Ivo Krustok

OÜ FOOKUS POOKUS 2015

LOODUSE JA KESKKONNA ÕPPEMATERJAL

1

Sisukord

1. Ökoloogilised põhiprotsessid ..................................................................................... 3

1.1 Fotosüntees ......................................................................................................... 3

1.2 Süsinikuringe ....................................................................................................... 3

1.3 Veeringe .............................................................................................................. 4

1.4 Mullateke/erosioon ............................................................................................... 4

2. Ilm ja kliima ............................................................................................................... 5

2.1 Aastaajad ja ilm ................................................................................................... 5

2.2 Muutused looduses ööpäeva lõikes ..................................................................... 6

2.3 Kliimamuutused Maa ajaloos ............................................................................... 7

2.4 Kliimamuutused ja inimene .................................................................................. 7

3. Eesti looduse arengulugu .......................................................................................... 8

3.1 Eesti maastike teke .............................................................................................. 8

3.2 Läänemere arengulugu ........................................................................................ 9

3.3 Eesti eluslooduse arengulugu .............................................................................. 9

3.4 Inimasustuse areng............................................................................................ 10

4. Elurikkus ja looduskaitse Eestis ............................................................................... 10

4.1 Liigikaitse Euroopa naaritsa näitel ...................................................................... 10

4.2 Koosluse kaitse puisniidu näitel ......................................................................... 11

4.3 Koosluste areng ................................................................................................. 12

4.4 Kultuurmaastikud ja pärandkooslused................................................................ 12

4.5 Läänemere kaitse .............................................................................................. 13

4.6 Võõrliigid Eestis ................................................................................................. 14

4.7 Geneetiline mitmekesisus .................................................................................. 14

5. Eesti loodusvarad ja nende kasutamine .................................................................. 15

5.1 Energeetika ....................................................................................................... 15

5.2 Põlevkivi kui peamine maavara ja energiaallikas ............................................... 16

5.3 Metsandus ......................................................................................................... 17

5.4 Kalandus ............................................................................................................ 17

5.5 Põllumajandus ................................................................................................... 18

6. Tarbimine ................................................................................................................ 19

6.1 Ökoloogiline jalajälg ........................................................................................... 19

6.2 Toit ja toote elukaar ........................................................................................... 20

6.3 Toodete energiamahukus .................................................................................. 20

6.4 Toodete vee jalajälg ........................................................................................... 21

6.5 Transpordi keskkonnamõju ................................................................................ 22

2

6.6 Säästlik transport ............................................................................................... 22

6.7 Olmekeemia/keskkonnamürgid/ravimid .............................................................. 23

7. Keskkonnaprobleemid ............................................................................................. 24

7.1 Reostus ............................................................................................................. 24

7.2 Eutrofeerumine .................................................................................................. 25

7.3 Maavarade kasutamine ...................................................................................... 26

7.4 Looduskatastroofid ............................................................................................ 26

7.5 Keskkonnapõgenikud ......................................................................................... 27

7.6 Rahvastikuplahvatus .......................................................................................... 28

7.7 Asustus, valglinnastumine ja nende mõju keskkonnale ...................................... 28

8. Säästev areng ühiskonnas ...................................................................................... 29

8.1 Keskkonnasõbralik kool ..................................................................................... 29

8.2 Keskkonnasõbralik kodu/majapidamine ............................................................. 30

8.3 Kodanikuühiskond ............................................................................................. 31

8.4 Õiglane kaubandus ............................................................................................ 31

8.5 Ökoinnovatsioon ................................................................................................ 32

8.6 Roheline majandus ja vastutustundlik ettevõtlus ................................................ 33

8.7 Taaskasutus, uuskasutus ja isetegemise oskused ............................................. 34

8.8 III maailma arenguabi - kellele ja milleks? .......................................................... 34

8.9 Rohepesu .......................................................................................................... 35

9. Universumi ja elu evolutsioon .................................................................................. 36

9.1 Eluslooduse arengupuu ..................................................................................... 36

9.2 Maailmaruum ..................................................................................................... 37

9.3 Planeet Maa ...................................................................................................... 37

3

1. Ökoloogilised põhiprotsessid

1.1 Fotosüntees Definitsioon: Fotosüntees, on protsess, misläbi kloroplaste sisaldavad organismid

nagu näiteks taimed ja vetikad muudavad päikeselt tuleva valgusenergia suhkrutena

salvestatud keemiliseks energiaks. Kloroplastideks kutsutakse taimerakkudes olevaid

organelle, milles see protsess toimub. Fotosünteesi läbiviimises on vaja süsinikdioksiidi,

vett ja erinevaid mineraalained. Energiaallikana kasutatakse päikeseenergiat.

Fotosünteesi lõpp-produktideks on süsivesikud (peamiselt glükoos, fruktoos ja tärklis)

ning protsessist eraldub hapnik.

Fotosüntees võimaldab elu: Fotosüntees on ülimalt oluline protsess suuremale osale

elule maal. Kuigi on ka organisme, eks ei vaja fotosünteesi, et energiat saada, vajavad

enamik elusolendeid seda, kas otseselt või kaudselt. Taim kasvab päikese abil,

herbivoorid ja omnivoorid söövad taimi ning karnivoorid jälle omakorda neid. Inimene

kasutab seda protsessi tööstuslikult taimede tootmiseks väga mitmel eri moel. Näiteks

võib suures kasvuhoones salatit kasvatada, põllul vilja või peenardel lilli. Kõigi taimsete

toodete kasvul on põhiline fotosünteesi edukas toimimine.

Miks on taimed rohelised? Fotosünteesist tuleneb ka taimede iseloomulik roheline

värv. Klorofülli molekulid taimedes neelavad sinist ning punast valgust ja

peegeldavad rohelist ning kollast. Talvel ei ole taimedel piisavalt valgust ega vett, et

fotosünteesi läbi viia. Selleks ette valmistudes hakkavad nad sügiseti oma kloroplaste

välja lülitama. Seetõttu hakkab lehtedest roheline värv kaduma ning avalduvad

oranžikad ja punased toonid, mis tulenevad erinevatest karotinoididest.

Mitte ainult taimedes: Fotosünteesi leidub lisaks taimedele ka teistes organismides,

millest kõige tuntumad on tsüanobakterid. Eestis kutsutakse neid tihti ka sinivetikateks

hoolimata faktist, et tegu on bakteritega. Arvatakse, et tsüanobakterid on eksisteerinud

maal juba kuni 3.5 miljardit aastat ning koos vetikatega toodavad nad 75 kuni 85%

õhuhapnikust. Nad kasvavad meelsasti toitainerikkas vees ning võivad suvistel vetikate

kasvupuhangutel mererandades probleeme põhjustada, tootes oma elutegevuse käigus

toksiine.

1.2 Süsinikuringe Definitsioon: Süsinikuringe väljendab süsiniku pidevat tsüklilist liikumist ja muutumist

eluta loodusest läbi elusorganismide uuesti eluta loodusesse tagasi. Süsinikuringes

osalevad kõik Maa elukeskkonnad – õhk, muld ja vesi ning suurem enamus elusolendeid

(va kemosünteesijad). Kõige olulisemad protsessid on süsinikuringes fotosüntees,

hingamine, kõdunemine ja põlemine.

Tähtsus: Süsinikuringe mõjutab meid ümbritsevat loodust väga suurel määral. Üks

elusloodusele olulisemaid süsinikuringe protsesse on juba varem kirjeldatud

fotosüntees. Teine kõigile väga tuttav protsess on hingamine, just see, mida teevad kõik

heterotroofsed elusorganismid, kes saab oma elutegevuseks vajaliku süsiniku toitudes

orgaanilisest ainest. Ka paljud bakterid hingavad. Nende hingamine võib küll meie omast

veidi erineda aga põhimõte on sama – süsivesikud oksüdeeritakse hapniku abil.

Süsinikuringe jälgimine on väga oluline. Eriti muretsetakse tänapäeval selle üle, kui

palju ning kus on süsinikdioksiidi. Süsinikdioksiidi kogus ookeanides mõjutab vee

happelisust ning määrab selle, millised organismid seal mugavalt elada saavad.

Kasvuhoone efekt, mis mõjutab meie planeedi kliimat on seotud süsiniku

kontsentratsiooniga atmosfääris. Kuigi kasvuhoone efekt on eluks maal oluline tõstes

4

planeedi temperatuuri, on liigne süsihappegaasi ja teiste kasvuhoonegaaside hulk

atmosfääris ohtlik paljudele elusolenditele – sealhulgas meile.

Süsinikdioksiidi kasvav kogus atmosfääris ning ookeanides tuleneb fossiilsete kütuste

põletamisest, mis on ka osa süsinikuringest. Inimkond on pärast tööstusrevolutsiooni

algust kasutanud fossiilseid kütuseid väga intensiivselt. See on vabastanud maapõuest

suure osa süsinikku, mis on olnud väga pikka aega mattunud.

1.3 Veeringe Definitsioon: Veeringe (tuntud ka kui hüdroloogiline tsükkel) kirjeldab pidevalt toimuvat

vee liikumist maapinnast sisse ja välja ning sellest alla ja ülespoole. Vee paneb ringlema

Päikese energia, mis soojendab vett. Veerignet jagatakse väikeseks ja suureks

veeringeks. Väikese veeringe moodustab ookeanitelt aurustuv vesi, mis sinna tagasi

sajab ning suureks veeringeks nimetatakse ookeanilt aurustuvat veehulka, mis ka

maismaale jõuab.

Veeringe peamised protsessid on evapotranspiratsioon, kondensatsioon, sadenemine

ja äravool. Vesi aurustub ookeanidest ja tõuseb atmosfääri. Aurustunud vesi koguneb

kokku ning kondenseerub külmema õhtu tõttu. Selle tulemusena tekkivad taevas pilved.

Kui vee kontsentratsioon ühel alal on väga suur ja temperatuur langeb sajab atmosfääri

kogunenud vesi alla näiteks vihma või lumena. Tänu tuulele liiguvad pilved ookeanide

kohalt ka mujale. Kui seda protsessi ei toimuks, sajaks kogu vesi otse tagasi ookeani ja

maapinnale vihma ei sattuks.

Sama gravitatsioon, mis vee atmosfäärist alla tirib jätkab veeringes olulist kohta ka

edaspidi, vedades vett järjest rohkem allapoole, tekitades pindmist äravoolu või maasse

imbumist. Kuigi veel on ajutisi „puhkepaiku“ järvede, põhjavee varude jms näol jõuab ta

lõpuks ikka tagasi ookeani.

Kas vee kogus maal on konstantne? Laias plaanis võetakse Maal olevat veehulka

konstandina kuid reaalsuses, hajub veemolekule pidevalt ka kosmosesse, ning

geoloogiliste protsesside (nt vulkaanide) tõttu jõuab maapinnale ka magmas

eksisteerivat ehk juveniilset vett.

Kuldkihara tsoon? Meie planeedil on vee vedel olulik loomuliktänu Maa kaugusele

päikesest. Kuna vedelas olekus vesi on eluks maal vajalik, nimetatakse seda

piirkonda kuldkihara tsooniks tuntud muinasjutu järgi. Kui me oleksime päikesest palju

kaugemal, oleks kogu vesi Maal jäätunud olekus. Kui me aga oleks palju lähemal,

aurustuks kogu vesi. Kuldkihara tsooni järgi otsitakse elu ka teistelt planeetidelt. Kui

leiame planeedi, mis tiirleb ümber tähe kuskil universumis, saame me tuletada, kas seal

on võimalus vedela vee olemasoluks. Kui seal saab olla vedelas olekus vett, on ka

võimalik, et seal eksisteerib elu.

1.4 Mullateke/erosioon Definitsioon: Erosioon on protsess, mille tõttu osa pinnasest kandub ära, seda kas

voolava vee, liustike, tuule või lainete tekitatud kulutuse tõttu. Erosioon võib olla looduslik

või ka inimtekkeline. Muld on peamine materjal, mis lisaks liivale, kuivale turbale,

setetele ja kivimitele, allub erosioonile. Mullateke (teisisõnu ka pedogenees) on

biogeokeemiline protsess, mille käigus moodustub muld.

Mulla teket mõjutavad mitmed tegurid, peamiselt kliima (ka veereziim), lähtekivim,

pinnase reljeef/topoloogia, taimed ja loomad. Lisaks tuleb arvestada ka ajaga, mis mulla

tekkeks kulub.

5

Huvitav näide on terra rossa e. punase mulla tekkeprotsess, mis on levinud vahemere

kliimaga maades. See punase värvusega savimuld tekkib lubjakivi erosioonil.

Iseloomulik värv tuleneb raua oksüdeerimisest. Erinevalt teistest savimuldadest on terra

rossal väga head äravoolu omadused, mis muudab ta sobilikuks viinamarjade

kasvatamiseks veini tootmisel.

Erosiooni on väga raske märgata hoolimata sellest, et ta mõjutab meid ümbritsevat

maailma väga palju. Me ei märka erosiooni sest see toimub liiga pikas ajaskaalas. Võib

ette kujutada kuidas voolav vesi sajandeid üle ühe ja sama kivi päev päeva järel, iga

tund, iga aasta liigub ning iga kord veidike kivist kaasa võttes, seda siludes ning

vähendades. Kui piisavalt kaua aega on möödas on algul teravate äärtega nurgelised

kivid muutunud siledateks ja ümarateks.

Mägi mis seisab ühe koha peal liikumatult muutub iga hetkega väga väikesel määral.

Ühel päeval sajab vihma, teisel puhub kõva tuul. Talvel jäätub vesi kivide pragudes

laiendades neid ning kevadel sulades viies endaga minema mineraalaineid. Ka taimed,

mis mäenõlval kasvavad ning loomad ja linnud, mis mäge elupaigana kasutavad aitavad

kaasa mäe muutmisele.

Kuigi erosioon on alati toiminud ja toimib ka edaspidi, on inimeste tegevusega tõusnud

erosiooni kiirus arvatavalt 10-40 korda. Me ei muuda enam oma planeeti aeglaselt üle

sadade aastate vaid korraldame ühe inimese eluajal ümber suures koguses maad, kas

tahtlikult või meie tegevusega kaasnevalt.

Metsade langetamine: Oluline viis, kuidas inimesed erosiooni kiirendavad on metsade

langetamine. Metsad kaitsevad nende all olevat mulda erosiooni eest peamiselt lehtede

ja huumuse kattega ning juurtega, mis hoiavad mullaosakesi koos. Nende tegurite

eemaldamine kiirendab erosiooni ning on riike, kus metsade langetamine on muutnud

suured maa-alad taimedele ebasobivaks kasvupinnaseks.

2. Ilm ja kliima

2.1 Aastaajad ja ilm Definitsioon: Aastaajad on viis jaotada aastat suurte muutuste järgi, mis toimuvad

ilmas, ökoloogias ja päeva pikkuses ning mis tulenevad Maa tiirlemisest ümber päikese

ning Maa telje kaldenurgast.

Maa kujutletav telg on kallutatud umbes 23.5 kraadi võrra ja just seetõttu saab üks

planeedi poolkera oluliselt rohkem päikesevalgust kui teine. See vaheldub Maa

tiirlemisega ümber oma kujutletava telje. Seetõttu on põhjapoolkeral ja lõunapoolkeral

hoolimata aastaajast alati vastupidised aastaajad.

Mitu aastaaega? Suurem osa maailmast jaotab aastat neljaks aastaajaks: kevad, suvi,

sügis, talv. Need on eriti selgelt väljendunud just parasvöötmes, vähem aga

lähistroopikas ja arktilistel aladel. Ökoloogid jaotavad vahel aastat lausa kuueks

aastaajaks, lisades varakevade ja hilissuve.

Definitsioon: Kõnekeeles kasutavad inimesed tihti ilma ja kliimat samas kontekstis.

Reaalsuses on tegu aga erinevate asjadega. Ilmaks nimetatakse igapäevast atmosfääri

olekut (täna on külm ja homme sajab vihma). Kliimaks kutsutakse aga atmosfääri oleku

keskmist üle väga pika aja (näiteks viimase 100 aasta jooksul).

Ilma mõjutavad õhurõhk, temperatuur ja niiskus ning nende erinevused Maa eri

piirkondades. Neid mõjutavad omakorda laiuskraadist ning millise nurga all päike

6

paistab. Päikeselt tuleva kiirguse kaldenurk on troopilisest vööndist eemale minnes

järjest madalam. Selle tõttu on ka temperatuurid neis kohtades madalamad.

Ilm mõjutab ilma: Ka ilm ise mõjutab seda, kui palju soojust maapinnale jõuab. Kui on

palju pilvi tuleb päikesekiirgust vähem pinnani. Aluspinna füüsikalised omadused nagu

peegeldus, niiskussisaldus jne mõjutavad lokaalselt temperatuuri ning need tekkinud

pinnatemperatuuri erinevused erinevate asukohtade vahel põhjustavad erinevusi

õhurõhus. Õhk hakkab liikuma kõrgema õhurõhuga piirkonnast madalama poole ning

maa ümar kuju ning Coriolise efekt muudavad liikumise kõverjooneliseks.

Death Valley: California Mojave kõrbes asuv Surma org on Maa kõige kuumem paik.

Seal on mõõdetud ajaloo kõige kõrgem õhutemperatuur maakeral – 56.7°C (10. Juuli

1913). Aasta keskmine temperatuur on 25.1°C ning temperatuur on tihti ületanud 40-

50°C. Surma oru morbiidne nimi tuleneb 19. sajandil seal kulda otsinud inimeste poolt,

kuigi teadaolevalt suri seal vaid üks kulla otsija.

Antarktika: Maailma kõige lõunapoolsem kontinent Antarktika on kõige külmem, kuivem

ning tuulisem piirkond maal. Aastas sajab seal ainult 200 mm ning kõige madalam

mõõdetud temperatuur on -89°C. Pole üllatav, et Antarktikas puuduvad püsivad

inimasustused. Küll leiab sealt uurimisjaamu, kus võib aasta jooksul elada 1000-5000

inimest.

2.2 Muutused looduses ööpäeva lõikes Definitsioon: Kuna meie Maakera pöörleb ümber oma telje ja tiirleb ümber Päikese, on

alati osa Maa pinnast valgustatud ning osa mitte. Ühe täispöörde tegemiseks kulub Maal

ligikaudu 24 tundi. Valget aega, mil Päike paistab, nimetatakse päevaks ning pimedat

aega ööks. Kuna päike on meie planeedi primaarne energia allikas muudab valguse

olemasolu või puudumine meid ümbritsevas keskkonnas palju.

Nägemine öösel: Kõige kergemini märgatav muutus inimeste jaoks on ilmselt nägemise

kehvenemine. Inimeste nägemine on pimedas kehv. Inimene on kohastunud öösel

magama ja meie silm ei ole vähesele valgusele väga tundlik. See ei ole aga tõsi kõikide

loomade puhul. Silma ehitusi on erinevaid ning öö ajal tegutsevatel loomadel on tihtilugu

suuremad silmad ning võrkkestal on vähem kolvikesi ja rohkem kepikesi, mis on

oluliselt valgustundlikumad ning reageerivad ka üksiku footoni peale.

Adapteerumine: Parem pimedas nägemine on vaid üks viis kuidas loomad ööle on

adapteerunud. Nahkhiired liiguvad ja jahivad näiteks kajalokatsiooni abil, mis võimaldab

neil „näha“ kõrgesagedusega helide abil. Öösel on abiks ka väga heast lõhnatajust või

kuulmisest. Viimane on väga hästi arenenud koomiliselt suurte kõrvadega kõrberebastel,

kes peavad küttima öösiti kuna päeval on liiga palav. Suured kõrvad võimaldavad neil

kuulda öösel saaki liiva all liikumas ja selle asukohta selgeks teha.

Magamine: Inimene kasutab ööga toime tulemiseks pimedal ajal magamist. Kuigi

mõned inimesed armastavad pimedal ajal ärkvel olla, tunneme me end pimeda tulekul

unisena ja soovime magama minna. See aitas meie eellastel taastuda ja energiat kokku

hoida ajal, mil nad ei suutnud jahti pidada.

Elusolendite keha ja käitumise muutust ööpäeva ringes nimetatakse tsirkadiaanseks

rütmiks. Tsirkadiaanne rütm väljendub toitumise ja magamise mustrites, keha

temperatuuris, aju aktiivsuses, hormoonide tootmises ning teistes keha funktsioonides.

Kronotüüp iseloomustab inimeste ööpäevase aktiivsuse eelistust. Enamik inimesi (ca

60%) on keskmise kronotüübiga (e tuvid). Nemad alustavad oma päeva kaheksa ajal

7

hommikul ning lõpetavad kaheteistkümne ajal öösel. Lisaks leidub aga inimesi, kes

ärakavad varahommikul, mil tunnevad end erksamini. Neid kutsutakse varajase

kronotüübiga inimesteks (e lõokesed). Nad lähevad tihti ka varem magama. Hilise

kronotüübiga inimesed (e öökullid) lähevad aga hilja voodisse ning võivad vahel ärgata

alles keskpäeval. Hiline kronotüüp pole aga väga tervislik ning teadlased on leidnud, et

see tõstab mitme haiguse riski (stress, unehäired, depressioon, tähelepanu probleemid).

2.3 Kliimamuutused Maa ajaloos Mõiste: Kliimamuutusi läbi Maa ajaloo uurib teadus nimega paleoklimatoloogia. Info

varasema kliima kohta tuletatakse mitmetest allikatest nagu kivimid, setted, jää, puu

aastaringid, korallid jne. Huvitatud ollakse erinevate kliima regioonidest ja atmosfääri

oludest Maa ajaloos. Paleoklimatoloogiat hakati uurima alles 19. sajandi alguses.

Kliimamuutuste uurimine Maa ajaloos aitab panna Maa praeguse kliima ja selles

toimuvad variatsioonid laiemasse konteksti. Teadlased on suutnud panna kokku pildi

kliima trendidest kuni 500 miljonit aastat tagasi. 4.54 miljardi aastaga võrreldes pole seda

just palju aga peame arvestama ka planeedil koguaeg toimuvat aine ümber töötlust (vt

süsiniku- ja veeringe).

Faktorid, mis omavad tugevat mõju maakera kliimale tulenevad atmosfäärist,

biosfäärist, hüdrosfäärist ja litosfäärist. Lisaks Maa sisestele muutustele nagu mandrite

paigutus ja sellest tulenev soojuse neeldumine on ka mitmeid väliseid tegureid, mis meie

kliimat mõjutavad:

Päikesekiirguse hulk;

Päikesesüsteemi planeedid ja Kuu;

Vulkaaniline tegevus;

Inimtegevus;

Kui Maa kliima on olnud pidevalt muutumises, miks praegune soojenemine eriline

on? Praegune globaalne kliimamuutus (globaalne soojenemine) ei ole eriline ajaloolises

perspektiivis aga see omab suurt mõju meie ühiskonnale, majandusele ja loodusele.

Nafta saaduste kiire ja intensiivne põletamine on süsinikuringet oluliselt mõjutanud tuues

maapõuest välja suure koguse maetud süsinikust ning paisates selle atmosfääri. Aasta

2013 Mai kuus tõusis atmosfääris oleva CO2 hulk kontsentratsioonini 400 ppm (osakest

miljoni osakese kohta). Arvatakse, et nii kõrgel pole see kontsentratsioon olnud viimased

4.5 miljonit aastat.

IPCC (Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneel) andis aastal 2014 välja oma viienda

raporti, milles tuuakse välja, et ookeanide ja atmosfääri soojenemine on üheselt

mõistetav ning inimese mõju kliimale on selge. Need järeldused põhinevad maailma

teadlaste uuringutel, mida on tehtud väga pika perioodi vältel ja on seni ilmunud

järeldustest kõige tugevasõnalisemad.

2.4 Kliimamuutused ja inimene Definitsioon: Kliimamuutuste võimalik mõju inimestele võib olla väga erinev. Kuna

tegemist on hüpoteesidega, pole mõjud üheselt mõistetavad. Võimalikud negatiivsed

arengud on karmimad ilmastikunähtused (üleujutused, orkaanid), muutunud

ökosüsteemid, maailmamere taseme tõus igijää ja -lume sulamisel, mis toob kaasa

maismaapindala vähenemise ning nakkushaiguste nagu malaaria, kollapalavik ja

koolera laiema leviku.

Tugevamad tormid: Kliimamuutus toob endaga kaasa erinevaid ilmastiku muutuseid.

Ühena võimalikest muutustest tuuakse välja tugevamad tormid. 4 ning 5 kategooria

8

tormide sagedus on tõusnud 20%-lt 1970-l aastatel 35%-ni 1990-tel. Teoreetiliselt

ennustatakse temperatuuri kasvades tugevamate tormide sageduse tõusu.

Erosioon: Oodata on ka erosiooni kasvu. Ookeanide soojenemise tõttu suureneb neist

aurustumine. Kuna maakera saab vaadelda kui suletud süsteemi, toob see kaasa

tugevamad vihmad, tekitades tugevamat erosiooni. See võib saada saatuslikuks

troopilistele aladele (eriti Aafrikale) aidates kaasa kõrbestumisele. Teistel aladel võib

vihma koguse kasvamine viia aga metsade kasvamiseni kuivades kõrbestunud

piirkondades.

Liustikud: Arvates välja Arktika ja Antarktika, on liustike jää hulk umbes 50% võrra

vähenenud võrreldes 19 sajandi lõpuga. See on halb uudis nende jaoks, kelle joogivesi

on otseses sõltuvuses liustikest. Himaalaja liustikud on Aasia suurte jõgede toitjateks

ning need jõed võivad halvimal juhul kaduda temperatuuri tõustes juba aastaks 2035.

Umbes 2,4 miljardit inimest elavad nende jõgede valglas ning võivad kogeda järgnevatel

kümnenditel üleujutusi ning hiljem põuda.

Ka majandus ja sotsiaalsfäärid ei jää puutumata. IPCC (Valitsustevaheline

Kliimamuutuste Paneel) andmetel on temperatuuri vähese muutuse korral arenenud

riikidel suur tõenäosus kogeda positiivseid tagajärgi majandusele. Arenguriigid kogevad

aga negatiivseid tagajärgi. See suurendab arenenud ning arenguriikide vahelist

ebavõrdsust veelgi. Suuremad temperatuuri muutused on tõenäoliselt aga kõigile

ebasoodsad.

3. Eesti looduse arengulugu

3.1 Eesti maastike teke Definitsioon: Maastiku mõiste erinevates valdkondades on väga erinev. Maastik on see

meie poolt tajutav eripärase väljanägemisega ala, mis kujuneb looduslike tegurite ja

inimtegevuse vastastikusel mõjul. Loodusmaastik. Kultuurmaastik. Tehismaastik.

Pärandmaastik. Eestis tuntakse sõna maastik umbes sada aastat

Eesti üsna madal maastik on pinnavormid poolest väga mitmekesine - voored, oosid,

moreenkünkad, mõhnastikud, jõeorud, pangad, luited jne. Nende tekkimine on jagatud

kolme suurde etappi:

I etapp algas umbes 350 miljonit aastat tagasi ajal, mida kutsutakse Hilis-Devoniks. Sel

ajal kujunesid peamised nüüdisajalgi eksisteerivad maismaaolud.

II etapp algas jäätumistega, ning just need jäätumised mängisidki sel etapil peamist rolli.

Jää mõjutas Eesti maastiku peamiselt kulutamisega. Peamiselt Põhja-Eestis kandis jää

minema mitmekümne meetri paksuse settekihi.

III etappi, mis tänagi veel jätkub, iseloomustab inimese tugev mõju pinnamoele. Lisaks

looduslikule pinnamoele on inimene loonud karjääre, mis võivad ulatuda mitmekümne

meetri sügavusele ning aherainest on kokku tassitud mägesid, mis võivad olla kõrgemad

kui 100 m.

Pinnavormide tekkeviisid jaotatakse nelja rühma: kosmogeensed, geogeensed,

biogeensed ja antropogeensed tekkeviisid. Kosmogeensetest pinnavormidest on

enamikele tuttavad meteoriidikraatrid, mis tekkivad meteoriidi kokkupõrkel Maaga.

Eestis on kõige tuntumad Kaali, Ilumetsa, Kärdla ja Neugrundi meteoriidikraatrid.

Geogeensed pinnavormid on tekkinud geoloogiliste välisjõudude toimel (mandrijää, tuul,

vesi ja raskusjõud). Eesti pinnavormide tekkimisel on eriti tähtsaks jõuks olnud mandrijää

ning selle sulamine. Bioloogilised ning antropogeensed tegurid mõjutavad

9

pinnavorme üldiselt vähem kui eelmised kaks tegurit kuid mängivad siiski olulist rolli.

Tänu taimedele on Eestis näiteks madal- ning siirdesood. Ka sipelgapesasid peetakse

pinnavormideks, mis on loom-tekkelised.

3.2 Läänemere arengulugu Definitsioon: Läänemeri on maailma suurim riimveeline sisemeri, mille pindala on

ligikaudu 373 000 km2. Läänemere arengulugu on suures osas olnud seotud

mandrijääga, mis on korduvalt täitnud ja ümber kujundanud seda ala, milles praegu

eksisteerib meri.

Ajalugu: Läänemeri on oma ajaloos läbi teinud mitmeid muutuseid - veetaseme muutus,

soolsuse muutus, mere ja järve staatus ehk ühendus ookeaniga, temperatuur jne (Joonis

5). Läänemere ajaloo kirjeldamist alustatakse enamasti umbes poole miljoni aasta eest,

mil sel alal eksisteeris Holsteini meri. Pärast seda eristatakse veel Eemimerd, Lõuna-

Balti ja Ramsay jääpaisjärve, Balti jääpaisjärve, Joldiamerd, Antsülusjärve ja

Litoriinamerd. Praegust etappi Läänemere ajaloos nimetavad teadlased

Limneamereks.

Geograafia: Tänapäevane Läänemeri piirneb lisaks Eestile veel Läti, Leedu, Poola,

Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ja Venemaaga. Sarnaselt Eestile on kõik need riigid

läbi ajaloo tihedalt Läänemerega seotud olnud ja sellest kasu lõiganud. Meri on olnud

toidu allikaks ning kaubanduse vahendajaks. Näiteks suur osa Hansa Liidu

kaubandusest liikus mööda Läänemerd.

Bioloogia: Läänemere staarkalad on:

Räim

Kilu

Tursk

Lest

Neid on enamik Läänemere ääres elavaid inimesi söönud. Kuigi isendite poolest on

Läänemeri üsna rikas, on tegu üsna liigivaese keskkonnaga - magevee loomade

jaoks on vesi liiga soolane ning ookeaniliikide jaoks liiga mage.

3.3 Eesti eluslooduse arengulugu Definitsioon: Kuna Eesti mullastik on väga mitmekesine on ka Eesti taimestik liigirikas.

Eestis elab pärismaiseid soontaimi 1440 liiki ja 525 liiki samblaid. Fauna on Eestis aga

globaalses mõistes üsna liigivaene - kui maailmas on kindlaks tehtud üle 1,3 miljoni liigi,

siis Eestis veidi üle 13 000 erineva liigi. Kuna Eesti asub paljude liikide levialade piiril,

on siinne loodus samal laiuskraadil asuvate aladega võrreldes siiski üsna liigirikas.

Hilisjääaeg: Kui mandrijää hakkas hilisjääajal taganema tekkis Eesti alal arktiline

tundrataimestik. Vähesed inimesed, kes sel ajal Eesti aladel elasid võisid sel ajal näha

külmaga kohastunud taimi nagu drüaas, vaevakask, arktiline paju ja kadakas.

Loomadest võis leida põhjapõtra, stepipiisonit ja ulukhobust, tõenäoliselt ka mammutit.

Metsade kiire levik leidis aset perioodil, mida kutsutakse varajaseks jääjärgseks

metsatundraks. Sel ajal laienesid Eestisse kask, mänd, haab ja kuusk, hiljem ka lepp.

Loomadest jõudsid Eesti aladele mitmed imetajaid nagu põder, metssiga, orav, leethiir,

metshiir, kaelushiir ja pähklinäpp.

10

Kui viimased Skandinaavia liustikud olid sulanud algas soojalembeliste liikide levik Eesti

aladel. Seda arenguetappi kutsutakse laialeheliste metsade perioodiks. Soe periood

ei jätkunud aga igavesti ning umbes 4000 aastat tagasi hakkas kliima jälle jahenema.

See soodustas kuuskute levikut Eestisse. Tänu pimedatele kuusikutele rändasid meie

aladele ka ida poolt sisse taigale iseloomulikud loomad.

Koos rauaaja algusega algas ka kultuurmaade periood, mis kestab tänini. Nagu nimi

ka vihjab, suurenes inimese mõju looduse arengule oluliselt. Arenes põllumajandus ja

karjakasvatus ning inimese võime maastike ümber kujundada aina tõusis. kujundasid

maastikut aina rohkem ning kasvasid põllumajandus ja karjakasvatus. Eestisse toodi

sisse ka ligi 4000 erinevat võõrliiki, millest mõned olid Eestis väga edukad. Kurikuulus

on hiid-karuputk, mis toodi algselt iluaedade ehteks.

3.4 Inimasustuse areng Definitsioon: Arvatakse, et inimene saabus Baltimaadesse umbes 14 000 aastat tagasi.

Mandrijää taganemine ja kliima üldine soojenemine avas need alad nii rohkematele

looma ja taimeliikudele kui ka lõpuks inimestele, kes nende taimede ja loomade küttimise

ja korilusega tegelesid.

Inimasustus Eestis tekkis teadaolevalt umbes 11 000 aastat tagasi kui mandrijää hakkas

taanduma. Enne alaliste elupaikade tekkimist olid inimesed Eesti aladel ilmselt vaid

ajutiselt või hooajaliselt, käies seal küttimas, kalastamas ja metsaande korjamas.

Vanim asula: Vanimaks asulaks Eestis peetakse Pulli asulat, mille vanus on umbes

10 000 - 11 000 aastat. Sel ajal valitses seal keskmise kiviaja küttide ja kalastajate kultuur

ehk Kunda kultuur. Tööriistadena kasutati kivist, luust ja sarvest esemeid ning need olid

küllaltki algelised.

Põllumajandus: Kuskil 5000 aastat tagasi noorema kiviaja lõpus hakati Eesti aladel

pidama koduloomi ja alustati vaikselt viljelusmajandusega. Algus oli küllaltki raske kuna

soojematelt lõuna aladelt pärit kariloomade elus hoidmine üle külma talve piiras

põllumajandustegevuse levikut. Pronksiaja tulekuga sai Eesti põllumajandus lõpuks

valdavaks. Selle kõrvalt ei kadunud kuhugi jahipidamine ning kalapüük, mis olid muistse

Eestlase elus veel väga tähtsad.

Rauaaeg ja kiire areng: 2500 aastat tagasi toimus järgmine oluline pööre – Eestis õpiti

tundma rauda ning algas rauaaeg. Inimasustus Eestis kasvas ning põllumaad laienesid.

See kõik tõi kaasa inimese järjest kasvava mõju loodusele. Hakkasid tekkima talud ja

kaitseks rajati linnuseid. Järjest kiirenev areng viis meid 19. sajandil linnastumise ja

tööstusrevolutsioonini. Sellega kaasnes kahjuks väga tugev mõju loodusele ning sellest

perioodist on pärit ka enamus meie lokaalsed ja globaalsed keskkonnaprobleemid.

Tänapäev: 20 sajandi lõpust on hakatud järjest rohkem mõistma inimasustuse arengust

tingitud ohtusid keskkonnale ning seal elavatele liikidele ning saame rääkida lisaks

inimarengule ka loodushoiu arengust. Linnastumine ja tehnoloogia areng jätkub tänini

kuid positiivne on selle juures näha, et inimesed on märksa keskkonnateadlikumad kui

varem ja loota võib edasine areng Eesti inimasustuses toimub kooskõlas keskkonnaga.

4. Elurikkus ja looduskaitse Eestis

4.1 Liigikaitse Euroopa naaritsa näitel Definitsioon: Liigikaitse on üks looduskaitse olulisi osasid ning Eestis reguleerib seda

Looduskaitse seadus. Liigikaitse eesmärk on tagada Eestis elavate ning meile

tavapäraste ning iseloomulike liikide isendite asurkondade elujõulisus. Selleks jälgitase

11

nende liikide elujõulisust ning võetakse ette erinevaid meetmeid, näiteks võetakse liigid

kaitse alla. Liigikaitse hõlmab veel kaitsealuste liikidega kauplemise keeldu, viga saanud

loomade ravi, loomade rändeteede arvestamist maanteede ja rohevõrgustike

planeerimisel jne.

Kategooriad: Eestis kaitstakse 570 erinevat taime-, seene- ja loomaliiki, mida jagatakse

3 kategooriasse. I kategooriasse kuuluvad suures hävimisohus liigid, kelle elupaigad on

kriitilise piirini rikutud. II kategooriasse kuuluvad liigid, kelle arvukus ja leviala kahanevad.

Ülejäänud 570-st Eestis kaitstud liigist kuuluvad III kategooriasse. Need liigid on hetkel

veel üsna tavalised kuid kui hetkeline olukord jätkub siis võib tulevikus nende arvukus

oluliselt langeda.

Euroopa naarits: Üks väga huvitav I kategooriasse kuuluv liik on euroopa naarits, kes

on kõige haruldasem imetaja Eestis. Nad armastavad elada vaiksemate

mageveekogude kallastel, kus on vaikne vool ja puhas vesi.

Euroopa naaritsa populatsioonide vähenemist märgati juba 19ndal sajandil Kesk-

Euroopa maades. 1930-1950 suri euroopa naarits välja Poolas, Ungaris,

Tšehhoslovakkias ja arvatavasti ka Bulgaarias. Eestis märgati nende arvukuse kiiret

langust 1980-ndatel ning 90-ndateks olid alles vaid üksikud populatsioonid.

Miks? Euroopa väljasuremise põhjused looduslikest kooslustes on komplekssed. Kõige

olulisemad tegurid on olnud elupaikade kadumine, üleküttimine ja invasiivse võõrliigi

ameerika naartisa e mingi mõju. On ka mitmeid väiksemaid tegureid, mis on euroopa

naaritsa hulga vähenemisele kaasa aidanud ja enamasti toimivad mitmed tegurid

koosmõjus. Väga levinud on ka müüt, et isased mingid on võimelised euroopa naaritsa

emased terveks paljunemise perioodiks välja tõrjuma. See hüpotees pärineb

Novosibirski teadlaselt D.Ternovskilt, kes avaldas selle 1970ndatel. Uuringud on aga

näidanud, et see hüpotees ei vasta tõele.

Eestis tehakse palju, et euroopa naaritsa olukorda parandada. Kõige tähtsam on aga

teostada pidevat seiret, mille alla kuulub:

isendite arvukus ja ellujäämus;

sigimisedukus looduses;

sooline vahekord;

isendite seisund;

elupaikade asustatus.

4.2 Koosluse kaitse puisniidu näitel Definitsioon: Kooslus e. biotsönoos, on väga sarnaste keskkonnatingimustega alal

(biotoobis) elavate organismide kogum. Koosluse moodustavad sama territooriumi

asustavad erinevate liikide populatsioonid. Lisaks seal elavatele liikidele, saab kooslust

defineerida ka funktsionaalselt. Näiteks roheliste taimede koosluse moodustavad

ökosüsteemis esmased produtsendid, olles toiduks rohusööjatele. Katte- ja

paljasseemnetaimede populatsioon on piiritletud aga taksonoomiliselt.

Looduslik- ja tehiskooslus: Kooslusi eristatakse ka inimtegevuse mõju järgi. Kui

inimene pole koosluse kujunemisele märkimisväärset mõju avaldanud on tegu loodusliku

kooslusega. Kui inimene looduslikku kooslust majandab, kasvatades seal näiteks

kariloomi või seda niites, võib sellest kujuneda pool-looduslik ehk pärandkooslust. Kui

looduslik kooslus täielikult asendada näiteks pargiga käsitletakse seda tehiskooslusena.

12

Kaitse: Kuna kooslust defineeritakse seal elavate liikide järgi on selgeks ka see, miks

nende kaitsmisest nii palju räägitakse – nii kaua kuni säilib kooslus, säilivad ka seal

olevad taime- ja loomaliigid. Kui mingeid kooslusi aktiivselt hävitatakse näiteks soid

kuivendades või sügavaid metsi maha raiudes, kaotame me oma loodusest need liigid,

kelle eluks need kooslused hädavajalikud on.

Puisniit: Mitte ainult looduslikud kooslused ei ole liikide säilimiseks vajalikud vaid ka

pärandkooslused. Üks näide sellest on puisniit. See on hõreda puude ja põõsaste

kasvuga heinamaa, mida regulaarselt niidetakse. Puisniidu väärtus seisneb sealses

liigirikkuses. Euroopa puisniidud ühed maailma kõige liigirikkamad taimekooslused.

Kahjuks on intensiivpõllumajandus muutnud varem väga levinud puisniidud nii Eestis kui

Euroopas lagedateks heinamaadeks. Et, tagada puisniidud ja ka teised

pärandkooslused ka järgnevatele põlvkondadele, on nad võetud kaitse alla. Eestis

tegutseb ka eraldi Pärandkoosluste Kaitse Ühing, kes korraldab pärandkoosluste

alalhoidu. Põhiline töö on heinategu, mida vanasti tehti käsitsi vikatiga kuid tänapäeval

on lagedamad alad võimalik üle käia ka muruniidukiga. Lisaks on hea niitmisel

ettejäänud kivid ja oksad korjata ja puud veidi tagasi lõigata, et puistu oleks hõre.

4.3 Koosluste areng Definitsioon: Miski looduses pole igavene. Nagu kõik meid ümbritsevas maailmas

muutub, vahelduvad ning arenevad ka kooslused. Suktsessioon ehk teisisõnu koosluste

järgnevus kirjeldab seda, kuidas kooslused vahelduvad ja arenevad ökosüsteemi arengu

käigus. Mingil hetkel saabub ökoloogiline tasakaal, mis jälle tingimuste muutudes

arenema hakkab.

Allogeenne suktsessioon: Faktorite järgi, mis kooslustes muutuseid põhjustavad

saame eristada allogeenset ja autogeenset suktsessiooni. Allogeense suktsessiooni

korral muutuvad kooslused väliste tingimuste muutumise tõttu, näiteks kliima, sademete

hulk, põhjavee tase jm. Üheks drastiliseks näiteks võib tuua mandrijää taandumise

Eestis ja mujal Põhja-Euroopas. 8000 aastat tagasi olid viimased liustikud sulanud ning

sooja ja niiske kliima tõttu hakkasid Eestis levima soojalembesemad metsad.

Autogeenne suktsessioon toimub siis, kui koosluse enda mõjul toimunud tingimuste

muutumine tingib koosluse vahetumise. Näiteks võib pinnasele koguneda koosluse

taimede kasvust suur hulk orgaanilist materjali tõstes huumuse osakaalu, taimede kasv

võib mõjutada pinnase happelisust, suurte taimede kasv võib varjata väiksemad taimed

päikesevalguse eest jne. Need kõik tingimuste muutused võivad tuua ka suuremaid või

väiksemaid muutuseid kooslustes.

Soo areng: Eestis on 60% soodest tekkinud arumaa soostumise tagajärjel. Kõigepealt

tekkib madalsoo. Arumaa soostumisel langeb vesi nõgudesse ja kuna seal on väga vähe

liikumist kaob sealt enamik hapnikust ning lagundavate mikroorganismide tegevus

pidurdub. Seetõttu jääb osa taimejäänuseid lagunemata ning ladestub turbana.

Turbataseme kasvades tõuseb ka soopind. Toitainete vähenemine soos toob kaasa

siirdesoo faasi, kus toitainete suhtes nõudlikumad taimekooslused hakkavad asenduma

vähemnõudlikute taimeliikidega. Mättavahedes on toitaineid rohkem ja seal säilivad

madalsoo taimeliigid kauem. Kui alal on piisvalt vett areneb siirdesoo lõpuks üle rabaks

ehk kõrgsooks.

4.4 Kultuurmaastikud ja pärandkooslused Definitsioon: Kultuurmaastikud ja pärandkooslused erinevad looduslikest kooslustest

selle poolest, et inimene on neid oluliselt mõjutanud. Pärandkoosluse puhul piirdub mõju

vaid majandamisega (näiteks rohttaimede niitmisega). Kultuurmaastiku puhul on

13

inimene loodust tugevalt muutnud, enamasti kas kultuurilise või sotsiaalmajandusliku

tähenduse tõttu.

Kultuurmaastike teke: Kultuurmaastikud tekkivad, kui inimene leiab looduses ala, mis

on temale mingil põhjusel tähtis ning hakkab seda ümber seadma. Näiteks võib

moreentasandik hästi sobida põllu kasvatamiseks või rabas olev turvas kütuseks. Nii

hakkab inimene loodust selles piirkonnas aina rohkem muutma ning lõpuks ei ole

maastik enam sarnane sellele, mis seal algselt oli.

Ohud: Säästvalt arendatud kultuurmaastikud ei oma pikaajalist ohtu loodusele, ent

loodust liiga palju muutes võib tekkida probleeme. Kultuuristatud rabast liigse turba

eemaldamine on keskkonnale ohtlik. Kuna rabad on eriliste keskkonnatingimustega

elavad seal paljud looma, linnu ja taimede liigid, mida mujal ei ole. Rabad, sood ja muud

märgalad taastuvad väga aeglaselt ja seetõttu on neid tähtis hoida ja kaitsta.

Pärandkooslus: Võrreldes kultuurmaastikuga on pärandkooslused ehk pool-

looduslikud kooslused kujunenud mõõduka inimtegevuse tulemusena. Sinna alla käivad

peamiselt pikaajalise niitmise või karjatamise tõttu tekkinud alad. Eestis eristatavad

poollooduslikud kooslused on loopealsed ehk alvarid, pärisaruniidud, nõmmeniidud,

lamminiidud ehk luhad, soostunud niidud, puisniidud, rannaniidud ja puiskarjamaad.

Liigirikkus: Peamine põhjus, miks pärandkooslusi kõrgelt hinnatakse on nende suur

liigirikkus. Eesti poollooduslikud kooslused oluliseks kasvupaigaks ligi 700 taimeliigile.

Lisaks on nende kaitse oluline kuna ilma inimtegevuseta nad ei säili. Kui niitmine või

karjapidamine nendel aladel lõppeb siis muutub ka liigiline koosseis ja liigirikkus

väheneb. Kui hooldamist ei taastata kasvavad lõpuks poollooduslikud kooslused võssa.

4.5 Läänemere kaitse Definitsioon: Kuna Läänemeri on sisemeri, on ta saastumisele tundlik. Laevandus ja

kaubandus on merel aktiivne ja veevahetus ookeaniga läbi Taani väinade on aeglane.

Lisaks on Läänemeri ka madal, suure valgalaga, kihistunud ning piiratud bioloogilise

mitmekesisusega. See kõik teeb Läänemere kaitse väga vajalikuks ja kohati väga

keeruliseks.

Helsingi konventsioon: Kuna Läänemerd ümbritsevad ja kasutavad mitmed riigid, loodi

selle kaitsmise võimalikult efektiivseks reguleerimiseks Läänemere piirkonna

merekeskkonna kaitse konventsioon (ehk Helsingi konventsioon). Esimene Helsingi

konventsioon kirjutati alla juba 1974. aastal, ent Läänemere keskkonnaprobleemidega

tegeletakse aktiivselt tänini.

Helsingi konventsiooni prioriteetideks on:

Keskkonnaseire ja keskkonnamõju hindamine Läänemeres

Põllumajanduses tekkiva ülemäärasest toitainete (peamiselt lämmastik ja fosfor)

koormusest põhjustatud eutrofeerumise vastane võitlus

Ohtlike ainete reostuse vältimine

Meresõiduohutuse ja õnnetustele reageerimise võime parandamine

Mere ja ranniku bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säilitamine

Tegevus: Konventsiooniosalistel on vastutus võtta tarvitusele vajalikud meetmed, et

ennetada ja vältida Läänemere reostust. Kehtib ka ettevaatuspõhimõte ning kui on alust

arvata, et miski võib otseselt või kaudselt Läänemerd kahjustada tuleb võtta kasutusele

ennetavad meetmed. Lisaks õhutatakse kasutama parimat keskkonnatava ja parimat

14

võimalikku tehnoloogiat. Olulisel kohal on loomulikult ka seire, et mõista Läänemere

seisukorda ning riskide vältimine konventsiooni osapoolte poolt.

4.6 Võõrliigid Eestis Definitsioon: Võõrliigiks nimetatakse liiki, alamliiki või ka madalamat taksonoomilist

üksust, kes on inimese kaasabil levinud elupaikadesse, kuhu ta looduslike tõkete tõttu

ise levida ei saaks.

Jaotus: Võõrliike jagatakse tihti tahtlikult ja tahtmatult sisse toodud liikideks. Tahtlikult

tuuakse sisse enamasti koduloomi või kultuurtaimi. Nii on sisse toodud ka majanduslikult

kasulikke liike. Juba varem kirjeldatud ameerika naarits on Euroopa loodusele palju

kahju tekitanud viies kohaliku euroopa naaritsa väljasuremisäärele. Selliseid võõrliike,

mis hakkavad uues kohas eriti ulatuslikult levima ja kahjustavad olemasolevaid kooslusi,

nimetatakse invasiivseteks võõrliikideks.

Rändrott on hea näide tahtmatult levitatud võõrliigist. Laevaliikluse tihenedes said ka

rotid laevade abil maailmas ringi rännata. Ka laevade ballasti veega on mitmeid ohtlikke

liike mööda maailma tahtmatult ringi kantud, nende seas mürgiseid vetikaliike ning ka

erinevaid koolera tüvesid.

Sosnovski karuputk: Huvitava välimusega ent inimese tervisele kahjulik Sosnovski

karuputk toodi Eestisse 20. sajandi keskel, kui Nõukogude liidus otsustati seda

silotaimena kasutama hakata. Ilmselt oli teda Eesti aladel ka varem, peamiselt

dekoratiivtaimena. Tänapäevaks on sosnovski karuputk levinud aga üle kogu Eesti ning

on väga raskesti tõrjutav umbrohi. See on ohuks looduslikele kooslustele kuna tõrjub

varem kasvanud rohttaimed välja ning takistab oma kasvualal puittaimede arengut. Seal

kus varem võis olla suur taimede mitmekesisus, jääb alles vaid sosnovski karuputk.

Kahju: Miks kardetakse võõrliike niiväga, et Eestis kehtib isegi määrus

(Looduskaitseseadus §57), mis keelab teatud võõrliikide sisse toomise?

Keskkonnaministeeriumi kodulehel on välja toodud peamised punktid, miks invasiivsed

liigid on kohalikule loodusele kahjulikud:

Invasiivsed liigid sisenevad kohalikku toiduahelasse,

konkureerivad teiste organismidega täites samu nišše,

võivad olla toksilised kohalikele liikidele, s.h. inimesele,

on patogeenide ja parasiitide kandjateks,

hübridiseeruvad lähedaste liikidega ja

nõrgendavad geneetiliselt kohalike populatsioonide kohastatust.

4.7 Geneetiline mitmekesisus Definitsioon: Kui bioloogiline mitmekesisus on väga lai mõiste ja hõlmab looduse

mitmekesisust selle kõikidel erinevatel tasemetel siis geneetilist mitmekesisust

kasutatakse tihti kitsamalt. Geneetiline mitmekesisus vaatleb pärilike molekulide (DNA

või RNA) variatsiooni ühe liigi kontekstis kuigi võimalik on vaadata ka neid erinevusi

liikide vahel.

Geneetilist mitmekesisust saab hinnata mitmeti. Liigi siseselt on näiteks võimalik

vaadelda järgnevaid parameetreid:

Geenide mitmekesisus – kui palju on genoomis geene millel on mitmeid

võimalikke variante (alleele);

Heterotsügootsus – kui palju on populatsioonis indiviide, kellel on mitmeid mingi

geeni mitmeid võimalike variante (alleele);

15

Alleelide keskmine arv lookuses – kui palju on ühel geenil mitmeid võimalike

variante (alleele);

Teke: Geneetiline mitmekesisus tekib looduses koguaeg. Peamised protsessid selleks

on geneetilised mutatsioonid (näiteks kokkupuude tugeva kiirgusallikaga), suguline

paljunemine, horisontaalne geeniülekanne (protsess, mille käigus peamiselt bakterid

oma geneetilist materjali teiste rakkudega vahetavad või keskkonnast üles korjavad)

ning polüploidsus (peamiselt taimeriigis toimuv geneetilise materjali mitmekordistumine

rakus).

GMO: Modernsete molekulaarbioloogiliste meetoditega on inimene võimeline piiratud

määral elusorganismide geneetilist koodi muutma. Organisme, mis selle tulemusel

tekitatakse nimetatakse geneetiliselt muundatud organismideks ehk GMO-deks. GMO-

d on väga põnev tehnoloogiline saavutus, mis võib tulevikus aidata meil tegeleda

haigustega nii looma kui ka taimeriigis, nälgimise leevendamisega ning loodusliku

mitmekesisuse kaitsmisega.

Paljud ei tea, et enamik banaane, mida me poest ostame on üksteise kloonid. Lausa

pool maailma banaanidest on Cavendishi banaanid ning kui sa astud poodi Euroopas

või Ameerikas siis sa just selle banaani sealt leiadki. See ei ole aga esimene banaani

sort, mis on laialt maailmas levinud. Enne Cavendishi oli Gros Michel, mida enam

poelettidelt ei leia kuna seene poolt põhjustatud Panama haigus hävitas suure osa

maailma banaaniistandustest. Cavendish oli sellele haigusele vastupidav ning sai uueks

dominantseks banaanisordiks. Viimasel ajal on aga Panama haigus hakanud hävitama

ka Cavendishi ning kardetakse, et banaaniistanduste häving kordub. Seetõttu püütakse

leida järjest uusi banaanisorte, mis oleksid haigustele vastupidavamad.

Näljahäda Iirimaal: Üks drastilisemaid näiteid geneetilise mitmekesisuse olulisusest

toimus Iirimaal 1845-1852. Kuna kartulitaimed on enamasti üksteise kloonid. See

tuleneb sellest, et mulda istutatakse varasemalt kasvatatud taime osad. Selle tõttu on

nad kõik sarnaselt haigustekitajale vastuvõtlikud ning kui kartulimädanik Iirimaal

kartuleid hakkas nakatama, nakatus suur osa riigi kartulitest. Madala geneetilise

mitmekesisuse tõttu kartulite seas suri ligi miljon inimest nälga. Geneetiliselt mitmekesise

kartulikasvatuse juures oleks olnud kartulitaimi, mis oleks olnud vähem vastuvõtlikumad

sellele haigusele ning ehk oleks pääsetud hullemast.

5. Eesti loodusvarad ja nende kasutamine

5.1 Energeetika Definitsioon: Energeetika tegeleb erinevate energialiikide muundamisega

elektrienergiaks ja selle toimetamist tarbijani. Selle alla kuulub energiaressursside

kaevandamine, selle muundamine sobivaks energialiigiks (soojus- ja elektrienergia) ning

edasikandmine tarbijani. Energiallikaid saab jaotada taastuvateks ja taastumatuteks.

Taastumatu energiaallikas on energiaressurss, mille kogus kasutamisel väheneb.

Seda ei saa reprodutseerida, kasvatada, genereerida või tarbida skaalal, mis suudaks

olla jätkusuutlik selle kasutamisega. Kui see otsa saab ei ole seda võimalik enam

tulevikus kasutada. Nende hulka kuuluvad peamiselt erinevad fossiilsed kütused: kivi- ja

pruunsüsi, nafta, maagaas, põlevkivi ja turvas. Lisaks fossiilsetele kütustele loetakse

taastumatuks ka tuumakütus, sest selle allikas - uraanimaak – väheneb läbi kasutamise.

Taastuvad energiaressursid on need, mida ökosüsteemi aineringe kaudu taasluuakse

ja mis seetõttu ei vähene (kuni kasutamine pole ülemäärane). Taastuvate

energiaressursside alla kuuluvad näiteks päikese-, tuule-, biomassi- ja hüdroenergia.

16

Taastuvate energiaressursse on muidugi veel, ent kuna globaalsest energiakasutusest

on vaid 16% taastuvatest energia allikatest, on nad üsna vähe levinud.

Taastuvate energiaressursside eelised: Vähesest levikust hoolimata on taastuvatel

energia ressurssidel, mitmeid eeliseid taastumatute ressursside ees. Peamine eelis on

see, et nad ei saa sarnaselt fossiilsete kütuste ja uraanimaagiga kiirelt otsa. Päikese

tuumas olev vesinik saab küll ükskord otsa, ent ajaskaalal, mis pole meie jaoks oluline.

Lisaks on taastuvad energiaressursid ka sõbralikumad keskkonnale. Suur hulk

süsinikku, tuhka ning põlemisel tekkivaid keemilisi ühendeid, mis on seotud nafta, kivisöe

jt. põletamisega oleks taastuvaid energiaallikaid kasutades ajalugu.

Peak oil on huvitav termin, mis tihti meediast läbi käib ja millel on oluline seos

taastumatute ja taastuvate energiaallikatega. Selle all mõistetakse hetke, mil nafta

tootmine maailmas saavutab maksimaalse taseme, mille järel algab pöördumatu

langusfaas. 140 aastaga on inimkond ammendanud poole olemasolevatest

naftavarudest. Arvatakse, et juba praegu tarbitakse päevas 6 korda rohkem naftat, kui

uusi varusid juurde avastatakse. Kui globaalne tarbimine ei vähene enne naftatippu

jõudmist, võib alata energiakriis, sest toornafta saadavus väheneb ning hind võib tõusta

drastiliselt. M. King Hubbert sõnastas naftatipu teooriat esmakordselt 1956. aastal. Ta

ennustas, et USA naftatootmise tipp leiab aset vahemikus 1965–1971 ja maailma

naftatootmise tipp 2006. aastal. Hubberti mudeli kohaselt moodustab piiratud

loodusressursi ammutamise nivoo (normaaljaotuskõverale sarnaneva) sümmeetrilise

logistilise kõvera.

5.2 Põlevkivi kui peamine maavara ja energiaallikas Definitsioon: Põlevkivi on settekivim, mis koosneb umbes 50% mineraalosast ja 50%

orgaanilisest ainest. Orgaaniline aine võib põlevkivis ka kuni 70% ulatuses olla ning see

koosneb enamasti vetikate ja bakterite jäänustest, mis on pika aja jooksul moodustanud

aine nimega kerogeen. Just kerogeen on see osa, mis põlevkivis põleb.

Maavara: Põlevkivi on Eesti kõige tähtsaim maavara ning seda leidub siin kahte eri liiki:

kukersiit ja diktüoneemaargilliit (millest on võimalik ka uraani leida). Siinne põlevkivi

ladestusala on umbes 3000 km² ning kaevandatud ala on 425 km². Peamine, mida

kaevandatakse on kukersiit ja see on sünonüümne Eesti põlevkiviga.

Kasutus: Põlevkivi kasutatakse fossiilse kütusena ja keemiatööstuse toorainena.

Põlevkivist on võimalik toota põlevkiviõli, maagaasi, mõningaid väävliühendeid ja

teekattebituumenit. Põlevkivi keemia uurimisel ja kasutamisel on olnud Eesti

keemiatööstuse arengus väga oluline roll. Ka tänapäeval on Eesti põlevkivikeemia ja -

tehnoloogia maailmas väga kõrgel tasemel ja hinnatud.

Energiaallikas: Põlevkivi kütteväärtus on enamasti vahemikus 4,9–11,3 MJ/kg (1200–

2700 kcal/kg). Seetõttu kasutatakse Eestis enamik põlevkivist elektri tootmiseks. Kuskil

80-82% kaevandatavast põlevkivist läheb soojuselektrijaamadele. Need Ida-Viru suured

elektrijaamad katavad valdava osa Eesti riigi elektrienergia vajadusest. Ülejäänud osa

kaevandatavast põlevkivist läheb keemiatööstusele (15-17%) ja tsemenditööstusele (2-

3%).

Keskkonnaprobleemid: Põlevkivi kasutamisega kaasneb mitmeid

keskkonnaprobleeme. Põlevkivi on tahke fossiilne kütus ning lisaks õhku paisatavale

süsinikdioksiidile tekib selle kasutamisel ka rohkes koguses teisi jääkprodukte – tuhka ja

poolkoksi. Praeguse tempo juures lisandub Eestisse igal aastal umbes 5–7 miljonit tonni

tuhka ja miljon tonni poolkoksi. Põlevkivisektor on Ida-Virumaa ja kogu Eesti suurim

veekasutaja ning kaevandamisega kaasneb veerežiimi muutmine ja vee saastamine.

17

Kaevandustest ja karjääridest pumbatakse välja iga tonni põlevkivi kohta umbes 10-15

tonni vett.

5.3 Metsandus Definitsioon: Eesti metsaseaduse järgi peetakse metsaks ökosüsteemi, mis koosneb

metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust. Metsamaaks

loetakse maatükki, mille pindala on 0.1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega

vähemalt 1.3 m ja mille puuvõrade liitus (ehk kui suurt osa maapinnast katab puude

võrade projektsioon maapinnale) on vähemalt 30%. Eestis on Euroopas 4 kohal oma

metsade hulga poolest. Meie riigi pindalast katavad metsad üle poole (50.6%), mida on

kokku umbes 23 000 km2.

Ajalugu: Eestis algas intensiivsem metsandus pärast Liivi sõda kuna rahvastik hakkas

kasvama ja talusid tuli juurde. Vaja oli rohkem põldusid luua ning seda tehti tihti

metsamaade arvelt. 18. sajandiga tõusis oluliselt metsade kasutamine

ehitusmaterjalidena ning oma osa võtsid ka klaasi- ja viinatööstus. Põldude väetamiseks

vajalik tuhk tuli ka metsade põletamiselt. 19. sajandil oli puitu vaja veel lisaks paberi,

vineeri ja tuletikkude tootmiseks ning raudtee ehitamiseks. Hinnatakse, et selle tulemusel

oli 19. sajandi lõpuks Eesti pindalast vaid 19.8% metsaala. Õnneks on see läbi Eesti

ajaloo kõige madalam hinnang ning tänapäevaks on Eesti metsasus umbes 51% ning

metsa peetakse meie üheks tähtsaimaks loodusvaraks, mis defineerib meid nii looduse

kui ka kultuuri aspektist.

Metsa kaitse: Esimesed metsakaitse määrused seadis Eestis 17. sajandi keskel paika

Rootsi valitsus. Tänapäeval koordineerib riigi ülesannete täitmist metsanduses

Keskkonnaministeerium. Keskkonnaamet viib ellu riigi keskkonnakasutamise,

looduskaitse ja kiirgusohutuse poliitikat ning osaleb keskkonnaalaste õigusaktide ja

ametlike dokumentide väljatöötamises ning täiustamises. Umbes 40% Eesti metsaalast

kuulub riigile ning neid hooldab, kasvatab ja majandab Riigimetsa Majandamise Keskus

(RMK). RMK tegevusvaldkondadeks on:

metsahaldus

metsamajandus

puiduturustus

loodushoid ja puhkemajandus

taimla- ja seemnemajandus

Eramets: Ülejäänud 60% metsadest, mis riigile ei kuulu on erakätes. Ka neid

reguleeritakse. Riigil on sihtasutus Erametsakeskus, mille ülesanne on metsaomanike

kompetentsi tõsta ning keskkonnasõbraliku ja efektiivse erametsanduse edendada.

Metsaomanike koondab ning esindab poliitikas Eesti Erametsaliit.

5.4 Kalandus Definitsioon: Kalandus on majanduse haru, mis on seotud kalade ja teiste

veeorganismide püügiga, töötlemisega ja valmistoodangu turustamisega. Lisaks kuulub

kalanduse valdkonda ka kalakasvatus ning kalakaitse. Viimane on eriti oluline kalade

ülepüügi ning sobivate sigimis- ja elupaikade puudumise tõttu, et tagada kestlik

kalandus.

Kalandus Eestis: Mereäärse riigina, on kalandus olnud Eestile alati tähtis

majandusharu. Tähtis koht on kalal ka Eestlaste toidulaual. Aastail 2005-2007

moodustas kalapüüks Eesti SKTst 0.2%, ning kalapüük Eestis on suuresti

rahvusvaheliselt reguleeritud. Kuni 95% Eesti vetest püütud kaladest saadakse

18

Läänemerest. Läänemere püügimahtude arvestamisel eristatakse rändavaid ja

paiksemaid kalu. Läänemere peamised töönduslikud kalaliigid on räim, kilu, tursk ja lõhe.

Rändavatele kalaliikidele (kilu, räim, tursk, lõhe) kehtestatakse püügikvoodid Euroopa

Liidu (EL) Nõukogus.

Kaitse: Massiline veeloomade püüdmine on kaasa toonud ülepüügi probleemi.

Kalandus nagu ta toimib tänapäeval maailmas, ei ole kestlik ning üle 70% kala liikidest

on ära kasutatud või lähenemas otsalõppemisele. Ennustatakse, et kui jätkame samas

tempos on kukub aastaks 2048 kokku kõikide majanduslikult püütavate kalade

kasutamine. Kuna ookeanide elustik, selle püük ning turustamine moodustab olulise osa

paljude maailma riikide majandusest kaasneb igasuguse kalastuse reglementeerimisega

ka palju probleeme. Piirid, kes kus võib kala püüda, kui palju on hägusad ning

rahvusvahelised lepped keerulised tekkima.

Toksiinid kalades: Maailmas on palju saastunud veekogusid. Ka meie Läänemerel on

saastusega probleeme. Veest sattuvad toksiinid ka kaladesse. Toksiinidest, mis kalades

leidub, on enim kõneainet leidnud raskmetallid (kaadmium, elavhõbe, plii, vask, tsink,

nikkel) ja orgaanilised saasteained (PCB, HCH jt). Nimetatud ühendid akumuleeruvad

toiduahelas. Praegu peetakse heaks soovituseks süüa Läänemerest püütud kala mitte

rohkem kui portsjon nädalas, rasedatel ja väikelastel veel harvemini. Samas ei ole

kasulik kala söömist ka vältida, sest see sisaldab meie tervisele palju vajalike ühendeid.

Akvakultuur: Üks lahendus probleemile on akvakultuur ehk vesiviljelus, kus vajalikke

veeorganisme kasvatatakse neile sobivas keskkonnas. Veeloomi on võimalik kasvatada

piirates mingi ala nende looduslikus keskkonnas, näiteks meres ja siis seal heades

tingimustes neid kasvatades. Sellist tegevust nimetatakse marikultuuriks. Ka see võib

hooletul tegutsemisel tuua kaasa omad probleemid merekeskkonnale, peamised nende

seas on:

Jäägid marikultuuri loomadelt

Marikultuurist põgenevad liigid (eriti invasiivsed)

Geneetiline saaste ja haigused ning parasiidid

Elukeskkonna modifikatsioon

5.5 Põllumajandus Definitsioon: Põllumajandus on majandusharu, mis tegeleb mulla harimise, toidu,

loomasööda ning looduslike toorainete tootmisega teatud kultuurtaimede ja

koduloomade kasvatamise teel. Põllumajandusharude rühmad on taimekasvatus ja

loomakasvatus. Põllumajandus sõltub väga erinevatest tingimustest nagu maa

pinnamood, kliima, mullad ja nende viljakus. Rolli mängivad ka majanduslikud tegurid:

kas on olemas kapital, milline on tööjõu hulk ja kvaliteet ning milline on valituse poliitika.

Ligi kolmandik maakera tööjõust töötab põllumajanduses.

Ajalugu: Enne kui inimene õppis maad harima liikusid inimeste grupid ringi ühest kohast

teise küttides loomi ja korjates taimi. Maaharimise ja põllumajanduse algus umbes 10

000 aastat tagasi võimaldas meil paikseks jääda ning lõi aluse kogu tänapäeva

maailmale. Eesti aladele jõudis põllumajanduse praktiseerimine 5000-6000 aastat tagasi

ning oli alguses küllaltki erandlik tegevus omades väikest mõju kohalikele asustustele ja

kultuurile. 3000 aastat tagasi toimusid Eesti alade põlklumajanduses aga suured

ümberkorraldused, võeti maha ulatuslikult metsi, võeti kasutusele mitmed uued tööriistad

ning hakati kasutama veoloomi. Seetõttu tõrjuti ka küttimine ja kalastus tahaplaanile. 500

aastat hiljem lood esimesed suuremad põllusüsteemid ning põhiliselt kasvatati otra, nisu,

kaera ja lina.

19

Eestis: Tänapäeva põllumajanduskvaliteet Eestis on üldiselt hea ning tehnoloogiliselt

kõrge. Eestil on Euroopa liiduga ühine agraarpoliitika. Peamine suund on muuta

põllumajandust keskkonnasõbralikumaks ja konkurentsivõimelisemaks ka naaberriikide

turgudel. 2012. aastal oli Eestis tarvitusel 955 916 ha põllumajandusmaad ning suurem

osa sellest oli põllumaa. Peamised taimed, mida kasvatatakse on nisu, oder, kartul,

õliseemned, köögiviljad ning rohusööt.

Keskkond: Kuigi põllumajandus on ääretult oluline ohustab elamiskõlbuliku maa

muutmine põllumaaks keskkonda. Tänaseks on juba kuni 50% elamiskõlblikust maast

põllumaa all ning see aina kasvab. Mitmekülgse taimestiku ja loomastikuga alad

hävitatakse ning asendatakse monokultuuridega piirates oluliselt nii taimi kui ka loomi,

kes sel alal elada saavad. Väga drastilised näited on näiteks Brasiilia savannid ning

Amazonase vihmametsaalad, mida aktiivselt hävitatakse, et kasvatada soja või veiseid.

Põllumajandusega kaasnevad veel metsade raie, liigne veekasutus, erosioon,

üleujutused, põllumajandusreostus ning taime ning loomamürgid. Eestis on kõige

suuremaks probleemiks lämmastiku- ning fosforiühendite sattumine Läänemerre. See

põhjustab toitainete rikkust vees ning eutrofeerumist. Õnneks on intensiivne

loomakasvatus Eestis oluliselt vähenenud kuid kuna keskkonna paranemine võtab kaua

aega, oleme veel ikka 20 aastat tagasi tekitatud probleemidega silmitsi.

Mahepõllumajandus: Põllumajandust, mis arvestab ja säästab looduskeskkonda ning

ökoloogilist tasakaalu, nimetatakse mahepõllumajanduseks. Oluline aspekt on säilitada

mulla viljakus ning selle järgi valitakse milliseid taimi ning loomi viljeletakse ning kuidas

neid peetakse. Eri külvikordadel kasvatatakse eri taimi ning tehislike väetiste asemel

kasutatakse näiteks loomasõnnikut. Mürkide asemel kasutatakse võimalikult

minimaalselt sünteetilisi vahendeid ning rohkem biotõrjet.

6. Tarbimine

6.1 Ökoloogiline jalajälg Definitsioon: Ökoloogiline jalajälg on näitaja, mis väljendab kui palju

keskkonnaressurse kasutavad inimesed võrreldes Maa ökosüsteemide

taastootlikkusvõimega. Ökoloogilist jalajälge mõõdetakse globaalhektarites inimese

kohta aastas - see on bioloogiliselt tootliku ala suurus, mis suudaks vaja minevaid

loodusvarasid taastoota ja heitmeid ohutuks muuta.

Kuidas mõõdetakse? Ökoloogilise jalajälje mõõtmisel kasutatakse rohkem kui 600

näitajat, mis iseloomustavad nii üksikisiku tarbimisharjumusi, piirkondlikke iseärasusi kui

ka riigi majandamist erinevates valdkondades. Enim kasutatavad on näiteks mida

süüakse, kus elatakse, kuidas liigeldakse ning milliseid kaupu ja teenused tarbitakse.

Mitu planeeti? Kuna ökoloogilist jalajälge väljendatakse globaalhektarites inimese

kohta, saab välja arvutada, mitu Maad praeguste tarbimisharjumuste juures vaja läheb.

Tänapäeval tarbib kogu inimkond umbes 1,5 planeeti aastas. See tähendab, et Maal

kulub inimkonna aastas tarbitud ressursside taastootmiseks ja jäätmete lagundamiseks

18 kuud. Kuna on ilmselge, et meil on vaid 1 planeet Maa ning aastas vaid 12 kuud,

nimetame me praegust olukorda ületarbimiseks. Toodete ja teenuste tarbimine on

suurem kui nende tegelik varu.

Suur jalajälg, hea elu? Tihtilugu arvatakse, et suur ökoloogiline jalajälg tagab hea elu

ning suure globaalse ökoloogilise jalajäljega riikides on väga hea elada. Seda süvendab

ka tõdemus, et väga madala ökoloogilise jalajäljega riikides on tihti suuri sotsiaalseid ja

arengu probleeme. Head elu on raske mõõta ent kui võtame 2003 aastal Euroopas

20

tehtud elukvaliteedi küsitluse aluseks ja võrdleme Eestit Rootsiga siis näeme, et kuigi

keskmine Rootslane vajab 2 globaalhetkarit vähem maad kui Eestlane, hindab keskmine

Rootslane oma rahulolu ja õnnelikkust kõrgemini. Viis maailma kõige suurema

ökoloogilise jalajäljega riiki on Araabia Ühendemiraadid, Katar, Bahrein, Taani ja Belgia.

6.2 Toit ja toote elukaar Definitisioon: Toote olelusring ehk elutsükkel on mõiste, mida on kasutatud juba

1966ndast aastast ning kirjeldab mingi toote või teenuse eksistentsi hällist hauani.

Olelusring algab tooraine hankimisest ning lõpeb selle toote turult kõrvaldamisega ning

selle jäätmete käitlemisega. Olelusringi etapid on materjali hankimine ja töötlemine,

tootmisprotsess, pakendamine, müük, kasutus, jäätmekäitlus ning lõplik kõrvaldamine.

Arvestatakse ka iga etapiga kaasnevat transpordikasutust.

Olulisus: Toodete elutsüklite kirjeldamine ning analüüsimine on kestlikus arengus väga

keskne teema. Suur enamus maailmas eksisteerivatest keskkonnaprobleemidest on

seotud sellega, kuidas me kõiki asju, mis meie ümber on toodame ning kõrvaldame. Kui

me käitume vastutustundlikult ressurssidega, mida toodete või teenuste loomiseks on

vaja ning saastame nii tootmisel kui ka toodetega keskkonda, hävitame me sellega oma

elukeskkonda.

Toit: Tänapäeval on ka toit, mis annab meile eluks vajaliku energia, muutunud täielikult

tooteks. Väga vähe sellest toidust, mida me tarbime on selline, mida me ise kasvatamine

ja järjest rohkem on vaja end kursis hoida sellega, kuidas toitu toodetakse. Näiteks liha

tootmine on loodusele kurnavam kui taimse toidu tootmine. Seetõttu tuleks jälgida, et

liha liialt ei tarbitaks. Loomade kasvatamine inimtoiduks võtab hetkel kuskil 40% kogu

põllumajanduse toodangust ning ligi 30% kasutatavast maapinnast. Ka veekogus, mis

liha tootmiseks kulub on ääretult suur. 1 kilo loomaliha tootmiseks võib kuluda ligi 17 000

liitrit vett ning neljaliikmeline pere võib päevas kilo liha probleemideta ära süüa.

Hällist hällini – ideaalne lahendus olelusringile. Kogu energia, mis süsteemi sisse läheb

on ainult taastuvenergia, kõik jäätmed mis tekkivad võetakse kasutusele ressurssidena

ning neist toodetakse uued tooted. See on parim lahendus ka toidu tootmisel sest kõik

toitained, mis jäätmetena ladestuvad jõuavad tagasi uude toitu, mida kasvatatakse.

6.3 Toodete energiamahukus Definitsioon: Säästva Eesti Instituut defineerib energiamahukust tegevuse või objekti

loomiseks ja käigus hoidmiseks vajaliku energiahulgana. Energiamahukusega on

tihedalt seotud ka toote või teenuse energiatõhusus, mis väljendab kasutatud kasuliku

ja kulutatud energia suhet. Energiatõhusust tõstes on võimalik vähendada

energiamahukust kuna kulutatud energiat vähendatakse ja kasuliku energiat tõstetakse.

Probleem: Maailmas kasutatakse järjest rohkem energiat ehk meie ühiskond on

muutunud energiamahukamaks. Vahemikus 2000-2008 on energia tarbimine kasvanud

22.2% ja seda peamiselt fossiilsete kütuste arvelt. Suurim tõus tuleb Aasia riikidest, kus

suur populatsioon ja kasvav elatustase panevad inimesi tootma ja kasutama järjest

suurema energia mahukusega tooteid (autod, koduelektroonika jms).

Peidetud energia: Suurema osa ajast oleme me üsna pimedad tegelikule

energiakogusele, mis meid ümbritseva maailma töös hoidmiseks läheb. Võtame näiteks

tavalise sülearvuti, eseme, mis on paljudel inimestel kodus ning mida võidakse vahetada

iga mõne aasta tagant. Sülearvuti tegelikust energiavajadusest moodustab selle

kasutamiseks kuluv elekter väga väikese osa. Tootmine moodustab aga 57-93%

sülearvuti kogu energiamahukusest. Sülearvuti toodetakse erinevatest materjalidest,

21

milledest mõnede kaevandamine või valmistamine on väga energiamahukas, selle

osiseid transporditakse ümber maa laiali kuna nad tulevad erinevatest kohtadest ning

lõpptarbija on tootjast vahel teisel pool maakera.

Energiatõhusus: Energiamahukuse probleemile valguse heitmiseks ning selle üheks

lahenduseks kirjeldatakse toodetel ja teenustel energiatõhusust. Eesmärgiks on energia

tõhusust võimalikult palju suurendada ning seetõttu hoida kokku igapäevaselt tarbitavat

energiat. Näiteks külmkapp, mis 20 aastat tagasi köögis surises võttis oluliselt rohkem

energiat, et täita sama ülesannet, mida teeb modernne külmkapp oluliselt

kokkuhoidlikumalt. Paremad materjalid ja disain, mis aitab vähendada külma kadu

külmkapi sees ning targad kiibid, mis lülitavad külmkapi vajalikul hetkel madala energia

tarbimise režiimile suudavad säästa palju energiat. Sama lugu on ka televiisoriga.

Tänapäeval levinud LCD ekraan vajab oluliselt vähem energiat kui vaid 10 aastat tagasi

kodudes olnud kineskoopekraan.

6.4 Toodete vee jalajälg Definitsioon: Vee jalajälg on puhta magevee tarbimise mõõdik, mis liidab kokku

inimtegevusega kaasneva otsese ja kaudse veekulu. Kaudset veekulu kutsutakse ka

virtuaalseks veeks. Toote vee jalajälje all mõeldakse kogu magevee hulka, mis kulub

selle toote valmistamiseks. Hinnatakse ka seda vett, mis tootmise käigus aurustub ja/või

saastatakse. Vee jalajälge on võimalik mõõta ka indiviididel, äridel, riikidel,

kogukondadel jne.

Vee jalajäljes arvestatakse kolme komponenti: rohelist, sinist ja halli. Sinise vee jalajälg

hõlmab mistahes inimtegevuses tarbitud põhja- ja pinnavett. Rohelise vee jalajälg on see

osa vihmaveest, mille omastavad põllumajanduses või metsanduses kasvatatavad

taimed ja mis leiab kasutust fotosünteesis või lahkub taimedest veeauruna

(transpiratsioon). Halli vee jalajälg on selline puhta vee hulk, mis oleks tarvilik lisada

reoveele, et saada seaduses kehtestatud normidele vastav vesi. Tegelikkuses seda vett

keegi reoveele ei lisa, reovee lahjenemine toimub looduses.

Vesi ja toit: Vee jalajälje juurde kuulub ka mõiste virtuaalne vesi, mille mõtles 1993

aastal välja professor John Allan. Selle kontseptsiooniga vaadeldakse, kuidas vesi on

seotud toidu ja teiste toodete tootmise ning kaubandusega. Kui võtta näiteks tass kohvi,

siis selle valmistamiseks ei kulu kaugeltki ainult see hulk vett, mis lõpuks tassi sees on.

Kui arvestada juurde kogu vee hulk, mis läheb kohvi kasvatamiseks, tootmiseks,

pakkimiseks ja transpordiks kulub ühe kohvitassi tootmiseks kuni 140 liitrit vett. Kuna liha

tootmine nõuab ääretult palju energiat ja vett on ühe hamburgeri tootmiseks vaja kuni

2400 liitrit vett. Vee säästmiseks on kohvi asemel teinekord mõistlik hoopis aiast korjatud

kummelist, melissist ja vaarikavartest teed teha ning hamburgeri vahele loomaliha

asemel linnuliha eelistamist.

Miks vaja? Vee jalajälge vaadeldakse kuna selle vähendamine on globaalses aspektis

väga oluline. Eestis, kus magevee varud on head ning ligipääs puhtale veele on pea

kõigil olemas, kipub see fakt ununema. ÜRO hindab, et juba aastaks 2025 elavad

piiratud ligipääsuga puhtale joogiveele kuni kaks kolmandiku maakera inimestest ning

1.8 miljardit inimest elavad väga tõsises vee puuduses.

Puudujäägid: Vee jalajäljel on mõningad puudujäägid, mis muudavad ta keskkonna

probleemide hindamisel näiteks süsiniku jalajäljest vähem pädevaks. Süsiniku jalajälg

on normaliseeritud globaalselt kahjuliku CO2 kogusele. Me mõistame, et kui toodetakse

palju CO2-te on see kahjulik, hoolimata sellest, kus ja kuidas seda tehakse. Vee

jalajäljega on keerukam – ei arvestata hüdroloogiat, kliimat, geoloogiat, topoloogiat,

22

rahvaarvu ning demograafiat. Näiteks kohas, kus magevett on juba algul väga vähe on

suur vee jalajälg palju suurema keskkonna kahjuga kui kohas, kus magevett leidub

küllaldaselt.

6.5 Transpordi keskkonnamõju Definitsioon: Transport mängib modernses elus väga suurt rolli ning seetõttu on selle

mõju ka keskkonnale väga suur ning laiali valguv. Transpordile kulub palju energiat ja

suur osa sellest toodetakse naftast. Lisaks tuleb arvestada ka transpordivahendite

tootmisele kuluvat energiat, nende tekitatud õhusaastust, müra ning jäätmeid.

Kui palju? Maailmas on kasutusel üle miljardi auto ning meie peade kohal lendab

kümneid tuhandeid lennukeid. Igal suuremal linnal on oma ühistranspordi võrgustik, mis

koosneb tihtilugu bussidest, trammidest, trollidest, metroost, rongidest, taksodest jne.

Meredel liigub sada tuhat laeva ning nendest umbes 35 000 kannavad üle 7 miljardi tonni

kaupa ümber maailma laiali. Transport ümbritseb meid igal pool ning igal eluetapil. On

võimatu ette kujutada modernset maailma ilma globaalse transpordi võrgustikuta. On

ajaloolasi, kes arvavad, et varajased transpordi võrgustikud nagu siidi tee olid inimkonna

arengus ülimalt olulised pöördepunktid. Sellest ajast peale on transport aina kasvanud

kuid sealjuures on kahjuks kasvanud ka transpordi negatiivne keskkonnamõju.

Keskkonnamõju: Suur osa transpordi keskkonnamõjust on seotud õhu saastamisega.

Kütuse põletamine põhjustab lämmastikoksiidide, süsinik monooksiidi, tahmaosakeste,

väävlioksiidide ja teiste ohtlike ainete õhku paiskamist. Suurim probleem on aga CO2

tekkimine kuna see on oluline kasvuhoonegaas ning transpordi sektor on kiiremini

kasvavava CO2 emissiooniga sektor. Unustada ei tohi ka transpordi arenguga kaasnevat

infrastruktuuri arengut, mis mõjutab oluliselt ümbritsevat loodust.

Katastroofid: Mitmed suured keskkonda kahjustanud katastroofid on samuti olnud

seotud transpordiga, neist enim kahju tekitanud on suured naftat vedavate laevadega

juhtunud õnnetused. Üks tuntumaid on kindlasti Exxon Valdezi juhtum. 1989 oli sellise

nimega naftat vedanud laev teel Californiasse kuid sõitis Alaskas karile. Õnnetuses

voolas vette 41 000 – 119 000 m3 toornaftat. Lekkinud õli kattis 2100 km rannikuäärt ja

28 000 m2 ookeani ning seda peetakse läbi aegade üheks enim keskkonna kahju

tekitanud õnnetuseks. Exxon Valdezi katastroof põhjustas kuni 250 000 linnu ja

tuhandete vee loomade surma ning tänini pole veel kogu õli suudetud keskkonnast

eemaldada.

6.6 Säästlik transport Definitsioon: Säästlik (või säästev) transport on arengusuund transpordis, mis üritab

vähendada inimeste ja kaubaveole kuluvat energiatarvet, ressursikulu ning püüelda

väiksema keskkonnamõju poole. Säästlik transport sisaldab endas sõidukeid, energiat,

infrastruktuuri, teid (nii maal, õhus kui ka meres), kanaleid, torustikke ja terminale.

Uuritakse kuidas transporti juhtida, logistikat ja transpordist juhinduvat arendust.

Eesmärgid: Säästev transport:

rahuldab inimese liikumisvajaduse, kahjustamata tervist, tulevaste põlvede huve

ja ökosüsteemi;

on taskukohane, ohutu ja ökonoomne;

pakub erinevaid transpordiliike;

toetab majandust ning ei suurenda kogukulusid;

ei tekita rohkem heitmeid ja jäätmeid kui keskkond kannatada suudab;

kasutab võimalikult vähe taastumatuid loodusressursse;

23

kasutab taastuvaid loodusvarasid jätkusuutlikult;

vähendab müra ja kasutab võimalikult säästlikult linnaruumi;

Infrastruktuur: Mitmed riigid, linnad ja maakonnad on võtnud ette planeerida liiklust,

maakasutust ja majandust nii, et vajadus isikliku auto ja kaubavedude järele oleks

võimalikult väike. Seda nimetatakse üldistavalt säästvaks transpordipoliitikaks.

Soositakse mitmekesist elukeskkonda kiire ja mugava ühistranspordi, tiheda ja turvalise

jalgratta- ja kõnniteede võrgustiku ning autode ühiskasutusega.

Eestis käib säästev transport mitme kava ja strateegia alla: Eesti transpordi arengukava

2014-2020, strateegia "Säästev Eesti 21" ja Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030.

Eesti transpordi arengukavas 2014-2020 põhimõtted on ohutus, keskkonna kvaliteet (nii

loodus kui elukeskkond) ja energiasääst. Eesmärkide seas on näiteks tagada teenuste

ja sihtkohtade kättesaadavus, kvaliteetsed teed ja sujuv ning ohutu liiklus, kaasajastada

ühistransport ja suurendada lennuühenduste kättesaadavust.

Linnatransport lähitulevikus: Isegi ilma suurte infrastruktuuri muutusteta on võimalik

linna liikluses üsna palju ära teha. Helsinki plaanib juba lähiajal kasutusele võtta

mobiilirakenduse, kuhu kasutaja sisestab algus- ja lõpp-punkti ning rakendus pakub talle

parima transpordivariandi. Kui selle süsteemi juurde ühendada veel Taxify või Uberi

laadne takso leidmine ning Google’i arendatavad isesõitvad autod on võimalik juba

praegu olemas oleva tehnoloogiaga muuta linnaliiklus täielikult. Inimene kutsub roboti

poolt juhitava auto omale hommikul koju järgi ning saabub täpselt õigel ajal rongijaama.

Sealt viib rong edasi ta töö lähedale, kus järgmine auto juba ootab, et teda tööle viia.

Isikliku auto jaoks puudub vajadus ning ka suurem osa parklatest kaotavad tähtsuse.

6.7 Olmekeemia/keskkonnamürgid/ravimid Definitsioon: Olmekeemia all mõistame me kemikaale (va toit), mida kasutatakse

keskmises majapidamises. Enamasti kuuluvad sinna alla erinevad tooted, mis on

mõeldud puhastamiseks, kahjurite tõrjeks ning hügeeni tagamiseks. Olmekeemia hulka

kuuluvate toodete sees võib olla mitmeid aineid, mis mõjutavad oluliselt looduslike

ökosüsteeme ning neid peetakse keskkonnale mürgisteks aineteks. Erinevad

detergendid ja lahustid võivad olla eriti kahjulikud keskkonnale. Ravimeid enamasti

olmekeemia all ei kästileta ent kodudest leidub neid siiski ning mitmed neist võivad

keskkonnale väga kahjulikud olla.

Keemia meie ümber: Oma igapäeva elus oleme me ümbritsetud lugematul arvul

kemikaalide poolt. Ka meie ise koosneme kemikaalidest. Me ärkame hommikul,

kasutame kemikaale, et hambaid ja juukseid pesta, nägu kreemitada, joome tassitäie

kohvi, milles olev kofeiini molekul aitab meil ärgata ning sööme terve taldrikutäie

erinevaid kemikaale, millest osa registreeritakse meie aju poolt kui mingi spetsiifiline lõhn

ja maitse, osa lagundatakse kiirelt lihtsateks suhkruteks, et aju toita ning osa

ladustatakse rasvkoena kehas. Aastaks 2015 oli registreeritud juba ligi 200 miljonit

unikaalset kemikaali. Keemiata pole elu.

Ohtlikud kemikaalid: Kemikaale, mis meile halvasti mõjuvad nimetame me mürkideks.

Kahjuks oleme me ka nende poolt igapäevaselt ümbritsetud. Suurem osa meist puutub

erinevate mürkidega kokku peamiselt läbi olmekeemia. Kui me võtame kätte mõne

tugeva puhastusvahendi, kahjuritõrje vahendi või valgendi pakendi ja uurime, mis sinna

peale kirjutatud on, näeme me tihti mitmeid ohu märke, nimekirja erinevatest keemilistest

ainetest ning hoiatusi toote ohtlikkuse kohta. Lisaks sattume me erinevate kemikaalidega

kokku ka ravimite näol, mis on meile haiguse raviks väga vajalikud aga võivad valel

kasutamisel ka meie tervist kahjustada. 1493 aastal sündinud Paracelsus on öelnud

24

lause: „Kõik ained on mürgid, pole ühtki, mis ei oleks mürk, ainult DOOS eristab mürki

ravimist.“

Kemikaalid keskkonnas: Ohtlike kemikaalidega puutume kokku ka läbi keskkonna.

Kuigi looduses on palju mürgiseid kemikaale, mis on tekkinud ning eksisteerivad

looduslikult, on inimkond oma tegevusega palju kahjulike aineid keskkonda viinud.

Nende seas peamised on:

Raskmetallid

Püsivad orgaanilised saasteained (POP)

Keskkonnas püsivad ravimite saasteained (EPPP)

Polüaromaatsed süsivesinikud (PAH)

Lenduvad orgaanilised ühendid (VOC)

Keskkonna ksenobiootikumid (Keskkonnale võõrad bioloogilise aktiivsusega

ained)

Mitmed kemikaalid nagu näiteks raskmetallid või ravimijäägid võivad keskkonnas ka

akumuleerida. See tähendab, et nende kontsentratsioon suureneb toiduahelat mööda

kõrgemale liikudes. Toiduahela madalamad lülid sisaldavad relatiivselt vähe kemikaale.

Neid söövad aga suuremad elusolendid ja neid omakorda suuremad. Seetõttu kuhjuvad

ka kemikaalid.

Lisaks inimestele, kahjustavad need kemikaalid ka loodust. On kerge mõista, et see,

mis on meie tervisele kahjulik on ka loomadele kahjulik. Keskkonnareostuse tõttu on

hävima hakanud mitmed looma-, linnu- ja kalaliigid. Hormoonide tase veekogudes mõjub

negatiivselt veekogudes elavatele loomadele; õhu reostusest tekkivad happevihmad

mõjuvad halvasti mullale ja taimestikule jne.

7. Keskkonnaprobleemid

7.1 Reostus Definitsioon: Kitsas mõistes on reostus kahjulike ainete loodusesse sattumine

kogustes, mis kahjustab inimest, loodust ja/või keskkonda. Sedasi kujutavad inimesed

enamasti reostust ette. Reostust on võimalik aga ka palju laiemalt defineerida. Reostus

on inimtegevuse tagajärjel tekkinud ainete, vibratsiooni, soojuse, kiirguse, valguse või

müra otsene või kaudne sattumine keskkonda nii, et see võib ohustada inimeste tervist

või keskkonda. Nagu meie ise, on ka keskkond reostuse suhtes väga tundlik. Tihti

suudab see kõrvaldada meie tegevuse soovimatud tagajärjed, reostuse ja jäätmed,

muutes need aja jooksul kahjutuks. Võime saasteaineid siduda ja neid ümber töötada on

üks peamistest teenustest, mida terved ökosüsteemid meile pakuvad. Kuid

ökosüsteemide suutlikkus on selles osas piiratud. Neid üle koormates on oht kahjustada

ökosüsteeme ja neis elavaid liike, sealhulgas meid endid.

Tüübid: Reostust saab jaotada selle tüübi järgi füüsikaliseks (nt müra, valgus,

radioaktiivsus), keemiliseks (nt fenoolid, lenduvad orgaanilised ained) ja bioloogiliseks

(nt mikroobid, parasiidid). Eristatakse ka, kas reostus on seotud kindla asukohaga

(punktreostus) või kindlat asukohta pole (hajureostus).

Nähtamatu reostus: Ilmselt oleme kõik enda ümber keskkonnas prügi näinud või

kuulnud uudistest naftareostusest. Kahjuks on suurem osa reostusest meile nähtamatu.

Üks enim kõneainet saanud näide sellisest reostusest on kasvuhoonegaaside eriti CO2

kontsentratsiooni hüppeline tõus atmosfääris.

25

Prügi saar: Vahel on reostus peidetud kohas, kuhu enamik meist kunagi ei sattu.

Maailmameres on võimalik eristada mitmeid prügi saari, millest kõige enim uuritud on

Vaikses ookeanis asuv vähemalt 700 000 ruutkilomeetri suurune prügi „saar“, mis

koosneb suuresti plast prügitükkidest. Hinnanguliselt on seal 3.5 miljonit tonni prahti.

Kuna plast ei kõdune, koguneb teda sinna ainult juurde. Kahjuks sattuvad need

plastiosakesed ka kohaliku loomastiku dieeti ning põhjustavad probleeme. Arvatakse, et

vaikse ookeani prügisaare tõttu sureb igal aastal sadu tuhandeid lindusid ja loomi.

Valgusreostus: Ka valgust saab pidada reostavaks kuna tugev valgus valel ajal võib

loodusele suurt kahju teha. Kõige enim valgusreostust on tihedasti asustatud

tööstuspiirkondades. Valgusreostus ajab loomadel ja taimedel segi öö ja päeva vahelise

rütmi. See raskendab pimedas jahtivate röövloomade elu, sest saakloomad näevad neid

kergemini. Lisaks raskendab see merel olevate loomade ja lindude orienteerumist

ajades segamini nende suunataju. Mõjutatud on ka öösiti õitsevad lilled, keda

tolmeldavad ööliblikad.

7.2 Eutrofeerumine Definitsioon: Eutrofeerumine (eutrofikatsioon) on protsess, kus veekogu rikastub

toitainetega. Inimmõjust tingitud eutrofeerumine erineb looduslikust eutrofeerumisest

protsessi kiiruse poolest. Põhilised veekogu eutrofeerivad toitained on lämmastikku ja

fosforit sisaldavad ühendid. Eutrofeerumine avaldub veetaimede vohamises, orgaanilise

aine lagunemisel tekkivas hapnikupuuduses, mis on eluohtlik kaladele ning

selgrootutele, kellest kalad ja veelinnud toituvad, osaliselt lagunenud orgaanilise aine

ladestumises muda ja turbana ning väikeste järvede puhul lõpuks veekogu

kinnikasvamises. Eutrofeerumist mõjutavad põllumajanduslik hajureostus, linnade ja

asulate reovesi, tööstuse reovesi. Eutrofeerumist peetakse Läänemere üheks

peamiseks keskkonnaprobleemiks.

Allikad: Kõrged toitainete kontsentratsioonid sattuvad veekogudesse mitmetest

allikatest näiteks puudulikult puhastatud või hoopiski puhastamata reovesi. Kuna

reovette sattub palju olmekemikaale sh puhastusvahendid, sisaldab see suures hulgas

lämmastiku ja fosforiühendeid. Toitainete allikad on ka erinevad põllud, kus kasutatakse

lämmastiku ja fosfori rikkaid väetiseid. Kaste või vihmaveega liigub osa nendest

väetistest jõgedesse ning sealt edasi järvedesse, meredesse või ookeanidesse.

Eutrofikatsioon algab reostumise sattumisega vette. Vetikad ja taimed hakkavad

suurenenud toitainete hulga tõttu kiirelt kasvama, mis teeb vee hägusaks. Päike ei jõua

enam vees olevate taimedeni ja nad surevad. Ka vetikad surevad, kuna üks hetk saab

toit otsa. Tekkinud taime- ja vetikamassi hakkavad lagundama bakterid, kes hakkavad

vohama ning tarbivad ära hapniku.

Surnud tsoonid: Piirkondi, kus veetaimede õitsengud on põhjustanud hapniku

kontsentratsiooni suurt alanemist nimetatakse ökoloogias surnud tsoonideks. Enamasti

asuvad sellised tsoonid rannikute ääres kuhu voolab lisaks reoveele (vahel täiesti

töötlemata) ka suurte jõgede vesi. Pole mingi ime, et üks suurimaid surnud tsoone (kuni

22 000 ruutkilomeetrit, mis on umbes pool Eesti pindala) on Mehhiko lahes, kuhu voolab

Mississippi jõgi, mis läbib mitmed suurlinnad ning mille kallastel toimub väga intensiivne

põllumajandus.

Lahendus: Eutrofikatsiooni ära hoidmiseks on vaja rangeid piiranguid toitainete hulgale,

mis keskkonda sattub. Kodudes on võimalik kasutada näiteks fosfori vabasid

pesuvahendeid ning olmereovesi tuleb reoveepuhastusjaamades korralikult puhastada.

26

Samuti on oluline vähendada väetiste liigset kasutamist ja piirata toitainete äravoolu

põldudelt jõgedesse.

7.3 Maavarade kasutamine Definitsioon: Maavaraks loetakse sellist maapõues leiduvat orgaanilist või

mineraalainet, mida on võimalik tasuvalt kasutada. Kuna tasuvus on seotud hetkel

olevate teadmistega on maavara mõiste koos teaduse ja tehnika arenguga muutuv.

Allikad: Maavara kaevandatakse, nagu nimest võib eeldada, maapõuest. Maavarade

leiukohti nimetatakse maardlateks. Maapinnale lähedal olevaid maavarasid

kaevandatakse pealmaakaevandustes ehk karjäärides. Pealmaakaevandamine on

odavam ja kiirem allmaakaevandamisest. Saab kasutada suure jõudlusega masinaid

ning töötingimused on tervisele ohutumad. Kui maavarad leiduvad aga sügaval teiste

kivimikihtide all, kasutatakse nende kättesaamiseks allmaakaevandust.

Kasutus: Maavarasid liigitatakse kasutusotstarbe ja koostise järgi põlevateks (kivi- ja

pruunsüsi, põlevkivi), metallilisteks maavaradeks ehk maakideks (raua-, vasemaak ja

boksiit) ja mittemetallilisteks maavaradeks. Mittemetallilisi maavarasid jaotatakse

omakorda ehitusmaterjalideks (lubjakivi, graniit, kruus, liiv), sooladeks (kivi- ja kaalisool,

kips), vääris- ja dekoratiivkivideks (teemant, malahhiit, marmor).

Maavara varu puhul eristatakse ka aktiivset ja passiivset varu. Aktiivne varu tähendab,

et selle kaevandamisel kasutatav tehnoloogia ja tehnika tagavad maapõue ratsionaalse

kasutamise ja keskkonnanõuete täitmise ning maavara kasutamine on majanduslikult

kasulik. Passiivse varu kasutamine ei ole keskkonnakaitse tõttu võimalik või puudub

asjakohane tehnoloogia. See on aga varu, mis võib tulevikus osutuda kasutuskõlblikuks

Keskkond: Maavarade kasutamisega kaasnevad alati ka keskkonnamõjud, juba

ainuüksi selle tõttu, et loodust eraldatakse midagi, mis seal loomulikult esineb. Lisaks

maavara eemaldamisega võivad keskkonda negatiivselt mõjutada ka

kaevandamistegevus ise (vibratsioon, müra, maapinna ümberkorraldus), maavarade

transport, kaevandamisel kasutatav ja ümber pumbatav vesi jne. Eestis kontrollib

kaevandamist Kaevandamisseadus, mis aitab vältida ja vähendada kaevandamisest

tulenevaid ohte inimesele, varale ja keskkonnale ning sätestab nõuded maardlate

säästlikuks kasutamiseks.

Eestis: Eesti ei ole võrreldes paljude teiste maadega maavarade poolest eriti rikas. On

aineid, mida võiks maavarana kasutada, kuid neid ei ole piisaval hulgal, et nende

kasutamine oleks majanduslikult tasuv või kardetakse mõju keskkonnale. Peamiselt

tegeletakse meil energeetilise maavara kaevandamisega põlevkivi näol.

7.4 Looduskatastroofid Definitsioon: Loodusõnnetus (looduskatastroof) on erakordse iseloomuga

loodusjõudude poolt põhjustatud ulatuslik kahju elusloodusele, majandusele ja mis seab

ohtu inimeste elud. Näited: torm, tsunami, üleujutus, maavärin, meteoriidi kokkupõrge

Maaga, põud, metsatulekahju, pandeemia jpt.

Jaotus: Looduskatastroofe saab nende iseloomu järgi jagada meteoroloogilisteks

(tormid), hüdroloogilisteks (üleujutused), klimatoloogilisteks (kuuma- ja külmalained,

põuad, metsapõlengud) ja geofüüsikalisteks (maavärinad ja vulkaanipursked). Suurem

osa looduskatastroofe on seotud ilmastiku nähtustega. Näiteks aastal 2012 toimus

maakeral 905 looduskatastroofi, millest 93% olid seotud ilmastiku nähtustega ning vaid

7% olid geofüüsikalised.

27

Maavärin: Üks enim kõnet leidev looduskatastroof on maavärin ehk seismilistest

lainetest põhjustatud maapinna võnkumine. Igal aastal toimub umbes 500 000

maavärinat ja vaid üksikud neist on nii tugevad ja sellistes kohtades, et põhjustavad

looduskatastroofi. Maavärina võimsuse hindamiseks kasutatakse Richteri skaalat, mida

suurem number, seda tugevam maavärin. Võimsaim registreeritud maavärin on olnud

9.5.

Tsunami: Tugevad maavärinad, mis toimuvad ookeani või mere all võivad põhjustada

tsunami. Tsunami on (hiiglaslike) lainete seeria, mis tekkib kui veekogu põhjas tekkib

maalihe, mis paneb suure hulga vett maapinna poole liikuma. Tsunamid teeb ohtlikuks

nende kõrgus ning kiirus, millega nad maa poole liiguvad. Laine kõrgus võib kümnete

meetriteni küündida ning lained tulevad enamasti seeriatena minutite või tundide järel.

2004 aastal India Ookeanis tekkinud tsunami tappis vähemalt 290 000 inimest 14 riigis.

Väga suurt kahju põhjustavad ka orkaanid, ehk troopilised tsüklonid. Orkaan on

madalamatelt laiuskraadidelt pärit ulatuslik madalrõhkkond, mis toob endaga kaasa

tugeva tormi. Seda paneb liikuma õhuniiskuse kondensatsiooni energia. Õhuvool tõstab

niisket õhku ülespoole, kus osa niiskusest madalama temperatuuri tõttu kondenseerub

ja vihmana eraldub. See vabastab soojust, mistõttu on tsükloni keskmes õhutemperatuur

kõrgem kui väljaspool tsüklonit. Maismaa kohal orkaan väga kaugele ei jõua kuid võib

rannikualadel palju kahju tekitada. Aastal 2005 tabas Ameerika idarannikut orkaan

Katrina, mis tappis vähemalt 1833 inimest ning tekitas kuni 108 miljardit dollarit kahju.

Põud: Läbi ajaloo ühed kõige ohtlikumad looduskatastroofid on pikaajalised põud. Kuna

toidu kasvatamiseks on vaja viljakat ja piisavalt vett saavat maad võib põud hävitada

suure osa toidusaagikusest. 1921-1922 oli Nõukogude Liidus põud, mille tagajärjel suri

üle 5 miljoni inimese nälga. Ka tänapäeval võib põud mõjutada miljoneid inimesi. 2006

aastal oli Hiinas lähiajaloo tõsiseim põud, mille tõttu jäid kuni 8 miljonit inimest ja 7 miljonit

karilooma vee puudusesse.

7.5 Keskkonnapõgenikud Definitsioon: Keskkonnapõgenikud (ka kliima- või keskkonnapagulased) on inimesed,

kes peavad lahkuma oma traditsioonilisest elupaigast, kuna sealne keskkonnaseisund

on tõsiselt halvenenud või on mõni eluliselt oluline loodusvara ammendunud. Tänase

seisuga hinnatakse keskkonnapõgenike arvuks maailmas 10-25 miljonit inimest.

Põhjused: Keskkonnapõgenikud, nagu ka teised põgenikud, ei lahku oma kodust

vabatahtlikult. Muutusi keskkonnatingimustes, mis võivad inimesi lahkuma sundida, on

mitmeid: põllumaade kõrbestumine ja seetõttu toiduallika kadumine, mere veetaseme

tõus ja elualade üleujutus, joogivee puudus, metsade raie, saastatus ja õnnetusjuhtumid.

Globaalne kliimamuutus: Üks faktor, mida tihti süüdistatakse keskkonnapõgenike arvu

viimaste aastakümnete kasvus on globaalne soojenemine. Kasvuhoonegaaside

kontsentratsiooni tõus atmosfääris võib viia mitmetes maailma piirkondades järskude

ning pöördumatute muutusteni ning elukeskkond võib muutuda ebasobivaks. Näiteks

liustike sulamise tagajärjel tõusev veetase võib mitmed madalamad rannikualad vee alla

jätta.

Aastatel 2010 ja 2011 migreerusid rohkem kui 42 miljonit inimest Vaikse Ookeani ja

Aasia aladelt. Peamised põhjused selleks olid tormid, üleujutused, kuuma- ja külma

lained, põuad ja meretaseme tõus. Enamik inimesi naasid tingimuste paranedes aga

teadmata hulk inimesi elab nüüd teises kohtades, kes samas riigis, kes teises.

28

7.6 Rahvastikuplahvatus Definitsioon: Rahvastikuplahvatus ehk demograafiline plahvatus on mingi piirkonna

rahvaarvu kiire kasv, see on üks etapp protsessist, mida nimetatakse demograafiliseks

üleminekuks. Rahvastikuplahvatust on võimalik jälgida nii lokaalsel (näiteks riigisisesel)

kui ka globaalsel tasandil.

Üldiselt jagatakse demograafiline üleminek nelja erinevasse etappi:

1. Traditsiooniline rahvastiku tüüp, kus on populatsioon madal ning nii sündimus kui

suremus on mõlemad väga kõrged. Probleemideks on tihtilugu alatoitumine,

madal hügieenitase, puhta vee puudus, epideemiad ja puudulik arstiabi.

2. Teises etapis toimub rahvastiku plahvatus. Arstiteaduste areng ja parem arstiabi

kättesaadavus vähendab oluliselt suremust. Elu- ja töötingimused paranevad

ning samamoodi ka toidu ja puhta vee kättesaadavus. Üldine populatsioon

kasvab suure kiirusega.

3. Kolmandas etapis hakkab sündimus kiiresti langema. Suurim faktor, mis seda

põhjustab on enamasti naiste haridustaseme tõus.

4. Neljandaks etapiks on tänapäeva rahvastiku tüüp. Selle rahvastiku tüübi puhul

on keskmine eluiga väga kõrge ning vanurite osakaal on 20–25%.

Pereplaneerimine reguleerib sündimust.

Kandevõime: Keegi ei tea täpselt, mis on meie maakera kandevõime. Erinevad

teadlased on maakera kandevõimeks hinnanud 4-16 miljonit, nii et on võimalik, et

ülerahvastus on juba käes. Viimaste hinnangute kohaselt arvatakse, et planeedi

populatsioon jõuab aastaks 2050 9.3 miljardini ning 2100 ületatakse juba 10 miljardi piir.

Probleemid: Ülerahvastusega kaasneb mitmeid negatiivseid aspekte, mis mõjutavad

globaalset heaolu juba praegu:

Joogivee hulk on piiratud ning juba praegu on palju inimesi ilma kvaliteetse

joogiveeta või selle puuduses. Ka tekkiva reoveehulgaga on raske toime tulla.

Looduslikud ressursid, eriti nafta, kasutatakse väga kiirelt ära aina kasvava

rahvastiku poolt.

Saastuse tase kasvab koos rahvaarvuga.

Looduslikud ökosüsteemid ning metsad hävivad kiirenevalt, et mahutada ära

aina kasvav inimpopulatsioon.

Massiline liikide väljasuremine.

Epideemiate ning pandeemiate oht suureneb kuna inimesi on rohkem ning nad

peavad tihedamalt koos elama.

7.7 Asustus, valglinnastumine ja nende mõju keskkonnale Definitsioon: Asustus on mingi kindla territooriumi, eeskätt inimese alaliseks elamiseks

sobiliku maa-ala kattumus asulavõrguga. Asulavõrk on nüüdisilme omandanud aegade

jooksul. Asustusüksused on külad, alevid, linnad jne. Suurimad asustusüksused on

linnad ning neid ümbritsevad linnastunud alad.

Valglinnastumine: Läbi ajaloo on linnadega alati kaasas käinud valglinnastumine.

Rikkad kesklinna elanikud on liikunud väiksema asustustihedusega äärlinnadesse juba

antiikajast peale. Industriaalajal hakkasid linnad väga kiirelt kasvama ning palju inimesi

liikus maalt linna, leides kodu peamiselt kesklinna. Sel ajal langes asustustihedus

kesklinnast kaugenedes väga kiirelt. Majanduskasvu ning ühistranspordi taristu

arenguga hakkasid inimesed (eriti keskklass) kesklinnast väljapoole äärelinnadesse

29

kolima. Ühistransport ja autode lai levik võimaldas neil tööl siiski käia linna keskuses, ent

eeslinnades oli asustus hõredam ja seetõttu ka elukvaliteet parem.

Näited: Valglinnastumist on nii arenenud kui ka arenguriikides. Mitmed ekstreemsed

näited on USAs, nende seas Los Angeles, Chicago ja New York. Ameerika kirderannikul

eksisteerib Kirde megalopool ehk Boston-Washington koridor, mis on Ameerika kõige

tihedamini linnastunud ala. Kuigi see võtab enda alla vaid 2% USA maalast, elab seal

17% kogu Ameerika populatsioonist. Sarnaseid megalopoole leidub ka väljaspool

Ameerikat, näiteks Jaapanis olev Taiheiyō vöö 80 miljoni elanikuga, Hiinas olev Yangtze

jõe delta 88 miljoni elanikuga ning Euroopa megalopool „sinine banaan“ 110 miljoni

elanikuga.

Probleemid: Kesklinnast eemale kolimine võib tunduda inimestele hea mõttena, ent

valglinnastumine toob endaga kaasa mitmeid keskkonna ja ka tervise probleeme.

Suurem osa äärelinnades elavaid inimesi liigub ringi autodega. Vahemaad töö ja kodu

vahel on keskmiselt oluliselt suuremad kui kesklinnas. Selle tõttu on äärelinnas elava

inimese süsiniku jalajälg tavaliselt suurem. Suurem autode hulk teedel toob kaasa ka

õhu kvaliteedi langemise ja autoõnnetuste hulga suurenemise.

Keskkond: Väike asustustihedus äärelinnades tähendab ka seda, et elaniku kohta

kasutatakse rohkem loodusliku- ja põllumaad. Linnade ümber olevad metsad raiutakse

maha ja kaetakse betooni ja asfaldiga. Vihmaga alla langev vesi neid materjale ei läbi

ning seetõttu jõuab seetõttu raskemini põhjavette. Vihmavesi korjab teedelt ja parklatest

kokku ka hulga saasteaineid. Kõik see halvendab põhjavee kvaliteeti ja pikemas

perspektiivis ka põhjavee kogust.

8. Säästev areng ühiskonnas

8.1 Keskkonnasõbralik kool Definitsioon: Keskkonnasõbralikul koolil puudub ametlik kirjeldus. Maailmas tekkib aga

järjest rohkem koole, kus kasutatakse säästva arengu põhimõtteid, vähendatakse

energiakulu ja jäätmeid ning lisatakse õppekavasse jätkusuutliku mõtlemist.

Kontseptsioon: Keskkonnasõbraliku kooli kontseptsioon on üsna algses arenguetapis.

Sellest hoolimata on loodud mitmeid organisatsioone ja korraldatud konkursse selle

arendamiseks. Näiteks Inglismaal leiti, et sealsed koolid paiskavad õhku 9.4 miljonit

tonni kasvuhoonegaase aastas, kusjuures 37% sellest on tänu sooja ja elektri

tarbimisele. Aastaks 2020 plaanitakse seda poole võrra vähendada. Kui koolid seavad

omale paika selged eesmärgid energiakasutuse parandamiseks, võtavad kasutusele

keskkonnajuhtimissüsteemi ja lähtuvad igapäeva otsuste tegemises keskkonnast, on

see täiesti võimalik.

2011 aastal korraldati Eestis esimene konkurss “Keskkonnasõbralik haridusasutus

Tallinnas“ SA Keskkonnakogu poolt, mille eesmärk oli motiveerida haridusasutusi

väärtustama ja toetama jätkusuutlikku arengut.

Jäätmed: Oluline osa kooli rohelisemaks muutmisel on ka jäätmete käitlemine. Koolides

kasutatakse tihti väga palju paberit ja muid õppeks vajalike vahendeid. Kuigi õppe

kvaliteet ei tohi kannatada on mitmes kohas võimalik paberi kulu vähendada. Eestis oli

abiks näiteks e-kooli süsteemile üleminek. Tähtis on ka tekkiva prügi korralik

sorteerimine ning ümbertöötlemine. Sööklates jääb tihtilugu toitu üle ning ka see annab

suurepärase võimaluse ümbertöötlemiseks näiteks biogaasi tootmiseks, mida saab

ühistranspordis kütusena kasutada.

30

Ka iga kooliõpilane, õpetaja ja lapsevanem saab teha oma osa kooli

keskkonnasõbralikumaks muutmisel. Kui augusti lõpus minna ostma uusi koolitarbeid

tasub läbi mõelda, mida ja kui palju on vaja. Pole mõtet osta 20 pastakat ühes pakis, kui

on võimalik osta kaks korraliku pastakat ning nende sisusid vahetada. Ka vihikuid ostes

saab valida keskkonnasõbralikumast ja ümbertöödeldud paberist tooteid. Vanemad ja

õpetajad saavad ka ise head eeskuju näidata tuues lapsed või tulles ise hommikul kooli

jala, jalgratta või ühistranspordiga.

8.2 Keskkonnasõbralik kodu/majapidamine Definitsioon: Kodu on esimene koht, kus iga inimene saab hakata oma elu

keskkonnasõbralikumaks muutma. Kuna eestimaalaste ökoloogiline jalajälg on maailma

mastaabis suur, suuresti tänu meie põlevkivil põhinevale energeetikale, on kasvõi

väikestest elustiilis ja igapäevases majapidamises tehtavatest muutustest kasu.

Küte: Suurim energiakulu kodus läheb Eestis küttele. Keskmine Eesti maja kulutab

aastas küttele 200 kWh/m2 energiat. Uuselamute puhul on see number 120 ning madala

energiatarbega majadel 70. Nagu näha on küte väga suur energia kulutaja kodus ja

võimalust olukorda parandada on palju. Küttele kuluvat energiat on võimalik alandada

parandades soojustust, leides üles ja eemaldades külmasillad, parandades õhupidavust,

paigaldada kvaliteetsed aknad nii, et võimalikult palju päikesevalgust sisse langeks ning

lisades ventileeritavale õhule soojustagastuse süsteemi.

Passiivmajad: 1990ndate aastate alguses arendati Saksamaal välja passiivmaja

kontseptsioon, mis kulutaks väga vähe energiat küttele aga tagaks siiski mugava ja

tervisliku elukvaliteedi hoones. Majasse juhitakse ventileerimiseks õuest külma õhku

ning majast välja sooja õhku. Soojustagastussüsteem tagab, et soojusenergia majast

väljuvalt õhult kantakse üle majja tulevale külmale õhule ning see tähendab, et sisse

tulevat õhku tuleb pärast soojustagastust vaid minimaalselt soojendada. See tähendab,

et kütteenergia vajadus hoonel on väid maksimaalselt 15 kWh/ m2a. Kui võrdleme seda

Eesti keskmise majaga on see rohkem kui 10 korda väiksem. Sellest tulenevalt on ka

küttekulud oluliselt väiksemad. Kuigi maailmas on ehitatud juba üle 25000 passiivmaja

on Eestis neid ehitatud vaid üks, mis vastab passiivmaja sertifikaadile. Õssu külas,

Tartumaal on valmimas teine.

Kodumasinad: Kui suuremaid remondi töid ei plaani, võib alustada näiteks energiat

säästvate lambipirnide paigaldamiseks, eriti kohtadesse, kus valgust pidevalt

kasutatakse. Kodus olevad kodumasinad tasub ka üle vaadata. Vanad külmikud, eriti

veel sellised, mida pole ammu sulatatud või puhastatud, kulutavad oluliselt rohkem

energiat kui modernsed. Liiga tihti kodumasinaid ja elektroonikat vahetada aga ei tasu

kuna siis kulub toote valmistamiseks ja kõrvaldamiseks oluliselt rohkem energiat kui selle

kasutamiseks. Vanu kodumasinaid välja vahetades tasub kindlasti ka uurida, kus on

lähimad ümbertöötlusjaamad, mis elektroonikat vastu võtavad.

Päikesepaneelid: Progressiivsemad koduomanikud võivad kaaluda ka

päikesepaneelide paigaldamist. Neid on kahte tüüpi, elektrienergiat tootvad paneelid

ning vett soojendavad paneelid. Viimased võivad oluliselt vähendada boileri peale

kuluvat elektrihulka. Kuigi talvel võib elektri tootmine päikesepaneelides olla madal, on

see suvel piisavalt korralik, et näiteks kuuma kodu maha jahutada.

Harjumused: Ka enda harjumusi kodus tasub jälgida. Nutikad elektriarvestid võivad

aidata jälgida kodust energiakasutust ja aitavad selgemini luua seose elutoas koguaeg

töötava teleri, tühjades tubades põlevate valgustite ja kõrgema elektriarve vahel. Lisaks

elektri kulutamisele tasub jälgida ka vee kulutamist. Lihtsad muudatused nagu

31

hammaste pesu ajaks kraani kinni keeramine võivad säästa pika aja peale palju vett.

Võimalik on paigaldada ka vähese veekuluga WC pott ning nõudepesumasin.

8.3 Kodanikuühiskond Definitsioon: Kodanikuühiskond ehk tsiviilühiskond on avaliku elu valdkond, mis eristub

avalikust sektorist, mis koosneb riigist ja valitsemisest ning erasektorist ehk

tulundussektorist. Kodanikuühiskonna moodustavad kodanike algatusel ning seaduste

raames loodud vabatahtlikud organisatsioonid, ühendused ja liikumised. Kõigi kodanike

osalemine (hoolimata nende rahakoti suurusest ja poliitilisest seisusest) on oodatud. Kui

ei saa rahaliselt toetada, saab tegudega ja vastupidi.

Eesmärgid: Ühiskonnas on palju probleeme, mida on raske parandada ainuüksi

avalikus- või tulundussektoris. Lisaks sellele ei pruugi nendes sektorites tegutsevad

inimesed kõikidest probleemidest üldse nii teadlikud olla kui mingisuguse grupi esindajad

ühiskonnas. See kõik loob aluse kodanikuühiskonna aktiivseks tegutsemiseks.

Ajalugu: Ajaloos on olnud mitmeid väga edukaid kodanikuühiskonna näiteid. Unustame

kergelt milline oli naiste olukord enamikes lääneriikides vaid 50-60 aastat tagasi.

Feministlikud rühmitused muutsid 20ndal sajandil naiste olukorda ühiskonnas, riigis,

kodus ja tööl oluliselt. Võimalik, et ilma kodanike poolt algatatud rühmitusteta poleks

sellist kiiret ja vajalikku muutust tulnud.

Keskkonnakaitse on vaid üks näide globaalsest liikumisest, mis on palju jõudu saanud

kodanikuühiskonnast. Suur osa keskkonnakaitsest käib rohujuure tasandil. Inimesed

näevad end ümbritsevas maailmas probleeme ning organiseeruvad, et neid lahendada.

1962. aastal avaldas Rachel Carson raamatu „Häääletu kevad“, mis rääkis DDT

kasutamise ohtudest. Selle raamatu mõju on tunda tänaseni kuna pani suure hulga

inimesi mõtlema saastamise tagajärgedele. Sellest ajendatult tekkisid ka valitsusvälised

organisatsioonid nagu Greenpeace ja Maa sõbrad, mis ühendavad tuhandeid

vabatahtlike üle kogu maailma.

Eesti: Eesti üks eredamaid kodanikuühiskonna näiteid on kampaania „Teeme ära 2008“,

mis korraldati aastal 2008 Rainer Nõlvak, Toomas Trapido, Kadri Allikmäe, Henri

Laupmaa ja mitmete teiste vabatahtlike poolt. Eesmärgiks oli koristada maha visatud

prügi Eesti metsadest ja avalikest kohtadest. Kampaaniast võtsid osa ligikaudu 50 000

inimest ning rohkem kui 10 000 tonni prügi sai metsadest eemaldatud vaid 5 tunniga ning

vähem kui 500 000 euro eest. Arvatakse, et ilma „Teeme ära“ kampaaniata oleks

sarnane asi riigil võtnud 3 aastat ja 22.5 miljonit eurot. Edukad on olnud ka Eestimaa

Looduse Fond, mis kaasab inimesi looduskaitsesse ja Hooandja, mis aitab leida rahalist

tuge erinevate projektide jaoks.

8.4 Õiglane kaubandus Definitsioon: Õiglane kaubandus erineb tavalisest kaubandusest selle poolest, et lisaks

majanduslikele eesmärkidele soovitakse ka võrdsuse saavutamist rahvusvahelises

kaubanduses. Eesmärk on pakkuda paremaid kaubandustingimusi eelkõige

arengumaade väiketootjatele ja kaitsta nende õigusi. Kauba lõpphinnas sisaldub lisaks

majanduskuludele ka lisakulu kauba keskkonnahoidlikuks tootmiseks ja sotsiaalse

õigluse ning soolise võrdsuse tagamiseks.

Ülevaade: Kuigi alguses oli õiglane kaubandus peamiselt käsitöö pärusmaa hakkas see

80ndatel muutuma ja põllumajanduse tooted hakkasid õiglase kaubanduse sekka

ilmuma. Kui 1992 aastal moodustasid käsitöö esemed 80% ja põllumajanduse tooted

20% õiglase kaubanduse läbi müüdud toodetest olid samad numbrid 2002 aastal juba

32

vastavalt 25.4% ja 69.4%. Kaheksakümnendate lõpp tõi kaasa veel ühe olulise

muudatuse õiglases kaubanduses – loodi õiglase kaubanduse sertifitseerimissüsteem

toodetele, mis võisid kanda Fairtrade märgistust.

Eelised: Kui tarbija ostab Fairtrade märgistusega tooteid, maksab ta lisaks toote hinnale

ka garantii eest, et:

Arengumaade väiketalunikud saavad oma toote eest väärilist tasu, mis katab

kulud ja võimaldab kestvat arengut.

Istanduste ja tootmisühistute töölised saavad inimväärset palka ja töötavad

inimlikes tingimustes.

Tootmisprotsessis ei kasutata orja- ega lapstööjõudu.

Õiglase kaubanduse lisatulu kasutatakse kogukonna sotsiaalseks arenguks.

Tootmisel lähtutakse keskkonnasäästlikest põhimõtetest.

Eestisse jõudis rahvusvaheline Fairtrade märgis ametlikult 2007. aasta kevadel. 2004-

2012 juhtis Eestis õiglase kaubanduse edendamist Eesti Roheline Liikumine (ERL).

Alates 2013 algusest võttis õiglase kaubanduse alase tegevuse koordineerimise üle

MTÜ Mondo.

Probleemid: Kuigi õiglase kaubanduse süsteem on olnud väga edukas tarbijateni

jõudmises, on sellel ka oma kriitikud. Tarbijad on valmis toodete eest rohkem maksma,

kui nad teavad, et raha jõuab vaesemateni. Uuringud on aga näidanud, et see ei ole alati

nii. Vahendajad saavad süsteemist rohkem raha, ent see ei pruugi alati jõuda

algtootjateni. Fairtrade fond ei jälgi otseselt, kui palju lisarahast jõuab talunikeni

arengumaades. Lisaks puuduvad selged teadusuuringud selle kohta, milline positiivne

või negatiivne mõju on õiglase kaubanduse süsteemil laias perspektiivis olnud.

Kalevi šokolaadi ostes võib märgata ka UTZ Certified märki. Tegu on rahvusvahelise

programmiga, mis toetab vastutustundlikku ja jätkusuutlikku kohvi-, tee- ning

kakaokasvatust. UTZ märgis Kalevi šokolaadidel näitab, et šokolaadis oleva kakao

teekonda on võimalik jälgida kasvatajast kuni tarbijani. UTZ programm seisab

kakaokasvatajate paremate töötingimuste eest, võimaldab neil erialase hariduse saamist

ja oskuste täiendamist, et suureneks istanduste saagikus ja seeläbi ka sissetulek. Märgis

on sarnane „Fairtrade“ märgisele kuid UTZ ei taga kasvatajatele miinimumhinda toote

eest. Mõlemal juhul pööratakse suurt tähelepanu loodusressursside säästlikule

kasutamisele.

8.5 Ökoinnovatsioon Definitsioon: Ökoinnovatsioon on sisuliselt innovatsioon säästvas arengus. Eesmärk

on anda toodetele, äridele ja tarbijatele lisaväärtust samas vähendades negatiivseid

keskkonnamõjusid niipalju kui võimalik. See hõlmab endas nii keskkonnasõbralikke

tehnoloogilisi arendusi kui ka sotsiaalseid viise liikumaks kestlikkuse poole.

Ettevõtluses on ökoinnovatsioon defineeritud kui:

uus või märkimisväärselt täiustatud toode (hüve, teenus), protsess,

organisatsiooniline muutus või turunduslik lahendus, mis vähendab

loodusressursside kulu ning kahjulike ainete vabastamist.

laiahaardeline kontseptsioon, mis annab suuna ja visiooni jätkusuutliku arengu

saavutamiseks vajalikele üleüldistele sotsiaalsetele muutustele.

Eestil on kolm projekti Euroopa Liidu ökoinnovatsiooni programmi raames rahastatud.

Firmal Ardoran on kaks projekti. Esimene on eesmärgiga arendada tarkvara, mis aitab

33

parandada tööstuslikke jäätmeid või ümbertöödeldud agregaate sisaldavate betooni

segude keskkonna sõbralikust. Teise eesmärk oli toota modulaarseid komposiit

betoonpaneele, mis kasutaks vähem energiat ja algmaterjale. Kolmanda projekti

eestvedajaks on SEI (Stockholm Environmental Institute) Tallinn eesmärgiga arendada

ja katsetada ökoinnovaatilist tarkvara põhist toetusmehhanismi, mis lihtsustaks EMAS ja

Ecolabel taotlemist turismi sektoris olevatel väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel.

Öko ja innovatsioon: Ökoinnovatsiooni näitlikustamiseks on palju võimalusi.

Põhimõtteliselt iga innovaatiline toode või teenus, mille keskseks ülesandeks on säästev

areng, sobiv. Üks huvitav projekt Eestist on näiteks Up-Shirt, mille tegijad Eesotsas

moedisainer Reet Ausiga toodavad särke rõivatööstuse tootmisjääkidest. Sarnaseid

särke tootis Reet Aus ka 2014. aastal toimunud Laulu- ja Tantsupeo jaoks.

8.6 Roheline majandus ja vastutustundlik ettevõtlus Definitsioon: Rohemajandus on küllaltki uus kontseptsioon. Rohemajanduse all

tuntakse üldiselt ettevõtlust, mis pöörab rohkem tähelepanu oma tegevuse

ühiskondlikule mõjule, keskkonnale ning töötajate õiglasemale tasustamisele.

Rohemajandus parandab inimeste heaolu ja sotsiaalset õiglust, vähendab

keskkonnariske ja survet loodusvaradele ning on seega vähese CO2-heitega,

ressursitõhus ja ühiskonda kaasav majandus.

Probleem: Piiratud ressurssidega süsteemis, nagu meie planeet, pole lõputule kasvule

ja kasumile orienteeritud süsteem ilmselgelt jätkusuutlik. Nii on aga majandus töötanud

suuresti tööstusrevolutsioonist alates. Maakera populatsiooni pidev kasv ja

keskkonnaprobleemide üha teravam esile kerkimine on seda suhtumist aga muutmas

ning lahendus võibki peituda just rohelises majanduses.

Tasakaal: Roheline majandus püüab kokku tuua sotsiaal-, majandus- ja

keskkonnasfäärid nii, et need on tasakaalus ning kõigile pööratakse võrdselt tähelepanu.

Selles mõttes on tegu majanduse ühe suurima ümberkorraldusega pärast

tööstusrevolutsiooni. Eesmärkideks on inimeste heaolu, sotsiaalne võrdsus, säästev

loodusvarade kasutamine ning looduse taluvusvõime ja ökosüsteemide kaitsmine.

Eelistatakse taastuvenergia kasutamist, kestliku tehnoloogiat ning uute roheliste

töökohtade tekitamist.

Investeeringud Euroopas: Euroopas on rohelise majanduse toetamisse enim

investeerinud Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Taani. Riikide keskkonna- ja

majandustingimustest lähtuvalt keskendutakse erinevatele aspektidele. Suurbritannia

põhilised eesmärgid on CO2 emissiooni vähendamine ja energiatõhususe tõstmine,

samas kui Saksamaa panustab palju tuule- ja päikeseenergia tootmisesse. Ka Eesti riik

teeb pingutusi rohelise majanduse poole liikumiseks. Näiteks on muudetud

keskkonnatasude arvestuse korda, tõstetud on kütuseaktsiisi ning toetatakse

taastuvenergeetikat ning elektri ja soojuse koostootmist. Säästva Eesti Instituut annab

välja ka rohemajanduse edendaja auhindu.

Vastutustundlik ettevõtlus: Rohelist majandust käsitledes on paslik rääkida ka

vastutustundlikust ettevõtlusest. See termin on laiem kui roheline majandus aga käsitleb

mõneti sarnaseid praktikaid. Vastutustundlik ettevõtlus on osa ettevõtte ärimudelist.

Ettevõte peab kontrollima ja tagama, et tegutsetakse seaduste, eetiliste standardite ja

rahvusvaheliste normide sees. Parimal juhul tegeleb firma ka sotsiaalse heaolu

loomisega, mida seadustega ei nõuta ja mis ei ole otseselt firma enda huvides.

34

8.7 Taaskasutus, uuskasutus ja isetegemise oskused Definitsioon: Taaskasutamine on protsess, mille käigus tehakse kasutatud

materjalidest uued tooted, et vältida uute loodusvarade kasutuselevõttu. Uuskasutus on

asjade korduvkasutus, asja kasutusaja pikendamine või väärtuse suurendamine.

Eesmärgiks on vähendada looduse saastamist, energia kasutamist ja prügilate

tekkimist.

Plast: Olenevalt prügi koostisest ja materjalidest võib taaskasutamine olla lihtsam või

keerulisem. Plasti taaskasutamine on näiteks keerulisem kui klaasi või metalli puhul kuna

selle polümeerid vajavad kõvasti töötlemist. Plastis olevad molekulid on väga pikad ning

kui soovime eri allikatest tulnud plasti koos töödelda peame olema kindlad, et koostis on

väga sarnane.

PET pudelid: Väga hea näide plasti ümber töötlemisest on joogi pudelid. Enamik joogi

pudeleid, mida inimesed poest ostavad on tehtud plastist, mille pikem nimetus on

Polüetüleentereftalaat ehk lühidalt öeldes PET. See on maailmas enim kasutatav

materjal vee ja karastusjookide pudelite tootmisel ja üldse üks laialdasemalt kasutatud

plaste. Paljudes riikides on PET pudelite jaoks spetsiifilised kogumiskohad loodud.

Klaas: Klaas moodustab oma kaalu ja tiheduse tõttu suure osa majapidamises ja

tööstuses tekkivatest jäätmetest. Õnneks on klaas väga kergesti taaskasutatav materjal

ja seetõttu on võimalik vanale klaasile uue elu andmisega palju energiat säästa.

Taaskasutatud klaasi saab edukalt näiteks uute pudelite valmistamiseks kasutada. Kui

kasutame ümbertöödeldud klaasi uute pudelite ja purkide valmistamiseks väldime iga

tonni klaasi tootmisel ligikaudu 315 kilogrammi CO2 õhku paiskamist.

Teised olulised materjalid: Rauda sisaldavad sulamid (nagu näiteks teras) ja

alumiinium on ka väga edukalt taaskasutatavad. Alumiiniumi ümbertöötlemine kasutab

kuskil 5% sellest energiast, mis uue alumiiniumi tootmiseks vaja läheb. Oluliselt energiat

säästab ka paberi ümbertöötlemine. Kui arvutada kaalu järgi siis kuni 35% linnade

tahketest jäätmetest on paber ja sellest tehtavad tooted. Võrreldes uue paberi

tootmisega on energia sääst 40-65%.

Isetegemine: Taaskasutamise juures on oluline osa ka isetegemise oskustel. Kodus

olevad katkised riideesemed või mööbli tükid on võimalik üsna kerge vaevaga parandada

selle asemel, et kohe poodi uute järele tõtata. Vanade asjade värskendamine ja uus

kasutamine on üsna kergesti selgeks õppida interneti ja katsetamise abiga. Vahel piisab

vaid uuest värvikihist, et toas olevatele esemetele uus elu anda.

8.8 III maailma arenguabi - kellele ja milleks? Definitsioon: Tänapäeval mõistetakse kolmanda maailma all arenguriike, kus on nii

sotsiaalseid kui majanduslikke probleeme. Kolmanda maailma ehk enamusriikide hulka

kuuluvad Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riigid, millest paljud olid 20. sajandi

keskpaigani kolooniad. „Kolmas maailm“ on tänapäeva mõistes üsna aegunud termin,

sest algselt ühendas see riike, mis ei olnud liitunud ei NATO ega ka Nõukogude liidu või

nende liitlastega.

Ajalugu: Arenguabi kolmandale maailmale algas 1960ndate lõpus. Rikkamate riikide

valitsused, valitsusvälised organisatsioonid ning rikkamad indiviidid hakkasid nende

poole toetusi suunama tuginedes mudelitele, mille eesmärk oli majanduskasvu luua.

Kahjuks on enamus abimudeleid on andnud halbu tulemusi ning kolmanda maailma

riikide majanduslik olukord on tihtilugu siiski sõltuvuses arenenud riikidest. Selle pärast

35

on hakatud arutama viise, kuidas abi efektiivsemaks muuta või üldse ära lõpetada

vabastades arenguriigid teiste raha sõltuvusest.

Kuidas? Üldiselt töötab arenguabi nii, et doonorid, st arenenud riigid või OPECi

liikmesriigid ning rahvusvahelised organisatsioonid annavad toetust arenguriikidele. Abi

või laenu saamisega käivad kaasas eeldused ja nõuded. Nende nõuete ja tingimustega

mõjutavad doonorriigid sihtriiki. See on tekitanud kriitikute seas palju vastuolu kuna

tingimised, mis eeldavad näiteks mingi spetsiifilise majanduspoliitika järgimist ei ole

pruugi olla õigustatud ega jätkusuutlikud ning võivad olla sihtriigile kahjuliku mõjuga.

Teisalt on ka tingimusi, mis võivad olla põhjendatud (näiteks finantsjuhtimise

läbipaistvus).

Kategooriad:

Projektidele suunatud abi, näiteks uue kooli ehitamiseks vajalik materjal.

Programmi abi, mida suunatakse spetsiifilistesse sektoritesse, näiteks riigi

haridussektori arengusse.

Sektori abi, mis ühendab endas nii projekti kui ka programmi abi, näiteks raha

läheb nii haridussektori arendamisse kui ka uute koolide ehitamisse.

Tehniline abi on suunatud ekspertide, näiteks arstide saatmiseks

arenguriikidesse, et aidata kaasa mingi programmi arengusse.

Toidu abi antakse peamiselt riikidele, kus on väga vähe toitu. Toidu abi on eriti

tavaline pärast looduskatastroofe.

Rahvusvahelist uurimustööd kasutatakse ka arenguabiks. Rohelise revolutsiooni

ajal kasutati uurimustöö tulemusena saadud viljatüvesid saagikuse tõstmiseks ja

vaktsiinide uurimustöö on arenguriikides miljoneid inimesi päästnud.

Negatiivne: Arenguabil võivad olla ka halvad tagajärjed. Kui arenguriikides tegutsevad

firmad on huvitatud vaid kerge raha teenimisest võivad nad toetuste abiga näiteks

paigaldada arenguriikidesse tehnoloogiaid, mis sinna ei sobi või mida seal kohapeal ei

suudeta hallata. Selle tulemusena jääb probleem lahendamata ning raha liigub

arenguriigist välja. Seda sellepärast, et tihtilugu peavad ka arenguriigid osa rahast

projekti panustama, et toetust saada. Selliste probleemide ärahoidmiseks on vaja palju

läbipaistvust ja kontrolli ning firmad peavad veenduma, et nende paigaldatud

tehnoloogiad ka ekspertide lahkudes toimivad.

8.9 Rohepesu Definitsioon: Rohepesu (greenwashing) on võimalik defineerida mitmeti. Üldiselt on

tegu firmade püüdega end reklaamida rohelisemalt ja keskkonnasõbralikumalt kui nad

tegelikult on. Rohkem raha kulub reklaamile, et näidata end loodusliku ja puhtana kui

tegelikule püüdlusele olla kestlik.

Ajalugu: Juba 1960ndatel kui roheline liikumine alguse sai hakkasid firmad kasutama

oma reklaamides viiteid keskkonnasõbralikkuse kohta. Sellise tegevuse kirjeldamiseks

hakkas reklaaminduses liikuma ka termin „ökopornograafia“. Mida aeg edasi, seda

rohkem hakkasid inimesed keskkonnale mõtlema ja ka firmad end rohelisemana

näitama. Üheksakümnendate alguses näitasid uuringud, et 58% keskkonnateemalistest

reklaamidest sisaldasid vähemalt üht petlikku väidet. Tänapäevaks on olukord ainult

halvenenud. Seda peamiselt seepärast, et kui firma end keskkonnasõbralikuna

reklaamib mõjutab see uuringute järgi enamike inimeste tarbimisharjumusi.

Regulatsioonid: Mitmed riigid on püüdnud olukorda parandada regulatsioonidega.

Norras on näiteks autotootjatele paika pandud ühed maailma karmimad reklaami

36

eeskirjad. Sealne tarbijate ühistu eestkõneleja on öelnud, et ükski auto ei saa

keskkonnale kasu teha, ainult vähem kahju kui teised. Austraalias võib

keskkonnateemaliste eksitavate väidete eest saada kuni 1.1 miljonit dollarit trahvi. Ka

Kanada ja USA üritavad heidutada firmasid, et nad ei tooks välja üldiseid väiteid oma

toodete kohta ning soovitavad, et kõik keskkonnateemalised väited peaksid olema

teaduslike andemete poolt toetatud.

Chevron „People Do“ – Ameerika fossiilsete kütustega tegelev energiafirma alustas

oma „People Do“ (inimesed teevad) kampaaniat 1980ndatel aastatel, milles rääkisid kui

palju kasu nad oma tegevusega keskkonnale teevad. Uuringud on näidanud tõesti, et

inimesed usaldavad Chevronit keskkonnaküsimustes rohkem kui nende konkurente.

Kahjuks näitavad mitmed looduskatastroofid aga seda, et Chevroni tegevus on siiski

peamiselt planeedi saastamine.

McDonalds on ka mitmeid rohepesu kampaaniaid korraldanud. Aastal 2009 muutis

Euroopa McDonalds näiteks oma logo värvid kollaseks ja roheliseks, et näitlikustada

nende vastutust loodusressursside säästmisele. Nende reklaamides näidatakse alati

puhast loodust, väikseid talusid ning neid pidavaid peresid. Sellest hoolimata tuleb nende

tooraine siiski pigem läbi suurte vahendajate, ilma et McDonaldsil tootjatega mingit

kokkupuudet oleks.

9. Universumi ja elu evolutsioon

9.1 Eluslooduse arengupuu Definitsioon: Eluslooduse arengupuu ei ole niivõrd mõiste, kuivõrd metafoor. Sellega

seletatakse elavate ja välja surnud organismide vahelisi seoseid. Kui mööda oksi tüve

poole liikuda, jõutakse järjest kaugemate sugulasteni sarnaselt sugupuule. Kõikidel

organismidel on ühised eellased kuni jõuame viimase teadaoleva ühise eellaseni.

Ajalugu: Eluslooduse arengupuu idee küündib tagasi 19 sajandi algusesse. Esialgu

tähistas Prantsuse botaanik Augustin Augier sellega taimede omavahelisi seoseid.

Kõige tuntum eluslooduse arengupuu kontseptsioon tuleneb aga Charles Darwinilt. Oma

1859 aastal avaldatud raamatus „Liikide tekkimine“ kujutas ta abstraktset joonist, kus

kõik liigid on omavahel läbi ühiste eellaste seotud.

Sellest ajast, kui Darwin ja Wallace oma loodusliku valiku teooria välja tõid, on väga palju

muutunud. Meil on lõpmatult palju rohkem tõendeid evolutsiooni kohta kui sel ajal oli.

Bioloogias on täiesti uued uurimisvaldkonnad, nagu geneetika, mis aitavad meil

evolutsiooni paremini mõista ning tõlgendada. Kõikide nende teadmistega koos on

arenenud ka eluslooduse arengupuu.

Fülogeneetiline puu: Tänapäeval nimetame me eluslooduse arengupuud

fülogeneetiliseks puuks. Väga kaugest ühisest eellasest jaotub see eukarüootideks (kus

all on kõik taimed, loomad, putukad, kalad jne), bakteriteks ja arhedeks. Kuigi

klassikaline eluslooduse arengupuu kehtib eukarüootide puhul ka tänapäeval on olukord

prükarüootide (arhede ja bakterite) domeenides keerukam. Kui puu puhul on oksad

eraldiseisvad siis prokarüoodid võivad omavahel ka geneetilisi andmeid vahetada. Seda

nimetatakse horisontaalseks geeniülekandeks. Kui üritame seda teades puud koostada

peame osad oksad kokku joonistama ning päris puud päris nii välja ei näe.

Eluslooduse puu on hoolimata teaduse arengust alates Darwini „Liikide tekkimisest“

jäänud väga olulisele kohale andmaks visuaalselt edasi korrapära eluslooduses. See

lihtne visuaalne metafoor aitab mõista midagi, mis on üheaegselt väga keeruline ja väga

37

lihtne – kõik elusloodus on omavahel seotud. Me igaüks istume vaid oma väiksel oksal,

olles osake suurest puust.

Eluslooduse arengupuu ja evolutsiooni teooria: Evolutsiooni põhiline mehhanism on

looduslik valik, mille järgi on eelis isenditel, mis sobivad end ümbritsevasse keskkonda

kõige paremini. Need isendid annavad kõige suurema tõenäosusega järglasi ning edasi

oma geenid. Kuna keskkond on muutuv ja organismidele on pidev surve leida toitu ja ise

mitte toiduks saada võib looduslik valik muuta organisme mitme põlvkonna vältel

oluliselt. Piisavalt pika aja jooksul on ühest isendist arenenud mitu „oksa“, mis nüüd

esialgsest oluliselt erinevad. Mida pikem on aeg ja suurem surve muutuseks, seda

rohkem on ka „oksi“ ja seda suurem puu. Eluslooduse ajalugu on Maal väga pikk ning

selle ajaga jõudis Maale tekkida väga suur elurikkus, mida nüüd enda ümber näeme.

9.2 Maailmaruum Definitsiooni: Maailmaruumi (kosmose) all mõtleme me kogu Universumi

aegruumi. See sisaldab endas kogu ainet ja energiat.

Universum sai alguse 13.8 miljardit aastat tagasi. Me ei tea täpselt, mis oli enne

universumit või täpselt kuidas see alguse sai aga seda, mida me universumi algusest

teame kirjeldab kõige paremini suure paugu mudel. See on hetkel enimlevinud mudel

universumi varajase arengu kirjeldamiseks ning läheb kokku meie praeguste

teadmistega universumist.

Plahvatus? Suurt pauku kujutatakse enamasti ette, kui plahvatust. Tegelikkuses oli see

pigem kogu aegruumi ühtlane paisumine. Kiirus, millega see paisumine toimus, oli väga

suur. Paisumise tulemusena hakkas universum piisavalt jahtuma ning aina keerukamad

osakesed said tekkida. Umbes 370 000 aastat pärast algust hakkasid esimesed vesiniku

aatomid tekkima. Tähtede ja galaktikate tekkimiseni kulus veel miljard aastat.

Meie päikesesüsteem hakkas tekkima umbes 9 miljardit aastat pärast suurt pauku

Laniakea superklastri äärealal, linnutee galaktikas. 6 miljardit aastat tagasi plahvatas

iidne täht paisates kosmosesse selles ühinenud elemente. Tekkinud udupilv hakkas

gravitatsiooni jõul kokku kogunema ning suurtest ainekogumist hakkasid tekkima

planeedid. 4.6 miljardit aastat tagasi tärkas udupilve keskel kokku kogunevas vesinikus

termotuumareaktsioon ning tekkis meie Päike. See vabastas suure hulga energiat, mis

paiskas ülejäänud tolmu ja gaasid päikesesüsteemi äärealadele.

Meie planeet, Maa tekkis kuskil 4.54 miljardit aastat tagasi. Alguses ääretult kuum ning

geoloogiliselt ääretult aktiivne planeet hakkas ajapikku jahtuma, tekitades tahke pinna.

Atmosfäärist kondenseerunud vesi (koos asteroidide ja komeetidega toodud veega)

moodustas ookeanid.

Elu: Arvatakse, et elu tekkis Maal kuskil miljard aastat pärast planeedi teket. Kindlad

tõendid elu kohta Maal pärinevad 3 miljardit aastat tagasi tekkinud fossiilidest, ent

arvatakse, et elu võis eksisteerida ka varem. Tänu evolutsiooni survele arenes läbi

miljardite aastate elu Maal aina keerukamaks. Samal ajal muutus ka planeet ise.

Eesti ala arvatakse olevat kuskil 2 miljardit aastat vana. Siis algas Eesti aluskorra

kujunemine. Eesti, Baltika ürgmandi osana, liikus lõunapoolkera pooluselähedastelt

laiustelt üle ekvaatori põhjapoolkerale, kus see nüüd asetseb.

9.3 Planeet Maa Definitsioon: Planeet Maa, millel me elame, on kolmas planeet Päikesest. Maa vanus

on ligikaudu 4.54 miljardit aastat ning see on meie teadmiste juures ainus planeet, kus

38

tekkis elu. Maal tekkinud elu on oluliselt mõjutanud planeeti ennast ning selle atmosfääri,

mis jälle omakorda mõjutab elu, moodustades keeruka süsteemi.

Vulkanism ja meteoriidid: Planeet Maa ei ole alati selline olnud nagu me teda

tänapäeval tunneme. Nii eluta kui elus loodus on pidevas muutuses ning arengus

juhituna erinevate protsesside poolt. Kui Maa rohkem kui 4 miljardi aasta eest tekkis,

langes selle pinnale suur hulk meteoriite. Lisaks sellele muutis ak vulkaaniline tegevus

planeedil elu tekke ning arengu üsna keerukaks.

Vesi: Kui planeet jahtuma hakkas tekkisid ka soodsamad tingimused elu tekkeks. Seda

perioodi, mis algas ca 4 miljardit aastat tagasi, nimetatakse Arhaikumiks. Vedelas olekus

vesi, mis meie planeedile nii oluline ja iseloomulik on kondenseerus koos planeedi

temperatuuri jahtumisega ning jõudis meieni ka tänu meteoriitidele, mis siia langesid.

Hapnik: Tänapäevale sarnane hapniku rikas atmosfäär hakkas tekkima koos lihtsate

fotosünteesivate bakterite tekkega ookeanides. Elu arenes läbi

evolutsioonimehhanismide keerukamaks ning võttis enda alla järjes rohkem nišše, liikus

ürgookeanist lõpuks maale, taevasse ning võttis endale lugematul arvul erinevaid kujusid

(bakterid, taimed, loomad, linnud jne).

Laamade liikumine: Kui vaatame Maad kosmosest tunneme me ära tuttava mustri, mis

tekkib ookeanidest ning kontinentidest, planeedi pinnal. See muster ei ole aga

muutumatu. Maakera on seest kuum ning konvektsioon paneb kuumuse Maa sisemuselt

pinnale liikuma. See liigutab ka laamasid küll väga aeglaselt – vaid ca 10 cm aastas.

Kõik protsessid, mida oleme kirjeldanud varasemates teemades on olnud olulised Maa

kujunemisel selliseks nagu ta on ja mängivad olulist rolli ka tänapäeval. Maa ei ole

„valmis“ sellisena nagu ta praegu on ja ei saa ka kunagi valmis. Meie näeme seda hetkel

lihtsalt ühes ajahetkes. Enamus muutuseid on liiga aeglaseid, et neid reaalajas jälgida

ning erinevate protsesside ning ajaloo uurimine aitab meil mõista, miks Maa on selline

nagu ta on ning milline ta võib tulevikus olla. Eriti aeglaste muutuste, nagu näiteks

laamade liikumise kõrval eksisteerib ka kiiremaid muutusi. Kasvuhooneefekti

tugevnemine ning globaalne kliimamuutus CO2 suurenenud õhku paiskamise tõttu on

protsess, mis toimub hirmuäratavalt kiirelt. Mõistmine, et elus ja eluta loodus on

omavahelises seos on selles kontekstis väga oluline.

Inimene on meile teadaolevalt ainus elusolend, kes on suutnud oma enda planeedilt

lahkuda ning vaadata sellele kosmosest. Esimesed pildid, mis tulid kosmoselaevadelt

olid väga oluliseks mõttelaadi muutjaks kuna esimest korda nägime me kogu planeeti

korraga. Kõik on osa ühest suurest süsteemist, kõik mõjutavad üksteist. Meil on kohustus

neid protsesse tundma õppida ning hoida Maad kuna see on ainus kodu, mis meil on.

39

Piltide allikad Joonis 1. Fotosüntees - Hajnalka Mahler - CC0 Public Domain -

http://pixabay.com/en/photosynthesis-green-color-holidays-391447/

Joonis 2. Veeringe – Ingwik - Creative Commons Attribution-Share Alike 3.0 Unported

- http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Water_cycle_blank.svg

Joonis 3. Mullateke – HolgerK – Public domain -

http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Stagnogley.JPG – Joonis: Ivo Krustok,

http://www.physicalgeography.net/fundamentals/10u.html põhjal

Joonis 4. Erosioon - El Guanche - Creative Commons Attribution 2.0 Generic -

http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Arbol_de_Piedra.jpg