Kirjatark ratastoolis

H IND : 5 . -

OKTOOBER , 2010 T IRAAŽ 250

NR . 51

KILINGI-NÕMME GÜMNAASIUMI KOOLILEHT

“Kirjatark” soovis näha, kuidas ratastoolis olev inimene pääseb meie linna asutustesse. Lisaks sellele jälgisime ka linnarahva abivalmidust.

selline, et ”invaliidi” sõbrad viisid ta poe ette, sest too tahtis sealt midagi tuua, aga unustasid täiesti, et ta ei saa iseseisvalt hästi liikuda. „Sõber” Mihkel viis Reiko poe ette, kus ta ei pidanud kaua ukerdama, kui juba tõttas oma autost appi noor naisterahvas. Poodi sissesaamine ja seal

Mõte tehti teoks ühel kolmapäeva hommikul, mil tuli kõigepealt hankida laenuks ratastool ja sinna katsejänes istuma panna. Tooli saime polikliinikust, kust oli küll keeruline leida inimest, kelle käest abi paluda. Pärast pikka optimist leidsime isiku, kes m e i d l a h k e l t a i t a s . Järgmiseks tuli inimene, kes ratastooli läks, muuta „vigaseks”. Kooli arsti käest laenatud sidemete ja kolmnurkrätikute abiga saime „kannatanu” jala korralikult sisse mässitud. Esialgu sidusime ka käe kaela, ent pärast ei olnud see enam vajalik. Et teha kogu eksperimenti reaal-semaks, ostsime kohalikust second handist villase soki, mille tõmbasime „kipsis” jala otsa. Lõpptulemus nägi välja üpris tõetruu!

Liikusime marsruudil: Edu → Postkontor → Ankru baar → pangaautomaadid → Sinilind → Kameri kauplus→ Saarde valla-valitsus → raamatukogu → päevakeskus → klubi → apteek. Kõik kohad, mille me välja valisime, on linnas olulised.

Es imeses s ih tpunkt i s katsetasime kaaskodanike

abivalmidust. Idee oli

liiklemine toimus müüjate valvsate pilkude saatel. Sisse- ja väljasaamisel avati uksi ja astuti eest, et anda piisavalt liikumisruumi. Kõik oli väga eeskujulik ja ost sai sooritatud.

Raskeimateks kohtadeks osutusid postkontor ning Saarde vallavalitsus, kus olid

kõrged trepid ja üles-saamiseks pidi kolm inimest ratastooli koos „vigastatuga” tõstma. Füüsiliselt oli see küllaltki kurnav, hoolimata sellest t o i m u s k õ i k s i i s k i naerupahvakute saatel.

Järg lk. 2

Kerli Kore, Kertu Kore,

Airiki Talts

Foto: Diana-Maria Vahtramäe

Asutuste kommentaarid kaldtee

olematuse kohta:

Postkontor: Kuna hoone ei kuulu Eesti Postile, vaid ruume renditakse, siis ei ole meie ülesanne seda rajada. Hoone kuulub Elionile, seega peavad nemad selle probleemiga tegelema. Siiani pole meile ühtegi ratastooliinimest tulnud. Samas ei kujuta me ettegi, kuidas seda sinna rajada.

Resto: Ma ei oska öelda, miks siin kaldteed pole. Kas see siia üldse mahukski? Pealegi pidi hoone vist muinsuskaitse all olema. Tõesti ei tea. Tegelikult meie mure vist ikka on...

Vallavalitsus: Jah, vallas on meil tõesti olemas paar inimest, kes on ratastoolis. Samas mõlemal neil on pidevalt olemas hooldaja. Miks aga meil vallavalitsuses pole kaldteed? Ma arvan, et see ei mahuks ära ja tõstukid on tõesti kallid. Linna on rajatud kaldtee Edu poe ette, pangaautomaatide juurde, Ankru baari ette, mis on küll täiesti valesti paigutatud. Ja hiljuti ehitati ka P ä e v a k e s k u se l e k a l dt e e . A g a vallavalitsuses saaks välisukse juurde paigaldada uksekella, et keegi ratastoolis olevale inimesele appi tuleks.

Päevakeskus: Ei siin küll pole mingisugust kaldteed. Tean, et projekt on, kuid järelikult pole ehitajad veel siia jõudnud. Aga põhimõtteliselt oleks vaja kaldteed, sest WC on meil olemas ratastooliinimese jaoks. Kui teed pole siis pole tolku ka inva-WC’st.

Klubi: Suvel me siin arutasime, et teha kaldtee. Paraku jäi see tegemata. Rohkem ma ei oska mitte midagi selle koha pealt öelda. Inva-WC on meil olemas, seega arvan ma et meile on vaja ka kaldteed.

Kauplus „Sinilind“: Hoone kuulub kommunaalile, seega ei saa meie midagi teha. Kommunaal peab selle rajama.

ARVAMUS eKooli allakäik?

Pärast eKooli suuremat muutust on mõned koolid lõpetanud selle kasutamise, õpetajad ning õpilased seda vihkama hakkanud. Kas see on ka tegelikult nii jube?

Kui aus olla, siis ega mullegi uus eKool algul ei meeldinud, vanem oli mugavam, õppimine oli kergesti-leitav, puudumised olid selgesti näha ja isegi märkustest seal puudu ei tulnud.

Kui aga uus eKool ilusti läbi uurida, polegi see just kõige jubedam koht. Aruannete alt on näha hinneteleht, kus probleemsed ained on punased ja puudutud tundide arv on ka eraldi näha, mis mulle isiklikult meeldib.

Aruannetest leiab veel tunni-kirjel-duse, seega kui puudud, on võimalik kodus järgi vaadata, mida tunnis tehti.

Vajutades info „i“ ikoonile saad oma seadeid muuta, jällegi midagi, mis teeb kõik väga lihtsaks. Ei pea enam uurima ja puurima kust just seda leida, mida otsid.

Küsides eKooli arendajatelt arvamust uue eKooli kohta, siis nemadki väidavad, et uus eKool on tegelikult mugavam ning tulevikus on võimalik näha ka oma eelmiste aastate hindeid.

Välimuse koha pealt veel nii palju, et seda saab tulevikus muuta, kuid päris selliseks nagu algne eKool oli, see enam ei saa.

Uuel lehel on ju siiski hulgaliselt häid võimalusi, seega pole eKool sugugi ha lvem kui varem. Loodan arendajatelt üha paremaid lahendusi, kuna eestlased teavad infotehno-

Päevakeskusesse liikusime teadmi-sega, et seal ootab meid kaldtee. Meie üllatuseks seal aga seda ei olnud.

Ülejäänud kohtades oli ligisaamine küllaltki vaevarikas, kuid siiski abikäte jõul teostatav. Üksinda sai meie „invaliid” sisse ainult raamatukokku. Mujal oli tal kergem liikuda koos sõpradega, kes teda vajadusel aitasid.

Kõige koomilisem oli situatsioon apteegis, kus pärast polikliiniku taga-uksest sisse sõitmist ja suure vaevaga apteeki jõudmist ei õnnestunud Reikol kuidagi järjekorda saada. Lõpuks tõusis ta püsti ja seadis end sisse teiste järele unustades, mis rolli ta mängis. Seepeale jäi üks mees suurte silmadega vaatama ning pakkus oma kohta järjekorras, millest Reiko aga loobus.

Eksperimendi tulemusena saab öelda, et Kilingi-Nõmmes on ratastooliga liikumine võimalik vaid nooremal elujõulisel inimesel, kellel on kaasas sõbrad. Kuidas aga liigub ratastooliga vanem generatsioon, jääb praegusel hetkel Kirjatargale mõistatuseks. Igapäevases tänava-pildis me ratastoolis inimesi ei näe, kuigi nad on olemas ja nende vähest väljaskäimist mõistab eksperimendi meeskond täielikult.

Rannes Pärn

Meie lemmikõpetaja on inimene Kertu Kore

aktusel oma looga esined Võistlust hindas väga asjatundlik abiturientidest

koosnev žürii. Samuti ei pääsenud nad ka kirjandi kirjutamisest ning koduloost. Aktusel sai välja kuulutatud parim Punk Pappkitarrist seenioride arvestuses, kelleks osutus Terje Pahk. Stiilseimaks naisõpetajaks sai Svetlana Kielas ja meesõpetajaks Erli Aasamets ning parim punk ansambel oli Vanaisa Katkine Käru. Võiks öelda, et päev mõjus hästi ja meeldis kõigile.

Lihtsuses peitub võlu!

Foto: Gerly Pikkor

PuNk Ei SuRe! Airiki Talts

Kõik sai alguse sellest, kui 5. oktoobri hommikul kogunesid kooli huvitava välimusega 13. õ klassi õpilased. Nimelt olid meie kooli õpetajad teinud koos läbi stiilimuutuse. Nende uueks stiiliks oli saanud Punk. Vaeva oli nähtud palju ja üles olid otsitud oma vanad kostüümid, laenatud tuttavatelt ja ei

peetud paljuks osta ka uusi.

Päev algas 13. õ klassi õpilaste tervitusega, neile jagati märgidpäeva sisseelamiseks ja tutvustati klassijuhataja Janela Petersoni. Algas saatuslik koolipäev. Kunstiõpetuses pidid nad tõestama oma kätt pappkitarride valmistamisel. Muusikas aga lauluhäält. Nimelt pidid laudkonnad moodustama bändid ning võistlema võimaluse eest

Kõike head, mida kirjutati, ei saa sõnades lühidalt edasi anda, sest tegu on väärt õpetajaga. Karikal, mille autoriteks on Andra Teearu ja Kertu Kore ning mille Lemmik Õpetaja sai, oli kirjas: „Olla midagi väärt ja teada, kuidas seda välja näidata, on olla kahekordselt midagi väärt“. Ehk võtab see lausejupp kokku mõtte, miks õpilasesindus sell ise konkursi korraldas.

Ka teised aineõpetajad olid õpilaste poolt ära mainitud ja selle tõttu ongi esimese korruse stendil suur seinaleht, kus kõikidele õpetajatele midagi ilusat välja toodud.

Aitäh kõikidele vastajatele ja suured tänud õpetajatele tehtud töö eest!

K i l i n g i - N õ m m e G ü m na a s i u m i õpilasesindus korraldas nädal enne ülemaailmset õpetajatepäeva suure küsitluse, et teada saada meie kooli õpilaste lemmikõpetaja. Võitjat ei ole raske ära arvata, sest õpilased on ennegi tema pooldamist välja näidanud. „Lemmik õpetaja 2010“ tiitel läks Kuro Link`ile. Põhjusi, miks just tema valitud sai, oli mitmeid. Ühed parimad neist olid:

Parim suhtumine õpilastesse.

Teab palju ka neist ainetest, mida ta ei õpeta.

Noortepärane, sest võtab vabalt ja on inimene.

Sõbralik, tore, suurepärane, abivalmis, lõbus.

Oskab oma eriala ja on hingega juures.

Teeb oma tunnid huvitavaks ja neis ei pea vastumeelselt käima.

Foto: Anne Aasamets Foto: Anne Aasamets

ÜHIKAROTID

Kas tõesti kutsub neljapäeva õhtul peaaegu kõiki internaadis olevaid õpilasi teleka ette saade „Ühikarotid“? Jah, nii ta tõesti on. Eks tuntakse ka ennast pisut nende moodi.

Selles veerus on võetud vaatluse alla õpilaskodu eredamad tüübid.

Ühikarotid Meie kooli õpilaskodus olevate õpilaste kohta eriti palju ei teata. Seepärast hakkasime ühikainimesi pisut jälgima. Väike karakteerne ülevaade õpilaskodus elavatest noortest on järgmine:

Kadri Lemmik

SIPSIKUD

... on elavaloomulised õpilaskodu pesamunad. Kui mõne pahandusega hakkama saadakse, siis polegi aega selle klaarimiseks, sest uus on juba korda saadetud.

Vahel võib ka juhtuda, et trepist üles kõndides jookseb keegi sulle vastu jalgu. Võimalik, et ühikanoorte seas muutuvad populaarseks kõrvatropid, sest valjuhäälsete Sipsikute mängurõõm on vahel ohjeldamatu.

TAIBUD

Sellesse gruppi kuuluvad nii poisid kui tüdrukud. Nemad sisustavad oma vaba aega õppimise või niisama enda toas olemisega. Oma kindlusest eriti välja ei mindagi, kui just väga erilist vajadust ei ole. Nad saavad isegi kuiva jalaga ”ramsast” (tõlge: raamatukogu) tarku raamatuid juurde tuua.

PIFFID

Ühikas leidub selliseid tüdrukuid, kes ärkavad väga vara, et proovida selga enamiku oma riidekapi sisust. Ei saa ka mainimata jätta meiki ja aksessuaare, mis peavad erinevate riietega kokku sobima. Lahkutakse viimasel minutil koos udupeene parfüümiga (loe: vänge odööriga), mis levib mööda koridore. Ei paneks imestamagi, kui nende „piffide“ koolikotist võiks leida ühe suurema peegli ning mini-meigikohvri, et jumala eest koolis vahepeal koledaks poleks võimalik muutuda. Koolimajas võib neid kohata valdavalt peeglite läheduses.

KÕNETRAADID

Telefon on suurepärane suhtlusvahend. Eks seepärast istutaksegi õpilaskodu koridoris ja räägitakse sellega kümneid minuteid. Kedagi see rääkimine ilmselt ei sega, aga tegelikult kõik jutt, mida koridorides heietatakse, kostub väga hästi samal korrusel olevatesse tubadesse. Seetõttu on kõigil võimalus kaasa elada tema probleemidele..

VALVURID

Kas teate, et õpilaskodu nurgal olevat prügikasti valvatakse? Ei teagi, kas seal sees on riigisaladus või kuld? Valvekorras käiakse põhiliselt kahekesi, kuid mõned eriti truud ja julged patrullivad ka üksi. Öösiti ei saa nad aga oma tööpostil käia, sest sel ajal puudub võimalus ühikast väljumiseks. Tuleb ära märkida, et vahel on tarvis valvata ka kaugemaid prügikaste.

Piltide autor: Kerli Kore

Muusika on ohutu viis kaifiks

Kes pakkus välja, et just sina, Toomas, oleksid n.ö. aktuse lipupoiss? Kas nõustusid kohe? Idee pakkus välja Erli Aasamets. Nõus ma kohe alguses polnud, kuid ajapikku leppisin sellega. Kuidas möödus abitu-rientideks ristimine? Mil-liseid huvitavaid ülesan-

Eelika Laikask,

Andra Teearu

Uus õppeaasta, uus Kirjatark, uued abituriendid. Aga jääb traditsioon saada tuttavaks mõne tänavuse abitu-riendiga. Seekord on luubi all bändipoisid 12RL-ist: aktusel lipukandja Toopas Närep ning muusikat viljelev Jan Osipov.

deid õpetajad teie jaoks välja mõtlesid? Pois id ühes t suus t : Eduka l t . Ta n ts i s im e , joonistasime, andsime ühiselt abiturienditõotuse ning hiljem saime torti ka.

Kas andsite ka lubadusi eelolevaks aastaks? Kui jah, siis milliseid?

Jan: Mina lubasin söökla tühjaks süüa. Toomas: Lubasin korrali-kuks hakata!

Mille põhjal otsustasite pärast põhikooli jätkata õpinguid KING’is? Kas proovisite ka mujale sisse astuda või oli ehk vähemalt mõte, et võiks mujale minna?

Jan: Mõte ja tahtmine olid i k k a . N i m e l t P ä r n u Kutsehariduskeskusesse soovisin edasi õppima minna, kuid siis hakkas minu puhul rolli mängima kodukoht, mis asub ju siin, Ki l ing i -Nõmmes . Hea lähedal koolis käia. (autorite märkus: koolis käib ta siiski

p r a e g u autoga) T o o m a s : Minul pol-nud mitte mingit kon-k r e e t s e t sihti silme ees. Niisiis jäigi ainsaks võimaluseks KiNG. Mida arvate m e i e koolist ning õpetajatest?

T o o m a s : Õpetajad on nõukogude i n i m e s e d . Kool on normaalne, õ p i l a s t e l e o n keskmised tingimused seatud.

Jan: Üleüldiselt ei oska midagi öe lda , kuid lemmikõpetaja on praegu matemaatikaõpetaja, kes on ühtlasi ka mu klassijuhataja (Tarmo Karon). Kunagi oli ka Helmi Tamm tasemel õpetaja.

Kas meenub mõni naljakas seik kooliaja jooksul?

Poisid ühest suust: Kooliaja üks meeldejäävaim ja humoorikaim mälestus meenub küll. Oli tavaline koolipäev ja meil oli matemaatika tund, üks meie kunagine klassivend läks tualetti. Juba mõne aja pärast oli ta tagasi nagu viis kopikat, endal püksilukk lahti ning pluus püksist väljas. Ütles, et paber on otsas ning küsis, kas juurde saaks. Õpetajalt saadud paber näpus jooksis poiss rõõmsalt kempsu tagasi hädale. Klassile pakkus nalja küll.

Kas muusikapisiku saite koolist või tuli suurem mõjutus kodust?

Jan : Ah, ei tea... Okei, tegelikult minu vend harrastab agaralt kitarri-mängu ja on muusikakoolis õpetamas kitarrihuvilisi, ema on klaveriõpetaja ja isa tegeleb laulmisega. T o o m a s : K o d u s t j a vanematelt, peamiselt isalt.

Millal tekkis üldse teil mõlemal muusika vastu suurem huvi?

Jan: Lasteaias, sest ma mäletan, et laulsin ja võitsin igasuguseid vägevaid asju. Siis mingi aeg läksin muusikakooli, olin vist 7-aastane, sealt kindlasti m u u s i k a h u v i v e e l suurenes. Räppimise huvi tekkis 2005-ndal aastal.

Toomas: 8-aastane olin, kui tekkis muusika vastu suur huvi, hakkasin kitarri mängima.

Millistel konkursitel ning üritustel olete osalenud?

Jan: Instrumental Battle, Viljandi kontsert, hip-hop atmosfäär – need on head üritused, rahvas elab täiega kaasa. Kunagi ammu saavutasin internetipõhisel battle-il teise koha. Ära märkida võiks ka bändi Omas Elemendis esimese koha Rocki klubis. Plaane on ka, näiteks toimub järgmisel aastal, 10.mail MC Battle.

O n j u t e a d a , e t muusikategemine pole odav lõbu. Seega, palju olete kulutanud rahalisi ressursse muusikale?

Jan: Raha on kindlasti palju

kulunud,

sest mul on kodus s tuudio ja selleks kõ igeks on vaja parimat tehnikat ja head kvalitee-ti. Saab v a h e l i s a l t k i a b i küsitud. O m a lugus id o l e n lindista-nud juba kaks

a a s t a t . A l b u m t u l e b järgmisel a a s t a l . O s t k e kindlas-ti!“

Toomas: RAHA, palju raha!

Kas seostate edasist elu ka muusikaga või panete pillid kotti?

Toomas: Mingil määral ikka.

Jan: Jah, see on ainuke asi,

millega üldse edasi tegeleda.

Millised on Teie plaanid eluks pärast gümnaasiumi lõpetamist? Tööle, edasi õppima või miski t muud...?

Jan : Tööle või si is kaugõppesse, suurlinna h e l i m e h e k s , produtseerijaks. Varsti kuulete veel minust palju.

Toomas: Eks näis, aga sõjaväes tuleb kindlasti ära käia.

Loodame, et Teiegi, kallid lugejad, saite targemaks

järjekordsete persoonide elust ja olust. Meie omalt poolt täname Jan’i ja Toomast koostöö eest ning soovime edu eksamitel. Head põrumist ka teistele abiturientidele!

Toomas muusikakoolis kitarri

tinistamas. Foto: erakogu

Jan soovib olla esimene rikas muusik. Foto: erakogu

Mis on Teie eredaim seik lapsepõlvest?

Ei saa midagi välja tuua, kuna lapsepõlv on tähtis aeg ning se a l o l i k õ i k meeldejääv. Lapse-põlve veetsin Pärnus Räämal alates

1958. aastast.

Kus te olete koolis käinud?

Põhikooli lõpetasin Rääma põhikoolis, gümnaasiumis käisin Koidula Gümnaa-siumis ja ülikooli hariduse omandasin Tartu Ülikoolis.

Kuidas suhtusite koolidesse, kus omal ajal õppisite?

Alati hästi. Mõnin-gad probleemid olid, kuid ise olin alati süüdi.

M i s o n t e i e d i p l o m i j ä r g n e haridus?

Füüsik-pedagoog.

Mis on Teie hobid?

Minu hobiks on Hispaania. Huvi

väljendub selles, et olen sellest riigist lugenud, kursustel keelt õppinud, seal käinud kuus korda ning kui tuleb tahtmine, lähen veel. Esimest korda käisin Hispaanias 1999. aastal. Mul on seal m õ n e d e e s t i -hispaania sõbrad, m e s u h t l e m e interneti teel, kuid need kirjatutvused k e s t a v a d v a i d mõnda aega ja siis nad kaovad.

Kus Te olete töötanud?

Kinnisvara haldami-ne on minu teine töö, rohkem pole olnudki kui koolid ja kinnisvara. Olen töötanud järgmisetes koolides: Rakvere Gümnaasiumis (1985- 1 9 8 8 ) , P ä r n u Hansagümnaasumis (1988-1990), Pärnu Ülejõe Gümnaa-siumis (1990-1991) Raeküla gümnaasi-umis (praegune põhikool) (1991-1 9 9 4 ) , P ä r n u S ü t e v a k a H u m a n i t a a r -gümnaasiumis (1989- 1 9 9 4 ) , T a l i

põhikoolis (2005-2 0 0 7 ) , S u r j u põhikoolis (2009-2010) ja nüüd Kilingi-N õ m m e gümnaasiumis (2010-...).

Mis tõi Teid siia kooli?

Siia kooli tulin kuna n ä g i n a j a l e h e s kuulutust. Minu h a r i d u s v a s t a b rohkem gümnaasiu-mile ja gümnaasiu-mis õpetades ei pea tegema nii kõva häält kui põhikoolis.

Mis mulje on meie koolist jäänud?

Mulle on üldisel hea mulje jäänud sellest k o o l i s t , k u i d täpsemalt ei oska midagi öelda. Küsige kevadel uuesti!

Mis laadi kirjandus Teile meeldib?

Seoses siia kooli tulemisega loen palju erialast kirjandust. Meelelahutuseks on s õ j a a j a l o o l i s e d , Hispaania ajalugu kirjeldavad teosed ja esoteerika, mille t egevus to imub Mehhikos, näiteks

“Sin estudios y trabjo no problemas”* Sellel õppeaastal asus gümaasiumile füüsikat õpetama õpetaja Paul Zubtšenko. Tekkiski huvi teda saada, millega tegeleb uus õpetaja ning kus töötanud ja õppinud.

Carlos Castaneda.

Mis keeli valdate?

Olen selles eas, et vene keel on 4, inglise keel 3 ja hispaania keel nõrk.

Kes on T eie eeskujud?

Eeskujudeks on isa ja vanaisa, kuna nad o l i d t ö ö k a d , j ä r j e k i n d l a d j a e t t e v õ t l i k u d . Füüsikutest o l i g ü m n a s i u m i s Raimond Juurikas ja ülikoolis professor Paul Kard.

Autor

Foto: Anne Aasamets

põhikoolis (2005-2 0 0 7 ) , S u r j u põhikoolis (2009-2010) ja nüüd Kilingi

- N õ m m e gümnaasiumis (2010-...).

Mis tõi Teid siia kooli?

Siia kooli tulin kuna n ä g i n a j a l e h e s kuulutust. Minu h a r i d u s v a s t a b rohkem gümnaasiu-mile ja gümnaasiu-mis õpetades ei pea tegema nii kõva häält kui põhikoolis.

Mis mulje on meie koolist jäänud?

Mulle on üldisel hea mulje jäänud sellest k o o l i s t , k u i d täpsemalt ei oska midagi öelda. Küsige kevadel uuesti!

Mis laadi kirjandus Teile meeldib?

Seoses siia kooli tulemisega loen palju erialast kirjandust. Meelelahutuseks on s õ j a a j a l o o l i s e d , Hispaania ajalugu kirjeldavad teosed ja esoteerika, mille t egevus to imub Mehhikos, näiteks Carlos Castaneda.

Mis keeli valdate?

Olen selles eas, et

vene keel on 4, inglise keel 3 ja hispaania keel nõrk.

Kes on T eie eeskujud?

Eeskujudeks on isa ja vanaisa, kuna nad o l i d t ö ö k a d , j ä r j e k i n d l a d j a e t t e v õ t l i k u d . Füüsikutest o l i g ü m n a s i u m i s Raimond Juurikas ja ülikoolis professor Paul Kard.

Praegune kolleeg, endine õpilane Ly

Lünekund

Mäletan õpetaja Pauli Pärnu Sütevaka Gümnaasiumist. Ta on mulle meelde jäänud range, aga väga hea õpetajana. Mul on ikka veel selline tunne, nagu Ta oleks minu õpetaja . Härra Zubtšenkot nähes läheb ikka selg sirgu! Terve oma klassiga austasime õpetaja Pauli väga.

Foto: Anne Aasamets

* “Ilma õppimise ja tööta ei ole probleeme”

Superdire On teada tuntud kuvand direktorist: ülikonnas, prill ninal ning pealaelt on näha, et haridust on ka pea sisse kuigipalju kogunenud. Samas ajad muutuvad... Tänapäeval on pedagoogidel läbivaimaks teemaks olla noortepärane. Kuidas meeldida õpilastele, et nad sulle suuremat käkki kokku ei keeraks? Sellest lähtuvalt tuli Kirjatargal ka idee uurida

välja, kuidas kujutavad meie kooli teise klassi õpilased superdirektorit. Mihkel Vinogradov

Sportlik direktor, kes peab lugu jõusaalist. Seitsmepenikoormasaapad viivad direktori kiiresti igale poole, kuhu vaja. Superdire peab lugu ka soojast ruudulisest aluspesust.

Superdire võib olla ka väliseestlane, kes rikastab meie kooli oma kogemuste ja muljetega. Kui vaja, pöörleb ka ümber oma telje.

Kiiresti!

Superdirel peab olema suur käsi, et kõigile tähtsatele paberitele alla kirjutada ja igale tublile lapsele pai teha. Ning loomulikult on tal soe ja lahke naeratus.

Superdire vajab kindlasti mugavaid jalatseid. Et iga õpilaseni vaimuvalgust viia, on tal endaga alati heledalt

põlev lühter kaasas

Superdire on ilmselt külla kutsunud härra Fokini, kes soovitas kanda noortepäraseid pükse ja soliidset pintsakut. Õpilased peavad lugu stiilsest direst.

Superdire on naine, mitmekülgne, mitmejalgne, välejalgne, kuulikindel, enesekindel.

VABAABIELU

ET ON PUHKEPÄEV JA APIELLUTAKSE,

KUI SA EI TAHA ABIE-LUDA,

EI OLE MEESD JA NAISD,

EI OLE MEESD JA LASD,

MEES JA NAINE MUSITAVAD,

EI KAKELTA, VABA PÄEV,

NAD ARMASTAB TETA JA TEMA TETA.

KES ON ÄMM?

VANAMA, ÄMMBLIK, KAUNIS NAINE,

KUI SA OLED ORI,

KES AITAB LAST SÜNNITADA,

ÄMM ON SEE ET KUI SA ÄPIELUD SIIS SEELLE EMA VÕI ISA LAPSE MEHE ÄMM,

LAULJA, NAAPER.

ALKOHOL

PANEB MAGAMA, EI OLE HEA,

LOLLIDE JOOK, TEEB HALBA, SUREB ÄRA,

BURIUS, VIN PURIU, VEIN JA ÕLU,

MEHET, VEIN AIAB PURIU,

KUI SA EI TAHA PU-RIU JÄÄDA,

VEDELIK VEINI SEES JA VÕIB KOMMI SEES

OLLA.

MIS SAAB PÄRAST SURMA?

KONDID JÄÄVAD ALLES, NAHK TULEB MAHA,

LÄHEB TAEVASSE JUMAL A JUUR DE PARADIISI,

KUMITUS,

LÄHEP ÜLES TAE-VASE SUREB MULLA ALLA,

KUI JNIMENE MA-TAKS,

HAKAB TEISI KUMID-AMA,

VISKAB SUSID PÜSTI,

SAA OLET HINKETE-MAL,

MUUTUB VAJMUKS,

Lapsesuu Küsisime meie kooli esimese ja teise klassi õpilastelt sõnade, mis on võetud elust enesest, tähendusi. Kirjapilt muutmata.

LÄHEB ÜLES VIKER-KAARELE.

M I L L A L T O H I B KEDAGI SUUDEL-DA?

SIIS KUI APIELUT, KUIOLETAPIELUS,

SIIS KUI KEEGI EI NÄE TOHIB VA-HEPEAL,

SIIS KUI LÕPEDAD KOOLI,

SIIS KUI SA OLET SUUR,

SIIS KUJ KETAKI EI OLE,

KUI OLED 18 VÕI 19 AASTANE JA ABIE-LUS, 20 AASTASELT,

KUI POLE HAIGUSI JA POLE ABIELUS,

SIIS KUI KEDAGI ARMASTAD.

Kerli Kore, Gerly Pikkor

8. a English Club

Opening the exhibition English Speaking Countries with Tihemetsa Basic School (13.10.2010).

Klasside ( 12R ja 12RL) kodutööks oli küpsetada oma näoline kook ja kirja panna eredaimad seigad kooliajast. Pidulik õhtu algas kell seitse kooli fuajeesse kogunemisega. Seal ütles avasõnad kooli huvijuht Laine Ülemaante. Esimesena pidi 12R minema geograafia klassi ning 12RL õpetaja Lünekundi inglise keele klassi, kus ootasid neid ees erinevad katsed. Geograafia k l a s s i s p a n d i õ p i l a s e d p r o o v i l e g e o g r a a -filiste tead-m i s t e g a n i n g õ p e t a j a A l t i n p a k k u s e r i n e v a i d kuivatatud vilju ja s e e m n e i d s ü ü a . I n g l i s e k e e l e klassis pidi igaüks aga joonistama midagi, mis tuli kooliajaga meelde. Pärast seda segunes id pra egused klassid taas kokku ning endised A-ja B-klassi õpilased läksid oma esimese klassijuhataja juurde.

Mihkel: A klassi kunagiseks juhatajaks oli õp Terje Pahk, kes on tänaseni rõõmsa-meelne ning heasüdamlik. Olles kuulnud endast vanematelt tuttavatelt, m i l l i n e n ä e b v ä l j a abiturientideks pühitsemi-ne, teadsin ma juba enne

klassi astumist, et ilmselt läheb suuremaks nostal-gitsemiseks ning vanade kirjatööde ettelugemiseks. Olgu veel mainitud, et klass, kus me tol õhtul viibisime, oli meie oma koduklass, kui me veel suures

koolimajas olime. Mööbel oli muidugi hoopis midagi muud, meie klassiruumist polnud alles ainsamatki elementi. Ainus, mis aitab meeles hoida neid aegu, on mälestustepagas. Nagu ka arvata oli, hakkas õpetaja Terje meile ette lugema

va nu k i r ju . Sõnade lugemine nii, nagu paberil oli (arvestades, et õigekiri meid tol ajal ei seganud) muutis kõik eriti värvikaks ja meeleolukaks. Oma kirja kohta võin öelda, et minust saab tulevikus ilmselt r a p o r t e e r i j a . P ä r a s t kirjutiste ettelugemist andsime ka lubadused oma viimaseks kooliaastaks.

Emilie: B klassi esimeseks õpetajaks oli Svetlana Kielas. Varasemate aastate abiturientidelt kuuldi nii

mõndagi pühitsemisest. Klassi astudes imestasime, kuidas me kõik olime sinna ära mahtunud. See oli imepisike. Kui kõik olid mugavalt ennast sisse seadnud siis hakkasime kir jutama selle aasta lubadusi, mille üle meie praegune klassijuhata, Erli Aasamets, ainult muigas. Edasi arutasime igasuguseid äpardusi, mis juhtus väikses majas ja mille tekkitajateks olime meie.

Airiki: Hiljem klassidega

liitunud kogunesid õpetaja Saima Tõigasti juurde, kus pidi kirjutama lubaduse, mida sel aastal ette võetakse. Lubadusi tuli seinast- seina. Kes lubas võtta naise ja kes lubas soori tada kõik eksamid 80 punktile. Pärast seda tuli suunduda kooli aulasse. Saalis võtsime pidulikult istet. Huvijuht juha tas õhtut edas i . Kõigepealt pidid 3 inimest meie kõigi lubadused ette lugema. Seejärel pidid k la s s id j a ga ma om a eredaimaid seiku kooliajast, 12R oli oma ülesandega hästi

Uus õppeaasta, uued ABITUriendiD 16.septembril tõstsid KiNG-i õpetajad kooli auväärsed 12.klassi õpilased abiturientideks.

hakkama saanud, kuid 12RL oli jätnud ülesande täitmata. 12R naerutas kohalviibijaid õpetajate ütlemiste ning paljude ulakustega, millega oldi hakkama saadud 1.-11. klassini. Õppealajuhataja Mari Karon andis meile kaasa häid kiidusõnu ning k i i t i s m e i d h e a d e abiturientidena. Edasi pidime tutvustama klasside kooke ning õpetaja Ly Aasav pani meid tantsima Iiri rahvatantsu, millest keegi ei pääsenud. Seejärel kontrollis õpetaja Saima Tõigast, mis jäi meile külge etiketiõpetusest: pani meid kirjutama häid soove

koolile ja me pidime selle korraga ja kõva häälega ette lugema. Sellega oli meie tähtis õhtu peaaegu l õ p p e n u d . Enne lõppu p i d i m e võtma ringi, s ü ü t a m a teeküünlad ja a n d m a tõotuse olla h e a d abituriendid. T õ o t u s e a n d m i s e l õ p u s

laulsime koos kooli hümni. Selline laulmine pimedas, küünlad käes, oli võimas, keegi ei häbenenud oma häälepaelu pingutada. Kõige lõpuks kleepisime oma pildid tõotuste juurde ning lisasime sinna ka allkirjad. Õhtu lõpuks lasime kookidel hea maitsta ja läksime koju auväärsete abiturientidena.

Emilie Ruul, Airiki Talts,

Mihkel Vinogradov

Tibi teisele: „Issand, ma olen nii pruun sinuga võrreldes!“

Tibi 1: „Kuidas nädalavahetus läks?“

Tibi 2: „Täitsa hullult, ma jäin GIA-s haigeks.“

Tibi teisele: „Omg, on sul siis vaja seda tervele Nõmmele kuulutada, räägi parem kogu Eestile siis!“

Kutt teisele: „Tema tunnuseks on see, et targad kõrvad hoiavad lollist peast eemale.“

Tibi teisele: „Ma olen nagu nii kindel, e t k e e g i t u l e b m u s ü n n a l e viinapudeliga!“

Tibi noorpaarile: „Ou, no okei saime juba ammu aru, et olete ilus ja ülinunnu paar. Te ei pea seda ju nüüd kõigile nina alla hõõruma.“

Tibi hommikul fuajees: „Tere tulemast kosjakontorisse!“

Tibi teisele: „Mul on ikka nii kahju neist narkoärikatest, kes vahele jäävad oma äriga. Mõtle, kogu nende suur vaev on hukas...“

Kutt teisele: „Sa ei kujuta ette, mis kaklus seal oli! Sinna kaklusesse oleks isegi Soomest kaklejad appi tulnud.“

Tibi teisele: „Täis hull kui värd eit ta on. Alati kui kuttidest möödub hakkab ta perse ühest seinast teise käima.“

Kutt kutile: „No ma ei või, ta näeb ikka nii pede välja!“

Tibid klassipilti uurimas: „Issand, kas tal on 6 tissi?!“ (kõhuvoltide kohta)

Tibi teisele: „Täitsa õudne, millised sangad tal on! Ja ikka iga vahetund on puhvas.“

Tibi teisele: „Ma nagu absoluutselt ei saa aru, kuidas ta GIA-sse sisse sai, ise on ju mingi meeter 50 pikk.“

Tibi #1: „Ma juba kolmandat päeva näen teda juuksurist väljumas.“

Tibi #2: „Aa, ta ju käib tukka lõikamas!“

Tibi #1: „Misasja, 3 päeva järjest?“

Tibi #2: „Ju vist.“

Õpetaja küsib õpilaselt, et kui ta ainsa asjana reisile foroaparaadi kaasa võtab, mida ta väärtustab:

Õpilane:“Ma saan selle maha müüa.“

Õpetaja: „Jah, jäädvustada saab.“

T u n n i s o l i t e e m a , e t ümbermaailmareisile laevaga saab kaasa võtta ainult ühe asja:

Kutt: „Ma võtan noa.“

Tibi: „Miks selle, ma võtan fotoaparaadi, saan maha müüa.“

Kutt: „Aga raha kukub ju tuulega merre! Noaga saan liha, tapan metssea ära!“

Tibi: „Aaa, aa jah. See on õige.“

Kutt: „No näed, kas ma pole mitte tark ja ettenägelik! Oota aga... Kas me ei reisinud mitte laevaga? Kas seal neid metssigu ka on?“

Alati ei pea kõmu kuulma, vahel võib seda ka lugeda orkutist. Endine õpilane kirjutab klassipildile kommentaare:

Endine õpilane: „Armsad olete kõik...“

Praegune õpilane: „Tahaksid veel meie klassis olla?“

Endine õpilane: „Vb küll jah, aga koolileht oleks igast paska täis kohe ja osad on kindlasti õnnelikud, et saavad jälle ühe mõlasuu pärast tunnile rohkem keskenduda.“

SIMPSONITE JÄRJEJUTT

Bart Simpsoni suurhetk

1/3

’’Püsti Bart Simpson!’’ karjatas mr Skinner oma laua tagant. ’’Kolm tundi!’’ karjus Skinner‚ ’’Kolm mida?’’ küsis Bart. Skinner silmitses Barti oma suurte ja kurjade silmadega, ning sellest piisas et Bart aru saaks, kuhu ta ennast mässinud oli, kui Skinneri Krusty burgerisse mulda ja pähklivõid toppis.

’’VÄLJA!’’ karjus Skinner ja seda Bart ka tegi.

Kui Bart koju kõndis, nägi ta maas kupongi, mis ta elu võis muuta: ’’Oled kooli peale vihane? Väsinud? Lahendus leidub siin, Krusty Restoranis! Kui esitad parima keemia töö, saad valida ühe aine, mille veerandihinne tuleb 5+!’’ Bart mõtles sellele ja jooksis koju, pani ranitsa oma tuppa ning ruttas Krusty Burgerisse. Sinna jõudes võttis ta välja lipiku ja läks etteastele...

’’Bart Simpson?’’ küsis Skinner, k e s o l i v a l i t u d ü h e k s kohtunikuks, naerma puhkedes. ’’Ole vait Skinner, anname poisile ... Bardile võimaluse!’’ ütles keegi üle laua. See kes seda ütles oli...

JÄTKUB...

Auris Aleksandrov

Kolm suvekuud on piisavalt pikk aeg kogeda kordumatuid elamusi. Peod, sõpradega ettevõtmised, reisimised – kõik see enam järgmisel aastal samaväärselt ei kordu. Ka minul o l i s e l s u v e l ü k s meeldejäävamaid ettevõtmisi. Nimelt „Hääletusvõistlus”, mis toimus 19. juulist kuni 22. juulini.

Võistlusest kuulsin vaid pool nädalat enne starti, kuid see mind ei heidutanud. Pakkisin asjad ning algas sõit Tartu poole. Tol hetkel poleks ma uskunudki, et tavaline võistlus võib kujuneda täielikuks seikluseks, millest võib rääkida ka oma lastelastele.

Minu reisipäevik ilmub järjejutuna neljas Kirjatargas. Meeldivat lugemist!

1.päev – 19. juuli

Esmaspäev. Tartu. Päike piilub, aga paar kahtlast pilve luusib ka taevas ringi. Par im päev a lustada pöidlaküüdi poolnädalat. Ka Liina, na vapper Eesti tõugu naine, otsustas pambud selga visata ja minuga ühineda. Oleme hetkel Tartu Pirogovi platsil, kui kella kümneni on pool tundi aega. Istume külmal pingil ning kuulame eluhammasrataste vahele jäänud inimeste juttu.

Hetk tagasi liitus meiega ajakirjanik, kes pommitab küsimustega ning tunneb niisama huvi. Ka meie kaasvõistlejad, saatuse-kaaslased, on vajunud vaikselt starti ning õhkkond hakkab muutuma põnevaks.

Olles vajalikud kaardid ning muu reklaamkampaaniaga seonduva kätte saanud, hakkame oma reisiga pihta. Kõnnime mööda Tartu tänavaid ning revideerime ka ühistransporti, et jõuda linna äärde.

A l u s t a m e o m a pöidlaküüti Räpina poole, kuid mitte keegi ei taha peale võtta, isegi rattur näitab vaid hambaid ja viipab mingisugusele kaltsule, mis pakiraamil vedeleb. Enam ei piilu ka päike rõõmsalt pilveribade vahelt, vaid keegi nolk on need pilveribad kokku õmmelnud ja likku pannud – tõotab sadama hakata.

Oleme saanud lõpuks ühe paarikese peale, kes tundub üsnagi muhe. Riietuselt on nad küll sellised folgilikud. Ma ei imesta, kui nad nelja päeva pärast ongi Viljandis. Igatahes, auto tundub väga mugav ning ka kallis – raha järgi lõhnab ta küll. Aknast

välja vaadates on näha Kagu-Eesti loodust – lõhnab juba küngaste järele.

Räpina. Pilvine ilm. Jätame hüvasti oma sohvritega, kes on pannud meid maha linna keskuses. Nad juhatasid meile ka teed ning nüüd tallame mööda kõnniteed äärelinna poole. Ma ei imesta, kui koju jõudes on mu jalad ning muud kehaosad deformeerunud suurtest kompsudest.

Hääletame nüüd Värska poole. Tundub, et see teelõik ei ole just ülipopulaarne, kuna masinaid seal eriti ei liigu. Vahepeal on ka taevas oma luugid valla lasknud ning pean ruttu leidma mingi viisi, kuidas ennast märja eest kaitsta – kott pähe. Pole just er i t i e fekti ivne, kuid hädaolukorras kõlbab kah.

Üks vähestest autodest siiski peatub. Meie õnn! Seekord on klass muidugi hoopis teine – mingi memm oma (lapse)lapsega. Autogi ähvardab 90 tunnikiiruse juures uksed automaatselt avada. Samas vinguda pole midagi, sest

edasi liigutud me ikka saame. Kell on kuskil 1500 paiku.

Kuna siiski kõik teed Rooma, parandus, Värskasse ei vii, peab seegi memm oma auto poole tee peal peatrajektoorilt kõrvale põikama. Astume autost lausvihma kätte. Ei ole just kõige meeldivam olla kuskil pärapõrgus, käänaku peal, vihma käes.

Vihma sajab, oleme puu all varjus. Auto tuleb... ning möödub. Tundub, et võistlus ei alga just eriti paljutõotavalt.

Helgeid inimesi siiski leidub. Meid võtab peale mingisugune vene mees. Muusika samuti vene keeles, kuid ega keelte

praktika ka just mööda külge alla ei jookse. Hetkel muidugi ei mõtle ma muust, kui esimesest punktist. Loodan, et saame selle läbitud ikka tänase päeva jooksul. Asi lihtsalt selles, et sõidame hetkel vastpinnatud teel ning kiiruse piirang on 30 km/h. Kiiremalt ka ei saa, sest meie ees sõidab üks kaubik, kes oskab ainult pidurdada. Kui mede sohver mööduda üritab, põikab kaubik ette ning juhi suust kostuvad vaid „sukad” ja „plätud”.

Enne Värskat põikab vene mees valge autoga teelt kõrvale ning soovitas 3 km alevisse jala kõndida. Meie seda teha ei kavatse, hääletame edasi.

Hääletusvõistlus “Kas tunned maad X”

Meid võtsid peale kaks vene meest. Kuna peame olema mõlemad Liinaga tagumisel istmel koos pampudega, siis paraku pole see just kõige mugavam – terve auto tagaosa on inim-asjade massi täis. Juhid ise tunduvad lõbusad, kuid millegi pärast tundub mulle ikkagi igal hetkel, et nad võivad midagi korda saata.

Värska. Vihmasadu. 305 km Pärnust. Ahastus, et piirkond nii inimtühi on. Ängistus. 1. punkt! TAHAME ÄRA!

Hääletame Värskast minema. Minujaoks selles paigas lausa karjub väljasuremine. Et kuidagigi lihtsamalt siit ära saada, mesterdasin ma sildi „KUHU IGANES”. Ehk saab kiiremalt? Kus sa sellega. Möödujad naeravad, kuid peale ei võta. Õnneks peatus just üks sinine kaubik ning nad küsivad, kus see kuhuiganes asub. Meie soov on saada Põlva poole. Oleme autos!

Istun hetkel autos ning mind hoiavad istepingil vaid turvarihmad. Tekib küsimus, miks parandatakse vaid põhiteid ning kõrvalteed peavad olema nii nirud, et peal sõites tunned, nagu ajaks

h o b u s e g a l õ k a t - l õ k a t kartulipõllul võidu. Istume hetkel maantee ääres, poolel teel Värska-Võru ristist. Täiesti tundmatu koht. Kas seda kaardilgi märgitud on?

Mihkel Vinogradov

Sellele teelõigule tõesti eksitakse. Räpina juures toimus sellega võrreldes täiesti liiklus kohe.

Siiani pole veel saanud tee äärest minema. Mul hakkab kõht tühjaks juba minema. E n n i s t v a a t a s i n k a bussigraafikut huvi pärast. Bussid mööduvad siit kui kuuvarjutus. Ilmselgelt pommiauk!

Kuskil 20 minutit on möödas. Paar autot sõidab ainult mööda ning needki Venemaa poole. Aga saiad maitsevad küll praegu hästi!

Lõpuks saime auto peale. Ruumi on küll na vähe, kuid ajab asja ära. Sohver on naine, sõbralik, kuid mitte midagi ei räägi. Loodan, et ma kartma midagi ei pea. Ta viib meid Räpina-Võru risti. Me sõidame edasi Põlvasse, tema sõidab Võrru.

Jõudsime just Risti. Naine lasi meid autost välja. Meist ü l e t e e h ä ä l e t a v a d võistluskaaslased. Ja mida ma näed? Meie auto võtab nad peale!!!! Aga meil pole õnneks sellest lugu, me ju sõidame Põlva poole.

Võimatu. Kõik autod sõidavad, kas Räpinast Võrru, Värskast Võrru või vastupidi. Põlva poole sõidab vaid mõni üksik. Ilmselgelt oleme siis halvasti nähtavad tee ääres oma suurte pampude ning sildiga „PÕLVA”

Otsustasime just poolt vahetada. Mõtlesime, et Rõuges ka ju punkt ja saab siis õhtul Põlvasse ööseks minna ja sealne punkt ära võtta. Nüüd me siis kükitame Võru suunal ja märkame, et nii mitmedki masinad sõidavad Põlva poole, aga Võrru peaaegu mitte ühtegi. Kas me tegime midagi kurja, et meid nii karistati?

Oleme lõpuks autos.

Mingisugune vene mees. Nii viisakas ta vähemalt ikka tundus olevat, et pani meie asjad pagasnikusse. Üritasin hiilata ka oma pea olematu vene keele oskusega ning ütlesin talle „zdrastvuitje”. Rohkem ta midagi ei rääkinud. Ma loodan, et ma teda kuidagi ei šokeerinud...

Sõidame ikka autos. Vahepeal on ilus päike välja tulnud. Juht pani eesti k e e l s e m u u s i k a k a m ä n g i m a . M i n g i raadiokanal. See annab hetke l v i s t a insa na siinkandis märku, et asun Maarjamaal.

Võru. Palav päike hakkas m ö l l a m a . Ä ä r e l i n n . Seltsimees venelane pani meid linna ääres maha. Üritasin veel midagi siluda ning ütlesin talle „spasiba vam”. Midagi ta vastu pomises. Ahh, kurat temaga. Me paneme nüüd paar ampsu sööki suhu ning kõnnime linna teise otsa. Edu meile.

See palavus tapab. Ma ei kujuta ette, mis saama hakkab, kui ülejäänud päevadel ka NII palav on. Õnneks peaksime kohe jõudma linna äärde. Raudtee paistab juba.

Pole võimalik! Mingid k u r a m u s e t e e t ö ö d toimuvad ja me peame selle ilmaga veel paar kilomeetrit k õ n d i m a , e t s a a k s normaalsemalt hääletada. Ma ei kujuta ette mis saama hakkab.

Leidsime lõpuks vähe varjulisema koha, kus hääletama hakata. Nüüd tundub elamajäämine juba väheke reaalsem. Aga seda ma küll ei oska öelda, kas me auto peale saame. Vist t u l e b s i i a s a m a s s e metsatukka oma uluase üles panna.

Wolaaa! Lõpuks saime peale. Juht tundub olevat vist kuidagi selle teeehitusega seotud. Igatahes auto on küll vä gev: kondi ts ioneer , istmed, millesse võib lausa sisse vajuda. Siit ei tahakski ära minna J

Rõuge. Tundub, et äkitselt on jumal meiega. Autojuht põikaski Rõugesse sisse. Praegu oleme järve ääres parklas. Kohalikud on püüdnud vist havi välja. Tõeliselt suure. Täpselt suurust ja kaalu ma öelda ei oska, olen sel alal tume maa.

Kõnnime mäest üles, et pildistada monumenti. See on meie teine punkt täna. Alles teine. Kui natuke rehkendada, siis see teeb

kaheksa punkti terve tuuri peale. 46-st, see ei ole eriti normaalne.

Milline erakorde vaade siit ülevalt on. Järv, alevik, mäed, orud. Nii maaliline. Saime just oma pildid tehtud punktist ning nüüd ma lasen oma poolikul õunal hea maitsta.

Hakkame tagasi kõmpima, et jõuda Võrru ja sealt ehku peale Põlvasse. Lootused just eriti suured pole, kuid prügikasti pole need ka veel visanud.

Üks naine võttis meid peale. Hakkas küsima, kuhu reisime ja nii. Soovisime Võrru. Ta ütles, et sõidabki just sinna. Ja kui ta siis teada sain, et me osaleme hääletusvõistlusel, ja tahame

saada edasi Põlvasse, läks ta nii leili, et oli nõus meid täiesti sinna ära sõidutama. Ja ega autolgi viga polnud, seega, rõõmuga sõitsime.

Palojärv. Õhtu. Vaikus. Oleme umbes tund aega siin olnud juba. 19.30 jõudsime. Kogu see paik on nii ilu siin. Taaskord kirjeldamatu paik oma loodusliku järvega, ujumiskohaga, külakiiguga, võrkpalliplatsiga, lõkke-

kohtadega. Meiegi panime oma telgi üles. Hetkel istun lõkke ääres ning nadin muusikat, vedel humal käes. Siia jääkski. Tundub, et tegelikult võiks varsti magama minna.

Järgmises numbris: Pikad tee ääres passimised, nõrkus, poole päevaga teise Eestimaa otsa. Öine kõnd.

KÜSITLUS

Suvi on nüüdseks läbi ja kohal on külmad ilmad.... mõelda vaid, umbes kolm kuud tagasi sai logeleda rannas ja käia kontserditel.

Käisin suvel üsna mitmel k o n t s e r d i l j a v e s t l e s i n esinejatega. Toon teieni ühe väikese küsitluse kontserdilt ’’Eesti mees on tantsulõvi’’ kus esinesid Meie Mees ja Bläck Rokit.

Mis teile meenub Kilingi-Nõmmest?

Törlep: „Kalasupp ja suveaed“.

Riisalu: „Kalasupp“.

Mõts: „Kalasupp ja tuletõrjujad“.

Auris Aleksandrov

9. B klassi geograafia tund on kui grupiseksi eelmäng!

Üks seltskond klassist ei taha üldse õppida

Foxy lady

Miks teil nii kaua aega läks, kas tulite Moskvast?

Anname aega, anname aega, anname aega...

Aeg on raha ja raha meil pole!

Lõpppetame ära!

Püha Peetruse püksiõmbluse

vihmavari!

Sul on jälle solkmed suus!

Kotid taha!

Kas ma lõikan siit või siit? JAH!

Oii, mis küüned! Kas Sa nendega nägu ka saad pesta või nokid ainult nina?

Need neljatähelised karvased sõnad, mis on põlvede ja naba vahel.

Vallaliste meeste puhul kehtib parema käe reegel.

Suumulk kinni!

Millal sa siukseks imelikuks hakkasid?

Ole tasa, sa segad nii, et terve kolhoos kajab!

Kas Sul on paised?!

Kui kõht valutab, tuleb kassi ussirohtu võtta!

Olgem ausad, teil pole mitte sittagi tehtud!

Sa oled gümnaasiumis, saa aru, sind ei saa hooldada nagu hooldekoduinimest!

Noh, kallikene, kas Sa said kõik kirja, Sina oled ju meil see pesamunakene.

Hakka vaikselt ülesandeid nahistama.

Mis aastast see õpik on?! Issand, seda aastat pole enam ammu olemaski!

Neiu esineja, palun siia.

Ta naerab nagu Venemaalt toodud tsirkuseahv!

Seda valemit polegi vaja meelde jätta, selle mõtled ise välja!

Sa pole mitte millekski pannud mu juttu!

Ära pane x -le sulgi ümber. see on nii pentsik.

Leidsid kiisu lk? Mjäu!

Kas me võiksime veits vaielda?

Te olete väga vallatud!

Ise ei oska ülesannetki, aga tahad komitesse kuuluda!

Järgmine tund paneme edasi!

Väike näpukas jälle.

Minu nõu maksab 5.50, eurodes muidugi.

Selle ülesande juures ma teie abi ei vaja. (vastupidi)

Ma ei hakka teile midagi ütlema, te olete liiga noored.

Kui ei selgita, läheme taha ruumi.

Oh imet, üks taandub välja ja ongi klaver põõsas.

Teate, arstidel on veel halvem käekiri.

Sina podised seal jah? Ma hakkan sind taga kiusama.

Noh, ajud jooksid kokku vä?

Maksumaksja ei maksa anekdootide rääkimise eest ja nüüd tuleb välja, et füüsika on puhkus? Sa püha jumal!

Neiu teil on kits kargamata!

Kas sa kavatsed end jälle kappi peita?

Auris Aleksandrov

M T

A E S V

E

A

M G L U

T U M E

V L S E

L T U

S V E G

SUDOKU

TOIMETUS

Auris Aleksandrov 6A

Kerli Kore 10R

Rait-Eino Laarmann 10R

Raili Link 10RL

Reiko Tamm 10RL

Kertu Kore 11R

Eelika Laikask 11R

Kadri Lemmik 11R

Gerly Pikkor 11R

Rannes Pärn 11RL

Andra Teearu 11RL

Diana-Maria Vahtramäe

11RL

Airiki Talts 12R

Mihkel Vinogradov 12R

Emilie Ruul 12R

Janela Peterson 12R