RAHVUSÜLIKOOLI OMAD JA VÕÕRAD...5 RAHVUSÜLIKOOLI OMAD JA VÕÕRAD Saateks Seekordne „Tartu Ülikooli ajaloo küsimuste“ number on pühendatud fundamentaalsele teemale igas

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi

XLIVRAHVUSÜLIKOOLI OMAD JA VÕÕRAD

Tartu Ülikooli muuseum2016

Toimetaja: Lea Leppik

Keeletoimetaja: Sirje Toomla

Resümeede tõlked inglise keelde: Scriba tõlkebüroo, autorid

Kolleegium: PhD Lea Leppik, Dr iur Marju Luts-Sootak,Dr (uusaja ajalugu) Olaf Mertelsmann, PhD Erki Tammiksaar,PhD Tõnu Tannberg, DSc Tõnu Viik, PhD Seppo Zetterberg(Jyväskylä ülikool), cand hist Jüri Kivimäe (Toronto ülikool)

Küljendus: OÜ Intelligent Design

Autoriõigus Tartu Ülikool, 2016

ISSN 0206-2798 (trükis)ISSN 2346-5611 (võrguväljaanne)

ISBN 978-9985-4-0992-3 (trükis)ISBN 978-9985-4-0993-0 (pdf)http://ojs.utlib.ee/index.php/TYAK

Väljaannet toetab riiklik programm Eesti keel ja kultuurimälu

Kaanepilt: Enn Põldroos, „Universitas Tartuensis“, 1982. Seinamaal asub Tartu Ülikooli peahoones rektoraadi ruumes (TÜM).

3

SisukordSisukord . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 3

Saateks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 5

ArtiklidToomas HiioMeie võõrad ja meie omad. Saksastumisest, ülikooliharidusest ja karjäärist Heinrich Rosenthalist Feliks Urbanini . . . . . . . . . . 9

Our strangers and our own: University education, career and Ger - m anization of Estonians from Heinrich Rosenthal to Feliks Urban . . 33

Ülo MatjusOmad ja võõrad „Eesti mõtteloo“ taustal . . . . . . . . . . . . . . 37

Our own and alien in the context of the Estonian history of thought . . . . . . . . . . . . . . . . 47

Silvi SalupereJuri Lotman ja semiootika Tartu Ülikoolis . . . . . . . . . . . . . 49

Juri Lotman and semiotics at the University of Tartu . . . . . 67

Anu PõldsamKeele ja meele rollist võõrast omaks saamise teel professor Lazar Gulkowitschi näitel . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 68

On the role of language and spirit in the process of becoming “one of our own” upon the example of Professor Lazar Gulkowitsch . . . . . . . . . . . . 80

Terje LõbuEesti ülikool versus saksa keel. Georg Barkani ja Ernst Masingu juhtum . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 81

Estonian university versus the German language. The case of Georg Barkan and Ernst Masing . . . . . . . . . . . . . . . . 94

Marleen Metslaid Poolelijäänud teadustöö. Helmi Kurriku elu keerdkäigud 20. sajandil . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 96

Unfinished research. The twists and turns of Helmi Kurrik’s life in the 20th century . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 120

4

Anu RaudseppKeskkooliõpetajate koolitamine sõjajärgses Tartu Riiklikus Ülikoolis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 121

Training high school teachers in post-war Tartu State University . 139

Peeter MüürseppTeadusfilosoofia humaniora ja realia vahel. Mõtisklus Tartu Ülikooli juhtiva teadus filosoofi elutöö kuuluvusega seonduvast . . . . . 141

Philosophy of science between humaniora and realia . . . . . 150

Helena RistheinToomas Pauli keerulised küsimused . . . . . . . . . . . . . . . 151

The difficult questions of Toomas Paul . . . . . . . . . . . . 179

David Ilmar Lepasaar BeecherUniversitas Tartuensis Enn Põldroosi maalil . . . . . . . . . . 181

Universitas Tartuensis in the painting by Enn Põldroos . . . 185

Tiina Ann KirssEesti ideoloogia 1970. aastate Välis-Eesti mõtteloos. . . . . . . 186

Towards an Estonian Ideology: Debates among Estonians Abroad in the 1970s . . . . . . . . 194

MuuseumikogudTullio IlometsAjaloolised fotokaamerad Tartu Ülikooli muuseumis . . . . . . 195

Historical photo cameras at the University of Tartu Museum 210

Aile TammisteAkadeemilise Usuteadlaste Seltsi fotoalbum . . . . . . . . . . . 212

Photo album of the Academic Society of Theologians . . . . . 223

KroonikaMariann Raisma, Mairo RääskTartu Ülikooli muuseumi 2015. aasta aruanne . . . . . . . . . 224

Virge Lell, Terje LõbuAvakogu valge saali rõdul . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 239

5

RAHVUSÜLIKOOLI OMAD JA VÕÕRAD

SaateksSeekordne „Tartu Ülikooli ajaloo küsimuste“ number on pühendatud fundamentaalsele teemale igas kultuuris – kes on omad ja kes on võõrad, kuidas omad võivad vahel võõraks jääda ja võõrad omaks saada. Mis on selliste protsesside taga? Teema sai üles tõstetud kon-verentsil, mille korraldasid Tartu Ülikooli humaniora valdkond ja Tartu Ülikooli muuseum 4. detsembril 2015. Konverents kuulus sar-ja, kus vaadeldakse valdkonniti rahvusülikooli viimase saja aasta arengusuundi.

Konverentsi neljas sektsioonis leidsid käsitlemist teemad juurast balletini ja teadusfilosoofiast religioonilooni. Kogumikku võetud ar-tiklid pole kõik sündinud konverentsi ettekannetest, kuid neid ühen-dab omade ja võõraste teema ning side Tartu Ülikooliga.

Toomas Hiio vaatleb põhjalikult ja ulatusliku arhiiviainese va-ral Tartu ülikooli astunud eestlaste saksastumist alates 19. sajandi algusest, analüüsides põhjalikult ka rahvuse defineerimist ja selle muutumist ajas. Olemasolevad allikad, mis varem on võibolla targu kasutamata jäetud (näiteks 1889. aasta Tartu ülikooli Album Acade-micumi koostajate poolt), lubavad üsna üheselt kindlaks teha tuden-gi pärinemise maarahva seast, mis 19. sajandil tähendas selgelt ees-ti päritolu. Mõneti kummalisel kombel määratleti ka 1930. aastate Eesti Vabariigis eestlus esivanemate kuulumise kaudu 19. sajandil mõne valla nimekirja, tõrjudes linnades elanud rahvuskaaslasi just-kui võõraid. Rohkem jooksis oma-võõra piir siiski mööda tunnetus-likku rahvuspiiri ja artiklis näidataksegi eesti-saksa-eesti rahvusli-ku identiteedi vahetusi uuema ajani välja.

SaatekS

6

Sakslaste omaksvõtt on olnud problemaatiline ka „Eesti mõtte-loo“ raamatusarja autorite valiku puhul. Neist kaalutlustest räägib emeriitprofessor Ülo Matjus oma essees. Sarja on mahtunud mitmeid baltisakslasi, kellega meid seob ühine maa ja küllap ka keeleülene ühine kultuuriruum. Sarjas on kõrvuti ka vastandlike ühiskondlike vaadetega isikuid, nii neid, kelle vaateid me tänapäeval heaks kiida-me, kui ka neid, kelle vaateid me heaks ei kiida (nt Ado Grenzstein), kuid keda peame siiski omaks. Küllap saaks vähemalt sama põneva essee kirjutada neistki, keda sarja võetud ei ole, ja miks ei ole seda tehtud.

Silvi Salupere annab ülevaate Juri Lotmani ja tema loodud se-miootika omaksvõtmisest Eesti ühiskonnas. Lotman ise pidas Tartut enesele ainuõigeks elupaigaks, kohalikud ei võtnud teda aga kau-geltki lihtsalt omaks. Ometi on semiootika üle elanud oma loojad ja Lotman endiselt üks Tartu tuntuim teadlane. Väga omapärase tule-muse annab tema kohta kirjutatud Wikipedia artiklite analüüs, kus teised on Juri Lotmani kuuluvust määratlenud.

1930. aastate Tartu Ülikool oli taotluslikult rahvusülikool. See nõudis selget suhestumist teaduse rahvusvahelise iseloomu, oma-riikluse vajaduste ja konkreetsete inimeste isiklike saatustega. Anu Põldsami artikkel juuditeaduse õppejõust Lazar Gulkowitschist, kelle õppetool loodi rahvusvahelise juudi kogukonna toel, on näide juhtu-mist, kus Eesti liberaalne rahvusvähemuste poliitika ja Läti mitte nii liberaalne poliitika tegid Tartust Balti juutide haridus- ja teaduskes-kuse. Gulkowitsch õppis kiiresti ära ka eesti keele ja sai Eesti koda-kondsuse, kuid hukkus Teise maailmasõja aegseis repressioonides.

Mõneti teistmoodi suhtuti saksa keelt kõnelevatesse professori-tesse arstiteaduskonnas. Kui algul oli saksa keelt kõnelevate profes-sorite kasutamine paratamatu, siis sedamööda, kuidas kasvas pea-le võimekaid noori omade seast, hakati ka üha enam viltu vaatama saksakeelsetele õppejõududele. Terje Lõbu annab ülevaate kahest erineva lahenduse leidnud juhtumist. Georg Barkan, juudi päritolu rahvusvaheliselt tuntud farmakoloog, sunniti puuduliku keeleosku-se tõttu lahkuma (tema tee viis USA-sse ja arvestades järgnevaid sündmusi, jäi ta võibolla just tänu sellele ellu). Kohalikust baltisaksa keskkonnast pärit Ernst Masingu saksakeelseid loenguid aga peeti tudengitele isegi kasulikuks ja tema võis rahulikult ülikoolis jätkata.

7

SaatekS

Ehk on seegi teaduse omade ja võõraste kontekstis märgiline, et nende hulka, kellest selles numbris kirjutatakse, on sattunud vaid üks naine, kuigi tänapäeval on Eestis humanitaarvaldkond enamas-ti feminiseerunud. Marleen Metslaid kirjutab kahe sõja vahelise aja etnoloogist Helmi Kurrikust, kelle elutööks sai raamat „Eesti rahva-rõivad“. Olles oma kutsumuse leidnud alles 40. eluaastates, tuli tal jätkata paguluses ja ta on tänapäeva Eesti avalikkusele üsna tund-matu. 1930. aastate rakendusliku etnoloogia liin, millega tegeles ka Helmi Kurrik, vaatas korraga nii olevikku kui tulevikku, nähes kul-tuuripärandi säilitamise tähtsust identiteedi tugevdamiseks.

Anu Raudsepa artikkel viib meid sõjajärgsesse Eestisse, kus nõu-kogude võimu ees seisis küsimus, kuidas teha võimalikult kiiresti kapitalistliku Lääne käsilastest nõukogude inimesed. Võtmeposit-sioonil pidid selles töös olema kahtlemata õpetajad ja seepärast tuli nende õpetamine võtta kõige tugevama parteilise kontrolli alla. Seni pole just sageli küsitud, miks Tartu ülikoolis pärast sõda õpetajakoo-litus üldse alles jäeti, ka pärast Tallinna Pedagoogilise Instituudi loomist, kui see Nõukogude Liidus üldiselt tingimata nii ei olnud. On üsna kindel, et õppejõudude maailmavaatest tulenevalt andis Tartu ülikool Eestile palju eestimeelseid õpetajaid, kes oma vaiksel moel suutsid loosungite varjus hoida elus isamaatunnet veel mitmes põlv-konnas.

Mõnikord võib teadlane võõraks jääda oma teadusharu iseloomu tõttu – selline on näiteks teadusfilosoofia, mis justkui ei kuulu päri-selt ei reaal- ega humanitaarteaduste hulka. Peeter Müürsepp ana-lüüsib sel taustal Eesti tuntuima teadufilosoofi Rein Vihalemma elu ja tööd.

Kunstiajaloolane Helena Risthein kirjutab vaimulik Toomas Pau-list, kellele 2014. aastal anti kõrge tunnustus, Rahvusmõtte auhind. Eesti ühiskond on valdavalt sekulaarne ja kirikutegelastel on sil-mapaistmiseks vaja tugevat karismat ja teravat mõistust. Seda on Toomas Paulil ilmselt ka jätkunud, sest ta on osanud köita nii peene hingeeluga kultuuritegelasi kui ka igavledes mobiili näppivaid noo-rukeid. Väga omapärane ja allikaväärusega on artiklis ära toodud 1950. aastate Läänemaal läbi viidud küsitlus.

Välis-Eestis kasvanud Tiina Ann Kirsi artiklist võime lugeda, kuidas ajal, mil Kodu-Eestis oli juba päris hästi ära õpitud nõuko-

SaatekS

8

gude ühiskonnas hakkamasaamine, seisis Välis-Eesti ühiskond mit-mes mõttes teelahkmel. Vanema põlvkonna mäletatud Eesti ei kõ-netanud enam noori, kes olid hariduse saanud Läänes, Kodu-Eesti tegelikkus oli neile hoopis tundmatu ja neid, kes tahtsid vaatama minna, oldi valmis pidama reetureiks. Sel pinnal sündis artiklis põh-jalikuma vaatluse alla võetud Karl Auna estoloogia ja hulk teisi tule-vikuvisioone. Tähelepanu on juhitud ka takistustele, millele põrkab Välis-Eesti arhiividega töötaja.

Berkeley ülikoolis töötav kolmanda põlve väliseestlane David Il-mar Beecher aitab oma essees mõista numbri kaanepilti, milleks sai valitud Enn Põldroosi 1982. aastal maalitud „Universitas Tartuen-sis“, pilt, mille kahe- ja kolmekordne tähenduslikkus väljendab hästi Tartu ülikooli eri aegadest ja kultuuriruumidest pärit omade ja võõ-raste dialektikat.

Muuseumikogu avab väsimatu, 2016. aasta suvel oma 95. sün-nipäeva tähistanud Tullio Ilomets, tutvustades kahte muuseumi kollektsiooni kuuluvat fotoaparaati, mis pärinevad fotograafia al-guspäevadest. Muuseumi fotokogu spetsialist Aile Tammiste annab ülevaate Tartu Ülikooli juures sõdade vahel tegutsenud Akadeemi-lisest Usuteadlaste Seltsist ja selle esinduslikust fotoalbumist, mis 1996. aastal muuseumi jõudis.

Kogumiku lõpetavad traditsiooniliselt kroonikalood: Tartu Üli-kooli muuseumi 2015 aasta aruanne ja pikem ülevaade avakogu loo-misest valge saali rõdule.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLIV (2016) 9

ARTIKLID

Meie võõrad ja meie omad. Saksastumisest, ülikooliharidusest ja

karjäärist Heinrich Rosenthalist Feliks Urbanini

TOOMAS HIIO

IEestlased loevad omadeks eestlasi. Sakslased peavad omadeks saks-lasi, venelased venelasi, soomlased soomlasi, lätlased lätlasi, leedu-lased leedulasi ja nõnda enamasti ka teised rahvad – nii oma riigiga kui ilma oma riigita. Selles, mis määrab kellegi kuulumise rahvuse hulka, on erinevusi. Juudid, armeenlased, karaiimid ja veel mõned rahvad defineerivad omad ja võõrad lähtuvalt usust. Teistel on olu-line keel, kolmandatel maa ja neljandatel riik. Enamasti on aga osa või kõik need tunnused kombineeritud.

1994. aastal ilmunud Eesti entsüklopeedia 7. köites käsitletakse rahvust ühe osana mõistest „rahvas“. Kui rahvas on „mingi maa-ala,

toomaS Hiio

10

piirkonna või riigi rahvastik, mida saab piiritleda etniliste, keelelis-te, kultuuriliste, usuliste vms tunnuste alusel ja mis on sotsiaalselt, harvemini ka etniliselt ja kultuuriliselt heterogeenne“, siis rahvus ehk natsioon on „etniliste tunnuste alusel piiritletav riigi kodanik-konna osa. [---] Mitmes riigis samastatakse rahvust kodanikkonnaga (ingl nationality, pr nationalité)“.1 Oma samal ajal kirjutatud artikli-tes tõi Ea Jansen esile eesti ajalehetoimetajate rahva ja rahvuse de-finitsioonid 110 aastat varem. Karl August Hermann kirjutas Eesti Postimehes rahvaste peaaegu jumalikust päritolust ja sellest tulene-vast eksistentsiõigusest: „Üksikud rahvad on kord maailma saanud, ja see teeb hirmsat ülekohut, kes neid vägisi püüab teiste rahvaste keele ja iseloomu sisse sundida ja rudjuda.“ Aasta hiljem defineeris Ado Grenzstein rahva ja rahvuse üsna kaasaegselt:

Sõna rahvus [siin ja edaspidi Grenzsteini rõhutused. T. H.] on alles noor uussõna. Aga ta on siiski tervele rahvale tuttavaks saa-nud. Rahvus (peuble, poebl) tähendab üht osa inimesi, kes sugu ja sündimise, keele ja elukombete, hariduse ja ajaloo, enamiste ka elukoha poolest ühendatud on. Rahvas aga tähendab kõiki riigi-alamaid ühtekokku. Riigialamate seas on sagedaste mitmed rah-vused, nagu Vene riigi alamate seas Venelased, Soomlased, Eest-lased, Sakslased ja palju muid, kuna ühe rahvuse liikmed kõik ühe sugurahva lapsed on. Rahvus (Nationalität) tähendab aga ka kõiki neid omadusi ja tundemärkisid, mis üht jagu inimesi üheks sugurahvaks teeb. See tähendus on veel enam pruugitav, kuna esi-mese tähenduse asemel sõna rahvas pruugitud saab. Sõnadega Eesti rahvas tähendame meie kõiki Eestlasi ühtekokku, sõnade-ga Eesti rahvus aga kõiki neid omadusi ja tundemärkisid, mis üht inimest Eestlaseks teeb. Soovida on, et see vahetegemine üleül-diseks saaks. Rahvuslik on see, mis rahvusesse puutub.2

1 Eesti entsüklopeedia (EE), 7. kd. nõuk-rah, peatoim Ülo Kaevats ja Toomas Var-rak (Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus), 678.

2 Karl August Hermann, „Rahwuste õigustest“, Eesti Postimees, 11.1.1884; Ado Grenzstein, „Plaan, mille järele Eesti elu tuleks mõnusale korrale seada. 4. Rah-vused“, Olevik, 45, 4.11.1885. Viited leitud Ea Janseni esimest korda 1996. aastal avaldatud artiklist „Eesti ajakirjanduse rahvuslikkusest venestamisajal“, Ea Jan-sen, Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse (Tartu: Ilmamaa, 2004), 181–204, siin 188–189.

meie võõrad ja meie omad

11

Hermann ja Grenzstein olid rahva ja rahvuse üle arutades oma aja Euroopa diskussioonide kaasaegsed. Samal ajal mõtisklesid rahvuse olemuse mõiste sisu üle ka teiste riikide õpetlased. 1880. aastatel kas-vas rahvusluse kõrval teinegi võimas populistlik liikumine – sotsialism oma paljude voolude ja varjunditega. Marksistlikud autorid, kelle sei-sukohti järgitakse tihti tänapäevani, käsitlevad rahvuslust üldjuhul halvustavalt,3 sest tegu oli ja on sotsialismiga konkureeriva ning sel-lele vastanduva massiideoloogiaga. Kui rahvuslus ehk natsionalism väidetakse leidvat toetajaid eeskätt lihtsama rahva seas – mis silmas pidades Ida-Euroopa impeeriumide talupojarahvaid 19. sajandil ja 20. sajandi alguses pole ju vale –, siis ühiskondlike klasside rolli tähtsus-tav sotsialism, mis pürgivat üldinimlikumate väärtuste poole, on olnud alati populaarne ka (nooremate esimese põlve) haritlaste seas. 20. sa-jandil kompromiteerisid mõlemad massiideoloogiad end tänu oma äär-muslaste võimulepääsemisele Mandri-Euroopa impeeriumide vareme-tel ja järgnenud maailmasõjale, kus ideoloogilistel põhjustel hävitati miljoneid inimesi. Paratamatult on rahvuslus poliitikaülesust taotleva poliitilise ideoloogiana mõjutanud ka rahva ja rahvuse defineerijaid.4

IIEestlaste rahvuseks kujunemine oli enam-vähem samaaegne kui suurtel ja väikestel naabritel. Ida-Euroopa rahvastel, kes kuni 20. sajandi alguseni olid suurte impeeriumide vähemusrahvad, oli ühte-kuuluvuse alus enamasti emakeel, kuid oma osa oli ka religioonil ja seisusel. Teistest eristusid juudid oma rangelt religioonipõhise iden-titeediga. Soomlaste, eestlaste, lätlaste ja leedulaste keel erines väga palju oma suurte naabrite keeltest, kuid oluline oli ka seisus. Enamik eestlasi ja lätlasi oli veel 20. sajandi alguses talupojaseisusest ning sotsiaalne tõus tõi enamasti kaasa keelevahetuse ja koos sellega ka liitumise saksakeelse kogukonnaga. Tsaarivõimu usuvahetuskam-

3 Vt Mart Laar, Äratajad: rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad (Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2005), 49–87.

4 Põhjalik teoreetiline käsitlus: Eva Piirimäe, „Teoreetilisi perspektiive 19. sajandi eesti rahvusluse uurimiseks“, Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses, 1, koost Tõnu Tannberg ja Bradley Woodworth, Eesti Ajalooarhiivi toimetised = Acta et com-mentationes Archivi Historici Estoniae, 16 (23) (2009), 167–189.

toomaS Hiio

12

paaniate ja 19. sajandi lõpus alanud venestamisega hakkas suure-nema nende eestlaste ja lätlaste arv, kes õigeusklikena venestusid. Venestumisest ei jäänud puutumata osa baltisaksa aadlistki, seda enamasti abielu kaudu vene seisusekaaslastega. Soomlaste eneseku-vand oli tänu suurvürstiriigi autonoomiale teistsugune – enamasti pidasid ka Soome rootsikeelse eliidi liikmed end soomlasteks. Leedu-lased defineeris katoliku usk, leedu keel ja talupojaseisus ning muist-se suurriikluse mälestus tärkava rahvusliku ideoloogia osana. Leedu mõisaomanikud olid samuti katoliiklased, kuid nemad olid osa poola aadlist. Eraldusjooned ei olnud kunagi selged. Poola aadli hulka kuu-lus 20. sajandi alguses mitme baltisaksa aadlisuguvõsa harusid – oli ju Kuramaa hertsog olnud Poola kuninga vasall –, ning poolakate ja leedulaste seas oli ka väike protestantlik osa, reformeeritud kiriku liikmed. Poolakate enesekuvand oli lahutamatult seotud 18. sajandi lõpul likvideeritud iseseisva kuningriigi taastamise unistusega.

Keerulisem on ukrainlaste ja valgevenelaste rahvusliku identiteedi lugu. Nende keel ei eristu suurte slaavi naabrite keelest samapalju kui leedulastel, lätlastel, eestlastel ja soomlastel. Samuti puudus üht-ne territoorium – valgevenelaste asualal ei olnud ei haldus- ega ka sel-geid looduslikke piire poolakate, leedulaste, lätlaste, venelaste ja uk-rainlaste maadega. Ukrainlased elasid Austriale kuuluvas Galiitsias ja Bukoviinas, kuni 18. sajandini Poolale kuulunud Paremkalda- ja kuni 17. sajandini Poolale kuulunud Vasakkalda-Ukrainas, Venemaa poolt järk-järgult Türgilt vallutatud Novorossijas, Bessaraabias ning kasakate maadel. Venemaa ukrainlased ja valgevenelased olid ena-masti õigeusklikud talupojad. Galiitsias kuulusid ukrainlased uniaadi kirikusse, mis Venemaal Nikolai I ajal ära keelati. Nii Galiitsias kui ka Paremkalda-Ukrainas kuulusid mõisad poola aadlile, kelle mõju Vene keskvõim Venemaale kuuluvas Ukraina osas üritas piirata.

Venelaste rahvuslik enesetunnetus sai hoogu Aleksander II va-litsemisajal 19. sajandi II poolel, kui publitsistid hakkasid diskutee-rima Venemaa ja veneluse üle. Varem defineeris eliit end seisuse, usu ja tsaari kaudu, kuid keerulisemad jutud väljaspool kirikut aeti tihti prantsuse keeles. Absoluutne enamik elanikest, talupojad, oli pärisorjuses ja enamasti kirjaoskamatu.

Saksamaa kiire tõus 19. sajandi II poolel ning 20. sajandi I poolel kaotatud kaks maailmasõda on loonud tausta, millel mõnikord unus-


13

tatakse, et veel 19. sajandi keskel polnud selge, milline saab olema saksa keelt kõnelevate inimeste ühendus. Põhja-Saksamaal domi-neeriva luterliku Preisimaaga konkureerisid katoliiklikud Baieri, Saksimaa ja Württembergi kuningriik. Hannoveri kuningas oli üht-lasi Briti monarh. Lisaks suurematele riikidele elasid sakslased veel kümnete väiksemate vürstide riigikestes. Lõunast piirnesid Saksa riigid alates 13. sajandist Austriat valitsenud Habsburgide keisridü-nastia valdustega. 1848. aasta revolutsiooni ajal arutati Frankfur-di parlamendis suursaksa riigi loomise võimalust, mis seisnenuks kõigi Saksa riikide ühendamises Habsburgide võimu alla. Eeskätt Preisimaa vastuseisu tõttu jäeti see idee kõrvale. 1866. aasta suvel võitis Preisimaa kahekuulises sõjas Austriat ja viimase liitlasi, ka-toliiklikke Baieri, Saksimaa ja Württembergi kuningriiki ning veel mitut Saksa riiki, sealhulgas Hannoveri kuningriiki. Mitte asjata ei nimetata seda kümnete tuhandete langenutega sõda saksa keeleruu-mis Saksa sõjaks – Deutscher Krieg. Preisi võit Prantsusmaa üle viis 1871. aastal nn väikesaksa lahenduseni Saksa keisririigina. Austria pidi 1867. aastal tunnustama ungarlaste riiklust Austria-Ungari to-peltmonarhia koosseisus. Sakslased olid Austria-Ungaris vähemuses – 1910. aastal moodustas saksakeelne rahvastik alla veerandi riigi elanikest, ungarlasi oli alla viiendiku, kuid slaavlasi üle 40%.

Saksa keisririik oli konföderatsioon, kuid riigi ühine parlament Reichstag valiti üldise valimisõiguse alusel. Samal ajal moodustati liikmesriikide esinduskogud endiselt kas seisustekoguna või tsen-susvalimistel või mõlema kombinatsioonis. Üldine valimisõigus viis saksluse ja keisririigi idee iga valimisealise meheni. Poliitiline rah-vuslus on oma loomult populistlik ning mobiliseeris suuri rahvahul-ki; kantsler Otto von Bismarck vajas seda vägikaikaveoks tõrkuvate liikmesriikide valitsejakodadega. Kui nende eliit defineeris end endi-selt baierlaste, sakside, badenlaste ja württemberglastena, s.o oma liiduriigi kaudu, siis avalikkus hakkas end tundma sakslastena.5 1907. aastast alates valiti ka Austria parlamendi alamkoda (Reichs-rat) üldise valimisõiguse alusel. (Ungari jätkas tsensusvalimistel moodustatava parlamendiga). Austria parlamendi alamkojas olid slaavlased ülekaalus ja parlamendi rahvuslikud fraktsioonid esin-5 Vt selle kohta Jonathan Steinberg, Bismarck: A Life (Oxford, New York: Oxford

University Press, 2011).

toomaS Hiio

14

dasid rahvuslikke huvisid. Seda võimendas veelgi õigus oma keeles kõnesid pidada. Austria(-Ungari) lagunemine Esimese maailmasõja lõpus oli ootuspärane. Venemaa sai riigiduuma alles 1906. aastal.

III„Terre, armas Eesti rahvas!“ alustas Johann Voldemar Jannsen 5. juunil 1857 oma nädalalehe Perno Postimees esimese numbri juht-kirja. 40 aastat varem oli Kristjan Jaak Peterson oodiks vorminud eesti keele taotluse olla võrdsena teiste kultuurkeelte seas. Nimi Eesti ja mitte Eestimaa kubermangu, vaid Eesti tähenduses oli sel ajal õigusaktides juba olemas: näiteks sätestas provintsiaalõiguse seisustekoodeks, et Liivimaa rüütelkonna maamarssalid valitakse vaheldumisi Läti ja Eesti distrikti aadlike seast.6

Esimeses isamaakõnes 1868. aasta oktoobris sõnastas Carl Ro-bert Jakobson nii eestlaste saksavastased rahvuspoliitilised taotlu-sed kui ka piibelliku ajalookontseptsiooni.7 Täpselt samal ajal väit-lesid sakslaste ja venelaste õiguse üle olla selle maa peremeheks ka Juri Samarin ja Carl Schirren.8 Siia ritta saame lisada kolmandagi sündmuse: kaks nädalat enne esimese eesti üldlaulupeo algust, 8. juunil 1869 (vkj) kinnitas keiser Varssavi ülikooli põhikirja, mille-ga 1830.–1831. aasta Poola ülestõusu järel suletud õppeasutus küll taastati, kuid venekeelse keiserliku ülikoolina.9 Järgneval poolel sa-jandil tundus venelaste pealejäämine Ida-Euroopa vähemusrahvaste valitsejana pöördumatu; iga päevaga võimsamaks muutuva Saksa-maa huvid olid esialgu rohkem läänes ja maailmamerel.6 Свод местных узаконений губерний Остзейских, Часть вторая, Законы о

состояниях (Санктпетербург, 1843), § 371.7 „Eestirahwa Walguse-, pimeduse- ja koiduaeg“, Carl Robert Jakobson, Kolm

isamaa kõnet Tartus „Wanemuise“ seltsis (Peterburi: E. Pratz, 1870), Kreutzwaldi sajand, Eesti kultuurilooline veeb, http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=110&page_start=&table=Books (25.8.2016).

8 Juri Samarini „Русское Балтийское поморье в настоящую минуту“, Юрий Самарин, Окраины Россий, Серия первая, Русское Балтийское поморье, Вып. I (Прага: Др. Ф. Скрейшовский, 1868), http://hdl.handle.net/10062/398, ilmus samal aastal esimese isamaakõnega. Aasta hiljem avaldati professor Carl Schirreni vastus Livländische Antwort an Herrn Juri Samarin (Leipzig: Duncker & Humblot, 1869), http://hdl.handle.net/10062/388 (25.8.2016), mis maksis Schirrenile ametikoha.

9 Устав Императорского Варшавского Университета, Полное Собрание Законов Российской Империи 1825–1881, 8.06.1869 (47205), § 6, http://www.nlr.ru/e-res/law_r/content.html (25.8.2016).


15

Impeeriumide laienemine, tugevnemine ja unifitseerimine sead-sid keisririikide äärealade emantsipeeruvad vähemusrahvad, nende hulgas eestlased, küsimuse ette, kuidas edasi ja kellega. Loomuli-kult polnud see üldrahvalik küsimus – ei olnud üldist demokraatiat ega sõnavabadust ja päevalehti, provintsiomavalitsus oli balti aadli käes ning talupoegadel oli argisemaidki muresid. Kuid pärisorjuse kaotamine, väikemaaomandi seadustamine talupojaseisuse oman-divormina ning vallaomavalitsuse sünd aitasid kaasa jõukuse kas-vule ning vaimuelu edenemisele. Luteri kirik oli hoolitsenud algha-riduse eest ning järjest rohkem läti ja eesti maarahva seast pärit mehi jõudis suurkooli. Samal 1857. aastal, kui Johann Voldemar Jannsen oma lehte alustas, asutasid läti tudengid Tartus Krišjānis Valdemārsi, Krišjānis Baronsi ja Juris Alunānsi juhtimisel oma lü-hiealiseks jäänud korporatsiooni Fraternitas Academica Dorpaten-sis, mida tunnustasid ka baltisaksa korporatsioonid.10 Kasvanud rahvastiku ja suurenenud jõukusega provintside valitsemiseks, kus põlisrahvad moodustasid absoluutse enamiku, baltisaksa aadlikest, linnakodanikest ja vaimulikest enam ei jätkunud.11 Venemaalt saa-detud spetsialistide eest kaitses esialgu saksa keel ametikeelena ja provintsiautonoomia. Niisiis kaasati talupojaseisuse esindajad ki-helkonnakonventides ja mujalgi tasapisi väiksemate asjade otsus-tamisse. Põlisrahvaste eneseteadvus kasvas kiiresti: hakati pidama laulupidusid, asutati oma seltsid. 1904. aastal võtsid eestlased Tal-linnas võimu. 1918. aastal, pool sajandit pärast esimest isamaakõ-net, kuulutati välja oma riik ning aasta hiljem, pool sajandit pärast esimest üldlaulupidu, avati eestikeelne ülikool. Esimene eesti profes-sor, eestikeelse praktilise usuteaduse erakorraline professor Juhan Kõpp nimetati ametisse ainult kolm aastat varem, 1916. aasta sügi-sel. Siingi jõudsid lõunanaabrid meist ette, sest sel ajal õpetas Tartu

10 Krišjānis Valdemārs, lietišķa un privātā sarakste, 1., Krišjāņa Valdemāra vēstules (Rīga: Latvijas Valsts vēstures arhivs, 1997), 6, 62; Vivat, crescat, floreat alma mater!, koost Indrek Ilomets, Toomas Hiio, Mart Orav (Tallinn: Aasta Raamat, 2007), 88–89.

11 1897. aasta ülevenemaalise rahvaloenduse andmetel rääkis Eestimaa kuberman-gu veidi rohkem kui 400 000 elanikust emakeelena eesti keelt 88,7%. Liivimaa kubermangus oli elanikke kolm korda rohkem, neist rääkis emakeelena läti keelt 44,3% ja eesti keelt 39,9%. Sakslasi oli Eestimaa kubermangus ainult 3,9%. Liivi- ja Kuramaal oli saksa emakeelega elanike osakaal kummaski kaks korda suurem, 7,6%.

toomaS Hiio

16

ülikoolis juba kaks läti professorit: 1896. aastal oli filosoofia korrali-seks professoriks saanud Jēkabs Osis ning 1910. aastal klassikalise filoloogia ja arheoloogia õppetooli professoriks Ernests Felsbergs.

IVEmakeel oli üks 1897. aasta ülevenemaalise rahvaloenduse12 küsi-musi ning keele ja rahvuse järele päriti 1881. aasta Eestimaa rahva-loenduse ajal, mille kokkuvõttes kirjutas Paul Jordan:

Kui Balti rahvaloenduse ajal küsiti keele kõrval siiski ka rah-vuse kohta, mille hulka isik end ise luges kuuluvaks, siis tehti seda põhjusel, et keel ja rahvus mitte alati täielikult ei kattu, ning et jätta neile isikutele, kellele keel ei olnud rahvuse piisa-vaks tunnuseks, vabadus väljendada oma seisukohta lähtuvalt sellest, kas nad käsitasid rahvust päritolu- või identiteeditun-nusena“ (Abstammung oder nationale An schauungssphäre).13

Heinrich Rosenthal, arst, saksakeelsest kodust võrsunud Eesti Üli-õpilaste Seltsi asutaja, veerand sajandit hiljem nii liberaalne ei ol-nud – tema meelest sõltus rahvus ainult päritolust.

Võõra keele oskamine ja kasutamine ka koduses suhtlemises ei saa aga inimest denatsionaliseerida. Vaid päritolu on see, mis määrab ära kuulumise rahva hulka. [---] Isikutel, kelle vanemad pärinevad erinevatest rahvustest, tulevad esile kord ühe, kord teise rahva iseloomuomadused. Et nende rahvust määrata, sel-leks peab kehtima rahvusvaheline õiguslik seisukoht, et abielust sündinud lapsed pärivad isa rahvuse, abieluvälised aga ema oma.14

12 Selle kohta eesti keeles: Andreas Kappeler, „Hiliskeiserlik Vene impeerium moderniseerumise ja traditsiooni vahel“, Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses, 1: 51–92, siin 51–57.

13 Paul Jordan, Die Resultate der ehstländischen Volkszählung vom 29. December 1881 in textlicher Beleuchtung (Reval: Lindfors’ Erben, 1886), 47, http://dspace.ut.ee/handle/10062/46228 (25.8.2016).

14 Heinrich Rosenthal, Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel. Mälestu-si aastatest 1869–1900 (Tartu: Ilmamaa, 2004), 38.


17

Nagu eespool osutatud, oli Ida-Euroopa vähemusrahvaste aladel seisus üheks rahvast defineerivaks tunnuseks – ülem- ja alamkihid kõnelesid erinevat keelt. Keskajal tulid vallutajad ja ristiusustajad enamasti Saksamaalt ja Poolast, põliselanikud alistati ning kõrgemad seisused olid vallutajate järeltulijad. Neile lisandusid hilisemad sisse-rändajad. Mõnevõrra tuli lisa ka põliselanike, alistatud rahvaste seast.

Eestlased ja teisedki projitseerivad oma tänapäevase rahvustun-netuse meelsasti minevikku. Ajalooline ilukirjandus, mille najal me oleme kasvanud, leiab minevikust eesti kangelased ja paneb neile pähe päris tänapäevased mõtted. Niisugused on näiteks Jaan Kros-si ajalooromaanide ja -jutustuste kangelased alates Balthasar Rus-sowist 16. sajandil ja kindral Michelsonist 18. sajandil kuni professor Friedrich Martensini 20. sajandi alguses. Jaan Kross omistab nende-le ajaloolistele isikutele austuse oma eesti juurte vastu kõigest hoo-limata, mis peegeldab ajastut ja olusid, kui need raamatud kirjutati – ka selle rahva seast on võrsunud suurmehi. Samasuguseid tegelasi leiame Jaan Krossi noorema kolleegi Indrek Hargla apteeker Melchi-ori lugudest. Friedrich Martensi päritolu ja karjäär on Jaan Krossi eeskujul pälvinud ka 21. sajandi õigusteadlaste tähelepanu.15 Kuid Michelsoni immatrikuleerimine Eestimaa rüütelkonda ei teinud te-mast ei Eesti kindralit ega isegi mitte eesti juurtega Balti aadlisugu-võsa rajajat, Friedrich Martens pidas end aga Vene õigusteadlaseks.

Ea Jansen kirjutas 1995. aastal: „Eestlaste suurim soov oli esialgu „olla nagu sakslased“, kas siis saksastumise hinnaga või oma keelt säilitades mingil viisil vara ja hariduse juurde jõudes. [---] Teisalt ei olnud ka sakslastest literaatidel, pastoritel ja kasvõi Leopold v. Pezoldi ja Emil Mattieseni tüüpi ajalehetoimetajatel, kes kirjutasid sümpaatiaga oma lehtede veergudel eestlaste omakeelsetest kultuu-rialgatustest, midagi selle vastu, et eestlased „vaikse“ kultuurilise evolutsiooni teel sakslastele lähenevad.“16

15 Lauri Mälksoo, „Friedrich Martens ja tema aeg: Kui Venemaa kuulus rahvusva-helise õiguse Euroopa-traditsiooni“, Akadeemia, 8 (2015), 1347−1372 (eestikeelne variant artiklist „F. F. Martens and His Time: When Russia Was an Integral Part of the European Tradition of International Law“, European Journal of Internatio-nal Law, vol. 25, no. 3 (2015), 811−829); Peeter Järvelaid, „Anno Domini 2009 – sajand ilma Martensita“, Diplomaatia, 2 (2009), 26–27; Lauri Mälksoo, Rahvusva-heline õigus Eestis: ajalugu ja poliitika (Tallinn: Juura, 2008).

16 Avaldatud teist korda: Ea Jansen, „Selts ja seisus 19. sajandi teise poole Eesti ühis-konnas“, Jansen, Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse, 153–180, siin 167–168.

toomaS Hiio

18

Seisusliku tõusuga vahetus keel ja rahvus juba ühe põlvkonnaga. Eestlasteks jäänutes elab mõnikord tänini seisuseajastu varjukülg – kadaklik-tõusiklik alaväärsuskompleks „paremate“ sakslaste suhtes, kelle haridus ja kasvatus näis parem, kodu puhtam, riietus moekam ja söök maitsvam. Hoolimata rahvusliku ideoloogia saksavastasu-sest pidasid ja peavad eestlased sakslasi eeskuju võtmise vääriliseks. Suhtumine venelastesse oli ambivalentsem ja sõltus seisusest, kuid lätlastele ja oma setudele vaadati ülevalt alla. Tänapäeval võime siit edasi arutleda me suhtumise üle brittidesse, ameeriklastesse, soom-lastesse ja rootslastesse.

VÜks esimesi eesti päritolu üliõpilasi Tartu ülikoolis oli 1791. aasta augustis Tartus sündinud Michael Gerhard Schwan (704),17 aedni-ku poeg. Tema ema oli Catherine ehk Kadri, talunaine põlisrahva seast (eine eingeborene Bäuerin). Kas ka isa oli eestlane, pole tea-da. Philipp Jürgensohn (829) Kariste mõisast Pärnumaalt ja Johann Laaland (1030) Vana-Kuuste mõisast on rohkem tuntud. Mõlema va-nemad olid pärisorjad. Friedrich Robert Faehlmann (1223) oli mõisa-valitseja poeg, Diedrich Jürgensoni (1798) isa oli mölder, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (2132) isa oli poja ülikooliõpingute ajal juba Jõepere mõisavalitseja (Disponent). Philipp Karell (2202) oli Tallin-na aktsiisiameti teenri, Carl Rosenfeldt (3313) Tallinna tolli paki-kandja poeg. Väljaspool abielu sündinud Alexander Thiereni (2193) ema oli toatüdruk Leeno. Kohalast pärit Julius Bergstern (3633) oli samuti vallaslaps, tema isa oli parun Fabian Ungern-Sternberg, ema aga Marie Niggola.

Üheks silmapaistvaimaks näiteks seisusepiire ületavast koos-elust sündinud laste kohta on vennad Pridikud. Nende isa oli Vene kindralmajor Friedrich von Wendrich, kes arvatavasti seisuslikel põhjustel ei saanud abielluda oma eestlannast elukaaslase Anne Marie Simsoniga. Niisiis sõlmis viimane fiktiivse abielu allohvitser Martin Pridikuga, kellelt kindrali pojad said perekonnanime. Mõle-mad astusid Tartu ülikooli. Alexander (Heinrich Alexander) Pridik

17 Siin ja edaspidi matriklinumbrid.


19

(11579) ja Eugen Peter Pridik (11580) õppisid mõlemad 1882–1888 keeleteadust ja mõlemad väitlesid klassikalise filoloogia magistri-teks. Alexander Pridik oli aastast 1921 Tartu ülikooli antiik- ja kuns-tiajaloo professor, Eugen Pridik oli aga kuni 1924. aastani Petrogradi ülikooli kreeka keele ja antiikarheoloogia professor ning 1919–1930 Leningradi Ermitaaži antiikmüntide osakonna konservaator ning mitme Venemaa ja välismaa teadusseltsi auliige.18

1840. aastatel ülikooli jõudnud eestlased olid juba elus edasi jõud-nud talupojaseisusest meeste pojad: Vaokülas sündinud Friedrich Erdelli (4519) isa oli väidetav esimene eestlasest mõisaomanik Mats Erdell, Georg Theoli (5084) ja tema kahe noorema, samuti ülikooli astunud venna isa oli Viljandi-lähedase Karula mõisa rentnik Tõnis Theol. Gottlieb Johannsohni (5716) isa oli kodanikuseisusest Orina mõisa mölder, 1852. aastal ülikooli astunud Friedrich Hindrichsohni (5922) isa aga Paides Waldmanni Emmanda Körtzmik.19 Et ta oli eestlane, näitab meetrikaraamatu eelmises lauses tsiteeritud eesti-keelne sissekanne.

1860. aastatel ülikoolis õppinud Jakob Hurt (7007) oli Võrumaa Vana-Koiola ja Jaan Mielberg (7645) Viljandimaa Pahuvere küla-koolmeistri poeg. Cornelius Treffner (7132) oli pärit Kanepi talupoe-gade seast, Eduard Ehrenwerthi (7181) isa oli Tallinnas käsitööline, Bernhard Lilienkampfi (7193) isa aga ühe Pöögle mõisa kõrvalmõisa rentnik.

Enne 1870. aastat, kui Jakobsoni isamaakõnede ja esimese üld-laulupeo järellainetuses asutati Eesti Üliõpilaste Selts, oli Tartu üli-kooli astunud kokku üle 100 eestlase. Järgmise 15 aasta jooksul, kui EÜSist sai organisatsioon, mida panid peale eesti avalikkuse tähele juba ka baltisaksa korporatsioonid, astus Tartu ülikooli veel ligikau-du 100 eestlast. Nende eesti päritolule viitab kas isa seisus ja amet või ema nimi – enamasti kanti talupojaseisusest või ka linna mak-sualustest seisustest pärit eestlastel ja lätlastel matrikliraamatusse

18 „Pridik, Heinrich Alexander Althistoriker und Philologe,“ Baltisches bio-graphisches Lexikon digital, http://bbl-digital.de/eintrag/Pridik-Heinrich-Alexan-der-None-None (25.10.2016); „Pridik, Eugen Peter Archäologe und Philologe,“ Baltisches biographisches Lexikon digital, http://bbl-digital.de/eintrag/Pridik-Eu-gen-Peter-1865-1935 (25.10.2016).

19 Paide koguduse meetrikaraamat 1805–1833, EAA, 3159-1-52, kaader 53, http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.3159.1.52:53 (25.8.2016).

toomaS Hiio

20

ainult ema eesnimi ilma neiupõlvenimeta, nagu see oli ka maarahva koguduste kirikuraamatutes. Elus edasi jõudnud eestlastel olid sage-li juba saksapärased nimed. Et ülikooli matrikliraamatu sissekanne-te detailsus oli aastati erinev, siis võib oletada, et eriti linnainimeste seast pärit eesti juurtega üliõpilasi oli tegelikult rohkemgi, kuid neid ei ole võimalik ainult seisuse järgi eristada, sest ka suur osa saksa linnarahvast olid peamaksukohuslased ning nende ülikooli jõudnud poegade seisus oli matrikliraamatus samuti steuerpflichtig.

Näiteks 19. sajandi viimase kolmandiku eesti üliõpilaste rah-vuslikest valikutest olgu vennad Beermannid. Nende isa Gustav Beermann oli kirikuehitaja ja koolmeister Põltsamaal. Vanem vend Christoph (1864–1939) õppis Tartus aastatel 1883–1888 usuteadust ja kuulus EÜSi. Ta oli seltsi vanamees sel ajal, kui 1884. aastal pü-hitseti Otepääl Seltsi esimene sinimustvalge lipp. Pärast Esimest maailmasõda teenis ta rohkem kui 20 aastat Järva-Peetri kogu-dust.20 Tema palju noorem vend Johannes (1878–1958) õppis samuti usuteadust (1898–1905), kuid astus baltisaksa korporatsiooni Esto-nia. Tema oli pärast I maailmasõda saksa heategevus- ja kultuuri-seltside ühenduse esimees ja mõnda aega ka Saksa Kultuuromava-litsuse sekretär. 1920. aastate teisel poolel läks ta Saksamaale ning oli 1933–1945 Preisimaa evangeelse kiriku Danzigi ja hiljem Lää-ne-Preisimaa piiskop.21

Sada meest on liiga väike arv selleks, et teha mingeid üldistusi. Esimese saja hulgas olid enamasti erakordsete võimaluste tõttu elus edasi jõudnud eestlaste pojad või noormehed, kellele endale sai osaks erakordne võimalus. Sadakond meest 70 aasta kohta pole üldsegi pal-ju.

Rahvuste seisuslikud piirid Balti provintsides olid 19. sajandi lõ-puks hägustunud. Heinrich Rosenthal on seda kirjeldades resoluutne: „[---] võime oma maal saksa peredeks pidada vaid neid, kelle sisserän-damine on tõestatud või kes pärinevad vanadest, ammu siin elanud suguvõsadest. Nooremaid põlvkondi, kelle sugupuu ei ulatu kuigi kau-

20 Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmete biograafiliste andmete andmebaas, EÜSi valduses.21 Album Estonorum, vierte Auflage, hrsg. Vom Philisterverband der Estonia (Tal-

linn: Estländische Druckerei A.-G., 1939), 369; „Beermann, Johannes Immanuel Geistlicher und Pädagoge,“ Baltisches biographisches Lexikon digital, http://bbl-digital.de/eintrag/Beermann-Johannes-Immanuel-1878-1958 (25.10.2016).


21

gele, tuleb pidada eestlastest pärinevaiks.“22 Kui ta seda 20. sajandi alguses kirjutas, siis pidas ta kaugele ulatumiseks ilmselt 18. sajandi lõppu ja 19. sajandi algust, pärisorjuse kaotamisele eelnenud aega. Tõepoolest, sel ajal oli maa keskkiht, nn väikesakslased (Kleindeut-sche), veel enamasti Saksamaalt sisserännanud. Need olid mitmesugu-sed mõisaametnikud – mitteaadlikest mõisarentnikud, mõisavalitse-jad, ökonoomid jt, aga ka köster-koolmeistrid, mõned maakäsitöölised, möldrid, kõrtsmikud jne. Pärast pärisorjuse kaotamist kadus sakslas-test maa-keskkiht kiiresti – nad kas eestistusid või tegid karjääri – ja nende koha võtsid üle ärksamad eesti talupojaseisusest pärit mehed, kes aga enamasti saksastusid23 Rosenthali „eestlastest pärinevaiks“ defineeritud kategooriasse. Nende seast oli pärit enamik kuni 1860. aastateni ülikooli jõudnud eesti päritolu üliõpilasi. 1860. ja 1870. aas-tatest alates hakkasid ülikooli jõudma külakoolmeistrite, köstrite ja mõisaametnike, aga ka eestlastest mõisarentnike ja omanikegi pojad, kelle kõrval oli hulk linnapoisse. Nemadki olid pärit ühiskonnakihist, kes oli „väikesakslased“ välja vahetanud, aga mitte alati enam ei sak-sastunud, sest oli tekkimas eestlust toetav keskkond.

Talude päriseksostmine Liivimaal hakkab ülikooli matrikliraa-matus välja paistma 19. sajandi lõpus ja see oli 20. sajandi alguses Eesti Üliõpilaste Seltsi pereheitmiste üks põhjuseid. Samal ajal talu-poistega jõudis ülikooli esimeste eesti haritlaste teine põlvkond koos eesti mõisaomanike, -rentnike, mõisavalitsejate ja muidu hallparu-nite poegade ja linnapoistega, kelle maailma ikkagi veidi teistsugus-te maapoiste võimas juurdevool ja nende teistsugused suhtumised, eriti korporatsioonikommete tõrjumine ja saksavastasus, enam häs-ti ei sobinud. EÜSi olevat pilgatud koguni talupoegade konvendiks. Üks lahkujatest oli ka asutaja ja auvilistlane Heinrich Rosenthal.

19. sajandi Liivi- ja Eestimaal oli haritud eestlase keskkond sak-sakeelne ja oma abikaasa leidis ta enamasti sakslaste või saksastu-nute seast. Ka Carl Robert Jakobson, kes küll ülikoolis ei õppinud, leidis abikaasa Julie Emilie Thali (1850–1940) peenema rahva hul-gast: tema isa oli Kirbla köster Franz August Johannsen, kes võttis uueks perekonnanimeks Thal, ja ema Louise Elisabeth sündinud

22 Rosenthal, 39.23 Ea Jansen, Eestlane muutuvas ajas: seisuseühiskonnast kodanikuühiskonda (Tar-

tu: Eesti Ajalooarhiiv, 2007), 71–74.

toomaS Hiio

22

Friedberg.24 Saksakeelsed olid enamiku 19. sajandi teisel poolel üli-koolis õppinud eesti haritlaste kodud – nii vanematekodu kui ka hil-jem oma kodu. Kaheksast EÜSi asutanud üliõpilasest jäid kaks val-lalisteks ning ainult kahel, Hugo Treffneril ja Heinrich Rosenthalil, oli eesti (päritolu) naine.

Gümnaasiumi- või kõrgema haridusega eesti naine oli sel ajal veel haruldane. Esimesed tütarlaste eragümnaasiumid rajati Venemaal küll juba 1860. aastatel, kuid tütre koolisaatmine sõltus väärtushin-nangutest, varandusest ja tulevikuperspektiivist. Võrreldes keiser-like gümnaasiumidega, mis loodi riigi vajaduste rahuldamiseks ha-ritud meeste järele, oli eragümnaasiumide õppemaks palju kõrgem, lisaks muud kulud. Gümnaasiumi ja ülikooli saadeti eelkõige poeg või pojad, sest nemad võisid loota arsti, kirikuõpetaja, advokaadi või gümnaasiumiõpetajana elus edasi jõuda. Haritud naiste päralt oli tütarlastekooli õpetaja või koduõpetaja amet või ka ainult kodupe-renaise roll, millesse jõukas talupoeg oma pragmaatilisuses niisama ei investeerinud. Tartu ülikooli esimeste eesti naistudengite seas Esi-mese maailmasõja ajal on palju haritud perekondade tütreid, nemad-ki mõnikord ainult sellepärast, et perekonda polnud poegi sündinud. 1906. aastal asutatud eestikeelse Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumi lõpetajaid jõudis enne tsaariaja lõppu Tartu ülikooli ainult kaks. Tõsi küll, naisi võeti Tartu ülikooli kuulajateks alates 1915. aastast ning immatrikuleeriti võrdselt mees üliõpilastega alles alates 1917. aasta II semestrist; varem omandasid tütarlapsed Tartus kõrghariduse kas kõrgematel naiskursustel või Rostovtsevi eraülikooli kursustel, mis avati pärast seda, kui 1905. aasta revolut-siooni ajal vastu võetud otsus naiste immatrikuleerimise lubamisest oli peatselt tühistatud.

Gümnaasiumi- või ülikooliharidusega eestlane võis oma sihtmärgi seada palju kõrgemale kui „väikesakslastelt“ ülevõetud ametikohad. Tsaari-Venemaa seisustekorralduse juurde kuulus võimalus omanda-da sõjaväe- või tsiviilteenistuse või ordenite saamise kaudu aadlitiitel ning Vene aadliseisusse jõudis ka eestlasi: Philipp Karell teenis koguni kolmanda, salanõuniku teenistusastmeni, mis andis päritava aadlitiitli. Balti provintside rüütelkonnad aga olid suletud seisuslikud korporat-

24 Lihula ja Kirbla meetrikaraamat, EAA, 1244-1-20, l. 78p.


23

sioonid ning riigiteenistuses välja teenitud aadlitiitel ei teinud kellestki veel rüütelkonna liiget. Ühtki eesti päritolu meest rüütelkondadesse, see tähendab organisatsioonidesse, mille maapäevadel valiti kohaliku omavalitsuse tähtsamad ametikandjad kuni 1917. aastani, ei võetud.

Vene keisri alamad jagati maksuvabadeks ja maksualusteks. Maksualused pidid maksma pearaha. Maksualused olid nii talupo-jad kui ka alamad linnaseisused – väikekaupmehed, käsitöölised, muu vaesem linnarahvas jt. Ülikooli lõpetamine vabastas maksu-alusest seisusest. 1830. aastatel moodustati maksuvaba kodaniku-seisus, nn aukodanikud, kes jagunesid isiklikeks ja päritavateks. Ülikooli lõpetamine andis 19. sajandi lõpul veel isikliku aukodaniku seisuse. Tavakäsitluses peetakse Balti provintside ülemkihiks bal-tisakslasi ning alamkihiks põliselanikke – eestlasi ja lätlasi. See oli nõnda kohalikus vaates, kus kodune keel oli ülem- ja alamkihtide nähtav piir, aga mitte üldiselt: ka suur osa linnasakslasi, nende hul-gas ka prominentseid majandustegelasi, kuulus Vene seisustesüs-teemis maksualusesse seisusesse. Näiteks Friedrich Wilhelm Wege-ner, kelle poeg Robert Wegener (6733) 1857. aastal füüsikaõpinguid alustas, oli matrikliraamatu andmetel maksualusest seisusest, ehk-ki Album Livonorumi andmetel oli ta kaupmees, raehärra ja suur-gildi oldermann.25 Niisiis, rääkides eestlastest ja kellegi eestlaseks pidamisest tekib paralleelne küsimus: keda pidada baltisakslaseks väljaspool tuntud aadli-, kodaniku-, literaadi- ja pastorisuguvõsasid.

Heinrich Rosenthalile ja tema 1830.–1860. aastatel sündinud enam-vähem põlvkonnakaaslastele, kes olid saanud ülikooli- või ka ainult gümnaasiumihariduse, oli eestlus selgelt ideoloogiline valik ja paljud seda valikut ei teinud. 1912. aastal oma mälestusi kirjutades üritas Rosenthal mõtestada saksakeelse eestluse võimalikkust, taus-tal kõlab kübeke eneseõigustustki ja seda saksa keeles kirjutatud raamatus arvatavasti mõlemas suunas:

Mu ema ja isa pärinesid mõlemad eesti rahva hulgast ning talupojaseisusest; sellepärast olen ma vaieldamatult eesti rah-va nii puhastverd laps kui üldse olla saab. Ja ometi on mu emakeeleks saksa keel. See vastuolu seletub tolle aja iseärali-

25 Album Livonorum, hrsg. vom Philisterverein der Livonia (Lübeck: Robert Acker-mann, 1972), 169.

toomaS Hiio

24

ke tingimustega. Saksa keele kasutamine oli teatava harituse kriteeriumiks. Seepärast oli see tavaks kõigis peredes, mis ei kuulunud talupojaseisusesse. Eesti keelt kasutati ainult hari-matutes talurahvaringkondades.26

VITartu ülikooli üliõpilaste rahvus muutus tsaarivalitsusele oluliseks 1916. aastal. Tegelikult isegi mitte kõigi üliõpilaste rahvus, pigem taheti teada, kui palju õpib Tartus sakslasi, kellest oli Esimese maailmasõja tõttu saanud mõneti ootamatultki vaenulik natsioon. Vene impeeriumis alati vaenatud juudid määratles alates 1830. aastatest matrikliraamatusse kantud usutunnistus niikuinii. Vaa-tamata ülikooli tõrkumisele ning viitele nii juhtnööride puudumi-sele kui ka senise statistika seisuse- ja usupõhisusele nõuti aruan-net kohe ja kiiresti. Ülikooli ametnikel tuli niisiis ise defineerida sakslased. Sakslasteks loeti „parunid, von’id ja saksa kolonistid“. Viimaste puhul oli tegemist alates 18. sajandi II poolest peamiselt Venemaa äärealadel Volga ääres, Novorossijas, Kaukaasias, Bes-saraabias ja mujal rajatud saksa kolooniatest pärit üliõpilastega: kolonistidel oli seadusega sätestatud eristaatus, mida alates 1870. aastatest kärbiti ja mis 1915. aastal seoses sõjaga Saksamaa vastu lõplikult kaotati. Definitsioon jättis suure osa sakslastest teadmata rahvusega üliõpilaste kategooriasse, kuid tundub, et ülikooli amet-nikud polnud eriti püüdlikud iga viimase kui sakslase väljaselgita-misel. Defineeriti ka teised rahvused: kui juutide, armeenlaste ja poolakategagi oli asi lihtne ning grusiinide ja venelaste puhul oli tunnuseks õigeusk ja nimi, siis leedulaste, lätlaste ja eestlaste defi-neerimisega vaeva ei nähtud – leedulased ja lätlased selgitas välja eelmainitud professor Ernests Felsbergs ning eestlased ülempedell Tõruke. Ukrainlased ja valgevenelased polnud üldse teemaks, ne-mad loeti venelaste hulka.27

26 Rosenthal, 36.27 Nikolai Paleček Tartu ülikooli rektorile, telegramm, 9. juuni 1916, EAA, 402-

7-894, pagineerimata; Rektor Pustoroslev haridusministri abile Ševjakovile, telegramm, 16. juuni 1916, ning selle juurde kuuluv üliõpilasasjade sekretäri A. Pjatnitski õiend, EAA, 402-7-894, pagineerimata.


25

Esimese maailmasõja ajal, eriti aga 1916. aastal suurenes ülikooli matrikliraamatusse kantavate isikuandmete täpsusaste. Varasema-le seisusele lisati sageli isa tegevusala, hakati märkima, millise valla või seisuse nimekirja kuulus üliõpilase isa või ka üliõpilane ise ning täpsemini hakati märkima ka sünnikohta. Nagu eelpool nimetatud – seisus, usk ja nimi võimaldasid enamasti määrata, kas tegu oli eest-lase, lätlase, sakslase või venelasega. Ülikooli ametnikud end sellega ei vaevanud, kuid nüüdsetel uurijatel on need andmed samamoodi käepärast koos suure hulga lisavõimalustega, milleks on biograafi-line kirjandus kui ka Balti kubermangude kõigi konfessioonide kiri-kumeetrikad, mis tänu Rahvusarhiivi Saaga ja lätlaste Raduraksti keskkonnale on kättesaadavad. Nendest andmetest nähtub, et üle poole Esimese maailmasõja kaheksa semestri jooksul Tartu ülikoo-li astunud umbes 530 eestlasest, 303 meest ja naist, astus ülikooli 1917. aasta sügis- ja 1918. aasta kevadsemestril.

VII1918. aastal sai Eesti iseseisvaks. 1917. aastal pärast veebruarire-volutsiooni toimunud seisuslike privileegide kaotamine fikseeriti lõplikult Eesti Vabariigi põhiseadusega 1920. aasta juunis. Järgmi-sel päeval pärast põhiseaduse vastuvõtmist loobus Eestimaa rüütel-kond ka formaalselt oma avalik-õiguslikest funktsioonidest. Eesti oli demokraatlik rahvusriik, mille riigi- ja asjaajamiskeel oli eesti keel ning mille kodanikel ja elanikel polnud mingeid soost, usutun-nistusest ja rahvusest tulenevaid eesõigusi. 1919. aasta maaseadus polnud formaalselt suunatud baltisakslaste vastu, vaid likvideeris suurmaaomandi. Enamik suurmaaomanikest olid muidugi balti-sakslased, kuid võõrandati ka eestlastele kuulunud suurmaaomand. Vähemusrahvuste seisund ja õigused defineeriti 1925. aasta vähe-musrahvuste kultuuromavalitsuse seadusega. Eesti valitsustes olid saksa, vene ja isegi rootsi rahvusminister.

Küsimus sellest, kes on eestlane ja kes mitte, polnud algul päe-vakorral. Venemaa ja Saksamaa olid nõrgad ega õhutanud veel oma rahvuskaaslaste separatismi vähemalt mitte Eestis. Kes on eestlane, sõnastati Tartu rahulepingu neljanda artikli lisamärkuses: „Kahtlu-se tekkimise korral mõistetakse Eesti soost isikute all isikuid, kes ise

toomaS Hiio

26

või kelle vanemad olid praegu Eestit moodustaval territooriumil ko-gukondade või seisusliste asutuste hingekirjades.“28 Neljas artikkel puudutas Venemaal olevate isikute Eesti kodakondsusse ja Eestis olevate isikute Vene kodakondsusse opteerimist ning defineeris mit-te etnilisi eestlasi, vaid Eesti rahva tagasiulatuval jus soli põhimõt-tel. „Omadeks“ loeti kõik need, kes kuulusid nii valdade, linnade kui ka aadlikorporatsioonide nimekirja, seega ka sakslased, rootslased, juudid ja venelased. Täna käsitleme me ebamäärast mõistet „eesti sugu“ pigem etniliste eestlaste ühisnimetajana.

Mitte alati ei liitunud Venemaalt Tartu rahulepingu alusel Eestis-se opteeritud eesti päritolu mehed ja naised eestikeelse seltskonna-ga. 21. sajandi alguses Eestis taasavastatud saksa kirjaniku Edzard Schaperi (1908–1984)29 abikaasaks sai Alice Pergelbaum (sünd. 1905). Ehkki nimi võiks viidata nii saksa kui juudi päritolule ja ka Schaper ise kirjutas, et tema naine on Peterburi sakslane, olid Pergelbaumid Nissi kihelkonna Sooniste mõisa Ellamaa küla Mäe talust pärit sugu-võsa. Alice vanaisa Mart läks 19. sajandi viimasel veerandil algul Tal-linna, seal sündis 1875. aastal Alice isa Alfred, ja hiljem Peterburi, kus teenis algul Karl Leopase ja hiljem teistes muusikaärides. Peterburis abiellus Alfred Juliega, kelle rahvus pole teada, ta võis olla ka Peter-buri sakslane.30 Peterburis sündinud Alice opteeris koos perekonnaga Eestisse ning õppis algul Tallinna 3. (saksa) tütarlastegümnaasiumis ja hiljem Elise von der Howeni era-tütarlastegümnaasiumis. Selles koolis õppisid tütarlapsed, kelle vanematele oli tähtis oma laste bal-tisaksa identiteet. 1927. aastal välja antud aadressbüroo isikukaardil on Alice rahvuseks kirjutatud saksa ja kodakondsuseks Eesti.31 Enne Schaperiga abiellumist töötas ta Saksa Kultuuromavalitsuse juures.

Uuesti tõusis eestluse definitsiooni küsimus päevakorda pärast 1934. aasta 12. märtsi, kui Konstantin Päts, Johan Laidoner ja Kaa-

28 Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel, 2.2.1920, https://et.wikisource.org/wiki/Rahu-leping_Eesti_ja_Venemaa_vahel_(Tartu_rahu) (25.8.2016).

29 Tema kohta vt Uwe Wolff, Der vierte König lebt! Edzard Schaper. Dichter des 20. Jahrhunderts (Basel: Universität Freiburg Schweiz, Friedrich Reinhardt Verlag 2012).

30 Vt Tallinna Kaarli koguduse I pihtkonna II personaalraamat, TLA.1359.2.25, kaader 165 jaTallinna Niguliste kogudus, Verzeichnis der Verstorbenen, I Beicht-kreis; TLA.31.1.104, kaader 7.

31 Alice Alfredi t. Pergelbaum, TLA.1376.1.192 (http://www.ra.ee/aadresslehed, 25.10.2016).


27

rel Eenpalu hakkasid Eestit valitsema autoritaarselt. Siseminister Eenpalu ja tema alluvuses loodud riikliku propaganda talituse juhti-misel võeti ette hulk samme eestluse tugevdamiseks Eesti Vabariigis ja eesti natsiooni ülesehitamiseks alates isiku- ja hiljem ka koha-nimede eestistamisest kuni lipukampaaniate, raamatuaasta ning emadepäeva tähistamiseni.32 Eenpalu rahvuslike kampaaniate üks avalööke oli eesti rahvuse defineerimine seadusega: 1934. aasta ok-toobris dekreedina kehtestatud „Rahvusse kuuluvuse aluste määra-mise seadusega“ loeti eesti rahvusse kuuluvaks kõik need inimesed, kes ise, kelle isa või kelle isaisa olid kuulunud eesti valdade nime-kirja.33 Niisiis määratleti eesti rahvus tsaariaegsete vallakogukon-na liikmete kaudu. Seega arvati hulk alates 19. sajandi esimesest poolest linnades elanud eestlastest automaatselt „rahvuskehandist“ välja. Rahvuse definitsiooni sisuliselt seisuslik alus oli sel ajal Eestis üks väheseid võimalikke viise eestlasi eristada. Definitsiooni vajati eeskätt mitme teise seadusega seoses – nimelt sätestati eesti rahvu-sest isikute õigus saada emakeelset kooliharidust, mis vähemusrah-vuste valdades ei olnud mõnikord võimalik. Samuti üritati piirata eesti päritolu inimeste saksastumist või venestumist hariduse kaudu – saksa- ja venekeelsete gümnaasiumide õpilaste osakaal gümnaa-siumiõpilaste seas ületas 1920. aastatel veel mitte-eestlaste osakaa-lu rahvastikus.

Eesti vabariigi Tartu ülikooli matrikliraamatutesse märgiti kuni 1920. aastate lõpuni, aga mõnikord ka hiljem üliõpilase rahvus. Ühelt poolt oli tegemist alates 1916. aastast tsaariaegses ülikoolis viljeldud tegevuse jätkamisega matrikliraamatutes, teisalt aga oli rahvus sel ajal oluline kasvõi sellepärast, et eestlaste oma ülikool tundis end eestlaste ülikoolina veel ebakindlalt. Rahvus tunnusena oli olemas ka riiklikus asjaajamises: näiteks aadresslehtedele, täna-päeva mõistes elukoharegistrisse, märgiti nii kodakondsus, rahvus

32 Vt lähemalt: Toomas Hiio, „Служба государственной пропаганды Эстонской Республики в 1934–1940 гг.“, Reinhard Krumm, Nikita Lomagin, Deniss Hanov, Образ Другого — страны Балтии и Советский Союз перед Второй мировой войной, История сталинизма (Moskva: Российская политическая энциклопедия (РОСПЕН), 2012), 31–57.

33 Rahvusse kuuluvuse aluste määramise seadus, 29. oktoober 1934. Riigi Teataja, 93 (1934), art. 745; mitte-eesti rootsi või vene vähemusrahvuse enamusega vallad olid eraldi loetletud.

toomaS Hiio

28

kui ka usk.34 Rohkem kui 50 juhul on Tartu ülikooli Album Acade-micumis aastate 1919–1944 kohta märgitud aga rahvuse muut(u)mine. Käesoleva teema kontekstis pakuvad rohkem huvi need, kes on oma rahvuse sakslasest eestlaseks muutnud. Neile lisanduvad mehed ja naised, kelle rahvus polnud Album Academicumi märgi-tud, kuid kelle kohta oli teada üleminek saksa korporatsioonist eesti üliõpilasorganisatsiooni. Kokku on niisuguseid teadaolevaid „eestla-seks hakkajaid“ 1920. ja 1930. aastate Tartu ülikoolis ligi kolmküm-mend. Tuntumatest on nende seas kolonelleitnant Arthur Smironin (aastast 1935 Sillard, 443)35 ning Riia polütehnikumi ja hiljem Tartu ülikooli keemiaprofessori Michael Wittlichi (Mihkel Vitsut) poeg Jo-hann Manfred Wittlich (Johannes Vitsut, 929). Enamasti on siiski tegu vähem tuntud inimestega, näiteks Porkunist pärit õde-venda Ingrid (10284) ja Leonid-Siegfried Krebs (8604), kes võtsid 1935. aas-tal uueks perekonnanimeks Kalvik.

Valdavas enamikus oli tegu eesti päritolu meeste ja naistega, kes olid lõpetanud mõne saksa gümnaasiumi ja kelle kodune keel või vä-hemalt ühe vanema keel oli saksa keel, kuid kes ülikoolis liitusid kohe mõne eesti üliõpilasorganisatsiooniga või tulid üle mõnest sak-sa korporatsioonist. Üldistuste tegemiseks on arv liiga väike, kuid silma torkavad mehed, kes on lahkunud korporatsioonist Fraterni-tas Normannia, mis asus Tartusse Peterburist 1918. aastal. Selle korporatsiooni rebasena alustas ka 1935. aastal usuteaduskonda astunud Konrad Veem (15238), kes oli 1933. aastal lõpetanud Tal-linna linna saksa poeglastegümnaasiumi. Tema läks 1937. aastal EÜSi üle, teenis paguluses eesti kogudusi Saksamaal ja hiljem Root-sis ning oli 1971–1990 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku eksiilis peapiiskop. Teisalt aga ei ole eestlaseks hakanud ükski vana pro-

34 Tallinna aadressbüroo fondi aadresslehed, http://www.ra.ee/aadresslehed/ (25.8.2016).

35 Siin ja edapidi Eesti vabariigi Tartu ülikooli matriklinumber. Eesti ülikoolis alustati numeratsiooni uuesti, 1919. aasta oktoobris immatrikuleeriti esimesena keemik Jaan Maramaa. Suuline pärimuse järgi olevat 1919. oktoobris, kui algas immatrikuleerimine, ülikooli sekretär teatanud EÜSi ja palunud kohale ilmuda, sest muidu saavad esimesed matriklinumbrid juudi üliõpilased (1990. aastatel Nils B. Sachriselt (1923–2014) kuuldud lugu). Esimesed viis immatrikuleeritut olid tõepoolest EÜSi liikmed. Juudi üliõpilaste aktiivsus seletus sellega, et tsaari-ajal kehtis juudi üliõpilaste immatrikuleerimisel 5% numerus clausus immatriku-leeritute arvust ning sageli põhimõttel „kes ees, see sees“.


29

vintsikorporatsiooni (Estonia ja Livonia; teised kaks, Curonia ja Fra-ternitas Rigensis, asusid pärast Esimest maailmasõda Läti ülikooli juurde) liige – seda sellepärast, et kui nendesse korporatsioonidesse 20. sajandi alguses ka mõni eesti päritolu mees sattuski, oli ta juba päriselt saksastunud. Silmatorkav on ka see, et eestlaseks hakanuist on järelümberasujana Saksamaale läinud ainult üksikud. Järelüm-berasumine eeldas oma saksa juurte kas teadlikku või formaalset tunnustamist, eestlaseks hakanute puhul seega tagasipööret. Kuid üldistust pidurdab isikute väike arv ja järelümberasumise korraldus – Saksamaale ei pääsenud sugugi kõik soovijad.

Viimane „eestlaseks hakkaja“ oli Felix Aleksander Urban (16257), kes õppis 1937–1940 majandust. Ta oli lõpetanud Tallinna saksa poeglaste gümnaasiumi, kuid ülikoolis astus eesti korporatsiooni Sa-kala. Tema isa oli 1879. aastal Riias sündinud masinameister Gus-tav Aleksander Urban, kes omakorda oli poeselli (Commis) Johann Friedrich Urbani ja Ami (Anni) Elisabeth Dorothea snd Sibringi tütar. Vaderite nimede järgi otsustades (Baumann, Zander, Possel) võiks oletada, et tegu oli läti päritolu perekonnaga.36 Urbani ema-poolne vanaisa oli kooliõpetaja Juhan Oltorp Paliverest, kes abiellus Urge Jüri tütre Maria Mühlbergiga Kohilast; abielust sündis Felix Urbani ema Lilli Helena Oltorp. Ehkki Felix Alexander Urban ise sündis 1913. aastal Riias, osutab Tallinna Jaani koguduse perso-naalraamat, et perekond elas juba enne Esimest maailmasõda Tal-linnas.37 Felix Alexander Urban teenis Teises maailmasõjas Saksa sõjaväes ja läks 1940. aastate lõpus Saksamaalt Austraaliasse, kus elas Darwinis. Ta suri 2008. aastal. Vähesed andmed tema esivane-mate kohta illustreerivad seisuslikku tõusu, aga ka rahvuste segu-nemist ning lõpuks seda, et valikuvõimaluste olemasolul ongi rahvus valiku küsimus.

36 Riia Gertrudi kiriku I ja II pihtkonna sündinute nimekiri 1877–1882, LVVA, 1429-3-26, K151 http://www.lvva-raduraksti.lv/de/menu/lv/2/ig/1/ie/244/book/7477.html (25.8.2016).

37 Tallinna Jaani koguduse I pihtkonna personaalraamat 1896–1940, TLA, 1358-2-44, kaader 518 http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=TLA.1358.2.44:518;, Hageri koguduse personaalraamat, eesti ja saksa kogudus 1850–1898, EAA.3154.1.21, kaader 147 http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.3154.1.21:147 (25.8.2016).

toomaS Hiio

30

VIII

Kui Heinrich Rosenthal 1912. aastal oma mälestused avaldas, pidas ta sissejuhatavas osas vajalikuks põhjendada saksakeelse eestluse võimalikkust. Kuid Rosenthal oli Eesti Üliõpilaste Seltsi ja hiljem korporatsiooni Fraternitas Estica asutaja ja mõlema auvilistlane, ta oli 1890. aastal luuletanud saksakeelse lipulaulu Fraternitas Vilien-sisele, mis oli EÜSi teine katse saada tunnustatud korporatsiooniks. Ta oli Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige ja üks 1880. aastal Tallinnas peetud III üldlaulupeo algatajaid. Lõpuks oli ta Johann Voldemar Jannseni väimees. Tema mälestusi, „Kulturbestrebungen des estnischen Volkes während eines Menschenalters (1869–1890)”, peetakse üheks parimaks kaasaegse kokkuvõtteks eesti ärkamisa-jast. Sellest hoolimata tunnistasime ta enda omaks õieti alles 2004. aastal, 92 aastat pärast tema raamatu ilmumist, kui see eesti keel-de tõlgiti. Rosenthali saksapärane nimi, juhtiv lahkumine EÜSist, ehkki küll eesti korporatsiooni, kuid saksa buršikommete viljelemist jätkavasse, ning saksakeelsed mälestused olid ilmselt takistuseks. Felix Urbani eestlaseks hakkamine oli tema vanemate valiku doku-mentidesse peegeldunud vormistamine, sest Tallinna Jaani kogudus, mille liikmed nad olid, oli eesti kogudus. Omamoodi raamistavad Ro-senthali sünd 1840. aastatel ja Urbani eestlaseks hakkamine 1930. aastatel ning peagi sõja survel järgnenud ümber- ja järelümberasu-mine eesti rahvuse emantsipatsiooniajastu.

Täna, sada aastat pärast Heinrich Rosenthali mälestusraamatu ilmumist, oleme järjest leplikumad ning arvame Eesti- ja Liivimaa minevikus olulist rolli mänginud tegelased lihtsasti omade sekka, isegi kui need ise end eestlaseks ei pidanud. Majandus- ja sotsiaal-teadlased peavad „tõenäoliselt rahvusvaheliselt mõjukaimaks Ees-tist pärit sotsiaalteadlaseks“ Ragnar Nurkset (1907–1959), kelle nime kannab ka üks tehnikaülikooli instituut. Tema kolmeaastased õpingud Tartu ülikoolis on hilisema hiilgava rahvusvahelise akadee-milise karjääri taustal märkamata jäänud.38 Ta oli Käru mõisa met-saülema poeg, kuid perekond oli saksastunud, millele osutab kesk-hariduse omandamine Tallinna toomkoolis. Eesti rahvusvahelise 38 Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut, http://www.ttu.ee/sotsiaalteadus-

kond/ragnar-nurkse-innovatsiooni-ja-valitsemise-instituut/ragnar-nurkse (25.8.2016).


31

õiguse valdkonna õigusteadlased on oma seltsi nimeks võtnud Fried-rich Martensi nime.39 Mõlemal juhtumil ei pea nägema alaväärsus-kompleksi, vaid pigem enese ja Eesti seostamist maailma teadusega.

Eesti saksakeelse mineviku väärtustamist märkame ka Eestis ringi sõites, ehkki väärtustajad ise enamasti saksa keelt ei oska. Väga paljude paikade ja asutuste nimetamisel eelistatakse kas pa-ralleelselt või ainult saksapärast nime. Tallinnas on kohvikukett Reval Café, Tartus hotell ja konverentsikeskus Dorpat, Võru maa-konna bussiliinide teavet kuvab veebileht www.werro.ee, Viljandi kesklinnas on noortepärane, kuid mitte kõige odavam kohvik Fellin ning muuseumilaadne toode Paide kesklinnas esitleb end nime all Ajakeskus Wittenstein.40 Kuremaa kultuuriseltsi nimi on Jensel,41 Tallinna-lähedane Aruküla kasutab pruunil kultuuriväärtuse sildil nime Arrokyll jne, seda loendit võib igaüks ise jätkata. Kas tahtli-kult või kogemata, aga üks vaimukamaid vana nime meenutajaid on Haapsalus tegutsev soojuspumbafirma Gapsal, mis on endale võtnud Haapsalu tsaariaegse venekeelse, kuid saksapärase nime ladina täh-tedega. Nõukogude ajal oli Haapsalu ka vene keeles Хаапсалу.42

Suguvõsauurijad teavad, et väga paljud oma esivanematest hu-vitatud inimesed loodavad leida oma esivanemate seast mõnd bal-tisaksa parunit või vähemalt aadlikku. Ei ole patust priid ka me avaliku elu tegelased. 2013. aastal kirjutas Õhtuleht, „et baltisaksa aadlik Gustav Adolf Hippin [on] vereliini pidi pärit Sõõrumaa sugu-võsa kodukülast ning kunagi käibel olnud esimese öö õigusega ilm-selt ka oma geenid külarahva hulka poetanud“.43 Seega siis peetakse esitlemise vääriliseks olla esimese öö õiguse ohver. Seisus pärandati küll kas seaduslikus abielus sündinud lastele või lapsendamisega, aga antud näitel probleem puudub, sest balti rüütelkondadesse pole kunagi kuulunud Hippini-nimelist suguvõsa.

Esimese öö õiguse probleem ei anna asu ka mitmele õpetlasele. 2015. aastal puhkes ajakirja Akadeemia veergudel diskussioon selle üle, kas esimese öö õigus oli seadusega tagatud õigus või siiski mit-

39 Vt www.martens.ee (25.8.2016).40 Vt http://wittenstein.ee/ (25.8.2016).41 http://www.jogevavv.ee/kultuuriselts-jensel (25.8.2016).42 Gapsal, Movek Grupp, http://www.movekgrupp.com/est/avaleht (25.8.2016).43 „Urmas Sõõrumaa avastas oma aadlipäritolu“, http://naisteleht.ohtuleht.

ee/669593/urmas-soorumaa-avastas-oma-aadliparitolu (15.8.2016).

toomaS Hiio

32

te.44 Siinkirjutaja ei kavatse diskussiooni sekkuda arhiivist ja sea-dustekogudest pärit argumentidega, kui viimaseid peaks leitama. Väljaspool arhiivitolmu on aga selge, et niisuguse suhte inimlik mõõ-de kogu oma varjundirikkuses muutnuks kohustusliku jus primae noctis’e paljudel juhtudel ebameeldivaks mõlemale poolele.

Inglis- ja rootsikeelse eestluse üle on aeg-ajalt arutatud pagulas-eestlaste seas. Praegu, kui kümneid tuhandeid eestlasi elab teistes riikides ja teiselt poolt muretseb Eesti avalikkus mitme suurusjärgu võrra võimendatuna pagulaslaine Eestisse saabumise pärast, saame ajaloolise kogemuse põhjal öelda, et kui oma rahvuse säilitamiseks puudub motiiv ja sihtrahvus ümberrahvustujat ei tõrju, võtab üm-berrahvustumine aega üks-kaks põlvkonda. 2016. aasta augustis sõnastas Postimehe kolumnist Kaire Uusen taaskord tavatõe: „[---] enese ja oma rahvuse/päritolu määratlemisel lähtub inimene kah-juks üsna suures osas omakasust, potentsiaalsest heaolust ja sellest, mis on maailma silmis prestiižne.“45

Toomas Hiio on Eesti Sõjamuuseumi direktori asetäitja teadusalal ja Tartu Ülikooli doktorant.

44 Vt Enn Küngi arvustus „Käsitlus Rootsi võimu ajajärgust Eestis. Kari Tarkiainen & Ülle Tarkiainen. Provinsen bortom havet: Estlands svenska historia 1561–1710 (Stockholm: Atlantis, 2013). 379 s.; Kari Tarkiainen ja Ülle Tarkiainen. Meretagu-ne maa: Rootsi aeg Eestis 1561–1710. Rootsi keelest tõlkinud Ivar Rüütli, Tallinn: Varrak, 2014, 456 lk.“, Akadeemia, 8 (2015), 1491–1499 ja Kari Tarkiainen, Ülle Tarkiainen, „Vastuseks eelolevale. Enn Küng. Käsitlus Rootsi võimu ajajärgust Eestis“, Akadeemia, 8 (2015), 1500–1503 ning Enn Küng, „Vastuseks vastusele“, Akadeemia, 8 (2015), 1503.

45 Kaire Uusen, „Maailmast leiaks veel miljon eestlast“, Postimees, 15.8.2016, http://arvamus.postimees.ee/3800729/kaire-uusen-maailmast-leiaks-veel-miljon-eestlast (25.8.2016).


33

Our strangers and our own: University education, career and Germanization of Estonians from

Heinrich Rosenthal to Feliks UrbanTOOMAS HIIO

The article explores some aspects of the creation of the Estonian na-tionality based on a number of examples mainly from the history of the University of Tartu. Heinrich Rosenthal (1846–1916) and Feliks Urban (1913–2008) were chosen for analysis as personified chronolo-gical milestones. Rosenthal was among the founders of the Estonian Students’ Society in 1870 but he was born in a German-speaking family. In his memoirs Kulturbestrebungen des estnischen Volkes während eines Menschenalters (1869–1890) published in 1912 he tri-ed, among others things, to define the identity of an Estonian whose native tongue was German, like himself and many of his contempo-raries. During the interwar period there were many students at the University of Tartu whose nationality was changed from German to Estonian in the university matriculation book. Feliks Urban, mat-riculated in 1937, was the last of them.

There was a certain difference between the nation building of big nations in Central Europe and national or ethnic minorities in Eastern Europe who lived in the Russian or Austro-Hungarian Em-pire, including Germany. While the final separation of the German speaking people into Germans and Austrians took place particularly due to the strengthening of Germany under the rule of the Lutheran Prussian Hohenzollerns from 1840s to 1870s and especially owing to the policy of Prince Otto von Bismarck, then the situation was so-mewhat different in Eastern Europe. Ethnic minorities were mostly indigenous peasants who lived in the estates of the realm governed by nobility, burghers and clerics—i.e., the descendants of people that had conquered the lands during the medieval crusades, who mostly came from German lands and Poland. The local German or Polish upper classes, in turn, were in continuous conflict with the strengthe-ning Russian Empire. The confrontation was strongest between the Poles and Russian Empire but since the end of the 19th century Rus-sification affected also the semi-autonomous Baltic provinces and au-

toomaS Hiio

34

tonomous Grand Duchy of Finland. Thus, Estonians and Latvians emancipated from Baltic German landowners and Lithuanians, Uk-rainians and Belarussians from the Polish nobility; the situation in Finland was little bit different due to the de facto independence and absence of serfdom in former Swedish domains. In the Baltic Pro-vinces serfdom was abolished before 1820 and in the remaining Rus-sian territory together with Lithuanian, Ukrainian and Belorussian lands in 1861. The issue of literacy is also important in this respect—in the Lutheran Baltic provinces the absolute majority of peasants were literate already in the second half of the 19th century.

Very few Estonian students studied at the University of Tartu in the early 19th century. They were mostly gifted young men from among the peasants or lower-class townspeople who were in most cases supported by the noblemen or clerics. The second generation of Estonian students were matriculated starting from the 1840s and they were already the sons of wealthier peasants, with only a few estate owners among them. During the 1860s and 1870s they were followed by a generation that also included a number of men from among the lower classes in towns and the sons of elementary school teachers in addition to the sons of wealthy peasants. The Estonian Student’s Society was founded in 1870. From 1802 to 1870 only about a hundred Estonians became students in Tartu – the absolute ma-jority of them were Germanized but the first Estonian intellectuals were also among them. From 1870 to 1885 another hundred Estonian students were matriculated but students of Estonian origin became a staple of university life in Tartu and elsewhere in Russia, Finland and Germany shortly before and during the First World War. During the eight terms of 1914–1918 about 530 Estonians were matriculated (16% of the whole student body) at the University of Tartu but more than half of them (303), became students during the second term of 1917 and the first term of 1918.

In the last quarter of the 19th century there was an emergence of an Estonian society with its own unions, newspapers, lawyers, doc-tors, etc. and, in general, an educated man got the chance to live as an Estonian. Despite of that, a number of Estonians with higher education decided to join the German or later Russian-speaking part of the society. In Tsarist Russia different national-ethnic groups exis-


35

ted side by side with only a few interactions between them with clear legally defined borders between the estates of the realm, religious groups and ethnicities.

In 1919 the University of Tartu became an Estonian university with Estonian language of instruction. All secondary schools (that then had a German language of instruction) had been Russified in the beginning of the 1890s and private secondary schools with local languages of instruction were permitted to operate only in 1906. The-re was only one Estonian school among them, a girls’ gymnasium in Tartu. Therefore, the absolute majority of the first students in the Estonian University had obtained their secondary education in Rus-sian or German. There were a lot of Russian and Estonian secondary schools in Estonia in the 1920s despite the Estonians holding the ab-solute majority in country’s population. However, certain oppositional movements emerged and are reflected in the university matriculation book, i.e., students changed their nationality from German to Esto-nian (in most cases) in personal documents. Most of these people were Germanized Estonians but also young men and women born from mixed marriages. There were even a few cases of individuals neither of whose parents were Estonians. After the coup d’état of Konstantin Päts in 1934 the creation of the Estonian nation was among the main objectives of the authoritarian government introduced by Päts. The Estonian nation was defined by law in the autumn of 1934 through the estates of the realm. Only those who or whose fathers or grand-fathers had resided in Estonian rural parishes in Tsarist Russia could be identified as Estonians. It may seem strange post factum but in fact it was the most precise way to define an Estonian at that time.

Five years later in the autumn of 1939 the resettlement of the Baltic Germans to Germany began after the signing of the secret protocol of the Soviet-German non-aggression pact on the division of the spheres of influence in Eastern Europe. Many Estonians tried to turn back to their former Germanized identity with the objective of getting permission for leaving Estonia together with the Baltic Ger-mans. The procedure was more successful during the late resettle-ment (Nachumsiedlung) that lasted from January to April 1941—the majority of approximately 7,500 people who left Estonia then were, in fact, not Germans.

toomaS Hiio

36

From the 1860s to the 1940s Estonian national ideology defined the Estonian identity in opposition to the German one. However, there has always been a certain element of admiration or emula-tion of the Baltic Germans’ example among Estonians. This featu-re is based more on the former status of the Baltic Germans as an upper class than national or ethnic causes. We can even observe it today: commercial enterprises and NGOs are gladly using the old German names of towns and villages like Reval, Dorpat, Wesenberg and Pernau, even very small places like Jensel and others. Genealo-gists have reported that many Estonians have a great desire to find a Baltic-German Baron, nobleman or at least a simple German among their ancestors, and they do not worry at all about uncovering that their great-great-grandfather was a bastard. In most cases these as-pirations are, of course, not very serious, of course.

We can conclude that, among educated Estonians, the phenome-non of nationalism has always been primarily an issue of self-identi-fication and only after that of birth, blood and mother tongue. Esto-nians today have to be thankful to the first Estonian intellectuals at the University of Tartu 150 years ago who decided to identify them-selves as Estonians, and left other possible choices aside.


Omad ja võõrad „Eesti mõtteloo“ taustal

ÜLO MATJUS

Artikli aluseks on 4. detsembril 2015 Tartu Ülikooli kui Eesti rah-vusülikooli 96. aastapäeva konverentsil „Omad ja võõrad Eesti mõtteloos” peetud ettekanne, mille kõnekeelsus on kohati säilinud. Avardamaks artikli tausta viitan kõigepealt sellele, et olen Eesti mõtteloo professuuri kui ühe rahvusprofessuuri üritust varem kor-duvalt käsitlenud nii suu- kui ka kirjasõnas. Tõenäoliselt vahendab selle ürituse tagamaid, loomust ja kulgu kõige paremini ja ülevaat-likumalt artikkel „Uitamisi Eesti mõtteloos“.1 Siin ent alustan sel-lega, et oma pealkirja silmas pidades esitlen paari raamatut, mille pealkirjas on grammatiliselt tarvitatud ühtaegu nii lahutavat kui ka siduvat ja-väljendit omad ja võõrad, oma ja võõras, kuid sisu poolest siiski ainult vastandust. Kõne all on Bernhard Linde „Omad ja võõ-rad: esseed“2 ning Ilmar Laabani „Oma luulet ja võõrast“.3 Põgusalgi vaatlusel selgub kiiresti, et pealkirjad „koondavad“ mõlemalt tegi-jalt asju, mida kumbki autor on millegipärast pidanud tarvilikuks ühe kogumiku koosseisus kiiresti ja kindlasti välja anda. Et erinevat materjali ühendada, võiski sobivaks pealkirjaks saada see lihtne vii-de omadele ja võõrastele, omale ja võõrale. Bernhard Lindel ühen-dab pealkiri esseid eesti (A. H. Tammsaare) ja mitte-eesti autoreist (saksa, prantsuse ja soome esteetikud, Peter Altenberg, Eino Leino,

1 Vt Ülo Matjus, „Uitamisi Eesti mõtteloos“, Rahvusvahelised rahvusteadused: Artiklikogumik rahvusülikooli 95. juubeliks, toim Tiit Hennoste (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014), 191–205, eriti 200–205.

2 Bernhard Linde, Omad ja võõrad: esseed (Tallinn: Varrak, 1927).3 Ilmar Laaban, Oma luulet ja võõrast (Tallinn: Eesti Raamat, 1990).

Ülo matjuS

38

Edvard Munch), Ilmar Laabanil oma, st eestlase luulet, ja võõraste, st mitte-eestlaste luule tõlkeid eesti keelde. See oleks kõige lihtsam võimalus noid pealkirju seletada. Rõhutan, et nende väga indivi-duaal-konkreetsete näidete puhul ei lasku ma ei Linde ega Laabani kogumiku puhul ei keelelistesse, tõlke- ega kirjandusteaduslikesse sisulistesse vaidlustesse. Näiteks selle üle, et eesti keelde eestlase tõlgitud mitte-eestlaste ehk võõraste luulet võiks pidada omakski ... Ilmar Laaban seda ei tee, eristades selle luule võõrana.

Kuid enne oma ja võõra probleemi filosoofilise vahekorra seletuste juurde jõudmist üks lihtnäide oma ja võõra teineteise üleminekust ja samasusestki essees „Eino Leino elust ja loomingust“. Seal vahendab Bernhard Linde Gustav Suitsu tervituskõnet Eino Leino esimesel saabumisel Eestisse mais 1921:

Tere tulemast kevadisse Eestisse, Eino Leino! Sinu eesti sõbrad on Sind juba ammu oodanud. Kui Sinu vaimu esimesed pu-hangud esimest vaimustust sütitasid siinpool lahte – Sa olek-sid pidanud juba siis tulema. / Sa laulsid Päivan pojast, ja Noor-Eesti oleks Sind ennast vastu võtnud päikesepojana. Kuid vaateveeru koletislikuna varjutades varitses Soome lahel siis kahepäine kotkas.4

Aga Eino Leino ise lausus vastates: „On, kui oleksin tulnud koju.“5 Võõras on oma.

Olen ka oma isiklikus „ajaloos“ selle oma ja võõra probleemiga üpris lähedalt kokku puutunud sootuks teises mõttes. Töötades ku-nagi Eesti NSV ajal Tartu ajalehe Edasi (Postimehe nimetus aastail 1949–1990) toimetuses sekretariaadi kirjandusliku kaastöölise ja tõlgina, üritasin algaja veerukirjutaja ehk kolumnistina alustada järjeveeruga ajalehe pühapäevitisel eriküljel „Kirjandus ~ Kunst“, pühendades selle kunati, nagu mulle tundus, mõne aktuaalse nä-dalateema filosoofilisemale käsitlusele. Olin tollal Tartu ülikoo-li aspirant esteetika alal, juhendajaks professor Leonid Stolovitš. Minu kolumnil ei olnud oma pealkirja, selle aset ja kohta täitis üle kahe veeru ulatuv ristkülik pildiga prilles mehe silmest. I. Ronicuse 4 Linde, 95.5 Linde, 97.

omad ja võõrad

39

varjunime all jõudis neid „kolumne“ ilmuda neli. Ühes neist tun-nustasin „Loomingu“ Raamatukogu Franz Kafka toomise eest eesti keelde,6 pidades eeskätt silmis romaani „Protsess“ ilmumist (1966), mida järelsõna ülesandes saatis Roger Garaudy essee „Kafka“, pärit autori tollal laineid löönud kogumikust pealkirjaga „Rannatust rea-lismist“. Seejärel kõnelesin eesti väliskirjanikest, arvates, et meil, „nõukogude inimestel“, on küllalt vaenlasi, kellega võidelda, ning et selle asemel võiks hoopis mõelda ka meie väliskirjanike tagasi-võitmisele, hakates Eestis hoopis rohkem välja andma ilukirjandust neilt, kes ei ole ometi meie vaenlased. Üht-teist oli selleks ajaks (1968) neilt väliseestlasilt siin juba ilmunudki. Täpselt kõlas see järgmiselt:

Üha enam süveneme eestigi kirjanduspärandisse, tutvume ees-tikeelse kirjandusega muus maailmas. Noor põlvkond ei suh-tu enam õlgukehitavalt, eelarvamuslikult Karl Ristikivi, Au-gust Mälgu, August Gailiti, Jaan Oksa, Kalju Lepiku, Henrik Visnapuu, Heiti Talviku, Arno Vihalemma või Ivar Grünthali nimedesse. Tahan jaatada seda tendentsi: arukat, diferentsee-rivat, võitlevat. Võib-olla ei maksa alati hakata võitlema kel-legi-millegi vastu, enne vaadakem: võib-olla saab ja tasub või-delda selle kellegi-millegi eest. Vaatamine ei maksa midagi ja niikuinii jääb alati mehi ja asju, kes ja mis ei vääri võitlemist.7

Ent sellega minu üritus kolumnistikarjääri teha lõppeski. Nimelt kirjutas tollane EKP KK kultuuriosakonna juhataja (1964–1969), publitsistlike kalduvustega Olaf-Knut Utt seejärel oma artiklis „Kunstniku vastutus“, mis ilmus kõigepealt ajakirjas Eesti Kom-munist, järgmist: „Vahel aga satub ajakirjandusse läbikaalumata seisukohti, mis annavad tunnistust ideoloogilise võitluse teravuse mittemõistmisest. Siinkohal võiks näitena viidata kas või „Edasi“ veergudel käesoleva aasta algul I. Ronicuse varjunime all ilmunud mõtteavaldustele, millest mõningates on tunda klassirahu meeleolu-

6 Vt Franz Kafka, Aruanne akadeemiale, saksa keelest tõlkinud A. Sang (Tallinn: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1962).

7 I. Ronicus, [Pealkirjata], Edasi, 11. veebruar 1968.

Ülo matjuS

40

de kajastusi.“8 See oli I. Ronicuse lõpp. Selgesti oli kätte näidatud üks ületamatu piir omade ja võõraste vahel.

Edasi minnes esitan kõigepealt seletuse võõra kohta, nagu see seisab „Eesti keele seletavas sõnaraamatus“: 1. adj. selline, kellest v. millest mitte midagi ei teata, keda v. mida ei tunta, tundmatu. [...] 3. s. see, keda ei tunta, tundmatu.9 Esimese seletuse allseletuseks on ka: teistest erinev, harjumatu, kauge; raskesti mõistetav. Ent see-juures võib kohe märgata, et adjektiivse seletuse puhul ei ole lisatud teist võimalikku allseletust, mis registreeriks ka võõra seose omaga metafoorses tähenduses, st võõra kui mitte-omase. EKSS-i artiklis valitseb võõra seletust tugevasti ja valdavalt seos tundmatuga. Ome-ti võib midagi või kedagi väga hästi tunda, kuid sellest hoolimata jääb see miski või keegi mulle või kellele tahes võõraks mitte-omase tähenduses, jääb omaks võtmata.

Edasi käsitlen omast või oma kui võõrast lähemal olevat. Lähtun nimelt sellest, kuidas elavas keeletarvituses miski või keegi võõras võib saada omaks, kuidas võõras võõrana üpris harilikus opositsioo-nilises tähenduses – nt eestlane ~ mitte-eestlane – võib olla oma, millele vihjasin algulgi (Linde – Suits – Leino).

Paar näidet tegelikust elavast keelest. Esimene käib miski ehk millegi kohta. Laenan EKSS-ist sobiva näitelause: ... tal on omad asjad ajada.10 Kui öeldakse, et keegi ajab omi asju, siis (1) ütleja ehk käesoleval juhul minu kui tsiteerija seisukohalt tähendab oma siin kõigepealt võõrast mitte-oma, mitte-tuttava ehk tundmatu tähendu-ses, seda, et ega mina tea, mis asju see keegi ajab. (2) Ometi on need võõrad asjad tollele asja-ajajale endale omad tuttava ehk tuntu tä-henduses. Ning (3) ühtlasi omad mullegi sellepoolest, et tunnen noid aetavaid asju omana mitte-tuttava ehk tundmatu tähenduses. Ma võin ometi tunda millegi ära ainult tundmatuna, mitte-tuttavana. Ei midagi enamat. Mõlemal puhul on ses asjade-ajamises tegemist omaga – ehkki eri tähendusis. Nii et ma võin rahulikult väita, et

8 Olaf Utt, „Kunstniku vastutus“, Eesti Kommunist, 9 (1968), 29; vt ka Olaf Utt, „Kunstniku kutsumus, kunstniku vastutus“, Aja kutse: Artikleid ja arvustusi (Tallinn: Eesti Raamat, 1969), 448.

9 EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat, 6: U – Y, toim M. Langemets, M. Tiits, T. Valdre, L. Veskis, Ü. Viks, P. Voll (Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009), 462.

10 EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat, 3: L – O, toim M. Langemets, M. Tiits, T. Valdre, L. Veskis, Ü. Viks, P. Voll (Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009), 809.

omad ja võõrad

41

tunnen seda võõrast asjade-ajamist samuti omana. Omasus siis sel puhul selle tabatuses mitte-omasuse ehk võõrusena.

Teine näide olgu kellegi kohta. Kui kõneldakse näiteks „Kelles-te omadest“, silmas pidades Theodor Hermann Panteniuse romaani „Die von Kelles“ teise eestikeelse tõlke (1902)11 pealkirja (esimeses trükis 1885 „Kelleste herrased“12), siis muudab see tõlge kõik Kelle-se mõisa asukad omadeks, ükskõik missugune ei ole ka iga üksiku asuka suhe mõisaga.13 Ses mõttes osutuvad oma kuuluvuse poolest kuhugi või millessegi omadeks ka need, kes end ise või keda nende „käsitlejad“ peavad hoopis võõraiks harilikus opositsioonilises tähen-duses. Seda seletust eristab muide ka EKSS-i artiklis võõras: 2. adj. kellelegi teisele kuuluv, teise oma.14

See käib ka nende kohta, kes ise ei taha selle kuuluvusega ar-vestada. Näide iseendast oli siin puhtformaalne, valitud „sobiva“ pealkirja pärast. Niisamuti võime kõnelda Raja omadest, Ülesoo omadest, Kõrboja omadest jne.15 Selle väga põgusa käsitluse kokku-võtteks võin ma arusaadavalt oletada, et see võõras, keda ma võisin kirjeldatud viisidel ja kirjeldatud piires pidada omaks, võib ka mind kui võõrast vastupidi, kuid samamoodi pidada omaks.

Eelnevad arutlused toetusid tegelikule keelelisele materjalile, mille esitamisel ei olnud „Eesti keele seletussõnaraamatu” koosta-jail ilmselt mingeid filosoofilisi taotlusi. Materjal on pärit elavast keelepruugist, mis mõistetavalt on jõudnud ka eestikeelsesse ilu-kirjandusse, nagu ka tõlkeisse, millest EKSS-is on esitatud samuti rikkalikult näiteid. Kirja on pandud see, kuidas inimesed tegelikult omavahel suhtlevad, kuidas keel ise kõneleb.11 Theodor Hermann Pantenius, Kelleste omad: Romaan Liivimaa minevikust, ees-

tistanud J. Bergmann (Jurjev: Postimees, 1902).12 Theodor Hermann Pantenius, Kelleste herrased: T. H. Panteniuse ajaloolik jutus-

tus Liivimaa minevikust, tõlkinud J. Bergmann, Olevik, nr 13–18, 31–51 (1885).13 T. H. Panteniuse romaani eesti keelde tõlkimise ja ilmumise põnevat lugu on

üksikasjalikult uurinud eesti kirjandusteadlane ja viljakas romanist Herbert Salu (vt Herbert Salu, „„Kelleste omad“: ühe romaanitõlke ajaloost“, Tuul üle mere ja muid lühiuurimusi eesti kirjandusest (Stockholm: Kirjastus Vaba Eesti, 1965), 118–127). Kuid mitte vähem põhjalikumalt-põnevamalt on selle romaani sisulist asja- ja ajalugu avaramas kontekstis valgustanud Juhan Kreem ja Liina Lukas (vt Juhan Kreem, Liina Lukas, „„Romeo ja Julia“ Liivimaa moodi? Barbara von Tiesenhauseni legend: ajalooline tagapõhi ja kirjanduslikud variatsioonid“, Keel ja Kirjandus, 3 (2008), 156–177).

14 EKSS, 6, 462.15 Vt EKSS, 3, 810.

Ülo matjuS

42

Tunnistan, et püüdsin seda loomulikku – vahest võib siin hane-jalgadesse võetult öelda, et „õiget“ – keelelist suhtlusmaterjali vei-di selekteerida, seda filosoofiliselt arendada. Nimelt pidi nii mõnigi kuulaja märkama, et näiteks võõra ja oma vahekorra käsitlus tule-tab tahes-tahtmata meelde Edmund Husserli poolt „Kartesiaanlikes meditatsioonides“ („Cartesianische Meditationen“, prantsuse keeli 1931, saksa keeli 1950) arendatud intersubjektiivsuse teemat ja sel-lega seotud teise ehk „võõra“ konstitutsiooni omaga teise mina’na, alter ego’na. Selle kohta võib eesti keeli vaadata nt „Pariisi ettekan-deid“16 ja autori artiklit „Edmund Husserl Descartes’i teil“.17

Kui esimene näide – millegi kohta – toetus vahetult fenomenoloo-gilise filosoofia pinnale, tõendades mis tahes võõruse intentsionaal-set kohtamist ehk tabamist omana ka sel juhul, kui taban selle ta võõruses ehk siis mitte-tuttava või tundmatuna, mis tähendab võõra tabamist minu oma võõrana, siis teisel juhul – kellegi kohta – tabame või kohtame kedagi ta võõruses meie oma võõrana ses mõttes, et ta kuulub võõrana siiski meie oma „maailma“. Nagu kuuluvad vähemal või suuremal määral võõraina sellesse meie oma maailma näiteks Kristjan Lible, kes jootis Arno purju, või köster, kes püüdis iga hinna eest teenida ka sakste huve. Kõnelemata sakstest endist.

Ma ei hakka aja- ja ruumipuudusel süvenema Eesti mõtteloo mõistmisse ja mõistesse, kuna olen sel teemal niikuinii ülearu siin ja seal arutlenud ehk suud pruukinud.18 Ütlen vaid seda, et käsitlen väljendit mõttelugu lühendina mõtlemise ajaloost ning eelistan kirjas tarvitada sõna Eesti suurtäheliselt, olles seisukohal ja veendunud selles, et Eesti kätkeb endas ka väiketähelist eestit. Seepärast lähen üle oma ja võõra dilemma juurde „Eesti mõtteloo“ sarja19 taustal. Viimast silmas pidades võib sealt leida mitmeid näiteid autoreist, keda võib arvata võõraiks tolles üpris harilikus mõttes, s.t ses mõt-tes, et nad ei olnud eestlased või ei kõnelnud eesti keelt või vähe-

16 Edmund Husserl, „Pariisi ettekanded“, tõlk Ülo Matjus, Akadeemia, 7 (1993), 1389–1424.

17 Ülo Matjus, „Edmund Husserl Descartes`i teil“, Akadeemia, 8 (1993), 1571–1603, 1752–1753.

18 Vt nt Matjus, „Uitamisi Eesti mõtteloos“.19 Sari „Eesti mõttelugu“ ilmub alates 1995. aastast Tartus „Ilmamaa” kirjastusel ja

SA Eesti Mõtteloo Sihtkapital toetusel, sisaldades 2016. aasta lõpuks 132 köidet (toimetuse märkus).

omad ja võõrad

43

malt ei kirjutanud sarja köiteisse kuuluvaid kõiki teoseid või suurt osa neist selles keeles. Nõnda nagu tarvitasid pealkirjes oma ja võõra vastandust minu meelest Bernhard Linde ja Ilmar Laaban. Loetlen mõnesid autoriköiteid, mis kuuluksid valdavalt või täielikult mai-nitud ritta: Georg Hackenschmidt, „Valitseda elu“ (1997); Hermann von Keyserling, „Loov tunnetus“ (1998); Rein Laul, „Sissevaateid muusikasse“ (1999); Ilse Lehiste, „Keel kirjanduses“ (2000); Ilmar Tammelo, „Õiglus ja hool“ (2001); Georg-Julius von Schultz-Bertram, „Balti idealisti kirjad emale“(2003); Vladimir Tšiž, „Kirjanik psüh-hiaatri silmis“(2010); Jakob von Uexküll, „Omailmad“ (2012); Hilda Taba, „Kasvatus ja haridus“ (2015). Sellesse ritta kuuluks ka näi-teks ettevalmistusel olev Tartu ülikooli kunagise filosoofiaprofessori (1871–1888) Gustav Teichmülleri autoriköide.

Esiteks meenutan uuesti seda, et Edmund Husserli fenomenoloo-gia mõttes on kõik autorid resp. autoriköited minu omad, s.t kõik kuuluvad minu teadvusse kui intentsionaalsusse ehk esemelisusse transtsendentse esemena „nõrga“ transtsendentsuse mõttes, s.t üks-kõik missugusel määral või tasemel – alates „täielikust“ võõrusest ainult ja üksnes puhta tundmatu ehk mittetuttava mõttes ja lõpe-tades „täieliku“ omasusega tuntu ehk tuttava mõttes. Nii võõruses kui ka omasuses mis tahes mõttes on nad kõik minu omad – nii nen-de täielikus omasuses tuntuse ~ tuttavuse kui ka nende täielikus võõruses mittetuntuse ~ mittetuttavuse poolest. Ja mis tahes paigas nende äärmuste vahel. Mõtlematus materialismis nimetatakse seda solipsismiks. Ent fenomenoloogiliselt tähendab see – kordan siin en-nast –: „Solipsism on naeruväärne siis, kui naerja teab ette maailma olevat. Transtsendentaalne fenomenoloogia ei tea seda.“20

Teiseks ent on küsimus selles, kuidas käsitleda omasuse ja võõruse vahekorda mainitud loetelu seisukohalt. Minu jaoks on praktilis-prag-maatiline väline lahendus selles, et kõigil autoreil ja nende teostel on „biograafiline“ seos Eestiga, ükskõik kas väike- või suurtäheliselt, ja ena-mikul neist ka Tartu ülikooliga. Selle seose kaudu kuuluvad nad meie Eesti maailma – ühed tugevamini, teised nõrgemini. Hoopis raskem on vahest „seesmine“, sisuline probleem mõne eespool mittenimetatuga. Kui kuuldus käesoleva pealkirjaga konverentsi ettevalmistamisest jõudis

20 Matjus, „Edmund Husserl Descartes’i teil“, 1599.

Ülo matjuS

44

laiema avalikkuse ette, küsiti arusaamatuses ka seda, et kuidas on üldse võimalik säärast teemat üles seada, et kuidas on üldse võimalik niimoodi arutleda, jagada nii sarjas ilmunud kui ka ilmumata köidete autoreid omadeks ja võõrasteks. Fenomenoloogilises mõttes olid ja on nad kõik – nagu eespool väidetud – niikuinii meie omad. Ent mitte seda ei pida-nud vastustavad küsijad silmas. Nad tõlgitsesid konverentsi pealkirja nn omade hulgast võõraste, vastaste, vaenlaste otsimisena. Ligikaudu selles vaimus, mille puudumise eest heitis mulle 1968. aastal EKP Kesk-komitee töötaja ette „ideoloogilise võitluse teravuse mittemõistmist“ ja „klassirahu meeleolusid“. – On muidugi õige see, et ajaloolises plaanis ei ole „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud köidete autorid ideoloogilis-poliitili-selt ühe või teise lugeja meelest mitte sugugi ühtmoodi „õigesti“ mõtle-jad. Nad on väga erinevad isegi marksistlikult „klassilises“ mõttes, kui nii sobib kõnelda. Missugune võiks siis olla seniste valikute õigustus? Kõigepealt rõhutan seda, et kõneldes Eesti mõtlemise ajaloost, Eesti mõtteloost, pean seda silmas tervikuna, mitte selle(st) üht või teist osa. Pean silmas kõiki neid võitlusi, mis on toimunud või toimumas Eesti mõtlemise ajaloos, mis tahes-tahtmata tähendab, et kõik, mitte ainult kellegi meelest ühed „pooled“ kui „õiged pooled“ kuuluvad Eesti mõtte-lukku. Teatud mõttes on nad kõik oma isemoodi panusega seda rikas-tanud. Ses mõttes on nad ... omad, ses mõttes kuuluvad nad meile. Nad on seisnud ja jäävad seisma vastavalt ühe rahva mõtlemise ajaloo sisse ja sees. Võiks koguni utreeritult öelda, et isegi meie võõrad, vastased, koguni meie vaenlased on meie omad võõrad, omad vastased ja omad vaenlased. Muidugi siis, kui neil oli, mida mõtelda ja mida ütelda. Nimelt säärastena kuuluvad nad Eesti mõtlemise ajaloo kui terviku sisse, milles kestab riid, see alg-riid – see, mis ülepea tähendab ja tagab igasuguse mõtlemise, sh. ka Eesti mõtlemise püsivuse ja jätkuvuse. Ses mõttes on nad omad. – Vahel on täpsemalt küsitud, kuidas on võimalik, et sarjas on kõrvuti ilmunud nii Jaan Tõnissoni köited kui ka Ado Grenzsteini oma. See tähendab, et ka selle autori köide, keda Jaan Tõnisson on ku-nagi nimetanud „Eesti esimeseks juudiõgijaks”, kui tarvitada üht äär-muslikku näidet.21 Selle mehe köide, keda eespoolse varasema viitega tuttavamaks saanud Herbert Salu iseloomustas järgmiselt:

21 Vt Jaan Undusk, „Esimene Eesti juudiõgija: Ado Grenzsteini endatapp antisemi-tismis“, Eesti kirjanike ilmavaatest, Eesti mõttelugu, 118 (Tartu: Ilmamaa, 2016), 195–239, eriti 198.

omad ja võõrad

45

Lihtsal, lõbusal ning sagedasti vaimukal viisil kõneles Grenz-stein oma lehes [„Olevikus”] päevaküsimustest ja poliitilistest keerdkäikudest, kõike oskas ta serveerida mõnusa piibujutu kahtlases kuues. Lihtsameelne lugejaskond hindas niisugust ega kahtlustanud kirjutajat reetlikkuses. Oleviku eeskuju na-katas lõpuks teisigi lehti. Oli poliitilise kõdunemise periood, selle lemmikvormiks sai följeton. Grenzsteini avaliku tegevuse lõppjärk polnudki muud kui p i i b u j u t u t a h a p e i d e t u d v e n e s t u s - p o l i i t i k a .22 (minu sõrendus –Ü.M.)

Selle tõenduseks esitab Herbert Salu paar esimest juhtmõtet Ado Grenzsteini „Eesti küsimusest“ (1894):

[1.] Ilmuks mul ingel unes ja kannaks paremas käes meie rah-va praegust riiklikku seisukorda, pahemas kõiki teisi valitsuse vormisid: ma suudeleksin ta paremat kätt ja paluksin jumalat, et ta seda inglikätt põlvest põlve meie pää kohal hoiaks. 2. Meie rahval on oma põlise raudvara kõrval ka jäädav kuldvara, ja see on ta Keiser. Niikaua ja niipalju kui Tema meid kaitseb, ole-me kaitsetud. Tema armu vääriline olla – meie esimene püüd.23

Küsimise-arvamise raskuskese seisab siin muidugi kellegi hin-damisel, väärtustamisel. Vastus kõlab järelikult niimoodi, et Ado Grenzstein k u u l u b vaieldamatult Eesti mõtteloo diskursusse ühe selle olulise stimulandina, ühe rahva mõtlemise edendajana. Meelde tuletades seda, et käesoleva esseistliku loo aluseks on 4. detsemb-ril 2015 Tartu Ülikooli kui Eesti rahvusülikooli järjekordse aasta-päeva konverentsil peetud ettekanne, viitan oma väite tõenduseks meie ülikooli puutuvalt ka Ado Grenzsteini artiklile „Tartu ülikool ja poliitika” (1893), mis kindlasti kuulub Eesti mõtteloo diskursusse.24 Kaudu, tagantjärele tõendab seda kuuluvust isegi see, et nii Jaan Tõnissoni kui ka Ado Grenzsteini köidetel on „Eesti mõtteloo“ sarjas

22 Herbert Salu, „Nelisada aastat esseistikat“, Kihutav troika: Esseid kirjandusest (Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1984), 193.

23 Salu, 193.24 Vt Ado Grenzstein, „Tartu ülikool ja poliitika“, Eesti haridus, koost Simo Runnel.

Eesti mõttelugu, 106 (Tartu: Ilmamaa, 2012), 144–149.

Ülo matjuS

46

üks ja seesama koostaja. Ma muidugi ei tea, mida ja kuidas vasta-nuks tollele küsimusele – kuidas on võimalik? – Herbert Salu. Kuid mäletan hästi, et Ado Grenzsteini köite koostaja lõpetas oma eessõna järgmiselt: „Grenzsteini loomingu väljaandmist on plaanis jätkata, avaldades siis juba tema mahukamaid teoseid.“25 Igatahes tundub vähemalt mulle ülimalt aktuaalne neil päevil – täna ja siin – säärast mõtlemist tunda. – Viitan viimaks ka ühele oma õpilasele, kes lä-bis kunagi mõlemad madalama taseme õpingud minu juhendamisel, alustas ka doktoriõppega minu juures, kuid ei kaitsnud viimast tööd Tartus. Hiljem kirjutas ta kaitstud teemal ilmunud raamatusse: „V. a. Ülo Matjus! Tänud nende vaidluste eest, mis mu mõtlemist seli-tasid! Loodan, et alg-riid jätkub! Leo Luks 2015.” Raamatu pealkiri on „Nihilism ja kirjandus: ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühte-sulamisel”.26 Rõhutan spetsiaalselt sedagi, et iga õpilane on kindlasti oma, ent mis tähenduses, see jäägu väikeseks ülesandeks mõtlemi-sele.

Ning loodan ka mina, et alg-riid ei piirdunud mitte ainult maini-tud konverentsi ruumega, vaid jätkub sealt väljunult, stimuleerides nii Eesti mõtlemise enda edenemist kui ka Eesti mõtlemise ajaloo ehk Eesti mõtteloo üle järelemõtlemist avatud ja avara, ahistamata ja piiramata mõtlemise mõttes. Sest selle riiuta lakkaks mõtlemi-ne.27 Ettekandena lõpetasin tollal oma loo tänulausega: „Suur aitäh kannatuste kannatliku väljakannatamise eest!“ Kordan seda siingi.

Ülo Matjus (knd, filosoofia) on Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna emeriitprofessor.

25 Ado Grenzstein, Eesti haridus, 9–27. 26 Leo Luks, Nihilism ja kirjandus:ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulami-

sel. ACTA Universitatis Tallinnensis. Humaniora (Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2015).27 Vt Martin Heidegger, Kunstiteose algupära, tõlge saksa keelest eesti keelde ja

järelsõna „Esteetika ületamisest“ Ülo Matjus (Tartu: Ilmamaa, 2002), 37–56.

omad ja võõrad

47

Our own and alien in the context of the Estonian history of thought

Ülo Matjus, University of Tartu

In order to introduce the wider context of the article, the author first-ly refers back to his text Uitamisi Eesti mõtteloos (Wanderings in the Estonian history of thought) that was published in the 2014 collec-tion Rahvusvahelised rahvusteadused (International ethno-national sciences). The dilemma of our own and alien that arose quite early in the Estonian history of thought can be noted already in the title of the essay collection Omad ja võõrad (1927) (Our own and alien) by Bernhard Linde; a possible solution to the issue was also offered in the collection. In 1921 when Eino Leino first visited Estonia, he said “It seems as if I have arrived home.” The alien is our own. The aut-hor describes an aspect of his personal “history”—he approached this problem in a new context and found quite the opposite solution when he wrote under the pen name of I. Ronicus. On the basis of the Expla-natory Dictionary of Written Estonian, which includes material both from spoken language and literature in its widest sense, the author will analyse and explore the issue of belonging and being alien also from the philosophical perspective, first and foremost phenomenolo-gically according to E. Husserl’s views.

The author also analyses the dilemma of our own and alien in the context of the book series History of Estonian Thought in the form of several sub-dilemmas. For example, the series features several aut-hors who could be considered alien in the conventional meaning—i.e., they were not Estonian or did not speak Estonian or at least did not write all works that are included in the volumes of the series or a large part of them in Estonian. If one claims that even though all authors are one’s own in the solipsistic sense of E. Husserl’s transcendental phenomenology, the emerging question is rather how we approach the relationship of our own and alien from the perspective of the list that was mentioned before. The external practical and pragmatic so-lution is that all authors and their works have a “biographical” con-nection to Estonia. Through this, they belong to our Estonian world, albeit some have stronger and some weaker connections to it. The

Ülo matjuS

48

“internal”, essential problem related to some authors not mentioned here is, however, more complicated. The author offers a solution to this as well based on the example of the conflict between Jaan Tõ-nisson and Ado Grenzstein—according to him, both undoubtedly be-longed to the historical discourse of the Estonian history of thought.


Juri Lotman ja semiootika Tartu Ülikoolis

SILVI SALUPERE

Inimesel, kes mõtleb ja kellel on südametunnistus,ei saa kunagi olema kerge.1

Iga kultuuri enesekirjelduses on kesksel kohal eristus „oma“ ja „võõ-ras“. Millegi omaksvõtmise protsessi mõjutavad erinevad faktorid. Jätaks siinkohal kõrvale inimese kui bioloogilise olendiga seotud mehhanismid, mis sarnanevad nendega, mis käibivad loomariigis. Muidugi, sarnasus kõige erinevamates aspektides on omaksvõtmise jaoks oluline. Samas ei pruugi sünnipäralt eestlane ja puhast eesti keelt rääkiv inimene automaatselt „oma“ olla. Inimese kui ühiskond-liku olendi puhul mängivad omaks ja võõraks jaotumisel rolli erine-vad identifikatsioonimehhanismid, olulised on ka sõnad ja teod.

Juri Lotman rõhutas alati, et kultuuri elujõulisuse jaoks on täht-sad just erinevused. Erinevad kultuurid „seedivad“ võõraid erine-valt. Samas ma ei usu, et midagi võiks olla nii „võõrast“ eesti kul-tuuri jaoks, et ei võiks kunagi saada „omaks“. Juba sellise eristuse tekkimine ise nõuab mingi ühisosa olemasolu. See, mis saab omaks ja mis jääbki võõraks, ei ole ilmselt ennustatav, kultuur on pidevas muutumises ja valib ise, mida võtta ja mida jätta. Ja on ju ka vas-tupidine protsess – „oma“ võib mingil hetkel muutuda „võõraks“ või täielikult ununeda.

Peeter Torop viitab oma artiklis „Oma Lotman“, mis on kirjutatud

1 „Maailm, kus me elame, tahab saada kõige suuremaid väärtusi võimalikult madala hinnaga“, Jalutuskäigud Lotmaniga, koost Mihhail Lotman (Tallinn: TLU Press, 2010 [1993]), 238.

Silvi Salupere

50

Lotmani „Kultuurisemiootika“ ilmumise puhul,2 rassismi (laias mõttes igasuguse „võõra“ tõrjumise) keelelise taasloomise mehhanismidele kul-tuuri eri kihtides: „Seda nähtust on kasulik ekspluateerida võtmepo-sitsioonidel oleval nn sümboleliidil, kes varjab sellega oma seadus(and)likku ja eetilist ebakindlust. Kuid kiiresti tekib ahvatlus ka teistel.“3 Lotmani puhul seoses tema topeltvõõrsusega – sünnipäralt juut ja pärit Venemaalt –, töötas ja töötab see mehhanism paljuski senini. Võõristust süvendas ka tema viljeldav uus teadusharu – semiootika.

Juri Lotman ja TartuTartusse saabus Lotman 1950. aastal ja see linn sai talle kohe omaks. Kirjast kodustele 7. septembrist 1950 loeme: „Meid võeti vastu väga hästi. [...] Ülemused on väga lahked. Kõik on eestlased. [...] Linnake on väga armas, väga puhas ja ilus, nagu teatris.“4 Ka edaspidi, kuni elu lõpuni, rõhutab ta korduvalt, et just Tartu on talle parim paik elamiseks ja töötamiseks: „Ma ei tahaks üheski teises linnas elada. Näha tahaksin paljusid linnu, aga elada – ainult Tartus. Mulle tun-dub, et siin aitab isegi õhk töötada ja mõtelda. Võib-olla seetõttu, et linna põhilise „inimmaastiku“ loovad õppurid, inimesed, keda ma kõige rohkem armastan.“5 Ka oma teaduslikud saavutused seob ta selle juhusega, mis tõi ta Tartusse: „... kui ma olen teaduses midagi saavutanud, siis on see suurel määral seotud selle juhuslikkuste ja mittejuhuslikkuste kompleksiga, mis kujunes välja minu isiklikus elus ning Tartu Ülikooli ja selle linna enda ajaloolises saatuses. [...] kogu saatus – nii teaduslik kui ka isiklik elu – on seotud selle linnaga [...] ei suuda ma end Tartust lahus iseendana ette kujutada.“6

Ja tõepoolest, see „inimmaastik“ – üliõpilased, loengute lugemi-ne – oli tema kirg. Isegi ülikoolihoone ise oli tema jaoks täidetud

2 Aasta oli siis 1991, kui rahvusküsimus ja venevastasus olid eriti aktuaalsed.3 Peeter Torop, „Oma Lotman“ [1991], Jalutuskäigud Lotmaniga, koost Mihhail

Lotman (Tallinn: TLU Press, 2010), 335–336.4 Juri Lotman, Valik kirju, Loomingu Raamatukogu, 8–9 (Tallinn: SA Kultuurileht,

2007), 13–14.5 „„Noorte Hääle“ lugejate küsimustele vastab Tartu Riikliku Ülikooli väliskirjan-

duse kateedri professor filoloogiadoktor Juri Lotman“, Jalutuskäigud Lotmaniga, koost Mihhail Lotman (Tallinn: TLU Press, 2010 [1982]), 182.

6 „Juri Lotmani kõnelustest Peeter Toropiga Tartus 1992. aasta septembris“, Jalutus-käigud Lotmaniga, koost Mihhail Lotman (Tallinn: TLU Press, 2010 [1994]), 233.

juri lotman ja Semiootika tartu ÜlikooliS

51

tähendusega: ta oli valmis lugema loengut ka tühjale auditooriumile, sest ülikooli seinad ise on juba nii austusväärsed. Ülikooli peahoone põleng oli talle isiklik tragöödia: „Ei hakka kirjutama üleelamistest – teatan faktid: ülikoolis oli tulekahju – põles aula, kartser, füüsi-kateaduskond? Katus kukkus kokku ja läbi peahoone alasti karbi [...] paistab taevas. Võimatu on seda vaadata. [...] meil kõigil on hing poolenisti surnud. [...] Ülikool lamab nagu kalli inimese moonutatud laip – sellest mööduda on hirmus, sisse astuda võimatu.“7

Lotman on oma kirjades enamjaolt tagasihoidlik Tartu elu kitsas-kohtade mainimisel, kurtes vaid suure koormuse ja sellest tingitud pideva väsimuse üle. Kahe akadeemilise isiku argielu ei olnud kerge – kolm last, teadustöö, kogumike toimetamine jms. Artiklite kirjuta-miseks jätkus enamasti aega vaid öösiti.

Ilmekaks näiteks on kiri 1962. aastast Boriss Jegorovile, kes oli enne Lotmanit kateedri juhataja:

Mina ja Zara veame koormat, missugust teie pole kunagi ve-danud ja me oleme juba oma selgroo katkestanud. Kateedris on kirjas 8 inimest ning peale plaanilise koosseisulise töö lan-geb nende õlule hulk tegelikku õppetööd, mida ei anna arvesse võtta, ja kogu ühiskondlik töö. Reaalselt oleme kateedris mina, Zara ja Valeri. Adamsist ja Feldbachist pole asja, Sergei hoiab kõigest ülearusest kõrvale. Teie ja Pavel olete Leningradis. Ning ülemustele tuleb aastast aastasse simuleerida kateedri võimekust täita kõiki kombetalitusi ja kogu nõutud vesi sõelaga ära kanda. Mina ja Zara oleme kateedris nagu Raikin. Näiteks seinalehe väljaandmine tehti ülesandeks Pavelile (ta ei teagi seda). Kas ma saan parteibüroole öelda, et Reifmanist pole selle tegijat, sest ta käib ainult aeg-ajalt Tartus? Kes selle tegelikult ära teeb? Zara! Selliseid asjaajamisi koguneb iga päeva peale 3–4 tundi. Ja minul on 22 tundi loenguid nädalas ja ei saagi vähem olla, sest ma ei taha, et osakond rohtu kasvaks.8

7 Юрий Михайлович Лотман, Переписка 1954–1965 / Ю. М. Лотман, З. Г. Минц; подготовка текста и комментарии: Б. Ф. Егорова, Т. Д. Кузовкиной, Н. В. Поселягина (Tallinn: TLÜ kirjastus, 2012), 489.

8 Lotman, Valik kirju, 20.

Silvi Salupere

52

Samas kirjas märgib ta: „Ausalt öeldes on mul praegu väga ras-ke ja üksildane olla.“ Jegorov on selle juurde kirjutanud märkuse: „J. Lotman peab silmas kateedrile vaenulikku õhkkonda, mis nõudis keskendumist.“9

Boriss Jegorov, kelle initsiatiivil Lotman Tartu ülikooli õpetama kut-suti, osutab (erinevalt Lotmanist) mitmel puhul eestlaste võõristusele väljastpoolt tulnute vastu: „Saabunud Tartusse, oli Lotman vaimustu-ses suurepärasest raamatukogust ja asus innukalt tööle, märkamata kui pingul meeltega oli eesti elanikkond, milline okupantide vihkamine kees aborigeenide /sic!/ hinges, milline rusuv õhkkond valitses ühiskon-nas. [...] Repressioonidest ja eestlaste meeleoludest saab Lotman teadli-kuks alles mõne aja pärast, tutvudes kohalike intelligentidega.“10

Ülikooli professorite ja Tartu intelligentide kokkusaamiskohaks oli kohvik Werner. Jegorov, kes ise ei armastanud seal käia, sai koh-vikumeeleoludest teada Valmar Adamsi käest, kes ka kateedris töö-tas. Nii loeme 1962. aasta kirja juures olevast Jegorovi märkusest, et Werneri põhikunded suhtusid Lotmanisse vaenulikult, nähes temas metropolist saadetud inimest.11

Valitsevat õhkkonda iseloomustab ka järgmine Jegorovi kirjelda-tud värvikas episood: „Olid Kariibi kriisi pingelised nädalad, eestla-sed käisid ringi, õnnelik nägu peas: nii kangesti oleksid nad tahtnud, et Nõukogude Liit saaks hävitava löögi! [...] Oli mingi õhtune kateed-ri koosviibimine, [...] olin kergelt auru all ja otsustasin Adamsilt otse-koheselt küsida: „Valmar Theodorovitš, kui läheb madinaks, rahvas tõuseb üles ja meid poomisele viiakse – kas astute siis meie kaitseks välja?“ Adams jäi tõsiselt mõtlema, vaikis umbes minuti ja ütles siis avameelselt: „Ei. Ma ju tean, et te olete head poisid, aga kui ma teie kaitseks välja astun, siis tõmmatakse mind koos teiega oksa.“12

Jegorov märgib, et loomulikult oli ka tolleaegses Eestis „Suure Venna“ eeskujul olemas ametkondlik antisemitism, kuid võidutses pragmaatiline lähenemine: „Olukorras, kus valitses üleüldine hirm ja terror ning haritlaste read olid hõredaks jäänud, võtsid kohalikud par-

9 Samas, 22.10 Б. Ф. Егоров, Жизнь и творчество Ю. М. Лотмана (Москва: Новое

литературное обозрение, 1999), 50.11 Лотман, Переписка 1954–1965, 187.12 Boriss Jegorov, „Tartu koolkonna lätetel. Mälestusi 1950. aastatest“, Vikerkaar, 1

(1995), 74.


53

teijuhid iga Venemaalt saabunu [...] vastu [...] kui usaldusväärse tööta-ja ja ideoloogilise abilise võitluses kodanlike mässumeeleolude vastu. Sel foonil oli juudiküsimus märksa kahvatum ja langes tagaplaanile (tuleb arvesse võtta ka seda, et pärast sõda oli juutide protsent Eestis väike, ja peaaegu täielikult puudus argine, „rahvalik“ antisemitism; veelgi enam, nagu märkis üks kolleeg Valmar Adams /---/, ühendab eestlasi juutidega see, et mõlemad kuuluvad arvult „väikeste rahvas-te“ hulka, kes kannatavad „suurte“ barbaarse surve all).“13

Ilmselt oli see tõesti nii 1950–1960. aastatel, kuid edaspidi võib siiski täheldada ka mõnetist juudivastasuse kasvu. Siinkirjutajale meenub episood 1970. aastate lõpust, kui oma ja vene kirjanduse kateedri võrdluses toodi ainukese (aga ütleja arvates ilmselgelt kõi-ge olulisema saavutusena) esile, et „aga meie kateedris ei ole ühtegi juuti!“. Täpsustuseks, et kõnealuses kateedris oli mitu kohalikku ve-nelast ja mõned eestlased.

Kui Lotman alustas oma õpetajateed Tartu ülikoolis, siis ei olnud vene filoloogia kohalike seas populaarne aine, sinna tulid sageli õp-pima need, kes mujale sisse ei saanud ja kelle vene keele oskus oli tihtipeale üpris kesine. Võimalik, et osaliselt sellega on seotud ka Lotmani pessimistlik tõdemus 1962. aasta kevadel: „… üha rohkem veendun homo sapiens’i orgaanilises rumaluses.“14 Alates 1962. aas-tast ei olnud enam eesti keele sisseastumiseksamit, mis võimaldas tulla Tartusse võimekatel noortel, kes ei olnud sisse saanud Nõu-kogudemaa teistesse ülikoolidesse (enamjaolt olid põhjuseks ankeet-andmed, eriti kurikuulus viies punkt – rahvus). Tänu sellele ei olnud edaspidi enam probleeme üliõpilaste vähese ettevalmistuse ja entu-siasmi puudumisega. See-eest lisandus probleeme (õppe)distsipliini-ga, mis ka kokkuvõttes jäid Lotmani lahendada.

Loenguid pidas Lotman kuni elu lõpuni, isegi pärast mitut rasket haigust. Kirjades Faina Sonkinale 1991. aastal kurdab ta, et loen-guid on raske lugeda ja ta on hakanud neid kartma, sest mälu veab alt ja lugeda konspekti15 järgi ei suuda. Kuid sellest hoolimata ta jätkab, sest „kuni loen loenguid – nii kaua elan“.16

13 Jegorov, „Tartu koolkonna lätetel“, 66. 14 Лотман, Переписка 1954–1965, 165.15 Lotman ei kasutanud konspekti loengute lugemisel.16 Ю. М. Лотман, Письма 1940–1993 (Москва: Языки русской культуры, 1997), 413.

Silvi Salupere

54

Kindel seljatagune

Õnneks oli Lotmani Tartu ülikooli õpetama asumisel rektoriks (1951–1970) Fjodor Klement, kelle rollist vene kirjanduse kateedri ülesehita-misel ja Lotmani algatuste toetamisel on palju kirjutatud. Klement oli Lotmanist 20 aastat vanem, rahvuselt eestlane, üles kasvanud Peter-buris. Kohalikud eestlased võtsid ta vastu vaoshoitult. Boriss Jegorov:

Hinnati küll tema kiiret eesti keele omandamist ja kohalike kommete omaksvõtmist. Saksa elukondliku formalismi najal üles kasvanud eestlased järgivad väga täpselt kõige tühisemaid-ki käitumisreegleid, mis vahel on väga meeldivad [...], vahel koormavad ja naljakad [...], vahel aga oma väikekodanlike hie-rarhianõuete poolest lausa tülgastavad (mulle tehti märkus, et dotsendil ei sobi, korv käes, poodi minna: igapäevaoste peavad tegema naised). Klementi elukondlik pedantsus neile muidugi meeldis, kuid vastukarva oli rektori Piiteri päritolu ja kasvatus, venevastase natsionalismi täielik puudumine, tema teadusalane ja inimlik toetus meie kateedrile. Klement jäi neile „võõraks“.17

Tänu sellele, et mõlemad olid Leningradi intelligendid, teadusinime-sed, jagasid ühist keele- ja kultuuriruumi, võis Lotman olla Klementi jaoks rohkem „oma“ kui mitmed rahvuskaaslased. Ka häbenes Kle-ment oma ebapiisavat eesti keele oskust ja tundis ennast vene keeles kodusemalt.

Lotmani kirjadest leiame mitmeid viiteid tema ja Klementi vahe-lisele vastastikusele sümpaatiale: „… füüsik, kes tunneb huvi teadu-se teooria vastu ning on üldse ärgas ja huvitav inimene.“18 Kõnekas on episood 1959. aastast: „... käisin rektori juures, ta tahtis väga lo-biseda, kuid mina – eesel, eesel, eesel! – teatasin kuivalt, et ei taha tema aega viita ja veeresin välja, tegemata midagi kateedri heaks.“19

Ülikooli arhiivis on säilinud ka Klementi 1964. aasta uusaastaõn-nitlus Lotmanile, kus muu hulgas kirjas: „Te teate isegi, kui kõrgelt me hindame Teie tegevust. Ainuke etteheide Teile (mitte kui inimesele

17 Jegorov, „Tartu koolkonna lätetel“, 69.18 Lotman, Valik kirju, 80.19 Лотман, Переписка 1954–1965, 39.


55

vaid kui juhile): Te olete liiga humaanne. Muidugi on kahetsusväärne, et juhi jaoks on sellised head inimlikud omadused vahel takistuseks.“20

Jegorovi arvates on raske ülehinnata Klementi rolli: „Kui poleks olnud teda, ei oleks me saanud nii kiiresti areneda ega kontakteeruda meie maa ja kogu maailma kirjandusteaduslike ringkondadega. [...] Võib arvata, et oleks kulunud ligikaudu 15 aastat, enne kui oleksime saavutanud osagi neist kaadrialastest ja teaduslikest hüvedest, mida Klement võimaldas meile juba meie tegevuse algaastatel hõlpsasti ja meid alandamata.“21 Just Klementi ajal hakkasid ilmuma vene filo-loogia osakonna toimetamisel mitmed sarjad Tartu ülikooli toimetiste seerias ja nii sai võimalikuks, et 40 aasta (1958–1998) jooksul ilmu-nud üheksasajast köitest Tartu ülikooli toimetistest umbes sada, st üks üheksandik, olid vene kirjanduse kateedri väljaanded.

Loomulikult tekitas selline toetus kadedust ja vastureaktsioone, mis kohati kiskusid üsna inetuks. Loeme jälle Jegorovit:

Tartus [...], olid avaldamistingimused enam kui kasinad: aja-looja keeleteaduskonna teadustööde kogumik pandi kokku kord mitme aasta peale (sest eesti kolleegid ei paistnud silma teadus-liku viljakusega), selles kogumikus anti meile [...] maksimaalselt kaks-kolm trükipoognat. Me tahtsime saada rohkem ruumi, käi-sime peale, meile öeldi ära, suhted muutusid pingeliseks. Kõige rohkem oli meie vastu toimetuskolleegiumi esimees eesti rahva-luuleteadlane Eduard Laugaste. Oli palja silmagagi näha, et ta on äge venevastane natsionalist, kuid, nagu selgus perestroika perioodil, oli ta peale selle veel palju aastaid seotud KGBga!22 [...] Tühine teadlane, kõige loomingulise ja andeka kadestaja (ta ei teinud takistusi mitte ainult venelastele, vaid ka oma andekatele rahvuskaaslastele), kuid ülikoolis tundis ta end väga kindlalt.23

Lotman mainib ühte iseloomulikku episoodi 1967. aastast:

20 TÜR KHO, f 135, s Bk638, lk 1.21 Jegorov, „Tartu koolkonna lätetel“, 68.22 Toimetuse märkus: „Väide jääb autori südametunnistusele, Vikerkaare toimetu-

sel puuduvad vähimadki andmed selle tõendatuse kohta.“23 Jegorov, Tartu koolkonna lätetel, 76.

Silvi Salupere

56

Täna oli üsna rahulik toimetuskolleegium, mis oleks mulle pea-aegu infarkti maksma läinud. Meie sõber Laugaste tõi ühele koos-olekule kõik kogumikud ja korraldas etenduse teemal: venelased on kogu ülikooli paberi nahka pannud. [...] Keset kõige tulisemat vaidlust poetas Ariste „Mis me tühja vaidleme, niikuinii läheb Lotman rektori juurde ja saab oma tahtmise!“24 Ka semiootika suvekoolide populaarsus oli pinnuks silmas: „Kääriku kutsus esi-le tohutu kadeduse ja pahatahtlikkuse purske Ariste jt poolt.25

See, mida Lotman oli kartnud juba alates Klementi ametisse astumi-sest – et ta süüakse välja –, saigi lõpuks teoks. Kui Fjodor Klement 1970. aastal rektorikohalt lahkus, andis ta Lotmanile üle suure kim-bu talle saadetud kirju igalt poolt maailmast, kus ülikoolile avaldati tänu ja tunnustust, et seal töötab selline suur teadlane ja antakse välja suurepärast kogumikku „Töid märgisüsteemide alalt“. Üks ajastu vene kirjanduse kateedri ja Lotmani elus jõudis lõpule.

Uus luudKlementi asemele määrati Arnold Koop (rektor 1970–1988), tüüpiline parteifunktsionäär. Tollane ülikooli parteikomitee juht Advig Kiris räägib Koobi omaksvõtmisest: „Tulles ülikooli rektoriks väljastpoolt ülikooli, suutis ta kiiresti ületada teatud võõrastushoiaku, mida ilmu-tas „võõra“ suhtes osa vanast ülikooli professuurist. Emotsionaalse inimesena võis mõnikord ägestuda, kuid rahunes kiiresti.“26

Ka Valter Haamer näeb Koobis palju positiivset, väites, et „Koop suhtles teadlastega nii nõuküsijana kui ka -andjana, kui seda vajati. Juhtusin olema tema kabinetis, kui oli päevakorral professor Lotma-ni lubamine Itaaliasse konverentsile. Keelama kippus EKP Keskko-mitee. Ma ei tea, kas Koop helistas pahasel toonil Karl Vainole või Rein Ristlaanele ja selgitas, mis kasu on sellest, kui Lotmanil Itaa-lia-sõit keelata /sic!/“. Samuti meenutab ta, kuidas Koop neljakümne

24 Lotman, Valik kirju, 24.25 Lotmani ja Ariste suhete kohta vt Galina Ponomarjova, „Paul Ariste ja vene filo-

loogia: „omad“ ja „võõrad““, Acta Semiotica Estica, XII (2015), 140–147.26 Jaan Lukas, „Nädala juubilar. Arnold Koop 90“, Kesknädal, 18.7.2012

http://www.kesknadal.ee/uudised?id=19246&sess_admin=5e9931f377fb-1da63853119116873ebf (15.8.2016)


57

kirjale alla kirjutanud õppejõud Marju Lauristini ja Peeter Tulviste oma kabinetis läbi sõimas, kuid nad siiski tööle jättis.27

Mihhail Lotmani meenutustest loeme:

Tartu koolkond, mis talle [Koobile] algul oli pinnuks silmas (veel kujundlikumalt väljendus üks filosoofiaprofessor: sionismi ideoloogiline mädapaise), hakkas tasapisi muutuma uhkuseob-jektiks – seda eriti välismaalastega suheldes. Oma võimaluste piires Koop isegi kaitses JL-i ja tema kateedrit nii Tallinna- ja Moskva-poolse surve kui ülikoolisisese pahatahtlikkuse eest. [...] siinkohal ei saa mainimata jätta tollast TRÜ prorektorit Valter Haamerit, kes tähtsa KGB-agendina esinedes (kas ta seda ka tõepoolest oli, pole teada) tegi suuri jõupingutusi Tartu semiootikaväljaannete sulgemiseks.28

Juri Lotmani jaoks oli kontrast Klementiga liiga suur. Pärast mit-meid ebameeldivaid ja emotsionaalseid „vestlusi“ Koobiga sai lõpuks mõõt täis. Kirjas Jegorovile 26. jaanuaril 1977 kirjutab ta: „Meie lood on niisugused: kaks nädalat tagasi esitasin avalduse palvega vabas-tada mind kateedri juhatamisest – meie uued ülemused on täiesti võimatud (olen väsinud talumast avalikku matslust; stiil ei ole enam see, mis Fjodor Dmitrijevitši ajal). Ma arvan, et minu eemaldamine oli neil niikuinii läbi mõeldud ja otsustatud, ning mida vähem on mul nendega kontakte, seda parem.“29

Ükski prohvet ...Rääkides Lotmanist ja tema omaksvõtmisest ei saa me üle ega üm-ber piinlikust seigast 1987. aastal, mil üle maailma tuntud ja tun-nustatud teadlast ei valitud Eesti teaduste akadeemia liikmeks:

Eesti TA peamiselt eesti filoloogidest ja fennougristidest koos-neva ühiskonnateaduste enamuse häältega (kaheksa 13-st) ku-

27 Samas.28 Mihhail Lotman, „Saateks“, Jalutuskäigud Lotmaniga, koost Mihhail Lotman

(Tallinn: TLU Press, 2010), 15.29 Lotman, Valik kirju, 29.

Silvi Salupere

58

kutati ta [...] vähetuntud omamehe kasuks läbi. Seda häbiväär-set kitsarinnalisust ei leevendanud omamehe läbikukutamine akadeemia üldkogul ega kolm aastat hiljem siiski toimunud valimine.30

Lotman, harjunud sellega, et teda kuskile ei lastud ja igati takista-ti, suhtus asja huumoriga (lugematud välismaale kutsed, mis kõik ära keelati, koondas ta kausta „Kirjad vene rändurile“ – allusioon Nikolai Karamzini suurteosele „Vene ränduri kirjad“31). Oma kirjas ülikoolikaaslasele Faina Sonkinale märgib ta valimiste eel, et see jätab ta ükskõikseks:

Tahan omada vaba aega, mõtelda, töötada ja olla rahulik. Mi-dagi sellist ei ole ega tule enam. Tahan näha neid, keda tahan, ja mitte näha neid, keda ei taha. Ka see pole võimalik. Aga aega pole enam palju jäänud. Kas tasub siis muretseda, kuidas mind nekroloogis nimetatakse? Mingu nad kõik ...32

Boriss Jegorov kirjutab otse, et Lotmani mittevalimine ei olnud par-teiorganite või akadeemia juhtkonna sekkumise tulemus – seal pee-ti Eesti kõige tuntuma teadlase valimist otsustatud asjaks – vaid just konkreetse ühiskonnateaduste sektsiooni kitsarinnalisus, kes ei suutnudki mõista, mis on kultuurisemiootika ja kas see ongi üldse teadus. Vene kirjandusteadust Eestis pidasid nad üldse ebavajali-kuks. Nõukogu Liidu TA aga tõi 1991. aastal Lotmani oma liikmeks mittevalimise põhjuseks, et Lotman on nüüd, pärast Eesti iseseis-vumist ju välismaalane, võõramaalane.33 Tõesti, nagu Igavene Juut – kuskil pole oma.

Seda lõhet Lotmani maailmatuntuse ja kohapeal hindamise vahel rõhutab ka Lennart Meri, kes Lotmani „peielauas peetud kõnes [...] märkis, et lahkunul on teeneid mitte ainult teaduse, pedagoogika ja kirjanduse, vaid ka diplomaatia vallas. „Kui mina,“ ütles president,

30 Malle Salupere, „20. sajandi suurim tartlane“, Tõed ja tõdemused (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999), 376 (375–386).

31 Vt Mihhail Lotman, „Saateks“, 20. Juri Lotmani esimene välisreis peale sõda sai teoks 1966 Tšehhoslovakkiasse, esimene kapmaareis oli alles 1986 Norrasse.

32 Лотман, Письма 1940–1993, 399.33 Егоров, Жизнь и творчество, 221–222.


59

„sõidan mõnda välisriiki, siis avastan harilikult, et Eesti on tuntud maana, kus elab professor Lotman.“34

Öeldes, et iga inimese surmapäeval on alati sünde, avaldab Meri lootust, et vast sünnib ka uus Juri Lotman Eestisse:

Tahaks aga loota, et selles Eesti Vabariigis, mida me ehitame, saab tulevaste Juri Lotmanite eneseteostus kulgema kergemalt kui tema puhul. Ei ole vajadust anda täna hinnangut sellele, mil-le eest eesti teadus, kultuur, kogu maailm ja Eesti on nii tänulikud Juri Lotmanile. [...] Mulle jäi meelde ka see, kuidas Eesti kirjanike liit võttis Juri Lotmani oma ridadesse vastu (mida ei teinud meie teaduste akadeemia). […] Kui formaalsused oli lõpetatud, pidi värske liige esinema. Juri Lotman tõusis püsti ja pöördus kirja-nike liidu juhatuse poole eesti keeles, millega pani austatud Paul Kuusbergi raskesse olukorda (Paul Kuusberg ei rääkinud kunagi vene keeles, ühelt poolt seetõttu, et ta ei osanud seda keelt, teisalt ei tahtnud Eesti kirjanike liidus põhimõtteliselt seda kasutada), kuid ta tõusis laua tagant ja vastas Lotmanile vene keeles. See on näide selle kohta, kuidas kultuur ületab poliitilise kallutatuse.35

Juuditeadus semiootika36 Idee luua Tartus semiootikakeskus tekkis Lotmanil juba 1964. aas-tal. Rektor Klement toetas seda algatust igati. Plaanis oli sinna kut-suda inimesi ülikooli arvutuskeskusest (nimetatakse Tiit-Rein Viitso nime, teises kirjas Reedik Palmi). Veel kuulunuks sinna lingvist Huno Rätsep ja Lotman ise; teadustööd juhendanuks Boriss Uspenski. Oma loengute põhjal tahtis Lotman hakata välja andma seeriat „Loengud semiootikast ja struktuursest tüpoloogiast“.37 See plaan ei õnnestunud,

34 Vladimir Uspenski, „Jalutuskäigud Lotmaniga ja sekundaarne modelleerimine“, Jalutuskäigud Lotmaniga, koost Mihhail Lotman (Tallinn: TLU Press, 2010), 392.

35 Егоров, Жизнь и творчество, 226.36 1990ndate lõpus, kui mult paluti ajalehe jaoks intervjuud, et selgitada, mis on

semiootika, kuulsin üllatusega ajakirjanike käest, et rahvalik etümoloogia seos-tab semiootika juutidega – teadupärast on semiidid semi keelt kõnelevad rahvad, kelle hulka kuuluvad ka juudid.

37 Ю. М. Лотман – Б. А. Успенский. Переписка 1964–1993. Составление, подготовка текста и комментарий О. Я. Кельберт и М. В. Трунина. Под общей редакцией Б. А. Успенского (Tallinn: TLÜ kirjastus 2016), 16–18.

Silvi Salupere

60

küll aga hakkas ilmuma sari „Töid märgisüsteemide alalt“, mille esi-meseks numbriks oligi Lotmani loengukursus „Loengud strukturaal-poeetikast“ (1964). Kuni ametlikku otsust semiootika laboratooriumi avamise kohta ei olnud, otsustas Lotman avada semiootikakabineti ning palus selle jaoks saata oma Moskva ja Leningradi kolleegidel vas-tavat kirjandust. Ühiskondlikel alustel sai selle kabineti laborandiks Igor Tšernov, kes õppis eriprogrammi järgi semiootikat.

1965. aasta detsembrikirjas mainib Lotman, et luges esimest kor-da üldsemiootika loengukursust, aga kuulajaid oli väga vähe (Lot-mani eneseirooniline märkus – ükski prohvet pole kuulus ...) ja rää-kida jõudis ainult põhimõistetest. Kursus oli mõeldud algajatele, kes semiootikast midagi ei tea. Boriss Uspenski tulevaste loengute kohta arvab Lotman, et need peaksid olema mõeldud juba ettevalmistatud kuulajale, näiteks lingvistile, kes on midagi kuulnud ka semiootilis-test probleemidest.38 Samas kirjas teatab Lotman, et järgmisse se-mestrisse on planeeritud Vladimir Propi loengukursus. See siiski ei toimunud.

Vahepeal toimusid edukad semiootika suvekoolid, kuid Lotman ei olnud maha matnud ideed luua semiootika laboratoorium Tartu üli-koolis. 1970. aastal hoogustusid jälle läbirääkimised, nüüd juba koos-töös Moskva ülikooli juures asuva struktuurse lingvistika ja lingvos-tatistika laboratooriumiga, kus oli tegev Boriss Uspenski. Uspenski palus Lotmanil kiiresti täita paberid, mis on vajalikud Tartu ülikoo-lis semiootika laboratooriumi loomiseks, koos osalejate, teemade ja viie aasta teadustöö plaaniga39, et esitada need NSVL kõrghariduse ministeeriumile.40 Kuid ka sellest ei saanud asja. Lõpuks Lotmani unistus osaliselt siiski täitus – pea kümme aastat eksisteeris ajaloo ja semiootika laboratoorium (1983–1991). Kui see Linnart Mälli juh-timisel toiminud laboratoorium reorganiseeriti orientalistikalabora-tooriumiks (1991–1994), jäi semiootika jälle ilma institutsionaalse toeta ja Lotman otsustas luua semiootikaosakonna, mille esimeseks juhatajaks sai Igor Tšernov. Alguses loeti seal loenguid vene keeles, 1993 võeti aga vastu esimene eesti õppekeelega rühm.

38 Лотман – Успенский. Переписка 1964–1993, 51.39 Hämmastav, kui sarnased on nõutud paberid meie praegusaegsete granditaotlus-

tega. 40 Лотман – Успенский. Переписка 1964–1993, 207.


61

Ei saa aru ...Lotman oli huvitatud, et tema ideed ja mõtted jõuaks inimesteni, oma kirjades muretseb ta tõsiselt selle pärast, et tema semiootika-kirjutisi ei mõisteta, et ta on võõras, kellest ei saada aru.

Ta näeb selles huvitavat semiootilist fakti – kiri aastast 1969:

Inimesed solvuvad siiralt, kui nad ei saa aru. [...] Ma olen elus korduvalt näinud, kuidas inimesi solvab võõras keel just see-tõttu, et sellest ei saada aru. Jampol/ski/ ja tema tüüpi inime-sed solvuvad täpselt samuti lingvistika ja semiootika terminite kasutamise peale artiklites. Üldse on reageerimine semiootikale väga huvitav ja puhtalt semiootiline fakt. Minu üliõpilane un-garlane Csirpak ütles mulle, et kui ta rääkis naisega ungari kee-les, ütles juhtumisi sealsamas viibinud inimene tigedalt: „Kas te inimese moodi rääkida ei või?“ Nii mõtleb ka Jampol[ski]: „Kas ta inimese moodi kirjutada ei või?“ – Tõesõna, ei või ...41

Samal aastal kirjas Boriss Uspenskile kurdab ta jälle: „Paljud siiralt huvitatud ja mitterumalad inimesed lihtsalt ei mõista Tartu artik-

41 Lotman, Valik kirju, 28.

Foto 1. Juri Lotman loengut pidamas, märts 1974 (J. Laane foto, TÜM).

Silvi Salupere

62

leid. Vahel on kasulik lisada midagi populaarset, muidugi mitte te-hes hinnaalandust põhisisu suhtes.“42 Seda populariseerimise, selgi-tamise püüdu on näha tema mitmetes ajaleheartiklites, mis püüavad lugejaile semiootika olemust avada.

Kuid „ülevalpool“ oli selleks ajaks juba selge, et rahvas ei vaja mingit semiootikat. 1971. aasta novembri kirjas Jegorovile on juttu kirjastusest Iskusstvo, kellega sõlmiti 1960. aastate keskel suurejoo-neline plaan terve seeria semiootikaraamatute avaldamiseks. Jõud-sid ilmuda kaks – Uspenski „Kompositsiooni poeeetika“ ja Lotmani „Kunstilise teksti struktuur“ (mõlemad 1970): „Kirjastus „Iskusstvo“ katkestas minuga lepingud (motiveering: „rahva poolt kõrvale heide-tud semiootika avalik kaitsmine“. Ausõna, ma ei valeta!!!).“43

Hästi on võõristust semiootika suhtes kirjeldanud Peeter Torop ühes oma intervjuus:

Lotmani ajal oli semiootika põlualune teadus. Tartus sai see eksisteerida, sest oli Moskva suhtes perifeerne – küll pigem geo-graafilises kui teaduslikus mõttes. Tartu semiootika oli valda-valt venekeelne. Huvitav on aga see, et Eestis justkui soovitak-segi, et oleksimegi siinses kultuuris „võõrad“. Eriti rahastamist silmas pidades on meile soovitatud, et semiootikakeskus peaks ühtlasi olema ka slavistikakeskus. Samal ajal deklareerime meie, et veel Lotmani eluajal ja tema algatusel 1992. aastal loo-dud semiootikaosakonna prioriteet on eesti kultuur. [...] Veel arvatakse, nagu polekski pärast Lotmanit semiootika Tartus võimalik. Oli üks suur nimi ja kõik, mis järele jäi, on selle kah-vatu vari. Semiootikaosakonnal polekski nagu põhjust eksistee-rida, sest ka teadusel endal on kahtlane oreool.44

Kui rääkida tänapäevast, siis Tartu Ülikooli semiootikaosakonnale on Juri Lotman kahtlemata üks olulisemaid autoreid, keda käsitle-takse nii eraldi kursustega kui ka pea kõigis semiootika osakonnas

42 Лотман – Успенский. Переписка 1964–1993, 172.43 Лотман, Письма 1940–1993, 237.44 Ilona Martson, „Peeter Torop uurib kultuuri märke“, Eesti Päevaleht 22.4.2000

http://epl.delfi.ee/news/kultuur/peeter-torop-uurib-kultuuri-marke?id=50786457 (15.8.2016).


63

loetavates kursustes. Eri astmete üliõpilaste teadustöödes on Lotma-ni ideed aktiivses kasutuses. Eraldi tuleks ära märkida ingliskeelset magistriõpet, kus paljud avastavad enda jaoks Juri Lotmani ja Tar-tu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika. Ja maailma mastaabis, väljastpoolt vaadates, teatakse ja tunnustatakse Tartut seniajani kohana kus säilitatakse ja arendatakse Juri Lotmani mõttevara, kus Lotman on vägagi „oma“.

Semiootika kodustamine Oma 1990. aastal avaldatud esimese eestikeelse artiklikogumiku („Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur“) eessõnas kirjutab Lotman:

Kogumikku võetud artiklid on kirjutatud aastail 1960–1981. Mõni neist on kirjutatud spetsiaalselt selle kogumiku jaoks, kuid enamik on juba avaldatud vene, inglise, prantsuse, saksa, itaalia, jaapani jt keeltes. Eestikeelse tõlke ilmumist peab autor siiski eriti tähtsaks: kultuurisemiootika uurimine sai ju algu-se Eestis, asjaomaste uuringutega Tartu ülikoolis ja nn Kääri-ku suvekoolis, ning kannab maailmateaduses nimetust „Tartu koolkond“ (või „Tartu–Moskva koolkond“, arvestades rühma Moskva teadlaste võrdset panust). Selles mõttes tundub autorile eestikeelse tõlke ilmumine ühtaegu loomulikuna ja ka vastutus-rikkana. Kultuurisemiootika koputab oma sünnikodu uksele.45

See koputus oli küll üsna hiline, arvestades, et selleks ajaks oli Lot-man juba üle ilma kuulus. Jah, kultuurisemiootika jaoks oli Eesti sünnikodu, Lotmanile aga teine kodu, kus ta oli eelkõige külaline. Erinevalt paljudest nn nõukogude spetsialistidest, kes käitusid siin peremeestena ja suhtusid üleolevalt nii eesti keelde kui kultuuri, elas ta kaasa Eesti iseseisvumispüüetele, osales Rahvarinde46 töös; augustiputši ajal oleks ta ka ise tahtnud barrikaadidel olla (Tartust

45 Juri Lotman, „Eessõna eestikeelsele väljaandele“, Kultuurisemiootika (Tallinn: Olion, 1990), 5–6.

46 Marju Lauristin meenutas, kuidas Lotman tuli ennast Rahvarindesse kirja pane-ma ja teatas poolnaljatades, et „kui vaja, võin ka püssi lasta“.

Silvi Salupere

64

läks vene filoloogia üliõpilaste grupp Moskvasse). Samas oli tema jaoks valus järsk vaenulikkuse tõus venelaste vastu. Aasta enne sur-ma kirjutatud artiklis osutab ta: „… kõigi meie – nii eestlaste kui venelaste – saatus siin Eestis sõltub paljuski sellest, kui hästi me õpime üksteist mõistma.“47

Peeter Torop rõhutab „Kultuurisemiootika“ arvustuses, et kah-juks on tegemist oma ajastu raamatuga: „Ta tutvustab meile Juri Lotmani artikleid, kuid ei kommenteeri neid, ei arvesta autori evo-lutsiooni, st ta ei tee meile Lotmanit semiootikuna täiesti omaks. See on lihtsalt artiklikogu, mitte eesti lugejale omaseks tehtud Lot-man.“48 Teisal märgib ta, et paljuski on siin tegemist väikese kultuu-ri spetsiifikaga: „Väikekultuur väärtustab oma autonoomiat. Tema jaoks on alati tähtis piiride tõmbamine. Iga uus tekst on piiritletav ja jätab just sellisena jälje, sest neid tekste ei ole nii palju. Suurtes kultuurides tekitavad tekstikooslused kultuurirepertuaari, väikes-tes kultuurides eksisteerib aga pea iga tekst omaette. Oma ja võõra piirid on siin palju selgemad.“49

Kui esimese kogumiku ilmumistee oli väga vaevaline (tõlkima ha-kati juba 1970. aastate lõpus), siis edaspidi hakkas tõlkeid tulema ri-burada ja nüüdseks on enamik Lotmani olulisematest tekstidest eesti keeles kättesaadavad. Juba üle 10 aasta on tõlkimisel ja peaks ilmuma „Avatud Eesti raamatu“ sarjas 1990 inglise keeles ilmunud „Universe of the Mind“. Viimastel aastatel on Tallinna Ülikooli kirjastuse eest-võttel, nende raamatusarjas „Bibliotheca Lotmaniana“ ilmunud terve hulk Lotmani enda isikut tutvustavaid teoseid – kirjavahetused (vene keeles), autoportreede kogumik (2016) ja mälestusteraamat „Jalutus-käigud Lotmaniga“ (2010). Ka mitu põlvkonda eesti koolide õpilasi on vene kirjandust õppinud Lotmani (kaas)autorlusel loodud õpikute jär-gi. Võib öelda, et tekstiliselt on Lotman praeguseks „kodustatud“ ja ilmselt on ta enim eesti keelde tõlgitud Tartu ülikooli professor.

47 Ю. М. Лотман, „Мы выживем, если будем мудрыми“, А. Д. Кошелев, сост., Ю. М. Лотман и тартуско-московская семиотическая школа (Москва: Гнозис, 1994), 464.

48 Torop, „Oma Lotman“, 340.49 Martson, „Peeter Torop uurib kultuuri märke“.


65

Oma Vunts

Vastates 1982. aastal Noorte Hääle lugejate küsimustele, rääkis Lot-man oma perekonnast: „… meie peres oli tavaks austada inimest, ole-nemata tema elukutsest, olukorrast või rahvusest. Vanemad tahtsid, et ma oleks aus inimene. Isa ütles ükskord: parem surra, kui olla alatu.“50 Lotmani suured eeskujud isiksustena olid Puškin ja Voltaire, inimvää-rikus oli talle püha. Ta austas inimesi, olenemata nende positsioonist ühiskonnas ja oli tavatult võluv suhtluses. Tartu linna peal teati ja ar-mastati Vuntsi. Laiemalt tuntuks ja omaseks sai ta eesti auditooriumile oma teleloengute sarjaga „Vestlusi vene kultuuriloost“ (alustas 1986), sest kuigi tema kirjutised hakkasid eestikeelsetes ajalehtedes ilmuma juba aastal 1950, siis „elav“ Lotman mõjus kahtlemata vahetumalt.

Peeter Toropi jaoks on Lotmani isiksus näide sellest, „kuidas pole-miseerida eneseväärikust kaotamata ja oponente solvamata, kuidas kultuuriinimesena valitseda oma mõtlemist ja keelt“.51 Ja veel: „Tule-vikku uskuva inimesena oli Lotman lausa kohustatud üle olema üle-kohtust ja hoidma elurõõmu. [...] Ta oli see inimene, kelle kõrval tunti häbi oma rumaluse, nõrkuste või lihtsalt kasvatamatuse pärast.“52

Kahtlemata oli Juri Lotman legend juba oma eluajal, tema loen-guid käisid kuulamas üliõpilased (ja mitte ainult) kõigist ülikoo-li teaduskondadest. Ta oli suurepärane lektor, kes tajus hästi oma auditooriumi, pannes kõik kuulama ja kaasa mõtlema. Ja muidugi isiksus, tõeline vene intelligent, kes suutis nõukogude aja keerulis-tes oludes säilitada au ja väärikuse. Nagu ta ise ütles, õpetada tuleb teadmisi, mälu ja südametunnistust, sest intellekt ilma südametun-nistuseta on ohtlik.

Palju on räägitud (ja tihtipeale negatiivses võtmes) Lotmani eesti keele (mitte)oskamisest. Tavasuhtluses sai ta hakkama. Kirjas Sak-samaalt 1989 (ta sai Humboldti stipendiumi 10 kuuks) loeme: „… järsku hakkasin rääkima saksa keeles. Ime! Tuli meelde kogu lap-sepõlve pagas. Räägin valesti (arvatavasti), aga soravalt ja vabalt. Kuid eesti keel kadus peast – eile kohtasin muuseumis kolleegi meie

50 Lotman, „Noorte Hääle“ lugejate küsimustele vastab, 178.51 Torop, Oma Lotman, 337.52 Peeter Torop, „Mees, keda polnud [1993]“, Jalutuskäigud Lotmaniga, koost Mihail

Lotman (Tallinn: TLU Press, 2010), 483–486.

Silvi Salupere

66

ülikoolist ja suutsin vaevaliselt ja häbiga endast mõne fraasi välja pi-gistada, seejuures kogu aeg saksa keele peale üle hüpates. Ta vaatas mind nagu idiooti.“53 See-eest kõik tema kolm poega räägivad soravalt eesti keelt (veel nõukogude ajal toimunud rahvaloendusel panid nad ennast kirja eestlastena), rääkimata nende lastest. Nüüdseks on eesti kultuuri sulandunud juba neljas põlvkond Juri Lotmani järeltulijaid.

Vaade piiri tagantHuvitav pilt koorub Wikipedia artiklitest Lotmani kohta. Eestikeel-ne variant annab teada, et Juri Lotman oli „juudi päritolu Eesti se-miootik, kirjandusteadlane ja kulturoloog“. Valgevene, ladina (Geor-gius(!) Lotman) ja varai (Filipiinid) versioonis nimetatakse teda nõukogude teadlaseks. Enamik – astuuria, saksa, hispaania, itaa-lia, poola, vene, kasahhi, rootsi, ukraina – aga vene teadlaseks (see ei ole siin mõeldud otseselt rahvusena, vaid määratlus on eelkõige riigipõhine). Bulgaaria keeles antakse teada, et tegu on „vene-juudi päritolu eesti“ teadlasega, lätlased jätavad päritolu mainimata ja ni-metavad „eesti“ semiootikuks. Tšehhide nägemus on eriti huvitav – nende arvates on tegemist juudi päritolu eesti rahvusest nõukogude semiootiku ja kirjandusteadlasega. Taani, inglise, portugali, soome ja sloveenia versioonis räägitakse lihtsalt väljapaistvast teadlasest, kes töötas Tartu ülikoolis, rahvust mainitakse eluloolistes andmetes.

Lõpetuseks on sobilik veel kord tsiteerida Lennart Meri hüvasti-jätukõnet: „Juri Lotman suutis luua siin oma koolkonna, mille kõige olulisemaks väärtuseks osutus vaba mõtlemine. Vaba mõtlemine on marksistliku diktatuuri ohtlikem vaenlane. Mulle näib, et kunagi tu-levikus võiksime rääkida Lotmani rollist eesti vaimsuse säilitamisel, Eesti sõltumatuse taastamisel.“54

Silvi Salupere on Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi semiootika lektor.

53 Лотман, Письма 1940–1993, 402.54 Егоров, Жизнь и творчество, 227.


67

Juri Lotman and semiotics at the University of Tartu

SILVI SALUPEREUniversity of Tartu

Of all the researchers who have worked at the University of Tartu, Juri Lotman (1922–1993, in the University of Tartu 1954–93) is still one of the most well-known in the field of the humanities. During his lifetime he competed mainly with Paul Ariste (1905-1990, Esto-nian linguist) and already then the two individuals were juxtaposed in terms of the “own and other” opposition. Even the semiotics that Lotman developed is still surrounded by a certain nimbus of estran-gement and not only in the Estonian context. The article focuses, on the one hand, on Lotman’s relations with Estonia as a person, his place and importance in the Estonian history of thought, on the other hand, it observes the development of semiotics as a discipline in Es-tonia in the light of the reception of Lotman’s works.

68 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLIV (2016)

Keele ja meele rollist võõrast omaks saamise

teel professor Lazar Gulkowitschi näitel

ANU PÕLDSAM

Oma on üks omamoodi sõna: on enda oma ja võõra oma. On oma maa, kus paljudel on oma kodu – sageli oma kätega rajatud –, kus on oma-korda oma tuba ja oma luba. On ka omariiklus, omavalitsus või mõ-nikord ka omavoli või isegi omakohus. On omainimesed – omaks saa-nud ja omaks võetud. On seda, mis meile omane ja seda, mida omame.

Et kedagi mitte-oma omaks võtta, on vaja endile teadvustada, mis on see oma, see meile omane, mida omaks võttes saab ka võõrast oma. Eriti oluliseks muutub oma piiritlemine ja rõhutamine aegadel, mil näib, et miski võõras on hakanud oma ohustama. Üsna sageli seostatakse seda oma, mis meid alal hoiab ja üheks seob, keele ja meelega. Nii on esimene samm omaks saamise teel enamasti just keele omandamine – see teeb võõrast oma nii tunnetuslikult kui ka ametlikult: Eesti kodanikuks saamiseks tuleb osata eesti keelt. Keel avab tee meele juurde, võimaldab meelest osa saada. Eesti keele ja meele kandja ning säilitaja on olnud ja on meie oma rahvuskeelne rahvusülikool. Rahvusülikool on aga ühtlasi ka paik, kus akadee-miline vaim end üle keele- ja rahvuspiiride vabalt liigutada saab, ning kus on varjupaiga leidnud mitmed vaimu- ehk teaduspagulased ja seda just praeguste oludega sarnastes tingimustes, kus Euroopas valitsevad ärevad ajad ning Eestis tõstab pead rahvuslikkus.

keele ja meele rolliSt võõraSt omakS SaamiSe teel

69

Seda kahetist funktsiooni kajastavad teatud mõttes veidi üle 80 aasta tagasi ilmunud Eesti päevalehed Postimees, Waba Maa ja Maa Hääl, mille 1934. aasta 14. septembri numbritest võib leida järgmi-sed pealkirjad: „Ülikool 90 protsenti eestistunud“1 ja „Ülikool kuju-neb puhteestikeelseks“2. Need artiklid tõstavad esile järgmist:

Õppekeele suhtes oleme jõudnud peaaegu normaalsesse olukor-da. Loenguid peetakse praegu eesti keeles 84,6 prots., saksa kee-les 10,2 prots., wene keeles 0,86 prots., inglise keeles 1,7 prots., prantsuse keeles 1,5 prots., rootsi keeles 0,62 prots., poola keeles 0,21 prots. ja soome keeles 0,21 prot. Siia wõõrkeelsete loengute hulka kuuluwad ka need keelte loengud, mis peawadki olema wõõrkeelsed, et kuulajad harjuksid õpitawa wõõrkeelega. Kui need loengud maha arwata, siis tõuseb eestikeelsete loengute protsent 91,1-le, saksakeelseid jääb ainult 7,9 prots. ja õigus-teaduskonnas 4 wenekeelset loengut. Kõige rohkem saksakeel-seid loenguid on filosoofia teaduskonnas 28, peale selle mõned loengud usu- ja arstiteaduskonnas.3

Ja lisaks: Meie ülikool on möödunud aastal täienenud mitmete wäljast-poolt asutatud õppetoolidega. Nende wälismaiste professuuride läbi on meie ülikooli töö tublisti täienenud ja nende õppejõudu-de kaudu on olnud wõimalus astuda isiklikku ühendusse was-tawate wälismaadega. Juba paari aasta eest asutati rootslaste poolt rootsi keele ja kirjanduse professuur, mida täidab prof. P. W. Wiselgren. Möödunud sügisel asutati Poola walitsuse poolt poola keele lektoraat, mida täidab lektor J. Kaplinski. Itaalia walitsuse poolt asutati itaalia keele ja kirjanduse professuur, mida täidab prof. R. Fleri. Asutamisel on praegu prantsuse kee-le ja kirjanduse professuur Prantsuse walitsuse poolt, täitjaks jääb prof. L. Rudrauf, kes juba kauemat aega on pidanud loen-guid Tartu ülikoolis.4

1 „Ülikool 90 protsenti eestistunud“, Postimees, 14.9.1934, 1.2 „Ülikool kujuneb puhteestikeelseks“, Waba Maa, 14.9.1934, 6; samuti „Ülikoolis

algas töö“, Maa Hääl: maarahva ajaleht, 14.9.1934, 6.3 „Ülikool 90 protsenti eestistunud“, Postimees, 14.9.1934, 1.4 Samas.

anu põldSam

70

Muuhulgas mainib Postimees, et „Möödunud semestril asutati ka „ühing juudi teaduse edendamiseks Tartu ülikoolis“ poolt juudi tea-duste professuur, mida täidab prof. L. Gulkowitsch.“5

Just Lazar Gulkowitsch (1898–1941)6 on hea näide nn vaimupagu-lase kohta, keda kannustas tagant soov teadusega tegeleda ning kes suundus sinna, kus selleks kõige soodsamad tingimused valitsesid. Kirju elukäiguga Gulkowitsch sündis 1898. aastal Zirinis Minski ku-bermangus tänapäeva Valgevene aladel. Ta sai traditsioonilise juudi hariduse ning valmistus saama rabiks, kuid otsustas siis meditsiini- ja filosoofiaõpingute kasuks Königsbergi ülikoolis, kus ta sai filosoo-fiadoktori kraadi, misjärel kutsuti ta 1924. aastal Leipzigi ülikooli, et võtta üle heebrea, aramea ja talmudi teaduste lektoraat sealse

5 Samas.6 Pikemalt Gulkowitschi elu, tegevuse ja mõtteloolise pärandi kohta vt Anu

Põldsam, Lazar Gulkowitsch – eine vergessene Stimme der Wissenschaft des Judentums. Seine Tätigkeit, sein Werk und seine Wirkung im zeitgeschichtlichen Kontext, Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis, 25 (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2011).

Foto 1. Lazar Gulkowitsch (Kühlerwindti foto, Königs bergis) (TÜM).


71

usuteaduskonna juures. 1927. aastal jõudis Gulkowitsch oma uuri-musega „Chassidismus religionswissenschaftlich untersucht“ („Hasi-dism religioonilooliselt uurituna“) habilitatsioonini ning 1932. aastal sai temast hilise judaismi erakorraline professor Leipzigi ülikooli filosoofiateaduskonnas. Kuid juba aasta hiljem pidi ta nagu paljud teised juudi õpetlased natsionaalsotsialistide võimuletuleku ja juu-tide tegevusvabadust piiranud riigiametnike seaduse tõttu ülikoolist lahkuma.

Ent tema teadustöö ei katkenud, vaid jätkus Tartus, kus 1934. aasta alguses alustas TÜ filosoofiateaduskonna juures tegevust juu-diteaduse õppetool just sellisel kujul, nagu selle teadusharu rajajad 19. sajandil seda ette kujutanud olid – juuditeadust õpetati siin ise-seisva teadusdistsipliinina (ja mitte usuteaduskonnas abiteaduse-na), mis oli vaba konfessionaalsetest või rahvuslikest eelhoiakutest. Nii oli enne Teist maailmasõda, 1930. aastatel Euroopas valitsenud poliitiliselt keerulisest õhustikust hoolimata just Tartus ja ei kusa-gil mujal Mandri-Euroopas võimalik õppida judaistikat peaainena – kolmes õppeastmes kuni doktorikraadini välja – ning seda saksa ja heebrea keeles.7 See ei oleks aga saanud teoks ilma Eesti Vabariigi toetava suhtumiseta oma kultuurvähemustesse ning selle raames loodud juudi kultuurautonoomiata. Rahvusvähemuste esindajatest Eesti kodanikel oli õigus luua oma kultuuromavalitsused ja anda haridust oma keeles. Just omakeelse hariduse edendamise soov ja vajadus viis kohaliku juudi kogukonna kõnealuse õppetooli avamise initsiatiivini.

Siinkohal olgu vahemärkusena öeldud, et tegelikult on juutidel kogu nende ajaloo vältel, mis nad diasporaas on elanud, olnud enam kui üks emakeel. Juutidel on palju keeli, ent kõige rohkem neist on tülisid tekitanud heebrea ja jidiši keel, mis lõhestasid Euroopa juudi kogukonna 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses sisuliselt kaheks. Heebrea keelt ilmaliku keelena toetav seltskond nägi hea meelega uue rahvusliku juudi kultuuri teket ning juutide naasmist Palestiina aladele. Nn heebrea keele tüli ei jätnud puudutamata ka Eestis ela-nud juute ning leidis kajastamist ka siinsete päevalehtede veergude-le. Nii kirjutab näiteks 1934. aasta Sakala: 7 Pikemalt õppetooli kohta vt Katri Lindroos, „Judaistika õppetool Tartu Ülikoolis

1930. aastatel“, Akadeemia, 10 (1994), 2136–2149 ja Põldsam, Lazar Gulkowitsch.

anu põldSam

72

Kolmapäewa õhtul Tallinna juudi gümnaasiumis oli korralda-tud juudi luuletaja Bjaliku8 kõneõhtu. Bjalik peatus Tallinnas oma ringreisul. Luuletaja kõneles juudi rahwuslikkudest küsi-mustest ja toonitas, et juutide rahwuslikuks keeleks peab olema wana heebrea keel. Pärast Bjaliku kõnet võttis sõna kooli direk-tor J. Gurin, kes ütles, et tema on rahwusliku keele küsimuses erapooletu, kuna osa juute loeb juutide rahwuslikuks keeleks „jidishit“. Seepääle Bjalik sai ägedaks ja ütles direktori aadres-sil, et inimene, kes niiwiisi räägib, on rumal. Koridoris jätkus tüli. Bjalik nimetas Gurinit korduwalt rumalaks ja trampis wihaselt jalgadega. Direktor soowitas Bjalikule istuda kodus ja mitte sõita ümber rahwuslikke küsimusi lahendama kuna ta on tasakaalutu. Bjalik lahkus linnagümnaasiumist. Kuul-dawasti gümnaasiumi vanemate klasside õpilased pooldavad Bjalikut ja teatavad, et nad ei taha jätkata õppimist direktor Gurini juhatusel. Direktor ise aga on arvamisel, et õppetöö are-neb normaalselt ja rahulikult nagu ennegi.9

Juudi kultuuromavalitsus pidas omalt poolt vajalikuks asja avaliku pöördumisega selgitada:

Meie aja juudi kõige suurem kirjanik Bjalik, külastades Tallin-na juudi gümnaasiumi, on oma kõnes seletanud: „Õppekeeleks peab olema heebrea keel. Praegu on Palestiinas käimas juudi rahwa renessanss. Wiimasel ajal on wäga palju huwitawat il-munud juudi kirjanduse ja kunsti alal. Awatud on heebrea üli-kool, kuhu kogutud paremad juudi professorid. Selle renessansi keeleks on heebrea keel, samuti ka kõigi juutide koduseks keeleks Palestiinas. Ka igal pool mujal, kus asuwad juudid, on terwe rea keskkoolide õppekeeleks heebrea keel. See keel on arenenud tun-duwalt wiimasel ajal, ta on muutunud elawaks keeleks ja ainult ignorandid wõiwad rääkida, et siin olewat tegemist mingi sur-

8 Hajim Nahman Bjalik (1873–1934) oli üks kuulsamaid juudi luuletajaid ja kirja-nikke, keda on peetud tänapäeva Iisraeli rahvusluuletajaks. Aastatel 1917–1940 tegutses Tallinnas H. N. Bjaliku nimeline Juudi Kirjandus-Dramaatiline Selts, mis mängis Eesti juutide kultuurielus keskset rolli.

9 „Heebrea keele tüli Tallinnas“, Sakala, 19.12.1931, 3.


73

nud keelega. Heebrea keel on juudi rahwa rahwuslik keel.“ Bja-lik ei awaldanud mingit põlgust ka „idischi” wastu, keele wastu, mis juudi lihtrahwa kodukeeleks oli mõnedes maades ning ku-nagi polnud terwe juudi rahwa keeleks. Seletamatuil põhjustel on idischi millegipärast oma kaitse alla võtnud juudi äärmised pahempoolsed ringkonnad wäljaspool Palestiinat, vaatamata, et juudi töölised Palestiinas heebrea keelt räägiwad. Bjalik seletas et ka „idischi“ wõiks koolis õppida, pea tähelepanu peaks aga pöördama heebrea keelele. Bjalik awaldas imestust, et gümnasiu-mi wanemates klassides on peaõppekeeleks wene keel. Kui mitte oma keel, siis olgu wähemalt riigikeel! On täiesti arusaamatu, mis alusel juudid Eestis on oma koolis teise vähemusrahwa keele walinud õppekeeleks. Juudi noorsugu peab kaswatatama juudi renessansi vaimus. Samuti peab kaswatama temas armastust ja huwi selle rahwa kultuuri wastu, kelle riigi kodanik tema on. See kindlustab head läbisaamist riigi ja juudiwähemusrahwa vahel, kus juudid wähemusrahwustena elawad. See hra Bialiku kõne tekitas suurt pahameelt juudi gümnaasiumi direktoris Gurinis, kes suure juudi külalise wastu äärmiselt ebawiisakalt end ülal pidas ja Bjalikule ütles: Niisugused kirjanikud wõiwad kodus istuda!“ Et Bjalik on tunnistatud juudi rahwa juht ja meie aja suurim juudi kirjanik (tema teosed on tõlgitud paljudesse keel-tesse, eesti keele on tõlgitud Bjaliku näidend mis lawastamisel) kutsus Gurini wiisakusetus Bjaliku wastu esile pahameele Eesti juutkonnas ja ka välismaal.10

Selliste vaidluste taustal oli juudi õppetooli rajamises üksmeelele jõudmine oluline samm ning just Gulkowitsch oma töökuse ja uuriva vaimuga oli see, tänu kellele ei saanud Tartus avatud õppetoolist mitte lihtsalt Balti juutide haridusasutust, vaid koht, kus tegeleti juudi teadusega. Koos perega Tartusse saabununa pühendas Gul-kowitsch end nii õpetamisele kui ka teadustööle. Elanud siin kolm aastat, asus ta 1937. aastal taotlema Eesti kodakondsust nii endale kui ka oma naisele Friedale ning kahele tütrele, Lea-Rivkale ja Sula-

10 „Heebrea-, eesti- ja wenekeele küsimus Juudi gümnaasiumis“, Päewaleht, 15.1.1932, 4.

anu põldSam

74

mitile.11 Tutvunud Gulkowitschi taustaga,12 lubas siseministeeriumi üldosakond, et „vastavalt siseministri resolutsioonile võetakse teie kodakondsuse palve otsustamisele 27. oktoobril 1922. a vastuvõetud kodakondsuse seaduse paragrahv 813 ettenähtud naturalisatsiooni korras ühe aasta pärast palve esitamise päevast, so pärast 16. aprilli 1938. a.“ Gulkowitsch aga soovis kiiremat asjade käiku, kuna „Või-malikult kiire vastuvõtt on minule tähtis eriti selle tõttu, et pean Tartu Ülikooli õppetooli huvides välismaale /ka Saksamaale/ sõitma ning sooviksin sel puhul arusaadavil põhjusil eesti kodanikuna esi-neda.“14 Seetõttu palus ta 22. juulil 1937 oma esitatud kodakondsuse palve otsustamisele võtta kodakondsuse seaduse paragrahv 915 kor-ras, jättes ära seaduses (§ 8) ettenähtud nõudmised ajamääruse, aga mitte keeleoskuse kohta.16 Taotlus rahuldati ning 7. augustil 1937 võeti Gulkowitsch perega naturalisatsiooni korras Eesti kodakond-susesse.17

Kogu ettevõtmisest loovad kõneka pildi nii Gulkowitschi enda palvekiri Eesti Vabariigi siseministrile kui ka tema soovitajate arva-mused. Gulkowitsch kirjutab:

Eesti keelt valdan tarvilisel määral, mille tõenduseks Tartu Ülikooli eesti keele lektori Johannes W. Veski soovituskiri. Oma tegevusalal Juudi teaduse professorina sidemeid luues eesti teadusmeestega ja kultuuritegelastega, olen tundma õppinud eesti kultuuri ja teadust. Olen kohanenud ning omase leidnud

11 ERA, 14-12-4534, 11.12 Siseministeeriumile esitatud salajase teatise kohaselt: „Kogutud andmetel on

Saksa riigi kodanik Lazar Gulkowitsch sünd. 20. dets 1898 a, rahvuselt juut, Tartu Ülikooli õppejõud, korraliku elukommetega. Poliitilisel alal tegutsemises märgatud pole.“ ERA, 14-12-4534, 15a.

13 Kodakondsuse seadus. § 8 „Kodakondsuse naturalisatsiooni teel omandamiseks nõutakse, et kodakondsusesse astumise sooviavaldaja kuni soovi avaldamise päevani vähemalt kaks aastat ja peale soovi avaldamist ühe aasta alaliselt Eesti vabariigi territooriumil elanud. Kodakondsusesse astujatelt nõutakse Eesti keele tundmist.“ Riigi Teataja, 136 (1922), 2.

14 ERA, 14-12-4534, 16.15 Kodakondsuse seadus § 9 „§ 8 ettenähtud nõudmised ajamäära ja keele kohta

võivad ära jäetud saada väljamaalaste kodakondsusesse vastuvõtmise juures, kui nendel iseäralised teenused seltskondlikel, riigiteenistuse või sõjaasjanduse alal vabariigi kasuks või kui nad tuntud oma annete, teadmiste ja tööde tõttu ehk kui nad Eesti soost.“ Riigi Teataja, 136 (1922), 2.

16 ERA, 14-12-4534, 16.17 ERA, 14-12-4534, 18.


75

eesti vaimueluavaldusi ja sellepärast soovin ennast koos perega tihemalt Eesti riigi ja rahvaga siduda.18

Gulkowitschi keeleoskust kinnitab ka Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli valitsuse välja antud ja rektor Johann Kõpu allkirjaga tunnistus (30. aprill 1937): „Käesolevaga tõendame, et dr. Lazar Gulkovitš on eesti keele kirjas ja sõnas sel määral omandanud, et ta igast loetavast ja kõneldavast eestikeelsest mõttekäigust täielikult aru saab.“19

Kodakondsusesse astumise taotlusele oli lisatud kolm soovitus-kirja, millest üks pärines Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna de-kaanilt professor Peeter Tarvelilt, kellel oli Gulkovitschi sooviaval-duse puhul Eesti riikkondsusesse astumise asjus au teatada, et „rahvusvaheliselt tuntud, väljapaistev teadusmees, kelle teaduslik ja õpetuslik tegevus Tartuski on olnud väga edukas. Nii filosoofiatea-duskonnal kui ka kogu Tartu ülikoolil on tõsist põhjust rõõmustada, et mõne aasta tagasi rajatud juudi teaduste õppetooli on õnnestunud täita selliste võimetega õpetlasega, nagu seda on dr. Gulkovitsch. Ka on viimane suhtlemises oma kolleegidega ja teistega osutunud igapi-di sümpaatse iseloomuga isikuks, kes tunneb elavat huvi eesti kul-tuuri ja eesti rahva vastu ja on osanud sõlmida häid sõprussidemeid eesti kultuuritegelastega. Arvestades asjaolu, et dr. Gulkovitsch’i sil-mapaistev tegevus Tartu Ülikoolis on kõigiti kasuks nii meie ülikooli heale nimele kui ka kogu eesti kultuurile, tuleb igapidi tervitada ta kavatsust siduda oma isikut Eestiga veel tihedamini kui seni Eesti riikkondsusesse astumise teel. Seetõttu toetan kõige siiramalt prof. Gulkovitsch’i vastava sooviavalduse rahuldamist.“20

Teine soovitaja, TÜ eesti keele lektor Johannes Voldemar Veski kirjutas:

Hr. Lazar Gulkovitš, juuditeaduste korraline professor Tartu Ülikoolis, on oma praeguse ameti pidamise kestel avaldunud mulle pikema-aegsete kokkupuutumiste ja asetleidnud mõtteva-hetuste kaudu isikuna, kes soojalt suhtub Eesti riigielu positiiv-se arendamise nähtustesse ja oma erialal kaasaehitavalt toimib

18 ERA, 14-12-4534, l. 1.19 ERA, 14-12-4534, l. 13.20 ERA, 14-12-4534, l. 2.

anu põldSam

76

meie ülikooli teadusliku taseme tõstmise suunas. Viimast tõsias-ja tõendavad eriti ta uurimused, mis on võitnud lugupidamist niihästi meie kodumaiste teadlaste peres kui ka põhjustanud ise-gi ümberorienteerumisi välismaiste eriteadlaste seas. Muu seas paistab silma hr. Gulkovitši elav huvi meie riigikeele vastu, mil-le praktilises tundmaõppimises ta on rohket edukust osutanud.21

Ning eesti ja üldise kirjanduse professor Gustav Suits kirjutas:

Nende ridade otstarbeks on pooldada ja tervitada TÜ juuditeadu-se professori Lazar Gulkovitschi siirdumist EV kodakondsusesse. 1) Olen esiteks veendunud, et prof Lazar Gulkovitsch on ainu-laadse kvalifikatsiooniga õpetlaseks omal alal. Ta etteastumine Eesti akadeemilise õppetegevuse ja teadusliku töö saavutusmär-kide all tuleb kahtlemata kasuks TÜ kiirgusele. […] 2) Tohiksin teiseks omalt poolt kinnitada, et prof Lazar Gulkovitschi siirdu-mine Eesti kodakondsusesse oleks ühtlasi väärt ja lojaalse koda-niku juurdevõitmine meie vabariigile. Nende aastate jooksul, mil prof Gulkovitsch Tartus juba on tegev olnud, on mul juhus olnud veenduda ta ehtsas eestisõpruses. Tervitan sümpaatse otsustus-võimega Eesti oludesse kohaneva suure õpetlase tõsist tahet meie maad ja rahvast teenida nagu oma kodumaad.22

Kõnekam veelgi on Gulkowitschi tänukiri siseministrile, mis kannab daatumit 27. august 1937 ning milles seisab:

Lubage mul väljendada Teile oma suurimat tänu, et Teie hea-tahtliku resolutsiooniga minu Eesti Riigi kodakondsusesse vastuvõtt on teostunud mulle nii austaval kujul. Olen väga rõõmus, et võin mitte ainult faktiliselt, vaid ka välisel kujul rakendada oma tööd Riigi teenistusse, kes minu käsutusse on andnud mulle nii tänuliku tööala. Põhimõte, mida ma püüan saavutada kõigis oma teaduslikes töis seob mind kõige lähe-malt sõprade ja mõtteosalistega, keda ma olen leidnud Eestis suurel arvul ja kelle poolt mulle on osutatud kõige peenemat ja

21 ERA, 14-12-4534, l. 422 ERA, 14-12-4534, l. 3.


77

intensiivsemat arusaamist … mulle usaldatud Eesti Vabariigi kodakondsusesse kuuluvus ei tähenda mulle mitte ainult välist legitimeerimist, vaid on mulle viljaka töö põhialuseks ühiskon-na teenistuses. On nähtavasti väliste tõsiasjade segipaisatus, mis toonud mind Eestisse. Kõrgesti austatud Härra Minister võlgnen Teile tunnustust, et olen sellesse juhuslikku olukorda kui ülesandesse suhtunud ja toimin selliselt ka edaspidi. Selles mõttes julgesin ma paluda vastuvõttu Eesti Vabariigi ühiskon-da ja ma tean, et vaid sel eeldusel on mulle vastuvõtt omaks saanud. Lubage mul Teile kinnitada, et olen teadlik oma ko-hustuse suurusest ja tõsidusest. Loodan, et suudan seda näi-data tegelikult oma edaspidise tegevusega Eesti Ülikooli teenis-tuses. Eesti Ülikool pakub mulle tööala, millist praegusel ajal on harva leida. Eesti Riik kindlustab meile sellise uurimise vabaduse, mis meid kõiki teeb võimeliseks ühiskonna teenis-tusele. Olen teadlik suurest kasust, mida mulle on osutanud Eesti Vabariigis valitsev mõttevabadus, kuna mulle on antud sõltumatult kõigist materjalistlikest ajatendentsidest võimalus vaimseks loominguks.23

Eesti kodakondsuse saamine avas Gulkowitschile võimaluse vabalt liikuda ning nii käis ta järgmistel aastatel mitmel pool välismaal (Rootsis Uppsala ülikoolis, Inglismaal Cambridge ülikoolis ja USA-s Columbia ülikoolis) külalisloenguid andmas. Lisaks Tartu Ülikooli esindamisele väljaspool Eestit aitas Gulkowitsch riigi palvel hinnata ka siin tegutsenud inimeste heebrea keele oskust – nii pidi ta näiteks 1937. aasta suvel andma hinnangu ühes juudi koolis matemaatika- ja füüsikaõpetajana tegutsenud L. Atlase keeleoskusele (Gulkowitsch leidis, et tema heebreakeelne matemaatikaterminoloogia oli rahul-dav, ent füüsika oma nõrk).24 Siinkohal on huvitav märkida, et jidiši keelega seotud küsimustes pöörduti pigem eesti keeleteadlase Paul Ariste poole.25 Gulkowitsch käis Tartus elades lisaks Aristele läbi

23 ERA, 14-12-4534, l. 19–20.24 ERA, 14-12-4534, l. 89–97.25 Paul Ariste (Berg) tundis muu hulgas huvi ka juudi kirjanduse, rahvaluule

ja keelte vastu ning tal olid tihedad sidemed Tartu juudi kogukonnaga. Tema kirjutiste hulgas leidub ka kaks jidišikeelset artiklit („Etleche jidiše folkslider in dem liderrepertuar fun die estn“, JIWO Bleter, 3 (1932), 148–157; „Cu der hašpoe

anu põldSam

78

ka teiste Eesti kultuuriloo oluliste tegelastega, nagu Alexander von Bulmerincqi, Uku Masingu26, Pent Nurmekunna, Walter Andersoni, Gustav Suitsu jt-ga, ent sellegipoolest tundis ta puudust mõttekaas-lastest. Tema kirjavahetusest tuntud juudi õpetlase Martin Buberi (1878–1965), antropoloog Franz Boase (1858–1942), rabi ja orien-talist Immanuel Löwiga (1854–1944) võib välja lugeda, et suurema osa ajast pidi ta võitlema nii õppetooli majanduslike raskustega, mis takistasid ühtlasi edasist teadustööd, kui ka vaimse isolatsiooniga. Tartu pakkus küll oma aja kontekstis rahulikku varjupaika juudi teadustega tegelemiseks, kuid teisalt oli see piisavalt perifeerne, nii et siinsete teadlaste hääl ei kostnud kuigi kaugele.

1941. aastal hukatud Gulkowitschi panusest annavad aimu kok-ku 24 monograafiat ja artiklit, täiendavad käsikirjalised materjalid27 ning tema enda koostatud uurimisprogramm. Gulkowitsch pidas en-nast eelkõige keeleteadlaseks: kogu tema looming on osa tema ter-viklikust ja sünteetilisest lähenemisest ainesele ning lähtub tema arusaamisest keele ja ajaloo olemusest. Gulkowitschit võib pidada ühel ajal nii keeleteadlaseks, keelefilosoofiks, religiooniloolaseks kui ka kitsamalt hasidismi uurijaks. Gulkowitschi teoste uurimine näitab, et need kõik – nii keeleteaduslikud kui hasidismialased re-ligiooniloolised kirjutised – lähtuvad ühestainsast kontseptsioonist, milleks on kogu vaimse metafüüsiline üksolemine (Einheit des Geis-tigen), kusjuures see vaimne eksplitseerub ajaloos oma struktuuri-üksuste kaudu, milleks on mõisted. Mõisted, mis on oma olemuselt dünaamilised, mitte olevad (Seiende) vaid millekski saavad (Werden-de) astuvad sõnade läbi olemisest (Sosein) olemasolemisse (Dasein)

fun jidiš oif nit-jidiše šprachn“, JIWO Bleter, 11 (1937), 83–85) ning ühtlasi oli ta ainus mittejuudist juutide esindaja 1937. aastal Pariisis peetud juudi kultuuri-kongressil (Ariste muljeid sellest kajastab Postimees, 12.10.1937, 5).

26 Gulkowitsch oli üks Uku Masingu doktoritöö Der Prophet Obadja hindajatest: Arvamused Tartu Ülikooli usuteaduskonna vakantse Vana Testamendi usutea-duse ja semi keelte professuurile kandideerija teaduslikkude tööde ja sobivuse kohta [Meinungen zu den wissenschaftlichen Arbeiten und zur Tauglichkeit des Kandidierenden für die vakante Professur für die Theologie des Alten Testaments und der semitischen Sprachen der Theologischen Fakultät der Tartuer Univer-sität] = ACUT, C XXV, 1 (Tartu, 1940), 7–8. Masing omalt poolt on pühendanud Gulkowitschi mälestusele oma luuletuse „Mistahes eksistentsialistidele orjusekõr-vaseks“, vt Uku Masing, Luule, V (Tartu: Ilmamaa, 2004).

27 Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakond (TÜR KHO), fond 47, Gulkowitsch, Lazar. Isikuarhiiv.


79

– seega on vaim, mõtlemine ja keel omavahel lahutamatult seotud, mõiste ja sõna, kultuur ja keel on identsed. Seega on kogu ajalugu Gulkowitschi jaoks põhimõtteliselt ideede ajalugu ehk mõttelugu (Begriffsgeschichte) ja ühtlasi ka keele ajalugu ning keeleteadus on samastatav kultuuriteadusega. Või nagu märgib 1936. aasta 12. oktoobri Postimees rubriigis „Tartu teated“: „Akadeemilises Ajaloo Seltsis kõneles pühapäeval prof. L. Gulkowitsch teemal „Ajalugu kui mõisteajalugu“. Kõneleja leidis, et igal rahwal on mingi idee, mingi keskus, mille ümber keerleb tema olemasolu, mis moodustab terwe rahwa olemasolu ja ajaloo keskpunkti. Iga rahwa ajaloo õppimise eel-duseks on see, et tuleb leida, milles seisab tema ajaloo eksistents“.28

Selle oma leidmine, milles seisab ühe rahva eksistents, ei ole va-jalik aga mitte üksnes selle rahva ajaloo tundma õppimiseks, vaid ka selle rahva enda tundma õppimiseks – nii iseenda kui teiste poolt. Nii säilib see, mis on oma, ning ollakse ometi avatud võõrastele, kel-lest võivad saada omad.

Anu Põldsam, PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna judaistika lektor

28 „Tartu teated“, Postimees, 12.10.1936, 6.

anu põldSam

80

On the role of language and consciousness in the process of becoming “one of our own” upon the

example of Professor Lazar GulkowitschANU PÕLDSAM

University of Tartu

Based on archive materials, the article explores the importance of lan-guage and consciousness in the process of becoming an Estonian ci-tizen upon the example of Professor Lazar Gulkowitsch (1898–1941). The scholar of Wissenschaft des Judentums, Lazar Gulkowitsch was born and raised in a traditional Jewish family in Zirin (Belarus), he acquired his doctoral degree in philosophy at the Albertus Univer-sity in Königsberg, worked at Leipzig University (Germany) first as a lecturer on Late Hebrew, Jewish-Aramaic, and Talmudic Studies at the faculty of theology and then as an associate professor of the Study of Late Judaism at the faculty of philosophy. In 1934–1940 he was the head of the chair for Jewish Studies at the University of Tartu (Estonia). He was killed by the Nazis during the occupa-tion of Estonia in the summer of 1941. His scholarly objective was to capture the phenomenon of Judaism as a historical and current entity especially from the aspect of language by exploring Hebrew as a reflection of and basis for the history of Jewish ideas; outlining both its formal-grammatical and material-conceptual aspects. For this purpose he applied a method based on the history of ideas (beg-riffsgeschichtliche Methode), defining the central ideas of the Jewish culture (God, good, Hesed, etc.). Language—a central part in his sc-holarly work—also played an important role to him in the process of becoming an Estonian citizen.


Eesti ülikool versus saksa keel.

Georg Barkani ja Ernst Masingu juhtum

TERJE LÕBU

Eestlased on alati „võõraste“ „omaks“ tunnistamisel pidanud väga tähtsaks teguriks eesti keele selgeks õppimist. Nii oli see ka 1. det-sembril 1919 piduliku aktusega uksed avanud Tartu Ülikoolis, mil-le olulisimaks märksõnaks sai eestikeelne õppetöö. Juba alguses oli kõigile asjaosalistele selge, et üleminek eestikeelsele õppele pole võimalik üleöö. Veel mõnda aega jäid auditooriumidesse ka vene ja saksa keel. Kui vene keelel oli suur roll õigusteaduskonnas, siis ars-titeaduskonnas valitses veel aastaid saksa keel. Õigusteaduskonnas õigustati vene keele kasutamist esimestel Eesti ülikooli aastatel ve-neaegsete õppekavadega, mille järgi tuli õppida Vene seadusi ning ka enamik olulisemaid õppejõude oli pärit või õppinud Venemaal. Meditsiiniõpet polnud samuti võimalik läbi viia täielikult eesti kee-les, kuna puudus vastava kvalifikatsiooniga eesti keelt valdav kaa-der ning eestikeelsete arstiteadlaste väljaõpe võttis aega aastaid. Esialgu polnud kusagilt võtta ka eestikeelset teaduskirjandust ega õppematerjale. Tuli oodata, mil uus põlvkond eelneva juhtimisel pea-le kasvab.

Tegelikke olusid, mil üleminek täielikule eestikeelsele õppele pol-nud kiiresti võimalik, oli arvestatud ka 1925. aastal vastu võetud Tartu Ülikooli seaduses.1 Sellesse oli sisse kirjutatud punkt, mis või-maldas eesti keelt mitte oskavatel professoritel õpetada võõrkeeles

1 Riigi Teataja, nr 122/123, 841–854 (1925).

terje lõbu

82

kuni viis aastat. Loodeti, et muust rahvusest professorid hakkavad kohe õppima eesti keelt ning omandavad peagi eestikeelse loengu-pidamise oskuse. Suures osas see nii juhtuski, eesti keele selgeks õppimine ei osutunud keeruliseks enamikule baltisakslastest ja põhjamaalastest õppejõududele. Keerulisem oli eesti keel Lääne-Eu-roopast tööle kutsutud professoritele, kes sattusid keeleliselt ja kul-tuuriliselt võõrasse keskkonda. Esimese maailmasõja järel, mil alles tekkisid väikesed monoetnilised rahvusriigid, puudus suurte keele-ruumide liikmeil kogemus enda sobitamisega väikestesse, kuid oma keelt ja kultuuri väärtustavatesse riikidesse. Seetõttu nõudis eesti keele omandamine saksa, prantsuse või inglise keele ruumist saa-bunud teadlastelt rohkem aega. Muidugi esines ka erandeid – kaua siinmail elanud teadlane ei saanud kuidagi eesti keelt selgeks, kuid äsja Eestimaale saabunud õppejõud õppis kiiresti meie keele ära.2

Kokkuvõtvalt läks üleminek eestikeelsele õppele rahulikult ja ilma suuremate probleemideta ning juba 1938. aastal peeti 93,2% loenguid eesti keeles.3 Kuid siiski, ikkagi esines erandeid.

Järgnevalt vaatleme kahte seni tähelepanuta jäänud juhtumit, milles eesti keele mitteoskamine maksis ühele teadlasele ametikoha ja teine sai napilt oma tööd jätkata. Mõlemad kaasused, mis tõusid ülikooli nõukogu päevakorda, juhtusid arstiteaduskonna professori-tega. Üks neist – Georg Barkan – oli välismaalt saabunud teadlane, teine – Ernst Masing4 – kohalik baltisakslane.

Professor Georg Barkani juhtum Georg Barkan (1889–1945) sai Tartu Ülikooli farmakoloogiaprofes-soriks 1929. aastal, jätkates Saksamaale suundunud eelkäija Sieg-fried Loewe (1884–1963) tööd. 1938. aastal tuli Barkanil amet maha

2 Põhjalikumalt Tartu Ülikooli eestikeelseks kujunemisest vt: Terje Lõbu „Eesti ülikooliks võõrkeelte abil“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XLII (Tartu, 2014), 52–78. Vt ka Timo Rui, Ulkomaiset tiedemiehet Tarton yliopistossa ja virolaisten opintomatkat ulkomaille 1919–1940 (Joensuu, 2001); Timo Rui „Rahvusvaheline ülikool, eesti üliõpilased“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXIII (Tartu, 2004), 10–19.

3 Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli loengute ja praktiliste tööde kava 1938. aasta I poolaastal (Tartu, 1938).

4 Temast eraldi artikkel: Kuno Kõrge, Kalju Põldvere, „Tartu ülikooli kasvandik ja professor Ernst Masing“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, III (Tartu, 1975), 63–70.

eeSti Ülikool verSuS SakSa keel

83

panna ja ta lahkus Eestist. Barkani äramineku põhjusena on rõhuta-tud, et otsustajad soovisid luua „rahvuslikku farmakoloogiat“, mille järel ei jäänud Barkanil muud üle kui emigreeruda. Käesoleva artik-li teemast lähtuvalt väärib Barkani juhtum veidi laiemat lahtisele-tamist, et jõuda selgusele, kas ja kuivõrd rahvuslikult piiratud tema kolleegid olid.

Pärast professor Loewe lahkumist kuulutati farmakoloogiapro-fessori koha täitmiseks avalik konkurss ning seaduse kohaselt anti esmalt võimalus kandideerida oma riigi kodanikel. Kuna Eestist soovijaid polnud, hakati vaagima välismaa kandidaate, keda oli kok-ku üheksa. Oma kandidatuuri olid esitanud prof E. Hesse (Breslau) ja prof M. Baur (Kiel), privaatdotsendid E. Steidle (Würtzburg), W. Gordonoff (Bern), P. Pulaweka (Königsberg), O. Gesner (Marburg), H. Seel (Halle), E. Geiger (Pecs) ja G. Barkan (Frankfurt Maini ääres).5

5 EAA, 2100-2-53, l. 7.

Foto 1. Tartu Ülikooli far-makoloogiaprofessor Georg Barkan (H. Riedeli foto, TÜM).

terje lõbu

84

Parimaks tunnistati just valimispäeval, 22. märtsil 1929, 40-aas-taseks saanud Georg Barkan. Barkan oli sündinud 1889. aastal Valgevenes Polotskis kaupmehe pojana ning gümnaasiumihariduse omandanud Breslaus (praegu Wrocław). Hilisemad meditsiiniõpin-gud ja tööd sidusid teda enamasti Saksa riigiga (Freiburg, München, Würtzburg, Maini-äärne Frankfurt), kuid mõnda aega töötas ta ka Torontos.6

Arstiteaduskonnas toimunud hääletusel oli Barkani kandidatuu-ri poolt 12, vastu 7.7 Tol ajal kuulusid arstiteaduskonna nõukogus-se Konstantin Konik, Ernst Masing, Harry Kull, Karl Schlossmann, Henn Parts, Johannes Stamm, John Blumberg, Ernst Blessig, Lud-vig Puusepp, Aleksander Rammul, Alfred Fleisch, Jaan Miländer, Aadu Lüüs, Voldemar Vadi, Henrik Koppel, Siegfried Talvik, Rudolf Wanach, Ernst Saareste, Aleksander Paldrock. Kes neist poolt, kes vastu, seda salajane hääletus ei avalikustanud. Soovitajad olid Bar-kani kohta kirjutanud palju positiivset: iseseisev ja omapäraste idee-dega uurija, metoodika harukordselt põhjalik, suurte kogemustega, selge mõtteviisiga jne. Seda kõike ka Barkan oma tööga Tartus kin-nitas. Kindlasti rääkis Barkani kasuks, et tema soovitajate hulgas oli tuntud arstiteadlane füsioloog Alexander Lipschütz, kes oli Tartu Ülikoolis füsioloogiaprofessorina töötanud kuni 1926. aastani. Georg Barkan kinnitati farmakoloogiaprofessori kohale ning Tartu Ülikooli seadusest lähtudes andis haridusministeerium loa viis aastat lugeda loenguid saksa keeles.

Viis aastat hakkas mööda saama ja juba detsembris 1933 said omavahel kokku arstiteaduskonna eestlastest liikmed, et arutada, mida teha saksakeelsete õppejõududega. Otsustati Barkanile anda pikendust üks aasta (oli ka neid, kes üldse ei tahtnud pikendust anda), Ernst Masingult (temast lähemalt allpool) aga nõuda, et ta hakkaks lugema eesti keeles alates 1. septembrist 1934.8 Uuesti arutati sama teemat 29. jaanuaril 1934 arstiteaduskonna nõukogu koosolekul, kus kohal olid ka mitte-eestlastest liikmed.9 Kõigepealt

6 Maie Toomsalu, Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi professorid (Tartu Ülikooli Füüsilise Antropoloogia Keskus, 2002), 197.

7 EAA, 2100-2-53, l. 6–7.8 Aadu Lüüs „Dekaani päevikutest“, Mälestusi Tartu ülikoolist 1900–1944, koost

Sergei Issakov, Hillar Palamets (Tartu, 1992), 332–333.9 EAA, 2100-2-53, l. 99.


85

tõstatati küsimus, kas üldse soovitakse Barkani Tartus töötamise jätkamist – sellele saadi kinnisel hääletusel 13 poolt- ja 3 vastuhäält. Seejärel hääletati, kas pikendada Barkani ametiaega viis või kolm aastat. Pikema perioodi, st viie aasta poolt oli 3, vastu 13 ning kolme aasta poolt 11, vastu 5. Seega võeti arstide poolt vastu otsus, et Bar-kan jätkaks veel kolm aastat, kuid samas avaldas nõukogu lootust, et selle aja jooksul jõutakse õppetoolile ette valmistada „omamaala-ne“.10 Ka ülikooli nõukogu arutas Barkani teemat, kus pärast erine-vate seisukohtade kuulamist esitati haridusministrile palve lubada Barkanil veel kolm aastat saksa keeles lugeda.11

Kolmeaastane pikendus juba varem viis aastat muus keeles luge-nud õppejõule ei olnud 1930. aastate algul ebatavaline, see toimus ka teistes teaduskondades. Näiteks õigusteaduskonna tsiviilõiguse pro-fessor Igor Tjutrjumov, kes alustas Tartus 1920. aastal venekeelsete loengutega, sai seda teha kuni 1935. aastani.12 Kuid Barkani puhul vastu võetud otsus, mis oli ju tegelikult kompromiss erinevate seisu-kohtade vahel, ei rahuldanud kõiki arstiteaduskonna nõukogu liik-meid. Pärast koosolekut esitati kolm eriarvamust, mis tulid professori-telt Ernst Masingult ja Albert Valdeselt ning Georg Barkanilt endalt.

Professor Ernst Masing kaitses saatusekaaslast Georg Barkanit (nemad kahekesi olid selleks ajaks veel viimased saksakeelsed pro-fessorid arstiteaduskonnas), väites, et Barkanile olla tööle asudes dekaani poolt teada antud, et kui viis aastat saab läbi, siis valitakse ta uuesti viieks aastaks ning selliseid ajutisi valimisi korraldatakse seni, kuni loengukeel muutub eestikeelseks ning seejärel jääb ta jää-davalt oma kohale.13 Sama väitis ka Barkan, kes tundis end dekaani poolt petetuna, kuna tema teadnud Tartusse asudes, et koht on iga-veseks, vastasel juhul poleks ta siiatulekut ette võtnudki.14 Dekaan Aadu Lüüs asus ennast kaitsma, et pole selle lubadusega seotud, kuna Barkani Tartusse saabumise ajal tema sel ametikohal polnud ega ole mingeid lubadusi andnud.15 Kolmas eriarvamus tuli professor

10 EAA, 2100-2-53, l. 99.11 EAA, 2100-2-53, l. 116, 119.12 EAA, 2100-2-1233, l. 27–193; Terje Lõbu, Eesti ülikooliks võõrkeelte abil, 68.13 EAA, 2100-2-53, l. 100.14 EAA, 2100-2-53, l. 109.15 EAA, 2100-2-53, l. 105. Aadu Lüüs oli dekaan aastail 1931–1933, Barkani Tartus-

se saabumise ajal 1929. aastal oli dekaan Konstantin Konik.

terje lõbu

86

Albert Valdeselt, kes esindas vastupidist seisukohta. Valdes märkis, et Tartu Ülikooli edasiste arenguplaanide järgi tuleks kõik ameti-kohad täita kodumaa teadlastega. Ta kirjutas, et viis aastat tagasi polnud võimalik farmakoloogia õppetooli oma inimesega täita, kuid nüüdseks on selleks täiesti sobiv kandidaat olemas – Georg Kingi-sepp. Seetõttu on täiesti otstarbetu pikendada Barkani ametiaega. Enne küll tuleks Kingisepp saata välismaale täiendamisele, sest ko-dumaal ei ole tal enam oluliselt midagi juurde õppida. Valdes jätkas, et samuti on olemas pika staažiga vanemassistent Elise Käer-Kingi-sepp, kes oli lugenud professor Loewe lahkumise järel kohustuslikke aineid kaks semestrit.16

Tänu kolleegide nõuolekule luges Barkan saksa keeles veel kolm järgmist aastat. Kahjuks ei sujunud Barkani ja ülikooli suhted enam sama pilvitult kui viiel esimesel tööaastal. Kõigepealt võis täheldada väikest tõrget haridusministeeriumi poolt, kes 1934. aasta kevadel venitas Barkanile saksakeelse õppe lubamise pikendamisteatega.17 Tavaliselt andis ministeerium oma vastuse üpris kiiresti, kuid Bar-kanil tuli vastust oodata paar kuud. Arstiteaduskonna ja ülikooli nõukogus toimunud arutelud Barkani edasise sobivuse üle olid tei-nud seni edukalt kulgenud karjääriga mehe meele mõruks. Barkani ja ülikooli halvenenud vahekorrast andsid märku mitmed ärritunud toonis kirjutatud kirjad rektorile ja haridusministrile, olgu siis põh-jendatult (Barkanilt varastati 1935 jaanuaris ülikooli peahoones hinnaline kasukas, mida ei saadudki kätte) või ülereageeritult (Bar-kanile saadetud kiri oli sattunud valesse postkasti, kuna oli segami-ni aetud farmaatsia ja farmakoloogia õppetool).18

Barkan soovis saada Tartu Ülikoolis eluaegset korralise professori ametikohta. Mais 1936 Eesti Vabariigi haridusministrile Aleksander Jaaksonile saadetud kirjas leidis Barkan, et on selle oma tegevusega välja teeninud, ajutise õppejõuna poleks ta Eestisse tulnudki, kuna aja-, jõu- ja töökulu on olnud liiga suur ning palk väike. Barkan rõhu-tas oma positiivseid tegusid Tartus töötades: ta oli vabastanud oma assistendid mitteteaduslikest ülesannetest, tema rahvusvahelistest sidemetest on olnud ülikoolile palju kasu, tema perekond on püüd-

16 EAA, 2100-2-53, l. 101–103.17 EAA, 2100-2-53, l. 119.18 EAA, 2100-2-53, l. 124–138, 186–190.


87

nud eesti keelt õppida ja kahe-kolme aasta pärast on ta võimeline eesti keeles lugema ning juba praegu eksamineerib ta eesti keeles.19

Möödusid kolm Barkanile antud lisa-aastat ning 1937. aasta ke-vadel võttis arstiteaduskond taas arutlusele farmakoloogia õppetooli edasise täitmise.20 Barkan polnud küll veel valmis eestikeelseteks loenguteks, kuid teda ei tahetud üldsegi ühel meelel ülikoolist ära ajada. Arstiteaduskonna koosolekul tehti ettepanek, et Barkan võiks lugeda õppeülesande raames kursust „Eksperimentaalne farmako-loogia ja toksikoloogia“. Kuid kuna ta polnud enam ülikooli poolt kutsutud professor, siis nõuded talle kui välismaalasele muutusid rangemaks. Lisaks saksa keeles lugemise loale oli tarvis saada Bar-kanile kui Saksamaa kodanikule ka teenistusluba, mida tuli taotle-da haridusministeeriumist. Ülikool esitaski taotluse, kuid Tallinnast tuli eitav vastus.21 Kuna kevadel taotletud loale saabus vastus alles augustis, vahetult enne uue õppeaasta algust, siis tähendas see ka ülikoolile kiiret plaanide ümbertegemist ja uut loengukursuse lugeja otsimist.

Kuid veel enne 1937. aasta sügisel saabunud eitavat otsust, juba kevadise koosoleku järel, tõusis nn Barkani juhtum ülikoolis taas päevakorrale. Arstiteaduskonnas leidus mitmeid kolleege, kes asusid teda kaitsma, sest vaatamata kohati ülitemperamentsele käitumise-le hinnati Barkanit kui teadlast kõrgelt. Professorid Ernst Masing, Ludvig Puusepp ja Aleksander Paldrock kirjutasid Barkani kaitseks toetava kirja ja palusid tema ametiaega veel kaks aastat pikendada, põhjendades, et kedagi Barkaniga võrdset õppetooli täitmiseks Ees-tis ei ole.22 Barkan ise aga vaidlustas üldse kogu koosolekul toimunu, kuna olla rikutud selle protseduurireegleid.23

Võitluses oma ametikoha eest tegi Barkan veel viimase pingutu-se, esitades kaebuse haridusministeeriumi otsuse üle Eesti Vabariigi riigikohtusse. Võitu Barkan ei saanud ja solvunult lahkus ta üld-se Euroopast. Andekas teadlane sai tööd USA-s Bostoni meditsiini-ülikoolis biokeemia dotsendina. Georg Barkan suri Bostonis 1945.

19 EAA, 2100-2-53, l. 140–145.20 EAA, 2100-2-53, l. 193–197.21 EAA, 2100-2-53, l. 206.22 EAA, 2100-2-53, l. 238.23 EAA, 2100-2-53, l. 193–197.

terje lõbu

88

aastal.24 Arvestades Barkani juudi rahvust, ehk oligi Ameerikasse minek parim lahendus.

Barkanist oli paljudel kolleegidel inimlikult kahju, sest teadlasena ja hea organisaatorina andis ta endast parima Tartu Ülikooli farma-koloogia õppetooli heaks. Kuid Barkani seljatas Tartu Ülikooli seadu-se § 5, mille järgi toimiti nii ülikoolis kui ka haridusministeeriumis. „Süüdlaseks“ oli Barkani eesti keele mitteoskamine. Andeka teadla-sena oleks ta kindlasti olnud võimeline selle ka omandama, kuid ei tea, kas mitteõppimise põhjuseks oli ajapuudus või tahtmatus väi-kerahva keelt õppida. Oli ta ju plaaninud siia igaveseks tööle jääda.

Tagantjärele on raske hinnata, kuivõrd palju Eesti teadus Barka-ni lahkumisega kaotas. Peagi täideti vabaks jäänud professorikoht omamaise teadlasega, nimekaimu Georg Kingisepaga, kes jätkas 19. sajandil alguse saanud farmakoloogiakoolkonna tööd.

Eespool kirjeldatud sündmused Barkani ametikoha ümber peak-sid ümber lükkama lihtsustava väite, et tegemist oli meie arstitead-laste väiklase käitumise ja rahvusliku piiratusega ning püüdega luua „rahvuslikku farmakoloogiat“.

Professor Ernst Masingu juhtumTeine arstiteaduskonna professor, kellel tuli võidelda õiguse eest loenguid saksa keeles lugeda, oli I sisehaiguste kliiniku juhataja pro-fessor Ernst Masing.

Erinevalt Georg Barkanist ei olnud Ernst Masingul professoriks saamisel vaja läbida tiheda konkursiga valimisi. Ernst Masingul oli au olla eestikeelse ülikooli esimene arstiteaduskonna professor, kes kutsuti ametisse 1919. aasta suvel.25

Ernst Masing (1879–1956) oli sündinud Peterburis arsti pojana. Tartuga oli ta seotud aastast 1897, mil alustas õpinguid siinses arsti-teaduskonnas. Ülikooli lõpetamise järel 1902. aastal viisid teda Tar-tust eemale vaid sõjaväeteenistus Vene-Jaapani sõjas sõjaväearstina Mandžuurias ning enesetäiendamised Itaalias Napoli zooloogiajaa-

24 Maie Toomsalu, Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi professorid (Tartu Ülikooli Füüsilise Antropoloogia Keskus, 2002), 200.

25 Eesti ülikooli algus. Tartu Ülikooli uuestisünd rahvusülikoolina 191, koost Hel-mut Piirimäe (Tartu, 1994), 62.


89

mas, mitmetes Saksamaa meditsiinikeskustes ja teistes Kesk-Euroo-pa linnades. Enne professoriks saamist eestikeelses ülikoolis töötas Masing ülikooli sisekliinikus professor Karl Dehio assistendina.26 Seega oli Masing igati õnnestunud valik – töötanud juba aastaid Tar-tu Ülikoolis, tuntud kui tõsine teadlane ja hinnatud arst. Ka profes-sorikohale saamise järel ei teinud Masing endale järeleandmisi – pea igal suvel võttis ta ette õppereise tutvumaks Euroopa kolleegide tööga ning tänu suurele kogemustepagasile tuli tal korduvalt asendada kol-leege, juhtides ajutiselt erinevaid õppetoole ja võttes vastu eksameid.

Eestikeelses ülikoolis sai Masingu loengukeeleks saksa keel ja nii see jäigi kuni 1939. aasta oktoobrini, mil professor Masing koos teiste baltisakslastega lahkus Eestist ja läks Saksamaale. Masing oli tüüpiline selleaegne baltisakslane, kes igapäevaelus sai hakka-ma kohaliku keelega, ka lihtsamad kirjad oli ta võimeline kirjutama eesti keeles. Kaasaegsete meenutuste järgi rääkis Masing eesti keelt saksa aktsendiga tartu murrakus.27

Ja „vale“ õppekeel oligi Masingu ainuke puudus. Kuna Masingu tööle kinnitamise ajal 1919. aasta augustis peeti kõige olulisemaks, et ametikoht saaks üldse täidetud, siis kirjalik leping, mis fikseeriks loengukeele, jäi hoopiski tegemata. Masingu keeleküsimus kerkis päevakorda palju aastaid hiljem. Kõigepealt arutati seda arstitea-duskonna eestlastest õppejõudude vahel 1933. aasta sügisel, mil otsustati, et Masingul oleks aeg hakata õppetööd läbi viima eesti keeles alates 1934. aasta sügissemestrist. Selle, dekaan Aadu Lüüsi poolt edastatud nõude peale olevat Masing kurvastanud ja arvanud, et siis peab ta küll ülikooli teenistusest lahkuma, sest eesti keeles ei suutvat ta loenguid pidada. Professor lisas, et tema ei saavat käituda sel viisil nagu Ludvig Puusepp, et loeks saksa keeles, kuid ametlikult teatatakse, et loeb eesti keeles.28

Uuesti tõstatati Masingu (ja Barkani) keeleküsimus 1934. aasta algul, mil arstiteaduskonnas olid enamuse saanud juba eestlastest õppejõud ning saksakeelseid loenguid lugesid vaid Masing ja Bar-kan. 29. jaanuaril 1934. aastal peetud arstiteaduskonna koosolekul

26 Kuno Kõrge, Kaljo Põldvere „Tartu ülikooli kasvandik ja professor Ernst Masing“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, III (Tartu, 1975), 63–64.

27 Samas, 66.28 Lüüs „Dekaani päevikutest“, 332–333.

terje lõbu

90

osalenud leidsid, et Masingul pole enam õigust saksakeelseid loen-guid pidada, ning võtsid vastu otsuse, et alates 1. jaanuarist 1935 tuleb tal üle minna eesti keelele.29

Koosoleku otsuse suhtes oli professor Masingul eriarvamus. Sol-vunud Masing kirjutas, et kui ta 1919 ülikooli tööle kutsuti, siis tol-lane arstiteaduskonna dekaani kohusetäitja Anton Schultzenberg ja hiljem, 1921. aasta jaanuaris ülikooli rektor Henrik Koppel, suu-sõnaliselt selgel ja arusaadaval viisil lubasid, et Ernst Masing võib piiramata ajani võõrkeeles loenguid pidada. Masing märgib, et see ei ole tema süü, et lubaduse kohta dokumendid puuduvad, ning palub arstiteaduskonna nõukogu kinnitada talle kindlustatud õigust.30

Õigust otsides pöördus professor Masing ka ülikooli nõukogu poole, kus märkis, et arstiteaduskond on oma otsusega – kohustus loenguid alates 1. jaanuarist 1935 eesti keeles pidada – tühistanud talle rahvusülikooli tööle kutsumisel antud õiguse loenguid võõr-keeles igavesti pidada.31 Masing kirjutas, et tema arvamuse järgi on

29 EAA, 2100-2-618, l. 96.30 EAA, 2100-2-618, l. 97.31 EAA, 2100-2-618, l. 98.

Foto 2. Tartu Ülikooli I sisehaiguste kliiniku juhataja professor Ernst Masing (Elmar Kaldi foto, TÜM).


91

kokkulepped, mis ühe professori tööle kutsumisel tehakse, siduvad ka siis, kui need ainult suuliselt tehakse, eriti kuna tol ajal (aastail 1919 ja 1921) Tartu Ülikooli seadus veel puudus. Masing märkis, et juhul kui üks asjaosalistest, nimelt professor Koppel, võimalikuks peab, et Masingu väited õiged on, isegi kui tollane rektor Koppel seda lubadust enam ei mäleta, siis peaks ometi antud lubadus kehtima. Masing lisas, et kuna ta 14 aastat on võõrkeeles loenguid pidanud, siis ilma talle antud õiguseta oleks see ju võimatu olnud.

Kuna nüüd oli ülikooli nõukogusse jõudnud nii arstiteaduskonna seisukoht kui ka Masingu arvamus, siis probleemi lahendamiseks moodustati komisjon, kuhu kuulusid rektor Johan Kõpp, arstiteadus-konna dekaan Karl Schlossmann ja õigusteaduskonna dekaan Niko-lai Maim.32 Komisjon uuris tekkinud olukorda põhjalikult, küsitledes erinevaid asjaosalisi ning 1934. aasta aprillis tuli välja oma otsusega.

Komisjon kinnitas, et pole olemas ühtegi kirjalikku dokumenti, mis käsitleks Masingule antud õigusi võõrkeele kasutamiseks õp-petöös ning mis annaks talle eriõigusi või seaks tingimusi. Seepä-rast oli uurimiseks kasutatud omaaegse dekaani kohusetäitja Anton Schultzenbergi kirjalikku seletust 28. oktoobrist 1932 ja kirjalikult vesteldud Henrik Koppeliga. Viimane ei eitanud ega jaatanud kõne-lusi Masinguga, kuna need olid tal täiesti ununenud. Kokkuvõtteks tegi komisjon järelduse, et kui seni on Masing saanud takistuseta saksa keeles lugeda, siis on tal alust arvata, et ta võib seda teha ka edaspidi. Kuid nüüd tuleks lähtuda Tartu Ülikooli seaduse § 5-st ja anda Masingule luba saksa keeles lugeda järgmised viis aastat, kuid tingimusel, et sisekliiniku sisemine asjaajamine – haiguslood jne – toimuks eesti keeles. Komisjoni otsus sai 25 poolthääle ja mitte ühegi vastuhäälega heakskiidu ülikooli nõukogus ning kinnitus tuli ka ha-ridusministrilt, klausliga, et kliinikumi haiguslood oleksid eesti kee-les.33 Nii see oligi, sisekliiniku haiguslood muutusid eestikeelseks. Võimalik, et komisjoni otsusele aitas kaasa see, et Masingu kohale polnud silmapiiril sobivat kandidaati.

1939. aastal, kui viis aastat oli möödunud, oli aeg taas Masin-gu keeleküsimust arutada. Sel korral oli kolleegide suhtumine muutunud – Masingu saksa keeles jätkamise poolt oli 20 ja vastu 32 EAA, 2100-2-618, l. 99.33 EAA, 2100-2-618, l. 108.

terje lõbu

92

3 teaduskonna liiget.34 Arstiteaduskonnal oli kindel soov, et Masing jätkaks ja teeks seda saksa keeles. Põhjenduskirjas kirjutati, et ars-titeaduskonnas on kolm õppetooli üldmeditsiini alal – eripatoloogia, diagnostika ja teraapia –, nendest ühel on Masing kasutanud saksa keelt algusest peale. Kuna eestikeelsed õpikud puuduvad ja pole ka lähiajal lootust neid saada, siis üliõpilased on sunnitud kasutama võõrkeelseid materjale. See, et üks üldmeditsiini loengutest toimub saksa keeles, on suureks kergenduseks tudengitele, sest nii saadakse selgeks võõrkeelne erialane terminoloogia. Kui üks õppejõud loeb tu-dengitele, kelle võõrkeeleoskus nagunii puudulik, üldmeditsiini sak-sa keeles ja kaks õppejõudu eesti keeles, siis see ei kahjusta nende põhikeelt, so eesti keelt, vaid tuleb hoopiski kasuks.

Masingu omaksvõtmise puhul ei olnud vähetähtis, et tegemist oli sümpaatse ja meeldiva käitumisega ning kohalikus seltskonnas hin-natud mehega. Masing oli Eesti kodanik ja tundis ennast siin hästi. Professor Aadu Lüüs on teda iseloomustanud kui laitmatut, korrekt-set, tasakaalukat ja vastutulelikku õppejõudu.35

Kahjuks juba mõne kuu pärast, 1939. aasta oktoobris, oli Masing baltisakslasena sunnitud lahkuma Eestist ja suunduma Saksamaa-le. Minek oli talle raske nagu paljudele teistele selle maaga kokku-kasvanud baltisakslastele. Professor Masingu lahkumisavaldus, da-teeritud 25. oktoobril 1939, on kirjutatud eesti keeles.36

Esialgu sai Masing kui kõrgelt hinnatud arstiteadlane tööd tolla-se Saksa riigi koosseisu kuuluvas Poznańis, kus ta juhatas siseklii-nikut. Edasi liikus ta Heidelbergi, kus juhatas Speyershofi raviasu-tust. Ernst Masing suri 17. mail 1956 Heidelbergis.37

Kokkuvõtteks1919. aastal alguse saanud eestikeelses Tartu Ülikoolis toimus ülemi-nek emakeelsele õppe- ja teaduskeelele vaatamata väikestele tõrgete-le siiski sujuvalt. Arstiteaduskonna professorite Barkani ja Masingu ümber toimunut võibki pidada märkimisväärsemateks tõrgeteks.

34 EAA, 2100-2-618, l. 154.35 Lüüs „Dekaani päevikutest“, 333.36 EAA, 2100-2-618, l. 159.37 Kõrge, Põldvere, 66–67.


93

Võib-olla oleks loengukeele küsimus kerkinud päevakorda sama teravalt mõne teisegi sakslase puhul, sest saksakeelseid õppejõude oli arstiteaduskonnas mitu. Kuid 1934. aastaks, mil keeleküsimus muutus eriti aktuaalseks, oli teaduskonna rahvuslik koosseis muu-tunud juba eestlaste kasuks, kuna mitmed saksakeelsed õppejõud olid lõpetanud töö kas pensionile siirdumise või surma tõttu (näiteks Ernst Masingu hea kolleeg, I haavakliiniku juhataja professor Ru-dolf Wanach ei lugenud samuti eesti keeles) või läinud tööle välis-maale (füsioloogid Alexander Lipschütz ja Alfred Fleisch).

Kaks arstiteaduskonnas teravaid vaidlusi tekitanud „keeleprob-leemi“ leidsid erineva lahenduse. Ühel juhul tuli vaidlusobjektil, Georg Barkanil, ägedale enesekehtestamise püüdele vaatamata jääda kaotajaks ning lahkuda ülikoolist. Teine juhtum, mille kesk-punktis oli Ernst Masing, lõppes kokkuvõttes mõlemaid pooli rahul-dava tulemusega. Ka kummagi professori ülikoolis töötamise aega on jäänud iseloomustama selge erinevus: kui Barkani jääb meenutama kirglikkus ja vaid kaheksa aastat kestnud ametiaeg, siis Masingut iseloomustas rahulikkus ja üle 40 aasta väldanud side ülikooliga. Kahju, et kummalgi andekal arstiteadlasel polnud võimalust oma töö- ja teadlasekarjääri lõpetada Tartu Ülikoolis. Kui Georg Barkan pidi alla vanduma väikeriigis kehtestatud seadustele, siis Ernst Ma-singu ellu sekkus maailmapoliitika.

Terje Lõbu (MA) on Tartu Ülikooli muuseumi kuraator.

terje lõbu

94

Estonian university vs the German language. The case of Georg Barkan and Ernst Masing

TERJE LÕBU

It has always been important for Estonians that the foreigners who come to live in our country learn the Estonian language. Knowing Estonian is an essential factor in becoming “one of our own”. It was the case also in 1919 during the foundation of the national university, which had the aim of providing instruction fully in Es-tonian. It was not easy because it took time to establish a scientific community who had a command of Estonian, at first they had to accept that lectures were conducted in Russian and German as well. Initially, several concessions were made to lecturers who did not speak Estonian and these were also specified in the University of Tartu Act adopted in 1925. According to this, professors were allowed to give lectures in Russian or German for 5 years and by the permission of the Ministry of Education this period could be extended for another 3 years.

Most researchers managed to learn Estonian within the time permitted by the law but two professors of the Faculty of Medicine had problems with this: Georg Barkan and Ernst Masing. Barkan, who was elected professor of pharmacology of the University of Tartu, was a talented German researcher with good organisatio-nal skills. Unfortunately, he did not learn Estonian so as to speak it at the level required for teaching in Estonian during the time permitted by the law. Several Estonian colleagues also opposed Barkan, and, based on the law, he had to leave the University of Tartu despite his fierce protests.

Ernst Masing was a Baltic German who managed conversatio-nal communication in Estonian but did not consider his langua-ge skills sufficient for the lecture hall. After the establishment of the Estonian-language university, he was the first professor of the Faculty of Medicine who was commissioned. However, during this busy time—the autumn of 1919—, the matter of his language of instruction was not specified in writing and years later this caused misunderstandings. When Masing was required to give lectures in


95

Estonian in 1934, a compromise was made and a 5-year permis-sion was given for him t oteach in German. Unfortunately, Masing also had to leave the University of Tartu in 1939 when the Baltic Germans were called back to Germany.


Poolelijäänud teadustöö. Helmi Kurriku elu keerdkäigud

20. sajandil1

MARLEEN METSLAID

Ajalookirjutus koosneb valikute tegemisest ning kultuuri- ja tea-dusajaloo kirjutamine on lõputu protsess, mida annab aja jooksul ümber kirjutada ja täiendada. Valikute tegemisel lähtub kirjutaja enda püstitatud küsimustest ja teda ümbritsevast diskursusest ning selle juures on paratamatu, et mõni ajalooline isik või nähtus tõuseb esiplaanile, samas kui teine võib jääda mainimata. Teadusajaloo kä-sitlustes on olnud tavaks nimetada peamisi uurijaid ning nende täht-samaid teoseid ja rolli teadusmõtte arenguloos, jättes mainimata või suurema tähelepanuta vastassuunas liikujad või teadlaste soovid ja mõtted, mis ei teostunud. Kuid seniste väljajätmiste avalikustamine ja analüüsimine aitab samuti iseloomustada konkreetse ajastu dist-sipliini olemust ning muuta selle käsitlust komplekssemaks.2

Artikli keskmes on esimesse Eesti etnoloogide põlvkonda kuu-lunud Helmi Kurrik (1883–1960), keda eriala üldkäsitlustes ainult mainitakse ning kellele ainuisikuliselt pühendatud artikleid ei olnud ilmunud kuni viimase ajani, välja arvatud tema sünni- ja surmapäe-vaga seotud õnnitlus- ja järelehüüded ajalehtedes ja ajakirjades ning sissekanded entsüklopeedilistes teostes.3 Uurijate põlvkond, milles-

1 Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri uurimisteema IUT 34-32 „Kultuuri-pärand kui ühiskondlik-kultuuriline ressurss ja probleemne valdkond“ raames.

2 Vrd Andreas Kalkun, Seto laul eesti folkloristika ajaloos. Lisandusi representatsiooni-loole, Dissertationes Folkloristicae Universtitatis Tartuensis, 18 (Tartu Ülikool, 2011).

3 EBL: Eesti biograafiline leksikon, täiendusköide, peatoim Peeter Tarvel (Saku: M. Tamberg, 2002), 123;, ENE: Eesti nõukogude entsüklopeedia, peatoim Gustav Naan, kd 4: Kirv-Maao (Tallinn: Valgus, 1972), 251. Lisaks ka Helmi Mäelo raa-mat „Eesti naine läbi aegade“ ptk „Akadeemilised pioneerid“ (Helmi Mäelo, Eesti naine läbi aegade (Tallinn: Varrak, 1999), 103.

poolelijäänud teaduStöö

97

se Helmi Kurrik kuulus, õppis Tartu Ülikoolis (TÜ) 1920. aastatel Soome etnoloogi dotsent Ilmari Mannineni (1894–1935) käe all ning saavutas esimesi arvestatavaid teaduslikke tulemusi järgmisel küm-nendil. Need, kellele elu võimalusi andis, jätkasid teadustööd kodu-maal või võõrsil ka Teise maailmasõja ajal ja pärast seda. Helmi kuu-lus nende hulka, kes sõjakeerises Eestist põgenesid, sattudes alguses Saksamaale, kust emigreerus 1951. aastal Ameerika Ühendriikides-se. Teadustegevust ta paguluses jätkata ei suutnud ning arvan, et see on ka põhjus, miks ta on jäänud hilisemas historiograafias suuresti tähelepanuta.

Helmi Kurriku eluloo uurimisel ja tema tegevuse tagamaade ava-misel olen algusest peale tunnetanud kasutatavate allikate katkend-likkust, mistõttu on tema elukäigu mitmed etapid jäänud raskesti tabatavaks (elu kuni TÜ-sse õppima asumiseni 1925. aastal ning hilisemad pagulasaastad Saksamaal ja Ameerikas). Artiklis lasen võimaluse korral kõlada Helmi ja tema kolleegide häälel, astudes dialoogi nende kirjutatud tekstidega. Vaatlen lähemalt Helmi kui teadlase kujunemisteed ning rakenduslikku uurimistegevust, pööra-tes tähelepanu tema arusaamadele etnoloogiast ja rahvakultuurist. Varasematest käsitlustest põhjalikumalt kirjutan Helmi mõtetest ja plaanidest paguluses, nii nagu need ilmnevad säilinud kirjavahetu-sest.

Allpool esitan Helmi Kurriku eluloo kuni TÜ-sse õppima asumise-ni 1925. aastal ja Eesti Rahva Muuseumisse (ERM) tööle saamiseni 1928. aastal. Ta sündis 9. jaanuaril 1883. aastal Tartus tuntud koo-likirjaniku ja pedagoogi ning rahvusliku ärkamisaja tegelase Juhan Kurriku (1849–1922) ja tema naise Wilhelmine Margareta Elisabeti perekonnas teise lapsena (kokku sündis perre kuus last). 1900. aas-tal omandas Helmi kodu(kooli)õpetaja kutse ning töötas selles ame-tis järgmised kümme aastat Venemaal, Soomes ja Prantsusmaal. 1911–1914 töötas ta Valga kaubanduskoolis prantsuse ja saksa keele õpetajana. Esimese maailmasõja ja Eesti Vabadussõja ajal oli Helmi halastajaõde Tartus, kuid pidi tervislikel põhjustel sellest tööst loo-buma. 1920. aastate alguses töötas ta Tartu meteoroloogia observa-tooriumis kantseleiametnikuna. 1924. aastal jätkas Helmi õpinguid, aasta pärast lõpetas ta Tartu Linna Õhtuse Ühisgümnaasiumi, mis andis võimaluse edasi õppida TÜ-s. 1925. aastal asus ta 42-aastase-

marleen metSlaid

98

na studeerima Eesti ja Põhjamaade ajalugu, etnograafiat, romaani filoloogiat ja arheoloogiat.4

Helmi varasema elutee valikute tagamaadest on vähe teada, selle kohta puuduvad mälestused ja kirjavahetus ning hilisemate kaas-teeliste meenutustest selgub, et Helmi ei kippunud oma eraelu kaas-aegsetele avama. Vähe on teada ka Helmi tutvusringkonnast ning selle võimalikust mõjust elu suunda muutvate otsuste tegemisel. Minu jaoks seisab Helmi teiste naisetnoloogide Helmi Reiman-Neggo (1892–1920) ja Aliise Moora (1900–1996) vahel.5 Samuti nagu Rei-man-Neggo, uuris Kurrik rahvakunsti, kuid huvitus samas eestlaste toidukultuurist nagu Mooragi. Mõlemad Helmid on peaaegu põlv-

4 Helmi Kurriku teenistuskiri, ERM, A, 1-540.5 Helmi Mäelo on oma raamatus toonud samuti võrdluse Kurriku ja Reiman-Neggo

vahele, kirjutades: „Kuigi ealt vanem eelmisest, on Helmi Kurrikust saanud vääri-kas Helmi Neggo poolelijäänud elutöö jätkaja“ (Mäelo, Eesti naine läbi aegade, 103).

Foto 1. Helmi Kurrik (ERM).


99

konnakaaslased, kuid ühe tee ülikoolihariduseni oli käänuline, teisel sirgjooneline. Sel ajal kui Kurrik töötas Valgas keeleõpetajana, õppis Reiman-Neggo Helsingi ülikoolis ja lõpetas selle esimese kutselise eesti etnoloogina.6 Taustasid täpsemalt teadmata, jätan siin Kurri-ku ja Reiman-Neggo tehtud eluvalikute põhjused lahtiseks. Viimase elutee lõppes noorelt, juba 1920. aastal. Moora õppis TÜ-s arheoloo-giat, ajalugu ja etnograafiat küll juba alates 1920. aastast, kuid jättis eesootava teadustee pooleli lisandunud perekonnakohustuste tõttu, ta sai teadusele keskenduda alles pärast Teist maailmasõda, kui lap-sed olid juba suuremad.7 Nii oligi 1930. aastate Eesti etnoloogias ai-nult üks naine – Helmi Kurrik.

Sõdadevahelises Eesti Vabariigis oli naisi teaduses vähe. See oli tingitud naiste hilisest lubamisest ülikooli, veel 1920. aastate Tar-tus oli naisüliõpilase seisus midagi erakordset ja linnapildis ikka veel võõristust tekitav nähtus. Etnoloogia lähierialadele mõeldes kerkib minu jaoks ainukesena selgelt esile arheoloog Marta Schmiedehelm (1896–1981).8 Helmi otsus alustada ülikooliõpinguid 42-aastasena tundub julgustükina ja samas justkui sisemise sunni ja selguse väl-jendusena. Ta oli üksik naine, perekonnakohustustest vaba ning üht-lasi ühiskondlikult aktiivne, nii et kõik teed olid tema ees tegelikult lahti. Helmi oli Tartu Naisseltsi raamatukogutoimkonna juhataja, Eesti Õdede Ühingu Tartu osakonna asutajaliige ja kirjatoimetaja. Peale selle kuulus ta veel kaheksasse seltsi, näiteks Tartu Eesti Las-teaia Seltsi.9

Erialase kutsumuse leidmine ja teadustöö kuni 1944. aastani1920. aastad olid Tartu ülikooli kui rahvusülikooli esimene aasta-kümme. Noores Eesti Vabariigis korraldati ümber kogu elu – riigi- ja

6 Piret Õunapuu, „Helmi Reiman-Neggo kui etnograaf“, Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, XLVIII (2004), 50.

7 Ants Viires, „Aliise Moora tee teaduses“, Etnograafiamuuseumi aastaraamat, XXXIV (1984), 127–130.

8 Vilma Trummal, „Marta Schmiedehelmi 100. sünniaastapäevaks“, Arheoloogilisi uurimusi, 1 = Archaeological Investigations, toim Heiki Valk (Tartu: Tartu Üli-kool, 1997), 131–133.

9 Helmi Kurriku teenistuskiri, ERM, A, 1-540.

marleen metSlaid

100

majandussüsteem ning haridus- ja teadussfäär, lähtudes rahvusli-kest eesmärkidest hoida, kaitsta ja arendada eestlaste ühist identi-teeti. Rahvusülikool täitis siin suurt rolli, eriti rahvusteaduste õppe-toolidena loodud Eesti ja Põhjamaade ajaloo, eesti keele, kirjanduse, folkloristika ehk rahvaluule, arheoloogia ehk muinasteaduse ja et-nograafia ehk rahvateaduse erialadel. Kuna eesti teadlaste arv oli ülikooli avanedes napp (ainult üldajaloo, eesti keele ja kirjanduse erialal said professoriteks eestlased – Hans Oldekop, Jaan Jõgever ja Gustav Suits), kutsuti õppejõud sageli välismaalt. Helmi õpingute puhul on nendest olulisemad järgmised: Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor Arno Rafael Cederberg (1885–1948), Soomest tulnud õpet-lane, kes viibis Eestis 1920–1928; ja etnograafia dotsent ning ühtlasi Eesti Rahva Muuseumi direktor Ilmari Manninen (1894–1935), noor Soome teadlane, kes viibis Eestis 1922–1928.

Helmi Kurriku õpingud TÜ-s kestsid ühtekokku neliteist aastat ja lõppesid magistrikraadi saamisega 1939. aasta lõpus. Aktiivsed õppeaastad, mil ta võttis igal semestril vähemalt kolm ainet, kestsid esimesed viis aastat, kuid alates 1930. aastast jäi õppetöö tagaplaa-nile. 1935. aastal anti talle ajutine tunnistus ja Helmi palus end üli-õpilaste nimekirja edasi jätta magistritöö lõpetamiseks. Kuni 1934. aasta kevadeni on tema peaaineks märgitud Eesti ja Põhjamaade ajalugu, kuid sügisest alates juba etnograafia.10 Õpingute esimestel aastatel osales ta mitmetel professor Cederbergi kuulsatel semina-ridel, mida on peetud rasketeks, kuid samas olulisteks tulevaste teadlaste kujunemisele.11 Cederbergi metodoloogilise kooli mõjule Helmi kui uurija kujunemisel on viidanud isegi etnoloog Ferdinand Linnus (1895–1941) 1939. aastal tema magistritöö retsensioonis.12 Helmi ülikoolitunnistusel seisab, et ülemastmes õppis ta etnograa-fiat, keskastme ulatuses Eesti ja Põhjamaade ajalugu ning romaani filoloogiat ning alamastmes arheoloogiat.13 Ajaloostuudiumi asemel noorele teadusalale etnograafiale keskendumine umbes 1934. aastal oli arvatavasti tingitud tema ametist ERMis – selleks ajaks oli Hel-

10 Helmi Kurriku õpinguraamat, EAA, 2100-1-6348, l. 15–44.11 Vt lähemalt: Tiit Rosenberg, „Professor Arno Rafael Cederberg – Eesti ajaloo uuri-

mise koolkonna rajaja Tartu Ülikoolis“, Ajalooline Ajakiri, 2 (105) (1999): 83–84.12 Vt allpool pikemalt.13 Helmi Kurriku ülikooli lõpetamise ajutine tunnistus, EAA, 2100-2-1810, l. 47.


101

mist kujunenud juba rahvatekstiili hea asjatundja ning ta oli avalda-nud mitmeid teadusartikleid etnograafia kohta.

Helmi pidi ülikoolistuudiumi kõrvalt käima täiskohaga tööl, teisiti ei olnud tollal tasuline õppimine võimalik. Kaks ja pool aastat pärast õpingute algust, 15. jaanuaril 1928 lõpetas ta oma töösuhte meteo-roloogia observatooriumiga14 ning asus ametisse ERM-i riideasjade magasineerija ja korraldajana, ametinimetus muutus juba sama aasta mais, mil tal tõsteti ka palka – temast sai rahvateadusliku osakon-na juhataja noorema abi kohusetäitja.15 Muuseumisse oli teda Krist-jan Raua soovitusel16 kutsunud Manninen, kes lõpetas samal ajal töö ERM-i direktorina ja TÜ õppejõuna ning suundus tagasi Soome.17 Helmi on meenutanud: „ERM-st lahkudes usaldas Dr. Manninen mu kätte muuseumi tekstiilosakonna, käsiraamatukogu ja kirjavahetuse asutustega, millega ERM on väljaannete vahetuses.“18 Muuseumi rah-vateaduslikus osakonnas oli toona palgal ainult Gustav Ränk (1902–1998), kes õppis samuti ülikoolis etnograafiat ning töötas muuseumis alates 1926. aastast.19 Ferdinand Linnus tuli muuseumisse tagasi tööle 1929. aasta septembris, asudes osakonna kõrval juhtima tervet asutust.20 Niivõrd väike oli tollal koosseis muuseumi osakonnal, mille kaudu ERM-i Eesti ühiskonnas tunti ja mille kogude pärast asutust väärtustati ning seda suurem vastutus lasus tollastel töötajatel.

14 Helmi Kurriku teenistuskiri.15 Helmi Kurriku teenistuskiri. Huvi muuseumi vastu oli Helmil juba varasem –

1923. aasta aprillis oli ta avaldanud soovi astuda muuseumi liikmeks (15. aprill 1923 toimunud koosolek, Protokollide kontseptid ja ärakirjad 1913–1923. ERM A, 1-30). 1920. aastatel oli ERM riigistamata ja töötas ühinguna, kuhu kuulusid te-gevliikmed, toetajaliikmed, kirjavahetaja-liikmed ja auliikmed. Arvatavasti astus Helmi tegevliikmeks.

16 Maret Aula, „100 a Helmi Kurriku sünnist. Naine, kes jäädvustas meie rahvarii-de-varamu“, Eesti Päevaleht, 26.1.1983, 5.

17 1928. aastaks oli ERM mitme osakonnaga arenev muuseum, millel oli ruume nii Raadi lossis kui ka Tartu kesklinnas Aia tänaval. 1927. aastal oli Raadil avatud suurejooneline püsinäitus. Vt pikemalt ERMi ajaloost 1920. ja 1930. aastatel: Marleen Nõmmela, „Rahvusmuuseum rahvusriigis. Eesti Rahva Muuseum 1920–1940“, Eesti Rahva Muuseumi 100 aastat, koost Piret Õunapuu (Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2009), 104–185. Ilmari Mannineni tegevuse kohta Eestis vt Ilmar Talve, „Ilmari Manninen in Finland and Estonia“, Matti Räsänen, ed., Pioneers. The History of Finnish Ethnology. Studia Fennica Ethnologica I (Helsin-ki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1992), 50–76.

18 Helmi Kurriku tegevuse aruanne 1929/1930. ERM, A, 1-515.19 Ants Viires, „Gustav Ränga teadlaseteest“, Looming, 2 (1992), 237–242.20 Ants Viires, „75 aastat Ferdinand Linnuse sünnist“, Etnograafiamuuseumi aasta-

raamat, XXIV (1969), 377–382.

marleen metSlaid

102

Gustav Ränk on hiljem arvanud,21 et Helmi töölevõtmisel män-gis arvatavasti suurt rolli tema suur keelteoskus: täielikult oskas ta eesti keele kõrval veel prantsuse, saksa ja vene keelt, osaliselt aga ka inglise, soome, rootsi, itaalia ja ladina keelt.22 Keelteoskusega inimene oli suur väärtus muuseumile, kes oli asutuse aastaraamatu ilmumisest saadik hakanud laiendama oma rahvusvahelisi suhteid ja astunud väljaannete vahetusse üle 100 asutusega, peamiselt Ve-nemaalt, Saksamaalt, Soomest ja Rootsist.23 Lisaks jäi Helmi kanda ka välismaiste külaliste juhtimine muuseumi näitustel, aastaraama-tute referaatide tõlkimine, erialase bibliograafia koostamine jne.

Helmi süvenes oma töösse muuseumi tekstiilikogudes niivõrd põhjalikult,24 et juba 1930. aastal avati ERM-i eesti rahvakultuuri püsinäitusel kauaoodatud lükandkapp, millesse ta oli hoolika vali-ku tulemusena asetanud umbes 2500 eset (vööd, paelad, tikandid, pitsid).25 Järgmistel aastatel ilmusid temalt mitmed rahvatekstiili käsitlevad teadusartiklid muuseumi aastaraamatutes: „Eesti pit-sid“ (1931), „Kõlavöö Eestis“ (1932), „Villased meeste vööd“ (1937). Need käsitlused tuginesid suuresti muuseumi kogudele, aga ka Hel-mi enda aastate jooksul toimunud välitöödele mitmel pool Eestis.26 Tema esimene teadusartikkel „Näärikroonid“ ilmus juba 1928. aas-tal muuseumi aastaraamatus ning sel teemal soovis ta muuseumi esindajana kõneleda ka 1930. aastal Antwerpenis toimunud rahvus-vahelisel rahvakunsti kongressil, kuid rahapuuduse tõttu ei saanud ta ise kohale sõita ning ettekande luges ette kesksekretariaat.27 Juba ühe tööaastaga muuseumis sisenes Helmi akadeemilisse maailma ning oli valmis kandma teadlaserolli.

21 Gustav Ränk, „Helmi Kurrik eesti rahvateadlasena. Tagasivaade ta 100. sünni-päeva puhul“, Triinu, 120 (1983), 10–11.

22 Helmi Kurriku teenistuskiri.23 Reet Piiri, „Eesti Rahva Muuseum Ilmari Mannineni ajal“, Eesti Rahva Muuseu-

mi aastaraamat, XLI (1996), 17. 1939/1940 tegevusaastal oli muuseumil väljaan-nete vahetus 216 teadusasutusega 26 riigist. Reet Piiri, „Eesti Rahva Muuseumi sidemed teadusasutustega väljaspool Eestit 1909– 1987“, Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, XXXVIII (1990), 178.

24 Sh käies korduvalt välitöödel, et oma teadmisi rahvatekstiili alal ja muuseumi kogusid sel teemal täiendada. Vt lähemalt Marleen Nõmmela, „Tuntud tundmatu Helmi Kurrik“, Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, 52 (2009), 36–41.

25 Vt pikemalt Nõmmela, „Tuntud tundmatu“, 34–35.26 Vt pikemalt Nõmmela, „Tuntud tundmatu“, 42–45.27 Piiri, „Eesti Rahva Muuseumi sidemed“, 179.


103

Etnoloogi ja muuseumitöötajana õnnestus Helmil välismaal Ees-tit esindada siiski korduvalt, temast kujunes Eesti rahvakunsti ja -tekstiili käsitlevate näituste koordinaator mitmes Euroopa suurlin-nas: 1929 Brüsselis, 1930 Berliinis, Kölnis ja Vilniuses, 1935 ja 1937 Pariisis.28 Toimunud näitustega kaasnes tavaliselt ka tutvustavaid ja akadeemilisi üritusi. 1935. aastal Pariisis Trocadéro muuseumis (Musée d’Ethnographie du Trocadéro)29 toimunud Eesti, Läti ja Lee-du ühise rahvakunstinäituse raames pidas Helmi loengu eesti rah-vakunstist Sorbonne’i ülikooli etnoloogia instituudi üliõpilastele.30 Lisaks on ta meenutanud järgmist:

Näituse avamise eelpäeval Pariisis äkki paluti mind esineda ettekandega „Eesti folkloorist“. Ma olin nagu pea ette löödud. Meil kodus olid ju täitsa lahus kaks teadust folkloor ja etno-graafia, kuna neil mahtus selle mõiste alla üks kui teine tea-duseharu. Sellest ma tookord veel teadlik ei olnud. Vaistlikult oli mul kodust kaasas vastav „Eesti Entsüklopeedia“ köide. Soperdasin kokku, mis mult nõuti ja esinesin esimest korda elus raadios prantsuskeelse ettekandega „Eesti folkloorist“. Ja kõik läks hästi.31

Piiride tõmbamine lähedaste erialade vahele ja nende nimetused sõl-tusid tol ajal ning tulenevad ka tänapäeval riiklikust ja institutsio-naalsest ajaloolisest kontekstist. Samuti nagu Soomes, olid ka Eestis etnoloogia ja folkloristika lahknenud teineteisest juba enne riiklikku iseseisvumist ning rahvuslikus Tartu ülikoolis institutsionaliseeru-sid need erialad tõesti eraldiseisvatena.32 Helmi ei olnud ülikoolis

28 Vt pikemalt Nõmmela, „Tuntud tundmatu“, 45–50; Piiri, „Eesti Rahva Muuseumi sidemed“, 190–192.

29 See oli esimene antropoloogiamuuseum Pariisis, mis avati 1878 ja suleti 1935. aastal, selle järglaseks sai Musée de l’Homme.

30 Piiri, „Eesti Rahva Muuseumi sidemed“, 191. Pärast näituse avamist jäi Helmi veel poolteiseks kuuks Pariisi ja töötas sealsetes muuseumides ja raamatuko-gudes, et tutvuda lähemalt kohalike muuseumide töökorraldusega (Piiri, „Eesti Rahva Muuseumi sidemed“, 174).

31 Helmi Kurriku kiri Otto Alexander Webermannile, 12.3.1955. ERM, Ak 12-59-9.32 Tiiu Jaago, „Kas folkloristika ja etnoloogia eraldumine sai alguse emakeelse

ülikooli õppetoolide loomisest?“, Pärimus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktika alalt, koost Tiiu Jaago (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2003), 37–49.

marleen metSlaid

104

õppinud rahvaluuleaineid. Kontekstist tingitult on mõistetav tema ebakindlus, kui teda paluti pidada loengut folkloorist. Ta defineeris end etnograafina ning välismaiste kolleegidega kitsalt rahvatekstiili teemadel suheldes oli ühise uurimisdiskursuse tunnetamine lihtne. Kultuurimõistele laiemalt vaadates tulid tema puhul 1935. aastal aga erialased piirid ette.

Tänu Pariisis sõlmitud tutvustele kutsuti Helmi kaks aastat hil-jem tagasi suurejoonelisele rahvusvahelisele Euroopa etnoloogia kongressile, le Congrés International de Folklore (CIFL), millest võt-tis osa umbes 300 osavõtjat 26 riigist üle Euroopa ja mida peetakse üheks olulisemaks ühise etnoloogiadiskursuse loomise teel Euroo-pas.33 Helmi on meenutanud kongressi kutse saamist järgmiselt:

Siis algas 1937 a., mil sain nimelise, isikliku kutse Pariisist sa-mast muuseumist osa võtta „Esimesest Rahvusvahelisest Etno-graafia Kongressist“34 ettekandega „Eesti rahvarõivastest“, mis veel toimus vanas „Trocadéro muuseumis“ [---]. Muuseumi abi-direktor, Georges-Henry Riviére oli käinud isiklikult tutvumas Põhjamaa muuseumide sisseseadete meetoditega, mitte ainult Skandinaavia muuseumides, vaid ka meil ERM-is. [---]

Kutse sellele kongressile polnud mitte üksnes suureks auks mulle isiklikult, vaid minu arvates ka meie ERM-le. Kui aga läksin ERM-i tolleaegse direktori35 jutule, sõidukulude asjus palvet esitama, vastas direktor, et Muuseumi poolt ärgu ooda-ku ma toetust, sest kutse on olnud eraviisiline, isiklik, sõitku ma omal kulul, kui tahan osa võtta. Olgugi, et majanduslikel põhjusil, oma noorema assistendi väikese palgaga mul oli raske omal kulul sellast pikka reisu sooritada ning, et mulle tolajal oli juba ülesandeks tehtud koostada „Eesti Rahvarõivad“, mille eeltööd olid käimas, ma ei kohkunud ja võtsin kutse vastu. Ega

33 Bjarne Rogan, „From Rivals to Partners on the Inter-War European Scene. Sigurd Erixon, Georges Henri Riviere and the International Debate on European Ethno-logy in the 1930s“, ARV. Nordic Yearbook of Folklore, 64 (2008), 275–324.

34 Kurrikul on siin nimetus eksitav. Kongressi peakorraldaja Prantsuse museoloog ja etnoloog Georges Henri Riviére (1897–1985) nimetas ürituse folkloori-nimeli-seks, kuigi tegelikult käsitleti seal nii vaimset kui ka materiaalset ja sotsiaalset kultuurisfääri. Vt lähemalt Rogan, „From Rivals to Partners“, 278, 308.

35 Tollane direktor oli Ferdinand Linnus.


105

ERM-i Aastaraamatu aruandeski pole nimepidi märgitud, et mina sellest kongressist aktiivselt osa võtsin. Asja tõendiks on mul kaasas Kongressi hõbe rinnamärk. Ettekannete koguteos jäi mul Tartus sõjatulle,36 küll see leidub Pariisis, selle muu-seumi raamatukogus, võib olla mujalgi, „I Congres Internatio-nal d`Ethnographie37“ tiitliga.38

Rahvusvahelistest teadusüritustest osavõtmine oli 1930. aastate ERM-is rahalistel põhjustel sageli keeruline: nii mõnelegi kutsele tuli ära öelda, siiski sai mitmetel kogunemistel ka osaleda.39 Pariisi kong-ressile sõitis Helmi oma raha eest. Ta esines seal „rahvarõiva taas-elustamise“ sektsioonis, mille toimumine iseloomustab tollase etno-loogia/folkloristika tegevusareeni ning distsipliini kokkupuutepunkte riikliku ja ühiskondliku sfääriga. Nimetatud sektsiooni – Folk lore appliqué à la vie sociale ehk rakendusliku folkloori/folkloristika – ees-märgiks oli rääkida etnoloogia ja folkloori (rahvatantsud, rahvarõi-vad, taluarhitektuur jne) kasutamisest ja elustamisest kaasaegses ühiskonnas, vabaajaviitmise juures ja koolihariduses.40 1920. ja eriti 1930. aastatel osalesid etnoloogid ja folkloristid mitmetes Euroopa rii-kides rahvakultuuri eri aspektide populariseerimisel, Eesti konteksti Helmi Kurriku näitel käsitlen pikemalt allpool eraldi alapeatükis.

Pariisi kongressilt siirdus Helmi edasi Lübeckisse, kus toimus II Põhjamaade rahvateadlaste kongress, mille alateema oli „Riided ja eh-ted“ („Tracht und Schmuck“). Tollal oli Saksamaa teadus allutatud suu-resti natsionaalsotsialistlikule ideoloogiale ning teadlaste kogunemist korraldas natsiorganisatsioon Nordische Gesellschaft, mistõttu mitmed uurijad erinevatest maadest jäid üritusest eemale.41 Helmi oli otsusta-

36 Kurriku elamine põles arvatavasti 1942. aastal – 9. jaanuaril 1943 Postimehes ilmunud Kurriku juubeliartiklis mainib Eerik Laid: „… võttes talt [st Kurrikult] tule hävitustöö kaudu perekonna kodu ning hävitades suure osa kogutud teadusli-kust materjalist“ (Eerik Laid, „Helmi Kurrik 60-aastane“, Postimees, 9.1.1943, 3).

37 Kurrik on siin kongressi nimetuse segamini ajanud, tegelikult oli ürituse nimi le Congrés International de Folklore. Vt eespool.

38 H. Kurriku kiri O. A. Webermannile, 12.3.1955.39 Piiri, „Eesti Rahva Muuseumi sidemed“, 178–180.40 Rogan, „From Rivals to Partners“, 308. Vt ka „Rahvarõivad kogu maailmas aus-

se“, Postimees, 21.9.1937, 5.41 Petra Garberding, „“There are dangers to be faced“: Cooperation within the

International Association of Folklore and Ethnology in 1930s Europe“, Journal of Folklore Research 49 (1) (2012), 25–71.

marleen metSlaid

106

nud osaleda, kuid nentis pärast Eesti ajakirjanduses, et „40 ettekandes püüti selgeks teha ürggermaani loovat vaimu rahvarõiva ja ehete alal kiviajast kuni olevikuni ja selle ekspansiooni kuni Kaug-Idani“.42 Po-liitiliselt kallutatud Saksa teadlaste kõrval olid Islandi, Rootsi, Taani, Soome ja Läti osavõtjad Helmi meelest olnud objektiivsed ja erapoole-tud.43 Helmi Lübeckis toimunud konverentsil osalemise tagamaad ei ole teada, kuid arvan, et osalemine rahvusvahelistel konverentsidel oli seo-tud sellega, kellega oli varem suhteid loodud ja kellega lähemalt sobiti.

Helmi Kurriku kui teadlase akadeemiliseks küpsustunnistuseks on tema magistritöö „Veri söögimajanduses“ (1939). Põhiliselt rah-vatekstiili uurijana tuntust kogunud etnoloogi valik käsitleda põhjali-kumalt eestlaste etnograafilist toidukultuuri tundub esialgu üllatav, kuid näitab samas tema laiemat võimekust erinevatel teemadel põhja-likult kirjutada.44 Magistritöö eessõnas kirjeldab Helmi uurimisteema valikut isikliku kogemuse kaudu:

Eesti Rahva Muuseumi söögimajandust käsitlevais vanemais küsimuskavades ei ole veretarvitust eriti esile tõstetud. 1931. a. suvisel uurimusretkel Läänemaa läänerannikul ja Hää-demeeste kihelkonnas äratas autori tähelepanu õieti esimene teade vere põlgamisest ja valgeist, s.o. vereta jõuluvorstidest, mis temale kui põlisele lõuna-eestlasele seni olid tundmatuks uudiseks. Vastav küsimus paigutati küsimuskavva V (nr 22). Kava saadeti laiali ERM-i Korrespondentide Võrgule ja kooli-dele. Sellele tuli niivõrd huvitavaid vastuseid, et autor asus lä-hemalt uurima seda ala ja koostas iseseisva küsimuskava VIII: “Veri söögimajanduses” a. 1933.45

Toidukultuur ei olnud 1920. ja 1930. aastatel eriti tähelepanuväär-ne uurimisala Euroopa maade etnoloogias, kuigi mõningaid käsitlu-

42 „Rahvarõivad kogu maailmas ausse.“43 Samas. Vt lähemalt Anton Weiss-Wendt, „Building Hitler`s „New Europe“. Ethno-

graphy and Racial Research in Nazi-Occupied Estonia“, Racial Science in Hitler`s New Europe, 1938–1945, ed.-s Anton Weiss-Wendt, Rory Yeomans (Lincoln, London: University of Nebraska Press, 2013), 287–319.

44 Samas oli ta toidukultuuri teemal kirjutanud juba artikli „Kama“ ERMi aastaraama-tusse (Helmi Kurrik, „Kama“, Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, V (1929), 170–184).

45 Helmi Kurrik, Veri söögimajanduses (Magistritöö, Tartu Ülikool, 1939).


107

si oli siiski ilmunud. Nendes, nagu ka Helmi magistritöös, läheneti teemale ajaloolis-kultuurilist meetodit kasutades ning eesmärk oli kirjeldada toitusid ning nende võimalikku päritolu, mitte toidute-gijat või sööjat. Helmi nendib endise õpetaja Mannineni toidukul-tuurikirjutise suunda andvat rolli tema enda uurimuse kirjutami-sel,46 kuid mainib enda jaoks tähtsatena veel Saksamaal ja Rootsis ilmunud uurimusi. Samas toetub Helmi uurimus olulisel määral ka rahvameditsiinile ja inimese tervisele pühendatud käsitlustele, mis näitab ühelt poolt, et puhtalt materiaalsele kultuurile pühendatud ajaloolis-kultuurilisi toiduteemalisi uurimusi oli selleks ajaks veel vähe ilmunud. Teiselt poolt vaadates ilmneb Helmi uurimuse inter-distsiplinaarsus, mida Linnus kritiseerib oma retsensioonis. Helmi käsitleb midagi arvatavalt eestlaste kultuurile eriliselt omast, mis oligi tollaste uurimuste sagedane eesmärk. Juba 1934. aastal ilmus tal põhjalik artikkel „Vorstid“, mis sai hiljem magistritöö üheks pike-maks osaks. Teadustöö eesmärgiks seadis Helmi selgitada veretarvi-tuse päritolu söögimajanduses ning põhjendada, miks mõnes Eesti piirkonnas ei kasutata toidutegemisel verd. Kokkuvõttes järeldab ta, et vere tarvitamist ja alalhoidmist ei ole määranud rahvaste sugu-lus- ja naabrussuhted, vaid „puht inimmõistus ja kogemused, arves-tades ilmastikuolusid“47, mille mõlemad oponendid seavad kahtluse alla.48 Helmi magistritöö köidab tänapäevast lugejat muu hulgas sel-lega, et etnograafilist nähtust kirjeldades on kirjutaja tulnud välja oma kaasaega ning nentinud veretarvitamise püsimist „linnastunud maarahva“ hulgas.49

Helmi magistritöö oponendid olid tema kolleegid muuseumist, Gus-tav Ränk ja Ferdinand Linnus, kes mõlemad olid kaitsnud doktoritööd 1938. aastal, esimestena eesti etnoloogidest. Ränk oli mõni kuu enne Helmi kaitsmist saanud TÜ professoriks, Linnus oli aga ERM-i direk-tor ja rahvateadusliku osakonna juhataja, seega kaitsja otsene ülemus. Ränk on oma retsensioonis toonud välja, et Kurriku uurimisala on uudne, pakkudes seega „palju uut nii eesti kui naabermaade rahvatea-

46 Kurrik, Veri söögimajanduses, 6.47 Kurrik, Veri söögimajanduses, 232.48 Helmi väidab oma töös, et verehapendamine Loode-Eestis, Edela-Soomes,

Kesk-Rootsis ja Aasia mandri kirdenurgas tšuktšide juures tulenes ainult ilmasti-kust (Kurrik, Veri söögimajanduses, 229–232).

49 Kurrik, Veri söögimajanduses, 232–233.

marleen metSlaid

108

dusele“.50 Ränk jätkab: „Seejuures pole autor oma ülesannet piiranud ainult kirjeldamise ja süstematiseerimisega, vaid on terminoloogia ja kommete võrdlemise najal püüdnud tungida kultuurajalooliselt süga-vamale küsimuste ja probleemide tuumani.“51 Ränk heidab ette Kurri-ku sagedast teemast kõrvalekaldumist, mis raskendab lugeja kesken-dumist peaküsimustele, ning samuti rohkeid kirjavigu ja ebatäpsusi viitamisel. Linnus kiidab Kurriku tööd samades aspektides nagu Ränk ning toob kriitikana samuti välja sagedase teemast kõrvalekaldumise. Linnus nendib, et Kurriku hüpotees verehapendamise kohta jääb liiga pealiskaudseks ja samas kitsapiiriliseks (nt oleks ta võinud juurde vaa-data ka liha- ja kalahapendamise levikut). Samuti kritiseerib Linnus uurimuse tehnilise külje nõrkust, kuid lisab: „Tundes autori tööviisi ta-valist korralikkust ja täpsust ning tema head tsiteerimistehnika kooli veel prof. A. R. Cederbergi aegadest, pean tulema arvamisele, et käes-oleva töö koostamisel autor on olnud kas tugevasti ületöötanud või äär-mises ajapuuduses esitamistähtaja läheduse tõttu“.52 Lähedase kollee-gina teadis Linnus, missuguse pinge all oli Kurrik töötanud eelnenud kahe aasta jooksul, kui muuseum koostas riiklikult tähtsa ülesandena suurejoonelist rahvarõivaste käsiraamatut.53

Suurema teadustöö valmimine võttis Eesti etnoloogidel 1930. aas-tatel palju aega, sest muuseumis toimuv tehniline töö (korrastamine, kataloogimine jne) võttis neilt palju energiat, seda eriti aastakümne teisel poolel, mil töötati aktiivselt kaasa rahvakultuuri popularisee-rimisele ühiskonnas. Lisaks mainitakse aruannetes ja ülevaatear-tiklites korduvalt ka tegutsevate etnoloogide vähest arvu ning noorte teadlaste vähest pealekasvu.54

Pärast Ränga professoriks saamist 1939. aasta juunis määrati Kurrik tema asemele rahvateadusliku osakonna juhataja abi koha-le, kust ta tõusis osakonna juhatajaks 1. novembrist 1940. Veidi

50 G. Ränga retsensioon H. Kurriku magistritööle, EAA, 2100-1-6348, l. 55.51 Samas.52 Samas, l. 59.53 Vt pikemalt järgmises alapeatükis. Vt ka Marleen Nõmmela, „The State, the Mu-

seum and the Ethnographer in Constructing National Heritage: defining Estonian National Costumes in the 1930s“, JEF. Journal of Ethnology and Folkloristics ,4 (1) (2010), 49–61.

54 Vt nt Gustav Ränk, „Etnograafilise uurimistöö praegune seisukord ja tuleviku ka-vatsused selle arendamiseks“, ERK (üld-, majandus- ja kultuurpoliitiline ajakiri), 5/6 (1937), 115–122.


109

rohkem kui kümne aastaga oli Helmi teinud suurt karjääri, mille-le andsid tõuke nii isiklik tööle pühendumine kui ka kindlasti era-kordsed ajad ning tollane professionaalsete etnoloogide vähesus. Ise-seisvusaja lõpul ja sõja-aastatel seisid Helmi tööplaanides mitmed uued uurimused ja publikatsioonid,55 mille jaoks ta kogus hulgaliselt materjali, kuid mis jäid erakordselt halbade olude tõttu teostamata. Näiteks on Helmi oma tööülesannetena 1942. aastal nimetanud muu hulgas muuseumi aastaraamatus avaldamisele mineva artikli „Eesti rootslaste rahvarõivad“ ning monograafia „Linukad“ ja sissejuhatuse Alexander von Uexkülli akvarellisarja56 väljaandele. Lisaks pidi Hel-mi tegema kaastööd Mannineni alustatud „Die Sachkultur Estlands“ kolmanda köite jaoks rahvarõivaste, söögimajanduse ja rahvakuns-ti teemal.57 Neil teemadel publitseerimisest räägib Helmi korduvalt mitmete kolleegidega veel põgenemisele järgnenud aastatelgi.

Rakendusliku etnoloogia liin1920. ja eriti 1930. aastatel toimunud etnoloogiline uurimistöö Põhja-maades ning Ida- ja Kesk-Euroopas oli tihedalt seotud riiklike ja rah-vuslike püüdlustega. Bo G. Nilsson on Rootsi etnoloogia ajaloost aas-tatel 1930–1970 rääkides rõhutanud, et nendel aastakümnetel toimus teadustöö mitte uurimise enda pärast, vaid see oli otseselt ühiskonna teenistuses.58 Kõige äärmuslikumas vormis toimus etnoloogia/folklo-ristika ja poliitilise võimu koostöö Natsi-Saksamaal, kui etnoloogiline uurimistöö hakkas otseselt toetama natsionaalsotsialistlikku ideoloo-giat. 19. sajandi rahvusromantismist välja kasvanud distsipliinile oli vastuolu sisse kodeeritud – olla ühelt poolt teaduslik ja rahvusvaheline,

55 Juba 1938/1939. aasta tööaruandes andis ta direktor Linnusele teada, et on teinud „mõningaid eeltöid [---] monograafia jaoks eesti sukkadest“ ning kavatses veel koostada mitmeid monograafiaid tekstiilide alalt. Helmi Kurriku aruanne 1938/1939. ERM, A, 1-514.

56 Alexander von Uexkülli (1800–1954) akvarellisarja „Läänemaa rahva elust 1820. aastail“ säilitatakse ERMi etnograafiliste jooniste kogus ning selle väljaandmiseni jõuti alles 2007. aastal, mil ERM-ilt ilmus vastav postkaardikomplekt.

57 Kaks esimest köidet oli välja andnud Õpetatud Eesti Selts ning selts oli huvitatud ka kolmanda ilmumisest, mistõttu andis 1940. aasta märtsis ja ka 1942. aasta augustis Helmile stipendiumi oma uurimistöö tegemiseks (EAA, 2569-1-199, l. 23 ja EAA, 2569-1-210, l. 48, 49). Tänan Kersti Taali viidete eest.

58 Barbro Klein, „Cultural Heritage, the Swedish Folklife Sphere, and the Others“, Cultural Analysis, 5 (2006), 62.

marleen metSlaid

110

teisalt aga üdini rahvuslik.59 Rahvakultuuri kui uurimisobjekti vaadati üldistavalt kultuuripärandi varamuna, mis on alati valmis teenima rah-vuslikke, regionaalseid või lokaalseid huve.60 Uurija side oma kaasaja ühiskonnaga ja selle vajaduste tunnetamine oli tugevam ka tänu asutu-sele, kus ta töötas. ERM-is töötav teadlane oli otseselt seotud kogudega ning nende korrastamise ja (taas-)tutvustamisega. Samuti kontrollisid ja suunasid ERM-i rahvateadusliku osakonna töötajad 1930. aastatel teiste Eesti muuseumide tegevust, jõudes niiviisi kultuuripärandi tut-vustamisel ja kaitsmisel välja regionaalsele tasandile.

Helmi Kurriku kui etnoloogi rakenduslik, st otseselt tema kaas-aegsele ühiskonnale kasulik tegevus oli seotud eeskätt rahvarõivas-tega. Varasematel aastatel rahvatekstiili tundmises sügavaid tead-misi omandades kujunes Helmist 1930. aastate keskpaigaks selle ala tõeline ekspert Eestis, kes osales aktiivselt „õigete“, st muuseumi ko-gudele põhinevate rahvarõivaste propageerimisel rahva hulgas. Ta kirjutas artikleid ajakirjanduses, pidas loenguid, vastas muuseumis-se saabunud selleteemalistele kirjadele ning 1936. aastal määrati ta käsiraamatu „Eesti rahvarõivad“ tegevtoimetajaks. Raamatu valmi-misprotsess oli kiire, väga intensiivne ja väsitav, kuid päädis ilmu-misega 1938. aastal, teine trükk ilmus juba järgmisel aastal. Pagu-luses sai sellest eestlaste seas kõrgelt hinnatud teos, mille abil oma identiteeti üleval hoida. Rootsis ilmus ka raamatu kolmas trükk, juba pärast autori surma, 1979. aastal.61

Helmit kui eksperti kutsuti esinema raadiosse ja rahvarõivaste valmistamise koolitustele. Ta oli lühikest aega ka rahvusrõivaste ja tüpoloogia õpetaja kohusetäitja Tartu Draamateatri Seltsi Teatri-kunsti Stuudios, mis valmistas ette noori näitlejaid ja lavastajaid.62 Helmi oli seotud 1944. aasta märtsis Vanemuises esietendunud eesti esimese balletiga, Eduard Tubina „Kratiga“, mille jaoks ta oli and-

59 Orvar Löfgren, „Linking the Local, the National and the Global. Past and Present Trends in European Ethnology“, Ethnologia Europaea, 26 (2) (1996), 157–168.

60 Ingrid Slavec Gradišnik, „Slovenian Folk Culture: Between Academic Knowledge and Public Display“, Journal of Folklore Research. Special Double Issue: Ethnolo-gical Knowledges, 47 (1-2) (2010), 134.

61 Vt rahvarõivaste käsiraamatu kohta pikemalt: Nõmmela, „Tuntud tundmatu“; Nõmmela, „The State, the Museum“.

62 „Teatrikunsti stuudiol 3 uut õppejõudu“, Postimees, 16. jaanuar 1936, 7. Vt sellest teatrikoolist pikemalt Tiina Saluvere, „Ühest kunagisest Tartu teatrikoolist“, Tuna, 2 (2008), 123–138.


111

nud etnograafilist nõu ning etenduse dekoratsioonide ja rekvisiitide aluseks oli võetud „võimaliku täpsusega ERM-i kogud“.63

Helmi tegevust eksperdist nõuandjana rahvarõivaste teemal näitli-kustab Tuhala Maanaiste Seltsi liikmele Salme Hinnobertile saadetud kiri, mis on kirjutatud arvatavasti 1930. aastatel. Uurija vastab küsi-mustele Kose kihelkonna rahvarõivaste kohta, kirjeldab neid täpsemalt, saadab küsijale jooniseid ja fotosid ning kirjutab näpunäiteid ka riiete valmistamiseks. Kirjast ilmneb, et etnograafilise rahvarõiva eksperdina ei pidanud Helmi liiga ranget joont „autentsuse“ tagamisel, vaid nägi võimalusi kohaneda kaasaja rõivaste valmistamise tingimustega:

Et praegusel ajal vaevalt niplajat leidub, oleks soovitav vähe-malt vana pulkpitsi kirja jäljendada heegelpitsi tehnikas või sõl-mida vastavas laiuses põikfilee ja välja õmmelda vanade kirjade järele. Käiste esikülg ja selg on kogu pikkuses peenelt kroogitud. Krooked tehti näppudega ja ka eri krookelaual. Meie praegusel ajal plisserime ainult erimasinatega, tuleks aga katset teha, kas oskame esiemade viisil krookida siledat ja poolniisket linast riiet ka ainult sõrmeotstega erilisel soonelisel laual, volt voldi järgi. [---] Muidugi on lubatud valida mõnda teist värvi pärjale ja ka pottmütsile, kuid alati kooskõlas seeliku triipude värviga.64

Helmi usk oma ja ka teiste ERM-i töötajate tegevuse väärtusesse ning selle seotusesse eesti rahva identiteedi tugevdamisega ilmneb temaga tehtud intervjuust Postimehele 1943. aasta septembris. Ar-van, et järgnevas tsitaadis ei mängi eriti suurt rolli fakt, et Eesti kuulus tollal Saksa võimu alla ning käimas oli Teine maailmasõda. Usun, et samasugusel arvamisel oli Helmi juba ka iseseisvusaasta-tel. Ta on ajakirjanikule rääkinud:

Rahvustunne ei ole mõeldav ilma oma rahva mineviku tundmi-seta. Otsitakse sidemeid oma rahva minevikuga, et sellele rajada

63 Eti Sirg, „Esimene eesti ballett – „Kratt“ – ettekandele“, Postimees, 26.3.1943, 4.64 H. Kurriku kiri Salme Hinnobertile, dateerimata. Rootsi riigiarhiiv, Balti arhiiv,

Helmi Kurriku isikuarhiiv. SE-RA-720989-13-2. See on ainult üks näide taolisest kirjavahetusest, mille olen seni leidnud. Arvatavasti saaks teema täiendust, kui vaadata lähemalt ERMi ametiarhiivis hoitavat mahukat kirjavahetust.

marleen metSlaid

112

oma tulevikku. Kui vanasti perekond, ühiskond oli traditsiooni kandjaks, edasiandjaks, siis on praegusel ajal meie vanade elu-viiside, kommete jne. varaaitadeks, keskusteks arenenud meie rahvateaduslikud muuseumid ja rahvaluulearhiivid. Niipea aga, kui see tohutu mitmekülgne ja mitmekesine materjal on asjatund-likult sirvitud ja läbitöötatult rahvale tagasi antud, pole see mitte enam surnud materjal, vaid lüli mineviku ja oleviku vahel.

Et ERM-i töö ja tegevus on kandnud vilja, tõendab asjaolu, et selle meie keskmuuseumi kõrvale on tekkinud etnograafilisi kogusid ka endistesse või uutesse muuseumidesse meie maa-konnalinnades, mis on kättesaadavamad igale õpilasele ja oma ümbruse rahvale.65 [---]

Me võime veelgi päästa ja rikastada oma varaaitu praegusel ajal, sest iga ese, iga kirjeldus, iga joonis või pildistus vajalike andmetega meie igapäevasest elust ja toimingust, kas töölt või peolt, täidab nii mõnegi lünga ja aitab täiendada kujutust meie rahva elust ja olust.66

Helmi on oma vaadetes korraga olevikus ja tulevikus, nähes kul-tuuripärandi kogumise, säilitamise ja esitlemise tähtsust eestlaste jaoks. Oma rahvusvahelistele kogemustele tuginedes (nt 1937. aas-tal Pariisis toimunud konverents, välisnäitused) teadis ta, et kultuu-ripärandi kasutamine olevikus kohaliku ühiskonna identiteedi tu-gevdamiseks ei ole eestlastele midagi ainukordset, vaid see tegevus on populaarne ka mujal Euroopas.

Elu paguluses ja poolelijäänud teadustöö1943. aasta jaanuaris, kui ERM kandis jälle ERM-i nime,67 kuid polii-tiliselt allus riik Natsi-Saksamaa võimule, tähistati muuseumis piduli-

65 Kurrik nimetab Narva, Viljandi ja Pärnu muuseumi kui eeskujulikke ja arene-vaid, kaasaja museoloogilisi väärtusi hindavaid asutusi.

66 „100 aastat rahvapärimuste kogumist. Jutuajamine Eesti Rahva Muuseumi rahva-teadusliku osakonna juhataja mag. phil. H. Kurrikuga“, Postimees, 10.9.1943, 4.

67 Nõukogude okupatsiooni aastail jagati ERM kaheks: Riiklikuks Etnograafiliseks Muuseumiks ja Riiklikuks Kirjandusmuuseumiks. Saksa okupatsiooni ajal jäi asutus taasühendamata, kuid Raadil asuvad osakonnad nimetati tagasi ERM-iks. Nime muudeti taas alles 1952. aastal, mil asutusest sai ENSV TA Etnograafia Muuseum.


113

kult Helmi Kurriku 60. sünnipäeva ja ühtlasi tema 15-aastast tööjuu-belit muuseumis. Juubilari tervitasid muuseum (Eerik Laid), ülikool (Gustav Ränk), arheoloogiamuuseum ja Õpetatud Eesti Selts (Richard Indreko), Eesti Rahvaluule Arhiiv (Richard Viidalepp), ülikooli kunsti-ajaloo instituut (Armin Tuulse) ja Tartu maavanem. Samuti tõid tervi-tusi endised seltsid: Eesti Õdede Selts, Tartu Naisselts, Tartu Lasteaia Selts, Akadeemiliste Naiste Ühing ja Tartu Naiskutsekool.68

Kurriku juubeli puhul kirjutas tollane ERMi direktori kohusetäit-ja, arheoloog ja etnoloog Eerik Laid (1904–1961):

Töötades produktiivselt meie rahvakultuuri ühe esindavama ja rikkalikuma ala, eesti muistse rahvarõiva uurimisel, on tema töö omandanud aastate jooksul nii märkimisväärse teadusliku kaalu kui ka silmapaistva rakendusliku tähenduse. […] Ta pole olnud üksi silmapaistvaks teoreetikuks-uurijaks, vaid ka heaks ning põhjalikuks muuseumiinimeseks-praktikuks. H. Kurrik on, kõrvuti kahjuks praegu puuduva dr. Linnusega,69 nii sisult kui staazhilt silmapaistvamaid kutselisi muuseumitööjõude Eestis. […] Kuigi elatav erakordne aeg on valusalt puudutanud ka juubilari, võttes talt tule hävitustöö kaudu perekonna kodu ning hävitades suure osa kogutud teaduslikust materjalist, on püsinud H. Kurriku innustunud töötahe, usk eesti omakultuuri põhilisse väärtusesse ning tema kollegiaalne abivalmidus.70

Selle juubeliga ja austusavaldustega võetakse justkui kokku Helmi Kurriku tegevus Eestis. Austusavaldus oma kutsumuse leidnud ja oma tööd tõsiselt armastavale inimesele, kes soovis innukalt uuri-mistegevust jätkata, isegi vaatamata elatava aja ebakindlusele ja saatuselöökidele (kodu põlemine).

1944. aastal põgenes Helmi koos oma õe Ellyga (1889–1981), kel-lega oli ühist elu elatud juba pikalt, Saksamaale. Emigreerumisel Eestist võttis ta endaga kaasa mitu kohvritäit teaduslikke materjale,

68 „Mag. Helmi Kurriku austamise aktus tema 60. sünnipäeva puhul“, Postimees, 11.1.1943, 2.

69 Linnus oli juunis 1941. aastal arreteeritud ja saadetud Gorki oblastisse vangi-laagrisse, kus ta suri 1942. aastal.

70 Laid, Helmi Kurrik 60-aastane.

marleen metSlaid

114

mille kallal lootis edaspidi töötada. Saksamaal viibis ta mitu aas-tat ning rasketes tingimustes ei olnud teadustöö tegemine mõeldav. 1951. aastal suundusid õed Ameerika Ühendriikidesse, täpsemalt Californiasse. Kohvrid materjalidega rändasid ka uude elukohta kaasa. Praegu on need materjalid tallel Stockholmis Balti arhiivis tema isikuarhiivis, kus olen saanud nendega põgusalt tutvuda.71

Õdede Saksamaal viibimise aja kohta on säilinud ainult üksikud dokumendid ja kirjavahetus, mis jõudsid ERM-i arhiivi nende su-gulaste kaudu. Materjalidest selgub, et septembris 1944 põgenesid nad Freiburgi ning sattusid järgmistel aastatel töötama Briti Puna-se Risti alla Bad Rehburgis, Hannoveris ja Oldenburgis DP-laagri-te haiglates, ning olid samas ka õdede väljaõpetel lektorid.72 Samal ajal peetud kirjavahetuses noore kirjandusteadlase Otto Alexander Webermanniga73 (1915–1971) pakub viimane Helmile mitmetel uu-rimuslikel teemadel avaldamisvõimalusi, kuid plaanid ei teostunud. 1950. aasta juulist 1951. aasta septembrini Helmi ja Elly ei tööta-nud, vaid ootasid Ameerika Ühendriikidesse edasiliikumise võima-lust.74 Jõudnud Ameerikasse, elasid nad kõigepealt Fresnos, mõne aasta pärast aga asusid ümber San Fransisco ligidale Palo Altosse. Seal oli Helmi ka ühiskondlikult aktiivne, mängides kohalikus Eesti koguduses orelit ja olles eesti lastele lauluõpetaja. Taas tuli kohane-da uue keskkonnaga, muu hulgas ka sooja kliimaga. Elly sai tööle haiglaõena ning Helmi sai kodusena hakata tööle oma erialal.

Ameerika perioodi kohta Helmi elus on säilinud mõningane kir-javahetus, millest ilmneb eelkõige tema kiindumus teadustöö vastu. Säilinud korrespondents toimus Helmil peamiselt endiste kolleegi-71 Pärast Helmi surma kirjutas tema õde Elly Rootsis elavale endisele etnoloogile

ja ERM-i töötajale Ella Koernile ja avaldas arvamust, et ta võiks tuua Helmi pä-randi Rootsi ning anda selle üle Eerik Laiule (Elly Kurriku kiri Ella Koernile, 13. juuli 1960, ärakiri. ERM, Ak 5-2-2 (Gustav Ränga nimistu)). On teada, et Elly tuli 1970. aastal tagasi Saksamaale oma allesjäänud perekonna juurde elama ning et 1981. aastal andis Elly Helmi pärandi – kokku 14 köidet materjale – üle Rootsi eestlastele, eesotsas Triinu etnograafilise huviringiga, kes omakorda andis need hoiule Balti arhiivile, mis oli loodud 1966. aastal Balti Komitee eestvedamisel ülesandega koguda, korda seada ja teha uurijatele kättesaadavaks materjale, mis puudutavad Balti riike ja nende elanike elu paguluses. Koostöös Rootsi riigiarhii-viga on Balti arhiivi kogud deponeeritud Rootsi riigiarhiivi.

72 ERM, Ak 12-59-16.73 Webermann õppis aastatel 1946–1951 Göttingeni ülikoolis, kus töötas hiljem

lektori ja dotsendina.74 ERM, Ak 12-59-16.


115

dega, mis põhjendab keskendumist akadeemilistele teemadele. Juba 1952. aastal Otto Alexander Webermannile ärasaadetud kirja mus-tandis on ta kirjutanud:

Nüüd siis oleme juba 10 kuud siin Fresnos ära elanud ja täna-me Jumalat, et ta meid siia aitas. Sest esimest korda pagulas-põlves on mulle nüüd mu oma kallis õekene võimaldanud asu-da jälle oma eriala töö juurde! Tema töötab õena erahaiglas, mina olen kodune, tema „hoolealune“ ja et see läinud talvine töö [---] ja nähtavasti hakkab vilja kandma, näitab fakt, et ma praegu seisan kirjavahetuses hra Karl Kesaga75 Stockholmis, Rootsis, kes tahab kirjastada [---] eesti käsitöö õpperaamatut ja kuna mul endalgi on sellase raamatu jaoks osa eeltööd tehtud, jäängi vist selle autoriks.

Pole ma ka mitte kirjutanud prof Wieselgrenile,76 kuna Sak-samaal olles töö ei nihkunud paigalt.77 Siin olen aga ka selle töö jaoks puhtalt värviliste pliiatsitega joonistand ruudulisele pabe-rile üle 100 vöökirja, millest mul olid kaasas värvilised visandid ja osalt isegi fotod. Olen talle küll veel teatand et mul on olemas nii palju vöökirju, aga mu halva käekirjast oli tema välja luge-nud „100 Gartenmuster“ [aiamuster] – „Gurtenmuster’ite [vööki-ri] asemel ja arvas, et need joonised võib olla võiksid huvi pakku-da prof. Karlingile78!! Sest saadik seisab ka meie kirjavahetus.79

Mõtteid Helmi võimalike publitseerimisvõimaluste kohta avaldas oma 1952. aasta kirjas ka Rootsi emigreerunud Eerik Laid:

Kuuldused olid ulatunud ka meieni, et Teie vana Euroopa maha olite jätnud, kuid lähemad andmed Teie elukäigu kohta

75 Ajakirjanik ja kirjastaja Karl Kesa (1902–1960), trükikoda Polügraaf omanik Stockholmis.

76 Per Wieselgren (1900–1989), keele- ja kirjandusteadlane, 1930–1941 TÜ rootsi keele professor, 1944 lahkus Rootsi.

77 Kurrik oli eesti-rootsi rahvakultuuri puudutava artikli avaldamisvõimaluse üle hakanud Wieselgreniga suhtlema tänu Webermanni vahendusele 1949. aastal (O. A. Webermanni kiri H. Kurrikule, 15.4.1949, ERM, Ak 12-59-9).

78 Arvatavasti kunstiteadlane Sten Karling (1906–1987), kes aastatel 1933–1941 töötas TÜ-s kunstiajaloo professorina, pärast sõda aga Stockholmi ülikoolis.

79 H. Kurriku kiri O. A. Webermannile, 22. detsember 1952. ERM, Ak 12-59-10.

marleen metSlaid

116

puudusid. Nyyd saime rõõmustavalt kuulda, et Teie oma elu-järjega rahul olete ja ennast jälle teaduslikule tööle pyhendada võite. See on meile kõigile suureks rõõmuks, sest Teie olete nyyd nagu varemgi meie rahvaelu uurimisel asendamatu. [---]

Ma usun et kõiki teaduslikke töid, mis käsitavad eesti rah-vakultuuri oleks võimalik kas Rootsis või Soomes avaldada ja ma oleksin isiklikult väga hea meelega nõus kasutama kõik oma vanu ja uusi tutvusi et selleks kaasa aidata. Ylevaade Ees-ti rootslaste rahvarõivaist ärataks siin kindlasti huvi ja selleks leiduks avaldamisvõimalusi.

Hra Kesa poolt kavatsetud eesti mustrite raamat oleks pea-miselt rakendusliku ylesandega ja on endastmõistetav, et Teie olete selle õigeks ja kõigeparemaks autoriks. [---] Ma arvan ni-melt, et kui kasulik see teos ka ei ole, oleks siiski ylekohus, kui Teie selleks liiga palju aega kasutaksite ja selle tõttu Teie poo-leliolevad teaduslikud tööd veelgi järge peaksid ootama. Nagu ma hiljuti hra Kesalt kuulsin, on tema Teile juba vahepeal vas-tanud ning aktsepteerinud Teie poolt esitatud esialgse kava.80

1953. aastal kirjutab Helmi Otto Alexander Webermannile: „Huvi oma uurimuste vastu pole kustunud, vastuoksa – nii mõnigi küsimus on selgunud ja nagu kristalliseerunud. Et aga lõplikult välja astuda mõne väga julge väitega täitsa uuest vaatekohast, selleks tuleb veel palju pisitööd ära teha. Viimistlemiseks ja kontrolliks aga vajan kas või piiratud arvul käsiraamatuid.“81

Kirjavahetust lugedes selgub, et Helmi otsis aastate jooksul tu-lemusteta võimalust omandada kasvõi koopiaid Ilmari Mannineni teostest „Eesti rahvarõivad“ (1925) ja „Die Sachkultur Estlands“ (I – 1931, II – 1933). Uurimuste kirjutamise eelduseks oli vastavatee-malise kirjanduse olemasolu, kuid Eesti raamatud olid 1930. aas-tatel levinud vähestesse Euroopa ja Ameerika raamatukogudesse. Nii nendib Helmi, et ERMil oli väljaannete vahetus ainult Ameerika idarannikul asuvate New Yorgi, Washingtoni ja Chicago erialaste asutustega ning need jäävad talle läänerannikul kättesaamatuks.82

80 Eerik Laiu kiri H. Kurrikule, 7. juuli 1952. ERM, Ak 12-59-6.81 H. Kurriku kiri O. A. Webermannile, oktoober 1953. ERM, Ak 12-59-10.82 H. Kurriku kiri O. A. Webermannile, 22.12.1952. ERM, Ak 12-59-10.


117

Esimestel Ameerika-aastatel ei olnud tal ka kirjutusmasinat ning tervis vajas turgutamist. Helmit kutsuti küll osalema Rootsis toimu-nud erialastele üritustele, kuid vahemaa ja rahanappuse tõttu ning võimalik, et ka tervislikel põhjustel ei saanud ta seda endale lubada.

Veel 1958. aastal on Helmi Gustav Rängale kirjutanud teadusli-kel teemadel: „Nüüd eemal olles kõigist väärtuslikest allikaist, tai-pan alles õieti, kui palju üksikmonograafiaid meil veel puuduvad, olgugi, et sellest teadlikud olime ka kodumaal, ja töö sel alal jätkus pidevalt, on siiski võrratu hulk tegemata jäänud.“83

Helmi isikuarhiivis Balti arhiivis on säilik pealkirjaga „Minu praegused kavatsused, 11.5.1959“, mis sisaldab 38 uurimistöö peal-kirja, mis viitavad muu hulgas nii erinevatele rahvatekstiili puu-dutavatele kui ka etnograafilist toitu, haigusi ja ebausku ning eesti ornamentikat käsitlevatele, aga ka ajalooteaduslikele teemadele.84 Paljud neist on juba tuttavad plaanid varasematest aastatest ja mõnede pealkirjade taga võib aimata juba tema Eestis ilmunud ar-tikleid, kuid nende kõrval on Helmi pidanud oluliseks analüüsida nt mõisa ja talu ning linna ja talu vahekordi Eestis, rahvarõivaid paguluses ning lisaks mõlgutanud mõtteid oma mälestuste ülesmär-kimise üle (minu lastekodu, kuidas minust sai etnograaf ning ühe raamatu tekkimiselugu).

Helmi Kurrik pidas teadustööd oma elu sisuks ka paguluses, kuid vaatamata pakutud avaldamisvõimalustele ei jõudnud ta ühe-gi plaanitud tööga publitseerimiseni. Arvatavasti takistas teda ka

83 H. Kurriku kiri G. Rängale, 1958. ERM, Ak 5-2-2.84 „Kogu Eesti vööd, eestirootslaste rahvarõivad, lillornamentika Eestis, plissee

Eestis, vanim Eesti käsitöö, ehted, inim- ja loomakujud eesti ornamentikas, eesti ornamendi arengust, ERM-i vanavarakorjajad 1909–1939, Raua, Põrk-i, Kallase ja Mannineni järelehüüded, valimik eesti rahvarõivaid, punane värv rahva orna-mentikas meil ja mujal; Wiedemanni sõnaraamatu põhjal haigustest ja ebausust, rahvustoitudest, vene laenudest (sõna- ja asjalaenud), üksikud kõnded; mõisa ja talu ning linna ja talu vahekorrad Eestis, keskajast pärinev käsitöö ja riietus, Tartumaa kiriku- ja kooliolud 18. sajandil, veri eesti söögimajanduses, triibulised eesti seelikud, „muhu mänd“, mulgi rätid, eesti kindad, sukad ja mütsid, geomeet-riline ornament eesti rahvarõivastes, rahvarõivad paguluses, eesti taluteenijate palgad natuuras läinud sajandil ja muud talumaksud natuuras, setu ja vene rr [rahvusliku] ornamentika suhteid, minuaegseid ERM-i direktoreid: Manni-nen, Linnus ja Ränk; Kust pärinevad eesti-inglise keele sugulused? Mõningaid küsimusi meie keelemeestele; rõivastus ja kombed, naljakannud ja -kapad, peipsi venelaste juures, Uexkülli akvarellid, meie endine taluaiandus, minu lastekodu, kuidas minust sai etnograaf, ühe raamatu tekkimiselugu.“ SE-RA-720989-1-1.

marleen metSlaid

118

suur enesekriitika, mille tõttu püüdles ta uurimistöös täiuslikkusele. Praegune uurija saab ainult kahetseda, et Helmi pärandis ei ole säi-linud kavatsusena väljakäidud mälestuslikke kirjutisi, mis avaksid tema isiku varju jäänud tahke rohkem, kui oli käesolevas artiklis võimalik.

Helmi suri 13. juulil 1960. aastal 77-aastasena Californias Palo Altos.

LõpetuseksHelmi Kurrik oli naine, kes elu jooksul nägi nii Tsaari-Venemaad, iseseisvat Eesti Vabariiki kui ka selle kaotamist, elas üle kaks maa-ilmasõda ning põgenemise läände ja kohanes uue koduga Ameerika Ühendriikides. Ta oli teadlane, kes oma kutsumuse leidis alles 40. eluaastatel, kuid vaatamata sellele jõudis panustada Eesti etnoloo-giasse, kultuuripärandi uurimisse ja tutvustamisse ning sellega üht-lasi Eesti kultuurilukku. Ta oli ka museoloog, kes töötas Eesti Rahva Muuseumis 16 aastat ning keda kaasaegsed nimetasid muuseumi hingeks. Helmi kuulub Eesti etnoloogia ja sellega ühtlasi Eesti kul-tuuri ajalukku.

Helmi kui teadlase tegevus katkes Teise maailmasõjaga. Tema elulugu näitab, kuidas aeg ja keskkond mõjutavad inimese elu ning kuidas oma kutsumuse leidmisel ei takista vanus ja rahalised rasku-sed ellu viimast oma unistust saada teadlaseks. Tema jaoks oli ERM-is ja ühtlasi kogu Eesti ühiskonnas tol hetkel 1920. aastate lõpus koht vaba – ta leidis oma uurimisteema, mida keegi teine parasjagu ei uurinud, kuid mille järele oli samas ühiskondlik nõudmine. Tema põhjalikkus ja analüüsivõime aitasid tal mõne aastaga kujuneda oma rahvatekstiilide eksperdiks ning vastavate muuseumikogude sügavuti tundjaks, eksperdiks, keda hinnati juba tema kaasajal ko-dumaal ning veelgi rohkem sõjajärgses pagulasühiskonnas. Helmi Kurriku täitumata unistused ilmestavad tema ambitsioone teadus-likul alal.

Helmi nooremad kolleegid Gustav Ränk, Eerik Laid ja Ilmar Tal-ve emigreerusid samuti, kuid suutsid uuel asukohamaal (kas Root-si või Soome) teadustööd jätkata. Eesti taasiseseisvumisel oli nende tegevusest paguluses seega rohkem kirjutada kui Helmi lõpetamata


119

plaanidest, millest pealegi palju ei teatud. Kui tulla tagasi Kurriku võrdluse juurde Reiman-Neggoga, siis viimase kohta on hiljuti antud välja eraldi kogumik.85 Arvan, et küsimus ei ole mitte selles, kas Rei-man-Neggo panus Eesti mõtteloosse on suurem kui Kurrikul, vaid pigem selles, missugused allikad on tänapäeva uurijatele kättesaa-davamad. Helmi Kurriku arhiiv seisab Rootsi riigiarhiivis ja ootab avastamist.

Marleen Metslaid (MA) on Eesti Rahva Muuseumi teadur ja Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna doktorant.

85 Helmi Reiman-Neggo, Kolm suurt õnne, koost Hando Runnel (Tartu: Ilmamaa, 2013). Raamat ilmus „Eesti mõtteloo“ sarjas.

marleen metSlaid

120

Unfinished research. The twists and turns of Helmi Kurrik’s life in the 20th century

MARLEEN METSLAIDEstonian National Museum

Helmi Kurrik (1883–1960) was known as a first-generation Estonian ethnologist who worked at the Estonian National Museum (ERM) before and during World War II and who edited the 1938 collection Eesti rahvarõivad (Estonian national costumes). Generally, this is the extent of our knowledge about her. Yet, she can be considered one of the most important ethnologists in the pre-war republic in addition to Ilmari Manninen, Gustav Ränk and Ferdinand Linnus.How can we interpret Helmi Kurrik’s role in Estonian cultural his-tory, specifically her role in Estonian ethnology and museology? Why has so little been written about her? Was it that her contemporaries such as G. Ränk were (more) successful as researchers and brighter personalities? Is it that Kurrik became a researcher “too late”? Why are some researchers prominent in historiography while others re-main in the background? What are the bases for writing about the history of research?

The article explores some of the stages of Helmi Kurrik’s life that began already in the 19th century in the family of a leading figure of the Estonian national movement and ended in near obscurity in Cali-fornia, United States of America, where Kurrik resided as a refugee. Her road to becoming a researcher was bumpy but due to this we can be certain of her desire to work as an ethnologist. Kurrik’s research, reports and correspondence are also analysed to shed light on her thoughts on folk culture and ethnology.


Keskkooliõpetajate koolitamine sõjajärgses

Tartu Riiklikus ÜlikoolisKeskkooliõpetajate koolitamine sõjajärgses TRÜs

ANU RAUDSEPP

SissejuhatusTeise maailmasõja järel algas Eesti hariduse jõuline sovetiseerimi-ne. Selle protsessi võtmeisikud olid kahtlemata õpetajad, eelistatuna saabunud Nõukogude Liidust (sh eriti Venemaa eestlased) või Eestis uute kasvatusideede vaimus koolitatud noored.

Eesti koolide õpetajaskonnas toimus sel ajal suur muutus.1 Ees-timaa Kommunistliku Partei (EKP) esimese sekretäri Johannes Kä-bini (1905–1999) aruande kohaselt vallandati, vabastati omal soovil või viidi teisele tööle aastail 1946–1950 kokku 4176 õpetajat. Kust saadi uusi õpetajaid? Aastatel 1944–1949 täienes õpetajaskond järg-miselt: 1) keskkooli lõpetanud või ka lõpetamata keskharidusega, ilma erihariduseta õpetajad, kelle arvu pole teada; 2) Eesti peda-googiliste õppeasutuste või nendega seotud õppeasutuste lõpetanud, kokku 930 (sh õpetajate seminaride lõpetanud – 446, õpetajate insti-tuutide lõpetanud alates 1947. aastast – 303, pedagoogiliste klasside lõpetanud – 100 ja Tartu Riikliku Ülikooli (edaspidi TRÜ) lõpetanud

1 Vt täpsemalt: Anu Raudsepp, Ajaloo õpetamise korraldus Eesti NSV eesti õppe-keelega üldhariduskoolides 1944–1985, Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis, 10 (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2005), 21–25; Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987 (Tallinn: Argo, 2007), 309–313.

anu raudSepp

122

– 81 õpetajat); 3) NSV Liidust tuli Eestisse teadaolevalt 1179 õpe-tajat.2 Asjaolu, et Nõukogude Liidust tulnud pedagoogide arvukust märgitakse ka Lätis,3 viitab tollase hariduspoliitika tendentsile soo-sida uutes sovetiseeritavates piirkondades kohalike asemel nõuko-gude haridusega õpetajaid.

Vastukaaluks võis seada ainult kohapeal uute õpetajate etteval-mistamist. Eestis koolitasid sel ajal algkooliõpetajaid (1.–4. klass) kolm pedagoogilist kooli Haapsalus, Rakveres ja Viljandis ning Vil-jandi I ja Kuressaare I keskkooli pedagoogilised klassid; 7-klassilise kooli õpetajaid Tartu Õpetajate Seminar ja Tallinna Õpetajate Semi-nar (alates 1947 õpetajate instituudid). Keskkooliõpetajaid õpetati kuni Tallinna Pedagoogilise Instituudi loomiseni 1952 ainult Tartu Riiklikus Ülikoolis, mis oli NSV Liidus erandlik, sest mujal tehti seda valdavalt pedagoogilistes instituutides.

Teema põhiraamistiku loomisele aitavad kaasa mitmed varase-mad uurimused, millest olulisematena saab nimetada nõukogude-aegset Karl Siilivase ja Hillar Palametsa koostatud Tartu Riikliku Ülikooli ajalugu4 ja taasiseseisvusaja alguses ilmunud Lembit Raidi raamatut Tartu ülikoolist.5 Ajalooõpetajaks saamist on uurinud 2005. aastal käesoleva artikli autor6 ja eesti keele õpetajate koolitamist on selgitanud 2006. aastal dotsent Maia Rõigas.7 Eraldi tuleb esile tõsta 2007. aastal avaldatud Toomas Karjahärmi ja Väino Sirgi põhjalikku monograafiat Eesti haritlaskonnast.8 Viimane õpetajakoolituse aja-lugu käsitlev ülevaatlik artikkel, milles põgusalt vaadeldakse ka sõ-jajärgsete aastate õpetajate ettevalmistamist, ilmus professor Edgar Krulli ja doktor Karmen Trasbergi sulest 2015.9 Lisaks nimetatud

2 Raudsepp, Ajaloo õpetamise korraldus, 22–23.3 Iréna Saleniece, „Teachers as the Object and Subject of Sovetization in Latvia:

Daugavpils (1944–1953)“, The sovetization of the Baltic States 1940–1956, edited by Olaf Mertelsmann (Tartu: Ajalookirjanduse Sihtasutus Kleio, 2003), 202–206.

4 Tartu Riikliku Ülikooli ajalugu, kd III (1918–1982), koost Karl Siilivask ja Hillar Palamets (Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat, 1982).

5 Lembit Raid, Vaevatee. Tartu Ülikool kommunistlikus parteipoliitikas aastail 1940–1952 (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1995).

6 Anu Raudsepp, Ajaloo õpetamise korraldus, 97–104.7 Maia Rõigas, „Emakeeleõpetajate ettevalmistus Tartu Ülikoolis“, Haridus, 8

(2006),10–14.8 Karjahärm, Sirk, Kohanemine ja vastupanu.9 Karmen Trasberg, Edgar Krull, „Õpetajahariduse sajand rahvusülikoolis“, Tartu

Ülikooli ajaloo küsimusi, 43 (2015), 59–83.

keSkkooliõpetajate koolitamine SõjajärgSeS trÜS

123

teadustöödele tuleb kindlasti mainida ka vaadeldavate sündmuste kaasaegse, pedagoogikadoktor Aleksander Elango mälestusi.10

Olemasoleva ajalookirjanduse ja mälestuste põhjal jääb aga veel paljugi ebaselgeks: kuidas kujundati TRÜ õpetajakoolitus ümber NSV Liidu õpetajate ettevalmistamise põhimõtete järgi, kuidas ideo-loogilistes tõmbetuultes toime tuldi ja ellu jäädi. Sealjuures on vas-tamata ka küsimus – miks oli Tartu ülikoolis õpetajakoolitust üldse vaja? Artikli esmane eesmärk on uurida õpetajate ettevalmistamise sovetiseerimise sisulisi ja vormilisi muutusi üleliiduliste ettekirju-tuste täitmise ning pedagoogiliste suundumuste järgimise valguses, tuues välja sarnasusi ja erinevusi. Teiseks näidatakse TRÜ-s õpeta-jakoolituse kohustuslikuks muutmise protsessi ja selle vajalikkust Eesti koolide kohaliku kaadriga varustamiseks. Kolmandaks püü-takse avada mõnede tollaste pedagoogikaga seotud isikute rolli ja tegevust selles protsessis. Uurimus tugineb suuresti uudsetele ja sisuliselt kasutamata Tartu ülikooli ajalooga seotud arhiiviallikate-le, millest tuleb esile tõsta Rahvusarhiivi Tartu Ülikooli fondis 5311 olevaid pedagoogikakateedrite koosolekute protokolle.

Õpetajate teoreetiline ettevalmistus TRÜ-sSõjajärgses TRÜ-s koolitati õpetajaid kolmes teaduskonnas: aja-loo-keeleteaduskonnas (ajalooõpetajad, inglise, vene, saksa, prant-suse, ladina keele ja kirjanduse õpetajad, loogika, psühholoogia ja eesti keele õpetajad); matemaatika-loodusteaduskonnas (bioloogia-, keemia-, füüsika-, matemaatika-, geograafiaõpetajad) ja kehakul-tuuriteaduskonnas (kehalise kasvatuse õpetajad).

Õpetatavatest ainetest asetsesid ideoloogiliselt kõige kõrgemal tasandil üleülikoolilistes kateedrites loetavad üldained (marksis-mi-leninismi alused, poliitiline ökonoomia, sõjaline õpetus, dialekti-line ja ajalooline materialism). Neid pedagoogiliste instituutide ko-hustuslikke aineid hakati küll TRÜ õppekavadesse sisse viima, kuid

10 Metoodikute mälestusi: meenutusi õpetajate ettevalmistamisest, aga veel paljust muustki ülikooliga seonduvast, kogunud ja vormistanud Hillar Palamets (Tartu, 1995), Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakond (TÜR KHO), 141-1-97; Aleksander Elango, „Sõjajärgne töö Tartu Ülikoolis“, Peda-googiline aastaraamat 1990 (Tartu: Eesti Akadeemiline Pedagoogikaselts, 1991), 88–95.

anu raudSepp

124

nende õpetamine oli vaadeldaval ajal veel ebaühtlane. Kuigi nende osakaalu suurendamist nõuti, seisid sellele vastu ka pedagoogikaõp-pejõud, kes soovitasid hoopiski eriainetele suuremat rõhku panna.11 Üldaineid lugevate üleülikooliliste kateedrite õppejõudude seas lei-dus väga palju Venemaa eestlasi, näiteks sõjanduse kateedris Artur Lombak ja August Feldman, poliitilise ökonoomia kateedris Richard Antons ja Osvald Palgi, marksismi-leninismi kateedris Vilhelm Rei-man jt. Eesti iseseisvusaegsete teadlastega võrreldes oli nende elu-looline taust eriti kirev ja teaduslik tase mõnikord küsitav. Näiteks võib tuua sõjanduse kateedri juhataja, suurtükiväe insener-polkov-nikust dotsendi Artur Lombaku, kes oli muu hulgas osalenud ka nn 1. detsembri ülestõusus 1924. Ta tagandati 1946. aasta sügisel õp-pejõule sobimatu eraelulise käitumise tõttu oma ametikohalt mark-sismi-leninismi kateedri vanemõpetajaks (küll dotsendi palgaga).12

Üldainete õpetamise ühe näitena võib tuua sõjalise õpetuse. Nii näiteks luges Aleksander Kalamees 1945 kevadel sõjanduse ka-teedris loengukursust „Kehalise kasvatuse ülesanded ja metoodika Punaarmees“.13 Põnev allikas sõjalise ettevalmistuse sisu kohta on bioloogiatudengi, hilisema tuntud teadlase Viktor Masingu loengu-konspekt aastatest 1946–1948.14 Selles on näiteks detailne vintpüssi kui laskuri peamise vastase hävitamise relva kirjeldus, sõjalise si-depidamise leppemärgid, väeliigid, Nõukogude sõjaväe sisemäärus-tik jpm. Õpetuse eesmärk oli valmistada ette aktiivseid Nõukogude Liidu kaitsjaid säästmata jõudu, verd ja isegi elu. Tollase tudengi irooniat selle aine suhtes näitavad ilmekalt konspekti lõpuread: Sel Jommala aastal 1947 Jommala abiga kirja pannud Otto Wilhelm Masing mitte tosama, kess kirja panni sellesinatse „Aiawide Peergo Walgussel“ (ilos jut pühhapäwa õhtu igavuse ära aiamiseks).

Tudengite nii erialane kui ainedidaktikaalane ettevalmistus tu-gines stalinismi ajal suuresti veel Eesti Vabariigi aegse kogemusega õppejõudude tööle. Nagu teisedki õppejõud, oli hulk metoodikuid töö-tanud iseseisvusajal,15 näiteks koolidirektoritena (matemaatik El-

11 EAA, 5311-23-1, l. 45.12 Artur Lombak, isiklik toimik 1945–1960, Tartu Ülikooli arhiiv (TÜA), säilik 6/64, l. 119.13 Aleksander Kalamees, isiklik toimik 1945–1969, TÜA, säilik 134-3, l. 21.14 Viktor Masingu isikuarhiiv, TÜR KHO, 117-74.15 Vt Eesti kooli biograafiline leksikon, koost Heino Rannap (Tallinn: Eesti Entsüklo-

peediakirjastus, 1998).


125

mar Etverk Tallinna Westholmi Gümnaasiumis, füüsik Juhan Lang Tartu Poeglaste Reaalgümnaasiumis), õpetajatena (prantsuse ja inglise keele metoodik Kallista Kann, vanade keelte metoodik Ernst Nurm, kehalise kasvatuse metoodik Aleksander Kalamees jt), kir-jutanud õpikuid (ajaloolane Julius Madisson jt) jne. Kõik tudengid, kaasa arvatud tulevased õpetajad, läbisid samad ained.

Õpetajakoolituse seisukohast oli kõige olulisem ajaloo-keeletea-duskond, sest sinna kuulusid ka pedagoogikakateedrid: pedagoogika teooria ja ajaloo kateeder (alates 1947 nimetati loogika ja psühholoogia kateedriks), mida juhtisid professor Alfred Koort (1901–1956) ja profes-sor Konstantin Ramul (1879–1975) ning pedagoogika ja metoodika ka-teeder professor Aleksander Pindi juhtimisel. Esimesed olid töötanud Tartu ülikoolis juba iseseisvusajal. Tartu ülikooli haridusega Koort kaitses loogikast väitekirja 1934, valiti 1935 (hoolimata Konstantin Ramuli kriitikast) dotsendiks ja 1939 professoriks. 1944–1951 juhtis ta rektorina ka TRÜ-d.16 Peterburi ülikooli lõpetanud Konstantin Ramul töötas ülikoolis dotsendina alates 1919. ja professorina 1927. aastast.17 Venemaa eestlane Pint (1910–1984) lõpetas 1929 Leningradis eesti pe-dagoogilise tehnikumi algkooliõpetajana, 1932 Irkutski pedagoogilise instituudi keskkooliõpetajana ning kaitses 1935 Moskva psühholoo-gia ja pedagoogika instituudis kandidaadiväitekirja kommunistlikust kasvatusest. Samuti oli ta töötanud NSV Liidu haridusasutustes, sh Stalinabadi ja Sverdlovski pedagoogilistes instituutides. Seega oli tema taust igati sobiv, et määrata ta 1945 TRÜ õppeprorektoriks ja professo-riks.18 Põhitöö tegi aga dotsent Aleksander Elango (1901–2004), ülikoo-li pedagoogikaõppejõud 1931. aastast. Ta kinnitati Pindi juurde tööle, kuid tegelikult juhtis 1949. aastast kateedrit. Eelnimetatute kõrval tuleb kindlasti mainida ka Eerik Jaanvärki (1893–1967), kes töötas sa-mal ajal ka Tartu Õpetajate Instituudi asedirektorina.

Programmides lähtuti NSV Liidu 1930. aastate partei ja valitsu-se juhistest pedagoogilistele instituutidele, mida pidi arvestama ka Tartu ülikool, sest kõik programmid kinnitas NSV Liidu kõrghari-duse ministeerium. Pedagoogiliste ainete peaeesmärgiks oli seatud kommunistlik kasvatus, mille sisust annavad aimu aineprogrammi-

16 Alfred Koort, isiklik toimik 1919–1953, TÜA, 20/54-15.17 Konstantin Ramul, isiklik toimik 1919–1959, TÜA, 134-117.18 Aleksander Pint, isiklik toimik 1945–1952, TÜA, 20/54-29.

anu raudSepp

126

de märksõnad: kasvatuse teoorias kommunistlik moraal, nõukogulik patriotism, rahvademokraatia vaenlaste vihkamine, usuvastane kas-vatustöö, õpetaja ja kangelaste isiklik eeskuju jne; pedagoogika ajaloos Lenin ja Stalin nõukogude patriotismist, silmapaistvad nõukogude pedagoogid Krupskaja, Makarenko, Kalinin; nõukogude kooli kas-vandikest Suure Isamaasõja kangelased Zoja Kosmodemjanskaja ja Saša Tšekalin; kaks maailma – kaks kasvatuse ja hariduse süsteemi, kaasaegse kodanliku kooli langus Ameerikas, Inglismaal ja teistes im-perialistlikes riikides jne.19 Pole küll teada, kuidas neid põhimõtteid ülikooli pedagoogikaloengutes rakendati, kuid vähemalt paberites püüti end nõukoguliku retoorikaga õigustada, nii nagu pidi. Näiteks väitis Elango 1950, et tema loengutes on Eesti oludest lähtudes esile tõstetud võitlus eelarvamuste ja väärvaadetega, nagu vaen vene rahva vastu, antisemitism, kodanlik eesti natsionalism.20 1990 meenutas ta nõukogulikku laveerimist ühe oma loengu kontrollimisel järgmiselt:

Loengu teemaks oli õpetamise meetodid. Arvestades „külalise“ kohalolekut, tõin loengumeetodit käsitledes ära Stalini kõned. Õpilaste iseseisvat tööd käsitledes tõin näiteks Lenini usinuse töös raamatutega. Paraku polnud mul käepärast sobivat illust-ratsiooni vestlusmeetodi juurde. Aruandes märkis „külaline“ suure ideoloogilise puudusena, et ei kasutatud Stalini näitena vestlust Ameerika töölisdelegatsiooniga.21

Kui võrrelda NSV Liidu põhilisi õpetajaid koolitavaid institutsioone – pedagoogilisi instituute – ja TRÜ-d, olid vaadeldaval perioodil Tartu ülikooli ja nõukogude pedagoogiliste instituutide õpetajakoolituse pe-dagoogiliste kursuste mahtudes ja ainevalikutes suured erinevused. Sellest annab ülevaate Aleksander Elango andmetele tuginev tabel 1.22

Tabelist ilmneb, et programmilised erinevused olid nii TRÜ ja nõukogude pedagoogiliste instituutide kui ka ülikooli enda erialade vahel. Kuigi alates 1946/47 loeti pedagoogilisi aineid kõigile õpeta-

19 EAA, 5311-23-11, l. 1-35.20 EAA, 5311-23-10, l. 26p.21 Aleksander Elango, Sõjajärgne töö Tartu Ülikoolis, 89.22 Aleksander Elango, „Kas õppeplaanid vastavad tegeliku elu nõudeile“, Tartu

Riiklik Ülikool, 14.4.1950.


127

jaid ettevalmistavate osakondade üliõpilastele, jäid suured erinevu-sed erialati perioodi lõpuni püsima. Seda hoolimata sellest, et juba 1945. aasta kevadest nõudis Aleksander Pint pedagoogiliste ainete muutmist kõigile nimetatud osakondadele kohustuslikuks.23 Roh-kem pedagoogilisi aineid (seda ka tundide mahu poolest) said tuleva-sed kehalise kasvatuse õpetajad, aga veel 1950 olid need füüsika- ja bioloogiaosakonnas lausa fakultatiivsed.24 Näiteks loeti pedagoogi-listes instituutides kohustuslikku pedagoogika ajalugu ja psühholoo-giat TRÜ-s 1950. aastate alguses ainult kehakultuuriteaduskonnas ja mitme aine (eesti keele, loogika ja psühholoogia) õpetajatele. Seal-juures kuulus kehakultuurlaste programmi veel erikursusena spor-dipsühholoogia; psühholoogia, loogika ja eesti keele õpetajatel aga psühholoogia ajalugu. Seda, et stalinismi ajal pöörati erilist tähele-panu kehalise kasvatuse õpetajatele, võib põhjendada asjaoluga, et kommunistlikus kasvatuses väärtustati kõrgelt füüsiliselt tugevaid inimesi, kes suudaksid nõukogude kodumaad kaitsta.

Õpetajate praktiline ettevalmistus TRÜ-sPedagoogilist praktikat korraldasid pedagoogikaõppejõud eesotsas Aleksander Elangoga koos erialakateedritega. Vaadeldaval perioodil

23 TRÜ Pedagoogika kateedrite koosolekute protokollid 18.11.1944–14.04.1947, EAA, 5311-23-1, l. 16p–17.

24 Elango, Kas õppeplaanid vastavad.

Tabel 1. TRÜ ja NSV Liidu pedagoogiliste instituutide programmide võrd-lus 1950Pedagoogilised ained

TRÜ aja-loo-keele-teaduskond

TRÜ keha-kultuuritea-duskond

TRÜ matemaa-tika-loodus-teaduskond

NSVL peda-googilised instituudid

Pedagoogika 72 tundi 72 tundi 72 tundi 104 tundiAinemetoodika 32–48 tundi 140 tundi 24–80 tundi 94–265 tundiPedagoogika ajalugu

64 tundi 98 tundi

Psühholoogia 100 tundi 85 tundiKoolitervishoid 36 tundiPedagoogika eriseminar

32 tundi

anu raudSepp

128

oli üks põhiprobleeme väike praktika maht. Valdavalt kestis prakti-ka kolm nädalat, bioloogidel ainult kaks nädalat, kehakultuurlastel tõusis aga erandlikult 1952. aastaks kaheksale nädalale.25 Samal ajal oli NSV Liidu pedagoogilistes instituutides praktika palju suu-rema mahuga, 12 nädalat.26

Erinevused tulenesid ilmselt põhiliselt sellest, et ainemetoodikud võisid ise praktikaskeemi välja töötada. Alles 1949. aasta septembris tulid Eesti NSV haridusministeeriumilt praktika juhtnöörid, mis-peale Elango koostas Riia riikliku ülikooli eeskujul TRÜ praktikaju-hendi, mis kehtis veel 1952.27 Kuna pedagoogikakateedrite koosole-kutel kurdeti metoodiliselt ja ideoloogiliselt pädevate juhendajatest õpetajate puuduse üle,28 siis tuleb arvestada ka seda põhjust. Pole võimatu, et sõjajärgsel majanduslikult raskel ajal võis omaette prob-leem olla praktika juhendajatele makstavas tasuski.

Praktikantide arvu on võimalik selgitada praktikaaruannete kaudu.29 Praktikantide hulk oli algusest peale suur kehakultuuri-teaduskonnas, näiteks 1946/1947 kevadsemestril 37.30 Praktikantide arv kasvas praktika aruannete kohaselt üsna palju 1949/1950. õppe-aastast, mil pärast sõda ülikooli astunud hakkasid lõpukursustele jõudma. Aastatel 1949–1953 läbis pedagoogilise praktika vähemalt 720 üliõpilast, neist veidi üle poole ajaloo-keeleteaduskonnast (roh-kem ajaloo, eesti keele, kirjanduse ja psühholoogia õpetajaid). Eri-alati oli kõige vähem füüsika-matemaatika praktikante.

Pedagoogikaõppejõud kritiseerisid erialakateedreid selle eest, et seal keskenduti rohkem spetsiifilistele kui üldhariduskoolis vaja-likele ainetele. Tõepoolest, näiteks võib tuua kehakultuurlaste õp-pekavast palju üldhariduskooli õppekava seisukohalt n-ö kõrvalisi aineid, nagu poks, ratsasport, purjesport ja mootorsport jt. Praktika 25 EAA, 5311-2-1499.26 Elango, Kas õppeplaanid vastavad. 27 EAA, 5311-2-1499. 28 EAA, 5311-5-80, l. 45.29 1946/1947 õppeaasta kevadsemestri pedagoogilise praktika aruanne, EAA,

5311-11-16; 1948/1949 õppeaasta pedagoogilise praktika kavad ja kirjavahetus pedagoogilise praktika küsimustes, EAA, 5311-11-35, Aruanded ja kirjavahetus pedagoogilise praktika kohta 1949/1950 õ-a, EAA, 5311-2-1496; Pedagoogilise praktika aruanded 1951/1952, EAA, 5311-2-1499; Õppe- ja menetluspraktika aastaaruanne 1952/53, EAA, 5311-2-1501.

30 1946/1947 õppeaasta kevadsemestri pedagoogilise praktika aruanne, EAA, 5311-11-16.


129

aruannete kohaselt jäädi ainealaselt täiesti rahule võõrfiloloogide (inglise, saksa, prantsuse), loogika ja psühholoogia ning kehakul-tuuri üliõpilastega, kelle teadmiste kohta märkusi ei tehtud. Aja-loolaste ainealaseid faktiteadmisi üldiselt tunnustati. Puudulikud teadmised olid aga metoodikute hinnangul paljudel teistel. 1952/53. õppeaasta aruande järgi31 bioloogid ei tundud keemiat, matemaa-tikutel oli raskusi koolimatemaatikaga, eesti filoloogid ei tundnud hästi nõukogude kirjandust, vene filoloogid ei vallanud eesti keelt jne. Ideoloogilisi etteheiteid tehti kõige enam ajaloo-keeleteaduskon-na tudengitele. Esirinnas seisid tulevased eesti keele ja kirjanduse õpetajad, kes püüdnud näiteks 1950 ideoloogilist kasvatust teostada lahtiste ideelis-poliitiliste fraaside külgemonteerimisega tunni aine-le, suutmata küsimustele tervikuna anda marksistlikku tõlgitsust ja sidet, ei osanud kirjandusteoseid kommunistliku kasvatamise vahen-31 Õppe- ja menetluspraktika aastaaruanne 1952/1953 õ-a kohta, EAA, 5311-2-1501,

l. 33.

Foto 1. Laine Kose (abielus Peep) praktikapäevik 1955 (TÜM).

anu raudSepp

130

dina kasutada.32 Ajaloolaste seast võib tuua kaks markantset näi-det aastast 1952. Hilisem Eesti Vabariigi president Lennart Meri polevat Leida Loone sõnul tulnud ideoloogilise kasvatustööga üldse toime, kuigi talle selle suhtes tungivaid näpunäiteid anti.33 Tulevasel ajaloodoktoril Heino Arumäel olnud raskusi NSV Liidu varasemate ajajärkude marksistliku lahtimõtestamisega.34 Ajaloolastest kiideti aga eriti kõrge ideelis-poliitilise teadusliku ja metoodilise ettevalmis-tuse eest Daniil Rudnevit,35 kes töötas õpingute ajal Sovetskaja Es-tonija peatoimetajana ning oli hilisem kommunistliku partei ajaloo uurija. Samuti nagu erialaõpet, peeti ka pedagoogikaalast etteval-mistust üldiselt ebapiisavaks ja eluvõõraks, sh tehti pidevalt ette-heiteid klassijuhatajatööle. Eriti said pahandada vene filoloogid, kes ei osanud eesti keelt ega suutnudki sageli klassijuhatajatööd teha. Omaette küsimus oli siingi ideoloogiline kasvatustöö. Väliselt võib tollaseid dokumente lugedes jääda mulje tudengite pidevatest edu-sammudest. Kui näiteks 1946/1947. õppeaastal olid kehakultuuritu-dengite praktika ettekanded valdavalt neutraalsete pealkirjadega, nagu näiteks „Eesti rahvapärased spordialad Kalevipojas“ või „Vee karastav mõju organismile“,36 siis 1951/1952 domineerisid juba ette-kanded stiilis „Marxi, Engelsi ja Krupskaja vaated kehakultuurile“, „V. I. Lenin ja kehakultuur“, „J. V. Stalin ja nõukogude kehakultuur“ jmt.37 Pedagoogilise ettevalmistuse nõrkuseks peeti pedagoogikaai-nete (sh praktika) vähest mahtu, mida pedagoogikakateedrid soovi-tasid suurendada spetsiifiliste erialaainete arvel.

TRÜ pedagoogika osakond ja Johannes Käisi küsimus 1946. aastalSõjajärgsetel aastatel kavandati ja tehti NSV Liidus ÜK(b)P Keskko-mitee eestvedamisel terve hulk rünnakuid teaduse ja teadlaste vas-

32 Menetlus- ja pedagoogilise praktika aruanded ning kirjavahetus ajaloo keeletea-duskonnas 1950, EAA, 5311-5-80.

33 EAA, 5311-5-105, l. 38.34 EAA, 5311-5-105, l. 36.35 EAA, 5311-5-95, l. 11.36 EAA, 5311-11-16, l. 5.37 1951/1952 õppeaasta menetlus- ja pedagoogilise praktika aruanded, EAA, 5311-

11-68, l. 6.


131

tu nn diskussioonide (filosoofias 1947, bioloogias 1948,38 füsioloogias ja keeleteaduses 1950, poliitökonoomias 1951)39 nime all. Pedagoo-gikateadlasi puudutasid eelkõige ÜK(b)P Keskkomitee 1946. aasta augusti otsus ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta. Antud ideoloo-giaotsusega kaasnes õppejõududevastane kampaania ka TRÜ-s, suu-natud kõigepealt vene keele ja kirjanduse kateedri juhataja dotsent Valmar Adamsi vastu.40 Sellest ei jäänud puudutamata pedagoogi-kakateedridki, olles segatud Johannes Käisi (1885–1950) repressee-rimise loosse, mille aluseks oli tema tööde kogumik.41

Eesti NSV haridusministeeriumi metoodikaosakonna juhataja Johannes Käis oli sel ajal kahtlemata kõige tuntum ja tunnustatum Eesti pedagoogikateadlane. Teda hinnati kõrgelt ka TRÜ-s. Seda tõendab Käisi 60. sünnipäeva suurejooneline tähistamine nii Eesti avalikkuses42 kui ülikoolis alates 1945. aasta sügisest:43 professor Aleksander Pint valis teadustöö teemaks „J. Käis kui eesti rahva pe-dagoog”, korraldati Käisi pedagoogilise tegevuse teemaliste üliõpi-lastööde võistlus, avati Käisi tööde näitus, korraldati juubeliaktus koos päevakohaste kingitustega jpm. Käisi juubeli aktusel ülikoolis soovitati avaldada tema kogutud tööd,44 mis ilmusidki 1946. aasta sügisel.45 Teoses käsitleti nõukogude üldpedagoogilisi kirjutisi ning Käisi enda töid didaktikast ja algõpetuse metoodikast.

Kuigi seda represseerimise protsessi ja tagajärgi on üsna põhja-likult kirjeldanud sündmuste kaasaegsena omaaegne haridusminis-ter Ferdinand Eisen, pole seni selge nimetatud sündmuste algataja, Aleksander Pindi motiiv. Oli see vajadus nõukogude võimu silmis kaebamisega kannuseid teenida või oli probleem milleski muus? TRÜ pedagoogikakateedrite koosolekute protokollide kõrvutamine

38 Vt seoses Eestiga: A. Raudsepp. „Lõssenkism ja Tartu Ülikooli bioloogiaosakond stalinismi ajal“, Ajalooline Ajakiri, ½ (2009), 179–196; Raid, Vaevatee, 46–49.

39 Raid, Vaevatee, 37.40 Vt lähemalt: Raid, Vaevatee, 40–45.41 Johannes Käis, Valitud tööd (Tallinn: Riiklik Kirjastus Pedagoogiline Kirjandus,

1946).42 Ferdinand Eisen, „Ühest ebavõrdsest võitlusest meie pedagoogilise mõtte lähimi-

nevikus. I. Diskussioon Johannes Käisi „Valitud tööde“ ümber“, Kooliuuendusla-ne, 2 (Tallinn, 1992), 30–36.

43 TRÜ pedagoogikakateedrite koosolekute protokollid 18.11.1944-14.04.1947, EAA, 5311-23-1, l. 34.

44 Eisen, „Ühest ebavõrdsest võitlusest“. 45 Käis, Valitud tööd.

anu raudSepp

132

haridusministeeriumi arutelude ja meedias avaldatuga võimaldab küsimust hoopis uuest vaatenurgast avada.

1. oktoobril 1946 toimus TRÜ pedagoogikakateedrite tähtis koos-olek, mida saabus poole pealt jälgima ka ülikooli parteisekretär Au-gust Preemet. Protokolli kohaselt teinud Pint vaidluse lõpul otsuse võtta Käisi ja Torki tööd mõnel tulevasel koosolekul arutusele, aga ei selgitata, mille üle diskuteeriti. Seejuures on eriti küsitav emigreeru-nud Juhan Torki (1889–1980) töö arutelu, sest selleks võis olla tema 1940. aastal keelatud doktoriväitekiri „Eesti laste intelligents“.46

12. oktoobril ilmus ajalehes Rahva Hääl Pindi artikkel „On aeg vabaneda kodanliku ajastu kahjulikest pärimustest meie koolides“, kus ta nahutas Käisi nõukogude koolile ebasobiva metoodika (indivi-duaalne tööviis) ja õpetaja rolli tagaplaanile jätmise eest kasvatuste-gevuses jm, pidades seda asjatundmatuks tööks nõukogude pedagoo-gika alal. Tegelikult esitas raamat uuendusmeelseid pedagoogilisi vaateid, mis juba paar aastakümmet olid Eesti koolides tuntud ja laialdaselt praktikas juurdunud.

26. ja 27. oktoobril arutati raamatu „Valitud tööd“ küsimust ha-ridusministeeriumi kolleegiumi koosolekul, kus osalesid ka EK(b)P Keskkomitee, ELKNÜ Keskkomitee, Vabariikliku Õpetajate Täien-dusinstituudi, ENSV Teaduste Akadeemia, ajalehe Rahva Hääl jt institutsioonide esindajad. Käis kaitses end söakalt ja sõnaosavalt, nimetades Aleksander Pindi ajalehearvustust asjatundmatuks, sest ta ei leidvat sellest ühtki väidet, mis polevat täielikus kooskõlas ÜK(b)P Keskkomitee määrustega. Ainsana toetas Käisi Aleksander Elango, kelle sõnul oli antud kogumik ainult ühe inimese looming, mitte retseptide kogu õpetajatele.47

Järgmiseks tunnistas Pindi kriitika õigeks EK(b)P Keskkomitee, mille peale toimus 11. novembril saaga viimane, TRÜ pedagoogika-kateedrite koosolek,48 mille protokollist selgub professor Pindi Käi-si-vastaste rünnakute algatamise väga tõenäoline põhjus. Elango pidi selgitama, miks ta oli haridusministeeriumi koosolekul Käisi kaitsnud, ja tegi seda väga argumenteeritult. Pint hakkas diskus-

46 Trasberg, Krull, Õpetajahariduse sajand rahvusülikoolis, 70.47 Eesti NSV haridusministeeriumi kolleegiumi koosolekute protokollid 1946, ERA,

R-14-3-143, l. 113–116.48 EAA, 5311-23-1, l. 66p–73p.


133

sioonis Elangole ja tema toetajatele (professor Konstantin Ramul ja assistent Andres Pärl) alla jääma isegi hoolimata rektor Koorti aktiiv-sest toetusest. Lõpuks sekkus arutellu TRÜ parteisekretär August Preemet sõnadega olin ka sellel koosolekul, kas sellest pole küllalt, et kateeder otsustas, et raamat „Valitud tööd“ ei kõlba vastuvõtmiseks doktoritööna.49 Kui nüüd tulla tagasi Käisi kampaania alguse juurde: Preemet oli osalenud ainult 1. oktoobri kateedrite koosolekul, mis toimus enne kõiki Käisi-vastaseid kriitilisi sõnavõtte ja otsuseid ning kus otsustati Käisi töö arutamine edasi lükata. Järelikult oli Käis esitanud oma teose „Valitud tööd“ ülikoolile doktoritööna. See selgi-tab ka, miks võis Aleksander Pint seepeale Käisi vastu kampaania algatada. Nimelt oli Pint 11. septembril 1946 taandatud NSV Liidu kõrghariduse ministri käskkirjaga doktorikraadi puudumise tõttu professori kohalt dotsendiks.50 Järelikult oli doktorikraadi taotlev Käis talle konkurent ning ÜK(b)P Keskkomitee ideoloogiaotsus tuli väga õigel ajal, et vastast laimata. Kuigi rektor Alfred Koort esitas NSV Liidu kõrghariduse ministeeriumile mitu palvet (11. jaanuaril ja 15. juulil 1947) ennistada Pint professoriks, seda ei tehtud. Seejä-rel õppiski Pint 1949. aasta oktoobrist Moskvas NSV Liidu Teadus-te Akadeemia juures doktorantuuris ja kaitses 21. juunil 1951 vene keeles doktoritööd teemal „Pedagoogilise hariduse peamised etapid Eestis 19.–20. sajandil.“51 Pint jõudis Tartu ülikooli pedagoogika-kateedrisse reaalselt tagasi tööle alles 1980, mil ta nimetati profes-sor-konsultandiks.52 Nimelt töötas ta vahepealsetel aastatel hoopis Venemaal. Pindi doktoritöö tõttu aga kaotas aktuaalsuse Aleksander Elango dissertatsiooni teema „1804. aasta koolistatuudi teostamine Eestis“ ja ta pidi võtma aprillis 1950 uueks teemaks „Kommunistlik kasvatus klassivälise töö protsessis.“53 Kõigele lisaks tuli tal Pindi õpingute tõttu juhtida alates 1949. aastast kateedrit, samal ajal kui ülikool jätkas rektor Koorti korraldusel kateedrijuhataja tasu maks-mist Pindile.54

Mitmed küsimused jäävad vastuseta. Me ei tea, kas Johannes

49 EAA, 5311-23-1, l. 73p.50 Aleksander Pint, isiklik toimik 1945–1952, TÜA, 20/54-29, l. 38.51 Samas, l. 92.52 Aleksander Pint, isiklik toimik 1980-1984, TÜA, 11-k-1147.53 EAA, 5311-23-1, l. 27.54 Aleksander Pint, isiklik toimik 1945–1952, TÜA, 20/54-29, l. 86.

anu raudSepp

134

Käis soovis doktoritööd kaitstes tulla tööle Tartu ülikooli pedagoo-gikaosakonna professoriks. Teiseks oleks huvitav teada, kes tõstatas NSV Liidu kõrghariduse ministeeriumis Pindi kvalifikatsiooni kont-rollimise. Sellest hakkasid ju väga tõenäoliselt hargnema eeltoodud sündmused, mis Eesti pedagoogikas palju muutsid.

Õpetajakoolitus – Tartu Riiklik Ülikool versus Tallinna Õpetajate InstituutTartu ülikool ei andnud 1940. aastate lõpuni piisavalt keskkooliõpe-tajaid. Ülikooli lõpetanud suunati küll kooli, aga sel ajal polnud see veel süsteemne ning hoolimata aktiivsest propagandast otsiti ja lei-ti võimalusi kooli suunamisest kõrvale hoida. Ajastule iseloomuliku sellekohase näitena võib tsiteerida 1947. aasta ajalehes Nõukogude Õpetaja noorte spetsialistide tööle suunamise puhul avaldatud op-timistlikku artiklit, et vennasvabariikides olevat juba kombeks töö-le suunatud noortele õpetajatele anda korter, sisustada see vajalike esemetega, varuda neile pedagoogilist kirjandust, harida ja külvata tükike aiamaad, et noorel õpetajal oleks kohe värskeid aiasaadusi ja juurvilja võtta ning komnoored võtavad noored õpetajad kohe oma perre, et nad üksindust ei tunneks. Aastatel 1945–1950 lõpetanud 1190 noorest spetsialistist läks teadaolevalt kooli vaid 153 ehk 12%.55 Aleksander Elango arvates mindi kooli vastu tahtmist, ülikooli pea-mine eesmärk oli eelistada teadlaste ettevalmistamist.56

Seepärast tõusis juba 1948. aastal haridusminister Arnold Raua algatusel päevakorda Tallinna Õpetajate Instituudi muutmine kesk-kooliõpetajaid koolitavaks asutuseks. Tallinna pedagoogiline kõrg-kool jäi aga siis veel asutamata, sest seda ei toetanud EK(b)P Kesk-komitee ega Eesti NSV Ministrite Nõukogu. Olukord muutus pärast EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumit 1950. aasta kevadel.57 Pleenumi järel, 27. aprillil 1950 võttis TRÜ parteiorganisatsioon vastu otsuse, milles esitati süüdistusi 30 TRÜ õppejõu vastu. Pedagoogikatead-lastest olid löögi all Aleksander Elango (kategoorias kodanlike nat-

55 Raudsepp, Ajaloo õpetamise korraldus, 24.56 TÜR KHO, 141-45, l. 90.57 Vt lähemalt EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi mõjust TRÜ-s: Raid, Vaevatee,

120–184.


135

sionalistide mõttekaaslased ja natsionalistid), Aleksander Pint (ko-danlike natsionalistide mõjualune), Konstantin Ramul (kodanliku natsionalismi kütkeis) ja rektor Alfred Koort. TRÜ ja sealt saadava hariduse vastane hoiak ilmnes ka Tallinna Õpetajate Instituudis, mille parteikoosolekutel nimetati TRÜ-d kodanliku kultuuri lätteks, tauniti TRÜ õppejõudude kodanlikku mõju ja Eesti aja ülistamist.58

Olukord oli Tartu ülikooli jaoks tõsine ning tuli kiiresti astuda samme lõpetavate õpetajate arvu suurendamiseks, kui sooviti jätka-ta keskkooliõpetajate koolitamist juhtiva Eesti kõrgema õppeasutu-sena. TRÜ õpetajakoolituse muutumise eest seisis järgmistel aasta-tel kõige jõulisemalt Aleksander Elango. Ta kirjutas selle puudustest ajakirjanduses,59 tegi ettepanekuid rektoraadile, arutas kateedrite koosolekul. Põhipuudustena nägi ta ainealase ettevalmistuse mitte-vastavust koolide õppekavadele ja ainemetoodika (kokku 14 eriala) nõrkust (kateedrid võtnud seda kõrvalise ainena ja palganud juhus-likke inimesi, osa metoodikuid olevat koolist võõrdunud, sest pole kunagi seal töötanud). Osaliselt oli tal õigus: erialakateedrites viidi 1950. aastate alguses mõnelgi juhul (nt kehalise kasvatuse metoodik Aleksander Kalamees)60 metoodikud kateedrite rahaliste raskuste tõttu poolele kohale, kuna seda tööd ei väärtustatud.

Tartu ülikooli õpetajakoolituse kriitika üllatava lõppakordina ilmus üleliidulises õpetajate lehes 7. mail 1952 Aleksander Pindi artikkel,61 milles ta TRÜ õpetajakoolituse täiesti maha tegi, kuna see ei anna erialalist ettevalmistust, pedagoogiline ja metoodiline et-tevalmistus on nõrk, ülikooli õppejõud-professorid ei mõista üliõpi-lastes kasvatada armastust pedagoogikutse vastu hoolimata aastaid kestvast pedagoogilise kaadri puudusest. Pint leidis, et TRÜ töö on vaja ümber korraldada, aga koos sellega tuleb lahendada ka küsimus pedagoogilise instituudi loomisest Tallinnas, kus Tallinna õpetajate instituudil on head materiaalsed võimalused ja kvalifitseeritud pro-fessorite-õppejõudude kaader. Väga võimalik, et Pint aitas lausa Tal-linna Pedagoogilist Instituuti luua. Nimelt oli ta ju EK(b)P Keskko-

58 Raudsepp, Ajaloo õpetamise korraldus, 24.59 Aleksander Elango, „Kas õppeplaanid vastavad tegeliku elu nõudele?“, Tartu

Riiklik Ülikool, 11.5.1951.60 Aleksander Kalamees, isiklik toimik, TÜA, 134-3.61 Aleksander Pint, „Выпускники университета“, Учительскaя гaзетa, 7.5.1952.

anu raudSepp

136

mitee korraldusega määratud doktorikraadi saamise järel teaduste akadeemia käsutusse.62 TRÜ pedagoogikakateedrid reageerisid juba paari päeva pärast, 9. mail oma koosolekuga, kus tunnistati Pindi kriitika küll õigeks, kuid leiti, et olukorda on võimalik muuta ja vä-listati vajadus Tallinna Pedagoogilise Instituudi järele.63

Vastupidisel arvamusel oldi Eesti NSV haridusministeeriumis, kus toetati 23. juulil 1952 Tallinna Õpetajate Instituudi reorganisee-rimist pedagoogiliseks instituudiks64 ja sügisest hakkaski Tallinna Pedagoogiline Instituut koolitama kõrgharidusega keskkooliõpeta-jaid. Pedagoogikaõppejõududena hakkasid seal tööle endised TRÜ pedagoogikaõppejõud Aleksander Pint65 ja EK(B)P KK 8. pleenumi järel TRÜ-s rektoriameti kaotanud Alfred Koort.66 Järgmistel aas-tatel tuli Tartu ülikoolil jätkuvalt pingutada, et püsida õpetajakoo-lituse konkurentsis. Ilmselt oli kusagil kõrgemal leitud, et siiski on parem koolitada õpetajaid pedagoogilise instituudi kõrval ka ülikoo-lis. Võimalik, et soov oli hoopis ülikooli alla tõmbamine pedagoogilise instituudi rolli. Ja ilmselt oli kahel pool koolitamise selge mõte ja eesmärk senisest jõulisem sovetiseerimine, milles õpetaja pidi olema võtmetegelane.

KokkuvõteStalinismi ajal kujunes õpetajakoolitus Tartu ülikooli üldharidus-koolide aineid õpetavates teaduskondades kõigile kohustuslikuks. Kui 1940. aastatel oli lõpetanuid, sh õpetajaid vähe, siis 1950. aas-ta kevadest suurenes olulisel määral TRÜ-st õpetajaks suunatava-te arv. Alates 1952. aasta maist moodustati haridusministeeriumi juhtimisel kõigis Eesti õpetajaid koolitavates õppeasutustes esin-duslikud komisjonid (liikmeteks kohalikud EK(b)P linnakomiteede, täitevkomiteede haridusosakondade, haridusministeeriumi kaadrite osakonna, vastavate õppeasutuste juhid), mis suunasid lõpetajaid

62 Aleksander Pint, isiklik toimik 1945–1952, TÜA, 20/54-29, l. 93.63 TRÜ pedagoogika kateedrite koosolekute protokollid 7.5.1949–9.4.1953, EAA,

5311-23-10, l. 60p.64 ENSV Haridusministeeriumi kolleegiumi koosolekute protokollid 23.4.1952–

10.8.1952, ERA, R-14-3-599, l. 126.65 Aleksander Pint, isiklik toimik 1945–1952, TÜA, 20/54-29.66 Alfred Koort, isiklik toimik 1919–1953, TÜA, 20/54 -15.


137

koolidesse tööle. Siitpeale pidas haridusministeerium õpetajaks suu-natavate üle (nii Eesti kui NSVL õppeasutustest) väga täpselt (par-teilisus, töökoht, sh siseministeerium jne) arvet ja sealtpeale on kuni nõukogude aja lõpuni olemas täpsed aruanded. Ajalookirjanduses neid seni analüüsitud veel pole, aga nt 1952 suunati koolidesse 76 õpetajat (sh 15 vene keele ja 11 ajalooõpetajat).67

Tallinna Pedagoogilise Instituudi loomisega lisandus Eestis TRÜ kõrvale teine keskkooliõpetajaid ettevalmistav õppeasutus, mis aitas varustada siinseid koole kohaliku kaadriga. Nii Eesti kui NSV Liidu pedagoogilistest õppeasutustest siia 1953 tööle suunatud õpetajatest annab ülevaate tabel 2.68

Tabelist on näha, et Eestisse on suunatud ka 50 õpetajat NSV Lii-dust. Nad olid lõpetanud erinevad õppeasutused, näiteks Kaliningra-di riikliku pedagoogilise instituudi, Doni-äärse Rostovi Molotovi-ni-melise ülikooli, Moskva Stalini-nimelise kehakultuuriinstituudi, Leningradi Herzeni-nimelise pedagoogilise instituudi jne.69

Selles, et õpetajakoolitus jäi Tartu ülikoolis püsima, olid põhitee-ned pedagoogikakateedritel ja eriti Aleksander Elangol. Selles aga, et õpetajad said sel ajal suuresti iseseisvusaegsete traditsioonide vai-mus hariduse, olid põhiteened erialakateedritel. Seega aitas ülikool

67 Kõrgema haridusega spetsialistide tööle suunamise materjalid 5.1.1952–24.10.1952, ERA, R-973-8-136, l. 42.

68 Noorte spetsialistide töölesuunamise protokollid ja nimekirjad 1953, ERA, R-14-3-787.

69 Samas.

Tabel 2. 1953. aastal Eesti üldhariduskoolidesse suunatud noored spetsialistidÕppeasutus Kooliaste ArvTartu Riiklik Ülikool Keskkooliõpetajad 71NSV Liidu kõrgemad pedagoogilised õppeasutused

Keskkooliõpetajad 50

Tallinna Pedagoogiline Instituut Keskkooliõpetajad ja 7-kl kooli õpetajad

221

Tartu Õpetajate Instituut 7-kl kooli õpetajad 168Rakvere Pedagoogiline Kool algkooliõpetajad 69Haapsalu Pedagoogiline Kool algkooliõpetajad 68Viljandi Pedagoogiline Kool algkooliõpetajad 42Kokku õpetajad 689

anu raudSepp

138

kohustusliku õpetajakoolitusega palju kaasa sellele, et eesti kool sai eestimeelseid eesti- ja venekeelseid õpetajaid vastukaaluks siia suu-natud venemeelsetele ja venekeelsetele õpetajatele.

Anu Raudsepp (PhD) on Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia insti-tuudi ajaloo didaktika dotsent.


139

Training high school teachers in post-war Tartu State University

ANU RAUDSEPPUniversity of Tartu

After World War II the heavy sovietisation of Estonian education began. The key persons of this process were undoubtedly teachers, preferably those who had arrived from the Soviet Union (especial-ly Estonians from Russia) or young people taught in Estonia in the spirit of new educational ideas. A great shift took place in the Esto-nian teacher community at that time. Altogether 4,176 teachers are known to have been fired, dismissed at their own request or transfer-red to another position during the period of 1946–1950. The only counterbalance was preparing new teachers locally. In the post-war years, high school teachers were trained only at Tartu State Univer-sity, which was exceptional in the Soviet Union because elsewhere it was mainly done in pedagogical institutes.

The article studies the substantial and formal changes in the so-vietisation of teacher training that were realised through complying with union-wide regulations and pedagogical trends. Similarities and differences are also outlined. Secondly, the process of making teacher training obligatory at Tartu State University and its importance in providing Estonian schools with local staff is explored. Thirdly, the article attempts to disclose the role and activity of various people related to pedagogy at the time in this process. The study is mainly based on new and practically unused archive sources related to the history of the University of Tartu.

During the era of Stalinism, teacher training became obligatory for everyone in the University of Tartu faculties that taught sub-jects also covered by general education schools. In the 1940s there were few university graduates, incl. teachers, but since the spring of 1950 the number of people who were appointed as teachers from Tartu State University increased significantly. The establishment of the Tallinn Pedagogical Institute in 1952 added a second educational institution in Estonia that trained high school teachers and helped provide the schools with local staff. It was mainly the service of the

anu raudSepp

140

chairs of pedagogy that teacher training persisted at the University of Tartu. However, it was the service of the specialisation chairs that teachers received an education, which was, to a great extent, in the spirit of the traditions of the independence era. Therefore, the com-pulsory teacher training of the university contributed much to educa-ting university graduate, Estonian-minded, Estonian and Russian speaking teachers for Estonian schools to counter the Russian-min-ded and Russian speaking teachers who were appointed to Estonia from elsewhere.


Teadusfilosoofia humaniora ja realia vahel.

Mõtisklus Tartu Ülikooli juhtiva teadus-filosoofi elutöö kuuluvusega seonduvast

PEETER MÜÜRSEPP

Kultuurilist kuuluvust vaadeldes tuleb tavaliselt välja, et oma rahva hulgast võrsunud kultuuritegelased (laias tähenduses) ei saa oma tegevuse tulemusena kuidagi võõraks jääda. Võõrad on ikka need, kes mujalt pärit, aga neistki võib mõni ajapikku omaks saada. Oma võõraks jäämine tundub olevat vägagi erandlik. Seda enam, kui te-gutsetakse kogu elu vältel omade keskel. Mõnikord võib niisugune kurioosum siiski aset leida.

Möödunud suvel rabas Eesti filosoofe kurb uudis, et meie juhtiv teadusfilosoof Rein Vihalemm (1938–2015) on traagilise õnnetuse tõttu ootamatult meie hulgast lahkunud. Vihalemma eestvõttel loo-di Tartu Ülikooli teadusfilosoofia õppetool, mida ta ise ka pikemat aega juhatas. Rein Vihalemm tegutses aktiivselt Balti Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Ühenduses, juhatades aastaid Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse teadusfilosoofia ja -metodoloogia sektsiooni. Vihalemm oli Rahvusvahelise Keemiafilosoofia Ühenduse asutajaliige, kuuludes seega uudse filosoofiasuuna algatajate hulka. Tema karjääri tipuks sisulises plaanis jäi uut tüüpi teadusfilosoofi-lise lähenemise, praktilise realismi, algatamine teaduse olemuse ja arenemise mõtestamisel.

Käesoleva kirjutise eesmärk pole Vihalemma töödest ja saavu-tustest ülevaate andmine, kuigi teatava sissevaate peab tegema. See puudutab teadusfilosoofia ühe põhiprobleemi, nn demarkatsioo-

peeter mÜÜrSepp

142

niprobleemi originaalset lahendust Vihalemma poolt. Artiklis kes-kendume siiski selgitusele, kuidas saab olla nii, et oma erialal igati edukas uurija, seda ka rahvusvahelises plaanis, jääb oma töödega kodumaal justkui eikellegimaale ja seetõttu ilma ka väljateenitud tunnustusest.

Käesolev kirjutis on seega mõtisklus teadusfilosoofia ja teadusfi-losoofi kohast teadusnomenklatuuris, ajendatuna Rein Vihalemma lahkumisest keset 2015. aasta suve ja tema elutöö tunnustamisega seonduvast. Vihalemma ärasaatmise tseremoonial väitis Tartu Üli-kooli rektor Volli Kalm, et tema hinnangul on lahkunud TÜ kõige tuntum emeriitprofessor. Kindlasti oli Rein Vihalemm tuntud ja tunnustatud Tartu Ülikoolis ja kolleegide hulgas ka rahvusvahelises plaanis. Sama ei saa siiski väita tuntuse kohta ühiskonnas laiemalt. Alljärgnev käsitlebki küsimust, kes on teadusfilosoof ja kas ta peab olema ühiskonnas tuntud, selleks et oma erialase töö eest väljateeni-tud tunnustus pälvida.

Filosoofia on väga mitmeharuline valdkond. Põhimõtteliselt saab igal elualal olla oma filosoofia, mis küsib selle aluste järele ja püüab visandada selle piire. Umbes niisugune olukord ongi välja kujune-nud. Vähimagi kahtluseta on olemas näiteks kunstifilosoofia, aga räägitakse ka spordifilosoofiast ning isegi jalgpallifilosoofiast. Järeli-kult on võimalikud üsna peened alajaotused.

Nagu Inglise filosoof Gilbert Ryle (1900–1976) veenvalt näitas, pole filosoofia ise tegelikult üldse distsipliin, vaid pigem distsipliinide va-heline või ülene valdkond.1 Teadusfilosoofia ei ole teaduse tegemine, vaid teaduse uurimine, tema olemuse analüüsimine. Teadusfilosoof ei tee teadust, vaid opereerib teaduse kallal (operate upon), nagu Ryle tavatses öelda. Filosoofiat ei tohiks vägisi teadusmaastikul kuidagi konkreetselt paigutada, sest teiste valdkondade positsioneerimine on tegelikult tema enese üks põhilisi ülesandeid. Eriti selgelt on niisu-gune suunitlus nähtav just teadusfilosoofia puhul. Kuna aga filosoofia on lahutamatu osa akadeemilisest maastikust, siis on kombeks teda siiski kuidagi akadeemiliste distsipliinide liigitusse ära paigutada.

Filosoofia ei uuri otseselt ei loodust ega ühiskonda. Ta ei kasu-ta eksperimentaalset uurimismeetodit. Seetõttu ei sobi filosoofia ei

1 Gilbert Ryle, „Abstraktsioonid“, Akadeemia, 9 (1995), 1832–1842.

teaduSfiloSoofia Humaniora ja realia vaHel

143

loodus- ega sotsiaalteaduste hulka. Uurimisobjekti ja meetodi poo-lest on filosoofia kõige lähemal matemaatikale. Samas on väga selge, et matemaatika haru ta pole, nagu ka matemaatika pole filosoofia haru. Loogikaga on sama lugu, kuigi analüütilise meetodi puhul pole loogikast laenatud sümboolika kasutamises midagi erandlikku.

Filosoofia on iseseisev valdkond ja raske oleks teda klassifitseeri-da kuhugi mujale kui humaniora alla, kui tingimata peame seda te-gema. Alternatiiviks võiks muidugi olla üldse klassifitseerimata jät-mine. Filosoofiat saaks aktsepteerida millegi täiesti iseseisvana, mis ei kuulu teadusnomenklatuuris kuhugi, vaid ongi lihtsalt see, mis ta on. Niisugune lahendus oleks aga haridus- ja teadusbürokraatiale ilmselt vastuvõetamatu kui liialt suur privileeg. Kuid mõttekoht siin vist siiski on? Ei sobi ju ka matemaatika õieti millegagi kokku ja ses suhtes ei puigelda ka vastu. Miks siis peab filosoofia vägisi humani-taarteadus olema?

Käesolevas kirjutises pakub huvi eelkõige teadusfilosoofia põhju-sel, millele ülal sai vihjatud. Vaatame nüüd lähemalt. Teadusfilo-soofiana peetakse antud juhul silmas valdkonda, mille kohta inglise keeles öeldakse philosophy of science. Traditsiooniliselt hõlmab see filosoofia alajaotus ainult loodusteadusi. Sotsiaalteaduste filosoofia kohta öeldakse inglise keeles kindlasti philosophy of social science. Lisaks tuleb täpsustada, et (loodus)teaduste all peetakse siinkohal silmas eelkõige nn füüsikasarnaseid teadusi. Teadusfilosoofia on seetõttu eelkõige füüsikafilosoofia. Niisugune rõhuasetus on tugev-nemas, kuna nii keemiafilosoofia kui ka bioloogiafilosoofia on selgelt eristumas iseseisvate valdkondadena. Füüsikafilosoofia teadusfi-losoofiast eraldi pole samuti enam tundmatu termin. Kummalisel kombel kohtab seda siiski harvemini kui keemia- või bioloogiafilo-soofiat. Järgnevalt paneme nad kõik, vähemalt mõneks ajaks, siiski ühte patta ja räägime teadusfilosoofiast ning teadusfilosoofist kui oma valdkonna spetsialistist.

Kes on tüüpiline teadusfilosoof oma akadeemilise tausta poolest? Mõneti üllatuslikult võib ta tegelikult olla inimene, kes on kõrgha-ridust omandades algusest peale õppinud erialana ainult filosoofiat. Pigem on niisugune asjade seis siiski erandlik ja ilmselt mittesoo-vitatav. Raske on analüüsida teadusega seotud olemuslikke küsi-musi ilma vähemalt ühte teadusharu hästi tundmata. Sageli ongi

peeter mÜÜrSepp

144

teadusfilosoof omandanud vähemalt ühe akadeemilise kraadi mõnes loodusteaduses või matemaatikas. Enamasti on niisugune alushari-dus saadud füüsika, aga vahel ka keemia või bioloogia alal. Seega pole teadusfilosoof tavapäraselt oma ettevalmistuselt puhtakujuline humanitaar, kui niisugune valdkondlik alajaotus tema puhul üldse kõne alla tuleb.

Kuidas on lood teadusfilosoofia kui valdkonna enesega? Teadus-filosoofia ei ole teadus. Ta on valdkond, mis uurib teadust filosoofili-se meetodiga. Viimane pole seesama, mida tavapäraselt teadusliku meetodi all mõistetakse. Hüpoteese ei saa siin eksperimentaalselt kontrollida ja tulemuste kirjeldamine matemaatika keeles pole ko-hustuslik. See, mida uuritakse, pole loodus ega ühiskond, vaid tea-dusharud, mis loodust uurivad. Selles mõttes on teadusfilosoofia, nagu ka iga muu filosoofia alajaotuse puhul, tegemist humanitaar-valdkonnaga. Ometi jääb teadusfilosoofia justkui humaniora ja rea-lia vahele, sest teadusfilosoof peab lisaks oma valdkonna meetodi valdamisele tundma ka oma uurimisobjekti, vähemalt kõige põhili-semas. Uurija peab justkui pendeldama kahe olemuslikult erineva valdkonna vahel.

Teadusliku meetodi iseloomustamiseks kasutatakse tihti termi-nit ’hüpoteetilis-deduktiivne’. Mõiste kasutuselevõtt omistatakse tavaliselt William Whewellile (1794–1866), keda sageli peetakse ka esimeseks teadusfilosoofiks. Teadlane püstitab hüpoteese, mida ta arvab suutvat kontrollida, enamasti eksperimenteerides või vähe-malt kuidagiviisi mõõtes, ja teebki seda, võttes ühtlasi kasutusele deduktiivse järeldamisviisi.

Möödunud suvel traagilise õnnetuse tõttu meie hulgast lahkunud Eesti mõjukaim teadusfilosoof Rein Vihalemm on nimetatud lähe-nemist olulisel määral täiendanud, väites, et reaalteaduslik meetod on tegelikult konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivne.2 Sisuliselt on tegemist teadusfilosoofia ühe kõige kesksema probleemi, nn demar-katsiooniprobleemi (mis on teadus?) originaalse lahendusega, sest just niisugune tunnetusmeetodi määratlus võimaldas Vihalemmal

2 Vt näiteks Rein Vihalemm, „Chemistry as an interesting subject for the philo-sophy of science“, Estonian Studies in the History and Philosophy of Science, ed. R. Vihalemm, Boston Studies in the Philosophy of Science, vol. 219 (Dordrecht: Kluwer, 2001), 185–200.


145

töötada välja nn f-teaduse mudeli. Käesolevas kirjutises ei ole võima-lik füüsikasarnase täppisteaduse (f-teaduse) konstruktiivset olemust lähemalt selgitada ja see pole ka meie eesmärk.3 Mõiste sissetoomine on siinkohal tingitud vajadusest teha selget vahet eri tüüpi teadus-harude vahel. Olgu lühidalt öeldud, et mõiste põhineb seisukohal, mille järgi teadlane, eelkõige füüsik, ei uuri meid ümbritsevat maa-ilma ennast vahetult, vaid oma konstruktsiooni sellest. Niisuguse lähenemise põhjuseks on asjaolu, et maailm ise ei pruugi piisavalt hästi sobituda teadusliku meetodi rakendamise nõuetega. Lisaks me ju ei teagi, milline on maailm ise. Saame vaadelda alati ainult teatud aspekti sellest. Rein Vihalemm nimetab tunnetust, mis vastab klas-sikalisele arusaamale teaduslikust meetodist ja selle rakendamisest, konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivseks. Kõige paremini vastab sel-lele arusaamale füüsika ja osa keemiast, nimelt see osa, mis tegeleb loodusseadustega, nagu näiteks Mendelejevi elementide perioodili-suse seadus. Teadus kitsamas mõttes sellega piirdubki. Kogu keemia pole konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivne, nagu pole seda ka bioloo-gia, muudest loodusteadustest rääkimata.

Enamasti muidugi teaduse mõistet nii kitsalt ei piiritleta. Konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivsele lisab Rein Vihalemm liigi-tav-ajaloolis-kirjeldava tunnetuse. Sellele vastab uurimisviis, mida ajalooliselt on nimetatud loodusfilosoofiliseks ja mille taaselusta-mise vajadust mõned tänapäeva teadusfilosoofid (näiteks Nicholas Maxwell)4 on asunud propageerima. Sellele teist tüüpi tunnetusele vastab osa keemiast, bioloogia, geograafia jne ehk laiemas mõttes valdkond, mida minevikus on nimetatud looduslooks. Loomulikult pole ka sotsiaal- ega humanitaarteadused konstruktiiv-hüpoteeti-lis-deduktiivsed, olles siiski (päris)teadused laiemas mõttes ja kind-lasti mitte pseudoteadused, nagu astroloogia, või mitteteadused, nagu alkeemia.5

3 F-teaduse kohta vt näiteks Rein Vihalemm, Peeter Müürsepp, „Eesti teadusfi-losoofia arengust tänapäevani“. Tagasi mõteldes. Töid filosoofia ajaloost Eestis (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2016), 361–395.

4 Nicholas Maxwell, In Praise of Natural Philosophy: a Revolution for Thought and Life (McGill-Queen’s University Press, 2017) (ilmumas).

5 Rein Vihalemma teaduse liigituse skeemi vt näiteks Rein Vihalemm, „Keemiafilo-soofia ja teaduse kuvand“, Teadusfilosoofilisest vaatepunktist (Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008), 322.

peeter mÜÜrSepp

146

Kirjeldatu on muidugi ainult üks võimalus teaduslikku või teadu-sesarnast tunnetust liigitada. Antud juhul on oluline näha, et ’puhas’ filosoofia, juhul kui ta kuulub humaniora alla, pole kindlasti ühes paadis füüsika, keemia või mistahes muu loodusteadusega. Sotsiaal-teadustega samuti mitte. Samas on teadusfilosoofil tavapäraselt lä-hedane seos eelkõige just konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivset, aga ka liigitav-ajaloolis-kirjeldavat tüüpi teadusega. Parimal juhul on tal ühes või teises ka akadeemiline kraad. Seega pole teadusfilosoofia humanitaarteadus ega teadusfilosoof humanitaar.

Kui eelneva argumentatsiooniga nõustuda, siis ei tohiks teadus-filosoofiaga seonduvat kuidagi paigutada täielikult humaniora’sse. Aga teda ei saa paigutada tüüpklassifikatsioonis ka kuhugi mujale.

Nüüd lõpuks jõuame käesoleva kirjutise seisukohalt põhilise kü-simuseni. Kuidas teadusfilosoofi tööd hinnata, kellega teda võrrelda?

Foto 1. Rein Vihalemm 2004 (Ove Maidla foto).


147

Traditsioonilisest teaduste klassifikatsioonist lähtudes paigutatakse teadusfilosoofia koos kogu filosoofiaga ikkagi humanitaarteaduste hulka. Nii satub teadusfilosoof ühte seltskonda tüüpiliste humani-taaridega, nagu näiteks ajaloolased ja filoloogid, aga ka filosoofid, kelle kitsam spetsialiseerumine ei hõlma midagi tavaarusaama ko-haselt nii spetsiifilist nagu teadus. Siinkohal võime muidugi võtta seisukoha, et teadusfilosoof sobib reaalteadlastega sama halvasti kui humanitaaridega. Mõne mõttes see ongi nii. Kuid teoreetiline füüsik ja filosoof ning sugugi mitte ainult teadusfilosoof puutuvad oma mõt-teviiside poolest lähedaselt kokku. Mõlemad kasutavad oma mõtle-mises üldisi kategooriaid, nagu ruum ja aeg, kuigi mõneti erineval viisil. Meid huvitab praegu siiski hoopis teistsugune erinevus loodus-teadlase ja humanitaari vahel.

Reaalteadlase puhul, olgu ta kui andekas ja edukas tahes, ei eeldata üldjuhul tema tuntust ühiskonnas. Päris kindlasti ei seata seda asjaolu kriteeriumiks tunnustuse avaldamisel. Vastasel juhul ei saaks Nobeli auhindu ega Fieldsi medaleid välja andagi. Kui keegi täppisteadlastest ongi ühiskonnas tuntud isik (nagu näiteks Stephen Hawking), siis millegi muu kui oma teadussaavutuste tõttu. Viima-sed on lihtsalt taustaks, mis tema üldarusaadavatele seisukohtade-le kaalukust lisavad. Humanitaari puhul seevastu kipub olema nii, et teda ei tunnistata silmapaistvaks ainult oma erialaste saavutus-te põhjal, vaid nõutakse, et lisanduma peab tuntus ja tunnustatus ühiskonnas laiemalt. Vähemalt väikses Eesti ühiskonnas kiputakse nii mõtlema. Ilmselt aetakse seejuures segamini kirjanik ja kirjan-dusteadlane, kunstnik ja kunstiteadlane. Filosoofis nähakse pigem kunstnikku või kirjanikku kui teadlast. Teatud tüüpi filosoofia (ek-sistentsialism) puhul on see võib olla isegi põhjendatud. Teadusfi-losoof seevastu lausa peab olema vähemalt natuke ka teadlane, st inimene, kes oskab mõista teadlase mõtteviisi.

Tuletame meelde, keda peetakse teadusfilosoofias kõige mõjuka-mateks mõtlejateks. Nimekirja kuuluvad tavaliselt Thomas Kuhn (1922–1996), Karl Popper (1902–1994), Imre Lakatos (1922–1974) ja Paul Feyerabend (1924–1994). Mõjukuselt viies-kuues teadusfilosoof pole enam nii üheselt paigas. Järgmistena nimetatakse tavaliselt kedagi nn Viini või Berliini ringide juhtfiguuridest, Bas van Fraas-senit (snd 1941) või meie põhjanaabrite korüfeesid eesotsas samuti

peeter mÜÜrSepp

148

möödunud suvel lahkunud Jaakko Hintikka (1929–2015) ja Ilkka Niiniluotoga (snd 1946). Kas esimese nelja hulgas leidub ühiskon-nas tuntud isikuid? Kui keegi neist seda mingilgi määral oli, siis ehk Popper, aga kindlasti mitte oma teadusfilosoofia tulemusena, vaid hoopis seetõttu, et tema suurteoste hulka kuulub ka sotsiaalfilosoo-filine „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“ ning seal esitatud avatud ühiskonna kontseptsioon aktualiseerus 1980. aastate lõpus Euroo-pas alanud suurte poliitiliste muutuste valguses. Ilkka Niiniluoto on Soomes teatud määral tuntud, kuid ennekõike seetõttu, et ta on ol-nud Helsingi ülikooli rektor ja kantsler. Kui Soomes on keegi filosoo-fidest avalikkuses tõeliselt tuntud ning seda just nimelt filosoofina, siis on selleks Esa Saarinen (snd 1953), aga tema pole teadusfilo-soof. Tuntud oli muidugi ka Georg Henrik von Wright (1916–2003), kuid temagi filosoofitegemisi tutvustades teadusfilosoofiat tavaliselt ei mainita. Mõni kuu enne Rein Vihalemma lahkumist kaotasime 2015. aasta talvel väljapaistva ühiskonnategelase Ülo Kaevatsi. Aga kui paljud eestlased üldse teavad, et Kaevatsi akadeemiline eriala oli teadusfilosoofia ja esimese akadeemilise diplomi oli ta saanud füüsi-ka alal? Aktiivne ühiskonnaelus osalemine tähendas Kaevatsi puhul paraku, et teadusfilosoofina ta rahvusvahelise tunnustuseni ei jõud-nudki. Lihtsalt aega ei jätkunud.

Oleme käesolevas kirjutises keskendunud teadusfilosoofiale, kuid analoogiline olukord tekib ka reaalteaduste ajaloo puhul. Kuhu kuu-lub teadusajaloo uuring ja selle läbiviija, kui käsitletakse näiteks füüsika, matemaatika või keemia ajalugu? Teadusfilosoof Rein Viha-lemmgi sai esmalt akadeemilises maailmas tuntuks hoopis keemia ajaloo teosega.6

Teadusfilosoofi ega reaalteaduse ajaloolase (koondnimetusena teadusloolase) elutöö olulisuse hindamise kriteeriumiks ei saa ilm-selt kuidagi põhjendatult olla tema tuntus väljaspool oma eriala piire. Eestimaal paraku niimoodi vähemalt mõnikord arvatakse. Kui jää-daksegi nii arvama, siis pole väljapaistval teadusfilosoofil meie maal kunagi põhjust ametlikku tunnustust oodata. Võib muidugi juhtuda, et ühegi teadusfilosoofi puhul peale lahkunud Rein Vihalemma selli-se tunnustamise mõtet enam ei tekigi, kuid nii pessimistliku noodiga 6 Rein Vihalemm, „Ühe teaduse kujunemislugu. Keemia arenguteest“ (Tallinn:

Valgus, 1981).


149

ei tahaks lõpetada. Õnneks on nii, et vaevalt ükski teadusfilosoof või ka mistahes teise akadeemilise eriala spetsialist teeb oma tööd selle nimel, et kunagi mingit sorti erialaülene tunnustus välja teenida.

Eesti on väike ja meil pole talentidega priisata. Seetõttu peaksi-me eriti tähelepanelikult jälgima, et meie rahvusvaheliselt tuntud kaasmaalased omas kodus võõraks ei jääks pelgalt seetõttu, et ka-sutame nende tegevuse hindamisel kitsarinnalist või lausa ekslikku lähenemist. Õnneks elavad kirjutava inimese mõtted edasi tema töö-des ja neid arendavad tema kolleegid ja õpilased.

Peeter Müürsepp (PhD) on Tallinna Tehnikaülikooli professor ning Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse esimees.

peeter mÜÜrSepp

150

Philosophy of science between humaniora and realia

PEETER MÜÜRSEPPTallinn University of Technology

Rein Vihalemm (1938–2015) was the most influential philosopher of science in Estonia and perhaps in the entire Baltic States’ region. However, the applications of his alma mater, the University of Tartu, on awarding Professor Vihalemm with a lifetime achievement award were rejected twice on the grounds that Vihalemm was a humanist philosopher and should have been more well-known in society to qua-lify for such an award.

This paper discusses the position of the philosophy of science and the role of philosophers of science in the academic landscape. The main argument is that both the field and philosopher are stuck in a no man’s land between the natural sciences and humanities. They cannot be considered as a part of the former or latter.

The paper touches briefly on some of the main ideas of Rein Viha-lemm, e.g., his solution to the problem of demarcation by means of making a distinction between constructive hypothetic-deductive and classifying historical-descriptive types of cognition. The former is the basis of Vihalemm’s theoretical model of science proper that he called ᵠ-science.

Fortunately, the colleagues and disciples of Rein Vihalemm have access to his texts and can develop his thoughts further.


Toomas Pauli keerulised küsimusedHELENA RISTHEIN

Ma ei saa ennast lahutada oma ajastust, oma rahvast, oma lähedastest ...

olen tuhandel viisil seotud teiste inimestega.1

SissejuhatusToomas Paul, Tartus 29. oktoobril 1939. aastal sündinud teoloog, ki-rikuloolane, piiblitõlk ja esseist, ei pea end kuigivõrd seotuks rahvus-ülikooli ajalooga. Tõepoolest on tema erialaõpingud, tööelu hingekar-jase ja õppejõuna möödunud peamiselt Tallinnas, osalt ka Lääne- ja Saaremaal. Ent Tartus külastas ta Uku Masingut (1909–1985), oma Õpetajat, sõpra ja kaastöölist, kelle pärandit ta järjekindlalt – koos-töös Tartu õpetlastega – tänapäeva lugejani toob. Siinses ülikoolis on ta pidanud loenguid ja kaitsnud eksternina doktoriväitekirja (1994).

Hiljuti andis Tartu Ülikool talle Rahvusmõtte auhinna,2 küllap suuresti samastades tema eesmärke auväärse hariduskolde omade-ga ja pidades Toomas Pauli kui mõtleja tähendust vähemasti ülerii-giliseks. „Eesti ühiskonna ilmasammas, alusväärtuste hoidja ja ühis-kondliku mõtte suunanäitaja,“ ütles tema kohta rektor Volli Kalm.3

1 Toomas Paul, Sinu tahtmine sündigu (Tallinn: Logos 1997), 10.2 Alates 2004. aastast välja antava TÜ Rahvusmõtte auhinna saajate hulgas on

kirjanikke, kunstnikke, kultuuriloolane, etnoloog, täppisteadlane ja kaks teoloogi. 2011. aastal sai auhinna katoliku preester ja piiblitõlkija Vello Salo.

3 „Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinna sai Toomas Paul.“ Tartu Postimees, 1.12.2014.

Helena riStHein

152

Aktiivse sõnavõtjana on Paul tihti „pildil“, tema sajad tekstid hii-rekliki kaugusel, nagu ka andmed ametite ning arvukate autasude kohta, liikmelisuse kohta ühingutes ja nõukodades, sh näiteks seik, et 2005. aastal sai ta TÜ religiooniantropoloogia programmnõuko-gu liikmeks.4 Kõik see peaks õigustama temagi käsitlemist TÜ kon-tekstis. Põhiliselt vaatlen artiklis siiski Toomas Pauli omaks saamist ühiskonnas laiemalt.

Urmas Petti, tuntud Tartu vaimulik, arutles: „Pauli õpetusele on raske head nime anda. Ireeniline teoloogia ehk ireenika on kindel mõiste, millega tähistatakse sellist suunda teoloogias, mis rõhutab kõikidele konfessioonidele ühist õpetuses ja riituses ning püüab vas-tuolusid kõrvaldada või vähemalt relativeerida. Midagi sellest koh-tab ka Paulil, aga veelgi parem oleks tema puhul ilmselt rääkida iroonilisest teoloogiast ... Toomas Paul ei ütle kunagi, kuidas asjad siis tegelikult on ning kuidas neist mõtlema peaks, ja see ajab tihti-peale inimesed marru, nagu ka internetikommentaarid tunnistust annavad.“5 Niisiis on võimalik Pauli suuremal või vähemal määral võõraks pidada, osaliselt tingib seda meil levinud kahtlustav suh-tumine vaimulikkonda.6 Siiski on teoloogi põhjalikumalt või napi-malt portreteerinud ja tema üllitisi arvustanud Toomas Liiv, Andrei Hvostov, Lauri Vahtre, Tiit Kändler ja muud kirjanikud, ajaloolased, füüsikud ja kirjandusteadlased. Pauli tähtsust on võrreldud Georg Mülleri7 ja Mati Undi omaga, tema arvamus huvitab üldsust esin-davaid ajakirjanikke. Miks on ta meie valdavalt sekulaarses ühis-konnas8 nii lugupeetud, nii paljudele oma? Teisedki ju pingutavad ja

4 Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK). Vaimulikud http://www.eelk.ee/et/kirik/meie-vaimulikud/vaimulike-leksikon/ (29.3.2016).

5 Urmas Petti, „Irooniline teoloogia“, Sirp, 5.12.2006.6 Aga ka lihtsalt teadmatus. Nt oletas üks anonüümne kommentaator hiljuti, et

Paulil on mingi kuldne talaar. Kuldse kaelaristi on Tallinna Jaani kogudus küll õpetajale kinkinud. Pälvinud Aadu Luukase missioonipreemia (mis jagati tema ja TÜ emeriitprofessori Marju Lauristini vahel), annetas Paul 32 000 eurot Tallinna Diakooniahaigla hospiitsiosakonnale. Vt Postimees, 7.12.2011: http://www.postimees.ee/660642/teoloog-toomas-paul-annetab-missioonipreemia-surijatele (30.4.2016).

7 Rein Veidemann, Jutlus kui (põimunud) kirjanduse žanr. Georg Mülleri ja Too-mas Pauli jutluste näitel, Ettekanne Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse teaduskonverentsil „Põimunud kirjandus“ 3. detsembril 2015. aastal Tallinnas.

8 Selles aitas orienteeruda lugemus, mis hõlmas ka Harvardi õppejõu, baptisti vai-muliku Harvey Coxi raamatut The Secular City: Secularization and Urbanization in Theological Perspective (Collier Books: 1965, kordus 1990).

toomaS pauli keeruliSed kÜSimuSed

153

vääriksid vahest rohkem esile tõstmist? Edukust uurinud Malcolm Gladwelli järgi, kes tsiteerib ka selliseid sotsiolooge nagu Anette La-reau, etendab olulist osa sünniaeg ja sotsiaalne pärilikkus; samuti on tähtis kultuuripärand ja -keskkond, enese maksmapanek, veda-mine ja õigel ajal toimunud järjekindel ränk „trenn“.9 Pauli puhul torkavad aitioloogilistele põhjendustele lisaks silma isikuomadused: mingi kõhkluse ja sõltumatuse segu, ootamatud seosed arutlustes, mis sunnivad kaasa ja edasi mõtlema.

Toon artiklis näiteid selle kohta, kuidas õpetlane on läbi elu esi-tanud endale ja teistele küsimusi ja õppinud vastustest. Toetun raa-matutele, loengutele, jutlustele jm sõnavõttudele, arhiivimaterjali-dele,10 e-kirjadele; varem avaldamata materjalid põimuvad üldteada elulooseikade ja rohkete tsitaatidega.

9 Malcolm Gladwell, Väljavalitud: lugu edust ja edukusest (Tallinn: Menu, 2012), 84, 85, 98, 107, 127, 128, 186.

10 Tänan Janis Tobrelutsu lahke abi eest EELK Konsistooriumi arhiivis.

Foto 1. Toomas Paul loeb ette Porvoo deklaratsioo-ni. Tallinna toomkirik, 1996 (T. Pauli isiklik arhiiv).

Helena riStHein

154

Kujunemisajast võõra poliitilise korra ajal. Omad õpetajate hulgast Toomas Pauli esimene kodu Tartus hävis sõjas. Lapsepõlv möödus Kursil ja Rõuges, kus töötas tema isa Arved Paul (1913–1960), mõ-jusalt isikupärase maailmapildiga EELK vaimulik, luule ja kunsti harrastaja. Luterlaseks sündimine11 ja peres valitsenud isamaalisus andis poliitilise karastuse eksistentsiks nõukogude ühiskonnas. Tei-salt oli ka tollaste kommunismi ehk maapealset paradiisi tõotavate ideoloogide toon fanaatilisuseni religioosne ja paatoslik.12 Teoloog Evald Saag nendib muhedalt: „Niisugust teadmatust nagu praegu ei olnud, isegi selleaegsed parteitöötajad olid usuõpetuse gümnaasiu-mis selgeks õppinud.“13 Tõe ja vale eritlemiseks oli vajalik sõltumatu hoiak, mis lähtus nii usust, lugemusest kui ka sellest, mida meil ta-vatsetakse nimetada talupojatarkuseks.

Mitmekülgselt andekana valis Toomas Paul esialgu „praktilise“ elukutse, et toetada ka perekonda. Õpingutele Tartu Ehitustehniku-mis ja Tallinna Polütehnikumis ning inseneritööle järgnes aga pöö-re, mis osalt oli seotud isa ränga haiguse ja surmaga, ent küllap sai nooruk just sel hetkel teadlikuks oma tõelisest kutsumusest. Oma isa missiooni jätkates tegutses ta algul ilmikjutlustajana Ridalas. Et nõukogude võim oli sulgenud T(R)Ü usuteaduskonna, siis tuli tal 1960–1964 õppida EELK Usuteaduse Instituudis (nime järgi asus EELK Konsistooriumi juures tollal nn Kõrgem Katsekomisjon). Va-rem oli ka isa seal töö kõrvalt jätkanud sõja, vangla ning parandus-

11 4. detsembril 2015 kirjutab Paul e-kirjas autorile: „Võtan seda kui oma saatust, et olen eestlane ja luterlane. Kui oleksin sündinud Hispaanias, oleksin katoliiklane ja Serbias õigeusklik. Mõistan konvertiite, kes otsivad seda „õiget ja oma“, aga see pole minu jaoks. Iseenda eest ega käest ei pääse – võid ümberrahvustuda, usku vahetada jne, aga võib ka jääda ning siis elada oma elu – oma rahva keeles ja usus. Kas luterlus minu variandis hõlmab kõike vajalikku? Jah. Mitte et ta oleks ainuõndsakstegev või isegi parim, aga ta on etteantud, kuhu mahutada oma elu.“

12 Kommunismiehitaja moraalikoodeks lähtub paljus kümnest käsust ja ka marksistlikus kirjanduses leidub piibliväljendeid. Volodja Uljanovi pildid võivad meenutada Jeesuslast, küpses eas Lenin ja eriti habemik Marx aga Jumal-isa tinglikke kujutisi sakraalkunstis. Neile omistati ilmeksimatust, (ideede) sure-matust, mis ju üleinimlik ning eeldab pimedat usku. Teisalt on võimalik rääkida varakristlikust kommunismist.

13 „Meenutusi Usuteaduse Instituudi algusest“, kõneleb E. Saag, üles kirjutanud Malle Pärn, EELK juubelialbum, toim Elmi-Johanna Pata. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised, IX (Tallinn, 1996), 8.


155

like tööde tõttu korduvalt katkenud haridusteed. Teised üliõpilased olid enamasti Toomast vanemad, ent leidus ka päris noori, nii mõnigi oli teist põlve teoloog.14 Seminaridel katsetati eksegeesi ning arvus-tati üksteise jutlusi. Pauli puhul tõid kaasõpilased muu hulgas esile vaimse enesepiinamise,15 mis veelgi enam avaldub tema 1960. aasta-te pihtimuslikus kirjavahetuses Masinguga.

Instituudis pidas Masing, kelle üks paradoksaalne mõttekäik oli silma jäänud juba 11-aastasele Toomale,16 eriloenguid ja kursusi bu-dismist, Vana Testamendi prohvetlusest, Liivimaa XIV sajandi kiri-kuloost. „Ta järgis vanade ülikoolide tava, et eksamiteks tuleb üliõpi-lastel ise lugeda ning professor ei pea loengul oma õpikut ette kandma, vaid võib rääkida sellest, mille uurimisega tema parasjagu tegeleb.“17

Õppejõudude hulgast vääris erilist tänu veel Elmar Salumaa, kellele tuli teha kolm filosoofiaeksamit, saades kadestusväärse et-tevalmistuse väitlusteks. Pauli üheks lemmikuks antiikajast jäi sugestiivne, saatuselööke ja ebaõiglust stoiliselt talunud Epictetus. Liberaalsematele üliõpilastele (Toomas Paul, Jaan Kiivit noorem, Peep Audova) pakkus professor Salumaa midagi eriprogrammi tao-list uuema religioonifilosoofilise ja -sotsioloogilise kirjanduse baasil, autorite hulgas luterlaste kõrval anglikaanid ja USA baptistid.18 Liikus piiratud hulk värsket kirjandust, sealhulgas nn tamizdat’i. Tegelikult jõudsid Eesti teoloogid nii mõnegi väiteni iseseisvalt ja Lääne omadest varem, kahjuks aga levitas nende töid peamiselt nn samizdat ja see jäi kitsasse erialaringi.

Paul õppis hiilgavalt, saades kõrgeima hinde „5“ kaheksateist-kümnes aines üheksateistkümnest.19 Ta huvitus taoismist, süvenes

14 Artiklis loetleb Paul kaasõpilasi, kes olid pastorite pojad – Eenok Haamer, Jaan Kiivit noorem, Jüri Kimmel noorem, Jaak Salumäe, Peep Audova, Agu Sisask, (Jaan?) Saksen. Toomas Paul, „Mälestusi UKK päevilt“, EELK Usuteaduse Insti-tuut 70: ajalugu ja tagasivaated, toim Riho Saard. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised, 23 (Tallinn, 2016), 270–279.

15 Uku Masing, Toomas Paul, Usalda ennast (Tartu: Ilmamaa, 2015), 6.16 „... oleksin meelsamini antikrist, kellele on määratud põleda põrgu põhjas, kui

seltskonna kristliku päritolu uskuja. Sest kui oleksin antikrist, siis oleks kindel, et Kristus ise tuleb varsti.” Toomas Paul, „Masingule mõeldes“, Põlvest põlve. Pühendusteos Uku Masingu 100. sünniaastapäeva puhul, koost Hando Runnel, Urmas Nõmmik (Tartu, Ilmamaa, 2010), 66.

17 Paul, „Mälestusi UKK päevilt“, 276.18 Paul, „Mälestusi UKK päevilt“, 277.19 Andmed Pauli kirjast (28.12.1963) tema toimikus EELK Konsistooriumis.

Helena riStHein

156

budismi ja Uku Masingu sellealaste loengute käsikirjadesse, koostas vastava oskussõnastiku.20

Ordineerituna (vaid abiõpetajaks) juba 20. detsembril 1961 Tal-linna Jaani kirikus, tegutses Paul kuni 1968 Läänemaa pühakoda-des, eeskujuks ja toeks kogenumad ametivennad, eriti praost Martin Terasmaa. Nagu õpingukaaslased ja kolleegid, nii olid ka koguduste lihtliikmed valdavalt vanemaealised ja mäletasid veel rahvakirikut. Austusest nende vastu ja kannustatuna soovist teha oma tööd tõhu-samalt, jagas Paul välja sada küsitluslehte.

Praegu vägagi levinud empiirilised ühiskonnauurimused olid tollal midagi uut. Nüüd ei meenu Paulile algimpulss. Üllatudes, et lehekesed on säilinud, distantseerub ta neist, nimetades lapsemän-guks. „Hiljem, kui mu õde Maarja õppis eriprogrammi alusel TRÜ-s sotsioloogiat ning töötas Ülo Vooglaiuga sotsioloogialaboris,21 haris ta ka mind. Siis ma häbenesin väga oma uljust ja rumalust ning te-gin endale taoliste küsitluste metodoloogia jm mõnevõrra selgeks – niisuguseid asju ei tehta põlve otsas.“22 Kindlasti on soliidses eas õpetlasel raske samastuda algajaga. Juba tema tollast väljendusvii-si ei saa võrrelda hilisema virtuoosse keelekasutusega. Siinkirjutaja leiab aga, et kõnesoleval, seni avaldamata küsitlusel on ajaloolist ja religiooniantropoloogilist väärtust. Ühtlasi on see seotud Tartu Üli-kooli muuseumi ja filosoofiateaduskonna 2015. aasta ühiskonverent-si23 teemaga, kajastades Pauli omaks saamist meie rahva ühele (küll mitte kuulsale ja edukale) osale. Lubatagu siis allpool pikemalt pea-tuda sellel liigutaval arhiivimaterjalil, depersonaliseerimata seda statistikaks.

20 Masing, Paul, Usalda ennast, 38. Kirjas Uku Masingule on juttu ka ootamatutest takistustest: vaenuliku õhkkonnaga koosolekust, millel oli arutluse all T. Pauli diplomitöö religioonifenomenoloogiast. Kuna üliõpilane esitas oma käsikirja (enesekriitilise suhtumise tõttu?) hilinemisega, leiti ettekääne selle juhendaja professor Evald Saagi tagandamiseks dekaani kohalt (samas, 57).

21 Ülo Vooglaiu juhitud akadeemiline sotsioloogialabor TÜ (TRÜ) juures kogus kuul-sust aastatel 1965–1975.

22 Pauli e-kiri autorile 30.3.2016.23 Rahvusülikooli aastapäeva konverentsil „Omad ja võõrad Eesti mõtteloos“ 4.

detsembril 2015 lähtusin eelkõige mõistest ‚mõttelugu’, kõneledes lühidalt Paulist kui mõtlejast ja tema mõtlema innustavast mõjust lugejatele-kuulajatele; samal põhjusel tõstsin esile tema raamatu „Kirik keset küla“ sarjast „Eesti mõttelugu“. Hiljem soovitas üks korraldajatest mul rõhutada oma ja võõra küsimust, mida selles artiklis üritangi.


157

Noore vaimuliku küsimused sihtrühmale

Lehed kannavad nurgal lühendit ja rooma numbrit: R on ilmselt Ri-dala ja L Lihula, Hp(s) – Haapsalu. Lühendid teistel ankeetidel tä-histavad küllap Mär/jamaad ja Piirs/alu, mõnel on välja kirjutatud Martna ja Lääne-Nigula. Kirjutusmasinal löödud küsimused toon ära rasvases trükis. Ankeet pakkus vastusevariante, mida võis vali-da alla kriipsutades, ent ruumi jäi ka isikliku arvamuse väljendami-seks – punktiiriga tähistatud kaks ja pool rida.

Tavaliselt koosneb vastus ühest lausest, vahel ka ainsast sõnast. Toon need ära kursiivis ja hulgakaupa, jättes kirjaviisi, ka lühendus-võtted enamasti muutmata (keegi kirikuline kasutab järjekindlalt lü-hendeid Jl, Kr); harva lisan nurksulgudes oma märkuse. Vastajad jää-vad enamasti anonüümseiks, üksikud kirjutavad alla, lühemalt (Valk) või pikemalt (Piirsalu koguduse liige Elviine Liiv). Mõned lehed on täi-detud täiesti sarnaselt, muutub vaid nimi – ilmselt on leibkonnas kee-gi pereliige valitud usuasjade eest vastutajaks. Ühel juhul kinnitavad sellist otsuste delegeerimist ka allkirjad: R. Põldoja ühel ja U. Põldoja teisel sama käekirjaga täidetud lehekesel. Vahel korduvad sõnad lau-ses, mõte jõuab ette ja tindisulepeaga kirjutatut on tülikas parandada.

Ankeedi alguses ärgitab Paul, alles üliõpilane, mõistuse abil sel-gusele jõudma Jumala olemuses ja tunnetusviisides. Ta asub kohe põhilise juurde, küsides: Kuidas mõtlete Jumalast? Mis iseloo-mustab Teda kõige enam? /armastus, õiglus, vägevus, tarkus või muud? Paljud vastused toetuvad etteantule, aga kõige sageda-mini esineb armastus: Tunnen Jumalat kui oma Tõelist isa, kelle ar-mastus ja tarkus on ära arvamata. Rom 11, 33–36. Jumalat iseloo-mustab kõige enam armastus inimese vastu. Armastus ja pikk meel. Jumal on Jumal. Andestaja. Mõtlen, et Jl on majesteet, keda inimene ei oska endale ette kujutada, kuid oma näo poolest sarnaneb ta siiski. Jumalat iseloomustab armastus, õiglus, rahu ja vägevus püha vaimu sees. Jumalas on need kõik koos. Kõik ülal märgitud kokku. Jumal on kõik. Jumalat iseloomustab armastus, õiglus, kõikvõimsus ja ülim tarkus. Pühadus, lõpemata armastus, õiglus, kõigeväelisem, mater-jal-lt mõistmata, tarkus ning universumi valitseja.24 Kommentaari 24 Tsiteerin siin ja edaspidi küsitluslehti käsikirjalisest mapist: Ridala koguduse

õpetaja Toomas Pauli poolt läbiviidud küsitlus koguduseliikmete hulgas Lääne

Helena riStHein

158

asemel tooksin tsitaadi Max Plancki 1937. aastal TÜ aulas peetud loengust „Usk ja loodusteadus“: „Religioosse inimese jaoks on Jumal vahetult ja primaarselt antud. Temast, tema kõikvõimsast tahtest lähtuvad kogu elu ja kõik sündmused nii füüsilises kui vaimses maa-ilmas. Kuigi ta ei ole mõistusega tunnetatav, mõistab kaemus teda religioossete sümbolite kaudu siiski vahetult ja ta paneb oma püha sõnumi nende hinge, kes usus temale loodavad /.../ ja kui me nime-tame Jumala atribuutideks peale kõikvõimsuse ja kõiketeadmise ka headuse ja armastuse, siis annab tema kaitse suurel määral kindlat õnnetunnet“.25

praostkonnas 1960ndail aastail. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriu-mi (EELKK) arhiiv.

25 Max Planck, „Usk ja loodusteadus. 1937. aasta mais Baltikumis peetud loeng“, Akadeemia, 1 (1993), 44, 45.

Foto 2. Toomas Paul 1969. aasta juubelilau-lupeol (T. Pauli isiklik arhiiv).


159

Noor Toomas Paul jätkab täpsustava küsimusega kogudusele: Võtab Ta otseselt osa maailma käigust? /poliitilistes sünd-mustes, loodusnähtustes jne/

Siin lähevad vastused lahku. Jumal kas ei võta osa toimuvast või on Loojana rohkem või vähem huvitatud loodu käekäigust: Jumal on universaalne. Ta võtab osa maailma käigust oma ammu ettenähtud plaanide järgi. Usun, et Jumal juhib otseselt nii rahvaste ja riikide kui ka üksikisiku elu, ning loodusnähtusi. Maailma käigust võtab osa enne ettekuulutustes [edasi loetamatu] ... Jumal juhib kõike maa-ilma universumi ja on kõiges kõik.26

Juhib Ta iga inimese kõiki elusündmusi varemtehtud kava kohaselt, või annab Ta inimesele endale vabaduse? Vastajad tähtsustavad vabadust, valikuvõimalust hea ja kurja vahel. Jumal juhib seda inimest, kes ennast Jumalast juhtida laseb. Inimese kõige suurem ülesanne on Jumala tahtmist tundma õppida ja selle järel elada. Korduvad vastused: Annab vabaduse, aga astub vahele kus vaja. Ette rutates mainin, et vastustes ankeedi viimasele küsimusele – Kuidas loodate õndsaks saada? – esineb küll paaril juhul: Siis kui elan korralikult ja kellelegi kurja ei tee, enamik aga loodab õnd-saks saada läbi usu ja Kristuse lunastuse, läbi Jumala armu – täies kooskõlas Aurelius Augustinusega ja hilisema reformeeritud kiriku predestinatsiooniõpetusega.

Üle 30 aasta hiljem väljendab Paul palves oma hämmastust: „Kuidas on võimalik, et inimesed Sinu armastuse tagasi lükkavad?“27 Mõtiskledes sõnade ajas muutuva tähenduse üle on ta mitmel puhul täpsustanud, et armastuse all peaks siin mõistma hoolimist. Muiste öeldi „armu andma (vrd soome armahtaa), asjakohasem oleks ehk rääkida Jumala hoolimisest /.../ Siis on see nõnda, et kõigele halvale vaatamata, mis meie teame iseenesest või oma liigist, usaldab Looja meid ja loodab, et meist võiks ka midagi muud saada“.28 Kunagine küsitlus aga jätkub nii: Kuidas mõtlete Kristusest? Mida tähen-

26 Tallinna vanglas 27. oktoobril 2015 eesti ja vene keeles peetud loengutel tõin näi-teid Jumala kujutamisest kunstiajaloos. Need on tinglikud. Tekkinud arutelus, millest kümmekond kinnipeetavat elavalt osa võttis, püüdsime Teda tõeliselt iseloomustada. Kõlasid suuresti samad arvamused, mis TP küsitluses (millega tutvusin hiljem).

27 Paul, Sinu tahtmine sündigu, 90.28 Toomas Paul, Jõulud 2004. Jutluse käsikiri Toomas Pauli isikuarhiivis (2004), 1.

Helena riStHein

160

dab Ta maailmale tervikuna? Jeesus tähendab maailmale patust peastjat ja igavese elu toojat. Minu vend ja eestkostja isa juures. Kiri-kuline Noarootsist kuulutab: Kristus on maailma valgus, kõigile on ta kättesaadav, kes seda nõuab.

Mida tähendab Ta isiklikult Teile? Sama isik tunnistab: Ilma temata olen nõder ja troostitu. Teised: Rasketel tundidel suur tröösti-ja. Minule elutäius. Ta on mu abimees kõige häda sees [XVI sajandi kirikulaulu järgi, nagu KLPR 218]. Minu Issand ja minu Jumal [Jh 20, 28].

Edasi liigutakse eshatoloogia valda: Kas on olemas igavene elu? Kuidas kujutlete seda? / kas inimene sureb ja äratatakse üles viimsel päeval, või on hing surematu ja läheb kohe eda-si? On olemas igavene elu. Usun, et hing on surematu ja elab peale surma õndsate või hukkamõistetute eluasemetes. Peale viimset päeva saab hing uue ihu elu jaoks uuel maal. Hing on surematu, seda teab Taevane Isa, milline rahu ees ootab. Usun, et on igavene elu, st vii-masel päeval äratatakse surnust ülesse. Hing on surematu, ehk küll ihu kõduneb. Üks pikem vastus: Igavene elu on kahtlemata olemas. Usun, et peale surma hing ei lähe veel Jla juurde, ta ootab surnute ülestõusmist ja uue vaimse ihu loomist. Jutluses 2015. aasta kevad-pühal leidis Paul, et kui ka pärast surma ei tule mingit autasu hästi elatud elu eest, on sel ikkagi mingi väärtus.

Milline on Teie meelest jumalateenistuse eesmärk ja üles-anne? / õpetada, lohutada, anda jumalakogemus, võimaldada uskli-ke osadust või muu? Vastajad kirjeldavad oma tava, unustamata ka igavikku: Kokku tulemine, laulmine ja palvetamine iseenda ja teiste eest. Valmistada Issanda kogudust tema tahtmise järgi elama, et ala-ti valmis olla sellest ilmast lahkuma. Ilmekas lühike vastus: Õpeta-da, lohutada, rahu tund.

Võrdluseks võiks viidata 2015. aastal Eesti elanikkonna hulgas Saar Polli tehtud uuringule, mille kohaselt jumalateenistusel käiak-se, kuna „meeldivad vanad traditsioonid (51%), selle pärast, et neist saab hingerahu (44%) ja selle pärast, et seda tehakse koos lähedas-te ja pereliikmetega (43%)“.29 Urmas Nõmmik kirjutab: „Teoloogid ja filosoofid tegelevad ikka esmajoones oma kaasaja ja tulevikuga, 29 http://www.eestikirik.ee/uuring-39-eesti-elanikonnast-usub-jumalasse/

(15.6.2015).


161

vastates küsimustele: Kust me tuleme? Kes me oleme? Ja mis meist saab?“30

Üle poole sajandi tagasi vajas aga algaja praktilist nõuannet ho-mileetikas:

Mida ootaksite jutluselt? Ettepanekud: Me ootaksime jut-luselt õpetust, teed Jumala juurde. Ootame hinge rooga Jumala sõnast. Et jutlus oleks juhitud pühast vaimust, siis täidab see iga-külgselt oma ülesande. Hingerahu. Jumala Sõna lahti mõtestamist. Kirja seletust, et patust pööramise tee üles leida. Võimalikult süga-vat tõtt Jumalast ja inimesest, õpetust õigesti elada. Elavat kõnet, uut vaimujõudu. Selgelt ja arusaadavalt. Jutlus peab tulema süda-mest, mitte paberilt. Väga tahaks tähendamissõnu kuulda tänapäeva elu-oludest. Iga jutlus peaks äratama inimest Jumala armu vastu võtma – mitteusklik lunastuse saamiseks ja usklik kasvamises usus. Jutlus peaks selgitama, kuidas saaksime oma ligimese vastu osuta-da samasugust armastust kui Jumal meie vastu on osutanud. Jutlus peab olema kristotsentriline, üles ehitatud loogiliselt ja rahuldama otsija-kuulaja hinge vajadused, lohutades, manitsedes ja õpetades. Jutluselt ootaksin esimeses järjekorras eksekeetikat ja homileetikat, kaasaegse kosmose ja aatomi tarkuse võrdlusi, seletust pühast kirjast ja annaks uusi mõtteid ekslevas pimeduses, võitluses ja tagakiusa-mises, kurjustes ja jõu allikatest. Jumala ja inimese vahel. Niisama kuidas siia ajani jutlust öeldud, muud ettepanekut ei ole. Arvan, et jutlused on kõik head ja õpetlikud ...

Kaks viimast vastust võisid kindlust anda, kahtlust õhkub aga nõudest: Et jutlustaja ise ka usub, mida ta loeb, siis usuvad ka kuu-lajad. Mõni vastaja jättis jutlustest hoopis kirjutamata, üks aga mõ-tiskles nii: Jutlus peab olema Jumala sõna alusel. Selge, südamlik, Jumala vaimuga soolatud, mitte kuiv targutamine ja palju sõnu. Vaid elust võetud näidetega kaunistud mis südamest tuleb ja süda-messe läheb. Et inimene kes hoolega jutlust kuulab, ja sõna süda-messe võtab, on kui ühes pesemise riistas kus mustus kõrvaldatakse ja hing ja süda puhtaks saab. Ehk kui eksinud laps, kes on isa juure juhatatud ja nüüd rõõmsalt isa kõrval koja poole sammub.

30 Urmas Nõmmik, „Vana Testamendi mõistmise eeldusi“, Minu Issand ja minu Jumal. Pühendusteos dr. theol. Toomas Pauli 70. sünnipäevaks, koost Jaan Lahe, Tiit Pädam (Tallinn: EELK Usuteaduse instituut, 2009), 17.

Helena riStHein

162

Ehkki Paul ise ei jäänud rahule oma küsitluse metoodika ja tule-mustega, pidi see ometi edasi aitama. Kindlasti julgustas poliitiliselt allasurutud usklike siirus. Eriti innustunud võtavad appi ka lehe tagakülje, et selgitusi laiendada ja mõtiskleda. Näiteks: Mulle oli rist väga raske kanda, ma nurisesin, kuid kui ta lõppes, siis avanesid silmad, see oli Jumalik ülikool ja tänasin Jumalat selle eest. Usu-tunnete kirjeldamine, mida mõned küsimused eeldasid, piirneb või-matuga, lisaks võis mõnel põdural vanainimesel raskusi olla väljen-dusoskuse, samuti füüsisega. Nii kurdab üks neist, et käsi väriseb, jätkates siiski: Soovin ka teile kalist Jumala rahu. Kui teie kogudust õnnistade, siis mõtelge siis sellele et seal on Jumala tõudus juures et Jumal vatab siis kogutuse ja Teie peal (Mosese ramatus) ja see on minu melest väga kalis.

Valisin just jutluste kohta eriti palju vastuseid, sest need variee-rusid enim, andes hädavajalikku tagasisidet. Küsitlejat võis mõni ütlus tööle innustada, teine üllatada asjatundlikkusega – rääkimata pähe kulunud kirikulauludest, tsiteeriti ju Vana Testamenti, viida-ti Uuele (Pauluse kirjast Roomlastele 3, 24 vm). Üks stiilne vasta-ja Haapsalust piirduski vaid kirjakohtadele osutavate lühenditega. Kestis Piibli iseseisva uurimise tava, mida on kirjeldanud Tamm-saare.

Kindlasti olid koguduste liikmed tänulikud, et sekulaarses riigis pidas keegi tähtsaks nende arvamust. Noor hingekarjane ärgitas keeruliste asjade üle mõtlema ja nii endas selgusele, edaspidi ehk mingite uute arusaamadeni jõudma. Teisalt – arvatavasti kuulasid mõned neist sealtpeale jutlusi kriitilisemalt. Näib, et Paul on saadud suunistest oma edasises loomes kas või alateadlikult juhindunud. Erineb ju inimese mälu arvuti omast pikaajaliste ja elusate prot-sesside poolest.31 Igal juhul aitas töö külapastorina ja varane reli-giooniantropoloogiline uuring kogu raamatutarkuse juures elulähe-daseks jääda. Kaasinimestega liitsid jumalateenistuste ja talituste kõrval muudki kohtumised, kas või kalapüük (apostlite amet seegi). „Vaimulikul ei piisa, et ta on suurepärane kõnemees – ta pidi oskama oma kihelkonna rahvaga ning ka võimumeestega läbi saada.“32

31 Teoloog Toomas Paul, „Milleks meile usundiõpetus?“, ERR saatesari Raadio ööüli-kool (Vikerraadio, 12.12.2015), pikem käsikiri Toomas Pauli arhiivis.

32 Paul, „Mälestusi UKK päevilt“, 275.


163

Omade ring laieneb

1965. aastal sai Toomas Paul praegusest EELK Usuteaduse Insti-tuudist diplomi ja 2. mail 1971 kaitses Ago Viljari juhendatud väi-tekirja teemal „Iustificatio sola gratia Jeesuse tähendamissõnades“ (156 lk). Tema tööelus kestis 1968–1986. aastani Saaremaa-periood, mil ta oli Valjala koguduse õpetaja ning Püha, Mustjala, Karja ja Saaremaa Jaani koguduse hooldajaõpetaja.33

Väga väärtuslike vanade kirikuhoonete korrashoid eeldas ka füüsilist tööd, mida Paul oli teinud juba noorukina Ridalas.34 Edasi-ne praktiline töö kaheksas jumalakojas mandril ja Saaremaal ning koostöö Villem Raamiga viis teoloogi muinsustealased kogemused sellisele tasemele, et temalt on nõuandeid küsinud mitme põlvkonna kunstiteadlased, teiste hulgas Juta Keevallik, hilisem TÜ kunstiaja-loo õppetooli lektor.

Ajastut iseloomustas huvi kasv Piibli vastu meie intelligentsi hulgas.35 Teoloogilises kogumikus avaldati tõlkeid välismaal tooni andnud vastakate seisukohtadega kirjutistest.36 Omaette teema on läbi mitme kümnendi kestnud USA Luure Keskagentuuri raamatu-levitusprogramm, mille väidetavalt suurim projekt oli Piibel.37 Sa-mal ajal läbis taassünni soome-ugri rahvaste kultuuripärand. Jät-kati erinevate uskkondade võrdlemist, süveneti Aasia-uuringutesse, tekkisid kontaktid Vene orientalistidega. Nii mõndagi sellest jõudis Pauli jutlustesse. Kirjutusmasinal ümbertrükitud tekstid ringlesid

33 Paul, Toomas http://www.eelk.ee/et/kirik/meie-vaimulikud/vaimulike-leksikon/#P (10.10.2016).

34 Arved Paul kirjutab 1956. aastal oma päevaraamatus: „Rippuval pingil istu-des puhastas Toomas võlvipealse kividest ja prahist ... Rajooni täitevkomitee ütles täna küll ei kiriku ehitusmaterjalide saamiseks.“ (Paul Saar, „Arved Paul (1913–1960)“, Eesti Evangeelne luterlik kirik, 2 (EELK Luterliku Konsistooriumi väljaanne, 1990: 60). Vt samuti Masing, Paul, Usalda ennast, 433 jm.

35 Vello Salo, Riik ja kirikud 1940–1991 (Kanada: Maarjamaa, 2000, 39).36 Riho Saard, Kultuurprotestantismi ja teoloogilise liberalismi ajalugu Eestis (Tal-

linn, 2008), 287–296.37 Vt selle kohta: Alfred A. Reisch, Hot Books in the Cold War: The CIA-Funded

Secret Western. Book Distribution Program Behind the Iron Curtain (Budapest: Central European University Press, 2013), 596 lk. Raamatu autor esines 2012. aastal ettekandega Kumu sügiskonverentsil „Kunst ja reaalpoliitika“ Tallinnas. Ettekandele ja intervjuule toetuvas artiklis („Graafilise andmekandjaga läbi raud-eesriide“, Sirp, 16.11.2012) vältisin targu Piibliga seotut, kartes riivata paljude tundeid.

Helena riStHein

164

Tartus ja pealinnaski; paljude lugejate agnostilisus siin ei seganud. Olgu märgitud, et usklikeks nimetati rahva seas sageli vaid lahkusu-lisi ja nendegagi tavatses luteri pastor, hilisem praost ühiste ees-märkide nimel koostööd teha, nt laenati üksteisele ruume ja – riigi nõutud aruandluse jaoks – „hingi“. Paul õppis Saaremaal paremini tundma nn vene usu eripära. Seegi liin jätkus hilisemas tegevuses: „Olin Luterliku Maailmaliidu poolt ühiskomisjonis Lutheran-Ortho-dox Joint Commission 12 aastat, s.t kolm perioodi, neist ühe drafting commity liige. See oli üks meeldivamaid asju, sest pikkadel istungitel (kordamööda luteri kiriku ja õigeusu pool eri maades) sai päris põh-jaliku pildi nende elust. Minu aktiivne osa ei olnud väga suur, meid oli tosin luterlast, teised palju suuremad spetsialistid (Ostkundler), aga ühe ettekande ma siiski pidasin (mille õigeusu sõber avaldas kohe Saksamaal nende ajakirjas).“38

2016 täitus 30 aastat ajast, mil juba kuulsust kogunud vaimulik toodi üle Tallinna Jaani kirikusse (16. veebruaril 1986). „Esimesed 25 aastat oli külapastori töö, sealt edasi pealinna suure kiriku ülem-õpetaja – sellest osa ka ärkamisaegse sagimisega – töö on üsna teist-sugune. Niisiis, kõigepealt kümme tuhat tundi trenni.“39 Erakordselt soodsa asukohaga hoone, pealinna esimene eestlastele ehitatud püha-koda, mille mahalammutamine on olnud jututeemaks Eesti Vabarii-gi erinevatel kümnenditel, oli nüüdsest sageli täis.40 Jätan siinkohal kõrvale juhuslikud möödujad ja pettunult või ärritunult lahkunud, nagu ka humanitaarabi pärast kirikusse tõtanud, kes uskusid vaid oma õigustesse.41 Paljud pealinlased, eelkõige intelligents, võtsid omaks Pauli avara, arutleva usu. Tema enda suhtumist peegeldab aruanne Tallinna praostile. Rubriigis „Koguduseliikmete vahekord kaasinimestega“ sedastab pastor: „... olen liiga sama nägu oma ar-38 Pauli e-kiri autorile 30. märtsil 2016 koos lugemissoovitusega: Risto Saarinen,

Faith and Holiness. Lutheran-Orthodox Dialoge 1959–1994 (Göttingen: Vanden-hoeck & Ruprecht, 1997). Paul valiti ka töörühma Joint Conversations Between the Church of England and the Nordic and Baltic Lutheran Churches. Koostöös valmis Porvoo ühisavaldus, The Porvoo Common Statement, mis allkirjastati 1996. a.

39 Kümme tuhat tundi trenni on viide Malcolm Gladwellile (Pauli e-kiri autorile 6.6.2015).

40 Varem, alates 1960. aastatest võis sellist entusiasmi kohata Pühavaimu kirikus, sest sealne noor õpetaja Jaan Kiivit suhestus oma kaasaja probleemidega, tsitee-ris Lääne autoreid, kordumatu oli ta žestide ja hääle mõjujõud.

41 Seetõttu loobus Jaani kogudus 1992. aastal välismaistest abisaadetistest.


165

mastatud kogudusega, et suuta teda objektiivselt iseloomustada või kirjeldada.“42 Aastaaruanded näitavad Jaani koguduse järsku kasvu: rekordaastal 1990 ristiti 988 ja konfirmeeriti 786 inimest. Juhtus, et oma laste ristivanemateks kutsuti lihtsalt lugupeetud ja usaldus-väärseid tuttavaid, küsimata, kas nad on kristlased – niivõrd põi-musid tollal mõisted kirik ja jäävad väärtused. Uustulnukate hulk ja vabanenud ühiskonna vaimsed otsingud laiemalt tingisid vajaduse piiblitundide ja selleteemaliste telesaadete järele. Sarjas „Raamatute raamat“ (33 osa 1989/1990) esines saatejuhi Toomas Pauli kõrval teisi teolooge, kirjanikke, muusikuid, suurkujudest näiteks helilooja, oreli ja kirikumuusika õppejõud, sügavalt religioosne Hugo Lepnurm.

Avalikkusele Piiblit tutvustades võis Paul toetuda unikaalsele kogemusele, oli ta ju alates 1971. aastast koostöös Masinguga sü-venenud pühakirja tõlkimise ja tõlgendamise probleemistikku, olles 1981–1988 ka piiblitõlkekomisjoni liige. EELK peapiiskopile esitas ta 1983. aastal Uue Testamendi käsikirja, mis trükiti alles pärast Masingu surma. Kommentaaridega tõlge „Uus Testament ja psalmid ehk Vana Testamendi laulud“43 (1989 ja 1990) asetab mõlemad õpet-lased ühte ritta eesti kirjakeelt vorminud teoloogidega läbi sajandite.

Muutliku koosseisuga komisjoni edasise töö viljana ilmus Piibli täisteksti kohendatud tõlge 1997. aastal, seda kasutatakse kiriku-töös. Siiski tsiteeritakse ka 1989. aasta Uue Testamendi väljaannet või osutatakse selle uuendustele.44 Praegu on arutluse all (2039. aastal ilmuv?) järjekordne piiblitõlge, mis Pauli järgi ei pea olema originaalist ühetaolisem ja võiks valmida erialainimeste ühistööna.45 Pean märkimisväärseks, et nii Toomas Paul kui ka dr Kristiina Ross on tunnustanud Jehoova tunnistajate 2014 ilmunud omalaadset piiblitõlget.46 Oma tempos ja luulelises rütmis tõlgib pühakirja Pau-

42 EELK Tallinna praostkonna 1992. aasta sõnalised aruanded. EELK arhiiv, sari 9, allsari 8, säilik 632.

43 Psalmide tõlkija on Hillar Põld.44 Jaan Kiivit, Tõde teeb vabaks, Postill (Tallinn: Logos, 1999), 123.45 Juubelipiiblit ettevalmistav seminar 31.10.2015 EELK UI ruumides: http://kjt.

ee/2015/11/juubelipiibli-tolkimisele-puhendatud-seminari-salvestus-on-nuud-ja-relvaadatav/ (vaadatud 29.3.2016).

46 Toomas Paul, „Jehoovatunnistajate õnnestumine“, Sirp (10.10.2014); Kristii-na Ross, „Muulane karantiinis. Jehoovatunnistajate luterlik piiblitõlge”, ERR Kultuur, 10.7.2015 http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/71647af3-7a6b-493e-8ba6-3035726954e0 (19.3.2016).

Helena riStHein

166

li sõber, katoliku preester Vello Salo, kes viimati avaldas Matteuse evangeeliumi (2015).

Imetledes kõiki töötegijaid läbi aegade sel nõudlikul alal, lõpe-tan peatüki sooviga, et ka eesti keeles kord ilmuks mitmeköiteline, rohkete nüüdisaegsete kommentaaridega Piibel. Selliste väljaannete puhul on küll oht, et tõlgendused hakkavad liigselt mõjutama luge-jat, aga spetsialistide seisukohti on alati hea teada. Nii nagu pakub huvi valik, mille hiljuti tegi piibliütlustest Toomas Paul,47 teoloog, kes on pühakirja lugenud lapsest saati.

UniversitasVaimulikutöö kõrvalt mitmes kirikus48 on Paul õpetanud kõrgkoo-lides ja mitmesugustel kursustel,49 esialgu Usuteaduse Instituudis, 1990. aastatel, varsti pärast TÜ usuteaduskonna taasavamist, küla-lisprofessorina ka seal, pidades loenguid Uuest Testamendist. Tollel kümnendil sai kaitsmisküpseks väitekiri „Eesti piiblitõlke ajalugu. I osa“.

Toomas Pauli lopsakas tekstis põimuvad iseseisva uurimistöö tulemused referatiivsete osadega, andes tervikpildi probleemi ole-musest, pühakirja või selle lõikude vahendamisest, kogu töö korral-duslikust küljest ja taustast – hariduse levikust ja haritlaskonna kujunemisest, aga samuti suhtumise muutusest talupoegadesse nn Läänemere-provintsides. Rääkimata eesti, soome, rootsi jt keeletead-laste ja kultuuriloolaste uurimustest, on tähelepanuväärne üldiste uute teooriate tundmine sel humanitaarteaduste tõusuajal. Näiteks

47 Pilve vari .... 100 mõttetera Piiblist, koost Toomas Paul (Tallinn: TEA kirjastus, 2016).

48 Lisaks tööle Jaani kirikus ja Sutlepa kabelis ning üksikutele esinemistele teistes pühakodades oli Paul 1992–1996 Nõmme Lunastaja kiriku saksa koguduse hooldajaõpetaja ning peab aeg-ajalt tänini saksakeelseid jumalateenistusi. Kas meenutab keegi veel aegu, mil pastorikutse saamiseks pidid eestlased endid saks-lasteks valetama?

49 1974–1981 EELK Usuteaduse Instituudi õppeülesannete täitja, 1986–1992 EELK Usuteaduse Instituudi Uue Testamendi professor ja 1990 Eesti Kunstiakadeemia külalislektor ühel semestril. 1991 pidas Paul loenguid Fritz Künkeli karaktero-loogiast pühapäevakooli õpetajatele. Samuti on ta olnud kirikumuusikakooli piib-liteaduste õppejõud,1992–1996 Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi õppetooli professor, 1996–2000 Eesti Muusikaakadeemia kirikuloo professor, 2005 Akadeemia Nord kultuurifilosoofia ja kirjanduse õppetooli erakorraline professor.


167

on nii Paul kui ka väitekirja juhendaja dr Juhan Kahk tuttavad an-naalide koolkonnaga. Eesti haritlased said 1980. aastatel ligipääsu Helsingi ülikooli raamatukogule, kirjandust saatsid omadele – ärk-satele ja õppimisvõimelistele – ka väliseestlased. Samas arvan, et ajaloo küsimustesse süvenemisel võis kasvanud eruditsiooni kõrval kasuks tulla ka kunagine küsitlus Läänemaal, sest külaelanikel säi-lis olemuslikke jooni sajandeid.

Juhan Kahk, peamiselt talurahva ajalugu uurinud rahvusva-heliselt tuntud teadlane, kirjutab, et Toomas Paulil on väitekirjas õnnestunud „ajalooline tegelikkus taaselustada äärmiselt elavalt ja detailirikkalt. Tegemist on kõige paremas ja õigemas mõttes inter-distsiplinaarse uurimusega, millised meil Eestis nii haruldased on. Piibli tõlkeloole ja tõlkimisele lähenetakse tuginedes kiriku-, kooli- ja kirjandusajaloo meetodeile, kasutades keeleteaduse spetsiaalmee-todeid ja raamatuteaduse uurimissaavutusi“.50

Pärast poole sajandi pikkust pealesunnitud katkestust kaitsti 23. novembril 1994 Tartu Ülikooli nõukogu saalis kaks teoloogilist doktoritööd.51 Osavõtja sõnul tuli kohale „pea kogu fakulteet ja mee-leolu oli eriliselt ülev ning pidulik“.52 Peamiselt kiitust jagas väit-lusel oponent, keeleteadlane ja akadeemik Huno Rätsep. Soosiva arvamusavalduse kirjutas TÜ üldise ajaloo dotsent Jüri Kivimäe, kes alustab väitekirja mahust (331 lk) ning jätkab autori kui tegev-vaimuliku ja piiblitõlgi kompetentsusega: „TP on oma uurimistee-ma parimaid tundjaid Eestis, kelle pädevus ei piirdu ainult kitsalt piiritletud ja sihikindla akadeemilise uurimistööga.“53 Ajaloolasena märgib Kivimäe arhiiviallikate kõrvalejätmist, nimetamata seda

50 Akadeemik tõstab esile Pauli suurt lugemust ning käsitluse laiahaardelisust, ob-jektiivsust ja nüüdisaegsust: töös on rõhutatud Otto Wilhelm Masingu ja Eduard Ahrensi rolli ühtse kirjakeele arengus ning jõutakse järeldusele, et „uue kirjaviisi võidule pääsemiseks kulus 12 aastat ja 8 eri väljaannet“ (Juhan Kahk, Arva-mus Toomas Pauli doktori-väitekirja „Eesti piiblitõlke ajalugu – I osa (XVI–XIX sajand)“ kohta, 23.8.1994. Toomas Pauli isiklik arhiiv).

51 Kõigepealt Tarmo Kulmari „Eesti muinasusundi vanima kihistuse väe-, jumala- ja hingekujutluste teoloogia“ (207 lk), oponendid dr. phil. prof Tiit-Rein Viitso, dr. phil. Ülo Valk ja mag. theol. prof Toomas Paul. Seejärel Toomas Paul, „Eesti piiblitõlke ajalugu. I osa“, oponendid dr. phil., prof. emer. Huno Rätsep ja dr. phil., prof. emer. Juhan Peegel.

52 Urmas Petti, „Irooniline teoloogia“, Sirp, 5.12.2006. 53 Jüri Kivimäe, Arvamus Toomas Pauli doktori-väitekirja „Eesti piiblitõlke ajalugu

– I osa (XVI–XIX sajand)“ kohta, 23.8.1994. Toomas Pauli isiklik arhiiv.

Helena riStHein

168

siiski etteheiteks. Uurimus, mida Paul ise nimetab „järjekordseks vahekokkuvõtteks“, on Kivimäe arvates „monumentaalne käsitlus esimese piibli ettevalmistamisest, ilmumisest ja selle edasisest re-digeerimisest 19. sajandil. /.../ Käsitluse viimine 19. sajandi lõpuni ehk teisi sõnu Jaan Bergmanni 1912. a Uue Testamendi tõlkeni on hästi põhjendatud, sest Bergmanni tõlge tõi kaasa kvalitatiivse pöör-de – leksikaalse uuendamise“ ja piiblitõlke teise etapi alguse. Selgi-tuseks aastaarvude juurde: oma töös rakendas Paul pika XIX sajan-di (1789–1914) kontseptsiooni, mis leidis tuntuima väljenduse Eric Hobsbawmi teostes. „Vana Testamendi professor Kalle Kasemaa üt-les aga pärast kaitsmist tunnustavalt umbes nõnda: „Toomas Paul on oma doktoritöös kasutanud kogu olemasolevat kirjandust, mida pidi kasutama, ja isegi seda, mida ehk poleks pidanud.“ “ 54

Uurimuse trükis avaldatud, (ka arhiiviandmetega) täiendatud variant pälvis tunnustust loodusteadlastegi poolt. Eesti Teaduste Akadeemia president füüsika-matemaatikadoktor Jüri Engelbrecht mainib selle eessõnas Euroopa ajaloo vastuolulisust, heade spetsia-listide ja koostöö tähtsust läbi sajandite ning lõpetab soovitusega: „See raamat on kõigile neile, kes kirjasõnast mõtet otsivad. On süm-boolne, et ta ilmavalgust näeb Eesti raamatuaastaks. Kindlasti ei tohiks ta puududa ühegi mõtleva inimese raamaturiiulilt.“55 Ajaloo-lane Lauri Vahtre räägib Sirbi retsensioonis nii suure ja keerulise töö jaoks vajalikest eeldustest, mida Toomas Paul evib.56 Teaduste Akadeemia aastaraamatus nimetab ajakirjandus- ja keeleteadlane akadeemik Juhan Peegel seda väljaannet 1999. aasta parimaks.

„Eesti piiblitõlke ajaloo“ lõpuosa dokumenteerib autori kaasaega ja peegeldab tema enda, Uku Masingu, Vello Salo jt panust Piibli tõl-kimisse ja kirikuloo uurimisse, samuti tõlkeprobleeme laiemal teo-reetilisel pinnal. Muidugi on möödunud aastakümnete jooksul lisan-dunud uurimusi ja avastusi, aga uut põhjalikku ülevaadet piiblitõlke ajaloost ei ole ilmunud.

Õppejõutöö ja doktorikraad, nagu ka arvukad artiklid erialaväl-

54 Urmas Petti, „Irooniline teoloogia“, Sirp, 5.12.2006.55 Sama mõtet väljendab Lauri Vahtre retsensioon: „Žanriliselt ebaühtlane, nojah,

aga eks seda on ka piibel ise, kui tohib nii alpi võrdlust tuua. Nii palju on see ikka käsiraamat küll, et läbilugemisest ei piisa, peab käepärast jääma.“ Lauri Vahtre, „Suur ja keeruline raamat suurtest ja keerulistest asjadest“, Sirp, 22.9.2000.

56 Samas.


169

jaannetes ning osavõtt konverentsidest viisid Pauli omade hulka akadeemilise kogukonna kõrgkihis. Ta on Durhami ülikooli audok-tor, Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige. Tema tekste on avaldatud inglise, saksa, vene, läti, rootsi, soome ja ungari keeles; kolleegid ja õpilased on talle pühendanud artiklite kogumiku, mil-les leidub ka ulatuslik bibliograafia.57 Tartu Ülikool seadis üles tema kandidatuuri Eesti Teaduste Akadeemia liikme kohale; tol korral, 2001. aastal valiti akadeemikuks president Lennart Meri.

SilmaringTeadusliku (ehkki hästi loetava ja lõdvestavate kõrvalpõigetega) teksti kirjutamisel jäi muidugi palju „üle“. Päevast päeva lugemist jätkates turgatas pähe mõttekäike, mis sobisid enam aimekirjan-dusse, lisaks tuli dr Paulile aiva intervjuusoove ajalehtedelt, kutseid raadio- ja telesaadetesse. Kuulub ta ju nende intelligentide hulka, kes soovivad oma teadmisi levitada. Eriti tänuväärne oli selline te-gevus internetieelsel ajastul, mil ka trükised jäid tihti erialainimes-te ringi. Jutlustest, vestlustest, päeva- ja nädalalehtedes ilmunud esseedest ja retsensioonidest sündisid laiale avalikkusele mõeldud raamatud. Nendegi kaantele või alapealkirjadesse jõudsid sageli sõ-nad mõeldes, mõlgutused, mõistmine, meditatsioon, aga ka elu mõtte-kus, eetika, postmodernne religioonifilosoofia, reaalsuse virtuaalsus. Kusagil filosoofia, teadus- ja aimekirjanduse vahel on „Kirik keset küla“, mis pakub sissevaadet Euroopa kristliku mõtte eri sajandites-se ja näitab luteri kiriku tähtsust Eesti kultuuriloos. Tooksin raama-tust lennuka tsitaadi: „Põhjuseahelast pole teist pääsu kui mõtlemi-ne, mis vaatab põhjuslikkuse taha, terviku tähenduse ja struktuuri poole. Ja kui me selle struktuuri avastame, siis muutuvad asjad meie jaoks teistsuguseks, nii nagu muutub maastik, kui maalikunstnik toob esile selle vormi, või helid, kui nad ühendatakse muusikasse. Siis hakkab läbi asjade skeemi paistma teatav personaalsus. Me sa-tume palgest palgesse Jumalaga tema enese loomingus.“58 Nii sulab

57 Minu Issand ja minu Jumal. Pühendusteos dr. theol. Toomas Pauli 70. sünnipäe-vaks, koost Jaan Lahe, Tiit Pädam (Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2009).

58 Toomas Paul, Kirik keset küla, Eesti mõttelugu, 50. köide (Tartu: Ilmamaa, 2003), 392.

Helena riStHein

170

Paul ühte loetuga,59 vahendades Spinoza mõttemaailma, omakor-da kirendavad tema teosed lugejate allakriipsutustest ja ääremär-kustest, seda ka raamatukogudes. Neid lugedes justkui võtame osa sümpoosionist. Ka lugemissoovitused muutuvad mõnelt filosoofilt (nt Adrian William Moore, sünd 1956) impulsse saavateks arutlusteks: „Kui kõik galaktikad ja päikesed ja planeedid sisalduvad teatavas lõplikus ruumipiirkonnas ja kui nad kõik on mingi kosmilise plah-vatuse praht, mis leidis aset lõplik arv aastaid tagasi, siis tähen-dab see, et ka aeg ja ruum on ise lõplikud. Kummatigi jääb ikkagi vastandlik aimus lõpmatusest, mis meid ümbritseb: kõikehõlmavast ühendatud tervikust. Maailm kui tervik – universum – ei saa oma ennastsisaldavas totaalsuses olla piiratud millegi enesetagusega, sest ta sisaldab ju kõike.“60 Paul võib sedastada: „Universumis ei ole mingeid ilmakaari, need on inimese mõttekargud.“61 Teisal jätkata lennukalt: „Miljardid aastad „evolutsiooni“ on fiktsioon. Kõik prot-sessid kvantgravitatsiooni tasandini on ette määratud ja kulgevad absoluutselt identselt paralleelsetes universumites. /.../ Kui see tõde-mus viimaks pärale jõuab, tabab tõeline masendus. Või vaimustus, vahet pole. Nagu samal hetkel teisikut teises mullis. Seegi tunne on determineeritud. Nagu minu uskmatus.“62

Oma tekstides oskab Paul pikkida piiblitsitaatide vahele uudi-seid geenitehnoloogiast, viirustest ja neuroteadusest või õpetlik-ke lugusid tänavaliiklusest ja poeskäigust, analüüsida rahaasju ja turundusnippe; nentida, et vanasti said nõud puhtaks sooja veega, nüüd vajatakse tarbekeemiat.63 Nii meenuvadki pastori küsimused ja konstateeringud kõige erinevamates olukordades. Ühtlasi jõuavad lugeja-kuulajani sadade mõtlejate, uurijate ja leiutajate nimed, kel-lele Paul täpsemalt või hägusamalt viitab, osutades teene ka neile.

Ootamatutes üleminekutes seostub universaalne lokaalsega: „Linli-kud roomlased arvasid ekslikult: homo homini lupus est. Maavillased eestlased teadsid: hunt hunti ei murra. Inimene küll.“64 „Silmitsegem

59 Raamatutest sedeldan pool sajandit välja mind huvitavaid mõtteid /.../ Eks sealt siis tsitaadid hüppa ise välja jutlustesse ja mujale (e-kiri autorile 23.8.2015).

60 Toomas Paul, „Retk igaviku algusse“, Õpetajate Leht, 18.12.2015.61 Toomas Paul, „Absoluutse nihilisti eetika“, Sirp, 5.12.2013. 62 Paul, Pastišš ja popurrii, 13.63 Toomas Paul, „Kepil on igal juhul kaks otsa“, Maaleht, 23.11. 2012.64 Paul, Totrus ja tähendus, 55.


171

oma tagasihoidlikke hambaid ja pehmeid küüsi – need ei ole ju kiskja omad. Kui inimene oleks inimesele hunt, mis siis oleks viga elada!“65 Samade kaante vahel on arutelu aksioloogiast, mis lõpeb sõnadega: „Peab endale selgeks tegema, mis on minu jaoks ülimad väärtused, ja siis nende rakendamist seni harjutama, kuni need muutuvad täis-automaatseks.“66

Semiootik Silver Rattasepp (2011) iseloomustab Pauli kui paljulu-genud inimest, „kes on võimeline loetud tehnilist teksti üle kandma eetilistesse ja üldinimlikesse valdadesse, ning tegema seda sõnasel-gelt ja isegi kuidagi koduselt“.67 Seejuures januneb teoloog teadmis-teülese tunnetuse järgi ning räägib aiva teel olemisest. Osundaksin taas Max Plancki „kultuurivisas Baltikumis“ peetud loengut: „... nii-sama vähe, kui teadmine ja tundmine on asendatavad maailmavaa-telise meelsusega, saab õige hoiak kombelistes küsimustes lähtuda puhtmõistuslikust tunnetusest. Kuid need teed ei kulge eri suunda-

65 Toomas Paul, Pastišš ja popurrii. Ilmavaatlusi (Tallinn: Oomen, 2007), 54.66 Samas, 153.67 Silver Rattasepp, „Tormaka teadatahtja uperpallid“, Sirp, 7.4.2011.

Foto 3. Tartu Ülikooli rektor annab Toomas Paulile kätte Rahvusmõtte auhinna 1. detsembril 2014 (Andres Tennuse foto).

Helena riStHein

172

desse, vaid paralleelselt ning kohtuvad kauges lõpmatuses ühel ja samal eesmärgil. Selle õigeks mõistmiseks ei ole paremat viisi kui jätkuv töö ühelt poolt loodusteadusliku tunnetuse, teiselt poolt re-ligioosse usu olemuse ja ülesannete üha sügavamaks mõistmiseks. Siis saab üha selgemaks, et kuigi meetodid on erinevad – teadus töö-tab eeskätt mõistusega, religioon eeskätt meelelaadiga – on töö mõte ja arengu suund ometi täiesti samad. Selleks on pidevalt jätkuv, vaibumatu võitlus skeptitsismi ja dogmatismi, uskmatuse ja ebausu vastu, mida religioon ja loodusteadus ühiselt peavad.“68 Nimetades end küll tihti skeptikuks („No ei muutu inimeseloom, ei muutu, mida teha!“69), osaleb kahtlemata ka Paul selles võitluses, astudes välja vaimse laiskuse ning algelise mentaliteedi vastu, ühtviisi läbi nähes tarbimisühiskonna klantsist ja totalitaarsete riikide võltsutoopiast.

Igikestvad küsimusedTean vaimsesse kriisi sattunud isikuid, kes on kilbina kaasas kand-nud väikest valget raamatut.70 Selles leiduvaid traagilise alatooniga, eesti kultuuris ainulaadseid meditatsioone võiks iseloomustada hiina tähemärk xin, mis tähistab nii mõistust kui südant, vastandamata mõtlemist tunnetele.71 Kunagisele küsimusele jumalateenistuse ole-musest lisandub siin: milline on palve? Paul, kes on seda oma raa-matut võrrelnud Meister Eckharti teostega, tõdeb: „Sinu tahtmine sündigu on kirjutatud palveraamatuks, sest ma ise ei suutnud pal-vetena lugeda neid, mida palvete pähe pakuti. Algul ilmus mitmeid kordustrükke, siis tuli vahe, ent üks joogatreener organiseeris mullu uue trüki. Raamat on teadlikult selline, et saan aru küll, kuidas teda loetakse nii kirikukoori proovidel kui meditatsiooniringides ühispal-veks /.../ Raamatukene on elanud täiesti iseseisvat elu lahus minust.

68 Planck, Usk ja loodusteadus, 45. Tartu Ülikoolis jätkub vastav mõttevahetus teaduskogunemistel ja -publikatsioonides, nt toimus 8.–11. novembril 2007. aastal interdistsiplinaarne konverents „Teadus, filosoofia, religioon: uusi probleeme“.

69 Pauli e-kiri autorile 28.6.2015. Teisal aga: Inimene on tähendusi andev loom (Paul, Pastišš ja popurrii, 10).

70 Tuntud näitleja: „Sellest sain õlekõrre, mis päästis uppuja” (vestlus 2015. aasta sügisel). Kõne all on Toomas Paul, Sinu tahtmine sündigu (Tallinn: Logos, 1997).

71 Sõna süda erinevate tähenduste, südame kui keskme üle on arutlenud ka Paul, vt Toomas Paul, Maise matka poolel teel. Leeriõpik täiskasvanutele (Tallinn: EELK Konsistoorium, 1996), 23.


173

Selle saamise puhul olen olnud lihtsalt meedium. Pannud kirja oma ajastu otsimised /.../ minagi olen inimene ja omast ajast pärinev ning ega mu tunded-mõtted erine kuigivõrd teiste omadest /.../“72

Kiirelt kadus lettidelt postill,73 mille suurelt jaolt omandasid kiri-ku püsiliikmed. Sillaks nn jõulukristlaste juurde võisid olla pühade-aegsed mõtisklused: „Inimene sellisena, nagu ta iseenesest on, ei ole veel mingi eriline või lõplik väärtus. Kristlus on võtnud teda kui teed kõrgemale ...“74 Mõtisklusi rahvusringhäälingu mitmel kanalil alates 2005. aastast sisaldavad „Arm ja aare“ (2011) ning „Teispool vaikust. Mõned hommikused meditatsioonid“ (2012). „Eks need mõtisklused kirjuta ennast ise. Mõtlen küll seda või teist, aga kui hakkan paberi-le panema, siis alles saan teada, mis välja kukub.“75

Seni põhjalikema analüüsi meil esindatud uskkondadest ja oma-usust on teinud Lea Altnurme, kelle väitekirja76 sageli tsiteeritak-se. Minu juhuslikku laadi küsitlused-vestlused (mitmekümne aasta jooksul) teemal „Mida ootate jutluselt?“ näitavad, et auditoorium võib kirikuõpetaja sõnavõtust loota reageerimist päevasündmustele, abi nende lahtimõtestamisel. Traditsioonidega põimunud kirikult eel-datakse samuti süüvimist ammumöödunud aegadesse, uut teavet ar-heoloogiast ja kirjalikest allikatest. Paljusid huvitab üksikute sõnade tähendus selles, mida nimetatakse Jumalasõnaks ja mis igasse keel-de on tõlgitud veidi erinevalt, peegeldades ajastut ja kohalikke olusid. Raskusi tekitab rahvusliku ja üldinimliku vahekord. Otsitakse oma kaasajale vastavat, täiuslikku religiooni, mis ühendaks endas parima kõigest olnud ja olevast ning ei sõltuks tõlkevigadest77 ja aegunud for-maalsustest. Raskel hetkel leitakse aga siiski tuge rituaalist, mis on kindel, ettearvatav, ajast-aega nii olnud. Ka sama inimese ootused eri ajahetkedel võivad olla erinevad. Vahel näib kuulajale, et Paul räägib just temast, heites uudse nurga alt valgust tema isiklikele probleemi-dele. See on pälvinud etteheiteidki, enamasti aga saadakse impulsse

72 E-kirjast autorile 28.6.2015. 73 Toomas Paul, Kusagilt kumab valgust (Tallinn: Logos, 1995).74 Toomas Paul, Ta tuli omade juurde. Jõulumõtisklusi (Tallinn: EELK Konsistoo-

rium, 1994), 69.75 Pauli e-kiri autorile 19.10.2015.76 Lea Altnurme, Kristlusest oma usuni. Uurimus muutustest eestlaste religioossuses

20. saj. II poolel (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2006). 77 Eraldi teema on Piibli tõlkevigade viljakus kultuuriajaloos, on need ju aluseks

võetud tuhandete kaunite kunstiteoste loomisel.

Helena riStHein

174

mõtterännakuteks ja jõutakse üksiku juurest üldiseni. Kirikus olen tahtmatult märganud inimesi, kes kuulama asudes kühmu vajunult nutavad, varsti aga hämmeldunult ringi vaatavad ja naeratavad – seda pean kõneleja suureks õnnestumiseks. Vaevaga kantseldavad emad-isad lapsi, et aga jutlusest või kesknädalasest mõtisklusest osa saada. Suurim hulk noori ja keskealisi tuli pühakotta juuniküü-ditamise 60. aastapäeval 2001. aastal vahetult enne Vabaduse väl-jakul peetud Stingi kontserti. Teoloog kõneles ajaloosündmustest panoraamselt ja suutis „kirikutäie (tõesti täie) noori inimesi, kellest paljud olid ilmselt esimest korda sisse astunud, kuulama ja mõtlema saada“.78 Kättesaadavad on raamatud, internet, teaduslikud ja kirik-likud telekanalid – ja ikkagi vajatakse oma Toomas Pauli.

Seejuures võib tema jutus olla mitte ainult üllatavat, vaid ka ebamugavat ja häirivat. Ta käsitleb prostitutsiooni, andmelekkeid, kliimapõgenikke, migratsiooni laiemalt, mängib sõna „klikiaeg“ tä-hendustega, kritiseerib kiriklikke institutsioone.79

Eravestluses ütleb pastor emeritus: „Jutlustega on vahel nii, et ise ka kuulan ennast kantslis ja imestan, et kuhu ma nüüd küll olen läinud ja välja jõudnud …“80 Mõned käivadki teda kuulamas selle üllatusmomendi pärast, usu(ühingute) erinevustest hoolimata, ka siinkirjutaja ei ole ühegi koguduse liige. Üks Pauli sõnavõtt meeldib rohkem, teine vähem, mõni arvamusavaldus teeb nõutuks või teki-tab trotsi, aga sunnib ikkagi edasi mõtlema, seda soovitab ta oma jut-lustes ka otsesõnu. Pole siis ime, et mu küsimusele „Kes on Toomas Paul?“ vastatakse sageli: „Filosoof.“

Soov õpetada õpetamatuid81 ühendab Pauli Meister Eckhartiga. Tema lugeja adub teaduse ja religiooni erinevusi ja osalist kattuvust,

78 E-kirjast autorile 29.7.2015.79 Kiriku ülesannetest üldse kirjutab Peeter Kaldur: „Nimetaksin vaid mõningaid

valdkondi, kus teoloogiliselt põhjendatud seisukohavõtt hädavajalik on: abort, surmanuhtlus, eutanaasia, homoseksuaalsus, prostitutsioon, marginaalsed grupid ühiskonnas, abielulahutus, perevägivald, kuritegevuse juured, narkomaa-nia, inimõigused, rahvusküsimus ja rassismi ilmingud, põgenikud, Jumala loodu säilitamine, relvad jne“, vt Peeter Kaldur, „Eesti ja Eesti Kirik täna teoloogi pilgu läbi“, EELK juubelialbum, toim Elmi-Johanna Pata. EELK usuteaduse instituudi toimetised (Tallinn, 1996), 42 (37–43).

80 E-kiri autorile 19.10.2015. Samavõrd palanguliselt võivad Paulil valmida üsna pikad kirjalikud tekstid.

81 Kalle Kasemaa, „Meister Eckhart“, Töid kristliku müstika alalt. EELK Usuteadu-se Instituudi toimetised (Tallinn: 1989), 29.


175

vaeb usuliste veendumuste võimalikkust tänapäevases valikuvõima-luste ja teabe rohkuses. Eriti silmahakkavalt – ja taas rasvases trü-kis – on mõned igavesed küsimused esile toodud täiskasvanute lee-riõpikus, mis kuulub Pauli tänini kordustrükke läbivate raamatute hulka. Selle pealkiri viitab Dantele (ja meenutab üht Valmar Adamsi luulekogu): „Maise matka poolel teel“.

Õpiku alguses kirjutab Paul: „Miks on teksti kõrval küsimuste rida? Olen /.../ pidanud vastama inimeste väga erinevatele küsimus-tele usu kohta /.../ Arvatavasti on paljud teisedki otsinud samadele probleemidele lahendust. Oleksin tänulik ka iga tagasiside eest ...“82 Läänemaa-ajaga võrreldes on täielikult muutunud ühiskond ja teo-loogi positsioon selles, kuid säilinud on sügav osadustunne kaasini-mestega, mis aitab leida kuju nende nüüdsetele otsingutele. Mõned pärimised Pauli teksti kõrvalt. Miks üldse peaks kuhugi pür-gima? Milline on evolutsiooni järgmine aste? Kas muistseid sümboleid ei saaks kuidagi moderniseerida? Kas usk välistab kriitilise mõtlemise? Mida tähendab, et Jumal on universumi Looja?83 Kuna õpik on kõigile kättesaadav, siis tsiteerin vaid üht selgitust. Küsimusele „Miks Jumalat ei saa näha?“ vastab Paul: „Sõnana on Jumal üks taolisi sõnu nagu on aeg, ruum, põhjus, õi-gus, headus, mille taga pole midagi meeltega haaratavat. Nimetus on väljendus mitte primaarsele, vaid teadvuslikule reaktsioonile. Ei ole võimalik öelda: „Näita mulle Jumalat, siis ma alles usun, et Ta on ole-mas!“ Me saame näha noote ja pille, aga me ei näe helisid. Me võime näha paraboolantenni, aga me ei näe magnetvälja. Meie meeled ko-gevad vahetult vaid tühist osa eksisteerivast. Sõna on tingmärk ...“84

Tinglikkust ja kokkuleppelisust kohtab kõigis eluvaldkondades. Uku Masing tuletab meile meelde: „... iga teadus nõuab usku algak-sioomidesse, neid on võimalik samaviisi esitada kui Jumala eksis-tentsi. Neid püütakse ju defineerida, aga neid defineeritakse tavali-selt veel kaugemate ja veel segasemate mõistetega ... Mis on ruum, mis on jõud, mis on liikumine? Või mis on elu, millega opereerib loo-dusteadus? Mis on arv? Ja kuna need mõisted on samuti defineeri-matud ja samuti tõestamatud, kui Jumal, siis ei näe teoloog ... mis

82 Paul, Maise matka poolel teel, 15.83 Paul, Maise matka poolel teel, 17, 42, 34, 25, 31.84 Samas, 29–30.

Helena riStHein

176

võiks teha teaduse vaenulikuks usule.“85 Toomas Paul, Uku Masingu Kolleegiumi vanem aastail 1991–1997, suudab tutvustada, selgitada ja modifitseerida tema mõttekäike. Omades võimet efektselt ümber käia numbritega, jätkab ta arutelu ka nende „olemuse“ üle: „Eri tüü-pi arvudel (naturaalarvud, murdarvud, negatiivsed arvud, irratsio-naalarvud, imaginaararvud jne) leidub küll palju ühistunnuseid, aga üleminek ühest tüübist teise on sujuv ja kõiki tüüpe ühendav tunnus puudub. Sama raske on mõistetega „loodus“, „kultuur“, „teadus“ või „usund“.“86 Võib tuua palju näiteid kummagi õpetlase mõttekäiku-dest, mis ühendavad teadust ja usku. Juba Meister Eckhart väidab, et „mõistusele pole miski nii omane ega juuresolev ega lähedane kui Jumal“.87 Selle, ka Martin Heideggeri inspireerinud keskaegse müs-tiku panteismiga ühendab Paul taoismi, jõudes isikupärase metare-ligioonini: „Minu saar, mida olen igatsenud ja otsinud (mu karma?) noorusest peale, on rahu üle mõistuse, wu wei, Gelassenheit. Et mul-le piisaks Jumala armust. Ja tõesti – mõnel viivul on mu osaks olnud upekhā, meelekergus, milles inimene ei virvenda ega võngu mingi-te tunnete ja hinnete vahel, ei looda midagi ega karda, ei süüdista ega kiida iseennast. Leebe ükskõiksus. Oled neutraalne. Lepid /oma/ võimetusega olla täiuslik, lihtsalt püüad olla haardekam mistahes mõttes ja suunas, ning koged, kuidas see annab vabaduse piiridest ja valla pääsemise iseendast.“88

Endiselt maakirikusEtnoloog Merike Lang meenutab, kuidas ta veerandsaja aasta eest Pauli poole pöördus Eesti Vabaõhumuuseumi direktorina, et muu-seumis asuv Sutlepa kabel89 taas sisse pühitseda. Jumalamees kü-85 Uku Masing, Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt (Tartu: Ilmamaa, 1993), 18.86 Paul, Totrus ja tähendus, 39–40.87 Ning teisal: „Ja inimene peab kõigi oma tegude juures ja kõigi asjade juures oma

mõistust tähelepanelikult kasutama ning kõigis asjus omama tähelepanelikku teadvust (mitwissen) iseenda ja oma seesmuse kohta ning kõigis asjus Jumalat vastu võtma kõrgeimal kombel, kuis see võimalik on.“ Magdeburgi Mechthild, Jumaluse voogav valgus. Meister Eckhart, Eristamise kõned. Tlk Kalle Kasemaa (Tartu: Ilmamaa, 2015), 407, 380.

88 Masing, Paul, 477–478.89 „Sutlepa kabel pärineb eestirootslaste asualalt ning on üks vanimaid puitehitisi

Eestis. Kabel on ehitatud Sutlepa külas Noarootsi kihelkonnas Noarootsi kihel-konnakiriku abikirikuks. Ehitusaeg on täpselt määratlemata – arhiiviandmed


177

sinud skeptiliselt, kas ei taheta teatrit teha. Veendunud eesmärgi tõsiduses, ta nõustus ja on külakabeli vaimulik seniajani. Juureldes selle üle, milline peaks olema külakirik muuseumis,90 ei tõuse ta teatud tähtpäevade ja tseremooniate puhul kantslissegi, vaid jääb külastajate ja muuseumitöötajate juurde. Viimased kannavad sageli rahvarõivaid ja õpivad vanu, kristlust loodususuga siduvaid laule. Mõistagi nimetab muuseumirahvas Pauli omainimeseks.91

Sutlepa kabeli hämaruses värelev küünlavalgus soodustab vaim-sele keskendumist. Linlased, kelle hulgas on tuntud haritlasi, istu-vad rohmakatel pinkidel tihedalt koos, adudes ka sajanditetaguse maarahva kohalolu. Väikestest akendest paistavad härmas või hal-jendavad puud, möödub hobune vankri või reega, tihti kostab sisse linnulaul. Külakabel võtab vastu muuseumikülastajaid kogu maa-ilmast – huvitav, mida nemad vastaksid, kui jagada laiali küsimus-tik? Vabaõhumuuseum võiks sellise aktsiooni ette võtta. Teisalt – nii

mainivad kabelit juba 1627. Õnneks ei täitunud vana puuhoone lammutamise plaan (1934), väärikas kabel toodi muuseumi alale 1970 ja pühitseti uuesti sisse 1989. aastal. http://evm.ee/est/ekspositsioon/uksikobjektid/sutlepa-kabel (29.3.2016).

90 Levinud on muuseumid pühakodades, nt Hagia Sophia alates 1935. aastast.91 Telefonivestlus Merike Langiga 2015. augustis. Märkmed autori valduses.

Foto 4. Sutlepa kabelis, 2015 (Rauno Volmari foto).

Helena riStHein

178

siiraid vastuseid nagu „sulaaegsel“ Läänemaal tänapäeval vaevalt antaks, pealegi muutuvad inimeste tõekspidamised nüüd ülikiirelt. Lõpetuseks tooksingi selle kohta ühe näite. Läinud aastal muuseu-mi sügislaada avanud Eesti leiva päeval asetati altarile maaleib ja mõelda sai nii „igapäevasele leivale“ kui ka Cyprianuse ja Aquino Thomase sõnadele usklike nagu „paljude terade ühendamisest üheks leivaks“.92 Mõnd aega kostsid mingi seltskonna tapvalt üleolevad kommentaarid: Sutlepa kabelit põlati koledaks, vana kirikukella kohta mühatati „lehmakell“, muidugi tunti end etemana ka vaimuli-kust, püsti tõusti viimastena ja grimasse tehes. Kui aga emeriitõpe-taja hakkas rääkima põllupidamisest ja taimedest, mis kodustasid inimese, jäi juhukülaliste jutt vaiksemaks ja katkes sootuks. Selgi-nenud ilmel ja üksmeelselt hakati „seda usklikku vanameest“93 ja ümbrust taskutelefoniga filmima, see aga on meie kaasaegsete puhul kõige levinum viis tunnustust avaldada. Võetigi omaks.

Helena Risthein (MA) on õppinud Leningradi kunstiakadeemias (diplom 1978), Tallinna Pedagoogikaülikoolis (MA 2002) ja EELK Usuteaduse Instituudis, töötanud Eesti Kunstimuuseumis ja küla-lislektorina mitmes kõrgkoolis, peamine uurimisvaldkond sakraal-kunst.

92 Toomas Paul, „Sanctorum communionem“, Usuteaduslik ajakiri, 1/48 (2001), 56.93 Ka T. Paul ise on seda väljendit tarvitanud – Rooma paavsti kohta (Paul, Kepil on

igal juhul kaks otsa).


179

The difficult questions of Toomas Paul

HELENA RISTHEINMA, art historian

Toomas Paul, born in Tartu in 1939, is a prominent theologian, church historian, New Testament scholar and translator, as well as an essayist, and a member of Academia Scientiarum et Artium Europaea. He took part in the preparation of the Porvoo Common Statement (1992) and attended the Lutheran-Orthodox Joint Com-mission for 12 years. Paul has published 19 books and countless arti-cles, and still often gets press coverage concerning current problems in different fields. He is deeply interested in science and culture and has held a constant dialogue with physicists, neurologists, historians and other professionals. His sermons, articles, conversations on the radio and TV have always interested different communities due to his intellectual spirit, wittiness, honesty and broad mental horizon. At the same time, his chosen topics can be uneasy (data leaks, migra-tion, prostitution, etc.), he is equally critical towards totalitarian and consumer societies, while he even censures some church activities.

Paul studied in Tallinn and worked at eight parish churches in the countryside from 1960 to 1986. From then on he served at St John’s Church in the centre of Tallinn, and, since 1989, at Sutlepa Chapel on the premises of the Estonian Open Air Museum.

Among other things, Paul’s connection to Tartu is that his teacher and collaborator Uku Masing (1909–1985), whose legacy he inter-prets and publishes to this day in cooperation with Tartu scholars, resided there. Paul received his doctoral degree (1994, on the history of Bible translation in Estonia) at the University of Tartu and has taught at and been a member of the Religious Anthropology Program Committee. Rector Volli Kalm, who presented Paul with the National Thought Award on behalf of the University of Tartu, called Paul a custodian of basic values and stressed his importance in shaping so-cial mentality. Paul has been awarded many other prizes.

In the article, I present biographical data and briefly characterize Paul as a reader and interpreter of theologians and philosophers like Meister Eckhart or Spinoza, scientists and others, as well as an au-

Helena riStHein

180

thor. I am also publishing an unique questionnaire that he presented to his audience already in the 1960s as a young cleric, and outline the difficult questions about religion he has raised in his publications. I quote other authors and archival sources of the Consistory of the Estonian Evangelical Lutheran Church, adding passages from Paul’s personal archives and our correspondence to show why he is highly recognised in both the religious and secular societies of Estonia.


Universitas Tartuensis Enn Põldroosi maalilDAVID ILMAR LEPASAAR BEECHER

Üks geniaalsematest katsetest mõtestada Tartu ülikooli tervikuna läbi aegade on peahoones rektori kabineti ukse kõrval rippuv maal, „Universitas Tartuensis“. Maalil seisavad või istuvad Tartu ülikooli 37 suurkuju läbi 350 aasta, nii kasvandikud kui ka õppejõud. Mõ-ned, nagu Saksa farmakoloog Oswald Schmiedeberg ja Vene neu-rokirurg Nikolai Burdenko, ajavad omavahel juttu. Teised, nagu näiteks esiplaanil istuv Eesti neurokirurg Ludvig Puusepp, on üksi süvenenud oma mõtetesse. Kolmandad, näiteks 19. sajandi tuntui-ma vene keele sõnaraamatu koostaja Vladimir Dal koos rahvusva-heliselt tuntud lingvisti Jan Baudouin de Courtenay ja Armeenia rahvusliku kirjanduse ja kirjakeele rajaja Hatšhatur Abovjaniga, pöörduvad kunstniku ehk pealtvaatajate poole, justkui poseeriksid pildi jaoks, millel neid kujutatakse. Eesti keeleteadlane Johannes Voldemar Veski seisab nende taga ja paistab, nagu tahaks temagi osaleda nende omavahelises vestluses. Tagaplaanil seisavad kõrvu-ti Eesti kirjandusteadlane Gustav Suits ja Eesti ajaloolane Hans Kruus.

Maali kompositsioon jäljendab Raffaeli 1511. aastal maalitud „Ateena kooli“ Vatikanis. Raffael kujutas paljusid antiikfilosoofe oma kaasaegsetena, nii on Herakleitos Michelangelo moodi ja Platon vahetab mõtteid Aristotelesega, kes sarnaneb Leonardo da Vinciga. Põldroosi maalil saavad tegelased kolmekordse tähenduse, kehastu-des Tartu ülikooli professoriteks, kasvandikeks ja üliõpilasteks läbi kolme ja poole sajandi. Maali keskpunktis, kus Raffaeli originaalis seisavad Aristoteles ja Platon, seisavad siin Rootsi ülikooli kants-

david ilmar lepaSaar beecHer

182

ler Johan Skytte ja Vene impeeriumi ülikooli esimene rektor Georg Friedrich Parrot omavahel vesteldes. Maalil leidub sakslasi, eestlasi, venelasi, rootslasi, kõik läbisegi. Kõik on mehed. Ainuke naine maa-lil on tüdruk, kes flirdib trepil nimetu tudengiga. Pildil pole kahte nõukogude aja Tartu ülikooli eredaimat kuju – Paul Aristet ja Juri Lotmanit. Eks puudujaid ole teisigi.

Kunstnik Enn Põldroos maalis „Universitas Tartuensise“ 1982. aastal Tartu ülikooli 350 aasta juubeli tähistamiseks ENSV Kultuu-riministeeriumi tellimusel. Ta ise on väitnud, et ei mäleta, kelle nõu-andel tehti nimekirjad, keda pildile võtta ja keda jätta.1

1 Enn Põldroosi isiklik vastus autori küsimustele kirjavahetuses (1.12.2009). Nagu mäletab üks selle komisjoni liige Tullio Ilomets, tegi valiku, keda maalile panna, ülikooli juubelikomisjoni alamkomisjon. Maalile ei võetud kedagi elavate hulgast, välja arvatud kaks erandit. Üks oli tolleaegne rektor Arnold Koop (1922-1988) ja teine astronoom Ernst Öpik (1893-1985). Selgusetuks on jäänud, kuidas „sattu-sid“ maalile 1944. a Eestist põgenenud Ernst Öpik ja Gustav Suits, kelle portree-de tellimiseks kunstnikult juubeli alamkomisjonile luba ei antud. Pärast juubelit oli maali ümber kõik rahulik. Maal oli ENSV Kultuuriministeeriumi kingitus Tartu Riiklikule Ülikoolile 350. juubeli puhul. (Toimetuse märkus).

Illustratsioon 1. Enn Põldroos. „Universitas Tartuensis“, 1982 (TÜM, kunstimuuseum).

univerSitaS tartuenSiS enn põldrooSi maalil

183

Ühest küljest kehastab see Tartu „rahvaste sõprus“ ehk õigemi-ni Tartu „rahvusvaheline teadlaste sõprus“ nõukogude ideoloogiat. Teisalt ilmub ülikool siin „kujutletud kogukonnana“, mis toob kokku eri rahvusi ja teadusharusid, tehes alma mater’i nimel võõrast oma. Benedict Andersoni väljend „kujutletud kogukond“ iseloomustab üli-kooli selles võtmes hästi, sest see ulatub ajas ja ruumis kaugemale kui ühegi tema kasvandiku kogemused. See, et 17. sajandi teadlased ajavad juttu 20. sajandi teadlastega ja et armeenlased, eestlased, ve-nelased ja sakslased vestlevad omavahel, on selle jaoks oluline. Ja

Illustratsioon 2. Tegelased Enn Põldroosi maalil (TÜM, kunstimuuseum). 1. Ferdinand Johann Wiedemann 2. Vladimir Dal 3. Hatšhatur Abovjan 4. Jan Baudouin de Courtenay 5. Johannes Voldemar Veski 6. Ludvig Puusepp 7. Aleksander Paldrock 8. Karl Friedrich Burdach 9. Matthias Schleiden 10. Herman Hess 11. Arnold Koop 12. Jevgeni Tarle 13. Ernst Öpik 14. Karl Morgenstern 15. Karl Claus 16. Carl Christian Ledebour 17. Gustav Suits 18. Hans Kruus 19. Johan Georg Gezelius 20. Urban Hiärne 21. Georg Friedrich Parrot 22. Johan Skytte 23. Feodor Klement 24. Aleksander Schmidt 25. Teodor Lippmaa 26. Nikolai Pirogov 27. Nikolai Burdenko 28. Oswald Schmiedeberg 29. Wilhelm Struwe 30. Karl Ernst von Baer 31. Wilhelm Ostwald 32. Moritz Hermann Jacobi 33. Ernst Bergmann 34. Ferdinand Minding 35. Rudolf Buchheim 36. Emil Lenz 37. Paul Kogermann

david ilmar lepaSaar beecHer

184

samas, kuidas toimub omavaheline vestlus inimeste vahel, kes tõe-näoliselt päris elus poleks eriti omavahel suhelnud?

Aga see ei ole ainuke võimalik tõlgendus maali omadest ja võõ-rastest. Ülikool on õppejõudude ja üliõpilaste looming. Keskaja üli-kool koosnes eelkõige oma inimestest – mitte oma sammastest või veel vähem oma administratiivsest juhatusest. Omavahelist vestlust kaitseb elevandiluutorn, mida kadedalt vaadatakse väljastpoolt. See hoiab inimesi koos ja samas hoiab neid ka teineteisest eemal.

Tartu ülikool on läbi aegade olnud selline elevandiluust Paabeli torn või Paabeli elevandiluust torn (Ivory tower of Babel) oma tead-lasrühmade ja koolkondadega, eri teadusharude ja rahvuskeeltega, mis omavahel vastandudes teevad omadest võõrad, eraldades üliõpi-lasi ja õppejõude üksteisest ning maailmast nende ümber sügavate erialaliste ja keelepiiridega.

Kui ülikool on kujutletud kogukond, siis võime küsida, kas pildil kujutatud isikud leiavad ühise keele? Mis keeles võiksid Johan Skyt-te, Hatšhatur Abovjan ja Johann Voldemar Veski ometi omavahel kõneleda? Ladina keeles? Rootsi keeles? Saksa keeles? Vene keeles? Eesti keeles? Kas mingis rahvusvahelises tehiskeeles, nagu Paul Ariste esperantos? Või hoopis mingis rahvusvahelises teaduskeeles, näiteks Juri Lotmani semiootika?

Maali vaikuses hõljub vastamata küsimus, millega tahaksin oma essee lõpetada: millist keelt need ülikooli suurkujud Põldroosi maalil omavahel räägivad?

David Ilmar Lepasaar Beecher (PhD) on California Berkeley üli-kooli rahvusvaheliste uuringute professor.

univerSitaS tartuenSiS enn põldrooSi maalil

185

Universitas Tartuensis in the painting by Enn Põldroos

DAVID BEECHERUniversity of California Berkeley

The painting Universitas Tartuensis was commissioned by the Mi-nistry of Culture of Soviet Estonia from artist Enn Põldroos in 1982 as part of the celebration of the University’s 350th anniversary. Closely imitating the conversation depicted by Raphael in his most famous fresco in the Vatican from 1511, “The School of Athens,” Põldroos translated Raphael’s scholars of the ancient world into thirty-seven of the greatest students and professors across three and half centu-ries from Tartu University. This brief essay describes the relation-ship among the figures depicted in the painting to evoke the tension between two visions of Tartu University. On the one hand, Tartu University is an “imagined community,” bringing various strangers into conversation with one another across time and space, creating selves out of others. But it is also an “ivory tower of Babel,” crea-ting others out of selves, isolating its students and scholars from one other and the wider world by its deep internal disciplinary and lin-guistic divides. In the silence of Universitas Tartuensis hovers the unanswered question: what common language could these scholars possibly be speaking to one another?


Eesti ideoloogia 1970. aastate

Välis-Eesti mõtteloos

TIINA ANN KIRSS

Aastal 1979 küsis õigusteadlane Karl Aun (1914–1995) Aja Kirjas: „Kas me ei tee mitte viga, alustades diskussiooni programmi üle enne, kui oleme ideoloogia asjus selgusele jõudnud? Ent kas viga poleks halvemgi, kui järeldaksime käimasolevatest programmi-dis-kussioonidest, et meil ideoloogia sootuks puudub?“1 Küsimus oli Vä-lis-Eesti mõtteloos värske ja tabav, eriti eelnenud paaril aastal sõ-nastatud programmide ja tulevikuprognooside taustal. Ühtsus, mida väljendati väliseestlaste suurüritustel ning nendega seotud poliiti-listel meeleavaldustel, varjas sügavaid seesmisi vastuolusid. 1960. aastate keskpaigast alates oli kodumaaga suhtlemine muutunud tu-lisemaks probleemiks Põhja-Ameerika, eriti Toronto eestlaskonnas, põhjustades mitmeid mõrasid nii organisatsioonides kui ka sõprus-võrgustikes. Need mõrad jäid püsima aastakümneteks. Kuna tunne-tati, et väliseestlaskonnad on haprad ja rünnatavad ning nõukogude propaganda kaudu õõnestatavad, pidasidki mõned nende lõhede tek-kimist nõukogude salakavaluseks.2

1 Karl Aun, „Estoloogia põhialused“, Aja Kiri, 1 (1979), 16.2 10. veebruaril 1968 Torontos soomepoiste kogunemisel peetud kõnes rõhutas

Ignas Tõrmaküla Vene okupatsiooni psühholoogilist sõda: „Minu meeles ja mõttes ei ole kõige vähematki kahtlust, et seesama jõud, mis vallutas meie isamaa ja hävitas seal viimsete võitlejate viimsed vastupanupesad, on alustanud nüüd psühholoogilist sõda, et teha kahjutuks seda võitluspotentsiaali, mis on olemas vabas maailmas elavates eestlastes. Selles olukorras ma ei tea täna õhtul anda

eeSti ideoloogia 1970. aaState väliS-eeSti mõttelooS

187

Kuigi sellised suuremad väliseestlaste keskused nagu Toronto funktsioneerisid n-ö suure külana, ei toiminud sotsiaalsed protsessid siiski nii, nagu tavalises avalikus ruumis – konflikti läbitöötamine, taastumine ja uute kontaktipindade leidmine toimus Jaan Unduski sõnutsi omalaadses virtuaalses infokeskkonnas.3 Domineerisid polii-tiline konservatiivsus, hirm noorte eestlusest võõrdumise ja ümber-rahvastumise ees ning range sotsiaalne kontroll nende üle, kes olid otsustanud kodumaaga suhelda.4

Käesolevas artiklis analüüsin Karl Auna artiklit Aja Kirjas kui tagasihoidlikku, kuid jõulist katset sõnastada eestluse ideoloogiat ehk estoloogiat, hoidudes päevapoliitilistest tormidest ning kinnis-tunud dihhotoomiatest. Juristi haridusega Karl Aun oli avara maa-ilmanägemisega haritlane, kelle intellektuaalset panust Välis-Eesti mõtteloos pole seni piisavalt uuritud ega hinnatud ning kes vääriks sügavamat biograafilist uurimust.

TaustKindlasti on Karl Auna artikli üks taustu mitmesugused arutelud eestluse tuleviku üle 1970. aastate keskel, mil kulmineerus noore-mate, poliitiliselt aktiivsete haritlaste vajadus „rahvusliku välis-võitluse“ mõiste ümbermõtlemise ja ümbersõnastamise järele. Rein Taagepera, Heino Ainso, Tõnu Parming jt olid pakkunud selleks te-gevusprogramme, mida nad esitasid 1976. aastal USA-s Baltimore’is peetud ESTO-järgsel Pocono sümpoosionil. Sealse rahvusvahelise seltskonna oli kokku kutsunud Kotkajärve Metsaülikooli ringkond. Vaatamata mudelite paljususele (neid oli kokku kuus) sai Taagepera

teile paremat nõu kui see: kui te näete psühholoogilise sõja mürsust tekkinud lii-vatormi kerkivat, hoidke kõik kõvasti kinni sellest vanast tuttavast mõtte-köiest, mis meie teed juhtis kakskümmend viis aastat tagasi. Kui me seda teeme, siis meie võitlustahet ja võitlusvõimet ei ole võimalik lammutada nende abinõudega, mis on Nõukogude Liidu käsutuses.“ Ignas Tõrmaküla, Vabadusvõitleja pagu-luses. Näiteid Ignas Tõrmaküla elutööst, koost Kalju Jõgi, Eerik Purje (Tallinn: Ignas Tõrmaküla Testamendi Fond, 1994)

3 Jaan Undusk, „Eesti, eksiil ja Välis-Eesti: väike mentaliteedilugu“, Akadeemia, 10 (2008), 2268.

4 Tiina Kirss, „Suhtlejad ja võitlejad: Eestluse tuleviku problemaatika 1976. aasta Pocono seminari näitel“, Adressaadi dünaamika, kirjanduse pingeväljad, koost Leena Kurvet-Käosaar, Marin Laak (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016 [27 lk, ilmumas]).

tiina ann kirSS

188

esitatud „30 aasta plaan“5 oma lööva pealkirjaga teatud mõttes Eesti tuleviku prognoosimise sümboliks. Taagepera optimistlikem prog-noos Eesti tuleviku kohta aastaks 2002 oli kas autonoomne satelliit-vabariik või märgatava autonoomsuse saavutanud Nõukogude Liidu liitvabariik. Sama visiooni oli Taagepera esitanud Ungari 1956. aas-ta ülestõusust kirjutatud märgukirjas, mis jõudis USA ühe tuntuima ajakirja The Nation veergudele.6

Auna arvates olid sellised katsed Eesti tulevikku, väliseestlaste rahvusliku tegevuse eesmärke ja kodu- ning väliseestlaste suhtlemis-mustreid õhku joonistada mõtteliselt julged, kuid mitte piisavalt sü-gavad: „Aga ideoloogiat ei saa mitte nagu programmi ratsionaalselt, kirjutuslaua taga „teha“: ideoloogia peab kasvama, juurduma ja „rat-sionaliseerima“. Viimane tähendab tuletumist teatavaist faktidest, tõekspidamistest ja tõlgendustest (ka siis, kui need on paljad müü-did).“7 Auna kirjutises on talle iseloomulikku skepsist: „… kas ongi üldse õige, et meil puudub oma ideoloogia? Kui me kogeme (või arva-me), et eestlus on olemas, siis peab ka eestluse ideoloogia olemas ole-ma. Tunnetuslikult. Aga võib-olla mitte nõnda kirja panduna nagu C. R. Jakobsoni „Kolmes isamaa kõnes“. Võib ka olla, et see ideoloogia on nõrk, kõikuv või segane, et mõni tähtis osa selles puudub või pole üldi-selt omaks võetud. Need küsimused vajaksid tõepoolest selgitamist.“8

Auna artikli lähem taust on sõna „ideoloogia“ kõlamine Aja Kirja varasemates aastakäikudes, eriti aga 1978. aastal. Nii lähtub Paul Reets artiklis, milles on vägagi huvitavaid mõttekäike ärkamisaeg-sete kultuuriprotsesside koha, siiski ideoloogia pinnapealsest defi-nitsioonist, pidades seda pelgalt loosunglikkuseks. Rahvuslik ideo-loogia tugineb – Reetsi arvates eksitavalt – pöördumisele iidsetesse aegadesse, otsimaks eestluse ürgset allikat ning panustades valesti mõtestatud järjepidevusele: „… nagu oleks ajalugu üks pikk ja sirgelt jooksev köis, mille algust sikutavad kauged ja kanged esivanemad ja mille oleviku-otsa venitavad nende tänapäevased järglased – köis oma rahva igavestest tõdedest.“9 Ilma et ta Reetsiga otseselt vaid-

5 Esitati esimest korda Välis-Eesti, 30.9.77.6 Rein Taagepera, „Balti Ungari tee taotlus 1965“, Akadeemia, 10 (2010), 1785. 7 Aun, „Estoloogia“.8 Aun, „Estoloogia“, 15.9 Paul Reets, „Vana Eesti ja meie; Ideoloogia ja tõelisus, Aja Kiri (1978), 24.


189

leks, püüab Aun sõnastada täpsemat ning tuumakamat definitsiooni ideoloogiast kui mõttest, mis kujuneb orgaaniliselt ja kindlalt, kuid paindlikult, jättes ruumi vägagi erinevatele tõlgendustele sündmus-test ning olukordadest, millele ta tugineb. Aun ei täpsusta ideoloogia muid kogukondlikke funktsioone peale tegevusprogrammide fundee-rimise. Mõelda sügavamalt ning kindlamalt aluselt, sõnastada väike arv kõige põhilisemaid püsiküsimusi oleks tema arvates piisav, et tegevusprogramme dünaamiliselt hinnata.

Oma lühikeses artiklis näitab Aun ette, kuidas võiks toimuda ideoloogia kujunemise ratsionaliseerimise etapp. Ta nimetab kol-me estoloogia keset, mida tuleks proovile panna faktide ja võima-luste-veendumuste suhtes. Kolme keskme sõnastus on retooriliselt sümmeetriline, rõhutades ainulaadsust, kuigi väikese mööndusega. Kuna eesti rahvas on ürgne rahvas oma esivanemate maal ja üks vähestest järgijäänud soomesugu rahvastest, on tal üsna ainulaadne päritolu.10 Teiseks, kuna eesti rahval on oma ajaloo varasalvest võt-ta nii kuulsust kui ka kannatusi ja iseseisvaid kogemusi, tagab see üsna ainulaadse positsiooni.11 Kolmandaks, eesti rahval on väärtusi, mis mitte ainult ei õigusta, vaid ka nõuavad selle rahva püsimist – mitte ainult enese, vaid kogu inimkonna kultuuri huvides. Selles kolmandas herderlikule filosoofiale osutavas punktis sisaldub ka väl-jend „üsna ainulaadne missioon“.

Loogiliselt järgmine samm pärast kolme põhialuse sõnastamist on nende katsetamine võimaluste-veendumuste ehk spetsiifilise-mate mõttekobarate suhtes, mis erinevatel viisidel seostuvad hetke prioriteetidega ning liiguvad rakendusliku programmi poole: vaba-dusvõitlused, 700-aastane orjapõli, kuulumine Läände või Itta ning hetke prioriteedid. Sõnastades neid punkte küsimuste vormis, loob Aun analüütilist ruumi erinevate ajalootõlgenduste tarvis. Mõtte-lisest seisukohast huvitavaim on osutamine Carl Robert Jakobsoni märksõnale „700-aastane orjapõli“ ning küsimus, kas see on tõelisus, „või teatavas (suuremas osas) ainult müüt? Mida vajas ärkamisaeg, meie aga mitte?“.12 Nii võis küsida vaid väike haritlaste vähemus, kuna see nõudis kõrgel tasemel teadmisi, ajalookirjutuse ning är-

10 Aun, „Estoloogia“, 15.11 Samas.12 Aun, „Estoloogia“, 16.

tiina ann kirSS

190

kamisaegsete kultuuritekstide tundmist.13 Praeguste prioriteetide suhtes avab Aun tee optimistlikumale lähtekohale: „… kas ainult ‘oma õigust’ raiuda, kuni meid kuulda võetakse (kui üldse), või hoo-pis väita, et nii suuri võimalusi pole eesti rahval veel kunagi varem olnud?“14 Selle küsimusega läheneb Aun Walter Ranna „globaalse eestluse“ mõistele, mis samuti püüdis rõhutada eesti kultuuriteksti-de laia levikut maailmas ning eestlaste laialipillutatust kui uut ning soodsat tingimust püsimajäämiseks. Nii Aun kui Rand väldivad võit-lejate vs. suhtlejate problemaatikat. Aun teeb seda diplomaatiliselt, eelistades oma avalikes kirjutistes ning kõnedes rõhutada sügavama mõtlemise imperatiivi. Ranna globaalse eestluse kontseptsioon, mis põhineb sallivusel ning keskendumisel tervet inimpõlve või inimkon-da ohustavatele probleemidele, laseb kodumaaga suhtlemise küsi-must vaadelda laiema silmaringi taustal.

Estoloogia ja nooredÕigustatult võiks küsida, kuivõrd ja millisena tolerantne, avatud, aktiivne, kõrgharidusega noor väliseestlane 1976. aastal ülemaailm-se ESTO ajal Eesti olukorda tajus, millised olid tema teadmised ja tema eestluse mõtteline kese, kuidas väljendusid tema kultuurilised ja poliitilised huvid? Mis oli tema lähtepunkt ja millised lähtetead-mised, kui ta hakkas 1976. aastal Aja Kirja lugema? Üliõpilasikka jõudmisel, ehk isegi varem, olid need noored mõnest organisatsioo-nilisest tegevusest välja kasvanud (näiteks täienduskool; huvilised jätkasid osalemist rahvatantsus ning skautluses-gaidluses), kuid avaramate intellektuaalsete huvidega üliõpilased haarati edaspidi kaasa laiema baasiga katusorganisatsioonidesse, näiteks Eesti Üli-õpilaskond Torontos, või sellistesse intiimorganisatsioonidesse nagu üliõpilaskorporatsioonid ja -seltsid. Paljudel noorema põlvkonna ha-ritlastel oli teadmistes Eesti kohta suuri lünki (vähemalt nad tajusid ja väljendusid nii). Kui asukohamaa kesk- ning kõrgkoolides pakuti neile täiuslikumat maailmapilti ning mitmepinnalisi käsitlusi erine-vate maailma paikade ajaloost ja kultuurist, siis teadmised Eestist

13 Heaks näiteks ärkamisaja käsitlemisest samas vaimus on Imre Lippingu loeng eesti ajaloost 1976. aasta Pocono seminaril (Metsaülikooli Album II).

14 Aun, „Estoloogia“, 16.


191

jäid nende kõrval kahvatuks ning hõredaks. Selle lõhe üks põhjusi oli Välis-Eesti ühiskonna vaade sissepoole. Täienduskoolis ja ka skaut-luses õpetati noori tundma iseseisvusaegset, st mineviku Eestit. Kuulsate kirjanike sünnipaikade nimesid võis küll mällu salvestada, kuid mõistagi puudus õpilastel geograafiline tunnetus maa kohta, kus nad polnud kunagi käinud. Pildimaterjali oli vähe ning õppe-materjal ja -meetodid traditsioonilised, kui mitte öelda vanamoeli-sed. Teadmisi vahendati läbi mäletatud Eesti rastri. Teine takistus, küll aga mitte tõke, oli ebakindlus eesti keeles: kuigi 1970. aastatel üliõpilasealisteks saanud väliseestlased valdasid (isegi soravalt) ees-ti kõnekeelt, lugesid vähesed eesti keeles regulaarselt midagi peale ajalehe, ning veel vähesemad kirjutasid.

Kümme aastat varem algatatud Metsaülikooli põhieesmärkide hulgas oli Eesti-teadmiste süvendamine ning laiendamine, eriti aga asjakohase ja kaasaegse informatsiooni vahendamine Eesti olukor-rast ning eesti keele oskuse arendamine kõnes ja kirjas, et toetada eestikeelset mõttevahetust ning iseseisvat lugemist. Pagulasajakir-janduse kajastused Eestist olid enamasti nii tugeva negatiivse hää-lestusega, et niigi hõredaid fakte oli antikommunistlikust ideoloo-giast raske eraldada. Pocono seminari esinejad avaldasid kartust, et sellises vaimses miljöös, mis noorte uudishimu ei rahulda, tekib tüdimus ning irdumus eestlaskonnast. Mitmed noored tahtsid Eestit külastada, et neil tekiks mitte ainult tugevam seos oma sugulastega, vaid reaalsusetunne Eesti suhtes üldisemalt.

Kui väliseestlaste retoorikat kodueestlastega seoses lähemalt vaadelda, tundub osaduse, isegi ühtsuse enesestmõistetavus ja tõr-geteta samastumine suure küsimärgi või lausa utoopilisuse sümpto-mina. Tõsi küll, Pocono seminarist osavõtjad uskusid siiralt, et Eesti võimalikult optimistlikuks tulevikuks on neid endid vaja ning et hea nõu ja tahtega saaksid nad endiselt midagi Eesti heaks teha. See suhtumine ning sellega kaasas käiv paatos oli nende koduse (mitmel puhul ka DP-laagrites saadud) ühiskondliku kasvatuse vili. Hooli-mata sellest, et osavõtjad kuulusid kolme või isegi nelja põlvkonda, kandis Pocono seminar põgenikelaagrites kasvanud noorte pitserit, kes varem või hiljem, igaüks oma rada mööda, olid leidnud koha Vä-lis-Eesti kogukondade organisatsioonides ning samal ajal ka asuko-hamaa ühiskonnas ja majanduses. Eestluse valdkonnas oodati – ehk

tiina ann kirSS

192

lausa nõuti – südametunnistust, teatud kindlat meelsust ja rolli. Oma mõtlemis- ja teovalmidust olid need noored juba näidanud ning tõestanud. Kuid nende võõrsil omandatud haridus ja mitmekeelsus kannustasid neid maailmaprobleeme laiemalt vaatama, mistõttu ei jõutud mitte ainult erimeelsusteni – nagu see Välis-Eesti poliitiliste-le organisatsioonidele tundus –, vaid avarama vaateni kogu maailma ja Ida-Euroopa poliitikale.

Kotkajärve Metsaülikooli nn õppekavas oli ajalugu kindlal kohal ning Karl Auna, Heino Susi, ja Imre Lippingu loenguid kuulati suure huviga. Üksikud saavutasid lugemise kaudu ka tugevama sisulise aluse, mis võimaldas neil oma osa tegevusprogrammides toestada kindlamalt läbi mõeldud estoloogiaga. Auna artiklis mainitud rakur-sid ja tõlgendusvõimalused olid arusaadavad vaid neile, kes Pocono seminariski olid valmis oma põhiteadmisi laiendama ning mõtlema rikkamal pinnasel kui päevapoliitilised küsimused ja väliseestlas-kondade sisetülid.

Edasine uurimisteeKarl Auna isiku- ning perearhiiv, mis asub Torontos Tartu Colle-ge’is, on tema perekonna toetusel professionaalselt korrastatud. Sel-lega tutvudes on huvitav märkida, et suur osa aktusekõnede ning avalike esinemiste mustandeid, aga ka kirjavahetused, millest kõige suurem osa on sugulastele Kodu-Eestis, on juurdepääsupiiranguga (märgitud privaatsena). Otsides Auna kirjadest mõttelist sisu või tema mõtlemise arengujooni, peab lugeja kahjuks pettuma. Ajapuu-dusest või mõnel muul põhjusel ei kasutanud Karl Aun kirjavahe-tust oma poliitilise mõtte jagamiseks ega vahendamiseks. Ka kirjad EÜS-i kaasvilistlastele käsitlesid pigem protseduurilisi, finantsilisi, organisatsioonisiseseid teemasid, mitte avalikke tüliküsimusi. Tuleb ette ka harjumuspärast arvete maksmist, nt Mana tellimusest selle peatoimetaja Hellar Grabbiga. Karl Auna kirjad (kodumaale saade-tud kirjad välja arvatud) on loomult ning funktsioonilt tarbekirjad ehk siis sidemete hoidmiseks lähitutvuskonnas, mis oli mitmele poo-le laiali pillatud. Mõttelisest seisukohast pakuvad rohkem huvi sel-ges käekirjas, ulatuslikule lugemusele tuginevad loengukonspektid poliitikateaduses, mõeldud esitamiseks üliõpilastele kursustel Wa-


193

terloo ülikoolis (University of Waterloo). Sellele lisaks tuleks otsida ning jälgida Karl Auna ingliskeelse monograafia „The Political Refu-gees“15 mõttejälgi ning mustandeid. Selle raamatu teaduslikud juu-red ning ühiskonnamudel on küll sügavamad ja laiemad kui Auna Välis-Eesti kuulajaskonnale mõeldud mõtteavaldused, samas oleks põnev uurida, kuivõrd tugineb teos ka tema kogemusele ning näge-mustele väliseesti ühiskonnast.

Kotkajärve Metsaülikooli arhiivi põhjaliku korrastamiseni pole veel jõutud, rääkimata sellesse kuuluvate loengumaterjalide seosta-misest Metsaülikooli algatajate isikuarhiividega, mis on tõenäoliselt mitmel pool laiali. Küllap toimus väga palju olulist suhtlust suuli-selt, kas otse või telefoni teel. Metsaülikooli teist Albumit koostades tundus, et isegi järelejäänud kirjalik pärand jäi alla Aja Kirjas sal-vestatule: püüdis ju Aja Kiri olla ühiskonnakriitiline vaidlusfoorum, kümme aastat pärast väljaande Vaba Eesti ilmumise lõppemist. Aja Kirja sihiseadmisel orienteeruti nooremale põlvkonnale: „Kelle poole pöördub AJA KIRI? Kõigi poole, kes tunnevad huvi eestluse aktuaal-sete probleemide vastu, olgu nad kodumaal või väljas … Edasi tahab AK sidet pidada nende eesti noorte vahel, kes saavad olude sunnil osa võtta vaid lühema kestusega eesti üritusist, nagu üliõpilaspäe-vad, KLENK, Kultuuripäevad, Metsaülikool, jne. Neist üritusist, eri-ti seal käsitletud aineist, kavatseb AK tuua võimalikult üksikasjalik-ku ja korrektset informatsiooni.“16

Viljakaimaks edasiseks uurimisküsimuseks oleks ehk, kuidas Vaba Eesti tuumküsimuste vaidlused kandusid edasi selle järglases Aja Kirjas, miks ja kuidas kumbki pidas vajalikuks ilmumise lõpeta-da ning millised põlvkondlikud kontinuiteedid või katkestused nen-de lugejaskondades ilmnevad.

Tiina Ann Kirss (PhD) on Tartu Ülikooli eesti mõtteloo vanemtea-dur.

15 Karl Aun, The Political Refugees. A history of the Estonians in Canada (Canadian Government Publishing Centre: 1985).

16 Aja Kiri (1976), 2.

tiina ann kirSS

194

Towards an Estonian Ideology: Debates among Estonians Abroad in the 1970s

TIINA ANN KIRSSUniversity of Tartu

The goal of this article is to trace articulations of Estonian ideology in the 1970s among Estonians abroad. The term Estonian ideology is far from monolithic; political scientist and Estonian diaspora scholar Karl Aun (1914–1995) carefully redefined it in 1979 in counterpoint to the large number of „action programs“ and prognoses of the future of Estonia as proposed in the mid-1970s by younger, radical diaspora intellectuals. These in turn responded to the most divisive political issue since the mid-1960s – the problem of visiting the homeland and entertaining cultural figures and other official visitors from Soviet Estonia. Aun's article in the new periodical Aja Kiri, which began publication in Toronto in 1976 should be seen less as a contribu-tion to the polemic around „communicating with the homeland“ and rather in relation to preceding debates in the periodical Vaba Eesti (1951–1964). Both periodicals sought and assumed an international audience of Estonians.

The first part of the article contextualizes and outlines Aun`s rhe-torical strategy in defining „estology“ and the historical questions he raised. In the second part, the intellectual background and political formation of the readership of Aja Kiri is examined. Finally, ques-tions for further research on the intellectual history of the Estonian diaspora are set forth alongside a brief review of the challenges of working with diaspora archives.


MUUSEUMIKOGUD

Ajaloolised fotokaamerad Tartu Ülikooli

muuseumis

TULLIO ILOMETS

Tartu Ülikooli muuseumi rikkalikku fotograafiaga seotud kollekt-siooni kuulub ka eksponaate fotograafia algusaegadest. Nii on säi-linud, mitte küll täielikult, kaks varajast puust fotokaamerat ning kaks originaalkarbitäit erineva suurusega dagerrotüüpide tegemi-seks vajalikke, ühelt poolt hõbetatud vaskplaate. Puust fotokaa-merad ja dagerrotüüpia plaadid saadi muuseumile Tartu Riikliku Ülikooli füüsikaosakonnast 1978. aastal, kui osakond kolis ülikooli peahoonest uude, 1977. aasta lõpul Tähe tänaval valminud füüsika-hoonesse.1 Need esemed olid välja pandud juba 1. septembril 1982 1 Füüsikaosakonna ära kolimisel peahoonest jäeti maha palju teadusajaloo väärtu-

sega vanaaegset aparatuuri ja seadmeid, samuti mööblit, eriti kappe. Kõik see hoiti

tullio ilometS

196

Toomel, muuseumi enda uutes ruumides avatud ja ülikooli 350. aas-tapäevale pühendatud püsinäitusel, kuid on nüüd jälle fondis.

Poolik puust fotokaamera (camera obscura)Poolikul puust fotokaameral2 on säilinud kaamera liikumatu esi- ja põh-jaosa. Kaduma on läinud esiosa sisse käiv, edasi-tagasi liigutatav pime-kambri pool, samuti objektiiv. Kaamera on valmistatud väärispuidust, korraliku, täpse töötlusega, pealt kaetud pruuni värvi(laki)kihiga, seest-poolt värvitud mattmustaks. Kaamera esiküljel on ümmargune ava, mille ette kinnitati väikeste kruvide abil objektiiv. Objektiivi kinnitus-rõnga jälg on näha ning 18 kruviauku samuti. Kruviaugud on kolme eri suurusega, mis lubab oletada, et kaameral on olnud järgepidi ees mitu (kolm?) erinevat objektiivi. Kaamera alusplaadi tagaosas keskel on pikk, alusplaati läbiv pikilõhe, milles liikus kaamera liikuva osa vajalikule kaugusele kinnitamise pidurkruvi. Kaamera põhja külge on kinnitatud puitliistudest nelinurkne raam, millele kaamera toetub. Kaamera esiosa laele on kleebitud ülikooli füüsikakabineti inventarinumber, millel kiri: Univ. Dorpat. Physic. Cab. № 291 Kat. L III. Selle inventarinumbri kõr-vale on musta tušiga kirjutatud number 468. Füüsikakabineti vanas in-ventariraamatus on kirjas, et № 291 tähisega fotokaamera on saadud 1852. aastal. Kaamera säilinud osal pole ei firma ega tegija märke või tähiseid. Samuti on seni selgitamata, kellelt kaamera osteti ja kas see oli ette nähtud just dagerrotüüpide valmistamiseks. Kuna säilinud on ka-sutamata dagerrotüüpia plaate, mis pärinevad samuti 1850. aastatest, siis võib arvata, et ega neid niisama plaatide pärast ostetud. Ju pidi neile sobilik kaamera ka olemas olema. Plaatide mõõtmeid arvestades oli selle kaamera suurus nende jaoks sobiv. Inventariraamatus on kirjas ainult kaamera, vajalikke lisaseadmeid pole märgitud. Dagerrotüüpide tegemi-seks olid vajalikud veel plaatide jodeerimise ja elavhõbedaga aurutamise kambrid. Need on ehituselt lihtsamad seadmed ja neid oli võimalik vaja-duse korral kohapeal ka ise valmistada.

Kaamera mõõtmete alusel õnnestub ehk leida sama tegumoe ja mõõtmetega kaamerat kusagilt mujalt muuseumist, saamaks and-

oma vanas kohas, kuni märtsis 1979 sai muuseum endale peahoone keldris neli ruu-mi: kaks fondide ja kaks ekspositsiooni jaoks. Seal alustas muuseum tegutsemist.

2 Praegune muuseumi inventarinumber on ÜAM 45:53 /Aj.

ajalooliSed fotokaamerad tartu Ülikooli muuSeumiS

197

meid puuduva osa ehituse ja objektiivi parameetrite kohta. Kaamera esikülje kõrgus on 17,6 cm, laius 13,5 cm. Ümmarguse ava läbimõõt on 6,5 cm, objektiivi jälje läbimõõt 8,0 cm, objektiivi kinnitusala laius 1,5 cm. Kaamera pimekambri osa külje laius on 9,0 cm. Kaamera aluse (põhja) pikkus on 24,5 cm, selles liikuva osa pikkus 24,5 – 9,0 = 15,5 cm. Kaamera tagumise osa pikiprao pikkus on 10,0 cm.

Dagerrotüüpia plaadidDagerrotüüpia plaadid on paigutatud kahte suletavasse eri suuruse-ga puitkarpi, milles plaadid asetsevad igaüks oma vahes, vältimaks omavahelist kokkupuudet. Karbid ja neis olevad plaadid on kahe eri-neva firma valmistatud.

Suurem karp3 on valmistatud väärispuidust, karbi värvus on pruun ning välisküljed on lakitud. Karbi kaas kinnitub karbile kahe messinghingega ning karp on suletav messinghaagiga. Karp mahutab kuus plaati. Suletud karbi mõõtmed on 11,6 × 10,0 × 4,9 cm. Karbis on kuus vasest dagerrotüüpia plaati, millel on üks külg hõbetatud ja tei-ne külg vaskne ning õhukese lakikihiga kaetud. Karbis olevate plaa-

3 Karbi inventarinumber on ÜAM 21:1-13/Aj KF 12: 1-13.

Foto 1. Pooliku fotokaamera eest-vaade (Andres Tennuse foto).

Foto 2. Pooliku fotokaamera külg-vaade. Ülal näha vana inventari-numbri silt (Andres Tennuse foto).

tullio ilometS

198

tide mõõtmed on 108 × 80 × 0,5 mm. Nende mõõtude alusel kuuluvad nad dagerrotüüpia plaatide Pariisi klassifikatsiooni kohaselt neljan-dik (1/4) plaadi suurusesse.4 Plaadid on kasutamata, välja arvatud üks plaat, millel on inimese nägu profiilis.5 See kujutis on saadud ilmselt läbipaistvale materjalile tehtud joonistuse kontaktkopeerimise teel.

Millise firma või meistri valmistatud see dagerrotüüpia plaatide komplekt on, saame kindlaks määrata plaatide hõbetatud külje ää-rel olevate tähiste alusel. Plaadi vasakpoolses nurgas on number 30 keskel sõna GARANTI ja parempoolses nurgas nimi HOUSSEMAI-NE.6 Itaalia fotoajaloolaste Gabriele Chiese ja Paolo Gosio koostatud dagerrotüüpia plaatide identifitseerimise ja klassifitseerimise tabeli järgi kuuluvad prantsuse firma Houssemaine dagerrotüüpia plaadid märgiga GARANTI ligikaudu aastasse 1850.7

4 Wolfgang Baier. Quellendarstellungen zur Geschichte der Photographie (Leipzig: Fotokinoverlag, 1965), 81. Dagerrotüüpia täisplaadi suurus on 216 × 162 mm (8 × 6 Pariisi tolli. 1 Pariisi toll = 2,701 cm). Poolplaat on 162 × 108 mm, neljandik-plaat 108 × 81 mm ja kuuendikplaat 81 × 72 mm. Plaatide paksused on 0,65 mm ja 0,75 mm. Esineb ka õhemaid plaate. Vt Sizes of the Daguerreotype plates. http://archfoto.atspace.eu/dagsize.html (19.10.2016).

5 Profiilis näo kujutisega plaat on ilmselt lihtsustatud katsetus. 6 Houssemaine firma kohta lähemalt andmeid ei õnnestunud leida.7 Gabriele Chiesa & Gianpaolo Gosio. Tavola di identificazione e classificazione

punzoni per dagherrotipia. Marchio „Houssemaine“ di regola associato a GARAN-TI periodo intorno all’anno 1850.

Foto 3. Suuremate dagerrotüüpia plaatide karp (uam21_1ajKF(3)) (Maris Tuulingu foto).

Foto 4. Suuremate dagerrotüüpia plaatide karbi sisevaade (uam21_1a-jKF(4)) (Maris Tuulingu foto).


199

Väiksem karp8 on tegumoelt suurema karbiga sarnane, olgugi et plaadid on pärit erinevatelt firmadelt.9 Karp on puidust, värvuselt pruun ning välisküljed lakitud. Karbi kaas on kinnitatud kahe mes-singhingega ning on suletav messinghaagiga. Karp on kuue plaadi jaoks, kuid säilinud on viis plaati.10 Suletud karbi mõõtmed on 8,9 × 8,8 × 4,8 cm. Plaatidel on üks külg hõbetatud, teine vaskne ja õhuke-se lakikihiga kaetud. Plaadi mõõtmed on 80 × 69 × 0,5 mm ning iga plaadi vaskse poole alläärel on muuseumi inventarinumber. Plaatide mõõtmete alusel vastavad nad ühe kuuendiku (1/6) plaadi suurusele. Ühe plaadi (inventari nr ÜAM 1112:16a)11 hõbetatud poolel, plaa-di parempoolsel äärel, üleval nurgas on kõige selgemalt näha firma tempel, millel tähed H. B., keskel kotka kujutis ja edasi number 30.12 Ülalmainitud dagerrotüüpia plaatide identifitseerimise tabeli alusel kuulub selle Prantsuse firma toodang ajavahemikku 1850 kuni ligi-kaudu 1858. Plaatide valmistaja H. B. on kindlaks tegemata.13

8 Karbi inventarinumber on ÜAM 1112:16/Aj. 9 Ilmselt olid need üldkasutatavad standardkujundusega karbid erineva suurusega

dagerrotüüpia plaatide jaoks.10 Võib oletada, et üks on kasutusse läinud.11 Firmade märgid pole eri plaatidel ühtlaselt säilinud, kuna asetsevad hõbetatud

pinnal, mis on osaliselt tuhmunud.12 Kotka kuju on tuvastatav firmamärkide tabeli kaudu (vt Daguerreotype Hall-

marks).13 Fabricante di lastre francese sconsciuto. Producione dagli anni verso il 1850 e fino

al 1858 circa.

Foto 5. Väikeste dagerrotüüpia plaatide karp (uam2111_16_ajFK(2)) (Maris Tuulingu foto).

Foto 6. Väikeste dagerrotüüpia plaa-tide karbi sisevaade (uam2111_16a-jFK(4)) (Maris Tuulingu foto).

tullio ilometS

200

Dagerrotüüpia plaadi templil (hallmark)14 olev number tähistab plaadil oleva hõbeda kaaluosa plaadi kogukalust, st 1/30 kogu plaadi kaalust on hõbe. Enamkasutatavad olid plaadid tähisega 20, 30 ja 40. Hõbedasisalduse märge oli harilikult Prantsuse päritoluga plaatidel, sest Prantsusmaal oli märgistus seadusega ette nähtud.15 Hõbedaki-hi paksus oli küllaldane, et plaati vajaduse korral (ebaõnnestunud või mittevajalik foto) kaks-kolm korda kasutada. Ülalmainitud hõ-betatud vaskplaadid kuuluvad 1850. aastatesse, mil plaadi katmine hõbedaga elektrokeemiliselt (electroplating) oli nõuetekohasel tase-mel juba välja töötatud.16

On oluline märkida, et selle elektrokeemilise meetodi väljatöö-tamise algus on Tartu ülikoolis.17 Metallide elektrokeemilise sades-tamise ehk galvanoplastika (galvanoplasty also electrotyping) avas-tas 1837. aastal Tartu ülikooli arhitekt ja füüsik professor Moritz Hermann Jacobi (1801–1874, Tartu ülikoolis 1835–1840)18. Avastu-se tegi Jacobi keemiakabineti laboris, mida juhatas professor Carl Christian Traugott Friedemann Goebel (1794–1851, Tartu ülikoolis 1828–1851) märtsis-aprillis 1837. Teda assisteeris sel ajal Goebe-li assistent, hilisem keemiaprofessor ja element ruteeniumi (Ru) avastaja Carl Ernst Claus (1796–1864, Tartu ülikoolis 1831–1837 ja 1852–1864). Jacobi avalikustas oma leiutise 1838, saates Peter-buri teaduste akadeemia teaduslikule sekretärile Paul Heinrich Fussile (1798–1855) leiutise üksikasjaliku kirjelduse ja näidise. Jacobi kiri loeti ette akadeemia istungil 5. oktoobril 1838 ja aval-

14 Daguerreotype Hallmarks. Silver Content Marks. http://archfoto.atspace.eu/hall-mark.html (19.10.2016).

15 Meie kirjeldatud suurematel plaatidel on firmamärk plaadi hõbetatud poolel pikiäärel, väiksematel plaatidel pikiääre üleval nurgas.

16 Susan Barger, William B. White, Ninetheen Century Technology and Modern Science (John Hopkins University Press, 1991), 48–50.

17 Esimesena avastas metallide elektrokeemilise sadestamise1805. a Itaalias Padua ülikooli keemia professor Luigi Brugnatelli (1761–1818), kellel Alessandro Volta (1745–1827) 1799. a leiutatud elektrivooluallikat, „Volta sammast“ kasutades õnnestus katta kaks hõbemedalit ilusa kullakihiga. Brugnatelli avastuse vaikis Prantsuse teaduste akadeemia Napoleoni korraldusel maha (were suppressed by French Academy of Sciences) ja möödus 30 aastat, enne kui metallide elektrokee-milist sadestamist uuesti uurima hakati. Vt https://en.wikipedia.org/wiki/Electro-plating (19.10.2016).

18 Jüri Tamm, „Moritz Jacobi – galvanoplastika leiutaja“, Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, XIII (Tartu, 2004), 129–144. M. Jacobi galvanoplastika leiutamise referee-ring, mõnede täiendustega, on tehtud selle artikli alusel.


201

dati hiljem akadeemia prantsuskeelses väljaandes. Seda päeva loe-takse galvanoplastika leiutamise ametlikuks päevaks. Juunis 1839 saatis Jakobi oma leiutise kohta kirja ja näidise Inglismaale Mic-hael Faradayle (1791–1867), kes avaldas selle inglise keeles aja-kirja Philosophical Magazine 1839. aasta septembrikuu numbris. 1840. aastal ilmus trükist nii saksa kui vene keeles Moritz Jacobi „Galvanoplastika“.

Jakobi avastusest teavitamine 1838. aastal põhjustas Inglismaa ajakirjanduses ägeda prioriteedialase diskussiooni. Lõpliku selguse andis 1938. aastal ilmunud Herbert Heinrichi artikkel „The Disco-very of Galvanoplasty and Electrotyping“,19 kus algallikatele toetu-des tõestati, et leiutise prioriteet kuulub siiski Moritz Jacobile. Jaco-bi tegi oma avastuse, uurides John Frederic Danielli20 konstrueeritud ja 1836. aastal ajakirjas Philosophical Transactions avaldatud uut elektrivooluallikat – Danielli elementi. Nii Daniell kui ka Warren De la Rue21 panid tähele, et katoodile sadenev vask jäljendab täpselt katoodi pinnatöötluse jälgi, kuid erinevalt Jacobist ei pööranud nad sellele edasiarenduse mõttes mingit tähelepanu. Jacobi seevastu tai-pas avastuse suuri praktilisi võimalusi ja juhtis neile tähelepanu 4. oktoobril 1838 Peterburi teaduste akadeemia sekretärile P. H. Fus-sile saadetud kirjas.22

Dagerrotüüpide valmistamise, Eestis leviku ja siin senini säilinu-te kohta saab eesti keeles ülevaate Kadi Sikka ja Vilve Asmeri 2015. aasta suvel ilmunud uurimusest „Dagerrotüüpia teavik“.23

19 Herbert Heinrich, „The Discovery of Galvanoplasty and Electrotyping“, Journal of Chemical Education (December 1938), 565–575. Vt ka https://en.wikipedia.org/wiki/Electroplating (19.10.2016).

20 John Frederic Daniell (1790–1845) oli Inglise keemik ja füüsik. Danielli voolu-allikas oli parem ja töökindlam kui Volta 1799. a leiutatud vooluallikas – Volta sammas.

21 Warren de la Rue (1815–1889) oli Inglise astronoom ja keemik, astrofotograafia pioneer.

22 Vt Heinrich, 566. However, Moritz von Jacobi not only made the observation but also saw the great pratical possibilities. He announced the discovery of electroty-ping and galvanoplasty in a letter to P. H. Fuss, permanent secretary of the Imperi-al Academy of the Sciences at St. Petersburg, dated October 4, 1838 (1).

23 Kadi Sikka, Vilve Asmer. Dagerrotüüpia [Võrguteavik] (Tallinn: Eesti Fotopä-rand, 2015). http://fotoparand.org.ee/wp/wp-content/uploads/2015/08/Dagerrotyy-pia_teavik_2015.pdf (1.11.2016)

tullio ilometS

202

Puust fotokaameraPuust fotokaamera24 on säilinud peaaegu tervikuna, puudu on ob-jektiiv ja kassetid. Kaamera vasakpoolsel küljel on pabersilt, mille venekeelne tekst annab teavet kaamera ja selle juurde kuuluva kogu komplekti ja hinna kohta: Fotokaamera objektiiviga, kahe kassetiga, kopeerimise raamid, üks vertikaalne ja kaks horisontaalset vanni ja muud. Kokku 40 rubla. Nimekirja all on trükinumbritega pabersilt, millel number 128 (mis võib olla hoopis müüdava kaamera number,

24 Muuseumi inventarinumber on ÜAM 47/Aj.

Foto 7. Fotokaamera eestvaade. Näha objek-tiivi kolme kinnituskruvi jäljed (Andres Tennuse foto).Foto 8. Fotokaamera külgvaade. Kaamera küljel kirjadega sildid (Andres Tennuse foto).Foto 9. Fotokaame-ra sisevaade. Vasakul kaamera tagaküljelt välja tõstetud mattklaasiga raam. Ees pidurikruvi lai pea (Andres Tennuse foto).


203

mitte inventarinumber). Kaameral mingeid märke ega tähiseid val-mistaja kohta pole, samuti puudub füüsikakabineti tolle aja iseloo-mulik inventarinumber. Venekeelne silt tõendab, et kaamera on os-tetud Venemaalt, aga kas tegu oli Vene või välismaa firma tootega, jääb esialgu lahtiseks. Tekstist selgub, et see kaamera pole ette näh-tud dagerrotüüpide tegemiseks, kuna komplektis puuduvad plaatide joodi- ja elavhõbedaaurudega töötlemise kambrid. Tõenäoliselt oli kaamera mõeldud kalotüüpide tegemiseks, millele viitab selleks va-jalike kopeerimisraamide ja vannide olemasolu.

Kaamera on valmistatud väärispuidust, täpse töötlusega, värvu-selt heledam pruun ning välispinnad lakitud. Pimekambri sisemus on kaetud musta mati värviga. Kaamera esiküljel oleva ava äärest umbes 0,5 cm kaugusel on näha objektiivi kolme kinnituskruvi jäl-jed (augud). Kaamera tagaküljel on ülalt välja tõstetav mattklaasiga raam, mis asendatakse pärast fotografeeritava objekti kujutise fo-kusseerimist mattklaasil valgustundliku paberiga laetud kassetiga. Kaamera liikuva poole tagumise raami alla keskele on kinnitatud messingliist, mille väljaulatuval osal on põhja pikipraos liikuv mes-singist laia peaga pidurkruvi. Selle abil saab kaamera liikuvat poolt edasi-tagasi nihutades kujutist mattklaasil teravustada ja õigesse asendisse kinnistada. Kaamera põhiosa ehitus on analoogiline ees-pool toodud pooliku kaamera omaga, erinevus on ainult mõõtmetes.

Mõõtmeilt on kõnealune kaamera eelmainitust veidi suurem: esi-külg 20,0 × 19,2 cm, ümmarguse ava läbimõõt 6,0 cm. Külgvaates pi-mekambri liikumatu osa laius on 8,8 cm, liikuva osa välise külje laius 4,0 cm. Kaamera laius, kui liikuv osa on sisse lükatud, on 8,8 cm + 4,0 cm = 12,8 cm. Liikuva osa käigu pikkus on 7,2 cm. Kaamera aluse kogu-pikkus on 26,0 cm. Mattklaasiga kaetud ava mõõdud on 12,6 × 11,4 cm.

Camera obscura ehk pimekambri ajaloostAlljärgnevalt esitame lühiülevaate camera obscura arengust alates umbes 500. aastast enne meie ajaarvamist kuni 19. sajandi algse fo-tokaamerani. 25

25 Wolfgang Baier, Quellendarstellungen zur Geschichte der Fotografie (Fotokinover-lag, 1965), 6–17; Camera Obscura. https://en.wikipedia.org/wiki/Camera_obscura (19.10.2016).

tullio ilometS

204

Camera obscura ehk pimekambri kohta pärinevad kõige vanemad kirjalikud teated Hiina filosoofi Mozi (u 470 – u 391 e.m.a) tekstidest, milles on ka camera obscura kirjeldus. Mozi annab samas seletuse optili-sele nähtusele, et väikese avaga pimedas ruumis tekib ava vastasseinal väljas olevaist valgustatud esemeist või maastikust ümberpööratud kuju-tis. See on tema seletuse kohaselt tingitud sellest, et valgus levib allikast sirgjooneliselt. Kreeka filosoof Aristoteles (384–322 e.m.a) pani tähele, et suureleheliste puude lehtedevahelised avaused annavad päikesevalguses ümmargusi päikeselaikusid, aga päikese osalise varjutuse ajal muutuvad laigud sirbikujuliseks. Seletust sellele Aristoteles ei leidnud.

Optika arengus on oluline Araabia füüsiku Ibn al-Haythami (Al-hazen) (965–1039) raamat optikast (ilmunud umbes 1027), milles ta selgitas pimekambri efekti valguse sirgjoonelise levimisega. 1038. aas-tal kirjutatud arutluses päikesevarjutuse kujust, kui see on osaline var-jutus, analüüsib Ibn al-Haytham pimekambri ava suuruse ja tekkiva kuusirbitaolise kujutise teravuse vahelist seost. Tema „Optika raamat“ tõlgiti aasta 1200 paiku ladina keelde. Alhazeni optikaalased tööd aval-dasid Euroopas suurt mõju. Paljudest, keda tema tööd inspireerisid, ni-metagem vaid mõned: Witelo (u 1230 – pärast 1280), John Peckham (u 1230–1292), Roger Bacon (u 1219/20–1292), Leonardo da Vinci (1452–1519), Johannes Kepler (1571–1630), René Descartes (1596–1650).

Itaalia mitmekülgsete huvidega kunstnik Leonardo da Vinci oli esimene, kellelt pärineb vanim käsikirjaline camera obscura joonis, selle korralik kirjeldus ja võrdlus silma ehitusega, mis on kirja pan-dud tema 1502. aasta märkmeis. Kahjuks kirjutas ta peegelkirjas, mistõttu tema kirjutised jäid tundmatuks kuni 1797, mil Giovan-ni Battista Venturi26 need dešifreeris ja trükis avaldas. Vanim ca-mera obscura teadaolev trükis avaldatud pilt on Gemma Frisiuse27 raamatus „De Radio Astronomica et Geometrica“ (1545), milles ta kirjutab ja joonistega illustreerib, kuidas ta kasutas camera obscu-ra’t 1544. aasta 24. jaanuari päikesevarjutuse vaatlemisel. Itaalia õpetlane Giambattista della Porta28 käsitleb oma 1558. aastal ilmu-

26 Giovanni Batista Venturi (1746–1822) oli Itaalia füüsik ja teadusajaloolane.27 Gemma Frisius (1508–1555) oli Hollandi füüsik, matemaatik ja aparaadiehitaja.28 Giambattista della Porta (1535–1615), ka Giovanni Battista della Porta, oli Itaa-

lia universaalteadlane. 1589. a ilmunud teises väljaandes on ta camera obscura kirjeldusele lisanud juurde kaksikkumera läätse.


205

nud raamatus „Magia Naturalis“ muude teemade kõrval ka camera obscura’t. Raamat saavutas suure populaarsuse ja leviku, mis aitas kaasa kaamera kohta käiva teabe levikule. Arhitektuurivaldkonnas tegutsenud Veneetsia aadlimees, hilisem kardinal Daniele Barba-ro29 oli esimene, kes oma perspektiivialases teoses (1569) selge sõ-naga õpetas, et valgusküllasema kujutise saamiseks tuleb camera obscura avausele paigutada kaksikkumer (valguskiiri koondav) lääts ning paber, millele kujutis langeb, tuleb õigesse kaugusesse seada ja kujutise teravustamiseks läätse keskele ainult väikene avaus jätta. Barbaro oli esimene, kes ava suuruse olulisusele tähelepanu juhtis. Tema kirjutis osutas camera obscura’le kui tulevasele perspektiivi-kale joonistusvahendile.

16. sajandil kasutati Saksa aladel pimekambrit päikesevarjutuse uurimiseks. Algselt oli kamber tavaliselt seotud hoonega. Laiemaks ja mugavamaks kasutamiseks hakati valmistama laudadest kokku pandavaid transporditavaid kaameraid. Ühe niisuguse kokkupanda-29 Daniele Matteo Alvise Barbaro (ka Barbarus) (1513–1570), La Practica della

Perspettiva (Venetia, 1569). Vt Baier, 10.

Foto 10. Pildil Johann Zahni valmistatud camera obscura, mille kohal la-dinakeelne tekst, mis eesti keeles kõlab: „Maalikunst taandub looduse ees, kui siin sees mängib loodus oma piltidega kunstist kaunimalt.“

tullio ilometS

206

va camera obscura täpse kirjelduse esitas Athanasius Kircher oma kuulsas 1646. aastal Roomas trükitud raamatus „Ars Magna Lucis et Umbrae“.30 Seda tüüpi kaamerad olid siiski liiga suured. Kuulus Sak-sa matemaatik ja astronoom Johann Kepler võttis 1620 kasutusele kokkupandava kantava telk-kaamera ja andis pimekambrile juba 1604 ladinakeelse nimetuse camera obscura. 1657 kirjeldas Kircheri õpilane Kaspar Schott31 esimesena väikest täiustatud camera obscu-ra’t, mida oli võimalik igal pool kasutada. See koosnes kastist, mille sees liikus teine kast. Liikumatu kasti ees oli toru kahe kaksikkume-ra läätsega, mis andis õigetpidi kujutise. Liikuva kasti tagaküljel oli läbipaistev sirm, millel nähtavat kujutist, pilti, sai teravustada lii-kuva kasti nihutamisega. Schott kuulnud sellisest kaamerast ühelt

30 Athanasius Kircher (1601–1680) oli Saksa jesuiidist vaimulik ja universaalõpet-lane. Tema teoses Ars Magna Lucis et Umbrae in decem libros digesta (Rome: Scheus, 1646) (TÜ raamatukogu). Vt Baier, 11. Raamatus on ka esimese projekt-siooniaparaadi laterna magica joonis.

31 Kaspar Schott (1608–1666) oli Saksa jesuiidist vaimulik, Kircheri õpilane. Vt Baier, 13; Camera Obscura. https://en.wikipedia.org/wiki/Camera_obscura (19.10.2016).

Foto 11. Valguskiirte käik peegliga ja peeglita camera obscuras. AB objekt, CD lääts, K läätse fookus, EF peegel, MN objekti kujutis peegelkaamera ekraanil, punktiiris GH on objekti kujutis peeglita kaamera ekraanil. Jo-hann Zahni joonis.


207

Foto 12. Pildil Johann Zahni valmistatud peegliga camera obscura erine-vad variandid.

tullio ilometS

208

Hispaaniast tulnud rändajalt ning ehitanud kuuldu alusel endale samasuguse. Põhimõtteliselt analoogilise ehitusega olid 19. sajandi esimesed fotokaamerad. Muudatused olid vaid objektiivi osas.

Altdorfi ülikooli füüsika-matemaatika professor Johann Christo-ph Sturm32 paigutas 1676. aastal camera obscura’s läätse fookusesse 45-kraadise nurga all peegli, suunates selle abil kujutise üles hori-sontaalsele ekraanile, millelt oli mugav pilti maha joonistada.

Optikateadmiste seisust ja rakendusaladest oma aja tasemel annab põhjaliku ülevaate premonstraatlaste ordu munk Johann Zahn Würzburgist, kelle 1685. aastal ilmunud ladinakeelses mahu-kas teoses „Oculus Artificialis Teledioptricus sive Telescopium“33 on camera obscura’le pühendatud terve peatükk.34 Leheküljel 176 on lihtsaima cistula parastatica joonis ja kaamera valmistamise ük-sikasjalik kirjeldus. Kaamera (kasti) materjaliks peab olema kuiv puit ja antud on ka kaamera optimaalne suurus. Ühel otsaküljel on avar ümmargune ava, mis kaetakse õliga läbipaistvaks tehtud õhukese paberiga. Ava saab katta kaamera küljes oleva allalastava luugiga. Kaamera sees oleva kohta on antud samuti täpne eeskiri. Teisel otsa küljel on metallist üksteise sisse käivate vahetatavate torude süsteem, esimest toru saab kaamerasse sissepoole lükata või väljapoole tõmmata. Torudes on vajalikul kaugusel kaks või kolm läätse. Läätsede ja toru asend peavad olema reguleeritud nii, et vaadeldava objekti kujutis ekraanil oleks terav. Kaamera ja torud peavad peegelduse vältimiseks olema seest mustaks värvitud. Sel-32 Johann Christoph Sturm (1635–1703) oli Saksa matemaatik ja astronoom, Altdor-

fi ülikooli matemaatika ja füüsika professor 1669–1703.33 Johann Zahn (1635–1703), Oculus Artificialis Teledioptricus sive Telescopium

ex Abditis Rerum Naturalium & Artificialium (Herbi Poli, Anno M DC LXXXV ) (Tartu Ülikooli raamatukogu, digit).

34 Zahn, Syntagma, III, Caput IV, 171–183. Zahn ei kasuta terminit camera obscura, vaid nimetab enda konstrueeritud kantavaid kaameraid vastavalt: peeglita kaamera „cistula parastatica“, ja peegliga kaamera „cistula catoptrico-parasta-tica“. Peeglita kaamera valmistamise eeskiri vt Baier, 14. Parastatica tähendust selgitab A. Kircher Ars Magna kümnendas raamatus „Valguse ja varju maagia“: Esitlemismaagia või asjade imelisest kujutamisest valguse ja varju kaudu. Vt Liber Decimus. Magia Lucis et Umbrae (lk 769). Pars Secunda (lk 800). Magia Parastatica sive de repraesentationibus rerum prodigiosis, per lucem et umbram. Caput IV (lk 811). Parastasis per speciarum in obscuram locum immissionem. 3. Luc-umbris, qua in obscura varia rerum simulacra exhibantur. Zahni kaamerate eestikeelsed nimetused oleksid vastavalt: cistula parastatica – esitluskastike, cistula catoptrico-parastatica – peegliga esitluskastike. Parastatica on tuletatud kreeka keelest (para-statikos) ja tähendab näitamist, esitlemist.


209

list kaamerat sai kasutada nii lähemate kui kaugemate objektide vaatamiseks. Pildil (fig XX) on kaamera kohal ladinakeelne tekst, milles Zahn on 154 aastat enne fotograafia leiutamist väga ilusasti öelnud: „Maalikunst taandub looduse ees, kui siin sees mängib loo-dus oma piltidega kunstist kaunimalt.“35 Zahni peegliga kaamerate (fig XXI) tüüp püsis joonistusvahendina peaaegu muutmatul kujul läbi 18. sajandi.

Oluline pööre tuli 1757. aastal kaamera optika osas, kui John Dol-lond36 hakkas optilistel seadmetel kasutama akromaatilist läätse. 19. sajandi kahekümnendail aastail, kui Joseph Nicéphore Niépce37 (1765–1833) alustas fotograafiakatsetusi, võttis ta kasutusele Kas-par Schotti kaameratüübi. Niisuguste, eri suurusega puust kaame-rate ajastu piirdus vaid fotograafia arengu algusega.

* * *

Tänan TÜ raamatukogu raamatukoguhoidjat Mare Randa, TÜ muu-seumi koguhoidjaid Maris Tuulingut ja Virge Lelle, TÜ kunstimuu-seumi juhatajat, klassikalist filoloogi dr. phil. Jaanika Andersoni ja fotokonsultanti MA Kaire-Lea Pihlapit.

Tullio Ilomets (knd, keemia) on Tartu Ülikooli muuseumi konsul-tant.

35 Zahn, 176. „Cedit naturae Ars pictrix, dum pulcheius arte hic natura suis ludit imaginibus“. Peegliga kaamerad vt Zahn, 180–183.

36 John Dollond (1706–1761) oli tuntud Inglise optik. Vt Baier, 17. 37 Joseph Nicéphore Niépce (1765–1833). Prantsuse leiutaja, fotograafia pioneere.

Temalt pärineb maailma esimene, seni säilinud foto (1826). Ka dagerrotüü-pia leiutaja, kunstnik Louis Jacques Mandé Daguerre (1787–1851), samuti positiiv-negatiiv fotograafia, kalotüüpia leiutaja William Henry Fox Talbot (1800–1877) kasutasid sama tüüpi kaameraid. Daguerre’i leiutisest teavitas 7. jaanuaril 1839. aastal Prantsuse TA istungil akadeemia sekretär François Arago (1786–1853).

tullio ilometS

210

Historical photo cameras at the University of Tartu Museum

TULLIO ILOMETSUniversity of Tartu Museum

The University of Tartu Museum has exhibits dating back to the be-ginning of photography. There is an incomplete wooden camera, of which only the immovable ground box has survived. Based on the inventory number of the Department of Physics that is on the camera it was obtained in 1852. The measurements of the camera are 17.6 x 13.5 x 9.0 cm, the length of the stand is 24.5 cm. The camera also includes two wooden boxes for daguerreotype plates. In the larger box, there are six galvanically silver-plated daguerreotype plates in the size 108 x 8 0 x 0.5 mm by the French company 30 GARANTI HOUSSEMAINE. The smaller box holds five 80 x 69 x 0.5 mm galva-nically silver-plated plates. The mark of the company is H. B., image of an eagle, 30. The company has not been identified, it is probably French. The other slightly larger wooden camera has remained in-tact. The measurements of the immovable part are 20.0 x 19.2 x 8.8 cm, the width of the outer side of the moving part is 4.0 cm, the total length of the camera stand is 26.0 cm. The diffused glass in the woo-den frame is 11.4 x 12.6 cm. There is no lens. Neither of the cameras has the name or symbol of the manufacturer.

The article also provides a short overview of the history of cove-ring daguerreotype plates with a layer of silver, i.e., mechanical and electrochemical plating (electroplating), and matters related to rese-arching the history of the daguerreotype.

The article covers the discovery of galvanoplasty, i.e., electroty-ping (plating) by the University of Tartu Professor of Architecture Moritz von Jacobi, and the debates over priorities.

While studying the characteristics of the Daniell cell in the la-boratory of the university’s chemistry cabinet in 1837, M. v. Jacobi discovered that the layer of copper that deposits on the cathode is an exact replica of the surface patterns of a copper cathode. When he examined this phenomenon closely, he immediately sensed the practical perspective of the discovery and notified the St Petersburg


211

Academy of Sciences where the description of Jacobi’s discovery was presented at the Academy’s session on 5 October 1838 and published in the Academy’s French-language journal.

This piece gives a short overview of the history of the darkroom or camera obscura from ca 500 BC until the first cameras in the 19th century AD. The main focus is on authors who have explained the nature of the darkroom or improved and updated its construction.


Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi fotoalbum

AILE TAMMISTE

1920.–30. aastatel tegutses Tartu Ülikooli juures terve hulk aka-deemilisi seltse, mille liikmeskonnast ja tegevusest nüüdseks vaid väikest osa mäletatakse. Seltsid mängisid olulist osa oma aja teadus-elus ja nii väärivad nende tegevuse jäljed suuremat tähelepanu, kui nad seni on pälvinud.

Tartu Ülikooli muuseumi kogusse kuulub fotoalbum Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi liikmete fotodega. Selts tegutses Tartu Ülikooli juures aastatel 1921–1940, ühendades usuteaduskonna üliõpilasi, õppejõude, enamikku usuteaduskonnas teoloogilise hariduse saanud eestlastest vaimulikke ja huvilisi üle kogu maa. Albumi, mis sisaldab 48 fotot, andis muuseumile TÜ usuteaduskond 1996. aastal.

Akadeemiline Usuteadlaste SeltsSelts ei ole uuemal ajal väga palju tähelepanu pälvinud, kuid arhii-viandmeid on piisavalt.

Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi tegevust kajastavad seltsi asu-tamisdokumendid,1 põhikirjad,2 liikmete nimekirjad,3 kirjavahetus materiaalsete toetuste taotlemise kohta, aruanded,4 kiriklike mäles-

1 EAA, 2100-19-91, l. 1–5.2 Samas, l. 2-3. (1921. a); EAA, 2100-19-91, l. 22. (1925. a); EAA, 1855-1-1, l. 1–4.

(1933); EAA, 2100-19-91, l. 94; EAA, 1855-1-1, l. 5–13. (1936). Seltsi põhikirjad nimetatud aastate kohta.

3 EAA, 2100-19-91, l. 5, 10–11, 15–18, 24–26, 29, 31, 33, 36, 38–39, 41–42, 44–46, 52, 56–57, 62, 67, 73, 78–80, 89–93, 96, 99–102, 104–107, 111–112, 114–116; EAA, 1855-1-5, l. 1–4. Liikmete nimekirjad koostati igal poolaastal. Nimekirjad ilmusid ka Usuteaduslises Ajakirjas.

4 EAA, 2100-19-92, l. 1–20; EAA, 2100-19-91, l. 64–65; EAA, 1187-1-152, l. 2, 4.

akadeemiliSe uSuteadlaSte SeltSi fotoalbum

213

tusmärkide tööde arved,5 postiraamat.6 Seltsi viiendaks aastapäe-vaks anti välja eraldi trükis,7 10 aasta juubeliks kogumik.8 Tegevuse aruanded ilmusid Usuteaduslises Ajakirjas.9

Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi lõid 19. aprillil 1921 usutea-duskonna 13 eestlasest üliõpilast.10 Seltsi eemärk oli süvendada ja edendada usuteaduslikku uurimistööd ja usuteaduslikku haridust, eriti silmas pidades kodumaa usu- ja kirikuelu, ning võimaldada liik-metele omavahelist suhtlemist.11

Seltsi põhikiri registreeriti ülikooli nõukogus 27. veebruaril 1925, kodukord võeti vastu 1927. Selts koondas usuteaduskonna eestlastest üliõpilasi, õppejõude ja vilistlasi. Seltsi üliõpilastest liikmed jagune-sid liht- ja tegevliikmeteks. Õppejõud kuulusid ka seltsi vilistlaste hulka. Lihtliige sai tegevliikmeks, kui ta oli osa võtnud vähemalt neljast seltsi koosolekust ja esinenud referaadiga. Seltsi juhtis viie-liikmeline eestseisus (esimees, tema abi, kirjatoimetaja, laekahoidja, raamatukoguhoidja), see koosnes ainult üliõpilastest ja valiti üheks semestriks. Seltsil oli neli alalist komisjoni: revisjoni-, kirjandus- (seltsi raamatukogu varustamine), usuteaduslikkude oskussõnade väljatöötamise ja pidukomisjon. Seltsi töövorm oli koosolek (referaat-, üld-, era-, juhatuse, vilistlaste, komisjoni koosolekud). Korralised koosolekud toimusid semestri jooksul kord nädalas, osavõtt nendest oli kohustuslik. 1921–1931 peeti 361 koosolekut, neist referaatkoos-olekuid oli 98. Referaatide teemad olid erinevad, käsitleti eetilisi ja dogmaatilisi küsimusi, maailma ja Eesti kirikuajalugu.12

5 EAA, 1855-1-8, l. 1–10.6 EAA, 1855-1-9.7 EAA, 1855-1-3, l. 1–4. Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi viis aastat (1921–1926).

([Tartu, 1926]).8 Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi kümme aastat (Tartu: Akadeemiline Usutead-

laste Selts, 1931).9 Nt. E. Hindrikson, „Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi üksikasjaline tegevuse

ülevaade 1931–1936“, Usuteadusline Ajakiri, 2 (1936), 60–68.10 EAA, 2100-19-91, l. 1–3, 5; EAA, 1855-1-3, l. 1–4; Akadeemilise Usuteadlaste

Seltsi viis aastat (1921–1926), 1. Seltsi asutajate hulgas olid Siegfried Aasalava, August Ein, August Grünberg (= Arumäe), Georg Kimmel (= Jüri Kimmel), Salme Klaos, Alfred Kõiv, Heinrich Laas, Otto Luberg, Mihkel Ostrov (= Laid), Margare-te Põld, Gustav Rutopõld, Armilda Sopp (= Sonin), Maks Vaher.

11 EAA, 1855-1-1, l. 2, 6, 9; EAA, 2100-19-91, l. 23, 5.12 Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi põhikiri ja kodukord. ([Tartu: Akadeemiline

Usuteadlaste Selts, 1927]), 1, 3-4, 7, 11; Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi kümme aastat, 18–20. Referaatide nimekiri 1922–1931.

aile tammiSte

214

1924. aastal loodi usuteaduskonna juures eestikeelsete usutea-duslike oskussõnade nimestiku koostamise komisjon, milles osalesid ka seltsi liikmed. Vastavad nimekirjad ilmusid Usuteaduslises Aja-kirjas 1926–1928, eraldi vihikuna 1928.13

Seltsi liikmed aitasid registreerida kiriklikke mälestusmärke ki-helkondades aastast 1926. Töid juhatas ristiusu arheoloogia kabinet.14

Seltsi liikmed tasusid igal semestril liikmemaksu, lisaks tuli maksta ühekordset raamatukogumaksu.15 1931. aasta I semestril oli liikmeid 79 (38 tegev- ja 41 lihtliiget).16 Koos käidi usuteaduskon-na ruumides. 1932. aastal sai teaduskond juurde ruumid P. Põllu 2 (praegu Munga tänav). Sinna kolis ka Akadeemiline Usuteadlaste Selts.17

Seltsil oli raamatukogu.18 Kasutati oma pitsatit tekstiga „Akadee-miline Usuteadlaste Selts Tartus“ (1927); „Akadeemiline Usutead-laste Selts – Tartu. – Societas Academica Theologorum.“ (1933).19

Alates 1921. aastast kuulusid seltsi ka vilistlased. Vilistlaste Kogu registreeriti iseseisva ühinguna 13. aprillil 1927. Liikmeteks võisid olla kõrgemate õppeasutuste endised kasvandikud: usutead-lased, peamiselt Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi endised liikmed. Vilistlaste Kogul oli oma juhatus (esimees, kirjatoimetaja, laeka-hoidja). Vilistlased maksid aastamaksu ja toetasid seltsi tema sihti-de taotlemisel. Nad võisid osaleda seltsi koosolekutel ja neil olid kõik tegevliikmete õigused. Vilistlaskogu kasutas pitsatit tekstiga „Aka-deemilise Usuteadlaste Seltsi Vilistlaste Kogu“.

13 „Usuteaduslisi oskussõnu“, Usuteadusline Ajakiri, 2 (1926), 1001–04; „Usuteadus-lisi oskussõnu“, Usuteadusline Ajakiri, 4 (1928), 247–268; Usuteaduslisi oskus-sõnu: [saksa-eesti sõnastik], Usuteaduskonna Oskussõnade komisjon (koost), (Tartu, 1928).

14 Vt A. Tammiste, Tartu Ülikooli Usuteaduskonna Ristiusu Arheoloogia Kabinet 1921–1940, bakalaureusetöö (Tartu: Tartu Ülikool, 2007). Käsikiri TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudis; A. Tammiste, „Tartu Ülikooli usuteaduskonna ristiusu arheoloogia kabinet 1921–1940“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, 43 (Tartu: Tartu Ülikooli Muuseum, 2015), 183–212.

15 Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi põhikiri ja kodukord, 1–2, 4, 7.16 Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi kümme aastat, 16.17 H. B. Rahamägi, „Usuteaduskonna elust ja tööst 1. IV 1932 – 1. IV 1933“, Usutea-

dusline Ajakiri, 2 (1933), 55.18 J. Selliov, „Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi tööst teise aastakümne alul“, Usu-

teadusline Ajakiri, 2 (1933), 62. 1933. aastal oli raamatukogus 394 eksemplari.19 Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi põhikiri ja kodukord, 2; Akadeemilise Usutead-

laste Seltsi (Societas Academica Theologorum) põhikiri. ([Tartu]), 1933, 3.


215

Usuteaduskonna õppejõud, kes olid seltsiga seotud ka vilistlase-na, viidi seltsi tegevliikmete nimekirja üle 1927, teaduslikud stipen-diaadid 1931. aasta I semestril.

1927–1929 oli Vilistlaste Kogu esimees Hugo Bernhard Rahamä-gi, 1929–1935 Mihkel Ostrov (= Laid). 1931. aastal oli liikmeid 57. Vilistlaskogu likvideeriti jaanuaris 1935 seoses 1933. aastal tehtud Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi põhikirja muudatusega,20 liikme-test said seltsi tegevliikmed.

1933. aasta põhikirja järgi olid seltsil tegev-, toetaja-, kirjavahe-taja- ja auliikmed. Seltsi tegevliikmeks võis olla nüüd iga usutea-duskonna õppejõud, üliõpilane ja lõpetanu. Toetajaliikmeks sai iga seltsi huve soodustav isik. Kirjavahetajaliikmeiks valiti inimesed, kes pidasid seltsiga ühendust vaimliseks koostööks ja teadete vahe-tamiseks. Auliikmeiks võisid olla need, kel oli erilisi teeneid usutea-duslikus töös, kodumaa kiriku- resp. usuelus, või väljapaistvaid tee-neid seltsi teiste eesmärkide taotlemisel. Tegevliikmed pidid tasuma iga-aastast liikmemaksu.

Seltsi elu juhtis seitsmeliikmeline juhatus (esimees, sekretär, laekur, nende abid, bibliotekaar), esimees oli mõni usuteaduskonna õppejõud. Juhatus valiti õppeaasta lõppsemestril üheks aastaks (1. septembrist järgmise aasta 31. augustini),21 1936. aasta põhikirja paranduste kohaselt kalendriaasta lõpul üheks aastaks. Juhatuse liikmetele valiti kolm asemikku.22

Seltsi juures olid järgmised toimkonnad: sotsiaaleetiline (sot-siaaleetilised küsimused), kirikuloo (kirikulooline uurimistöö), aja-kirja (Usuteaduslise Ajakirja toimetamine), kirjastamise (seltsi väljaannete toimetamine), raamatukogu toimkond (seltsi raamatu-kogu täiendamine), finantstoimkond, pidutoimkond, keeletoimkond (usuteadusega seotud keeleküsimused) ning kodukorra toimkond. Teadusalade toimkondi juhatasid vastava eriala õppejõud. Ajakirja

20 Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi põhikiri ja kodukord, 5–6; Akadeemilise Usu-teadlaste Seltsi kümme aastat, 16; M. Ostrov, „Ülevaade Akadeemilise Usutead-laste Seltsi vilistlaskogu tegevusest“, Usuteadusline Ajakiri, 1 (1935), 31–32. Eraldi Vilistlaste Kogu muutus ebavajalikuks.

21 Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi (Societas Academica Theologorum) põhikiri, 3–5.

22 Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi (Societas Academica Theologorum) põhikiri ja kodukord. ([Tartu]): Akadeemiline Usuteadlaste Selts, 1936, 4.

aile tammiSte

216

toimkonda juhatas samuti üks õppejõududest. Toimkondadel oli õi-gus valida toimkonna ülesannetega tegelevaid usaldusmehi.23

Aastast 1935 tegutses praktilise vagaduse toimkond – Piibli-pal-ve ring.24 1936. aasta sügissemestril loodi nõuandebüroo ja paljun-dusbüroo, et välja anda paljundatult õppejõudude loenguid.25

1931. aasta teisest 1936. aasta esimese semestrini peeti seltsis 49 referaatkoosolekut 59 referaadiga.26 1930. aastatel polnud enam kohustuslik tegevliikmeks saamiseks referaati pidada, põhirõhk oli pandud tööle toimkondades. Noortel liikmetel soovitati kaasa lüüa mõnes praktilises toimkonnas. Uues põhikirjas määratleti seltsi puhtteadusliku seltsina.27

1936 oli liikmeid 213 (191 tegev-, 22 toetajaliiget),28 1940. aastal 231 (204 tegev-, 27 toetajaliiget), lisaks kolm auliiget.29 1933–1934 oli seltsi esimees Hugo Bernhard Rahamägi, 1935–1938 Olaf Sild,30 1939–1940 Uku Masing.

1931. aastal arutleti seltsi nime muutmise üle: nimele sooviti li-sada „Eesti“, kuid enamus seda siiski ei toetanud.31 1933. aastal ha-kati rõhutama usuteadlaste ühinemise vajalikkust ja kutsuma kõiki usuteadlasi, pastoreid ja huvilisi astuma seltsi liikmeks. Rõhutati, et

23 EAA, 1855-1-1, l. 10p; Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi (Societas Academica Theologorum) põhikiri ja kodukord, 9–11; EAA, 1855-1-6, l. 2, 18. Kirjavahetaja-liikme ja usaldusmehe amet olid auametid. Suuremates linnades oli kaks-kolm usaldusmeest.

24 E. Hindrikson, „Akadeemiline Usuteadlaste Selts astus välja 14. aastast“, Usuteadusline Ajakiri, 2 (1935), 59; E. Hindrikson, „Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi tööst 1935. a. II sem.“, Usuteadusline Ajakiri, 4 (1935), 135. 1935. aasta II semestril uuriti Rooma kirja.

25 E. Hindrikson, „Akadeemiline Usuteadlaste Selts 1936. aastal“, Usuteadusline Ajakiri, 4 (1936), 138; 1936. aastal ilmus: U. Masing (koost), Heebrea keele gram-matika. I–II (Tartus: Akadeemiline Usuteadlaste Selts, 1936).

26 E. Hindrikson, „Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi üksikasjaline tegevuse ülevaa-de 1931–1936“, Usuteadusline Ajakiri, 2 (1936), 63–66.

27 O. Sild, „Aktuse avasõna AUS-i 15. aastapäeval 22.04.1936“, Usuteadusline Ajaki-ri, 2 (1936), 39–41.

28 E. Hindrikson, „Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi üksikasjaline tegevuse ülevaa-de 1931–1936“, Usuteadusline Ajakiri, 2 (1936), 61, 71.

29 „Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi liikmete nimestik 1940. a.“, Usuteadusline Ajakiri, 1940, 1/2 (1940). Nimestik on ajakirja lõpus.

30 E. Hindrikson, „Akadeemiline Usuteadlaste Selts juhtide vahetusel“, Usuteadusli-ne Ajakiri, 1 (1935), 30.

31 E. Hindrikson, „Akadeemiline Usuteadlaste Selts viimasel viiel aastal“, Usutea-dusline Ajakiri, 2 (1936), 54. Vaidlused olid üsna ägedad, seltsist lahkus üheksa liiget.


217

seltsi toimetamisel ilmuv Usuteadusline Ajakiri tahab olla sidepida-ja seltsi ja Tartust eemal viibivate liikmete vahel.32 1933–1940 andis-ki Usuteaduslist Ajakirja välja selts (1926–1932 oli ajakiri ilmunud usuteaduskonna väljaandena).33

1932. aastal jätkus keeletoimkonna eestvõttel lühemat aega eesti-keelsete usuteaduslike oskussõnade nimekirja täiendamine.34

Anti välja raamatuid. Need ilmusid ajakirja lisavihikuna, eral-di seltsi toimetiste seerias. Ilmusid näiteks: Peeter Põllu „Usuline kriis” (1932), Uku Masingu „Neemed vihmade lahte”(1936).35

Kirikuloo toimkond jätkas kiriklike mälestusmärkide registreeri-mist.36 Toimkond pidas oma ülesandeks arendada ja edendada kiriku-loolist uurimistööd, koguda, korraldada, läbi töötada ning välja anda eriti kodumaa kirikuloo kohta käivaid allikaid.37 Registreerimise käigus kopeeriti ehitistel, mälestusmärkidel või hauakividel olevad kirjad ja joonistati hauamärkide liike. Kontrolliti läbi kirikuarhiivi ja -inventari nimekirjad, märgiti üles kirikuhoonete välis- ja sise-kujunduse detailid, ehitusmaterjalid, ehitusaeg jt olulised andmed. Tehti jooniseid, koopiaid ja fotosid ning mõõdeti kirikute ja kabelite orientatsiooni ilmakaarte suhtes.38 Selts osales mälestusmärkide re-

32 J. Selliov, „Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi tegevusest 1933. a. I semestril“, Usuteadusline Ajakiri, 3 (1933), 93–94; H. B. Rahamägi, „Akadeemilise Usutead-laste Seltsi XIII aastapäevaks“, Usuteadusline Ajakiri, 2 (1934), 33; E. Hindrik-son, „Akadeemiline Usuteadlaste Selts juhtide vahetusel“, Usuteadusline Ajakiri, 1 (1935), 30; E. Hindrikson, „Akadeemiline Usuteadlaste Selts astus välja 14. aastast“, Usuteadusline Ajakiri, 2 (1935), 60.

33 Ajakiri ilmus 1926–1940.34 E. S. Teppan, „Usuteadusliku Oskussõnade Komisjoni tööst“, Usuteadusline

Ajakiri, 1 (1933), 31–32; „Usuteaduslikud oskussõnad“, Usuteadusline Ajakiri, 2 (1933), 63–64; „Usuteaduslikke Oskussõnu”, Usuteadusline Ajakiri, 4 (1934), 128. Usuteaduslises Ajakirjas ilmus nimekiri alfabeetiliselt vaid A tähe kohta 1933–1934.

35 E. Hindrikson, „Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi üksikasjaline tegevuse ülevaa-de 1931–1936“, Usuteadusline Ajakiri, 2 (1936), 67; EAA, 2100-19-92, l. 19; Usu-teadusline Ajakiri, 1 (1938), 41. Reklaam Usuteaduslise Ajakirja kohta; ajakirja lisavihikuna, seltsi toimetamisel ilmunud teoste nimekiri.

36 E. Hindrikson, „Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi üksikasjaline tegevuse ülevaa-de 1931–1936“, Usuteadusline Ajakiri, 2 (1936), 67; EAA, 1855-1-2, l. 1–4.

37 EAA, 1855-1-1, l. 11.38 EAA, 2100-3-498, l. 9-10; EAA, 2100-19-92, l. 45; EAA, 1855-1-2, l. 1–2; EAA,

1855-1-2, l. 3–4. Instruktsioonid kirikliste mälestusmärkide registreerijaile; O. Sild, „Kirikuloolise töö sihtjooned Tartu Ülikooli usuteaduskonnas“, Ajalooline Ajakiri, 1/2 (1930), 94.

aile tammiSte

218

gistreerimisel 1926–1940. aastal.39 1940. aastaks oli hinnanguliselt registreeritud umbes pool Eesti kirikuloolistest esemetest.40

Akadeemiline Usuteadlaste Selts lõpetas oma tegevuse seltsi üld-koosoleku otsusega 29. augustil 1940 usuteaduskonna likvideerimise tõttu.41 Seltsi kirjakogu ja varandus tuli põhikirja kohaselt anda üli-kooli omanduseks.42

Akadeemiline Usuteadlaste Selts liitis eesti soost luterlikke usutead-lasi üle maa. Seltsi kuulumine lihtsustas suhtlemist eri põlvkonda-de vaimulike vahel. Ühised kokkusaamised, referaatide pidamine, ajakirja ja raamatute väljaandmine ärgitas elavamat huvi usutea-duse vastu, tutvustati uuemaid teoloogilisi seisukohti, toodi esile arutelusid luterliku teoloogia alal. Seltsi liikmed aitasid korrastada eestikeelset teoloogilist sõnavara, õppisid ja õpetasid väärtustama kirikutele kuuluvat materiaalset vara.

FotoalbumistFotoalbum jõudis muuseumi koos usuteaduskonna koosolekute pro-tokolliraamatuga (VII, sissekannetega 11.05.1938–29.08.1940) ja kutsega Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi üldkoosolekule 25. aprillil 1935.43

Albumi viimase lehe pöördel on templi jäljend „Akadeemiline Usuteadlaste Selts Tartus“.

Album on esindusliku välimusega: pealt kaetud rohelise kangaga,

39 EAA, 2100-5-2, l. 124p–125; EAA, 2100-19-92, l. 1; EAA, 1187-1-152, l. 1; TÜR KHO, 55-3-71-109. Kiriklike mälestusmärkide registreerimise tööd.

40 EAA, 1187-1-152, l. 2; vt A. Tammiste, Tartu Ülikooli Usuteaduskonna Ristiusu Arheoloogia Kabinet 1921–1940, bakalaureusetöö (Tartu: Tartu Ülikool, 2007). Käsikiri TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudis. Lk 43–49; A. Tammiste, „Tartu Ülikooli usuteaduskonna ristiusu arheoloogia kabinet 1921–1940“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, 43 (Tartu: Tartu Ülikooli muuseum, 2015), 199–203. Kiriklike mälestusmärkide registreerimisest.

41 EAA, 2100-19-91, l. 117–118. Selle otsuse alusel otsustas ülikooli valitsus seltsi likvideerida 6. septembril 1940.

42 Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi (Societas Academica Theologorum) põhikiri ja kodukord, 6.

43 Vastuvõtuakt nr 59 1996. a. ÜAM 996:1 (usuteaduskonna koosolekute protokol-liraamat VII (sisse-kannetega 11.05.1938–29.08.1940), 2 (fotoalbum), 3 (kutse Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi üld-koosolekule 25. aprill 1935); ÜAMF 256a:1-47 (fotod albumis).


219

selg ja nurgad nahast. Selles on 48 fotot: 45 portree- ja kolm grupipil-ti. Fotode mõõtmed on 3,8 × 5,8 – 14,6 × 8,8 cm. Enamiku fotode alla on musta tindiga kirjutatud pildil oleva inimese nimi.

Fotod on albumisse kleebitud, osaliselt on fotode nurgad lahti. Kaks fotot on albumilehelt lahti tulnud (ÜAMF 256a:17, 34), lisaks on lahtiselt veel kaks fotot (ÜAMF 256a:46-47). Varem albumis ol-nud fotodest puudub kolm.44 ÜAMF 256a:38 kohal olnud foto45 on asendatud. Asendatud portreefotol on tundmatu mees. Foto ÜAMF 256a:30 on horisontaalse murdejoonega.

Albumi koostamist on alustatud hiljemalt 1931. aasta algul.46 See sisaldab fotosid seltsi liikmetest 1931. aasta I semestril, seda kinni-tab ka seltsi ja vilistlaskogu koosseisu 19. aprilli 1931nimekiri.47

Usuteaduskonna õppejõudude pilte on kolm (ÜAMF 256a:1-3),48 seltsi juhatuse fotosid kaks – pildistatud 1927 II semestril ja 1930 I semestril. Seltsi liikmete grupifoto pärineb 1930. aasta I semestrist. Selle tagaküljele on nimed kirjutanud tõenäoliselt Uku Masing.

Paljud fotod on autogrammidega – esiküljel kümnel fotol (ÜAMF 256a:7, 10, 12, 13, 15, 29, 33, 35, 37, 42), tagaküljel viiel fotol (ÜAMF 256a:2, 20, 21,28, 30, 40).

Kinkepühendusega on neli pilti: ÜAMF 256a:13 esiküljel on pü-hendus kirjakohaga Piiblist kreeka keeles (2 Kor. 12:9), pühendu-sega seltsile on fotod ÜAMF 256a:29 (pühendus esiküljel) ja ÜAMF 256a:28, 30 (pühendus tagaküljel).

Osade fotode pöördele on täpsustav info kirjutatud ühtmoodi käe-kirjaga, lillat värvi pliiatsiga, ilmselt albumi koostaja poolt. Ühe foto tagaküljel on vaid kuupäev, märkinud selle tõenäoliselt fotol kujuta-tud inimene.

Fotoalbum on heas korras. Albumi fotod on digiteeritud ja avalik-kusele kättesaadavad TÜ raamatukogu kataloogi Ester vahendusel.

44 Puuduvad portreepildid Jaan Varikust, Uno Blankist (= Plank) ja teadmata, u 12,5 × 16,0 cm suurusega foto, mis on albumist välja rebitud.

45 Portreefoto E. S. Teppanist (= Elmar Salumaa).46 Albumis on käsikirjalise pühendusega foto (ÜAMF 256a:30) Friedrich Voldemar

Vannilt, kes suri aprilli algul 1931. aastal.47 Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi ja vilistlaskogu isiklik koosseis 19. IV 1931

([Tartu: Akadeemiline Usuteadlaste Selts, 1931]). Hilisematel aastatel on osa liikmeid seltsi tegevusest kõrvale jäänud.

48 Johan Kõpu, Hugo Bernhard Rahamägi, Eduard Tennmanni portreefotod.

aile tammiSte

220

LisaÜAMF 256a:1-41, 41a, 42-47Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi fotoalbumKui ei ole märgitud teisiti, on foto dateeritav 1920-ndate lõppu – 1930-ndate algusse

ÜAMF 256a:01 Kõpp, Johan. Rindportree. Foto: H. Riedel, Tartu [enne 1931]ÜAMF 256a:02 Rahamägi, Hugo Bernhard. Rindportree. Foto: H. Riedel,

Tartu [enne 1931]ÜAMF 256a:03 Tennmann, Eduard. Rindportree. Foto: H. Riedel, Tartu

[enne 1931]ÜAMF 256a:04 [Kiivit, Jaan]. Rindportree. Foto: H. Riedel, Tartu ÜAMF 256a:05 Ein, August Eduard. Rindportree talaaris. Foto: Armin

Lomp, TartuÜAMF 256a:06 Jürgenson, Ferdinand Jakob. RindportreeÜAMF 256a:07 Uustal, Johannes. Rindportree autogrammiga ÜAMF 256a:08 Raudkepp, Aleksander Leopold. Rindportree talaaris. Foto:

Parikas, Tallinn ÜAMF 256a:09 Rutopõld, Gustav. Rindportree talaaris. Foto: H. Riedel, Tar-

tu ÜAMF 256a:10 Ein, August Eduard. Rindportree talaaris. Foto: Armin

Lomp, Tartu ÜAMF 256a:11 Lillipuu, Matt. Rindportree ÜAMF 256a:12 Varik, Jaak. Rindportree autogrammiga. Foto: Parikas, Tal-

linn ÜAMF 256a:13 Täheväli, Aleksander [= Sternfeldt, Aleksander]. Rindport-

ree autogrammiga. Foto: Parikas, Tallinn ÜAMF 256a:14 Pähn, August. Rindportree. Foto: J. Eckbaum, Tartu ÜAMF 256a:15 Pastik, Oskar. Rindportree autogrammiga ÜAMF 256a:16 Vaher, Maks. Rindportree talaaris ÜAMF 256a:17 Laas, Heinrich Rudolf. Rindportree talaaris ÜAMF 256a:18 Ederberg, Hermann. Rindportree talaaris [1920-ndate lõpp

– 1931]ÜAMF 256a:19 Lauri, Johannes Oskar. Rindportree ÜAMF 256a:20 Ermits, Eduard. Rindportree talaaris. Foto: G. Zopp, Võru ÜAMF 256a:21 Arumäe, August [= Grünberg, August]. Rindportree talaaris ÜAMF 256a:22 Laid, Mihkel [= Ostrov, Mihkel]. Rindportree talaaris. Foto:

Parikas ÜAMF 256a:23 Arike, Marta. Rindportree. Foto: Baltika ÜAMF 256a:24 Põld, Margarete. Rindportree. Foto: Armin Lomp, Tartu ÜAMF 256a:25 Pohlamets, Friedrich [= Poolakes, Friedrich]. Rindportree ÜAMF 256a:26 Põldmets, Andres [= Palkai, Andres]. Rindportree talaaris.

Foto: Jaan Riet, Viljandi ÜAMF 256a:27 Soomre, Artur [= Sommer, Artur]. Rindportree talaaris.

Foto: Parikas, Tallinn


221

ÜAMF 256a:28 Kiviste, Einar. Rindportree. Foto: Joh. Kärner, Narva [14. märts 1931]

ÜAMF 256a:29 Kohandi, Peeter [= Koch, Peeter]. Rindportree autogrammi-ga, 1931

ÜAMF 256a:30 Vann, Friedrich Voldemar. Kolmveerandfiguurportree. Foto: J. Grünthal, Haapsalu [1920-ndate lõpp – 1931]

ÜAMF 256a:31 Karm, Heinrich Johannes. Rindportree. ÜAMF 256a:32 Tammaru, Philipp Aleksander [= Tammann, Philipp Alek-

sander]. Rindportree. Foto: Armin Lomp, Tartu, 26. september 1930ÜAMF 256a:33 Morats, Mart. Rindportree autogrammiga. Foto: V. Markus,

Tartu ÜAMF 256a:34 Uhke, Rein. Rindportree. Foto: L. Taadler, Haapsalu ÜAMF 256a:35 Soosaar, Albert. Rindportree autogrammiga. Foto: L. Taad-

ler, Haapsalu

Foto 1. ÜAMF 256a:46 Akadeemiline Usuteadlaste Selts. Grupipilt. I rida vasakult: August Pähn, Karl Tiedt (= Tiit), Vassili Martinson, Hugo

Bernhard Rahamägi, Hugo Albert Masing (= Uku Masing), Eduard Ten-nmann, Kristjan Valdmann (= Valdma), Aksel Kriisa, Julius Juhkentaal.

II rida vasakult: Heinrich Pender, Theodor Varblane, Voldemar Kirotar, Friedrich Voldemar Vann, Alice Margarete Kutsar (abiel. Soll), Margot Teder, Gustav Kima, Herbert Kuurberg (= Kuurme)?, Hans Rebane.

III rida vasakult: Heinrich Johannes Karm (= Heino Juho), Edvald Õuna-puu, Konstantin Kütt, Peeter Koch (= Kohandi), Lydia Elfriede Kukk, Matt Lillipuu, Einar Steinfeldt (= Kiviste), Elmar Tõldsepp, Aleksander Eller, Jaan Rander.

IV rida vasakult: Oskar Pastik, Jaan Audova, Philipp Aleksander Tammann (= Tammaru), Arnold Võsu, Emil Alfred Paigaline, Reinhold Uhke (= Rein Uhke), Jaan Kiivit, Aleksander Abel, Elmar Teppan (= Salumaa)

aile tammiSte

222

ÜAMF 256a:36 Kriisa, Aksel. Rindportree ÜAMF 256a:37 Saksen, Valdeko. Rindportree autogrammiga ÜAMF 256a:38 [Tundmatu mehe rindportree] ÜAMF 256a:39 Pello, Otmar.

Rindportree. Foto: Alex Teppor, Tallinn ÜAMF 256a:40 Tiit, Karl [= Tiedt, Karl]. Rindportree. Tartu. Foto: Armin

Lomp, Tartu 26. aprill 193[0]ÜAMF 256a:41 Selliov, Johannes [= Seliohv, Johannes]. Rindportree. Foto:

V. Markus, Tartu ÜAMF 256a:41a Ots, Martin. Rindportree ÜAMF 256a:42 Paigaline, Emil Alfred. Rindportree autogrammiga ÜAMF 256a:43 Vernik, Reinhold. Rindportree ÜAMF 256a:44 Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi juhatus. Grupipilt. [Tar-

tu], [II semester 1927]I rida vasakult: Reinhold Vernik, Valdeko Saksen, Lydia Kurrikoff (abielus

Niiler).II rida vasakult: Minna Voimann (= Tuuli Rohevee (abielus Anvelt)), Julius

Vollmann (= Voolaid)ÜAMF 256a:45 Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi juhatus. Grupipilt. [Tar-

tu], I semester 1930I rida vasakult: Hugo Albert Masing (= Uku Masing), Kristjan Valdmann (=

Valdma), Karl Tiedt (= Tiit).II rida vasakult: Aksel Kriisa, August PähnÜAMF 256a:46 Akadeemiline Usuteadlaste Selts. Grupipilt. Foto: Armin

Lomp. Tartu, [I semester] 1930 (vt foto 1).ÜAMF 256a:47 Aaslava, Siegfried. Rindportree. [Detsember 1955]

Aile Tammiste on Tartu Ülikooli muuseumi fotokogu spetsialist.


223

Photo album of the Academic Society of Theologians

AILE TAMMISTEUniversity of Tartu Museum

The Academic Society of Theologians was active at the University of Tartu from 1921 to 1940. It united the majority of UT Faculty of Theology’s students and alumni, Estonian clergy of the Lutheran church and all other interested parties across the land.

Members of the Society participated in the work of a committee created at the Faculty of Theology and intended for preparing terms in the field of theology. In 1933 to 1940 the Society published the Usuteadusline Ajakiri (Journal on Theology), as well as books. In 1926 to 1940 members participated in registering religious memo-rials across Estonia. They reviewed the archives and inventory lists of churches. Details of the exterior and interior design, construction materials, time of construction and other important details of church buildings were recorded. Drawings, copies, photographs were made. Inscriptions on tomb stone were copied, drawings were made of the types of funerary markers. The orientation of churches and chapels in view of cardinal points was measured.

The Academic Society of Theologians ended its activity in connec-tion to the dissolution of the Faculty of Theology in August 1940.

The album that was donated to the museum in 1996 contains 48 photographs mainly from the 1930s. All people in the photographs have been identified.


KROONIKA

Tartu Ülikooli muuseumi 2015. aasta aruanne

MARIANN RAISMA, MAIRO RÄÄSK

1. jaanuaril 2014 loodud Tartu Ülikooli muuseum (ülikooli ajaloo muuseumi ja kunstimuuseumi baasil) jätkas tegevust samadel alus-tel ja jäi Tartu Ülikooli uue põhikirja jõustumisel 1. jaanuarist 2016 valdkondadevaheliseks asutuseks.

Muuseumi initsiatiivil ja koordineerimisel valmistati ette ja esi-tati Tartu Ülikooli ajalooline arhitektuuriansambel Euroopa kul-tuuripärandi märgise (European Heritage label) kandidaadiks. Ala-tes 2013. aastast väljaantav Euroopa kultuuripärandi märgis on Euroopa Liidu algatus, mille eesmärk on tõsta esile Euroopa üht-sust ja ühiseid väärtusi rõhutavaid paiku, mis on olulised Euroopa ajaloo ja kultuuri seisukohalt või kannavad Euroopa integratsiooni mõtet. Euroopa kultuuripärandi märgise taotlusi hinnanud sõltu-matu žürii valis esitatud 18 taotluse hulgast välja üheksa objekti,

tartu Ülikooli muuSeumi 2015. aaSta aruanne

225

teiste seas Tartu Ülikooli ajaloolise arhitektuuriansambli. Seni oli märgis antud ühtekokku kahekümnele Euroopa Liidu kultuuripä-randi objektile. Eestist on varem märgise pälvinud Suurgildi hoone Tallinnas (2014). Tartu Ülikooli ajaloolise arhitektuuriansambli puhul tõstis žürii esile, et säilinud hoonestu koos pargi ja kollekt-sioonidega kannab endas harmoonilise tervikuna valgustusajastu ülikooli ideed ja ideaale ning euroopaliku hariduse traditsioone. Märgis anti ülikooli muuseumi esindajale pidulikult üle 2016. aas-ta aprillis Brüsselis.

Tartu Ülikooli muuseumi 2015. aasta arendustegevusest oli kaa-lukaim Lossi 25 (toomkirik) remondiga seonduv. Suvel tehti sar-nased remonttööd Tartu Ülikooli peahoones (mh nüüdisajastati ka kunstimuuseumi antiigihoidla), 1. oktoobril alustati toomkirikus. Remondi peamine eesmärk oli viia ajalooline toomkirik vastavusse päästeameti nõuetega. Üle poole aasta pikkuse (1. oktoober 2015 – 1. mai 2016) remondi käigus muudeti tänapäeva nõuetele vastavaks Tartu Ülikooli muuseumi kasutusohutus. Hoonesse loodi tuletõkke-tsoonid, rajati evakuatsiooni lisaläbipääsud ning uksed viidi vasta-

Foto 1. Kunstimuuseumi antiigihoidla remondi ajal tuli tihendada ekspo-sitsiooni, nii sündis näitus „Skulptuurimets“ (Andres Tennuse foto).

mariann raiSma, mairo rääSk

226

Foto 2. Toomkiriku katusealustest kadusid alkeemiku töötuba ja lahka-miskamber (Andres Tennuse foto).

Foto 3. Aastate jooksul toomkiriku pööningule kogunenud vara – peamiselt vanad näitused ja näituste tarvikud – koristati ühiste talgutöödega mõne päevaga (Kätlyn Metsmaa foto).


227

vusse nõutud tulepüsivusklassiga. Lisaks nüüdisajastatakse hoone elektri- ja nõrkvoolu magistraalliinid. Külastajate seisukohast on oluline pea- ja kõrvaltrepikodade viimistlemine, I korruse Toompoe laiendus ning uue WC-de ploki väljaehitamine, samuti muuseumi õppeklassi ning endise 7. korruse hoidla ehitamine G. F. Parroti füü-sikalaboriks (avatakse 2017. aastal). Tähetornis (Lossi 40) parandati keldri ventilatsioon.

Arendusprojektidest väärib esile tõstmist veel Tartu Linnava-litsuse korraldatud aktiivõppeprogrammide hange, mille nii loo-dus- kui täppisteaduste osas pakkus edukalt programme ka ülikooli muuseum. Lisaks sai muuseum suures mahus toetust Kultuurimi-nisteeriumi lõimumisprogrammist.

Samuti on muuseumis arendatud külastajate teenindussektorit, laiendatud nii toompoe kui teiste muuseumimajade müügikohta-de kaubavalikut, panustatud meenete tootearendusse, loodud uusi pakette ning algatatud toimiv koostöö Tartu linnagiididega. Tänu kvaliteetsetele teenustele ning arendustele oli 2015. aasta omatulu muuseumi kõrgeim: omatulu ja toetusprojektide peale kokku üm-marguselt 240 000 eurot. Tugevaks toeks olid meie väärt partnerid. TÜ muuseum sai lisaks Tartu Ülikoolile toetust ka Tartu Linnavalit-suselt, Kultuuriministeeriumilt, Eesti Kultuurkapitalilt, Tartu Kul-tuurkapitalilt, Hasartmängumaksu Nõukogult, SA-lt Archimedes, SA-lt Eesti Teadusagentuur ning Haridus- ja Teadusministeeriu-milt. Lisaks toetasid muuseumi tegevust oma toodetega ka mitmed firmad.

Eraldi tänu soovib muuseum edastada auväärt toomehärradele, kellega toimus mitu sisukat koosistumist Toomemäe teemal.

31. detsembri 2015 seisuga töötas muuseumis 42 inimest (täi-detud ametikohti 31,55). Aasta kolleegipreemia – aasta Tullio – sai Jaanika Anderson. Annika Pindis ja Arle Puusepp said tun-nustuse Maanteeametilt 2015. aasta Lõuna-Eesti parima liikluskas-vatusalase koostööprojekti eest. Arvi Kuld nomineeriti Eesti muu-seumide aastaauhinnale 2015. aasta konserveerimistöö kategoorias. Külli Valk nomineeriti aasta kultuurikandjaks 2015 rahvakultuu-rikandja kategoorias.


228

Külastused

Kokku teenindas muuseum 78 314 kasutajat

Tartu Ülikooli Muuseum 6

4 MUUSEUMIKÜLASTUSTE STATISTIKA

Kokku teenindas muuseum 78 314 kasutajat.

Tartu Ülikooli muuseumide külastuste statistika 2009-2015

14088

7850

5582

16819

33975

TÜM kasutajate arv:78 314 kasutajat

Grupid

Üksikkülastajad

Tasuta külastajad

Välismaalased

Üritused

20 005 21 378

42 483 43 020 41 679

25 309 26 601

95007000

15 357 15 827 16 555

20 79818 52818 789 19 892 18 890

13 000

7500

13 78115 364

0

5 000

10 000

15 000

20 000

25 000

30 000

35 000

40 000

45 000

50 000

2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015

ajaloo muuseum (al 2014toomkirik)

kunstimuuseum

loodusmuuseum

tähetorn


4 MUUSEUMIKÜLASTUSTE STATISTIKA

Kokku teenindas muuseum 78 314 kasutajat.

Tartu Ülikooli muuseumide külastuste statistika 2009-2015

14088

7850

5582

16819

33975

TÜM kasutajate arv:78 314 kasutajat

Grupid

Üksikkülastajad

Tasuta külastajad

Välismaalased

Üritused

20 005 21 378

42 483 43 020 41 679

25 309 26 601

95007000

15 357 15 827 16 555

20 79818 52818 789 19 892 18 890

13 000

7500

13 78115 364

0

5 000

10 000

15 000

20 000

25 000

30 000

35 000

40 000

45 000

50 000

2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015

ajaloo muuseum (al 2014toomkirik)

kunstimuuseum

loodusmuuseum

tähetorn

Joonis 1. Tartu Ülikooli muuseumi kasutajaid 2015 (välismaalaste all nii grupid kui üksikkülastajad)

Joonis 2. TÜ muuseumide külastused võrdluses 2009–2015


229

NäitusedMuuseumi korraldatud ekspositsioonid ja näitused Tartu Ülikooli muuseumis (toomkirik)Aastanäituse „Pea ASI: maailm õlgadel“ uuendused, 1.05.–

30.09.2015, projektijuht Mairo Rääsk, meeskond Terje Lõbu, Pau-la Põder, Karoliina Kalda, Annika Pindis.

Näitus „Looduse mõistmise kunst“, 01.01.–30.09.2015, projektijuht Mairo Rääsk, kuraator Lea Leppik, kujundaja Margot Sakson.


1 Tartu Ülikooli muuseumi omatulu 2014 ja 2015

Tabel ei kajasta toetusi.

34 851

18 528

9 571

15 364

Tartu Ülikooli muuseum majade lõikes

toomkirik (+ tornid)

kunstimuuseum

TK valge saal

tähetorn

82 955,66

27 147,18

47 994,83

34,02

158 131,69

94 652,98

30 964,04 41 839,18

39,09

167 495,29

-

20 000,00

40 000,00

60 000,00

80 000,00

100 000,00

120 000,00

140 000,00

160 000,00

180 000,00

Piletid Suveniirid Renditulu Annetused Kokku

2014

2015


1 Tartu Ülikooli muuseumi omatulu 2014 ja 2015

Tabel ei kajasta toetusi.

34 851

18 528

9 571

15 364

Tartu Ülikooli muuseum majade lõikes

toomkirik (+ tornid)

kunstimuuseum

TK valge saal

tähetorn

82 955,66

27 147,18

47 994,83

34,02

158 131,69

94 652,98

30 964,04 41 839,18

39,09

167 495,29

-

20 000,00

40 000,00

60 000,00

80 000,00

100 000,00

120 000,00

140 000,00

160 000,00

180 000,00

Piletid Suveniirid Renditulu Annetused Kokku

2014

2015

Joonis 3. TÜ muuseumi külastused majade kaupa 2015 (kokku 78 314)

Joonis 4. Muuseumi teenitud omatulu 2014–2015


230

Uue museaali vitriin Tulnukas: – Imeravivahendeid möödanikust: hapnikuandja ja Radio-hüpnootiline kristall; – Varased diagnoo-simisevahendid: stetoskoop, koputluse plaat ja refleksihaamer.

TÜ muuseumi näitused mujal„Parem hoida kui ohata“, tervishoiuplakatite näitus Tartu Ülikooli

kliinikumis alates 1.11.2015, projektijuht Terje Lõbu, kuraator Ken Kalling, kujundaja Margot Sakson.

„Kellu ja kitarriga. Eesti üliõpilasmaleva töösuved“, koostöös Eesti Rahva Muuseumiga, 23.04.–31.10.15, avatud TTÜ muuseumis, TÜM-i poolne kuraator Terje Lõbu.

„Eesti jälg kosmoses, kosmose jälg Eestis“, Tartu observatooriumis, 1.01.–31.12.15, kuraatorid Viljar Valder, Lea Leppik, Janet Laid-la, Kadri Tinn.

„Päikesevarjutuse lummuses“, novembris-detsembris Lustivere põ-hikoolis ja Otepää gümnaasiumis, projektijuht Janet Laidla, ku-raatorid Lea Leppik, Kadri Tinn.

Teiste muuseumide, organisatsioonide näitused TÜ muuseumisTartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosakonna tööde näitus 1.05.–30.09.2015 toomkiriku trepikojas.

Näitused kunstimuuseumis„Järjepidevus“, tähteoseid Tartu üliõpilasorganisatsioonide kunsti-

kogudest (18.11.2015–16.01.2016), kuraator Kristiina Tiideberg; kujundajad Anne Arus, Maria Väinsar; projektijuht Jaanika An-derson (eksponeeritud 38 tööd üliõpilasorganisatsioonide kogu-dest, Tartu Kunstimuuseumist, TÜ raamatukogust).

„Skulptuurimets“ (01.–03.2015), kuraator Jaanika Anderson; kujun-daja Anne Arus (eksponeeritud skulptuurivalandid TÜ kunsti-muuseumi kogust).

„Ikoonide inimlik ja jumalik maailm“ (28.01.–30.10.2015), projekti koordinaator Marit Valk; kuraator Külli Valk; kujundaja Maarja Roosi (eksponeeritud 69 ikooni ja 1 tarbeese TÜ kunstimuuseumi kogust).

„Kohtumised. Täistabamus“ (5.–19.11.2015), koostaja/kujundaja kunst-nike võrgustik Artnetco (eksponeeritud tööd 15 kunstnikult: Lars


231

Åke ‘Choke’ Nygren (SE), Kenneth Engblom (SE), Lars Eriksson (SE), Lena Frykholm (SE), Irene Hansson (SE), Kickie Högström (SE), Zlata Jaanimägi (SE), Markus Kasemaa (EE), Dieter Kunz (AT), Lisa Leander Ahlgren (SE), Helle Lõhmus (EE), Sirpa Mettiäi-nen (FI), Orsi Mild (HU), Rafael Pinillos (ES), Imbi Rahumaa (SE), Anna Rosenbäck (SE), Ahti Seppet (EE), Kajsa Stamenkovic (SE), Merike Sule Trubert (EE), Lenna Vasur (SE), Mare Vint (EE)).

Ivo Lill. „Mälukiri – Memory Code“ (27.11.2015–29.02.2016), kujun-daja perekond Lill (eksponeeritud 26 Ivo Lille klaastaiest).

Väljapanek N. Pirogovi tegevuse tutvustamiseks Teadlaste ööl (25.09.2015) (eksponeeritud 6 objekti TÜ muuseumi kogust), K. Tiideberg, L. Pabstel.

Seinatahvel peahoone koridoris, koostaja Jaanika Anderson; kujun-daja Mari Kaljuste.

Näitused tähetornis „Päikesevarjutuse lummuses“ 16.05.2015–30.09.2015, projektijuht

Janet Laidla, kuraatorid Lea Leppik, Kadri Tinn.

Ürituseda) toomkirikusTeeõhtud teadlasega25.02. Vello Pettai ja Rein Toomla, „Millega paistis lõppev valimis-

kampaania silma?“.05.03. Andres Männik, „Ebolaviiruse vastase vaktsiini ja ravimi uu-

ringud Eestis“.08.04. Antti Viljaste ja Andrei Slabovitš, „Gruusia ja Ukraina sõja

õppetunnid“.25.05. Marlit Veldi, „Uni ja unehäired“.23.09. Arvo Viltrop, „Sigade Aafrika katk – mis see on?“.14.10. Peeter Espak, „Burkakeeld ja pagulased“.04.11. Mait Sepp, „Tulevikukliima: mida karta, mida loota?“.09.12. Atko Remmel, „Ateism Eesti kultuuris – oma või võõras?“.

Teised üritused01.05. Hullu Teadlase sünnipäev koostöös „Supilinna salaseltsiga“

ning muuseumi suvehooaja avamine koos tornidega.


232

09.05. Linnuvaatlushommik toomkiriku tornides.16.05. Muuseumiöö „Öös on muusikat“.10.–12.07. Toomekino toomkiriku varemete vahel koostöös Tartu

Elektriteatriga. Oli seotud Teaduslinnaga.11.–12.07. Teaduslinn Toomel. Seotud suurüritusega Tartu hansa-

päevad, mis kandis nimetust „Juubeldavad Hansapäevad“. Prog-rammid ja töötoad Toomemäel (toomkiriku ja tähetorni ümbru-ses), TÜM-i kahes muuseumimajas (toomkirikus ja tähetornis). 02.09. Rebasenädalal olid kõik muuseumimajad sel päeval kõiki-dele tudengitele tasuta avatud.

September. 10 etendust Kafka „Protsess“ toomkiriku pööningul. 25.09. Teadlaste öö.13.10. Tudengite Sügispäevade ajal olid õhtul pimedas toomkiriku

tornid avatud.14.11. Akadeemilise pärandi päev Tartu raudteejaamas.

b) kunstimuuseumisKunstikolmapäevad07.01. Ants Hein, „Eesti Üliõpilaste Seltsi maja ja kunstivarad“ (15

osalejat).14.01. Kristiina Tiideberg, kuraatoriga näitusel „Järjepidevus“ (34).11.02. Külli Valk, kuraatoriga näitusel „Ikoonide inimlik ja jumalik

maailm“ (48).11.03. Külli Valk, „Ikoonitraditsioon“ (48).15.04. Andreas Kalkun, „Ikoonid ja seto usuelu“ (52).13.05. Mari-Liis Paaver, „„Lauldes ülistatud Ema“ ikoonist“ (18).10.06. Külli Valk, loeng „Ikoonide kasutamine õigeusu kombestikus,

tervendavad ikoonid“ (18).15.07. Külli Valk, loeng „Ikoonide tekkelugu ja pildil kujutatu

sakraalne tähendus“ (11).09.09. Kai Kuusing, „Paraskeva austamisest Satserinna kiriklikus

traditsioonis“ (18).23.09. Jaanus Plaat, „Eesti õigeusu kirikud ja kabelid“ (45).21.10. Krista Andreson, „Pildi küsimus – kujutise tähendusest ida ja

lääne kirikus“ (16).09.12. Kohtumine kunstnik Ivo Lillega näitusel „Mälukiri – Memory

Code“ (27).


233

Muud üritused28.01. Näituse „Ikoonide inimlik ja jumalik maailm“ avamine (80

osalejat) (M. Valk, K. Valk).20.02. Giidide päeva tähistamine eriekskursiooniga peahoones (40

osalejat) (M. Valk, giidid).18.04. TÜ kunstimuuseumi sünnipäev (46 osalejat) (K. Valk, K. Tii-

deberg, J. Anderson).30.09. Tartu Linnaraamatukogu Vene kultuuri päevad. Vene ikooni-

kunst (K. Valk) (17 osalejat).16.10. Kunstiajaloo sügiskool, II päev (33 osalejat) (H. Rajavee, kuns-

tiajaloo osakond).17.10. „Avatud mänguväljade“ avaüritus linnarahvale (K. Valk).05.11. Näituse „Kohtumised. Täistabamus“ avamine (31 osalejat)

(Artnetco, J. Anderson).

Foto 4. Muuseumi pea-varahoidja Tiina Vint tassib pööningult välja vanu näitusestende (Kätlyn Metsmaa foto).


234

27.11. Näituse „Mälukiri – Memory Code“ avamine (100 osalejat) (J. Anderson).

16.12. Trükise „Unistuste Raadi“ esitlus (81 osalejat) (J. Anderson).

c) Tähetorni astronoomialoengud:20.01. Jaan Pelt, Juhan Liivamägi, Jaan Laur, Indrek Kolka, „Koh-

tumisõhtu astronoomidega“.03.02. Kadri Tinn, „Päikest uurivad missioonid“.17.02. Üllar Kivila, „Tähistaevas minu kuvaris“.03.03. Ene Ergma, „Eesti tee Euroopa Kosmoseagentuuri liikmeks“.17.03. Martin Vällik, „Päikese vaatlemine ja pildistamine“.31.03. Jaak Tomberg, „Taevatähed kirjatähes: võõra kujutamisest

teaduslikus fantastikas“.21.04. Tõnis Eenmäe, „Kosmilised plahvatused“.05.05. Lea Leppik, „Tartlased astronoomiapeol Hispaanias 1860. a.

päikesevarjutuse ajal“.19.05. Janet Laidla, „Taavet Rootsmäe 130: Rootsmäe ja maailm“.01.09. Alar Puss, „Planeedid ja tähed 2015. aasta sügistaevas, uued

eksoplaneedid ja Pluuto külastamine“.15.09. Mart Vihmand, „TTÜ-Mektory satelliidiprogramm – koostöö-

võimalus noorele insenerile ja Eesti tehnoloogiafirmale“.29.09. Tõnu Viik, „François Arago seiklusrikas elu“.6.10. Tiit Sepp, „Tume aine“.20.10. Peeter Tenjes, „Magnetväljad Päikesesüsteemis“.03.11. Jaak Jaaniste, „Tumeaine: tagasivaade algusaastatele“.17.11. Janet Laidla, „Viidi või ei viidud: Tartu tähetorni teadusriis-

tad I maailmasõja keeristes“.08.12. Tõnu Viik, „Johannes Kepleri elu ja töö“, 1. osa.

HaridustegevusKokku korraldati Tartu Ülikooli muuseumis 314 haridusprogrammi, milles osales ümmarguselt 6000 last. Lisaks toimus 146 sünnipäe-vaprogrammi 1841 lapse osalusel (sh kunstimuuseumis viidi läbi 9 sünnipäeva, millest võttis osa 115 last, ja tähetornis 54 sünnipäeva, kus osales 746 last).

Kunstimuuseumis viidi läbi üldhariduskoolidele 92 haridusprog-


235

rammi (osalejaid 1731) ja 14 käelise tegevuse programmi (osalejaid 152). Populaarseim põhikooli programm oli „Vana-Kreeka kultuur“, populaarseimad gümnaasiumiprogrammid olid „Vana-Kreeka kunst“ ja „Vana-Kreeka kirjandus“.

Tähetornis tehti kooligruppidele 34 ekskursiooni (637 õpilast), 48 planetaariumietendust (855 õpilast) ja 101 haridusprogrammi (1731 õpilast). Regulaarselt toimusid ka vaatlusõhtud, suvel vaadeldi Päi-kest, talvel Kuud ja planeete (1004 osalejat). Võrreldes eelmise aas-taga suurenes ekskursioonide arv, vähenes planetaariumietenduste ja haridusprogrammide arv. Õpilasi, kes tegevustest osa said, oli 2015. aastal 3223, 2014. aastal 3327, 2013. aastal 4244 ja 2012. aas-tal umbes 2800. Kuna Hasartmängumaksu Nõukogu toetus lõppes, tõusid ka haridusprogrammide hinnad. Endiselt hindavad õpetajad aktiivseid tegevusi. Temaatilised planetaariumietendused pole en-diselt populaarsed ning planetaariumietenduste tellimine on vähe-nenud.

Hull Teadlane osales 12 üritusel väljaspool muuseumi (osalejate arv hinnanguliselt 11 000). 2015. aasta aprillis toimus muuseumis

Foto 5. Remondi tõttu suletud Hullu Teadlase kabineti asemel avati 10. oktoobril tähetorni kellatoas Hullu Teadlase maailma mõõtmise jaam (And-res Tennuse foto).


236

Hullu Teadlase I teaduskonverentsi lõppvoor. Hullu Teadlase teadus-konverentsi projekt sai alguse 2014/2015. õppeaastal, mil Tartu Üli-kooli muuseum koostöös Annelinna Gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli teaduskooliga kutsus Tartu linna ja maakonna koolide 1.–3. klasside õpilasi osalema projektis „Hullu Teadlase I teaduskonverents „Imeli-ne ilm““. Üleskutsele reageeris 9 kooli (Tartu Hiie Kool, Tartu Kivilin-na Kool, Tartu Mart Reiniku Kool, Tartu Hansa Kool, Tartu Erakool, Luunja Keskkool, Juhan Liivi nim Alatskivi Keskkool, Elva Gümnaa-sium, Puhja Gümnaasium). Jaanuaris ja veebruaris 2015 külastas Hull Teadlane kõiki osalevaid koole, kohtus uurimistööde tegijatega, jagas nippe uurimistööde koostamiseks ja soovis edu väikestele ilma-vaatlejatele. Teaduskonverentsi lõppvooru esitati osalevatest koo-lidest 13 uurimistööd, kõige rohkem töid tuli 3. klassidest (enamik uurimistöid olid rühmatööd, rühm võis olla kuni 6-liikmeline). Uuriti väga erinevaid ilmastikunähtusi alates kodukoha õhutemperatuuri-dest kuni tuule ja vihmani. Hull Teadlane kutsus kokku ka žürii, kes aitas töid hinnata ja parimad välja selgitada. Žüriisse kuulusid Hull Teadlane (TÜM), Margit Lehis (ETAG), Annika Põlgast (Tartu Maa-valitsus, endine õpetaja), Marianne Olbrei ja Aigi Kikkas (mõlemad TÜ haridusteaduste instituut). Lisaks kolmele parimale tööle otsus-tas žürii anda välja ka hulga eriauhindu. 23. aprillil toimus Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis teaduskonverentsi lõppüritus, kus parimaks uurimistööks kuulutati Tartu Erakooli 3.b klassi õpilaste töö „Õhutemperatuur ja vanarahvatarkused uuemal ajal“.

2015/2016. õppeaastal laienes Hullu Teadlase teaduskonverent-si projekt üle Eesti ja II teaduskonverentsi teemaks sai „Muld kui kuld“. Osalejaid on 12 maakonnast, kokku 67 gruppi ja ligikaudu 400 osalejat.

Töö kogudegaPõhifondi suurus 31.12.2015 oli 103 703 museaali, sh kunstimuuseu-mis 30 307 museaali.

Ülikooli muuseumi kui Eesti kultuuriloolise rahvuskollektsioo-ni osa finantseeriti Haridus- ja Teadusministeeriumi teaduskogude programmi kaudu ning see võimaldas jätkata kollektsioonide sises-tamist andmebaasidesse (Ester, DSpace, MuIS) ja digiteerimist.


237

Kunstimuuseumi kollektsioon ei kasvanud, toomkiriku osas oli juurdekasv järgmine: AjAM – 6 sü; Aj – 85 sü; AjK – 4 sü; AjKF 42 sü; AjM – 98 sü; Ar - 87 sü; F – 3 sü.

Koostati ja kinnitati Kultuuriministeeriumis dokument „TÜ muuseumi muuseumikogu korraldamise põhimõtted ja kogumispõ-himõtted“, esimene endise ülikooli ajaloo muuseumi ja kunstimuu-seumi ühine dokument (L. Kriis, KM, kogude osakond). Kooskõlas kinnitatud kogumispõhimõtetega korraldati varasematel aastatel kogutud instituutide (TÜ füsioloogia instituut, eesti keele ja kirjan-duse kateeder, üldajaloo kateeder, Eesti õiguse ajaloo kateeder) ning isikute (Herbert Ligi, Uno Palm, Tullio Ilomets, Jüri Kivimäe) arhii-vimaterjalide hindamine, süstematiseerimine ja üleandmine teistele mäluasutustele: TÜ arhiiv, TÜ raamatukogu (L. Kriis, V. Lell).

Eesti muuseumide infosüsteemi (MuIS) on sisestatud 25 000 mu-seaali andmed (endine TÜ ajaloo muuseum), sh 2015. aastal kirjelda-ti 1333 museaali ja lisati 1145 digikujutist; retrospektiivselt sisestati 1763 museaali kirjed, eelregistreeriti kokku 686 eset. Kunstimuu-seumi kogudest oli seisuga 12.01.2016 sisestatud MuISi 17 926, sh 2015. aastal 3285 museaali ja 883 digikujutist.

TeadusMuuseumi traditsiooniline aastakonverents pealkirjaga „Omad ja võõrad Eesti mõtteloos“ peeti 4. detsembril 2015 koos-töös filosoofiateaduskonnaga ning oli järjekorras teine konverents, mis on pühendatud emakeelse ülikooli läheneva 100. aastapäeva valguses rahvusülikooli arengusuundadele valdkonniti. Seekord oli vaatluse all humanitaarteaduste valdkond. UTTV jäädvustas kon-verentsi.

Muuseum osales kaaskorraldajana konverentside „150 aastat seltsiliikumist Eestis“ (11.09) ja „Metobs 150“ (2.12) ning seminari „Gezelius 400“ (2.10) korraldamisel.

Ilmus kogumik „Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLIII“ (196 lk) alapealkirjaga „Ühiskonda muutvad teadused rahvusülikoolis“ (toim L. Leppik), mille väljaandmist toetab riiklik programm „Eesti keel ja kultuurimälu“ (paberil ja elektrooniliselt, vt http://ojs.utlib.ee/index.php/TYAK/issue/view/978-9985-4-0945-9).


238

Koostöös Eesti Rahva muuseumiga ilmus raamat „Unistuste Raa-di. Liphartite kunstikogu Eestis“ (autorid Juta Keevallik, Inge Kukk, Juhan Maiste, Ingrid Sahk, Piret Õunapuu).

Osalemine teadusprojektidesJaanika Anderson, „Georges Frédéric Parrot’ ja Thomas Jeffersoni

poolt rakendatud valgustusajastu haridusideed ning nende tõl-gendusvõimalused 21. sajandi hariduses“ (ETF9362, vastutav täitja Epi Tohvri).

Mairo Rääsk, rahvusvaheline koostööprojekt „Border Education – Space, Memory and Reflections on Transculturality“. BE-SMaRT on seitsme partneri koostööprojekt, mida rahastatakse Erasmus+ programmist. Projekti juhtpartner on Pädagogische Hochschule Freiburg. Tartu Ülikoolist on projekti partnerid haridusteadus-te instituut (Äli Leijen, Maarit Saks, Indrek Lillemärgi) ja Tartu Ülikooli muuseum (Mairo Rääsk). Projekti kestus 2014–2017.


Avakogu valge saali rõdulVIRGE LELL, TERJE LÕBU

Tartu Ülikooli muuseumi esindusruum, valge saal, on saanud juurde uue funktsiooni – saali rõdul saab näha suurt osa muuseumi kultuu-riloolisest kogust, meeneid ja kingitusi.

Miks koliti?Teatud mõttes on avakogu loomises valge saali rõdule „süüdi“ pääs-teamet. Kuna muuseumihoone ei vastanud enam tänapäevaste-le tuleohutusnõuetele – puudusid vajalikud tuletõkketsoonid ning evakuatsiooniteed ja trepikojad –, tõi see kaasa suured ruumilised ümberkorraldused külastajate liikumispiirkondades. Osa muuseumi ajaloolisest eseme- ja kunstikogust paiknes saarekesena just alal, mis päästeameti ettekirjutuste järgi tuli vabastada – hoone 7. korru-sel, 1980. aastatel helistuudioks ehitatud kaheosalises ruumis.

7. korruse hoidlaruumi ajaloost niipalju, et helisalvestamiseks seal kunagi ei läinud, kuid alguses ajakirja Kleio toimetuse ning seejärel giidi, lõpupoole teadusdirektori töökabinetina oli see kasutuses 2004. aastani. Teadusdirektorile leiti vajalik tööruum 2. korrusel, samuti oli digifotograafia tulekuga hääbunud vajadus tagumises ruumis kemikaa-lidega mässamise järele. Kõrgel asuvaid ja raskesti ligipääsetavaid (lift peaaegu enam ei töötanud) ruume pakuti seejärel hoidlapinnaks, sest 2. korruse fondi kimbutas ruumikitsikus. Algne ettepanek paigutada sinna fotokogu ei saanud teoks sobimatute keskkonnatingimuste tõttu. Lõpuks jäid sõelale ajaloolise esemelise ja ajaloolise kunstikogu esemed, mis olid piisavalt suurte mõõtmetega ja atraktiivsed, et neid seal hoius-tada ja vajaduse korral ka külastajatele näidata. Nii tekkiski mõte luua 7. korrusele avakogu, mis koosnes valdavalt ülikooli sümboolikaga ese-metest ja ülikooli juubeliteks tehtud ning saadud kingitustest.

virge lell, terje lõbu

240

2014. aasta lõpuks sai tuletõkketsoonide ja evakuatsioonikäikude projekteerimise käigus selgeks, et ruum ühendatakse lisatrepi kau-du alumise korrusega. Kuna sellega muudeti ka ruumi funktsioo-ni, tuli museaalidele leida uus asukoht. Selleks pakuti välja valge saali rõdu, kus paiknesid ajaloolised seinakapid. Esimeses etapis, mis avanes külastajatele 1. juunil 2015, leidsid uue hoiustamisko-ha suuremad museaalid. Nende tarbeks restaureeriti ülikooli kul-tuurivara sekka kuuluvad neli klaasustega märgpreparaatide kappi ning üks klaasideta kapp. Pidulikult avati avahoidla 1. mail 2016, mil sai valmis ka valik väiksemõõdulistest museaalidest, mis pandi välja kaheksas näituste meistri korrastatud seinakapis. Lisakappide vajaduse tingis kuue seinakapi tagasihoidlik sügavus, vaid 23 cm.

Kuidas tagada museaalidele turvalisus?Kingituste ja meenete kollektsiooni uus asukoht, valge saal, seadis muuseumitöötajad keerulisse olukorda: kuidas sobitada avakogu pi-dulikku saali ning ühendada päikesesära ja peomeeleolu museaali-dega, mis eelistavad rahu ja pimedust. Peamurdmist valmistavaks probleemiks saigi ruumi valgusrežiim. Ehkki lisandunud kapid

Foto 1. Avakogu valge saali rõdul (Andres Tennuse foto).

avakogu valge Saali rõdul

241

paiknevad põhjapoolsel rõdul, tuli mõõtmistulemusi arvestades tel-lida pimendavad rulood kahe lõunapoolse akna ette. Korrastatud sisemusega seinakappidel on nüüd kõige paremas vaatlemisalas uued UV-kaitsega turvakilega kaetud karastatud klaasid. Osa ukse-pinnast jäi kaetuks, et hoiustamisel saaks valida avatud ja varjatud pinna vahel ning et vajadusel saaks objekte vahetada.

Sisekülje kateteks jäid saali püsinäituse „Ülikooli lugu“ kujunda-misel loodud plaadid, mis on siduvaks lüliks kahe eri väljapaneku vahel. Nii katted, turvakilega karastatud klaasid kui lamineeritud karastatud lisariiulid seinakappides on valitud museaalide ja kü-lastajate turvalisust silmas pidades. Kuna vanast anatoomikumist pärinevatel märgpreparaatide kappidel oli säilinud päris palju ori-ginaalklaase, kolme kapi peale asendati 18 puuduolevat ruutu, siis eriklaase ei tellitud. Lisaks turvalukkudele ja riividele kappidel va-rustati ala kaameratega ning õhtusel ajal saalis toimuvate ürituste aegu on rõdu suletud.

Museaalide kappidesse paigutamisel arvestati esemete mõõtmeid, materjali, valgustundlikkust ning omavahelist sisulist kokkusobi-vust. Et tegemist on esmajärjekorras ikkagi hoidlaga, on paelaga iga museaali küljes, mõnel väiksuse tõttu ka juures, silt ainult museaali numbriga. Ülejäänud teabe, nagu nimetus, autor, valmistamise aeg, materjal ja tulmelegend, leiab huviline kogu juures olevatest kolmes keeles koostatud infomaterjalidest (museaalide paiknemise järgi kappides). Kes soovib, võib muuseuminumbri järgi info kätte saada oma nutiseadme vahendusel muuseumide infosüsteemist MuIS.

Mida saab näha? Valge saali rõdul näeb külastaja 229 museaali. Eksponeeritud ese-mete päritolu ja temaatika on mitmekülgne – kingitused Tartu Üli-koolile ja rektoritele, Tartu Ülikooli sümboolikaga seotud meened, spordivõistluste autasud ja meened, õppejõudude isiklikud esemed ja muud ülikoolieluga seotud museaalid.

Ligi neljandik väljapanekust, 53 museaali, on kingitused Tartu Üli-koolile selle ümmarguste aastapäevade puhul.1 Kuna Tartu Ülikool on 1 NB! Siinjuures on jutt vaid avakogus eksponeeritud museaalidest, mitte kõikidest

ülikoolile kingitud ning TÜ muuseumi kogudesse jõudnud esemetest.


242

tegutsenud eri riigikordade ajal ning paljud neist on püüdnud seostada ülikooli sündi just oma valitsusajaga, siis on tähistatud ka erinevaid Tar-tu Ülikooli asutamistähtpäevi. Suuremad aastapäevapidustused, mille auks tehtud kingituste valikut saab näha siinsetes kappides, toimusid aastatel 1977 (175), 1982 (350), 1989 (70), 2007 (375). Eriti rohkesti saab avakogus näha kingitusi aastast 1982 (eksponeeritud 32 museaali), mil täitus 350. aastat ülikooli asutamisest. Samal aastal tähistas ka tollane ülikooli rektor Arnold Koop oma 60. sünnipäeva, mille puhuks tehtud kinkidest on mõned jõudnud samuti meie väljapanekusse. Ülikooli juu-belikingitusi on eksponeeritud tõenäoliselt rohkemgi kui 53, kuid kah-juks puudub mitmetel museaalidel tulmelegend ja ka esemel endal pole ühtegi märget, mis lubaks neid siduda konkreetse sündmusega.

Rohkearvulised ülikooli tähtpäevad on andnud inspiratsiooni meenetele, millest enamik on valmistatud ülikooli enda initsiatiivil. Avakogus eksponeeritud meenete valik näitab, et eriti ohtralt val-mistati neid 1982. aastal ja 2007. aastal. Kui ülikooli 350. aastapäe-val 1982. aastal olid moes ülikooli sümboolikaga joogiklaasid, siis 25 aastat hiljem, 2007. aastal eelistati kruuse ja õllekanne.

Rohkem kui üks seinakapitäis on välja pandud spordiauhindu ja -meeneid. Enamasti on need metallkarikad, millele on graveeritud spordisündmuse nimetus, aeg ja koht. Ehkki eksponeeritud on ainult 15 spordimeenet, annavad nad aimu, kuivõrd oluline roll oli üliõpi-lasspordil Tartu Riiklikus Ülikoolis.

Pärast Eesti taasiseseisvumist laienesid ülikooli juhtkonna rei-sisihid ning rektoraadis võõrustati külalisi maadest, millega suhtle-mine nõukogude ajal puudus. Need muutused on selgelt hoomatavad ka meie avakoguga tutvudes. Kui kuni 1980. aastate lõpuni täienes muuseumi kingituste kogu enamasti kas kommunistlikku ideoloo-giat edastavate meenetega või Nõukogude Liidu koosseisu kuuluva-te rahvaste rahvakunstiga, siis juba esimesed suhted põhjanaabrite soomlastega tõid meie esemekogusse hoopis teistsuguse esteetika. Viimasel paaril aastakümnel ongi jõudnud muuseumisse palju mee-neid, mis toodud rektori välisvisiitidelt või on kingitused kaugetelt külalistelt, kes on väisanud meie ülikooli. Kahjuks pole kõik need suurepärased ja vahel lausa eksootilised kingitused jõudnud muu-seumisse tulmelegendiga, mistõttu muuseumitöötajad on pidanud tegelema „detektiivitööga“, et museaal endast kõnelema panna.

avakogu valge Saali rõdul

243

Rõdule välja pandud esemete hulgas on nii tunnustatud kunst-nike loomingut, asjaarmastajate valmistatud meeneid, vabrikute mass toodangut kui ka looduslikke esemeid. 52 eksponeeritud eseme looja on teada, kokku on esindatud 16 kunstnikku. Muu hulgas saab näha Eesti klaasikunstnike Ivo Lille ja Mai-Ann Rauna loomingut ning skulptor Kristine Mei pisiplastikat. Mitmed 1970.–80. aastatest pärinevad kunstiesemed valmisid omaaegses kunstikombinaadis ARS, mille tooteid peeti meie kunsti visiitkaardiks. ARS-i kunstnik oli ka ainulaadse, 1977. aastal valminud kohviserviisi maalija Reet Moor. Serviisi kujundusidee – ülikooli hooned 19. sajandi gravüü-ridelt – tuli Leila Pärtelpojalt. Serviisi tellis ning kujunduse kiitis heaks Tartu Riikliku Ülikooli rektor Arnold Koop isiklikult. Port-selanist serviis, millele olid käsitsi maalitud Tartu sümboleid – pea-hoone, Kivisild, tähetorn, vana anatoomikum – leidis kasutamist rektori külaliste kohvilauas 2010. aastani.

Kingitused esindavad nii oma ajastut, kinkija esteetilist maitset kui ka kinkija suhtumist kingi saajasse. Sobiv näide pärineb aastat

Foto 2. Üks avakogu kappe (Andres Tennuse foto).


244

1982, mil Permi riiklik ülikool kinkis Tartu ülikoolile meene, mis valmistatud spetsiaalselt just kingi saajat silmas pidades – kivi ja metalli lisandiga keraamilisel meenel kujutati Tartu ja Permi üli-koolide peahooneid. Samaks tähtpäevaks kinkis Moskva riiklik üli-kool Tartu ülikoolile oma hoone maketi – täpselt samasuguse oli ta meie alma mater’ile kinkinud ka viis aastat varem.

Museaalide valikul said töörühma liikmed valida oma lemmikud ning soovi korral oma valikut põhjendada. Koostamise ajal väisas avakogu ka Hull Teadlane, kes tegi oma lemmikute põhjendatud va-liku. Kuraatorite ning Hullu Teadlase lemmikud on esile tõstetud siltide ja piltkujutistega. Väikeste muuseumikülastajate jaoks, kes mahukama infomaterjali käsitsemist kohmakaks peavad, on eraldi vaid Hullu Teadlase lemmikud kiletatud lehtedel.

Avakogu töörühma kuulusid Arvi Kuld, Virge Lell, Jane Liiv, Ter-je Lõbu, Maris Meus, Arle Puusepp, Annika Pindis ja Tiina Vint.

Muuseumi avakogu esimene katse pidas 7. korruse ruumides vas-tu 11 aastat. Tundub, et valge saali rõdu on ülikooli kingituste ja meenete kollektsioonile õige koht, justkui külalislahke kodu, mille uksed on külalistele alati avatud.

Documents

RAHVUSÜLIKOOLI OMAD JA VÕÕRAD...5 RAHVUSÜLIKOOLI OMAD JA VÕÕRAD Saateks Seekordne „Tartu Ülikooli ajaloo küsimuste“ number on pühendatud fundamentaalsele teemale igas