Kuidas toime tulla tugevate

tunnetega?Heidi Antons, MA

sotsiaalpedagoog

karjääri- ja inimeseõpetuse õpetaja

andragoog III

PREP-koolitaja

Iga inimene annab endast igal

ajahetkel parima (ideaalseid inimesi ei ole olemas)

Muutumises maailma väljakutsed

• Varem: Soovitus vanematele: kui te just teisiti ei saa, siis

silitage oma last ainult magamise ajal.

• Nüüd: 1.eluaastal ei ole võimalik last ära hellitada.

• Vanemaksolemine ning paarisuhtes olemine tuleb täiesti uuesti

leiutada.

• Kõik saab alguse perest ja eksistentsiaalselt olulisest suhtest

lapsevanema ja lapse vahel.

• Selle suhte kvaliteet (ja suhted teiste hooldajatega) on iga noore

inimese vaimse ja sotsiaalse tervise peamine mõjutaja.

• Suhte kvaliteedi eest vastutab see, kel on suurem võim.

• Täiskasvanu vastutab suhte kvaliteedi eest 100%.

Uus põlvkond vanemaid

• Ilmselt esimesena ajaloos peavad kujundama

lapsevanemad rolli seestpoolt väljapoole, lähtudes

omaenda mõtetest, tunnetest ja väärtustest.

• Puudu on nii kultuuriline kui ka professionaalne

konsensus, millest saaks eeskuju võtta.

• Samal ajal tuleb luua paarisuhe, mis

oleks võrdväärne ja tähenduslik.

• Et see õnnestuks, tuleb vanematel

omandada „ei“ ütlemise kunst

(lapsed tahavad vanematest lugu pidada)

Lapsevanema rollid

• Tingimusteta armastaja

• „Peegel“

• Kogemuste jagaja

• Eeskujuks olemine

• Infoallikaks olemine

• Kuulaja

• Juhendaja

• Tingimuste looja

• Motiveerija

• Tasakaalustaja

• Kehtestaja

VANEMAKS OLEMINE TÄHENDAB OMA LASTEGA PARALLEELSELT ARENEMIST

Tõelised suhted

• Laste üksindus ei seisne mitte selles, et vanemad neid ei armasta.

• See seisneb selles, et vanemate südamesoojus ei voola

vanemate suu kaudu välja.

• Sama kehtib ka täiskasvanud partneri kohta:

kui ta kunagi oma soove,

mõtteid ja tundeid otsesõnu

ei väljenda, tunned end temaga

koos olles üksinda (hoolimata sellest,

kui hell ja hoolitsev ta on).

NB! Igal inimesel on vajadus olla väärtuslik vähemalt

ühe inimese jaoks!

Tuleb tuttav ette?

• Ma hoolin sinust väga!

• Ma armastan sind!

• Tubli töö!

• Ma olen sinu üle rõõmus ja uhke!

• Ma olen sinuga koos õnnelik!

• Sa oskad seda nii hästi!

• Sa näed väga kena välja.

• Sa nägid tõesti palju vaeva.

• Ma nägin, et sa püüdsid.

• Sa võid enda üle uhkust tunda!

• Mis sina arvad?

• Kumb sulle rohkem meeldib?

• Mida sa tundsid?

Kes on pildil?

Teadlikkus – uued prillid ja kaart, uus

vaatenurk

• Isiklik vabadus – võimalus valida oma reageering

• „Keegi ei saa teid solvata ilma teie enda nõusolekuta!“ E.Roosevelt

• Me vastutame ise oma elu eest

• Rasked olukorrad tekitavad meile

terve uue taustsüsteemi, mille läbi

näeme maailma, iseennast ja teisi selles.

• Iga inimene saab valida muutumise - „vahetada prillid“, „võtta

kätte uus kaart“

Raamatusoovitus: „Emotsioonide esmaabi“

1. Tõrjutus – Igapäevaelu emotsionaalsed haavad ja kriimustused

(nelja liiki haavad: püsivad seesmised valud, viha ja agressiivsus,

enesehinnangu langus, kuuluvustunde kahjustus)

2. Üksildus – Suhtlemismuskli nõrkus

3. Kaotud ja trauma – Kõndides murtud luudega

4. Süütunne – Mürk meie süsteemis

5. Valusatesse kogemustesse klammerdumine – Emotsionaalsete

korpade näppimine

6. Ebaõnnestumine – Kuidas emotsionaalsetest bronhiitidest saavad

psühholoogilised kopsupõletikud

7. Madal enesehinnang –

Nõrk emotsionaalne immuunsüsteem

Gay Winch „Emotsioonide esmaabi“, Äripäev

Keelekasutus

Reaktiivne

• „Mina ei saa siin midagi teha“

• „Just selline ma olengi“

• „Ta ajab mu hulluks!“

• „Ma pean seda tegema“

• „Ma ei saa!“

• „Ma pean“

• „Kui ainult….“

Proaktiivne

• „Vaatleme alternatiive“

• „Ma võin valida teistsuguse

lähenemise“

• „Ma kontrollin oma tundeid“

• „Ma võin valida asjakohase

reageeringu“

• „Ma valin“

• „Ma eelistan“

• „Ma tahan“

Omadused, mida saab ka positiivselt väljendada (optimistlikult )

Negatiivne omadus Selle positiivne väljendus

Fantaasiavaene Asjalik

Lobisemishimuline Seltskondlik

Hulljulge Vapper

Killustatud Mitmekülgsete huvidega

Tülikas Järjekindel

Pedantne Täpne

Kangekaelne Resoluutne, iseseisev,

korrektne

Ihne Majanduslik

Ebareaalne Fantaasiarikas

Veider Omapärane

Isekas Enesekindel

Arg Ettevaatlik

Omadused mida saab ka positiivselt

väljendada (2)

Allikas: Töötu käsiraamat. Millest alustada, kui oled jäänud tööta? Tallinn, 2010

Tuulepea, mõtlematu Spontaanne

Lipitsev Vastutulelik, lahke

Põikpäine Iseseisev

Uudishimulik Teadmishimuline

Riiakas Võitlusvalmis, vilgas

Jampsija Naljatlev

Sekeldaja Abivalmis

Tähenärija Põhjalik

Pillav Suuremeelne

Muutlik Paindlik

Abitu, teistele toetuv Meeskonnamängija

• On tõsiasi, et suur osa laste käitumisest ongi lapsik.

• On paradoksaalne, kuid tõsi: lapsed vajavad kõige enam

armastavat tähelepanu siis, kui nad käituvad nii, nagu nad seda

kõige vähem vääriks.

• Ei ole olemas halbu lapsi, on rahuldamata vajadused (palatid)

• NB! Laps saab oma käitumist muuta siis, kui ta seda mõistab,

aga mõistab ennast alles pärast seda, kui mõni täiskasvanu on

teda mõistnud.

• Selleks, et adekvaatselt reageerida, peame nägema olukorda

lapse vaatenurgast.

• Mõistetud olemisel on tervendav mõju kogu elu!

• Kasvatab suhe (kohtlemine ei ole suhtlemine!)

• Igast kuulekast saab ükskord mässaja.

• Ei ole vajalik last isoleerida või eemaldada meie armastusest, et

talle õpetada, kuidas käituda (aeg-maha tehnika - tõrjumine)

• Head (õnnelikud) lapsed kasvavad vitsata. Väärtuslik olemine!

• Jaak Panksepp: amügdalas spetsiifiline närvirada, mis lülitub

automaatselt sisse, kui ootamatult tajutakse, et kiindumusisik

ei ole emotsionaalselt või füüsiliselt kättesaadav – „ürgne

paanika“.

• Meil on vaja mõista, mida laps püüab meile öelda, kui ta nutab,

hüüab „ei“ või trambib jalgu.

• Kui laps käitub kohutavalt, siis ta järelikult tunneb end kohutavalt.

• Meie ülesanne on näidata lapsele,

kuidas oma tundeid väljendada

ja kuidas tal oleks võimalik lahendada

konflikt ilma vägivallata.

• Rauda taotakse siis, kui raud on külm

Lapsed käituvad erineval viisil heade

kavatsustega

• Kõige ebameeldivam käitumine võib olla selgitatav ühega kolmest

faktorist:

1. laps üritab täita õigustatud vajadusi;

2. lapsel on vähe informatsiooni või on ta liiga noor, et mõista;

3. laps tunneb end häirituna (frustreeritud, kurb, hirmunud,

segaduses, armukade või ebaturvaline)

Kui püüame käitumist muuta ilma, et neid tundeid ja vajadusi

arvestaksime, ei aita me oma last eriti – põhiprobleem jääb alles.

Õpetades lapsi meie soovidega kohanema, ei lahenda me

sügavamaid probleeme.

Positiivne vanemlus

Positiivse vanemluse all peetakse silmas vanemlikku

käitumist,

• mille puhul arvestatakse igati lapse huvidega ning

• mis on hoolitsev ja enesekindlust andev,

• vägivallavaba,

• tunnustav ja suunav,

• seades piire lapse täieliku arengu soodustamiseks.

Allikas:http://www.sm.ee/et/positiivne-vanemlus

Positiivse vanemluse olulisus

• Vanemate ja positiivse kasvatuspraktika toetamine on üks paremaid

viise ennetada hilisemaid tervishoiu-, lastekaitse-, hoolekande- ja

kriminaalsüsteemi ning tööhõive- ja majandussektori probleeme.

• Eriti lapse varases eas mõjutab vanemate kasvatuspraktika

lapse tulevikku rohkem kui jõukus, klassikuuluvus, haridus või

mis tahes muu tuntud sotsiaalne faktor.

• Aju kiire arenemine imikueas ja eriline vastuvõtlikkus sel perioodil

kogetule annab lapsele nii suurepärase arenguvõimaluse kui ka

olulise haavatavuse.

• Lapse ja tema peamise hooldaja

vaheline suhe paneb aluse kõigile

järgnevatele lapse loodud suhetele

(armastus-, sõprus-, pere- ja töösuhted)

Positiivne kasvatus (Joan E. Durrant, PH.D)

• Positiivne kasvatus on kasvatusviis, kus laste õpetamisel

ja nende käitumise suunamisel austatakse laste õigust

mitmekülgsele arengule ja kaitstusele vägivalla eest

ning kus täiskasvanu osaleb nende õppimises.

• Positiivse kasvatuse aluseks on lapse õiguste

põhiprintsiibid ja teadmised laste arengust ja

lastekasvatusest.

Positiivne kasvatus (2)

• Positiivne kasvatus ei seisne piirangute puudumises

lastekasvatuses ega ka üksnes karistamises.

• See kujutab endast pikaajalisi lahendusi, mis arendavad lapses

enesedistsipliini ja elukestvaid oskusi.

Positiivne kasvatus seisneb:

• vägivallatuse,

• empaatia,

• enese austuse,

• inimõiguste ning

• teistest lugupidamise õpetamises.

Positiivse kasvatuse neli komponenti

1.Lastekasvatuse pikaajaliste eesmärkide seadmine;

2. Soojuse ja toe pakkumine

Lapsed õpivad kõige paremini siis, kui nad tunnevad, et on kaitstud ja

armastatud, et neist peetakse lugu ning neid mõistetakse ja

usaldatakse (neuroteadlased – kriitiline õppimiskeskkond!!!)

Kui lapsed kardavad neid, kellest nad sõltuvad, väheneb nende ausus

ja enesekindlus ning motivatsioon püüda.

3.Laste mõtlemisviisi ja tunnete mõistmine

Meie enda ekslikud uskumused ja ootused

võivad tekitada konflikte, mida on raske lahendada

(Püüa maailma näha läbi lapse silmade; küps-mina ja laps-mina)

4.Probleemide lahendamine (probleemid ei ole ristsõnad)

1. Pikaajaliste eesmärkide seadmine

• Lühiajalised eesmärgid: et laps paneks kohe saapad jalga, tuleks

kohe tuppa, lõpetaks silmapilk oma õe löömise jne.

• Sarnased olukorrad võivad põhjustada nördimust, stressi ja

abituse tunnet ning lapsevanem ise karjub või lööb.

Enamik lapsevanemaid soovib kasvatada oma lapsed headeks

probleemilahendajateks ja suhtlejateks ning

• enesekindlaks,

• lahkeks,

• motiveerituks,

• vastutustundlikuks,

• empaatiliseks,

• vägivallatuks inimeseks.

Lähtuvalt sellest püstitame

pikaajalised eesmärgid

• Seejärel on võimalik muuta lühiajalised probleemid võimalusteks

töötada pikaajaliste eesmärkide nimel, õpetades lastele:

• stressiga toimetulekut;

• lugupidavat suhtlemist;

• konfliktide lahendamist ilma

teist löömata;

• teiste inimeste tunnetega arvestamist;

• oma eesmärkide saavutamist, ilma et tehtaks teistele

füüsilist või emotsionaalset kahju.

Toetus

Meil, täiskasvanutel, õnnestub õppimine kahtlemata paremini, kui

• meile antakse vajalikku informatsiooni ning

• kui keegi räägib meiega rahulikult meie vigadest ja

• näitab, kuidas järgmisel korral paremini toimida.

Samuti vajavad lapsed olulist teavet ning õpetust, kuidas leida

konstruktiivseid viise oma eesmärkide saavutamiseks ning nad

mõistavad põhjendusi, millele rajanevad meie seatud reeglid ja

juhised.

• Kui me seame oma lastele reeglid,

mida ise ei järgi või eeldame, et lapsed

saavad ise asjadest aru ning karistame neid

tehtud vigade eest, siis tunnevad nad end olevat segaduses ja ärevil.

Lapsed läbivad tohutult õppimisprotsesse

• Esimese paari aasta jooksul viib enamik neid

frustratsioonini, mis on kokteil kurbusest ja vihast.

• Kui lastele pakkuda piisavalt aega

ja heakskiitu, õpivad nad neid

kaht emotsiooni eristama ja oma

olemise osana lõimima.

• Aju areneb – käitumismustrid, mis omakorda ehitavad

üles terve enesehinnangu.

Vanem saab pakkuda oma lastele tuge:

• positiivse eeskujuga ja juhendajana, kes selgitab reeglite aluseid,

• kaasab oma lapsed reeglite seadmise protsessi,

• kuulab ära nende seisukohad,

• aitab lastel leida võimalusi parandada oma vigu viisil, mis võimaldab

neil oma vigadest õppust võtta,

• õpetab lapsi nägema oma tegude mõju teistele inimestele,

• räägib nendega sageli, olles seejuures

õiglane ja paindlik,

• talitsedes oma viha ja

vältides ähvardusi.

Emotsioonide tähtsus

• Tunnete kaskaad, mis annab elule värvi ja vürtsi ning

millest igal ajahetkel sõltub, kuidas (kui hästi või

halvasti) informatsiooni hetkel töödeldakse.

• Meie elu kõige jahmatavamad momendid – tunded

allutavad endale kogu ratsionaalsuse (emotsioonid

„kaaperdavad“ mõistuse)

• Intelligentsuse laiendatud mudel seab

emotsioonidega toimetuleku

elamisoskuste seas

kesksele positsioonile.

Emotsioonid

• Emotsioon - movere (ladina k) – „liikuma panema, mõjutama“ –

on suurepärane motivaator.

• Kaua kestnud oletus – emotsioon on juhuslik irratsionaalne

impulss.

• Tänu tehnikale oleme avastanud, et emotsioon on terav ja taiplik

jõud, mis meie elu korraldab ja edendab (nt süütunne).

• Emotsioon muudab objekti mälestuseks,

juhtumi sündmuseks,

konkreetse inimese meie elu armastuseks ja,

erimeelsuse konfliktiks.

• Sportlaste „toode“ – sihtgrupi emotsioonid

• Emotsioon annab meile teada, et

toimub meie heaolule midagi eluliselt tähtsat

Emotsioon ja otsused

• Tunded juhivad meid nii väikestes kui suurtes

küsimustes.

• Tunded ütlevad meile, mida soovime, millised on

meie eelistused ja mida vajame.

• Kellega abielluda?

• Milline amet valida?

• Ilma suunavate emotsioonideta inimene on justkui ilma

kompassita – tal ei ole midagi, mis teda ühele või

teisele poole liigutaks.

Emotsionaalsed laengud kiirendavad ja

aeglustavad asjade käiku

• Emotsioonist võib mõelda kui energiast liikumises.

Kui Te, kujutledes seda, mida tahate, satute vaimustusse ja lähete

elevile sellest, mida näete, siis tõmbate sellele ligi emotsionaalse

laengu ja see kiirendab asjade käiku, tuues eesmärgi kiiremini

kätte.

• Positiivse emotsionaalse laengu ligi tõmbamist võib nimetada oma

visioonile „tunnete lisamiseks“.

• Aju kasvab samamoodi.

Kui Teil on võimas emotsionaalne läbielamine, kodeerib aju selle

füüsiliselt vastavalt emotsiooni intensiivsusele. Mida intensiivsem

emotsioon, seda intensiivsem kodeering (nt armumine, lapse sünd).

Allikas: Daniel Hamilton „Ettemääratus või vaba tahe“ (Neljas ligitõmbe printsiip)

Emotsioon kui suurepärane sidepidaja

• Emotsioon keerleb meie kehas ja voolab välja, kas tahame või mitte,

et teistele märku anda.

• Ta kannustab meie käitumist ja vahendab teistele meie

sügavamaid vajadusi ning vastupidi, teiste omi meile.

• Sel moel on emotsioon armastussuhete jaoks eluliselt tähtis.

NB! Ajul kulub vaid üks sajandik millisekundit, et registreerida ka

kõige väiksem muutus kaaslase näos

• 0,03 sekundit kulub, et tunda oma kehas,

mida me sellest näoilmest välja oleme lugenud

ning et peegeldada nähtud muutust.

• Botox

Emotsiooni mõju• Emotsioon on nakkav – me sõna otseses mõttes „püüame kinni“

üksteise mõtted ja hoiakud ning tunneme, mida teine inimene

tunneb ja see on empaatia vundament.

• Me saame üksteiselt tundeid, nagu oleksid need mingisugused

sotsiaalsed viirused.

• Mida osavamad suhtlejad oleme,

seda paremini enda poolt

lähetatavaid signaale kontrollime.

• Emotsioonide keel on universaalne,

kultuur mõjutab seda,

millisele näo osale keskendutakse.

• Uuemad uurimistulemused emotsiooni mõjust lähisuhetele

lükkavad ümber sõnumid, millega on meid pommitanud meedia:

„Armasta eelkõige iseennast, siis armastavad teised sind“ jne.

• Psühholoog Jeff Simpson:

Aastase lapse ja tema ema vahelise sideme tugevus ennustab, kui

hästi saadakse 21aastaselt hakkama oma emotsioonidega ja

lahendatakse konflikte oma partneritega.

• Psühholoog Ed Tronick: „Inimeste jaoks on emotsionaalse

tasakaalu säilitamine vastastikune, koostööl põhinev protsess“.

Teisisõnu, inimestel on ette nähtud saada emotsiooniga

hakkama koos teiste inimestega, mitte üksinda.

• Meie sidemed teiste inimestega ei ole

meile mitte ainult kõige tähtsam elujõu allikas,

vaid ka kõige tugevam kaitse

(katse õnnelikus abielus olevate naistega)

• Lisaks on läänemaailma iseseisvuskultuse salamisi kurja tegevaks

tagajärjeks õpetus, nagu oleks negatiivsete emotsioonide

allasurumine tõhus strateegia, et elus üksinda hakkama saada.

Inimesed näevad kõvasti vaeva enda vaoshoidmisega, kui partner

(laps) neid ärritab.

On aga avastatud, et tunnete allasurumine halvendab

suhteprobleeme sageli veelgi:

• kärbib meie reageerimisvõimet;

• allasurumisest tekkiv pinge on nakkav

• ning partner (laps) ärritub samuti.

Turvaline suhe on selline, milles

õpime saama emotsionaalselt intelligentseks.

• Väikesed korduvad suhtlemisaktid vanema ja lapse vahel –

tundeelu kõige põhjapanevamad õppetunnid.

Laps saab nende käigus kogemuse, et tema tunnetele reageeritakse

empaatiaga, neid võetakse vastu ning neile vastatakse –

häälestumine (erineb lihtsast jäljendamisest).

• Korduvad õnnestunud või ebaõnnestunud häälestumised vanema

ja lapse vahel kujundavad lapse emotsionaalseid ootusi nende

täiskasvanuea lähisuhete osas.

• Kui vanem pidevalt väldib lapse teatud liiki emotsioonide –

rõõmu, pisarate, hellitusvajaduste – suhtes empaatia ilmutamist,

siis ei avaldagi laps neid emotsioone enam ning võib-olla ta

isegi ei tunne neid.

• Sel moel võivad terved emotsioonide liigid lähisuhete

repertuaarist välja jääda, eelkõige siis, kui lapsepõlves neid

tundeid varjatult või avalikult tõrjuti.

NB! Samadel põhjustel võivad lapsed

hakata eelistama negatiivseid emotsioone,

sõltuvalt sellest,

millistele tema tunnetele on reageeritud.

• Katse: Depressioonis emade kolmekuused lapsed peegeldasid oma

emade tundeid, kui need lastega mängisid, ilmutades rohkem viha

ja kurbust ning palju vähem uudishimu ja huvi võrreldes nende

lastega, kelle emad ei olnud depressioonis.

• Lapsed õpivad olema passiivsed, sest nad on õppinud, et kui ta

läheb elevile, ei suuda ta oma ema samasse olekusse viia –

seega pole mõtet üldse proovidagi.

• Lootus peitub „parandavates“ suhetes: suhted kogu elu

jooksul – näiteks sõprade ja sugulastega

või terapeutidega – kujundavad järk-järgult

suhtemudelit ümber, see on elukestev protsess.

• Kõige julmemad kurjategijad erinesid teistest

oma elukäigu poolest varajases lapsepõlves –

kõiki oli paigutatud kasuperest kasuperre või kasvasid nad lastekodus.

• Armastavad partnerid aitavad meid, kui oleme

segaduses ega ole oma tunnetes kindlad, kui tunneme

liiga vähe või liiga palju.

• Meie võimetus oma emotsioone

välja näidata jätab ka

meie armsamad

kõikuma umbmäärasusse.

• Emotsioonid kui muusika, suhe kui tants:

pole signaali, pole muusikat,

pole tantsu ega suhet!

• Eesmärgiks on tasakaal, mitte emotsioonide mahasurumine:

igal tundel on oma väärtus ja tähendus!

• Elu ilma kirgedeta oleks tuhm neutraalsuse tühermaa, ära lõigatud

ja eraldatud elu enese rikkustest.

• Masendavate emotsioonide ohjamises on meie emotsionaalse

heaolu võti – emotsioonid, mis liiga intensiivselt või liiga kaua

pulbitsevad – kõigutavad meie stabiilsust.

• Heaolutunde määrab positiivsete

ja negatiivsete emotsioonide suhe –

ka tugevate depressiooni- ja vihahoogude all

kannatavad inimesed võivad end hästi tunda, kui neil on samavõrra

rõõmsaid ja õnnelikke aegu.

• Emotsionaalne heaolu ei sõltu

hinnetest ega IQ-st.

Oma emotsioonide teadvustamine

• Eneseteadvus – tunde äratundmine tekkemomendil – on EQ

nurgakiviks.

• Võime oma tundeid pidevalt kontrollida on psühholoogilise

sisekaemuse ja enesemõistmise juures määrav.

• Kui me oma tegelikke tundeid tähele ei pane, jääme nende

meelevalda.

• Inimesed, kes tajuvad oma tundeid paremini, juhivad oma elu

kindlamal käel, nad teavad täpsemalt, mida nad tegelikult

tunnevad, kui otsustavad, kellega abielluda või kuhu tööle minna.

Emotsiooni sõnastamine

• Lihtne tegevus, nagu emotsioonile nime andmine,

rahustab aju emotsioonikeskust.

• Emotsiooni sõnastamine alustab emotsiooni

reguleerimise ja peegeldamise protsessi.

• See, millele saab nime anda,

on taltsutatav, millelegi tähendust

omistades suudame seda sallida

ja isegi selle mõju muuta.

Tunnete „põhivärvid“, mille segunemisel

tekivad kõik teised pooltoonid

• Viha: raev, vägivald, vimm, ärritus, nördimus,

meelehärm, kibestumus/kibedus, vaenulikkus,

meelepaha, ärrituvus ja ekstreemseimad, patoloogiline

viha ja vägivaldsus.

• Kurbus: murelikkus, kurvastus, rõõmutus, süngus,

melanhoolsus, enesehaletsus, üksildus, nukrus,

meeleheide; kui asi on haiguseni jõudnud, siis

depressioon.

• Hirm: ärevus, kartus, närvilisus, mure, jahmatus, halb

eelaimus, ettevaatlikkus, kõhklus, ärrituvus, õudus,

ehmatus/kohkumine, kabuhirm; psühhopatoloogias

foobia ja paanika.

• Lõbu: õnn, rõõm, kergendus, rahulolu, õndsus,

nauding, lõbusus, uhkus, sensuaalne nauding,

erutus/põnevilolek, võlutus, rahuldus, eufooria, meeletus,

ekstaas; maania.

• Armastus: tunnustus, sõbralikkus, usaldus, headus,

poolehoid, kiindumus, imetlemine, pime kiindumus.

• Üllatus: šokk, hämmastus, imetlus.

• Vastikus: põlgus, põlastus, halvakspanu, jälestus,

vastumeelsus, ebameeldivustunne, ärritus.

• Häbi: süü(tunne), kohmetus, tusk, süümepiin, alandus,

kahetsus.

Emotsioonide juhtimine

• Oskus käia tunnetega ümber nii, et need on asjakohased,

põhineb eneseteadvusel.

Siia kuuluvad muuhulgas:

• võime end rahustada,

• taltsutada ohjeldamatut rahutust,

• tulla toime raskemeelsuse või ärritusega.

Inimesed, kellel selles vallas on vajakajäämisi, peavad pidevalt

võitlema muretsemisega sel alal andekad tõusevad elult saadud

hoopidest palju kiiremini jalule (muretsemine kui mäletsemine?).

NB! Kunst ennast rahustada on üks

põhiline eluline oskus ja

ilmselt kõige olulisem psüühiline tööriist.

Emotsioonide äratundmine teistes

• Empaatia, samuti eneseteadvusel põhinev võime, on üks põhilisi

suhtlemisoskusi (külm ja kuum empaatia, „emotsionaalne

düsleksia“)

Empaatiavõimega inimesed on paremini häälestunud vastu võtma

teiste vajadustest või tahtmistest märku andvaid signaale – see

annab edumaa hoolitsemist ja abistamist nõudvates ametites:

• õpetamises,

• müügitöös,

• juhtimises aga ka

• vanemaks ja partneriks olemisel

NB! Ärritunud inimesele ei tohi öelda: „Rahune maha!“

Allikas: Jaana Liigand 2011 47

Sotsiaalsed

oskused

Empaatia

Enesemotivatsioon

Eneseregulatsioon

Eneseteadlikkus

Suhete

juhtimine

Enese-

juhtimine

Emotsioonide orjad?

• Aju ehitus tingib selle, et meil puudub sageli kontroll selle

üle, millal emotsioon meid jalust rabab, nagu ka selle

üle, missuguse emotsiooniga on tegu.

• Emotsiooni kestust saame mingil määral reguleerida.

Üle 400 inimese uuring halvast tujust jagusaamise

strateegiate ning taktikate edukuse kohta:

• 5% inimesi – meeleolu „puutumatuse“ pooldajad;

• oli inimesi, kes püüdlesid halva tuju poole: arstid,

sotsiaalkriitilised aktivistid, võlgade sissenõudjad jt;

• enamus inimesi kurtis, et on oma tujude meelevallas.

Viha ja raev

• Tõusvat raevu on võimalik takistada mõne

heatahtlikuma mõttega (näiteks autojuhi kohta, kes oleks

Teile äärepealt otsa sõitnud: „Võib-olla ei näinud ta mind või oli tal

mõni mõjuv põhjus kiirustamiseks“)

• Niisugune võimalik seletus leevendab raevu

andestamisega, vähemalt tunnistab, et võimalik on ka

mõni teine põhjus, ning raev lämmatatakse algfaasis.

• Benjamin Franklin: „Viha pole kunagi ilma põhjuseta,

kuid harva on see põhjus mõistlik.“

• Kõigist tujudest, mida inimesed vältida püüavad, on raev

kõige allumatum.

• Viha on negatiivsetest emotsioonidest kõige ahvatlevam, erinevalt

kurbusest annab viha energiat, on isegi virgutav.

• Eksiarvamused: viha ei saa kontrollida või igatahes ei peaks seda

kontrollima, viha väljavalamine teeb head.

• Kõige võimsam viha leevendamise viis: kõigepealt kõiguta viha

toitvaid veendumusi.

• Mida kauem juurdleme selle üle, mis meid vihastas, seda rohkem

„mõistlikke põhjusi“ ja eneseõigustusi leiame, et vihane olla –

juurdlemine ei lase vihal kustuda.

• Vaadates asjadele teise nurga alt, lämmatame leegid.

Ehk siis:

situatsiooni positiivne ümberhindamine on üks

võimsamaid viise vihast jagu saada.

Viha sünnitab viha

Universaalne viha vallandaja: ohustatuse tunne.

• Nii füüsiline oht, aga sagedamini sümboolne oht

enesehinnangule või väärikusele:

- oht, et sinuga käitutakse ebaõiglaselt või karmilt,

- et sind solvatakse või alandatakse,

- takistatakse tähtsa eesmärgi saavutamisel.

Kui emotsionaalne aju on ärrituste suhtes erilises valmisolekus tunde

või isegi päevi – järgnevad emotsioonid võivad tekkida eriti kiiresti

(st, inimesed vihastavad kergemini, kui neid on juba ärritatud või veidi

provotseeritud)

• Igasugune stress alandab taluvusläve viha tekitajate suhtes.

• Zillmann: kui keha on juba ärritusseisundis ning miski vallandab

emotsionaalse kaaperdamise, on järgnev emotsioon eriti

intensiivne, olgu siis tegemist viha või ärritusega.

• Igast järgnevast viha tekitavast mõttest või aistingust saab

minipäästik: enne kui esimene on vaibunud, vallandub teine, kolmas

kuhjub nendele otsa jne, organismi füsioloogilise ärrituse tase

tõuseb kiiresti.

• Mõte, mis tekib sellises kuhjumisprotsessis hiljem, vallandab

tunduvalt ägedama viha kui see, mis tekkis varem.

• Viha kuhjub viha otsa ning

emotsionaalne aju kuumeneb üle –

mõistuse poolt kammitsemata raev

lahvatab kergesti vägivallaks.

• Selles seisundis ei ole inimestes andestust ja nendega ei ole

võimalik mõistlikult rääkida, nende mõtteid täidab vaid kättemaks

ja karistus, nad ei hooli võimalikest tagajärgedest – inimene langeb

tagasi kõige madalamate reaktsioonide tasemele.

I meetod viha leevendada:

- haara viha vallandavatest mõtetest kinni ja sea need

kahtluse alla.

Oluline on õige ajastamine:

mida varem vihatsükli jooksul seda tehakse, seda parem on mõju.

Viha soikub täielikult, kui informatsioon selle leevendamiseks

jõuab kohale enne viha ajel tegutsema hakkamist.

• Meetod töötab hästi keskmise tugevusega viha korral, raevu

kõrgtasandil enam ei aita („Kahju küll!“ jm)

Viha leevendamise teine mudel

• Tuleb füsioloogiliselt maha jahtuda, oodata, kuni adrenaliini tase

on langenud, sellises ümbruskonnas, kus tõenäoliselt puuduvad

uued viha vallandajad.

• Nt tülitsedes peab mõneks ajaks teisest eemale pääsema.

• Mahajahtumise ajal saab vihane inimene mõtete

kõrvalejuhtimisega pidurdada vaenulike mõtete kasvamist.

• Zillmann peab viha tekitava mõtteahela katkestamist äärmiselt

võimsaks tuju tõstmise vahendiks: meeldivalt aega veetes ei ole

kerge vihane olla.

• NB! Nipp on selles, et viha on kõigepealt vaja jahutada tasemeni,

et oleks võimalik meeldivalt aega veeta.

Strateegiad, mida inimesed tavaliselt viha

leevendamiseks kasutavad:

• üksiolek;

• autoga sõitma minek (?!);

• pikem jalutuskäik;

• aktiivne füüsiline tegevus;

• sügav hingamine ja lihaste lõdvestamine.

NB! Jahutusperioodist ei ole kasu, kui see kulub viha

tekitavate mõtete haudumiseks.

Mõtete kõrvalejuhtimine: TV, kinoskäik, lugemine jm segab vihaseid,

raevu üleskütvaid mõtteid.

Enesepoputamine – sisseostude tegemine või söömine – ei ole erilist

mõju.

Vaenulike mõtete kinnipüüdmine ja üleskirjutamine.

• Viha väljaelamine on üks kehvemaid viise rahuneda:

raevupursked tõstavad emotsionaalse aju ärritust ning inimesed

lähevad veelgi vihasemaks – vihahoog pikeneb.

• Võib muidugi ette tulla olukordi, kus viha väljavalamine aitab:

kui see tabab otse selle sihtmärgiks olevat inimest; kui see taastab

kontrollitunde või heastab ebaõigluse või kui see tekitab teisele

inimesele „sobival määral kahju“ ning sunnib teda ilma kättemaksuta

muutma kahjutoovat tegevust.

• Efektiivne tegutsemine: kõigepealt rahune maha, siis võta

lahkarvamuse lahendamine käsile.

• Tiibeti õpetlane vastuseks küsimusele, kuidas vihast kõige paremini

võitu saada: „Ära suru seda alla. Kuid ära ka selle ajel tegutse“.

Lapse enesehinnang…

….sõltub peaaegu täiesti suulisest ja

mittesuulisest tagasisidest, mida lapsed saavad

oma vanematelt, teistelt olulistelt täiskasvanutelt ja

õdedelt-vendadelt.

• (Nt maailma tundmaõppimine 18-kuuselt – asjade

suhupanek;

2,5-aastase õe või lemmiklooma

kallistamine lämbumiseni jne)

See kehtib olenemata nende emotsionaalsest seisundist:

olgu nad...

• õnnelikud,

• entusiastlikud,

• mängulised,

• kurvad,

• õnnetud,

• tundku nad valu või olgu vihased või agressiivsed.

• NB! Lapsed peavad saama süvendada oma teadmisi iseendast ja

õppida, kuidas oma reaktsioone küpselt ja sotsiaalselt

vastuvõetavalt ohjata.

• Ometi jätame nad sellest ilma… (nt juhtum järve ääres)

Lapsed ja väärtusetuse tunne

Väärtusetuse tunnet kogevad lapsed siis, kui:

• neid pidevalt kritiseeritakse ja parandatakse;

• vanemad on eeskätt fokusseeritud lapse tulevikule, mitte

käesolevale heaolule;

• vanemad vaidlevad ja tülitsevad või lahutavad;

• koolist saadud kiri vanemat pahandab;

• ühel vanemal on kõrvalsuhe;

• lapse soov kohaneda jääb tunnustuseta;

• vanem joob liiga palju;

• laps „käib närvidele“;

• lapsi lüüakse ja/või väärkoheldakse seksuaalselt;

• vanem on vaimselt haige;

• lapsevanem või õde/vend üritab enesetappu jne

Agressiivsus

• Kui agressiivsusest saab tabu, keelame lastel ka

võimalust oma enesehinnangut ja seega empaatiat

arendada.

(nagu kritiseeriks pidevalt käekirja lapsel, kes püüab

õppida, kuidas oma sõnu kirjaks muundada)

• Vorm ja stiil muutub kõige tähtsamaks, eirame sisu.

• Lapse või nooruki agressiivne või enesehävituslik

käitumine – appikutse!

Kuidas lastega suheldes oma viha

talitseda?

Kõik vanemad saavad oma laste peale vihaseks.

• Asja teeb hullemaks asjaolu, et meil on elus teisigi survestajaid:

kohtumised, kuhu oleme hilinemas, asjad, mis meenuvad viimasel

minutil, tervise- ja rahamured jne.

• Kui sellisel hetkel tuleb mängu laps, kes on kaotanud oma tossu,

kiusab oma väikevenda, on üdini sõjakas, või kellele on just

meenunud, et vajab juba tänaseks kooli uut vihikut, on suurem

tõenäosus, et kannatus katkeb.

• Olgem ausad – rahulikel hetkedel suudame lapsevanemana mis

tahes ettetulevas situatsioonis paremini toime tulla ja rahu säilitada.

• Vihatormis tundub oma viha aga meile õiglane – kuidas saab

see laps olla nii vastutustundetu, hoolimatu ja tänamatu?

• Pole aga vahet, kui väga lapse käitumine meid välja vihastab – see

käitumine ei ole meie vihareaktsiooni tegelikuks põhjuseks.

• Me näeme oma lapse käitumist (,,Ta lõi teda jälle!”) ning teeme oma

järelduse (,,Temast saab psühhopaat!”), mis omakorda viib edasi

järgmise järeldusteni (,,Ma olen emana läbi kukkunud”).

• Tekkinud mõtetekaskaad päästab valla emotsioonidetulva,

milleks eelpoolmainitud olukorras on näiteks hirm, lootusetus ja

süütunne.

• Me ei suuda neid tundeid taluda.

• Parimaks kaitseks on hea solvang, seega valame oma viha lapse

peale välja.

• Kogu protsess kestab kokku vaid paar sekundit.

• Laps võib küll vanema piire testida, kuid tema pole tegelikult su

reaktsiooni põhjustaja.

• Iga olukord, mis paneb su tundma nii, et tahaksid oma viha välja

valada, tuleb tegelikult su sisimast, viies tagasi su esimeste

eluaastate juurde.

• Meie kõigi lapsevanemaoskused on lapsepõlves mingi määral

haavata saanud ning lapsi kasvatades tulevad need

kitsaskohad ilmsiks.

• Võime kindlad olla, et me lapsed käituvad viisil, mis lükkavad

meid üle parda.

• See on aga põhjuseks, miks meie kohustuseks on õppida seda

tunnet vältima.

Vanematel ja lastel on võime üksteises viha välja päästa viisil,

nagu keegi teine seda ei tee.

• Isegi täiskasvanutena oleme oma vanematega suheldes

irratsionaalsed (laps-mina).

• Nii testivad me lapsed ka meie piire lihtsalt seetõttu, et nad on meie

lapsed.

• Psühholoogid nimetavad seda fenomeni ,,lastetoa kummitusteks”.

Siinkohal peetakse silmas asjaolu, et meie lapsed stimuleerivad

meie enda lapsepõlvest pärit tundeid ning vastame neile

alateadvuslikult tihti nii, et taasaktiveerime mälestused, mis oleme

juba ammu unustanud.

• Lapsepõlvest pärit hirmud ja viha on väga tugevad, suutes meie

üle võimust võtta ka siis, kui juba täiskasvanud oleme.

• On väga suur väljakutse need „vaimud“ puhkama jätta.

Kui näeme vaeva, et oma vihaga toime tulla, on seda hea teada.

• Me peame teadma, et vanemate viha võib väikeste laste jaoks

kahjustav olla. See teadmine annab meile stiimuli iseennast

kontrollida.

Mis juhtub lapsega, kui tema peale karjuda või teda lüüa?

• Kujuta ette oma meest või naist enesekontrolli kaotamas ja sinu

peale karjumas.

• Nüüd kujuta ette, et keegi Sinust kolm korda suurem nii teeb.

• Kujutle, et sõltud sellest inimesest täielikult nii toidu, eluaseme,

turvalisuse ja kaitse osas.

• Kujutle, et see keegi on Sinu peamine armastuse- ja

kindlustundeallikas, maailmavahendaja. Ja Sul pole kedagi teist,

kelle poole pöörduda.

• Nüüd võta kokku kõik need tunded ja mõtted, mis see kujutlus Sulle

pähe pani ja korruta selle tugevus tuhandega.

• See on miski, mis juhtub Su lapse südames, kui tema peale

vihaseks saad.

• Muidugi saavad kõik meist oma laste peale vihaseks, mõnikord

lähevad isegi raevu.

• Eesmärgiks tuleks saavutada enesekontrollivõime, mis laseb

meil käituda nii, et negatiivne mõju lapsele on minimaalne.

• Viha on piisavalt hirmuäratav.

• Sõnaline väärkohtlemine või lapse kutsumine vihaselt, lapsega

ebaaustusväärselt rääkimine, tundub lapse jaoks väga isiklik,

kuna ta sõltub vanemast.

• On tõestatud, et füüsilise vägivalla kogemine mõjutab lapse elu ka

tulevikus negatiivselt.

• Kui vanema viha last ei hirmuta, annab see märku asjaolust, et ta on

seda juba liiga palju näinud ning tal on tekkinud selle suhtes

kaitsereaktsioon nii viha kui vanema suhtes.

Kuidas oma viha kontrollida?

• Inimestes on tihti üsna automaatselt sees ,,võitle või põgene”

reaktsioon ning konfliktsituatsioonis jäävad lapsed justkui

,,vaenlase” positsioonile.

• Kui tekib vihahoog, hakkavad hormoonid kehas möllama ja oleme

inimesena valmis ründama.

• Pulss tõuseb, hingamine kiireneb, lihased tõmbuvad pingesse.

• Sellisel hetkel tundub võimatu rahulikuks jääda, kuigi teame ka ise,

et laste löömine – isegi, kui see võiks kohese leevenduse tuua –

pole see, mida teha tahaksime.

• Sisenda endale juba eelnevalt, et löömine, vandumine,

karistuste määramine vihasena jne pole lubatud (muidugi ei ole

löömine ja vandumine üldse lubatud).

• Samuti ära karju oma laste peale.

• Kui tunned, et tahad karjuda, mine kuhugi mujale, näiteks autosse,

keera aknad üles ja kisenda.

• Ära kasuta aga sõnu, sest need muudavad su veelgi vihasemaks.

• Et ka su lapsed saavad aeg-ajalt vihaseks, on nende jaoks

kahekordne kingitus, kui näitad neile enda peal, kuidas

konstruktiivselt oma vihaga toime tulla – laste peale oma viha

välja valades Sa mitte üksnes ei tee neile haiget, vaid oled neile

halvas mõttes eeskujuks.

• See, kuidas vanem vihasituatsioonides käitub, õpetab neile nii

mõndagi.

Soovitused viha kontrollimiseks

1.Pane piirid paika enne, kui vihaseks saad.

2.Koosta nimekiri aktsepteeritavatest viisidest oma viha

väljendamiseks.

3.Võta aeg maha.

4.Kuula oma viha.

5.Pea meeles, et viha ,,väljendamine” teisele võib selle

tunde hoopis valla päästa.

6.Mõtle enne, kui distsiplineerima hakkad.

7.Väldi füüsilist sundimist.

8.Väldi ähvardamist.

9.Kontrolli oma hääletooni ja sõnadevalikut.

10.Arvesta, et oled osa probleemist.

11.Kui oled jätkuvalt vihane, püüa üles leida allasurutud

emotsioonid.

12.Vali oma lahingud.

13.Otsi efektiivseid distsiplineerimisvõimalusi, et paremat

käitumist julgustada.

14.Kui oled tihti vihaga hädas, mine nõustaja juurde.

Lapse lein

Sõltub:

• vanusest

• soost

• kaotusest (vanem, mõni teine lähedane, sõber,

lemmikloom jne)

• Lapse lein võib olla varjatud – laps jätkab oma

igapäevategevusi, täiskasvanule võib jääda mulje, et

lapsele ei lähe lähedase surm üldse korda.

• Laps leinab väikeste koguste kaupa: ta võib oma

kurbust välja näidata lühiajaliselt, vahepeal tegeleda

igapäevaasjadega, seejärel jälle kurvaks muutuda.

• Lapse lein võib kesta kauem kui täiskasvanul. Kohe

pärast kaotust tunduvad lapse reaktsioonid olevat vähem

intensiivsed, kuid leinaprotsess, mille käigus laps läbib

erinevad etapid, on ajaliselt pikem.

• Lapsel on piiratud sõnaline väljendusoskus võrreldes

täiskasvanuga. Laps võib leina välja näidata hoopis

mingi teistsuguse käitumisega. Laps ei oska oma

tundeid analüüsida, mida noorem laps, seda vähem

sõnavara.

• Laps pöördub erinevate arenguetappide jooksul

„vana“ kaotuse juurde jälle tagasi, sest tal on vaja

seda vastavalt vanusele uuesti integreerida.

• Alla 5-aastased lapsed ei pea surma lõplikuks, nende arvates

võib lahkunu tagasi tulla.

• See ilmneb selgesti nende küsimustes, mis näitavad, et selles

vanuses ei mõista lapsed veel, et elutegevus lõpeb ning surm

puudutab meid kõiki.

• Täiskasvanutel tasuks vältida abstraktseid seletusi või

ilutsevaid väljendeid, mida laps võib võtta täht-tähelt, sest ta

mõistab asju selles vanuses väga konkreetselt.

• Näiteks laused ”surnu magab” või ”ta on läinud pikale

teekonnale” on sellised, mis võivad lapses, kellele on surma

niimoodi kirjeldatud, tekitada hirmu ja paanikat, kui vanemad teevad

lõunauinakut või keegi läheb reisile.

• Lapsed suhtuvad lahkuminekutesse niigi väga tähelepanelikult ja

ettevaatlikult, kuid selline suhtumine tugevneb, kui kasutatakse

eelmainitud väljendeid.

• Kuuenda ja kümnenda eluaasta vahel õpib laps vähehaaval

mõistma, et surm on pöördumatu ning kogu elutegevus lakkab,

”surnu on surnud”.

• Seitsmeaastaselt näivad lapsed paremini mõistvat surma

paratamatust ja universaalsust, kuid võivad pidada sellest

hoolimata iseenda surma võimatuks.

• Ka on veel nende mõtlemine konkreetne ning nad vajavad

konkreetseid väljendusvahendeid (rituaale, hauakivisid, pilte jne)

oma leinaprotsessi toetama.

• Samuti võivad nende jaoks olla konkreetsed surma põhjused, olles

välised sündmused (näit õnnetus või vägivald) või sisemised

protsessid (haigus või kõrge vanus).

• Soov oma tundeid näidata muutub nooremas koolieas ning

paljudele lapsevanematele hakkab tunduma, et nende lapsed

peidavad leina endasse ega soovi toimunust rääkida.

• Pärast kümnendat eluaastat muutuvad laste arusaamad

surmast abstraktsemaks ja nad suudavad laiemalt mõista

surma tagajärgi.

• See on vanus, kus juureldakse veel õigluse ja ebaõigluse, saatuse

ja üleloomulike asjade üle.

• Bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete muutuste kõrval võib

surmajuhtum põhjustada väga ägedaid reageeringuid ning kuigi

surm on selles vanuses veel abstraktne mõiste, kaasneb selle

paratamatuse ja universaalsusega ka isiklikkus ja selle tõttu

võivad noored püüda vältida surmale mõtlemist.

• Laste vahetud reageeringud sõltuvad sellest, kas surm on olnud

ette teada või tuli ootamatult.

• Ette teada olnud surma puhul sõltuvad laste reageeringud sellest

informatsioonist, mida on neile haiguse edenedes antud,

leinamisprotsessi aitavad läbi viia vaimne ettevalmistus ja

hüvastijätmine.

• Kui surmast ei ole ette hoiatatud, on vapustus suurem.

Nagu täiskasvanudki, ei reageeri lapsed ainult ühtemoodi, nende

suhtumises surma on suuri erinevusi.

Tavalisemad vahetud reageeringud on:

• shokk ja kahtlus;

• hirm ja vastupanu;

• apaatia ja tundeelu halvatus;

• kõik jätkub endistviisi.

• Lapsed võivad eitada tõde ning hoida kangekaelselt kinni oma

ettekujutusest, et valu tegevat asja eemale tõrjuda.

• Vanemad võivad laste reageeringute vähesusest hämmeldusse

sattuda, olla segaduses, kui lapsed ei avalda kohe tugevaid tundeid

ning olla mures nende laste pärast, kes ei nuta.

• Selline shokireageering on omane ka täiskasvanutele, kes võtavad

toimunu omaks vähehaaval, et tunded ei saaks meid täielikult

oma võimusesse ning tänu sellele otstarbekale

kaitsemehhanismile suudavad taluda raskeid katsumusi.

• Kui maailm muutub kaootiliseks ja ebakindlaks, otsivad lapsed

kaitset tavalistelt ja tuttavatelt asjadelt, kuigi see võib ärritada

täiskasvanuid, kes on oodanud täiesti erinevat reageeringut.

• Laste tavalisim reageering surmale on ängistus, kui lähedane

inimene sureb, lööb elu turvatunne kõikuma.

• Lapsi ängistabki kõige enam see, et vanematega midagi juhtub.

• Nende ängistus ja hirm tulevad ilmsiks mitmel viisil – väiksemad

lapsed muutuvad arglikuks ja klammerduvad vanemate külge,

soovides olla nende lähedal ja reageerides jõuliselt lahusolekule;

• suuremad lapsed väljendavad hirmu arenenumal moel, küsides

küsimusi, mis peegeldavad põhivajadustega seotud hirme, näit.

”Kes minu eest hoolitseb, kui midagi juhtub?”.

Leinava ja kriisi sattunud lapse

toetamine

Avameelne ja austav vestlus

• arvesta vestluskaaslase vanusega;

• väldi abstraktseid seletusi;

• püüa vähendada arusaamatusi ja ebaselgust;

• ära kirjelda surma sõnadega ”teekond” või ”uni”.

Varu probleemi käsitlemiseks aega

• suhtu soosivalt küsimustesse ja vestlusse;

• ole valmis selleks, et vestlus võib olla lühike;

• vaadake fotosid, albumeid jm;

• käige surnuaial;

• aktsepteeri lapse mänge.

Muuda kaotus tõeliseks

• näita oma tundeid;

• luba lastel viibida matustel;

• hoia lahkunu mälestust.

Julgusta tunnete käsitlemisele

• hoolitse kodu ja kooli/lasteaia vahelise sideme püsimise eest;

• väldi tarbetuid lahusolekuid;

• kõnele lastega vanemate või iseenda surma pärast tuntavast

hirmust;

• kõnele lastega nende võimalikest süümepiinadest.

Maire Riis, traumaterapeut:

1.Vasta väikelapse küsimustele kohe, lihtsalt ja tema eelnevat

kogemust arvesse võttes. Mida väiksem laps, seda lühem olgu

selgitus.

2. Hea on paluda lapsel selgitada, kuidas ta jutust aru sai. Nõnda

on võimalik tuvastada lapse väärtõlgendusi ning neid parandada.

3. Mõtle, mis on lapse küsimuse taga. Kui ta näiteks küsib: „Mis

sinust saab, kui sa sured?“, selgita välja, mida laps tegelikult silmas

peab. Kas ta üritab ennast äkki tuleviku osas rahustada ja näiteks

uurida, kes ta eest veel hoolitseda võiks?

4. Laps kardab surma vähem, kui vesteldes ei keskenduta ainult

surma asjaoludele, vaid ka sellele, mis on elamises ilusat.

5. Mõnikord on hea last lihtsalt kallistada ja kinnitada, et me kõik

loodame elada kaua-kaua. See annab lapsele turva- ja

lähedusetunde, mida ta väga vajab. Ütle näiteks: „Ma tahan elada nii-nii

kaua, et näha, kuidas sinu lapsed armastavad oma lapsi ja nemad oma

lapsi, nii nagu mina sind praegu armastan“.

Tänan tähelepanu eest!

Kasutatud allikad• Abraham H. Maslow “Motivatsioon ja isiksus”. Mantra Kirjastus, 2007

• Daniel Goleman „Emotsionaalne intelligentsus. Miks võib EQ olla tõhusam kui IQ“, Varrak, 2015 (esmatrükk Eestis: Väike Vanker, 2000)

• Dr Sue Johnson „Armastuse tähendus. Uus revolutsiooniline teadus armastusest“. AS Ajakirjade Kirjastus, 2014

• Gay Winch „Emotsioonide esmaabi“, Äripäev, 2014

• Jesper Juul, Monika Qien „Kodu. Kuidas luua mõnusat õhkkonda ja häid suhteid“. Väike Vanker

• Stephen R. Covey „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“, Kirjastus Ilo, 1999

• www.teadlikvanem.ee

• Pildid internetist