1

EELNÕU

Krediidiandjate ja -vahendajate seadus1

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus reguleerib krediidiandja ja krediidiandja vahendaja (edaspidi

krediidivahendaja) tegevust, vastutust ning järelevalvet nende tegevuse üle.

(2) Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse

sätteid, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.

§ 2. Seaduse kohaldamine

(1) Käesolevat seadust kohaldatakse Eestis asutatud ja tegutsevale krediidiandjale ja

-vahendajale, sealhulgas liisinguandjale, tasulise maksetähtpäeva edasilükkamise või muu

finantseerimisabi pakkujale, samuti välisriigi krediidiandja või -vahendaja, liisinguandja,

tasulise maksetähtpäeva edasilükkamise või muu finantseerimisabi pakkuja filiaalile Eestis,

kes püsivalt oma majandus- või kutsetegevuse raames annab Eestis tarbijale krediiti või pakub

tarbijale krediidi vahendamise teenust.

(2) Käesolevas seaduses krediidivahendaja kohta sätestatut kohaldatakse ka sellise isiku

suhtes, kes vahendab krediiti, mida annab isik, kes ei tegutse oma majandus- või

kutsetegevuses ja ei ole käesoleva seaduse tähenduses krediidiandja.

(3) Tarbija käesoleva seaduse tähenduses on võlaõigusseaduse § 1 lõikes 5 nimetatud isik.

Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud krediidivahendaja vahendab tarbijale krediiti,

mida annab osaliselt või täielikult füüsiline isik, kohaldatakse sellele krediidilepingule

käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule sätestatut.

(4) Käesolevat seadust kohaldatakse Eesti krediidiandja või -vahendaja tegevusele ja filiaalile

välisriigis, kui välisriigi õigusaktidest ei tulene teisiti.

(5) Käesolevas seaduses sätestatut ei kohaldata füüsilisele või juriidilisele isikule, kelle

püsivaks majandus- või kutsetegevuseks on seaduse kohase ja sotsiaalsest eesmärgist lähtudes

krediidi andmine piiratud isikute ringile või intressivaba või turutingimustest madalama

intressiga krediidi andmine või krediidi andmine muudel turul kehtivatest tingimustest

soodsamatel tingimustel, eeldusel, et intressimäär ei ole kõrgem kui turu keskmine.

(6) Hoiu-laenühistu, kes annab või vahendab tarbijale krediiti, on krediidiandja või -vahendaja

käesoleva seaduse tähenduses ja talle kohaldatakse käesolevas seaduses ning teistes

õigusaktides krediidiandja või -vahendaja kohta sätestatut käesolevas seaduses ja hoiu-

laenuühistu seaduses ette nähtud erisustega. Käesolevat seadust ei kohaldata hoiu-

laenuühistule, kui hoiu-laenuühistu antava või vahendatava krediidilepingu krediidi kulukuse

määr ei ületa Eesti Panga avalikustatud krediidiasutuste keskmist tarbimislaenude krediidi

kulukuse määra.

(7) Käesolevat seadust ei kohaldata makseasutusele ja e-raha asutusele, kui makseasutuste ja

e-raha asutuste seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(8) Käesolevas seaduses krediidi andmisele või vahendamisele sätestatut ei kohaldata:

2

1) võlaõigusseaduse § 403 lõikes 3 nimetatud krediidilepingute ja krediidivahenduslepingute

pakkumisele ja sõlmimisele;

2) krediidilepingutele, mis sõlmitakse kohtus või muus ametiasutuses saavutatud kokkuleppe

tulemusena.

(9) Teenuse osutamine käesoleva seaduse tähenduses hõlmab laenu-, liisingutehingut, tasulist

maksetähtpäeva edasilükkamise ja muud finantseerimise tehingut ehk krediidi andmist,

krediidi vahendamist ning nõustamisteenuse osutamist.

(10) Käesolevas seaduses krediidiandja või -vahendaja aktsionäri, aktsiakapitali ja aktsia

kohta sätestatut kohaldatakse ka krediidiandja või -vahendaja osanikule, osakapitalile ja osale.

§ 3. Krediidi andmine

Krediidi andmine käesoleva seaduse tähenduses on tarbija huvides võlaõigusseaduse § 401

lõigetes 1 ja 2 nimetatud krediidi andmine, tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising

või muu abi finantseerimisel, sealhulgas krediidilepingute sõlmimine ja selleks vajalike

toimingute tegemine oma nimel ja arvel.

§ 4. Krediidi vahendamine

Krediidi vahendamine käesoleva seaduse tähenduses on:

1) tarbijale tasu eest krediidi andmise vahendamine või krediidilepingu sõlmimise

võimalusele osutamine;

2) tarbija abistamine krediidilepingu sõlmimise eelsetes toimingutes või lepingu sõlmimisel ja

muud sellega seotud tegevused, mida ei ole nimetatud punktis 1 või

3) krediidiandja jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepingute vahendamine või nende

sõlmimine krediidiandja nimel ja arvel.

§ 5. Krediidiandja ja hüpoteekkrediidiandja

(1) Krediidiandja käesoleva seaduse tähenduses on äriühing, kelle püsivaks majandus- või

kutsetegevuseks on tarbijale krediidi andmine. Krediidiandja on finantseerimisasutus

krediidiasutuste seaduse § 5 tähenduses.

(2) Krediidiandja võib tegutseda aktsiaseltsina, osaühinguna või vastavalt hoiu-laenuühistu

seadusele ühistuna.

(3) Krediidiandja, kelle püsivaks tegevuseks on käesoleva seaduse tähenduses tarbijale

hüpoteegiga tagatud krediidi andmine elamukinnisvara (edaspidi käesolevas seaduses

kinnisvara) tagatisel või selle omandamiseks või säilitamiseks, on hüpoteekkrediidiandja.

Elamukinnisvara käesoleva seaduse tähenduses on maa või olemasolev või kavandatav ehitis.

§ 6. Krediidivahendaja ja hüpoteekkrediidivahendaja

(1) Krediidivahendaja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes ei

tegutse krediidiandjana, ning kelle püsivaks majandus- või kutsetegevuseks on tarbijale

krediidi vahendamine.

(2) Krediidivahendaja, kelle püsivaks tegevuseks on käesoleva seaduse tähenduses tarbijale

hüpoteegiga tagatud krediidi vahendamine kinnisvara tagatisel või selle omandamiseks või

säilitamiseks, on hüpoteekkrediidivahendaja.

§ 7. Krediidinõustamine

3

(1) Krediidinõustamine (edaspidi nõustamisteenus) on tarbijale hüpoteegiga tagatud krediidi

pakkumisel sõltumatu ja isikustatud soovituse andmine ühe või enama tehingu kohta, mis on

seotud krediidilepinguga.

(2) Nõustamisteenus on krediidi andmisest või vahendamisest eraldiseisev teenus, mida võib

osutada krediidiandja või -vahendaja, kellel on selleks tegevusluba, välja arvatud juhul, kui

nõustamisteenust osutab:

1) isik, kes vahendab krediiti või osutab nõustamisteenust reguleeritud kutsetegevuse käigus,

mille puhul ei ole keelatud krediidi vahendamine või nõustamisteenuse osutamine;

2) olemasoleva võlakohustuse täitmiseks nõustamisteenust osutav isik, kes tegutseb avalikes

huvides, mittetulunduslikul eesmärgil või vabatahtlikuna;

3) isik, kes ei ole krediidiandja või -vahendaja, kuid kelle üle pädev finantsjärelevalve asutus

teostab käesolevas seaduses sätestatud nõuetega samaväärset järelevalvet.

(3) Nõustamisteenuseks ei loeta isikustamata soovituse andmist, mis on mõeldud

avalikustamiseks või infokanali kaudu avalikkusele kättesaadavaks tegemiseks.

§ 8. Nime kaitse

(1) Sõna „krediidiandja“, selle tuletisi ja võõrkeelseid vasteid võib oma ärinimes kasutada

üksnes krediidiandja.

(2) Sõnaühendit „krediidivahendaja“ või „krediidimaakler“, selle tuletisi ja võõrkeelseid

vasteid võib oma ärinimes kasutada üksnes krediidivahendaja. Ühe krediidiandjaga seotud

krediidivahendaja võib kasutada oma ärinimes üksnes sõnaühendit „krediidiagent“ või selle

tuletisi ja võõrkeelseid vasteid.

(3) Sõnaühendit „krediidinõustaja“, selle tuletisi ja võõrkeelseid vasteid võib oma ärinimes

kasutada üksnes krediidiandja või -vahendaja.

§ 9. Konsolideerimisgrupp ning kontrollsuhe ja märkimisväärne seos

(1) Konsolideerimisgrupi käesoleva seaduse tähenduses moodustavad:

1) emaettevõtja koos tütarettevõtjaga;

2) emaettevõtja koos tütarettevõtjaga ja emaettevõtja või tema tütarettevõtjaga seotud

ettevõtja käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud osaluse tähenduses;

3) äriühingud või muud juriidilised isikud, kes on ühtse juhtimise all vastavalt sõlmitud

lepingule, asutamislepingule või põhikirjale või kelle juhtimis- või järelevalveorganite

koosseisu enamuse moodustavad konsolideeritud majandusaasta aruande kinnitamiseni samad

isikud.

(2) Emaettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes väärtpaberituru seaduse § 10

kohaselt kontrollib vähemalt ühte äriühingut või muud juriidilist isikut (tütarettevõtja).

Emaettevõtja tütarettevõtja tütarettevõtjat käsitatakse käesoleva seaduse tähenduses sama

emaettevõtja tütarettevõtjana.

(3) Käesolevas seaduses tähendab märkimisväärne seos olukorda, kus vähemalt kaks isikut on

seotud:

1) osaluse kaudu, mille puhul äriühingus või muus juriidilises isikus omatakse vähemalt 20

protsenti aktsia- või osakapitalist või aktsiate või osadega määratud häältest;

2) kontrollsuhte kaudu.

(4) Märkimisväärse seosena käsitatakse ka olukorda, kus vähemalt kaks isikut on

kontrollsuhte kaudu ühe ja sama isikuga alaliselt seotud.

4

(5) Käesolevas seaduses tähendab kontrollsuhe käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud

emaettevõtja ja tütarettevõtja suhet.

2. peatükk

Tegevusloa taotlemine

§ 10. Tegevusluba

(1) Krediidiandjana tegutsemiseks peab juriidilisel isikul olema tegevusluba.

(2) Krediidivahendajana tegutsemiseks peab juriidilisel või füüsilisel isikul olema

tegevusluba.

(3) Käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 nimetatud ühe krediidiandjaga seotud krediidivahendajal

ei pea olema eraldi tegevusluba. Tegevusluba peab olema krediidiandjal, kelle nimel seotud

krediidivahendaja tegutseb.

(4) Krediidi andmiseks või vahendamiseks ei pea tegevusluba taotlema:

1) krediidiasutus krediidiasutuste seaduse tähenduses;

2) makseasutus või e-raha asutus krediidi andmisel vastavalt makseasutuste ja e-raha asutuste

seaduse § 5 lõikes 4 sätestatule.

(5) Tegevusloa annab ja tunnistab kehtetuks Finantsinspektsioon oma otsusega vastavalt

käesoleva seaduse § 15 lõikes 2 sätestatule.

(6) Tegevusluba krediidiandjana või -vahendajana tegutsemiseks on tähtajatu.

(7) Tegevusluba ei kehti tütarettevõtja suhtes, ei ole üleantav ja teisel juriidilisel või füüsilisel

isikul on keelatud seda kasutada.

§ 11. Tegevusloa ulatus

(1) Krediidiandja taotleb tegevusloa krediidi andmiseks vastavalt käesoleva seaduse §-s 3

nimetatule või tegevusloa krediidi andmiseks koos õigusega osutada nõustamisteenust.

Krediidivahendaja taotleb tegevusloa krediidi vahendamiseks vastavalt käesoleva seaduse §-s

4 nimetatule või tegevusloa krediidi vahendamiseks koos õigusega osutada nõustamisteenust.

(2) Tegevusluba ei või taotleda krediidi andmiseks ja vahendamiseks. Üksnes

nõustamisteenuse osutamiseks tegevusluba eraldi ei anta.

(3) Juriidiline või füüsiline isik võib anda krediiti või osutada üksnes sellist krediidi

vahendamise või nõustamiseteenust, mille kohta talle on antud tegevusluba.

(4) Tegevusloas nimetamata teenuse osutamiseks peab juriidiline või füüsiline isik taotlema

täiendavat tegevusluba. Täiendava tegevusloa taotluse menetlemisele, andmete

kontrollimisele ning loa andmise otsustamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 14–16

sätestatut.

§ 12. Tegevusloa taotlemine

(1) Tegevusloa taotlemisel esitab juriidilise isiku juhatuse liige või krediidivahendajana

tegutseda sooviv füüsiline isik Finantsinspektsioonile taotluse, mis koosneb kirjalikust

avaldusest ning järgmistest andmetest ja dokumentidest (edaspidi käesolevas peatükis

avaldus, andmed ja dokumendid koos taotlus):

5

1) juriidilisest isikust taotleja puhul põhikirja ärakiri või füüsilisest isikust taotleja puhul

taotleja andmed, mis sisaldavad tema nime, elukohta, isikukoodi või selle puudumise korral

sünniaega ja -kohta;

2) käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud nõuetele vastav äriplaan;

3) juriidilise isiku puhul andmed taotleja juhatuse ja nõukogu liikmete (juhatuse või nõukogu

liige edaspidi juht) kohta, mis sisaldavad neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või

selle puudumise korral sünniaega ja -kohta, kodakondsust, elukohta, hariduse kirjeldust, töö-

ja ametikohtade täielikku loetelu ning juhatuse liikmete puhul nende vastutusvaldkonna

kirjeldust, ning täiendavalt taotleja soovi korral juhtide usaldusväärsust ja käesoleva seaduse

nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid;

4) juriidilisest isikust taotleja puhul sissemakstud aktsia- või osakapitali olemasolu tõendav

dokument;

5) juriidilise isiku puhul taotleja algbilanss ning olemasolu korral taotleja hiliseim bilanss ja

kasumiaruanne ning viimase kolme majandusaasta aruanded;

6) tegevuskava, kus eelkõige kirjeldatakse kavandatavaid teenuseid;

7) käesoleva seaduse §-s 44 sätestatud sise-eeskirjad, sealhulgas krediidi kulukuse määra,

sealhulgas tüüpilise näite arvestamise alused ja kord, ning raamatupidamise sise-eeskiri või

nende projektid;

8) kirjeldus kavandatavate teenuste osutamiseks vajalike infosüsteemide ja muude

tehnoloogiliste vahendite kohta;

9) kirjeldus meetmete kohta, mis tagavad kohustuste täitmise seoses rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamisega ning raha ülekandmisel edastatava teabega maksja kohta krediidi

andmisel ja krediidiandja tegevuse finantseerimisel;

10) juriidilisest isikust taotleja puhul organisatsioonilise struktuuri kirjeldus, mis sisaldab

vajaduse korral krediidivahendaja või seotud krediidivahendaja kasutamist või teenuse

edasiandmise korra kirjeldust;

11) juriidilisest isikust taotleja korral osanike nimekiri, milles on näidatud neist igaühe nimi,

olemasolu korral registrikood või isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ja –koht ning

andmed iga aktsionäri või osaniku poolt omandatavate või talle kuuluvate aktsiate või osade

ja häälte arvu kohta;

12) juriidilise isiku puhul käesoleva seaduse §-s 31 nimetatud andmed taotlejas olulist osalust

omavate isikute ja kontrolli omavate isikute kohta;

13) andmed juriidiliste isikute kohta, milles taotleja või tema juhi osalus on suurem kui 20

protsenti või milles ta omab kontrolli, kusjuures need andmed peavad sisaldama omakapitali

suurust, aktsia- või osakapitali suurust, tegevusalade loetelu ning taotleja ja iga juhi osaluse

suurust;

14) juriidilisest isikust taotleja puhul andmed taotleja audiitori ja siseaudiitori kohta, mis

sisaldavad nende nime, elu- või asukohta, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja

-kohta või registrikoodi;

15) füüsilisest isikust taotleja puhul andmed taotleja audiitori kohta, mis sisaldavad tema

nime, elu- või asukohta, isikukoodi või selle puudumisel sünniaega ja -kohta või

registrikoodi;

16) andmed, mis kinnitavad krediidiandja või -vahendaja juhtide ja töötajate piisavaid

teadmisi, oskusi ja kogemusi;

17) tõend Finantsinspektsiooni seaduse § 453 lõikes 2 sätestatud menetlustasu maksmise

kohta.

(2) Krediidivahendaja ei pea esitama käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 5 nimetatud

andmeid ja dokumente, ent peab koos taotlusega esitama kutsealast vastutuskindlustust

tõendava dokumendi või kutsealasest hooletusest tuleneva vastutuse katmiseks ette nähtud

muu võrreldava tagatise.

6

(3) Tegevusloa taotlemisel hoiu-laenuühistule, ei esitata taotlusega käesoleva paragrahvi lõike

1 punktis 12 nimetatud andmed taotlejas olulist osalust omavate isikute ja kontrolli omavate

isikute kohta ning hoiu-laenuühistule ei kohaldata käesolevas seaduses olulise osaluse

omandamise kohta sätestatut. Hoiu-laenuühistu taotlusele tuleb lisada andmed ja dokumendid

nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, millega tasutakse või on tasutud

osamaks, mis on 5000 eurot või sellest suurem.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3, 13 ja 17 nimetatud isikute kohta esitatud

andmete ja dokumentide õigsust peavad isikud kinnitama oma allkirjaga.

(5) Taotleja ei või kolme kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest keeldumise

otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust esitada. Kui Finantsinspektsioon jätab

tegevusloa taotluse läbi vaatamata vastavalt käesoleva seaduse § 14 lõikele 2 või 3, ei või

taotleja uut tegevusloa taotlust esitada enne ühe kuu möödumist.

§ 13. Äriplaan

(1) Füüsilisest isikust taotleja äriplaan peab sisaldama taotleja kavandatava äritegevuse

olemuse ning plaanitavate tegevuste ja teenuste osutamisega seotud isikute õiguste,

kohustuste ning vastutuse kirjeldust, samuti järgmiste asjaolude kirjeldust, prognoosi ja

analüüsi:

1) tulude ja kulude suurus tegevusalade kaupa;

2) teenuste osutamisega seotud kohustused;

3) taotleja tegevuse tehniline korraldus;

4) tegevusstrateegia ja tegutsemiseks kavandatav turuosa;

5) kavandatav tegevus, osutatavad teenused ja pakutavad krediidilepingud, eeldatavad tarbijad

ning konkurendid;

6) riskide juhtimise üldpõhimõtted ja riskide juhtimise strateegia;

7) investeerimis- ja tegevuse finantseerimise poliitika.

(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule peab äriplaan sisaldama kinnitust selle

kohta, et taotlejal puudub maksuvõlg ning et taotleja suhtes ei ole algatatud

pankrotimenetlust.

(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule peab juriidilisest isikust taotleja äriplaan

sisaldama taotleja organisatsioonilise ülesehituse, sisekontrolli süsteemi ja juhtimisstruktuuri

kirjeldust ning järgmist teavet:

1) taotleja varade ning aktsia- või osakapitali suurus;

2) eeldatavad vahendajad;

3) aastabilanss ja finantsnäitajad, milles on muu hulgas nimetatud tulud, kulud, kasum ja

rahavood ning nende aluseks olevad eeldused.

(4) Äriplaan esitatakse vähemalt kolme aasta kohta.

(5) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui tema hinnangul ei ole

äriplaanis esitatud finantsnäitajad ja muud andmed usaldusväärsed.

§ 14. Tegevusloa taotluse läbivaatamine

(1) Kui taotleja ei ole tegevusloa taotlemisel esitanud kõiki käesoleva seaduse §-s 12

nimetatud andmeid või dokumente, need ei ole piisavalt või nõuetekohaselt vormistatud, võib

Finantsinspektsioon jätta taotluse läbi vaatamata või nõuda taotlejalt puuduste kõrvaldamist.

7

(2) Kui taotlus on esitatud oluliste puudustega, võib Finantsinspektsioon jätta taotluse läbi

vaatamata.

(3) Kui taotleja ei ole Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud ega

nõutud dokumente esitanud, võib Finantsinspektsioon jätta taotluse läbi vaatamata.

(4) Kui tegevusloa taotluse menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse § 12 lõikes

1 nimetatud andmetes või dokumentides, esitab taotleja viivitamata Finantsinspektsioonile

vastavad andmed ja dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on oluline, võib

Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks vastava olulise muudatuse kättesaamise

hetke. Sellisel juhul peab Finantsinspektsioon teatama taotlejale uuest menetlustähtajast.

(5) Kui käesoleva seaduse §-s 12 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik

veenduda, et tegevusloa taotlejal on kavandatud tegevuseks või teenuse osutamiseks piisavad

võimalused ja ta vastab käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega

krediidiandja või -vahendaja suhtes kehtestatud nõuetele, või kui on vaja kontrollida muid

taotlejaga seotud asjaolusid, võib Finantsinspektsioon nõuda lisaandmete ja -dokumentide

esitamist.

(6) Taotleja esitatud andmete kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon teostada päringuid

andmekogudest, teostada kohapealset kontrolli, määrata ekspertiise ja erakorralist

audiitorkontrolli, küsida andmeid olulise osaluse omandajatelt ja osanikelt või aktsionäridelt,

saada taotleja juhtidelt, audiitoritelt, nende esindajatelt ning vajaduse korral kolmandatelt

isikutelt suulisi selgitusi esitatud dokumentide sisu ja tegevusloa andmise otsustamisel

tähtsust omavate asjaolude kohta.

(7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse

Finantsinspektsioonile tema määratud mõistliku tähtaja jooksul, arvestades seejuures

tegevusloa taotluse läbivaatamise tähtajaga.

(8) Finantsinspektsioon teeb tegevusloa taotluse menetlemisel koostööd vastava lepinguriigi

finantsjärelevalve asutusega, kui:

1) taotleja on lepinguriigis asutatud makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja,

investeerimisfondi, investeerimisühingu, krediidiasutuse, kindlustusandja või muu

finantsjärelevalve alla kuuluva isiku ema- või tütarettevõtja;

2) taotleja emaettevõtja tütarettevõtjaks on lepinguriigis asutatud makseasutus, e-raha asutus,

fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, krediidiasutus, kindlustusandja või muu

finantsjärelevalve alla kuuluv isik;

3) taotleja ja lepinguriigis asutatud makseasutus, e-raha asutus, fondivalitseja,

investeerimisfond, investeerimisühing, krediidiasutus, kindlustusandja või muu

finantsjärelevalve alla kuuluv isik on ühe ja sama isiku kontrollitavad äriühingud.

(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud koostöö raames konsulteerivad osapooled

üksteisega, hinnates aktsionäride või osanike sobivust ning taotleja juhtide ja

konsolideerimisgrupi teise üksuse juhi mainet ja kogemust ning edastades üksteisele kõik

vastavad andmed, mis on olulised tegevusloa andmisel.

(10) Lepinguriik on Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide hulka kuuluv riik.

§ 15. Tegevusloa andmise otsus ja tegevusloa ulatus

(1) Tegevusluba antakse, kui esitatud andmed ja dokumendid on nõuetekohased ning esitatu

põhjal saab veenduda, et tegevusloa taotlejal on tegevusloa taotluses märgitud krediidi

8

andmiseks krediidi vahendamise või nõustamisteenuse osutamiseks piisavad teadmised,

vajadusel ka organisatsiooniline suutlikkus ning tarbijate huvide kaitse on piisavalt tagatud.

(2) Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon nelja

kuu jooksul, arvates kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning

nõuete täitmisest, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel tegevusloa taotluse saamisest

arvates. Taotleja võib anda Finantsinspektsioonile tagasivõetamatu kirjaliku nõusoleku

tegevusloa andmise või selle keeldumise otsuse tähtaja pikendamiseks.

(3) Kui Finantsinspektsioonil on tekkinud põhjendatud kahtlus, et taotleja ei vasta kõigile

käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevatele nõuetele, teavitab

ta sellest taotlejat. Taotleja võib esitada Finantsinspektsioonile teavet ka omal initsiatiivil.

(4) Kui koos krediidiandja või -vahendaja tegevusloaga taotleti ka õigust osutada

nõustamisteenust, märgitakse tegevusloa andmise otsuses teenused, mida juriidilisel või

füüsilisel isikul on tegevusloa kohaselt õigus osutada.

(5) Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta toimetab Finantsinspektsioon

viivitamata taotlejale kätte.

(6) Tegevusloa kohta tehtavas otsuses märgitakse vähemalt:

1) selle isiku nimi ja registrikood või isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ja -koht,

kelle kohta otsus tehakse;

2) selle teenuse liik või liigid, mille kohta otsus tehakse;

3) otsuse tegemise ja jõustumise kuupäev.

(7) Krediidiandja või -vahendaja ärinime või asukoha aadressi muutumisest teavitab

krediidiandja või -vahendaja Finantsinspektsiooni viivitamata kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis.

§ 16. Tegevusloa andmisest keeldumise alused

(1) Finantsinspektsioon võib keelduda tegevusloa andmisest, kui:

1) taotleja ei vasta käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega krediidiandja või

-vahendaja suhtes kehtestatud nõuetele;

2) juriidilise isiku puhul ei ole äriühingu aktsia- või osakapital täielikult sisse makstud;

3) taotleja, taotleja juhid, audiitor või aktsionärid või osanikud ei vasta käesolevas seaduses

või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele;

4) taotleja ja teise isiku vaheline märkimisväärne seos takistab taotleja üle piisava järelevalve

teostamist või see on takistatud teise riigi, kus isik, kellega taotlejal on märkimisväärne seos,

on asutatud, õigusaktidest tulenevate nõuete või nende rakendamise tõttu;

5) taotleja esitatud andmetest selgub, et ta kavatseb tegutseda peamiselt teises lepinguriigis;

6) käesoleva seaduse §-s 44 nimetatud sise-eeskirjad või muud asjakohased protseduurireeglid

ei ole taotleja tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet arvestades piisavad, proportsionaalsed

ja üheselt mõistetavad või on kehtiva õigusega vastuolus;

7) taotlejat või tema juhti on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku

usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse

rahastamise või toetamise eest ja tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse

kohaselt karistusregistrist kustutatud või taotleja või tema juhi suhtes on kohaldatud

rahvusvahelist sanktsiooni.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatu hindamisel arvestatakse muu hulgas:

9

1) juriidilisest isikust taotleja puhul tema tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse

taset;

2) taotleja juhtimisega seotud isikute haridust, nende kogemust, ärisidemeid, usaldusväärsust

ja ärialast mainet;

3) käesoleva seaduse §-s 13 nimetatud taotleja äriplaani adekvaatsust ja piisavust;

4) taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate

isikute tegevust, finantsseisundit, ärialast mainet ja kogemusi.

§ 17. Tegevusloa lõppemine

(1) Tegevusluba lõpeb:

1) tegevusloa kehtetuks tunnistamisel;

2) krediidiandja või -vahendaja ühinemisel muu ühendava äriühinguga, kes ei ole

krediidiandja või -vahendaja, ühinemise kande äriregistrisse kandmisel või uue ühendava

krediidiandaja või -vahendaja äriregistrisse kandmisega;

3) krediidiandja või -vahendaja jagunemisel vastavalt käesoleva seaduse § 63 lõikes 2

sätestatule;

4) krediidiandja või -vahendaja äriregistrist kustutamisel, kui juriidilisest isikust krediidiandja

või -vahendaja lõpetatakse vabatahtlikult;

5) füüsilisest isikust krediidivahendaja tegevusloas märgitud teenuse osutamise vabatahtlikul

lõpetamisel krediidivahendaja taotluse alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamisel;

6) füüsilisest isikust krediidivahendaja surma tõttu tema surma päeval;

7) krediidiandja või -vahendaja pankroti väljakuulutamisel või kohtu määrusega

pankrotimenetluse lõpetamisel raugemise tõttu.

(2) Tegevusloa lõppemisel kaotab füüsiline ja juriidiline isik õiguse osutada teenust, milleks

talle oli antud tegevusluba. Tegevusloa lõppemisel tuleb krediidiandjal anda kehtivad

krediidilepingud üle teisele krediidiandjale ja krediidivahendajal krediidi vahendamisest

tulenevad tarbijatega seotud kohustused üle teisele krediidivahendajale kolme kuu jooksul.

§ 18. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine

(1) Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on tegevusloaga antud õiguse äravõtmine.

(2) Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui:

1) krediidiandja või -vahendaja ei ole alustanud tegevust 12 kuu jooksul tegevusloa andmisest

arvates või tema asutajad on oma tegevusega näidanud, et krediidiandja või

-vahendaja ei suuda tegevust alustada nimetatud aja jooksul, või tema tegevus on peatunud

kauemaks kui kuueks järjestikuseks kuuks;

2) krediidiandja või -vahendaja on tegevusloa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli

tegevusloa andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kui krediidiandja või

-vahendaja on esitanud või tema eest on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid;

3) krediidiandja või -vahendaja tegevus ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele;

4) taotleja juhid või audiitor ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides

sätestatud nõuetele;

5) krediidiandjat või -vahendajat või tema juhti on karistatud majandusalase, ametialase,

varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle

toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ja vastavad

karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või

krediidiandja või -vahendaja või tema juhi suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni;

6) krediidiandja või -vahendaja avaldab oma tegevuse või juhi kohta oluliselt ebaõiget või

eksitavat teavet või reklaami;

7) krediidiandja või -vahendaja on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust

reguleerivates õigusaktides sätestatut;

10

8) krediidiandja või -vahendaja on rikkunud krediidilepingu või tarbijakrediidilepingu

sõlmimisele ja täitmisele seaduses sätestatud nõudeid, sealhulgas tarbija krediidivõimelisuse

hindamisele, tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse aastamäärale või krediidilepingust

tulenevate kõrvalnõuete esitamisele sätestatud nõudeid;

9) krediidiandja või -vahendaja sise-eeskirjad ei ole krediidiandja või -vahendaja tegevuse

laadi, ulatust ja keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed või jätab

krediidiandja või -vahendaja sise-eeskirjad rakendamata;

10) krediidiandja või -vahendaja ei ole võimeline täitma endale võetud kohustusi või tema

tegevus kahjustab muul põhjusel oluliselt tarbijate huve;

11) krediidiandja või -vahendaja kuulub konsolideerimisgruppi, mille struktuur ei võimalda

saada järelevalveks vajalikku informatsiooni, või krediidiandjaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluv äriühing tegutseb välisriigi õigusaktide alusel ja vajaliku

informatsiooni saamine on takistatud;

12) krediidiandja või -vahendaja ja muu isiku vahel olev märkimisväärne seos takistab piisava

järelevalve teostamist;

13) järelevalve teostamine krediidiandja või -vahendaja filiaalis või piiriüleselt pakutava

teenuse üle on võimatu või takistatud järelevalvest mittesõltuvate asjaolude tõttu;

14) krediidiandja või -vahendaja on toime pannud rahapesu või rahastanud või toetanud

terrorikuriteo toimepanemist või rikub rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks

õigusaktidega kehtestatud korda;

15) ilmneb, et krediidiandja või -vahendaja on valinud tegevusloa taotlemise ja

registreerimise kohaks Eesti eesmärgiga hoida kõrvale teises lepinguriigis, kus ta peamiselt

tegutseb, krediidiandjale või -vahendajale kehtestatud rangemate nõuete täitmisest;

16) lepinguriigi või kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse poolt Finantsinspektsioonile

esitatud teabe kohaselt on krediidiandja või -vahendaja rikkunud lepinguriigi või kolmanda

riigi õigusaktis sätestatud või selle riigi finantsjärelevalve asutuse esitatud tingimusi;

17) krediidiandja või -vahendaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud

Finantsinspektsiooni ettekirjutust;

18) lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse poolt Finantsinspektsioonile esitatud teabe kohaselt

on krediidivahendaja rikkunud lepinguriigi õigusaktides sätestatud või lepinguriigi

finantsjärelevalve asutuse esitatud tingimusi.

(3) Finantsinspektsioon võib tegevusloa tunnistada kehtetuks täielikult või konkreetsete

teenuste osas, piiritledes õigused, mille tegevusloa omaja tegevusloa kehtetuks tunnistamisega

kaotab.

(4) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamise

otsustamist võib Finantsinspektsioon teha krediidiandjale või -vahendajale ettekirjutuse,

andes tähtaja kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.

(5) Tegevusluba tunnistatakse kehtetuks krediidiandja või -vahendaja taotluse alusel, kui ta ei

soovi enam osutada tegevusloas märgitud teenuseid.

(6) Finantsinspektsioon võib keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud taotluse alusel

tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on põhjendatud alus arvata, et tegevusloa kehtetuks

tunnistamine võib kahjustada tarbijate õigustatud huve.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud taotluse vaatab Finantsinspektsioon läbi ja teeb

otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul

taotluse saamisest arvates.

11

(8) Otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta toimetatakse krediidiandjale või

-vahendajale viivitamata kätte.

§ 19. Avalikkuse teavitamine

(1) Tegevusloa andmise ja kehtetuks tunnistamise teeb Finantsinspektsioon avalikult

teatavaks oma veebilehel hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval.

(2) Käesoleva seaduse § 18 lõikes 2 sätestatud alusel tehtud tegevusloa kehtetuks tunnistamise

otsuse teeb Finantsinspektsioon avalikult teatavaks lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatule veel vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes hiljemalt otsuse jõustumisele

järgneval tööpäeval.

§ 20. Krediidiandja või –vahendaja andmete avalikustamine

(1) Kõik tegevusloa saanud krediidiandjad või -vahendajad kantakse finantsinspektsiooni

seaduse § 53 lõike 4 alusel Finantsinspektsiooni veebilehel asuvasse krediidiandjate ja

-vahendajate nimekirja.

(2) Andmete loetelu, mis kuulub krediidiandjate või -vahendajate kohta avalikustamisele,

kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(3) Krediidiandjad või -vahendajad, kelle tegevusluba on tunnistatud kehtetuks, kustutatakse

viivitamata Finantsinspektsiooni veebilehel asuvast nimekirjast.

3. peatükk

Nõuded agendi tegevusele

§ 21. Agent

(1) Agent on krediidivahendaja, kes on seotud ühe krediidiandjaga ja tegutseb ainult tema

nimel ning selle krediidiandja täielikul ja tingimusteta vastutusel (käesolevas peatükis

edaspidi agent).

(2) Agent võib olla füüsiline või juriidiline isik.

(3) Käesolevas seaduses sätestatud juhul kohaldatakse agendile krediidivahendaja kohta

sätestatut.

§ 22. Agendile esitatavad nõuded

(1) Agendile ja selle juhtidele või agendile, kes on füüsiline isik kohaldub käesoleva seaduse

§-des 38, 39 ja 55 sätestatu. Käesoleva seaduse § 55 lõikes 4 nimetatud vastutuskindlustuse

võib agendile anda krediidiandja, kelle nimel agent tegutseb.

(2) Agendi töötajatele ja agendile, kes on füüsiline isik, kohaldub käesoleva seaduse §-des 40

ja 43 sätestatu.

(3) Agendi tegevusele kohalduvad käesoleva seaduse §-des 46–52 sätestatud

krediidivahendaja tegevusele sätestatud nõuded ning võlaõigusseaduse §-des 396–421

krediidilepingu vahendamisele, pakkumisele ja sõlmimisele sätestatud nõuded.

§ 23. Vahenduse ulatus

Agent võib vahendada ainult ühe krediidiandja või käesoleva seaduse § 73 alusel välisriigis

krediidi andmise õigust omava isiku krediidilepingute sõlmimist.

12

§ 24. Vastutus agendi tegevuse eest

(1) Krediidiandja on täielikult ja tingimusteta vastutav krediidiandja nimel tegutseva agendi

käesoleva seaduse nõuetele vastavuse ning tegevuse või tegevusetuse eest käesolevas

seaduses reguleeritud ulatuses.

(2) Krediidiandja vastutab agendi ja olemasolu korral selle töötajate või esindajate vastavuse

eest käesoleva seaduse §-s 40 töötajate teadmistele, oskustele ja kogemustele sätestatud

nõuetele.

§ 25. Agentide nimekiri

(1) Agendina tegutsemiseks ei pea olema tegevusluba. Agendina võib tegutseda üksnes

agentide nimekirja (edaspidi nimekiri) kantud krediidivahendaja.

(2) Krediidiandja võib kasutada üksnes nimekirja kantud agendi teenust.

(3) Agendi kannab nimekirja ja kustutab nimekirjast krediidiandja, keda ta esindab, või

seaduses sätestatud juhtudel Finantsinspektsioon.

(4) Krediidiandja teeb nimekirja kande elektrooniliselt vastavalt Finantsinspektsiooni ja

krediidiandja vahel sõlmitud lepingule.

(5) Agentide nimekiri avalikustatakse Finantsinspektsiooni veebilehel.

(6) Agentide nimekirjale lisaks avalikustab Finantsinspektsioon agentide nimekirja

kandmisega tegelevate lepinguriikide pädevate asutuste kontaktandmed ja võimaluse korral

viited agentide nimekirjadele lepinguriikides, mis võimaldavad kontrollida, kas lepinguriigi

agent on oma asukohariigis agentide nimekirja kantud ning millistes riikides on tal õigus

vahendusega tegeleda.

§ 26. Nimekirja kandmine

(1) Agent kantakse nimekirja tema taotluse alusel, mis on esitatud krediidiandjale.

(2) Otsuse agendi nimekirja kandmise või sellest keeldumise kohta teeb taotluse saanud

krediidiandja 14 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Krediidiandja kannab taotleja

nimekirja viivitamata pärast vastava otsuse tegemist.

(3) Agentide nimekirja ei kanta isikut, kes ei vasta käesolevas seaduses agendile kehtestatud

nõuetele.

(4) Nimekirja tehtud kannete õigsuse eest vastutab kande teinud krediidiandja.

(5) Andmete loetelu, mis kuulub agendi kohta avalikustamisele, kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega.

§ 27. Nimekirjast kustutamine

(1) Krediidiandja kustutab agendi viivitamata nimekirjast, kui:

1) agent taotleb enda nimekirjast kustutamist;

2) agent lõpetatakse või füüsilisest isikust agent sureb;

3) volitussuhe krediidiandja ja agendi vahel lõpeb;

4) agent ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides agendile kehtestatud

nõuetele;

5) agendi juhatuse liige ei vasta käesoleva seaduse §-des 39 ja 40 sätestatud nõuetele;

13

6) agent on rikkunud käesolevas seaduses agendile või tema tegevusele või võlaõigusseaduses

tarbijakrediidilepingutele sätestatud nõudeid;

7) agent on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides

sätestatut või krediidiandja tarbijate huvid ei ole piisavalt kaitstud.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolude

ilmnemisel nõuda krediidiandjalt agendi nimekirjast kustutamist või kustutada agent

nimekirjast.

4. peatükk

Oluline osalus

§ 28. Oluline osalus

(1) Oluline osalus käesoleva seaduse tähenduses on otsene või kaudne osalus krediidiandja

aktsia- või osakapitalis, mis on vähemalt 20 protsenti äriühingu aktsia- või osakapitalist, seda

väljendavatest kõigist õigustest või kõigist häältest äriühingus, või osalus, mis võimaldab

saavutada olulise mõju äriühingu juhtorganite üle.

(2) Osalus on otsene, kui isik omab või teostab seda isiklikult.

(3) Osalus on kaudne, kui:

1) seda omab või teostab isik koos ühe või mitme kontrollitava äriühinguga;

2) seda omab või teostab üks või mitu isiku kontrollitavat äriühingut;

3) seda omab või teostab isik või tema kontrollitav äriühing kokkuleppel kolmanda isikuga;

4) sellest tulenev hääleõigus loetakse isikule kuuluvaks.

(4) Käesolevas peatükis aktsiakapitali ja aktsiate suhtes sätestatut kohaldatakse ka osakapitali

ja osade kohta ning hoiu-laenuühistu liikme osamaksu kohta. Käesolevas peatükis aktsionäri

kohta sätestatut kohaldatakse ka osaniku või ühistu liikme kohta.

(5) Olulise osaluse ja kontrollitava äriühingu kindlaksmääramisel lähtutakse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute

suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta

(ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337) artikli 4 lõike 1 punktides 35–38 sätestatust.

§ 29. Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded

(1) Krediidiandjas võib olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada ning

krediidiandja üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada iga isik:

1) kes on laitmatu ärialase mainega ning kelle tegevus seoses omandamisega vastab

krediidiandja kindla ja usaldusväärse juhtimise põhimõtetele;

2) kes pärast osaluse omandamist või suurendamist valib, nimetab või määrab krediidiandja

juhiks üksnes sellise isiku, kes vastab käesoleva seaduse §-s 39 sätestatud nõuetele;

3) kelle finantsseisund on piisavalt hea, et tagada krediidiandja korrapärane ja usaldusväärne

tegevus, ning kelle raamatupidamise aruanded, eeldusel, et tema asukohajärgsete õigusaktide

kohaselt on tal kohustus neid koostada, võimaldavad adekvaatselt hinnata tema

finantsseisundit;

4) kes on võimeline tagama, et krediidiandja on suuteline järgima õigusaktides sätestatud

vastutustundliku laenamise põhimõtteid;

5) kes tagab, et krediidiandja järgib käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõudeid ja et

krediidiandjal on olemas struktuur, mis võimaldab teostada tõhusat järelevalvet tema üle,

vahetada teavet ja teha koostööd finantsjärelevalve asutuste vahel;

14

6) kelle suhtes ei ole põhjendatud kahtlust, et omandamine on seotud rahapesu või terrorismi

rahastamisega või selle katsega või olulise osaluse omandamine suurendab selliseid riske.

(2) Krediidivahendajas võib olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada ning

krediidivahendaja üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada iga isik:

1) kelle tegevus seoses omandamisega vastab krediidivahendaja kindla ja usaldusväärse

juhtimise põhimõtetele, mille hulka kuulub vastutustundliku laenamise põhimõtete tundmine

ja rakendamine;

2) kes pärast osaluse omandamist või suurendamist valib, nimetab või määrab

krediidivahendaja juhiks üksnes sellise isiku, kes vastab käesoleva seaduse §-s 39 sätestatud

nõuetele;

3) kelle finantsseisund on piisavalt hea, et tagada krediidivahendaja korrapärane ja

usaldusväärne tegevus, ning juriidilise isiku puhul kelle raamatupidamise aruanded

võimaldavad, eeldusel, et tema asukohajärgsete õigusaktide kohaselt on tal kohustus neid

koostada, adekvaatselt hinnata tema finantsseisundit.

§ 30. Osaluse omandamisest teavitamine

(1) Isik, kes kavatseb krediidiandjas või -vahendajas otseselt või kaudselt olulise osaluse

omandada või suurendada osalust nii, et see ületab 20, 30 või 50 protsenti krediidiandja või

-vahendaja aktsiakapitalist või aktsiatega esindatud häälte arvust, või teha tehingu, mille

tulemusel krediidiandja või -vahendaja muutuks tema kontrollitavaks äriühinguks (edaspidi

omandaja), teavitab eelnevalt oma kavatsusest Finantsinspektsiooni ning esitab käesoleva

seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid.

(2) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik omandab mõne muu

sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel krediidiandjas või -vahendajas olulise osaluse või

tema osalus suureneb üle 20, 30 või 50 protsendi krediidiandja või -vahendaja aktsiakapitalist

või aktsiatega esindatud häälte arvust või osakapitalist või osadega esindatud häälte arvust või

kui krediidiandja või -vahendaja muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema

kontrollitavaks äriühinguks. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast krediidiandja või

-vahendaja üle kontrolli saamist või olulise osaluse omandamisest või osaluse suurenemisest

teadasaamist viivitamata teavitama sellest Finantsinspektsiooni.

(3) Finantsinspektsioon teavitab omandajat kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis viie

tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud teate kättesaamisest ning

käesoleva seaduse § 32 lõikes 1 sätestatud menetlustähtaja võimalikust lõppkuupäevast.

§ 31. Osaluse omandamisest teavitamisel esitatavad andmed

(1) Finantsinspektsioonile teatatakse selle äriühingu nimi, milles oluline osalus omandatakse

või seda suurendatakse või mis muudetakse omandaja poolt kontrollitavaks, ja selles

äriühingus omandatava osaluse suurus ning esitatakse järgmised andmed ja dokumendid:

1) omandatava äriühingu kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsiate nimekirja ning andmeid

omandaja poolt omandatavate või talle kuuluvate aktsiate liig ja häälte arvu või osa kohta

ning vajaduse korral muud informatsiooni;

2) füüsilisest isikust omandaja elulookirjeldus, mis sisaldab muu hulgas omandaja nime,

elukohta, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku ning isikukoodi või selle puudumisel

sünniaega ja -kohta;

3) juriidilisest isikust omandaja aktsionäride, osanike või liikmete nimekiri ning andmed igale

aktsionärile, osanikule või liikmele kuuluvate aktsiate või osa ja häälte arvu kohta;

4) juriidilisest isikust omandaja nimi, asukoht, registrikood, registritunnistuse kinnitatud

ärakiri ja põhikirja või samasisulise dokumendi ärakiri;

15

5) andmed juriidilisest isikust omandaja juhatuse ja nõukogu liikmete kohta, mis sisaldavad

neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumisel sünniaega ja -kohta,

senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku, ning dokumendid, mis kinnitavad nende isikute

usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust ja laitmatut ärialast mainet;

6) andmed omandaja ja tema juhtide osaluste kohta teistes juriidilistes isikutes või

varakogumites ja andmed nende isikute kohta, kelle üle omandaja omab kontrolli;

7) kinnitus, et osaluse omandamise tulemusel krediidiandja või -vahendaja juhiks saavat isikut

ei ole karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo

eest ega terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise

eest või et vastavad karistusandmed on karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist

kustutatud või tema suhtes ei ole kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni. Välisriigi kodaniku

korral on aktsepteeritav tema päritoluriigi karistusregistri tõend või pädeva kohtu- või

haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, tingimusel et selle väljastamisest ei ole

möödunud rohkem kui kolm kuud;

8) kirjeldus omandaja tegevuse kohta ettevõtluses ning omandamisega seotud isikute

majanduslike ja mittemajanduslike huvide kirjeldus;

9) kinnitus, et käesoleva lõike punktis 7 nimetatud isiku puhul ei ole esinenud ega esine

asjaolusid, mis seaduse kohaselt välistavad isiku õiguse olla krediidiandja või -vahendaja juht;

10) omandaja kahe viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded, kui

omandaja on õigusaktidest tulenevalt kohustatud aruanded koostama ja need auditeerima,

ning auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta, kui viimase

majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud;

11) konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul konsolideerimisgrupi struktuuri kirjeldus

koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi

kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded;

12) füüsilisest isikust omandaja varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kahe viimase

aasta kohta;

13) andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille

eest kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada;

14) pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega seotud

asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse §-dele 9 ja 10;

15) krediidiandja või -vahendaja kontrollitavaks äriühinguks muutumise korral äriplaan ning

muud kontrolli teostamisega ja saamisega seotud asjaolud;

16) ülevaade krediidiandjas või -vahendajas rakendatavast tegevusstrateegiast, kui

krediidiandja või -vahendaja omandamise tulemusel ei muutu omandaja kontrollitavaks

äriühinguks.

(2) Finantsinspektsioonile esitatavad andmed ja dokumendid tuleb esitada eesti keeles.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide täpsustamiseks ja

kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon nõuda kirjalikult lisaandmeid ja -dokumente.

(4) Krediidiandjas või -vahendajas osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile

esitatavate andmete ja dokumentide loetelu võib täpsustada valdkonna eest vastutav minister

määrusega.

§ 32. Menetlus ja menetlustähtajad

(1) Finantsinspektsioon hindab omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 29 esitatud nõuetele

ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise 60 tööpäeva jooksul (edaspidi

menetlustähtaeg) käesoleva seaduse § 30 lõikes 3 nimetatud andmete ja dokumentide saamist

kinnitava teate esitamisest arvates.

16

(2) Finantsinspektsioonil on õigus 50 tööpäeva jooksul menetlustähtaja algusest arvates nõuda

lisaandmeid ja -dokumente.

(3) Finantsinspektsiooni poolt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud lisaandmete ja

-dokumentide esmakordse nõude esitamise ja omandajalt nõutud lisaandmete ja -dokumentide

saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid peatumine ei kesta kauem kui

20 tööpäeva. Täiendava lisaandmete ja -dokumentide nõudmise korral, mida ei nõuta

esmakordselt, menetlustähtaeg ei peatu.

(4) Kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet või omandaja üle teostab järelevalvet

kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi

lõikes 3 nimetatud menetlustähtaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani.

(5) Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või

krediidiandja või -vahendaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel koostööd

lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui omandaja on:

1) lepinguriigis tegevusloa saanud kindlustusandja, krediidiasutus, fondivalitseja,

investeerimisfond, investeerimisühing, makseasutus, e-raha asutus või muu finantsjärelevalve

alla kuuluv isik;

2) lepinguriigis tegevusloa saanud kindlustusandja, krediidiasutuse, fondivalitseja,

investeerimisfondi, investeerimisühingu, makseasutuse, e-raha asutuse või muu

finantsjärelevalve alla kuuluva isiku emaettevõtja;

3) isik, kelle kontrollitavaks äriühinguks on teises lepinguriigis tegevusloa saanud

kindlustusandja, krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing,

makseasutus, e-raha asutus või muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud koostöö raames konsulteerib Finantsinspektsioon

teiste finantsjärelevalve asutustega. Finantsinspektsioon ja vastavad finantsjärelevalve

asutused edastavad viivitamata üksteisele kõik andmed, mis on olulise osaluse omandamise,

suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel olulised.

(7) Kui olulist osalust soovib samal ajal omandada mitu isikut, peab Finantsinspektsioon neid

kohtlema võrdsete asjaolude korral võrdselt.

§ 33. Osaluse omandamise tingimused

(1) Finantsinspektsioonil on õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul tal on õigus

olulist osalust omandada, seda suurendada või muuta krediidiandja või -vahendaja

kontrollitavaks äriühinguks. Finantsinspektsioon võib ettenähtud tähtaega pikendada, kuid

tähtaeg ei või kokku ületada 12 kuud. Omandaja on kohustatud nimetatud tähtaja jooksul

viivitamata Finantsinspektsiooni teavitama olulise osaluse omandamise, selle suurendamise

või krediidiandja või -vahendaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise tehingu teostamisest

või teostamata jätmise otsusest.

(2) Olulise osaluse võib omandada, seda suurendada või krediidiandja või -vahendaja

kontrollitavaks äriühinguks muuta, kui Finantsinspektsioon ei keela oma ettekirjutusega

olulise osaluse omandamist, selle suurendamist või krediidiandja või -vahendaja

kontrollitavaks äriühinguks muutmist, lähtudes käesoleva seaduse § 32 lõikes 1 ja § 34 lõikes

1 sätestatust.

§ 34. Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta

(1) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise, selle

suurendamise või krediidiandja või -vahendaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise, kui:

17

1) omandaja ei vasta käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud nõuetele;

2) omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud käesolevas

seaduses sätestatud või seaduse alusel nõutud andmeid või dokumente;

3) Finantsinspektsioonile esitatud andmed või dokumendid ei vasta õigusaktidega sätestatud

nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või esitatud andmete ja dokumentide

alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivuses

ning selles, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;

4) krediidiandja või -vahendaja muutuks kolmandas riigis elava või asuva isiku

kontrollitavaks äriühinguks ning selle isiku üle ei teostata tema elu- või asukohariigis piisavat

järelevalvet või selle kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või

võimalust teha Finantsinspektsiooniga koostööd.

(2) Finantsinspektsioon edastab omandajale otsuse olulise osaluse omandamise lubamise

kohta või keelava ettekirjutuse kahe tööpäeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist või

ettekirjutuse tegemist, kuid enne menetlustähtaja lõppu. Kui omandaja üle teostab

finantsjärelevalvet teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, tuleb otsuses muu hulgas

märkida tema hinnang olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks

äriühinguks muutmise kohta.

(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud ilmnevad pärast olulise osaluse

omandamist või suurendamist või krediidiandja või -vahendaja kontrollitavaks äriühinguks

muutmist, võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse

omandamine või krediidiandja või -vahendaja kontrollitavaks äriühinguks muutmine

käesoleva seadusega vastuolus olevaks.

(4) Kui omandaja või isik, kes omab krediidiandjas või -vahendajas olulist osalust või kelle

kontrollitavaks äriühinguks krediidiandja või -vahendaja on, on teises lepinguriigis

registreeritud krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing,

kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik või

eelnimetatud isikuga ühte konsolideerimisgruppi kuuluv isik, teatab Finantsinspektsioon

käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi

pädevale finantsjärelevalve asutusele.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste

järgimine on kohustuslik ka krediidiandjale või -vahendajale või muule isikule, kes korraldab

hääleõiguste teostamist.

§ 35. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed

(1) Olulise osaluse omandamise või suurendamise tehingu tagajärjel ei omanda isik aktsiatega

kaasnevat hääleõigust ning aktsiatega esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku kvoorumisse,

kui:

1) tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni ettekirjutusega;

2) Finantsinspektsioon on teinud käesoleva seaduse § 34 lõikes 1 nimetatud ettekirjutuse,

millega omandamine või kontrollitavaks muutumine loetakse seadusega vastuolus olevaks;

3) tehingust ei ole Finantsinspektsiooni käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud korras teavitatud;

4) tehing on tehtud pärast käesoleva seaduse § 34 lõikes 1 või enne §-s 32 nimetatud tähtaja

möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine oli käesoleva seaduse alusel lubatud.

(2) Niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud asjaolu, ei teki isikul õigusi, mis muudaksid krediidiandja või -vahendaja tema

kontrollitavaks äriühinguks.

18

(3) Niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esines mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud asjaolu, kuid omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati

üldkoosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist, on

üldkoosoleku otsus tühine. Kohus võib Finantsinspektsiooni, aktsionäri või äriühingu juhi

avalduse alusel tuvastada üldkoosoleku otsuse tühisuse, kui avaldus on esitatud kolme kuu

jooksul üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates.

(4) Kui teostati tehingust, millega krediidiandja või -vahendaja pidi muutuma isiku

kontrollitavaks äriühinguks ja mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud asjaolu, tulenevaid kontrolli võimaldavaid õigusi, võib kohus Finantsinspektsiooni,

aktsionäri või äriühingu juhi avalduse alusel tunnistada selliste õiguste teostamise tühiseks,

kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates.

§ 36. Olulise osaluse muutumisest teavitamine

(1) Kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse

krediidiandjas või -vahendajas või vähendab oma osalust alla mõne käesolevas seaduses

nimetatud määra või loobub kontrollist krediidiandja või -vahendaja üle, peab ta kavatsusest

Finantsinspektsiooni viivitamata teavitama, näidates teates ära tema omatavate,

võõrandatavate ja pärast tehingut talle jäävate aktsiate arvu.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik kaotab mõne muu

sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel kontrolli krediidiandja või -vahendaja üle või

olulise osaluse krediidiandjas või -vahendajas või tema osalus väheneb alla mõne käesolevas

seaduse § 28 lõikes 1 nimetatud määra. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse

või kontrolli kaotamisest või osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama

Finantsinspektsiooni.

(3) Krediidiandja või -vahendaja on käesoleva seaduse § 30 lõigetes 1 ja 2 ning käesoleva

paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest

viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.

(4) Krediidiandja või -vahendaja esitab koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile

andmed isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli krediidiandjas või -vahendajas

oluline osalus, näidates ära isikule kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud

asjaolud vastavalt käesoleva seaduse §-dele 28 ja 30 ning väärtpaberituru seaduse §-dele 9 ja

10.

5. peatükk

Juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus

§ 37. Krediidiandja või -vahendaja tegevuskoht

Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud krediidiandja või

-vahendaja asukoht ja peamine tegevuskoht peab asuma Eestis.

§ 38. Krediidiandja või -vahendaja tegevus

(1) Krediidiandja või -vahendaja peab:

1) vastama õigusaktidest tulenevatele nõuetele ning oma tegevustes üles näitama piisavat

asjatundlikkust, ausust, täpsust ja hoolikust, et tagada tarbijate huvide ja õiguste kaitse;

2) tagama oma tegevuseks vajalike käesoleva seaduse §-s 44 nimetatud sise-eeskirjade

kehtestamise ja rakendamise.

19

(2) Krediidiandja või -vahendaja peab tagama, et organisatsiooni ülesehitus, vastutusala

läbipaistvus ning juhtide ja töötajate teadmised, oskused, kogemus ja tegevus vastavad

õigusaktides sätestatule.

(3) Krediidiandja või -vahendaja peab tagama, et krediidi andmise, krediidi vahendamise või

nõustamisteenuse osutamise protsessis osalevatel krediidiandja või -vahendaja töötajatel või

esindajatel on igal ajahetkel selleks tegevuseks nõutavad teadmised, oskused ja kogemus.

(4) Käesolevast seadusest tulenevate valikute tegemine krediidiandja või -vahendaja tegevuse

korraldamisel ei tohi kaasa tuua olukorda, kus krediidiandja või -vahendaja jätab täitmata

õigusaktidest tuleneva kohustuse, jätab tarbija krediidivõimelisuse hindamisel olulised

asjaolud arvesse võtmata või tarbija jääb ilma teabest või hoiatusest, millel võib olla oluline

kaal tarbija krediidiotsuse kujunemisel krediidilepingu sõlmimiseks.

(5) Kui vastavalt käesoleva seaduse § 2 lõikes 2 sätestatule krediidivahendaja vahendab

tarbijale krediiti, mida annab osaliselt või täielikult isik, kes ei tegutse oma majandus- või

kutsetegevuses, peab krediidivahendaja täitma käesoleva seaduse §-des 47–53 sätestatud

nõudeid.

§ 39. Juhtidele esitatavad nõuded

(1) Krediidiandja või -vahendaja juhiks võib valida või määrata vaid isiku, kellel on

krediidiandja või -vahendaja juhtimiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus,

kutsealane sobivus ning laitmatu ärialane maine.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku ärialane maine ei ole laitmatu muu hulgas,

kui:

1) tema tegevus või tegevusetus on kaasa toonud krediidiandja, krediidivahendaja,

krediidiasutuse, investeerimisühingu või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku pankroti

või tegevusloa kehtetuks tunnistamise finantsjärelevalve asutuse algatusel;

2) ta on pannud toime esimese astme kuriteo;

3) tema suhtes on kohus vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud tegutsemiskeeldu või

§-le 491 ettevõtluskeeldu, samuti kui ta on isik, kelle suhtes on kohaldatud seaduses või

kohtulahendis ette nähtud ärikeeldu või teataval erialal või ametikohal töötamise keeldu või

karistatud sellise keelu rikkumise eest;

4) ta ei ole suuteline korraldama krediidiandja- või vahendaja tegevust selliselt, et tarbijate

huvid oleksid piisavalt kaitstud;

5) ta on esitanud Finantsinspektsioonile valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni

esitamata;

6) teda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase

süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või

toetamise eest ning tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt

karistusregistrist kustutatud või tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni.

(3) Krediidiandja või -vahendaja juhiks, samuti selle emaettevõtja või sellega samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu nõukogu või juhatuse liikmeks on keelatud valida

või määrata isikut, kelle varasem tegevus on kaasa toonud äriühingu pankroti või

sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kelle suhtes kehtib

ettevõtluskeeld või kelle varasem tegevus äriühingu juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline

korraldama äriühingu juhtimist selliselt, et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete,

võlausaldajate ja tarbijate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud, või kelle varasem tegevus on

näidanud, et ta muul mõjuval põhjusel ei ole sobiv äriühingut juhtima.

20

(4) Krediidiandja või -vahendaja juhiks ei või määrata isikut, kellele või kellega seotud

äriühingule on tehtud korduvalt ettekirjutus või rakendatud muid karistusi vastutustundliku

laenamise nõuete rikkumise, võlaõigusseaduse §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse

määraülempiiri ületamise või vastavalt võlaõigusseaduse § 1132 tarbijalt nõutava

sissenõudmiskulude hüvitise piirangu rikkumise eest.

(5) Krediidiandja või -vahendaja juhid peavad tagama, et krediidiandja või -vahendaja

organisatsiooniline struktuur on läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning

kehtestatud on sise-eeskirjad, mis on krediidiandja –või vahendaja tegevuse laadi, ulatust ja

keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed.

(6) Krediidiandja või -vahendaja juhid on kohustatud regulaarselt üle vaatama käesoleva

seaduse alusel kehtestatud eeskirjad ja muud protseduurireeglid, hindama nende

tulemuslikkust ning rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks.

§ 40. Nõuded töötajate ja juhtide teadmistele, oskustele ja kogemustele (1) Krediidiandja või -vahendaja juhid ja töötajad peavad tegutsema nende puhul eeldatava

ettenägelikkuse ja hoolsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, seades

krediidiandja või -vahendaja ning tarbijate majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest

majanduslikest huvidest.

(2) Arvestades ameti- või töökohaga seotud ülesandeid ja vastutust peavad krediidiandja või

-vahendaja juhtidel ja töötajatel olema teenuse osutamiseks vajalikud teadmised, oskused ja

kogemused, mis on seotud järgmiste valdkondadega:

1) pakutavad krediidilepingud ja muud teenused;

2) krediidilepingute ettevalmistamine ja sõlmimine, sealhulgas tarbija krediidivõimelisuse

hindamine, ning krediidilepingu täitmise tingimused, samuti tarbijakrediidi pakkumisele

kohalduvad tingimused;

3) krediidi vahendamise ja nõustamisteenuse osutamise tingimused;

4) kui seoses krediidi andmise või vahendamisega osutatakse tarbijale muud teenust, eelkõige

kinnisvara hindamist, siis selle teenuse osutamise tingimused;

5) kinnisvara hindamise nõuded ja kinnisvaraga tehingute tegemise tingimused, kui antakse

või vahendatakse hüpoteegiga tagatud krediiti.

(3) Krediidiandja või -vahendaja määrab käesoleva seaduse §-s 44 nimetatud sise-eeskirjades

juhtide ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste taseme, mis on vajalik krediidiandja või -

vahendaja organisatsioonis ameti- või töökohtadel ülesannete täitmiseks. Teadmiste ja

pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või töökohaga seotud ülesannete täitmiseks

vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust.

(4) Töötaja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiandja või -vahendaja heaks töölepingu

või muu võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik:

1) kelle tööülesannete hulka kuuluvad krediidi andmise või vahendamisega seotud tegevused,

sealhulgas tarbija krediidivõimelisuse hindamise eest vastutamine, samuti nõustamisteenuse

või muu krediidi andmise või vahendamisega seotud teenuse osutamisega seotud tegevused;

2) kes krediidi andmise või krediidi vahendamise, nõustamisteenuse või muu krediidi andmise

või vahendamisega seotud teenuse käigus esindab krediidiandjat või -vahendajat suhetes

tarbijaga, sealhulgas krediidiandja või -vahendaja ja agent;

3) kes juhib või kontrollib käesoleva lõike punktis 1 või 2 nimetatud isikuid, kuid kes ei ole

krediidiandja või -vahendaja juht.

21

(5) Nõuded krediidiandja või -vahendaja juhtide ja töötajate erialastele teadmistele, oskustele

ning kogemustele võib kehtestada valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 41. Juhist ja audiitorist teavitamine

(1) Krediidiandja või -vahendaja juhi valimiseks või määramiseks on vajalik isiku kirjalik

nõusolek. Koos kirjaliku nõusolekuga esitab isik:

1) andmed enda kohta, mis sisaldavad tema ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle

puudumisel sünniaega ja -kohta, elukohta, hariduse kirjeldust, töö- ja ametikohtade täielikku

loetelu ning juhatuse liikme puhul tema vastutusvaldkonna kirjeldust, samuti tema

usaldusväärsust ja käesoleva seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid;

2) andmed äriühingute kohta, milles tema osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need

andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust ja tegevusalade loetelu;

3) kinnituse, et tal puuduvad käesolevas seaduses sätestatud krediidiandja või -vahendaja

juhtimist välistavad asjaolud.

(2) Krediidiandja või -vahendaja esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja

kinnituse Finantsinspektsioonile.

(3) Krediidiandja või -vahendaja esitab audiitori valimise või määramise korral

Finantsinspektsioonile tema nime ja audiitori kinnituse, et tema suhtes puuduvad asjaolud,

mis välistavad õiguse olla krediidiandja või -vahendaja audiitor.

(4) Krediidiandja või -vahendaja on kohustatud juhtide ja audiitori valimise või määramise

kavatsusest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja lõppemist

tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne

vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist.

§ 42. Krediidiandja või -vahendaja juhi tagasikutsumine

(1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda krediidiandja või -vahendaja juhi

tagasikutsumist või mitte valimist või määramist, kui:

1) isik ei vasta käesolevas seaduses juhile kehtestatud nõuetele;

2) isik on seoses enda valimise või määramisega esitanud eksitavaid, tegelikkusele

mittevastavaid andmeid või võltsitud dokumente;

3) isiku tegevus krediidiandja või -vahendaja juhtimisel on näidanud, et ta ei ole suuteline

krediidiandjat või -vahendajat usaldusväärselt ja kindlalt juhtima või ta ei ole suuteline

korraldama krediidiandja või -vahendaja juhtimist selliselt, et tarbijate ja võlausaldajate huvid

oleksid küllaldaselt kaitstud.

(2) Tagasikutsutud krediidiandja või -vahendaja juhi asemele võib uue liikme määrata kohus

Finantsinspektsiooni nõudel. Kohtu määratud nõukogu liikme volitused kestavad kuni uue

juhi nimetamise või valimiseni üldkoosoleku poolt.

§ 43. Nõuded töötajate tasustamisele

(1) Krediidiandja või -vahendaja juhatuse liikmete ja töötajate tasustamise ning tööga

kaasnevate hüvede, sealhulgas lahkumis- ja pensionihüvitiste ja muude soodustuste

määramise alused ja põhimõtted (edaspidi tasustamise põhimõtted) peavad:

1) olema selged ja läbipaistvad ning kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskide juhtimise

põhimõtetega, krediidiandja või -vahendaja pikaajaliste huvidega ning mitte soodustama

ülemääraste riskide võtmist;

2) lähtuma krediidiandja või -vahendaja äristrateegiast ja väärtustest, arvestades selle

majandustulemusi ning tarbijate õigustatud huve.

22

(2) Tasustamise põhimõtted ja nende rakendamine peavad olema proportsionaalsed

krediidiandja või -vahendaja tegevuse laadi, ulatuse ja keerukuse astmega.

(3) Tasustamise põhimõtted peavad hõlmama meetmeid huvide konflikti vältimiseks,

sealhulgas ei tohi krediidiandja või -vahendaja tarbija krediidivõimelisuse hindamise eest

vastutava juhatuse liikme või töötaja tasustamine sõltuda heakskiidetud krediiditaotluste või

sõlmitud krediidilepingute arvust või osakaalust.

(4) Kui krediidiandja või -vahendaja osutab nõustamisteenust, ei või nende töötajate

tasustamise põhimõtted piirata nõustamisteenusega seotud töötaja võimalust tegutseda tarbija

parimates huvides ning töötaja tasustamine ei või põhineda peamiselt sõlmitavate

krediidilepingute arvul või teenuse osutamise tegevusplaani mahul.

(5) Käesolevas seaduses käsitatakse töötasuna ka krediidiandja või -vahendaja juhatuse

liikmele makstavat tasu.

§ 44. Krediidiandja või -vahendaja sise-eeskiri

(1) Krediidiandjas või -vahendajas peavad olema kehtestatud ja rakendatud krediidiandja või

-vahendaja ning tema juhtide ja töötajate tegevust reguleerivad protseduurireeglid (edaspidi

sise-eeskirjad), mis tagavad krediidiandja või -vahendaja tegevust reguleerivate õigusaktide ja

krediidiandja või -vahendaja juhtorganite otsuste täitmise. Krediidiandja või -vahendaja sise-

eeskirjad kinnitatakse juhatuse või juhatuse poolt volitatud struktuuriüksuse juhi poolt.

(2) Sise-eeskirjad peavad tagama, et krediidiandja või -vahendaja teenuste osutamine on

õiguspärane ja kooskõlas krediidivaldkonna majandus- või kutsetegevuses järgitava hoolsuse

nõudega, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Krediidiandja või -vahendaja

hindab regulaarselt sise-eeskirjade rakendamist ning ajakohastab sise-eeskirju nii, et oleks

tagatud tarbijate huvide ja õiguste kaitse.

(3) Sise-eeskirjadega määratakse muu hulgas kindlaks:

1) asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord, sealhulgas teabe esitamise ja

edastamise nõuded;

2) käesoleva seaduse § 49 lõikes 1 nimetatud krediidivõimelisuse hindamise metoodika ja

selle rakendamise kord, sealhulgas teabe kogumise kord, ning isikuandmete töötlemise kord;

3) käesoleva seaduse § 49 lõikes 2 nimetatud tarbijale krediidi andmise kord;

4) krediidilepingute tagatiseks oleva vara hindamise kord;

5) tarbijale lepingueelse teabe ja hoiatuste edastamise kord;

6) krediidi kulukuse määra, sealhulgas tüüpilise näite arvestamise alused ja kord;

7) krediidivahendaja puhul krediidilepingute vahendamise protsessi kirjeldus ja sõlmimise

kord;

8) nõustamisteenuse osutamise korral nõustamisteenuse osutamise kord;

9) töötajate töö- või ametiülesanded, nõuded töötajate teadmistele, oskustele ja kogemustele,

alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise protseduur ja õiguste delegeerimine,

sätestades funktsioonide lahususe tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja krediidiotsuste

tegemisel, krediidilepingu tagatiseks oleva vara hindamisel, tegevuste ja teenuste kajastamisel

raamatupidamises ja aruannetes ning riskide hindamisel;

10) andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord;

11) tarbija kaebuste lahendamise kord;

12) sisekontrolli süsteemi toimimise kord;

13) huvide konflikti maandamise ja vältimise kord;

14) käesoleva seaduse § 46 lõikes 3 nimetatud tegevuse edasiandmise kord;

23

15) sisemised protseduurireeglid rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud

rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks ning rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seaduse rakendamiseks ning nende täitmise kontrollimise sisekontrollieeskirjad.

§ 45. Siseaudit

(1) Krediidiandja või -vahendaja peab rakendama piisavaid sisekontrolli meetmeid, mis

hõlmavad krediidiandja või -vahendaja kõiki juhtimis- ja tegevustasandeid.

(2) Krediidiandja nõukogu ja krediidivahendaja nõukogu määravad sõltumatu töötaja või

sõlmivad siseauditi ülesannete täitmiseks lepingu isikuga (edaspidi siseaudiitor), kes peab

vastama käesoleva seaduse § 39 lõikes 1 sätestatud tingimustele ning kes ei või töötada

ametikohal ega täita muid ülesandeid, mis põhjustavad või võivad põhjustada huvide

konflikti.

(3) Siseaudiitori ülesanne on kontrollida krediidiandja või -vahendaja ning tema juhtide ja

töötajate tegevuse vastavust õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele,

juhtimisorganite otsustele, sise-eeskirjadele, krediidiandja või -vahendaja sõlmitud lepingutele

ja heale tavale.

(4) Krediidiandja või -vahendaja tagavad siseaudiitorile kõik tema ülesannete täitmiseks

vajalikud töötingimused ja õigused, sealhulgas õiguse saada selgitusi ja teavet krediidiandja

või -vahendaja juhtidelt ja töötajatelt ning võimaluse jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist

ja tehtud ettepanekute täitmist.

(5) Siseaudiitor on kohustatud talle krediidiandja või -vahendaja kohta teatavaks saanud

teabe, mis osutab õiguserikkumistele või tarbija huvide kahjustamisele, viivitamata kirjalikult

edastama lisaks krediidiandja või -vahendaja juhtidele ka Finantsinspektsioonile.

§ 46. Krediidiandja või –vahendaja tegevuse edasiandmine

(1) Krediidiandjal või -vahendajal on oma kohustuste paremaks täitmiseks õigus krediidi

andmise või krediidi vahendamisega seotud tegevusi edasi anda kolmandale isikule (edaspidi

tegevuse edasiandmine), kui:

1) tegevuse edasiandmisega ei delegeeri juhid oma vastutust või tegevuse edasiandmine ei

kahjusta muul viisil tarbijate huve;

2) tegevuse edasiandmine ei takista krediidiandja või -vahendaja tegevust ja tema kohustuste

täitmist vajalikul tasemel;

3) isikul, kellele tegevused edasi antakse, on vajalikud teadmised ja oskused ja ta on

võimeline neid kohustusi täitma;

4) krediidiandja või -vahendaja suhted tarbijatega ja kohustused tarbijate ees tegevuse

edasiandmise tõttu ei muutu;

5) tegevuse edasiandmine ei põhjusta olukorda, kus krediidiandja ei tegele reaalselt krediidi

andmisega või krediidivahendaja krediidi vahendamisega;

6) tegevuse edasiandmine ei tühista ega muuda mis tahes muid tingimusi, mille alusel

krediidiandjale või -vahendajale tegevusluba anti;

7) on täidetud muud käesolevast seadusest tulenevad nõuded.

(2) Krediidi andmist või krediidi vahendamist ja sellega seotud nõuete täitmist võib edasi

anda üksnes teisele isikule, kellel on tegevusluba käesoleva seaduse §-des 3 ja 4 nimetatud

krediidi andmiseks või krediidi vahendamiseks, või välisriigi isikule, kelle tegevuse suhtes

kohaldatakse käesoleva seadusega krediidiandjale või -vahendajale ettenähtud nõuetega

vähemalt samaväärseid nõudeid, või käesoleva seaduse § 2 lõigetes 7 ja 8 nimetatud isikutele.

24

(3) Krediidiandja või -vahendaja tegevusi, millele ei ole kehtestatud nõudeid käesolevas

seaduses või mis ei ole seotud võlaõigusseaduses sätestatud vastutustundliku laenamise

põhimõtte rakendamisega, sealhulgas kliendi isikusamasuse tuvastamine ja kontrollimine

kooskõlas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses sätestatud nõuetega, võib

anda edasi muule käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata isikule.

(4) Tegevusi ei või edasi anda sellisel viisil, mis võib takistada krediidiandja või -vahendaja

sisekontrolli läbi viimist või krediidiandja või -vahendaja üle vajalikul tasemel järelevalve

teostamist. Krediidiandja või -vahendaja peab hindama igakülgselt ja põhjalikult tegevuse

edasiandmise vajalikkust

(5) Krediidiandja või -vahendaja jääb tegevuse edasiandmise korral täielikult vastutavaks

edasiantud tegevuse nõuetekohase täitmise eest.

(6) Tegevuse edasiandmise korral peab krediidiandja või -vahendaja hindama teise isiku,

kellele tegevus edasi antakse, pädevust ja sobivust edasiantud tegevuse täitmisel.

(7) Krediidiandjal ja -vahendajal on õigus saada isikult, kellele nad on oma tegevuse edasi

andnud, teavet edasiantud tegevuse kohta ning anda kohustuslikke juhiseid.

(8) Krediidiandja või -vahendaja kehtestab tegevuse edasiandmise korra sise-eeskirjadega.

(9) Krediidivahendaja kohustub talle edasi antud tegevusest ja oma tegevuse edasi andmisest

teavitama krediidiandjat.

(10) Krediidiandja või -vahendaja teavitab tegevuse edasiandmisest viivitamata

Finantsinspektsiooni.

(11) Krediidi andmist või krediidi vahendamist võib edasi anda ka välisriigis asutatud

krediidiandjale või -vahendajale, kellel on vastavalt oma tegevusloale õigus osutada krediidi

andmise või krediidi vahendamise teenust.

6. peatükk

Tegevusele esitatavad nõuded

§ 47. Krediidi andmisele ja krediidi vahendamise teenuse osutamisele esitatavad nõuded

ning andmete säilitamine

(1) Lisaks käesolevas seaduses sätestatule peab krediidiandja või -vahendaja tarbijale krediidi

andmisel või vahendamisel igakülgselt vältima ebaausate kauplemisvõtete kasutamist ja

järgima võlaõigusseaduses sätestatud tarbijale piisavate selgituste ja teabe esitamise, tarbija

krediidivõimelisuse hindamise ning muid vastutustundliku laenamise nõudeid.

(2) Krediidi andmisel või vahendamisel on krediidiandja või -vahendaja kohustatud tarbija ja

samuti tema esindaja isikusamasuse tuvastama ja esitatud teavet kontrollima.

(3) Krediidiandja või -vahendaja leping tarbijaga sõlmitakse kirjalikus või kirjalikku

taasesitamist võimaldavas või elektroonilises vormis.

(4) Krediidiandja või -vahendaja on kohustatud säilitama andmed tarbija rahaliste kohustuste

suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid, et hinnata tarbija

krediidivõimelisust.

25

(5) Tarbija krediidivõimelisuse hindamine käesoleva seaduse tähenduses on võlaõigusseaduse

§ 4032 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud tegevus, mille käigus teeb krediidiandja või

-vahendaja kindlaks, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel

tagasi maksma.

(6) Krediidiandja või -vahendaja säilitab kõik krediidi väljastamise ning krediidi

teenindamisega seotud käesolevas seaduses nimetatud andmed ja dokumendid, mille alusel

tarbijale krediiti antakse või teenust osutatakse, sealhulgas krediiditoimikusse kuuluvad

andmed ja dokumendid, muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana kogu

tarbijaga õigussuhte kestmise aja ning vähemalt kolme aasta jooksul õigussuhte lõppemisest

tarbijaga.

(7) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda, et pärast krediidiandjale või -vahendajale antud

tegevusloa lõppemist peab ta säilitama andmeid käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud

tähtaja möödumiseni.

§ 48. Krediiditoimiku pidamine

(1) Krediidiandja või -vahendaja peab tarbija krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil

kogutud vajalike andmete ja dokumentide kohta krediiditoimikut. Krediiditoimikut tuleb

pidada iga tarbija kohta eraldi.

(2) Krediiditoimik on käesoleva seaduse tähenduses lepingute, õiendite, otsuste, analüüside ja

muude krediidi andmise ja teenindamisega seotud dokumentide kogum.

(3) Krediidiandja või -vahendaja peab tagama kogu krediidiperioodi jooksul tarbija

krediidivõimelisuse analüüsiks vajalike andmete ja dokumentide olemasolu krediiditoimikus.

(4) Krediiditoimik peab andma piisavalt informatsiooni krediidi andmise eest vastutavale

isikule või struktuuriüksusele, samuti siseaudiitorile ja audiitorile ning Finantsinspektsioonile

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

(5) Krediiditoimik peab sisaldama vähemalt järgmist teavet ja dokumente krediidi andmise,

jälgimise ja hindamise kohta:

1) andmed tarbija kohta, sealhulgas tema nimi, registri- või isikukood või selle puudumise

korral sünniaeg ja -koht ning elukoht;

2) krediiditaotlused;

3) krediidi andmise või krediidi andmisest keeldumise otsused;

4) krediidi taotlemise ja krediidiperioodi jooksul esitatud dokumendid ja aruanded;

5) tarbija krediidivõimelisuse hindamise analüüsi tulemused;

6) tarbijaga sõlmitud krediidi- ja tagatislepingud;

7) tarbijaga peetud kirjavahetus;

8) dokumendid tarbija krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kontrollimise

kohta;

9) hüpoteekkrediidiandja või -vahendaja puhul dokumendid tagatise kontrollimise,

kindlustamise ja hindamise kohta, sealhulgas kinnisvara hindaja hinnang tagatise maksumuse

kohta.

(6) Krediiditoimikus sisalduvatele õienditele ja dokumentidele esitatavad nõuded ning nende

sisu ja ulatus võivad olla erinevad olenevalt krediidilepingust, tarbijast ja krediidi suurusest.

26

(7) Krediiditoimikus sisalduv informatsioon võib info- ja dokumendihaldussüsteemis

paikneda jagatult, kuid krediidiandja või -vahendaja peab tagama selle kättesaadavuse igal

ajahetkel.

§ 49. Tarbija krediidivõimelisuse hindamise kord

(1) Krediidiandja või -vahendaja peab vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks

kehtestama sise-eeskirjadega metoodika tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ja esitatud

andmete kontrollimiseks, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt

järgmised näitajad:

1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus;

2) teised varalised kohustused, sealhulgas tarbija regulaarsete finantskohustuste suurus,

olemasolevate krediitide põhiosade ja intresside suurus ning muud kohustused nagu elatis;

3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine;

4) tarbija puhul muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel

juhul üldkohaldatavate määradena;

5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju;

6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid tarbija kohta, mis võivad omada olulist tähtsust

tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja võivad mõjutada tarbija kohustuste täitmist

jätkusuutlikul viisil.

(2) Krediidiandja sise-eeskirjades peavad krediidi andmisele olema sätestatud järgmised

nõuded:

1) krediidisumma ja krediidi tagatise suhtele ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning

tarbija sissetuleku suhtele;

2) krediidi maksimaalne tähtaeg;

3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid

kohustusi intressi muutumise korral.

(3) Krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud

tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise

regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist;

2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekute allikaid, nende laekumiste

regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite

õigsust, mis on aluseks ning mis omavad tähtsust tarbija regulaarse sissetuleku suuruse

arvutamisel.

(4) Krediidiandja võib tarbijale krediiti väljastada üksnes siis, kui ta on krediidivõimelisuse

hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepingus kokku lepitud tingimustel.

(5) Krediidiandja või -vahendaja peab tagama, et tarbija krediidivõimelisuse hinnang

põhineks mõistliku pingutuse alusel kontrollitud andmetel, arvestades käesolevas paragrahvis

ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumiseks. Kui tarbijale on

krediidiandja toodet vahendanud krediidivahendaja, võib krediidiandja sõlmida

krediidilepingu krediidivahendaja teostatud krediidivõimelisuse hindamise alusel, kui

krediidivahendaja esitab krediidiandjale tarbija krediidivõimelisuse nõuetekohase hinnangu.

27

(6) Hüpoteekkrediidiandja või -vahendaja ei tohi tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

tugineda ülekaalukalt asjaolule, et tagatiseks oleva kinnisvara väärtus ületab krediidi summat,

või eeldusele, et kinnisvara väärtus tõuseb, välja arvatud juhul, kui krediidilepingu eesmärk

on elamukinnisvara ehitamine või renoveerimine. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

tuleb arvestada kinnisvara väärtuse muutumist aja jooksul.

(7) Miinimumnõuded krediidisumma ja krediidi tagatise suhtele ning krediidi põhiosa ja

intressimakse ja tarbija sissetuleku suhtele, kui tarbijakrediiti pakub krediidiandja, kes ei ole

krediidiasutus ega välisriigi krediidiasutuse filiaal, võib kehtestada valdkonna eest vastutav

minister määrusega.

§ 50. Tarbija esitatud teave ja selle kontrollimine

(1) Arvestades võlaõigusseaduse § 4032 lõigetes 2 ja 5 sätestatud omandab krediidiandja või

-vahendaja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet tarbijalt, asjakohastest

siseallikatest ja andmekogudest. Siseallikad on krediidiandja või -vahendaja enda kasutuses

olevad teabe omandamise allikad.

(2) Krediidivahendaja on kohustatud krediidiandjale edastama tarbija kohta kogu teadaoleva

teabe, mis on kogutud krediidi taotlemise protsessis ning mis on vajalik tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

(3) Krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija

esitatud teavet, tuginedes võimalusel krediidiandja või -vahendaja poolt iseseisvalt

kättesaadavatele dokumentidele.

(4) Krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja

kohustuste kohta tuginedes võimalusel tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui

muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

(5) Krediidiandja või -vahendaja töötaja ja juht, kes seoses oma töö- või ametikohustustega

töötleb isikuandmeid, on kohustatud seda tegema käesolevas seaduses sätestatud eesmärkidel

isikuandmete kaitse seaduses sätestatud tingimustel ning vastavalt krediidiandja või

-vahendaja siseeeskirjadele.

(6) Krediidiandja või -vahendaja töötajad ja juhid, aktsionärid või osanikud, kellel on

juurdepääs klientide isikuandmetele, on kohustatud hoidma saladuses talle teatavaks saanud

isikuandmeid tähtajatult, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

7. peatükk

Tarbijale hüpoteegiga tagatud krediidi pakkumise nõuded

§ 51. Nõustamisteenuse osutamine

(1) Hüpoteekkrediidiandja või -vahendaja teavitab tarbijat seoses hüpoteegiga tagatud krediidi

andmise või vahendamisega, kas talle osutatakse või saab osutada nõustamisteenust.

(2) Krediidiandja või tema agent peab nõustamisteenuse osutamisel kaaluma piisaval hulgal

tarbijale sobivaid selle krediidiandja pakutavaid krediidilepinguid. Krediidivahendaja peab

nõustamisteenuse osutamisel kaaluma tarbijale sobivaid turul pakutavaid krediidilepinguid.

Nõustamisteenuse tulemusena esitatakse tarbijale isikustatud soovitus.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud soovituse korral, mis põhineb ühe krediidiandja

krediidilepingutel, kaalub krediidiandja või tema agent kõiki krediidiandja pakutavaid

28

krediidilepinguid ja soovitab nende hulgast tarbija vajadusi ja finantsolukorda arvestades

tarbijale ühe või mitu sobivat krediidilepingut.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud soovituse korral, mis põhineb mitme

krediidiandja pakutavatel krediidilepingutel, kaalub krediidivahendaja neid krediidilepinguid

ja soovitab tarbija vajadusi ja finantsolukorda arvestades tarbijale ühe või mitu sobivat

krediidilepingut.

(5) Krediidivahendaja ei või nõustamisteenuse eest üheltki krediidiandjalt tasu saada, kui

käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. Krediidivahendaja võib nõustamisteenuse eest

krediidiandjalt saada tasu, kui ta kaalub erinevate turul pakutavate krediidilepingute sobivust

ja esitab tarbijale teabe kõigi tarbijale sobivate krediidilepingute kohta, mida sellel turul

tegutsevad krediidiandjad pakuvad.

(6) Krediidiandja või -vahendaja esitab tarbijale püsival andmekandjal enne nõustamisteenuse

osutamist või asjakohasel juhul enne nõustamisteenuse osutamise lepingu sõlmimist järgmise

lepingueelse teabe:

1) kas isikustatud soovitus põhineb ainult ühe või mitme krediidiandja pakutavatel

krediidilepingutel;

2) kui nõustamisteenusega kaasneb tasu, mida tarbija maksab nõustamisteenuse eest, siis tasu

suurus, või kui teabe esitamise ajal ei ole seda summat võimalik kindlaks määrata, siis selle

arvutamise meetod.

(7) Nõustamisteenus peab vastama järgmistele nõuetele:

1) nõustamisteenust pakkuva töötaja teadmised, oskused ja kogemused ning tasustamine

vastavad käesoleva seaduse §-des 40 ja 43 sätestatud nõuetele;

2) krediidiandja või -vahendaja peab koguma andmeid tarbija finantsolukorra ning tema

eelistuste ja eesmärkide kohta, et soovitada tarbijale sobivat krediidilepingut, arvestades

tarbija olukorda mõjutavaid riske kogu krediidilepingu kehtivuse ajal;

3) krediidiandja või -vahendaja peavad isikustatud soovituse andmisel tegutsema tarbija

parimates huvides;

4) isikustatud soovitus peab olema tarbijale sobiv, vastama tema finantsolukorrale ja krediidi

kasutamise eesmärkidele ning põhinema selle isikuga seotud asjaoludel;

5) krediidiandja või -vahendaja annab tarbijale soovituse püsival andmekandjal.

(8) Krediidiandja või -vahendaja ei tohi julgustada ega soodustada isikustatud soovituse

tegemiseks vajaliku teabe esitamata jätmist.

(9) Krediidiandja või -vahendaja hoiatab tarbijat, kui kogutud andmete alusel ei ole

krediidileping tarbija jaoks sobiv.

(10) Krediidiandja või -vahendaja hoiatab tarbijat selle eest, et kui tarbija jätab teabe

esitamata või esitab ebapiisava teabe või valeandmeid, ei ole krediidiandjal või -vahendajal

võimalik kindlaks teha, kas kavandatud krediidileping on tarbija jaoks sobiv.

(11) Krediidiandja või -vahendaja ei või nõustamisteenuse osutamise käigus soovitada

tarbijale krediidilepingut, kui krediidiandja või -vahendaja ei saa nõustamisteenuse

pakkumisel tarbijalt järgmisi andmeid:

1) tarbija sissetulekute suurus;

2) tarbija finantskohustuste suurus;

3) krediidi kasutamise eesmärk või otstarve.

29

§ 52. Nõuded fikseerimata intressimääraga krediidilepingule

Fikseerimata intressimääraga hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingu sõlmimisel tagab

krediidiandja või -vahendaja, et:

1) intressi arvutamiseks kasutatav indeks või intressimäär on selge, rakendatav, objektiivne

ning krediidilepingu poolte ja Finantsinspektsiooni kontrollitav;

2) intressi arvutamiseks kasutatava indeksi koostaja või krediidiandja säilitab varasemate

perioodide andmed indeksi või intressimäära kohta vastavalt käesolevas seaduses sätestatud

nõuetele.

§ 53. Tagatiseks oleva kinnisvara hindamine ja selle kohta teabe säilitamine

(1) Tarbijale hüpoteegiga tagatud krediidi pakkumisel tuleb krediidiandjal kehtestada nõuded

tagatiseks sobivale kinnisvara ning hüpoteegi seadmise tingimused.

(2) Hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara hindaja peab olema

piisavate teadmiste, kogemuste ja oskustega ning piisavalt sõltumatu krediidi andmise otsuse

tegemise protsessist, et anda objektiivne ja erapooletu hinnang kinnisvara väärtusele.

Kinnisvara võib hinnata krediidiandja või -vahendaja või kolmas isik.

(3) Kinnisvara hindamine tuleb dokumenteerida püsival andmekandjal. Krediidiandja või

-vahendaja peab kinnisvara hindamise dokumendid säilitama muutumatuna ja

Finantsinspektsioonile kättesaadavana vähemalt viie aasta jooksul pärast lepingu lõppemist,

kui Finantsinspektsioon ei ole kehtestanud teistsugust tähtaega või seaduses ei ole sätestatud

pikemat tähtaega.

(4) Nõuded hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara

hindamisele võib kehtestada valdkonna eest vastutav minister määrusega.

8. peatükk

Nõuded krediidiandja või -vahendaja kapitalile ja vara hoidmisele

§ 54. Krediidiandja või -vahendaja aktsia- ja osakapital

(1) Krediidiandja või äriühingust krediidivahendaja aktsia- või osakapital peab olema

täielikult sisse makstud.

(2) Krediidiandja aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 50 000 eurot.

§ 55. Krediidivahendaja vara hoidmine ja vastutuskindlustus

(1) Krediidivahendaja, kes on ka krediidi väljamaksja või kelle arvele laekuvad tarbijate

tagasimaksed, on kohustatud hoidma krediidiandja ja tarbija makstud summad eraldi

arvelduskontodel.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud arvelduskontodel olevaid vahendeid ei või

krediidivahendaja kasutada oma majandustegevuses, need ei kuulu tema pankrotivara hulka ja

nende arvel ei saa rahuldada võlausaldajate nõudeid.

(3) Tarbija poolt krediidivahendajale tasutud maksed loetakse krediidiandjale tasutuks,

olenemata sellest, kas vahendaja on need krediidiandjale edastanud või mitte. Kui

krediidiandja maksab krediidi välja krediidivahendaja kaudu, loetakse krediit väljastatuks, kui

tarbija on raha kätte saanud.

(4) Krediidivahendajal peab olema kutsealane vastutuskindlustus või kutsealasest hooletusest

tuleneva vastutuse katmiseks muu võrreldava tagatis.

30

9. peatükk

Raamatupidamine ja aruandlus

§ 56. Raamatupidamise korraldamine

(1) Raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldatakse vastavalt käesolevas seaduses,

raamatupidamise seaduses, krediidiandja või -vahendaja põhikirjas ja raamatupidamise sise-

eeskirjas ning muudes õigusaktides sätestatule.

(2) Raamatupidamine peab tagama tõese teabe saamise krediidiandja või -vahendaja

finantsseisundi ja majandustegevuse kohta.

(3) Krediidiandja või äriühingust krediidivahendaja esitab Finantsinspektsioonile

majandusaasta aruande, vandeaudiitori aruande ärakirja, kasumi jaotamise või kahjumi

katmise ettepaneku ja otsuse ning üldkoosoleku protokolli väljavõtte majandusaasta aruande

kinnitamise või kinnitamata jätmise otsuse kohta kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või

osanike üldkoosoleku toimumist.

§ 57. Aruanded ja nende esitamine

(1) Krediidiandja või -vahendaja koostab ja esitab Finantsinspektsioonile aruanded käesolevas

seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras.

(2) Järelevalve eesmärgil Finantsinspektsioonile esitatavate regulaarsete aruannete periood on

kvartal ning aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile ühe kuu jooksul pärast

aruandeperioodi lõppu. Kui aruande esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, tuleb

regulaarne aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

(3) Finantsinspektsioonile järelevalve eesmärgil esitatud aruannete põhjal võib

Finantsinspektsioon või krediidiandja või -vahendaja esitada andmeid

Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ning

Eesti Pangale seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

(4) Finantsinspektsioonil on lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule õigus nõuda ühekordselt

või regulaarselt esitatavaid aruandeid ja andmeid, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks

käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.

(5) Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiandja või -vahendaja, välisriigi krediidiandja või

-vahendaja filiaali ning Eestis piiriüleselt teenuseid osutavate krediidiandja või -vahendaja

aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega.

§ 58. Järelevalve eesmärgil esitatud aruande kontroll ja puuduste kõrvaldamine

(1) Finantsinspektsioon kontrollib järelevalve eesmärgil esitatud aruande vastavust nõuetele

esimesel võimalusel pärast aruande laekumist.

(2) Kui Finantsinspektsioon tuvastab järelevalve eesmärgil esitatud aruandes puudusi, teavitab

ta sellest aruande esitajat.

(3) Järelevalve eesmärgil esitatud aruande esitaja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 2

sätestatud juhul puudused kõrvaldama ning esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud

aruande. Korrigeeritud aruanne tuleb Finantsinspektsioonile esitada ka juhul, kui aruande

esitaja tuvastab varem esitatud andmetes ise vea.

31

(4) Järelevalve eesmärgil esitatud aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks olevaid

dokumente on aruande esitaja kohustatud säilitama vähemalt viis aastat.

§ 59. Audiitorkontroll

Krediidiandja raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud.

§ 60. Audiitori informeerimiskohustus

(1) Audiitor on kohustatud viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni

krediidiandja või -vahendaja auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille

tagajärjeks on või võib olla:

1) krediidiandja või -vahendaja tegevust reguleerivate õigusaktide oluline rikkumine;

2) krediidiandja või -vahendaja edasise tegevuse katkemise oht;

3) vastupidine arvamus või märkustega vandeaudiitori aruanne raamatupidamise aastaaruande

kohta;

4) olukord, mille tõttu krediidiandja või -vahendaja ei ole võimeline täitma oma kohustusi,

või oht sellise olukorra tekkeks;

5) krediidiandja või -vahendaja juhi või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju

krediidiandjale või -vahendajale või tarbijale.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt Finantsinspektsioonile andmete edastamisega ei

rikuta õigusakti või lepinguga audiitorile pandud konfidentsiaalsusnõuet.

10. peatükk

Ümberkujundamine, ühinemine ja jagunemine

§ 61. Ümberkujundamine

Krediidiandja või -vahendaja ümberkujundamine ei ole lubatud.

§ 62. Ühinemine

(1) Krediidiandja või -vahendaja ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui

käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(2) Kui krediidiandja või -vahendaja on ühendav ühing ja krediidiandja või -vahendaja jätkab

oma tegevust krediidiandja või -vahendajana, tuleb viivitamata pärast krediidiandja või

-vahendaja ühinemise äriregistrisse kandmist krediidiandjal või -vahendajal teavitada

Finantsinspektsiooni ja esitada teave muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §

15 lõikes 7 sätestatule.

(3) Krediidiandja või -vahendaja ühinemisel vastavalt äriseadustiku § 391 lõikele 1 teise

äriühinguga või sama paragrahvi lõikele 2 uue äriühingu asutamisega krediidiandja või

-vahendaja tegevusluba üle ei anta.

(4) Kui krediidiandja või -vahendaja ühineb uue äriühingu asutamise teel või muu ühendava

äriühinguga, kellel ei ole tegevusluba krediidiandja või -vahendajana tegutsemiseks, peab

krediidiandja või -vahendajana tegutsemiseks ühinemise tulemusel asutatav krediidiandja või

-vahendaja või ühendav äriühing taotlema tegevusloa vastavalt käesoleva seaduse §-des

10–12 sätestatule enne ühinemise äriregistrisse kandmist.

§ 63. Jagunemine

(1) Krediidiandja või -vahendaja jagunemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui

käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

32

(2) Krediidiandja või -vahendaja jagunemisel eraldumise teel vastavalt äriseadustiku § 434

lõikele 4 tegevusluba eralduvale äriühingule üle ei anta. Kui eraldumise teel jagunemisel

jätkab jagunev krediidiandja või -vahendaja oma tegevust krediidiandja või -vahendajana,

tuleb viivitamata pärast krediidiandja või -vahendaja jagunemise äriregistrisse kandmist

krediidiandjal või -vahendajal teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada teave muutunud

andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse § 15 lõikes 7 sätestatule.

(3) Krediidiandja või -vahendaja jagunemisel jaotumise teel vastavalt äriseadustiku § 434

lõikele 2 krediidiandja või -vahendaja tegevusluba üle ei anta ning krediidiandja või

-vahendaja tegevusluba lõppeb.

(4) Jagunemisel krediidiandja või -vahendaja vara üleandmisel omandavale äriühingule, kes ei

ole krediidiandja või -vahendaja, tuleb krediidiandja või -vahendajana tegutsemiseks

omandaval äriühingul taotleda tegevusluba vastavalt käesoleva seaduse §-des 10–12

sätestatule enne jagunemise äriregistrisse kandmist.

11. peatükk

Krediidiandja või -vahendaja lõpetamine

§ 64. Lõpetamine

Krediidiandja või -vahendaja lõpetamine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui

käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

§ 65. Pankrot

(1) Krediidiandja või -vahendaja suhtes võib pankrotiavalduse esitada Finantsinspektsioon.

(2) Tegutsev krediidiandja või -vahendaja teavitab enda poolt või enda suhtes

pankrotiavalduse esitamisest viivitamata Finantsinspektsiooni.

12. peatükk

Krediidiandja või -vahendaja tegutsemine välisriigis ning välisriigi krediidiandja või -

vahendaja tegutsemine Eestis

§ 66. Krediidiandja või -vahendaja tegevus välisriigis

(1) Eestis asutatud ja tegevusluba omav krediidiandja või -vahendaja võib välisriigis osutada

käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 või 2 või § 4 lõikes 1 nimetatud teenust, asutades selleks

filiaali või osutades teenust piiriüleselt.

(2) Teises lepinguriigis hüpoteekkrediidivahendaja poolt krediidi vahendamise ja

nõustamisteenuste osutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 71 ja 72 sätestatut.

Muid teenuseid võib hüpoteekkrediidivahendaja osutada lepinguriigis vastavalt lepinguriigi

õigusaktides sätestatule.

(3) Eesti krediidiandja või -vahendaja poolt, kes ei ole hüpoteekkrediidivahendaja,

lepinguriigis ning Eesti krediidiandja või -vahendaja poolt käesoleva paragrahvi lõikes 2

nimetamata välisriigis (edaspidi kolmas riik ning edaspidi kolmas riik ja lepinguriik koos

välisriik) teenuste osutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 67–70 sätestatut.

Teenuste osutamisel välisriigis tuleb krediidiandjal ja -vahendajal järgida käesolevas seaduses

ja selle alusel antud õigusaktides ning välisriigi õigusaktides sätestatud nõudeid.

33

(4) Piiriüleselt teenuse osutamine on krediidiandja või -vahendaja teenuse osutamine riigis,

kus tema või tema filiaal ei ole registreeritud.

(5) Kui krediidiandja soovib kasutada välisriigi agenti, peetakse agendi kasutamist võrdseks

filiaali asutamisega ja kohaldatakse käesolevas peatükis filiaali asutamist ja tema tegevust

reguleerivaid sätteid.

§ 67. Krediidiandja või -vahendaja filiaal välisriigis

(1) Krediidiandja või -vahendaja, kes soovib asutada filiaali välisriigis, taotleb

Finantsinspektsioonilt sellekohast luba (edaspidi käesolevas peatükis filiaali asutamise luba).

(2) Filiaali asutamise loa taotlemiseks esitab krediidiandja või -vahendaja

Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse ning järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi

käesolevas peatükis taotlus, andmed ja dokumendid koos taotlus):

1) selle välisriigi nimi, kus soovitakse filiaal asutada;

2) filiaali asukoha aadress välisriigis;

3) käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud nõuetele vastav äriplaan filiaalina välisriigis

tegutsemise kohta;

4) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktis 3 nimetatud andmed filiaali juhtide kohta.

(3) Taotlus esitatakse eesti keeles. Finantsinspektsiooni nõudmisel esitatakse andmed ja

dokumendid koos vandetõlgi tõlkega või notariaalselt kinnitatud tõlkega selle välisriigi

ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest, kus krediidiandja või -vahendaja soovib filiaali

asutada.

§ 68. Filiaali asutamise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus

(1) Filiaali asutamise loa taotluse menetlemisele ning esitatud andmete, taotleja

finantsseisundi, organisatsioonilise ülesehituse ja tehniliste süsteemide ning filiaali

asutamiseks piisavate vahendite olemasolu kontrollimisele kohaldatakse käesoleva seaduse

§-s 14 sätestatut.

(2) Otsuse filiaali asutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb

Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul kõigi vajalike andmete ja dokumentide saamisest

arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel vastava taotluse saamisest arvates.

(3) Otsuse filiaali asutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb

Finantsinspektsioon viivitamata krediidiandjale või -vahendajale teatavaks.

§ 69. Filiaali asutamise loa andmisest keeldumise alused

Finantsinspektsioon võib keelduda filiaali asutamise loa andmisest, kui:

1) filiaali juhid ei vasta käesolevas seaduses krediidiandja või -vahendaja juhtide suhtes

kehtestatud nõuetele;

2) filiaali asutamise loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas

seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele või need on ebaõiged,

eksitavad või puudulikud;

3) krediidiandja või -vahendaja organisatsiooniline ülesehitus ja krediidiandja või

-vahendaja vahendid ei ole piisavad äriplaanis nimetatud teenuste osutamiseks välisriigis;

4) filiaali asutamine välisriigis või krediidiandja või -vahendaja esitatud äriplaani

rakendamine võib kahjustada krediidiandja või -vahendaja tegevuse usaldusväärsust Eestis,

teises lepinguriigis või kolmandas riigis;

34

5) välisriigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi

Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks, mille tagajärjel ei ole Finantsinspektsioonil

võimalik teostada vajalikul tasemel järelevalvet välisriigis asutatud filiaali üle.

§ 70. Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine

(1) Finantsinspektsioon võib tunnistada välisriigis filiaali asutamise loa kehtetuks, kui:

1) krediidiandja või -vahendaja on filiaali asutamise loa taotlemisel esitanud valeandmeid,

millel oli loa andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kui krediidiandja või

-vahendaja on esitanud või tema eest on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid;

2) krediidiandja või -vahendaja on olulisel määral rikkunud asjaomase välisriigi õigusaktide

nõudeid;

3) krediidiandja või -vahendaja või tema filiaal ei vasta kehtivatele filiaali asutamise loa

saamise tingimustele;

4) krediidiandja või -vahendaja ei esita filiaali kohta Finantsinspektsioonile nõuetekohaseid

aruandeid;

5) krediidiandja või -vahendaja või tema filiaali juhti on karistatud majandusalase, ametialase,

varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle

toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning karistusandmed ei ole

karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või krediidiandja või -vahendaja

või tema filiaali juhi suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni;

6) krediidiandja või -vahendaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud

Finantsinspektsiooni ettekirjutust;

7) krediidiandja või -vahendaja tegevusluba on kehtetuks tunnistatud;

8) ilmnevad käesoleva seaduse §-s 69 sätestatud asjaolud.

(2) Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise otsuse teeb Finantsinspektsioon

krediidiandjale või -vahendajale ning välisriigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata

teatavaks.

(3) Pärast filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest teadasaamist lõpetab krediidiandja

või -vahendaja teenuste osutamise selles välisriigis asutatud filiaali kaudu hiljemalt

Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks.

§ 71. Hüpoteekkrediidivahendaja filiaal lepinguriigis

(1) Hüpoteekkrediidivahendaja, kes soovib asutada filiaali teises lepinguriigis, teavitab oma

kavatsusest Finantsinspektsiooni ning esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja

dokumendid:

1) selle lepinguriigi nimi, kus filiaal soovitakse asutada;

2) filiaali asukoha aadress lepinguriigis;

3) filiaali juhtide nimed;

4) filiaalis osutada kavandatavate teenuste kirjeldus;

5) teave krediidiandja kohta, kellega hüpoteekkrediidivahendaja on seotud, ja selle kohta, kas

krediidiandja vastutab hüpoteekkrediidivahendaja tegevuse eest lepinguriigis täielikult ja

tingimusteta.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse eesti keeles.

Finantsinspektsiooni nõudmisel esitatakse andmed ja dokumendid koos vandetõlgi tõlkega

või notariaalselt kinnitatud tõlkega selle lepinguriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest

keeltest, kus hüpoteekkrediidivahendaja soovib filiaali asutada.

(3) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja

dokumentide lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele edastamise või sellest keeldumise kohta

35

käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud alustel ühe kuu jooksul kõigi nõutud andmete ja

dokumentide saamisest arvates. Otsuse andmete ja dokumentide edastamise või sellest

keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata hüpoteekkrediidivahendajale

teatavaks.

(4) Finantsinspektsioon võib jätta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja

dokumendid läbi vaatamata, kui:

1) edastamiseks esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud

nõuetele või on puudulikud;

2) Finantsinspektsiooni nõutud andmeid või dokumente ei ole Finantsinspektsiooni ettenähtud

tähtaja jooksul esitatud.

(5) Finantsinspektsioon võib teha otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja

dokumentide edastamisest keeldumise kohta, kui:

1) hüpoteekkrediidivahendaja finantsseisund, organisatsiooniline ülesehitus või muud

võimalused ei ole piisavad taotluses nimetatud kavandatavate teenuste osutamiseks

lepinguriigis;

2) filiaali asutamine või taotluses nimetatud kavandatavate teenuste osutamine võib

kahjustada tarbijate huve, tema finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust;

3) edastamiseks esitatud andmed või dokumendid on ebaõiged, eksitavad või puudulikud.

(6) Hüpoteekkrediidivahendaja võib lepinguriigis filiaali asutada vastavalt teise lepinguriigi

õigusaktides sätestatule.

(7) Hüpoteekkrediidivahendaja teavitab Finantsinspektsiooni muudatusest käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides võimaluse korral vähemalt üks kuu

enne muudatuse rakendumist või vahetult pärast selle toimumist. Finantsinspektsioon teavitab

sellest muudatusest ka vastava lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

(8) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata hüpoteekkrediidivahendajal

tegutsemise teises lepinguriigis asutatud filiaali kaudu, kui:

1) esineb käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud alus andmete ja dokumentide edastamisest

keeldumise kohta;

2) lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on Finantsinspektsiooni teavitanud lepinguriigi

õigusaktis sätestatud või lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse esitatud tingimuste

rikkumisest hüpoteekkrediidivahendaja poolt.

(9) Finantsinspektsioon toimetab käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud ettekirjutuse

hüpoteekkrediidivahendajale viivitamata kätte. Hüpoteekkrediidivahendaja on kohustatud

lõpetama oma teenuste osutamise selles lepinguriigis Finantsinspektsiooni määratud

tähtpäevaks.

§ 72. Teenuste osutamine piiriüleselt

(1) Krediidiandja või -vahendaja, kes kavatseb osutada välisriigis teenuseid piiriüleselt,

teavitab sellest Finantsinspektsiooni ning esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja

dokumendid:

1) selle riigi nimi, kus kavatsetakse teenuseid osutada piiriüleselt;

2) kavandatavate piiriüleselt osutatavate teenuste kirjeldus;

3) teave krediidiandjate kohta, kellega krediidivahendaja on seotud, ja selle kohta, kas

krediidiandja vastutab krediidivahendaja tegevuse eest lepinguriigis täielikult ja tingimusteta.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse eesti keeles.

36

(3) Kui hüpoteekkrediidivahendaja kavatseb osutada teenust piiriüleselt lepinguriigis, esitab ta

Finantsinspektsiooni nõudmisel andmed ja dokumendid koos vandetõlgi tõlkega või

notariaalselt kinnitatud tõlkega selle lepinguriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest

keeltest, kus hüpoteekkrediidivahendaja soovib teenust osutada piiriüleselt.

(4) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

hüpoteekkrediidivahendaja andmete ja dokumentide lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele

edastamise või sellest keeldumise kohta käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud alustel ühe

kuu jooksul kõigi nõutud andmete ja dokumentide saamisest arvates. Otsuse andmete ja

dokumentide edastamise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata

hüpoteekkrediidivahendajale teatavaks.

(5) Finantsinspektsioon võib jätta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja

dokumendid läbi vaatamata, kui need:

1) ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või on puudulikud;

2) on käesoleva lõike punktis 1 nimetatud puudustega ja Finantsinspektsiooni poolt

täiendavalt nõutud andmeid või dokumente ei ole Finantsinspektsiooni ettenähtud tähtaja

jooksul esitatud.

(6) Finantsinspektsioon võib teha otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja

dokumentide lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele edastamisest keeldumise kohta, kui:

1) esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või need

on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;

2) hüpoteekkrediidivahendaja finantsseisund, organisatsiooniline ülesehitus või muud

võimalused ei ole piisavad teenuste osutamiseks piiriüleselt lepinguriigis;

3) teenuste osutamine piiriüleselt võib kahjustada tarbijate huve, tema finantsseisundit või

tegevuse usaldusväärsust.

(7) Krediidiandja või -vahendaja võib alustada teenuste osutamist piiriüleselt vastavalt

välisriigi õigusaktides sätestatule. Hüpoteekkrediidivahendaja võib alustada lepinguriigis

teenuste osutamist piiriüleselt ühe kuu möödumisel pärast käesoleva paragrahvi lõikes 4

nimetatud teate saamist Finantsinspektsioonilt.

(8) Krediidiandja või -vahendaja teavitab Finantsinspektsiooni muudatusest käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides võimaluse korral vähemalt üks kuu

enne muudatuse rakendumist või vahetult pärast selle toimumist. Kui

hüpoteekkrediidivahendaja osutab teenuseid piiriüleselt lepinguriigis, siis teavitab

Finantsinspektsioon muudatustest selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

(9) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata krediidiandjal või -vahendajal

teenuste osutamise piiriüleselt, kui:

1) esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või need

on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;

2) krediidiandja või -vahendaja finantsseisund, organisatsiooniline ülesehitus või muud

võimalused ei ole piisavad teenuste osutamiseks piiriüleselt lepinguriigis;

3) teenuste osutamine piiriüleselt võib kahjustada tarbijate huve, tema finantsseisundit või

tegevuse usaldusväärsust;

4) välisriigi finantsjärelevalve asutus on Finantsinspektsiooni teavitanud välisriigi õigusaktis

sätestatud või välisriigi finantsjärelevalve asutuse esitatud tingimuste rikkumisest

krediidiandja või -vahendaja poolt.

37

(10) Finantsinspektsioon toimetab käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud ettekirjutuse

krediidiandjale või -vahendajale viivitamata kätte. Krediidiandja või -vahendaja on

kohustatud teenuste osutamise piiriüleselt selles välisriigis lõpetama Finantsinspektsiooni

määratud tähtpäevaks.

§ 73. Välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegevus Eestis

(1) Isik, kes päritoluriigi õigusaktide kohaselt võib anda krediiti või osutada krediidi

vahendamise või nõustamisteenust, võib päritoluriigis pädeva järelevalveasutuse väljastatud

tegevusloa alusel Eestis osutada samasugust teenust, asutades selleks filiaali või osutades

Eestis piiriülest teenust, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Päritoluriigiks

käesoleva seaduse tähenduses peetakse riiki, kus vastav isik on asutatud.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik, kes on asutatud teises lepinguriigis ning kes

vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL

ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28/02/2014, lk 34–85) hüpoteekkrediidivahendajale

kehtestatud nõuetele ja kes lepinguriigi õigusaktide kohaselt võib osutada hüpoteegiga tagatud

krediidi vahendamise või nõustamisteenust (edaspidi lepinguriigi

hüpoteekkrediidivahendaja), võib päritoluriigis väljastatud tegevusloa alusel Eestis osutada

samasugust teenust, asutades selleks filiaali või osutades Eestis teenust piiriüleselt. Sellisele

teenuse osutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 77 ja 78 sätestatut.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikule, kes ei ole lepinguriigi

hüpoteekkrediidivahendaja (edaspidi välisriigi krediidiandja või -vahendaja), kohaldatakse

käesoleva seaduse §-des 74–76 sätestatut. See isik võib Eestis teenuseid osutada üksnes

filiaali kaudu.

(4) Piiriüleselt teenuse osutamine käesoleva paragrahvi tähenduses on teenuse osutamine

Eestis isiku poolt, kes ise või kelle filiaal ei ole registreeritud Eestis. Teenuse osutamist Eestis

tegutseva agendi kaudu loetakse filiaali asutamiseks.

(5) Teenuse osutamisel Eestis peab välisriigi krediidiandja või -vahendaja järgima käesoleva

seadusega ja selle alusel tema tegevuse kohta kehtestatud nõudeid ning muid Eesti

õigusaktidest tulenevaid nõudeid Eestis tegutsemise kohta.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata:

1) lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendajale, kes vahendab krediidilepinguid, mida pakuvad

krediidiandjad, kes ei ole krediidiasutused Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste

ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse

direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja

2006/49/EÜ, tähenduses ja kellel ei ole Eestis filiaali asutamiseks või piiriülese teenuse

osutamiseks luba;

2) ainult ühe lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendajaga seotud krediidivahendajale.

§ 74. Välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaal Eestis

(1) Välisriigi krediidiandja või -vahendaja on kohustatud Eestis filiaali asutamiseks taotlema

Finantsinspektsioonilt luba (edaspidi käesolevas paragrahvis ning §-des 75 ja 76 luba).

(2) Loa taotlemisel esitatakse Finantsinspektsioonile kirjalik taotlus ning järgmised andmed ja

dokumendid:

1) krediidiandja või -vahendaja nimi ja aadress;

38

2) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktis 3 sätestatud andmed krediidiandja või

-vahendaja juhtide kohta ning filiaali asutamise korral ka selle juhtide kohta;

3) käesoleva seaduse §-s 31 sätestatud andmed ja dokumendid krediidiandjas või

-vahendajas olulist osalust omavate aktsionäride või osanike kohta;

4) krediidiandjale või -vahendajale väljastatud tegevusloa ulatus ja tegevusloa väljastanud

asutuse andmed;

5) filiaali ärinimi ja aadress;

6) äriseadustiku § 386 lõike 2 punktides 1, 3, 4 ja 5 nimetatud andmed ja dokumendid;

7) olemasolu korral kahe viimase majandusaasta aruanded;

8) käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud tingimustele vastav äriplaan, milles näidatakse kõik

krediidiandja või -vahendaja Eestis osutatavad teenused;

9) agendi olemasolu korral tema nimi, registri- või isikukood või selle puudumise korral

sünniaeg ja -koht ning aadress.

(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmetele tuleb välisriigi krediidiandjal

või -vahendajal Finantsinspektsioonile esitada päritoluriigi finantsjärelevalve asutuse:

1) nõusolek filiaali asutamiseks Eestis;

2) kinnitus selle kohta, et krediidiandjal või -vahendajal on päritoluriigis kehtiv tegevusluba

ning tema tegevus on korrektne ja kooskõlas hea tavaga;

3) andmed krediidiandja või -vahendaja finantsseisundi kohta, sealhulgas päritoluriigis

krediidiandja või -vahendaja klientide suhtes rakendatava tarbijakaitseskeemi kirjeldus.

(4) Käesolevas paragrahvis nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid esitatakse koos

vandetõlgi tõlkega või notariaalselt kinnitatud eestikeelse tõlkega. Finantsinspektsiooni

nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada ka mõnes muus keeles.

§ 75. Loa taotluse menetlemine ja loa kehtetuks tunnistamine

(1) Loa taotluse menetlemisele ja andmete kontrollimisele, loa andmisele ning kehtetuks

tunnistamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 14–16, 18 ja 19 sätestatut, kui

käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.

(2) Lisaks käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud alustele võib Finantsinspektsioon keelduda loa

andmisest, kui välisriigi finantsjärelevalve asutus ei taga piisavat järelevalvet taotleja üle või

välisriigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi koostööks

Finantsinspektsiooniga.

(3) Finantsinspektsioon võib tunnistada loa kehtetuks, kui ilmnevad käesoleva seaduse §-s 16

või käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud asjaolud.

§ 76. Loa muutmine

(1) Välisriigi krediidiandja või -vahendaja, kes soovib osutada Eestis teenuseid, mida ei ole

nimetatud loa taotlemisel esitatud äriplaanis, taotleb Finantsinspektsioonilt loa muutmist.

(2) Loa muutmiseks esitab välisriigi krediidiandja või -vahendaja Finantsinspektsioonile

käesoleva seaduse § 74 lõike 2 punktides 1–5 ja 8 nimetatud andmed ja dokumendid.

(3) Filiaali asutamise loa muutmise taotluse menetlemisele, andmete kontrollimisele ning loa

muutmise otsustamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 14–16 sätestatut.

§ 77. Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja filiaal ja teenuse osutamine Eestis

piiriüleselt

39

(1) Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja, kes soovib asutada filiaali või osutada teenuseid

Eestis piiriüleselt, teavitab sellest lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kaudu

Finantsinspektsiooni. Finantsinspektsioonile esitatakse järgmised andmed ja dokumendid:

1) kavandatavate filiaali teenuste või piiriüleselt osutatavate teenuste kirjeldus;

2) teave krediidiandjate kohta, kellega hüpoteekkrediidivahendaja on seotud, ja selle kohta,

kas krediidiandja vastutab hüpoteekkrediidivahendaja tegevuse eest täielikult ja tingimusteta.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid tuleb esitada

koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt kinnitatud eestikeelse tõlkega. Finantsinspektsiooni

nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada mõnes muus keeles.

(3) Finantsinspektsioon teavitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja

dokumentide saamisest viivitamata lepinguriigi finantsjärelevalve asutust. Lepinguriigi

hüpoteekkrediidivahendaja võib asutada filiaali või alustada piiriüleselt teenuste osutamist

Eestis ühe kuu möödumisel päevast, kui Finantsinspektsioon on saanud käesoleva paragrahvi

lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide saamise järel enne

hüpoteekkrediidivahendaja filiaali asutamist või kahe kuu jooksul andmete ja dokumentide

saamisest teatab Finantsinspektsioon hüpoteekkrediidivahendajale Eestis krediidivahendajana

tegutsemise tingimused, mis ei ole reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga

2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega

muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60,

28/02/2014, lk 34—85).

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete või dokumentide muutumisest tuleb

Finantsinspektsiooni teavitada võimaluse korral vähemalt üks kuu ette.

(6) Filiaali äriregistrisse kandmisel esitatakse Finantsinspektsiooni kinnitus käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete saamise kohta.

(7) Finantsinspektsioon avalikustab teabe lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja kohta oma

veebilehel vastavalt käesoleva seaduse §-s 20 sätestatule.

§ 78. Nõuded lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja töötajatele

(1) Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja, kes on asutanud Eestis filiaali või osutab Eestis

piiriüleselt teenust, töötajate teadmised, oskused ja kogemused peavad vastama käesoleva

seaduse §-s 40 sätestatud nõuetele.

(2) Finantsinspektsioon teeb koostööd lepinguriigi järelevalve asutusega töötajate teadmiste,

oskuste ja kogemuste kontrollimiseks ning töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste suhtes

kehtestatud nõuete kohta teabe vahetamiseks.

13. peatükk

Järelevalve

§ 79. Järelevalve alused ja teostamine

Finantsinspektsioon teostab järelevalvet krediidiandja või -vahendaja tegevuse üle vastavalt

käesolevale seadusele, Finantsinspektsiooni seadusele ja muudele krediidiandja või

-vahendaja tegevust reguleerivatele õigusaktidele ning nende alusel välja antud õigusaktides

sätestatud korras.

40

§ 80. Järelevalve alused ja teostamine

Järelevalve eesmärk on tagada krediidiandja või -vahendaja asutamise, tegevuse, sealhulgas

krediidi andmise, krediidi vahendamise või nõustamisteenuse osutamise ning krediidiandja ja

-vahendaja juhtide ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste vastavus seadusele ja teistele

õigusaktidele, pidades eelkõige silmas tarbijate huvide ja õiguste kaitset.

§ 81. Järelevalve ulatus

Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus hõlmab:

1) kõiki krediidiandjaid ja -vahendajaid, kelle registrisse kantud asukoht on Eesti;

2) Eesti krediidiandjate ja -vahendajate välisriikides asutatud tütarettevõtjast krediidiandjaid

ja -vahendajaid ning filiaale, kui nende üle ei teosta järelevalvet välisriigi finantsjärelevalve

asutus või kui selle riigi finantsjärelevalve asutusega on sõlmitud vastav kokkulepe;

3) välisriikide krediidiandjate ja -vahendajate Eestis asutatud tütarettevõtjast krediidiandjaid

ja -vahendajaid ning filiaale, kui vastava välisriigi finantsjärelevalve asutusega ei ole kokku

lepitud teisiti;

4) krediidiandja või -vahendajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvaid äriühinguid.

§ 82. Järelevalve välisriigis filiaali asutanud krediidiandja või -vahendaja ning

piiriüleselt teenuseid osutava krediidiandja või -vahendaja üle

(1) Kui krediidiandja või -vahendaja, kelle filiaal on asutatud välisriigis või kes osutab

välisriigis piiriüleselt teenuseid, rikub välisriigis kehtestatud õigusaktide nõudeid, rakendab

Finantsinspektsioon välisriigi finantsjärelevalve asutuse ettepanekul viivitamata meetmeid

rikkumise lõpetamiseks. Finantsinspektsioon teeb rakendatud meetmed välisriigi

finantsjärelevalve asutusele teatavaks.

(2) Tegevusloa ja välisriigis filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise teeb

Finantsinspektsioon viivitamata teatavaks selle välisriigi finantsjärelevalve asutusele, kus

krediidiandja või -vahendaja filiaal on asutatud või kus krediidiandja või -vahendaja osutab

piiriüleselt teenuseid.

(3) Krediidiandja või -vahendaja filiaal või krediidiandja või -vahendaja, kes osutab

piiriüleselt teenuseid, peab välisriigi finantsjärelevalve asutuse nõudmisel esitama teavet, mis

on vajalik järelevalve teostamiseks filiaali või krediidiandja või -vahendaja tegevuse üle selles

riigis.

§ 83. Järelevalve Eestis asutatud välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaalide üle

(1) Finantsinspektsioon võib nõuda välisriigi krediidiandjalt ja -vahendajalt, kes osutavad

teenuseid Eestis, aruandeid, lisaandmeid ja -dokumente, mis on vajalikud tema üle järelevalve

teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses, samuti andmeid, mis on vajalikud

statistika kogumiseks.

(2) Välisriigi krediidiandja või -vahendaja, kes osutab teenuseid Eestis ja kelle tegevusloa on

välisriigi finantsjärelevalve asutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, ei või Eestis edasi

tegutseda ega teenuseid osutada.

(3) Kui välisriigi krediidiandja või -vahendaja, kes osutab teenuseid Eestis, rikub käesolevas

seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõudeid, võib Finantsinspektsioon rakendada

rikkumise lõpetamiseks käesolevas seaduses sätestatud meetmeid ja sanktsioone või

tunnistada filiaali asutamise loa kehtetuks.

§ 84. Järelevalve Eestis filiaali asutanud või Eestis piiriüleselt teenuseid osutava

lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja tegevuse üle

41

(1) Finantsinspektsioon teostab järelevalvet Eestis filiaali asutanud või Eestis piiriüleselt

teenuseid osutava lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja tegevuse üle käesoleva seaduse §-

des 38, 40, 47, 49–51, 77 ja 78 ning reklaamiseaduse §-s 29 ning tarbijakaitseseaduse 3.

peatüki 2. jaos sätestatud nõuete täitmise järgimiseks.

(2) Finantsinspektsioon võib lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendajalt, kes on Eestis asutanud

filiaali või kes osutab Eestis teenuseid piiriüleselt, nõuda käesoleva seaduse §-des 38, 40, 47,

49–51, 77 ja 78 ning reklaamiseaduse §-s 29 ning tarbijakaitseseaduse 3. peatüki 2. jaos

sätestatud nõuete rikkumise lõpetamist või lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendajalt, kes on

asutanud Eestis filiaali, tarbijavaidluse lahendamise koostöö tegemist.

(3) Kui asjaomane lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja ei lõpeta rikkumist, võib

Finantsinspektsioon tarbijate, võlausaldajate ning avaliku huvi kaitse eesmärgil rakendada

lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja suhtes seaduses sätestatud meetmeid rikkumise

lõpetamiseks, teavitades kasutusele võetud meetmetest lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

(4) Juhul kui lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja jätkab seaduses või selle alusel antud

õigusaktides sätestatud nõuete rikkumist hoolimata Finantsinspektsiooni rakendatud

meetmetest, võib Finantsinspektsioon pärast lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse

teavitamist kohaldada käesolevas seaduses sätestatud meetmeid edasise rikkumise vältimiseks

või selle eest karistada ning vajaduse korral tõkestada asjaomase hüpoteekkrediidivahendaja

edasised tehingud Eestis. Sealhulgas võib Finantsinspektsioon rikkumise lõpetamiseks keelata

oma ettekirjutusega lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja Eestis tegutsemise või teenuste

osutamise piiriüleselt.

(5) Finantsinspektsioon teavitab käesoleva paragrahvi lõigete 3 ja 4 kohaselt rakendatud

meetmetest viivitamata Euroopa Komisjoni.

(6) Juhul kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei ole nõus Finantsinspektsiooni

rakendatud meetmetega, võib ta suunata kõnealuse küsimuse Euroopa Pangandusjärelevalve

Asutusele, paludes abi vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 462 lõikele 5.

(7) Kui Finantsinspektsioonil on ilmselge ja tõendatav alus, et lepinguriigi

hüpoteekkrediidivahendaja, kes on Eestis asutanud filiaali või kes osutab Eestis teenuseid

piiriüleselt, ei täida õigusaktidest tulenevaid kohustusi, millele ei ole osutatud käesoleva

paragrahvi lõikes 1, teatab ta tuvastatud asjaoludest lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele,

kes võtab tarvitusele lepinguriigi õigusaktist tulenevad meetmed.

(8) Kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei võta ühe kuu jooksul alates rikkumisest

teadasaamisest selle peatamiseks meetmeid tarvitusele või kui rakendatud meetmed ei ole

piisavad ning lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja jätkab õigusaktides sätestatud nõuete

rikkumist, mis kahjustab ilmselgelt tarbijate huve või turgude nõuetekohast toimimist, peab

Finantsinspektsioon rakendama pärast lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse teavitamist

meetmeid, mida on vaja tarbijate kaitsmiseks ja turgude nõuetekohase toimimise tagamiseks,

takistades sealhulgas nõudeid rikkuval hüpoteekkrediidivahendajal algatamast uusi tehinguid

Eestis ja teavitades seejuures rakendatud meetmetest Euroopa Komisjoni ja Euroopa

Pangandusjärelevalve Asutust.

(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud juhul võib Finantsinspektsioon suunata

kõnealuse küsimuse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele, paludes abi vastavalt

Finantsinspektsiooni seaduse § 462 lõikele 5.

42

§ 85. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses

(1) Finantsinspektsioon selgitab vajaduse korral menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi

järelevalvemenetluses.

(2) Menetlusosalisel on õigus tutvuda Finantsinspektsiooni poolt tema kohta kogutud

andmetega ning teha neist koopiaid ja väljavõtteid. Finantsinspektsioonil on õigus keelduda

menetlusosalisele andmete väljastamisest, kui see kahjustab või võib kahjustada kolmanda

isiku õigustatud huve või andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide saavutamist

või ohustab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses.

(3) Menetlusosalisel on õigus esitada järelevalvemenetluses Finantsinspektsiooni kaudu

tunnistajale küsimusi. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste

tunnistajale edastamisest küsimuste asjassepuutumatuse korral või tunnistaja õiguste või

huvide rikkumise vältimiseks.

(4) Kui menetlusosaline jätab haldusmenetluses Finantsinspektsiooni kutsel seadusliku

takistuseta ilmumata, võib Finantsinspektsioon:

1) kohaldada menetlusosalise suhtes sunniraha;

2) kohaldada politsei abil sundtoomist.

§ 86. Finantsinspektsiooni õigused informatsiooni saamisel

(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda tasuta teavet, dokumente ja

suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta

järgmistelt isikutelt:

1) krediidiandja või -vahendaja juhid ja töötaja, sealhulgas välisriigi krediidiandja või

-vahendaja filiaali juhataja või töötaja;

2) krediidiandjaga või -vahendajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu juht ja

töötaja;

3) krediidiandja või -vahendaja aktsionär või osanik;

4) kolmas isik, üksnes põhjendatud vajaduse korral;

5) krediidiandja või -vahendaja likvideerija või pankrotihaldur;

6) riigiasutuse ja kohaliku omavalitsusüksuse asutuse, riikliku põhiregistri, riikliku registri ja

riigi andmekogu vastutav ja volitatud töötleja esindaja.

(2) Järelevalvetegevuse eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus:

1) teostada krediidiandjaga või -vahendajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate

äriühingute kohapealset kontrolli Finantsinspektsioonile edastatud informatsiooni

kontrollimiseks ning nõuda järelevalve teostamiseks vajalike andmete ja dokumentide

esitamist;

2) nõuda krediidiandjalt või -vahendajalt kõiki andmeid, mis on vajalikud vara hoidmise

nõuete täitmise kontrollimiseks;

3) saada informatsiooni krediidiandja või -vahendaja siseaudiitorilt ja audiitorilt ning teha

nendega koostööd.

(3) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon kohustada isikut ilmuma selgituste andmiseks

Finantsinspektsiooni määratud ajal Finantsinspektsiooni ametiruumidesse.

(4) Järelevalve teostamise eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus saada krediidiandja või

-vahendajaga seotud teavet kolmandalt isikult ilma teabe edastamisest krediidiandjat või

-vahendajat teavitamata. Kolmas isik ei või teabe edastamisest krediidiandjat või

-vahendajat teavitada.

43

(5) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon teha korralduse, milles ta määrab käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe andmiseks või lõigetes 2 ja 3 sätestatud toimingute

tegemiseks tähtaja.

(6) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus saada krediidiasutuselt

pangasaladust sisaldavaid andmeid krediidiandja või -vahendaja ja nende tarbijate kohta,

samuti kolmanda isiku kohta, kellele on edasi antud krediidiandja või -vahendaja ülesanded.

§ 87. Selgituste andmisest keeldumise alused

Selgituste andmiseks kohustatud isik võib keelduda Finantsinspektsioonile selgituse

andmisest kriminaalmenetluse seadustiku §-s 71 või 73 sätestatud alustel.

§ 88. Kohapealne kontroll

(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus teostada kohapealset kontrolli

käesolevas seaduses sätestatud järelevalve ulatuses.

(2) Kohapealne kontroll tehakse, kui:

1) on vaja kontrollida esitatud andmeid;

2) Finantsinspektsioonil on kahtlus, et on rikutud käesolevas seaduses või muudes

Finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud õigusaktides või nende alusel sätestatut;

3) see on lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse vastava taotluse alusel vajalik;

4) see on vajalik muude järelevalveülesannete täitmiseks.

(3) Finantsinspektsioon annab kohapealse kontrolli teostamiseks korralduse, kuhu märgitakse

kontrolli eesmärk, ulatus, perioodi pikkus ning kontrollimise aeg. Korraldus toimetatakse

kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, välja arvatud

juhul, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset

kontrolli teostab Finantsinspektsiooni volitatud töötaja (edaspidi käesolevas peatükis

kontrollija), kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

(4) Kohapealse kontrollimise käigus on kontrollijal õigus:

1) siseneda kõikidesse ruumidesse ja võtta oma valdusse andmeid, järgides seejuures kõiki

kontrollitava suhtes kehtivaid turvaeeskirju;

2) nõuda tööks vajalike tingimuste tagamist ja kasutada eraldi ruumi;

3) piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha

nendest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid ning jälgida tööprotsesse;

4) saada kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt suulisi ja kirjalikke selgitusi, mida vajaduse

korral või selgituste andja nõudmisel protokollitakse.

(5) Kontrollitava juhatus on kohustatud määrama kompetentse esindaja, kelle juuresolekul

kontrollimine toimub ning kes esitab kontrollijale tema ülesannete täitmiseks vajalikke

dokumente ja muud teavet, kaasa arvatud audiitori järeldusotsused kontrollitava aruannete

kohta ja audiitori muud asjakohased raportid, ning annab nende kohta vajalikke selgitusi.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud juhul võib Finantsinspektsioon volitada

kohapealset kontrolli teostama teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse või tema nimetatud

audiitori või eksperdi.

(7) Päritolulepinguriik võib teostada lepinguriigi sellise krediidiandja tegevuse üle, kes pakub

tarbijakrediiti või hüpoteegiga tagatud tarbijakrediiti, ning krediidivahendaja Eestis asutatud

filiaali tegevuse üle kohapealset kontrolli, teavitades sellest eelnevalt Finantsinspektsiooni.

44

§ 89. Kohapealse kontrolli akt

(1) Kontrollija on kohustatud koostama kohapealse kontrollimise tulemuste kohta kahe kuu

jooksul pärast kontrolli lõppemist akti, mille Finantsinspektsioon toimetab kontrollitavale

viivitamata kätte.

(2) Kontrollitaval on õigus ühe kuu jooksul akti kättetoimetamisest arvates esitada kirjalikke

selgitusi.

(3) Pärast kontrollitava kirjalike selgituste läbivaatamist, kuid hiljemalt neli kuud pärast

kohapealse kontrolli lõppemist, koostab Finantsinspektsioon lõpliku akti, mis toimetatakse

kontrollitavale kätte.

(4) Kontrollitaval on õigus lisada aktile kirjalik eriarvamus.

(5) Kui pärast kohapealset kontrolli või kontrollitava kirjalike selgituste andmist selguvad

täiendavad asjaolud või Finantsinspektsioon saab lisainformatsiooni, võib Finantsinspektsioon

akti või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud lõpliku akti koostamise tähtaega pikendada

kuni kahe kuu võrra, tehes akti või lõpliku akti koostamise uue tähtaja kontrollitavale

viivitamata teatavaks ning näidates esialgse tähtaja pikendamise põhjuse.

§ 90. Ekspertiis ja erakorraline audiitorkontroll järelevalvemenetluses

(1) Finantsinspektsioon võib järelevalvemenetluses eriteadmisi nõudvate tähtsust omavate

asjaolude selgitamiseks menetlusse kaasata eksperdi.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda erakorralist audiitorkontrolli, kui:

1) on põhjendatud kahtlus, et Finantsinspektsioonile või avalikkusele esitatud aruanded või

teave on eksitavad või tegelikkusele mittevastavad;

2) on tehtud tehinguid, mille tulemusel võidakse tekitada või on tekitatud krediidiandjale või

-vahendajale, krediidiandja või -vahendaja konsolideerimisgruppi kuuluvale äriühingule või

klientidele olulist kahju;

3) järelevalvemenetluses vajab täiendavat selgitamist krediidiandja või -vahendaja või

krediidiandja või -vahendaja konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu finantsseisundiga

seotud muu oluline küsimus.

(3) Finantsinspektsioon kaasab eksperdi või erakorraliseks audiitorkontrolliks audiitori omal

algatusel või menetlusosalise taotlusel. Eksperdi või audiitori nimi ja tema kaasamise põhjus

tehakse menetlusosalisele teatavaks enne eksperdi või audiitori kaasamist, välja arvatud juhul,

kui asja on vaja menetleda kiiresti või kui teavitamine võib takistada ekspertiisi või

erakorralise audiitorkontrolli eesmärgi saavutamist.

(4) Kui ekspert või erakorralist audiitorkontrolli teostav audiitor teeb kindlaks

järelevalvemenetluses tähtsust omavaid asjaolusid, mille selgitamist ei olnud

Finantsinspektsioon talle otseselt ülesandeks teinud, esitab ta oma arvamuse või hinnangu ka

nende asjaolude kohta.

(5) Eksperdil ja erakorralist audiitorkontrolli teostaval audiitoril on õigus kasutada käesoleva

seaduse § 88 lõikes 4 sätestatud õigusi üksnes temale antud ülesannete täitmise eesmärgil

ning teha ettepanekuid Finantsinspektsioonile ja menetlusosalisele täiendavate andmete ja

dokumentide esitamiseks. Ekspert ja erakorralist audiitorkontrolli teostav audiitor võivad

kasutada käesoleva seaduse § 88 lõikes 4 sätestatud õigust üksnes kontrollitava loal või tema

juuresolekul. Ekspert on kohustatud hoidma saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet,

mis sai talle teatavaks seoses käesolevas paragrahvis nimetatud ülesannete täitmisega.

45

(6) Ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli kulud katab Finantsinspektsioon. Kui ekspert

või audiitor kaasatakse menetlusosalise taotlusel, tasub ekspertiisi või erakorralise

audiitorkontrolli kulud menetlusosaline.

§ 91. Ettekirjutus

(1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui:

1) järelevalve tulemusel on avastatud käesoleva seaduse, Finantsinspektsiooni seaduse

§-s 2 nimetatud seaduste või muude krediidiandjate või -vahendajate tegevust reguleerivate

õigusaktide ja nende alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumine;

2) on vaja ära hoida käesoleva lõike punktis 1 nimetatud õiguserikkumine;

3) krediidiandja või -vahendaja võetud riskid on oluliselt suurenenud või esineb muid tema

tegevust, kliente või finantssektori kui terviku huve või usaldusväärsust ohustavaid või

ohustada võivaid asjaolusid;

4) see on vajalik klientide huvide kaitseks või finantssektori läbipaistvuse tagamiseks.

(2) Ettekirjutuse saaja peab pärast selle teatavakstegemist viivitamata asuma ettekirjutust

täitma.

(3) Kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui Finantsinspektsioon

ei ole ette näinud teisiti.

§ 92. Õigused ettekirjutuse tegemisel

(1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega:

1) keelata tehingute või toimingute tegemine või piirata nende mahtu;

2) käesoleva seaduse või Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2 nimetatud seaduste ja nende

alusel kehtestatud õigusaktide nõuete olulise rikkumise korral nõuda krediidiandja või

-vahendaja majandustegevuse peatamist;

3) keelata osaliselt või täielikult krediidiandja või -vahendaja kasumist väljamaksete

tegemine;

4) nõuda krediidiandja või -vahendaja tegevuskulude piiramist;

5) nõuda krediidiandja või -vahendaja sise-eeskirjade muutmist;

6) nõuda krediidiandja või -vahendaja juhi tagasikutsumist;

7) teha krediidiandja või -vahendaja üldkoosolekule ettepanek krediidiandja või -vahendaja

audiitori vahetamiseks;

8) nõuda krediidiandja või -vahendaja töötaja töölt kõrvaldamist;

9) teha ettepanek muuta või täiendada krediidiandja või -vahendaja organisatsiooni

struktuuri;

10) nõuda krediidiandja poolt krediidivahendajale antud teenuse osutamise õiguse

tagasivõtmist;

11) nõuda välisriigis tegutsevalt krediidivahendajalt välisriigis kehtivate õigusaktide nõuete

rikkumise lõpetamist;

12) keelata lepinguriigi krediidiandjal või -vahendajal Eestis või Eesti krediidiandjal või

-vahendajal lepinguriigis tegutsemine või teenuste osutamine piiriüleselt;

13) nõuda krediidivahendaja filiaali poolt osutatavate teenuste vastavusse viimist käesolevas

seaduses sätestatud nõuetega;

14) nõuda krediidiandja või -vahendaja sellise tegevuse või tegevusetuse, millega

kahjustatakse tarbijate kollektiivseid huve, viivitamata lõpetamist või sellisest tegevusest

hoidumist;

15) esitada muid nõudmisi käesoleva seaduse või Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2

nimetatud seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktide täitmiseks.

46

(2) Lisaks käesoleva seaduse §-s 97 sätestatule võib Finantsinspektsiooni ettekirjutuse

täitmata jätmise korral rakendada muid käesolevas seaduses ette nähtud meetmeid, sealhulgas:

1) tunnistada kehtetuks krediidiandja või -vahendaja tegevusloa;

2) tunnistada kehtetuks filiaali asutamise loa;

3) nõuda krediidiandja või -vahendaja juhi tagasikutsumist kohtu poolt;

4) pöörduda Eesti Vabariigi nimel hagiga kohtusse ning nõuda krediidiandjalt või -

vahendajalt tarbijate kollektiivseid huve ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste või

ebaausate kauplemisvõtete kasutamise või tarbijate õigusi rikkuva muu tegevuse lõpetamist.

(3) Finantsinspektsioon teeb hüpoteekkrediidivahendajale käesoleva paragrahvi lõike 1

punktides 1 ja 2 ning käesoleva seaduse §-des 97–108 nimetatud meetmete rakendamise või

ettekirjutuse tegemise viivitamata teatavaks Euroopa Komisjonile ja

hüpoteekkrediidivahendaja lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud ettekirjutuse tegemise

hüpoteekkrediidivahendajale teeb Finantsinspektsioon viivitamata teatavaks Euroopa

Pangandusjärelevalve Asutusele.

§ 93. Õigus juhtimisorganite kokkukutsumiseks ja koosolekul osalemiseks (1) Krediidiandja või -vahendaja juhatus peab üldkoosoleku ja nõukogu koosoleku

toimumisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kaks nädalat ette. Erakorralise

üldkoosoleku toimumisest peab võimaluse korral teavitama vähemalt üks nädal ette.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus:

1) krediidiandja või -vahendaja juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku kokkukutsumiseks;

2) Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse võtmiseks juhatuse, nõukogu

või üldkoosoleku päevakorda.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus saata koosolekule oma esindajad, kellel on õigus esitada

seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli.

§ 94. Juhtimisorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel

Krediidiandja või -vahendaja asukohajärgne kohus võib Finantsinspektsiooni avalduse alusel

tunnistada kehtetuks seadusega, selle alusel välja antud õigusaktiga või krediidiandja või

-vahendaja põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse, kui

avaldus on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest arvates.

§ 95. Finantsinspektsiooni informeerimise kohustus

(1) Krediidiandja või -vahendaja on kohustatud viivitamata informeerima

Finantsinspektsiooni kõigi andmete ja asjaolude muutumisest, mis olid aluseks krediidiandja

või -vahendaja tegevusloa andmise otsustamisel, ning esitama järgmised andmed ja

dokumendid:

1) krediidiandja või -vahendaja ärinimi, asukoha aadress ja kontaktandmed;

2) põhikirja muutmise korral põhikirja muudatused ja muudetud tekst;

3) sise-eeskirjadega kindlaks määratud korra või reeglite muutmise korral muudetud sise-

eeskirjad;

4) juhtide vahetumise korral käesoleva seaduse § 41 lõikes 1 nimetatud andmed;

5) audiitori vahetumise korral käesoleva seaduse § 41 lõikes 3 nimetatud andmed;

6) asjaolud, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada krediidiandja või -vahendaja

finantsseisundit;

7) muu informatsioon, kui see on ette nähtud käesolevas seaduses.

47

(2) Krediidiandja või -vahendaja peab Finantsinspektsiooni nõudmisel viivitamata

avalikustama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid, välja arvatud

selle punktides 3 ja 6 nimetatu.

§ 96. Avalikustamine

Finantsinspektsioonil on õigus täielikult või osaliselt avalikustada käesoleva seaduse alusel

tehtud ettekirjutus või väärteoasjas tehtud lahend selle tegemisest arvates, välja arvatud juhul,

kui selline avalikustamine ohustaks tõsiselt finantsturge või tekitaks asjaomastele isikutele

ebaproportsionaalset kahju.

§ 97. Sunniraha

(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud Finantsinspektsiooni

ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise

ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

(2) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär:

1) juriidilisele isikule ühel korral kuni 3200 eurot ning kokku kuni 52 000 eurot ühe ja sama

kohustuse täitmisele sundimiseks;

2) füüsilisele isikule ühel korral kuni 1200 eurot ning kokku kuni 6000 eurot ühe ja sama

kohustuse täitmisele sundimiseks.

14. peatükk

Vastutus

§ 98. Teabe esitamata jätmine

(1) Järelevalveks vajalike aruannete, dokumentide, selgituse või muu teabe esitamisest

keeldumise või mitteõigeaegse esitamise või ebaõige või puuduliku teabe esitamise või

avalikustamise kohustuse rikkumise eest või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei

võimaldanud järelevalve teostamist, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

§ 99. Olulise osaluse omandamise korra rikkumine

(1) Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või käesoleva

seaduse §-s 34 nimetatud ettekirjutuse vastaselt krediidiandjas või -vahendajas osaluse

omandamise, selle võõrandamise või krediidiandja või -vahendaja kontrollitavaks äriühinguks

muutmise eest, samuti Finantsinspektsiooni ettekirjutuse vastaselt krediidiandjas või

-vahendajas hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

§ 100. Sise-eeskirjade ja sisekontrolli nõuete rikkumine

(1) Krediidiandja või -vahendaja poolt käesolevas seaduses sise-eeskirjade ja sisekontrolli

kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

48

§ 101. Tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumine

(1) Krediidiandja või -vahendaja poolt käesoleva seaduse §-des 49 või 50 sätestatud tarbija

krediidivõimelisuse hindamisega seotud kohustuse rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

§ 102. Nõustamisteenusele esitatavate nõuete rikkumine

(1) Krediidiandja või -vahendaja poolt käesoleva seaduse §-s 51 sätestatud

nõustamisteenusele esitatavate nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

§ 103. Krediidiandja või -vahendaja juhi kohustuste rikkumine

Krediidiandja või -vahendaja juhi poolt käesoleva seaduse §-s 38 sätestatud kohustuste

rikkumise eest, millega kaasnes krediidiandja või -vahendaja või tarbijate huvide kaitseta

jätmine või selle oht, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

§ 104. Krediidiandja või -vahendaja tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine (1) Krediidiandja või -vahendaja tegevuse edasiandmise kohta käesolevas seaduse §-s 46

sätestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

§ 105. Tarbija andmete saladuses hoidmise kohustuse rikkumine

(1) Krediidiandja või -vahendaja aktsionäri, osaniku, juhi, töötaja või krediidiandja või

-vahendaja huvides tegutseva muu isiku poolt tarbija andmete ebaseadusliku avaldamise

eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

§ 106. Vara hoidmise nõude rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 55 sätestatud tarbija vara hoidmise nõude rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

§ 107. Nimekaitse nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud nimekaitse nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

49

karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

§ 108. Välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegevuse nõuete rikkumine

Käesoleva seaduse §-des 74, 77 või 78 välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegevuse suhtes

kehtestatud nõuete rikkumise, sealhulgas lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja poolt

Finantsinspektsiooni teavitamata Eestis krediidi andmise või krediidi vahendamise teenuse

osutamise eest, –

karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

§ 109. Menetlus

Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon.

15. peatükk

Rakendussätted

1. jagu

Üleminekusätted

§ 110. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega

(1) Krediidiandja või -vahendaja, kes on asutatud ja tegutsenud enne käesoleva seaduse

jõustumist, peab taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba ning viima oma tegevuse ja

dokumendid käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse 2016. aasta 21. märtsiks.

(2) Otsuse sellise krediidiandja või -vahendaja tegevusloa andmise või sellest keeldumise

kohta teeb Finantsinspektsioon kuue kuu jooksul kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja

dokumentide saamisest ning nõuete täitmisest arvates, kuid mitte hiljem kui kaheksa kuu

möödumisel tegevusloa taotluse saamisest arvates.

(3) Kui krediidiandja või -vahendaja on esitanud vastavalt käesolevale seadusele tegevusloa

taotluse enne 1. jaanuari 2016 ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajaks ei ole

Finantsinspektsioon otsustanud tegevusloa andmist või sellest keeldumist, ei loeta

krediidiandja või -vahendaja tegevust tegevusloata tegevuseks karistusseadustiku tähenduses.

Sellisel juhul ei ole krediidiandjal või -vahendajal lubatud alates 21.märtsist 2016 kuni

tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsustamiseni anda või vahendada uusi

krediidilepinguid.

2. jagu

Teiste seaduste muutmine

§ 111. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Riiklik finantsjärelevalve (edaspidi finantsjärelevalve) käesoleva seaduse tähenduses on

järelevalve riikliku finantsjärelevalve subjektide (edaspidi finantsjärelevalve subjekt) üle ning

käesolevas seaduses, krediidiasutuste seaduses, krediidiandjate ja -vahendajate seaduses,

kindlustustegevuse seaduses, investeerimisfondide seaduses, kogumispensionide seaduses,

väärtpaberituru seaduses, liikluskindlustuse seaduses, makseasutuste ja e-raha asutuste

seaduses ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduses ning nende alusel kehtestatud

õigusaktides sätestatud tegevuse üle.“;

2) paragrahvi 38 lõiked 2 ja 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

50

„(2) Investeerimisühing, Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja, väärtpaberiarveldussüsteemi

korraldaja, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, kindlustusandja, krediidiasutus,

makseasutus, e-raha asutus, krediidiandja ja fondivalitseja maksavad järelevalvetasu kapitali-

ja mahuosa, välja arvatud käesoleva seaduse § 43 lõigetes 5 ja 6 sätestatud juhtudel. Äriühing,

kes kasutab makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse §-s 13 sätestatud õigust, maksab üksnes

järelevalvetasu mahuosa.

(3) Kindlustusmaakler, krediidivahendaja ja välisriigi äriühingu Eesti filiaal, kes tegutseb

investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, makseasutuse, e-

raha asutuse või fondivalitseja tegevusalal, teise lepinguriigi fondivalitseja, kes valitseb Eestis

asutatud eurofondi piiriüleselt, ning välisõhu kaitse seaduse § 1194 lõike 10 alusel

enampakkumisel otsepakkumiste esitamiseks luba taotlenud isik maksavad üksnes

järelevalvetasu mahuosa, välja arvatud käesoleva seaduse § 43 lõigetes 5 ja 6 sätestatud

juhtudel.“;

3) paragrahvi 38 lõiget 8 täiendatakse punktidega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:

„7) krediidiandja, kes ei ole krediidiasutus, maksab järelevalvetasu krediidiandjana;

8) krediidivahendaja, kes ei ole krediidiasutus või krediidiandja, maksab järelevalvetasu

krediidivahendajana.“;

4) paragrahvi 39 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) investeerimisühingu, makseasutuse, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, e-raha

asutuse, krediidiandja ja fondivalitseja korral tegevusloas märgitud tegevusalaga tegelemiseks

õigusakti kohaselt nõutavast kõrgeimast minimaalsest aktsia- või osakapitali summast.“;

5) paragrahvi 39 lõiget 2 täiendatakse punktidega 14 ja 15 järgmises sõnastuses:

„14) krediidiandja või välisriigi krediidiandja filiaali korral 0,05–0,5 protsendiga

krediidiandja või vastava Eesti filiaali varast;

15) krediidivahendaja või välisriigi krediidivahendaja Eesti filiaali korral 0,5–5 protsendiga

krediidivahendaja või vastava Eesti filiaali kogutud vahendustasude summast.“;

6) paragrahvi 41 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Krediidiasutuse, makseasutuse, e-raha asutuse, investeerimisühingu, krediidiandja ja

fondivalitseja järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku või

vastava välisriigi järelevalve subjekti Eesti filiaali vara aritmeetiline keskmine, mis on

arvutatud tema Inspektsioonile esitatud bilansi andmetel eelmise aasta 31. detsembri ning

jooksva aasta 31. märtsi ja 30. juuni seisuga.“;

7) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Krediidivahendaja järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks

selle isiku või vastava krediidivahendaja Eesti filiaali Inspektsioonile esitatud eelmise aasta

raamatupidamise aastaaruandes kajastatud vahendustasude kogusumma.“;

8) paragrahvi 42 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Krediidiasutuse, makseasutuse, e-raha asutuse, investeerimisühingu, krediidiandja ja

fondivalitseja järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku või

vastava välisriigi järelevalve subjekti Eesti filiaali vara aritmeetiline keskmine, mis on

arvutatud tema Inspektsioonile esitatud bilansi andmetel eelmise aasta 31. märtsi, 30. juuni,

30. septembri ja 31. detsembri seisuga.“;

9) paragrahvi 42 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

51

„(51) Krediidivahendaja järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks

selle isiku või vastava krediidivahendaja Eesti filiaali Inspektsioonile esitatud eelmise aasta

raamatupidamise aastaaruandes kajastatud vahendustasude kogusumma.“;

10) paragrahvi 453 lõiked 2 ja 3 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja,

väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja, makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja,

krediidiandja või -vahendaja tegevusloa taotlemisel tasutakse menetlustasu 1000 eurot.

(3) Kolmandas riigis registreeritud kindlustusandja, investeerimisühingu, makseasutuse, e-

raha asutuse, ja fondivalitseja, krediidiandja või -vahendaja filiaali asutamiseks Eestis, samuti

kolmandas riigis registreeritud kindlustusandja, investeerimisühingu, makseasutuse, e-raha

asutuse, fondivalitseja, krediidiandja või -vahendaja Eestis piiriüleselt teenuse osutamiseks

loa taotlemisel tasutakse menetlustasu 1000 eurot.“;

11) paragrahvi 454 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Krediidiasutuse, kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru

korraldaja, fondivalitseja, makseasutuse, e-raha asutuse, krediidiandja või -vahendaja poolt

täiendava tegevusloa taotlemisel tasutakse menetlustasu 500 eurot.“.

§ 112. Hoiu-laenuühistu seaduse muutmine

Hoiu-laenuühistu seaduse § 2 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Lisaks käesolevas seaduses sätestatule kohaldatakse krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse § 2 lõikes 6 sätestatud juhul hoiu-laenuühistule krediidiandjate ja -vahendajate

seaduses sätestatut.“.

§ 113. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 48 lõiget 4 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Krediidiasutuse juhtide ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemused ning ametkohale

esitatavad nõuded peavad vastama krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 40 lõigetes 2–5

sätestatule.“;

2) paragrahvi 571 täiendatakse lõigetega 1

2 ja 1

3 järgmises sõnastuses:

„(12) Tasustamise põhimõtted peavad hõlmama meetmeid huvide konflikti vältimiseks,

sealhulgas ei tohi krediidiasutuses tarbija maksevõimelisuse hindamise eest vastutava

juhatuse liikme või töötaja tasustamine sõltuda heakskiidetud krediiditaotluste hulgast,

osakaalust või sõlmitud krediidilepingute arvust.

(13) Kui krediidiasutus osutab laenu andmisel või vahendamisel nõustamisteenust, ei või

tasustamise põhimõtted piirata nõustamisteenusega seotud töötaja võimalust tegutseda tarbija

parimates huvides ning töötaja tasustamine ei või põhineda peamiselt sõlmitavate

krediidilepingute arvul või teenuse osutamise tegevusplaani mahul.“;

3) paragrahvi 63 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) tehingute ja toimingute tegemise korra krediidiasutuse arvel ning klientide nimel ja arvel,

sealhulgas tarbijale krediidi andmiseks tarbija maksevõime hindamise, tarbijale teabe andmise

ning krediidilepingu tagatiseks oleva vara hindamise korra, samuti nõustamisteenuse

osutamise ja tarbija vaidluste lahendamise korra;“;

4) paragrahvi 63 lõiget 2 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses:

„41) krediidiasutuse tegevuste edasiandmise korra;“;

52

5) paragrahvi 63 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Krediidiandja tarbijale laenu andmisega seotud tegevuste edasiandmisele kolmandale

isikule kohaldatakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 46 sätestatut.“;

6) paragrahvi 83 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt ning paragrahvi täiendatakse

lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(2) Nõuded laenude andmisele ja jälgimisele kehtestab Eesti Pank.

(21) Makrofinantsjärelevalve eesmärgil võib Eesti Pank kehtestada kõigile Eestis tegutsevatele

krediidiasutustele, nende Eestis asuvatele ema- ja tütarettevõtjatele ning välisriikide

krediidiasutuste Eestis tegutsevatele tütarettevõtjatele, filiaalidele ja esindustele nõuded:

1) laenusumma ja laenu tagatisvara suhtele;

2) laenusumma ja laenuvõtja sissetuleku suhtele;

3) perioodiliste laenu- ja intressimaksete ning laenusaaja sissetuleku suhtele;

4) laenu tähtajale;

5) laenude ja hoiuste suhtele.“;

7) paragrahvi 83 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Krediidiasutus peab tarbijale laenu andmisel või tarbijale nõustamisteenuse osutamisel

järgima krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 46–53 sätestatut.“;

8) paragrahvi 13416

muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

§ 13416

. Tarbijale krediidi andmise nõuete rikkumine

Krediidiasutuse poolt tarbija maksevõime hindamise korra või nõustamisteenusele esitatavate

nõuete rikkumisel kohaldatakse krediidiandjate seaduse §-des 101 ja 102 sätestatut.“.

§ 114. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmine

Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõike 4 punkti 1 muudetakse ja lõiget 4

täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„1) krediidiasutuste seaduse § 6 lõike 1 tähenduses finantsteenuste osutamine;

11) krediidiandjate ja -vahendajate seaduse tähenduses laenu andmine ja vahendamine,

sealhulgas tarbijakrediidi ja hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidi andmine ja vahendamine;“.

§ 115. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine

Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 5 lõiget 4 täiendatakse punktiga 5 järgmises

sõnastuses:

„5) makseasutuse tegevus vastab krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 38, 40, 43, §

44 lõigetes 2 ja 3 ning §-des 46–53 sätestatule.“.

§ 116. Tarbijakaitseseaduse muutmine

Tarbijakaitseseaduse § 411 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käesolevas paragrahvis Tarbijakaitseameti peadirektorile või tema volitatud ametiisikule

antud õigusi kohaldatakse Finantsinspektsiooni juhatusele või tema volitatud ametiisikule

krediidiandjate ja -vahendajate üle järelevalve teostamisel krediidiandjate ja -vahendajate

seaduses sätestatud õiguste ja kohustuste ulatuses.“.

3. jagu

Seaduse jõustumine

§ 117. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 40 lõige 5, §-d 51–53 ja 66–78 jõustuvad 2016. aasta 21. märtsil.

53

Eiki Nestor

Riigikogu esimees

Tallinn, „........”...........................” 2014. a.

Algatab Vabariigi Valitsus „........”...........................” 2014. a.

(allkirjastatud digitaalselt)

Rahandusminister

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta

ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60,

28/02/2014, lk 34—85).

1

Seletuskiri

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse eelnõu

juurde

I. SISSEJUHATUS JA SEADUSE EESMÄRGID

1.1. Sisukokkuvõte

Ühtlustamaks finantsturul tegutsevate ettevõtjatele kehtivaid nõudeid ning tõhustamaks

laenuandjate ja -vahendajate (edaspidi krediidiandjad ja -vahendajad) vastutust oma

tegevusega seotud nõuete täitmise eest, kehtestatakse käesoleva krediidiandjate ja

-vahendajate seaduse eelnõuga (edaspidi eelnõu) nõuded eelkõige mitte-pankadest

krediidiandjate ja -vahendajate tegevusele. Muuhulgas sätestatakse eelnõuga neile

tegevusloa taotlemise kohustus, mis koondab seeläbi sisuliselt kõik krediidiandjad ja

-vahendajad Finantsinspektsiooni järelevalve alla.

Käesolev seadus kohaldub sellistele krediidiandjatele ja -vahendajatele, kelle jaoks

tarbijatele krediidi andmine või vahendamine on nende püsiv tegevus ehk põhiline

majandustegevus. Lisaks võrreldes eelnõu esimese versiooniga kohaldub käesolev

seadus ka liising- ja järelemaksuandjatele. Seda eelkõige põhjusel, et tarbija seisukohast ei

ole vahet, kas krediiti antakse tavalise laenu, liisingu või järelemaksu vormis. Igal juhul peab

krediidiandja käituma vastutustundlikult. Ka näitab krediidiinfo statistika, et maksehäired

esineb võrreldes nö tavalise laenusektoriga ka teist tüüpi krediidi puhul, eelkõige

järelmaksude väljastamisel.

Samas võrreldes eelnõu esimese versiooniga on kohaldumisala kitsendatud viisil, mille

kohaselt seadus kohaldub üksnes sellistele krediidiandjatele ja -vahendajatele, kes väljastavad

või vahendavad krediiti tarbijatest klientidele. Tarbija on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis

ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Eelnõu esimeses versioonis

käsitleti krediidiandja ja -vahendaja klientidena ka juriidilisi isikuid.

Eelnõuga kehtestatakse krediidiandjate ja -vahendajate tegevusele järgmised nõuded:

1) krediidiandjate ja -vahendajate asutamise tingimused, mille kohaselt tuleb

Finantsinspektsioonilt taotleda tegevusluba;

2) nõuded krediidiandja ja -vahendaja juhtimisele, töötajate pädevustele ja teadmistele

ning tasustamisele eesmärgiga vältida vastutustundetut laenude väljastamist;

3) krediidiandjate ja -vahendajate hoolsuskohustused laenude pakkumisel ja tarbija

nõustamisel ning järelevalve nende täitmise üle;

4) hüpoteegiga tagatud krediiti tarbijatele pakkuvate krediidiandjate ja -vahendajate

õigus pakkuda oma teenuseid teises lepinguriigis või asutada seal filiaal.

Laenu andmine on lepinguline suhe, mida reguleerib võlaõigus. Täpsemalt kohalduvad

rahasumma laenamisele võlaõigusseadusest (edaspidi VÕS) tulenevad krediidilepingu sätted.

Kui laenu saajaks on tarbija ehk eraisik (sealhulgas selline eraisik, kes võtab kuni 50 000-

eurose laenu oma kutsetegevuse raames), tuleb täiendavalt arvestada laenusuhte kujundamisel

2

ka VÕS-st tulenevaid tarbijakrediidilepingu sätteid. VÕS ei piira isikute ringi, kes võivad olla

laenu andjaks. Üksnes laenude andmine või pakkumine kas otse või selleks loodud virtuaalse

platvormi kaudu ei ole täna finantsjärelevalve alla kuuluv tegevus, seega võib laenuandjaks

olla nii sellele spetsialiseerunud äriühing, muu äriühing kõrvaltegevusena kui ka eraisik.

Finantseerimisasutused, kelle peamiseks ja püsivaks tegevuseks on laenu andmine, pidid

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest (edaspidi RahaPTS) tulenevalt

olema registreeritud majandustegevuse registris. Vastav nõue kohaldub ka äriühingutele, kelle

tegevusalaks on eraisikutele (tarbijatele) krediidi ehk rahasumma laenuks andmine. Alates 1.

juulist 2014 muutus senine majandustegevuse registri registreering tegevusloa omamise

kohustuseks, mida tuleb rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse kohaselt

taotleda Politsei- ja Piirivalveameti iseseisvalt struktuuriüksuselt rahapesu andmebüroolt.

Muud finantseerimisasutused, kes kuuluvad Finantsinspektsiooni järelevalve alla, tegutsevad

vastava asutuse väljastatud tegevusloa alusel ja neil ei ole loakohustust vastavalt RahaPTS §

52 lõikele 2.

Kuna tarbijatele hüpoteegiga tagatud krediidi pakkumisele kehtestatavad nõuded tulenevad

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute kohta (edaspidi hüpoteekkrediidi direktiiv)1, mis tuleb liikmesriikidel

üle võtta 21. märtsiks 2016, jõustuvad sellest tulenevad kõik nõuded krediidiandjate ja -

vahendajate suhtes samaaegselt hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmise kohustusega.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika

osakonna peaspetsialistid Janika Aben (611 3174, janika.aben@fin.ee) ja Kadri Siibak

(6113718, kadri.siibak@fin.ee) ning sama osakonna juhataja Thomas Auväärt (611 3633,

thomas.auvaart@fin.ee). Eelnõu väljatöötamisel osales Finantsinspektsiooni finantsteenuste

järelevalve divisjoni jurist Merilin Kuusler (668 0532, merilin.kuusler@fi.ee).

Eelnõu juriidilist kvaliteeti on kontrollinud enne eelnõu esitamist kooskõlastamisele

22.09.2014 Rahandusministeeriumi õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit (611 3645,

marge.kaskpeit@fin.ee) ja eelnõu keelelise toimetamise ettepanekud teinud

Rahandusministeeriumi juriidilise osakonna nõunik Sirje Lilover (611 3638,

sirje.lilover@fin.ee).

1.3. Märkused

Eelnõuga muudetakse täiendavalt Finantsinspektsiooni seadust (RT I, 09.05.2014, 9), hoiu-

laenuühistu seadust (RT I 1999, 24, 357), krediidiasutuste seadust (RT I, 12.07.2014, 87),

majandustegevuse seadustiku üldosa seadust (RT I, 29.06.2014, 8), makseasutuste ja e-raha

asutuste seadust (RT I, 12.07.2014, 96) ning tarbijakaitseseadust ( RT I, 12.07.2014, 136).

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik

Riigikogu poolthäälte enamus.

Eelnõu on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/17/EL ehk

hüpoteekkrediidi direktiivi rakendamisega.

1 http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=CELEX:32014L0017

3

Krediidiandjatele ja -vahendajatele tegevusloa kehtestamise ettepanekute aluseks on

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi analüüs, mis oli Vabariigi Valitsuses arutluse

all 13. märtsil 20142 ja mille tulemusena tehti Rahandusministeeriumile ülesandeks töötada

välja eelnõu(d), mille kohaselt kehtestatakse tegevusloakohustus tarbijakrediidiettevõtjatele.

Täiendavalt kohustati Justiitsministeeriumi piirama tarbijale antavate laenude

krediidikulukuse määra, keelama vahekohtute kasutamist tarbijakrediidilepingutest tulenevate

vaidluste lahendamisel ning reguleerima nende laenudega seotud sissenõudmiskulusid ja

parandama eraisikute võlgade ümberkujundamise menetlust. Seotud teemana pandi

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ülesandeks piirata tarbijakrediidi reklaami ja

Sotsiaalministeeriumile ülesandeks parandada võlanõustamise teenuse kättesaadavust.

20.03.2014 sõlmitud Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna

koalitsioonilepingus on sätestatud eesmärgina: „Tarbijate kaitsmiseks ja vastutustundetu

laenamise piiramiseks võtame kiirlaenufirmade tegevuse rangema kontrolli alla, muuhulgas

kehtestame neile tegevusloa nõude ja reklaamipiirangud ning allutame nad tõhusale riiklikule

järelevalvele“.3

Rahandusministeeriumi arengukavas (aastate 2014–2017 kohta) on esitatud ühe strateegilise

eesmärgina konkurentsivõimeline ja usaldusväärne finantskeskkond (lk 17)4. Vaadeldava

perioodi eesmärgiks on tagada finantskeskkonna usaldusväärsus, kuid samas luua eeldusi

selle konkurentsivõime tõstmiseks viisil, kus teenusepakkujate ärihuvid ning avalikkuse huvid

seoses finantsstabiilsuse tagamise ning tarbijakaitseliste ja sotsiaalsete riskide maandamisega

oleksid omavahel tasakaalustatud. Selle raames on oluliseks riskide maandajaks laenude turul

krediidi pakkujate ja vahendajate üle järelevalve sisse seadmine, mis võimaldab saada

paremat ülevaadet turul toimuvast, samuti tõsta teenuse pakkujate tegevuse kvaliteeti ja

usaldusväärsust.

Tarbijakrediidituru, eelkõige kiirlaenudega seotud probleemide lahendamiseks seadusandlike

sammude vajadusele on juhtinud tähelepanu ka Riigikohus 05.märtsi 2014.a. otsuses asjas nr

3-2-1-186-13 punktis 25.5

II. EELNÕUGA KAASNEVAD PEAMISED MUUDATUSED

2.1. Eelnõu peamised eesmärgid

Vabariigi Valitsuse juhiste alusel on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

analüüsinud kiirlaenuturgu ja esitanud veebruaris 2014 ettepanekud selle turuga seotud

probleemide lahendamiseks6 (edaspidi Analüüs). Analüüs sisaldab ülevaadet praegusest

kiirlaenuturu turuolukorrast, kehtivast õigusest, teiste riikide praktikast ning ettepanekuid

õigusaktide muutmiseks. Kiirlaenuturg on osa tarbijakrediidi turust, mida reguleerib VÕS

2 Kiirlaenuturg – analüüs ja ettepanekud”, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, veebruar 2014.

https://www.mkm.ee/sites/default/files/kiirlanuturg_analyys_ja_ettepanekud.pdf 3 http://www.reform.ee/UserFiles/Kevadkoalitsioon.pdf

4 http://www.fin.ee/arengukava 5 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-186-13

6Kiirlaenuturg – analüüs ja ettepanekud. Veebruar 2014.

https://www.mkm.ee/sites/default/files/kiirlanuturg_analyys_ja_ettepanekud.pdf

4

(§-d 402–421). Analüüsis on keskendutud tarbijakrediidile, mida antakse lühiajaliseks

perioodiks ja sellest tulenevalt kõrge intressimääraga ja kõrge krediidikulukuse määraga7.

Kuni 2014.a. 1.juulini kehtinud regulatsiooni kohaselt tuli laenuandjatel ja vahendajatel oma

tegevus registreerida majandustegevuse registris, muud nende tegevuse üle riiklikku

järelevalve meedet kehtestatud ei olnud. Finantseerimisasutuste registreerimiskohustus ja ka

selle alusel välja töötatud tegevusloa nõue ei anna ülevaadet laenuandjate tegevuse

kvaliteedist ega võimalda kohaldada vastutust, mis kaasneb laenu andmisega, sealhulgas

VÕS-st tuleneva laenusaaja maksevõime hindamise nõudega. Registreerimiskohustuse ja ka

Rahapesu Andmebüroo poolt antava tegevusloa ja järelevalve puhul on fookus rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamise regulatsiooni järgimisel, (täpsemalt juhtide isikulised

nõuded karistatuse vältimise osas (RahaPTS § 522). Eeltoodu ei võimalda see jälgida muude

tegevusnõuete, s.h. tarbijakaitseliste nõuete täitmist ega kohustada tegevuse kohta ülevaate,

aruannete esitamiseks.

Analüüsi tulemusena tehti ettepanek kehtestada tarbijakrediidi andjatele tegevusluba, mis

võimaldab sisuliselt kontrollida krediidiandjate tegevuse vastavust sätestatud nõuetele. Nagu

igal muul turul, peavad ka tarbijakrediiditurul regulatiivne keskkond ja järelevalve tagama

järgmiste eesmärkide täitmise:

1) teenus on tarbijatele kättesaadav;

2) teenuse turul eksisteerib piisav konkurents;

3) turule sisenemise barjäärid on piisavad ja mõõdupärased;

4) teenus on usaldusväärne, vastab kliendi vajadustele, eelkõige finantsvõimekusele;

5) teenuse osutaja on õiguskuulekas;

6) teenus ja selle hind on läbipaistev;

7) järelevalve hind ja sellest saadav kasu on mõistlikus tasakaalus.

Kuna analüüsi tulemusena tõdeti, et Eesti turul on probleeme eelkõige punktide 4 ja 6, aga ka

punkti 5 täitmisega, on tugevama järelevalve sisseseadmine põhjendatud. Järelevalve

tugevdamiseks on otstarbekas sisse seada tegevusloakohustus tarbijakrediidi andjatele, mille

raames teostatakse krediidiandjate ja -vahendajate üle sisulist teenuse järelevalvet. Tuleb

silmas pidada, et finantsturul on väga oluline roll eneseregulatsioonil. Teenuseosutajate

õiguskuulekust ja teenuse usaldusväärsust peaks toetama ettevõtjate poolt üldaktsepteeritud

head tavad ja ettevõtja poolt heaks kiidetud siseprotseduurid. Kuna Eestis tegutsevad

krediidiandjad (v.a. krediidiasutused) ei järgi krediidivaldkonnas järgitavaid hoolsuse nõudeid

ja häid tavasid piisaval määral, siis on põhjendatud ulatuslikum avaliku-õiguslik sekkumine.

Eelnõu ettevalmistamise käigus on tulnud lahendada põhimõtteline küsimus, kas finantsturu

ettevõtja, kellele kapitalinõudeid ei rakendata, peaks taotlema pädevalt järelevalveasutuselt

tegevusloa või mitte. Nii varasematel aegadel kui ka käesoleval ajal on Eestis avalikest

huvidest lähtuvalt riiklikku finantsjärelevalvet rakendatud ettevõtjate suhtes, kellele

kohalduvad avalik-õiguslike piirangutena usaldatavusnõuded (laiemas tähenduses, ingl.k.

prudential regulatsion ehk kelle tegevusloa kontrolliesemesse kuuluvad nõuded juhtimisele ja

organisatoorsele korraldusele, olulist osalust omavatele isikutele ja juhtidele, sisemistele

protseduurireeglitele, sise- ja vastavuskontrollile ja ettevõtja tegevuse avalikustamisele ning

sealhulgas ka spetsiifilised usaldatavusnormatiivid (finantssüsteemi usaldusväärsuse

arvestuslikud miinimumnõuded). Tänases praktikas teostab Finantsinspektsioon nii kapitali-

7 Näitena, praktikas on levinumad just väikese summana antavad laenud (kuni 300 eurot), mille krediidikulukuse

määr on kuni ühekuuse laenu puhul 400–1100%; suurema 900-eurose laenu puhul jääb krediidikulukuse määr

sõltuvalt perioodist vahemikku 70–650%.

5

kui ka teenusejärelevalvet investeerimisühingute üle väärtpaberituruseaduse alusel ja

investeerimisfondide üle investeerimisfondide seaduse alusel.

2.1.1. Krediidiandjate ja -vahendajate asutamise ja juhtimise nõuded, kehtestades

Finantsinspektsioonilt tegevusloa taotlemise kohustus

Tegevusloakohustus finantssektoris tähendab, et nii turule sisenemisel kui ka hilisemal

tegutsemisel hinnatakse ettevõtja võimekust tagada äriühingu kindel ja usaldusväärne

juhtimine jätkusuutlikult, sealhulgas:

1) omanike ja juhtide nõuetele vastavust ja sobivust (laitmatu reputatsioon, piisav

kutseoskus jmt);

2) organisatsiooni kohast ülesehitus (riskide juhtimine, sisekontrollisüsteemid jmt);

3) sise- ja protseduurireeglite kohasust ja piisavust (krediidi väljastamisel, tarbijate

maksevõime hindamisel, kaebuste lahendamisel jmt).

Finantsinspektsioon ei anna tegevusluba, kui taotleja ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele

või on esitatud valeandmeid või -dokumente. Samuti ei anta tegevusluba juhul, kui taotleja ja

muu isiku seos takistaks järelevalve teostamist krediidiandja või -vahendaja üle. Eeltoodu

toob eeldatavalt kaasa subjektide suurema õiguskuulekuse ja parandab krediidiandjate

juhtimistavasid, s.h. tegevusnõuete täitmist tarbijate huvides. Juhul kui ettevõtja ei täida

seaduses sätestatud nõudeid (näiteks krediidivõime hindamise kohustust), võib see olla

aluseks tegevusloa äravõtmiseks, mille tulemusena kaotatakse õigus turul tegutseda, kogutud

investeeringust tulu teenida.

Järelevalveasutustest on tänasel päeval tegevuslubade menetlemise ja vastava regulaarse

turujärelevalve teostamiseks kompetents ja kogemus olemas Finantsinspektsioonil, seda ei

ole otseselt Tarbijakaitseametil. Finantskriis näitas, et turuosaliste vastutustundetu käitumine

võib raputada terve finantssüsteemi aluseid, põhjustada usaldamatust kõigis pooltes, eeskätt

tarbijates, ning see võib viia ränkade majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgedeni. Arvestades

finantsturu komplekssust ja turuosaliste omavahelist seotust, võivad finantsturu ühe segmendi

(s.o. krediidituru) suhtes klientide usaldamatuse ilmingud väga kiiresti levida ja mõjutada

negatiivselt ka teisi finantsturul tegutsevaid ettevõtjaid.

Finantsinspektsiooni kasuks tegevuslubade väljastajana tarbijakrediidi valdkonnas räägib veel

ka asjaolu, et Finantsinspektsiooni tegevust rahastatakse turuosaliste endi poolt makstavatest

järelevalvetasudest, Tarbijakaitseameti tehtavat järelevalvet aga riigieelarvest. Arvestades, et

kiirlaenusektor on Eesti maksumaksjale läbi sotsiaalsete probleemide võimendamise juba

üksjagu kulusid põhjustanud, saab Finantsinspektsiooni järelevalvel põhinevat tegevusloa-

režiimi pidada õigustatumaks.

Samas, tegevusloa menetlemise nõuded ei anna eraldiseisvana õigust Finantsinspektsioonile

sekkuda laenuandja ja laenuvõtja vahelistesse võlaõiguslikesse vaidlustesse.

Tarbijakaitsealased, ettevõtja ja kliendi vahelisest tarbijalepingust tulenevad

järelevalvepädevused (vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine, ebaaus

kauplemisvõte, tarbijakaebuste lahendamine, ebamõistlikud tüüptingimused jne) on täna

üksnes Tarbijakaitseameti pädevuses. Siiski tuleb silmas pidada, et finantsturu reklaami

järelevalve pädevus on Finantsinspektsioonil olemas kooskõlas reklaamiseaduse §-ga 312. See

on otseselt seotud heade turutavadega ja tarbijate ausameelse kohtlemisega, sest reklaami

tegemisel ei tohi kasutada tarbijakaitse seaduses nimetatud ebaausaid kauplemisvõtteid.

(Vastav regulatsioon tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29/EÜ, mis

käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul

6

direktiivil ja kohaldub ka finantsteenustele, ning on üle võetud tarbijakaitse seaduse §-dega

121–12

5)

Seega tarbijakrediidi tegevusloa sisseviimise puhul tuleb arvestada, et käesoleval ajal

krediidiandjate (v.a. KAS-i sätted, mis kohalduvad vaid krediidiasutustele) tegevusnõuded on

reguleeritud üksnes VÕS-s (ja on seega eraõiguslikud), nende täitmise üle järelevalve

teostamine ei ole Finantsinspektsiooni pädevuses. See erineb suuresti kehtivatest

tegevuslubade lahenditest, mis on kasutusel krediidiasutuste, kindlustusandjate,

investeerimisühingute ja fondivalitsejate puhul ja kus tegevusloa fookus on eelkõige

kapitaliseerituse tagamisel (koos vastava pädevusnormistikuga Finantsinspektsioonile) või

asuvad klientide huvide kaitsele suunatud tegevusnõuded Finantsinspektsiooni pädevust

reguleerivates eriseadustes, näiteks fondivalitsejate ja investeerimisühingute puhul. See

võimaldab Finantsinspektsioonil näiteks teenuse osutamise nõuete rikkumist otseselt siduda

hinnanguga tegevusloa tingimuste täitmise kohta.

Arvestades tarbijakrediidituru seotust teenuse osutamise nõuetega ja tarbija õiguste

kaitstusega on peetud asjakohaseks kehtestada krediidiandjatele ja -vahendajatele avalik-

õiguslikud tegevusnõuded ja laiendada Finantsinspektsiooni pädevust (lisaks

Tarbijakaitseametile). Finantsinspektsiooni pädevuse ja volituste suurendamise eesmärgiks on

tagada tarbijakrediidi turu sujuv ja usaldusväärne toimimine s.h. et krediidiandjad ja -

vahendajad rakendaksid krediidivaldkonnas nõutavat hoolsust, häid tavasid ja kohtleks

tarbijaid ausameelselt. Sel eesmärgil tuleks võimaldada Finantsinspektsioonil teostada sisulist

järelevalvet tegevusnõuete täitmise üle ning millised on ühtlasi tegevusloa omamise

tingimusteks. Selleks kontrollib Finantsinspektsioon nii järelevalve subjekti kehtestatud üldisi

kliendi krediidivõimelisuse hindamise protsesse kui võib ka sekkuda konkreetse

vaidlusküsimuse lahendamise korral. Selline tarbijate huvide kaitsmise vajadusest lähtuv

Finantsinspektsiooni ja Tarbijakaitseameti koostöö võimaldab ka märkimisväärselt tõhustada

riikliku järelevalvet tarbijakrediidi sektoris.

Vältimaks erilaadset kohtlemist laenuandjate puhul, kes annavad lühiajalist või mõnevõrra

pikema perioodi peale krediiti eraisikutele, on käesoleva seadusega hõlmatud tegevusloa

kohustusega igasugune Eestis tarbijatele krediidi andmine või vahendamine.

2.1.2. Nõuded krediidiandja ja -vahendaja töötajate pädevustele ja teadmistele ning töö eest

tasustamisele

Krediidiandja ja -vahendaja juhtidel peab olema sellise äriühingu juhtimiseks vajalikud

oskused, teadmised ja kogemused. Sellest lähtuvalt nõutakse ka töötajatelt asjakohaseid

teadmisi ja oskusi krediidilepingute sõlmimiseks ja nende täitmise kontrollimiseks. Kui

äriühing osutab ka krediidinõustamise teenust, tuleb hinnata ka töötajate vastavate teadmiste

olemasolu. Üldiste nõuetena on välja toodud, et sõltuvalt ametikohast peavad töötajatel olema

piisavad teadmised lepingu sõlmimise, tarbija maksevõime hindamise kohta, tarbijakaitse ja

ärieetika, aga ka tagatiste hindamise kohta.

Töötajate tasustamine peab olema kooskõlas asjakohaste riskide juhtimise põhimõtetega, et

vähendada ülemäärasest laenude andmisest tulenevat riski, sealhulgas tarbijate maksevõime

puudulikku hindamist. Ka nõustamisteenuse puhul tuleb silmas pidada, et tasustamine ei tohi

olla seotud sõlmitud lepingute arvuga, vaid peab lähtuma kliendi parimatest huvidest.

2.1.3. Krediidiandjate ja -vahendajate hoolsuskohustused laenude pakkumisel ja kliendi

nõustamisel

7

Krediidiandja või -vahendaja teenuste osutamine peab olema õiguspärane ja kooskõlas

krediidivaldkonna majandus- või kutsetegevuses järgitava hoolsuse nõudega. Tarbijakrediidi

andmisel vastutab krediidiandja või -vahendaja tarbija maksevõime hindamise ning tarbijale

teabe andmise eest. Selleks peavad olema nii krediidiandjal kui -vahendajal sise-eeskirjades

sätestatud laenude andmise ja maksevõime hindamise protseduurireeglid. Lisaks tuleb iga

kliendi maksevõimelisuse hindamise kohta säilitada krediiditoimik, mis peab olema

kättesaadav ka Finantsinspektsioonile.

2.1.4. Krediidiandja ja -vahendaja tegevus välisriigis

Lisaks nimetatud olulisematele krediidiandjaid ja -vahendajaid puutuvatele tingimustele

sätestatakse eelnõuga ka hüpoteegiga tagatud tarbijakrediiti vahendavatele äriühingutele

hüpoteekkrediidi direktiivist tulenev võimalus tegevuseks ka teistes lepinguriikides ühtse

Euroopa Liiduse ülese tegevusloa raames. Täpsemalt, hüpoteekkrediidi vahendajad, kes ei ole

krediidiasutused, saavad tegutseda teises lepinguriigis või kolmandas riigis (lepinguriik ja

kolmas riik ühiselt edaspidi välisriik) näiteks filiaalina, esitades selleks taotluse nii Eesti

Finantsinspektsioonile kui ka juhul, kui sihtriigi regulatsioon seda nõuab, siis ka sihtriigi

järelevalve organile. Hüpoteekkrediidi direktiivi alusel on hüpoteekkrediidivahendajal õigus

direktiivist tulenevalt õigus EL-s teenust vabalt osutada. Seega esitab

hüpoteekkrediidivahendaja taotluse teises riigis filiaali asutamiseks või piiriüleselt teenuse

osutamiseks Finantsinspektsioonile ning viimase poolt andmete edastamisel sihtriigi

järelevalvele saab hüpoteekkrediidivahendaja õiguse asutada filiaal või alustada seal teenuse

pakkumist.

2.2. Eesti krediidituru, tarbijakrediidi turu ülevaade

Eestis on laenuandjateks reguleeritud finantssektorist krediidiasutused ehk pangad,

reguleerimata sektorist kõik laenuandjatest mitte-pangad: laenuplatvormid, liisingandjad,

järelmaksufirmad, hoiu-laenuühistud ning muud laenuandjad. Laenuturu reguleerimata osas

tegutseb üle ca 200 ettevõtjat ning nende arv kasvab.

Tarbimislaenude (v.a. liisingu ja järelemaksu) jääk Eestis oli 2012. aasta lõpuks

kättesaadavaid andmeid arvestades 726 mln eurot, millest 118 miljonit ehk 16% moodustas

reguleerimata turu laenujääk ja 61,6 miljonit BigBanki Eesti üksuse laenujääk. Kui arvestada

BigBanki laenujääk kiirlaenuturu jäägi hulka, kujuneb kiirlaenuturu summaarseks jäägiks ca

180 MEUR ehk 25% tarbimislaenude kogujäägist.

Joonis 1. Krediidiasutuste poolt kodumajapidamistele antud laenude jääk tagatiste

lõikes (mln EUR). Allikas: MKMi analüüs

8

Samas on turg laenumahtude mõttes küllalt kontsentreeritud, 90% turumahust annavad 30

ettevõtet ning 50% turumahust üksnes 6 ettevõtet. Kuueks suurimaks laenukontoriks

(arvestamata liising- ja järelmaksu-pakkujaid) osutusid 2010-2012 aastail SMS Laen AS,

PLACET GROUP OÜ (SMS Money), Folkia AS Eesti filiaal (Monetti), MCB Finance

Estonia OÜ (Credit24), Hüpoteeklaen OÜ ning MiniCredit AS. Esikümnesse mahuvad veel

ka Raha24 OÜ, Ferratum Estonia OÜ, Odav Laen OÜ ning 2012. aastal jõuliselt turule

sisenenud SNEL Grupp OÜ (BestCredit).

Vastavalt Krediidiinfo maksehäireregistri andmetele on enim nõudeid eraisikute vastu

registrisse üles antud nn kiirlaenufirmade (st reguleerimata turu osaliste) poolt, järgnevad

telekommunikatsiooniettevõtted ja kommertspangad (vt tabelit nr 1). Alljärgneva tabeli puhul

on selgelt nähtav trend, kus eraisikute võlgnevused on kasvanud hüppeliselt just seoses

telekommunikatsiooni sektoriga, kuid ka mingil määral liisingu sektoris. EMORi 2013. aasta

sügisel tehtud uuringu järgi oli järelmaksukohustusi 33 000 perel (sealhulgas pankade

vahendusel saadud järelmaksu).

Tabel 1. Pikaajaliste võlgnevuste tekkimise dünaamika 2002-2014 võlanõude liikide

järgi (nõuete arv). Allikas: MKM ning Krediidiinfo

Aasta nn Kiirlaen Liising Pank Telekom Muu KOKKU

2002 - 4 139 1 303 172 1 618

2003 - 908 247 964 244 2 363

2004 - 71 165 2 062 306 2 604

2005 - 94 225 1 755 310 2 384

2006 673 264 466 2 043 633 4 079

2007 6 025 773 2 000 3 194 1 703 13 695

2008 12 262 1 434 5 709 5 725 3 853 28 983

2009 9 125 834 7 440 6 755 2 920 27 074

2010 2 719 588 4 721 3 741 2 393 14 162

2011 4 095 943 2 683 3 801 4 176 15 698

2012 8 071 1 093 2 280 5 471 6 466 23 381

2013 10 733 2 353 2 372 10 738 3 954 30 150

KOKKU 53 703 8 282 27 671 41 468 26 098 157 222

Tarbijakaitseameti andmetel on märgatavalt kasvanud ettevõtjate arv, kes kasutavad

tarbijakrediidi andmiseks nn lease-back põhimõtet ehk annavad krediiti sõiduki tagatisel

vormistades sõiduki omand laenuperioodiks enda nimele. Sealjuures ei ole oluline laenu

otstarve ja tegemist on kahepoolse lepinguga. Samuti on eraisikute makseraskustesse jäämise

põhjuseks kõikvõimalike esemete ja teenuste soetamine järelmaksuga (riided, mööbel, sõiduki

rehvid, kosmeetika, reisid, hambaravi, elektroonika). Tarbijad ei teadvusta paraku

järelemaksu enda jaoks kui finantskohustust.

Lisaks juhul kui seadus liising- ja järelemaksuandjatele ei kohaldu, on suur oht, et

olemasolevad kiirlaenufirmad ja muud laenuandjad võivad oma olemasoleva laenuäri

kujundada ümber liising- ja järelemaksuäriks. Järelmaksuandjatena tegutsevad täna nt Uno

Järelmaks, Liisi.ee, Cofi ja LHV pank. Enamus Eestis tegutsevaid liisinguandjad kuuluvad

Eesti Liisingühingute Liitu, mille liikmeskond peaks katma ca 98% liisingturu kogumahust.

Eesti Liisingühingute Liitu kuuluvad Swedbank Liising AS, AS Nordea Finance Estonia,

DNB Pank AS, SIA UniCredit Leasing Eesti filiaal, AS SEB Liising, Pohjola Finance Estonia

AS, LHV Pank AS ja Danske Pank AS Eesti filiaal.

9

Seega on eeltoodud põhjustel otsustatud, et võrreldes esimese eelnõu versiooniga

kohaldatakse seadust lisaks laenukontoritele ka liising- ja järelmaksuandjatele.

III. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse reguleerimisala

Käesoleva eelnõuga reguleeritakse laenuandjate ja -vahendajate tegevust, vastutust ning

järelevalvet nende tegevuse üle (lõige 1). Rahasumma laenajaks võivad olla nii

krediidiasutused kui ka muud finantseerimisasutused, mis ei kuulu finantsjärelevalve alla ja ei

ole pangad. Käesoleva eelnõuga hõlmatakse eelkõige muud finantseerimisasutused, mis ei ole

pangad.

Krediidiasutuste seaduse (edaspidi KAS) kohaselt on finantseerimisasutus äriühing, mis ei ole

krediidiasutus, kuid osutab finantsteenuseid. Finantsteenusteks on ka laenutehingud,

sealhulgas tarbijakrediit, hüpoteeklaenud, faktooring ja muud äritehingute finantseerimise

tehingud (KAS § 6 lõige 1 punkt 2). Kuni juulini 2014 kohaldus finantseerimisasutustele

üksnes majandustegevuse registris registreerimise kohustus, alates 1. juulist 2014 RahaPTS

muudatusega tuleb selle § 52 lõike 1 punkti 1 kohaselt taotleda tegevusluba ka

finantseerimisasutustel, välja arvatud nendel, kelle üle teostab järelevalvet

Finantsinspektsioon. Majandustegevuse registri seaduse alusel registreeritud ettevõtjatele oli

kehtestatud üleminekukord said majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (edaspidi

MsüS) § 76 lõikega 2. Käesoleva eelnõu jõustumisel tuleb sellistel ettevõtetel vastava

krediidiandjatele ja -vahendajatele kehtestatud täiendatavatele nõuetele ning taotleda

tegevusluba Finantsinspektsioonilt.

Krediidiasutused, mis kuuluvad Finantsinspektsiooni järelevalve alla, annavad samuti laenu,

sealhulgas tarbijakrediiti, seega tuleb ka pankadel arvestada oma tegevuses - laenu andmise

protseduuride kindlaks määramisel käesolevas eelnõus sätestatud nõudeid, eelkõige klientide

maksevõime hindamisele ja krediiditoimiku hoidmisele ning laenuandja töötajate pädevusele

ja tasustamisele seatud nõudeid.

Eelnõuga on hõlmatud kõik krediidiandjad ja -vahendajad, kes tegutsevad Eestis ja annavad

tarbijakrediiti VÕS tähenduses. Lisaks käesolevas eelnõus sätestatule peavad tarbijakrediiti

andvad krediidiandjad täiendavalt arvestama oma tegevuses tarbijakrediidilepingule

kohalduvate normidega, mis tulevad VÕS-st.

Eelnõuga nähakse ette tegevusloa kohustus, mille puhul on riigi esindajaks tegevusloa

andmisel Finantsinspektsioon. Viimane teostab riiklikku finantsjärelevalvet ja seda

haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) sätteid arvestades, lähtudes Finantsinspektsiooni

seaduses sätestatud erisustest. Seega nähakse lõikega 2 ette, et eelnõus sätestatud

haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades käesolevast seadusest ja

Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi. Eelkõige on vastavad erisused kehtestatud

tegevusloa menetlusele, milles on arvestatud vastava menetluse raames hinnatava

dokumentatsiooni mahtu.

10

§ 2. Seaduse kohaldamine

Eelnõu lõike 1 kohaselt on eelnõu subjektideks kõik Eestis tarbijatele krediiti andvad ja

vahendavad isikud. Seega võib Eestis tarbijale krediiti pakkuda või vahendada üksnes eelnõu

kohaselt tegevusluba omades, samuti võib Eesti krediidiandja või -vahendaja tegutseda

välisriigis Finantsinspektsiooni teadmisel. Vastavalt VÕS §-dele 401 ja 402 võib tarbijale

krediiti anda kas rahasummana, võimaldades tarbijale tasulist maksetähtpäeva edasilükkamist,

liisinguna või muu abina finantseerimisel. Iga sellise tehingu eesmärgiks on võimaldada

tarbijale tema käsutuses olevate vahendite suurendamist, millega samas kaasnevad tarbijale

krediidi tagasi maksmisel olulised kulud. Seega on käesoleva eelnõuga hõlmatud krediidi

andmisena igasugune tarbija krediteerimine ning krediidiandjatena nii laenu andjad kui

liisingu või nn järelmaksu andjad, kes pakuvad seda oma majandus- või kutsetegevuse käigus.

Eelnõus esitatud subjektide ringi toetab ka hüpoteekkrediidi direktiiv, mille sätteid võetakse

üle käesoleva eelnõuga. Hüpoteekkrediidi direktiivi kohaselt peavad alluma lepinguriigi

mittekrediidiasutustest krediidiandjad sobivale tegevusloa regulatsioonile sõltumata sellest,

millise väljamakse või tagasimakse regulatsiooniga tarbijale krediiti antakse.

Hüpoteekkrediidi direktiivi eesmärgiks on reguleerida tarbijale hüpoteegi tagatisel laenu

andmine, kuid arvestades turu praktikat, kus tarbijale pakutakse hüpoteegi tagatise

tarbimislaene, on tarbijate kaitse seisukohalt oluline laiendada vastavaid nõudeid suuremale

ringile krediidi pakkumisele.

Tarbijale krediidi andmise regulatsiooni aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv

2008/48/EÜ (edaspidi tarbijakrediidi direktiivis)8, mille kohaldamisala on samuti laialt

tarbijale antavat krediiti hõlmav. Tarbijakrediidi direktiiv kohaldub lisaks rahasummas

krediidi andmisele ka liisingulepingu või järelemaksu raames krediidi andmisele. Seega

laieneb käesolevast eelnõust tulenev tegevusloa taotlemise kohustus ka liisinguandjatele ja

järelmaksu pakkujatele.

Krediiditurul levinud praktika kohaselt ei ole krediidi andmine piiratud enam vaid kahe

lepingupooleks oleva isiku suhtega, millest üks tegeleb oma kutsetegevuse raames

finantseerimisteenuste pakkumisega. Levinud on laenu andmine nii füüsiliste kui juriidiliste

isikute poolt, kes annavad krediiti laenuvahendaja abil näiteks selleks loodud platvormi

vahendusel. Sellisel juhul võib krediidiandjaks ühes laenulepingus olla üks või mitu

ühisvõlausaldajat. Käesoleva seaduse tähenduses on krediidivahendaja isik, kes vahendab

krediidiandja poolt antavat krediiti. Krediidiandja käesoleva seaduse tähenduses on eelkõige

juriidiline isik, kes oma nimel ja arvel annab krediiti ehk on krediidisuhtes üheks pooleks ja

vastutab ka seadusest tulenevate kohustuste täitmiste eest suhtes tarbijaga. Selleks, et tagada

laenuplatvormi vahendusel krediiti võtnud tarbijate võrdne kaitse käesoleva eelnõu kohaselt

tegevusluba omavalt krediidiandjalt krediiti saanud tarbijaga, on käesoleva paragrahvi lõikega

2 laiendatud krediidivahendaja mõistet ja sätestatud, et ka laenuplatvormidele kohalduvad

krediidivahendaja nõuded.

Käesolevas eelnõus sätestatut kohaldatakse krediidi andmisel või vahendamisel tarbijale,

kelleks on võlaõigusseaduses sätestatud füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu

iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (lõige 3). Kui tarbijale vahendab krediiti

laenuplatvorm, mille puhul tarbijale antavat laenu finantseerivad mitmed isikud, ei pruugi

kõik need isikud olla VÕS tähenduses oma majandus- või kutsetegevuses tegutsevad isikud.

Tagamaks sellise lepingu puhul tarbijate võrdse kaitse sõltumata ühiselt krediiti andvate

isikute tegevusest, on käesoleva eelnõuga pandud vastutus tarbija õiguste kaitse eest selliste

8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48/EÜ, 23. aprill 2008 , mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja

millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ.

11

lepingute vahendajale. Seega käsitatakse vastavaid lepinguid samuti VÕS § 402 tähenduses

tarbijakrediidilepingutena ning nende sõlmimisele ja täitmisele kohaldub nii käesolevast

eelnõust tulenev regulatsioon kui võlaõigusseadusest tulenevad tarbijakrediidi erisätted..

Tulenevalt lõikest 4 tuleb Eesti äriühingul välisriigis piiriülese teenuse osutamise või filiaali

asutamise korral arvestada Eestis äriühingule või füüsilisest isikust krediidivahendajale

kehtivate nõuetega, kuid täiendavalt tuleb arvestada ka sihtriigis krediidi pakkumisele ja

vahendamisele kehtivate nõuetega. Üksnes hüpoteekkrediidivahendajatele on tulenevalt

hüpoteekkrediidi direktiivist tagatud teenuste vaba liikumise õiguse alusel luba tegutseda ka

teises lepinguriigis, teavitades sellest Finantsinspektsiooni.

Eelnõust tuleneva subjektide ringi määratlemisel on järelevalvega alt välja jäetud teatud

krediiti andvad isikud, kelle kindlaks määramisel on arvestatud hüpoteekkrediidi direktiivis

(artikkel 3 lõige 3 punkt c) ja ka tarbijakrediidi direktiivis (artikkel 2 lõige 2 punkt l) tehtud

välistusi, mis on kajastatud käesoleva paragrahvi lõikes 5. Selle kohaselt ei kohaldata eelnõus

sätestatud nõudeid isikutele, kes annavad või vahendavad krediiti:

1) piiratud hulgale krediidisaajatele seadusjärgselt ja avalikes huvides;

2) intressivabalt või turutingimustest madalama intressiga või

3) turu tingimustest soodsamatel tingimustel, kui intressimäär ei ole kõrgem kui turu

keskmine.

Näiteks võib selliseks tegevuseks pidada elamufondide tegevust, mis on loodud eesmärgiga

soodustada elamute erastamist ja korrashoidu. Tarbijakrediidi andmisele on omane selle

lühike tähtaeg ja sellest tulenevalt ka kõrged kulud, mis antud tingimustel laenu andmisel on

probleemkohtadena välistatud. Seega ehkki Vabariigi Valitsus on oma otsuses seadnud

eesmärgiks reguleerida tarbijakrediidiettevõtjate tegevust, siis tulenevalt direktiivist jäävad

sellised isikud regulatsiooni alast välja.

Lisaks eeltoodule on just sotsiaalsetel eesmärkidel või turul soodsamatel tingimustel pakutava

laenu säilitamise eesmärgil eelnõud täiendatud subjektide ringi suhtes, välistades sellest hoiu-

laenuühistud, mis tegutsevad oma liikmete ühistes huvides ja seega annavad ka liikmetele

krediiti soodsamatel tingimustel, kui seda teevad keskmiselt krediidiasutused (lõige 6).

Hoiu-laenuühistute tegevust reguleerib hoiu-laenuühistute seadus (edaspidi HLÜS) ning

RahaPTS, mille kohaselt hoiu-laenuühistu on samuti finantseerimisasutus ning seega laieneb

sellele sarnaselt laenuandjale tegevusloa nõue MsüS tähenduses. RahaPTS § 522 kohaselt

antakse finantseerimisasutusele tegevusluba ehk selle tegevusloa kontrolliesemeks on

järgmised ettevõtjat puudutavad asjaolud:

1) temal, tema juhtorgani liikmel, prokuristil, tegeliku kasusaajal ja omanikul puudub

kehtiv karistus riigivõimuvastase, rahapesualase süüteo või muu tahtlikult toime

pandud kuriteo eest;

2) ettevõtja poolt määratud kontaktisik vastab RahaPTS-s sätestatud nõuetele;

3) ettevõtja tütarettevõtja, kelle tegevuseks soovitakse kasutada ettevõtja nimele

taotletavat tegevusluba, vastab eelnimetatud nõuetele.

Vastav loakohustus laieneb hoiu-laenuühistutele, kellel ei ole kohustust krediidi andmiseks

taotleda tegevusluba Finantsinspektsioonilt, ehk kes vastavat käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatud tingimustele. Muud hoiu-laenuühistud peavad krediidi andmiseks taotlema

Finantsinspektsioonilt tegevusloa. Sellisel juhul kehtivad neile käesolevas eelnõus sätestatud

nõuded nii juhtidele, töötajatele kui muule organisatsioonilisele korraldusele. Lisaks jäävad

12

selliste hoiu-laenuühistute suhtes kehtima HLÜS-st tulenevad täiendavad nõuded. Eelnõuga

tõstetakse selliste hoiu-laenuühistute kapitalinõuet 50 000 eurole, ning kehtestatakse

täiendavad nõuded ka hoiu-laenuühistute Finantsinspektsioonile esitatavatele aruannetele,

krediidisuhte dokumenteerimisele ja krediidi andmise tingimustele.

Krediidi andmine ja vahendamine on lubatud lisaks pankadele ja krediidiandjatele või

-vahendajatele ka teatud muudele finantseerimisasutustele, kellele ei tulene eriseadusest

keeldu laenu andmiseks. Näitena investeerimisühingu puhul tulenevalt VpTS §-st 40 on

lubatud muud teenused vaid seaduses sätestatud juhul, ning laenu andmist näeb seadus

investeerimisühingu jaoks ette üksnes investeerimiskõrvalteenuse osutamise käigus, eraldi

laenu andmise õigust investeerimisühingul ei ole. Võrrelduna muude finantsvaldkonna

subjektidega ei ole kindlustusandjal kindlustustegevuse seaduse § 3 lõike 4 ja § 32 alusel

õigus tegeleda muude tegevustega kui kindlustustegevuse ja edasikindlustustegevusega ning

seaduses loetletud kõrvaltegevustega.

Seevastu krediidiasutuste puhul on laenu andmine KAS § 6 lõike 1 punkti 2 kohaselt üks

finantsteenus. Pankade poolt krediidi andmisele on kehtestatud nõuded kehtiva KAS-ga ning

selle alusel kehtestatud õigusaktidega. Tulenevalt käesolevas eelnõus sätestatud täiendavatest

nõuetest, laiendatakse vastavaid kohustusi näiteks töötajatele, nende tasustamisele, tarbijale

krediidi andmisele ka krediidiasutustele. Vastavad täiendused tehakse eelnõu raames

krediidiasutuste seaduse muudatusega.

Makseasutustele on makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse (edaspidi MERAS) § 5 lõike 2

punkti 3 kohaselt lubatud muud makseteenuste osutamisega mitteseotud tegevused, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti, ning seda on täpsustatud lõikes 4, mille kohaselt makseasutus

võib makseteenuse osutamisega seotud laenu anda üksnes juhul, kui täidetud selles lõikes

sätestatud tingimused. Samuti võimaldab e-raha asutustele MERAS § 7 lõike 2 punkt 5

osutada muid e-raha väljastamisega mitte seotud teenuseid, mille kohaselt aga laenu võib

anda, kui see vastab makseteenuse raames laenu andmise tingimustele. Seega võib MERAS-e

alusel tegutsev äriühing anda laenu „üksnes“ seaduses sätestatud tingimustel maksetehingu

täitmiseks, et välistada makseteenuste täitmisega seotud riskide suurenemine. Arvestades

eelnõus sätestatud tingimusi tarbijale krediidi andmisele, tuleb regulatsiooni ühetaolisuse

tagamiseks täiendada vastavalt ka makseteenuse raames krediidi andmisele kehtestatud

nõudeid. Seega on käesoleva eelnõuga täiendatud vastavaid krediidi andmise tingimusi.

Vastavalt lõikele 7 makseasutust või e-raha asutust, kes makseteenuse täitmiseks krediiti

annab, krediidiandjana või vahendajana ei käsitata ning sellekohast tegevusluba taotleda ei

tule. Kui makseasutus või e-raha asutus soovib anda krediiti ka arvestamata MERASes

sätestatud piirangut krediit andmise sidumisele maksetehinguga, käsitatakse seda üldise

krediidi andmisena käesoleva eelnõu tähenduses ning selleks tuleb taotleda tegevusluba

Finantsinspektsioonilt.

Tulenevalt tarbijakrediidi direktiivi artikli 2 lõike 2 punktist h ei kohaldata tarbijakrediidi

sätteid investeerimisühingu poolt krediidi andmisel, et investoril oleks võimalik teostada

tehinguid ühe või mitme finantsinstrumendiga. Investeerimisühingute püsivaks tegevuseks on

väärtpaberituru seaduse (edaspidi VpTS) § 40 kohaselt ühe või mitme investeerimisteenuse

osutamine kolmandatele isikutele või ka ühe või mitme investeerimistegevuse teostamine

kutsetegevusena. Muud tegevused on investeerimisühingule lubatud üksnes seadusega

sätestatud juhtudel või kui selline tegevus on otseselt vajalik investeerimisteenuste või

investeerimiskõrvalteenuste osutamiseks. Vastavalt VpTS §-le 44 on

investeerimiskõrvalteenuseks ka investorile väärtpaberitehingu tegemiseks krediidi või laenu

andmine tingimusel, et krediidi- või laenuandja ise on seotud nimetatud tehinguga. Seega

13

tegeleb investeerimisühing püsivalt ka laenude andmisega kõrvalteenuste raames.

Investeerimisühingute puhul on kliendi hindamise nõuded kehtestatud VpTS-s, mistõttu on

käesoleva paragrahvi lõikega 8 investeerimisühingud välistatud seaduse subjektide ringist

investeerimiskõrvalteenuste osutamise raames. Püsiva majandus- või kutsetegevusena krediiti

anda või vahendada investeerimisühing ei saa, kuna see eeldab peamise tegevusala muutmist

ja seega allutamist end käesoleva eelnõu kohasele tegevusloa korrale, samuti ei tule ka

VpTS-st vastavat lubavat normi sellise sisuga täiendavaks püsivaks tegevuseks.

Lisaks investeerimistegevuse raames laenu andmisele on tulenevalt tarbijakrediidi

regulatsioonist erikaitse alt ja ka käesoleva eelnõu regulatsioonist välistatud töötajatele

eritingimustel laenu andmine, pandilepingute sõlmimine. Lisaks ei kuulu käesoleva seaduse

regulatsiooni alla ka krediidilepingu sõlmimine vaidluse käigus, milleks võib olla

kohtumenetlus või muu ametiasutuses peetav vaidlus. Vastava välistuse aluseks on ka

hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 3 lõike 2 punkt 3.

Käesoleva paragrahvi lõikega 9 on täpsustatud, et teenuse osutamisena käsitatakse käesolevas

eelnõus nii krediidi vahendamist ja nõustamist, mis võlaõigusseaduse kohaselt on

teenuselepingud, kui ka krediidi andmist, mis kuulub võlaõiguse kohaselt kasutuslepingute

valdkonda. Kuna tegevusloa taotlemise puhul kohalduvad nii krediidi andmisele kui krediidi

nõustamise ja vahendamise teenusele samalaadsed nõuded, on seaduses terminoloogiliselt

mõistete kasutamist ühtlustatud ning ka krediidi andmist loetakse teenuseks, mille

osutamiseks Finantsinspektsioon annab loa. Lisaks on teenusepõhine lähenemine praktikas

rakendatav ka muude finantsasutuste puhul, näitena on krediidiasutuste seaduse § 6 lõike 1

punktide 2 ja 3 kohaselt finantsteenusteks järgmised toimingud:

1) laenutehingud, sealhulgas tarbijakrediit, hüpoteeklaenud, faktooring ja muud

äritehingute finantseerimise tehingud;

2) liisingutehingud.

Finantsteenuse mõistet on kasutatud sellises tähenduses ka VÕS-s. Kuna finantsjärelevalve on

teenusepõhine ning tegevusluba antakse finantsteenuse osutamiseks, on käesoleva eelnõu

tähenduses käsitatud krediidi andmist finantsteenusena, mida osutab krediidiandja, kes on

finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse tähenduses.

Käesoleva eelnõu kohaselt võib krediidiandjaks või -vahendajaks olla lisaks aktsiaseltsile

asutatud ka osaühinguna, samuti vastavalt käesolevale paragrahvile ka teatud tingimustel

ühistuna, mis on hoiu-laenuühistu. Seega on lõikega 10 laiendatud eelnõus aktsiaseltsi kohta

sätestatut ka osaühingule, kelle suhtes kohaldub samuti näiteks olulise osaluse kontroll. Hoiu-

laenuühistute puhul on olulise osaluse regulatsiooni kohaldamine välistatud. Küll aga laieneb

nendele kapitalinõue, kui hoiu-laenuühistul tuleb käesoleva eelnõu kohaselt taotleda

krediidiandja tegevusluba.

§ 3. Krediidi andmine

Krediidilepingu üldregulatsioon tuleneb VÕS §-st 401, mille kohaselt krediidileping on

leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse

rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja

lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lisaks rahasummana antavale krediidile võib

krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine (ehk järelmaksu

andmine), liising või muu abi finantseerimisel.

Käesoleva paragrahvi kohaselt on krediidi andmine VÕS tähenduses tarbijale krediidilepingu

pakkumine ja sõlmimine krediidiandja nimel ja arvel. Krediidi andmisega on seotud veel

14

täiendavaid kõrvaltegevusi, nagu teenuse reklaamimine, klientide haldamine, sealhulgas

nende maksevõime hindamine ja hilisem lepingute täitmise jälgimine, samuti võlgnetava

krediidi sissenõudmine. Krediidi andmisega kaasnevaid teenuseid on eelnõu kohaselt

võimalik edasi anda kolmandale isikule, kui järgitakse eelnõus sätestatud nõudeid. Krediidi

andmist ehk raha väljastamist oma vahenditest krediidi andja edasi anda ei või.

Krediidilepingu mõiste on üldnorm, mille kohaselt on lepingu esemeks laenuks antav

rahasumma. Tulenevalt tarbijakrediidi direktiivist ja hüpoteekkrediidi direktiivist on VÕS-s

teatud tarbijakrediidilepingule sarnased lepingud jäetud välja tarbijakrediidi regulatsiooni

kohaldamisalast. Sellisteks lepinguteks on näiteks tööandja poolt antavad laenud, intressita

laenud, ka kohtus sõlmitavad krediidilepingu kokkulepped (§ 403 lõige 3). Eelnõu kohaselt

kuulub finantsjärelevalve alla krediidi andmine tarbijale, mis vastavalt VÕS §-le 402 on

tarbijakrediidileping, kui krediidiandja tegutseb oma kutse- ja majandustegevuses. Kuna

käesoleva eelnõu kohaselt laieneb krediidi andmise ja vahendamise regulatsioon ka isikutele,

kes annavad krediiti laenuplatvormi vahendusel, on krediidi andmise puhul eelnõus viidatud

VÕS krediidilepingu üldnormile (§ 401). Lisaks on vastava normi viitena selge, et käesoleva

eelnõu tähenduses on krediidi andmine nii rahana kui järelmaksu või liisinguna krediidi

andmine.

§ 4. Krediidi vahendamine VÕS-s on reguleeritud krediidivahendusleping (§ 401

1), mille kohaselt see on leping, millega

üks isik (krediidivahendaja):

1) kohustub oma majandus- ja kutsetegevuses vahendama teisele isikule tasu eest krediiti

või osutama krediidilepingu sõlmimise võimalusele või

2) kohustub krediidiandja jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid

vahendama või neid krediidiandja nimel ja arvel sõlmima.

Käesoleva paragrahviga on välja toodud, et krediidivahendaja peamiseks ja püsivaks

tegevuseks on krediidivahenduslepingute sõlmimine, nende täitmine ning lisaks sellega

kaasnevate toimingute tegemine suhetes tarbijaga. Krediidivahendaja võib tegutseda

maaklerina, see tähendab, et ta vahendab kliendile erinevate krediidiandjate pakutavat krediiti

(VÕS § 4011 lõike 1 esimene lauseosa); või agendina ehk krediidivahendajana, kes esindab

krediidiandjat. Viimasel juhul on agent seotud krediidiandjaga sedavõrd, et krediidiandja

vastutab tema tegevuse eest ning agent esindab vaid seda krediidiandjat. Seotud

krediidivahendajatele on käesolevas eelnõus eraldi regulatsioon ning sellisel juhul ei ole

agendil vajalik tegevusloa taotlemine. Tulenevalt hüpoteekkrediidi direktiivist on käesoleva

paragrahviga kitsendatud krediidivahendaja mõistet võrreldes VÕS regulatsiooniga, piirdudes

krediidi vahendamisega tarbijale. Samuti on direktiivi põhjal lisatud punkt 2, mille kohaselt

on vahendamiseks ka igasuguste toimingute läbiviimine seoses lepingu sõlmimisel

abistamisega.

§ 5. Krediidiandja ja hüpoteekkrediidiandja

Krediidiandja on käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt äriühing, kellel peamiseks tegevuseks

on tarbijale krediidi andmine ning kellel tuleb taotleda selleks seega ka vastav tegevusluba.

Üksnes krediidiasutustele on lubatud krediidi andmine olemasoleva tegevusloa alusel, teatud

piiratud ulatuses on see lubatud ka makseasutusele ja e-raha asutusele. Hoiu-laenuühistud

peavad tarbijale krediidi andmiseks taotlema tegevusloa käesoleva eelnõu kohaselt, kui nad

soovivad anda krediiti turu tingimustest kõrgema krediidi kulukuse määraga. Krediidi mõiste

on sätestatud VÕS-s, seega on krediidiandja tegevuse sisuks rahasumma andmine või

järelmaksu, liisingu pakkumine krediidisaajale. Tulenevalt VÕS-st võib krediidileping olla

15

suunatud ka muu lepingu finantseerimisele, seega laienevad sellisel juhul krediidilepingule

samuti VÕS sätted.

Näiteks nii hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 4 punkti 2 kohaselt kui ka tarbijakrediidi

direktiivi kohaselt on krediidiandja füüsiline või juriidiline isik, kes annab või lubab anda

direktiivis sätestatud krediiti oma kaubandus-, äri- või kutsetegevuse raames. Seega on

krediidiandjana käsitatavad kõik äriühingud, kellel selline tegevus on lubatud ja kes annavad

oma majandus- ja kutsetegevuse raames krediiti tarbijale. VÕS § 1 kohaselt on ettevõtja

olemuslikuks tunnuseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega seotud tehingute

tegemine. Ehkki ettevõtja puhul on eelduslikult tema majandus- või kutsetegevus jätkuv ning

kestva iseloomuba, siis käesoleva eelnõuga on välja toodud, et eelnõu tähenduses tegevusloa

kohustus laieneb ettevõtjatele, kes annavad krediiti püsivalt, ehk ühekordne laenutehing

äriühingu suhtes kolmandale isikule, kes on tarbija, ei too kaasa finantsjärelevalvele allumise

kohustust. Kui aga krediidi andmine on ettevõtja tegevusala, on vajalik sellel tegutsemiseks

vastavalt käesolevale eelnõule ja äriseadustiku § 4 lõikele 2 tegevusluba.

Kuna laenude andmine on üks krediidiasutuse tavapärastest tegevusvaldkondadest, võib olla

krediidiandja krediidiasutusega seotud ettevõtja. Krediidiandja on KAS tähenduses käsitatav

finantseerimisasutusena ning juhul, kui krediidiandja moodustab pangaga grupi KAS

tähenduses, kohaldub krediidiandjale vastav finantseerimisasutuse regulatsiooni KAS-s.

Käesoleva eelnõuga on Eesti õiguses piiritletud, et krediidiandjaks võib olla üksnes juriidiline

isik, kitsamalt aktsiaselts või osaühing (teatud juhul ka ühistu, tulenevalt hoiu-laenuühistute

krediidisuhetest) (lõige 2), seevastu krediidivahendajaks võib olla ka füüsiline isik (sh seotud

krediidiandjaks ehk agendiks). Lepinguriigi õigus piirata krediidiandjaks lubatud isikute ringi

tuleneb hüpoteekkrediidi direktiivi preambula punktist 10 ning käesoleva eelnõu puhul on

seda kasutatud eelkõige tarbijate kaitseks ning tegevusloast tulenevate nõuete täidetavuse

tagamiseks. Tegevusloa taotlemise eelduseks olevad krediidiandja organisatsioonilise

ülesehituse ja vastutuse tagamiseks kehtestatud juhtimise nõuded ei võimalda krediidiandja

pidamist füüsilisest isikust ettevõtjana. Näiteks tuleb krediidiandjal tagada funktsioonide

lahusus sisekontrolli teostamisel, samuti tuleb eristada hüpoteekkrediidi andmise korral vara

hindamist ja krediidi andmise otsustamist, kohustuste täitmise tagamiseks on vajalik

algkapital, mis on omakorda üheks ettevõtja usaldusväärsuse tagatiseks turul. Lisaks on

käesoleva eelnõuga finantsjärelevalve ühetaolisuse tagamiseks kohaldatud krediidiandjatele

ka olulise osaluse omandamise regulatsiooni, mis põhineb piiratud vastutusega äriühingus

osaluse omandamise kontrollil. Seega on käesoleva lõikega välja toodud, et krediidiandja võib

olla asutatud eelkõige aktsiaseltsi või osaühinguna, mille puhul on tagatud selge vastutuse

regulatsioon.

Krediiti võivad seega anda käesoleva eelnõu kohaselt tegevusloa saanud krediidiandjad,

samuti krediidiasutused, kelle tegevusluba KAS kohaselt hõlmab nii õigust hoiuseid kaasata

kui osutada finantsteenuseid (KAS § 4 ja 6), sealhulgas laenu andmist ja kellele see tegevus

on praktikas oluline tegevusvaldkond. Lisaks võib piiratud tingimustel olla krediidiandjaks

makseasutus või e-raha asutus, aga ka investeerimisühing, kui laenu antakse lühiajaliselt ja

investeerimistehingu raames.

Käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt on täpsustatud, et kui krediidiandja peamiseks

tegevuseks on kinnisvaraga tagatud krediidi väljastamine, on ta hüpoteekkrediidi direktiivi

tähenduses käsitatav hüpoteekkrediidiandjana ning talle kohalduvad direktiivist tulenevalt

täiendavad normid näiteks vara hindamisele, töötajate tasustamisele.

16

§ 6. Krediidivahendaja ja hüpoteekkrediidivahendaja

Tarbijale krediiti vahendava äriühinguna võib käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tegutseda

vaid tegevusloa saanud krediidivahendaja. Seejuures tuleb vastavalt lõikele 1 järgida, et

krediidivahendaja ei saa samal ajal olla ka krediidiandja, ehk vahendada enda teenuseid.

Erinevalt krediidiandja kohta sätestatust, ei ole krediidivahendaja puhul piiratud, et selleks

võiks olla vaid äriühing, seega võib vahendajana tegutseda ka füüsiline isik, kellele see on

majandus- või kutsetegevus. Äriseadustiku kohaselt on füüsilisest isikust ettevõtja puhul

oluline hinnata ka vastava majandus- või kutsetegevuse püsivust (äriseadustiku § 1), seega ei

ole ühe kordne krediidi vahendamine tegevusloa alla kuuluv tegevus.

Eelnõu kohaselt on eristatud krediidivahendajast erisubjektina ühe krediidiandjaga seotud

krediidivahendaja ehk agent, kelle tegevuse eest vastutab krediidiandja ja kellel seetõttu ei ole

tegevusloa taotlemise kohustust. Agendi erisätted on reguleeritud eelnõu vastavas osas §-des

21–27.

Tulenevalt hüpoteekkrediidi direktiivis sätestatud erisustest on käesolevas eelnõus eristatud

mõistena ka hüpoteekkrediidivahendajat (lõige 2). Eelnõus on peamiseks

hüpoteekkrediidivahendajale sätestatud erisuseks õigus osutada piiriüleseid teenuseid või

asutada filiaal lepinguriigis omades Euroopa Liidu nn passi, st Eestis tegevusloa saanud

hüpoteekkrediidivahendajal on õigus teenuste osutamise vabadusele tuginedes osutada oma

teenuseid ka mujal Euroopa Liidus teavitades sellisest tegevusest Finantsinspektsiooni.

§ 7. Krediidinõustamine

Tarbija võib vajada täiendavat abi selleks, et otsustada, milline krediidileping on pakutavatest

toodetest tema vajadusi ja rahalist olukorda arvestades sobivaim. Krediidiandjad, ning kui see

on kohaldatav, krediidivahendajad peaksid andma sellist abi seoses krediiditoodetega, mida

nad klientidele pakuvad, selgitades kliendile isikupärastatud krediidi saamise võimalust ja

tingimusi, sealhulgas eelkõige pakutavate toodete põhinäitajaid, nii et krediidisaaja mõistaks

nende võimalikke tagajärgi tema majanduslikule olukorrale. Krediidiandjad ja vajaduse korral

krediidivahendajad peaksid selliste selgituste andmise viisi kohandama asjaoludele, milles

krediiti pakutakse, ning krediidisaaja nõustamisvajadusele, võttes arvesse kliendi

krediidialaseid teadmisi ja kogemusi ning konkreetsete krediiditoodete laadi. Sellised

selgitused ei tohiks endast kujutada individuaalset soovitust.

Nõustamine isikupärastatud soovituse vormis on hüpoteekkrediidi direktiivi kohaselt

eraldiseisev tegevus, mis võib olla, kuid ei pea olema ühendatud krediidi andmise või

vahendamise muude aspektidega. Seega tuleb nõustamisteenuse osutamiseks taotleda

tegevusluba. Tulenevalt hüpoteekkrediidi direktiivis sellele teenusele sätestatud nõuetest, on

käesoleva eelnõuga nõustamisteenus kui tegevusloa alla kuuluva teenus, sätestatud üksnes

hüpoteegiga tagatud krediidiga seotud nõustamisena. Nõustamisteenuse eesmärk on vaadata

tarbija vajadusi laiemalt ning anda krediidiandja või erinevate krediidiandjate pakutavate

toodete valikust sobivate toodete suhtes sõltumatu soovitus. Seetõttu tuleks tarbijat selleks, et

ta mõistaks talle osutatavate teenuste laadi, teavitada, kas talle osutatakse või talle saab

osutada nõustamisteenuseid või mitte ja milles need teenused seisnevad. Pidades silmas

tähtsust, mida kliendid omistavad mõistete „laenu- või krediidinõustamine” ja „laenu või

krediidinõustaja” kasutamisele, on käesoleva eelnõuga nende mõistete kasutamine

nõustamisteenuse osutamiseks tegevusluba mitte omavate isikute poolt piiratud.

Nõustamisteenused peavad põhinema pakutavate toodete ausal ja piisavalt ulatuslikul

analüüsil, kui nõustamisteenuseid osutavad krediidiandjad ja nende agendid, või turul

olemasolevate toodete ausal ja piisavalt ulatuslikul analüüsil, kui nõustamisteenuseid

17

osutavad mitteseotud krediidivahendajad. Nõustamisteenuste osutaja võib spetsialiseeruda

teatavatele nišitoodetele, näiteks üleminekurahastamisele, tingimusel et nad käsitlevad

nõustamisel eri tooteid selles konkreetses nišis ja et tarbijale tehakse selgeks, et nad

spetsialiseeruvad nendele nišitoodetele. Krediidiandjad ja -vahendajad peavad igal juhul

teatama kliendile, kas nad nõustavad üksnes oma tootevalikust lähtudes või turul olemasoleva

laiaulatusliku valiku põhjal, et tarbija mõistaks, mille alusel talle soovitus tehakse.

Käesoleva paragrahvi lõikega 1 on välja toodud eraldi tegevusluba nõudva teenusena

krediidinõustamine, mis on krediidi andmisest ja vahendamisest eraldatud teenus ja millele on

sätestatud erinõuded, eelkõige nõustamisteenuse sisu täpsustamiseks ja kliendile arusaadavuse

tagamiseks, kas nõustamist pakutakse ühe konkreetse krediidiandja teenuseid arvestades või

turul kõiki võimalikke tooteid võrreldes. Eelnõuga on piiritletud nõustamist hüpoteegiga

tagatud krediidiga, seega kui krediidiandja või -vahendaja soovib nõustada hõlmates sobivate

toodete valikusse ka vastavad tooted, on vajalik selleks tegevusluba. Nõustamisteenust võib

osutada krediidiandja ja -vahendaja, seega tuleb krediidinõustamiseks omada tegevusluba.

Tulenevalt hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 22 lõikest 6 ei kohaldata vastavalt lõikele 2

nõustamisteenusele seatud nõudeid igasugusele hüpoteegiga tagatud võlakohustuste alasele

nõustamisele, näitena jäävad välja sellest avalikes huvides tegutsevad võlanõustajad, samuti

nõustamine isikute poolt, kes on juba finantsjärelevalve all ja võivad osutada oma tegevusloa

kohaselt finantseerimisteenuseid, samuti muud isikud, kellel on see lubatud asukohariigis

reguleeritud kutsetegevuse käigus (Eesti õiguse kohaselt on tarbijale krediidi andmine ja

sellega seotud nõustamine lubatud vaid käesoleva eelnõu kohaselt reguleeritud subjektidele

või krediidiasutustele, kes kuuluvad finantsjärelevalve alla). Lisaks on vastavalt lõikele 3

välja toodud, et soovitus, mis on suunatud avalikkusele või antud isikustamata viisil ehk

konkreetse tarbija vajadusi järgimata, ei ole nõustamisteenuse alla kuuluv.

Praktikas osutavad nii krediidiandjad kui -vahendajad sageli ka kõrvalteenuseid, näiteks võib

eluasemelaenu tagatiseks oleva vara hindamist pakkuda krediidiandja või -vahendaja.

Vastavate teenuste puhul tuleb tagada nende sõltumatus, samuti järgida toodete seosmüügile

kehtestatud nõudeid.

§ 8. Nime kaitse

Käesoleva paragrahviga on sarnaselt muudele finantssektori eriseadustele kehtestatud nime

kaitse finantsasutuste puhul, kellel on vastava teenuse osutamiseks tegevusluba. Seega

vastavalt lõikele 1 võib „krediidiandjana“ ennast nimetada vaid äriühing, kellel on

tegevusluba krediidi andmiseks. Lõike 2 kohaselt on sätestab piirangud krediidivahendaja

määratlevate mõistete kasutamiseks, seega on sõnad nagu „krediidivahendaja“ ja

„krediidimaakler“ samuti piiratud kasutamiseks vaid vastavat tegevusluba omavatele

juriidilistele või füüsilistele isikutele. Eelnõust tulenevalt on lubatud krediidiandjatel pidada

agente, kes kantakse vastavasse nimekirja ja kellel pole krediidiandja esindamiseks vaja

tegevusluba. Sellistel agentidel on õigus kasutada vaid viidet „krediidiagent“, et neid eristada

muudest krediidivahendajatest.

Vastavalt lõikele 3 on piiratud ka mõistete kasutamine, mis viitavad sõltumatule ja

isikupärastatud viisil nõustamisteenuse osutamisele, kuna ka viimase puhul on nõutav

tegevusluba. Nõustamisteenuse osutamine tegevusloa alusel eeldab sõltumatut ja

laiaulatuslikku toodete võrdlemist, et tagada kliendile parima teenuse või toote leidmine,

mistõttu ei ole lubatud nõustamisele viitamine ärinimes ilma sellele seatud nõuete järgimiseta.

§ 9. Konsolideerimisgrupp ning kontrollsuhe ja märkimisväärne seos

18

Käesoleva paragrahviga määratakse kindlaks, mida käesoleva eelnõu tähenduses loetakse

konsolideerimisgrupiks, kontrollsuhteks ning märkimisväärseks seoseks. Lõike 1 kohaselt

moodustavad konsolideerimisgrupi emaettevõtja koos tütarettevõtjatega, seotud ettevõtjatega

või olemasolul ja juhtimise kaudu seotud ettevõtjatega. Vaadeldava paragrahvi lõige 2 on

viiteline norm VpTS-le, mis sätestab tingimuste nimekirja, mille alusel loetakse äriühing isiku

poolt kontrollitavaks. Samuti on VpTS-s täpsustatud siduva kokkuleppe ja hääleõiguste

olemust (näiteks loetakse isikule kuuluvaks hääleõigused mida ta saab teostada tema kasuks

laenatud aktsiate või volituse alusel). Kehtestatud on ka väärtpaberi tüübid, mille alusel isik

saab teostada hääleõigust. Teatamiskohustust tuleb rakendada nii füüsilisele kui juriidilisele

isikule, kes kas otseselt või kaudselt haldab instrumente, millest tulenevalt on tal õigus üksnes

omaenda initsiatiivil ja siduva kokkuleppe alusel omandada juba emiteeritud ja hääleõigusega

sellise emitendi aktsiaid, kelle aktsiad on lubatud reguleeritud turul kauplemisele. VpTS

eeskujul on määratletud lõigetega 3 ja 4, et märkimisväärne seos on ettevõtjas vähemalt 20%-

lise osaluse omamise kaudu tekkiv seos, aga ka kontrollsuhtest tekkiv seos, mille aluseks võib

olla hoopis ühine juhtimine, seega osaluse omamist sellest ei pruugigi avalduda. Eeltoodu

omab eelkõige tähendust krediidiandja kui finantseerimisasutuse lugemisel gruppi kuuluvaks

ettevõtjaks juhul, kui tegemist on näiteks pangandus- või kindlustusgrupiga, mille

järelevalvele on kehtestatud täiendavad nõuded. Täiendavalt omavad grupisisesed seosed

tähendust ka krediidiandja või -vahendaja omanike sobivuse hindamisel, mille raames

esitakse info ka seotud osaluste kohta. Käesoleva paragrahvi lõikes 5 on välja toodud, et

kontrollsuhe tähendab grupiettevõtjate vahelist suhet, arvestades emaettevõtja kindlaks

määramiseks VpTS-st tulenevaid tingimusi.

2. peatükk

TEGEVUSLOA TAOTLEMINE

§ 10. Tegevusluba

Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatakse, et krediidiandjana tegutsemiseks peab juriidilisel

isikul olema tegevusluba. Vastavalt hüpoteekkrediidi direktiivi preambula punktile 10 on

liikmesriigi valik määrata, kas krediidiandja võib tegutseda juriidilise või füüsilise isikuna või

mõlemana. Arvestades krediidiandja tegevusvaldkonda, kehtestatud nõudeid teenuse

osutamisele, teenust pakkuvatele isikutele ning vastutusrikkaid kohustusi tarbijate ees, on

põhjendatud krediidiandjana anda tegutsemise õigus üksnes juriidilise isikuna tegutsevale

krediidiandjale.

Lõikes 2 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 29 lõige 1 sätestades, et

krediidivahendajal, kes võib olla nii juriidiline kui ka füüsiline isik, peab samuti olema

teenuse osutamiseks tegevusluba.

Lõikes 3 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 30 lõige 1 sätestades, et tegevusluba

ei pea taotlema seotud krediidivahendaja, kellel on tegevusluba läbi krediidiandja, kelle nimel

ta ainsana tegutseb.

Tegevusloa andmise ja selle kehtivuse tingimusena usaldatavusnõuete täitmise kriteeriumid

on krediidiandjatele ja -vahendajatele madalamad, kui krediidiasutustele. Madalamad

kriteeriumid on proportsionaalsed krediidiandjate ja -vahendajate äritegevusega seotud

tegevus- ja finantsriskidega. Krediidiandjatele ja -vahendajatele kehtestatud nõuded

kajastavad asjaolu, et nad tegelevad valdkonnas, kus nende riskid on madalamad ja kergemini

jälgitavad ning kontrollitavad kui krediidiasutuste mitmesugustest tegevustest tulenevad

riskid.

19

Vastavalt lõikele 4 ei pea krediidiandja tegevusluba taotlema krediidi andmiseks

krediidiasutused, kelle puhul tuleneb vastav õigus KAS-st ja vastavast tegevusloast, ning

makseasutused ja e-raha asutused, kui nad annavad laenu makseteenuse osutamisega

seonduvalt. Sellisel juhul tuleb aga ka pankadel ja makseteenuse osutajatel järgida käesolevas

eelnõus krediidiandja tegevusele sätestatud nõudeid, eelkõige kliendi maksevõime

hindamisele ja kliendi teavitamisele seatud tingimusi. Ka investeerimisühing võib anda

investeerimistehingu tegemiseks investorile laenu, kuid sellisel juhul toimub tehingu tegemine

VpTS nõudeid arvestades ja seega ei loeta investeerimisühingut sel juhul krediidiandjaks.

Lõike 5 kohaselt annab tegevusloa Eestis tegutsemiseks Finantsinspektsioon ning sellisel

juhul peab tegevuse vältel püsima ka krediidiandja ja -vahendaja peamine tegevuskoht Eestis,

eelkõige peaks sel juhul olema tema peakontor Eestis, et oleks selge, et tegevust juhitakse ja

kontrollitakse Eestis. Tegevusluba on tähtajatu (lõige 6) ja see lõppeb kas subjekti enda poolt

tegevusloa kehtetuks tunnistamise taotlemisega või mõne korporatiivse tehinguga, mis toob

kaasa tegevuse üle andmise uuele (tegevusloaga) äriühingule, või siis Finantsinspektsiooni

poolt tegevusloa kehtetuks tunnistamisega.

Lõikes 7 sätestatakse, et sarnaselt teiste järelevalve subjektide tegevuslubadega, ei ole seegi

üleantav ning teisel isikul on keelatud seda kasutada. Oluline on MsüS (sealhulgas selle § 21

lõike 2) mittekohaldumine krediidiandjatele ja -vahendajatele. See tähendab, et krediidiandja

ja -vahendaja tegevusluba ettevõtja tütarettevõtja suhtes ei kehti. Käesoleva eelnõuga MsüS-s

tehtud muudatuste kohaselt ei kohaldu krediidiandja või -vahendaja tegevusloa taotlemisele

ega tegevusele MsüS-is sätestatu. Käesoleva eelnõuga täiendatakse MsüS-i § 2 lõike 4

punktiga 11, mille kohaselt MsüS ei kohaldu äriühingutele, mis on krediidiandjate ja

-vahendajate seaduse subjektideks. Seega äriühingud, kes annavad laenu, sealhulgas

tarbijakrediiti ja hüpoteegiga tagatud tarbijakrediiti, ei taotle litsentsi mitte MsüS kohaselt,

vaid vastavalt eriseadusele.

Vastavalt MsüS § 2 lõikele 4 on finantsteenused välistatud MsüS kohaldamisalast. Nendele

kohalduvad eriseadused, millest tulenevad tegevusloa taotlemise nõuded ja

Finantsinspektsiooni järelevalve. Lisaks on MsüS subjektide ringi aluseks nn teenuste

direktiiv 2006/123/EÜ9. Selle direktiivi kohaselt on direktiivi reguleerimisalast välja jäetud

finantsteenused (artikkel 2 lõige 2 punkt b), sest kõnealuseid tegevusi käsitletakse eraldi

ühenduse õigusaktides, mille eesmärk nagu ka teenuste direktiivi eesmärk on tõelise teenuste

siseturu saavutamine. Seega hõlmab direktiivi tähenduses väljajätmine kõiki finantsteenuseid,

nagu panga-, krediidi-, kindlustus-, sealhulgas edasikindlustusteenused, ameti- või

personaalpensioniteenused, väärtpaberi-, investeerimisfondide, makse ja investeerimis-

nõustamisteenused, sealhulgas teenused, mis on loetletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta10

I lisas. Vastavas lisas on

9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ, 12. detsember 2006, teenuste kohta siseturul, ELT L

376, 27.12.2006, lk 36—68. 10

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja

tegevuse kohta on kehtetuks tunnistatud ja asendatud järgmise aktiga:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36/EL, 26. juuni 2013, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse

alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet,

millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja

2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.06.2013, lk 338—436).

Eelnimetatud direktiivi vastavustabeli kohaselt vastab uue redaktsiooni lisa I eelmise direktiivi lisale I. Ning

vastava lisa kohaselt on vastastiku tunnustatavateks tehinguteks ka uue redaktsiooni kohaselt laenutehingud,

sealhulgas: tarbijakrediit, kinnisvaraga seotud krediidilepingud, regressiõigusega või -õiguseta faktooring,

äritehingute finantseerimine (sealhulgas maksekohustuste ost).

20

välja toodud vastastiku tunnustatavate teenustena muuhulgas ka laenutehingud, sealhulgas

tarbijakrediit, hüpoteeklaen, regressiõigusega või -õiguseta faktooring, äritehingute

finantseerimine (sealhulgas maksekohustuste ost) ning finantseerimisliising.

§ 11. Tegevusloa ulatus

Käesoleva paragrahviga täpsustatakse, milliseid konkreetseid teenuseid isik tegevusloa alusel

pakkuda võib. Lõikes 1 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 5 punkt 21 ja artikli 29

lõige 1 sätestades, et tegevusluba antakse krediidi andmiseks, krediidivahendaja teenuse või

nõustamisteenuse osutamiseks. Tulenevalt hüpoteekkrediidivahendaja mõistest ei või

vahendaja tegutseda samaaegselt krediidiandjana, seega on võimalik tegevusluba taotleda

krediidi andmiseks ja soovi korral nõustamisteenuse osutamiseks või krediidi vahendamiseks

ja täiendavalt soovi korral nõustamisteenuse osutamiseks. Hüpoteekkrediidi direktiiv sätestab

nõude, et krediidivahendajale peab krediidivahenduse toimingute tegemiseks või

nõuandeteenuse osutamiseks saama päritoluliikmesriigi pädevalt asutuselt tegevusloa.

Vastavalt lõikele 2 võib nõustamisteenust osutada vaid krediidiandja või -vahendaja ning

eraldi üksnes nõustamisteenuse osutamiseks tegevusluba taotleda ei saa.

Taotleja saab õiguse osutada üksnes seda teenust milleks tal on tegevusluba antud (lõige 3).

Kui juriidilisel isikul on krediidiandja tegevusluba, ei tule täiendavalt taotleda

krediidivahendaja tegevusluba, et oma krediiti pakkuda. Krediidivahendaja ei saa aga samal

ajal tegutseda ka krediidiandjana. Kui aga krediidivahendaja või krediidiandja soovib hakata

osutama teenust, mille jaoks tal tegevusluba ei ole, näiteks nõustamisteenust, tuleb taotleda

vastava teenuse osas täiendavat tegevusluba (lõige 4).

§ 12. Tegevusloa taotlemine Käesolev paragrahv sätestab andmete ja dokumentide loetelu, mis peavad eelkõige tõendama

seda, kuidas on planeeritud teenuste osutamine, krediidiandja ja -vahendaja kindel ja

usaldusväärne juhtimine, sealhulgas jätkusuutlik majandamine ning juhtimisega seotud riskide

maandamine. Tegevusloa taotluse, nõutud dokumendid ja andmed peab Finantsinspektsioonile

esitama äriühingu juhatus ning juhatuse liikmed peavad kinnitama oma allkirjadega esitatud

andmete õigsust.

Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatakse, et tegevusloa taotlemiseks tuleb esitada taotlus ja

lisada sinna lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid. Sellisteks dokumentideks on

krediidiandja või -vahendaja kui äriühinguga seotud dokumendid (näiteks põhikiri, äriplaan,

tegevuskava, sisemised protseduurireeglid klientide krediidivõimelisuse hindamiseks jm) ning

subjektiga seotud isikute taustaandmed (näiteks juhatuse ja nõukogu liikmete ning olulist

osalust omavaid isikuid iseloomustavad andmed). Juriidilise isiku puhul esitavad taotluse

juriidilise isiku juhatuse liikmed. Taotlusega esitatavate dokumentide põhjal peab

Finantsinspektsiooni aru saama, kas taotleja vastab seadustes sätestatud nõuetele või mitte.

Tegevusloa taotlemise puhul tuleb tähelepanu pöörata sellele, kas taotleja on füüsiline isik või

juriidiline isik. Selles paragrahvis on reguleeritud, millise loa jaoks, milline taotleja, mis

andmed koos taotlusega esitama peab.

Lõige 2 kehtestab erinevused krediidiandja ja -vahendaja tegevusloa taotlemisele.

Krediidivahendaja taotlusega koos esitatavate dokumentide hulk ei ole niivõrd mahukas, ent

erinevalt krediidiandja tegevusloa taotluse lisadokumentidest, peab krediidivahendaja

taotlusele olema lisatud kutsealast vastutuskindlustust tõendav dokument või kutsealasest

hooletusest tuleneva vastutuse katmiseks ettenähtud muu võrreldav tagatis. Hüpoteekkrediidi

direktiivi artiklist 29 tulenevalt on vajalik krediidivahendaja tegevusloa saamiseks minimaalse

21

vastutuskindlustuse olemasolu ning teave juhtide sobivuse kohta (laitmatu maine, piisavad

teadmised ja pädevus).

Kuna krediidivahendaja võib olla ka füüsiline isik, ei ole käesoleva eelnõuga kehtestatud talle

miinimumkapitali nõuet, küll aga peab krediidivahendaja kapital olema sisse makstud ja seda

tõendab ka tema puhul lõike 4 kohaselt esitatud tõend. Krediidivahendaja tegevuseks on

toodete vahendus mitte krediidi andmine, seega ei tule krediidivahendajal esitada tegevusloa

taotlemiseks toodete krediidikulukuse määra arvutamise meetodit, kuna krediiditoodete puhul

põhineb selle arvutamine krediidiandja antud tingimustel ja seega tema meetodil.

Vastavalt lõikele 3 juhul, kui tegevusluba taotleb hoiu-laenuühistu, ei kohaldata temale

olulise osaluse omandamise regulatsiooni ning tal ei tule esitada sellekohast infot. Seevastu

kohaldatakse kontrolli ühistu liikmemaksule ja seda alates 5000 eurost, mis on võrreldav

olulise osaluse kontrolli kohaldamise miinimumnõudega.

Vastavalt lõikele 4 kinnitavad äriühingu esitatud taotluse korral juhatuse ja nõukogu liikmete

kohta esitatavate andmete, samuti olulise osaluse omajate kohta esitatavate andmete õigsust

need isikud, kelle kohta teave esitatakse. Lisaks kinnitavad juhid ja töötajad oma teadmiste ja

pädevuste vastavust eelnõus sätestatud nõuetele need isikud.

Lõikes 5 on sätestatud ka taotleja piirang kolme kuu jooksul uuesti esitada käesoleva seaduse

eelnõus sätestatud tegevusloa taotlus olukorras, kus Finantsinspektsioon on keeldunud isikule

tegevusloa andmisest või ühe kuu jooksul, kui Finantsinspektsioon on jätnud taotluse läbi

vaatamata (nt oluliste puuduste tõttu taotluses).

Olukorras, kus taotleja ise tegevusloa taotluse tagasi võtab, on samasugune piirang kolme kuu

pikkune. Selline piirang on kehtestatud põhjusel, et taotlejad, kelle tegevus on vahetult viidud

järelevalve alla, võivad esitada taotluse koos sinna juurde kuuluvate lisadega äärmiselt

pinnapealselt ning panustamata sellesse erilist ressurssi. Olukorras, kus krediidi andmine

läheb järelevalve alla, on esiti taotlejate hulk kindlasti väga suur ning puudulike taotluste

(näiteks olukorras, kus ühel päeval jäetakse isiku taotlus läbi vaatamata ning nädala pärast

esitatakse uus taotlus sama puudulikult) menetlemine võtab põhjendamatult ressurssi ning

Finantsinspektsioon ei saa seetõttu keskenduda ja pühenduda peamisele, milleks on

järelevalve teostamine riikliku finantsjärelevalve subjektide üle.

§ 13. Äriplaan Paragrahv sätestab nõuded äriühingu poolt esitatavale äriplaanile, mis tuleb lisada tegevusloa

taotlusele. Äriplaan, mis esitatakse minimaalselt kolme aasta kohta, peab

Finantsinspektsioonile andma ülevaate krediidiandja või -vahendaja planeeritavast tegevusest

ja selle vastavusest eelnõus sätestatud nõuetele. Äriplaanis kajastatut analüüsib

Finantsinspektsioon sisuliselt ja annab oma hinnangu tegevusloa taotleja jätkusuutlikkusele.

Lõikes 1 sätestatakse nõuded äriplaanile, mille esitab füüsilisest isikust taotleja ja lõikes 3

nõuded äriplaanile, mille esitab juriidiline isik. Täiendavalt peab sellest nähtuma, kas taotleja

kavatseb oma tegevuses kasutada krediidivahendajaid või seotud krediidivahendajaid (agenti).

Äriplaanist peab selguma, milliseid tegevusi taotleja kavandab, ning milline on nende oodatav

tulusus, riskiaste, lisaks aga ka, millistest vahenditest saadakse ressurss teenuse osutamiseks.

Juriidilisest isikust taotleja puhul tuleb esitada ka finantsaruanded ja teave kapitali kohta. Igale

äriplaanile tuleb vastavalt lõikele 2 lisada teave selle kohta, et taotlejal puudub maksuvõlg riigi

ees ning tema suhtes ei ole algatatud pankrotimenetlust.

22

Äriplaan koostatakse vähemalt kolme aasta kohta (lõige 4).

Lõikes 5 sätestatakse Finantsinspektsiooni õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui tema

hinnangul ei ole äriplaanis esitatud finantsnäitajad, s.h. prognoosid ja muud andmed

usaldusväärsed ning omavahendite minimaalsuurus, mis on arvutatud äriplaanis planeeritud

kohustusi arvestades, ei vasta krediidiandjate ja -vahendajate õigusaktidega kehtestatud

nõuetele.

Äriplaani esitamine on äärmiselt oluline tagamaks, et Finantsinspektsioon saab täieliku

ülevaate ettevõtte kavandatavast tegevusest, organisatsioonilisest ülesehitusest, riskide

maandamisest jne veendumaks ettevõtte jätkusuutlikkuses täita kõiki asjakohastest

õigusaktidest tulenevaid nõudeid.

§ 14. Tegevusloa taotluse läbivaatamine

Säte reguleerib tegevusloa taotluse läbivaatamist, millega seoses on Finantsinspektsioonil

õigus teostada erinevaid järelevalve toiminguid. Finantsinspektsioon kohaldab tegevusloa

andmisel HMS sätteid käesolevast seadusest tulenevate erisustega. Finantsinspektsioonil on

õigus nõuda taotlejalt ja kolmandalt isikult täiendavaid andmeid ja dokumente.

Lõikes 1 sätestatakse, et tegevusloa taotluse läbivaatamise puhul on Finantsinspektsioonil

õigus jätta taotlus läbi vaatamata või nõuda taotlejalt puuduste kõrvaldamist, kui taotlus ei

vasta kehtestatud nõuetele.

Lõigetes 2 ja 3 sätestatakse, et juhul kui taotluses esineb puudujääke, mida on võimalik

menetluse kestel kõrvaldada, antakse taotlejale täiendav tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.

Kui taotleja tähtajaks puudusi ei kõrvalda, on Finantsinspektsioonil õigus jätta taotlus läbi

vaatamata.

Taotluse läbivaatamata jätmine on lubatud juhul, kui esitatud taotlus on niivõrd oluliste

puudustega, et ei ole otstarbekas sellele ressurssi kulutada. Finantsinspektsiooni kohustuseks

ei ole taotlejale detailideni ette kirjutada, millised dokumendid tuleb taotlusele lisada, sest

need on õigusaktis välja toodud. Kui taotleja tähtajaks puudusi ei kõrvaldata, tagastatakse

taotlus ilma seda läbi vaatamata.

Võrreldes üldise HMS sätteid on eelnevate lõigetega erisuse kehtestamise eesmärgiks

võimaldada Finantsinspektsioonile proportsionaalsed menetlustingimused olukorras, kus

tegevusloa taotlusi esitatakse suurel arvul ning nendes paranduste tegemisega viivitamine või

korduvate puudustega taotluste esitamine võib takistada menetlusorgani tööd. Arvestades

tarbijakrediiditurgu ja samas turuosalisele seatud nõuete mahtu on oluline tagada

Finantsinspektsioonile piisav menetlustähtaeg.

Lõikes 4 sätestatakse, et juhul kui menetluse kestel tehakse dokumentides olulisi muudatusi,

peab taotleja esitama muudetud dokumendid viivitamata Finantsinspektsioonile.

Finantsinspektsioon võib uueks menetlustähtaja alguseks lugeda vastava olulise muudatuse

kättesaamise hetke. Uuest menetlustähtaja algusest teavitatakse taotlejat. Täiendavalt, kui

taotluses esitatud teabe põhjal ei ole siiski võimalik veenduda tegevusloa kontrolliesemes,

võib Finantsinspektsioon nõuda lisateabe esitamist (lõige 5). Vastavalt lõikele 7 on

Finantsinspektsioonil õigus kehtestada tähtaeg kas esitatud teabe muutmiseks või täiendava

teabe esitamiseks. Finantsinspektsioonil on vastavalt lõikele 6 õigus läbi viia ka kohapealne

kontroll, määrata ekspertiise, erakorralist audiitorkontrolli ning saada täiendavaid selgitusi

taotlejalt ja temaga seotud isikutelt.

23

Lõigetes 8 ja 9 sätestatakse, et juhul kui tegevusluba taotleb lepinguriigi krediidiasutuse,

investeerimisfondi, fondivalitseja, kindlustusandja, makseasutuse või e-raha asutuse või muu

finantsjärelevalve alla kuuluv isik või kui taotleja emaettevõtjaks on eelpool nimetatud isik,

peab Finantsisektsioon tegema tegevusloa andmise otsustamisel koostööd vastava lepinguriigi

finantsjärelevalve asutusega. Vastavalt lõikele 10 on käesolevas seaduses lepinguriik nii

Euroopa Liidu riigid kuid majanduspiirkonnaga liitunud riigid11

, kellele laienevad

direktiividest tulenevad õigused ja kohustused ning seega ka finantsasutuste piiriülese

tegevuse ja teenuste vaba liikumise õigus.

§ 15. Tegevusloa andmise otsus ja tegevusloa ulatus

Lõikes 1 sätestatakse, et Finantsinspektsioon väljastab tegevusloa, kui esitatud andmed ja

dokumendid on nõuetekohased ning Finantsinspektsioonil on esitatu põhjal võimalik

veenduda, et tegevusloa taotlejal on piisavad teadmised, organisatsiooniline suutlikkus

teenuse pakkumiseks ning tarbijate huvide kaitse on tagatud.

Lõikes 2 sätestatakse Finantsinspektsiooni kohustus teha otsus tegevusloa andmise või sellest

keeldumise kohta nelja kuu jooksul pärast kõigi nõutud andmete saamist, kuid mitte hiljem

kui kuue kuu jooksul alates taotluse saamisest. Käesoleva eelnõuga on võrreldes muu

finantssektoriga Finantsinspektsiooni tegevusloa menetlemise tähtaega pikendatud kolmelt

kuult neljale põhjusel, et laenuandjaid on turul suurel arvul ja neid tekib sagedasti juurde ning

nende taotluste menetlemine võib seetõttu koonduda ajaliselt ühele perioodile. Tagamaks

järelevalvele piisava aja dokumentide menetlemisel, on menetlusaega pikendatud. Täiendavalt

sätestab eelnõu taotlejale võimaluse esitada Finantsinspektsioonile tagasivõetamatu kirjalik

nõusolek tegevusloa andmise või selle keeldumise otsuse tähtaja pikendamiseks.

Vastavalt lõikele 3, kui taotleja ei vasta krediidiandjale või -vahendajale sätestatud nõuetele,

teavitab Finantsinspektsioon sellest taotlejat. Kui taotlejal on arvamus, et teabes võib olla

puudusi, tuleb tal teavitada sellest Finantsinspektsiooni omal algatusel.

Lõigete 4 ja 6 kohaselt esitatakse tegevusloa andmise otsuses teave, millist teenust isik võib

osutada ning lisaks ka andmed isiku kohta ja otsuse tegemise aeg. Kui krediidiandja või

vahendaja taotles ka nõustamisteenuse osutamise õigust, märgitakse see õigus samuti

tegevusloas teenuse liigina. Seega otsuses märgitakse muu hulgas tegevusloa ulatus ning

taotlejat teavitatakse otsusest vastavalt HMS-is sätestatule (lõige 5).

Vastavalt lõikele 7, kui tegevusloa aluseks olevates andmetes, milleks on taotleja ärinimi või

aadress, toimuvad muudatused, teavitatakse sellest viivitamata Finantsinspektsiooni. Kui

muutuvad muud tegevusloa aluseks olevad olulised andmed, nagu põhikiri, sise-eeskirjad,

juhid või audiitor jm, siis tuleb sellest teavitada järelevalvet vastavalt käesoleva eelnõu §-le

95 ja lisaks ka vastav teave avalikustada. Seega juhul, kui näiteks toimub krediidiandjate

ühinemine ning ühendaval krediidiandjal juba oli olemas tegevusluba, jätkab ta olemasoleva

loa alusel, mille kohta tuleb esitada muutunud teave Finantsinspektsioonile. Kui aga

ühinemise tulemusena moodustub uus krediidiandja, kellel ei ole tegevusluba, siis tuleb enne

krediidiandja äriregistrisse kandmist taotleda talle tegevusluba.

§ 16. Tegevusloa andmisest keeldumise alused

Käesolev paragrahv sätestab alused, millal võib Finantsinspektsioon keelduda tegevusloa

andmisest. Vastavalt lõikele 1 on need seotud taotlejaga seotud isikutega või

organisatsioonilise korraldusega, näiteks ei anta tegevusluba, kui taotlejal ei ole piisavalt

11 http://ec.europa.eu/world/agreements/prepareCreateTreatiesWorkspace/treatiesGeneralData.do?step=0&redirect=true&treatyId=1

24

teadmisi ja kogemusi, tema juhid või aktsionärid ei vasta seaduses sätestatud nõuetele,

krediidiandja või -vahendaja sise-eeskirjad ja asjakohased protseduurireeglid (näiteks rahapesu

tõkestamist reguleerivad protseduurireeglid, mis kehtestatakse RahaPTS alusel) ei ole taotleja

tegevuse reguleerimiseks piisavalt täpsed ja kui juriidiline isik ei täida omavahendite nõuet.

Säte on väga sarnane muude finantsteenuste pakkujate kohta kehtivate õigusnormidega.

Täpsustavalt vastavalt lõikele 2 arvestatakse taotleja juhtide ja taotleja enda hindamisel

asjaolusid, kas taotleja sisemine korraldus ning juhid ja taotlejaga seotud ettevõtted ja isikud

vastavad sätestatud nõuetele ja kas koostatud äriplaan kajastab piisavalt ja asjakohaselt

kavandatavat tegevust.

§ 17. Tegevusloa lõppemine

Käesolevale paragrahvile tuginedes lõppeb tegevusloa kehtivus juhul, kui tegevusluba

tunnistatakse kehtetuks, juriidilisest isikust krediidiandja/te ja/või -vahendajate ühinemise või

jagunemise korral vastavalt eelnõus sätestatule, juriidilisest isikust teenuse osutaja

vabatahtliku lõpetamisel korral, füüsilisest isikust krediidivahendaja tegevusloas märgitud

teenuse osutamise vabatahtliku lõpetamise korral või füüsilisest isikust teenuse osutaja surma

tõttu, juriidilise isiku puhul ka krediidiandja või -vahendaja pankroti korral (lõige 1). Säte on

väga sarnane muude finantsteenuste pakkujate kohta kehtivate õigusnormidega. Tegevusloa

lõppemisel ei ole krediidiandjal või vahendajal enam õigust vastavat teenust osutada (lõige 2).

Kuna õigus teenust osutada lõppeb, võib tekkida vajadus valitseda olemasolevat laenuportfelli,

sealhulgas vajadusel uuendada või muuta olemasolevaid laene, samuti vahendaja puhul võtta

vastu tarbijalt krediidi tagasimakseid, kui nii on krediidilepingus ette nähtud. Kuna tegevusloa

lõppemisel vastavad õigused lõppevad, siis on eelnõuga ette nähtud kohustus anda vastavad

kohustused üle selleks tegevusluba omavale isikule.

§ 18. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine

Käesolevas paragrahvis sätestatu alusel võib tegevusloa kehtetuks tunnistada

Finantsinspektsioon (lõige 1) tema enda algatusel või subjekti taotlusel. Finantsinspektsiooni

algatusel võib tegevusloa täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada lõikes 2 toodud alustel.

Enne seda, kui Finantsinspektsioon subjekti rikkumisest või mittevastavusest tulenevalt

tegevusloa kehtetuks tunnistab, võib ta teha ettekirjutuse puuduste kõrvaldamiseks (lõige 4).

Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus kui haldusakt peab vastama HMS-is toodud

tingimustele. Otsus tuleb isikule HMS-is sätestatud korras kätte toimetada. Vastavalt lõikele 3

võib tegevusloa kehtetuks tunnistada täielikult, kui alused seda eeldavad, või konkreetse

teenuse raames, näiteks nõustamisteenuse suhtes.

Vastavalt lõikele 5 on võimalik tegevusloa kehtetuks tunnistamine ka isiku enda algatusel.

Seda juhul, kui ta ei soovi enam tegevusloas märgitud teenuseid osutada. Finantsinspektsioon

võib vastavalt lõikele 6 keelduda tegevusloa kehtetuks tunnistamisest juhul, kui on alust

arvata, et sellega võidakse kahjustada tarbijate õigustatud huve. Krediidiandja või -vahendaja

taotluse tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta vaatab Finantsinspektsioon läbi kahe kuu

jooksul ja teeb siis ka vastava otsuse (lõige 7), otsus toimetatakse samuti subjektile kätte

viivitamata ja vastavalt HMS-le (lõige 8).

§ 19. Avalikkuse teavitamine

Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt kohustub Finantsinspektsioon avalikustama

informatsiooni tegevusloa andmise või selle osalise või täieliku kehtetuks tunnistamise otsuse

kohta oma veebilehel. Juhul, kui tegevusluba tunnistatakse kehtetuks, kas osaliselt või täies

ulatuses, peab Finantsinspektsioon avalikustama teabe viivitamatult ka ühe üleriigilise

levikuga päevalehes pärast otsuse vaidlustustähtaja möödumist (lõige 2).

25

§ 20. Krediidiandja ja -vahendaja andmete avalikustamine Üldiselt tuleb silmas pidada, et ettevõtja kohta käiva teabe avalikustamise regulatsioon üks

peamistest finantsturu õigusliku reguleerimise eesmärkidest. Kõikides finantssektori

eriseadustes on kehtestatud ettevõtjatele teabe avalikustamise kohustused eesmärgiga

vähendada informatsiooni asümmeetriat. Finantsteenuste osutamisega seotud infotõrgete

tagajärjed negatiivsemad kui muudes valdkondades, sest see on tihedalt seotud finantsturu

efektiivse ja usaldusväärse toimimisega. Eeltoodu tõttu ei ole oluline ainuüksi teabe

kvantiteet, vaid ka teatavaks saanud teabe kvaliteet, selle usaldusväärsus. Kuna

finantsteenuse, s.h. ka krediidilepingute kvaliteeti ja kasu puudutav informatsioon on

täielikult teenusepakkuja õigusliku võimu all ja valdavas ulatuses tema tahtele ja toimingutele

alluv, siis on põhjendatud vähemalt teenuse osutaja isiku kohta teabe avalikustamine pädeva

järelevalveasutuse veebilehe kaudu.

Laialdased teabe avaldamise kohustused riivavad küll ettevõtjate Põhiseaduse § 19 tulenevat

informatsioonilise enesemääramise õigust, kuid avalikustamise kohustust võib pidada

vajalikuks, sobivaks ja mõõdukaks meetmeks, et tagada finantsturu piisav läbipaistvus ning

selle sujuv ja usaldusväärne toimimine. Avalikustamiskohustuse eesmärgiks on tagada

avalikkusele, eelkõige tarbijatele piisav usaldusväärne teave Eestis vastava tegevusloa alusel

tegutsevate krediidiandjate ja -vahendajate kohta. Sellise teabe avalikustamine võimaldab

tarbijatel eristada usaldusväärseid ja riiklikule järelevalvele allutatud ettevõtjaid

ebaseaduslikult tegutsevatest ettevõtjatest.

Seega tulenevalt eeltoodust kantakse kõik tegevusloa saanud ja selle alusel tegutsevad

krediidiandjad ja -vahendajad Finantsinspektsiooni kodulehel asuvasse nimekirja (lõige 1).

Nimekirjas märgitavate andmete loetelu tuleb kehtivast rahandusministri määrusest

"Finantsinspektsiooni veebilehel andmete avalikustamise ulatus ja kord“ (lõige 2) ja selle

kohaselt märgitakse iga subjekti kohta eelkõige äriühingu üldandmed, osutatava teenuse eest

vastutavate isikute andmed, riigi nimed, kus teenust osutatakse. Eelnõuga seoses täiendatakse

vastavat määrust andmete loeteluga ka krediidiandjate ja -vahendajate kohta, lisades erisused

ka agentide kohta (vt lisas 2 toodud rakendusakti kavandit).

Krediidiandja või -vahendaja, kelle tegevusluba on ükskõik, millisel alusel kehtetuks

tunnistatud, kustutatakse viivitamatult Finantsinspektsiooni kodulehel asuvast krediidiandjate

ja -vahendajate registrist (lõige 3) ning Finantsinspektsioon säilitab teabe tegevuse lõpetanud

turuosaliste kohta nn „tegevuse lõpetanud krediidiandjate ja -vahendajate“ loetelus.

3. peatükk

NÕUDED AGENDI TEGEVUSELE

§ 21. Agent

Käesoleva paragrahviga võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 4 lõige 7, mis sätestab

seotud krediidivahendaja mõiste. Seotud krediidivahendaja võib lõike 2 kohaselt olla nii

füüsiline kui ka juriidiline isik, kuid võib tegutseda vaid ühe krediidiandja nimel. Seadusandja

käsitleb seotud krediidiandja tegevust analoogsena makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses

nimetatud makseagendi ja kindlustustegevuse seaduses nimetatud kindlustusagendi

vahendustegevusega, kes samuti esindavad vaid ühte teenusepakkujat. Mitme krediidiandja

tooteid saab vahendada käesoleva eelnõu alusel krediidivahendaja, kelle tegevus vastab

samuti kindlustusvahenduse ühe liigi – kindlustusmaakleri tegevusele, võimaldades pakkuda

erinevate kindlustusseltside lepinguid. Sellest tulenevalt nimetab seadusandja käesolevas

26

eelnõus seotud krediidivahendajat edaspidi agendiks. Seotud krediidivahendajat ei saa aga

käesoleva seaduse alusel nimetada krediidivahendajale, vaid üksnes krediidiandjale (lõige 1).

Vastavalt lõikele 3 kohaldatakse agendile eelnõus krediidivahendaja kohta sätestatut, kui

eelnõust ei tulene teisiti. Üheks olulisemaks erinevuseks on asjaolu, et agendil ei ole

kohustust taotleda tegevusluba, vaid agendi registreerib oma vastutuse alusel krediidiandja,

keda agent esindab.

§ 22. Agendile esitatavad nõuded

Käesolev paragrahv sätestab sarnaselt teistele finantssektori subjektidele ka kõnealuses

eelnõus käsitletud agentidele tegevusnõuded ning juhatuse liikmetele ning töötajate eri- ja

ärialase maine nõuded. Agendile sätestatakse kohustus tagada juhatuse liikme ja otseselt

vahendusega tegeleva töötaja eri- ja ärialane maine ning agent peab täitma kõiki käesolevas

eelnõus krediidivahendajatele sätestatud nõudeid (lõiked 1 ja 2). Sellest tulenevalt laienevad

ka agendile kutsealased nõuded, mille täpsem sisu kehtestatakse valdkonna eest vastutava

ministri määrusega. Määrusega võetakse üle ka hüpoteekkrediidi direktiivi art 30 lõigetes 1 ja

2, mis sätestavad krediidiandjale kohustuse tagada, et agendid vastavad vähemalt

hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 29 lõikes 2 sätestatud kutsealastele nõuetele.

Lisaks tuleb agendil tagada, et ta järgib krediidi vahendamisel krediidi vahendamise teenusele

esitatavaid nõudeid (lõige 3), hindab vahendatava krediidi sobivust klientidele ja teavitab

kliente nõuetekohaselt.

§ 23. Vahenduse ulatus

Käesoleva paragrahviga sätestatakse agendi volitused vahendada ainult ühe Eestis või

välisriigis krediidiandmise õigust omava isiku krediidilepingute sõlmimist. Agendi tegevuse

eest vastutab täielikult krediidiandja, kellega ta seotud on. Seega vastutava isiku kindlaks

määramiseks saab agent olla seotud vaid ühe isikuga.

§ 24. Vastutus agendi tegevuse eest

Agendi tegevuse või tegevusetuse eest vastutab tingimusteta see krediidiandja, kelle nimel

agent tegutseb. See vastutus hõlmab nii kliendi tegevuse nõuetekohasust (lõige 1) kui ka

agendi enda, ent ka juriidilisest isikust kliendi korral tema töötajate või esindajate vastavust

seaduses krediidivahendaja töötajatele sätestatud teadmiste, pädevuse ja kogemuse nõuetele

(lõige 2).

§ 25. Agentide nimekiri

Vastavalt hüpoteekkrediidi direktiivile võib krediidiandja kasutada agenti, kui ta vastutab

tingimusteta agendi tegevuse eest ning tagab agendi kohta teabe avalikustamise järelevalve

poolt peetavas ja veebis kättesaadavas registris (artikli 29 lõige 4). Vastava

avalikustamiskohustuse eesmärk on tagada tarbijatele teadlikkus agentidest, kes on turul

lubatud krediidiandjaid esindama. Direktiivi kohaselt tuleb avalikustada teave juhtkonna

kohta. Kui krediidivahendaja ei ole seotud ühe krediidiandjaga, tuleb täiendavalt avalikustada

lepinguriigid, kus krediidivahendaja tegutseb.

Käesolev paragrahv sätestab krediidiandjatele kohustuse kanda agent Finantsinspektsiooni

avalikku nimekirja ning lubab agendina tegutseda üksnes sellisel seotud krediidivahendajal,

kes on agentide nimekirja tema esindatava krediidiandja poolt kantud (lõiked 1, 2 ja 3).

Avalikku nimekirja kandmine on vajalik seetõttu, et tagada tarbijatele ning

finantsjärelevalvele selge ülevaade turul tegutsevate krediidiandjate agentidest ja nende

tegevusest.

27

Vastavalt lõikele 4 peetakse agentide nimekirja elektrooniliselt ning teave nimekirja kantud

agentidest esitatakse Finantsinspektsiooni veebilehel (lõige 5), krediidiandja saab sellesse

kandeid teha vastavalt Finantsinspektsiooniga sõlmitud lepingule. Lisaks vahendab

Finantsinspektsioon ise oma veebilehel teavet teiste lepinguriikide vastavate nimekirjade

kohta, et oleks võimalik kontrollida agentide, kes krediidiandjaid piiriüleselt esindavad,

registreeritust (lõige 6).

§ 26. Nimekirja kandmine

Käesoleva paragrahviga sätestatakse kord, kuidas toimub agentide nimekirja kandmine ning

milline info agendi kohta nimekirjas kajastatakse. Agent peab esitama krediidiandjale taotluse

nimekirja kandmiseks (lõige 1). Krediidiandja teeb vastavalt lõikele 2 otsuse agendi nimekirja

kandmise kohta 14 päeva jooksul. Nimekirja ei kanta isikut, kes ei vasta eelnõus agendile

seatud nõuetele (lõige 3), näiteks, kelle pädevus või kogemus ei ole kooskõlas seaduses

sätestatud nõuetega. Nimekirja kantud teabe korrektsuse eest vastutab krediidiandja (lõige 4).

Agentide nimekirjas märgitavate andmete loetelu saab olema täpsustatud

"Finantsinspektsiooni veebilehel andmete avalikustamise ulatus ja kord“ (lõige 5) ja

arvestades kehtivat määrust märgitakse iga subjekti kohta eelkõige isiku või äriühingu

üldandmed, osutatava teenuse eest vastutavate isikute andmed, riigi nimed, kus teenust

osutatakse. Eelnõuga seoses täiendatakse vastavat määrust andmete loeteluga ka

krediidiandjate ja -vahendajate kohta, lisades erisused ka agentide kohta.

§ 27. Nimekirjast kustutamine

Käesoleva paragrahviga sätestatakse tingimused, mille esinemise korral krediidiandja

kustutab agendi Finantsinspektsiooni nimekirjast (lõige 1). Agendil on võimalik taotleda enda

nimekirjast kustutamist, samuti on vastavalt lõikele 2 võimalik Finantsinspektsioonil nõuda

agendi nimekirjast kustutamist, kui esinevad asjaolud, mille tõttu agent ei vasta temale

esitatavatele nõuetele või on agent rikkunud käesolevas eelnõus sätestatud kohustusi.

4. peatükk

OLULINE OSALUS

Käesoleva seaduseelnõu 4. peatükk käsitleb olulise osaluse omandamise reeglistikku

krediidiandjate osa või- aktsiakapitalis. Tegemist on samaväärse õigusraamistikuga, mis

käesoleval ajal kehtib teiste avalik- õigusliku järelevalve all olevate finantsteenuste pakkujate

osas. Olulise osaluse reeglistik sisaldab osaluse omandamise ja selle suurendamise tehingute

suhtes rakendatava usaldusväärsuse hindamise menetluskorra kriteeriumeid, milles on mõned

erisused võrreldes teiste avalik-õigusliku järelevalve all olevate finantsteenuste pakkujatega.

Rahvusvaheliselt aktsepteeritavate põhimõtete kohaselt peab finantsvaldkonnas tegutseva

ettevõtja aktsionäride või osanike (liikmete) ring olema läbipaistev ettevõtja tegevuse igal

ajahetkel. Olulise osaluse omandamise nõuded on oma olemuselt isikulised ja esemelised

majandustegevuse nõuded (s.o. tegevusloa andmise ja selle olemasolu eeltingimused), milliste

eesmärk on tagada asutatava või omandatava krediidiandja või –vahendaja kindel ja

usaldusväärne juhtimine, arvestades suuraktsionäri või suurosaniku tõenäolist mõju ettevõtja

juhtimise kvaliteedile, s.h. ettevõtja võimekusele järgida nõuetekohase hoolsuse nõudeid ja

järgida krediidivaldkonna häid tavasid. Eelnõus toodud regulatsioon on sarnane muudes

finantsvaldkonna eriseadustes sätestatuga ja samadest põhimõtetest on lähtutud

krediidiandjate ja – vahendajate regulatsioonis näiteks ka Rootsis.

§ 28. Oluline osalus

28

Kui muude finantsteenuste pakkujate osas tuleb Finantsinspektsiooni teavitada 10 % ületava

olulise osaluse omandamisest, siis krediidiandjate osas on olulise osaluse piirmääraks 20 %.

Seega tuleb 20 % ületava osaluse omandamisest algatada olulise osaluse menetlus, mille

käigus Finantsinspektsioon hindab omandaja sobivust ning omandaja läbib loamenetluse

(lõige 1). Erisus olulise osaluse määras võrreldes teiste finantsteenuste pakkujatega tuleneb

sellest, et krediidiandjatel on võrreldes teiste finantsteenuste pakkujatega

usaldatavuskriteeriumiks mitte niivõrd kapitalinõuete, vaid eelkõige teenuse ja

tarbijakaitseline pool.

Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 on välja toodud hindamiskohad määramaks kindlaks, kas

osalus on otsene või kaudne. Viimase korral teostatakse osalust kontrollitava äriühingu kaudu,

kokkuleppel kolmanda isikuga või saab osalust lugeda isikule kuuluvaks. Täpsemalt

lähtutakse osaluse kindlaks määramisel pangandusmäärusest (lõige 5). Kuna käesoleva

eelnõuga ei ole seatud piiri, millises juriidilises vormis peab krediidiandja või -vahendaja

olema asutatud, siis kohalduvad aktsiakapitalile sätestatud nõuetele ka osaühingutele (lõige

4). Lisaks kohaldub käesolev seadus ka hoiu-laenuühistutele, kelle puhul on reguleeritud

osamaksud, mitte osakapital. Seega kohaldub vastava proportsiooni määramine ka ühistu

osamaksule, mille suurusest sõltuvad liikme varalised õigused ühistus. Hääletamisel on siiski

igal liikmel vaid üks hääl.

§ 29. Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded

Eelnõu sätestab olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded. Kehtivates

valdkonnaseadustes on sätestatud nõuded, milledele peab olulist osalust omav isik vastama.

Ta peab olema võimeline tagama krediidiandja kindla ja usaldusväärse juhtimise ning tema

omanike struktuur ja ärisidemed peavad olema läbipaistvad ega tohi takistada tõhusa

järelevalve teostamist. Käesoleva paragrahvi lõigetega 1 ja 2 nähakse ette olulise osaluse

hindamiskriteeriumid, mille põhjal järelevalveasutus hindab, kas omandaja on sobiv ja

nõuetele vastav. Olulise osaluse omandaja hindamisel ja olulise osaluse omandamiseks loa

andmise otsuse tegemisel lähtub Finantsinspektsioon nõuetele vastavusest või

mittevastavusest ning sisustab diskretsiooniruumi kooskõlas õigusnormidega.

Kehtestatavate reeglite kohaselt võib krediidiandjas osalust omandada igaüks, kes on laitmatu

ärialase mainega ning kelle juhiks saav isik vastab seaduses ette nähtud juhtidele esitatavatele

nõuetele. Omandaja finantsseisund peab olema piisavalt hea ning see peab tagama asutuse

korrapärase ja usaldusväärse tegevuse. Omandaja suhtes ei tohi olla põhjendatud kahtlust, et

omandamine on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega või selle katsega, või et esineb

selline risk.

§ 30. Osaluse omandamisest teavitamine

Vastavalt lõikele 1 tuleb osaluse omandamise kavatsusest teavitada juhul, kui osalus ületab

20, 30 või 50 protsenti krediidiandja või -vahendaja kapitalis, seda ka juhul, kui kontrolli

omandamine toimuks muul viisil kui otsese osaluse omandamise kaudu (lõige 2). Osaluse

omandamise teate kättesaamisest teavitab Finantsinspektsioon viie tööpäeva jooksul taotlejat

ja annab teada ka arvatava menetlustähtaja lõpu, mille järel on võimalik osaluse omandamine

lõpule viia (lõige 3).

§ 31. Osaluse omandamisest teavitamine ja esitatavad andmed

Käesoleva paragrahvi lõikes 1 esitatakse olulise osaluse omandamise Finantsinspektsioonile

esitavate andmete ja dokumentide loetelu. Sealhulgas tuleb esitada ka füüsilisest isikust

omandaja elulookirjeldus, mis sisaldab muuhulgas tema nime, elukohta, senist haridus-, töö-

ja teenistuskäiku ning olemasolul isikukoodi. Välja tuleb tuua ka info, mis näitab, et

29

omandajal ei oleks kehtivaid karistusandmeid. Nende puudumise kinnitamiseks tuleb

Finantsinspektsioonile esitada vastav tõend. Olulised on ka omandaja varanduslikku seisu

tõendavad dokumendid kahe viimase aasta kohta.

Olulise osaluse omandamise järelmite jätkusuutlikkuse hindamiseks esitatakse FI-le muu

hulgas ka pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega

seotud asjaolud vastavalt VpTS-le, krediidiandja kontrollitavaks äriühinguks muutumise

korral äriplaan ning muud kontrolli teostamisega ja saamisega seotud asjaolud ning ülevaade

krediidiandjas seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui krediidiandja

omandamise tulemusel ei muutu kontrollitavaks äriühinguks. Konsolideerimisgruppi kuuluva

omandaja puhul tuleb esitada konsolideerimisgrupi struktuuri kirjeldus koos andmetega sinna

kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi kolme viimase

majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded.

Kuivõrd krediidiandjate ja -vahendajate näol on tegemist võrreldes senise reguleeritud ja

järelevalvealuse finantssektoriga uut liiki teenusepakkujaga, on eriti kohane volitusnorm,

mille alusel valdkonna eest vastutav minister (antud määruse puhul rahandusminister) võib

kehtestada määruse, milles täpsustatakse Finantsinspektsioonile esitatavaid andmeid ja

dokumente (lõige 4).

Kuivõrd krediidiandjate ja -vahendajate seaduse eelnõu puudutab eelkõige kohalikku Eesti

finantsturgu, siis on olulise osaluse omandamise menetlus ainult eestikeelne (lõige 2). Lisaks

esitatud teabele võib menetluse raames vastavalt lõikele 3 Finantsinspektsioon nõuda ka

täiendavaid dokumente või andmeid.

§ 32. Menetlus ja menetlustähtajad

Menetlustähtaegade osas on vastavalt lõikele 1 Finantsinspektsioonil aega 60 tööpäeva

andmete ja dokumentide laekumise kohta kinnituse saamisest hinnata osaluse omandamise

keelamise või lubamise üle, seejuures on Finantsinspektsioonil õigus nõuda lisaandmeid 50

tööpäeva jooksul menetlustähtaja algusest arvates (lõige 2) ning niisugusel juhul peatub

menetlustähtaeg lisaandmete ja -dokumentide esmakordse nõude esitamise ja omandajalt

nõutud lisaandmete ja -dokumentide saamise vaheliseks perioodiks, kuid peatumine ei kesta

kauem kui 20 tööpäeva (lõige 3). Täiendavate lisaandmete ja -dokumentide nõudmise korral

menetlustähtaeg ei peatu. Vastavalt lõikele 4 võib Finantsinspektsioon menetlustähtaja

peatamist pikendada veel kuni 30 tööpäeva.

Kui omandaja on lepinguriigi finantsasutus või isik, kelle kontrollitav äriühing on lepinguriigi

finantsasutus, teeb Finantsinspektsioon koostööd teise lepinguriigi järelevalve asutusega

(lõige 5) ning selle raames edastavad järelevalveasutused üksteisele vajaliku teabe, mis on

osaluse omandamise seisukohalt oluline (lõige 6). Osaluse omandajaid tuleb

Finantsinspektsioonil kohelda võrdselt (lõige 7) olenemata, millist osalust omandatakse.

§ 33. Osaluse omandamise tingimused

Vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 on Finantsinspektsioonil õigus määrata osaluse

omandamiseks tähtaeg või tähtaeg, mille jooksul omandajal on õigus olulist osalust

omandada, seda suurendada või muuta krediidiandja kontrollitavaks äriühinguks. Seda

tähtaega võib Finantsinspektsioon pikendada, kuid tähtaeg ei või kokku ületada 12 kuud.

Osalust võib omandada vaid juhul, kui isikule on Finantsinspektsiooni otsusega see lubatud

(lõige 2).

§ 34. Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta

30

Eelnõu lõige 1 näeb ette ammendava loetelu alustest, millistel juhtudel võib

Finantsinspektsioon oma ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise, selle

suurendamise või krediidiandja kontrollitavaks äriühinguks muutmise. Nii võib

Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või

finantsasutuse kontrollitavaks äriühinguks muutmise kohta üksnes siis, kui ta ei vasta olulist

osalust omavatele isikutele esitatavatele nõuetele või kui omandaja ei ole ettenähtud

tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud seaduses ettenähtud või Finantsinspektsiooni

poolt täiendavalt nõutud andmeid ja dokumente. Samuti võib Finantsinspektsioon teha

keelava otsuse, kui omandaja poolt esitatud andmed ja dokumendid ei vasta õigusaktidega

sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või kui esitatud andmete

või dokumentide alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust

omandamise ebasobivusest ning sellest, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses

sätestatud nõuetele.

Vastavalt lõikele 2 edastab Finantsinspektsioon oma otsuse kahe tööpäeva jooksul. Kui

osaluse omandamise keeldumise asjaolud ilmnevad pärast osaluse omandamist, võib

Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt ei ole lubatud osaluse omandamine ja

see loetakse seadusega vastuolus olevaks (lõige 3). Kui osaluse omandajaks on teise

lepinguriigi finantsasutus, teavitab Finantsinspektsioon oma otsusest lepinguriigi järelevalve

asutust (lõige 4). Finantsinspektsiooni otsus osaluse omandamise kohta kehtib ka

krediidiandjale või -vahendajale endale, kes korraldab hääleõiguse teostamist üldkoosolekul

(lõige 5), seega keelatud omandamise korral tuleb ka subjektil endal sellest üldkoosolekut

teavitada ja selliseid hääli üldkoosoleku kvoorumi hulka ei arvata.

§ 35. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed

Eelnõu kohustab Finantsinspektsiooni teavitama omandajat otsuse olulise osaluse

omandamise lubamisest või keelava ettekirjutuse tegemisest kahe tööpäeva jooksul pärast

otsuse vastuvõtmist, kuid enne menetlustähtaja lõppu. Kui omandaja üle teostab

finantsjärelevalvet teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, tuleb otsuses muu hulgas

märkida tema hinnang olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks

äriühinguks muutmise kohta.

Juhtumil, kui olulise osaluse omandamise või suurendamise keelamise asjaolud ilmnevad

pärast olulise osaluse omandamist või suurendamist või krediidiandja kontrollitavaks

äriühinguks muutmist, võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse

osaluse omandamine või krediidiandja kontrollitavaks äriühinguks muutmine käesoleva

seadusega vastuolus olevaks. Niisugusel juhul, nagu ka muudel juhtudel, kui olulise osaluse

omandamine või suurendamine on toimunud vastuolus seadusega, ei omanda vastavalt lõikele

1 isik aktsiate või osadega kaasnevat hääleõigust ning aktsiate või osadega esindatud hääli ei

arvata üldkoosoleku kvoorumisse, vastavalt lõikele 2 ei teki isikul õigusi, mis muudaksid

äriühingu tema kontrollitavaks äriühinguks. Vastavalt lõigetele 3 ja 4 juhul, kui

ettekirjutusega vastuolus omandatud osalusest tulenevad hääled arvati üldkoosolekul

kvoorumisse, on otsus tühine ning selleks võib kohtule avalduse esitada kolme kuu jooksul

otsuse tegemisest Finantsinspektsioon, aktsionär või äriühingu juht ise, samuti võib kohus

tunnistada kehtetuks sellest osalusest tulenevate õiguste teostamise.

§ 36. Olulise osaluse muutumisest teavitamine

Lisaks osaluse omandamisele kehtib lõigete 1 ja 2 alusel Finantsinspektsiooni

informeerimiskohustus ka juhtumitel, kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid ulatuses, millega

ta kaotab olulise osaluse krediidiandjas või vähendab oma osalust alla mõne käesolevas

seaduses nimetatud määra või loobub kontrollist krediidiandja üle, samuti juhtumitel, kui isik

31

kaotab mõne muu sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel kontrolli krediidiandja üle või

olulise osaluse krediidiandjas või tema osalus väheneb alla mõne käesolevas seaduses

nimetatud määra. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse või kontrolli

kaotamisest või osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama

Finantsinspektsiooni. Samuti juhul, kui krediidiandja või vahendaja saab teada tehingutest,

mille tõttu oluline osalus väheneb allapoole seaduses sätestatud määra, tuleb tal sellest

viivitamata teavitada Finantsinspektsiooni (lõige 3). Olulise osaluse omajate kohta teabe

avaldamiseks esitatakse koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile ka andmed

isikute kohta, kellel oli aruande aasta lõpu seisuga krediidiandjas või -vahendajas oluline

osalus (lõige 4).

5. peatükk

JUHTIMINE JA ORGANISATSIOONILINE ÜLESEHITUS

§ 37. Krediidiandja ja -vahendaja tegevuskoht

Krediidiandja või -vahendaja lugemisel Eesti äriühinguks, kelle tegevus on allutatud

Finantsinspektsiooni kontrollile, peab äriühingu peamine tegevuskoht olema Eestis. Seega

peab krediidiandja ja -vahendaja tegevuskoht tema tegevuse vältel jääma Eestisse.

§ 38. Krediidiandja ja -vahendaja tegevus

Käesoleva paragrahvi lõikega 1 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 7, millega

sätestatakse krediidiandjatele ja -vahendajatele üldine tegutsemisnõue oma toodete

kavandamisel ja pakkumisel, mis käsitleb eelkõige teenusepakkuja poolset ettenägelikkust ja

hoolsust eesmärgiga osutada teenuseid ausalt, õiglaselt, läbipaistvalt ning omades nõutavat

professionaalsuse taset. Teenuse osutamise kõrge professionaalsuse tagab alati tegutsemine

tarbija parimates huvides ning asjakohaste teadmiste ja pädevusega.

Lõikes 2 sätestatakse krediidiandjale ja -vahendajale kohustus tagada selline organisatsiooni

ülesehitus, et vastutusalad oleksid läbipaistvad ning juhtide ja töötajate teadmised ja oskused

ning nendest lähtuv tegevus vastaksid õigusaktides sätestatule.

Hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevalt on rõhk krediidiandja ja -vahendaja teenuse osutamise

kvaliteedi tõstmisel tema töötajate pädevusnõuete kaudu. Selleks, et tagada nõuetele vastava

teenuse osutamine, peab krediidiandja või -vahendaja tagama, et tema töötajad oleksid igal

ajahetkel teenuse osutamiseks vajalike teadmiste ja kogemustega. Lisaks peab krediidiandja

tagama antud nõuete täitmise ka agendi poolt, kelle tegevuse eest ta vastutab (lõige 3).

Vastavalt lõikele 4 ei tohi käesolevast eelnõust tulenevate erinevate nõuete koosmõjus

täitmine tuua kaasa olukorda, kus rõhuasetuse valiku või teadliku otsustuse tulemusena jääb

täitmata õigusaktidest tulenev krediidiandja või -vahendaja kohustus.

Käesoleva paragrahvi lõikega 5 on täpsustatud sellistele krediidivahendajatele, kes

vahendavad krediiti platvormi vahendusel, kus krediidiandjateks on ka muud juriidilised või

füüsilised isikud, kes ei tegutse püsivalt krediidiandjatena, kohalduvaid nõudeid. Tarbijate

võrdse kaitse tagamiseks sõltumata asjaolust, kas krediiti on võetud platvormi vahendusel või

tegevusloaga krediidiandjalt, on krediidivahendajale, kes vahendavad krediiti nimetatud

süsteemi vahendusel, seatud nõue vastutada tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja talle

teabe andmise nõuete täitmise eest. Lisaks kohalduvad ka sellisele krediidilepingule

tarbijakrediidilepingu kohta sätestatud nõuded VÕS-s.

§ 39. Juhtidele esitatavad nõuded

32

Käesolevaga kehtestatavad kõrgendatud nõuded juhtide isikule on vajalikud ja sobivad

meetmed, et tagada ettevõtja kindel, jätkusuutlik ja usaldusväärne juhtimine, s.h.

krediidivaldkonna heade tavade järgimine ja tarbijate ausameelne kohtlemine.

Finantsteenuseid tohib avalikkusele pakkuda vaid äriühing, kelle juhid on sobivad ja nõuetele

vastavad (fit&proper). Sobivuse ja nõuetelevastavuse kriteeriumid on käsitletavad põhiseaduse

§ 29 sätestatud tegevusala, elukutse ja töökoha vaba valiku põhiõiguse piiranguna. Sarnaselt

teistele finantsturul tegutsevatele ettevõtjatega, esitatakse krediidiandjate ja -vahendajate

juhtidele kõrgendatud nõuded võrreldes muude ettevõtluse valdkondadega. Vastav nõue

tuleneb ka hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 29 lõikest 2, mille puhul on nõutav, et

krediidivahendaja juhtidel oleks laitmatu maine ja piisaval tasemel teadmised ja pädevus.

Juhtidele esitatavad nõuded on ka tegevusloa andmise üks aluseid, mis tähendab, et

järelevalveasutus hindab enne tegevusloa väljastamist, kas äriühingu juht on sobiv ja vastab

seaduses sätestatud nõuetele. Nõuetele mittevastavus võib olla ka tegevusloa andmisest

keeldumise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks.

Vastavalt käesolevas seaduses sätestatud tegevusloa taotluse regulatsioonile (§ 12 lõike 1

punktile 3) loetakse juhtideks nii juhatuse liikmeid kui nõukogu liikmeid ning nende kõigi

valimise või määramise puhul kehtivad kõrgendatud sobivuse nõuded. Lõikega 2 on

täpsustatud, mida loetakse käesoleva eelnõu tähenduses sobimatuks juhi maine suhtes, mis

peab vastavalt lõikele 1 olema laitmatu. Maine kahjustamise aluseks võivad olla nii isiku

tegevus või tegevusetus muus finantssektori äriühingus või selle juhtimisel, aga ka välised

asjaolud, nagu kuriteo toimepanek, teatud majandusalaste süütegude toimepanek. Vastavalt

lõikele 3 ei ole lubatud sellise isiku valimine krediidiandja või -vahendaja juhiks. Samuti ei

ole lubatud juhiks valida isikut, kes on rikkunud krediidi andmisele sätestatud nõudeid (lõige

4) – vastutustundliku laenamise põhimõtet, aga ka krediidi andmisel sätestatud maksimum

lubatud krediidi kulukuse määra (VÕS muutmise seaduse eelnõu12

kohaselt VÕS § 4062) või

tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitise piirmäära vastavalt VÕS § 1132 muudatuse

eelnõule13

.

Lisaks krediidiandja või -vahendaja kohustusele tagada, et ettevõtja tegevus vastab

õigusaktides sätestatule tuleb lõike 5 kohaselt tagada juhtidel nõuetekohase struktuuri loomine

ja läbipaistev juhtimine, mille puhul on organisatsioonis selged vastutusvaldkonnad ning

täidetakse sisemiselt kehtestatud protseduurireegleid. Viimaseid tuleb vastavalt lõikele 6

regulaarselt üle vaadata, et tagada nende vastavus muutunud tegevusele või turu tingimustele.

§ 40. Nõuded töötajate pädevusele

Nõuded töötajate teadmistele ja pädevusele tulenevad hüpoteekkrediidi direktiivist, mille

artikkel 9 ja lisa III sätestavad, millistes valdkondades on vajalik, et krediidi andmisega ja

vahendamisega seotud töötajatel oleksid teadmised. Direktiivi kohaselt on liikmesriikidel

lubatud säilitada või vastu võtta rangemaid sätteid seoses töötajate teadmistele ja pädevusele

esitatavate nõuete ning Euroopa standardinfo teabelehe täitmise juhistega. Eestis ei ole kuni

käesoleva eelnõu esitamiseni pangandussektoris kehtivaid kutsestandardeid, eelnõu alusel

kehtestatakse need koostöös Eesti Pangaliiduga ja ka Eesti Kinnisvara Hindajate Ühinguga.

Käesolevas paragrahvis saavad olema välja toodud valdkonnad, milles töötajate ja juhtide

teadmisi tuleb kontrollida, täpsemad nõuded teadmistele sätestatakse valdkonna eest vastutava

ministri määrusega (lõige 5).

12

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku, võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seadus 713

SE, http://www.riigikogu.ee/?op=ems&page=eelnou&eid=f9c28379-ea97-4f03-b87a-2ea81567e378& 13

Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, 14-0393/04, 01.10.2014 , kättesaadav:

www.eelnoud.valitsus.ee

33

Seega käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt nõutakse eelnõuga ettevõtja tasandil asjakohaste

teadmiste ja pädevuse olemasolu tõendamist, lähtudes eelnõus sätestatud teadmiste ja

pädevuse miinimumnõuetest. Hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevalt on lubatud, et

krediidiandjad ja -vahendajad kehtestavad erinevad teadmiste ja pädevuse miinimumnõuded

vastavalt sellele, milliste teenuste või protsessidega seotud ollakse (lõige 3). Seega ei pea

kõigil töötajatel olema käesoleva lõikes 2 nimetatud teadmised, vaid sise-eeskirjades tuleb

välja tuua, millised teadmised vastavatel ametikohtadel tegutsemiseks vajalikud on. Arvestada

tuleb seejuures lõikest 2 tulenevaid ja valdkonna eest vastutava ministri (ehk antud juhul

rahandusministri) määruses täpsustatavaid miinimumteadmiste nõudeid. Lõikes 2 sätestatud

teadmiste ja pädevuste valdkondade puhul eristuvad üldised teadmised majandusest ja heast

äritavast, kui ka pädevused krediiditoodete alal ja ka lähtuvalt pakutavatest toodetest ka

tagatiste hindamise, kinnisvara turu toimimise ja kinnistusraamatu regulatsiooni alal.

Vajalikud pädevused sõltuvad täpsemalt töötajate tööülesannetest aga ka krediidiandja või -

vahendaja profiilist ja teenustest.

Töötajad selles kontekstis hõlmavad krediidiandja ja -vahendaja töötajaid ning nende heaks

või juures töötavaid alltöövõtjaid (lõige 4). Käesoleva regulatsiooni kohaldamisel peaksid

käesoleva seadusega reguleeritud tegevusaladel tegutsevad töötajad hõlmama nii front- kui ka

back-office’i töötajaid, sealhulgas juhtkonda, kellel on krediidilepingu sõlmimise protsessis

tähtis roll. Krediidilepingu sõlmimise protsessiga mitteseotud toetavaid funktsioone täitvaid

isikuid (näiteks personaliosakonna või IT-töötajad) ei peaks käesoleva eelnõu tähenduses

käsitama töötajatena.

Kui krediidiandja või -vahendaja osutab teenuste osutamise vabaduse alusel oma teenuseid

mõne muu liikmesriigi territooriumil, vastutab päritoluliikmesriik töötajatele kohaldatavate

teadmiste ja pädevuse miinimumnõuete kehtestamise eest. Ent seda vajalikuks pidavatel

vastuvõtvatel liikmesriikidel on võimalik kehtestada teatavates konkreetsetes valdkondades

oma pädevusnõuded krediidiandjatele ja -vahendajatele, kes osutavad teenuseid selle

liikmesriigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel.

Arvestades, kuivõrd tähtis on tagada, et teadmiste ja pädevuse nõudeid kohaldatakse ja

järgitakse praktikas, hõlmab Finantsinspektsiooni järelevalve ka krediidiandjate ja

-vahendajate töötajate ja juhtide pädevuse ning teadmiste nõuetele vastavuse kontrolli.

Täpsemad nõuded töötajate ja juhtide pädevusele jõustuvad hüpoteekkrediidi direktiivi

ülevõtmise tähtajal märtsis 2016.

§ 41. Juhist ja audiitorist teavitamine

Käesoleva paragrahvi lõiked 1 ja 3 sätestavad selle, millest peab valitud audiitor või

krediidiandja või -vahendaja juht enne ta valimist või määramist teavitama. Eeltoodu tugineb

rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõttel, mille kohaselt kannavad finantssektori ettevõtja

usaldusväärse ja kindla juhtimise eest vastutust ettevõtja ja selle aktsionärid. Samuti

sätestatakse, et juhtide või audiitorite nimetamisest tuleb eelnevalt teavitada ka

Finantsinspektsiooni (lõige 2). Järelevalveasutusel peab olema võimalus hinnata isiku sobivust

ja nõuetele vastavust enne tema valimist või määramist. Sellest tulenevalt on lõikega 4

kehtestatud tähtaeg, mille kohaselt juhi või audiitori tagasikutsumisest peab teavitama

Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva ette ja juhi enese avalduse saamise korral tuleb

see viivitamata Finantsinspektsioonile edastada.

§ 42. Krediidiandja või -vahendaja juhi tagasikutsumine

34

Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda krediidiandja või

-vahendaja juhtide tagasikutsumist. Sarnane säte on analoogne teistes finantsturgu

reguleerivates seadustes sätestatuga. Arvestades finantssektori ettevõtjate kindla ja

usaldusväärse juhtimise olulisust tsiviilkäibes, on antud avalikkuse kaitse huvidest lähtuvalt

järelevalveasutusele laialdased volitused ettevõtja privaatautonoomiasse sekkumisel.

Sellisteks alusteks on näiteks mittevastavus juhile seatud nõuetele, oma isikuga seoses

valeandmete esitamine Finantsinspektsioonile aga ka isiku tegevus krediidiandja või -

vahendaja juhtimisel, mistõttu on ilmne, et isik ei sobi selle äriühingu juhiks.

Vastavalt lõikele 2 võib Finantsinspektsiooni nõudel määrata kohus äriühingule ka uue juhi,

kui muul viisil sobilikku juhti äriühingule ei leita. Kui krediidiandja või -vahendaja ei täida

Finantsinspektsiooni ettekirjutust juhi tagasikutsumise kohta, võib Finantsinspektsioon nõuda

juhi tagasikutsumist kohtu kaudu või tunnistada tegevusloa kehtetuks.

§ 43. Nõuded töötajate tasustamisele

Finantsasutuste regulatsiooni kujundamisel on Euroopas jõutud järeldusele, et viis, kuidas

krediidiandjad ja -vahendajad ning määratud esindajad tasustavad oma töötajaid, peaks olema

üks peamine tegur, mis tagab tarbijate usalduse finantssektori vastu ning võimaldab vältida

ülemääraste riskide võtmist äriühingu nimel. Tasustamise nõuded kehtivad nii

pangandussektoris kui investeerimisühingutele, eurofondide ja alternatiivfondide valitsejatele,

on kehtestatud ka hüpoteekkrediidi vahendajatele ning on kaalumisel ka börsiettevõtjate puhul.

Käesolevas eelnõus sätestatakse töötajate tasustamise eeskirjad eesmärgiga piirata eksitavate

pakkumiste tegemist ja tagada, et töötajate tasustamise viis ei takistaks täitmast kohustust

arvestada klientide huvidega (lõige 1). Eelkõige ei tohiks krediidiandjad ja -vahendajad

kavandada oma tasustamispoliitikat viisil, mis annaks nende töötajatele stiimuli sõlmida teatud

arvul või teatud liiki krediidilepinguid või pakkuda tarbijatele teatavaid kõrvalteenuseid,

arvestamata konkreetselt tarbijate huvide või vajadustega (lõiked 3 ja 4). Seega ei tohi

tasustamine sõltuda vaid seatud tööplaani täitmisest, vaid näitena tuleb arvestada ka antud

krediidi hinnanguid, võimekust leida krediidi andmiseks sobivaid kliente. Tasustamise

põhimõtted peavad olema kooskõlas krediidiandja või -vahendaja enda tegevuse keerukuse ja

laadiga (lõige 2).

Hüpoteekkrediidi direktiivi kohaselt on liikmesriigi valikuks, kas peetakse vajalikuks

otsustada, et teatud tegevus, näiteks tasu võtmine agendi poolt, on vastuolus tarbija huvidega.

Direktiivi võimaldab keelata krediidiandja poolt krediidivahendajale vahendustasu maksmise,

samuti piirata tarbija poolt krediidiandjale või vahendajale enne krediidilepingu sõlmimist

maksete tegemist. Käesoleva eelnõuga on piiratud üksnes nõustamisteenuse eest tasu küsimist

juhul, kui nõustamisega ei ole hõlmatud kõik turul pakutavad teenused või tooted, kuid

piirang, mille kohaselt on tarbijalt keelatud krediidiandjale või -vahendajale enne lepingu

sõlmimist tasu nõudmine, on täiendavaks hindamiskohaks seaduse regulatsiooni kujundamisel.

Lisaks on hüpoteekkrediidi direktiivis jäetud riikidele võimalus sätestada, et töötajate tasud ei

sõltu tarbijaga sõlmitud krediidilepingu intressist või liigist. Käesolevas versioonis on piiratud

tasude sõltuvust eelkõige olenevalt sõlmitavate lepingute arvust või antavate laenude mahuga.

Käesolevas paragrahvis sätestatu kohaldub ka krediidiandja või -vahendaja juhatuse liikmetele

makstavatele tasudele (lõige 5), lisaks loetakse töötajaks käesolevas eelnõus § 40 lõike 4

kohaselt ka võlaõiguslike suhete alusel krediidiandjat või -vahendajat esindavat isikut.

§ 44. Krediidiandja ja -vahendaja sise-eeskirjad

35

Käesolevas paragrahvis sätestatakse, millised protseduurireeglid ehk sise-eeskirjad peavad

krediidiandjas või -vahendajas kehtima (lõige 1). Sise-eeskirjad on põhiline ja peamine

dokument, kus organisatsioonilised toimimismehhanismid peavad kirjas olema. Täiendavalt

toonitatakse, et piisav on mitte üksnes sise-eeskirjade olemasolu, vaid ka nende jätkuv ning

ühetaoline rakendamine krediidiandja või -vahendaja kõikidel juhtimistasanditel (lõige 2).

Samuti sätestatakse, et sise-eeskirju tuleb pidevalt kaasajastada. Analoogiline säte on ka teiste

finantssektori ettevõtjate tegevus reguleerivates seadustes. Krediidiandjate ja -vahendajate

puhul on eripäraks sise-eeskirjades vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimise

kajastamine, ehk eeskirjades klientide maksevõime hindamise protseduuride sätestamine.

Lõikes 3 on sätestatud kohustus kehtestada ettevõtte sisesed protseduurireeglid ehk sise-

eekirjad, mis reguleerivad selgelt ja arusaadavalt krediidi vahendamise, andmise ja

teenindamisega otseselt seotud töötajate tegevust, sisaldades muuhulgas detailseid juhiseid

kuidas täita vastutustundliku laenamise nõudeid. Samuti peavad sise-eeskirjad sisaldama

regulatsiooni, mis võimaldavad tõhusalt vältida huvide konflikti olukorra tekkimist. Eeskätt

selliste olukordade tekkimist, kus krediidi väljastamisega seotud juhtide ja töötajate

tasustamise alused innustaks loobuma või tegema järeleandmisi vastutustundliku laenamise

nõuete täitmise osas. Sise-eeskirjad peavad olema pidevalt ajakohastatud ning asjakohased, et

teenusepakkuja töötajatel ja juhtidel oleks võimalik igapäevase majandustegevuse käigus

tegutseda maksimaalselt tarbijate huvidest lähtuvalt. Sise-eeskirjad peavad põhjalikult olema

tutvustatud kõikidele ettevõtte töötajatele ning nende täitmine on kohustuslik.

§ 45. Siseaudit

Käesolevas paragrahvis on sätestatud nõuded sisekontrolli teostamise ja andmete säilitamise

kohta. Vastavalt lõikele 1 peab sisekontroll hõlmama kogu krediidiandja või -vahendaja

tegevust, et tagada ettevõtja siseselt tegevuse vastavus seaduses sätestatud nõuetele.

Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtete kohaselt on sisekontroll kõikehõlmav ja sisaldab ka

siseauditi funktsiooni (lõige 2). Siseauditi teostaja peamiseks ülesandeks on seirata ning

hinnata kriitiliste protsesside ja süsteemide toimimist (lõige 3). Siseauditi funktsiooni teostaja

ei saa hinnata (auditeerida) selle funktsiooni toimimist, mida ta ise teostab (nö enesekontrolli

risk, huvide konflikt). Sama põhimõte kehtib ka selles osas, et siseauditi funktsiooni teostaja

(siseaudiitor) ei tohiks osaleda eelnimetatud sise-eeskirjade väljatöötamisel, kuivõrd hiljem ta

peab auditeerima sisekontrolli süsteemi toimimist, mille üheks osaks on ka erinevad sise-

eeskirjad.

Vastavalt lõikele 4 tuleb krediidiandjal või -vahendajal tagada siseaudiitorile tema tegevuseks

vajalikud tingimused aga ka juurdepääs vajalikule teabele. Tegevuses rikkumiste või puuduste

ilmnemisel on lõike 5 kohaselt siseaudiitoril kohustus anda teavet nii krediidiandjale või

-vahendajale endale kui Finantsinspektsioonile.

§ 46. Krediidivahendamise teenusega seotud tegevuse edasiandmisele esitatavad nõuded

Käesolevas paragrahvis on sätestatud teenuse edasiandmise (outsourcing) (lõige 1)

tingimused. Üldise põhimõttena on lubatud tegevuste edasi andmine, kui on tagatud lõikes 1

sätestatud tingimuste täitmine, seega peab krediidiandjal või -vahendajal säilima võimalus

tegevuse edasiandmise tühistamiseks, tal peab olema piisav ülevaade tegevuse läbiviimise

kohta ning tegevuse edasiandmine ei takista krediidi andmise või vahendamise jätkamist.

Vastavalt lõigetele 2 ja 3 võib krediidi andmise või vahendamisega seotud tegevusi, näiteks

kliendi kohta teabe kogumist edasi anda vaid tegevusluba omavale isikule, kui soovitakse

edasi anda tehnilise iseloomuga tegevus, milleks on ka rahapesu regulatsiooni alusel isiku

tuvastamise nõue, siis seda võib edasi anda ka isikule, kes ei allu Finantsinspektsiooni

36

järelevalve alla. Välisriigi krediidiandjale või -vahendajale võib tegevusi, milleks täitjale on

seatud tegevusloa omamise nõue, edasi anda juhul, kui nende täitja allub samaväärsele

finantsjärelevalvele asukohariigis (lõige 11).

Vastavalt lõikele 4 tuleb tegevuse edasiandmisel tagada, et sisekontrolli teostamine, mis peab

hõlmama kogu ettevõtja tegevust ja struktuuri on jätkuvalt ja vastavalt nõuetele võimalik.

Eeltoodu on vajalik, et täita nõuet, mille kohaselt tegevuse edasi andnud isik jääb vastutama

selle tegevuse täitmise eest, mistõttu tuleb tal hinnata põhjalikult tegevuse täitja sobivust

selleks (lõige 6). Selleks, et tagada tegevuse toimimine nõuetekohasel viisil, peab tegevuse

edasiandja tagama, et vastava lepinguga on talle antud õigus saada teavet tegevuse kohta ning

anda ka juhiseid ülesande täitmiseks nõuetekohasel viisil, mis on kooskõlas krediidiandja või

-vahendaja enda tegevusnõuetega ja standarditega (lõige 7). Tegevuse edasi andmist

puudutavad tingimused kehtestab krediidiandja või -vahendaja oma sise-eeskirjadega (lõige 8)

ning kui krediidivahendaja annab edasi tegevusi, mida ta teeb krediidiandja nimel või võtab

vastu täiendavalt tegevuste täitmist muult krediidivahendajalt, tuleb tal sellest teavitada ka

krediidivahendajat (lõige 9). Samuti tuleb tegevuse edasi andmisest teavitada ka

Finantsinspektsiooni (lõige 10).

6. peatükk

TEGEVUSELE ESITATAVAD NÕUDED

Käesolevas peatükis sätestatakse nõuded krediidiandmise ja vahendamise teenuse osutamisele,

eelkõige seatakse rangemad nõuded tarbija kohta teabe kogumisele, tarbijale selgituste

andmisele ning vastutustundlikumale krediidiandmisele. Seadusandja suurendab

krediidiandjate ja -vahendajate kohustusi ja vastutust tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

eesmärgiga tagada tarbijate parem informeeritus, finantsteadlikkus ja õiguste kaitse. Lisaks

võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivis kinnisvaraga tagatud laenudele kohalduvad

asjakohased nõuded.

§ 47. Krediidi andmisele ja krediidi vahendamise teenuse osutamisele esitatavad nõuded

ning andmete säilitamine

Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tuleb krediidiandjal ja -vahendajal teenuse osutamisel

lähtuda nii käesolevas eelnõus teenuse osutamisele sätestatud nõuetest kui ka

võlaõigusseadusest tulenevatest krediidilepingu ja tarbijakrediidilepingu pakkumise ja

sõlmimise nõuetest. Võlaõigusseaduses on sätestatud nõuded nii tarbijakrediidi kui täpsemalt

hüpoteekkrediidi pakkumisele, lisaks on reguleeritud krediidi andmisega seotud aspekte ka

käesolevas eelnõus, kus on täpsustatud kliendi maksevõime hindamise kohustust. Eraldi on

käesolevas lõikes välja toodud krediidiandja või -vahendaja kohustus vältida ebaausate

kauplemisvõtete kasutamist, mille sisu on täpsustatud tarbijakaitse seaduses (§ 121–12

5) ja

mille kasutamise keeld laieneb ka toodete reklaamile. Ebaausate kauplemisvõtete kasutamise

keeld on seotud turu heade tavadega ja tarbijate ausameelse kohtlemisega, sest eelkõige

reklaami tegemisel, aga ka üldisemalt oma tegevuses, ei tohi kasutada tarbijakaitse seaduses

nimetatud ebaausaid kauplemisvõtteid.

RahaPTS-st tuleneb finantseerimisasutustele kohustus tuvastada kliendisuhte puhul kliendi

(või tema esindaja) isik. Rõhutades vastavat kohustust käesoleva eelnõu kohase

tegevusnõudena eesmärgiga kontrollida, kelle kohta krediidivõimelisuse hindamiseks

andmeid kogutakse ning kas vastaval isikul on tehingu tegemiseks olemas piisavad õigused,

on lõikega 2 lisatud kliendi identifitseerimise nõue. Täpsemad nõuded rahapesu regulatsiooni

arvestades, tulevad krediidiandja või -vahendaja hoolsuskohustustele RahaPTS-st.

37

KAS § 89 lõike 2 kohaselt tagamaks klientide kaitse ja õigusselgus kliendisuhetes on

pankadele sätestatud kohustus, mille kohaselt krediidiasutuste suhted klientidega

reguleeritakse kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas või elektroonilises vormis

sõlmitud lepingutega. Analoogselt eeltooduga on tarbijate huvides oluline vormistada ka

muude krediidiandjatega sõlmitud laenusuhted kirjalikult või taasesitamist võimaldavad

vormis. Seega on käesoleva paragrahvi lõikega 3 sätestatud samasiuline nõue ka krediidi

andmisele käesoleva eelnõu alusel krediidiandja või -vahendaja poolt.

Lõigetega 4, 6 ja 7 sätestatakse teenuse osutajale kohustus säilitada kliendisuhtega seotud

dokumente. Selleks üldtähtaeg on nõue säilitada andmed kogu lepingulise suhte vältel ja kolm

aastat peale kliendisuhte lõppu ning omakorda võib Finantsinspektsioon nõuda ka pikema

tähtaja vältel dokumentide säilitamist.

Lisaks sätestab lõige 5 kliendisuhtes kohustuse hinnata kliendi maksevõimet, milles tuleb

järgida ka VÕS-s sätestatut, kuid milleks nõuded protseduurireeglite kehtestamiseks tulevad

käesolevast eelnõust. Käesoleva eelnõuga on sätestatud laiem definitsioon krediidivõimelisuse

hindamisele, mille kohaselt võrreldes VÕS-ga, milles krediidivõimelisus on tarbija võime

krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta, on käesolevas eelnõus lisaks viidatud

tarbija võimele lepingut jätkusuutlikult teenindada, ehk kas tal säilib laenu võtmise järel

võimekus laiemalt hinnates oma kohustusi täita.

Seega krediidiandjal ja -vahendajal on kohustus krediidi andmisel ja vahendamisel järgida

sise-eeskirju ning VÕS-s sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille rakendamise

eelduseks on tarbija krediidivõimelisuse hindamine, mille käigus teenusepakkuja kogub ja

säilitab andmeid tarbija rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta.

Seadusandja eesmärgiks kõnealuse sätte kehtestamisel on suurendada teenusepakkuja enese

initsiatiivi konkreetse krediiditoote ja tarbija reaalsete rahaliste võimaluste sobivuse

väljaselgitamiseks, pannes krediidiandjale ja -vahendajale kohustuse koguda ning analüüsida

tarbijat puudutavat teavet sellises ulatuses, mis võimaldab teenusepakkujal jõuda kindla

veendumuseni konkreetse toote või toodete sobivuse kohta.

§ 48. Krediiditoimiku pidamine

Käesoleva paragrahvi lõikega 1 sätestatakse krediidiandjale kohustus pidada iga tarbija kohta

eraldi krediiditoimikut, mis sisaldab krediidivõimelisuse hindamise aluseks kogutud vajalike

andmeid ja dokumente. Lõike 2 kohaselt hõlmab krediiditoimik kõiki kliendiga seotud

dokumente. Selle nõude kehtestamisega võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi art 18 teises

lauses sätestatud kohustus, mille kohaselt „peavad Liikmesriigid tagama, et kehtestatakse,

dokumenteeritakse ja säilitatakse krediidivõimelisuse hindamise menetlused ja hindamise

aluseks olev teave.“

Vastavalt lõikele 3 peab krediiditoimikusse kogutud teave andma piisava teabe tarbija

maksevõime hindamiseks. Lisaks annab krediiditoimik muudele kontrolliülesannetega seotud

isikutele informatsiooni kliendisuhte teenindamise kohta (lõige 4). Krediiditoimiku pidamine

iga tarbija kohta võimaldab saada kiire ja efektiivse ülevaate tarbijaga seotud

krediidilepingute sõlmimise aluseks oleva teabe ja dokumentide kohta. Sellisel viisil teabe

koondamine ja säilitamine võimaldab teenusepakkujal saada igal ajal organiseeritult ülevaate

tarbija krediidilepingute ning finantsolukorra kohta, võimaldades sujuvamat ning

informeeritud krediidiotsuste tegemist. Samuti annab krediiditoimik ülevaate, milliseid

taotlusi on tarbija teenusepakkujale esitanud ning millised on krediidiandmisest keeldumise

korral tehtud otsused ning nende põhjused.

38

Lõikes 5 sätestatakse minimaalne loetelu teabest ja dokumentidest mida korrektselt peetav

krediiditoimik peab sisaldama. Täiendavad nõuded on sätestatud punktis 9

hüpoteekkrediidiandjatele, kellel on täiendavalt kohustus krediiditoimikusse koguda

dokumendid tagatise kontrollimise, kindlustamise ja hindamise kohta sealhulgas sõltumatute

ekspertide hinnangud tagatise maksumuse kohta. Hüpoteekkrediidi andmise korral peab

olema krediiditoimikus sisalduvate dokumentide põhjal jälgitav, et tagatiseks olev kinnisvara

on teenusepakkuja poolt kontrollitud, et kinnisasi on kindlustatud ning, et kinnisvara on

sõltumatute ekspertide poolt hinnatud. Krediidiandja peab veenduma ekspertide poolt

kinnisvara (tagatise) hindamist tõendava dokumendi vastavuses kehtivatele

hindamisstandarditele ja –meetoditele.

Lõike 6 kohaselt võivad nõuded toimikus sisalduvatele dokumentidele olla erinevad ning et

ka nende sisu võib olla lähtuvalt krediidi tootest, tarbijast ja krediidi suurusest erinev.

Krediiditoimikus sisalduv informatsioon võib paikneda info- ja dokumendihaldussüsteemis

hajutatult, kuid krediidiandja tagab selle kättesaadavuse igal ajahetkel. Info peab paiknema

selliselt, et krediidiandjal oleks võimalik vajaduse korral iga tarbija kohta eraldi mõistliku aja

jooksul ilma ebamõistlikke pingutusi tegemata esitada kogu tarbija kohta kogutud teave, sh

dokumendid (lõige 7).

Krediiditoimiku andmete säilitamise kohustus, tagamaks Finantsinspektsioonile võimaluse

tutvuda järelevalve teostamisel krediiditoimikutega ning hinnata krediidiandjate seadusest

tulenevate kohustuste täitmist, on sätestatud § 47 lõikes 6.

§ 49. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine

Käesoleva paragrahviga võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 18, mis sätestab

põhjalikud nõuded krediidiandja poolt enne krediidilepingu sõlmimist kliendi

krediidivõimelisuse hindamiseks. Hindamisel peab võtma arvesse tegureid, mis on olulised

kontrollimaks väljavaadet, kas klient täidab oma krediidilepingust tulenevad kohustused.

Hüpoteekkrediidi direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kehtestatakse

krediidivõimelisuse hindamise menetlused ning, et dokumenteeritakse ja säilitatakse

krediidivõimelisuse hindamise protsess ja hindamise aluseks olev teave. Direktiivis on

krediidivõimelisuse hindamise kohustus pandud eelkõige krediidiandjale. Kuna Eestis

vahendavad laenu ka laenuplatvormid, kes esindavad laenuandjaid suhtluses kliendiga, saab

sellise kolmnurksuhte puhul olla kliendi hindajaks ja vastavaks info omajaks eelkõige

krediidivahendaja. Seega on käesoleva eelnõuga pandud maksevõime hindamise kohustus ka

krediidivahendajale. Krediidi andmise tingimused ehk nõuded välja antavatele laenudele

(krediidisumma (sh intressi) ja sissetuleku või krediidi ja tagatise suhe) määrab kindlaks

krediidiandja ning krediidivahendajal tuleb neid arvestada kliendi maksevõime hindamisel.

Lõikega 1 sätestatakse krediidiandjatele ja -vahendajatele kohustus enne krediidilepingu

sõlmimist hinnata tarbija krediidivõimelisust, kogudes selleks asjakohast teavet.

Krediidivõimelisuse hindamisel teeb krediidiandja või -vahendaja kindlaks kliendi võime

teenindada konkreetsest krediidilepingust tulenevat kohustust jätkusuutlikul viisil, mis

tähendab seda, et tarbijal on võimekus teenindada krediiti oma sissetulekute ja/või säästude

arvel, sealhulgas, et ta suudab täita samaaegselt ka kõiki varem võetud finantskohustusi ning

seda, et tarbija suudab täita oma kohustusi korrektselt ka kõrgema intressi tingimustes ilma

vajaduseta võtta selleks täiendavaid krediite. Krediidi jätkusuutliku teenindamise seisukohast

on oluline, et enne krediidilepingu sõlmimist hinnataks ja kontrollitaks kliendi suutlikkust ja

kalduvust laenu tagasi maksta. Kõnealuses krediidivõimelisuse hindamises tuleks arvesse

39

võtta kõiki vajalikke ja asjakohaseid tegureid, mis võivad mõjutada tarbija suutlikkust krediiti

tagasi maksta lepingu kehtivuse ajal. Vastavalt lõikele 4 võib kliendile krediiti anda üksnes

juhul, kui krediidiandja on veendunud, et tarbija täidab kohustusi lepingus sätestatud

tingimustel. Krediidiandjal tuleb vastavalt lõikele 2 kehtestada sisemised krediidisumma

(krediidi põhiosa ja intressimakse) ja kliendi sissetuleku ning kui see on asjakohane, siis

krediidisumma ja tagatise väärtuse suhtarvud, mille ületamine võib ette tulla vaid erandlikel

juhtudel, ja millest tuleb seega lähtuda laenuotsuse tegemisel.

Krediidiandja ja -vahendaja hindab tarbija krediidivõimelisust eelkõige tarbijalt endalt aga ka

vajadusel asjakohastest andmekogudest saadud informatsiooni põhjal. Eelkõige peab küsima

tarbijalt nii palju informatsiooni, kui see on vajalik veendumaks toote sobivusest tarbija

finantsolukorrale ja vajadustele. Samuti kontrollima tarbija poolt esitatud informatsiooni või

küsima lisateavet olemasolevatest ajakohastest ja kättesaadavatest andmekogudest.

Lõikes 2 sätestatakse krediidiandjale kohustus kehtestada sise-eeskirjadega metoodika tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks ning loetletakse need näitajad, mida krediidiandja peab

metoodika kujundamisel vähemalt arvesse võtma. On oluline, et krediidiandja lähtuks

krediidivõime hindamisel kolme teguri koosmõjust, milleks on tarbija sissetulek, tema

kohustused ning muud faktid, mis oluliselt võivad mõjutada tarbija kohustuste täitmist

jätkusuutlikul viisil. Selleks sätestatakse krediidiandja sisemised riskilimiidid, mis on

väljendatud suhtarvudena DSTI ja LTV. Vastavad suhtarvud on kasutusel ka kui

makrojärelevalve instrumendid panganduses ning nõuded nendele on kehtestatud pankadele

Eesti Panga poolt.

DSTI (ingl. k Dept Service to Income ehk laenuteenindamise suhtarv) on sobilik

proportsioon/suhtarv kliendi sissetuleku ja krediidikoormuse põhiosamakse ja intressimakse

suuruse vahel, mis on krediidiandja poolt kehtestatud arvestades konkreetse laenu toote

eripära ning muid võimalikke tingimusi ning mida kasutatakse kliendi mõistliku

laenukoormuse arvutamisel.

LTV (ingl. k Loan to Value) on sobilik proportsioon/suhtarv laenusumma ning laenu

tagatiseks oleva kinnisvara väärtuse vahel, mis on krediidiandja poolt kehtestatud arvestades

konkreetse laenu toote eripära ning muid võimalikke tingimusi ning mida kasutatakse kliendi

mõistliku laenukoormuse arvutamisel. LTV arvutamisel tuleb arvesse võtta kõik muud

võimalikud laenud, mis on asjakohase kinnisvaraga tagatud ja on seega LTV lahutamatuks

komponendiks.14

Vastavalt lõikele 7 võib DSTI ja LTV suhte miinimumnõuded kehtestada

valdkonna eest vastutav minister (ehk rahandusminister) määrusega, millest lähtuvalt saab iga

krediidiandja kehtestada oma toodetele sobilikud suhtarvud. Nende määrade aluseks saavad

olema krediidiasutustele Eesti Panga poolt kehtestatavad määrad, arvestades muu krediidituru

eripära.

Lõigetes 3 ja 5 sätestatakse asjaolud, mida tuleb arvestada tarbija sissetuleku hindamisel.

Oluline on, et krediidiandja või -vahendaja ei lähtuks krediidivõimelisuse hindamisel üksnes

sissetuleku numbrilisest suurusest vaid hindaks ka seda, mis on sissetuleku allikaks. Kas

selleks on tarbija puhul töötasu, elatis, säästud, pension, investeeringutulu jne. Samuti on

oluline, et neid tegureid käsitletaks hindamisel koosmõjus ning sissetulekute suuruse

arvutamise aluseks oleks arvestatud piisava ajavahemikuga. Kuna krediidivõimelisuse

14

LTV ja LTI (Loan to Income suhtarv, mis arvestuse alusandmetes mõnevõrra erineb Debt service to income

suhtarvust, kuid eesmärgiks on kajastada krediidi ja sissetuleku suhet) määrade teema on kajastatud EBA

dokumendis „Opinion of the European Banking Authority on Good Practices for Responsible Mortgage

Lending“.

40

hindamise kohustus on krediidi vahendamise korral pandud ka krediidivahendajale, võib

krediidiandja tugineda laenu väljastamisel krediidivahendaja hinnangule, kui see vastab

kõigile käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustele.

Lõikes 4 sätestatakse krediidiandja kohustus enne krediidi väljastamist veenduda, et tarbija on

võimeline täitma krediidilepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel.

Seadusandja hinnangul on oluline tagada, et krediidiandja väljastab krediiti vaid nendel

juhtudel, kus on omal initsiatiivil ja piisaval määral selgitanud välja kõik asjaolud, mis

iseloomustavad tarbija finantsseisundit ning on kogutud andmetele tuginedes veendunud tema

maksevõimes. Kui krediidiandjale jääb saadud andmete alusel kahtlus tarbija võimes

jätkusuutlikult taotletavat krediiditi teenindada, tuleb krediidiandjal koguda täiendavat

informatsiooni, pakkuda tarbijale tema võimalustele vastavat sobivamat toodet või keelduda

krediidiandmisest.

Lõikega 6 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi art 18 lõige 3, millega sätestatakse

krediidiandjatele keeld tugineda krediidivõimelisuse hindamisel ülekaalukalt sellele, et

kinnisvara väärtus ületab krediidi summat või sellele, et kinnisvara väärtus tulevikus tõuseb.

Seda välja arvatud juhul, kui krediidilepingu sõlmimise eesmärgiks on ehitamine või

renoveerimine. Üksnes eelpoolnimetatud asjaolud ei saa olla automaatselt

krediidiväljastamise positiivse otsuse aluseks, krediidiandjal on kohustus välja selgitada ka

muud käesolevas seaduses nõutud asjaolud hindamaks tarbija krediidivõimelisust.

Vastavalt lõikele 7 võib valdkonna eest vastutava (ehk antud juhul rahandusministri)

määrusega täpsustada krediidisumma ja tarbija sissetuleku ning krediidisumma ja tagatise

väärtuse suhtarvusid, mis kehtivat krediidiandjatele. Nendest määradest tuleb lähtuda

krediidiandja sisemiste vastavate suhtarvude määramisel, mille puhul saab arvestada

konkreetse krediiditoote eripära.

Vastavalt Eesti Panga seaduse § 1 lõikele 5 annab Eesti Panga ülesannete täitmiseks Eesti

Panga Nõukogu välja otsuseid ning Eesti Panga president määrusi ja käskkirju. Vastavalt

KAS § 83 lõikele 2 võib Eesti Pank kehtestada nõuded:

1) laenude andmisele ja jälgimisele;

2) laenusumma ja laenu tagatisvara suhtele;

3) laenusumma ja laenuvõtja sissetuleku suhtele;

4) perioodiliste laenu- ja intressimaksete ning laenusaaja sissetuleku suhtele;

5) laenu tähtajale;

6) laenude ja hoiuste suhtele.

Eesti Panga Presidendi 27. juuni 2000 määrus nr 9 „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja

ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ reguleerib KAS § 83 lõike 2 punktis 1

toodud nõudeid ning on suunatud laenude teenindamise ja klassifitseerimise sätestamisele.

Vastavas määruses on punktides 2 kuni 6 toodud nõuded kehtestatud aga

makrofinantsjärelevalve eesmärgil.

Arvestades krediidiasutuste järelevalve eripära saab käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel

kehtestatav määrus kohalduma muudele krediidiandjatele, kes ei ole krediidiasutused.

Viimastele saavad nõuded, sealhulgas täiendavad nõuded, laenudele põhinema jätkuvalt Eesti

Panga määrusel. Suhtarvude kehtestamisel teistele krediidiandjatele arvestatakse Eesti Panga

poolt krediidiasutuste reguleerimisel kehtestatud nõudeid.

§ 50. Tarbija esitatud teave ja selle kontrollimine

41

Käesoleva paragrahviga on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 20.

Lõikega 1 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi art 20 lõige 1, mis sätestab krediidiandjale

kohustuse krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe hankimiseks asjakohastest sise- ja

välisallikatest, sealhulgas tarbijalt, ning see hõlmab krediidi taotlemise protsessis

krediidivahendajale või määratud esindajale antud teavet.

Lõikes on sisustatud „siseallikad“. Krediidiandja siseallikad on eelkõige krediidiandja enda

kasutuses olevad andmed. Välised andmekogud eh välisallikad on: i) ametlikud registrid nagu

Krediidiinfo, kinnistusraamatu register jne ning ii) muudest asjakohastest avalikest allikatest

saadud andmed nagu kohtutäiturite poolt avalikustatud informatsioon, sõltumatult

kinnisvarahindajalt saadud informatsiooni, muudelt isikutelt saadud informatsioon.

Lõikega 2 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 20 lõige 2, mis sätestab

liikmesriikide kohustuse tagada, et krediidivahendajad või määratud esindajad esitavad

tarbijalt saadud vajaliku teabe korrektselt asjaomasele krediidiandjale tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Lõikega 3 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 20 lõige 1, mille kohaselt

„kõnealust teavet kontrollitakse asjakohaselt, sealhulgas kasutades vajaduse korral

sõltumatult kontrollitavat dokumentatsiooni.“ Seega lasub krediidivõimelisuse hindajal

kohustus kontrollida tarbija poolt esitatud andmeid ulatuses, mil andmed on kättesaadavad

talle ka muudest allikatest. Lõike 4 kohaselt on üheks maksevõime kontrollimise allikaks

konto väljavõte ning krediidivõimelisuse hindajal tuleb võimalusel seda ka tarbijalt küsida.

Kui tarbija vastavat väljavõtet ei esita, tuleb hindajal veenduda, et krediidivõimelisuse

hindamine muude allikate alusel on võimalik ja piisav. Kui krediidiandja või -vahendaja sise-

eeskirjades on krediidivõimelisuse hindamise metoodikas välja toodud, kuidas kogutakse

tarbija kohta info muudest allikatest nii, et see on piisav, ei ole kohustuslik ka väljavõtet

küsida. Kui hindamiseks on küsitud väljavõte, kui tarbija keeldub selle esitamisest, on hindaja

kohustus tõendada, et muude allikate alusel tarbija krediidivõime hindamine annab selleks

piisavad alused.

Vastavalt lõikele 5 koondub krediidivõimelisuse hindamise käigus krediidiandja või -

vahendaja käsutusse oluline hulk tarbija kohta teavet andvaid andmeid. Nende kasutamisel ja

töötlemisel tuleb arvestada üldist isikuandmete kaitse regulatsiooni, samuti tuleb vastavad

nõuded sätestada sise-eeskirjades. Lisaks ei ole vastavalt lõikele 6 lubatud vastavaid

isikuandmeid avaldada või jagada isikuga, kellel ei ole sellele õigustatud juurdepääsu.

Krediidiandja omandab tarbija krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil suurel hulgal tarbija

isikuandmeid. Selleks et tagada isikuandmete kaitse, tuleb krediidivõimelisuse hindamise

raames teostatava andmetöötluse suhtes kohaldada isikuandmete kaitse seadust, milline

tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil 95/46/EÜ15

(edaspidi andmekaitse

direktiiv).

Isikuandmete töötlemine kuulub põhiseaduse § 26 esemelisse kaitsealasse ja selle sätte

eesmärgiks on kaitsta privaatsust. Põhiseaduse § 26 võib käsitleda eraelu sfäärile laialdast

kaitset pakkuva üldsättena, mis hõlmab ka perekonnaelu kaitset.16

Eraelu kaitse üheks

oluliseks valdkonnaks on isikuandmete kaitse. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud

15

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46/EÜ, üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja

selliste andmete vaba liikumise kohta, EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31—50. 16

Vt. täpsemalt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 26 Komm 7.4.

42

oma, et „eraelu puutumatuse riivena käsitatakse muu hulgas isikuandmete kogumist,

säilitamist, kasutamist ja avalikustamist”.

Lisaks põhiseaduse §-le 26 on seoses isikuandmetega asjakohane viidata ka põhiseaduse § 19

lõikele 1, mille kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Põhiseaduse § 19 lõikest 1

tuleneva enesemääramisõiguse üheks osaks on ka informatsiooniline enesemääramisõigus,

mille põhiline tähendus on iga isiku võimalus ise otsustada, kas ja millises ulatuses tema enda

kohta käivaid andmeid kogutakse ja salvestatakse.17

Kuigi üldjuhul kaitseb isikuid liigse

andmetöötluse eest põhiseaduse §-s 26 sätestatud eraelu puutumatuse nõue, tuleb § 19 lõike 1

alusel isikut väliste negatiivsete mõjutuste eest kaitsta ka juhtudel, mis jäävad eraelu kaitseala

sfäärist välja.

Tulenevalt põhiseaduse § 26 teisest lausest võib sekkuda perekonna- ja eraellu tervise,

kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks

või kurjategija tabamiseks. Selle sätte kaitseala hõlmab ka majandusliku sisuga andmete

kogumist, säilitamist ja avaldamist, mis võimaldavad saada ülevaate isiku varalisest seisundist

ja majanduslikest huvidest. Põhiseaduse § 26 teises lauses on seega sätestatud kvalifitseeritud

seadusereservatsioon, mis lubab eraelu riivata üksnes seadusega või seaduse alusel

muuhulgas teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Ka põhiseaduse § 19 lõige 2 sisaldab

seadusereservatsiooni põhiõiguste piiramiseks – nn spetsiaalse piiriklausli.18

Finantskriisi teket, selle makromajanduslikku ulatust ja mõju, on muuhulgas seostatud

vastutustundetu laenamisega. Ülelaenamisest tingitud probleemide vältimine on omandanud

finantskriisi mõjul avaliku huvi tähenduse ja seetõttu on äärmiselt oluline, et enne

krediidilepingu sõlmimist hinnataks ja kontrollitaks tarbija suutlikkust ja kalduvust laenu

tagasi maksta. Krediidiandja otsus, kas krediiti anda või mitte, peaks olema kooskõlas

krediidivõimelisuse hindamise tulemusega. Eeltoodust tulenevalt peetakse teiste isikute

kaitset halbade tehingute tegemise eest kaalukamaks huviks kui võlgniku eraelu kaitset.

Samadest põhimõtetest lähtub ka Euroopa Liidu õigus. Andmekaitse direktiivi artikli 7 punkti

f kohaselt võib isikuandmeid töödelda, kui töötlemine on muuhulgas vajalik kolmandate

isikute õigustatud huvide elluviimiseks, kui selliseid huve ei kaalu üles direktiivi artikli 1

lõike 1 kohaselt kaitstavate andesubjekti põhiõiguste ja -vabadustega seotud huvid.

Krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil isikuandmete töötlemine on vajalik ja sobiv meede

ühiskonnas tarbijate ülelaenamisest tingitud majanduslike ja sotsiaalsete probleemide

vähendamiseks või vähemalt nende leevendamiseks. Isikuandmete töötlemine

krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil ei kahjusta ülemääraselt tarbija, s.o. andmesubjekti

õigustatud huve, sest krediidivõimelisuse hinnang väldib tarbijate ülelaenamist,

maksejõuetuks jäämise riski ja selle kaudu tagab tasakaalu finantsteenuste turul. Krediidiandja

on kohustatud kogutud isikuandmete töötlemisel järgima isikuandmete kaitse põhimõtteid,

eelkõige eesmärgikohasuse, minimaalsuse, kasutuse piiramise, turvalisuse ja individuaalse

osaluse põhimõtet.

Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma 12.12.2011 otsuses asjas 3-3-1-70-11 käsitlenud

isikuandmete kaitset krediidivõimelisuse hindamisel. Muuhulgas on Riigikohtu

halduskolleegium märkinud, et IKS § 11 lg 6 näeb ette, et isikute krediidivõimelisuse

hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud

isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete

töötlemiseks õigustatud huvi ning isikuandmete edastaja on selle tuvastanud, kontrollinud

17

Vt. täpsemalt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 19 Komm 3.1.2.1. 18

Vt. täpsemalt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 19 Komm 3.4.1.

43

edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse. IKS § 11 lg 7 sätestab

alused, mille esinemisel ei ole IKS § 11 lg-s 6 nimetatud eesmärgil andmete kogumine ja

kolmandatele isikutele edastamine lubatud. IKS § 11 lg 7 p 2 alusel ei ole andmete

edastamine lubatud, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve, sama

lõike punkti 4 alusel ka siis, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui

kolm aastat. Erinevalt andmete edastamisest toimub andmete avalikustamine määratlemata

isikute ringile ehk avalikkusele. Andmete edastamisel on andmeid töötlev isik (konkreetne

isik, kellel peab olema andmete töötlemiseks õigustatud huvi) aga tuvastatav ning edastamine

õiguspärane üksnes IKS § 11 lg-s 6 sätestatud eelduste täitmise korral. Sisuliselt on IKS § 11

lg 6 alusel andmete edastamise näol tegemist andmete kättesaadavaks tegemisega

määratletavale isikute ringile ja edastamine eeldab kindlate eelduste täitmist.

Tähelepanuväärne on see, et kohus on põhjendatult andnud tõlgenduse, et krediidivõimekuse

või muul samasugususel eesmärgil kolmandatele isikutele andmete edastamine (lisaks

nimetatud normides toodud tingimuste täitmisele) ei eelda andmesubjekti nõusolekut,

(vastasel korral oleks Eesti õigus vastuolus direktiivi 95/46 art 7 p f ja vastava Euroopa Kohtu

praktikaga).

Tuleb silmas pidada, et IKS § 11 lg 7 p 2 kohaselt ei ole IKS § 11 lg-s 6 sätestatud

eesmärkidel andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud, kui see

kahjustab ülemääraselt andmesubjektide õigustatud huve. Kaalutlusruum annab võimaluse

hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse

juhtumi asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete

edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive.

Ka Euroopa Kohus on andmekaitsedirektiivi artikli 7 punktiga f seoses rõhutanud vastandlike

õiguste ja huvide igakordse kaalumise olulisust ning kaalumisel tuleb arvestada Euroopa

Liidu põhiõiguste harta artiklitest 7 ja 8 tulenevate andmesubjekti õiguste olulisust (vt

Euroopa Kohtu 24. novembri 2011. a otsus liidetud kohtuasjades C-468/10 ja C-469/10:

Asociación Nacional de Establecimientos Financieros de Crédito (C-468/10) ja Federación de

Comercio Electrónico y Marketing Directo (C-469/10), p 40).

Maksehäirete kohta andmete edastamisel tuleb juhinduda Andmekaitse Inspektsiooni

juhendist „Maksehäirete avaldamine“19

.

7. peatükk

TARBIJALE HÜPOTEEGIGA TAGATUD KREDIIDI PAKKUMISE NÕUDED

Käesoleva peatükiga võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevad nõuded tarbijale

kinnisvara tagatisel krediidi andmisele, mille puhul on kehtestatud tingimused tarbija

sellekohasele nõustamisele, fikseerimata intressimääraga krediidi kasutamisele ning tagatiseks

oleva kinnisvara hindamisele.

§ 51. Nõustamisteenuse osutamine

Käesoleva eelnõu paragrahviga võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 22, mis

sätestab nõustamisteenuse standardid tarbijale teabe esitamise ning nõustamisteenuste

pakkumise osas. Hüpoteekkrediidi direktiivist tuleb kohustus teavitada tarbijat iga konkreetse

tehingu kontekstis selgelt ja arusaadavalt sellest, kas tarbijale osutatakse või saab osutada

nõustamisteenust. Nõustamine isikupärastatud soovituse vormis on eraldiseisev tegevus, mis

19

http://www.aki.ee/sites/www.aki.ee/files/elfinder/article_files/Makseh%C3%A4irete%20avaldamine_0.pdf

44

võib olla, kuid ei pea olema ühendatud krediidi andmise või vahendamise muude aspektidega.

Seetõttu tuleks tarbijat selleks, et ta mõistaks talle osutatavate teenuste laadi, teavitada, kas

talle osutatakse või talle saab osutada nõustamisteenuseid või mitte ja milles need teenused

seisnevad (lõige 1). Lisaks sätestab käesolev paragrahv lõigetes 9 ja 10 täiendavad nõuded

isikupärastatud soovituse andmiseks ning kohustab krediidiandjat ja -vahendajat esitama

tarbijale hoiatusi.

Lõikega 2 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 4 lõige 21, milles sätestatakse

„nõustamine” või „nõustamisteenus” s.o tarbijale isikupärastatud soovituse andmine ühe või

enama tehingu kohta, mis on seotud krediidilepinguga, olles krediidi andmisest ja punktis 5

osutatud krediidivahendamisest eraldiseisev teenus. Nõustamisteenuste pakkujad peavad

järgima teatavaid standardeid, tagamaks, et tarbijale pakutakse tooteid, mis vastavad tema

vajadustele ja olukorrale. Nõustamisteenused peavad põhinema pakutavate toodete ausal ja

piisavalt ulatuslikul analüüsil, kui nõustamisteenuseid osutavad krediidiandjad ja seotud

krediidivahendajad, või turul olemasolevate toodete ausal ja piisavalt ulatuslikul analüüsil, kui

nõustamisteenuseid osutavad mitteseotud krediidivahendajad. Seega kui nõustamisteenust

osutab krediidiandja või tema agent, tuleb tal soovitada tarbijale tooteid krediidiandja

tootevalikust; kui teenust osutab krediidivahendaja, tuleb tal pakkuda sõltumatu valik

erinevate krediidiandjate tooteid, mis vastavad tarbija vajadustele ja mille tulemuseks on

isikustatud soovituse andmine tarbijale. Vastavalt lõigetele 3 ja 4 tuleb soovituse tegemisel

arvestada kliendiga seotud asjaolusid, esitades soovituses olenevalt asjaoludest kas piisaval

hulgal oma tooteid või laia valiku turul pakutavatest toodetest.

Käesoleva paragrahvi lõikes 5 on sätestatud hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 7 lõikega 4 ja

artikli 22 lõikeha 4 antud võimalus, mille kohaselt liikmesriigid võivad piirata nõustajale tasu

maksmise tingimusi, kui nõustamine ei hõlma piisavat suurt valimit erinevate krediidiandjate

tooteid. Seega ei või käesoleva lõike kohaselt krediidivahendaja saada nõustamise eest

krediidiandjalt tasu, kui tarbijale pakutav teenus ei ole piisavalt erapooletu ja ei sisalda kõiki

turul pakutavaid tooteid, st ei esinda kõiki krediidiandjaid.

Vastavalt lõikele 6 tuleb tarbijale teada anda, kas krediidiandja või -vahendaja nõustab üksnes

oma tootevalikust lähtudes või turul olemasoleva laiaulatusliku valiku põhjal, et klient

mõistaks, mille alusel talle soovitus tehakse. Lisaks tuleb tarbijale anda infot, kas

nõustamisteenus on tasuline ja ka selle suurus või arvutamise kord.

Nõuded nõustamisteenusele tulenevad hüpoteekkrediidi direktiivi artiklist 22 ja sätestavad

eelkõige, et ka nõustamist pakkuvate töötajate teadmised ja pädevus peab vastama

krediidiandja ja -vahendaja töötajatele kehtestatud nõuetele, nõustamine peab hõlmama

piisavalt suurt hulka turul pakutavaid tooteid, et seda võiks nimetada sõltumatuks

nõustamiseks.

Nõustamisteenuse puhul on suhetes kliendiga olulisel kohal, kas soovitus on antud kliendi

vajadusi arvestades kliendile isiklikult või avalikkusele. eelnõu §-s 7 on välja toodud, soovitus

ei ole isikustatud, kui see on suunatud avalikkusele.

Vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 7 on hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 22 lõike 3

alusel kehtestatud nõuded, millele peab nõustamisteenus vastama. Eelkõige tuleb

nõustamisteenuse puhul tagada seda osutavate isikute teadlikkus krediiditoodetest, vajadusel

ka kinnisvara hindamisest ja muudest ametikohaga seotud nõuetest. Samuti on nõustamise

puhul rõhutatud kohustust tegutseda üksnes tarbija huvidest, kuna nõustamise eesmärgiks on

tarbija vajadusi arvestava tootevaliku esitamine. Sellest tulenevalt on nõustajatele kehtestatud

45

ka täiendavad tasustamise nõuded. Nõustamisteenuse tulem esitatakse tarbijale paberil või

muul püsival andmekandjal, mis tagab tarbija võimaluse pakutud tooteid kaaluda.

Lõikes 8 sätestatakse krediidiandjale ja -vahendajale keeld julgustada tarbijat jätma esitamata

isikupärastatud soovituseks vajalikku teavet, samuti ei tohi soodustada sellise teabe esitamata

jätmist. Käesolevas ja järgnevates lõigetes välja toodud hoiatuste ja kohustuste aluseks on

hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 22 lõige 5, mille kohaselt liikmesriigid võivad ette näha

kohustuse hoiatada tarbijat, arvestades tarbija finantsolukorda, kui krediidileping võib tarbija

jaoks kaasa tuua teatava riski. Vastava hinnangu andmise eelduseks on, et nõustamisteenuse

pakkujal on olemas piisav teave tarbija seisundi ja vajaduste hindamiseks.

Lõigetes 9 ja 10 sätestatakse krediidiandjatele ja -vahendajatele täiendavad nõuded seoses

tarbijale isikustatud soovituse andmisega. Nõustamisteenuse osutajale pannakse kohustus

esitada tarbijale hoiatus siis, kui:

1) krediidiandja või -vahendaja leiab saadud andmete alusel, et toode või teenuse ei ole

tarbijale sobiv ja

2) kui krediidiandjal või -vahendajal on võimatu tarbija poolt teabe esitamata jätmise või selle

ebapiisava esitamise korral kindlaks teha kas toode või teenus on tarbija jaoks sobiv.

Lõikega 11 sätestatakse keeld, mille kohaselt ei või krediidiandja või -vahendaja

nõustamisteenuse osutamise käigus tarbijale isikustatud soovitust anda, kui ei ole saanud

teavet järgmiste asjaolude kohta: a) tarbija sissetuleku suurus b) finantskohustuste suurus ja c)

krediidi kasutamise eesmärk või otstarve, kuna sellisel juhul ei ole võimalik hinnata tarbija

vajadusi ja finantsolukorda.

§ 52. Nõuded fikseerimata intressimääraga krediidilepingule

Käesoleva eelnõu sättega võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 24, mille kohaselt

tuleb fikseerimata intressimäära korral tagada, et igasugune laenuintressi arvutamiseks

kasutatav indeks või viitintressimäär oleks selge, ligipääsetav, objektiivne ning et

krediidilepingu poolte ja pädevate asutuste poolt kontrollitav ning laenuintresside

arvutamiseks kasutatavate indeksite andmed säiliksid.

§ 53. Tagatiseks oleva kinnisvara hindamine ja selle kohta teabe säilitamine

Hüpoteekkrediidi direktiivi üheks oluliseks eesmärgiks on tagada, et elamukinnisvara

hinnatakse nõuetekohaselt enne krediidilepingu sõlmimist ning eelkõige juhul, kui hindamine

mõjutab makseviivituse või rahaliste kohustuste täitmata jätmise korral tarbija laenujääki.

Seetõttu tuleb liikmesriikidel tagada usaldusväärsete hindamisstandardite olemasolu. Selleks et

hindamisstandardid oleksid usaldusväärsed, tuleks nende koostamisel võtta arvesse

rahvusvaheliselt tunnustatud hindamisstandardeid, eelkõige neid, mille on välja töötanud

rahvusvaheline hindamisstandardite komitee (International Valuation Standards Committee),

Euroopa hindajate ühingute grupp (European Group of Valuers’ Associations) või

organisatsioon Royal Institution of Chartered Surveyors. Need rahvusvaheliselt tunnustatud

hindamisstandardid sisaldavad rangeid põhimõtteid, millega nõutakse krediidiandjatelt muu

hulgas seda, et nad kehtestaksid selliste piisavate asutusesiseste riskijuhtimise ja tagatiste

haldamise protsessid, mis hõlmavad usaldusväärseid hindamisprotsesse, ning et nad järgiksid

neid protsesse, võtaksid vastu hindamisstandardid ja -meetodid, mille alusel on võimalik

hinnata kinnisvara realistlikult ja põhjendatult, et kindlustada kõigi hindamisaruannete

koostamine hoolsuskohustust järgides sobivate kutseoskustega isikute poolt ning et hindajad

vastaksid teatavatele kvalifikatsiooninõuetele, ning et nad säilitaksid tagatise hindamise

dokumentatsiooni, mis oleks põhjalik ja usutav. Eestis on direktiivi nõuetele vastavateks

hindamisstandarditeks riiklikud Eesti varahindamise standardid EVS 875

46

(http://www.ekhy.ee/index.php?page=130), mille alusel kinnisvara hindamine läbi viiakse

ning vastavaid standardeid arvestatakse kinnisvara hindamisele kehtivate nõuete täpsustamisel

valdkonna eest vastutava ministri määruses.

Eeltoodud eesmärgil on käesoleva paragrahvi lõikega 1 sätestatud, et krediidiandjal tuleb

sätestada tagatise seadmise põhimõtted ning tagatis, millele seatakse hüpoteek, peab olema

hinnatud sõltumatu hindaja poolt. Eelkõige saab selleks olla väline hindaja, aga kui tagatakse

hindaja sõltumatus krediidi andmise protsessist, saab selleks olla ka krediidiandjasisene

hindaja (lõige 2). Eelnõuga on ette nähtud, et sarnaselt muudele kliendisuhet puudutavatele

dokumentidele tuleb ka tagatise hindamine dokumenteerida (lõige 3) ja dokumente säilitada

vähemalt viie aasta jooksul. Täpsemad nõuded kinnisasja sise- ja välishindajatele võib

kehtestada valdkonna eest vastutav minister (lõige 4). Oluliseks koostööpartneriks nõuete

hindamisel on Eesti Kinnisvara Hindajate Ühing.

8. peatükk

NÕUDED KREDIIDIANDJA JA -VAHENDAJA KAPITALILE JA VARA

HOIDMISELE

Käesolevas eelnõu peatükis kehtestatakse nõuded krediidiandjate ja krediidivahendajate

usaldusväärsuse tagamiseks.

§ 54. Nõuded krediidiandja ja -vahendaja aktsia- ja osakapitalile

Paragrahvis sätestatakse miinimumnõuded krediidiandja- ja äriühingust krediidivahendaja

aktsia- või osakapitalile.

Lõikes 1 on sätestatud, et aktsia- või osakapital peab olema nii krediidiandjal kui ka

krediidivahendajal täielikult sisse makstud st äriühingust krediidivahendaja ei saa tegutseda

sissemakseta osaühinguna. Krediidivahendaja puhul ei ole seaduses sätestatud

miinimumkapitali nõuet, seega võib ta olla ka äriseadustikujärgse kapitaliga osaühing.

Vastavalt lõikele 2 peab krediidiandja aktsia- või osakapital olema vähemalt 50 000 eurot.

Äriseadustiku miinimumnõuetest märkimisväärselt kõrgema aktsia- või osakapitali nõude

kehtestamise eesmärk on tagada, et krediidiandjal oleks piisavalt omavahendeid seaduse

nõuetele vastava teenuse pakkumiseks, sh nõuetekohase ülesehitusega organisatsiooni

loomiseks, piisava kvalifikatsiooniga töötajate palkamiseks ning nende väljaõppe tagamiseks,

kliendi krediidivõimelisuse analüüsiks vajaliku süsteemi väljatöötamiseks.

Kõrgem omavahendite osatähtsus krediidiandja koguvahendites suurendab tema

usaldusväärsust võlausaldajate silmis, võimaldab tal saada odavamat ressurssi ning anda seda

kliendile edasi soodsama intressiga. Samuti tõstab kõrgem aktsia- või osakapital ettevõtte

omanike huvi ettevõtte tegevuse vastu ning kontrolli ettevõttesse paigutatud vahendite

säilimise ning nende vastutustundlikku kasutamise üle. Äriühingust krediidivahendajale ei

kehtestata äriseadustikust erinevaid nõudeid aktsia- või osakapitali suuruse osas.

Käesolev norm kohaldub ka hoiu-laenuühistutele, kes käesoleva seaduse kohaselt on samuti

krediidiandjad. Seega saab olema hoiu-laenuühistu miinimumkapitaliks samuti 50 000 eurot

senise hoiu-laenuühistute seaduse § 22 lõikes 3 sätestatud 31 950 euro asemel. Osakapitali

suurendamine tuleb läbi viia enne tegevusloa taotlemist, kuid hiljemalt 1. jaanuariks 2016.

§ 55. Krediidivahendaja vara hoidmine ja vastutuskindlustus

47

Käesolevas paragrahvis on sätestatud krediidivahendaja varade lahususe nõue juhul kui

krediidiandja tegutseb ka laenu väljaandjana ja laenu tagasimaksete kogujana (lõige 1).

Kõnealuse sätte eesmärk on tagada krediidivahendaja käsutuses olevate tarbijate vahendite

säilimine krediidivahendaja makseraskuste korral. Selle kohaselt tuleb läbi krediidivahendaja

toimuvate maksete kohta pidada eraldi arvestust ning krediidivahendaja pankroti korral ei tohi

see kuuluda pankrotivara hulka (lõige 2). Tarbijate kaitseks on seatud norm (lõige 3), mille

kohaselt juhul, kui tarbija suhtlus toimub üksnes krediidivahendaja vahendusel ja tarbija teeb

talle ka laenu tagasimakseid, loetakse tarbija kohustus täidetuks.

Varade lahususe teema rakendub vastavalt krediidiandjate ja vahendajate ärilahendustele, kas

vahendaja maksab reaalselt lisaks lepingute vahendamisele välja ka laenu või teeb seda ikkagi

krediidiandja. Vahendaja kohustuseks jääb siis üksnes laenulepingut vahendada.

Vastavalt hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 29 lõikele 2 on krediidivahendaja tegevuse puhul

oluliseks nõudeks vastutuskindlustuse või muu samasisulise tagatise olemasolu. Seega

krediidivahendaja tagab talle esitatud nõuete ja vara hoidmise kohustuse täitmist tagatisega

mitte täiendava kapitalinõudega (lõige 4). Juhul, kui krediidivahendaja on agent, võib sellise

tagatise anda agendile krediidiandja, kes agendi tegevuse eest vastutab.

9. peatükk

RAAMATUPIDAMINE JA ARUANDLUS

Käesolevas eelnõu peatükis kehtestataks nõuded krediidiandja ja -vahendaja

raamatupidamisele ja aruandlusele. Regulatiivse aruandluse esitamine Finantsinspektsioonile

on vajalik järelevalve teostamiseks, eelkõige selleks, et kontrollida krediidiandja tegevuse

vastavust seadusele, sealhulgas kontrollida krediidi kulukuse määra piirangute täitmist.

§ 56. Raamatupidamise korraldamine

Paragrahvis sätestatakse üldised nõuded krediidiandjate ja -vahendajate raamatupidamise

korraldamisele. Lõike 1 kohaselt lähtutakse nii raamatupidamisele kehtivatest üldnõuetest kui

käesolevast seadusest tulenevatest täiendavatest nõuetest. Raamatupidamine peab tagama

tõese teabe saamise järelevalve subjektide majandustegevuse ja finantsseisundi kohta (lõige 2).

Vastavalt lõikele 3 on krediidiandjal ja -vahendajal kohustus esitada oma majandusaasta

aruanne ka Finantsinspektsioonile ja seda kahe nädala jooksul aruande kinnitamisest

üldkoosolekul. Võrdlusena, kui muude järelevalve subjektide puhul on võrreldes üldnormiga

sätestatud varasem tähtaeg majandusaasta aruande kinnitamiseks ja esitamiseks, siis

krediidiandjatele ja -vahendajatele seda ei ole sätestatud.

§ 57. Aruanded ja nende esitamine

Sarnaselt teistele finantsjärelevalve subjektidele tuleb lisaks aastaaruandele esitada

Finantsinspektsioonile ka järelevalvega seotud aruandlust (lõige 1). Regulaarse järelevalve

eesmärgil esitatava aruandluse esitamise tähtaeg on 1 kuu pärast aruande perioodi lõppu.

Regulaarsete aruannete periood on kvartal (lõige 2). Aruannete vormid, koostamise

metoodika ning esitamise korra (s.o. täpsemad tehnilised nõuded) kehtestab valdkonna eest

vastutav minister (ehk rahandusminister) oma määrusega (lõige 5). Lisaks võib järelevalvele

esitatud andmeid ja aruandeid edastada ka Rahandusministeeriumile ja Eesti Pangale ning

vajadusel on Finantsinspektsioonil õigus nõuda ka täiendavaid aruandeid, mis on vajalikud

finantsjärelevalve läbi viimiseks (lõiked 3 ja 4).

§ 58. Järelevalve eesmärgil esitatud aruande kontroll ja puuduste kõrvaldamine

48

Paragrahvis sätestatakse, et puuduste tuvastamisel teavitab Finantsinspektsioon sellest kohe

aruande esitajat ning annab puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Et tagada aruannete õigsust igal

ajahetkel, sätestatakse aruande esitajale kohustus esitada korrigeeritud aruanne kohe ka juhul,

kui aruande esitaja on ise varem esitatud andmetes vea tuvastanud.

§ 59. Audiitorkontroll

Sätestatakse nõue, mille kohaselt krediidiandja raamatupidamise aastaaruanne peab olema

auditeeritud. Auditeerimiskohustuse üldnõuded on sätestatud audiitortegevuse seaduses,

kuid need ei pruugi tagada kõigi krediidiandjate (näiteks väiksema tegevusmahuga

osaühingute) raamatupidamisaruannete auditeerimise kohustust. Raamatupidamisaruannete

auditeerimise nõude kehtestamise eesmärk on tagada usaldusväärne informatsioon

krediidiandja finantsseisundi ja majandustulemuste kohta nii Finantsinspektsioonile

järelevalve teostamiseks kui ka avalikkusele Äriregistris avalikustatud aruannetes.

§ 60. Audiitori informeerimiskohustus

Sätestatakse audiitoritele kohustus informeerida Finantsinspektsiooni audiitorkontrolli käigus

ilmnenud õigusaktide olulise rikkumise või muude krediidiandja- või vahendaja tegevust

ohustavate asjaolude ilmnemisel. Nimetatud sätte kehtestamine on vajalik selleks, et

Finantsinspektsioon saaks vajadusel viivitamata kohaldada asjakohaseid järelevalvemeetmeid,

samuti selleks, et audiitoril oleks seadusega sätestatud õigus eespoolkirjeldatud info

edastamiseks ning et see ei tähendaks tema jaoks konfidentsiaalsusnõude rikkumist.

10. peatükk

ÜMBERKUJUNDAMINE ÜHINEMINE JA JAGUNEMINE

§ 61. Ümberkujundamine

Ümberkujundamise tulemusena luuakse uus äriühing, mille puhul võib organisatsiooniline

korraldus ja tegevus erineda algselt toimivast äriühingust, ehkki uus äriühing moodustatakse

olemasoleva ja tegevusluba omava äriühingu pinnalt. Kuna finantssektori regulatsioonide

kohaselt üldise normina ei ole tegevusluba üleantav, on käesoleva eelnõuga keelatud

krediidiandja või -vahendaja ümberkujundamine. Võimalikeks lubatud äriõiguslikeks

kujundustehinguteks on ühinemine ja jagunemine, mille korral tegevusluba jääb muutumatult

kehtima juhul, kui krediidiandja või -vahendaja ühendab endaga teise äriühingu või

jagunetakse viisil, et krediidiandjast või -vahendajast eraldub äriühing, kellel tegevusloaga

seotud õigused üle ei lähe ning tegevusluba omav jagunev äriühing jätkab oma endist tegevust

tegevusloa kohaselt.

§ 62. Ühinemine

Krediidiandjale või -vahendajale on lubatud ühinemine (ja jagunemine) ning seda

äriseadustikus sätestatud korra kohaselt (lõige 1). Siiski tuleb krediidiandjana või

-vahendajana jätkamiseks taotleda Finantsinspektsioonilt kas uut tegevusluba kui ühineti uue

äriühingu asutamisega või ühineti äriühinguga, kellel ei ole tegevusluba (lõiked 3 ja 4).

Viimasel juhul, kui ühinetakse muu äriühinguga, kellel ei ole tegevusluba krediidiandja või

-vahendajana tegutsemiseks, vastavalt eelnõu § 17 lõike 1 punktile 2 tegevusluba lõppeb.

Seega tuleb tegevuse jätkamiseks taotleda uus tegevusluba. Kui krediidiandja või -vahendaja

ühendab endaga teise äriühingu ja tegevus jätkub krediidiandja või -vahendajana (lõige 2),

võib see jätkuda juba olemasoleva tegevusloa alusel. Sellisel juhul tuleb teavitada

Finantsinspektsiooni ühinemisest. Põhikirja ja muude sisedokumentide muutumisest tuleb

teavitada Finantsinspektsiooni vastavalt §-le 95.

49

§ 63. Jagunemine

Krediidiandja või -vahendaja jagunemine toimub äriseadustikus sätestatud korras. Kui

korporatiivsete sündmuste tõttu muutuvad krediidiandja või vahendaja andmed (lõige 1), tuleb

sellest teavitada Finantsinspektsiooni,. Kui korporatiivse tehingu tagajärjel muutuvad ka

olulised krediidiandja või -vahendaja tegevust puudutavad muud andmed ja dokumendid, tuleb

sellest teavitada järelevalvet vastavalt käesoleva seaduse §-le 95, mis kohustab teabe

muutmisel informeerima Finantsinspektsiooni.

Jagunemisel suhtlus Finantsinspektsiooniga sõltub asjaolust, mis mahus vara teisele

äriühingule üle antakse ja kas jätkatakse tegevust krediidiandja või -vahendajana. Tegevuse

jätkamine on võimalik jagunemisel eraldumise teel, mil osa varast antakse omandavale

äriühingule, kuid krediidiandja või -vahendaja saab ka ise jätkata alles jääva vara alusel oma

tegevust. Sellisel juhul tegutsetakse olemasoleva tegevusloa alusel, tegevusluba vastavalt

käesoleva eelnõu §-le 10 üle eraldunud äriühingule ei lähe (lõige 2). Kui aga jagunetakse nii,

et jagunev äriühing annab oma vara ära teistele äriühingutele (ja ta ise lõpetatakse), siis on

vajalik kas asutatud äriühingule või muule omandavale äriühingule taotleda krediidiandja või -

vahendajana tegutsemiseks vastav tegevusluba (lõiked 3 ja 4).

11. peatükk

KREDIIDIANDJA JA -VAHENDAJA LÕPETAMINE

§ 64. Lõpetamine

Krediidiandja ja -vahendaja lõpetamine toimub äriseadustikus sätestatud korras. Eelnõuga ei

ole ette nähtud erisusi krediidiandja või -vahendaja lõpetamisele, kuna see on omanike

kujundusõigus. Tegevusloa lõppemisel on krediidiandjal või -vahendajale tegevusloajärgsed

tegevused keelatud, mistõttu on oluline, et antakse edasi laenuportfell või krediidivahendamise

teenusega seotud toimingud, mis seonduvad tarbijaga. Kui äriühing otsustab seejärel jätkata

mõne muu tegevusala valdkonnas, siis on see võimalus talle tagatud ning kohustuslikku

sundlõpetamist tegevusloa lõppemine kaasa ei too.

§ 65. Pankrot

Käesoleva eelnõuga on antud Finantsinspektsioonile õigus krediidiandja või -vahendaja

pankrotiavalduse esitamiseks (lõige 1), mis täiendab äriseadustikust ja pankrotiseadusest

tulenevaid pankrotiavalduse esitamise õigusi ja kohustusi. Lisaks juhul, kui krediidiandja või

-vahendaja esitab enda suhtes või võlausaldaja esitab krediidiandja või -vahendaja suhtes

pankrotiavalduse, tuleb sellest teavitada Finantsinspektsiooni (lõige 2).

12. peatükk

KREDIIDIANDJA VÕI -VAHENDAJA TEGUTSEMINE VÄLISRIIGIS NING

VÄLISRIIGI KREDIIDIANDJA VÕI -VAHENDAJA TEGUTSEMINE EESTIS

§ 66. Krediidiandja ja -vahendaja tegevus välisriigis

Käesoleva paragrahvi kohaselt võib krediidiandja või -vahendaja oma teenuseid osutada

välisriigis, asutades välisriigis filiaali või osutades piiriüleseid teenuseid ning kasutades agenti

(lõige 1). Peatükis on sätestatud erinev kord kolmandas riigis ja Euroopa Majanduspiirkonna

lepinguriigis (edaspidi lepinguriik) teenuste osutamiseks. Tulenevalt hüpoteekkrediidi

direktiivist on hüpoteekkrediidi vahendajal õigus tegutseda lepinguriigis Euroopa Liidus

ühtselt kehtiva tegevusloa ehk nn passi alusel (lõige 2). Sellisel juhul teises lepinguriigis

teenuse pakkumiseks või filiaali asutamiseks tuleb sellest teavitada päritoluriigi ehk Eesti

50

Finantsinspektsiooni ning olemasolev tegevusluba annab õiguse ka teises lepinguriigis teenuse

osutamiseks.

Krediidiandja või krediidivahendaja, kes ei ole hüpoteekkrediidi vahendaja, teenuse

osutamiseks nii lepinguriigis kui kolmandas riigis ehk Euroopa Majanduspiirkonna välises

riigis, tuleb taotleda luba nii Finantsinspektsioonilt kui ka arvestada sihtriigi regulatsiooni, ehk

sealse loakohustuse olemasolul tuleb taotleda sihtriigi järelevalve asutuselt luba teenuse

osutamiseks (lõige 3). Kui krediidiandja või -vahendaja tegutseb välisriigis, tuleb arvestada ja

täita selle riigi õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Erandina hüpoteekkrediidivahendajate

puhul on teatud tegevusnõuded harmoniseeritud (eelkõige krediidi vahendamisel esitatav teave

ja muu teenuse sisu puudutav), seega kehtivad Euroopa Liidus sellele samad nõuded. Siiski

võib lepinguriik seada täiendavaid nõudeid näiteks krediidivahendajate töötajatele ning sellisel

juhul tuleb ka hüpoteekkrediidi vahendajal neid nõudeid selles lepinguriigis täita.

Teenuste osutamine ehk näiteks krediidi vahendamine piiriüleselt hõlmab endast tegevust

näiteks agendi vahendusel või veebi kaudu, mille puhul ei ole krediidivahendajal endal

füüsilist filiaali sihtriigis (lõige 4).

Vastavalt lõikele 5 tuleb juhul, kui krediidiandja soovib kasutada teises riigis esindajat, kelleks

on agent taotleda samuti filiaali asutamise luba. Vastavalt eelnõule võib agent olla

krediidiandjal, krediidivahendaja endale esindajat määrata ei saa.

§ 67. Krediidiandja ja -vahendaja filiaal välisriigis

Käesolev paragrahv sätestab juhtumi, kui krediidiandja või -vahendaja, kes ei ole

hüpoteekkrediidi vahendaja, kavatseb osutada teenuseid kolmandas riigis filiaali kaudu. Siis

taotleb ta eelnevalt Finantsinspektsioonilt selleks loa (lõige 1), mille menetlemisele

kohaldatakse üldisi haldusmenetluse põhimõtteid koos käesolevas seaduses ja

Finantsinspektsiooni seaduses sätestatud erisustega. Loa andmisel ja kehtetuks tunnistamisel

on oluline Finantsinspektsiooni suhtlemine välisriigi järelevalveasutusega, selleks tuleb

vastavalt lõikele 3 ka loa saamiseks esitatavad andmed esitada ka sihtriigi ametlikus keeles,

kui välisriigi järelevalve asutusega suhtlemisel on Finantsinspektsioonil vajalik neid andmeid

edastada.

Filiaali asutamiseks loa saamiseks esitab krediidiandja või -vahendaja vastavalt lõikele 2

Finantsinspektsioonile teabe sihtriigi kohta ja filiaali asukoha ja selle tulevaste juhtide kohta,

aga samuti filiaali tegevuse aluseks oleva äriplaani, kus on analüüsitud tegevuse ulatust ja

jätkusuutlikkust. Filiaali äriplaan kajastab samu teemasid, mis tegevusloa taotlemisel esitatav

äriplaan.

§ 68. Filiaali asutamise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus

Filiaali asutamiseks loa menetlemisel kohaldatakse sama regulatsiooni kui tegevusloa

menetlemisel (lõige 1). Selle raames juhul, kui taotleja ei ole esitanud piisavaid andmeid või

äriplaan on puudustega, annab Finantsinspektsioon aja puuduste kõrvaldamiseks. Vastavalt

lõikele 2 teeb Finantsinspektsioon filiaali asutamise loa puhul otsuse juba kahe kuu jooksul

nõuetekohaste dokumentide saamisest. Ning Finantsinspektsioon teeb oma otsuse viivitamata

taotlejale teatavaks (lõige 3).

§ 69. Filiaali asutamise loa andmisest keeldumise alused

Käesoleva paragrahviga on välja toodud filiaali asutamise loa andmisest keeldumise alused,

mis hõlmavad nii filiaali töökorraldust kui ka taotleja terviklikku struktuuri ja juhtimist, mis

peab võimaldama filiaali üle kontrolli teostamist. Näitena on sellisteks alusteks filiaali juhtide

51

või muude filiaali puudutavate dokumentide mittevastavus, teiseks aluste grupiks on taotleja

organisatsioonilise ülesehituse mittenõuetekohasus või puudused äriplaanis ehk kavandatava

tegevuse läbimõelduses, seda ka seoses taotleja tegevuse jätkumisega Eestis, kolmandaks

takistavaks teguriks on probleemid järelevalve teostamisel juhul, kui koostöö sihtriigi

järelevalvega ei toimi ladusalt või takistatud muul põhjusel.

§ 70. Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine

Käesolev paragrahv sätestab filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise alused, milleks on

näiteks loa taotlemisel valeandmete esitamine, nõuetekohaste aruannete esitamata jätmine jms

(lõige 1). Filiaali asutamise loa võib kehtetuks tunnistada ka juhul, kui taotleja või filiaali

tegevus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, näiteks ei esitata nõuetekohaselt aruandeid, juhid

või töötajad ei vasta nõuetele või rikutakse muid krediidiandja või –tegevusele seatud nõudeid.

Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine tehakse samuti viivitamata krediidiandjale või -

vahendajale teatavaks (lõige 2) ja pärast loa kehtetuks tunnistamist tuleb lõpetada ka filiaali

tegevus vastavas välisriigis (lõige 3). Selleks annab Finantsinspektsioon filiaali asutamise loa

kehtetuks tunnistamisel tähtaja.

§ 71. Hüpoteekkrediidivahendaja filiaal lepinguriigis

Käesolev paragrahv sätestab teises lepinguriigis hüpoteekkrediidivahendaja filiaali asutamise

tingimused. Lähtutakse analoogselt teiste finantssektori ettevõtjatega nn ühtse tegevusloa

printsiibist (nn single passport), mille kohaselt teostab hüpoteekkrediidivahendaja üle

järelevalvet päritoluriigi järelevalveasutus. Hüpoteekkrediidivahendajatele sellise võimaluse

kehtestab hüpoteekkrediidi direktiiv, mille kohaselt on nn euroopa pass antud just

krediidivahendajatele, lähtudes eeldusest, et krediidiandjad on suuremas osas

pangandusregulatsiooni alla kuuluvad krediidiasutused, kellel on samuti vastav õigus.

Mittekrediidiasutustest krediidiandjatele direktiivi üle-euroopalist passi ette ei näe.

Vastavalt lõikele 1 teavitab hüpoteekkrediidivahendaja Finantsinspektsiooni oma kavatsusest

asutada lepinguriigis filiaal ning esitab vajalikud andmed ja dokumendid. Eraldi taotlust, mida

Finantsinspektsiooni peaks menetlema, esitada ei tule. Finantsinspektsioon teavitab filiaali

asukoha järgse lepinguriigi pädevat järelevalveasutust vastavate dokumentide esitamisest.

Taotluses tuleb välja tuua teave ka filiaali plaanitava tegevuse kohta. Lisaks tuleb

hüpoteekkrediidivahendajal teada anda, milliseid krediidiandjaid ta vahendab, või kas ta on

ühe krediidiandjaga seotud vahendaja ehk agent. Vastavalt lõikele 2 esitatakse teave eesti

keeles ja Finantsinspektsiooni nõudmisel ka sihtriigi keelde tõlgituna. Finantsinspektsioon

otsustab filiaali asutamiseks teabe edastamise hiljemalt ühe kuu jooksul (lõige 3) ja edastab

hüpoteekkrediidivahendajale teate teabe edastamisest sihtriigi järelevalvele (lõige 3). Sellest

teavitatakse ka hüpoteekkrediidivahendajat ennast. Seejärel kannab sihtriigi järelevalve

hüpoteekkrediidivahendaja kohta saadud teabe alusel vahendaja oma registrisse.

Vastavalt lõikele 4 võib teatud juhul jätta Finantsinspektsioon esitatud teabe läbi vaatamata,

seda juhul, kui teave ei vasta seaduse nõuetele või nõutud teavet ei ole tähtajaks esitatud.

Lisaks, vaatamata esitatud andmete nõuetekohasusele võib Finantsinspektsioon keelduda teabe

edastamisest sihtriigi järelevalvele, kui hüpoteekkrediidivahendaja sisemine korraldus ei

võimalda filiaalina tegevuse läbi viimist või esitatud teave on puudulik (lõige 5). Samuti võib

vastavalt lõikele 8 Finantsinspektsioon neil samadel alustel ka keelata hiljem vahendajal

lepinguriigis filiaalina tegutsemise, sellise otsuse võib tingida ka hüpoteekkrediidivahendaja

toime pandud rikkumine lepinguriigis. Kui selline otsus tehakse, siis vastavalt lõikele 9

teavitatakse sellest viivitamata ka subjekti ning seejärel ei ole lubatud enam

hüpoteekkrediidivahendaja tegevus lepinguriigis, tegevuse lõpetamise tähtaja määrab

Finantsinspektsioon.

52

Filiaali asutamisele kohaldatakse sihtriigi õigust (lõige 6). Kui hüpoteekkrediidivahendajat

puudutavas teabes toimub muudatusi, tuleb vastavalt lõikele 7 teavitada sellest ka

Finantsinspektsiooni, kes omakorda teavitab ka sihtriigi järelevalve asutust.

§ 72. Teenuste osutamine piiriüleselt

Käesoleva paragrahvi kohaselt on hüpoteekkrediidivahendaja aga ka muude krediidiandjate ja

-vahendajate jaoks piiriüleste teenuste osutamine lubatud, kui sellest on teavitatud

Finantsinspektsiooni. Teatada tuleb riigi nimi ning teenuste kirjeldus, samuti teave

krediidiandjatest, keda vahendatakse (lõige 1). Vastavalt lõigetele 2 ja 3 esitatakse teave

esmalt eesti keeles, kuid hüpoteekkrediidivahendaja taotluse korral Finantsinspektsiooni

nõudmisel ka sihtriigi keelde tõlgituna.

Kui teabe esitajaks on hüpoteekkrediidivahendaja, kellel on õigus teenuse osutamiseks

teenuste vaba liikumise alusel, siis teeb Finantsinspektsioon vastava otsuse teabe edastamiseks

sihtriigi järelevalvele 1 kuu jooksul (lõige 4) ja edastab teabe hüpoteekkrediidivahendaja kohta

ka sihtriigi finantsjärelevalve asutusele. Juhul, kui teave ei vasta seaduse nõuetele, võib

Finantsinspektsioon jätta selle läbi vaatamata (lõige 5) või kui esitatud teabest ilmneb olulisem

sisulisem puudus, näiteks võimalda taotleja sisemine korraldus välisriigis teenuse osutamist,

siis vastavalt lõikele 6 keelduda teabe edastamisest. Kui esitatud teabes on toimunud

muudatused, teavitab krediidiandja või -vahendaja sellest Finantsinspektsiooni (lõige 8), kes

teavitab ka sihtriigi järelevalve asutust.

Piiriülese teenuse osutamisel tuleb samuti arvestada sihtriigi regulatsiooni teenuse osutamisele

(lõige 7) ja seda nii Euroopa Liidus vabalt liikuvate hüpoteekkrediidivahendajate kui ka

muude krediidiandjate ja -vahendajate puhul. Direktiivist tulenevalt on

hüpoteekkrediidivahendajal õigus alustada teenuste osutamisega ühe kuu möödumisel ajast,

kui Finantsinspektsioon teavitas, et on edastanud sihtriigi järelevalve asutusele teabe

hüpoteekkrediidivahendaja kohta. Muu krediidiandja või -vahendaja korral võtab

Finantsinspektsioon vastava teabe vastu, kuid tegutsemiseks tuleb õigus saada siiski sihtriigi

finantsjärelevalve asutuselt ning sellisel juhul sõltub võimalus piiriüleselt muus riigis

tegutseda sealsest siseriiklikust õigusest – näitena Eesti puhul käesoleva eelnõuga välisriigi

krediidiandjal Eestis piiriüleselt tegutsemine lubatud ei ole, kui vastav õigus ei tule Euroopa

Liidu direktiivist.

Finantsinspektsioon võib ka keelata teenuste osutamise piiriüleselt, eelkõige kui subjekti

sisemine korraldus ei vasta seaduse nõuetele või kui laenu andmine antud regulatsiooni alusel

ei ole kooskõlas klientide huvidega (lõige 9). Vastavalt lõikel 10 saavad Finantsinspektsioonilt

teabe tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta krediidiandja või -vahendaja viivitamata.

§ 73. Välisriigi krediidiandja ja -vahendaja tegevus Eestis

Käesolev paragrahv sätestab välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegevuse alused Eestis.

Teenust võib Eestis osutada filiaali kaudu või piiriüleste teenuste osutamise režiimi alusel

(lõige 1), mittekrediidiasutuste või krediidivahendajate puhul, kes ei ole

hüpoteekkrediidivahendajad, on vajalik selleks Finantsinspektsiooni luba (lõige 3),

hüpoteekkrediidivahendaja puhul Finantsinspektsiooni teavitamine (lõige 2). Piiriüleselt

teenuse osutamine on oma teenuste pakkumine välisriigis ilma filiaali asutamata (lõige 4).

Vastavalt lõikele 3 võib piiriülest teenust filiaali asutamata osutada vaid

hüpoteekkrediidivahendaja, muu isiks selleks õigustatud ei ole.

53

Teises riigis teenuse osutamise lihtsustamiseks võib kasutada agenti. Sellisel juhul loetakse

seda võrdsustatuks filiaali asutamisega. Eelnõu kohaselt on lubatud aga ühe krediidiandjaga

seotud krediidivahendaja ehk agendi kasutamine üksnes krediidiandjale, kelle puhul välisriigis

tegevuse regulatsioon ei ole hüpoteekkrediidi direktiivi alusel harmoniseeritud, vaid Eestis

tegutsemiseks tuleb taotleda Finantsinspektsiooni luba.

Teenuse osutamisel Eestis tuleb arvestada krediidi andmisele või vahendamisele,

nõustamisteenusele Eestis kehtivaid nõudeid (lõige 5), eelkõige ka suhetes tarbijatega, näiteks

tagades tarbijate maksevõime piisava hindamise. Hüpoteekkrediidi direktiivi kohaselt (artikkel

32) ei pea lepinguriik lubama krediidivahendajatel vahendada sihtriiki teenuseid, mida osutab

mittekrediidiasutusest krediidiandja, kellel ei ole luba tegutseda selles lepinguriigis (lõige 6).

Seega kuna krediidiandja, kes ei ole krediidiasutus, tegutsemiseks Eestis tuleb taotleda

Finantsinspektsiooni luba, ei ole lubatud krediidivahendajal vahendada teenuseid või tooteid,

mille pakkumiseks pole Finantsinspektsioonilt luba taotletud. Seega saab lepinguriigi

hüpoteekkrediidivahendaja pakkuda Eestis eelkõige muu lepinguriigi krediidiasutuse tooteid ja

teenuseid või siis vahendada mõnda Eesti krediidiandjat.

§ 74. Välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaal Eestis

Käesoleva paragrahviga sätestatakse, et välisriigis ehk kolmandas riigis või lepinguriigis

asutatud isikud (kes ei ole hüpoteekkrediidi vahendajad), kes võivad osutada käesoleva

seaduse § 4 lõikes 1 nimetatud või § 6 lõigetes 1 või 3 nimetatud teenuseid päritoluriigis,

võivad Eestis tegutseda, asutades siin filiaali. Piiriüleseid teenuseid muud isikud, kes ei ole

hüpoteekkrediidivahendajad, osutada ei saa.

Filiaali asutamiseks Eestis tuleb taotleda Finantsinspektsioonilt luba (lõige 1). Loa taotlemisel

esitatakse vastavalt lõikele 2 lähedased andmed tegevusloa taotlemise regulatsiooniga, nii

põhjalikult ei pea vaid kajastama organisatsioonilist struktuuri, nõudeid töötajatele, sisemisi

protseduurireegleid. Seeläbi saab Finantsinspektsioon veenduda, et välisriigi isik osutab

samaväärset teenust. Lisaks isiku enda kohta esitatavatele andmetele lisatakse taotlusele ka

välisriigi järelevalve nõusolek välisriigis tegutsemiseks, kinnitus, et taotleja tegevus välisriigis

vastab nõuetele ja on järelevalve all ning kinnitus tema finantsseisundi kohta (lõige 3).

Vastavalt lõikele 4 esitatakse üldjuhul andmed tõlgituna eesti keelde.

§ 75. Loa taotluse menetlemine ja loa kehtetuks tunnistamine

Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt kohaldatakse välisriigi taotleja loa menetlemisele

käesolevas eelnõus tegevusloa menetlemisele sätestatut, lisaks aga tegevusloa andmisest

keeldumise alustele võib Finantsinspektsioon keelduda välisriigi isikule loa andmisest juhul,

kui koostöö välisriigi finantsjärelevalvega ei tagaks subjekti piisavat järelevalvet (lõige 2).

Samadel alustel võib vastavalt lõikele 3 ka välisriigi krediidiandja või -vahendaja Eestis

tegutsemise loa kehtetuks tunnistada.

§ 76. Loa muutmine

Kui Eesti krediidiandja või -vahendaja soovib osutada täiendavaid teenuseid, näiteks alustada

nõustamisteenuse osutamisega, tuleb taotleda tal täiendav tegevusluba (lõige 1). Sellisel juhul

tuleb taas esitada suurem osa Eestis tegutsemiseks Finantsinspektsioonile esitatud teabest

(lõige 2). Loa muutmisele kohaldatakse samuti käesolevas eelnõus tegevusloa menetlemisele

sätestatut (lõige 3).

§ 77. Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja filiaali ja teenuste osutamine Eestis

piiriüleselt

54

Tulenevalt hüpoteekkrediidi direktiivist on hüpoteekkrediidivahendajatel õigus osutada

teenuseid olemasoleva tegevusloa alusel terves Euroopa Majanduspiirkonnas. Seega ei tule

teises lepinguriigis tegutsemiseks taotleda luba tegutsemiseks, vaid päritolu järelevalve organ

edastab Eesti Finantsinspektsioonile teabe hüpoteekkrediidivahendaja kohta ning sellest

lähtuvalt on tal ka õigus Eestis tegutseda (lõige 1). Eesti Finantsinspektsioonile esitataks siin

osutatavate teenuste kirjeldus ning teave, millise krediidiandjaga on vahendaja seotud või kas

vahendaja on seotud vaid ühe krediidiandjaga, kes vastutab ka krediidivahendaja tegevuse eest

ehk hüpoteekkrediidivahendaja tegutseb agendina.

Vastavalt lõikele 2 esitatakse üldjuhul teave eesti keelde tõlgituna ning Finantsinspektsioon

annab päritoluriigi järelevalvele teada info kätte saamisest (lõige 3), kuna

hüpoteekkrediidivahendaja tegevuse alustamise õigus sõltub vastavast kuupäevast – tal on

õigus alustada teenuse osutamisega ühe kuu möödumisel, samuti teavitatakse dokumentide

saamise järel hüpoteekkrediidivahendajale tingimused, millele tuleb vastata Eestis

tegutsemisel (näiteks nõude töötajatele) (lõige 4). Kui hüpoteekkrediidivahendaja kohta

esitatud teave muutub, tuleb sellest teavitada ka Finantsinspektsiooni (lõige 5). Kui

lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja saab tegutseda filiaali kaudu, esitatakse ka äriregistrile

Finantsinspektsiooni kinnitus päritoluriigi järelevalve asutuselt teabe saamise kohta (lõige 6).

Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja kantakse samuti krediidivahendajate registrisse, mille

kohta teave on Finantsinspektsiooni kodulehel (lõige 7).

§ 78. Nõuded lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja töötajatele

Tulenevalt hüpoteekkrediidi direktiivist tuleb tagada töötajate vastavus direktiivis sätestatud

nõuetele igal ajal, seega ka juhul, kui teenust osutatakse muus lepinguriigis. Sellisel juhul tuleb

täiendavalt arvestada ka sihtriigis kehtivaid nõudeid, mis võivad olla kõrgemad. Vastavalt

lõikele 1 tuleb hüpoteekkrediidivahendajal järgida Eestis kehtivaid nõudeid töötajatele ning

lõike 2 kohaselt teeb Finantsinspektsioon koostööd lepinguriigi järelevalve asutustega, et

nõuded töötajatele oleksid teada ja nende järgimine oleks kontrollitud.

13. peatükk

JÄRELEVALVE

Peatükis sätestatakse Finantsinspektsiooni pädevus ja volitused krediidiandjate ja -vahendajate

tegevuse üle järelevalve teostamiseks, samuti järelevalvesubjektide õigused ja kohustused

järelevalvemenetluses. Sisuliselt on samaväärne järelevalveline regulatsioon kehtestatud täna

kõigis teistes kehtivates finantssektori ettevõtjate tegevust reguleerivates eriseadustes.

§ 79. Järelevalve alused ja teostamine

Käesolev paragrahv sätestab järelevalve alused ning Finantsinspektsiooni pädevuse järelevalve

teostamisel vastavalt hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 34 lõikele 1. Finantsjärelevalve puhul

lähtutakse järelevalve puhul nii käesolevast eelnõust kui Finantsinspektsiooni seadusest. .

§ 80. Järelevalve teostamine

Finantsjärelevalve hõlmab nii subjektide asutamist, juhtimist, sisemist korraldust kui ka

tegevust ehk teenuse osutamist ning selle eesmärk on tagada klientide kaitse. Järelevalve

teostamiseks on Finantsinspektsioonil kõik käesolevas eelnõus ja Finantsinspektsiooni

seaduses sätestatud õigused, näiteks kohapealse kontrolli teostamine, ettekirjutuse tegemine jm

§ 81. Järelevalve ulatus

55

Käesolev paragrahv sätestab Finantsinspektsiooni järelevalve ulatuse, mille kohaselt hõlmab

Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus kõiki krediidiandjaid ja -vahendajaid, kelle registrisse

kantud asukoht on Eesti (punkt 1), samuti Eesti teenusepakkujate välisriikides asutatud

tütarettevõtteid ja filiaale, lepinguriikide krediidiandjate ja vahendajate Eestis asutatud

tütarettevõtjast krediidiandjaid ja -vahendajaid ja filiaale (punkt 2), Eestis piiriüleselt

teenuseid osutavaid lepinguriikide teenuseosutajaid ning välisriikide teenuse pakkujate

tütarettevõtteid ja filiaale Eestis (punkt 3) ning krediidiandja ja -vahendajaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluvaid äriühinguid (punkt 4). Eestis ei ole lubatud piiriüleseid

teenuseid osutada välisriigi krediidiandjal või vahendajal, kellel ei ole

hüpoteekkrediidivahendajana Euroopa Liidus antud vastavat õigust. Seega muud välisriigi

teenuse osutajad peavad Eestis teenuse osutamiseks asutama siin filiaali või tütarettevõtja.

Seevastu Eestis asutatud teenusepakkujad võivad tegutseda välisriigis filiaali asutamisega või

piiriüleste teenuste osutamise kaudu, kui välisriigi regulatsioon seda võimaldab.

Hüpoteekkrediidivahendajatele tuleb vastav õigus hüpoteekkrediidi direktiivist.

§ 82. Järelevalve välisriigis filiaali asutanud krediidiandja või -vahendaja ning

piiriüleseid teenuseid osutava krediidiandja või -vahendaja üle

Käesolev paragrahv sätestab Finantsinspektsiooni ülesanded välisriigis filiaali asutanud Eesti

krediidiandja ja -vahendaja ning piiriüleseid teenuseid osutava Eesti krediidiandja ja -

vahendaja üle järelevalve teostamisel. Selline järelevalve regulatsioon on kehtestatud ka

teistes kehtivates finantssektori eriseadustes, näiteks MERAS-s. Käesoleva paragrahvi lõike 1

kohaselt teavitab välisriigi järelevalveasutus välisriigis toime pandud rikkumisest ning selle

edastatud teabe alusel on võimalik Finantsinspektsioonil vastav otsus teha järelevalve

meetme, näiteks ettekirjutuse või trahvi, rakendamiseks. Kohaldatud meetmest teavitatakse ka

välisriigi järelevalveasutust. Lisaks Finantsinspektsioonile tuleb välisriigis tegutsemise korral

anda teavet oma tegevuse kohta ka sihtriigi finantsjärelevalve asutusele (lõige 3). Vastavalt

lõikele 2, kui rakendatavaks meetmeks on tegevusloa või filiaali asutamiseks antud loa

kehtetuks tunnistamine, teavitab Finantsinspektsioon sellest ka teise riigi finantsjärelevalve

asutust.

§ 83. Järelevalve Eestis asutatud välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaali üle

Käesolev paragrahv sätestab järelevalve teostamise alused Eestis asutatud välisriigi

krediidiandja ja -vahendaja filiaalide üle, eristades lepinguriigis asutatud

hüpoteekkrediidivahendajate järelevalvet, kui vahendaja osutab teenuseid Eestis

asutamisvabaduse sätete alusel.

Vastavalt lõikele 1 on Finantsinspektsioonil õigus nõuda välisriigi krediidiandja ja -vahendaja

filiaalilt andmeid, mis on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks aga ka statistika

kogumise eesmärgil. Vastavalt lõikele 2 on keelatud välisriigi krediidiandja ja -vahendaja

filiaalil Eestis tegutsemine ja teenuse osutamine, kui välisriigi finantsjärelevalve asutus on

krediidiandja ja -vahendaja tegevusloa peatanud või kehtetuks tunnistanud. Säte annab

Finantsinspektsioonile õiguse rakendada käesoleva seaduse ning teistes õigusaktides

sätestatud nõuete rikkumise puhul välisriigi krediidiandja ja -vahendaja filiaali suhtes

vajalikke meetmeid ja sanktsioone, piirata tegevust või tunnistada filiaali asutamise loa

kehtetuks (lõige 3).

§ 84. Järelevalve Eestis filiaali asutanud või Eestis piiriüleselt teenuseid osutava

lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja tegevuse üle

Käesolev paragrahv sätestab järelevalve ulatuse lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja

filiaali ja piiriülese tegevuse üle. Sätted on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi artiklist 34

ning nende alusel on teenuste vaba osutamise raames õigus Eestis krediiti vahendada üksnes

56

lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendajal. Muudel krediidivahendajatel aga ka krediidiandjatel

tuleb Eestis tegutsemiseks taotleda Finantsinspektsioonilt luba, piiriüleselt ja ilma loata Eestis

teenust ületada ei ole lubatud.

Käesoleva paragrahvi lõige 1 on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi art 34 lõikest 2, mille

esimene lause sätestab, et selle liikmesriigi pädevad asutused, kus krediidivahendajal on

filiaal, vastutavad selle tagamise eest, et krediidivahendaja poolt selle riigi territooriumil

osutatavad teenused vastavad artikli 7 lõikes 1 ja artiklites 8, 9, 10, 11, 13, 14, 15, 16, 17, 20,

22 ja 39 ning nende kohaselt vastu võetud meetmetes sätestatud kohustustele. Tulenevalt

eelnimetatud artiklitest peab hüpoteekkrediidivahendaja tegevus Eestis vastama vähemalt

krediidivahendaja tegevusele seatud üldistele nõuetele nagu tegevuse läbipaistvus ja

nõuetekohasus, samuti peavad töötajad vastama seaduses (ja selle alusel vastu võetud

määruses) sätestatud nõuetele. Lisaks peab hüpoteekkrediidi reklaamimine ja tarbijale

pakkumine vastama reklaamiseaduses, tarbijakaitse seaduses ja tulenevalt eelnõu § 47 lõikest

1 ka võlaõigusseaduses sätestatud nõuetele. Ka nõustamisteenuse osutamisel tuleb omakorda

arvestada eelnõus sätestatuga ning krediidivahendaja peab vastama tegevusloa nõuetele ja

vastavalt sellest ka teavitama.

Lõige 2 on samuti üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi art 34 lõike 2 teisest lausest, mille

kohaselt juhul kui vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused teevad kindlaks, et

krediidivahendaja, kellel on selle liikmesriigi territooriumil filiaal, rikub selles riigis vastavalt

artikli 7 lõikele 1 ja artiklitele 8, 9, 10, 11, 13, 14, 15, 16, 17, 20, 22 ja 39 vastu võetud

meetmeid, nõuavad pädevad asutused asjaomaselt krediidivahendajalt sellise rikkumise

lõpetamist. Võrreldes käesoleva paragrahvi lõikega 1 on käesolevasse loetelusse lisatud

vaidluste lahendamise regulatsioonis sihtriigi õiguse järgimise kohustus. Tarbijavaidluste

lahendamise suhtes on hüpoteekkrediidi direktiivis sätestatud nõue (artiklis 39), mille

kohaselt tuleb tagada tarbijatele kohtuvälise vaidluste lahendamise organi olemasolu ja

erinevate lepinguriikide teenuste osutajate puhul tuleb riikidel kohtuvälise lahendamise eest

vastutavatelt organitelt nõuda koostöö tegemist piiriüleste vaidluste lahendamisel. Eestis tuleb

tarbijavaidluste lahendamise kord tarbijakaitseseaduse §-st 22, mille kohaselt võib vaidlusi

lahendada sõltumatus komisjonis.

Lõige 3 on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 34 lõike 2 kolmandast ja neljandast

lausest, mis sätestab, et kui asjaomane hüpoteekkrediidivahendaja ei astu vajalikke samme,

võtavad vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused tarvitusele kõik asjakohased meetmed

tagamaks, et hüpoteekkrediidivahendaja lõpetab selle rikkumise. Päritoluliikmesriigi pädevaid

asutusi teavitatakse nende meetmete laadist.

Lõiked 4, 5 ja 6 on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 34 lõike 2 viiendast ja

kuuendast ja seitsmendast lausest, mille kohaselt juhul kui hüpoteekkrediidivahendaja rikub,

hoolimata vastuvõtva liikmesriigi võetud meetmetest, jätkuvalt esimeses lõigus osutatud

nõudeid, mis on jõus vastuvõtvas liikmesriigis, võib vastuvõttev liikmesriik pärast

päritoluliikmesriigi pädevate asutuste teavitamist võtta asjakohaseid meetmeid edasise

rikkumise vältimiseks või selle eest karistamiseks ning vajaduse korral asjaomase

hüpoteekkrediidivahendaja edasiste tehingute algatamise tõkestamiseks oma territooriumil.

Sellistest meetmetest teatatakse viivitamata komisjonile. Kui päritoluliikmesriigi pädev asutus

ei ole nõus selliste vastuvõtva liikmesriigi meetmetega, võib ta suunata kõnealuse küsimuse

Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele ning paluda temalt abi vastavalt määruse (EL) nr

1093/2010 artiklile 19. Sel juhul võib Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus tegutseda

vastavalt talle kõnealuse artikliga antud õigustele.

57

Lõikes 7 ja 8 on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 34 lõikest 4, mis sätestab, et

juhul kui vastuvõtva liikmesriigi pädeval asutusel on ilmselge ja tõendatav alus, et tema

territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel tegutsev või filiaali omav

hüpoteekkrediidivahendaja rikub hüpoteekkrediidi direktiivi alusel kehtestatud kohustusi,

millele ei ole osutatud käesoleva paragrahvi lõikes 1, teatab ta tuvastatud asjaoludest

päritoluliikmesriigi pädevale asutusele, kes võtab tarvitusele asjakohased meetmed.

Kui päritoluliikmesriigi pädev asutus ei võta ühe kuu jooksul alates kõnealustest asjaoludest

teada saamisest tarvitusele meetmeid või kui hüpoteekkrediidivahendaja tegutseb hoolimata

päritoluliikmesriigi pädeva asutuse võetud meetmetest jätkuvalt viisil, mis kahjustab

ilmselgelt vastuvõtva liikmesriigi tarbijate huve või turgude nõuetekohast toimimist, siis

vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus:

1) võtab pärast päritoluliikmesriigi pädeva asutuse teavitamist kõik asjakohased

meetmed, mida on vaja tarbijate kaitsmiseks ja turgude nõuetekohase toimimise

tagamiseks, takistades sealhulgas nõudeid rikkuval hüpoteekkrediidivahendajal

algatamast uusi tehinguid vastuvõtva liikmesriigi territooriumil;

2) võib suunata kõnealuse küsimuse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele ning

paluda temalt abi vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19 (lõige 9). Sel juhul

võib Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus tegutseda vastavalt talle kõnealuses

artiklis antud õigustele.

Nendest meetmetest teatatakse viivitamata komisjonile ja Euroopa Pangandusjärelevalve

Asutusele.

§ 85. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses

Käesolevas paragrahvis on sätestatud menetlusosalise õigused ja kohustused

järelevalvemenetluses. Regulatsioon ei erine teistest finantssektori eriseadustes sisalduvast

regulatsioonist ja lähtub haldusmenetluse regulatsioonist. Vastavalt lõikele 1 ja sarnaselt

haldusmenetluse seaduse §-ga 36 tuleb haldusorganil selgitada menetlusosalisele või taotluse

esitamist kaaluvale isikule nende soovil millised õigused ja kohustused on menetlusosalisel

haldusmenetluses. Sellele lisaks on menetlusosalistel õigus tutvuda tema kohta kogutud

teabega (lõige 2). Sama õigus tuleneb ka haldusmenetluse seaduse §-st 37. Samuti on

menetlusosalisel õigus esitada Finantsinspektsiooni vahendusel tunnistusi (lõige 3).

Finantsinspektsioonis istugi pidamise korral kui menetlusosaline ei ilmu kohale, võib

kohaldada sunniraha või sundtoomist (lõige 4).

§ 86. Finantsinspektsiooni õigused informatsiooni saamisel Käesolev paragrahv sätestab Finantsinspektsiooni õigused järelevalve teostamiseks vajaliku

informatsiooni saamisel, loetledes isikute ringi, kellelt on õigus tasuta teavet, dokumente ning

suulisi või kirjalikke selgitusi nõuda (lõige 1). Õigus tutvuda filiaali töökorraldusega tuleneb

ka hüpoteekkrediidi direktiivi art 34 lõikest 3. Järelevalve läbi viimiseks on

Finantsinspektsioonil õigus läbi viia kohapealset kontrolli, nõuda subjektidelt andmeid turu ja

oma tegevuse kohta ning saada teavet ka siseaudiitorilt (lõige 2). Lisaks eelnõu § 85 lõikes 4

sätestatule võib vastavalt lõikele 3 Finantsinspektsioon läbi viia uurimist ka istungina, kuhu

on kutsutud kolmas isik. Sellisest kaasamisest ei ole vajalik teavitada menetlusosalist ehk

krediidiandjat või -vahendajat (lõige 4). Selline teabe kogumine võib osutuda isikute

põhiõigust andmete kaitsele riivavaks. Kuid finantsjärelevalve lähtub avaliku huvi ja turu

stabiilsuse tagamise eesmärgist, mistõttu on vastav teabe kogumine vajalik olukorras, kus

muid kanaleid arvestades ei ole võimalik piisavalt andmeid koguda, kuid samas tarbijad ja

avalikkus eeldab finantsjärelevalve poolset tegutsemist. Seega on põhjendatud teatud juhtudel

isikute õiguste riive ja nende teadmata teabe kogumine kolmandatelt isikutelt. Küll aga võib

Finantsinspektsioon kehtestada nii isikutelt teabe saamiseks kui kohale ilmumiseks tähtaja

58

(lõige 5). Sarnaselt KAS-ga on ka krediidiandjatelt ja -vahendajatelt Finantsinspektsioonil

õigus saada pangasaladusega kaitstud teavet (lõige 6).

§ 87. Selgituste andmisest keeldumise alused

Käesolev paragrahv sätestab sarnaselt teiste finantssektori eriseadustega, et selgituste

andmiseks kohustatud isik võib keelduda Finantsinspektsioonile selgituse andmisest

kriminaalmenetluse seadustiku §-s 71 või 73 sätestatud alustel. Finantsinspektsioon on

väärtegude kohtuväline menetleja ning väärtegude menetlemisel kohalduvad osaliselt ka

KrMS sätted. Selline regulatsioon on kehtestatud ka muude krediiti andvate finantsasutuste

suhtes nagu krediidiasutused ja makseasutused, e-raha asutused, eesmärgiga tagada isiku

õiguste võrdne käsitlemine olenemata menetlejast.

§ 88. Kohapealne kontroll

Käesolev paragrahv sätestab Finantsinspektsiooni õigused kohapealse kontrolli teostamisel

käesolevas eelnõus sätestatud järelevalve ulatuses.

Finantsinspektsioonil on õigus läbi viia kohapealset kontrolli kõigis järelevalve ulatusega

hõlmatud subjektides, ehk Eesti krediidiandjates ja -vahendajates, aga samuti ka välisriigi

krediidiandjate ja -vahendajate Eesti filiaalides ja tegevuskohtades ning Eesti äriühingute

välisriigi filiaalis (lõige 1). Kohapealse kontrolli eesmärgiks on vastavalt lõikele 2 asjaolude

kontrollimise vajadus, näiteks andmete või dokumentide õigsuse kontrollimine. Vastavalt

lõikele 3 alustatakse kontrolli Finantsinspektsiooni aktiga ning korraldus tehakse äriühingule

teatavaks vähemalt 3 tööpäeva enne kontrolli läbi viimist. Kontrolli viib läbi

Finantsinspektsiooni volitatud töötaja. Lõike 4 kohaselt on kontrollijal väga laiad volitused

kontrolli läbi viimiseks eesmärgiga võimaldada kontrollijale töökoht ja vajalik juurdepääs

kogu ja igas vormis teabele. Kontrollimine toimub pädeva töötaja juuresolekul, kes juhendab

kontrollija vajalike dokumentide juurde (lõige 5). Kui Finantsinspektsioonil ei ole endal

piisavalt ressurssi kontrolli teostamiseks võib selleks vastavalt lõikele 6 volitada kolmanda

isiku, kelleks on audiitor või ekspert. Lõikes 7 üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi art 34

lõige 5, mille kohaselt võib päritolulepinguriik teostada lepinguriigi krediidiandja või -

vahendaja Eestis asutatud filiaali tegevuse osas kohapealset kontrolli, teavitades sellest

eelnevalt Finantsinspektsiooni.

§ 89. Kohapealse kontrolli akt

Käesolev paragrahv sätestab sarnaselt teiste finantssektori eriseadustega kohapealse kontrolli

akti koostamise tähtaja, ärakuulamisõiguse tagamise ning õiguse lisada aktile kirjalik

eriarvamus. Pärast akti koostamist (lõige 1) on kontrollitaval võimalus esitada akti suhtes

kirjalikke selgitusi (lõige 2). Seejärel koostatakse vastavalt lõikele 3 lõplik akt, millele on

lõike 4 kohaselt võimalik kontrollitaval lisada oma eriarvamus. Täiendavate oluliste asjaolude

selgumisel on võimalik akti koostamiseks antud tähtaega pikendada.

§ 90. Ekspertiis ja erakorraline audiitorkontroll järelevalvemenetluses

Käesolev paragrahv sätestab sarnaselt teiste finantssektori eriseadustega eksperdi ja

erakorralise audiitorkontrolli kaasamise alused. Vastavalt lõikele 1 võib

järelevalvemenetluses kaasata sõltumatu eksperdi, kellele kohaldub eelkõige haldusmenetluse

seaduse § 39. Ekspert kaasatakse eriteadmisi nõudva asjaolu välja selgitamiseks. Täiendavalt,

raamatupidamisvaldkonnas on vastavaks eriteadmistega isikuks vandeaudiitor. Seega

vastavalt lõikele 2 võib aruannete kontrollimiseks nõuda audiitorkontrolli. Üldjuhul tehakse

nii eksperdi kaasamine kui audiitorkontrolli läbi viimine teatavaks ka menetlusosalisele (lõige

3), välja arvatud juhul, kui see ei ole kooskõlas menetluse kiiruse või uurimise läbiviimisega.

Kaasatud ekspert või audiitorkontrolli läbiviija teavitab Finantsinspektsiooni ka asjaoludest,

mida järelevalve ei palunud tal uurida või selgitada, kas teadmatusest või tähelepanematusest

(lõige 4). Lõikes 5 on välja toodud, et järelevalvele omistatud meetmeid, nagu kohapealse

59

kontrolli raames ruumide ja dokumentidega tutvumine, selgituste küsimine, võib kaasatud

ekspert või audiitor kasutada vaid oma ülesannete täitmise eesmärgil ning kontrollitava loal

või juuresolekul, arvestades seejuures konfidentsiaalsuskohustust. Vastavalt lõikele 6 katab

eksperdi tegevuse ja audiitorkontrolli kulud Finantsinspektsioon, välja arvatud juhul, kui

kolmas isik on kaasatud menetlusosalise taotlusel.

§ 91. Ettekirjutus Eelnõu järelevalve peatükis on antud lahtine loetelu, millisel alusel võib Finantsinspektsioon

teha ettekirjutusi. Ettekirjutuse mittetäitmisel rakendab Finantsinspektsioon sunniraha

asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras või eelnõus sätestatud muud tagajärge

(näiteks krediidiandja või -vahendaja tegevusloa kehtetuks tunnistamine). Ettekirjutus tehakse

õigusrikkumise tagajärjel või selle ära hoidmiseks, samuti krediidiandja või -vahendaja

hoiatamiseks, aga ka klientide või finantssektori kaitsmiseks üldisemalt (lõige 1).

Ettekirjutuse tegemisele rakenduvad haldusmenetluse seaduse §-s 51 ja järgnevates sätetes

haldusakti tegemisele sätestatud nõuded, kui käesolevast eelnõust ei tulene teisiti. Vastavalt

lõikele 2 tuleb ettekirjutust asuda viivitamata täitma ning seda ei peata ka kaebuse esitamine

tehtud ettekirjutusele (lõige 3).

§ 92. Õigused ettekirjutuse tegemisel

Õigused ettekirjutuse tegemisel lähtuvad krediidiandja ja -vahendaja tegevusloa nõuetest ning

tegevusele sätestatud nõuetest ning erinevad ettekirjutuse sisuks olevad nõuded on loetletud

käesoleva paragrahvi lõikes 1. Selle kohaselt on esmaseks võimaluseks piirata subjekti

tehingute või toimingute tegemist, mis on kiireim meetod rikkumise takistamiseks või

lõpetamiseks. Kui ettekirjutuses sätestatut ei arvestata, on võimalus ka tegevusluba kehtetuks

tunnistada (lõige 2), keelata filiaali tegevus või ka juht tagasi kutsuda. Kui ettekirjutuse

raames keelatakse hüpoteekkrediidivahendaja tehing või majandustegevus, teavitatakse sellest

ka lepinguriigi finantsjärelevalve asutust, kus krediidivahendaja teenust osutab (lõige 3) ja

Euroopa Komisjoni, ning Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust (lõige 4). Viimast

teavitatakse üksnes tehingu tegemise keelamisest või piiramisest, mitte kogu

majandustegevuse seiskamisest.

§ 93. Õigus juhtimisorganite kokkukutsumiseks ja koosolekul osalemiseks

Viidatud paragrahv sätestab Finantsinspektsiooni esindaja pädevuse ulatuse vastavatel

koosolekutel. Finantsinspektsioonil on õigus osaleda krediidiandja või -vahendaja nõukogu ja

üldkoosoleku koosolekul ja selleks tuleb koosoleku toimumisest Finantsinspektsiooni aegsasti

ette teavitada (lõige 1). Ettekirjutuse alusel krediidiandja või -vahendaja juhtorgani

kokkukutsumisel võib Finantsinspektsioon samuti saata oma esindaja sellele koosolekule

(lõige 3). Eelnõuga kehtestatakse ka Finantsinspektsiooni õigus esitada krediidiandjate või -

vahendajate juhtorganite otsuste õiguspärasuse tagamiseks kohtule avaldus juhtorgani otsuse

kehtetuks tunnistamiseks, kui otsus on õigusaktide või krediidiandja või -vahendaja

põhikirjaga vastuolus. Juhul, kui krediidiandja või -vahendaja ise ei pea oluliseks koosolekut

pidada, on lõikega 2 antud Finantsinspektsioonile õigus koosolek ise kokku kutsuda.

§ 94. Juhtimisorganite otsuste kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel

Käesolev paragrahv annab Finantsinspektsioonile õiguse nõuda üldkoosoleku, nõukogu või

juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamist kohtult, kui see ei ole kooskõlas seaduse või ühingu

põhikirjaga. Seega juhul, kui juhtorganid otsustavad näiteks muuta laenude andmise või

vahendamise protsessi ja selles ei arvestata seaduse nõudeid, on järelevalvel õigus äärmusliku

meetodiga nõuda vastava otsuse kehtetuks tunnistamist. Samuti kehtib see juhul, kui juhatuse

liikmeks valitakse isik, kes selleks seaduse kohaselt ei sobi.

60

§ 95. Finantsinspektsiooni informeerimise kohustus

Eelnõu kohaselt peavad krediidiandja ja -vahendaja Finantsinspektsiooni viivitamata

teavitama asjaolude muutumisest, millele tuginedes Finantsinspektsioon tegevusloa väljastas.

Eelnõu käesolev paragrahv piiritleb andmemahu, mille muutumisel informeerimiskohustus

rakendub, viidates olulisematele tegevusloa taotlemisel lisatavatele dokumentidele (lõige 1),

kuid samas tuleb esitada ka muu teave, näiteks lepinguriigis tegevuse alustamine, olulist

osalust omavate isikute andmed. Muudetud andmed tuleb omakorda avalikustada, välja

arvatud sise-eeskirjad ja finantsseisundi näitajad (lõige 2).

§ 96. Avalikustamine

Käesoleva eelnõu paragrahviga võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 38 lõige 2,

mille kohaselt: „Liikmesriigid näevad ette, et pädev asutus võib avalikustada mis tahes

halduskaristuse, mis määratakse käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud meetmete

rikkumise korral, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine ohustaks tõsiselt finantsturge

või tekitaks asjaomastele isikutele ebaproportsionaalset kahju“. Selline

avalikustamiskohustus on proportsionaalne arvestades riivet puudutad isiku õigustega, kuna

finantsvaldkonna rikkumised on seotud avaliku huvi kaitsega ning finantssüsteemi stabiilsuse

kahjustamine on tagajärgedega kogu avalikkuse suhtes. Karistuste avalikustamise kohustus on

horisontaalselt reguleeritud kogu finantssektori aktides, alates Euroopa Liidus õigusaktidest.

Käesoleva sätte alusel diskretsiooni teostades peab arvestama ka Finantsinspektsiooni seaduse

§ 54 lõikes 5 sätestatuga, mille kohaselt Finantsinspektsioonil on õigus täielikult või osaliselt

(arvestades AvTS-s sätestatud piiranguid) avalikustada väärteoasjas tehtud lahend või

haldusakt või -leping nende andmisest või sõlmimisest arvates, kui see on vajalik investorite,

finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või

korrapärase toimimise tagamiseks. Avalikustatud lahendist või haldusaktist või –lepingust

teavitatakse samal ajal ka Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutust ja esitatakse talle kord

aastas koondteabe selle kohta.

§ 97. Sunniraha

Finantsinspektsiooni ettekirjutuse või muu haldusakti mittetäitmisel võib Finantsinspektsioon

rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras (lõige 1). Kuna

asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 10 lg 2 kohaselt sätestab sunniraha igakordse

rakendamise ülemmäära seadus, on käesolevas eelnõu paragrahvis sätestatud sunniraha

ülemmäärad (lõige 2), mis on sarnased teistes finantssektori eriseadustes sätestatud määradega

ja mida võib finantssektoris pidada piisavalt sanktsioneerivaks.

14. peatükk

VASTUTUS

§ 98. Teabe esitamata jätmine

Käesolev eelnõu näeb ette krediidiandjale ja -vahendajale järelevalve eesmärgil aruannete

esitamise kohustuse, täiendavalt võib Finantsinspektsioon nõuda neilt ka lisainfot osutatava

teenuse kohta. Vastav aruandlus on osaliselt aluseks ka järelevalvetasude arvestamisele, mis

lähtub tegevuse mahtudest. Lisaks näeb seadus ette veel ka täiendavalt krediidiandja ja

-vahendaja tegevusega ja tegevusloaga seotud dokumentide muutumisest teavitamise

kohustuse. Järelevalve teostamiseks on nõutud info korrektne esitamine, mistõttu on nende

kohustuste rikkumine karistatav väärteona.

§ 99. Olulise osaluse omandamise korra rikkumine

61

Finantsjärelevalve subjektidel on kohustus juhtimise ja tegevuse nõuetekohasuse tagamiseks

äriühingus olulist osalust omavatest isikutest teavitada. Nende nõuete rikkumine nii teavitaja

enda kui ka äriühingu poolt on karistatav rahatrahviga. Täiendavalt ei loeta sellisel juhul

vastavaid hääli kvoorumisse ega otsusel häälte hulka.

§ 100. Sise-eeskirjade ja sisekontrolli nõuete rikkumine

Käesoleva eelnõuga kehtestatakse suures mahus nõudeid krediidiandja ja -vahendaja

organisatsiooni sisemisele korraldusele, et tagada vastutustundliku laenamise põhimõtete

järgimine laenude andmisel. Eelkõige peavad vastavad protseduurid, mis kirjeldavad

kliendisuhte hoidmist, sealhulgas kliendi maksevõime hindamist, olema kajastatud äriühingu

sise-eeskirjades, mis on üldnimetus kõiki eeskirju ja kordasid koondavale regulatsioonile

ettevõttes. Sise-eeskirjades tuleb kehtestada:

1) asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord, sealhulgas teabe esitamise ja

edastamise nõuded;

2) krediidivõimelisuse hindamise meetodid ja nende rakendamise kord, sealhulgas teabe

kogumise kord;

3) klientidele krediidi andmise kord ja krediidilepingute tagatiseks oleva vara hindamise

kord;

4) tarbijale lepingueelse teabe ja hoiatuste edastamise kord;

5) krediidi kulukuse määra, sealhulgas tüüpilise näite arvestamise alused ja kord;

6) krediidivahendaja puhul krediidilepingute vahendamise protsessi kirjeldus ja sõlmimise

kord;

7) nõustamisteenuse osutamise korral nõustamisteenuse osutamise kord;

8) töötajate töö- või ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise

protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe klientide

krediidivõimelisuse hindamisel ja krediidiotsuste tegemisel, krediidilepingu tagatiseks

oleva vara hindamisel, tegevuste ja teenuste kajastamisel raamatupidamises ja

aruannetes ning riskide hindamisel;

9) nõuded töötajate ja juhtide kogemusele ja pädevusele;

10) andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord;

11) sisekontrolli süsteemi toimimise kord;

12) huvide konfliktide vältimise meetmed;

13) sisemised protseduurireeglid rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud

rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks ning rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seaduse rakendamiseks ning nende täitmise kontrollimise

sisekontrollieeskirjad;

14) tegevuse edasiandmise kord.

Sise-eeskirjade järgmiseks tuleb organisatsioonis luua siseaudiitori koht, kes kontrollib

kehtestatud kordade järgimist ja teavitab sellest juhtorganeid. Vastavate nõuete täitmine on

eelduseks finantssektori usaldusväärsuse tagamiseks tema igapäevases tegevuses ning selle

rikkumine on väärteo aluseks.

§ 101. Tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumine

Kliendi krediidivõimelisuse hindamise regulatsioon tuleb nii võlaõigusseadusest, käesolevast

eelnõust kui ka protseduurireeglina ka krediidiandja ja -vahendaja sise-eeskirjadest. Krediidi

pakkumisel või vahendamisel tuleb äriühingul järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet ja

pakkuda teenust üksnes juhul, kui kliendil on selle tarbimiseks jätkusuutlikult vahendeid.

Selleks tuleb kliendi maksevõimet hinnata ka krediidivahendajal, kes esindab krediidiandjat

toodete pakkumisel. Käesolevast paragrahvist tulenev sanktsioon on suunatud eelkõige

krediidiandja või -vahendaja protseduurireeglite, metoodika rikkumisele, mille tulemusena ei

ole tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnatud. Vastava nõude rikkumisel kohaldub

62

vastutus nii krediidiandjale kui -vahendajale. Üksikjuhtumi korral, mil kliendisuhtes on

rikkumise vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise osas, on sanktsioneerimise õigus

ka Tarbijakaitseametil vastavalt tarbijakaitse seaduse § 473, mille kohaselt on hindamise

kohaks VÕS §-s 4032 sätestatud kohustuste mitte täitmine.

§ 102. Nõustamisteenusele esitatavate nõuete rikkumine

Nõustamisteenusele esitatavad nõuded põhinevad hüpoteekkrediidi direktiivil ning nende

eesmärgiks on eristada krediidivahendajate ja –andjate tegevuse käigus oma toodete

tutvustamisel põhinevat nõustamist ning sõltumatut nõustamist, mille raames püütakse leida

kliendi vajadustele vastav sobivaim toode ja pakkuja, andes tarbijale isikustatud soovituse.

Sellisel juhul tuleb nõustajal täita teatud teavitusnõudeid ning arvestada teabe andmisel

piisaval hulgal võrreldavate toodete pakkumise nõuet. Vastutus võib kaasneda ka juhul, kui

nõustamise eest võetakse tasu olukorras, kus seadus seda keelab.

§ 103. Krediidiandja ja -vahendaja juhi kohustuste rikkumine

Krediidiandja ja -vahendaja juhtidele on sarnaselt muude finantsasutustega pandud kohustus

tagada, et organisatsiooni valitud isikud vastaksid nõuetele. Vastav nõue tuleb krediidiandjate

ja -vahendajate puhul hüpoteekkrediidi direktiivist, mille alusel kehtestatakse täpsemad

nõuded krediidi andmise eest vastutavate isikute ja tagatiste hindamise eest vastutavate isikute

teadmistele ja pädevustele. Juhi, eelkõige juhatuse liikme ülesandeks on valida organisatsiooni

pädevad isikud, kes rakendavad krediidiandjale ja -vahendajale pandud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selle nõude rikkumine toob kaasa klientide huvide kahjustamise, mille

eest vastutab eelnõu kohaselt juht.

§ 104. Krediidiandja või -vahendaja tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine

Käesolevas eelnõus on sätestatud tingimused, mida tuleb järgida krediidi andmise või

vahendamise teenusega seotud tegevuste edasi andmisel. Eelkõige tuleb tegevuste edasi

andmisel tagada eelnõust tulenevate nõuete täitmine kolmanda isiku poolt, vastutus nõuete

täitmise eest jääb krediidiandjale või -vahendajale. Juhul, kui vastavaid nõudeid rikutakse,

toob see kaasa vastutuse krediidiandjale või -vahendajale.

§ 105. Tarbija andmete saladuses hoidmise kohustuse rikkumine

Käesoleva eelnõu § 40 lõikega 6 on sätestatud kohustus hoida saladuses tarbija kohta teatavaks

saanud andmeid. Arvestades krediidivõimelisuse hindamise protsessis, võib selline andmete

hulk olla olulise mahuga ja tähendusega. Seega on käesoleva eelnõuga analoogselt

pangasaladusele pandud andmete kogujale kohustus hoida neid kaitstuna sattumast

kolmandate isikute kätte. Sellise kohustuse rikkumine on olulise mõjuga avalikkusele ning

kehtestatud eraldi sanktsioonina muudest tegevusnõuetest.

§ 106. Vara hoidmise nõuete rikkumine

Käesolevas eelnõus on sätestatud kapitalinõudena üksnes krediidiandja miinimumkapital

50 000 eurot, krediidivahendajal miinimumkapitali nõuet ei ole. Sellele lisaks on

krediidivahendajale sätestatud kohustused seoses kliendi vara hoidmisega, kui

krediidivahendajale teeb makseid tarbija. Kui krediidivahendaja on krediidi väljamaksja või ta

kogub tarbijate tagasimakseid, siis tuleb need vahendid hoida eraldi arvelduskontol ja neid ei

tohi kasutada krediidivahendaja oma majandustegevuses. Vastava nõude rikkumisega kaasneb

vastutus krediidivahendajale.

§ 107. Nimekaitse nõuete rikkumine

Käesoleva eelnõuga on piiratud sõnade „krediidiandja“, „krediidivahendaja“ ja

„krediidinõustaja“ ning nende teisendite kasutamine isikute poolt, kellel ei ole selleks

63

tegevusluba. Seega laieneb vastavast paragrahvist tulenev vastutus igale isikule, kes

nimekaitse reeglit rikub.

§ 108. Välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegevuse nõuete rikkumine

Käesoleva eelnõuga on reguleeritud välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaali tegevust

Eestis, samuti lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja teenuse pakkumist piiriüleselt Eestis.

Välisriigi äriühing peab Eestis tegutsemise korral järgima Eestis krediidi pakkumisele ja

-vahendamisele sätestatud nõudeid ning nende rikkumise korral kaasneb rahaline vastutus.

§ 109. Menetlus

Vastavalt käesolevale paragrahvile menetleb käesolevas peatükis sätestatud väärtegusid

Finantsinspektsioon. Karistusreform on teinud väikesel mahul muudatusi finantssektori

seadustes ning läbivalt on vastav normide üle vaatamine kavas lähiajal. Selle tulemusena

muudetakse ühtlustatult eriseadustes sätestatud karistusi, mille puhul menetlejaks on

Finantsinspektsioon.

15. peatükk

RAKENDUSSÄTTED

1. jagu

Üleminekusätted

§ 110. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega

Krediidiandjad ja vahendajad, kes on asutatud ja tegutsenud enne eelnõu jõustumist ja seega

tegutsevad RahaPTS kohaselt Rahapesu Andmebüroo poolt väljastatud tegevusloa alusel,

peavad taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusloa ning viima oma tegevuse ja dokumendid

käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse 2016. aasta 21. märtsiks (lõige 1). Vastava

kuupäeva kehtestamisel on arvestatud hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevat nõuete

jõustumise ja direktiivi ülevõtmise tähtaega, lisaks tagab vastav tähtaeg seaduse menetlemise

perioodi arvestades pikema perioodi tegevuslubade menetlemisele (võrreldes nõuete

jõustumise kohustusega näiteks 1. jaanuarist).

Et tagada nende krediidiandjate või -vahendajate tegevusloa taotluste menetlemise mõistlik

aeg, tuleb vastav taotlus esitada arvestusega, et Finantsinspektsioonil kulub rohkearvuliste

taotluste menetlemiseks rakendussätetega pikendatud tähtaeg. Finantsinspektsioon võib

käesoleva paragrahvi kohaselt tegevusloa taotlust menetleda erandina kuni kaheksa kuud

(tavapärase kuue kuu asemel), mistõttu tuleks tegevusloa taotlused esitada hiljemalt juulis

2015 (lõige 2).

Vastavalt lõikele 3 on ette nähtud üleminekunorm krediidiandjatele ja -vahendajatele, kelle

tegevusloa taotlus on 21.märtsi 2016 seisuga Finantsinspektsioonis menetlemisel. Kui selleks

kuupäevaks ei ole tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsust tehtud, ei loeta isikut

tegevusloata teenuse osutajaks, kelle suhtes kohaldub karistusseadustiku § 372, vaid

tingimusel, et tegevusloa taotlus on esitatud siiski hiljemalt 1. jaanuariks 2016, võib selline

krediidiandja või -vahendaja jätkata oma olemasoleva portfelli haldamist, kuid ta ei või anda

välja krediiti või seda vahendada seni, kuni talle on antud tegevusluba.

2. jagu

64

Teiste seaduste muutmine

§ 111. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Paragrahvi 2 lõike 1 muutmine

Tulenevalt sellest, et tarbijakrediidi teenuse osutajatest saavad finantsjärelevalve subjektid,

täiendatakse finantsinspektsiooni seaduse riikliku järelevalve paragrahvi viitega

krediidiandjate ja -vahendajate seadusele.

Paragrahvi 38 lõigete 2 ja 3 muutmine

Käesoleva paragrahvi muudatused tulenevad sellest, et ka krediidiandjad ja vahendajad on

uue seaduse alusel järelevalvesubjektid ning kohustatud järelevalvetasu maksma. Lõige 1

seisneb järelevalvetasu diferentseerimises ning kirjelduses, mida peetakse järelevalvetasu

kapitaliosaks. Lõige 2 sätestab krediidiandjate kohustuse maksta nii järelevalvetasu kapitali

kui -mahu osa ning lõige 3 krediidivahendajate kohustuse maksta üksnes järelevalvetasu

mahuosa.

Paragrahvi 38 lõike 8 täiendamine punktidega 7 ja 8

Lõike täiendamise vajadus tuleneb sellest, et määratleda millise järelevalvesubjektina maksab

järelevalvetasu subjekt, kes tegutseb mitmel tegevusalal.

Paragrahvi 39 lõike 1 punkti 4 muutmine

Käesolevasse punkti lisatakse „krediidiandja” ja „või osakapitali“.

Paragrahvi 39 lõike 2 täiendamine punktidega 14 ja 15 Käesolevaga määratletakse järelevalvetasu kapitaliosa krediidiandjate ja -vahendajate puhul.

Paragrahvi 41 lõike 1 muutmine

Käesolevaga lisatakse lõikesse sõna „krediidiandja“.

Paragrahvi 41 täiendamine lõikega 51

Käesolev lõige sätestab, et krediidivahendaja järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel

võetakse aluseks selle isiku või vastava krediidivahendaja Eesti filiaali Inspektsioonile

esitatud eelmise aasta raamatupidamise aastaaruandes kajastatud vahendustasude

kogusumma.

Paragrahvi 42 lõike 1 muutmine

Järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamise lõikesse lisatakse sõna „krediidiandja”.

Paragrahvi 42 täiendamine lõikega 51

Käesolev lõige sätestab, et krediidivahendaja järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel

võetakse aluseks selle isiku või vastava krediidivahendaja Eesti filiaali Inspektsioonile

esitatud eelmise aasta raamatupidamise aastaaruandes kajastatud vahendustasude

kogusumma.

Paragrahvi 453

lõigete 2 ja 3 muutmine

Käesolevaga lisatakse lõigetesse sõnad „krediidiandja või -vahendaja“.

Paragrahvi 454 muutmine

65

Käesolevaga lisatakse paragrahvi sõnad „makseasutuse“, „e-raha asutuse“ ja „krediidiandja ja

-vahendaja“. Makseasutuse ja e-raha asutuse täiendus tuleneb vajadusest parandada varasemat

seaduse redaktsiooni, mille subjektide ringist oli välja jäänud makseasutus ja e-raha asutus,

kellele samuti peab rakenduma täiendava tegevusloa taotlemise menetlustasu.

§ 112. Hoiu-laenuühistu seaduse muutmine

Paragrahvi 2 täiendamine lõikega 3

Käesolevaga seotakse hoiu-laenuühistute seaduse ja krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

regulatsioon, tuues välja, et hoiu-laenuühistu, kes annab krediiti tarbijatele, peab taotlema

krediidiandja tegevusloa, välja arvatud juhul, kui ta väljastab laenu alla turul kehtivate

keskmiste intressitingimuste. Tegevusloa taotlemisel tuleb hoiu-laenuühistul arvestada nii

krediidiandjate ja -vahendajate seadusest tulenevaid nõudeid kui ka hoiu-laenuühistute

üldregulatsiooni. Näitena, kuna krediidiandja kapitalinõue on 50 000 eurot, peab sellisel juhul

hoiu-laenuühistu kapital vastama krediidiandjate ja -vahendajate seaduses sätestatule. Lisaks

tuleb arvestada erisusi, mis on sätestatud krediidiandja poolt kliendi maksevõime hindamisele

ja krediidiandja sise-eeskirjadele ning muule tegevusele (nagu nõuded töötajatele, kinnisvara

hindamisele).

§ 113. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Paragrahvi 48 lõike 4 täiendamine teise lausega

Käesoleva eelnõuga ühtlustatakse krediidiandjate ja krediidiasutuste poolt krediidi andmise

regulatsioon. Seega tehakse krediidiasutuste seaduses muudatused vastavalt krediidiandjate ja

-vahendajate seaduse §-des 38, 40, 43, § 44, ja §-des 46–53 ja §-des 101–102 krediidiandja ja

-vahendaja tegevusele sätestatut. Krediidiasutus või krediiti anda, vahendada,

nõustamisteenust osutada olemasoleva tegevusloa alusel, kuid teenuse osutamisel tuleb

arvestada käesolevas eelnõus krediidi andmisele sätestatud nõudeid, sealhulgas nõudeid

kliendi maksevõime hindamisele, krediidi tagatiseks oleva vara hindamisele, krediiti andvate

või vahendavate töötajate pädevusele ja sellest tulenevale vastutusele. Krediidiasutus annab

aru väljastatud krediidi kohta krediidiasutuste seadusest tuleneva aruandluskohustuse raames.

Käesoleva muudatusega sätestatakse krediidiasutusele kohustus järgida krediidiandja ja -

vahendaja töötajate teadmistele, oskustele ja kogemustele sätestatud nõudeid. KAS § 48 lõike

4 kohaselt peavad krediidiasutuse juhid ja töötajad tegutsema nendelt oodatava

ettenägelikkuse ja kompetentsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele,

lähtudes krediidiasutuse ning selle klientide huvidest. Sellele üldnõudele lisanduvad veel

täiendavad nõuded hinnata krediidi andmise, nõustamise või muu seotud teenuse tarbijale

osutamisega seotud töötajate pädevust, kehtestades vastavalt ametikohtadele sise-eekirjades

vastavad krediidiasutuse sisesed nõuded ning seejärel kontrollides ka töötajate vastavust

seatud nõuetele. Seaduses on sätestatud valdkonnad, milles töötajate pädevust tuleks hinnata

ja seda lähtuvalt nende tegevusaladest, täpsemad nõuded töötajate pädevuse reguleerimiseks

sise-eeskirjades saavad olema sätestatud valdkonna eest vastutava ministri määrusega.

Paragrahvi 571 täiendamine lõigetega 1

2 ja 1

3

Eelnõuga on reguleeritud krediidiandja või -vahendaja töötajate tasustamine. Kuna pankade

puhul on vastavad nõuded sätestatud krediidiasutuste seaduses, millest tuleb samuti üldine

tasustamise põhimõtete kehtestamise kohustus ning tasustamisel ettevõtja huvide ja riskide

arvestamise kohustus, siis on käesoleva muudatusega täiendatud krediidiasutuste seadust vaid

66

erinormiga, mis kehtib suuremas osas peamiselt isikutele, kes osalevad krediidi andmise

protsessis või nõustamisteenuse pakkumisel. Selliste isikute puhul ei ole hüpoteekkrediidi

direktiivi kohaselt lubatud siduda tasustamist üksnes kvantitatiivsete näitajatega krediidi

andmisel. Nõustamisteenuse puhul on oluline, et töö tulemuse tasustamisel arvestatakse ka

asjaolu, et nõustamine on läbi viidud eelkõige tarbija huvisid ja vajadusi arvestades.

Paragrahvi 63 lõike 2 punkti 3 muutmine ja lõike täiendamine punktiga 41, paragrahvi

täiendamine lõikega 41

Krediidiasutuste seaduse § 63 reguleerib sise-eeskirjade kehtestamist, loetledes ka nende

kohustuslikud osad. Tulenevalt krediidiandjate ja -vahendajate regulatsioonist peab sise-

eeskirjades kajastama ka tarbijate krediidivõimelisuse hindamise korda, samuti kinnisvara

hindamise ning nõustamisteenuse osutamise korda, aga ka krediidi andmise või

vahendamisega seotud teenuste edasi andmise korda. Teenuste edasiandmine ei ole

krediidiasutuste puhul seaduse tasandil reguleeritud. Krediidiandjate ja -vahendajate tegevust

arvestades tuleneb regulatsiooni krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-st 46, mida tuleb

järgida ka pankadel.

Paragrahvi 83 lõike 2 muutmine ja paragrahvi täiendamine lõikega 21

Laenude andmise täpsemad nõuded pankadele kehtestab Eesti Pank ning kehtiva määruse

aluseks on KAS § 82 lõige 2. Arvestades järelevalve eesmärke on kehtiv sõnastus ebatäpne,

kuna selle põhjal ei eristu, et Eesti Pank kehtestab teatud nõuded laenudele makrojärelevalve

eesmärgil. Õigusselguse parandamise eemärgil täiendatakse KAS § 83 selliselt, et lõige 2

sätestab nõudeid laenude teenindamisele ja klassifitseerimisele ning eraldi lõige sätestab

nõuded makrofinantsjärelevalve eesmärgil.

Paragrahvi 83 täiendamine lõikega 31

Krediidiasutuste seaduse § 83 sätestab üldised nõuded laenud andmisele. Lisaks on KAS §-s

89 sätestatud teenuse osutamisel kliendi kaitse põhimõtted. Selle raames on välja toodud, et

krediidiasutus on kohustatud informeerima klienti võimalikest ohtudest laenude võtmisel.

Tulenevalt krediidiandjate ja -vahendajate regulatsioonist saab vastav hoolsuskohustus olema

laiem ja hõlmama tegevusnõudeid krediidiandjatele. Sellega seoses on käesoleva

muudatusega välja toodud, milliseid täiendavaid nõudeid krediidiandjate ja -vahendajate

seadusest tuleb krediidiasutusel järgida krediidi andmisel.

§ 114. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmine

Seaduses muudetakse § 2 lõike 4 punkti 1 ja lõiget täiendatakse punktiga 11, mille kohaselt

MSÜS ei kohaldu äriühingutele, mis on krediidiandjate ja -vahendajate seaduse subjektideks.

Seega äriühingud ja hoiu-laenuühistud, kes annavad laenu, sealhulgas tarbijakrediiti ja

hüpoteegiga tagatud tarbijakrediiti, ei taotle litsentsi mitte MSÜS kohaselt, vaid vastavalt

eriseadusele.

Vastavalt MSÜS § 2 lõike 4 punktile 1 on finantsteenused välistatud MSÜS kohaldamisalast.

Nendele kohalduvad eriseadused, nendest tulenevad tegevusloa taotlemise nõuded ja

Finantsinspektsiooni järelevalve. Lisaks on MSÜS subjektide ringi aluseks nn teenuste

direktiiv 2006/123/EÜ20

. Selle direktiivi kohaselt on direktiivi reguleerimisalast välja jäetud

finantsteenused, sest kõnealuseid tegevusi käsitletakse eraldi ühenduse õigusaktides, mille

eesmärk nagu ka teenuste direktiivi eesmärk on tõelise teenuste siseturu saavutamine. Seega

20

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ, 12. detsember 2006, teenuste kohta siseturul, ELT L

376, 27.12.2006, lk 36—68.

67

hõlmab väljajätmine kõiki finantsteenuseid, nagu panga-, krediidi-, kindlustus-, sealhulgas

edasikindlustusteenused, ameti- või personaalpensioniteenused, väärtpaberi-,

investeerimisfondide, makse ja investeerimis- nõustamisteenused, sealhulgas teenused, mis on

loetletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni

2006. aasta direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta I lisas.

Vastavas lisas nr 1 on välja toodud vastastiku tunnustatavate teenustena muuhulgas ka

laenutehingud, sealhulgas: tarbijakrediit, hüpoteeklaen, regressiõigusega või -õiguseta

faktooring, äritehingute finantseerimine (sealhulgas maksekohustuste ost) ning

finantseerimisliising.

MSÜS seletuskirja kohaselt on seaduse koostamisel lähtutud teenuste direktiivis esitatud

välistusest, mis kohaldub kõikidele finantsteenustele, sealhulgas panga-, krediidi-,

väärtpaberi- ja investeerimisfondide ning kindlustus- ja pensioniteenustele ning hõlmab ka

direktiivi 2006/48/EÜ I lisas loetletud teenuseid, näiteks tarbijakrediidi- ja

hüpoteeklaenuteenuseid, kapitalirenti ning maksevahendite väljaandmist ja haldamist.

Teenused, mille puhul ei ole tegemist finantsteenustega, näiteks kaupade väljarentimises

seisnevad kasutusrenditeenused, ei ole eelnõu reguleerimisalast välja jäetud.

§ 114. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine

Paragrahvi 5 lõike 4 täiendamine punktiga 5

Kehtiva makseasutuse või e-raha asutuse tegevusloa alusel on makseasutuste ja e-raha

asutuste jaoks on laenu andmine piiratud MERAS § 5 lõike 4 nõuetega, mille kohaselt:

1) laenu andmine on kõrvalteenus ning seda antakse üksnes maksetehingu täitmiseks;

2) maksetehingu täitmisega seotud laenud tuleb tagasi maksta 12 kuu jooksul;

3) laenu ei või anda nende vahendite arvel, mis on saadud või mida hoitakse enda käes

maksetehingu täitmise eesmärgil;

4) makseasutuse omavahendid peavad olema piisavad, et katta väljastatud laenudega seotud

riske.

Seega makseasutused ja e-raha asutused võivad laenu anda seaduses sätestatud tingimuste

täitmise korral vaid makseteenuste hõlbustamiseks. Makseasutus võib anda laenu

maksetehingu täitmiseks maksimaalse tähtajaga kuni 12 kuud. Laenuandmisel peavad

makseasutused asjakohastel juhtudel järgima tarbijakrediidi kohta sätestatut.

Kui makseasutus või e-raha asutus soovib anda laenu ka mitte vaid maksetehingu täitmiseks,

on selleks vajalik eelnõu kohaselt taotleda krediidiandja või -vahendaja tegevusluba.

Käesoleva muudatusega täiendatakse makseasutuse ja e-raha asutuste poolt laenu andmise

tingimusi. Makseasutus või e-raha asutus, kes annab krediiti kas MERAS § 5 lõike 4

tähenduses , peab oma tegevuses arvestama üldiseid krediidi andmisele ja vahendamisele

kehtivaid nõudeid, mis on sätestatud tegevusnõuetena krediidiandjate ja -vahendajate

seaduses. Seega laienevad tema tegevusele näiteks nõuded töötajatele, tarbija maksevõime

hindamisele, tarbija vara hoidmisele.

§ 116. Tarbijakaitseseaduse muutmine

Tarbijakaitseseaduse § 411

sätestab Tarbijakaitseameti peadirektorile õiguse teha ettekirjutus

turuosalise poolt võlaõigusseaduse tarbijakaitse normide rikkumise korral, sellisteks

normideks on näiteks ka tarbijakrediidilepingu sõlmimisele sätestatud nõuded. Lisaks on

68

kõnealuse paragrahviga antud Tarbijakaitseametile õigus esitada tarbijakaitsenõuete

rikkumise korral hagi kohtusse.

Krediidiandjate ja -vahendajate tegevusnõuded hõlmavad ka tarbijakaitselisi nõudeid, mis on

sätestatud võlaõigusseaduses. Finantsinspektsioon teostab järelevalvet krediidiandjate ja

-vahendajate tegevuse üle, mille puhul kontrollitakse ka teenuse osutamisele seatud nõuete

täitmist, näiteks sisaldavad neile kehtivad nõuded kliendi maksevõime hindamist, kliendi

teavitamist. Seega on käesoleva muudatusega laiendatud ka Finantsinspektsiooni ettekirjutuse

tegemise õigust võlaõigusseaduse normide järgimise kontrollimisele.

3. jagu

Seaduse jõustumine

§ 117. Seaduse jõustumine

Uus seadus jõustub üldkorras peale selle vastuvõtmist Riigikogus, välja kuulutamist

presidendi poolt ja avalikustamist Riigi Teatajas. Seaduse sätted, mis reguleerivad

hüpoteekkrediidiandjate ja -vahendajate tegevust seoses töötajatele esitatavate nõuetega ning

piiriülese tegevusega, jõustuvad 21. märtsil 2016, mil tuleb üle võtta ka vastav

hüpoteekkrediidi direktiiv (lõige 2). Vastavaks tähtajaks peab krediidiandmise või –

vahendamisega seotud ettevõtja taotlema ka tegevusloa. Kui vahendatakse või antakse

hüpoteekkrediiti, tuleb sellekohaseid nõudeid hakata täitma 21. märtsist 2016.

IV. EELNÕU TERMINOLOOGIA

Eelnõus on kasutusele võetud mitmeid uusi, praegu kehtivas seaduses kasutamata termineid,

olulisimad uued mõisted on järgmised:

1) hüpoteekkrediidiandja ja hüpoteekkrediidivahendaja – kui krediidiandja peamiseks ja

püsivaks tegevuseks on hüpoteegiga tagatud krediidi andmine, on ta käesoleva eelnõu

tähenduses hüpoteekkrediidiandja, ning sellise krediidi vahendaja

hüpoteekkrediidivahendaja;

2) agent – ühe krediidiandjaga seotud krediidivahendaja, kes tegutseb ainult selle

krediidiandja nimel ja selle krediidiandja täielikul ja tingimusteta vastutusel.

V. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/17/EL

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive

2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28/02/2014, lk 34—85).

Täpsema ülevaate direktiivi artiklite kaupa annab lisas nr 1 esitatud võrdlustabel.

VI. SEADUSE MÕJUD

6.1. Eelnõu vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele

Krediidiandjate ja -vahendajate tegevusele avalik-õiguslike majandustegevuse nõuete

(tegevusloa kohustus ja järelevalvele allutamine jm) piirab eelnimetatud ettevõtjate

69

ettevõtlusvabadust, s.o. toob kaasa eelnimetatud ettevõtjate jaoks põhiseaduse (PS) §-s 31

sätestatud põhiõiguse – ettevõtlusvabaduse riive. Eesti Riigikohtu praktikas on PS § 31

kaitseala kohta antud avar tõlgendus, mis annab võimaluse hinnata väga erisuguste riivete

põhiseaduspärasust. Ettevõtlusvabaduse tuumaks on riigi kohustus mitte teha põhjendamatuid

takistusi ettevõtluseks. Riigikohus on asunud seisukohale, et seda vabadust riivab iga abinõu,

mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse. Kui piirang riivab

ühtaegu nii ettevõtlusvabadust kui põhiseaduse §-st 32 tulenevat omandiõigust, siis tuleb selle

lubatavuse hindamisel hinnata piirangu proportsionaalsust enam riivatud põhiõiguse

kontekstis21

. Muuhulgas on Riigikohus ettevõtlusvabaduse riivena käsitlenud tegevusloa

nõude kehtestamist.22

Põhiseaduse § 31 ja 32 tulenevad põhiõigused on seadusereservatsiooniga põhiõigused.

Riigikohtu selgituse kohaselt annab põhiseaduse § 31 teine lause seadusandjale suure

vabaduse reguleerida ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimusi ja seada sellele piiranguid.

Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest. See põhjus peab johtuma

avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas23

ja

enesestmõistetavalt õiguspärane.24

Ettevõtlusvabaduse piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem,

kui seda normi legitiimse eesmärgiga saab põhjendada. Kasutatud vahendid peavad olema

proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Tarbijate kaitsemise ja ettevõtlusvabaduse

tasakaalustamise aspektist eelnõuga teenusepakkujatele kehtestatavad nõuded ei ole

ülemääraselt koormavad ega riiva ebaproportsionaalselt krediidituruosaliste põhiseadusega

kaitstud ettevõtlusvabadusõigust.

Erinevalt suuremast enamusest EL liikmesriikidest on Eestis tarbijalaenude osas tarbijate

kaitseks kohaldatavad meetmed olnud aastaid teadaolevalt suhteliselt liberaalsed.25

Krediidiandjate ja -vahendajate avalik-õiguslike tegevusnõuete kehtestamine, s.h. tegevusloa

ja riiklikule finantsjärelevalvele allutamine eelnõus toodud kujul vastab tarbijakaitse

vajadustele ja loob tasakaalustatud lahenduse turutõrgete võimaluste vähendamiseks.

Kohtupraktikas on ettevõtlusvabadust mõistetud ka õigusena nõuda riigi sekkumist, et kaitsta

isikut teiste ettevõtjate õigusvastase tegevuse eest.26

Riive proportsionaalsuse kaalumisel on

oluliseks aspektiks kollisioon sotsiaalriigi põhimõtte ja ettevõtlusvabaduse põhiõiguse vahel.

Sotsiaalriigi idee lähtub eeldusest, et riigi eesmärgiks on sotsiaalse tasakaalu otsimine ning

nende isikute kaitse tagamine, kes ise ei saa oma põhiõiguste kaitse tagamist vajalikul määral

otseselt mõjutada.

Põhiseaduse §-st 28 ja § 29 lõikest 3 erinevad sotsiaalsed põhiõigused kaitsevad inimesi

erinevate sotsiaalsete riskide puhuks ja sellest põhimõttest lähtuvalt tuleb riigil kasutusele

võtta meetmeid krediiditururiskist, eelkõige ülelaenamisest lähtuva kahju ennetamiseks või

leevendamiseks. Eelnõus sätestatud meetmete eesmärk on kindlustada inimese inimväärne

äraelamine ja vähendada inimeste maksejõuetuks jäämise riski ning sellest johtuvaid muid

21

Vt näiteks RKPJK 28.04.2000, otsus asjas nr. 3-4-1-6-00, punkt 11. Vt. täpsemalt Eesti Vabariigi Põhiseadus.

Kommenteeritud väljaanne. § 31 Komm 5 ja 7. 22

Vt. RKHK 02.10.1998 määrus asjas nr. 3-3-1-28-98. 23

„Mida intensiivsem on ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad aga olema sekkumist

õigustavad põhjused.” (RKPJKo 10.05.2002, 3-4-1-3-02, sarnaselt RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 51.). 24

Vt. täpsemalt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 31 Komm 12. 25

Eesti on teadaolevalt üks väheseid EL-i riike, kus seniajani tarbijakrediidiandjate suhtes ei ole kehtestatud

tegevusloa või muud analoogilist kohustust. 26

Vt. täpsemalt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 31 Komm 7.

70

sotsiaalseid probleeme. Tarbijaõigused ei ole küll otseselt sotsiaalsed põhiõigused, kuid

tarbijad on tarbijakrediidi tehingutes kindlasti nõrgemaks pooleks ning väärivad avaliku

võimu tähelepanu ja kaitset, et vältida krediidivõtjate majanduslikesse raskustesse sattumist

ja ülemäärast sõltuvust krediidiandjast. Tarbijaõigused on seega käsitletavad olulise avaliku

huvina.

Krediidiandjate ja -vahendajate tegevusloa nõuet ja järelevalvele allutamist ei saa pidada

ülemäära intensiivseks, sest see suurendab krediidiandjate usaldusväärsust avalikkuse,

eelkõige tarbijate silmis. Teatavasti on finantsturul tegutsevate ettevõtjate usaldusväärsuse

tagamise vajadusest lähtuvalt finantsvaldkond läbi ajaloo olnud kõige tugevamate

piirangutega ettevõtlusvaldkond. Krediidiandjate allutamine Finantsinspektsiooni

järelevalvele võib suurendada krediidiandjate ärivõimalusi, kuna perspektiivis peaks

paranema pakutavate teenuste kvaliteet ja krediidiandjate maine avalikkuse silmis.

Krediidiandjate ja -vahendajate tegevusloa nõue ja järelevalve peaks soodustama ausat

konkurentsi tarbijakrediidi turul ja suurendama pakutavate teenuste tingimuste paindlikkust

ning tarbijasõbralikkust. Suurenenud tarbijasõbralikkus laiendab tarbijate valikuid, s.h. selliste

tarbijate valikuid, kes on teadlikud ja vastutustundlikud krediidi kasutamisel ja selle kaudu

võib kaasneda lepinguvabadus, mis on vaba eneseteostuse põhiõiguse üks vorme.

Sotsiaalriigi põhimõtte aluseks on sotsiaalse tasakaalustatuse idee ja see ei eelda, et riik

võtaks märkimisväärse vastutuse eraisikute poolt nende majandustehingute käigus tehtavate

otsuste eest. Siinjuures ei saa täielikult kõrvale jätta asjaolu, et kavandatav regulatsioon

mõjutab positiivselt tarbijate käitumist, sest ettevõtja avalik-õiguslikud tegevusnõuded,

eelkõige teabe esitamise ja krediidivõimelisuse kohustused, peaksid aitama inimestel ülesse

näidata mõistlikku hoolt oma personaalsete tehingute ja rahaasjade suhtes üldisemalt. Eelnõus

kavandatud meetmed kujutavad endast küll krediidiandjate ja -vahendajate ettevõtlusvabaduse

riivet, kuid kavandatavad meetmed peaks tasakaalustama krediiditurgu ja soodustama

tarbijate teadlike, põhjalikult läbikaalutud otsuste tegemist.

6.2. Laenuturu ülevaade

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi uuringus „Kiirlaenuturg – analüüs ja

ettepanekud“ mõisteti kiirlaenuturgu kui lühiajalist (keskmiselt 3 kuud) tarbijakrediiti kas

tarbimislaenu või järelmaksu vormis. Leitakse, et kiirlaen on tagatiseta laenukohustus, kuid

eksisteerib ka väiksesummalisi (alla 1000 euro) ja lühiajalisi (kuni 1 aasta) laene, mida

tagatakse eraisikute käenduste või hüpoteekidega ja mille väljastamine jääb 24 tunni piiresse

laenutaotluse esitamisest arvates. Samas võib ka osa krediidiasutuste väljastatud

tarbimislaenusid lugeda kiirlaenudeks.

Eesti Panga selgituse kohaselt on tarbimislaen laen, mis on võetud kaupade või teenuste

soetamiseks.

Tarbimislaene väljastavad ühel või teisel kujul: krediidiasutused, nn kiirlaenuettevõtted või

laenukontorid, liising- ja järelmaksuandjad, hoiu-laenuühistud, ühisrahastajad. Nendest

reguleerimata turu moodustavad kiirlaenuandjad ja muud laenukontorid, liising- ja järelmaksu

andjad, ühisrahastajad ning hoiu-laenuühistud, kes täielikult või osaliselt allutatakse

Finantsinspektsiooni järelevalve alla, vastavalt käesolevale krediidiandja ja -vahendajate

seadusele.

Seega võib laenuandjad jagada järgmistesse gruppidesse:

1) krediidiasutused;

71

2) mitte-pankadest laenuandjad (nn reguleerimata turg): kiirlaenufirmad ja muud

laenukontorid, hoiu-ja laenuühistud, nn ühisrahastajaid, liising- ja järelemaksuandjad.

Järgmisel joonisel on näha kui palju on väljastanud krediidiasutused ehk pangad tarbimislaene

(s.t. siin ei ole kajastatud eluasemelaene). Nagu näha on üldjuhul püsinud pankade poolt

väljastatud tarbimislaenude maht üsna stabiilne.

Joonis 2. Krediidiasutuste poolt eraisikutele väljastatud tarbimislaenude jääk aastatel

2011–2013 (mln eurot).

Otseselt nn kiirlaenuturul tegutseb hinnanguliselt üle 100 ettevõtte, kuid 90% turumahust

annavad väidetavalt 30 ettevõtet ja 50% mahust üksnes 6 ettevõtet. Kiirlaenuturu laenujääk

2012. a lõpu seisuga oli hinnanguliselt 118 mln eurot (kui arvestada juurde BigBank, siis 178

mln eurot). Kiirlaenuturu maht on viimasel kolmel aastal kasvanud keskmiselt 30% aastas,

seega võiks 2013. aasta hinnanguline kiirlaenuturu maht olla 150 mln eurot. Erinevate

hinnangute kohaselt ca 1/3 reguleerimata turul antud laenudest ei laeku tähtaegselt tagasi.

Kuna kiirlaenuturu maht on aga võrreldes kogu laenuturu suurusega (sh eluasemelaenud)

suhteliselt väike, siis ainuüksi probleemseks muutunud kiirlaenud finantsstabiilsust

tõenäoliselt eriti ei ohusta. Lisaks ei satu kiirlaenuettevõtte majandusraskuste korral ohtu

hoiustajate vara.

Hoiu-laenuühistute arv on kasvanud viimase kümne aasta jooksul peaaegu kaks korda ning

2014. aasta jaanuari lõpu seisuga tegutses Eestis 20 hoiu-laenuühistut. Hoiu-laenuühistud

moodustavad hoiuste, laenuportfelli ja varade mahu poolest vaid ligikaudu 0,1%

pangandussektorist ning seega on nende mõju finantssüsteemi riskidele samuti üsna vähene.

Järgmiselt jooniselt on näha, et kui krediidiasutuste tarbimislaenude jääk on aastate jooksul

vähenenud, siis reguleerimata turu osa see-eest suurenenud. 2013. aastal moodustasid

krediidiasutused moodustavad tarbimislaenude turumahust ligi 69%, kiirlaenuettevõtjad 27%,

hoiu-laenuühistud ja ühisrahastajad vaid 2,5 ja 1,5%. 2013. aastal oli märgata ühisrahastajate

(IsePankur ja Omaraha) turuosa suurenemist, mis võib eeldatavasti jätkuda. Kokku

moodustab reguleerimata turg tarbimislaenude turumahust u 22,5%.

72

Joonis 3. Kiirlaenufirmade, hoiu-laenuühistute, krediidiasutuste, ühisrahastajate

väljastatud tarbimislaenud aastatel 2010-2012 (mln eurot). Allikas: Eesti Pank,

äriregister, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Finantsinspektsioon

Käesoleva eelnõu jõustumise ja rakendumise järel alates 2016. aastast võib eeldada

kiirlaenuturu kasvu aeglustumist. Kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi uuringu

järgi oli keskmine kasv aastatel 2010-2012 umbes 30%, siis uue regulatsiooni rakendumise

tulemusena võib kasv kahandada kuni 10-15%-ni. Tõenäoliselt ei jätka mitmed

kiirlaenufirmad enam oma tegevust tulenevalt märkimisväärsetest nõuetest, mis toovad kaasa

ilmselt olulise tegevuskulude kasvu.

Kuigi Eesti Panga finantsstabiilsuse ülevaates (2014. a I poolaasta kohta) tuuakse välja, et

kuna kiirlaenuturu maht on suhteliselt väike, siis ainuüksi probleemseks muutunud kiirlaenud

finantsstabiilsust tõenäoliselt eriti ei ohusta. Samas märgitakse, et pankade laenukvaliteeti ja

finantsstabiilsust võib mõjutada see, et sageli on kiirlaenuvõtjatel juba enne kohustusi ka

pankade ees. Kui neil tekivad kiirlaenude tõttu maksehäired, siis ei suuda nad ka oma muid

finantskohustusi täita. Seda raskendab samuti asjaolu, et inkassofirmade ja kohtutäiturite

sissenõutavad summad on esialgsest laenusummast tavaliselt mitu korda suuremad. Võlgniku

seisukohalt on probleem veel see, et pangad ei restruktureeri üldjuhul nende laenuvõtjate

laene, kellel on samal ajal ka kiirlaenuvõlgnevusi. Kiirlaenu võtmine võib mõjutada ka panga

otsust sellele isikule tulevikus laenu anda. Kiirlaenude tagasimaksmise raskustel võib olla ka

kaudne mõju tööturu kaudu. Võlanõustajate sõnul on makseprobleemide ja arestitud

pangaarvega inimeste motivatsioon tööle minna tunduvalt väiksem. Tihti nõustutakse töötama

ümbrikupalga eest või püütakse Eestis kogunenud võlgadest vabaneda nii, et jäetakse need

maksmata ja minnakse tööle välismaale.

Kiirlaenufirmade väljastatud laenumahu kasvu ja pankade väljastatud tarbimislaenude mahu

vähenemist illustreerib järgmine joonis üsna ilmekalt.

Joonis 4. Kiirlaenufirmade ja pankade väljastatud tarbimislaenud. Allikas:

Finantsstabiilsuse ülevaade 1/2014.

73

Probleeme on laenukohustuste täitmisel illustreerib ilmekalt järgmine tabel. Krediidiinfo AS

maksehäireregistri andmetel on Eestis 85 787 eraisikut, kellel on kiirlaenude, pankade,

liisingu, telekommunikatsiooni või muude ettevõtete poolt välja antud laenude alusel tekkinud

maksehäired. Statistika hõlmab seisuga 18.08.2014 kehtivaid maksehäireid.

Selle põhjal selgub, et võrreldes kiirlaenude võtmisega esineb maksehäireid veelgi rohkem

telekommunikatsioonisektoris, kus paljusid tooteid ostetakse järelmaksuga. Võlanõustajate

informatsiooni kohaselt jõuab nendeni mitmeid kiirlaenudega seotud juhtumeid, mis on

seotud just järelmaksu kohustustega. Ehk sattudes hätta järelmaksu tasumusega, võetakse

kiirlaenu, et seda kohustust täita. See aga tekitab nö mitmekordse võlaspiraali, millest paljudel

isikutele ei ole enam pääsu.

Tabel 2. Maksehäirete arv sektorite lõikes. Allikas: Krediidiinfo

Maksehäirete

arv isiku

kohta telekom nn kiirlaen muu pank liising kokku

1 17 781 8 517 6 637 7 048 2 698 42 681

2 9 968 7 738 6 052 5 252 1 704 30 714

3 5 908 5 821 4 424 3 535 1 323 21 011

4 3 553 3 953 2 965 2 239 997 13 707

5+ 5 220 6 629 4 915 3 758 2 764 23 286

Kokku 42 430 32 658 24 993 21 832 9 486 131 399

Osakaal 32.3% 24.9% 19.0% 16.6% 7.2% 100.0%

Eraisikute kehtivate maksehäirete pikaajaliste võlgnevuste keskmine summa on aga 2 592

eurot. Pikaajaliseks maksehäireks loetakse üle aasta ehk rohkem kui 365 päeva kestvat

perioodi.

74

Kehtivate maksehäirete pikaajaliste võlgnevuste keskmiste summade jagunemist võlanõude

liigi alusel illustreerib järgmine tabel.

Tabel 3. Pikaajaliste võlgnevuste keskmiste summade jagunemine võlanõude liigi järgi.

Allikas: Krediidiinfo

Võlanõude liik Keskmine summa (€)

Nn kiirlaen 1 367

Liising 1 150

Pank 10 341

Telekom 322

Muu 1 290

Kokku 2 592

Võrreldes esimese eelnõu versiooniga välistatakse seaduse kohaldumisalast aga hoiu-

laenuühistud. Hoiu-laenuühistu puhul on tegemist liikmetele kuuluva finantseerimisasutusega,

mille eesmärgiks on pakkuda oma liikmetele võimalikult soodsat finantsteenust. Hoiu-

laenuühistute Liidu esitatud info põhjal moodustavad ebatõenäoliselt laekuvad nõuded üksnes

0,02% liidu liikmeks olevate hoiu-laenuühistute poolt väljastatud laenude kogumahust. See

peaks iseloomustama hoiu-laenuühistute tegevuse konservatiivsust riskide võtmisel ja üsna

põhjalikku liikme maksevõimelisuse kontroll enne laenulepingu sõlmimist. Samuti on

statistika kohaselt hoiu-laenuühistute väljastava tarbijakrediidi intressimäärad on ühed turu

madalaimad (ühistute laenuintress 10 – 19% aastas laenujäägilt).

Et siiski välistada võimalust, mille kohaselt hetkel tegutsevad laenuandjad võiksid oma

tegevuse kujundada peale seaduse jõustumist ümber hoiu-laenuühistu tüüpi laenuandmiseks,

siis seatakse eelnõuga seda riski minimeerivad künnised. Selle alusel ei kohaldata seadust

hoiu-laenuühistutele üksnes sellisel juhul kui nende väljastavate laenude intress on väiksem

kui kommertspankade keskmine tarbimislaenude intress. 2014.a.

6.3. Järelevalvetasude suurus

Järgmises tabelis on ära toodud, kui palju maksavad hetkel Finantsinspektsiooni järelevalve

alla kuuluvad isikud (subjektid) järelevalvetasu aastas.

Tabel 4. Järelevalve tasud tuhandetes eurodes, aastatel 2012 ja 2013

Subjekt Järelevalvetasud 2013 Järelevalvetasud 2012

Krediidiasutused 2922 2914

Kahjukindlustusandjad 570 570

Fondivalitsejad 344 349

Elukindlustusandjad 335 374

Kindlustusmaaklerid 138 135

Investeerimisühingud 152 154

Väärtpaberite keskregistri pidaja 27 29

Makseasutused 99 111

Kokku 4587 4636

75

Hinnanguliselt võiksid nn mitte-pankadest laenuandjate järelevalvetasud moodustada kokku

0,5 miljonit eurot aastas ning sõltuksid proportsionaalselt varadest, tõenäoliselt eelkõige

väljastatud laenude mahust.

Eelnõu väljatöötamisel kaaluti, kas järelevalve tasusid võiks maksta nt laenude jäägilt või

käibelt. Siiski on leitud, et sarnaselt teiste järelevalvesubjektidega võiks üldjuhul

järelevalvetasu suurus kujuneda kiirlaenufirma varade mahu pealt. Esialgsete arvutuste

kohaselt võib suurimate kiirlaenufirmade järelevalvetasu aastas oli 25 000 kuni 50 000 eurot,

keskmiselt oleks see tõenäoliselt aga 5 000 kuni 20 000 eurot.

6.4. Eelnõu peamiste meetmete mõjuanalüüs

Järgnevas mõjuanalüüsis antakse ülevaade Eesti krediiditurust, eelnõu üldistest eesmärkidest

ja mõjudest. Finantssektori osaks olev krediidiandjate ja vahendajate sektori regulatsioon

mõjutab eelkõige kitsamalt finantsteenuste pakkujate tegevust ja selle kaudu laiemalt

tarbijaid, riigi majandust.

Eelnõu meetmed ei mõjuta oluliselt järgmisi valdkondi:

1) regionaalareng;

2) riigi julgeolek ja välissuhted;

3) elu- ja looduskeskkond;

4) kohaliku omavalitsuse korraldus.

Eelnõuga ei kaasne ka otseseid tegevusi riigile ega kohalikele omavalitsustele ning

riigieelarvelisi kulutusi aga tulusid.

Järgnevalt esitatakse mõjuanalüüs eelnõu olulisemate järgmiste meetmete kohta:

Meede nr 1: krediidiandjatele ja -vahendajatele Finantsinspektsioonilt tegevusloa taotlemise

kohustus

ÜLDIST

Käesoleva meetmega nähakse ette, et kõik krediiti andvad isikud, kelle jaoks see on see nö

põhitegevus, peavad taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusloa. Seda kohustust ei ole

krediidiasutustel, kes on juba hoiuste kaasamiseks Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud.

Samuti ei ole seda kohustust lisaks füüsilistel isikutel, kes annavad laene mittepüsiva tegevusena.

Erand on tehtud ka sellistele hoiu-laenuühistutele, kes väljastavad laene madalama intressiga kui

keskmine kommertspankade tarbimislaenude intressimäär. Praeguse info kohaselt teevad seda kõik

tegutsevad hoiu-laenuühistud.

Tegevusloa saamiseks tuleb Finantsinspektsioonile esitada mitmeid andmeid ja dokumente (sh

äriplaan, sise-eeskirjad, andmed omanike ja juhtide kohta jms) ja tasuda menetlustasu 1 000 eurot.

Täiendava tegevusloa taotlemisel on menetlustasu 500 eurot. Finantsinspektsioonil on aega otsuse

tegemiseks (s.t. tegevusloa väljastamise või mitte-väljastamise kohta) kuni 6 kuud.

KAASNEV MÕJU

Mõju ulatus

tervikuna, sh mõju

Mõju ulatus tervikuna majandusele, tööhõivele ja riigieelarvele on väike,

kuna praeguse info kohaselt on isikuid, kes väljastavad tarbijakrediiti ja

76

ulatus

majandusele,

tööhõivele,

riigieelarvele ja

finantssektorile:

väike

kellele käesolevaga kehtestatav tegevusloa režiim ca 200 (arvestades sh ka

liising- ja järelmaksuandjaid).

Mõju finantssektorile on samuti pigem väike. Uus regulatsioon võib tuua

kaasa teenuste hindade (tarbimislaenude intressimäärade) teatud kasvu.

Samas arvestades, et täna tegutseb selles sektoris piisavalt palju ettevõtjaid

ja konkurents on suhteliselt tihe, siis tõenäoliselt hinnakasvu ei kaasne.

Seda enam, et Justiitsministeeriumi poolt väljatöötatud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku, võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku

üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu kohaselt seatakse ülempiir

tarbijakrediidi kulukuse määrale, mis on kolmekordne krediidiasutuste

poolt väljastatud keskmine tarbimislaenude tarbijakrediidi kulukuse määr:

http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/981/treeMenu/FINANTSS

EKTOR/147/979

2014.a. septembris oli selle suurus ca 37,2%.

Mõjutatud

sihtrühma suurus:

keskmine

Sihtrühmaks on otseselt isikud, kes väljastavad tarbijakrediiti, sh liisingut ja

järelemaksu väljastavad ettevõtjad. Nendele on mõju arvestatava suurusega,

kuid siiski kokkuvõttes pigem väike või keskmine (arvestades, et mitte-

pankadest krediidiandjad ja -vahendajad moodustavad Eesti ettevõtlusest

siiski üsna väikese osa).

Kaudseks sihtrühmaks saab pidada sisuliselt kõiki potentsiaalseid

laenuvõtjaid. EMORi 2011–2012. aasta küsitluse andmetel on SMS- või

kiirlaenu võtnud 2% leibkondadest.

Samas turuosaliste hinnangute kohaselt on eelnimetatud laene võtnud üle

100 000 isiku. MKMi uuringu kohaselt on Tarbijakaitseamet järelevalve

käigus jõudnud tõdemusele, et kiirlaenu klientide arv kasvab pidevalt,

sealjuures enim kasvab klientuur Ida-Virumaal ja peamiselt on kliendid

vanusegruppides 25–30 ja 55–60 aastat. Samas uuringu kohaselt on Eestis

30.01.2014 seisuga 34 706 isikut, kellel on kiirlaenude või tarbijakrediidile

spetsialiseerunud ettevõtete poolt välja antud laenude alusel tekkinud

maksehäired. Selle kohaselt on kiirlaen hetkel trahvide järel suurim

maksehäirete tekitaja.

Kuna eelnõuga seatakse rangemad nõuded tarbija kohta teabe kogumisele,

tarbijale selgituse andmisele ning vastutustundlikumale krediidiandmisele,

siis tarbijate informeeritus ja finantsteadlikkus suureneb ning tagatakse

nende õiguste ja huvide parem kaitse (sh kaitstakse tarbijate kollektiivseid

huve ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste ja ebaausate

kauplemisvõtete kasutamise keelamist ning tarbijate õigusi rikkuva muu

tegevuse lõpetamist). Seejuures peaks vähenema makseraskustesse

sattuvate inimeste arv.

Samas, kui krediidiandjad ja -vahendajad on Finantsinspektsiooni

77

Meede nr 2: nõuded krediidiandja ja -vahendaja omanikele, juhtidele ning töötajate

pädevustele, organisatsioonidele ülesehitusele, algkapitalile, aruandlusele ja teenuste

osutamisele

ÜLDIST

Eelnõuga kehtestatakse:

nn usaldusväärsuse nõuded mitte-pankadest krediidiandjate ja –vahendajate omanikele ja

juhtide;

nõuded krediidiandjate ja –vahendajate, sh krediidiasutustest laenuandjate töötajate pädevustele

ja teadmistele, kes esindavad laenuandjat krediidilepingu sõlmimisel või vahendamisel;

laenuandjate juhtide ja töötajate tasustamise põhimõtted eesmärgiga vältida liigset riskide

võtmist laenude väljastamisel;

nõuded laenuandja organisatsioonilisele ülesehitusele (sh nõuded krediidiandja või -vahendaja

sise-eeskirjadele, siseauditi läbiviimisele, nõuded krediidiandja või –vahendaja tegevuse

edasiandmisele);

laenuandjate hoolsuskohustused laenude pakkumisel ja kliendi nõustamisel ning järelevalve

nende täitmise üle (sh nõuded krediiditoimiku pidamisele, tarbija krediidivõimelisuse hindamise

kord, nõuded tarbija esitatavale teabele ja selle kontrollimiseks);

nõuded nõustamisteenuse osutamisele;

algkapitali nõue 50 000 eurot;

nõuded raamatupidamisele ja regulaarsele aruandlusele (s.t. aruandeid tuleb regulaarselt

Finantsinspektsioonile esitada);

reeglid, millisel viisil on võimalik pakkuda laenuteenuseid teistes liikmesriikides, sh lihtsustatud

nõuded nendele laenuandjatele, kes pakuvad krediiti kinnisvara tagatisel (nn EL ülene pass).

järelevalve all, on tarbijad ehk altid laenama, kuna teatakse, et ettevõtete

tegevust kontrollitakse.

Mõju esinemise

sagedus:

väike

Mõju esinemise sagedus on pigem ühekordne. Ehk tegevusloa taotlemine ja

menetlus toimub 2015. aastal. Hiljem puudutab see üksnes neid ettevõtjaid,

kes soovivad samuti sellele turule siseneda. Tõenäoliselt ei saa neid aga

palju olema.

Ebasoovitavate

mõjude risk:

väike

Ebasoovitavate mõjude riski otseselt ei kaasne. Suureneb küll ettevõtjate

halduskoormus ja tekib teatud barjäär turule sisenemiseks, kuid tarbijate

senisest tõhusam kaitse, antud ettevõtlussektori läbipaistvuse suurenemine

ja võrdsete teenuste osutamise tingimuste tekitamine peaks tervikuna

eelnimetatud kulude kasvu üles kaaluma.

KOKKUVÕTE MÕJU OLULISUSEST

Meetme mõju tervikuna majandusele, tööhõivele ja riigieelarvele on väheoluline. Küll

korrastab antud meede laenude väljastamise turgu, muudab selle läbipaistvamaks,

distsiplineerib laenuandjate käitumist ja kaudselt peaks kaasa aitama sellele, et laenud

muutuvad vähem kättesaadavamaks isikutele, kes ei suuda laenu hiljem teenindada. Seega

kaudne mõju ühiskonnale on üsna märkimisväärne ja positiivse tähendusega.

78

Mõju ulatus

tervikuna, sh mõju

ulatus majandusele,

tööhõivele,

riigieelarvele ja

finantssektorile:

väike

Kuigi antud meede puudutab lisaks mittepankadest laenuandjatele osaliselt

ka krediidiasutusi, siis mõju ulatus tervikuna majandusele, tööhõivele ja

riigieelarvele on väike.

Suurimate kiirlaenufirmade kohta tehtud analüüsi tulemusena oli 2013.

aastal oli kiirlaenufirma keskmine töötajate arv 17 ja kokku nende firmade

peale tööl ligi 190 töötajat. Keskmine palgakulu ja sotsiaalmaks oli neil

ettevõtetel vastavalt 408 tuhat ja 133 tuhat eurot. Uued nõuded toovad

kindlasti kaasa selle, et laenuandjad peavad võtma tööle uusi töötajaid ja

koolitama täiendavalt olemasolevat personali. Siiski on kaasnevat

ressursikulu keeruline täpselt prognoosida.

Mõjutatud

sihtrühma suurus:

väike

Sihtrühmaks on otseselt isikud, kes väljastavad tarbijakrediiti, sh

krediidiasutused ning liisingut ja järelemaksu väljastavad ettevõtjad. Ehk

lisaks eelnimetatule hinnanguliselt ligi 200-le mittepangast laenuandajale

kohalduvad mitmed nõuded lisaks Eestis tegutsevatele krediidiasutustele.

Hetkeseisuga on Eestis 8 Finantsinspektsiooni tegevusloa alusel tegutsevat

krediidiasutust ja lisaks 8 filiaali teistest riikidest.

Mõju esinemise

sagedus:

keskmine

Laene väljastatavate ettevõtjate (mitte-pankadest laenufirmade) jaoks on

tegemist arvestatava koormusega, kuna sisuliselt selliseid nõuded tavalistel

ettevõtetel ei ole. Nõuded toovad kindlasti kaasa uute töötajate palkamise,

nende väljakoolitamise jne. Lisaks tuleb regulaarselt hakata esitama

Finantsinspektsioonile aruandlust.

Mõju ulatus on mitte-pankadest laenuandjatele keskmine, kuna antud

sihtrühma käitumises võivad kaasneda muudatused, kuid nendega ei kaasne

eeldatavalt ülemäära suuri kohanemisraskusi.

Meetmete mõju krediidiasutustele võrreldes mitte-pankadest

laenufirmadega on tunduvalt väiksem, kuna sisuliselt paljud kehtestatavad

nõuded sarnasel kujul juba krediidiasutuste suhtes kehtivad.

Väidetavalt tehakse tarbija krediidivõime analüüs kiirlaenude väljastamisel

üksnes juhul kui laentakse üle 900 euro. Uue regulatsiooni jõustumise ja

rakendumise tulemusena peaks vastav kontroll ja analüüs hakkama

toimuma ka väiksema summadega laenude puhul.

Enamus kehtestatavad nõuded on sellise iseloomuga, mida laenufirmadel

kui järelevalvesubjektidel tuleb täita pidevalt (nö jooksvalt). Samas

mitmeid analoogilisi nõudeid (nt vastutustundlik laenamine) tuleb mitte-

pankadest laenuandjatel täita juba kehtiva seaduse (VÕS) alusel.

79

Ebasoovitavate

mõjude risk:

väike

Ebasoovitavate mõjude riski otseselt ei kaasne. Suureneb küll ettevõtjate

halduskoormus ja tekib teatud barjäär turule sisenemiseks, kuid tarbijate

senisest tõhusam kaitse, antud ettevõtlussektori läbipaistvuse suurenemine

ja võrdsete teenuste osutamise tingimuste tekitamine peaks tervikuna

eelnimetatud kulude kasvu üles kaaluma.

KOKKUVÕTE MÕJU OLULISUSEST

Meetme mõju tervikuna majandusele, tööhõivele ja riigieelarvele on väheoluline. Küll toob see

kaasa mitte-pankadest laenufirmade jaoks teatud kulu oma tegevuse ümberkorraldamiseks

(sh tuleb palgata uusi töötajaid ja neid täiendavalt koolitada).

Nagu aga eelmise meetme puhul, korrastab antud meede samuti laenude väljastamise turgu,

muudab selle läbipaistvamaks, distsiplineerib laenuandjate käitumist ja kaudselt peaks kaasa

aitama sellele, et laenud muutuvad vähem kättesaadavamaks isikutele, kes ei suuda laenu

hiljem teenindada. Seega kaudne mõju ühiskonnale on üsna märkimisväärne ja positiivse

tähendusega.

Meede nr 3: Jooksva järelevalvetasu kehtestamine

ÜLDIST

Kõik mitte-pankadest laenufirmad peavad hakkama Finantsinspektsioonile maksma järelevalvetasu

igal aastal. Finantsinspektsioon on täielikult järelevalvesubjektide poolt rahastatav (s.t.

riigieelarvelisi vahendeid Finantsinspektsiooni finantsseerimiseks ei kasutata). Hetkel maksavad igal

aastal Finantsinspektsioonile järelevalvetasusid krediidiasutused, kindlustusandjad, fondivalitsejad,

investeerimisühingud, makseasutused, Tallinna Börs ja Eesti väärtpaberite keskregister ning muud

järelevalvesubjektid. Finantsinspektsiooni 2013.a. eelarve oli ca 4,6 mln eurot, millest ca 3 mln euro

suuruse osa kannavad krediidiasutused.

Mõju ulatus

tervikuna, sh mõju

ulatus majandusele,

tööhõivele,

riigieelarvele ja

finantssektorile:

väike

Mõju ulatus tervikuna majandusele, tööhõivele ja riigieelarvele on väike.

Mõjutatud sihtrühma

suurus:

väike

Järelevalvetasu võib puudutada ligi 200 ettevõtjat. Krediidiasutused

maksavad juba täna Finantsinspektsioonile järelevalvetasu.

Mõju esinemise

sagedus:

keskmine

Järelevalvetasu tuleb hakata mitte-pankadest laenufirmadel hakata tasuma

igal aastal.

Praegu Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluvate subjektidele

arvutatakse järelevalvetasu välja üldjuhul varade suuruse pealt.

80

Vastavalt eelnõule saab krediidiandjatele kehtestada järelevalvetasu

vahemikus 0,05 kuni 0,5 protsenti krediidiandja varade mahust ning

krediidivahendajatele vahemikus 0,5 kuni 5 protsenti krediidivahendaja

vahendustasude summast. Täpse määra kehtestab igal aastal

Finantsinspektsiooni nõukogu arvestades eelnimetatud vahemikke.

Hinnanguliselt võiks mitte-pankadest laenufirmade käest kogutav summa

jääda vahemikku 250 000 kuni 500 000 eurot aastas.

Keskmine järelevalvetasu ühe firma kohta on hinnanguliselt ca 10 000 –

20 000 eurot aastas.

Ebasoovitavate

mõjude risk:

väike:

Ebasoovitavate mõjude riski otseselt ei kaasne. Järelevalvetasu kohustus

võib tähendada laenufirmadele (eelkõige väiksematele laenufirmadele)

märkimisväärset kulu, kuid tarbijate senisest tõhusam kaitse, antud

ettevõtlussektori läbipaistvuse suurenemine ja võrdsete teenuste osutamise

tingimuste tekitamine peaks tervikuna eelnimetatud kulu üles kaaluma.

KOKKUVÕTE MÕJU OLULISUSEST

Meetme mõju tervikuna majandusele, tööhõivele ja riigieelarvele on väheoluline. Küll toob see

kaasa mitte-pankadest laenufirmade jaoks olulise kohustuse tasuda igal aastal

Finantsinspektsioonile järelevalvetasu. Samas on järelevalvetasu suuruse kujunemisel aluseks

proportsionaalse põhimõte s.t. suuremad laenufirmad maksavad proportsionaalselt suuremaid

tasusid. Lisaks tänu sellele ei too laenufirmade järelevalve alla allutamine kaasa

maksumaksjatele kulusid (kuna Finantsinspektsiooni tegevus ei ole riigieelarvest rahastatav).

6.5. Eelnõu rakendamisega seotud tegevused, seotud kulud ja tulud

Eelnõuga ei kaasne otseseid tegevusi riigile ega kohalikele omavalitsustele ning

riigieelarvelisi kulutusi aga tulusid. Krediidiandjate ja -vahendajate järelevalvega seotud

kulud kaetakse subjektide poolt Finantsinspektsioonile makstavatest tasudest.

VII. RAKENDUSAKTID

Eelnõu eeldab teatud krediidiandjate ja -vahendajate tegevusnõuete täpsustamist ja selleks

järgmiste valdkonna eest vastutava ministri määruste kehtestamist:

1) nõuded krediidiandja ja -vahendaja juhtide ja töötajate teadmistele ning pädevusele

(eelnõu § 40 lõige 5);

2) miinimumnõuded krediidisumma ja krediidi tagatise suhtele ning krediidi põhiosa ja

intressimakse ja tarbija sissetuleku suhtele (eelnõu § 49 lõige 7);

3) nõuded hüpoteekkrediidi lepingu tagatiseks oleva kinnisasja hindamisele (eelnõu § 53

lõige 4);

4) Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiandja ja -vahendaja, välisriigi krediidiandja

ja -vahendaja filiaali ning Eestis piiriüleselt teenuseid osutavate krediidiandja ja -

vahendaja aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise kord (eelnõu § 57

lõige 5);

81

5) Rahandusministri määruse „Finantsinspektsiooni veebilehel andmete avalikustamise

ulatus ja kord“ muutmine (FIS § 53 lõige 4, eelnõu § 20 lõige 2).

Eelnõu alusel on käesoleva seletuskirja lisas 2 ära toodud rakendusaktide esialgsed kavandid.

Määruste jõustumise tähtaeg ja rakendusaeg on kavas üldjuhul ühildada eelnõu jõustumise ja

rakendamise tähtajaga.

VIII. SEADUSE JÕUSTUMINE JA RAKENDAMINE

Seadus jõustub üldkorras 2015. aastal. Erisusena jõustuvad hüpoteekkrediidi direktiivist

tulenevad täiendavad nõuded hüpoteekkrediidi andjate ja -vahendajate töötajatele ja juhtidele,

samuti hüpoteekkrediidivahendaja tegevusele teises lepinguriigis direktiivi ülevõtmistähtajal

21. märtsil 2016.

Tegevusnõuded ja tegevusloakohustus jõustub 2016. aasta algusest. Seega tuleb tegevusloa

taotlemisel järelevalve subjektidel arvestada tegevusloa taotlemise menetlusaega, mis

tulenevalt subjektide rohkusest on käesoleva eelnõuga pikendatud maksimaalselt kaheksale

kuule.

IX. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE

Eelnõu on läbinud esimese kooskõlastusringi, kus mh esitati eelnõu arvamiseks Eesti Pangale,

Finantsinspektsioonile, Eesti Pangaliidule, Tarbijakaitseametile, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumile, mitte-pankadest laenuandjatele ja muudele turuosalistele

(vt lisatud märkuste tabelit).

Käesolevaga esitatakse eelnõu ja seletuskiri kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile.

29. oktoober 2014. a

82

LISA 1

EL õigusakti ja Eesti õiguse võrdlustabel

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja

määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28/02/2014, lk 34—85)

EL

õigus-

allikas

Seadus Eelnõu säte Vastavus EL

õigusallikale Selgitus

Art 1 KAVS § 1 Vastab

Art 2 KAVS Ei vaja

ülevõtmist

Art 3 KAVS § 2 Vastab

Art 4 KAVS §-d 3–6 Vastab

Art 5 KAVS § 79 Vastab

Art 6 Eesti elanike finantskirjaoskuse

edendamise programm

aastateks 2013–2020,

Rahandusministri 17.05.2013.a

käskkiri nr 73

Art 7 KAVS § 38, 43 Vastab

Art 8 VÕS § 4037 Vastab

Art 9 KAVS § 40 Vastab

Art 10 ReklS §-d 4, 29 Vastab

Art 11 ReklS § 29 Vastab

Art 12 VÕS § 4043

Vastab

Art 13 VÕS § 4037

Vastab

Art14 VÕS § 4031 Vastab

Art 15 VÕS § 4037 Vastab

Art 16 VÕS § 4034

Vastab

Art 17 VÕS §-d 406, 4061 Vastab

Art 18 KAVS § 47 Vastab

Art 19 KAVS § 55 Vastab

Art 20 VÕS § 4036

Vastab

Art 21 Juurdepääs on tagatud Krediidiinfo

andmebaasile. Hinnangu kohaks on

täiendava nn positiivse krediidiregistri

loomise võimalikkus

Art 22 KAVS § 51 Vastab

Art 23 VÕS § 4042

Vastab

Art 24 KAVS § 52 Vastab

Art 25 VÕS § 411 Vastab

Art 26 TMS § 2 lg 1 p 19 Kinnisasja tagatisel sõlmitud

kokkuleppe täitmisele pööramisele

kohaldub täiemenetluse seadustiku

regulatsioon

Art 27 KAVS § 4041 Vastab

Art 28 TMS Kinnisasja tagatisel sõlmitud

83

kokkuleppe täitmisele pööramisele

kohaldub täiemenetluse seadustiku

regulatsioon

Art 29 KAVS §-d 13, 71, 72, 77, 78 Vastab

Art 30 KAVS §-d 21–24 Vastab

Art 31 KAVS § 21 Vastab

Art 32 KAVS §-d 71, 72, 77, 78 Vastab

Art 33 KAVS § 18 Vastab

Art 34 KAVS § 84 Vastab

Art 35 KAVS §-d 10-12, 20 Vastab

Art 36 FIS § 47 Vastab

Art 37 Ei vaja

ülevõtmist

Viitab EL määruse 1093/2010

kohaldamisele

Art 38 FIS § 54 lg 5 Vastab

Art 39 TKS § 22 Vastab

Art 40 Ei vaja

ülevõtmist

Viide delegeeritud aktidele

Art 41 Ei vaja

ülevõtmist

Art 42 KAVS § 117 Vastab

Art 43 KAVS § 116 Vastab

Art 44 Ei vaja

ülevõtmist

Läbivaatamisklausel

Art 45 Ei vaja

ülevõtmist

Edasised tegevuse Komisjonile

Art 46 VÕS § 402, 403 Vastab Eestis ei ole kohaldatud

tarbijakrediidilepingute

regulatsioonile 75 000 eurost

piirmäära

Art 47

Art 48 Ei vaja

ülevõtmist

Pangandusmääruse muutmine

Art 49 Ei vaja

ülevõtmist

Jõustumine

Art 50 Ei vaja

ülevõtmist

Adressaadid

Lisa 1 VÕS § 406 Vastab

Lisa 2 VÕS § 4031

Vastab

Lisa 3 KAVS § 40 Vastab

84

LISA 2

Eelnõu alusel kehtestatavate rakendusaktide kavandid

MINISTRI MÄÄRUS

Tallinn

-- 2015 nr

Nõuded krediidiandja ja -vahendaja juhtide ja töötajate teadmistele ning pädevusele

Määrus kehtestatakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 40 lõike 5 alusel.

1. peatükk NÕUDED JUHTIDE JA TÖÖTAJATE TEADMISTELE

§ 1. Krediiditoodete ja kõrvalteenuste alased teadmised

§ 2. Nõudmised teenuse osutamisele, sealhulgas kliendi krediidivõimelisuse hindamisele

§ 3. Teadmised krediidituru kohta

§ 4. Teadmised ärieetikast

§ 5. Kinnisvara hindamine ja kinnisvaraga tehingute tegemine

§ 6. Finants- ja majandushariduse nõuded

2. peatükk JUHTIDE JA TÖÖTAJATE HINDAMINE

§ 7. Kutsekvalifikatsiooni hindamine

§ 8. Ametialase kogemuse arvestamine

3. peatükk MÄÄRUSE JÕUSTUMINE JA RAKENDAMINE

Lisa

Kutsekvalifikatsiooni standardid

85

MINISTRI MÄÄRUS

Tallinn -- 2015 nr

Miinimumnõuded krediidisumma ja krediidi tagatise suhtele ning krediidi põhiosa ja

intressimakse ja tarbija sissetuleku suhtele

Määrus kehtestatakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 7 alusel.

§ 1. Määruse reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse nõuded tarbijakrediidi summa ja krediidi tagatise suhtele (edaspidi

laenu tagatuse piirmäär), nõuded laenusaaja poolt laenulepingu alusel perioodiliselt tehtavate

krediidi põhiosa ja intressimaksete ning laenusaaja (tarbija) sissetulekute suhtele (edaspidi

laenumaksete piirmäär).

§ 2. Laenu tagatuse piirmäär

(1) Laenu tagatuse piirmäära täitmist hinnatakse vastavalt laenu tagatuse suhtarvule. Laenu

tagatuse suhtarv leitakse laenu summa ja laenu tagatise esemeks oleva asja väärtuse

jagamisel järgnevalt:

(2) Laenu tagatuse suhtarv laenu väljastamise hetkel võib olla kuni [… %].

§ 3. Laenumaksete piirmäär

(1) Laenumaksete piirmäära täitmist hinnatakse vastavalt laenumaksete ja sissetuleku

suhtarvule. Laenumaksete ja sissetuleku suhtarv leitakse laenuvõtja laenukohustuste

põhiosa- ja intressimaksete summa ja laenuvõtja netosissetuleku jagamisel järgnevalt:

i

(2) Laenumaksete ja sissetuleku suhtarv eluasemelaenu väljastamise hetkel võib olla kuni […

%].

§ 4. Jõustumine

Määrus jõustub […] aastal.

86

MINISTRI MÄÄRUS

Tallinn -- 2015 nr

Nõuded hüpoteekkrediidi lepingu tagatiseks oleva kinnisasja hindamisele

Määrus kehtestatakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 53 lõike 4 alusel.

§ 1. Kinnisasja hindaja kutse

(1) Hüpoteekkrediidi lepingu tagatiseks oleva kinnisasja hindaja peab olema kutseseaduse § 3

mõistes vastavat kvalifikatsiooni ja kehtivat kutset omav isik.

(2) Kinnisvara hindamise kutseala vastaval kutsetasemel tegutsemiseks vajalik kompetentsus

on määratud asjakohases kutsestandardis kutseseaduse § 5 mõistes.

(3) Nõuded kinnisvara hindajale määratletakse vastava taseme kutsestandardis.

§ 2. Kinnisasja hinnang

Kinnisasja hindamine tuleb dokumenteerida püsival andmekandjal vastavalt vara hindamise

standardiseerias EVS 875 kehtestatud nõuetele eksperthinnangu vormis.

87

MINISTRI MÄÄRUS

Tallinn -- 2015 nr

Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiandja ja -vahendaja, välisriigi krediidiandja

ja -vahendaja filiaali ning Eestis piiriüleselt teenuseid osutavate krediidiandja ja

-vahendaja aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise kord

Määrus kehtestatakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 57 lõike 5 alusel.

1. peatükk ARUANDLUS

§ 1. Aruannete koostamine

§ 2. Aruandeperiood ja tähtajad

2. peatükk ARUANNETE KOOSTAMISE PÕHIMÕTTED JA ESITAMINE

§ 3. Üldpõhimõtted, hindamise alused ja aruannete esitamine

3. peatükk ANDMEVAHETUSE TURVAMINE

§ 4. Andmevahetuse turvamine

§ 5. Võtmepaar

§ 6. Andmevahetuse korraldamine

§ 7. Võtmete vahetus

4. peatükk RAKENDAMINE

§ 8. Määruse jõustumine ja rakendamine

Lisa

Krediidilepingute aruande vorm

88

MINISTRI MÄÄRUS

Tallinn -- 2015 nr

Määruse „Finantsinspektsiooni veebilehel andmete avalikustamise ulatus ja kord“

muutmise määrus

Määrus kehtestatakse Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõike 4 alusel kooskõlas

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 20 lõikega 2

§ 2 [kohaldumisala] muutmine

Määrust kohaldatakse ka krediidiandjatele ja –vahendajatele andmete avalikustamisele

§ 3 [Andmete avalikustamine Eesti finantsjärelevalve subjekti kohta] muutmine

(1) Krediidiandja ja –vahendaja kohta avalikustatakse järgmised andmed:

1) ärinimi või nimetus;

2) registrikood;

3) aadress, telefon, faks, e-posti aadress, veebilehe aadress;

4) aktsia- või osakapitali suurus ja kande tegemise kuupäev;

5) juhatuse ja nõukogu liikme ees- ja perekonnanimi ning liikmeks määramise kuupäev;

6) audiitori nimi;

7) tegevusloa ulatus, sealhulgas piirangud tegevusele, ning selle väljaandmise aluseks

oleva otsuse number ja jõustumise kuupäev;

8) tegevusloa muutmise või lõppemise aluseks oleva otsuse tegemise ja jõustumise

kuupäev ning number;

9) likvideerimis- või pankrotimenetluse algatamise kuupäev;

10) ühinemise, jagunemise või ümberkorraldamise loa andmise kuupäev ja number.

(2) Krediidiagendi kohta avalikustatakse järgmised andmed:

1) ees- ja perekonnanimi;

2) aadress, telefon, e-posti aadress;

3) esindatava asutuse ärinimi, sealhulgas juriidilisest isikust agendi ärinimi;

4) agendi, esindaja või agendiesindaja nimekirja kandmise ja nimekirjast kustutamise

kuupäev.

§ 6 [Andmete avalikustamine välisriigi finantsjärelevalve subjektide kohta] muutmine

(1) Välisriigi krediidiandja ja -vahendaja Eestis asuva filiaali kohta avalikustatakse järgmised

andmed:

1) filiaali ja äriühingu ärinimi või nimetus;

2) filiaali registrinumber;

3) filiaali ja äriühingu aadress, telefon, faks, e-posti aadress ja veebilehe aadress;

4) päritoluriik;

5) päritoluriigi järelevalveasutuse kontaktandmed;

89

6) Eestis osutatavate teenuste loetelu;

7) filiaali juhataja või juhatajate ees- ja perekonnanimi;

8) filiaali loa andmise otsuse tegemise ning jõustumise kuupäev ja number või filiaali

asutamiseks esitatud andmete ning dokumentide saamise kuupäev ja number ning

filiaali tegutsemise algus;

9) filiaali loa või äriühingu tegevusloa muutmise, lõppemise, kehtetuks tunnistamise

aluseks oleva otsuse või ettekirjutuse tegemise ning jõustumise kuupäev ja number.

10) äriühingu likvideerimis- ja pankrotimenetluse algatamise kuupäev.

(2) Eestis piiriülest teenust osutava välisriigi krediidiandja ja -vahendaja kohta avalikustatakse

järgmised andmed:

1) nimi või nimetus;

2) piiriülese teenuse osutamise õiguse saamise kuupäev ning selle olemasolul õiguse

aluseks oleva otsuse tegemise ja jõustumise kuupäev ja number;

3) pakutavate teenuste loetelu;

4) piiriülese teenuse osutamise õiguse muutmise või kehtetuks tunnistamise kuupäev ja

selle olemasolul aluseks oleva otsuse tegemise ning jõustumise kuupäev ja number.