18

Metsa keskel, jõevulinas suvekodu avaral terrassil omandab aeg sõprade seltskonnas hoopis teistsuguse tähenduse.Tekst: Helen Roosileht Pildid: Madis Eelmaa

Mitte midagi tegemise

/.../

Moment, mil juba soe on õhtu

ja sääsed pole lahti löönud laagrit,

see ongi Eesti. Eestlanegi teab.

Ja naudib oma elu õrna hetke.

Ja sitta sest, et augustis on äike.

Karl Martin Sinijärv

oma kodu

ILU

18 19

20

oma kodu

Juba alanud augustis võiks luuletuses olev “juba” asendada sõnaga “alles” ja muretseda (eestlased muretsevad –

mitte ei tee rõõmuga – ju isegi lapsi!) ko-he-kohe lõppeva suve ja kiiresti lüheneva päeva üle. Õnneks leidub piisavalt inime-si, kelle jaoks osaliselt täidetud klaas on pi-gem pooltäis kui pooltühi… Kujutluspildid kvaliteetajast sõprade seltsis silme ees, kee-ran tuttavale metsateele.

Sõbrakallidele järgnevalt

TERVITAN JÕGESee on alati eri moodi, seekord näiteks oota-matult veerikas ning karastav, varbaid nilp-sav vool uhub isegi üle vette viiva platvor-mi. Kraan mu peas keeratakse lahti, kõva-ketas hakkab mitteolulisest sahinal tühjene-ma ja vabanev ruum täitub positiivse ener-giaga. Jõgi on asjaga kursis ja ütleb sõna sek-ka, kivide juurest kostab tõsisem, kaldale lä-hemalt leebem jutt. Heaolutunne tulvab sis-se igast poorist.

TIIRUTAN AIASMis on pigem metsatukk või park. Puude all kasvavad alustaimedena sõnajalad ja mustikad, siin-seal on rühmadena loodu-sesse sobitatud igihaljaid taimi, rododend-roneid ja värvilaikudena punastes tooni-des dekoratiivpuid. Patsutan kala ja konna kujutavaid päikesesooje maakivisid, mille looduslikku vormi on täiendatud pronk-sist silmaga, imetlen väikest maitsetaime-kasvandust ja vedrutan paljaste varvaste-ga sammalt.

Pererahva loomingulisus avaldub ise-gi säästvas murupügamise stiilis, kus kor-rapärased platsid vahelduvad metsmaasi-kavälude ja muu loodusliku taimestikuga. Kultuurtaimede kasvatamiseks on pinnas vaene, veidi rammusama mullaga on vaid jõe kallas, kus rööbiti veega kaob kuuske-

de varju sõnajalgadega ääristatud varjuli-ne rada.

IMETLEN ISTUMISPAIKUEnamik neist on maja läheduses ja vaatega jõele. Madalalt palgilt elupuude vahelt saab pardipere tegutsemist ja vee kulgu jälgida; pikad pingid mahutavad suuremagi selts-konna laua äärde sööma või lauamängula-hinguid pidama.

Mehe mõttest ja kätetööst sündinud laud on tahutud aukartustäratava paksuse ja vä-hemalt kahe ja poole meetrisest tamme-plangust. Rasked malmjalad (leitud ma-hajäetud majast) on siniseks värvitud ning toetavad massiivset õlitatud lauaplaati.

Kamin-grill on Mehe jooniste põhjal prof-fide ehitatud, materjaliks klombitud gra-

niit, välja arvatud “pliidiga” piirnev lihvitud tööpind. Kõrval kahest “murdunud” gra-niitplaadist (materjal pärineb kivitöökoja praagist) kokkusobitatud laud, kus on mõ-nus määrdumist pelgamata toiduga mäs-sata, ning raske, hiigelsuurest tiikpuukän-nust Indoneesias nikerdatud pink (ostetud Univeraal Universumist).

KOHTUN BUDDHAGALiigun maja poole. Veranda trepile jõudes tabab mind poolsuletud laugude vahelt jõe-le suunatud silmade rauge pilk. See kuulub kuldpruuniks värvitud Buddhale, kellest on krohvitud seinale mahtunud vaid suur pea.

“Mis endisel pildil viga oli ja kes uue maa-lis?” pärin Mehelt.

“Vaimustusin Birmas Sulamani templis 18. sajandi freskodest,” vastab mees. “Kohalikud kopeerivad seinamaalingute detaile erili-se täpsuse ja osavusega kangale. Tahtsin siia midagi, mis mulle seda templit ja kogetud emotsiooni meenutab. Tundub, et Jan sai minust aru, olen tulemusega rahul.”

Lausa eriline on pooltund enne suvepäeva magamaminekut, mil siin kohtuvad pikad murtud varjud, puitu talletunud päikese lõhn ja veemuusika.

20

22 23

oma kodu

Jan Tomson, kunstnik ja disainer, on muuhulgas ka ajakirja Sahtel peakunst-nik. Uudishimust helistan talle ja uurin as-ja. “Kõigepealt oli plaan mõni aasta taga-si maalitud Budhha täisfiguuri täiendada. Kuna see oli tehtud piisava süvenemiseta, otsustasin ülemaalimise kasuks. Boss näi-tas oma pilte, rääkis reisidest ja sellest konk-reetsest templist, uurisin ka ise ja valisin so-bivaid värve,” räägib Jan tagasihoidlikult.

Ei ütleks, et palju targemaks sain, aga kahe mehe, noorema ja kogenuma koostöö resultaadiks on põnev tänapäevane fresko, mille teema läbitunnetatus ei jäta vaatajat ükskõikseks.

TUTVUN MAJAGAAlgselt asutuse peopaigaks ehitatud maja on pärit 60-ndatest ja ühe pere vajadusi arves-tades ehk liigagi suur. Otsustavaks sai krun-ti läbiv jõgi ja kõrge kallas, eraldatus ning mõistlik kaugus linnakodust. Esimesel aastal tehti ehituskvaliteedi ekspertiis ja pandi uus katus, teisel aastal vahetati osa aknaid, soo-justati, ehitati kaminahjud ja ajakohased pe-suruumid. Hetkeseisuga on kolmandik ma-jast renoveerituna kasutuses, ülejäänu vahe-uksega eraldatud ja ootab oma aega.

“Kõigeks korraga pole raha, aga mis veel-gi olulisem - tuleb oodata, kuni mingi ehi-tus- või kujundusidee su peas küpseks saab,” ütleb Mees, kes mõtleb välja huvitavaid la-

hendusi ja naudib isetegemist. “Alguses pla-neerisin suuremaid ümberehitustööd, aga mingil hetkel jõudsin arusaamisele, et ka 60-ndate klassika parim osa väärib säilitamist.”

Paika jäi akende arv ja asetus ning enamik ruumimahust. Ajakohastamine toimus eel-kõige seal, kus seda alati näha polegi: seinad ja põrandad on soojustatud, aknad tuultpi-davad, osas ruumides põrandaküte.

Ruumikas majas on palju põnevad sise-kujundusdetaile. Minimalismi kummarda-jad võiksid ehk ninagi kirtsutada, aga oma-nikud on veendunud, et kodu on nii isiklik asi, et ehitades-sisustades tuleb järgida ainult oma sisetunnet ning maitse-eelistusi. Julged, soojades toonides värvilahendused suhtle-vad siin südilt reisidelt toodud tekstiilide, valgustite, tarbeesemete ja kasvõi uksekäepi-demetega. Nn Aasia stiili üldmulje on rikka-lik, kõik on kasutuses või sobivas kohas.

VAIMUSTUN VERANDASTMaja sees loovad suuremad ja väiksemad klaaspinnad mulje valgetes raamides inter-aktiivsetest piltidest, mille vaade muutub aasta- ja kellaajast, valguse intensiivsusest ja vaataja meeleolust sõltuvalt. Suurimad on ruumika veranda lükandaknad, kust ulatub puutüve paitama ja kus jõele avanevastww suursugusest üldvaatest on võimatu tüdine-da.

Algselt klaase polnud ning tuul, vihm ja putukad lühendasid ruumi kasutusaega. Nüüdseks on veranda üldine lemmik vara-kevadest peale ning aktiivses kasutuses hilis-sügiseni.

Vesihüatsindist punutud Indoneesia tu-gitoolid on ostetud Eestist, aga bambusest diivan nimega Huuled pandi merekontei-neriga teele koguni Birmast. “Ei suutnud vastu panna, kui olin seda vaimusilmas siin

verandal kujutlenud, istuda ja lamada proo-vinud,” ütleb Naine.

Eksootilistele istumispaikadele sekundee-rib metallist jalgade ja sepistatud “kapjade-ga” laud. Selle plaadi tegi Mees “rikka me-he” poolt küttepuudeks tagandatud tamme-plankudest ning mõtles välja ka jalgade di-saini. (Sassi-nimelise sepa ääsil on teostu-nud muudki selles majas asuvad omapära-sed sepised.)

Kui rahvast rohkem või ilm ebasõbra-lik, tuuakse lisalaud ja -toolid ning veranda mahutab tosinkond inimest.

Hommikuti on seal veel eelmise päe-va soojust, kuid lausa eriline on pooltund enne suvepäeva magamaminekut, mil siin kohtuvad pikad murtud varjud, puitu talle-tunud päikese lõhn ja veemuusika.

MÕNULEN RISTIKUMURULÕhtupooliku edenedes on mitte midagi te-gemise ilu nihkunud sauna, mille uksel olev nikerdatud silt “Nirvana” ei ole juhuslik.

Peagi vupsab jõkke eri eas ja kehakuju-ga “porgandeid”, kostab orgastilisi häälit-susi ning murul patseerivad rahulolevad auravad kehad.

Järgmiseks hoolitsuseks valin jalatalda-de massaazi ristikuga (valikus valged ja lil-lakad õied) ja seejärel saunajärgse tukas-tuse. Õhtu jätkub slow foodiga küünla- ja kuuvalguses ning lauamängudega.

Kas naudiksime seda kõike samamoodi, kui suvi oleks rohkem kui kord aastas või kestaks pidevalt?

Elu on imeline. Sõbrad on asendamatud. Suvi kestab.Kodu on nii isiklik asi, et ehitades-sisustades tuleb järgida eelkõige

ja ainult oma sisetunnet ning maitse-eelistusi.