Kuressaare Gümnaasium

Laste valed eelkoolieas

Artikkel

Koostaja: Kadri Maidle

Klass: 10B

Juhendaja: magister Sirje Kereme

Kuressaare 2010

SISUKORD

SISSEJUHATUS........................................................................................................................3

1. Teema teoreetilised lähtekohad...............................................................................................5

1.1. Perekondlikud suhted.......................................................................................................5

1.1.1 Lapse isiksuse kujunemine.........................................................................................6

1.2. Laste valed.......................................................................................................................7

1.2.1. Valede arengu etapid.................................................................................................8

1.2.2. Valetamise põhjused...............................................................................................10

2. Uurimus, kuidas lapsevanemad suhtuvad oma laste valedesse ja kuidas nad sellesse suhtuvad....................................................................................................................................13

2.1 Uuringu iseloomustus ja metoodika................................................................................13

3. Küsitluse tulemuste analüüs..................................................................................................14

3.1 Lapsevanemate taustandmed...........................................................................................14

3.2 Lapsevanema arvamused valetamisest............................................................................16

3.3 Lapsevanemate endi mälestused, seoses valega..............................................................20

4. Uuringu kokkuvõte...............................................................................................................21

Kasutatud kirjandus:.................................................................................................................23

LISA 1 Küsitlus........................................................................................................................25

Resümeed 28

2

SISSEJUHATUS

Ühiskonna mõjud jõuavad lapseni läbi perekonna ja perekonna arusaamadest. Perekonnas

õpivad lapsed vanematelt hoiakud, inimestega suhtlemist, kombeid ja elutarkusi. Vanemad

annavad edasi oma lastele traditsioone, mis on nende vanemad andnud neile. Kui lapsed

austavad oma vanemaid, peavad nad oluliseks ja pühaks samu asju mida vanemadki.

Perekond on koht, kus laps kasvab inimeseks. Perekond toetab oma lapsi halvas ning heas.

H. Baum (2003) väidab: lapsed valetavad põhimõtteliselt alati siis, kui nad arvavad, et ei

suuda tõe abil oma soove ja vajadusi läbi suruda. Kui tabame lapse valetamast, siis on

esimene küsimus: milline hädaolukord peitub selle taga.

Autoril tekkis huvi: “Kas lapsevanemad on teadlikud oma laste valedest, suhtuvad õiglaselt

antud olukorda ?”

Probleemist tulenevad eesmärgid:

selgitada lapsevanemate suhtumist lapse valedesse eelkoolieas;

uurida lapsevanemate arvamust, miks nende laps valetab.

Toetudes autoritele (H. Baum, A. Clifford-Poston) on püstitatud hüpotees, millele toetudes

eeldan, et lapsevanemad ei pööra eelkoolieas laste valedele tähelepanu, pidades seda eelkõige

east tulenevaks probleemiks.

Eesmärkidest tulenevalt on töös püstitatud järgmised ülesanded:

töö teoreetiliste põhiseisukohtade selgitamiseks analüüsida teemakohast kirjandust;

ankeetide koostamine lapsevanematele ja ankeetküsitluse läbiviimine lapsevanemate

hulgas;

analüüsida saadud uurimistulemusi.

Uurimustöö koosneb kolmest peatükist: töö teoreetilistest lähtekohtadest, uurimuse

metoodikast ja uurimustulemuste analüüsist.

3

Teoreetilises osas antakse ülevaade perekonna suhete tähtsusest lapse kujunemisel ja laste

valede tekkest koolieelses eas.

Töö teises osas tutvustatakse uurimuse läbiviimise metoodikat, iseloomustatakse uuritavat

kontingenti ja antakse ülevaade kasutatud andmetöötlusmeetodist.

Töö kolmandas osas analüüsitakse uurimistulemusi. Uuring viidi läbi ajavahemikus

04.02.2010 - 14.02.2010.

4

1. Teema teoreetilised lähtekohad

1.1. Perekondlikud suhted

Lapse kõige vahetuma ümbruse peaksid moodustama kodu ja perekond oma füüsilise,

sotsiaalse ning psüühilise võrgustikuga. Hoolimata paljudest kõrvalistest faktoritest on kodu

ja perekonna mõju lapsele suurim. Kodust sõltub, kui õnnelik, usaldatav ja tasakaalukas laps

on, kuidas suhtleb täiskasvanutega, sõprade ja teiste lastega (Talts 1998: 279).

Kõige varasem õpikogemus saadakse just perekonna ringis. Koolieelsetel aastatel õpivad

lapsed kindlasti ära, millised on nende vanemate tunded ja suhtumine neisse ning elusse üldse.

Need tunded ja suhtumine on aluseks laste arusaamadele iseendast, neist ümbritsevast

maailmast ning nende kohast selles maailmas.

Just koolieelses eas omandatakse baasväärtused. Need väärtused mõjutavad meie elupraktika

igat aspekti ning hõlmavad nii hoiakuid, edu, probleemide lahendamise ja eneseväljendamise

suhtes kui ka koduseid arusaamu aususest, töökusest, koostööst, sõltuvalt sellest, mis liiki

käitumisviisi peavad vanemad oluliseks (Lindgren& Suter 1994: 90).

Pere kaudu kujundatakse lapse isiksuse need tahud, mis määravad ära tema käitumise

standardid, moraalinormid ja väärtushoiakud. Kuigi pere osutab kõige tugevamat mõju lapse

arengule, sõltuvad vanemate poolt valitud mõjutamisviisid ümbritsevas kultuurikeskkonnas ja

ajas valitsevaist tõekspidamistest ning lapse enda iseloomust (Sööt & Saarma 1994: 383).

Kodul ja perekonnal kui kasvutegurite kogumil on suur ja põhjapanev osa lapse arenemisel ja

tema iseloomu kujundamisel, sest kodu mõju lapsele on alatine, korduv ja püsiv, avaldudes

ilmekalt lapse käitumises. Kodus puutub laps vabalt ja igal sammul kokku perekonnaliikmete

elu ja tegevusega, nende elav eeskuju kõnes ja käitumises on lapse meelte ees. Kodus

rajatakse inimese elu õnn ja õnnetus; kodus määratakse ära väikese inimese saatus, mida ta

kannab enesega ühes kas avalikult või varjatult kogu elu lõpuni (Talts 1998: 279).

Laps vajab sotsialiseerumiseks kindlaid reegleid. Vanemate kohustus on kasvatada lapsest

toimetulev inimene, kes tunnistab ühiskonnas kehtivaid kindlaid reegleid. Mitte üksnes

lapsed, vaid ka kõik ühiskonda kuuluvad inimesed vajavad norme, mis ühiskonna

eksisteerimise võimalikuks teevad (Kadajane & Strömpe 1998: 13-15).5

Perekonnas õpivad lapsed vanematelt hoiakuid, väärtushinnanguid, inimestega suhtlemise

viise, rollikäitumist ja muid elutarkusi. Vanemate suhtumine lapsesse mõjutab tugevasti tema

arengut ja psüühilist seisundit. Kodu kasvatuslikku psühhosfääri kuulub perekonnasuhete

süsteem: vanemate omavahelised suhted; lapse- ja vanematevahelised suhted; laste

omavahelised suhted. Nende suhete häirumine ükskõik millises lülis jätab jälje lapse

emotsionaalsele arengule (Talts 1998: 280).

Lastel, kes ei ole kogenud normaalseid suhteid ema ja isa vahel, on tulevikus raske leida õiget

kontakti. Teineteist hoidvatel ja hindavatelt lastevanematelt õpib laps humaansust, taktilisust,

teineteise mõistmist, vajadust loobuda mõnestki endale vajalikust teiste kasuks, laps õpib

tundma rõõmu heast teost. Ainult sõna ja sundimisega neid perekonnaeluks nii vajalikke

omadusi ei kasvata. Heades kodudes tajuvad lapsed varakult kaitstuse ja kindluse tunnet

(Kelam 1995: 2).

1.1.1 Lapse isiksuse kujunemine

Kodusest õhkkonnast sõltub lapse isiksuse kujunemine. Õiged hoiakud ja suhted vanemate

vahel ja laste vahel, aitavad lapsel leida kohta nii perekonnas kui kogu ühiskonnas.

E. Eriksoni järgi on esimesel arenguastmel (sünnist kuni 1,5 aastani) tegemist üldise usalduse

ja usaldamatuse konflikti lahendamisega. Laps, kellega sel perioodil aktiivselt tegeletakse,

lohutatakse ning näidatakse tema vastu armastust, tunneb, et see maailm on mugav ja

ümbritsetud sõbralike inimestega. Kui aga laps sel perioodil ei saa piisavalt hoolitsust ega

armastust, tekib temas umbusalduse tunne kogu ümbritseva suhtes.

Teine staadium ulatub teisest kolmanda eluaastani. Seda perioodi iseloomustab lapse

iseseisvuse kujunemine ning motoorne ja psüühiline areng. Sel ajal õpib laps liikuma,

tegutsema ja kui vanemad lasevad lapsel teha seda, milleks on ta võimeline ja suuteline, siis

tekib temas juba varakult iseseisvuse tunnetus. Ja kui sel perioodil laps saab suurel hulgal

enesekindlust, iseseisvust, siis on ta ka täiskasvanuna enesekindel, otsustusvõimeline ning

iseseisev. Kuid kui vanemad piiravad liialt lapse vabadust ning ei lase lapsel teha seda,

milleks ta võimeline on, siis tekitavad nad lapses otsustusvõimetuse ja ebakindluse tunde.

6

Kolmas staadium hõlmab 4-5 aastaseid lapsi. Sel perioodil oskab laps juba ise mõelda oma

tegude üle ja arutleda. Ning sellest kuidas vanemad sellel staadiumil reageerivad lapse

kavatsustele ja tegudele, sõltub lapse iseloomu kujunemine. Lapsed, kellele lubatakse

tegutseda oma soovi järgi, innustatakse neid, lastakse ise otsustada, on suurem tõenäosus, et

lapsest kujuneb ettevõtlik ja hakkaja isiksus. Kui aga vanemad alalõpmata laidavad maha

lapse tegevused, väidavad, et mängud on kasutud ning küsimused ebaõiged jne, hakkab laps

tundma end süüdlasena ning kannab selle süütunde endaga kaasas kogu ülejäänud elu (Krull

2000: 141).

Seega võib öelda, et suhted lapsepõlvekodus on suhete hälliks inimese edaspidises elus.

Esmatähtsad on lastevanemate omavahelised suhted, mis annavad toonuse kõigile

peresuhetele nii lapsepõlve kui ka hiljem omaloodud kodus.

Lapse põhiväärtuste kandjaks on kodu, kus lapse iseloomu ja ellusuhtumist mõjutavad suurel

määral lapse vanemad.

1.2. Laste valed

Valetamine on protsess, kus püütakse kellelegi tõestada midagi, mida tõestaja ise teab või

usub olevat väär. Valetamine eeldab “õige” teadmist ning selle moonutamist, “õige

muutumist” valeks. Valetamine on seotud motivatsiooniga, kavatsusega kedagi petta.

Valetamine on teadvustatud protsess, kus esitatakse vastupidist enda teadmisele ja

uskumusele (Kolga 2005: 9-12).

Sõnal “valetama” on kõigis keeltes sünonüüme palju. Sõltuvalt ebaõige informatsiooni

andmise eesmärkidest öeldakse: luiskab, fantaseerib, valetab, luuletab (Lunge 1980: 88-95).

Valetamine on halvimaid “lastepatte” – nii arvavad paljud vanemad. Valetamine on tihtipeale

ka halvim halbadest harjumustest, mille vanemad on tuvastanud oma lapse juures. Valetamine

kahjustab oluliselt laste ja vanemate vahel – usaldust. Aga teisest küljest valetavad ka

täiskasvanud pidevalt. Luiskamine väljavabandamiseks, hädavaled ja pettus – kuni suure

kelmuseni on piirid üpris ähmased. Seejuures on paljud valed seltskondlikult heaks kiidetud ja

isegi soovitavad: “Ei, sa ei sega mind sugugi, tule sisse!” Või: “Su uus kleit on väga

7

elegantne!” Teine osa valesid kahjustab ümbruskonda ja on seepärast hukka mõistetud.

Kolmas liik valesid kahjustab vaid meid endid, kuna me valetame iseendale, et ennast

rahustada. Seepärast õpivad ka meie lapsed loomulikult valetama (Kopietz & Sommer

1999:169-172 ).

Tõetunne ja vale ei ole isoleeritud teistest tundmustest, vaid esinevad koos nendega (häbi,

autunne, hirm karistuse ees jne.). Inimese käitumise määrab kõigi nende tundmuste mõju.

Täiskasvanute ühiskonnas kehtivad käitumis- ja moraalinormid on kujunenud sajandite

jooksul. Laps ei tea oma esimestel eluaastatel nendest midagi. A. Elango väite kohaselt pole

laps ei hea ega halb, vaid lihtsalt laps, sest hea ja kurja mõiste juurde – need on samuti pärit

täiskasvanute maailmast – tuleb lapsed kasvatuse kaudu alles viia (Tiki 1982: 61).

Mille järgi tajume, et laps on valetanud?

Kehakeele sisemised ja välimised märgid, mis kõnelevad valetamisest, kattuvad nende

kehakeele märkidega, mida laps pahandust tehes tunneb ja välja näitab. Laps tunneb sisimas

midagi segaduse- ja hirmumärkide vahepealset. Nõnda keha annab märku, et on tekkinud

probleem. Tajukanalite kaudu laps kogeb tõde ja mõtestab selle omal tasandil lahti. Kui laps

siis valetab, satub keha omaenese käitumisest segadusse ja hakkab tagajärgede ees hirmu

tundma (Quilliam 1997: 100-102).

1.2.1. Valede arengu etapid

Esimesel tasandil manipuleeritakse teise inimese käitumisega. Teisel tasandil püüab laps

arvesse võtta teise inimese tõekspidamisi, et nendega manipuleerida. Kolmandal tasandil

võtab valetaja arvesse seda, kuivõrd inimene, kellele valetati, tema valet usub. Valetamine

leiab aset tagasisidestatud süsteemis, tänu tagasisidele tekibki võimalus valetama õppida ja

oma valetamisoskust parandada. Vastavalt arengupsühholoogia uuringutele on leitud, et

ettekujutus teise teadvusest ei kujune välja enne 3.-5. eluaastat. See tähendaks, et enne 3.-

5.eluaastat ei ole inimene võimeline valetama (Kolga 2005: 9-12).

Kui 3.- 4. aastane laps jutustab mingi väljamõeldud loo, siis ei tule arvata, et laps valetab.

Laps näeb kujutluses kõike eredalt ette, millest kõneleb. Laps ei saa siinkohal arugi, kus

lõpeb reaalsus ja algab fantaasia (Spock 1978: 273: 274).

8

Laps (3-5 eluaastat) teab ja oskab rohkem kui varem. Ta valdab motoorikat ja ka sõnavara on

suurem. Lapsel on rikkalikum sisemine kujutluste maailm kui varem ja uudishimu

rahuldamiseks avanevad uued valdkonnad. Küpsemine ja vanus annab fantaasiale suurema

lennuavaruse kui varem, kui endiselt on ebaselge ja muutlik, mis on fantaasia ja mis

tegelikkus. Lapse maailmas puuduvad selged ja kindlad piirid võimaliku ja võimatu vahel

(Mangs & Martell 2000: 174-176).

Ei tarvitse karta ja pidada laste fantaasiat valedeks, kui just laps ise ei püüa selle abil

tegelikust elust põgeneda. Lapsele lihtsalt meeldib sõnade ja kujutlustega mängida. Sõnadega

mängimine näitab, et laps oskab siduda kujundeid ja nende sõnalisi tähistusi. Talle pakub

näiteks rahuldust rääkida, et koer näub, aga tihane süütas mere põlema. Laps teostab ennast,

tundes rõõmu enda mõistusest. See on ka huumorimeele esimesi avaldusi (Lunge 1980: 88-

95).

Väljamõeldud lugude eest ei pea lapsega pragama ega teda häbistama. Samuti lapsevanemad

ei peaks muret tundma, kui laps on õnnelik ja teiste lastega on läbisaamine hea. Kui aga laps

pärast 4-ndat eluaastat elab ikka kujutluste maailmas ega suuda teiste lastega sõbruneda, on

hädavajalik pöörduda lastepsühhaatri poole abi saamiseks (Spock 1978: 273-274).

Lapse arengul on fantaasial väga tähtis roll. Kujutlusvõime abil mängib laps ohutult läbi

erinevaid olukordi, kusjuures fantaasiamaailmas on kõik lubatud (Montonen 2005: 63).

Alles neljanda eluaasta lõpu paiku laps omandab võime intellekti tasandil saama aru , mis on

reaalsus ja mis on illusioon. Laps hakkab vahet tegema, kuid sellest hoolimata võib veel

minna aastaid, enne kui laps suudab eristada, mis vastab tõele ja mis on fantaasia

Sel perioodil on laps hõivatud küsimustega, mis aitavad maailma segamatult eristada. Laps

tahab täiskasvanult teada, kuidas funktsioneerib maailm, kas päkapikud, jõuluvana ja

lihavõttejänes on ikka olemas ja kas on õige, mida sõbrad räägivad lasteaias.

Vanemad on kindlad, et tonte ei eksisteeri, teiselt seisukohalt olevat jõuluvana ikka olemas.

Seetõttu vajavad lapsed selget süsteemi ja täiskasvanute siirat toetust. Põhimõtteliselt on see

valetamine, kui lapsevanemad väidavad, et jõuluvana on olemas. Kuidas lapsed saavad

õppida, et oluline on tõtt rääkida (Baum 2003: 7).

Juba ealt vanem laps, kes tihti petab, on juba hoopis teine probleem. Siin peame endalt

küsima, miks laps on sunnitud valetama. Iga inimene, nii täiskasvanu kui ka laps, satub

vahetevahel piinlikku olukorda, millest on kõige lihtsam ja taktitundelisem välja pääseda

väikese vale abiga. Laps valelikuna ei sünni. Kui laps valetab sageli, võib see tähendada seda,

9

et miski avaldab lapsele tugevat survet. Rahutuse põhjuse peab leidma lapsevanem (Spock

1978: 273-274).

Viienda ja seitsmenda eluaasta vahel, areneb lastel võime kahte moodi valetada: viisakusvale

(“Jah, emme, oasupp maitseb päris hästi!”) ja hädavale, et kardetud karistusest pääseda.

Kumbki vorm pole eriti hästi läbi mõeldud ja on ülekuulamisel hõlpsasti paljastatav.

Keerulisemad valesid välja mõelda ja neile kindlaks jääda ilmnevad a umbes üheksandast

eluaastast alates. Laps on selles vanuses võimeline valesid välja töötama ja ka süütul kombel

ette kandma. Selleks ajaks on laps eesmärgistatud valetamise omandanud, et oma argipäeva

kergendada. Kõik lapsed katsetavad ära,missugused valed lähevad läbi ja missugused mitte,

missugused tagajärjed valedel võivad olla ja kuidas saavutada valede kaudu rohkem vabadust.

Siinjuures peaksid vanemad lapsele selgeks tegema, et nad ei kavatse sellist käitumist

aktsepteerida. Kui lapsel läheb läbi üks vale, hakkab ta uusi valesid ja pettusi välja nuputama

(Kopietz & Sommer 1999: 169-172).

1.2.2. Valetamise põhjused

Väikesed lapsed testivad tegelikkust. Väljamõeldud sündmused, tegelased mõjutada last

rohkem kui tegelik elu. Tagasisidet saades oma vanematelt mõistavad lapsed pikapeale, mis

päriselt olemas ja mis mitte (Post 2000: 27-28).

Psühholoogilise analüüsi põhjal peab lapse valedel kindlat vahet tegema. On olemas:

mõttetud, enesepettest põhjustatud eksimused ehk näilik vale;

teadlik, teiste petmiseks väljamõeldud vale.

Näilik vale. Lapse näilikus vales peame eeskätt eraldama suure rühma nn mälupetteid, mida ei

saa tembeldada sihilikuks valeks:

suur osa mälupetteid, mis ilnevad iseäranis nooremas eas, tulevad peamiselt

puudulikust ajameelest. Laps ei suuda oma elamusele minevikus kindlat kohta anda;

mälupetted tulevad sellest, et paljud elamused osaliseltja puudulikult jäävad lapsele

meelde. See on tingitud lapse puudulikust tähelepanust ja mälust;

vale suuruse eksliku hindamise tagajärjel;

mälupetted endiste assotsiatsioonide tagajärjel;

10

mälupetete allikas on uni. Tugevad elamused, mida laps kogeb unes, juurdlevad tema

meelde nii, et pärastpoole omandavad tõelise elamuse kuju;

fantaasia vale. Laps ei fantaseeri mingi kasu või hüve pärast, vaid kõik tuleb tal

alateadlikult, tahtmatult, afektiivselt. Kuigi lapse fantaasiajutustuses pole tegu valega,

võib see siiski olla eelastmeks otsesele valele

Teadlik vale: Iseseisva rühma laste valedes moodustavad kaitse-, hirmu- ja hädavale (Käis

1996; 2004: 329-342).

Valetamise põhjused:

Valetamine pisiasjade kohta.

Arvatavasti ollakse pisiasjade kohta valetamisest rohkem murelik ja närvis. Lapsevanemaid

ärritab selliste valede mõttetus. Pisiasjade kohta valetamine jõuab haripunkti 4. ja 7. eluaasta

vahel. Valetamine sellise vanuses tuleb võtta kui arengufaasi. (Clifford-Poston 2003: 75-76)

Soov näida paremana

Peredes, kus lapsi on rohkem kui üks, käib laste vahel võitlus, kes saab tasu ja suudab hoiduda

karistusest. Peagi õpitakse ära ka teistsugune toimetulekuviis: teisi lapsi ebasoodsas valguses

näidata, neid häbistada, süü nende kaela ajada. Suur osa laste tülidest ja vastastikusest

süüdistustest on tingitud sellest, et vanemad kasutavad nende kasvatamisel tasu ja karistust.

Kuna kellelgi pole nii palju aega, iseloomu ega tarkust, et tasu ja karistust iga kord õiglaselt

ning võrdselt jagada, tekib paratamatult võistlusmoment. On ju loomulik, et iga laps tahab

saada võimalikult palju preemiat. (Gordon 2003: 207)

Tähelepanu vajadus

Positsioonivalet kasutavad lapsed tähelepanu ja armastuse puudumise kompenseerimiseks.

Sellist valet ei tohiks võtta fantaasiavalena, vaid näiliselt päästva, aga tegelikult halekurbliku

fantastikana. Positsioonivalet saame lapses pidurdada ainult isikliku eeskuju ja vaimsusega,

süü- ja häbitunde leebe kasvatamisega, sest lapsele ei ole vaja olematut kuningriiki, vaid

mõistvat ja armastavat kodu. (Niiberg 1997: 26-27)

Hirmuvale

Sageli valetavad lapsed ka üksinduse hirmus, ajendatuna soovist olla täiskasvanute seas.

Sellinegi hirmuvale on üha tavalisem, arvestades vanemate suurt töökoormust. Laps saab

hirmuvalest kõige paremini üle siis, kui täiskasvanu teda usaldab, julgustab ja sisendab talle

11

lootust, et väike inimene suudab vigadest õppida ja tulevikus vähem eksida. (Niiberg 1997:

26-27)

Karistuse kartus

Kui last sagedamini ja rangemini karistatakse, seda suurem on hirm ja seda enam valet. Juhul,

kui vanemad mõistavad last ja lapse õigustatud vajadused rahuldatakse, esineb valet vähem.

(Tiki 1982: 66-67)

12

2. Uurimus, kuidas lapsevanemad suhtuvad oma laste valedesse ja kuidas nad sellesse suhtuvad.

Tänapäeval paljud lapsevanemad ei tee vahet, millal nende laps valetab või millal fantaseerib.

Mõni lapsevanem ei pööra üldse tähelepanu, kui nende laps valetab. Lapsevanemad võiksid

oma lapsi jälgida, sest kui nad juba varases eas ei pööra lapse valedele tähelepanu siis on seda

vanemas eas raske kontrolli alla saada. Autor püüab uuringuga välja selgitada, kas

lapsevanemad pööravad piisavalt tähelepanu oma lapse valedele ja kuidas nad suhtuvad

sellesse.

2.1 Uuringu iseloomustus ja metoodika.

Uuring viidi läbi ajavahemikus 04.02.2010 - 14.02.2010 ning kokku osales nendes 35 inimest.

Antud uurimistöö uuring on läbi viidud lihtsa juhusliku valimi tehnoloogial. Uuringu

meetodiks oli ankeetküsitlus.

Kokku küsitleti 35 Eesti Vabariigi kodanikku, neist 1 oli meessoost ja 34 olid naissoost.

Ankeet koosneb 13 küsimustest. Ankeedi abil on selgitatud:

lapsevanemate suhtumist lapse valedesse eelkoolieas;

lapsevanemate arvamust, miks nende laps valetab.

Ankeet koosneb ülesehituselt avatud küsimustest ja valikuvastustega küsimustest. Oli

küsimus, kus oli võimalik lisada oma arvamus. Uuringu meetodiks oli ankeet, mida sai täita

läbi interneti küsitlusena eFormularis.

Uurimuses kasutatud ankeetküsitlus oli anonüümne.

13

3. Küsitluse tulemuste analüüs.

3.1 Lapsevanemate taustandmed.

Ankeedile vastas 35 lapsevanemat, neist 97,1% olid naised ja vaid 2,9% oli mehed.

Joonis 1. Läbi viidud küsitluses osalenud inimeste arvuline koosseis (autor).

Vanuseliselt jaotusid vanemad nelja gruppi: 19-29 aastased, 30-40 aastased, 41-50 aastased,

51- 70 aastased.

Kõige rohkem oli 19-29 aastaseid lapsevanemaid ja kõige vähem 51-70 aastaseid vanemaid.

Numbrid näitavad, et pigem nooremad emad vastavad meelsamini küsitlusele, kui vanemad.

Autor oleks soovinud rohkem ka vanemas eas inimeste ja isade arvamusi.

Tabel 1 Küsitletud inimeste vanuseline koosseis (autor).

Vanus Naissoost isikute Meessoost isikute Koguarv19.a. 3 0 320.a. 2 0 221.a. 2 0 223.a. 2 0 224.a. 1 0 125.a. 3 0 327.a. 5 0 528.a. 1 0 129.a. 1 0 1

14

30.a. 1 0 135.a. 2 0 236.a. 1 0 137.a. 1 0 138.a. 1 0 139.a. 1 0 140.a. 1 0 141.a. 1 0 142.a. 1 0 148.a. 2 0 249.a. 1 0 165.a. 1 0 166.a. 0 1 1Kokku: 34 1 35

15

3.2 Lapsevanema arvamused valetamisest

Küsimusele: kas olete oma last tabanud valetamas selgus, et enamus vastajast (85,7%), et

nende lapsed on vahel valetanud, (5,7%) vastanuist, et lapsed valetavad tihti, (8,6%)

vanematest arvas, et nende lapsed ei ole kunagi valetanud.

Küsimusele: kui märkasite last valetamas, selgus, et 13 vanemat analüüsivad oma käitumist,

seega võivad nad ise leida ka valedele põhjuse. 35 vastanuist on 9 vanemat õnnetud ja 6

võtavad seda rahulikult. Viis vanemat loodab, et valetamine möödub iseenesest. Neid

vanemaid võib nimetada passiivseteks, kes ei mõista, et laste valed on häirekell tulevikku. 35

vastanuist üks inimene ei tea, mida ette võtta ja üks lapsevanem on ehmatanud.

Joonis 2. Lastevanemate käitumine, seoses laste valedega (arv).

16

Küsimusele: missugused on teie lapse valed, vastas 14 vanemat, et need on hädavaled, 9

vanemat vastas, et lapsel on hirm karistuse ees, 6 vanemat vastas, et tegu on lihtsalt lapse

fantaasiaga, 6 vanemat arvas, et lapsed tahavad saavutada vanemate heakskiitu.

Joonis 3. Laste valed (arv).

Küsimusele: olete oma lapsele ise valetanud selgus, et (60%) vastanutest on lapsele valetanud

võib-olla sellest siis ka laste valed tingitud, võetud vanematest eeskuju eeldades, et see on

hea käitumine. Vastanutest (40%) ei ole lapsele valetanud, mis on eeskujuliku vanema tunnus.

Küsimusele: kas teete vahet, millal laps valetab, millal fantaseerib selgus, et 28 vanemat

arvas, et nad suudavad eristada lapse valet ja fantaasiat, viis vanemat arvas, et mõnikord

eristavad ja kaks vanemat ei tee vahet, millal nende laps valetab ja millal fantaseerib.

17

Joonis 4. Lapsevanemate arvamus lapse valel ja fantaasial (arv).

Küsimusele: kas reageerite lapse valede puhul, (77,1%) vastanutest reageerib oma lapse

valedele, (17,1%) reageerib mõnikord ja (5,7%) ei reageeri üldse.

Küsimusele: kuidas olete lapse valedele jälile saanud. Ankeedile vastanutest on lapse

valedele jälile saadud väga mitmel viisil. 28 vastanutest on ise avastanud oma lapse valed,

kolm on aidanud lapse valet paljastada vanavanemad ja isa. Ainult ühel korral on koorunud

tõde vestluses lastaaiaõpetajaga.

Joonis 5. Lapse valedele jälile saamine (arv).

18

Küsimusele, kas peate laste karistamist vajalikuks, vastas 22 vanemat, et mõnikord, 9

vanemat pidas lapse karistamist vajalikuks ja neli vastanust, et ei pea vajalikuks lapse

karistamist.

Joonis 6. Lapsevanemate arvamus karistamise vajalikkusest (arv).

19

3.3 Lapsevanemate endi mälestused, seoses valega.

Küsimusele, kas lastevanematele meenub, et on lapsepõlves valetanud oma vanematele,

vastas, (94,3%) vanematest vastas, et mäletavad kindlalt, et on lapsepõlves valetanud, (5,7%)

vanematest ei ole lapsepõlves oma vanematele kunagi valetanud.

Küsimusele: kui olete lapsepõlves valetanud, siis millest olid need valed tingitud,

valede põhjustena toodi välja:

hädavale;

kartusest karistada saada;

liigsest sekkumisest isiklikesse asjadesse.

Küsimusele: kuidas oli enesetunne pärast valetamist, vastas 21 vastanut, et tundsid ennast

halvasti, süda kripeldas, viis vastanut tundsid heameelt, et said mida soovisid ja üks vastanu

tundis ennast hästi ja 8 inimest tundsid midagi muud.

Joonis 7. Lapsevanemate tundmused olles lapsepõlves valetanud. (arv).

20

4. Uuringu kokkuvõte

Käesoleva uuringus selgus, et nooremad lapsevanemad on aktiivsemad küsitlusele vastama.

See on mõnes mõttes hea külg, et autor sai teada noorte emade arvamust antud teemal. Teisest

küljest aga halb, et autor oleks rohkem soovinud teada ka vanemas eas inimeste arvamust.

Kokkuvõtteks moodustasid uuringu põhiosa siiski nooremad emad.

Küsitluse teel saadud andmete analüüsimisel selgus, et paljud lapsevanemad analüüsivad

ennast, kas nad on ise halba eeskuju näidanud. Autori arvates on see väga täiskasvanulik

käitumine, alati ei pea lapse valede põhjuseks olema see, et midagi saada. Lapsed vaatavad

oma vanematele alt ülesse juba väiksest east saadik, saada just selliseks - vanemate moodi.

Eeskuju on ju see, mis nakkab. Lapsevanem peab olema ise oma lapsele eeskujuks, kui ta

soovib, et tema laps samamoodi käitub.

Uurimusest selgus, et lapsevanemad valetavad oma lastele, mis autori arvates on kurb, see

võib just õhutada lapsi valetama. Uurimustulemustest selgus lapsevanemate suhtumine

valedesse: perekondades analüüsitakse tekkinud väärat olukorda, leitakse valedele põhjus ja

osatakse suunata lapsi õigest tunnetusest aru saama.

Uuringus selgus, et lapsevanemad saavad ise oma laste valedele jälile ilma kõrvalise abita,

aga on olnud ka üksikuid juhuseid, kus vanavanemad ja lasteaiaõpetajad on valedele jälile

saanud.

Autor esitas küsitluses küsimuse, kas lapsevanemad peavad oma laste karistamist vajalikuks.

Paljud vanemad peavad seda vajalikuks ainult mõnikord, seetõttu võivad ka laste valed

suureneda.

Lõpetuseks võib autor järeldada, et lapsevanemad teevad piisavalt tööd, et hoida kontrolli all

oma lapse valesid. Tegeledes uurimustööga sai autor paljudele küsimustele vastused, millele

pole varem vastust teadnud.

21

Kokkuvõte

Tänapäeval suhtuvad lapsevanemad oma lastesse teistmoodi kui omal ajal nende emad

nendesse.

Uurimistöö peamiseks eesmärgiks oli uurida kuidas lapsevanemad suhtuvad lapse valedesse

eelkoolieas. Sellega täideti esimene püstitatud eesmärk.

Teiseks eesmärgiks oli uurida lapsevanemate arvamust, miks nende laps valetab. Selle

eesmärgi täitmist saab näidata vaid aeg.

Autoril tekkinud huvi: kas lapsevanemad on teadlikud laste valedest ja kas nad suhtuvad

õigesti antud olukorda. Sellele sai autor ka vastuse.

Küsitluse analüüsimisel saadi teada järgmist:

Lapsevanemad teevad vahet, millal nende laps valetab, millal fantaseerib.

Lapsevanemad reageerivad laste valede puhul.

Lapsevanemad analüüsivad ennast, kas on ise eeskuju näidanud pärast lapse

valetamist.

Lapsevanemad on ise oma laste valedele jälile saanud.

Töös püstitatud hüpotees ei saanud uuringu põhjal kinnitust:

Lapsevanemad märkasid lapse valetamisi ja pöörasid erineval viisil valedele

tähelepanu.

Autorile oli töö kirjutamine huvitav väljakutse. Sai teada palju uut, mida varem ei teadnud.

22

Kasutatud kirjandus:

Baum, H. Mina küll ei valetanud!: kuidas käsitleda valetamist ja tõerääkimist. Tallinn:

Tormikivi, 2003, 46.

Clifford-Poston, A. Eduka lapsevanema saladused: püüdke aru saada, mida teie laps teile oma

käitumisega tegelikult öelda tahab. Tallinn: OÜ Byronet, 2003, 176

Gordon, T. Tark lapsevanem: kuidas luua ja säilitada oma lapsega terviklik suhe. Tartu: OÜ

Väike Vanker, 2003, 351

Hirsijärvi, S.& Huttunen, J. Sissejuhatus kasvatusteadusesse. Tallinn: Syner Arendusabi,

1998, 216

Kadajane, T.& Strömpe, J. Kodukasvatuse probleemid ja vanemate osa laste kasvatamisel.

Haridus 3, 1998, 13-15.

Kelam, A. Lastega pered ja väärtushinnangud. Maakodu 11, 2. 1995, 2.

Kolga, V. Valetama õppimine kui arenguülesanne. Haridus 1, 9-12.

Kopietz, G.& Sommer, J. Kas hädas lastega? Tallinn: Kunst, 1999, 191.

Lindgren, H., Suter, W. Pedagoogiline psühholoogia koolipraktikas. Tartu Ülikool.1994, 594

Lunge, A. Emotsioonide psühholoogia. Tallinn: Valgus, 1980, 133.

Mangs,K &Martell, B. Psühhoanalüütiline arengukäsitlus 0-20 eluaastani. Tartu Ülikooli

Kirjastus, 2000, 478.

Montonen, R. Lapse areng. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 2005, 88.

Niiberg, T. Käojaan ja valevorst. 1997, Pere ja Kodu. 3, 26-27.

Quilliam, S. Lapse kehakeel: nõuandeid laste paremaks mõistmiseks. Tallinn: Varrak, 1997,

128.

Spock, B. Teie laps. Tallinn: Valgus, 1978, 446.

23

Sööt, M., Saarma, J. Pereks kasvamise käsiraamat. Tallinn. 1994, 383.

Talts, L. Algõpetuse aktuaalseid probleeme VII. Tallinn. 1998, 326.

Tiki, A. Isadest ja isadele. Tallinn: Valgus, 1982, 79

Tuulik, M. Kasvatusõpetus. Tallinn: Riiklik Eksami-ja Kvalifikatsioonikeskus, 2001, 210

24

LISA 1 Küsitlus

Tere olen Kuressaare Gümnaasiumi 10b klassi õpilane Kadri Maidle ning teen

uurimustööd laste valedest. Oleksin väga tänulik kui vastaksite alljärgnevatele

küsimustele ausalt!

1. Kes vastas küsimusele?

a) ema

b) isa

2. Teie vanus aastates? ( ......)

3. Olete Te tabanud oma last valetamast?

a) jah, tihti

b) vahel

c) ei ole

4. Mida Te selle kohta arvate, kui teie laps valetab?

a) olete õnnetu

b) olete ehmatanud

c) ei tea mida ette võtta

d) võtate seda rahulikult

e) loodate et see möödub iseenesest

f) analüüsite ennast kas olete ise eeskuju näidanud

5. Missugused on Teie lapse valed?

a) hädavaled

b) hirm karistuse ees

c) fantaasia

25

d) vanemate heakskiit

6. Olete Te ise lapsele valetanud?

a) jah

b) ei

7. Teete Te vahet, millal laps valetab, millal fantaseerib?

a) jah

b) ei

c) mõnikord

8. Reageerite Te lapse valede puhul?

a) jah

b) ei

c) mõnikord

9. Kuidas olete oma lapse valedele jälile saanud?

a) ise

b) vestluses vanavanematega

c) vestluses isaga

d) vestluses lasteaiaõpetajatega

10. Peate Te laste karistamist vajalikuks?

a) jah

b) ei

c) mõnikord

11. Valetasite Te lapsepõlves?

a) jah

b) ei

26

12. Kui jah, siis millest Teie valed olid tingitud? (.......)

13. Kuidas end valetamise järel tundsite?

a) hästi

b) halvasti, süda kripeldas

c) hea meel, et sain, mida soovisin

d) muu

Tänan vastamast!

27

ResümeedLASTE VALED EELKOOLIEAS.

Uurimustöö

Kadri Maidle

Kuressaare Gümnaasium

X klass

Juhendaja: magister Sirje Kereme

Ühiskonna mõjud jõuavad lapseni läbi perekonna ja perekonna arusaamadest. Perekonnas

õpivad lapsed vanematelt hoiakud, inimestega suhtlemist, kombeid ja elutarkusi. Vanemad

annavad edasi oma lastele traditsioone, mis on nende vanemad andnud neile. Kui lapsed

austavad oma vanemaid, peavad nad oluliseks ja pühaks samu asju mida vanemadki.

Perekond on koht, kus laps kasvab inimeseks. Perekond toetab oma lapsi halvas ning heas.

Töö eesmärgiks on uurida:

lapsevanemate suhtumist lapse valedesse eelkoolieas;

lapsevanemate arvamust, miks nende laps valetab.

Püstitatud on hüpotees, milles autor eeldab, et lapsevanemad ei pööra laste valedele

eelkoolieas tähelepanu, pidades seda eelkõige east tulenevateks probleemideks.

Töö koosneb kolmest osast. Esimene osa annab ülevaate teoreetilistest lähtekohtadest.

Olulisemateks autoriteks on H. Baum, Clifford-Poston, L. Kohlberg, A. Lunge.

Teine osa kirjeldab uurimuse metoodikat, valimi moodustamist ning uurimistöö läbiviimise

protsessi.

Kolmas osa käsitleb uurimistulemusi ning nende analüüsi.

Uurimus viidi läbi eformularis.

28

Uurimustulemustest selgus: valede põhjustena toodi välja hädavale, fantaasiat, hirm kartuse

ees ja vanemate heakskiidu saavutamist, lapsevanemad teevad vahet, millal nende laps

valetab, millal fantaseerib, lapsevanemad reageerivad laste valede puhul, lapsevanemad

analüüsivad ennast, kas on ise eeskuju näidanud pärast lapse valetamist, lapsevanemad on ise

oma laste valedele jälile saanud.

29

CHILDREN’S LIES IN PRE- SCHOOL AGE.

Research work

Kadri Maidle

Kuressaare Gümnaasium

Grade X

Supervisor: master Sirje Kereme

Resume

Effects on society will reach the children through the family and family beliefs. In family

children learn attitudes of parents, interaction with people, customs and wisdoms. Parents give

their children their traditions, what their parents gave them. If children respect their parents,

they keep important and holy same things their parents do. Family is a place, where a child

became a human. Family support their children in bad and good.

The purpose of the thesis is to research:

parents´ attitude to children´s lies in pres-school age;

parents´ opinion of the reasons why a child is lying.

Hypothesis has been set where the author assume that parents do not pay enough attention to

children´s lies in pre-school age.

The thesis consists of three parts. The first part gives an overview of theoretical aspects. The

most important authors are H.Baum, Clifford-Poston, L.Kohlberg, A.Lunge.

The second part describes the methodology of the research, formation of an equation and

process of the way the research was carried out.

The third part presents the results of the research and their analysis.

A survey was carried out in eformular.

The results were as follows: parents make a difference, when their child lies, when fantasy,

the reasons of lies which were brought out were: white lies, fantasies, fear for punishment,

willing to get parents’ approval, parents react their children lies, parents’ analyse themselves, 30

have they itself an example shown after children had lied, parents have track their own child

lies.

31