temaatika-loodusteaduskonna keemiaosakonna üliõpilane, jõudis ta õppida Riia polütehnikumis ja Petrogradi tehnoloogiainstituudis.11 Ülikooliõpingud venisid pikaks (1921–35), kuna Aleksander oli sõja-väelane. 14 aastat kestnud õpingute järel sai major Teiss cum laude

9 EAA, 2100-2-1209, l. 5.10 Kalju Põldvere, „Sada aastat professor Liidia Poska-Teissi sünnist“, Eesti Loodus,

4 (1988), 274.11 EAA, 2100-1-16205, l. 15.

Liidia poSka-teiSS, eSimene eeStLaSeSt aRengubioLoog

87

diplomi ning soovis jätkata õpinguid tehnikateaduskonna keemiain-seneride harus. Kahjuks lõppes tema elu traagiliselt, ta oli üks 15. juunil 1936. aastal Tallinnas Männiku sõjaväe laskemoonalaos toi-munud plahvatuse ohvreid. Nii jäi Poska-Teiss, nagu kunagi ka tema ema, lesena üksi kasvatama 1932. aastal sündinud tütart Liidiat.

Töö Eesti Vabariigi Tartu ÜlikoolisPetrogradis külge saadud teadusepisik ei jätnud Liidia Poska-Teissi enam rahule. 1919. aasta kevadel, mil alles käisid eestikeelse Tar-tu ülikooli avamise ettevalmistustööd, esitas ta palve ülikooli hoo-lekandjale, soovides ülikoolis mingisugust tööd histoloogia õppetooli juures, olgu see loodus- või arstiteaduskonnas.12 Liidia Poska-Teiss

12 EAA, 2100-2-1209, l. 1.

Pilt nr 1. Liidia Poska-Teiss Berliinis 1923. aastal (era-kogu).

teRje Lõbu, ken kaLLing

88

tahtis kindlasti jätkata Petrogradis alustatud uurimistööd. Arstitea-duskonna histoloogia õppetooli juures ei leitud vaba kohta, jäi võima-lus asuda 1919. aasta septembris tööle zooloogia õppetooli assisten-dina.13 Järgnevaks 37 aastaks, kuni oma surmani 1956. aastal, jäi Poska-Teiss seotuks Tartu ülikooliga.

Tema karjäär rahvusülikoolis kulges tõusvas joones. Ehkki ha-ritud eesti keelt valdavatest suure teaduspotentsiaaliga inimestest oli suur puudus, et pakutud Petrogradist tulnud Poska-Teissile kohe kõrget kohta. Pole selge, kas põhjus oli selles, et tegemist oli naiste-rahvaga, kes tollase arusaama järgi teadlase ja õppejõuna pigem ar-vesse ei tulnud, või selles, et seni vaid venekeelses seltskonnas liiku-nuna ei pruukinud ta esialgu eesti keeles kuigi tugev olla.14 Samas, ega paljude teistegi Venemaalt Tartu ülikooli õpetama tulnud eesti nimedega teadlaste eesti keel ladus olnud.

Esimene tõus karjääriredelil oli 1926. aastal, mil matemaati-ka-loodusteaduskonna nõukogu valis ta ühehäälselt neljaks aastaks vanemassistendiks.15 1928. aastal õnnestus Poska-Teissil saada va-nemassistendi koht histoloogia õppetoolis (toonase nimega histoloo-gia-, embrüoloogia ja võrdleva anatoomia instituut), mis tähendas üleminekut arstiteaduskonda. Instituuti juhatas siis Harry Kull (1886–1933), kes oli omal ajal üks väheseid rahvusvaheliselt tuntud eesti teadlasi16 (samas ka üks neid, kes eesti keeles oma teadustööd tutvustada ei osanud).

Assistendi töö oli eriti ülikooli algusaastetel paljunõudev. Rahvus-ülikool alustas tööd puhtalt lehelt. Juhul, kui professor oli mujalt saabunud ega tundnud kohalikke olusid ja keelt, pidid õppetoolide juures olevad assistendid olema need, kelle organisatoorsed oskused ja teadmised määrasid õppetöö eduka kulgemise. See, kas assistent sai tegelda ka teadustööga, olenes professorist. Oli ka neid, kes ka-sutasid oma assistente vaid administratiivsete ning õppeülesannete

13 Helmut Piirimäe (koost), Eesti ülikooli algus. Tartu ülikooli uuestisünd rahvusüli-koolina 1919 (Tartu, 1994), 53.

14 Julius Tehver meenutab, et kui ta 1922. aastal esimest korda Poska-Teissi kohtas, juhendas too praktikumi eesti (vajaduse korral ka vene) keeles. Samas oma kol-leegidega suheldi pigem vene ja saksa keeles. Julius Tehver, „Mälestuskilde Liidia Poska-Teissist“, Eesti Loodus, 4 (1988), 277.

15 EAA, 2100-2-1209, l. 13.16 Vt: Maie Toomsalu, Vana anatoomikumi professorid (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjas-

tus, 2002), 209–212.

Liidia poSka-teiSS, eSimene eeStLaSeSt aRengubioLoog

89

täitmiseks. Tundub, et Poska-Teissil vedas ülemustega. Professorid Johannes Piiper (1882–1973)17 ja Harry Kull andsid assistendile aega ka teadustööks ning juhendasid seda.

Poska-Teissi haridustee ei olnud kunagi olnud eestikeelne. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli sattumine nõudis ümberkohanemist. Tema esmaseks eelistuseks teaduskeelena jäigi saksa keel, millel toona oli veel ka maailmateaduses kaalu, rääkimata Eestist. 1923. aastal täiendas Poska-Teiss end Berliini ülikoolis histoloog Rudolf Krause (1865–1939) ja embrüoloog Franz Keibeli (1861–1929) juures.

Põldvere kirjutab, et Poska-Teiss jättis jälje teaduslukku eeskätt karüoloogias (õpetus rakutuumast ja/või kromosoomidest) ning lisab, et ta oli „meil tollal ainus laia üldbioloogilise haridusega histoloog“. Nagu juhendaja Kullgi, oli ka Poska-Teiss väga hea histotehnik. Ta tõi 1934. aastal histotehnikasse uue meetodi – matseratsiooni18 teel eraldatud ripsepiteelirakkude preparaatide valmistamise.19 On mee-nutatud, et Poska-Teissile pakkus tema enda sõnade kohaselt õnnes-tunud mikropreparaat esteetilist naudingut.20

Põldvere kirjutab, et Poska-Teissi esimene teaduslike tööde tsük-kel käsitles serooskestade kattekoe (mesoteeli) ehitust: „Kassi (1923, arvestati magistritööna 1930) ja inimese (1936) südamepauna epi-teeli uurimine selgitas epiteelialuse põhikile (basaalmembraani) olemasolu“. Poska-Teiss kirjeldas ka hulgatuumalisuse kujunemist, kusjuures kinnitust leidis Aleksei Zavarzini (1886–1945)21 1908. aas-tal tehtud tähelepanek, et koos tuumade arvu kasvamisega rakus

17 Johannes Piiper sai selgroogsete zooloogia professoriks 1924. aastal. Doktoritöö kaitses ta alles 1927. aastal Londonis lindude selgroo embrüoloogilisest arengust (vt: On the Evolution of the vertebral column in birds, illustrated by its develop-ment in Larus and Struthio).

18 Kudede lagunemine üksikrakkudeks rakuvaheaine lagunemise tagajärjel (ensüü-mide toimel, keetmisel, külmutamisel, leotamisel).

19 L. Poska-Teiss, „Eine Methode zur Herstellung von Präparaten isolierter Flimme-repithelzellen“, Zeitschrift für wissenschaftliche Mikroskopie und mikroskopische Technik (Leipzig: S. Hirzel, 1934), 238–243.

20 Põldvere, 275.21 Akadeemik Aleksei Zavarzin püstitas kudede evolutsiooni paralleelteooria, st, et

eri loomarühmadel sarnaseid funktsioone täitvatel kudedel on sarnaseid jooni ehituses ja paralleelseid evolutsioonisuundi. Märkimist väärib seegi, et Zavarzin oli M. A. Lohvitskaja-Skaloni kõrgemate naiste loodusteaduslike kursuste õppe-jõud siis, kui Poska seal õppis, samuti peetakse teda Aleksandr Dogeli õpilaseks. Aleksander Dogel (1852-1922) oli Peterburi ülikooli õppejõud 1895. aastast ja teda peetakse üheks neurohistoloogia alusepanijaks.

teRje Lõbu, ken kaLLing

90

suureneb rakutsentrite arv. Kokkuvõttes näitas Poska-Teiss hulga-tuumaliste õgirakkude (makrofaagide) ja mesoteeli rakkude tsüto-loogilist sarnasust ning mesoteelirakkude ja sidekoerakkude (fibro-plastide) bioloogilist erinevust.22

Põldvere kirjutab, et Poska-Teiss panustas ka nendesse diskus-sioonidesse, mida 1920. aastatel arengubioloogias endiselt peeti, nimelt küsimusse sugurakkude spetsiifilisusest. Ühe teooria koha-selt eristuksid sugurakkude algvormid varakult ning sugurakud omakorda tekiksid ainult neist. Seda nn idurajateooriat, mis eitas somaatiliste rakkude osalemist sugurakkude tekkes, esindas August Weismann (1834–1914), kelle peamine sõnum pärilikkusõpetuse ku-junemisse oli, et omandatud tunnused ei pärandu järglastele.23 Vas-tupidine õpetus väitis, et sugurakud tekivad sugunäärmeid katvast mesoteelist, teisisõnu somaatilistest ehk keharakkudest. Uurides rohukonna kõhukelme epiteeli aastaajalisi muutusi, kinnitas Pos-ka-Teiss idurajateooria paikapidavust.24 Ta püüdis selgitada ka ük-sikute rakuvormide muutumist üksteiseks, seda juttselg-kärnkonna kulleste marrasnahka (epidermist) uurides.

Kirjeldatud „valge kitli“ bioloogia kõrval leidis Poska-Teiss aega ka loodusesse põigata. Väljaspool ülikooliseinu oli ta tegev Looduseuu-rijate Seltsis (LUS). Paljud tema uurimused on leidnud kajastamist LUS-i aastaraamatutes. Temalt ilmus kolm kirjutist Eesti limustefau-na kohta,25 samuti oli just tema esimene, kes tegi Eestis kindlaks uue konnaliigi – rohe-kärnkonna. Poska-Teiss on ka kahe eluloolise kir-jutise autor – Harry Kullist26 ja Julius von Kennelist (1854–1939),27 lisaks panustas ta Eesti baerianasse, uurides Karl Ernst von Baeri (1792–1876) kirjavahetust, mis oli säilinud histoloogia instituudis.28

22 Põldvere, 275.23 Etteruttavalt võib öelda, et hiljem nõukogude aastatel Poska-Teissi ahistanud nn

lõssenkism oli just vastupidisel seisukohal.24 L. Poska-Teiss, „Jahreszyklische Veränderungen im Peritonealepithel des Froschho-

dens“, Acta Instituti et Musei Zoologici Universitatis Tartuensis, 2 (1929), 721–739.25 Vt nt: L. Poska-Teiss, Zur Schneckenfauna Estlands (Tartu, 1928).26 L. Poska-Teiss, „Professor Harry Andreas Kull’i elust ja tööst“ (kalmumonumendi

avamisel peetud kõne), Eesti Arst, 12 (1936), 1001–1003.27 L. Poska-Teiss, „Julius von Kennel. In memoriam“, Eesti Loodus, 1 (1939), 46–47.28 L. Poska-Teiss, Verzeichniss der in der Bibliothek des Histologischen Institutes der

Universität Tartu (Dorpat) befindlichen Manuskripten und Notizen K. E. v. Baer's und einige Gedanken bei der Durchsicht derselben. Käsikiri, 1944. TÜ raamatuko-gu, käsikirjakogu, f 61, s 36.

Liidia poSka-teiSS, eSimene eeStLaSeSt aRengubioLoog

91

Poska-Teissi huvi bioloogia ajaloo vastu kinnitab ka see, et tema üld-bioloogia kursus oli üles ehitatud ajaloolise lähenemise baasil.29

1930. aasta maikuus oli Poska-Teiss valmis doktoriväitekirja kaitsmiseks. Ta esitas matemaatika-loodusteaduskonna nõukogule uurimuse „Bufo vulgaris Laur’i spermatogooniumid ja nende võrdlus sama looma larvaalsete somaatiliste rakkudega“.30 Töö läbivaatami-seks määrati komisjon, mille liikmed olid professorid Piiper ja Kull. Lisaks töö teaduslikule analüüsile tuli esimesel eestlannast dokto-rikraadi taotlejal läbida aga veel üks kontroll. Nimelt tuli komis-jonil selgitada, kas Petrogradis naiskursustel omandatud haridus vastab Tartu ülikooli magistrikraadile. Dekaani juhtimisel võrreldi Tartu Ülikoolis toona zooloogia magistrikraadi taotlejale esitatud eksaminõudeid Poska-Teissi poolt Venemaal sooritatud eksamitega ning nenditi, et sealset haridust võib tunnistada samaväärseks Tartu Ülikooli zooloogiamagistri omaga. Siinse ülikooli nõuded täitis Pos-ka-Teiss kuhjaga, kuna Tartus oli nõutud 12 eksamit, kuid naiskur-sustel oli ta neid sooritatud 26 ning seda väga edukalt.31 29. oktoobril 1930 otsustaski teaduskonna nõukogu, et L. Poska-Teissi Petrogradi õpingud, lisaks uurimus „Zur Frage über die vielkernigen Zellen des einschichtigen Plattenepithels“, tuleb tunnistada võrdväärseks TÜ zooloogia magistriastmega.32

Oktoobrikuu lõpus võttis teaduskonna nõukogu väitekirja vastu ja lubas avalikule kaitsmisele. See kulges 1930. aasta 29. novembril edukalt ning 10. detsembril kinnitati Liidia Poska-Teiss dr. phil. nat. astme vääriliseks.

Põldvere peab seda tööd Poska-Teissi kõige väärtuslikumas panu-seks teadusesse. Seda seepärast, et autor näitas, et nn ürgseemne-rakkude (spermatogoonide) kromosoomid ei muutu interfaasis mitte üksteisest eristamatuks, nagu juhtub tavalistes keharakkudes, vaid

29 Tehver, 277–278.30 L. Poska-Teiss, Bufo vulgaris Laur’i spermatogooniumid ja nende võrdlus sama

looma larvaalsete somaatiliste rakkudega: töö esitatud Tartu Ülikooli Loodus-teaduskonnale doctor zoologiae astme omandamiseks. (Spermatogonien von Bufo vulgaris Laur, und ihr Vergleich mit larvalen somatischen Zellen desselben Tieres) Tartu Ülikool, loodusteaduskond (Käsikiri TÜ raamatukogus).

31 EAA, 2100-1-16206, l. 7.32 Zur Frage über die vielkernigen Zellen des einschichtigen Plattenepithels: mit 11

Abbildungen auf 2 Tafeln. Assistent L. Poska-Teiss (Dorpat, 1922). Selle töö oli Poska-Teiss kirjutanud esmalt juba Peterburis, kuid see oli kaduma läinud.

teRje Lõbu, ken kaLLing

92

säilivad hästi eristuvate tuumakesi sisaldavate põiekestena. Nende arv on haploidne (ühekordne, võimalik on veel diploidsus ehk kahe-kordsus jm variandid), mistõttu tuleks oletada spermatogooni kro-mosoomide konjugatsiooni, st – sünaptilist protsessi. Profaasis ilmub jällegi diploidne kromosoomistik. See on ka põhjus, miks spermato-goonide mitoose tuleb pidada somaatiliseks. Põldvere järeldab niisiis, et Poska-Teissi väitekiri osutus kromosoomide pidevuse teooria ar-vestatavaks tõestuseks.33

Esimene eestlannast teaduste doktor jätkas Tartu ülikoolis assis-tenditööd. Doktoridiplomit ei läinudki tal esialgu tarvis, selle võttis ta kantseleist välja alles kolm aastat hiljem. Poska-Teiss luges arsti-teaduskonna üliõpilastele histoloogia ja embrüoloogia kursust. His-toloogia ja embrüoloogia õppetooli juhataja Eduard Gustav Aunap (1888–1955) hindas kõrgelt oma vanemassistenti, märkides, et Pos-ka-Teiss on „naturalist“,34 kes on instituudile kasulikuks osutunud oma loodusteaduslike teadmistega, kuna histoloogia ja eriti embrüo-loogia on arstiteaduslike ja loodusteaduslike ainete piirialad.35 1939. aasta kevadel avaldas Poska-Teiss soovi sõita Zürichisse ja Lyoni, et tutvuda kudede kultiveerimise tehnikaga (koekultuuridega), mida oli hakatud laialdaselt kasutama paljude histoloogiliste probleemi-de uurimiseks, kuid Tartu Ülikoolis veel mitte. Kahjuks jäi sõit ära, kuna ülikool ei andnud talle soovitud reisitoetust 500 krooni.36

1938. aasta lõpul pöördus Poska-Teiss matemaatika-loodusteadus-konna nõukogu poole palvega anda talle dotsendiõigused. Selle palve kaalumiseks loodud komisjon – liikmed Heinrich Riikoja (1891–1988), Piiper, Aunap – hindas Poska-Teissi habilitatsioonitööd37 ning mää-ras dotsendikoha taotlejale habilitatsiooniettekande aja. Poska-Teiss pidas ettekande „Uued andmed mesoteeli ehitusest (isiklike trükis avaldamata uurimuste põhjal)“ Õpetatud Nõukogu saalis ning 25. ap-

33 Põldvere, 275.34 Arstiteaduskonnas tasus seda rõhutada, sest tundub, et arstid toona püüdsid oma

teaduskonnas kohti hoida oma eriala inimestele. Juhan Aul näiteks on oma mä-lestustes kurtnud, et just sellise vastuolu tõttu ei saanud temast füsioloogi. – Vt: K. Kalling. Rektor Jüri Kärner (Tallinn, Aasta Raamat, 2019), 27.

35 EAA, 2100-2-1209, l. 28.36 EAA, 2100-2-1209, 71–72.37 „Ein Beitrag zur Frage über den Bau des Mesothels. Epikardialmesothel des

Menschen“, Zeitschrift für Zellforschung und mikroskopische Anatomie, 24. kd, 1/3. vihik (1936), 320–335.

Liidia poSka-teiSS, eSimene eeStLaSeSt aRengubioLoog

93

rillil 1939. aastal anti talle dotsendi õigused histoloogia alal. Värske dotsent alustas samal sügisel loengukursust „Tsütoloogilisi problee-me uurimuste valgusel“, kuid juba järgmisel aastal palus ta end ala-tes 1940. aasta sügisest loengutest vabastada töömahu suurenemise tõttu, mis oli tingitud arstiteaduskonna üleminekust uutele õppeka-vadele. Need oli kehtestanud Eestisse saabunud uus võim.

Töö Tartu Riiklikus Ülikoolis1940. aasta traagiline suvi lõi sassi kõigi eestimaalaste elu, Pos-ka-Teissi karjäär ülikoolis muutus samuti ettearvamatuks. 1940. aasta 30. detsembril sai ta histoloogia-embrüoloogia kateedri assis-tendiks. Uus võim hakkas peagi kaaluma õppejõudude sobivust oma ametikohale ning seoses sellega kerkis jälle üles küsimus, kas dok-torikraadiga Poska-Teissil ikka on magistrikraad? See oli aeg, mil vallandati mitmed Konstantin Pätsi (1874–1956) poolt 1938. aastast kehtima pandud uue ülikooli seaduse alusel ametisse nimetatud õp-pejõud. Ette sai heita ülikooli autonoomia rikkumist nende ametisse määramisel, tegelik vallandamise põhjus (ning, olgem ausad, ka Pät-si-poolne ametisse nimetamise põhjus) oli pigem poliitiline.38 Niisiis saadeti 1941. aasta maikuus ülikooli kantseleist järelepärimine ma-temaatika-loodusteaduskonda, et uurida ka Poska-Teissi magistri-kraadi kohta, ning saadi vastus, mida lugeja eelneva põhjal juba teab.

Esialgu Poska-Teissi positsioon ülikoolis tõusis. Seda siis, kui 1941. aasta veebruaris muudeti punavõimule ideoloogiliselt sobimatu eugee-nika instituut,39 mis oli 1939. aastal arstiteaduskonna juurde loodud, üldbioloogia laboratooriumiks. Seda hakkas juhatama Poska-Teiss ning see viidi matemaatika-loodusteaduskonna koosseisu.40 Eugeenika instituudi üks valdkondi oli olnud geneetika õpetamine ning seega näe-me siin hilisema geneetika ja darvinismi (histoloogia) kateedri sündi.

Üsna pea oli taas võimuvahetus ning 1941. aasta 28. juulil määras rektor Edgar Kant (1902–78) Poska-Teissi üldbioloogia kateedri juha-

38 Vt nt: Ken Kalling, Rektor Hugo Kaho (Tallinn, Aasta Raamat, 2009), l. 79–80.39 Huvitava faktina võib esile tõsta, et 1940. aastal, mil likvideeriti ka Eesti Eugee-

nika ja Genealoogia Selts Tõutervis, kuulus selle juhatusse vandeadvokaat Vera Poska-Grünthal.

40 EAA, 2100-4-214, l. 25.

teRje Lõbu, ken kaLLing

94

tajaks ning professori kohusetäitjaks. Aeg selles ametis jäi lühikeseks, sest 1941. aasta detsembris eugeenika instituut taastati ning ametisse ennistati ka selle algne juhataja Hans Madissoon (1887–1956).41 Oli ilmselt hea, et Poska-Teiss Saksa okupatsiooni ajal kõrgetel kohtadel ei olnud (eriti eugeenika jms seotud valdkondades). Poska-Teiss püsis tagaplaanil, veetes enamiku aega Peedul suvilas. Õppetöö sõja ajal oli tagasihoidlik, vahepeal kandis Poska-Teiss ametinimetust instruk-tor-assistent. Päris ilma „teadusliku oportunismita“ ta siiski ei pääse-nud. Kuivõrd Saksa okupatsiooni ajal hakati Tartus teadlikult rõhuta-ma sidemeid saksa kultuuriruumiga, siis tema panus ajastuomasesse teadustöösse oli eespool viidatud uurimus Baeri kohta.

Pärast sõda, 1944. aastal sai Poska-Teiss professoriks. 1941. aastal loodud üldbioloogia laboratoorium matemaatika-loodusteaduskonna koosseisus muudeti 1944. aastal darvinismi ja üldbioloogia kateed-riks. Poska-Teissi peamine koormus toona tuli üldbioloogia kursuse lugemisest arstidele ja bioloogidele. 1947. aastal ülikoolis õpinguid alustanud Kalju Põldverele jäi mulje, et tema poolt loengus kuuldu oli päris palju mõjutatud saksa loodusteadlase Oskar Hertwigi (1849–1922) töödest. Mainitu andis suure panuse embrüoloogiateadusse, kuid ka tsütoloogiasse. 1946. aastal ilmus Poska-Teissi, Aunapi ja Ju-lius Tehveri (1900–90) koostatud üldhistoloogia õpik (Poska-Teiss kir-jutas selle tsütoloogiaosa). Seda kasutas veel tema tütretütar Ellen Lembra, kes astus 1982. aastal Tartu ülikoolis arstiteadust õppima.42

Põldvere iseloomustas oma õppejõudu nii: „Minu mulje kohaselt oli ta tsaariaegse lastetoaga, euroopaliku suundumusega intelligent. Rangus ja korrektsus paaris sisemise leebusega. Suhtumine oma ai-nesse kui kaunisse. Lihtne soeng ja riietus. Sugugi mitte kõva hääl kostis ometi auditooriumi kaugeimassegi nurka. […] Ta näis mitte-kaasaegsena, oli tolleaegse reaalsusega kuidagi sobimatu.“43

Darvinismi ja üldbioloogia kateedrit juhatas Harald Haberman (1904–86), kes aga 1948. aastal läks Leningradi aspirantuuri (doktoran-tuuri). Kuulujutud räägivad, et Haberman varjas ennast sellisel moel Eesti kommunistlikus ladvikus toime pandud puhastuse eest.44 Profes-

41 „Kroonika“, Eesti Arst, 3 (1941), 191.42 Vestlus Ellen Lembraga 15. mai 2019.43 Põldvere, 276.44 Harald Haberman, Tagasivaatamisi (Tallinn: Eesti Raamat, 1988), 145.

Liidia poSka-teiSS, eSimene eeStLaSeSt aRengubioLoog

95

sor Poska-Teiss juhtis kateedrit niisiis aastatel 1948–51, olles küll ajutine kohusetäitja.45 Need olid paraku Tartu ülikoolile, eriti aga bioloogiatead-lastele rasked aastad. Ka Poska-Teiss jäi stalinistliku „kaadripoliitika“ hammasrataste vahele. Ta oli oma perekondliku tausta tõttu niigi ohus-tatud, kuid just tema erialal (histoloogia, tsütoloogia ja geneetika) puh-kes stalinlikus NSV Liidus pseudoõpetuste laine. Nende sisul ei hakka siinkohal pikemalt peatuma (seda on juba tehtud46), rõhutaks vaid seda, et puhtteaduslike vastuolude kõrval oli kõnesolevate kampaaniate taga eeskätt võimuvõitlus teadusringkondades. Eestis kui hiljuti impeeriumi-ga liidetud alal, mille eliiti tuli seetõttu eriti põhjalikult „töödelda“, või-mendasid neid kampaaniaid samal ajal toimuvad poliitilised repressioo-nid. Neist on põhjalikult kirjutanud Lembit Raid, kelle raamatus aastail 1940–52 Tartu ülikoolis läbi viidud parteipoliitikast on Poska-Teissi nimi ühe rünnatavana pidevalt esil.47 Esimest korda tuli survet taluda 1949. aasta kevadel, mil ülikoolis hakati tõsisemalt peale suruma lõssenkist-likke kontseptsioone.48 Järgnesid Pavlovi-kampaania jne.

Põldvere meenutab, et 1948. aastal kuulas ta ühte Poska-Teissi tea-duslikku ettekannet ning sellest vaimustusse sattununa julges profes-sorit kõnetada, soovides teada, kas Eestis oleks võimalik koekultuu-ridega tegelema hakata. Vastates oli Poska-Teiss olnud pessimistlik ning arvanud, et Tartus ei olevat see võimalik. Samal aastal saavu-tas lõssenkism NSV Liidus lõpliku võidu ning Põldvere mäletab Pos-ka-Teissi esinemas ka „uue bioloogiateaduse“ teemadel. Siin üritas ta hoida neutraalset joont, kasutades selliseid väljendeid nagu „Lõssenko järgi“ ja „Lõssenko väiteil“.49 1949. aasta talvel tuli kateedrijuhataja Poska-Teissil sõita Moskvasse geneetika ja darvinismi kursustele.

25.–27. aprill 1950 toimus TRÜ parteiaktiivi kinnine koosolek, kus lajatati poliitilisi süüdistusi kümnetele õppejõududele. Poska-Teissi

45 EAA, 5311-27/57-46, l. 34.46 Vt: Ken Kalling, „Stalinistlikud pseudoteadused põllumajanduse taustategurei-

na”, Eesti Põllumajandusmuuseumi Aastaraamat, 1 (2007), 105–115; Anu Raud-sepp, „Lõssenkism ja Tartu Ülikooli bioloogiaosakond stalinismi ajal“, Ajalooline Ajakiri, ½, (2009), 179−196; Ken Kalling, „Arstiteaduskond stalinlike pseudotea-duste haardes“, Tartu ülikooli ajaloo küsimusi, 45 (2017), 24–51.

47 Vt: Lembit Raid, Vaevatee. Tartu Ülikool kommunistlikus parteipoliitikas aastail 1940–1952 (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1995).

48 Raid, 47.49 Põldvere, 276. Trofim Lõssenko (1898–1976) oli keskne isik NSV Liidus peavoolu

pärilikkusõpetust eitava doktriini kehtestamisel. Seda pseudoõpetust tuntakse lõssenkismina.

teRje Lõbu, ken kaLLing

96

ei tembeldatud küll kodanlikuks natsionalistiks, kuid koos kirjandus-teadlase Valmar Adamsi (1899–1993) ja Juhan Auliga (1897–1994) peeti teda „madala kvaliteediga õpetavaks õppejõuks“, mis sisuliselt oli poliitiline süüdistus. Silmas peeti neid, kes ei juhindu oma loengu-tes marksistlikust metodoloogiast ja stalinlikest kaanonitest.50 Kuu aega hiljem, 20. mail 1950 otsustas ülikooli parteibüroo vallandada Poska-Teissi kateedrijuhataja kohalt. Selle sammu astumine jäi (pal-jude toona laamendanute meelehärmiks) siiski kohe astumata. Pos-ka-Teiss vabastati kateedrijuhataja kohalt alles 5. septembrist 1951. aastast (ta jäi siiski edasi professoriks).51 1951. aastal likvideeriti ka senine üldbioloogia kateeder. Selle asemele asutatud geneetika ja darvinismi kateedrit asus juhatama Leningradist tulnud Oleg Mih-hailov (1915–19??), kes oli veendunud lõssenkist.

Geneetik Toivo Orav (1933–89) meenutab, et Mihhailov suhtus kateedrisse tööle jäänud Poska-Teissi lugupidamisega. Viimane oma-korda ei kurtnud ning kandis suure osa loengukoormusest. Sisemiselt jäi ta veendunud teadlaseks ega allunud toonastele pseudoõpetuste-le. Juba Stalini surma järel – aastat Orav ei maini – pidi Poska-Teiss käima Moskvas „täienduskursustel“, kus tutvustati veel ühe nõuko-gude teadusšarlatani, Olga Lepešinskaja (1871–1963) tööd. Mainitu uskus, et elusad rakud saavad tekkida eluta ainest (jällegi midagi sellist, millega ametlik rakuteooria nõus ei ole).52 Orav meenutab, kuidas „koolituselt“ (kus ilmselt näidati ka mingeid filmijuppe) taga-si jõudnud Poska-Teiss oma tavalisel kiretul toonil tõdes: „Mina seal küll mingit raku tekkimist ei näinud […] rohkem võib arvata, et nad pöörasid filmi tagurpidi ja jälgisid sureva raku lagunemist.“53

Agressiivne venemeelsuse pealetung lõppes ülikoolis 1952. aastal, pärast Jossif Stalini surma (1953) hakkasid vähehaaval taanduma ka pseudoõpetused (vähemalt ei ähvardanud nende kriitikuid enam repressioonid). Ka Poska-Teissise suhtumine pöördus. 1956. aastal, pärast Aunapi surma (ja paraku vaid veidi enne enda oma), sai Pos-

50 Raid, 177. Selline sildistamine oli samas siiski veel küllaltki „pehme“, sest ülejää-nud variandid süüdistuste skaalal olid „kodanlik natsionalist“, „kodanlike nat-sionalistide mõttekaaslane“, „kodanlike natsionalistide mõjualune“ ja „kulaklik natsionalist“.

51 EAA, 5311-27/57-46, l 44.52 Kalling, 2017, 32–36.53 Toivo Orav, „Mälestuskilde Liidia Poska-Teissist“, Eesti Loodus, 4 (1988), 278–279.

Liidia poSka-teiSS, eSimene eeStLaSeSt aRengubioLoog

97

ka-Teiss arstiteaduskonna histoloogia kateedri juhatajaks. Nii Põldvere kui ka Orav tõdevad, et Poska-Teiss oli oma elu vii-

mastel aastatel üle töötanud ja depressioonis, muutudes üha vaik-semaks, kinnisemaks ja pessimistlikumaks. Põldvere meenutab viimast kohtumist nädal enne professori surma: „Jutt kaldus meie eriala tulevikule. Paistis ju siiagi meretagune kuma: elektronmikros-koopia, tsütokeemia, nukleiinhapped, raku- ja koebioloogia eksperi-mentaalsed uurimissuunad. Prof. Poska-Teiss oli ülimalt pessimist-lik, otse depressiivne: ei see pole enam meie jaoks.“54

Kuid töötama pidi, sest tütar Liidia oli 1951. aastal saanud TRÜ füüsika eriala üliõpilaseks, samal ajal kui 1950. aastal lõpetati üle 30 aasta ülikoolis töötanud Poska-Teissile pensioni maksmine (too-na said naised pensionile 55-aastaselt), kuna tema majori aukraa-dis abikaasa oli olnud Eesti Vabariigis sõjakooli õppejõud.55 Liidia Poska-Teiss suri ootamatult 14. mail 1956. aastal. Orav resümeerib: „Pärast seda jäi kateeder tühjaks, igavaks ja paraku ka nõrgaks.“

Sellise negatiivse noodiga ei tahaks siiski lõpetada. Pigem tuleb rõhutada, et näiteks Kalju Põldvere, keda võib pidada üheks oluli-seks isikuks tänapäeva edukale Eesti molekulaar- ja rakubioloogia koolkonnale alusepanemisel, meenutab just Liidia Poska-Teissi, kel-le ühe ettekande kuulamine „oli see kogu elu mõjutav avastus, mis andis histoloogiale mõtte“.56

Kokkuvõtteks – naisena teadusesAastaid oli Liidia Poska-Teiss tihedalt seotud Eesti Akadeemiliste Naiste Ühinguga (EANÜ), mille esinaiseks teda korduvalt valiti. 1926. aastal asutatud akadeemilisi naisi koondav ühing tegutses nii Tartus kui ka Tallinnas, korraldades ettekandekoosolekuid, tee-õhtuid ja ekskursioone. Väga oluliseks pidas EANÜ aktiivset osale-mist rahvusvahelises akadeemiliste naiste liidus, mille kongressi-dele püüti alati oma esindaja saata. Poska-Teissi viimane välisreis Euroopasse leidiski aset siis, kui ühingukaaslased valisid ta Eesti ametlikuks esindajaks 1938. aasta augustis Stockholmis toimunud

54 Põldvere, 276.55 EAA, 5311-27/57-46, l. 40.56 Põldvere, 276.

teRje Lõbu, ken kaLLing

98

rahvusvahelisele akadeemiliste naiste liidu konverentsile. Kolleeg, histoloog Julius Tehver meenutab, et Tartu Naisseltsi ülesandel kor-jas Poska-Teiss raha Marie Underi (1883–1980) luulekogu väljaand-miseks.57

EANÜ üks eesmärke oli aidata kaasa naiste positsiooni kindlusta-misele ühiskonnas. Poska-Teiss oli selles vallas väga aktiivne. 1930. aastate algul tekitas palju kõneainet Eesti valitsuse poolt 1932. aas-ta aprillis vastu võetud nn teenistusvahekordade seadus (rahvasuus tuntud ka kui perevastane seadus), mille eesmärk oli tööpuuduse leevendamine.58 Seaduse põhjal kannatasid perekonnad, kus mõ-lemad abikaasad olid riigiteenistujad, sest ühel neist tuli teenistu-sest lahkuda. Seaduses oli ka ette nähtud, et esimeses järjekorras tuleb vallandada lasteta abielunaised, seejärel ühe lapsega naised jne. Loomulikult pidasid haritud naised sellist seadust ebaõiglaseks, protestides selle vastu märgukirjaga, mille üleandjaks riigivanemale valiti Poska-Teiss.59 Seadus võeti siiski vastu ning kuigi sageli la-vastasid asjaosalised formaalse lahutuse,60 vabastati seaduse alusel 445 isikut (neist siiski tervelt 74 meest). Ülikooli töötajaist tabas see saatus seitset naist, sh kolme assistenti.61

Poska-Teissi karjäärile pidi tema sugu mõju avaldama. Artikli pealkirjas Poska-Teissi esimeseks eesti arengubioloogiks nimeta-mine peaks niisiis püüdma vähegi hüvitada neid olusid, kus oma teadusliku pagasi poolest nii mõnestki oma ülemusest kaugemale jõudnud naine pidi kannatlikult ootama, millal teda märgatakse ja edutatakse. See toimus eeskätt alles pärast sõda, oludes, kus „kaad-rist“ oli puudus ning kus ametlik retoorika püüdis näidata meeste ja naiste ühiskondliku positsiooni võrdsust. Niisiis – kuigi igapäevane ideologiseeritud elu võõrvõimu all jättis Poska-Teissi pigem ahista-tute poolele, oli olemas ka elu paraadlik külg. Kuna naisteadlasi oli

57 Julius Tehver, „Mälestuskilde Liidia Poska-Teissist“, Eesti Loodus, 4 (1988). 277.58 „Tööpuuduse vastu võitlemise otstarbel teenistusvahekordade korraldamise mää-

rus“, Riigi Teataja, 1932, 30, art. 258, lk 405–406. 59 TÜ raamatukogu KHO, 55-2-616.60 Selle kohta anti välja juhtnöörid, mis teatasid, et arvesse võetakse ainult lõpuku-

jul toimunud abielulahutusi (mitte sisse antud avaldusi). ERA, 50-1-127, l. 41.61 Tervishoiu- ja Hoolekandevalitsuse ja alluvate asutuste ametnikkude ja teenijate

kohta andmed koostatud teenistuse vahekordade korraldamise seaduse alusel. Abieluliste vabastamine. Vabariigi valitsuse koosolek. Protokoll No 65, 17. juuni 1932. ERA 50-1-127, l. 52p.

Liidia poSka-teiSS, eSimene eeStLaSeSt aRengubioLoog

99

vaja esile tõsta, sai Poska-Teiss ülikooli aukirja nii 1952. aasta TRÜ „juubeli“ ajal kui ka paar aastat hiljem naistepäevaks. 1956. aasta märtsis tehti temast lugu kinoringvaates Nõukogude Eesti.

Meie esimeseks arengubioloogiks tohib lugupeetud histoloogiapro-fessorit siiski nimetada. Kuigi sellise nimega teadusharu kujunes välja alles pärast Poska-Teissi surma, ühendab see endas mitmeid loodusteaduste suundi, millega Eestis tegeles Poska-Teiss kõigi teis-tega võrreldes palju kõrgemal tasemel. Tsiteerigem veelkord Põldve-ret: „Loodusteadlasena oskas L. Poska-Teiss uuritavast materjalist nõnda kaugele asetuda, et võis seda näha tervikuna, vastastikustes seostes ja seaduspärasustes. Ent mitte kunagi nii kaugele ja kõrgele, et silmist oleksid kadunud olulised detailid ja eripärasused.”62

  

Terje Lõbu, MA, on Tartu Ülikooli muuseumi kuraator. Ken Kalling, MA, on Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervis-hoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.

62 Põldvere, 276.

teRje Lõbu, ken kaLLing

100

Liidia Poska-Teiss: the first Estonian developmental biologist

TERJE LÕBUUniversity of Tartu Museum

KEN KALLINGUniversity of Tartu Faculty of Medicine

Liidia Poska Teiss (1888–1956) came from an outstanding Estonian family. Her uncle was the first Estonian foreign minister who signed the peace treaty with Russia in 1920 that won Estonia de facto inde-pendence.

Poska-Teiss received her university-education in St. Petersburg at the Higher Women’s Courses in Natural Sciences of M. A. Lokhvits-kaya-Skalon. Already at the third year of her studies she started to work as an aid of a histology assistant at the laboratory of Professor Valentin Dogel (1882–1955) at the University of St. Petersburg. She continued working as an assistant after graduating from the institu-tion in 1914. In 1917 she also became an assistant at the psycho-neu-rological institute of Vladimir Bekhterev (1857–1927). In St. Peters-burg, Poska-Teiss started her scientific career, which enveloped the fields of histology, cytology and embryology. In particular, she worked with the epicardium of the heart tissue (formation of nuclei in epithe-lial cells).

After the Russian Revolution of 1917 Poska-Teiss returned to Es-tonia and applied for a position at the University of Tartu opened in 1919 as an Estonian-language facility of higher education. She beca-me an assistant at the Zoology Department of the Faculty of Mathe-matics and Natural Sciences. She continued her scientific research and visited Berlin in 1923, where she studied under the instruction of the histologist Rudolf Krause (1865–1939) and embryologist Franz Keibel (1861–1929). In this period, her main topic was karyology—the study of the structure and function of cell nuclei.

In 1928 Poska-Teiss got an assistant’s position at the Histology Department of the Medical Faculty. The head of the department Har-ry Kull (1886–1933) was an outstanding histotechnician and Pos-ka-Teiss also contributed to this field.

Liidia poSka-teiSS, eSimene eeStLaSeSt aRengubioLoog

101

In 1930 Poska-Teiss defended her Ph.D. thesis titled Spermato-gonien von Bufo vulgaris Laur, und ihr Vergleich mit larvalen so-matischen Zellen desselben Tieres, contributing to the contemporary discussions on the issue of the persistence of chromosomes.

In 1938 Poska-Teiss applied for the position of assistant professor. The following year she was granted the position of an assistant pro-fessor in histology. Her further career was interrupted by the Soviet occupation and annexation of Estonia in 1940, which was soon (in 1941) followed by the German occupation. The latter ended in 1944 when the Soviet authorities returned. Poska-Teiss was named a pro-fessor at the Department of Darwinism and General Biology.

In the following years, the career of Poska-Teiss was controversial. On the one hand, the Soviet system supported her career, as women were promoted according to official rhetoric. On the other hand, due to her scientific specialisation she became a target of ideological at-tacks caused by Stalinist campaigns of pseudo-teachings in biology (in broad terms known as Lysenkoism).

In such circumstances, Poska-Teiss suffered under a lot of mental stress in the final years of her life. Yet, she invoked interest in her scientific field among many disciples, who have later made Estonian cell and molecular biology world-famous.

102 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019)

Tartu ülikooli farmaatsia instituudi

asukoha otsingud 19. ja 20. sajandil

KEN IRD

Tartu ülikooli farmaatsia instituudi ajaloo kohta on avaldatud mit-meid artikleid ja lühemaid üldkäsitlusi, mis annavad ülevaate selle kujunemisest, õppe- ja teadustööst, õppejõududest ja üliõpilastest. Ühtlasi esitatakse neis ka andmeid selle kohta, kus 1843. aastal asu-tatud instituut esialgu tegutses.1 Paraku on Tartu ülikooli farmaat-sia instituudi ajalugu käsitlevates artiklites 20. sajandi jooksul kin-nistunud ekslik arusaam selle kõige esimese asukoha kohta. Sestap ongi minu artikli üks eesmärk see segadus arhiiviallikatele toetudes lahendada. Kuna allikmaterjalide läbitöötamisel tuli päevavalgele palju uusi andmeid ka selle kohta, kuhu kavatseti farmaatsia ins-tituuti 19. sajandi Tartus paigutada, annan siinses artiklis ühtlasi ülevaate realiseerimata plaanidest ülikooli farmaatsia instituudile ruumide leidmiseks ja jõuan lõpuks 1930. aastail elluviidud kavani.

1 Georg Dragendorff, „Bericht über die Thätigkeit im pharmaceutischen Institute der Kaiserlichen Univesität Dorpat in der Zeit vom 1. Januar 1865 bis 31. Decem-ber 1884 von dem derzeitigen Director Prof. Dr. G. Dragendorff“, Pharmaceutische Zeitschrift für Russland, nr 3–8, XXIV, 1885, 35–42, 49–59, 65–74, 81–92, 97–109, 113–115; Theodor Rosenvald, „Lühijooni Tartu Ülikooli sünnist tänaseni ja far-matsia osast temas“, Pharmacia, nr 6, 1932, 158–161; Helle Martinson, A. Pärna, „Farmatseutide ettevalmistamisest Tartu ülikoolis enne 1917. aastat“, Tartu ülikooli ajaloo küsimusi III (Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1975), 157–164; Alma Tomingas, Johannes Tammeorg, „Farmaatsia Tartu ülikoolis 1802–1918“, Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist II (Tallinn: Valgus, 1976), 152–173; Toivo Hinrikus, Ain Raal, Hain Tankler, Farmaatsia Tartu ülikoolis läbi aegade (Tartu: Tartu Ülikool, 2005); Toivo Hinrikus, Ain Raal, Peep Veski, „Tartu ülikooli farmaatsia instituut 170“, Eesti Arst, nr 91 (8), 2012, 395–397.

taRtu ÜLikooLi faRmaatSia inStituudi aSukoha otSingud

103

Toonaste professorite, ülikooli valitsuse, õpperingkonna kuraatori ja rahvahariduse ministeerium arutelud farmaatsia instituudi võima-like asukohtade üle näitavad, kuidas toimis ülikooli suhtlus kesk-võimuga ühes konkreetses praktilist laadi küsimuses, kes ja kuidas tegid selle lahendamiseks ettepanekuid ning millistel kaalutlustel neid toetati või tagasi lükati.

Tartu ülikooli taasavamise järgse esimese põhikirja (1803) ko-haselt kuulus keemia ja farmaatsia ühine professuur filosoofiatea-duskonna alla. 1842. aastal kinnitas Vene keiser Nikolai I ülikoolile suurema lisaeelarve, mille alusel rajati aasta hiljem ülikooli arsti-teaduskonnas iseseisev farmaatsia professuur. Instituut alustas tööd 1844. aastal keemiakabinetist võetud sisustuse abil. Tegemist oli Ve-nemaa esimese iseseisva farmaatsia instituudiga, kus õpetati välja rohuteadlasi kogu Vene keisririigile.2

Instituudile hakati ruume otsima juba 1842. aasta mais, kui Tartu õpperingkonna kuraator Gustav Craffström tegi ülikooli valitsusele ning keemia ja farmaatsia professorile ettepaneku leida selleks sobiv üüripind.3 1842. aasta novembris saatis keemia ja farmaatsia profes-sor Carl Christian Traugott Friedemann Goebel kuraatorile kirjelduse kesklinnas asunud Hermann Köhleri majast, mida kaaluti osta üli-koolile keemia ja farmaatsia instituutide tarbeks. Professor Goebeli hinnangul olid selle kitsad ruumid õppe- ja teadustööks täiesti kasuta-miskõlbmatud, lisaks muudaks „kohati tuleohtlike ainetega iga päev tegutsev noorte inimeste hulk“ keset linna asuva maja tuleohtlikuks.4

Samuti ei pooldanud professor Goebel 1842. aasta detsembris instituudi kolimist teise välja pakutud kohta, Suurturule ooberst Alexander Gustav von Stiernhielmi kivimajja (praeguse Raekoja plats 9 asukohal, joonisel 1 tähis 1). Professori hinnangul nõudnuks selle hoone instituudile sobivaks kohandamine suuri ja kulukaid

2 Tartu ülikooli ajalugu II 1798–1918, koost Karl Siilivask (Tallinn: Eesti Raamat, 1982), 87, 224; Dragendorff, „Bericht über die Thätigkeit im pharmaceutischen Institute“, 35.

3 Berichte, Protokollextrakte und Briefwechsel mit dem Kurator des Dorpater Lehr-bezirks, dem Rigaschen Zollamt u.a. über die Errichtung eines pharmazeutischen Instituts, den Zustand des Letzteren, Anschaffung von Apparaten und Gerätschaf-ten u.a. Rahvusarhiiv (RA), EAA, 402-5-369, l. 2.

4 Protokolle, Briefwechsel mit dem Ministerium der Volksaufklärung und Koste-nanschläge über den Bau des pharmazeutischen Instituts und seine innere Ein-richtung. EAA, 384-1-790, l. 4.

ken iRd

104

ümberehitustöid.5 Täiesti vastupidisel arvamusel oli aga ülikooli uus farmaatsiaprofessor Carl Friedrich Eduard Siller, kes teatas pool aastat hiljem, 1843. aasta juunis ülikooli valitsusele, et temale jäi silma Suurturul asuva Stiernhielmi kivimaja kolmas korrus, mille saaks instituudi tarbeks ajutiselt kergesti valmis seada.6 Nähtavasti kahe professori sedavõrd vastandlike arvamuste tõttu jättis ülikool selle variandi kaalumise sinnapaika.

Seevastu toetas üüriruumide suhtes skeptiline professor Goebel energiliselt farmaatsia instituudile uue hoone ehitamist. Ta möönis oma kirjas kuraator Craffströmile juba 1842. aasta novembris, et kui-

5 EAA, 384-1-790, l. 7.6 EAA, 384-1-790, l. 26.

Joonis 1. Tartu kesklinna kaart. Kaardipõhi Regio, 2019.

taRtu ÜLikooLi faRmaatSia inStituudi aSukoha otSingud

105

gi uue hoone ehitamine võtaks oma kolm-neli aastat aega, „oleks see Monarhi [keiser Nikolai I – K. I.] kogu armulikkuse vääriline ja püsiv mälestusmärk teadusi suurel määral kaitsvale ning edendavale Kõige-kõrgemale. Praegu naudivad keemia ja farmaatsiaga tegelevad asutu-sed oma tähelepanuväärse mõju tõttu rahva heaolule suuri ning hel-deid rahalisi toetusi isegi väiksemates maades. Võimsal ja rikkal Vene keisririigil ei ole võimalik siin alla jääda.“7 Ja kõigest paar päeva hiljem tegigi kuraator professor Goebelile ülesandeks hakata ette valmista-ma farmaatsia instituudile uue hoone ehitamist.8 Paari nädalaga leiti sellele sobiv koht ülikooli maavaldusest Toomeoru nõlval krundil nr 44 (praegune aadress Näituse 2, joonisel 1 tähis 2).9 1843. aasta veebruaris esitas professor Goebel ülikooli valitsusele tsiviilarhitektuuri erakorra-lise professori ja ülikooli arhitekti Christoph Conrad Stremme kavandi farmaatsia instituudi uue hoone tarbeks (joonis 2).10

Kunstiajaloolane Voldemar Vaga annab Stremme kavandile oma 1928. aastal avaldatud ülikooli arhitekte käsitlevas uurimuses hä-vitava hinnangu, nentides kokkuvõtvalt: „Terve ehitise üldiseloom on äärmiselt iseäralik ja fantastiline.“11 Vaga toonase kunstiteaduse vaimust kantud nägemust on tuntavalt korrigeerinud 2006. aastal Mart Siilivask, kes kinnitab, et Stremme erinevaid minevikustiilide elemente ühendav arhitektuurisuund (Rundbogenstil) oli tegelikult 1830.–40. aastatel Saksamaal väga populaarne. Siilivask tõstab esi-le, et Stremme ise oli Saksamaal selles vaimus projekteerinud Han-noveri arsenalihoone (projekt 1835, valmis 1849).12

7 EAA, 384-1-790, l. 4.8 Pläne, Kostenanschläge des Dorpater Lehrbezirks, dem Universitätsarchitekten u.a.

über den Bau des pharmazeutischen Instituts. EAA, 402-5-361, l. 1.9 EAA, 402-5-361, l. 4; Plan des Domplatzes und dessen nächster Umgebung,

verfasst vom Dorpat-Werroschen Kreisrevisor C. B. Anders, Dorpat, auf Zeichenpa-pier. EAA, 402-10-141.

10 EAA, 402-5-361, l. 4, 9, 11, 12.11 Voldemar Vaga, Tartu ülikooli arkitektid, avec un résumé en français: Les architec-

tes de l’Université de Tartu, Akadeemilise Kirjandusühingu toimetused / Publica-tions de la Société Universitaire de Littérature à Tartu, 5 (Tartu: Akadeemiline Kirjandusühing, 1928), 31.

12 Siilivask nendib oma raamatus, et pole selge, kuhu Stremme farmaatsia instituu-di hoone planeeris. Siinses artiklis viidatud allikad kinnitavad, et hoone pidi ker-kima krundile praeguse aadressiga Näituse 2. Mart Siilivask, Tartu arhitektuur 1830–1918. Historitsism ja juugend. Arhitektuuriideed ja stiilieeskujud kohalike arhitektide loomingus 19. sajandil ja 20. sajandi algul (Tartu: Rahvusarhiiv, 2006), 49–50.

ken iRd

106

Stremme suurejoonelise plaani elluviimine takerdus kohe rah-vahariduse ministeeriumi algatatud ehituskulude kärpimise taha.13 Ühelt poolt oli riigi majandusolukord 1840.–50. aastatel ebasoodne, teisalt olid Stremme uudsed arhitektuuriideed väikelinnale Tartu-le nähtavasti liialt harjumatud ning nende rakendamist takistas ka Vene keskvõimu bürokraatlik ja ülimalt tsentraliseeritud ehituspo-liitika.14 Selle asemel teatas rahvahariduse minister 1843. aasta juu-lis Tartu õpperingkonna kuraatorile, et on otsustanud osta farmaat-sia instituudile 14  000 rubla eest Tartus Esseni maja15 (joonisel  1 tähis 3), kuna aga selle väljaost võtab veel aega, tuleb senikaua üüri-da instituudile ruumid mõnes eramajas.16

Olenemata sellest, et keemiaprofessor Goebel oli veel aasta taga-si väljendanud oma vastuseisu kolida farmaatsia instituut kesklinna Hermann Köhleri majja, hindas leplikum farmaatsiaprofessor Siller 1843. aasta septembris sealsed üüriruumid rohuteadlastele sobivaks. Ta sai oma ettepanekule kiiresti kinnituse nii ülikooli valitsuselt kui ka kuraatorilt.17 Ülikooli eelarvest eraldati ruumide aastarendiks 250

13 EAA, 402-5-361, l. 7.14 Siilivask, Tartu arhitektuur 1830–1918, 50.15 Erruläinud ratsakaardiväe rittmeister Magnus von Essen ostis Tartu linnalt

krundi nr 48c enampakkumisega 1829. aastal ja püstitas sinna 1839. aastaks kivist elumaja. Hoone asus toona Tähe ja Aia tänava, praeguse Wilhelm Struve ja Vanemuise tänava nurgal. Tähe 6 – Vanemuise (Aia). Kinnistutoimik nr. 48c (1. osa). EAA, 2381-2-1213.

16 EAA, 384-1-790, l. 34–35.17 Muu hulgas kirjeldab professor Siller, et riiginõuniku Köhleri proua esitas üüri-

misele omad lisatingimused: üüritavates ruumides instituudi tarbeks tehtavad ümberkorraldused peavad olema pärast rentnike lahkumist tagasipööratavad ning tehtud rentnike kulul, samuti tuleb ruumide tagastamisel need õlivärviga üle värvida. EAA, 402-5-369, l. 41–42.

Joonis 2. Christoph Conrad Stremme kavand farmaatsia instituudi uuele hoonele (EAA, 402-5-361, l. C).

taRtu ÜLikooLi faRmaatSia inStituudi aSukoha otSingud

107

rubla.18 Esialgsete plaanide järgi pidi farmaatsia instituut Köhleri majja jääma vaid ajutiselt (interimistisch), senikaua, kuni kolitakse omaette hoonesse.19 Etteruttavalt tuleb nentida, et mitmete asjaolude tõttu jäi see ajutine lahendus kestma mitmeks aastakümneks.

Ent kus siis asub Tartus toona Köhlerile kuulunud maja? Veen-vaid allikalisi tõendeid selle kohta leiab Tartu rae kinnisvara hin-damise ja maksujaotuskomisjoni ning Tartu kinnistusameti toimi-kutest. 1829. aastal ostis meditsiinidoktor Hermann Köhler20 Tartu esimeses linnaosas (kesklinnas) krundid 36, 37 ja 38 koos sellel asu-nud kivimaja ja kõrvalhoonetega. Hiljem politseinumbriga 2 tähis-tatud hoone asus Kompanii tänaval (praegu Kompanii 3/5, joonisel 1 tähis A). 1855. aastast pärit hindamistoimiku järgi oli sellel ki-vielamul 43 tuba ja 80 akent ning osa ruume üüris Hermann Köhler ülikooli farmaatsia instituudile, kroonustipendiaatide raamatukogu-le21 ja kõrtsile.22 1876. aastal müüs Hermann Köhleri poeg ja pärija Ernst Köhler krundid koos hoonetega Liivimaa mõisate krediitselt-sile.23 Selleks ajaks oli farmaatsia instituut Kompanii tänavalt juba lahkunud niinimetatud vanasse ülikoolihoonesse Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal (vt allpool).24

18 Reglement, Protokollextrakte und Briefwechsel mit dem Kurator des Dorpater Lehrbezirks, der medizinischen Fakultät u.a. über die Gründung eines pharmazeu-tischen Instituts, Bestätigung des Reglements, Entlassung der Zöglinge dieses Instituts u.a. EAA, 402-4-676, l. 25.

19 EAA, 402-5-369, l. 66.20 Hermann Johann Köhler (1792–1860) sündis Riias. Ta lõpetas 1815. aastal Tartu

ülikooli arstiteaduskonna, mille järel täiendas end välismaal. 1820.–50. aas-tal oli Tartu ülikooli eradotsent kohtuarstinduse ning hügieeni vallas. Samuti andis loenguid näiteks võrdlevast autonoomiast, botaanikast ja dieteetikast. Биографический словарь профессоров и преподавателей Императорского Юрьевского, бывшего Дерптского, университета за сто лет его существования (1802–1902) Том 2, под ред. Г. В. Левицкого (Юрьев: К. Маттисен, 1903), 207.

21 Vt lähemalt Elise Käer-Kingisepp, „Tartu ülikooli arstiteaduskonna kroonusti-pendiaatide instituut (asutatud aastal 1819)“, Tartu ülikooli ajaloo küsimusi III (Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1975), 90–97.

22 Kompanii 5 – Söögituru 7 – Gildi. Kinnistutoimik nr. 36/37/38. EAA, 2381-2-713, l. 53, 60; Akte betreffend die Taxation der an der Compagniestrasse (Kompanii tn) unter Polizeinummer 2 auf Grundnummer 36, 37, 38 belegenen Gebäude des Staats rats Dr. von Köhler. EAA, 995-1-26257, l. 2.

23 1935. aastal ostis krediitseltsilt hoone Tartu linnavalitsus eeskätt linnaraama-tukogu tarbeks. Tartu Oskar Lutsu nimeline linnaraamatukogu tegutseb selles hoones seniajani. Kompanii 5 – Söögituru 7 – Gildi. Kinnistutoimik nr 36/37/38. EAA, 2381-2-713, l. 94, 109.

24 Tartu ülikooli ajalugu II, 125.

ken iRd

108

Ülaltoodu kinnitab, et Tartu ülikooli farmaatsia instituut tegut-ses esialgu hoones, mille praegune aadress on Kompanii 3/5. Ometi hakkas instituudi ajaloo kohta 20. sajandil kirjutatud artiklites le-vima väärarusaam, et selle esimesed üüriruumid asusid hoopis hoo-nes Raekoja plats 18 (niinimetatud Barclay de Tolly ehk „viltune“ maja). Praegu teadaolevalt väidab seda esimest korda 1930. aastal eestikeelse ajakirja Pharmacia kolmes järjestikuses numbris ilmu-nud ülevaates „Tartu Ülikooli arstiteaduskonna farmaatsia-osakond 1802.–1930. a.“ rohuteaduste dotsent Hans Metsapa.25 Ta sedastab, et Tartu ülikooli iseseisev farmaatsia instituut tegutses 1843. aastast apteeker Köhleri majas Suurturul (praegu Raekoja plats).26 Paraku on Metsapa siin kahetsusväärselt segi ajanud eri isikud, krundid ja aastakümned. Kompanii tänava ääres ja Raekoja platsi nurgal asu-sid 19. sajandil kahel eri krundil kaks suurt kivimaja, ent kumbki neist kuulus eri aegadel kahele täiesti erinevale Köhleri-nimelisele isikule, kes ei olnud isegi omavahel sugulased. Maja aadressil Kom-panii 3/5 kuulus meditsiinidoktor Hermann Köhlerile ja tema päri-jatele ajavahemikus 1829–76 ning just seal tegutses 1843. aastast alates ka ülikooli farmaatsia instituut. Selle kõrval, Kompanii täna-va ja raeplatsi nurgal, on niinimetatud Barclay de Tolly ehk „viltune“ maja, mis kuulus ajavahemikus 1842–78 aga hoopiski aadliperekond Krüdeneridele. Alles 1878. aastal ostis Krüdeneritelt selle apteeker Theodor Köhler.27

Niisiis ei saa hoone Raekoja plats 18 kuidagi olla ülikooli farmaat-sia instituudi esimene asukoht. Ometi on Metsapa esitatud ekslikku

25 Johannes Stamm, Hans Metsapa, „Tartu Ülikooli arstiteaduskonna farmaat-sia-osakond 1802.–1930. a.“, Pharmacia, nr 2, 1930, 25–30; Johannes Stamm, Hans Metsapa, „Tartu Ülikooli arstiteaduskonna farmaatsia-osakond 1802.–1930. a.“, Pharmacia, nr 3, 1930, 57–65; Johannes Stamm, Hans Metsapa, „Tartu Ülikooli arstiteaduskonna farmaatsia-osakond 1802.–1930. a.“, Pharmacia, nr 4, 1930, 89–102.

26 Stamm, Metsapa, „Tartu Ülikooli arstiteaduskonna farmaatsia-osakond“, 26.27 Raekoja pl 18. Hoone ajalooline uurimine. Kaust I. N. Raid. A-368. RA, ERA,

T-76-1-10581, 10–11. Theodor Peter Heinrich Köhler (1826–95) sündis Kuramaal Piltenes kooliõpetaja pojana. 1850.–51. aastal õppis Tartu ülikoolis farmaatsiat, seejärel töötas proviisorina Kuramaal. 1856. aastal võttis Tartus üle Scharte ap-teegi, mille kolis 1882. aastal aadressile Raekoja plats 18. Viimati toimetas hoones Kivisilla apteek, mis lõpetas oma tegevuse 1990. aastatel. Seejärel kolis hoonesse Tartu kunstimuuseum. Liv- und Estlands älteste Apotheken. Beiträge zu deren Geschichte, gesammelt und bearbeitet von Erich Seuberlich (Riga: W. F. Häcker, 1912), 198; Hinrikus, Raal, Tankler, Farmaatsia Tartu ülikoolis läbi aegade, 19.

taRtu ÜLikooLi faRmaatSia inStituudi aSukoha otSingud

109

väidet järgnevate aastakümnete jooksul korranud paljud farmaatsia instituudi ajaloost kirjutanud autorid, sealhulgas Tartu linna hoone-test mitmeid autoriteetseid uurimusi avaldanud kunsti- ja arhitek-tuuriloolane Niina Raid.28 Sellisel viisil on valearusaam ülikooli far-maatsia instituudi esimesest asukohast kahjuks põlistatud ka 2005. aastal ilmunud värskeimas pikemas ülevaates farmaatsia instituudi ajaloost. Seejuures kaunistab foto Tartu raeplatsi „viltusest majast“ kahetsusväärselt koguni selle teose tagakaant.29 Käesoleva artikli autorina loodan, et tulevastes käsitlustes saab segadus farmaatsia instituudi esialgse asukoha kohta nüüd klaaritud.

Niisiis leidis vastrajatud farmaatsia instituut 1843. aastal endale üüriruumid Kompanii tänaval Hermann Köhleri suures kivimajas. Samal ajal tegutseti aktiivselt edasi instituudile oma maja saamise nimel. Kuigi keskvõim oli käskinud ülikoolil selleks hankida Esseni maja, jätkati ülikoolis instituudile täiesti uue hoone planeerimist. Järgmise, Stremme plaanidega võrreldes tunduvalt kokkuhoidliku-ma ja lihtsama kavandi lõi sedapuhku Karl Winkler, kes tegutses 1843. aastast ülikoolis praktilise arhitektina.30 Tema kavandit nähes tuli nüüd ka rahvahariduse ministril 1844. aasta juulis möönda, et farmaatsia instituudile on ikkagi kasulikum püstitada uus hoone. Ministeerium kinnitas Winkleri pakutud uue kavandi „koos väheste erandlike muudatustega fassaadis“ (joonis 3).31 Ülikool pakkus sel-lele asukohaks taas Näituse tänaval asuva krundi nr 44, mis oli juba paari aasta eest määratud varasemale Stremme kavandatud instituudihoonele.32

Winkleri projektile anti nüüd ametlik käik ning 1847. aastal esitas

28 Rosenvald, „Lühijooni Tartu Ülikooli sünnist tänaseni ja farmatsia osast temas“, 159; Rudolf Vallner, „Tartu koldena keemiale ja farmatsiale“, Pharmacia, nr 6, 1932, lk 161; Tomingas, Tammeorg, „Farmaatsia Tartu ülikoolis 1802–1918“, 160; Niina Raid, „Vana ülikoolimaja Suurturu ääres“, Tartu ülikooli ajaloo küsimusi I (Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1975), 88. Niina Raidi kaitseks tuleb siiski möönda, et ta on oma arusaama ülikooli farmaatsia instituudi esimesest asukohast juba mõni aasta hiljem muutnud. Tema kultuurimälestiste riiklikule projekteerimise instituudile 1980. aastal koostatud uurimuses Raekoja plats 18 hoone kohta on ta originaalallikatele tuginedes jõudnud samuti järeldusele, et instituut paiknes tegelikult aadressil Kompanii 3/5. Kahjuks ei ole seda uurimust kunagi publitsee-ritud. RA, ERA, T-76-1-10581, 11.

29 Hinrikus, Raal, Tankler, Farmaatsia Tartu ülikoolis läbi aegade, 19.30 Vaga, Tartu ülikooli arkitektid, 31.31 EAA, 402-5-361, l. 14.32 EAA, 402-5-361, l. 17.

ken iRd

110

ülikooli valitsus kuraatorile kinnitamiseks farmaatsia instituudi hoo-ne ehituseelarve koos detailsete joonistega. Ehituse kogumaksumu-seks hinnati 72 243 rubla ja 67 kopikat ning see pidi valmima kolme aastaga. Paraku saabus ülikoolile 1848. aasta alguses kuraatori vas-tus, et rahvahariduse minister on otsustanud jätta farmaatsia insti-tuudi oma praegusesse üüritud kohta Köhleri majas ning sellele oma hoone ehitamine tuli „kuni järgmiste korraldusteni edasi lükata“.33

Selle kõige valguses mõjub küllalt resigneerunult professor Silleri 1849. aastast pärit avaldus ülikooli valitsusele: „Lootuse täitumine, mida olen nüüd rohkem kui viis aastat hellitanud, lootus rajada minu juhtimisele usaldatud asutuse vajadusele sobiv hoone, näib ikka veel kaugel olevat.“34

Kui 1843. aastal sõlmis ülikool Hermann Köhleriga farmaatsia instituudile ruumide rentimiseks üürilepingu vaid üheks aastaks, siis juba järgmisel aastal otsustati lepingut pikendada mitme aasta peale. Pikendatud üürilepingu järgi võis ülikool instituudi tarbeks edasi kasutada kolme kuue aknaga tuba Köhleri maja kolmandal korrusel ning allkorrusel suurt kööki ühes selle kõrval asunud kahe toaga, millest suurem oli võlvimata, väiksem aga võlvitud.35

33 EAA, 402-5-361, l. 38–39, 78, 138.34 EAA, 402-5-369, l. 132. Aasta hiljem Siller lahkuski professori ametikohalt ees-

kätt tervislikel põhjustel. Hinrikus, Raal, Tankler, Farmaatsia Tartu ülikoolis läbi aegade, 29.

35 EAA, 402-5-369, l. 75-76.

Joonis 3. Karl Winkleri kavand farmaatsia instituudi uuele hoonele (EAA, 384-1-790, l. 143).

taRtu ÜLikooLi faRmaatSia inStituudi aSukoha otSingud

111

Uus lootus farmaatsia instituudile oma hoone leidmiseks tärkas kümmekond aastat hiljem, kui Tartu õpperingkonna kuraator Georg Friedrich von Bradke teatas 1857. aastal, et kaupmees Carl Gustav Reinhold on valmis ülikoolile müüma peahoonest üle tänava asunud maja (praegu aadressil Ülikooli 21, joonisel 1 tähis 4).36 Ettepanek ei leidnud aga ei farmaatsia professori Carl Ernst Clausi ega ülikooli arhitekti Carl Rathausi toetust ja jäi seetõttu sinnapaika.37

Aasta hiljem võttis kuraator Bradke teema jällegi üles ja teatas ülikooli valitsusele, et farmaatsia instituudile omaette hoone leidmi-ne on otstarbekohane (zweckmäßig). Uue variandina pakkus kuraa-tor 1858. aasta jaanuaris välja hankida instituudile 14 000 rubla eest Toomemäe jalamil asunud Carl Eduard von Lipharti maja (praegune aadress Ülikooli 12, joonisel 1 tähis 5). Seekord võttis ülikool vedu, hakati kavandama ostulepingut ja Carl Rathaus tegi hoone ümber-ehituse projekti. Vaid mõni kuu hiljem teavitas kuraator ülikooli va-litsust siiski sellest, et üldiste kulude kärpimise tõttu tuleb asi jällegi pooleli jätta, mistõttu pidi ülikool jätkama farmaatsia instituudile ruumide üürimist Köhleri majas.38 Nähtavasti põhjustas selle asja-olu, et Krimmi sõjast (1853–56) tingitud inflatsioon ja defitsiidis rii-gieelarve vähendasid 1850. aastate teises pooles Vene riigis haridus-se suunatava raha hulka.39

1864. aastal sai farmaatsia instituudi pikaaegseks juhiks pro-fessor Johann Georg Noël Dragendorff, kes nägi ruumiprobleemi la-hendamist oma esmase ülesandena. Tema püüdlused leidsid toetust ka ülikooli valitsuses.40 1866. aastal leidsid professor Dragendorff ja oftalmoloogia professor Georg Philipp von Oettingen, et farmaat-sia instituudile ja silmakliinikule sobib ühiseks asukohaks Gustav Frommhold von Nolckeni uus kivist elumaja eestlaste Maarja kiriku lähedal (praegune aadress Vanemuise 35, joonisel 1 tähis 7). Paraku

36 Tartu 2. gildi kaupmees Carl Gustav Reinhold ostis selle maja enampakkumisega 1852. aastal. Jaani 15 (Ülikooli 25) – Gildi – Munga. Kinnistutoimik nr 53. EAA, 2381-2-728, l. 46, 55.

37 Pläne, Kontrakte, Kostenanschlag und Briefwechsel mit der Verwaltung des Dorpa-ter Lehrbezirks, dem Universitätsarchitekten u.a. über das Mieten eines Lokals und Ankauf eines Hauses für das pharmazeutische Institut. EAA, 402-5-498, l. 2, 5.

38 EAA, 402-5-498, l. 11–13, 22, 27, 48, 54.39 Universitas Tartuensis 1632–2007, toimetanud Toomas Hiio ja Helmut Piirimäe

(Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007), 122.40 Dragendorff, „Bericht über die Thätigkeit im pharmaceutischen Institute“, 36.

ken iRd

112

ei saanud asja ka sellest kavatsusest, sest pakutav ostuhind parun von Nolckenit ei rahuldanud.41 Hädalahendusena õnnestus professor Dragendorffil oma instituudile Köhleri majast juurde üürida üksnes mõni lisaruum.42

Ometi olid ülikooli valitsus ja rahvahariduse ministeerium juba 1860. aastate alguses käima lükanud järjekordse farmaatsia insti-tuudile oma hoone rajamise kava. Seekord võeti sihikule ratsutamis-õpetuseks mõeldud ülikooli maneeži kvartal peahoone vahetus lähe-duses, täpsemalt endine ülikooli tallmeistri elumaja koos abihoonega (praegu Jakobi ja Munga tänava nurk, joonisel 1 tähis 6).43 Võimalu-se see ümber kujundada andis asjaolu, et juba 1860. aastal oli keiser-liku käsuga ametlikult kaotatud ülikoolis ratsutamisõpetaja koht. Tegelikult jätkus ratsutamisõpetuse andmine Liivimaa rüütelkon-na toel küll veel mitu aastakümmet, ent sellele vaatamata hakkas ülikool oma maneežikompleksile otsima uut rakendust.44 Ülikooli arhitektil Carl Rathausil valmis tallmeistri maja ja selle abihoone ümber- ning juurdeehituse projekt (joonis 4).45 Paraku takerdus see-gi plaan, nii et 1867. aasta lõpus saatis ülikooli teine eripatoloogia ja kliiniku professor Carl Victor Rufus Weyrich ülikooli valitsusele nõudlikus toonis pika ja põhjaliku kirja koos üleskutsega lahendada kiiresti aastakümneteks seisma jäänud farmaatsia instituudile oma hoone leidmise küsimus.46

Seepeale pani ülikooli valitsus 1868. aasta alguses kiirelt kokku komisjoni, mis teatas, et farmaatsia instituudile kõige sobivam paik oleks ikkagi endine ülikooli tallmeistri elamu koos sinna planeeritud

41 Briefwechsel mit dem Kurator des Dorpater Lehrbezirks, dem Landrat Baron Nolcken u.a. betreffend den Ankauf eines Hauses für die ophthalmologische Klinik und das pharmazeutische Institut. EAA, 402-5-722, l. 1, 9, 30–31, 37. Tegemist oli hiljem korduvalt ümber ehitatud ja laiendatud hoonega, kus sõlmiti 1920. aastal rahuleping Eesti vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel. Praegu tegutseb seal Tartu Jaan Poska gümnaasium.

42 Dragendorff, „Bericht über die Thätigkeit im pharmaceutischen Institute“, 36.43 Briefwechsel mit dem Kurator des Dorpater Lehrbezirks, der medizinischen Fa-

kultät u.a. über die Beschaffung eines eigenen Gebäudes für das Pharmazeutische Institut, Vergrösserung von Räumen, Anschffung einer pharmakognostischen Sammlung u.a. EAA, 402-4-926, l. 1.

44 Lea Leppik, Kalefaktoripojast professoriks. Tartu ülikooli teenistujate sotsiaalne mobiilsus 1802–1918 (Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo muuseum, 2011), 98.

45 EAA, 402-4-926, l. 2; Plan der Gebäude des pharmazeutischen Instituts, verfasst vom Architekten Rathaus auf Zeichenpapier. EAA, 402-10-147.

46 EAA, 402-4-926, l. 4–5.

taRtu ÜLikooLi faRmaatSia inStituudi aSukoha otSingud

113

ümber- ja juurdeehitusega. Ülikooli nõukogus see ettepanek ikkagi toetust ei leidnud, kuna seal jäädi seisukohale, et tallmeistri maja saab olemasolevas olukorras kasutada veel palju aastaid.47 Kokku-pandud komisjon hindas lisaks ka võimalust kolida farmaatsia ins-tituut Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal asunud vanasse üli-koolihoonesse või ülikooli akadeemilise klubi (Academische Musse) ruumidesse (praegune von Bocki maja aadressil Ülikooli 16), kuid leidis need olevat instituudile sobimatud, sest kummagi hoone alu-misele korrusele ei paista piisavalt loomulikku valgust ning vaid ülemistele korrustele ei mahuks vahepeal suuremaks kasvanud ins-tituut enam ära.48

Pärast mitukümmend aastat kestnud vaidlusi ja kaalutlemist, luhtunud ettepanekuid ülikooli professoritelt ja koguni rahvaharidu-se ministrilt hakkas farmaatsia instituudile oma ruumide leidmise saagas jää liikuma alles 1870. aastal. Siis teatas Tartu õpperingkon-na kuraator ülikoolile, et tänu õpperingkonna valitsuse ümberpaigu-tamisele Riiga saaks nüüd vanas ülikoolihoones vabanevale pinnale paigutada farmaatsia instituudi. Ülikooli poolt kokku pandud järje-kordne komisjon muutis oma eelkäija paari aasta tagust eitavat hin-nangut vana ülikoolihoone kohta ning leidis, et selle Rüütli tänava

47 EAA, 402-4-926, l. 8.48 EAA, 402-4-926, l. 9.

Joonis 4. Carl Rathausi projekt ülikooli maneeži hoonete ümberehitamiseks (EAA, 402-10-147).

ken iRd

114

poolses tiivas asuvad ruumid on farmaatsia instituudile igal juhul sobivad (joonisel 1 tähis B). Nende ümberehitamiseks ja sissesead-miseks eraldas ülikooli valitsus ligi 6000 rubla.49

Nüüd edenes kõik viimaks väga kiiresti ning juba 1870. aasta sü-gissemestril jättis farmaatsia instituut lõpuks hüvasti oma esimese asukohaga Kompanii tänaval Köhleri majas, kuhu oldi olude sun-nil ajutiselt pidama jäädud ligi kolmeks aastakümneks. Oma uusi ruume Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal laiendas instituut üliõpilaste arvu kasvu tõttu 1884. aastal ülikooli arhitekti Reinhold Guleke projekteeritud juurdeehitisega. Hiljem saadi vanast ülikooli-hoonest juurde veel viis ruumi, nii et 1894. aastaks oli seal farmaat-sia instituudi käsutuses õppe- ja teadustööks 15 ruumi, viis korterit laborantidele ning teenijatele ja viis abiruumi.50

Laienemisest hoolimata jäid farmaatsia instituudi ruumid vanas ülikoolihoones 20. sajandi alguseks ikkagi kitsaks. Pärast eestikeelse Tartu ülikooli avamist 1919. aastal elavnesid ülikoolis taas arute-lud farmaatsia instituudi ruumipuuduse lahendamiseks. Juba 1923. aastal alustati ülikoolis ühise instituutide hoone planeerimist, kuid ümberkorraldused tehnilise kõrghariduse andmises ülikoolis ning 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate alguse majanduskriis ei võimal-danud niivõrd laiaulatusliku ehitusprojektiga edasi minna. Asi võeti uuesti üles 1930. aastate teises pooles ning selleks ajaks oli uuest instituutide hoonest saanud juba osa suurejoonelisest kavast kujun-dada 20 aastaga ümber kogu ülikooli peahoone kvartal. Ümber pea-hoone ehitatavatesse uutesse ülikoolihoonetesse plaaniti koondada suur osa õppe- ja teadustööst ning peahoone ette sooviti rajada uhke esindusväljak.51

Kava elluviimist alustati 1937. sügisel, kui ülikool müüs Tartu linnapangale Raekoja platsil ja Rüütli tänava nurgal asunud vana ülikoolihoone koos tingimusega, et seal asunud farmaatsia instituu-

49 Plan, Bericht und Briefwechsel mit dem Kurator des Dorpater Lehrbezirks, dem Direktor des pharmazeutischen Instituts u.a. über die Benuztung der Räume des alten Universitätsgebäudes zu Universitätszwecken. EAA, 402-5-809, l. 4–6; Dra-gendorff, „Bericht über die Thätigkeit im pharmaceutischen Institute“, 38.

50 Dragendorff, „Bericht über die Thätigkeit im pharmaceutischen Institute“, 38; Hinrikus, Raal, Tankler, Farmaatsia Tartu ülikoolis läbi aegade, 20.

51 Triin Kurvits, Paul Mielberg – Tartu ülikooli ehitusõpetuse õppejõud ja arhitekt, magistritöö (Tartu: Tartu ülikool, 2013), 91–95.

taRtu ÜLikooLi faRmaatSia inStituudi aSukoha otSingud

115

did52 ja muud ülikooli asutused kolivad hoonest välja hiljemalt 1938. aasta sügiseks.53 Kiiresti alustati instituutidele uue hoone rajamist, millest pidi saama osa ülikooli peahoone kvartali laiaulatuslikust ümberkujundamisest. 1937. aasta sügisel valmis arhitekt Paul Miel-bergi ning ülikooli põllumajandusliku ehitusõpetuse professori ja majandusdirektori abi Harald Sultsoni koostööna projekt raken-dusfarmaatsia, farmatseutilise keemia, farmakognoosia, keemia, kaubateaduse, füüsika ja matemaatika instituutide hoone jaoks üli-kooli peahoone lõunaküljel (praegu Philosophicum aadressil Jakobi 2, joonisel 1 tähis C).54

Ometigi jõuti samal ajal veel ka sellele kavale välja käia alter-natiiv. Nimelt leidis ülikooli valitsus, et parim asukoht farmaatsia instituutidele oleks tühi krunt Näituse tänaval uue anatoomikumi

52 Farmaatsia instituut jagunes 1925. aastal farmakognoosia ja farmatseutilise keemia instituudiks. 1936. aastal loodi nende juurde veel rakendusfarmaatsia instituut. Hinrikus, Raal, Tankler, Farmaatsia Tartu ülikoolis läbi aegade, 10.

53 Ülikoolile kuuluva maja Rüütli tn 2 müümine Tartu Linnapangale. EAA, 2100-6-265, l. 43–44.

54 Kurvits, Paul Mielberg, 96.

Tabel 1. Tartu ülikooli farmaatsia instituudi jaoks arutlusel olnud asuko-had 1842–1939.

aadress (2019)

1 1842 Stiernhielmi maja Raekoja plats 9

2 1842–47 uusehitis Näituse 2

3 1843 Esseni maja Vanemuise 8

4 1857 Reinholdi maja Ülikooli 21

5 1858 Lipharti maja Ülikooli 12

6 1863–68 ülikooli tallmeistri maja Munga 2

7 1866–67 Nolckeni maja Vanemuise 35

8 1937 uusehitis Näituse 1*

Tabel 2. Tartu ülikooli farmaatsia instituudi asukohad 1842–2005.

aadress (2019)

A 1843–70 Köhleri maja Kompanii 3/5

B 1870–1939 vana ülikoolihoone Raekoja plats 6

C 1939–2005 instituutide hoone Jakobi 2

ken iRd

116

vastas (joonisel 1 tähis 8), kuna „see jätab võimaluse kogu arstitea-duskonna instituutide väljaarendamiseks ühtseks tervikuks, koos samas raioonis olevate teiste sama teaduskonna asutistega“. Toona ringles ülikoolis idee koondada kogu arstiteaduskond uue anatoomi-kumi ümber ja teha selle tarbeks seal suurel hulgal ümber-, juurde- ja uusehitusi.55

Niisugusest ettepanekust siiski ruttu loobuti ja hakati ette val-mistama instituutide hoone esimese etapi ehitustöid peahoone kõr-val Toomemäe jalamil, kuhu saaks kolida farmaatsia instituudid. Ülikooli sundis seejuures tagant asjaolu, et ostu-müügileping Tartu linnapangaga kohustas farmaatsia instituute oma seniseid ruume vanas ülikoolihoones võimalikult ruttu ära andma.

Ehituseks planeeritud krundil oli mitu lammutamisele määratud hoonet, mis kuulusid nii ülikoolile kui ka eraisikutele. 1938. aasta 14. aprillil sundvõõrandas riigihoidja Konstantin Päts oma dekreedi-ga Toomemäe nõlva all asunud kahekorruselise ärklikorrusega tellis-kivimaja „edasilükkamatu riikliku vajaduse tõttu“.56 5. novembril 1938. aastal pandi ülikooli uuele instituutide hoonele pidulikult nur-gakivi. Õppetöö uues farmaatsia instituutide hooneosas algas juba 1939. aasta sügisel ja tühjaks jäänud vana ülikoolihoone anti Tartu linnapangale üle sama aasta oktoobris.57

Pärast ligi sada aastat arutelusid ja ettepanekuid jõudsid Tartu ülikooli rohuteadlased viimaks spetsiaalselt vastavalt nende va-jadustele ehitatud õppe- ja teadushoonesse, kuhu jäädi tegutsema kuni 21. sajandi alguseni. 19. sajandil keiserliku ülikooli ajal tärga-nud lootus sai tõelisuseks ajal, kui vahepeal eestikeelseks muudetud Eesti Vabariigi Tartu Ülikool tähistas oma 20. aastapäeva. Instituu-tide hoone esimene etapp oli viimane Eesti Vabariigi esimesel ise-seisvusajal valminud ehitis, millest pidi saama ülikooli suurejoone-lise linnaehitusliku ümberkujundamise avaakord Tartu kesklinnas

55 Tartu Ülikooli instituutide uue hoone projekti seletuskiri. ERA, 2218-1-314, l. 1–4.56 Kurvits, Paul Mielberg, 96; Vabariigi presidendi otsus Tartu Ülikooli Instituutide

hoone ehitamiseks kinnisvara sundvõõrandamise seaduse dekreedina maksma panemiseks ja teised Vabariigi presidendi ja Vabariigi valitsuse otsused. ERA, 1108-1-986, l. 2; Ülikoolile kuuluva maja Rüütli tn 2 müümine Tartu Linnapanga-le. EAA, 2100-6-265, l. 50.

57 Hinrikus, Raal, Hain Tankler, Farmaatsia Tartu ülikoolis läbi aegade, 20; EAA, 2100-6-265, l. 50.

taRtu ÜLikooLi faRmaatSia inStituudi aSukoha otSingud

117

(vt joonis 5). Järgnenud sõja- ja okupatsiooniaastad tõmbasid sellele kõikehõlmavale plaanile kriipsu peale, ent tänu sellele saame veel praegugi imetleda ülikooli peahoone ümbrust tema lihtsas ajalooli-ses ilus.

  

Ken Ird, MA, on TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi doktorant ja TÜ muuseumi kuraator.

Joonis 5. Paul Mielbergi visand Tartu ülikooli peahoone kvartali ümberku-jundamiskavale (EFA, 5-0-27756).

ken iRd

118

Searching for the location of the Institute of Pharmacy of the University of Tartu in the 19th

and 20th centuryKEN IRD

University of Tartu Museum

There has been an Institute of Pharmacy at the University of Tartu since 1843 and its more than 175-year-long history has been studied relatively well. Regrettably, the authors of several recent prominent historical studies have propagated an incorrect understanding about the very first location of the institute in Tartu. Thus, this article aims to fix that error on the basis of primary sources and to give an over-view of the unrealized plans for finding suitable lodgings for the ins-titute in the 19th and 20th century.

An independent pharmaceutical institute was founded in the University of Tartu owing to a supplementary budget approved by the Russian emperor Nicolas I in 1842. The first attempts to find an appropriate location for the institute were already made in No-vember and December 1842 (Stiernhielm house, figure 1, No. 1), but the project was hindered by the completely opposite opinions of Carl Christian Traugott Friedemann Goebel, Professor of Chemistry, and Carl Friedrich Eduard Siller, Professor of Pharmacy.

Professor Goebel energetically advocated for a new building. In February 1843 he proposed a sketch for the building of the Institute of Pharmacy by the university architect Christoph Conrad Stremme (figure 2). The building was to be erected next to the slopes of Toome Hill (figure 1, No. 2).

Stremme’s monumental plan got tangled in centralized Russian bureaucracy. Instead, the Ministry of National Education declared that it had been decided to buy the Essen house (figure 1, No. 3). Un-til the conclusion of the transaction, the institute was instructed to lease rooms in some townhouse.

Professor Siller rapidly found suitable lodgings right at the cent-re of Tartu in a building owned by Hermann Köhler. Although this was initially considered a temporary solution, it later turned out that the institute had to remain in that location for many decades to

taRtu ÜLikooLi faRmaatSia inStituudi aSukoha otSingud

119

come. Köhler’s house was situated on what is now Kompanii Street (Kompanii 3/5, figure 1, No. A), which Dr Hermann Köhler and his heirs owned from 1829 to 1876. However, already since the 1930s a misconception about the location of Köhler’s house started to spread in prominent writings about the history of the Institute of Pharmacy. Different authors spread the incorrect statement that the institute was at a building on the town hall square called “the tilted house” (Raekoja plats 18). Such confusion apparently originates from the fact that both of these houses belonged to different non-related persons bearing the family name Köhler. Yet, Raekoja plats 18 was acquired by Mr Theodor Köhler only in 1878, at a time when the neighbouring building at Kompanii 3/5 had already been sold off by the heirs of Hermann Köhler and the Institute of Pharmacy had moved out from Kompanii Street.

Therefore, the first location of the Institute of Pharmacy in Tartu was at Kompanii 3/5. The university continued to work on a comple-tely new institute building, and a new and more modest building was proposed by the architect of the university, Karl Winkler (figure 3). In the following years, preparations were made to start with the const-ruction at Näituse 2 (figure 1, No. 2). However, the whole plan was brought to a standstill in 1848 by the minister of national education “until further notice”.

Only in 1857 new hope arose for the institute, when merchant Carl Gustav Reinhold informed that he was willing to sell his townhouse to the university (figure 1, No. 4). This proposal found no favour with Carl Ernst Claus, Professor of Pharmacy, and Carl Rathaus, univer-sity architect. Already the following year a new proposition was made for the university to buy the townhouse of Carl Eduard von Liphart (figure 1, No. 5). The plan wasn’t realised, mostly due to ongoing inf-lation and state budget deficit.

In 1864 Professor Johann Georg Noël Dragendorff became the new director of the Institute of Pharmacy. Together with Georg Phi-lipp von Oettingen, Professor of Ophthalmology, he found that the new townhouse of Gustav Frommhold von Nolcken (figure 1, No. 7) would be a suitable location for both the pharmaceutical institute and the ophthalmological clinic. However, Baron von Nolcken was not satisfied with the proposed purchase price. The university tried to

ken iRd

120

renovate the former dwellings of the university equerry. The reconst-ruction plan was prepared by university architect Carl Rathaus (figu-re 4), but the university council was opposed to the plan.

In 1870 the administration of the state school district was moved from Tartu to Riga. Its former location in the so-called “old univer-sity building” at the town hall square (figure 1, No. B) was offered to the Institute of Pharmacy and in autumn 1870 the institute finally moved out from its original location in Köhler’s house at Kompanii Street to Raekoja plats 6.

Soon it became evident that more space was needed for the growing institute. A new building was planned for the institutes of the university already since the 1920s but the idea only started to be realized in 1937. The university sold the old university building to Tartu municipal bank and the profits were used to start planning a new building for pharmacists right next to the main building of the university (figure 1, No. C). The university proposed an alternative location (figure 1, No. 8) to gather the whole Faculty of Medicine in a single location. Eventually the proposal was abandoned and in au-tumn 1939 the pharmacists finally moved to a new building specially designed to meet their academic and scientific needs.

The Institute of Pharmacy got its very own building only after a hundred years of discussions. An undying hope dating back to the 19th century imperial university was realised when the Estonian-lan-guage university celebrated its 20th anniversary. This building was meant to be the first phase in the urban reconstruction of the whole academic campus around the university’s main building. The Second World War and the following years of Soviet occupation brought this grandiose idea to an end, but curiously enough, allow everyone to marvel at the district around the main building in its historic beauty today.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019) 121

DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Vana artikli käsikiri: naiivne katse

mõjutada nõukogude ideoloogiatöötajaid

TARMO KULMAR

Leidsin hiljuti kodust arhiivi läbi vaadates mõned koltunud masi-nakirjaleheküljed pealkirjaga „Orientalistika tähtsusest Eesti kul-tuurile“. Muude märkmetega võrdlemisel selgusid taas ka selle loo kirjutamise asjaolud ja edasine saatus.

Tartu Riikliku Ülikooli orientalistikaring (1977–83)1 oli 1980. aas-

1 TRÜ ÜTÜ Orientalistikaringi ja sellele eelnenud TRÜ ÜTÜ Ajalooringi orienta-listikasektsiooni ajaloo kohta vt lähemalt järgmisi publikatsioone: Tarmo Kulmar, „Üliõpilasorientalistika hiilgeaeg 1971–1983“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXX: Tartu Ülikool 1970–1988 (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998), 106–114; Tarmo Kulmar, „TRÜ ÜTÜ orientalistikasektsioon aastatel 1971–1977“, Idakiri. Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2014 (Tartu: Eesti Akadeemiline

taRmo kuLmaR

122

tate algul oma populaarsuse tipul. Ringiga liituda soovijate hulk oli nii suur, et otsustati asutada algajate sektsioon. Kes selles sissejuha-tava õppetöö läbis ja väikese eksami sooritas, sai liikmepileti. Uute liikmete pidulikul vastuvõtul esines ringi sisuline teadusjuhendaja2 Linnart Mäll kõnega, mis sisaldas allpool avaldatava teksti põhi-punkte nii 1981. kui ka 1982. aastal.

Pikema teksti enda idee sündis minul kui ringi kuraatoril ja ju-hendaja Linnart Mällil 1983. aasta algul. Põhjused ilmnevad ka selle käsikirjaga tutvumisel. Esimene põhjus oli n-ö väline. Sõna otseses mõttes topelttegevus segas ringiga liitunud üliõpilasi ja esmajoones muidugi juhendajaid – oma tööd tuli teha varjatult, aga aruandeid esitada kõrgemale poole ilustatult. Näiteks ettekannete välja kuu-lutatud teemades vältisime sõnu „religioon“ ja „budism“, asendades need mõistetega „kultuur“, „ajalugu“ ja „muistsed õpetused“. Juba ai-nuüksi sõna „orientalistika“ seondus ju nii Tartus ülikooli tegevust jälgivate julgeolekutöötajate kui ka ülikooli enda juhtivate töötajate silmis millegi väga kahtlasega, olgu selleks siis lihtsalt religioon, eriti budism, Lääne kaasaegsete teadlaste filosoofiad või koguni üldse nõu-kogudevastane tegevus. Arvasime mõneti naiivselt, et vastavad seltsi-mehed teavad Idamaadest lihtsalt vähe ja neid oleks vaja harida, teha neile selgeks, et orientalistika on täiesti aktsepteeritav teadusharu.

Teine põhjus oli pigem sisemine. Orientalistikaringiga oli liitunud ka väljastpoolt ülikooli hulk huvilisi inimesi, kes olid küll suure luge-musega, aga kes ei vaevunud orientalistikakabinetis õppima vastavaid Idamaade keeli ja seostasid Ida õpetusi igasuguse esoteerika, ufoloogia ja müstitsismiga. See häiris ringi õppetööd ja vihastas Linnart Mälli, kes oli klassikalises tähenduses teadlane. Tema pahandamist nendega ei kuulatud ja temast ei tahetud aru saada. Olime naiivsed ka selles vallas, kui arvasime, et suudame valgustajatena need huvilised inime-sed kuidagi tõeliselt teaduslike faktide ja keeleõpingute juurde suunata.

Orientaalselts, 2015), 18–26; Tarmo Kulmar, „Idamaadehuvi hiilgeaeg Eestis: Tar-tu Riikliku Ülikooli Üliõpilaste Teadusliku Ühingu orientalistikaringi viis esimest aastat“, Idakiri: Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, 2017 (Tartu: Eesti Akadeemiline Orientaalselts, 2018), 7−24.

2 Kuna Linnart Mäll oli juba pikemat aega NSV Liidu KGB huviorbiidis, ei tohtinud ta ametliku juhendajana tegutseda. Sellesse rolli oli TRÜ teadusprorektori Herbert Metsa otsusega 1978. a määratud TRÜ üldajaloo kateedri vanaaja dotsent Märt Tänava. Kuid omavahelisel kokkuleppel oli sisuline juhendaja ikkagi Linnart Mäll.

vana aRtikLi käSikiRi

123

Eesmärgi saavutamiseks otsustasime vormistada need kaks põ-hiprobleemi pikemaks esseeks, anda sellele ettekande vorm ja hu-viäratav sisu ning pakkuda avaldamiseks kultuurilehele Sirp ja Vasar, mis oma suure tiraaži ja probleemartiklitega oli intelligentsi seas kõi-ge enam loetav leht. Linnart Mäll tundis ka hästi mitmeid toimetuse avarapilgulisi liikmeid, ja see andis lootust, et vast lugu ikkagi ilmub. Et Linnart Mälli nimi Glavliti tsensorite silmis kahtlane oli, otsustasi-me, et kirjutame essee koos, aga avaldame ainult minu nime all.

Paraku artikkel sellisel kujul Sirbis ja Vasaras ikkagi ilmuda ei tohtinud. Avaldati vaid mingi poole veeru pikkune ülikärbitud eellu-gu teatele peatselt toimuva orientalistikaringi vilistlaskonverentsi kohta. Selle eest olevat hoolitsenud Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee ideoloogiasekretär Rein Ristlaan isiklikult, nagu tea-dis Linnart Mäll oma Tallinna sõprade kaudu tulnud siseinfo põhjal mulle rääkida. Nii palju siis autorite lootusrikkast sinisilmsest püü-dest katsuda mängida NSV Liidu sumbunud vaimsetes tingimustes 18. sajandi valgustajaid.

Esseest on tervikuna säilinud ainult kehvale paberile trükitud masinakirjaline teine koopia. Samas annab kirjutis ajaloolise tagasi-vaatena, kuigi jämedates joontes, üsna adekvaatse ja faktiliselt tõese pildi Eesti NSV toonase orientalistika seisust. Seal on ära nimetatud 19. sajandi maailmakuulsaid Ida keelte uurijaid, samuti hulk Pent Nurmekunna ja Linnart Mälli õpilasi, kes sel ajal tegutsesid tead-laste ja tõlkijatena. Suurtest nimedest on küll jäänud mainimata Uku Masing, samuti Läänes tegutsenud 20. sajandi maailmakuulsus Arthur Võõbus ja praegugi veel rivis olev indoeuropeist Jaan Puhvel.

Ent 1983. aastal – 36 aastat tagasi – kujutas Eesti orientalistika endast loomulikult vaid Tartu ülikoolis tehtud ja tehtavat orientalisti-kat. Avaldame siis selle teksti enda pildilise pilguheitena minevikku.

Olgu veel kord rõhutatud, et essee põhiautor oli Linnart Mäll. Tema nimi jäi esilehelt välja tema enda tungival soovil. Küll aga on tekstis leida mitmeid tema omakäelisi, pliiatsiga tehtud parandusi.

  

Tarmo Kulmar on Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna võrdleva usuteaduse professor, Eesti Akadeemilise Orien-taalseltsi aupresident.

taRmo kuLmaR

124

vana aRtikLi käSikiRi

125

taRmo kuLmaR

126

vana aRtikLi käSikiRi

127

taRmo kuLmaR

128

vana aRtikLi käSikiRi

129

taRmo kuLmaR

130

vana aRtikLi käSikiRi

131

An old article manuscript: a naive attempt to influence Soviet ideology workers

TARMO KULMARUniversity of Tartu, School of Theology and Religious Studies

The article features a photocopy of the only surviving copy of an es-say by Tartu State University’s oriental scholar Linnart Mäll and his colleague Tarmo Kulmar, titled Orientalistika tähtsusest Eesti kul-tuurile (On the importance of Oriental studies to Estonian culture) from the year 1983, and an accompanying explanatory introduction. First, the essay provides a short overview of Oriental studies in Es-tonia. Second, the authors endeavour to educate communist ideology workers and show that Oriental studies are not a religion but a field of research. Third, the essay encourages people who identify Oriental studies with esoteric and mystic subjects to study Eastern languages and texts. The piece of writing was to be published in the ESSR cultu-ral newspaper Sirp ja Vasar, but was banned for ideological reasons.

132 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019)

MÄLESTUSED

Eesti Psühholoogia-üliõpilaste Ühendusest (EPSÜ) Psühhobussini

KADRI RAAG

Ülikoolis on ikka vähem ja rohkem aktiivseid tudengeid. Need viimased mõlgutavad mõtteid, et mis võiks olla ja mida peaks tegema. Kui aktiivseid tudengeid saab kokku teatud kriitiline mass, saavad alguse uued traditsioonid ja liikumised. Umbes nii saab kirjeldada ka EPSÜ, Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühenduse algust, samuti te-gutsemisaastate jooksul alguse saanud traditsioone ja ühendusest välja kasvanud organisatsioone.

EPSÜ sai ametliku alguse 18. novembril 1992. aastal. Vajadus ühineda tekkis mitmel põhjusel. Esiteks olid toonased tudengid Aune Valk (end Allikas), Kristel Karu-Kletter (end Karu) ja Raivo Valk saanud inspiratsiooni Bergenis peetud EFPSA (European Fe-deration of Psychology Students’ Associations) kongressilt. Teiseks unistasid üliõpilased oma ruumist, mille taotlemiseks oli vaja tu-dengeid esindavat juriidilist keha. Asutajaliikmeid oli 13 (kõik Tar-tu ülikooli psühholoogiatudengid). Jüri Alliku nõuannetele toetudes

eeSti pSÜhhoLoogia ÜLiõpiLaSte ÜhenduS

133

koostati põhikiri ning valiti esimene juhatus, mida esimesest päevast hakati nimetama kuuspeaks: pea (president) Kristel Karu-Kletter, abipea (asepresident) Raivo Valk, teopea (asjaajaja) Luule Mizera (end Kants), sulepea (kirjatoimetaja) Tiina Uudelt, rahapea (laekur) Kaia Kastepõld-Tõrs (end Kastepõld) ja nõupea (nõunik) Aune Valk.

Nii oli loodud EPSÜ ehk Eesti kõrgkoolides psühholoogiat õppi-vaid ja õppinud üliõpilasi ühendav vabatahtlik organisatsioon. Kui-gi oldi valmis ühendama kõiki vastava eriala õppijaid, siis Tallinna Ülikooli (toona veel Tallinna Pedagoogikaülikooli) tudengid liitusid organisatsiooniga alles 1995/1996. õppeaastal.

ÜldkoosolekudEdasi liikus EPSÜ hoogsal sammul, sh sai täidetud eesmärk saada oma ruumid. EPSÜ üldkoosolekut nimetatakse suureks kärajaks, mida algusaastatel peeti kaks korda aastas: talvel ning sügisel. Hil-jem, aastast 1999 on seoses EPSÜ ümberregistreerimisega suured kä-rajad aset leidnud kevaditi/suviti kas kevadkoolide raames või eraldi-seisva koosolekuna ning vahel ka sügiseti. EPSÜ logol asetseb hinge lind ning lühendi p-tähest moodustub psühholoogia tunnusmärk psi.

Ühised tegutsemised välistudengitegaEPSÜ on aktiivselt osa võtnud psühholoogiatudengeid ühendanud konverentsidest. Esimesel rahvusvahelisel EFPSA üritusel sai osale-tud, nagu eespool mainitud, juba enne EPSÜ kui mittetulundusühin-gu ametlikku asutamist. Rahvusvahelise organisatsiooni täisliik-meks võeti Eesti psühholoogiaüliõpilaste liit aprillis 1994. Ühiselt asju ajada sooviti nii Eesti-siseselt kui Euroopa-üleselt, aga ka Põh-jamaades ning Baltikumis. Nii osales EPSÜ juba 1990. aastate kes-kel Baltimaade sama eriala tudengite kogunemistel ja on osalenud Põhjamaade psühholoogiaüliõpilaste konverentsil (Nordic Psycholo-gy Students Conference, NPSC) selle algusest 2010. aastast alates.

EPSÜ osales ka EFPSA juhtivkogudel, sh korraldati see ise esi-mest korda oktoobris 1996. Välismaa psühholoogiatudengeid on kü-las käinud ka hiljem. Näiteks võtsid 1998. aasta juulis Ungari sõb-rad ette nädalase reisi, kus ühiselt käidi Tallinnas ja Tartus ning ka

kadRi Raag

134

Lahemaal ja Pärnus. Sama aasta augustis võtsid EPSÜ liikmed ette vastureisi. Tallinna psühholoogiaüliõpilased käisid aasta lõpus külas Soome erialakaaslastel. 2000. aasta kevadel korraldas EPSÜ teopea Daniel Soomeri eestvedamisel EFPSA kongressi Eestis Jänedal.

Esimesel Põhjamaade tudengite konverentsil osaleti 1993. aasta oktoobris Oslos. Esimene Balti psühholoogiaüliõpilaste suvekool toi-mus Lätis 1995. aasta augustis ja järgmine 1996. aasta juunis Lee-dus. 1998. aasta konverents toimus aga üllatuslikult hoopis Saksa-maal. Kokkusaamise traditsioon on jätkunud lähiajani, 2017. aastal korraldas EPSÜ ise Põhjamaade psühholoogiatudengite organisat-siooni konverentsi Tallinnas, mille teema oli psühholoogia tulevik: arvutuslik neuroteadus, tehisintellekt, virtuaalreaalsus, veebi- ja te-lefonirakendused ning muidugi ka veebinõustamine.

Kevad- ja suvekoolidKohe 1993. aastal hakati korraldama ka kevadkoole, mis algul leid-sid aset mai lõpus ning olid enamasti kahepäevased ja korraldati eri kohtades üle Eesti. Kevadkoolidel on olnud põnevaid esinejaid ning läbivaid teemasid, näiteks identiteet, sõltuvused, kommunikatsioon ja konfliktid. Samuti on käinud külas erinevate elualade esindajaid, näiteks korrakaitse-, küberkäitumis- ja militaarspetsialiste. Alates

Illustratsioon 1. Kroonikaraamatu esimene sissekanne (erakogu).

eeSti pSÜhhoLoogia ÜLiõpiLaSte ÜhenduS

135

2016. aastast on Kadri Raagi eestvedamisel korraldatud ühiselt koos Lahendus.net-i, Psühhobussi ja teiste tegijatega psühholoogia suve-kooli Põlvamaal Valgemetsas.

Kohtumised õppejõududegaPõnevaid üritusi on olnud teisigi. Nii on kutsutud loenguid pidama põnevaid inimesi, kellest eriti kerkib esile nt USA kultuuripsühho-loog Lawrence T. White ehk Larry, kes oli 1997–98 Fulbrighti stipen-diaat Eestis ja käib siin aeg-ajalt kultuuripsühholoogia kursuseid andmas ka nüüd, üle 20 aasta hiljem. Samuti on korraldatud nime-tuse all Sillad külaskäike vanglasse, psühhiaatriakliinikusse ning on kohtutud ka juuratudengitega.

Vabas vormis üritusedLisaks konverentsidele ja koolitustele on korraldatud ka vabamas vor-mis istumisi. Näiteks on korraldatud ühiseid stiilipidusid ning 1998. aastast on EPSÜ korraldanud ka Tartus ja Tallinnas paralleelselt toi-munud, kuid ühiselt läbi mõeldud rebasteüritusi. Sügiseti on alati teema olnud rebaste sisseelamise üritused, mida samuti 1990ndatel organisee-riti koos, kuid toimusid need eraldi. 2005. aasta sügisel korraldati ühine rebasteüritus Tartus, järgmisel aastal mindi aga üheskoos rongidega Jõ-gevale. Umbes sel ajal hakati ühist üritust nimetama EPSÜ-REPSÜ-ks ning aastate jooksul kujunes traditsiooniks korraldada üritust täpselt Tallinnast ja Tartust tulevate rongide kohtumiskohas Tamsalus.

Ühel hetkel kuulsid Tartu tudengid kellegi heietusi sellest, kuidas vanasti sai Tiigi tänava õppehoones hilisõhtutel õppejõududega koos teed joodud ja elu üle juureldud. 16. veebruaril 2012 toimus kuuldust inspireerituna esimene psühhoneljapäev, millest kasvas Taavi Kivisiku eestvedamisel välja traditsioon kutsuda neljapäevaõhtuti EPSÜ kor-terisse külla õppejõudusid ja teisi autoriteetseid erialategelasi, kellega lähemalt tutvuda ja teinekord isegi hommikutundideni vabamas õhus-tikus juttu ajada. See komme pehmendas kindlasti mõneks ajaks aka-deemilisi piire tudengite ja õppejõudude vahel. TÜ psühholoogia ins-tituudi uude, karmima öise valvega õppehoonesse kolimine ja EPSÜ korterist ilma jäämine 2013. aastal on aga neljapäevade pidamist ae-

kadRi Raag

136

gamisi pidurdama hakanud ja viimane sissekanne EPSÜ külalisteraa-matusse pärineb 2018. aasta kevadest. Ka Tallinnas on vahepealsetel aastatel toimunud sarnase mõttega psühhoesmaspäevad, kus on käi-nud külas õppejõud või vaadatud näiteks erialaselt huvitavaid filme.

KirjutisedEPSÜ on aeg-ajalt endast ka siin-seal kirjutanud. Algusaastatel il-musid Ahhaa-nimelised juhulehed (nimetus tulid enne Ahhaa tea-duskeskust), hiljem ka teiste nimede all. Algul olid kirjutised vaid paberil, kuid tehnoloogia kiire areng aitas ka EPSÜ arengule kaasa. 1994. aastal saadi oma arvuti ning loodi kodulehekülg. Leht hakkas ilmuma ka veebis, kuid 21. sajandi alguseks lehe välja andmine hää-bus. Samalaadset infot asuti esitama meililistis kenades infokirjades ning vahepeal prooviti ka blogi pidada.

Teednäitavad muutused2000/2001. õppeaasta EPSÜ juhatusel tuli tuhin võtta kätte ning korraldada suuremahulisemaid projekte. Aktiivseid üliõpilasi, kes soovisid EPSÜ-sse kaasata rohkem tudengeid ning teha midagi roh-kemat kui kevadkoolid ja rebastepeod, oli jälle kokku saanud paras hulk. Toonane EPSÜ pea Anneli Veisson on rääkinud:

„Kuna mul oli tollal veel AIESEC-i vaimustus, sest tegemist oli hästi korraldatud organisatsiooniga, kus toimusid mitmed projektid erinevalt tollasest EPSÜ-st, siis oli esimene mõte ka EPSÜ-s kuulutada välja n-ö projektikonkurss. Minu meelest tekkiski siis sealt kaks asja: Olen OK ja teine oli Lahendus. Kui ma ei eksi, siis oli idee autor või vähemalt üks autoritest minu kursavend Denis Matrov. Oluline on see, et teistes orga-nisatsioonides toimuv ajendas kuuspead mõtlema, et miks ei tehta EPSÜ-s midagi sellist, millega kogu aasta vältel rohkem psühholoogiatudengeid kaasata. Vähemalt sel ajal oli ka veel see küsimus, et kuidas saada rohkem aktiivseid liikmeid. See-ga ilmselt esimest korda toimus konkurss konkreetsetele pro-jektidele.“

eeSti pSÜhhoLoogia ÜLiõpiLaSte ÜhenduS

137

Sel ajal olid juhatuses lisaks Annelile veel Aron Tõnise (abipea), Andero Uusberg (teopea), Grete Arro (sulepea), Daniel Soomer (nõu-pea), Kristel Tennokese (rahapea).

2001. aasta maikuus toimunud EPSÜ kevadkooli ajal muudeti EPSÜ põhimäärust, mis avas uksed nõustamisteenuse osutamise või-malikkusele. Seda kasutas ära aktiivne epsükas ja tulevane EPSÜ pea Denis Matrov, kes käis avalikult välja netinõustamise mõtte. Idee seisnes selles, et tegu oleks anonüümse nõustamisega, mida tehtaks veebi teel ning seda juhendaksid ja nõustaksid Eesti Psühholoogide Liidu (EPL) liikmed. Toonasel EPL-i presidendil Maie Kreegipuul oli hea meel, et just epsükad on võtnud veebipõhise nõustamise kui para-tamatu ajaga kaasas käimise enda peale. EPL-i liige Kaia Kastepõld oli pikalt andnud Tartu tudengitele nõustamisoskuste kursuseid ning oli ka ise meili teel abivajajaid nõustanud. Seega lubas ta olla esi-mene juhendaja ehk superviisor ning pakkus välja meetodid, kuidas eriti häid nõustajakandidaate vähem säravatest valikutest eristada. Nõustamisteenuse sihtrühmaks said teismelised ning kohe moodus-tati projekti ettevalmistamise grupid nii Tallinnas kui ka Tartus.

Suvekuudel otsiti EPSÜ listis portaalile nime ning selleks sai La-hendus.net. Nime pakkus välja Grete Arro. Täpsemalt pakkus küll lahendus.ee, kuid keegi teine oli samal ajal sama domeeni registree-

Illustratsioon 2. EPSÜ külalisteraa-mat logoga Hinge Lind (erakogu).

kadRi Raag

138

rinud ning EPSÜ-le ei saadud domeeni jätta. Motoks sai „Sinu mure on ka meie mure“. Vahepealsel ajal oli ka sloganiks „Otsid lahendust? Lahendused netist“ ning alates 2004/2005. aastast on tunnuslause „Lahendusteni Sinus eneses“. Domeeninimele leiti alternatiiv La-hendus.net kujul. 2. septembril 2001 peeti Tartus projekti asutamis-koosolek. Vahepeal oli valitud uus juhatus: Denis Matrov (pea), Ermo Hüüdma (abipea), Mairi Hüüdma (teopea), Kristjan Indus (sulepea), Andero Uusberg (nõupea), Kaidi Hannus (end Ambos, rahapea).

Sügisel tehti veebilehe avamiseks ettevalmistustöid ning 8. no-vember oli Lahendus.net-i ametlik avamise kuupäev. Kadri Kõiv, Lahendus.net-i esimene infojuht, läkitas ka pressiteate, millest päe-valeht Postimees trükkis lühema versiooni (väikese veaga, et 9. no-vember oleks justkui veebilehe avalikustamise kuupäev olnud).

„PRESSITEADE 08/11/2001TÖÖD ALUSTAB NOORTE NÕUSTAMISPROJEKT LAHENDUS.NETTäna, 8. novembril käivitub 13–20-aastastele eesti ja vene noortele mõeldud Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühenduse internetipõhine nõustamisprojekt Lahendus.net, mille raa-mes nõustavad teismelisi Tartu Ülikooli ja Tallinna Pedagoo-gikaülikooli psühholoogia- ja sotsiaaltöötudengid. Interne-tiaadressile http://lahendus.net on loodud keskkond, kuhu noored saavad oma muredest ja probleemidest anonüümselt kirjutada ning neile vastavad ja annavad nõu Tartu Ülikoo-li ja Tallinna Pedagoogikaülikooli vastava koolituse saanud vanemate kursuste psühholoogia- ning sotsiaaltöötudengid, kelle tööd jälgivad ning konsulteerivad kutsepsühholoogidest superviisorid.

Projekti koduleheküljel saab tutvuda ka teismeliste tüüpprobleemide lahendustega, lugeda psühholoogia-alaseid populaarteaduslikke artikleid ning ammutada infot psühho-loogia õppimisvõimaluste kohta. Motot „Sinu mure on ka meie mure“ kandva projekti eesmärgiks on pakkuda Eesti noorte-le tasuta privaatset konsultatsiooni sotsiaalsete ning isiklike probleemide puhul ning abi õppimisvõimaluste ja karjääri va-likul. Lahendus.net soovib kaasa aidata Eesti noorte heaolu ja

eeSti pSÜhhoLoogia ÜLiõpiLaSte ÜhenduS

139

Illustratsioon 3. Lehekülg kroonikast: psühhoneljapäevad erinevate küla-listega (erakogu).

vaimse tervise eest hoolitsemisele ning käitumis- ja vaimsete häirete ennetamisele.

Lahendus.net-i koostööpartneriteks on Tartu Ülikooli ja Tal-linna Pedagoogikaülikooli psühholoogia osakonnad ning Ha-sartmängumaksu Nõukogu. Projektil on Eesti Psühholoogide Liidu toetus.

Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühendus (EPSÜ) on Eesti kõrgkoolides psühholoogiat õppivaid üliõpilasi ühendav va-batahtlik organisatsioon, mille eesmärkideks on psühholoogia õppimisvõimaluste parandamine Eestis, EPSÜ liikmete eri-alaste huvide eest seismine ning suhete loomine ja arendamine sarnaste organisatsioonidega mujal maailmas. EPSÜ on 1994. aastast ka Euroopa Psühholoogiatudengite Ühenduste Föde-ratsiooni (EFPSA) täieõiguslik liige.“

Lahendus.net-i juhtis paar aastat Denis Matrov, kes muu hulgas käis ka Tartu Terevisiooni stuudios ning kinkis saatejuhtidele padja, kuhu

kadRi Raag

140

„nutta“. Tallinnas oli üks põhilisi eestvedajaid Mairi Hüüdma. 2002. aastaks oli lausa 41 lahendajat, saadi toetust hasartmängumaksu nõukogult ja Haigekassalt. Samuti organiseeriti koolitusi ning toi-metas hulgaliselt tiime, et ettevõtmine kindlalt toimima saaks. Pä-rast Matrovit oli projekti juhtiva tiimi koosseis järgmine: projekti-juht Annika Veldre, finantsjuht Oudekki Loone, personalijuht Astra Schults, kommunikatsioonijuht Aune Valk (Allik).

2002. aastal võeti vastu kaheksa uut lahendajat ning esimest kor-da hakkas toimima vanema õe/venna süsteem, mis tähendas igale uuele lahendajale isiklikku vanema lahendaja juhendamist. Lisaks olid usaldusisikud Tartu Ülikoolist (Triin Ulla), Tallinna Pedagoogi-kaülikoolist (Tuuli Piirsalu, kes on ka 18 aastat hiljem endiselt la-hendajate tugisammas valvesuperviisorina) ning Akadeemia Nordist (Õnne Siimre). Samuti on lahendajaid regulaarselt nõustatud-juhen-datud, algul iga kahe nädala tagant, hiljem iga kuu (v.a suvel), samu-ti korraldatakse kolm korda aastas koolitusi.

Tervelt kümme aastat toimetaski Lahendus.net EPSÜ turvali-se tiiva all, kuni 19. novembril 2011. aastal registreeriti Lahendus.net iseseisva organisatsioonina. Sama aasta lõpus võeti kasutusele

Illustratsioon 4. Madis Vasser ja Kaisa Hunt esitlevad Psühhobussi ideed EPSÜ kevadkoolis Soo puhkemajas Tartumaal, 2013 (erakogu).

eeSti pSÜhhoLoogia ÜLiõpiLaSte ÜhenduS

141

uus veebikeskkond, kus tavakasutajale ja nõustajatele olid loodud üksteisest eraldi seisvad kasutajakeskkonnad, ning see tagas suure-ma turvalisuse ja kergema haldamise. Samuti koostati andmebaas üle-eestilistest psühholoogilise abi saamise võimalustest. Andmebaa-si uuendatakse ja kasutatakse praegugi, sh viitavad Peaasi.ee, Ene-setunne.ee ja ehk muudki vaimse tervise infot jagavad keskkonnad just nimelt Lahendus.net-i andmebaasile.

Samal aastal (2002) alustati ka koolitusprogramme, mis toimisid ligi viis aastat: koostöös Eesti Arstiüliõpilaste Seltsiga käidi koolides rääkimas psühholoogilise abi võimalustest Eestis ning vaimse ja ke-halise tervise terviklikkusest.

2019. aasta 1. oktoobrist on Lahendus.net-i veebilehel tegevjuhi Katariina Kliiti juhtimisel taas uus ning ajakohasem ilme.

Psühhobuss2013. aasta kevadkoolis Tartumaal Soo puhkekeskuses mõeldi sel-le üle, kuidas ometi psühholoogiat kui teadust populariseerida. Kui loodusteadusi populariseerivad näiteks Teadusbuss ja Ahhaa, siis miks ei võiks psühholoogidel oma bussi olla? Sõna Psühhobuss oli kuuldavasti käinud läbi ka varasematel aastatel, kuid reaalse idee-ni jõuti just sel üritusel, kus mõttest parasjagu vaimustuses olnud tudengid Taavi Kivisik (pea), Madis Vasser (nõupea) ja Kadri Raag (rahapea) koos teiste huvilistega hakkasid EPSÜ alt veeretama Psühhobussi ideed. Nime eeskujuks sai võetud Teadusbuss, sest nad sõidavad samuti ringi ja tulevad sinna, kuhu kutsutakse. Ja samuti võiks naljaga öelda, et psühhopaat oli võetud. Psühhobus-si juhiks sai Madis Vasser, alates 2016. aastast juhib bussi Kadri Raag, kes on Psühhobussi mälestuste arhiivi kirjutanud järgmiselt:

“Järgneva suve ja sügise jooksul käis Madis Vasseri vedamisel koos üks punt psühholoogiatudengeid ning arutasid, milline võiks Psühhobuss olla ning kuidas inimestele ikkagi täpsemalt selgeks teha, kui lahe teadus psühholoogia on. 2014. aasta al-gul võeti Madisega Tartu Ülikooli poolt ühendust ning palu-ti tal “oma kambaga” midagi TÜ lahtistel ustel psühholoogia eriala tutvustamiseks teha. Selgus, et teadmine Psühhobussi

kadRi Raag

142

eksisteerimisest oli kuidagi liikvele läinud. Nii toimuski meie kõige esimene esinemine: 4. veebruaril 2014 Tartu Ülikooli pea-hoone auditooriumis.

Pärast esimest esinemist läks Psühhobuss veerema. Peagi olid jutud jõudnud ka pealinlasteni ning meid kutsuti ETV Ringvaate saatesse. Seal tutvustasime end ning tegime saate-juhtidele katseid. Sh sai tehtud ka Reikopist Thatcheri efekt. Psühhobussil läks EPSÜ all tegutsedes täitsa hästi ning suvel otsustati, et võiks iseseisvuda ning teha oma ettevõtte. Nii saigi nõnda, et 10. septembril 2014 sai Psühhobussist osaühing ning kui esimesel esinemisel oli meid pundis neli – Kadri, Taavi, Madli ja Madis -, siis septembris toimetas Psühhobussis meid juba kaheksa.”

2019. aastaks on EPSÜ läbi teinud ka programmi „Ole rohkem“ ning kuulub tervisliku tudengiorganisatsiooni mudelisse.

Selline on lühike lugu Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühendusest selle 27. eluaasta täitumise eel. Loodame EPSÜ-le pikka iga ning initsiatiivikaid eestvedajaid!

Suur tänu Taavi Kivisikule faktide kontrollimise ning psühho-neljapäevade kirjelduse eest, Katarina Kliitile Lahendus.net-i ajaloo ning piltide jagamise eest, Daniel Soomerile EPSÜ arhiiviallikate üles kaevamise eest, Kertu Saarele psühhoneljapäevade kroonika di-giteerimise eest ning teistele toetajatele ja kaasamõtlejatele.

  

Kadri Raag, MA, on EPSÜ „hallpea“, Lahendus.net-i lahendaja ning Psühhobussi tegevjuht.

eeSti pSÜhhoLoogia ÜLiõpiLaSte ÜhenduS

143

From the Estonian Psychology Students Association (EPSÜ) to Psychobus

KADRI RAAGCEO of Psychobus

EPSÜ was officially founded on 18 November 1992. Aune Valk, Kris-tel Karu-Kletter and Raivo Valk, all students at the time, found the inspiration to create the organisation at a congress of EFPSA, the European Federation of Psychology Students’ Associations in Bergen. They also needed a legal body to apply for a space for their activity. There were 13 founders altogether, all psychology students from Tar-tu. The articles of association were prepared, as advised by Professor Jüri Allik, and the first board, which would be known as the Kuuspea (Sixhead), was elected (Kristel Karu-Kletter, Raivo Valk, Luule Mize-ra, Tiina Uudelt, Kaia Kastepõld-Tõrs and Aune Valk).

EPSÜ was to unite all students who study or have studied psycho-logy in Estonian institutions of higher education, and a few years la-ter, in the academic year of 1995/1996, students of Tallinn University (then the Tallinn Pedagogical University) joined the organisation.

EPSÜ has organised freshers’ events, general meetings, summer, winter and spring courses, field trips, and meetings with faculty mem-bers. It has also organised and participated in international events, congresses of EFPSA, meetings of students from the Baltic states, congresses of psychology students from the Nordic states. EPSÜ has participated in the Be More Leadership program and it is part of the Healthy Student Organization program.

EPSÜ has produced leaflets and published some interesting pieces of writing on their website. Over time, Psycho Thursdays have formed an interesting chronicle of informal meetings with faculty members. This tradition spread from Tartu to Tallinn.

Several pioneering organisations have grown out of EPSÜ. The website Lahendus.net, offering free anonymous Internet counselling, operated under EPSÜ for 10 years, and since 2011, it has acted as an independent NGO. The counsellors are supervised every month, they have training courses three times a year, and receive continuous gui-dance. Many practicing Estonian psychologists have experience from

kadRi Raag

144

Lahendus.net. In addition, in 2014, a company called Psychobus that aims to popularise psychology as a field of research through science shows and workshops grew out of EPSÜ.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019) 145

Ajalugu ajalehest!?

VARJE SOOTAK

Ajalugu ajalehest, raamatust, päevikust, protokollist ... Ritta, mille põhjal olnu järgmiste põlvkondadeni jõuab ja sellest ettekujutus ku-juneb, mahuvad ka filmid, fotod, kunstiteosed ja mis kõik veel. Kui tõenäone uurija esitatu võib olla, oleneb tema teadmistest, suutlik-kusest ajastusse astuda, seoseid luua ja allikaisse kriitiliselt suh-tuda. Oma osa on allikate endi kirjapandus, selles, kes jäädvustas, miks jäädvustas, kuidas jäädvustas. Kuidas artiklid ülikooli ajalehte jõudsid, seda olen veidi puudutanud 2019. aasta Universitas Tartu-ensise veebruarinumbri arvamusloos „Toimetatava ülikooliga“.1

Mustvalge ajaluguÜlikooli ajaloo jäädvustamisel on abiks 1948. aastal Eesti NSVs esimese ülikoolilehena ilmuma hakanud TRÜ ajaleht Tartu Riiklik Ülikool, mis 1989. aastal sai TÜ ajalehena lugejate ettepanekute põhjal nimeks Universitas Tartuensis. 2009. aastal asendus ajaleht samanimelise ajakirjaga. Ajalugu pakuvad ka eelmise sajandi esi-mese poole üliõpilaslehed, ülikooli tähtpäevaväljaanded, osakondade, teaduskondade jt struktuuriüksuste trükised, üliõpilasuurimused, memuaarid, lindistused jpm.

Esimest Teise maailmasõja järgset kümnendit käsitletakse sage-li mustvalgena. Tollane kirjapandu ise oligi mustvalge, nõukogude-aegne tegelikkus trükki ei pääsenud. Vanad trükitöölised rääkisid ülikoolilehe neljapäevastel küljendamistel linna trükikojas, et isegi suurjuhtide nimesid ei tohtinud poolitada. Kui juhtide nimes veel trükiviga oleks olnud! Minu toimetamise aegu juhtus paaril korral lehte keskkomitee asemel kekskomitee ja parteibüroo asemel pare-tibüroo. Juhtkonnas lohutati trükiveakuradi pärast. 1940. aastate

1 Varje Sootak, „Toimetatava ülikooliga“, Universitas Tartuensis, nr 2, 2019.

vaRje Sootak

146

lõpul ja 1950. aastate algul oleks lohutamise asemel karmimalt käi-tutud. Toda karmi aega täitis hirm; pooltoonid, varjundid, võbelused pole jäädvustatud.

1956. aasta esimene üliõpilaslaulupidugi võib kirjasõna järgi näi-da noorte suure nõukoguliku peona. Keerulisest ettevalmistusest, lu-batavast ja lubamatust rääkis mulle pisarsilmil kolmkümmend aas-tat hiljem ülikooli teadussekretär Irene Maaroos (1910–94), kes oli ülikooli naiskoori esinaine ja laulupeo peakomisjoni sekretär. Hirmu unustades laulsid tudengid oma noorusetungidest, mitte punastest lippudest ja loosungitest mõjutatuna. Nende lastest said iseseisva riigi taastajad, lastelastest selle edasiviijad. Kui palju pidid sõjajärg-sed noored aga kompromisse tegema, et lapsed haritud saaksid, tea-vad nad vaid ise. Aega ja tausta tundmata võib minevik ühekülgse hinnangu saada. Toon siin ühe tänapäeva näite. Tuttav maakooli-õpetaja rääkis kohalootunnis, kuidas tema ajal veel elektrit polnud ning nad õppisid suurte petrooleumilampide valgel. Kolmanda klassi poiss küsinud seepeale: „Aga kuidas te mobiiltelefoni laadida saite?“

Foto 1. Rektor Alar Karis õnnitleb Varje Sootakki ülikooli pensioneerunud töötajate vastuvõtul 16. juunil 2008 (Andres Tennuse foto).

ajaLugu ajaLeheSt!?

147

Mobiiltelefonita iseseisvaksVõib vist küll nii öelda. Ei olnud mobiile kuldsete kuuekümnendate ega kaheksakümnendate ägedate mõttevahetuste aegu. Kuueküm-nendate teise poole üliõpilaselu tormilisusest, vaimsusest, boheemlu-sest on üksjagu kirjutatud ning jääb mulje, et alma mater oli täis või-mukukutajaid. Suurem jagu elas siiski oma tavapärast tudengielu – õppis, et stipist ilma ei jääks, pidas nn labrakaid, ei teadnud suurt Tšehhi sündmustest ega Prantsusmaa tudengirahutustest. Üliõpilas-päevade rongkäigus kõlasid igasugused hõisked, kui paljukest nen-de sisule mõeldi. Vahva oli koos hõisata, minul ka. Oma õpinguajale (1966–71) tagasi mõeldes tahaks lugeda ka tavatudengi elust, tema pilguga nähtust, n-ö politiseerimata hoovusteta. Aga kuna kirjutajad on olnud edasipürgijate, julgemate nn tegijate eliidi seast, siis kajas-tub nende jäädvustatus tähendusrikkalt nii nende endi kui ka teis-te ärksamate tegevus. Sama kehtib ju ka meie varasema mineviku kohta. Kui palju on kirjutanud mõisamoonakad, sulased ja teenijad ise oma eluolust? Vähesed suutsid kehvadest oludest välja rabelda ja haridust saada. Nii saab vaesemast kihist teada enamasti mõisaist ja taludest pärit kirjutajatelt, ka rahvaluule kogujailt, mälestustest. Minevikupilt võiks tõesem näida, kui seda oleksid edasi andnud nii mõisnikud kui mõisamoonakad, nii taluperemehed kui sulased.

Mälestusi kirjutatakse ka taasiseseisvumisest. Mõnigi teos kipub autori ja tema mõttekaaslaste osa ainutähtsustama. Vabaks me sai-me, mobiiltelefonita, ja mitte üksnes lauldes, vaid nii altpoolt küpse-tatuna kui ka eestimeelsete juhtide ning paljude teiste liidrite targa tegutsemise tulemusena. Ei ole võimalik tõmmata piiri, millal ja kust hakkasid iseseisvumise idud idanema, hargnema. Ülikoolis õppis juba põlvkond, kes oli seljatanud vanemate hirmud, kes julgelt ka-heksakümnendate teisel poolel komsomoliorganisatsiooni pressi alla panid, ajalehes tudengite omavalitsuse üle vaidlesid, sõjaväeõpetust kritiseerisid jne, jne. Valupunktidest kirjutasid eriti ajakirjandus- ja ajalootudengid, vahel puhkesid vaidlused ka toimetuse väikses ruu-mis, kui sinna juhtusid korraga komsomolikomitee inimesed ja nen-de oponendid.

vaRje Sootak

148

LehetrükisõlmedKaheliikmelisele toimetusele oli see pöörane aeg, sest elasime ise kõi-gele kaasa, käisime üritustel, kirjutasime. 1988. aasta aprillis Toom-peal toimunud loominguliste liitude pleenumi loo pealkirjaks panin „Helenduse poole”. Kuidas ühe väikese lehe toimetaja sinna sattus? Ülikoolileht oli juba 1960. aastaist partei keskkomitee valvsa pilgu all. Nende toimetajad pidid NLKP liikmed olema (vähemalt TRÜs oli see nii), käima keskkomitee pleenumitel nagu kõik toimetajad jne. Kuna kuulusin ka Eesti Ajakirjanike Liidu revisjonikomisjoni, saingi ma kutse. Kirjutasin pleenumi ajuraginast emotsionaalselt, nii nagu tundsin ja mõtlesin, enesetsensuurita. Et mõned terased mõtted aga üldse ilmuda saaksid, tuli toimetusel enesetsensuurina mõndagi ri-dade vahele jätta. Ja ridade vahelt osati lugeda.

Mingil perioodil tegime koguni nii, et ühel nädalal koostas lehe ja kirjutas toimetaja kohusetäitjana alla korrespondendina tööta-nud Indrek Ude, teisel mina. Indrek pani enda numbrisse teravamad lood, sest teda ei saanud parteiliselt karistada. 1989. aastal kutsuti Indrek taas ilmuma hakanud ajakirja Akadeemia tegevtoimetajaks.

Nõukogude aja viimastel hingetõmmetel pidin küljendatud lehe enne trükkiminekut ülikooli parteikomitee sekretäri lauale viima. Kõrgkoolide ajalehed olid oma rektoraadi, partei-, komsomoli- ja ametiühingukomitee häälekandjad. Kahjuks võetigi mõni artikkel välja, mille pidin kiiresti teisega asendama, sest linna trükikojas ei võinud lehe trükkimine hilineda. Päris tsensorilt, täpsemalt Glav-litilt trükiloa saamine oli tollal juba formaalne. Viimati töötas seal abikaasa Jaan Sootaki kolleegi naine, kellega põhiliselt oma lastest rääkisime.

Minu ajal on trükkimine siiski ka kolmel korral seisma pandud, sest trükkimise ajal jõudsid avalikkuse ette juhtide surmateated, millest reedene leht pidi kindlasti teada andma. 1982. aastal, mil tähistati ülikooli 350. aastapäeva, suri NLKP Keskkomitee peasek-retär Leonid Brežnev. Lehest tuli välja jätta üliõpilaspäevade ma-terjale, ka kõiki üritusi ei lubatud enam korraldada. Reedese lehe asemel ilmus kolmapäeval kaheleheküljeline nekroloogileht, reedel tavaline neljaleheküljeline. See kõik oli topelttöö, aga lehetegemine nõnda käiski, ka õhtuti kodus edasi, kui vaja.

ajaLugu ajaLeheSt!?

149

Teine kord tuli leht ümber teha 1988. aasta aprillis seoses rektor Arnold Koobi surmaga. Jälle trükimasinad seisma, ülikoolis organi-seerida nekroloog, uuesti küljendamisele. Kogemata tegime kingituse rariteetide kogujaile. Kiires ümbertegemise tuhinas ei märganud me, et neljandale leheküljele oli jäänud viitega „algus teisel leheküljel“ Igor Gräzini artikkel. Teisel leheküljel oli tulnud see muuga asen-dada. Nii on 22. aprillil ilmunud TRÜ nr 14 osaliselt ilmunud kahes variandis. Kas seda viga märgati trükikojas või me nägime ise, ei mä-leta, aga jälle pandi masinad seisma. Gräzini artikkel ilmus hiljem. Segadust oli nagunii rohkesti, sest toimetus uppus materjali alla. Äsja olid toimunud muinsuskaitsepäevad ja tulekul olid kevadised rahvaste sõpruse päevad (hilisema nimega sõpruspäevad). Suurem osa sõpruspäevade üritusi jäeti rektori surma tõttu ära. (Toimetusel oli tavaliselt palju lugusid varuks, puudus polnud neist kunagi, üli-kool ju suur ja isevooluteed tuli palju materjali, st et rahvas kirjutas omal algatusel ise. Sageli tuli autorite ees vabandada, et tema lugu seekord sisse ei mahtunud.)

Ülikool jäi rektorita, kuid aeg oli juba nii kaugel, et ülikool võis esimest korda pärast sõda ise rektorit valida. Seitsmest kandidaa-dist valiti 1988. aasta 21. juunil uueks juhiks õppeprorektor profes-sor Jüri Kärner (1940–2010). Temaga algab ülikoolis uus, iseseisvust taotleva ülikooli aeg iseseisvust taotlevas riigis.

Uutmoodi, aga kuidas?Kõige raskem iseseisvusaja rektoritest oli kindlasti Jüri Kärneril. Me ei olnud veel vabad, Eesti iseseisvus kuulutati välja alles kolme aasta pärast. Ülikooli oli aga vaja ümber korraldada. Pean rektor Kärnerit ehitajaks. Prorektorina oli ta näinud ülikooli sisemust ning teadis, mis valesti, mis peaks teisiti olema. Eeskuju otsiti nii Eesti Vabariigi aegsest ülikoolist kui ka välismaalt. Õppejõud, kellel oli olnud võimalus end välismaal täiendada või töötada, pakkusid välja sealsete ülikoolide mudeleid. Ülikooli hakkasid rohkem külastama väliskolleegid, õppima tulid esimesed välisüliõpilased ja tööle esi-mesed välisõppejõud. Koos uue meeskonna ja kogu ülikooliga püüti kõrgharidus mitte ainult lahti mõtestada, vaid ka väärtustada, uutmoodi toimima panna. Näiteks oli päevi, mil polnud ei teadus- ega

vaRje Sootak

150

õppeosakonda. Veneaegne teadusosakond oli nagunii õppejõududel pinnuks silmas, sest sealt nõudis kord üks, kord teine ametnik topelt aruandeid ja see oli muutunud üsna bürokraatlikuks. Olemasolevate struktuuride lammutamine pole aga mitte kõigile meelepärane – kardetakse uuendusi, oma koha kaotamist. Nii püüti vahel ükstei-sest ette jõuda, avalikult esineda, kirjutada ka kaikaid kodaraisse loopides. Toimetus pidi selles omamoodi segases ajas kiiresti jagama, mida avaldada, mida mitte. Saadeti ka anonüümkirju, neid oli va-remgi tulnud ja tuli hiljemgi, koguni ühte rektorit püüti laimata. Olen need kõik hävitanud.

Oma uue ülikooli kujundamises tahtsid paljud kaasa rääkida – koosolekutel, ülikooli tuleviku konverentsil, ajalehtedes, raadios, te-les ... Peeti tuliseid vaidlusi ülikooli põhikirja ja teiste projektide üle. Kui palju sellest ülikoolilehte jõudis? Kindlasti vähem, kui olnuks tarvis. Ei jõudnud toimetus kõikjale, kõik ei mahtunud lehte ära. Ja kui üritus toimus näiteks kolmapäeval või neljapäeval, siis seda vä-hem sellest lehest leida võis, sest viimased käsikirjad pidime trüki-kotta laduda viima kolmapäeva õhtupoolikul, neljapäeval ei saanud küljendatud lehte enam midagi lisada. Järgmise nädala lehe jaoks oli aga mõni sündmus vananenud ning uued peale tulnud. Kunagi varem ega hiljem pole ülikooli rahvas ise nii palju kaasa mõelnud, rääkinud, kirjutanud. Sestap olekski tarvis, et kõik, kes neil ava-meelsuse aastail ülikooli lahti rääkisid, seda ise kirja paneksid.

Professor Juhan Peeglile (1919–2007), kes oli ka toimetuse kollee-giumi liige, toetudes olin püüdnud koosolekute ülevaadetes erinevaid arvamusi välja tuua, et oleks näha, kuidas arutelu kulges, kes mida arvas, mida kuidas otsustati.

Käisin ülikooli nõukogu koosolekuil alates 1975. aastast toimetaja kohusetäitjana, kui toimetaja Rein Veidemann sõjaväe kordusõppus-tele kutsuti, 1977. aastast 1990. aastate lõpuni toimetajana, lisaks ka 1990. aastal loodud ülikooli valitsuse koosolekuil. Kui toimetus liideti rektor Jaak Aaviksoo ajal teabetalitusega, ei pidanud teabeta-litus enam vajalikuks, et toimetus neil koosolekuil osaleks, nõukogus käis nüüd teabetalituse juhataja või pressiesindaja. Et aga nõukogu tööst lehes kirjutada saaksin, lindistasid kommunikatsioonitehnika osakonna mehed mulle koosoleku kassetile. Linti kuulates jäi palju tabamata. Ka protokollidest polnud enam suurt abi, sest need muu-

ajaLugu ajaLeheSt!?

151

tusid aina faktikesksemaks, kõiki sõnavõtjaid sealt enam ei leidnud. Nii TRÜ kui ka TÜ nõukogu oli aga koht, kus oli võimalik üli-

kooli probleemidele paremini pihta saada, inimesi tundma õppida, suhelda. Nõukogu saalis sain õppejõududelt artikleid tellida, ka äsja arutatu kohta, vahel oli keegi midagi juba lehe jaoks kaasa toonud.

Teaduskondade esindajad istusid tavaliselt koos, oli välja kuju-nenud, et näiteks arstid istusid aulapoolse ukse aknalähedase laua otsas. Minagi potsatasin sinna nurka seina äärde toolile, kust oli lihtsam ära käia trükikojast lehte toomas. Nõukogu toimus iga kuu viimasel reedel ja leht sai valmis reede lõuna paiku ja siis said koos-olekult tulijad fuajeest ka värske lehe. Arstid võtsid mind laua äärde oma kampa, kus oli parem kirjutada ning kus mindki vestlustesse tõmmati. Mis nõukogusse puutub, siis hiljem, ei mäleta millise rekto-ri ajal, seati sisse kord, kus nõukogu liikmed pidid istuma tähestiku järjekorras. Levis arvamus, et nõnda ei saaks teaduskonna rahvas oma asju koos arutada ja juhtkonna ettepanekutele vastu rääkida. Kas see oli nii mõeldud, ei tea, aga paljudele oli vastumeelt küll.

Sajandivahetusel tajusin ülikoolis avalikustamise kaugenemist. Siseveebi tekkides muutus osa dokumente vähestele kättesaada-vaks. Üks keskastme juht ütles mulle otsesõnu, et miks peab tavali-ne õppejõud teadma, mida me arutame ja otsustame!? Ma ei tea, kui palju on praegu ülikooli juhtorganite arutelud, otsused avalikult kät-tesaadavad. Vene ajal püüdlesime suurema avatuse poole, ega nüüd vastupidi ole?

Kärneri-aegsed nõukogu koosolekud kujunesid aga vahel üsna tormiliseks, sest julgeid arvamusi oli palju, muidugi ka vahtu. Alati polnud lõpuks selgegi, mida otsustati. Nii sündis mõne lõpliku otsuse sõnastus alles ülevaadet kirjutades otsuse täpsustamisel teadussek-retäri Veera Andi ja rektori juures.

Meenuta, aga kontrolliKorrapealt on isegi raske täpsemalt öelda, mis millal toimus, kõik vajab ülekontrollimist. Millal muutus lehe nimi, millal kadus Glav-liti luba jne, jne. Näiteks esimest korda pärast sõda ilmus ülikooli ajaleht sinimustvalgena 1988. aasta 1. septembril, Glavliti luba, st MB-number on viimast korda impressumis 1990. aasta 26. jaanuaril.

vaRje Sootak

152

Glavlit oli üleliiduline tsensuuriametkond. Ükski trükis ei saanud ilmuda ilma Eesti ENSV Glavliti loata (ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsus). Eestis lõpe-tati selle tegevus 1990. aastal. Sündmuste ülekülluses oli tarvis roh-kem rahvast informeerida ja nii sai lehes omad veerud 1990. aastal loodud teabetalitus.

Iga päev nagu ei märganudki enam, et tegelikult polnud me Moskvast veel täielikult lahti haagitud, see toimus vähehaaval tänu Eesti rahvasaadikuile. Kuid alla ei tahtnud anda ka riigisisene vas-taskond, Interrinne. Kui Jüri Kärner oli koos teiste rektoritega pea-ministri Edgar Savisaare juures õppejõudude palgaküsimusi aruta-mas, nägi temagi 1990. aasta 15. mail Toompea ründamist, millest ta sügava murega rääkis.

Võib tekkida küsimus, miks avaldasin sama aasta 31. augustil või-teemalisi eesti vanasõnu – „Võitud ratas veereb vagusi” jt. Ülemi-neku keerulistel aegadel jaotati talonge, puudus oli ka võist ... Pida-sin neid vanasõnu ajastu iseloomustamisel kohaseks.

Aasta varem toimunud ENSV kohalike rahvasaadikute nõukogu-de valimistel kandideeris ülikoolist 15 kandidaati. Kogu riigis tuu-seldasid kandidaadid üksteist valimiseelsel perioodil päris kõvasti, hakkasid joonistuma erakonnad. Ärplemist jälginud Juhan Peegel tõi avaldamiseks vanadest väljaannetest otsitud humoorikaid taba-vaid följetone, mis ilmusid 1990. aasta 30. märtsi lehes.

1991. aasta augustis aga veeresid ootamatult tankid Tallinna poo-le. Olime sel ajal perega pikalt suvepuhkuselt Harglast linna tule-mas. Augusti teises pooles hakkasin tavaliselt 1. septembri lehte ette valmistama, abikaasalgi algas varsti õppejõutöö ja lastel kool. Enne ärasõitu ei saanud me raadiouudistest täpselt aru, mis toimub. Olin ka ETA (Eesti Telegraafiagentuur) mittekoosseisuline korrespondent ning taheti teada ülikooli meeleolu. Mingi uudise koos teadusprorek-tor professor Ants Kallikormiga (1938–2001) valmis tegime. Noore-matel hirmu ei olnud, rusuvamas meeleolus olid vanemad inimesed. Rektori sekretär Benita Vissel (1921–2010) rääkis mulle keerulistest hirmuaastatest ning tema tõesti kartis. Kahju, et ma seda üles ei kirjutanud.

Vanad paberleheküljed ei anna edasi ei seda hirmu ega ka hõn-gu ja õhinat, mida tundsime paljude sündmuste puhul, nagu näiteks

ajaLugu ajaLeheSt!?

153

eestikeelse ülikooli 70. aastapäev, üliõpilasedustuse valimine, Rootsi kuninga käik ... Aja- ja napi leheruumi tõttu on jäänud palju, palju kirjutamata, ülikooli ajalugu ainult oma lehes ei anna sugugi tervik-pilti. Ei jõua ka selles loos kirjutada kõigist olulistest sündmustest ja inimestest, kes mõjutasid aega, ka toimetust.

Need aastad olid mulle täis avastusi. Kokkupuuted paljude, palju-de ärksate tudengite, ülikooliinimestega, väliseestlastega, sealhulgas Eesti Vabariigi suursaadikuga New Yorgis Ernst Jaaksoniga, uue, sotsiaalteaduskonna dekaani Rein Taageperaga, Lõuna-Eestist pä-rit kirjaniku Raimond Kolgaga jpt. Korrespondendina töötanud aja-kirjandustudeng Margus Sanglepp oli üks korp! Fraternitas Estica taastajaid ning toimetusest sai vahel otsekui staap, kuhu helistasid välisliikmed ja kuhu nad ka sisse astusid. Ja kui Margus loengus oli, olin ma kui nende sekretär. Põnev aeg oli!

Aga peagi oli Jüri Kärneril viis aastat täis ning uuesti kandidee-rida ta ei tahtnud. Ootan põnevusega ülikooli 100. sünnipäeval il-muvat Ken Kallingu rektoriraamatut Jüri Kärnerist. Minul oli rek-toriga väga meeldiv koostöö. Ta muutus kuidagi lähedaseks, ta oli heasüdamlik ja avatud. Ma ei tundnud ennast enam krampis olevat nagu minnes Vene ajal rektoraati, kus sageli mõne loo pärast võtta sain. Murelik oli Kärner siiski, sest ülikooli arengut takistasid sea-duste puudulikkus, finantsraskused jpm, üldse tahtnuks ta rohkem oma üliõpilastega auditooriumis olla. Olin meeldivalt üllatunud tema esimeste intervjuude mõnest täiendusest ja parandusest. Need olid sõnaleidlikud ja sobivad. Varem tuli juhtide kirjatükid lugemiskõlb-likuks toimetada. Ka meie järgmised rektorid on olnud väga head kirjutajad. Viimasel kohtumisel Jüri Kärneriga vanas kohvikus, kui kirjutasin UT-le artiklit rahvusülikooli 90. aastapäeva puhul, imes-tas ta isegi, kui palju rektoriaastail tehtud sai.

Uued prioriteedKa mitu järgmist rektorit tuli prorektoriametist nagu Jüri Kärnergi. Professor Peeter Tulviste (1945–2017) ajaks oli uuele ülikoolile alus pandud ning edasi tulid süvendustööd, teadusülikooliks pürgimine, kuhu mahub samuti palju uuendusi ja ümberkujundamisi. Tema aja paljud artiklid, sõnavõtud ja intervjuud on ilmunud 1998. aas-

vaRje Sootak

154

tal Peeter Tulviste rektoriraamatus. Meeldiv koostöö jätkus ka uue rektoriga. Vähehaaval hakkasid aga tekkima bürokraatiailmingud. Rektoraadis loodi uusi ametikohti, osa ametnikke asendati uutega, vahel väljastpoolt ülikooli tulnutega. Mõnigi ei taibanud akadeemi-lise vabariigi olemust. Järsud ümberkorraldused või vallandamine tõid inimesi murega toimetusse. Olid ju toimetuse uksed alati kõigi-le avatud olnud, mured ära kuulatud, mõnegi allüksuse positiivsest osast kirjutatud.

Kui varem võis kiirete küsimuste puhul otse rektori poole pöördu-da, siis üheksakümnendate teisel poolel tekkisid vahelülid. Aastate-ga see süvenes ja mitmeid redelipulki tekkis juurde. Mõne inimesega toimuvad kummalised muutused, kui nad näiteks teaduskonnast administratsiooni tööle lähevad. Olen näinud, kuidas ametnik üle-olevalt käsutab-kamandab õppejõudu. Ülikool ei ole tavaline asutus, akadeemiline kogukond on omaette vabariik, kellega tuleb osata su-helda. Minule oli see ülikoolihariduse imepäraseks jätkuks.

Ülikoolis tekkis probleeme järgmise rektori Jaak Aaviksoo ajal, kui väiksemad üksused liideti suurematega või mõne tegevus lõpe-tati. Ohte ette tajudes kutsus mõnigi intervjuud tegema. Muide, ka enne professoriks valimist soovis mõni kandidaat intervjuud anda või kirjutas ise artikli.

* * *

Iseseisev Eesti riik oli kiiresti arenenud. Üheksakümnendate kesk-paigaks töötasid ka ülikoolis uued struktuurid, uued organisatsioo-nid, oli leitud oma tee. Sündmusi oli vähem, ka kaastöid. Lehes võtsid maad pikad artiklid. Kogu Eesti ajakirjanduses olid toimunud muu-datused: väljaannete erastamine, infotehnoloogia kasutamine, uued žanrid, uus kujundus, meelelahutuse suur sissetung ...

UT esimesed tehnilised uuendused tehti linna trükikojas, mis ras-kendas nädalast tsüklit – lood tuli viia Ülikooli tänava trükikotta, küljendamine ja korrektuur toimus hilisõhtul füüsikahoone keld-ris, trükkimine Kastani tänavas. Oli aegu, mil korrektuuri lugesi-me A4-suuruselt lehelt, kus tähtede täppe ja kriipse ei olnud näha. Sajandivahetuse aastad tõid ülikooli infotehnoloogia, töökohad tuli justkui ümber seadistada seoses elektroonilise posti ja paljude teiste

ajaLugu ajaLeheSt!?

155

uute tehniliste võimalustega. 1999 liideti toimetus teabetalitusega, millel olid nii negatiivsed kui ka positiivsed poolused: „tänu“ e-pos-tile otsesuhtlemine inimestega kahanes, õppisime aga palju uut. Ei olnud üksnes mustvalge aeg. Iga allüksuse elektroonilisele ajastule üleminek vajaks lahti kirjutamist.

Avastasin hiljuti kahe kirjaniku tähelepanuväärsed teosed. Richard Rohu uuesti välja antud „Tsaariohvitseri” (1935) ja „Sõja-sõidu” (1928). Neis mälestustest kirjeldab ta Esimese maailmasõja aegset tsaariarmeed. Miks sõda, miks revolutsioon – milline detai-lirohkus ja mõtteerksus. Või väliseesti kirjanik Valev Uibopuu, kes kirjanikuks kujunes juba iseseisvas Eestis. 1948. aastal ilmus Root-sis „Keegi ei kuule meid“, kus pereelu kulgeb paralleelselt maailma-sündmustega aastail 1939–41. Ajastu on Uibopuul antud nii mõiste-tava, ehedana. Ehk polekski tarvis mustvalgeid faktiraamatuid?

Mida varem oma meenutused kirja paneme, seda parem, mis siis, et need on subjektiivsed, oma mätta otsast nähtud. Nii ei jää rahvus-ülikooli minevik ühekülgseks, mustvalgeks.

  

Varje Sootak töötas ajalehe TRÜ ja Universitas Tartuensis toime-tuses 1975–2008.

vaRje Sootak

156

Newspaper—a historical source?!

VARJE SOOTAKeditor of the UT newspaper in the years 1975–2008

The paper of the University of Tartu was the first university news-paper founded in Estonia after the WWII in 1948. It was meant to be the voice of the rectorate, the party, Komsomol and Trade Union committee, and had the same name as the university: Tartu Riiklik Ülikool (Tartu State University).

Before the restoration of independence in 1988, the university got the chance to elect its own rector for the first time after the war. The university newspaper was at the centre of the upcoming great changes, and took the name of Universitas Tartuensis since 1989, as proposed by the readers.

Varje Sootak discusses work in the editorial office during Rector Jüri Kärner’s term of office (1988–1993), when the old university had to be demolished and a new one built, for which no-one had the necessary experiences. She elaborates on the problems of newspaper production, including the situation when official censorship was gone, but the design layout of the newspaper was still given to the uni-versity’s party committee secretary for review before publishing. The academic community very bravely voiced their opinion at the time, and took part in the creation of the new university, but, as the aut-hor admits, due to the lack of time and limited printing space, many texts did not make it to the paper, and the newspaper alone does not give a full overview of university history. She stresses that the sooner everyone writes down their memories, the better, even though they are subjective and express the writer’s personal perspective. This is how we keep the history of the national university versatile and co-lourful.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019) 157

MUUSEUMIKOGUD

Ravivõtted Tartus 19. sajandi lõpus:

1897. aasta Puka rongi õnnetuse ohvrite ravi Tartu ülikooli kliinikutes

ANU RAE, YAROSLAV STADNICHENKO

Tartu Ülikooli muuseumi ühe arvukaima kollektsiooni moodustavad ülikooli sisehaiguste kliinikust pärit haiguslood ja haigete registreeri-mise raamatud, mida varem on tutvustanud Ela Martis ja Kaija-Liisa Koovit.1 Materjal pärineb aastatest 1846–1962.2 Haiguslood andis muuseumile üle 1980. aastal professor Kuno Kõrge. Kollektsioon on seni täies ulatuses vastu võtmata, mistõttu selle täpne suurus on veel teadmata. Kuni 1913. aastani on haiguslugusid umbes 9800.

1 Ela Martis, „Tartu Ülikooli sisekliiniku haiguslugude kogu – eesti tervishoiu ajaloo allikas“, Muuseum 2 (1996), 18–19; Ela Martis, „The Collection of Case Histories of the Clinic of Internal Diseases of Tartu University Stored in the Museum of History: A Source for the Investigation of the History of Estonian Health Care“, History of Universities 15, toim Peter Denley (Oxford: Oxford Uni-versity Press, 2000), 307–310; Kaija-Liisa Koovit, Tiina Vint, „University of Tartu Medical Records“, University Museums and Collections Journal 10 (2018), 91−94; Kaija-Liisa Koovit, „The value of case reports in studying the cultural history of medicine“, Beyond the museum walls. Medical collections and medical museums in the 21st Century: The 19th European Association of Museums of the History of Medical Sciences biennial Congress, Barcelona (Spain). Ed. Alfons Zarzoso (Barce-lona: Institut d’Estudis Catalans, 2018), 99−102.

2 Ela Martis ja Kaija-Liisa Koovit on haiguslugude kollektsiooni tutvustavates artiklites märkinud haiguslugude algdaatumiks 1847. aasta, kuna tollal polnud veel vastu võtmata haiguslugude hulgast leitud aasta varasemaid haiguslugusid.

anu Rae, YaRoSLav Stadnichenko

158

Patsientide haiguste kulgu hakkasid arstid antiikajast alates üles tähendama didaktilistel eesmärkidel.3 18. sajandiks arenenud riigihaldussüsteemist inspireerituna muutusid haiguslood senis-test narratiivsetest jutustustest (historia ja observatio) lakoonilis-teks ankeetideks, selline praktika jätkus ka hilisematel sajanditel.4 Tartu ülikooli sisekliiniku haiguslood on samuti ankeedi vormis, v.a esimesed aastad, kuid ka siis on tegemist selgelt struktureeri-tud tekstidega. Haiguslugudes on kirjas patsiendi nimi, diagnoos ning vastu võtmise ja välja kirjutamise kuupäev, anamnees, haige seisund haiglasse vastuvõtul, haiguse kulg ja ravi. Haiguslood aja-looallikana on meditsiiniajaloolaste seas huvi äratanud alates 1980. aastatest.5 Need võimaldavad uurida, milline oli meditsiini tegelik praktika, mis võib tihti erineda õpikutes ja teadusajakirjades aval-datust.6 Sisekliiniku haiguslood on seni siiski vähe tähelepanu saa-nud ja kasutatud vaid üksikutes artiklites.7 Eesti meditsiiniajaloo jaoks on see äärmiselt väärtuslik allikmaterjal, mille uurimispo-tentsiaal on suur – lisaks igapäevasele meditsiinipraktikale saab näiteks tänu anamneesidele teavet ka patsientide sotisaalmajan-dusliku olukorra kohta, sest haiguslugudes on enamasti mainitud töökohta, perekonnaseisu, vanemate ja õdede-vendade tervislikku seisundit.8

Haiguslugude uurimispotentsiaali ilmestamiseks tulebki allpool vaatluse alla üks konkreetne juhtum, mis omal ajal laialdast tähele-panu äratas – ohvriterohke rongiõnnetus Puka lähedal. Traumadega patsiendid pidid kõigepealt jõudma kirurgiakliinikusse, kuid kirur-giakliiniku haiguslood säilinud ei ole. Seega võimaldab just sisehai-

3 Richard F. Gillum, „From Papyrus to the Electronic Tablet: A Brief History of the Clinical Medical Record with Lessons for the Digital Age“, The American Journal of Medicine 126 (2013), 853.

4 Volker Hess, J. Andrew Mendelsohn, „Case and Series: Medical Knowledge and Paper Technology, 1600–1900“, History of Science, 48 (2010), 291–292.

5 John Harley Warner, „The Uses of Patient Records by Historians: Patterns, Possi-bilities and Perplexities“, Health and History 1, no. 2 (1999), 101.

6 Warner, „The Uses of Patient Records by Historians“, 103.7 Vt nt: Filip Marcinowski, „Oskar Kobyliński (1856–1926) and the First Description

of Noonan Syndrome in the Medical Literature“, Journal of Medical Biography (2018), 1–5.

8 Rongiõnnetuse ohvrite haiguslood on aga äärmiselt napisõnalised ning tavapä-rane anamnees puudub täielikult. Põhjuseks on haigete eripära – tegemist on selgelt mõistetavate traumade, mitte sisehaigustega, mille diagnoosimisel tuleb erinevaid asjaolusid arvesse võtta.

Ravivõtted taRtuS 19. Sajandi LõpuS

159

guste kliinikus ravitud rongiõnnetuse ohvrite haiguslugude uurimi-ne analüüsida traumade ravi 19. sajandi lõpu Tartus.

Õnnetus1. mail (vkj)9 1897. aastal juhtus raudteeõnnetus Puka jaama lä-hedal Aakres.10 95. Krasnojarski jalaväepolgu 3. ja 4. pataljoni ve-danud rong sõitis rööbastelt maha. 34 vagunist koosnevas rongis oli 24 ohvitseri, 745 sõdurit, seitse hobust, viis vankrit ja 3750 puuda varustust, mis kõik sõitsid Võnnust ja Valmierast, kus pa-taljonid asusid, Tartu poole. Tartus paiknes polgu juhatus ja 17. mail seisid ees polgu 100. aastapäeva pidustused. Surma said 55 sõdurit, kaks konduktorit ning 9. roodu veltveebel koos oma nai-se ja kahe lapsega.11 Valitsuse Teataja järgi said 43 sõdurit ras-kelt vigastada, kolm ohvitseri ja 37 sõdurit kergemalt ning viga sai ka üks konduktor.12 Ellu jäi üks soliidses eas ja viimases Ve-ne-Türgi sõjas teenistust leidnud hobune, kes märkas õigel ajal vagunist välja hüpata. Temaga ratsutas üks ohvitser kiirelt jaama abi kutsuma.13 Kui teade õnnetusest Tartusse jõudis, sõitsid Tartu ülikooli arstid, velskrid ja arstitudengid kirurgiakliiniku juhata-ja professor Wilhelm Kochi (1842–?) eestvedamisel õnnetuspaika abi andma.14 Mõni päev hiljem kirjutas Sangaste krahv Friedrich Georg Magnus Berg (1845–1938), et õnnetuse põhjustas halb in-seneritöö – õnnetuse koha peal oleks pidanud olema sild, mitte muldkeha. Nimelt uuristas suure vihmasaju tõttu vesi raudtee muldkeha läbi ja raudteerööpad jäid koguni õhku rippuma. Bergi arvates oleks võinud hukkunute arv veelgi suurem olla, kuid õn-neks olid veduri järel olevad vagunid, mis enim kannatada said, pagasivagunid.15 Rongiõnnetuse põhjuseks on loetud ka seda, et rongil puudusid automaatsed pidurid. Just pärast seda tragöödiat

9 Siin ja edaspidi kuupäevad vana kalendri järgi. 10 Arved Duvin, Lugusid raudteedest Eestimaal (Valga: Toivo Gulbe, 2007), 128.

Küllo Arjakas, Eesti raudtee 140 (Tallinn: Eesti Raudtee, 2010), 66–67.11 „Внутренния известия“, Правительственный вестник, 5. mai, 1897, 2.12 „Внутренния известия“, Правительственный вестник, 4. mai, 1897, 2.13 „Puka raudteeõnnetuse …“, Olewik, 13. mai, 1897, 4. 14 „Kohalikud sõnumid“, Postimees, 2. mai, 1897, 3. 15 Friedrich Berg, „Von den Ursachen des Eisenbahn-Unglücks bei Bockenhof“,

Nordlivländische Zeitung, 7. mai, 1897, 4.

anu Rae, YaRoSLav Stadnichenko

160

hakati automaatseid pidureid lisama ka kaubarongidele, varem olid need vaid reisirongidel.16

Ohvrid Tartu ülikooli kliinikutesRaskelt haavatud sõdureid raviti kirurgiakliinikus ja nende nimed on kirjas kirurgiakliiniku registriraamatus.17 Kergemate vigastuste-ga sõjaväelaste eest hoolitseti esialgu laatsaretis ja 3. mail viidi nad üle sisehaiguste kliinikusse, kus nende eest kandsid hoolt lisaks üli-kooli töötajatele tsaari ema Marija Fjodorovna palvel ka Punase Risti halastajaõed.18 Seitse vigastatut olid ka Tartu linnahaiglas, kirjutati sisse 1. mail ja välja 3. mail, mil nad viidi samuti sisehaiguste klii-nikusse.19 Kui aga võrrelda nimesid linnahaigla registriraamatus ja sisehaiguste kliiniku haiguslugudel, siis on selgelt tuvastatavad neli linnahaiglast toodud patsienti, kuid kolme patsiendi nime haiguslu-gudelt ei leia.20 Sisehaiguste kliinikust pärit haiguslugude järgi sat-tus kliinikusse 42 vigastatut, haiguslugusid on aga 43, sest ühe ohvri kohta on kaks haiguslugu.21 Esimene haavatu toodi haiglasse 2. mail kell kolm öösel, 28 haiget 3. mail, kolm haiget kirjutati sisse 4. mail ning viimased 11 kannatanut 6. mail.22 Kirurgiakliinikus olnud kan-natanute arv on registriraamatu järgi 47, kellest 43 toodi kliinikusse 1. mail ning lisaks neli ohvitseri 2. ja 3. mail.23 Vigastatud sõdurite eest maksis raudtee.24 Viimased sõdurid kirjutati kirurgiakliinikust välja alles novembris.25 Ülikooli aastaaruande järgi 1. detsembrist

16 Алексей Вульфов, Леонид Макаров, Роман Молочников, История грузовых железнодорожных перевозок в России. XIX–XX века (Москва: Пента, 2008), 147.

17 EAA, 402-5-1400.18 „Kohalikud sõnumid“ Postimees, 5. mai, 1897, 3. Sisehaiguste kliinikusse hiljem

toomist toetavad ka kannatanute haiguslood, kus nende vastuvõtu kuupäevaks on enamikul märgitud 3. mai.

19 EAA, 3503-1-101, l. 42p–44. 20 Linnahaiglast toodi sisehaiguste kliinikusse patsiendid haiguslugudega

ÜAM_1652:842, 843, 846, 854. 21 Sama nimi ja diagnoos on haiguslugudes ÜAM_1652:871 ja 876.22 Rongiõnnetuse ohvrite haiguslood on tulmenumbritega ÜAM_1652:834–876.23 Rügemendi sajandal sünnipäeval osalenud 95. Krasnojarski jalaväerügemendi

kõrgemate sõjaväelaste nimekiri: В. Крючков, 95-й пехотный Красноярский полк: история полка, 1797–1897 (Санкт-Петербург, 1897), 468–477.

24 EAA, 402-5-1400, l. 214, 214p, 215, 218, 218p.25 EAA, 402-5-1400, l. 214p. Viimane välja kirjutatud sõjaväelane, kes lahkus 22.

novembril 1897, oli Ivan Kirganov.

Ravivõtted taRtuS 19. Sajandi LõpuS

161

1896 kuni 1. detsembrini 1897 oli sisehaiguste kliinikus statsionaar-seid patsiente 327 ning kirurgiakliinikus 638.26 Voodikohti oli sise-haiguste kliinikus sajandivahetusel 54, kirurgiakliinikus 66.27 Seega tähendas sellise hulga kannatanute aitamine ülikooli arstidele nii suurt koormust, et „professor Wilhelm Koch, dotsent Zoege von Man-teuffel ja assistent Bohl, Löwenstein ja Michnewitsch on kaks korda 24 h töötanud silmi puhkamata.“28

Röntgeniga diagnoosimineVigastatute diagnoosimiseks saadeti Peterburist röntgeniaparaat (koos spetsialistidega), mis jõudis Tartusse 3. mail.29 Masin viidi ki-rurgiakliinikusse, kus X-kiirtega püüti tuvastada luumurde.30 Koha-peal abistas pealinlasi füüsik Mihhail Kossatš31 (1868–1903), kellel oli selleks ajaks olnud röntgenikiirtega töötamisel juba aasta jagu kogemust. Röntgenikiired olid tollal veel suhteliselt uus nähtus. 1895. aasta detsembris avaldas Wilhelm Konrad Röntgen (1845–1923) avastuse, mida hakati maailma eri paigus katsetama, nii ka tsaaririigis. Liivimaal tehti esimene röntgeniülesvõte juba 9. jaanua-ril 1896 Riias linnagümnaasiumi füüsikakabinetis.32 Tartus tehti 21. jaanuaril avalik demonstratsioon „Röntgeni meetodiga fotografee-rimisest“, kus ülikooli füüsikakabineti assistent Kossatš tegi pilte kinnisest karbist, millele järgnes juba peaaegu et kohustuslikuks muutunud pilt labakäeluudest.33 Röntgenikiirte võimalikust panu-sest meditsiini saadi kiiresti aru ning esimesed teated Viinis rönt-genikiirte abil diagnoosimisest pärinevad juba 1896. aasta jaanuari keskpaigast.34 Postimehe kontoris ja kohalikes raamatupoodides oli

26 EAA, 402-4-1227, l. 1.27 Hele Punga, „Tartu Ülikooli Kliinikumi ajalooline taust“, Tartu Ülikooli Kliinikum

200, toim Anne Velliste ja Kristi Tael (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004), 35, 42.28 „Zur Katastrophe auf der Baltischen Bahn“, St. Petersburger Zeitung, 4. mai, 1897, 2.29 „Ueber die Entgleisung des Militärzuges bei Bockenhof“, St. Petersburger Zeitung,

7. mai, 1897, 1. 30 „Kohalikud sõnumid“, Postimees, 5. mai, 1897, 3.31 Kossatš oli Ukraina rahvusliku liikumise tegelase Lesja Ukrajinka (1871–1913)

vend. Lesja Ukrajinkale on Tartus püstitatud mälestustahvel aadressil Kastani 65, kus ta oma venda külastas.

32 „Locales“, Neue Dörptsche Zeitung, 9. jaanuar, 1896, 3.33 „Locales“, Neue Dörptsche Zeitung, 31. jaanuar, 1896, 3.34 „Mannigfaltige“, Neue Dörptsche Zeitung, 13. jaanuar, 1896, 2.

anu Rae, YaRoSLav Stadnichenko

162

9. märtsi ajalehe teatel müügil „Röntgeni uue walguse abil“ ülikooli füüsikakabinetis tehtud pilt noormehe käest, millel püssikuul veel sees oli.35 Rongiõnnetuse ohvrite aitamise eest palus füüsikakabi-neti direktor professor Aleksandr Sadovski (1859–1923) Kossatšile määrata rahalise autasu.36 Kannatanute aitamise eest sai autasu ka Walter Friedrich Hollmann (1876–1948), kes oli tollal kliiniku assis-tent.37 Kirurgiakliinik sai oma röntgeniaparaadi samal aastal.38

Ohvrite raviKui vaadata kannatanute vigastusi, siis esmalt sisehaiguste kliini-kusse vastu võetud patsiendid olid raskemate vigastustega, peamiselt luumurdudega, aga 6. mail sissekirjutatutel olid põhiliselt põrutused ja marrastused. Peaaegu igas haigusloos on ravi all kirjas vann ja mas-saaž ning mitmel on sidumine eraldi välja toodud. Tollal kannatanuid abistanud kirurg Werner Zoege von Manteuffel (1857–1926) avaldas 1901. aastal kirurgiakäsiraamatu, mille järgi tuleb vigastatud kohta võimaluse korral masseerida, kuna see aitab paistes ja verevalumiga kohal kiiremini paraneda.39 Sidumine takistab turse tekkimist ja ai-tab haaval paraneda.40 Samuti tuleb tema sõnul haigeid operatsiooni-päeval vannis hoolikalt pesta.41 Ravi all kirjas olev vann viitab pigem vesiravile, mitte lihtsalt hügieenitoimingule, eriti kui arvestada spaa-kultuuri tõusu 19. sajandil, mil vett kasutati raviks väga erinevate kaebuste puhul koolerast psüühika- ja neuroloogiahäireteni.42

Rongiõnnetuses kannatanute haiguslugudest on võimalik leida teateid ka kastoorõli ja eetri lahuses palderjani kasutamisest. Esi-

35 „Kohalikud sõnumid“, Postimees, 9. märts, 1896, 3.36 EAA, 402-3-844, l. 39.37 EAA, 402-3-485, l. 17.38 EAA, 402-4-1227, l. 58p–59. 39 Вернер Цеге фон Мантейфель, Курс теоретической хирургии с приложением Асептика в

практике госпитальной хирургической клиники (Юрьевь: С. К. Кочальский, 1901), 18.40 Цеге фон Мантейфель, Курс теоретической хирургии, 17–18.41 Цеге фон Мантейфель, Курс теоретической хирургии, 256.42 A. van Tubergen, S. van der Linden, „A Brief History of Spa Therapy“, Annals of

the Rheumatic Diseases, 61 (2002), 274; Alfred Stillé, Cholera: Its Origin, History, Causation, Symptoms, Lesions, Prevention, and Treatment (Philadelphia: Lea Brothers & Co, 1885), 142; Carlos H. Schenck et al., „English Translations of the First Clinical Reports on Narcolepsy and Cataplexy by Westphal and Gélineau in the Late 19th Century, with Commentary“, Journal of Clinical Sleep Medicine 3, no. 3 (2007), 302, 308.

Ravivõtted taRtuS 19. Sajandi LõpuS

163

Foto 1. 1897. aasta Puka rongiõnnetuse ohvrite mä-lestussammas Tartu Raadi kalmistul (Andres Tennuse foto, 2019).

mene neist oli väga tõenäoliselt kasutusel seedeprobleemide raviks.43 Palderjan oli aga 18. ja 19. sajandil tavaline neuroloogiliste prob-leemide, näiteks epilepsia, ravis.44 Palderjani on manustatud kokku neljale patsiendile.45 Haiguslugude järgi olid neil patsientidel järg-mised kaebused: peapõrutus; peapõrutus, -valu ja -pööritus; peapõru-tus, -valu ja minestamine; õnnetuse koha pealt mäluhäired. See kõik võiks viidata soovile vähendada neuroloogilisi probleeme. Sellele räägib vastu asjaolu, et mäluhäired on nimetatud veel ühel patsien-dil, kelle ainsad ravimeetodid olid „fikseeritud side“ ja „kõrgendatud asend“, kuid ühtegi ravimit talle kirjutatud ei ole.46 Peapööritust on mainitud kahes haigusloos47 ja peapõrutus on kirjas koguni kuuel

43 ÜAM_1652:867.44 Mervyn J. Eadie, „Could Valerian Have Been the First Anticonvulsant?“, Epilepsia

45, no. 11 (2004), 1339.45 ÜAM_1652:847, 850, 852, 858.46 ÜAM_1652:839.47 ÜAM_1652:840, 866.

anu Rae, YaRoSLav Stadnichenko

164

patsiendil48 (ühel patsiendil nii peapööritus kui ka peapõrutus) ning keegi neist ei saanud palderjani. Seetõttu jääb palderjani kasutami-se eesmärk siinkohal pigem lahtiseks.

Haigetele manustati ka opiaate. Teateid opiaatide kasutamisest valuvaigistava vahendina on võimalik leida juba antiikajast.49 Vahe-mere äärest pärit oopiumi tegi Euroopas tuntuks Šveitsi arst ja alkeemik Paracelsus (1493–1541), kes populariseeris laudanumit (oopiumi tinktuur alkoholis).50 Opiaatide tarbimine meditsiinis ja meelemürgina oli 19. sajandil laialt levinud, seega on nende kasu-tamine igati ootuspärane.51 Kodeiin isoleeriti 19. sajandi alguses.52 Kodeiini koos valge suhkruga määrati seitsmele patsiendile ning iga retsept sisaldas ¼ grammi kodeiini ja viis grammi valget suhkrut, millest võiks järeldada, et kodeiini manustamine oli standardne ega sõltunud erinevatest muutujatest (nt tajutavast valu astmest või vi-gastuse raskusest).53 Kuuel kodeiini saanud patsiendil on haigusloos märgitud köha või vaevused hingamisel, millest võib oletada pigem köha ravimise vajadust, eriti kuna 19. sajandil oli tuberkuloosi kor-ral köha leevendamine opiaatidega tavaline.54

Oopiumi sisaldas veel üks rongiõnnetuse ohvritele manustatud ravim – Doveri pulber, mida said neli patsienti.55 Tegemist oli Inglise arsti Thomas Doveri (1662–1742) leiutatud arstimiga, mis sisaldab Kesk-Ameerikast pärit taime Carapichea ipecacuanha ja oopiumi-pulbrit.56 Kui kodeiin ja valge suhkur olid haiguslugudes märgitud tähisega „Rp“, mis viitab ravimi retseptile, siis Doveri pulbri puhul

48 ÜAM_1652:840, 845, 851, 853, 862, 863.49 Tartus õppinud Oswald Schmiedebergi (1838–1921) väitel pole kahtlustki, et Ho-

merose „Odüsseias“ segatakse oopiumi veiniga. Oswald Schmiedeberg, „Über die Pharmaka in der Ilias und Odyssee“, Schriften der Wissenschaftlichen Gesellschaft in Straßburg, 36 (1918), 9.

50 Ken Kalling, Meditsiini ajalugu (Tartu: Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvater-vishoiu instituut, 2017), 128.

51 Marcus Aurin, „Chasing the Dragon: The Cultural Metamorphosis of Opium in the United States, 1825–1935“, Medical Anthropology Quarterly, 14, no. 3 (2000), 417.

52 Michael J. Brownstein, „A Brief History of Opiates, Opioid Peptides, and Opioid Receptors“, Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, 90 (1993), 5391.

53 ÜAM_1652:840, 858, 867, 869, 871, 875, 876.54 Aurin, „Chasing the Dragon“, 418.55 ÜAM_1652:855, 866, 868, 870.56 Doveri opiaadilembust saab põhjendada ka tema sõprusega omal ajal mõjuka

Inglise arsti Thomas Sydenhamiga, kes oli samuti oopiumist vaimustuses. Muu hulgas oli Dover arst Hispaania Lõuna-Ameerika valdusi rüüstanud laeval.

Ravivõtted taRtuS 19. Sajandi LõpuS

165

Foto 2. Rongiõnnetus Puka jaama juures, 1897 (VaM F 2302:1).

retsepti eraldi ei nimetatud, kuigi see oli kombineeritud ravim. Sel-lest võib oletada, et tegemist oli valmiskujul ostetud ravimiga, mitte kohapeal valmistatuga. Doveri pulbrit kasutati peamiselt külmetuse vastu ja seda näiteks ka 1918. aasta gripipandeemia ajal.57 Kolmel Doveri pulbrit saanud patsiendil oli köha ja üks haige kaebas valu rinnus. Sellest võiks oletada, et Doveri pulber täitis kodeiiniga sar-nast ülesannet. Köha ravimise kasuks räägib ka asjaolu, et valu on mainitud enamikus haiguslugudes, kuid nendest vaid 1/4 kordadest on patsient saanud opiaati sisaldavat ravimit, kuna ülejäänud kor-dadel on valu püütud leevendada teiste meetoditega. Tuleb tõsta esi-le, et ühelegi haigele pole antud kodeiini ja oopiumi korraga.

Vahest üks huvitavamaid ravimeid on Secale cornutum ehk tun-galterast saadud alkaloidid. Nimelt põhjustas tungalteraga (seente perekond nimega Claviceps) saastunud teravilja söömine tungal-tera mürgistust, mida keskajal tunti ka kui Püha Antoniuse tuli

57 C. E. Cooper Cole, „Preliminary Report on Influenza Epidemic at Bramshott in September-October, 1918“, The Canadian Medical Association Journal (1919), 47.

anu Rae, YaRoSLav Stadnichenko

166

või palavik, mille sümptomid olid gangreen ja hallutsinatsioonid.58 Tungal tera hakati 19. sajandi algul meditsiiniliselt kasutama sün-nitusjärgse verejooksu peatamiseks.59 Seda ravimit manustati ühele kannatanule, kelle vigastustena on loetletud rangluumõra, esime-se vasaku roide murd, kopsukahjustus ja vere sülitamine.60 Sellest võiks oletada, et ka sel puhul on püütud verejooksu peatada.

Anti- ja aseptika haavahooldusesPärast seda, kui haavasid hakati Joseph Listeri (1827–1912) eeskujul desinfitseerima ja Robert Koch (1843–1910) tõestas põletikuliste prot-sesside seost mikroorganismidega, oli haavaravis alanud uus ajastu. 19. sajandi lõpu Tartu ülikooli kirurgid paistsid silma anti- ja asepti-ka meetodite rakendamise ja tõhustamisega. Tartu kirurgiaprofessor Ernst von Bergmann (1836–1907) hakkas hiljem Berliinis töötades kasutama haiglatöös instrumentide keetmist.61 1890. aastate lõpus toimus kirurgide hulgas diskussioon, millisest materjalist peaks ope-ratsioonidel kasutatavad kindad olema. Väljapakutud variandid olid nii puuvill kui ka siid.62 Esimene kord, kui kummikindaid kirurgia praktikas kasutati, oli 1889. aasta, mil John Hopkinsi ülikooli kirurg William Halsted (1852–1922) üritas kaitsta oma operatsiooniõe käsi desinfitseerimisest tuleva allergia eest. Patsiendi kaitsmiseks hak-kas John Hopkinsi ülikoolis kogu operatsioonil osalev meeskond kin-daid kasutama 1896. aastal.63 Saksakeelses kultuuriruumis juurutas operatsiooni ajal kummikinnaste kasutamise Zoege von Manteuffel, kelle artikkel, kus ta soovitas opereerides kasutada eelnevalt keede-tud kummikindaid,64 avaldati vaid nädal pärast õnnetust.

Kirurgiakliinikus 1901. aasta seisuga praktiseeritav haavadiag-

58 Anton Hofman, „Historical View on Ergot Alkaloids“, International Journal of Experimental and Clinical Pharmacology 16, no. 1 (1978), 1.

59 John Kimbell, „On the Use of Secale cornutum, in Difficult Labours and Uterine Haemorrhage“, The Lancet 11, no. 290 (1829), 781–782.

60 ÜAM_1652:864.61 Kalling, Meditsiini ajalugu, 199.62 Thomas Schlich, „Negotiating Technologies in Surgery: The Controversy About

Surgical Gloves in the 1890s.“, Bulletin of the History of Medicine 87, no. 2 (2013), 179, 182.

63 Schlich, „Negotiating Technologies in Surgery“, 177–178.64 Werner Zoege von Manteuffel, „Gummihandschuhe in der chirurgischen Praxis“,

Centralblatt für Chirurgie 24 (1897), 553–556.

Ravivõtted taRtuS 19. Sajandi LõpuS

167

nostika nägi ette, et juba enne haava uurimist tuleb see steriilse ma-terjaliga kinni katta ja seejärel puhastada seda antiseptilise lahu-sega. Näib, et haavahoolduse läbiviijal ei olnud käes kummikindaid, sest Zoege von Manteuffel soovitab haava katsuda desinfitseeritud sõrmega, mida tuleks tema sõnul eelistada desinfitseeritud sondile, kuna sond kahjustaks haava tunduvalt rohkem.65

Ühes haigusloos on ära märgitud karboolhappe kasutamine.66 Karboolhape ehk fenool 1:40 vesilahuses oli Listeri propageeritud antiseptiline preparaat, mida tollal kasutati kanalisatsiooni puhas-tamisel haisu vähendamiseks ja puidu immutamisel kaitsmaks seda mädanemise vastu.67 Vaatamata karboolhappe puudustele68 soovitati seda mõnes meditsiiniõpikus ka 30 aastat hiljem tarvitada nii anti-

65 Цеге фон Мантейфель, Курс теоретической хирургии, 21–22.66 ÜAM_1652:835.67 Joseph Lister, „On the Antiseptic Principle in the Practice of Surgery“, The Lancet

90, no. 2299 (1867), 353–356. Kalling, Meditsiini ajalugu, 198.68 Kuigi fenool on antimikroobse toimega, kahjustab see ka tervet kudet ning

intensiivsem kasutamine tekitab nahakahjustusi. Toxicological Profile for Phenol (Atlanta, US: US Department of Health and Human Services, 1998), 12.

Foto 3. Puka raudteeõnnetuses surmasaanute matmine Tartus, mai 1897 (ERM Fk 242:1, Carl Schultzi foto).

anu Rae, YaRoSLav Stadnichenko

168

septilistel (haavade puhastamiseks) kui ka aseptilistel (kirurgiariis-tade puhastamiseks) eesmärkidel.69

Mõni aasta pärast rongiõnnetust kirjutas Zoege von Manteuffel, et haava hooldusel tuleks eelistada hoopis aseptikat antiseptikale, kuna viimane kahjustab terveid kudesid, ning aseptiliste vahendi-tena soovitas ta kasutada soola füsioloogilist lahust või boorhappe nõrka lahust.70 Just boorhappe ja destilleeritud vee segu on teine antiseptiline vahend, mida on ühes haigusloos üles tähendatud.71 Boorvaseliini kasutamist on kirjeldatud ka kahel patsiendil, kellel oli diagnoositud marrastus.72 Kaasaegne meditsiinikirjandus soovi-tas boorvaseliini kasutada peamiselt haavade, sh põletushaavade hooldamisel,73 kuid ka erüsiipeli ehk roosi ravis.74 Ka 1930. aastatel soovitati seda põletushaavade ravis.75

Kolmas antiseptiline vahend on jodoform, mida on mainitud kahek-sas haigusloos.76 Jodoform oli tolleks ajaks tuntud antiseptikum, mille antibakteriaalse toime avastas Viini arst Albert von Mosetig-Moorhof (1838–1907) 1882. aastal.77 Jodoformi kasutati haiglates haavade si-dumisel, kus haava ümber seotav marli immutati jodoformiga läbi.78 Ka Zoege von Manteuffel soovitas sellist praktikat, kus jodoformiga marliside valmistati järgnevalt: „Steriliseeritud marliside on immu-

69 Samuel Rideal, Disinfection and Disinfectants (London: Charles Griffin and Co, 1895), 152–157.

70 Цеге фон Мантейфель, Курс теоретической хирургии, 102.71 ÜAM_1652:849.72 ÜAM_1652:852, 868.73 M. W. af Schultén, „Ueber osteoplastische Füllung von Knochenhöhlen, besonders

der Tibia“, Archiv für Klinische Chirurgie, toim E. v. Bergmann, E. Gurlt, C. Gus-senbauer (Berlin: August Hirschwald, 1896), 154. Gustav Wolzendorff, Handbuch der Kleinen Chirurgie für Praktische Ärzte, vol 2 (Wien und Leipzig: Urban & Schwarzenberg, 1896), 340; Wilhelm Koenig, „Die Resultate der antiseptischen Behandlung bei 20 Fällen ausdehnter Verbrennung …“ (Inauguratsiooni disser-tatsioon, Berliini Ülikool, 1883), 23; M. v. Regulski, „Biegungsbruch über rechtem Parietale. Hirnabscess. Hemianopsie. Bemerkunged über das Wesen des Hirnvor-halls“, Arbeiten der Chirurgischen Universitätsklinik Dorpat, toim. Wilhelm Koch (Leipzig: F. C. W. Vogel, 1896), 207.

74 Hermann Lenhartz, „Erysipelas (Rose, Rotlauf) und Erysipeloid“, Monatshefte für Praktische Dermatologie, vol 30, toim P. G. Unna und P. Taenzer (Hamburg und Leipzig: Leopold Voss, 1900), 24.

75 Merekaitseliitlase käsiraamat (Tallinn: Kaitseliidu peastaabi väljaanne, 1936), 307.76 ÜAM_1652:837, 838, 842, 853, 854, 855, 859, 863.77 Leslie T. Morton, Garrison and Morton’s Medical Bibliography (London and Edin-

burgh: A Grafton Book, 1965), 493.78 Rideal, Disinfection, 77.

Ravivõtted taRtuS 19. Sajandi LõpuS

169

Foto 4. Rongiõnnetuses kan-natada saanud sõduri haigus-loo näidis: Genor Nahimskij (ÜAM_1652:863).

tatud jodoformi 10% eetri lahuses, sellest puserdatakse liigne vedelik välja ja edasi pannakse marliside sublimaadi lahusesse (1:1000,0) ja lisatakse glütseriini. Selles lahuses marlisidet loksutatakse, jälle pu-serdatakse ja kuivendatakse steriliseeritud rätikuga.“79

Haiguslugudes on antiseptilise vahendina kasutust leidnud veel kaaliumbromiid destilleeritud vesilahuses, mida on kirjeldatud kok-ku kaheksal korral.80 19. sajandil kasutati seda rahustina ja neu-roloogiliste probleemide, nagu peavalude ja epilepsia ravis.81 Kaa-liumbromiidil leiti ka antibakteriaalseid omadusi ning see hävitas edukalt tüüfust ja koolerat põhjustanud mikroorganismid.82 Kolmel

79 Цеге фон Мантейфель, Курс теоретической хирургии, 102–103.80 ÜAM_1652:837, 842, 844, 745, 846, 850, 854, 862.81 Jan R. McTravis, „The Headache in American Medical Practice in the 19th Cen-

tury: A Historical Overview“ Headache, 39 (1999): 292. Eadie, „Could Valerian Have Been the First Anticonvulsant?“ 1338.

82 Charles Milton Buchanan, Antisepsis and Antiseptics (Newark, N. J.: Terhune Company, 1895), 173–174.

anu Rae, YaRoSLav Stadnichenko

170

patsiendil oli märgitud kaks erinevat anti- ja aseptilist meetodit kor-raga ning nendeks olid kaaliumbromiid ja jodoformis immutatud si-de.83

KokkuvõteKahetsusväärne õnnetus on andnud meile võimaluse teada saada traumaravi igapäevaelu 1890. aastate Tartus. Vigastusi diagnoositi tsaaririigi pealinnast saadetud röntgeniaparaadi abil. Valu ja köha leevendati kodeiini ja samuti opiaati sisaldava Doveri pulbriga. Ühe patsiendi verejooksu peatati tungalterast saadud alkaloididega. Olu-line osa ravis oli haavahooldusel, mida tehti karboolhappe (ühe pat-siendi haigusloos), boorhappe (1), boorvaseliini (2), jodoformi (8) ja kaaliumbromiidiga (8). Erandlikena võib esile tõsta kastoorõli see-deprobleemide raviks ja palderjani võimalike ajuvigastuste korral. Peaaegu igas haigusloos oli ära märgitud vann ja massaaž, mõlemad terapeutilistel eesmärkidel. Tartu ülikooli sisehaiguste kliinikus kor-raldatud vigastuste ravi võib pidada oma ajas ootuspäraseks ja see hõlmas endas nii aastasadu tuntud ravimeid kui ka viimase küm-nendi jooksul kasutusse tulnuid.

  

Anu Rae, MA, on TÜ muuseumi kuraator ja TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi doktorantYaroslav Stadnichenko on Poitiers’ ülikooli keskajauuringute ma-gistrant

83 ÜAM_1652: 837, 842, 854.

Ravivõtted taRtuS 19. Sajandi LõpuS

171

Therapy in late 19th century Tartu: treatment of Puka railway accident victims at the clinics of the University of Tartu in 1897

ANU RAEUniversity of Tartu Museum

YAROSLAV STADNICHENKOUniversity of Poitiers

The University of Tartu Museum stores patients’ medical records in German, Russian and Estonian originating from the Clinic of In-ternal Medicine that date back to the period of 1846–1962. These records hold great, yet uncovered research potential for studying the history of medicine of Estonia. This paper examines medical records of 1897 railway accident victims.

On 1 May 1897 a military train drove off the tracks near Puka, Estonia. 61 people died and around a hundred were injured, making it the railway accident with highest death toll in Estonian history. Victims with major injuries were treated at the Clinic of Surgery and with minor injuries at the Clinic of Internal Medicine. Heavily inju-red patients’ bone fractures were diagnosed with the help of an X-ray machine.

Based on medical records, 42 victims were treated at the Clinic of Internal Medicine. Bath and massage were mentioned as a treatment in almost all the medical records in question. Four patients received valerian, but the exact objective of its use remains unclear, although it can be assumed it served a neurological purpose. Patients also received codeine (7) and Dover’s powder (4), but no patient had both. One patient received Secale cornutum, which was most likely used to stop haemorrhaging. For wound care the following were used: carbo-lic acid (1), boric acid (1), boric vaseline (2), iodoform (6), and potas-sium bromide (8). We found from other sources that medics sterilized their hands before wound inspection but did not have rubber gloves, although surgeon Werner Zoege von Manteuffel recommended their use in surgery the same year.

172 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019)

Mööblikogu kui raam muuseumi-kollektsioonidele

LEILI KRIIS

Mööbliesemed on tähtis ja vajalik element igas ruumis. Akadeemilise õppeasutuse olulised ruumid on auditooriumid, laborid ja töökabi-netid, mis eeldavad kindlatüübilist sisseseadet. Mööbliesemete pu-hul – kollektsiooni- ja raamatukapid, labori- ja kirjutuslauad, toolid, riiulid jms – on olnud ja ilmselt jääb ka edaspidi esmatähtsaks nende otstarbekus ja funktsionaalsus.

Interjööri ja mööblit on Eestis on uuritud põgusalt ja sellest on ka vähe kirjutatud. Kuigi 20. sajandi pöördelistes sündmustes on koha-likust pärandist palju hävinud, on muuseumid oma kogudesse pärast viimast sõda siiski üht-teist talletanud. Ja kuigi Tartu Ülikooli muu-seumi kogu kujundamisel on lähtutud põhimõttest, et esiplaanil on teadusaparatuur ja õppevahendid, millel on teadusajalooline väär-tus, kujunes juba muuseumi algusaastatel ka mööbliesemete vastu-võtt kogusse möödapääsmatuks.

Ülikool kui institutsioon areneb ja muutub pidevalt nii sisult (uued teadusalad ja uurimissuunad) kui ka vormilt (uued hooned ja sissesea-ded). Muutuste käigus jäävad ajaloolised mööbliesemed kas kulumise või ebapraktilisuse tõttu kasutuselt kõrvale ning tuleb otsustada, kas need säilitada, leida neile uus funktsioon või neist üldse loobuda. Muu-seum on oma võimaluste piires pidanud oluliseks kasutada ülikooli aja-loolist mööblit nii tööruumide sisustamiseks kui kollektsioonide hoius-tamiseks hoidlates ja ajaloolise interjööri loomiseks ekspositsioonides.

Ajal, mil loodi Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo muuseum (1976), al-gasid ka suuremad muutused ülikooli hoonestu arendamisel. Peahoo-

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

173

nest olid juba lahkunud keemikud, füüsikud oli ümber asumas uude, Tähe tänava hoonesse, mis valmis 1977 (vaid nende ajaloolised loen-guruumid on säilitatud peahoones). Uus ja vana anatoomikum ühi-nesid hiljem Biomeedikumis, tähetorn renoveeriti muuseumiks jne. Kõik see põhjustas ka vanema mööbli liikumise muuseumikogusse.

Muuseumi mööblikogu on käsitletud seniajani põgusalt vaid ko-gude üldistes ülevaadetes.1 Antud uurimuses on võimalik vaadelda pisut lähemalt kogus olevaid esemeid, nende päritolu jms.

Artikli koostamisel olen kasutanud teemakohaseid materjale Rahvusarhiivi Tartu Ülikooli fondis, instituutide ajaloolisi inventa-riraamatuid, ülikooli muuseumi arhiiviallikaid, muuseumi vastuvõ-tuakte 1979–2015 ning üldisi mööbliülevaateid. Arhiivimaterjale le-hitsedes võib märgata, kui üksikasjalikult on dokumenteeritud uute aparaatide ja seadmete ning trükiste soetamine, mis olid üliolulised nii teaduslikus töös kui õppetöö läbiviimisel. Samas pööratakse vaja-liku mööbli soetamise dokumenteerimisele tähelepanu üsna pealis-kaudselt ja muude küsimuste kontekstis (nt eespool loetletud asjade paigutamine). Esmane oli praktilisus – võimalikult soodne hind ja otstarbekus –, mööbli valmistaja oli teisejärguline.

Praeguse seisuga kuulub TÜ muuseumi mööblikogusse üle 600 eseme.2 Suur osa kogust on saadud ülikooli valduses olnud ja oleva-test hoonetest, üksikud on ostetud või muuseumile annetatud ning lõpuks saadud ka kogude liitmise teel (nt tudengimuuseumi ja üli-kooli kunstimuuseumi mööblikogud). Üle poole esemetest on muu-seumi ekspositsioonisaalides, hoidlates ja töökabinettides kas eks-poneeritud või kasutuses. Lisaks mööblikogule haldab muuseum ka ülikooli Kultuurivara andmebaasi, millest suure osa moodustavad andmed ülikooli hoonetes kasutusel oleva ajaloolise mööbli kohta.

Olemasolevat mööbliesemete kogu võiks süstematiseerida mit-meti. Näiteks viimase asukoha järgi enne muuseumile loovutamist võib kogus esile tõsta mööbliesemeid ülikooli hoonetest, kuhu sisus-tus soetati juba hoone ehitus- või renoveerimistööde käigus: ülikooli vana raamatukogu Toomel; ülikooli peahoone – aula, õpetatud nõu-kogu saal, rektori töökabinet jm, samas 19. sajandil asunud füüsika-,

1 Leili Kriis, „TÜ Ajaloo Muuseumi kogude kujunemine 1979–2000“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXII (Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo muuseum, 2001), 27–54.

2 Vt MuIS (www.muis.ee).

LeiLi kRiiS

174

keemia- jt osakonnad; vana ja uus anatoomikum – professor August Rauberi anatoomiamuuseum, füsioloogia ja patoloogilise anatoomia instituudid jm; nn instituutide hoone ehk vana keemiahoone – far-maatsia ja keemia instituudid ning Tartu tähetorn.

Kuid kogus on rohkesti ka esemeid, mida on ajaloo käigus kor-duvalt ümber paigutatud ning nende algne päritolu ja liikumine on vaid aimatav või kindlaks tegemata. Nii juhtus näiteks Teise maail-masõja ajal ja järel 1940.–50. aastatel, kui kultuurivarasid sõja eest evakueeriti ja siis jälle reevakueeriti. Tullio Ilometsa arhiivis leidus dokumendimapp,3 millest nähtub, et pärast sõjapurustusi jaotas üli-kooli majandusjuhataja töötajatele, kes olid sõjas kodud kaotanud, mööbliesemeid (kasutamiseks koos ostuvõimalusega), mis pärinesid ülikooli ja (likvideeritud) üliõpilasorganisatsioonide hoonetest, aga ka läände põgenenud endiste õppejõudude kodudest ning Aru mõi-sast, kus osa ülikooli vara oli sõja ajal peidus.4 Peamiselt jaotati sel ajal raudvoodeid, lihtsaid toole ja laudu, kuid anti välja ka esindus-likke mööblikomplekte.5

Esemetüüpidest on muuseumis esindatud kollektsioonide kapid ja kummutid/sahtelkapid, kabinetisisustused (kirjutuslauad, kirju-tuslauatoolid, tugitoolid, puhvet/raamatukapid), laborite sisseseade (suured laborilauad sahtlitega, taburetid), istemööbel, puhkemööbel (pehme mööbli komplektid, sohvad) jm.

Kogus leidub eri mööblistiilide näiteid: ampiir, klassitsism, biider-meier, juugend, art deco jm. Konkreetse mööblistiili iseloomulikud tunnused ei pruugi alati anda eseme valmistamise õiget aega, sest stiilmööblit tehti ka mööblistiilide valitsemisajale järgnevatel aega-del. Kuigi 1920.–30. aastatel püüti sisekujundusliku propaganda abil juurida mööblikujundusest välja esinduslikud massiivsed garnituu-rid ja ajalooliste stiilide kordused, toodeti neid paljudes töökodades edasi ning nende meisterdamist õpetati tööstuskoolides kuni 1940. aastani.6

3 Mööbli aktid 1945. ÜAM Ar.4 Paljud Tartu kultuurivarad viidi Teise maailmasõja ajal varjule Aru mõisasse,

materjalide järelevalvet teostas kohapeal M. Lepik (arhiivmaterjalid, trükised, kunstiteosed). EAA, 2100-13-126, l. 4–6.

5 1945. aastal anti mööbliesemeid (ostuvõimalusega) 50 isikule, kogusummas 57 066 rubla eest.

6 Mirjam Peil, Toomas Zupping, Toast tuppa. Eesti linnakodu lugu (Tallinn, 2013), 337.

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

175

Rääkides teadaolevatest valmistajatest, tuleb tõdeda, et enamik ülikooli mööblist oli valmistatud kohapeal, sest 19. sajandil ei olnud Tartus mööblitegijatest-tisleritest puudus. Inventariraamatutes ni-metatakse nimesid, nagu Roger (füüsikakabinet7), Maibaum (vana anatoomikum8), kuid sageli jäävad meistrid nimetuks. Üksikuid esemeid tõid kaasa Saksamaalt ja mujalt ametisse valitud profes-sorid. Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis oli populaarne Lutheri vabri-ku9 toodang, kuid selle kõrval kujunes soodsa hinna tõttu põhiliseks ülikoolile mööbli valmistajaks Tartu Linna Tööstuskool.10 Eeldati, et ülikoolis kasutatav mööbel oleks lihtne, otstarbekohane ja võimali-kult soodne. Näite sellest, kui hoolega liigsetel kulutustel silma peal hoiti, pakub lugu mööbli muretsemisest hospitaal-haavakliinikusse. Professor Rudolf Wanach11 taotles luba soetada kliiniku patsientide tarvis puhkemööblit, milleks Haridusministeerium oli eraldanud 7400 krooni 80 senti. Pakkumus võeti neljast ettevõttest (Karl Nei-der 6856 kr; Johann Busch12 6995 kr; Theodor Must 8635 kr; Pärnu Puu- ja Rauatööstus 6780 kr). TÜ majanduskomisjon otsustas esita-da 12 Türgi diivani ja 24 klubitooli tellimuse viimasele. Kuid asjasse sekkus Riigikontroll ja haridusminister jättis vähempakkumise kin-nitamata. Riigikontrolli arvates osutus tellitav mööbel ikkagi „liig toredaks“, kuna mööblit võiks lihtsamalt ja odavamalt soetada kas ostu või tellimise teel mõnelt suuremalt firmalt, nagu Luther jt, ning professor Wanachil tuli tellimist otsast alustada.13

7 Schnurbuch der Aparate des physikalischen Cabinets der Kaiserlichen Universität Dorpat, A 1868. ÜAM 483:4Ar.

8 Schnurbuch der Möbeln, Instrumente, Bücher etc des anatomischen Theaters der Kaiserlichen Universität Dorpat 1867–1907, l. 96.

9 1877–1940 Tallinnas tegutsenud Lutheri vabriku eeskujulik tootearendus, müügi-kontor Londonis, moodne disain ja innovaatilised puidutehnoloogiad tegid temast Skandinaavia ja Baltimaade kõige suurema mööblivabriku.

10 Tartu Linna Tööstuskooli puutööosakonnast oli võimalik tellida „kõiksugu mööb-leid lihtsatest kuni kõige peenemateni, ametiasutuste ja koolide sisseseadeid, arstide eri-mööbleid, ehituslauduri tööd, tõldsepa tööd, autokorpused“ jne. EAA, 1776-1-227, l. 25.

11 Wanach, Rudolf Leberecht (13.11.1862–20.03.1931), kirurg, hospitaal-haavakliini-ku juhataja 1920–31.

12 Johann Buschi sadulsepatööstus osutus kõige vanemaks Tartu nahasaaduste ja polstermööbli äridest, asutatud 1894. a. Busch töötas pikka aega koos Tartu kuulsa Bandelier’ mööblivabrikuga, valmistades polstermööblit, mis enamikus eksporditi välismaale. Pärast Esimest maailmasõda avas ta iseseisva äri oma majas Aleksandri 2. Postimees, 6. detsember 1927.

13 EAA, 2100-6-434, l. 27–30.

LeiLi kRiiS

176

Sarnaseid muresid – kuidas saada mööbel võimalikult soodsalt – väljendab ka zooloog Johannes Piiperi (1882–1973) kiri, mille ta saa-tis ülikooli rektorile 27. juunil 1925 Londonist (kus ta doktorikraadi omandas). Zooloogia muuseum nimelt oli saanud kultuurkapitalilt toetust 300 000 marka ning sooviti soetada uusi kappe: „Vitriinka-pid, Tartu tähtsamad valmistajad ja Lutheri vabrik Tallinnas: Bal-ti Spordiriistade tehas 38.000 (mk), Moori töökoda 28.000, Lutheri vabrik 23.000 kasest, Simmi töökoda 17.000 ilma värvi ja klaasita, Tartu Linna Tööstuskool 20.000, Pressi töökoda 17.000. Sealjuures tööstuskool lubas kaks korda hinda alandada, jäädes partiina tel-litava kapi juurde hinnaga 16.800 koos kappide paigale toomise ja aastase garantiiga materjali ja töö kohta (kappe oleks vaja 18 tükki, seega oleks kogusumma 302.400 marka). Lutheri töö oli vanasti lugu-peetud ja materjaliks tarvitab ta praegugi kaske kuna teiste töökoda-de hinnad männipuu alusel on antud. Võiks karta et tööstuskooli töö headus küsitavaks jäeb kui seal õpilased töötavad. Kuid omas kirjas 25.05 kinnitab kooli juhatus, et neil puuosakonnas ka rida vanemaid väljaõppinud meistreid töötab ja et tööheadus tagatud on.“14

Kui ülikooli ajaloo muuseum 1979. aastal ülikooli peahoone keld-riruumides tegevust alustas, püüti ülikooli ajaloolist mööblit kasu-tada nii tööruumide sisustamiseks kui ka kogutud kollektsioonide hoiustamiseks. Kuna muuseumi asutamine oli otsustatud juba 1976. aastal, olid dotsent Ilometsa initsiatiivil peahoone keldrisse mõned mööbliesemed juba kohale toimetatud.

Kui muuseum töötas peahoones, laekusid esimesed suuremad esemekogud – füüsika- ja keemiainstrumendid ja töövahendid ning J. v. Erdmanni farmakoloogiline ravimtaimede kollektsioon 1836. aastast. Kõik need esemed leidsid koha ajaloolistes kollektsioonikap-pides, mis pärinesid füüsika- ja keemiaosakondadest.

Ülikooli muuseumi üks iseloomulikumaid mööbliesemeid ongi kollektsioonikapp, neid soetati ülikoolile taasavamisest (1802) ala-tes. Kollektsioonikappides hoiti teadus- ja eksperimentaalriistu, loodusteaduslikke kollektsioone, õppevahendeid, trükiseid, arhiiv-materjale jm.

14 EAA, 2100-6-302.

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

177

TÜ teadusliku raamatukogu mööbel

Suurem kompaktne mööblikogu, mis muuseumile laekus, oli seotud muuseumi ümberasumisega 1982. aastal peahoone keldriruumidest Toomele endistesse ülikooli raamatukogu ruumidesse. Uue hoone ja sisustuse saanud raamatukogu jättis muuseumile Morgensterni saa-li ja raamatukogu direktori kabineti sisseseade ning sisuliselt kogu oma vanema mööbli, välja arvatud üksikud esemed uues hoones sisse seatava raamatumuuseumi tarvis.

Morgensterni saali sisustus koosnes sisseehitatud riiulitest, klaasitud ustega raamatukappidest (sh Morgensternile kuulunud raamatukapp ja sahtlitega töölaud), kartoteegikappidest, mõnest suuremast töö- ja kirjutuslauast, ampiir(tugi)toolidest, konvendi-toolidest jm.

Toomkiriku ümberehitamisel ülikooli raamatukoguks 1804–06 oli arhitekt Johann Wilhelm Krause (1757–1828) kujundanud saalid kol-mel korrusel, esimese ja teise korruse saalid galeriidena, kolmanda korruse saali keskel asus Pallas Athena kuju, mida ümbritsesid an-tiikbüstide koopiad.15 Kõigis saalides olid ette nähtud sisseehitatud riiulid ehk repositooriumid ja raamatukapid. Hilisemate ümberehi-tuste käigus on sisseehitatud riiulid säilinud vaid kolmanda korruse põhjatiivas, kuhu raamatukogu esimese direktori Karl Morgensterni (1770–1852) mälestuseks kujundati 1850. aastatel Bibliotheca Mor-gensterniana. Siis ehitati saali sellesse ossa uued riiulite read lisaks säilinud üksikutele Krause-aegsetele repositooriumidele.

Morgensterni saali raamatukappidena on säilinud nn Klinge-ri kapid.16 Nimelt pärandas endise Tartu õpperingkonna kuraatori Friedrich Maximilian Klingeri (1752–1831) lesk oma abikaasa raa-matukogu 1840. aastatel Tartu ülikoolile. Raamatukogu bibliotekaa-ri abi Emil Anders on kirjutanud:

„Kuraator Kraffströmi ametiaega langes ka minu saatmine Pe-terburi, et vastu võtta Klingeri raamatukogu, mis oli Klingeri lese testamendijärgne kingitus Tartu ülikoolile /…/ Raama-

15 Die Kaiserliche Universität zu Dorpat. Fünfundzwanzig Jahre nach ihrer Grün-dung, hrsg. von Johann Philipp Gustav Ewers (Dorpat: Schünmann, 1827), 21.

16 ÜAM 155:27-36 Aj.

LeiLi kRiiS

178

tud seisid süsteemitult lihtsates klaaskappides ja mul võttis seitse nädalat aega, et neid kataloogi järgi nummerdada ja uuesti kohale paigutada /…/ Ka minister Uvarov võttis mind mu lahkumiskülaskäigul heasoovlikult vastu, samamoodi Tar-tus kuraator ja rektor, kes olid väga rahul sellega, et ma lasin Klingeri lihtsad raamatukapid raamatukogu kuuluva osana Tartusse tuua. Õlivärviga värskelt ülevõõbatuna mahutavad need veel praegugi ülemises raamatukogusaalis Klingeri raa-matukogu.“17

Klassitsistlikus stiilis raamatukapid varieeruvad: on kaheosalisi, kahe ja kolme klaasitud uksega kappe ning keskmise kõrgusega kol-me uksega kappe. Kõigi kappide iseloomulik tunnus on allosas pui-dust võre, mis pidi kaitsma klaasuksi nende riivamise korral. Kapid, mis varem olid heledad, värviti 1982 tumepruuniks ning 2019 kaeti hallikaspruuni värviga.

Morgensterni raamatukogu tähelepanuväärsemaid esemeid on Jacob’ stiilis18 raamatukapp ja sahtlitega laud. Kahe uksega raa-matukapp19 anti Morgensterni testamendi kohaselt koos selle sees olevate arhivaalidega ülikooli raamatukogule. Lihtne töölaud20 oli legendi järgi Morgensterni eelistatuim töölauad raamatukogus. Veel kolmaski mööbliese on vahetult seotud Morgensterniga – ampiirstii-lis laud (mahagonvineeriga mänd), mille kipsist lauaplaadil on lindu-dega maaling (scaglioula).21

Ampiirstiilis toolid22 ja tugitoolid23 on samuti pärit 19. sajandi esimesest poolest. Toolidel on trapetsikujuline polsterdatud ist-

17 „Mälestusi aastatest 1806–1981“, koost Ago Pärtelpoeg, Mariann Raisma, Tartu toomkirik. Katedraal. Raamatukogu. Muuseum (Tartu: Tartu Ülikooli muuseum, 2018), l. 247.

18 Nn Jacob’ stiilis mööblina tuntakse Venemaal hilisklassitsistlikke mahagonist kõrgpoleeritud esemeid, mis on kaunistatud õhukeste messingliistudega (u 1800–50).

19 ÜAM 155:37Aj (mahagon, kask, uste ülemine osa klaasist ning jaotatud vaskliis-tudega geomeetriliseks mustriks, alumises osas puidust neljakandilise vaskliistu-ga ääristatud tahvel).

20 ÜAM 1513:24Aj (mahagon, kask, lauaplaadil katte süvend (originaalis nahk või kalev, praegu must värv), kaks lauasahtlit metallkäepidemetega, allapoole ahene-vad jalad).

21 ÜAM 1153:1Aj. Kogus oleva laua juures on märge: ostetud Riiast pr Hollanderilt.22 ÜAM 155:56-72Aj.23 ÜAM 155:46-51,54,55Aj.

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

179

meosa ja päikesekiiri meenutav kaarjas seljatugi, tugitoolidel lisaks kaardus käetoed. Tugitoolide kohta on Leila Pärtelpoeg, kes sai üli-koolilt ülesande pärast aula põlengut (1965) uued toolid kujundada, kirjutanud:

„Olin teinud ülikooli vana mööbli inventeerimise ja tead-sin võimalikke analooge. Toomel Morgensterni muuseumis oli kaheksa sobivat käetugedega tooli. Kontrollimiseks oli Schlateri gravüür aulast vaatega toolide tagant kõneleja suu-nas. Gravüüril on näha kaarjas, vertikaaljoontega üle kriip-sutatud seljatugi/…/ Peale selle oli Ilumäe kabelis üks Carl Magnus von der Pahleni tool samast ajast – ta oli olnud Tartu ülikooli kuraator24 toolide võimaliku valmimise ajal.“25 Niisiis, suure tõenäosusega olid need ülikooli aula toolid 19. sajandi keskpaiku. Kõvapolstriga toolid on olnud eksponeeritud muu-seumis, kasutusel rektoraadis ning taas muuseumis. Toole on korduvalt renoveeritud, vahetatud polstrikatteid, kuid rohke kasutuse tõttu vajavad nad taas värskendamist.“

Muuseumile jäid ka rahvuslikus stiilis nn konvenditoolid.26 Toolide seljatoel on vapi kujutise piirjooned, mille värvid on eemaldatud. Rah-vuslikus stiilis lihtsad kasepuust toolid on ilmselt kohaliku meistri töö.

Raamatukogu direktori kabineti mööbel jäi samuti toomkiri-kusse, sest Struve tänava uude hoonesse kavandati ka uus mööbel. Kabineti mööbel pärineb 1929. aastast, mil TÜ raamatukogu teine korrus ehitati ümber (arhitekt P. Mielberg). Ümberehitustööde käi-gus lammutati kolm ahjupottidega vooderdatud Hollandi ahju ning keerdtrepp ja selle seinad. Juurde ehitati kuus töökabinetti raama-tukogu juhatajale ja ametnikele. Ümberehitustööde tegemise õiguse sai ettevõtja Karl Neider. Tööde käigus esitas raamatukogu direktor Friedrich Puksov (Puksoo) 3. oktoobril 1929 TÜ majandusosakonnale taotluse uue mööbli muretsemiseks teise korruse kabinettidesse ja

24 Tartu õpperingkonna ja Tartu ülikooli kuraator 1828–35.25 Leila Pärtelpoeg, Tööraamat. A life’s work (Tartu: Eesti Sisearhitektide Liit, 2011), 98.26 ÜAM 155:3–15Aj. Vapikilbi kuju järgi võiks avata, et tegu on korp! Rotaliaga.

Rotalia hoone teenis ülikooli nõukogude ajal klubina (toim).

LeiLi kRiiS

180

mujale hoones. 27 Tõenäoliselt korraldas ka mööbli valmistamise Karl Neider, kellel oli oma tisleritöökoda.

Ülikooli muuseumile anti raamatukogu direktori kabineti möö-bel üle järgmises koosseisus: kaks vitriiniga raamatukappi, kuus nahkkattega klubitooli, kirjutuslaud, ümmargune laud ning kaks tu-gitooli.28 Raamatukogu mööbli seas oli ka rombimotiividega kaunis-tatud punakaspruuni peitsi ja linoleumist lauaplaadiga massiivne kirjutuslaud,29 pärit 19. sajandi teisest poolest, ning maali- ja graa-fikakogu ajaloolised kapid,30 samuti kabinetimööbli komplekt: kaks kappriiulit (kapi ja riiulite osaga),31 kirjutuslaud ja tugitool öökulli motiiviga seljatoel32 (komplekt kaetud musta peitsiga, pärit 1920. aastatest) ning kaks suurt lugemislauda,33 mõlemad kuue allapoole aheneva jalaga (ühel neist külgedel kaunistuseks lill-lõikeornament). Kartoteegikapid34 olid algul helepruunid, pärast renoveerimist kae-tud tumepruuni peitsiga.

Ka ühe erilise (ja väga kaaluka) eseme, ülikooli seifi35 asukohta ei ole viimase poolteistsajandi jooksul muudetud. Rauast kapp puidu-imitatsiooni matkiva aaderdusega, suletav keeruka lukusüsteemiga (neli võtit), on legendi kohaselt tsaariaegse ülikooli palgaraha hoiu-seif, ka tänapäeval täiesti töökorras ja kasutatav.

Kollektsioonikapid Kollektsioonide kapid ja kummutid olid muuseumikogu loomisel olu-lised mitte ainult ajaloolise väärtuse pärast, vaid ka puhtpraktilistel kaalutlustel. Enamik vanematest kollektsioonidest on hoidlates hoius-

27 EAA, 2100-6-88, l. 34–48. Taotluses nähti raamatukogu juhataja kabinetti ette järgmised mööbliesemed: kirjutuslaud (tamm, vineer) 180.- kr, kirjutuslaua tool (tamm, pöörlev) 65.- kr, leentool (tamm) 45.- kr, 2 klubitooli (nahk) 540.- kr, üm-margune laud (tamm) 85.- kr, riidekapp 30.- kr, raamatukapid vitriiniga harul-distele 2 tk (2,20 × 4 × 0,35) 300.- kr, kokku 1245.- kr. Rõdusaal ennistati 1989. aastal (Budimex).

28 ÜAM 155:1, 2, 16-25Aj.29 ÜAM 155:26Aj.30 ÜAM 1581:16, 17Aj.31 ÜAM 155:40, 41Aj.32 ÜAM 155:44, 45Aj.33 ÜAM 1228:20, 21Aj.34 ÜAM 1228:22-23Aj.35 ÜAM 1581:3Aj.

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

181

tatud ajaloolistesse kappidesse. Ka avahoidlates ja näitusesaalides on vanemaid kollektsioone eksponeeritud ajaloolistes kollektsioonikap-pides. Vaid 20. sajandi ja hilisemate kogude ning arhiiv- ja fotokogude tarvis on muretsetud tänapäevased metallriiulid ja -kapid. Seetõttu on muuseumi mööblikogus nimetamisväärne arv kollektsioonikappe, pärit peaaegu kõigist ülikooli hoonetest ja teaduskondadest.

Esimesed kollektsioonide kapid laekusid füüsika- ja keemiaosa-kondadest juba siis, kui muuseum asus ülikooli peahoones. Füüsi-kute juurest on pärit kõrged klaasustega kapid, mille iseloomulik tunnus on must kattevärv.36 Inventariraamatute sissekannete jär-gi on kaks kappi tellitud instituudile aastast 1890 (zwei schwarze Bücherschränke, Kroning, 76 rubla37) ja ülejäänud 1920. aastatel. Nelja klaasitud uksega kapid (varem kasutusel raamatukappidena) on kahepoolsed (ruumi keskele), mõlemal poolel on oma riiuliread (karniis, ümmargused treitud jalad). Neis kappides hoiustatakse mu-seaalse väärtusega füüsikaaparatuuri.

19. sajandi teisest poolest pärit viie sahtliga kummut on üks vä-heseid mööbliesemeid, kuhu on jäädvustatud selle valmistaja/tisleri nimi: Roger.38 Füüsikaosakonnast pärinevad ka kaunis ühe uksega pähklipuust kapp, sees riiulid (osaliselt poolitatud vaheseintega)39 ning kuusepuust kapp,40 mis kuulus TÜ meteoroloogia observatoo-riumile. Füüsikute raamatukogus asunud madalatel kappidel ja ka-pikestel (sektsioonkapid, osaliselt klaasitud uksed) on rohkesti vara-semate omanike märgistusi (TA Keskraamatukogu, T.Ü.M.O. – TÜ meteoroloogia observatoorium ehk metobs, jt).

Keemiaosakonnalt laekus kaks 19. sajandist pärit suursugust, kaheosalist nelja lükanduksega kappi,41 kus oli hoitud keemilisi ai-neid. Õhukeste, elegantsete kappide (helepruun peits, messingist käepidemed) ülemistel osadel on neli klaasitud lükandust, alumistel osadel neli tahveldatud lükandust, nende vahel, keskosas aga neli väljatõmmatavat töölauakest. Keemilisi aineid on hoitud ka farma-

36 ÜAM 55:1,2Aj; 567:11,12Aj.37 Schnurbuch der Aparate des physikalischen Cabinets der Kaiserlichen Universität

Dorpat, 1868. ÜAM 483:4 Ar.38 ÜAM 862:2Aj.39 ÜAM 760:1Aj.40 ÜAM 1581:15Aj.41 ÜAM 55:3,6,7Aj.

LeiLi kRiiS

182

koloogia instituudist pärit tahveldatud kaheosalises kapis, mis pärit 19. sajandi esimesest poolest.42 Keemikutelt pärineb massiivne nel-jaosaline lükandustega kapp,43 soetatud arvatavalt 19. sajandi tei-sel poolel, professor Carl Schmidti (1822–94, professor 1850-92) ajal, selles hoiustatakse ka praegu keemiaga seotud museaalset vanava-ra (hoiunõud, söeahjud jm). Samast ajast pärineb ka professor Carl Schmidti kivimite kollektsiooni sahtelkapp koos originaalkollektsioo-niga.44 Vanemate hulka kuulub ka kahepoolne lükandustega kapp,45 millel on keskne lukusüsteem ja ülaosas klaasitud uksed.

Arstiteaduskonna instituudid asusid 1999–2000 ümber Bio-meedikumi ning nii tuli muuseumil vanas ja uues anatoomikumis hinnata ajaloolist mööblit ja võtta see vastu oma kogudesse, kuigi

42 ÜAM 55:5Aj.43 ÜAM 55:14Aj.44 ÜAM 945:1341/1Aj.45 ÜAM 760:3Aj.

Foto 1. Sekretär-kirjutuslaud uue anatoomikumi raamatukogust (ÜAM 1189:9Aj, A. Tennuse foto).

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

183

hoidlaruumi selleks ei olnud. Tuli kasutada pikaajaliseks kujunenud ajutisi lahendusi, ladustada mööbel vana anatoomikumi vabadele (ja avariilistele) pindadele ning isegi kaarhallidesse.

Esimeste seas hakkas ümberasumist ette valmistama füsioloo-gia instituut. Sealsed suured ja mahukad kollektsioonide kapid46 on pärit uue anatoomikumi valmimise ajast, 1888. aastast.47 Kapid on praegu kasutusel hoidlakappidena (laboratoorne klaas, anatoomia, loodusteaduslikud kogud, trükised), suuremad on aga hoidlas lahti

46 ÜAM 1167:3-10Aj.47 EAA,402-4-1135, l. 76; EAA, 402-5-1104, l. 177.

Foto 2. Kollektsioonikapp laboratoorse portselaniga (ÜAM 1189:4Aj, A. Tennuse foto).

LeiLi kRiiS

184

monteeritud. Žalusii ehk suletava lukustatava kattega kaunis sekre-tär-kirjutuslaud asus füsioloogia instituudi raamatukogus.48

Uue anatoomikumi teine, patoloogilise anatoomia instituut andis muuseumi hoiule mõned lihtsad, kahe sahtliga töölauad ning vali-ku toole ja taburette.49 Patoloogilise anatoomia instituudi ajalooline kapp nr 1850 kolme klaasitud ukse ning külgedega – ustel heledast metallist käepidemed ja sulgurid, riiulitel ja tagaküljel must peits (originaalkate), väljaspool valge värv (hilisem) – on kapp, kuhu sobi-tus hästi meie laboratoorse portselani kollektsioon.

Kunagise TÜ anatoomiamuuseumi, mille asutas professor August Rauber (1841–1917, professor TÜs 1886-1911) säilinud kapid kuulu-vad kultuurimälestiste riiklikku registrisse (märgistus MK) ning ka ülikooli kultuuripärandi nimistusse – neis eksponeeritakse praegu farmaatsia ajaloo väljapanekut toomkiriku konverentsisaalis. Üks anatoomia instituudi kappidest (kitsas, kõrge, klaasitud ustega), mis oli väga halvas seisus, on renoveeritud ja kogusse vastu võetud.51

Erilised kollektsioonikapid pärinevad farmaatsia instituudist professor Georg Dragendorffi ajast (1836–98, professor Tartus 1864–94), kes rajas ühe suurima omaaegse droogide kogu, millesse kuulus 8161 eksemplari 5675 droogiliigiga.52 19. sajandi teisest poolest pä-rit kapid53 on tahveldatud ustega, sees kuus laia riiulilauda, allosas kaks mahukat sahtlit. Kapid on varustatud tugeva messingist riiv-sulguriga (varrassulgur kapiukse siseküljel) ja lukustatavad. Kui-gi kappides on juba pikka aega hoitud farmaatsiaaparatuuri, ei ole tugev droogide lõhn kappide sisemusest lahtunud. Hilisemad, 1930. aastatel soetatud kapid54 on klaasitud ustega ja seestpoolt kaetud valge värviga.

Botaanikaaiast on pärit eriti kaunis ovaalne seemnekogu kapp 19. sajandi esimesest poolest.55 Kapp on viie sahtliga, igal sahtlil omakorda vaheseinad, mis moodustavad erineva suurusega lahtri-

48 ÜAM 1189:9Aj.49 ÜAM 1167:13-27Aj.50 ÜAM 1189:4Aj. 19. sajandi keskpaik.51 ÜAM 1581:9Aj.52 Toivo Hindrikus, Ain Raal, Hain Tankler, Farmaatsia Tartu Ülikoolis läbi aegade

(Tartu, 2005), 31.53 ÜAM 1332:30-33Aj.54 ÜAM 1332:22-26Aj.55 ÜAM 935:1Aj.

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

185

kesed. Kapi pealset kaunistab intarsiatehnikas ornament. Kapp kui botaanikaosakonna oluline mälestusobjekt asus pikka aega loengu-ruumis ning loovutati muuseumile alles 1995. aastal. Hämmastav oli see, et sahtlitest võis leida hulgaliselt 19. sajandi originaalseid seemnete karpe koos seemnetega.

Täiesti erilised on kaks kõrget sektorikujulist kaarjate ustega ka-heosalist kollektsioonikappi,56 mille asukoht arvatakse olevat olnud ülikooli peahoone 19. sajandi esimesel poolel, ajal, mil seal asusid ka mineraloogia jt loodusteaduslikud kollektsioonid (kappidel märgis-tus GK 15).

Peahoone kolmandal korrusel asunud seminariraamatukogust on pärit kaks raamatukappi, neist esimese57 uksel on kuuliauk, mäles-tus viimasest sõjast. Helepruuni peitsiga kaetud kõrged kahe tah-veldatud uksega kapid, mis soetati tõenäoliselt 1920.–30. aastatel, sobitusid hästi omaaegse seminariraamatukogu kõrge laega ruumi.

TÜ ajalookateedritelt laekus kaks kaheosalist raamatukappi: ülal kaks klaasitud lükandust, all tahveldatud lükanduksed58 ning kaks riiulit,59 ees kaunistuseks süvendid. Arvatavasti on need kappriiulite ülemised osad 20. sajandi esimesest poolest.

Kogus on ka mitmeid tuntud isikutega seotud kappe. Brandti kapp60 on legendi järgi kuulunud Saksa loodusteadlasele, zooloog Jo-hann Friedrich von Brandtile (1802 Jüteborg – 1879 Eestimaa kuber-mang, TÜ audoktor). Pole päris selge, kuidas kapp Tartu Ülikoolile on jäänud – selle võis annetada tema poeg Alexander von Brandt (1844 Peterburg – 1932 Tartu) või oli tema äraolekul Tartust siia hoiule jäetud.61

Karl Ernst von Baeri raamatukapi62 koos raamatutega andsid TÜ embrüoloogia ja histoloogia õppetoolile Baeri pärijad 20. sajan-di algupoolel. Kaheosalise pöögist raamatukapi ülemisel osal on neli klaasitud ust, ülal karniisil neli treitud nuppu, alumisel osal neli tah-

56 ÜAM 1581:1, 2Aj.57 ÜAM 55:10Aj.58 ÜAM 1167:73, 74Aj.59 ÜAM 1167:64, 65Aj.60 ÜAM 55:4Aj.61 Kirjavahetuses ülikooli valitsuse ja prof Kenneli vahel 30.11.1920 taotleb viimane

luba endise zooloogiaprofessori Brandti raamatukogu zooloogia instituuti (ja tema isiklike esemete enda) hoiule võtmist. EAA, 2100-6-302, l. 38.

62 ÜAM 1263:1Aj.

LeiLi kRiiS

186

veldatud ust, kapp on kaunistatud rikkaliku puulõikeornamendiga. Samast õppetoolist on pärit teinegi, samuti rikkaliku puulõikeorna-mendiga kaunistatud väiksem kapp 19. sajandi esimesest poolest.63 Selle päritolu on teadmata.

Kui professor Johann Friedrich von Erdmanni ravimtaimede kol-lektsioon võeti muuseumikogusse vastu juba aastal 1979, siis üks originaalkapp oli endiselt farmakoloogia kateedri kasutuses ning laekus muuseumile alles 2015. aastal.64 Kõrgel kapil (punakaspruun peits, messingist detailid) on kolm klaasitud lükandust, mis teevad kapi sisu hästi vaadeldavaks.

Sarnased klaasitud uste ja külgedega kapid65 on pärit operatiiv-se kirurgia ja topograafilise anatoomia õppetoolist. Neis hoiab muu-seum osa oma laboratoorse klaasi kollektsioonist.

Kaks massiivset mööblieset laekusid muuseumile endistest TRÜ ametiühingu ruumidest. Esimene on renessanslike vormidega puh-vetkapp (tamm, pähklipuu).66 Kolmeosalise kapi kapiosad on eral-datud poolfiguuridega: paremal mees-, vasemal naisfiguur, ülemises servas merekarbi-, allosas lehemotiivid, uksed tahveldatud (pähkli-puust), rohkete nikerdustega, kuus nikerdatud jalga. Kapi äärmis-te osade kohal on kaks väljatõmmatavat serveerimisplaati, vasakul kapiosal sees kuus sahtlit. Teine on kahe klaasitud ja kahe heledast puidust uksega raamatukapp67, uste ümber ümarreljeefne väätde-koor, kapi allosas neli sahtlit, kapp toetub neljale lõvikäppa meenu-tavale jalale (küünispall-jalad). Need esemed jõudsid ülikooli ruumi-desse suure tõenäosusega pärast 1944. aastat.

1996. aastal tagastati ülikoolile Tartu tähetorn ja muuseumi haldusesse tulid sealsed instrumendid ja sisseseade, sealhulgas kollektsioonikapid.68 Kahe ja kolme uksega kappide ülaosa on klaa-situd, allosa tahveldatud, iseloomulik tunnus on hammaslõige kar-niisil. Algne viimistlus oli aaderdus, hiljem on kappe korduvalt üle värvitud, viimase restaureerimise käigus taastati aaderdus ning kapid värviti seest roosakat helepruuni värvi. Tähetornis olevad

63 ÜAM 1263:2Aj.64 ÜAM 1189:3Aj.65 ÜAM 566:1-4Aj.66 ÜAM 1153:11Aj.67 ÜAM 567:9Aj.68 ÜAM 1496:1-7, 20,21Aj.

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

187

ajaloolised, 19. sajandi algupoole kellad asuvad biidermeierstiilis kellakappides. Tähelepanuväärne mööbliese on ka biidermeierstiilis sahtellaud, mis asus tornis, kus see oli viimati kasutusel refraktori tarvikute (läätsed, objektiivid jms) panipaigana. Arvatavasti soetati see koos Fraunhoferi refraktoriga, kuid jäi torni ka hilisema, Zeissi refraktori juurde.69

KabinetimööbelKirjutuslaud on oluline kabinetimööbli element, ka ülikoolis. Suur-sugusemad kirjutuslauad kuuluvad traditsiooniliselt õppetooli juha-tajale või professorile.

Üks paremini dokumenteeritud mööbliese on füüsika instituudi juhatajate käsutuses olnud kirjutuslaud, mille viimane kasutaja oli professor Johan Vilip (1870–1942, füüsikaprofessor 1920–40). Laua ühel pool on kirjutuslaud ühendatud riiuliga ning teisel pool õhu-

69 ÜAM 1496:8Aj.

Foto 3. Biidermeierstiilis sahtel-laud, 19. sajand (ÜAM 1496:8Aj, A. Tennu-se foto).

LeiLi kRiiS

188

ke klaasitud ustega vitriinkapp.70 Lauaplaat võis algul olla kaetud nahaga, nüüd rohelise kaleviga. Kirjutuslaud (Ein Schreibtisch mit Bücherbrett, Steinberg – ilmselt valmistaja/tisler), on esimest korda kantud inventariraamatusse 1866. aastal, kui füüsikaprofessoriks oli Arthur Joachim von Oettingen (1836–1920, professor TÜ-s 1865–93).71 Füüsika instituudist pärineb teinegi kirjutuslaud72 19. sajan-di teisest poolest (ilma inventarinumbrita), inventariraamatus kui „kirjutuslaud, vahariidega kaetud“.73 Laud sarnaneb eelmisega, kuid puuduvad riiul ja kapp. Pärast renoveerimist on lauaplaat kaetud rohelise kaleviga.

Kogus on mööbliesemeid, mille puhul teame vaid nende viimast asukohta. Nii on mitmed esinduslikud kirjutuslauad saadud mate-maatika õppetoolidest, võimalik, et pärit professor Gerhard Rägo74 prorektori ametiajast aastail 1944–46. Siit on pärit kaunis, heleda peitsiga, puidust (tamm, karjala kask, saar), voolujoonelise kujuga kirjutuslaud,75 mille lauaplaadi esikülg ning mõlema sahtelkapi uk-sed on vormitud lainelistena. Laud toetub neljale treitud jalale. Al-gebra õppetoolist pärineb massiivne kirjutuslaud.76 Kultuuriväärtus-te riikliku registri andmetel pärineb laud 19. sajandi teisest poolest. Avar lauaplaat (174 × 87 cm) on kaetud rohelise linoleumiga ning laual on neli ümmargust treitud jalga.

Rakendusmatemaatika instituudist pärineb kabinetimööbli komplekt: rulookattega kirjutuslaud ja kirjutuslaua tool.77 Kirjutus-laud on nn Ameerika tüüpi laud, mida valmistati Lutheri mööbli-vabrikus 1895–1920. Lutheri žalusiikattega kontorilaud vastas 1890. aastate kontoritöö organiseerimise põhilistele nõuetele. Sellisena jäi see tootmisse kuni 1920. aastate alguseni, mil firma kataloogides pakuti seda koos uute, lihtsustatud ja tehniliselt täiustatud mude-

70 ÜAM 395:11Aj.71 Schnurbuch der Aparate des physikalischen Cabinets der Kaiserlichen Universität

Dorpat. A 1868. ÜAM 483:4 Ar. 72 ÜAM 395:10Aj.73 E.V. Tartu Ülikooli füüsika instituudi inventariraamat 1937–1945. ÜAM 483:3Ar.74 G. Rägo õppis TÜ-s 1909–13 matemaatika erialal, täiendas end hiljem Saksamaal

(Göttingenis) ning Rootsis (Stockholmis). TRÜ haldusprorektor 1944–46. ERAF, 148-2-129.

75 ÜAM 55:16Aj.76 ÜAM 1114:1Aj.77 ÜAM 1252: 2, 3Aj.

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

189

Foto 4. Füüsika instituudi professori kirjutuslaud, soetatud Arthur Joachim v. Oettingeni ajal 1866. aastal (ÜAM 395:10Aj, A. Tennuse foto).

LeiLi kRiiS

190

litega.78 Kirjutuslaua tool, nn pöördtool (kask, peitsitud, lakitud) kuulub Lutheri vabriku samasse büroomööbli sarja.79 Instituudis asunud kapp-kartoteek žalusiiga kannab aga Peterburis asunud fir-ma märki.80 Sarnane kappkartoteek on kogus ka TÜ patofüsioloogia õppetoolist.81 Selles kapis olevat professor Robert Looga (1921–2015) hoidnud oma teadusliku töö materjale.

Suursugusena mõjuvad anatoomiaprofessor August Rauberi-le (1841–1917, TÜ professor 1886–1911) kuulunud kirjutuslaud ja pöördtool82 19. sajandi teisest poolest. Heleda peitsiga kirjutuslaua sahtlite kapiosad on kaunistatud rombimotiiviga. Pöördtool on kaar-ja seljatoega, selja- ja istmeosa polsterdatud, kaetud pruuni kunst-nahaga.

Vanast anatoomikumist pärineb histoloogia ja embrüoloogia õp-petooli professorite laud83 1920. aastatest (Lutheri vabrik). Laua juurde kuulus ampiirstiilis tugitool (istmel kõvapolster, kaetud ro-helisekirju tekstiiliga, käetoed kaardus, ees õnaruses puulõikes lille kujutis).84

Omanäoline on patoloogilise anatoomia professori Albert Valdese (1884–1971, TÜ professor 1930–62) kabinetimööbel: kirjutuslaud ja lihtne tool85 ning fuajees asunud seljatoega pink/sohva ja lillealus/tu-hatoos.86 Nende esemete puhul on arvatud, et professor, kellele meel-dis puutööd teha, on ka ise nende valmimisele kaasa aidanud.87 Valge värviga kaetud kirjutuslaua eeskujuks on olnud ilmselt Lutheri nn Ameerika laud, ainult et Valdese laual on dokumentide organisee-rimise võimalusi enam. Lihtsa valge tooli seljatoe külgedel on hele-dast metallist käepidemed. Redelseljatoega pingil või sohval on kuus jalga, istme ja seljatoe osa on kõva polstriga ja kaetud tumerohelise

78 Jüri Kermik, Lutheri vabrik. Vineer ja mööbel. The Luther Factori Plywood and Furniture 1877–1940 (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2004), 36.

79 Lutheri kontorimööbli valik laienes 1930. aastatel mitmesuguste kartoteegikappi-de, riiulite, eriotstarbeliste laudade ja toolide kujul. – Toolilugu, 18.

80 ÜAM 1252: 1Aj.81 ÜAM 938:1Aj.82 ÜAM 1189:1,2Aj.83 ÜAM 1247:20Aj.84 ÜAM 1263:3Aj.85 ÜAM 1291:2,3Aj.86 ÜAM 1167:11,12Aj.87 Koos mööbliesemetega saadi patoloogilise anatoomia instituudilt ka puusepa

tööriistade komplekt (saed, haamer jm).

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

191

kunstnahaga. Juurde kuulub kõrge riiul/alus keraamilisele vaasile, mida on kasutatud tuhatoosi ja lillevaasina.

Tartu Ülikooli esimese naisprofessori, farmaatsia instituudi juha-taja Alma Tomingase kirjutuslaud88 1920.–30. aastatest äratab tähe-lepanu lauaplaadi mõõtmete (200,5 × 99,5 cm) poolest.

TÜ keemiaosakonna professorite Georg Landeseni, Paul Koger-manni jt kasutuses olnud kirjutuslaud ja kirjutuslaua tool89 (Lutheri vabrik, 1920. aastad) on väga kulunud ning vajavad renoveerimist. Eesti mööblitööstuse 1920.–30. aastate toodang90 on ka massiivne, ümarate nurkadega, musta värviga kaetud kirjutuslaud,91 mis oli pikka aega ülikooli pearaamatupidaja töölaud.

TÜ närvikliiniku juhatajate kirjutuslaud92 (puit, helepruun peits, lakitud, lukustatavad sahtelkapid, ustel kunstsarvest käepidemed, lauaplaat ümarate nurkadega) 1930. aastatest on olnud kasutuses ala-tes professor Ludvig Puusepast (1875–1942, professor TÜs 1920–42). Muuseumile andis selle üle professor Toomas Asser 2009. aastal. Ka üht teist kirjutuslauda koos tugitooliga93 on seostatud professor Puuse-pa nimega (või see asus närvikliinikus tema ajal), selle andis muuseu-mile üle professor Ain-Elmar Kaasik 1982. aastal. 1920. aastatest pärit kirjutuslaua juurde kuulub omapärane tugitool: puitkonstruktsioon, kõrge kinnine seljatugi ühendatud istmeosaga, kaarjad käetoed. Tool on kaetud seest- ja väljastpoolt külgedel ja istmeosas riidega, kõvapols-terdatud, toetub neljale puidust jalale, mille otstes on messingrattad.

1984. aastal andis Eesti Põllumajanduse Akadeemia mullateadu-se kateeder muuseumile üle Eesti mullateadlase, agrokeemiku, TÜ professori 1920–44 Anton Nõmmiku (1882–1957) kasutuses olnud kirjutuslaua ja kirjutuslauatooli,94 mõlemad Lutheri vabriku büroo-mööbli valikust: rulooga kirjutuslaud ning helepruuni viirulise spoo-niga kaetud tool aastaist 1895–1900.

88 ÜAM 1332:12Aj.89 ÜAM 1228:7,8Aj.90 Võimalik, et firmalt Massoprodukt. Massoprodukt sai alguse 1916. aastal Jaan

Olbrei, Arnold Kapsi ja A. Eeriku poolt asutatud osaühingust. See oli esimene eesti kapitaliga asutatud tööstusaktsiaselts, mille hiilgeajad jäid iseseisvusaega, mil Massoprodukt kujundas suuresti rahvusliku mööbli näo.

91 ÜAM 1291:1Aj.92 ÜAM 1423:1Aj.93 ÜAM 192:1,2Aj.94 ÜAM 326:1,2Aj.

LeiLi kRiiS

192

Luuletaja ja TÜ endise professori Gustav Suitsu kabineti mööbli95 tema Rootsis eksiilis viibimise ajast annetas muuseumile tütar Hel-ga Suits-Kangro 1996. aastal. Komplekti kuuluvad kõrge lihtne raa-maturiiul, kirjutuslaud, kirjutuslaua tool (polsterdatud, helepruun nahk), sekretärkapp (riiulid, laekad), diivanvoodi (polsterdatud, kae-tud helepruuni nahaga) ja diivanilaud (metallist lauakattega), kaks leentooli ning neli tooli (istemööbel kõva polstriga, kaetud kollase siidriidega).

TRÜ õppejõu (1948–50) ning õppeprorektori (1961–63) Enno-Lem-bit Mikkelsaare (1921–79) koduse töökabineti sisustuse – kirjutus-laud, raamatukapp ja kolm tooli96 – andis muuseumile üle abikaasa Sofia Mikkelsaar 1982. aastal. Spoonitud pindadega kirjutuslaud ja kolme uksega raamatukapp on 1920–30. aastatele iseloomulikud mööbliesemed. Historistlikud toolid, iste ja seljatugi kõva polstriga, kaetud pruuni nahaga (seljatugi ka tagantpoolt), sarnanevad Luthe-ri vabriku toolidega aastaist 1895–1900.

Õpperaamatukogu, endise ülikooli kiriku hoone teisel korrusel asunud nn tuubikumi interjööri kuulusid barjääriga lauad, mille näi-dis asub samuti muuseumikogus.97

Muuseumikogusse on vastu võetud ka üksikuid huvitavaid mööb-liesemeid väljastpoolt ülikooli. 1982. aastal laekus Hellenurme mõi-sa läheduses asuvast Käpa talust antiikne iluvõrega kirjutuslaud, kirjutuslauatool, tigudiivan, kirjutuspult, Chippendale’i stiilis söögi-laud ning lihtsad tugitoolid.98 Kirjutuslaua lauaplaat on ääristatud puust kaitsevõrega, laud männipuust, kaetud palisandrist spooniga, lauaplaadil must tekstiilkate. Laud toetub neljale treitud ning üm-marguste puumunadega kaunistatud jalale. Söögilaud on valmista-tud tammepuust, neljakandiline, ümarate nurkadega, lahtikäiv, kae-tud helepruuni peitsiga, toetub neljale kaarjakujulisele jalale, mis on nikerdatud ning kaetud ornamentidega. Laua külgedel on profileeri-tud iluliistud ning iga külje keskel ringikujuline ornament. Nimeta-tud mööbliesemed (kirjutuslaud, söögilaud) tunduvad taluinterjööri kohta liiga luksuslikud, nii et võib kahtlustada esemete seost Hel-

95 ÜAM 980:1-12Aj.96 ÜAM 178:1-5Aj.97 ÜAM 1581:26Aj.98 ÜAM 176:1-7 Aj.

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

193

lenurme mõisaga, mille omanik oli Alexander Theodor von Midden-dorff (1815–94, elas Hellenurmes alates 1860).

LaborimööbelÜlikoolis, eelkõige füüsika, keemia, farmaatsia ja farmakoloogia ning teistes arstiteaduskonna õppetoolides, olid 19. sajandil ja 20. sajandi algul laborisustuse olulised elemendid suured laborilauad, varusta-tud paljude sahtlite ja sahtelkappidega. Kapplauad võimaldasid nii katseid sooritada ja demonstreerida kui ka aparaate hoiustada. Ka muuseumi mööblikogus on esindatud valik nendest mööbliesemetest.

Vanemad laborilauad võidi mõnikord tellida Saksamaalt. Kuid kuna laudade-kappide jooniseid oli peaaegu kõigis laboriaparatuu-riga kauplevate firmade kataloogides, olid kohalikud mööblitislerid võimelised ka ise nende eeskujude järgi mööbliesemeid valmistama.

Üks vanemaid laboratooriumi kapplaudu on pärit 19. sajandi kee-miakabinetist selle peahoones asumise ajast.99 Laual on kaks kahe uksega kappi, nende ees toetav puidust raam, lauaplaadil tumepruun linoleum. Samast pärineb ka nelja kapi ja nelja sahtliga laborilaud 100 ning kapplaud, millel all kaks lükanduksega kappi ning ülal kolm sahtlit.101

Kaks suurt ja üks väike sahtelkappidega laborilaud pärinevad 19. sajandi anatoomia õppetoolist.102 Suurtel kapplaudadel on kolm sahtlisektsiooni, igaühes kuus sahtlit, millel on puidust treitud üm-margused nupud. Samast ajast on pärit laborilaud-kapp, millel sa-muti allosas kaks kappi (mõlemad kahe uksega) ning ülaosas neli sahtlit (kõigil numbriplaadikesed). Ustel ja sahtlitel on messingist numbrisildid ja käepidemed.

Omapärane on peahoones asunud füüsikakabinetist pärit labori-laud, mille ülaosas on kaheksa sahtlit ning aluskapid on varustatud kaheksa lükanduksega.103 Samast pärineb ka punakaspruuni peitsi-ga rohkete sahtlitega kappkummut104, nelja suure ja viieteistkümne

99 ÜAM 1581:4Aj.100 ÜAM 55:32Aj.101 ÜAM 1228:27Aj.102 ÜAM 33-35Aj.103 ÜAM 1581:6Aj.104 ÜAM 1581:5Aj.

LeiLi kRiiS

194

väiksema sahtliga, originaalsete metallist sahtlikäepidemetega ning lauaplaadi alt väljatõmmatava töölauaga. Anorgaanilise keemia õp-petoolist pärineb kaheosaline kirjutuspult105 – ülaosa rohelise same-tiga kaetud klapplaua all on sekretärikapp ning allosas sahtelkapid.

Farmaatsia instituudist pärit labori kapplauad ja kummutid on pärit 19. sajandi teisest poolest, professor Dragendorffi ajast. Üks paremini säilinud ese sellest mööbliliigist on tumepruuni peitsiga kaetud laboratooriumi kapplaud,106 mille lauaplaat on kaetud musta värviga. Laual on neli sahtlit ja neli kappi. Sahtlitel on messingist käepidemed ning lukusüdamikud ja kappides vaheriiulid. Tähelepa-nuväärsed on ka droogide, seemnete jms hoiustamiseks kasutatud sahtlitega kummutid.107 Kõigil kummutitel on seitse messingnup-pudega sahtlit ning peal klaasitud vitriin materjalide eksponeerimi-seks. Kõik seda tüüpi vanemad kapplauad on ka praegu muuseumi kollektsioonide hoiustamise teenistuses.

Uuema laborimööbli näidised 20. sajandi keskpaigast on pärit va-nast keemiahoonest (endise nimega instituutide hoone, kus asusid

105 ÜAM 1167:55Aj.106 ÜAM 1332:16Aj.107 ÜAM 1332:18-20Aj.

Foto 5. Kapp-laud keemia instituudist, 19. sajand (ÜAM 1581:4Aj, A. Ten-nuse foto)

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

195

keemia ja farmaatsia instituudid). Hoone ehitustööd algasid 1938. aasta juulis-augustis (ehitas firma Kirk ja Shiffer), arhitektid I eta-pis Paul Mielberg ja teises etapis Henn Kuvasto. Sanitaartehnilised, ventilatsiooni- ja elektritehnilised seadmed olid imporditud ja tol-le aja tasemel. Keskkütte, veevärgi ja kanalisatsiooni tegi firma A. Tõnisson ja Ko. Spetsiaalne ja harilik mööbel tehti Tartu parimates puidutööstusettevõtetes vastavalt importstandardile. 1939. aasta lõpuks oli hoone valmis ning komisjon selle väga hea hindega vas-tu võtnud. Mingit pidulikkust ega banketti polnud, sest käis Teine maailmasõda. 1940. aasta jaanuaris asusid farmaatsia instituudid uutesse ruumidesse. Nad mahtusid lahedalt ära ning rõõmustasid.108

Instituutide hoone laborid olid sisustatud suurte laborilaudade-ga, mille mõlemas otsas olid keraamilised kraanikausid messingist

108 Nikolai Slatinski (ülikooli tehnilise järelevalve insener) „Meenutusi Tartu Ülikooli farmaatsiahoone ehitamisest“, Edasi, nr 13, 16.01.1990; EAA, 2100-11-153.

Foto 6. Kummut vitriiniga farmaatsia instituudist, 19. sajand (ÜAM 1332:19Aj, A. Tennuse foto).

LeiLi kRiiS

196

veekraanidega. Kogusse vastuvõetud laual109 on mõlemal pool neli sahtlit ja neli kappi, lauaplaadil pruun linoleum, laua keskel pui-dust riiul laboritarvikutele. Kaalude toas olid spetsiaalsed seintele kinnitatud kaalualuslauad,110 kindlustamaks kaaludele stabiilsus ja täpsus.

Meditsiinis kasutatud eriotstarbeliste mööbliesemena võib ni-metada kappe mikroskoobi preparaatidele111 ning medikamentide-le (metallraamis, klaasitud),112 silmaoperatsioonide lauda,113 millel külgedel kaks kaarjat süvendit ja mis esindab 1920.–30. aastate nn Saksa tüüpi lauda silmaoperatsioonide tegemiseks ning stomatoloogi töökabineti sisustust (A. Sillard, 1920.–30. aastad).114

Toolid ja muu istemööbel Tugitoolid, toolid ja taburetid moodustavad mööblikogus kõige arvu-kama esemeliigi. Vanemat ülikooli istemööblit esindavad kolm am-piirstiilis kõrgete jalgadega kasepuust kateedritooli, mis on ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause (1757–1828) projekteeritud ning dateeritud aastatega 1804–07.115 Toolidel (kask) on polsterdatud, (kunst)nahaga kaetud iste, kaardus käetoed ning lihtne, ülaosas kaa-res seljatugi. Kogus olevatest toolidest üks asus peahoones ning kaks tooli saadi ülikooli majandusosakonnast.

Professor Dragendorffi tooliks peetakse legendi järgi kõrgetel jal-gadel tumepruuni peitsiga kaetud, kaarja seljaosa ning käetugede-ga tooli, mille istmeosas oli algul õlgpunutis, mis renoveerimisel on asendatud võrkpunutisega.116

Muuseumikogus on mitmekesine painutatud puidutehnikas is-temööbli valik, valmistajad vineermööbli pioneerid, Viinist pärit kolm venda Thonet’d („Gebrüder Thonet“, 1850), kelle eeskuju jär-gisid Jakob ja Josef Kohn (Viin, 1880. aastad – 20. sajandi algus),

109 ÜAM 1332:21Aj.110 ÜAM 1332:48Aj.111 ÜAM 1124:1Aj, 1247:18Aj.112 ÜAM 879:1-3Aj.113 ÜAM 83:1Aj.114 ÜAM 1032:1,2Aj.115 ÜAM 1086:1,2Aj, 1167:63Aj.116 ÜAM 297:1Aj.

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

197

Voitsovi mööblivabrik 1890. aastatel ning A. M. Lutheri vabrik Tal-linnas.117

Tähelepanuväärne valik toole laekus muuseumi tegevuse algus-aastail zooloogia instituudist. Painutatud tugiraamistikuga (raam, seljatugi, käetoed, iste, jalad) toolid 19. sajandi teisest poolest,118 mil-lel on võrkpunutis selja- ja istmeosas, sarnanevad Thonet’ toolidele Londoni 1851. aasta maailmanäitusel.119 Siin on ka tool nr 14, mis oli kõige levinum Thonet’ mudel (prototüüp valmis 1859).120 Viini toole laekus ka botaanikaaiast (valmistajad vastavalt Thonet, mudel nr 2; J. & J. Kohn ning Voitsov).121

117 A.M. Lutheri Mehhaanilise Puutöötlemise Vabrik 1877–99, Luterma ja Venesta 1900–19, Venesta ja Isokon 1920–30, Luterma 1920–40.

118 ÜAM 482:19-20Aj, nr-ta.119 Krista Kodres, Ilus maja, kaunis ruum. Kujundusstiile Vana-Egiptusest tänapäe-

vani (Tallinn, 2001), 151.120 ÜAM 482:18Aj.121 ÜAM 1045:1-4Aj.

Foto 7. Kateedri tugitool, projekteerinud Johann Wilhelm Krause, u 1804-07 (ÜAM 1086:2Aj, A. Tennuse foto).

LeiLi kRiiS

198

Kaks kolmikistet, mille viimased asukohad olid Ülikooli 16 fuajee ja hügieeniinstituut,122 on samuti pärit vennad Thonet’ vabrikust Vii-nis (esemetel valmistaja tekst vene keeles). Istmetel on treitud käe-toed ja seljatoe ülaosa, vineerist perforeeritud mustriga seljatugi ja istmeosa, ees neli treitud ning taga kaks sirget jalga.

Pöördtaburetid123 ehk „muudetava kõrgusega klaveritoolid (A. M. Lutheri vabriku mudel nr 1040a, 1890-1900)124“ olid kasutusel zoo-loogia instituudi loenguruumis ja laboratooriumides.

Lutheri vabrikust on pärit ka toolid ja tugitoolid, millede viima-ne asukoht oli farmaatsia instituudi fuajee:125 „pikendatud seljatoe raami ülaosaga toolid (mudel nr 1777), A. M. Luther, 1890–1900“,126 samuti farmakognoosia õppetoolist saabunud Lutheri nn rahvatoo-lid127 (mudel nr 1811).128 Viimane oli väga levinud toolitüüp kodudes ja ametiasutustes, ning oli vabriku kõige tuntum ja populaarseim mööbliese, juurutatud 1890. aastatel. Iseloomulik detail on kolm ver-tikaalset pulka seljatoe ülaosas, mis iseloomustas ka teisi Lutheri vabriku tolleaegseid tooteid, nagu lillealused, riiulid ja sirmid.

Ülikooli hoonetes olid väga levinud Lutheri vabriku kirjutuslaua- ehk bürootoolid (vt ka kabinetimööbli peatükk), pöördmehhanismi-ga ja selle modifitseeritud neljajalgne variant, A.M. Lutheri vabriku toodang 1895–1900129. Kogus on esindatud mõlemad tugitooli varian-did.130

Lihtsad tumepruuni peitsiga kaetud vineertoolid ehk nn Riia laa-datoolid131 (valmistas firma Luterma, 1900–1919: istme vineerpõhi on perforeeritud, seljatoel ja jalgadel pulkühendused, kaks esijalga treitud ja põhja all Luterma tempel) asusid enne muuseumi sattu-mist peahoone keldriruumides.

Rahvuslikku stiili (nn talupojatoolid) järgivad mõned üliõpilasor-

122 ÜAM 1228:6,24Aj.123 ÜAM 55:17-27Aj.124 Kermik, 30.125 ÜAM 1332:2-10Aj.126 Kermik, 172.127 ÜAM 1472:3,4Aj.128 Kermik, 32.129 Kermik, 179. 130 ÜAM 55:38, 44; 326:1Aj, 1252:3Aj, 1332:14Aj.131 ÜAM 55:39-43Aj.

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

199

ganisatsioonidele enne sõda kuulunud toolid,132 viimased asusid aas-taid Tähe tänaval füüsikahoones.

Väga otstarbekate ja ökonoomsetena mõjuvad 20. sajandi esimese poole auditooriumitoolid märkmete tegemise lauakesega (mudel ka-sutusel ka tänapäeval, kuid plastmaterjalist), millega olid sisustatud nii mõnedki ülikooli auditooriumid. Muuseumile saadud heas korras toolide komplekt133 pärineb nahahaiguste kliiniku loenguruumist.

Laborilaudade ja -kappide juurde kuulunud tumbasid ja taburet-te on muuseumikogus mitmesuguse kuju (ümmarguse ja kandilise istmeosaga) ning kõrgusega. Enamik neist on valmistatud puidust, kuid on ka metallist keermestiku ja jalaga ning puidust istmeosaga ning üleni metallist istemööblit.

Väga stiilsetena mõjuvad tänapäevalgi hügieeni ja tervishoiu ins-tituudi ajaloolised laboritaburetid kolmel jalal: üks jalg treitud, kaks

132 ÜAM 1086:3,4Aj ning ÜAM 1581:28,29Aj.133 ÜAM 1124:1-22Aj.

Foto 8. Laboratooriumi taburet hügieeni- ja tervishoiu instituudist (ÜAM 1167:26Aj, A. Tennuse foto).

LeiLi kRiiS

200

kandilised, nende vahel puidust tugipulgad, mis tugevdatud omakor-da metallpulkadega. Jalad on kaetud musta värviga, iste voolitud ümmargusena, kaetud valge värviga.134 Keemiaosakonnast pärit kõrget taburetti (ümmargune polsterdatud istmeosa kaetud pruuni kunstnahaga, neljakandiline tugev alus)135 võib pidada õppejõu too-liks laboris.

Peahoone mööbel Peahoonest laekunud mööbli seast kerkivad esile eelkõige aasta-test 1920–40 pärit õpetatud nõukogu saali lauad136 ja käetugedega toolid.137 Ristkülikukujulised lauad toetuvad neljale treitud (kan-nelüüritud, jaotustega) jalale. Lauad on muuseumis olnud kasutusel paljudel vastuvõttudel valges saalis, ekspositsioonides ning töölau-dadena konverentsisaalis. Saali toolid on fotode järgi otsustades va-rieerunud: on kasutatud ampiirstiilis tugitoole ja ka Lutheri toole. Ka aula toolid 1950. aastatel (mis põlengus hävisid), olid Lutheri nn rahvatoolide mudeli variatsioon: helepruun peits, seljatoel neli püs-tist pulka.138

Aula toolid 1965. aasta peahoone tulekahjus hävinud toolide ase-mele kavandas Leila Pärtelpoeg ja need valmisid 1967. aastal.139 Ees-kujuks võeti ampiirstiilis toolid.140 Pärtelpoeg kirjutas: „…Standard tegi sadat tooli ilma venitamata ja vigurdamata … Kui sobivat mööb-liriiet polnud võtta, siis see tehti, kooti vastavalt etteantud kavandi-le zakaarkangana Punases Koidus … See kangas tuli laiatriibuline kaunis ampiir, üks triip oli loorberipärg ja teine samalai oli läikiv atlass. Kasutatud oli kahte tooni, helesinist ja helehalli“.141 Ka need aula toolid on tänaseks välja vahetatud ning asuvad ülikooli hoone-tes ja ka muuseumis.

Rektor Arnold Koobi nõupidamiste ruumi mööblikomplekti –

134 ÜAM 1167:27-31Aj.135 ÜAM 1228:26Aj. 136 ÜAM 567:3-8Aj.137 ÜAM 1167:59-62Aj.138 ÜAM 1558:8, 10Aj.139 ÜAM 1558:2-7Aj.140 ÜAM 55:46-51Aj.141 Leila Pärtelpoeg, Tööraamat, 97–101.

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

201

lauad, kaks tugitooli (üks neist kirjutuslaua originaaltool, teine hili-sem koopia) ning 19 tooli (valmisid 1982)142 – kavandas samuti Leila Pärtelpoeg: „TRÜ rektori kabineti … kujundasin ülikoolis asuvate 19. sajandi alguse nõupidamistelaua ja toolide koopiatega. Kasuta-sin samu toole, mis mööblivabrik Standard kopeeris minu jooniste järgi 1965. aastal pärast aula põlemist. Rektori kirjutuslaua tooli eeskujuks sai K. E. v. Baeri mälestussambal asuv klismose tüüpi tool“.143

Morgensterni saalis asunud ampiirstiilis tugitoolid olid eeskujuks ka Aala Buldasele, kes projekteeris uued toolid muuseumi konverent-sisaalile. Tema kujundatud on ka muuseumi valge saali toolid, mille eeskujuks sai saali rõdupiirde puidust muster, need valmisid 1989.

PuhkemööbelMuuseumikogus on väike valik polsterdatud mööbliesemeid: bii-dermeierstiilis toolid ja tumba, mõned sohvad ja diivani-tugitoolide komplektid. Needki on pärit ülikooli hoonetest ning harilikult olid väga kulunud ja vajasid renoveerimist.

Esimene pehme mööbli komplekt muuseumi vastuvõtuaktides on diivan ja kaks tugitooli,144 mis olid ladustatud peahoone kohviku Sophokles kõrvalruumi (ning mattunud ülipaksu tolmukorra alla). Mööbliesemed olid algul nahkkattega, hiljem renoveerituna on nad saanud tumepruuni kunstnahast katte. Madala korjuga diivani ja tugitoolide polsterdatud pinnad on rafitud ja nööpidega tähistatud, jalgade otsas metallrullikud.

Kaunid biidermeierstiilis toolid (ümmargune polsterdatud iste tekstiilkattega, kaardus jalad)145 ja järi146 ning sohva 1920.–40. aas-tatest147 laekusid kogusse histoloogia ja embrüoloogia õppetoolilt. Väga halvas seisus olnud mööbliesemed on nüüdseks renoveeritud ning kaunistavad muuseumi tööruume.

142 ÜAM 1167:32-53Aj. Asuvad muuseumi lektooriumis.143 Leila Pärtelpoeg, Tööraamat, 97–101. 144 ÜAM 45:4-6Aj.145 ÜAM 1263:6-11Aj.146 ÜAM 1263:5Aj.147 ÜAM 1263:12Aj.

LeiLi kRiiS

202

Vedrupolstriga sohva148 ning sahtli ja intarsiatehnikas kaunista-tud lauaplaadiga juugendstiilis lauake on saadud matemaatikains-tituudist.

Ostetud on kogusse tigudiivan (Käpa talu mööblikomplektist), dii-van ja kaks tugitooli (Bergere, vedrupolsterdus, kaetud musta kunst-nahaga, nööpkinnitus).149

Punase sametiga kaetud elutoamööbli komplekt (Saksa neostiil): laud, sohva, riiul, kaks tugitooli, neli tooli (kask, peitsitud, mustaks lakitud), nikerdatud, iste vedrupolster, seljatugi kõvapolster, ümber reljeefne hammaslõige), osteti 1975. aastal ülikooli kunstimuuseumi-le (hiljem anti üle ülikooli muuseumile) ning arvatakse olevat pärit Peterburist.150

Pediaatria osakonnas olid hoiul (tõenäoliselt eraisikule, endise-le töötajale vms kuulunud) mööbliesemed,151 nagu biidermeierstiilis sekretärkapp (pähkel, punakaspruun peits, kaunistuseks aaderdus, klappukse taga on peidus väikesed laekad) ja puhvetkapi sektsioon (ukse ülaosa klaasitud, ukse keskel treitud tammelehtedest kaunis-tus) 1920. aastatest.152

Muuseumikogus on ka mõned suuremad muusikariistad. Ha-ruldasem neist on harmoonium „I(J). Olbrey“,153 pärit Jaan Olbrei (1863–1918) klaveritöökojast.154 Tema muusikariistad pälvisid au-hindu ka maailmamessidelt. Kogus oleva harmooniumi esipaneelil võib näha nelja auhinnamedali avers-revers-kujutisi.155 Kaks suurt kontsertklaverit, Moritz Hermann Karl Rönisch (Dresden ja Peter-burg) ning tiibklaver Vanemuine on ruumipuudusel hoiul lahtivõe-tult ja nende varasem asukoht ei ole teada.

148 ÜAM 1252:4Aj, 1240:2Aj.149 ÜAM 1228:9-11Aj.150 ÜAM 1153:3-10Aj.151 ÜAM 564:1-4.152 Oskar Rütli. Ühe eesti sugupõlve tööst ja võitlusest (1871–1949). New York, 1964.

L. 327.153 ÜAM 45:7 Aj.154 1900. aasta põllu- ja käsitöö väljanäitusele esines Jaan Olbrei kahe harmooniu-

miga (Postimees 1900, juuni). Tema töökojas valmistati kokku 50 harmooniumi ning 500 klaverit (Madis Kokla, Anatoli Strelov, Grand Piano Manufacturing in Estonia).

155 Estnisches Landwirtschaftliches Verein (kaks medalit), Imper. Moskovsk. Obsestv. Selsko-Hozjaistvo ning Revelskoe Estonskoe Obsestv. Hozjaistva (mõlemalt üks medal).

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

203

Muud mööbliesemed: kartoteegid, nagid, kõnepuldidLisaks ülikooli raamatukogus asunud ja muuseumile jäänud karto-teegikappidele on muuseumikogusse vastu võetud kappe koos kar-toteekidega. Nii võeti õigusteaduskonnast (selle peahoones asumise ajast) vastu raamatukapp ja kaheosaline kartoteegikapp koos 1920.–40. aastate kriminoloogiakartoteegiga.156 Eesti ja üldkeeleteaduse instituudilt saadi neljaosaline kartoteegikapp157 koos Georg Mülleri aastail 1600–06 peetud eestikeelsete jutluste sõnastiku sedelkarto-teegiga (koostatud 1960–2000).

156 ÜAM 916:3, 4Aj.157 ÜAM 1526:1Aj.

Foto 9. Kapp-pesulaud ülikooli kunstimuuseumi algusajast (ÜAM 1153:12Aj, A. Tennuse foto).

LeiLi kRiiS

204

Mitmed vanemad raamaturiiulid pärinevad keemia instituu-dist: omanäoline on kasepuust L-kujuline riiul (keskel treitud tu-gipuu),158 samuti must riiul tagaseinaga.159 Füsioloogia instituudist pärineb kõrge mahukas riiul, mille küljelaua otsad on vormitud voolujoonelistena.160

1890. aastate tualettkapp, millel on salalukk tagaküljel,161 (hal-likaspruun marmorplaat, kasepuu, pähklipuust ehisvineer, oste-tud F. Neideri pärandist 1978 ülikooli kunstimuuseumile) on ese, mis võis kuuluda üliõpilase elamisse 19.–20. sajandi vahetusel. Kapp-pesulaud on ülikooli kunstimuuseumi tarbemööbliese muu-seumi asutamise ajast (hallikasvalgest marmorist tagasein ja pe-suplaat, mahagonvineer, männipuu, vask) fajansskausi, kraani ning veereservuaariga tagaseinas.162

19. sajandi riidenagid163 on pärit zooloogia ja füsioloogia õppe-toolidest ning vanast anatoomikumist (nagi tugipuu toetub neljale treitud jalale, ülaosas ketas nagipulkadega peakatetele ja üleriie-tele).

Enamik auditooriumides ja laborites kasutatud kõnepultidest on lauale asetatavad. Kogus on ka üks 20. sajandi esimese poole kõnetool (kask, helepruun peits, puidust nikerdused), pärit ülikooli peahoones asunud soome-ugri keelte õppetoolist.

Tudengimuuseumi ja TÜ kunstimuuseumi koguÜlikooli muuseumi mööblikoguga on liidetud ka endise tudengi-muuseumi ja TÜ kunstimuuseumi mööbliesemed.

Tudengimuuseumist pärinevad üksikud esemed: laud, voodid, mõned toolid, mis kuulusid muuseumi ekspositsiooni. Seevastu aga TÜ kunstimuuseumi umbes 100-esemelist mööblikogu iseloomus-tab kirju koosseis ja päritolu. Mööblit on kogutud ülikooli hoonetest ning saadud annetustena, soetatud ostudena siit-sealt ja mitte ai-

158 ÜAM 55:29Aj.159 ÜAM 55:30Aj.160 ÜAM 1513:11Aj.161 ÜAM 1153:2Aj.162 ÜAM 1153:12Aj.163 ÜAM 55:15, 1167:1,56Aj.

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

205

nult ülikoolist. Ka vajavad paljud esemed renoveerimist või korras-tamist.

Istemööblist on kogus mõned kaunid ampiirstiilis toolid,164 üks kuninganna Anne’i stiilis tool,165 biidermeierstiilis toolid,166 üks rahvuslikus stiilis tool167 ning arhitekt Edgar-Johann Kuusiku (1888–1977) kujundatud tool 1927.–28. aastast.168 Valik mööblivab-rikute vineerist istemööblit (Kohn, Voitsov, Luther) sarnaneb osali-selt ülikooli muuseumi kogus oleva mööbliga, kuid siinsed esemed on halvemas seisukorras (määrdunud, paljude vineertoolide origi-naalistmeosad vahetatud jms).

Kabinetimööblist on kogus mitmeid esinduslikke kirjutuslau-du,169 sealhulgas klassitsistlikus stiilis kirjutuslaud 1820.–30. aastatest170 ning laud aastast 1900,171 samuti üks sekretärkapp.172 Laudade juurde kuuluvad 1920. aastate kirjutuslauatoolid.173 1920. aastatest pärineb ka funktsionalistlikus stiilis mööblikomplekt: toolid, malelaud, tugitoolid, laud ja sohva.174 Samast ajast on veel punutud korvmööbli komplekt: sohva, laud ja tugitoolid.175

Ülikooli kunstimuuseumi mööblikollektsioonis leiduvad J. W. Krause projekti järgi valmistatud kollektsioonikapid (ülemised ja alumised osad)176, biidermeierstiilis raamatukapp177 ning Tartu meistri raamatukapp (ülemine osa) aastaist 1859–61.178

Kogusse kuulub ka laud, mille ümber peeti Soome-Vene rahulä-birääkimisi 1920. aastal.179 Laud on asunud Toomel raamatukogus õppejõudude lugemissaalis, deponeeriti 1982 ajakirjanduse kateed-rile peahoones ja asub nüüd Lossi 36.

164 ÜAM 1510:37-41,43,45Aj.165 ÜAM 1510:42Aj.166 ÜAM 1510:46-48, 85-88Aj.167 ÜAM 1510:44Aj.168 ÜAM 1510:49Aj.169 ÜAM 1510:68,69,89Aj.170 ÜAM 1510:66Aj.171 ÜAM 1510:67Aj.172 ÜAM 1510:70Aj.173 ÜAM 1510:6-12Aj.174 ÜAM 1510:20-35, 90-94Aj.175 ÜAM:1510:2-5Aj.176 ÜAM 1510:77-82Aj.177 ÜAM 1510:74Aj.178 ÜAM 1510:83Aj.179 ÜAM 1510: 96Aj.

LeiLi kRiiS

206

Paljud siinsest kogust pärit esemed on deponeeritud ülikooli õppehoonetesse ülikooli töötajate töökohtadele ja avalikku ruumi, niisamuti nagu mööbliesemed endisest ülikooli ajaloomuuseumi kogust. Näiteks kaunite nikerdustega Baeri raamatukapp on näha kõigile ülikooli raamatukogu RARA saali külastajatele.

KokkuvõtteksTÜ muuseumi mööblikogu sisaldab üle 600 museaali. Lisaks haldab muuseum ülikooli Kultuurivara andmebaasi, mis sisaldab muu hul-gas ka andmeid mööbliesemete kohta.

Muuseumi mööblikogus leidub ülikooli õppehoonete, auditooriu-mide, laborite, töökabinettide, aula ja raamatukogu ajaloolisi inter-jööri elemente 19. ja 20. sajandist. Kogutu on osutunud mahukamaks kui ruumid võimaldavad. Kuid see on olnud paratamatu mitmel põh-jusel: mööbliesemed peegeldavad oma ajastut, iseloomustades aka-deemilist elustiili ja tööde korraldust.

Ülikooli vana raamatukogu ruumid toomkirikus on tähtis osa üli-kooli ajaloost. Morgensterni saal on ülikooli teine oluline ajalooline pidulik saal peahoone aula kõrval. Klingeri raamatukapid, Krause repositooriumid ning Morgensterni isiklik raamatukapp ja töölaud ning ampiirstiilis tugitoolid koos antiikbüstide koopiatega on selle saali tunnusesemed.

Vana ülikooli aitavad tunnetada ajaloolised kollektsioonikapid, sh koos kollektsioonidega nagu Erdmanni farmakoloogiline kollekt-sioon, Schmidti kivimikollektsioon ja Dragendorffi farmaatsiakol-lektsioonid. Ülikooli laborite iseloomulikud esemed on suured kapp-lauad, sahtelkapid ja kummutid ning mitmekesine istemööbli valik (sh Krause-aegsed kateedri tugitoolid, laborite taburetid, auditooriu-mide toolid).

Kabinetimööbli näidiseid läbi aegade on võimalik seostada palju-de Tartu Ülikooli nimekate õppejõudude ja professoritega, nagu Ar-tur von Oettingen, August Rauber, Ludvig Puusepp, Albert Valdes, Gustav Suits jt.

Ülikooli mööbli valmistajatele on üldiselt pööratud vähe tähelepa-nu. 19. sajandi inventariraamatutes mainitakse nimesid, nagu Roger, Maibaum jt, kuid sageli jäävad tislerid nimetuks. Sajandivahetusel

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

207

ja 20. sajandi esimesel poolel hakati soetama valdavalt vabrikumööb-lit, populaarsed olid Thonet’ vabrik, A. M. Luther jt ettevõtted. Tarbe-mööblit valmistas ülikoolile sageli ka soodsat hinda pakkunud Tartu Linna Tööstuskool.

Mööbliesemed läbi aegade on asendamatud ajalooliste interjööri-de eksponeerimisel. Muuseum kasutab ajaloolist mööblit oma kogude hoiustamiseks ja eksponeerimiseks, võime öelda –ülikooli ajalooline mööbel on kui raam muuseumikollektsioonidele.

  

Leili Kriis, MA, on TÜ muuseumi kuraator ja kauaaegne peavara-hoidja (1979–2015).

LeiLi kRiiS

208

Furniture collection – a frame for museum collections

LEILI KRIISUniversity of Tartu Museum

The furniture collection of the University of Tartu museum comprises over 600 museum pieces. In addition to that, the museum manages the cultural assets of the university, which also include some furni-ture, and maintains a database of it. When the Tartu State Univer-sity History Museum was founded in 1976, large-scale renovations started in the university buildings, which led to a collection of older furniture accumulating in the museum.

The furniture collection has some historic interior design ele-ments from the faculties, auditoriums, laboratories, offices, the as-sembly hall and library, which date back to the 19th and 20th cen-tury. The collection has grown more than anticipated and is bigger than the space at the museum allows. This has been inevitable for several reasons: elements of furniture reflect their era, describe con-temporary academic lifestyle and work procedure. In comparison to other Estonian museums, the furniture collection of the University of Tartu Museum stands out for its university-specific elements, such as large cupboard-desks, cabinets with drawers and chests of drawers characteristic of laboratories. The historic collection cabinets, some of which came to the museum with collections such as Johann Friedrich Erdmann’s (1778–1846) pharmacological collection, Carl Schmidt’s (1822–1894) rock collection, and Johann Georg Dragendorff ’s (1836–1898) pharmacy collection provide us a sense of the older history of the university. The museum has a varied collection of seat furnitu-re (including lectern armchairs, stools from laboratories and chairs from auditoriums, dating back to the early 19th century). The pieces of historical office furniture are connected to many well-known lectu-rers and professors of the University of Tartu, such as a physicist Ar-tur von Oettingen (1836–1920), medics August Rauber (1841–1917), Ludvig Puusepp (1878–1942) and Albert Valdes (1884–1971), philolo-gist and poet Gustav Suits (1883–1956), and others.

The rooms of the old university library in the Dome Church, es-

mööbLikogu kui Raam muuSeumi koLLektSioonideLe

209

pecially the Morgenstern hall, are decorated with historic furnitu-re; cabinets brought in with curator Friedrich Maximilian Klinger (1752–1831) in the 19th century, book repositories designed and built by the university architect Johann Wilhelm Krause (1757–1828), the personal book cabinet and desk of the library’s long-time direc-tor Karl Morgenstern (1770–1852), and empire style armchairs with replicas of antique bust sculptures.

We know little about the makers of the university’s furniture. Local masters (Roger, Maibaum and others) are mentioned in the inventory books of the 19th century, but often the carpenters have remained anonymous. Factory furniture prevailed at the turn of the century and in the first half of the 20th century; products of Thonet, A. M. Luther and others were the most popular. The Tartu Industrial School often made practical pieces of furniture for the university as well, offering their products for a lower price.

These pieces of furniture are irreplaceable in displaying the uni-versity’s historic interiors. The museum uses the historic pieces to store as well as present its collections, which makes the university’s historic furniture a sort of a frame to the museum collections.

210 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019)

KROONIKA

Tartu ülikooli muuseumi 2018. aasta aruanne

MARIANN RAISMA

2018. aastat võib pidada Tartu Ülikooli muuseumile (TÜM) üldjoon-tes edukaks. Silmatorkavalt hästi läks rahataotluste ja omatuluga – järjekordselt on muuseum teeninud suurima omatulu: 403 722 eu-rot (piletid, rent, programmid ja projektid), mis moodustab 36,4 % muuseumi kogueelarvest, müügitulu osa eelarvest on 18,8% (208 233 eurot). Üldine külastuste arv on stabiilne või langenud.

Esimest korda tähistati muuseumi sünnipäeva vanima osa, kuns-timuuseumi järgi ja seega võis muuseum tähistada 19. aprillil 2018 oma 215. sünnipäeva.

Muuseumi keskne näituseprojekt oli „Kuritöö ja karistus“ toomki-rikus. Näituse teema oli kriminalistika areng ning õigusemõistmise keerukus kahe Eestis tõestisündinud loo põhjal. Intrigeeriva teema-püstitusega näitus sai 2018. aasta muuseumiroti nominatsiooni aju-tiste näituste kategoorias. Teemaga „Kuritöö ja karistus“ oli seotud ka ülikooli kartseri ekspositsiooni uuendamine ülikooli peahoone

taRtu ÜLikooLi muuSeumi 2018. aaSta aRuanne

211

pööningul ning näitus tähetorni õuel „Kuritöö ja karistus: spekter paljastab saladusi“.

Lõpetati uuendused tähetorni püsiekspositsioonis, mis muut-sid tähetorni keskkonda atraktiivsemaks ning põnevamaks. Tõus-vas joones jätkus rahvusülikooli 100. aastapäeva tähistamise ette-valmistamine. Muuseumi esimene projekt valmis juba detsembris 2017 – fotonäitus „Pane vaim valmis! Tartu Ülikooli sada nägu“, mis rändas kogu 2018. aasta ringi ülikooli õppehoonetes. Valmis ka varakambri uuendatud ekspositsioon, mis keskendub ülikooli nelja valdkonna aaretele; samuti eksponeeritakse valges saalis ekraanidel rektorite galeriid ning olulisemaid fakte tänapäeva Tartu Ülikoolist. Hoogne töö käis seoses ülikooli uue püsinäituse ettevalmistamisega Morgensterni saalis (ruum suleti külastajaile septembris 2018) ning 2019. aastaks planeeritud näitustega Tartus ja Tallinnas.

Väga edukas oli TÜM muuseumihariduse valdkonnas. Osaledes aktiivõppeprogrammide riigihankes Tartu koolidele nii humanitaar-, täppis- kui ka loodusteaduste valdkonnas, viidi 2018. aastal läbi 76 täppisteaduste programmi, 50 loodusteaduste programmi ja 30 hu-manitaarteaduste programmi.

Hullu Teadlase IV teaduskonverentsil (1.–3. klassi õpilastele) „H2O, võta kaevust ja joo!“ oli 2018. aastal rekordarv osalejaid – 14 maa-konda, 37 kooli ja üle 700 õpilase! 15. mail toimus Hullu Teadlase IV teaduskonverentsi finaalüritus Tartu Ülikooli muuseumi valges saa-lis. Kohale olid oodatud eri vanuserühmade viie parima uurimistöö tegijad ja juhendajad ehk ühtekokku 15 põnevat ideed ja meeskonda.

Suureks õnnestumiseks saab pidada jätkuvat koostööd teatritega. Edukas oli nii koostöö Vanemuise (projektid „Vaim masinas. G. F. Parrot“ ja „Roosi nimi“) kui ka Tartu Uue Teatri-G9-ga (projekt „Hingede öö“).

Ülikooli muuseumi kui Eesti kultuuriloolise rahvuskollektsiooni osa finantseeriti jätkuvalt Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu, mis või-maldas jätkata kollektsioonide sisestamist andmebaasi MuIS, kogude uurimist ja digiteerimist. Edukad olid kogude digiteerimisega seotud projektid: Jaak Nilsoni fotopärandi digiteerimine ning osalemine pro-jektis „Dokumendipärandi digiteerimine: Jäägem eestlasteks, aga saa-gem ka eurooplasteks (1860–1920)“ (arhiivmaterjal ja kunstipärand).

Muuseumis tegutses 2018. aastal 23 vabatahtlikku ja praktikan-ti, kes tegid kokku 1640 tundi tööd. Muuseumi külastas õppetöö käi-

maRiann RaiSma

212

gus kokku 491 tudengit Tartu Ülikoolist, Eesti Maaülikoolist ja Eesti Kunstiakadeemiast.

Aasta kolleegipreemia – aasta Tullio – pälvis Paula Põder.Eduka koostöö eest soovime tänada meie koostööpartnereid. TÜ

muuseum sai lisaks Tartu Ülikoolile toetust Tartu Linnavalitsuselt, Kultuuriministeeriumilt, Eesti Kultuurkapitalilt, SA-lt Archimedes, SA-lt Eesti Teadusagentuur, Haridus- ja Teadusministeeriumilt, Keskkonnainvesteeringute Keskuselt, Riigikantseleilt ja Põhjamaa-de Ministrite Nõukogult. Suurimad haridusprojektid tulid meetme-test ASTRA ja TEEME+.

Vaatamata hästi teenitud omatulule oli muuseumi eelarve seis 2018. aastal endiselt pingeline ja vahendite leidmine arendustööde tarbeks oli ja on muuseumi suurim proovikivi.

EelarveTulud kokku: 1 107 357 EUR

Üldfondist: 703 635 (koos lisaprojektidega)Teadus- ja arendustegevus: 195 489Renditulu, piletite ja suveniiride müük: 208 233

8295

6

2714

7 4799

5

1580

98

9465

3

3096

4

4183

9

1674

56

1025

25

4443

5

3836

4

1853

24

1049

33

3931

7 5590

8

2001

58

1029

92

5383

1

5141

0

2082

33

P I L E T I D SUVEN I I R I D REND I TU LU KOKKU

2014 2015 2016 2017 2018

Joonis 1. TÜ muuseumi omatulu 2014–18.

taRtu ÜLikooLi muuSeumi 2018. aaSta aRuanne

213

Kulud kokku: 1 100 814 EURTööjõukulu: 564 895Ruumide kulu: 281 786Kantselei- ja majanduskulu: 165 035IT kulu: 17 149Muud kulud: 45 801Investeeringud põhivarasse: 500Kesksete kulude katmise eraldis: 25 648

KülastatavusKokku teenindas muuseum 76 722 kasutajat, sh 55 769 külastajat. Toomkiriku muuseumiala ja torne külastas kokku 40 751 inimest (sh teaduslinn 6500 ja Vanemuise etendused 2277 ja LTÜ G9 etendu-sed). Ülikooli kunstimuuseumi külastuste arv oli 8634 (lisaks kart-ser 5542, aula 4709 ja auditoorium 1871) ja tähetorni külastuste arv oli 11 964.

Toomkiriku hoones on vähenenud tornide külastatavus (u 900 inimese võrra), nii sise- kui välisturistide arv ja rohkem kui 1000 inimese võrra vähem on ka tasuta külastajaid. Kasvanud on (u 2400 inimese võrra) eestikeelsete grupikülastuste arv, mis moodustab u 14% kogu külastatavusest. Umbes 2500 inimese võrra on kasvanud ruumirendi ajal muuseumi külastanute arv, moodustades u 25% külastatavusest. Turistidest külastasid toomkirikut kõige enam ve-nelased (1050), lätlased (732), soomlased (652) ja sakslased (522). Välisturistid moodustavad 22% külastatavusest, enamik neist on ük-sikturistid, grupikülastus moodustab u 12% külastustest.

Kunstimuuseumit, auditooriumit, aulat ja kartserit külastati kokku 20 756 korda, mida on u 650 külastust vähem kui 2017. aastal. Samas oli suvekuudel (juuni–august) kunstimuuseum remonditööde tõttu suletud. Ekskursioonide arv langes 42 võrra (2017. aastal 190 ekskursiooni, 2018. aastal 148 ekskursiooni). Haridusprogrammid ja ekskursioonid (sh välisturistide ekskursioonid) moodustavad kunsti-muuseumis 64% külastustest. Eestikeelsete grupikülastuste arv on 2017. aastaga võrreldes kasvanud, samuti on veidi lisandunud rendi-ürituste külastajaid. Umbes 1000 võrra vähem oli sise- ja välisturis-tidest üksikkülastajaid (20% külastustest).

maRiann RaiSma

214

Joonis 2. Külastuste võrdlus majade kaupa 2014–18. Ei ole arvesse võetud teaduslinna ja Vanemuise etenduste külastajaid ning väljaspool TÜM-i maju korraldatud üritusi.

Joonis 3. TÜ muuseumi kasutajad majade ja tegevuste kaupa 2018.

2530

9

2660

1

3114

7

3071

1

3197

4

2079

8

1852

8

2278

3

2142

7

2075

6

1378

1

1536

4

1660

5

1387

9

1196

4

2 0 1 4 2 015 2016 20 17 2018

Toomkirik Kunstimuuseum Tähetorn

42%

27%

16%

4%11%

Toomkirik (sh tornid)

Kunstimuuseum (sh aula jakartser)

Tähetorn

Muuseum väljas

Teaduslinn ja Vanemuine

taRtu ÜLikooLi muuSeumi 2018. aaSta aRuanne

215

Tähetornis on külastatavus samuti langenud, kuid kasvanud on eestikeelsete grupikülastuste arv, mis moodustab u 36% külastus-test. Umbes 600 külastaja võrra on langenud üritustest osavõtjate arv (31% külastustest). Enam-vähem stabiilne on tasuta külastajate arv. Ligikaudu 400 võrra on langenud välisturistide arv ning umbes 1000 võrra on langenud siseturistidest üksikkülastajate arv (u 9% külastustest).

Ekspositsioon ja näitusedAjutised näitused04.04.2018–03.03.2019 „Kuritöö ja karistus“ Tartu Ülikooli muu-seumi ajutiste näituste saalis. Teema: kriminalistika areng ning õi-gusemõistmise keerukus kahe tõestisündinud loo põhjal. Meeskond: projektijuht-kuraator Mairo Rääsk; kuraator Kaija-Liisa Koovit; kunstnik Maarja Meeru; näituse meistrid Marko Nõmmik, Tanel Nõmmik ja Martin Rattus; esemete installeerimine Maris Tuuling; filmilõigud Taiga Film OÜ; IT-lahendused Andres Viikmaa.

Alates 19.04.2018 „Kuritöö ja karistus: ülikooli kartser“ Tartu Üli-kooli peahoone pööningul. Tutvustati lugusid ülikooli tudengite üle-astumistest 19. sajandil. Meeskond: kuraatorid Kristiina Tiideberg, Ken Ird; kujundaja Silver Vahtre; fototöötlus Anne Arus; esemete ins-talleerimine Maria Väinsar; näituse meister Tanel Nõmmik; tõlkijad Mare Rand, Kristin Lillemäe, Jaroslava Šepel.

27.04.–30.09.2018 „Kuritöö ja karistus: spekter paljastab saladu-si“ tähetorni õuel. Näitus sellest, mis on spektroskoopia, kuidas me sellega igapäevaelus kokku puutume ning kuidas seda kasutatakse astronoomias, kriminalistikas, kunsti- ja arstiteaduses. Meeskond: Janet Laidla; kujundajad Kadri Kaarlõp ja Siiri Tarrikas.

27.10.2017–19.05.2018 „Narva metseenid. Lavretsovide kunstiko-gu“ TÜ kunstimuuseumis. Näitus tutvustas Narva 19. ja 20. sajandi vahetuse kultuurielus olulist rolli mänginud kaupmeestest metsee-nide Sergei ja Glafira Lavretsovi kunstikogu. Meeskond: koordinaa-tor Kristiina Tiideberg; kujundaja Mari Kurismaa; graafiline disain Mari Kaljuste. Mahavõtmine : Anne Arus, Maria Väinsar.

05.09.–15.11.2018 „19. sajandi graffiti versus tänapäeva tänava-kunst“. Tartu Lille maja noortekeskuse ja Tartu Ülikooli kunstimuu-

maRiann RaiSma

216

seumi koostöös läbiviidud projekti raames valminud stencil-tehnikas tööd. Juhendaja Von Bomb; projektijuht Liis Somelar (Lille maja); partner Külli Valk (Tartu Ülikooli kunstimuuseum)

21.11.2018–29.03.2019 „Pompei fragmendid“. Näitus tutvustas Tartu Ülikooli kunstimuuseumi Pompei stiilis seinamaalingute saa-mislugu ning laiemalt Pompei pärandit. Näitusel eksponeeriti ka Eesti Kunstimuuseumi kogudesse kuuluvat Ivan Aivazovski maali „Vaade Vesuuvile päev enne vulkaanipurset“. Meeskond: kuraatorid Jaanika Anderson ja Ingrid Sahk; kujundajad Madis Liplap ja Maar-ja Roosi; haridusprogrammide koostajad Janet Laidla ja Jaanika An-derson; objektide installeerimine Anne Arus, Kristiina Ribelus, Arvi Kuld.

03.10.2017–27.09.2018 Kadri Tinni astrofotograafia näitus ja ala-tes 28.09.2018 koolinoortele mõeldud astrofotograafia võistluse või-dutööe näitus tähetorni trepikojas.

Püsiekspositsiooni uuendused17.09.2018 Morgensterni saal suleti külastajatele, 17.–23.09.2018 koliti tühjaks ja museaalid paigutati uutele hoiupindadele (Virge

Foto 2. Näitus „Kuritöö ja karistus“ Tartu Ülikooli muuseumis (Mairo Rääski foto).

taRtu ÜLikooLi muuSeumi 2018. aaSta aRuanne

217

Lell, Maris Tuuling, Kristiina Ribelus, Maria Väinsar, Tiina Vint), 24.09.2018 algas ehitus.

24.09.2018 Parroti kabineti täiendamine. Seoses Morgensterni saali tühjakskolimisega täiendati VII korrusel asuvat füüsikakabi-netti (objektide installeerimine Maris Tuuling). Kabineti lõplik val-mimine uuendatud kujul 2019. aasta I pooles.

06.12.2018 Ülikooli varakambri uuendus, mille keskmes Tartu Ülikooli neli valdkonda ning rahvusülikooli lähenev 100. sünnipäev. Näituse meeskond: kuraatorid Kaija-Liisa Koovit (meditsiiniteadus-te valdkond), Lea Leppik (sotsiaalteaduste valdkond), Sirje Sisask (loodus- ja täppisteaduste valdkond), Kristiina Tiideberg (humani-taarteaduste ja kunstide valdkond), Tiina Vint (sissejuhatus); pro-jektijuhid Karoliina Kalda, Mariann Raisma; esemete installeerijad Tanel Nõmmik, Maris Tuuling; kujundaja Marje Eelma (Tuumik Stuudio); keeletoimetaja Anu Lepp; tõlkija Juta Ristsoo (inglise keel), Kristi Viiding (ladina keel); videoklipid Taiga Film.

06.12.2018 valge saali täiendamine kahe ekraaniga. Saali lisati rektorite digitaalne galerii ning põnevad faktid Tartu Ülikooli kohta. Meeskond: Mariann Raisma, Scarcon OÜ, Vatson OÜ.

Foto 1. Ernst Öpiku kabinet tähetornis (Andres Tennuse foto).

maRiann RaiSma

218

27.04.2018 avati tähetorni uuendatud ekspositsioon: idasaalis lisati uued tekstid näitusekappi ning piiretele ja suured portreed Struvest, Mädlerist ja Herschelist. Uuendati teleskoopide piirdeid, mis muudavad instrumendid paremini vaadeldavaks. Keldris avati ajutine näitus „Purskavad vulkaanid“, mis annab ülevaade Maa si-seehitusest, laamtektoonikast, vulkaanidest ja maavärinatest. Kel-latuba kujundati Ernst Öpiku kabinetiks. Läänesaal sai uue ekspo-naadi „Tähetorn kui teadusinstrument“. Rõdule lisati Struve kaare teemaline ekspositsioon. Fuajees võeti kasutusele uus müügileti süs-teem, mis peab sooja ning võimaldab töötajatele parema liikumis-ruumi, ehitati välja topeltuste süsteem ning lisati soojakardin. Mees-kond: Janet Laidla, Kadri Tinn; kujundajad Laika, Belka & Strelka sisearhitektid.

Näitused väljaspool muuseumimaju15.08.–27.09.2018 näitus „Teekond Hommikumaale“ Rahvusarhiivi peahoones Noora. Meeskond: kuraatorid Jaanika Anderson, Kristii-na Tiideberg; kujundaja Silver Vahtre.

23.10.2017–31.01.2018 näitus „Teekond Hommikumaale“ Narva Muuseumis. Meeskond: kuraatorid Jaanika Anderson, Kristiina Tii-deberg; kujundaja Silver Vahtre.

30.11.2017-28.02.2019 „Pane vaim valmis! Tartu Ülikooli sada nägu“. Fotonäitust sajast ülikooli silmapaistvast teadlasest ja õppe-jõust tähistamaks rahvusülikooli 100. sünnipäeva. Fotograaf Birgit Püve; idee autor Mariann Raisma; projektijuhid: Karoliina Kalda, Mariann Raisma, Mairo Rääsk; kujundaja Maarja Roosi; keeletoi-metaja Anu Lepp; tõlkija Juta Ristsoo; trükk OÜ Digifoto; näituse meistrid: Tanel Nõmmik, Indrek Tali. Näitus paiknes erinevates TÜ hoonetes: – november 2017 – märts 2018 Tartu Ülikooli peahoone / Tartu Üli-

kooli muuseum – aprill–mai 2018 sotsiaalteaduste valdkonna õppehoone (Lossi 36) – juuni–august 2018 Tartu Ülikooli kliinikum (L. Puusepa 8) – september–oktoober 2018 Physicum (W. Ostwaldi 1) – november–detsember 2018 loodus- ja täppisteaduste valdkonna

õppehoone (Vanemuise 46) – jaanuar–veebruar 2019 Tartu Ülikooli raamatukogu

taRtu ÜLikooLi muuSeumi 2018. aaSta aRuanne

219

13.09.2018 valmis rektorite nõukogu tellimusel maja ajaloole pü-hendatud näitus tähetorni tõllakuuris. Koostas Lea Leppik, kujun-das Maarja Roosi.

24.10.2018–30.06.2019 tervishoiuplakatite näitus „Parem hoida kui oiata!“ Tartu Ülikooli arstiteaduskonna õppehoones Biomedicu-mis. Näitusel eksponeeritud tervishoiuplakatid Tartu Ülikooli muu-seumi kogudest. Meeskond: Ken Kalling, Terje Lõbu, Margot Sakson.

Haridustegevus2018. aastal korraldati TÜM-i majades haridusprogramme ja eks-kursioone järgmiselt:Teenuse nimetus Programmide arv Osalejate arv

Haridusprogrammid 451 8554

Ekskursioonid 267 6354

Teleskoop ja Teeme+ 68 1723

HT eksperimendid 44 567

HT laagrid 10 195

Sünnipäevad 118 1553

HT erisündmused* 20 2723

KM erisündmused lastele** 9 42

KOKKU 987 21711

* Jõululinn, isadepäeva programmid, esinemised koolides ja muuseumiga mitte seotud sündmustel, HT(Hullu Teadlase) sünnipäev ja konverents.

** Meisterdamised suvel ja kunstiakadeemia.

Võrreldes eelmise aastaga on haridusprogrammide üldarv kasvanud, sh toomkirikus (TK) ja tähetornis (TT) läbiviidavate programmid arv oli eelmisel aastal suurem ja kunsitmuuseumsi (KM) väiksem kui aastal 2017. Suur oli huvi tulla muuseumisse õppepäevale Keskkon-nainvesteeringute Keskuse toel. Märkimisväärseks võib pidada Kõr-veküla kooli taotlust tulla muuseumi kooli kõikide klassikomplekti-dega (pooled õppepäevad jäävad aastasse 2019). Osalejaid lisas ka projekt „Teleskoop tuleb külla“ ning Teeme+ projektiga seotud koo-likülastused. Kõige enam käis Tartu koolidest 2018. aastal gruppe Tartu Herbert Masingu Koolist ja Tartu Kivilinna Koolist (ka eelmi-sel aastal). Väljastpoolt Tartut juhtisid edetabelit Kõrveküla kool (ka

maRiann RaiSma

220

eelmisel aastal) ning Viiratsi kool. Muuseumisse leidsid 2018. aastal tee sisuliselt kõik Tartu koolid, sh erikoolid ja erakoolid, lisaks ka Tartu Kutsehariduskeskus.

Populaarseimad programmid 2018. aastal olid: „Muumiakambri saladused“ ning „Päikesesüsteem“ (mõlemaid tehti 20 korda), „Päike, Maa ja Kuu“ (19), „Vulkaanid ja maavärinad“ ning „Meeletud mee-led“ (mõlemad 16) ning „Vana-Kreeka kultuur“ ja „Kunstlood“ (15).

Kõige enam programme viidi läbi II kooliastmele, seejärel I ja siis III kooliastmele. Gümnaasiumi haridusprogramme viidi läbi oluli-selt vähem. Lasteaedade huvi muuseumi vastu kasvab. Kõige enam lasteaiagruppe käis tähetornis. Kõiki maju külastas ka mõni huvi-kool ning teiste asutuste linnalaagrite lasterühmad. Hullu Teadlase haridusprogrammi tellis ka üks eakate grupp.

Hullu Teadlasega seotud sündmusi oli vähem kui eelmisel aastal, kuid osasaajaid oli rohkem. Laagreid toimus kokku 10, kevadel ja sügisel üks kolmepäevane ning suvel kaheksa rühma neljapäevaseid laagreid. Laagrirühmade täitumus oli ootuspärane, 90–100%. Kokku sai laagritest osa rohkem lapsi kui 2017. aastal. Ka laste sünnipäevi viidi läbi rohkem kui 2017. aastal.

Tähetornis tegutses jätkuvalt lasteklubi Reegulus, millel on ka-heksa-üheksa osalejat. Sügisel 2018 enamik osalejaid vahetus, sest mitu aastat klubi tegevusest osavõtnud lapsed olid suureks kasva-nud. Kevadel 2018. saabusid Euroopa Kosmoseagentuurilt värvilised tunnistused rahvusvahelisel võistlusel Mission Zero osalemise kohta.

ÜritusedMuuseum korraldas või võttis osa traditsioonilistest suurüritustest, nagu Hullu Teadlase sünnipäev, muuseumiöö, teaduslinn Tartu han-sapäevadel, Teadlaste Öö ja Akadeemilise pärandi päev. Teadlaste Ööl otsustati esimest korda tõsta fookusesse ainult üks maja, mil-leks sel aastal oli tähetorn. Kuigi mõnede ürituste osavõtt on langus-trendis (Hullu Teadlase sünnipäev, Teadlaste Öö), siis moodustavad suurüritused endiselt muuseumi külastatavusest väga olulise prot-sendi. Suurürituste programm oli ka sel aastal osaliselt inspireeritud muuseumi aastanäitusest. Toetust saadi nii Tartu linnalt, Eesti Tea-dusagentuurilt kui Ahhaalt.

taRtu ÜLikooLi muuSeumi 2018. aaSta aRuanne

221

– 01.05.2018 Hullu Teadlase sünnipäev „Meisterdetektiivi jälgedes“ (225 inimest)

– 19.05.2018 muuseumiöö „Öös on pidu“ (3296 inimest) – 07.–08.07.2018 teaduslinn (7500 inimest) – 28.09.2018 Teadlaste Öö (168 inimest) – 15., 17., 18., 21.11 akadeemilise pärandi päeva programm (105

inimest): 15.11 Tartu Ülikooli ajalooringi mälumäng (40 inimest) TÜ muuseumis, 17.11 planetaariumietendus (9 inimest), 18.11 kuraatorituur näitusel „Kuritöö ja karistus“ (26 inimest) TÜ muu-seumis, 21.11. näituse „Pompei fragmendid“ avamine TÜ kunsti-muuseumis (40 inimest).

SariüritusedTartu Ülikooli kunstimuuseumis jätkusid traditsioonilised kunsti-kolmapäevad ja tähetornis regulaarsed astronoomialoengud. Edu-kalt toimusid tähetornis ka planetaariumietendused ja vaatlused. Toomkirikus hakati näitusest „Kuritöö ja karistus“ inspireerituna korraldama uut üritust mõrvamüsteerium Toomemäel, millest sai osa kokku 84 inimest (13.04.18, 14.09.18, 23.11.18).

Kunstikolmapäevad (KM) – 28.02.18 Anti Selart. Venemaa ajaloo teemalistest maalidest Lav-

retsovide näitusel (36 osalejat) – 19.09.18 Jaanika Anderson. Millest räägivad kujud? (11 osalejat) – 17.10.18 Jaanika Anderson. Millest räägivad kujud? II osa (12

osalejat) – 28.11.18 Jaanika Anderson, Ingrid Sahk. Kuraatorituur näitusel

„Pompei fragmendid“ (20 osalejat) – 05.12.18 Inge Kukk. Pompei seinamaalistiil ja selle hilisemad jäl-

jendused (9 osalejat)

Tartu tähetorni astronoomialoengud: – 23.01.18 Jaan Pelt. „Aasta esimene astronoomialoeng“ – 06.02.18 Jaak Jaaniste. „Must kuu ja verine sinine superkuu“ – 20.02.18 Lea Leppik. „Tartu tähetorn Eesti Vabariigi teenistuses“ – 06.03.18 Piia Post. „Läänetuuled ventileerivad Läänemerd“ – 20.03.18 Janet Laidla. „Seiklusi Lõunaristi all“

maRiann RaiSma

222

– 03.04.18 Ene Ergma. „Kosmos kauge ja lähedane“ – 17.04.18 Jaan Paaver. „Astronoomia koolitunnis, kuuloomisest ja

gravitatsioonilainetest“ – 15.05.18 Jaan Kikas. „Spektraalne aken maailma“ – 29.05.18 Üllar Kivila. „Millest kõneleb vikerkaar ehk Mis on tä-

hed?“ – 18.09.18 Kadri Tinn. „Sügistaevas 2018“ – 02.10.18 Janet Laidla. „10 aastat astronoomialoenguid videopil-

dis“ – 16.10.18 Enn Kasak. „Paradoksid: must auk mõtlemises“ – 30.10.18 Lea Leppik. „Öpiku kompuuter“ – 06.11.18 Sven-Erik Enno. „Kosmosevälgud ja välguvaatlused kos-

mosest“ – 20.11.18 Peeter Tenjes. „Tähevoolud Linnutees“ – 04.12.18 Laurits Leedjärv. „Inimsõbralik universum“ – 18.12.18 Kadri Tinn. „Talvetaevas ja astronoomia ning astrofüü-

sika olümpiaad Hiinas“Kokku oli loengutel 258 osalejat.Tähetorni vaatlused toimusid üheksal kuul. Kokku käis vaatlustel

308 inimest. Jaanuarist maini olid vaatlused planeeritud ilmaolude sobivusel igale nädalale. Juunist septembrini toimusid päikesevaat-lused võimaluse korral kaks korda nädalas (teisipäeval ja laupäeval). Oktoobrist detsembrini toimusid täiskuu vaatlused võimaluse korral kord kuus kahel järjestikusel päeval. Planetaariumietendustel käis kokku 128 inimest.

TeadustööSuur osa 2018. aasta teadustööst oli seotud rahvusülikool 100 ette-valmistustega, kuna TÜM-il on täita suur roll aastapäeva tähistami-sel. Tehti uurimistööd, et 2019. aastal avada neli uut näitust: „Tartu Ülikool kunstis“ (avamine aprill 2019), „Ideaalide Eesti – 100 aastat otsinguid“ (mai), „Ars academica. Tartu Ülikooli kunstikogu“ (novem-ber), ülikooli ajaloo püsinäitus (november). Alustati ka kolme publi-katsiooni koostamist.

Muuseumi aastakonverents 6. detsembril oli samuti seotud lähe-neva juubeliga. Kui nelja eelneva aasta konverentsid tegelesid nelja

taRtu ÜLikooLi muuSeumi 2018. aaSta aRuanne

223

valdkonnaga, siis sel aastal vaagiti ülikooli kui terviku valikukohti pealkirja all „Kas me sellist (rahvus)ülikooli tahtsime?“.

Muuseumi töötajad osalesid ka mitmetel rahvusvahelistel (Uni-verseum, SIC, Coimbra grupp, UMAC, ICOM, Euroopa meditsiini-muuseumide assotsiatsioon) konverentsidel 10 ettekandega ning pidasid hulga teaduslikke ja populaarteaduslikke ettekandeid kodu-maal. Osaleti ka mitmetes eksperdikomisjonides.

TÜM-i töötajatelt ilmus kokku 40 publikatsiooni (leitavad ETIS-s). Muuseum andis välja kaks oma publikatsiooni. Mariann Raisma ja Krista Andreson (TÜ) koostasid ülevaatliku raamatu Tartu toomkiri-ku kaheksasaja aasta pikkusest ajaloost „Toomkirik. Katedraal. Raa-matukogu. Muuseum“. Mahukas koguteos sisaldab artikleid hoone arhitektuuriloost, toomkirikus tegutsenud asutustest ja mälestusi. Väljaandes on palju illustratsioone ja see sisaldab ingliskeelseid kok-kuvõtteid. Koostöös ülikooli reaal- ja loodusteaduste valdkonnaga ilmus sarja Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi nr 46 „Reaal- ja loodus-teadused rahvusülikoolis“ (toimetaja Lea Leppik).

Oleme esindatud rahvusvahelistes võrgustikes. Jätkuvalt käisid töötajad tutvumas kolleegide tööga. UMAC-i konverentsi külastusi toetas nt ICOM Eesti rahvuskomitee ja Tartu Ülikooli partnervahe-tus ning Erasmus+. On hoitud sidet ka teiste rahvusvaheliste eriala-organisatsioonidega, nt Janet Laidla on rahvusvahelise teadusinst-rumentide komisjoni (SIC) juhatuse liige.

Teadusprojektid Muuseumi teadustegevust toetas kaks Haridus- ja teadusministee-riumi riiklikku programmi - Teaduskogude programm (muuseumis kureerib Jaanika Anderson, rahastus 2018 – 40 500 eurot) ja Eesti keele ja kultuurimälu programm, mis on lubanud regulaarselt välja anda „Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi“ (1500 eurot). Viimast toetas ka Tartu Ülikooli kirjastamistoetus.

Jätkus 2017. aastal alanud kunstimuuseumi muumiate uuringu-te projekt: tehti lisavõrdlusproovid koera dateerimiseks, loeti üle ja süstematiseeriti tekstiilid, valmis teadusartikli käsikiri inimmuu-miatest ja populaarteadusliku artikli käsikiri, toimus intensiivkur-sus „Sissejuhatus muumiate uuringutesse“ (HVAJ.00.005).

maRiann RaiSma

224

Eesti Vabariik 100 raames ellu kutsunud Eesti muuseumide ühi-se kogumis- ja uurimisprojekti „Eesti 1987–2000: murdekoht või lah-tihüpe“ 2016. aasta lõpus käivitatud kogumisaktsiooni koordineeris TÜM-i poolt Terje Lõbu, tulemused avaldati veebikeskkonnas rahva-lood.ee. Rahvusülikooli 100. aastapäevaga seotud mälestuste kogu-mist (keskendudes ennekõike aastaile 1987–2000) korraldas samuti Terje Lõbu ja rahastas Tartu Ülikool.

KogudTÜ muuseumi kogudes on 116 319 museaali (kogud suurenesid 2018. aastal 5205 museaali võrra), millest MuIS-i on sisestatud 80 139 ehk 69% (lisandunud 14 526 kirjet, sh retrospektiivselt sisestatud 11 321 museaali kirjet), sh 30 792 digikujutisega museaali (suurenenud 8967 võrra), kokku digihoidlas 86 122 faili (seisuga 31.12.2018). Teh-tud osaline inventuur ajaloolises meditsiinikogus.

TÜR ESTER kataloogi sisestatud 3098 eksemplari- ja 2757 biblio-kirjet. Digitaalarhiivi DSpace on tehtud 3618 sissekannet 5935 foto, negatiivi ja klaasnegatiivi kohta.

2018. aastal jõudsid muuseumi kogusse nelja rektori portreed. Need valmisid Tartu Ülikooli tellimusel 2017. aastal, et jäädvusta-da lähiminevikus ülikooli juhtinud isikud: Alar Karis (R. T. Moss), Peeter Tulviste (E.-M. Mikelsaar), Jaak Aaviksoo (T. Saadoja), Vol-li Kalm (L. Sillak). Lisaks jõudis muuseumi kogusse Tartu Ülikooli professorile Gottfried Wilhelm Osannile Tartust lahkumisel kingitud hõbekarikas, mille on valmistanud Tartu hõbesepp Reinhold Eckert enne 1828. aastat.

Muuseum liitus projekti „Dokumendipärandi digiteerimine: Jää-gem eestlasteks, aga saagem ka eurooplasteks (1860–1920)” kuns-tipärandi ja arhiivimaterjali alaprojektidega, mille käigus digiteeri-takse muuseumile 253 000 kaadrit.

Põhikogu koosneb: – Ajalooline astronoomia-matemaatika kogu 739 (ÜAM AjAM) – Ajalooline esemeline kogu 16492 (ÜAM Aj), sh juurdekasv 113 – Ajalooline füüsika-keemia kogu 4009 (ÜAM AjKF), sh juurdekasv 4 – Ajalooline kunstikogu 715 (ÜAM AjK), sh juurdekasv 1 – Ajalooline meditsiini kogu 13 084 (ÜAM AjM), sh juurdekasv 97

taRtu ÜLikooLi muuSeumi 2018. aaSta aRuanne

225

– Arhiivkogu 27 145 (ÜAM Ar), sh juurdekasv 1071 – Fotokogu 24 071 (ÜAM F ja KMM F), sh juurdekasv 3252 – Skulptuurikogu 474 (KMM S) – Gemmide valandid 19 093 (KMM GE), sh juurdekasv 270 – Mündivalandite kogu 3509 (KMM Nv) – Graafikakogu 7665 (KMM GR), sh juurdekasv 51 – Joonistuste kogu 552 (KMM JO) – Maalikogu 271 (KMM MA), sh juurdekasv 7 – Ikoonikogu 228 (KMM IK) – Antiikoriginaalide 150 (KMM A) – Numismaatikakogu 336 (KMM N) – Bonistika 123 (KMM B) – Medalikogu 33 (KMM ME) – Medalivalandite kogu 771 (KMM Mv) – Tarbekunst 199 (KMM TK)

Hoidlatena kasutatakse nelja ruumi hoones Munga 4 (kolmes ruumis on TÜ kultuurivara, kokku 233,5 m²), viit ruumi hoones Los-si 3 (kokku 126,6 m²), nelja ruumi hoones Lossi 25 (kokku 503,2 m²), kolme ruumi hoones Ülikooli 18 (kokku 153,8 m²), lisaks on kasutu-sel avahoidlana kaks ruumi hoones Lossi 25 (kokku 340,9 m²). Muu-seumil on neljas hoones kokku 18 (1358 m²) hoidlat. Sisuliselt võib avahoidlateks lugeda enamikku ekspositsioonipinda, kuna eksposit-siooni paigutatud museaalidel hoidlas koht puudub.

Kasutati kokku 63 985 museaali. Täideti 33 asutusevälist koopia-tellimust, väljastati 251 digikoopiat. Muuseumikogu materjalidega tutvus 248 külastajat, nendest 107 asutusevälist. Laenutati kokku 8765 museaali, millest 1411 kasutasid asutusevälised külastajad. Uurimiseks kasutati kokku 54 726 objekti (sh prof Auli materjalid). Näituste ettevalmistamiseks ja eksponeerimiseks kasutati 244 ob-jekti.

KommunikatsioonToomkiriku tornide juures uuenes suvise hooaja (mai–oktoober) väli-müügiala. Kasutusele võeti klaasmaja. 2018. aastal tulid Toompoodi müüki uute näitustega seotud tooted, mis töötati välja peamiselt seo-ses näitusega „Kuritöö ja karistus“.

maRiann RaiSma

226

Tartu Ülikooli muuseumi majade ja Hullu Teadlase Facebooki le-hekülgede jälgijate arv on aasta jooksul kasvanud, 2018. aasta lõpu seisuga oli muuseumi FB lehel 1313 , kunstimuuseumi FB lehel 914, tähetorni FB lehel 1621 ja Hullu Teadlase FB lehel 1019 jälgijat. Muuseumi Instagrami kontol oli aasta lõpu seisuga 678 jälgijat.

Hull Teadlane on aktiivselt tegutsenud terve aasta, külastades koole, osalenud koostööprogrammides teiste muuseumide või ameti-tega, juhtinud lastelaagreid ning eriprogramme. Hullu Teadlase su-lest ilmus ajakirjas Hea Laps iga kuu artikkel eesmärgiga lapsi mõt-lema ärgitada ja teaduse vastu huvi tundma julgustada. Igas 2018. aasta Tähekese numbris avaldati üks Hullu Teadlase teaduskatse kodus järele proovimiseks.

Haridustegevuste turundamiseks külastati aasta algul mitut koo-li väljaspool Tartut (sh Nõo, Ülenurme, Viljandi Jakobsoni Kool ja Elva kool). Veebruaris värskendati HT sünnipäevade nimekirja ning korraldati uus turunduskampaania. Augustis trükiti uus haridus-programmide voldik, seekord ilma aastaarvuta, et vältida igal aastal uuesti trükkimist. Jäädi sama kujunduse juurde, kuid märksõnu ül-distati, et mahutada voldiku vahele ka potentsiaalsed uued haridus-programmid. Koos uue voldikuga külastati ka õpetajatele mõeldud teabepäevi Tartus ja Tallinnas. Õpetajate Lehe muuseumihariduse erinumbris ilmus reklaam ja artikkel muuseumi haridusprogrammi-de kohta.