LASTE ASENDUSHOOLDUSE KVALITEET –

kutsealase hariduse ja laste hoolekande võimalus

3. moodul

VÕRGUSTIKUTÖÖ LASTE

ASENDUSHOOLDUSES

Alamooduli eesmärk: Õppija teab: -võrgustikutöö olemust ja võrgustiku erinevaid liike;-võrgustikutöö erinevaid etappe alates huvitatud isikute kaasamisest kuni võrgustikukohtumiste läbiviimiseni;-kuidas võrgustikupartnerid (nii üksikisikud kui organisatsioonid) omavahel suhtlevad ning kuidas see mõjutab koostööd.

Õppija oskab:-kasutada võrgustikukaarti kliendi olukorra diagnostikas ja sekkumise planeerimisel;-planeerida ja läbi viia võrgustikukohtumist maksimaalselt kaasates last ja tema bioloogilist peret-hinnata perekonna olukorda ja pere ressursse kasutades genogrammi intervjuud ja pere ökokaarti.

I TEEMA: VÕRGUSTIKUD JA VÕRGUSTIKUTÖÖVõrgustikupõhine sekkumine aitab valutumalt ja kiiremini lahendada kliendi probleeme ning hoiab kokku aitamiseks vajalikke ressursse.

Võrgustikupõhine lähenemine asendushoolduses tähendab lapse nägemist tema elukeskkonnas, millest olulisima osa moodustavad lapse suhted oma bioloogilise perega ja teiste talle oluliste isikutega, kuid ka temaga tegelevate ametnikega. Sageli keskendutakse lapse asendushooldusele paigutamisel üksnes spetsialistidele ning asendushoolduse teenust pakkuvatele isikutele ning töö lapse lähivõrgustikuga on kas ebapiisav või puudub üldse.

See tähendab olukorda, kus vastutus lapse edasise elu korraldamise osas jääb üksnes formaalse võrgustiku kanda. Samas näitab praktika, et olukorra lahendamiseks ei piisa ükskõik kui heast lastekaitsetöötajast, vaja on süsteemi, kus lapse võrgustiku erinevad osapooled teevad koostööd.

Võrgustiku puhul on tegemist ühendavate ja piiritletavate suhetega teatud inimeste või inimgruppide vahel ning selle eelduseks on kommunikatsioon.

Last kui asendushooldusteenuse klienti ümbritseb kaks võrgustikku: -sotsiaalvõrgustik ehk last argielus ümbritsevad sotsiaalsed suhted

(bioloogiline pere, sugulased, sõbrad, koolikaaslased, kogukond jne)

-ametnikevõrgustik ehk eri ametiasutusi esindavad ametnikud, kes omavad informatsiooni ja ressursse ning teevad koostööd lapse probleemide lahendamiseks.

Loomulikud võrgustikud (informal networks) annavad inimesele kuuluvustunde, identiteedi ning pakuvad abi toimetulekuprobleemide korral.

Enamik inimesi kuulub mitmesugustesse loomulikul teel tekkinud suhetevõrgustikesse (nt pere, naabrid/kogukond, sõbrad, töökollektiiv jne). Nimetatud võrgustikke nimetatakse mitteformaalseteks ehk loomulikul teel tekkinud võrgustikeks või ka sotsiaalvõrgustikeks (social networks).

Sotsiaalvõrgustiku mõiste võttis kasutusele Georg Simmel (1908) mõeldes selle all omavahel seotud olevate inimeste suhteid (nt naabrid, sugulased, kogukonnaliikmed).

Sotsiaalvõrgustik kujutab endast niisuguseid vastastikuseid suhteid, mille kaudu üksikisik säilitab oma sotsiaalse identiteedi ning mis on meile hädavajalikud igapäevase eluga toimetulekuks ühiskonnas (Svedhem 1994).

Laiemas tähenduses on sotsiaalvõrgustik ühiskond, kus kõigil on oma vajadused, sotsiaalsed suhted, toimub kommunikatsioon ja inimesed on mingil kindlal viisil omavahel seotud (Korp, Rääk 2004:11).

Samas ei ole kõik meie sotsiaalsed kontaktid võrdse tähtsusega. Sotsiaalvõrgustiku olulisus inimesele peitub sotsiaalses toetuses (social support), mida me vajadusel saame oma sotsiaalvõrgustikus teatud inimestelt.

Nii on iga sotsiaalvõrgustiku sees omakorda väiksemad võrgustikud, mis on vajadusel valmis meile pakkuma kas praktilist abi (näiteks ajutist peavarju või rahalist toetust), abi informatsiooni näol või lihtsalt inimlikku toetust (Krahn 1993).

Isegi juhul, kui seda abi hetkel ei vajata/kasutata, on inimesele oluline teadmine, et vajadusel on võimalik abile loota. Inimesele sotsiaalset toetust pakkuvate suhete võrgustikku nimetatakse sotsiaalseks tugivõrgustikuks (social support network).

Kui üks võrgustiku liikmetest satub raskustesse, käivituvad mitteametlikes võrgustikes sageli abiprotsessid.

Sotsiaalvõrgustikku puudutavad uurimustulemused näitavad, et võrgustik mõjutab nii inimese füüsilist ja vaimset tervist kui ka elustiili.

Võrgustikust saadav sotsiaalne toetus toimib stressi puhvrina ning seetõttu on toimiva sotsiaalvõrgustikuga inimeste nii füüsilise kui ka vaimse tervise näitajad paremad. Lisaks mõjutab võrgustik inimese hoiakuid, väärtusi ja norme, mis seonduvad abi otsiva käitumisega.

Kuid nii nagu sotsiaalvõrgustik võib olla lahenduseks inimese probleemidele võib ta olla samas ka probleemide põhjustaja.

Sotsiaalvõrgustik võib mõnikord olla liiga väike ehk sealt saadavast sotsiaalsest toetusest ei piisa või mõjuda oma liikmetele kahjulikult.

Töötades lapsega on oluline tema probleeme näha tema sotsiaalvõrgustiku taustal. Eesmärgiks on toetada last ja tema peret lähisugulaste, sõprade või kogukonnaliikmete kaudu.

Võrgustikus olevad inimesed viivad ellu sotsiaalset kontrolli ja pakuvad sotsiaalset toetust lapse ja perega loodud kontaktide kaudu.

Kui loomulikust tugisüsteemist inimese toimetuleku tagamiseks ei piisa, tuleb appi formaalne ehk ametlik võrgustik (formal network) ja võrgustikutöö (networking).

Võrgustikku, milles suhetes domineerib inimese ametkondlik positsioon, nimetatakse ametlikuks võrgustikuks.

Ametnikevõrgustik võib tekkida nii kliendi algatusel, kes otsib abi, kui ka spetsialistide algatusel, kes saavad abivajaja kohta infot teiste ametnike käest või mõne sotsiaalvõrgustiku osapoole kaudu (Korp, Rääk 2004:13).

Ametlike suhete kaudu kujunenud või konstrueeritud võrgustikud annavad samuti inimesele kuuluvustunde, identiteedi ning pakuvad vajadusel toetust toimetulekuprobleemide korral.

Erinevalt mitteametlikest võrgustikest moodustatakse need teadlikult, lähtudes varem kindlaks määratud eesmärkidest ja vajadusest, nad põhinevad ühistel huvidel või erialadel ning on loodud kas konkreetsete probleemide lahendamiseks üksikisiku või organisatsiooni tasandil või kogemuste analüüsimiseks ja ennetustöö tegemiseks.

Ametlikke võrgustikke võib liigitada tegevuse sisu põhjal.

a) Interdistsiplinaarne ehk sektoritevaheline kogemustevahetamise võrgustik, mille eesmärk on parandada teenuse ja pakutava abi kvaliteeti. näide:

b) Sektoreid ühendav ennetav võrgustik ehk koostöövõrgustik, kus erinevad sektorid kooskõlastavad oma tegevuse. Niisugust tüüpi võrgustiku võib moodustada ka organisatsiooni sees. näide:

c) Probleemi lahendamise võrgustik – kliendi probleemide lahendamiseks kokku kutsutud koostöövõrgustik, kus osalevad kindlasti ka kliendi lähivõrgustiku liikmed. Võrgustiku tasakaaluteooria kohaselt peaks iga kaasatud spetsialisti kohta olema vähemalt üks lapse loomulikku võrgustikku kuuluv liige.

Võrgustikutöö tulemusena kujuneb nn sotsiaalne tugisüsteem (social support system), kuhu kuulub nii mitteformaalsete kui ka ametlike võrgustike liikmeid, kusjuures vajadusel mobiliseerib mõlema ressursse kindel spetsialist.

Võrgustikutöö (networking) on koostöö, millest võtavad osa kliendi sotsiaal- ja ametnikevõrgustik. Koostöö on kahe või enama indiviidi ja/või organisatsiooni koos töötamine kindlaks määratud sarnaste eesmärkide ning huvide paremaks saavutamiseks ja ühendades erinevaid ressursse (aeg, raha, teadmised jm) (Rissanen 1993).

Võrgustikutöös tuleb spetsialistil olenevalt olukorrast:

-toetuda eksisteerivatele toimivatele võrgustikele;

-käivitada olemasolevaid, kuid mitte veel töösse rakendatud süsteeme;

-luua uusi võrgustikke ja toetada nende arengut.

Asendushooldusele paigutatud laste ümber moodustub ametnikevõrgustik ning just ametnikel lasub vastutus ja kohustus tegutseda koostöö algatajatena, sest vaid väga harva saab koostöö alguse tänu kliendi aktiivsusele. Samas tuleb meeles pidada, et ametnike võrgustiku ülesanne on üksnes aidata last ja peret nii, et nad oma eluga ise edaspidi toime tuleks. Seetõttu tuleks lapse bioloogiline pere kaasata koostöösse asendushoolduse protsessi esimesest etapist alates.

Võrgustikutöö saab alguse kliendi sotsiaalvõrgustiku hindamisest, millele järgneb vajadusel sotsiaalse tugisüsteemi loomine.

Nii kliendi olukorra hindamisel kui ka edasise töö kavandamisel võib abistava vahendina kasutada võrgustikukaarti, mis aitab töötajal saada ettekujutuse kliendi võrgustikku kuuluvatest isikutest, kes on kliendi elus mingil moel osalised ja võivad tema probleemide lahendamisele kaasa aidata. Võrgustikukaart on kliendi igapäevaseid suhteid sotsiaalvõrgustikus kirjeldav skeem, mis jagab kliendi taustsüsteemi tavaliselt nelja või viide sektorisse ning visualiseerib spetsiaalsete tingmärkide abil kliendi sotsiaalsed suhted (Klefbeck & Marklund 1985).

Lisaks olemasoleva olukorra hindamisele aitab võrgustikukaart tuua välja need kliendiga seotud isikud, keda oleks asjakohane tema eluolu parandamisse kaasata.

Võrgustikku kaardistades võib olenevalt meie eesmärgist kasutada erinevaid kaarditüüpe:

• Ajalooline kaart annab meile infot muutustest kliendi sotsiaalne võrgustikus erinevatel eluperioodidel ning toob välja, milline on nende muutuste mõju olnud kliendi toimetulekule.

• Geograafiline kaart võimaldab leida kliendile lähimad abistavad kontaktid ning fikseerida vajadust uute kontaktide loomiseks.

• Soovunelmate kaart võimaldab mõista, milliseid sotsiaalseid suhteid klient sooviks omada ning seeläbi kavandada tegevust võrgustiku toetamiseks.

• Hüpoteetilise kaardi puhul koostab võrgustikukaardi inimese kohta keegi teine, näiteks lapsevanem kaardistab lapse sotsiaalsed suhted. See võimaldab aru saada, kuidas lapsevanem tajub oma lapse suhteid ning vajadusel ka võrrelda lapse enda nägemusega teda ümbritsevatest sotsiaalsetest suhetest.

Võrgustikukaardi koostaja peab oskama seda ka lahti mõtestada. Kaarti analüüsides vaadeldakse struktuuri ehk võrgustiku:

• koosseisu (Kes kuuluvad võrgustikku? Kas täiskasvanute-laste, formaalsete ja mitteformaalsete võrgustikuliikmete osakaal on selles vanuses ja selles soost inimesele iseloomulik?)

• suurust (Mitu inimest moodustavad lähivõrgustiku? Kas see suurus on selles vanuses ja selles soost inimesele iseloomulik?)

• tihedust (Kui paljud võrgustikuliikmetest tunnevad omavahel üksteist ja suhtlevad üksteisega? Kui suure osakaalu moodustavad üksteist tundvad liikmed võrgustiku üldarvust?)

• hajutatust (Kui kaugel asuvad erinevad võrgustikuliikmed kliendist ja üksteisest?)

Võrgustikukaardi ülemine osa, mis kujutab perekonda ja suguvõsa, näitab stabiilsust ning alumine osa muutuvaid suhteid.

Heas võrgustikus peab valitsema tasakaal sugulaste ja sõprade vahel, peab olema põhi- ja taustsüsteem, mis moodustub perest ja kooli- või tööelust.

Koolieeliku võrgustikus mängivad suurt rolli tema vanemad, kes määravad suuremal või vähemal määral, kes lapse võrgustikku kuuluvad.

Koolilapsed pööravad rohkem tähelepanu perevälistele suhetele ja nende võrgustikukaardi alumisele väljale ilmub inimesi aina juurde.

Murdeealistel tekib iseseisvusjanus üha rohkem sõpru ning kontakt vanemate ja suguvõsaga on mingi perioodi vältel vähem tähtis.

Erinevad kontaktid omavad erinevatel eluetappidel erinevat tähtsust. Eristatakse funktsionaalset võrgustikku ehk aktiivseid kontakte ja perifeerset võrgustiku osa, mille liikmetega on kliendil potentsiaalne kontakt (võimalus suhelda ja saada abi, kuid mingil põhjusel klient seda hetkel ei kasuta).

Heas võrgustikus on ka abivajaja aeg-ajalt toetaja-abistaja rollis. Ühepoolsetes suhetes on oht abistaja läbipõlemiseks.

Võrgustiku funktsionaalsuse hindamisel vaadatakse:

• suhete sisu (Millises rollis võrgustikukliikmed omavahel suhtlevad? Millist sotsiaalset toetust meie klient võrgustikuliikmetelt saab/võiks saada?)

• suhete kvaliteeti (Milline on suhete intensiivsus? Kas suhtlemine on toetav ja positiivne või kätkeb endas pigem konflikte? Milline on inimese enda rahulolu suhetega? Mida inimene sooviks muuta oma suhetes?)

• suhete vastastikusust (Kas klient saab rohkem abi võrgustikus olevatelt inimestelt kui ise osutab, või vastupidi?)

• stabiilsust ja võrgustiku reageerimisvalmidust (Kas olemasolevad suhted toetavad klienti ka järgmisel kuul? Aga järgmisel aastal? Kuivõrd on võrgustikuliikmed vajadusel klienti aitama ja toetama praegu? Kuivõrd on nad valmis aitama, kui kliendi abivajadus suureneb veelgi?)

Kliendi ja sotsiaaltöötaja ühised elamused võrgustikukaardi joonistamise ajal tekitavad nende vahele intiimse õhkkonna ja muudavad koostöö tugevamaks.

Oma kaarti joonistades näitab klient sotsiaaltöötaja suhtes üles suurt usaldust ja seda ei tohi kuritarvitada. Laste puhul annab joonistamine kui tegevus lapsele võimaluse ennast vabalt väljendada.

Võrgustikukaart kujutab endast lapse vahetut ettekujutust oma elust mingil kindlal hetkel

Samas tuleb arvestada võrgustikukaardi joonistamise juhiste ja küsimuste küsimisel, samuti kaardi tõlgendamisel lapse arusaamis- ja küpsustasemega..

Võrgustikukaart aitab töötajal mõista kliendi olukorda ja seosed muutuvad selgemaks ka kliendile endale.

Võrgustikukaart annab nii töötajale kui ka kliendile vihjeid, kuidas tulevikku kujundada, nt saab aimu sellest, mida klient muuta tahab, kuidas muutusi ellu viia ning kuidas saab sotsiaaltöötaja kliendile toeks olla ja teda aidata.

Võrgustikukaart on hea aluspõhi, millele ehitada üles edasine koostöö.

II TEEMA: KOOSTÖÖVÕRGUSTIKU LOOMINE JA JUHTIMINE.

Võrgustikutöö saab alguse asjast huvitatud isikute analüüsist ja kaasamisest.

Üldiselt peaks võrgustikutöös lähtuma asjaolust, et juhtumi jaoks vajaliku võrgustiku kutsub kokku probleemi märkaja või võrgustiku võtmeisik ning optimaalne liikmete arv jääb vahemikku 6 kuni 10 inimest. Suurema arvu inimeste kaasamise korral on suhteliselt raske leida kõigile osapooltele sobivat aega, et probleemi arutada ning jätkuvalt tegeleda selle lahendamisega mingi perioodi vältel. Võtmeisiku ülesandeks on võrgustikutööd juhtida ja dokumenteerida ning vajadusel kaasata täiendavaid osapooli mõlemast võrgustikust.

Huvitatud isikud on isikud, kes on huvitatud probleemi lahendamisest, millele võrgustik keskendub, ning kellel on mõjuvõimu tegutseda ja võimalus midagi muuta. Huvitatud isikute kaasamisel tehakse kindlaks:

• isikud või organisatsioonid, kes on eesmärgi saavutamisest huvitatud ja kellel on suur mõjuvõim ning kaasatakse nad võrgustikutöösse;

• isikud või organisatsioonid, kes on mõjuvõimsad, kuid kes tunnevad eesmärgi saavutamise vastu vähe huvi, vaatamata sellele, et nad on otsustava tähtsusega, seetõttu püütakse neid motiveerida ja teavitada;

• lisikud või organisatsioonid, kes on eesmärgi saavutamisest väga huvitatud, kuid kelle mõjuvõim on väike, nad kaasatakse võrgustikutöös osalemisesse, sest nad on kogu võrgustikku motiveeriv ja edasiviiv jõud;

• võrgustikku luues on tähtis saavutada osalejate seas tasakaal, nii et esindatud oleksid nii suure kui ka vähese mõjuvõimuga isikud, sest võrgustiku liikmed mõjutavad tihti üksteist.

Võrgustikutöö konteksti ehk olukorra määratlemisel tuleb teadvustada, mis meid mõjutab ning keda/mida me ise kavatseme mõjutada.

Lisaks lapsele ja tema perele võivad võrgustikku kuuluda paljude erialade esindajad, kellel võib olla raske üksteist mõista ja omavahel suhelda (mõistete, keele- ja kultuurierinevused), neil võivad mängus olla erinevad huvid. Võrgustiku liige ei esinda võrgustikus ainult iseennast ja oma eriala, vaid ka oma tööandja ja organisatsiooni huve, nende ootusi tulemuste suhtes ning hoiakuid, mis seovad ja mõjutavad kõnealust võrgustikus osalejat.

Võrgustikutöö edukus või läbikukkumine sõltub tihti sellest, kui põhjalikult on läbi viidud töö strateegilise planeerimise protsess. Just selles faasis peab suutma ette näha kõiki otseselt ja kaudselt võrgustikutööd mõjutavaid ning sellega seotud tegureid.

Meil tuleb leida vastused mitmele küsimusele:

Keda võrgustikutöö puudutab? Ka kõige edumeelsema võrgustikutöö käivitamise puhul ei saa me eeldada, et kõik meie kavatsusi toetavad. Inimestel on muutuste suhtes erinev hoiak. Tuleb teadvustada, kuidas seostuvad võrgustikutööga erinevad grupid või isikud ning kas töö tulemus on neile meelepärane või tekitab neis hoopis ebakindlust, hirmu ja pahameelt. Võrgustikutööst kasusaavad ja huvitatud grupid tuleb kaasata seda toetama.

Gruppidega, kellele toovad võrgustikutöö eesmärgid kaasa tülikaid muutusi, tuleb konsulteerida ja kompromisse otsida, et nende vastuseis ei seaks võrgustikutööd ohtu. Kõiki võrgustikutööga seotud gruppe, nii toetajaid kui ka potentsiaalseid vastaseid, võib tinglikult nimetada sidusgruppideks.

Sidusgrupid peab kaasama probleemi(de) analüüsi ja võrgustikutöö planeerimisse, sest see aitab keskenduda tegelikele vajadustele, vältida vastuseisu ning kindlustada jätkusuutlikkust.

Sidusgruppide tuvastamist alustatakse probleemiga seotud gruppide, organisatsioonide ja võtmeisikute nimekirja koostamisest.

Seejärel otsitakse vastuseid küsimustele: milline on sidusgrupi huvi ja mõju võrgustikutööle, kas sidusgruppi on oluline kaasata ning millises faasis ja vormis seda teha ning kes saab konkreetset sidusgruppi esindada?

Missugused on ohud ja riskid? Väga oluline on teadvustada, millised takistused võivad ette tulla võrgustikutöö eesmärgi saavutamisel. Takistuseks võivad olla teatud grupi vastuseis, ressursside nappus, infrastruktuuri puudulikkus jms. Riskianalüüs tagab, et oleme valmis võrgustikutöö kaudu ohte vältima või leevendama. Mõne olulise riski tuvastamine võib ajendada uusi teenuste või toetuste valdkonna projekte käivitama, neid edasi lükkama või koguni ära jätma.

Oluline on kirjeldada meie otsese kontrolli alt väljas olevaid tegureid. See võimaldab täpsustada piiri võrgustikutöö ja selle konteksti vahel, selgitada välja toetuse või vastuseisu ulatuse, mida me teistelt võime oodata, anda võrgustikutöös osalejatele ühise nägemuse ohtudest ja võimalustest, mis võivad võrgustikutöö ajal ette tulla, selgitada välja ohud ja riskid, mida juhtumite lahendamisel tuleb jälgida, ning kindlaks teha osalejate peamised väärtused ja huvid, mida nad esindavad, olgu tegemist üksikisiku, omavalitsuse, regiooni või valitsuse tasandiga.

Me ei saa ignoreerida võrgustikutööga seotud inimeste väärtushinnanguid, mõtteviisi ja harjumuspärast elustiili.

Kes peaks planeerima töörühma moodustamise? Tavaliselt algatab võrgustikutöö kavandamise paarist aktiivsest inimesest koosnev tuumik. Eduka võrgustikutöö planeerimisel on oluline, et protsess oleks kollektiivne ja kaasaks võimalikult palju osalisi. Hea viis, kuidas seda tagada, on moodustada planeerimise töörühm. Enne töörühma kokkukutsumist tehakse ülevaade ja valik võrgustiku sidusgruppidest ning kogutakse kriitiline hulk teavet võrgustiku keskkonna kohta.

Töörühmas osalemine annab kõigile sidusgruppidele võimaluse käsitleda võtmeprobleeme ja nendega seotud teemasid ajurünnaku vormis. See omakorda suurendab sidusgruppide omanikutunnet ja toetust võrgustikule. Kollektiivselt planeeritud võrgustik on asjakohasem ja jätkusuutlikum kui kitsas ringis kavandatud.

Koostöövõrgustiku juhtimise aluseks on ühised eesmärgid ja väärtused.

Koostöövõrgustik ei ole stabiilse koosseisuga töörühm, seda ei saa juhtida hierarhiliselt kehtestatud eeskirjade järgi. Pigem peaks võrgustiku juhtimine põhinema ühistel eesmärkidel ja ühisel väärtuste koodeksil.

Võrgustiku eesmärk peab olema konkreetne ning väljendama, millises suunas liigutakse ja mille poolest kõnealune võrgustik teistest erineb.

Eesmärk sõnastatakse lühikeste selgete positiivsete ja inspireerivate lausetega. Kui kaob usk oma eesmärki, pole osalejatel mõtet selle võrgustiku peale oma jõudu raisata ning kõnealune võrgustik on mõistlik laiali saata.

Kui võimalik, tuleb sõnastada uus eesmärk, st moodustada uus võrgustik.

Väärtused on inimese vastus küsimusele „Mis on minu jaoks tähtis?“. Väärtused on üldised sisemised tõekspidamised, mis mõjutavad kogu meie elu: moraalseid hinnanguid, reaktsioone teiste inimeste suhtes, pühendumust isiklikele ja organisatsioonilistele eesmärkidele. See, millesse usutakse, ja väärtused, mille eest seistakse, on omavahel tihedalt seotud ning need on äärmiselt olulised motivatsiooni, tegevuse ja otsuste langetamise seisukohalt.

Kui kõigi väärtushinnangud oleksid ühesugused ja samas tähtsuse järjekorras, oleks koostöö lihtne. Enamasti on inimeste väärtused erinevad ja nad usuvad erisugustesse asjadesse. Sageli ei ole inimesed oma väärtustest teadlikud.

Seega tuleb koostöö edendamiseks ja võrgustiku teovõime suurendamiseks uurida täpsemalt, kuidas väärtused otsustusprotsessi mõjutavad, ja leppida kokku meeskonna ühine väärtuste koodeks.

Kuivõrd töötajate hulgas on alati esindatud erinevad väärtused ja eelistused, tuleb igas töörühmas või võrgustikus mõne väärtuse osas üksmeel saavutada – need on võrgustiku ühised väärtused, mida peavad oluliseks kõik osalised.

Ametnike puhul mõjutavad lisaks isiklikele väärtustele ka kehtestatud tööprotseduurid ja ‑juhised abil, mille aluseks on organisatsioonis tunnustatud väärtused.

Väärtused on aluseks tulevikuplaanile.

Tulevikuplaan on kujutlus võrgustiku optimaalsest tulevikustsenaariumist. See on midagi, mis on saavutatav, aga pole veel päris käeulatuses. Selleks, et koostada tulevikuplaani, peavad kõik võrgustiku liikmed ja sidusgrupid kaasa mõtlema ja aktiivselt tegutsema ning välja tooma eelkõige vajadused ja võimalused, mitte üksnes takistused. Ühine tulevikuplaan on lähtealus, sellele keskendudes saab välja arendada uusi mõtlemis- ja tegutsemisviise, lahendada võrgustikutöös ettetulevaid probleeme, keskendudes samal ajal nende ennetamisele edaspidi.

Seega tuleb kõigepealt sõnastada tulevikukava ning alles seejärel asuda üksikasjalikke plaane tegema ning vahe-eesmärke, tegevusplaane ja ajakava paika panema.

Ühised eesmärgid, väärtused ja tulevikuplaanid tekitavad kokkukuuluvustunde, ühendavad erinevaid inimesi ja tegevusi, tõstavad teovõimet ning tahet mõelda uutmoodi ja loominguliselt. Inimeste arusaam sellest, mis on oluline, mõjutab märkimisväärselt nende pühendumist ja motiveeritust.

Võrgustiku koostööd mõjutavad seadusandlikud aktid.

Võrgustikutöö koordineerimine tähendab kokkuleppeid infovahetuse, otsustamise ja tulemuste hindamise osas.

Koordineerimine on struktureeritud ja organiseeritud kommunikatsioon protsessis osalevate tegevusüksuste vahel. Koordineerimise eesmärgid on ressursside ja panuste tulemuslik juhtimine, otsustusprotsessi efektiivsus, kattuvate ja raiskavate paralleelsete tegevuste ennetamine, spetsiifiliste ja üldiste sihteesmärkide ühtlustamine, sh protseduuride lihtsustamine, ning rollide ja kohustuste tõhus jagamine.

Koordinatsiooni aitavad tagada omavahelised kokkulepped, otsene juhendamine, kehtestatud standardid ehk reeglid, meetodid, protseduurid, kvalifikatsiooninõuded ja tulemuste kirjeldused. Igas konkreetses olukorras tuleb valida sobivad koordinatsioonimeetodid.

Näiteks väikeses meeskonnas piisab sageli omavahelistest kokkulepetest. Suurema inimeste arvu puhul vajatakse koordineerimiseks isikut, näiteks võrgustiku juhti, kes vastutaks tööülesannete jaotamise, vajaliku teabe kättesaadavuse ja tulemuste kontrolli eest.

Keerulisemad võrgustikud vajavad lisaks koordinaatorile ka protseduurireegleid, mis esitavad selged juhised igas olukorras toimimiseks.

Koordineeritakse erinevatel tasanditel, milles võrgustik võib olla nii passiivne kui ka aktiivne osapool.

a) Passiivne koordinatsioon. Võrgustik on osa suuremast süsteemist ja seda koordineeritakse väliselt kehtestatud reeglite alusel. Sageli on tegemist ühepoolse kommunikatsiooniga, mis osana tingimustest ei kuulu vaidlustamisele.

b) Sisene koordinatsioon. Võrgustiku meeskonnas toimub seesmine ressursside ja tegevuste koordineerimine. Võrgustiku juhi ülesanne on tagada, et kõigil võrgustiku liikmetel oleks kättesaadav tööks vajalik teave ja juhised. Koordinatsiooni eesmärgil on meeskonnal ka sisemised reeglid, mis kehtivad kõigile. Näiteks aruannete vorm, võrgustiku paber- ja elektroonsete dokumentide hoidmise süsteem jne. Peale formaalsete süsteemide on meeskonna toimimiseks vajalikud koosolekud ja kohtumised, kus edastatakse informatsiooni operatiivselt.

c) Väline koordinatsioon. Peale sisese koordinatsiooni on võrgustiku juhil vaja koordineerida oma tegevusi võrgustikuväliste organisatsioonide ja isikutega, nagu muud sidusgrupid, teiste võrgustike meeskonnad jt, kes ei kuulu otseselt võrgustiku meeskonda. Välise koordinatsiooni eesmärkideks on tagada sidusgruppide kaasamine ja informeeritus vajalikul määral ja vältida dubleerimist.

Koordineerimisest tõusva kasu kõrval tuleb arvestada ka kaasnevate riskidega, milleks on bürokraatia ja keerukate kommunikatsioonivõrkude loomine, liigne koordineerimine, infomüra, koordineerivate üksuste püsimajäämine, ilma et nende järele pärast algul seatud sihtide saavutamist vajadust oleks, tagajärjena tüdimus koostööst ja ühisest otsustamisest.

Konkreetse struktuuriga võrgustikukohtumised ja tegevusplaan hoiavad koostöö fookust ning väldivad aja raiskamist.

Võrgustikukohtumised on üks oluline efektiivse kommunikatsiooni tagamise vahend võrgustikutööga seotud isikute ja gruppide vahel. Seda eeldusel, et koosolek on eesmärgistatud, hästi ettevalmistatud ja efektiivselt elluviidud.

a) Kohtumise planeerimine. Esimene samm edukate koosolekute pidamise suunas on kaaluda läbi järgmised küsimused.

• Mis on kohtumise eesmärk? Mida tahetakse saavutada?• Millised oleksid tagajärjed, kui kohtumist ei toimu?• Milline peaks olema päevakord? Millised on teemad ja nende

esitamise järjekord, kui palju eraldatakse neile aega?• Kes peaksid kohtumisel osalema?• Kes kohtumist juhatab ja kes protokollib?• Missugune peab olema osalejate ettevalmistus?• Eelteavitamine

Et aega võimalikult hästi ära kasutada, tuleb osalejatele teatada kohtumise kuupäev, kellaaeg ja toimumise koht ning päevakord, osalejad, kohtumise juhataja, protokollija nimed. Samuti peavad osalejad teadma, mida neilt oodatakse.

b) Kohtumise ettevalmistamine. Et kindlustada kohtumise tulemuslikkus tuleb vajadusel kõikidest vajalikest paberitest teha kõigile osalejatele koopiad, kontrollida üle ruum ja tehnilised vahendid, vajadusel vaadata läbi eelmiste kohtumiste protokollid, kontrollida osalejate valmisolekut ja vajadusel korral saata teistkordne meeldetuletus.

c) Kohtumise läbiviimine. Kohtumise juhataja peab kindlustama, et kohtumisel läbitakse järgmised protseduurilised osad: puudujate fikseerimimne, eelmise kohtumise protokollist tulenevate küsimuste ja kohustuste läbivaatamine, ettepanekute ja otsuste tegemine edasiste tegevuste kohta, muude küsimuste arutelu, järgmise kohtumise aja määramine ja koosoleku lõpetamine.

Kui võrgustik mingi probleemi käsitlemiseks kokku saab, arutatakse tekkinud juhtumeid ja probleeme nii, et iga võrgustiku liige saaks anda probleemile hinnangu oma erialast/oma positsioonist lähtudes.

Siinjuures ei tohi ära unustada ka nn loomuliku võrgustiku esindajate arvamust.

Teised võrgustikus osalejad kuulavad ning seejärel arutatakse ühiselt võimalikke lahenduskäike ja vajaduse korral sõnastatakse enne lõpliku lahenduskäigu väljatöötamist käegakatsutavamad vahe-eesmärgid.

Seejärel koostatakse konkreetne tegevuskava, milles kirjeldatakse, kes võtab millise ülesande enda kohustuseks, ning lõpetuseks otsustatakse, kuidas tegevust hinnatakse, st mille põhjal otsustatakse, kas töö õnnestus.

d) Protokollimine. Igal kokkusaamisel on arukas määrata koosoleku protokollija ja eesistuja või koosoleku juht, kes ei pruugi iga kord olla üks ja seesama isik.

Koosolekute protokollid kogutakse kokku ja talletatakse, et nii võrgustiku liikmed kui ka teised (nt eksperdid, kellel on selleks vastav luba, või asjaga seotud isikud, kui võrgustikus osalejad peavad seda vajalikuks ja võimalikuks) saaksid neid vajaduse korral lugeda.

Võrgustikutöö planeerimisel on oluline pöörata tähelepanu lapsele ja tema perele osutatava abi jätkusuutlikkusele.

Jätkusuutlikkuse tagab:

-tegevusplaan

-juhtumiga seotud olevate partnerite vastutuspiiride fikseerimine võrgustikukohtumistel

Võrgustikus osalejad peaksid oma töökohas võrgustiku tööd ja kokkulepitud tegevuskava tutvustama, nii et seda kaudu kogutud teadmised ja kogemused säiliksid organisatsioonis ka siis, kui võrgustikus osalev töötaja peaks töökohta vahetama.

-töö lapse päritoluperega, mida käsitleme järgmises alateemas.

III TEEMA: TÖÖ LAPSE PÄRITOLUPEREGA

Asendushooldus peaks tagama perekonnaga suhtlemise järjepidevuse ja aitama lapsel tagasi pöörduda perekonda või sulanduda ühiskonda. Lapse olukorda tuleb perioodiliselt üle vaadata ja kui võimalik, siis asendushooldus lõpetada.

Tegelikkuses saabuvad lapsed hoolekandele “viimases hädas” ning reaalne agasipöördumine leiab aset väga harva, üheks põhjuseks ka see, et peredega enam ei tegelda, kui laps juba asutuses. Töö lapse päritoluperega saab alguse pere ressursside hindamisest.

Genogrammi ja ökokaardi kasutamine pere hindamisel.

Pere hindamisel on võimalik kasutada mitmeid abivahendeid. Siinkohal tutvustame neist kahte: genogrammi intervjuud koos genogrammi joonistamisega ning pere laiema tausta hindamiseks pere ökokaardi koostamist (Ratnik 2005 alusel).

Genogramm on perekonna graafilise kujutamise meetod, mis aitab esile tuua perekonda puudutava informatsiooni perega töötamise protsessis. Genogramm hõlbustab perekonda puudutava info kaardistamist ja perega liitumist.

Genogrammi kasutatakse:• perede kohta info kogumiseks ja nende kaasahaaramiseks

(perekonna struktuur, põlvkondadevahelised seosed, rollid perekonnas, perekonna funktsioneerimine);

• perekonna tugevuste ja jõuvarude avastamiseks.

Genogrammi kasutamine peredega töötamisel aitab:

• kaasata kogu perekonda;

• luua perega töötamiseks soodsa kontakti;

• avada abistajale perekonda kui süsteemi (põlvkondade-vahelised sidemed, käitumismustrid erinevates põlvkondades, nende ülekandumine, tähtsamad sündmused ajaloolises perspektiivis, perekonna praegune elufaas/ eluetapp, muutmist vajavad olukorrad, jne);

• avada perekonnale pildi iseendast, mis võimaldab tegelda sellega, mida tahetakse muuta;

• käsitleda suhteliselt delikaatseid teemasid, millest muidu on raske rääkima hakata;

• genogrammi analüüs stimuleerib perekonda ka edaspidiseks koostööks;

• genogrammi ühine analüüsimine annab perele julgustava kogemuse omavahelistest (keerulistest) suhetest rääkimiseks.

Pereliikmete käitumist ja probleeme vaadeldakse hetkesituatsioonist lähtuvalt mitmes perspektiivis.

Näiteks probleemiga isikut vaadeldakse kontekstis tema õdede- vendadega, uuritakse, triangulatsioonide (Triangulatsioon – kaks inimest toovad omavahelisse suhtlemisse kolmanda isiku, et vähendada suhtlemisraskusi diaadilises suhtes) esinemist, vastastikuseid suhtemustreid (komplementaarsed, sümmeetrilised) ning suhteid ümbritsevate metasüsteemidega nagu kogukond, sotsiaalsed institutsioonid ja laiem kultuuriline kontekst.

Perekonna konteksti fikseerimiseks võib kasutada pere ökokaarti. Ökokaart sisaldab tuum- ja päritoluperekonna liikmeid ja ka teisi olulisi inimesi, kes ei ole küll pereliikmed, kuid on elanud/elavad perekonnaga koos või etendanud/etendavad tähtsat rolli perekonna jaoks. Ökokaardile märgitakse ka pere käesolev situatsioon, mis sisaldab olulisi sündmusi ja probleeme olevikust.

Genogrammi koostamise protsessis kaardistatakse perekonna struktuur ja seejärel lisatakse vastavalt vajadusele (ja võimalusele) info pereliikmete kohta.

Genogramm on graafiline joonistus sellest, kuidas erinevad pereliikmed on bioloogiliselt ja seaduslikult üksteisega seotud (McGoldrik, Gerson, 1985). Genogrammide koostamiseks kasutatakse erinevaid viise ja sümboleid

Perekonna struktuur näitab erinevate pereliikmete vahelisi seoseid. Igat pereliiget kujutatakse kas ringina (naine) või ruuduna (mees), lähtuvalt tema soost. Indekseeritud pereliige (identifitseeritud klient/fookusklient) märgitakse topeltjoonega.

Kui inimene on surnud, siis märgitakse tema figuuri sisse X ja tema vanus surres märgitakse figuuri sisse.

Pereliikmete sünni- ja surmadaatumid märgitakse figuuri kohale: vasakule sünd, paremale surm (McGoldrik, Gerson,1985).

sünniaasta 43–62 surma-aasta fookusklient

Rasedused, raseduse katkemised, abordid ja enneaegselt, surnult sündinud lapsed märgitakse järgmiselt:

rasedus enneaegselt või surnult sündinud laps

iseeneslik abort

esilekutsutud abort

rasedus enneaegselt või surnult sündinud laps

iseeneslik abort

esilekutsutud abort

Pereliikmeid tähistavad figuurid ühendatakse joontega, mis kirjeldavad nende bioloogilisi ja seaduslikke suhteid. Kaks inimest, kes on abielus ühendatakse joonega, mis liigub tema figuurist allapoole ja siis risti abikaasani. Meessoost figuur paikneb vasakul ja naissoost paremal. Abielu näitavale joonele märgitakse abiellumise aasta (vaata vasakpoolset joonist). Abielu joonele märgitakse ka lahkuminek (eraldi kolimine) ja lahutus (ametlikult vormistatud) vastavalt kas ühe või kahe kaldjoonelise lõikega (vaata parempoolset joonist).

1978

19551952

a.1978 l.1985

1952 1955

Kui on tegemist näiteks ühe meesterahva mitmete abieludega, siis reegel on see, et abielud järgnevad üksteisele vasakult paremale ja kõige viimane abielu märgitakse viimasena. Abiellumiste, lahkuminekute ja lahutuste daatumid märgitakse samuti figuure ühendava joone peale.

Kui mõlemal partneril on olnud mitmeid abielusid, siis käesoleva hetke suhe paigutatakse genogrammis keskele.

a.80 a.73 l.76 a.77 l.79a.74 l.76a.69 l.72

s.49 s.45 s.48 s.45 s.47 s.46

Kui paar elab koos aga ei ole ametlikult abielus või partneritel on “armuafäär”, siis märgitakse neid nagu abielupaari aga kasutatakse katkendlikku joont. Märgitakse ka daatum, millal nad alustasid kooselu.

k.1990

Kui paaril on lapsed, siis laste figuurid joonistatakse allapoole paari ühendavast joonest. Lapsed paigutatakse vasakult paremale, alustades vanimast. Kasulaste või adopteeritud laste puhul kasutatakse katkendlikku joont. Ühte punkti koonduvate joontega tähistatakse kaksikuid, kui nad on ühemunakaksikud, siis ühendab neid joon.

a.1970

1950 1948

1971 1973 1976

761979

vanim poeg Mart

noorim poeg Jaan

kasulaps Milli

kaksikudLea ja Liis

Katkendlikku joont kasutatakse, et ümbritseda pereliikmeid, kes elavad ühes leibkonnas.

Eriti oluline on ühes leibkonnas elavate inimeste märgistamine siis, kui tegemist on korduvate abieludega ja lapsed elavad kas ema või isa juures või vahelduvalt mõlema vanema uue perega koos.

Perekonna struktuuri nimetatakse genogrammi skeletiks, kuhu hakatakse lisama perekonda puudutavat informatsiooni. Lisatakse: demograafiline informatsioon, pereliikmete funktsioone kajastav informatsioon ja kriitilised peresündmused.

Demograafiline informatsioon sisaldab: sugu, sünni- ja surmadaatumeid, elukohta, eriala, haridustaset.

Funktsioone kajastav informatsioon sisaldab rohkem või vähem objektiivseid andmeid erinevate pereliikmete emotsionaalsetest, käitumuslikest (ja meditsiinilistest) funktsioonidest.

Objektiivsed märgid, nagu töö puudumine, alkoholi tarbimine on olulised indikaatorid pereliikmete funktsioneerimise osas. Eduka funktsioneerimise näited on samuti kasulik välja tuua. Eespoolt kirjeldatud informatsioon kogutakse iga pereliikme kohta ja paigutatakse genogrammis vastava sümboli/figuuri kõrvale.

Kriitilised peresündmused (üleminekud ühest elufaasis/eluetapist teise, muutused suhetes, migratsioon, kaotused, edu) annavad ülevaate perekonna ajaloolisest taustast ja sellest, milline on olnud erinevate sündmuste mõju perekonnale tervikuna või üksikutele pereliikmetele.

Kolmas tasand, pereliikmete omavahelised suhted on genogrammi konstruktsioonis kõige enam järeldusi võimaldav osa. Suhete iseloomustus põhineb pereliikmete ütlustel ja otsesel vaatlusel. Erinevat tüüpi suhete tähistamiseks on kasutusel erinevat tüüpi jooned.

Sagedamini kasutatavad kirjeldused on:

liiga lähedane/sulandunud suhe

konfliktne/kriisis suhe

lähedane suhe

distantseerunud suhe ----------------

Vaenulik või katkenud suhe

Sulandunud ja konfliktne suhe

(McGoldrik, Gerson, 1985)

Näide genogrammist, milles sisaldub nii perekonna struktuuri kui suhteid kajastav info.

Kuna suhtemustrid on küllaltki komplekssed, siis on kasulik kujutada neid eraldi genogrammil (McGoldrick, Gerson, 1985).

s.57

s.79

a.78 e.2002

s.55

s.82

s.1930 s.1930

a.53

a.2003

s.54 s.55

Genogrammi koostamiseks informatsiooni kogumiseks kasutatakse genogrammi intervjuud.

Intervjuu ehk struktureeritud küsitlemine on eelistatav sellel põhjusel, et kui lasta perekonnal lihtsalt oma ajalugu jutustada, ei pruugi kätte saada asjakohast informatsiooni. Intervjuu soodustab perega liitumist ja perega usalduslikuma suhte loomist. Genogrammi kohta informatsiooni kogudes võib kasutada üht pereliiget või kõiki pereliikmeid. Mitme pereliikme kaasamine intervjuusse suurendab informatsiooni tõepärasust ning annab võimaluse võrrelda erinevaid perspektiive ja vaadelda interaktsioone vahetult.

Erinevate pereliikmete intervjueerimisel võib ilmneda, et üht ja sama sündmust nähakse erinevast vaatenurgast ja kirjeldatakse erinevalt. Genogrammi intervjuu ajaliseks pikkuseks kujuneb 60–90 minutit.

Pere kohta informatsiooni kogumine on nagu järjest kasvava inforingi punumine, mis sisaldab olulist informatsiooni perekonna ja seda ümbritseva konteksti kohta. See nn infovõrgustik koosneb mitmetest erinevatest suundadest (McGoldrik, Gerson, 1985).

1. Käesolev probleem perekonna kontekstis

Selleks, et mõista pere käesolevat situatsiooni (probleemi) on vaja:detailselt kirjeldada situatsiooni (probleemi);kirjeldada, kuidas situatsioon (probleem) on seotud erinevate

pereliikmetega ja kuidas see mõjutab pereliikmeid (nende käitumist).

Sellekohase info saamist hõlbustavad järgmised küsimused: Kes elavad koos/ühes leibkonnas (nende nimed, sugu)? Kes kellega on seotud? Kus teised pereliikmed elavad? Kes pereliikmetest teavad probleemist/käesolevast olukorrast? Kuidas iga pereliige seda näeb ja kuidas nad sellele reageerivad? Kas kellegi perekonnas on esinenud sarnast probleemi/ olukorda varem? Milliseid lahendusi ja kelle poolt siis katsetati?

Vaja on uurida ka praeguses hetkes toimunud katseid probleemi lahendamiseks, ja/või olukorra normaliseerimiseks. Sellekohase info saamist hõlbustab küsimus: Mida te olete teinud ja kes on teinud käesoleva olukorra muutmiseks?Perekonna praegune situatsioon ajalooliste/varasemate sündmuste kontekstis.Millised sündmused on perekonnas viimasel ajal toimunud (pereliikmete haigestumised, tööprobleemid, mõne pereliikme eraldumine perest, jne)?

Oluline on uurida ka käesolevas eluetapis juba toimunud ja lähiajal toimuvaid muutusi (abielu, lahutus, mõne pereliikme, näiteks laste lahkumine kodust seoses täiskasvanuks saamisega, jne)?

2. Laiem/päritoluperekonna kontekst

Laiema perekonna konteksti selgitamine aitab käesolevat situatsiooni selgemaks muuta. Eesmärk on koguda informatsiooni viimase kolme põlvkonna kohta (vanavanemad, vanemad, onud, tädid, õed-vennad, abikaasad, lapsed). On hea, kui see informatsioon sisaldab nii bioloogilist kui seaduslikku struktuuri (seaduslikud ja vabaabielusuhted, kasulapsed, abordid, jne). Juhul, kui pereliikmete reageering päritoluperekonda puudutavate küsimuste osas on negatiivne ja/või nad peavad seda väheoluliseks, on parem pöörduda tagasi käesoleva situatsiooni juurde, kuni side käesoleva situatsiooni ning varasemate peresuhete ja kogemustega on tekkinud.

Ettevaatlikult esitatud tagasivaatelised küsimused intervjuu käigus aitavad siiski soovitud informatsiooni kätte saada.

Esivanemate kohta käiva informatsiooni uurimist võib alustada näiteks ühe pereliikme emast: ema sünniaeg, mitmes laps oli ema oma perekonnas, millal ema kohtas isa, millal nad abiellusid, kas nad lahutasid, jne. Samade küsimustega kogutakse infot ka teiste päritoluperekonna liikmete kohta.

Sotsiaalne kontekst

Sotsiaalse konteksti selgitamiseks uuritakse, kes on perekonna funktsioneerimise kontekstis olulised: sõbrad, õpetajad, arstid, jne. See informatsioon lisatakse samuti genogrammile.

Perekonnale olulise välise toetuse selgitamist hõlbustavad järgmised küsimused: Millist rolli mängivad sinu perekonnas inimesed väljastpoolt? Kas sa oled saanud abi kogukonnalt? Kes väljaspool perekonda on olnud sinu elus oluline isik? Kas keegi neist on kunagi elanud koos sinu perekonnaga? Millal? Kus on nad praegu? Millised on sinu perekonna kogemused arstidega, teiste abistavate professionaalidega ja institutsioonidega?

3. Faktid ning perekonna lähi- ja kaugem ajalugu

Faktide kogumine perekonnas toimunud sündmuste kohta annab pildi erinevatest etappidest pere ajaloos. Tuum- ja päritoluperekonna selgemaks muutmise jaoks on vajalik koguda faktilist informatsiooni iga pereliikme kohta eraldi (sünniaeg, abiellumine, lahkuminek, lahutus, haigused ja surm, õdede-vendade positsioon, rahvuslik ja religioosne taust, haridus, eriala, käesolev asukoht).

Perekonna vaatlemine ajaloolises perspektiivis võimaldab omavahel siduda mineviku, oleviku ja tuleviku ning saada informatsiooni paindlikkuse ja kohanemisvõime kohta perekonnas toimunud muutuste kontekstis.

Perekonda julgustatakse vastavasisulist infot koguma sugulaste käest, perekonna albumitest ja kroonikatest.

Kesksemaid ja kriitilisi peresündmusi pere ajaloos on hea uurida detailsemalt (pereliikmete sünd, kes kelle järgi nime on saanud; pereliikmete surm ja erinevate pereliikmete reageeringud, kes oli selles situatsioonis kõige tugevam, kes kõige nõrgem, kes viibisid matusetalitusel; mitu põlve on elatud ühes paikkonnas, jne).

Erinevate sündmustega seotud märgid ja pereliikmete käitumine lähiminevikus võimaldab püstitada hüpoteese perekonna kohanemisvõime osas käesolevas hetkes. Kohanemist ja toimetulekut soodustavad käitumismustrid lähiminevikus võivad sageli aidata perekonda praeguses situatsioonis.

Perekonna lähiminevik ja suhted pereliikmete vahel võivad anda ka olulisi tõendeid perekonnas valitsenud reeglite ja ootuste ning peremudeli osas. Pere lähiajaloos ilmnenud spetsiifilisi probleeme on hea pere nõusolekul uurida detailsemalt: pere funktsioneerimine enne probleemi, probleemi ajal, abi otsimise ajal, peale probleemi leevendumist.

Probleemide kirjeldamisel abistavad järgmised küsimused:

Millal probleem algas? Kes märkas seda esimesena? Kelle jaoks oli probleem tõsine, kelle jaoks mitte? Kas peresuhted olid teistsugused enne probleemi? Millised olid teised probleemid? Millised märgid viitasid sellele, et probleem on lahendatud, leevenenud?

Samad küsimused sobivad ka käesoleva hetke probleemide ja probleemiga seotud funktsioneerimise ja suhete selgitamiseks. Lisainformatsiooni annavad järgmised küsimused: Kas perekond näeb, et probleem on muutunud? Millises suunas? Paremuse või halvenemise suunas? Mis võib perekonnas juhtuda, kui probleem jätkub? Mis võib perekonnas juhtuda, kui probleem möödub? Milline tundub tulevik? Millised on pereliikmete visioonid tuleviku osas?

4. Peresuhete ja peresiseste rollide selgitamine

Genogrammi intervjuu käigus on võimalik uurida delikaatselt ja oskuslikult ka erinevate pereliikmete suhteid, funktsioone ja rolle perekonnas.

Suhete osas abistavad järgmised küsimused: Kas on pereliikmeid, kes ei räägi üksteisega, või kellel on olnud mitterääkimise perioode? Kas keegi on olnud või on praegu konfliktis? Kas on pereliikmeid, kes on eriti lähedased? Kes aitab perekonda väljaspoolt, kui abi vajatakse? Keda pereliikmed usaldavad, kellele loodavad? Milliste probleemide ja konfliktidega oled abielus kokku puutunud? Millised probleemid ja konfliktid on olnud sinu vanemate, õdede-vendade abieludes? Milline on läbisaamine lastega? Kas mõnel pereliikmel on probleeme lastega hakkama saamisega?

Rollide struktuuri aitavad selgitada järgnevad küsimused:

Kes perekonnas on hooldaja rollis? Kes on kõige problemaatilisem? Kes on kõige haigem? Kes on kõige halvem? Kes on kõige pöörasem pereliige? Kes on perekonnas kõige tugevam? Kes on domineeriv? Kes on kõige nõrgem? Kes on kõige alandlikum ja järeleandlikum? Kes on perekonnas kõige edukam? Keda saadab ebaedu? Kes on kõige soojem, kõige külmem pereliige? Kes on hoolitseja, kes on distantseerunud perekonnast?

Küsida võib ka: Kuidas sinu isa iseloomustaks sind kui olid 13-aastane, sama vana kui sinu poeg praegu? Kuidas sinu vanem vend võiks kirjeldada sinu suhet abikaasaga?

5. Pereliikmete individuaalne funktsioneerimine

Küsimused individuaalse funktsioneerimise osas võivad olla pereliikmetele ebamugavad ja seepärast on vajalik nende esitamisel olla ülimalt taktitundeline.

Küsitletakse tõsisemate probleemide osas (füüsilise ja vaimse tervise probleemid, nende algus, abi otsimine, probleemi hetkeseis, probleemi mõju suhetele, toimetulekule, jne).

Töö ajalugu (töökoht, töökohtade vahetus, töötus, sissetulek, rahulolu tööga, majanduslik seis võrreldes teiste pereliikmetega).

Terviseriskikäitumine. Kas keegi pereliikmetest tarvitab igapäevaselt ravimeid? Milliseid? Kas keegi pereliikmetest liialdab alkoholiga? Kas keegi veel perekonnas arvab nii? Mida perekond selles osas on ette võtnud?

Probleemid seadusekuulekusega. Karistused, mille eest, millal, mis oli tulemuseks? Karistatud inimese praegune staatus?