Veebruarikuu jättis meid ilma inime-sest, keda võib pidada klassikalise kul-tuuri ja vaimsuse kandjaks ja edasi-andjaks rohkem kui 40 aasta jooksul.Lalla Gross suri veidi enne oma 96.sünnipäeva. Oma pika elu jooksul jäi tavaikselt, aga järjepidevalt ja kindlaltnende väärtuste hoidjaks, mis ajas eikao, vaid on püsinud ja püsivad et nuncet in saecula saeculorum.

Lalla Gross õpetas ladina keelt Tar-tu Ülikoolis alates sõjajärgsetest nelja-kümnendatest aastatest kuni kaheksa-kümnendate aastate keskpaigani. Võibliialdamata öelda, et tema selget ja lee-belt nõudlikku häält on auditooriumi-des kuulnud tuhanded üliõpilased: tu-levased filoloogid, meedikud, farmat-seudid, ajaloolased. Veel praegugi võibkohata ülikoolis neid, keda Lalla on

õpetanud, ja neid leidub mitte ainultõppejõudude, vaid isegi vanemate õp-purite seas. Lalla Grossi elu on näidesellest, kuidas andekas maatüdrukomandas raskustest hoolimata kõrg-hariduse ja töötas oma erialal koguedasise elu.

Lalla Gross oli pärit Valgamaaltvaesest taluperest (tal oli 3 venda ja 4õde). Ta õppis Valga gümnaasiumis,1kust läks 1931. aastal õppima TartuÜlikooli saksa filoloogiat ning lisaks la-dina ja kreeka keelt. Sissetuleku han-kimiseks pidi ta andma eratunde ningsuvel maal põllutööd tegema. Ta lõpetasülikooli 1939. aastal ja läbis samas kavanade keelte õpetamise didaktilis-me-toodilise seminari. Seejärel töötas ta1939–1944 ladina keele õpetajanaPärnu ning Tartu gümnaasiumides.1941. ja 1944. aastal oli ta kantselei-ametnikuna Tartu omakaitse teenistu-ses. 1944. aastal asus Lalla Gross va-nemõpetajana tööle Tartu ülikoolis,kus töötas väikese vaheajaga (1960–1963) kuni pensionieani. 1979. aastaljäi ta pensionile, kuid jätkas õppeüles-annete täitjana ladina keele õpetamist1985. aastani.

229

IN MEMORIAM

LALLA GROSS

3. III 1912 – 4. II 2008

Lalla Gross 1930. aastate lõpus.

1 Andmed Lalla Grossi elukäigu kohtapärinevad tema oma käega kirjapandudkoduarhiivi käsikirjaliste materjalide hul-gast. Tema lühielulugu on avaldatud kateoses „Tartu Riikliku Ülikooli õppe-teadus-koosseisu bibliograafianimestik 1944–1980”(Tallinn: Valgus, 1987). Sünnikuupäevasuhtes on lahknevus 3. ja 4. märtsi vahel.Lalla Grossi endaga pole mul sellest juttu ol-nud. Ülikooli dokumentides ning oma elu-loos on ta ise märkinud sünnipäevaks3. märtsi (sama kuupäev on ka Valga polit-seikomissari poolt 1939. aastal välja antudisikutunnistusel).

RV, Lill 4/8/08 2:36 PM Page 229

Lalla kandis endas kindlaid eetilisiväärtusi. Ta ei suutnud uskuda, kuinägi nende rikkumist (näiteks spiker-damist). Õppimine ja õpetamine oli te-ma jaoks üllas töö. Hiljem, juba pensio-nil olles rääkis ta ikka, kui innukaltõpiti klassikalisi keeli enne sõda, kui te-ma ülikoolis käis, ja ka sõja-aastatel,kui klassikaline filoloogia püsis esialguveel erialana ülikooli õppeplaanis. Sa-ma eeldas ta kõigilt hilisema aja tu-dengitelt, kes aga tegelikkuses kahjukstihti hoopis teistmoodi asjasse suhtusid.Viiekümnendatest aastatest rääkis taleebe irooniaga. Kuna klassikalise filo-loogia õppejõudude seas tegi sõda põh-jaliku hävitustöö ja enamik neist huk-kus, siis toodi Tartusse ladina keeltõpetama „ideoloogiliselt kindlaid” õpe-tajaid Venemaalt, kelle juures parteili-ne puhtus oli ainus tugev külg ja kes la-dina keelt (ja kohati isegi ladina alfa-beeti) korralikult ei tundnud. Õnneks eikestnud see aeg pikalt, kuid jättis siis-ki oma jälje.

Klassikalise filoloogia erialale lõpe-tati vastuvõtt 1952. aastal ja eriala su-leti Tartu ülikoolis 1954. aastal. Ladinakeel jäi üldainena püsima ja LallaGross hoidma tõelist klassikalise hari-duse vaimu. Tema eriliseks armastu-seks oli esmajoones kreeka keel, midaametlikes õppeplaanides tol ajal pol-nud. Aeg-ajalt kogunes huviliste ring,kes tahtis lisaks tavapärasele õppeleoma erialal süveneda klassikalistessekeeltesse. Nendega töötasid Lalla ja te-ma kolleegid-klassikud (Richard Kleisja Ülo Torpats) lisaks oma igapäevase-le õpetajatööle. Nii loeti Lallaga õhtutikreeka autoreid: Homerost, Platonit,Sophoklest, Herodotost ja teisi – miskõik pani unustama nõukogudeaegseülikooli jäikuse ja võimaldas mõttesminna hoopis teise aega ja ruumi,antiikkultuuri juurde. Lalla juures käi-sid fakultatiivtundides eesti, inglise jasaksa filoloogia ning ajaloo üliõpilased.Vajalike sõnastike puudumise tõttu

kirjutas Lalla ise oma ilusa kalligraafi-lise käekirjaga tekstide juurde sõna-loendid, et hõlpsamini loetut jälgidasaaks. Niisugune missioonitunne ja pü-hendumus aitasid säilitada huvi antiik-aja vastu ja klassikaliste keelte oskustsiis, kui ametlikud õppeplaanid seda eitunnustanud. Lalla käekirja meenutanma tihti imetlusega, eriti kui loen vii-mase aja, n-ö arvutipõlvkonna üliõpi-laste kontrolltöid, milles peituvad tar-kuseterad jäävad nii mõnigi kord taba-mata kohutava ja kaootilise käekirjatõttu.

Lalla Gross oli kõige paremas mõtteseesti aja inimene. Tema riigimehe-ideaaliks oli Jaan Tõnisson kui õigeeesti vaimsuse kandja. Tihti meenutasLalla omavahelistes vestlustes sõja ajalhävitatud Tartu Kivisilla ilu. Lallagarääkides oli tunda seda algupärastTartu vaimu, mis praegu muidu kipubtabamatuks jääma. Mäletan, kuidas taelas üle ülikooli peahoone põlemist1965. aasta talve hakul. Suutmata us-kuda, et midagi nii koletut üldse võisjuhtuda, võttis ta endale mälestusekstuhka mahapõlenud aula põrandalt.Meie kõigi jaoks, kes me siis Lallagaladina keelt õppisime, omandasid uuetähenduse Horatiuse sõnad: pulvis etumbra sumus (’oleme tuhk ja vari’).Siiamaani on kõrvus Lalla hääl, kui taneid sõnu luges ülikooli botaanikaaiaauditooriumis, kuhu loengud peahoonehävimise järel olid üle viidud.

Lalla Grossi elu sisuks oli üliõpilas-tele teadmiste andmine ladina ja kree-ka keelest. Ta koostas ladina keele õpi-kuid filoloogidele ja meedikutele, ladinakeele lugemiku, mida kasutas tervepõlvkond filolooge. Ka koostas ta kom-mentaare ja sõnastiku Titus Liviuseteosele „Ab urbe condita. Liber XXI”(1949) ja oli ladina-eesti sõnaraamatukaasautor (1986).

Peale intellektuaalse teadmise oli te-mas aga ka seda hingestatust, midakõigil õpetajatel alati ei ole. Lalla lem-

230

RV, Lill 4/8/08 2:36 PM Page 230

mikpaigaks ülikoolis oli KlassikalisteMuinasteaduste Muuseum, kus ta iseoli õppinud ja kuulsaid saksa professo-reid kuulanud. Seal, antiikkujude kes-kel, kreeka eepose või tragöödia luge-mist võivad ka mitmed tolleaegsedüliõpilased pidada oma õpingute meel-divaimaks osaks.

Lalla Gross nägi ära ka klassikalisefiloloogia taasavamise Tartu Ülikoolis

1990. aastal. See sai võimalikuks suu-resti just tänu temale, kes ta teadmisteriala vajalikkusest alati endas kandisja seda ka üliõpilastega jagas.

Gratias agimus tibi, magistra, et tesemper recordamur.

Õpilaste nimel ANNE LILL

231

RV, Lill 4/8/08 2:36 PM Page 231