KRISMAR ROSIN

ERASMUSTAN SIND, KÜPROS!

Autor: Krismar RosinToimetaja: Lyyli Virkus

Illustraator: Anu Sildnik

Tallinn 2015

SISSEJUHATUS

Aastad ei ole vennad. Sellest tulenevalt on veider antud kirjatükki kolm aastat hiljem lugeda. Kuigi olen ise kirjutanud oma elust Küprosel, tunnen ennast võõrkehana kui üritan suhestuda kirjapan-

dud tunnete, mõtete ja arusaamadega. Paberil on kõvasti noorem ja rohelisem mina. Kindlasti olen muutunud. Või on elu vahele tulnud. Enam pole minus sellist eufooriat, naiivsust ja praegu kergelt

imalalt tunduvat sentimentalismi. Aga on ju ka tekst kirjutatud 21- aastasena..

Mäletan seda vaeva, mida nägin teksti kirjutamisel. Palju üksindust, kohvi ja kirjutamishullust. Mus-tamäe koos oma joodikute, tarakanide ja viliseva trolliga. Akadeemia tee ja tema lumevaip. Ener-

giajook ja Keemia peatuse üksik suitsujuga. Mäletan transi, vahel lausa hulluks minemist. Tuttavate toetus ja julgustus aitas. Andsin sellega endast tüki ära. Paistab, et ilusama, hingelisema ja parema

mina. Võibolla seepärast polegi ma viimasel ajal hea inimene. :)

Erasmus on aeg, mida iga üliõpilane peaks kogema. Kogema seda ärevust lennujaamas, loobu-mismõtteid, esimese nädala kõhulahtisus - paanikat, purjus peaga seiklusi, armumisi, uusi kultuure ja inimesi. Noortele, kes aga soovivad enda eest põgeneda, võib teise riiki õppima minemine tun-

duda parima ideena. Aga paraku saab “ mina ise” sind igalt poolt kätte.

See raamat ongi ehk mõeldud 19 -21 aastasele tudengile, kes otsib seiklusi. Unistusi, oma poten-tsiaali, teekonda, mis läheks korda. See raamat on mõeldud puhtale, ausale ja heale inimesele. Me kõik uskusime kunagi maagiasse ja arvasime et Jõuluvana on olemas. Tähed ei paistnud kunagi nii kaugel olevat ja ilusad sõnad tulid südamest. Igaüks suutis jutustada lugusid ja kujutada maailmu..

See on lugu armastusest. Selle kirjutas vana mina. Kord tahtsin saada armastuseks. Tahtsin endale päikeselist, eksootilist plikat. Mõne aja pärast saingi tema. Plika oli soe ja kinkis mulle kauni aasta.

Nüüd aga ei tea ma tast midagi.

Nüüd aga loen seda teksti ja mõtlen: kes selle kirjutas?

Krismar.

20.08.12

Mul on vaja lugu rääkida. Aga ei ole kedagi, kes kuulaks! Sestap kirjutangi. Pean kirjutama oma Erasmusest, mis ehk päästis mu elu. Nüüd olen kolm kuud vanas rütmis tagasi olnud. Enamik mu sõpru on enesehävitajad, need, kes kustuvad iga öö odavalt nagu salasigaretid. Elasin oma viimased aastad elustiiliga, kus hinge uputati nii konisid, uimasteid kui alkoholi. Kui igal hommikul ei vihanud ennast ja maailma veel rohkem kui päev varem, olin õnnelaps. Kui mind ei purenud vähk, kui ma ei sõitnud end täis peaga surnuks või ei teinud amfetamiiniga enesetappu, olin õnnelaps. Kui poleks Erasmuseks läinud, kallis nähtamatu lugeja, oleksin olnud surmalaps. Pärast Erasmusest tagasitulekut mõtlesin, et nüüd on kõik teistmoodi. Küprosel elasin unistuste elu, nägin ja kompasin paradiisi. Lootsin, et ei satu kunagi oma minevikuradadele, kus pilet põrgu oli garanteeritud. Saatus ei ole vahel armuline, nii ka minu puhul. Muidugi sain alguses hästi hakkama, rääkisin vähestele – ja neid oli ehk paar inimest kogu laia tutvusringkonna juures – oma elumuut-vatest kogemustest ja seiklustest. Aga elu koosneb ju valikutest ja minu salakaval alateadvus suutis juhatada jälle neile radadele, millest tavaline hea inimene kuulda ei taha. Radadele, kus pole unistusi või isegi kui on, ei transformeeru nad kunagi unistuste eluks. Minus on valu, mis paneb jälle kirjutama, valu, mis pani unistama ja soovima, et oleksin tagasi oma Küprose reisi alguses, hetkes, mil üks helin helises mu rinnus. Valu, mida sõbrad tuimestavad uimas-titega, et olla jälle apaatsed ja tuimad. Mõni ehk muutub põrguliseks. Jah, tunnistan: mandun jälle. Olen jälle keset kõnelusi, kus potentsiaaliga noored räägivad ainult sellest, kust drooge ja viina saa-da, mida keegi täis peaga tegi ja kui palju mürki kannatab. Olin peaaegu oma unistused unustanud, kui üks semudest ühe joomise ajal kostis, et mõtle, kui võtaks ennast kokku ja läheks ihuüksi kuskile võõrale maale ja kirjutaks sellest raamatu! Kangestusin, mingi teine maailm hakkas mu sees jälle helisema, sest tuli meelde, et mina, igavene põgeneja Kris-mar Rosin, tegingi seda. Proovisin neilegi seletada, aga nad ei uskunud. Seega räägin sulle, nähta-matu lugeja. Tean, et mul on jõud otsas, aga võtan appi tähistaeva ja jumala, kes mulle Küprosel elu näitasid. Tean, et nad on juba aastaid inimhingedele tähti kinkinud. Mind hoiab öö läbi üleval kujutlus vanemate silmadest, mis siin üksikus Mustamäe korteris kodusoojuse tagavad. Kirjutamise aluseks on aga hispaanlanna pruunid silmad, mis meenutavad igavesti elamiseimet. Ja tean, et ei pruugi olla just kõige kirkam kriit valgustamaks oma teekonda. Neid sõnu vormides toetun oma sisemisele rändurile. Palvetan, et ta mõistaks Exupéry ütlust, et tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed. Sulen sil-mad ja lasen südamel kirjutada.

*

Enne veel kui kõnelen ilusast elust, pean mainima, kuidas kõik algas. Valu algas Tallinnas, kohe pärast keskkooli lõppu, kui siirdusin ülikooli. Olin tollal veel koos oma elu armastusega – ja pean seda ime-list neiut siiani selle mõnele naiivsena tunduva sõnapaari ainsaks musternäidiseks –, kuid pärast aas-taid enesehävitamist kaotasin temagi. Ma ei süüdista teda. Selles oli süüdi enesehävituslikkus ja min-nalaskev suhtumine, kui eetri all olles temaga sitasti käitusin, eelkõige petsin. Vahel muutusin tema meessõprade suhtes agressiivseks, mõnikord sõimasin teda kõige koledamate sõnadega. Ma ju ei teadnud tol hetkel, et sõnad on taeva kingitus ja et taevas ei salli sõnadega patustajaid. Lõpuks ta ka-duski, ise aga püüdsin paaniliselt sõuda vastu lainet, kui minu viinane tsunami ta igaveseks minema peletas. Kaotasin tasapinna. Justkui sekundiga olid ümber ainult enesehävitajad ja nullarmastus, mis sellise põrgutantsu veel kohutavamaks tegi. Ülikool soosib enesehävitamist. Mäletan, et TTÜs oli vist kümme rebasteristimist – “TULGE KÕIK JA JOOME ÜLIKOOLI NIMEL TÄIS.” Unistused, edu ja ilus elu olid mingisugused

võõrsõnad, Youtube’ist ekraanile tekkiv meeldetuletus: vaatad ja näed, kuid iialgi ei koge seda. Eriala jälestasin ja samuti oma elu. Keset nädalat haarati järjekordne viinapudel ja mindi Suur-Karja tänavale põrgutantsu tegema. Shootersi turvamehed viskasid mind klubist välja rohkem, kui sokke vahetasin. Küll sai siniseid silmi ja esimest korda isegi amfetamiini proovitud. Vahel sai nädalaid juua, nii et koolis ei käinudki – korra sai eksamile mindud isegi otse pärast Hollywoodi vetsus magamist! Õnneks suutsin oma sisemist ängi varjata vanemate eest. Aga kui kasuisa kaudu tuli teade, et olin kuskil politsei nimekirjas, ei saanud emale enam valetada. Armsaim naine maailmas sai esimest korda aru, et see väike poiss, kes kunagi kakas püksi ja mängis armsa Miki-hiire Mossuga, oli läinud halvale teele. Kuulasin nende kriitika ära ja jätkasin sama moodi. Peagi olin veel tundetum, visioonita ja elutum. Veel hullem, droogid ega viin ei aidanud, sest isegi kui täis olin, sulgusin endasse, muutusin kustuvaks sigaretiks mäsleval Suur-Karja tänaval. Peagi sai jõuetusest radikaalne apaatia, mil lihtsalt oma toas istusin ja päevast päeva arvutimänge toksisin. Mõnikord ei suutnud oma surmapohmakaga toast mitu päeva välja tulla, vahel polnud päevi jõu-du, et isa ja ema paarile küsimusele vastata. Nemad ei tahtnud mind ärritada. Teadsid, et muutun vihaseks ja tõredaks. Võib-olla ei saanud nad mu hullust olukorrast aru, olin ju neetult hea näitleja.

*

Juhuslikud valikud ja inimesed, võivad inimese saatust kardinaalselt muuta. Oli järjekordne ähmane õhtu, kui sõpradega ühikas peaparandust otsisime. Ei osanud oodata, et tol õhtul midagi vapustavat juhtub, ent see markantne seik päästis sõna otseses mõttes mu elu. Muidugi oli meil sinna ühikasse raske minna, sest eelmine öö olin neile aknasse viinapudeli visanud. Enda õigustuseks oli vaid öelda, et tegin seda, kuna keegi oli aknast mu sõbrannale viina peale kallanud. Viskasingi siis pudeli suure kaarega rõdule, kus olid inimesed. Pudel purunes nagu mu elugi. Hakkasin alles hiljem juurdlema, mis oleks saanud, kui oleksin kellelegi pihta visanud. Tookord olin isegi uhke – vaadake, kui täpselt ma viskan! Elu (päästev) juhtum oli aga elu veidramaid üldse. Istusime kahe sõbraga Karu ühika köögis, jõime ja jaurasime ning kuulasime kõlaritega muusikat. Peagi oli öörahu aeg. Suundusin mingi aeg vetsu või siis jälle ekstüdrukut sõimama – selle aja neetud ähmasus ei aita meenutada, mida täpselt tegin –, kuid kui tagasi tulin, leidsin eest kaks ehmunud sõpra ja laiali pillutud arvutikõlarid. Ise seeletasid, et jälle oli segane neiu käinud. Tegu oli kunstitudengist tütarlapsega, kelle kohta kahtlustasime, et ta võis olla kas narkomaan või hullumeelne. Oli ta ju alles nädal aega tagasi oma toa uksele tulnud pis-argaasiga, kui sõber läks lihtsalt soola paluma. Neiule see küsimus absoluutselt ei sobinud ja sestap otsustas ta mu sõbra ja kogu köögi selle imepihustiga üle lasta. Silmades oli tulepidu. Tol päeval oli ta mu sõprade helisüsteemi kallal käinud ja minu vindine enesekindlus nõudis, et pean korra majja lööma. Marssisingi tütarlapse ukse poole, parajalt svipsis ja teotahteline, koputa-sin uksele. Sel hetkel nägin tema klaasistunud pilku ja hullumeelset olekut. Jahmunult märkasin kööginuga tal käes. Neiu kamandas mind sealt minema, aga jäin külmaks ja lõugasin talle, et “MIDA TA SELLEGA VEEL TEHA KAVATSEB.” Ta tikkus mulle saladuslikul ilmel ligemale, asetas oma tömbi kööginoa vastu mu rindkeret ja hakkas seda vaikselt suruma, endal pilk ja nägu kisendamas, “NOH, KAS ANNAD ALLA VÕI EI?” Kuna enam ei olnud midagi kaotada, apaatsusest ja minnalaskmisest oli saanud rutiin, ei kavatsenud alla anda. Mille nimel? Elu? Mul ju polnudki seda! Seega ütlesin talle: „Suru, suru, mul on suva. Sest ma võin elu kaotada, aga ma kaotan selle kiiresti, sina kaotad elu sedaviisi, et lähed vangi.“ Ta surus oma tömpi nuga ikka tugevamini – muidugi ei olnud seal midagi eluohtlikku, sest seljuhul oleksin tegutsenud – ja vaatas mind oma hullu pilguga. Jäin endale ja oma sitale elule kindlaks. Pärast pikki sekundeid tõmbas ta noa ära ja eemaldus. Tormasin tagasi kööki ja rääkisin, mis juhtunud oli. Ütles-in, et mul oli sellest ükskõik ja ma ei kartnud. Sõbrad aga mõtlesid, et mängin lihtsalt kõva meest ja

käskisid natuke tagasi tõmmata. Käratasin, et mul on ükskõik, ma tean, et ei kartnud. Mingilt maalt kogusid sõbrad tuure ja lubasid mulle natuke raha – see võis olla mäletamist mööda umbes viie euro kandis –, kui julgen tagasi minna. Olgugi ,et situatsioon ei olnud nii eluohtlik – oli see ju tömp nuga –, ei hoomanud sõbrad, et mingi veidra loogika alusel võiks nende tegevust liigitada kui elu peale panustamist. Aga see oli tüüpiline enesehävitajate keskel. Iga järgmine viinapudel, droog või täis peaga sõitmine oli alati mäng. Seega otsustasin ka mängida. Haarasin kaasa supipoti – et ennast kaitsta – ja sammusin vaikselt – ja seekord värisevana – tüdruku poole. Tol hetkel astus koridori üks endine klassivend. Kuulasin, kuidas ta sele-tas, kus käinud oli. Samm sammu haaval tüdruku uksele lähenedes jõudis kohale endise klassivenna jutt Erasmusest ja mis see on. Sel hetkel mainis ta juba välismaale mineku võimalust. Enne neiu ukse-ni jõudmist kuulsin veel, et raha makstakse peale, ja otsustasin ümber. See ei ole minu elu.

*

Muidugi ma ei tahtnud kohe alguses Küprosele minna. Polnud aimugi, et elu ise viis armastuse saarele – sinna, kus sündis Aphrodite. Mitmesuguste asjaolude tõttu – koolide tingimused, liiga palju tahtjaid mõne riigi puhul, sihtriigi keeleoskuse nõue ja enda viitsimatus – juhtus nii, et alustasin paberimajan-dusega ning justkui võluväel olingi ametlikult välisüliõpilane Küprosel. Olin pääsetee juba ametlikult ette valinud. Elu läks ikka samamoodi: enesehävituslikkus, apaatsus ja surmatants märksõnadeks.

*

Olen alati armastanud muusikat, kuulasin iga öö enne magamaminekut oma lemmikartiste Kanye Westi ja Jay-Zd. Kuulasin nende lugusid ja ja kujutlesin ennast kaasa nende teekonnale, kui nad põh-jast paradiisi rühkisid. Tundsin ennast üle pika aja inimesena, õnnelikuna. Mõistsin, et kõik on võima-lik – elu, ilu ja õnn. Peagi sai sellest rutiin. Ainus rõõm päeva juures oli magama minna ja muusikat kuulata; tunda, kuidas positiivsus ja elujaatus vaikselt endasse haarab. Siis leidsin uue mooduse – filmide vaatamise – reaalsuse eest põgenemisel. Ühel päeval valisin puht juhuslikult Julio Medemi imeilusa filmi „Lucia y el sexo“. See on kõige kaunim, naiselikum ja inspireerivam film, mida üldse näinud olen. Vaatasin seda filmi ja armusin peategelast kehastavasse Paz Vegasse. Armusin stseeni, kus kaks meeletut öises meres armatsevad, täiskuu paljast ihu valgustamas. Olin filmist nii transis, et mõtlesin sellest pidevalt ja sisendasin endale, et tahan ka kunagi hispaanlannat armastada. Hakkasin unistama, milline võiks mu elu Küprosel olla. Iga öö enne magamaminekut kujutasin ette, et olen Küprosel Vahemere ääres imeilusa chica’ga, kes on armas ja nunnu. Kujutlesin talle mustad lokid, karamellijume ja kurvika pepu. Iga pilt tegi mu järgmise päeva paremaks, elamisväärseks. Kujutles-in, kuidas proovisime Vahemere-äärses kalarestoranis värvilisi salateid, nägin langevaid meteoriite, ennast samal ajal mõne unistajaga rannatoolis kirsitubakat pahvimas, pallimänge rannas ja öiseid veiniõhtuid. Ikka ja jälle hakkas aju mind juhatama unistustüdruku juurde, kellega hilisöösel valgete linade vahel armatsen, kelle sosinaid kuulsin hommikuse kõrvetava päikese pugemisel mu pisikesse tuppa. Nägin rannalt kojujalutamist roosaka taeva all ja seltsiks tema pruunid silmad, kui ta hispaania keeles mulle naljakaid sõnu õpetab. Nägin, kuidas samal ajal tulevad meile vastu pikkade juustega rollerimehed, kes elavalt meile lehvitavad. Ma lehvitasin neile vastu oma unenäos ja lootsin, et hom-mikut ei tule. Tahtsin olla seal maailmas. Soovisin olla jälle armunud. Tahtsin olla nii armunud nagu Lorenzo – kirjanik filmist –, kuid veel enam nii inspireeritud nagu tema, et mus oleks jõud, mis suudaks panna kirjutama raamatut. Olin seda varemgi teinud ja miljon korda alustanud, kuid ainus saavutus oli see, et minu hädine romaanijupp lendas noorsooromaani võistlusel nii kiiresti toimetajate prügi-kasti, et nad isegi ei märganud, et selline käkerdis nende näppude vahel oli olnud. Vandusin endale, et need kaks asja – raamatu kirjutamine ja hispaania tüdruk – saavad heaolu-saare prioriteediks. Kui neid ei saa, teen enesetapu. (Oh, milline sentimentaalne ja imal liialdus, ma

tean, aga tollal ma tõesti mõtlesin nii.) Kuidagi kogusin enesekindlust ja hakkasin pere keskel ning mõnele lähemale sõbrale mainima, et jah, Küprosel kirjutan raamatu. Pere muidugi toetas ja uskus, aga sõbrad naersid mu välja. Elu irvitas mu üle. Aga nad ei teadnud, et ma polnud üksi. Mul olid unistused.

*

Lennujaamas taipasin esimest korda, et teen midagi hullumeelset. Kui x-ray´le oma sülearvuti ase-tasin, ei tundnud enam oma käsi. Hääl värises ja tunne oli kehaväline. Tagapool lehvitasid vanemad – kartsin neist lahti lasta. Hirmus tahtmine oli tagasi joosta, ema emmata ja proovida alustada Eestis uuesti. Kui turvakontroll läbi sai, jõudis kõik kohale. Tühi leht. Võimatu missioon. Veel meenus autosõit Tallinna, vanaema häälekalt manitsemas, et see on hullumeelne ettevõtmine. Meenusid isa pisarad, mis andsid mõista: varsti olen üksi. Nemad võib-olla arvasid, et poeg tahtis neist pääseda. Tegelikult soovis poeg lihtsalt ellu ärgata, et neid armastada. Lennujaamas pidin peaaegu minestama, pulss peksis nagu raskekaalupoksija, mp3-st tulev Kanye West ei rahustanud küll maha, aga vähemalt ju-lgustas sõnadega „Before I had it I closed my eyes and imagined it“ ja „Reach for the stars so If you fall you land on the cloud“. Mul polnud midagi ega miskit – aga oli Kanye! –, kui lennukisse astusin ja lõplikult vanast elust lahti ütlesin ja pilvedes unistuste poole kulgesin. Varssavi lennujaamas mingeid meteoriite küll ei näinud. Virelesin seal umbes kaheksa tundi, mõel-des vahepeal nii enesetapule kui ka koju lendamisele. Murelikult tunnistasin oma võbelevaid jäse-meid, kuulates oma värisevat inglise keelt – “MIKS MA INGLISE KEELES PEAN MÕTLEMA, ALLES OLIN JU MAAL, VANAEMA JUURES.” Armutola nagu olin, armusin esimesse kohaliku naisesse, kes Poolast Küprosele lendas. “TEMA ON SEE ÕIGE” – mis siis, et naine oli mu ema vanune! Kaks päeva enne Küprosele minekut olin lõpuks Wikipedia lahti võtnud ja vaadanud, KUHU MA LÄHEN. Sain teada mitu huvitavat asja. Esiteks juhtis riiki kommunistlik valitsus. Teiseks olid selles riigis mänginud Ats Purje ja Andres Oper. Lõpuks sain teada, et Küpros on armastuse saar, sest seal sündis Aphrodite, ja seda tundsin juba Poola lennujaamas, kuidas Aphrodite mind puudutas (vähemalt tol hetkel.) Mulle piisas kahest märgist, miks see tumedate lokkidega küps naine oli armastuse vääriline: es-iteks, tal oli punane huulepulk ja teiseks, ta pani seda huultele just samal ajal, kui raamatu avas. Unis-tasin veel, et see raamat oleks Krismar Rosina kirjutatud. Lennuki peale minnes üritasin oma sisemist argpükslikkust maha suruda. “PALUN, PALUN, KRISMAR! TEGUTSE, SEST SEE ON SU ELU ARMAS-TUS, JA KUI SA SEDA EI KASUTA, SIIS SA SURED.” Mõtlesingi, kui kihvt romantiline stseen oleks see olnud, kui lennukisse astudes oleksin näinud, et minu iste on täpselt tema kõrval. Ja tänu mingile imalale eksinud pilgule hakkaksime rääkima JA SIIS ARMUKSIME. Aga kui lennukisse astusin – nüüd peksis pulss isegi veel räigemalt, sest olin minemas KUHUGI, olin oma kodumaast päris kaugel, kell oli kahe ringis öösel ja tahtsin ligi ajada VÄGA ATRAKTIIVSELE JA KÜPSELE NAISELE –, leidsin kõrval-istmelt hoopis ühe paksu selli, kes kohutavalt norskas ja kelle suust tilkus ila. Siis jäimegi ainult mina ja lennukiajakiri ning paaniline lootus, et äkki saab teise klaasi veini ja kätevärin ükskord lõppeks. Üritasin terve tee ennast maha rahustada: “EI, SEE EI OLNUD HULLUMEELNE OTSUS, SIND OOTAB ILUS ELU!” Ka Larnaka lennujaama jõudes mingeid meteoriite ei olnud. Oli ainult kaks rasket kohvrit, veinist valutav pea, troopiline öö ja saagivad tsikaadid. Teadmatus, teadmatus ... pigem ikka paanika. Oota, ma pean siit kuskilt bussi peale minema, äkki need mustad kongus ninaga onud teavad, kuhu ma minema pean. Oota, mis linn see oligi, appi, ära räägi eesti keelt. Mul on hirm, aga ma ei saa enam koju, äkki kutsuks vanemad järele, äkki ma tegin tõesti liiga impulsiivse otsuse. MIKS LÄHEB INIMENE ERASMUSEKS RIIKI, MILLEST TA MISKIT EI UURI, JA LOODAB, ET OH, NÜÜD ON KOHE HEA ELU KÄES. Kas ma olen või olin peast soe? Äkki keegi röövib mind? Äkki siin on mingi maffia või vargad, kodusõda? Kuidagi sain Limassoli bussi peale, paaniliselt mõeldes, kas sai ikka õigesse linna mindud – kas mu mälu mäletab õigesti seda meili, mida ma nädal tagasi viimati nägin –, ise pidevalt bussijuhilt

küsides, ega ta kindlasti tea, kus mu maja asub. Limassolis elab 235 000 inimest, olin täitsa kindel, et ta teab täpselt, kus mu maja on. Tol hetkel ei hoomanud veel, et vähemalt aasta käib kogu vestlus ainult inglise keeles. Olin ju lihtne Paikuse poiss, kes alles paar päeva tagasi rääkis teiste tüüpidega sellest, mis keegi eelmine öö täis peaga tegi. Kuidagi jõudis bussike kuhugi aguli vahele, kus olid tühermaa, saagivad tsikaadid ja mingid kebabi-putkad. Instruktsioonidele vastavalt – kas mu mälu mäletab õigesti seda meili, mida ma nädal tagasi viimati nägin – pidin takso võtma ja oma aadressi poole põrutama. Vastas tuttuued tumedad mersud ja kongus ninaga maffiosnikud, KES TAVAMÕISTES ON TAKSO-JUHID. Siit väike stereotüüp, mis Küprose taksojuhte nähes kujunes. Nad pommivad sind igal võima-lusel! Iga teine taksojuht võiks välimuse poolest mängida mõnes maffiafilmis. Iga taksojuht pahvib roolis pidevalt tubakat ja kuulab samal ajal Küprose jalgpalliklubide, nagu APOEL, Omonia või AEK, ko-duliiga mänge või nende klubide mänge meistrite või Euroopa liigas, Kreeka liiga, Kreeka liiga klu-bide meistrite või Euroopa liiga mänge või kõikide võistkondade omavahelisi mänge. Kui sellest ei piisanud, võis vahelduseks vaadata Inglise, Prantsuse, Hispaania ja Saksa liigat. Neile meeldib igale küsimusele I DONT KNOW, RE’ga vastata. Ainult iga neljas viitsib vestlust aren-dada ja kui ta seda teeb, alustab ta enamasti vestlust sõnadega WHERE ARE YOU FROM, MAN, tehes seda doncorleoneliku manerismiga. Nende puhul õppisin seda, et RÄÄGI JALGPALLIST! Ainult ära kunagi ütle APOELi pooldajale, et sa toetad Omoniat. Räägi jalgpallist ja siis nad ei peta sind. Ja küsi suitsu, sest maffiosod teevad ainult suitsu ja siis saate terve tee rääkida, kuidas teile suitsu meeldib teha.

*

Mina ei saanud taksojuhiga kohtumisel ei meteoriite ega hispaanlannat. Taksojuht käskis oma friend’il sisse astuda oma tuttuude Mercedesesse. Järgnes tõsine hoiatusmonoloog, et TEMA FRIEND ikka aru saaks, et seal midagi puutuda ega sassi ajada ei tohi. Haarasin kotist märkmiku ja näitasin aadressi, mille peale taksojuht õlgu kehitas ja vait jäi. Olime sõitnud juba kümme minutit ja vaade oli meeliülendav: esimesed palmid Vahemere ranna ääres, mõni elunautleja pingil suitsu kimumas ja punast veini joomas; hommikupäike, mis mõnd varast ujujat valgustas. Pärast minuteid Kreeka lippu-dega majade vahel seiklemist küsisin nii muuseas, kas härra teab, kuhu minna. Taksomeetrit vaadates tundsin, et kaotan verd. Tema aga pahvis oma kirsitubakat, vaatas maffiosniku näoga mulle otsa ja röökis: „I DON´T KNOW, RE!“ Käskisin end taksost välja lasta, aga tema otsustas dispetšerile helis-tada. Siis tuuritas ta autoga kuhugi ehitusplatsi juurde, kus mingisugused öised tondilossid seisid ja lausus: „Näe! Kaardi järgi asub see paik siin.“ Olime kuskil aguli vahel, aga mu stuudio pidi olema Limassoli turismipiirkonnas. Seal pidid olema kaubandustänav, promenaad, Limassoli tehnikaülikool ja Heron Square tudengikohvikuga. Siin oli aga ainult aguliplats, tondilossid ja diilivad mustanahal-ised. Geto vä? Hirmus oli vaadata, kuidas sohver pidevalt ümber aguliplatsi tiirutas, korra pannes tänava lõppu ja siis tagurdades samasse kohta tagasi. Et lihtsalt mõelda. Vahelpeal tundus – oma hirmuastet või õigemini paranoiat arvestades ei oska ma täpselt olukorda hinnata, sest olin minestamise äärel –, et ta tegi isegi ühe aguliplatsi ümber nelinurkseid ringe. Muidu oli ta tegus, suutis dispetšeriga kreeka keeles vestelda. Elust, olust ja ühest lollist ülelastud turistist. Viisakusest küsis vahel, ega dispetšer ikka ei tea. Siis läks tagasi vestluse juurde. Vahel vaatas ta pärast kreekakeelset möla mu poole, pat-sutas gangsterlikult õlale ja lausus vigases inglise keeles: “KÕIK ON KORRAS, MU FRIEND!” Ikka ja jälle vahetas ta käike, mida ahelsuitsetajana oli veidi raske teha, ise veel hoides ühes käes raadiosaatjat ja kaartigi. Aga nii sai ta vabalt tänavalõppu tagurdatud ja mis isegi parem: lausuda mulle paar I DONT KNOW, MY FRIEND’i. Ma ju ei küsinud midagi ta teadmiste kohta, seega ei saa aru, miks ta nii väga pabistas. Ilmselt mitte kohalejõudmise pärast. Lõpuks viskas mul üle see käteta unistuste poole roolimine – sest peale käikude vahetamise, raadiosaatja kasutamise, suitsetamise,

suitsukeeramise, kaardi sirvimise, aknast välja vaatamise ja I DONT KNOW, RE kordamise ta auto-juhtimise seisukohast muud ei teinud; ehk siis rool lihtsalt juhtis ennast ise – ja palusin end prome-naadile maha visata. Lahkusin liiga palju raha loovutades, heitsime raha vahetades teineteisele po-tentsiaalse maffiasõja pilke. Haarasin kuuest hommikul oma kohvrid ja imetlesin imelist randa ühes valgete rannatoolide ja sahisevate palmidega. Järsku olid kõik inimesed tänavatelt kadunud – kohal olid ainult kebabit tos-sutavad vanamehed ja igihaljad pervaripeerud, kes seal ahelsuitsetasid ja jällegi jalgpallist rääkisid. Takso kadus uute inimpettuste poole, seda mälestamas kaugusse hääbuvad Mercedese tagatuled. Kõigepealt oli mu luulelises hinges paanika – sest märkmik oli jäänud sellesama taksojuhi kätte, kes aguliplatsi vaatamisväärsusena tutvustas. GENIAALNE IDEE oli helistada koju – emale ja isale. Parim aeg helistamiseks, kell kuus hommikul! Oleksin tahtnud nutma hakata nagu beebi ja masetseda, kuidas tahaks koju, aga samal ajal kamandasin vanemaid nagu komandant – sest mul oli jänesehirm, mis mu aju superarvuti kombel tööle rakendas: “VAADAKE RUTTU SEE E-KIRI ÜLE, SAATKE SEE NUMBER, PA-LUN OTSIGE GOOGLE MAPSIST, KUS SEE OLLA VÕIB.” Pidin kohe tegutsema ja sestap haarasingi oma kaks rasket kohvrit ja hakkasin sihitult kuhugi kõndima: ÄKKI NÄEN tee peal stuudiot. Järsku tõmbas vastassuunavööndist kõnniteele ette üks armeenlane, kes kõigepealt küsis: “TAXI?” Pärisin, kas ta inglise keelt räägib, tema vaikis ja lihtsalt tõstis sumadanid pakiruumi. Autos selgus, et ta oskab ainult vene keelt, mida viimati kuuendas klassis rääkisin. Kirillitsa oli roostes nagu va-naisa Sierra rattakoopad – tegelikult oli see olematu, aga ma tahan lihtsalt targem näida, et mitte oma vene keele õpetajaid solvata. Väga raske oli sellega armeenlast veenda, et ta mind JÄLLE aguli vahele ei veaks. Et me oleme ju sõbrad! Ühised tavarišid Nõukogude Liidust! Rääkisin vigaselt oma eesmärkidest, elust ja põhjustest, miks Küprosele tulin ja lükkasin vahel sekka küsimusi stiilis: “eta pravilnõi darooga? Mõ druzja, daa?!!? “Tema rõhus aga oma GPSile, mis kogu aeg povernite pover-nite’ga meid mööda promenaadi aadressini juhatas. Olin juba lootust minetamas ja seda suurem oli imestus, kui auto Mesalongiu 13 ees seisma jäi. See oli minu uus kodu. Vähemalt meilides lubati mulle, et toa ukse ees on võti juba ootamas. Tuulasingi ühika moodi stuudios uste taga, ajades maha ratta, mis kõva müra tekitas. Millalgi, kui olin piisavalt lärmakalt igasugu asjadele otsa koperdanud, tormas sinna vihane kreeka tädi, kes kurtis, et olin tema armsa beebi üles ajanud. Seletasin tädile, et olen uus elanik – kasutades viipekeelt ja rahutut AIDA-KE, MUL ON JÄNESEHIRM pilku. Et olukord isegi tobedamaks muutuks, tõi naine esmalt oma beebi näha, samal ajal kreeka keeles seletades. Tema žestidest taipasin, et daam tahtis, et kussutaksin tema pisikest beebit. Aga mul polnud beebide jaoks aega! Tahtsin magada, sestap asusingi asja kallale.„No baby!”„Yes, yes, baby, nice, yes!” sossutas kreeka mammi, ise oma meistriteost paitades. Siis ulatas ta beebi minu poole. Kui ma teda vastu ei võtnud, muutus mammi kurjemaks ja sisistas: „You, bad! Baby, no sleep!” Selle tõestuseks näitas mulle, kuidas beebi mähkmed minu tõttu pruunikaks muutunud olid. Siis jäi ta väikest olendit õndsalt vaatama, rahunes ning näitas tema pruuni tagumikku:„Nice, yes, nice.”Ma ei jõudnud enam beebidest KUSKIL KARUKAUGEL kell seitse hommikul rääkida, seega üritasingi meelde tuletada kreekakeelseid sõnu, mis natukegi aitaksid beebibuumist lahti saada. Tuli meelde sõna võti. Korrutasin siis klidi´t ja imekombel tõi beebiga tädi mulle võtme. Astusin pisikese vetsuga stuudioruumi ja vajusin surmaunne. Oma esimest Küprose beebit ei näinud enam kunagi.

*

Hommikul arvasin, et kõik oli lihtsalt unenägu. Mind surus voodisse Tallinna ajast tuttav kookoni-men-taliteet, piiritu huvipuudus. Esimese päeva hommiku veetsin lämbes stuudioruumis. Pea oli täis mõtteid, nagu: kas sa oled hulluks läinud, et sellise sammu tegid; mis tähtsus sellel kommunistliku valitsuse faktil veel oli; olid sa purjus, kui otsustasid Erasmuseks saada? Neid rusuvaid mõtteid mõl-

gutades oleksingi jäänud vist tuppa olesklema. Õnneks oli Tallinnast külge jäänud harjumus alustada hommikut muusikaga. Mängima hakkas Kanye Westi „I wonder”; lugu, mis ägavad ööd maha rahustas, kinnitades, et lihtsalt looda ja varsti naeratab teine maailm. Tekkis seda kuulates “tee midagi või sure” tunne ja nii tormasingi oma toast välja. EHMUSIN kohe, sest vastas oli kahemeetrine Nigeeria tüüp, kes oli tume kui öö. Ütlesin yo nagu räp-par ja tema ütles: “yo, what´s up, man!” Siis sain aru, et oi, see pole Pärnu, siin on mingi teine maailm. Juba küttis akende vahelt päike, kusagilt oli kuulda taksojuhtide kreekakeelset vaidlust, veel enam: kaikusid kuskil juba mõne võõra neiu hõiked. Muljetasime Nigeeria poisiga. Ise kaifisin kaua, oh, kui lahe – minusugune paranoias paavian suutis oma esimese musta räpi-nigeerlasega respekti juttu ajada. Surusime kätt ja ma läksin tänavatele. Kondasin põrgukuumuses valgetest majakestest mööda. Enamasti polnud ühtegi hingelist näha, ainult mõni kebabit kärsatav papike ja kohvikutes triktrakki taguvad vanamehed. Juba alguses taipasin, et kui tahta leida stereotüüpi küproslaste elust, võiks välja tuua kaks näidet. Esiteks on enamikul majapidamistel kogu aeg uksed lahti – hiljem mitteametlikke ja rohkemamet-likke andmeid kontrollides selgus, et Küprost peetakse üheks turvalisemaks Euroopa Liidu maaks. (Praegu, 2013. aastal neid märkmeid vaadates on asjalood riigi finantskriisi tõttu hoopis hullemaks läinud. Riiki laastavad tapmised, vargused ja muudki koledused.) Teiseks, iga kolmanda maja ees on mõni vanamees, kellel on puutool ja apelsinipuu, mille alla ta end istuma sätib, et seal lihtsalt tunde veeta. Kui keegi tuttav mööda kõnnib/sõidab, saab üle tänava aetud olmemöla ja vahel ehk mõni rullitud sigaret pahvitud – aga istumine on põhiline. Kui tegin oma esimest jalutuskäiku promenaadil, kaikus pidevalt igalt poolt endaxi´sid, mis kreeka keeles enamasti tähendab dont´ worry, be happy´´t, kuid mida võis kasutada ükskõik mille jaoks. Pole olemas asja, millele ei saanud niimoodi vastata. Pole olemas endaxi´ta elu. Kui pole miskit, on meil vähemalt tool, apelsinipuu ja endaxi. Mis mind veel Limassoli juures hämmastas, oli piiramatu kodutute piitspeente kasside hord. Juur-dlesin, kuidas kiisude rohkus limassollaste avatud uste poliitikale mõjub.

*

Nikosias kasse nii palju polnud, ehk selle tõttu, et nad saabusid sinna mere kaudu. Limassol on Kü-prose suurim sadamalinn. Kasside saamise loo taga seisab Püha Helena, kes 320. aastal saarele saa-bus ja avastas, et see on täiesti asustamata. Saarel oli juba 37 aastat põud võimutsenud ja seetõttu kadunud söödavad taimed ja neid söövad loomad. Enamasti leidis Püha Helena eest ainult mürgise-id madusid. Seepärast naasis ta Konstantinoopolisse, et saada sealne võim nõusse saatmaks saarele laevatäis kasse, kes mürgised maod ära tapaksid. Peagi saabusid nii kassid kui ka jumalasulased, kelle koostöös sündis Püha Nikolausi Kassiklooster, kust kiisud ja jumalamehed järk-järgult rahvast ja maad puhastasid. Kuna kiisud sõid pidevalt ainult madusid, söötsid mungad neile just kloostri juures muud toitu, et see aitaks mürgistusi vähendada. Ja niimoodi sigides ja madusid tappes kandusidki nad Limassolist üle Küprose laiali. Kui saarel oldud aja jooksul sellele vihjasin, et kiisukesed ei ole kaubandusliku välimusega – kellel kõrv puudu, kellel jäsemed otsast ära ja kes muidu lonkav –, vas-tasid küproslased justkui ühest suust: “ARVATA ON, ET NEED KANGELASED HAIGET SAAVAD, KUI NAD PIDEVALT MADUDEGA VÕITLEVAD.” Kas enam võitlevad? Tõesti ei tea.

*

Sadamalinnas oli ka kõvasti sädistavaid filipiinlasi, kes terve promenaadi palmialused täitsid, et iga lõuna oma kollektiivselt kaagutavat söögipausi pidada. Eri andmete järgi on neid Küprosel juba 100 000 ringis. Suurem osa neist töötab kas majapidajannade, koristajate või lihttöölistena. Üldjuhul paistis just sellel rahvusvähemusel hästi minevat, nägin neid tihti šoppamas ja igasugu suurläbudelt

moona soetamas, samal ajal kui teised kolmandate riikide rahvad – eriti Bangladeshist ja Indiast pärit inimesed – kurtsid mulle Nikosias bussisõitude ajal tihti, kuidas kuri küproslane neil mitu kuud orjata lasi, toitu ja raha andmata. Neil ei jäänud muud üle ka, kaevata pole kellelegi, kes ikka ilma tööloata – isegi kui see on saadud, on tingimused nii piiravad, et jube! – väetit kaitseb, aitab, usub. Tookord mind see vähemusrahvuste teema nii väga ei huvitanud. Olin uuel maal ja esmalt pidin turisti mängima. Sukeldusin türkiissinisesse merre ja imetlesin merel helkivad tankereid. Kaifisin kohalik-ku šokolaadipruuni naisilu ja kuigi paljudele ei istunud kreeklannade suured kongus ninad, pidasin mina neid kõiki lilleõiteks. Siinkohal tuleks vahet teha Küprose kreeklasel ja Kreeka kreeklasel. Esiteks on Küprose asukoht juba rohkem Aasia ja Lähis-Ida poole. Seetõttu on küproslased tõmmumad, idamaise väljanägem-isega. Samuti on keeleerinevused. Kreeklased – ja vahel isegi küproslased – tunnistasid, et mõni kreeklane ei saa küproslaste kreeka keelest aru, sest nad räägivad kuidagi laisalt ja lohakalt – vahel nagu maakad. Maaka-mentaliteet lõi välja autokultuuriski, mis Eesti valdiste ja bemmikristjanitega konkureerima sobiks. Limassol – riigi majanduspealinn – oli öösiti pidevalt täis luksusautodega tiirutavaid tukamehi, kelle öö koosneski pidevast tiirutamisest ja noh, vahepeal mõni suits ka ette. Seega: vanamehed istusid päeval apelsinipuu all ja öösel kogunesid peredega rõdudele, samal ajal kui Küprose bemmikrist-janid luksusautoga ringi kimasid. Veidral kombel meeldis neile autodega preilisid taga ajada, eri-ti veel välismaalasi. Minu tulevane tüdruk Laura kurtis, et tihtilugu tõmbasid luksusautod talle otse teele ette. Roolis olnud noormehed arvasid, et COME ON, GET IN hüüatusest, Ronaldo soengust ja uhkest autost piisab, et neiukesega armastusesadamasse tüürida. Nikosias leidus autopapisidki. Päris pööraseks läksid autosõidud aga siis, kui kohalik jalgpalliklubi APOEL meistrite liigas ime-sid tegi, siis lisandus jälitamisele ja suitsupahvimisele kreekakeelne pasundamine, mis salsallerlikult kõlaks “JALGPALL ON PAREM KUI SEKS.” Aga liikluskultuur? Olematu! Isegi Anu Saagimil tuleks se-bra ees päris kaua seista, enne kui mõni auto peatub. Piltilusad Erasmuse neiud igaljuhul pidid – ja kujutage ette, mida pidi tegema veel suvaline eesti meestudeng ...

*

Esimeses restoranis sain aru, milline klimaatiline katastroof ees ootab. Kuigi higistasin niigi juba nagu segane – aluspüksid muutusid helesinistest üleni sinisteks; jah, ma olen värvikunstnik, higistamise al-keemik –, ei taibanud, et varsti on kõik tingimused põrguks loodud. Kui oma kreeka salati lõpetatud sain, otsustasin end kergendama minna. Sisenesin vetsu ja oma üllatuseks leidsin eest lahtise kabi-iniukse, kust vaatas vastu kohaomanik, püksid rebadel, ajalehega kakahaisu ära vehkimas. Alguses kohmetusin ja juurdlesin – äkki unustas lihtsalt lahti? –, kuid siis lõi mus välja kuri eestlane ja käratasin: „Kurat, kas ust ei saa kinni panna või!“ Aga pärast mitut endaxi’t jäi uks ikka lahti, akent korrigeeriti natuke enam lahti ja siis hakkas ähkiv ja puhkiv kreeklane seletama, et neil on praegu Mari katastroof ja riigis on tihtipeale elektrikatkestused ja vahel ei ole nädalaid isegi elektrit ja vett. Katastroofi põhjustas asjaolu, et allveelaevade tekkidel oli kütusepaake hoitud, mis tundub selle põr-gukuumuse – vahel lausa üle neljakümne kraadi – juures täiesti absurdne. Millalgi olid need süttinud ning mereväebaasi ja poolt Küprost toitva elektrijaama õhku lasknud. Peale selle oli katastroofis huk-kunud kaksteist inimest. Veel hullem oli, et kõik ministrid olid tagasi astunud ja keegi ei nõustunud uuesti ametisse pürgima. Pool aastat hiljem päädis kriis sellega, et tolleaegne kaitseminister Costas Papacostas ja kuus tuletõrje- ja armeepealikku läksid mõrvakatses süüdistatuna – oma õilsate ame-tikohustuste ja kompententsi eiramise tõttu – kohtu ette. Riiki laastas poliitiline kriis: tere tulemast, kabuhirmus loll eestlane! Lisaks nendele ministritele oli rahvas tollase presidendi Christofiase peale raevus. Tema suhtes

oodati samuti ranget karistust, kuid põhiseadusest tulenev immuniteet ei võimaldanud presidenti kriminaalvastutusele võtta. Palju oli kriitikat, mida riigipea kuulda ei võtnud. Küll oli meeletuid pro-teste, arvamusartikleid, millele Christofias üldjuhul üldse ei reageerinud. Olukorda kirjeldaks hästi Küprose vanasõna, et lihtsalt jätkati munade viskamist vastu seina, see tähendab, et edutult üritati nõu anda kellelegi, kellele teiste nõu korda ei läinud. Konstruktiivne kriiitika tähendab Põhjamaades läbikaalutud faktidel põhinevat analüüsi, aga Küprosel meeletuid proteste karjumise, autode põlet-amise ja Molotovi kokteiliga. Tol ajal lubati – lisaks poliitilisele kriisile – veel kuumalainet, mis lõpuks kohale jõudis ja mind peaaegu tappis, ja kümne aasta suurimat põualainet. Kodusõja ohtu suurendas fakt, et saare Kreeka poolt toe-tas Türgi valitsus elektriga. Sellele olid vastu nii Kreeka emamaa kui ka kohalikud kreeklased. Tegu on saarega, mille pealinn on siiani ainus jagatud pealinn maailmas. Türklastest küproslaste ja kreeklast-est küproslaste vahel on saar jagatud ÜRO puhvertsooniga. Kui Küprose Vabariik (loe: kreeklaste pool) on oma endisest emamaast Kreekast poliitilise mõju poolest lahutatud – see ei tähenda, et kul-tuuriline ja ühiskondlik solidaarsus on kadunud –, siis Põhja-Küprose Vabariik (ehk siis türklaste pool) käitub ikka Türgi Vabariigi taktikepi järgi. Saarepooled ei saa teineteisega absoluutselt läbi. Kui valusalt võis Mari katastroof mõjuda kreeklastest maksumaksjatele, kes kriisi algusjärgus pidid maksma 600 000 eurot päevas (sic!), et Türgi pakutud elektriga riiki varustada! Mäletan, et see restorani intsident rabas mind meeletult, nii et kohe oma stuudiokorterisse torma-sin, et kirjutama hakata. Põhjusi oli mitu: alustuskes oli mul raamatuunistus, ja teadmine, et kodusõdu algab, tähendas automaatselt seda, et ma saan surma, seega pidin ruttu tekste vorpima hakkama, et märki maha jätta; teiseksw mul polnud muud teha; kolmandaks olin alustanud kirjutamist juba päev varem sellise energiaga, et ei julgenud seda lumepalliefekti minema lasta.

*

Paari tunni pärast saabus elamisse Rafail, Eestist pärit, kuid valgevene juurtega tudeng, kes nägi välja nagu asiaat, sest tema ema oli jaapanlane. Milline imeline kirjeldus! Sellest mehest sai tolle perioodi üks parimaid sõpru, inspireerivamaid inimesi. Mäletan, esimese asjana läksime Vahemerre ujuma. Samal ajal kui esimest korda kuu varju suplejate selgadelt nägin ja neid eemal helkivad tankereid piidlesin, langes täht. Alateadvus märkas seda ja kohe ka soovis. Tahtsin armastust, nii imal kui see ka alguses ei tundunud. Mainisin seda tagasiteel Rafailile, kes meeletult kiruma hakkas, et tema ei näinud, kuid taibates, et kirumine ei aita, hakkas ta langevaid tähti maailmalt nõudma. Ta oli mu Ime-line Koleerik, kes pidevalt midagi tahtis. Kui juba tahtis, siis ta ka sai, sest ta alati tegutses. Tema jaoks oli tahtmine tegemine. Järgmisel hommikul kuulasin vaimustunult tema reisidest Vahemere eri maadesse; sellest, kuidas ta tantsusaates osales; kuidas ta oma modellist naist Jaapanisse produtseeris; sellest, kuidas ta Bar-celonas suudluse teenis selle eest, et ta taskuvargale tappa andis; kuulsin tema Baltikumi suurusest autofirmast, mis meeletuid summasid ta kukrusse veeretas, ja tema täielikku alkoholivastasust ning ma ... ma sulasin. See seal oli mu kangelane, minu tuleviku supermina. Slaavi hing on parim. Me klappisime nagu padõlnikud – kuigi tema oli alkoholivastane – ja varsti oligi Rafail nii entusiastlik mu suhtes, et hakkas igasugu miljoni-ideid pakkuma. Et löögu ma kampa! Stiilis: (kuna ta rääkis segakeeles – ise põhjendas ta seda sellega, et tal on matemaatiline mõtlemine – jätan teksti võimalikult tema-lähedaseks) „Noh, tak, pjervam on vaja 3000 euro, tak, noh, mina work, noh, töötan autode kallal, palju aastad, jah? Ja noh mina tean, kus varuosad, survepesurid. Tak, siis saame mõlemad 50 tuhat eurot kuus, tak, noh ja siis teeme kõigepealt ühe car service’i ja siis hak-kame remonditöökoda make, noh, autosillad-värgid.“ Talle ei läinud korda, et olin manuaalkäigukastiga sama abitu kui tudisev mammi ja polnud kunagi kummi vahetanud. Aga Rafaili arvates ei pidanud ma muretsema, vsjo ravno, et nitševo ei mõista, teeme tööd ja naistega ei tegele ja siis saab bogaatõiks! Terve oma Küprose aja puutusin pidevalt

kokku tema julgustamisega. Selline heas mõttes suva-suhtumine ideede genereerimisel tekitas mus järk-järgult mentaliteedi, et tegelikult ei loegi nii väga inimese praegune seis, vaid see, et ollakse tuleviku suhtes kindel ja minnakse teele – ükskõik kui jabur, võimatu, uskumatu teekond ei tunduks. Alguses oli Rafail mu jaoks veidike häiriv oma Meeletu Koleeriku suhtumisega, kuid iga päev koos olles hakkas ta mind vaikselt kasvatama, et taipaksin: mehe suurim eesmärk elus on uute elueesmärkide võtmine – mida raskem ja võimatum, seda parem – ja nende elluviimine. Ehk tei-sisõnu: oma potentsiaali maksimaalne kasutamine ja enda proovilepanek. Tegime varsti oma esimese poetreti. Poodi jõudes uurisime hindu nagu Säästumarketi pensionärid ja taipasime, et alguses peaks meie toit koosnema sellistest huvitavastest komponentidest, nagu kaka-maitseline kaerahelbepuder – mida Laura nimetas linnutoiduks ja mul on tunne, et tal oli õi-gus –, ananassilõigud, sai ja munad ning paar latti salaamivorsti. Kuna esmane soov oli võimalikult vähe vanematele finantsiliselt koormaks olla ja Erasmuse stipendium polnud üle tulnud, olime nii mina kui Rafail esimese kuu väga kidura toidu peal. Nälgimine oli hea – pani aju tööle – ja eelkõige inspireeris kirjutamismasinaks hakkama. Mäletan, et oma esimesel kuul manipuleerisin isegi söömis-kordadega stiilis, et kui jõuan veel kirjutada viis lehekülge, võin miskit süüa. Mäletan, et kui üheksa kilomeetri pikkust teed pidi koju vantsisime, käes rasked veepudeli-kuuspakid ja toidumoon, juhtis Rafail tähelepanu pilvelõhkujatele. Siiamaani igatsen neid entusiastlikke hüüatusi stiilis, et pole need firmad nii kättesaamatud midagi, need pilvelõhkujad polegi nii kõrged!

*

Küprose Kreeka poole rikkus oli 2011. aastal märkimisväärne, palgad olid kõvasti üle Euroopa Liidu keskmise ja samuti elukallidus. (Siinkohal räägin kriisi- ja abipakettide eelsest ajast.) Miinimumpalk ületas seitsetsada eurot. Selle rikkuse puhul tuleb märkida, et Küprose Euroopa Liiduga liitumine oli nii kerge selle tõttu, et erinevalt teistest 2004. aastal liitunud riikidest, sealhulgas Eestistki, ütles Küprose Vabariigi valitsus euroisadele, et nemad struktuurifonde, toetusi ja üleminekuprotsesse ja tegevusi katvaid investeeringuid ei vaja. Selline samm oli mõne politoloogi ja poliitiku meelest id-iootne, sest pisikese ja avatud majandusega riik nagu Küpros ei tohiks kunagi toetustest ära öelda. Veel enam toetustest, mis on mahukad ja mida on vaja kogu riigi ümberkonstrueerimisel Euroopa Liiduga vastavaks. Mis on aga riigi rikkuse allikas? Turism on muidugi üks tähtsamaid majandusharusid, kuid enam-asti rikastub riik offshore-firmade ja laevadega, mis on vormistatud Küprose lipu alla. Enamasti on võtmeküsimuseks olnud kümneprotsendiline tulumaks, mis on välismaised firmasid – eelkõige Vene firmasid, kes tahavad Euroopasse laieneda – armastuse saarele meelitanud. Väike tulumaks meel-itab paljusid suure rahaga firmasid ja nende firmade haldamiseks on vaja rahvusvahelisi panku, et rahvusvahelist rikastumist ohjeldada. Et keegi vastutaks selle eest, et kuskil oleks kohta, kuhu raha koguda.

*

Kui me oma nigela toidu söödud saime ja mul maniakaalsed täheklõbinad tehtud, prõmmis uksele Rafail teatega, et kohe tulevad meile külla Reet – eesti tüdruk – ja kaks hispaanlannat. Mäletan, kui-das südajälle poksiharjutusi tegi ja ruum ahistama hakkas. Hispaanlannad, oo mamma mia. Sattusin paanikasse, mille tõttu oma hambaid vast neli korda pesin ja põrandad korralikult puhtaks nühkisin – mida pole vist terve elu enne ja pärast seda teinud. Mingil hetkel kuulsingi juba verandal Reeda hüüdeid ja sädistavaid hispaanlannasid. Ehmatasin nii ära, et tormasin vetsu ja lukustasin end sinna. Kui ma ennast veidi kogusin, hakkasin peegelpildiga rääkima: palun, Krismar, palun, Krismar, võlu neid, palun võlu neid. Ja siis tegingi oma esimese sam-mu potentsiaalse unistuse poole, süda pekslemas kui ööklubi bass. Reet oli ja on tore Saaremaa tüdruk, kes oma julguse, lihtsa oleku ja abivalmidusega meile mõnusat

seltsi pakkus. Veel enam oli ta kõige parem Eesti riigi reklaamija ja tutvustaja. Meie Rafailiga jäime alati tema varju: rääkisime teistele Eestist siis, kui küsiti, samal ajal kui Reet seletas iga natukese aja tagant kellelegi, kuidas need asjad ja elud seal Eestis ikka on. Lubage mulle vaikust, kallis lugeja. Ma tahan minna sinna aastatagusesse ärevushetke, mil mu uskumatu ja eksinud hing esimest korda nii müstilist teekonda alustas. Olgu, reklaamipaus on läbi. Esimesena surusin kätt pisikese poisipeaga Amarantaga, kes kohe kindlasti unistuste naise mõõtu välja ei andnud. Hispaanlanna lühikesed juuksed, vanglamehe maika ja surfimehe šortsid olid kuida-gi temas naiselikkuse kaotanud. Eks ta oligi rohkem naistemaias. (Hiljem tunnistas ta seda ka mulle.) Küll aga oli teine, häbelik ja inglise keelt purssiv Laura, pikkade mustade tumedate lokkidega ja armsa pepuga neiukene potentsiaalne unistuse ilming. Mäletan, kuidas alguses mul hääl värises nagu Lauri Leesil r-täht, kui me verandapõrandal istusime ja mamma saadetud šokolaadi sõime. Arglikult kom-pasin neid pruune Madridi silmi. Mingit esimest armastust ei olnud, ainult junn oli meeletult jahe. Esimestel kuudel oli Lauraga üldse väga raske suhelda, sest hispaanlased ei oska tihtipeale inglise keelt. Neil pidavat keeleõppega seal riigis halvad lood olema ja vahel tahtsin juba sebimist selle tõttu katki jätta, et ei jõudnud iga oma lauset neli korda korrutada! Mäletan, et esimene õhtu lõppes Heron Square’il istumisega, alustasin tudengikohvikus oma järjekordset paranemise teekonda – tervislikku toitumist roheliste salatite näol. Sellest õhtust tegi erilise see, et nii Laura, Rafail kui ka Amaranta olid nii paljudes riikides käinud ja teadsid nii palju maailma asju. Kuulasin neid nagu joobunu, nõudsin, et nad oma jutustusi ei lõpetaks. Ahmisin nende kogemusi ja tegemisi endasse ja tundsin, kuidas mind jälle miski inspireerib. Tahtsin olla nagu nemad, mu väiksed, lihtsad eeskujud ja kangelased. Öösel käisime veel Rafailiga Vahemeres ujumas ning kirsitubakat ja veini limpsivad kohalikud vaatasid meid rannatoolidelt. Üritasin iga natukese aja tagant üha kaugemale ujuda, et justkui en-dale sisendada, et miski pole kaugel, võimatu, olematu. Isegi kui tähed ei sadanud teisel päeval alla, olin ma tänulik. Tänulik eelkõige pääsemise eest.

KEELEKURSUSED KUI ARMASTUSE KURSUSED

Järgmisel päeval algasid Erasmuse intensiivsed keelekursused. Muidugi õppisin ma kreeka keelt. Erasmusi oli eri riikidest: Slovakkia, Itaalia, Tšehhi, Eesti, Hispaania ja Poola. Sellest seltskonnast ku-junes esimene sõpruskond, sest olime klassiruumis koos seitse tundi päevas ja viis päeva nädalas. Enamasti olin Rafailist vaimustuses, kuid kui nägime oma õpetajat, küproslannat Antigonit, tundsin jälle seda sõnatuks tegevat lummust. Tegelikult hakkab mul kergelt paha mõeldes, ET MA ALGUSES IGASSE NAISESSE SUUTSIN ARMUDA, aga paratamatult oli see tunne nii hea, ilus ja eluline. Küll mõtlesin ime-imalusi õpetajanna, oma küproslanna kohta, kes lõppkokkuvõttes oli mu lemmikõpeta-ja. Austusest tema vastu asetan siia teksti, mida ma kirjutasin tema kohta päeval, mil teda esmakordselt nägin. Täiesti ootamatult, katkestades silmapilkselt keskustelu, astusid sisse üks vanem küproslanna ja üks umbes kakskümmend aastat noorem küproslanna, kes viisakalt öeldes rabas oma seksuaal-susega. Tema sügavpruunid silmad, mis olid kaunistatud sinise ripsmedušiga, punaseks värvitud suu ja kastanpruun juus ning ideaalne keha andsid tunnistust millestki jumalikust, justkui oleksid kõik kohalikud ilusalongid töötud, sest naistele oli juba niigi antud. Tema peput ja pisikesi jalgu varjav kleidike andis põhjust julgeda öösel unistada ühes tsikaadide ja kõige magusama veiniuimaga. Mui-dugi pean siinkohal mainima oma koordinaatoritki, samuti tumeda jume ja laia naeratusega Stavrou-llat, kelle vitaalsus ja kehakumerused mind samuti kõnetasid. Hiljem õppisin Stavroullalt postiivset ellusuhtumist, pidevat endax’i mentaliteeti, kus hiljaksjäämine oli reegel, kus olmeprobleem polnud

mingi probleem ja kus tihtipeale piisas naeratusest ja päikesest. Eks need Vahemere päikeselapsed minusugusele põhjamaa ratsionalistile, kellel kõik peab olema ajaliselt paika pandud, organiseeritud ja kondikavaga, alguses imalalt mõjusid. Aga kui hakkasin nägema nende hinge ja südameid, avas-tasin, et tegelikult piisabki tihtipeale vaid õnnelik olemisest ja päikesest. Kui Antigoni puhul õppisin ma naise ilu veel rohkem hindama, siis Stavroulla õpetas elu nautima.

*

Esimesest päevast meenub veel, et saime esmakordselt proovida Küprose populaarset meze´d, mis on levinud nii Vahemere maades kui ka Lähis-Idas, kuid mille tegelik päritolumaa peaks olema Liibanon. Meze koosneb viieteist- kuni kolmekümnest roast, mida tuuakse kandikute viisi. Ükskõik kui suur on isu – ikka jääb üle. Isegi kui oled Onu Sami mõõtu – jääb üle. Samuti võib lükata ümber itaallaste üt-luse, et isu tekib siis, kui silmad näevad toitu, ja kohandada seda järgmiselt: isu tekib küll, kui meze’d näha, aga poole meze pealt tahaks silmi juba kinni pigistada! Tavaliselt alustatakse kreeka salatiga, mida kohalikud nimetavad horiaki’ks. Siis hakatakse vaikse kreekakeelse laulu ja kitarritinistamise saatel tooma täidetud kartuleid, sealihašaslõkke, kohaliku sin-gi hiromeri- ja kanataskuid. Lisaks pakutakse suutäiesuurusi suitsuvorste, mida nimetatakse loukan-ika’ks. Need magusavõitu vorstid sarnanevad väga hispaanlaste jamoni’ga. Tihtipeale pakutakse ka karoli yahni’t – tigusid, mis on hautatud tomatikastmes. Tihtipeale lisatakse meze’le Mehhiko toitu ühes tacode ja burritodega, võib leida friikartuleidki. Siis on veel viinamarjalehtedesse mässitud koupepia, mis koosneb veinikastmes leotatud sealihast, ning lõpuks ka halloumi, kohalik kitsejuust. Pole olemas inimest, kes sellesse soolakasse juustu ei armuks, ja pole olemast pirukat, rooga, einet, millel seda juustu ei kasutata. Juust on Küproselt pärit – vähemalt nii väida-vad entusiastlikud kongus ninaga kaupmehed turul ja paistab, et kogu reisikirjade ja brošüüride valik turundab seda nii. Mis selle juustu teistsuguseks teeb, on see, et ta jääb tahkeks isegi siis, kui teda praadida või grillida. Tavaliselt lõpetatakse meze tee ja kohvi ning koogi või puuviljadega. Muidugi võib leida ka kala-meze´sid, kus liha asemel serveeritakse mereande, alustades kaladest ja lõpetades kaheksajalgadega. Tavaliselt lõppu ei taheta jõuda. Aga mina vaatasin (ja õgisin!), silmad punnid peas, paranoiliselt ringi kombates, EGA KEEGI TAIPA, ET MA ÕGARD JA NÄLJANE OLEN. Heitsin pilgu Rafaili poole – ka tema oli söömismasin! – ja meis tekkis kambavaim: kui tasuta saab, tuleb ikka täiega kasutada! Kui ekskursioonidel süüa pakuti, oli lausa meie kohustus võimalikult palju sisse ahmida, et nii nädala varu ette süüa. Söök söögiks, aga vestlused laua ääres ajasid mu silmi isegi veel rohkem punni. Amaranta oli kogu elu ringi reisinud, elanud mitu aastat Aasias, tal oli sõpru üle Euroopa; Jiři, noormees Tšehhist, rääkis oma kreeka tüdrukust, Ameerikas elamisest, Inglismaa toidupoe hindadest ja seal tööleidmisest; Rafail Barcelona suplemisvõimalustest ja Türgi toidukultuurist; Antigoni oma itaalia keelest ja Stav-roulla Pisas õppimisest ja mina ahmisin neid jutte, lugusid, seiklusi sisse nagu narkomaan. KA MINA TAHTSIN OLLA NAGU NEMAD – MAAILMAKODANIK!

*

Üldises mõttes oligi esimene kuu selline, et kaheksast hommikul kuni neljani oli meil kreeka keele tund ja pärast seda läksime randa, õhtul kas kirjutasin või vestlesin elust, ilust, valust ja pagemis-est Jiřiga. Antigoni oli õpetajanna väikeses koolimajas, kus kooli oli peetud alla kümne aasta. Kooli väiksus ei lugenud üldse, sest mul oli maailma parim õpetaja! Olen alati olnud akadeemiliselt viit-simatu ja suhtun skeptiliselt ühiskonnamudelisse, kus juhtivalt isikult nõutakse, et ta on pool oma elust istunud loengutes, kus muutumatu soenguga tädi või onu loeb ette nelikümmend aastat vana

konspekti, mis kõik on tegelikult mõeldud unustamiseks – või mälutreenimiseks. Samas kui õpejõud põleb, inspireerib, muudab ja paneb inimesi mõtlema – siis on ta Püha Jüri, Jeesus, maailmamuutja ja -parandaja! Antigoni kirka hääle kuulmisest sai igahommikune vajadus. Igatsen siiani seda üle klassiruumi kõlavat sädinat. Kali – mee – raa! Tii kaa-nis? Igatsen neid sõnu kirjutades seda joviaalsust, millega ta tuli igaühe juurde, küsides sedasama küsimust ja vaadates naeratavalt oma tumepruunide silmade-ga otsa. Temas oli elu ja seksuaalsust, mis äratas iluvajaduse, et saada seda kõike kirjutada. Olgugi et keeleõppimine algas temalgi tüüpilise skeemi järgi – alguses viisakusavaldused, siis kohad, seejärel numbrid, tähtsad tegusõnad –, suutis ta väljuda tavaõpetusest, minnes meiega välja kohvikutesse, et praktiseerida frappe tellimist. Parakalo, ena frappe! Edasi käskis ta meil minna turule, et tema naer-atava sõbra abiga leida vasted puu- ja juurvilja ning igasuguste marjade piltidele. Peponi, fruula, karbuzi, agoraki. Siis õpetas ta mulle ja Rafailile komplimentide tegemist ja naistele külgelöömist, sest ta arvas: KUIDAS TE, POISID, SAATE NÜÜD NEIUDELE KEELT KÕRVA AJADA, KUI TE KEELT EI OSKA! Ise kukla!

EKSKURSIOONID KÜPROSE MOODI

Minu esmane impulsss täisväärtuslikuks maailma-armastajaks kujunemisel oli muidugi Kanye West ja tema plaat „Graduation“. Õigemini: tema muusika abil hakkasin mõistma unistamise jõudu ja unistu-ste täitumise eduvõtit, oma mina-maailma loomist. Esimesel kuul polnud hommikut, mil ma ei kuu-lanud verandalt välja astudes neid mahedaid süntesaatorihelisid, kui Kanye ümises: „I´ve been wait-ing this my all life / this dreams keep waking me up at night!” Veidral kombel olin esialgu õpetajannast rohkem sisse võetud kui Laurast, aga maailm korraldas asja ümber nii – näiteks oli Antigonil poiss-sõber –, et saaksin selle neiu, keda ma algul tahtsin. Tihtipeale oli soov loobuda, samuti paistsid koefitsiendid täiega minu vastu olevat, aga kohe, kui panin klapid pähe ja vahel tänavalt haaratud hommiku-apelsini järasin, teadsin, et see on mu heaolusaar, minu armastuse võimalus – pääsemine. Niimoodi arglikult hakkasingi Laura poole püüdlema. Kõige rohkem võlus tema füüsis, päikese-pruun inglikeha, mille tõttu tihti rannas teda vaatama jäin. Imetlesin tema karamellikehale langevaid musti lokke ja tumedaid silmi, mahlakat peput ja pehmet kõtut, mis kõik türkiissinises meres segas-eksajavaid varjundeid tekitasid. Veidral kombel oli mu unistamine, hinge suhestumine maailmaga nii tugev, et ei pidanud eriti vaeva nägema. Nendel esimestel pallimängudel oli just tema see, kes minu külge kleepus, üritades palli kätte saada, proovides mu kehast haarata, kaelas rippuda. Pilgud hak-kasid kohtuma – algul ekseldes ja kombates – ja peagi tahtsin lisaks rannas levivale sigarillotubaka ja soolabriisi hõngule tunda neiu mesimagusat parfüümi endale lähemal. Kui lummavalt kompis mu maitsemeelt tema bergamotilõhnalisus! Kuigi esimestel nädalatel ei olnud meil midagi kindlat, olin veendunud, et see on vaid kuu aja küsimus. Pealegi soovis hing vallutada muidki elusfääre. Eelkõige kirjutamist. Selleks pidin aga Küprose endasse laskma, milleks oli hea võimalus ekskursioon Trodose mägedesse.

*

Mäletan, et teekond Trodose mägedele mõjus väga inspireerivalt, kui Erasmusi täis mikrobuss vi-

inamarja-astangute ning oliivi- ja apelsiniväljade vahel kõrgust kogus, lähenedes pilvedele, et olla kõrgemal olmemadalusest. Ahmisin bussiakna kaudu endasse naeratusi päikesepõlenud nägudelt, nägin meres suplevate laste muretuse jõudu, tundsin pisikeste mägikülade restoranide sajanditepikkust toidutegemise kirge ning ma kasvasin ja kasvasin – täpselt nagu see mägitee, mida mööda buss üles ronis. Siinkohal peab meenutama kreeka keele kursuse ekskursioone, mida korraldasid Stavroulla oma pidevate don´t worry´de ning maailma kõige laiema naeratusega ja noorem kastanpruunide lokkide ja kongus ninaga Despo, kes enamasti vastas igasugustele küsimustele võimalikult informatiivselt: ma ei tea. Kui buss mägikülasid pidi lõpuks avarate männiväljadeni jõudis ja me unisel külaväljakul maha läksime, algas üksteisele otsavahtimise sessioon, mis ei olekski lõppenud, kui alati elav Ama-ranta häält poleks teinud. Keset avaraid vaateid ja värsket õhku, möödagalopeerivaid hobuseid ja turiste täis müügiputkasid, kus väsinud matkajad endale zivanja’t, pähkleid, veinipudeleid ja muud pudi-padi soetasid, seisime keset külaväljakut ja vaatasime üksteisele nõutult otsa kakskümmend minutit. Täielik vaikus – seltsiks vaid Stavroulla lai naeratus ja mõni don’t worry. Üldiselt oli küpro-slastel probleeme organiseerimise poole pealt, punktuaalsus ja aja peale minek vahetus tihtipeale endaxi’ga ja hiljaksjäämine oli täiesti arusaadav ja loomulik. Kui mingilt maalt meil üle viskas ja Am-aranta valjult õiendama hakkas, ütles Stavroulla, et jah, põhimõtteliselt võiks ju liikuda ... aga ... aga väga ei viitsi ka, mille peale Amaranta – sobivaim giid arvestades tema kohalikkust – meid avara vaatega männimetsateele juhatas. Amaranta soov oli seltskond liikuma saada, et lõpuks juhtimine Stavroullale üle anda, kes seda ka tegi, viidates eri liiki mändidele – näete, need on männid! – ja siis pärast kaht minutit jalutamist otsa ringi keeras ning tagasi külaväljakule kõndis. Vahepeale sekka paar don’t worry´t. Ekskursioon jätkus pargipingil istumisega, mis kestis kakskümmend minutit. Amaranta oli rahutu, teised erasmuslased kurtsid, et miks olid üldse tulnud, samal ajal kui mina tegin Laura peal kinotrik-ki – mees teeskleb väsimust ja ringutab käsi, langetades justkui kogemata käe neiu õlgade ümber, jättes selle sinna, kui neiu vastu pole, ja võttes ära, kui neiule see ei istu. Selle peale ta itsitas ja järg-mine moment meie ühisest armastuse teekonnast sai teoks. Tegelikult on Trodoses päris palju teha. Külaväljaku ümber oli mitu rada, mida mööda sai matkata männimetsades ja nautida avaraid vaateid ülejäänud saarele. Parim vaade avaneb Olümpose mäelt, mis on saare kõrgeim ja kuhu saab isegi suusatama minna. Eriti populaarne oli see kohalike seas jõulude ajal, kui lumepuudus andis tänavatel kõvasti tunda. Olümpose mäele viib ka matkatee, mille ääres võib kohata kaheksasaja aastat kadakat. Veidral kombel tundsin ennast Trodose mägedel alati koduselt, sest männi- ja kadakalõhn ei mõjunud kunagi vahemerelikult, vaid pigem eestlaslikult – justkui oleks ta-gasi Saaremaal!

VÄIKESE KÜLA IDÜLL

Hiljem, kui mikrobuss mööda kitsaid mägiteid Omodosi jõudis, tundsin, kuidas koha kaunidus mu ilumeeled avab. See, kuidas kitsaste munakivitänavatega külast paistsid igast ilmakaarest avarad vi-inapuuterrassid ja oliiviväljad ning kuidas väljadelt hoogu koguv tuul kohalikust pisipagarist mõnu-sat küpsetamise lõhna kandis – see ei unune kunagi. Ei unune need armsad musta riietunud Küprose mammid, kes kõik olid kindlale tänavanurgale tooli asetanud, et siis elavalt elu ja olu üle arutada ja klatšida – sest Küprose naised on üldjuhul tugevad klatšimoorid. Neil on selline ütlus, et Küprosel

levivad megakiiresti kaks asja: klatš ja metsatulekahjud. Külaväljakul istusid punapeetidest Lääne-Eu-roopa turistid, kes maitsesid õdusate pererestoranide sajandeid vorbitud roogi ja Koumandaria vei-ni, mille viinamarju oli pakkunud just seesama ümbritsev mägismaa. Aeg justkui seiskus, kui meie seltskonnaga Stavroulla don’t worry´de saatel ühest veiniproovimise poekesest teise tuikusime. Iga natukese aja tagant oli uus pisimaja, kust meid tervitas järjekordne tädi või onu veinitopsidega, vahel olid topsid ja pudelid tünnidega maja ees valmis, et külastaja ise valiks, mida proovida. Meie hakkasime tihtipeale proovimise asemel jooma ja nii juhtuski, et tänu päikeseväsimusele tuigerdasime Jiřiga külaga tutvumise lõpuks üsna tugevasti. Meie valjult jauramisele vaatasid viltu Küprose mammid, kes lõid ahastusest risti ette, kui me kogemata jälle millegi otsa koperdasime. Küprose kuue tuhande aastane veiniajalugu on üks Euroopa vanimaid. On isegi arvatud, et Küprose veinitegemine rajas tee Kreeka, Itaalia ja Prantsusmaa veinidele. Selle oletuse toetuseks on Limassoli piirkonna Pyrgose ja Erimi külast leitud kruuse ja viinamarjakaste. Omodoses on aga ühed vanimad veinipressid. Eks see vanima Euroopa veinimaa slogan ole üks riigi turundusnipp, isiklikult leian, et ühelt alalt leitud – ja teistelt veel leidmata – kruusid ei tähenda ilmtingimata riigile veini sünnikoha staatust. Äkki tuikus leiukohas hoopis purjus prantslane, kes kogemata sinna unustas oma veinipot-sku, mille ta Kreekast kaasa oli haaranud?

*Omodost peetakse üheks Küprose allesjäänud traditsiooniliseks külaks, oma keskse hoone, küla kloostriga, kus õigeusklikud küproslased eesotsas Stavroullaga juba ukse peal pühakute pilte musita-sid. Kreeka poolel on valdav õigeusk ja õigeusklikke on üle saare 78 protsenti. Türgi poolel on enam levinud islam, umbes kaheksateist protsenti. Neli protsenti hõlmavad teised religioonid, armeenlaste õigeusust juutide ja maroniitideni. Üldiselt nimetavad küproslased oma õigeusku „ainsaks õigeks usuks” kristluse mõtteski, sest nemad ei tunnista Rooma paavsti, vaid hoopis Konstantinoopoli patri-arhi. Kui Kreeka poolel täidavad üldjuhul kõik kloostrid ja pühakojad oma algset rolli, siis Põhja-Kü-prosel võib mitmes linnas näha endisi kristlikke kloostreid ja kirikuid, mis on muudetud kas muu-seumideks või mošeedeks. Läbi ajaloo on õigeusul olnud märkimisväärne tähtsus Küprose riigi- ja ühiskonna korralduses. Sestap ongi pea igas väikeses asulas klooster ja iga nurga peal armas mam-mi, kes pühapilte müüb. Kui Lusignanid ja veneetslased tahtsid vägisi Küprose õigeusku katoliikluse alla reformida, siis Osmanite impeeriumi ajal kuulutati õigeusklikud lihtsalt alamusulisteks. Asjaolu, et usku ei hakatud reformima, vaid jäeti ta vähemtähtsana siiski alles ja tagati talle autonoomia, võib ollagi põhjuseks, miks õigeusk elas üle Osmanite impeeriumi. Osmanid andsid Küprose õigeusu kirikule õiguse korraldada õigeusklike kreeklaste ühiskonnaelu, koguda makse ja juhtida poliitikat. Peapiiskop oli ainuesindajaks nii sekulaarse kui ka religioosse võimu puhul. Sellest ajast alates on riik ja kirik alati seotud olnud. Kui saarel kehtestati brittide ülevõim ja inglased üritasid sekulariseerida riigikorraldust, läks see neil luhta, sest õigeusk oli kõigi instantsidega nii tugevalt seotud. Veel enam ei osanud britid ette näha, et õigeusust võib 1950. aastatel saada nii tugev jõud nende koloniaalvõimu vastu võitlemisel, kui tekkinud õigeusu ja rahvusluse kooslus ärgitas paljusid küproslasi oma riigi eest verd valama. Selle aja üks tähtsamaks – ja võib-olla üleüldse Küprose tähtsamaks! – inimeseks peetakse peapiiskop Makarios III-t, kes oli Küprose kiriku juht ja riigipea ühel vastolulisemal ajavahemikul alates Küprose vabadusvõitlusest brittide koloniaalvõimu vastu ja lõpetades saare jagunemisega 1974. aastal Põh-ja-Küprose Türgi Vabariigiks ja Küprose Vabariigiks. Suuremates linnades, nagu Limassol ja Nikosia, leiab kesklinnast tema järgi nimetatud tänavad, mis lisaks nimele on ühed tuntumadki. (Mõlemad tähtsaimad ostu- ja äritänavad) Üldjuhul on Küprose kirikud üsna rikkad, sest Osmanite impeeriumi aegadel andsid kohalikud oma maad kiriku valdusse, sest niimoodi ei pidanud nad impeeriumile makse maksma. Aeg läks edasi ja mõni põlvkond suri välja ja nii jäigi kirikule suur hulk maad, mis nüüd globaliseerumise ja kapitalismi ajastul kõik rahaks on tehtud. Samuti võttis kirik enda hoolde suure hulga maad 1974. aasta invasio-

oni järel, kui paljud türgi küproslased jätsid oma majad Kreeka poolel maha. Muidugi anti suurem osa ikka ümberasunud kreeklastele, aga palju jäi kiriku kätte. Saarel on suurim kinnisvaraomanik mitte riik, vaid kirik. Kuigi õigeusu kirik ei ole enam nii mõjuvõimas kui iseseisvuse algusaegadek, arvestatakse ja kaalu-takse ikka veel tema juhtkonna arvamusi ja ideesid nii poliitikas kui kultuuris. Kõik riigipead väisavad usutalitusi ja võtavad neist osa ja näiteks koolides algab siiani koolipäev palvusega. Kui rääkida aga Põhja-Küprose moslemi usust, tuleb mainida, et see on pigem pehmelt järgitav usk. Näiteks on Põh-ja-Küprose moslemitel lubatud pruukida alkoholi. Globaliseerumine oli vaikselt jõudnud Omodosi, paar aastat tagasi veel täiesti tundmatusse külla. Küll müüdi pühakute piltide ja religioossete esemete, käsitöö, igasugu pähklimaiustuste, veinide, maitseainete ja mee kõrval ka veepüstoleid, Spidermani maske ja laulvaid Robotcoppe. Kõigele sel-lele vaatasid viltu üks vanas veinipruulitöökojas tegutsev ukrainlane ja natuke eemal zivanja’t pakkuv bulgaarlannagi, kes siia vaiksesse mägikülla just selle pideva ostlemise, järjekordade ja kära eest põgenenud olid. Ukrainlane oli eestlastest vaimustuses, esiteks seetõttu, et Jüri Aarma oli temast saate teinud, ja teiseks selle tõttu, et tänu meie rahva leiutatud Skype’ile õnnestus tal armsa tütrega elust ja olust igal õhtul vestelda. Kuidas pisikesse külla internet sai – ega Küpros pole Eesti-sugune IT-riik! –, seda ma teada ei saanudki. Seal külas, kuulates, kuidas tädid iga turisti ja sas´iga tervitasid ja efcharisto’ga saatsid, kuidas nad pidevalt itsitasid, kui külataadud veinipokaali ja sigareti kõrvale olii-vipõldudest heietasid, tundsin õndsuse puudutust. Tundsin, nagu oleks mingi teistsugune energia, elu, põlemine mind puudutanud. Kuulasin, kuidas bulgaarlanna oma elust, ümbritsevatest põldud-est, laiskadest kassidest ja külaklatšist heietas, samal ajal kui Erasmused veini küll jõid, aga ei ostnud. Ega teda see morjendanudki, et keegi pudõlka’t ei tahtnud. Tal oli hea uusi inimesi näha, nendega rääkida, naeratada, KURAT VÕTAKS, ELADA! Tegelikult ta polekski raha küsinud, aga pisut raha leiva ja veinipudeli jaoks kulus siiski ära! Tundsin, kuidas sümboolselt mu hingetuba puhastati ja kuidas tühermaale esimesed apelsininupud istutati. Mind valdas eufooria!

*

Veel suuremat õnnistust tundsin ma küla kloostris, kus kohalikud pidevalt pühapilte musitasid. Üleüldse on Trodose piirkond tuntud kirikute poolest, mis esindavad Bütsantsi sakraalkunsti tõelisi varakambreid ja neis asuvad ühed rikkalikumad freskod, mis 1980. aastail arvati UNESCO maail-mapärandi hulka. Kloostreid ja kabeleid on väikesel Küprosel meeletult, igal oma pühaku nimi. Mäletan, et samal ajal kui ma kloostrit imetlesin ja Stavroulla seletamist – et hea oleks küünal süü-data, siis täituvad soovid – kuulasin, märkasin erksat valgusvihtu, mis aknast otse tagapingis istuvale Laurale langes. Vaatasin neid musti lokke ja pisikest kiisunaeratust, võtsin küünla, süütasin selle, siis sulgesin silmad ja soovisin kogu oma tahtejõudu abiks võttes just nimelt Laurat. Oma pühakut.

*

Meie esimene ekskursioon lõppes mõnusa meze´ga ühes Trodose paljudest mägirestoranidest, kus lookas laua taga võetud veinilonks koos männilõhna ja tsikaadide saagimisega olustiku kuidagi eril-isemaks muutis. Sai harjutatud efcharisto poli´sid ja ja ja sas, ti kanis’eid! Iga meze oli minu ja Rafaili jaoks paradiis ja tõeliste näljastena olime meie alati need Ida-Euroopa turistid, kes ülejäänud toidu-moona ikkagi kaasa haarasid, et siis hiljem koduseinte vahel näljendada. Tol hetkel sattus Laura mu kõrvale istuma – mingil veidral kombel oli ta mulle alati lähemal kui mina temale – ja meie silmad kohtusid üha tihedamini. Esialgu kompasime nendega, kontakt sõltus juhusest, kuid varsti ei olnud silmside enam tavatähenduslik, mille tõttu ma täiesti absurdseid küsimusi esitasin: kuule, miks sa vaatad mind nii kaua? Kas sa armastad mind või? Mille peale tema punastas ja punast veini palus. Kui minu lauapool – üks kergelt jõehobu moodi poolatar Dorota, Raul Velbaumi kõnemaneeridega

slovakk David ja elumees Jiři koos Laura ja Reeduga – oli enamasti vait, käis teises otsas Stavroulla, Despo ja Amaranta vahel lõbus arutelu seksuaalsuse ja seksi üle. Alguses naerdi selle üle, kuidas igal riigil on kindla poosi jaoks oma nimi. Mingil ajal aga kohkusime nii mina kui ka Jiři, nii et Jiři peaaegu toidu kurku tõmbas, kui Amaranta üle terve laua vanade meeste keppimisest rääkis. Mina imestasin – pigem pahandasin – siis, et kas maksab sellist asja söögilauas rääkida. Amaranta süüdistas mind ho-mofoobias, väites, et tema söögilaua ääres on see tavaline. Jiři aga käratas, et tema jaoks on see rõve, ja leidis, et vanemate inimeste – isegi kui nad on mehed – armastus peaks olema rohkem reserveeri-tud, viisakam, armsam. Selle teema üle vaidlesime seal päikeseleitsakus üpris kaua, põhja rahvad olid rohkem vaoshoitud ja vahemeremaalased vabameelsemad. Stavroulla rääkis jutu lõpuks, et viimasel aastatel oli maruõigeusklik saar homoseksuaalide suhtes tolerantsemaks muutunud. Stavri arvas, et põhjus võis peituda selles, et tegemist on avatud saarega, kuhu iga aasta aina uut verd ja inimesi tuleb ja niimoodi on üle pika aja geidel võimalik kapist väljas olla. (Kümme aastat tagasi oli näiteks homoseksuaalsus kriminaalselt karistatav.) Lisaks mainis ta, et alles hiljuti hakati naistestki rohkem hoolima, neid võrdsena kohtlema ja nende karjääri heakskiitvalt suhtuma. Küprose õigeusklik mentaliteet ja üsna patriarhaalne ühiskonnamudel koos EList keskmisest kõrgema elatustasemega oli varem naised pigem perenaise rolli surunud. Stavroulla ise oli uue kooli naise sümbol. Küprosel on tihtipeale tavaline, et tütar elab kodus ema-isa juures niikaua, kuniks ta mehe leiab, see aga ei pidanud tema puhul paika; tema elas täiesti üksi: polnud tal isegi peikat. Samuti võttis ta tõsiselt haridust, omandades magistrikraadi, et võimalikult kiiresti karjääri teha, olemaks edukas naine. Kui ma kahvliga viimast kalatükki haarasin, käskis Stavroulla mul järsku kahvli käest panna. Küsisin, miks, ja tema ütles: „Do psarin j’ i yenega thelun dhahtilon! See on Küprose vanasõna, mis ütleb, et naiste ja kalade jaoks on näpud! Nii et kasuta näppe, mitte kahvlit! ”’ Lõpetasin kalatüki kätega ja vaatasin uhkelt Stavroullale otsa, kes andis mulle õnnistuse. Siin pööra-sin pilgu Laura poole ja andsin mõista, et mu käed on valmis. (Ma kardan siiamaani, et nägin tol het-kel välja nagu pervert.)

*

Hiljem, kui mikrobuss mööda mägesid jälle tagasi Limassoli sõitma hakkas, tundsin jälle seda kõik-suse tunnet, seda, kuidas maailmaga samastun. Kuskil seal olid inimesed, loidunult oma igapäevaasju ajamas. Pisikesed tüdrukud möödusid värsket leiba pakkuvatest pagaritest, et järgmise tänava vahele keksu mängima minna. Papid istusid suvalise tänava kõnniteel ja mängisid varjus triktrakki. Modellimõõtu kiriija’d otsisid linna põhitänavalt, kus kõik brändid esindatud olid, täpilisi kleite. Kodutud kassid puhkasid apelsinipuu varjus öiseks jahir-etkeks ja poisiklutt grillis luitunud maja aias värvilist kala, mille vanaisa hommikul rohekast merest püüdnud oli. See oli lihtne elu, veini täis veresoon, mis kandis saarele mägedes päikese käes tek-kinud energiat, ilu ja vabadust. verandale läksid. Türkiissinises meres hõlpsalt edasikulgevad skuutrid ja kaatrid tegid hea meelega oma põhitööd: edastasid unistusi. Ma tundsin mikrobussis ennast nii õnnelikuna. Õnnelikuna nagu loteriimiljonär. Mina ja mu heaolusaar. Kilomeetrid mitte ei veninud, vaid möödusid hõlpsasti nagu saare elu. Kõik käis mänglevalt, kergelt ja lihtsalt. Öö lõppes nagu alati kirjutamisega, vahetevahel käisin väljas, et Vahemere mahedust endasse hingata.

APHRODITE VINGERPUSS

Minu ratsionalism jagas armastuse kaheks. Klassiruumis kavatsesin ma sebida ja semmida rohkem Antigoniga, seal vahetasin Lauraga ainult mõne repliigi. Aga rannapiigaks jäi mulle Laura oma kastanpruuni jume ja imeilusa pepuga. Nendel kuldkollastel suvepäevadel, mil päikesekreem pool-paljastel kehadel sillerdas, imetlesin niña’t aegluubis fookusega. Piidlesin, kuidas ta lahti riietus, vees palli mängis ja säravvalge naeratuse paljastas. Ma imetlesin tema lehvivaid lokke ja tundsin, kuidas briis tema mesimagusust mu sõõrmetesse kannab. (Seda siin Tallinnas hilisügises kirjutades tekib meeletu soov jälle selles hetkes olla, kombata seda MÜSTILIST TULEVIKU ENERGIAT, OOTUSÄRE-VUST!) Mäletan üht rannapäeva, kui Laura pärast palliloopimist kaldale läks ja punasele rätikule istus. Nähes võimalust, tormasin MINA RÄTIKU POOLE NAGU EL MATADOR – milline kirjanduslik liialdus! – ja istusin ta kõrvale. Ta päris, kas ma tulen õhtul Dimitrose, kohaliku inglise keele õpetajaga, klubisid külastama. Vastasin eitavalt. Et ei viitsi, ei taha, pole raha. Muidugi oleksin saanud minna, aga mul oli esmalt vaja olla Mr Kättesaamatu. Ja kui ma tuimalt ja ratsionaalselt põhjusi ette lugesin, kogus muidu üsna vaikne ja õrn neiu hoogu ja hakkas jälle emotsionaalselt etteheiteid maalima: MIKS SA EI TULE? MIKS SA EI TULE? Por que’sid tuli kõvasti. Siis lisas ta, et ei pea sinna välja minema, et võib midagi muudki teha, aga mina blokkisin tuimalt ja tegin näo, et mind üldse ei huvita. Kui ta kuidagi oma viha maandatud sai, arutasin mina parajasti Reeduga millegi üle eesti keeles. Ja kui Laura meid segas, ütlesin talle:Olgu, kui sa suudad üht lauset eesti keeles korrata, võtan ma su naiseks.”Ma tegelikult ei teagi, miks ma seda ütlesin, võib-olla oli see mingi alateadlik soov jahtida ja püüelda koosolemise poole.„Mis lauset?”„Tahan musi!”Ja Laura kordas: „Tahhaa muuzi.”Reet naeris ja ülejäänud seltskond ka ja kui Laura tähendust küsis – ja Reet talle seletas –, hakkas preili mind jälle teistmoodi vaatama. Mis mees sa selline oled? Mis impulsse sa edastad!„Ära naljata midagi!” hüüdis pärast naeru Reet ja jätkas: „Stavroulla eile just rääkis, et paljud Eras-mused tulevad siia armastuse saarele, leiavad üksteist ja armuvad.”Mina tahtsin talle öelda, et kes ütles, et ma naljatasin! Kes ei oleks tahtnud abielluda Küprosel, kus juba abielutoetus on igakuiselt 700 eurot! Pärast rannasolemist palusid Reet ja Laura end meile külla, kuid meie Rafailiga suhtusime neisse jahedalt – eks näis, kui meil aega on; tegelikult on meil suhteliselt palju asju teha; ei tea, kas on ikka õige mõte; aga samas, võite v õ i b - o l l a tulla! Veidral kombel oli Rafail samuti Mr Kättesaamatu ja üleüldse selgus kuu lõpus, et Laurat ajas taga neli poissi: mina, Rafail, Jiři, kes oli parima suuvär-giga maailmas, ja slovakk David. Minule nii ei tundunud, sest olin keskendunud ainult oma teekon-nale. Aga hiljem, lugedes Reedu blogi, kes vaatas kogu seda tralli kõrvaltvaataja pilguga, taipasin, et võib-olla tõesti oli nii.

*

Ühel päeval sain peaaegu närvivapustuse. Muidugi ei tulnud tol õhtul meie juurde ei Reetu ega Laurat – kellele ikka meeldiks selline meiepoolne jahedus? Küll aga kutsus mind peole mu tulevane hingekaaslane Jiři. Veidral kombel sain hiljem teada, et Jiři oli valetanud Laurale, et meie läheme tema poole, et neiuke, kes siiski otsustas mulle külla tulla, sellest loobuks.Sellest hoolimata oli hea tunne minna Jiři juurde. Sinna jõudes olid kõik Erasmused juba laua ääres.

Istusime avaral verandal, mille tagant oli kuulda kiisude kräunumist. Taevast valgustasid tähed ja õhus levis mõnus Vahemere sumedus. Kohe alguses hakkas imeliselt riietunud Laura minuga õiendama:„Miks sa kogu aeg plaane vahetad!”„Mida?”„Me pidime teie juurde tulema, aga siis Jiři ütles, et te tulete siia!”„Ma ei pidanud siia tulema, ma sain alles tund aega tagasi kutse!”„Ära valeta!”„Signomi!”Tol hetkel ma tahtsin jälle Mr Kättesaamatu olla, kui vaatasin seda uhkelt üleslöödud hispaania mim-mut. Kui ahvatlev oli tema keha ümber olev must miniseelik, mis tema kastanpruune sääri ainult viimase hea maitse piirini varjas. Kui uhkelt õõtsus tema culo, kui ta kontskingadel sammus, kui ilusad olid tema kirsspunased huuled ja ... ai mamma mia, see lõhn, mahlakas bergamot, mis õrnalt kaela-joonelt minu poole imbus! Otsustasin poodi minna, et midagi juua osta ja imelikul kombel soovis Laura minuga kaasa tulla. Alguses ei leidnud me poodi, sest pühade tõttu olid kõik rohelise sildiga lähimad periptero’d kin-ni. Terve linn oli enamasti tühi, ainult tossutavaid kebabipapisid oli näha ja uhkeid luksusautosid, kes järjekordselt sihitult ringi tiirutasid. Minus hakkas kogunema udune pildike Tallinna külmadest öödest, mil kujutlesin ennast eemale, ära armastuse saarele, kus ma palavas öös mõne kaunitari-ga kõnniksin. Elaksin täiega! Armastaksin! Kõik muutus justkui unenäoks, mingiks udumaaliks, kõik öised tulukesed, poed, perekonnad restorani salatikausside taga ja müstilised rõdude veinilimpsijad muutusid üheks suureks mantraks: armasta ja naudi, armasta ja naudi, korrutas miski. Jälle üritasin alateadvusele ja loogiliselegi mõistusele vingerpussi mängida, sest ma tundsin tollal, nagu jalutaksin oma naisega, kuigi tegelikult polnud ma preililt veel isegi musi kätte saanud! Aga see mõte oli nii ilus, nii hurmav, tänulikkust esile kutsuv! Ma uppusin neiu silmadesse, kui ta mu naljade üle ennastunustavalt itsitas ja tundsin kogu maailma õnne mõistes, et minu Suur-Karja vaimujõud, igatsushüüe armastuse järele levis nii kaugete kilomeetrite ja seitsme maa ja mere taha. Mäletan, kuidas autod isegi seisma jäid, et rikkuritest kohalikud saaksid väikesele señorita’le järele piiluda ja Ise koukla´sid ja Ja sas, ti kanis´eid hüüda! Ja mina tundsin ennast miskipärast maru võimsa ja enese-kindlana, et see naine tahab ainult mind ja et mina olen tema eluarmastus! Mingil hetkel aga see lõi mind, see armastuse võimalikkuse tunne. Küll aga kadus armastus kohe, kui me lõpuks poodi jõudsime ja ma nägin, et pisike tüdruk endale liitrise Absolute Vodka haaras. Kogu elu olin tegelnud enesehävituslike tüdrukutega ja kuigi nende metsikus, segasus olid igati lummavad, tahtsin ma midagi rahulikku, stabiilset. (Tegelikult oligi Laura väga stabiilne ja alkoholiga väga piiripidav neiu, aga tol ajal ma ei teadnud seda.) Tol hetkel mõjus see ost väga murettekitavalt. Isegi poepidaja ehmus. Suur, kongus ninaga, sigarit pahviv küproslane heitis ükskõikse pilgu televiisorilt viinapudelile ja lõi selle läbi. Kui ta aga pilgu neiule pööras, tõmbas ta sigarisuitsu endale kopsu. Mina vaatasin talle küsivalt otsa: NOH, JA SINA IMESTAD KA, EKS! Kui küsisin Lauralt, kas palju pole, ütles ta, et ostis selle kõigi jaoks, et siis saavad kõik juua. Aga mina arvasin, et see oli märkide keel – et jälle armun ma enesehävitajasse! – ega uskunud teda. Sisetunne ütles, et õhtu võib käest ära minna.

*

Ja läkski. Alguses oli pidu mõnus, sest mulle meeldis väga, et Laura minu kõrval istuda tahtis. Muidu-gi üritas Jiři teda mujale istuma saada, aga Laura haaras otsustavalt tooli ja istus just minu kõrvale. Ma ei tea, kas asi oli zivanja’s, viinas või ettemääratud saatuses, aga millalgi hakkasime Lauraga rääkima armastusest, suhtest ning kirest. Samal ajal röökis üle laua purupurjus David midagi, meenutades natukene Zeto TVst Raul Velbaumi. Temagi üritas oma lonkava inglise keelega neiule külge ajada. Aga Laura sattus nii vaimustusse armastusest, et hakkas elavalt žestikuleerides minuga kõnelema.

„Pärast kolme aastat heaolemist, kuidas sa käitud, kui sa lihtsalt ei tunne seda?“„Ei tunne mida?“„Noh, sa küll armastad.“„Aga ei tunne kirge?“„Jah.“Ma leidsin, et see on nii ilus küsimus. Sümboolne vandepalve, kui ma armun sinusse, kas sa lubad, et kirg ei kao? „Siis on mehe asi seda hoida.“ „Aga kuidas sa tead alguses, et see on miski, mis kestab kaua?“„Ma lihtsalt tean.“Tollal paistis, et ma hakkasin oma silmsideme, oleku ja eelkõige öeldud sõnadega vaikselt Laurale mõista andma, et meid ootab ees tulevik. Tulevik, mis tol õhtul aga peaaegu ära oleks jäänud.

*

Kõik purjutasid, Jiři kurtis suurema osa ajast tähistaeva all, et ta on pidevalt maailmas ringi rännanud ja pole koju saanud. Kodus ootasid teda kallimad sõbrad ja hingekaaslased, aga tema ei saanud nendega olla, sest tema pidi neetud keelekursusele tulema! Tema tahtis ainult kooli tulla, aga selle eelduseks oli keelekursusele minek. Minul oli see vabatahtlik valik ja ma ei nõustunud temaga üldse. Tegelikult ei nõustunud teised erasmuslasedki. Samal ajal kui teised Erasmused vaidlesid, ja me va-hepeal Lauraga semmisime, tankis David Rafaili korralikult täis. Varsti olid nad kapsad. Rafail polnud harjunud jooma ja enne Küprost oli ta tavaliselt peo jooksul ainult ühe siidri võtnud. Varsti hakkasin teda kantseldama, sel ajal kui tema pidevalt vetsus oksendas. Varsti läks Davidki magama. Jäime meie neljakesi. Jiři oli juba megapurjus ja üritas libekeelsusega võluda Laurat, kes samuti kergelt svipsine ja rõõmsameelne oli. Minus aga kerkis Suur-Karja kibedus ja kui Laura Youtube’ist latiinorütmid peale pani ja oma arm-sat keha õõtsutas, tundsin õõvastust tema rõõmu, elusolemise ja positiivsuse suhtes. Veel hullemini mõjus mulle see, et tol hetkel hakkasid vaevu püsti seisev Rafail ja Jiři senjoriitat aina seebitama ja kerglaselt kabistama. Minul sai kõrini. Miks ma alati armun sellistesse naistesse? Tagantjärele tarkusena oli Laura lihtsalt naiivne või liiga purjus, et saada aru Jiři taktitundetusest, aga tol hetkel tundus ta mulle igavese li...na. See selleks! Minu alkoholist tingitud kibedus ebaisikustas inimesi ja muutis mu olemise üleüldiseks minnalaskmiseks. Ma ei suutnud enam seda taluda, kuidas kaks tiirast isast armsat lokilist madrileña’t moosisid, kui see nii graatsiliselt – ja laia naeratusega – latiinorütme vehkis! Otsustasin minema min-na ja loota saatusele, et äkki tuleb Laura kaasa. Tutkitki. Kui ma küsisin valjult, st nii et Laura ka kuuleks, kus see ööklubi siis on, ei vastanud mulle keegi, välja arvatud Rafail, kes mulle oksese näoga otsa tuikus ja lausus:„Davai, sjõber, lähme damooi.”Ja siis ma võtsingi sõbra kaasa, vaadates kutsuvalt Laura poole, kes signaali ei taibanud või ei taht-nud taibata. Igatahes surusin ma veel ukse peal Jiřiga kätt, kes saladuslikult mulle naeratas – aitäh, et jätsid neiu mulle! – ja nii ma olingi öös. Küll ma tahtsin märatseda, küll ma tahtsin karjuda!

*

Hommikul polnud sissehiilival tule-kulge-minuga briisist enam mingit kasu. Kuskil akna taga nuttis beebi – suurima armastuse sümbol –, kelle varajasi helikatsetusi ma veel rohkem jälestasin. Hommi-kul oli Suur-Karja minuga, ma eristasin kõik neid odavaid naisi, täispeaga valesid ja silte, mis eksinuid kutsusid nagu mesilasi: mida värvilisem silt, seda rohkem kundesid. Veel hullem oli see, et ma kuju-tasin juba ette, kuidas libekeel Jiři mulle vallutusõhtust kõneleb. Aga poisi jutust selgus, et ta oli küll üritanud ja meelitanud ja keelitanud, kuid neiu oli endale kind-

laks jäänud. Jiři süüdistas ennast selles, et oli end liiga vindiseks joonud, et suuvärk ei jooksnud piis-avalt. Samuti paistis talle, et Laura südame võitmiseks peab natuke rohkem vaeva nägema, sest tema ei pidanud olevat selli üheöötüdruk. Ja polnudki. (Võib-olla oli tema puhul tõesti tõelisest hispaania katoliiklikust kasvatusest kasu, kus neiu ei viinud isegi oma ekspoissi, kellega ta oli koos olnud kuus aastat, igaks juhuks koju, kuna kartis perepea – issi – viha. Siinkohal võib lugeja juba arvata, kui suur on potentsiaal minul, keelt vaevu kompaval blondil eestlasel nende kodu külastada.) Aga tol hetkel kogunes minusse jälle õndsus! Ja tänulikkus! Kõik oli nii ilus, et ma tahtsin nutma hakata. Avasin stuudio akna ja kaisutasin ja musitasin tänavakasse – võib-olla sestap kogusid mus hoogu pidevad tervisehädad – ning asetasin mängima jälle Kanye Westi „Graduationi“. Siis tantsisin paljalt stuudios ringi ja laulsin täiest kõrist: „And I wonder what it means, what it means, to find your dreams come true!” Ma olin maailma õnnelikem, mulle anti võimalus! Võimalus armastada. Laura kutsus mind selle tõestuseks Limassoli sadamasse. Mäletan, kuidas ma märkide keeles taipama hakkasin, et see neiu on vist see õige. Kui me Carrefou-ri poole uhasime, lasin tal oma kotti hoida, kui buss mööda palmidest ääristatud promenaadi uhas. Tema haaras koti enda embusse, võttes sellel ümbert kinni nagu kaisukarul. Selline armas žest tun-dus nii kodune, nii mõnusalt armas. Jälle hakkasid mu sisemised jääpurikad sulama ja Armu-Titanic sai vabadusse (milline kunstiline imalus!). Kui me Carrefouri jõudsime, märkasin, kuidas Laura kvali-teetveinide ja ökotoidu juures ringi tuias nagu peen preili ja minus võttis võimust rahamaania. Kui-das mu nälg aina suurenes, mõeldes edukusele ja heldele Kauka Jumalale, kelle abiga saaksin oma mõttetust eelnevast elust välja rabelda. Mäletan, kuidas Reet, Amaranta ja Laura endale toidukorvi head ja paremat asetasid, kui me Rafailiga nälginud huntidena otsisime: oota, kus see odav govjadi-na ja need oad on; kas meil seda maitsetut kaerahelbeputru on? Ah et on, kuule, võtame siis need ananassilõigud ja siis on olemas!” Tagasi tulles möödusime basseinide ja tsitruspuudega uhketest villadest. Soovisin meeletult edukust. Ootamatult haaras mind järjekordne paranoia, kui märkasin, kuidas Laura pidevalt Jiřiga sõnumeid vahetas. Minu üle võttis võimust idee, et neiul on temaga min-gi värk. Järsku oli kogu mu sära, mehelikkus ja vallutamissoov kadunud ja tol pärastlõunal loobusin ma jälle oma unistusest. Mul oli tunne, et Jiři oli tüdruku südame juba võitnud.

*

Õhtul jätkasin Mr Külma mängimist. Reet oli kutsunud mind Theatro Enasse iga-aastasele filmifes-tivalile. Meiega liitus sakslane Kai, kelle asiaadi välimus pärines tema jaapanlannast emalt. Kai oli meie seltskonna kõige mõistlikum ja asjalikum – võib-olla selle tõttu, et ta vanus lähenes juba kolme-kümnele –, inimene, kes tõesti huvitus ekskursiooni ajal kõigest; kes bussis alati sihtkohta tutvustavate turismibrošüüridega tutvus. Inimesena oli ta veidike reserveeritud ja tagasihoidlik, aga see-eest pole ma väärikamat inimest näinud. Muidugi oli kaasas Lauragi, maitsekalt riides, pruunid silmad hel-kimas tänavalampide taustal. Kui me Theatro Enasse jõudsime, nägin ma paradiisi. Terve õu oli täis suitsetavaid kultuuritegelasi ja mukitud kastanpruune kaunitare, kes laudade taga filmidest, kunstist ja kultuurist rääkisid. Vahemere briis kandis neiude tumedatelt juustelt ninasõõrmetesse mesimagu-said parfüümi- ja palsamilõhnu. Igal pool välkusid kaamerad, kui järjekordne režissöör või näitleja intervjuud andis. Naeratused ja täitunud unistused. Õnnelikult kimutud sigaretid, mis pakkusid palju vaeva näinud kultuuritegelastele leevendust. Nad kõik lootsid, et ilus õhtu, loomingulise aupaiste lõppvaatus, iial otsa ei saa. Et need tsikaadid jääksidki DJ mängitud minimal-rütmide seltsi, et puhu-da kõige kaunimat kiremuusikat. Ma ahmisin seda kõike endasse nagu edukuse narkar, ma pildista-sin kõike oma mentaalse fotoaparaadiga, ise vandudes, et kunagi saab see glamuur, see edukuse l õ h n mulle nii omaseks. Et kunagi olen mina nende laudade taga tähtsust täis, näidates, et ma siiski pole mõttetu enesehävitaja, vaid kunstnik, loominguline hing. Muidugi polnud see Hollywoodile lig-ilähedane, aga minu jaoks oli! Inimese jaoks, kes polnud kunagi keegi olnud, kes oli Põrguga tangot tantsinud, temale tundus see rohkem kui paradiis. See oli ilus elu. See oli taevas. Selles tahtsid lahustuda kõik mu mineviku pisarad. Ma jälgisin rohkem õhustikku kui

filme, minu jaoks oli kogu miljöö õppefilmiks, minu salajaseks unistuseks. Jazz-muusika kandis üle hoovi inspiratsiooni, millest mina jälle kinni haarasin, et öösiti raamatut kirjutada.

*

Mäletan, et kui me viimast filmi vaatasime, üritas Kai Laurale ligi ajada. Nüüd on järjekordne ligiajaja juures, kirusin ma, nähes, kuidas Kai intelligentsust demonstreeris ja kõrvalistuvale Laurale siidrit ja õlut muretses. Mul oli aga tol hetkel ükskõik, minu jaoks oli (oma lolli paranoia tõttu) Laura juba Jiři poolt ära kasutatud ja mina tahtsin olla lihtsalt endasse sulgunud jobukakk. Film rääkis Küprose kreeklaste ja Küprose türklaste vahelisest sõjast ja kadunud inimestest. Oli nii kreeklasi kui türklasi, kes rääkisid sellest, kuidas neilt võeti keegi lähedane keset igapäevategemisi ja see keegi ei naasnud kunagi. Kõik nad elasid teadmatuses paarkümmend aastat, lootuses, et äkki on lähedane kuskil elus, välismaal näiteks; kuid paarikümne aasta pärast tuli neile lihtsalt lakooniline teaduslik tekst: teie lähedaste säilmed leiti sealt ja sealt kohast sellel kuupäeval, tulge kirjutage alla paberile. Ja närvesööv ja segaseksajav ootamine kustutati rõveda ratsionalismiga. Märkasin kaks pingirida tagapool istuvat naist, kes nuttis, nii et pisarad helkisid prožektori valgel nagu tähed, ja tundsin kohalikele küproslastele kaasa. Nägin filmikaadril meest, kes kirjeldas isa matust kui midagi sürrealistlikku ja ebamaist. Mees oli ise 34aastane, kui ta mattis oma 30aastase isa säilmeid. Kui me filmivaatamisest tüdinesime, otsustasime natukeseks jalutama minna. Astudes öistele Li-massoli tänavatele, tundsin, et minu mängulisus on tagasi. Ma tahtsin jälle Laurat vallutama hakata. Küll üritasin kodutute kiisudega mängeldes esineda, küll teha kinotrikki – kõik selleks, et lokilist his-paanlannat naerma sundida. Minus kogunes jälle kogu maailma õnnelikkus, proovisin pidevalt naer-atada nagu Laura. Naerda ka äparduste, õnnetuste ja probleemide üle. Ma leidsin, et kui ma naeran isegi kõige raskemas olukorras, manan enda ette kõige võikama irve, saab Põrgu aru, et ta ei saa must jagu. Ta ei saa oma tööriistadega – haigus, unistuste tapmine ja enesehävituslikkus – mu maail-ma tungida. Pidevalt naeratades saavutasin ma Limassoli briisi vabaduse ja Aphrodite elamisilu. (Kui luuleline ma vahel võin olla, eks, kallis lugeja?) Aga luulelisus ühes Aphrodite lopsakate rinda-dega kadus kohe, kui Laura mind ühe üksiku tänavavalgustuse all enda juurde palus. Jälle kuulsin mingit neetud sõnumipiiksu. Ma olin täiesti kindel, kellelt see on ja mis see on.„Tule siia! Tule siia!” hüüdis senjoriita.„Mis on?”„Jiři saatis mulle sõnumi ja ma ei saa aru, mis ta kirjutas. “ „No ja siis?“„Aga ma ei saa aru sellest, äkki vaatad üle ja seletad?“Jiři kirjutas, et on rannapeol ja ootab igatsedes pisikest hispaanlannat sinna.„Ta tahab, igatseb sind.“„Aa, okei.“Jälle kogunes minusse jube jääaja hingus. Kui me vaikides promenaadil sammusime, marssisid meile vastu protesteerijad, noored uljad, kes ei suutnud alla neelata Mari katastroofis hukkunud inimeste saatust ja valitsuse tegematajätmisi. Mustades T-särkides koolilapsed, kes kuidagi armetult tänaval skandeerisid ja hiljem täiskritseldatud kohaliku omavalitsuse hoone juurde õlut jooma läksid, pol-nud võrreldavad pealinna protestijatega, kes mitmetuhandelise massina presidendi palee juures röökisid ja laastasid.

*

Antigoni mainis, et nii nagu kreeklaste on ka küproslaste puhul tegemist professionaalsete protest-eerijatega. See tähendab, et inimene on protestinud juba sünnist saati, kasvanud üles koos rasvaselt kirjutatud plakatite, massiröökimiste ja Molotovi kokteiliga. Teemad ja poliitilised veendumused nii väga ei lugenudki. Andke ainult põhjus – koolireform, katastroofid, keskkonnapoliitika, viltune palm

promenaadil, presidendi soeng – ja platsis ma olengi! Mina ei olnud nagu need 70 protsenti üldisest protesti-jatest, kes olid profesionaalid. Mina protesteerisin hoopis oma elu vastu ja ma süüdistasin Küprose kõige olulisemat tegelast, Aphroditet, kes minu armastusega nii kohutavalt oli käitunud. Hakkasin seltskonnale midagi ütlemata lihtsalt protestijate poole marssima. Tahtsin ka mässata. Kui ma juba paarkümmend meetrit eemal olin, hüüdis Laura eriti vihaselt:„Kuhu sa lähed?!?! Oota meid ka!“ „Koju! Rafail tahtis, et ma ruttu talle appi läheksin.“ Ma ei tea, miks ma valetasin.„Mis mõttes? Miks sa pead minema? Mis sul viga on?“„Ma lihtsalt pean.“„Aga meie?“„Te võite ringi jalutada või sööma minna, mina lähen koju, ma olen väsinud.“ Ja niimoodi ülbitsedes ma lahkusingi. Terve öö oli kuidagi kurvameelne, tähistaeval polnud tähendust, kui ma melanhool-selt kodu poole vantsisin. Igasugune armastus oli välistatud hingest ja isegi väike lootus sellele oli kustunud. Suur-Karjal ja Limassoli tänavatel polnud enam vahet; kõik ümberringi oli surnud, tuim ja külm.

PURJUS MEELETUSED

Puutusin Lemesosis kokku ka riigi populaarseima ööklubiga. Selle nimi oli Guaba rannabaar ja see oli ainult pühapäeviti avatud. Guaba puhul on eriline see, et peod algavad kolmest päeval ja lõpevad pool üksteist. Koht on mõeldud tänapäeva noortele, kes soovivad ennast hävitada, uimasteid panna ja meeletuid pidusid nautida. Kui Aiya Napat peetakse üldiselt Küprose Las Vegaseks ja Euroopas kolme tipp-peolinna hulka koos Rimini ja Ibizaga, siis Guaba on lausa maailmas top 50 ööklubi hul-gas. Pidevalt väisavad seda rannadiskobaari kuulsad DJd ja elektroonilise muusika fännidele on see tants ümber reaalse aurukatla kindlasti omaette elamus. Tihtipeale on nii valitsus kui kohalik omavalitsus politseireididega kohta maha suruda üritanud, isegi on ära võetud helisüsteeme ja kõlareid. Peoloomad on sellele muidugi kurjalt reageerinud, korraldades proteste valitsuse vastu ja isegi kogunud allkirju. Suures osas ootavad guabalased, et ajad muutuvad ja nooruslikud inimesed pääsevad parlamenti, muidu peavad nad kaaluma teiste peorahvaste survet, kes paaniliselt ootavad, et Guaba Beach Bar kolib Küproselt kuskile mujale riiki. Mis mulle Guaba puhul aga meeldib, on see, et nad on noorte inimeste tervisest huvitatud. (Kuigi vaevalt noored ise sellest huvitatud on.) Kui vaadata nende kodulehte ja olla kursis nende algatuste-ga, võib pidevalt kuulda, kuidas nad narkootikumide ja alkoholi liigpruukimise vastu on. Enamasti on sellistes kohtades tarvitamine pigem reegel kui erand. Seda enam on hea tõdeda, et nooremapoolne juhtkond soovib peokoha puhul pigem edasi anda „Guaba-mentaliteeti”, mis kätkeb endas ülimat positiivsust ja maailma-armastust, mitte illegaalsete droogide pruukimist. Samuti on Guaba juhtkond üles kutsunud noori järgima oma unistusi, nende poole püüdlema ja teele minema. Tervislikest alga-tustest meenub, et Guabas on korraldatud isegi tasuta joogatunde. Minu ainuke Guaba külastus endas tervislikkust ei kätkenud. Enne Guabat ootasime Rafailiga prom-enaadil päris kaua, et lõpuks Davidi ja Jiřiga kokku saada. Aga et Aphrodite mul saaks kopsu maksast veel kõrgemale tõsta – ütleme siis ajudesse! –, oli neil kahel elumehel kaasas väike armas senjoriita! Minu – kuramus küll – unistus! Kallis lugeja ei kujuta ette, kui palju roppe sõnu – mitmes keeles, sest olin ikkagi ju kosmopoliidiks kujunemas! – minusse kogunes, sel ajal kui seltskond peopaiga poole

sammus. Mäletan, et olin isegi armukade selle peale, et Jiři oli võtnud kaasa eelmisest peost alles jäänud Laura viina. Ah et nüüd jagavad nad kõike juba; ah et ühised asjad, mi casa es su casa; vasti-kud viina-abielulised! Istusime paarsada meetrit Guaba esisest eemal ja hakkasime viina laiali jagama. Väljas oli põrgupa-la-vus ja meie Rafailiga polnud midagi söönud, tagajärjed oleks võinud katastroofilised olla. Kui üks ühe silmaga kass süüa lunima tuli, taipasin, et see vaevu püsti seisev kiisu sümboliseerib mind. Hak-kasin jälle mõistma märke, maailma keelt. See kiisu tuli mind hoiatama: ära mine põrgu teele, ära joo, ära saa minusuguseks. Aga ikka limpsisin mõru jooki, mida ma sisimas jälestasin, sest see tuletas meelde mu Tallinna agooniaid, närviatakke ja loomastumist keset Suur-Karjat. Kõik need ähmased näod; mõttetud ja visioonitud inimkehad, kes lihtsalt raiskasid keelt, elu ja unistusi, ilmusid minusse ja ma muutusin samasuguseks hulpivaks mõttetuseks.

*

Klubi ees olid kõik bikiinides või šortsides. Meeletu mass, kes ahelsuitsetas. Päikeseprillised näod lõid muusikaga takti. Jagati pudeleid, karjuti tobedusi ja ropendati. Vahepeal pilluti üksteisele nil-beid kommentaare, ehk jagati narkootikume. Kõik olid sassis ja ajuvaba vaibakloppimise muusika tegi kogu olukorra veel jubedamaks. Ma olin selles juras olnud kaua aega ja isegi kui üritasin end veenda, et välismaal tuleb ikka kõvasti pidu panna, ei suutnud ma lihtsalt ennast peo mõttes kokku võtta. Laura paistis samuti eksinud olevat, sest tema jaoks oli esmatähtis muusika – mõni latiinolaul või poplugu näiteks –, mitte rõve bass, mis NÄTSAKI, NÄTSAKI või PÕMM-PÕMM või TÕNTS, TÕNTS kuvaldaga kuulajate kapsaid retsib. Igal pool hüppasid, karglesid ja lõugasid ahvimuusikafännid. Mõned rippusid isegi katustel ja palmide otsas. Ma tunnistasin, kuidas õrnahingeline tüdruk kartis neid ligitikkuvaid õlleseid higinägusid, ja sain aru, et me oleme selles jubedikus üksi ... kahekesi. Meie silmad toetasid teineteist, tekkis mõni naer-atus ja me justkui taipasime sõnadeta, et tegelikult meil siiski on mingi otstarve, side, võimalus sell-es Põrgus. Järk-järgult kadus must polaaröö hingus ja ma otsustasin enam mitte kibestunud olla. Isegi kui ma pidin pidevalt lipitsevat ja meelitavat Jiřit taluma, kes tegi absoluutselt kõike, et neiule meele järele olla. Kuna mul ei olnud kaotada midagi, otsustasin mina seda väikest neiukest õrritada, pööraseks ajada. Kui Jiři järjekordse ämbrisse topitud kuuspakiga saabus, haarasin sealt jäätükid, tõmbasin senjoriita enda lähedusse ja toppisin jääd talle otse püksi. Sellele järgnes temapoolne fatamorgaana ja kohe pärast seda veider, labane, lapsemeelne jaur, kui me teineteist pidevalt jääga loopisime. Muidugi sai Jiři selle peale pahaseks, üritades neiut tantsima tirida või mere äärde viia. Aga mina olin ammu Laurale tähenduse andnud, oma kõige kibedamatel Tallinna öödel ta looja, Aphrodite ja meeletu usuga endale omastanud ja mu tulevane hingekaaslane lihtsalt ei saanud selle vastu! Ka tol hetkel lugesin ma Laura silmadest välja, et neil pole Jiřiga midagi olnud. Aga see tead-mine tegi mind laisaks! Otsisin võimalust, et lahkuda. Võimalus avanes üsna kiiresti, kui purupurjus Rafail vette tormates endal pea veriseks hüppas. Vaene valgevenelane oli juba eestlaseks muutu-mas – kui täis, siis alati ujuma, ja kui ujuma, siis alati puruks! Muidugi üritasid Jiři ja David tema haava ohtlikkust joomasõbra kõnepruugiga vähendada, aga Rafail jäi endale kindlaks ja otsustas minema sammuda. Ja otsustasin ka mina, tuues ettekäändeks, et pean Rafaili eest igaks juhuks hoolt kandma, kuid tegelikult otsisin lihtsalt vabandust, et koju minna. Milline kahepalgelisus!

*„Oota, oota!” hüüdis Laura, aga ma ei oodanud, vaid läksin edasi. Samal ajal seletas Jiři Laurale, et ma tulen raudselt tagasi. Ta teadis, et ma ei tule, ja ma teadsin, et ma riskisin meeletult. Teadsin, et mu potentsiaalne unistus jäi maha; maha mu vana elu juurde, kus plinkivad tuled ja enesehävitajad mu lootustele ja soovidele sülitasid. Kui ma väänlevate kehade vahelt ennast lõpuks tänavale pressisin, ei leidnud ma kusagilt Rafaili, kes oli minu ja Jiři vestluse ajal kuhugi kadunud. Proovisin telefoni, ei

võetud vastu. Veel rohkem tekitas mulle hirmu see, et ma ei teadnud bussiaega ja Guabalt prom-enaadi algusse oli seitse-kaheksa kilomeetrit. Ja järsku! Eikusagilt kuulsin armsat hispaaniakeelset pininat:„Kuhu sa läksid, jobu? Ma ütlesin ju, et oota!”Seal ta seisis! Üksik, pettunud, pisut räsitud neiu, kelle põsed kergest alkoholijoobest õhetama olid löönud. Jälle olime üksikud ... kahekesi. Hollywoodis oleksime pidanud sel hetkel just suudlema, aga ... aga mina olin Paikuselt ja nõudsin:„Kuule, anna õlut!”Haarasin ta viimase õllelonksu nagu mats ja käskisin tal ruttu Rafailile helistada, et ma saaksin sõbra asukoha teada ja loodetavasti temaga kodu poole minna. Tegelikult lootsin, et Rafail ei võta vastu ja ma saaksin justkui kogemata senjoriitaga jälle kahekesi olla! Kujutluseks see jäigi, varsti tuikus meile valgevene Stallone vastu ja pani segakeeles teksti, et peame koju jõudma. Kui me tänavanurgale jõudsime, kust Laura pidanuks oma kodu poole minema, jätkas tirts meie stuudiote poole kõndimist. Tundsin järjest rohkem, et meie vahel on midagi. Kuigi me vaikisime enamjaolt, oli õhustik meie jaoks ja Rafaili segane sonimine haihtus kuhugi teadmatusse. Laura vabandas end sellega, et tuli kõigest vaatama, et Rafailiga oleks kõik korras, aga kohe, kui meie ööbimiskohta jõudsime, marssis ta mu tuppa, istus voodi peale, pani laptop’i tööle ja kavatses näidata üht laulu, mille kohta ma enne pärinud olin. Aga mida tegin mina, vana argpüks! Ma läksin vetsu värisema, et siis peeglile mantrat lugeda: võta ennast kokku, jänespüks, võta ennast kokku, jänespüks! Aga ma värisesin viis minutit seal vetsus ja kui ma tagasi tulin ... heureka! Polnud mingit heureka’t, vaid Laura juba Rafaili ruumis. Sõber tahtis, et neiukene ta haavadele suhkrut paneks, ise seletades:„Tak nada djelat, noh, see good for krov, veri, noh!”Ja abivalmis ja puhtake Laura muidugi nõustus ja muudkui määris ja määris, samal ajal kui Rafail oma musklis ülakeha paljastas – et suhkur ta särgile ei langeks! Ja mina sulgusin jälle endasse: kurat, jälle ajab keegi mu plikale külge! Ja egoismist või kartusest tingituna loivasin ma, saba jalge vahel, oma tuppa ja lootsin, et äkki preili tormab mu tuppa ja võtab mind kui põrgulist! Tutkitki! Unistuse puhul ei aita mitte kunagi meele-heide. Pärast kümmet minutit Youtube’is reaalsuse eitamist kuulsin ma ikka rõõmsaid kilkeid Rafaili toast, kus noored otsustasid kreeka keelt õppida. Kui väga tahtsin ma naasta Rafaili tuppa – aga miks ma ei oleks võinud minna, eks, kallis lugeja?! Aga mina, jobu paranoiku, pidin mõtlema välja põhjuse, miks ma armunuid tülitama peaksin. Tol hetkel, armuhulluses, ma tõesti mõtlesin nii! Öelge veel, et armastus pole hulludele! Igatahes otsustasin jäätist küsima minna. J ä ä t i s t! Ja kui ma jäta kätte sain ja mitu korda pilguga Laurat mõjutada üritasin – tule minu tuppa, hakkame musitama, ma olen nii üksik –, lahkusin jälle oma tuppa, et siis Youtube’i seltsis printsessi oodata! Varsti panin ukse kinni, sest mõtlesin, et kui ta uksele koputab, tunduks kogu stseen veel šarmantsem! Kolm minutit. Viis minutit. Ei midagi. Kümme minutit. Ei midagi! NO MIDA PÕRGUT, ÄKKI ARMUS RAFAILI! Siis hakkas paranoia minu peas TÕNTS, TÕNTS klubimuusikat tegema ja ma tundsin ennast ägava loomana. Paaniliselt üritasin suruda maha mõtet, et teises toas pruugib minu tüdrukut mu hea sõber. Kõik see ilmus mu vaimusilma ette ja ma muutusin maniakaalseks. Ma pean oma armastuse päästma, ma pean neile vahele minema! Oota, aga mida ma küsin? Ei, jäätist ei saa! Ega ma mingi balbiino pole! Teed? Ei, palav on ju! Mõtle, mõtle, mis on Rafaili külmkapis! Nii ... nii ... just! Banaanid! Jah, banaanid! Tormasin ukse taha nagu prints valgel hobusel. Siis saladuslik koputus, mis kõlas üle koridori nagu mõnes õudusfilmis. Ootasin mitu sekundit, paranoiat ja hingeldamist alla surudes, aga ma ei kuul-nud vastust. Siis olin ma veendunud: appi, nad teevadki seda praegu! Appi, kuidas see võimalik on! Raudselt Rafaili kõhulihaste pärast! Issand, kui loll ma olen! Ei, ei! Ma tulen korra veel tagasi! Üritasin kuulatada, kas keegi liigub või teeb häält, aga ma ei lugenud välja ühtegi vihjet ja tormasin tagasi oma tuppa. Seal läksin jälle hulluks, ei leidnud rahu, rõvedad paranoiapildid ilmusid teadvusse ja varsti tormasin ma jälle ukse taha nagu ... nagu prints valgel hobusel. Koputus. Jälle õudusfilmi mil-

jöö. Jälle ei ühtegi vastust! Ja siis ma hüüdsin ja hüüdsin meeleheites: „Rafaiiil, Rafaiil“, kuni kõige suuremal enesetapumomendil – NEETUD ARMUJOBU! – tuli koridorist Rafail:„No što, mis sa scream, mis vaja?”„Kuule.. ee .. banaani. Kus sa olid?”„Ma saatsin Laura koju.”Milline kergendus! Mu armastus oli päästetud! Mitte keegi polnud temaga veel maganud! Tormasin tagasi tuppa õnnelikuna nagu prints valgel hobusel. Avasin Facebooki ja nägin, kuidas purupurjus Jiři mulle seletas, et Laura on ilmselgelt minust väga sees. Mina küsisin, miks siis, ja tema ütles, et seda on näha: kuidas ta mulle järgneb ja mind vaatab. Ning siis ütles Jiři jälle järjekordsed unistust soodu-stavad sõnad: kasuta see ära! Võta ta armastus vastu! Aga mina pidasin seda täispeaga mölaks, ma ei mõistnud veel märkide keelt. Ma ei suutnud veel kaotada vana mina, kes soovis vaid end hävitada ja mõttetuses ulpida. Uinusin ennast jälestades ja iseendas vangisolemist vihaselt kirudes.

*

Limassolis pidin alguses trotsima jõuetust. Nälgimine oli pannud mu vitaalsusele tõelise põntsu ja niimoodi häguselt maailmas kulgedes ei olnud enam unistustel tähendust. Armastus käivat ju kõhu kaudu! Võib-olla polnud asi näljas, võib-olla oli tegemist mu kõhuviirusega, aga midagi oli minuga kardinaalselt viga ja iga päevaga läks asi aina hullemaks. Tihtipeale olid tunnid kui udumaalid, mil ma meeletu higistamise saatel üritasin tunnis kaasa töötada, ammutades jõudu igast Antigoni pi-kaleveninud pilgust või mõnest muust iludetailist – Laura kaelajoon, Antigoni kõnealustusmaneerid, mõlema naise saladuslik parfüüm. Küll aga ei jõudnud aju ega keha enam kooliasju mäletada. Veel vähem jõudsin ma inimestega suhelda, neid võluda, neist inspiratsiooni koguda. Aga kuidas mõjusid mulle kebabid, mille ma pärast väsitavat koolipäeva koduteelt haarasin! Kü-prosel tihtipeale askeedi elu elades, kui ma tahtlikult oma heal järjel olevatelt vanematelt raha ei küsinud, õppisin elukunsti üht tähtsaimat õppetundi – oskust väärtustada üht toidukorda. Nälg on parim kokk ja seega tundus iga kaste, kebab, seda ümbritsev saiakoorik, rasvamolekul ja kurgiviil kuidagi eriti intensiivselt tajutav, mitme meele maiuspala. Iga amps oli tee õnne juurde, tänulikkuse poole ja väärtustamise nimel. Tihtilugu rasvaste akendega putkas istudes, kus papi 24/7 kebabit tossutas, loobusin esimest korda elus pidevast vajadusest midagi uut enda ellu sokutada. Ma loobusin hingepuudujääkidest, mida korvata kuulsuse, edu, saavutuste ja uue naisega! Mulle piisas lihtsalt elamisest ja selle odava kebabi esimestest – SEGASEKS AJAVALT MEELITAVATEST – ampsudest. Kui ma õhtusöögiks veel govjadi-na’le ja tatrale lisaks Rafaililt paar viilu halloumit sain, tahtsin õnnest õhku hüpata – KUI MÕNUS VÕIB JUUSTUJÄRAMINE TUNDUDA!

*

Kui ma ühel õhtul üle pika aja jälle natukenegi endas eluvaimu leidsin, otsustasin kohemaid unistuse kallale asuda. Ma võtsin Lauraga ühendust ja kutsusin ta öösel ujuma, mille peale tema mind segas-eks pidas. Minu kurvastuseks otsustas ta endaga Reedu kaasa võtta. Kui me mööda Anexaritsiast promenaadi poole kõndisime, kuulsin Lauralt pidevalt, kui ettearvamatu, müstiline veidrik ma olen.„Milline hull läheb öösel ujuma!” hüüdis ta ja paljastas jälle pisikesed kikud. Nii kustutas pisike senjo-riita minu sisemisi Suur-Karja tulekahjusid. Kui lõpuks mere äärde jõudsime, mõjusid tumedas vees seiravad tankerid nii kunstiliselt. Nende sinised tulukesed muutsid rannääre kirevamaks ja müstiline kohalik veinilimpsijate punt sai rohkem nähtavaks. Nautisin justkui aegluubis, kui Laura kuuvalguses oranži maikat ja musta seelikut ära võttis, graatsiliselt ja õrnade liigutustega, mil samm sammu haaval tema tume ihu ja bikiinipiir välja ilmusid. Läksin varem vette, et jahedas vees printsessi vettetulekut jälgida. Mingil imelikult põhjusel ei pan-nud ma Reetu tähele, ustav ja abivalmis hea eestlanna oli kuhugi kadunud, eemal – kahe inimese v

õ i m a l i k k u tulevikku mittekuuluv. Küll aga ei teinud ma lähenemiskatset. Me lihtsalt vestlesime olmeteemadel ja ujusime, samal ajal kui saladuslikud kohalikud rannatoolidel sigarette süütasid ja kuskil tsikaadid pidevalt saagisid.

*

Tunnis olime Limassolis Lauraga nähtamatud, olematud. Tegelikult tahtsin ma alguses tihti Laurale käega lüüa oma bipolaarsuse madalseisude tõttu. Aga õnneks suutis mind tunnis kütkestada ja jõu-du anda Antigoni. Tema maitsekas riietus ja süsimustad silmad tõid mu tagasi rajale, usu ja lootuse teele. Ma olen meeletult tänulik sellele imelisele kreeka keele õpetajale, kes kõige raskematel ene-sesse sulgumise perioodidel mu juurde tuli ja kannatlikult seletas lauseid, nagu Tu arestis, Mu Liitis või Ze thelo. Hakkasin üha enam jälgima neid silmi – mis küpsenud avarate viinamarjaväljade taustal –, vahel unustasin ennast teda jõllitama, imetlema. Unustasin valu ja mineviku. Vahel ei saanud ma end tagasi hoida ja ma pidin lihtsalt lausuma:„Orea matija.“Kuidas vaatasid mind need silmad! Pisikesed maailma energiad, milles oli nii palju müstilisust! Sil-mad, mida polnud räsinud pudeliroosid Suur-Karjast ja külmad trammid, kus peategelane oma elu sügavalt jälestas, mil trammijuht viljatult viimast ust PAUHTI, PAUHTI trammi vastu peksis, et see lõpuks sulguks ja maailm ei külmetaks. Ma ei suuda kirjeldada seda tunnet, kui Antigoni minu pin-girea ette tuli ja küsis, mida Sagapo tähendab. Mäletan enda närvilisust ja kartlikkust, kui vastasin:„Ma armastan Sind.“ Hiljem juurdlesin ma tihti selle seiga üle. Need paar päeva, mil õppisime kreeka keele tundides kom-plimente, tunnete väljendamist ja suhtemõisteid, päris Antigoni alati minult, mida sagapo tähendab. Juurdlesin, kas tegemist oli märkide keelega, maailmakeelega, kus maailm ise mõista annab, et ta on armastuseks valmis. Samal ajal tekitas mulle piina teadmine, et m i n u t e g e l i k unistus oli his-paanlanna. Ja kas on võimalik ja lubatud unistuse kursilt kõrvale kanduda? Kui Laura puhul võlusid mind puhtus, rikkumatus ja päikeselapse olemus, siis Antigoni suhtes tund-sin mingit loomalikku kirge, vallutamisiha. Samas painasid mind ratsionaalsed küsimused, nagu a) tal on ju poiss ja b) ta on minust vanem! Veel enam, tegelikult polnud ma kindel, kas tema tunneb sama, tähendab, kas tema mõistab, et need pikaleveninud pilgud ei pruugi olla nii juhuslikud, koge-mata tekkinud. Müstilisus inspireeris. (Nüüd, seda kirjutades, ei tea ma siiamaani, mis meil oli, sest see ei jõudnud kuhugi. Ma ei loobunud unistusest, aga ma jätsin alles mälestuse sellest hurmavast, maailma parimast õpetajast, kes peale õpetamise näitas oma olemusega, kui kauneid silmi suutis Aphrodite oma tütardele anda.) Limassoli Tehnikaülikool võib uhkustada sellega, et pisikeses ja üsna nooruslikus koolis on personaliks ja õpetajateks enamasti naised. Kõik piltilusad ja naeratavad. Astu aga kabinetti ja „Kalimee-raa, tii kaaanis?” kostab kindlasti vastu.

*

Veel tundus Küprose ülikoolide sekretäride puhul, et sinna valiti enamasti üsna pornostaari välimuse-ga naisi. Nende seksikus oli raskesti ignoreeritav, eriti veel, kui tuli silma vaadata ja küsida imelisi küsi-musi, nagu a) kus asub koordinaator, b) mis ajal on minu tunnid, c) kuidas ma õpilaskaardi kätte saan. Küll aga paistis, et tihtipeale ei olnud pornostaarid kõige teravamad pliiatsid, jäädes hätta ilmselgete ülesannetega. Mõned näited. Limassoli tehnikaülikoolis pidime tegema pildid õpilaskaartide jaoks ja sekretär palus meil nimekirja alusel teha pildid, nii et esimene nimekirjas on esimene ka pildil. Arvuti pidi kõik järjekorda seadma ja kõik pidavat korras olema. Kui me aga õpilaskaartidele järele läksime, olin mina David, Reet Krismar ja David Reet. Segaduse kõrvaldamiseks oli vaja printida välja kaks parandustega õpilaskaarti. Lõpuks saime asja jonksu. Veel kontimurdvamaks ülesandeks osutus Nikosias ühele sekretärile käsk vaadata, kuidas ma eksamit teen – olin eksamile kaks tundi hiljaks jäänud ja pidin kuskil selle ära tegema! – ja siis skaneerida tulemused arvutisse ja saata need õppe-

jõule. Kui kreeklasest õppejõud väitis, et ma ei saa selle imelise pornostaari kõrval tööd kirjutada, küsisin muidugi, miks. Ta vastas, et naise jaoks on selle korraldamine liiga raske.

*

Ühel õhtul kutsus Laura mind rannale, et veini juua ja šokolaadi süüa. Kohale jõudes olin lummatud. Kogu miljöö oli hurmav! Sellest oleks pidanud kirjutama kirjanikud! Mu armsatel erasmuslastel olid kõigil põsed juba punased, kui nad veini rüüpasid. Must Vahemeri laksus mõnusalt ja briis kandis üle promenaadi mõnusat kirsitubaka aroomi, mis pärines saladuslikest kohalikest. Kui saabusin, tuikus mulle vastu David, kes varmalt mind viina järgi minema sütitas, kuid mina tahtsin kainena püsida. Al-guses sain sellega hakkama – jäime veini juurde. Küll aga tundsin peagi, et minus pole piisavalt vunki, et imelisele senjoriitale külge ajada. Seega haarasin Davidi kaasa ja läksimegi kohalikku peripte-ro’sse.. Kui me omanikult viina küsisime, käskis ta meid vagusi olla ja lubas endaga ainult ühe poisi kaasa tagaruumi. Seaduses on vist kirjas, et Küprosel on kella kümnest kange alkoholi keeld, aga see ei keelanud periptero omanikku mind juhatamast tagaruumidesse, kus vaikides ikkagi pudõlka kätte anti. Muidugi ei kuulanud David sigarillot pahviva ja jalkat vahtiva maffiamehe sõna ja järgnes mulle taharuumi. Eks me saime õiendada ja peaaegu isegi tappa. Peaaegu jäime viinast ilma.

*

Mingil imelikul kombel ei toonud tookordne viinavõtmine minusse minevikuagooniaid. Värvilised tankerid avamerel, mõnus sädistamine promenaadi kohvikutes, sahisevad palmid, svipsis erasmus-lased – kõik muutus kuidagi ilusaks, kunstiliseks. Aga ma ei saanud rõõmu kaua nautida: nägin, et Laura jälle Jiřiga sõnumineerib. Nimelt polnud tšehhi poiss tulnud, sest oli haige. Mulle mõjuvad sellised armukadedushood purjus peaga valusalt, siis koguneb minusse alati maailmapõhjast tulev enesejälestus, madal enesehinnang, faktid, asjaolud ja hetked, mil ma oma mehisuses ja armastus-jõus kahtlen. Tookord aga suutsin ma hullumist vältida ning otsustasin terve õhtu monoloogide ja naljadega särada, samal ajal Laurale vähimatki tähelepanu pööramata. Ma rääkisin armastuskoge-mustest, naiste ilust ja tunnetest, ihast ja segaseksminemisest kahe inimese vahel – kõik teemad, mis tekitasid neidudes elevust ja mille peale tüübid mind vaikides kuulasid. Julge tüüp, see eesti poiss! Ilmselt jäi paljudele mulje, et olen enesekindel, tegelikult ma ainult teesklesin – reaalselt olin ma väga murtud tiibadega endise tüdruku zombie-jäänus. Muidugi ei meeldinud minu jumalakartlik kõnestiil kõigile – näiteks häiris see Kaid, kelle jaapanipärane kombekas kasvatus oli teinud ta hästi väärikaks ja heaks inimeseks. Aga tol hetkel ei huvitanud mind väärikus, too hetk huvitas mind ... Laura närvi ajamine. Sest tema ajas mind vihale oma avaliku kurbusega, et Jiři polnud tulnud. Mäletan, et ajasin veel Dorotale külge. Dorota oli erasmuslanna Poolast, kelle inglise keele aktsent oli kuidagi saksalik – nõmedalt konarlik, nurgeline. Tema nurgelisus ja mehelikkus rikkus minu kunstnikusilmade jaoks sit-uatsiooni romantilisuse – aga see selleks! Ajasin talle flirtides ligi ja samal ajal rääkisin üle seltskonna, kuidas me ikka peame Aiya Napasse minema. et seal meeletusi ja pahandusi valgel liival teha. Ma ei tea, kust mu enesekindlus ja vajalikud sõnad pärinesid – tegelikult polnud sel tähtsuski –, aga millalgi märkasin silmanurgast, kuidas pisike senjoriita mind tähelepanelikult kuulab ja piidleb. Vahepeal üritas Laura kaasa rääkida ja sõna võtta, aga minu tuimus ja teadlik egoism surusid ta soovi maha. Märkasin silmanurgast, kuidas ta jälle kees. Mida see kuradi eestlane endast arvab?! Mingilt maalt hüüdis Laura, et ta tahab meiega Aiya Napasse tulla, aga mina ignoreerisin teda. Ka tema kahele järgnevale tähelepanunõudele ei vastanud ma, mille peale tema mind põrgu saatis. Siis latrasin ma edasi ja keevavereline Laura tahtis veel rohkem tähelepanu. Kui ma seda ei osutanud, viskas ta mind liivaga, mille peale minagi ägestusin.„Kui sa veel loobid, siis ma viskan su vette!” hüüdsin ma ja vaatasin põlevat hispaanlannat. Minus tekkis iha.Nii Dorota, David kui ka Rafail elavnesid, kõik soovisid ujuma minna. Kui nendel olid kaasas ujumisri-

ided, siis mul polnud midagi. Ütlesin seda neile. David soovitas mul tulla aluspükstega, aga mina olin kõik aluspüksid – pidev higistamine põrgupalavuses, kurat võtaks! – pessu pannud ja olin täiesti ilma. Kui ma mainisin seda Laurale, hakkas ta irvitama ja ironiseeris eestlaste üle, kes ei kanna aluspükse ja kes topivad telefone külmkappi. David ja Rafail tormasid üsna pea vette, märkasin, kuidas nad kuukumas jahedas vees madistasid. Mina kutsusin Dorota mere äärde ja hakkasin teda vette puksima. Muidugi flirtisin ma natukene, et Laurat vihale ajada. Lõpuks hakkas tema hoopis mind puksima ja mul oli väga raske suurele tüdruku-le vastu panna. Rahunedes jõime viina ja pidasime Davidi ja Rafailiga plaani, kuidas neiusid vette saada. Koraga krahmasid David ja Rafail Dorota jäsemetest kinni ja niimoodi kui morska tassides kõigutatigi neiu sauhti! vette! Siis hakkas David seletama, kuidas Laurat vette saada.

*

„Jaluta temaga vee äärde ja luba, et sa tuled ka ja asi korras,“ arvas David.„Olgu ... Laura, lähme ujuma!“ alustasin.„Sa tuled nii?“ „Jah. Võtan särgi ära ja tulen teksadega.“„Ma ei usu Sind! Sa valetad! Sa tahad ainult mind vette saada!“„Vahet pole, kas sa tuled minuga või mitte. Niikuinii viskan ma su vette.“Pärast seda põgenes habras neiu liiva pealt promenaadipinkide juurde. Tundsin lõputut enesekind-lust ja ma teadsin, mida tegema pidin. Lähenesin temale. Olime esimest korda kahekesi.„Ei, eii, eii, sa ei viska mind vette! Ei, ÄRA ISEGI LOODA!“ hüsteeritses pisike hispaanlanna.„Lähme koos ujuma.“„Lubad?“„Jah.“„Kas sa lähed paljalt?“„Ei. Teksadega.“„Päriselt räägid ?“„Jah.“Asetasin jalatsid promenaadile ja haarasin neiu kätest, et teda vee poole juhatada. See oli meie es-imene käesthoidmine! Kui ma rannatoolide juurde jõudsin, haarasin talt piha ümbert kinni, tõstsin ta üles ja tormasin hoogsalt vee poole. Põlvist saati vette jõudnuna viskasin ta merre, mille peale Laura karjus:„Idioot! Idioot!”Kui preili jäi kahekesi Rafailiga vette ja Kai muheldes kogu tralli vaatas, hakkasid mind taga ajama David ja Dorota. Silkasin ilma jalatsiteta mööda promenaadi ja isegi autoteel ja tundsin, et kogu see jauramine meenutab Benny Hilli lõpukaadreid. Küll tiris mind David, küll Dorota – mõlemad ebaõn-nestunult. Siis taipasin aga, et pisike senjoriita on vees ja teesklesin jõuetust ja nõrkust, et mind saa-daks vette eskortida. Vahepeal oli Rafail veest välja tulnud, andsin talle oma isiklikud asjad. Vaevu sain asjad ära antud, kui kogu seltskond peale Laura mind tagant lükkas ja ma samuti sauhti! vees olin. Riided kleepusid nagu tatt. Mind loputati mõnuga, nii et mõrkjas sool mu neelu lämmatas. Veel hullem oli tulla vee alt välja, kui püha viha täis hispaanlanna mind pritsis!„IDIOOT, MIKS SA NII TEGID!” õiendas ta.Ma pidin õiendama vastu.„Ma vihkan sind! Mis sul viga on? Vaata, ma olen viimaste riietega siin neetud vees! Sul on vähemalt ujumisriided!“„Mida sa ajad! Vaata, mul on ka riided seljas! Ma olen samamoodi vees! Mis õigusega sinu olukord hullem on?!“„Sest mul on teksad, kurat võtaks! Sa teed mind vihaseks!“

Kirg kogus hoogu. Kui mõnus oli see emotsioon, see kirg, mis kahe inimese vahel tekkis! See kirg pidi eraldi olema ja ma panin tähele, kuidas me endale märkamatult, ikka veel vaieldes avamere poole kulgesime. Lähemale vabadusele. Imetlesin, kuidas must meri, mis rannabangalo ja tankri värvigammat peegeldas, järjest sügavamaks muutus. Ähmaselt taipasin, kuidas muu seltskond kau-genes ja mesimagusus salakavalt ninna ja hinge tungis. Ma polnud end kunagi nii elusana tundnud kui seal kahekesi jahedas vees. Mürasime, tundsin, kuidas õrn inglikeha mu külge kleepub. Pealtnäha juhuslikud puudutused polnud nii juhuslikud, kui ma viimasel murdesekundil järsku talle liiga lähedal olin. Nägin, kuidas tüdruku silmad aegluubis sulgusid. Unistuse ja reaalsuse vahele jäi kõigest mõni sentimeeter. Ma ei tea, kas asi oli arguses või minu meeletus vajaduses armastuse puhul tekitada veel suuremat nälga. Sest nälg pidavat olema parim kokk! Igatahes eemaldusin ma tasakesi kalda poole, mil neiu nii hämmastunud kui ka pettunud oli. Veider eestlane! Mis tal viga on?! Neiu oli närvis ja õiendas ja pahandas terve selle aja promenaadil, kui me viimaseid kokteile võtsime. „Sa ajad mind nii närvi, kust siukesed mehed tulevad?“ hüüdis Laura.„Sa ei kujuta ette, kui närvis mina olen! Vaata, ma näen välja nagu mingisugune merekoletis.“ Mulle tundus see kõik mänguna, üks paras Shakira rabiosa, lihtsalt üks test: näita, kas sa oled elus! Paar korda viskasin teda veel vette, mille peale tüdruk mind vihasena pritsis. Samal ajal tekkisid mõni naeratus, pilk ja kontakt, mis andsid mõista: küll on ikka hea olla inimene. See ei olnud tüli, see oli mäng. See oli elu. Tähtsad polnud sõnad, vaid pilgud, mis mitte kordagi ei vaadanud kõrvale, ja miski kummagi sisemuses, mis iga sekundiga järjest rohkem vunki lisas. Ooo, kuidas ma tahtsin, et teised ära läheksid – kuigi ümbritsev oli mu jaoks niigi kadunud, olin ma siiski mingi väikese välismaailma akna kaudu teadlik, et kuskil sealsamas jälgivad toimuvat David, Kai, Dorota ja Rafail.Kui me hilisöösel kodu poole sammusime, ei lõpenud meievaheline jauramine. Laura kavatses vunki

juurde anda.„Kui sul riideid pole, võiksin sulle seelikut laenata, mul on väga kaunid seelikud,“ ei suutnud Laura norimist lõpetada.Mus tekkis jälle viha.„Või äkki paned endale selga mu pisikese särgi.“Selle peale haarasin tüdrukust kinni ja asetasin ta tuimalt prügikasti. „Issand, kui rõve sa oled! MA VIHKAN SIND! MA EI TAHA SIND KUNAGI NÄHA!“ Ausalt öeldes ei teadnud ma, miks ma seda tegin. Eks kees kirg mus üle, aga see tundus tol het-kel nii õige. VÄHEMALT MINU ARUST. (Ja lugeja arust ka, sest lugeja on Eestis ja eestlased on kõik veidrikud.) Laura aga õiendas ja tulistas roppusi. Vaidlemishoos, fatamorgaanas jäime pidevalt maha teistest erasmuslastest, kes otsustasid sellest hullusest eemale hoida. Kõik oli justkui pagana Ameer-ika mäed, kus kurbusest tormati viha poole, siis oldi millisekundi jooksul õnnelikud, rõõmsad, siis minnalaskvad ja õelad. Kui pisike tüdruk oma põlve näitas ja lausus, et ta sai haiget, tundsin härdust.„Kas sa said päriselt haiget?“ küsisin ma.„Jaah, vaata, mis sa tegid! Sa panid mind prügikasti!“Kui ollakse tõeline armastaja, peabki julgema oma armastust prügikasti panna.„Kas sa said nagu füüsiliselt haiget?“„Jaah ... vaata, mis sa tegid!“Tundsin erakordset heldimust. Haarasin tirtsu enda kaissu, vabandasin nii siiralt kui võimalik. Tegin tüdrukule põsemusi ja tundsin kaua tema kookosenäokreemi huultel. Peagi märkasin, et mu varvas veritseb. Olin komistanud kivi otsa. Komistasin paar korda veel, mi-speale Laura irvitama hakkas. Kui elavalt kõlas tema naer üle vaikivate Limassoli tänavate! Sestap pidingi teadlikult vahepeal komistama, verise varba valu trotsides, kõik selleks, et seda helisevat naeru veel kuulda! Kurb oli näha kodutänava apelsinipuud, mis mind tagasi reaalsusse tõi. Jätsime teineteisega hüvasti – aga tunne jäi.

PALUDES ARMASTUST APHRODITE SÜNNIKOHAST

Järgmisel päeval ekskursioonibussi ees kokku saades märkasin Jiři surnumatjanägu. Terve tee oli ta kõigi vastu üsna tõre ja ülbitsev. Leidsin, et äkki oli asi selles, et ta sai teada minu ja Laura müramis-est. Esimene peatus oli Petra tou Romou, kus türkiissinisest merest võimsad korrallid taeva poole kerkisid. Minu jaoks oli koht sümboolse tähendusega, sest seal sündis Aphrodite. Aphrodite sünni-paiga nimi on kreeka keeles Petra tou Romiou, mis tähendab kreeka keeles “kreeklaste kivi” ja see sümboliseerib kreeka kangelast Digenes Akritast, kes loopis kive saratseenide – tänapäeva mõistes moslemid – laevade pihta, et kaitsta saart iidsetel aegadel nende rünnakute eest. Legend räägib, et kui ujuda ümber Aphrodite kivi kolm korda, saab ujuja osaks igavene ilu. Mõned inimesed räägivad igavesest armastusest ja noorusest. Ujuja valik. Siinkohal peab täpsustama, kuidas tähtsaim Jumalanna – vähemalt minu arvates – sündis. Aphrodite emme ja issi olid Uranos ja Gaia.

Teiste nimedega võib Gaiat ja Uranost kutsuda ka Taevaks ja Maaks. Nad mõlemad andsid maale esimesed titaanid. Uranos oli paha valitseja, kiusates nii maa loomi, elanikke kui ka titaane. Ta kohtles kõiki suurima lugupidamatusega ja tegi palju pahandust, mille peale isegi Gaia vihaseks sai ja Ura-

nost korrale kutsus. Uranos aga ei kuulanud Gaiat ja jätkas ikka oma rada. Gaial sai lõpuks kõrini ja ta palus titaanidel Uranos tappa. Päris hull mutt. Paraku enamik titaane kartis, välja arvatud üks: Kronos. Kronos riskis julgelt ja sai sellega hakkama, raiudes maha Uranose genitaalid. Imelikul kombel raius ta need maha Edela-Küprosel, täpselt seal, kus asuvad Paphos ja Petra tou Romiou. Ei osanud oodata ei jumalanna Gaia ega ka Kronos, et valgevahusest lainest võib välja kasvada piltilus naine! Naine, kellest sai hiljem ilu, viljakuse ja seksi jumalanna, imearmas Aphrodite! Ta kõrgus otse türkiisinise mere kohalt, kasvades üles merevahust ja purjetas merekarpi appi võttes maale – tüüpiline kujutus Aphroditest kunstis; samas Petra tou Romou ja maismaa vahe on olematu, kuidas ta seal siis kimas?! Vahet pole, armastuses on kõik võimalik! Kui preili esimesed sammud kuivale maale astus, hakkasid seal kohemaid kasvama taimed! Uranose seeme oli kasvatanud – kuigi kogemata! – kõige viljakama preili jumalate kojas. Kui rääkida Aphrodite nimest, tuleb mainida kreekakeelset sõna “aphros”, mis tähendab merevahtu. Samal ajal on Homeros teda oma eepostes kutsunud Kypriseks ehk siis küproslaseks. Siinkohal tekib-ki vaidlemise võimalus, kas Aphrodite sai nime saare järgi või saar tema järgi. (Üldiselt arvatakse, et nimi pärineb ladinakeelsest sõnast aes Kyprium, mis tähendab vaske ja sümboliseerib Küprost kui kunagist võimsat vasemaagisaart ja -kauplejat.) Üldjuhul tuleb Aphrodite sündi ja temaga seonduvat vaadata skeptiliselt just kreeklaste mütoloo-gia vaatevinklist. Nimelt on andmed vastuolulised ja leidub mitmeid tõlgendusi. Enamasti räägitakse kahest Aphroditest, vanemast (see, kes sündis Uranose genitaalidest ) ja uuemast (see, kes oli Ze-usi ja Dione tütar). Tihtilugu ei ole kreeklased ise Aphroditesse eriti hästi suhtunud. Näiteks kirju-tas Homeros oma eepostes, et Aphrodite pole mingi jumal, sest tema aitas Trooja sõja ajal hoopis troojalasi, mis tähendab automaatselt, et ta oli kreeklaste ja Ateena vastu. Homeros pidas teda veel idamaiseks jumalannaks, kellekski, kel puudus julgus ning kes sobis ainult abielu ja armastuse jaoks. Veel enam, Aphrodite oli jumalanna staatuses ammu enne seda, kui saarele saabusid kreeklased. Esimesed kreeklaste tulemised jäid pronksiaega, suurem hellenisatsioon toimus Aleksander Suure ajal. Enne seda aga kuulus Küpros pigem Lähis-Idasse ja Aasiasse, saart valitsesid nii egiptlased kui ka pärslased. Siiamaani on Lähis-Ida mõju Küprosele suur. (Alates kas või sellest, et meze pärineb Liibanonist.) Enamasti arvatakse, et Aphrodite on kreeklaste helleniseeritud foiniiklaste jumalanna Astarte, kes oli ammu enne Aphrodite kreekastumist armastuse ja viljakuse jumal. Seda võib tunnis-tada asjaolu, et Hesiodos, Antiik-Kreeka poeet, on maininud, et Aphrodite tuli Küprosele Cyntherast. See koht kuulus tollal foiniiklastele. (Kui ma üritasin seda lugu Stavroullale seletada, nägin esimest korda elus, kuidas lai naeratus don’t worry näolt kadus ja kõik mu edasised päringud lausega „Seda pole olnud!“ maha suruti.) Ajaloolised andmed viitavad, et Aphrodite polnud kreeklaste põhijumalate nimistus enne kreeklaste sisserännet saarele, ja leitakse, et ta võeti üle ees oodanud (kui võib niimoodi nimetada invasiooni vastuvõtjaid) kohalikelt. Enne kreeklaste saabumist oli saarel levinud viljakuse kultus. Väljakaevamised üle saare on näidanud, et viljakusse usuti juba 3000 aastat enne Kristust. Tol ajal oli Aphrodite vabameelsem, – viljakus kui seks, seks kui vabadus – ja idamaine arusaam, mis kätkes endas Lähis-Ida, eelkõige Süüria mõjusid, ei püüdnud Aphroditet intelligentsemaks, viisakamaks ja vooruslikumaks vormida.

*

Tol päeval oli kivine rannariba täis armunuid, kes jahedas vees üritasid tasakaalu saavutada, sel ajal kui jõulised lained kivikesi mere poole kiskusid. Märkasin puudele kinnitatud kilekottidest silmuseid, mis pidid tooma neid sidunud paaridele armuõnne. Samuti oli rannale laotud kivihunnikuid – üks kõrgem kui teine –, et imeline jumalanna ikka ilu hindaks ja oma õnnistuse annaks. Viskasin pilgu ümbritsevatele mägedele ja kujutasin Aphroditet seal paljana päevitamas ja meile naeratamas. Ku-jutlesin tema lummavat ilu ja seda, kuidas briis ta juukseid sasib. Kujutlesin, kuidas ta mind kuulda

võiks ja kuulda võtaks. Samal ajal märkasin, kuidas punutud patsidega Laura mööda rannariba silkas, ettevaatlikult üritades tasakaalu hoida. Siis nägin, kuidas ta nii Reedu kui ka Dorottaga poseeris. Sulgesin silmad ja ahmisin endasse kõiki helisid – alates merekohinast ja tagasikraabitud kividest, lõpetades armunute kilgetega – ja palusin esimest korda Aphroditet. Ma palusin teda, et ta teeks nii, et ma kogeksin armastust. Mingil imelikul põhjusel hakkasin vaikselt Antigonist kaugenema. Mäletan, et too päev oli veel vii-mane, mil tegin kinotrikki temagi peal. Õpetajanna oli bussis olles mu kõrvale tulnud, et Amarantaga vestelda ja ma otsustasin – värinat ja pabinat alla surudes! – ehmatada seda imelist küproslannat, kes tol hetkel Eesti lipu värvitoonides riides oli. Ta ehmuski minu žesti peale, kuid nähes selle tegijat, jättis pilgu mu peale liiga kauaks pidama. Kas sa lööd külge või oled lihtsalt sõbralik? Kui me ekskursioo-niga Paphosesse jõudsime, käskis Antigoni mul ühest kunstigaleriist oma tüdrukule ehteid osta. Kui vastasin, et mul pole tüdrukut, jäi Antigoni mind jälle jõllitama.„Sellepärast ta Küprosele tuligi,“ lisas Jiři, andes sõnulseletamatule tähenduse. Jah, tal oli õigus: ma tulin armastuse saarele armastust otsima!

*

Uus Paphos ehk tänapäeva Paphos asub mere ääres. Kui võrrelda Limassoli ja Larnaka promenaadi Paphosega, peab mainima, et Paphose oma on kõige ilusam armsa sadama ja keskaegse kindluse-ga. Promenaad on täis suveniiripoekesi ja kalarestorane, mis meze’d pakuvad, samuti võib leida pa-kkumise, milles lubatakse 10–20 euro eest merele paadiga viia, et siis endale ise õhtusöök ja lõuna püüda. Turismipiirkonnas ei ole aga korralikku ujumisranda, sellist, mida näeb Larnakas ja Limasso-lis, vaid megaväike rannatriip. (Üldjuhul pole küproslased oma rannapotentsiaali taibanud, sest nii Larnaka kui ka Limassoli hallikas, kive ja mingeid kärbseid täis rannaliiv ei ole võrreldav tüüpiliste Vahemere kuurortidega. Kindlasti tuleks rannavalve, kabiine ja atraktsioone lisada, samuti laiendada rannariba. Majanduslikus mõttes – mina kui suur spetsialist! – tuleks rannaliivgi ära vahetada, sest turist tahab ju kuldset liiva – isegi kui see on võlts –, et natukenegi suure raha eest paradiisi kompida! Paraku pole küproslased potentsiaalsest kuldse liivaga meelitamise taktikat kõnealuste piirkondade juures taibanud ja seetõttu ei leiagi Limassolist ega Larnakast meeletuid masse, kes tühermaal ran-namõnusid nautida tahaksid. Enamik käib Aiya Napas, kus Nissi Beach on suurepärane näide toimi-vast kuldse liiva eduloost.) Ajaloohuvilised on vaimustuses Paphose kindlusest, mis pärineb Büstantsi ajast, kuid mis pärast 1222. aasta maavärinat kokku kukkus. Hiljem vuntsisid selle üles Lusignanid. Linnust on kasutatud vanglanagi ja britid tegid tast soolalao. Sisse minnes näeb palju münte, rüüsid, rõivaid ja relvi eri ae-gadest, samuti võib leida täiskomplektse raudrüü. Mind jättis see muuseum külmaks. Üldjuhul jätsid Küprose linnused – välja arvatud Põhja-Küprose Püha Hillarioni ja Girne linnus – mannetu mulje. Küll aga avanes linnuse katuselt tore vaade Paphosele, oli näha türkiissinist merd, läikivaid paate ja jahte ning suminat kalarestoranides. Igatsesin rikkaks saada, et olla ühe paadi omanik. Paadi omanik, kes tormaks avamerele hulljulgelt koos armastatuga, et siis keskööl kuuvalges armatseda. Minu idee laienes veelgi, kui Antigoni meile linnuse otsas rääkis MV Demetrios II nime kandvast kaubalaevast, mis Paphose tuletorni juures tormise mere tõttu 1998. aastal maad rammis. Tänapäevani on laev kalju küljes kinni. Mina tahtsin kohe paati, et minna varavalgel laeva juurde sukelduma ja teda avastama.

*

Kui me ekskursiooni Korallilahes lõpetasime, olin alguses kurb, sest lubatud lõuna ei tähendanud meze’t, vaid väikest võileiba. Aga piisas õhust ja armastusestki tol hetkel, mil laine laksus mõnusalt ja terve liiv oli päevavarju all lebajaid täis. Antigoni rääkis, et Korallilaht on üks populaarsemaid peesi-tamiskohti, eriti meeldib seal käia välismaalastel, eelkõige skandinaavlastel. Antigoni otsustas möö-da promenaadi Despoga jalutada, seega jäime erasmuslastega üksi. Ootamatult kooris Amaranta

ülakeha paljaks ja tuli sädistava häälega mult paluma, et ma talle päikesekreemi selja peale paneksin. Aga mul oli rinnad näos nagu matsil ja mul oli tükk tegemist, et teeselda, et midagi pole juhtunud. Määrisin siis muigelsui ta selga ja tunnistasin, kuidas kõik põhjaeurooplased ja Davidki olid näost ära. Mis orgia siin veel toimub? Mind on aga ema hästi kasvatanud ja ma võtsin seda lihtsalt huvitava juh-tumina ega pildunud labasusi nagu David ja Jiři. Kui me kõik madalasse vette istusime ja sullal veel ennast jahutada lasime – JA PIINLIKKUS PALJASTE RINDADE PÄRAST KADUNUD OLI –, tundsin suurt tänulikkust Aphrodite vastu. Tundsin tänulikkust oma julguse pärast, millega vedasin ennast heaolu-saarele. Lisaks pidasin nii Amarantat, Rafaili kui ka Jiřit kangelasteks ja eeskujudeks. Küll neil oli tol pärastlõunal lugusid maailmas käimisest, elamisest ja inimestest! Ma tundsin, et rohkem ma elus ei tahakski, kui ainult kuulata ja kuulata neid lihtsaid lugusid. Ma tahtsin nende lugusid ühes nende irvi-tamise ja naeratustega üles kirjutada, neid kuhugi salvestada, et mul oleks kompass, mille järgi elada. Kui ma ekskursioonist puhanuna hilisöösel ärkasin, soovisin ainult kirjutada. Kirjutada vaba hinge-na, pääsenuna. Kellenagi, kes oli teel. Ei lugenud nii väga eesmärk, vaid teel olemise tunne. Minu lihtsad iidolid, minu inimesed, mu päästjad ja mu armastused – kõik nad aitasid mu hinge puhastada, et Suur-Karja tuled ja tuhmunud näod sealt kus kurat kaoksid. Et tekiksid asemele türkiissinises meres kuuvalgel suudlevad armunud, mahlakad apelsinipuuväljad, päikesepruunid papid veiniklaasi taga. Et iga hommik tärkaks hinges kuldkollane päike, mis hommikujooksjaid pärast suplust soojendaks ja et öösiti ei kaoks tähed. Need, mis hakkasid lõpuks mu maailma valgustama. Kui ma kirjutasin, püüdsin kombata kõigi murtud südamete ja tiibadega noorte meeste hingi, et üheskoos lugeja ja kirjutajana vastu pidada ja uskuda, et homme on parem päev. Tahtsin kirjutada, sest tahtsin ema õnnelikuks teha. Näidata, et minus ei tasu olla pettunud, et minust saab asja, et minu anne kajastub kunagi paberil.

ESIMENE SUUDLUS

Ühel õhtul jagasime minevikuagooniaid Jiřiga, mille tõttu muutsime lähedasemaks. Istusime rann-alinadel ja tema ladus Heinekene kotist välja. Päike hakkas loojuma ja inimesed vaikselt ära minema. Ainult üks rannatooli-mees askeldas, et toole kokku korjata. Jutustasime kõigest: alkoholist, armas-tusest, hokikarjäärist, kirjutamisest, elust ja unistusest. Temagi oli pageja. Tema pages fakti eest, et tema armastust ei keeranud tuksi kellegi mürgitatud hing – nagu minu puhul –, vaid vahemaa. Oli ta tüdruk käinud Erasmusena Tšehhis, kus nad armusid, ja siis läinud tagasi Kreekasse. Kuna mõlemal oli reisiv elustiil – Jiři oli tihti vanemate töö tõttu Põh-ja-Ameerikas ja neiu reisis mööda Euroopat –, ei näinud nad vahel üle aasta, mis noorele kirgliku-le armastusele mõjub laastavalt. (Hiljem hakkasin nägema neid igatsevaid, melanhoolseid, kõige sügavamasse kurbusse laskuvaid kaugtelefonikõnesid, mis tekitasid armastust vaid paariks minutiks – kuid pärast seda oli kumbki oma maailmas, eemal, kaugel, olematu.) Me leidisime Jiřiga teisegi ühise pagemispõhjuse – unistuse purunemise. Kuigi mina oma suuri-mast unistusest enam paberil ei julge rääkida, julgen rääkida tšehhi sõbra omast. Jiři jaoks oli ainus tee hokikarjäär. Oli ta murdnud Tšehhist lausa mingisugusesse USA noortelii-gasse, kust NHLi jõudmine pidavat aja küsimus olema. Oli ta töötanud endaga nagu hull, treeninud ja lootnud nagu segane, kuni unistuse murdis igaveseks tõsine põlvevigastus. Nii me seal olime, pagejad. Pagejad, kes siiski veel unistasid, pagejad, kes lootsid, et nende palmide all ja Vahemere briisi käes on kõik jälle võimalik.

Leidsime, et reisimine on parim meiesugustele eleegilistele käkerdistele. Üha enam hakkasime klappima, tema vabadusjanu ja uljus ja suva-suhtumine sobisid minu minevikuga, samuti klappisid meie maailmavaated ja huumorimeel. Nii mõnus oli selles õhtuleitsakus istuda, vaadata, kuidas lin-nud õigeusu kiriku katuselt minema lendasid, ja lihtsalt rääkida, rääkida, rääkida. Maailmas ei ole pal-ju inimesi, kellega lõpmatult rääkida. Või üldse ... rääkida. Inimesi, kes mõistavad sind poolelt sõnalt. Inimesed, kes on läbi elanud sarnasuguseid puretud unistusi ja purunenud armastusi. Tundsin tollal, et leidsin esmakordselt kellegi, kellele oma Tallinna lugu jagada. Väriseva häälega alustasin rääki-mist, Jiři suitsetas mõtlikult ja rüüpas aeg-ajalt õlut. Kui jutu lõpetasin, teadsin, et ta oli mind mõist-nud. Me olime teineteist mõistnud. Kuigi tihtilugu oli Jiři väga egoistlik ja vahel isegi nartsissistlik, oli tema hingeelu väga ilus, melanhoolselt rabav. Tollest hetkest sai aga alguse teekond, millel me alati teineteist toetasime. Nagu ta seda tegi tookord:

„Jah, see, et sa nelja seina vahelt sealt Tallinnast ära tahtsid minna ... see on õige ... vahel aitab ainult põgenemine, lähed kuskile mujale, alustad kõike uuesti ... Aga see ongi ju kõige tähtsam, sa alustad uut elu nagu beebi, ja olgu, alguses on ikka raske, väike beebi ainult pillib ju ja situb püksi, aga kui natuke juba keelt oskad ja samasuguseid püksisittujaid kohtad, on kõik kerge ja ilus ...“ Me olime kaks püksisittujat, kes põgenesid armastuse saarele. Armastuse saarele, kus me esialgu mõlemad ühtsama naist taga ajasime. Mäletan, et tol õhtupoolikul rääkis ta, kui ilus on tšehhi keel ja kui palju on ta ilusate sõnadega naisi vallutanud, ja mina uskusin teda, sest olin ometi Kunderat lugenud!

*

Samal õhtul märkasin Facebookis kirja ekstüdrukult, kellega ma polnud ehk pool aastat suhelnud. Keda ma kartsin kohata ja kelle pärast olin kannatanud närvivapustusi, meeletut enesehävitamist, enesevihkamist ja madalat enesehinnangut. Kogu see agoonia, viimase sigareti äng, hinge metsat-ulekahju kogunes minusse ja mu hinge ööklubi tuled karjusid loomalikult: TEE NII NAGU VAREM. See tähendas: mine joo ennast kännuämblikuks! Sõnumi lugemise ajal olin kibestunud vanamees ühes tuksis prostata ja jalutuskepikesega – selline nagu ma olin tol hetkel mentaalselt. Mäletan, et sain sõnumi peale väga vihaseks ja tahtsin vastu kirjutada mingit sõimu. Õnneks hoidsin ennast ta-gasi. (Nüüd olen rahul, et ma midagi nii tobedat ühele väga armsale preilile ei teinud ja suutsin ise oma hinge korda teha.) Küll aga aitas see valu, vajadus tõestada oma eksistentsi mind lõpuks sin-namaale, kuhu pidingi jõudma. Muidugi oli algus vastuoluline ja mürgine. Istusime erasmuslastega Jiři verandal. Esialgu suutsime nii Dorotat kui ka Laurat tagasi hoida, kui Reet ja Amaranta kuskile tantsima läksid. Aga selle asemele ei pakkunud me midagi erilist. Meis mõlemas oli tol päeval mingil imelikul põhjusel halb energia ja neiud vaatasid halvakspanevalt, kuidas me shot’ide viisi endale viina kurku kallasime. Muidugi muu-tusime veel kibestunuks ja norivaks, naeruvääristades kogu elu, väärtusi ja hetkeolukorda. David, ustav Schwarzeneggeri aktsendiga slovakk, aga leidis pidevalt kuskilt pudeleid ning mina ja Jiři läk-sime tralliga kaasa, sest me ei mõistnud Küprose vanasõna, mis ütles: kui näed maojälge, ära järgne sellele. Valutava südamega nägin, kuidas David ja Rafail ja Kai üksteise järel Laurale ligi ajasid. Mingil ajal aga oksendas Jiři ennast täis ja ma vaatasin kibestunult, kuidas Laura meie poole vihaselt kiikas. Terve õhtu polnud me juttu teinud. Millalgi otsustasime linna peale minna. Uksel palus Rafail, et ma enam ei jooks. Ta muretses mu pärast. Aga mul oli ükskõik. Paistis, et olime rikkunud teiste õhtu ja nad hakkasid ükshaaval teatama, et lähevad koju. Meile Jiři-ga sellest aga ei piisanud. Meie läksime öisesse Limassoli ennast veel hävitama, ühest bulgaarlase – keda Jiři rünnata soovis ilma asjata, aga mina asja ära klaarisin – poest saime endale viina, mille üsna kiiresti pooltühjaks jõime ja siis inimesi oma vigase – tegelikult Jiři puhul olematu – kreeka keelega tüütama hakkasime. Kõik need baarid, juhututtavad ja jauramised: minus oli Suur-Karja. Jõudsime promenaadile, istusime üksikule pingile ja jõime neetud üksinduses mahlaga segatud

viina. Peagi kustus Jiři nagu surnu. Jäin vaid mina, sasisevad palmid ja loksuv laine, mis mind imelikul kombel rahulikuks tegi. Minu mässumeelsus ja metsatulekahju rahunes; tundsin, et olen pääsenud, et ma ei pea Suur-Karjast oma külma korterisse lonkima. Ma olin pääsenud, taipasin ma. MA OLIN PÄÄSENUD, tahtsin ma karjuda, sakutades Jiřit, et see üles ärkaks, sest meie elu vajas elamist! Ve-dasin sõbra promenaadi põhikohviku juurde, kus kohalikud suitsu pahvisid ja frappe’d jõid. Istusime tuimalt lauda, kus kolm kohalikku poissi istus. Jiři küsis suitsu ja jäi poole suitsu pealt magama. Poisid ütlesid mulle, et nad pole kunagi sellist viisakust näinud. Mina üritasin viisakalt nendega vestelda. Poisid olid just sõjaväest pääsenud ja rääkisid mulle, et Küprosel on pärast keskkooli sõjavägi kohu-stuslik ja see kestab kaks aastat. (Milline mälu, ah!) Kiikasin mere poole ja minu vindine kujutlusvõime manas sinna merelainetesse naeratava Laura. Ta oli seal, nii õrn, habras; ta oli seal puutumatu, igavesesti minu jaoks. Justkui armujobu – või pigem armuhull – haarasin telefoni ja helistasin Laurale ja karjusin: KUS SA OLED! Ta vastas mulle, aga ma ei kuulnud ja karjusin uuesti: KUS SA OLED? KAS SA EI IGATSE MIND?! Muidugi ei tahtnud Laura sellele küsimusele vastata, aga mina röökisin edasi – KAS SA EI IGATSEGI MIND! –, mille peale tema lõpuks – sunnitult, mitte tahtlikult – -vastas, et jah, igatseb.

*

Kui Kai, Laura ja Dorota sinna jõudsid, vaatasid nad põlastusega, kui purjus me olime. Liikusime mere äärde, kus Jiři kohe madalas vees asuvasse rannatooli läks ja pikali heitis. Ta lebas seal nagu surnu, oo mu ülev ja väsinud põgeneja! Aga ega head viina saa raisku lasta, seega pidin üksi edasi jooma. Laura vaatas mind põlgliku pilguga, samal ajal kui aeg tasapisi teistpidi käima hakkas. Tundsin mingit neetud melanhooliat, mil neiu valvsa pilguga ainult mind jälgis, teised erasmuslased olid Jiři üle val-vamas. Udust ärgates taipasin, et nüüd oleme maailmas kahekesi. Selle asemel et romantikat teha, otsustasin mina õiendada! Tüüpilisele eesti mehele kohaselt. Ma õiendasin ja õiendasin nagu kuri vanaema, mille peale hispaanlannast punased lipukesed koos pullidega välja kihutasid ja ta plahva-tas:„MIDA SA ÕIENDAD MINUGA! SA OLED PURUPURJUS JA LIHTSALT ÕIENDAD MINUGA! MIS SUL VIGA ON!”Tõtt-öelda oli see hea küsimus. Eksistentsiaalne küsimus, millele ma siiani pole vastust leidnud. Mis mul viga on? Ajasin ikka pulle taga, et näha puhast emotsiooni.„MIKS SA MIND EI IGATSENUD!”„MIS SEE SINU ASI ON!”„VASTA!”„MINE PÕRGU!”Ja siis ma ütlesin esimesed elumuutvad sõnad:„ÜTLE SEDA VEEL JA MA SUUDLEN SIND!” Ja ta ütleski. Ja ma suudlesingi. Praegu neid ridu siin külmas ja kõledas Mustamäe korteris kirjutades valdab mind meeletu härdumus. (Vabandust, kallis lugeja, et pidevalt eri ajatasandite vahel ekslen.) Minusse kogunes teadmatuse närvilisus, mida ei suutnud maha suruda isegi meeletu alkoholikogus, kui inglikeha vaikselt enda ligi tõmbasin, tema tumepruunide silmade taha nägin – tundes seal kirge, metsatulekahju, mis minu jääkarud hävitas – ja tema lainetavatest lokkidest ja pannkoogipõskedest kinni haarasin, silmad sulgesin ja ta huuli puutusin. (Oh, kallis lugeja, nii mõnus on mul mõelda sellele imelisele hetkele seal Limassoli rannas. Ma tunnen ikka veel endas kohalejõudmist, hingepuhasta-mist. Hetke, mil ta suudlusest eemaloleva pilguga mu hinge pudelroose ja konisid noppima hakkas.)

*

Küll aga ei olnud tol hetkel tegemist armastusega. Kodu poole kõndides leidsin, et suudlus oli minu arvates vaid üks purjus peaga afäär ja et tõelist, oodatud, segaseksajavat kirge, kus ma sooviksin

neiult riided kiskuda ja teda looma moodi võtta, polnud. Kartsin, et olin teda üleidealiseerinud, teda unistusena kohelnud, kuigi ta oli tegelikult üsna igapäevane, tavaline, organiseeritud. Minu sisemus tõmbas ikkagi hullude poole. Küll aga meeldis mulle see tuleviku müstilisus, kui me Jiřiga kaelakuti kodu poole tuiasime. Tunni-stasin vahetevahel Laura kompivat pilku ja tähistaevast ning juurdlesin, kas neil on seos. Hilisöösel panin enne magamaminekut peale Kanye Westi ja kuulasin terve „Graduationi” läbi.

TALLINNA PILDID JA MARUVIHANE HEPHAISTOS

Järgnevatel nädalatel sain aru, et nende kirkalt paistvate tähtede ja senjoriita vahel on mingi seos, mingi sild, nähtamatu jõud. Ma ei osanud veel teadvustada, kas on see jumal, ülim teadvus, maagia või ime, mis kogu universumi ühtseks tervikuks moodustas. Ma ei hoomanud, kuidas sain mina, ole-matu inimkübe endas kätkeda selliseid müstilisi võimeid, et unistuste ja unistamisega saatuse käekir-ja nii kardinaalselt muuta. Et ma suudaksin mitme tuhande kilomeetri kaugusele oma teele manada inimese, kes minusse armuks, kellega ma kirjutaksin ellu ühe ilusa armastuse peatüki. Armastuse, mille suurimaks õnnistajaks oli Aphrodite. Alljärgnevalt minu unistuste imelised ilmingud, mis mu sõnatuks võtsid. Veel enam, need intsidendid andsid mu pudelipõhjalistele silmadele köie, millega tasapisi kõledast põrgust üles ronida.

*

Ühel päeval otsustasin ma senjoriita öösel ujuma kutsuda. Kui me öises Limassolis mere poole kõndi-sime, oli õhk kuidagi närviline, olime tulevikku kompivad, suudluseõhtu pöörasust defineerivad. Laura arvas, et joobeastme tõttu ma seda ei mäletanudki. Muidugi olin ma sõnaaher, Aphrodite ei olnud mind suulises väljendusoskuses puudutanud, et õrnale inglile tema tähendust selgeks teha, aga vähemalt suutsin randa jõudes tekitada mugavustsooni, et neiu minuga kuuvalgel ujuma tuleks. Vaatasin, kuidas ta lahti riietus; kuidas kaduvate riiete alt ilmus nähtavale tema pruun ihu. Imetlesin tema imearmsaid lokke, mis õrna kaelajoont paitasid. Siis ilmusid mu pihku soojad kätud, mis must haarasid, kui pisike jalg jahedasse merre kogeles. Veidral kombel oli vesi tookord eriti jäine ja kui mina julgena esimesena – PEAB JU VAHEL ALFAISA-SUST NÄITAMA – vette hüppasin, tundsin, kuidas enneolematu jahedus mul migreenihoo tekitab. Värisesin ebanormaalselt, teadsin, et tervisega on midagi tuksis. Aga ma ei saanud jätta märkamata, et minu Tallinnas nähtud visioon, ilmutus just tol hetkel reali-seerus. Palavas öös, mitme tuhande kilomeetri kaugusel, minu unistuste tapjate eest teadmatuses. Ma olin Tallinnas olles seganud „Lucia y el Sexo“ avastseeni, kus peategelane kuuvalgel ühe naisega armatseb, oma visiooniga, kus vaevu nähtav pruun keha mööda tasast merepinda ligineb. Ma nägin unes – ja tookord! –, kuidas tütarlapse kehakumerused alates beebikõhtust ja lõpetades laiade puu-sadega mulle ligemale jõuavad. Mil mu iha tõuseb ja ma kätega peene keha enda vastu tõmban, tundes neiu lokke oma seljal ja parfüümi ta kaelal. Ma kujutlesin Tallinnas kogu ümbrust: musta merd, mida valgustavad tähed; täielikku vaikust, mida puudutab lainekohin; ja entusiastlikke hüüdeid kus-kilt eemalt, tavaelust, mitte meie maailmast. Seal me siis olimegi, minu Tallinnas nähtud unistuste maal, kahekesi, poolpaljalt mustas meres kallistamas. Võtsin kogu selle ümbruse endasse, tänasin maailma selle kingituse eest, haarasin neiul kukla tagant ja suudlesin teda esimest korda kirglikult. Kui me pärast kaldal olles üksteist kallistasime ja Laura pidevalt pead valutas selle üle, MIS MEIST

SAAB JA KES ME OLEME JA KUIDAS ME TEISTE EES OLEMA HAKKAME, hakkas Jiři järsku pidevalt sõnumitega pommitama. Laura valgustas mind, et mu hingekaaslane oli temast sisse võetud ja ses-tap ta pidevalt sõnumeid saatiski. Ta päris mult, mida teha, ja nõudis mult tuge, et teada, kuidas käi-tuda. Minul polnud tol hetkel aimugi ega ka tahtmist. Tõtt-öelda mulle meeldis meie saladuslik algus, tuleviku müstika ja teadmatus, mis loole natuke isegi vunki juurde andis. Äkki jõudis minuni Jiři paaniline sõnumineerimine: „Olen üksi rannas, kuulan muusikat, joon veini ja ootan teid. Palun tulge, nii ilus on taevas! Langevad meteoriidid!” Vaatasin taevasse – kus tõepoolest oli meeletult palju langevaid tähti! –, sulgesin silmad ja soovisin Aphroditelt, et ta Laura mulle kingiks.

*

Paari nädala pärast tundsin jälle jumala puudutust. Olime just terve päeva Kai ja Dorota ja Lauraga Governor Beachil veetnud. Kui me rannast tagasi kõndisime, tundsin, kuidas jumalikkus mind müstilisusega üles ehmatas. Täp-selt nagu öine frappe, mis PAUHTI! kogu mu hinge ilu paberile paugutas. Kuigi lähima bussipeatuse poole jalutamine polnud just kõige romantilisem – tee ääres oli palju prahti, surnud loomade jäänu-seid, kõnnumaad, teetöid ja -tolmu ja sitaseid tehaseid – , jääb see mulle eluks ajaks meelde. Ma mäletan, kuidas ma sisemiselt põlesin, kui senjoriita muudkui itsitas ja itsitas, ise mulle oma kodumaa köögikunstist pajatades. Ja kui armas oli see, kui ta pisikesed käed must haarasid, mil autod meist väga lähedalt mööda vurasid. Mäletan, kuidas ta üritas mulle seletada, mida tähendab tortilla de pa-tatas. Imelikul kombel olid Dorota ja Kai kaugele ette kulgenud, kui meie ennastunustavalt toitudest seletades teetööde tolmu sisse sukeldusime.Kui me sellest segadusest välja saime, kangestusin. Samal ajal kui Laura kiisusilmi hõõrus, vaatasin mina ettepoole, nähes roosaka taeva taustal, kuidas kaks mopeedimeest meie poole põristas. Tund-sin déjà vu tunnet, veidrat reaalsuse-välist impulssi, kuid ei osanud seda veel selgitada. Laura jätkas elavalt seletust hispaania toitudest, märkamata minu ehmunud olekut. Mind haaras aga kartlikkus, veider äratundmise rahutus, nähtamatud energiad läbistasid mind kuskilt kõrgemalt. Ma kartsin midagi, millelegi vihjas mu sisemine rahutus, kui mopeedimehed paarikümne meetri kaugusele jõudsid. Aeg muutus igavikuliseks, minevikul, tulevikul ega olevikul polnud tähen-dust ja siis märkasin aegluubis, kuidas esmalt mõlemad motikamehed käed tõstsid. Vaatasin Laurale otsa, tema patras elavalt žestikuleerides ikka hispaania toitudest. Siis pöörasin pilgu roosaka taeva taustal lähenevatele motikameestele, kes nüüd juba lehvitasid. Lehvitasid naeratades. JA SIIS LÕI MINUS VÄLJA MEELETU AGOONIA. TÄIESTI P**SES, MA NÄGIN SEDA MOMENTI JU POOL AASTAT TAGASI TALLINNAS, KÜLMAS NOVEMBRIKUUS ENNAST, MAAILMA JA ELU VIHATES! Vaatasin Laurale veel kord otsa ja mõistsin, et tema kirkad silmad on minu usu ja uskumise tunnis-tuseks. Tänasin maailma selle igavikulise momendi eest ja lehvitasin mopeedimeestele vastu. Lehvi-tasin heale elule vastu.

*

Muidugi sekkus meie maailma Jiři. Kui me rannast õhtul koju jõudsime, hakkas ta mind survestama, et ma temaga randa kirsitubakat suitsetama läheksin. Teadsin, et Jiři hakkab pommitama küsimus-tega minu ja Laura kohta ning kaalusin mitteminemist. Üldiselt pidin Lemesolis lõpuks pidevalt pa-reerima Rafaili, Jiřit ja Davidit, kes kõik preilit taga ajasid. Kui nad aga taipasid, et mina olen edukaim, hakkasid nad kaetama, Laurat halvustama ja minuga pahandama. Mina tahtsin paaniliselt Poseidonit appi kutsuda, kui nad mulle vahetundidel ükshaaval mõista andsid, kui kole, mõttetu ja jobu see Lau-ra ikka on. Et ma peaksin ta maha jätma. Aphroditega seotud müütides peetakse teda lisaks Zeusile Hephaistose abikaasaks. Hephaistos oli sepatöö, vulkaanilise tegevuse ja tulejumal. Karvane, kole ja lombakas mees, kes oli teiste jumalate suhtes tõre ja lipitsev. Minu ja Laura läbikäimises võis alguses Jiři tegumoodi Hephaistosega võr-

relda, kuigi sõber polnud kole ega ka Lauraga abielus. (Aga mulle tundus vähemalt, et poiss pidas tüdrukut enda omaks ja arvas, et ainult temal on õigus neiut kätte saada.) Kui Hephaistos teada sai, et lummav Afrodite sõjajumal Aresega mehkeldab, otsustas ta üles seada tugeva ja nähtamatu võrgu võrgu armastajate voodi ümber. (Mind püüdis sõber lõksu pidevate arupäringute, Laura sõnumite uurimistega.) Kui armastajad olid peos, hakkas tulejumal vinguma ja teistele jumalatele kurtma. (Jiři otsis liitlasi Davidis ja Rafailis, kes tihti tunnis minu ja Laura poole õelalt ja saladuslikult itsitasid.) Kui teised jum-alad itsitasid ja näitasid näpuga, oli veejumal Poiseidon ainus, kes palus, et jumalad lahti lastaks ja et nad vabadusse pääseksid. Ta soovitas leppida abielutasu maksmisega. Minu puhul aga oli selleks lubadus, et mul ei ole tüdrukuga tõsiseid plaane. Kui jumalate loos maksis tasu Poseidon, pidin mina kuu lõpuni kannatama vale-mina mängimisega, et mitte oma sõpru peljata. Aga kohale ma tol õhtul läksin ja muidugi elasin üle poisi kadedushood, nördimuse ja detailisse la-skuvad küsimused. Aga lõpuks, kui ma talt Laura temaatika meelelt ära sain, algas meie sisekaemus. Neid sisekaemuslikke öid oli päris palju. Ühel hetkel sain aru, et Jiři oli samuti bipolaarne – inimene, kelles oli vahel liiga palju elu. Me vihkasime täiega. Armastasime täiega. Nautisime täiega. Maset-sesime täiega. Tõmbusime endasse täiega. Kirjutasime täiega. Hävitasime ja lõime täiega. Me olime hullunud – ja teadlikult. Me olime need, keda kadunud Kerouac oleks igatsenud. Need, kes põlesid, põlesid ja põlesid ega haigutanud ega öelnud kunagi tavapäraseid asju. Kuna meis oli Põrgu, oskasime rohkem ilu hinnata. Me oskasime seda maalilist Limassoli prome-naadi nii kaua hinnata, et istusime lihtsalt suitsetades ja nälga trotsides hommikuni. Vahel võtsime jõuduandvad frappe’d, aga enamasti unustasime ennast rääkima, elama ja väitlema. Unustasime end tegevuses. Unustasime ennast maailmas. Unustasime normaalsuse, ratsionaalsuse, tere-kuidas-läheb-räägime-ilmast-inimesed. Seletasime hullunult, kui Jiři järsku vaikseks jäi:„Näe! Taevas on langev täht!”„Kus?”„Soovi midagi !”Ja ma soovisingi. Soovisin Laurat, sest teadsin, et sisimas, kuigi me olime Jiřiga sõbrad, ajasime ikka veel sama plikat taga. Muidugi päris sõber, mida ma soovisin, ja mulle tundus tema silmi lugedes, et ta oli sedasama soovinud. Mina aga ei vastanud, sest arvasin, et kui ütlen, siis soovid ei täitu. Ma olin isegi nii radikaalne vaikimises, et ei kirjutanud seda soovi päevikusse, mida ma tol ajal paralleelselt kirjutasin – vaid tegin paranduse paar kuud hiljem, kui Laura lõplikult käes oli. Muidugi oli mul vaja päris kaua aega, et seedida neid unistusi. Paar päeva hiljem, pärast õhtust jalutuskäiku Lauraga kuulsin enne magamaminekut sõnumipiiksu. Neiu tänas mind ilusa õhtu eest. Kogesin meeletut õndsustunnet. Just tollest hetkest tänasin maailma selle kauni kuu eest, mis pea-gi lõppes, tänasin mere ja Aphrodite eest, tänasin elu, pere ja sõprade eest. Mõtlesin, kuidas seda paremini teha. Kuidas tänada armastusjumalat? Taipasin, et muidugi peab seda tegema Aphrodite emakeeles. (Tegelikult arvatakse, et Aphrodite on Lähis-Idast pärineva viljakuse jumalanna hiljem helleniseeritud versioon, seega peaks vist tänama araabia keeles.) Aga tollal ma nii haritud veel pol-nud. Läksin mahedasse öhe, silmitsesin taevast ja laususin:„Efcharisto poli, Afrodite.”

ESIMENE KORTER JA IVAN ORAV

Kurvastusega taipasin, et minu Limassoli aeg on läbi saamas. Et ma pean maha jätma hilisõhtused jalutuskäigud Jiřiga, müstilised hetked Lauraga, kes õnneks Nikosiassse kaasa tuli, ja muidugi kilka-

va ja sensuaalse õpetaja, kes minu Limassoli kuu ja kreeka keele õppimise nii lummavaks tegi. Ühel päeval avastasin ennast bussist Nikosiasse, kõrval Rafail, Reet ja Amaranta. Läksime kortereid otsima, sest pärast keelekursust pidime kõik pealinna õppima minema. Kui Rafaili juures võlus mind kindlameelsus ja enesekindlus tuleviku rihtimisel ja Reedus tema soe olek ja kodumaa-armastus, siis Amaranta oma täristava loomusega suutis mind võluda tolle bussisõi-du ajal, demonstreerides head kreeka keele oskust ja lisaks mainides, et oskab hästi prantsuse ja saksa keelt. Uurisin tema keeleande tagamaid ja sain eelkõige teada, et ta oli pidevalt praktiseerinud, uurinud ja puurinud ja erinevalt minust ei kohkunud ta kunagi olukordade ees, kui kohalik kuulaja tast aru ei saanud. Ta oli mu filoloogist kangelanna (neid ridu siin kirjutades loodan, et kauneid sõnu kasutades on ta nüüdseks korda saatnud palju õilsaid ja ülevaid tegusid). Mäletan, et hakkasin tookord küladest möödudes hoonete nimesid üles kirjutama, et need pärast tõlkida ja ära õppida. Peale selle tun-nistasin suurima austusega Amaranta avatud seksuaalsust, kui ta vabalt meile bussiteekonna jook-sul pajatas oma eelmistest tüdrukutest. Minus kasvas arusaam, et eelkõige oleme üks pere, ühtse loomingulise jõu loodud, üleilmne sõprade pere, kus kellegi voodielu ei tohiks mitte kedagi segada. Õppisin tänu Amarantale oma seksuaalsust avatumalt väljendama. Kui buss viinamarjaastangute ja liivamägede kõrval kulgevat teed pidi lõpuks Lefkosiasse jõudis (türgi keeles on ta Lefkosa ja inglise keeles Nikosia), märkasin esmalt, et merd pole ja pilvelõhkujaid on rohkem. Tol ajal polnud Nikosia kesklinnas veel korralikku bussijaama (mis nüüd asub üsna Ledra tänava või siis Ameerika kolledži läheduses) ja imestasime, kuidas nii jõuka riigi bussiliiklus suundus lihtsalt ühte väiksesse peatusse, mis meenutas pigem mõnd Eesti külakoha bussipeatust. Ilmselt oli selle taga varem mainitud põhjus: ei kohalikud omavalitsused ega keskvalitsuski polnud taibanud bussiliikluse vajalikkust ja alles hiljuti oli hakatud busse juurde ostma, peatusi looma. Ega kohalikke tol ajal veel bussi peal näinud, enamasti ainult kolmandate riikide kodanikke, Erasmusi ja idaeu-rooplasi. Mu esmamuljena oli linn neetult palav ja igal pool oli näha palmide all sädistavaid filipiinlasi, kes linna ümbritsevate Veneetsia müüride all lõunatasid. Liivakivimüüre peetakse üheks parimaks näiteks säilinud renesanssiarhitektuurist Vahemere ääres. Müüri ümbermõõt on umbes 4,8 kilomee-trit, kattes peaaegu kogu vanalinna nii Türgi kui Kreeka poolel. Müür pärineb aastast 1567. ja tema eesmärk oli kaitsta linna osmanite rünnakute eest. Ajaloolased on märkinud, et kuigi müür on võimas ja uhke, hävitati selle rajamisel palju maju, kirikuid, mis müüri alale ette jäid. Müüril on kaks väravat, Paphose ja Famagusta värav Kreeka poolel ja Girne värav Türgi poolel.

*

Kuidagi saime tuttuute siniste busside peale, et Engkomi rajooni sõita. Teekonnal möödusime uh-ketest anglikaani kirikutest, mošeedest ja nägime ka väikest sinivalgete piiretega puhverstsooni, kus sõjaväelased Kreeka lipu all piiri kaitsesid. Põhja poolt paistis müstiline Girne mäestik, millel paistis Põhja-Küprose Türgi Vabariigi lipp. Väiksel Küprosel on Eestiga sarnaselt kirev, mitmeid vallutajaid ja verevalamisi hõlmav ajalugu. Läbi ajaloo – 9. sajandist enne Kristust tänapäevani – on Küprose pinnal olnud mitmeid valitsejaid. Enne Kristuse sündi on saarel viibinud ja seda valitsenud nii foniiklased, egiptlased, assüürlased ja kreeklased kui ka pärslased. Huvitav näide just varasest saare jagunemise tendentsist on see, et juba enne Aleksander Suurt olid saarel foniiklaste ja kreeklaste kogukond, kes oma partneriteks otsisid erinevaid leere. Kui Küprose kreeklased toetasid tol ajal Kreeka kui emamaa tegemisi, püüdlesid foniiklased pigem Pärsia rikkuste ja linnade toe poole. Viimasena pääsesid enne Kristust armastuse saarel võimule roomlased, kelle mõjul jõudis 45. aastal pärast Kristust saarele kristlus. Keskajal val-itsesid riiki frangid, kelle panust on väga kõrgeks hinnatud just riigi ehitamise, moderniseerimise ja majandusedu poole pealt, ja muidugi varemmainitud veneetslased. Veneetslased suutsid Küprost oma võimu all hoida kuni 1571. aastani, mil saare hõivasid Osmanid. Esmakordselt ajaloos domi-

neeris Küprosel pigem moslemi usk kui kristlus. Üks ühiseid jooni Osmanite impeeriumi aja ja 1974. aasta Türgi invasiooni järgse ajaga on see, et mõlemal perioodil tõid “emamaad” saarele türklasi. Kui Osmanite ajajärgu täpset arvu ei teata, siis 1974. aasta invasiooni järel eksporditi Põhja-Küprose Türgi Vabariiki 1500 inimest nädalas. Tookord, kui bussi pealt maha hüppasime ja higist nõretavana Engkomi rajoonis kaubanduskeskust-est ja villadest mööda kõndisime, polnud meil aimu põhja pool paistvast Türgi lipust, puhvertsoonist, siniste barettidega sõduritest, verisest kodusõjast, Türgi invasioonist 1974. aastal, suuremahulistest ümberasumistest, kadunud inimestest ja tuhandetest pisaratest. Meil oli vaja korterit. Enne pidasime Rafailiga plaani, kuidas me küll seitsmesaja euro suuruse deposiidi ära maksame. Nimelt olime paan-iliselt lootnud TTÜ Erasmuse koordinaatori kirjale, kus ta väitis, et tol päeval peaks meie stipendium lõpuks üle tulema. (Kallis lugeja võiks kujutada ette meie ahastust, kui pidevate järelepärimistega raha kohta saime selle kuu jooksul kaks korda teada, et koordinaator oli unustanud paberid allkir-jastada.) Küsisin Rafaililt, mis me siis teeme, kui raha pole. Mina ei tahtnud vanematelt enam küsida. Rafail vastas endale omaselt: “Does not matter. Äris on nada lihtsalt pretend, et meil on raha. We say, we, noh, unustasime, ja et varsti saadame ära. Aga tõ nužno olema väga huvitatud ja confident, noh kui korteri vaatame. Käitu nagu boss.”

*

Minu armsa koleeriku jaoks ei eksisteerinud probleeme ega ületamatuid mägesid. Mäletan, et istu-sime põrgupalavuse eest varjus kaubanduskeskuses, lürpides viimaste eurode eest ostetud veepu-delit, mina kaifisin kadedusega endasse möödakõndivate kohalike tüdrukute parfüüme, maitsekaid riideid, restorani peente roogade lõhnu ja uhkete ärimeeste autovõtmete klõbistamise. “Näe, perfektne elu,” ütlesin.Rafail vaatas kogu seda ilu ja edukust ja lausus täiesti tuimalt:“Ah, easy life. Meie elu varsti.”Pärast seda läksime pangaautomaadi juurde ja avastasime, et rahalaevad TTÜst polnud veel Küprose pinnale jõudnud. Kui oma armsa kinnisvaramaakleriga (ilmselge liialdus, sest tegemist oli Küprose versiooniga Ivan Oravast, kes lisaks kinnisvaraga tegelemisele Rafaili hilisemaid teadmisi arvesse võttes mitut ööklubi-gi narkootikumidega varustas; ise tihti seal öökulli silmadega ringi luurates, et noori naisi rabada) ne-likümmend viis minutit kokkulepitust hiljem kohtusime, taipasime, et ta ei ole üksi. Tema saepuruses luitunud Ford Mondeos – siinkohal seadsin küsimärgi alla Küprose kui ELi ühe kõrgema elatustase-mega riigi jutu, sest kinnisvara peaks tähendama ju uhkeid Audisid ja mersusid; samas oli ehk tegu kunstniku hingega – oli kaks linalakk-lokilist punapeedist austerlast, kes koos kohvrite, trummide, magamiskottide ja muu juraga lihtsalt keset kaubanduskeskust maha visati. Ivan Orav utsitas nad kiiresti lihtsalt tänavale ja käskis ruttu raha leida, lisades, et kui raha pole, pole ka korterit. Poisid jäid hämmeldunult maha, tahavaatepeegli kaudu võis näha, kuidas nad sigaretti suitsetasid. Kongus nina ja punnis silmadega Ivan Orav vaatas ainult korraks tahavaatepeeglisse. Nähes ekstrentrilist ja lohaka olekuga MIND, loobus ta silmapilk minuga suhtlemast ja keskendus eesistmel istuvale tumeda jume-ga Rafailile, kes nägi välja nagu oma. Siis kähises ta suitsuse häälega:“Nee ... Rafaellloos,” ja jäi ainiti mu sõbrale otsa passima. Nii sügavuti, et punase tule alt läbi sõitmine ja kohalike sõim pärast seda talle üldse korda ei läinud. Rafail mainis, et ta on ikka Rafail, millega Ivan Orav ei leppinud ja ristis ta igavesti Rafaelloseks. Siis süütas ta sigareti ja hakkas rääkima kolmest kahetoalisest korterist. Rafail oli aga temaga kokku lep-pinud kohtumise kahe kolmetoalise korteri ülevaatamiseks, mille peale Ivan Orav rõhutas, et Rafail oli helistanud ja maininud kahetoalisi. Tegelikult oli kogu suhtlus enne kohtumist meili kaudu käinud. Kui Ivan Orav pärast närvilist suitsetamist ja sihitut ringisõitmist aru sai, et kahetoalised meid ei huvi-ta, tõmbas ta järsku otsa ringi ja tormas kirgastuse poole nagu Michael Schumacher.

“Näh, siin on teie maja,” lausus ta, kui popsutav Mondeo järsku ühe armsa Vahemere maja ette seis-ma jäi.

*

See oli armas maja pisikese aia ja nunnu verandaga. Ümbruses olid kaunid aiad lummavate apelsini-, granaatõuna- ja sidrunipuudega. Maakler koputas kahele uksele, jäädes vastuseta, andis ta mõle-male uksele paar pauku põmmdi ja põmmdi! Kui needki vastuseta jäid, hakkas ta kreeka keeles kiru-ma, minu keeltest arusaamise intuitsioon leidis, et see võis tähendada lihtsalt: persse raisk. Siis hak-kas ta paaniliselt helistama, meie Rafailiga tegime sel ajal maja ümber ringe. Kui imeliselt lõhnasid igasugu lilled maja ees! Siis aga ilmus ukse peale karvase õllekõhu ja sassis juustega tüüp, kes mune sügades võtmeid tooma läks. Vaatasime, kuidas ta aluspükste väel eemaldus, ja kirtsutasime nina, nähes pruuni triipu tema tagumikul. Siis tuli ta tagasi, sügas mune ja andis võtme. Läksime teisele korrusele ja nägime oma tulevast kodu. Korter oli tollal üsna must ja tolmune, kuid mulle meeldis selle pimedus ja kerge retrovälimus ühes baaripukiga, mis köögiga ühendatud oli. Kogu korteri ole-mus meenutas mulle natuke geto- või maffiafilmides nähtut: laual vedelevad viskiklaasid, õrn valgus läbi ribikardinate, täis konitopsid, vedelevad noad ja pudelid. Mulle meeldis väike rõdu, kus me hiljem istuma hakkasime. Minu tulevane tuba oli laia voodi ja kirjutuslauaga, laes oli vaid üks pirn. Toa minimalism ja lihtsus meeldisid mulle, sest sain sinna fantaseerida oma tuleviku-mina. Sulgesin silmad ja hingasin sisse mööbli kerget pehkinud lõhna ja kujutlesin selle laia voodi peale mustalok-ilise senjoriitaga meeletuid jumalavallatusi ja ribikardinate vahelt sisse puhuvaid inspiratsiooninoote, mis mul hilisõhtul kauneid sõnu väikese laua taga kirjutada aitaksid. Fantaasiast sai hiljem reaalsus. Jäime rahule ja soovisime lepingut sõlmida. Rafail aga viitas, et meil raha pole, mille peale Ivan Orav ägestus ja närviliselt suitsu pahvides õiendas, et kui raha pole, siis jäätegi korterist ilma nagu need austerlased. Aga Rafail pani käima imelise sõnade tootmise kaadervärgi, manipulatsiooni, trikitamise ja mõjutamise musternäidised, mis olid edukad isegi siis, kui poiss segakeeles rääkis. Ivan Orav sulas natukene ja andis tänu armsa Raffaellose sõnaosavusele meile kaks tundi lisaaega. Higistasime kaubanduskeskuse ees nagu lollakad. Täielik paanika. Raha, tule üle. Varsti ei viitsinud Rafail mind doesn’t matter’igaga rahustada ja marssis sularahaautomaadi juurde. Väike värin masin-as. Kerimise heli ja siis tuli Rafailil miljoni dollari naeratus. Meil on dengi, raha, pappi ja nalitšnõid. Varsti tunnistasime kahtlevat Ivan Oravat meile oma Mondeost otsa vaatamas. Kui ta aga taipas, et oleme rahakad, hakkas ta naeratama: “Ah-ah, ei igasugustele austraallastele ... sul on rahaa. Raffaellos, oo, väga hea, endaxi.” Sigaretti suitsetades kirjutas Ivan Orav meile korteris paberid ja küsis sularaha ja ütles, et nüüd on kõik. Mina olin õnnelik, et lepingul oli ainult Rafaili nimi. Tema tahtis ka meid lisada, nõustusin, kui kohtasin oma majaomanikku. Andreas oli all elav politseinik, naise ja tütrega ja tulihingeline APOELi fänn, kes rääkis kuidagi veidralt kokutades, vabandades halva inglise keele pärast, mis oli tegelikult väga hea. Kuna ta oli politseinik, mõtlesin, et las allkiri olla seal. Ja siis viskas Ivan Orav Andreasele raha, vahetasime kontaktid ja meil oli tundmatus linnas uus korter. Uus elu. Puhas leht. Nii võib kogu aeg ju ainult võita.

KIVI ON VÄIKE, AGA TUGEV

Üks viimaseid inimesi, kes mind Lemesosis inspireeris, oli Dimitrios, meie kooli inglise keele õpeta-ja, kes eriti neiudele peale läks. Kui meie poistega tema suhtes üsnagi vaenulikud olime, kutsudes teda välimusest tulenevalt Mr Properiks, tervitasid naisolevused teda alati kallistuste, põsemuside ja rõõmsate kilgetega. Dimitrios oli umbes kolmekümneviie aastane ja ta oli meie neiusid klubidesse viinud ja vahel randadesse. Tol päeval oli ta kutsunud tütarlapsi enda juurde ja need otsustasid ka poisid kaasa võtta. Kui Jiři, David ja Kai vastasid kohe eitavalt, lubasime meie Rafailiga asja kaaluda. Hiljem suutis Laura mult nõusoleku välja pigistada. Pimedas öös Dimitriose juurde saabudes tundsin kerget äre-vust, sest mees võttis tüdrukuid vastu kerge lõbususe ja sõbralikkusega, kuid mina ja Rafail tundsime end sissetungijatena. Samal ajal kui neiud Dimitriose paariaastase lapsega mängisid ja Rafail tema ameeriklannast naisega juttu vestis, tatsusime meie Dimitriosega köögis piinlikus vaikuses. Et seda rusuvat olukorda leevendada, hakkasin rääkima jalgpallist ja tänu jumalale tabasin naelapea pihta. Vaikne Dimitrios hakkas elavalt Küprose liigast, meistrite liigast ja Kreeka liigast seletama. Teadsin, et seal maal on kõik mehed jalgpallihaiged. Varsti olime sõbrad nagu Müürsepp ja Krieger ja oleksime võib-olla isegi õllesena koos „Sõbralaulu“ laulnud. Aga õlle asemel pakkus Dimitrios mulle hoopis frappe’d. Vastasin jaatavalt, kui õilis Reet sisse tormas ja lausus:“TEMALE EI TOHI ANDA! TA OLI ALLES HAIGE!”Tollal vaevas mind kõrge vererõhk ja olin just üle elanud paaripäevase palavikulaine, mille ajal üks frappe juba mul pea meeletult ringi käima pani. Tänan Reetu, et ta armsat kaasmaalast aitas ja mind tervislikkuse radadele juhatas. Kogu õhtu olin keeleinimestest lummatud. Istusime Dimitriose rõdul, vaadates, kuidas kutid pime-dail Limassoli tänavail autosid demonstreerisid. Mina kuulasin, kuidas Dimitrios eri maades elamisest rääkis ja sellest, kuidas ta on tõlkinud saksa kohtudokumente. Samal ajal rääkis Amaranta Kuubas käimisest ja prantsuse keele õpetamisest seal, Rafail kommenteeris samal ajal oma kreeka-eesti-in-glise-vene segakeeles pidevalt mööduvaid autosid ja lausus, et varsti on tal niisama uhke auto. Ja uhke maja. Uhke elu. Unistuste naine. Vaatasin Dimitriose kakskeelset poega, kes mõlemat keelt nagu pohli pani ja tundsin, et kunagi tahaksin ma endale saada last kellegi võõramaalasega, nii et jõnglane saaks maailma ilust kohe alguses mitmes keeles aru. Veidral kombel, kui ma nii mõtlesin, märkasin, et Reet hakkas teises laua otsas Laurale patsi punuma. Tüdruk oli seal vaikselt istudes kuidagi nii nunnu, nii puhas ja rikkumatu, meenutades abielu. Ehk kunagi ... oleks ... see võimalik ... leidsin ma, pöörates pilgu jälle šarmantse Dimitriose poole, kes mahlakaid lugusid jagas. Ta rääkis eri ametites töötamisest, seiklemisest, töötusest, vägivallast, oma naisega kohtumisest, rikkusest, hariduse puudumisest ja Nipernaadi moodi kolamisest ja ma tundsin meeletut aukartust selle inimese ees. See inimene oli elanud! Selle inimese elu oli olnud teekond, mitte juhendatud giidituur. Mäletan, et just tolles sametises öös hakkasin kadestama mehe julgust lüüa käega aka-deemilisele elule, otsustades püüelda kohe elamise poole. Taunisin kurbusega iseenda äpumen-taliteeti ja robotlikkust: ma olin juba pool elu istunud süsteemis, kus edukad on need, kes viitsivad kõige rohkem mälu treenida. Ma jälgisin ümbritsevaid värvikaid isiksusi, kõiki nägusid koos teekon-dade, elude ja inspiratsiooniga, ja ma hammustasin kõiki neid jutte suurimate ampsudega, et need tõeliselt vajalikud elutõed, jumalikud kitarrikeeled mu suhu koonduksid, et ma sellest mahlakusest oma keelepaelad ärataksin. Et linnuna kunagi neid lugusid teistele laulda. (Eestisse tulles taipasin, et mornide nägudega kivikujud neid väga kuulda ei viitsi, seega laulan tavaliselt endale või siis paberil – nagu praegu.) Oh, kuidas tahtsin ma tol hetkel julgust, et ülikoolile käega lüüa ja lihtsalt põgeneda. Neid mõtteid mõlgutades haaras mind mingi metafüüsiline side Dimitriosega, ta vaatas mu poole ja lausus:

“Ma tean, et te peate koolis käima ja puha. Mina pole seda kunagi teinud. Mitte et ma ei oleks taht-nud, vaid mul polnud raha. Aga tänu sellele, et olen pidanud pidevalt ise hakkama saama, suruma ja tõestama, et paber ei määra minu oskusi, olen ma kogenud nii palju seiklusi, raskusi ja õnnestumisi. Mina nimetan seda elamiseks, teekonnaks ja ma julgustan teid seda ette võtma!”“Nii et peaksime koolist loobuma?” päris Amaranta ja terve seltskond hakkas lõbusalt naerma.“Ei. Te lihtsalt ei tohiks elule ei öelda.”Siis käskis Dimitrios meil andele täielikult keskenduda, minna südame järgi. Meie aga kartsime teiste arvamust ja ühiskonna survet. „Siis olete eeslid! Ja kes tahaks olla eesel?!“ hüüdis Dimitrios ja hakkas siis kohalikku eeslimüüti tut-vustama. Nimelt kõndinud Küprose talumees pojaga eesli kõrval linna. Terve linn hakanud naerma – kuidas narrid saavad eesli kõrval käia, eesel on ju selleks, et tema seljas ratsutada! Talumees võttis neid kuulda ja pani poisi sadulasse. Pärast seda hakkasid järjekordsed mehed kurtma: milline hoo-limatu poiss laseb vanal isal eesli kõrval kõndida! Siis vahetas mees poisiga kohad, aga tädid jällegi kisasid: milline südametu isa laseb pisikesel poisil orjana kõndida! Pärast seda ronisid mõlemad eesli selga, ent linnakodanikud karjusid – milllised südametud inimesed! Kuidas nad saavad vaest eeslit niimoodi üle koormata! Siis otsustasid nad kahekesi eesli jalad kokku siduda ja tõstsid ta kahekesi kätele, kandes teda niimoodi läbi linna. Ikka ei lõppenud naermine ja irvitamine. Lõpuks jõudsid nad sillale, poiss komistas ja lasi eeslist lahti. Vanamees ei suutnud üksi teda hoida, eesel kukkus sillalt alla ja uppus, kuna ta jalad olid kinni seotud. Olin lummatud ja tundsin, et pean oma kirjutamisega midagi ette võtma, et mitte lõpetada vihatud töökohaga, õllekõhuga, mida televiisori ees koguda, ja ängiga, mille väljundiks on netikommentaar-id. Küsisin Dimitrioselt tema ande kohta ja ta väitis, et on kamaki ehk naistemees. Siis viskas ta pilgu ameeriklannale ja lisas, et nüüd ainult selle naise jaoks.Ma vajasin ta tarkust veel:“Ma olen tihti nii mõelnud, aga ma tunnen, et ma olen nii abitu. Nii väeti ja argpüks.”“Siis sa peaksid meelde jätma Küprose vanasõna: En mitsis amma ’n rotsis.”“Mida see tähendab?”“Ta on väike, aga ta on kivi! Ja kes suudab kivi hävitada? Puruks lõhkuda? Mitte keegi!”

*

Hiljem Nikosiasse jõudes sain teada üht huvitavat – võib-olla ka vastuolulist – asjaolu Dimitriose kohta. Selle lobises mulle Amaranta kogemata purjus peaga välja, kui me tema rõdul veini limpsi-sime. Nimelt oli see mõnus, südamliku naeratuse ja olekuga mees kunagi olnud turvamees ja peale selle suur homofoob. Kunagi oli ta Limassoli ööklubis töötades peksnud vigaseks ühe gei lihtsalt selle tõttu, et too püüdis teda kallistada. Peksmine oli nii ränk, et mees veetis kolm aastat haiglas. Ühtegi karistust ei järgnenud, sest nii Dimitrios kui ka tema advokaat viitasid mehe homoseksuaal-susele, mis tol ajal oli kriminaalkuritegu ja mille tõttu kannataja süüdistustest loobus või lihtsalt „ära unustas, kes teda peksis“. Kannatanu kartis, et satub peksasaamise pärast veel vanglasse. Peale seda intsidenti ei tundnud Dimitrios süütunnet, vaid pigem pidas end kangelaseks, tõeliseks küprose rah-va kaitsjaks ... kuni tema suletud ja kinnisesse maailma tuli ameeriklanna. Armastus teeb imesid ja Dimitrios hakkas naise mõjul muutuma pehmemaks, armastavamaks ja hoolivamaks. Kui mees aga teada sai, et naise vend on gei, oli ta raevus ja vihane. Suhte algusaastatel oli suguvõsas palju lahkelisid, Dimitrios sattus raevuhoogudesse ja proovis mitu korda vennale tappa anda. Tihti tahtsid mõlema poole sugulased tema kooselu naisega lõpetada. Dimitrioski tahtis käega lüüa, aga naisel oli usku ja kannatlikkust mehe suhtes, et see aru saaks, et geidki on inimesed. See võttis palju aega, selgitusi, viha allasurumist, vennaga suhete klaarimist, kuid lõpuks õnnestus. Mees hakkas vaikselt vennaga läbi saama, varsti juba koos väljas suitsu tegemas käima, siis juba näitas ta vennale oma motikat. Nüüd võib vend isegi nende juures Küprosel ööbida ja Dimitrios on üksinda temaga USAs reisimas käinud. Mehed on head sõbrad ja igasugused erimeelsused on kadunud. Si-

simas aga tunneb Dimi – nagu naine teda kutsub – suurt südamepiina, käies iga nädal jumalalt kirikus andeks palumas, vahel valades pisaraid. Iga gei inimene on tema lemmikinimene, ta kohtleb neid nii õrnalt ja hellalt, lausa graatsiliselt. Mäletan, kui õrn, hingeline ja armas Dimitrios just Amarantaga oli.„Issand, sa ei kujuta ette, kui armetu see mees oli, kui ta mulle esimest korda sellest rääkis. Oma ängist, kahetsusest ja pidevatest unetutest öödest. Ta nuttis nagu väike tüdruk,“ poetas Amaranta pisarate taustal. Hiljem selgus, et Dimi on üritanud kannatajaga kontakti võtta, kes ta vihaga kuradile saadab. Tihtilugu aga potsatavad mehe postkasti surmaähvardused. Politseid ta ei kutsu, sest tun-neb, et on selle ära teeninud.

*

Kui rääkida Küprose homoseksuaalsusest, siis on ühiskonna arvamus mõjutatud Küprose õigeusu kirikust, mis üldiselt seda taunib. Ligikaudu seitsekümmend protsenti Küprose kreeklastest on homo-seksuaalsuse vastu ja leiab, et seda haigust peaks ravima. Rahvas on üldiselt tunnustavalt kuulanud kirikuisasid, kuulsaim väljaütlemine pärineb peapiiskop Krisostomuselt, kelle sõnutsi on homosek-suaalid hukkaläinud patustajad, kellesugused perverdid peaks kogudusest välja heitma. Kuni 1998. aastani oli homoseksuaalsus lausa kriminaalkuritegu, mis oleks võinud jääda nii tänapäevani, kui inimõiguste nüüdisajastamine juriidikas poleks tehtud Euroopa Liiduga liitumisel kohustuslikuks. Seega muutus seksuaalvähemustega arvestamine tähtsaks, et linnukest kirja saada ja Euroopa isadele meeldida, ühiskond taunib seda aga ikkagi suurel määral. Veel veidram on see, et Põhja-Küprose Vabariigis on homoseksuaalsus ikka veel kuritegu. Kui Eestis levib müüt, et homosek-suaalid ei pääse armeesse – mis küll tõele ei vasta –, siis Küprose Vabariigis on sellega ärapääsemine võimalik. Küprose armee peab homoseksuaalsust vaimuhaiguseks ja haigeid inimesi ei saa ju ometi sõjaväkke lasta. Selline asi võib aga jätta jälje edasistelegi tegemistele. Üks vanem mees ei saanud hiljem autojuhiluba, sest teda peeti sõjaväe määratluse kohaselt psüühiliselt haigeks. Ja leiti, et sel-listel inimestel ei tohiks olla õigust autoga sõita. Samal ajal kui keegi peaks sõjaväes vahele jää-ma homoseksuaalse käitumisega, võib teda oodata vähemalt kuue kuu pikkune vanglakaristus sõ-javäevanglas. Viimastel aastatel on olnud huvitavaid juhtumeid, näiteks tunnistas üks end avalikult geiks nimetanud Küprose ametnik, et ei pääsenud mitmele positsioonile just seetõttu, et ta gei oli. Üldjuhul on geiklubisid Küprosele üha enam tekkinud. Lemesosis on Alaloum, Escape, kus meie erasmuslannad käisid tantsu vihtumas, et hoida eemal kiimas kohalikke alfaisaseid ja kuhu Dimi min-na ei julge. Pealinnas Nikosias käivad geid Novecentos ja Svouras, tihti nägi neid ka Ithakis – popu-laarseimas Erasmuste pidutsemispaigas. Kui Eramused olid üldjuhul geide suhtes sõbralikud, hoidsin ma oma tolerantsi vaka all näiteks kohalikega kokkupuutumisel. (Sisimas leian, et Aphrodite peaks vabalt jagama oma armastust ka geidele ja lesbidele.)

ESIMESED SAMMUD NIKOSIAS

Kui ma lõpuks uude elukohta jõudsin, märkasin, et peale Aleksandra ja Rafaili, kes juba varem pealin-na olid tulnud, on meie majas ka Eestist pärit Jekaterina, kena prillidega tüdruk, kelle armsat naiivsust ma jumaldasin. Nii nunnu oli tema häbelikkus ja kerge alandlikkus, kui me teineteisel kätt surusime, enne veel, kui ma jõudsin oma pühakotta, tulevasse ruumi, kus ühe lambipirni all nii palju ilusaid tek-ste ja armuõndsusi sündis. Kui ma oma toas laiutasin ja ärevust tuleviku suhtes alla surusin, tormas

sisse majaomaniku ema, hallipäine kreeka mamma, kes öösärgi väel kohe minu voodipesu vahetama hakkas, ise samal ajal kogu aeg arvamust küsides: “Endaxi? Endaxi, mi fili?” Samal ajal kui mina heietava mammaga kreeka keelt purssida üritasin ja omanikku ja kaht kreeklast veel oma toas võõrustasin ja elavat arutelu mõista üritasin, käis köögis juba venekeelne fatamor-gaana. Küll õiendas Aleksandra, siis juba Jekaterina Rafailiga, et see polnud pirne ostnud, internetti üles seadnud ja vajalikku tavaari ostnud. Tihtilugu kostsid Jekaterina blin’id, kui Rafail tema soove kuulda ei võtnud. Mäletan, et nii kui ma kööki astusin, sain minagi juba vene keeles õiendada, sest olin unustanud vürtsid Lemesosi. Venelannad olid üllatunud, et sain vene keelest aru, ja mina olin tänulik, et sain esimesel kuul nendega keelt harjutada. Juba kuuendast klassist saati oli vene keele omandamine minu unistus olnud ja esimene kuu Nicosias õpetas mulle vene keelt rohkem kui kogu mu akadeemiline karjäär. Säh sulle unistusi! Mäletan, et istusime esimesel ööl verandal, jõime val-get veini ja sõime venelannade valmistatud õhtusööki. Harjutasime üksteise keeli naeratuste saatel, nii rääkisime viisteist minutit eesti, viisteist minutit vene keeles. Unustasime võõraviha ja poliitilise jauramise kodumaal, unustasime stereotüübid, massimanipulatsioonid ja vanaisade vaenulikkuse ja lihtsalt olime, rõõmustasime ja armastasime maailma. Jekaterina hakkas veinist purju jääma. Varsti jõllitas ta mind kuidagi liiga intensiivselt, varsti juba mainides, et aaah, eesti keel kõlab nii seksikalt. Tol hetkel tundsin ebamugavust, sest ei aimanudki, et see tore neiu hiljem mulle väga veidraid armuseiklusi demonstreerib. Igatahes blokeerisin tema katseid, sest esiteks oli tal tüüp Inglismaal ja teiseks tundsin ma õndsust ja rahulolu ... nagu mul .. nagu mul oleks üle pika aja tüdruk. Mõtlesin tüdruku peale, kes linna teises otsas armsas pidžaamas tudus ja pugesin ka ise oma uude voodisse, sulgedes igaks juhuks ukse. Hiljem proovis Jekaterina sisse saada, ent mina teesklesin magamist. Hilisöösel unne suikudes kirjutasin Laurale, kuidas ma teda igatsen. Ta vastas hispaania keeles – quiero un beso y otro y otro.Olin ametlikult ühe unistuse realiseerinud. Olin ametlikult põrgust pääsenud. Olin ametlikult elus.

*

Esimeseks käiguks viimases jagatud pealinnas oli koos Reeduga tööotsimine. Kõndisime mööda En-gkomi Carrefourist, kus kohalikud juba varahommikul frappe’d limpsisid ja sigarette suitsetasid. Kur-busega tõdesime, et ühistransport pealinnas pole üliõpilastele tasuta. Buss möödus üsna lähedalt piirist, kus valvurid stoilise ilmega Kreeka – mitte Küprose – toonides müüride kõrval seisid ja piiri valvasid. Minule pakkus inspiratsiooni kogu see müstilisus, mis asus teisel pool piiri – nende okas-traatide, natsionalistlikke üleskutseid täis kirjutatud müüride taga. Kui buss kesklinna jõudis ja me Veneetsia linnamüüridest möödudes Ledra kanti jõudsime, mär-kasin meeletut šoppamist riigi kuulsaimal tänaval. Oli nii modernseid poode kui ka traditsioonilisi restorane, kõige lõpuks aga minu lemmik Indian Shop, kus uhkeid käevõrusid ja kaelakeesid mõle-male soole leidus. Hiljem sai sellest paigast minu ja Laura lemmikpood. Ledra tänava algusse jäid minu tulevased lemmikud kebabikohad Kreeka poolel (muidugi ei saanud neist ükski konkureerida Põhja-Nikosia Girne kaddesh’il asuva Amasyaliga). Ühe neist avastasin ma tegelikult alles teisel se-mestril. Kohta pidas sisserännanud süürlane, kelle küüslaugukastmega shawarma viis iga kord keele alla. Üldjuhul olid kreeklaste kebabid üsna maitsetud, vaeveldes vürtside ja pipra vähesuses, aga süüria mehike teadis täpselt, kuidas maitsemeeli puudutada. Teine lemmikkoht tekkis mul majanduslikel põhjustel. Üsna Ledra tänava ligidal asus armeenlaste majandatud kiirtoidukoht, kust ma ainult ühe euro eest falafeli’t, Liibanonist pärit kikerhernestest ja muudest vürtsidest koosnevat pirukat ostsin. Leian, et see on üks maitsvamaid taimetoitusid üldse. Samuti sai sealt odavaid halloumi-pirukaid ja Türgis tuntud lahmachu’d, mida põhimõtteliselt võib kirjeldada kui kokkurullitud hakklihapitsat või pitsat koos saiakastega. Kui palju sai neid asju ikka söödud, kui raha otsas oli! Meie tööotsing algas Ledra tänava alguses kihlveokontoritest, mis 24/7 inimesi täis olid. Eelkõige

leidus seal mehi, kes ahelsuitsetades suuri summasid ja unistusi taga ajasid. Kuigi kõigi nende kon-torite peal oli silt, et otsitakse töötajaid, ei õnnestunud ei mul ega Reedul tööd saada, sest otsiti “blonde ja väga seksikaid tüdrukuid”. Mina lugesin sellest välja, et taheti pornostaare. Käisime läbi kohvikuid ja riidepoode, kus kõik tahtsid naisi, ja mina otsustasin töö otsimisest loobuda. Olla tõe-line küproslane, käitudes nende vanasõna järgi, et kui näed tööd, pane jooksu, ja kui toitu, siis õgi. Reet jätkas tööotsingut, aga mina hakkasin ringi uitama, jättes maiuspala – piiriületamise – hilisemaks ajaks. Tuiasin Faneromeni kiriku juurde, mis oli üks kauneimaid kirikuid ja samuti vanemaid Lefkosias. Mulle meeldis teda ümbritsev kohvikute allee ja õhtuti seal istuvad hipid, kes veini limpsides ja ahel-suitsetades jumalaga sõbrad üritasid olla, toetades seljad kiriku vastu. Samal ajal teadsin kuskilt, et Faneromeni väljakul kogunesid tihti punkarid ja anarhistid. Kuigi nägin palju veinilimpsijaid ja lõn-guseid, ei märganud ma kunagi tõelist nihhilismi. Pigem nägin unistavaid elukunstnikke, kes hiljem kaunist väljakumiljööst mõne toreda luuletuse kirjutada võisid. Kiriku marmor helkis kaunilt loojuva päikese taustal ja mulle meeldis tema arhitektuuriline kirevus, mis kätkes nii Bütsantsi, neoklassitsist-likke kui ka keskaegseid ladina päritolu elemente. Kreekalikkust tuletas meelde see, et kiriku torniti-pus ei lehvinud Küprose, vaid Kreeka lipp. Kogu Faneromeni väljak oli väga ilus oma neoklassitsistlike hoonetega. Väljak oli enne 1974. aastat olnud linna põhiväljak, pärast seda sai selleks ametlikult Elefteria väljak. Kiriku vastas oli Faneromeni keskkool, mille lõi 1852. aastal peapiiskop Makarios I, et võidelda tol ajal vohanud kirjaoskamatuse vastu. Ajalooliselt on naljakas, et algusaastatel oli koolis ainult üks õpetaja ja ligi sada õpilast, seega pidi juba alguses õpetaja õpilaste seast leidma assistente, kes nooremaid õpetaksid. 1903. aastast muutus kool naisõpetajate koolituskeskuseks. Koolil oli mõnus aura, sest iga kord kui Laura mulle – minu imeline naisõpetaja! – kooli trepijalamil istudes ja Armee-nia kiirtoitu süües hispaania keelt õpetas, tundsin, et saan asjad väga kiiresti selgeks. Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et maja fassaad nägi nii lummav välja, eriti veel päikesevalguses. Öö saabudes aga muutus see koos kirikuga kuidagi müstiliseks, kui õrn, kohati kummituslik oranž tänavavalgustus talle langes, muutes ainult piilarid ja portikuse nähtavaks, sürrealistlikuks väravaks teadmiste poole. Praeguse on seal segakool ja tasub märkida, et rahaliselt toetab kooli heaolu seesama kirik, mis asub paar meetrit eemal. Muidu on Faneromeni tuntud veel riikliku raamatukogu poolest, mis sobib hästi kiriku ja kooli iluga. Lausa uskumatuna tundus, et kolme minutiga võisid Faneromeni väljakult sattuda piirkonda, mis päeval oli täis peenpuutöömehi, mehaanikuid ja elektrikuid, kuid mis öösel oli vaikne kui haud. Iga meetri tagant nägi tahmaseid tehaseid ja töökodasid, igal teisel oli ukse ees tugitool ja igal kolman-dal uks lahti, et mööduja saaks sisse uudistada. Piirkond paiknes täpselt piiri ääres. Poliitika poolt pooleks lõigatud, sõjast puretud majade va-hele olid tõmmatud okastraatidega, sinivalged seinad, mida punaste tünnide ja püssipesade taga valvasid kreeklastest sõdurid. Nende taha jäi eikellegimaa, mis ulatus kesklinnas paarisajast meet-rist maapiirkondade paari kilomeetrini. Ala, mis teispool lõppes samasuguste, kuid teiste värvidega müüride ja püssimeestega. Piidlesin neid püssimehi ja vaatluspunkte ja hakkasin turistina pildistama, kuid peagi nad seda märkasid ja kukkusid kreeka keeles meeletult õiendama. „Ella, ella!“ hüüdis üks neist ja hakkas putkast alla ronima. Kuulsin, kuidas ta mööda mahajäetud ja kuuliauke täis treppe mööda komberdas, samal ajal lõuates: „WAIT, RE, WAIT, RE!“ Aga mina olen väle kui Usain Bolt ja ma pagesin ruttu sealt, uhades tuimalt teadmata suunas, möö-da tolmustest tehastest, jõudes immigrantide rajooni, kus Lähis-Idast pärit rahvad igasugu restorane, poode ja kauplusi pidasid. Terve piirkond oli kuidagi räpane, nägin, kuidas mustad mehed pidevalt oma ärist virtsast vett otse tänavale viskasid. Küll aga meeldis mulle õhtu saabudes see vaikus, kui tööstused ja töökojad sulgusid, mil ma vaiksetel ja kerget kõhedust äratavatel tänavatel nähtamatut-est piirivalvuritest möödusin. Iga kord tekitas tikusüütamine meeletult valju kaja.

*

Naaberriikide suurus ja nõudmised, geopoliitilised võimumängud on alati armastuse saart mõjuta-nud. Ajend, mille tõttu kuuleme tänapäeval ikka leinavaid küproslasi kaotatud majasid taga nutmas ja näeme neid otsimas teadmata kadunuid kõiksugu dokumente, ajalooarhiive läbi kammides ja isegi eradektektiivi kasutades, sai alguse Briti koloniaalvõimu ajal. Saar võeti rahumeelselt: paberite ja külma südame bürokraatiaga. Erinevalt varasematest Küprose „vallutajatest” leppisid nemad kok-ku sõjahaavu lakkunud Osmanitega, et need lihtsalt Küprost rendiksid. Tänutäheks lubasid britid moslemeid aidata järgmisel katsel, kui püüti Vene impeeriumiga jälle võimuvõitlust pidada. Britid ei pidanud isegi Osmanitele saare eest raha maksma, sest moslemid olid neile päris palju võlgu. Võlg lihtsalt kustutati. Niimoodi – paberi peal ja kahe riigi salakokkuleppel – otsustatigi pisikese riigi saatus. Koloniaalvõim kestis 1960. aastani. Kuigi britid lubasid küproslastele suuremat autonoomiat kui varasemad hõi-vajad, luues seadusandliku kongressi, kuhu peale briti saadikute kuulusid kohalikud õigeusklikud kreeklased ja türklastest moslemidki, suurenes ikkagi pisikese riigi rahulolematus. Eelkõige olid nii moslemid kui ka kreeklased vastu maksude tõstmisele ja aeg-ajalt vohasid protestid ja mässati. Korra isegi põletati brittide valitsushoone maha.See kõik oli veel vaikus enne tormi. Kui Küprose kiriku algatatud ja pidevast seotusest emamaa Kreekaga tingitud ideed ja soovid saarel levima hakkasid, tekkis just kreeklaste seas soov briti kolo-niaalvõimu alt vabaneda. Eesmärk oli enosis ehk siis emamaaga liitumine, samal ajal kui türklastele reklaamiti seda kui lihtsalt Briti okupatsiooni alt väljumist. Tol ajal elasid nii kreeklased kui türklased üksteise kõrval, tihtilugu olles parimad sõbrad, armastades Aphroditet nii türgi kui kreeka keeles. Te-hti koos äri, lapsi ja ilu. Saarel vohas rikkus ja mitte keegi ei osanud veel ette näha pisaraid hukkunud lähedaste, teadmata kadunute saatuse või äravõetud kodude pärast. Mitte keegi ei osanud näha, et neilt võetakse kõik – maja, lähedased, töö, kodulinn, loomad ja aed – ja et nad peavad ootama mitu aastakümmet, et sinna naasta nägemaks, kes võõras seal nüüd elab. 1950. aastal hääletas kreeka küproslastest enosis’e poolt 96 protsenti. Samal ajal türklaste arvamust ei küsitud. Küprose kreeklased eesotsas peapiiskop Makarios III-ga üritasid Kreeka abiga Briti võime nõusse saada rahumeelse Kreekaga liitumise suhtes, kuid diplomaatilised katsed ÜRO tasandil ja välismin-isteeriumide vahel läksid vett vedama. Küprose kreeklased lõid EOKA, rahvusliku Küprose võitlejate organisatsiooni, mis 1955. aastal hakkas brittide ülemvõimu vastu võitlema. Ja siinkohal tuleb välja esimene põhjus, katel, milles kahe rahva suhted nii üle-keesid, et nad paar aastakümmet hiljem okas-traadi taga elavad, omaette riikides ja tihtilugu teist poolt surmani jälestades. Vihavaen on ühiskon-nas nii võimsalt levinud, et isegi mittekreeklased on meeletult pahased türklaste peale.*

Mäletan õhtut, kui istusin Rafaili ja Loizousega McDonaldsis. Loizous on sakslane, kes oli elanud Kü-prose Vabariigis juba kaksteist aastat. Mainisin muuseas, et kavatsen türgi poolele toitu ostma minna, mille peale tema pööraselt ägestus ja lubas mulle kallale tulla, kui ma peaksin nende koerte käest mi-dagi ostma ja neile raha teenima. Ta jäi mind vihaselt piidlema, kui ütlesin, et minule kui neutraalsele inimesele ei loe poliitika ja mina leian igas rahvuses head, ilu ja elu, mille peale tema minuga õhtu otsa ei rääkinud. Mäletan, et ka Despo keelas meid viimasel Nikosia tuuril põhja poole minemast, aga kui me tõesti tahtsime minna, ei tohtinud me vähemalt nende majandust toetada! Kuna kreeklased ei suutnud vabadusvõitluse vajalikkust põhjendada türgi kogukonnale, oli türk-laste kaasaminek üsna jahe. Muidugi häiris neid, et vabaduspüüdlus otsustati nende hääli ja tahtmisi kaalumata. Britid aga rõhusidki türklaste haavatusele, identiteedikriisile, kus nende sõbralikust riigist taheti teha Kreeka asumaa. Kreeka ja Türgi ajalooline mõju aga tähendas, et moslem oli pigem nõus olema brittide kui kreeklase sõber. Britid kasutasid Küprose türklasi ära kreeklaste vastu, võttes neid rahva omakaitsesse ja politsei ridadesse, rõhudes sellele, et „näete, kreeklased teiega ei arvesta, te-evad teid orjarahvaks, et siis Kreekaga valitseda, nüüd on aeg võidelda”. Rahutused ja siseriiklik kriis on alati hea kasvulava propagandale ja massidega manipuleerimiseks – mida Briti koloniaalvõim ka-sutas ära kohalike moslemite peal – ja peagi tekkiski olukord, kus vabadusvõitlus kätkes endas kahe

rahvas omavahelist taplemist. Samal ajal üritasid britid kaasata Türgit, et see esialgu vaatleks türgi vähemust Küprosel ja hoolitseks nende eest. Briti huvi oli saar kaheks leeriks jagada, eriti rõhudes Kreeka ja Türgi emamaade erimeelsustele. Kahe riigi vahel oli pingeid olnud juba sajandeid, tol ajal oli näiteks olukordi, kus Türgi saatkonnas Thessalonikis lõhkes pomm. Pärast selle õhkimist ei hoid-nud ei politsei ega sõjavägi tagasi mässajaid ja röövleid, kes majast kõik vajamineva ära viisid. Põhjaküproslased – kirjutan nüüdsest nii, sest türklased, kreeklased ja emamaade mainimine ajab asja keeruliseks, mõtlen siinkohal küproslastest türklasi – lõid EOKA vastu türklaste kaitse organisat-siooni (TMT), mis pidi kontrollima ja kaitsma türgi kogukonda Küprosel ja mis Briti propagandast mõ-jutatuna püüdles kahe kogukonna eraldamise poole. Kuna Küprose küsimus kandus üle suureks rah-vusvaheliseks valupunktiks, kus hõõrdumine oli ka Türgi ja Kreeka vahel, kes samal ajal olid mõlemad NATO liikmed, pidi alliansi juhtiv riik USA sekkuma. Ta tegi seda üsna intensiivselt ja kindlameelselt ja riigi poliitika viis Zürichi kokkuleppeni, mis järgi sai Küprosest 1960. aastal iseseisev riik, mida juhtis kreeklasest president ja türklasest asepresident. Oluline oli Zürichi kokkulepete juures asjaolu, et keelati igasugused liidud teiste riikidega ja saare eraldamine kahe kogukonna kaupa ning kolm riiki – Suurbritannia, Türgi ja Kreeka – määrati vastutavaks riigi julgeoleku, turvalisuse ja suveräänsuse eest. Kõik see aga ei vähendanud rahva õnnetunnet. Lõpuks oldi Briti ülemvõimu alt vabad. Siiski jäid Kü-prosele sõjaväebaasid, mis siiani kolm protsenti saare maa-alast hõivavad.

*

Vennasrahvad ei saanud kaua vabariiki nautida. Ikka veel levisid kreeklaste seas üleskutsed eno-sis’ele, samal ajal olid kreeklased pahased põhiseaduse üle, mis lubas Küprose territooriumile 950 Kreeka sõdurit ja 650 Türgi sõdurit, suhtega 60 : 40. Tegelikult oli tol ajal rahvuste suhe vastavalt 82 ja 18 protsenti. Põhiprobleem oli eraldi kohalike omavalitsusüksuste loomine, nende võimu kirjel-damine, määramine ja kirjapanemine, et tagada kahe kogukonna – kes nautisid küll vabadust, kuid hakkasid üksteisest juba eemalduma vabadusvõitluseaegse vennatapu tõttu – igapäevane koosek-sisteerimine, demokraatia ja omavaheline läbisaamine. Küll tegi tollane riigijuht peapiiskop Makari-os III põhiseaduses paranduse, mille üle jagelesid nii kohalikud kaks kogukonda kui ka Türgi ja Kree-ka, kel oli õigus kaasa rääkida, neil oli ju garantiivõim. Varsti tekkis põhiseaduslik kriis, mille käigus türklasest asepeaminister nimetas põhiseadust surnuks. Siseriiklik olukord muutus tõsiseks, algasid jälle rahvastevahelised hõõrdumised, mis kujunesid lõpuks laialdaseks kaoseks, mil Türgi õhujõud hakkasid napalmiga pommitama Küprose kreeklaste külasid ja muid tsiviilsihtmärke. Türgi ähvardas rünnata, selle vastu olid nii Ameerika Ühendriigid kui ka Suurbritannia, kes pealegi kartsid, et NATO liige Türgi ründab teist NATO liiget Kreekat, niimoodi nõrgendades NATO üldist tugevust Nõuk-ogude Liiduga võrreldes. Eestlastel on huvitav ehk teada, et „Küprose küsimuses” oli Nõukogude Liit alati Küprose iseseis-vumise poolt ja Türgi ja teiste riikide mõjuvõimu vastu ning NSVLi diplomaadid, poliitikud rõhusid ÜROs just demokraatiale, inimõigustele ja õigusele otsustada ise oma suveräänsuse üle. Samal ajal hoidis Nõukogude Liit vägivaldselt enda all üle kahekümne riigi, kaasa arvatud meie armsat Maarja-maad. Kuna põhiseaduslik kriis tekitas riigis kaose ja väiksemat sorti kodusõja, astusid esimest korda Küprose ajaloos mängu ÜRO rahuvalvajad, kes saarel tänaseni viibivad. Rahuvalvajad aga ei hoidnud ära põrgut, mida Küprose katlamaja varsti kütma hakkas. Küll aga suutsid nad eraldada saart juba puhvertsooniga, rahvakeeli green line’iga, mis praeguseni kogu riiki poolitab. Räägitakse, et green line sai nime sellest, et üks Briti kindral võttis ette kaardi ja tõmbas rohelise tindiga joone, mis eraldas kaht kogukonda. (Kui tüüpiline maadejagamise stsenaarium.) Tänapäevani on riik eraldatud kaardile tõmmatud triibu järgi, mis reaalsuses tähendab betoonmüüre, okastraate, valvetorne ja püssimehi.

*

Küprose kui alati suurte ümbritsevate riikide poliitikast mõjutatud väikeriigi puhul said saatuslikuks

just arengud emamaades. Türgi oli juba pommitamas käinud. Varsti oli Kreeka kord. Kui Kreekas 1967. aastal sõjaväehunta kukutas demokraatliku valitsuse, ühendasid nii sealsed hunta ultranatsion-alistid ja samu vaateid pooldadavad küprose kreeklased väed ja kukutasid 1973. aastal ka Küprose demokraatliku valitsuse. Nad korraldasid riigipöörde, mille käigus üritati tappa peapiiskop Makariost III-t, kes imekombel ellu jäi ja Maltale pages. Pärast riigipööret ähvardas Türgi rünnata ja 1974. aastal maabusid Türgi väed Põhja-Küprosele. Türgi rünnaku põhjuseks oli vähemalt ametlikult nende väide, et Küprosel ei arvestatud türgi kogukonna iseotsustamisõigusega nende poliitilise staatuse ja su-veräänsuse suhtes. Samal ajal kui Türgi juba sajandeid pole isegi mõelnud kurdide iseotsustamisõi-guse rakendamise peale. Türgi hõivas 37 protsenti Küprose territooriumist ja just põhja poolt, sest tollal oli see majanduslikult edukam pool, mis hoolitses ligi 70 protsendi eest riigi toodangust. 200 000 kreeklast saadeti rikastest piirkondadest eesotsas Girnega (kreeka keeles Kyrenia) lõuna poole asumisele. Maha jäid uhked majad, aiad, autod, töökohad ja kallid kodulinnad. Viimane kabelimats, mis põlistas seni kestva kahe rahva eraldatuse, anti 1983. aastal, kui Türgi kuulutas saare põhja poole Põhja-Küprose Türgi Vabariigiks. Riiki ongi seni tunnustanud ainult Türgi Vabariik. Lähiaastate tähtsaimad arengud on olnud mitu aastakümmet kestnud ühinemisarutelud diplo-maatilistel kohtumistel kahe riigi juhtide vahel ja ÜRO tasandil, mis kõik on jooksnud ikka rappa. Samal ajal lisab kogu asjale vürtsi see, et Küpros pürgib siiamaani NATO liikmeks, mida blokeerib üks liikmesriik Türgi; samal ajal kui Türgi püüab pidevalt pääseda Euroopa Liitu, mida saavad vetoga tõkestada Küprose Vabariik ja Kreeka. Üldjuhul arvavad poliitikud, sotsiaalteadlased ja muud Euroo-pa Liidu asjurid, et Türgi liitumine liiduga on täiesti välistatud, senikaua kui riik illegaalselt okupeerib ühe liikmesriigi territooriumist üht kolmandikku. Teiseks oluliseks arenguks oli 2003. aastal piiride avamine, mil paljud türklased said lõuna poole ja kreeklased põhja poole minna pärast aastaid okas-traadiga eraldatust oma kodu, linna ja naabreid vaatama. See oli esimene märk võimalikust leppimis-est, mil piiril pisarate saatel emmati. Arvata, et Küprose türklased invasiooni üle väga õnnelikud on, võib olla liiga ennatlik. Paljud neist on mulle kurtnud, et just selle neetud invasiooni pärast ei pääse nad Euroopa Liitu. Praegu on nad diplomaatiliselt, majanduslikult, kultuuriliselt igas mõttes ära lõigatud. Samuti on neil identiteedikri-is: kas nad on omaette riik või Türgi käepikendus? Kõige rohkem muret teeb küproslastele aga see, et Türgi kaudu – kuna puuduvad igasugused viisad ja tollid – on saarele illegaalselt palju emamaa türklasi ümber asunud. Nendest paljud on puruvaesed, kriminaalid, kelle suurim soov on Lõuna-Kü-prose kaudu Euroopa Liitu pääseda. Arvatakse, et Türgist on Põhja-Küprosele illegaalselt sisse rän-nanud 160 000 türklast, samal ajal kui küproslasest türklasi on 116 000. Nendegi vahel on pidevalt hõõrdumisi.

*

Parim näide selle hõõrdumise võimalikust radikaalsusest avanes mulle teisel semestril Põhja-Niko-sia vanalinnas, üsnagi piiri ja puhvertsooni läheduses sõites, kui kohalik türklane Nazim kitsaste ja tolmuste tänavate vahel rallis, peaaegu teelt ruttu kõrvale hüppavaid inimesi alla ajades. Vaatasin neid hirmunud, lõhkiste riietega vaeseid ja väeteid inimesi ja palusin Nazimil hoogu maha võtta. Tema aga ei teinud sellest kuulmagi, vaid lausus:„Ah, need jobud peavad surema! Kuradi Türgi illegaalid, kes tulid meie maale ainult varastama ja parassiiiti mängima.”Õnneks ta kedagi alla siiski ei ajanud.

*

Mäletan siiani elevust ja kerget kartlikkust, kui möödusin Ledra lõpus kreeklastest piirivalvuritest ja piirivahelisest hipilaagrist, mis Ühinenud Küprose ideele poolehoidu koguda üritas. Andsin väriseva

käega passi Põhja-Küprose Türgi Vabariigi tollitöötajate kätte. Kui mina arvasin eest leidvat vihaseid püssimehi, marurahvuslikke üleskutseid ja külmi nägusid, siis tegelikult leidsin peedistunud turistid ja unised piirivalvurid, kes tugitoolis suitsu kimusid. Piiriületuseks oli vajalik viisa, millele löödi tem-pel. Viisa võis lasta ka passi panna, aga kohalikud kreeklased rääkisid, et kui Kreeka tollitöötajad peaksid seda viisat passis märkama, ei luba nad riiki siseneda. Mina pidasin seda tobedaks müüdiks. Põhja-Nikosia turismipiirkond, kui seda oma tagasihoidlikkust ja mahajäämust arvesse võttes nii nimetada saab, oli üsna pisike, toetudes okastraatide ja piiri vastu. Piiri ületades näeb turist esialgu riidepoode ühes võltside Dolce Gabana, Nike’i ja muude toredate firmadega – üliodavad ja täitsa kasutamiskõlblikud. Samuti on restorane, kebabiputkasid, kingseppasid, juuksureid, isegi kella- ja prillipoode. Aga pärast kaht minutit jalutamist Arasta Sokist piki piiri algas imedemaa: nii rikkumatu, nii origi-naalne, nii loomulik. (Siinkohal pean mainima, et olen veidrik, sest enamik inimesi, kes Põhja-Küprost külastavad, ei suuda hinnata kogu seda mahajäämust, vaesust, luitunud maju, mis pärast 1974. aas-ta eraldumist on ikka samasuguseks jäänud.) Vaatepilt keset seda sagimist Arasta Soki tänaval, kus maiustuste ja vürtside poe ümber sebisid turistid, keda juhendasid ja meelitasid kohalikud, samal ajal kui päike aegamisi suure Semiliye mošee taha peitus, oli lihtsalt lummav. Kuldkera tegi mošee kuidagi nii pompoosseks, tundsin, kuidas mitmed ajastud, elud ja valitsejad temast üle on käinud, talle käe külge pannud. Algselt oli üldse tegu katedraaliga ja sellele viitab tema gooti stiilis välimuski. Väidetakse, et see on vanim gooti kirik Küprosel. Eri ajastuste puudutust näitab seegi, et esialgsele katedraalile on lisatud kaks minaretti, viidates sellele, et pärast veneetslasi tulid Osmanid, kes pidid suurimad kirikud moslemi maitsele vastavaks muutma.

*

Pärast mošeed algas minu jaoks võlumaa, mida üldiselt sobiks kirjeldada kui ääretult vaest rajooni. Palju oli lagunevaid maju, katuseta hurtsikuid, usteta koridore ja akendeta kortereid ja tolmuseid au-tosid. Selle tolmu seest nägi tihti, kuidas pearättidesse mähitud perenaised kaevust vett tooma läksid ja tolmuste nägudega mowglid isemeisterdatud jalgpalli tagusid. Neil puudusid jalatsid ja tihtilugu isegi T-särgid. Nii internet, elekter kui ka soe vesi – kõik paar kilomeetrit eemal olevad privileegid – olid olematud. Tundus, et tihtilugu polnud neil nendest aimugi. Mulle meeldis piiluda nende lagunenud ae-dade vahelt sisse, nähes tublisid perenaisi pesu pesemas. Vahel kohtus mu pilk nende siiraste naer-atuste, säravvalgete, lausa ehmatavalt kirka Colgate’i veetlusega! Kui ma vaatasin poiste poole, kes türgikeelse kisa saatel mul palli käskisid visata ja kui ma seda tegin ja nad mind naeratusega tänasid, hakkasin taipama, et õnneks on tegelikult nii vähe vaja. Vaatasin uhkusega, kuidas mehed, käest kin-ni, õlakuti mošee poole astusid, tolmu ja raske töö jäljed õlgadelt maha pühkisid, palvetasid ja siis naasid, et lihtsa argielu juurde tagasi tulla. Mitte kusagil mujal ei näinud ma sellist siirast rõõmu, ela-misjanu – ei kilomeeter eemal poemüüjate nägudel, kes võltsriideid maha parseldada üritasid. Veel vähem nägin seda Kreeka poolel, kus modernne elukorraldus, kapitalism, võlad, laenud, orjatöö ja tarbimismaania tõid võib-olla korra mõne õnnenoodi, kuid harva nägin nägu, kelle hing laulu laulis. Harva nägin inimesi, kes tõusid üles vaesuses, kuid vaatasid alati päikese poole suurima sisemise rikkusega.

*

Mind ei huvitanud poliitika või see, et enamik neist olid vaesed, emamaalt pärit türklased, kes kõik kriminaalideks ja pättideks sildistatud olid. Minu jaoks ei pidanud see paika ja mina tegelikult ei uskunud põhjaküproslasi, kes nii rääkisid. Ma nägin neid lihtsaid inimesi, kogesin nende pilkud-est piiritut siirust ja õnnetunnet ja muudkui tulin aina tagasi ja tagasi. Mäletan, et vedasin nendele tolmustele tänavatele nii Laurat kui ka teisi inimesi. Minu jaoks oli see justkui proovikivi, et vaadata,

kas nende hingedega on kõik korras. Kui enamik inimesi olid pigem torisevad, mõnitavad ja kart-likud – kohe tuleb keegi ja röövib neid –, siis ilusa hingega Laura sai asjast kohe aru. Ta läbis minu ilusa hinge proovi, kui ta tolmustele põngerjatele palli tagasi virutas, et need mööda ääretult kitsaid tänavaid öö hakuni vutti taguda saaksid. Ja kuidas helises tütarlapse hihiihihi, kui poisid palli kätte ei saanud, niimoodi järk-järgult sulatades minu sisemist minevikueleegiat. Aga minu sihitu meel hakkas tänu Põhja-Nikosia slummi teraapiale (kui kaunis mõttekäik) endasse koguma väärtusi, mis olid päriselt olulised. Hakkasin hindama elu, elamist, üht toidukorda, perekon-na toetust ja võimalust just tol hetkel kõike seda näha ja oma mentaalse fotoaparaadiga salvestada. Hindasin inimlikkust, vaadates pahameelega, kuidas üks võltspasamüüja pappkastides hüppavat jõnglast poe eest ära ajas. Mõistsin mängulisust ja elulusti, mida see põnn õpetas, kui ta vaname-henässakale midagi roppu karjus ja siis uute seikluste poole vudis, tema elujanuste sammupater-duste taustaks tolmulossid. Ja kui lõpuks päike langes ja öö piirkonna vaikusega mattis, valdas mind piiritu õndsustunne. Mui-dugi oli hirmus sellises piinlikus vaikuses käia, eriti veel kui teisel pool levisid müüdid, et siin on öösiti kriminaalne ja ohtlik. Aga just seal sain ma lülitada välja ühiskondliku surve, pealesurutud mõttemal-lid ja olmekohustused ja mõelda ilusaid mõtteid, kuulda, mida laulavad süda ja hing. Mis siis, et ukse vahel kostev krabin mul junni jahedaks ajas või järgnev must nurk justkui õudusfilmi sissejuhatus välja nägi – mul oli vähemalt võimas tunne, et lõpuks on mul kõik, mis vaja! Päike ja inspiratsioon! Kogu Põhja-Nikosia vanalinn oli õhtul üheteist paiku täiesti vaikne, inimtühi, täis müstilisi krõbinaid ja tuu-leiile, mis tolmustelt autodelt mustust maha pühkisid.

KÜPROS JA VENELASED

Ühel hommikul kuulsin ukse taga koputust. Läksin avama ja mulle naeratas vastu lapsenäoga Arte-mis. Artemisel oli imeline naeratus, kerge poisikluti nägu ja lakiga üleslöödud tukk. Noorsand oli tulnud meile televiisorit ja kaablit panema, mille eest ta lausa 200 eurot sai. (Vahel parandas ta või pani üles kümme telekat kuus, mis andis talle peo peale päris kopsaka summa.) Artemis oli hea näide rahvaste segunemisest, ta oli elanud Küprosel kaksteist aastat, sest tema venelasest isa oli abiellunud kohaliku naisega. Kui ma uurisin, miks ta isa siia oli tulnud, ütles ta, et äri tegema. Hiljem tunnistas ta mulle purjus peaga, et ta isa tuli tegelikult siia raha pesema.

*

Artemis rääkis mulle, miks Küprose Vabariik on just venelastest oligarhidele nii populaarne äritegem-ise paik. Ta väitis, et terve Limassol on üles ehitatud vene uusrikaste rahadele, millele viitavad paljud venekeelsed sildid ja ka pidev tänavatelt kostev russkii jazõk. 2012. aastal arvati, et Küprose pangan-duses ja ärinduses on venelaste raha ligikaudu 23 miljardit eurot. Sellele rahale on ehitatud üles suur venelastele mõeldud turismisektorgi, kinnivaraturg ja muidugi diplomaatide kogukond, kes rahate-gemist seaduslikult jälgiksid ja toetaksid. Ajalehest võis tihti näha vene oligarhide jahtide pilte. Saarele on paigutanud oma ettevõtte FC Chelsea omanik Roman Abramovitš. Samuti on Küprosele registreerinud oma firmad endine presi-dendikandidaat Mihhail Prohhorov ja magnaat Vladimir Lissin, kelle äritegevuse koguväärtus on 15,9 miljardit dollarit. Samuti tasub mainida Aleksei Mordašovi (äride koguväärtus 15,3 miljardit dollarit), Vladimir

Potaninit (14,5 miljardit dollarit) ja Vagit Aleksperovit (13,5 miljardit dollarit). Üldjuhul on skeem sarnane. Magnaadid ja rikkurid on paigutanud emafirma Küprosele, et laiene-da Euroopa turgudele, hoidudes kõrgetest ettevõtte tulumaksudest. Küprosel on ettevõtte tulumaks ainult kümme protsenti. Teatud juhul on see isegi väiksem, nagu näiteks merendusettevõtete puhul – 4,5 protsenti – ja laevandusettevõtetel lausa null. Sestap sõidavad paljud muu riigi laevad just Kü-prose lipu all. Investoreid ja ärimehi ahvatleb ka asjaolu, et isegi dividendide riigist väljaviimine on maksustamata. Kuigi üldjuhul peetakse Küprost maksuparadiisiks, ei taha valitsus sellist sõnastust ametlikult kasutada, sest esiteks on maksuparadiisid piiririikide ja teiste riikide maksutulu röövijad. Teiseks tähendab maksuparadiiside olemasolu liidusisest maksude vähenemist või ärajäämist. Veel enam, rikastuvad ju liiduvälised asunikud, venelased, tuues kasu küll Küprosele kinnisvara soetamise, tarbi-mise ja investeerimise kaudu, kuid hoides ära investeerimisi naaberriikidesse ja liitu üldiselt. Suurim põhjus, miks Küprose kui maksuparadiisi vastu seistakse, on offshore-panganduse ja ärin-duse lubatavus. Esiteks arvestatakse igas äritehingus ka offshore-firmadelt tulenevat eelarvestamist ja tehingutelt, mis tehakse offshore-firmadega, ei võeta mingit maksu. Anonüümselt konto tegem-ine sellistesse pankadesse on lihtne ja igaüks võib põhimõtteliselt raha olemasolul konto avada. Mis tekitab aga muret Euroopa Liidule ja mis teeb ahvatlevaks Küprose just vene kriminaalidele ja teistest rahvustest rahapesijatele, on pankade salastatus. Finants-salastatuse indeksi järgi peetakse Küprost maailma riikide seas esikolmikusse kuuluvaks. Nii nagu Šveitsi pankade puhul, tagatakse konto omanikele täielik salastatus. Pangatöötajad pea-vad andma saladuse hoidmise vande ja eri uuringud on väitnud, et riigi finantsinstitutsioonid ei tea mitte midagi ühest kolmandikust pangandussektorite konto-omanikest. Truste loonud inimesi pole kantud registritesse ja neil isikutel pole vajadust teha finantsettekandeid Küprose maksuinstitutsio-onidele. Piiratud ligipääs ja vähene, vahel lausa olematu kontroll, millele on viidanud Euroopa Liit eesotsas Saksamaaga, toovad potentsiaalseid rahapesijaid Küprosele. Euroopa Liidu tasemel kardetakse, et esmalt pestakse raha mõnes Kariibi mere offshore-pangas ja siis tuuakse see Küprosele, et selle ra-haga Euroopa turgudele liikuda. Kas illegaalne või legaalne raha, fakt on see, et Küprose Vabariigi majandus ja pangandus on mõjutatud Vene rahast. Sellele viitab ka asjaolu, et vene oligarhi Dmitri Rõbolovlevi osalus Küprose pangas – mis on tähtsaim pank riigis – on peaaegu kümme protsenti. Kuigi paar aastat tagasi paistis Küprosel vene ärimeeste elu-olu olevat paradiislik, löövad esimesed häirekellad. Esiteks nõuab Euroopa Liit pidevalt, et finantskontrolli nende trustide ja kontode suht-es tõhustatakse ja suurendatakse. Seetõttu on oligarhid ja ärimehed vaikselt uusi sihtriike vaatama hakanud. Samas kardetakse ka pankade krahhi, mis tingitud 2009. aasta ülemaailmsest pangadusk-riisist. Peale selle on Küpros juba kaks aastat püüelnud järjekordse riigina Euroopa Liidu abipaketi poole, et aidata järele Kreekaga tihedalt seotud – ja seega vaevu-vaevu toimetulevat – pangasektorit. Nii Saksamaa kui ka teised rahadoonorid, nagu Soome ja Holland, on kaua olnud Küprose aitamise vastu. Samal ajal hingitseb Küprose pangandus vaevu, anudes meeleheitel, et Euroopa fondidest tuleks ligi 20miljardine rahasüst, et aidata pangandust järjele.

*

„Mul on pappi kõvasti,“ vihjas Artemis, miks ta üldse koolis ei käinud. Saime temaga kiiresti sõbraks ja ta tutvustas teisigi veidraid sõpru mulle ja Rafailile. Üks neist oli Elvise soengu ja pika habemega Loizous, kelle kerge naljakus ja tragidus oleksid sobinud täpselt mingisse loomakostüümi lõbusta-maks lapsi. Loizous oli veel keskkoolipoiss, tulles pidevalt pärast kooli meie juurde Harry Potteri kee-bis, et siis nõuda, et me välja naisi sebima läheksime. Mulle meenutasid tema kergelt nõtke kõnnak ja suur punane nina põhjapõtra. Loizous oli oli samuti Küprosele pisikese poisina sisse rännanud. Isa oli tal armunud kreeklannase.

Kui vaadata Loizouse olemust, oli ta marukreeklane: käis tihti protestimas või mässamas kohalike türklaste vastu ja laulis uhkelt tähtpäevadel koolis Kreeka hümni. Ta pidas end tõeliseks kreeklaseks, mitte sakslaseks. Küproslast tema jaoks ei eksisteerinud. Üldiselt oli tas pidevalt rahutust, ta ei suut-nud ühe koha peal istuda või pidi pidevalt sigaretti haarama. Muidu tahtis ta kogu aeg ainult naisi panna ja neid taga ajada. Pidevalt uhkustas ta tohutu hulga naistega, keda mina kahjuks kunagi ei näinud. Kolmas tegelane oli Antrianos, suure talupojapeaga poolakas. Ta nägu meenutas segu Simbast ja gorillast. Aga kui soe oli ta pilk, kui ta oma raskete kätega mind tervitas! Nad olid ikka üks muhe seltskond! Varsti käisid nad peaaegu iga päev meie juures, suitsu tegemas ja pitsat söömas, palumas meid, et me neid Erasmuste peole veaksime, „et nii Loizous kui ka Antri-anos saaksid mõnd erasmuslannat panna“. Olime nende jaoks vahelülid Erasmuse paradiisi ja nad lootsid, et tänu meile pääsevad nemadki ringi. Artemis aga oli tagasihoidlikum ja viisakam. (Võib-olla sellepärast oligi ta ainus, kes poolpuberteedist plikadega tantsusaalis musitas ja ameles, kui Loizous ja Antrianos terve peo nurgas kokteili limpsides teisi naisi snaiperdasid.) Mulle pakkus suurt lõbu see, kuidas meie kolm sõpra omavahel alati kreeka keeles rääkisid ja vaidlesid. Tõelised kreeklased – poolakas, sakslane ja venelane. Kui me parajasti „naisi taga ei ajanud“, käisime jalgpalli mängimas või kuulasime Antrianost, kes meie köögis öö läbi seletas, kuidas üks poolatar teda ei taha. Noormees oli üht plikat umbes pool aastat taga ajanud, küsides pidevalt armunõu minult ja Rafaililt. Kui mina rõhusin endaksolemisele, huumorile ja dominantsusele, siis Rafail autole ja rahale. Antrianos aga otsustas hoopis romantika kasuks, käies neiuga pidevalt kinos. Ühel päeval tormas ta uhkelt sisse ja karjus oma kõrge geihäälega (nagu oleks keegi tema munan-ditest kinni hoidnud; tõtt-öelda ma ei tea, miks nii suurel mehel siuke hääl oli):„SAIN KÄTTE! MA ARVAN, ET SAIN KÄTTE!“Küsisime Rafailiga talt, mis juhtunud oli. Ta rääkis, et oli teinud meeletult romantilise sammu, mis kindlasti tüdruku südame kiiremini põksuma pani. Poiss oli käinud neiuga kinos „Videvikku“ vaata-mas. Mina arvasin, et ta tegi seda neiule mulje avaldamiseks, aga tegelikult tahtis ta seda ise näha, pidades seda kõige inspireerivamaks filmiks üldse. Ja neiu oli pärast filmiõhtut nii vaikne, ainult kor-das, kui huvitav film see oli.„TA ÜTLES, ET HUVITAV! MA ARVAN, ET TA TAHAB MIND!“Kui me aga Rafailiga soostusime Antrianosega uuesti filmi vaatama minema – sest sellist imet peaks nägema kaks korda, arvas poolakas –, olime šokeeritud. Antrianos, muidu malbe loomuga poiss, elas filmi läbi nagu pubekaplika, ahhetades, kui peategelased ohus olid. Kui Edward kellegi maha nottis, tõusis ta võidukalt kinosaalis püsti ja rõõmustas: SÄHH SULLE, PAHA! Vahel elas ta läbi peategelaste südamevalu, emotsioone, hoides kramplikult küüntega istmest kinni. Meie Rafailiga tüdinesime juba alguses imalast filmist, kuid olime jahmunud, nähes punnsilmset Antrianost, kes koolat imedes vaevu suutis õhus olevat vampiiripinget taluda. Kuigi meie armusime oma armutolasse silmapilkselt, jäi Antrianos ikka preilit taga ajama. Ta viis neiut neli korda veel imalaid filme vaatama, kuni ta ühest ööklubist südamedaami teise tüübiga amelemast leidis. Siis sai tast naistevihkaja.

APHRODITE TRUUDUSETUS JA SANTA BARBARA

Aphrodite ei olnud Zeusile truu (jättes siinkohal arvesse võtmata, et Aphroditet on vahel peetud ka Zeusi tütreks). Teda on seksuaalselt seostatud veel sõjajumal Arese ja Adonise ja Hephaistosega. Aphrodite on kreeklased võtnud üle Lähis-Idast, kus tema varasemad versioonid sümboliseerisid vil-jakust. (Praegu meenutab iidseid viljakuse aastaid Küprose üheeurone, millel kujutatud rasedat naist sümboliseeriv savikujuke.) Viljakus aga tähendab ju võimalikult suurt viljastamist, mitte ühe jumalaga nõksutamist! Enne kreeklaste saabumist oli Aphrodite kohalikus elus üsna meelas preili. Ajaloolased on välja selgitanud, et iidsetel aegadel korraldas Aphrodite templites isegi püha prostitutsiooni. Mõni iidne kreeka kirjutaja on teda ennastki pidanud prostituudiks. Enamasti pidid lihtsurelikud jumalatele templitesse ohvreid tooma, milleks enamasti osutusid ta-petud loomad. Aga kuna Aphrodite oli sõja ja veristamise vastamine, lasi ta meestel tuua puuvilju, lilli, maalitud mürripuust kujukesi. Nii kergelt ei läinud aga naistel, kes kõik pidid enne abielu templisse tulema ja rivvi võtma. Siis kutsuti sinna suvalised mehed, kes said valida, millise naisega magada. Aphrodite auks pidid neiud sellega nõustuma ja lisaks sellele võõraste meeste käest raha võtma. Raha oli püha ja pühadusele ei saanud eitavalt vastata. Pärast vahekorda oli naine oma kohustuse jumalanna ees täitnud, võis koju minna ja oma elu elada. Ilusatel tüdrukutel läks kiiremini, koledad pidid templis võõrast meest kolm-neli aastat ootama.

*

Järgnev armuseiklus ei olnud just pühaprostitusioon, kuid kindlasti oli seal mängus Aphrodite truu-dusetuse puudutus. Üks asjaosalistest oli Jekaterina. Kuna armastus tekib tavaliselt kahe inimese va-hel, peab nimetama ka teise tegelinski, kes kohe kindlasti ei olnud Jekaterina Inglismaal õppiv poiss. Selleks oli üks Küprose noorhärra – Kostas. Poiss oli tõmmu kui šokolaad. Tema suured lapselikud sil-mad ja alati itsitav nägu tekitasid ootusärevust, et poiss viskab kohe mingi vembu. Ta oli samuti pärit Limassolist. Iga natukese aja tagant, kui see kongus ninaga poiss kõneles, pahvis ta meditatiivselt suitsu või siis irvitas. Üldjuhul oli tema veidras seltskonnas mõnus olla ja alati oli tal midagi lõbusat rääkida või millegi üle itsitada. Hea olemise lihtsus! Ma ei imestanud, et ta Jekaterinale meeldis. Ta-sub mainida, et Kostasel oli tegelikult elus ainult üks kirg – blondi peaga venelannad, keda ta pide-valt taga ajas. Aga Rafaili arust huvitas Jekaterinat ainult poisi väljategemine restoranides ja tema uhke auto. Ra-fail andis mõista, et vene naised tahavad ainult autoga ja rahakat meest ja kui mina vastu vaidlema hakkasin, rõhudes kirele, karismaatilisusele ja domineerivale maneerile, lõi Rafail mulle käega.„Ah, no, boože moij. Ma tean totšno, how is it. Ma uurin, naised ise räägivad mulle.” Terve aasta kuulsin ma Rafaililt tüdrukute hingeelust, nende meeste-eelistustest, maailmavaat-est, intiimsaladustest, nende peikade ja ekspeikade armukadedushoogudest, kire astmetest ja lem-mikpoosidest. Mul tõtt-öelda ei olnud aimugi, kuidas Rafail seda infot hankis. Mäletan, et ta õpetas mulle, mis riideid peaks kandma – ülikond, viksitud kingad ja kindlasti mitte sihuke lõnguse soeng nagu mul – ja mitu korda enamasti peab restoranis ja autoga sõitmas käima, et neiut kätte saadaMinule tundus see kõik olevat tume maa, võib-olla ma ei tahtnud seda tunnistada seetõttu, et olin kogu aeg riides nagu kaltsakas ja mul polnud autot. Veel hullem oli see, et olin manuaalkäigukastiga koba nagu keskmine eesti mees tantsupõrandal. Esialgu Kostas Jekaterina tuppa ei pääsenud. Ainult köögis nägime teda, kui ta pidevalt õhetava neiu jälle välja viis. Ühel hommikul aga teatas mulle Rafail, et meilgi on võimalik Kostase ja Jekater-

inaga Aiya Napasse ja Gape Greko juurde minna. Tegelikult oli Rafail meid lihtsalt peale pressinud – vaesed armutuvikesed! Kui Kostase džiip mööda maanteed Larnaka poole uhas, tee ääres kõrbev-äljad ja mõned oliivisalud ja viinamarjaterrassid, püüdis taga istuv Rafail Kostaselt auto kohta pärida. Kui Kostas autot tutvustas, nägin Rafaili näos võidurõõmu. Ta kummardus mu poole ja sosistas:„Noh, näed, sellepärast tahabki Jekaterina teda!”Märkasin, et ees istuvad tuvikesed olid kogu teekonna üksteisel käest kinni hoidnud. Aga mina ei tahtnud leppida armastuse materiaalsusega! Veel vähem tahtsin ma nõustuda faktiga, et bemmiga saab naist! Ei tohtinud saada, ma lihtsalt ei tohtinud sellel juhtuda lasta ning seega ootasin oma võimalust nagu šaakal, et Rafailile ilusaid väärtusi ja poisi hingeelu tutvustada! Ja justkui võluväel kü-sis Kostas meilt, kas muusikat tahame kuulata, me vastasime jaatavalt. Kui ta muusika mängima pani, kõlasid imelised lood. Esitajateks olid Cold Play, Kanye West, Red Hot Chilli Peppers, Adele, Alicia Keys – ja mu nägu oli täis võidurõõmu! Olin veendunud, et tüdrukut võlus poisi musikaalne hing, mitte džiip. Kummardusin Rafaili poole ja sosistasin: „Noh, näed, sellepärast tahabki Jekaterina teda!”Nädal hiljem taipasin, et autoga sõitmine ja restoranis käimine oli ennast ära tasunud (või siis musikaal-sus). Olin just unisena oma toast vannituppa minemas, kui sealt jooksis risti mu nina eest läbi pruuni tagumikuga Kostas – otse Jekaterina tuppa! Samal ajal kui mina dilemma üle – BMW versus Coldplay kui armastuse parim ajend – juurdlesin, rääkis Jekaterina suures toas oma poiss-sõbraga. Üks armas-tus istus Skype’is ja teine palja tagumikuga neiu voodis! Seda rohkem ehmusin, kui Jekaterina mul järgmisel päeval armuasjades abi palus. Esmalt kuulsin köögist tema hüüatust – KRIIS-MAAR, KRIIS-MAR –, mida mina teadlikult eirasin, sest mu sisetunne ütles, et ta tahab midagi, mida mina ei taha. Aga Jekaterina ei viitsinud kaua oodata ja tormas tulist-jalu mu tuppa, lõi ukse PAUHTI lahti ja lausus:

„Nüüd oled sina Kostas!”„Mida?” vastasin ma.„Ta nägi teda!”„Kes?”„Mu Inglismaal olev poiss!”„Nägi keda?”„Kostast!”„Kuidas?”Tuli välja, et pärast duši all käimist otsustas palja ülakehaga Kostas, allpool katteks ainult froteerätik, kööki minna, et külmkapist midagi värskendavat joogiks võtta! Samal ajal oli Jekaterina sülearvuti niimoodi suunatud, et teine peika nägi teda, samal ajal röögatades: KTO ETAAA? Jekaterina oli vandunud, et see olin mina.„Mu poiss lubas sind Facebooki lisada, et üle küsida! Nii et sina käisid! Selge!”„Aga miks sa mind sellesse segad?! Miks see ei võiks olla Rafail! Ta on ju pruunim ja tumedapäisem!”„Ei. Sest sina oled lühem!”Siis tuli mustmiljon požaluista’t koos minu poole suunatud hingevalu täis silmadega, millesse mahtus neli Anna Karenina sisukokkuvõtet. Nõustusin. (Õnneks ei lisanud poiss mind kunagi Facebooki.)

ÄRIMEHED, ÄRIPLAANID JA KÕVAD TOETUSED

Nikosia perioodi alguses kulgesin kui üksik hunt. Mingil imelikul põhjusel kadusin ma Laura elust kolmeks nädalaks. Ma ei oska tegelikult siiamaani selle ärakadumise tõelist põhjust selgitada. Üks neist võis olla sisemine kättemaks või õelustunne eelmise tüdruku suhtes, kes mind maha oli jätnud ja niimoodi tagasi tehes tundsin ego suurenemist. Võimalik oli seegi, et ma ei tundnud Laura suhtes hingekaaslust, ja arvasin, et püüdlen tulevikus kellegi teise poole. Muidugi võis põhjus olla minu bipolaarsuses, põrgupõhja masenduses, mis päeva pealt inimest ebaisikustada ja hüljata võis. Un-ustada ei saa kirjutamismaaniatki. Tol ajal mööda Engkomi rikaste rajooni ringi uidates, aedadelt apelsini järades ja igatsevalt kau-banduskeskuse poole vaadates polnud ühtegi märki, et varsti jõutakse riigis olukorda, kus tavalised keskmise elatustasemega pered kiriklikes supiköökides käivad ja töötus 29 protsendini tõuseb, nagu oli see 2012. aasta juunis. Uhked kaubanduskeskused olid varahommikul juba suitsetajaid ja frappe-võtjaid täis, sel ajal kui mina paaniliselt samuti rikkusest unistasin, kui ma mööda 28. Oktoobri tänavat hommikujooksu tegin. Mu pilk püsis ainitiselt mitmekümne kilomeetri tagustel mägedel ja teisel pool piiri suurel Põhja-Küprose Türgi Vabariigi lipul. Varahommikuste jooksude ajal, kui päike keevitas koos tsikaadidega kõvasti, nägin tihti näiteid küproslaste automaaniast. Nägin suuri õllekõh-tudega mehi, kes pärast auto hooldusse jätmist taipasid, et peavad arstide soovitusi kuulda võtma ja tõesti ennast natukene liigutama. Nägin neid ähkimas ja puhkimas, iga natukese aja tagant higilapi-ga nägu pühkimas, kui nad mööda minu jooksutrajektoori tasakesi edasi-tagasi lihtsalt kõndisid. Iga sammu veeti justkui kirstu. Tihtilugu tüdineti päris kiiresti ja siis lihtsalt istuti kuskil vilus, kimuti suitsu ja kästi hindudel ja muudel mustadel seal teeninduses kiiremini teha. Käimine saadeti kuradile! Sellel polnud mingit mõtet, kui autoga sai tihtilugu otse ukse ette parkida. Iga päev nägin olukordi, kus autod olid pargitud kas koduuste, panga või restorani ette nii, et auto

ja ukse vahele jäi ainult mõnikümmend sentimeetrit. Tihtilugu katsid autod isegi sissepääsu ja mina karjusin jumalat appi: kuidas ma veel sisse pääsen?! Vahel nägin inimesi poe või panga ees oota-mas, kui kohalik onu sajale “yiattile” mõne endaxi’ga vastas, suitsu ette pani ja minema sõitis. Kõige tavalisem oli selline parkimine Zorbases, kohalikus pagaris. Paljud inimesed pidid ukse ees kannat-ama, kui küprose onud igasuguseid kreemisaiu, saialaaste, kukleid, kringleid ja torte hunnikute viisi autosse toppisid. Vahel unustasid nad midagi ostmata ja läksid poodi tagasi. Kusjuures rahulikult, hoolimata kõrvulukustavatest räigetest sajatustest.

*

Päeval pidin tihti koordineerima Küprose mamma sissemarssimist, kes pidevalt igasuguseid potte-panne, elektroonikatarbeid, voodipesu, kööginõusid tõi. Ta tuhises toast tuppa nagu poltergeist, ise elavalt kreeka keeles seletades. Poolest asjadest mina muidugi aru ei saanud ja ega ta oodanudki vastuseid eriti, vaid veendus oma jutu vajalikkuses, küsides mul ainult endaxi’sid ja nähes mu noogu-tust, tuhises edasi. Aga kingirahe oli alguses meeletu, mina olin ainus võtja, paistis, et terve maa on rikkust täis. (Järgmine semester aga hakati vaikselt neid kingitusi tagasi nõudma või ära viima.) Ühel õhtul tegin majaomanik Andreasega suitsu ja mulle jagati järjekordset rikkust. Ta andis mulle Zara 200eurose kinkekaardi, mida mina kohe ei tahtnud vastu võtta. Andreas, suur politseiülemus, oli pidevalt kergelt veinine. Kui kainena tal eriti juttu ei tulnud, siis kergelt veinisena muutus ta alati joivaalseks jutupaunikuks; kohati liigagi, rääkides palju jalgpallist, kokakunstist, Aphrodite sünnist ja muidugi oma mugavast tööst, kus ta iga lõuna võis rahulikult kohvi ja vahel ka veini juua. Tema jutust tuli välja, et kõrgematel riigitöötajatel (kelle mõistet ei olnud kitsendatud Eestis kehtiva avaliku teenistuse seaduse alusel, seega ka koristaja võis olla riigiteenistuja, mitte töölepingu alusel töötaja; minu kui riigiteadlase tähelepanek.) oli tööpäeva jooksul ette nähtud 20 eurot, et viia kliente kohvile ja nendega tegelda (loe: Eesti mõistes valijatega kohtumine). Tegelikult, väitis ta, selliseid pidevaid kohvileminekuid ei ole. Veel toredam oli selle juures, et kogu see toetus oli maksuvaba. Andreas seletas, et tihtilugu panid kõrgemad riigiametnikud aastas enda tasku – kui ma nüüd õigesti mäletan – oma 2000 eurot kohvi-raha. Hiljem lugesin lehest veel seda, et helikopterijuhid saavad lisatasu selle eest, kui nad õhku tõu-sevad, ja sukeldujad selle eest, kui nad sukelduvad. Mulle paistis see nii, et saadakse raha niisama, ja kui tööd tehakse, siis saadakse veel lisaraha. Kui ma aga küsisin, miks ta selle Zara kinkekaardi peale raha raiskas ja nüüd selle mulle kinkis, vastas ta, et sai selle samuti oma töö tõttu. Nimelt olid tol ajal veel riigis kehtimas kõrgemate ametnike puhul toetused, mil ametnik sai tasu selle pealt, kui ta pidi ametikohustusi täitma oma vabast ajast ja erariideid kandes. Andreas vaatas mulle vennalikult otsa, puhus suitsu õhtusesse briisi ja ütles: “Põhimõtteliselt on väga hea olla riigipalgal. Kord kuulsin öösel naabrite juures lärmi ja läksin era-riietes vaatama, mis toimub. Klaarisin probleemi ära ja muidugi hiljem esitasin taotluse. Sain natuke raha ja boss viskas veel mulle Zara kinkekaardi. Minu jaoks on see liiga noortepärane, ole hea, mine võta endale midagi!”

*

“Osta selle eest ülikond! Mul on sind vaja! Business, noh, endaxi!” Niimoodi reageeris Rafail, kui kuulis minu järjekordsest rikkakssaamisest. Küsisin siis, et mille ja-oks mind vaja on ja tema ütles, et ma pean mängima Eesti-poolset investorit. Nimelt oli ta oma finantsarvestuse või raamatupidamise loengul üles näidanud kõrgeid teadmisi, mida märkas õppe-jõudki, kes tahtis temaga uudse raamatupidamistarkvaraga Eestisse laieneda. Mina kui täielik võhik sellel alal ei oleks suutnud elu sees mingit Eesti investorit ülikooli õppejõule mängida, kuid Rafailil oli plaan olemas:“Doesn´t matter, sina lihtsalt, noh silence, ja kogu aeg ainult naeratad ja mina ütlen, et sa eestlane ja

ei oska english govorit, noh!”Lõpuks läksime koos ilusat ülikonda vaatama ja kui ma selle ostetud sain, ütles ta, et tahab mind juba oma äripartneriks. Mina pidavat saama tema programmi abiks ja õpetajaks ja tõlkijaks. (Kallis lugeja, ma korrutan seda veel korra. Minusugune täiesti tõupuhas humanitaar, olematu potentsiaaliga rat-sionalist; pinnapealne reaalaineline olend ja majanduseta majandusmees pidin hakkama äripartner-iks ja veel r a a m a t u p i d a m i s e tarkvara koolitajaks.) Muidugi arvasin, et ta teeb nalja. Aga kui ma ennast varsti juba raamatupidamise tarkvara äriplaane kirjutamas avastasin – nii inglise kui ka eesti keeles –, paistis, et Rafaili pidevalt sisendatud does not matter’il on mõjuvõimu. Tal oli alati vastus kõigele. Muidugi viitasin oma puudujääkidele. Ma pole kunagi äriplaani kirjutanud. Ma ei oska isegi saja piires korralikult arvutada. Veel vähem oskan ma raamatupidamistarkvara eesti keelde tõlkida. Ma ei oskaks õpetada raamatupidamistarkvara palju-dele inimestele. Ma ei saa programmist üldse aru, kuidas ma suudaksin sellest äriplaani kirjutada. Ma kardan teeselda selle neetud õppejõu ees. Neid vabandusi kuuldes raius Rafail enesekindlalt: does not matter.

*

Lõpuks jäingi seda hullunud koleerikut uskuma. Nii ootasingi õppejõu saabumist meie korterisse. Toppisin selga ülikonna ja üritasin peegli ees oma pikki lõngusejuukseid talutavaks, õigemini usal-dusväärseks kammida. Siis harjutasin peegli ees lihtsalt naeratamist, enesekindlaid žeste näitamaks, et õppejõu Eesti partner on mees omas elemendis, tõeline boss. Kui Rafail lühikese mehikese sisse juhatas ja meid istuma pani, tutvustasin mina ennast vigases keeles ja suurema osa järgnevast ajast lihtsalt naeratasin ja laususin endaxi ja nice, very nice, good, good. Rafail teeskles, et ta tõlkis enam-iku asju mulle, ise rohkem rääkides muga vene keeles, samal ajal kui mina teesklesin, et mind kogu kammajaa huvitab. Vahepeal mängisin tähtsat onu ja käisin rõdu peal suitsetamas, pakkudes armsale õppejõulegi, mil ta minu parakalo peale sulas. Terve selle aja oli tegelikult mul hirm naha vahel, kartsin, et mu pettus tuleb ilmsiks ja et mu ujedus on genereerunud näopunaks, meenutades paaviani tagumikku. Silmsidemega üritasin taibata Ra-faili arvamust ja märkasin, et enamasti vaatas koleerik mu hirmudele suhtumisega: does not matter. Tegelikult ei pidanud ma kaua teesklema, kogu oleng kestis umbkaudu viisteist minutit, kuni allkir-jastati paberid. Pärast seda kui õppejõud välja läks ja mult „Efcharisto, Estoniaga“ veel ühe sigareti palus, lausus Rafail, et nüüd on asi kottis. Et varsti saan ka mina mingid ülesanded. Ülesandeid, mida ma tegelikult vist üldse ei vajanudki. Aga kuradi tore oli ülikonnas olla!*

Pärast seda hakkasin lisaks järjest süvenevale kirjutamismaaniale kirjutama eestikeelset äriplaani raa-matupidamistarkvara kohta (sic!) ja kohe kui selle valmis sain, pidin selle ingliskeelseks vormima. Mäletan, kuidas kogusin jõudu igal sammul, kui kartsin, et iga mu samm võib valeks osutuda, ning mu imelik koleerik julgustas mind: don’t worry, doesn’t matter. (Ja lõppkokkuvõttes polnud minu oskamatusel mingit tagajärge, sest paar kuud hiljem läks minu kirjutatud äriplaan töötukassas ja mingites teistes kohtades läbi, tõestades jällegi mulle, et olen kõigeks suuteline.) Siin, Mustamäel kir-jutades mäletan ikka veel neid uniseid hommikuid, kui me Rafailiga läpakate taha istusime, frappe’d lurpisime ja aina arutasime ja toksisime neid neetuid sõnu. Samal ajal trotsides nii korisevat kõhtu kui ka Aleksandrat ja Jekaterinat, kes pidevalt tähelepanu nõudsid. Kui mina tahtsin edukust, glamuu-ri, millest õhtupoolikul Rafail mulle pajatas, siis Rafail pidi eelkõige majanduslikult ellu jääma. Aga lisaks ärkasin tihti hommikuti üles Aleksandra nõudmiste peale, et Rafail teda restorani viiks ja talle jubka’sid tooks. Mäletan, et ühel hommikul tuli ta jälle köögilaua juurde, et unisena koos äriplaani vorpima hakata: tema arvude poolt, mina ilusat mulli. Tookord piidles ta mind kuidagi eriti pingsalt. Siis tõstis ta mind ehmatades häält ja küsis:

“Hea drug, palju sina, noh, raha spend on each month?”Ma täpselt ei mäleta, mis vastasin, aga see summa oli üsna tühine.Siis ohkas ta sügavalt, võttis mult käest ja küsis:“Krismar, kallis Krismar, kas sa tead, how much mul see kuu neiu peale kulunud on?”“Ei tea.”“2000 EURi.”Olin hämmingus.

*

Kui päeval just Rafailil kooli polnud ja tüdruk teda välja ei tirinud, võis meid näha higiste (ja va-hel ka haisvatena) igasuguseid raamatupidamistarkvaraga seotud pabereid, dokumente ja plaane koostamas. Ma õppisin temalt sihikindlust ja kerget minnalaskmist just oma oskamatuse suhtes. Me unustasime tihtipeale süüa ja isegi magada. Vahel käisin ainult närviliselt suitsu tegemas. Kui aga õhtu kätte jõudis, kudrutas Rafail oma neiukesega, sel ajal kui mina maniakaalselt oma ilukirjutamist lihvisin. Olin ainult sellest tegevusest sõltuvuses, blokkides vahel ikka tärkavad Laura tähelepanu-soovid. Tõtt-öelda olin nii sisse võetud oma tegevusest, et oleksin tol hetkel nõus olnud tüdrukust loobuma, kui meid poleks toonud kokku järjekordne tuline vaidlus. Olin mõnes lokaalis juba flirtinud teistegi tüdrukutega, kellega pidin peaaegu välja minema. Minus oli võimust võtnud kurjus ja egoism. Kui mul katkes jõud, loomaks ilusaid sõnu, vaatasin ma motivatsioonivideosid, alates Will Smithi intervjuudest, lõpetades Jay-Z ja Kanye Westi intervjuudega. Kuulasin lõputult eneseabigurusid Tony Robbinsist Bryan Tracy ja Les Brownini. Lugesin mitu korda üle „Martin Edenit“, palvetasin ja medi-teerisin – kõik selleks, et ma suudaksin veel rohkem kirjutada. Tihtilugu olin hulluks minemise äärel, eirates kõike peale kirjutamise ja edukuse. (Alles hiljem taipasin, et seda manikaalset edukultust põhjustas mus peituv sisemine äng ja meeletu rahulolematus.) Õnneks lõppes pärast paari nädalat mul jõud otsa, õigemini maania taganes ja ma tundsin, et suudan enam-vähem normaalselt elada.

*

Mäletan, et puutusime Lauraga üle pika aja (kui paari nädalat nii nimetada võib) kokku ühel Eras-muse peol. Ta sisenes peole nii imeliselt mukituna, lüües mind pahviks. Laural oli kaasas üsna at-raktiivse välimusega kreeka poiss, kellega ta terve öö seltsis ja minus sellise paranoia tekitas, et ma pidasin täiesti tõeseks stsenaariume, et a) nad on kõrvuni armunud, b) neil on laps ja nad kavatsevad abielluda, c) abieluvoodis räägivad nad sellest, kui suur luuser ma ikka olen. Küll aga käskis mul sise-tunne asja rahulikult võtta ja tuima inimlooma mängida. Kuramuse raske oli vaadata, kuidas suitsuses ööklubivalguses senjoriita meeletult tantsis ja kuidas ta minu poole ülbelt vaadates käed kreeklase kaelale asetas. Minus tekkis meeletu iha selle neiu järele, aga ma ei tahtnud seda välja näidata, vaid lootsin jällegi Aphrodite õnnistusele. Lahkusin peolt vihast värisedes, samal ajal kujutades tänu oma elavale fantaasiale ette kõige rõvedamaid stseene. Nii ma siis kõndisingi palavas öös üksinda koju, ees seitsmekilomeetrine teekond, kui purjus senjoriita mulle helistas ja vindise häälega lihtsalt küsis:“Mis tjeed ja kuidas läinud on?” Tema täisolek tekitas mus paranoiat ja viha, aga kohe, kui ta ütles, et ighatseb miiind ja et tahab näha, tormasin ta poole. Valetasin, et tulen taksoga (olin juba poolel teel), aga kuna mul polnud raha kaasas, otsustasin joosta. Kui ma Ledra algusse jõudsin, nägin Laurat, kes kahe käega postist kinni hoidis, paari sõbrannat ja poistekarja, kelle peale ma väga vihaseks sain, sest kõik need lakutud tüü-bid üritasid minu senjoriitale ligi ajada. Samal ajal püüdsid sõbrannad teda koju meelitada, tema aga ainult lalises: no, no,no, yes, krismar, yes krismar. Kui ta mind nägi, pani ta mulle esmalt mõnusa kõrvakiilu ja siis hakkas tuimalt mööda Ledra tänavat põhja poole kõndima. Enne viskas ta oma kingad sõbrannale. Tormasin järele ja palusin tal oodata,

aga tema karjus, et MA ÄRA LÄHEKSIN. Ägestusin ja mainisin talle, et tema oli mind sinna ju kut-sunud. Jumaldasin tema kirevat žestide fatamorgaanat, samal ajal jälestasin Redbulli ja viinahaisu kombinatsiooni. Siis pani see pöörane plika mulle veel paar matsu ja ütles, et nüüd on ta kiimas ja vajab seksi.“SINA, PERSEVEST, ISEGI KUI SA MIND EI TAHA, PEAD MIND KOJU VIIMA JA MULLE SEKSI AND-MA!” ütles ta, haaras jõuliselt mu käest ja tiris mind takso peale. Sõbrannad püüdsid neiule tema kingi kaasa anda, kui see ukse pauguga kinni lõi ja juhil sõita käskis. Viisin oma armsa neiukese koju ja panin ta voodisse. Kui ma hambapesust tagasi oma tuppa tulin, märkasin, kuidas hispaanlanna valjult norskab. Hommikul ärgates olin armunud, sest sellist etendust ja draamat ei olnud ma osanud oodata.

*

Niimoodi vaikselt hakkasimegi Lauraga ühise soojuse poole tüürima. Kuigi alguses olime krambis, julgemata veel käest kinni jalutada ja koos tududa, hakkasid jalutuskäigud Põhja-Nikosiasse meid soojendama. Võtsin õndsusteraapiat Põhja-Nikosia aguliromantikast ja lasin endasse Laura naiiv-susepisikut, mil ta heliseva naeratuse saatel kodutute kassidega mängis ja kohe minu käest tugevasti haaras, kui teda möödakäivad noorsandid pikalt vaatama jäid. Ta oli rikkumatu, puutumatu, liigagi siiras. Mäletan neid sumedaid õhtuid tema rõdul, kui päike järk-järgult Girne mäe taha langes, jättes alles vaid helkima löönud riigilipu tuled. Hakkasin vaikselt juurdlema, kas see neiu on õige, kui ta päikese loojudes mind emmates soojust otsis. Samas painas mineviku mälestus, kibe haigetsaamine, roboti mentaliteet, mis mind sealsamal rõdul suitsetama ajas. Kohe kui minus võttis võimust Suur-Karja mentaliteet, tõmbusin eemale, igav-esti eraldatuks, kättesaamatuks ja rõduakna klaasilt peegeldus tema ehmunud uskumatus. Nüüd ei osanud ta oma pisikesi käekesi kuhugi asetada, nüüd ei julgenud ta naeratust paljastada – kuidagi li-igagi ebamugav oli olla. Tihti asetas ta jalad risti ja vaatas maha, justkui end palvesse sättides. Ilmselt lootis ta sellistel momentidel minu muutumisele, minu külmuse mahakoorimisele. Et varsti kaob mu krobeline apelsinikoor ja tuleb välja joviaalne mahlakus. Kuid just kõige suurema rahulolu momen-tidel, uniste kaisusmagamiste ja käest–kinni-jalutamiste järel suutsin jälle eemale tõmbuda. Vahel muutusin isegi jobuks, ajades ligi Laura sõbrannadele ja tuttavatele, siis tõmbas fuuriakübe pidudelt hispaaniakeelsete sajatuste saatel minema. Kui elavalt kanaldas õrn senjoriita oma viha, kasutades toretsevaid žeste ja süükonspekte, kus täpselt kirjas, mis ma valesti tegin. Mingil kuratlikult kombel tekitas tema viha, põlemine mus iha. (Ehk olin liiga vähe lapsepõlves „Santa Barbarat“ vaadanud ja nüüd heastasin seda reaalelu seebikaga või peab paika mu teooria, et olin eelmises elus naine.) Aga niimoodi soojusest külmusse kandudes, purjuspäistest armukadedushoogudest hilishommiku õndsa unisuseni, taipasin, et võib-olla pääseb see puhas inimolevus mu hinge. Korra suutsin senjo-riita veel ära peletada oma armukadedushooga Lemesoli veinifestivalil. Ilmselt oli põhjus selleski, et mina ja Jiři võtsime ürituse sloganit „joo veini, see annab sulle elu“ liiga tõsiselt. Kui kohalikud vahem-eremaalased armastasid veinifestivalil grillida, lastega mängida ja mõnusat piknikut pidada, võtsime meie oma pudeli tasuta veini ja uhasime selle kohe alla. Siis valisime endale ainult ühe kraani, kuhu juurde töllerdame jäime. Veinid oli mõeldud proovimiseks, nii sisendasid meile veinimüüjadki, kes tihtilugu meid ära ajasid või kraanid kinni keerasid. Küll aga jättis kraanid lahti kohalik venelane, aru saades idaeurooplaste mentaliteedist. Terve õhtu pidin taluma seda, kuidas Laura kooli sõpruskon-na poisid, Jiři, David ja muud jorsid senjoriitale külge jõid. Mingilt maalt muutusin armukadedaks ja hakkasin ohtralt purjutama. Varsti muutus see 100 000pealine peopaik mulle vastumeelseks. Koge-sin läbi hinge jõleduse kogu seda joviaalset udumaali rõõmsate laudkondade, veinilimpsijate, kitar-rimängijate ja lauljatega ja otsutasin lolli peaga Laurale imalaid sõnumeid saata. Kuna olin purupur-jus ja armetu nagu Iglesias, olid need sõnumid jubedad. Kui ta mu imalustele ei vastanud ja minus võimust võtnud pubekast ei hoolinud, kippusin teda sõimama ja truudusetuses süüdistama (kuigi me polnudki koos). Hommikul suure peavaluga Jiři juures ärgates lugesin enda saadetud armas-

tusavaldusi, temata elamise võimatusest ja oma pisarate kirjeldamist ja mõtlesin siiralt enesetapule. Kuidas ma nii pehme, oksele ajavalt imal veel suutsin olla?! Äkki oleksin pidanud valetama, et saatsin niisuguseid sõnumeid naiivsusest, sest arvasin, et hispaanlastele selline jura meeldib? Vandusin endale, et ei võta telefoni enam purjus peaga kaasa, ei joo veini ega võta osa Lemesoli veinipäevadest. Laura ei vastanud mu sõnumitele kaks päeva, mil ma häbist maa alla vajudes ise ee-male tõmbusin. Külm olek talle meeldis ja varsti käisime jälle läbi.

*

Ühel õhtul tabas mind aga täielik vapustus! Mäletan, et olin just köögilaua taga Lauraga Facebookis vestlemas, kui Rafail Erasmuse pidusid kirjeldama hakkas. Ta pidas kõiki erasmuslannasid kerge-meelseteks ja ütles, et nendega ei tasu üldse midagi tõsist teha ja mina mängisin nii-öelda vaikiva nõusolija rolli. Mingil hetkel aga langesid tema suult kurjakuulutavad sõnad (mis hiljem meie sõpruse jahenemise algpõhjuseks olid):“Ah, do you know, noh, et Laural on ka mingi guy, kellele ta naked pictures saadab ja kirja kirjutab?”MA EI SUUTNUD SEDA USKUDA! Ma olin tõtt-öelda pahviks löödud. Uurisin selle müstilise tüübi kohta, kelle korteris Rafail oli olnud ja kus ta Laura käekirjaga kirja ja alastifoto leidis. Sõber lubas mulle korteriomanikku pidudel näidata ja isegi tema kodu juurde viia. (Kumbagi pole siiamani juh-tunud.) Mäletan, et olin maruvihane, tahtes Laurat sõimata igal võimalikul viisil, kuid esmalt otsusta-sin lihtsalt tuim hoor olla (ehk siis kättemaksuks ringi lasta). Kogu öö ei saanud ma magada, viha ajas mind hulluks ja siis kirjutasingi Laurale telefoni pika ja kõige koledama kirja üldse. Siis jõin ennast magama. Hommikul hakkas Laura mind telefoniga pom-mitama, maruvihaselt selgitust nõudes. Olin ükskõikne. Tema aga ei tahtnudki minu poolehoidu, vaid selle laimu ümberlükkamist. Mul polnud aimugi, et pisike tubli issi lemmik saab olla nii püha viha täis: ta ropendas telefonis vahel lausa kolm minutit jutti.“Kuradile see Rafail!”(Tõtt-öelda sain hiljem teada, et Rafail oli laimaja ja tegi seda kadedusest. Tol ajal hakkas ta enda suhe hapuks minema ja siis elas ta seda minu peal välja.) Kui mina aga apaatseks külmkapiks muutusin, hakkas tuline senjoriita Rafaili telefonikõnedega pommitama, millele Rafail pärast arusaamist, mille pärast neiu helistab, vastata ei julgenud. Mu heale sõbrale lendas peale sõnumilaviin, kus oli roppusi rohkem kui asjalikkust ja argumenteerimisoskust. Rafail näitas punastades sõnumit ja käskis mul naine maha rahustada, ise rõhudes sellele, et ajas Laura ühe teisega tüdrukuga sassi. Minu sassis meel kaldus alguses sõpra uskuma, aga nähes pärast tema teisi valesid ja laimu, taipasin, et neiul on õigus. Tookord aga hakkas marus hispaanlanna mind pommitama, karjudes telefoni oma beebihäälega:“MA TULEN SINNA, MIND EI HUVITA ! MA TULEN SINNA! KURADI RAFAIL!”*

Et draamat ja „Santa Barbarat“ suurendada, saabus samal ajal linnast Jekaterina oma slaavi sõbran-nadega, kergelt juba vindised ja peomeeleolus. Lauale asetati vägijoogid ja kohale tulid ka Artemis, Antrianos ja Loizous. Õnneks sain tulise senjoriita maha rahustada, et ta sinna ei tuleks, sest üks ma-ruvihane hispaanlanna koos purjus venelannadega olnuks ohtlik kombinatsioon. Laura nõustus järg-misel päeval kokku saama, sest taipas, et temagi ei tahaks Küprosele pidutsema tulles näha mingeid sõgedaid inimesi draamat tegemas. (Milline naiselik empaatia teiste tüdrukute suhtes!) Kuigi ma olin ikka veel kahtlustav ja tõtt-öelda jäiselt külm, olin ma rahul, et piinlik draama ära jäi. Meievaheline jutt Rafailiga oli olematu, sest sisimas teadsin, et ta ajab häma. Veidral kombel polnud ma ta õeluse peale pahane. Ma lihtsalt nautisin tema ostetud pitsasid ja alkoholi, mis peole toodud oli, ja õgisin ahnelt nagu ülbe laps. Samal ajal kui pidu hoogu kogus ja neiud kordamööda lõõritasid ja tantsu vihtusid, üritas armas Loizous neiusid käperdada ja puudutada, sellal kui Rafail, Andrianos ja Artemis sõbralikult pitse tõstsid. Mina jälestasin kogu mürglit ja jõin ennast magama, et Lauraga

seonduvat unustada. Enne magamaminekut surusin veel kätt Kostasega, kes just müstiliselt Jekater-ina toast välja astus. Ärkasin paar tundi hiljem hirmsa sõneluse peale, nähes, kuidas purjus Jekaterina ja ta sõbranna köögis uluvad ja poisid neid rahustada üritavad. Uurisin, mis juhtunud oli.

Lühikokkuvõte: Minu korteri „Santa Barbara“

Kostas läks Jekaterina juurde, et temaga seksida, mille peale Jekaterina tunnete ja austuse puudumisele viitas. Kui poiss tahtis seksi, siis tüdruk nõudis rohkem armastust, tundeid, hoolivust ja armastust. Kui poiss sellega ei nõustunud, tormas kergelt joobes Jekaterina tänavale pillima, et arm-sa maailmaga oma masendust ja üksikut hinge jagada. Samal ajal mängis jumal Avril Lavigne´i “Big Girli“ (milline kunstiline liialdus). Kui Jekaterina öisel kodutänaval ahastades ja võimalikult väljendus-rikkalt ulgus ja südamevalu põdes, istus Kostas suures toas, nautis õlut ja üritas uuele vene neiule külge ajada. Üks tõelistest sõbrannadest aga tormas Jekaterinale seltsi, et teda maha rahustada. Ent Jekaterina emotsioonid olid üle keenud, seega elas ta oma viha teise purjus neiu peale välja. Too sai samuti vihaseks ja nad läksid omavahel sõimlema, mille peale Jekaterina tüdrukule virutas. Seetõttu hakkas teine töinama, nutma ja arulagedalt mööda tänavat jooksma. Ikka veel mängis jumal Avril Lavigne’i “Big Girli”. Jekaterina aga jooksis koju, et oma raskusi peoseltskonnaga jagada, samal ajal kui teine tüdruk otsustas maailma lõppu põgeneda. Kui Jekaterina lõpuks maha rahunes, palus ta Kostast kaasa, et oma sõbrannat otsima minna. Otsing kestis täpselt kaks tundi ja tüdruk leiti suvalis-est garaažist töinamas. Sealt toodi mõlemad neiud kööki, et nad saaksid meie köögis töinata. Ma tõesti ei teadnud, kas nutta või naerda, kui ma oma pea padjale asetasin. Küll aga teadsin, et üks õlu aitab mul magama jääda.

KUI HIPI ON ÕPETAJA JA VIHA RAHVASTE VAHEL TULINE

Minu koolitee algas European University of Cypruses. Kuigi enamik loenguid erilist pinget ei pak-kunud – ju on tegu minu täiesti mitteakadeemilise loomusega –, suutsin siiski leida õpetaja, keda siiralt imetlesin. Selleks osutus Euroopa Liidu õpingute ja diplomaatia õppejõud, pikkade juuste ja habemega Christos Kassimeris. Mind võlus tema boheemlaslik olek ja piiritu intelligentsus. Tema süvitsi minek, emotsionaalne arutlemine Küprose probleemide, Euroopa Liidu kitsaskohtade üle on mul siiani meeles. Kõige rohkem inspireeris mind tema isiksus, see, kuidas ta mööda klassiruumi edasi-tagasi kõndis, samal ajal seletades, tonaalsus vahetumas kui karussell. Iga kord lõpetas ta oma pika teooria sõnadega AGA KÜPROSEL ... Ta põles ja põles, põles ja põles. Üks tema lemmikteema oli Küprose eelarvepoliitika ja tollase presidendi Dimitris Christofiase kriti-seerimine. Küll ta naeruvääristas presidenti! Eriti olukorda, kus president avalikult kritiseeris valitsuse liikmeid ja riigitöötajaid, kui need ei olnud talle lennuki vastu tulnud. President oli oodanud lilli ja punast vaipa, kindlasti ka midagi tseremoonia sarnast.„Ma ei saa aru, kuidas saab üks riigipea tänapäeval, 21. sajandil arvata, et imperalism eksisteerib ikka veel. Selliseid nõudmisi esitasid kunagi imperaatorid, kes tahtsid igal võimalusel oma mõju-võimu tunda! Eks küproslased ole veidike kibestunud Inglise koloniaalvõimu üle, mil harimatu kü-proslaskond pidi sada aastat tagasi just niimoodi inglise isandaid tervitama.“ Tema neutraalsus – polnud ta ju Küprose, vaid Kreeka kreeklane – andis talle voli ja julguse öelda, mida ta arvas. Samas ma leian, et ta oleks seda küproslasenagi teinud. Ta oli vagabund, akadeemiline mässaja, kuid eelkõige loominguline hing. See, kuidas ta rääkides

põles; see, kuidas ta sügavpruunid silmad õpilaste vastuste üle juurdlesid, see, kuidas ta vaikis, ja see, kuidas ta vanakreekalikult ringi tammudes mõtteid edastas, kordagi Powerpointi või paberit kasutamata – see kõik oli puhas loomingulisus, elukunst. Peale õpetamise oli tema kirg kirjutamine. Ta oli avaldanud ühe raamatu rassimist jalgpallis, teise Kreeka välispoliitikast USA ja Türgi suhtes ja kolmanda jalgpalli sümboolikast.

*

Seltskond klassiruumis oli üsna pisike, seega said kõik personaalset tähelepanu ja omakeskis tut-tavaks. Lisaks minule istusid loengus üks blond keskealine venelanna, kes oli töötanud Putini all; piltilus, jumalik poolatar Olivia, kes pärines diplomaatide perest ja oli resideerinud Küprosel juba viis aastat; küproslanna Chara, kes pidas Euroopa Liidu õpingute ringi; kaks Itaalia Erasmust Camille ja Sarah, kelle meeletusi nägin pidevatel Erasmuse pidudel, kuid kes loengutes olid vaikivad tunnista-jad; üks Hiina poiss, kes ei mõistnud inglise keelt nii väga ja kes imestas eurooplaste vabameelsuse üle; Stefanos, kes enamasti vaatas tunnis vaid jalgpallivideoid ja jäi pidevalt hiljaks pikale veninud suitsu- ja kohvipauside tõttu, ja lõpuks Arif, suur habemes Põhja-Küprose karuke, kelle peenehäälel-isi sõnavõtte, naljategemisi ja näiteid Euroopa Liidu tegematajätmistest Põhja-Küprose suhtes me pidevalt kuulsime. Kuna mind huvitas väga Põhja-Küprose Türgi Vabariigiga seonduv ja sealne türgi kogukond, üritasin temaga sina peale saada. Ma tahtsin näha seda ala, mis jäi piiripunktist põhja poole. Tahtsin näha loodust, inimesi ja eelkõige lugusid kuulda!

*

Kui ma mõni päev hiljem Chara kutsel Euroopa Liidu õpingute klubiga liitusin, oli kohal ka Arif. Seltskonnaga liitus veel kaks serbia tüdrukut – Mona ja Aleksandra. Smurfi ninaga Mona oli olnud Erasmus Tallinnas ja kui ta kuulis, et olen Eestist, hakkas ta ennastunustavalt meie maad kiitma! Ta vaatas mind justkui aukartlikult, samas kerge uudishimuga. Tundus, et minu näol meenusid talle kõik ta Tallinna seiklused, õnnestumised ja imed. Mul oli üdini hea meel kuulda häid arvamusi meie nal-jakatest, KUID VÄGA VAIKSETEST JA VEIDRATEST INIMESTEST ja meie kaunist vanalinnast. Kui me järsku aga jalgpallist rääkima hakkasime, täpsemalt sellest, kuidas Eesti jalgpallikoondis Serbiale tema kodus ära tegi, naeruvääristas Arif mind jälle:„MIS ASJA? KUIDAS ON VÕIMALIK, ET EESTI TEEB ÄRA SERBIALE! SEE ON SAMA HEA, KUI KÜPROS TEEKS ÄRA PRANTSUSMAALE! TEIL EI OLE JU KEDAGI! AINULT MART POOM, AGA TEMA OLI KA JU KÕIGEST PINGIL ARSENALIS!” Imestasin, et ta üldse Mart Poomist teadis. Samal ajal olin väga vihane. Küll aga olid tüdrukud minu-sugusest veidrast blondist poisist vaimustuses ja nad palusid Arifi, kes nad õhtul Girnesse lubas viia, mindki kaasa võtta, sest „temaga saab nalja, ta on Eestist ja ta on meie klubi liige”. Arif kogeles miskit vähesest kohtade arvust, aga pärast neiude sisendavaid pilke nõustus. Pärast seda kiskus Arif mind välja suitsule ja käskis mul tuld kerjama minna. Olin kõigeks valmis, peaasi, et ma selle poisi sõbraks saan! Mul oli vaja Põhja-Küprost, neid lugusid ja inimesi. Kui Arif oli suitsud valmis keeranud, vaatas ta mulle sisendavalt otsa ja päris, kas mul tüdruk ka siia on tekkinud. Teadsin, et nüüd on minu võimalus teda võluda, ja tegingi seda, rääkides maaliliselt, eluliselt, kirglikult meie Laura-saagast. Tasapisi jutustamisega hoogu kogudes, märkasin, kuidas reserveeri-tud, vaoshoitud ja kergelt eemalhoidev karukeha rahuneb ja mu jutt teda lummab! Olin võitnud ta südame! Pärast mu juttu puhus ta loojuva päikese poole suitsurõngaid, vaatas korraks otsa ja lausus siis: „Ah et naiste- ja armastusemees!”Pärast seda ta sulas, muutus sõbralikuks. Ilmselt taipas, et olen ohutu. Pääsesin ta naha vahele ja hakkasin tema elu kohta uurima. Sain teada, miks ta meeste suhtes nii tõrjuv on. Nimelt oli kahe ven-nasrahva vaen nii suur, et Arif, põhjaküproslane, kes j u l g e s Kreeka poolele kooli tulla, pidi pidevalt

tegemist tegema mitte just kõige inimlikumate tingimustega. Jälle vaatas ta mulle sügavalt silma ja hakkas jutustama:„Kreeka poolele õppima asudes tegin ma ikka tõelise julgustüki. Ma ei kujutanud ette, et see võib vahel nii hull olla. Tead, ma pole kesklinnas üle kahe korra käinud, sest Türgi numbrimärgiga sõitmine on seal eluohtlik. Mis sõitmine! Isegi kooliskäimine on siin eluohtlik! Siin koolis on vähemalt kak-skümmend inimest mind ära tappa lubanud, kaks inimest on minu pihta sülitanud ja pidevalt märkan oma autol kriipemärke!”„Miks sa siis Türgi poolele ei jäänud?”„Sest ülikoolile ei sobinud see, et mu politseinikust isa oli viinud ühe kreeklase üle piiri, pärast seda kui kohalikud türklased talle tappa andsid!” Kuulasin suure kõrvana neid elulisi näiteid, kuidas pintsakutes, südametunnistuseta ja elukauged poliitikud laua taga võimumänge mängides lihtsate jumalike inimeste elu ohtlikuks ja raskeks olid teinud ja vaikisin ... Vaikisin kurvastusest, vaikisin solidaarsusest Aphrodite suhtes, kes iga öö maalis taevasse tähed ja kuu ning pani tantsima mere, kuhu ta pidevalt pisaraid poetas, sest enam ei võinud ta tervel saarel armastada. Tema liikumist piirasid mitte midagi maksvad paberid, okastraadid ja piiril valvavad püssimehed.

*

Õhtul me Girnesse ei jõudnud. Eks oli põhjuseks Arifi meeletu laiskus ja aeglane loomus. Ootasime tund aega Arifit Engkomi piiripunktis, kui noorsand end vaikselt kodus sättis, sõi, kohvi jõi ja suitsetas. Ega muidu polnud ootamisel miskit viga, sain kuulata Mona joviaalset kiidukõnet selle kohta, kui KIH-VT IKKA EESTI ON. Samal ajal jälgisin inimkogusid, kes kollase valgusega putkades viisasid ja passe vahetasid. Neid ja autosid piielnud püssimehed aga mõjusid väga närviliselt.

Kui lõpuks Arif tuli ja meid saladuslikult vaikivas Põhja-Nikosias ringi sõidutas, ei teinud ta väljagi tüdrukute kriitikast, et ta nii kaua munes. Ta lihtsalt muigas ja lausus, et lasi meid oodata, et taipak-sime aja väärtust. Kui tüdrukud ei lõpetanud õiendamist ja kurtmist, KUIDAS NEIL HIRM OLI, VAA-DATES NEID PÜSSIMEHI JA KARTES SEDA MEELETUT PIMEDUST, käskis Arif neiudel vaikida. Siis poetas ta Küprose vanasõna:„Et saada magusat elu, tuleb vähem rääkida!”Ma ei tea, kas asi oli vanasõna elutäpsuses, kuid pärast seda olid kõik vait. Isegi siis kui Arif meid Türgi restorani viis. Mäletan, et ainult Mona vaatas mind vahepeal imetlevalt – IKKAGI EESTLANE JU!

*

Kui me hiljem koju sõitsime, tundsin meeletut õnnetunnet, maailma kõiksust – et nii erinevad rah-vused autos lustida ja rõõmustada said. Enne piiripunkti märkasin ma aga tee peal silti, millel sõnad Ne Turkum diyele. Küsisin tähendust.„Ma olen uhke, et olen türklane!” vastas Arif nii muuseas.„Veidi populistlik ja natsionalistlik, kas sa ei arva?” kommenteerisin.„Muidugi arvan! Ja muidugi ei meeldi mulle see, sest eelkõige tahaksin ma siiski olla küproslane, mitte türklane. Kõige hullem oleks olla emamaa türklane. ”(Arif viitas sellele, et väga lihtne on ilma piirikontrollita, dokumentideta pääseda Põhja-Küprose Türgi Vabariigist Türki ja vastupidi. Kuna Türgi peab Põhja-Küprose Türgi Vabariiki enda osaks, ei pandagi rõhku tollidele. Selline piiride leebus aga on ahvatlenud kriminaale ja vaesemaid inimesi Põhja-Kü-prosele ümber asuma. Need kriminaalid on rikkunud emamaa türklase maine Põhja-Küprosel.) „Aga ikkagi mingi Türgi identiteet sul ju on!”„Muidugi! Kuna küproslane ma ei saa olla, pean olema türklane! Jah, ma jumaldan Istanbuli, Türgi toitu, nende jalgpalliklubisid ja kultuuri ... aga minu türklus on ikkagi veidi erinev Ankara omast.”

„Kuidas erinev?”„Mind on puudutanud Aphrodite!”„Äkki kunagi saad sa jälle küproslane olla! Äkki kunagi liitute veel!” hüüdis Mona, et Arifi endassesul-gumist natukenegi vähendada.„Nalja teed või! Miks muidu küproslane riimub idioodiga! (Inglise keeles Cypriot ja idiot.) Kuidas me saime suurriikidel meie eest selle ära otsustada lasta, kuidas siinse armastuse saare elu korraldada!” Muidugi tahab enamik põhjaküproslasi saare taasliitmist, kuid viimane katse 2004. aasta referen-dumiga kukkus läbi. Enamasti oli põhjuseks kreeklaste vastuseis ja tollase riigipea Tassos Papado-poulose üleskutse selle plaani vastu hääletada. (Siinkohal ei tohiks arvata, et türklased rohkem ar-mastusväärsemad ja respekteerivad on, rohkem võib mängida siin rolli poliitiline egoism. Riik, mida tunnistab ainult Türgi, mis jääb ilma Euroopa toetustest, kontaktidest, abist ja projektidest, rääkimata siis teistest riikidest eesotsas USAga, vajab taasühinemist majanduslikus, sotsiaalses ja kultuurilises mõttes, nii nagu Aphrodite vajab armastust. ) Veidral kombel on türgi-viha kreeklaste seas nii suur, et vastuhääletamisel vaadati mööda ise-gi kõige valulisemast ja tähtsamast Annani plaani punktist, mis nägi ette, et ümberasumisel kao-tatud kreeklaste majad tagastatakse või vähemalt makstakse nende eest kompensatsiooni. Väike osa kreeklasi, kes poolt hääletas, ei pruukinud tahta saare ühinemist, vaid õiglust, et 100 000 vägisi Põhja-Küproselt välja saadetud kreeklast saaks oma tõelisse koju minna ja et 10 000 Türgi sõdurit, kes põhjas resideerus, peaks emamaale naasma. Lõpuks tahtsid mõlemad pooled, et illegaalne sis-seränd lõpeks. Juba mitu aastakümmet on riigijuhid ÜRO juhtimisel vaielnud saare ühinemise küsimuses. Diplo-maatilistes ringkondades nimetatakse seda „Küprose küsimuseks”. Kui Küprose vabadusvõitluse aas-tatel olid põhiläbirääkijad ja tüliõunte tekitajad Türgi ja Kreeka, siis praegu käib kemplemine Põh-ja-Küprose Türgi Vabariigi ja Küprose Vabariigi vahel – ehk siis saaresiseselt. Pidevalt toimuvad arutelud, kutsutakse kokku ümarlaudu ja loodetakse jõuda uude, läbimurdesta-adiumisse. Uusi staadiume ei tule ja kõik vähegi potentsiaalsed arengud jooksevad rappa, paistab, et enne kümne aasta möödumist muutust ühinemise suunas näha pole. Õli valab tulle asjaolu, et mõlemad riigid vaevlevad kaitsepoliitika identiteedikriisi käes. Põhja-Küprose Türgi Vabariigil oma armeed pole ja tema sõltub täiesti Türgi kaitsejõududest, aga riigi tunnuseks on vähemalt mingigi sõjavägi. Samal ajal on Kreeka poolel siiani Briti sõjaväebaasid, mis ikka veel tuletavad meelde ko-loniaalajastut. Segadus valitseb rahvusvahelisteski suhetes, kus Küprose Vabariik üritab paaniliselt NATOga liituda, kas või rahupartnerlusega, mida muidugi Türgi blokeerib. Samal ajal kui Türgi – loo-giliselt arvame siia kaasa Põhja-Küprose – üritab liituda Euroopa Kaitseagentuuri ja Euroopa Liiduga, mida omakorda blokeerib Küpros. Seda kõike vaatab pealt Aphrodite ja satub üha enam ja enam marru. Pärast piiriületust käis Arifi auto ümber pidev signaalitamine. Vaatasin roolil sõrmedega trummelda-vat karumeest, kes ahelsuitsetades ja ennast nähtamatuks palvetades ristmikul paaniliselt rohelist palus. Signaalitamine ikka jätkus. Preilid, unustades ennast argivestlustesse, ei pannud seda tähele. Varsti kõlasid juba autoustele koputused ja prõmmimine, peagi oli kuulda juba „Gama tou mana zou!”. Lõugamine ja tuututamine jätkus, pidevalt avasid noored kreeklased autoaknaid, käskisid Arifil aknad alla lasta, et nad saaksid ta peale karjuda. Tüdrukudki märkasid olukorda. Mida rohkem kesk-linna jõudsime, seda intensiivsemaks muutus karjumine ja asjade pildumine auto poole.„Mis neil viga on?” pärisin Arifilt.„Kuule, mul on ju Türgi numbrimärk! Selle tunnebki kohe ära!” ütles Arif ja kiirendas viimase ristmi-kuni, kus ta tüdrukud, kes vist olukorra ohtlikkusest aru ei saanud, maha pani. Kui me tagasi Engkomi poole sõitsime, ei lõppenud lõugamine ja peagi kaotas enesevalitsuse Arifki, kes akna lahti tegi ja vastaspoolele koledusi karjus. Piiripunktis viskas ta mind maha ja ma kõndisin öiste tsikaadide saatel murelikuna koju. Suure südamevaluga eestlane, keda see arutust poliitikast tingitud vihavaen tege-likult ei puudutanud.

*

Iga hommik tervitasid mind kooliteel värske tsitruselõhn alleedelt ja kuldkollane päike, mis Girne mäe kohalt tõusis. Juba varahommikul olid kohvikutes platsis unised kohalikudki. Samas ei takistanud unisus neid üle tänava karjumast. Väikesaarel tunnevad kõik ju kõiki. Tihtilugu nägin, kuidas auto järsku keset liiklust seisma jäi, et juht saaks nähtud tuttavaga loba ajada. KALIME-RA,TI KANIS? KAS SA NÄGID EILSET JALGPALLI MÄNGU? Mitu hommikut ärkasin Artemise signaalitamise peale. Ilmselgelt oli poiss kohalikud kombed ilus-ti ära õppinud. Tihtilugu kõndisin oma mõtteis olles, kui järsku mind räige signaalitamine äratas. KRIS-MAAR, KRIS-MAAR, kuulsin vene-kreeka segakeele aktsenti. Tundsin ära oma vene sõbra, kes kaubikuga keset teed seisma jäi ja mind enda juurde kutsus. Läksingi, ise trotsides teed ületades vastassuunast tulevaid masinaid. Minu üllatuseks oli poisil jutustamiseks aega küll, samal ajal lausa sigaretti läites. Vestlesime tühjast-tähjast. Kui alguses autosid polnud, siis varsti nad tulid. Kui mina juhatasin sõbra tähelepanu taga signaalitavatele autodele, kes peagi juba roppusi karjuma hakkasid, vaatas poiss rahulikult tagasi ja siis mulle otsa. Ta naeratas ja ütles endaxi ja tiris suitsu edasi. Kui ma poleks vabandanud, et mul on kiire, oleksime vist igavesti selle HAIGE TUUTUTAMISE ja karjumise taustal vestelnud. V e s t e l n u d.

*

Christose loengusse oli mul alati hea meel jõuda. Midagi selles hipivälimusega ultrakarvases me-hikeses võlus mind. Kuigi välimuselt paistis ta pehme, põles tema silmades elu. Kogu ta olemus kät-kes endast tagasihoidlikkust, kuid kohe kui ta oma selget ja kõlavat häält tegi, muutus ruum vaikseks.“MILLEST ME SIIS TÄNA RÄÄGIME? IKKA EUROOPA LIIDUST!” hüüdis ta. Astus siis akna juurde ja vaatas mõtlikult välja. Ma polnud kunagi sellist täiuslikku rahu näinud. “Tegelikult ei viitsi ma täna teile kohustuslikku programmi rääkida! Ma tahaksin hoopis rääkida Eu-roopa Liidust ja Põhja-Küprosest. Kuna meil on au omada loengus ka Arifit, kes seda rahvast esindab, võiksime tema arvamusi ja jutte kuulata.” Siis vaatas õppejõud klassi poole ja märkas, et Arif on hiljaks jäänud nagu alati.“Nagu tavaliselt – Arif jõuab kolmekümneminutilise hilinemisega ja segab tervet loengut oma ast-maatilise hingeldamise ja ohkamisega. Ilmselt ajab ta veel mõne tooli ka ümber!” Mis mind Christose loengute puhul veetles, oli nendega kaasaskäiv kodune tunne. Kuidagi suutis see hipivälimusega filosoof panna meid end ühtsena tundma. Tihti koondus loengupidamine hoop-is mõne tudengi või kuulaja kätte. Kui keegi tuli välja huvitava lähenemise või ideega, käskis Christos tal klassi ette minna.“OHOO! SEE ON PÕNEV! MINE KLASSI ETTE, RÄÄGI LÄHEMALT!” Kõik me olime vabameelsed, ka teemavalikus. Esines päevi, kus vestlused rahvusvahelistest suhetest ja poliitikast ning Euroopa Liidust hoopis jalgpallile kandusid. Mäletan, et ükskord röövisime Chris-tosega kogu tähelepanu, rääkides pool tundi ainult meistrite liigast, jalgpallist, tema lemmiklubist Barcelonast. Kui tavaliselt ahistasid mind klassiruumid oma steriilsuse, normide ja kammitsetusega, siis Christos oma kerge muretusega tekitas minus siira rõõmu õppimise suhtes. Ma tahtsin seal olla. Tihtilugu nägin klassiruumi astudes teda akna peal mõtlikult suitsetamas. (Kui Barcelona kaotas, pi-dime vahel kauem loengu algusega ootama, sest härra Kassimeris tahtis suitsetada mitu sigaretti järjest, et maha rahuneda.) Iga tund kõndis filosoof mööda klassiruumi ringi, kõike peast lugedes, konspekti ja Powerpointi kasutamata. Ühel päeval alustas ta:“Täna räägime Põhja- Küprosest ja Euroopa Liidust. Siinkohal saan olla kritiseeriv, sest pole kohalik, vaid Kreeka kreeklane. Püüan olla võimalikult neutraalne, et kajastada täit pilti ...” Siis pakkus ta meile imelist vaikust. Pärast seda kehastus ta ümber põlevaks oraatoriks, samal ajal kätega elavalt žestiku-leerides, tonaalsusega mängides..

(Kallis lugeja kujutagu siia ette elav ja väga huvitavalt täristav õppejõudu, kes uhkelt Euroopa Liidust ja Küprosest kõneleb.)

*

Küprose Vabariik liitus Euroopa Liiduga 2004. aasta mais. Kuigi nii maailmariigid kui osapooled Kü-prose küsimuses on lootnud, et see liitumine mõlema saarepoole elu paremaks teeb, ei ole nii läinud. Ikka veel on Põhja-Küprose Türgi Vabariik üsnagi isoleeritud nii majanduslikult, geograafiliselt kui ka poliitiliselt. Teda tunnistab riigina ainult Türgi. Siinkohal on Küprose küsimus ajalooline Euroopa Liidu mõtteski, sest tegemist on riigiga, mis pääses Euroopa Liitu, olles ainus kahe riigi vahel jagatud saar. (Tean, et Euroopa Liidu seadusandluses on punkt, mis sellises olukorras liitumist keelab ja tõkestab, kuid millest liitumisläbirääkimistel mööda vaadati.) Küprose kui saare ajalooline side kätkeb endas Küprose Vabariigi (loe: Lõuna-Küpros) ja Euroopa Liidu sidet. Läbikäimine algas 1970. aastail, kui tollane Küprose Vabariik Euroopa Majandusühen-dusega vabakaubandusleppe sõlmis. Järgmine tähtis teetähis oli 1990. aastal, kui Küpros esitati Eu-roopa Liidu kandidaatriigiks. Ülemaailmne poliitiline kogukond nägi Euroopa Liitu kui kolmandat potentsiaalset võimalust NATO ja ÜRO kõrval, et lahendada Küprose küsimus. Arvati, et Euroopa Liit on kõige võimekam pakkumaks ühinemisega kaasaskäivad positiivseid aspekte mõlemale kogukon-nale. Läbirääkimiste ajal oldi Põhja-Küprosel pahased nii Lõuna-Küprose kui ka Euroopa Liidu peale, sest terve aja kandidaadi staatusest liitumiseni esindas kogu saart ainult Kreeka pool. Dialoogist jäeti põhja pool täielikult välja, poliitiliselt käsitleti Lõuna-Küprost kui kogu saare esindajat. Sellest tule-nevalt suhtutakse siiani põhja pool Euroopa Liitu negatiivsemalt kui NATOsse või ÜROsse. Kui kõik on tegelikult kriisi lahendamisel olnud üsna saamatud, räägib ÜRO ja NATO kasuks vähemalt pidev mõlema poolega arvestamine. Sellest tulenevalt hakkas Põhja-Küpros otsimas nende suuremat tuge ja toetust, sest maailmapoliitikas tähendanuks Euroopa Liidu kõnelustest ilmajäämine ja Türgi posit-siooni kaotamine täielikku enesetappu. Siiani on Türgi suurim Põhja-Küprose Türgi Vabariigi majan-duspartner. Põhja-Küprose Türgile orienteeritust aitab põhjendada Lõuna-Küprose ametlik poliitika Euroopa Liidus. Paljud politoloogid ja asjatundjad on näinud Lõuna-Küprost kui oma kreekluse identiteedi tu-gevdajat Euroopa Liidus. Kuigi enam pole riiki juhtimas nii natsionalistlikud jõud kui kümnend tagasi ja on tehtud katseid korraldada läbirääkimisi kahe kogukonna vahel, on reaalne tulem mägede taga ja kõik need arutelud ja töötoad lihtsalt fassaad.

*

Kuigi kommunistliku partei esindaja ja minu sealoldud ajal riiki juhtinud president Christofias üritas korraldada mõlema riigipea kohtumisi, on tema vasakmeelsus alati kätkenud endas ka kreekluse küsimust. Alates enosis’e algusaastatest kuni tänaseni on vasakpoolsed jõud, kes peaksid rohkem keskenduma võrdsusele, ühtsusele ja vendlusele, jätnud alles rahvuslikkuse küsimuse, mis peaks nende ideoloogiaga ühildamatu olema. Kuna enosis on väikesel saarel olnud üsnagi populaarne, eriti kreekakeelses kogukonnas, ei saa erakonnad häälte püüdmisel Kreeka kaarti kasutamata jätta. Kui minna konkreetsemaks, on Euroopa Liit püüdnud – muidugi Lõuna-Küprose tujude ja nõuso-lekutega laveerides – põhja poolt mitmeti aidata. Kuigi Lõuna-Küprose poliitika paistab olevat ühin-emise ja põhja poole ELiga liitumise vältimine, on teised Euroopa Liidu liikmesriigid üritanud ikkagi põhja poolt edasi aidata ja tuunida rohkem ELi-sõbralikumaks. Üks tähtsamaid arenguid on pidev Põhja-Küprose seaduste ja õigusloome ühildamine, kohaldamine Euroopa Liidu praktikaga. Kuna tegemist on moslemi enamusega, on kohaldamine ja kohandamine niisama raske kui Türgi puhul. Samuti on Euroopa Liit sõlminud põhja poolega majandusabi pakti, et tagada majanduslik ja poliit-iline areng ja valmisolek ELi seadusloome omandamisel ja green line´i regulatsioon, mis sätestab tingimused ja võimalused saare mõlema poole vaheliseks majanduslikuks koostööks. Regulatsio-

onid pole jõustunud, sest neid vetostab Lõuna-Küpros.

*

“KUIGI EUROOPA LIIT PÜÜAB, ON LÕUNA-KÜPROS IKKA VEEL VASTU JA PÕHJA RAHVAS HAKKAB KANNATUST KAOTAMA,” tõstis järsku härra Kassimeris häält. Just tol hetkel tuikus klassiruumi ähkiv Arif. Oma käitumisloogika järgi ajas ta oma koguka kehaga ümber paar lauda. Kui ta seal abitult neid üles tõstis, ähkimist maha suruda üritas ja lõpuks kohale prantsatas, küsis Kassimeris talt:“MU USTAV PÕHJA-KÜPROSE SAADIK, KUIDAS KOMMENTEERITE? KAS TEIE RAHVAS ON RAHUL AMETLIKU EUROOPA LIIDU POLIITIKAGA VÕI LEIATE, ET VAJA OLEKS PROTESTIDA, HÄÄLT TÕSTA, ET LÕPEKS EBAÕIGLUS JA ÜLBUS?!”Kõigepealt lõi Arif oma karukäppadega vastu lauda ja hakkas heleda häälega itsitama: hiihihihihihi-hihihi, vihjates õpetaja naljakale paatosele. Siis aga kogus ta ennast ja väitis, et nad pole Euroopa Liidu poliitikaga üldse rahul. Christos paistis vastusega rahule jäävat. Siis vaatas ta mõtlikult aknast välja, nägin, kuidas punane päike koolimaja taha vajus, ja lõpetas:“Meie armsa saadiku väiteid kinnitab minu statistikagi. Kui 2005. aastal pidas Euroopa Liiduga liitu-mist heaks 71 protsenti põhjaküproslasi, siis 2011. aastaks on see 48 protsenti!”Nüüd nautis Christos oma väikest mõttepausi ja ütles:“Teeme kerge suitsu- ja kohvipausi ning loodame, et meie laiskuse maksab kinni Euroopa Liit ühes Põhjamaadega. Kui eestlased ja poolakad tunnevad, et niisama passimine läheb pikaks, tirige need Vahemere laiskvorstid klassiruumi tagasi. JA, ARIF! Ära veel revolutsiooni korralda,” ütles karvane filosoof nii muuseas ja lonkis välja.

*

Kuidas ma jumaldasin neid tunnialgusi Christosega! Ma mäletan seda kerget ootusärevust, piinlik-ku vaikust, mil kõik õpilased oma pinkides nihelesid, et mõtlik suitsetav mees lõpuks klassi ette tu-leks. Terve klass oli vaikne, oli kuulda ainult väljas vaidlevaid tudengeid ja meie aeglast hingamist. Endassesüvenenud Christos vaatas meie poole, ise suurima nautinguga sigaretti tõmmates, raskelt hingates. Ta kogus jõudu justkui vulkaan ja just kõige vaiksemal momendil tormas ta oma jõulise häälega kuulaja kõrva:“AJALOOS ON TIHTILUGU OLUKORDI, KUS ÜKS INIMENE OTSUSTAB TERVE RAHVA SAATUSE, OLGU SELLEKS SIIS HITLER, CHURCHILL, STALIN, MANDELA või keegi muu. Tänases loengus aga üritame rääkida natsionalismist ja selle näiteid Euroopa Liidust. Ma palun teil näiteid tuua!”Mina kostsin selle peale, et äkki on Küprose presidendid natsionalistlikud ja oma veendumusi mas-sidelegi peale surunud. Viitasin, et kuulsin kuskilt, et keegi president oli isegi 2004. aastal Annani plaani ajal kutsunud sellele vastu hääletama. Kohe hakkasid muidu malbe Chara ja Stefanos mind vihaselt piidlema ja vaidlema – Küprose stiilis.“KÜPROS EI OLE NATSIONALISTLIK! MEIL ON KAKS RIIGIKEELT; ME HOOLIME OMA VÄHEMUST-EST JA ME TAHAME TEGELIKULT ÜHINEDA! MIDA SA RÄÄGID, KUI SA MEIE RIIGIST MITTE MIDAGI EI TEA!”Kuna ma sain Charaga hästi läbi, ei kartnud ma suhteid vaidlusega rikkuda. Seega vaidlesin edasi.“Kuidas on siis võimalik, et just teie hääletasite Annani plaani vastu ja rikkusite ära võib-olla viimase võimaluse pärast 74. aastat saare ühinemiseks? “Küll hakkasid nii Stefanos ja Chara nüüd minule sõjakalt vastama, stiilis:“SEST MEIE EI TAHTNUD TÜRGI INVASIOONI!”“SEST ME EI TAHTNUD SIIA TÜRGI SÕDUREID!” (Tegelikult sätestas plaan, et 35 000 Türgi sõdurit läheb ära ja jääb kõigest 650; ametlik Kreeka poole valitsuse retoorika Annani plaani ajal aga ei rõhutanud selle suure hulga kaotamist, vaid 650pealise armee juurde tekitamist.)

“SEST SEE DOKUMENT OLI VÄGA KAHTLANE, SEAL OLID TÜHJAD LEHED JA ME TUNDSIME, ET NEID VÕIDAKSE MEIE VASTU ÄRA KASUTADA!” Vaidlus kogus hoogu nagu poltergeist, kuni Christos kõva plaksuga käed kokku lõi. Kõik ehmusid ja jäid vaikseks. Siis käis ta laia naeratusega mööda klassi ringi ja ütles: „MA KÜLL EI TAHTNUD KÜ-PROSEST RÄÄKIDA, AGA KUNA TE VIISITE JUTU JUBA SINNA POOLE, LAS MA SIIS RÄÄGIN! Jällegi räägin kui neutraalne kreeklane!”Teen siinkohal kokkuvõtte tema jutust. Pärast Türgi invasiooni on saarel olnud kaks populaarset poliitikut, peapiiskop Makarios III ja Rauf Denktash, kes on ametlikult tunnistanud, et pooldasid oma emamaaga liitumist. Kui Makariose puhul oli see Kreeka, siis Rauf Denktashi puhul Türgi. Liikudes nüüd tänapäeva. Mingil ajal pani ameti maha Makarios III ja tema asemele tuli Tassos Papadopolous. Tassos oli kogu elu uskunud, et Küpros on kreeka saar, olles seotud nii EOKA (Küprose vabadusvõitluse või terrori organisatsioon) kui eno-sis’e toetajatega. Kui analüüsida Tassose poliitilist karjääri, on selge, et mitte kunagi pole ta saart vaadanud kui küproslane, vaid kui kreeklane. Denktash vaatas saart kui Türgi asumaad. Samas ei suutnud Denktash oma mõjuvõimu nii kaua hoida, sest kohe kui tulid Euroopa Liiduga ja saare ühin-emise kõnelused, raius tema – erinevalt rahvast – ikka eraldatuse ja Türgiga liitumise vajadust. Põh-jaküproslased aga taipasid, et ainult liitumine ja Euroopa Liit võib nende olukorda parandada. Veel enam, isegi Türgi hakkas Põhja-Küprose eraldatusest 2000. aastatel loobuma, sest tal endal tuli allu-da teiste liikmesriikide survele, et mainet ELi silmis parandada. Denktash jäi ikka Türgi fanaatikuks, unistades Küprose Türgi asumaaks saamisest, samal ajal kui Türgi tast loobus, toetades ametlikult pi-gem saare ühtsust kui eraldatust. Kui varem oli rahvas poliitikut kätel kandnud, siis tema jäärapäisuse kestmisel tõugati ta viisakalt öeldes troonilt. Aga Tassos, Kreeka poole suurkuju, ei pidanud üldsegi muretsema kukutamise pärast, sest kogu kreekakeelses ühiskonnas valitsesid needsamad mõtted, mis tema peas. Suurem osa kreeka kogu-konnast – need, kes Annani plaanile ei ütlesid ehk siis 76 protsenti – arvab, et Küpros on ainult kreeklastele ja peaks olema kreekakeelse kogukonnaga saar. Kui vaadata tänavapilti, näeb peaaegu igal majal Kreeka lippu ja vähestel Küprose oma. Rohkem tähistatakse kreeka pühasid, mil kõik kõrge-mad poliitikud peavad kõnesid. Pühadel ja tähtpäevadel lastakse Kreeka hümni, teisel poolel Türgi hümni. Siiamaani pole Küprose hümni loodud. Tassose puhul on ilmselge olnud puhas kreekluse toetamine. „ÜHEST MÕTTEST, KÕIGEST ÜHEST MÕTTEST KUJUNES MASSIARVAMUS, ARVAMUS, MILLEGA NÕUSTUTI!“ põles Christos. Pärisin, miks Tassos tahtis ühinemist boikoteerida.„Tassos ütles Annani plaani vastumeelsuse põhjenduseks, et tema kohustus on kreeka rahvast, mitte tervet saare kogukonda juhtida. See oli igavesti tema kinnisidee ja see on enamiku kreeklaste kinn-isidee,“ lausus ta. Siis jätkas ta selgitamist, mainides, et samal ajal on absoluutselt iga partei ja ka Tassose esmaseks poliitideeks olnud saare liitmine, kahe rahva läbisaamine. Sedasama retoorikat kasutatakse Euroopas Liidus, NATOS ja ÜROs. Veidral kombel on just need erakonnad, kes ühinemisest räägivad, suurima populaarsuse ja valijaskonnaga. Aga kui küsida neilt valijatelt, kas nad tahaksid liituda, vastavad nad viisakusest jaatavalt, samal ajal kui hiljem, kerge veini klaasi taga, poetatakse, et ei usaldata türklasi, et kardetakse muutuda jälle Türgi impeeriumi vähemusrahvuseks, kardetakse kättemaksu ja nii edasi. Ehk siis kokkuvõtvalt: kui kreeka poliitikud räägivad Küprose küsimusest, et hääli koguda või Euroo-pas silma paista, teevad nad seda poliitilisest vajadusest. Lõpuks võttis Christos loengu kokku, olles žestides ja liigutustes maru rahulik, pilk põlemas kui met-satulekahju. Ehk kartis ta liialeminekut.„Natsionalismil pole kunagi loogikat, ta rõhub emotsioonidele, rahvusromantikale. Ka praegu räägi-takse Küprose poliitikas rahvuslikust väärikusest. Natsionalism loob muinasjutte, ilusaid roosasid mulle, mida USUVAD NÕDRAMEELSED JA LOLLID.“Ei usu, et ta kartis ... Siis tormas juba välja Stefanos, peaaegu et Arifit pikali joostes. Põhja-Küprose karu, kes unisena klassi jõudis, vaatas imestusega, kuidas Stefanos õpetaja poole viimase sisistuse

saatis ja välja läks.„MIS, KURAT, SIIN VEEL JUHTUS?“ ahhetas Arif.Olin õnnelik, et olin osa võtnud tõelisest kreeka stiilis poliitilisest vaidlusest. Samas olin õnnelik, et Arif oli hiljaks jäinud – mine tea, mis Christos oleks rääkima hakanud ja mida oleks teinud türgi veri.

NIKE’I PALL ON KÜPROSEL ROHKEM KUI LIHTSALT PALL

Tegin Küprosel oma jalgpallidebüüdi, minnes Rafailiga kaasa tema kooli jalgpalliringi. Meiega liitus isegi kädistav Amaranta, kes küll väljakul väga õbluke ja kergats oli, kuid kelle puhul oli siiski näha sajanditepikkust jalgpallist arusaamise oskust. Tema mängust aru saamise intelligents, kellele sööta, kus olla, kuhu liikuda, oli kordades parem mõnest sealsest küproslasest, kes küll oli kiire ja tugev, aga oma käikudes ajutu nagu kana. Jalgpalliplatsile jõudes nägime esmakordselt kohalikke jalgpallipoissegi. Kui poisid stereotüüpselt kokku võtta, olid neil kõigil seljas kas Ronaldo, Rooney või Messi särk, mõnel vähem stereotüüpse-mal kas APOELi või mõne Kreeka klubi oma. Kõigil oli ees kas vuntsid või habe ja absoluutselt kõigil oli Christiano Ronaldo soeng, kas siis uhke tukaga või eri variatsioonid geelikombinatsioonist. Üld-juhul olid neil uhked putsad, kaitsmed ja kedrad, samuti oli kõigil kaasas pall. Kui välimuselt nägid nad välja uhkemad kui meistrite liigas nähtavad mehed, siis professionaalsust jäi igas mõttes vajaka. Võib-olla oli asi selles, et iga teine keeras endale enne mängu rullitud tubakat, mõni kogenum tegi seda mängu ajalgi, kõik aga pärast mängu. Palju aega – nagu vahemeremaalastel kombeks – veed-eti kohtunikuga vaieldes (kes sellisel treeningul puudus, seega vaieldi nähtamatu kohtunikuga, sest seda oskust pidi tõeline vaheremaalane siiski treenima), palju lebati vigasena (kuigi vastasmängija puude võis olla olematu) maas, palju õiendati üksteisega, karjudes iga natukese aja tagant ELLA, RE! Põhjusi oli palju: kes ei andnud söötu ja kes isetses, kes oli lihtsalt loll ja kes oli eelmisel peol vale tüdrukut sebinud. Tegelikult oskas neist väga hästi mängida Nicolas. Tema kandis üsna tavalisi spordiriideid, kuid tal oli siiski Ronaldo soeng. Pärast häid sooritusi väljakul nii triblamise, söötmise kui ka mängust arusaamise mõttes veetis pullimees Nicolas meiega aega Ithakis. Eelkõige üritas ta seal välismaa tüdrukuid võrgutada. Kui tal lõpuks õnnestus üks prantslanna ära võrgutada, jõi ta ennast seal lihtsalt täis ja kurtis kõigile oma jalkasemudele, kuidas tema suhe juba pekkis on, kuidas prantslanna teda ei armasta ja kuidas ta ennast üksikuna tunneb. Järgmised treeningud väitis ta tõrjuvalt, et ei mäleta midagi, et seda pole olnud. Lisaks lubas ta, et ei joo enam kunagi. Ta ei joonud kuni järgmise Ithakini, kus ta jälle mul õlast haaras ja alustas: „ELLA, KRISMAR, PARAKALO, KUULA, MU PRANTSLANNA EI ARMASTA MIND ENAM.“ Rafail tutvustas küproslastele Erasmusi, kes olid pärit Leedust, Lätist, Saksamaalt, Poolast. Nad olid lahedad kutid ja nendega sai samuti päris palju pulli nii väljakul kui hiljem Ithakis. Pärast nendega tutvumist nägin meie treenerit Nikot, kes nägi välja kui kreeka jumalus. Ma ütlen siiralt, et tema oli ilusaim mees, keda ma oma elus näinud olen. Tema spartalik keha ja pikad heledad juuksed ja ilusad näojooned ühes taevassiniste silmadega muutsid ta justkui uusaegseks Herakleseks või Adoniseks. Ja kui ta oma säravalt perfektse naeratuse paljastas ja meile pehmelt käe ulatas, olin veendunud, et nooruses oli ta kõvasti naisi rebinud. Tutvusime ja siis küsis ta mult, kust ma pärit olen.“AH, ET EESTIST! TÄPSELT NAGU RAFFAELLOS!” (Paistis, et Rafaili nime ei teinud ümber mitte ainult Ivan Orav.) Siis hakkas ta meid sellega tögama, et Eesti pole mingi jalgpallimaa ja et pärast Mart Poomi ei

tule kedagi. (Tegelikult on nii FIFA edetabelis kui ka taseme poolest meie rahvuskoondis parem kui nende oma. Samas klubide puhul ei saa me vaielda.) Eks ta süstis meisse tõestamisvajadust, patriotismi, et Eestigi on jalgpalliriik. Kohe jagas Niko võistkonnad kaheks, tehes Küprose tiimi ja neile vastu võõrinternatsionaalid. Ta vaatas muheldes oma tiimi poole, mõtles neist kui APOEList ja teadis, et need TÜÜBID KUSKILT IDA-EUROOPAST, KEL POLNUD ISEGI KORRALIKKE JALGPALLIJALATSEID, VEEL ENAM PUTSASID JA KEDRASID, on lihtsalt klounid. Aga kui need viletsa välimusega idaeurooplased koos hispaania plikaga Ronaldo-dele, Messidele ja muudele staaridele kindlalt pähe tegid, sai Niko oma küproslaste peale pahaseks, õiendades nendega kreeka keeles. Mulle paistis see kerge enosis’e propagandana. Siis vaatas ta meie poole mõtlikult ja kordas ainult:„Ma näen, ma näen Estonia, Raffaellos and Christmas ... Võib-olla võite isegi võistkonda pääsemise peale mõelda!“Nii käisingi jalgpallitrennis, nautides täielikult seda miljööd. Ausalt öeldes oli väga raske sellise põr-gupalavuse juures endast maksimumi anda ja tihtilugu pidin dehüdratsiooni ja päikesepiste tõttu peaaaegu oksendama. Aga kuna mina ja Rafail tahtsime nii väga tiimi pääseda, andsime endast parima. Kui ma vahepeal oma sõbrale mainisin, et ma ei käi tema koolis, vastas Rafail talle omaselt:„Doesn´t matter. Mõtleme midagi välja!”Ja tegelikult rääkisid kõik märgid meie kasuks, küll suhtus meisse hästi Niko, kes idaeurooplaste ilusatele kombinatsioonidele alati plaksustas. Mind aga inspireeris ümbruski. Lisaks sellele, et meie trennis enamasti palju Messisid, Ronaldosid ja Xavisid oli, nägime kõrvalaedades väikseid jõnglasi, kes sarnaseid särke kandsid. Asja tegi huvitavamaks see, et neid vaatama tulnud vanemad kandsid samasuguseid särke või siis spordidresse. Kui ma küsisin Nikolt, miks neil spordidressid on seljas, vastas ta, et nemadki käivad siin trenni tegemas. Et nad pidavat ümber väljaku jooksma. Mina nägin ainult korra üht meest ringi ümber staadioni tegemas. Temalgi ei jätkunud kauaks jõudu ja varsti potsatas ta laudade äärde teiste vanemate juurde, et valjuhäälselt poegadele kaasa elada, üldiselt jalgpallist rääkida, klatšida ja muidugi ohtralt suitsetada ja frappe’d juua. Minu kurvastuseks mind tiimi ei võetud. Asi polnudki niivõrd mänguoskuses, vaid ühes järjekord-ses treeningus. Kõik algas tavaliselt, kreeka jumal viskas meile palli viskas ja me hakkasime mängima. Mäletan, et meie trenni oli tulnud vaatama fännikoor, mis koosnes enamasti naistest, kelle üks imel-iste musklitega sõber väljakul ilutses. (Mängimiseks seda küll ei saa nimetada.) Vahetusse puhkama minnes märkasin, et nendega oli kaasas üks kohalik, kellel oli seljas Zelinski Tallinna Flora särk. (See peaks olema igivana ja pärinema 1990. aastaist.) Mäletan, et ta uuris, kust ma pärit olen ja saades teada, et ma Eestist, hakkas terve selle aja, kui mina palli sain, FC FLOOORAT karjuma. Tegelikult ei tea ma siiamaani, miks ta Eesti klubi toetas. Igatahes nautisin ma oma esimest fänni ja üritasin olla nii hea mängija kui võimalik. Üritasin triblada ja pidevalt väravaid lüüa. Ühel hetkel tuli mu jalale imeline tsenderdus ja ma lõin selle üle jala, üle aia, kuhugi karukaugusse. Tollal ei osanud ma ette näha, et see maksis mu võistkonnakoha. Muidugi läksin ma paaniliselt palli otsima. Uurisin nii lähedal asuvaid kraave, ülikooli parklat, kui mulle tormas appi Flora-haige. Ta meenutas oma kõhukuse ja jonniva tooniga natuke seda Hang Overi lapsbeebit. Samal ajal kui mina masendunult palli otsisin ja ilmselges paanikas olin pärast tulutut tuiamist, täristas ta pidevalt: „KUULE, KAS SA TAHAKSID MINU-GA NÄDALAVAHETUSEL FLORA MÄNGU VAADATA?“ Saatsin ta pikalt ja ilmusin, saba jalge vahel, palliplatsile ja tundsin häbi Niko ees. Ta naeratas mulle oma imelist naeratust ja võttis mult õlast kinni ja patsutas:„ÄRA MURETSE, KÜLL MA TA ISE ÜLES LEIAN!” See oli viimane kord, kui ma teda endale naeratamas nägin. Kui algul jooksis ta palli otsima mure-tult nagu Zorbas, tuli ta tagasi maruvihasena. Kuigi ta midagi solvavat ei öelnud ja endast välja ei läinud, nägin, et tas kees viha. Üritasin vabandada ja lubasin uue palli tuua (mida ma idioodina ei teinud), kui tema, pilk maas, ainult korrutas: “Pole hullu, see oli kõigest pall, NIKE’i pall. SEE OLI KÕIGEST NIKE’i pall!” Iga järgnev treening ei hoidnud armas sõber enam silmsidet ja ma tundsin kurbusega tema jäisust.

Kui ma lõpuks jalgpallikatsetele läksin, hüüdis ta kuidagi etteheitvalt, et MIDA MINA SEALT OTSIN! Kõik mängijad – nii halvad kui head – katsetati läbi, sel ajal kui mina paaniliselt oma korda ootasin. Lõpuks asetas ta mind hoopis väravasse ja nautis ilmselgelt olukorda, kui mul puur täis löödi.

ETZI IN NA PROHORAS, VALSS JA SINISED KAELAKEED

Kuna mängude vaatamine oli kihlveokontorites tasuta, veetsin seal suhteliselt tihti aega. Kui mina keskendusin enamasti oma lemmikklubi Manchester Unitedi mängudele, siis enamik kohalikke pas-sis kas APOELi mänge meistrite liigas või siis Omonia ja APOELi omavahelisi hõõrdumisi. Jalgpall – nagu muudeski Vahemere maades – on väga politiseeritud ja kultuurilise vihavaenuga seotud. Kuul-saim on Küprosel Omonia ja APOELi vastasseis, mille tekkepõhjused ulatuvad kodusõdade aega. Ajalooline jagunemine leidis aset just enosis’e algusaastatel, kui isegi jalgpalluritel tuli otsustada, kas toetatakse Kreeka fašistlikku režiimi või ollakse vastu. Need, kes allkirjaga poolehoiu andsid, jäid APOELi ja muutusid jalgpallurite kõrval ka poliitilisteks etturiteks ja isegi sõduriteks; need, kes keel-dusid, visati välja. Kui keeldunud jalgpallurid rõhusid sellele, et sport ja poliitika ei peaks kokku kuu-luma, ei võetud neid kuulda. Kui nad pärast seda oma kaebused APOELi juhtkonnale esitasid, kästi neil lihtsalt uttu tõmmata, endale uus staadion ehitada ja liituda Nõukogude Liidu jalgpalliföderat-siooniga. APOELi jaoks said reeturitest vaenlased, kes ei võinud enam ealeski nende kodustaadio-nile oma kommunistlikke hümne laulma tulla. Väljavisatud jalgpallurid ei tahtnud oma ametist ideoloogia tõttu loobuda ja lõid eraldi jalgpalliklu-bi. Omonia jalgpalliklubi on kõige populaarsem ja edukam Küprosel, tihti on seda nimetatud rahva jalgpalliklubiks, sest seisab eri rahvuste eest ja on rassismi ja natsionalismi vastu. Nimigi tähendab kreeka keeles ühtsust. Tihtilugu võib staadionidel näha Che Guevara lippe ja vasakpoolseid üleskut-seid ning erinevalt APOEList, kes enamasti ainult Kreeka lippudega vehib, on Omonia puhul aukohal just Küprose trikoloor. Kahe klubi vahel aga säilib tollest ajast pärinev vihavaen.

*

Panin isiklikult samuti tähele võistkondade tulist rivaalitsemist. Kui tol aastal APOEL meistrite liigas ajalugu tegi ja terve Nicosia Kreeka lippudega lehvitavaid fänne täis oli, ei näinud ma ühtegi Omonia fänni rõõmustamas. Tihti oli vastasseis hullem ja verisem. Pigem tavaks kui reegliks oli, et staadionidele ei lubatud pealt-vaatajaid, sest eelmine kord oli jube mäss üle käinud. Vähe oli mänge, mida ei peatatud kas kakluste, väljakule lastud rakettide või loobitud kivide tõttu. Lehte jõudsid teated, kuidas APOELi huligaanid olid süüdanud auto, kus kaks Omonia fänni sees is-tusid. Kuulsin veel paari aasta tagusest juhtumist, kus 20 Omonia fänni APOELi fänniklubisse tungisid ja kolm sealset fänni oimetuks peksid. Lisaks tahtsid nad tervele majale tule otsa panna. Kaks neist läks viieks aastaks kinni.

*

Elasin ka isiklikult läbi ühe sarnase olukorra.Ühel päeval sisenesin kihlveokontorisse, kui mind peaaegu maha jooksis kaks jalgpallifänni. Ühel oli seljas rohe-valgetriibuline Omonia särk ja teisel kollane APOELi särk. Nad olid teineteisel kratist kinni, mehed kui karvased mürakarud omavahel sõimlemas, sest nende arust oleksid mõlemad pi-

danud võidutalongi saama. Nende kraaklemist tuli lahutama klienditeenindaja, kellel oli tükk tegem-ist, et kogukaid mehi maha rahustada. Kui nad lõpuks lahutati, ei jätnud nad sajatamist. Vaatasin neid karvaseid, mehiseid kreeklasi, kuulasin nende sajatusi ja tundsin hirmu. Mina ei saanud aga kauaks keskenduda sellele vennataplusele, sest mul võttis õlast kinni järje-kordne õllekõhuga kohalik, kelle APOELi särgil olid ilmselged Carlsbergi plekid. Küsisin, milles asi, ja tema viitas oma kreeka aktsendiga, et APOEL oli eelmisel õhtul just Omoniale pähe teinud. Piidlesin lokkis peaga paksukest, kui tema kergelt vindisena ühelt jalalt teisele tammus, sigaretti tiris ja mulle Youtube’is eelmise mängu tipphetki näitas. Kui vahepeal näitasid kaadrid tribuunil mäslevaid fänne, tegi tema mõtlikke pause, samal ajal pidades neid vahejuhtumeid tavaliseks:„KURADIMA KÜPROS, RAISK!”Ja pärast kaht APOELi väravat läbistas teda kõrgendatud eufooria: „APOEL tõi mulle raha!”Tunnistasin seda, kuidas ta võidurõõmsalt piletitega vehkis. Järgmisel momendil tammus ta ühelt jalalt teisele ja siis hakkas juba mind kallistama! Pärast kallistust vaatas ta mulle vindise pilguga otsa nagu Banderas, pannes peale mingi idamaise, kreeka mõjutustega tinina, ise iga natukese aja tagant suuga takti lüües: SAHH, SAHH, SAHH. Siis hakkas ta õlgu väristama nagu Shakira ja mina kartsin, et ta hakkab roboti tantsu tegema. Järsku haaras ta mult käest (tegelikult enne sügas munad rahulikult ära, ise piinlikkust tundma-ta, ulatades kätte munased käed) ning juhatas mind domineerivalt valsile. Haarasin kabuhirmus tema käed ja hakkasin valssi moodi õõtsuma – muidugi tema juhtimisel. Igatahes tundsin meeletut ebamugavust, kui higi järgi lehkav APOELi mees mind embas ja tiniseva fänniloo taustal keerutas, ise sõnu kaasa röökides. Seal tiireldes tekkis mul äriidee: leiutada silma- või näopuhastid, juhuks kui peaks purjus kreeklastega tantsima ja ei taha, et nad Carlsbergi näkku tatistaksid. Ikka röökis ta oma laulusõnu ETZI IN NA PROHORAS, ETZI IN NA DUZNIKAS, GE NA SA THRILOS SA APOEL. Meie romantilise atmosfääri kirsiks tordil oli muidugi kaks taplevat ja sõimlevat jalgpallifänni. Kui muidu vaidlesid nad nagu metslased, hüüdis APOELi fänn alati refräänile kaasa ETZI IN NA PRO-HORAAAASSS. Samal ajal kui ma mitu korda Carlsbergi mehikese juhatamisest kõrvale kaldusin ja ta varvastele astusin (ärge süüdistage mind tantsuoskamatuses, sest kaotasin too hetk oma valsi-süü-tust), jõudsin järeldusele, et see mees on kuidagi ... tuttav.

*

Meie romantiline tants oleks vist igavesti kestnud, kui ma poleks talt suitsu küsinud. Fännilugu aga ketras ikka edasi. Varsti nakatas ta mind APOELi peale kihla vedama. Kui ma lõpuks nõustusin, viskas ta mulle kaela sinise klaaskaelakee, mida võib paljudes Kreeka majapidamistes näha. Sinised kurja silma vastased kaelakeed pidid eemale hoidma halbu vaime, õnnetusi ja haigusi. Panust vormistades kuulasin seletust, et helmed aitavad APOELi võidust kurje vaime eemale hoida. Panustasin APOELi võidule Porto vastu, olles ise raudselt kindel, et see ei õnnestu. Kui ma lõpuks oma panuse esitasin, käskis valsimees mul APOELi särgi korraks selga panna. Muidu-gi tema higise särgi, mida ta polnud juba neli aastat pesnud. Mu armas sõber rääkis, et oli selle särgi saanud kelleltki lemmikmängijalt neli aastat tagasi ja pärast polnud ta kordagi seda pesnud. Särgil pidi olema ikka veel selle mängija õnnetoov higi, mis koostöös uue omaniku higiga andis parema lebrakombinatsiooni kui spordimeeste riietusruumis. Veel õpetas ta, et seda särki kandis ta alati iga oma panuse vormistamisel ja selle särgiga tehtud kihlvedude täpsus oli üheksakümmend protsenti. Jäin naiivselt veidrikku uskuma ja ootasin järgmist mängu. Kihlveokontorist lahkudes tundsin ennast väga kummaliselt. Olin just ühe hullunud APOELi fänniga valssi tantsinud, mingit veidrat kaelakeed kandnud ja tagatippu vormistanud oma panuse, ühe tippmängija higine särk seljas. Hilises öös möö-da Griva Digenit koju kõndides valdas mind kaks muremõtet. Esiteks tundsin kurbust, et kõik apelsi-nid kuidagi nii tuhmunud välja nägid, ja teiseks näris mind vajadus teada saada, kus ma toda veidrat tegelast näinud olin.

*

Minu õnneks oli valsimehel õigus ja ma teenisin viisteist eurot. Kui võidule järele läksin, ei kohanud ma ei jalgpallifänne ega saanud valssi tantsida. Aga kui ma paar nädalat hiljem kodutänaval kõndisin, äratas mind mõttemaailmast maja ees tuututav Golf. Kui jõudsin auto kõrvale, keeras juht akna alla. Mind tervitas sigaretti pahviv valsimees. “Ma ütlesin, et see särk on õnnetalisman!” hüüdis ta kohemaid. Taipasin, et see on mu armsa majaomaniku poeg, tüüp, kes meile Ivan Oravaga kohtudes võtmed oli ulatanud. Kui ma midagi jaatavalt tema tähelepaneku peale pobisesin, jooksis ta hullunult välja ja hakkas karjuma GOOOL! GOOOOL! GOOOOOL!, samal ajal kreeka keeles kommenteerides, kuidas ta lemmikmängijaid väravaid lõid. Veel hullem oli see, et ta üritas oma kommentaare ilustada jalgpalliliigutuste – petete, söötude ja tugevate löökidega. Teda üldse ei häirinud tema ilmselge teosamm, ülekaalulisus ja koor-dinatsiooniprobleemid. Siis tormas ta juba sigaretti kimudes minu poole, võttes tantsumehe poosi, et mind jälle valsile kutsuda. Hoidsin eemale ja keerasin selja (ja näitasin keelt) ja vabandasin, et pean ruttu üles minema. Jätsin ta üksi valssi keerutama ja hakkasin oma ukse poole minema.„HEI! Pos sas lene?” hüüdis ta mu poole, kui vastasin.„Endaxi, Christmas. Mi lene Makis.”Lõime vennalikult käed ja siis tormas APOELi mees autosse, käivitas auto ja hakkas eemalduma, sa-mal ajal aknast välja karjudes: “FORZA APOOEL!”

*

Järgmine kord kohtasin Makist just teel kihlveokontori poole. Tegelikult tahtsin lihtsalt mängu vaada-ta. Kõndisin mööda Griva Digenit, kui minu kõrval jäi seisma kurikuulus Golf.“ELLA, RE!” hüüdis ta nagu segane ja kutsus mind autosse, mis oli täis ainult Carlsbergi õlut ja tühje keeratud tubaka pakke..“Millele panustad?” vaatas ta mulle oma öökulli silmadega otsa, samal ajal kiirendades, kordagi tähelepanu teele pööramata. Suunasin teda teed vaatama, kui ta oma peo peal APOELi ja vastastiimi formatsiooni seletas, käskides minul enda sõrmedega tema peopesal vastaste kaitseliini mehitada, et ta saaks näidata, mis taktikaga APOEL nende kaitsest läbi murrab. Kui ma vahepeal oma näpud ta peopesast ära võtsin, et teda teeohtude eest hoiatada ja noomida – ta sõitis punase tule alt läbi –, pidas ta mind äpuks ja rahustas oma meeletut sõidustiili paari endaxi’ga. Ühelt ristmikult leidis ta sõbra, kellega alguses vahetati mitu signaali ja võisteldi pöördehelidega. Kui tuli roheliseks läks, kiirendati nagu segased, siis jälle aeglustati, et kolmekümnekilomeetrise tunnikiiruse juures aknad vestluseks avada. Kahjuks ei saanud ma vestlusest aru, tõtt-öelda olin paanikas tagasõitvate autode tõttu, kes sajatuste ja signaalitamiste saatel Makist ja tema Elvise soenguga sõpra utsitada püüdsid. Makis sõimas neid külma rahuga ja jäi oma vestlusstiilile kindlaks, sõbrad karjusid teineteisele umbes neli minutit mingeid jalgpalliasju. Kui autod lõpuks eraldusid ja ma Makiselt küsisin, millest räägiti, vastas ta:“APOELi tiimi taktikast ja formatsioonidest.”Tänasin jumalat, et nad teineteisele liiga kõrvale ei sõitnud, et üksteise käte peal vastaste kaitseliinist läbimineku plaane arutada. Mulle tundus, et nende ahtake aru ei tulnud selle peale. Oleksid nad selle peale tulnud, olnuks ma juba arvatavasti haiglas.

*

Tol õhtul astusin kihlveokontorisse juba Makisega. Istusin ootusärevalt ühe suitsuhaisuse kohaliku kõrvale. Makis läks panuseid tegema, samal ajal oli kuulda tema valjut seletamist ja tunda higihaisu. Kui Makis minu juurde tagasi tuli, hüüdis ta:“HEI, POOLAKAS! Panusta APOELile – kerge raha!”

Samal ajal märkas minu suitsetav, surnumatja näoga naaber Makist ja kukkus valjult teda sõimama. Varsti sõimas Makis vastu, lendasid kreekakeelsed roppused, mida mina õnneks oskan, aga säästan lugejat, sest olen kombekas noorsand. Ila ja õlut lendas, nagu oleks neil suu asemel dušs. Ime-kombel kähmluseks ei läinud, sest meestel paistis õhk juba sõimlemisest otsa saavat. Natukene ko-guti siis aumehelikult hinge. Karude näod olid punased ja paistis, et mõlemad võivad minestada, samal ajal teineteisele endaxi, endaxi korrutades. Mind hämmastas, et ümbritsevad kohalikud olid koefitsentidesse, mänguekraanidesse ja panustamistaktikatesse nii süvenenud, et nad ei vaevunudki märkama, et selline möll jälle aset leidis. Võib-olla olid nad lihtsalt harjunud. Mingilt maalt tiris Makis mr Poola (loe: minu, eestlase) kõrvale ja hakkas jälle kerget raha propageerima. Ma ei tahtnud üldse selle tramburaiga kaasa minna, aga tema entusiastlikud seletused üheksakümneprotsendilisest täp-susest tekitasid mus idee, et äkki oli tegemist saatusega ja keegi kõrgem pani mu teele Makise – tõelise Kauka Jumala. Kui ma lõpuks nõusse jäin, sügas ta kõigepealt mune ja siis ulatas õnnistuskäe, et mind jälle tantsitada. Suutsin ruttu ennast lahti kiskuda, kui tema juba ühe käega telefonist kreeka-keelset tilinat – ETZI IN NA PROHARAS – laskma hakkas. Tahtsin jälle leiutada näo- ja silmapuhastajaid, kui tema Carlsberg mulle näkku purskus. Valetasin, et mul on jalavigastus ja tema suhtus minusse suurima aupaklikkusega, sest tema ebajumalatel olid samad mured. Ehk nimetatakse seda jalgpalliempaatiaks. Muidugi pidin ma kandma sinist klaas-kaelakeed – et selle tiimi halbu vaime eemale peletada – ja sain kanda Makise lemmikjalgpalluri ja tema enda higist läbi immutatud jalgpallisärki. Siis tantsitas Makis mind oma kohale tagasi, sügas mune ja surus kätt. Siis sõimlesid nad natuke minu naabriga ja peagi Makis lahkus. Paari sekundi pärast tuli ta tagasi, võttis mult käest kinni ja juhatas välja. Seal hakkas Golfi-mees heeliumihäälega – hihihihihihihihihi –, kõht kõveras, itsitama. Küsisin, mille üle ta naerab.“See tüüp oli seal Omonia fänn. Noh, ja siis ma otsustasin peeretada ja praegu istub ta seal pussu-haisu sees. Aga sina oled normaalne vend, ma ei saanud sind sinna jätta. APOELi fänn ei jäta mitte kunagi APOELi fänni peeruhaisu sisse.” Ma ei osanud midagi arvata. Ma ei teadnud, kas oleksin pidanud meelitatud olema sellisest kam-raadlusest või pahane, et mind APOELi fänniks ristiti. Küll aga ei suutnud ma paanikat ja ärevust maha suruda, kui kihlveokontorisse sisse vaadates nägin kiiresti meie poole jooksvat surnumatja näoga naabrimeest, kes plaanis vist mõlemale kolki anda. Makis jättis mind maha nagu prostituudi, joostes oma töntsi sammuga Golfi poole. Siis karjus ta autoaknast Omonia fännile roppusi, pani makis põhja „ETZI IN NA PROHARASE“ ja tõmbas minema. Naabrimees jäi nõutult seisma ja siis otsustas minul kratist kinni võtta, et mind tuuseldada. Rabelesin lahti ja jooksin – kaka püksis – kodu poole, ise natuke Makise peale kuri. Tema pärast jäi mul nägemata Manchesteri mäng.

*

Aga panus läks täkkesse ja ma teenisin järjekordsed viisteist eurot. Kui ma viimast korda Makise-ga kokku puutusin, juhtus see jälle kihlveokontoris, kui ta mind jälle KERGE RAHA peale ergutas. Kuna mul oli rahamaitse suus ja polnud aimugi algaja õnnest õnnemängudes või seadusest, kus kolmas kord on kaotuse mõttes kohtuseadus. Tegin naeratava näoga läbi Makise rituaali: klaaskaela-kee kandmine ja üha rohkem lehkava särgi selga tõmbamine. Siis jäime mõlemad sinnasamasse mängu vaatama. Terve mängu kuulsin Makiselt uusi roppusi, mida ma kannatlikult õppisin, kui tema kohtunike otsuste, vastaste väravate, oma mängijate oskamatuse peale röökis. Vahepeal joodeldas ta ikka oma APOELi laule, üritas mind tantsitada, millest ma viisakalt keeldusin, sügas mune ja ter-vitas APOELi toetajaid. Aga kogu see tulevärk ja hullumeelne põlemine televiisori taga ei aidanud kodumeeskonda, kes pähe sai. Kui saatuslik kohtuhaamer langes ja lõpuvile kõlas, kadus Makisest elu. Ta langes kurvalt lauale ja hakkas pisaraid tagasi hoides kreeka keeles pühakuid paluma. Siis hakkas ta ulguma ja samal ajal oma keeles soiguma. Üritasin teda mõista ja küsida, mis viga on, tema aga hakkas mind kallistama ja lisaks õlule mu pusale ka kristallpisaraid ja tatti poetas. Kallistasime nagu jobud, kui tema ma tahan

surra, sõber kommentaari saatel ulgus. Ma ei tea, kas kogemata või tahtlikult läks varsti käima jälle kreekakeelne tilin ETZI NA PROHARAS – mil tema minuga õõtsumas hakkas. Nägime välja nagu imal homoseksuaalne paar kuskilt odavast Ameerika kolledži stseenist. Eriti piinlik oli see, et Makis oli üsna lühike, toetudes mu rinnale kui lapsuke. Aga siis taastus ta energia, teda lõi valgustus ja joovas-tus! Ta taipas, et APOELil on võimalus edasi pääseda. Pärast seda talutas ta mind välja ja lubas mu kaotuse tasa teha, viies mind baari, et koos paar õlut võtta. Makis jõi ohtralt ja rääkis ennastunustavalt, enamasti APOELi taktikast ja sellest, kui palju ta raha panustamisega teeninud on. Muidugi karjus ta ka oma APOELi lugu. Mingil ajal aga märkasin, et Makis, kes pidi vetsus olema, on juba pool tundi kadunud. Hiljem tai-pasin, et väljast on kurikuulus Golf kadunud. Rahamees Makis oli mind külma arvega maha jätnud. Kõik ettekandjad piidlesid mind nagu potentsiaalset terroristi ja mul oli võimatu sealt pageda, seega pidingi alandlikult 20 eurot andma ja arve kinni maksma. Marssisin vihasena koju, lootes näha Makist, et teda sõimata. Paraku polnud Golfi maja ees. Paari päevaga mu viha aga laabus, sest sain aru, et olin üldkokkuvõttes kihlveosaagaga nulli jäänud. Aga millegipärast ei saanud ma pärast seda enam Makisega jutule, iga kord, kui ta mind maja ees nägi, tormas ta kohe tuppa või peitis end Golfi istmete vahele. Vahel tõmbas ta lihtsalt uttu, kui nägi mind lähenemas. Ega ma põhjust ei teagi. Oli see kartus inetu käitumise pärast või tema üheksakümne protsendi taktika ebaõnnestumine. (Mu sisetunne aga ütles, et tegelik protsent oli kuskil 50, sest ilmselgelt puudusid tublil õnnemänguril rahalaevad.) Küll aga olin sisimas õnnelik, et olin nii veidrat inimest näinud.

ITHAKI, KUS KÄIVAD ERASMUSED, ET LEIDA KLATŠITEEMASID

Kui rääkida kurikuulsast Ithakist, Küprose erasmuslaste põhipidutsemiskohast, ei hakkaks ma laulma üleliigset kiidulaulu. Tõtt-öelda viskas koht mul üsna kiiresti üle. Üldjuhul võis seal näha palju musita-mist, eriti just valgusfooride peol, mil iga värv tähendas suhteseisu. Üldjuhul olid need musitajad ja ringiaelejad pärit Vahemere maadest, kus vanematega koos elamine kõrge eani oli tavaline. Nüüd olid nad tõelised don Juanid ja Salma Hayekid, jagades keelt ja keha iga teisega. Kui pidu lõppes, algas Erasmuse klatš, draamad ja kired, omavahel räägiti, kes kellega oli ja kes rikkus oma šansid kellegagi. Mul oli raske selle pideva pidutsemisega harjuda, pole ma ju tantsumees. Kui Laurat polnud, ei saanud ma ka viisakusest tantsulaval tuikuda ja musitada, seega pidin muid tegevusi otsima. Kui nägin seinte ääres seisvaid närviliselt suitsetavaid ja kokteile limpsivaid kohalikke, kes ihara pilguga neiukesi piidlesid, otsustasin nendega mitte liituda. Tavaliselt tahtsin lihtsalt ennast purju juua ja inimestega juttu rääkida. Üks veidramaid pidutsemis-viise kujunes mul Jiřiga. Palju kordi istusime kahekesi Ithaki ees, suitsetasime ja jõime svipsi ja olime üksteise emotsionaalsed nutupadjad, pajatades oma suhetest, ekstüdrukutest ja muidu piinavast ar-mastusest. Olime nii armetud ja naeruväärsed, arutades seda sentimentaalset okset nagu pubekat-est tüdrukutirtsud. Kogusime järjest rohkem hoogu iga kokteiliga, inimesed kogunesid meie ümber ja jäid kogu seda jama kuulama. Eriti üles sulasid naiivsete tüdrukute südamed. Samas häiris mind Jiři, kes pidevalt minu ja Laura suhet kritiseeris, mainides, kui mõttetu ja igav ta on ja kuidas me ikka ei sobi. Tegelikult hoomasin tema kadedust. Mäletan, et tihtilugu kuulas meid

Kostas, kes meie plärast armastusjõudu sai ja Jekaterinaga tantsu vihtuma või aia taha musitama läks. Tegelikult polnud Kostas kunagi Ithakis nii õnnelik, kui Jekaterina seal oli – nii ei saanud ta teisi blonde venelannasid sebida. Neil kordadel aga, kui Jekaterinat peol polnud, oli ta peo hing, astudes peosaali naeratava näoga, visates nalja ja tantsides üksi nagu playboy. Samal ajal olid ta pilgud alati vene neiude peal, kellele ta varsti kiskja moodi lähenes, hakates neid kerge naeratuse saatel täis jootma.Kuna ma veel ei armastanud Laurat, sebisime ja ajasime ka Jiřiga neiudele lolli juttu. Kuna meil oli kombeks ennast päris jutustavaks trimbata, avastasime mingilt maalt, et suudame lisaks eesti, tšehhi, inglise ja kreeka keelele rääkida hispaania ja prantsuse keelt. (Tol ajal oli mõlema keele oskus mul nullilähedane.) Küll rõõmustasid naiivsed tüdrukud, nähes nii kultuurseid poisse. (Veel veidram oli järgnevatel päevadel pidevalt koolis teretada ja vestelda tüdrukutega, keda eilsest üldse ei mäleta, kuid kes sinu poole võõrastes keeltes pöörduvad.) Kuna suutsime mulli toota nagu poliitikud, ei imestanudki ma varsti, kui järgmisel hommikul tüdrukud mu poole pöördusid küsimustega stiilis, et kuule, kus su tšehhi doktoritöö juhendaja on või kas te tõesti lähete merebioloogia uurmistööd järg-mine nädal Türgi poolele tegema. Kui ma pärisin nende kohta Jiřilt, muutus ta Rafailiks:„Doesn´t matter. Muidugi ütle jah.“ Alguses olin üsna hoolimatu Lauraga, seega üritasin teisigi tüdrukuid sebida. Üks nendest jättis aga kustumatu mulje, 28aastane Maša, blond venelanna, kes nägi oma riietumisstiililt välja nagu Pipi Pikksukk. (Muidugi oli Kostas minu peale selle tõttu solvunud, sest tema leidis, et temal on ainuõigus venelannadele.). Tegelikult polnud ta mu maitse, olles kergelt eemalepeletav oma veidrusega. See, kuidas ta pidevalt roboti tantsu tegi, ilmselgelt ise sellest rahuldust tundes, kuidas ta kogu aeg kor-rutas, et ta on kiisu, tehes samal ajal mjäu ja lüües õhku kujuteldava käpaga, ajas hirmu nahka. Veel hullem aga oli see, et ta tutvustas mulle oma armeenlasest peikat, kes osutus igati lahedaks tüübiks. Pärast mõnd kokteili lausus ta aga, et see pole ta poiss ja et ta tahaks hoopis minuga öösiti nurru-da, olles ise süütu. Kui ma pärisin, kes see armeenlane siis on, vastas ta, et rahakott, kes ostab talle kingi ja asju. Hilisööl kutsusid nad mind armeenlasega takso peale, millest mina keeldusin. Selline mõlemapoolne entusiasm ei tähendanud head.

*

Need, kes polnud amelnud, naist või meest leidnud, lõpetasid alati Casa de Cubas. Seal olid nii kohalikud perverdid, ikka punnsilmselt seina ääres naisi nillimas, kui ka elumehed nagu Jiři ja mina. Ühel õhtul aga tänasin ma jumalat, sest lõpuks leidis Jiři endale hispaanlanna – mustlastüdruk Chris-tina. Tema mustlaslik riietumisstiil ja elav loomus tegid temast sümpaatse naise, kuid enim meeldis mulle see, et ta meeldis Jiřile. Tänu oma kutsikavaimustusele lõpetas ta minu ja Laura kallal vingu-mise. Enam ei pidanud ma hommikuti taluma, kuidas Jiři minu ja Laura suhet jälle kritiseerib. Lõpuks sain talle anda oma puhtaid sokke tema juustuste asemel, et ta hommikul oma senjoriitale külla saaks minna. Ta lõi õitsema kui lapsuke, vaadates mu poole, tihti konstateerides: nüüd on meil mõlemad hispaanlannad. Tegelikult ei tundnud ma rõõmu nii väga pidutsemisest, vaid sellest, kui kuum Laura seal ööklubis välja nägi. Ei saanudki aru, kas joobusin üha enam viskist või sellest, kuidas ta lühike seelilk välkus, mil ta rütmi nautis. Vahel sulasin nagu küünal, kui ta pisikeste kätega mu keha otsis, mind ligemale nõudis, kui ma erinevate jauramitega lollusi tegin. Ma tundsin ennast kuningana, minu sisemist ma-dalat enesehinnagut toitsid kõik need kadestavad tüübid, kes senjoriita pepule pikalt järele jõllitasid, ma tundsin ennast supermehena, kui sõbrannade kakofoonia mulle selgeks tegi, kuidas mul selle päikeselapsega vedanud on. Tihti unustasime maailma ühes sõdade, pattude ja vennataplusega ja lihtsalt vahtisime teineteist, mil pöörane DJ kuumi klubihitte paugutas. Vahel sulgusid silmad, kui haarasin suitsuses saalis käte vahele lokipea ja suudlesin. Suudlesin, nagu oleks see mu viimane päev. Viimane elu. Ja ta naeratas, naeratas igavesti, õrnalt sulatades mu Tallinna unetused, agooniad ja probleemid. Tema itsitus helises läbi Vahemere öö, kui kahekesi kodu poole tuikusime, mina teda

õhku loopimas. Mu väike ja lapselik kuninganna, puhta ilu vääriskivi.

*

Eks see Ithaki läks minulgi paar korda käest ära. Ükskord suutsin hispaanlanna püha viha täis ajada. Jaurajad, nagu me Jiřiga olime, tekitasime Ithakis mingi jama, mille tõttu meid välja visati. Põhjusi ja ajendeid ma täpselt ei tea, aga eks oli küsimus selles, et me olime idaeurooplased, kes ei oska juua ega käituda. Mind aga huvitab selle intsidendi järgne tunnike, mil ma oma armsa sõbra ära kaotasin ja ennast pargipingi peal magamast avastasin. Mind äratas vihm. Masendunult taipasin, et telefon oli välja lülitatud. Eeldasin, et kell oli kahe-kolme ringis öösel. Koju ei tahtnud minna, sest tundsin ennast nii üksikuna seal märjana pargipingil, nähes välja nii armetu ja eemalepeletav. Siis hakkaski mus helise-ma üks helin, mis kutsus mind Laurita poole. Aga mulle tundus – kuigi ma olin vindine ja eksinud –, et ma olin kesklinnas, kuskil Ledra juures, kust Laura ülikoolini oli oma seitse-kaheksa kilomeetrit. Eesti mees on nii tantsulõvi kui täis peaga tubli kõndija ja nii asusingi teele. Taksoraha mul ju polnud. Olin olnud Nikosias juba aasta ja oma arust teadsin linna, kuid minu ähmasus ja tänavate ühtesulamine ja sarnasus tekitasid olukorra, kus selle asemel et otsejoones Laura poole kõndida ma kuskil Palouritis-sa rajoonis sihitult ringi käisin. Mingil veidral kombel jõudsin veel Põhja-Küprose piiri äärde, kus kaks hammasteta prostituuti mulle teenust pakkusid. Olin peaaegu nõus, vaadates nende kaubandusliku välimuseta naeratusi, aga siis taipasin, et mul on armastus ja et ma olen suhtes. Niimoodi sihitult tiirutamisega kulus mul veel oma poolteist tundi, vahepeal ma jõudsin mingi mäe otsa, ronides üle kellegi eramaa aedadest. Seal hakkasid mind koerad taga ajama ja põgened-es tõmbasin ma teksad puruks. Tahtsin mäe otsast otsida oma senjoriita asukohta. Siis tuiasin mitu korda sildi järgi, mis viitas Panepistimio Kipriou’le, kuid viis sama ülikooli vana ülikoolilinnaku juurde. Teine – Laura oma – asus aga ikka seitse- kaheksa kilomeetrit eemal. Esimese ülikoolilinnaku val-vuriga püüdsin vestelda elust, armastusest, ilusast ööst ja pidudest kreeka keeles, ise oskamata nii purjus peaga kreeka keelt, kasutades endaxi´tamise taktikat. Tore mees oli see vuntsidega papikene! Kui kiriku tagant hakkas roosakas taevas päike tõusma, sain aru, et jumal andis mõista, et ma pean kaineks saama ja jätsin embamiste saatel valvuriga hüvasti. Suur oli ta imestus, kui ma tuiates pool tundi hiljem sinna tagasi jõudsin. Veel suurem oli ta üllatus, kui seesama tuikuv noorsand juba tüki aja pärast kolmandat korda tuli. Siis sain vihaseks ja kõndisin minema, peas ainult üks mõte: kurat, ma tahan suitsu. Muidugi endaxi’tasin natuke ja embasime. Veidral kombel olid tol varahommikul väljas ainult inimesed, kes üldse inglise keelt ei rääkinud. See-ga tüütasin varajasi tööinimesi – koristajaid, peripterote müüjaid, postiljone ja politseinikke – küsi-mustega, nagu:“Ehete psigarette?” ja “Pu iine panepistimiou Kiprou?” Mitte kellelgi polnud sigarette ja kõik juhatasid mind ikka sellesama kiriku ja valvuri juurde. Mul polnud midagi selle vastu, aga ma tahtsin apelsinilõhnalise neiu kõrvale. Pidin vahetama taktikat. Peagi märkasin prügiautot, mille juures kaks meest askeldasid. Liginesin ja pärisin ühelt kreeklaselt inglise keeles, kus on teine ülikoolilinnak, tema juhatas mind teise venna juurde, kes pidavat inglise keelt oskama. Ainuke inglise keel oli tema puhul: yes, yes, yes. Kasutasin seda ära sigareti saamiseks, tema jagas mulle oma poolelisuitsetatud sigaretti. Siis küsisisin muuseas: “Pu iine panepistimiou Kiprou. Konta de Carrefour Aglantzia?“ , mille peale tema ütles: “Yes, I drive, and you help“, vaadates sisendavalt mu poole ja kohendades oma prügimehe nokamütsi. Küsisin üle, kuhu ta sõidab, ja ta ütles, et viib mu ära. Nõustusin ja tema hakkas elavalt oma paarimehega se-letama, kes peagi oma töörüü seljast ära võttis ja minema kõndis. Ma mõtlesin: püha müristus! Äkki solvus mu peale, et olin nende partnerluse ära rikkunud. Hiljem sain aru, et ta oli õnnelik, et oli en-dale asendaja leidnud ja sestap panigi ta nii kerglaselt kodu poole, ise vilet lüües nagu Kreeka Niper-naadi. Teekond Laura juurde oligi selline, et iga natukese aja tagant tegime peatuse, et prügikotte peale visata, sel ajal kui tema mind kreeka keeles entusiastlikult õpetas, kuidas seda täpselt teha. Siis uuris ta kogu aeg mu armastuse kohta, mil mina ainult Mou liitis’t korrutasin. Tihtilugu viskas ta

mulle oma suurte kämmaldega sigaretti näkku ja ütles rambolikult: nüüd suitseta! Õppisin selgeks prügiloopimise tehnika ja samal ajal suitsetamise ning avastasin, et prügiautodel polnud käigukasti, vaid mingisugune nupp, mida minagi paar korda puudutada sain. Kui me prügitiiru tehtud saime, viskas ta peale Pitbulli loo „Give me everything tonight“ ja hakkas valjult oma kreeka aktsendiga kaa-sa lõõritama. Olin natuke paanikas, sest ta sattus nii hoogu, et peaaegu ühe kassi alla ajas. Varsti aga nägin enda eest tuttavat Aglantzia rajooni ja peagi Laurita maja. Tormasin sisse, ela-valt joodeldades nagu Georg Ots. Ma laulsin (loe: röökisin, karjusin, lällasin) sedasama Pitbul-li lugu „GIVE ME EVERYTHING TONIGHT“, kui ma Laura uksekella tilistasin. Pärast seda juhatas unine senjoriita mind oma SHUT UP SHUT UP PIECE OF SHIT’IDEGA magama. Ta käskis mul lõõri-tamise (loe: röökimise, lällamise) lõpetada, sest ta pidi varsti eksamile minema. Veel ajasin niimoodi üles tema ruumikaaslase. Ta hoidis ära mu igasugused lähenemiskatsed ja niimoodi kukkusin riiete-ga voodisse.

Ärkasin muidugi sõnade HEY ASSHOLE peale, kui fuuria mind oma vihast suureks paisunud silma-dega keskendunult vaatas, varsti välja plahvatades: MA VIHKAN SIND! Lõpuks päästsin olukorra, minnes Carrefouri ja tuues oma kullakesele palju šokolaadi. Pärast seda jutustasin oma imelisest teest tema armastuse poole ja kuidas ma tahtsin ainult teda ja kuidas ma käisin läbi seitse maad ja merd, ainult tema peale mõeldes ja ta sulas. Hispaanlannaga tuleb rääkida emotsioonide kee-les. Ta andis mulle isegi nii andeks, et mu järgnev päev möödus voodis lesides, armumänge män-gides ja Bukowski “Naisi” lugedes, samal ajal kui senjoriita mulle süüa pakkus. See oli mu üks kaune-maid hommikuid. Kas ka tema oma? Ma ei usu.

*

Kuulsin hullematestki armuäpardustest pärast Ithakit. Kord oli üks hispaanlaste armupaar koju jõud-nud ja koos duši alla läinud ja tundnud nii suurt armastuse vajadust. Nad tegid seda, mida armunud ikka teevad, noh: üks peitis oma madu teise koopasse. Paraku olid nad vindised ja põrand oli libe ja hispaania noorsand libastus nii kurvalt, et kukkus peaga vastu maad ja minestas ära. Ma ei kujuta ette seda paanikat (või tragikoomikat), mil meditsiinitöötajad saabusid ja nägid situatsiooni, kus teine his-paania paar köögis ikka veel flamenkorütmide järgi tantsu vihtus, vetsus üks poiss pikali lamas, madu ikka püsti nagu lipuvarras – õnneks kaeti see kellegi talvemütsiga. Samal ajal üritas tema muhuga pruta taltsutada hulluks läinud kana, kes igale poole kakas, meditsiinitöötajaid ründas ja meeletult kaagutas. Ka-ka-kauunis on ikka see Ithaki armastus! (Kust see kana sinna sai, pole mul siiani aimu. Ehk piisab seletusest, et tegemist on locade espanjol’idega. )

RASSIMIST ARMASTUSE SAAREL

Kuigi Küpros paistab olevat üsnagi võõrasõbralik riik, arvestades juba seda, et riik on ametlikult kak-skeelne ja tänavad täis multikultuursust, tundus mulle, et rassismi on õhus üsna tihti. Panin tähele, et tõrjuvad oldi nii mustanahaliste ja asiaatide suhtes kui Ida-Euroopast pärit inimeste, eriti rumeenlaste ja bulgaarlaste suhtes. Oma arvamust olen kujundanud isikliku kogemuse kaudu. Oh, kuidas mind ajas/ajab vihale rassism, mis on kokku klopsitud stereotüüpidest ja madala-laubalisusest! (Seda veidram on mul kirjutada Küprose rassismist, meenutades eilset vestlust oma

kodualevis: üks mu sõber leidis, et kõik moslemid on terroristid.) Kuigi üldjuhul võitlen selle vastu, vähemalt olen argumenteeriv ja alati kellegi eest väljaastuja, päästis rassism kord minu, Viktoria ja Rafaili olukorra. Ma täpselt ei mäleta, mis põhjusel või kuidas, aga kuidagi oli meil esimese semestri lõpu poole raha otsa saamas ja Andreas soovis meilt järsku kahe kuu renti ette. Mina ja Viktoria saime tasutud, kuid Rafail aina susserdas ja lubas ära maksta, mille peale Andreas aina närvilisemaks muutus. Mäle-tan, et see oli aeg, mil Kreekas kõik täiesti käest ära läks ja esimene pangadusärevus jõudis Küprose pankadesse, kes toituvad Kreeka pankade emapiimast. Üha enam tekkis juurde vaba kinnisvara, uh-kelt sildid küljes – einokazetai. Kahjuks ei olnud mul Rafailile laenata ja Viktorial ka mitte, seega pi-dime kuu aega ärevalt Andrease arupärimiste peale valetama ja närvilisi „doesn’t matter, soon will be normalna“ stiilis Rafaili seletamisi kuulma. Ühel päeval esitas Andreas ultimaatumi järgmiseks päevaks, mille tõttu mina juba Laurale me-sijuttu rääkima hakkasin, et nii nunnu, musike, nüüd elame igavesti koos. Sinu toas. Paraku järgmisel päeval meil raha polnud ja Andreas lubas Ivan Oraval uued üürilised otsida. Õhtu poole märkasime, kuidas üks araablane Orava autost välja astus ja ehmunud olekuga punnsilmse kinnisvaramaakleri

seletamist kuulas. Olime hirmunud nagu süütust kaotades. Rafail tahtis panka röövida. Samal ajal nägime, kuidas Andreas närviliselt välja astus, kordagi araablasele pilku heitmata Orava enda juurde kutsus ja siis temaga õiendama hakkas. Ivan Orav vaatas meie poole ja mina kartsin maffiasõja po-tentsiaali. Seega peitusime tuppa. Viieteistminutilise vaidluse järel marssis Andreas tuppa ja ütles Rafailile kergelt kokutades:„Sul on kaks nädalat veel aega. Aga mina ei võta oma tuppa mingit aafriklast! Nad haisevad, on mus-tad ja pealegi varastavad! Vastikud mustad! Ainult eurooplasi võtame.“Tegelikult olin šokeeritud, et selline kõrge politseiametnik sai nii rassistlik olla. Küll aga olin õnnelik teadmisest, et see on ikka veel meie korter. Jagasin oma rõõmu Andrease teenijanna, piltilusa must pantrinna Anandiga. Rääkisime tühjast-tähjast, samal ajal kui mina nördinud olin, et inimesed on nii neetult kahepalgelised ja põhimõttevabad. Ma olin ka ise inimene. Kuigi Anandi tegelikku olukorda ma täpselt ei teadnud, leidsin, et ta seis polnud nii hull. Vähemalt arvasin, et see pidev lai naeratus on siiras, hingest tulev. Kuid tema väärikuse ja tagasihoidlikkuse tõt-tu me kunagi neid asju ei arutanud. Küll aga arutasid neid asju minuga minu bussi one-ride-stand’id. Nimetan niiviisi pruune mehikesi Bangladeshist ja Indiast, kes minu bussiootamised nii lõbusaks te-gid. Nad olid enamasti Turismiakadeemia õpilased. Alati tammusid nad ühelt jalale nagu väikesed päkapikud, naeratus alalõpmata näol isegi siis, kui räägiti tõsistel teemadel, nagu vaesus, kuuekesi ühes toas elamine, tsunamid ja kuritegevus kodus. Siiralt kuulasin nende lugusid, kuidas nad olid lootnud läbi Küprose pääseda eemale tsunamidest ja kõrge kuritegevuse reitingutega linnadest, tulles taga ajama Euroopa unistust. Nad tasusid meeletud summad kohalejõudmise, elamise eest ja eelkõige õppemaksuks. Siis aga ootas neid riik, mis küll avas tee Euroopasse, kuid ei tormanud nii väga neid aitama. Korralikku tööd oli neil armsatel põhupeadel – ütlen seda siiralt, sest minu jaoks oli see nii kihvt, kuidas nad oma musti krässus juukseid kogu aeg sasisid, et siis natukese aja pärast elavalt žestikuleerida, hey, my friend, my friend, in India … – minimaalselt. Enamasti töötasid nad kas koduabilistena, koristajatena või autoteenindustes. Mujale neid väga ei tahetudki. Üks neist rääkis, kuidas ta käis kaks kuud teises linnas ühe peremehe juures koristamas ja aiatööd tegemas, kuni omanik ta lihtsalt palgata minema kupatas. Aga vähemalt sain iga päev natuke süüa, ütles bus-siseltsiline ja sügas mõtlikult pead. Mitmeid neid bussimehikesi oli öösiti pekstud ja üritatud linnast minema ajada. Samas oli ka indialasi, kes olid väga hea töö peal, nagu imal Santos, kes oli Limassolis mingi IT-ärikas. Kuigi temagi kurtis, et paaril juhul ei saanud nad sõpradega nahavärvi tõttu klubisse.Tihtilugu viis Kostas mind pärast tööd kohvile. Ühel sellisel istumisel selgus mulle jälle Küprose kü-simuse tõsidus. Järsku katkestas rõõmsanäoline Kostas seletamise vene tüdrukutest ja muutus när-viliseks, põhjuseks kohvikut läbistav kõva karjumine, kui mehed toolidelt tõusid, ajades ümber lauad, ja ühele mehele kallale tormasid. Teda peksti armutult, käte ja jalgadega, peksjad karjumas sõnu, mis ei kannata kirjamusta. Kostaski läks püha viha täis ja jooksis peksjatele appi. Nüüd oli seal juba viis meest tampimas maaslamajat. Nägin seal oma sõpra, pisikest ja abitut, nii ennastunustavalt veh-kimas. Ma ei saanud tal lasta olla selline. SEE ei ole Kostas, arvasin ma ja läksin mäsu sisse, et teda ära tirida. Kuidas ta küll rabeles ja vehkles, üritades isegi minule laksu anda. Varsti tuli turvamees ja aitas verise mehe püsti ja siis juhatas ta välja. Samal ajal pakatas Kostas ikka vihast, lausa värisedes raevust.“KURADI TÜRKLANE, KURADI TÜRKLANE!” röökis ta ja läks baarmeni juurde, et endale viina kallata. Pärisin talt, mis juhtunud oli. Ägedalt žestikuleeriva Kostase jutust sain aru, et mees sai tappa ainult selle tõttu, et oli türklane. Mõistsin, et olime tõeliselt kreekameelses piirkonnas, kus juba mitu aas-takümmet, välja arvatud Ledra piiriületused, polnud türklasi nähtud. AGA SÄILINUD OLI VIHA. JA KUI SUUR SEE VIHA OLI, taipasin ma, vaadates päikeselast Kostast, kes üht türklast nähes nii raevukaks muutus. (Hiljem sain aru, et kakluse alustajad olid talle tappa andnud, sest nende sõber oli eelmine päev türklastelt kolakat saanud.) Muidugi olin ma Kostase peale pahane, lausa õiendasin temaga, sest jälestan rassismi ja natsion-alismi. Eriti veel sellist radikaalset, kus üks inimene tema rahvuse tõttu läbi pekstakse. Kui ma oma pahameelt väljendasin, haaras Kostas, kordades minust lühem mees, mul kratist (pigem rippus ta mul küljes) ja karjus nagu metsloom: „JÄÄ VAIT, KURAT, JÄÄ VAIT!“ Siis tormas ta pööraselt restoran-

ist välja. Ma ei osanud midagi peale hakata. Järsku kuulsin väljas valju signaalitamist. Läksin vaatasin, mis toimub, nähes Kostast, kes karjus, ET KASIGU MA PEALE. Läksin autosse ja Kostas tõmbas vihaselt koha pealt minema. Ta vaatas ainult ainiti teed, ise ikka veel raevust värisedes. Tõtt-öelda oli mul junn väga jahe, sest kartsin, et äkki viib ta mind metsa ja üritab kas üksi või terve kambaga mulle tappa anda. Minu taktika oli vakka olla, vaadates, kuidas ta pöörasel kiirusel linnast välja uhas. Kuigi vaade maanteelt ühes terrassmägede ja kuldsete väljade-ga, mille taustal päike langema hakkas, oli imeline, ei suutnud ma seda nautida. Poiss oli vaikne kui haud, samal ajal põledes vihast ja ängist kui metsloom. Auto uhas Larnaka suunas. Enne Larnakat tõmbas ta Aiya Napa poole, jõudes varsti alale, kus tee peale ilmusid hoiatused sõjaväebaasidest – nii kreeka, türgi kui ka inglise keeles. Mõistsin, et lähedal asub Briti sõjaväebaas.“Pane tähele, mida sa siin külas näed. See oli kunagi mu vanemate koduküla, Achna!” ütles Kostas ja aeglustas autot. Tema silmadest kumas tühjust, tema oli justkui eemal, ära siit planeedilt. Nägin, et ta ei ole enam ohtlik ja hakkasin välja vaatama. Iga natukese aja tagant võis näha pereelamut, maja, silmadeks kum-mituslikud aknad. Kõikjal oli kuuliauke, riideräbalaid ja purukspekstud mööblit täis tondilosse, mille kuldsetel põldudel kasvasid ikka veel lilled ja rukis. Keset tänavaid seisid mahajäetud autod, millega ei oldud jõutud põgeneda. Ainuke, kes külas veel elas, oli tuul, mis süngeid ja tumedaid aknaluuke ulguma ajas. Kogu selle ängistuse ja kadunud hingede taustal ei saanud jälitada silmaga päikest, mis tasapisi, roosa kumaga luitunud kiriku taha vajus. “KESKENDU!” äratas mind üles Kostas. Arvasin, et ta tahtis, et ma päikest jälgiksin. Tõsi, see, kuidas ta peegeldus kuldsetelt väljadelt, oli meeliülendav! Aga ta ei võtnud ära üksindust, ängi ja valu, mida need kuuliaukudest täis majad, nende kunagised elanikud näinud olid. “KESKENDU KIRIKULE!”Ja siis ma keskendusin. Nägin purukslastud aknaid, luitunud seinu ja inimesi, kes seal askeldasid. Taipasin, et need olid türklastest piirivalvurid.“Kui ma saaksin, laseksin need koerad maha,” raevus Kostas, värisedes ikka veel vihast. Pärisin talt, miks, kuidagi etteheitval toonil, nii et ta jälle mul kratist haaras ja vakka käskis jääda. Siis sõitis ta edasi ja jäi järjekordse tondilossi juurde seisma.“TULE VÄLJA!” käsutas ta. Vaikisime mõne äreva sekundi, siis hakkas ta kuidagi meditatiivselt mööda kummituslossi kõndima. Ta puudutas seinu ja vaatas akendest sisse, peagi sisenes. Kuulsin pudelik-ildude krõbinat, kuidagi sürrealistlikult paistis vastasolevatest akendest päike, olles taustaks stsee-nile, kus Kostas vanu raamatuid haaras ja pajatas:“Siin elasid kunagi mu ema ja mu vanavanemad. Muideks, siit kaks tänavat edasi lasti maha mu vanaisa. Sest ta oli kreeklane. NEETUD TÜRKLASED VÕTSID MU KODU, MU VANAISA, MEIE IMELISED AIAD JA SIDRUNIPUUD.”Märkasin just maja kõrval ilusat sidrunipuud, mida nüüd kaunistas inimesekõrgune võsa. Kostas ägestus ja viskas ühe pudeli vastu seina puruks.“Vahel ütlevad teised kreeklased meile, et mis teil viga! Teie pere kodu jäi vähemalt Kreeka poolele, teid päästis briti okastraat, minge tagasi ja alustage uuesti! Aga kes alustab elamist kummituslinnas, ümberringi ainult mälestused taplemisest, kadunud lootustest ja lähedaste kaotamisest! ME EI TA-LUKS VAADET, KUS NEED NEETUD TÜRKLASED MEIE KIRIKU PEAL LÖSUTAVAD!” hüüdis ta.Tahtsin nii väga vahele segada, viidates sellele, et põhjaküproslased elasid üle neidsamu kaotusi ja et seda ei pruukinud teha Küprose türklased, vaid emamamaa omad – aga ma ei julgenud. Ma ei tahtnud segada poissi tema valu läbielamises ega soovinud teda enam pööraseks ajada. Ma vaikisin ja palusin kohe loojuva päikese poole, et Aphrodite mind kuulda võtaks, jõudu koguks ja vennasrah-vad kunagi ühendaks.Varsti märkasin Kostast nutmas. Ta nuuksus nii haledalt ja väetilt, samal ajal ikka viha, ängi, põlvkon-dade kaudu edasi kantud raevu alla surudes.“Tead, mees, ma ei nuta sellepärast, et midagi nii koledat juhtus. Ma tunnen pigem viha. Ma nutan sellepärast, et ma ei nuta valu pärast. Ma nutan häbi pärast, et ma ei suuda piisavalt kaasa tunda oma vanematele ja perele. Ma nutan, sest ma ei nuta iga päev selle koleduse pärast, vaid mõtlen ainult pi-

dudele ja vene tüdrukutele. Aga see koht, see koht tuletab minu hoolimatust meelde.”Lasin tal ennast tühjaks nutta, pakkudes ka kerget kallistust. Terve tagasitee olime vaiksed, kandudes mööda tinditooni merest, millele langesid Aiya Napa ja Larnaka tuled. Paistis, et seal oli rahu võima-lik. Kostase ääretu siirus ja emotsionaalsus aga tekitasid minus tema vastu austust. Kaunis oli olla inimene, tunda kurbust ja nutta, nutta nii siiralt, nagu oleks see su viimane päev. See moment ühen-das meid. Kuigi meist ei saanud kunagi hingekaaslasi või iga päev koos hulkuvaid sõpru, jäid tema lugu ja isiksus alati minuga. Ta õpetas mulle rasketel hetkedel sajaprotsendiliselt endaksjäämist – is-egi kui see tähendas nutmist. Lahinal, piinlikult teise ees nutmist.

LOOMINGULINE HING VAJAB HULLE, ARMASTUST JA APHRODITE PUUDUTUST

Tihtilugu, kui viibin tudengite seas, kes ainult tööst, ilmast ja muudest olmelistest teemadest kõnel-evad, mõtlen tagasi oma lemmikhullule – Jiřile. Kogu minu läbikäimine temaga oli täielik hullus. Tema julguse ja meeletu elujanu tõttu kasvasin ka ise suuremaks seiklejaks ja nautlejaks. Hakkasin heade emotsioonide püüdlejaks koos hedonistiga, kes oma meelte ja käikudega tegi elust tõelise meistriteose. Jah, kahtlemata, ta oli hull, segane ja sassis, aga sellisena läkski ta hinge, inspireeris. Mäletan siiani üht leitsakus õhtut, mil kuulsin rõdult valju tuututamist. Rõdule minnes vaatas mulle vastu mu tšehhi sõber. Kui ma nägin tema kergelt õllest nägu, hüüdis ta, tavaj, hüpaku ma auto peale, nüüd on minek Aiya Napasse, et sealt kaljult alla hüpata. Pidasin teda hulluks, aga tema piiritu energia joovastas mind ja nii tormasingi alla. Ta tutvus-tas mind Vaclaviga, kaaserasmuslasega, kes nägi välja kui Luka Modric ja kes kogu aeg pabistas ja iga Jiři jauramise peale murelaulu laulis. Ta oli samuti tšehh. Veidral kombel ei häirinud mind isegi see, et me saja viiekümnega maanteel Larnaka poole uha-sime, roolis õllene Jiři. Kogu aeg üürgas mootor ja vilises tuul, sel ajal kui meie vaest Vaclavit pideva suitsetamise ja kiiruse ületamisega närvi ajasime. Protarase kaljukoobaste poole sõitis Jiři kui segane, tõmmates viimasel minutil kaapekat enne türki-issinise mere piiritust. Siis karjus ta meile, et tavaj, jookske nüüd ja kohe hüpake, ja järgmisel hetkel paterdas, karjudes oh-my-fucking-god otse kalju ääre poole. Viivuks oli näha tema vibavat keha ja siis käis veeplartsatus. Meie hiilisime värisevate varestena merekoobaste poole, vaadates, et alla on 15 meetri ringis. Üldse ei julgenud esimest sammu teha, mere poole tormata nagu see joovastunud segane.„MIDA TE, JOBUD, PASSITE! IGA ERASMUS PEAB SEDA TEGEMA! ISEGI SUVALISED TÜDRUKUD ON SEDA TEINUD!“ Tal oli õigus. Hiljem nägin, kuidas paljud pisikesed tütarlapsed nii kõrgelt alla hüppasid ja PÕMMDI vastu lainet põrkusid. Mõni pani isegi peakat ja kõhukat. Tiksusin seal kaljuäärel nagu kana, pabistav Vaclav loobus kohe. Jiři karjus ja motiveeris, aga ma ei saanud ennast kokku võtta. Kui Jiři aga mulle rõhutas, et elamine algab sellest, kui junn on jahe, tundsin, et ta on filosoof. Võtsin ennast kokku ja hüppasin, tundes õhus olles suurt hirmu. Lõpuks lõin oma munad suure prantsatusega ära. Olin val-ust hulluks minemas, kui tšehhi elumees mind kallistama ja uputama tuli. Siis ulpisime natuke jahedas meres, sellal kui Vaclav meid kadedalt kaljult piidles. Järsku, keset mõnusat merenautlemist, virgus tšehhi noorsand täielikult, nagu oleks teda mingi uus hullus, uus idee haaranud ja tormas paaniliselt kaljudest üles, ise karjudes: “Tule nüüd, jobu!“ Et tal on plaan. Üles ronides oleks ta kogukas keha

peaaegu libedalt liivakivilt alla kukkunud. Jooksime autosse nagu kellegi eest põgenedes. Ta ei lubanud isegi Vaclavil pilte teha, vaid käsutas kohe meid autosse. Masina möirates tormasime Cape Greko poole. Kurat, me peame jõuma, lõugas Jiři, samal ajal õlut lürpides ja kivimütsatusi auto all trotsides – selle tõttu siiski kiirust vähendamata. Siis tõmbas ta kummide vilinal maanteele, mööda meloni- ja arbuusiväljadest ja keeras suvalises kohas alla, et mäest hädise Renault’ga üles ronida. Kui ta lõpuks parklasse jõudis, käsutas ta meid ruttu mäest üles marssima. Et me pidavat tegema Cape Greko juures viimase suitsu. Ta tahab näha, teada, kas on väärt vaade. Tippu jõudes nägime imelist vaadet mäsleva mere, valgete lainete, mere-koobaste ja linnuvaatluspaikadega. Istusime pingile ja nautisime, kuidas kuldkera mere taha vaikselt kadus ja kui kaunilt kadus tema peegeldus eemal asetsevast Aiya Napast. Jiři kaifis vaadet, nagu saaks ta sellest nii palju dopamiini nagu kokaiinist. Tegelik põhjus oli selles, et elumees kujutas ette, kuidas ta siia naisi saaks tuua ja kuidas siis asjad kuumaks läheksid. (Paraku ta seda siiski ei teinud, aga mina suutsin Laurat veenda!)Kohe kui päike kadus, kustutas ta oma sigareti ja käskis meil järgneda. Tormasime tema järel nagu mingis nõmedas Hollywoodi filmis. Kahtlustasin, et äkki on ta mingi droogi mõju all. Siis uhas ta sihit-ult mööda Aiya Napa piirkonda, et auto pöördeid kaifida. Mingilt maalt avastasime, et meil on bents kohe-kohe otsas, mille peale Vaclav issameiet lugema hakkas ja valjult meie tulevikuväljavaateid analüüsis. Jiři rahustas teda sõnadega: kui jäämegi seisma, siis saab vähemalt autot lükata! Temale pakkus pinget katse, kas jõuame bensukasse või ei. Lõpuks jõudsimegi. Kohe kui paak täis, lasi Jiři masina täispööretesse ja uhas teadmata suunas. Kui küsisin, kuhu minek, vastas ta, et Türgi poolele! Ta kimas saja viiekümne kilomeetriga umbes 30 minutit, muusikat täielikult, terve oma kehaga nau-tides.

*

Korra jäime seisma, et ilusa kiriku juures suitsu teha, ja kuskil võpsikus, et hull saaks kakal käia. Aga mingil kuratlikul põhjusel ei leidnud me piiri üles, vaid avastasime end peagi pimedalt kruusateelt. Ümberringi olid ainult tühjad põllud. Jiři otsustas ikka edasi kimada, isegi siis, kui kivid teel sümboli-seerisid võimalust ratastest ilma jääda. Varsti oli kottpime ja mulle tundus, et oleme õudusfilmi sisse-juhatuses. Samal ajal anus pisarais Vaclav, et me tagasi läheksime. Jiři käskis tal vait olla ja sõitis edasi, ise joobudes meist hõnguvast hirmust ja ettearvamatuse kartusest. Peagi nägime mingisugust tuld. Lähemale jõudes taipasime, et see on sõjaväebaas. Meie Vaclaviga palusime Jiřil tagasi pöörata, ent tema lisas veel pöördeid juurde ja kihutas otse baasi sisse. Siis tuikus ta autost välja, selle tunnis-tuseks istmelt välja kukkuvad Heinekenid, mil sõjaväelased teda püssiga sihtisid ja STOP! STOP! kar-jusid. Aga see segane ei jäänud seisma, vaid marssis aina edasi. Mingilt maalt hakkasid sõjaväelased teda sihtima, mille peale noorsand seisma jäi ja tuld ja teed küsis. Imelikul kombel õnnestus tal tuld saada ja sõjaväelased lasid ta minema. (Üldjuhul võib lugejale tunduda, et sõjaväebaasid on ohtli-kud, kuid see on lihtsalt minu seiklustel juhtunud. Tegelikult on enamik baase sõbralikud, mehikesed viitavad, et seal ei tohi viibida. Hea meelega näitavad nad teed ja juhatavad teid õigesse kohta. Aga kui marssida tuimalt ja peatumata baasi sisse nagu see tšehh, võib jamasid tulla.)

*

Siis kimas Jiři juba autoga mööda väikekülasid piiripunkti poole, kus ühest putkast saime kohustusli-ku kindlustuse auto jaoks. Kindlustus kehtib kolm päeva ja maksab 20 eurot (kuu 35 eurot). Siis ajas ta masina tuuridesse ja vuhises sigaretisuitsetamise, muusikale kaasakarjumise ja sõidu-manöövrite taustal Famagusta poole. Jiři tahtis Varoshat, kummituslinna näha. Kui me kohalikelt türk-lastelt sinna teed küsisime, hoiatasid nad meid minemast. Et öösel pidi hästi pime ja ohtlik olema. Vaclav salgas mõtte maha ja hakkas heietama oma tulevikust, unistusest, lastesaamisest ja majast, kui Jiři tal vait käskis olla ja järjekordset kohalikku teeküsimisega tüütas. Kohalikud seletasid ainult stiilis

yes, yes, yes, left, right, left, yes, yes, left, no right, yes, left, left. Kui me lõpuks tondilinna jõudsime ja kuskile üksikusse parklasse auto jätsime, käskis ta Vaclavil autot valvata. Too keeldus. Samas keeldus ta ka Varoshasse tulemast. Siis surusime ta autosse, sel ajal kui kohalikud oma musta bemmi tagant vaest Luca Modricit piidlesid. Varosha oli tõsiselt hirmuäratav, kogu oma mahajäätud hotellide ja majade viirastustega. Neetult vaikne õhk ja okastraat, mis siiamaani vere lõhna meenutas. Iga natukese aja tagant võis märgata val-vuriputkasid. Kui mustaks ja kurvaks muutus isegi meri, mis inimtühjal rannal koha koledusi rannale tõi. Hulljulge Jiři vaatas nende tondilosside poole ega tundnud hirmu viirastusliku pimeduse ees, vaid tormas ühe okastraadi poole, et sealt üles ronida. Tormasin ta poole ja tirisin ta ära, kuuldes, et kuskilt oli kosta türklaste sajatusi. Okastraadi taga läks põlema prožektor. Jooksime kabuhirmus auto poole. Terve tee õiendasin temaga. Autos oli palavikulises olukorras Vaclav ennast väga madalale istmele surunud. Siis nõudis ta, et me ruttu sealt uttu tõmbaksime, et kohalikud olid teda tüüdanud. Uurisime, kuidas, ning Vaclav vastas, et tuld oli küsitud. Me pärisime, miks ta siis ei andnud. Tema lõugas, et nad oleksid ta ära tapnud.Varosha (türgi keeles Maraš) sandistavat aurat kogedes ja tondilosse silmates ei osanud ma ettegi kujutada, et seda kunagist kuurordiala peeti 1970. aastail maailma populaarseimaks turismisihtko-haks. Ilmselt oli selle tuntuse taga just kuulsused, kes armastasid Varoshas suvitamas ja puhkamas käia. Nimekamatest tasuks mainida Brigitte Bradot´d, Elizabeth Taylorit, Richard Burtonit ja Raquel Welchi. 1970. aastate alguses ei osanud keegi karta, et kõik need uhked hotellid, poed, butiigid, kalarestoranid ja ööklubid on varsti inimtühjad, üksikud. Nelja aasta pärast aga pidid kõik hedo-nistid, kuulsused, rikkurid ja turistid otsemaid linnast pagema, sest Girne poolt tulid Türgi Vabariigi okupatsiooniväed. Famagustasse jõudes hakkasid sõjaväelased Varosha ümber okastraadiga müüre ehitama, kindlustamaks, et rikas piirkond kreeklastele kättesaamatu on. Kunagisest tähtsaimast Kü-prose turismisihtpunktist sai pärast seda tuules kaeblev tondilossikogum, kuhu kedagi peale Türgi ja ÜRO sõdurite sisse ei lasta. Ehitiste eest pole pärast invasiooni hoolt kantud ja tihti on tondilossid varisemisohtlikud. Kunagine hiilgav rikkuse allikkas ja armastuse saare kroonijuveel on poliitika tõttu oma tõelise potentsiaali igaveseks kaotanud. Pärast 1974. aastat on ainult korra üritatud sellele potentsiaalile vihjata, õigemini seda taastada. Vahendiks oli muidugi 2004. aasta Annani plaan, mis lisaks muudele Küprose küsimustele püüdis sätestada sedagi, et Varosha kreeklastele tagastatakse. Isiklikult arvan, et ei loe nii väga enam rahvus, vaid see, et suurepärane piirkond niisama seisab. Kreeklaste seas on levinud arvamus, et türklased hoiavad meelega kummituslinna tegevuseta, just-kui vihjates oma suvale teha kohaga mis iganes heaks arvavad. Jutt käib aga Türgi Vabariigi, mitte kohalike türklaste mentaliteedist. Arif kirus tihtilugu, miks neetud okastraati maha ei võeta ja piirkon-da kohalikele türklastele ei anta, kes järk-järgult võiksid kummituskuurordi maha lammutada, uue ehitada ja kuldse liivaga uusi turiste ja elanikke meelitada. Siinkohal tuleks aga kahtluse alla seada just kohaliku elanikkonna võimekus, mis Kreeka poolel kindlasti olemas oleks. Välisinvestorite peale ei saa ka loota, sest tegu on siiski riigiga, mida tunnustab ainult Türgi Vabariik. Seega ei kehti seal ei rahvusvahelised aluslepingud, Euroopa Liidu juriidika ega muud tähtsad põhimõtted. Veel enam, pärast Girne endalesaamist on linnaga kõike muud peale arendamise tehtud. Kingitud – kui nii võib öelda – ja kõikide eeldustega linna kunagist hiilgust ei ole suudetud hoida, rääkimata selle edasiar-endamisest, kuidas küll peaksid kohalikud veel hakkama saama täiesti uue linna ülesehitamisega?

*

Siis avastasin ennast juba maanteelt, kui Jiři Famagustast Põhja-Nikosia poole kihutas. Tal oli vaja õigeks ajaks Ithakisse jõuda. Teda ei huvitanud politsei, Vaclav või nigelad teed, ta ainult kimas, suit-setas ja laulis. Peaaegu oleks ta tormanud piiripunktist mööda, kui autosid poleks ees olnud. Siis viskas ta Vaclavi meie poole. Vasesel tšehhil oli palavik Jiři hullusest. Jiři aga palus mult sokke, et oma juustukad ära vahetada ja kiskus mind Ithakisse kaasa. Terve õhtu musitas ta Cristinaga ennas-

tunustavalt tulede valgel. Hilisööl tekkis minulgi igatsus oma senjoriita järele, vaadates, kuidas Jiři Cristinaga miilustas. Jiři aga leidis, et too öö, mil tsikaadid nii uljalt palmipuudelt laulsid, peavad mõlemad kutid hispaanlan-nade kaissu minema. Seega otsustas ta mind Laura juurde viia. Kuigi ta ei seisnud püstigi, möirgas auto juba jälle mööda Nikosia tänavaid, mille akendelt peegeldusid rohelised periptero’d, pagariärid ja ööklubide sildid. Kui Laura lõpuks valju tuututamise ja minu ja Jiři laliseva serenaadi tulemusel rõd-ule tuli ja oma unised silmad avas, ei suutnud ta uskuda, mis sünnib. Autos üürgas mingi imal Shakira laul, meie sõbraga tegime jaburalt diskotantsu ja Cristina vaatas meid kui lollakaid. Kui Laura alla jõu-dis, olime meie juba nurga taha läinud, et jöriseda vendlusest, purunematust sidemest ja meeletust kireööst, mida me kohe korraldama pidime. Hispaanlannad ahhetasid: kust sellised sassis inimesed tulevad. Lõpuks tiris Laura mind üles ja Cristina tšehhi autosse. Kireöö lõppes kahe purjus mehe voodissekukkumise ja lihtsalt norskamisega. Loodan, et mõlemad senjoriitad andestasid. Järgmisel hommikul leidsin ennast juba Jiři rendiautoga Trodose poole kütmas. Viitasime Vaclav-iga mitu korda kiirusele, millega möödusid palmid, väikesed külad ja viinamarjaterrassid. Jiři pani muusika põhja ja vajutas gaasi, nii et mootor veel rohkem möirgaks. Meie sisetunne oli õige, paan-ikavaludes Vaclavi õnnetuseks märkas autot maanteeäärne politseiekipaaž. Ta juhatas meid käevii-pega teepervele, kui mina ja Vaclav vabandusi välja mõtlema hakkasime. Jiři käratas meid vait ja avas akna, et küsida politseinikult, mis mure teda vaevab. Me ei näinud kiirusepiirangut, meil oli kiire len-nujaama, me pidime auto õigeks ajaks tagastama – need oli kõik vabandused, mida minu aju hädas välja mõtles. Aga mitte Jiři! Kui politseinik meie kiiruse ületamisele ja seaduserikkumisele – mida ta muideks silma järgi, mitte spidomeetri järgi tähendas – viitas, tegi Jiři Keenia lapse silmad pähe. Sinna mahtus nii palju hin-gevalu, väikese poisi maailmaraskusi ja hirmu sisse. Ja siis tuli ta välja pärliga, rõhutades, et SEE AUTO EI LÄHE ÜLE SAJA KILOMEETRI. Ma pidin selle lolluse tõttu kreepsu saama. Kuidas sai keegi midagi nii jaburat öelda! Kui politseinik tema täiemõistuslikkuses kahtles, ei jätnud Jiři jonni, lubades politseinikule auto tehnilist passi näidata, kus detailselt kirjas, et see auto ei lähe üle saja kilomeet-ri. Ta jauras, anus ja palus oma Keenia nälginud laste silmadega päris kaua, kuni lõpuks politseinik ainult hoiatusega piirdus. Olin šokeeritud, samal ajal lummatud, vaadates, kuidas politseinik meie taha jäi. Jiři pani mootori jälle möirgama ja tormas mägede poole, samal ajal kostsid Vaclavi paan-ilised appikarjed. Sattusime tüüpilisse kreeka külasse, kus oli üks pood, väikesed aiad, taverna, traktor ja oliivipuud. Küla oli vaikne kui surm. Ainult rääbakas peni otsis jahutavat briisi. Kuna olime oma teekonnalt ek-sinud, õigemini Vaclavi giidituurilt, mis kätkes endas kohustuslikke Trodose mägikülasid ja kilpkon-narandu, otsustasime kuskilt teed küsida. Aga inimesi polnud! Kui me lõpuks aga ühe leidsime, oli ta muumia. See oli umbkaudu kahesaja-aastane papi, kes oli kepi toel oliivipuu all ehk mitu sajandit samamoodi istunud ja lihtsalt tänava poole jõllitanud. Üritasime teda inglise keeles kompida, millele ta ei reageerinud, vaid ikka ainiti enda ette vaatas. Siis proovisime oma hädisega kreeka keelega, mil tema ainult endaxi’dega oma hambutu naeratuse paljastas. Väikese küla idüll – olla keset igavust maailmaõnnelik. Toppisime papile kaarti ette, näitlesime mägesid ja Trodose tuuli ja küsisime pu iine, mille peale tema ainult naeratas ja endaxi’t korrutas. Vaclav oli jälle paanikas, aga Jiři tegi papiga lihtsalt Facebooki pilte. Paistis, et papi on niimoodi mitukümmend aastat istunud ja laiselnud ja see oligi tema kõrge ea saladus. Durrellil oli õigus, kui ta Bellapaisi elu kirjeldas. Küprose külades on ena-mik inimesi piiritult laisad, mis tähendab seda, et nad elavad kaua ja surnumatjal pole kunagi tööd. Siis tormas mu joovastunud kamraad jälle autosse, ajas mootori pöördesse nagu segane ja sõi-tis otse kuhugi tühermaale. Et asi tobedam oleks, pani ta peale türgikeelse raadio, kus rahvalikud meloodiad aju veel rohkem nüristasid. Küll paukusid kivid masina all, küll lõõritasid türgi laulikud, Vaclav aina ahhetas ja mina irvitasin. Varsti jõudsime Trodose piirkonda, mis oli tõeliselt lummav oma mägijärvede, suurte männijändrikute, siksakteede ja avarate vaadetega.. Plaanisime lõigata läbi Trodose mäestiku, ise trotsides pidevaid ülestõusmisi ja allalaskumisi – taustaks lummavad vaated mägiküladele ja -järvedele. Mööduvaid vaateid imetledes ei märganudki

me oma teekonda. Asfaldist sai kruusatee, siis sai kruusateest metsatee. Samal ajal oli näha, kuidas puude taga roosakas taevas mustjaks muutub. Jiři aga kimas edasi ja meie kahtlesime tema suunata-jus. Muidugi oli auto alt iga natukese aja tagant PÕNTS ja PÕNTS kuulda. Lõpuks avastasime ennast keset tihedat metsa, täielikus pimeduses. Varsti tuli välja kuu ja me leidsime juba ennast orupõhjast. Jiři oli sinna jõudes mitu korda peaaegu teelt välja sõitnud, mil Vaclav luges jälle tšehhikeelset iss-ameiet. Varsti jõudsime ristmikuni, kus üks viit näitas vasakule ja teine paremale, mõlemad viitamas Paphose poole. Meil jätkus kütust 15 kilomeetriks, aga mõlemal puhul oli vaja 25 kilomeetrit sõita. Kui Jiři ja mina nautisime täielikult olukorda, kuidas öökullid orusid huilgasid ja täiskuu öö kergelt müstiliseks ja hirmuäratavaks muutis, kartis Vaclav, et me jääme ööseks orgu. Ja et meid söövad ära metsloomad. Et tema alles luges, kuidas keegi oli Trodose orus ära tapetud. Meie aga otsus-tasime üki-kaki-kommi-nommi (rahvusvaheline versioon muidugi) saatel vasakule sõita ja rahusta-sime Vaclavit, et isegi kui peaksime orgu jääma, saame harjutada oma ellujäämisoskusi ja treenida sõjaväeks! Nii me loksusimegi seal neetud pimedas orus viiekilomeetrise tunnikiirusega tunni aja ringis. Kiiremini ei saanud sõita, sest kivid olid peasuurused. Aknast oli raske läbi näha, sest seal tiirlesid ees sääskede ja moskiitode hordid ja korra silkas mööda ka rebase moodi asjandus. Seda nähes luges Vaclav jälle tšehhikeelset issameiet. „Kurat, see on marutaudis! See sööb meid ära!“ Meie aga tirisime suitsu ja kuulasime türgikeelset tininat, rääkisime elust ja naistest, mil auto ikka POTSATAS ja POTSATAS kivi otsa. Palvetasime, et Vaclav püksi ei pissiks. Pärast kolgata teed, meele-tut suitsetamist, pimedust ja türgi tininat jõudsime lõpuks maanteele. Imekombel jõudsime bensu-kassegi. Bensuka kõrval poes harjutasime kohaliku tädiga kreeka keelt. Mingilt maalt aga taipasime, et see kaheksakümneaastane naine on kas hull, sadist või pervert, kes meid ära vägistada tahab – eelkõige tema klaasistunud pilk, millega ta meid vaatas, ja see, kuidas ta iga natukese aja tagant keelega üle oma huulte käis – ja pagesime ruttu Limassoli. Õhtu päädis sellega, et Jiři kimas sajaviiekümekilomeetrise tunnikiirusega pealinna poole. Kui ma viitasin ta kiiruseületamisele, väitis ta, et on Semir Cobra üheteistkümnest. Ta asetas rendiauto peale kujuteldava politseisireeni ja muudkui uhas ja uhas. Uhas nagu segane. Tema joovastus pani mind tema tervemõistuslikkuses kahtlema. Veendusin, et istun autos kõige hullema inimesega, kellega ma kohtunud olen. Aga mulle meeldis see!

KUI UNISTUS ÜTLEB, ET TA ARMASTAB SIND

Aeg lendas kui linnulennul ja mina väsitasin ennast nii kooli, kirjutamise kui ka Rafailiga töötamisega ära väsitasin. Et mitte mõelda. Mõelda sellest, et äkki oli Rafailil too õhtu õigus. See hirm ei lasknud mul tihtilugu magada ja läksin juba jope väel öösiti suitsu rõdule tegema. Üritasin juurelda Laura puhtuse üle tähistaevasse vaadates ja siis juba kööki vaadates, kus punaste silmadega sõber kurbi laule kuulas. Temagi oli oma tüdrukust lahku läinud ja tõtt-öelda muutus tema olemus väga kibedaks ja negatiivseks. Püüdsin leida märke ja tuge, otsustamaks, kas jätta Laura või armastada teda nii, nagu oleks see viimane päev. Märk saabus päeval, kui läksin emale kingitust otsima. Kõigepealt tuulasin mööda Põhja-Nikosi-at, leides emale sealt teekomplekti. Siis naasin Kreeka poolele, tuiates Laiki Getonias. Nunnud olid kõik need värviliste laudlinadega restoranid oma meze’dega. Igalt poolt hõngus vesipiibutubaka lõhna, laisad ettekandjaid mööduvaid inimesi vaatamas. Kuumus oli nad nii laisaks teinud, et nad ei viitsinudki neid sisse kutsuda. Nad lihtsalt suitsetasid ja vahtisid. Mina kammisin ehtepoode ja

turistikauplusi läbi, otsides ilusaid kaelakeesid. Mind tervitasid noored lapseohtu plikad ja küpsed mammid, kes kõik mulle kui Krismarile, Kristuse merele ka kristlikku kaelakeed soovitasid. Paraku ei leidnuks ma ei endale ega emale midagi, kui ma juhuslikult poleks kuulnud suitsust mehehäält maa alla juhatava poeukse tagant hüüdmas: KRISTUS, USALDA KUNSTI. See tundus piisavalt veider, et sinna sisse astuda. Mind tervitas vaese mehe sassis ateljee, kus sein-tel, laudadel ja põrandal olid pildid Kreeka saartest, Küprosest, sinimerest, kirikutest ja laevadest. Lasin silmal üle käia seinal rippuvatest kaelakeedest ja palvehelmestestki. Siis lähenes mulle ootama-tult Kunstnik, haarates oma krobelise käega mul õlast, et mind ümber pöörata. Ta tutvustas ennast, kuid tema lai naeratus ja sisendavad silmad panid mind seda kohe unustama. Siis paotas tema uhkete vurrudega mullimasin, et tõelisele naisele tuleb ainult ilu kinkida. Kellegi hingest tulevat jumalikku ilu. Siis võttis ta mul käest, süütas sigareti ja hakkas ükshaaval maalisi pilte tutvustama. Nägin neid päikeselisi rannikuid, armsaid väikekülavaateid, mäslevat merd ja uhkeid sadamaid ja sulasin. Sulasin veel rohkem, kui kunstnik nende olematut hinda mainis. „Ma ei maali neid rikkuse nimel, ma maalin neid maailma nimel. Kui kellelegi on anne antud, siis seda peab maailmaga jagama. See on inimese suurim kohustus.“ Ta kõneles kuidagi õpetlikult, väärtushinnanguid sisendavalt terve selle pärastlõuna, rõhudes an-dele, kunstile ja oma tee käimisele. Iga oma maali vaatas ta sügava tähelepanu ja hoolivusega, pait-ades kergelt nende paberpinda ja ohates, et tegelikult ei tahaks ühtegi ära anda. Aga samas pakkus talle rõõmu, et tema ilu tegi kellegi kodu, toa ilusaks. Varsti pakkis ta mu maalid ja ulatas need naer-atusega mulle. Siis uuris mu tegemiste kohta ja aru saades, et ma pole turist, vaid välisüliõpilane, päris mult naiste kohta. Ta lausa nõudis minult, et ma saarel oldud aja jooksul endale naise leiaksin, veel enam, Küprose naise, sest Aphrodite saarel armastust mitte tunda oli kõige suurem patt eales. Kui ma väitsin, et kohalikud naised on raskesti kättesaadavad ja ainult abielust huvitatud, nõustus ta sellega, kuid lisas, et välismaalastega on nad nõus ka randevuudega. Ütlesin, et ma ei ole sellest huvitatud, ise ikka nautides ateljee mõnusat puu- ja värvilõhna segu. Tajusin tema intensiivset pilku endal, nähes, kuidas päike tolmuteri valgustab. Mainisin talle Laura seiku ja minu sisemist ebakind-lust, mis ei lubanud teda veel armastada. Kartsin haiget saada ja pisaraid poetada.„AGA SEDA SA PEADKI TEGEMA! SEST PISARAD ON ELU!“ hüüdis kunstnik ja tiris mind tagatuppa, et teisi pilte näidata. „Näed, siin on minu naine, kes nüüd juba viis aastat surnud on.“ Kunstniku kaotusvalu oli teda pan-nud looma jumalikke meistriteoseid punase peaga naisest. Nii portreesid, olustikumaale kui akte. Vaatasin neid graatsilisi poose, lummavat detaili- ja värvitäpsust ja olin rabatud. „Aga nüüd olen ma selle valu unustanud ja ma ei saa enam oma naist maalida,“ jätkas ta. Nüüd oli tas ainult igatsus Kreeka järele, kus tema abielu oli alanud.„Kuna hinge läbistav valu on kadunud, ei ole ma võimeline enam oma graatsiat maalima. Nüüdseks on ta juba piisavalt salvestunud, ma ei taha teda enam poolikult maalida,“ seletas kunstnik mulle.Ta tunnistas mulle, et nüüd põgeneb ta loodusilu juurde oma oskamatuse eest armastust maalida.Olime seal tolmuses ateljees tükk aega vaikuses, siis käskis kunstnik mul enda armastusest rääkida. Jutustasin oma esialgsest eufooriast ja siis juba oma hirmudest valu ja haigetsaamise suhtes. Siis päris ta mu loomingu kohta, kui mainisin, et tahan vaid kirjutada. „Selleks et monumente püstitada, tuleb enne elada. Ka pisarad on elu. See, kes terve elu poetab pisaraid ainult sibulat lõigates, pole kunagi elanud.“Ta käskis mul elu poole tormata avatud südamega, võtta kõik, mis võtta annab – nii valud kui võidud. Ja oodata õiget hetke, jumalikku puudutust, mil see kõik millegi loova jaoks ära kasutada.Kunstnik jättis mulle nii sügava mulje, et käisin tihti tema juures istumas, teda maalimas vaatamas ja kuulamas, kuidas ta elust, inspiratsioonist, kunstist kõneleb.

*

Eelkõige peitusin Laura eest just selle Rafaili laimu pärast. Hiljem selgus, et Rafail oli seda rääkinud

kadedusest, sest tema suhe oma tüdrukuga oli karile jooksmas, ja nii nägin, kuidas ta kibedust nii minule, Jiřile kui ka Antrianosele suunas, laimates meie prutasid ja sõbrannasid. Aga kahtluseleek, haigetsaamise hirm, ekstüdruku purustatud südamesse uue lõikehaava saamise võimalikkus hoidsid mind tagasi. Vahel tõmbusin endasse mitmeks nädalaks, kuni eraklikkus mind väsitas ja ma päike-selise naisterahva kaisus magada tahtsin. Ta elas seda julma eskapismi väärikalt üle, vahel jäärana üritades meie suhet alla suruda, kuid siis pettudes, sest midagi selles eesti kaabakas ei lasknud olla vaba, tavaline Erasmus, kellele sobiks ükskõik milline purjus suudlus, elu, jutt. Kuigi hoidsin teda kaisus ja nautisin tema keha, ei tundnud ma armastust. Samas poetasin päris tihti täis peaga, et ma teda armastan. Ise imestasin nende sõnade üle ja süüdistasin joobesolekut, kuid ikka ja jälle leidsin ennast neid sõnu lausumas. Alguses küll ainult pidudel, kuid varsti juba hom-mikutigi. Üha enam tahtsin preilit viia Põhja-Nikosiasse jalutama, et näha tahmaseid mowgleid palli tagumas, õlakuti mehi mošee poole tatsumas ja õnnelikke dönerimehikesi. Tihti hakkasime korral-dama ühiseid filmi- ja jalgpalliõhtuid. Tüdruk õpetas mulle hispaania tortilla de patatas’t ja hakkas vaikselt tutvustama mind kui poiss-sõpra. Aeg möödus võluväel ja minu sisemine argus muudkui vähenes, lubasin preilil üha enam ja enam endale ligi jõuda. Vajasin tema soojust just peagi saabuva-tel talvekuudel, mil õhtud pimedaks ja külmaks läksid. Aphroditegi pidi kannatama vihma ja külmuse käes. Tõtt-öelda isegi suurema külmuse käes, sest öösiti muutusid tuult mitte pidavad Vahemere majad külmikuteks. Tudengid, kellel raha polnud, pidid loobuma kallist gaasielektrist ja magama kas kolme kampsuni või viie tekiga. Seda enam ootasin, et pimenevas Nikosias senjoriita minu hinge soojendaks, ütleks midagi sellist, mis mind kindlamaks muudaks.

*

Arvata, et ma polnud väärt päikeselise senjoriita armastust, on täiesti õiglane. Tihtilugu olin egoist-lik, käskides pisikel preilil teha just seda, mida mina tahtsin. Aga alati pärast minu torme, koledusi ja jääkülmust naasis ta minu juurde. Tihti lebas habras Rapuntsel mu kõrval, silmad avatud kui öökul-lil, juureldes, mis kuradi jobuga ta koos on. Ilmselt vahel ta kahtles oma valikus, tundis üksindust ja loobumismõtteid ... aga siis tundis ta minu kätt, mis alguses küll kogemata ta kaissu haaras ... aga siiski haaras ja ta rahunes: järelikult olime ikkagi kokku loodud. Preili oli oodanud kaua seda õiget (tunnetan mulle osaks saanud au alles nüüd neid sõnu kirjutades, väsinuna Vapianost tulnuna, surudes maha kirjutamisblokki, nõudes endalt, ET MA SENJORIITA NIMEL kirjutaksin). Varsti sagene-sid kaissuhaaramised ja minu egoism sulas, kui ühel hommikul ta seda ütles. Avasin silmad, kuuldes köögis Laura ruumikaaslast pannide ja pottidega kõlistamas. Märkasin, et kõrval lamav naine mulle pingsalt otsa vahib. Minu pilgu peale ta aga punastas, kogeles, peitis pea teki alla. Pärisin, mis viga on, mil ta häbelikult naeratas. Ta ei vastanud päris kaua, lastes lõpuks selle suurima ärevusega välja. Ma armastan sind. Tol hetkel tundus see kuidagi trafarentse ja südant mitte puudutavana. Aga nüüd, seda pilkases üksinduses kirjutades tundub mulle, et see oli mu elu kaunemaid hetki. See oli minu Küprose aasta kõige müstilisem, jumalikum ja õndsam moment. Minu unistus ütles mulle, et armastab mind.

*

Tihti käis meist üle ka Eramuse klatš, kus keegi sõbranna minu flirte ja tegemisi pidudel Laurale üle vindi keeras. Vahel hülgasin ma naise täielikult, nähes, kuidas kreeklased ja hispaanlased mitu kuud järjest teda minu nähes sebida üritasid. Sest avalikult me väga paar ei olnud. Kui me pärast tülit-semist, mis alkoholi tõttu suureks karjumiseks kujunes, lõpuks ikkagi lepituse leidsime, pages fuuria oma eesti asshole´iga Girnesse. Minu jaoks on Girne kauneim linn Küprosel. Juba minek sinna on huvitav. Algul tuleb istuda bussi Põhja-Nikosia bussipeatuses. Seal puuduvad tablood, bussiajad ja -graafikud. Vanade bussilogudike juures seisab üks päikesepõlenud vanamees, kes kähiseva häälega reisijatele busse juhatab ja neid õige bussi peale saadab. Siis läheb istub ta

palmi varju ja muudkui suitsetab ja suitsetab. Vahel irvitab ta bussijuhtide naljade peale kähiseva häälega. Tee kulgeb imelise Girne mäestiku poole. Lähemale jõudes näeb türgikeelset bussisaginat trotsides mäe peal suurt Põhja-Küprose Türgi Vabariigi lippu. Siis kulgeb tee mööda mäejalamist ja langeb linna kohale. Vaade on imeline – valge linnasiluett ja ümbritsev mäslev meri. Girne kalasadamat peetakse üheks kaunimaks Vahemeres. Eelkõige saab tema lummusest aimu, kui vaadata sadamale Girne lossist. Kõik need armsad hotellid, mis ääristatud laudadest ja vees hulpivatest paatidest ja mille tagant paistavad nii minaretid kui ka Girne mäestik, tekitasid mus soovi seal elada. Elada nagu need briti ekspatriaadid, kes varem nendes hotellides elasid ja igal hommi-kul unise briisi saatel läikivaid saari imetlesid. Kui enne 1974. aasta Türgi invasiooni elasid Girnes 2500 inglast, siis nüüd on neid jäänud alles 200. Neid peletasid tollased rüüstamised ja vargused. Eelkõige nutavadki ümberasunud kreeklased taga just seda linna, kus enne sealt alanud okupatsio-oni enamuse moodustas kreeka kogukond. Nüüd on kesklinnas 14 000 nii emamaa ja kohalikku türklast. Koos äärelinnadega võib arv küün-dida 25 000ni. Kui arvestada veel emamaalt sisse tulnud illegaale, võib arv suurem olla. Tõtt-öelda ei keskendunud ma seal olles ajaloo kurjusele – olgu selleks kuuliaugud hotellidel, Atatürgi kuju või igal pool lehvivad Türgi lipud, vaid joobusin koha piiritust ilust. Sain palju inspiratsiooni Girne lossi Büstantsi ajast pärit müüridel istudes, millelt vaade ulatus tervele linnale. Kogu see ilu, julgustatud mägedest tuleva värske briisiga ja toiduaroomidest läbistatud restoranide rammestusega, aitas ära hoida detsembrikuud. Detsembrikuud, mis alati enne jõule nii kõle, külm ja maru oli.

*

Lisaks sellele, et korterid nii külmad olid, valdas mind aasta lõpus tühjuse tunne. See oli alati minuga olnud, mind ei suutnud üles soojendada isegi elav senjoriita. Hakkasin kergelt kartma tagasitulekut Eestisse, olukorda, kus minevik mind kätte saab. Samas leidsin jõudu hilisöiste kirjatööde jaoks sein-al rippuvatelt perepiltidelt. Tühjus lasi musse elamise ja tundmise ilu, kui mõtlesin oma lähedastele, sest selles neetud külmikus ei saanud magada. Muidugi oli tänulikkus suurim minu kõige tähtsama naise – ema – suhtes. Tänu kellele ma elus olin. Tänu kellele põgenesin raskest lapsepõlvest, vaesu-sest. Ta oli naine, kes, olenemata mu vigadest ja pättustest, mind tingimuseta armastas ja ma ei tea, keda tänada, et mulle selline naine emaks on. Kild killu haaval, istudes oma toas arvuti taga, oodates tsikaadide sagina saatel just õiget impulssi, et suuta jälle hinge kajastada paberil, tundsin aga, kuidas mu süda ainult isale mõtleb. Mingil imelikul kombel hakkasin oma tuppa kujutlema oma kallist isa, kes pärast töökaotust oli pool aastat öö läbi ar-vuti taga istunud, paaniliselt vihtudes sada projekti, et tagada perele täisväärtuslik elu ja et majalaen ei jääks katteta. Nägin tema pidevat kiirustamist, paanilisi suitsupause ja väsimusest punaseid silmi. Mäletan oma egoismi, kui ta kogu krahhi mulle pisarsilmil kirjeldas ja mina teda kuulata ei saanud – sest pidin ekstüdrukuga seksima minema. Ma tundsin ahastust, ängi ja enesejälestust, et minu väär-tushinnangute süsteem nii paigast ära oli. Nutsin tõsiselt, elusana, kogu oma keha ja hingega, et olin olnud nii kole, ebainimlik ja mõistmatu. Siis pühkisin pisarad ära, kujutasin endale ette isa nendes üksildastes öödes, suitsu ja musta kohvi saatel, ja tema eneseusku, kindlameelsust, mis pärast mitut kuud tööotsinguid, rabelemist, projektide ja dokumentide kirjutamist töö tagasid. Olin ootusärevus-es kogu detsembri, teades, et peagi tulevad vanemad mulle külla. Tühjus aitas mul tunda teisigi lähedasi nendel ägavatel öödel. Eriti siira ja südantlõhestava impulsi andsid vanaema kirjad, milles ta oli siiralt õnnelik minu Küprosele mineku üle ja kus ta soovis, et ta oleks veel nii noor, et saaks ise neid Adonise mägesid näha. Ta käskis mul võtta nii Laurast kui Aph-roditest viimast. Ta palus elada südamega, adonislikult, ise seletades, et tema järgi on antud südam-erohtudele nimi. Ta manitses, et kui elan südame järele, ei jää ma kunagi haigeks. Mu vanaema oli medõde, kes oli karjääri lõpuni jäänud truuks oma kutsumusele olla Püha Abistaja, see, kes siiralt ai-tab ja parandab maailma. Kui öösel rahustuseks Marlborot tähistaeva poole puhusin, nägin seal oma vanaema nägu, kes hingest ja südamega mulle kaasa elas, et ma ikka põleksin ja seikleksin – täpselt

nagu tema isa: kirjanik, reisimees ja seikleja. Poetasin pisara, lugedes, et ta elab oma noorusaja unis-tusi minu ja minu käikude kaudu. Olgu ma tubli. Pärast vanaema kirja tundsin alati, et ta on minuga. Et ta vaatab ja jälgib, mõtleb minu üle maamaja vatiteki all, mil haudvaikuses tiksub seinakell ja ak-ende taga on kuulda külmade iilide huilgamist. Ta mõtleb ja loodab, et elan nagu Adonis, et elan siin armastuse saarel südamega.

*

Kogesin Küprosel valgustuse hetkegi. Ma ei teadnudki täpselt, kas ma hakkasin mõtlema, et meile kõigile võidakse vähe aega anda, või hoopis stiilis, et mul on siin põhjus olla. Mäletan, et olime Jiři-ga linna peal niisama paarutanud, kui koju naasime, kust leidsime eest Rafaili, Jekaterina ja mõned teised venelannad, kes ilmselt olid mu korterikaaslaste kursuse- või koolikaaslased. Terve seltskond oli parjalt täis, mängis vali muusika, tantsiti ja lauldi. Peopidamine oli täies hoos. Millalgi taheti vist viina järele minna ja kohe kui rõdul olev Rafail meie punast rendiautot nägi, ütles ta oma vindise aktsendiga: „DAVAJ, LETS TAKE YOUR CAR.“ Olime idioodid ja nõustusime, samal ajal kui periptero oli kaheminutise jalutuskäigu kaugusel. Istusimegi autosse ja meiega tuli kaasa üks venelannadest. Meie hoolimatuse ja Rafaili autohulluse tõttu ei sõitnud me üldsegi poodi, vaid hakkasime ringi paarutama. “First time na Kipre, kui autoga sõidan,” kommenteeris veel mu sõber, mil auto rahulikult unises Eng-komis tiirutas. Meie Jiřiga olime taga, jõime õlut ja suitsetasime, samal ajal kui eesistmel käis purjus arutelu. Olime oma jututuhinas nii sees, et me ei pannudki tähele, et auto eriti kiiresti tuuritama hak-kas ja mööda Griva Digenit sajakolmekümnekilomeetrise tunnikiirusega kimas. Me ei taibanud, et roolis oli kõvasti joonud sõber. Järsku äratas mind Jiři hüüe:“KUULE, JOBU, SA SÕIDAD VALEL POOL TEED!” Pöörasin pilgu esiaknasse ja nägin, et uhasime vingerdava autoga vastassuunavööndis, samal ajal kui vastu tuli kaks autot. Veidral kombel ei aeglustanud autot kohalikud jõmmidki. Paistis, et mõlemas oli egoismi. Järsku tekkis salongis paanika, mina, venelanna ja Jiři karjusime Rafaili peale, kõigil eri ideed, kuidas situatsioonist välja pääseda. Meie karjusime Jiřiga, et ta aeglaselt edasi sõidaks ja ohutuledega vilgutaks, et siis pärast rajapiirete lõppemist kuskile kõrvale tõmmata. Eks need kohali-kud ikka harjunud ole lollide turistidega, kes teepooli sassi ajavad. Nägime, et autod jõuavad järjest lähemale, ja mulle tundus, et võib-olla oma unisuses – tihtilugu vestlesid kohalikud jõmmid omava-hel nii, et sõitsid autodega üksteise kõrval, aknad avatud – ei märganudki nad Rafaili. Siis hakkas Ra-fail käigukastiga jukerdama, suretades mitu korda autot välja ja lõpuks saades tagurpidi käigu sisse. Siis hakkas ta pööraselt tagurdama, mootor üürgamas nagu segane, kui auto meeletus kiiruses kahe teepiirde ja sealsete postide vahel vibas. Salong oli täis karjumist, unised autotuled jõudsid järjest lähemale ja Rafaili manöövrid tähendasid peatset juhitamatust. Tundsin mingi müstilist, metafüüsilist puudutust, jumalikku alget, mida varem olin tundnud korra, kui mu purjus sõber sõidu pealt tee ääres neiusid passinud oli, samal ajal kui auto vastassuunavööndisesse, kahe rekka poole kaldus. Ka seal, Nikosia öös, tundsin maavälisust, klišeelikku tunnet, mil terve mu elu paari sekundiga silme eest läbi käis. Tobedad detailid: rate.ee esimese kasutaja asutamine, vanaema õunte söömine, perevägivald, esimese kaisukaru kaotamine, aluspükste täiskakamine ja kuurikatusele viskamine, nelja-aastasena Endla laval esinemine ja emaga tanklates tööküsimine. Ja nii nagu tookordki, käskis mingi maaväline asi mul midagi öelda või teha. Kui esimene kord olin viimasel hetkel tirinud sõbra rooli enda poole, siis seekord hakkasin paaniliselt omapoolset auto taguotsa vaatama, et näha, kas pööramisvõimalust on. Ma ei julgenud enam ette vaadata ega mõel-da Jiři ja venelanna kisa peale. Tol hetkel tahtsin ma ellu jääda. (Kuigi võib-olla situatsioon nii ohtlik polnudki.) Auto vibas ikkagi ebastabiilselt, kui mina lõpuks oma ülikooli ristmikku nägin..“On seal something?” hüüdis paaniliselt Rafail, kes keskendus mõlemale peeglile, et autot teel hoida.“Kohe, oota veidi.”Lasin autol järjest lähemale pöördele jõuda.

“Natuke veel.”Hoidsin hinge kinni, et ajastusega mitte mööda panna, kui raske kurviga ristmik lähedale jõudis.“PÖÖRA NÜÜD TÄIEGA VASAKULE!” hüüdsin ma ja Rafail tegi hullumeelse pöörde. Kuulasime vai-kides pidurihääli ja kummide vilinat, kui võbelev auto veidra nurga all, napilt enne uniseid kohalikke – täis tapjainstinkti või mida iganes?– ära keeras ja meie hiirvaikuses möödunud autosid jõllitasime. See vaikus kestis rohkem kui elu, kuulsin vaid oma pulsilööke. Kui pisarais venelanna ja Jiři hakkasid kõvasti Rafaili sõimama, olin mina terve selle aja vait. Minusse jõudis justkui mingi kosmiline tead-mine, et kolmandat korda mul ei tule ja et surm on olemas.

*

(Vabanda, kallis lugeja, et ei kirjuta tihtilugu Küprosest, aga Minu Küpros tähendas minu jaoks pi-gem väärtushinnangute poolest kasvamist, rännakut sisemise inimese poole. Minu jaoks oli sinna reisimine – kui kasutada Lawrence Durrelli sõnu – kõige tulutoovam enesevaatluse ja -analüüsi vorm. Sestap tunnengi kohustust Eesti inimeste ees avaldada austust kõigile tööinimestele, meeletutele püüdlustele, rasketele eludele ja surmani väsinutele, kes võib-olla tunnevad, et lõin ainult lulli seal päikesemaal. Ei, ma läksin sinna, et saada hinge korda, väärtushinnanguid ja südant paika, et siis koos teiega vaeva näha, püüelda ja oma unistuste nimel võidelda. Ilma südame ja kaastundeta on iga elamine, iga rügamine ja vaevlemine põhjuseta.)

AIYA NAPAT VÕIKS JU VAADATA KUI LOOMAAEDA

Enne vanemate saabumist pidin jätma hüvasti Jiřiga, oma tõelise hingekaaslasega. Mingil kuratlikul kombel käisime hüvasti jätmas Aiya Napas. Muidugi oli meie entusiasm koha suhtes suurem võrreldes sellega, mida koht pakkus. Tegelikult võis selle taga olla Jiři meeletu entusiasm, ET AIYA NAPA ON KOHT, KUS PEAKS OLEMA. Mina aga tundsin ennast vanana, kui kaagutavaid filipiinlasi täis mikrobuss kuldselt kõrbenud väljadest möö-dus. Linna jõudes tervitab kohe alguses pornoromantika ühes amerikaniseerumise ilmingutega. Igal pool on värvilisi vilkuvaid silte, kuhupoole mitu nädalat joonud, šortsides briti poissmehed või süü-tusekaotajad, tiss-rinnakatest-väljas vanamutid tiksuvad. Küll on jauramist, tuigerdamist, tunnistajaks kleepuv õlleloik. Pidu käib 24/7. Kui hommikupäikeses puhastatakse baaride ja klubide alleed pu-delitest, oksest, trussikutest ja verepritsmetest, siis koonduvad hedonistid randa Nissi Beachi äärde, et natuke lösutada ja jõudu koguda. ET SIIS HILJEM JÄLLE TANTSIDA, JUUA, ELU PÕLETADA, NAGU POLEKS HOMSET. Kuid Napas ... tee, nagu aiyanapalased teevad, ja nii tšillisimegi Jiřiga alguses Nissi rannas. Kui kut-suv oli türkiissinine meri, mil meie päikeseprillde tagant naisi nillisime! Igal poolt kostis klubimuusikat ja tihtilugu nägi pundis inimesi, kõik rannariietes, kerglaselt ennast liigutamas. Mõni lesis rannatoolis, mõni lamas hülge moodi ja mõni läks eemalt paistva mäe otsast alla hüppama. Paistis, et kõrgus võis tal olla oma kaheksa meetrit. Rand oli täis igasuguseid veejaburusi alates ulpivatest banaanidest ja lõpetades eemalseilava Fantasy Boatiga. Aiya Napat peetakse üheks parimaks peolinnaks Euroopas Ibiza, Myconosi ja Rimini kõrval ja se-stap alustataksegi öiseid meeletusi üsna varakult. Kirevärvilistesse paatidesse pääseb tavaliselt 20 euro eest ning jõhkra tümmi saatel hakkavad pihta joomised ja nilbed kohtamismängud.

Üldjuhul tasub rannamõnusid just Napas nautida. Kuigi tervet riiki peetakse heaks sihtkohaks just rannamõnude jaoks, on suurim arv supelrandu just Aiya Napa piirkonnas või selle lähedal. Küprost on tituleeritud kui riiki, kellel on enim sinise lipuga randu Euroopas (neid on 53). Samuti võib pisike saar uhkustada suurima siniste lippudega randade tihedusega ja rannariba pikkusega. Mulle tundub see 53 veidrana, sest minu jaoks on nii Limassoli kui ka Larnaka ja Paphose rannad üldjuhul kohuta-vad võrreldes näiteks meie Pärnu omadega. Samal ajal pole sinna 53 sisse arvestatud Põhja-Küprose randu. Aiya Napa randadega võib aga väga rahule jääda, läbipaistev vesi, valge liiv ja kõik poed, restoranid käe-jala läheduses.„Kas seda teadsid, et aiyanapalased arvavad, et siin vetes elab mingi veemonstrum? Mingi lillakas delfiini ja draakoni moodi olend?“ päris Jiři mult. Muidugi naeruvääristasin teda. Tema aga rõhus vastu, et väga paljud inimesed on teda näinud ja isegi pilte teinud. Mina aga arvasin, et tegu on lihtsalt hallutsinatsioonidega, arvestades, kui palju meelemürke ja alkoholi seal tarbitakse. Tavaliselt algavad need vilkuvate tuledega ööd mööda elluärkavat promenaadi lonkides. Esmalt võetakse mõnes rämpstoidukohas piisavalt toitu sisse, et midagi välja oksendada oleks. Mida pi-medamaks läheb, seda rohkem on šortsides ja maikades britte, kohal on ka suur hulk skandinaavlasi. Tänavad täituvad varsti ka suhtekorraldajatega, kelle dresscode on enamasti sama nagu põhikülalis-tel. Iga natukese aja tagant ründab sind mõni britt, peatades sind, seletades oma chap’ile igasugu-seid bargan’eid, free shot’e, rõhudes parimatele pidudele. Kuna Aiya Napa on Küprose Las-Vegas, on siin kõik maffia poolt ära otsustatud alates droogide müüjatest, ööklubi omanike tegevuslubadest kuni selleni, kus töötavad suhtekorraldajad. Kõik, kes olid eemal põrguväljakust, The Square’ist, tänavast, mis täis vilkuvate tuledega ööklubisid, baare ja rämpstoidukohti, ei olnud veel ennast tip-pu sisse sebinud. Mida lähemale Square’ile, seda suurem palk, seda suuremad boonused alates tasuta ööbimisest mõnes villas vabade päevadeni. Need, kes olid aga üsna kaugel, pidid leppima 700eurose palgaga. Mäletan, et kõnetasime Jiřiga üht sellist suhtekorraldajat Rumeeniast, kellelt me ka tööd küsisime. (Üldjuhul on suhtekorraldajaks Küprosel hästi lihtne saada, eriti suvel Aiya Napas, aga muudes linnadeski. Täiesti lihtne on seda teha tüdrukutel.) Mees saatis meid ühe tümakat peks-va ööklubi juurde, kus meid kõnetas vilavate silmadega kohaomanik. Ta tõmbas närviliselt suitsu ja kogu ta olemus oli kuidagi kontrollimatu, liigdomineeriv, nagu oleks ta kokaiini või mõne muu substantsi all. Ta ainult küsis, millal me tööle tahaksime hakata, käskis selleks päevaks kohal olla ja lubas pappi. Järgmisel hommikul kuulsime, et tüübil on mingid maffiasidemed ja linnas on teada, et ta jätab pidevalt palga maksmata ja et tal on kombeks vahel mittekuulekaid töötajaid peksta. Igaks juhuks jätsime tööpakkumise sinnapaika. Varsti täituvad ähmased tänavad veel klubitulede ja tuikuvate hedonistidega, kes drooge, värvilisi kokteile ja naerugaasi endale sisse laksivad. Mürts ööklubidest ja baaridest on kõrvulukustav, pool-paljad ja kergelt litsakad naised meelitavad kliente ikka sisse. Mida mõtleks küll Püha Maarja, kelle järgi koht nime on saanud? Kreeka keeles tähendab Aiya Napa Püha Metsa ja nime tekkelugu ulatub veneetslaste aega. Nimelt oli ammustel aegadel koht kaetud tiheda metsaga. Ühel päeval läinud tavaline tore alkoholi mittepooldav mees jahile, avastades paksu metsa seest imelise Püha Maarja ikooni. Sellise ikooni leidmine paksust metsast oli ime ja sestap hakati kohta nimetama Püha Maarja Napaks, ehk Püha Maarja Metsaks. Tõtt-öelda tahaksin kogu seda enesehävituslikkust nähes tõesti ahhetada vanainimeselikult, et noorus on hukas. Vahel võis näha lausa rõvedaid stseene, kui purjus tüüp keset suudlemist järsku maha oksendas ja siis neiut edasi suudles. Küll tõmbasid vanamutid rindu paljaks, küll oli purjus tüüpe, täis higi ja kust. Hedonistidest ja põrguväljakust paari meetri kaugusel oli Aiya Napa klooster, kus jumal vist ammu ataki oli saanud, nähes neid väänlevaid ja tuikuvaid inimesi. Enamik klubisid on tasuta sissepääsuga, tants käib ümber aurukatla hommikuni ja telefonidega on võimatu kedagi kätte saada. Kuigi käisin Napas pidutsemas oma neli-viis korda, ei nautinud ma seda eriti. Tundsin, et olen võib-olla vanaks jäänud, et see tümaka saatel idiootsus jookseb mööda külgi maha. Võib-olla oli mul piinlik selle labasuse ja lihtsameelsuse keskel olla, sestap ei olnud ma kõige suurem entusiast

ja tõsimeelne hedonist. Tegelikult meenub mulle Aiya Napast ainult kaks naljakat seika. Ühel korral naersin südamest, kui kaks maikades purjus britti küsisid, kust ma pärit olen. Kui ma vastasin, et Ees-tist, kehastusid nad Dave Bentoniks ja Tanel Padariks ja esitasid mulle täispika versiooni duetist. Britid olid geid, ja nende naiselikud maneerid ja tonaalsus tegid asja väga naljakaks. Teine intsident juhtus esimese päeva lõpus, kui ootasime Jiřiga väsinult bussi. Kuulsime põõsas sahistamist ja kartsime, et seal on mingi uss või loom. Kui me sealt aga valjut soigumist – midagi slaavi keele sarnast – ja pidevat sigaret, sigaret korrutamist kuulsime, hakkasime naerma. Selle peale tuikus põõsast välja heina täis hedonist, kes meile küsivalt otsa vaatas ja päris:„KUS BULGAARIA ASUB?“

MINEVIKUPAINAJAD PÄRNUST

Muidugi oli mul meeletu igatsus Eesti järele. Igatsesin oma perekonda, südamlikku soojust jõulu-lauas, Tallinna peenleiba, limonaadi ja kohukesi, mida mu armsad vanemad olid autosse varunud. Mööda Mustamäe kummituslinna Pärnu poole uhades tundsin kahevahelolekut. Mu paremal käel is-tus mu parim sõber sugulane Kaur, keda pidasin oma vennaks ja kelle vaikiv kohalolek mind rahustas ja õnnelikuks tegi. Olin jälle oma venna juures, tagasi kodumaal, mitte enam üksinda. Pärnu õpetas mind. Esmalt hakkas see muidugi keskkooli klassikokkutulek, kus üks samuti välis-maal õppinu terve õhtu ainult sellest rääkis, kui kõva mees ta nüüd välismaal käies on, kui lahe ja vägev elu on seal, kui lahedad sõbrad, inimesed seal on ja kui mõttetu on ikka Eesti. Ta jauras nii-moodi terve jõuluõhtu ja teised klassikaaslased, lihtsad tavalised eestlased selle kosmopoliidi kõrval, ei saanud sõnagi poetada. Kuulasin ja lasin tal rääkida ja tegin endale sisemise märkme, et mina ei peitu kunagi välismaal käimise taha, et end üle tähtsustada. Mina jään alati selleks tagasihoidlikuks, lihtsaks, ema-isa ja vanaema, tädi kasvatatud veidraks poisiks, kes pigem rääkis siis, kui küsiti. Veel enam ei tahtnud ma armsa klassikaaslase edulugusid tuleviku töökohtadest, kohalikest keskmistest palkadest, rahvusvahelisusest ja kõrgtehnoloogilistest õppemeetoditest ära rikkuda, sest mida oli mul rääkida? Kõigest ühest unistusest, mis algas kõige kibedamal rummi võtmise momendil kilekõle-das Tallinna öös ja kandus mitme tuhande kilomeetri kaugusele armastuse saarele, vormudes üheks piltilusaks senjoriitaks? Tahtejõust, mis oli piiritu ja oma piiritusega aitas mul trotsida kõhuhädasid, nälga ja rahapuudust, aga aitas sõlmida lepinguga jumalaga, et poiss, kes oli tembeldatud kirjan-duslikult oskamatuks, seda iga oma klaviatuuri paitusega ümber lükkaks? Või sellest, kuidas julgesin pilvelõhkujate poole vaadata ja ennast sinna kõrgele, edukaks unistada? Või seda, kui palju tähendas välismaal olles üks vanaema kiri, perepilt, kust kõik kallimad pildilt tuppa kandusid, et olla toeks ja olemas? Kohtasin vanu sõpru, kes olid poole aastaga täpselt samas seisus. Nende tuikuv olek, üha rohkem tuksi läinud tervis ja jõulutulede käes helkiv mürkjook, kõik see toimus päevast päeva, ikka uuesti ja uuesti, põrgu nimel, hinge ja unistusi, elamist maha salates. Tundsin sisemist ängi, soovi neid aidata, kui nad mu õlale toetusid ja vihaselt reageerisid, mil ma pudelit vastu ei võtnud, siis tormates emot-sioonidega juba piiritu meeleheite poole, rääkides, kuidas eelmine nädal võeti nende maksadest tükke, et vaadata, kui funktsioneeriv see organ veel on. Tunnistasin nende kottis silmasid, rasvunud nägusid ja lonkavat kõnepruuki ja närvilist ahelsuitsetamist – kõik faktorid karjumas: „PÄÄSTKE MIND, PÄÄSTKE MIND.“

Nende jututeema keerles tol ajal ainult narkootikumide ümber, kes mida, kui palju ja kellega. Rikku-matud poisid, kes paar aastat tagasi olid mind tagasi hoidnud, et ära sina seda jumala eest proovi, kui proovid, saad tappa, olid ise tormanud narkoredelilt üles nagu päästetöötajad, varmalt ürita-des varjata pidevat vajadust olla sassis. Vaatasin nende vilavaid silmi, neurootilisi žeste ja ähmaseid mõttekäike ja proovisin neisse süstida elu ja unistusi.

*

Minu teadlikkust elust kui kingitusest suurendasid aga mu esimesed surmapuudutused. Terve mu elu pole keegi mu lähedastest surnud, ma pole käinud ühelgi matusel. Aga just jõuluajal, valguse ja rahu ajal, sain esmalt telefoni kaudu teada, kuidas armas kiisu Hallu oli maal vanaema juures manala teele läinud. Siis kuulsin juba Gerdist. Mehest, kellega meil tekkis suurem hingekaaslus Facebooki kaudu. Mäletan meie hingesobivust, meie üksteise üleskütmist, et mina kirjutaksin ja et tema teeks oma punkmuusikat. Mäletan meie siiraid hilisõhtusi vestlusi, kui rääkisime oma unistustest ja mina teda solgutasin läbi oma Laura-unistuse imeloo. Mul polnud aimugi, kuidas tegelikult lood temal olid. Oma teadmatuse pärast poetan jällegi siinkohal ühe pisara. Eriti halb oli kuulda seda olukorras, kus ma ise elujaatuse ja siira huviga oma teiselt sõbralt tema tegemiste kohta pärisin.Ja mu armas sõber hakkas rääkima:“Tead, temaga on halvad lood. Minul oli täna nii halb hommik.”“Mis juhtus?”“No mulle helistas just tema õde ja ma pidin siis minema sõbra juurde, et Gert üles ajada. Olime eile seal kõvasti pidu pannud.”“Miks ta helistas?”’“No andis teada, et isa on lõpuks surnud!”’Ma olin šokeeritud, ma olin paanikas. Ma ei suutnud uskuda. Facebookis vesteldes paistis kõik nii korras olevat. Unistused, positiivsus ja elujaatus. Mu pilt virvendas ja kõik muutus häguseks.

*

Keskööl avastasin ennast lokaalist, kohates seal ka oma ekstüdrukut. Veidral kombel olid kõik emot-sioonid ja hingehaavad kadunud. Hing ei põlenud nagu odav sigaret. Laura oli mind päästnud. Mäletan, et väljas hakkas vaikselt lund sadama, kui märkasin Gerti Rüütli tänava keskel enda poole marssimas. Ta pilk oli enesekindel ja ta naeratas laialt, igasugune mure ja äng oli kadunud. Me kallis-tasime, nagu oleksime koju jõudnud. Vaikisime väärtuslikke sekundeid ja suitsetasime. Ta teadis, et ma teadsin, kuid viitas ikka sellele – nii muuseas. Otsustasime, et sellest ei räägi, ja tegime ühed drin-gid, minu ainus soov oli talle lähedal olla. Olla sõber. Hiljem kuulsin talt, kuidas mitmed sõbrad olid pärast sellist tagasilööki kadunud, eemaldunud.“Kui naerad, naerab terve maailm sinuga, kui nutad, siis üksi,” ütles ta. Otsustasime sellest pidut-semisest ja madalalaubalisusest lahkuda. Enne Eestist äraminekut võttis minuga ühendust endine sõbranna, kellega pidin kokku saama. Tema tahtis kuulda minu Küprosest, aga mina talle külge ajada, et tulevikus, pärast Laurast lahkumist, tutvust ära kasutada. Enne kohtumist tahtsin Gerti kaasa kutsuda. Ta vastas, et ei saa, sest on haiglas. Siis seletas ta mulle, et tal avastati vähk ja ta sai alles nüüd sellega tegelda, sest enne pidi isa ära saatma. Ema ei oleks suutnud sellise koormaga elada. Valasin vihapisaraid ja tundsin meeletut ängi inimese võimetuse ees. Lubasin, et elan Küprosele tagasi minnes rohkem ja elan nii, et ma saaksin oma suurt kangelast inspireerida.

TASUTA LÕUNATE OTSINGUIL

Pärast Eestis olemist tundsin, et pean nii kirjutamise kui ka inspiratsiooniga teisel poolaastal sügavuti minema. Ma kavatsesin elu ees mitte kohkuda ja öelda kõigele jah nagu Yes Man. Eelkõige painas mind surmahirm, et ka minuga võib midagi sellist juhtuda, ja ma leidsin, et kui tõesti peaks minu aeg tulema, siis peaksin saama kindel olla, et vähemalt ma elasin. Mõtlesin oma ulmeliselt rabavast isast, kes vahel öö läbi tabeleid ja dokumente kokku klopsis, et perele täisväärtuslik elu tagada, vaatasin tema pilti ja vandusin, et olen Küprosel niisama töökas inspiratsiooni ja kogemuste hankimisel, et tema auks kunagi midagi ilusat kirjutada. Elasin ja võtsin viimast oma haige sõbra nimel, kelle õnnis-tus mul oli ja keda ma lubasin mentaalselt motiveerida, et ta lõpuks oma unistuste poole kõndima hakkaks. Et ta võtaks oma läbielamised ja raskused endaga ja vormiks need teemantideks – loomin-guks. (Aasta hiljem seda kirjutades olen meeletult õnnelik, et minu sõber on teel, mäetippe ja kõr-gusi vallutamas.) Kui ma lõpuks Nikosiasse jõudsin ja tema tolmusust, käratsevaid filipiinlasi ja taevasse torgatud Püha Sofia minarette silmitsesin, tundsin vajadust tänada jumalat selle eest, et olin elus ja et mul oli võimalus olla Erasmus armastuse saarel Küprosel. Läksingi suure hurraaga Faneromeni kirikusse, süütasin keset neid uhkeid pühapilte, kuldseid vaase ja puitpinke küünla. Ma sulgesin silmad:“Ma ei soovi midagi, vaid lihtsalt tänan sind!” Koju jõudes märkasin punaste silmadega Rafaili, kes terve selle aja, kui ma Eestis olin, nälginud ja haige oli olnud. Kuigi väljas oli mõnus ilm, võrreldav sooja Eesti kevadega, oli öösel majades jahe. Elasime justkui iglus. Vahemere maade majad on ehitatud nii, et need lasevad võimalikult palju õhku läbi. Muidu oleks suvel kodus elamine sama mis aurukatlas istumine. Aga talvekuudel, isegi kui tegu on üsna mõistlike talvekuudega võrreldes Eestiga, ei hoia majad absoluutselt sooja. (Seda kirjutades meenuvad mulle Tallinna tulnud kreeklased, kes hüppasid rõõmust lakke, kui said teada, et nende ühikas ei pea kommunaamakse maksma. Veel õnnelikumad olid nad aga fakti üle, et said T-särgi ja trussikute väel toas olla – vahet pole, et väljas oli külm kui külmkapis.) Küprose majade õhulisus (või halb soojustus) tähendas aga soojakadu. Soojakadu tähendab aga rohkemat energiakasutust ja rohkem energiat tähendab rohkem raha (mida meil muidugi ei olnud). Lisaks tuli arvestada, et Küprosel oli suvel olnud Mari kriis, mis elektrihinna väga kõrgeks ajas ja see talvekuudel kosmiliseks muutus. Seega loobusime kütmisest ja ootasime alati hommikuid, mil päike välja tuli ja ennast rõdu peal soojendada sai. Aga muidu tuiasime toas üleriietega ja magasime kolme tekiga. Rafail lasi spetsiaalselt Eestist saata kampsuneid, pusasid ja jopesid, et öösel magada (sic!). Ka minu magamamineku rituaalid olid mõnusad, panin endale selga kaks paari pükse, kampsuni ja pusa ning vahel otsa isegi sügisjaki! Siis ronisin kahe teki alla ega julgenud isegi sentimeetrit liiguta-da, et ei tekiks mingitki auku külma jaoks. Siis palvetasin – lõgisevate hammastega – jumala poole, et mul uni tuleks ja tänasin Eesti Vabariiki heade ehitajate ja odava energia eest. Tänu iglu-elule KÜPROSEL, kus keskmine temperatuur on 24 kraadi, hakkasin ma rohkem Lau-ra juurde roomama. Neiu sai õhukonditsioneeri 30 kraadiga piiramatult üürgama panna, sest pidi maksma ülikoolile kindlat, fikseeritud rendisummat. (Kui keegi peaks Küprosele õppima minema, ta-suks võtta University of Cypruse ühikas, mis tuleks majanduslikult kõige kasulikum, eriti talvekuudel.)

*

Minu õnnistuseks (sest nii pidin kasutama oma ellujäämisleidlikkust) läks ka Erasmuse stipendiumiga aega, seega lisandus minu iglu-elustiili katsumustele projekt nimega “tasuta lõunad”. See projekt on juba ülemaailmne Erasmuse algatus. Eelkõige kätkeb ta endast välismaale minevat vahetusüliõpilast,

kellel on a) rahaprobleem, b) suur söögiisu, c) laiskus või siis vastumeelsus töö suhtes. Parimad projektid on sünnipäevad. Polnud nädalat, kui mulle ei potsatanud kutset mõne Erasmuse sünnipäevale. Tihti juhtus aga nii, et terve õhtu sõin tasuta kõhtu täis ja jõin end purju, ilma et oleksin teadnud, kes oli sünnipäevalaps. Lisaks olin alati platsis igasugustel ühiskokkamistel, vahel lausa täi-esti võõraste inimeste keskel, mil ma märkamatuna püsida üritasin, olles enamasti rõdul suitsetamas. Märkamatult käisin aga aeg-ajalt toidukausi juures nagu fantoom või kummitus ja krahmasin kõik en-dale sisse nagu tolmuimeja. Kahjuks ununes hea seedimise kuldreegel, et mäluda tuleb üht suutäit vähemalt kolmkümmend korda. Tõesti tunnistan, et kasutasin tihti tasuta lõunate puhul ära armastustki, kui mu pisike hispaanlanna mulle mõnusaid tortilla de patatas’eid, pastasid ja muud maitsvat valmistas. Aga kuna ma ei tahtnud koormav olla, pidin leidma muid võimalusi. Esimene soovitus välismaale minevatele Erasmustele või muudele välisüliõpilastele on liituda ülikooliklubidega. Esimesena liitusin ma ajakirjandusklubiga, mis pidevalt korraldas kohviõhtuid – minu mõistes tasuta kohv ja suupisted – ja vahel kultuuriõhtuid – minu mõistes tasuta meze kes-et tundmatuid inimesi kreeka kitarri tinina saatel. Mäletan selgesti oma ärevust, kui üksiku hundina hilisõhtul kooli poole lonkisin ja plaani pidasin, kuidas piisavalt muljet avaldada, et keegi mind küsiva pilguga – kes see tüüp on – ei vaataks. Üldiselt olid kõik klubiga liitunud inimesed kogu semestri ak-tiivsed olnud, kes reporterit mängides, kes artikleid kirjutades, kes toimetades ja kes ilukirjandust te-hes. Ja nende tublidust autasustati nii kohvi- kui ka kultuuriõhtutega. Samal ajal oli meililisti eksinud üks eestlane, kes absoluutselt mitte midagi semestri jooksul ei teinud. Seda raskem oli mul alguses kooli ette ilmuda, kui kõik omavahel sõbrunesid, teretasid, musita-sid. Ma pole loomult rahvamees, aga sellises olukorras, et väheneksid minu poole heidetud küsiv-ate pilkude arv ja samuti mu süümepiinad, hakkasin ma sõna otseses mõttes ükshaaval inimestele olmemölaga ligi tikkuma. Kord istusin ma restorani sõites ühe kauni venelanna kõrval. Alles hiljem sain teada, et ta oli lehe abitoimetaja. Mina vestlesin kogu selle aja Venemaa välispoliitikast, mil kõik teised autosistujad aina igasugu artiklite, teemade kohta pärisid. Rääkisin kõigiga ja kõigega, ise mäletamata nimesid ja lugusid ja vastasin alati küsimusele, mida sa kirjutanud oled, et just lõpeta-sin ühe teksti Küprose kui Erasmuse sihtkohariigi kohta. Kui ma lauda istusin, ei lõppenud küsivad pilgud, olid need siis asiaadi, süürlase, küproslase, venelanna või ukrainlase omad. Tegin siis järje-kordse kavala lükke ja istusin peatoimetaja kõrvale. See oli sihvakas kohalik kreeklane Constantinouga, kellel olid väga kaalutletud maneerid ja mõtteavaldused. Temas oli loomulikku inimestega suhtlemise oskust ja diplomaadisoont. Mina hak-kasin aga talle heas mõttes ligi ajama, patsutades teda pidevalt õlale, visates nalja ja viidates talle kui heale sõbrale, et lauaseltskond ikka taipaks: JÄRELIKULT TÄHTIS VEND, KUI PEATOIMETAJAGA NII HÄSTI LÄBI SAAB! Muidugi aitas minu ärevust maha suruda paar klaasi Coumanderiat. Kohe kui olin peatoimetajaga klapi leidnud, taipasin, et lõppesid küsivad pilgudki. Nautisin tasuta meze’d ühes kanavarraste, kreeka salati, halloumitaskute, šaslõki ja muude asjadega nagu peremees, vahel demonstratiivselt söömist peatades, et kuulata asjaosaliste arvamusi, milliseid artikleid kirjutada, mil-liseid üritusi korraldada ja kust leida inspiratsiooni. Muudkui noogutasin pead ja korrutasin, et jah, ma nõustun, nagu oleksin mingisugune alandlik ametnik tippjuhtkonna koosolekul. Kui mul juba rohkem veini sees oli – ja väike zivanja ka hinge all –, lubasin kirjutada maad ja ilmad kokku, juba kok-ku leppides koostöid teiste ajakirjanikega. Ma ei taibanud, et eksisin rängalt Küprose vanasõna vastu, mis õpetab: võta suuri toiduampse, kuid ära tee suuri avaldusi. Mina õgisin kui õgard ja tegin gran-dioosseid avaldusi stiilis: “Oh, see on nii huvitav teema, kohe kindlasti järgmisel hommikul hakkan sellest kirjutama!” Ah, mis te nüüd, mul pole kunagi liiga palju teemasid; muidugi jõuan kõik need kirja panna! Oh, selle ajakirja tulevik on ka minu tulevik ja sestap tunnen, et sajaprotsendiline töökus ja pühendumine on minu tegemiste pandiks! Kuidas vaimustus minust Constantinou! Ta nägi minus tõelist X-faktorit, staarajakirjanikku ja töömesilast! Kolme zivanja järel hakkasin juba oma pruudist rääkima, kreeka tantse tantsima (õigemini tatsuma ja jörisema), ajades peaaegu ümber kõik toolid. Korra suutsin isegi punases kleidis ja ideaalse tagu-

mikuga venelannast abitoimetajale, kes oli maru korralik diplomaatide laps, ligi ajada. Kuigi paljud õhtud olid minu jaoks piinlikud ja minu sees meeletu ärevus, sain oma eesmärgi-ga hakkama. Kuigi ma ei kirjutanud kunagi midagi, olin nendel õhtutel meeldejääv ja sellest piisas. Saime headeks sõpradeks Constantinouga, kes muidugi vahepeal küsis, MILLAL SIIS ARTIKLIT NÄEB – millele mina leidsin sada varianti vastamiseks. Kõikidelt nendelt meze-õhtutelt koju jalutades tundsin ennast täissöönud muumitrollina, sest olin läinudki sellise taktikaga, et söön nädala varu ette. Öösiti oli raske magada.

*

Teine tore klubi, kus ma lõbusalt aega veetsin ja tasuta lõunaid kogesin, oli rahvusvahelisuse klubi (veider tõlge eesti keelde, ma tean). Klubi eestvedaja oli Rati, Zimbawest pärit must printsess, kelle must ilu, lummavad pruunid silmad ja eksootilised kurvid mind segaseks ajasid. Ma armusin ta per-fektsesse inglise keelde ja tema armsasse naeratusse. Samuti meeldis mulle, kuidas ta mind alati nii emalikult kallistas. Ta oli mu esimene aafriklannast sõbranna. Eelkõige tegeles klubi lihtsalt oma maade tutvustamistega ja ürituste korraldamisega. Klubi oli liikmete poolest tõeliselt kirju, Eestist Nigeeriani, Islandilt Lõuna-Koreani. Maade tutvustamise juurde kuulus alati suupistete ja toitude tutvustamine. Mind nii väga need riigi presentatsioonid ei huvita-nud, aga kuna enamik klubiliikmeid olid tüdrukud ja veel kütkestavad, polnud mul selle vastu mida-gi. Kui aga toidujagamiseks läks, olin mina esimesena platsis nagu kodutu supiköögis ja lasin endale agaralt panna nii Poola, Lõuna-Korea, Türgi, Rumeenia ja Zimbabwe kui Mehhiko rahvustoitu. Mui-dugi lubasin pärast iga ettekannet, et VARSTI TULEB KA EESTI ETTEKANNE koos Mesikäpa šokola-adiga, mispeale Rati mind alati soojalt kallistas. Kui eksootiline ja erutav oli tunda seda musta iludust, tema kurve ja jasmiinilõhna oma vastas! Paraku jäi Eesti presenteerimine ära – anna andeks, kallis Maarjamaa, aga ma heastasin selle Tal-linnas, korraldades siinsetele Erasmustele suurepärase Eesti õhtu. Põhjuseks oli jälle nälg, mis sundis viimast ema saadetud šokolaadi hilisöösel külmkapist haarama. Kui ma alguses võtsin vaid tüki, muu-tus tükk varsti tahvliks. JA KUIDAS SAIN MA MINNA ILMA ŠOKOLAADITA RIIKI ESINDAMA?! Rahvusvaheline klubi korraldas väljasõite ja üritusi. Mäletan, et tundsin ennast paradiisis, kui ühel õhtul korraldati keeglivõistlus. Kuna mu isa on selles proff ja käbi ei kuku kännust kaugele, astusin ma keeglisaali nagu superstaar, ise olles maru õnnelik nähes, et peale minu ja kahekümne piltilusa naise oli meiega ainult kaks poissi kaasas. Uhkustasin oma minevikutulemustega ja andsin mõista, et mu isa on proff, samal ajal kui neiud tagasihoidlikult kuule valisid ja mängureeglite kohta küsisid. Küll palusid nad mul mitte naerda, kui neil halvasti läheb. Kui aga mänguks läks, pani Rati kolm X-i jutti nagu proff, samas kui mina esimesel kahel ringil üldse pihta ei saanud. Must kuninganna tõi es-ile oma armsa naeratuse ja punastas (kuigi seda määratleda polnud võimalik ta nahavärvi tõttu, aga eeldasin ta miimikast ja käitumisest) ning lausus, et algaja õnn. Algaja õnn või mitte, aga mängude lõpuks avastasin, et olin kõigi radade peale üks kehvemaid esinejaid. (Anna andeks, isa, ma oleksin parem olnud, aga nii ilusad tüdrukud – Keeniast Poolani – ei lasknud mul lihtsalt keskenduda.) Tõtt-öelda ei tahtnudki ma võita, surusin meelega oma alfaisasuse maha, et võimalikult kiiresti ära visata ja järgmise plikaga vestelda, kes ükshaaval selle ainsa blondi peaga poisiga tutvuda tahtsid.

*

Oma suur-kõrv-olemisega teenisin ühe tasuta lõuna ka ühelt Bangladeshi one-ride-stand’ilt. Kuu-lasin, kuidas ta rääkis oma kodumaa tsunamidest, kuritegevusest ja sellest, kuidas ta roppu moodi oli orjanud, et siia, Europasse, Küprosele tulla. Ta rääkis, kuidas ta unistused olid ignorantsuse tõttu purustatud, kuidas ta ainult Allahi jõul ikka sitkust kogus, et Limassolis pool aastat koristada, et siis Nikosias õppemaks ära tasuda ja koolis ka veel püsida. Kuulsin ta nostalgiast kodumaa kriketi järele

ja ühistest söömaaegadest suure perega. Kui me lõpuks kesklinna jõudsime ja mina Ledra poole su-undusin, kutsus ta mind periptero’sse. Ma ei saanud aru, miks. Vaatasin, et ta võttis juua ja šokolaadi ja ma mõtlesin midagi sama võtta. Hakkasin maksma, aga tema palus luba minu eest maksta, millest ma alguses keeldusin, arvasin, et naljatab. Siis aga taipasin, et tal on tõsi taga ja ma lasin tal need asjad osta. Välja minnes surus ta mul lihtsalt kätt, naeratas südamlikult ja astus ühelt jalalt teisele kõi-kudes minema. Ilmselt tänas ta mind siira empaatia eest ja kuulamise eest.

ÄÄRETU SIIRUSE KASVATAMINE UUTE SÕPRADE ABIL

Minu Küprose teekonda peab pigem sisekaemuseks pidama. Sellel päikeselisel paradiisisaarel õppisin inimestelt nii väärtusi, tundeid kui ka elamiskunsti. Minu jaoks oli see inimeseks kujunemise aasta. Kui Jiři õpetas mulle oma vahetute seiklustega elamiskunsti, Laura unistuse tugevust ja tingi-museta armastust; Rafail sihikindlust ja julgust püüelda; Antigoni sisemist kirglikkust, mis küll avaldus nii silmsideme kui ka keha kaudu; Christos oma ande lihvimist ja Stavroulla positiivsesse tulevikku vaatamist, siis suurima impulssi sain ma Miguelilt, portugallaselt. Me kohtusime ühe saksa Erasmuse kaudu, kes Miguelilt kanepit osta tahtis. Mäletan, kuidas astu-sime esimest korda tema tuppa. Siiani meenutan naerdes toa korralagedust ühes sassis riiete hun-nikuga, vähemalt kuraditosina kohvitassiga, kuhu Miguel alati pärast kirglikku suitsetamist – ta tiris sellest suurima heldimusega elu välja – konid viskas. Kõik need sitased nõud, sinine suitsuving, tah-mased aknad, igal pool vedelevad raamatud, poolikud suitsud, filtrid ja tubakas jäid vahel lausa

nädalateks samale kohale. Kui palju mustust, habemevahtu oli ta vannitoa peeglil ja kui rõve nägi välja vetsupott! Aga kui kaunis oli mehe hing! Mees, kes oma salapärases vaikuses avanes nagu igavikuliselt kes-tev fado. Vuntsidega noorsand veetis tunde seal pimedas ruumis lihtsalt istudes ja elu üle järele mõeldes. Samal ajal tiris ta vaikuses sigaretti, nagu oleks see viimane. Kui ta mind tol hetkel tervitas, kadestasin tema silmade soojust. Ta ei armastanud kõnelda, aga kui kõneles, siis tegi ta seda oma colinfarrellikul madalal toonil. Tookord, kui temaga vennalikult kätt surusin, ei näinud ma veel tema tõelist südamlikkust ja hingeilu. See avanes järk-järgult nagu tema kodumaa fado, katkematu, kuid samas pidevalt vaikiv portugali kitarri tinin, mis isegi täielikus vaikuses siiski elab ja puudutab. Mäletan, et seal sitases ja pimedas toas istudes ja sigarette kimudes pani ta ainult korraks tule põlema – just siis kui me kätt surusime –, et tutvustada oma isa. Isa aga oli tal pildi peal. (Hiljem sain teada, et ta isa oli kaks aastat tagasi surnud.) Miguel aga teadis, et isa on alati temaga. Hiljem, juba läbi käies, nägin ma ekstravagantseid siirushetki, mil Miguel loobus kontrolltööle minemast, sest pidas isadepäeva, olles mõttes temaga. Istus, suitsetas ja vaatas perealbumit (samas nägin teda isadepäeval ka end purju joomas ja kanepit suitsetamas, seega võis isaga olemine olla kerge vabandus laiskusele). Tegelikult õppisin temalt just tundlikkust. Õiget tundlikkust maailma suhtes. Kerget voluntarismi. Mäletan, et kohtasin teda puhtjuhuslikult Ledra tänaval, seljas Free hugs’i sildike. Free hugs on üle-maailmne algatus, kus inimesed eri paigus lihtsalt vabast tahtest paar tundi kallistusi jagavad, tehes mitmesaja, tuhande inimese päeva kõvasti soojemaks. Pärast seda kui Miguel mind seal tänaval kallistas, olin võlutud ta hingest. (Neid ridu siin Tallinnas kirjutades olen endas pettunud, et pole kunagi ise Free hugs’i kampaanias osalenud.) Tema melanhoolne olek, pidev endassesulgumine, sisekaemus ja ahelsuitsetamine – kogu ta ole-mus keris kurvameelsust üles kuidagi kunstiliselt, kuidagi teistsuguselt, eriliselt, inspireerivalt. Mind veetles, kuidas ta pidevalt rõhutas sisemist ilu, olles vahel koos tüdrukutega, kes polnud tavamõistes ilusad. Ta rõhutas nende kauneid hingi. Mind võlus see, kuidas ta kõiki – loomi, inimesi ja rahvaid – võrdselt kohtles, kritiseerides mu arusaama, et kui armastad kasse, ei saa armastada koeri ja kahe looma inimest pole olemas. Minusse salvestusid tema vaiksed sisekaemused, mil ta mu vastuseid analüüsis ja siis lausus:“Me oleme kõik üks.”

*

Vahel mulle tundus, et ta püüdis teiste eest hoolitsemise, nende eest mõtlemisega enda eest põge-neda. Põgeneda valu ja ärevuse, hingehaavade eest. Neid enda unustamise hetki oli tal teisigi, kas siis transis olles muusikast – pidevalt kostis tema arvutist Pink Floyd. Või tegi ta seda jalgpalli jälgides, mil ta energiliseks jalgpallihuligaaniks muutus. Ta muudkui lõugas ja jauras, ainuüksi oodates mo-menti, millal SL Benfica eest GOOOOOOOOOOOOOOL karjuda.

*

Migueli kaudu kohtasin Free hugs’i kampaanias teistki huvitavat tegelast. Ta oli inglanna, suur kui jõehobu! Too tüdruk lõhnas imeliselt ja tal oli pidevalt rahuldamata pilk kõikide meesisendite suht-es. See lahtiriietav pilk karjus saladuslikult meile kõigile näkku: vägista mind, palun vägista mind. Ta armastas poisse pidevalt kallistada, surudes neid oma suurte rindade vastu. Kuigi ta pilk oli tihtilugu liiga intensiivne, oli ta laheda ja vahetu olemisega, temaga sai nalja, ja alati oli ta oma elava seleta-misega ERASMUSE pidude üks populaarsemaid tegelasi. Mina aga kaifisin salaja tema tõupuhast inglise aktsenti, suutsin oma elava fantaasiaga muuta selle armsa muumitrolli Keira Knightleyks. Sulasin, kui ta HERE YOU ARE, MY DARLING’i saatel mulle sig-aretti ulatas. (Praegu siin pimedas Tallinna detsembrikuus taban tihti ennast Küprost igatsemas, kui

Vapianose pitsaleti taga ulatan klientidele pitsasid sama tonaalsusega ja imestan: appi, kas Küpros tuletas end meelde?) Ta nägu oli kui Teletupsude päike, nagu kihisev beebi, mis alati naerma ajas ja hea tuju tekitas. Iseloomult oli ta pisut Stavri moodi, rõhudes päikeselisusele ja positiivsele mõtle-misele. Peale Migueli ja Charlotte’i kohtusin Kameliga, Eminemi välimusega süürlasega, kes pidevalt vaiki-vatel suitsetamisõhtudel nii Migueli toas kui tema katusel osales. Kamelit iseloomustas pidev räpikuu-lamine, eriti surnud 2Paci fännamine. Tema kergelt luitunud nägu meenutas natukene getoneegreid, kes pidevalt pilves. Mäletan, et esimesel õhtul, kui kohtusin temaga, sain aru tema räpi põhimõttekin-dlusest. Ta palus mul muusikat lasta. Panin oma lemmiku Jay-Z, mille peale tema ägestus:“2PAC vihkas Jay-Zd! TAL OLI TÜLI JAY-Ziga! Minu kodus sa sellist muusikat ei kuula!”

*

Tegelikult veetsingi kõige rohkem neist kolmest aega Kameliga. Kuna klappisime kohe oma kurva loomusega – Kameli puhul olid selle näitajaks tema kurvad kutsikasilmad, minul minevikust tingitud närvilisus ja Miguelis igavesti kestev sisemine fado –, saime sõpradeks. Üldjuhul klappisime laiskuse poolestki. Tihtilugu passisime öö läbi kas filme või jalgpalli, järgmine päev kooli mitte minnes. Ühel päeval otsustasime Kameliga olukorda muuta, minnes tööotsinguile. Muidugi käisime peale ka Mi-guelile, kes paraku ei viitsinud ja voodisse jäi. Tegelikult võis Migueli enamasti üleval ainult öösel näha, ikka ühe tooli peal istumas, sigaretti kimumas. Muidugi ei pannud ta kunagi tähele ümbritsevat karjuvat segadust. Päeval magas ta nagu karu. Meie aga tuiasime mitu päeva varahommikust õh-tuni Kameliga põrgupalavuses, jagades nii hotellidele, restoranidele, tavernadele ja isegi luitunud kebabihurtsikutele CVsid, mis küll vastu võeti, kuid üldiselt asjaliku vastuseta jäid. Meie pettumust tervitas Miguel iseenda üle uhke olles:“Hea, et ma energiat ei raisanud.” Ta tegi alati nii palju kui vaja oli, vahel lausa vähem, kui vaja oli. Kordades.

*

Kui palju pakkus mulle rõõmu kolme sõbraga lemmik-kebabirestorani poole jalutamine, tolmustel liivakiviaedadel kiisud päevitamas! Jumaldasin meie vestlusi! Meie valudest. Suurima kurbusega kuulasin, kuidas Kamel ei saa ealeski oma kodumaale sealse kodusõja pärast naasta ja kuidas ta tunneb ennast põgenikuna nagu Remarque. Siiralt kurtis ta, kuidas ta isa ja ema olid alati tema eest hoolitsenud, äri teinud kõige ohtlikumates piirkondades, et poisi heaolu tagada. Samal ajal tegeles tema tihtilugu lollustega – uimastite pruukimise ja müümisega. Jagasime oma minevikuvigu ja nend-est arusaamist ja tõdemust, et tahame kunagi kuidagi oma ema-isa uhkeks teha. Et nad saaksid aru, et oleme nende meistriteosed, mitte koorem. Iga kord kui rääkisime minevikust, tiris Kamel kuidagi eriti raskelt sigaretti, vaatades minu poole nii ägava näoga, justkui seda kõntsa uuesti läbi elades. Siis kustutas ta sigareti, tema sisemine äng vähenes, kui vabadus ta hingest läbi ronis. „Aga nüüd on kõik jälle hästi.“Tema jutust sain aru, et ta oleks Süürias peaaegu vangi läinud, kui isa poleks korrakaitseametile altkäemaksu pakkunud. Isa oli ka raha kogunud, et Kamel Euroopasse Küprosele saata, et talle uus võimalus anda. Ja tihti, pärast kange sigareti lõpetamist ta justkui tajuski seda. Uut võimalust. Ta naeratas ja tänas teshekür’iga põhjaküproslasi nende dönerite eest, ulatas hüvastijätukäe lihtsatele poemüüjatele. Ka Kamel armastas Põhja-Nikosia majalogudikes ja vaestepiirkonnas käia ja mõistis selle vajalikkust. Teda võlus samuti nende ehedus, siirus ja tingimuseta armastus. Meile mõlemale oli sealne pilt ju-lgustav, inspireeriv. Rääkisime oma unistustest. Sain teada, et Kameli unistus oli Ühendemiraatides ööklubi omanikuks saada. (Kuigi tollal polnud ta ühtki sammu selle nimel teinud, tean, et ta on nüüd Nikosia ühe kuulsama ööklubi PR ja teenib üsnagi korralikult seal. Olen tema pärast siiralt õnne-

lik.) Pärast pidevaid jalutuskäike loobusime isegi kooliminekust ja Erasmuse pidudest. Meile meeldis minna Kameli ja Migueli ühika katusele, et unistustest ja elust rääkida.

*

Kaunid olid need õhtud Migueli ja Kameli rõdul, mil õrn öine briis meie Marlborot öhe kandis. Naiiv-selt uskusime paremasse tulevikku, seletades nagu segased, MIS KÕIK SIIN MAAILMAS VÕIMALIK ON. Kuidas SELLINE UNISTUS TUNDUKS, KUIDAS SELLINE IDEE VÄLJA NÄEKS. MIDA KOGEKSIME, TUNNEKSIME JA KUIDAS ARMASTAKSIME. Igaühel oli oma idee, ise selle imelisest väest nii lum-matud, et neist kõneldi joviaalsusega, mis ei tahtnudki lõppeda. Ei saanudki aru, kas silmad särasid alkoholi, taevatähtede või sisemise põlemise tõttu. Vahel aga jäime vaikseks, keskendudes sisekaemusele, mis ketras kui portugali kitarr. Me lihtsalt tänasime, et olime elus, vaadates, kuidas musta linna kohal oranžide tänavatulede all siblivad mehed erinevaid lugusid, saatusi ja unistusi sümboliseerisid. Tihtilugu oli seal avatud rõdul kaasas sülearvuti, kust Miguel pidevalt Pink Floydi lasi, mil kirikukellahelina saatel meie maailm, unistajate maailm linna üle võttis. „High Hopes“, suured lootused kandusid üle kontinentide, suureks sõprade ühenduseks. Süüria, Eesti, Portugal, Suurbritannia tiksusid ühes rütmis naiivses mentaalpildis, kus pommid, taplused ja konkurents on möödanik. Palju oli mul selliseid imelisi õhtuid Kameli ja Migueli ühika katusel, kus meile piisas vaid odavast veinist, sigarettidest ja armeenia lafaffel’ist. See oli pidu meis eneses, elukunsti mantra, meie pühapaik, kuhu me ei kutsunud kunagi tavalisi Erasmusi, tavalisi ini-mesi ja unistamatuid.

NAISTE- ja JALGPALLIHULLUSED

Millalgi taipasin, et minu jalgpallivaimustus pole sugugi võrreldav kohalike APOELi toetajatega, kes pärast klubi uhket (ja ajaloolist) teekonda meistrite liiga veerandfinaali endale klubisümboolikat näkku tätoveerisid. Meistrite liiga võttis üle periptero’d, mille efektiivsus ja teenindus veel rohkem kannatas; tavernad ja kihlveokontorid, taksoraadiod ja kodud. Peale Apoeli-meelsete pidin ennast ajastama Migueli ajaarvamisega, kes SL Benfica mänguks alati kõik uksed ja aknad sulges, et keegi teda ei segaks. Muidu rahulik härrasmees muutus despoodiks, karjudes iga liigutuse, uksest väljakäi-mise ja trafaretse küsimuse peale. Tihti pidime Kameliga vaikselt istuma, sel ajal kui Benfica särgiga portugallane iga natukese aja tagant roppusi karjus või Portugali lipuga vehkis. Kõige närvilistematel momentidel näris ta arvuti ees küüsi ja sülitas need kohemaid maha, ise häbi tundmata. Vahel ahhe-tasid seda nähes meid väisanud tüdrukud. Vahel visati tüdrukud sellepärast toast välja. Lauragi ei olnud just kõige rahulikum oma Real Madridiga.

*

Kui ma meenutan neid olukordi, mil ma tõeline siga olin ja Laura närvi läks, siis võin väita, et need elavad žestikuleerimised, minu sõimamised ei olnud absoluutselt midagi võrreldes neiu jalgpallihai-gusega. Kuigi pean ennast tõeliseks jalgpallihaigeks, ei saa ma kunagi end temaga võrrelda. Paistis, et minu sülle oli langenud tüüpiline hispaanlanna, kes Real Madridi toetades jälestas Barcelonat. Paljud mänguõhtud algasid neiul Skype’i-vestlusega, kus elavalt röögiti (hispaania mõistes nimetatakse seda vestluseks) isaga jalgpallist, arutati võiduvõimaluste, mängijate ja saja erineva mänguaspekti üle. Mind muidugi tuppa ei lubatud, seega pidin pool tundi niisama passima ja üksi kannatama. Paar minutit enne mängu läks väike fuuria juba äksi täis. Mina aga pidin vaikne kui haud

olema ja mitte liikuma, närvidele käima. VÕI MIDAGI LOLLI PÄRIMA. Kuna ühika internet oli väga aeglane ja tavaliselt mänge telekast ei näidatud, pidin mina teda valgusekiirusel abistama. Mind ka-mandati kohe jalgpalli kajastavaid internetilehekülgi otsima, elavate käskluste saatel, TEE KIIRESTI, KURAT, MÄNG HAKKAB. Kui ma aga jänni jäin või pilt liiga aeglane oli, käskis ta IDIOODIL arvuti talle ulatada. Siis avas ta mingi hispaaniakeelse raadio ja kuulas sealt kiiret hispaania keele tärinat, mida minu kehv keeleoskus hoomata ei suutnud. Ta unustas täielikult oma peika, ahhetades momentide üle, lüües vihast seina, kui Barca värava lõi. Järgmisel hetkel ta juba ropendas luhtaläinud võimaluse üle, teisel momendil juba irvitas kõht kõveras oma hiirehäälega hihihihiihi, kui kommentaatorid nalja viskasid. Kui mina püüdsin viidata sellele, et tahaksin ka aru saada ... vastas ta: JÄÄ VAIT, IDIOOT, kui püüdsin viidata, et võiks ingliskeelse raadio leida, vastas ta: JÄÄ VAIT, IDIOOT, kui püüdsin rõhuda armastusele, hoolivusele ja koosolemisele, vastas ta: JÄÄ VAIT IDIOOT, kui püüdsin neiut armatsemise radadele juhatada, vastas ta: KUI SA EI LÕPETA KOHE, HAMMUSTAN SUL SELLE OTSAST ÄRA. Lõpuks ei talunud ta mu kohalolekut ja nähvas, et kadugu ma külmkappi tühjendama. Ja ma läksingi ja nautisin täiel määral oma tasuta lõunat. Kui mul aga jätkus jultumust tähistada vastastiimi võitu, käskis domineeriv fuuria mul diivanil maga-da. Tihti lukustas ta uksi, saatis mind igale poole ja kutsus mind kirjapaberit mitte kannatavate his-paaniakeelsete roppustega, sest olin julgenud tema jumalat – Real Madridi – maha teha. Väga raske oli teda tuppa suruda, kui ta pisikeste rusikatega mind peksis ja mul vabandada käskis. Ainuke viis, kuidas neiukesega jälle sõbraks sai, oli armatseda.

*

Mind kostitas veidra elamusega Kamelgi, kes terve teise semestri naisi taga ajas. Selleks pidimegi minema Aiya Napasse. Kui meie Migueliga tuiasime niisama, siis mu armas süürlane rippus kogu öö iga naisolendi – sest talle kõlvanuks ka emaeesel – küljes, et kuidagi teha seda, millest Pitbull kogu aeg laulab. Igatahes hooras armas Kamel läbi kõik Põrgu asutused, kus olemas: a) purjus ja armastust täis naised, b) odav alkohol, c) popmuusika, d) täiskakatud või oksendatud kemmerg, e) narkarid. Tee-kond armusadamasse venis noorhärral pikale, sest poiss armastas mullimasinat jumalate joogiga kostitada – minu võla arvelt, MIDA MA JÄRGMISEL PÄEVAL TAGASI EI SAANUD. ( Ja mida ma pole siiani tagasi saanud.) Igatahes varsti olin mina kantseldamisest väsinud ja tatsusin kodu poole koos Migueli ja ühe soom-lasega. Soomlane oli täis kui Matti Nykänen, vabal ajal oli ta kaine ja Kameli kursavend. Mingil ajal jäime magama. Umbes kümne paiku hommikul ärkasin kellegi väga valju lõugamise peale. Kuulsin Tupac Shakuri „Dear Mamat“ laulmas ja alguses olin õnnelik, et äkki ta on ellu ärganud. Siis aga tajusin, kuidas süürlane sellele kaasa RÖÖKIS. PAARI MINUTI PÄRAST käis uksele PRÕMM, PRÕMM, taustaks ikka vihane 2paci ja Kameli kakofoonia. Läksin siis uimasena ukse peale ja suur oli mu hämmastus. Mulle vaatasid vastu poolpaljas blondiin ja tuikuv Süüria räppar. Lõime patsu ja siis mõtlesin, mis ma ikka küsitlen, poisil auhind käes, lasku käia. Ja läksingi oma tuppa, heitsin pikali. Järsku maandus minu ja Migueli tuppa lakku täis soomlane, kes portugallase kõrvale pikali heitis ja valjult Kamelit kiruma hakkas. Vaene Matti pidi magama ilma tekita ja padjata. Uinusime. Ärkasin ooperihäälte peale. Nüüd laulis Kamel neiuga mingit sonetti, veel hullem oli see, et nad ragistasid mööbliga, nagu oleksid nad IKEAS. Pidevalt oli kuulda ohkeid, ilmselt tõstsid nad seal mööblit ümber ja raskus hakkas nende käte peale.Ärkasin üles kirsitubaka lõhna peale, mida Kamel mulle näkku puhus. Hõõrusin silmi ja vaatasin jäles-tusega, kuidas higist leemendav mehike oma parimalt sõbralt kummi võttis ja selle demonstratiivselt prügikasti viskas. Siis rääkis Kamel mulle tüdrukust. Tüdruk oli sõbrannadega esimest korda Aiya Napasse tulnud.

Kumbki ei teadnud hommikul teise nime. Mu sõber kirjeldas täpselt kümme minutit, milline näeb välja tüdruku ... ee, jah. Üks mustadest – kasutatud – linadest asetati lõpuks soome sõbra peale, et too ei külmetaks. Varsti ei suutnud ma Kameli jauramist taluda ja läksin tuttu. Oh sind ja su armuseiklusi, Aphrodite!

*

Tol päeval puutusin kokku ka oma esimese homosõbra Lionelliga. Ta oli Charlotte´i parim sõber. Vibalik noorsand oli väga veidra olekuga, vedades oma puhmas bakenbardide ja mullet-soenguga pead edasi justkui jaanalind. Kogu ta tõmmu olemus ei ühildunud üldse tema briti aktsendiga. Tege-likult oligi tal kaks passi. Mäletan, et kohtasin teda just siis, kui ta purupurjus peaga Napa karaoke-baaris soomlaste „Hard Rock Hallelujah’t“ röökis, reivides täielikult, unustades ümbruse koos purjus naiste ja lääbakil noormeestega. Kui ta aga lavalt maha tuli, oli ta minu ja Kameli suhtes kahtlustav, kartlik ja vaikne. Hiljem selgus Charlotte’i jutust, et tal oli foobia meeste ja oma seksuaalsuse suhtes. Terve elu oli ta gei olnud. Tema suurim lapsepõlvetrauma sai alguse põhikoolist, mil ta klassivennast armastusluuletusi oma vihikusse kirjutas. Suur oli aga häbi, kui klassikaaslane need värsid avastas ja kiusamine ning peksmine (armastatu organiseeritud) tema igapäevaleivaks sai. Poissi oli kogemus nii palju traumeerinud, et pärast seda oli ta täielikult lõpetanud meestega suhtlemise. Samuti käis ta mööda psühhiaatreid ja psühholooge. Nende väljakirjutatud ravimid keerasid teda veel rohkem tuksi. Need ja igavesti kestev kassikaaslaste narrimine panid ta hingele sellise põntsu, et ühel päeval oli ema ta elutoa diivanilt pilditult leidnud. Õnneks ei doseerinud poiss küllalt unerohtu ja ta jõuti päästa. Ainsaks pääseteeks osutus ärasõit, armastuse saarega – kus poiss armastust ei leidnud – hüvasti-jätt. Ema otsustas pisikese pojaga Suurbritanniasse minna, kus nad kümme aastat elasid, et siis täiskasvanud Lionell kodusaarele naaseks. Ühendkuningriigi vabadus lubas tal olla tema ise, veel enam – ta leidis endale sealt peika. Muidugi ei kadunud temast minevikuvalu, mida ta nüüd aga-ralt joonistusteks ja graafilise disaini töödeks vormib. Kuigi ta on mehistunud, ei julge ta Küprose ühiskondliku arvamuse tõttu olla seksuaalselt tema ise. (Hiljem nii minu kui ka Kameliga suurteks sõpradeks saades ei tunnistanud ta kordagi oma seksuaalsust.) Siiani parastavad teda tänaval ko-hatud endised klassikaalased, mõni hullunu on tema armsa ema maja pihta mune visanud. Korra jäeti kodu ette surnud kass. Tol hetkel, seal ähmases tulede öös, ei teadnud ma veel tema kurba lugu. Ma ulatasin sellele naiselikule mehele terekäe, pärast mida ta mind ja Kamelit terve öö piidles – kas me oleme ohtlikud, homofoobid ja jõhkardid. Ta hoidis meie puhul distantsi päris kaua, aga vaikselt, pärast rahulikke ja sõbralikke katuseõhtuid Kameli ühikas ja Charlotte’i arupärimist meie tolerantsi kohta ta rahunes ja muutus vabamaks. Eelkõige meeldis ta mulle oma meeletu kunstiande poolest, aga ka fakti tõttu, et ta oli üks vähese-id kohalikke, keda poliitika, ultranatsionalism, võõraviha puutunud polnud. Tema pages Inglismaale vaid iseenda nurjatuse või siis ühiskonna kitsarinnalisuse eest. Vaatenurga küsimus.

PÕHJAKÜPROSLANE LEINAB, EMAMAA KREEKLANE EI OSKA VIHATA

Jaanuari paiku nägin Arifi autol musta lippu. Põhjusest sain hiljem aru. Endine Põhja-Küprose Türgi Vabariigi president Rauf Denktash oli surnud. Põhja-Nikosia tänavad olid täis ekspresidendi pilte ja autod sõitsid mustade lintidega. Kui rääkida Rauf Denktashist, siis peetakse teda läbi ajaloo Põh-ja-Küprose Türgi Vabariigi tähtsaimaks – või vähemalt tuntuimaks – poliitikuks. Temal andis suure panuse just riigi jagunemisse, olles vastukaaluks peapiiskop Makarios III-le, kes tahtis pärast iseseis-vumist enosis’t läbi suruda. Meest mõjutasid tema kujunemises nii ta isa kui ka tolleaegsed tuttavad akadeemikud, kultuuritegelased, kes kõik olid õhinas Türgi ideest. Noor Denktash luges entusiastli-kult raamatuid, mis selliseid ideesid rõhutasid. Mitte kunagi ei mõlkunud tal meeles iseseisvat, kaht kogukonda arvestavat Küprose Vabariiki. Denktash nagu teisedki türklased – erinevalt kreeklastest – hakkasid enosis’e ajal just brittidega koostööd tegema, sest kartsid veel rohkem kreeklaste domi-neerimist. Briti võimu all ei toimunud repressioone, majandus õitses ja inimesi koheldi võrdselt. Ses-tap töötaski Denktash brittide heaks Türgi asjade komisjonis – kõik selleks, et enosis’ele vastu seista. Kahest ideest sai tema poliitiline vundament – enosis’ele vastuseis ja saare eraldamine ning Türgiga liitumine. Oma nutikuses kasutas ta kreeka kaarti iseseisvumise järgsetel aegadel, rõhudes kreeka kogukonna egoismile ja hoolimatusele vähemusrahvaste suhtes. Denktash aitas 1957. aastal luua türklaste vas-tupanuorganisatsiooni, mis oli moslemite vaste kreeklaste EOKA-le. Varsti võimule pääsedes hakkas ta keelustama Kreeka kaupade ostmist, trahvis inimesi, kes rääkisid kreeka keeles, ja propageeris tür-gi keelt kohanimede muutmisega. Kui kuni invasiooni ja Euroopa Liiduga liitumiseni oli Põhja-Küpro-sel tugev Türgi kaart – emamaa tugev poliitiline ja rahva toetus – hakkas see pärast Küprose Vabarriigi ELiga liitumist kaduma. Elu lõpus aga vähenes Denktashi toetus tuntavalt, sest ta oli Euroopa Liidu vastane, rõhutades, et tõeline türklus ei püüdle sinna. Samal ajal oli emamaa tahtnud juba kümnendi liitu pääseda. Selleks et Euroopa Liidule meele järgi olla, loobus Türgi Vabariik tugevast ja toetavast Põhja-Küprose polii-tikast. Nad isegi nõustusid oma väed välja viima. Kui varem oli Denktash, Türgi-romantik, rõhunud emamaa toetusele ja viidanud sellele kui ainsale võimalusele kreeklaste domineerimisele vastu hakata, nõustus rahvas temaga. Teda jumaldati ja kanti kätel. Kui aga põhjaküproslased aru said, et Türgi tahab vaikselt saareriigist taanduda, nõudsid nad presidendilt suunamuutust, mida Türgi-kin-nisideega härrasmees ei suutnud. Kuigi ametlikult on ühinemise ebaõnnestumise taga kreeklased, kes Annani plaani vastu hääletasid, leiavad paljud poliitikud, et Denktash on samuti süüdi. Kui ta poleks jäärapäiselt pidevalt oma türklust rõhutanud ja oleks selle asemel ELi-meelseks muutunud ja kreeklastega koostööd teinud, olnuks ehk suurem võimalus saare ühendamiseks. Nii nagu Kreeka poole poliitikute puhulgi, ei muutnud tema arusaama ei ÜRO, Euroopa Liit ega NATO, keda mees süüdistas ideaalide ja põhimõtete puudumises. Selline kinnisidee muutis kun-agise suure rahvamehe, tõelise kangelase elu lõpuks kibestunud erakuks. Erakuks, kes hüüdis oma Türgi ideaali nagu kõrbes. Hüüe aga ei kandunud isegi emamaani. Arif pidas Denktashi kangelaseks, rahva isaks. Samal ajal süüdistas ta meie politoloogia ja Euroo-pa Liidu loengutes ainult Kreeka poolt. Rahvas on kerge fakte ja tõelisi asjaolusid unustama. Sur-maga tullakse jälle meelde. Nii ka tookord, kui täieliku liitumisvastase, Küprose ühinemisega mitte nõusoleva mehe haual kummardati. Siis naasti jälle päevapoliitika juurde, ÜRO korraldatud kolmik-kohtumistele Küprose küsimuses ja heietati, kuidas üks või teine pool ainuisikuliselt süüdi on. Nat-sionalism on saarel läbi ajaloo inimesi segi ajanud nagu narkomaane, mil nad veidrate ideaalide nimel oma südame lausa ära unustavad.

Kui ma viitasin Arifile, et Denktash oli suuresti kreeklastega seotud, vastas ta, et muidugi oli, aga need asjad on triviaalsed. Siinkohal ma ei nõustu. Denktashi esimene koer Rex oli kingitus kreeklaselt. (Olgu, mitte nii tähtis.) Kreeklane oli ta isa päästnud. Kreeklane oli aidanud tal äri alustada. Samast rahvusest isik aitas 1964. aasta vennatapus ta naise ja lapse Ankarasse. 1970. aastal oli Denktash ise põgenemas Kyrenia kaudu järjekordse taplemise eest, kui kreeklane teda uppumisest päästis. Sel-list paradoksi märgates – kuidas keegi võlgneb oma elu kreeklastele ja siis ehitab oma karjääri üles kreeklaste vastu võitlemisele –, hakkas minus üha enam suurenema vastikus poliitikute suhtes.

*

Ühel päeval tõi Arif mind koju. Vahetasime maja ees viisakusi, kui märkasin, et Arifi auto taha tuli Antrianose auto. Poolakas lähenes ja tervitas mind oma soojade kämmaldega, sel ajal kui Loizous kohe Arifit sõimama kukkus. Muidu lõbus ja joviaalne poisike muutus sõnajõhkardiks, röökides üle tänava. Ta tormas juba Arifi poole, et talle kallale minna, kui seni rahulik mõmmi leekidesse lahvatas ja samuti sakslast sõimama kippus. Kohe-kohe oleks löömaks läinud, kui mina ja Antrianos vahele poleks tulnud.„Te juba saite kolmandiku meie saarest, kuradi ... (roppused, mida ei tasu kajastada)!“ röökis Loizous Arifile. Ja juba järgmisel hetkel lubas ta türklase maatasa peksta. Suutsin vaevu märatsevat karu tagasi hoida, kui see käskis koeral üle piiri tulla, et ta korraliku kooja saaks. Siis käsutas Loizous Arifit oma poolele, sinna, kuhu „raibe“ kuulus. Arif keeldus minemast, sest tahtis ise oma käikude üle otsustada. Keset seda sõimlemist ja verbaalset vennatappu olime meie Antrianosega nõutud. Kuidas küll saanuksime maha suruda, leevendada nii tugevalt veres voolav-at viha. Kuigi mul ei jäänud tol hetkel aega olukorra üle mõtelda, olen tihti juurelnud, kuidas saab sakslane nii marurahvuslik kreeklane olla. Olgugi et ta kasuema on kreeklane. Hiljem aga sain teada, et põhiviha allikaks oli kodusõjas osalenud Loizouse onu, kelle türklased olid kinni võtnud. Mees oli kaheksa aastat kadunud olnud, ilmselt enamiku ajast vangist. Nendest koledustest ei tahtnud Loizous kunagi rääkida. „Kuradi koer!“ karjus Loizous ja sülitas Arifi poole, kes kohe pärast seda minu vibalikust kehast mööda murdis ja Loizousel kratist haaras. Ta vajus oma raske kehaga poisile otsa ja hakkas teda oma karukätega kägistama, samal ajal kui Loizous teda jõuetute löökidega materdas. Mina üritasin kogukat türklast ära tirida, samas kui Antrianos teda jalgadega peksma hakkas. Rõdudele tulnud kreeklased karjusid midagi kreeka keeles, ilmselgelt Arifi peale. Tegemist oli ju marurahvusliku ra-jooniga. Meie maadlus ei olekski lõppenud, kui seda mürglit poleks näinud Andreas, minu majaoman-ik. Astunud garaažist välja, käsutas ta miskit kreeka keeles, pärast seda mainis, et ta on astynomia, mille peale jauravad poisid tardusid. Siis hakkas ta kogeldes minu ees vabandama, et selline asi juhtunud oli. Pärast seda päris ta Loizouselt ja Antrianoselt, mis juhtunud oli, nemad näitasid näpuga Arifi poole. Türklane püüdis vabandada ja kokutada midagi kreeka keeles. Muidu rahuliku ja ohutu-na tundunud Andreas viskas oma viha kinnituseks pilgu Arifi numbrimärgile, siis lähenes poisile ja virutas talle kaks kõrvakiilu. Ehmatasin, tunnistasin, kuidas muidu malbe mees suurt karu, kes nüüd punaseks läks, kõrvast sakutas ja räige kõlaga epistlit luges. Siis käsutas ta noormehe autosse, lõi pauguga ukse kinni ja sülitas veel akna peale. Arif põgenes kummide vilinal. Pärast seda vabandas Andreas minu ees kogelevana, muutudes jälle pehmeks, õrnaks majaomanikuks. Korra surus ta veel mu sõpradel kätt ja siis eemaldus.

*

Hiljem Arifiga Türgi poolel kokku saades sain aru tema valust ja alandusest.„MITTE ÜKSKI KORRAKAITSEAMETNIK POLE MIND NIIMOODI ALANDANUD! LITSILAKS JA KOERA

MOODI KOHTLEMINE!“Uurisin, mida Andreas talle öelnud oli. Poiss rääkis, et Andreas oli talle karjunud, et ta oleks tahtnud temasugust türgi koera pokri panna, et teda seal öö läbi peksta ja suhu kusta. Aga kuna tal polnud ametiriideid ja mina juhtusin seal tunnistajana olema, ei julgenud ta seda teha. Ta oli hoiatanud Arifit Kreeka poolele tagasi tulemast, sest teda nähes oleks Andreas ta kohe kui koera vangi pannud. „Muidugi lõpetas ta sellega, et tema vend sai minusuguste munnide pärast kodusõjas surma.“Pärisin, mis edasi saab. Arifi vidukil silmad andsid tema sisemisest pöörasust märku. Ta mainis, et ootab sõpru, kellega hiljem tagasi minna, et sellele Elvise moodi jopakale tappa anda. Peagi liitusid meiega Erman, hästi sisendava pilgu ja nõtke kehaehitusega noormees, kelle tätoveeringud tema kinniistumist meenutasid, ja Mehmet, kes nägi välja kui lapsbeebi Theo Walcott. Imetlesin nende imelist inglise keele oskust, mille nad olid omandanud Inglismaale ümber asudes. Suurbritanniasse on tekkinud arvestatav küproslaste kogukond. Suurim väljaränne sai alguse Briti koloniaalvõimudega võitlemise ajal. Eelkõige pagesid välja just apoliitilised ja sõjavastased isikud, keda brittide ülemvõim ei häirinud. Arvatakse, et iseseisvumissõja alguses 1955. aastatel emigreeris 4000 küproslast aastas Inglismaale. Pärast 1960. aasta iseseisvumist emigreeris veel lisaks 24 000 ja pärast Türgi invasiooni 1974. aastal 10 000 küproslast. Siinkohal on juttu nii türgi kui ka kreeka küpro-slastest. Tänapäeval on küproslased Inglismaal rajanud lausa oma kogukondi, lõimunud elukorral-dusse ja kultuuri ja enamasti on nad tublid restoranipidajad. Täpset arvu on raske määratleda, kuid arvatakse, et kokku on saarel umbkaudu 300 000 küproslast, kellest 200 000 on kreeka päritolu ja 100 000 türklasi. Kui varem olid ümberasujad enamasti kreeka juurtega, 80. aastail oli nelja kreeklase kohta üks türklane, on just pärast ELiga liitumist türgi küproslaste sisseränne suurenenud. Eelkõige on põhjus Põhja-Küprose Türgi Vabariigi diplomaatiline eraldatus, mille tõttu eksisteerib riigis suur tööpuudus ja väikesed töövõimalused. Kui Küprose kreeklastel on võimalik kasutada tõelise mod-ernse ja avatud riigi võimalusi ja vabadusi ning lisaks läbi Euroopa Liidu nelja alusvabaduse töötada, õppida ükskõik millises liikmesriigis, ei ole enam neil nii suurt tungi välismaale. Põhjaküproslaste suur eelis Inglismaal ongi nende kogukonnatunne, solidaarsus, kus olemasolevaid pere- ja veresidemeid uute sisserändajate lõimimiseks ära kasutatakse. Tavaliselt on juba lõimunud küproslastel mõlema riigi kodakondsus, olgu tegemist siis Põhja-Küprose Türgi Vabariigi või Küprose Vabariigi omaga. Kuigi kunagi ei unustata oma juuri, oma kodusaart, mida regulaarselt külastatakse, kasutatakse pi-gem Briti passi eeliseid. Küll aga on paljud põhjaküproslased näinud Suurbritanniat kohana, kus raha teenida, ennast harida ja tulevikku kindlustada, et siis vanemana armastuse saarele naasta. Seda tegid ka Mehmet ja Erman, kelle vanemad kümmekond aastat Inglismaal olid ja nüüd eduka ja ra-hakana kodukanti naasid. Et ära hoida mõttetut kaklust, helistasin kõigepealt Loizousele, et mainida, mida türklased kavat-sevad. Loizous naeris selle peale ja ütles, et on alati türgi koerte jaoks valmis, käskides mul nad sinna juhatada. Mind põrnitsesid türklaste valvsad silmad, kui ma kohvikusse naasin.„MIS NAD ÜTLESID? MIS NAD ÜTLESID?“ hüüdsid nad üheskoos.Valetasin, et Loizous oli kartma löönud ja et ta palus siiralt vabandust. „Mulle ei loe tema vabandus!“ ägestus Erman, ja lõi käega vastu lauda – nii peaaegu oma türgi kohvi ümber ajades. Siis hakkas ta juba plaani pidama, aga mina tulin uue valega lagedale. Ermani muutis marurahvuslikuks just kodusõda, millest saati tema isa teadmata kadunud on. Siiamaani kadunud 2500 küproslast on üsna suur arv ja nende lähedased, kes on oodanud juba 40 aastat, ei pruugigi oma kallitest enda eluajal kuulda. Mainisin, et neil ei ole mõtet teisele poole minna, sest seal on ohtlikum. Ja pealegi pidi Loizous ise nende poolele vabandama tulema. Järgnevad nädalad pidin kogu aeg vabandusi juurde mõtlema, miks Loizous sinna ei jõudnud. Varsti aga Arifi jta sõprade viha lahtus ja kättemaks alanduse eest jäi ära.

*

Teisel semestril saabus Laura korterikaaslaseks emamaa kreeklanna – Nadia. Tütarlaps meenutas mulle oma näojoonte ja kerge upsakusega väikest Myd. Tõtt-öelda oli ta välimuski väikese My moo-di, kui võtta ära punane pea ja asendada see blondiga ja lisada suur pepu. Aga millise kerguse ja hurraaga vedas ta oma rasket keha! Temas oli antigonelikku helisemist ja elujaatust, millega ta alati ühikasse sisse sadas: LAUU–RAA (millele järgnes soe kallistus) ja siis kohustuslik KA-LI-MEE-RAAA, TI KAAANIIIS? Laura ja neiu sobisid kui Tipp ja Täpp, sest neil olid ühised huvid: “Dexteri“ vaatamine, oma suhetest rääkimine ja kurtmine, klatšimine (milleta naised ei saa, aga Vahemere naised veel vähem). Veel jagasid nad oma muresid ja probleeme seoses kohalike meestega, kes neid pidevalt autodega jälitasid ja TULE AUTOSSE! taktikaga armuranda tüürida proovisid. Samuti meeldis neile mõlemale minuga õhtusöögilauas norida kui blondi siniste silmadega põhjamaalasega, kes alati töötab ega lõbutse. Kunagi ei unustanud nad tänada minu rahvast ja teisi põhjamaalasi meie rabam-ise eest. Nadia oli Küprosele praktikale tulnud ja magistritööd kirjutama – tõtt-öelda põgenenud ägava Kree-ka eest. (Tol hetkel oli Küpros veel üsna jõukas, puudusid veel abilaenu vajadus, pangandussektori kriis ja mässud.) Neiu eriala oli geoökoloogia ja tihti võis teda näha kaevandusest naastes tunkesid kandmas. Kui naljakalt võttis ta peast oma tolmuse kiivri, et siis jälle hüüda: LAURAAA – KALIMERA TI KANIS??!! VÕTAME ÕLUT! Nadia oli humoorikas oma kerglase elujaatuse ja vanamuti torisemise seguga, ta suutis kolmkümmend minutit kiruda, kui ta lifti kinni jäi ja samal ajal ka naerda kogu asja üle.

*

Ühel pärastlõunal riietus Laura oma toas ja mina istusin köögis. Nadia tegi süüa. Uurisin muuseas, mida ta küproslastest arvab. Ta vastas, et tahaks halvasti arvata, aga ei saa, sest tema tädi on küpro-slanna ja isa ka. Isa oli põgenenud 1974. aastal Kreekasse, aga tädi oli jäänud saarele. Uurisin tag-amaid, ent neiu kangestus ja sulgus endasse. Ta hakkas vaikselt rääkima, kuidas tema vanaisal ja vanaemal olid olnud imekaunis villa Morphou (türklaste Güzelyurt) piirkonnas, neil oli hea töö ja paradiisilähedane elu – kuni tuli invasioon. Enne seda oli Nadia isa ka kodusõjas võidelnud. Kodusõja koledused, läbielamised olid mehe muutnud tõsiseks. Isa keeldub täielikult sellest ajast rääkimast, olles Nadiale ainult maininud, et neil oli kodu Morphous, et ta oli sõdur ja et ta ei taha enam kunagi sellist elu. Invasioon tähendas Nadia pere jaoks kõige mahajätmist ja lõunasse asumist. Kõik nullist peale – kadus rikkus, paradiisielu ja meeletu töö vili. Nadia rääkis, et tema isal – kunagisel sõjaväelasel ja praegusel endisel piloodil – polnud raske to-ime tulla. Aga vanavanemad katastroof murdis, muutes nad elu suhtes apaatseks ja tüdinuks, Nadia tädi ja isa hakkasid noorukestena meeletult vaeva nägema, et ise pere eest hoolitseda. Nad töötasid ennast kiiresti üles. Nadia isa läks Kreekasse seetõttu, et tundis, et saab seal kiiremini rikkaks ja saigi. Kui ma küsisin neiult, kas ta vihkab türklasi, mida enamik enosis’ega kokku puutunud kreeklasi teeb, vastas ta, et ta ei vihka inimesi – vaid olukorda. Kas selle ütluse taga oli siirus või poliitkorrektsus – seda ma teada ei saanudki. Igatahes tean, et Nadia ei armasta türklaste kohta arvamusest avaldada. Võrreldes teiste kodusõjast või Küprose kü-simusega muul moel kokku puutunud inimestega ei ole tüdruku suurt valu läbi elanud isa ja tädi kunagi surunud tütarlapsele peale võõraviha, karjuvat agressiivsust teise rahva suhtes. Selles küsi-mus on mõlemad soovinud vaikida. Vaikida igaveseks, nagu poleks seda juhtunud. Kui suurem osa kreeklastest pole kordagi pärast seda piiri ületanud, kartes nii kriminaalsust kui lihtsalt teise poole majanduse toetamist, siis Nadia pere võttis selle käigu ette. Eelkõige mindi Güzelyurti, et kunag-isest saare tsitrusepealinnast oma kodu üles leida. Kogu see apelsini mahlakus, vanad tolmunud teed ja liivakivimajad tekitasid neis nostalgia, need on ju koduaiad, põllud ja puud! Aga kui podisev auto jõudis endise kodu juurde, nähes majas uut, naeratavat perekonda idüllilist elu nautimas, tundis perekond kirjeldamatut valu. See oli liiga terav, olemist, olmeeksistentsi, inimsust läbistav valu, mis tugevaks jahmatas, mitte ei ajanud nutma. See šokeeris, ehmatas, sülitas perekonna tolle aja püüd-

lustele, unistustele ja perekonnatraditsioonidele, mida ei mäletanud seal elav pere, kuid siiski need tuules lehvivad krobelised viljapuud. Selle perega kokku puutumata, lahkus Nadia perekond, jättes igavesti hüvasti apelsinilõhnaga. Nüüd pole pere enam Türgi poolele läinud, enam ei taheta pilte ja meenutusi fotoalbumist välja võtta – ainult siis, kui pere järelkasvu peab kurssi viima perelooga. Eelkõige kardetakse jällegi valu, silme ette igaveseks sättunud udupilte, kui veriselt ja loomalikult kaotati sealne postkaardielu ja kuidas keegi seal praegu, rahuajal, nende elu elab.

ÕNDSUSTUNNE, INIMEMOTSIOONIDE TERAAPIA

Kui ma vahel öises Nikosias koju kõndisin, juurdlesin, mis ülikoolist üle tee jäävate aedade taga on. Hiljem sain teada, et seal paiknes Kykkose kloostri väikevend. Suur Kykkose klooster asus Trodose jahedas mäepiirkonnas. Seda kloostrit peetakse Küprose tähtsaimaks ja rikkaimaks kloostriks. Väärib mainimist, et Küprose ajaloo üks olulisemaid isikuid, peapiiskop Makarios III alustas seal mungana oma religioosset teed, pidades seda alati üheks tähtsaimaks kohaks Küprose ajaloos. Samuti palus ta ennast sinna matta. Ülikooli vastav asuv suur aed koos kloostriga on Trodose kloostri juurdeehitus – kui nii võib öelda. Seda kutsutakse Metochi tou Kykkouks. Ajalooliselt on see juurdeehitus samuti olnud peapiiskop Makarios III-le tähtis. Sinna põgenes ta 1974. aastal varju, kui Kreeka oma huntaga ta elu kallale kippus. Tolle aja tulekahjust, pommitamistest ja kokkukukkunud seintest pole enam märkigi alles. Klooster seisab uhke ja pompoossena. Ühel kevadhommikul astusin enne kooli sealt läbi ja sattusin lummusse. Unustasin ennast mitmeks tunniks kõndima. Hiljem sinna pidevalt sattudes tekkisid mul tänulikkuse rituaalid. (Ma tean, et alljärgnev tundub lugejale veider ja isegi imelik.). Järjest rohkem hakkasin ma seal käima, et tänulikkuse tundi korraldada. Kui ma rikkalikku aeda sisenesin, tervitasid mind alati uhke fontään ja bassein, vasakul oli näha kloostriseinu. Ma kujutlesin ennast iseenda sisemusse, oma hinge tagatubadesse, ja kujutasin ette, et kogu see rikkus, see jumalik paradiisiaed on minu sees. Ma justkui kasvatasin iga sammuga oma sisemist ilu, hingates küpresside, tsitruste lõhnu endasse, olles tänulik nende eest. Kõndisin purskkaevust mööda kruusateed tillukese altari poole. Sealne Jeesus valvas püha vett. Võtsin kraanist eluvett ja määrisin seda endale näkku, et see võtaks mult kadeduse ja õeluse. Tihtilugu istusin lihtsalt pärast seda pingile, lasin päikesel endale peale paista, panin muusika mängima ja alustasin siirast tänamist oma elu nimel. Kõigepeal tänasin jumalat, et olin millestki kole-dast, sisemisest ängist ja põrgust põgenenud ja leidnud paradiisi ja unistused Laura näol. Tänasin ema ja isa mu sünnitamise eest, isa maja ehitamise ja pere elatamise eest, vanaema julgustamise eest, sõpru toe eest. Eestimaad ilusa keele eest. Tänasin kosmost võimaluse eest ilusaid asju kirjutada. Võimaluse eest elus olla. Võimaluse eest neid elavaid seletavaid papisid pargis jooksmas näha. Võimaluse eest neid kõiksugu linnukesi siristamas kuulda. Võimaluse eest näha lastega emasid, kes oliivipuude all raamatut lugesid ja lapsi poputasid. Võimaluse eest sealsamas pargis senjoriitaga hispaania keelt õppida, samal ajal lastes kevadpäikest enda reitele ja kätele. Kui olin siiralt elu, lähedaste, võimaluste eest tänanud, käskisin sisemisel häälel ennast julgustada ja juhatada. Mäletan, et esimesel korral lihtsalt unustasin olemise ja olemuse ning hakkasin sisehääle järgi kõndima. Samal ajal palusin julgustust, märki, et minu teekond – saada kirjanikuks, puudutada

hingi ja inimesi – on õige. Ma palusin seal pargis lihtsalt kõndides rikkust, inspiratsiooni, elamusi. Ma palusin kõrgemalt märki, et olen õigel teel. Alguses oli meeletult võimas tunne lihtsalt kõndida, vaadata, kuidas park avaneb. Minu teele ilmusid erinevad puud tsitrustest oliivideni, siis hakkasin vaikselt linnuhääli kuulma. Varsti järgnesin-gi nende laulule, leides ennast peagi linnupuuride juurest. Minu teekonnale kisasid kaasa luiged, paabulinnud, haned ja muud, tundmatud linnud. Rääkisin nendega titekeeles juttu, ümber sahisesid palmid ja päike kõrvetas mind pruuniks. Vaatasin seda Looja loomaaeda, neid loodud isendeid ja leidsin, et olen nende totakatega üks. Tihtilugu pidasid kohalikud mind hullunud kunstnikuks, kes loomadega rääkis. Kui ma kaagutavate lindudega olin padranud, liikusin edasi mööda väikest teed, mida ääristasid peenelt lõigatud põõsad. Jõudsin väikese sillani, mille all vulises kaunilt ehitud oja. Sild juhatas mind pisikese saareni, kus oli papagoide puur. Tegin tiiru ümber puuri, vaikselt värvilisi papagoisid imetledes. Kui uhke oli ikka taevaisa pintslitõmme, kellegi kõrgema looming! Ühe papagoi juurest kandusin teise juurde, kuni lõpuks, eufooria tipphetkel, jõudsin oma krooni-juveeli – suure viirpapagoi – juurde. Ta vaatas mind oma veidra näoga ja kisas mulle midagi oma keeles. Imetlesin tema kirevust ja enesekindlat pilku ja palvetasin, et mu elu oleks sama moodi kirev nagu tema suled ... Kuigi mina leidsin, et papagoi võiks olla hea sõber, ei teinud ta must üldse välja. Üldjuhul oli ta mu vastu ülbe ja kergelt üleolev – ilmselgelt uhke oma sulgede üle. Otsustasin, et iial ei uhkusta ma oma sulgedega, veel vähem ehin ennast kellegi teise omadega. Kui olin tänanud maailma ja võtnud elu kui kingitust, lasin jalgadel ennast kanda, samal ajal pa-ludes märki, et minus TÕESTI ON RIKKUST, imelisust, ilu, elu ja valu, et kirjutada. Kihvt oli see es-imene ootusärevus, mil aina kulgesin. Mingilt maalt ütles sisetunne, et vahel tuleks teelt, kindlalt giidituuri kursilt kõrvale kanduda. Sest giidituur ei tähenda ilmtingimata teekonda. Teekond aga on elu alus. Ja nii ma astusingi põõsastest ehitud rajalt kõrvale, pugedes eikuhugi. Tegin teadlikult su-unamuutuse, astudes ettemääratud, ettetambitud teelt kõrvale. JA MILLINE OLI MU ÜLLATUS! Minu julgust tervitas kõige kaunim apelsiniaed, mida elus näinud olin. Kui kaunilt paistis päike selle apelsi-nipuude allee peale ja kui värske ja puhas oli kogu see tsitrusearoom! Vaatasin ja imestasin, katsudes eri suurusega apelsine. Olin kui laps, avastades ja teadvustades, kuidas apelsinid aina suuremaks ja suuremaks läksid. Paitasin nende krobelist koort ja taipasin, et vahepeal on vaja põntse vastu saada, krobedaks muutuda, et kaitsta sisemist mahlakust ja elu. See oli minu paradiisiaed, kus veetsin tihti aega rohkem kui koolis. Ma ei ole suutnud seda eufoo-riat kunagi väljendada, mida pakkus mulle esimene kohtumine paradiisiaiaga. See ootamatus, rabav ilu. Samuti ei ole suutnud ma tähti paberile piisavalt hästi maalida, et kirjeldada nende apelsinide kaunidust, minu lapselikku rõõmu seda jumalikku mahlasust oma suuga kompides. Ma ei ole kunagi oma eluga nii rahul olnud. Ja kui rahul olid veel mu tuttavad ja lähedased, kui ma oma paradiisiaiast neile kõige magusamaid vilju tõin! Et nad maitseksid elu ja võtaksid seda kui kingitust. Kui päike loojus, jätsin apelsinipuudega tänutundes hüvasti ja avastasin ennast mingite pühakute väljakult. Kui ma õigesti mäletan, oli seal reas seitse piiskoppi, kelle poole naiivselt pöördusin stiilis:„Kui keegi seal üleval tõesti on olemas, siis äkki teie, rohkem profesionaalsemad religiooni suhtes, aitate mulle talt jõudu, inspiratsiooni ja toetust küsida, kui ajad raskemaks lähevad.“Siis käisin ükshaaval iga habemega papi juurest läbi ja nõudsin rikutud lapsena:

„NII, SINA! VASTUTAD MU INSPIRATSIOONI EEST!“

„NII, SINA! VASTUTAD MU TÖÖKUSE EEST!“

„NII, SINA! VASTUTAD MU IMEDE JA JUHTUMISTE EEST!“

„ NII, SINA! VASTUTAD MU LÄHEDASTE, ARMASTUSTE EEST!“

„NII, SINA! VASTUTAD MU ILUSATE SÕNADE EEST!“

Kui ma pühakutele nõudmiste esitamise lõpetasin, tundsin, et sisemise minaga töötegemine on kor-da läinud. Jätsin pargiga hüvasti ja jalutasin loojuva päikesega rahulikult koju. Iga kord, kui sealt tulin, tundsin ennast meeletult õndsana. (Anna andeks, kallis lugeja, mu veidrus. Aga see metafüüsiline, segane või veider teraapia seal par-gis andis mulle nii palju. Just sisemiselt ja hingeliselt. Tundsin ennast elurõõmsa ja kergelt naiivsena nagu laps, mängides apelsinide, pühakutega, mõeldes neile põhjusi, elusid ja vajadusi juurde. Nii uhke oli rääkida maailma ja loomade keeles. Unistuste keeles.)

*

Üha enam leidsin just oma kangelasi ja eeskujusid Põhja-Küprose Türgi Vabariigist. Üheks jumali-kuks meistriteoseks oli armas vanapapi, keda ma tegelikult ei tundnudki. See armas papi oli tööl busside-sebijana – kui nii võib öelda. Bussisebija töötas Girne värava juurest kohe paarisaja meetri kaugusel bussijaamas, mis tegelikult nägi välja kui taksopeatus. Põhja-Küproselt naljalt e-pileteid, bussipeatusi ja -jaamu, kassasid ja muid modernseid infrastruktuuri osiseid ei leia. Vahel nägi selle üle vinguvaid skandinaavia ja briti turiste, kes tahtsid ikka mugavust, igavaid giidituure ja basseini ees keha grillida. Nad ei leppinud ajast maha jäänud süsteemiga, kus papi telefoniga busse kohale kutsus ja alles siis minema lasi, kui paras arv inimesi peal – nii muidugi välistades nende regulaarsuse. Aga mina tahtsin temaga täiesti leppida, meenutades, kuidas see päikesepõlenud näo ja harakahäälega härrasmees minule ja hispaanlannadele kord bussi Girnesse sebis. Ta oli üks vähest-est saareelanikest, kes rääkis vabalt ja väärikalt türgi, kreeka ja inglise keeles, vihjates sellega kolme riigi igavesti kestvale sõprusele. Ma ei osanud seletada tema võlu. Võib-olla võlus mind, kuidas ta kolmes keeles reisijaid enda juurde kutsus, bussijuhtidele lehvitas ja käsklusi andis. Võib-olla meeldis mulle tema kergus, millega see kaheksakümne aasta ringis papi jalalt jalale tammus. Võib-olla oli otsustav faktor soe kallistus, siirus, millega ta minu hispaanlanna sõbrannasid vastu võttis, või sügavpruunides silmades, mil-lesse uppudes uppusid vendlusse. Tema jaoks oli kõik üks – palmipuu, kreeklane, türklane, eestlane, lähedalasuvad liivakivimüürid, linnud ja tuul. Käisin teda tihti vaatamas, õigemini eemalt pargist jälgimas, sest minu jaoks oli ta hästi elatud elu võrdkuju, musternäidis. Kuigi ma ei teadnud tema tegemistest ega rääkinud temaga, kumas tast kõige suuremat rahulolu ja õnnelikkust. See oli maailma armastus, kui mees tuututavate ja kohalikke täis bussidega naljatas ja kähiseva hähähähhääga ennast köhimiseni naeris. Eelkõige oli see õnne-likkus, piiritu õnnelikkus tõusta varahommikul koos tsikaadide ja roosaka päikesega, et, sigaret suus, minna busse sebima. Sebima, et inimesi ilu – Girne, Karpasia – poole aidata. Tema ei tundnud terve oma elu jooksul majanduslikke manipulatsioone, üle laipade minemist, oravaid rattas ja rahaahnust. Tema tundis ühtekuuluvust ümber kräunuvate kassidega, kes tema jalgu nühkides nutsid saare üht-suse järele. Tema hing laulis iga kohaliku, olgu ta kreeklane või türklane, ja välismaalase aitähi peale, mil papi mõtlikult oma varesejalgadega tahmase pabergraafiku võttis, selle kallal juurdles ja bussi kätte juhatas. Vahel ulatas ta õrnadele graatsiatele isegi krobelise abikäe, et neid bussi aidata. Tema tundis rõõmu aitamisest, oma kähiseva häälega palun ütlemisest, mida ta oli kogu oma elu teinud. Kui ma papit seal sahisevate palmide ja tuututavate busside keskel jälgisin, märkasin, et ta ei räägi palju. Ta ainult suitsetas ja tõmbas aeg-ajalt kogu oma olemusega mahedat briisi endasse, justkui tänades järjekordse hästi elatud päeva eest. Võimaluse eest näha oranži päikest vaikselt vajumas lin-napanoraami taha. Hilisööl lõi ta patsu viimastele bussijuhtidele ja tatsus hiirvaiksete lagunenud ma-jade vahel oma hurtsiku poole. Hurtsikus tervitas ta arvatavasti oma naist sooja kallistuse ja põsemusi-ga. Naisel oli talle toit valmis pandud. Nad olid nii armastanud terve elu. Kuigi hurtsikus puudusid telekas, internet ja elekter ja tuled, ei olnud armsad memm ja taat vaesed. Neil olid taevasse tikitud tähed, mis minarettide tagant neid valgustasid. Ka memm ja taat ei rääkinud omavahel palju. See aga ei tähenda, et nende südamed ei rääkinud.

*

Teine kord tundsin ma õndsushetki Kreeka poolel, kui viimane buss läbi pimeda Nikosia vanalinna sõitis, mööda pidutsevatest tavernadest ja õrnalt oranžilt hõõguvatest Veneetsia müüridest. Mingil veidral põhjusel mängis bussijuht alati viimases bussis Adelet. Joovastusin, kui imeline hääl laulis ainult sellest, et ta leiaks kellegi SOMEONE LIKE YOU. Nii mõnus oli kogu seda tänulikkust, seesmist pisarlikkust läbi terve keha üle elada, nii pulss, süda kui ka veresooned lajatamas INTENSIIVSELT MANTRAT: PRAEGU OLED SA NII NEETULT ELUS! Ma tundsin, et valgun laiali kui vesi, sellal kui minust kogu mineviku agoonia välja voolas. Minust kadus igavesti vaimne surm Tallinnas, kui päevi arvutimänge tagudes maha surusin, mattes maha võimalust kunagi SOMEONE-LIKE-YOU’d leida. Nii sürrealistlikult ilus oli seal bussis tiksuda, käes vaid üks Snickers oma päikeselisele prutale ja teadmine, et saan kogu öö tema kaisus magada, saan kogeda oma SOMEONE-LIKE-YOU-UNISTUST, kauges öös, mil sahisevad palmid. Ma ei teadnud, keda tänada, kas oma ekstüdrukut, et tema tekitas mus valu, mida nüristavalt kannatada, et siis aasta hiljem üksikus bussis sellist ilu, SIIRAST TÄNULIK-KUST oma hinge lubada. Kui muidu oli Adele mõeldud tüdruku kaotanud inimesele, siis mina tund-sin tänulikkust, et mul on keegi olemas. Keegi, keda ma kartsin kunagi igatsema hakata. Kuigi minu aju tahtis maha suruda mõtet, et varsti pidin ma hispaanlanna maha jätma ja oma külmale kodumaale naasma, ei suutnud mu süda melanhoolitsemist jätta. JA KURADI TÄPSELT MÕ-JUSID need ADELE sõnad, mis mitmeid öid minu südame üles äratasid.

You know the time fliesOnly yesterday was time of our lives

We were born and raised in a summer hazeBound by the suprise of our glory days

Buss muutus justkui mälestuste muuseumiks, mil aknast välja vaadates sahisevad palmid, roheliste siltidega peripterod, indigoöhe torgatud minaretid muutusid pisikesteks killukesteks minu ja Laura kujunemise teekonnal. Oli naljakaid, tobedaid, samas kurje ja vihaleajavaidki seiku. Kuid märkasin, et enamasti oli piltidel kaks inimest, kes tahtsid suudelda, kallistada ja naeratada. Mind pole mitte kunagi puudutanud nii võimsad emotsioonid, vahepeal defineerimatud ja peidetud ja pidevalt muu-tuvad kui kameeleonid. Ma värisesin ekstaasist ja eufooriast, kui Adele oma siiralt PUHTA VALUGA minu südame pihta tümitas. AGA SIIS HAKKAS ADELE JUBA ÜÜRGAMA: THERE IS A FIRE IN MY HEART, mil ma tundsin, just-kui buss oleks kiirust tõstnud, möödudes hullumeelselt öisest tuledemängust. Tundsin, kuidas mind haaras kindlameelsus, piiramatu armastusvajadus. Minu südames süttisid leegid. Persse, tänane öö armastan ma seda plikat, nagu see oleks meie viimane öö, sosistas mulle mu hinge eleegia. Need öised bussisõidud olid kaunid kui postkaardid. Ja ma arvan, et minu hing oli ilus noil öödel, kui kõndisin tüdruku poole, kellele piisas vaid ühest Snickersist ja minust. Ja kui kauniks tegi jaluta-mise ümbrus: indigotaevas särasid tähed ja eemalt plinkis Põhja-Küprose lipuke. Tagatippu ei jätnud tsikaadid põrisemist.

*

Tänulikkus avas armastuse tulvaveed. Veidral kombel andsin täielikult oma südame Rapuntslile Kü-prose perioodi lõpus. Kõige suurem armastus aga lõi lõkkele just siin, külmas Tallinna öös, kui mee-nutan seda puhta hingega tegelast. Mäletan, et viimastel kuudel muutus meie armastus stabiilseks, rahulikuks. Päikese poole jalutasime alati käest kinni ja tudusime kaisus. Võtsime ikka ette Kyrenia reise, kus nautisin, kuidas Laura bussisebija üle helisevalt itsitas. Käisime Aiya Napas suvitamas, et siis Protarase merekoobaste vahel armatseda. Kinkisime üksteisele sõbra käepaelu, mida me mõlemad

Ledra tänava Indian Shopist ostsime. Tihti unustasime ennast sinna poodi, igast uuest odavast leiust ääretult õnnelikud. Siis vedasin senjoriita oma tänulikkuse parki, et hispaania keelt järele õppida, sest olin liiga laisk olnud, et jõuda varahommikusse keeletundi, kus ülienergiline õppejõud liigintensiivelt täristas. Eelkõige õppisin aga nilbusi ja roppusi. Kallistasime välja oma rõõme ja tülitsesime vähe, sest tänu jumalale olid kadunud klatšimine, võõrad segajad ja valesti kostetud sõnad. Maailm, Erasmus, pahad ja head inimesed teadsid, et need kaks võõramaalast olid üheks saanud. Üheks rahvuseks – armastajateks. Raske on neid sõnu kirjuta-da, siiani vallandub tundetulv, kui silme ette ilmuvad meenutuspildid öisest Petra tou Romou alasti suplusest, kanepisuitsetamistest rõdul, mil Põhja-Küprose Türgi Vabariigi trikoloor meid valgustas. Olime iseloomult erinevad, ta oli organiseeritud, loogiline – nii palju kui see tema temperamenti alla surudes võimalik oli ja nii kaua kui ma teda vihale ei ajanud. Mina aga olin organiseerimata, laialipudenev, toetuspinnata, tormide ja tuulte kanda. Kui neiu vahel reisil käis, kinkis ta mulle oma sooja ja puhta kodu, jättes maha pedantseid meelespäid ja epistleid, kuidas lapsbeebi – mina – hak-kama saaks. Kui ma alguses irvitasin tema üle, tean nüüd, et tegelikult need lihtsad käsupunktid olid tähtsad, et ma selles neetud olmemaailmas kuidagigi toime tuleksin, eksisteeriksin. Tema hoolitsus oli siiras, tingimusteta, kohusetundlik, katkematu hoolitsus, tema oli minu toetuspind, jalgealune, teepiire, et ma eluteel püsiksin. Eelkõige võluski mind tema siirus. Olukorrad, mil ta teiste poiste lähenemiskatseid maha salata ei suutnud, sest ei osanud valetada. Siis ta lihtsalt peitis end teki alla ja pomises oma titehäälega, et ei taha sellest rääkida. Ühel hommikul aga avastasin oma päeviku, mida olin pidanud Tallinna perioodil. Lehtedelt kumav otsekohene meeleheide ilmus kohe mu vaimusilma ette, kui ma unises hommikuleitsakus koledusi ette kujutasin. Siis aga jõudsin jaanuarikuu sissekannete juurde, mis mind pahviks lõid. Seal olid de-tailselt kirjas, et minu teele astub Laura välimusega tütarlaps, kellel on siiras, puhas ja kergelt naiivne olemus. Lugesin Vahemeres ujumistest ja koos kokkamistest ja sain aru, et loen oma unistuse kodus oma unistuste soovist. Olin ilmatu tänulik, pisarateni liigutatud, kui tormasin unise Rapuntsli juurde. Äratasin ta oma liigenergilise olekuga üles ja käskisin tal kuulata. Tahtsin talle teada anda, et olin ta oma tulevikku kujundanud mitu kuud enne külmas Tallinnas. Tõlkisin oma blogi talle, ise paaniliselt oodates wow-efekti, tema pahvikslöömist. Aga mu plika ainult haigutas, ütles, et ma olen segane, langes voodisse ja uinus teki all nagu koaala. Olin alguses väga vihane, aga siis lummatud. Mitte keegi pole nii tuimalt komplimenti – et tegemist on unistuste tüdrukuga – võtnud. Kui meie hakkasime lisaks õppetööle ja Laura keeleõpetustööle ja minu kirjutamisele kahekesi lihtsalt kulgema ja nunnutama, oli mu tutvusringkond endiselt täis hulle ja hullemaid. Kostas ajas ikka vene plikasid taga, Rafail genereeris äriideesid, surudes neid mullegi peale. Christos elas rängalt üle FC Barcelona kaotusi. Miguel, Lionell ja Charlotte tuurisid mööda vanalinna, et kauneid vaateid, inimesi ja elustikku pildistada.

VIIMASTE KUUDE TOBEDUSED

Oma imelise armastuse saare aja lõpus õnnestus mul veel mängida kedagi, keda ma polnud. Rafail oli jälle uue äriidee genereerinud, alustades mingit autorendifirmat. Enne seda aga vajas ta inves-toreid. Terve maikuu oli täis sisse ja välja marssivaid rikaste Vene diplomaatide poegi, kes 200 euro kaupa tulevikufirmasse investeerisid. Mu armas koleerik seletas neile segakeeles – kreeka, inglise, eesti, vene keeles läbisegi, samal ajal kui nemad ainult vene keelt mõistsid – äri aluseid, tingimusi, ku-lumarginaale ja kasumiviise, samas kui kogenematud, naiivsed ja lollid lapspomod arugi ei saanud,

et neid tüssatakse. Mina mängisin vahepeal suur-investorit, pannes jälle selga Zara ülikonna, et siis arutelu vaikiva heakskiiduga pealt vaadata. Teenisin selle eest Rafaililt paarkümmend eurot.

*

Vahemerelastele on omane pidev puudutamine, kallistamine ja kahe musiga tervitamine ja ärasaat-mine. Kui alguses muutusid mul need pidevad Laura sõbrannade musitamised tüütuks ja pidev „te quie-ro, besos, echo de menos“ pere suhtes imalaks, sain aru, et tegelikult olen ma ise külm jäätis. Pere peaks olema esimene, keda musitada ja keda igatseda! Nii vaatasingi uhkusega, kui vabalt suutis Miguel oma ema Skype’i vahendusel suudelda (tehniline armas-tus missugune) ja kuidas Laura siiralt alati oma em-met igatses. Veel rohkem võlus mind see, kuidas Miguel üsna tihti oma isa pilti suudles või lihtsalt taeva poole õhu-musi saatis. See oli kuidagi nii siiras, nii vahetu, nii inimlik. Sain aru, et ta tõesti arvas, et isa on temaga igavesti kaasas. Veel enam oli ta oma vanematele tänulik öiste kitarritinistamiste ajal, mil ta vaikselt har-jutas, et kodus Lissabonis oma muusiku-unistust jät-kata. Teda polnud kunagi ema ega isa kritiseerinud, kui poiss tavatööd teha ei viitsinud, kui ta vanemate raha eest liiga palju pidutses või niisama lulli lõi. Vanemad olid kannatlikud ja julgesid usaldada pois-si tema unistuses, kannatada tema pikka kulgemist, teades, et küll ta kunagi sihtpunkti jõuab. Võisin sedasama öelda oma vanemate kohta, kes olid palju mu iseseisvust toetanud ega naeruvääristanud minu unistusi. Isegi kui kirjutamine tähendas vaesust, olid nemad need, kes teadsid, et töö ja elu on miski, mis tuleb südamest, mitte pangakontolt. Luba-sin endale, et kasutan oma töökust sfäärides, mis tulevad mul hingest.

ARMASTUSEGA SAAB HÜVASTI JÄTTA VAID KOHAS, KUS SEDA VEEL ON

Kuna otsustasime Lauraga, et me pärast Küprost enam koos ei ole ja et kaugsuhe pole meie jaoks, tahtsime veel viimasel kuul teha mesinädalareisi. (Tegelikult ei saa armastusse suhtuda ratsionaal-selt ja me oleme hinges siiamaani – nüüd aasta hiljem – koos. Ikkagi ta oli mu unistus. Oleme selle

aasta jooksul kohtunud vaid kaks korda, kor-ra Madridis ja korra Tallinnas. Nende ridade kirjutamise ajal on tema kohe minemas tööle Brasiiliasse ja mina praktikale Portugali. Ma ei teagi, mida kumbki otsima, püüdlema või soovima läheb, aga ma tean, et meie naiivne Küprose romanss aitab meil eelkõige usku-da. Uskuda millesegi, kas või elamisse.) Oma mesinädala pidasime Dipkarpazis. Dipkarpaz on ainus Küprose linn, mille elan-ikkond pärast Türgi invasiooni ei muutunud. Siiamaani elavad külas üksteise kõrval nii kreeklased kui türklased. Väikese koha idüll oli ideaalne, et armastusega hüvasti jätta.

*

Kuulus inglise kirjanik Lawrence Durrell on öelnud, et teekondi ei looda – vaid nad sün-nivad. Kui ma selles Erasmuse autos istusin, mis hommikuse päikese saatel piiriületust oo-tas, tahtsin selle ütlusega nõustuda. Võib-ol-la olin lihtsalt laisk, et ise midagi teha, veel enam siis, kui meil oli kaasas autotäis saks-lasi, kes selles organiseerimata riigis ainsana asju organiseerida oskasid. Oma punktuaal-susega ja kindla reisikavaga, väljendades kollektiivset pahameelt asjaolu suhtes, et vahemeremaalaste auto, kuhu oli eksinud ka üks eestlane, viiskümmend minutit hiljaks jäi.

Autojuhiks oli meil kreeka küproslane Giannis, kes Põhja-Küprost esmakordselt oma 22 eluaasta jooksul külastas. Poiss, kes esimest korda 1974. aastast jagatud pealinna okastraadi, valveputkade ja reserveeritud ilmetega püssikandjate taha nägi. Et mis elu sealpool on? Seal saarel, mida on puutunud paljud verejoad, sest riigiisad ei suutnud laua taga otsustada, mil-line emamaa on tähtsaim; mis keelt peaks rääkima; keda uskuma ja mis keeles kirjutada kohanime-sid. Kuna meie olime noored, seiklushimulised Erasmused, otsustasime – tähendab teised, sest minu teekond sündis – olla apoliitilised, eemal sõduritest, lippudest ja natsionalistlikest monumentidest, vurades välja Nikosiast Dipkarpazi poole. „Ärge unustage eesleid! Ma tahan eesleid näha!“ hüüatas mu unistus, kui auto paralleelselt Kyrenia mäestikuga Gazimagusa poole uhas. Mäestikult oli näha Põhja-Küprose Türgi Vabariigi lippu, mis iga päev ajas närvi kreeklasi, kes närviliste sigaretipahvakute saatel öösiti lipu vilkumist taluma pidid. Mina aga nautisin teekonda, hallikat asfaltteed, mida kaunistasid uhked oliivi- ja viinamarjaväljad, sekka mõni säravvalge mošee ja pisiküla, meenutamas väikese koha idülli võimalikkust. Meiegi aja-sime seda taga, tahtsime eemale mürarikkast Kreeka poolest, kus Ledra tänava meeletu šoppamine, APOEList alanud jalgpallihaigus ja ööklubi tümakas vaikusest utoopia tegi. Tahtsime, et Vahemer-est jõudu kogunud tuul lihtsaid tudengipäid sasiks, sel ajal kui autod kiiruga Gazimagusast ja tema suurtest firmadest, ülikoolidest ning paneelelamutest möödusid. Meie eesmärk oli eemal olla Wiki-pediast, ettekirjutatud turismindusest, sestap valisimegi Dipkarpazi – koha, mida naljalt Wikipediast ei leia. Rendiauto uhas mööda pisikülasid ja peagi lagunevat teed tuleviku poole, samal ajal kui türkiis-

sinine meri valgevahuste lainetega unistusi kaldale uhtus. Külla jõudes nägime seisva vee mentali-teeti, kus traktoreid põristati rohkem kui vahetati sokke, kus kohvikus istuvad sigarillo-vanamehed istusid samal kohal juba iidsetest aegadest peale ja kus pisikesest mošeest kaikuv hääl külaelanikke rutiinsele palvele kutsus. Meie kui Erasmused olime üllatunud, nähes mošee kõrval õigeusu kirikut – et eri rahvusest sõbrad omakeskis jumalaga sina peal olla said. Pisikestel aedviljaturgudel naeratasid krobeliste kätega papid, kellele kirsspunane vein oli tähtsam kui meie taskus olevad vähesed eurod. Tühja see raha, arvas üks neist, ulatades meile kopsaka sidruni – lihtsalt selleks, et meie tuju heaks teha! Paistis, et ajal ei olnudki tähendust, kuid vahetevahel tuletas briis meelde, et vähemalt hingata tuleks, ise unustamata aja mahavõtmist. Uljad ja seiklusjanulised – kui kaunis sõna janu kohta! – nagu me olime, vajasime õlut, et öine grillimine lõbusamaks muuta. Kammisime läbi tagasihoidliku valikuga supermarketeid, kus inglise keel koos Wikipedia ja global-iseerumisega oli mingi tulevikuhaigus, ning mõistsime, et sealses külas on õlu leidmine raskenda-tud. Kuid enne veel kui otsustasime suuna võtta Kuldse ranna ja Kilpkonnaranna poole, otsustasime helistada Romanile, Austria Erasmusele, kes Kuldsel rannal just nädal aega tagasi töö oli leidnud. Selgus, et õlu on siiski võimalik ning pärast juhtnööride kättesaamist avastasime ennast poest, kus nurgatagusest külmkapist tõesti EFESit, Türgi õlut, saada oli. Kahmasime terve korvitäie õlu ja jäime üksteisele lollilt otsa vaatama – inimtühjas poes polnud müüjat. Siis kisas tänaval üks kohalik poiss, kes välismaalasi nähes oma tähtsa riisumise lõpetas, midagi kohalikus keeles ja naabermajast astus välja tore pearätiga tädike – ah et õlut tahate! Mõned vorstid, saiad, õlu ja kohalik halloumi – muud me ei vajanudki, et mööda kuldseid karjamaid, kus traktorid ja kombainid mörisesid, ilu poole sõita. Ruumi oli lehmadele ja lammastelegi, kelle rik-kus oli nende piiramatu vabadus. Mingu, kuhu nad tahavad, alati oskasid nad i s e naasta peremehe juurde. Teel nägime imekauneid punaseid Küprose tulpe, põlenud selgadega maailmarändureid, kelle ainus vara oli nende soov näha ja avastada ja hea uni, millega nad eri maailmanurkades telki pugesid ja tähistaeva all uinusid. Taevas patrullisid kotkad ja korallide vahel mürgeldasid gekod, mil autod mereäärsetest bangalotest ja looduslikest telkimispaikadest möödusid. Leidsime lõpuks Romani töökoha, otse inimtühja kuldliivaga ranna kõrval asuva telkla, mida juha-tas kongus ninaga türklane, kes maailmarändureid igal hommikul kange türgi kohvi ja hi-how-are-you’ga tervitas. Roman sattus siia kogemata, lihtsalt oli korra tulnud couchsurfing’u korras, kui Teko, kohaomanik, talle tööd pakkus. „Ja mis mul muud üle jäi, kui paradiisiga nõustuda,“ lausus 32aastane austerlane, kes kõik kontinendid ja enamiku paiku juba läbi oli kolanud, tihti minnes kindla plaani ja ideeta, kuid ikkagi minnes. Nähes kauneid randu ja naisi, tundes erinevaid maitseid ja lõhnu. Nii ta siis asuski mõneks ajaks paikseks Dipkarpazi Kuldsele rannale, kus kuldliivadel ja kõrval pikkadel düünidel polnud hamburgeriputkasid, tümakamuusikat ja õlletopse ja -kõhtusid, et natuke looduse-ga sina peal olla. Et tervitada uusi maailmarändureid, aidates neile õlut ja hommikusööki serveerida, et pisut selles interneti ja ostmistungluseta paradiisis hinge tõmmata, akusid laadida. Et hinge istut-ada järjekordne ilus aeg. Ainult õlut lürpis ta neetult tihti, alguses nagu ei märganudki, kuid kui viie minutiga oli austerlase kõhukeses juba seitse pudelit, hakkasin kahtlustama, et mehike ei oska piiri pidada. Võib-olla tegi ta seda masendusest, samal ajal mainides oma ekstüdrukut Filipiinidelt, kes pika kohtingumaratoni järel mainis, et oli paar aastat tagasi mees olnud. Austerlane pidas seda aga halvaks õnneks ja naljakaks seigaks, küttis uue sõõmu EFESit ja jutles meie ja ühe bulgaarlasega, kes samuti avasta-ja-leia-men-taliteediga seal paradiisis tööd leidis. Kuigi bulgaarlase vanus lähenes juba viikümnele aastale, ei kavatsenud ta paikseks jääda. Olles käinud juba peaaegu sajas riigis, vajas ta veel kogemusi.„Aega on koha peal istuda küll, enne tuleb näha ja avastada,“ poetas bulgaarlane ja viskas siis pilgu merele. Ka tema lürpis alkoholi nagu limonaadi – oli tegemist ju tasuta alkoholiga – ja paistis, et maa-ilmarändur oli ka pidev suitsumees. Et noortele detailirikkalt oma kogemusi Uus-Meremaalt, Indiast, Šotimaalt, Uruguaist seletada, pidi ta iga natukese aja tagant sigaretti pahvima. Aga lood olid ilusad ja inspireerivad ja nii kulgesimegi õhtusse, mil Roman meie grilliõhtut toetas ilusate salatikausside, õrnade kidrasoolode ja melanhoolse lauluhäälega. EFES säras õllepudelites. Vaatasime uhkusega

naabertelki, kus pesitsesid üks kutsu ja Argentina paar, kes tol hetkel olid teel olnud juba kuus aastat. Nendegi jaoks oli aeg maailma tundmaõppimiseks ja nägemiseks. Tihtipeale minnes tühjade tas-kutega, mitte iial hüljates lootust – nii on kõik kõikjal võimalik. Selle hilisöise vestluse ajal, kui eri rah-vad vaesust trotsides rikkalike lugudega midagi hinge istutasid, oli samuti kõik võimalik. Armastus. Elu. Ilu. Valu. Tähistaeva all oli raske magada, isegi kui kella üheksast loojuv päike pidanuks tähen-dama magamaminekut. Elektrigeneraator ei töötanud enam, internet oli utoopia – mida veel teha! Roman hõõrus pärast viinavõttu silmi ja lausus, et tema läheb kümnest magama, et kuuest hom-mikul merre sukelduda ja düünides püherdada. Varsti süüdati küünlad ka telkides ja bangalotes, kus noored tudengid veidike pahurad olid, et kilpkonnad alles kuu aja pärast sinna randa munema pidid tulema. Aga ilusa looduse all sai ise ilus olla. Nii oligi ajapikku kuulda, kuidas telkides läks mõni paar segaseks, armujoovastus kajamas üle ranna. Alasti kehad joobusid. Ilust. Õnnest. Tänulikkusest. Hommikul kopsis mind üles Laura, kes eesleid näha tahtis. „ÄRKA ÜLES, KUULED VÕI, ÄRKA ÜLES, MA TAHAN EESLEID NÄHA!“ hüüatus peksis mind üles nagu hommikukohv. Varsti avastasingi ennast jälle teelt, möödumas kuldsetest põldudest, et Oasise restorani juurde minna. Järjekordne kuldliiva-ga inimtühi rand kutsus kohale ilusaid hingi. Mõned turistid nautisid mäejalamilt vaateid, mil vaesed Erasmused Küprose tulpide ja gekodega veidraid pilte teha üritasid. Päike põletas nagu põrguline, kui poolpaljad noored lainetesse tormasid, et üksteist veega pritsida. Paarid kallistasid ja mürasid. Mõni tõsisem mõtles elu üle järele. Keegi pildistas kotkaid. Keegi kirus ohatisi. Mõni päevitas ja tänas jumalat selle ilu ja võimaluse eest. Järgmisena võtsime suuna päris poolsaare tippu, et eesleid ja apostel Andrease kloostrit näha. Teel olles nägime Romani vastu tulemas, traktori pealt lehvitamas. Mõistsin, et tema pidev pöidlaküüdi praktika toimib traktorite puhulgi. Pidevalt otsisime melanhoolsete silmadega uniseid eesleid, eriti raske oli suruda maha senjoriita kasvavat ärevust. Kus nad on? Äkki me ei näegi neid? Loomi, keda kodustati juba 4000 aastat enne Kristust, kuid kes hüljati 1970ndail peremeeste poolt ja kes nüüd iseseisvalt oma asju ajasid. Aga pärast mõneminutilist teed mööda valgeid kivirahne hakkasime juba teelt junne leidma. Ja niimoodi vaikselt loksudes olimegi peagi kloostri lähedal. Just enne Laura viimast appikarjet, et PO-LEGI EESLEID, jäi meie auto seisma, kui sakslased midagi omavahel kisama hakkasid. Mina ei saanud keelest aru, küll aga tundsin kellegi märga keelt oma pea küljes. Ja ohhoo, seal ta oligi – pesuehtne eesel, kes akna vahelt minu peakamarat lakkus. Ilmselt pettus ta minu pea pesematuses, astudes paar sammu tagasi, mõne sekundi pärast uuesti lähenedes: mis mees sa selline oled? Meile tundus, et eesel oli vastutav korravalve või passikontrolli eest, sest autorivi, mis tema tõttu tekkinud oli, võis põhjustatud olla just sellest, et eesel vajas iga autoga personaalset aega. Et vaada-ta, mis inimestega on tegu. Igatahes saime loa ja peagi olimegi Andrease kloostri juures, kus pisike turuke ühes pesunööril rippuvate riietega majakestega väikese koha idülli meelde tuletas. Turult võis leida ehteid, tasse, suveniire, köögitarbeid ja mööblit, kurvastusega märkasime neetud plastmassau-tomaate ja Robocopi mänguasju, mis globaliseerumist jälle meelde tuletasid. Klooster pidavat siiani veel aktiivne olema; koduks paljudele palveränduritele. Meiesugused palverändurid olid pigem maailmarändurid, seljakoti- ja kaameramehed, sestap tatsusesimegi edasi, sest kloostri tagant oli kuulda pidevat eeslite häälitsemisi. Eeslid tervitasid meid oma viltu-ste peadega, vahetevahel sekka mõni rohutirts, kui meie nagu tiirased tasapisi neile lähenesime. Lollid turistid, suutsid nad vaid oma hiihaa saatel hüüatada ja siis lonkisid peput õõtsutades laisalt minema. Karjas oli üks mattmust eeslipojake, keda ema valvsalt kaitses. Ainsana pääses eeslitele ligi Bremenist pärit Viktor, kes oli Eestis sündinud ja kellel olid tõelise vorstiõgija pontsakas nägu. Pild-istasime eesleid kui joobunud ja kui lõpuks küllalt sai, alustasime vaikselt kõnnakut poolsaare tipu poole. Sealt leidsime pisikese saare ühes valge politseiputkaga, mis nii Türgi kui ka Põhja-Küprose lippu valvas. Lipumäe jalamilt võis näha ümbritsevaid rahne, mida uuristas türkiissinine meri ja kust üks meie segane reisikaaslane sloveen Aljoša peakat hüppas. Temale ei tähendanud viisteist meetrit kõrgust mitte kui midagi. Aga küll tähendas meile see ümbritsev vaatepilt, ääretu sinimere paitus, mil pundiga valgevahustes laintes korallisaare poole uhasime. Pärast lamasime väsinult rannal ja isegi ei

kurtnud oma vaesuse või tühja kõhu üle. Sest meil olid need ööd Põhja-Küprose inimtühjades randades, kus Roman melanhoolse viisiju-pikesega paare kirelumma kutsus. Kus vara läks pimedaks, et tähistaevale ruumi teha ja kus kapital-ismi kõikehaarav käsi polnud suutnud veel emakest loodust käperdada. Meil oli see hetk, kus kõik oli võimalik, hoomatav nagu kotkastele avanev vaatepilt kõrgelt taeva alt. Hommikul ärkasime vara türgikeelse kirumise peale. Märkasime punastavat Romani, kes meile selgitas, et oli kogemata panni peal sealiha küpsetanud. Peremehele oli aga see jumala teotus, nii pidi ta viskama ära ka panni, et mitte oma suud kristlaste rõvedustega määrida. Peagi peremees rahunes, kuid meie otsustasime igipõlise Erasmuse, maailmarändur Romani Nikosiasse kaasa võtta, mitte ainult sestap, et järgmine päev ootas teda kool, vaid seetõttu, et ta taipaks selles mäslevas urbaniseerumise epitsentris, kui palju on tal Dipkarpaziga vedanud. Vaikne auto alustas jälle teekonda tagasi, melanhoolselt Cold-playd kaasa ümisedes, kui meri, pisimošeed ja oliivisalud meiega hüvasti jätsid. Dipkarpazis kohta-sime veel puna-kollaseid Fenerbache fänne, kes vaikivasse külaellu tükikese elu sisse olid puhunud. Huilged jäid igavesti kajama tol ööl, mil Fenerbache võitis. Aga meie võtsime kaasa Dipkarpazi vai-kuse ja tema ilu.

*

Küprose periood õpetas mind aru saama aja tähendusest. Aeg on miski, mille jooksul hinge otsida. Vajalikke väärtusi, inimesi, tundeid, mõtteid leida ja kätteleidmisel neid alal hoida, salvestada, nende eest hoolitseda. Aeg oli meedium hingetäiuseks, otsiv meel vahendiks. Mul olid olemas sõbrad, in-spiratsioon, armastus ja pere, ent tundsin Kreeka poolel puudust kassidest. Tahtsin leida kasse lisaks põhja poolele sealtki, et näha armastuse stabiilsust. Tuiasin tahmastes töölisrajoonides, uhkete elumajade ümbruses ja tühermaal, aga ei kusagil pol-nud minu viimaseid rahulolu sümboleid – kassivolaskeid. Aga just siis, kui tahtsin kiisuotsingutest loobuda, õigemini juba loobunud olin ja isegi unustanud, tõi maailm mulle ise kingituse. Mitu nädalat pärast kassiotsingut tahtis Laura kodu lähedal asuvasse Athalassa parki piknikule minna. Olin alguses vastu viitsimatuse tõttu, kuid pärast neiu pikka ärgituskõnet nõustusin. Laura tahtis eelkõige sealseid parte toita. Kui me männimetsas ringi käisime ja rohekas vees parte toitsime, kuulsin kräunumist. Vaatasin selja taha ja nägin ühel pargipingil ligi kolmekümmend kassi. Me olime leidnud kassipargi! Ümbrust silmitsedes nägin, et seal oli juba sadakonda kiisut. Taipasin, et tihtilu-gu täidab maailm inimese salajasi soove veel tundmatute märkide kaudu. Aga kui tegu on kohtade, inimeste, situatsioonide ja kutsetega, mis ei sobi tavakäikude ja mõtete, tegudega, tuleks need vastu võtta. Sest sealt algab jumalikkuse, unistuste ja elamise tee. Kurvaks tegi mu viimase leiu aga asjaolu, et Laura äraminekuni oli jäänud ainult viis päeva.

*

Ma pole kunagi hüvastijättudega hea olnud. Seda raskem on mul seda kirjutada siit, Tallinna pime-dast ööst, mil minusse koguneb maad mattev kurbus. Võtan sõnad oma pisarate vihmapiiskadeks. Ja mind üldse ei huvita, kui lugejat häirib minu tundelisus või liigemotsionaalsus, sest mina kirjutan, elan ja armastan alati südame – mitte mõistuse järgi. Las ma siis halan ja viin su hetke, kui ma viimati elasin. Tegelikult oli see tavaline päev – meie mõttes. Ärkasime vara ja armatsesime hommikul. Siis käisime koos duši all. Pärast seda imetlesime rõdul vaadet Girne mäele, sõime hommikust. Aga mida rohkem tunde möödus, seda enam hakkas muidu päikeselise neiukese nägu krimpsu minema. Peagi hakkas mu Rapuntsel silmsidemest hoidu-ma. Mõistsime, et peagi haihtub meie unistus, roosade prillidega muinasjutt. Enam ei olnud meil päevi, kus lihtsalt voodis lebamisest, suudlustest ja šokolaaditahvlist piisas. Järgmisena tunnistasin, kuidas senjoriita oma tuba koristama hakkas ja meie ühiseid mälestusi – veider, kuidas lahkuminek tekitab nii palju mälestusi – kohvritesse, kastidesse pani. Ta pühkis ära

lauad, mis olid täis kanepit, mida suitsetasime enne kõige metsikumat kirelõõma, mil mustad lokid lõpuks valgele linale langesid. Meie odavad, kuid tähendusrikkad kingitused Indian Shopist kadusid välkkiirelt kuhugi kilekoti sisse, et mitte neid vaatama jääda. Aru saada, et seda aega enam ei tule. Laura pisikesed sõrmed aga ikka kraamisid ja kraamisid. Sellest unistusest võtsid osa kaks võõramaalast, kardinaalselt erinevad isiksused ja inimesed, kes mingi imeliku jumaliku puudutuse, ime läbi, siiski ühte sulandusid. Tol ägaval pärastlõunal tahtsid need inimesed olla vaid kahekesi. Kahekesi ööklubide taustal, mil kuidagi ikka aimati, et kuskil seal kõrval on teised, rõõmsad, õnnelikud, rahul. Aga siiski! Need teised, nemad ei olnud mitte kunagi imet tundnud. Nad ei olnud kogenud, kuidas unistus inimesest teoks sai. Vaatasin, kuidas tuba järjest tühjemaks jäi, mälestused kukkumas kohvritesse ja kilekottidesse, mil Laura veel minu mahaunustatud sokke ja trussikuid mulle kaasa pakkis. Silmitsesin Põhja-Küprose maiustusi ja mu ette ilmusid varahommikused jalutuskäigud Türgi poolel, kui me keset vaesust, rä-balas pükstega jõnglaste jalgpallilahinguid, luitunud maju ja olematuid sanitaartingimusi tundsime, et meile piisab vaid päikesest. Jah, tihti oli pearättidega naistel kaevust vett raske tassida ja tihtilugu lasi katus läbi ja võib olla käis keegi neil vargil. Aga pärast tassimise raskust sai rõõmu tunda olemise kergusest, alati tuli päike, mis toa ära kuivatas ja ust ei saa ometi ju maailma eest kinni panna! Ukse mõte ongi lasta sisse nii halba kui head! Kui ma Lauraga nende rusutud majade ja mitu aastakümmet tolmustena püsinud autode vahel ringkäiku tegime, tundsin ehk kõige suuremat õndsustunnet oma Küprose perioodi jooksul. Mul oli justkui kõik olemas. Mind oli ime puudutanud. Ime, mis näitas ennast iga kord, kui me iga tahmase maja juurest möödusime – sealt kumas alati vastu salajasi naeratusi. Ilmselt oli neidki ime puudutanud. Selline ime, mida rahas ei saanud mõõta. Kõige rohkem kartsin-gi, et koos Lauraga kaob see imemaailm. Kartsin, et me oleme vähesed unistajad, et meil pole – nagu Lennonil – kindlust, et meid on veel. Mina ja minu Laurita. See tilluke ingel – igavesti rikkumatu ja naiivne – oli oma vanematelt õppinud, et armastus ei ole mi-ski, mis on igapäevane nagu poeskäimine, koolitee, sõbrannade kokkutulekud ja ajalehed, mida me kunagi tegelikult ei vaja. See oli ime. Ja mitte keegi ei taha imedest lahti lasta. Sest imed puudutavad, panevad elama. Mõtestavad elu. Tunnistasin, kuidas pildid meie Kreeka reisist seinalt maha kukkusid, kuidas Laura nad kiiruga üles korjas, et järjest tühjenevast ruumist veel rohkem mälestusi kilekottidesse ja kohvritesse panna. Vaatasin, kuidas ta köögis kõik üleliigsed asjad veel mulle kaasa andis, sest minu pool polnud nii-kuinii süüa. Ta oli alati hoolija, tingimusteta armastaja. Eeskuju just oma headuse poolest. Varsti olid mälestused kõikidelt seintelt, kappidelt ja sahtlitest koristatud ja me seisime vaikuses, tunnistades, kui narmendavalt tühjana tuba välja paistis. Olime tühjusest vaevatud – kõige enam aga kartusest, et meid ootab reaalsus, argipäeva rütm (ärka üles, käi kakal, joo kohvi, ütle vihatud naa-brile tere, mine raba terve päeva, tule koju ja vaata telekat ja sõima naist ja joo ennast magama) oma tülpinud ettearvatusega. Samal ajal naeratas meile kaugelt Girne mäestik ja meis oli tugevus, mis kasvas aastaga nii vil-jakaks ja rikkalikuks nagu meie jalutuskäikudel kohatud apelsinipuud. Samal ajal kogunes meisse hullus, mille tekitas teadmine, et see armastuslugu jäigi aastapikkuseks. Tundsin eletamatut kirge, kui ma neiu voodi peale viskasin ja teda kogu oma olemusega suudlema hakkasin. Mind joovastasid soolapisarad ta kehal, mil mu suu mööda kookosenahka libises. Me unustasime tuleviku, keskendu-sime vaid hetkele. Kirehulluses värisesime, mil käed, hinged mööda seinu ronisid, linadel visklesid ja hüppasid, kraanikausi peaaegu ära lõhkusid. Me naeratasime, sest iga suletud silmadega suudluse lõppedes avasime silmad ja taipasime, et olime ikka seal. Seal. Me olime igavesti sinna üksteisega pääsenud. Ja jäänud ja jäämas. See seal oli süda. Meil polnud tekke vaja, meil polnud tuba vaja. Tegime kõik võimaliku, et see pisike ruum meie kõige suurema armastuspuhanguga ellu puhkeks. Kui pärast maailma õnnelikematena madratsi peal vedelesime, teadsime, et isegi kui meie vahele jäävad kilomeetrid, kultuurid, inimesed; isegi kui tulevad uued peikad ja pruudid, maad ja avastused, olime üksteise jaoks ikkagi esimesed ja täht-

saimad, sest olime koos imet kogenud. Armasta, nagu see oleks su viimane päev – vaat seda oleksin tahtnud ma mõelda, kallis lugeja, oma Küprose perioodil, nüüd sellele ajale tagasi vaadates. Tol hetkel ma seda küll ei teinud – tean oma sisemisi reserve –, aga vähemalt andis see kogemus mulle aimu, kuidas veel paremini on võimalik. Unustasime aja ja märkasime varsti, et Laura äraminekuni polegi palju aega jäänud. Varsti tormas sisse näost ära Nadia, kes vaikides juba auto valmis pani, kuhu mina Laura kohvreid tassisin. Läksime vaikides – me ei rääkinud, sest meie hääled värisesid – auto juurde, ma asetasin viimase raske kohvi autosse. Kohver oli täis kilekotte ja kilekottides olid mälestused. Olime kohmetud, sise-mised mässajad, tahtes kõike kuradile saata ja kuskile Põhja-Küprose aasale tõmmata, et seal lihtsalt lamada ja musitada. Aga meil olid oma maad. Temal Hispaania ja mul Eesti. Ma ei osanud midagi öelda, hoomasin, et neiu on kuidagi nii õrn, haavatav, pisikene. Lõpuks ei talunud ta enam seda kurbust ja ma nägin, kuidas tillukesed kristallid, tema mustaks võõbatud silmaalustelt alla voolasid. Meie vahele jäi koletu maailm, hullud, sõjardid, pommid, valetajad ja poliitikud. Tõmbasin ta enda poole, et kogeda viimast korda armastust. Et kogeda viimast korda Aphroditet. Kallistasime, nagu oleks see meie viimane kord, tundsin, kuidas ta hirmust mu embuses vappus. Tema, minu ainus ja viimane ime. Ütlesin talle, et ta ei nutaks ja et me varsti näeme. Olin megarahulik, ise imestades selle võimalikkuse üle. Aitasin tal pisaraid pühkida ja lasin ta auto peale, kuhu väike lokike vilksalt sisse hüppas. Nägin küljepeeglist, kuidas Nadia talle seletas, et äkki peaks ta veel minuga rääkima, aga teine peegel näitas, kuidas Laura sõita käskis. Varsti eemaldus auto, jättes maha suure tossupilve. Läksin Laura tuppa ja vaatasin seda tühjust, hingetust, olematust. Tundsin ennast justkui võõras kohas. Ma tundsin ennast mitte enam muinasjutus, imede maal. Astusin hoopis tavamaailma. Pärast seda olen tundnud pidevat tühjust, välja arvatud hetkedel, kui seda kõike meenutan, oma kilekotid lahti teen ja mälestusi ära ei peida, vaid nendega paberit ilustan. Nüüd on sellest möödas juba kaks aastat ja kui ma porises hommikus TTÜsse jalutan, ei aita isegi Akadeemia teel olev silt “KALIMERA – restoran“ mu tuju parandada. Mina ei tunne mingit hommikust armastust. Ma lihtsalt kahetsen, et ma rohkem parima kalimerataja Antigoniga aega ei veetnud. KA-LIMERA, TI KANIS, TALLINN? Mitte kuidagi ei lähe, Tallinn on täis luitunud inimesi, poriseid mõtteid ja kadunud unistusi.

*

Pärast Laura lahkumist tundsin ennast pigem tühja kui kurvana. (Tegelikult jõudis temast ilmajäämise nüristav hoop mulle kohale alles aasta hiljem, Eestis olles) Mäletan, et Kamel ja Miguel üritasid samu-ti välja selgitada, kas minuga on ikka kõik korras. Kuna mu kontraht Andreasega oli lõppenud, veetsin viimased kaks nädalat Migueli pool. Tema sassis ühikatoas. Kuigi ma kraamisin esimesel päeval natuke seda urgast (sest isegi minusugusele segadusega har-junud inimesele oli see liig mis liig), muutus see paari päeva pärast samasuguseks urkaks. Niimoodi istusimegi ööd läbi üleval, ainult suitsetades, Pink Floydi kuulates ja rõdul unistustest rääkides. Kui vahepeal Laura-igatsus peale tuli, vahetasin sõnumeid. Tema siirad ja kurbust täis sõnumid tekitasid minus vahel ahastust ja nii vedasingi sõpru linna, et üksinduse eest põgeneda. Uitasime mööda tuuliseid tänavaid, kus meid vaatasid kongus ninaga taksojuhid, palmide all ootavad diilerid ja õn-nelikud näod restoranidest. Kõik need vanad peokohad, isegi Ithaki, olid vaiksemaks ja nukramaks muutunud nüüd, mil suurem osa Erasmusi juba kadunud oli. Nii tuiasimegi tunde ühest kohast teise, mõni telefonikõne ja juhuslik kokkupõrkamine tekitasid siira naeru ja soovi kallistada. Ka seda tüüpi või tüdrukut, kellega terve semestri jooksul ei rääkinud. Olime viimased ellujääjad, kurvad unistu-stetilgad, kes kohe tavaellu pidid sukelduma. Muidugi oli palju ebasiirast pateetikat, puistati südam-eid ja nuteti silmi peast, kuid mina igasuguste igatsushüüetega kaasa ei läinud.

*

Üldjuhul on Erasmuse võltshingekaaslus kõigi inimeste suhtes üsnagi tobe. Kõigist tehakse inimesed, kelleta ei saada olla, kuigi reaalsuses pole oma hinge ja mõtteid, siirust ja elu tegelikult jagatud. Se-stap ei samastunud mina ja mu sõpbrad kogu selle nutukaosega. Samas mõistsime nende melo-draamade peegelduste kaudu, et meie oma sõprus, lähedus ja toetus hakkab – vähemalt füüsiliselt – kaduma. Miguel, kes kaldus enesesse sulgumisse ja meeletusse enesehävitusse, pages Portugali, mina Eestisse ja Kamel jäi Nikosiasse. (Tõtt-öelda võin väita, et distants ja aeg on meie vahel oma töö teinud, praegu, aasta hiljem, me enam nii väga ei lävi, suhtle.) Oma minnalaskmismentaliteedis otsisime nendel viimastel päevadel lohutust odavast veinist ja purjus erasmuslannadest, kellele ükshaaval ligi tikkusime. Kuna minu süda oli hõivatud, ei olnud mul jõudu ja tahtmist. Kui tihti teised Erasmused koju läksid, jaurasime meie ikka edasi, et tõusva päikese-ga mingit uut ideed, uut suunda oma elule otsida. Mäletan, et ühel ööl käisime kesklinnas asuvas fil-ipiinlaste rajooni tantsuklubides. Meiega oli lambist kaasas üks purjus nigeerlane, kes nimetas meid rassistideks, sest me keeldusime teda jootmast. Otsustasime, et joodame teda ühe õlle jagu. Kohaks osutus mingi odav filipiinlaste baar, mis nägi välja nagu mingi kriminaalide hurtsik Eestimaal. Sellised filipiinlaste baarid asuvad Nikosia kesklinnas, üsna Ledra ja bussijaama lähedal. Terve piirkond on täis odavaid poode, butiike, baare, striptiisiklubisid ja litsimajasidki. See on üsna vaene ja kahtlane piirkond, kus tuiavad ringi maffiosnikud. Vahel kuulsime öösiti ka püstolipauke. „MEIL ON NII VÄHE JÄÄNUD! ME PEAME ELAMA, MITTE MAGAMA! MIDA KURAT ME MAGAME!“ lõugas Kamel filipiinlaste kvartalis, samal ajal kui filipiinlannad talle külge kleepusid ja ta nendega baari ees tantsu vihtuma hakkas. Mul oli tükk tööd, et teda sellest nõmedusest ära saada. Lubasin midagi tõeliselt kihvti korraldada. Midagi tõeliselt ilusat viimasel nädalal näidata. Pärast pikka seletamist ja shawarma’t, mis poistele une peale tõi, sain noorhärrad nõusse. Järk-järgult akendelt ja autodelt peegelduva hommikupäikese taustal tuikusime õlakuti koju. Kameli toa ees lahku minnes lubasin talle järgmisel päeval elu näidata.

*

Selleks kontakteerusingi järgmisel hommikul Nazimiga, kes lubas meid Püha Hillarioni lossi viia. Kui-gi raske oli Kamelit ja Migueli üles ajada – selleks oli vaja kanepit ja kanget kohvi –, saime nad lõpuks auto peale. Meiega liitusid ka Lionell ja Charlotte. Jätsime maha ummikuid täis ja kärarikka Lefkosa ning põrutasime Girne poole. Mäletan, et autos mängis Kid Cudi, me jagasime vennalikult sigarette ja imetlesime õhtupäikeses mõnulevat Girne mäestikku. Nazim uhas nagu segane ja mikrobussid andsid tuututades tema hullumeelsusest märku. Jõudes üsna lähedale Girnet ümbritsevatele mäea-helikele, tegi ta hirmuäratava manöövri vasakule ning hakkasime kulgema mööda järsku mägiteed.“Kunagi, kui mul nõrgema mootoriga auto oli, lõpetasin peaaegu kuristikus, sest auto ei suutnud mitut inimest üles vedada.”Siis vaatas ta meie poole muigega:“Ma loodan, et see täna ei juhtu. Ma ei ole selle autoga siin käinud.” Õnneks sai auto hoo sisse, ent minul sai hoo sisse hoopis teine mure. Nimelt vajasin kohe pissipea-tust. Samuti Miguel. Nazim jäi seisma, ise hoiatades, et seal ei tohi seista. Miks? Saime varsti teada. Kui mina sain oma asja ära aetud, võttis Miguel aega nagu tõeline portugallane. Varsti aga hiilis meile lähedale rohekas sõjaväeauto, kust astus välja üks mundris mees. Mundris mees oli kuri nagu saatan ja hakkas hirmunud Migueliga õiendama. Veel hirmsamaks muutus olukord, siis kui mees püssipära poisi poole suunas, ise samal ajal kurjusi karjudes! Nazim tormas välja nagu Rambo ja hakkas türgi keeles vabandama. Sõjaväelane hakkas lisaks Miguelile ka Nazimi peale karjuma. Autost oli näha, et mõlemad poisid pidid käed üles tõstma Säh sulle elu näitamist, perss..., mõtlesin ma. Nazim aga ei tahtnud käsi üleval hoida, vaid sõimas vastu ja žestikuleeris elavalt edasi. Sädemeid lendas, kui kaks türklast röökisid, seda jälgimas vaikiv autotäis ja näost kaame Miguel. Veel hirmutavam oli, et

sõjaväelane vehkis pidevalt püssipäraga nii Migueli, Nazimi kui ka auto poole. Paistis, et žestiku-leerimine ei lõpe ja mängu astus hoopis Raudne Leedi, meie oma diplomaat ja laveerija Charlotte, kes galantselt kummardades ja oma lummava briti aktsendi ja maneeridega sõjaväelase juurde as-tus, talle oma VÄGISTA-MIND-pilguga otsa vaatas ja midagi seletas. Siis asetas ta käe juba mehe õlale, mil see püssi langetas ja siis – oh jummel küll, kuidas selline asi võimalik on – ta oma rindade vastu surus! Sõjaväelane kaotas oma maskuliinsuse, punastas ja muutus olekult häbelikuks lapseks. Siis käratas ta midagi Miguelile ja Nazimile, läks õiendades autosse, naeratas Charlotte’ile häbelikku naeratust ja lahkus. Charlotte tundis ennast kui kuninganna, minnes nüüd ka Migueli oma rindade vahele suruma. Samal ajal olime meie kõik vaiksed nagu hauad. Autos istusime meie vaikides, mil Charlotte ohkas õnnest:“Oh, milline seiklus!”Miguel ei julgenud tükk aega enam rääkida. Nazim mainis, et tegelikult ei tohi sealsetel teedel seis-ma jääda.“MIKS SA SIIS JÄID?” hüüdis Charlotte. “Ma tahtsin näha, mis saab,” ütles poiss nii muuseas ja kõik naersid.

*

Tuli välja, et nende mägedes oli mitu Türgi sõjaväebaasi. Sellle tunnistuseks igal pool lasketiirud ja treeningväljakud. Varsti oli orus näha mahajäetud tankigi. Küsisin selle kohta Nazimilt.“Nagu näete, on tee siin üsna järsk. Paar aastat tagasi puudusid veel teepiirded ja korralik pinnakate, mille tõttu üks tankidest teelt välja sõitis.”

*

Olin kohe alguses lummatud Püha Hillarioni kindlusest.Minu elav fantaasia lubas uuesti elustada keskaja, mil orus toimusid julgete rüütlite kahevõitlused. Kuulsin elavalt mõõkade kokkupõrkeid, sõjahüüdeid ja ratsahoope, nägin verd ja pikkade juuste-ga rüütleid, kes just sinna üles, kuningalossi poole põlvitasid. Koha müstilisus ja graatsiline ilu oli hingele maiuspala. Kuigi kindlus oli väga vana ja mitte täiel määral alles, andis ta ikka edasi vanade aegade hiilguse pilte. Kohe kui jõudsin kindluse peavärava juurde, kujutasin ette, kuidas rasked vära-vad sissetungijate ees langesid, sel ajal kui üleval vahipostil sõdurid ja vibumehed kannatlikult peale passisid, et keegi võõras, tahtmatu sisse ei tuleks. Peaväravast sisse minnes näeb silm kohe 10. sajandist pärit kirikut, mis sai nime pühak Hillarioni järgi. Kiriku nimi kandus kindluselegi. Pärisin Nazimilt, kes Hillarion oli.“Püha Hillarion oli eremiit, kes põgenes pühalt maalt Küprosele hoidumaks tagakiusamisest. Ja ta suri siin lähedal ühes koopas. Aga tema müstilisus või kuulsus peitub selles, et ta suutis vaimudele vastu hakata ja neid naeruvääristada.”Palusin tal selgitada.“Nimelt põgenes Hillarion siia mägedesse, kuna siin polnud inimesi. Samas leidus siin vett, mida ta ainult eluks vajas. Samal ajal oli mägi täis kurje vaime … Kuidas neid nimetataksegi, neil peaks olema kreekakeelne nimi? Lionell?““Neid kutsutakse kalikantzaroi’deks. Ja usutakse, et nad võivad võtta erinevaid looma ja olendite ku-jusid. Ja öeldakse, et korra aastas peab nende meele järele olema, kinkides neile värskelt küpsetatud meesõõrikuid. Kui meele järgi ei olda, ajavad nad inimesel pea segi või hakkavad kummitama,” se-letas Lionell, vaadates heakskiitu oodates Nazimi poole, justkui lootes saada tema õnnistust. Nazim noogutas õnnelikult. (Kui kaunis nägi välja kahe rahva sõbralik kooseksisteerimine!) Siis Nazim jätkas.“Kurjad vaimud vaatasid Hillarioni tulekut mäe otsast suure pahakspanuga ja otsustasid ta ära sealt ajada. Nad hakkasid kummitama. Samuti tegema hirmutavaid häälitsusi ja helisid. Aga Hillarionil oli kombeks igasse helisse kui muusikasse suhtuda, tema jaoks oli iga koledus musikaalne ja tema

lihtsalt tänas kolle heliseva vastuvõtu eest, otsis omale koopa ja jättis kurjad vaimud pika ninaga.”“Seega helises Hillarioni sees alati muusika, kaunis hällilaul, mis kostis tema seest igale poole, pannes rütmi isegi koledate olendite suhu. See sisemine tugevus tegi temast laulva hingega inimese,” võt-tis Charlotte kogu jutu kokku. Olime jällegi lummatud tema pehmest inglise keelest ja hakkasime punastades suitsu pahvima. Tema kokkuvõte võttis meid sõnatuks. Kui me lõpuks ennast kogusime, katkestas Kamel vaikuse:“Äkki oleks Miguel pidanud ka politseile meesõõrikuid andma?”“Siis oleks ta praegu vangis,” arvas Nazim.Miguel oli ikka veel vaikne.

*

Ajaloo vältel on kindlust kasutatud kas siis varjupaigana või lihtsalt suviseks puhkamiseks. Kuna loss oli raskesti ligipääsetav – vanasti polnud teesd ja head kaitset pakkus koha mägisuski – ei ole kindlus-est palju märulit üle käinud. Viimati kasutasid kindlust kantsina türgi küproslased aastatel 1963–1974. Alati ei ole põgenetud ainult sõja ja taplemiste eest. Kindluse eraldatus aitas kuningatel üle elada katkusid, kuulsaim neist oli must surm Nikosias, kui suri ligikaudu pool Küprose elanikkonnast. Tolle-aegne kuningapere aga jäi elama, sest otsis varju maheda õhuga mägikindlusest. Kuigi üldjuhul pole verevalamine ja taplemine kindluse juurde jõudnud, on need võimsad vahi-tornid, iidsed kuningliku pere toad ja aknad endasse peitnud päris koledaid lugusid. Kui meie vae-valiselt mööda kiviastmeid lõpuks kuninganna akna juurde jõudsime ja imelist vaadet imetlesime, ei teadnud me, millise pilguga vaatas maailma kuninganna, kelle järgi aken nime sai. Meie nägime av-araid mägesid ja taamal valget ja lummavat Girne panoraami. Panoraami taha jäi piltilus türkiissinine meri, taustaks Türgi oma lumiste tippudega Tauruse mäestikuga. Suviti lendavad ligidal olevatest mäejalamitest linna poole liuglangevarjurid, kes lõpetavad Girne juures. (Olen siiamaani pettunud, et mina ei leidnud vajalikku 40 eurot, et see imeline lend läbi teha.)

*

Tundsin, et aastane Küprose kogemus, mis peagi lõppes, oli mind seesmiselt palju kasvatanud. Mi-nus oli süttinud elamise ja vallutamise tuli. Tundsin, et ma ei karda enam kukkuda ja et ma ei löö enam käega, kui ma peaksin oma elulisel kulgemisel sarnaseid mägesid mööda ronima, et lõpuks oma kindluse poole minna. Tahtsin oma hinge ja oskustega vormida kauneid tekste, siiraid kirjutisi väikestest kangelastest, nende lugudest. Seda mõeldes vaatasin tänulikult oma seltskonna poole, kes vaikides suitsetades päikeseloojangust ja kergest briisist lummatud olid: eludest, unistustest ja läbielamistest. Olin teadlikult naiivne, tahtes kirjutada selleks, et harida hingi paremuse poole, puudutada südameid ja muuta maailmu. Muuta kurje ja sepitsevaid inimesi paremateks või vähemalt sisendada jõudu, et neile vastu hakata. Tundsin, et siirus ja lihtsus olid minu talismanid ja usk minu mootor, kui jätsin mõttes hüvasti pühak Hillarioni koduga. Kui me mööda kivitreppe alla vantsisime, mainis Nazim, et legend räägib, et Walt Disney kasutas oma seitsme pöialpoisi ja Lumivalgekese loo lossi kavandamisel just vaateid Hillarioni kindlusest. Isegi kui jutt tundus tüüpilise kohalike väljamõeldisena või riigi turismiagentuuri odava propagandaga, jäin mina teda uskuma. Sest mina uskusin muinasjuttudesse, mina uskusin Hillarioni väge, tundes oma nahal seda müstilisust, imelist aurat, mida hiilgust õhkav paik siiani pakub. Mäest alla sõites olime kergelt kurvad, et ei saanud sinna ööseks jääda. Kui müstiliselt hirmutav ja kõledust tekitav, samas lummav ja inspireeriv oleks olnud seal ööbida, vaadata avaratelt väljadelt alla linna poole, seltsiks ulguv tuul ja kaunis tuledemäng Girnest. Kahjuks ajas valvur meid ära. “Muidugi ei saa me jääda. Neil on siin sõdurid,” kogeles Miguel. See oli esimene kord, kui ta kogu sealoleku aja jooksul suu lahti tegi.“Äkki tuleme siis järgmine kord meesõõrikutega?” tögas Kamel.

*

Unustasime aja, kui ülerahvastud pisiautos sigarette kimusime ja vaikides päikese poole vaatasime. Unustasime tulevikumured, tegemata koolitööd, peatse lahkumise, unustasime teeäärsed sõjaväe-baasid ja kaifisime üksteise lähedust. Meile jäi igavesti see moment, see päike ja see neetult hea tunne, et me ei ole kunagi üksi. Me olime kõiksuse osa, auto muutus tee osaks, meie üheks hingavaks organismiks. Isegi kui päike hakkas loojuma, üritades kuldkerana veel viimastelt Girne majadelt peegelduda, ei olnud me kurvad. Me teadsime, et ta tuleb järgmine päev tagasi. Sestap saatsimegi ta Alagadi tu-mepruuni liivaga rannas ära. Miguel silkas kohe vette, et tormise ja kergelt külma – Küprose mõttes – lainega üheks saada, meie kõik tagasihoidlikult tema sammumist madalas vees silmitsemas. Vesi viis minema mured ja hirmu järgnevate nädalate ees, mil pidime naasma kodumaale, äralõigatuna sellest sõprusest. Vesi voolas ja ketras kurbust ja meie lihtsalt vaatasime, kuidas Miguel üksikuna päikese poole kõndis. „Tulge nüüd ka! Me elame vaid korra!” hüüdis Miguel. Olime kohkunud. Kohkunud elu ees. Kohkunud oma tundetuse ees. Kohkunud tuleviku ees. Me ei tahtnud teadvustada, et see oli meie viimaseid päevi. Meie viimane elu. Vaatasin Kamelit, kelle kur-vad kutsikasilmad mult toetust otsisid; vaatasin Charlotte’i värelevaid huuli, mis tahtsid vallandada selle pehme briti maneeri BLOODY HELL, LETS DO IT; Nazim tammus jalalt jalale, üritades oma kõh-klevaid jalgu natukenegi ettepoole suunata; ning Lionell vältis silmsidet ja haaras sigareti. Me kõik olime suured kõhklejad, allaandjad, argpüksid, kes ei julgenud ennast looduse valla, kuid eelkõige kõiksust haarava tingimuseta armastuse rüppe lasta. Vaatasime, kuidas Miguel aina kõndis ja karjus meie poole:„KURAT VÕTAKS, TULGE! ME ELAME VAID KORRA, SEE ON MEIE VIIMANE NÄDAL!”Ikka kõhklesime. Vabandasime oma mittetulemist külma ratsionalismiga Meist võtsid võimust mõt-ted, nagu a) vesi on liiga külm, b) mul pole käterätikut, c) ma ei taha jalgu ja saapaid määrida. Tol hetkel olid need kellegi võõra, mingi ulmelise minevikumälestuse elumustrid. Kompasime üksteist pilkudega, ikka veel arglikud elu ees, kui Miguel meeletuna mäslevaid laineid laiali peksis, et meie kurbus lahkumineku puhul kõikidesse maailmaosadesse ja -jagudesse kanduks. Et seal sünniksid kurvad, aga südantlõhestavalt ilusad tekstid. Et seal sünniks elu. Õigemini enese unustamine elusse. Armastusse. Hoomasin meie kartust. Püüdsime maha suruda oma hingevärinaid. Samas hakkas miskit kasvama. Lained hakkasid üha võimsamalt mühama ja päike lõi enne roosasse merepiiri kadudes veel viimase valguskiire. Ilmselt püüdis ta meile argpüksidele karjuda: „PÕLEGE VEEL, VIIMANE KORD!“ Vaatasin kartlikult Kameli poole ja mõistsin, et ta taipas. Vaatasin ka Lionelli, Charlotte’i ja Nazim ja nägin, et nad taipasid. Kõigepealt hakkasid silmad põlema ja siis tundsime üle keha meeletut energiasööstu, ägava looma impulssi surma ees. Me haarasime kätest ja tormasime merre, Migueli juurde. Me karjusime ja lõime vett, et see meie kurbust, melanhoolset hingemuusikat maailmamere kaudu üksikute hingedeni kannaks. Jah, me saime märjaks, aga meil ei olnud kordagi külm. Meid soojendas igavesti see kuldkollase päikse viimane loojuv kallistus. Põlesime viimast korda Küprosel.

*

Kui me pimedas rannas oma jalad puhastatud saime ja autosse istusime, ei kõnelnud me enam. Me lihtsalt kulgesime, tunnistasime seda, kuidas pisike Fiat mööda Põhja-Küprose pimedat maanteed ja episoodilisi linnatulesid uhas. Vaikuses oli kuulda ainult meie hingamist ja välgumihkli plõksutamist, millele järgnes saladuslik sigareti süütamise helin. Minusse kogunes kurbus ja mineviku melanhoo-lia, samal ajal hakkas mälu episoodiliselt saare kõige kaunemaid pärleid silme ette manama. Rafail oma vigases inglise keeles rääkimas pilvelõhkujatest, Vahemere öö, mil suudlesin apelsinilõhnalist

senjoriitat, Migueli soojad kallistused Nicosia tänaval ja tema lein isa pärast, Jiřiga hingepuistamised värviliste ööklubitulede taustal. Aeg oli igavene, minevikust sai olevik ja tulevik. Tulevikku toodi kaasa minevik. Antigoni kali-me-ra, ti, kanis’ed, vanaema siirad kirjad, kus ta kirus arsti rasket ametit; kirjad, mida ma kõige üksikumatel õhtudel lugesin. Mind puudutasid ema ja isa kõige soojemad kallistused läbi Skype’i ekraani, mis minu üksikutele ägavatele öödele elujõudu andsid. Lõpuks ei saanud ma unustada oma sõpra Gerti, kes oma raskustega mind edasi rühkima julgustas. Meil kõigil oli raske. Aga auto ikka kihutas ja kihutas. Meid ei huvitanud miski peale selle, et see seltskond jääks igavesti kokku nagu taevas ja tähed. Ratsionaalsus välistas aga selle võimalikkuse ja samas tekitas soovi kogu see kurbus mürgiga uputada. Aga ma ei saanud juua. See hetk oli liiga ilus, liiga kunstiline ja eluline, et seda maha juua.

*

„Kas teil ei ole kurb?” küsis Nazim, peatades muusika. Ta rabas kõiki kõnelemisega. Kartsime seda melanhooliat, aga samal ajal olime lummuses tema sügavusest, tema kõiksusest, mil maanteest sai auto, inimestest inimene ja pimedusest tunne. Mõmisesime midagi, kuniks Charlotte kaunil briti aktsendil kõlada lasi:„Ma arvan, et me võiksime kuhugi kaunisse kohta minna ja suitsetada!”„Mida te arvate Türgi lipust?” päris Nazim, peatas auto ja näitas Girne mäe poole, kus tähed vilkusid Nicosia kohal.„Kauneim koht maailmas!” lausus Miguel ja lisas: „Me peame minema!”Nazim vaatas küsivalt Lionellile otsa. Habras vibalik poiss läks endast välja!„MIKS SA MIND NII VAATAD?! Unusta poliitika! Ainult ilu loeb sõpruses!” Fiat hakkas vaikselt Türgi lipu poole üles ronima. Samm sammu haaval hiilis meile lähemale see suur salakaval lipp, mille poole me ei püüelnud poliitilise huvi tõttu, vaid koha aura ja kauniduse pärast. Nii kaunilt valgustasid need tuled mattpimedat ümbrust. See paik lummas oma kliinilise vai-kusega, kus oli kuulda ainult linnakohinat ja tsikaadide sagimist. Järgnesid autoukse kinnipauguta-mised ja saladuslikud sammud kividel, kui sõpruskond nüüd juba rahunenuna linnatulede poole vaatas. Sulgesin silmad ja tänasin jumalat, loodust ja neid väikseid kangelasi mu kõrval ja ümber. Samal ajal puges värskus mu ninasõõrmetesse. Alla vaadates nägime veel õigeusu kirikut, mis oli maha jäetud ja nüüd seisis seal kurvana ja pimedana, sees nutvad igavesed hinged. Otsustasime sinna minna. Teised tahtsid õuduse mõttes, mina aga palvetada. Palvetasin maailma eest. Et ka mujal oleks võimalik unustada poliitika, et ka mujal oleks võimalik, et kreeklane suitsetab Türgi lipu all ja türklane suudab seal läheduses olevas kreeka kirikus käia ja elu üle õnnelik olla. Pidevalt sähviv tu-lemasin aitas pimedust mitte karta ja vaikides üksteisele ulatatud sigaretid olid tunnistuseks, et sealt algas igavene sõprus. Hiljem kodu poole kõndides vaatasin pikalt nende naeratavaid nägusid. Vandusin endale, et kun-agi kirjutan sellest kaunist õhtust miskit.

*

Tõtt-öelda olid valdasid mind äraminekul kahetised tunded. Ühest küljest igatsesin oma sõpru ja Laurat. Samas olin õnnelik, et minu aastane periood Lauraga läbi sai. Kartsin ettemääratust, tuimust ja rutiini, mis iga suhtega kaasas käib. Olin pigem õnnelik, et lahkusime Lauraga siis, kui armastus veel värske oli. Olin õnnelik, et ajaline piirang välistas igavuse võimaluse. Lennukiaknast välja vaadates, oma armastuse saart analüüsides jõudsid mu mõtted alati Jekaterinani. Neiu oli pärast esimest se-mestrit ära läinud. Mulle meenus just üks õhtu, mil ta minu tuppa purjus peaga sisse sadas. See oli vihmane novembriöö, kui ta veinist julgustatuna oma hinge puistama hakkas. Sain aru, et temagi on põgeneja. Ta põgenes ettemääratuse, igavuse ja loogilisuse eest. Nimelt oli kodumaa

poiss-sõber tahtnud tüdrukuga pärast tagasijõudmist abielluda, millele järgnenuks lapsed, majad, koer ja ilus aed. Kui neiu oli varem loogilise ja ettearvatava kooseluga toime tulnud ja seda isegi pühitsenud, oli Kostase venelannade hullus ja Aphrodite puudutus temas tõelise naise äratanud. Naise, kes vajas kirge, ettearvamatust ja kas või vastassugupoole matslikkust või jahedust, mis nii hingepõhjani vihale ajaks. Ta ei suutnud enam taluda oma kodumaa poisi kutsikavaimustust, maailmalõpumentaliteeti, mil Skype’i kaudu lubati kõigeks valmis olla, tähed taevast tuua ja siis tüdrukut kätel kanda. Kuigi sõnad olid ilusad – olid nad imalad ja trafarentsed. Kuigi nende rääkija tundis ennast tõelise donžua-nina, tekitasid need Jekaterinas suuremat tülgastust oma armastuse igavuse suhtes. Sain aru, et naised, need imelised, maailmapäästvad olemused vajavad pigem hulle kui tarkpäid ja rikkureid. Eelkõige vajasid nad kedagi, kes puudutaks südameid rohkem kui aju. Ajuga võis teha küll pappi, aga mitte kunagi naisest tõelist naist. Vandusin endale, et ei abiellu kunagi, just seetõttu, et mitte naisele koormaks muutuda. Ma tundsin kurbust kõikide naispõgenejate pärast, kes ei ei jul-genud öelda ja kes nüüd mitmeid aastakümneid elutut ja kiretut elu elasid.Varsti hakkas Jekaterina juba töinama, kurtes, et Kostas ei taha teda – vaid kõiki vene naisi. Siis aga kurjustas ta endaga, et isegi kui talle ei meeldinud see, oli ta ikkagi temast rohkem sisse võetud ja rohkem haavatud. Kuidagi sain ta maha rahustatud. Mingilt maalt hakkas ta aga sõrmedega mu suud puudutama ja vaatas ta mulle oma veinivindiste silmadega sügavalt otsa. Siis sulges ta silmad.„Ei, Jekaterina! Sul on Kostas!“ jõudsin teda takistada.„Jah, on küll. Anna andeks, ma ei tea, mis mind nii metsikuks on teinud.“Hilisõhtul nägin Kostast peol uut venelannat taga ajamas. Tema huvipuudus teiste tunnete vastu ja ainult enesest hoolimine oli miski, mis kõigile nii veetlevalt mõjus. Hiljem kandusid sellised isikuoma-dused ka Jekaterina arsenali.

*

Varem välistasin abielu ja kellegagi kõrge eani kooselamise täielikult, et mitte sattuda Jekaterina olukorda. Aga aasta hiljem, neid ridu Tallinnast kirjutades olen ikka ja jälle oma Küprose aega mee-nutanud ja mõelnud, et äkki peaks seda siiski kunagi tegema. Äkki peaks seda tegema Lauraga. Nimelt käisin eile oma sõbral külas. Tarvo elab koos vanaisaga. Mu õel sõber väits, et tema vaevu liikuv vanaisa käib talle närvidele. Vanaisa pidi olema tüütu, et sõber ei viitsinud temaga isegi rääkida või suhelda. Sõber mainis, et see vanaisa, kes ainult hommikuti võimleb, natukene sööb ja televiisorit passib, on lihtsalt koormav, jalgujäänud inimvrakk. Tarvo unustas temast kõnelemise peagi, nagu oli vanaisa juba kümme aastat tagasi elamise unusta-nud, ja hakkas uimastite panemisest ja nende võlust rääkima. Mina aga ei suutnud kuulata ja vaatasin tagatoas üksinduses manduvat vanaisa, kes pimedas toas, tekk peal, lõppu ootas. Ta oli niimoodi elanud juba kümme aastat, elumõtteta ja tegelike lähedasteta. Naine oli surnud, tütar mehel ja lapse-laps hoolimatu. Kuigi ta oli elus, oli tema üksindus teinud temast elava surnud inimese. Milline võiks välja näha minu vanadus? Arutlen hetkel ja mingil kuratlikul kombel tunnen, et selline elu ajaks mind nööri otsa. Võib-olla päästaks mind Laura ja tema igikestev päikeselisus, äkki suudaks tema natukenegi minu igikestvaid põrguhommikuid vähendada? Kuigi Nikosias oli mul tihti – eriti üksi ärgates – surmamentaliteeti ja põhjuseta masendust, andis soe kõrval lebav keha mulle ikkagi jõudu, et maailma minna, näha, tunda, elada. Kui ma selle küsimuse üle nii väga ei juurelnud, mõtlesin tihti, milline mu elu võiks välja näha. Mis oleks minu kirg ja mida ma tahaksin inimkonna heaks teha? Kui varem tahtsin lihtsalt kirjanikuks saada, siis puutudes kokku oma armsate põgenejatega, soov-isin, et kirjutan neile, päästan neist mõne, aitan jalule, toetan. Tahtsin kirjutamisega kombata oma täielikku potentsiaali ja võimekust. (Siinkohal mäletan, kui tihtilugu ma Laura kõrvalt arvuti avasin ja tähti toksima hakkas, kui tema alguses mind rõvedaks naljategijaks tituleeris, kuid nähes mu tõelist kavatsust, mind väikeste kätega peksma hakkas ja ülejäänud aja mossitava jonnipunnina kõrval is-

tus. Peagi avastasin ta juba voodi teises otsas magamast, mil igasugused liginemiskatsed täielikult blokeeriti.) Samas polnud mul aimugi, et Eestisse tagasi tulles satun olukorda, kus vajan ise päästmist. Olen jälle keset manduvaid, elutuid ja ennasthävitavaid inimesi.

*

Kallis lugeja, kirjutan neid viimaseid ridu lennujaamas. Olen siin, et põgeneda mineviku eest, mis mind jälle kätte sai. Olen inimene, kes on üksi teiste seas. Kui mul poleks armastavaid vanemaid, ma ei tea, mis must saaks. Rusuvad on need ratsionaalsed arutelud üikoolides, kus ajudega inimesed arutavad maailma üle, toetudes väljaoksendatud faktidele. Ma ei leia enam siit unistusi ega isegi uni-stajaid. Mõni meist vahel ehk lööb korra särama kui jõulupuu, kui ilus ja eluline mõte, südamest tulev ideevälgatus neid valgustab. Aga ... aga varsti haaratakse mürgijook, et suruda maha masendust selle üle, et inimesed ei leia piisavalt jõudu, sihikindlust tegemaks seda, mida süda tahaks. Mandume kui ägavad loomad. Siblime paaniliselt, et detsembrikuine Tallinn meie südameid lõp-likult ära ei külmetaks. Anume, et jumal meie hingetubades tulesid ei kustutaks: siis me ei näe tähti, millega ilu kirjeldada. Me oleme väsimusest nõrkemas, kui meid vaatavad ainult surnumatja näoga kaaskodanikud, kes loodavad, et sul läheb sitemini kui neil, või kes arvavad, et raha lahendab kõik mured. Me kannatame, sest ei leia toetust, kui viimane troll Mustamäele, õnnetust täis toa poole uhab. Tuppa, mis on täis ahistust ja hulluksminemist ja lõputut üksindust, sest seinal ronivad tara-kanid pole mingid vestluskaaslased. Ma põgenen, igavesti, otsides mooduseid. Aga selmet jälle kergatsina viinapudelit haarata või tablette neelata, vaatan oma vanemate pilti ja põgenen tagasi Küprosele. Põgenen paberil.

*

Praegu kirjutan lennujaamast, olles ise morni näoga nagu elutu vanamees, samal ajal üritades neid möödasiblivaid inimesi hoomata. Tabada nende lapselikku ootusärevust, seikluste lootust ja tulevasi armastusi. Kadestades silmitsen, kuidas nad lennukile astuvad ja võlumaale pagevad: nagu mina kaks aastat tagasi. Kõik need unistuste püüdjad, reipalt sammumas, kohver käes, samal ajal süda peksmas, junn jahe kui avalikul esinemisel. Soovin neile jõudu ja annan neile Aphrodite õnnistuse, mida ma vahel, paberil aus olles, puudutan. Vaatan nende naeratavaid nägusid ja luban endale, et varsti olen samasugune. Aga enne pean ma oma unistuse paberile panema ja ema-isa õnnelikuks tegema. Minu südametunnistus ei luba enam kirjutamist maha jätta. Kuigi ma olen paljudelt toimetajatelt, õpetajatelt, sõpradelt ja tuttavatelt PIDE-VALT kuulda saanud, et ma olen andetu, kirjaoskamatu, stiilitu ja sada erinevat puudujääki juurde, ei anna ma alla. Mind toetab minu iidol Kanye West, kes sellistel hetkedel endale väljamõeldud kaas-lase välja mõtles. Minuga on tema sõnad.

“I could let this dreamkillers kill my self-esteemor use it as a steam to power my dreams

I used it as a gas so they say that I am gassedBut without it I would be last so I ought to laugh.”

Enam ei karda ma töötuks jäämist.

Enam ei karda ma koolist väljakukkumist.

Enam ei karda ma vaesust.

Ma kardan ainult, et minust ei saa kirjanikku.

Ja ma kardan, et võib-olla pole ma piisavalt vaeva näinud.

Seega alustan vaid ühe sõnaga ja lasen terve ilutulestiku teele.

Kunagi peab ka ju jah tulema.