Tartu Ülikool

Botaanika ja Ökoloogia Instituut

Karin Kruus

Looduskaitsealade eesmärgid, kaitsealade elanikud ning nende vahelised konfliktid Euroopas

Lõputöö

Juhendaja: M.Sc Ain Vellak

Tartu 2006

SISUKORD 1. Sissejuhatus 3

2. Kaitsealade eesmärgid 5

2. 1. Kaitsealade iseloomustus ja kategooriad 5

2. 2. Kaitsealade paiknemine ja sotsiaalmajanduslik tagapõhi Euroopas 8

2. 3. Kaitseala funktsioonid 10

2. 4. Kaitsealade väärtus 11

2. 5. Kaitsealad ja majandusharud 13

3. Elanikkond Eesti kaitsealadel 17

4. Kaitsekorraldus 21

4. 1. Kaitseala haldamine 21

4. 2. Kaitsekorralduse efektiivsust mõjutavad tegurid 22

4. 3. Koostöö ja konfliktid kohalike elanikega kaitsekorralduses 23

4. 4. Kaitsealadega kaasnevad kulud 24

5. Arutelu 25

Kokkuvõte 27

Summary. The objectives and inhabitants of protected areas in Europe and the

conflicts arising between them 28 Tänusõnad 28

Kasutatud kirjandus 29

Kasutatud veebiaadressid 33

Kasutatud andmebaasid 33

2

1. SISSEJUHATUS

Arvestatava diskussioonina on looduskaitses esile kerkinud põhimõtteline

küsimus, kas maakeral inimeste arvu ja looduskaitse probleemide vahel on seos? Üks

osa teadlasi näeb siin otsest seost, teine osa aga väidab vastupidist (Pullinn 2004). Selles

osas on andnud väga konkreetse vastuse Cohen (1995, 1997), kes väidab, et

vaieldamatult on olemas seos rahvaarvu ja looduskaitse probleemide vahel, kuid see

sõltub eelkõige piirkondade majanduslikust ja sotsiaalsest seisundist. Ilmselgelt avaldub

bioloogilise mitmekesisuse vähenemise probleem eelkõige looduslike elupaikade

hävitamises. Sellest tulenevalt jääb looduskaitsealade moodustamine kõige olulisemaks

vahendiks, vähendamaks konflikti inimkonna ja looduskeskkonna vahel.

Kaitsealad on suurim pärand, mida inimkond saab edasi enda tulevastele

põlvedele, et kindlustada järeltulijatele võimalus osa saada loodusest ja juurdepääsu

materiaalsele ja vaimsele kasule, mida võimaldavad kaitstavad alad (http://www.iucn-

uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-08background.html). Inimtühje ja inimeste

huviorbiidist väljajäävaid ning kaitsealadeks sobivaid alasid ei ole võimalik enam

tänapäeval leida. Konfliktid looduskaitseliste ja erinevate tasandite sotsiaalmajanduslike

eesmärkide vahel teravnevad üha enam ning nõuavad järjest suuremat tähelepanu

arengu planeerimises. Nende üheaegselt toimivate protsesside

tasakaalustamisvajadustest on märku antud juba 1990. aastatel, kus kaitsealade

kaitsekorralduslikes tegevustes sooviti näha ühtsust majanduslike arengukavadega (El-

Ashry 1992, IUCNa 1994). Looduskaitsealadega seotud sotsiaalmajanduslikud

küsimused avalduvad erinevates majandusharudes ning kaitsealade elanikkonna

sotsiaalses koosseisus. Sotsiaalmajanduslikud aspektid vajavad käsitlemist

kaitsekorralduse kõigis erinevates valdkondades – liigikaitses, poollooduslike koosluste

säilitamises, looduskaitselise tegevuse optimeerimises jne. Väga selgelt joonistub välja

samasugune lähenemisviis maastike kaitses, kus Bastian et al. (2002) märgivad

ajaloolisest arengust tulenevat vajadust sotsiaalmajanduslike ja kultuuriliste tingimuste

arvestamist, hoolimata teoreetilistest ja metoodilistest raskustest nende tegurite

hindamisel. Hooper et al. (2005) rõhutavad ökoloogiliste teadmiste ja

3

sotsiaalmajanduslike piirangute vaheliste seoste mõistmise vajalikkust kaitsealade

kaitsekorralduses.

Käesolevas töös arutletakse teema üle, miks sotsiaalmajanduslikke tegureid on

vajalik integreerida kaitsealade tegevustesse ning missugune paistab välja Eesti

kaitsealade elanikkonna koosseis ajalises muutuses.

Töö põhineb teadusmaterjalidel, mis on pärit erinevatest looduskaitsealastest

ajakirjadest, monograafiatest ja väiksem osa rahvusvahelistelt kaitsealade ametlikelt

kodulehekülgedelt. Eesti kaitsealasid käsitlev andmestik on saadud EELIS-t ja

rahvaloendusandmetest.

4

2. KAITSEALADE EESMÄRGID

2.1. Kaitsealade iseloomustus ja kategooriad

Kaitseala on IUCN-i (International Union for Conservation of Nature and

Natural Resources) poolt defineeritud järgmiselt: maa- ja/või mereala, mis on

pühendatud loodusliku mitmekesisuse kaitsmisele ja alalhoidmisele, ja loodusala ning

sellega seotud kultuurivarad, ja on reguleeritud seadusega või mõne muu efektiivse

vahendiga. Looduskaitsealade eesmärgid erinevad suuresti üksteisest. Enamik

kaitsealasid on loodud 20. sajandil, mil leidis aset seni ajaloo kiireim ning ulatuslikem

muutus säästliku maakasutuse eneseteadvustamises. On jõutud arusaamisele, et

maailma loodusliku mitmekesisuse edasine käekäik sõltub globaalsest kaitsealade

võrgustiku tugevusest. Samas ei saa see eksisteerida väljaspool ühiskondlikke protsesse.

Kuigi enamik liikidest elab väljaspool kaitsealasid, on kaitsealade võrgustikul kolm

elutähtsat rolli bioloogilise mitmekesisuse hoidmisel:

1. Paljud liigid ja ökosüsteemid ei ole võimelised eksisteerima väljaspool

looduslikke või looduslähedasi tingimusi.

2. Võimaldab pelgupaika ohustatud liikidele, kelle elupaigas on toimunud järsk ja

ulatuslik muutus maastikus. Kaitsealade võrgustik annab metsikutele liikidele

hingamisruumi, seniks kuni luuakse neile sobiv elupaik.

3. Loob soodsa pinnase ja võimaluse teadlastele ja looduskaitsjatele, kes saavad

paremini tundma õppida ökosüsteemi mehhanisme ja seda, kuidas kohandada

bioloogilise mitmekesisuse kaitset teistes paikades (WWF - World Wide Fund

for Nature 2004).

Teadlased on leidnud mitmeid seoseid bioloogilise ja sotsiaalmajandusliku sh

kultuurilise mitmekesisuse vahel. On leitud selge ühtsus lingvistilise ja liigilise

mitmekesisuse vahel (Barzetti 1993). Kohalike rahvaste kultuurilised erinevused

põhjustavad erinevate liikide säilimist või välja aretust. Näiteks ei ole poollooduslikud

kooslused suutelised kestma, kui ei jätkata traditsioonilisi tegevusi nagu niitmine,

karjatamine jne (Roosaluste 2004). Kaitsealadele püstitatud eesmärkide saavutamiseks

5

on vaja laiaulatuslikku sotsiaalset ning majanduslikku toetust. Need tähelepanekud

rõhutavad selgelt vajadust käsitleda looduskaitselisi eesmärke ja soove käsikäes

sotsiaalmajanduslikega.

IUCN (1994) on defineerinud erinevad looduskaitse alade kategooriad, mis

põhinevad kaitsealade kaitsekorralduslikel eesmärkidel. Neist tulenevalt toimub ka

suhestumine sotsiaalmajanduslike mõjudega. Alljärgnevalt on toodud kaitsealade kuus

kategooriat:

Ia kategooria – Range loodusreserv – Maa- ja/või mereala, mis sisaldab endas

erakordseid või esinduslikke ökosüsteeme, geoloogilisi või füsioloogilisi omadusi ja/või

liike, saadaval peamiselt teadustööks ja/või keskkonna seireks. Kaitseala hallatakse

peamiselt teadustöö jaoks. See kategooria kannab endas eelkõige ühiskondliku

teadmiste hankimise funktsiooni. Kirjanduses on Ia kategooria osas avaldatud

minimaalselt artikleid looduskaitseideede ja majanduse vahelistest konfliktidest.

Ib kategooria – Metsiku looduse ala – Laiaulatuslik looduslikus seisundis või vähe

ümberkujundatud maa ja/või mereala, kus säilivad esialgsed omadused ja mõju

keskkonnale ja mis on kaitstud ning korraldatud nii, et on säilinud selle looduslik

seisund. Kaitseala hallatakse metsiku looduse säilitamiseks. Ühiskondlikul tasandil

ilmnevad konfliktid põhjusel, et maa või veeala on majanduslikust kasutusest välja

arvatud.

II kategooria – Rahvuspark – Looduslik maa- või mereala, mis on määratud (a)

kaitsma ühe või mitme ökosüsteemi ökoloogilist ühtsust praeguste ja tulevaste

põlvkondade jaoks, (b) ära hoidma ekspluatatsiooni või okupatsiooni, mis ei sobi kokku

antud ala eesmärkidega, (c) võimaldama vaimseid, teaduse, hariduse, puhkuse ning

turismiga seotud ettevõtmisi, mis peavad nii keskkonna kui kultuuri poolest antud alaga

kokku sobima. Kaitsekorralduslikud tegevused on suunatud eelkõige ökosüsteemide

kaitseks. Probleemidering saab alguse asjaolust, et laiaulatuslikel aladel kehtib väga

6

tugev majandusliku tegevuse piirang. See on puudutanud tihtipeale ka traditsioonilisi

tegevusi. Eelkõige oodatakse, et inimtegevuse mõju oleks minimaalne.

III kategooria – Loodusmonument – Ala, mis sisaldab üht või mitmeid erilisi looduse

või loodus-kultuurilisi omadusi, millel on väljapaistev või unikaalne väärtus oma

harulduslikkuse, esinduslikkuse ja esteetilis-kultuurilise tähtsuse poolest. Kaitseala

korraldatakse peamiselt spetsiifiliste keskkonnaomaduste säilitamiseks.

Loodusmonumendid on saanud küll ühiskondliku tunnustuse, kuid samas üritatakse

neid ekspluateerida rohkem kui objekti taluvuspiir võimaldab.

IV kategooria – Elupaikade/liikide kaitseala – Maa- või mereala, mida hallatakse

aktiivse liigi või koosluste kaitsekorralduse abil, et kindlustada leviala säilimine ja et

vastavate liikide nõuded oleksid täidetud. Kategooria, mis sisaldab endas mitmeid

konflikte majandusliku tegevuse ning liigi- ja koosluste kaitse vahel. Kaitsekorraldusest

tulenevad mitmed olulised piirangud majandamisele.

V kategooria – Mere- ja maastikukaitse – Maa-ala (vahel koos ranniku ja merega), kus

inimese ja looduse vaheline vastastikune toime on aja jooksul loonud märgatava

iseloomuliku esteetilise, ökoloogilise ja/või kultuurilise väärtuse, ja sageli suure

loodusliku mitmekesisusega. Selle traditsioonilise vastasmõju säilitamise kindlustamine

on elutähtis kaitseala, alalhoiu ja evolutsiooni tarvis. Peamine kaitseala kategooria, kus

ühiskonna arusaamad säästlikust majandamisest peaksid rakenduma mudelina, mida

saab levitada ka väljapoole kaitseala piire. Konfliktid tekivad soovitud ja

kaitsekorralduslikult lubatud tegevuste vahel, traditsiooniliste maastike säilitamiseks

vajalike tegevuste majanduslikus tulususes jne.

VI kategooria – Loodusvarade kaitseala – Ala, mis sisaldab endas domineerivalt

ümberkujundamata looduslikke süsteeme, on suutnud kindlustada bioloogilise

mitmekesisuse pikaajalise kaitse ja alalhoiu, samal ajal varustades ühiskonda

jätkusuutlikult vajalike loodusvaradega. Kaitsekorralduslikud tegevused on suunatud

7

looduslike ökosüsteemide jätkusuutlikkuse tagamiseks. Selles kategoorias on küll

lubatud ressursside kasutus, kuid see peab toimuma rangete reeglite alusel.

2.2. Kaitsealade paiknemine ja sotsiaalmajanduslik tagapõhi Euroopas

Euroopas on tekkinud mitmeid erinevaid kaitsealade võrgustikke

rahvusvahelise, piirkondliku, riikliku ja kohalike algatuse tulemusel, et kindlustada

liike, elupaiku ja maastikke (http://www.iucn-uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-

08background.html). Üle poole Euroopa kaitsealade võrgustikust hõlmab V kategooria,

peegeldades maastikke, mis on kujunenud mitmete sajandite vältel inimese ja looduse

vahelisel koosmõjul (Green ja Paine 1997). Väga suur osakaal (34 %) on ka Ia

kategoorial, suuresti tänu kaitsealadele Gröönimaa jääkilbil. Kõige väiksema osa (15 %)

hõlmab II kategooria kaitsealadest peegeldades kaitse suhtelist nõrkust paljudes

rahvusparkides ja maastikukaitses (http://www.iucn-

uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-08background.html).

Erinevalt Aafrikast, Aasiast ja Põhja- ning Lõuna-Ameerikast on Euroopa

looduskaitsealad pindalalt väga väikesed, sarnaselt Vaikse Ookeani saartega (Green ja

Paine 1997). Selle põhjuseks on pikk asustamisajalugu ja pidev looduskeskkonna

ümberkujundamine inimeste poolt. Paljud algupärastest levialadest on hävinud või

suuresti muudetud ja ainult väga väike osa maapinnast on säilitanud puhtalt loodusliku

seisundi (http://www.iucn-uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-08background.html).

Seega on Euroopas raske leida alasid looduslike ökosüsteemidega (Goodier 1981).

Kaitsealad mängivad Euroopas elutähtsat rolli nii looduslike elupaikade jäänukite ja

poollooduslike alade säilitamisel kui ka kultuurmaastike mitmekesisuse kaitses. Näiteks

suudavad mõned liigid kohaneda muutuvate elupaikadega ja isegi arendavad nišše

täielikult inimese poolt loodud elukeskkondadesse (Bibelriether 1998).

8

Kaitsealasid on Euroopas üle 42 000, mis moodustab ligikaudu 40% kogu

maailma kaitsealadest ja enamik neist asuvad maadel, mis kuuluvad riigile või

omavalitsusele (http://www.iucn-uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-

08background.html). Kaitsealad on paigutunud riikide vahel ebaühtlaselt (Joonis 1).

Seos kaitsealade osakaalu ning rahvastiku tiheduse vahel Euroopas

y = 0,0168x + 2,5686R2 = 0,0794

05

1015202530

0 50 100 150 200 250 300 350 400 450

Rahvastiku tihedus (in/km2)

Kai

tsea

lade

osa

pi

ndal

ast (

%)

Joonis 1. Kaitsealade osakaal Euroopa riikides (andmete allikas:

http://www.unece.org/stats/trends2005/population.htm)

Rahvastiku tiheduse ja kaitsealade arvu vahel on positiivne seos, mis näitab

selgelt, et kaitsealade osakaal on suurem riikides, kus on suurem rahvastikutihedus. Siit

võib järeldada, et suure rahvastikutihedusega riikides on inimeste poolt avaldatav surve

kaitstavatele aladele tugev. Inimpopulatsioon võib avaldada mõju nii kaitseala piires kui

ka väljastpoolt kaitsealade piire (Domka 1996). Euroopa riikidest on suurim

rahvastikutihedus Prantsusmaal, Suurbritannias, Saksamaal, Belgias ja Hollandis,

väikseim aga Norras, Soomes, Rootsis, Eestis ja Lätis

(http://www.unece.org/stats/trends2005/population.htm).

Eesti kaitsealade seis (arv ja pindala) muutub pidevalt, sest kunagi kaitse alla

võetud aladele tehakse kaasajastatud, uutele seadustele vastavaid eeskirju. Sellega

seoses on olukord kaitsealade ning nendega seonduvate andmete osas jätkuvalt muutuv.

Eestis moodustavad kaitsealad (seisuga 1.jaanuar 2006) 728 401 ha, mis on 16,11%

Eesti territooriumist (ilma merealata). Rahvastikutihedus on Eestis 31 in/km2 (EELIS),

9

seega võiks arvata, et Eesti kaitsealadele pole veel avaldunud väga tugev üldine

majanduslik surve ega negatiivne inimmõju, vastupidi, kohalik inimene on kaitsealadel

muutunud äärmiselt haruldaseks (Kaljo ja Jõeorg 2002).

2.3. Kaitseala funktsioonid

Kaitseala tähtsamaid omadusi on säilitada looduslike ökosüsteemide ja liikide

mitmekesisus, geneetiline variatsioon ja ökoloogilised protsessid, mis on elutähtsad

elustiku eksisteerimiseks maakeral (Wells ja McShine 2004; http://www.iucn-

uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-08background.html). Inimkonna seisukohast

vaadatuna on suur bioloogiline mitmekesisus aluseks keskkonna teenustele, inimese

heaolule ja elatusallikatele (Chevalier et al. 1997). Kaitsealad on ajast aega

produtseerinud inimestele elutähtsaid looduslikke hüvesid, sealhulgas puhast vett, õhku,

tasakaalustanud kliimat ja esteetilisi, vaimseid väärtusi. Kaitsealadel on tähtis

loomuomane väärtus – metsik loodus, mis kätkeb endas rikkalikku elusorganismide

alalhoiu kohta, et säilitada olulisi maastikulisi ja kultuurilisi väärtusi (http://www.iucn-

uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-08background.html). Arvatakse, et liigiline

mitmekesisus, mida kaitsealad endas kätkevad, on kasulik inimese vaimsele tervisele

(Kellert 1995).

Kaitsealad on ülimalt heaks eeskujuks loodusressursside jätkusuutlikul

kasutamisel, mida saaks rakendada ka teistes paikades. Näiteks paljudes riikides on

märgalad tähtsad vee säilitamise kohtadeks. Kaudselt aitavad kaitsealad vastu seista

kliimamuutustele (WWF 2004).

Kaitsealadel on väga suur teaduslik, hariduslik, kultuuriline, puhkuse ja vaimne

väärtus (http://www.iucn-uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-08background.html).

Kaitsealade kaudu võime täita tühimikke teadmistes, mis hetkel eksisteerivad

keskkonna uuringutes. Kaitsealad aitavad teadlastel ja maakasutajatel paremini mõista,

millist mõju avaldavad nende valitud strateegiad maastikule ja võimaldavad hinnata

pikaajalisi muutusi looduslikes kooslustes (Gardner Pinfold Consulting 2000).

10

On näidatud, et kohalike inimeste teadmised loodusest on hädavajalikud

kaitsealade haldamises pikas perspektiivis (Barzetti 1993), kuna nende abil saab

kinnitada teaduslikke fakte ja täita tühimikke teaduslikes avastustes (Wilson et al.

1992). Traditsioonilise eluviisi säilitamist on juba pikka aega seotud looduskaitse

põhiülesannetega (Kull 1994). Kaitsealad on olnud koduks põlisrahvastele või

traditsioonilist eluviisi viljelevatele inimestele, kelle teadmised loodusest on

asendamatud (http://www.iucn-uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-

08background.html). Inimese suhted maasse on juurdunud vastavate kultuuriliste

uskumuste ja harjumustega ja selliste kultuuride hävitamise või ignoreerimisega oleme

kaotanud ka suure hulga teadmisi ja väärtuslikku ressurssi globaalsel tasandil (Barzetti

1993).

2.4. Kaitsealade väärtus

Kaitsealad võimaldavad jätkusuutlikku arengut, mis toob kaasa inimeste ning

ökosüsteemi kosumise ja säilimise. Heaolu inimeste seas eksisteerib juhul, kui ühiskond

on võimeline defineerima ja täitma oma vajadusi ning neil on suur valik erinevaid

võimalusi, kuidas teostada oma potentsiaale. Ökosüsteemi heaolu tähendab oma

kvaliteedi ja mitmekesisuse säilitamist viisil, et see oleks võimeline kohanema ja ei

kaoks erinevad võimalused tulevikuks (Carew-Reid 1994).

Keskkond hõlmab endas ökosüsteemide mitmekesisust: metsad, rohumaad ja

vesi. Need kõik võimaldavad kasu inimese tervisele, heaolule ja elatisele läbi otseste ja

kaudsete hüvede (Melnick et al. 2005). Looduslikud hüved (environmental goods)

mõjutavad selgelt inimkonna heaolu mitmel erineval viisil. Seetõttu on oluline

defineerida keskkonna väärtuste kategooriad. Keskkonna väärtused võib jagada kahte

suurde kategooriasse: praktilised väärtused (use values) ja vaimsed väärtused (non-use

values) (Groom et al. 2006, Gardner Pinfold Consulting 2000).

Praktilised väärtused on seotud loodusressursside otsese kasutamisega ja

jagunevad omakorda veel kolmeks tüübiks: otsesed praktilised väärtused (direct use

values), mille puhul keskkonnast tarbitakse toitu, ravimeid, kütte-, ehituspuud, puhast

11

vett; kaudsed praktilised väärtused (indirect use values), kus loodus võimaldab

inimkonnale hüvesid läbi ökosüsteemi loomuliku funktsioneerimise. Näiteks puud

stabiliseerivad mulda ja märgalad puhastavad vett; tulevikuväärtused (optional value)

kindlustavad looduslikud hüved ka tulevastele generatsioonidele. Vaimseid väärusi saab

jagada eksisteerimisväärtuseks (existence value), mis hõlmab liigilist ja kultuurilist

mitmekesisust ja pärandatavaks väärtuseks (bequest value) (Groom et al. 2006, Gardner

Pinfold Consulting 2000).

Erinevatelt kaitsealadelt kogutud andmete põhjal saab järeldada, et kohalikud

külaelanikud on tihti väga sõltuvad kaitsealal leiduvatest ressurssidest, mida nad

kasutavad enda elatamiseks. Samas on nende leibkonna sissetulek ikkagi madal. Selle

järgi, kui palju raha panevad inimesed looduskaitsesse, hinnatakse, kui palju teatud

inimgrupid väärtustavad looduskaitset. Tekib probleem, et vaesed inimesed suudavad

absoluutväärtuses alati vähem panustada kui rikkad, kuid see ei tähenda, et vaesed

loodust vähem väärtustaksid (Groom et al. 2006). Parem mõõdupuu selle hindamiseks

oleks sissetuleku osa, mis suunatakse looduse säilitamisse.

Tamm (2003) kirjeldab, kuidas sotsioloogilistes uuringutes on inimese ja

looduse suhet analüüsitud ning milliseid alajaotusi võib inimese ja looduse suhetes välja

tuua. Hiiumaal, kus uuriti eestlaste suhtumist keskkonda, toodi välja erinevad põhjused,

miks on vaja kaitsta loodust. Kõige olulisema tähtsusega toodi välja looduskaitse

inimese tervise ja elukeskkonna pärast, kuna mittelooduslikus paigas on elu tunduvalt

halvem. Sellele järgnesid elukeskkonna säästmine tulevaste põlvede jaoks, kuna meil

puudub õigus looduse eksisteerimise üle ise otsustada. Põhjustena toodi välja veel

rahvuskultuurised väärtused, mis kätkeb endas maastike ilu nautimist, rahvusliku

rikkuse hoidmist ja altruistlikkust. Seega saab öelda, et Hiiumaa elanike jaoks seisneb

looduskaitse peamine väärtus oma tervise ja loodusliku elukeskkonna hoidmine, mitte

nii väga loodusega seotud idealistlikes põhimõtetes või rahalises kasus. Viimasele

argumendile avaldati vähim toetust.

12

2.5. Kaitsealad ja majandusharud

Hea ja jätkusuutliku keskkonna loomiseks on esmalt tarvis mõista

keskkonnamuutuste põhjuseid, osata hinnata keskkonna seisundit ja rahvastiku sõltuvust

viimasest ning tuvastada tegureid, mis takistavad keskkonna hävimise peatamist

(Melnick et al. 2005). Sotsiaalmajanduslikud mõjud võivad kaitsealadele olla nii

positiivsed kui negatiivsed (Scholz et al. 2004).

Machalis ja Tichnell (1985) on defineerinud ohud kaitsealadele kui inim- või

looduslikku päritolu tegevused, mis põhjustavad märkimisväärset kahju kaitseala

ressurssidele või on konfliktis kaitseala eesmärkidega selle haldamisel. Ohud kerkivad

esile tavaliselt siis, kui majandusharudega tegeletakse mittesäästlikult ja keskkonda

kurnavalt. Kaitsealadel tegeletakse metsanduse, kalanduse, turisminduse,

põllumajanduse, kohaliku majanduse, jahindusega ja poollooduslike koosluste

majandamisega. Varimajandusena tegeletakse salaküttimisega (Wells et al. 1993).

1. Intensiivse metsamajanduse tulemusena väheneb looduslik mitmekesisus, kuna

hävitatakse elupaigad ja levialad (Chevalier et al. 1997). Lageraiet tehakse osalt

sellepärast, kuna on kohalik nõudlus põllumaa või ehitusmaterjalide järele, kuid

rohkem annab tunda suurte tööstusmaade nõudlus puidu järele, kuna on

kasvanud rahvusvaheline puidukaubandus (Melnick et al. 2005).

Metsatööstusega suureneb oht inimkonna tervisele, sest rikutakse väga

intensiivselt elupaikasid ning muudetakse kooslusi ja mille tulemusena võivad

toimuda suured haiguspuhangud (Patz et al. 2004). Kuid veelgi enam,

metsalangetamise tulemuseks võivad olla looduskatastroofid (Melnick et al.

2005). Eesti kaitsealade puhul võib metsamajandamist pidada määravaks

elupaikade hävitamisel ja enamuses metsandusest saadud tulu jaotumisele

väljapoole kaitsealasid ja nende elanikke.

2. Kalavarude üleekspluateerimine kahandab taastuvate ressursside varu allapoole

jätkusuutlikkuse piiri (Melnick et al. 2005) ning koos sellega väheneb looduslik

mitmekesisus (Chevalier et al. 1997). Samas on kalandusel märkimisväärne osa

13

kaitsealade elanike sissetulekutes. Kuid ka selles valdkonnas on hakanud

toimima majandushoovad, mis suunavad osa kalanduse tulust väljapoole

kaitsealasid ja nende elanikke.

3. Salaküttimisega väheneb liigirikkus ja looduslik tasakaal (WWF 2004).

Salaküttimine on Eesti kaitsealadel mingil määral varimajandusharu, millega

loodetakse genereerida tulu kohalikele elanikele. Arvestades selle tegevuse

ebaseaduslikkust, siis ei ole sellel mingit potentsiaali majanduskeskkonna

mõjutamiseks kaitsealadel.

4. Põllumajanduse tulemusena tungitakse uute põllumaade rajamisega looduslikele

aladele ja seeläbi kaovad looduslikud elupaigad (WWF 2004). Euroopa

mastaabis tekitab kaitsealadele peavalu ühelt poolt põllumajanduse

intensiivistumine teisalt aga põllumaade kasutusest väljajäämine ning edasine

metsastumine. Eesti kaitsealasid vaevab eelkõige asjaolu, et traditsioonilist

põllumajanduslikku maastikku jääb järjest vähemaks. See asendub võsastuva või

siis sööti jäetud põllumaaga.

5. Turism kujutab endast küllalt komplitseeritud sotsiaalset nähtust, mis mõjutab

kaitseala sotsiaalset tausta kui ka loodusväärtusi (Barsch et al. 2002). Turism

võib olla peamiseks majanduslikuks tegevuseks näiteks maastikukaitsealal, kuid

on oht, et sellest kujuneb massiturism. Ökoturismi varjupoolteks on

vähekäidavate paikade häirimine ja prügi, mis kaasneb külastajatega ja loomade

tavapärase käitumise häirimine (Primack 1993). Turismi areng peab olema

kooskõlas keskkonnaga (Lucas 1992). Samas õpib inimene läbi ökoturismi

tundma looduse väärtust (Primack 1993). Eesti kaitsealade peamisteks turismiga

seotud probleemideks võib pidada turismiga kaasneva majandusliku tulu jäämist

väljapoole kaitsealasid ja nende elanikke ning suvekodude rajamise buumi, mis

otseselt mõjutab kaitsealade sotsiaalset tasakaalu.

14

6. Tihi kaasneb ehitustegevusega maastiku ümberkujundamine ja elupaikade

hävimine (Primack 1993). Põhiliseks probleemiks on saanud endiste talude ja

selle maade struktuuri lõhkumine. Kaitsealad on leidnud tunnustuse kui

rahulikud ja looduskesksed paigad. Inimesed soovivad ühe enam rajada sinna

endale uus kodu. Vabu ehituskrunte tekitatakse endiste talude

ümberkruntimisega. Sellega kaasneb aga traditsioonilise ehitiste struktuuri ja

maastike muutumine.

7. Kohalikul majanduskasvul võib kaitsealadele olla nii negatiivne kui positiivne

mõju. Liiga intensiivse majandustegevusega kaasneb suurenenud tarbimine ja

jääkainete ning prügi akumuleerumine. Kuid sissetulekute suurenemine võib

kaasa tuua investeeringuid keskkonda säästvasse arengusse ja puhtamaid

tehnoloogiaid keskkonnakoormuse vähendamiseks (Melnick et al. 2005). Kõige

enam oodatakse kaitsealadel majandustegevuste arengut, kus enamik tulust jääb

kaitseala elanikele ning säilib traditsiooniline elulaad. Eelkõige soositakse

klassikalisi ettevõtmisi, mida võib mõista kui koosluste säilitamiseks vajalikke

tegevusi. Siia alla kuuluvad näiteks niitmistoetused, kohalike tõugude ja sortide

säilitamine jne.

8. Jahindus on kaitsealadel rangelt kontrollitud või üldse välistatud, kuid siiski on

oht, et selle tegevusega kaasneb liigirikkuse vähenemine. Jahindusega

tegeletakse kaitsealadel eelkõige loomade arvukuse reguleerimise eesmärgil, sest

kõik populatsioonid on juba kord inimese kontrolli alla võetud aegade jooksul.

Jahinduse osatähtsus kohalikele seisneb väheste sissetulekute juures eelkõige

oma toidulaua rikastamisega. Majanduslikku tulu siit märkimisväärselt ei tõuse

(Gardner Pinfold Consulting 2000).

9. Poollooduslikud koosluste majandamine - erinevalt eelnevatest aspektidest on

poollooduslike koosluste puhul traditsiooniline inimtegevus hädavajalik, milleks

on nt puisniitude hooldamine, niitmine, rannakarjamaade karjatamine, võsa

15

lõikamine jne. Traditsioonilise majandamise lakkamisel väheneb liigirikkus ja

ka maastikuline mitmekesisus (Roosaluste 2004).

Et paremini mõista kõiki neid keerulisi ja ajas muutuvaid suhteid kaitsealade

ning kohalike elanike vahel ja hinnata võimalikke ohte kaitsealadele, mis võivad

kaasneda kohalike tegevusega, on vaja läbi viia kohaspetsiifilisi analüüse (Wells et al.

1993).

16

3. ELANIKKOND EESTI KAITSEALADEL

Eesti kaitsealade hea käekäik sõltub mitmest sotsiaalmajanduslikust tegurist.

Need mõjurid kombineeruvad kaitsealadel bioloogilise mitmekesisuse sh liikide

kaitsega, poollooduslike koosluste ja traditsioonilise elulaadi säilitamisega, sotsiaalse

kontrolliga kaitstavas piirkonnas, kohaliku majanduselu ja ressursikasutusega,

kaitsealade kaitsekorraldusega jne. Kohalikku inimkapitali võib lugeda suhteliselt

määravaks teguriks Eesti tingimustes kaitsealade kaitse-eesmärkide saavutamisel.

Käesolevas peatükis hinnatakse 20 juhuslikult väljavalitud kaitseala põhjal kaitsealade

piirides toimivaid sotsiaalseid muutusi. Andmed on saadud Eesti Looduse

infosüsteemist (EELIS), 2000. aasta rahvaloendusest ja statistilistest kogumikest.

Eesti kaitsealadel on toimunud arvestatavad arengud seal elavate inimeste arvus.

Peaaegu kõigil kaitsealadel on toimunud rahvastiku vähenemine (tabel 1).

Tabel 1. Kaitsealade elanike vähenemine

Kaitseala nimi Elanikke, 1959 Elanikke, 2000 Paganamaa 103 44 Loodi 552 414 Kurtna 277 128 Viidumäe 183 41 Puhtu 306 82 Endla 256 156 Soomaa 677 150 Alam-Pedja 600 229 Silma 244 195 Otepää 2349 1495 Elva-Vitipalu 326 796 Karula 1064 528 Nigula 549 122 Ahja 743 308 Haanja 3717 1945 Piirissaare 477 104 Emajõe Suursoo 1709 803 Ruhnu 181 67 Naissaar 0 5 Kõrvemaa 518 218

17

Omapäraste kaitsealadena tõusevad esile Elva-Vitipalu ja Naissaare

maastikukaitsealad, kus rahvastiku arv on tõusnud. Esimesel peitub põhjus selles, et

Elva ja Tartu linn mõjutavad oma tagamaad st Elva-Vitipalu kaitseala. Inimestel on

lihtne ja mugav kaitsealalt linna tööle käia. Naissaarele on aga osa inimesi tagasi

pöördunud pärast nõukogude sõjaväebaaside likvideerimist saarel.

Suurim inimeste äravool kaitsealadelt leidis aset ajavahemikus 1959-1978

(Joonis 2). Keskmine lahkumise protsent ulatus -36%. Peamiseks põhjuseks võib pidada

üleüldist linnastumist ja maaelu populaarsuse vähenemist. Kõige väiksem lahkujate

keskmine protsent oli perioodil 1979-1988 jäädes -9%. Seda perioodi saab

iseloomustada tugeva maaeluga, kus ühismajandid olid heal järjel. Kaitsealadelt

lahkujate osatähtsus aga suurenes uuesti perioodil 1989-2000 -13%, sest hakkasid

toimima juba uued majandusmudelid.

Inimeste lahkumine kaitsealadelt erinevatel perioodidel

-40

-35

-30

-25

-20

-15

-10

-5

0

1969-1978 1979-1988 1989-2000

ajavahem ik

%

Joonis 2. Inimeste äravool kaitsealadelt

Eelpoolnimetatud sotsiaalsed muutused põhjustasid kaitsealadele ühelt poolt

positiivseid tulemusi, kuid teisalt negatiivseid. Esimesse gruppi kuulus inimmõju üldine

vähenemine sh majanduslik surve mitmetele säilitamist vajavatele kooslustele, liikide

häirimisele, osade kasvukohtade ja elupaikade taastumine, ehitustegevuse taandumine ja

huvi kadumine majanduslikult väheväärtuslike alade osas. Negatiivsete tulemuste grupi

18

moodustasid traditsioonilise majandamisviisi ja elulaadi taandumine, poollooduslike

koosluste kiire kadumine ning piirkondliku võimekuse vähenemine. Teoreetilistest

lähenemistest lähtuvalt võitsid rahvastiku vähenemisest looduskaitsealad (IUCN

kategooria 4) ja rahvuspargid (IUCN kategooria 2), kuid kaotasid maastikukaitsealad

(IUCN kategooria 5).

Kaitsealadel elavate inimeste vanuseline koosseis 2000. aastal

0

5

10

15

20

25

0-14 15-24 25-39 40-54 55-64 65 ja <

vanusegrupid

%

Joonis 3. Kaitsealade elanike vanuseline koosseis 2005. aastal

Kaitsealade elanike vanuselise koosseisust (Joonis 3) järeldub, et just

edumeelseid ja edasipürgijaid, vanusegrupid 15-24 ja 25-29, jääb kaitsealadel väheseks.

See näitab, et värskeid lähenemisviise on kaitsealadel suhteliselt komplitseeritud

rakendada. Domineerima jäävad siiski küpses eas inimeste mõtted ja tasakaalustatud

ning pigem konservatiivsemad arenguprotsessid. Arvestades, et kaitsealad on oma

kaitsekorralduselt alalhoidlikud, siis selline elanike vanuseline koosseis pigem soosib

tasakaalustatud arengut. Samas aga jääb napiks võimalusi algatada uusi

majandamismudeleid või rakendada toetusskeeme.

19

Tugevat diferentseeritust näitab ka haridustaseme võrdlus (Joonis 4), kus ainult

kuni 20% kaitsealade elanikest on kõrgharidusega ning 60%-70% põhiharidusega.

Omapärasena joonistub siin grupis välja Ruhnu maastikukaitseala (nr 18), kuhu aja

jooksul on elama asunud noored kõrgharidusega pered.

0

10

20

30

40

50

60

70

80

0 5 10 15 20 25

Erinevad kaitsealad

%

PõhiharidusKõrgharidus

Joonis 4. Kaitsealade elanike haridustase

Et tagada kaitsealade funktsioneerimine Eestis, tuleb kindlustada kohalikele

erinevad toetused, mis motiveeriksid kaitsealadelt lahkunud ja ka uusi inimesi tagasi

pöörduma.

20

4. KAITSEKORRALDUS

4.1. Kaitseala haldamine

Kuna kaitsealadel on täita otsustav roll liigirikkuse säilitamise strateegiates

(WWF 2004), on väga oluline, et kaitsealad oleksid hallatud efektiivselt. Progress

efektiivse looduskaitse suunas nõuab oskuslikku teaduse sulandamist seaduste loomise

protsessi. Isegi parim teaduslik informatsioon jääb rakendust leidmata, kui seda ei

suunata edukalt looduskaitse probleemidesse (Chevalier et al. 1997). Kaitsealad on

silmitsi tohutul hulgal ohtudega, mis puudutavad kaitseala terviklikkust ja adekvaatset

haldamist (WWF 2004).

Kaitsealad on hädavajalikud loodusliku mitmekesisuse kaitse organiseerimiseks

riiklikul tasandil. Et riik midagi korraldada saaks, peavad kaitsealad olema defineeritud

ja neid peab oskama koordineerida. Kaitseala haldamine on keeruline ja aina

edasiarenev ülesanne, kuna nõuab oskust, pühendumist ja ressursse, et tulemus oleks

toimiv. Selleks peame tundma olemasolevate kaitsealade tugevusi ja nõrkusi ja mõistma

kriitilisi faktoreid, mis kindlustavad tõhusa kaitsekorralduse (WWF 2004). Kaitsealade

haldamine peaks samaaegselt arvestama nii looduskaitse- kui ka linnaväliste alade

arendamisega ning edendama planeerimise ja rakendamise protsesse, mis sisaldavad

keerukaid ja dünaamilisi sidemeid loodusvarade ja erinevate kohalike huvide vahel

(Grimble ja Laidlaw 2002).

Kaitsekorralduses on jälgitavad järjekindlad seaduspärasused tugevustes ja

nõrkustes üle maailma. WWF (2004) andmetel on kaitsekorralduses piisav edu

saavutatud kaitsealade planeerimisel, seaduslikul asutamisel, piiride markeerimisel,

vahendite arvepidamisel, hindamisel ja eesmärgi seadmisel. Kaitseala haldamise nõrgad

küljed väljenduvad tegevustes, mis on seotud inimestega, samuti ka kaitsekorralduse

planeerimisel, keskkonna seirel ja hindamisel, eelarve kindlustamisel ja seaduste

elluviimisel. Hästi rahastatud, sobivalt valitud personaliga kaitseala, koos hea

keskkonnahariduse ja ühiskondliku ulatusega ning suurepärase maksmapaneku võimega

on minimaalne efektiivseks haldamiseks.

21

Euroopa kaitsealad on hallatud väga intensiivselt ning luuakse väga detailseid

kaitsekorralduseeskirju kõige ohustatuimate liikide kaitseks. Keskendutakse peamiselt

hiljuti ohtu sattunud liikide kaitsele ja üritatakse tõsta nende arvukust, kuid enamasti ei

võeta arvesse sellise tegevuse mõju ülejäänud loodusele (Wood 1996).

Valede strateegiate kasutamine haldamises võib viia äärmuslike ja

destruktiivsete tulemusteni. On teada juhtumeid, kus kaitsealade väär haldamine on

viinud kohalikke elanikke antagonismini: metsi ja loomaliike on sihilikult hävitatud, et

ära hoida planeeritud kaitseala loomist (Brandon1998).

4.2. Kaitsekorralduse efektiivsust mõjutavad tegurid

Tõeliselt efektiivne loodusliku mitmekesisuse säilitamine nõuab varustust,

hindamist, planeerimist ja juhtimist alates kohalikust ja piirkondlikust tasandist kuni

riikliku, kontinentaalse ja globaalse tasandini (Nix et al. 2000). Kõige tõhusama

tulemuse kaitsekorralduses annab seaduste rakendamine. Eriti piirkonnas, kus on suur

salaküttide või sissetungijate oht, peavad olema motiveeritud metsavahid, kes järgivad

rangelt seadust (WWF 2004).

WWF (2004) uuringute tulemusena leiti ka, et kaitsealade haldamise

rahastamine on väga tihedalt seotud kaitsekorralduse efektiivsusega. Rahapuuduse

korral väheneb ka kõige paremini treenitud ning motiveeritud personali töövõimekus.

Siiski on kaitsealade võrgustik tänapäeval selgelt alarahastatud. Eelarved erinevad

suuresti üle maailma – Euroopas on keskmine kaitseala eelarve 8 korda suurem kui

Lõuna-Ameerikas, sellele vaatamata, et viimase puhul on kaitsealad suuremad.

Efektiivne haldamine põhineb koostöö ja toetuse saavutamisel kohalikega

(Wells ja McShine 2004). On näidatud, et reservaat, mis kaasas ressursside kasutajad

loomise ja rakendamise protsessi, saavutas märgatavalt paremad tulemused ja

suurenesid ka ökoloogilised kasutegurid võrreldes reservaadiga, mille haldamisel

puudus kohalike osalus (Scholz et al. 2004).

22

4.3. Koostöö ja konfliktid kohalike elanikega kaitsekorralduses

Kogemused on näidanud, et olenemata omanikust, sõltub kaitseala edukas

haldamine eelkõige kohaliku kogukonna heast tahtest ning toetusest. Selleks peab

haldamisega tegelevatel organitel olema head konsulteerimis- ja

kommunikatsioonisüsteemid ning efektiivsed mehhanismid, tagamaks koostööd

kohalikega halduseesmärkide nimel (Wells ja McShane 2004, Primack 1993, WWF

2004).

Enamik kaitsealadest on rajatud väikese või olematu lugupidamisega kohalike

elanike vastu, vähestele oli ainsaks tuluallikaks turism. Kohalikud, kes tihti saavad

ainult väikse osa riigi poolt saadavatest teenustest, sageli tajuvad kaitsealasid kui

piiranguid nende võimalustele elatist teenida (Wells et al. 1993).

1980ndate lõpus jõuti viimaks järeldusele, et on siiski oluline siduda kohalikud

inimesed majandusliku tegevuse kaudu kaitsealade haldamise ja planeerimisega. Veelgi

enam, suurenenud teadlikkus vaesuse, arengu ja keskkonna vahelistest seostest, on

suunanud teadlasi uurima, kuidas siduda majanduslikku arengut loodushoiuga (Wells et

al. 1993). Seega tuleb täiustada võimalusi, kuidas kohalikud saavad rakendada oma

potentsiaali kaitsekorralduses. Efektiivseks looduse mitmekesisuse säilitamiseks ja

kaitseks peab kaitsealade haldamine kaasama kohalikud inimesed ja viimased peavad

saama kasu selliste alade säilitamisest (Domka1996). Kasud aga tulevad läbi sissetuleku

ja töökohtade võimaluste suurenemise (Lucas 1992).

On leitud, et kultuuriline mitmekesisus on kaitseala haldamise seisukohalt väga

oluline, kuna selline mitmekesisus võib sisaldada vastuseid inimkonnale, kuidas elada

jätkusuutlikult. Kohaliku kultuuri ja nende maakasutusviisi mõistmine on vajalik

püsivate kaitsealade loomiseks. Konsulteerimine ja dialoog kohaliku kogukonnaga

peaks olema alatine ja lahutamatu osa kaitsealade planeerimisel. Kohalikesse tuleb

suhtuda austusega kui võrdväärsesse partnerisse, mitte kui kaitseala sihtmärki (Barzetti

1993).

23

4.4. Kaitsealadega kaasnevad kulud

Kasude ja kulude arvesse võtmine kaitseala haldamisel on sotsiaalmajanduslike

analüüside üks rakendusvaldkondi (Scholz et al. 2004).

Kaitsealad mõjutavad kohalike elanike sissetulekut. On uuritud kaitsealade

majanduslikku väärtust ning milliseid hüvesid ja kulutusi toob see kaasa kohalikele

elanikele. Sellised hinnangud aitavad otsustada, kui palju peaksid kaitsealade rajajad

korvama kohalikele inimestele, kelle sissetuleku võimalused seoses kaitsealade

loomisega vähenevad (Stræde ja Treue 2005).

Kulusid kaitsealadel saab mõõta nii rahas kui erinevate võimaluste vähenemises.

Kaitsealade kõige esimese kuluna võib tuua majandusliku väärtusega võimaluste

kadumine, näiteks metsatööstus ja kalapüük või siis erinevate hobide piiramise. Need on

kindlad tegevused, mis looduskaitsealal on rangelt kontrollitud või üldse välistatud

(Gardner Pinfold Consulting 2000).

Kuludeks on ka töökohtade kaotamine, mis kaasnevad piirangutega. Samas kui

kaotatud töökohad looduskaitsealadel asendada uutega, siis neid ei loeta kuludeks.

Mitteotsesed kulud on sellised, mis on seotud äritegevuse kolimisega teise, kas

kallimasse või väiksema produktiivsusega piirkonda. Kuluna läheb arvesse ka kaitseala

eelarve (Gardner Pinfold Consulting 2000).

24

5. ARUTELU

Inimtegevus omab väga suurt mõju liigirikkusele looduskaitsealadel ja

väljaspool seda. Maailma teadlased on jõudnud üksmeelele, et liigirikkuse säilitamine

on vajalik, seetõttu on kaitsealad hädavajalikud. Euroopas funktsioneerivad kaitsealad

kui pelgupaigad metsikule elusloodusele ning poollooduslikele süsteemidele, mis on

kõrvale jäänud põllupidamisest, metsandusest ja destruktiivsetest maakasutusviisidest

(Bibelriether 1998).

Rahvastiku kiire kasv, maapiirkondadest linnadesse migreerumine ja muutused

kodude majandusolukorras avaldavad tähtsat mõju keskkonnale (Melnick et al. 2005).

Selle tulemusena võivad ohtu sattuda looduslikud levialad ja liigirikkus. Esmalt tuleks

kontrolli alla saada inimpopulatsioonisuurus ja tegevus, siis saab reguleerida ka teiste

liikide arvukust. Seetõttu tuleb läbi viia süsteemseid analüüse rahvastikuteaduses ja

maakasutuse muutustes kaitsealadel ja nende ümber. Kindlasti tuleb püüda kaitsealasid

ümbritsevaid piirkondi hallata nii, et tulemuseks oleks kaitsealade säilimine

(http://www.homepage.montana.edu/~hansen/documents/researchinfo/globprotected.ht

m).

Sotsiaalseid mõjusid kaitsealadele on vähe uuritud (Brockington 2006), millest

tulenevad konfliktid looduskaitsjate ja majandushuvide eest seisjate vahel.

Sotsiaalmajanduslikud mõjud on kaitsealadele tähtsad, kuna selle probleemi põhjused

ulatuvad kaitseala piiridest tunduvalt kaugemale. Sotsiaalmajanduslikud probleemid

erinevad piirkonniti ja sellest tulenevalt on ka lahendused erinevad, kuid võimalikest

probleemidest peab teavitama nii avalikkust kui seadusetegijaid. Majandusareng

kaitsealadel peab olema keskkonda säästev.

Euroopa kaitsealasid iseloomustab intensiivne haldamine ning tugev

majanduslik surve. Euroopas sageli keskendutakse üksikute ohustatud liikide kaitsele,

mõtlemata tagajärgedele, kuidas see mõjutab ökosüsteemi kui tervikut (Wood 1996).

Siinkohal võib tekkida küsimus, kas sellised haldamisstrateegiad otsustavad liialt teatud

liikide üle ja suunavad sel viisil evolutsiooni. Samas seda tehakse nii või teisiti läbi

jahinduse, kalanduse jt majandusharude.

25

Juhtorganite võimetus pikemas perspektiivis midagi püsivat luua on tekitanud

teadlastele keerulise olukorra. Suurim katsumus, millega tänapäeva looduskaitsjad

peavad silmitsi seisma, ei ole mitte ainult mineviku vigade parandamine, vaid ka

inimese ja looduse vaheliste suhete kujundamine (Brockington 2006). Et tagada parem

bioloogilise mitmekesisuse kaitse, tuleb tagada range kontroll loodusressursside

kasutamisel kaitsealadel. Samas on kohalikud elanikud väga sõltuvad

loodusressurssidest kaitsealadel. Kui kaitsekorraldusstrateegiad näevad ette

loodusressursside minimaalset kasutamist või mõnel juhul üldse viimaste välistamist,

siis tekib küsimus, mis on alternatiiviks kohalikele elanikele. Ühe võimalusena nähakse

kaitsealade puhvertsoonide kasutamist kohalikele vajalike loodusressursside tarbeks

(Stræde ja Treue 2006).

Globaalselt on jõutud arusaamisele, et kohalikud elanikud tähendavad suurt

ressurssi kaitseala taastamisel ja planeerimisel. Selge on, et edukas pikaajaline kaitseala

haldamine sõltub koostöövõimest kohalike inimestega ja nende toetusest Samuti

suurendab kohalike elanike osalus kaitseala haldamisel ökoloogilisi kasutegureid

(Scholz et al. 2004). Kohalikele elanikele tuleks suunata piisav osa kaitseala

sissetulekutest, kuna nende sissetuleku võimalused seoses kaitsealade loomisega

vähenevad. Nii poliitiliselt kui eetiliselt ei ole õigustatud piiratud ressurssidega inimeste

välja jätmine loodusreservidest ja rahvusparkidest, võimaldamata neile alternatiivseid

vahendeid elatise teenimiseks (Wells et al. 1993).

Looduskaitsealad on eeskujuks jätkusuutliku looduskeskkonna majandamisele.

Läbi keskkonnahariduse ja ökoturismi saavad inimesed aga muutuda keskkonna

teadlikumaks, mõistmaks, et lisaks headele puhkevõimalustele peitub looduses ka

midagi sügavamat - elukeskkond mitte ainult inimesele endale. Samas, kas riiklikul

tasandil liigutakse säästva majandusarengu suunas, sõltub palju poliitilistest otsustest.

26

KOKKUVÕTE

Lõputöö eesmärgiks oli anda kirjanduse põhjal ülevaade kaitseala olemusest,

paiknemisest Euroopas, kaitsekorraldusest ja erinevatest sotsiaalmajanduslikest

aspektidest kaitsealadel. Käsitlemist leidis ka Eesti elanikkonna analüüs kaitsealadel.

Kaitsealadel on täita otsustav roll bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel, kuid

inimmõju või selle puudumine ning majanduslikud tegevused ohustavad neid erineval

moel. Euroopa analüüsitud näidete põhjal saab öelda, et kaitsealade protsent on suurem

riikides, kus on suurem rahvastikutihedus, millega kaasneb suurem majandus- ja

inimsurve kaitsealadele. Efektiivne kaitsealade haldamine põhineb koostööl kohalikega

ja nende toetusel. Seda on võimalik saavutada ainult juhul, kui kohalikud elanikud

kaasatakse haldamise protsessi juba kaitsealade planeerimisel ning kohalikud peavad

saama kasu kaitseala funktsioneerimisest. Eesti kaitsealade sotsiaalne pilt demonstreerib

aga jätkuvaid probleeme, sest Eestis on elanike arv kaitsealadel tunduvalt vähenenud

võrreldes varasemate aegadega. Samuti nende sotsiaalne võimekus muutub järjest

tagasihoidlikumaks. Kaitsealade sotsiaalmajandusliku tausta ja olemuse kindlaks

tegemine ning sellest kaitsekorralduseks vajaliku tegevusplaani koostamine on

äärmiselt keeruline ja pühendumist nõudev ülesanne.

27

SUMMARY

The objectives and inhabitants of protected areas in Europe and the conflicts arising between them.

The aim of this thesis was to give an overview of the nature, management,

distribution and different socioeconomic aspects of protected areas in Europe.

Additionally, the state of the inhabitants of Estonian protected areas has been analyzed.

Protected areas play a deciding role in the conservation of biological diversity,

but are often harmed in various ways by economic activities and other kinds of human

influence – or even by the lack of it. European data shows that the percentage of

protected areas is greater in countries with higher population density, leading to greater

economic and social strain on those areas. The effective management of protected areas

is based on the cooperation and support provided by local inhabitants. In order to

achieve that, one has to include local population in the management processes and also

share any benefits generated by the functioning of the protected area. The social

landscape of protected areas in Estonia displays ongoing problems due to noticeable

decline in inhabitants of protected areas. Their social potential is steadily decreasing.

Determining the socioeconomic background and the nature of protected areas in order to

create a management plan for conservation is a complex task that demands utmost

commitment.

TÄNUSÕNAD

Tänan väga Ain Vellakut lõputöö juhendamise ja suunamise eest. Suured tänud ka

majandusgeograaf Jaak Kliimaskile, kellelt pärineb osa rahvastiku andmeid.

28

KASUTATUD KIRJANDUS Barsch, H., Bastian, O., Beierkuhnlein, C., Bosshard, A., Breuste, J., Klötzli, F., Ott, K., Tress, B., Weiland, U. 2002. Application of landscape ecology. Eds. Bastian, O., Steinhardt U. Development and Perspectives of Landscape Ecology. Kluwer Academic Publishers. Dordrecht, Boston, London, 489 lk. Barzetti (ed.). 1993. Parks and Progress: Protected areas and Economic Development in Latin and the Carribean. IUCN-The World Conservation Union in collaboration with the American Development Bank. 240 lk. Bastian, O., Glawion, R., Haase, D., Haase, G., Klink, H.-J., Steinhardt, U., Volk, M. Landscape analysis, synthesis, and diagnosis. Eds. Bastian, O., Steinhardt U. Development and Perspectives of Landscape Ecology. Kluwer Academic Publishers. Dordrecht, Boston, London, 489 lk. Bibelriether, H. 1998. Natural heritage conservation in Europe: a review. - In: Synage, 1998. Parks for Life: Proceedings of the IUCN/WCPA European Regional Working Session on Protecting Europe's Natural Heritage IUCN, Switzerland, lk 33–36. Brandon, K., Redford, K. H. and Sanderson S. E. (eds). 1998. Parks inperil. People, politics and protected areas. The Nature Conservancy, Washington, DC, lk 315–339. Brockington, D., Igoe, J. and Schmidt-Soltau, K. 2006. Conservation, Human Rights, and Poverty Reduction. Conservation Biology 20: 250–252 Carew- Reid, J., Prescot-Allen, R., Bass, S. and Dalal-Clayton, D. B. 1994. Strategies for National Sustainable development. A Handbook for their planning and Implementation. IIED and IUCN, 203 lk. Chevalier, J., Cracraft, J., Grifo, F. and Meine, C. 1997. Biodiversity, Science, and the Human Prospect. Prepared by the Center for Biodiversity and Conservation and American Museum of Natural History, New York, 30 lk.

Cohen, J.E. 1995. How many people can the Earth support? New York: Norton. 532 lk.

Cohen, J.E. 1997. Conservation and human population groth: what are the linkages? eds. Pickett, S.T.A., Ostfeld, R.S., Shachak, M., Likens, G.E. The Ecological basis of conservation. New York: Chapman & Hall. lk 29-42.

Dompka, V. (ed.). 1996. Human Population, Biodiversity and Protected Areas: Science and Policy Issues.1996 American Association for the Advancement of Science, Washington, DC, 254 lk.

29

Ehrenfeld, D. W. 1988. Why put a value on biodiversity? In: Wilson, E. O. and Peter F. M. (eds.), Biodiversity, National Academy Press, Washington DC, lk 212-216.

El-Ashry, M. 1992. Effective Use of Increasing Conservation Funds in the Development Process. World Bank. Gardner Pinfold Consulting Economists Limited. 2000. Socio-Economic Analysis for the Protected Areas Strategy. Prepared for Department of Natural Resources & Energy, 114 lk. Goodier, R. and Jeffers, J. N. R. 1981. Biosphere reserves. Advances in Applied Biology 6: 279–317. Green, M. J. B. and Paine, J. 1997. State of the World´s Protected Areas at the End of the Twentieth Century. World Conservation Monitoring Centre, Cambridge, UK, 35 lk. Grimble, R. and Laidlaw, M. 2002. Biodiversity management and local livelihoods: Rio plus 10. ODI Natural Resource Perspectives vol. 73, London: Overseas Development Institute. Groom, J. M., Meffe, G. K., Caroll C. R. and contributors. 2006. Principles of Conservation Biology, Third Edition. Sinauer Associates, Inc. Sunderland, 793 lk. Hooper, D. U., Chapin, F. S., Ewel, J. J., Hector, A., Inchausti, P., Lavorel, S., Lawton, J. H., Lodge, D. H., Loreau, M., Naeem, S., Schmid, B., Setälä, H., Symstad, A. J., Vandermeer, J., Wardee, D.A. 2005. Effects of biodiversity on ecosystem functioning: a consensus of current knowledge. Ecological Monographs 75: 3-35. IUCN 1994. Guidelines for Protected Areas Management Categories. IUCN, Cambridge, UK and Gland, Switzerland, 261 lk. IUCN Commission on National Parks and Protected Areas 1994 Parks for Life: Action for Protected Areas in Europe, IUCN Gland, Switzerland and Cambridge, UK, 154 lk. Kaljo, E., Jõeorg, A. 2002. Vilsandi rahvuspark: inimese jaoks. Eesti Loodus, 05: 24-25. Kellert, S. R. 1995. The Value of Life: Biological Diversity and Human Society Washington, D. C. and Covelo, CA: Island Press. Kull, K. 1994. Eestimaa rahvuspark. - In: Kukk T. (ed.). XVII Eesti Looduseuurijate Päeva ettekannete kokkuvõtted: Soomaa rahvuspargi loodus. Tartu, lk 97-99. Lucas, P. H. C. 1992. Protected Landscapes. Chapman & Hall, London, 297 lk.

30

Machlis, G. E., and Tichnell, D. L. 1985. The State of the World's Parks: An International Assessment for Resource Management, Policy and Research. Boulder, CO: Westview Press. Melnick, D., McNeely, J., Navarro, J. K., Schmidt-Traub, G. and Sears, R. R. 2005. Human well-being: a Practical Strategy. UN Millenium Project. Report of the Task Force on Enviromental Sustainability, London, Earthscan. Nix, H. A., Faith, D. P., Hutchinson, M. F., Margules, C. R., West, J., Allison, A., Kesteven, J., Natera, G., Spater, W., Stein, J. L. and Walker, P. 2000. The BioRap Toolbox: A National Study of Biodiversity Assessment and Planning for Papua New Guinea. Centre for Resource and Environmental Studies, Australian National University, Canberra, Australia. Patz, J. A., Daszak, P., Tabor, G.M. 2004. Unhealthy landscapes: policy recommendations on land use change and disease emergence. Environ Health Perspect 2004, 112: 1092–1098. Primack, R. B. 1993. Essentials of Conservation Biology. Sinauer associates, Inc., Sunderland, MA, 564 lk. Pullin, A. S. 2004 Conservation Biology. Cambridge University Press 345 lk. Roosaluste, E. 2004. Pärandkoosluste looduslik ja kultuuriline väärtus. Kukk, T. (koost). Pärandkooslused. Pärandkoosluste kaitse ühing, Tartu, lk 73–77. Scholz, A., Bonzon, K., Fujita, R., Benjamin, N., Woodling, N., Black, P. and Steinback, C. 2004. Participatory socioeconomic analysis: drawing on fishermen’s knowledge for marine protected area planning in California. Marine Policy 28: 335–349. Stræde, S., Treue, T. 2006. Beyond buffer zone protection: A comparative study of park and buffer zone products' importance to villagers living inside Royal Chitwan National Park and to villagers living in its buffer zone. Journal of Enviromental Management 78: 251-267. Tamm, G. 2003. Eestlaste suhtumisest keskkonda. Keskkonnaeetikast säästva ühiskonna eetikani. Sei väljaanne nr.5, OÜ Infotrükk, lk 128-131. Wells, M., Brandon, K. and Hannah, L. 1993. People and Parks: Linking Protected area management with Local Communities. The World Bank, WWF, U. S. Agency for International Develpoment, Washington DC., 99 lk. Wells, M. P. and McShane, T. O. 2004. Integrating Protected Area Management with Local Needs and Aspirations. Ambio 33: 513-518.

31

Wilson, J. A., Kleban, P. 1992. Practical implications of chaos in fisheries. Maritime Anthropological Studies 1992, 5: 67–75. Wood, B., 1996. Species and habitats: room for more perceptive management. In: Lawson, T.G. and Reed, T.M. Editors, 1996. Nature reserves — who needs them? Joint Nature Conservation Committee, Peterborough, lk 47–55. WWF 2004. How effective are protected areas? A Preliminary Analysis of Forest Protected areas. Report prepared for the Seventh Conference of Parties of the Convention on Biological Diversity, WWF, Gland, Switzerland, 24 lk.

32

33

KASUTATUD VEEBIAADRESSID Land Use Change Around Protected Areas: Rates and Consequences for Biodiversity. [http://www.homepage.montana.edu/~hansen/documents/researchinfo/globprotected.htm]. 20. aprill 2006 Protecet Areas in Europe: IUCN´S Programme for 2005-2008. [http://www.iucn-uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-08background.html]. 17.aprill 2006 UNECE. [http://www.unece.org/stats/trends2005/population.htm]. 10. aprill 2006 KASUTATUD ANDMEBAASID EELIS-Eesti Looduse Infosüsteem. [http://eelis.ic.envir.ee/w4]. 02. mai 2006