Lõputöö, 12. klass - Miks on Eesti sõdurid Iraagis

Sisukord

Sisukord 1

Sissejuhatus – Eesti sõdurid Iraagis 2

Operatsioon Iraagi Vabadus 3

Intervjuud 9

Analüüs 22

Reportaaz Iraagist 23

Aasta 2009 – mis on vahepeal muutunud?

Uudised, mis mõjutavad arvamusi 27

Kaitseväelased välismissioonide vajalikkusest 31

Iraagi missiooni lõpp Eesti Kaitseväele 36

Julgeolekupoliitika eesmärk ja põhisuunad. Julgeolekuohud 37

Kokkuvõte 39

Südamlikud tänud 40

Kasutatud kirjandus 41

Lisamaterjal. Pildid Eesti üksustest 42

1

Eesti sõdurid Iraagis.

Minu valik teha uurimustöö teemal Eesti sõdurid Iraagis tekkis kohe, kui nimetati uurimustöö

ülesanne. Kuna teema oli lubatud, siis hakkas tekkima ideid, kuidas seda läbi viia. Olen teinud

interviuusid Iraagis võidelnud sõduritega, kes kirjeldavad oma vastustega Iraagi sõda läbi Eesti

sõdurite kogemuste. Lisaks interviuudele olen kasutanud uudiseid, filme, videoklippe, interneti

blogisid, foorumeid ja palju muud. Teema valikud lihtsustas ka see, kuna olen asjast ise väga

huvitatud ja Iraagi sõja kohta on olemas piisavalt allikaid. Samuti soovin esitleda seda sõda ka

pisut paremast küljest, kui seda massimeedia esitab.

2

Operatsioon Iraagi Vabadus

Iraagi sõjaks nimetatakse mitteametlikult Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Austraalia

vägede 2003. aasta sissetungi Iraaki eesmärgiga kukutada Saddam Husseini valitsus ning otsida

massihävitusrelvi ning sõjalisele tegevusele järgnev liitlasvägede okupatsiooni.

Iraagi sõja põhieesmärk oli kukutada Saddam Husseini diktatuur, leida massihävitusrelvad ja

kõrvaldada need võimalikust kasutamisest. Sõja välja kuulutanud Georg Bushí põhiliseks

liitlaseks oli Suurbritannia peaminister Tony Blair, kes esines 2003. aasta vebruaris Bushí

ideele toetust andva poliitilise kõnega.

Iraagi sõja esimene faas oli järgmine:

16. märtsil esitas USA president George Walker Bush ultimaatumi Saddam Husseinile, kes pidi

riigist koos oma lähikonnaga neljakümnekaheksa tunni jooksul lahkuma, vastasel juhul kasutab

USA sõjalist jõudu. Bush lisas Iraagi sõduritele veel lause: „Ärge sõdige sureva reziimi poolt,

see on hukule määratud!”. Saddam Hussein ei kasutanud seda võimalust ja jäi riiki.

Liitlasvägede põhiriigid USA, Suurbritannia, Austraalia ja Hispaani ning veel mõned riigid

tungisid Iraaki 19. märtsil, juba 9. aprillil oli Baghdad vallutatud, Iraaklased juubeldasid, tirisid

maha Saddam Husseini kuju ning purustasid selle. Peale seda tervitati liitlasvägede sõdureid

sümboolselt palmi okstega. Sellega oli Iraagi sõja esimene faas läbi.

Kui Baghdad oli vallutatud hakati järjest rohkem tähelepanu pöörama massihävitusrelvade

otsimisega. Leiti küll igasuguseid relvi, mis oli Iraagile keelatud peale ÜRO sanktsioone, mis

määrati peale Lahesõda. Kuid need relvad ei ohustanud otseselt maailma huve. Leiti VX

närvigaase ja palju muud ning tehnikat, mille abil oleks saanud nimetatud relvi kasutada. Leiti

palju asju, millest ära nimetaksin vaid väikese osa.

Üle 120 al Samoudí raketi. Ned pidid kuuluma hävitamisele, kuna ületasid ÜRO poolt lubatud

lennukauguse, mis ei tohtinud peale Lahesõda määratud sanktsioonide järgi olla suurema

lennukaugusega, kui 150km. Inspektorid teatasid reedel 173-leheküljelises dokumendis, et on

3

http://et.wikipedia.org/wiki/Iraagi_okupatsioon_(2003%E2%80%932004)

http://et.wikipedia.org/wiki/Saddam_Hussein

http://et.wikipedia.org/wiki/Iraak

http://et.wikipedia.org/wiki/Austraalia

http://et.wikipedia.org/wiki/Suurbritannia

http://et.wikipedia.org/wiki/Ameerika_%C3%9Chendriigid

avastanud Iraagi poolt deklareerimata jäänud lennuki tiivaulatusega 7,45 meetrit. See viitab

keelatud lennukaugusele, mis võib ähvardada Iraagi naaberriike keemia- või biorünnakuga.

Iraagi valduses on massihävitusrelvad ning ta kõhkle neid agressiooni korral kasutamast, ütles

Iraagi juhtkonna kõrge esindaja Londonis ilmuvale araabiakeelsele lehele Al-Quds al-Arabi.

Anonüümseks jääda soovinud Iraagi juhtkonna esindaja kinnitas lehele, et Iraak kasutas sõjas

Iraaniga keemiarelva ning on valmis vajadusel seda uuesti tegema. “Kui režiimi rünnati

intensiivselt … ei kõhelnud see kasutamast kõiki enese käsutuses olevaid massihävitusrelvi,”

tsiteerib leht oma vestluskaaslase sõnu. Samuti meenutas allikas, et samuti tegutses Bagdad ka

riigi põhjaosas elavate kurdide suhtes, kui osa neist hakkas Iraani vägesid abistama. “Režiim ei

peatunud keemiarelva kasutamise ees. Ärge oodake, et hakkame istuma, käed rüpes, agressiooni

puhul, mille sihiks on likvideerida, hävitada meid — mitte ainult režiimi,” toonitas allikas.

Avaldust kommenteerides märgib The Times viitega Briti allikatele, et see kinnitab kahtlusi, et

Iraagil on “varjatud tonnid” keemia- ja bioloogilist relva, ligi 20 Scud-tüüpi raketti ning salajane

tuumarelva loomise programm.Iraak võib tuumariigiks saada lähema kolme aasta jooksul,

selgub Saksa välisluureteenistuse laupäeval avaldatud hinnangust.

Raporti kohaselt teeb Iraak edusamme ka muude massihävitusrelvade väljatöötamisel, tõendeid

olevat nii keemiarelvaprogrammi arengu kui bioloogilise relva väljatöötamisele viitavate

hangete kohta välisriikidest.

Saksa Föderaalse Luureteenistuse (BND) hinnangul võimaldavad Iraagis välja töötatud raketid

toimetada tuumalõhkepäid kuni 3.000 km kaugusele, seades nii ohtu ka näiteks Euroopa.

Lisaksin ka ühe intervjuu, mis on kindlasti väga oluline seoses Iraagi sõjaga ära mainida.

Hiljuti avaldas Saddam Husseini aegne Iraagi õhujõudude kõrge kindral Georges Sada raamatu

pealkirjaga „Saddami saladused. Kuidas Iraagi kindral Saddam Husseini trotsis ja üle elas.“

Ameerika kolumnist ja raadioajakirjanik Larry Elder tegi kindraliga intervjuu.

Elder: Nagu teate süüdistatakse president Bushi luureinfo fabritseerimises, valetamises, sellest

meelepärase välja valimises. Öeldakse, et ta tahtis sõtta minna ja ta tegelikult ei uskunudki, et

4

Saddamil on massihävitu relvad (MHR). Kui te kuulete inimesi süüdistamas presidenti MHR

kohta valetamises ja maailma eksitamises, mis on teie reaktsioon?

Sada: [...] Kui siin riigis on kunagi midagi õigesti tehtud, siis see oli parim otsus õigel ajal

minna ja vabastada Iraak õelast diktaatorist. Jumal teab, mida ta oleks teinud kogu regiooniga ja

võibolla isegi Ameerikaga, kuna tal olid massihävitusrelvad ja tal olid väga halvad kavatsused

Lääne ja eriti Ameerika vastu.

Elder: Viisteist kuud enne Iraaki tungimist asus Bush rääkima sellest, mis tema kavatsused on,

kui Saddam ei täida ÜRO resolutsioone. Nende viieteist kuu jooksul - kas tal oli MHR, relvade

varu, ja kui, siis mis tüüpi?

Sada: Iraagil olid MHR ja need olid seal ja need olid keemilised ja bioloogilised ja tuumarelvad.

Tal oli ka kokkulepe Hiinaga, et seekord teeb Hiina, mitte Iraak, kuna Iisraeli F-16 hävitasid

Iraagi tuumaprojekti. Seega, ta kavandas uue süsteemiga aatompommi saada, selle pidi

valmistama Hiina ja tema oleks ainult raha maksnud, kokkulepe oli 100 miljonit dollarit ja ta

maksis viis miljonit sellest ettemaksuna. Ma tean panka, ma tean selle osakonda, ma tean

raamatupidajat, kes seda tegi.

Elder: Mis neist keemia- ja bioloogilistest relvadest sai?

Sada: Keemia ja biorelvad olid olemas enne Iraagi vabastamist, aga Saddam Hussein kasutas ära

looduskatastroofi, mis juhtus Süürias, kui seal tamm purunes ja paljud külad jäid vee alla.

Saddam Hussein kasutas selle varjus võimalust ja kuulutas maailmale, et ta kavatseb kasutada

tsiviillennukeid õhusillas aitamaks Süüriat tekkide, toidu ja kütusega ja muude

humanitaarasjadega, aga see polnud tõsi. Tõsi on see, et ta muutis kaks tavalist

tsiviilreisilennukit 747 Jumbo ja 727...kõik massihävitusrelvad pandi neile lennukitele spets

Vabariikliku Kaardiväe poolt suure saladuse all ning transporditi Süüriasse, Damaskusesse,

Damaskusesse tehti 56 lendu. Lisaks oli veokite konvoi maad mööda, mis viis kõik, millel oli

pistmist MHR Süüriasse.

5

Elder: Mulle on alati tundunud uskumatu, jabur, ebausutav, et meie luure sai eksida, Briti luure

eksis, Prantslased, Sakslased, Venelased, ÜRO, Egiptlased, Jordaanlased, kõik arvasid, et tal

olid MHR. Ma pole kunagi suutnud leppida mõttega, et kõik said valesti aru.

Sada: Teie luure ütles, et Saddam Husseinil olid MHR. Ma nõustun nendega. Nad olid Iraagis

olemas. Aga nad ei leidnud neid peale Iraagi vabastamist, kuna nad otsisid valest kohast. Need

asjad viidi minema õhku ja maad mööda.

Elder: Kindral, miks pidi Saddam, kes teadis, et teda kohe rünnatakse, oma MHR riigist ära

viima, selle asemel, et nendega hoopis Ameerika ja liitlaste üksusi rünnata?

Sada: Kuna ta teadis, et Ameerika jõud riigi vabastamisel on rohkem, kui me suudame vastu

panna. Ja võibolla ei olnud kõik MHR siis veel kasutusvalmis. Selle pärast ta transportiski need

Süüriasse ja ta arvas, et ta püsib võimul, nagu ta püsis 1991. aastal ning ta saab need pärast

tagasi ja siis saab jätkata oma MHR projektide lõpuni viimisega.

Siinkohal piirduksin keelatud relvade nimetamisega. Ja jätkaksin eimese Iraaki jõudnud üksuse

Estpla 7 uudistega. Siinkohal mainin ära, et üksuse tähis Estpla tuleneb kahest ingisekeelsest

sõnast Estonian ja Platoon, need sõnad tähendavad Eesti ja Rühm, mis on enamikus Iraagis 34

meest.

32-liikmeline kergejalaväerühm ESTPLA-7 kuulus missioonil USA 3. brigaadi lahingugrupi 70.

rügemendi 2. soomuspataljoni koosseisu ning tegutses Bagdadis Abu Ghuaraybi linnaosas.

ESTPLA-7 ülem on kapten Eero Kinnunen.

ESTPLA-7 teostas missiooni jooksul 364 jalgsi- ja motoriseeritud patrulli, 35

läbiotsimisoperatsiooni, kuus julgestusoperatsiooni, kaks haarangut ja 36 eskortimist.

Operatsioonide käigus arreteeriti 34 isikut ja konfiskeeriti relvi 52 korral, muuhulgas võeti ära

miinipildujaid, granaadiheitjaid ning improviseeritud lõhkekehi.ESTPLA-7 sattus missioonil

patrullides varitsustele 11 korral. Rünnakute käigus said granaatide kildudest haavata kaheksa

kergejalaväerühma kaitseväelast, neist kolm on tulnud juba varem Eestisse taastuma. Eesti

6

kaitseväelased teostasid operatsioone koostöös USA armee üksuste, USA sõjaväepolitsei ja

Iraagi politseiga.

Estpla üksus on olnud enamikel kordadel 34 mehe suurune. Üksuses on neli kaheksa mehelist

jagu, rühmaülem ja rühmavanem. Põhilisteks relvadeks olid Iisraeli Galilíd versioonid AR ja

SAR, AT-4´jad, Mg3éd, mis on siis Saksamaa toodang. Relvade peale käivad punatäppsihikud,

hiljem saadi plastmass laesäärte asemele metallist laesääred, lisaks on võimalus Galilídele

panna vintraua kluge summuti. Lisaks veel kuulikindlad vestid, Estpla 11 viis läbi katse

tulistadest Mg3ést kuulivesti pihta. Kui vesti oleks kandnud inimene, siis ta oleks eeldatavasti

ellujäänud, aga oleks saanud sisemised verejooksud. See annab märku sellest, et kuulivestid, mis

kaalusid teatavasti 15 kilo on küllaltki tugevad ja kohati ka paremad kui ameeriklastel.

Sõidukitest oli eestlastel kasutada neli Mercedes Unimocí soomustatud kastiautod ja kaks

Humwe´d. Potensiaalsed ressursid olid USA Armee kopterid, mida sai kasutada kas

õhutoetuseks või abi kutsumiseks, kui satuti raskesse olukorda, kopterid tulid mitmete sõdurite

väitel alati väga kiiresti kohale. Kopteri piloodid olid kapteni auastmega ja nemad ei olnud

korraga Iraagis mitte üks aasta nagu tavaliselt vaid ainult neli kuud.

Pikemalt julgeksin peatuda Estpla 11 ja Estpla 13 juures, põhjusega, et Estpla 11ést teenis minu

vend Taavi jaoülema abina 2005 aasta suvest kuni jõuludeni ja Estpla 13 teenisid minu kaks

head sõpra 2006 aasta suvest kuni jõuludeni. Estpla 11 põhipunkt oli USA laagris, mida

kutsutakse ingliskeeles campíks. Kuna laager asus Taji linnaosas, siis seda kohta kutsutigi camp

Taji´ks või siis lihtsalt campíks. Kõikide Estpla üksuste ülesanded alates algusest ehk siis

Estpla 7ést kuni praeguse ajani on olnud väga mitmekülgsed. Ära tooksin mõned põhilised:

läbiotsimised hoonetes, otsiti keelatud relvi, seadeldisi ja tagaotsitavaid samuti tehti ka

pommiteste, kui need osutusid positiivseks, siis testitav arreteeriti, läbiotsimine nägi välja

järgnev: läbiotsimiseks vaäikse elumaja puhul kasutati ühte jagu, mis on kaheksa meest, pool

jagu jäeti välja juhuks, kui kohalikud peaksid põgenema või saama põgeneda, seesviibijad

kamandati ühte ruumi, et nad ei segaks läbiotsimist. Kui keelatud asju ei leitud, siis mindi välja

ja lasti neil edasi omi asju teha. Läbiotsimised teesulgude juures. Rühmaülema käsu peale tehti

teesulg. Kõik autod, miss pidid sealt läbi sõitma otsiti läbi. Samamoodi üritati leida ka

tagaotsitavaid. Teesulu rajamine nägi välja järgmine, esimene asi oli jalastumine, esimesed, kes

väljusid sõidukist otsisid ala viie meetri raadiuses läbi, järgmised tegid seda kuni kümne

7

meetrini jne, kuni ala oli 25 meetri raadiuses läbi otsitud. Otsiti kõike, mis võis ohtlik olla

põhilised olid IED-d mis tulevad inglisekeelsetest sõnadest improvised explosive device. Üks

peatas auto kinni, üks kattis, siis peataja kamandas autost rahva välja ja otsis nad siis läbi, siis

jättis rahva katja hoolde edasi ja otsis auto läbi, kui kõik oli korras, siis lubati auto edasi. Kellegi

auto pihta told ei pidanud aru, äärmuslikud inimesed said ka juba hoiatuslaskudest aru. Jalgsi

patrullid, patrullid olid kestvusega kuni 72 tundi ehk siis kolm päeva. Mis oli väga kurnav, kui

varjus juba oli 55 kraadi sooja. Kohati näitas termomeeter ka 75 kraadi päikse käes sooja.

Mõõdetakse küll varjus, aga võitlejad olid enamasti päikse käes, kui tegelesid oma ülesannete

täitmisega. Patrullide põhieesmärk oli siiski ala turvamine, mis lõi kohalikele kindlustunde, et

vajadusel on abi mässuliste vastu kohe lähedal olemas. Patrulle viidi läbi ka kohalike kaebuste

peale, kui kaevati, et seal või tool on lasud või isegi plahvatused. Nende ülesanneteks oli ka

tähtsate konvoide saatmine. Konvoi vahele paigutati autod, millega eestlased sõitsid ja varituse

alla sattumisel oleks nende esmane ülesanne kaitsta konvoid, nemad olid kiirreageerijad.

Objektide valvamine või turvamine. Objekte turvati erinevatel viisidel, põhilised olid järgnevad

viisid: valvepostid, vangivalve, sidevalve, snaiprid, patrullid. Objekti valve sõltus kindlasti ka

ümbrusest, ohuastmest jne asjadest.

Estpla 13 tegutses põhiliselt Sab al Boorí linnas, mis asus Taji laagrist edela suunas. Asula

suurus on umbes järgmine: pikkus idast läände oli ümmardatult 3 kilomeetrit ja laius põhjast

lõunasse oli ümmaratult 2,4 kilomeetrit, mis teeb vastutusalaks 7,2 ruutkilomeetrit. Koos

ameeriklastega tagas asula turvalisust terve kompanii. Kuid oli ka aeg, kus ainult eestlased olid

linnas ja nende turvata oli kogu ala. Muidugist oli ka Iraagi armee ja Iraagi politsei. Kuid nende

mõtlemise viis ja väljaõpe jätavad kõvasti soovida. Ühe insidenti juures peatuksin natukene

hiljem.

Kuna lubasin ka interviuusid, siis intervjuud asuvad järgnevadel lehtedel.

8

Intervjuud

Intervjuusid pean üheks tähtsamaks osaks kogu oma uurimistööst, kuna töö on seotud otseselt

Eesti sõduritega, siis parim viis midagi teada saada on küsida neilt endilt!

Estpla 13.

Reamees Kristo Ojakäär.

Ametikoht, jaomeedik.

1. Kuidas Sa tegid valiku, et Sa soovid osaleda operatsioonis „Iraagi vabadus”?

Heh. Hea küsimus. Olin noor ja sõda alles algas, kui juba tahtsin. Meeldib sõduri elustiil ja

sellega kaasnev.

2. Mis üksuses ja mis ametikohal Sa teeni(si)d

Noh kui mõtled iraaki siis olin Estpla-13, 2. jao laskursanitar ehk jaomeedik. Ja kui ajateenistust,

siis narva-jõesuu piirivalve õppekeskuse sissikompanii kolmanda rühma 1. jao kuulipildur ja

sissigruppi ülem.

3. Kas väide, et missioonil ei saa osaleda raha pärast, kuna see on selle summa eest võimatu

(Norras saab ehitaja sama palju) seda tööd teha, seega on peamine põhjus missiooni

tunne?

Kih kih. Kui aus olla, siis norras ehitaja saab kaks korda rohkem kui eesti sõdur Iraagis. Uue

palgareformi järgi saab eesti sõdur iraagis ja Afganistanis ca. 30 000.- kuus. Näiteks USA sõdur

Iraagis saab 60 000.- kuus ja Taani omad saavad Kosovos 70 000.- kuus. Nii et, kui tahad raha

teenida, siis hoia kaitseväest ja missjoonist eemal. Vähemalt Eesti kaitseväest.

4. Millal algasid ettevalmistused Iraagi missiooniks?

9

Noh missiõpe on kuus kuud. Nii et kuus kuud. Vaimne muidugi varem.

5. Kui rahule jäid Teie üksuse käsutuses oleva tehnikaga? (Galil AR/SAR, Unimoc,

vaatlusseadmed, kuulivestid, metalliotsijad jne asjad)

Uus varustus Galilíle on salastatud, aga see on päris tasemel.Täpsemalt ei tohi rääkida.. SRY.

Moog(Unimoc) on hea. Väga hea. Vestid ja vaatlusseadmed on isegi ameeriklaste omadest

paremad.

6. Kuidas arenevad Iraagi oma julgeolekujõud ja milline on nendega hea koostöö

võimalus?

Koostöö IA(Iraagi armee) ja IP(Iraagi politsei) vahel on sama hea kui null. Probleem selles, et

armees on enamus võitlejad shiiad ja politseis enamus sunnid. Politsei areng on nõrk, aga armee

areng on üllatavalt hea. Meie, IP ja IA vaheline koostöö sujus kuna nad austavad meid väga

väga, aga meilt nõuab see suurt kannatust.

7. Kas Sulle olid piisavalt tagatud asju nii, et Sa ei pidanud millegi muu, kui oma missiooni

ülesannete täitmise pärast muretsema?

JAH

8. Uudistest on ka kuulda olnud Teie seitsmekümnekahe tunni pikkused jalgsi patrullid, kui

kurnavad need olid ja milline oli lahinguvalmidus siis juba kolmandal päeval?

Ära usu kõike mida lehed kirjutavad. Kuumus Tappis juba peale kolmandat tundi. Järjest üle

kolme tunni eriti ei suuda. Peatused puhkuseks ja enda kosutamiseks iga paari tunni tagant

10

vähemalt pooleks tunniks. 72 tunni jooksul oli reaalset liikumist jalgsi 24 h. Ülejäänu

masinatega või lihtsalt passimine.

9. Kuidas kohalikud suhtusid Teisse?

Arvamused oli mitmeid, aga enamustele meeldisime rohkem kui ameeriklased. Kui oli vaja

kohalikke aidata siis tegime selleks rohkem kui teised riigid. Meid usaldati ja tunti.

10. Kuidas käitusid inimesed, kelle pommitesti tulemus oli positiivne või kuidas käitusid

inimesed, kelle hoovist leiti relvapeidik või toast keelatud seadeldisi?

Tegid imestunud näo ja hakkasid valetama. Nad ei tea kuda see võimalik on ja kuda need sinna

said ja need ei ole nende omad jne.

11. Kas vastutusala, mis Teie üksusele määrati oli sobiliku suurusega, või selle territooriumi

peale oleks vaja olnud suuremat üksust?

Ennem puhkust oli vastutusala liiga suur ja tegemist oli palju. Peale puhkust läks ala väiksemaks

ja siis kiskus liiga igavaks ja rutiinseks.

12. Milliseid ressursse oli Teil ka peale oma varustuse võimalus kasutada USA Armee

poolt?

USA poolt. Kergekuulipildujad, Humwe´d, paar salastatud asja ja kopterite toetus.

13. Kuidas mõjus pool aastat kõrbes viibimine tervisele?

Ei kurda. Inimene harjub kõigega. Mingit haigus ise külge ei saanud, aga oht seal selleks on

suur.

11

14. Kas taastusravi, mille saite peale tagasitulekut oli piisav/sobilik?

JAH

15. Räägitud on Iraagis käinud sõdurite lahingukogemuste kasutamisest Eesti Kaitseväes,

kui aktiivselt on Teie või Teile eelnevates üksustes teeninud sõdurite kogemust ära

kasutatud?

Kõik ei pruugi sealt mitte mingit lahingkogemust saadagi. Kasutus on suht null. Kui sõda peaks

kunagi Eestit jälle kimbutama siis kindlasti tuleb see kasuks.

Estpla 13.

Janek Otsatalu.

Laskur.


Valik oli lihtne. Juba ajateenijana tahtsin minne Scoutspatajoni tööle, et sealt edasi pääseda

misjoonile.Mõne aja pärast määrati mind ESTPLA-13 rühma reserv meheks.Mida aeg edasi

seda rohkem tahtsin pääseda põhinimekirja, et osaleda missioonil Iraagis.


Teenisin ma ESTPLA-13 rühmas ja ma olin laskuri ametikohal. Iraagis olin ma mitmel ametil,

sain proovida nii vanemlaskuri ametikohta kui ka autojuhi oma.



tunne?

12

Jah raha pärast ei ole mõtet Iraaki küll minna, see raha ei tasu seda higi ja vaeva ära. Peamine oli

ikka ennast proovile panna ja lahingkogemus.


Ettevalmistused misjooniks algasid juba 13.veebruaril 2006. aastal,kuigi lendasime minema

alles 7. juuni. Ettevalmistus aega oli ikka küllaga.



Varustusega on alati probleeme, nii misjoonil kui ka rahulikus piirkonnas. Põhirelvadeks oli

meil Galil SAR pluss lisaks veel mõndadel infrapuna filtriga taskulamp relva küljes. Enne

puhkusele minekut said meie relvad nö. Täienduskuuri. Saime uued laesääred, kuhu andis

hulgaliselt lisaseadmeid külge panna, nagu näiteks infrapuna filtriga taskulambid, infrapuna

laser sihikud, sihtimisseadmed ja ka 3x suurendused. Varustuses olid ka paar summutit ja

palstikust salved. Autot olid vanad, kuid tegid enda töö ära. Tõsises olukorras seisam ikka ei

jäänud. Kuulivesti ainsaks puuduseks oli see, et seal ei ole aasasid, et salvetaskuid ja muud

lisavarustust külge riputada. Hea näide on Ameeriklaste kuulivest.Metalliotsijat kasutasin vähe.

Ja Ameeriklaste vaatlusseadmed olid ikka suureks abiks, kui ka Eesti öövaatlusseadmed.


võimalus?

Head koostöövõimalust nendega ei ole. Kui nad minu läheduses olid, tundsin ma ennast rohkem

ohustatuna kui lihtsas patrullis. Nad käivad alati kaitseriivid maas ja on olnud olukordi, kui käib

ka juhuslik lask. Aga vaikselt nad ikka arenevad.



13

Jah tagalaga oli kõik korras, nii et pidi ainult misjooni pärast muretsema.



Jah patrullid olid meil pikad ja kurnavad. Loomulik on see, et kui oled väsinud ja kurnatud, kaob

ka lahing valmidus. Puhkeaega oli küll vähe, aga lihtsalt pidi hakkama saama.


Kohalikud suhtusid meisse hästi. Alati kui mööda tänavaid sõitsime või olime jalgsi patrullis

lehvitati meile, visati käppa jne. Lapsed käisid ja nurusid kommi, võimalusel andsime neile ka.

Jagasid ka informatsiooni kurikaelte kohta, aga esines ka neid kes meid ei sallinud, aga neid oli

vähe.



Käitusid nad rahulikult, neil ei olnud ju muud võimalustki. Kohe kui midagi avastati võeti ta

kinni ja pandi käed raudu ja toimetati ülekuulamisele. Neil ei olnud reageerimisaegagi, et kuhugi

põgededa. Taolisi olukordi oli meil ka missiooni eelses väljaõppes, nii et midagi uut meil Iraagis

ette ei tulnud, kui vaid reaalne olukord.



Ei oska komenteerida.

14


poolt?

Meil oli kasutada nii meditsiini kopterit kui ka lahingkoptereid. Lahingkopterid olid alati

toetuseks kohal ja väga kiiresti. Samas oli ka võimalus kasutada abi tankide näol, kui ka

demineerijate ja toetusüksuste näol


Kõrbes viibine suvekuudel on ikka väga raske, kui parimetel aegadel oli varjus 55 kraadi, ja

enda varustusega oled patrullis. Vett kulus väga palju. Oli ka kokku kukkumisi kuumuse käes.

Endal oli kaks juhust, kus oleks pildi tasku visanud, aga sain õigel ajal jaole aj pidasin laagrini

vastu, kus lasin ka kohe soolalahust veeni panna. Kõrval mõjusid eestis ei ole täheldanud, kluid

tervist sai ikak rikutud küll.


Taastusravi oli õige küll, kuid oleks võinud olla rohkem protseduure. Üldpildis jäin ikka rahule.



kasutatud?

Scutspataljonis ei oel küll täheldanud, et oleks lahingukogemustega mehi kuidagi eriliselt

kasutatud. Seal läheb kogu väljaõpe ikka edasi. Teistes üksustes, näiteks ajateenijatele

õpetamiseks oleks küll kasulik.

Estpla 11.

Taavi Kunder.

Vanemlaskur.

15


Valik- valik seda ei teinudki ma ise, see põhimõtteliselt tehti minu eest, nimelt kompanii-ülema

otsus oli see et ma lähen Iraaki. Kuna peale ohuastme polnud mul muud põhjust, et mitte minna

siis läksingi.


Estpla 11 ja vanemlaskur.



tunne?

No oleneb muidugi missioonist kuid jah Iraak polnud nüüd küll see koht kus raha eest minna-

ohuaste ja palk olid suht ebavõrdsed.


Peaaegu 1 aasta ennem.



Suht koht - enam vähem –USA omaga võrreldes varustus võiks kergem olla, kuid relvastuse

poolest olin ma rahul


võimalus?

16

Jobu kari.



Ei, naisi oli vähe…aga muidu oli ikka põhimõtteliselt kõik olemas.



Eks see lahing valmindus langes juba tundidega …. Kuna kui keset suve on päikese käes 76 C

siis pole seal midagi head loota, eriti kui veel relv on nii kuum et ilma kinnasteta seda kätte võtta

ei saa.


Päeval enam vahem aga kui neil öösel avaneks voõimalus tappa siis nad tapaksid kõik maha.



Paanikasse ei satutud kuid ega mis neil ikka teha.



Kui ma õieti aru sain siis meil oli kompanii suurune ala- kuid meil oli rühm.

17


poolt?

Praegu ei teagi.


Eriti hullu ei olnud.


No tegelikult ega seda eriti vaja ei olnud aga muidu oli hea.



kasutatud?

Põhimõtteliselt väljaõpe on sama mis muidugi Scoutspataljonis aga lihtsalt on kõik mis

võimalik üle korratud. Iraagi poolt saadud kogemused olid jällegi vähe erinevad nimelt pole

varem olnud tegemist nii kõrgete temperatuuride, erilise maastiku ja ilmastiku-tingimustega.

Estpla 12.

Meelis Sander.

Kuulipildur.


Ma tegin selle valiku juba ammu, kui liitusin selle väeosaga olin ma kohe valmis minema, ma ei

kahelnud hetkekski.

18

2. Mis üksuses ja mis ametikohal Sa teeni(si)d?

Kui võtta Eesti nime järgi, siis olin Rahu Operatsioonide Keskuse nime all, aga Iraagis olin ma

ikkagi BULLDOG 7 – 10 Cavalerí all. Ja teenisin kuulipilduri ametikohal.



tunne?

Jah, selles on õigus, raha pärast sinna minna ei saa, sest see pole suur summa, et sinna raha

pärast minna. Lihtsalt, kui Sa oled hinges sõdur, siis Sa ei tee seda raha pärast.


Ettevalmistused algasid 12. August 2005.



Relvastusel ei olnud viga midagi need pidasid kõrbes väga hästi vastu ja ka polnud varustusel

viga aga vestid olid liiga rasked kuigi need ei olnud hullud pikka peale harjus ära


võimalus?

Sellele ma ei saa vastata.



19

Jah, ma ei saa millegi üle nuriseda mis oli hädavajalik selle me saime kõik kätte ei olnud

probleemi sellga.





Kohalikud suhtusid hästi, kogu aeg lehvitasid ja naeratasid aga paraku ei saa neid usaldada, sest

nad kõik on sõbralikud aga öösel panevad sulle pommi






Sinna oleks olnud vaja kõvasti suuremaid üksusi, aga see on aind minau arvamus.


poolt?

Kõike, soomukeid, koptereid oli vaid ainult kutsuda ja polnud probleemi USA toetas Eestit hea

meelega.


20

Ei olnud viga, saab hakkama. Ei saa ka selle küsimuse juures pikemalt rääkida.


Taastusravi oli väga hea ei ole ühtkit halba sõna öelda.



kasutatud?

Vot sellele ma ei oska vastata nii enam – vähem ma arvan.

21

Analüüs.

Kui vaadata intervjuude küsimuste vastuseid, siis on mitmeid sarnasusi ja mitmeid erinevusi,

põhilised sarnasused on järgnevad:

1. Kedagi ei sunnitud Iraagi minema.

2. Keegi ei läinud missioonile raha pärast.

3. Varustuse üle ei nurisenud keegi.

4. Head suhted ameeriklastega.

Erinevused on järgnevad:

1. Missiooni nimekirja sattumise kord.

2. Ettevalmistuste aeg missiooniks.

3. Kohanemine kõrbeloodusvööndiga.

4. Mõju indiviidile

Nendest võib järeldada, et sõdurid on erineva väljaõppe tasemega, kuna ettevalmistuste aeg on

olnud erineva pikkusega. Kuid võib olla suht kindel, et keegi ei kahetse minemist. Sõdurid

võivad elu lõpuni tunda uhkust sadade või isegi tuhandete päästetud eluda eest, kui nad on

avastanud suuri ja ülisuuri relvapeidikuid, muid keelatuid asju ja vangistanud terroriste.

22

Reportaaz Iraagist.

Tulevahetus Sab – al – Booris.

Juhus tahtis, et pidin Iraagis sattuma ka tõelise tulistamise alla. Järgnevas reportaažis katsusin

seda edasi anda, mis meelde jäi. Sama lugu koos fotodega ilmub homme Eesti Päevalehe

paberväljaandes. Kogesin oma silmaga, kui külmavereliselt tegutsevad Iraagis Eesti sõdurid

tulevahetusse sattudes - kaitstes rahulikke elanikke.

Tulevahetus on sõjas sõduri argipäev. Iraagis toimuvat nimetavad sõjaväelased madala

intensiivsusega sõjaks. Seda võib seal teenivate Eesti sõdurite kontekstis tõlkida nii, et

tulistamist on, aga mitte iga päev. Mitte ka iga nädal. Aga on. Meie sõdurid ei ole seal

päevitamas.

Eesti sõdurid üritavad Bagdadi külje all Sab-al-Boori linnakeses kehtestada elementaarset korda.

Et inimesed saaksid poes käia. Kõik ei julge pärast ramadani-aegset vägivalda seda siiani teha.

Et lapsed saaksid kunagi taas kooli minna. Praegu pole seal jupimat aega ükski kool 18-st

töötanud. Et inimesed julgeksid üldse oma majast välja minna.

Seda kõike takistab usulise tagapõhjaga vägivald šiiiade (60 protsenti Iraagi rahvastikust, aga

Saddam Husseini ajal alla surutud) ja sunniitide (20 protsenti Iraagi rahvastikust, kuid Saddami

ajal valitsesid nemad riiki) vahel. Eesti sõdurid on Sab-al-Boori linnakeses nende vahel – nad

kaitsevad šiiiasid sunnide rünnakute eest ja sunnisid šiiiade eest. Lihtsad inimesed on

silmnähtavalt tänulikud. Sab-al-Bor on õnnetu linn selles mõttes, et need kaks usugruppi elavad

seal läbisegi ja seetõttu on palju kättemaksurünnakuid.

Ja kui sinna vahele satud, siis on paratamatu, et ka sind tulistatakse. Kummagi poole

äärmuslastele ei meeldi korraloomine Sab-al-Booris.

*******

23

Kolmapäeva pärastlõunal oli Sab-al-Booris kõik rahulik. Eesti rühma ülem, leitnant Meelis

Jõemaa vestles kohalikega, uuris elu. See on tema üks põhitöö, suhelda pidevalt kohalikega ja

koguda nii infot võimalike kättemaksuaktsioonide kohta.

Istusime jaoga soomustatud veoauto Unimog kastis ja jälgisime ümbrust. Jõemaa käis mitmes

majas.

Alati kogunes peatuste ajal veoautode ümber terve pilv lapsi, kes karjusid „Šokolata, šokolata!”

Šokolaadi meil polnud. „Maku, maku!” karjusime vastu. See peaks araabia keelese tähendama

midagi ligilähedast sellele, et pole. Pole šokolaadi. Veidi oli komme ja sõdurid jagasid ka vett.

Osa sõduritest mängisid lastega jalgpalli, mina tutvusin kohaliku putkapidajaga. Muide, sõdurid

ei mängi lastega alati palli niisama, vaid vahel ka kindla eesmärgiga. Kui on suur lage ala, mida

on raske kontrollida, eriti kui seal sibab ringi palju lapsi, siis on kasulik saata paar sõdurit

lastega palli mängima ning momentaalselt kogunevad kõik lapsed sinna nagu mesilased. Siis ei

ole lapsed enam võimaliku rünnaku korral otse kuulide all.

Vist kolmanda peatuse ajal tol päeval läksin mind varjuna saatnud sõduriga kuulama, mida

leitnant kohalikega räägib. Tema ümber oli hunnik mehi, paistis huvitav jutuajamine olevat. Ka

üks šeik astus ligi. Šeik on midagi külavanema või siis linnaosa vanema moodi neil, kui Eesti

oludesse ümber tõlkida.

Ootamatult kostis meist veidi eemal kõva tulistamist. Need algavad muidugi alati ootamatult.

Seekord oli see palju lähemal, kui ma varasemate patrullide ajal olin kuulnud.

Keegi karjus mulle: „Tõmba seina äärde!” Tõmbasin, edasi kästi mul liikuda aia äärest

tahapoole ja joosta auto peale. Jooksin. Lapsed ja kohalikud mehed ümberringi. Jooksin kolaki-

kolaki üle mingi raualasu ja kohalike vahelt slaalomit tehes Unimogini ja tegin elu kiireima

autokasti ronimise.

Jaoülem Janek Mäeorg karjus „Lõunasse!”

24

Järgnev oli tõeline offroad-ralli läbi paarikümne sentimeetri sügavuste aukude nii, et mehed

kastis lendasid.

Jõudsime platsini, kust tulistamine kostis. Peale ühte hoovi sisse jooksva vanamehe kedagi ei

näinud. Kähku tõmbasime Unimogiga sinna, vanamees tuli automaat käes hoovist välja. Vist

kõik kuus meest kastist karjusid talle nagu kõrist tuli: „Down, down”, järgmisel hetkel olid

sõdurid kastist väljas ja pikali viskunud vanamehe juures, kelle automaat löödi jalaga eemale.

Ega sel hetkel sa ei tea, kas tegemist on pahatathliku ründajaga või oma kodu kaitsjaga.

Siis jäi tiba rahulikumaks. Vana ei hakatud kaasa võtma, sest tundus, et ta rääkis tõtt, et ta

kaitses oma maja. Ta näitas käega kuhu tulistajad olid põgenenud. Samal hetkel kostis näidatud

suunast jälle tulistamist.

Sama kiirelt kõik kasti ja minema tolles suunas. Veel hullem offroad.

Jõudsime lähedal asunud kooli juurde, vaikus. Rühma teised kaks masinat olid kuhugi omas

suunas sõitnud. Olime üksi.

Sõitsime kooli ümbert ringi, kui korraga hakkas jälle laskmine. Sõitsime veidi edasi. Äkki taas

lasud. „Meie suunas tulistatakse,” karjus keegi.

Tegin et sain soomustatud kasti äärest pea allapoole. Julge hundi rind on haavleid täis, meenus

mulle ühe Eesti sõduri lause.

Lasud käisid päris lähedalt. Selge, tulistavadki meie suunas. Ja just selle külje pealt, kus mina

istusin. Sa kurat!

Tornis hakkas kuulipilduja tööle. Lühidalt lasi, pärast tuli välja, et tekkis tõrge.

„Laske vastu,” käskis Mäeorg. Kuulsin, kuidas parema kõrva ääres üks poistest tulistama

hakkas. Kõrvatropid on ühed head asjad, seda ma ütlen. Kohe avas ka minu kõrval istunud sõdur

tule.

25

Vastu enam keegi ei tulistanud. Põgenesid. „Jätke laskmine!” hüüdis Mäeorg.

Enam me tulistajaid jälitama ei hakanud.

Oligi kõik läbi. Kõik kokku viis kuni kümme minutit.

Midagi tunda küll ei jõudnud. Kõik käis nii kiiresti. Mäletan, et vaatasin, mida sõdur minu

kõrval teeb, kuidas automaadi tõstab ja tulistab. Ja ise hoidsin pead madalal.

Tulistamise ajal unustad kartmise ära, ütlesid hiljem sõdurid.

Sõitsime platsile, kus oli põhiline tulevahetus. Saime leitnandiga kokku. Seekord olid sunnid

rünnanud šiiite. 10-15 meest, kõik ühesuguste punaste pearättidega.

Eesti poisid tegid sellele rünnakule õnneks lõpule peale enne, kui see õieti alata sai. Osa

ründajatest jätsid põgenedes isegi sandaalid maha.

„Ilmselt oli neil mingi suurem aktsioon plaanis, kui nad nii suure pundiga kogunesid,” ütles

hiljem Jõemaa.

Peagi olid juba lapsed ka platsil kohal. Nemad on Sab-al-Booris juba tulistamisega harjunud.

Lapsepõlv missugune!

Vahepeal tuli infot, et ründajad võisid end peita eemal asuvasse endisesse gaasijaama. Jõemaa

võttis ühe jao kaasa ning ründas seda, aga jaam oli siiski tühi. (Siinsed fotod on just sellest

episoodist, kuidas poisid jaama lähevad. Tegin fotod veidi eemalt Unimogi kastist.)Tunda oli,

kuidas meestel adrenaliin pulbitses. „Kurat, no ei saa nad rahus elada!” vandus üks sõduritest.

Jutt jumala õige.

26

Aasta 2009 – mis on vahepeal muutunud?

Uudised, mis mõjutavad arvamusi

Laaneots: USA on meilt üle võtnud taktikaid ja protseduure

Kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa sõnul on liitlasjõud Eesti jalaväerühma väljaõppe ja

oskustega väga rahul ning USA üksused on Eesti rühmalt üle võtnud ka taktikaid ja

protseduure.Julgeolekuolukord Iraagis on kindralleitnant Laaneotsa sõnul oluliselt paranenud,

vahendas kaitsejõudude peastaap.

Vägivalla tase on langenud 70%. Liitlasväed on Iraagi valitsuse haldusesse üle andnud üheksa

provintsi kaheteistkümnest, mistõttu USA kavatseb sel aastal oma väekontingenti Iraagis

vähendada.

Selline seis oli mõõdunud aasta 12. märtsil, Kaitseväejuhataja kinnitusel. Kaitseväejuhatajani

jõuavad kaitseväe kõige kindlamad ja otsesemad andmed ja seega ei ole põhjust nendes

andmetes kahelda. Lisaks kinnitab väidet vägivallaga võrdeliselt vähenenud uudiste hulk

terrorirünnakutest.

Päev varem rääkis Kaitseväe ohvitser:

Hoolimata sellest, et rünnakud pole lõppenud, on neid tänavu ööpäevas üle terve Iraagi 70 - 80

võrreldes 200 eelmisel aastal samal ajal. Palju on aidanud kohalike omakaitseüksuste loomine ja

Iraagi armee on kosunud. Seda eelkõige ka tänu püsivalt kõrgele naftahinnale, ütles Reimann.

27

Iraagil siiski oli massihävitusrelvi

USA on alates 2003. aastast, mil Iraagi vallutas, leidnud sealt üle 500 keemiarelva ja tõenäoliselt

leitakse neid tulevikus veelgi.

Kongressi esindajatekoja luurekomisjoni esimees vabariiklane Pete Hoekstra ütles, et

avalikustatud dokument kinnitab massihävitusrelvade olemasolu Iraagis. “See näitab, et relvi on

leitud, neid on veelgi ja et Iraak ei olnud MHR-vaba tsoon,” ütles Hoekstra. Samas tõstatab see

küsimusi relvainspektsioonide kohta ning annab aimu Saddami Husseini kavadest. Lisaks

väidetakse äsjases luureraportis, et Iraak müüs oma massihävitusrelvi rahvusvahelisel mustal

turul.

Leitud relvad on arvatavasti valmistatud enne 1991. aastat ega ole seega kinnituseks, et Iraak

jätkas massihävitusrelvade programme 1990-ndatel. Samas tõestavad nad, et Saddam Hussein

valetas, kui ta kinnitas, et kõik MHR-id on hävitatud. Samuti näitab see, et relvainspektorid ei

olnud suutelised peidetud relvi leidma.

Minu jaoks oli põhiline osa sellest uudise osast see, et relvainspektorid ei olnud suutelised

leidma peidetud relvi. Ehk siis inimesed, kes peaksid olema inspektorid, kelle andmetele me

võiksime julgelt tugineda ei suutnud täita ainsat ülesannet, mida neile anti piisavalt korralikult.

Me ei saa siin väita, et inimene eksib või ei eksi, sest tegemist on väga suure eksimisega ja väga

suure süüga USAle, mis sisuliselt põhines kellegi eksimusel, mis käib läbi vaid paarist uudisest.

President Bush väitis, et Iraaki tungiti massihävitusrelvade ohu tõttu. Mina ei saa otsustada, kas

nii see oli või ei olnud. Aga saan toetada väidet, et massihävitusrelvad olid olemas, kui

sõjaväeluure seda kinnitas. Seega kui tõesti olid massihävitusrelvad sõja põhjuseks, siis sõda on

sisuliselt minu jaoks põhjendatud. Asi ei ole selles, et kas relvi leiti sõja alguse perioodiga kuni

2006 aasta keskpaigani üle 500 või üle 1 000, vaid asi on selles, et massihävitusrelvade oht oli

olemas, seega ka ametlik sõjapõhjus. Peamine pole alustada sõda vaid see, et inimene, kes on

süüdi mõistetud 5 000 kurdi surmamises, kellele on süüdistusi esitatud 180 000 inimese

surmamises ja kelle valitsemise ajast on leitud massihaudasid, mis kokku teevad kuni 600 000

28

inimese surnukehad. Oli äärmiselt vajalik sekkuda, et selline tegevus ei saaks jätkuda! Sekkudi,

kuid kahjuks valesti ja suurte mõõdalaskmistega.

Iraak: Süüria on terroristide varjupaik

Iraagi valitsuse pressiesindaja Ali al Dabbagh sõnul lasub vastutus veresauna eest Iraagis

Süürial, teatab The Telegraph.“50 protsenti mõrvadest ja pommitamistest tehakse araabia

äärmuslaste poolt, kes tulevad Süüriast,” teatas Dabbagh. “Nad tulevad Süüriast ja meil on

tõestusmaterjali, mis seda kinnitab.”

Süüria ja Iraagi suhted on järjest halvenenud, Iraagi valitsus on varemgi korduvalt süüdistanud

oma põhjanaabrit terroristide toetamises ja üle piiri saatmises.

Selle uudise tähtsus on selles, et see toob esile selle, et väga paljud terroristid on pärit Süüriast,

mitte nad ei ole iraaklased, kes soovivad iga hinna eest koalitsioonivägesid rünnata, selline väide

võib muuta statistilisi tulemusi vägivalla teemadel. Sest pole mingit alust arvata, et rünnakut

ettevalmistavad süürlased end küsitlustes ikka süürlasteks nimetaksid. Statistikas on nad

iraaklased.

Tulevik: Eesti sõdur Iraagi kohtus?

Vahetult enne jõule võttis Iraagi parlament vastu seaduse, mille alusel saaksid seal lisaks USA

vägedele teenivad teiste riikide sõdurid oma missiooni veel pool aastat jätkata. Kuid sama

seadus annab Eesti sõduri missioonil toime pandud tahtliku kuriteo korral kohaliku kohtu

alluvusse.

Kuigi tundub väheusutav, et Eesti kaitseväelane võiks missiooniülesandeid täites sellise asjaga

29

hakkama saada, pole kellelgi Iraagi seaduste segaduses aimu, mis võib seal tahtlikuks kuriteoks

osutuda, kirjutab Eesti Päevaleht.

Uudise tähtsus ei ole mitte ainult see, et Eesti Vabariigi kodanik võib sattuda Iraagi kohtu alla

vaid lisaks ka Iraagi poliitiline julgus viia iseseisvalt sisse reforme ja kehtestada piiranguid

koalitsioonivägedele, kes seni said väga suurte volituste tõttu end mugavalt tunda. See näitab, et

vägede töö on vilja kandnud, Iraagil on nüüd oma poliitika ja omad otsused, mida ta võib

kehtestada nii oma- kui vöörvägedele.

30

Kaitseväelased välismissioonide vajalikkusest

Kaitseäve struktuurides anonüümseks jääda sooviv töötaja kõneleb internetis:

Minu arvates ei saa väita, et välismissioonidel pole midagi pistmist Eesti riigi kaitsmisega. Riigi

julgeolekut ei tagata mitte ainult puht-sõjaliste vahenditega, vaid muuhulgas ka läbi välis- ja

julgeolekupoliitika, mille üheks osaks ka osalemine välismissioonidel. Sellel, et meie kaitsevägi

osaleb (osales) missioonidel Iraagis ja Afganistanis (ja mitte mingite tagalaüksustega, vaid

lahingüksustega, millel puuduvad sisuliselt piirangud lahingutegevuses osalemiseks) on väga

konkreetne ja märgatav kasu meie välispoliitiliste positsioonide tugevnemisel nii USAs kui

NATO-s ning need on meile avanud palju uksi, mis on siiani suletud paljudele teistele NATO

uusliikmetele. Selleläbi on tugevnenud Eesti välispoliitiline positsioon ehk teisisõnu paranenud

Eesti julgeolek.

Kui võrrelda Eestis reservarmee loomisega hõivatud inimeste arvu ning selleks eraldatud

investeeringuid välismissioonide omaga, siis ei vasta minu hinnangul tõele ka väide, et

välismissioonidest on saanud kaitseväe peategevus. Pigem on asi vastupidi – välismissioonid on

selgelt kõrvaltegevuseks esmase iseseisva kaitsevõime arendamisel. Kaitseväes on praegu

umbes 3000 kaadrikaitseväelast ja 2500 ajateenijat, kelledest välismissioonidel osaleb või

valmistub osalemiseks ca 500 peamiselt Scoutspataljoni võitlejat. Ka Scoutspataljoni väljaõpe

on minu teada peamiselt Eesti-keskne ning missiooniüksuste väljaõpe toimub peamiselt vaid

Kalevi pataljonis (endine ROK) selleks spetsiaalselt ettenähtud kursustel. Mingit muud

spetsiaalselt missioonide jaoks ettenähtud struktuuriüksust või eraldi staapi kaitseväes pole.

Kaitseväe aastane palgafond on umbes miljard krooni, millest missioonikute palkadeks ei kulu

minu teada rohkem kui 10-15%. Valdav osa nii relvastuse, varustuse kui ka

ehitusinvesteeringutest (uued ja remonditud kasarmud, transpordivahendid, sidetehnika,

haubitsad, Mistralid, Milanid, rakmed, seljakotid, kiivrid jne jne) on läinud seni ja läheb ka

edaspidi valdavalt reservüksustega seotud kuludeks.

Varustuse-relvastuse poolest erinevad missioonikud ajateenijatest vaid Pasi-soomukite ning

öövaatlus- ja sihtimisseadmete poolest ja sedagi peamiselt põhjusel, et paratamatult uut kraami

31

kõigile ei jagu ning on loomulik selliste asjade puhul eelistada neid üksuseid, kes sõdivad juba

täna, mitte homme.

Kokkuvõttes neelab missioonidel osalemine kaitseväe eelarvest iga-aastaselt umbes 250 miljonit

krooni, mis moodustab 5-7% kaitse-eelarvest. Isegi kui arvata siia otsa kaudsed kulud

missioonispetsiifilise varustuse ostmiseks, pole selliste numbrite puhul adekvaatne väita, et

välismissioonidest on saanud kaitseväe põhitegevus.

Samas pole välismissioonid paljudele kaadrikaitseväelastele nii rivis kui staapides mitte kõrval-,

vaid paratamatult põhitegevuseks. Olukorras, kus missioonidel on pidevalt surnuid ja haavatuid,

ei tohiks missioonidesse suhtuda kui kõrvaltegevusse, vaid kui millegisse, mis on kui mitte

ressurssiliselt, siis tähenduslikult sama oluline, kui ajateenijatest reservüksuste tootmine.

Olen nõus, et tulenevalt missioonide mahust ja ohtlikkusest on missioonikud saanud võibolla

teenimatult rohkem avalikkuse ning kaitseväe ja Kaitseministeeriumi tähelepanu, kui need sama

tublid mehed, kes aastast aastasse ajateenijatega niiskes metsas külmetavad. Samas on

avalikkuse ja juhtkonna tunnustus tavalisele missioonikule oluline ning kui hakatakse lohakalt

suhtuma missioonikute ettevalmistamisse ja varustamisse, siis on selle tagajärjeks uued

tinakirstud ja jalutud sõdurid.

Üks mees missioonil maksab miljon aastas. Kokku seega astas ca 250 miljonit, mis sisaldab

endas mitte ainult palgaraha, vaid transpordikulusid, laskemoona, jooksvaid varustus- ja

remondikulusid jms.

Palk jääb minu arvutuste kohaselt 100 miljoni piiresse. Arvutagem koos. Missiooniku palk

oleneb tema auastmest ja teenistuskohast ning ulatub Kosovo reamehe 25 000-st Afganistanis

teeniva koloneli 50 000-ni kuus. Keskmiseks tuleb ilmselt kuskil 35 000 krooni sõduri peale

kuus. 35 000x250x12=105 miljonit. Ehk umbes 10,5% kaitseväe personalifondist.

Ma ei saa öelda, et ma oleksin eriti pädev meie missioonikute vaimse tervise ja hingehädade

teemal.

32

Ühest küljest väidetakse, et Eesti missioonide optimaalne pikkus (kuus kuud, mille sisse mahub

puhkus kodumaal) ja Eesti inimese heaoluühiskonna poolt rikkumata natuur üldiselt väldib seda,

et missioonikutel tekiksid tõsisemad hingehädad. Psühholoogid on meie sõdureid ikka omajagu

uurinud ning üldiselt on nad ise sellise hinnangu andnud, nentides samas, et tegemist võib

potentsiaalselt olla tõsise peiteprobleemiga, kuna stoiline Eesti mees lihtsalt ei julge oma

hingehädaga arsti juurde minna, kuna seda peetaks nõrkuse tunnuseks.

Teisalt on välismissioonidelt viimase 14 aasta jooksul läbi käinud paartuhat Eesti meest, sh

ohtlikelt Afganistani ja Iraagi missioonidelt. Intsidente on aga olnud minimaalselt ning mina

pole veendunud, et kasvõi viimase tulistamisjuhtumi taga olid missioonil saadud hingehäda.

Inimene võib kehvade geneetiliste eelsoodumuste tõttu olla purjus peaga ebastabiilne ja

vägivaldne ka olenemata sellest, kas ta on teeninud Afganistanis, Kosovos või Norras ehitajana.

Teine kaitseväelane kirjutab:

Missioon on reaalne võimalus juhtida reaalset üksust (jagu,rühm, kompanii) terve aasta vältel

(väljaõpe pluss missioon ise). Et vähegi oma silmaringi laiendada, peaks iga allohvitser ja

ohvitser sellest võimalusest kahe käega kinni haarama. Kes vähegi planeerib pikemaajalist

karjääri kaitseväes, siis peaks ta aru saama, et mingist hetkest peab ta nagunii istuma kusagil

kabinetis ja tootma erinevaid dokumente. Aga kui kogu kaitseväelase karjäär sellest koosnebki,

et pabereid toota ja puudub reaalne kogemus, siis sellest meie probleemid alguse saavadki. Asi

lõppeb sellega, et püramiidi tipp ei saa aru probleemidest, mis tekivad allpool, kuna nad on

sellest osast kaarega mööda läinud. Olgem ausad - missioonid on ainuke võimalus

meiesugustele teoreetikutele (sest paraku KVLK ja KVÜÕA toodavad teoreetikuid, olen ka ise

sellest koolkonnast pärit ) oma teadmisi praktikas katseda. Lähen järgmine kevad oma

kolmandale missioonile rühmaülemana ja ma ei tunne veel, et ma oleksin saanud piisavalt

kogemusi, et öelda: "nüüd aitab, olen kohuse riigi ees täitnud". Võin julgelt öelda, et missioonid

on olnud kõige parem osa minu teenistusest.

33

Veel - kui ohvitser peab missioone mõtetuks pläustiks, siis äkki on ta vales kohas? Ohvitser

peab olema eeskuju oma alluvatele ja kui ta ei saa aru, et missioonid on osa riigi

rahvusvahelistest kohustustest ja tema kohus kaitseväelasena/ohvitserina on vajadusel neid

kohustusi täita, siis oleks ehk aeg ametit vahetada?

Ja mis puutub veeblitesse, siis loen õigeks seda, et vanemveebliks ei saada ilma

missioonikogemuseta. Ja see kogemus peaks olema jaoülema, rühmavanema või

kompaniiveeblina või vastaval ametikohal, mitte kusagil sokke lugedes. Kõik see aitaks kaasa

allohvitseride professionaalsuse tõusule, kuna nendel tugineb suures osas väljaõpe ja selle

järjepidevus. Aga kui veeblid kardavad võtta jaoülemana vastutuse 10 inimese eest

sõjapiirkonnas, siis miks nad peaksid olema sobilikud õpetama rühma VÕK-is ja võtma

vastutuse 40 inimese eest? Või mis annab neile siis õiguse õpetada välja uusi allohvitsere?

Teoreetikud toodavad teoreetikuid. Veeblite tahtmatus osaleda missioonidel paneb tohutu pinge

ühe pataljoni allohvitseridele, kes peavad Afganistani minema vahel juba 6 kuud peale eelmise

missiooni lõppu.

Lähen kevadel missioonile veeblitega, kes on käinud 3 ja 4 missiooni ning ütlen ausalt, et kuigi

ehk administratiivselt pole nad sokilugemises ja ajateenija kantseldamises eriti tugevad, siis

reaalse üksuse juhtimises lahingsituatsioonis eelistan ma neid igal hetkel teoreetikutele.

Ühesõnaga, pikk jutt lühikeseks võetuna: ärge vaadake missiooni kui kohustust vaid kui

võimalust.

Kaitseväe välismissioonide teemal kõneleb ka kolmas isik:

Ei poolda militaarturismi, kus jänkionult peasilituse saamiseks pannakse magama lõviosa

riigikaitseks ettenähtud rahadest. Jutt meestele kogemuste andmistest on idiootidele, sisuliselt

õpivad mehed seal võitlust partisanidega ja teevad politseitööd. Selline koolitus on paras

märulipolitseile ja K-komandole, mitte armeele. Kui idapool tankimootorid käima pannakse, on

selle kogemuse kasutegur null, sest vaja on võidelda ülekaalukate üksustega. Tegelikult oleks

Eesti kaitsevõimele parem saata mehi õppima talebaanide juurde. Jänkionul ja teistel NATO

34

riikidel on tõsise jama korral suuremaid muresid kui Eesti päästmine.

Kui on vaja lippu lehvitada, siis palun, kuid oma võimetest tuleb aru saada. Kompanii

Afganistani ja rühm Iraaki on igatahes olukord, kus varblane üritab kotkast mängida. Saatke

igale missioonile paar staabimeest, sellest on küllalt lipu lehvitamiseks ja ülejäänud rahaga

ehitage oma riigi kaitset.

Nii iraagi kui afgaani missioonid tuleb kohe lõpetada. Kui väga on vaja, siis saatke iraaki 10

politseinikku ja afgaani 3 Päästeameti demineerijat. Las harjutavad, saavad ka tegelikult oma

põhitööks vajalikke kogemusi ja lehvitavad Eesti lippu.

35

Iraagi missiooni lõpp Eesti Kaitseväele

Estpla 17 oli viimane üksus, kes teenis Iraagi rahvast. Kokku on osalenud Iraagis 12

rühmasuurust üksust. Rühmas on olnud 34 – 40 meest, seega kokku on olnud maksimaalselt üle

500 kaitseväelase Iraaki teenimas. Lisaks rühmasõduritele lisanduvad logistika ja staabijuhtimis

kaitseväelased. Kuna mitmed sõdurid on Iraagis käinud mitmeid kordi, siis erinevaid inimesi on

käinud erinevatel hinnangutel 300 – 400. Eesti mission on vaieldamatult olnud äärmiselt edukas.

Eesti üksused on saanud mitmeid kõrgeid tunnustusi nii suuliselt kui medalitega. Ameeriklased

on võtnud Eesti üksustelt mitmeid taktikalisi võtteid. Eestit esindanud võitlejad jäävad Iraagi

rahvast meenutama kui nende toetajaid, algsetest okupantidest said inimesed, keda võis usaldada

ja tänu kellele võis ennast natukenegi turvalisemalt tunda. Iraaklased valdavalt Sab-al-Boori

linnast teavad isegi, kuidas eestlased on leidnud relvapeidikuid, kinni pidanud nende sugulasi

tapnud kurjategijaid ja teinud palju muudki. Eesti üksused olid suure osa oma ajast Sab-al-Boori

linnas, mis oli teatud perioodil ainult Eesti üksuste käes ja seega esindasid terves asulas ainult

Eestit, nad said sellega hakkama ja tulemus on olnud positiivne.

Minu jaoks on kõige tähtsam see, et ükskõik, kas Bush alustas sõda õiglaselt või ebaõiglaselt,

kas Iraagis olid massihävitusrelvad või mitte, Eesti üksused olid sellest suurest rattast väljas ja

tegelesid sellega, millega oli tõesti vaja tegeleda. Nad kaitsesid inimesi, kes ise ennast kaitsta ei

suutnud, pidades kinni kurjategijaid, otsides keelatud relvi, avastades relvapeidikuid ja

demineerides isevalmistatud lõhkekehasid. Sellega me jäimegi silma, sellega osales Eesti Iraagis

ja sellega me tegime head, mis on ülim eesmärk!

36

JULGEOLEKUPOLIITIKA EESMÄRK JA PÕHISUUNAD. JULGEOLEKUOHUD

1.1. Julgeolekupoliitika eesmärk ja põhisuunad

Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on säilitada Eesti iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne

terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus.

Eesti julgeolek tagatakse seaduse alusel kõigi välis- ja sisepoliitiliste vahenditega.

Liikmesus NATOs, Euroopa Liidus ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides ning edukad

kahe- ja mitmepoolsed suhted võimaldavad kaitsta Eesti huve ja saavutada riigi

julgeolekupoliitika eesmärgi.

Eesti julgeolekupoliitika lähtub julgeoleku jagamatuse põhimõttest, rahvusvahelise

julgeolekukoostöö vajadusest ja demokraatlike väärtuste ühisest kaitsest. NATO ja Euroopa

Liidu liikmena soovib Eesti kindlustada oma julgeolekut ning seeläbi ühtlasi tugevdada

rahvusvahelist julgeolekukeskkonda. Kuulumine ühtsete demokraatlike põhimõtete ja

eesmärkidega liitudesse on Eesti julgeoleku peamine alus ja tagatis.

Eesti lähtub põhimõttest, et igal riigil on õigus ja vabadus valida oma julgeolekulahendid ning

igal riigil on kohustus mitte ohustada teiste riikide julgeolekut. Eesti julgeolekupoliitika ja selle

teostamine ei ole suunatud ühegi teise riigi vastu.

Tulenevalt riiklikest huvidest ning liikmesusest NATOs ja Euroopa Liidus tegutseb Eesti oma

julgeolekupoliitikas järgmistes põhisuundades:

• aktiivne osalemine NATO ja Euroopa Liidu struktuuride töös ning koostöö tõhustamine teiste

liikmesriikidega;

• osalemine oma kohustuste ja võimaluste piires rahvusvahelises julgeolekusüsteemis ja -

koostöös, sealhulgas rahvusvahelistes kriisireguleerimis- ja rahuoperatsioonides;

• koostöös liitlastega sõjalise riigikaitse arendamine Eesti kaitsevõime tagamiseks;

• ühiskonna demokraatliku arengu tagamine ja riigi sisejulgeoleku tugevdamine;

• ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase turvalisuse tugevdamine.

37

Julgeolekupoliitika eesmärgi saavutamiseks tagab riik välispoliitilise tegevuse, sõjalise

riigikaitse ning põhiseadusliku korra, rahva turvalisuse ja elutähtsate valdkondade kaitse

vahendite rakendamise omavahelises kooskõlas. Julgeolekupoliitika kujundamise oluline alus on

ministeeriumite ja julgeolekuasutuste koostatavad riskianalüüsid ning ohuhinnangud, mis

aitavad Vabariigi Valitsusel määrata julgeolekupoliitika põhisuunad lühemas perspektiivis ja

ametkondade olulisemad koostöövaldkonnad.

38

Kokkuvõte

Lõpetuseks mainiksin, et mõistlikud Iraagi tavakodanikud, kes tahavad tööl käia ja, et nende

lapsed käiksid koolis on ilmselt igavesti tänulikud eestlastele, kes Iraagis oma elu hinnaga

tagasin nende turvalisust nii, kuidas oskasid. Samuti usun, et iga inimene, kes tunneb eestlaste

tööd Iraagis peab vajalikuks missioonide jätkumist nii Iraagis, Afganistanis ja ka mujal. Me

paistame silma demokraatia esiriigile USA´le, NATO´le ja Euroopa Liidule, kui me aitame teha

alust demokraatia rajamisele Iraagis. Ei saa muuta Iraaki ilma turvalisust tagamata. Kahjuks ma

ei leidnud enam ülesse uudist, mis rääkis Iraagi majanduskasvust linnades, kus on turvalisus

juba tagatud. Palgad on nendes linnades tõusnud 100%, maksud on üldiselt vähenenud 45´lt

protsendilt 15´le protsendile. On toimunud suur autostumine, mobiilistumine ja laiem valik

kaupu on jõudnud Iraagi poodidesse. Inimesed, kes müüsid nädala aega maja ees samu tomateid,

kuna ei julgenud turu peale minna, sest seal on terroristid. Need samad tomatimüüad saavad ka

lõpuks tööd, saavad regulaarselt palka ja nende lapsed käivad koolis. Sellepärast ongi Iraagis

vaja tagada kord ja turvalisus. Ennem ei saa midagi muuta! Ants Laaneotsa väitel on

missioonide tulemusena Iraagis vägivald vähenenud 70%, rünnakuid toimub küll päevas 70 –

80, kuid see on võrreldes 2007 aasta 200 võrreldes vägagi märgatav muutus. Missioon on olnud

edukas ja vajalik nii Eesti kui iga teise riigi osalus!

39

Südamlikud tänud Teile:

Taavi Kunder.

Kristo Ojakäär.

Janek Otsatalu.

Meelis Sander.

40

Kasutatud kirjandus.

http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=5107274&categoryID=123&ndate=1044848728



http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=5361596






http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/2006_11_01_archive.html

http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/2006/11/tulevahetus-sab-al-booris.html

http://www.minut.ee/articles/03/04/02/128205.shtml

http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=266&lang=est

http://www.defendamerica.mil/images/photos/mar2005/photoessays/pi031105a1.jpg

http://uudised.err.ee/index.php?06111346




http://www.sodur.com/foorum/viewtopic.php?t=522

http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=840391

http://www.cnn.com/2009/WORLD/europe/01/22/estonia.troops/index.html


41


http://www.cnn.com/2009/WORLD/europe/01/22/estonia.troops/index.html

http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=840391

http://www.sodur.com/foorum/viewtopic.php?t=522





http://www.defendamerica.mil/images/photos/mar2005/photoessays/pi031105a1.jpg

http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=266&lang=est

http://www.minut.ee/articles/03/04/02/128205.shtml

http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/2006/11/tulevahetus-sab-al-booris.html

http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/2006_11_01_archive.html










Lisamaterjal. Pildid Eesti üksustest

42

http://photos1.blogger.com/blogger/7225/4171/1600/pommimeeste%20kraam.jpg

Viimane Eesti üksus on Iraagist saabunud Tallinna Lennujaama

43

Documents

Lõputöö, 12. klass - Miks on Eesti sõdurid Iraagis