Marja- ja puuviljakasvatus - agri.ee€¦ · Argo Peepson (andmete kogumine ja analüüs) Kalvi Tamm (masinatööde arvestus) Helis Luik (lambakasvatus, köögivili) Kaire Vahejõe

1

Mahetootmisele ülemineku ja mahetoetuse mõju põllumajandusettevõtete tootmis- ja majandusnäitajatele

Tellija: Põllumajandusministeerium Töö teostaja: Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus Töövõtuleping nr 139

Tartu 2011

2

Koostaja: Merit Mikk

Kaastööd: Kersti Kahu (marjad, õun) Priit Põldma (köögivili) Ragnar Leming (loomakasvatus) Katarina Rehnström (munakanakasvatus) Katri Kall (metoodika) Airi Vetemaa (mahepõllumajandus)

Ekspertarvamused ja abi andmete analüüsil: Ilmar Tamm (teravili) Ilme Tupits (teravili) Ülle Tamm (teravili) Reine Koppel (teravili) Karli Sepp (teravili) Mai Tooming (teravili) Veeve Kaasik (teravili) Karin Hüva (kartul, teravili) Mikko Rahtola (köögivili) Margus Lille (köögivili) Margo Mansberg (teravili, köögivili, piimakari) Airi Külvet (lihaveis) Kalmer Visnapuu (lihaveis) Jaan Kiider (lihaveis, piimakari) Koit Kull (lambakasvatus) Aili Taal (mesindus) Maire Õun (mesindus) Argo Peepson (andmete kogumine ja analüüs) Kalvi Tamm (masinatööde arvestus) Helis Luik (lambakasvatus, köögivili) Kaire Vahejõe (metoodika) Ülle Roosmaa (metoodika)

Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus Tartu 2011

3

Sisukord

Sisu kokkuvõte ........................................................................................................... 4 1. Sissejuhatus ......................................................................................................... 5 2. Metoodika lühikirjeldus ......................................................................................... 6

3. Mahe- ja tavatootmise peamiste erinevuste üldine kirjeldus .............................. 11 4. Mahepõllumajandusele üleminekuga kaasnevate olulisemate muutuste kirjeldus tootmissuunati .......................................................................................................... 15

4.1 Taimekasvatus ................................................................................................ 15 4.2 Aiandus ........................................................................................................... 17

4.3 Püsikultuurid ................................................................................................... 19 4.4 Piimakarjakasvatus ......................................................................................... 21

4.5 Lihaveisekasvatus ........................................................................................... 22

4.6 Lambakasvatus ............................................................................................... 24 4.7 Seakasvatus ................................................................................................... 25 4.8 Munakanakasvatus ......................................................................................... 26

4.9 Mesindus ......................................................................................................... 27 4.10 Segatootmine ................................................................................................ 28

5. Mahe- ja tavatootmise erinevuste kirjeldus valitud kultuuride ja loomade osas . 29

5.1 Teraviljakasvatus ............................................................................................ 30 5.2 Köögivilja- ja kartulikasvatus ........................................................................... 44

5.3 Marja- ja puuviljakasvatus ............................................................................... 66 5.4 Loomakasvatus ............................................................................................... 80

6. Erinevused mahe- ja tavatootmise majandusnäitajates ..................................... 98

6.1 Kaer, oder, talinisu, talirukis ............................................................................ 99 6.2 Kartul, kapsas, porgand, sibul, kaalikas, söögipeet ...................................... 109

6.3 Maasikas, vaarikas, must sõstar, õun ........................................................... 118 6.4 Piimakari, lihaveised, lambad, sead, munakanad, mesilased ....................... 122

7. Kokkuvõte, järeldused ja ettepanekud ............................................................. 131

8. Kasutatud andmed ja materjalid ....................................................................... 136 Lisad ....................................................................................................................... 140 Kasutatud lühendid: EKI – Eesti Konjunktuuriinstituut EMSA – Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus EMVI – Eesti Maaviljeluse Instituut EMÜ – Eesti Maaülikool FADN – põllumajandusliku raamatupidamise andmebaas Jõgeva SAI – Jõgeva Sordiaretuse Instituut MMIK – Maamajanduse Infokeskus PMK – Põllumajandusuuringute Keskus PMA – Põllumajandusamet SA - Statistikaamet ÖTK – Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus

4

Sisu kokkuvõte Aruandes esitatakse:

mahe- ja tavatootmise peamiste erinevuste üldine kirjeldus;

mahepõllumajandusele üleminekuga kaasnevate olulisemate tehnoloogiliste muutuste kirjeldus. Kirjeldatakse muutusi maakasutuse struktuuris, taime- ja loomakasvatuse tehnoloogiates, kulude struktuuris ja tasemes, tööjõuvajaduses, saagikuses ja produktiivsusnäitajates, toodangu kaubandusliku kvaliteedi osakaalus, turustuskanalites ja müügihindades ning toetustes.

mahe- ja tavatootmise erinevuste kirjeldus valitud kultuuride (kaer, oder, talinisu, talirukis, kartul, peakapsas, porgand, sibul, kaalikas, söögipeet, maasikas, vaarikas, must sõstar, õun) ja loomakasvatuse suundade (piimakari, lihaveis, lammas, siga, munakanad, mesilased) osas;

valitud kultuuride/loomaliikide kasvatamisega seotud tulude ja kulude võrdlevad arvestused mahe- ja tavatootmises ning külvikorrapõhised näited.

Aruande maht on 149 lk, millele lisanduvad digitaalselt esitatud detailsed majandusarvestused (66 lk).

5

1. Sissejuhatus Mahepõllumajanduslikule tootmisele üleminekust tulenevate muutuste ulatust ja mõju käsitlevaid uuringuid on siiani tehtud vaid ühel korral, Põllumajandusministeeriumi tellimusel Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse poolt 2009. a. Praegune uuring on sarnase metoodika alusel tehtud kordusuuring. Analüüsitavate kultuuride ja loomaliikide arvu on suurendatud, köögiviljadest lisandusid kaalikas ja söögipeet, loomadest munakanad, sead ja mesilased. Selline ülevaade on vajalik mahepõllumajanduse arendamiseks ja mahepõllumajandustoetuste edasiseks planeerimiseks. Käesoleva uuringu „Mahetootmisele ülemineku ja mahetoetuse mõju põllumajandusettevõtete tootmis- ja majandusnäitajatele“ viis Põllumajandusministeeriumi tellimusel läbi Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus koostöös Eesti Maaülikooli Majandus- ja Sotsiaalinstituudiga. Uuringu eesmärgiks on teada saada ja hinnata, kuidas mõjutab üleminek tavapäraselt põllumajandussaaduste tootmiselt mahetootmisele tootmistehnoloogiaid ja sellest tulenevalt majanduslikke näitajaid, millised spetsiifilised kulud ja tulud nii taime- kui ka loomakasvatuses sellega kaasnevad ning kas mahetoetus kompenseerib saamata jäänud tulu ja tehtavad lisakulutused. Käesolev uuring annab ülevaate peamistest erinevustest mahe- ja tavatootmises. Tootmistehnoloogiaid ja majanduslikke näitajaid võrreldi olulisemate kultuuride ja loomakasvatussuundade kaupa. Majandusnäitajate võrdlemisel kasutati 2010. ja 2011.a kohta kogutud andmeid. Üksikute ettevõtete põhiselt majanduslikke näitajaid ja nende muutusi ei uuritud. Tuleb rõhutada, et tegemist on alles esimese kordusandmete kogumisega ja laiemate üldistuste tegemisel peab olema ettevaatlik. Usaldusväärse tulemuse saamiseks tuleb andmete kogumist ja analüüsi jätkata. Töö koostaja tänab kõiki, kes aitasid kaasa töö valmimisele.

6

2. Metoodika lühikirjeldus

Sissejuhatus Uuringu „Mahetootmisele ülemineku ja mahetoetuse mõju põllumajandusettevõtete tootmis- ja majandusnäitajatele“ metoodika tugineb 2009. a läbiviidud samalaadse uuringu metoodikale, mida on vastavalt 2009. a uuringu tulemustele täiendatud. Uuringu raames koguti andmeid, mis võimaldavad:

analüüsida tavatootmiselt mahetootmisele üleminekuga kaasnevaid peamisi muutusi ja erinevusi mahe- ja tavatootmise vahel maakasutuse struktuuris, taime- ja loomakasvatuse tehnoloogiates, kulude struktuuris ja tasemes, materiaalsetes sisendites, tööjõuvajaduses, saagikuses ja produktiivsusnäitajates, toodangu kaubandusliku kvaliteedi osakaalus, turustuskanalites ja müügihindades ning toetustes;

detailselt kirjeldada olulisemate kultuuride/loomaliikide kasvatamise tehnoloogilisi erinevusi mahe- ja tavatootmises;

koostada võrdlevad kalkulatsioonid olulisemate kultuuride/loomaliikide kasvatamisega seotud kulude ja tulude kohta mahe- ja tavatootmises.

Töö teostamiseks vajalik informatsioon koguti tootjaküsitluste, mahepõllumajandustootmise spetsialistide ja nõustajate ekspertarvamuste ning kirjalike infomaterjalide kaudu. Valimi suurus Uuringu valimi suuruseks on 75 (lepingu kohaselt nõutud vähemalt 60) mahepõllumajandusliku tootmisega tegelevat ettevõtet. Valimisse kaasati vähemalt viis ettevõtet iga uuritava põllumajanduskultuuri/loomaliigi kohta. Vaatluse all olevad tootmissuunad ja kultuurid on vastavalt lähteülesandes määratule järgmised:

taimekasvatus (oder, kaer, talirukis, talinisu, kartul, rohumaa);

köögiviljakasvatus (kapsas, kaalikas, porgand, söögipeet, sibul);

püsikultuuride kasvatus (õun, maasikas, vaarikas, mustsõstar);

piimakarjakasvatus;

lihaveisekasvatus;

lambakasvatus;

linnukasvatus (munakana);

seakasvatus (põhikari, nuumkari);

mesindus. Vajalike andmete vähesuse tõttu tavatootmise kohta koguti infot ka 12 tavatootja käest. Valimi koostamine Valimi koostamisel arvestati järgmisi põhimõtteid:

kõik valimis olevad põllumajandustootjad peavad olema vähemalt kahel aastal müünud mahepõllumajanduslikult toodetud toodangut. Selle printsiibi puhul võib vajadusel teha erandeid. Valimisse ei kaasata tootjaid, kes kasutavad kõik mahepõllumajanduslikult toodetud taimekasvatussaadused ära oma ettevõtte tavaloomakasvatuses ning mahetoodangut ei müü;

7

valimisse kuuluvate ettevõtete suurus ei tohi olla oma tootmistüübis levinud (tüüpilisest) tootmisüksuse suurusest oluliselt erinev (s.t ei valita väga väikeseid või väga suuri). Tootmistüübist ja suurusklassist määravamaks peetakse siiski uuringuks oluliste kultuuride pinda ja loomade arvu;

valimis olevad ettevõtjad peavad omama arvepidamist. Seda kontrollitakse eelnevalt valimi koostamise käigus;

valimis olevad ettevõtted peavad üldjuhul olema enne mahepõllumajandustootmisega alustamist olnud tegelenud tavatootmisega. Selle printsiibi puhul võib vajadusel teha erandeid;

valimis olevatel ettevõtetel peab olema vähemalt osa maad läbinud mahepõllumajandusele üleminekuaja. Selle printsiibi puhul võib vajadusel teha erandeid.

Valimisse kuuluvate ettevõtete majandusliku suuruse klass ja tootmistüüp arvutati Maamajanduse Infokeskuse (MMIK) majandusliku suuruse (põhineb standardkogutulu väärtusel) kalkulaatori abil mahepõllumajanduse registri 2010. a andmete alusel. Tootmistüübid erinevad kohati konkreetse ettevõtte peamisest tegevussuunast, nt mesindusega tegelevad ettevõtted satuvad segatootmistüüpi, sest neil on ka rohumaid. Valimisse kuuluvate ettevõtete suurusklassid (mahepõllumajandusliku maa pindala ja majandusliku suuruse alusel), tootmistüübid, maheloomade olemasolu jm info on toodud lisas 1. Andmete kogumine Mahepõllumajandustootjatelt koguti järgmisi andmeid:

tootmistehnoloogia kirjeldus põhikultuuride ja loomaliikide kaupa; tootmistehnoloogia muutus võrreldes mahepõllumajandusele ülemineku eelse ajaga; loomakasvatuse korral info söödaratsiooni ja selle muutuste ning täiendava maa (nt karjatamiseks) vajaduse kohta;

andmed tootmises kasutatavate sisendite koguste ja hindade kohta 2010. ja 2011.a andmete alusel;

ettevõttes kasutatavad külvikorrad, k.a muutused nendes;

andmed 2010. aasta kogutoodangu kohta põhikultuuriti ja loomaliigiti (rühmiti), sh kvaliteetse (turustamiseks sobiva) toodangu osa; saagikus toodanguliigiti; toodangu müügihinnad ja turustuskanalid. Andmete olemasolul koguti andmeid ka 2011. a kohta;

loomakasvatusettevõtete puhul lautade ümberehituse kulud või vajadus.

teraviljakasvatuse masinatööde maksumuse arvestamiseks vajalik tehniline info kasutatava tehnika, põldude suuruse, kauguste jm kohta.

Tootjatelt andmete kogumise eesmärk on saada üldistatud tulem mahetootmisega kaasnevate tehnoloogiliste muutuste ja neist tulenevate kulude ja tulude kohta uuringusse valitud kultuuride ja loomaliikide kaupa. Seetõttu ei kogutud detailseid andmeid valimisse kuuluvate ettevõtete kõigi toodetavate saaduste kohta, vaid ainult uuringuks vajalike kultuuride ja loomaliikide kohta. Kõigilt tootjatelt ei kogutud ka kõiki ülaltoodud andmeid, osadelt koguti nt andmeid vaid saagikuse ja müügihindade kohta või kasutatavat tehnikat puudutavaid andmeid. Arvestused on esitatud kultuuri- ja loomaliigi põhiselt üldistatuna, mitte üksiktootjate lõikes. Valimis olevate tootjate baasil oli eesmärgiks saada iga analüüsitava kultuuri ja loomakasvatussuuna kohta andmeid vähemalt viielt tootjalt, kusjuures need kõik ei olnud sama tootmistüübi esindajad (nt vaarikakasvatuse puhul kasutati lisaks püsikultuuride tüübi

8

andmetele ka taimekasvatuse või segatootmisega tegelevate tootjate andmeid). Kõige keerulisem oli leida valimisse vajalikku arvu tootjaid, kes kasvataksid sigu või munakanu. Andmed koguti kahel viisil:

Paneelküsitlus

Intervjuu

Paneelküsitlused viidi läbi taimekasvatusega seotud tootmissuundade puhul. Paneelküsitlusel osalesid uuritavat kultuuri tootvad põllumajandustootjad, valdkonna mahepõllumajandusnõustaja vm eksperdid ning uuringu töögrupi liige. Paneelküsitlus viidi läbi töökoosoleku vormis ning selle jooksul registreeriti tootmistehnoloogiat, sisendite kasutuskoguseid, hindu jm uuringu eesmärgi täitmiseks vajalikku informatsiooni kajastavad andmed.

Paneelküsitlusel osalevate tootjate andmeid täiendati telefoniintervjuude teel. Intervjuud viidi läbi kas telefoni teel või vahetult tootjaga suheldes.

Detailsete andmete kogumisel põllukultuuride ja loomaliikide tootmistehnoloogia, kasutatavate sisendite ja kulude kohta oli aluseks kattetulu arvutamise skeemi järgivad andmekogumisvormid. Oluline osa andmekogumise protsessist oli eksperthinnangutel. Kõigi uuritavate toomissuundade tehnoloogiakirjelduste ja kalkulatsioonide koostamisel osales vähemalt üks valdkonna ekspert. Ühe tootmissuuna (munakanakasvatus) puhul tuli kasutada Soome väliseksperdi abi, sest selle valdkonna eksperte Eestis pole. Väliseksperti kasutati täiendava info kogumiseks ka köögiviljakasvatuse puhul. Lisaks kasutati mahe- ja tavapõllumajandustootmise tehnoloogiliste erinevuste väljatoomiseks infoallikana erinevaid uurimistöid, teadusartikleid, andmebaase ja muid olemasolevaid materjale. Andmete analüüs ja esitlemine Eesti mahetootjate poolt kasvatatavate peamiste kultuuride ja peamiselt peetavate loomaliikide kohta koostati mahetootmise tehnoloogilisi iseärasusi arvestav kalkulatsioon koos täpsete kirjalike selgitustega arvutustel aluseks võetu kohta. Kalkulatsioonid esitatakse elektroonilisel kujul, mis võimaldab edaspidi lihtsasti täiendada erinevaid muutujaid (nt korrigeerida müügihinda, saagikust, masinatööde hinda). Arvestuste koostamisel kasutatava tehnoloogilise kirjelduse, sisendite ja müügihindade aluseks on tootjatelt kogutud keskmised andmed, mida on täpsustatud ekspertidelt saadud andmetega. Saagiandmete puhul kasutati lisaks PMA poolt kogutud andmeid, müügihindade puhul osaliselt ka PMK poolt tellitud ja OÜ Agrinet poolt FADN andmete alusel koostatud mahetoetuse mõju hindava uuringu andmeid. Tavatootmise kalkulatsioonide koostamisel võeti teravilja, kartulikasvatuse ja osade loomakasvatussuundade osas aluseks Maamajanduse Infokeskuse poolt koostatud kattetulu kalkulatsioonid (Kattetulu arvestused taime- ja loomakasvatuses 2011). Lisaks nendele andmetele küsiti uuringu läbiviimisel vajadusel tavatootjatelt võrdleva info saamiseks saagikuse, hindade, kasutatavate sisendite, säilituskadude, loomakasvatustehnoloogiate jm

9

andmeid. Müügihindade osas kasutati ka EKI andmeid ja turgude hinnainfot, saakide osas ka Statistikaameti andmeid. Tavapõllumajandusliku köögiviljakasvatuse, puuvilja- ja marjakasvatuse, mesinduse ja linnukasvatuse arvestused koostati uuringu käigus, sest MMIK kalkulatsioonides need puuduvad. Masinatööde hindade puhul kasutati MMIK kattetulu arvestustes toodud EMVI poolt koostatud algoritmidel põhinevat informatsiooni. Teraviljakasvatuse puhul telliti EMVI-lt maheteraviljakasvatajatelt (11) kogutud andmete alusel koostatud keskmise masinapargi kirjeldus, kuid see vajab edaspidi täiendamist ja MMIK andmetega parema võrreldavuse huvides seda teravilja kalkulatsioonides kasutatud pole. Masinatööde detailne arvestus polnud ka käesoleva uurimuse eesmärgiks. Tulemuste esitusviis Uuringu tulemusena valminud kalkulatsioonid esitati mahe- ja tavatootmise võrdluses tabelite kujul. Loomakasvatuse puhul on aluseks arvestus kattetulu 1 tasemel (näitena on toodud piimakarja kattetulu tabelis 1). Maheloomakasvatuse puhul on selgitavas tekstis eraldi toodud ka ülevaade muudest täiendavatest kuludest, mis moodustavad suure osa mahe- ja tavatootmise kulude erinevusest. Tabel 1. Piimakarja kattetulu 1 mahe- ja tavatootmises, €/lehm

Tava Mahe

Vahe looma kohta

(€/ kg)

Toodang, kg

Piim, €

Muu toodang, €

Toodangu väärtus kokku, €

Muutuvkulud, €

Kattetulu 1, €

Mahemesinduse ja –munakanakasvatuse puhul pole andmete vähesuse ja tavatootmise arvestuste puudumise tõttu kattetulu 1 arvestatud, peamised erinevused mahe- ja tavatootmise tuludes ja kuludes on kirjeldatud. Teraviljakultuuridel esitati tulemused kattetulu 2 tasemel (tabel 2), sest teraviljakasvatuse tootmiskuludes on oluline osa masinatööde kuludel. Tabel 2. Kattetulud mahe- ja tavatootmise talinisu puhul, €/ha

Talinisu Vahe ha

kohta (t, €)

Mahe (% tava-tootmise

tasemest) Tava Mahe

Kaubanduslik toodang, t/ha Toodang, €/ha

ÜPT toetus, €/ha Toodangu väärtus kokku, €/ha

Muutuvkulud, €/ha

10

Kattetulu 1, €/ha Masinatööd, €/ha Muutuvkulud + masinatööd Kattetulu 2, €/ha Arvestuslik omahind, €/kg

Püsikultuuride, köögiviljade ja kartuli puhul on arvestatud ka turustuskuludega (toodangu turustamiseks ettevalmistamine, pakendid jm), tulemused esitati arvestusliku kasumina hektari kohta. Kartuli ja köögivilja puhul arvestati ka säilituskadusid. Nimetatud kultuuride puhul ei võeta kalkulatsioonides arvesse hoidlakulusid, sest need erinevad oluliselt olenevalt hoidla tüübist ja sellest, kas kasutatakse kiirjahutust. Ettevõtte juhtimisega seotud kulusid kalkulatsioonides arvesse ei võetud. Üldkulud kajastuvad vaid masinatööde kulude kalkulatsioonis. Lisaks üksikute kultuuride ja loomaliikide kattetuludele koostati teraviljakasvatuses ja köögiviljakasvatuses ka tootmistüübile omased külvikorrad ja esitati arvestused külvikorrapõhiselt. Lisaks tootmiskuludele kultuuride ja loomaliikide lõikes toodi välja ka muud mahetootmisega kaasnevad kulutused (nt koolituse, tootmise planeerimise, inspekteerimisega seotud kulud). Nimetatud kulud esitati keskmise suurusega (90 ha) maheettevõtte kohta (tabel 3). Tabel 3. Maheettevõtte täiendavad kulud lisaks tootmiskuludele

h, km ühiku hind kulu, €

Planeerimine, h

Koolitus, h

Transport (ca 100 km)

Arvestuse pidamine, dokumentide esitamine ja inspekteerimine, h

Transport (ca 40 km)

Inspekteerimise riigilõiv

Kokku keskmise suurusega (90 ha) ettevõtte kohta

Kulud ha kohta aastas, €

Mõistete selgitus Kattetulu – Kogutoodangu väärtuse ja muutuvkulude vahe (eurot ha või looma kohta) Arvestuslik kasum – toodangu koguväärtuse ja tootmiskulude vahe (eurot ha või looma kohta) Muutuvkulud - antud toodanguliigi tootmiseks vajalikud kulud. Taimekasvatuses on muutuvkuludeks seemned, väetised, taimekaitsevahendid, tasu hooajatöölistele, põllutöömasinate renditasu jne. Loomakasvatuses on muutuvkuludeks söödad, mineraalained, ravimid, veterinaarteenused jne. Muutuvkulude tase muutub proportsionaalselt toodanguliigi tootmise mahu kasvu või kahanemisega. Majanduslik suurus – Majandusliku suuruse klass (1 kuni 14) määratakse vastavalt sellele, millisesse vahemikku kuulub ettevõtte standardkogutoodangu väärtus eurodes

11

3. Mahe- ja tavatootmise peamiste erinevuste üldine kirjeldus

Üleminek tavapõllumajanduselt mahepõllumajandusele tähendab üldjuhul tehnoloogilisi muudatusi, mille ulatus ja kulukus sõltub nii tootmistüübist, kasutatavast tehnoloogiast kui ka ettevõtte varasemast majandamisest. Üleminek mahepõllumajandusele on enamasti lihtsam ettevõtetes, kus tegeletakse nii taime- kui ka loomakasvatusega, tootmine ei ole väga intensiivne, rakendatud on viljavaheldust või külvikorda, kasutatud orgaanilisi väetisi ning mineraalväetisi ja pestitsiide on kasutatud suhteliselt vähe. On ka selliseid ettevõtteid, kus tootmisel järgiti ka varem mahetootmisega sarnaseid põhimõtteid, kuid ettevõte polnud mahedana tunnustatud. Mahepõllumajandusele üleminekuks tuleb eelkõige:

mullaviljakuse säilitamiseks ja parandamiseks sisse viia liblikõielisi kultuure sisaldav külvikord;

viia loomkoormus vastavusse kasutatava maaga, et loomi saaks pidada ilma vajaduseta sööta suures mahus sisse osta;

muuta majandamissüsteemi vastavalt mahepõllumajanduse nõuetele nii, et tagatud oleks loomade ja taimede tervis;

korraldada tootmine nii, et aineringe oleks võimalikult tasakaalustatud ning säilitada ja suurendada looduslikku mitmekesisust, mis kokkuvõttes on kasulik mitte ainult looduskaitselisest vaid ka majanduslikust aspektist;

läbi mõelda vajalikud investeeringud põllumajandustehnikasse (nt köögiviljakasvatuse puhul vaheltharimiseks või leegitamiseks) või loomapidamishoonetesse (nt piimakarjakasvatuse puhul lautade ümberehitamisse lõaspidamiselt vabapidamissüsteemile).

Seega eeldab mahepõllumajandusele üleminek tihti põhjalikku planeerimist ja ümberkorraldusi. Mahetootmisega alustajale kehtib üleminekuaeg, mil tuleb täita mahepõllumajanduse nõudeid, kuid toodangut mahedana veel müüa ei saa. Mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses kestab üleminekuaeg vähemalt kaks aastat enne külvamist või rohumaade puhul kaks aastat enne nende kasutamist mahesööda allikana. Siin tuleb silmas pidada, et talivilja (mis on külvatud teise üleminekuaasta sügisel) kolmandal aastal arvates üleminekuaja algusest (erinevalt suviviljadest) veel mahedana müüa ei saa. Mitmeaastaste taimede (v.a heintaimede) puhul kestab üleminekuaeg vähemalt kolm aastat enne koristust. Mahepõllumajandusliku loomakasvatusega alustamise eeltingimus on mahepõllumajandusliku taimekasvatuse viljelemine või sellega samaaegne alustamine. Silmas tuleb pidada ka seda, et samasse liiki kuuluvaid loomi ei saa ühes ettevõttes pidada nii tava- kui ka mahepõllumajanduslikult. Näiteks kui mahepõllumajanduslikult hakatakse pidama lihakarja, tuleb mahepõllumajanduslikult pidama hakata kõiki veiseid, k.a piimakarja. Kui maheloomakasvatust alustatakse koos mahetaimekasvatusega, siis saab loomakasvatussaadusi mahedana turustada kahe aasta pärast. Kui üleminekut maheloomakasvatusele alustatakse ettevõttes, kus taimekasvatus on üleminekuaja mahepõllumajandusele läbinud, kehtivad eri loomaliikidele erineva pikkusega üleminekuajad, nt lihaveistel 12 kuud, kuid mitte vähem kui kolmveerand eluiga, piimakarjal, sigadel, lammastel ja kitsedel 6 kuud. Taimekasvatusele üleminekuajal maheloomakasvatusega

12

alustades ei ole loomade sööda osas erandeid, järgida tuleb kõiki maheloomade söötmise nõudeid. Mahe- ja tavatootmine erinevad peamiselt järgmistes aspektides:

maakasutuse struktuuris;

taime- ja loomakasvatuse tehnoloogiates;

kulude struktuuris ja tasemes, s.h materiaalsetes sisendites;

tööjõuvajaduses;

saagikuses ja produktiivsusnäitajates;

toodangu kaubandusliku kvaliteedi osakaalus;

turustuskanalites ja müügihindades;

toetustes. Nimetatud aspekte on lühidalt kirjeldatud peatükis 4 kirjeldatud tootmissuundade kaupa, detailsema ülevaate annavad kultuuride/loomakasvatussuundade kohta koostatud kirjeldused ja majandusarvestused peatükkides 5 ja 6. Kogu Eesti mahepõllumajandusmaa kasutuse struktuuri on kirjeldatud alljärgnevalt. Maakasutuse struktuur Kui võrrelda 2010. a Eesti mahepõllumajandusmaa (v.a must kesa ja kasutamata põllumajandusmaa) kasutuse struktuuri (joonis 1) kogu põllumajandusmaa kasutuse struktuuriga (joonis 3), siis näeme, et mahetootmises on rohumaade osa (78,6%) oluliselt suurem kui Eestis keskmisena (49,7%). Samas tuleb märkida, et võrreldes 2008. a on vahe Eesti keskmise näitajaga vähenenud (6 protsendipunkti võrra), siis oli see vastavalt 82,6% ja 47,3% (joonised 2 ja 4). Maherohumaade suurel osatähtsusel kogu põllumajandusmaast on mitmeid põhjuseid, nt kasvatatakse mahepõllumajanduslikult suurt osa Eesti lammastest ja lihaveistest, kellele sööda tootmiseks ja karjatamiseks on vaja piisavalt rohumaad. Enamik maheloomakasvatajaid asuvad ebasoodsates looduslikes tingimustes, mistõttu on väikeste saakide tõttu nende rohumaavajadus sageli oluliselt (kordades) suurem kui paremates looduslikes tingimustes ja viljakatel muldadel paiknevatel ettevõtetel. Samuti tuleneb suurem rohumaa vajadus ka muudest asjaolust, nt on seoses profülaktilise parasiiditõrje võimaluse puudumisega vaja lammaste puhul vähendada karjatamiskoormust ja tekitada võimalus karjatada kevadel tallesid parasiidipuhtal karjamaal. Oluline põhjus on ka liblikõielisi sisaldava põllukülvikorra kasutamise nõue. Suur osa põllukülvikordi sisaldab viiest aastast kahel-kolmel liblikõielisi või liblikõielisi ja kõrrelisi heintaimi. Rohumaade suur osa mahemaast on suhteliselt tavaline ka paljudes teistes riikides. Lisaks ühe- ja mitmeaastaste heintaimede (k.a loodusliku rohumaa) suurele osale, on mõnevõrra suurem ka viljapuu- ja marjaaedade osa (1,1% mahepõllumajandusmaast, 0,3% kogu põllumajandusmaast). Võrreldes mahepõllumajandusmaa andmeid 2010. ja 2008. a kohta, näeme, et teravilja osa kogu maakasutuses on suurenemas (vastavalt 17,9% ja 14,9%), suurenenud on ka tehniliste kultuuride (vastavalt 2010. a 1,8% ja 2008. a 0,6% ) ja kaunviljade osa (vastavalt 0,3% ja 0,1%). Samas vähenes 2010. a viljapuu- ja marjaaedade osa (vastavalt 1,1% 2010. a ja 1,6% 2008.a). Vt ka joonised 1 ja 2. Detailsemalt on võimalikke muudatusi maakasutuses analüüsitud tootmistüüpide kirjelduste all.

13

Ülevaate mahepõllumajanduslikust taime- ja loomakasvatusest aastatel 2008-2010.a annab lisa 2.

Joonis 1. Mahepõllumajandusmaa maakasutusstruktuur Eestis 2010. a (Allikas: Mahepõllumajanduse register, PMA)

Joonis 2. Mahepõllumajandusmaa maakasutusstruktuur Eestis 2008. a (Allikas: Mahepõllumajanduse register, TTI)

Ühe- ja mitmeaastased heintaimed (k.a

looduslik rohumaa)

78,6%

Kaunvili 0,3%

Tehnilised kultuurid

1,8%

Avamaaköögivili 0,1%

Kartul 0,2%

Viljapuu- ja marjaaiad

1,1%

Söödajuurvili 0,0%

Teravili 17,9%

Kaunvili 0,1%


0,6%


Kartul 0,2%


1,6%

Söödajuurvili; 0%

Teravili 14,9% Ühe- ja

mitmeaastased heintaimed (k.a

looduslik rohumaa)

82,6%

14

(Allikas: Statistikaamet) Joonis 3. Põllumajandusmaa maakasutusstruktuur Eestis 2010. a

Joonis 4. Põllumajandusmaa maakasutusstruktuur Eestis 2008. a (Allikas: Statistikaamet)


looduslik rohumaa)

49,7%

Kaunvili 0,9%


12,6%

Avamaa-köögivili 0,4%

Kartul 1,2%


0,3%

Söödajuurvili 0,0%

Teravili 34,9%

Kaunvili 0,6%

Tehnilised kultuurid 10%


Kartul 1,1%

Viljapuu- ja marjaaiad 0,1%

Söödajuurvili 0%

Teravili 39,6%


looduslik rohumaa)

47,3%

15

4. Mahepõllumajandusele üleminekuga kaasnevate olulisemate muutuste kirjeldus tootmissuunati

Alljärgnevalt tuuakse lühiülevaade olulisematest muudatustest, mis kaasnevad üleminekuga mahepõllumajandusele erinevate tootmissuundade (taimekasvatus, aiandus, püsikultuuride kasvatus, piimatootmine, lihaveise-, lamba-, sea- ja munakanakasvatus, mesindus, segatootmine) puhul. Detailsem võrdlus kultuuride/loomakasvatussuundade kaupa on toodud peatükkides 5 ja 6.

4.1 Taimekasvatus

Taimekasvatuse tüübi all analüüsitakse teraviljakasvatusega tegelevaid ettevõtteid. Kartulikasvatust on käesolevas uuringus käsitletud koos köögiviljadega aianduse all. Teraviljakasvatuse puhul on oluliseks erinevuseks tavaviljelusega võrreldes liblikõielisi kultuure sisaldava külvikorra rakendamine, millega ühelt poolt suurendatakse mulla viljakust ja teiselt poolt leevendatakse taimekaitselisi (haigused, kahjurid, umbrohud) probleeme. Külvikorra koostamisel on seega oluline, et see oleks sobiv nii toitainete kasutamise kui ka taimekaitselisest aspektist. Lisaks haljasväetisele kasutatakse ka muid orgaanilisi väetisi ning kasvatatakse vahekultuure. Üheks suuremaks probleemiks ainult taimekasvatusega tegelemisel on loomsete orgaaniliste väetiste keeruline kättesaadavus. Isegi vaatamata asjaolule, et lubatud on kasutada ka tavatootmisest pärit sõnnikut ja virtsa, pole paljudel tootjatel lähikonnas selliseid ettevõtteid, kes seda müüksid. Seega tuleb sageli piirduda haljasväetiste ja sageli seetõttu ka madalamate saakidega. Ilmselt hakatakse lähiajal kasutama ka looduslikke kaubanduslikke väetisi. Sobiva külvikorra koostamine on võrreldes segatootmisega (taim + loom) keerulisem, sest külvikorra rakendamisega kaasneb asjaolu, et osa külvikorras olevatest põldudest on haljasväetiseks kasvatatavate kultuuride all (liblikõielised) ning turustatavat saaki ei anna. Enne mahepõllumajandusele üleminekut koostatakse külvikorra sisseviimise plaan. Üleminekuaja esimestel aastatel kasvatatavad kultuurid võivad külvikorda planeeritust erineda, tihti kasvatatakse nt rohkem liblikõielisi heintaimi. Kõik sõltub aga suuresti eelnevast majandamisest. Külvikordade variante on palju, sobivaim külvikord sõltub paljudest aspektidest, nt mullastikust ja orgaanilistest väetistest, mida on kasutada, samuti kultuuridest, mida soovitakse kindlasti müügiks kasvatada. Sellest lähtuvalt tuleb koostada ka külvikord. Mõned vaid taimekasvatusega tegelevate ettevõtete külvikordade näited: talinisu allakülviga (AK) – oder AK – ristik – talirukis – kaer AK – ristik talirukis AK – ristik – oder AK – kaer talivili AK – ristik – talivili – hernes (vahekultuur) – suvivili ristik – ristik – talivili/kartul – suvivili – põlduba/hernes – suvivili AK Mahetootjatelt kogutud andmed kasutatavate külvikordade kohta näitavad kahjuks, et mitmed taimekasvatusettevõtted ei pööra sobiva külvikorra olulisusele piisavalt tähelepanu. Sünteetilisi mineraalväetisi ja pestitsiide ei kasutata. Umbrohtu tõrjutakse mehaaniliselt, kasutatakse kõrrekoorimist ja äestamist. Enamasti külvatakse teravili sama reavahega nagu tavatootmiseski. Otsekülvi, mis on järjest levinum intensiivses tavatootmises, üldjuhul ei kasutata. Oluline on kultuuride järjestus. Tavatootmises kasutatakse peamiselt lühikõrrelisi seisukindlaid nn intensiivtüüpi teraviljasorte, mis suudavad anda kõrgeid saake suurte mineraalväetiste koguste ja taimekaitsevahendite kasutamisel. Mahetootmises soovitatakse valida sellised sordid, mis

16

annavad head ja stabiilset saaki ka mõõduka mullaviljakuse korral, on hea tera kvaliteedi ja haiguskindlusega ning suudavad edukalt alla suruda umbrohtusid. Kulud ja tööjõud Täiendavad kulud on seotud mullaharimistehnikaga (nt sobiva äkke ost umbrohutõrjeks), sõnniku ja virtsa kasutamisega väetamiseks ja maheseemne ning haljasväetiskultuuride ja vahekultuuride seemne ostmisega. Et maheseemet on turul saada väga vähe, siis kasutatakse peamiselt puhtimata tavaseemet. Seda on lubatud kasutada juhul, kui soovitud sordi tavaseemet saada pole. Ära jäävad eelkõige sellised sisendid nagu mineraalväetised, pestitsiidid ja kasvuregulaatorid. Tööjõuvajadus võrreldes tavateraviljakasvatusega oluliselt ei erine. Suurim erinevus on loomsete orgaaniliste väetiste (sõnnik, virts; kui neid kasutatakse) kasutamisele kuluv suurem ajakulu võrreldes mineraalväetiste kasutamisele kuluva ajaga. Sarnaselt teiste tootmistüüpidega kaasneb täiendav (aja)kulu seoses tootmise planeerimise, info kogumise, koolituste ja kontrolliga. Maksta tuleb iga-aastast riigilõivu mahetootmise järelevalve eest. Saagikus ja produktiivsusnäitajad Enamasti kaasneb maheviljelusele üleminekuga saagikuse langus. Võrreldes PMA poolt kõigilt mahetootjatelt 2010. a kohta kogutud andmeid SA andmetega, saame keskmisteks saagierinevusteks olenevalt kultuurist 28-51%. Viljakatel muldadel, korraliku külvikorra ja tehnikaga ning loomsete orgaaniliste väetiste ostuvõimaluse korral võib ka mahetootmises saada korralikke saake, kuid need jäävad teraviljakasvatusele spetsialiseerunud tavatootjate saakidele siiski ligi poole võrra alla. Toodangu kaubandusliku kvaliteedi osakaal Kaubanduslik kvaliteet võib eri ettevõtetes ja aastatel oluliselt varieeruda. Toiduteravilja nõuetele vastava kvaliteediga toodangut on mahetootmises (eriti nisu puhul) tavaliselt raskem saada. Turustamine ja müügihinnad Toiduteravilja kvaliteediga maheteravili müüakse suures osas mahetoiduviljana kokkuostjale (kohalik tööstus ja eksport), osa läheb siiski müüki ka tavaviljana kokkuostjale. Kvaliteetset mahetoiduvilja on juba võimalik müüa ka kallima hinnaga (15%-50%). 2011. a suurenes oluliselt teravilja eksport, nt eksporditi kaera rohkem kui 3000 tonni, rukist ligi 600 t. Et toiduvilja kvaliteedis teravilja on vähe, siis tuleb suur osa vilja müüa söödaviljana. Söödateravilja müüakse suures osas mahe- ja tavaloomakasvatajatele. Ka mahesöödavilja eest on mahedana müües võimalik kõrgemat hinda saada, kuid siin on hinnaerinevus reeglina väike. Suur osa maheviljast kasutatakse oma loomade söödaks. Kulud turustamisele on mahetootmise puhul tavaliselt suuremad, sest sobivate müügikohtade otsimine nõuab aega, korraga müüdavad kogused on väiksemad ja tihti kaasnevad sellega ka suuremad transpordikulud. Majanduslikult on kõige raskem üleminekuaastatel, kus kaasnevad kõik mahetootmisega seotud lisakulud ja väheneb saagikus, kuid toodangut mahedana müüa veel ei saa. Toetused Tootjad saavad sarnaselt tavatootjatega taotleda ühtset pindalatoetust ja põllumajanduskultuuri täiendavat otsetoetust. Samuti saab osades piirkondades taotleda ebasoodamate piirkondade toetust, siin tavatootmisega erinevusi pole. Põllukülvikorras olevate kultuuride (k.a kuni 4-aastased rohumaad) all oleva maa kohta said mahetootjad 2009. a võtta keskkonnasõbraliku majandamise põhitegevuse kohustuse, lisategevuse toetust said taotleda vaid tavatootjad. Põllukülvikorras olevate maade kohta saab taotleda mahepõllumajandusliku tootmise toetust, rohumaadest on abikõlbulikud vaid kuni 2-aastased rohumaad, kusjuures külviaasta loetakse

17

0-aastaks. Taimekasvatustüübi ettevõtete külvikordades üldjuhul vajadus pikemaajaliste rohumaade järele puudub. Majanduslikult on kõige raskem üleminekuaastatel, kus kaasnevad kõik mahetootmisega seotud lisakulud, kuid toodangut mahedana müüa veel ei saa. Samuti võib esimestel aastatel, külvikorra sisseviimise ajal, olla saagikuse erinevus suurem. Mahetootjate andmetel kaasnesid mahetootmisele üleminekuga järgmised olulisemad muudatused:

liblikõielisi kultuure sisaldava külvikorra sisseviimine ja sellega kaasnevad muutused maakasutuses (teraviljade osa vähenemine);

kasvatatavate kultuuride valiku suurenemine (seoses külvikorraga);

mineraalväetiste ja pestitsiidide (eriti herbitsiidide ja fungitsiidide) kasutamisest loobumine ning mehaanilise umbrohutõrje rakendamine (nt ökoäkke ost);

sõnniku ja virtsa ostmise vajadus;

puhtimata tavaseemne või maheseemne ostmine;

saagikuse vähenemine;

suurem ajakulu turustamisele;

suurem ajakulu info kogumisele, koolitustele, kontrollile.

4.2 Aiandus

Aianduskultuuride hulka loetakse lisaks köögiviljadele üldjuhul ka maasikas, kuid maasikakasvatus on sarnasem püsikultuuride kasvatamisele ja seetõttu käsitletakse seda koos teiste marjadega. Aianduse alla on lisaks köögiviljale arvestatud ka kartul, mis tavaliselt loetakse taimekasvatuse alla. Ka aianduses on üks peamisi erinevusi tavaviljelusest maheviljelusse üleminekul sobiva külvikorra kasutamine, millega kaasneb asjaolu, et osa külvikorras olevatest põldudest on haljasväetiseks kasvatatavate kultuuride all (liblikõielised) ning turustatavat saaki ei anna. Kasvatatakse ka vahekultuure. Samuti tuleb üle vaadata põldude suurus ning arvestada, et sama kultuuri kasvatamisel samas kohas oleks piisavalt pikk ajaline vahe (enamasti 4-6 aastat). Riskide vähendamiseks soovitatakse kasvatada ka erinevaid sorte. Enne mahepõllumajandusele üleminekut koostatakse külvikorra sisseviimise plaan. Üleminekuaja esimestel aastatel kasvatatavad kultuurid võivad külvikorda planeeritust erineda, tihti kasvatatakse nt rohkem liblikõielisi heintaimi. Kõik sõltub aga suuresti eelnevast majandamisest. Külvikordade variante on palju, sobivaim külvikord sõltub paljudest aspektidest, nt mullastikust ja kultuuridest, mida soovitakse kindlasti müügiks kasvatada. Sellest lähtuvalt tuleb koostada ka külvikord. Arvestada tuleb kasvatatavate kultuuride erineva toitainetevajadusega ning vältida samasse botaanilisse sugukonda kuuluvate kultuuride järjestikust kasvatamist samal kasvukohal. Mõned külvikordade näiteid: ristik (kompost) – kapsas – porgand/kaalikas/peet – ristik (kompost) – kartul – sibul; ristik – ristik – kapsas/kaalikas – sibul – hernes; suvivili AK – ristik (kompost) – kapsas/porrulauk – kaer raiheina AK – porgand/kaalikas/peet – hernes/uba, vahekultuur; Väetamiseks kasutatakse haljasväetisi ja sõnnikut, mida tavaliselt kompostitakse. Lisaks kasutatakse mitmesuguseid isevalmistatud kääritisi (nt nõgesevirtsa) ja kaubanduslikke väetisi (nt karvajahu, Monterra Malt, Allgrow).

18

Kõige raskem on maheaianduses toime tulla kahjurite, haiguste ja umbrohtudega. Keemilise tõrje asemel kasutatakse mehaanilist umbrohutõrjet, mis korralike vaheltharimisriistade puudumisel tähendab mahukat käsitsitööd. Mitmed köögiviljakasvatajad on hankinud umbrohutõrjeks leegitaja. Kahjustajate puhul on valdav ennetava tõrje kasutamine (nt katteloorid, segakultuurid, püüniskultuurid, sobivad sordid), järjest rohkem kasutatakse ka looduslikke tõrjepreparaate (nt NeemAzal) ja isevalmistatud taimseid leotisi. Kulud ja tööjõud Täiendavad kulud on seotud sõnniku/komposti ja mitmesuguste mahepõllumajanduses lubatud looduslikku pärituolu kaubanduslike orgaaniliste väetiste ning taimekaitsevahendite sisseostmise vajadusega. Kuigi puhtimata tavaseemet võib maheda puudumisel veel kasutada, on viimastel aastatel suurenenud nende tootjate osa, kes kasutavad maheseemet. Maheseemne hind on aga sageli üle kahe korra kallim. Mehaanilise umbrohutõrje jaoks tuleb osta harimisriistu ja soovitatavalt suuremate pindade puhul ka leegitaja. Haljasväetiskultuuri all olev maa on seotud kulutustega, kuid saagist saadavat tulu see maa ei anna. Ära jäävad kulutused sünteetilistele mineraalväetistele ja pestitsiididele. Samuti kaasneb maheköögiviljakasvatusega suur käsitsitöö vajadus, kuna väikestel pindadel kasvatavad tootjad ei suuda investeerida kaasaegsesse vaheltharimis(umbrohutõrje)- ja saagikoristustehnikasse. Tööjõuvajadus suureneb valdavalt mehaanilise umbrohutõrje tõttu, kus suureneb ajakulu vaheltharimisele ja leegitamisele ning kõplamisele ja käsitsi rohimisele. Samuti suurendab tööjõuvajadust kahjurite või haigete taimede ja taimeosade käsitsi eemaldamine, taimsete leotiste valmistamine jm. Väetamise juures lisandub ajakulu orgaanilise materjali kompostimisele, väetamiseks mõeldud kääritiste valmistamisele ja kasutamisele. Ka sõnniku/komposti laotamine on ajamahukas. Tööjõuvajadust on küll võimalik mitmesuguste istutus- ja harimismasinatega vähendada, kuid masinad on võrdlemisi kallid ning enamik mahetootjaid kasvatab oma saadusi nii väikestel pindadel, et ei suuda vastavat tehnikat hankida. Sarnaselt teiste tootmistüüpidega kaasneb täiendav (aja)kulu seoses tootmise planeerimise, info kogumise, koolituste ja kontrolliga. Maksta tuleb iga-aastast riigilõivu mahetootmise järelevalve eest. Saagikus ja produktiivsusnäitajad Maheköögiviljade keskmised saagikused on tootjate andmetel 2-3 korda väiksemad kui spetsialiseerunud tavaköögiviljakasvatajate saagikused. Toodangu kaubandusliku kvaliteedi osakaal Oluliseks kaubanduslikku saaki limiteerivaks teguriks on paljude köögiviljade puhul erinevate kahjurite ja haiguste kahjustused, mistõttu on kaubandusliku kvaliteediga toodangu osa väiksem kui tavatootmises, olenevalt kultuurist võib see olla 50-90% kogutoodangust. Võib ka juhtuda, et kahjurid hävitavad kogu saagi. Turustamine ja müügihinnad Maheköögivilja turustatakse suures osas otsemüügikanalites (talust, kojuvedu, turul) ning ökopoodidele ja muudele ökotoitu müüvatele kauplustele (peamiselt hulgimüüja TÜ Eesti Mahe kaudu). Otsemüügil saavad sama turustuskanaliga võrreldes kõrgemat hinda vaid üksikud tootjad, mahehulgimüügil saadakse peaaegu alati kõrgemat (kuni 50%) hinda, kuid müüdud kogused on väga väikesed ja pole kaugeltki võrreldavad tavaköögivilja hulgimüügikogustega. Teatud osa müüakse ka toitlustusse (jõuab tarbijani ilma viiteta) ja sellisel juhul üldjuhul kõrgemat hinda ei saada. Viimasel aastal on suurenenud müük lasteasutustele. Kulud turustamisele on tavaliselt mahetootmise puhul suuremad, sest sobivate müügikohtade otsimine nõuab aega, korraga müüdavad kogused on (oluliselt) väiksemad, logistika keerulisem ja kaasnevad transpordikulud suuremad.

19

Majanduslikult on kõige raskem üleminekuaastatel, kus kaasnevad kõik mahetootmisega seotud lisakulud ja väheneb saagikus, kuid toodangut mahedana müüa veel ei saa. Toetused Sarnane taimekasvatustüübiga. Köögivilja kasvatamisel on mahepõllumajanduslik toetus kõrgema määraga. Samas on see summa arvestades nende kultuuride hektarikäivet ja töömahtu üsna tagasihoidlik. Mahetootjate andmetel kaasnesid mahetootmisele üleminekuga järgmised olulisemad muudatused:

liblikõielisi kultuure sisaldava külvikorra sisseviimine ja pikema ajalise vahe pidamine sama kultuuri kasvatamisel samal põllul;

mineraalväetiste ja sünteetiliste pestitsiidide (eriti herbitsiide) kasutamisest loobumine;

mehaanilise ja käsitsi umbrohutõrje vajaduse oluline suurenemine;

vajadus osta sõnnikut/komposti, mahetootmises lubatud kaubanduslikke väetisi, kasutada isevalmistatud kääritisi (nt nõgesevirtsa);

vajadus kasutada taimseid leotisi (nt nõgesevirts, koirohu ja küüslaugu ekstrakt) ja osta taimekaitsevahendeid (nt NeemAzal);

vajadus osta maheseemet või puhtimata tavaseemet;

vajadus osta spetsiaalset tehnikat (nt vaheltharimise ja leegitamise jaoks mõeldud tehnika);

enamike kultuuride saagikuse oluline langus seoses piiratud väetamis- ja taimekaitsevõimalustega (tootjatel, kes enne olid kasvatanud köögivilja tavameetodeid järgides);

suurem ajakulu turustamisele;

suurem ajakulu info kogumisele, koolitustele, kontrollile.

4.3 Püsikultuurid

Püsikultuuridega koos käsitletakse käesolevas uuringus ka maasikakasvatust. Marjade ja puuviljade üleminek mahepõllumajandusele toimub sageli olemasolevate istandikega ja sellisel juhul on peamine erinevus istandike hooldamises, mis tähendab mineraalväetiste ja pestitsiidide asemel orgaaniliste väetiste ja looduslike tõrjepreparaatide (sh isevalmistatud taimsete leotiste) kasutamist ja multšimist. Uute istandike rajamisel on erinevused ka istutusskeemis (tihti hõredam) ja istandiku ettevalmistamises. Suurimaks probleemiks ongi taimekahjustajatega toimetulek, sest tavatootmises kasutatavatele vahenditele on mahetootmises vähe alternatiive ja nende kättesaamine Eestis keeruline. Nii kasutatakse valdavalt ennetavaid võtteid. Kulud ja tööjõud Ostetakse sisse sõnnikut/komposti ja mitmesuguseid mahepõllumajanduses lubatud looduslikku pärituolu kaubanduslikke väetisi ning taimekaitsevahendeid. Samuti võib vaja minna mehaanilise umbrohutõrje seadmeid. Ära jäävad kulutused sünteetilistele mineraalväetistele ja pestitsiididele. Tööjõuvajadus suureneb mehaanilise umbrohutõrje tõttu, kuid võrreldes köögiviljakasvatusega on erinevused väiksemad. Multšimisel lisandub multši paigaldamise aeg. Samuti on suurem tööjõuvajadus kahjurite või haigete taimede või taimeosade käsitsi eemaldamisele, sest mahetootmises kasutada lubatud taimekaitsevahendite võimalused on piiratud. Ajakulu muudele taimekaitsetöödele on võrreldav tavatootmisega, sest sünteetiliste

20

tõrjevahendite asemel pritsitakse looduslikku päritolu vahenditega. Väetamiseks kasutatakse tihti ise valmistatud vahendeid (nt virtsavesi, nõgesevirtsavesi). Sarnaselt teiste tootmistüüpidega kaasneb täiendav (aja)kulu seoses tootmise planeerimise, info kogumise, koolituste ja kontrolliga. Maksta tuleb iga-aastast riigilõivu mahetootmise järelevalve eest. Saagikus ja produktiivsusnäitajad Saagikus on üldjuhul mahetootmises väiksem (30-50%). Suhteliselt väiksem vahe tavatootmisega võrreldes on astelpajukasvatuses, kus on võimalik saada võrreldavaid saake. Toodangu kaubandusliku kvaliteedi osakaal Mitmete kultuuride puhul on kaubandusliku saagi osa eelkõige erinevate kahjustajate kahjustuste tõttu sageli oluliselt väiksem (nt vaarikad, õunad) kui tavatootmises. Turustamine ja müügihinnad Kvaliteetset mahetoodangut on võimalik ka kallima hinnaga müüa. Mahepuuvilju ja -marju turustatakse suures osas otsemüügikanalites (talust, kojuvedu, turul) ning ökopoodidele ja muudele ökotoitu müüvatele kauplustele (peamiselt hulgimüüja TÜ Eesti Mahe kaudu). Otsemüügil saadakse kõrgemat hinda harva. Mahehulgimüügil saadakse tihti kõrgemat hinda kui tavahulgimüügil, kuid turustatavad kogused on väga väikesed. Kulud turustamisele on tavaliselt mahetootmise puhul suuremad, sest sobivate müügikohtade otsimine nõuab aega, korraga müüdavad kogused on (oluliselt) väiksemad, logistika keerulisem ja tihti kaasnevad ka suuremad transpordikulud. Majanduslikult on kõige raskem üleminekuaastatel, kus kaasnevad kõik mahetootmisega seotud lisakulud, kuid toodangut mahedana müüa veel ei saa. Toetused Tootjad saavad sarnaselt tavatootjatega taotleda ühtset pindalatoetust, osades piirkondades ka ebasoodamate piirkondade toetust, tavatootmisega erinevusi pole. Püsikultuuride ja maasika kasvatamisel on mahepõllumajanduslik toetus kõrgema määraga. Samas on see summa arvestades nende kultuuride hektarikäivet ja töömahtu üsna tagasihoidlik. Mahetootjate andmetel kaasnesid mahetootmisele üleminekuga järgmised olulisemad muudatused:

sünteetiliste mineraalväetiste kasutamisest loobumine, vajadus osta sõnnikut/komposti ning muid mahetootmises lubatud väetisi ning kasutada erinevaid kääritisi (nt nõgesevirtsa);

sünteetiliste pestitsiidide kasutamisest loobumine ja vajadus kasutada taimseid leotisi ja osta looduslikke taimekaitsevahendeid;

uue istandiku rajamine hõredama istutusskeemiga;

käsitsitöö suurenemine seoses kahjustatud taimeosade eemaldamise ja kahjurite ärakorjamise vajadusega;

enamiku kultuuride saagikuse oluline langus seoses piiratud taimekaitse- ja väetamisvõimalustega (tootjatel, kes enne olid kasvatanud marju-puuvilju tavameetodeid järgides);

suurem ajakulu info kogumisele, koolitustele, kontrollile. Märkus: enamik tootjaid kasutab jätkuvalt vanu õunaaedu või musta sõstra istandikke, mida pole ka enne mahepõllumajandusele üleminekut intensiivselt majandanud ja seega kaasneb üleminekuga vähem muutusi kui ülal kirjeldatud. Rohkem rajatakse uusi vaarika ja maasika (analüüsiti aianduse tüübi asemel püsikultuuride all) istandikke, sel juhul on ka erinevused suuremad.

21

Loomakasvatus (piimakari, lihaveise- ja lamba-, sea- ja munakanakasvatus, mesindus) Loomakasvatuses võib üleminek mahepõllumajandusele tähendada tootmise kardinaalset ümberkorraldamist ja suuri investeeringuid loomapidamishoonetesse (nt piimakarja-, sea- ja linnukasvatuse puhul), samas võib üleminek olla ka üsna lihtne (nt lihaveise- ja lambakasvatuse puhul). Kõiki loomakasvatusharusid ühendab mahetootmises vajadus sööta loomi mahesöödaga, vabapidamise nõue ja piisava ruumi omamine loomapidamishoonetes.

4.4 Piimakarjakasvatus

Mahepõllumajandusliku piimatootmise puhul on peamised erinevused seotud pidamistingimuste (pind looma kohta; alates 2014. a lubatud vaid vabapidamine), karjatamiskohustuse ja söödaga (lubatud vaid mahesööt, teatud mahus ka üleminekuaja sööt). Lõas peetavate loomade puhul, mis on siiski ka mahepiimatootmises praegu veel levinum variant, tuleb ehitada uus vabapidamislaut või olemasolev lõaspidamisega laut ümber ehitada vabapidamislaudaks. Sellega võib kaasneda vajadus vähendada loomade arvu või suurendada loomapidamishoone pinda. Maheloomadel peab olema võimalus pääseda jalutusaladele ka talvekuudel, mis tähendab jalutusala rajamise vajadust. Sööda tootmiseks läheb enamasti vaja rohkem maad kui tavaettevõttes. Karjatamisperioodil tuleb kõiki loomi karjatada. Siin on samuti erinevus tavaettevõtetega, kus nt uutes vabapidamislautades peetakse piimalehmi aastaringselt laudas. Suurema piimatoodangu juures võib osutuda probleemiks piisava toiteväärtusega sööda saamine. See aspekt tuleb kindlasti ülemineku planeerimisel põhjalikult läbi mõelda. Erinevuseks tavatootmisega on ka see, et vasikad peavad esimesel kolmel elukuul saama naturaalset täispiima. Tähelepanu tuleb pöörata ka taimekasvatusele, k.a sobivatele põllukülvikordadele. Tavaliselt on külvikorras kaks aastat teravilja ja kolm aastat heintaimi. Külvikorra koostamisel tuleb lähtuda sellest, kui palju ja millist sööta loomad vajavad. Majanduslikult kõige raskem on üleminekuaastatel, tuleb järgida kõiki mahepõllumajanduse nõudeid, kuid toodangut mahedana müüa veel ei saa. Ka pärast üleminekuaja lõppu on loomakasvatussaaduste töötlemise vähesuse tõttu mahedana müük keeruline. Kulud ja tööjõud Maheettevõttes soovitatakse (nõudena see kehtestatud pole) ise teravilja toota, sest mahesööta võib olla lähikonnast keeruline leida ja tihti lisanduvad küllaltki suured transpordikulud. Sageli ostetakse siiski vähemalt osa söödavilja sisse. Lisakulutused on seotud ka vasikate naturaalse piimaga jootmise nõudega. Märkimisväärsed kulutused võivad tekkida loomapidamishoonete ümberehitamise või lausa uue lauda ehitamise vajadusega ning jalutusalade rajamisega. Tööjõuvajadust võrreldes tavatootmisega suurendab vajadus loomi karjatada ja lasta jalutusaladele väljaspool karjatamishooaega. Lisaaeg kulub karjamaade tarastamisele ja hooldusele ning karjateede rajamisele ja hooldusele, samuti joogiveega varustamisele. Tavatootjate hinnangul aitab uutes vabapidamislautades aastaringne loomade sees hoidmine oluliselt kulusid vähendada ja piimatoodangut suurendada. Mahetootmises selline võimalus puudub, sest loomade karjatamine on kohustuslik.

22

Saagikus ja produktiivsusnäitajad Mahepõllumajandusliku piimatootmise puhul on võimalik saada keskmise tavatootmisega ligilähedast piimatoodangut. Kõrge piimatoodanguga ettevõtetes kaasneb üleminekuga siiski piimatoodangu vähenemine. Jõudluskontrolli andmetel oli perioodil 2008-2010 mahelehmade piimatoodang 26% väiksem kui tavalehmadel. Toodang võib väiksem olla just esimestel aastatel, kui tootmist ümber korraldatakse ning loomade sööt ja pidamistingimused muutuvad. Toodangu kaubandusliku kvaliteedi osakaal Erinevusi võrreldes tavatootmisega ei ole. Juhul, kui on vaja loomi ravida, kehtib piima müügil kahekordne keeluaeg. Turustamine ja müügihinnad Senine probleem mahepiimatootmise puhul on olnud võimaluse puudumine oma toodangut mahedana müüa, mis tähendab, et kõrgemat hinda pole olnud võimalik saada. Tunnustatud on küll kaks väikest piimatööstust, kuid need töötlevad ainult oma ettevõttes toodetud mahepiima ja kogu toodangut mahedana ei müü. Piima otsemüügil viitavad osad tootjad küll mahepõllumajandusele, kuid sellega kaasnev hinnalisa on väike või pole seda üldse. Mahepiimaautomaatide projekti peatse käivitumisega peaksid mahepiima müügivõimalused 2012. a paranema. Toetused Tootjad saavad sarnaselt tavatootjatega taotleda ühtset pindalatoetust, põllumajanduskultuuri täiendavat otsetoetust, piima täiendavat otsetoetust ja piimasektori eritoetust (kuni 100 piimalehma). Eesti maakarja lehma pidajad saavad taotleda ka ohustatud tõu kasvatamise toetust. 2009. a rakendus karjatamistoetus, mida aga maheloomade pidajad taotleda ei saa. Alates 2009. a saab lisaks rohumaade mahetoetusele taotleda täiendavat toetust ka mahepõllumajanduslikult kasvatatavate loomade kohta (karjatatava looma ühe ühiku kohta, lüpsilehm 1,2 ühikut). Mahetootjate andmetel kaasnevad mahetootmisele üleminekuga järgmised olulisemad muudatused:

loomade üleviimine vabapidamisele (juhul, kui enne oli loomad lõaspidamisel), millega kaasnevad sageli kulukad investeeringud (uue lauda ehitamine või olemasoleva lauda ümberehitamine);

Märkus: paljud tootjad pole veel oma lõaspidamisega lautasid selle kulukuse tõttu ümber ehitanud ja plaanivad seda teha lähiaastatel või lõpetada selle kulu tõttu mahetootmise.

loomade regulaarse jalutamise korraldamine ja nende välja laskmine ka talvekuudel;

karjamaade ja karjateede rajamine ja hooldus, loomade joogiveega varustamine karjamaadel (juhul, kui loomi peeti tavatootmises vaid laudas);

vasikate jootmine naturaalse piimaga;

muudatused maakasutuses seoses põhisöötade kasvatamisega oma ettevõttes.

jõusöötade kasutamise muutmine, sageli proteiinsöötade puudus, millega kaasneb toodangu vähenemine;

vajadus sisse osta mahesööta (neil tootjatel, kes ise piisavalt vajalikku sööta ei tooda);

4.5 Lihaveisekasvatus

Mahepõllumajanduslik lihaveisekasvatus on ekstensiivne ja maksimaalselt rohumaid kasutav viljelusviis Peamised erinevused tavatootmisega on seotud loomade nuumaperioodi (s.t alates 6.-9. elukuust) ja söödaga (lubatud vaid mahesööt, teatud mahus ka üleminekuaja

23

sööt). Mahetootmises on lihaloomade nuum enamasti orienteeritud rohumaanuumale. Samuti on nuumaperiood võrreldes intensiivse tavaveisekasvatusega sageli kuni kaks korda pikem. Maheloomi tohib loomakasvatushoones pidada vaid lõppnuuma perioodil kuni kolm kuud, tavaloomi peetakse tihti laudas kogu võõrutamisjärgsel perioodil. Mahetootmises tuleb arvestada ka loomakasvatushoone miinimumpindalaga looma kohta. Mõnedes ettevõtetes võib mahepõllumajandusele üleminekul tekkida vajadus vähendada loomade arvu või suurenda lauda pinda. Mahetootmises on otstarbekas valida vähenõudlikumad tõud (nt hereford, aberdiin angus). Maheloomadel peab olema võimalus pääseda välialadele ka talvekuudel. Sööda tootmiseks läheb enamasti vaja rohkem maad kui tavaettevõttes. Soovitatav oleks söödad kasvatada ettevõttes kohapeal ja sisse osta vaid mineraalsööta. Samas osadel lihaveisekasvatajatel puuduvad teraviljakasvatuseks sobivad maad ja nad ostavad maheteravilja. Kui kasvatatakse ise teravilja, siis tuleb kavandada ka sobiv põllukülvikord. Kulud ja tööjõud Maheettevõttes soovitatakse (nõudena see kehtestatud pole) sobivate tingimuste korral ise teravilja toota. Maheteravilja tootmise omahind on kallim kui tavateraviljal. Juhul, kui tuleb teravilja sisse osta, tuleb arvestada sellega, et seda võib olla lähikonnast keeruline leida ja seetõttu võivad kaasneda ka lisakulutused transpordile. Tööjõuvajadust võrreldes tavatootmisega suurendab vajadus karjatada loomi võõrutusjärgsel perioodil ja lasta loomi jalutusaladele väljaspool karjatamishooaega. Lisaaeg kulub karjamaade tarastamisele ja hooldusele ning karjateede rajamisele ja hooldusele, samuti loomade jootmise korraldamisele karjamaadel. Lisakulu toob jalutusalade rajamine. Produktiivsusnäitajad ja kvaliteet Mahepõllumajandusliku lihaveisekasvatuse puhul on tihti loomade nuumaperiood pikem kui tavatootmises ja seega on vajadus loomi pikemalt karjas hoida. Loomade kaal sõltub pigem tõust. Mahetootmises kasutatakse ekstensiivsemaid tõuge, mistõttu on lihakusklass tihti madalam. Turustamine ja müügihinnad Probleemiks on see, et maheveiseliha töötlemisega on pikka aega tegelenud vaid üks tööstus (OÜ Märjamaa Lihatööstus) ja pika vahemaa ja/või väikese loomade arvu juures pole oma loomade sinna saatmine tihti majanduslikult mõttekas. Tunnustatud on ka Saaremaa Lihatööstus OÜ. 2011. on tunnustatud uusi tööstusi – Kehtna Lihatööstus OÜ, OÜ Pandivere L.T., OÜ Kulina Mõis. 2011. a oli kokkuostu hind sarnane tavatööstustega. Maheloomade sageli madalama lihakusklassi tõttu võis kõrge kvaliteediklassiga tavaloomade eest kõrgemat hinda saada (nt Rakvere Lihakombinaati müües) kui keskmisena maheloomade eest. Maheliha töötlemise ja müügi edenedes on mahetootjatel edaspidi loodetavasti võimalik oma toodangu eest ka paremat hinda saada. Toetused Tootjad saavad sarnaselt tavatootjatega taotleda ühtset pindalatoetust, põllumajanduskultuuri täiendavat otsetoetust, ammlehma kasvatamise toetust, veise täiendavat otsetoetust. 2009. a rakendus karjatamistoetus, mida aga maheloomade pidajad taotleda ei saa. Alates 2009. a saab lisaks rohumaade mahetoetusele taotleda täiendavat toetust ka mahepõllumajanduslikult kasvatatavate loomade kohta (karjatatava looma ühiku kohta).

Mahetootjate andmetel kaasnevad mahetootmisele üleminekuga järgmised olulisemad muudatused:

24

loomade karjatamine ka nuumaperioodil ja jalutusaladele laskmine talvekuudel, täiendavate karjamaade ja karjateede rajamise ja hooldamisega seotud kulud, karjamaal joogiveega varustamise kulud ning jalutusalade rajamise vajadus,

vajadus sisse osta mahesööta,

jõusöötade kasutamise muutmine ning rohusöödapõhisem nuum.

4.6 Lambakasvatus

Mahepõllumajandusliku lambakasvatuse puhul on peamiseks erinevuseks mahesööda kasutamise nõue ja välialade nõue talveperioodil. Profülaktilise ravi keelu tõttu tuleb parasiitide ennetamiseks suuremat tähelepanu pöörata karjamaade vahetamisele ning karjatamiskoormusele, seega on nii karjamaade kui ka karjamaade tarastamise vajadus suurem. Maheloomadel peab olema võimalus pääseda välialadele ka talvekuudel. Mahetootmises tuleb arvestada ka loomakasvatushoone miinimumpindalaga looma kohta. Mõnedes ettevõtetes võib mahepõllumajandusele üleminekul tekkida vajadus vähendada loomade arvu või suurenda lauda pinda. Kui kasvatatakse ise teravilja, siis tuleb kavandada ka sobilik põllukülvikord. Majanduslikult kõige raskem on üleminekuaastatel, tuleb järgida kõiki mahepõllumajanduse nõudeid, kuid toodangut mahedana müüa veel ei saa. Ka pärast üleminekuaja lõppu on loomakasvatussaaduste töötlemise vähesuse tõttu mahedana müük keeruline. Kulud ja tööjõud Maheettevõttes on soovitatav (nõudena see kehtestatud pole) ise teravilja toota, mahesööta võib olla lähikonnast keeruline leida, ka on hind tavaviljast kallim. Sageli paiknevad lambakasvatajad aga teravilja kasvatamiseks ebasobivatel maadel ja on sunnitud siiski söödavilja sisse ostma. Mõned mahetootjad ei kasuta üldse teravilja ja ajastavad poegimise aprilli-maisse. Jalutusaladele pääsemise nõude (ka talveperioodil) tõttu on uttede söödavajadus sama kaalu juures natuke suurem kui tavatootmises. Tööjõuvajadust suurendab võrreldes tavatootmisega vajadus lasta loomi jalutusaladele väljaspool karjatamishooaega. Lisaaeg kulub jalutusalade rajamisele ning karjamaade tarastamisele ja hooldusele, sest mahetootmises läheb sageli karjatamiseks vaja suuremat ala ja talledele tuleb luua kevadel võimalus pääseda parasiidipuhtale karjamaale. Produktiivsusnäitajad Mahepõllumajandusliku lambakasvatuse puhul on võimalik saada keskmise tavatootmisega sarnast toodangut. Turustamine ja müügihinnad Mahetalleliha müügil hetkel tavaloomadest paremat hinda saada ei pruugi. Probleemiks on see, et mahelambaliha töötlemisega on pikka aega tegelenud vaid üks tööstus (OÜ Märjamaa Lihatööstus) ja pika vahemaa ja/või väikese loomade arvu juures pole oma loomade sinna saatmine majanduslikult mõttekas, seetõttu müüakse suur osa loomi tavaloomadena. 2011. tunnustati uusi tööstusi – Kehtna Lihatööstus OÜ, OÜ Pandivere L.T., OÜ Kulina Mõis. Võimalik on kasutada ka Saaremaa Lihatööstuse OÜ teenust, kes on samuti tunnustatud kuid tapab ja lõikab loomi vaid tellimuse alusel. Märjamaa Lihatööstuse tellimusel tulid Kehtna Lihatööstuses valmistatuna 2011. a lõpus turule esimesed suitsutatud mahelambalihatooted – talle suitsuvorst, talle suitsuribi ja talle suitsukoot. 2010 ja 2011.a oli kokkuostu hind ligilähedane tavatööstustega. Mitmed suuremad mahetootjad müüvad tallesid nuumloomadeks Eestist väljapoole (nt Saksamaale). Probleeme on aastaringse mahelambaliha kättesaadavusega, sest tootjad ei soovi

25

majanduslikel kaalutlustel loomi talvel nuumata ja ajastavad tavaliselt poegimise varakevadesse. Tõukarjade omanikud müüvad elusloomi kohalikul turul. Toetused Lisaks pindalatoetustele on sarnaselt tavatootjatega võimalik taotleda ute kasvatamise toetust ja ute täiendavat otsetoetust. 2009. a rakendus karjatamistoetus, mida aga maheloomade pidajad taotleda ei saa. Alates 2009. a saab lisaks rohumaade mahetoetusele taotleda täiendavat toetust ka mahepõllumajanduslikult kasvatatavate loomade kohta (karjatatava looma ühiku kohta).

Mahetootjate andmetel kaasnevad mahetootmisele üleminekuga järgmised olulisemad muudatused:

loomade välja laskmine ka talvekuudel ja jalutusalade rajamine;

karjamaade kasutuskoormuse vähendamine ja täiendav tarastamise vajadus;

vajadus sisse osta mahesööta;

loomade arvu vähendamine loomapidamishoones.

4.7 Seakasvatus

Mahepõllumajanduslik seakasvatus erineb märkimisväärselt tavaseakasvatusest. Loomi tuleb 95% ulatuses sööta mahesöödaga (teatud mahus on selle % ulatuses lubatud ka üleminekuaja sööt), sigadel peab olema tunduvalt rohkem ruumi, reeglina peetakse loomi grupis, nad peavad pääsema jalutusalale, saama tuhnida jne. Tähelepanu tuleb pöörata taimekasvatusele, k.a sobivatele põllukülvikordadele. Maheseakasvataja peaks olema ise ka hea söödatootja. Tavaliselt on külvikorras kaks(kolm) aastat teravilja ja kaks(kolm) aastat heintaimi. Külvikorra koostamisel tuleb lähtuda sellest, kui palju ja millist sööta loomad vajavad. Majanduslikult kõige raskem on üleminekuaastatel, tuleb järgida kõiki mahepõllumajanduse nõudeid, kuid toodangut mahedana müüa veel ei saa. Ka pärast üleminekuaja lõppu on loomakasvatussaaduste töötlemise vähesuse tõttu mahedana müük väga keeruline. Kulud ja tööjõud Maheettevõttes soovitatakse (nõudena see kehtestatud pole) ise teravilja toota, sest mahesööta võib olla lähikonnast keeruline leida, ka on hind tavaviljast kallim ning tihti lisanduvad küllaltki suured transpordikulud. Sageli ostetakse (nt teraviljakasvatuseks sobivate maade puudumise tõttu) siiski vähemalt osa söödavilja sisse, oluline vahe on ka proteiinsöötade hinnas. Märkimisväärsed kulutused tekivad loomapidamishoonete ümberehitamise või uue lauda ehitamise vajadusega ning jalutusalade rajamisega. Vana lauda ümber ehitamisel tekib suure tõenäosusega vajadus vähendada loomade arvu, et täita miinimumpinna nõuet. Tööjõuvajadust võrreldes tavatootmisega suurendab vajadus lasta loomi jalutusaladele. Lisaaeg kulub jalutusalade hooldusele ja tarastamisele. Produktiivsusnäitajad Mahepõllumajandusliku seakasvatuse puhul saadakse pikema imetamisperioodi tõttu emiselt aastas vähem põrsaid, ka imikpõrsaste kaod on sageli suuremad. Samuti on pikem nuumaperiood.

26

Turustamine ja müügihinnad Senine probleem on olnud võimaluse puudumine oma toodangut mahedana müüa, mis tähendab, et kõrgemat hinda pole olnud võimalik saada. 2011. a valmisid katsepartiid Märjamaa Lihatööstuse tellimusel Kehtna Lihatööstuses, kuid tegelikku sealihatöötlemist veel ei toimu. Toetused Tootjad saavad sarnaselt tavatootjatega põllumajandusmaaga seonduvalt taotleda ühtset pindalatoetust ja põllumajanduskultuuri täiendavat otsetoetust. Alates 2009. a saab taotleda täiendavat toetust ka mahepõllumajanduslikult peetavate loomade kohta aasta keskmise loomade arvu alusel: 210,91 € emise kohta ja 127,82 € vähemalt 2 kuu vanuse nuum- või noorsea kohta. Mahetootjate andmetel kaasnevad mahetootmisele üleminekuga järgmised olulisemad muudatused:

loomapidamishoonete ümebrehitamine nõuetekohaseks või uue lauda ehitamine;

loomade regulaarse jalutamise korraldamine;

põrsaste pikem imetamisaeg, vähem põrsaid emise kohta;

muudatused maakasutuses seoses põhisöötade kasvatamisega oma ettevõttes, vajadus vähemalt osa mahesööta ise kasvatada;

sageli proteiinsöötade puudus, mahesööda sisseostmisel selle (oluliselt) kallim hind.

4.8 Munakanakasvatus

Mahepõllumajanduslik munakanade kasvatus erineb märkimisväärselt tavamunakanade kasvatusest. Linde ei tohi pidada puuris, neil peab olema tunduvalt rohkem ruumi, nad peavad sobivate ilmastikutingimuste korral pääsema jalutusalale, saama siblida jne. Praegu on veel lubatud kasutada 5% tavaproteiinsööta (arvestatud kuivaines aasta kohta). Erisus kehtib kuni 2014.a lõpuni, peale mida peavad linnud saama 100% mahesööta. Tähelepanu tuleb pöörata taimekasvatusele, k.a sobivatele põllukülvikordadele. Mahelinnukasvataja peab olema ise ka hea söödatootja, sest sobivat mahesööta on keerulineturult leida. Külvikorra koostamisel tuleb lähtuda sellest, kui palju ja millist sööta loomad vajavad. Majanduslikult kõige raskem on üleminekuaastatel, tuleb järgida kõiki mahepõllumajanduse nõudeid, kuid toodangut mahedana müüa veel ei saa. Kulud ja tööjõud Mahelinnud vajavad rohkem sööta, sest nad käivad väljas ja liigutavad end rohkem kui tavakanad. Maheettevõttes soovitatakse (nõudena see kehtestatud pole) ise teravilja toota, kuid sageli ostetakse nt teraviljakasvatuseks sobivate maade puudumisel siiski vähemalt osa vilja sisse. Linnud vajavad ka valku, selleks söödetakse tavaliselt herneid, ube ja rapsikooki. Võib osta ka kontsentraate. Mahesööt on tavasöödast kallim ning sööta on väga raske piisavas koguses leida, näiteks maherapsi ja -sojakooki. Märkimisväärsed kulutused tekkivad loomapidamishoonete ümberehitamise või uue lauda ehitamise vajadusega ning jalutusalade rajamisega. Tööjõuvajadust võrreldes tavatootmisega suurendab vajadus lasta linde jalutusaladele. Lisaaeg kulub jalutusalade rajamisele, tarastamisele ja hooldusele.

27

Produktiivsusnäitajad Mahepõllumajandusliku munakanakasvatuse puhul on munatoodang reeglina väiksem, sest optimaalset söödaratsiooni on saadaolevate mahesöötadega keeruline tagada. Sobivate söötade kättesaadavuse korral võib teiste riikide kogemuse põhjal saada tavatootmisega ligilähedast toodangut. Turustamine ja müügihinnad Et turul (v.a otsemüük) on sisuliselt vaid ühe tootja mahemunad, siis on keeruline teha üldistust hinna kohta. Siiski võib öelda, et kauplustesse müümisel võib saada mahemunade eest ligi kaks korda kallimat hinda. Tootjad, kes müüvad mahemune väikestes kogustes otse tarbijale, küsivad munade eest väga erinevat hinda, mis ei erine aga oluliselt hinnast, mida saadakse tavamunade otsemüügil tarbijale. Toetused Tootjad saavad sarnaselt tavatootjatega taotleda põllumajandusmaaga seonduvalt ühtset pindalatoetust ja põllumajanduskultuuri täiendavat otsetoetust. Alates 2009. a saab taotleda täiendavat toetust ka mahepõllumajanduslikult peetavate munakanade kohta aasta keskmise munakanade arvu alusel - 6,39 € linnu kohta. Mahetootjate andmetel (sh Rootsi andmetel) kaasnevad mahetootmisele üleminekuga järgmised olulisemad muudatused:

vajadus ümber ehitada loomakasvatushooned või rajada uued;

ruutmeetri kohta lindude arvu vähendamine, hoone hoolduskulude suurenemine ja ruutmeetri tootlikkuse vähenemine;

piirangud maksimaalsele lindude arvule grupis (3000 lindu). Vajadus jagada (suurtes kanalates) hoone sektsioonideks muudab tootmise kallimaks, iga sektsiooni jaoks aknad, õrred ja oma varustus;

vabaõhualade (sh aiad, hoonest väljumise avad) rajamise vajadus, samuti nende hooldus;

mahekanad söövad rohkem, sööt on kallim ja raskemini kättesaadav; koresööda vajadus ja ajakulu selle laialijagamiseks lindudele;

Rootsis tehtud arvutuste järgi nõuab mahemunade tootmine 40% rohkem tööd (lindlas veedetud tunnid) kui tavatootmises patareipuuride süsteemi puhul;

kogu tootmisperioodi jooksul piisavas koguses kvaliteetse sööda hankimise keerulisus;

vajadus nii palju kui võimalik sööta ise kasvatada - ligi 50% kuludest moodustavad söödakulud;

tibude üleskasvatamise kulud, sest Eestis on mahenoorkanu keeruline osta.

4.9 Mesindus

Mahepõllumajandusliku mesinduse puhul on suurimaks erinevuseks nõuded korjealale, mahepõllumajanduslikust vahast kärjepõhjade kasutamine, mesilasemade ise kasvatamine ning vajadus sööta mahesuhkru või meega. Kulud ja tööjõud Tööjõuvajadust võrreldes tavatootmisega suurendab suurem ajakulu, mis tuleneb piirangutest korjealale (tarud on sageli korjealale seatud nõuete tõttu majapidamisest eemal looduslikel aladel). Sellega kaasneb lisaks ajakulule ka suurem transpordikulu. Mitmetel

28

mahemesinikel teeb just üksuste kaugel paiknemine mahemesilaste pidamise tavamesilaste pidamisest oluliselt kallimaks. Suurem tööjõukulu tuleneb ka vajadusest kasvatada ise mesilasemasid. Selleks eraldatakse tavaliselt üks taru, kust vastavalt mett müügiks ei saa. Tööjõukulu suurendab ka mahepõllumajanduslikust vahast valmistatavate kärjepõhjade kasutamine, sageli valmistatakse need ise. Plastist kärjepõhjade kasutamine oleks mugavam ja need on kasutusaasta kohta ka odavamad. Suhkru kasutamisel on oluliseks erinevuseks kuludes ka mahesuhkru kallim hind, paljud tootjad suhkrut ei kasuta, vaid jätavad tarru ainult mett. Kui suhkrut ei kasutata, siis on müüdava mee kogus taru kohta vastavalt väiksem. Produktiivsusnäitajad Mesinduses mee saagikus taru kohta väga oluliselt ei erine. Turustamine ja müügihinnad Mesi on üks väheseid mahepõllumajandustooteid, mis müüakse valdavalt mahemärgistatuna. Mahemett ja mahemesindustooteid turustatakse peamiselt otsemüügis, samuti öko- ja loodustoodete kaupluste ja mõnede suuremate kaupluste (nt Tallinna Kaubamaja) kaudu. Müügihinna erinevus võrreldes kodumaise tavameega on samas suhteliselt väike (ca 10%). Suuremad tavatootjad müüvad mett ka hulgimüügipakendites (40-50 kg), mahetootjad korraga müüdavate väikeste koguste tõttu jaemüügipakendites. Toetused Alates 2009. a saab taotleda täiendavat toetust ka mahepõllumajanduslikult peetavate mesilaste kohta – kui ettevõttes oli taotluse esitamisele eelnenud aastal keskmisena vähemalt 5 mesilasperet, siis 31,96 € pere kohta. Mahetootjate andmetel kaasnevad mahetootmisele üleminekuga järgmised olulisemad muudatused:

mesilasperede ümberpaigutamine, transpordikulude kasv;

mesilasemade ise kasvatamine;

mahekärjepõhjade valmistamine või ostmine;

mahesuhkru ostmine või mee kasutamine suhkru asemel. .

4.10 Segatootmine

Segatootmine (taim + loom) on mahepõllumajandusele iseenesest omasem kui tavapõllumajandusele. See annab võimaluse toitaineid ettevõtte tasemel ringluses hoida ning annab suurema sõltumatuse välistest sisenditest. Olulisemad muudatused taime- ja loomakasvatuses on kirjeldatud eelmiste tootmistüüpide juures. Segatootmist on võrreldes ainult taimekasvatusega kergem korraldada, sest põllukülvikorras olevaid haljasväetiskultuure saab kasutada söödaks. See võimaldab rakendada toitainetevajaduse ja kahjustajate tõrje seisukohast optimaalsemaid külvikordi, samuti aitavad oma ettevõttes olevad loomsed väetised optimeerida toitainekasutust. Ka loomakasvatusettevõtetel on lihtsam, sest pole nt vaja otsida maheteravilja. Maheettevõtete hulgas on ka selliseid ettevõtteid, kus on kombineeritud taimekasvatus ja aiandus, taimekasvatus ja püsikultuuride kasvatamine või loomakasvatus ja aiandus. Mahetootjate andmetel kaasnenud muudatused on kirjeldatud eelnevate tootmistüüpide juures.

29

5. Mahe- ja tavatootmise erinevuste kirjeldus valitud kultuuride ja loomade osas Teraviljadest valiti detailsemaks kirjeldamiseks sarnaselt 2009. a uuringule kaks kõige levinumat suvivilja - oder ja kaer ning kaks talivilja - talinisu ja talirukis. Kasvatatakse veel suvinisu, speltanisu, tritikalet ja tatart. Maheköögiviljadest kirjeldatakse detailsemalt lisaks 2009. a uuringus kirjeldatud peakapsa, porgandi ja sibula kasvatamisele kaalika ja söögipeedi kasvatamist. Samuti vaadeldakse mahe- ja tavakartulikasvatuse erinevusi. Marjadest ja puuviljadest võrreldakse sarnaselt 2009. a uuringule maasika-, vaarika-, musta sõstra ja õunakasvatust. Mahemarjadest kasvatatakse kõige suuremal pinnal küll astelpaju, kuid selle kasvatamine mahe- ja tavatootmises erineb võrreldes teiste marjadega vähem, mistõttu seda kirjeldatud pole. Rapsi ja rüpsi kasvatatakse mahetootmises vähe ja neid detailsemalt vaadeldud pole. Edaspidi tuleks nende kultuuride kaasamist uuringusse kaaluda, sest nende kasvatamise pind suureneb, samuti on tekkinud neile kultuuridele eksporditurg. Vähesel määral kasvatatakse ka kaunvilju, lina jm tehnilisi kultuure. Loomakasvatuses valiti detailsemaks kirjeldamiseks lisaks 2009. a uuringusse kaasatud piimakarja-, lihaveise- ja lambakasvatusele ka sea- ja munakanakasvatus ning mesindus. Eestis on sea- ja linnukasvatus sisuliselt välja arenemata ja seega puuduvad korralikud tootmisandmed nende võrdlemiseks tavatootmisega. Samas on nende tootmissuundade olulisus kasvamas ja tarbijate nõudlus toodete vastu olemas. Kodumaise munakanakasvatuse andmete puudulikkuse tõttu on uuringus kasutatud suures osas Soome ja Rootsi andmeid. Kitse- ja küülikukasvatust pole väikeste mahtude tõttu detailsemalt vaatluse alla võetud. Kirjeldatud kultuuride ja loomakasvatuse suundade kohta on aruande kuuendas peatükis toodud ka majandusarvestused.

30

5.1 Teraviljakasvatus

Maheteravilja kasvatati 2010. a 19 271 ha (sellest üleminekuaja läbinud 11 152 ha), 2009.a 16 279 ha, 2008. a 11 721 ha, 2007. a 9917 ha ja 2006. a 8520 ha. Olemas on ka juba 2011. a esialgsed andmed, PMA andmetel on teraviljakasvatuspind suurenenud ja seda kasvatati juba 20 493 ha. Kõige suurematel pindadel kasvatati 2011. a teravilja Tartumaal, järgnesid Viljandi- ja Võrumaa. 2010. a kasvatati kõige suuremal pinnal kaera (ligi 8694 ha). Ka kaera kasvatajate arv oli kõige suurem – 407, kõige suurem kaera kasvatamise pind ühes ettevõttes oli 238 ha, on ka selliseid tootjaid (32), kes kasvatavad kaera alla 1 ha suurusel pinnal. Ka aastatel 2007-2009 kasvatati kõige rohkem kaera. Mahekaera kasvatati ka kogu Eesti kaerakasvatuse pinda arvestades suhteliselt palju, nimelt moodustas see ligi 29% kogu kaera pinnast (SA 2010. a andmetel 30 431 ha). 2011. a esialgsed andmed (PMA) näitavad, et kaera kasvatatakse jätkuvalt oluliselt rohkem kui teisi teravilju, samas on pind eelmise aastaga võrreldes natuke vähenenud (8353 ha). Teraviljakasvatuspinnalt järgmised kultuurid olid 2010. a oder (3696 ha, 257 tootjat, suurim pind 148 ha, alla 1 ha kasvatajaid 22), rukis (3152 ha, 157 tootjat, suurim pind 394 ha, alla 1 ha kasvatajaid 10) ja nisu (2550 ha, 223 tootjat, suurim pind 136 ha, alla 1 ha kasvatajaid 31). Maherukki kasvatuspind moodustas veerandi kogu Eesti rukki pinnast (SA andmetel 12 613 ha). 2011. a esialgsetel andmetel (PMA) kasvatati otra 4127 ha, nisu 4099 ha ja rukist 2741 ha. Kasvati veel segavilja, speltanisu ja tritikalet. Kõige suurem maheteraviljakasvatuse pind ühes ettevõttes ületas 2010. a 700 ha. Maheteraviljade kasvatuspindade muutused ajavahemikul 2007-2010 on toodud 5:

Joonis 5. Maheteraviljade kasvatuspindade muutused ajavahemikul 2007-2010. Andmete allikas: Mahepõllumajanduse register

3753,2

4981,2

7625,8

8694,0

2682,2 2130,1

3266,8

3696,3

1012,4

1645,4

2252,3

3151,6

1736,9 1983,1 2322,1

2550,0

0

1000

2000

3000

4000

5000

6000

7000

8000

9000

2007 2008 2009 2010

Kaer

Oder

Rukis

Nisu

31

Põldkatseid on mahetingimustes tehtud suhteliselt vähe. Kõige põhjalikumad ja pikemaajalised katsed:

Põllumajandusuuringute Keskus (PMK) teostab Kuusiku Katsekeskuses 2003. aastast mahe- ja tavataimekasvatuse ning agrotehnoloogia uuringuid kolmes söödatootmise ja teraviljakasvatuse külvikorras. Uuritakse erineva sügisese või kevadise mullaharimise, künniaegade, sõnnikuga väetamise ja mitteväetamise, külviaja ja vahekultuuride mõju kultuuride saagile, kvaliteedile, mulla toiteelementide ja orgaanilise aine sisaldusele, umbrohtumusele, mullaelustikule, kattetulule jm näitajatele.

Jõgeva Sordiaretuse Instituudis on alates 2004. a uuritud suviteraviljade (nisu, oder, kaer) sortide sobivust maheviljelusse ja võrreldud tulemusi tavatootmisega. 2008. a sügisel alustati mahekatseid ka talinisu, -rukki ja -rüpsiga ning viidi sisse mahekülvikorrad. Uuritakse ka teraviljade agrotehnikat. Rajatud on katsed optimaalsete külvisenormide ja külviaegade väljaselgitamiseks. Alustatud on katseid erinevate liblikõieliste (punane ja roosa ristik, valge mesikas, lupiin, üheaastane ristik) sobivuse hindamiseks mahekülvikordades. Kavandatud on katsed minimeeritud harimise ja otsekülvi võimaluste uurimiseks maheviljeluses. Alustatud on maheviljeluseks sobivamate teraviljasortide aretusega. 2011. a võeti sordilehte Jõgeval aretatud odrasort 'Maali' ja kaerasort 'Jaak', mille loomisel on arvestatud maheviljeluse vajadusi. Jätkatakse 2002. a alustatud sordivõrdluse ja agrotehnika katseid mahetomatiga. Hinnatakse tomati, porgandi ja kaalika kvaliteediomadusi mahetingimustes. Tehakse katseid mahetärklise tootmiseks sobivamate kartulisortide väljaselgitamiseks.

Mõlema asutuse uuringute tulemusi on kasutatud ka käesolevas töös. Jõgeva SAI mahe- ja tavasuviteraviljadega tehtud võrdluskatsed (2005-2010) on näidanud, et soodsate ilmastikutingimuste ja hea eelvilja järel võivad mahesuviteraviljad anda head saaki. Kõige paremad tulemused on saadud kaeraga. Kvaliteediomadustest oli viljelusviisil Jõgeva SAI andmetel kõige suurem mõju proteiinisisaldusele, mis jäi maheteraviljadel väiksemaks. 2010. a saagikus oli väiksem kui 2009. a, seda põhjustas põuane ja kuum suvi. Veepuuduse tõttu jäi tera peas väikeseks. PMA andmetel olid teraviljade keskmised saagid 2010. a väga väikesed (1,1-1,4 t/ha). Tuleb silmas pidada, et PMA andmed sisaldavad ka koristamata (nt ikaldunud) põldude pindala. Detailsemalt analüüsiti teraviljadest kaera, otra, talinisu ja talirukist. Kaera peetakse maheviljeluses teiste suviteraviljadega võrreldes lihtsamini kasvatatavaks suviteraviljaks. Ka saagivahe tavatootmisega on nt Jõgeva SAI 2005-2010 uuringute andmetel väiksem kui teiste suviteraviljade puhul. Kaer on toitainete suhtes vähenõudlikum kui teised kultuurid, samuti on haigustesse nakatumine suhteliselt väike. Kõige levinumaks haiguseks on kroonrooste, esineb pruunlaiksust. Kahjuritest esinevad lehetäid ja ripslased. Kaer andis Jõgeva SAI katsetes vähenõudliku kultuurina mahetingimustes kõige parema saagi ja suutis umbrohtusid paremini alla suruda kui teised suviteraviljad. Neid andmeid ei kinnita kahjuks aga mahetootjatelt PMA poolt kogutud andmed, mille alusel oli kaera keskmine saagikus (1,29 t/ha) 2010. a väiksem kui odral ja nisul. Ilmselt on siin üheks põhjuseks suur kasvatajate arv, kes kasvatavad kaera väikestel pindadel ilma korraliku maaharimistehnikata. Statistikaameti andmetel oli kaera keskmine saagikus 1,79 t/ha, seega oli mahetootjate keskmine saagikus 28% võrra väiksem kui Eesti keskmine näitaja. Maheviljelusse sobivad paremini sordid, mis on võimelised andma head saaki ka mõõduka mullaviljakuse korral, suudavad edukalt alla suruda umbrohte ja on hea vastupidavusega taimehaigustele. Toitaineid suudavad paremini omastada hästi arenenud, suurema ja sügavama juurestikuga taimed. Umbrohtusid suruvad paremini alla kiire algarenguga, maad hästi katva lehestiku ja pikema kõrrega sordid.

32

Mahetingimustes on Jõgeva SAI andmetel häid saake saadud sortidega Jaak, Aragon (puuduseks suur sõklasus), Eugen ja Freddy (keskmisest suurem sõklasus ja väiksem proteiinisisaldus), hea saagitaseme korral ka ‘Flämingsprofi’. Sorti Jaak võib maheviljelusse soovitada seoses hea haiguskindluse ning pikema kõrre ja laiade lehtede tõttu, mistõttu suudab ta umbrohtusid paremini alla suruda. Odra kasvatamine on mahepõllumajanduses teraviljadest üks keerulisemaid, seda valdavalt halva konkurentsivõime tõttu umbrohtudele, suure toitainevajaduse ja vastuvõtlikkuse tõttu paljudele haigustele. Levinumateks haigusteks on võrk- ja pruunlaiksus, samuti jahukaste, triiptõbi ja äärislaiksus. Esinevad ka tavapõllumajanduses raskesti tõrjutavad haigused (nt lendnõgi). Kuna haiguste tõrjeks otsest tõrjet kasutada ei saa, siis tuleb suurt tähelepanu pöörata korralikule külvikorrale, kasutada sügiskündi, vältida happelisi muldi ja mitte hilineda külviga, samuti valida haiguskindlamad sordid. Kahjuritest esinevad sageli lehetäid ja ripslased. Mahetootjatelt PMA kogutud andmed näitavad, et odra keskmine saagikus oli 2010. a 1,44 t/ha. Statistikaameti andmetel oli odra keskmine saagikus 2,43 t/ha. Seega oli mahetootmises keskmine saagikus 41% võrra väiksem kui Eesti keskmine näitaja. Mahepõllumajandusele sobivamad sordid peaksid olema kiire algarenguga, pikema kõrrega ja väga hea võrsumisvõimega, et katta mulla pinda kiiresti ja konkureerida paremini umbrohtudega. Jõgeva SAI 2005-2010 katsete alusel andsid hea saagi sordid ‘Anni’, ‘Viire’, ‘Leeni’, ‘Inari’. Talinisu kasvatamist mahepõllumajanduses raskendavad tema suur toitainevajadus ja vastuvõtlikkus paljudele haigustele. Võrreldes suvinisuga on talinisu juurestik jõulisem ja seega toitainete omastamise võime parem. Probleemiks võib saada ka tavapõllumajanduses raskesti tõrjutav kõvanõgi. Kõvanõe kindlaid sorte sordilehel pole. Üks suuremaid probleeme on piisavalt hea küpsetuskvaliteediga saagi saamine, mistõttu müüakse suurem osa mahenisust söödaviljaks. Toidunisu kvaliteediga nisu kasvatavad vaid vähesed tootjad. Mahetootjatelt PMA kogutud andmed näitavad, et nisu keskmine saagikus oli 2010. a 1,33 t/ha (eraldi andmeid talinisu kohta polnud kättesaadavad). Statistikaameti andmetel oli suvi- ja talinisu keskmine saagikus 2,74 t/ha. Seega oli mahetootmises nisu keskmine saagikus 51% väiksem kui Eesti keskmine näitaja. Maheviljelusse sobivad eelkõige pikema kõrre, kiire algarengu ja laia lehega sordid. Jõgeva SAI katsetes olid head sordid ‘Širvinta 1’, ‘Ada’, ‘Ramiro’, ‘Tarso’. Tootjate andmetel on sobinud ‘Širvinta’, ‘Ada’, ‘Ramiro’. Talirukist peetakse mahepõllumajanduses suhteliselt lihtsasti kasvatatavaks kultuuriks. Tänu sügavale tungivale juurestikule suudab ta kasutada raskemini kättesaadavaid toitaineid, on suhteliselt hea haiguskindlusega ja surub hästi alla umbrohtusid. Talvitumishaigustest esinevad lumiseen ja tüfuloos, suvel jahukaste, äärislaiksus, roosted. Probleemiks võib osutuda tungaltera. Mahetootjatelt PMA poolt kogutud andmed aga näitavad, et rukis andis 2010. a teraviljadest kõige halvema keskmise saagi – 1,11 t/ha (peamiselt halva talvitumise tõttu). Samal aastal saadi kehva saaki ka Statistikaameti andmetel – keskmine saagikus oli 1,98 t/ha. Mahetootmises oli keskmine saagikus seega 44% väiksem kui Eesti keskmine näitaja. Maheviljelusse tuleks valida haiguskindlamad, hea umbrohtude allasurumisvõime ja parema stressitaluvusega sordid. Sobivad pikema kõrre ja kiire algarenguga sordid. Jõgeva SAI mahekatsete andmetel oli kahe katseaasta suurim keskmine saak sordil ‘Elvi’, häid tulemusi näitas sort ‘Sangaste’. Järgnevates tabelites on kokkuvõtvalt kaera, odra, talinisu ja talirukki peamised erinevused mahe- ja tavatootmises.

33

KAER

MAHE TAVA

KASVATUS-TEHNOLOOGIAD

Praegu on levinud tavaline künnipõhine mullaharimine ja kitsareavaheline külvitehnoloogia. Selle võib asendada ka laia reavahega tehnoloogiaga (nt 25, 37,5; 50 cm), mis aga tehnika puudumise tõttu levinud pole

Tavaliselt kitsareavaheline, tehnoradadega.

KESKMINE SAAGIKUS

PMA 2010. a kohta kogutud andmetel 1,29 t/ha, 2009. a andmetel 1,7 t/ha. Käesolevas uuringus osalenud tootjate (12) andmetel oli saagikus vahemikus 1,2-2,3 t/ha. Eesti tingimustes peaks normaalse ilmastiku korral saama siiski vähemalt 2 t/ha. Teraviljakasvatusele spetsialiseerunud korralikku tehnikat ja sobilikku külvikorda kasutavates ettevõtetes võivad viljakatel muldadel saagid olla kohati ka ca 3 t/ha.

2010 – 1,79 t/ha, 2009 – 2,39 t/ha (SA). 2011.a PM prognoos 2,3 t/ha. Teraviljakasvatusele spetsialiseerunud ettevõtetes on saagid tavaliselt kordades suuremad.

KESKMINE TOOTJAHIND

Oleneb sellest, kas teravili on piisavalt kvaliteetne, et müüa maheda toiduviljana hulgiostjale. Osad tootjad ei suuda mõnel aastal kvaliteedikriteeriumeid (nt mahukaalu osas) täita. Tootjate küsitluse andmetel müüdi 2010.a kaera hinnaga 128-224 €/t, sh ekspordiks sõltuvalt kvaliteedist toiduviljana hinnaga 190-224€/t. OÜ Agrinet poolt FADN valimi aluseltehtud uuringu põhjal said mahetootjad eeltoodust oluliselt madalamat hinda. 2011. a müüsid valimis olnud tootjad kaera hinnaga 150-300 €/t. Erinevalt tavaviljast maheviljal 2011. a nii suurt hinnatõusu ei toimunud ning mahe- ja tavavilja hinnaerinevus vähenes. Arvestada tuleb seda, et suur osa tootjaid müüvad oma vilja jätkuvalt tavaviljana ja seega hinnalisa ei saa.

EKI ja PM andmetel oli 2010. a kaera keskmine hind müümisel toiduviljana 114,72 €/t ja söödaviljana 101,68 €/t. Maamajanduse Infokeskuse 2010. a kattetulu arvestustes aluseks võetud hind oli 89.48 €/t, 2011. a 144 €/t. 2011. a hinnad oluliselt tõusid, septembris olid keskmised hinnad toiduviljal juba 179,0 €/t ja söödaviljal 152,7 €/t.

KASVATATAVAD SORDID

Valida tuleks haiguskindlamad sordid. Jõgeva SAI katsetes (2005-2010) andsid hea saagi ‘Jaak’, ‘Aragon’, ‘Eugen’ ja ‘Freddy’. Toidukaeraks kasvatatakse nt suureteralist sorti ‘Ivori’.

Sordi valik sõltub eelkõige saagi kasutamise eesmärgist (sööda- või toiduviljaks).

EELKULTUURID/KÜLVIKORD Külvikord

Soovitatakse mitte kasvatada samal kohal enne 3-4 aastat. Sobib hästi erinevatesse külvikordadesse. Sobib ka katteviljaks, kuid peab arvestama hilisema koristuse ja kaera suure kattevõimega (kasutada väiksemat külvisenormi). Sobib kasvatada segus herne või vikiga. Teraviljarohketes külvikordades aitab vähendada umbrohtude ja juuremädanike esinemist. Talub

Soovitatakse mitte kasvatada samal kohal enne 3-4 aastat. Teraviljarohkes külvikorras sobib kaer kasvatamiseks kahe teravilja vahel.

34

kasvatamist enese järel külvikorras paremini kui teised teraviljad.

Eelkultuurid

Pole väga nõudlik eelkultuuride suhtes, sobib kasvatada ka pärast teraviljasid. Väga häid tulemusi annab pärast põldheina. Hästi sobib ka kartuli ja kaunviljade järele.

Sarnane, vt mahe.

KÜLVISENORM

Külvisenormiks soovitatakse 500-600 idanevat seemet ruutmeetri kohta. Jõgeva SAI katsetes andis kaer nimetatud normidega suurima saagi. Umbrohupuhaste ja viljakamate põldude puhul ei alanda külvisenormi mõõdukas vähendamine oluliselt saaki. Kasutada tuleks maheseemet, kui sobiva sordi maheseemet pole, siis võib kasutada puhtimata tavaseemet.

Külvisenormiks 500-600 idanevat seemet ruutmeetri kohta. Tavaliselt kasutatakse puhitud seemet.

AGROTEHNIKA

Külvieelsed tööd künnipõhisel harimisel sarnased tavaviljelusega (libistamine, kultiveerimine, külvamine). Enne kaera tärkamist äestamine, 3-4 lehe faasis teine äestamine. Laia reavahega külvil äestamiste asemel vaheltharimine kuni kolm korda. Kevadise künni puhul tuleb vältida külviga hilinemist.

Eristatakse künniga ja künnita mullaharimist. Mullaharimine valitakse vastavalt umbrohtumusele. Künnita mullaharimise puhul pritsitakse põldu tavaliselt eelnevalt glüfosaadiga.

Väetamine

Toitainete suhtes suviteraviljadest kõige vähenõudlikum, tugevama juurestiku tõttu kasutab hästi toitaineid. Väetamine oleneb külvikorrast. Kui eelkultuur on liblikõieline või põldhein, siis täiendavalt ei väetata. Kui eelkultuur on rühvelkultuur, siis kasutab kaer hästi väetamise järelmõju. Muudel juhtudel on väetamise võimalusteks liblikõieliste allakülv, vedelsõnniku ja sõnniku kasutamine. Ainult taimekasvatusega tegelevas ettevõttes on võimalik kasutada allakülvi või vahekultuuri (liblikõielised heintaimed, nt valge ristik, punane ristik, mesikas). Ostetud looduslikku päritolu väetised levinud pole, kuid maheteraviljakasvatuse edenedes ja loomsete orgaaniliste väetiste puudusel hakatakse ilmselt lähiajal neid kasutama.

Kaera terasaaki suurendab peamiselt külvieelselt või külviga samaaegselt antud lämmastik. Kaerasaagi 2,5-3 t/ha saamiseks on vaja väetada N 65-70 kg/ha tasakaalustatult PK väetistega. Suuremate saakide korral kasutatakse kõrgemal agrofoonil tihti retardante, nt Kemira CCC, Stabilan 750 SL, Cycocel 750 1-1,5 l/ha. Retardanti võib kasutada koos herbitsiidiga võrsumisfaasis või vajadusel hiljem lipulehefaasis Moddus 250 EC.

Kahjuri- ja haigustetõrje

Suhteliselt haiguskindel. Kõige levinum haigus on kroonrooste, esineb ka kõrreroostet ja pruunlaiksust. Kasutatakse ennetavaid võtteid, nt külvikord, kasvatamine segus herne ja vikiga. Kahjuritest on levinuimad lehetäid ja ripslased. Soodustatakse looduslike vaenlaste levikut.

Soovitatav on seeme külvieelselt puhtida. Haigustest on kõige tavalisemad kroon- ja kõrrerooste, pruunlaiksus. Fungitsiididega töödeldakse vajadusel. Pritsitakse nt Folicur 250 EW, Falcon 460EC, Tango Superiga. Vajadusel intensiivsema viljeluse korral ka putukatõrje, nt preparaadiga Proteus OD.

35

Umbrohutõrje

Külvikord, mehaaniline äestamine seemneumbrohtude hävitamiseks (tavaliselt 1-2x), koristusjärgne kõrrekoorimine juurumbrohtude hävitamiseks (2-3x). Kaer talub äestamist. Laiade reavahede korral on võimalik kasutada vaheltharimist.

Kasutatakse nii agrotehnilisi võtteid, keemilist tõrjet kui ka profülaktilisi abinõusid. Enamus tootjaid kasutavad ühe võttena keemilist umbrohutõrjet näiteks Granstariga, Linturiga, mis otsustatakse lähtuvalt põllul levinud umbrohtudest. Allakülvide korral kasutatakse lühiealiste umbrohtude tõrjeks nt MCPAd.

36

ODER

MAHE TAVA


Tavaline kitsareavaheline tehnoloogia. Selle võib asendada ka laia reavahega tehnoloogiaga (nt 25, 37,5; 50 cm), mis aga tehnika puudumise tõttu levinud pole.


KESKMINE SAAGIKUS

PMA 2010. a kohta kogutud andmetel 1,44 t/ha, 2009. a 1,6 t/ha. Eesti tingimustes peaks normaalse ilma korral saama siiski ca 2 t/ha. Teraviljakasvatusele spetsialiseerunud korralikku tehnikat ja sobilikku külvikorda kasutavates ettevõtetes võivad viljakatel muldadel odra saagid olla 2,5-3 t/ha.

2010 – 2,43 t/ha, 2009 – 2,68 t/ha (SA). 2011 PM prognoos 2,6 t/ha. Teraviljakasvatusele spetsialiseerunud ettevõtetes on saagid tavaliselt oluliselt suuremad.

KESKMINE TOOTJAHIND

Oleneb sellest kas teravili on piisavalt kvaliteetne, et müüa maheviljana hulgiostjale. Tihti ei suudeta kvaliteedikriteeriumeid täita (nt 1000 tera mass, proteiini sisaldus. FADN valimi põhjal OÜ AgriNet uuringu andmetel müüsid mahetootjad otra keskmise hinnaga 140 €/t. Tootjate küsitluse andmetel müüdi 2010. a otra hinnaga 83-256 €/t, 2011. a hinnaga 84-260 €/t. Erinevalt tavaviljast maheviljal 2011. a hinnatõusu ei toimunud.

EKI ja PM andmetel oli 2010. a odra keskmine hind müümisel toiduviljana 138,50 €/t ja söödaviljana 124,69 €/t. FADN valimi põhjal OÜ AgriNet uuringu andmetel müüsid tavatootjad otra keskmise hinnaga 120 €/t. Maamajanduse Infokeskuse 2010. a kattetulu arvestustes aluseks võetud hind oli 117,6 €/t. 2011. a hinnad tõusid: septembris olid keskmised hinnad toiduviljal 176,79 €/t ja söödaviljal 160,0 €/t.

KASVATATAVAD SORDID

Valida tuleks haiguskindlamad ja parema stressitaluvusega sordid. Jõgeva SAI 2005-2010 katsete alusel andsid hea saagi sordid ‘Anni’, ‘Viire’, ‘Leeni’, ‘Inari’.

Nii suurt tähelepanu kui maheviljeluses sortide haiguskindlusele pöörama ei pea. Sortide valiku aluseks on pigem saagipotentsiaal, kasvuaeg, proteiinisisaldus, mahumass.


Soovitatavalt vähemalt 5-aastane külvikord. Varajased ja keskvarajased sordid sobivad lühikese kasvuaja tõttu hästi katteviljaks ristiku ja põldheina allakülvidele.

Soovituslikult mitte kasvatada samal kohal üle kahe aasta.

Eelkultuurid

On suure toitainete vajadusega kasvuperioodi alguses. Annab häid tulemusi pärast kaunviljade, kartuli, liblikõieliste, põldheina, talirukki, ristõieliste kasvatamist.

Sarnane, vt mahe. Teravilja ülekaaluga külvikordades sobivad ka talirukis ja -nisu.

KÜLVISENORM

Külvisenormiks soovitatakse 450-550 idanevat seemet ruutmeetri kohta, varasematel sortidel rohkem. Umbrohupuhaste põldude puhul on häid tulemusi saadud ka oluliselt väiksema külvisenormiga (300-400). Külvisenormi vähendatakse ka allakülvide puhul. Kasutada tuleks maheseemet, kui sobiva sordi maheseemet pole, siis võib kasutada puhtimata tavaseemet.

Külvisenormiks keskvalmivatel ja hilistel sortidel soovitatakse 350-600 idanevat tera ruutmeetrile, varajastel sortidel rohkem kui hilistel. Tavaliselt kasutatakse puhitud seemet.

37

AGROTEHNIKA

Külvieelsed tööd sarnased tavaviljelusega (libistamine, kultiveerimine). Enne tärkamist esimene äestamine, 3-4 lehe faasis teine äestamine. Laia reavahega külvi puhul äestamiste asemel vaheltharimine kuni kolm korda.

Mullaharimine valitakse vastavalt tehnoloogiale, põllu umbrohtumusele, reljeefile. Künnipõhisel harimisel enne külvi libistamine, kultiveerimine. Künnita mullaharimise puhul pritsitakse tavaliselt eelnevalt glüfosaadiga.

Väetamine

Oder on toitainete suhtes nõudlik ja vajab soodsaid tingimusi toitainete kiireks omastamiseks. Tähtsad on nii N, P kui ka K. Oluline on toitainete õige vahekord. Väetamine oleneb külvikorrast. Kui eelkultuur on liblikõieline või põldhein, siis tavaliselt täiendavalt ei väetata. Kui eelkultuuriks on kartul, siis kasutab hästi kartuli väetamise järelmõju. Kasutatakse ka sõnnikuga väetamist sügiskünni eelselt. Väetamise võimalusteks on ka liblikõieliste kultuuride kasutamine külvikorras, virtsa laotamine jm. Ainult taimekasvatusega tegelevas ettevõttes on võimalik kasutada allakülvi või vahekultuure (nt valge ristik, punane ristik).

Väetamine oleneb külvikorrast. 4-5 t/ha saagitaseme puhul kasutatakse enamasti kompleksväetist. Odrasaagi 2,5-3 t/ha saamiseks on vaja väetada N 65-85 kg/ha tasakaalustatult PK väetistega. Väetustase sõltub ka saagi kasutamise eesmärgist, liiga kõrge normi lämmastikväetise kasutamise korral ei vasta saak õlleodra standardile. Suuremate väetisekoguste puhul kasutatakse tihti kasvuregulaatoreid.


Haiguste ja kahjurite suhtes suhteliselt vastuvõtlik teravili. Valida tuleks haiguskindlamad sordid. Kasutatakse ennetavaid võtteid, nt külvikord, lai reavahe. Levinumad haigused võrk- ja pruunlaiksus, esineb ka lendnõge, jahukastet, triiptõbe, äärislaiksust. Kahjuritest on levinuimad lehetäid, maakirbud ja ripslased. Soodustada tasub looduslike vaenlaste levikut.

Tavaliselt kasutatakse puhitud seemet. Kasvuaegselt taimehaiguste, vajadusel ka kahjurite tõrje.

Umbrohutõrje

Külvikord, äestamine (tavaliselt 2 x, talub äestamist suhteliselt hästi), koristusjärgne kõrrekoorimine (kuni 3x).

Umbrohtunud põldudel kasutatakse koristuseelselt või -järgselt glüfosaate. Vajadusel tehakse tuulekaera tõrje. Allakülvide puhul kasutatakse lühiealiste umbrohtude tõrjeks nt MCPA´d.

38

TALINISU

MAHE TAVA


Tavaline kitsareavaheline tehnoloogia. Selle võib asendada ka laia reavahega tehnoloogiaga (nt 25, 37,5 cm), mis aga tehnika puudumise tõttu levinud pole.


KESKMINE SAAGIKUS

PMA 2010. a kohta kogutud andmetel 1,33 t/ha, 2009. a 1,8 t/ha. Käesoleva uuringu andmetel (5 tootjat) oli saagikus vahemikus 1,5-2,5 t/ha. Eesti tingimustes peaks normaalse ilmastiku korral saama ca 2 t/ha. Teraviljakasvatusele spetsialiseerunud korralikku tehnikat ja sobilikku külvikorda kasutavates ettevõtetes võivad viljakatel muldadel saagid olla ka 3 t/ha. Kirjanduse andmetel on meie kliimavööndis maheviljeluse saak 10-50% tavaviljeluse saagist väiksem. Jõgeva SAI katseandmetel moodustas 2009. ja 2010.a mahenisu saak lausa 88% tavaviljeluses saadavast saagist. Saagi vähenemine võrreldes tavaviljelusega sõltub sordist, taimehaiguste ja kahjurite levikust ning mullaviljakusest. Tavaviljeluses saab toitainete puudust paremini ennetada täiendavate mineraalväetiste andmisega.


KESKMINE TOOTJAHIND

Oleneb sellest kas teravili on piisavalt kvaliteetne, et müüa maheda toiduviljana hulgiostjale. Tihti ei suudeta eriti just nisu puhul kvaliteedikriteeriumeid täita (nt kleepvalk, langemisarv, 1000 tera mass). Probleemiks võib kujuneda küpsetuseks sobiliku nisu kleepvalgusisalduse saavutamine ja vastavus küpsetuskvaliteedi nõuetele. Toiduvilja puhul peaks maheviljeluses valima geneetiliselt suurema proteiinisisaldusega sordid. Langemisarv sõltub mingil määral sordist, kuid väga tugevalt ka koristusaja ilmastikust. FADN valimi põhjal OÜ AgriNet uuringu andmetel müüsid mahetootjad nisu keskmise hinnaga 150 €/t, mis oli sama hind kui FADN valimi tavatootjad keskmisena said. Selle uuringu raames küsitletud tootjate andmetel müüdi 2010. a nisu hinnaga 160-224 €/t, 2011. a hinnaga 160-240 €/t. Erinevalt tavaviljast maheviljal 2011. a hinnatõusu ei toimunud ning mahe- ja tavavilja hinnaerinevus vähenes.

EKI ja PM andmetel oli 2010. a nisu keskmine hind müümisel toiduviljana 170,0 €/t ja söödaviljana 134,28 €/t. 2011. a hinnad oluliselt tõusid: septembris olid keskmised hinnad toiduviljal 194,74 €/t ja söödaviljal 177,17 €/t. FADN valimi põhjal OÜ AgriNet uuringu andmetel müüdi nisu 2010. a keskmise hinnaga 150 €/t. Maamajanduse Infokeskuse 2010. a kattetulu arvestustes aluseks võetud hind oli 167,45 €/t.

39

KASVATATAVAD SORDID

Valida tuleks haiguskindlamad, hea umbrohtude allasurumisvõimega ja parema stressitaluvusega sordid. Sobivad pikema kõrre, kiire algarengu ja laia lehega sordid. Lisaks lähtutakse ka kvaliteedinäitajatest, talvekindlusest jm. Jõgeva SAI katsetes olid head ‘Širvinta 1’, ‘Ada’, ‘Ramiro’, ‘Tarso’. Sordilehte tuleb igal aastal palju uusi sorte, nende kohta ei ole infot sobivusest mahetootmises, kuid kirjanduse andmetel on tihti tavaviljeluses head sordid sobilikud ka maheviljelusse. Tootjate andmetel on samuti sobinud ‘Širvinta 1’, ‘Ada’, ‘Ramiro’.

Nii suurt tähelepanu kui maheviljeluses sortide haiguskindlusele ja umbrohtude allasurumisvõimele ei pöörata. Sordi valikul lähtutakse eelkõige talvekindlusest, kasvuajast, terade mahumassist, kõrre pikkusest, kleepvalgu ja proteiinisisaldusest.


Soovitatavalt vähemalt 5-aastane külvikord. Sobib hästi katteviljaks.

Nisu soovitatakse mitte kasvatada samal kohal enne 3-4 aastat. Tegelikkuses palju tootjad seda soovitust ei järgi.

Eelkultuurid

On suhteliselt nõudlik eelkultuuride suhtes. Suure toitainete vajadusega. Annab häid tulemusi pärast ristikurohket põldheina, liblikõieliste, kaunviljade, herne-kaera segatise, ristõieliste kasvatamist. Eelviljaks ei sobi pika kasvuajaga kultuurid, maa peaks vabanema vähemalt 3-4 nädalat enne talivilja külvi. Heintaimed võivad eelviljana põhjustada probleeme. Kõrrelised umbrohud on nisuga väga konkurentsivõimelised, neil võivad säilida nisule ohtlikud haigustekitajad. Sel juhul võib vahekultuurina kasvatada rapsi, mis aitab vältida haigustekitajate levimist. Raps tarvitab aga jõudsalt toitaineid ja sel juhul tuleks leida võimalus pärast rapsi orgaanilisi väetisi kasutada.

Parimad eelkultuurid sarnased, vt mahe. Tavaline ka kartul või teised teraviljad.

KÜLVISENORM

Külvisenormiks soovitatakse 500 idanevat seemet ruutmeetri kohta. Külvisenorm sõltub sordi võrsumisvõimest – hästi võrsuvaid sorte võib külvata veidi hõredamalt. Umbrohupuhaste põldude puhul on häid tulemusi saadud ka oluliselt väiksema külvisenormiga (400), kuid umbrohtumuse probleemi korral ei tohiks siiski hõredalt külvata. Kasutada tuleks maheseemet, kui sobiva sordi maheseemet pole, siis võib kasutada puhtimata tavaseemet.

Optimaalseks külvisenormiks loetakse 400-500 idanevat tera ühele ruutmeetrile. Hästi võrsuvaid sorte võib külvata väiksema külvisenormiga. Tavaliselt kasutatakse puhitud seemet.

40

AGROTEHNIKA

Külvieelsed tööd sarnased tavaviljelusega, olenevalt eelkultuurist sügisel kamara purustamine ja kündmine või randaalimine, kultiveerimine. Vajadusel rullimine. Külviaeg septembri alguses. Maaharimine sarnane rukkiga. Kevadel tuleks äestada esimesel võimalusel. Sobib agressiivne äestamine. Parema küpsetuskvaliteediga saagi saamiseks kasutada orgaanilist väetist. Laia reavahega külvil äestamiste asemel vaheltharimine kuni kolm korda. Nisule võiks teha allakülvi, et koristusjäägid saaksid lagundatud võimalikult kiiresti.

Külvieelsed tööd sarnased maheviljelusega.Kõrgel agrofoonil ja pikemakõrreliste lamandumisele kalduvate sortide kasvatamisel kasutatakse kasvuregulaatoreid.

Väetamine

Kvaliteetse nisu kasvatamiseks on vajalik mulla kõrge orgaanilise aine sisaldus. Väetamine oleneb külvikorrast. Loomakasvatusega tegelevates ettevõtetes antakse sügiskünni alla sõnnikut, ca 30-40 t/ha. Kevadel on soovitatav pealtväetada vedelsõnnikuga. Väetamise võimalusteks on ka liblikõieliste allakülv. Kui eelkultuuriks on teravili, siis teha eelkultuurile allakülv (nt punane ristik, valge mesikas, lupiin).

Kui eelkultuurideks oli põldhein või kartul, siis külviaegne põhiväetamine ainult kompleksväetistega; kõrreliste heintaimede või teravilja järel võimaluse korral lisaks mineraalväetistele orgaaniline väetis 30-40 t/ha, mis küntakse sisse. Vegetatsiooniaegne pealtväetamine lämmastikväetisega 2 korda. Huumusvaestel saviliiv- ja liivmuldadel võib väävlit sisaldava väetise kasutamine suurendada nii saagikust kui saagi kvaliteeti. Vajadusel muldade lupjamine iga 5-7 aasta järel.


Nisu on kahjustajate (juuremädanikud, nõed jm) suhtes tundlik kultuur. Eelistada tuleks haiguskindlamaid sorte. Suureks probleemiks võib saada kõvanõe nakkus. Kõvanõe kindlaid sorte pole. Mõnedes riikides kasutatakse puhtimiseks bakteril Pseudomonas chlororaphis MA342 põhinevat biopreparaati Cerall (nisule, rukkile ja tritikalele).

Fungitsiididega töötlemine vajadusel 1-2 korda. Kõvanõe vältimiseks seeme puhitakse. Puhtimine vajalik ka lumiseene tõrjeks. Insektitsiididega töötlemine vajadusel teraviljarohketes külvikordades ja kahjurite paljunemiseks soodsate ilmastikutingimuste puhul.

Umbrohutõrje

Külvikord, mehaaniline äestamine (talinisu loetakse kõige paremini äestatavaks kultuuriks), koristusjärgne kõrrekoorimine (kuni 3x).

Sügisest umbrohutõrjet soovitatakse kui põld on risustunud pikaealiste või talvituvate umbrohtudega. Õigeaegse pritsimise ja sobiva ilmastiku korral võib kasutada ka herbitsiidide vähendatud norme. Keemiline umbrohutõrje kevadel, kui vilja kasv on alanud, mulla kaudu toimivate herbitsiididega. Kevadine äestamine. Vajadusel kasutatakse koristuseelset umbrohutõrjet (nt Roundupiga).

41

TALIRUKIS

MAHE TAVA


Tavaline kitsareavaheline tehnoloogia. Selle võib asendada ka laia reavahega tehnoloogiaga (nt 25, 37,5, 50 cm), mis aga tehnika puudumise tõttu levinud pole.

Tavaline kitsareavaheline, tehnoradadega.

KESKMINE SAAGIKUS

PMA 2010. a kohta kogutud andmetel 1,11 t/ha, 2009. a 1,3 t/ha. Käesoleva uuringu andmetel (7 tootjat) oli saagikus vahemikus 0,8-4 t/ha. Teraviljakasvatusele spetsialiseerunud korralikku tehnikat ja sobilikku külvikorda kasutavates ettevõtetes võivad viljakatel muldadel keskmised saagid olla ka ca 2,5 - 3 t/ha.


KESKMINE TOOTJAHIND

Oleneb sellest kas teravili on piisavalt kvaliteetne, et müüa maheda toiduviljana hulgiostjale. Kvaliteetse toidurukki puhul on kõige olulisem langemisarv, mis sõltub sordist, mulla toitainesisaldusest, ilmastikust, tähtis on ka õige koristusaeg. Mõnel aasta on keeruline toiduvilja kvaliteedikriteeriumeid täita. FADN valimi põhjal OÜ AgriNet uuringu andmetel müüsid mahetootjad rukist keskmise hinnaga 100 €/t. Praeguse uuringu tootjate küsitluse (7) andmetel müüdi 2010. a rukist hinnaga 173-320 €/t. Kõrgeimat hinda saadi väikestes kogustes otse kohalikku veskisse müües. 2011. a müüdi tootjate andmetel rukist hinnaga 170-400 €/t. Erinevalt tavaviljast maheviljal 2011. a suurt hinnatõusu ei toimunud.

EKI ja PM andmetel oli 2010. a rukki keskmine hind müümisel toiduviljana 121,37 €/t ja söödaviljana 88,39 €/t. 2011. a hinnad tõusid: septembris olid keskmised hinnad toiduviljal 178,42 €/t ja söödaviljal 142,0 €/t. Maamajanduse Infokeskuse 2010. a kattetulu arvestustes aluseks võetud hind oli 118,88 €/t.

KASVATATAVAD SORDID

Valida tuleks haiguskindlamad, hea umbrohtude allasurumisvõime ja parema stressitaluvusega sordid. Sobivad pikema kõrre ja kiire algarenguga sordid. Jõgeva SAI mahekatsete andmetel oli kahe aasta (2009-2010) suurim keskmine saak sordil ‘Elvi’, mis külvati augusti viimastel päevadel külvisenormiga 400 idanevat tera m

2. Häid tulemusi näitas ka sort ‘Sangaste’.

Arvestatakse peamiselt sordi saagivõimet, talvekindlust ja seisukindlust lähtuvalt kohalikest tingimustest. Eesti sortidel ‘Sangaste’, ‘Vambo’, ‘Elvi’, ja ‘Tulvi’ on suhteliselt parem talvekindlus.


Soovitatavalt vähemalt 4-aastane külvikord. Sobib hästi katteviljaks allakülvidele ja vahekultuurina kasvatamiseks. Surub hästi alla umbrohte.

Sarnane, vt mahe.

42

Eelkultuurid

Ei ole nõudlik eelkultuuride suhtes. Tänu sügavale tungivale juurestikule suudab kasutada toitaineid ka alumistest mullakihtidest. Annab häid tulemusi pärast põldheina, liblikõieliste, kaunviljade, herne-kaera segatise, sõnnikuga väetatud varase kartuli, ristõieliste kasvatamist. Eelviljaks ei sobi pika kasvuajaga kultuurid, maa peaks harimiseks vabanema 3-4 nädalat enne rukki külvi.

Sarnane, vt mahe.

KÜLVISENORM

Külvisenormiks soovitatakse 400-500 idanevat tera m² kohta. Umbrohupuhaste põldude puhul on häid tulemusi saadud ka oluliselt väiksema külvisenormiga (nt 300-350), kuigi üldiselt ei ole soovitatav nii väikest külvisenormi kasutada Rukis on hea võrsuja, mistõttu võib varajase külvi külvisenorm väiksem olla. Tavatehnika kasutamisel peaks see olema suurem kui kombineeritud agregaatide kasutamisel.

Sarnane, vt mahe. Madalamat külvisenormi võib kasutada hübriidsortidel. Tavaliselt kasutatakse puhitud seemet.

AGROTEHNIKA

Külvieelsed tööd sarnased tavaviljelusega, olenevalt eelkultuurist suvel (3–4 nädalat enne külvi) kündmine või randaalimine (minimeeritud harimine), kultiveerimine. Kevadel äestamine esimesel võimalusel (ettevaatust–tiheda taimiku võrsed murduvad, uute võrsete pead on lühemad ja pähikuid on vähem). Laia reavahega külvil äestamise asemel vaheltharimine kuni kolm korda. Eestis laia reavahega külv levinud pole. Optimaalne külviaeg on augusti viimased, septembri esimesed päevad (maheviljeluses eelistada varasemat külvi). Tähtis on ühtlane külvisügavus 2–4 cm, et vähendada talvekahjustuste riski. Kõrge ja kvaliteetse terasaagi saamiseks peaks rukis olema enne talve võrsunud. Väga tähtis on ka õige koristusaeg.

Külvieelsed tööd sarnased maheviljelusega. Otsekülvi puhul randaalimine ja külv otsekülvikuga.

Väetamine

Tänu sügavale tungivale juurestikule suudab kasutada raskemini kättesaadavaid toitaineid. Väetamine oleneb külvikorrast. Loomakasvatusega tegelevates ettevõtetes antakse sügiskünni alla sõnnikut, ca 30-40 t/ha. Kui võimalik, siis võib kevadel kasutada virtsa. Väetamise võimalusteks on ka liblikõieliste allakülv. Reageerib hästi sõnniku järelmõjule.

Väetamine oleneb külvikorrast. Loomakasvatusega tegelevates ettevõtetes antakse sügiskünni alla sõnnikut, ca 30-40 t/ha. Vastavalt mulla väetistarbele valitakse sügisel vähese lämmastikusisaldusega kompleksväetis. Kevadiseks pealtväetiseks kasutatakse sõltuvalt agrotehnikast ja planeeritavast saagikusest nt 100-200 kg/ha ammooniumnitraati.

43

Kahjuri- ja haiguste-tõrje

Suhteliselt hea haiguskindlusega. Talvitumishaigustest esinevad lumiseen ja tüfuloos, suvel jahukaste, äärislaiksus, roosted. Probleemiks võib osutuda tungaltera, mis on mürgine nii inimestele kui ka loomadele.

Talvitumishaiguste vältimiseks kasutatakse valdavalt puhitud seemet. Rukki-leherooste, äärislaiksuse ja kõrreliste jahukaste puhul võib kasutada nt Amistar Xtra´t, Tango Super’it. Kvaliteetse seemnega külvatud ja hästi talvitunud rukis ei vaja kasvuaegselt kahjurite tõrjet.

Umbrohu-tõrje

Surub hästi alla umbrohtusid. Sarnaselt tavaviljelusega sõltub umbrohutõrje vajadus põllu umbrohtumusest. Väiksema umbrohtumuse juures surub kiire arenguga rukis umbrohud alarindesse, umbrohtunud põldudel rakendada sobivat külvikorda ja agrotehnilisi võtteid. Külvikord, mehaaniline äestamine kevadel vara, koristusjärgne kõrrekoorimine (kuni 3x). Arvestada tuleb, et rukis on äestamise suhtes suhteliselt õrn.

Sarnaselt maheviljelusega sõltub umbrohutõrje vajadus põllu umbrohtumisest. Väiksema umbrohtumuse juures surub kiire arenguga rukis umbrohud alarindesse. Tuulekaera tõrjeks kasutatakse nt Puma Universali. Allakülvi puhul kasutatakse nt MCPA´d.

44

5.2 Köögivilja- ja kartulikasvatus

Mahekartulit kasvatati 2010. a 183 ha, 2009. a 179 ha, 2008. a 188 ha ja 2007. a 213 ha (vt joonis 6). Seega oli 2010. a vaatamata mahepõllumajandusmaa iga-aastasele suurenemisele mahekartulipinda hoopis vähem kui 2007. a. Siiski oleme 2011. a esialgsetel andmetel kartuli kasvupinnaga jõudnud tagasi 2007. a tasemele (214 ha, PMA 2011). 2010. a kasvatas kartulit 494 tootjat (k.a tootjad, kelle maa oli üleminekuajal), kõige rohkem oli kasvatajaid Võru-, Saare- ja Viljandimaal (vastavalt 77, 68 ja 53). Kõige suurem mahepõllumajanduslikult kasvatatava kartuli pind oli aga Pärnumaal, koos üleminekajal oleval maal kasvava kartuliga ligi 32 ha, järgnes Võrumaa ligi 27 ha-ga. Kõige suurema pinnaga mahekartulikasvataja kasvatas 2010. a kartulit 13,8 ha-l. Rohkem kui 5 ha-l kasvatas kartulit 2 mahetootjat, rohkem kui 1 ha-l 28 tootjat, 0,1 ha ja sellest väiksemal pinnal 132. 2011. a kasvatas 5 ha suuremal pinnal samuti 2 tootjat, 1 ha suuremal pinnal 24 tootjat. Vähe kasvatatakse ka maheköögivilja, mille pind on vaatamata suurele nõudlusele jätkuvalt väga väike. 2010. a see siiski suurenes võrreldes aasta varasemaga hüppeliselt (63 ha-lt 103 ha-ni), köögiviljakasvatuse pinna muutused aastatel 2007-2010 on toodud joonisel 6. Paljudel tootjatel oli iga üksiku kultuuri pind nii väike, et seda polnud mahepõllumajanduse registris eraldi välja toodud, vaid oli näidatud köögivili kokku. Väikeste pindade tõttu täpsustamata kultuure kasvatati 43 ha. 2010. a oli kasvatatava köögivilja kultuuri täpsustanud tootjatel näiteks kaalikat 26,39 ha (s.h üleminekuajal oleval maal 20 ha), porgandit 4,86 ha, kapsast 4,43 ha, söögipeeti 2,59 ha, mugulsibulat 2,5 ha (s.h üleminekuajal oleval maal 1,5 ha), küüslauku 1,45 ha (s.h üleminekuajal 0,67 ha), kurki 1,38 ha. Võrreldes muude kultuuridega kasvatati suhteliselt suurel pinnal kõrvitsat (12,34 ha). Märgitud oli veel pastinaaki, maapirni, kabatšokki, spargelkapsast, salatit ja katmikkultuure. Rohkem kui 1 ha-l sama kultuuri kasvatavaid maheköögiviljakasvatajaid on väga vähe, nt kõrvitsat kasvatas 2010. ja 2011. a 1 ha-st suuremal pinnal 3 tootjat, kaalikat mõlemal aastal 2 tootjat (2010. a neist 1 üleminekuajal), porgandit ja söögipeeti mõlemal aastal 1 tootja, kapsast 2010. a 2 tootjat, 2011. a mitte ühtegi, mugulsibulat 2010. a mitte ükski, 2011. a 1 tootja üleminekuajal oleval maal. Küüslaugu ja kurgi mahepind ei ületanud kummalgi aastal ühelgi tootjal 1 ha. Kõige rohkem maheköögiviljakasvatajaid oli 2010. a Viljandi-, Võru- ja Saaremaal, viimases aga olid kõigil tootjatel väga väikesed pinnad. Kõige suurem kasvatuspind oli Viljandi-, Harju- ja Võrumaal. Arvestades väikseid maheköögiviljakasvatuse pindu ja seda, et suurem osa tavaköögiviljast kasvatakse suurtes ettevõtetes, on nii kasvatustehnoloogiaid kui ka muid näitajaid mahe- ja tavatootmise vahel väga keeruline võrrelda. Mahe- ja tavatootmise erinevuste detailsemaks analüüsiks valiti kartul ja viis köögivilja - porgand, peakapsas, sibul, kaalikas ja söögipeet. Kahte viimast kultuuri kajastatakse esimest korda, 2009. a uuringus nende kohta detailsemat analüüsi ei tehtud. Teaduskatseid on kartuli- ja köögiviljakasvatuses tehtud vähe. Põhjalikult on Jõgeva Sordiaretuse Instituudis katsetatud erinevaid tomatisorte. Võrreldud on ka kartulisorte. Eesti Maaülikooli poolt on uuritud maheköögiviljakasvatuse taimekaitselisi aspekte ning mahepõllumajandusse sobivate väetusainete kasutamist.

45

Joonis 6. Mahekartuli- ja maheköögiviljakasvatuse pinnad aastatel 2007-2010. Andmete allikas: Mahepõllumajanduse register Mahekartulikasvatus erineb tavakartulikasvatusest peamiselt taimekaitse ja väetamise poolest. Kõige suuremaks probleemiks on haigused ja kahjurid. Kasutatavate tõrjevahendite hulk on võrreldes tavatootmisega väga piiratud. Põhirõhk on haiguste ennetamisel. Kasutada soovitatakse külvikordi, kus kartulit ei kasvatata samal väljal vähemalt 4-5 aastat. Peamiseks saaki limiteerivaks faktoriks peetakse mahekartulikasvatuse puhul lehemädanikku, seega on oluline valida selle suhtes suhteliselt hea või keskmise resistentsusega sordid. Tuleb eelistada varaseid sorte, oluline on kiire tärkamine, hea vaovahe kattuvus pealsetega, suur keskmine mugulamass ja väiksem mugulate arv pesa kohta. Kahjuritest tekitavad palju probleeme traatuss ja kartulimardikas. Kasutatakse mehaanilist tõrjet ning mõningaid bakterpreparaate ja taimsetel toimeainetel põhinevaid vahendeid. Väetamiseks kasutatakse mahekartulikasvatuse puhul orgaanilisi väetisi, valdavalt sõnnikut ja komposti, oluline on ka eelvili. Mahekartuli keskmine saagikus on tootjate andmetel oluliselt (ca 2 korda) väiksem kui tavakartulil.

Maheköögiviljakasvatuse peamiseks erinevuseks tavaviljelusega võrreldes on sarnaselt teiste põllukultuuridega maheviljelusse sobiva külvikorra kasutamine, taimekaitses ennetava (nt külvikord, multšimine, segakultuurid, püüniskultuurid, sordid jm), füüsikalise ja bioloogilise tõrje kasutamine keemilise tõrje asemel; umbrohutõrjeks keemilise tõrje asemel ennetavate (nt külvikord, viiviskülvid, multšimine) ning mehaaniliste ja termiliste võtete kasutamine; väetamiseks valdavalt haljasväetiste jt orgaaniliste väetiste kasutamine mineraalväetiste asemel. Oluliseks kaubanduslikku saaki limiteerivaks teguriks on paljude köögiviljade puhul erinevate kahjurite ja haiguste kahjustused. Samuti kaasneb maheköögiviljakasvatusega suur käsitsitöö vajadus, kuna väikestel pindadel kasvatavad tootjad ei suuda investeerida kaasaegsesse vaheltharimis(umbrohutõrje)- ja saagikoristustehnikasse. Maheköögiviljade keskmine saagikus on tootjate andmetel oluliselt (2-3 korda) väiksem kui tavaköögiviljadel. Järgnevates tabelites on kokkuvõtvalt esitatud peakapsa-, porgandi-, sibula-, kaalika-, söögipeedi ja kartulikasvatuse peamised erinevused mahe- ja tavatootmises.

213,1

187,5 179,4 182,9

44,7 46,4 62,7

103,4

0

50

100

150

200

250

2007 2008 2009 2010

Kartul

Köögivili

46

KARTUL

MAHE TAVA

SOBIV PÕLLU SUURUS

Väga suurt põldu ei soovitata, samal põllul soovitatakse kasvatada erinevaid sorte. Võimalusel põhja-lõuna suunalised vaod.

Põllu suurus pole eriti oluline. Võimalusel põhja-lõuna suunalised vaod.

KESKMINE SAAGIKUS

PMA poolt 2010. a kohta kogutud andmetel 13 t/ha. ÖTK poolt tootjatelt (8) kogutud andmetel oli keskmine saagikus 2010. a 7,5 - 22 t/ha, 2011. a 10-25 t/ha. Kaubandusliku saagi osa 30-60%.

Tootjate andmetel on toidukartuli saagikus 35-45 t/ha. Kaubanduslik saak 40-60%. Spetsialiseerunud tootjatel võib headel aastatel ulatuda saagikus ka 60 t/ha. Statistikaameti andmetel oli 2010. a keskmine kartuli saak vaid 17,5 t/ha.

KESKMINE TOOTJAHIND

Oleneb palju turustuskanalist ja -ajast. Suurem osa kartulist müüdi otsemüügikanaleid kasutades ja saadud hind pole seega võrreldav tavahulgihinnaga. EKI andmetel oli 2010. a mahekartuli keskmine tootjahind 0,29 €/kg. ÖTK poolt tootjate (8) käest kogutud andmete alusel said mahetootjad 2010. a väga erinevat hinda (0,19-0,45 €/kg), ka 2011. a olid hinnaerinevused suured, olles vahemikus 0,25 €/kg kuni 0,45 €/kg. OÜ Agrinet poolt FADN valimi põhjal tehtud uuringu alusel said valimis olnud mahetootjad 2010. a keskmisena vaid 0,14 €/kg. TÜ Eesti Mahe kaudu müües saadi 2010. a kartuli eest 0,28-0,33 €/kg, 2011. a novembris 0,30-0,34 €/kg.

Oleneb palju turustuskanalist ja -ajast. EKI andmetel oli kartuli keskmine tootjahind 2010. a 0,17 €/kg, 2011. a I kvartalis 0,30 €/kg. OÜ Agrinet poolt FADN valimi põhjal tehtud uuringu alusel oli tavakartuli hind 2010. a vaid 0,13 €/kg. Maamajanduse Infokeskuse 2010. a kattetulu arvestustes aluseks võetud müügikartuli hind oli 0,16 €/kg ja 2011. a 0,20 €/kg. Turgudel maksis 2011. a septembris kartul 0,40 – 0,70 €/kg ja hilissügisel 0,15 – 0,50 €/kg. 2010. a hinnad olid natuke odavamad.

47

KASVATATAVAD SORDID

Sortide valikul tuleks arvestada järgmisi aspekte: tugevam juurestik, mis võimaldab toitainete paremat kättesaamist; sobivus kohalike tingimustega ja vastupidavus stressitekitavatele teguritele; lühike kasvuaeg (kiirem areng, parem konkurents umbrohtudega, väiksem lehemädaniku kahjustus); kõrge haiguskindlus (eriti kartuli-lehemädaniku, mugulate pruunmädaniku, kärntõbede ja viirushaiguste suhtes); suur ja kvaliteetne kaubanduslik saak. Jõgeva SAI katsete põhjal sobivad nt Maret, Reet, Anti, Ando, Sarme (viimased kolm hilised, kuid hea lehemädaniku kindluse, kiire algarengu ja hea saagiga). Sortide sobivus sõltub oluliselt mullastikust ja ilmastikust, seetõttu on ka universaalselt sobivaid sorte soovitada keeruline. Oluline on arvestada kasutamise otstarbe ja töötlemisviisiga.

Sortide haigus- ja kahjuritekindlus pole nii oluline kui mahetootmises. Sortide valikul lähtutakse peamiselt kasvuaja pikkusest ja kasutusotstarbest.

EELKULTUURID/KÜLVIKORD

Kartul sobib samasse külvikorda paljude kultuuridega. On heaks eelviljaks teistele kultuuridele, eriti teraviljadele, sest tiheda mullaharimise tõttu laguneb mullas aktiivselt orgaaniline aine ja koos sellega vabanevad taimetoitained. Külvikorras peab kindlasti olema liblikõielisi. Samal väljal ei tohi haiguste ja kahjurite leviku tõkestamiseks kasvatada enne 4-5 aastat. Suure toitainetevajaduse tõttu on eelvili oluline. Kergetel muldadel nt ristik, liblikõielisterohke põldhein või teraks külvatud kaunviljad. Tuleb arvestada, et orgaanilise aine rikkas mullas on soodsamad tingimused kartuli nakatumiseks harilikku või mustkärna, ristiku järel kasvatamisel võib ohustada ka traatuss. Seega on paremaks eelviljaks hernes teraks. Rasketel muldadel võib kartul anda hea saagi kaunvilja või ristiku allakülviga teravilja järel. Ka taliviljad sobivad eelviljaks. Et vähendada kartulimardika kahjustust, oleks ideaalne panna kartul maha kaugemale eelmise aasta põldudest.

Haiguste ja kahjurite leviku tõkestamiseks ei ole soovitatav kasvatada samal kohal enne 3-5 aastat. Eriti ranged nõuded on seemnekartuli kasvatajatele. Head eelviljad sarnased, vt mahe. Monokultuuris kasvatatud teravilja järel on mullad huumusevaesed ja on risk naksurlaste kahjustustele.

HEKTARIL TAIMI

Mahapaneku tihedus peaks olema selline, et hektaril kasvaks vähemalt 50 000–55 000 tugevat ja tervet taime. Selleks pannakse mugulad maha vahekaugusega 20–30 cm ehk 4–5 mugulat jooksva meetri kohta ja vagude vahega 70–75 cm.

Masinaga pannes on seemnekulu suurem. Arvestama peaks seemnekartuli kasvatamisel 5-6 mugulat jooksvale meetrile, toidukartulil 4-5 mugulat jooksvale meetrile. Vao laius tavaliselt 70 cm. Seeme sorteeritakse 35-55 mm läbimõõduga fraktsiooni, keskmiselt arvestatakse 45 000-65 000 mugulat/ha.

48

AGROTEHNIKA

Muld peab olema haritud sügavalt kobedaks, peenesõmeraliseks, umbrohupuhtaks. Kui eelkultuur on ristik, siis rohukamar hästi purustada, kui teravili, siis teha kõrrekoorimist. Sügiskünd (soovitatav) või kevadkünd. Künni järgselt libistamine või kultiveerimine. Enne vagude ajamist harida 15-20 cm sügavuselt. Tavaliselt aetakse vaod ette, et muld soojeneks. Kartul peab olema lõpetanud puhkeperioodi. Soovitatakse eelidandamist. Kartul panna 15 cm sügavusele ja esimese muldamisega võimalikult vara äestada vaod madalaks, et kartul tõuseks varakult. Muldamisega jälgida, et kõik kartulid oleksid mullaga kaetud, viimase muldamise ajal jälgida, et traktori rattad ei kahjustaks vaos mugulaid. Lehemädaniku valdava kahjustuse puhul tuleb eemaldada pealsed, et vältida mugulate nakatumist.

Sarnane, vt mahe. Tavaliselt sügisel orasheina tõrje ja sügiskünd. Kartulile panna põhiväetis kultiveerimise vahele või panemise ajal.

Väetamine

Mahetootmises peab kartuli areng toimuma kiiremini, et ka saak formeeruks kiiremini, enne pealsete lehemädanikku nakatumist. Seega limiteerib saaki eelkõige toitainete piiratud kättesaadavus kevadel ja varasuvel. Väetamine põhineb orgaanilistel väetistel. Sõltub sellest, kas kasvatatakse varajasi või hiliseid sorte (varajased sordid paremini N-ga varustatud põldudel). Samuti sellest, kas kasvatatakse toidu-, toote- või seemnekartulit (viimasel kõige väiksem N vajadus). Sobib hästi loomakasvatustallu, kus saab kasutada sõnnikut. Kartulikasvatuses on kaks peamist väetiste muldaviimise tehnoloogiat: sõnnik, kompostid, põhk ja haljasväetised viiakse mulda sügiskünniga või kompostitud sõnnik ja kompost antakse kevadise mullaharimise käigus (põhiharimine). Enamasti kasutatakse sügiskündi. Sügisel viiakse sõnnik tavaliselt sügavamale mulda kui kevadel, see soodustab kartulitaime juurtemassi ühtlasemat paiknemist künnikihis. Sügavamale tunginud juurestik aitab kartulitaimel paremini taluda vegetatsiooniperioodil esinevaid ekstreemseid ilmastikuolusid ja paremini omastada toitaineid. Väetamiseks võiks sõnnikut kasutada kompostitult ja virtsa kääritatult. Peab jälgima, et ei ületataks kartuli toitainevajadust. Sõnnikut võiks anda normiga

Põhiväetamiseks kasutatakse kartulile sobivat (starterfosforit sisaldavat) NPK väetist. Kasvuaegselt kasutatakse kastmisväetisi või lehtede kaudu väetamist, mis on tihti ühildatud keemilise taimekaitsevahendi kasutamisega.

49

30–40 t/ha. Oluliseks saaki mõjutavaks teguriks on lämmastiku foon, mis kinnitab liblikõieliste kultuuride olulisust külvikorras. Kui omastatavat lämmastikku on vähe, võivad mugulad kasvu lõpetada juba juuli keskel või lõpus. Liiga kõrge lämmastiku fooni korral (nt ristiku järel kasvatamisel) on aga suurem lehemädaniku lööbimise oht ning pealsed võivad hävida enne mugulate täiskasvamist. Kaaliumi või fosfori puuduse korral võib kasutada kaaliumtoorsooli ning toorfosfaate. Mikroelementidest võib näiteks Mg puudusel kasutada mahetootmises lubatud looduslikku päritolu magneesiumsulfaati (kiseriit), S puudusel looduslikku väävlit ja teisi mikroelemente, Võib kasutada ka kaubalisi maheväetisi, nt Monterra, Humistar (mulla huumusseisundi parandaja, aitab kaasa toitainete paremale omastamisele).


Kartuli mahedalt kasvatamisel on kõige suurem ja keerulisem probleem, kuidas tõrjuda haigusi ja kahjureid. Kasutatavate tõrjevahendite hulk on väga piiratud, need peavad olema mahepõllumajanduses lubatud taimekaitsevahendite nimekirjas (määrus (EÜ) 889/2008, II lisa). Kõige rohkem mõjutavad kartuli saaki ja selle kvaliteeti haigustest kartuli-lehemädanik, tõusmepõletik, mustkärn ja harilik kärn ning kahjuritest naksurlase vastne traatuss ja viimasel ajal ka kartulimardikas. Kahjurite tõrjes kasutatakse: - Agrotehnilised võtted, millega luuakse taimede

kasvuks ja arenguks optimaalsed, kahjuritele aga ebasobivad tingimused: nt külvikord, korralik seeme, mullaharimistööd (äestamine, muldamine), optimaalne toitumis-, vee ja õhurežiim, üleväetamisest hoidumine, taimejäätmete ja umbrohtude eemaldamine, kahjustajate kindlamad sordid jm:

- Mehaaniline tõrje: nt kahjurite ärakorjamine väikestel pindadel (nt kartulimardikas), kahjuritega (nt varreöölane) asustatud taimeosade eemaldamine;

- Bioloogiline tõrje: looduslike vaenlaste soodustamine; võimalik kasutada seenpreparaate (nt kartulimardika, röövikute, lehetäide, ripslaste tõrjeks) ja

Kasutada õiget agrotehnikat, kvaliteetset seemet. Vältida kartuli kasvatamist samal kasvukohal enne 3-5 aastat. Põllud tuleb valida sööti jäetud pindadest kaugemale ning pikaajalise rohumaa järgselt tuleks enne kartuli (juurviljade) kasvatamist naksurlaste (traatussid) kahjustuse vältimiseks 2-3 aastat kasvatada muid kultuure. Varajase kartuli kasvatamisel soovitatakse mugulate eelidandamist. Enne mahapanekut võib kartulit puhtida nt Maxim Star 025FS, Rovral Aqua Flo või Monceren G-ga. Haigustest on olulisemad kahjustajad lehemädanik ja kuivlaiksus. Lehemädaniku tõrjeks ennetav pritsimine kui kartul on 25-35 cm kõrge. Esimene pritsimine tehakse süsteemse toimega preparaadiga õienuppude moodustumise eelselt, kui haigus on lööbinud, siis kontaktse preparaadiga, edaspidi veel 3-6 korda, vajadusel rohkem. Kasutatavad preparaadid nt Acrobat Plus, Dithane NT, Glory, Infinito 687,5SC, Penncozeb DG, Ridomil Gold MZ 68 WG, Shirlan 500 SC, Signum jm. Kahjuritest on olulisemad kahjustajad kartulimardikas ja lehetäid. Insektitsiididest kasutatakse nt Actara 25 WG, Cythrin 500 EC, Decis Mega, Fastac 50, Kestac 50, Proteus OD ’d. Enne koristamist kaks nädalat pealsed närvutatakse nt

50

bakterpreparaate (Bacillus thuringiensis) röövikute tõrjeks.

Traatusside kahjustuse vältimiseks tuleks vältida kohta, kus on probleeme orasheinaga või olnud talivili eelkultuurina, kahjustust vähendab ka tihe mullaharimine. Kartulimardika puhul saab kasutada ärakorjamist, NeemAzali (2x), bakterpreparaate ja erinevate sortide kasvatamist. Haiguste ennetamiseks kasutatakse peamiselt sobivat agrotehnikat ja külvikorda ning õiget väetamist (k.a mikroelementidega) ja koristusaega. Kartuli lehemädanik on oluline saaki limiteeriv tegur , kasvatada tuleks haiguskindlaid sorte, sorteerida ja uuendada seemnematerjali, panna kartul vara maha jm. Musta kärna vältimiseks tuleks mitte anda vahetult enne mahapanekut värsket sõnnikut ja mugulad eelidandada. Harilik kärna vältimiseks tuleks valida haiguskindlamad sordid ja hoiduda värskelt lubjatud põldudest.

Reglone Superiga.

Umbrohu-tõrje

Mugulate mahapanek umbrohupuhtale põllule. Pärast mahapanekut haritakse keskmiselt 1 x nädalas, kas muldamise või äestamisena, kokku 6-7 korda. Viimane vaheltharimine õiepungade moodustamise alguses võimalikult sügavalt.

Umbrohtude tõrjeks on parim lahendus regulaarne vaheltharimine (äestamine, muldamine). Sõltuvalt umbrohtude liigist ning kartulitaimede arengufaasist võib kasutada erinevaid herbitsiide, nt Activus 330 EC, Fenix, Monitor, Titus 25DF, Sencor WG70, Agil100 ECjm.

51

PEAKAPSAS

MAHE TAVA

SOBIV PÕLLU SUURUS/ ASUKOHT

Ühe kultuuriga väga suuri põlde rajada ei soovitata. Kahjurite ja haiguste leviku takistamiseks võiks köögiviljapõldudel kasvatada mitmeid erinevaid kultuure ja põld peaks olema tuultele avatud.

Põllu suurust ei peeta eriti oluliseks.

KESKMINE SAAGIKUS

2010. ja 2011. a keskmine saagikus oli mahetootjate (6) andmetel vaid kuni 25 t/ha, 2008. ja 2009. a. olid paremad saagid. Saagikus varieerub väga palju olenevalt aastast ja tootjast. Mõnede tootjate kapsa saagikus oli 2010. ja 2011. a alla 10 t/ha. Kaubandusliku saagi osa kogusaagist on tootjate andmetel 80-95%.

Oleneb sordist, kasvutihedusest ja kasvutingimustest. Müügikõlbuliku keskvalmiva peakapsa saagikus varieerub tavatootjate andmetel 60-90 t/ha (keskmine 70), hiline 40-80 (100) t/ha (keskmine 55). Statistikaameti andmetel olid keskmine kapsasaak 2009. a 30 t/ha ja 2010. a 25 t/ha.

KESKMINE TOOTJAHIND

Varieerub kuude lõikes ja turustuskanalist sõltuvalt. Tavatootmise andmetega on turustuskanalite erinevuse (mahetootjatel peamiselt otsemüük või ökopoodidele müük) tõttu keeruline võrrelda. 2010. a oli mahekapsast väga vähe ja detsembri alguseks oli see juba peaaegu kõigil tootjatel otsas. 2011. a sügisel müüdi ökokauplustele kapsast hinnaga 0,42 €/kg, ka otse tarbijale müües oli sarnane hind. 2010. a said tootjad kapsast otse tarbijale müües hinnaks ca 0,38-0,51 €/kg, tegemist oli aga väga väikeste kogustega.

Tootjahind varieerub kuude lõikes ja turustuskanalist olenevalt märgatavalt, tootjate hinnangul oli hulgimüügihind 2010. a 0,10 – 0,30 €/kg. EKI andmetel oli peakapsa keskmine tootjahind 2010. a 0,22 €/kg, 2011. a I pa oli kapsa hind oluliselt tõusnud, olles EKI andmetel üle 0,40 €/kg. 2011. a septembris maksis kapsas turgudel 0,50 – 0,80 €/kg, hiljem osadel turgudel vähem (alates 0,30 €/kg).

KASVATATAVAD SORDID

Valida sordid, mis on haiguste- ja kahjuritekindlamad. Sortide valik sõltub väga palju kasvutingimustest ja seetõttu on konkreetseid sordisoovitusi keeruline anda. Kahe mahetootja andmetel on häid tulemusi saadud nt sordiga Krautmann.

Nii suurt tähelepanu kui maheviljeluses sortidele pöörama ei pea. Kapsanuutri esinemisel põllumullas võib kasutada nn nuutrikindlaid sorte. Sortide valik sõltuvalt kasvukiirusest ja kasvatamise otstarbest (varajane, säilitus) on väga suur.


Vahemik kapsa ja teiste ristõielistega peab olema külvikorras vähemalt 5 aastat, et vältida haiguste ja kahjurite levikut. Külvikorras soovitatakse suure toitainete vajaduse tõttu kapsas panna esimesele väljale, st sõnnikut saanud väljale või pärast liblikõielisi kultuure. Sobib samale külvikorraväljale teiste lämmastikunõudlike kultuuridega, nt porrulaugu ja kurgiga. Liblikõieliste järgselt võib kasvatada vahekultuurina rukist, millele antakse kevadel komposti (30-60 t/ha) või virtsa ja siis sisse küntakse. Sobivaks eelkultuuriks keskmise N-vajadusega

Soovitatakse 4-5 aastast vahet kapsa ja teiste ristõielistega. Eelviljadeks sobivad peaaegu kõik kultuurid, v.a ristõielised. Heaks eelkultuuriks on heintaimed, kartul ja juurviljad.

52

köögiviljadele.

KÜLVAMINE/ TAIMED

Taimed kasvatatakse ette kasvuhoones. 1 hektarile arvestatakse olenevalt istutustihedusest 28-43 tuhat taime. Külvisenorm peaks ettekasvatamiseks olema ca 10% suurem. Kasutada tuleks maheseemet, kui seda saada pole, siis tavatootmisest pärinevat puhtimata seemet. Taimi võib osta vaid mahetootmisest.

Istutustihedus sarnane mahetootmisega, vt mahe.

AGROTEHNIKA Mulla-harimistööd

Küntakse sügisel võimalikult hilja ja sügavalt. Kasvuperioodil ridadevaheline harimine ja muldamine. Soovitatav vaheltharida 3-4 korda. Enne lehtede tugevama kasvu algust mullata, keskvalmivat ja hilist kapsast ka teist korda. Tihedama istutuse korral (reavahe 55 cm) on kasvuaegseid vaheltharimisi vähem. Mahetootjate andmetel kasutatakse tavaliselt laiemat reavahet. Korraliku saagi moodustamiseks on vaja kasta (vihmutada), selleks aga mahetootjatel tavaliselt võimalused puuduvad.

Sarnane, vt mahe.

Väetamine

Oleneb sellest, kas kasvatatakse varajast, keskvalmivat või hilist peakapsast. Viimased kaks on suurema lämmastikuvajadusega. Vajab rohkesti toitaineid kasvuperioodi alguses. Kasutab hästi orgaanilisi väetisi. Sõnnikut anda sügisel mullaharimise alla (40-60 t/ha). Varajase kapsa puhul kasutada komposte või käärinud sõnnikut, sest värske sõnniku toitaineid ei suuda kapsas lühikese kasvuaja tõttu omastada. Ristiku järel kasvatades võib kasutada vahekultuurina rukist, millele antakse kevadel enne sissekündi komposti (30-60 t/ha) või virtsa. Võib kasutada ka mahepõllumajanduses lubatud looduslikku päritolu väetisi. Paljud mahetootjad kastavad nõgese- või sõnnikuvirtsaga. Võib kasutada ka kaubalisi maheväetiseid nii põhi- kui ka kasvuaegse väetisena (nt karvajahu graanulid, Monterra jms).

Oleneb sellest kas kasvatatakse varajast, keskvalmivat või hilist peakapsast. Viimased kaks on suurema lämmastikuvajadusega. Vajab rohkesti toitaineid kasvuperioodi alguses. Võimalusel anda sõnnikut sügisel mullaharimise alla (40-60 t/ha). Sellisel juhul vähendatakse mineraalväetiste normi kuni 20%. Tavaliselt väetatakse ainult mineraalväetistega, andes kevadel kompleksväetist normiga 80-100 kg/ha N ning kasvu ajal 1-2 korda pealtväetisena 30-40 kg/ha N. Kasvuaegse väetisena kasutatakse tavaliselt ammooniumnitraati, ka kaalium- või kaltsiumnitraati. Mõned tootjad kasutavad kasvuaegselt ka pritsitavaid (koos taimekaitsevahenditega) leheväetiseid.

53


Kapsal on palju kahjustajaid ja seetõttu pole tema kasvatamine maheviljeluses kerge. Kasutada saab valdavalt vaid ennetavaid abinõusid. Suurim kahjustaja on kapsanuuter, mida aitab vältida sobiv külvikord, neutraalse reaktsiooniga muld (vajadusel lubjata) ja nuutrikindlamad sordid. Kahjuritest ohustavad kasvuperioodi algul maakirbud ja kapsakärbes. Kasutatakse kaste ajal puutuha riputamist, multšimist värskete papli, toominga või koirohu lehtedega. Kapsakärbse vastu aitab taimede ümbritsemine ohtra orgaanilise multšiga. Kapsa tuhktäi vastu tuleks valida vähem vastuvõtlikke sorte. Kasvuperioodi teisel poolel ohustab liblikaliste (kapsakoi, suur ja väike kapsaliblikas, kapsaöölane) rüüste. Asustust aitab kahandada segaviljelus ja erinevad taimsed tõmmised. Maakirbu, kapsaliblika jt kahjurite vastu kasutatakse katteloori, mida hoitakse kuni koristuseni. Lubatud on Bacillus thuringiensis´e alusel valmistatud preparaadid, mis on mujal mahekapsa kasvatuses suhteliselt levinud, Eestis veel mitte. Kahjurite tõrjeks võib kasutada ka preparaati NeemAzal. Haiguste oht on peakapsal võrreldes kahjurite ohuga väiksem, eriti kui rakendatakse sobivat külvikorda.

Suurima kahjustaja kapsanuutri tõrjeks preparaate ei ole: vältida aitab viljavaheldus ja lupjamine (pH tõstmine). Kasvukohal on oluline eelkõige kahjurite tõrje, mida tehakse vastavalt vajadusele 1-3 korda (olenevalt kahjurite liigist ja arvukusest). Kahjuritest võivad kapsast kahjustada kapsakärbes, maakirbud, kapsakoi, suur ja väike kapsaliblikas, kapsaöölane jt. Kasutatakse keemilisi preparaate, nt Actara, Decis, Bulldock, Fastac, Karate, Kestac, Mavrik jm. Korduva kasutuse korral peab preparaate vahetama, et kahjuritel ei tekiks resistentsust. Haiguste oht peakapsal on väiksem, kuid siiski võib esineda ristõieliste märgmädanikku, ebajahukastet, kuivlaiksust jt haigusi. Kasutatakse haiguste vastu puhitud seemneid. Haigusnähtude ilmnemisel pritsitakse keemiliste preparaatidega, nt Signum, Infinito, Folicur.

Umbrohu-tõrje

Umbrohupuhas maa enne istutamist, vaheltharimine 3-4 (5) korda, käsitsi kõplamine 1-2 korda. Umbrohutõrjeks võib reavahesid leegitada, vältides kuumuse sattumist kapsalehtedele. Siiski on kõige efektiivsem korralike vaheltharimisriistade kasutamine (nt kressäke).

Enne taimede kasvukohale istutamist või kasvuperioodi alguses, kui taimed on veel väikesed, keemiline umbrohutõrje (nt Butisan, Lentagran, Activus või Stomp). Herbitsiidide kasutamist saab vähendada korraliku vaheltharimisega.

54

PORGAND

MAHE TAVA

SOBIV PÕLLU SUURUS/ ASUKOHT

Ühe kultuuriga väga suuri põlde rajada ei soovitata. Kahjurite ja haiguste leviku takistamiseks võiks köögiviljapõldudel kasvatada mitmeid erinevaid kultuure ja põld peaks olema tuultele avatud. Vältida tuleb porgandipõllu rajamist okaspuude lähedusse, sest see on porgandi lehekirbu talvituskohaks.


KESKMINE SAAGIKUS

2008. a keskmine saagikus mahetootjate (5) andmetel 25 t/ha, 2009. a varieerus saagikus tootjatel vahemikus 13-58 t/ha, 2010. ja 2011.a (6 tootja andmed) jäi saagikus väiksemaks, mitmel tootjal vaid 15 t/ha. Palju oleneb aastast ja tootjast. Kaubandusliku saagi osa kogusaagist on tootjate andmetel 50-90%.

Turustuskõlblik saak varieerub olenevalt sordist ja kasvutingimustest 45-80 t/ha, keskmine on tavatootjate andmetel siiski 50-55 t/ha. Statistikaameti andmetel oli 2010. a keskmine porgandi saak 39 t/ha.

KESKMINE TOOTJAHIND

Varieerub kuude lõikes ja sõltuvalt turustuskanalist. Tavatootmise andmetega on turustuskanalite erinevuse (mahetootjatel peamiselt otsemüük või ökokauplustele müük) tõttu keeruline võrrelda. Suurtes hulgimüügi kogustes mahetootjad porgandit ei müünud. TÜ Eesti Mahe kaudu peamiselt ökopoodidele müües said tootjad maheporgandi eest 2010. a keskmiselt 0,72 €/kg, kuid selliseid tootjad, kes seda turustuskanalit kasutasid, oli vaid 5-6. Otse tarbijale väikestes kogustes müües oli hind tavaliselt madalam, ca 0,60 – 0,65 €/kg. 2011. a sügisel said tootjad TÜ Eesti Mahe kaudu müües 0,65 – 0,87 €/kg.

Hind varieerus tootjate andmetel 2010.a kuude lõikes märgatavalt (0,16 – 0,45 €/kg), tavatootjate andmetel oli 2010. a keskmine hulgihind 0,28 – 0,38 €/kg, väikeste koguste müümisel ja turul müües kõrgem. EKI andmetel oli porgandi keskmine tootjahind 2010. a 0,19 €/kg, 2011.a I pa üle 0,33 €/kg. Turgudel müües said tootjad 2011. a sept 0.70 – 1,20 €/kg, hilissügisel 0,50 – 1,00 €/kg.

KASVATATAVAD SORDID

Sobilikud sordid olenevad mullastikust ja muudest tingimustest ning seetõttu on konkreetseid sordisoovitusi keeruline anda. Eesti mahetootjad kasvatavad paljusid erinevaid sorte, enamasti Nantes-tüüpi sorte (nt Noveno F1, Negovia F1). Maheseemne valik on väike ja seetõttu kasutatakse ka puhtimata tavaseemet.

Nii suurt tähelepanu kui maheviljeluses sortidele pöörama ei pea. Sort valitakse eelkõige saagikuse, välise kuju ja säilivuse põhjal. Haigustele ja kahjuritele vastupidavus ei ole nii tähtis kui mahetootmises.

55


Porgand on keskmise toitainevajadusega kultuur ja on köögiviljakasvatusele spetsialiseerunud ettevõtte külvikorras tavaliselt suure toitainevajadusega kultuuride (nt kartul, kapsas, porrulauk, kurk) järel. Eelviljaks ja naabriteks ei sobi teised sarikaliste sugukonda kuuluvad kultuurid (nt pastinaak, petersell, seller, till, köömen). Varajane kartul, lill- ja peakapsas on paremad eelviljad kui nende kultuuride hilised sordid. Sobib ka vara koristatavate teraviljade järele, mille puhul jääb aega mehaaniliseks umbrohutõrjeks. Samuti sobib sibula ja juurviljade järele. Hernest, uba ja muid liblikõielisi ning rapsi ei peeta headeks eelviljadeks, sest need suurendavad säilitushaigustesse (valgemädanik, baktermädanik) nakatumise ohtu. Samas on nt Soomes häid tulemusi andnud ka eelviljana haljasväetiseks kasvatatav ristik, mille järgselt kasvatatakse vahekultuurina nt otra (külv juuli lõpus). Porgandiga samal külvikorraväljal sobib kasvatada nt sibulat või söögipeeti. Vahemik samal väljal kasvatamisel peaks olema 5-6 aastat, et vähendada haiguste ja kahjurite ohtu.

Sarnane, vt mahe. Tihti on tootmine nii intensiivne, et 5-6 vaheaasta pidamine ei õnnestu ja selleks ajaks jääb 3-4 aastat.

KÜLVAMINE

Taimede sobiv tihedus on varajasel porgandil 60-70 ja säilitusporgandil 70-110 taime jooksva meetri kohta. See oleneb aga palju sordist, kasutatavast külvitehnikast ja kasutusotstarbest, seega tuleks alati vaadata konkreetsele sordile sobivat soovituslikku külvisenormi. Külvata võib ühe- või kaherealiselt reavahega 45-60 cm või viirhajukülvis (taimed 4-8 laiuste lintidena). Tavaliselt külvatakse suhteliselt vara kevadel või juuni keskel, see aitab vähendada ka porgandikärbse kahjustusi. Külvisügavus 1-2 cm. Kasutada tuleks maheseemet, kui seda saada pole, siis tavatootmisest pärinevat puhtimata seemet.

Sobiv taimede tihedus ja külvamine sarnane, vt mahe. Tavatootmises kasutatakse tavaliselt puhitud seemet.

56

AGROTEHNIKA Mulla-harimine

Sügiskünd 25-30 cm sügavuselt, võimalusel lisaks sügavkobestamine. Kevadel alustatakse mullaharimisega niipea, kui muld on tahenenud ja harimisküps (kultivaator, äkked või frees). Väga oluline on, et mulla pealmine kiht oleks ühtlaselt peeneks ja tasaseks haritud, see tagab ühtlasema külvisügavuse ning taimede tärkamise. Kasvu ajal haritakse reavahesid 3-5 korda. Suure reavahe korral (60-75 cm) on vajalik augustis-septembris mullata, et vältida juurvilja roheliseks minekut. Suve teisel poolel (juuli, augusti algul) on oluline sademetevaesel ajal kastmine/vihmutamine.

Sarnane, vt mahe. Vaheltharimiste arv tavaliselt väiksem.

Väetamine

Värsket sõnnikut ei talu, kuid kasutab väga hästi selle järelmõju. Mulla liiga suurt lämmastikusisaldust tuleks vältida, sest see põhjustab porgandi lõhenemist. Väetada võib puutuhaga, mis mõjutab positiivselt ka porgandi maitseomadusi. Suure P, K ja B vajadusega. Kasvuaegselt võib väetada sõnnikuleotise või lahjendatud kääritatud virtsa, ka nõgesevirtsaga. Mitmed maheporgandikasvatajad kastavad sõnniku- või nõgeseleotise veega vähemalt 2x. Võib kasutada ka kaubalisi maheväetiseid nii põhi- kui ka kasvuaegse väetisena (karvajahu graanulid nii põhi- kui ka kasvuaegse väetisena, Monterra põhiväetisena, kasvuaegseks väetamiseks Allgrow, Humistar jms).

Külvieelselt antakse porgandile kompleksväetisi arvestusega 50-70 kg/ha N. Kasvuaegse pealtväetamise käigus antakse lisaks veel 30-60 kg N/ha (1-2 korda normiga kuni 30 kg N/ha korraga). Tavaliselt kasutatakse kasvuaegseks väetamiseks ammooniumnitraati, kaaliumivaestel muldadel võiks selle asendada kaaliumnitraadiga. Mikroelementidest võib porgandil esineda mangaani, boori ja molübdeeni puudust, kui mullaanalüüs näitab nimetatud elementide vähesust mullas, tuleks kindlasti väetada mikroelemente sisaldavate väetistega.


Kahjustajatest põhjustavad peamisi probleeme porgandi lehekirp ja porgandikärbes. Lehekirbu kahjustuse vältimiseks aitab külvamine kas väga varakult või alles nädal enne jaanipäeva, siis ei ole porgand lehekirbu massilise lendluse ajal kõige tundlikumas arengufaasis. Mõlema kahjuri kahjustust esineb vähem tuultele avatud kasvukohas. Vältida tuleb porgandipõllu rajamist okaspuude lähedusse, sest see on porgandi lehekirbu talvituskohaks. Porgandikärbse vastu aitab rohke orgaaniline multš. Kahjurite vastu on efektiivne katteloori kasutamine, mida viimasel ajal ka järjest rohkem tehakse. Loor pannakse kohe pärast külvi, eemaldatakse vaid rohimise ja harvendamise ajaks, tavaliselt hoitakse juuli keskpaigani. Soome talude

Ennetavad võtted sarnased mahetootmises kasutatavatele (sh katteloor), vt mahe. Insektitsiididest kasutatakse järgnevaid preparaate: Actara, Cyperkill, Cythrin, Decis, Fastac, Karate, Kestac ja Mavrik. Suurtootmise tarbeks müüdav seeme on tavaliselt puhitud ning see kaitseb enamasti tärkavaid taimi tõusmepõletiku tekitajate eest. Seenhaiguste tõrjeks kasutatakse preparaate Dithane, Folicur, Signum.

57

kogemuste põhjal võib pärast külvi ca 10 päeva pärast leegitada ja kohe pärast seda panna katteloor ca 1 kuuks. Häid tulemusi on saadud segakultuuride kasvatamisega, nt aedoa ja porgandi ridade vaheldamine kahandab kahjurite kahjustusi. Tavaliselt kasutatakse seda väiksematel pindadel. Porgandikärbse tõrjeks võib lendluse ajal kasutada preparaati NeemAzal. Porgandit võivad kahjustada mitmed juurvilja või lehti kahjustavad haigused. Juuri kahjustavad haigustekitajad nakatavad taime juba põllul, kuid enamasti avaldub kahjustus alles hoidlas (baktermädanik, valgemädanik, hahkhallitus). Kasvuaegselt võivad porgandit kahjustada sõltuvalt ilmastikuoludest ebajahukaste, mustmädanik, lehe laiktõved jms.

Umbrohu-tõrje

Oluline on külvata umbrohupuhtale maale. Kasutatakse nt viiviskülvi, milleks haritakse maa kevadel esimesel võimalusel ja seejärel viivitatakse külviga 1-2 nädalat. Vahetult enne kultuurtaimede külvi haritakse mulla pealmine kiht uuesti, et hävitada tärganud lühiealised umbrohud. Järjest rohkem kasutatakse leegitamist (ca 10 päeva pärast külvi). Sellele järgneb ridade vahelharimine 2-4 korda, käsitsi umbrohutõrje ja muldamine. Häid tulemusi saadakse leegitamise kombineerimisel viiviskülviga. Leegitada võib kas ainult külvirea kohalt või kogu maa-ala. Ilma käsitsi rohimata porgandi kasvatamisel ei pääse. Kui leegitamist ei tehta, siis mahetootjate andmetel rohitakse käsitsi kaks korda ja lisaks kõblatakse kuni kolm korda.

Tavaliselt kasutatakse mehaanilise ja keemilise tõrje kombinatsiooni. Herbitsiididest kasutatakse preparaate Activus, Fenix, Pantera ja Stomp. Tavaliselt tehakse esimene herbitsiidiga pritsimine mõned päevad pärast külvi, nii tagatakse piisavalt umbrohupuhas maa porgandi tärkamisel. Kui taimeread on juba näha, saab alustada vaheltharimisega (2-3 korda kasvuperioodi jooksul). Herbitsiide võib kasutada ka hiljem kasvu ajal, kui porganditaimel on juba 1-2 pärislehte. Nooremas kasvujärgus taimed on herbitsiidide suhtes tundlikud ning võivad hukkuda.

58

SIBUL

MAHE TAVA SOBIV PÕLLU SUURUS/ ASUKOHT

Kahjurite ja haiguste leviku takistamiseks võiks köögiviljapõldudel kasvatada mitmeid erinevaid kultuure ja põld peaks olema tuultele avatud.

Põllu suurus ei ole oluline, pigem on suurematel, tuultele avatud põldudel haiguste ja lendavate kahjurite ründe oht väiksem.

KESKMINE SAAGIKUS

Keskmine saagikus sõltub oluliselt istutustihedusest. Mahetootjad kasutavad tavaliselt laia reavahet ja istutustihedus on keskmisest väiksem. See on täiendav aspekt, mis lisaks mahetootmise nõuetest tulenevale eripärale keskmist saagikust mõjutab. Tippsibulast kasvatamisel peaks mahesibula saagikus olema 20-25 t/ha, halvemal juhul 15 t/ha. Samas mahetootjatelt (6) kogutud andmetel said nad 2010. a sibulat vaid 5 – 10 t/ha, ühel tootjal siiski 20 t/ha, kõigil tootjatel olid väga väikesed pinnad. 2011. a saak polnud parem, üks tootja siiski arvas, et saak oli ligi 25 t/ha.

Tippsibulast kasvatades on võimalik saaki saada 35-60 t/ha, seemnest külvates 15-30 t/ha. Valdavalt kasvatatakse tippsibulast ja müügikõlbulikku saaki saadakse tavatootjate andmetel 35-45 t/ha.

KESKMINE TOOTJAHIND

Mahesibulakasvatajaid on vähe ja seetõttu on keskmiste hindade väljatoomine keeruline. Samuti sõltub hind oluliselt turustuskanalitest. Tavatootmises saadavate müügihindadega on turustuskanalite erinevuse (mahetootjatel peamiselt otsemüük või ökokauplustele müük, tavatootjatel suuremates kogustes hulgimüük) tõttu keeruline võrrelda. 2010. a oli tootjate (5) andmetel viitega mahepõllumajandusele müües hind vähemalt 0,95 €/kg, 2011. a sügisel 1 €/kg, TÜ Eesti Mahe kaudu müües 1,15 €/kg. Müüdavad kogused on väga väikesed.

Hulgihind varieerub tavatootjate andmetel kuude lõikes märgatavalt, keskmine ca 0,26 – 0,32 €/kg. ’Peipsiäärne’ nimetusega müües saadakse palju kõrgemat hinda. 2011. a sept oli turgudel sibula hind 0,85 – 1,80 €/kg, hilissügisel 1 – 1,60 €/kg.

KASVATATAVAD SORDID

Sobivad kahjustuste ja kasvutingimuste suhtes tolerantsemad sordid (nt 'Jõgeva 3', 'Peipsiäärne', 'Stuttgarter Riesen'). Mitme mahetootja andmetel on hästi sobinud nt ’Jõgeva 3’. Samuti on kasvatatud sorte ’Sturon’, ’Centurion’ ja’Hercules’.

Nii suurt tähelepanu kui maheviljeluses sortidele ei pöörata. Kasvatatakse kas pesasibulat 'Peipsiäärne', 'Jõgeva 3' või ühesibulalisi sorte (nt 'Stuttgarter Riesen', ’Sturon’, ’Centurion’, 'Hercules' ja 'Hyred').

59


Võimalikud variandid: tippsibulast kasvatamine, seemnest otsekülv; seemnest ettekasvatatud taimede istutamine. Valdavalt kasvatatakse mahetootmises söögisibulat tippsibulast. Seemnest otsekülvi tehnoloogia meie tingimustes ennast ei õigusta, eelkõige umbrohutõrje keerukuse tõttu kasvuperioodi alguses. Seemnest ettekasvatamist kasutatakse ainult pika kasvuperioodiga ja suure sibulaga sortide puhul, mida aga mahetootjad tavaliselt ei kasvata.

Kasutatakse: tippsibulast, seemnest otsekülv; seemnest ettekasvatatud taimede istutamine. Valdavalt kasvatatakse tippsibulast. Seemnest otsekülvi tehnoloogia kasutamiseks peavad tootjal olema väga korralikud mullaharimisriistad, et tagada seemne ühtlane tärkamine ning väga täpne umbrohutõrje taimede algses arengufaasis. Seemnest ettekasvatamist kasutatakse ainult pika kasvuperioodiga ja suure sibulaga sortide puhul (nt 'Exhibition', 'Kelsae', 'Ailsa Graig').


Sibul on keskmise toitainevajadusega kultuur ja on köögiviljakasvatusele spetsialiseerunud ettevõttes külvikorras tavaliselt suure toitainevajadusega kultuuride järel. Eelviljadest sobivad sibulale kultuurid, mis said orgaanilist väetist, vabastavad põllu suhteliselt vara ja võimaldavad puhastada maa umbrohtudest (varajane kartul, varajane pea- ja lillkapsas, kurk). Sobivad ka teraviljad (nt allakülviga suviteravili). Hea on kasvatada vaheltharitavate kultuuride vahel, sest muidu võib tekkida probleeme umbrohtumusega. Haiguste ja kahjurite leviku tõkestamiseks ei kasvatata sibulat samal väljal enne 4-5 aastat. Sibulaga samal külvikorraväljal sobib kasvatada nt porgandit või söögipeeti.

Sarnane, vt mahe.

KÜLVAMINE

Soovitatakse kasvatada tippsibulast. Kasutada võib ka tarbesibulast välja valitud väiksemaid sibulaid. Tippsibulat kasvatatakse kas 1-realisena (nt reavahega 50 cm ja 15-20 taime/jm) või 2-5 realistel peenardel reavahega 20 cm. Tippsibul võib alates 2009. aastast pärineda ka tavatootmisest, kuid ei tohi olla puhitud. Mahetootjate andmetel on tavaliselt taimede tihedus ülaltoodud soovitusest väiksem.

Tippsibulast kasvatamine sarnane mahetootmisele, vt mahe. Tavatootmises kasutatakse tavaliselt puhitud seemet. Seemnest kasvatamisel külvatakse esimesel võimalusel. Külviskeem sõltub kasutatavates masinatest, nt 30-35 taime/jm ja reavahe 50 cm, külvisenorm ca 500 000 seemet/ha.

AGROTEHNIKA Mulla-harimistööd

Sügiskünd ja sügisene kultiveerimine, kevadel pindmine kobestamine ja rullimine. Kasvuaegselt vaheltharimine iga 2-3 nädala tagant. Sademetevaesel perioodil on oluline kastmine/vihmutamine.

Sarnane, vt mahe.

60

Väetamine

Toitainevajaduselt keskmine, olulisemad K ja P. Tippsibula N vajadus väiksem. Värsket sõnnikut anda ei tohi, sest see suurendab sibulakärbse kahjustuse ohtu ja pikendab kasvuperioodi, sõnnikut võib anda eelviljale. Sügisel antakse kõdusõnnikut või komposti sügisese mullaharimise alla, sobib ka adru. Mitmed tootjad kasutavad ka puutuhka. Võib kasutada ka kaubalisi maheväetiseid nii põhi- kui ka kasvuaegse väetisena (nt karvajahu graanulid, Monterra jms).

Tavaliselt kasutatakse vaid mineraalväetisi. Kevadel istutuseelse mullaharimise käigus antakse mulda mineraalväetisi järgmise normi kohaselt: N - 80...140 kg/ha; P - 35...50 kg/ha; K - 140...170 kg/ha ja Mg - 10...15 kg/ha. Tavaliselt piisab ühekordsest kasvuaegsest pealtväetamisest normiga 30 kg/ha N.


Enamasti on probleeme sibulakärbsega. Ennetuseks kasvatada avatud maastikul, teistest sibulapõldudest eemal. Nakatunud taimed hävitada. Vaklade koorumise ajal võib kasta keedusoolalahusega. Kahjustusi võivad tekitada ka sibulakoi röövikud, mille tõrjeks tuleks koristusjäätmed hoolikalt hävitada, aidata võib ka taimsete leotistega (nt koirohi, paiseleht) pritsimine. Kahjustada võivad veel sibulasirelane, sibulaingerjas ja sibula-peitkärsakas. Kahjurite vastu aitab katmine kattelooriga, kuid kuna see lisab niiskust ja suurendab seega seenhaiguste ohtu, ei ole see väga soovitatav. Haigustest võivad tugevasti kahjustada sibula-ebajahukaste ja hiljem sibula-hahkhallitus, mõnikord ka sibularooste ja sibula-koldtriipsus (viirus). Kui eba-jahukaste nakatab taimi tavaliselt juulis ja taimed võivad põllul hävida, siis hahkhallitusse nakatumine toimub põllul, kuid kahjustus ilmneb säilitamisel. Ennetavaks tõrjeks külvikord, terve istutusmaterjal, saagikoristus õigel ajal ja kuiva ilmaga, korralik kuivatamine.

Tootmises kasutatud seeme on tavaliselt seemnetootja poolt puhitud. Haiguste tõrjeks kasutatakse preparaate Dithane, Ridomil Gold, ja Signum. Sibulakahjurite tõrjeks kasutatakse nt Kaiso.

Umbrohu-tõrje

Muld peaks olema võimalikult umbrohupuhas, vajadusel sügisel korduvalt kultiveerida. Reavahede kobestamine kogu kasvuperioodi vältel 4-5 korda. Hästi sobib leegitamine. Nt mõnedes Soome taludes on saadud häid tulemusi istutusjärgse lausleegituse ja 5-40 cm kõrguste pealsetega taimede kahekordse reavahede leegitusega. Nii saab käsitsi rohimise viia miinimumini. Käsitsi umbrohutõrjel kasutatakse tootjate andmetel järgmist skeemi: 1x korralik rohimine ja kõplamine, vaheltharimine (3-6 korda), 1x rohimine. Juhul, kui leegitatakse ja on kasvatatud tippsibulast, siis teist rohimist vaja pole.

Kasutatakse mehaanilist tõrjet ja keemilisi tõrjevahendeid. Keemiliseks umbrohutõrjeks kasutatakse nt herbitsiide Stomp, Lentagran või Fenix kaheiduleheliste umbrohtude tõrjeks ning Agil 100 EC või Fusilade Forte kõrreliste umbrohtude tõrjeks.

61

KAALIKAS

MAHE TAVA

SOBIV PÕLLU SUURUS

Ühe kultuuriga väga suuri põlde rajada ei soovitata. Kahjurite ja haiguste leviku takistamiseks võiks köögiviljapõldudel kasvatada mitmeid erinevaid kultuure.


KESKMINE SAAGIKUS

Müügikõlbuliku saagi suurus varieerub sõltuvalt aastast (kahjurite levik, sademed) 15-25 t/ha. 2010. a said küsitletud tootjad (6) kaalikat kuni 20 t/ha. Kaubandusliku saagi osa kogusaagist on tootjate andmetel teiste köögiviljadega võrreldes väiksem, ca 40-75%.

Turustuskõlblik saak varieerub olenevalt sordist ja kasvutingimustest 45-60 t/ha.

KESKMINE TOOTJAHIND

Varieerub kuude lõikes ja sõltuvalt turustuskanalist. Tavatootmises saadavate müügihindadega on turustuskanalite erinevuse (mahetootjatel peamiselt otsemüük või ökokauplustele müük, tavatootjatel suuremates kogustes hulgimüük) tõttu keeruline võrrelda. Küsitletud tootjate andmetel said nad maheviitega müügil valdavalt otse tarbijale müües kaalika eest 2010. 0,64 – 1 €/kg, 2011. a 0,60 – 1 €/kg. TÜ Eesti Mahe kaudu müües oli hind 2010. a 0,56 – 0,90 €/kg, 2011. a sügisel 0,64 – 0,68 €/kg.

Tootjate andmetel varieerus 2010.a hulgihind vahemikus 0,22 – 0,29 €/kg, otsemüügi puhul kõrgem. EKI andmetel oli kaalika tootjahind 2010.a 0,29 €/kg, 2011. a I pa 0,60 €/kg. Turgudel oli kaalika hind septembris 0,80 – 1,50 €/kg, hilissügisel 0,80 – 2,00 €/kg.

KASVATATAVAD SORDID

Sortide valik ei ole väga suur. Eesti tootjate valikus on ’Östgöta 2’, ’Globus’, ’Helenor’, ’Kõpu’, ’Kohalik sinine’, ’Krasnoselskaja’.

Sarnane, vt mahe.


Vahemik kaalika ja teiste ristõielistega peab olema külvikorras vähemalt 4-5 aastat, et vältida haiguste ja kahjurite levikut. Sobib samale külvikorraväljale teiste lämmastikunõudlike kultuuridega, nt porrulaugu ja kurgiga. Sobivaks eelkultuuriks teistele keskmise N vajadusega köögiviljadele. Sobib külvikorras teisele väljale.

Sarnane, vt mahe.

62

KÜLVAMINE

Kasutatakse kahte tehnoloogiat: taimede ettekasvatamine ja otsekülv avamaale. Ettekasvatamine toimub kasvuhoones kassettides, kasvuaeg ca 20…25 päeva. Mitmed mahetootjad kasutavad seda. Otsekülv avamaale: sobivaim aeg mai II…III dekaad, varajase saagi jaoks külvata võimalikult vara. Külvisügavus 1,5…2 cm, reavahe 50…60 cm, taimede vahe reas 15…20 cm. Maheseemne valik on väike ja seetõttu kasutatakse tihti puhtimata tavaseemet.



Küntakse sügisel võimalikult hilja ja sügavalt. Kevadel alustatakse mullaharimisega niipea, kui muld on tahenenud ja harimisküps. Kasvuperioodil ridadevaheline harimine. Soovitatav vaheltharida 3-5 korda, korralike harimisriistade kasutamisel ei ole umbrohtude kontroll raske.


Väetamine

Kasutab väga hästi sõnniku järelmõju. Keskmise väetustarbega, kuid oluline on mulla piisav boorisisaldus (eriti aluselistel muldadel), vajadusel pritsitakse kasvuaegselt boorväetisega. Kasvuaegselt võib pealtväetada sõnnikuleotise või lahjendatud kääritatud virtsa, ka nõgesevirtsaga. Võib kasutada ka kaubalisi maheväetiseid nii põhi- kui ka kasvuaegse väetisena (nt karvajahu graanulid, Monterra jm).

Külvi- või istutuseelselt antakse kompleksväetiseid arvestusega 60-90 kg/ha N. Kasvuaegselt võib pealtväetada veel normiga 30-60 kg N/ha. Oluline on booripuuduse vältimine, vajadusel pritsitakse kasvuaegselt boorväetisega.


Kaalikat võivad kahjustada kõik ristõieliste kahjurid. Kasutada saab valdavalt vaid ennetavaid abinõusid. Kasvuperioodi algul ohustavad peamiselt maakirbud ja kaalikakärbes. Kasutatakse kaste ajal puutuha riputamist. Kasvuperioodi teisel poolel võivad kahjustada liblikalised (kapsakoi, suur ja väike kapsaliblikas, kapsaöölane). Kahjurite tõrjeks võib kasutada ka preparaati NeemAzal. Haigustest on ohtlikum kapsanuuter, mida aitab vältida sobiv külvikord ja neutraalse reaktsiooniga muld (vajadusel lubjata). Booripuudusel tekib klaasisustõbi.

Kahjurite tõrjel kasutatakse keemilisi preparaate, nt Decis, Kaiso. Korduva kasutuse korral peab preparaate vahetama, et kahjuritel ei tekiks resistentsust. Haiguste tõrjet enamasti ei tehta.

63

Umbrohu-tõrje

Umbrohupuhas maa enne istutamist, Vaheltharimine 3-5 korda, käsitsi kõplamine 1-2 korda. Umbrohutõrjeks võib reavahesid leegitada, vältides kuumuse sattumist taime lehtedele. Siiski on kõige efektiivsem korralike vaheltharimisriistade kasutamine (nt kressäke).

Tavaliselt kasutatakse mehaanilist umbrohutõrjet. Kasutatakse ka glüfosaate Rosate 36 ja Symbol. Kasvuaegseid lubatud preparaate kaalikale ei ole.

64

SÖÖGIPEET

MAHE TAVA

SOBIV PÕLLU SUURUS

Ühe kultuuriga väga suuri põlde rajada ei soovitata. Kahjurite ja haiguste leviku takistamiseks võiks köögiviljapõldudel kasvatada mitmeid erinevaid kultuure.


KESKMINE SAAGIKUS

Turustuskõlblikku saaki peks olenevalt sordist ja kasvutingimustest saama 15-35 t/ha. Mahetootjatelt (6) kogutud andmete alusel said nad 2010. a peeti 6-20 t/ha, Kaubandusliku saagi osa kogusaagist on tootjate andmetel 70-90%.

Turustuskõlblik saak varieerub olenevalt sordist ja kasvutingimustest 45-60 t/ha. Kaubandusliku saagi osa % kogusaagist on tootjate andmetel 80-95%. Statistikaameti andmetel oli peedi saagikus 2010. a 19 t/ha.

KESKMINE TOOTJAHIND

Varieerub kuude lõikes ja sõltuvalt turustuskanalist. Tavatootmises saadavate müügihindadega on turustuskanalite erinevuse (mahetootjatel peamiselt otsemüük või ökokauplustele müük, tavatootjatel suuremates kogustes hulgimüük) tõttu keeruline võrrelda. Küsitletud tootjate andmetel said nad maheviitega müügil valdavalt otse tarbijale müües söögipeedi eest 2010. a 0,51 – 0,64 €/kg, 2011. a 0,70 – 0,80 €/kg. TÜ Eesti Mahe kaudu müües oli hind 2010. a 0,56 – 0,72 €/kg, 2011. a sügisel 0,42 – 0,59 €/kg.

Tootjate hinnangul oli hulgihind 2010. a 0,16 – 0,26 €/kg. EKI andmetel oli 2010. a keskmine tootjahind 0,19 €/kg, 2011. a I pa juba ligi 0,30 €/kg. Turgudel oli peedi hind 2011. a septembris 0,60 -1,50 €/kg, hilissügisel 0,50 – 1,00 €/kg, 2010. a olid hinnad natuke odavamad.

KASVATATAVAD SORDID

Sortide valik põhimõtteliselt sama kui tavatootmises, kuid maheseemnena on saada vaid üksikuid sorte ja peamiselt kasutatakse puhtimata tavaseemet.

Sortide valikus on ca 20 erineva kuju (ümar või piklik), värvi intensiivsuse ja kasvuperioodi pikkusega sorti. Peamiselt kasvatatakse sorte: ’Pablo’, ’Akela’, ’Boro’, ’Wodan’


Söögipeet on keskmise toitainevajadusega kultuur ja on külvikorras tavaliselt 2.-3. väljal. Eelviljaks ja naabriteks ei sobi maltsaliste sugukonda kuuluvad kultuurid (nt suhkrupeet).

Sarnane, vt mahe.

KÜLVAMINE

Otsekülviks avamaale sobivaim aeg mai II dekaad - juuni

algus (mulla temperatuur 8…10 C), külvisügavus 2-3 cm. Reavahe 45…50 cm (-70 cm), taimede vahe reas 5…10 cm. Väiksematel pindadel on kasutatud ka taimede ettekasvatamise tehnoloogiat. Maheseemne valik on väike ja seetõttu kasutatakse tihti puhtimata tavaseemet.


65


Küntakse sügisel võimalikult hilja ja sügavalt. Kevadel alustatakse mullaharimisega niipea, kui muld on tahenenud ja harimisküps. Kasvuperioodil ridadevaheline harimine. Soovitatav vaheltharida 3-5 korda, korralike harimisriistade kasutamisel ei ole umbrohtude kontroll raske.


Väetamine

Kasvuaegselt võib väetada sõnnikuleotise või lahjendatud kääritatud virtsa, ka nõgesevirtsaga. Võib kasutada ka kaubalisi maheväetiseid nii põhi- kui ka kasvuaegse äetisena (nt karvajahu graanulid, Monterra jms). Oluline on booripuuduse vältimine, vajadusel pritsida mikroelementide 1…2 % lahusega.

Keskmise väetustarbega kultuur, külvieelselt väetatakse kompleksväetisega arvestuslikult N 50-90 kg/ha. Kasvuaegselt kasutatakse leheväetiseid, harvem granuleeritud väetiseid. Lämmastikuga liialdamisel võib nitraatide sisaldus tõusta kuni 4000 mg/kg. Võib esineda mangaani ja boori puudust (kui pH >7,4). Puudusilmingute korral tuleks taimi pritsida mikroelementide 1…2 % lahusega.


Kahjurid: peedikärbes, peedi-rohuhüpik, naksurlased - tavaliselt ei ole kahjustus olulise tähtsusega. Vajadusel võib kasutada preparaati NeemAzal. Haigustest võib esineda tõusmepõletikku (liiga varajane külv külma mulda), peedi kärna ja peedi- südamikukuivmädanikku (booripuudusel).

Kahjurid: peedikärbes, peedi-rohuhüpik, naksurlased - tavaliselt ei ole kahjustus olulise tähtsusega. Vajadusel on võimalik kasutada nt preparaate Decis, Karate. Haigused, vt mahe.

Umbrohu-tõrje

Umbrohupuhas maa enne istutamist, Vaheltharimine 3-5 korda, käsitsi kõplamine 1-2 korda. Siiski on kõige efektiivsem korralike vaheltharimisriistade kasutamine (nt kressäke).

Tavaliselt kasutatakse mehaanilise ja keemilise tõrje kombinatsiooni. Herbitsiididest kasutatakse söögipeedil preparaate Goltix, Betanal, Pyramin ja Lontrel 72. Tavaliselt tehakse esimene herbitsiidiga pritsimine enne või pärast külvi (enne tärkamist). Kui taimeread on juba näha, saab alustada vaheltharimisega (2-3 korda kasvuperioodi jooksul). Herbitsiide võib kasutada ka hiljem kasvu ajal.

66

5.3 Marja- ja puuviljakasvatus

Maheviljapuuaedade all oli 2010. a 415 ha (sellest üleminekuaja läbinud 310 ha), 2009. a 374 ha, 2008. a 401 ha, 2007.a 402 ha, seega on viljapuude all olev pind 2007. aastaga võrreldes sisuliselt samaks jäänud. 2011. a esialgsetel andmetel suurenes pind siiski 464 ha-ni. Viljapuuaedades on valdavalt õunapuud (2010. a 314 ha), pisut on ka ploome, kirsse, pirne. Ligi 100 ha kohta polnud tootjad puuviljakultuure täpsustanud või olid osaliselt täpsustanud, valdavalt on sellised aiad aga väikesed. Maheõuna kasvatuspinna muutust aastatel 2007-2010 vt jooniselt 7. Kokku oli 2010. a puuviljakasvatajaid 417, paljudel neist olid väga väiksed pinnad, nt 94 tootjal alla 0,1 ha, seega kasvatavad nad suure tõenäosusega peamiselt vaid omatarbeks. Kõige suurema pinnaga kasvatajal oli ligi 24 ha puuvilju, rohkem kui 1 hektaril kasvatajaid oli 53. Suuremad aiad on enamasti mitukümmend aastat vanad endiste majandite aiad, mille saagi kvaliteet ja sordivalik pole sageli turustamiseks kõige sobivamad. Kõige rohkem tootjaid kasvatas mahepuuvilju Viljandi- ja Võrumaal, vastavalt 71 ja 62, kõige vähem Ida-Virumaal (1 tootja). Kõige suuremad pinnad olid Viljandimaal (147 ha) ja Tartumaal (106 ha), nendes kahes maakonnas asus üle 60% kogu Eesti mahepuuviljamaast. Mõned mahetootjad kasvatavad kas kõiki või osasid puuvilju tavatoodanguna, nt oli 2010. a mahetootjatel tavaõunu 16,5 ha, tavaploome 8,65 ha. Marjaaedade (vaarikas, sõstrad, mustikas jm, v.a astelpaju) all oli 2010. a vaid 225 ha, 2009. a 303 ha, 2008. a 268 ha, 2007. a 252 ha ja 2006. a 216 ha. Nagu näha, on mahemarjade pinna osas toimunud võrreldes aasta varasemaga suur vähenemine. Tootjad peavad mahemarjakasvatust suhteliselt keeruliseks ja saagivahet tavatootmisega võrreldes suureks. Kõige rohkem kasvatati musta sõstart (88 ha), sellele järgnes mustikas (paaril tootjal suurtel pindadel, peamiselt üleminekuajal, 41 ha), vaarikas (27 ha) ja punane sõstar (26 ha). Kasvatati ka arooniat, karusmarju ja jõhvikaid. Osad tootjad (kokku 27 ha) polnud kasvatatavaid kultuure täpsustanud. Mahe musta sõstra ja –vaarika pindade muutust aastatel 2007-2010 vt jooniselt 7. Kokku oli 2010. a mahemarjaaedu 179 tootjal, neist 66 tootjal 0,1 ha või alla selle. Kõige suurem marjaaed on 27 ha, rohkem kui 1 ha kasvatab mahemarju 35 tootjat, selliste aedade arv on suurenenud. Kõige rohkem oli mahemarjakasvatajaid Viljandimaal (31 tootjat), Võru- ja Põlvamaal (mõlemas 20 tootjat) ja Tartumaal (19 tootjat). Kõige suurem pind oli Tartumaal (100 ha), see moodustas 44% kogu Eesti mahemarja pinnast. Palju oli pinda ka Viljandimaal (34 ha). Mahemaasikapind on kahjuks 2006. a võrreldes oluliselt vähenenud – 2010. a kasvatati maasikat vaid 23 ha, 2009. a samuti 23 ha, 2008. a 29 ha-l, 2007. a oli aga pind 34 ha ja 2006. a 38 ha (vt ka joonis 7). Ka 2011. a esialgsetel andmetel jäi maasika pind 2010. a võrreldes samaks. Kokku kasvatas 2010. a mahemaasikat 89 tootjat (2008. a 98), neist 50 kas 0,1 ha või alla selle suurusel pinnal. Kõige suurem mahemaasika pind oli 2,3 ha, rohkem kui 1 hektarit oli 6 tootjal. Kõige rohkem maasikakasvatajaid oli Tartu-, Võru- ja Viljandimaal (vastavalt 14, 13 ja 12), Järvamaal polnud ühtegi. Mahetootjad kasvatavad ka võrreldes mahepinnaga suhteliselt suurel pinnal (14 ha) tavamaasikaid. Mahemarjadest ja -puuviljadest kõige suuremal pinnal (559 ha) kasvatati 2010. a maheastelpaju, selle pind on aga jäänud viimasel neljal aastal praktiliselt samaks (2008. ja 2009. a 551 ha, 2007. a 547 ha). Kasvatajaid oli kokku 146, suurimal neist oli ligi 87 ha astelpaju. Rohkem kui 10 hektaril astelpaju kasvatajaid oli 10. Kõige rohkem oli maheastelpaju kasvatajaid Tartumaal (18 tootjat), Võrumaal (15 tootjat) ning Rapla- ja Viljandimaal (mõlemas 14 tootjat). Kõige suuremad pinnad olid Võrumaal (166 ha) ja Raplamaal (156 ha), nendes kahes maakonnas kasvatatava maheastelpaju pind kokku moodustas ligi 58% kogu Eesti maheastelpaju pinnast. Töötlemis- ja turustusvõimaluste

67

vähesuse tõttu läheb suurem osa astepajust müüki tavatoodanguna või jääb üldse koristamata. Teadusuuringuid on mahemarja- ja puuviljakasvatuses tehtud võrreldes muude kultuuridega suhteliselt palju, katsetatud on nii eri kultuuride kasvatamiseks sobilikke tehnoloogiad kui ka võrreldud sorte. Uuringuid on teinud EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Polli aiandusuuringute keskus. Uuringute tulemusi on kasutatud ka käesolevas töös. Detailsemaks analüüsiks valiti neli kultuuri – maasikas, vaarikas, must sõstar ja õun. Kõige suuremal pinnal kasvatatakse küll astelpaju, kuid selle marja kasvatamisel on tavatootmisega kõige väiksemad erinevused ja seetõttu on astelpaju detailsemast analüüsist välja jäetud.

Joonis 7. Maheõuna, -maasika, -vaarika ja -musta sõstra pinnad aastatel 2007-2010. Andmete allikas: Mahepõllumajanduse register Mahepuuvilja- ja marjakasvatuses toimub üleminek mahepõllumajandusele sageli olemasolevate istandikega (eriti puuviljakasvatuses) ja sellisel juhul on peamine erinevus istandike hooldamisel, mis tähendab mineraalväetiste ja pestitsiidide asemel orgaaniliste väetiste ja looduslike tõrjepreparaatide (sh isevalmistatud taimsete leotiste) kasutamist ja multšimist. Uute istandike rajamisel on erinevused ka istutusskeemis (tavaliselt hõredam) ja istandiku ettevalmistamises. Suurimaks probleemiks on taimekahjustajatega toimetulek, sest tavatootmises kasutatavatele vahenditele on mahetootmises vähe alternatiive ja nende kättesaamine Eestis keeruline. Nii kasutatakse valdavalt ennetavaid võtteid. Saagikus on üldjuhul mahetootmises väiksem (30-50%), tulenevalt nii haigustest ja kahjuritest kui ka mingil määral toitainetega varustatuse vähenemisest. Järgnevates tabelites on kokkuvõtvalt esitatud maasika-, vaarika-, musta sõstra ja õunakasvatuse peamised erinevused mahe- ja tavatootmises.

206,0

253,0 250,9

314,2

33,7 29,1 23,0 22,9

17,6 21,8 24,9 27,2

118,0 122,8

152,0

88,2

0

50

100

150

200

250

300

350

2007 2008 2009 2010

Õun

Maasikas

Vaarikas

Mustsõstar

68

MAASIKAS

MAHE TAVA ISTANDIKU SUURUS

Ei tohiks ületada 1-2 hektarit, et vähendada probleeme kahjurite ja haigustega.

Piiranguid pole. Tavaliselt pole üle 10 ha


a) põhumultš (või muu orgaaniline multš); b) kilemultš; c) peenravaip. Kilemultši mitmete uuringute alusel ei soovitata, sest võib suurendada maasikalesta arvukust.

Tavaliselt kilemultšiga. Vähesel määral põhumultš ja peenravaip. Palju kasutatakse kilemultšiga istanduste puhul tilkkastmist.

ISTANDIKU VANUS

Mahe maasikaistandiku soovituslik kasutusiga on 3 saagiaastat, tegelikult sageli 4 saagiaastat. Mida vanem istandus, seda suurem oht haiguste ja kahjurite levikule.

Keskmine kasutusiga 4 saagiaastat.

KESKMINE SAAGIKUS

ÖTK uuringu andmetel oli mahemaasika saagikus olenevalt tootjast (5) 2010. a vahemikus 600 – 2500 kg/ha. 2011. a oli hea maasika aasta ja valimis olnud tootjate saagid jäid vahemikku 1000 – 4000 kg/ha. Kvaliteetse kaubandusliku marja osaks kogusaagist hindasid tootjad 70-95%. Mahekasvatuse nõudeid täites võiks hästi hooldatud istanduse puhul keskmiseks saagiks kujuneda 2800-3500 kg/ha (Polli ekspertide hinnangul).

Keskmine maasikasaak peaks hästi hooldatud istandiku puhul olema vähemalt 5000 kg/ha (Polli ekspertide hinnangul), Eesti Aiandusliidu andmetel on keskmine saagikus aga oluliselt väiksem. Ka Statistikaameti 2010. a andmed näitavad 2010. a keskmiseks saagikuseks vaid 2300 kg/ha.

KESKMINE TOOTJAHIND

Oleneb turustuskanalist. ÖTK uuringu andmetel (5 tootjat) olid 2010. a (erinevad turustuskanalid) mahemaasika hinnad vahemikus 1,28- 3,20 €/kg. FADN andmetel (Agrinet OÜ analüüs) oli mahemaasika keskmine hind 2010. a vaid 1,09 €/kg, olles valimis olnud tavatootjate keskmisest maasika hinnast palju madalam. Suure erinevuse tõttu saadud hinnas on keskmise hinna arvutamine keeruline. 2011. a oli ÖTK uuringu andmetel maasika hind 1,60-3,20 €/kg. Mahetootjate endi hinnangul tavamaasikaga hinnavahet pole.

Oleneb turustuskanalist. Hinnainfo andmed kahjuks marjade ja puuviljade tootjahindu ei kajasta. Hinnad kõiguvad olenevalt aastast ja turustuskanalist väga palju. FADN valimis olnud tootjate andmetel oli 2010. a keskmine maasika müügihind ca 1,80 €/kg. Turgudel müüdi 2010. a maasikat hinnaga 1,60 – 5,10 €/kg, 2011. a 2,50 – 6 €/kg.

KASVATATAVAD SORDID

Taimekahjustajakindlamate sortide valik. Polli uuringute andmetel sobivad Polka, Bounty, Honeoye, Sonata. Vähem sobivad Korona (vastuvõtlik jahukastele) ja Senga Sengana (vastuvõtlik hahkhallitusele), samas on viimane maheistandikes suhteliselt levinud.

Polka, Honeoye, Sonata, Senga Sengana, Florence.


Maasikaistandike vahe külvikorras 4-6 aastat. Mida pikem vahe, seda parem. Külvikord oleneb sellest kas on tegemist marjakasvatusele spetsialiseerunud ettevõtte või maasikat paljude muude kultuuride kõrval kasvatava ettevõttega. Külvikorda sobivad nt teraviljad, kaunviljad,

Sarnane, vt mahe

69

köögiviljad (v. a ristõielised), üheaastased heintaimed. Maasikat ei soovitata rajada endiste marja- ja puuviljaaedade maa-alale. Eelkultuuriks sobivad sügava juurestikuga kultuurid, mis jätavad mulda palju orgaanilist ainet. Sobivad teraviljad, kaunviljad, kõrrelised heintaimed. Ühesuguste haiguste ja kahjurite tõttu ei sobi nt ristik, lutsern, raps, rüps, kartul, kurk, peet.

ISTANDIKU RAJAMINE

Eelumbrohutõrje

Vajalik on umbrohupuhas maa. Mehaaniline umbrohutõrje (nt kultiveerimine 2-3x) ja sobivad eelkultuurid.

Keemiline umbrohutõrje (nt Agil 100 EC - orashein; Roundup Gold ning teised taimekaitsevahendid, mille toimeaine on glüfosaat), seejärel hoida pool aastat mustkesas.

Eel-väetamine

Lisaks eelkultuuridest saadud toitainetele antakse tavaliselt enne istutust sügiskünni alla kõdusõnnikut või komposti normiga 100 t/ha.

Huumusesisalduse tõstmiseks sõnnikut 50-100 t/ha, (sellest ca 45 t on võimalik saada haljasväetiskultuuride kasvatamisega). Lisaks väetamine mineraalväetistega vastavalt mulla toiteelementide tasemele (enamasti 300-350 kg/ha).

Istikud

Mahepõllumajanduslik päritolu. Kui maheistikuid saada pole, siis võib PMA nõusolekul kasutada tavapõllumajandusest pärit istikuid: a) paljasjuursed istikud (kasvukohal juurdunud istikud); b) meristeemistikud; c) frigoistikud.

Piiranguid pole. Vegetatiivselt paljundatud tütartaimed, palju kasutatakse frigotaimi, emaistandike rajamiseks enamasti meristeemtaimed.

Istutus-skeem

Kasutatakse hõredamaid istutusskeeme, tavaliselt istutatakse üherealisena, taimede arv hektaril keskmisena väiksem kui tavaviljeluses, olenevalt reavahe laiusest ca 22 000-25 000 taime. Levinuim istutusskeem 1,2 m x 0,35 m, olenevalt niiduki laiusest kasutatakse ka kitsamat reavahet (nt 80 cm).

Olenevalt kasvatatavast sordist ühe- või kaherealisena. Taimede vahekaugus reas ja reavahede laiused olenevad kasvatustehnoloogiast, keskmisena 27 000-36 000 taime hektaril.

Istutusaeg a) kevadel b) sügisel. Sarnane, vt mahe.

ISTANDIKU HOOLDUS Väetamine

Põhumultšiga istanduses võib anda kolmandal kasvuaastal kõdusõnnikut või komposti. Iga-aastaseks väetamiseks sobivad (kile- või peenravaibaga istandikes ka lehtede kaudu väetamiseks) virts (1:10), kõrvenõgese leotis, looduslikud mahepõllumajanduses lubatud väetised nt Algomin ÖKO (põhineb merevetikatel), mereadru ekstrakt, Allgrow (põhineb merevetikatel), Biolan (põhineb kanasõnnikul+adrul), Humisol Super (viimane tugevdab taimede immuunsüsteemi).

Kasutatakse kevadväetamist, lehtede kaudu lisaväetamist, sügisväetamist. Erinevad mineraalväetised, nt Kemira Cropcare (6:14:23), Ferticare (14:11:25), Hortigrow NPK (19:11,5:24), Opticrop (21:8:12+S+Mg+B), Phosfik, Maasika leheväetis, Maxflow, Boramin, Aton AZ, Kaltsiumnitraat.

70


Erinevad ennetava taimekaitse ja otsese taimekaitse võtted. a) Ennetav taimekaitse. Kultuuride segus kasvatamine (nt küüslauk maasikaga maasikalesta- ja maasika õielõikaja vastu). Maasikalesta puhul võib profülaktiliselt kasutada põldosja, raudrohu, küüslaugu jm ekstrakti; kahjustajatekindlamate sortide valik; b) Otsene tõrje. Maasikalesta tõrjeks võib kasutada röövlesti (Thripex). Närivate ja imevate kahjurite vastu kasutatakse NeemAzali. Kasutatakse ka erinevaid ise valmistatavaid segusid, nt maasika hahkhallituse vastu sõnniku või küüslaugu leotist, ka nõgeseleotist. Igal kevadel vanade lehtede eemaldamine, vanemas istandikus (kui haiguste ja kahjurite levik suur) pärast saagi koristust lehtede niitmine. Põhumultšiga istanduse puhul soovitatakse EMÜ teadlaste poolt pärast saagi koristamist lehtede ja põhu põletamist, mis aitab pärssida maasika- ja kedriklesta levikut ja pärsib lehe laiktõbede levikut.

Valdavalt keemiline tõrje. Kahjurite tõrjeks erinevad insektitsiidid, nt Decis Extra 100 EC, Decis Mega, Mesurol, Mavrik 2F, Vertimec 018 EC. Haiguste tõrjeks erinevad fungitsiidid, nt Aliette 80WG, Rovral 255 FLO, Signum, Switch 62,5 WG,Topas 100 EC.

Umbrohu-tõrje

Kui ridade vahel on murukamar, siis reavahede niitmine keskmiselt 5-6 korda, põhumultši korral reavahede harimine kultivaatoriga 3-4 korda, taime ümbert kõplamine 2-3 korda. Ridade vahel võib kasvatada murukamara asemel ka rukist. Sel juhul tuleb seda samuti niita ja maasikataime ümbert kõblata. Kilemultši korral taimede ümbert rohimine. Reavahede niitmine sõltub suuresti ilmastikust.

Tavaliselt vähesel määral selliste herbitsiididega nagu nt Agil 100 EC, Basta 150SL, Betanal 160SE. Suurt vajadust pole, sest tihti kasutatakse kilemultši ja reavahede niitmist (keskmiselt 5-6 korda) ning ridade rohimist. Reavahede niitmine sõltub suuresti ilmastikust.

71

VAARIKAS

MAHE TAVA SOBIV ISTANDIKU SUURUS

Ei tohiks ületada 2-3 hektarit, soovitav kombineerida teiste marjakultuuridega. Ühe hektari kohta soovitatakse kasvatada paari erinevat sorti.

Piiranguid pole.


Soovitatav on multšida: a) orgaanilised multšid (lehtpuusaepuru, puiduhake, turvas, põhk), b) kilemultš; c) peenravaip

Kasvatatakse enamasti multšita, kuid kasutatakse ka samu multše, mis mahetootmises.

ISTANDIKU VANUS

Mitte üle 10 aasta. Oleneb istandiku seisukorrast, kuni 15 a.

KESKMINE SAAGIKUS

Polli teadlaste hinnangul 2 t/ha (arvestades riske). ÖTK uuringus osalenud tootjate andmetel (5) olid 2010. a saagid vahemikus 0,9 – 1,7 t/ha, 2011. a vahemikus 0,8 – 2 t/ha. Kvaliteetse kaubandusliku marja osaks kogusaagist hinnati 60-90%.

Kvaliteetse kaubandusliku marja osa kogusaagist suurem kui mahetootmises. Polli teadlaste hinnangul keskmine saagikus 3 t/ha (arvestades riske).

KESKMINE TOOTJAHIND

Sõltub suuresti turustuskanalitest. 2010. a said ÖTK valimis olnud tootjad mahevaarika eest 1,60-3,83 €/kg. Suure erinevuse tõttu saadud hinnas on keskmise hinna arvutamine keeruline. 2011. a oli saadud hind ühtlasem, 2,50-3,00 €/kg.

Hinnainfo andmed kahjuks marjade ja puuviljade tootjahindu ei kajasta. Hinnad kõiguvad olenevalt aastast ja turustuskanalist väga palju. Turgudel müüdi vaarikat 2010. a hinnaga 3-9 €/kg , 2011. a lausa 6-10 €/kg.

KASVATATAVAD SORDID

Eriti oluline on kahjustuskindlamate sortide valik, nt vaarikamardikas võib rikkuda kuni 50% saagist. Polli andmetel on varrepõletikule, antraknoosile ja vaarikamardikale vastupidavamad nt Nagrada ja Ottawa. Talvekindlamad sordid on Novokitaivska, Tomo, Ottawa.

Soovitatakse talvekindlamaid sorte (Novokitaivska, Tomo, Ottawa), EMÜ 2008. a uuringu tulemustel kasvatatakse kõige rohkem sorte Novokitaivska, Norna, Tomo.


Samasse kohta ei tohi rajada enne 5-6 aasta möödumist. Eelkultuurideks sobivad hästi hooldatud kaun- ja köögiviljad (v.a ristõielised), teraviljad. Ei sobi ühiste kahjustajate tõttu maasikas, kartul, kapsas, kaalikas, ristik, lutsern.

Sarnane, vt mahe.

ISTANDIKU RAJAMINE

Eelumbrohutõrje

Istandiku alla minev maa peab olema umbrohupuhas, eriti mitmeaastastest juurumbrohtudest nagu orashein. Vajadusel pidada mustkesa.

Vajalik umbrohupuhas (eriti mitmeaastastest umbrohtudest) maa. Tihti kasutatakse nt Roundupi (Classic, Gold).

72

Eel-väetamine

Enne istutamist on soovitatav anda orgaanilist väetist. Selleks sobib kõdunenud sõnnik, kompost, haljasväetis, mis samas aitab tõsta ka mulla huumusesisaldust. Ainult haljasväetistest ei piisa, eelvilja alla tuleks anda ka sõnnikut või komposti (50-100 t/ha). Kui sõnnikut on antud, ei tohiks mikroelementide ja lämmastikupuudust esialgu tekkida. Fosfor- ja kaaliumväetiste ning ka teiste toiteelementide vajaduse kindlakstegemiseks on soovitav lasta määrata mulla toitainetesisaldus. Talub nõrgalt happelist mulda, happelisema mulla korral tuleb lubjata (nt lubjakivijahu, puutuhk), lubiväetisi anda vähemalt aasta enne istandiku rajamist.

Väetamisvajaduse selgitamiseks tehakse mullaproov. Ka tavatootmises soovitatakse kasutada orgaanilisi väetisi (nt 50 t/ha kompostitud sõnnikut). Lisaks antakse istutuseelselt mineraalväetisi, nt Cropcare 6-14-23, 5-14-28.

Istikud

Mahepõllumajanduslik päritolu. Kui maheistikuid saada pole, siis võib PMA nõusolekul kasutada tavapõllumajandusest pärit istikuid. Istutusmaterjal peab olema terve, tugev ja vaba haigustest ning kahjuritest. Peamiselt kasutatakse paljasjuurseid istikuid.

Suuremad istandikud rajatakse paljasjuursete istikutega.

Istutus-skeem

Taimed istutatakse vahekaugusega reas 0,5-0,8 (0,9) m ja reavahega (2,5) 3m. Reavahe laius sõltub siiski eelkõige reavahede hooldamiseks kasutatava agregaadi laiusest, kasvatamis- ja toetamisviisist, nt V-kujulise toestuse puhul laiem kui spaleertoestuse puhul. Maheviljeluses soovitatakse üherealist istutust.

Sarnane, vt mahe.

Istutamine

Vaarikat võib istutada nii sügisel kui ka kevadel. Sobivam aeg istandiku rajamiseks on septembri lõpus - oktoobris – siis jõuavad taimed enne püsivate külmade saabumist juurduda. Vaarika vegetatsiooniperiood algab kevadel varakult, mistõttu ilmastik võib saada takistuseks mullaharimisele ja istutustöödele.

Sarnane, vt mahe.


Kui istandikku on rajamisel korralikult väetatud (haljasväetis + sõnnik), siis ei tohiks esimesel kolmel aastal väetamist vaja olla. Kandeeas istandikule on soovitav anda kas kõdusõnnikut või mahepõllumajanduses lubatud looduslikke väetisi (nt Algomin Öko, Algomini sügisväetis, Biolan, Allgrow jt). Istandiku vananedes võib tekkida mikroelementide (nt boor, raud, mangaan, tsink) puudus, neid võib järelevalveasutuse loal kasutada. Võib ka virtsa- või nõgeseleotise veega kasta (enne jaanipäeva).

Väetamisel juhindutakse mullaanalüüsi andmetest. Üldiselt vajab vaarikas korraliku varre kasvatamiseks ja hea saagi saamiseks tugevat väetamist. Leheväetisi võib lisada taimekaitsepritsimistel pritsimislahuse hulka. Erinevad mineraalväetised, nt Kemira Cropcare 6:14:23, 10-10-20, 9-14-20. Kevadel väetatakse N sisaldavate väetistega. Vajadusel kasutatakse ka sügisväetisi (vähese N-ga), nt Cropcare 3-11-20. Enne jaanipäeva võib võrsete kasvu ergutamiseks anda ka ammooniumnitraati.

73


Valdavalt ennetav tõrje: Istandik hoitakse hõreda varrestikuga (8-10 viljakandvat vart jooksva meetri kohta), valitakse kahjustajatele vastupidavamad sordid, terved istikud, hoitakse umbrohupuhas. See võimaldab vähendada varte haigestumist seenhaigustesse. Vaarikal on spetsiifilised, väga levinud haigused ja kahjurid, seetõttu on keeruline kultuur mahedana kasvatamiseks. Kahjustajate tõrje: vanad ja kahjustustega varred istandikust kõrvaldada. Varrehaiguste tugeva nakkuse korral vasega töötlemine, kahjurite väljakorjamine (vaarikamardika vastsed). Kahjurite vastu kasutatakse NeemAzali nt vaarikamardika vastu õiepungade eraldumise ja paisumise faasis. Jälgida tõrjekriteeriume, tõrjet teha suure kahjurite ohu korral. Haiguste (peamiselt jahukaste vastu) kasutatakse Allgrow lahust.

Valdavalt keemiline tõrje, kuid olulised ka ennetavat laadi ja mehaaniline tõrje. Vaarikamardikas – Mavrik 2F, Decis Extra 100 EC, Decis Mega 50 EW. Hahkhallitus nt Rovral 50 WP, enne õitsemist, piisab 1x; varrehaiguste tõrjeks - Topas 100 EC.

Umbrohu-tõrje

Istandik hoitakse umbrohupuhas (mehhaaniline tõrje). Väga häid tulemusi umbrohtumuse allasurumisel on saadud mitmesuguste multšide kasutamisega. Maheistandikes kasutatakse tavaliselt looduslikke multše. Reavahedes on tavaliselt rohukamar, mida pidevalt niidetakse (keskmiselt 4-5 korda). Esimesel-teisel kasvuaastal on soovitatav reavahesid hoida mustana (kultiveerimine, äestamine), et vaarikas saaks sisse tugeva kasvujõu.

Olulised on multšide kasutamine ja esimestel aastatel reavahede mustana hoidmine. Herbitsiidide kasutamine keerukas, kuna vaarikal rohkelt juurevõsusid ja varajane kasvuaja algus. Orasheina tõrjeks nt Agil,

74

MUST SÕSTAR

MAHE TAVA

SOBIV ISTANDIKU SUURUS

Ei tohiks ületada 2-3 ha, soovitatav kombineerida teiste marjakultuuridega. Ühe hektari kohta soovitatakse kasvatada 2-3 sorti.

Piiranguid pole. Suuremate pindade puhul tuleks istandik jagada kvartaliteks, et oleks kergem masinaga koristada.


Oleneb koristustehnoloogiast: a) käsitsikoristus b) masinkoristus. Kasutatakse reavahede hoidmist rohukamara all või mustana. Harvem kasutatakse lausmultši. Ridade puhul kasutatakse multšimist loodusliku multši (freesturvas, kompost) või kilemultšiga. Kilega rajatud istanduses on hilisem väetamine raskendatud.

Sarnane mahedas kirjeldatule, tihedamini kasutatakse kilemultši ja reavahedes rohukamarat.

ISTANDIKU VANUS

8-10 aastat, masinkorje puhul 6-8 aastat. Sarnane, vt mahe.

KESKMINE SAAGIKUS

Saagikus sõltub kasvatatavast sordist, ilmastikust, istandiku hooldusest ning vanusest. Polli teadlaste hinnangul 2000-3000 kg/ha. Mahetootjatelt (5) kogutud andmete alusel on saagid aga väga väikesed (nt 2010. ja 2011. a kõigil küsitletutel alla 500 kg/ha) ja kasvatajate vähese arvu tõttu pole usaldusväärset keskmist saaki võimalik välja tuua.

Polli teadlaste hinnangul 3000-4000 kg/ha.

KESKMINE TOOTJAHIND

Sõltub suuresti turustuskanalitest. Mahetootjatelt (5) kogutud andmete alusel 2010. a 0,60-1,92 €/kg, 2011. a 1 €/kg. Tootjate hinnangul hinnavahet tavamarjaga pole, hind oleneb pigem turustuskanalist.

Tava musta sõstra tootjahindade kohta on raske infot leida. Turgudel on hinnad kallid, 2010. a 2-5 €/kg, 2011. a 1,60 – 4 €/kg. Hulgimüügi hinnaks saadi 2010. a ca 0,60 €/kg

KASVATATAVAD SORDID

Sortide valik oleneb nende kasutusotstarbest, lauamarjadeks sobivad nt Pamjati Vavilova, Zagadka, Lentjai, Intercontinental, Karri, Almo. Töötlemiseks sobivad Titania, Pamjati Vavilova, Ben Sarek. Kasvatamiseks ei sobi sordid, mis on haigustele (karusmarja-jahukaste) ja kahjuritele (sõstra-pahklest) vastuvõtlikud. Seetõttu ei soovitata mahedas kasvatada Ben Alderit ja Öjebyni.

Polli andmetel: Pamjati Vavilova, Zagadka, Intercontinental, Titania. EMÜ 2006. a uuringu andmetel kasvatati 2005. a kõige rohkem sorti Öjebyn, populaarsemad sordid olid veel Zagadka, Sejanets Golubki, Varmas, Bogatõr, uuematest sortidest Titania ja Triton. Polli andmetel viimastel aastatel enam Öjebyniga istandikke ei rajata.


Istandike vahe 3-4 aastat. Kuna tegemist pikaajalise kultuuriga, siis klassikalist külvikorda ei rakendada. Külvikorda sobivad liblikõieliste rikas põldhein, mesikas, lupiin, teravili. Eelkultuurideks sobivad liblikõielisterikas põldhein, lupiin, mesikas, kiudkanep.

Sarnane, vt mahe.

75

ISTANDIKU RAJAMINE

Eelumbrohutõrje

Vajalik umbrohupuhas maa. Sobiv eelkultuur, vajadusel mustkesa.

Vajalik umbrohupuhas (eriti mitmeaastastest umbrohtudest) maa. Keemiline umbrohutõrje (nt Agil 100 EC orasheina tõrjeks; Roundup Gold ning teised taimekaitsevahendid, mille toimeaine on glüfosaat). Kasutatakse ka haljasväetiskultuure ja mustkesa.

Eel-väetamine

Istutuseelne väetamine toimub vastavalt mullaproovi andmetele. Oluline on mikroelementide sisaldus, sest need tõstavad taimede haiguskindlust. Nende vähene sisaldus võib tekitada taimel puudushaigusi ning seega väheneb ka saagikus ja selle kvaliteet. Peamised soovitused on: a) happelise mulla korral eelkultuuri või kesa alla anda kriiti, jahvatatud lubjakivi või puutuhka; b) eelkultuuri alla anda kas komposti või kõdusõnnikut 100 t/ha.

Istutuseelne väetamine toimub vastavalt mullaproovile. Happeliste muldade puhul antakse eelkultuuri või kesa alla lubiväetisi (klinkritolm). Soovitav on kasutada orgaanilist väetist, nt 50-90 t/ha sõnnikut, sellest 30-40 t/ha on võimalik asendada haljasväetistega (sobiv eelkultuur). Soovitatav on anda ka vastavalt mulla toiteelementide tasemele kompleksväetist (enamasti 300-350 kg/ha).

Istikud

Mahepõllumajanduslik päritolu. Kui maheistikuid saada pole, siis võib PMA nõusolekul kasutada tavapõllumajandusest pärit istikuid. Valdavalt kasutatakse üheaastaseid istikuid. Kilega istanduse puhul võib rajada ka pistokstest, mis on aga küllaltki riskantne.

Piiranguid pole. Peamiselt rajatakse üheaastaste istikutega.

Istutus-skeem

Istutusskeemid erinevad olenevalt sellest kas istandik on rajatud käsitsi koristuseks või masinkoristuseks. Masinkoristuse jaoks rajatud istandiku puhul istikute vahekaugused 0,6-0,8 m, käsitsi korjel 1,0-1,5 m. Polli katses käsitsi koristuse puhul 1,2x3,5m, taimi ha kohta ca 2300 tk ja masinkoristuse korral 0,7x 3,5m, taimi ha kohta ca 4000 tk, tavaline on ka 0,8x4 m istutusskeem. Mahetootjate andmetel (5) oli reavahe 2,5-3,5 m.

Istutusskeemid erinevad olenevalt sellest kas istandik on rajatud käsitsi koristuseks või masinkoristuseks. Masinkoristuse jaoks rajatud istandiku puhul istikute vahekaugused 0,6-0,8 m, käsitsi korjel 0,8-1,0 m. EMÜ 2006. a uuringu andmetel oli keskmiseks reavaheks 3-3,5 m ja taimede vahekauguseks 0,7-0,8 m.

Istutamine Peamiselt sügisel, raskema mullastikuga aladel ja pistokstega kevadel.

Sarnane, vt mahe.

76


Korraliku istutuseelse väetamise korral esimesel kolmel aastal lisaväetist ei vaja. Hiljem soovitatav kasta virtsaleotisega, anda kõdusõnnikut või kasutada mahepõllumajanduses lubatud looduslikke väetisi, nt Algomin Öko, Allgrow, Algomini sügisväetis, Humisol Super.

Kui sõstraistandik on rajatud viljakale mullale varuväetist saanud maale, ei vaja ta esimesel kolmel aastal väetamist, kehvemal mullal antakse 20-30 kg/ha N. Väetisevajaduse väljaselgitamiseks võib teha lisaks mullaanalüüsidele leheanalüüsi. N väetistest sobivad kasvuaegseks väetamiseks nt ammooniumnitraat, ammooniumsulfaat, kompleksväetistest Cropcare 6-14-23, 8-12-23, Kemira Horti 2, lehe kaudu väetamiseks Ferticare 6-14-30, 18-11, 5-24. Samuti antakse kasvuaegselt P ja K väetisi. EMÜ uuringu andmetel kasutati mineraalväetistest kõige rohkem ammooniumnitraati, Kemira Cropcare (10:16:17), Kemira Horti 2 (6:5:20). Keskmine mineraalväetise kogus musta sõstra kasvatamisel oli 105 kg.


Oluline ennetav tõrje: kahjustajatekindlamate sortide valik, terve istutusmaterjal. Levinumad füüsikalise tõrje meetodid: esimestel aastatel umbrohupuhas istandik, vanade, katkiste ja haigustest ja kahjuritest (sõstra-nõvakoi, sõstra-klaastiib) kahjustatud taimeosade väljalõikamine, kahjurite ärakorjamine (sõstra pahklestast kahjustatud pungad). Bioloogilise tõrjena feromoon-püüniseid (sõstra-nõvakoi). Kahjuritõrjeks võib kasutada kevadel enne õitsemist NeemAzali lahust (0,2 %), Neko Kevadpritsi, puutuhka, piimaga pritsimist (1:10). Samuti on lubatud kasutada erinevaid taimedest valmistatud leotisi. Nt pritsimine karusmarja-jahukaste tõrjeks: –kaltsineeritud sooda 0,5% + kleepaine; lahjendatud virts; Allgrow, kõrvenõgese leotis; talvel põõsastele puutuha külv.

Peamine tõrje: vanade, katkiste ja kahjuritest kahjustatud okste väljalõikamine. Keemiline tõrje: nt karusmarja-jahukaste, antraknoosi, sõstra helelaiksuse, sõstrarooste, sõstra-viltrooste puhul pritsida (Topas 100 EC, väävli või vase preparaadid) enne õitsemist ja pärast saagikoristust. Reversiooni puhul haigustunnustega istikute eemaldamine istandikust. Sõstra-pahklesta puhul terved istikud, sobivad sordid ja istandike asukohad, efektiivset keemilist tõrjet pole. Sõstra-klaastiiva, sõstra-nõvakoi puhul kahjustatud oksade väljalõikamine, ferromoonpüüniste kasutamine. Keemilistest preparaatidest sobivad nt Mavrik 2F või Decis Mega 50 EW. Pritsida enne ja pärast õitsemist.

Umbrohu-tõrje

Esimesel kolmel kasvuaastal soovitatakse ilma kilemultšita istanduses hoida reavahed mustkesas (kultiveerida 3-4 korda) ja põõsaaluseid kõblata, hiljem külvata reavahele muru, mida niita olenevalt vajadusest 3-4 korda. Saadud haljasmass läheb põõsa alla multšiks. Kilemultšiga istanduse puhul võib reavahedesse kohe muru külvata. Kasutada võib ka lausmultši (nt turvas), sel juhul istandikus mullaharimistöid ei tehta.

Kui reavahed hoitakse mustana, siis kultiveeritakse (3-4 korda) ja põõsaaluseid kas kõblatakse või kasutatakse nt herbitsiidi Basta 150 SL. Sõstraistandikes üldiselt neid herbitsiide, kus toimeaineks on ainult glüfosaat, kasutatakse suhteliselt vähe. Samuti võib reavahedes sarnaselt mahetootmisega olla rohukamar. Kilega istandikus pritsitakse (nt Roundupiga) kile äärte vahetut lähedust. EMÜ 2006. a uuringu andmetel kasutati võrreldes maasikaga suhteliselt vähe herbitsiide.

77

ÕUN

MAHE TAVA

SOBIV ISTANDIKU SUURUS

Istandiku suurus mitte üle 2-3 ha. Looduslike alade säilitamine. Erinevate sortide (4-6) kasvatamine istandikus.

Piiranguid pole. Suuremate pindade puhul tuleks istandik jagada kvartaliteks, et oleks kergem teha hooldustöid ja saaki koristada.


Oleneb sellest, millisel alusel (vegetatiiv- ja seemikalus) aed rajatakse: a) tugevakasvulised A2, E53 ja seemikalused; b) keskmisekasvulised MM106, M26; c) nõrgakasvulised B9, 62 396. Vastavalt sellele tuleb valida ka kasvatustehnoloogia (toestamine, niisutus, võrade hooldus jne). Kasutatakse reavahede hoidmist rohukamara all või mustana.

Sarnane, vt mahe.

ISTANDIKU VANUS

Tugevakasvulisel- ja seemikalusel 25-30 aastat, keskmisel ja nõrgakasvulisel vegetatiivalusel 12-15 aastat. Kõik oleneb aia hooldusest.

Tugevakasvulisel- ja seemikalusel 30-35 aastat, keskmisel ja nõrgakasvulisel vegetatiivalusel 15-20 aastat. Kõik oleneb aia hooldusest.

KESKMINE SAAGIKUS

Saagikus sõltub aia tüübist. Polli teadlaste hinnangul 3-5 t/ha. Mahetootjatelt (5) kogutud andmetel oli õuna saagikus väga väike, 2010. a vahemikus 0,6-2 t/ha ja 2011. a 0-1,7 t/ha.

Saagikus sõltub aia tüübist. Polli teadlaste hinnangul 7 -10 t/ha.

KESKMINE TOOTJAHIND

2010. a oli mahetootjate (5) andmetel keskmine hind 0,13 – 0,80 €/kg, suur hinnavahemik on seotud sellega, kas müüdi mahla- või lauaõunaks. 2011. a müüdi sarnase hinnaga (0,15 – 0,80 €/kg). FADN valimis olnud mahetootjad (OÜ Agrinet analüüs) said 2010. a keskmisena 0,24 €/kg. Seega müüsid valimis olnud tootjad suurema osa õunu ilmselt mahlaõunana. TÜ Eesti Mahe kaudu said tootjad 2011. a sügisel lauaõuna eest 1,00 – 1,20 €/kg.

Lauaõuna puhul peaks arvestama 2010. a keskmiseks hinnaks vähemalt 0,64 – 0,77 €/kg. FADN valimis olnud tavatootjaid (OÜ Agrinet analüüs) said 2010. a keskmisena 0,24 €/kg, mis on maheõunaga sama hind. Seega müüsid ilmselt ka valimis olnud tavatootjad suurema osa õunu mahlaõunana. Mõnede küsitletud tavatootjate andmetel olid 2011. kvaliteetse lauaõuna hinnad vahemikus 1,00 – 1,40 €/kg.

KASVATATAVAD SORDID

Valida tuleb haiguskindlamaid (eriti õunapuu-kärntõbi) sorte nagu Valge klaar, Make, Krista, Liivika, Katre, Auksis, Kaja, Kulikovskoje, Tiina. Lisaks sellele kärntõvekindlamad sordid nagu Imbrus, Topas, Amarosa. Mahetootjate andmetel kasvatavad nad suhteliselt laia valikut kohalikke sorte.

Sordid, mis turul hästi müüvad ning mille säilivus on hea. Lobo, Cortland, Antei, Auksis, Kulikovskoje, Veteran, Krista, Katre, Liivi kuldrenett, Talvenauding, Valge klaar, Tiina.


Eelkultuurideks sobivad rühvel- ja haljasväetiskultuurid. Eelistada tuleks liblikõielisi, nt lupiini, valget mesikat, viki-kaera segatist, rukist. Arvesse tuleb ka kiudkanep.

Rühvel- ja haljasväetiskultuurid. Eelistada tuleks liblikõielisi, nt lupiini, valget mesikat, viki-kaera segatist. Hästi sobivad ka teraviljad.

78

ISTANDIKU RAJAMINE

Eelumbrohu-tõrje

Haljasväetiskultuurid külvata 1,5-2 kordse normiga, et need lämmataks umbrohud, harida sagedasti, sügisel võimalikult sügav künd.

Haljasväetiskultuurid külvata tavalisest suurema normiga, et need lämmataks umbrohud, harida sagedasti, sügisel võimalikult sügav künd. Keemiline umbrohutõrje (nt Agil 100 EC orasheina tõrjeks; Roundup Gold jt taimekaitsevahendid, mille toimeaine on glüfosaat (3-5 l/ha).

Eel-väetamine

Lisaks eelviljadele on soovitatav anda enne istutamist kõdusõnnikut (kuni 100 t/ha). Varuväetis tuleks viia sügavale (25-30 cm). Istutusauku pandav muld segada 3-5 ämbritäie korralikult kõdunenud komposti või sõnnikuga, happeliste muldade korral kasutada ka tuhka.

Maa istutuseelne väetamine toimub vastavalt mullaproovile. Happeliste muldade puhul antakse eelkultuuri või kesa alla lubiväetisi (nt klinkritolm). Soovitatav on anda orgaanilist väetist, nt 60-90 t/ha sõnnikut, sellest 30-40 t/ha on võimalik asendada haljasväetistega (sobiv eelkultuur). Soovitatav on anda ka kompleksväetisi (enamasti 300-350 kg/ha) või eraldi 500 kg/ha kaaliumkloriidi ja 1200 kg/ha superfosfaati.

Istikud

Mahepõllumajanduslik päritolu. Kui maheistikuid saada pole, siis võib PMA nõusolekul kasutada tavapõllumajandusest pärit istikuid. Istutusmaterjal peab olema terve, tugev, vaba haigustest ja kahjuritest ning sordiehtne. Istikul peab olema taimepass. Soovitatavalt kasutada 2-aastaseid istikuid.

Istutusmaterjal peab olema terve, tugev, vaba haigustest ja kahjuritest ning sordiehtne. Istikul peab olema taimepass. Kasutada võib nii kahe- kui üheaastaseid (okulaat) istikuid.

Istutus-skeem

Seemikalus ja tugevakasvuline vegetatiivalus 6 x 4 = 400 istikut; keskmise kasvutugevusega vegetatiivalus 5 x 3 = 670 istikut, nõrgakasvulistel vegetatiivalustel 5 x 3 = 670 istikut. Ridade vahekaugus oleneb sellest, millise traktoriga hakatakse hiljem hooldustöid tegema.

Seemikalus ja tugevakasvuline vegetatiivalus 5 x 4= 500 istikut; keskmise kasvutugevusega vegetatiivalus 5x3 = 670 istikut, nõrgakasvulistel vegetatiivalustel 4 x 2,5 (2)= 1000-1200 istikut. Ridade vahekaugus oleneb sellest, millise traktoriga hakatakse hiljem hooldustöid tegema.

Istutamine

Soovitatavalt kevadel, sügisese istutuse puhul peab arvestama sellega, et taim jõuaks juurduda (ca 3 nädalat enne külma). Nõuistikuid võib istutada kevadest sügiseni. Sarnane, vt mahe.


Väetamiseks sobivad virts, kompost, Allgrow, Biolan (kanasõnnik+mereadru), mereadru jm mahepõllumajanduses lubatud looduslikud väetised. Nt võib üle aasta laotada reavahedesse kõdusõnnikut, ka reavahede niitmisest saadud haljasmass jääb väetiseks.

Peaks toimuma mulla ja leheanalüüside põhjal. Samuti sõltub väetamine saagist. Kevadel suurema lämmastikusisaldusega väetised, et puu saaks kasvuhoo sisse. Augusti alguses sügisväetised (väike lämmastiku sisaldus) uute õiealgmete moodustamiseks. Keskmine norm mõlemal korral 300 kg/ha. Saagi valmimise ajal lehtede kaudu väetamine (pärast jaanipäeva) kaltsiumnitraat, kaltsiumkloriid.

79


Ennetav tõrje (sobivad sordid, liikide ja sortide mitmekesisus jm). Vajadusel kahjustatud taimeosade väljalõikamine ja kahjurite ärakorjamine (püünisvööd, feromoonpüünised, erinevad taimeekstraktid). Samuti võib kasutada mahepõllumajanduses lubatud tõrjevahendeid, nt NeemAzal-T/S, Allgrow, tsitruseliste õlid, erinevad puuviljaõlid ja seebid, söögisooda, taimsed ekstraktid, kustutatud lubi, komposti ekstrakt, rasvata piim, vask ja väävel. Õunapuu-kärntõbi - hõredad puude võrad, varisenud lehtede eemaldamine, kärntõvekindlamate sortide kasvatamine. Puuviljamädanik - puudel olevad mumifitseerunud viljade sügisel ära korjamine. Õunapuu-õielõikaja - sügisel võraaluste harimine, kevadel mardikate maharaputamine, kokku kogumine ja hävitamine. Õuna mähkur – feromoonpüünised.

Sõltub kasvatatavast sordist, ilmastikust, samuti haiguste- ja kahjurite levikust. Üldiselt kasutatakse 3-4 pritsimiskorda: a) kevadel, kui pungad on paisunud, veidi hõbedased, lehepungad ei ole veel puhkenud - raua preparaadid (ei soovita väga noores aias teha); b) poolteist kuni nädal enne õiepungade puhkemist (õunapuu-õielõikaja); c) kohe pärast õitsemist (kahe pritsimise vahe peaks olema ca 3 nädalat). See on peamiselt õunapuu-kärntõve tõrjeks; d) vajadusel juuli keskel (kui esineb lehetäisid, õunapuu-kärntõbe). Neljas pritsimine on peamiselt vajalik säilitussortide puhul. Haigustõrjeks sobivad nt väävli preparaadid, Chorus 75 WG, Effector; Score 250 EC. Kahjuritõrjeks sobivad: Decis Extra 100 EC, Decis 2.5 EC, Fastac 50, Mavrik 2F.

Umbrohu-tõrje

Oleneb tehnoloogiast. Esimesed paar aastat tuleks reavahed hoida kas mustkesas või külvata sinna kaer või rukis, mis tuleks enne jaanipäeva niita ja hiljem kultiveerida. Puude võraalused reas tuleks freesimise ja kõplamise teel puhtana hoida. Hiljem rajada ridadevahelisele alale tallamiskindla seemneseguga muru ja niita seda multšiks. Reavahedesse saab väga edukalt kasvatada murukamara ka looduslikult (ei pea kasutama kallist muruseemet).

Peamine umbrohutõrje on reavahede niitmine või kultiveerimine (vastavalt sellele, kuidas aed rajatud), võraaluste freesimine või herbitsiidiga pritsimine. Herbitsiididest sobivad noores aias Basta 150 SL, vanemas aias Roundup Gold ning teised taimekaitsevahendid, mille toimeaine on glüfosaat.

80

5.4 Loomakasvatus

Loomakasvatussuundadest on mahetootmises kiiresti arenemas lamba- ja lihaveisekasvatus. Kõigist Eesti lammastest moodustavad rohkem kui poole mahelambad. 2010. a oli mahedalt peetavaid lambaid 42 464 (2009. a 39 374, 2008. a 33 860 ja 2007. a 27 932). Lambaid peeti 317 ettevõttes. Rohkem kui 100 lambaga ettevõtteid oli 2010. aastal 103. Esialgsetel andmetel (PMA) suurenes mahelammaste arv ka 2011. a, kokku oli 46 456 looma. Mahedalt peetavaid lihaveiseid oli 2010. a kokku 17 590 (2009. a 13 698, 2008. a 10 844, 2007. a 8351). Lihaveise ammlehmi pidas 2010. a 396 tootjat, rohkem kui 30 ammlehma oli 61 tootjal. Kõige suuremas karjas oli 381 ammlehma. Lihaveise ammlehmade arv ületab lüpsilehmade arvu. Mahelihaveised moodustavad üle kolmandiku Eestis kasvatatavatest lihaveistest. Mahepiimakarjakasvatus on püsinud viimastel aastatel suhteliselt stabiilne. Kui 2007. a oli 2959, siis 2008. a 2880, 2009. a 3054 ja 2010. a 3275 piimakarja lehma. Ka 2011. a esialgsed andmed (PMA) näitavad, et mahepiimalehmade arv pole suurenenud. Piimakarjakasvatajaid oli 2010. a 202. Suurimas karjas oli 307 lüpsilehma, veel viies karjas oli üle 100 lüpsilehma. Rohkem kui 30 lüpsilehmaga karju oli vaid 25. Ülevaate loomade arvu muutumisest aastatel 2008-2010 annab 8.

Joonis 8. Lammaste ja veiste arv aastatel 2008-2010. Andmete allikas: Mahepõllumajanduse register

81

Teisi loomaliike kasvatatakse väga vähe. Siiski on mahedalt peetavate sigade ja kodulindude arv tulenevalt sigadele ja lindudele makstavast mahetoetusest hakanud suurenema: 2010. a võrreldes 2009 a sigade arvu suurenemine üle kolme korra ja lindude arvu suurenemine kolmandiku võrra. Kui 2009. a oli sigu vaid 328, siis 2010. a juba 1104 (2008. a 253, 2007. a 278). Vt ka joonis 9. Sigu peeti mahedalt 2010. a 32 ettevõttes, kahes karjas oli üle 200 sea, ülejäänutes alla 50. Kodulinde oli 2009. a 8099 (sh 5974 munakana) ja 2010. a 10 864 (sh 8151 munakana). 2008. a olid vastavad arvud 4410 (2831) ning 2007. a 4459 (2800). Vt ka joonis 9. Kodulinde peeti mahedalt 2010. a 162 ettevõttes, kahes karjas üle 1500 kodulinnu. Kuigi munakanade arv on märgatavalt suurenenud, müüvad mahemune hoolimata suurest nõudlusest jätkuvalt vaid üksikud tootjad, s.h on ainult ühel tunnustatud pakenduskeskus. 2011. a esialgsetel andmetel (PMA) suurenes nii munakanade kui sigade arv võrreldes aasta varasemaga vähem. Mahemesindus on viimastel aastatel laienenud. 2010. a peeti mahedana 499 peret (2009. a 465, 2008. a 306, 2007. a 322, vt ka joonis 9). Esialgsetel andmetel (PMA) peeti 2011. a mahedana 632 mesilasperet. Suurim mesilasperede arv ühes ettevõttes oli 2010. a 95. Mahepõllumajanduslikult peetakse ka küülikuid, kuid neidki on üsna vähe: 2010. a 927 (2009. a 890, 2008. a 269, 2007. a 347). Kõige rohkem on PMA andmetel loomi Saaremaal (kõiki loomi kokku 3660 loomühikut), järgnevad Pärnumaa, Võrumaa ja Hiiumaa. Kõige vähem on loomi Järva-, Põlva- ja Ida-Virumaal.

Joonis 9. Munakanade, sigade ja mesilasperede arv aastatel 2008-2010. Andmete allikas: Mahepõllumajanduse register Teadusuuringuid on maheloomakasvatuses tehtud siiani vähe. EMÜ teadlased on uurinud piimalehmade ja lammaste söötmist ja võrrelnud mahe ja tavapiima kvaliteeti. Tehtud on ka mahe- ja tavaveiste (nii liha- kui ka piimakari) heaolu uuring.

82

Loomakasvatuses võib üleminek mahepõllumajandusele tähendada tootmise kardinaalset ümberkorraldamist ja suuri investeeringuid loomapidamishoonetesse (peamiselt sea-, linnu- ja piimakarjakasvatuse puhul), samas võib üleminek olla ka üsna lihtne (just lihaveise- ja lambakasvatuse puhul). Kõiki loomakasvatusharusid ühendab mahetootmises vajadus sööta loomi mahesöödaga, vabapidamise nõue, jalutuslade nõue ja piisava ruumi omamine loomapidamishoonetes. Piimakarjakasvatuse puhul on erinevused seotud valdavalt pidamistingimuste ja söödaga, lihaveisekasvatuse puhul loomade nuumaperioodi ja söödaga, lambakasvatuse puhul talledele parasiidivaba karjamaa vajaduse ja söödaga. Järgnevates tabelites on kokkuvõtvalt esitatud piimakarja-, lihaveise-, lamba-, sea- ja munakanakasvatuse ning mesinduse peamised erinevused mahe- ja tavatootmises.

83

PIIMAKARI

MAHE TAVA KESKMINE TOODANG

2008-2010 keskmine – 5545 kg lehma kohta (Jõudluskontrolli andmetel)

2008-2010 keskmine – 7483 kg lehma kohta (Jõudluskontrolli andmetel)

KESKMINE TOOTJAHIND

Valdavalt sama tavapiimaga, sest müüakse peamiselt tavapiimatööstusesse. Mahetöötlemise tunnustus on vaid kahel ettevõttel, kes töötlevad oma ettevõtte piima. Vähesel määral müüakse maheviitega toorpiima otsemüügis. FADN valimi põhjal OÜ AgriNet poolt tehtud uuringu andmetel oli 2010. a mahepiima müügihind 0,26 €/l (4% madalam kui tavahind). EKI andmetel oli 2010. a talust otsemüügil mahepiima hind 0,38 €/l (2009. a oli hind sama). Käesolevas uuringu valimist müüs 2010. a üks ettevõtja piima otse tarbijale hinnaga 0,64 €/l, ülejäänud müüsid tavatöötlejatele (hind tavapiimaga järelikult sama). 2011. a müüdi samuti peamiselt tavatööstustele hinnaga 0,29-0,30 €/l.

Piima keskmine kokkuostuhind oli Statistikaameti andmetel 2010. a 0,28 €/l, mis on 32% kõrgem kui 2009. a (0,21 €/l). FADN valimi põhjal OÜ AgriNet poolt tehtud uuringu andmetel oli 2010. a tavapiima müügihind 0,27 €/l. Tavapiima otsemüügi kohta statistika puudub.

PIDAMISTINGIMUSED

Mahetootmine põhineb vabapidamisel, kuigi erandkorras tohib enne 24.08.2000 ehitatud lautades PMA loal loomi 2013. a lõpuni ka lõas hoida, kui loomad saavad regulaarselt liikuda ning täidetakse nende heaolu nõudeid. Loomi võib pidada lõas väikeettevõttes (alla 10 loomühiku), kus neid pole võimalik hoida nende käitumuslike vajadustega sobivates rühmades. Tingimuseks on, et loomad pääsevad karjatamisperioodil karjamaale ning muul ajal vähemalt kaks korda nädalas vabaõhualadele (jalutusalale). Vasikaid lõastada pole lubatud. Laudasisest pinda peab olema min 6 m² lehma kohta, jalutusala pinda peab olema 4,5 m² lehma kohta. Karjatamisperioodil tuleb loomi karjatada ja nad peavad oma peamise sööda saama karjamaalt. Kui ilmastikutingimused ning maapinna seisukord seda võimaldavad, peab loomadel olema võimalus pääseda vabaõhualadele (sh talvekuudel). Vaid juhul, kui veised pääsevad karjamaale karjatamisajal ning kui talvine laudasüsteem võimaldab neile piisavalt liikumisvabadust, võib talvekuudel sellest kohustusest loobuda (v.a üle

Laudasisese pinna miinimumkriteeriumid on väiksemad, jalutusala kasutamise nõuet kehtestatud pole, lõastamine on lubatud, karjatamise kohustust pole, allapanu kasutama ei pea jm. Lehmi võib pidada aastaringselt laudas, mida ka uutes vabapidamislautades valdavalt tehakse.

84

üheaastaste pullide puhul). Vasikate ja noorloomade pidamine gruppides on kohustuslik. Aretuslikult on üks eesmärke pidada loomi võimalikult kaua karjas. Kasutama peab piisavalt naturaalset päritolu allapanu. Sarvede eemaldamine on lubatud ainult põhjendatud vajadusel.

SÖÖTMINE

Loomi tuleb sööta mahesöödaga, teatud osas on lubatud üleminekuaja sööda kasutamine. Söödatootmine algab mahepõllumajanduslikust taimekasvatusest, mis tähendab lisaks headele rohumaadele ka muude söötade (nt teravili) kasvatamist. Sööda tootmiseks läheb tavaliselt vaja rohkem maad kui tavatootmises. Vasikad peavad saama emapiima vähemalt ternespiima perioodil (esimesed 5-6 päeva). Esimesel kolmel elukuul tuleb vasikaid sööta naturaalse piimaga. Tavapõllumajandusest pärinev sööt ja söödalisandid, sh GMO-söödad on keelatud. Proteiin pärineb peamiselt liblikõielistelt kultuuridelt ja kaunviljadest, viimaste kasutamine on tervislikust aspektist piiratud. Energia põhineb peamiselt teraviljal ja ka ristõieliste seemnetel. Piiratud on jõusööda osakaal söödaratsioonis, see ei või kolmel esimesel laktatsioonikuul olla üle 50%, edaspidi mitte üle 40% ratsiooni kuivainest. Kõrgetoodanguliste lehmade puhul võib olla mahesöötadega raske katta suurt energiatarvet laktatsiooni algul, mille tagajärjel võivad tekkida tiinestumisprobleemid. Probleemiks on mahejõusööda ostmise võimaluste puudumine. Samuti on piiratud lubatud mineraalsöötade valik.

Söödaratsiooni tasakaalustamisel ja toodangu suurendamisel on oluline osa ostusöötadel, näiteks rapsikook, maisijahu ja sojasrott. Laialdaselt kasutatakse ka selliseid energiasöötasid nagu palmirasv ja propüleenglükool. Vasikate söötmisel kasutatakse täispiimaasendajaid, mida on rikastatud proteiini kontsentraatide, taimeõlide jm lisanditega. GMO-söödad on lubatud.

RAVIMINE

Loomade tervishoid põhineb ennetusel õige pidamise ja söötmisega. Profülaktilised ravivõtted (sh vitamiinide ja mineraalide süstimine) on keelatud. Vitamiine ja mineraale antakse söödana. Kui loom haigestub, siis võib teda ravida tavaliste meetoditega, ravimitel on aga kahekordne keeluaeg, mis tähendab piima müügikeelu pikenemist. Aasta jooksul võib ühele loomale teha kuni kolm ravikuuri, kui see ületatakse, siis algab uuesti üleminekuaeg ja toodangut mahedana müüa ei saa. Vaktsineerimist, parasiitidevastast ravi või kohustuslikest haigustõrjeprogrammide raames tehtavaid raviprotseduure ei loeta ravikuuride hulka.

Keskmisest kõrgema toodangu korral on vaja ka palju ennetavaid ravivõtteid, et vältida ainevahetushaigusi. Loomade tiinestamine on problemaatilisem. Ka udarapõletikud ja varjatud laminiidid (sõrapõletik) tekitavad suurt kahju karjades, kui ei suudeta söötmist paika saada. Jalgade probleemid on üldlevinud kõigis modernsetes vabapidamislautades.

85

Kõrgema toodanguga lehmade söödaratsiooni on raskem tasakaalu saada kui tavatootmise puhul, kus ostusöödad saadaval. Sel juhul on potentsiaalne oht ainevahetushaigusteks suurem. Inna esilekutsumiseks või sünkroniseerimiseks mõeldud ravimpreparaate kasutada ei tohi.

86

LIHAVEIS

MAHE TAVA

NUUMAPERIOODI PIKKUS

Loomade nuumaperiood tavaliselt oluliselt pikem kui intensiivses tavatootmises, ca 18 kuud. Kiire nuumamise puhul võib olla ka lühem. Samas on alates 2009. a võimalik noorloomana müüa kuni 30-kuuseid loomi ja seega võib mõnel juhul nuumaperiood ka pikeneda. Kasvatatakse peamiselt vähenõudlikumaid tõuge, mistõttu võib ka keskmine rümba kaal ja/või lihakus olla väiksemad.

Loomade nuumaperiood ca 9-10 kuud.

KESKMINE TOOTJAHIND

Mahedana müümisel (Märjamaa LT) hind kõrgem pole, pigem saab madalamat hinda: 2010. a oli hind 2,17 €/kg ja 2011. a 2,56 €/kg. Ka tavaloomana müümisel on hind pigem madalam, sest kasvatatavate ekstensiivsemate (Hereford, Aberdiin Angus) tõugude ja erineva söötmise tõttu nuumaperioodil maheloomad sageli madalama lihakuse tõttu lihakusklassi R ei klassifitseeru.

Intensiivsemate tõugude (Limusiin, Simmental) kasvatamisel lihakus kõrgem ja lihakeha R klassi klassifitseerumine reaalne. Seega ka potentsiaalne kg hind kõrgem (nt Rakvere Lihakombinaadis 2010. a R/U klass 2,70 €/kg). EKI andmetel oli 2010. a A-pullide (<2a) liha keskmine kokkuostuhind 2,11 €/kg (2009. a 2,10 €/kg) ja B-muud pullide liha puhul 2,13 €/kg (2,09 €/kg), see hind ei kajasta aga ainult lihaveiste liha ja on seega lihaveise liha keskmisest müügihinnast madalam.

PIDAMISTINGIMUSED

Mahetootmine põhineb vabapidamisel. Erandjuhul tohib enne 24.08.2000 ehitatud lautades PMA loal loomi 2013. a lõpuni ka lõas hoida, kui loomad saavad regulaarselt liikuda ning täidetakse nende heaolu nõudeid. Laudasisest pinda peab olema nt üle 350 kg täiskasvanud looma kohta min 5 m², 500 kg suurematel loomadel min 1 m²/100 kg looma kohta, jalutusala pinda peab olema üle 350 kg looma kohta 3,7 m², üle 500 kg loomadel min 0,75 m²/100 kg kohta. Karjatamisperioodil tuleb loomi karjatada ja nad peavad oma peamise sööda saama karjamaalt. Karjatamisperioodi välisel ajal peavad loomad regulaarselt pääsema jalutusaladele. Lõppnuumaperioodil on kuni 3 kuud lubatud loomi ainult laudas pidada, see aeg ei tohi ületada 1/5 looma elueast. Mitmed ettevõtted peavad nuumloomi aastaringselt väljas. Sarvede eemaldamine on lubatud ainult põhjendatud vajadusel.

Intensiivse lihaveisekasvatuse puhul peetakse loomi tavaliselt kogu nuumaperioodi (alates 7.- 8. elukuust kuni 16.-18. elukuuni) laudas. Ühe looma kohta on laudasisene pind tavaliselt väiksem kui mahetootmise puhul. Samas on ka selliseid tavatootjaid, kes kasutavad sarnaselt mahetootjatele valdavalt rohusöödal põhinevat nuuma ja karjatavad loomi ka nuumaperioodil, sel juhul on nuumaperiood ka pikem.

87

SÖÖTMINE

Loomi tuleb sööta mahesöödaga (teatud mahus on lubatud ka üleminekuaja sööt). Söödatootmine algab mahepõllumajanduslikust taimekasvatusest, mis tähendab lisaks rohumaadele tihti ka muude söötade ise kasvatamist (teravili). Maheteravilja ostmisel tuleb arvestada kõrgema hinna (hinnaerinevus oleneb aastast) ja võimalusega, et seda pole talu lähedalt võimalik osta. Mahelihaveiseid kasvatatakse tihti piirkondades, kus on palju madala saagikusega looduslikke rohumaid. Tavapõllumajandusest pärinev sööt ja söödalisandid, sh GMO-söödad on keelatud. Proteiin pärineb peamiselt liblikõielistelt kultuuridelt ja kaunviljadest, viimaste kasutamine on tervislikust aspektist piiratud. Energia põhineb peamiselt teraviljal. Lihaveiste söötmine põhineb pikal karjatamisperioodil. Enamik tootjaid kasutavad väga vähe teravilja (ca 3-4 korda vähem ühe looma kohta kui intensiivselt kasvatatava tavalooma puhul). Rohumaa vajadus on oluliselt suurem, kevadest sügiseni loomi karjatatakse, talvel lastakse jalutusaladele.

Piiranguid pole. Nuumaperioodil kasutatakse peamiselt ostusööta. Teravilja osakaal söödaratsioonis on tavaliselt oluliselt suurem kogu nuumaperioodi jooksul. GMO-söödad on lubatud.

RAVIMINE

Loomade tervishoid põhineb ennetusel õige pidamise ja söötmisega. Profülaktilised ravivõtted (sh vitamiinide ja mineraalide süstimine) on keelatud. Vitamiine ja mineraale antakse söödana. Kui loom haigestub, siis võib teda ravida tavaliste meetoditega, ravimitel on aga kahekordne keeluaeg. Nuumloomi üldjuhul ei ravita, haiged loomad viiakse pigem karjast välja. Kuna kasvatatakse valdavalt ekstensiivsemasse tootmisse sobivaid tõuge, siis on poegimisel vähem probleeme kui tavatootmises.

Suuri erinevusi pole. Ka tavatootmises ei kasutata reeglina profülaktilist ravi, vajadusel kasutatakse vaid seleeni süstimist. Haiged nuumloomad viiakse pigem karjast välja kui ravitakse. Profülaktilisi ussirohu kuure tavaliselt ei teha. Intensiivsemate tõugude kasvatamisel võib olla rohkem probleeme poegimisel.

88

LAMMAS

MAHE TAVA

KESKMINE TOOTJAHIND

Hinnaerinevust mahe- ja tavalamba müügil pole. Suurem osa mahelambalihast müüakse tavalihana. Ka viitega Märjamaa Lihatööstusele müües saab tavalihaga sarnast hinda. Viimase aasta jooksul on Märjamaa hinnad siiski tõusnud: talleliha kokkuostuhind 2010. a 3,20 €/kg ja 2011.a 3,52 €/kg, vanema lamba hind oli mõlemal aastal 2,24 €/kg, mis on sarnane EKI lambaliha hinna andmetega.

EKI andmetel oli aastakeskmine lambaliha hind 2010. a 2,32 €/kg, 2009. a 2.30 €/kg.

PIDAMISTINGIMUSED Mahetootmine põhineb ekstensiivsemal rohumaade kasutamisel. Laudasisest pinda peab olema min 1,5 m² looma kohta. Karjatamisperioodil tuleb loomi karjamaal pidada ja nad peavad oma peamise sööda saama sealt. Loomad peavad pääsema välijalutusaladele (min 2,5 m² lamba kohta, tavaliselt rohkem) aastaringselt. Vajalik on karjatamise planeerimine nii, et parasiitidega nakatumise oht väheneks. Talled peaksid saama parasiitidest puhtale karjamaale, kus eelmisel aastal sama liiki loomi ei karjatatud. Seetõttu on vaja rohkem karjamaid ning on vajadus karjamaade täiendavale tarastamisele.

Elementaarsed loomapidamise head tavad, miinimumpindalasid loomapidamishoonetes pole. Välijalutusalasid rajama ei pea.

SÖÖTMINE Loomi tuleb sööta mahesöödaga (teatud mahus on lubatud ka üleminekuaja sööt). Söödatootmine algab mahepõllumajanduslikust taimekasvatusest, mis tähendab lisaks rohumaadele ka muude söötade kasvatamist (teravili). Paljud lambakasvatajad siiski teravilja ei kasvata, vaid ostavad seda teistelt mahetootjatelt. Tallesid ei või võõrutada varem kui 45 päeva vanuselt. Tavapõllumajandusest pärinev sööt ja söödalisandid (sh GMO-d) on keelatud. Proteiin pärineb peamiselt liblikõielistelt kultuuridelt ja kaunviljadest, viimaste kasutamine on tervislikust aspektist piiratud. Energia põhineb peamiselt teraviljast saadaval, ka ristõieliste seemnetel (tavaliselt siiski ei kasutata). Söödakulu on natuke suurem kui tavalammastel, sest loomad liiguvad

Lisasöödad nuumaperioodiks ja olulisteks kasvuperioodideks olemas. Karjamaid saab kasutada intensiivsemalt, sest võimalik on vahepealne profülaktiline parasiitide tõrje. GMO-söödad on lubatud.

89

rohkem (ka talvel välijalutusaladel).

RAVIMINE Loomade tervishoid põhineb peamiselt ennetusel õige pidamise ja söötmisega. Profülaktilised ravivõtted on keelatud, sh vitamiinide ja mineraalide süstimine (seleen). Vitamiine ja mineraale antakse söödana. Kui loom haigestub, siis võib ravida tavaliste meetoditega, ravimitel on kahekordne keeluaeg. Parasiitide ravimiseks on vajalik teha enne koproproovid, et teada saada, kas ja millised parasiidid on. Aasta jooksul võib ühele loomale teha 3 ravikuuri, kui see ületatakse, siis looma mahestaatus kaob ja ta läheb uuesti üleminekuajale. Talledele, kelle tootlik eluiga on alla 1 aasta, võib teha ainult ühe ravikuuri. Vaktsineerimist, parasiitidevastast ravi või kohustuslikest haigustõrjeprogrammide raames tehtavaid raviprotseduure ei loeta ravikuuride hulka.

Parasiitide tõrje käib regulaarselt 2-3 korda aastas. Lisaks kasutatakse tihti ka seleeni süstimist, et ennetada tallede haigestumist valgelihastõppe.

90

SIGA

MAHE TAVA

KESKMINE TOODANG

Pikema imetamisperioodi tõttu saadakse emiselt aastas vähem põrsaid (imetamisperiood 42 päeva, vabaperiood 6,4 päeva, 1,98 poegimist ja 18 võõrutatud põrsast emise kohta aastas, imikpõrsaste kaod ca 15%). Imikpõrsaste kaod võivad olla ka suuremad (20%), sest emisepuure ei kasutata ja äramagatud põrsaid võib olla rohkem. Pikema imetamisperioodi tõttu võivad emised liigselt lahjuda, mille tagajärjeks on halb tiinestuvus. Nuumajõudlusnäitajad (ööpäevane massi-iive, söödaväärindus ja varavalmivus) madalamad kui tavatootmises, sest kohalike proteiinsöötadega ei ole optimaalselt võimalik katta eelkõige asendamatute aminohapete vajadust. Kuna sead liiguvad rohkem, kasutavad välijalutusalasid ja sööda proteiinisisaldus on madalam, siis söödaväärindus on mahesigadel halvem (kasutavad rohkem sööta 1 kg juurdekasvu kohta). Ööpäevane massi-iive on 10-40 kg kesikutel ca 400 g ja 40-115 kg nuumikutel ca 800 g, söödaväärindus 10-115 kg perioodil on hinnanguliselt 3,5 kg sööta/kg elusmassi juurdekasvu kohta ja tapmisvanus ca 210 päeva. 115 kilo raskuste sigade rümbamass on 86 kg (tapasaagis 75%) Lihajõudlus: sööda madalam proteiinisisaldus mõjutab rümba tailihasisaldust negatiivselt, pikem nuumaperiood suurendab peki paksust ja rasvasisaldust.

JKK 2010. a andmed: poegimiste % 73%, imetamisperiood 29,1 päeva, vabaperiood 6,4 päeva; 2,14 poegimist ja 20,6 võõrutatud põrsast emise kohta aastas, imikpõrsaste kaod 13,4%. Nuumajõudlusnäitajad (ööpäevane massi-iive, söödaväärindus ja varavalmivus): 1. Asendamatute aminohapete vajaduse katmiseks kasutatakse sojasrotti ja sünteetilisi aminohappeid. Ööpäevane massi-iive on 10-40 kg kesikutel ca 450 g, 40-70 kg nuumikutel ca 800 g ja 70-115 kg nuumikutel ca 900 g, söödaväärindus 8-115 kg perioodil on hinnanguliselt 2,9 kg sööta/kg elusmassi juurdekasvu kohta ja tapmisvanus ca 190 päeva. 115 kilo raskuste sigade rümbamass on 86 kg (tapasaagis 75%).

KESKMINE HIND Maheliha kokkuostu 2009. ja 2010. a ei toimunud. 2011. a müüdi mõned partiid, kuid seda hinda ei saa arvestuste aluseks võtta, sest tegu oli katsepartiidega. Seega tuleks sealiha maheviitega müügi käivitumiseni kasutada tavatootmisega sama hinda. Rümp võib olla madalama tailiha sisaldusega, mistõttu võib kokkuostuhind olla madalam.

EKI andmetel oli aastakeskmine sealiha kokkuostuhind 2009. a 1,51 €/kg ja 2010. a 1,44 €/kg.

91

PIDAMISTINGIMUSED Mahetootmine põhineb sigade grupispidamisel. Poegivat/imetavat emist võib pidada üksiksulus tingimusel, et ta saab kergesti lamama heita, end ümber pöörata, puhastada, võtta kõiki loomupäraseid asendeid ja teha kõiki loomulikke liigutusi (pesa ehitada). Vähemalt 8 tundi ööpäevas peab võimaldama loomulikku või kunstlikku valgust. Loomad peavad pääsema jalutusalale, kui ilmastikutingimused seda võimaldavad. Laudasisest pinda peab imetaval emisel olema min 7,5 m² looma kohta, välijalutusala min 2,5 m² emise kohta. Vähemalt pool põranda pindalast peab olema jäik, st mitte rest- ega võrkpõrand. Pindala nuumsea kohta hoones ja jalutusalal – kuni 50 kg 0,8 m2; 0,6 m²; – kuni 85 kg 1,1 m2; 0,8 m²; – kuni 110 kg 1,3 m2; 1,0 m², – üle 110 kg 1,5 m2; 1,2 m². Jalutusaladel peavad sead saama püherdada ja tuhnida. Tuhnimiseks võib kasutada mitmesuguseid substraate. Allapanu ja tuhnimismaterjal on kohustuslikud. Väljaspeetavatel loomadel peavad olema varjualused/hütid.

Neli nädalat pärast seemendamist võib emiseid pidada üksiksulgudes. Poegivat/imetavat emist võib pidada üksiksulus olevas emisepuuris. Kasutada võib 100% restpõrandaid. Miinimumpindalad looma kohta on väiksemad. Välijalutusalasid ega karjamaid rajama ei pea. Allapanu kasutama ei pea. Minimaalne pindala nuumsea kohta rühmasulus: – 30-50 kg 0,4 m²; – 50-85 kg 0,55 m²; – 85-110 kg 0,65 m², – üle 110 kg 1 m². Minimaalne pindala tiine emise kohta rühmasulus: 2,25 m².

SÖÖTMINE Loomi tuleb 95% ulatuses sööta mahesöödaga (sellest teatud mahus on lubatud ka üleminekuaja sööt). Söödatootmine algab mahepõllumajanduslikust taimekasvatusest, mis tähendab lisaks teravilja ja proteiinsöötade kasvatamisele ka koresöötade kasvatamist (võib ka osta). Põrsaid ei või võõrutada varem kui 40 päeva vanuselt. Tavapõllumajandusest pärinev sööt ja söödalisandid sh. sünteetilised aminohapped on keelatud. Proteiin pärineb peamiselt liblikõielistelt kultuuridelt ja kaunviljadest. Energia pärineb peamiselt teraviljast ja ka õlikultuuride seemnetest. Kui mahepõllumajanduslikku proteiinsööta ei ole saada, siis võib sööta ka mittemahepõllu-majanduslikku proteiinsööta kuni 5% (kuivaines) aastas. Suureks probleemiks on mahesöötade kättesaadavus.

Tavaliselt kasutatakse sigade söötmisel segajõusööta, mis koosneb kas oma ettevõttes toodetud või sisse ostetud teraviljadest ning sisse ostetud proteiinikontsentraadist ja mineraalsöötadest. Enamik turul olevatest sigade proteiini kontsentraatidest baseeruvad sojasrotil ja sisaldavad sünteetilisi aminohappeid. Põrsad võõrutatakse keskmiselt 29 päeva vanuselt, lisaks söödetakse prestartersööta.

92

RAVIMINE Profülaktilised ravivõtted on keelatud, nt vitamiinide ja mineraalide süstimised (raud). Vaktsineerimine on lubatud. Kui loom haigestub, siis võib ravida tavaliste meetoditega, ravimitel kahekordne keeluaeg. Aasta jooksul võib ühele loomale teha 3 ravikuuri, kui see ületatakse, siis looma mahestaatus kaob ja ta läheb uuesti üleminekuajale. Sigadele, kelle tootlik eluiga on alla 1 aasta, võib teha ainult ühe ravikuuri. Parasiitide ravimiseks on vajalik teha enne koproproovid, et teada saada, kas ja millised parasiidid esinevad. Vajalik on karjatamise planeerimine nii, et parasiitidega nakatumise oht väheneks (maad peab olema rohkem, tarastamiskulud suuremad). Alates 1. jaanuarist 2012 peab põrsaste kastreerimisel kasutama valutustamist. Seda peab tegema veterinaararst, kuna anesteetikume ei või keegi teine loomadele manustada. Põhkallapanul peetavatel sigadel võib esineda rohkem (tolmust tingitud) hingamisteede haigusi.

Profülaktilised ravivõtted on lubatud, nt vitamiinide ja mineraalide süstimised (raud). Parasiitide tõrjet tehakse regulaarselt 2-3 korda aastas. Kastreerida võib tuimestuseta.

93

MUNAKANAD

MAHE TAVA

KESKMINE TOODANG

Küsitletud mahemunatootjate (6) andmetel said nad aastas vaid 6,3 – 12,6 kg muna kana kohta aastas. Soome mahemunatootjate andmetel aga 17,5 kg muna kana kohta tootmisperioodil (2008). Tootmismaht sõltub paljudest erinevatest teguritest: kasutatavast tõust (valged tõud annavad suuremat toodangut kui pruunid), lindude arvust, söötmisest jne. Mahemunatootja võib toota ligilähedaselt sama palju mune kui tavatootja.

Soome munatootjate andmetel 18,3 kg muna kana kohta tootmisperioodil (2008). Statistikaameti andmetel oli Eesti keskmine munatoodang kana kohta 2010. a 261 muna (e 16,3 kg).

KESKMINE HIND Hind, mida tootja saab, sõltub kasutatavast turustuskanalist, tootmismahust ja munade suurusest. Munapakenduskeskus on vaid ühel mahetootjal, kes saab munade eest TÜ Eesti Mahe kaudu müües kõrgemat hinda (M muna pakendatuna 10 kaupa karpidesse 2011. a sept 0,17 €/muna) kui tootjad, kes mahemune otse tarbijale müüvad. Otse tarbijale müües saadi 2010. ja 2011. a mahemunatootjate (6) küsitluse andmetel muna eest 0,06 – 0,15 €/muna, mis on sarnane hinnale, mida saadakse tavamune otse tarbijale müües. EKI andmetel said mahetootjad keskmiselt mahemuna eest 0,11 €/muna. Hulgikogustes mahemune ei müüda, seetõttu on ka hinnavõrdlus tavamunadega keeruline.

EKI andmetel oli 2010. a keskmine muna tootjahind 0,068 €/muna. Turgudel müüdi 2011. a mune hinnaga 0,09-0,12 €/muna.

PIDAMISTINGIMUSED Mahekanu on keelatud pidada puurides. Mahemunakanu peetakse lauda-tüüpi lindlates. Kasutatakse kaht erinevat lauda-tüüpi lindlat: 1) avatud lindla süsteem (kasutatakse järjest vähem), 2) mitmetasandiline süsteem (uuenduslik, järjest rohkem kasutatav). Mahekanade pidamise peamised reeglid: max 6 kana/m², min 18 cm õrt kana kohta, max 16 tundi valgust ööpäevas, nokalõikus pole lubatud, 1/20 akent põrandaala kohta, lindlas sees max 7 kana ühe pesa kohta või maks 83 kana/pesa m², max 3 000 lindu ühes karjas: karjad tuleb üksteisest eraldada korralike seinte abil. Munakogumise ja söötmise süsteem võib mitme karja kohta olla ühine. Tuulutamise ja sõnnikukogumise

Nõuded on veega varustamise, söötmise, valgustingimuste, majutamise, lindude kohtlemise ja muu sellise kohta. Patareipuuridele on kehtestatud oma mõõdud, seal peab olema pesa, allapanu siblimiseks ja õrred (15 cm kana kohta). Täiustamata puurides pidamine keelustatakse 2012. aastast. Ka lauda-tüüpi lindlatele on reeglid - nt tohib pidada kuni 9 lindu m² kohta ning neil peavad olema õrred, kuid neid võib olla vähem kui mahetootmise puhul. Lauda-tüüpi tavatootmises on õrre käsitlus mahetootmisest erinev.

94

süsteemid peavad olema eraldatud, vanades hoonetes on erilubade alusel lubatud pidada 4000 lindu ühes karjas (kuni 31.12.2013), vähemalt 1/3 kanala põrandast peab olema kõva ja kaetud allapanuga, kanadel peab olema ligipääs jalutusalale õues läbi seinas oleva ala, 4 m ava/100m² lindla siseala kohta. Kui lindlas on verandad, siis piisab 1 m ava 100m² kohta, kanad peavad suvel pääsema vabaõhualale, mille suurus peab olema vähemalt 4 m² linnu kohta, vähemalt 50% õuealast peab olema kaetud puude, põõsaste või muu taimestikuga. Noorkanade pidamiseks EL-i reegleid ei ole. Paljudes Euroopa riikides (Saksamaa, Taani, Holland) on aga mahenoorkanade pidamise reeglid olemas. Noorkanu hoitakse 0-15/16 nädalani kasvatusfarmis. Kasvatusfarmist (tava) tohib noorkanu osta ainult juhul, kui neid söödetakse mahesöödaga ja ravimisel järgitakse mahereegleid. Umbes15-16-nädalaselt viiakse noorkanad mahemunatootja juurde. Pärast üht tootmisperioodi (78-nädala vanuselt või vanemalt) kanad tapetakse. Eestis selliseid noorkanu tootvaid ettevõtteid ei ole.

SÖÖTMINE GMO-sid ei ole lubatud kasutada, samuti sünteetilisi aminohappeid. Praegu on veel lubatud kasutada 5% tavaproteiinsööta (arvestatud kuivaines aasta kohta). Erisus kehtib kuni 2014.a lõpuni, peale mida peavad linnud saama 100% mahesööta. Vitamiine ja mineraale sellesse protsentarvutusse ei kaasata. Lubatud on kasutada ainult teatud tavasöötasid ja söödalisandeid. Kanad peavad saama koresööta iga päev - see võib olla kas hein, silo, porgandid vms. Mahelinnud vajavad rohkem sööta, sest nad käivad väljas ja liigutavad end rohkem kui tavakanad. Olenevalt tootmisest vajab mahekana ligikaudu 105-135 g sööta päevas. Linnud vajavad ka valku, selleks söödetakse tavaliselt herneid, ube ja rapsikooki. Munatootmiseks võib osta ka kontsentraate. Kontsentraat sisaldab ka mõningaid vitamiine, soola ja kaltsiumi. Mahekanade söötmisel on peamiseks probleemiks sellise viisi leidmine, mille puhul oleks võimalik saada piisava metioniinisisaldusega (aminohape) kvaliteetset sööta

Tavamunatootjatel on palju suuremad võimalused erinevate söötade kasutamiseks. Nad võivad osta sünteetilisi aminohappeid sisaldavaid täissöötasid. Reeglina sööta ise ei kasvatata, vaid ostetakse tööstuslikku sööta.

95

ilma, et sööt sisaldaks üleliia valke. Mahesööt on tavasöödast kallim ning sööta on väga raske piisavas koguses leida, näiteks maherapsi ja -sojakooki.

RAVIMINE Üldiselt pole mahemunakanade pidamisel ravimeid kasutada vaja. Noorkanasid vaktsineeritakse üleskasvatustalus, ka tibud on vaktsineeritud. Nii mahe- kui tavanoorkanade puhul kasutatakse sama vaktsineerimisprogrammi. Salmonelloosikontroll on samuti nii mahe- kui tavatootmise puhul sama. Profülaktiline ravi pole lubatud. Peamine ravim, mida mahemunatootja võib vajada, on parasiidivastane ravim. Kui kanakasvatuses kasutatakse õuealaga lauda-tüüpi lindlat pikka aega, siis võivad tekkida probleemid parasiitidega. Mahekanade heaoluprobleemid on seotud valdavalt kannibalismiga.

Kasutatakse profülaktiliselt koktsidiostaatikume.

96

MESINDUS

MAHE TAVA

KESKMINE TOODANG

PMA andmetel 2010.a 24 kg pere kohta. Küsitletud mahemesinike andmetel 15-45 kg pere kohta.

EML meetarbimise uuringu põhjal 2010.a 40 kg pere kohta. Tavatootjad võivad heal aastal saada ka 55-60 kg pere kohta.

KESKMINE HIND Hulgimüük (väikepakendis, 300 g ja 500 g) TÜ Eesti Mahele 2010. a 6-7.20 €/kg, 2011. a oli hind sarnane. Otse tarbijatele müües said küsitletud tootjad 2011. a 5-6,40 €/kg. Suurtes pakendites (40-50 kg) mahemett ei müüda.

Kokkuostuhind (suurtes 40-50 kg pakendites) 2011.a 3,50-4,00 €/kg. Otse tarbijale müües on mee hind sarnane mahemee hinnale. EKI andmetel oli 2010.a keskmine mee jaehind turgudel 6,46 €/kg.

PIDAMISTINGIMUSED Mesila asukoht peab olema paigas, mida 3 km raadiuses ümbritsevad nektari- ja õietolmuallikad koosnevad põhiliselt mahepõllumajanduskultuuridest ja looduslikest taimedest ja kultuuridest, mida on töödeldud keskkonda vähe mõjutavate vahenditega ega mõjuta mesindussaaduste mahepõllumajanduslikku kvaliteeti. Selle nõude täitmiseks asuvad mahemesinikel tarud tihti oma elamisest kaugel. Tarud peavad olema põhiliselt looduslikust materjalist, mis ei tekita keskkonna- või mesindussaaduste saastamise ohtu. Tarud peavad olema märgistatud. Mesilasvaha kärjepõhjade valmistamiseks peab olema toodetud mahepõllumajanduslikult. Mesilaemasid kasvatakse tavaliselt ise. Mesilasemadel ei tohi tiibu lõigata. Peab pidama arvestust iga mesilasperega tehtud toimingute kohta ja toodangu kohta. Mesilaspered peab PRIAs registreerima. Kõige suurem probleem on mahemesinduse nõuetele sobiva korjemaa leidmine.

Pidada võib kõikjal: põllumajandusmaastikus, metsas, linnas. Ainus piirang võib olla maaomanikuga kokkuleppe mitte saamine. Tarumaterjalide kohta piirangud puuduvad. Tarud võivad olla märgistatud. Kärjepõhjade valmistamisel piiranguid ei ole, kasutatakse ka plastist kärjepõhju. Mesilaspered peab PRIAs registreerima. Mesilasemadel võib tiibu lõigata, mesilasemasid saab sisse osta. Arvestuse pidamine toodangu üle kohustuslik ainult tunnustatud mesilatel, mesilasperedega tehtud toimingute kohta arvestuse pidamine vabatahtlik.

SÖÖTMINE Tootmisperioodi lõpus tuleb jätta tarudesse talvitamiseks piisav mee- ja õietolmuvaru. Mett jäetakse tarusse keskmiselt 10-15 kg. Mesilasperede söötmine on lubatud ainult juhul, kui ilmastikutingimused ohustavad nende säilimist, ning ainult ajavahemikul pärast viimast meesaaki ja 15 päeva enne nektari või lehemee järgmise korjeaja algust. Sööta tuleb mahepõllumajandusliku mee, mahepõllumajandusliku

Tavaliselt kasutatakse mesilasperede söötmiseks kõige odavamat turul saada olevat suhkrut. Piiranguid pole. Suhkru hind on keskmiselt 0,90-1 €/kg (km-ta).

97

suhkrusiirupi või mahepõllumajandusliku suhkruga. Kauakestvate erandlike ilmastikutingimuste või katastroofiolukorra puhul, mis kahjustavad nektari või lehemee tootmist, tuleb lisasöötmiseks küsida PMA nõusolek. Mahesuhkru hind on ca 1,70 €/kg (km-ta), keskmine suhkru kulu taru kohta 5-10 kg.

RAVIMINE Varroalestaga nakatumise puhul võib kasutada sipelghapet, piimhapet, äädikhapet, oblikhapet, tümooli, mentooli, eukalüptooli ja kamprit. Vajadusel on lubatud keemiliselt sünteesitud allopaatiliste ravimite kasutamine. Sellisel juhul tuleb aga ravitud pered eraldada ja neile algab uus 1-aastane mahemesindusele üleminekuaeg. Küsitletud mahetootjate andmetel allopaatiliste ravimitega ravi pole tehtud.

Lubatud kõik registreeritud veterinaarravimid, millest võib loota raviefekti. Varroatoos ja kaasnevad viirushaigused on mesilasperedel kõige probleemsemad.

98

6. Erinevused mahe- ja tavatootmise majandusnäitajates

Käesolevas töös toodud majandusarvestused on vaid üks võimalikest variantidest. Iga ettevõtte puhul tuleb lähtuda konkreetsetest tingimustest, kasutatavast tehnoloogiast ja paljudest muudest aspektidest. Tulemust mõjutavad kõige enam saagikus ja müügihind, mis aga võivad aastati väga olulisel määral erineda. Samuti on väga oluline ka see, kui suurtel pindadel mingit kultuuri kasvatatakse. Kõigi arvestuste puhul on eeldatud, et toodangut on võimalik müüa viitega mahepõllumajandusele, s.t et üleminek mahetootmisele on läbitud. Juhul, kui tootja on üleminekuajal ja viitega müüa ei tohi, puudub tal võimalus saada ka arvestuses toodud hinnalisa ning sel juhul on vahe tavatootmisega veelgi suurem (eriti suure hinnavahega kultuuride, nt köögivilja puhul). Teraviljade arvestused on kattetulu 2 põhised, teiste kultuuride puhul on arvestatud ka muude kuludega, nt säilituskaod, turustamiskulud. Kartuli, köögiviljade ja marjade-puuviljade puhul pole arvestatud hoidlakulusid, sest need varieeruvad oluliselt olenevalt hoidla tüübist ja sellest, kas kasutatakse kiirjahutust. Üldkulud on arvestatud vaid masinatööde kuludes. Ettevõtte juhtimisega seonduvaid kulusid arvestatud pole. Kõigi kultuuride puhul on välja arvestatud ka 1 kg toodangu tootmise arvestuslik omahind. Loomakasvatuse puhul on aluseks kattetulu 1 arvestus. Maheloomakasvatuse puhul on eraldi esitatud ka ülevaade muudest täiendavatest kuludest võrreldes tavatootmisega, mis moodustavad olulise osa mahe- ja tavatoomise tulukuse erinevusest. Munakanakasvatuse ja mesinduse puhul pole mahe- ja tavatootmise kattetulupõhist võrdlust ebapiisava info tõttu tehtud, küll aga on kirjeldatud peamised erinevused tava- ja mahetootmise tuludes ja kuludes. Tavatootmise puhul on kasutatud MMIK 2011 kattetulu arvestusi (teravili, kartul, piimakari, lambakasvatus, osaliselt sea- ja lihaveisekasvatus) või koostatud tulude ja kulude arvestused käesoleva töö raames (köögiviljad, puuviljad ja marjad). Mahetootmise puhul on kõik arvestused, v.a masinatööde kulud, koostatud käesoleva töö raames. Mahetootmise tulude ja kulude arvestamisel kasutati tootjatelt kogutud andmeid ja ekspertarvamusi. Kõik käesolevas töös tehtud arvestused on koostatud üldistatud andmete alusel ja ei põhine ühegi konkreetse ettevõtte andmetel. Kõigi kultuuride ja loomaliikide arvestuste tegemisel on aga lisaks ekspertarvamustele kasutatud vähemalt 5 tootja (tavaliselt suurema arvu) käest kogutud informatsiooni. Lisaks kultuuride ja loomaliikide kaupa toodud arvestustele tuleb mahetootmise puhul arvestada ka täiendavate kulutustega planeerimisele, koolitustele, arvepidamisele ja inspekteerimisele. Alltoodud tabel annab ülevaate nendest kuludest ja nende hinnanguliselt maksumusest keskmise maheettevõtte ( ca 90 ha) kohta. Ühe tunni keskmiseks maksumuseks on arvestatud Statistikaameti andmete alusel 2010. a keskmine põllumajandussektori töötasu (5.77 €/h koos maksudega), transpordi kilomeetri hinnaks 0.30 €/km. Tabel 4 näitab, et mahetootmisega kaasnevate kulude keskmine täiendav maksumus (90 ha ettevõtte puhul) on ca 6 eurot/ha. Väiksemate ettevõtete puhul on see ha kohta suure tõenäosusega suurem ja suuremate ettevõtete puhul väiksem, sest osa kulusid ei sõltu ettevõtte suurusest. Palju sõltub ka tootmistüübist, ettevõtte kaugusest maakonnakeskusest jm teguritest.

99

Tabel 4. Maheettevõtte täiendavad kulud lisaks tootmiskuludele (keskmiselt aastas)

h, km ühiku hind kulu, €

Planeerimine, h 40 5.77 230.80

Koolitus, h 8 5.77 46.16

Transport (keskmiselt ca 100 km) 100 0.30 30

Arvestuse pidamine, dokumentide esitamine ja inspekteerimine, h 28 5.77 161.56

Transport (keskmiselt ca 40 km) 40 0.30 12

Inspekteerimise riigilõiv 90 ha 1 59.31 59.31

Kokku keskmise suurusega (90 ha) ettevõtte kohta 539.83

Kulu ha kohta aastas 6 €

Kõigi võrreldud kultuuride ja loomakasvatuse suundade kohta on esitatud aruande põhiosas ainult kokkuvõtlikud tabelid. Detailsed arvutuskäigud on olemas digitaalselt Exceli tabelitena, mis võimaldab arvestusi vastavalt vajadusele erinevate näitajate muutudes (nt müügihinna, saagikuse, sisendite hindade) operatiivselt muuta.

6.1 Kaer, oder, talinisu, talirukis

Teraviljade kattetulu arvestuste seletus

Tavatootmise kattetulu põhineb Maamajanduse Infokeskuse 2011. a kattetulu arvestustel.

Mahetootmise arvestuse aluseks on masinatööde puhul MMIK 2011.a arvestustes toodud maksumused, muude näitajate osas mahetootjatelt kogutud andmed, ekspertarvamused ja statistilised andmed.

Saagikus, hind Tavateraviljade saagikuseks on võetud 4,5 t/ha e MMIK arvestuste keskmise saagitaseme variant (teised variandid 3 t/ha ja 6 t/ha). Arvestuste jaoks leiti maheteravilja saagikus järgmiselt: PMA poolt kõigilt mahetootjatel kogutud 2010. a keskmisi saake võrreldi SA keskmiste saakidega ja leiti keskmine saagivahe %. Saadud protsendi võrra vähendati 4,5 t/ha tavateravilja saagikust. Seega ei põhine maheteraviljade arvestustes kasutatud saagikused keskmistel näitajatel, vaid on arvestatud saagikuste erinevuse protsendi kaudu. Sellise valiku põhjuseks oli asjaolu, et metoodika nägi ette võtta tavateraviljade puhul aluseks olemasolevad MMIK arvestused. Kuna arvestuste aluseks võetud tavatootmise saagikus (4,5 t/ha) on suurem kui Eesti keskmine, siis tulevad ka maheteraviljade saagid tegelikust keskmisest suuremad. Samas on teraviljakasvatusele spetsialiseerunud tavaettevõtetes saagikus 4,5 t/ha tavaline. Ka viljakamatel muldadel asuvad ja korralikku tehnikat ja külvikorda kasutavad mahetootjad võivad saada arvestustes toodud saake, kuid tavaliselt mitte kõigi külvikorra kultuuride puhul. Kõige rohkem on tootjate andmetel üle hinnatud odra ja kaera saak, mistõttu on nende puhul paralleelselt esitatud ka väiksema saagikusega variant. Toodangu hindadeks on tavateraviljade puhul: kaer 144 €/t, oder 165 €/t, talirukis 174 €/t ja talinisu 185 €/t. Mahetalinisu puhul on eksperthinnangutele põhinevalt arvestatud 10% kõrgema hinnaga, teiste teraviljade puhul 15% kõrgema hinnaga. Maheteravilja hind oleneb oluliselt selle kvaliteedist. Juhul, kui õnnestus saada toiduteravilja nõuetele vastavat saaki, siis said mitmed tootjad nt eksportides arvestuses toodust kõrgemat hinda, samas oli palju selliseid tootjaid, kes müüsid vilja tavaviljaga sarnase hinnaga. Tootjate

100

käest kogutud keskmised hinnad erinevad omavahel nii oluliselt, et neid ei saanud siin aluseks võtta. Nt OÜ Agrinet poolt PMK poolt tellitud FADN 2010. a andmetele põhineva uuringu andmetel said mahetootjad rukist ja kaera müües tavatootjatest lausa väiksemat hinda, nisu müües sama hinda ja otra müües natuke kõrgemat hinda. Kaera ja talirukki puhul said kõik käesoleva uuringu raames küsitletud tootjad OÜ Agrinet uuringu keskmisest näitajast kõrgemat hinda. Tulude poolele on juurde lisatud ühtne pindalatoetus. Need ettevõtjad, kes saavad lisaks veel muid toetusi, mida on võimalik antud kultuuri puhul saada (nt keskkonnasõbraliku majandamise toetus, ebasoodsamate piirkondade toetus), peaksid ka need juurde arvestama. Töös olevates arvestustes neid lisatud pole, sest peamine eesmärk oli võrrelda kahte tootmisviisi ja seetõttu on arvestatud vaid ÜPT toetusega, mida mõlema tootmisviisi korral on võimalik alati saada. Kõrvaltoodanguna on arvesse võetud ka põhk, kui seda sisse ei künta. Siin pole maheteraviljade arvestuste puhul mahe- ja tavavariandis erinevusi tekitatud, s.t kui tavateraviljakasvatuse arvestustes oli mõne kultuuri puhul arvestatud põhu sissekünniga, siis arvestati sama praktikat ka sama kultuuri puhul maheviljeluses. Lisaks konkreetsete kultuuride kattetulu arvestustele on terviklikuma pildi saamiseks esitatud ka mõned külvikorrapõhised näited. Muutuvkulud Tavateraviljade puhul on MMIK poolt sisendite (seeme, väetised, taimekaitsevahendid jmt) hindade puhul kasutanud erinevate müügifirmade 2011. aasta hinnakirju (km-ta). Arvestustes on eeldatud, et mulla väetistarbe aste on keskmine. Märkuste realt leiab ka konkreetse arvestuse aluseks oleva väetise nime. Väetiste ja taimekaitsevahendite hinnad sõltuvad aga ostmise ajast, kogusest ja müügifirma poolt kehtestatud tingimustest. Tavateravilja arvestustes ei ole MMIK poolt ühegi kultuuri puhul arvestatud orgaaniliste väetiste kasutamisega, samuti ei ole arvesse võetud eelkultuuri järelmõju ja arvestus pole viidud külvikorrapõhiseks. Maheteraviljade arvestuses on külvikorras vähemalt ühe kultuuri puhul arvestatud sõnniku ja/või virtsa kasutamisega (vastavalt 40 t/ha ja 30 t/ha). Orgaaniliste väetiste puhul on hinna aluseks võetud keskmine sõnniku ja virtsa maksumus tootjate käest kogutud andmetel (hinnad varieeruvad suhteliselt palju sõltuvalt kaugusest). Tuleb märkida, et sõnnikut ja virtsa kasutatakse ainult taimekasvatusega tegelevates ettevõtetes liiga vähe, sest selle kättesaadavus on halb. Juhul, kui kasutatakse enda ettevõtte loomset orgaanilist väetist, on kulud arvestuses toodust väiksemad. Kõigi kultuuride puhul on detailsetes tabelites arvestatud nii allakülvita kui ka allakülviga variant, taliteraviljade ja odra puhul ka orgaaniliste väetisteta või ainult sõnnikuga variant. Kokkuvõtlikes (külvikorra alusel) tabelites on kasutatud samuti erinevaid variante. Maheteraviljakasvatuse puhul on külvikorral ja eelkultuuril oluline osa nii väetamise kui ka taimekaitselisest aspektist ja seda on külvikorrapõhise lähenemise puhul ka arvestatud. Samuti on külvikorrapõhises arvestustes näidatud haljasväetiste kasvatamisega kaasnevad kulud. Mõne kultuuri puhul on arvestatud, et liblikõieline rajatakse allakülvina, teiste puhul et puhaskülvina, vastav viide on külvikorra juures ka toodud. Taimekaitsevahendite osas on tavateraviljade puhul aluseks võetud ühele hektarile kuluvate pestitsiidide rahaline maksumus. Kuna kemikaalide kasutamine aastate ja põldude lõikes on erinev, on kalkulatsioonides rakendatud keskmisi arve. Märkuste realt leiab ka konkreetse arvestuse aluseks oleva taimekaitsevahendi nime.

101

Maheteraviljade puhul taimekaitsevahendite kasutamisega arvestatud pole, sest neid ei kasutata. Võimalik on kasutada taimi tugevdavaid looduslikke taime- ja kompostiekstrakte, kuid ka see praktika pole maheteraviljakasvatuses levinud. Seemne puhul on nii tava- kui ka mahetootmises arvestatud sertifitseeritud tavaseemne hinnaga, sest maheseemet on saada väga vähe ja seda kasutavad jätkuvalt vaid üksikud tootjad. Maheseemne puhul oleks selle hind hinnanguliselt 30-50% kõrgem. Mahetootmises tohib kasutada vaid puhtimata tavaseemet. Tabelites toodud põhu kogus on tavatootmise variandis võetud sellise arvestusega, et keskmiselt koristatakse ühelt hektarilt 55% põhust. Sama arvestus on võetud aluseks ka maheteraviljade puhul. Rukki puhul põhu koristamisega arvestatud pole. Masinatööd Masinatööde kulud sõltuvad oluliselt konkreetse ettevõtte masinapargist, töötingimustest (nt pinnase kivisus, mulla niiskus, põldude suurus, saagikus, veokaugused) ja kehtivatest hindadest (nt kütus, tööjõud). Sama töö maksumus võib varieeruda väga suures ulatuses. Masinatööde maksumuse aluseks võeti MMIK kattetulu arvestustes toodud masinatööde kulud, mille arvutamisel oli kasutatud Eesti Maaviljeluse Instituudis koostatud algoritme (vt www.eria.ee). Arvutuste tegemiseks valiti kindlad tingimused ja tehnoloogia. Eeldati, et ettevõtte külvipind on 400-500 ha ja kasutatakse kaasaegseid Lääne päritolu suure võimsuse ja töölaiusega masinaid, põldude suurus on vähemalt 10 ha ja pinnas on vähekivine. Masinatööde hinnad on arvestatud käibemaksuta, hinnas sisalduvad ka palgatööjõu töötasu, intressikulu ja üldkulud. Riske ja kasumit arvestatud pole. Maheteraviljakasvatuse puhul on masinatööde puhul arvestuse aluseks samad hinnad nagu tavateraviljade puhul. Tavateraviljakasvatuse arvestustes aluseks võetud pindadega sarnaseid pindu on vähestel tootjatel, samuti on masinapark väiksema jõudlusega ja keskmine masintöötundide arv väiksem, ka on põllud keskmisest kivisemad. Seetõttu on maheettevõtete keskmine masinatööde kulu suure tõenäosusega suurem tavateraviljakasvatajate omast. Täpsed arvestused masinatööde kulude osas polnud käesoleva uurimuse eesmärgiks. EMVIlt telliti küll 11 maheteraviljakasvataja (keskmise pinnaga 90 ha teravilja) andmetele põhinev masinapargi kirjeldus, kuid seda tuleb veel edaspidi kattetulu arvestustes masinatööde kulude väljavahetamiseks täiendada. Kogutud andmed kinnitavad, et mahetootjad kasutavad tavatootjatest väiksema võimsusega masinaid, ka on põllud keskmisest kivisemad. Maheteraviljade masinatööde maksumuse puhul on arvestatud madalama saagikusega, seetõttu on proportsionaalselt väiksema maksumusega arvestatud nt vilja vedu, kuivatamine ja hoiustamine. Vilja kuivatamisel on mahetootmise puhul lähtutud suurematest kuludest 1 t kohta, sest vilja prahisus on keskmisest suurem ja kuivatamiseks kulub rohkem energiat ja aega. Ekspertarvamuse kohaselt on kuivatamiskulud 1 t kohta maheteravilja puhul keskmiselt 20% suuremad. Sõnniku ja virtsa laotamise kulud põhinevad tootjate käest kogutud keskmisel teenustöö hinnal. Juhul, kui masinatööd tehakse teenustööd kasutades, siis on kulutused suure tõenäosusega arvestustes toodust suuremad. Masinatööde kulusid võib arvutada EMVI-s koostatud algoritmide abil, mille leiab EMVI kodulehelt www.eria.ee. Kuna kõikidel töödel on kuludesse arvutatud ka töötasu koos maksudega ning tootmise üldkulud, siis kattetulu 2 taimekasvatuses näitab tootja võimaliku kasumi/kahjumi suurust keskmiste tootmistingimuste (mullastik, masinad, ilm jne) juures, arvutustes kasutatud saagikuse, turuhindade ja ÜPT toetuse korral. Ettevõtte juhtimiskulusid arvestatud pole.

102

Allpool (tabelid 5-12) on esitatud teraviljade majandusarvestuste koondtabelid kultuuride kaupa. Detailsemad arvestused on aruandele lisatud Exceli tabelites. Tabel 5. Kaera kattetulu ja tootmise omahind mahe- ja tavatootmise puhul. Variant 1 - saagikus tavatootmises 4,5 t/ha; mahetootmises 3,24 t/ha (-28% tavakaera saagikusest);

müügihind tavatoodangul 144 €/t, mahetoodangul 165,60 €/t

Kaer Vahe ha/kg kohta

Mahe (% tavatoot-

mise tasemest)

Tava Mahe

Kaubanduslik toodang, t/ha 4,5 3,24 -1,3 72,0

Toodang, €/ha 667,8 550,9 -117,0 82,5

ÜPT toetus, €/ha 90,0 90,0 0,0

Toodangu väärtus kokku 757,8 640,9 -117,0 84,6

Muutuvkulud, €/ha 283,7 111,4 -172,4 39,3

Kattetulu 1, €/ha 474,1 529,5 55,4 111,7

Masinatööd, €/ha 343,6 350,9 7,3 102,1

Muutuvkulud + masinatööd €/ha 627,3 462,3 -165,1 73,7

Kattetulu 2, €/ha ÜPT teotusega 130,5 178,6 48,1 136,9

Kattetulu 2, €/ha toetusteta 40,5 88,6 48,1 219

Tootmise omahind €/kg 0,14 0,14 0,00 102,3

Tabel 6. Kaera kattetulu ja tootmise omahind mahe- ja tavatootmise puhul. Variant 2 - saagikus tavatootmises 4,5 t/ha; mahetootmises 2,5 t/ha; müügihind tavatoodangul 144 €/t, mahetoodangul 165,60 €/t

Kaer Vahe ha/kg kohta

Mahe (% tavatoot-

mise tasemest)

Tava Mahe


Toodang, €/ha 667,8 425,0 -242,8 63,6

ÜPT toetus, €/ha 90,0 90,0 0,0 100,0


Muutuvkulud, €/ha 283,7 111,4 -172,4 39,3

Kattetulu 1, €/ha 474,1 403,6 -70,5 85,1

Masinatööd, €/ha 343,6 323,3 -20,3 94,1


Kattetulu 2, €/ha ÜPT teotusega 130,5 80,3 -50,2 61,6

Kattetulu 2, €/ha toetusteta 40,5 -9,7 -50,2


103

Tabel 7. Odra kattetulu ja tootmise omahind mahe- ja tavatootmise puhul. Variant 1 – saagikus tavatootmises 4,5 t/ha; mahetootmises 2,66 t/ha; müügihind tavatoodangul 165 €/t,

mahetoodangul 189,75 €/t. Mahe – sõnnik + ristiku ak

Oder Vahe ha/kg kohta

Mahe (% tavatoot-

mise tasemest) Tava Mahe


Toodang, €/ha 762,3 516,2 -246,1 67,7

ÜPT toetus, €/ha 90,0 90,0 0,0

Toodangu väärtus kokku koos toetustega 852,3 606,2 -246,1 71,1

Muutuvkulud, €/ha 323,7 342,5 18,9 105,8

Kattetulu 1, €/ha 528,6 263,7 -264,9 49,9

Masinatööd, €/ha 341,2 445,1 103,9 130,5

Muutuvkulud + masinatööd €/ha 664,9 787,7 122,8 118,5

Kattetulu 2, €/ha ÜPT toetusega 187,4 -181,4 -368,9


Tootmise omahind €kg 0,15 0,30 0,15 200,4

Tabel 8. Odra kattetulu ja tootmise omahind mahe- ja tavatootmise puhul. Variant 2 – saagikus tavatootmises 4,5 t/ha; mahetootmises 2 t/ha; müügihind tavatoodangul 165 €/t,

mahetoodangul 189,75 €/t. Mahe – ristiku ak

Oder

Vahe ha/kg kohta

Mahe (% tavatoot-

mise tasemest)

Tava Mahe


Toodang, €/ha 762,3 388,2 -374,2 50,9

ÜPT toetus, €/ha 90,0 90,0 0,0


Muutuvkulud, €/ha 323,7 110,5 -213,1 34,2

Kattetulu 1, €/ha 528,6 367,6 -161,0 69,5

Masinatööd, €/ha 341,2 301,3 -39,9 88,3


Kattetulu 2, €/ha ÜPT toetusega 187,4 66,3 -121,1



104

Tabel 9. Talinisu kattetulu ja tootmise omahind mahe- ja tavatootmise puhul. Variant 1 - saagikus tavatootmises 4,5 t/ha; mahetootmises 2,2 t/ha; müügihind tavatoodangul 185 €/t; mahetoodangul 203,50 €/t; Mahe: sõnnik 40 t/ha + virts 30 t/ha, ristiku allakülv Märkus: Nii sõnniku kui ka virtsa kasutamisel saadakse ilmselt siintoodust suuremat saaki ja seega on vahe tavatootmisega mõnevõrra väiksem

Talinisu Vahe ha/kg kohta

Mahe (% tavatoot-

mise tasemest)

Tava Mahe


Toodang, €/ha 852 457 -395 53,7

ÜPT toetus, €/ha 90 90 0 100,0

Toodangu väärtus kokku 942 547 -395 58,1

Muutuvkulud, €/ha 335 410 75 122,4

Kattetulu 1, €/ha 607 137 -470 22,6

Masinatööd, €/ha 371 451 81 121,8

Muutuvkulud + masinatööd €/ha 706 862 156 122,1

Kattetulu 2, €/ha ÜPT toetusega 236 -314 -551

Kattetulu 2, €/ha toetusteta 146 -404 -551


Tabel 10. Talinisu kattetulu ja tootmise omahind mahe- ja tavatootmise puhul. Variant 2 - saagikus tavatootmises 4,5 t/ha; mahetootmises 2,2 t/ha; müügihind tavatoodang 185 €/t; mahetoodang 203,50 €/t; Mahe: sõnnik 40 t/ha

Talinisu Vahe ha/kg kohta

Mahe (% tavatoot-

mise tasemest)

Tava Mahe


Toodang, €/ha 852 457 -395 53,7

ÜPT toetus, €/ha 90 90 0 100,0


Muutuvkulud, €/ha 335 306 -29 91,3

Kattetulu 1, €/ha 607 241 -366 39,8

Masinatööd, €/ha 371 332 -39 89,4

Muutuvkulud + masinatööd €/ha 706 638 -68 90,3




105

Tabel 11. Talirukki kattetulu ja tootmise omahind mahe- ja tavatootmise puhul. Variant 1 - saagikus tavatootmises 4,5 t/ha; mahetootmises 2,52 t/ha; müügihind tavatoodang 174 €/t; mahetoodang 200,10 €/t; Mahe: sõnnik 40 t/ha + virts 30 t/ha, ristiku allakülv Märkus: Nii sõnniku kui ka virtsa kasutamisel saadakse ilmselt siintoodust suuremat saaki ja seega on vahe tavatootmisega mõnevõrra väiksem

Rukis Vahe ha/kg kohta

Mahe (% tavatoot-

mise tasemest) Tava Mahe


Toodang, €/ha 783 504 -279 64,4

ÜPT toetus, €/ha 90 90 0


Muutuvkulud, €/ha 366 394 28 107,6

Kattetulu 1, €/ha 507 200 -307 39,5

Masinatööd, €/ha 335 444 109 132,7

Muutuvkulud + masinatööd €/ha 701 838 137 119,6




Tabel 12. Talirukki kattetulu ja tootmise omahind mahe- ja tavatootmise puhul. Variant 2 - saagikus tavatootmises 4,5 t/ha; mahetootmises 2,52 t/ha; müügihind tavatoodang 174 €/t; mahetoodang 200.10 €/t; Mahe: sõnnik 40 t/ha

Rukis Vahe ha/kg kohta

Mahe (% tavatoot-

mise tasemest)

Tava Mahe


Toodang, €/ha 783 504 -279 64,4

ÜPT toetus, €/ha 90 90 0


Muutuvkulud, €/ha 366 290 -76 79,1

Kattetulu 1, €/ha 507 304 -202 60,1

Masinatööd, €/ha 335 324 -11 96,8

Muutuvkulud + masinatööd €/ha 701 614 -87 87,6




106

Tulemused Teraviljade kattetulu arvestused näitavad, et maheteraviljakasvatus on tavateraviljakasvatusest vähem kasumlik. Kõige suuremad on erinevused talinisu ja talirukki puhul. Et need kultuurid saavad aga tavaliselt külvikorras loomseid orgaanilisi väetisi, mille järelmõju ulatub ka järgmistele kultuuridele, siis pole üksikute kultuuride omavaheline võrdlemine tervikliku pildi saamiseks korrektne. Mahetootmise kasumlikkuse analüüsimisel on põllukultuuride puhul oluline külvikorrapõhine lähenemine. Seetõttu esitatakse arvestused lisaks erinevate kultuuride kattetuludele ka tootmistüübi ettevõtetes rakendatavate tüüpiliste külvikordade keskmisena. Selline lähenemine võimaldab välja tuua kasvatatavate kultuuride valikust tulenevad erinevused mahe- ja tavatootmise külvikorras. Lisaks liblikõieliste suuremale osakaalule mahekülvikorras võib kasvatatavate kultuuride valik olla ka muus osas erinev. Näiteks kasvatatakse rapsi kõrge saagiriski tõttu mahepõllumajanduslikult väga vähe. Samuti ei ole soovitatav kasvatada mahetootmises sama kultuuri kahel järjestikusel aastal. Liblikõieliste kasvatamisel haljasväetiseks jääb nende kasvatamisaastatel põhikultuuridest tulu saamata ja seetõttu on andmed esitatud keskmiselt külvikorra rotatsiooni aasta kohta. Arvestustes on eeldatud, et kasvatatakse ristikut, mis rajatakse teravilja allakülvina, mõnel juhul ka puhaskülvina. Puhaskülvina rajades tuleb arvestada mõnevõrra suuremate kuludega. Andmete paremaks võrdlemiseks on arvestused esitatud nelja erineva mahetaimekasvatusettevõtetes ja kolme tavataimekasvatusettevõtetes kasutatava külvikorra näitel. Enamasti tavatootjad külvikorda ei kasuta, kasutatakse viljavaheldust ja tihti otsustatakse külvatav kultuur alles enne külvi. Mahetootjad on kohustatud rakendama külvikordi, reaalsuses ei pruugi aga ka osadel mahetootjatel korralikku klassikalist külvikorda olla, s.t seda muudetakse mitu korda rotatsiooni jooksul. Nagu alltoodud näidetest näha, on maheteravilja kasvatava ettevõtte kattetulu 2 külvikorra rotatsiooni ühe aasta kohta keskmiselt 200 eurot väiksem kui tavatootmises. Kui talirukki ja talinisu puhul kasutatakse sõnnikut ja virtsa (tavaliselt mõlemat siiski ei kasutata) ning tehakse allakülv, ulatuvad vahed tavatootmisega konkreetse kultuuri kasvatamise aastal 550 euroni hektari kohta, see vahe tasandub aga mõnevõrra järgmise kultuuriga, mis kasutab orgaaniliste väetiste järelmõju ja mida tavaliselt eraldi ei väetata. Ühes külvikorra näites on sisse toodud ka kartul, kuid selle tootmine on arvestuse tulemusel kahjumis ja mõjutab külvikorrapõhisel lähenemisel tulemust negatiivselt. Juhul, kui tegemist on segatootmisega ja kasutatakse enda ettevõtte loomset orgaanilist väetist, on kulud arvestuses toodust mõnevõrra väiksemad. Lisanduvad ka muud täiendavad kulud, vt tabel 4 lk 99. Ilma mahetoetuseta oleks taliteravilja kasvatamine kahjumis. Arvestuses toodud saakidest loomsete orgaaniliste väetiste kasutamisel mõnevõrra väiksema saagi ja sama hinna saamisel oleksid kahjumis kõik kultuurid. Tootjate teraviljamüügihinnad olid 2010. ja 2011. a väga erinevad, olles osade kultuuride puhul isegi kahekordse erinevusega (nt oder, rukis). Hea kvaliteediga teravilja eest on võimalik saada oluliselt paremat hinda, nt ekspordiks müües. Tulemus sõltub oluliselt kasutatavast tehnoloogiast, külvikorrast, teraviljade saagikusest, kvaliteedist, müügihindadest jm ning siintoodud arvutused on seetõttu vaid hinnangulised. Alates 2009. a makstav mahepõllumajandusliku tootmise toetus teravilja ja kuni kaheaastase külvikorras oleva rohumaa kohta on 119,20 €/ha. Seega ei kata mahetoetus üldjuhul mahetootmisega kaasnevat saamata jäänud tulu ja lisakulutusi. Sarnase tulemusi jõuti ka 2009. a tehtud uurimuses, milles teraviljade kattetulu arvestused põhinesid 2007. a andmetel. Ka teraviljade müügihinnad on 2007. a sarnased.

107

MAHE

NÄIDE 1 talivili ak (sõnnik ja virts) - suvivili - ristik – talivili – suvivili AK – ristik

1 2 3 4 5 6

6 a summa

keskmiselt aasta kohta

talinisu AK Oder ristik* talirukis kaer** AK ristik*

Kattetulu 1 137 540 34 534 404 90

Kattetulu 2 -314 215 -131 330 80 24 204 34

* rajatud allakülvina, seemne maksumus põhikultuuri arvestuses

** kaera saak arvestuses 2,5 t/ha

MAHE

NÄIDE 2 oder ak (sõnnik) – ristik – talinisu – kaer ak

1 2 3 4

4 a summa


oder AK ristik* talinisu kaer AK

Kattetulu 1 264 90 471 529

Kattetulu 2 -181 24 260 179 281 70


MAHE NÄIDE 3 talirukis (sõnnik ja virts) – ristik – oder AK – kaer

1 2 3 4

4 a summa


talirukis ristik* oder AK kaer**

Kattetulu 1 244 34 496 448

Kattetulu 2 -200 -131 171 125 -35 -9

* puhaskülvina

** kaera saak arvestuses 2,5 t/ha

MAHE

NÄIDE 4 oder ak – ristik – talirukis – kartul (eelneval sügisel sõnnik) - kaer

1 2 3 4

5 a summa


oder AK ristik* rukis kartul kaer AK

Kattetulu 1 368 90 534 2 163 529

Kattetulu 2 66 24 330 -1 180 179 -581 -116


Märkus: odra saak arvestuses 2 t/ha, kartulil kattetulu 2 asemel arvestuslik kasum/kahjum

KSM TAVA NÄIDE 1 talivili - suvivili - suvivili AK - ristik - raps

1 2 3 4 5

5 a summa


talinisu kaer oder AK ristik* suviraps

Kattetulu 1 607 474 484 90 699

Kattetulu 2 236 130 143 24 398 932 186


TAVA NÄIDE 2 talivili - suvivili - suvivili – raps

1 2 3 4

4 a summa


talinisu oder suvinisu suviraps

Kattetulu 1 607 529 565 699

Kattetulu 2 236 187 203 398 1 025 256

108

TAVA

NÄIDE 3 suvivili - talivili - suvivili – talivili

1 2 3 4

4 a summa


oder talinisu oder suviraps

Kattetulu 1 529 607 529 699

Kattetulu 2 187 236 187 398 1 009 252

109

6.2 Kartul, kapsas, porgand, sibul, kaalikas, söögipeet

Kartulikasvatuse majandusarvestuste seletus

Tavatootmise kattetulu põhineb Maamajanduse Infokeskuse (MMIK) 2011. a kattetulu arvestuste trükises toodud andmetel.

Mahetootmise arvestuse aluseks on masinatööde puhul MMIK arvestustes toodud maksumused ja muude näitajate osas mahetootjatelt kogutud andmed, ekspertarvamused jm kogutud info (nt hinnakirjad).

Saagikus ja hind Tavakartuli keskmiseks saagikuseks on võetud MMIK arvestuste keskmine variant, 35 t/ha. Kogutoodangu väärtus sõltub kartuli kaubalisusest, milleks on tavakartulil 35 t/ha saagi juures võetud 60%. Mahekartuli keskmine saagikus oli 2011. a kohta kogutud andmete alusel vaid 10-25 t/ha. Arvestuses on võetud aluseks tavatootmisest 40% võrra madalam saagikus e 21 t/ha, mis on mahetootjate keskmisest mõnevõrra suurem. Selles koguses sisalduvad aga ka säilituskaod. SA andmetel on kartuli keskmine saagikus Tavakartuli arvetuses toodust oluliselt madalam, ilmselt seetõttu, et sisaldab väga väikestel pindadel enda tarbeks kasvatajate andmeid, kes saavad kohati väga väikseid saake. Arvestuste tegemisel oli eelduseks, et kartulikasvatuses kasutatakse kõrgemat saagikust tagavaid tehnoloogilisi võtteid, nt uuendatakse pidevalt seemet, valitakse lehemädanikukindlamad sordid, eemaldatakse pealsed lehemädanikku nakatumisel jm. Tava- ja mahekartuli saagikuses võivad olla ka suuremad erinevused, eriti kui tavakartul kasvatatakse kartulikasvatusele spetsialiseerunud ettevõttes. Mahekartuli kaubalisuseks on arvestatud 55%, samas võib see mahetootjate käest kogutud info põhjal olla ka väiksem. Tavakartuli realiseerimise keskmiseks hinnaks on arvestatud 200 EUR/t. Mahekartuli hind on võetud 25% kõrgem – 250 EUR/t. Hind oleneb väga palju turustuskanalist ja on otse tarbijale müües või mahetoodete hulgimüüjale müües mitmetel tootjatel arvestuses toodust kõrgem. Ka tavatootjad saavad kodust otse tarbijale või turul müües kõrgemat hinda. Kodust tarbijale müües pole tootjate andmetel tava- ja mahekartuli müügihinnas olulist vahet. OÜ Agrinet poolt FADN valimi põhjal tehtud uuringu alusel said valimis olnud mahetootjad 2010. a keskmisena vaid 0,14 €/kg ja tavakartuli müüjad vaid 0,13 €/kg. ÖTK uuringus olnud tootjatest (k.a mõned küsitletud tavatootjad) keegi 2010. a nii madalat hinda ei saanud. Muutuvkulud Tavakartuli puhul on sisendite hinnad MMIK 2011 arvestustes võetud erinevate müügifirmade hinnakirjadest. Väetiste ja taimekaitsevahendite hinnad sõltuvad ostmise ajast, kogusest ja müügifirma poolt kehtestatud tingimustest. Arvestuste alused on sarnased teraviljade omale. Orgaaniliste väetistega arvestatud pole. Mahekartuli puhul on arvestatud sõnnik normiga 50 t/ha. Sõnniku kogus ja hind põhineb tootjate käest kogutud andmetel ja eksperthinnangul. Taimekaitsetööde poolelt on tavakartuli puhul arvestatud nii herbitsiidide, fungitsiidide kui ka insektitsiidide kasutamisega. Osa taimekaitsekemikaale saab pritsida samaaegselt. Mahekartulikasvatuse puhul on arvestatud NeemAzali kasutamisega. Seda on hakatud järjest rohkem kasutama ja seega on selle vahendi arvestustesse sisse toomine põhjendatud. NeemAzali hind on võetud Schetelegi 2011. a hinnakirjast.

110

Seemne hinna puhul on nii tava- kui ka mahetootmise puhul eeldatud, et kasutatakse sertifitseeritud tavaseemet. Kuna kartuli maheseemet sisuliselt saada pole, siis pole seda ka kuluna arvestatud. Maheseemne puhul on kulu arvestuses toodust hinnanguliselt 30-50% suurem. Mahetootmises on lubatud vaid töötlemata tavaseeme. Masinatööd Masinatööde hindade arvestamise alused on sarnased teraviljakasvatusele. Tegelikult sõltuvad masinatööde kulud oluliselt konkreetse ettevõtte masinapargist, töötingimustest ja kehtivatest hindadest. Mahekartulikasvatuse masinatööde hinnad on võetud samad nagu tavavariandis. Maheettevõtete kartulikasvatuspinnad on aga tavaliselt oluliselt väiksemad, samuti on masinapark väiksema jõudlusega. Seetõttu on maheettevõtete keskmine masinatööde kulu arvestustes toodust tõenäoliselt suurem. Täpsed arvestused masinatööde kulude osas polnud käesoleva uurimuse eesmärgiks. Mahekartulikasvatuse masinatööde maksumuse puhul on arvestatud madalama saagikusega, seetõttu on proportsionaalselt väiksema maksumusega nt kartuli vedu. Tavatootmise puhul on arvestatud ka vihmutamisega. Mahetootjate andmetel see tavaline praktika pole ja on seetõttu mahetootmise arvestustes välja jäetud. Võrreldes tavatootmisega on vaheltharimiste arv mahetootmises suurem, see kajastub ka arvestustes. Juhul, kui masinatööd tehakse teenustööd kasutades, siis on kulutused suure tõenäosusega arvestustes toodust suuremad. Masinatööde kulusid võib arvutada EMVI-s koostatud algoritmide abil, mille leiab EMVI kodulehelt www.eria.ee. Sõnniku laotamise kulud põhinevad tootjate käest kogutud keskmisel teenustöö hinnal. Muud kulud Lisaks kattetulu arvestuses kajastatavatele kuludele on kartuli puhul oluline arvesse võtta ka muid kulusid. Mahekartuli puhul lähtuti MMIK arvestuste loogikast, et muuta kulud võrreldavaks. Oluline osa on säilituskadudel, mis võivad halvemate säilitustingimuste korral ulatuda 20-25%-ni. Mahekartuli säilituskaod on tootjate hinnangul ja ekspertarvamuste kohaselt suuremad tavakartuli säilituskadudest, oluliseks põhjuseks on siin suuremad lehemädaniku kahjustused. Säilituskaoks arvestati 20%. Arvesse on võetud ka turustuskulud, mis moodustavad hinnanguliselt ca 20-25% kartuli müügitulust. Turustuskuludes sisalduvad ka pakendite kulud. Suure osa kuludest moodustavad hoiustamise kulud, need olenevad aga suuresti hoidlatüübist. Kokku moodustavad eelnimetatud kulud märkimisväärse osa kõigist kuludest. Heade hoiutingimuste ja kvaliteetse kartuli puhul võivad need kulud olla ka siintoodust väiksemad.

111

Tabel 13 annab kokkuvõtliku pildi kartulikasvatuse tuludest ja kuludest. Detailsemad arvestused on esitatud aruandele lisatud Exceli tabelites. Tabel 13. Kartulikasvatuse kulude ja tulude arvestus mahe- ja tavatootmises

Kartul Vahe ha, t või kg kohta

Mahe (%

tavatootmise tasemest)

Mahe võrreldes tavatootmisega (erinevus, %) Tava Mahe

Kaubanduslik toodang (toidukartul), t/ha 21,0 11,55 -9,5 55,0 -45,0

Toidukartuli keskmine müügihind €/t 200,0 250,0 50,0 125,0 25,0

Söödakartul, t/ha 14,0 9,45 -4,6 67,5 -32,5

Söödakartuli keskmine müügihind,€/t 50,0 50,0 100,0

Toodang, €/ha 4 900 3 360 -1540 68,6 -31,4

ÜPT toetus, €/ha 90 90 100,0

Toodangu väärtus kokku €/ha 4 990 3 450 -1540 69,1 -30,9

Muutuvkulud, €/ha 1 442 1 287 -155 89,2 -10,8

Kattetulu 1, €/ha 3 548 2 163 -1385 61,0 -39,0

Masinatööd, €/ha 1 237 1 143 -94 92,4 -7,6

Kattetulu 2, €/ha 2 311 1 020 -1291 44,1 -55,9

Muud kulud €/ha 2 648 2 200 -448 83,1 -16,9

Kulud kokku €/ha 5 327 4 630 -697 86,9 -13,1

Arvestuslik kasum/kahjum ilma töö organiseerimise ja üldkuludeta €/ha -337 -1 180 -843

Tootmiskulud 1 kg tootmiseks €/kg 0,15 0,22 0,07 144,9 44,9

Köögiviljakasvatuse majandusarvestuste seletus Köögiviljakultuuride (peakapsas, porgand, sibul, kaalikas, söögipeet) puhul polnud erinevalt teravilja- ja kartulikasvatusest tavatootmise kohta Maamajanduse Infokeskuse poolt kattetulu arvestusi koostatud. Seega tuli käesoleva uuringu raames koguda täiendavaid andmeid ka tavatootmise kohta. Kolme kultuuri (peakapsas, porgand, sibul) puhul oli osaliselt (peamiselt tehnoloogiate võrdluse osa) võimalik kasutada 2009. a sarnases uuringus kogutud infot, söögipeedi ja kaalika kohta tuli koguda kogu info ja koostada arvestused käesoleva uurimuse raames. Suurimaks raskuseks mahe- ja tavatootmise vahelise võrdluse teostamisel on see, et mahetootmine toimub enamasti väikestel pindadel ning tulemuste hektaripõhiseks üldistamine ei anna hästi võrreldavat tulemust suurematel pindadel tavakasvatajate käest kogutud andmete alusel tehtud arvestustega. Tavaköögiviljakasvatuses toimub konkurentsivõimeline tootmine oluliselt suurematel pindadel ja mehhaniseeritult. Parema võrreldavuse huvides on käesolevas uuringus arvestatud, et maheköögivilja kasvatatakse keskmisest mõnevõrra suurematel pindadel ja saadakse keskmisest natuke suuremaid saake. Selle eelduseks on korraliku tehnoloogia kasutamine ja head looduslikud tingimused. Tavatootmise osas on andmeid kogutud küll köögiviljakasvatusele spetsialiseerunud, kuid mitte kõige suurematelt tavaköögiviljakasvatajatelt.

112

Saagikus ja hind Arvestuse aluseks võetud tavaköögivilja saagikused põhinevad tootjate käest kogutud andmetel ja ekspertarvamustel, maheköögivilja saagikuse andmed tootjate käest kogutud andmetel, mida on korrigeeritud vastavalt ekspertarvamustele. Eraldi on välja toodud kaubandusliku saagi osa. Kõigi viie kultuuri puhul on tavatootmises kaubandusliku saagi % kogutoodangust suurem kui mahetootmises. Mahe- ja tavatoodangu keskmiste tootjahindade leidmine on keerukas protsess, sest kasutatakse väga erinevaid turustuskanaleid, mille puhul hinnad erinevad kordades. Maheköögivilja tootmise mastaap erineb oluliselt tavatootjate omast, kelleks on valdavalt köögiviljakasvatusele spetsialiseerunud tootjad. Enamik tavaköögiviljakasvatajaid realiseerib oma toodangu suurte hulgiostjate kaudu ja seda hinda pole võimalik võrrelda mahetootjate valdavalt otseturustuskanalites või väikestes kogustes ökopoodidele müües saadud hinnaga. Infot koguti mahe- ja tavatootjatelt, maheköögivilja puhul ka TÜ Eesti Mahe hinnakirjast. Tavaköögivilja puhul arvestati, et müüakse osaliselt hulgi ja osaliselt otse (k.a turgudel), maheköögivilja puhul, et osaliselt otse tarbijale ja osaliselt TÜ Eesti Mahe kaudu. EKI poolt 2010. a kohta kogutud tavaköögivilja tootjahinnad on arvestuses toodud hindadest mõnevõrra madalamad, samas 2011. a I pa hinnad (võrreldes 2010. a sama perioodiga) viitavad hindade tõusule. OÜ Agrinet poolt (PMK tellimusel) 2010. a kohta FADN andmete põhjal tehtud uuring sisaldab samuti mahe- ja tavahindade võrdlust, kuid köögivilju pole liikide kaupa analüüsitud. Kõigil juhtudel on tuludele juurde arvestatud ühtne pindalatoetus. Muutuvkulud Seemnete hinnad pärinevad peamiselt AS Schetelig EV 2011. a hinnakirjast, söögipeedi oma Selteret OÜ hinnakirjast. Mahetootmises on jätkuvalt sobiva sordi seemne puudumisel lubatud kasutada keemiliselt töötlemata tavaseemet. Kapsa ja porgandi puhul on arvestatud sama sordi maheseemnega (AS Scheteleg EV hinnakirjas oli mõlema kultuuri puhul võimalik valida kolme sordi vahel), teiste kultuuride puhul tavaseemnega. Maheseeme on keskmiselt 1,5-2,5 korda kallim kui tavaseeme. Sibula puhul on mahetootmises arvestatud väiksema istutustihedusega kui tavatootmises, teiste kultuuride puhul sama normiga. Väetiste kasutamist puudutav info (k.a ajakulu) põhineb maheköögiviljakasvatuse puhul tootjatelt kogutud andmetel, ekspertarvamustel ja teiste riikide allikatel. Tavaköögiviljade puhul on arvestatud valdavalt ekspertarvamusega, mida on korrigeeritud tootjate käest kogutud info alusel. Tavaköögiviljakasvatuse puhul on sisendite hinnad võetud erinevate müügifirmade 2011. aasta hinnakirjadest. Väetamise puhul on arvestatud vaid mineraalväetistega (Baltic Agro AS, OÜ Kemotar). Mahekapsa kasvatamisel on arvestatud sõnniku/komposti kasutamisega (40 t/ha, hind põhineb tootjate käest kogutud infol). Kõigi teiste kultuuride puhul on mahetootmises arvestatud kaubaliste väetiste (Baltic Agro AS, Selteret OÜ, AS Scetelig EV) ja/või virtsalahuse kasutamisega. Taimekaitsetööde info põhineb tavatootmise puhul ekspertarvamusel. Peakapsa ja sibula puhul on arvestatud herbitsiidide, fungitsiidide ja insektitsiidide, porgandi puhul herbitsiidide ja insektitsiidide, söögipeedi puhul herbitsiidide ja kaalika puhul insektitsiidide kasutamisega. Taimekaitsevahendite hinnad pärinevad AS Schetelig EV ja Baltic Agro AS 2011. a hinnakirjadest. Sibula puhul on arvestatud ka käsitsi rohimisega. Mahetootmise puhul on taimekaitsetööde puhul arvestatud ekspertarvamusi, mahetootjatelt kogutud infot ning Soomes, Rootsis ja Walesis tehtud arvestusi. Arvestuses on nt NeemAzali ja erinevate taimsete leotistega pritsimine. Umbrohutõrje puhul on lisaks käsitsi

113

rohimisele/kõplamisele porgandi ja sibula puhul arvestatud leegitamisega, gaasikulu põhineb soomlaste uurimustöödel, gaasi hind Eestis müüdava gaasi hinnakirjal. Suure osa muutuvkuludest moodustab tööaeg. Tunnihinna aluseks on osade tööde puhul (mille puhul kasutatakse valdavalt hooajalist tööjõudu, nt rohimine, saagikoristus, sorteerimine) tootjate andmetel makstav keskmine tunnipalk koos maksudega (4.50 €/h koos maksudega). Nende tööde puhul, mida valdavalt ise tehakse ja mis nõuavad spetsialisti on kasutatud SA 2010.a keskmist põllumajandussektori tunnitasu (5.77 €/h koos maksudega). Tööaja hindamisel on lähtutud tootjate andmetest ning Soome, Rootsi ja Suurbritannia majandusarvestustest. Masinatööd Enamik masinatööde (nt künd, väetiste vedu, kultiveerimine, taimekaitsetööd) kuludest on võetud MMIK 2011. a kattetulu arvestustest, sest spetsiaalselt köögiviljakasvatuse tarvis masinatööde kulusid arvestatud pole. Tegelikult sõltuvad masinatööde kulud oluliselt konkreetse ettevõtte masinapargist, töötingimustest ja kehtivatest hindadest. Köögiviljakasvatuspinnad on tavaliselt oluliselt väiksemad, samuti on masinapark väiksema jõudlusega. Seetõttu on keskmine masinatööde kulu arvestustes toodust tõenäoliselt suurem. Täpsed arvestused masinatööde kulude osas polnud käesoleva uurimuse eesmärgiks. Sõnniku laotamise kulud põhinevad tootjate käest kogutud keskmisel teenustöö hinnal. Köögiviljade hoidlasse veo kulu põhineb tootjate hinnangul. Leegitamine on arvestuses toodud käsitsi lükatava leegitajaga ja ei kajastu masinatööde all. Muud kulud Muude kulude osa on köögiviljakasvatuses märkimisväärne. Siia kuuluvad saagikoristustaara, hulgimüügipakendid, säilituskaod, puhastamis-, sorteerimis- ja pakendamiskulud, töö organiseerimise ja turustuskulud. Heade hoiutingimuste ja kvaliteetse köögivilja puhul võivad säilituskaod olla ka siintoodust väiksemad. Arvestuse aluseks on tootjate käest kogutud tööajad ning Soomes, Rootsis ja Suurbritannias koostatud arvestused. Taara ja pakendite maksumus põhineb erinevate firmade hinnakirjal. Maksumuste puhul on arvestatud maheköögivilja madalama saagikusega. Turustamiskulud võivad seoses väikeste koguste ja keerulise logistikaga olla mahetoodangu müümisel oluliselt suuremad. Hoiustamiskulusid arvesse võetud pole, sest need erinevad oluliselt olenevalt hoidla tüübist ja kiirjahutuse olemasolust. Ka ettevõtte juhtimisega seonduvaid ja üldkulusid pole arvestatud. Tabelid 14-18 annavad kokkuvõtliku pildi peakapsa, porgandi, mugulsibula, kaalika ja söögipeedi kasvatuse tuludest ja kuludest. Detailsemad arvestused on esitatud aruandele lisatud Exceli tabelites.

114

Tabel 14. Peakapsa kasvatuse kulude ja tulude arvestus mahe- ja tavatootmises

Kapsas Vahe ha või

kg kohta

Mahe (% tavast)

Tava Mahe

Kaubanduslik toodang, kg/ha 60 000 24 000 -36000 40,0

Peakapsa keskmine müügihind €/kg 0,25 0,42 0,17 168,0

Mittekaubanduslik toodang kg/ha 5 000 4 000 -1000 80,0

Mittekaubandusliku peakapsa keskmine müügihind €/kg 0,10 0,10

Kogutoodang, kg/ha 65000 28000 -37000 43,1

Toodang, €/ha 15 000 10 080 -4920 67,2

ÜPT toetus, €/ha 90 90 100,0

Toodangu väärtus kokku, € 15 090 10 170 -4920 67,4

Muutuvkulud, €/ha 3 370 3 546 176 105,2

Kattetulu 1, €/ha 11 720 6 824 -4896 58,2

Masinatööd, €/ha 726 586 -140 80,7

Muud kulud, €/ha 6 007 4 331 -1676 72,1

Kulud kokku €/ha 10 103 8 463 -1640 83,8

Arvestuslik kasum ilma hoiustamis- ja üldkuludeta €/ha 4 987 1 707 -3280 34,2

Arvestuslik tootmisomahind kaubandusliku saagi kohta ilma hoiustamis- ja üldkuludeta €/kg 0,17 0,35 0,18 209,4

Tabel 15. Porgandikasvatuse kulude ja tulude arvestus mahe- ja tavatootmises

Porgand Vahe ha või

kg kohta

Mahe (%

tavast) Tava Mahe

Kaubanduslik toodang, kg/ha 50 000 25 000 -25 000 50,0

Porgandi keskmine müügihind €/kg 0,42 0,65 0,23 154,8

Mittekaubanduslik toodang, kg/ha 5 000 10 000 5 000 200,0

Mittekaubandusliku toodangu müügihind €/kg 0,04 0,13 0,10 71,4

Kogutoodang, kg/ha 50 000 25 000 -25 000 50,0

Toodang, €/ha 21 175 17 550 -3 625 83,0

ÜPT toetus, €/ha 90 90 100,0

Toodangu väärtus kokku, € 21 265 17 640 -3 625 83,0

Muutuvkulud, €/ha 2 447 3 723 1 276 152,2

Kattetulu 1, €/ha 18 818 13 917 - 901 74,0

Masinatööd, €/ha 284 330 47 116,5

Muud kulud, €/h 7 322 5 944 -1 378 81,2

Kulud kokku €/ha 10 052 9 997 -55 99,5

Arvestuslik kasum ilma hoiustamis- ja üldkuludeta €/ha 11 213 7 643 -3 570 68,2


115

Tabel16. Sibulakasvatuse kulude ja tulude arvestus mahe- ja tavatootmises

Sibul

Vahe ha või

kg kohta

Mahe (% tava taseme

st) Tava Mahe

Kaubanduslik toodang, kg/ha 40 000 18 000 -22000 45,0

Sibula keskmine müügihind €/kg 0,50 1,00 0,50 200,0

Mittekaubanduslik toodang kg/ha 2 000 1 800 -200 90,0

Mittekaubanduslik toodangu müügihind €/kg 0 0 0 0

Kogutoodang, kg/ha 42 000 19 800 -22200 47,1

Toodang, €/ha 20 000 18 000 -2000 90,0

ÜPT toetus, €/ha 90 90 100,0

Toodangu väärtus kokku, € 20 090 18 090 -2000 90,0

Muutuvkulud, €/ha 4 371 4 138 -233 94,7

Kattetulu 1, €/ha 15 719 13 952 -1767 88,8

Masinatööd, €/ha 191 200 9 104,8

Muud kulud, €/ha 6 199 5 843 -356 94,3

Kulud kokku €/ha 10 761 10 181 -580 94,6

Arvestuslik kasum ilma hoiustamis- ja üldkuludeta €/ha 9 329 7 909 -1420 84,8


Tabel 17. Kaalikakasvatuse kulude ja tulude arvestus mahe- ja tavatootmises

Kaalikas Vahe ha või

kg kohta

Mahe (% tava taseme

st) Tava Mahe


Kaalika keskmine müügihind €/kg 0,35 0,66 0,31 188,6

Mittekaubanduslik toodang, kg/ha 5 000 7 500 2 500 150,0

Mittekaubanduslik toodangu müügihind €/kg 0,00 0,10 0,10


Toodang, €/ha 15 750 10 275 -5 475 65,2

ÜPT toetus, €/ha 90 90 0 100,0


Muutuvkulud, €/ha 1 841 1 922 81 104,4

Kattetulu 1, €/ha 13 999 8 443 -5 556 60,3

Masinatööd, €/ha 292 317 25 108,5

Muud kulud, €/ha 5 145 3 521 -1 625 68,4

Kulud kokku €/ha 7 278 5 760 -1 519 79,1



116

Tabel 18. Söögipeedi kasvatuse kulude ja tulude arvestus mahe- ja tavatootmises

Söögipeet Vahe ha/kg kohta

Mahe (% tava

tasemest) Tava Mahe


Peedi keskmine müügihind €/kg 0,3 0,5 5,75 182,1

Mittekaubanduslik toodang, kg/ha 10 000 10 000 100,0

Mittekaubanduslik toodangu müügihind €/kg 0,03 0,05 1,50 400,0


Toodang, €/ha 13 650 8 650 -5 000 63,4

ÜPT toetus, €/ha 90 90 0 100,0


Muutuvkulud, €/ha 2 347 2 117 -230 90,2

Kattetulu 1, €/ha 11 393 6 623 -4 770 58,1

Masinatööd, €/ha 263 317 54 120,5

Muud kulud, €/ha 5 091 3 106 -1 984 61,0

Kulud kokku €/ha 7 701 5 540 -2 160 71,9



Tulemused Nii tava- kui ka mahekartulikasvatuse tulem oli 2011. a andmetel negatiivne. Mahekartulikasvatuse tulem oli aga arvestuste alusel 800€/ha väiksem kui tavakartulikasvatuse oma. Suure vahe peamisteks põhjusteks on mahekartuli väiksem saagikus, samas pole tava- ja mahekartuli hinnavahe eriti suur. Kõige suuremad vahed mahe- ja tavatootmise arvestuslikus kasumis on kõigist analüüsitud kultuuridest mahetootmise kahjuks just köögivilja puhul. Kõige väiksem vahe oli sibula (1420 €/ha) puhul ja kõige suurem kaalika (3956 €/ha) puhul. Samas on ilma hoiustamis- ja üldkuludeta kõigi kultuuride kasvatamine iseenesest kasumlik. Kõige parema tulemusega olid porgandi- ja sibulakasvatus. Samas tuleb arvestada, et mõlema kultuuri puhul on mahetootmise puhul arvestatud keskmisest suurema saagikusega, mida praegu saavad vaid üksikud tootjad. Sibula puhul on arvestatud tavatippsibula kasutamisega, mahetippsibula kasutamisel oleks mahe- ja tavasibulakasvatuse tulem oluliselt suurema vahega. Maheporgandi kasvatamisel on arvestatud leegitamisega. Kui leegitamist ei kasutata, siis suureneb käsitsitöö tundide arv oluliselt ja kasumlikkus väheneb. Kaalika puhul on suur vahe mahe- ja tavatootmise tulemises tingitud valdavalt suurest keskmise saagi erinevusest. Mahetootmise kasumlikkuse analüüsimisel on köögiviljade puhul oluline külvikorrapõhine lähenemine, sest ainult kultuuride kaupa arvestades ei saa terviklikku pilti. Seetõttu esitatakse kattetulud lisaks erinevate kultuuride kattetuludele ka tootmistüübi ettevõtetes rakendatavate külvikorranäidete kaudu. Külvikorrapõhine lähenemine suurendab mahe- ja tavatootmise vahet veelgi. Lisaks liblikõieliste suuremale osakaalule mahekülvikorras (köögiviljakasvatusele spetsialiseerunud ettevõttes tavaliselt kahel aastal kuuest) võib erineda ka kasvatatavate köögiviljakultuuride valik. Paljud tavaettevõtted on spetsialiseerunud nt ainult sibula-, kapsa- või porgandikasvatusele. Mahetootmises on selline spetsialiseerumine vähe levinud. Seetõttu on keeruline tuua ka tüüpilise tavakülvikorra näidet ja alltoodud tavakülvikorra näide on pigem illustreeriva iseloomuga.

117

MAHE NÄIDE 1: ristik – kapsas – porgand – ristik – kartul – sibul

1 2 3 4 5 6

6 a summa


ristik kapsas porgand ristik kartul sibul

Kattetulu 1 6 824 13 917 2163 13952 Arvestuslik kasum/kahjum -158,5 1 707 7 643 -158,5 -1180 7909 15920 2653

Kommentaar: Tavaliselt on kartuli pinnad suuremad, siin arvestatud kõik võrdsena. Hoiustamis- ja üldkulusid arvestatud pole MAHE NÄIDE 2: ristik – kapsas – söögipeet – ristik – kartul – kaalikas

1 2 3 4 5 6

6 a summa


ristik kapsas peet ristik kartul kaalikas

Kattetulu 1 6 824 6623 2163 8 443 Arvestuslik kasum/kahjum -158,5 1 707 3200 -158,5 -1180 4 605 8015 1336

Kommentaar: Tavaliselt on kartuli pinnad suuremad, siin arvestatud kõik võrdsena. Hoiustamis- ja üldkulusid arvestatud pole TAVA NÄIDE kartul – kapsas – porgand – sibul tavaliselt spetsialiseerunud tootjad, kasvatatakse vaid 1-2 kultuuri

TAVA 1

1 2 3 4

4 a summa


kartul kapsas Porgand sibul

Kattetulu 1 3 548 11720 18 818 15719 Arvestuslik

kasum/kahjum -337 4987 11213 9329 25192 6298

Kommentaar: Ka tavatootjad jätavad kapsa kasvatamisel 4-5 aastase vahe, liikudes vastavalt põlluga. Vahepeal kasvatatakse näiteks kaera

Alates 2009. a makstav mahepõllumajandusliku tootmise toetus on köögivilja kasvatamisel 349,60 €/ha. Seega ei kata arvestustes toodud variantide puhul mahetoetus mahetootmisega kaasnevat saamata jäänud tulu ja lisakulutusi võrreldes tavatootmisega isegi ligilähedaselt, samas pole tegelikku vahet kattev toetus EL-i põllumajanduslikku keskkonnatoetust reguleeriva seadusandluse poolelt vaadates võimalik. Maheköögiviljakasvatuse arendamiseks tuleks lisaks toetuse suurendamisele leida teisi teid, nt toetada investeeringuid tehnikasse (vaheltharimisriistad, leegitaja, kastmissüsteemid jm) ja töötlemisse (k.a esmatöötlemisse). Kartulikasvatuse eest makstav mahetoetus on 119,20 €/ha, ka siin on vahe tavatootmisega kordi suurem kui mahetoetus.

118

6.3 Maasikas, vaarikas, must sõstar, õun

Marjade ja õuna majandusarvestuste seletus Maasika, vaarika, musta sõstra ja õuna puhul pole erinevalt teravilja- ja kartulikasvatusest tavatootmise kohta Maamajanduse Infokeskuse poolt kattetulu arvestusi koostatud. Seega oli käesoleva uuringu raames vaja koguda täiendavaid andmeid ka tavatootmise kohta. Osaliselt (peamiselt tehnoloogiate võrdluse osa) oli võimalik kasutada 2009. a sarnases uuringus kogutud infot. Siiski on marjakasvatust puudutavate uuringute ja materjalide osas olukord parem kui köögiviljade puhul. Enamiku neist uuringutest on teinud EMÜ Polli Aiandusuuringute Keskus. Suurimaks raskuseks mahe- ja tavatootmise vahelise võrdluse teostamisel on see, et sarnaselt köögiviljakasvatusega toodavad mahetootjad ka marju ja puuvilju enamasti väikestel pindadel. Tavakasvatuses toimub tootmine oluliselt suurematel pindadel mehhaniseeritult. Teiseks piiravaks teguriks andmete võrdlemisel oli see, et valdav enamus õunaaedu ja osa musta sõstra istandikke on rajatud ammu ja seega pole nende kohta kogutud andmed (nt saagikus) võrreldavad hiljuti rajatud istandike ja aedade näitajatega. Seetõttu põhinevad musta sõstra ja õunakasvatuse andmed suures osas EMÜ Polli Aiandusuuringute Keskuse uuringutel, kes on nii tava- kui ka maheviljeluses mõlemaid kultuure juba aastaid katsetanud. Kõigi kultuuride puhul on kasutatud ka mahetootjate käest kogutud andmeid, iga kultuuri puhul vähemalt 5 tootja andmeid. Pikaajaliste kultuuride puhul tuleb lisaks iga-aastastele kuludele arvestada ka rajamiskuludega, mis moodustavad märkimisväärse osa kuludest. Seetõttu on tootmiskulud toodud koos rajamiskuludega ja tulemus esitatud nii kasutusaasta kui ka istandiku eluea aasta kohta. Saagikus ja hind Arvestuse aluseks olevad saagikused põhinevad peamisel EMÜ Polli Aiandusuuringute Keskuse teadurite ekspertarvamustel, mahetootjate käest kogutud andmetel saadakse valdavalt madalamaid saake, kuid paljudel on vanad istandikud ja seega keeruline uute istandikega saake võrrelda. Tavatoodangu hinnad põhinevad Polli ja tootjate andmetel, mahetoodangu hinnad mahetootjate käest saadud infol. Marjade ja õunte hinnad erinevad tava- ja mahetoodangu puhul suhteliselt vähe, eriti otsemüügi korral, arvestustes erinevus vaid maasika ja vaarika puhul. Otse ökokauplusesse müües võib küll saada kõrgemat hinda, kuid siis on ka logistikakulud suuremad. Muutuvkulud Istikute hinnad põhinevad Polli andmetel. Mahetootmise puhul on arvestatud sama istiku hinnaga, sest maheistikuid pole saada ja PMA loal on tavaistikute kasutamine veel lubatud. Vaarika ja õuna puhul on arvestatud mahe- ja tavatootmises sama istutustihedusega, maasika ja musta sõstra puhul kasutatakse mahetootmises tavaliselt hõredamat istutusskeemi. Väetiste kasutamist puudutav info (k.a ajakulu) põhineb nii Polli spetsialistide ekspertarvamusel kui ka tootjate andmetel. Sama kehtib ka taimekaitsetööde kohta. Sisendite hindade aluseks on erinevate müügifirmade 2011. a hinnakirjad. Kõigi kultuuride puhul on tavatootmises arvestatud lisaks mineraalväetistele ka loomsete orgaaniliste väetiste kasutamisega, mahetootmises orgaaniliste väetiste kasutamisega. Sõnniku hind põhineb tootjate käest kogutud andmetel. Rajamis- ja hooldustööde ning saagikoristuse ajakulu põhineb Polli ja mahetootjate andmetel. Tunnihinna aluseks on suurema osa tööde puhul kasutatud tootjate andmetel makstavat keskmist tunnitasu (4,50 €/h koos maksudega). Spetsialisti nõudvate tööde puhul (nt

119

lõikamistööd) on kasutatud SA keskmist põllumajandussektori tunnitasu (5.77 €/h koos maksudega). Masinatööd Masinatööde kulude aluseks on mõnede kulude osas (nt künd, väetiste vedu, kultiveerimine, keemiline umbrohutõrje) MMIK 2011. a kattetulu arvestuste andmed ning mõnede kulude (nt reavahede niitmine, okste vedu, saagi vedu) osas tootjate ja Polli ekspertide käest saadud andmed. Täpseid masinatööde kulusid arvestatud pole, see nõuaks eraldi uuringut. Kulude osas, mille puhul on kasutatud MMIK andmeid võib eeldada arvestuses toodud kuludest suuremaid kulusid, sest tegemist on väikeste pindadega. Sõnniku laotamise kulud põhinevad tootjate käest kogutud keskmisel teenustöö hinnal. Muud kulud Muude kulude alla kuuluvad saagikoristustaara, töö organiseerimise ja turustuskulud. Arvestuse aluseks on tootjate ja Polli ekspertide käest kogutud tööajad. Töö organiseerimise ja turustuskulude arvestamisel on kasutatud SA keskmist põllumajandussektori tunnitasu (5.77 €/h koos maksudega). Kastide maksumus põhineb erinevate firmade hinnakirjal. Hoiustamiskulusid arvesse võetud pole, sest need sõltuvad oluliselt sellest, kas kasutatakse kiirjahutust. Paljudel väiksematel tootjatel eraldi hoidlat pole. Arvestatud pole ka ettevõtte juhtimisega seonduvaid ja üldkulusid. Tabelid 19-22 annavad kokkuvõtliku pildi maasika-, vaarika-, musta sõstra ja õunakasvatuse tuludest ja kuludest. Detailsemad arvestused on esitatud aruandele lisatud Exceli tabelites. Tabel 19. Kulude ja tulude arvestus mahe- ja tavatootmises maasika puhul, €/ha

Maasikas Vahe ha/kg kohta


tasemest)

Mahe võrreldes tava (erinevus, %) Tava Mahe

Keskmine saagitase saagiaasta (3) kohta, kg/ha 4000 2800 -1200 70,0 -30,0

Täiendavalt rajamisaasta saak saagiaasta (3) kohta 666,7 467 -200 70,0 -30,0

Keskmine marjade müügihind €/kg 1,9 2,09 0 110,0 10,0

Toodangu väärtus kokku saagiaasta (3) kohta €/ha 8 867 5 852 -3015 66,0 -34,0

Rajamise, likvideerimise ja hoolduskulud saagiaasta kohta €/ha 3349 3035 -314 90,6 -9,4

Kandeealise istandiku kulud, €/ha/a 3130 2743 -387 87,6 -12,4

Kulud kokku saagiaasta kohta, €/ha 6479 5778 -701 89,2 -10,8

Arvestuslik tootmise omahind €/kg 1,39 1,77 0,38 127,4 27,4

Arvestuslik kasum saagiaasta kohta (3) ilma hoiustamis- ja üldkuludeta €/ha/a 2388 74 -2314 3,1 -96,9

Arvestuslik kasum istandiku eluea aasta kohta ilma hoiustamis- ja üldkuludeta €/ha/a 1791 55 -1735 3,1 -96,9

120

Tabel 20. Kulude ja tulude arvestus mahe- ja tavatootmises vaarika puhul, €/ha

Vaarikas Vahe ha/kg kohta


tasemest)


Keskmine saagitase saagiaasta (7) kohta, kg/ha 3000,0 2000 -1000 66,7 -33,3

Täiendavalt 3. a saak saagiaasta (7) kohta 171,4 114 -57 66,7 -33,3

Keskmine marjade müügihind €/kg 2,73 3 0,27 109,9 9,9

Toodangu väärtus kokku saagiaasta (7) kohta €/ha 8658 6343 -2315 73,3 -26,7

Rajamise, likvideerimise ja hoolduskulud saagiaasta kohta €/ha 1713 1726 13 100,8 0,8


Kulud kokku saagiaasta (7) kohta, €/ha 6600 5920 -680 89,7 -10,3


Arvestuslik kasum saagiaasta (7) kohta ilma hoiustamis- ja üldkuludeta €/ha/a 2058 423 -1635 20,5 -79,5

Arvestuslik kasum istandiku eluea (10) aasta kohta ilma hoiustamis- ja üldkuludeta €/ha/a 1441 296 -1145 20,5 -79,5

Tabel 21. Kulude ja tulude arvestus mahe- ja tavatootmises musta sõstra puhul, €/ha

Must sõstar Vahe ha/kg kohta


tasemest)


Keskmine saagitase saagiaasta (7) kohta kg/ha/a 5000 3500 -1500 70,0 -30,0

Täiendavalt rajamisaasta saak saagiaasta (3) kohta 571,4 357 -214 62,5 -37,5

Keskmine marjade müügihind €/kg 1 1 0,0 100,0 0,0

Toodangu väärtus kokku saagiaasta (7) kohta €/ha 5571 3857 -1714 69,2 -30,8





Arvestuslik kasum saagiaasta kohta ilma hoiustamis- ja üldkuludeta €/ha/a 285 -668 -952 -234,3 -334,3

Arvestuslik kasum istandiku eluea aasta kohta ilma hoiustamis- ja üldkuludeta €/ha/a 199 -467 -667 -234,3 -334,3

121

Tabel 22. Kulude ja tulude arvestus mahe- ja tavatootmises õuna puhul, €/ha

Õun

Vahe ha/kg kohta


tasemest)


Keskmine saagitase (12 aastat) kg/ha/a 10000 5000 -5000 50,0 -50,0

Keskmine õunte müügihind € /kg 1 1 0 100,0 0,0

Õunte väärtus, €/ha/saagiaasta 9000 4500 -4500 50,0 -50,0





Arvestuslik kasum saagiaasta kohta ilma hoiustamis- ja üldkuludeta €/ha/a 4757 781 -3976 16,4 -83,6

Arvestuslik kasum istandiku eluea aasta kohta ilma hoiustamis- ja üldkuludeta €/ha/a 3568 586 -2982 16,4 -83,6

Tulemused Mahemarjakasvatuse kasumlikkuse erinevus võrreldes tavakasvatusega on suhteliselt suur, jäädes marjade puhul vahemikku 667 – 1735 €/ha mahetootmise kahjuks. Arvestada tuleb seda, et arvestatud numbrites ei sisaldu hoiustamis-, juhtimis- ja üldkulusid. Maheõunakasvatuse puhul on arvestuslik vahe tavatootmisega ühe hektari istandiku eluea aasta kohta aga lausa ligi 3000 €/ha mahetootmise kahjuks. Mahekasvatuse tulem (ilma hoiustamis-, juhtimis- ja üldkuludeta) on küll positiivne, kuid vaid 586 €/ha. Suure erinevuse põhjustab õunakasvatuse puhul mahetootmise keskmiselt poole väiksem saagikus. Arvestused on tehtud uue aia rajamiskulusid arvestades. Paljudel mahetootjatel on vanad õunapuuaiad, mille kohta pole käesolevas töös arvestusi tehtud. Ekspertarvamuse kohaselt ei anna ka sel juhul mahetootmine tavatootmisega sarnast tulemust, kuid erinevus ha kohta on ilmselt väiksem. Alates 2009. a makstav mahepõllumajandusliku tootmise toetus on marjade ja puuviljade kasvatamisel 349,60 €/ha. Seega ei kata arvestustes toodud kultuuride puhul mahetoetus mahetootmisega kaasnevat saamata jäänud tulu ja lisakulutusi võrreldes tavatootmisega isegi kõige väiksema vahega kultuuri (must sõstar) puhul.

122

6.4 Piimakari, lihaveised, lambad, sead, munakanad, mesilased

Majandusarvestuste seletus Piimakarja lehma, ute ja emise puhul on tavatootmise kattetulu 1 puhul kasutatud MMIK 2011. a kattetulu arvestusi. Lihaveise nuumpulli ja nuumsea tavatootmise kattetulu 1 arvutusteks on kasutatud MMIK andmeid vaid osaliselt, neid on täiendatud ekspertarvamuste alusel. Mahetootmisega seonduv info põhineb ekspertarvamustel, statistilistel näitajatel ja mahetootjate käest kogutud infol. Piimakarja- ja lambakasvatuse puhul on kalkuleeritud loomade kattetulu 1 põhikarja looma kohta. Kattetulu on arvestatud tootmisharu põhiselt, toodanguna on võetud arvele karjast välja realiseeritav toodang ning kulude poolel on kajastatud põhikarja ja karja uuenduse söödakulud. Lihaveiste puhul arvestati nuumpulli kattetulu, sest just siin esinevad peamised erinevused mahe- ja tavatootmise vahel. Kattetulu leidmiseks arvestatakse nuumlooma realiseerimisest saadav sissetulek ja kõik tema üleskasvatamisega seotud muutuvkulud vasikast kuni tapaküpse loomani. Vasika maksumus, mida on suurendatud väljalangevuse protsendi võrra, arvestatakse toodangu väärtusest maha. Seakasvatuse puhul arvestati nii emise kui ka nuumsea kattetulu 1. Munakanakasvatuse ja mesinduse puhul polnud väheste andmete tõttu kattetulu arvestusi võimalik koostada. Samuti puuduvad nende puhul tavatootmise kattetuluarvestused.

Lisaks kattetulu 1 arvutustele on mahe- ja tavaloomakasvatuse vahel suuri erinevusi muudes täiendavates kuludes. Ka nende kulude kokkuvõte on iga arvestuse juures toodud, v.a sea- ja munakanakasvatuse puhul, sest nende valdkondadega tegelejaid on Eestis üksikuid ja andmete üldistamine pole usaldusväärne. Allpool on detailsemalt kirjeldatud kattetulu arvestustes kasutatud andmeallikaid ja tootmissuundade kaupa kirjeldatud kulusid mahe- ja tavatootmise vahel. Toodang ja hind Mahe- ja tavapiimatoodangu vahe põhineb Jõudluskontrolli andmetel. Tavatootmise puhul on keskmine toodang ümardatud natuke allapoole, et oleks võimalik kasutada MMIK kattetulu arvestuste 7000 kg aastatoodangu varianti, mahetootmise puhul on arvestatud mahe- ja tavatoodangu protsentuaalse vahega. Lambakasvatuse puhul on tavatootmises kasutatud MMIK andmeid, eksperthinnangu põhjal on lähtutud ka mahetootmise arvestustes samast toodangust (v.a keskmine tallede arv ute kohta). Nii piimakarja- kui ka lambakasvatuse puhul on eeldatud, et mahe- ja tavatoodangu eest saadakse sama hinda. Lihaveise nuumpulli toodangu ja hinna puhul on lähtutud ekspertarvamustest. Siin on maheloomade hind tavaloomade omast väiksem, sest ekstensiivsemate tõugude kasvatamise tõttu klassifitseeruvad maheloomad üldjuhul madalamasse lihakusklassi ja mahetoodanguna müük veel hinnalisa ei anna. Sigu pole samuti hetkel võimalik mahedana lihaks müüa, ekspertarvamuse kohaselt on mahesigade liha väiksema tailiha %ga ja see võib olla tavatoodanguga samadesse müügikanalitesse müümisel odavam. Mahepõrsaid ja nooremiseid müüakse tavapõrsastest üldjuhul kallima hinnaga. Kogutoodangus kajastub toetustest lambakasvatuse puhul utetoetus. Arvesse läheb ka loomade poolt toodetud sõnnik. Muutuvkulud Kõige suurema osa muutuvkuludest moodustavad söödakulud. Kuna loomale on eelkõige vaja söödast omastatavat energiat, siis on loomade söödatarve arvestatud ka energiaühikutes (MJ).

123

Mahelehmade keskmine piimatoodang on väiksem kui tavalehmadel, seega on arvestuses väiksem ka nende söödatarve. Ka söödaratsioon erineb oluliselt, nt pole mahelehmade puhul arvestatud rapsikoogi söötmisega ja teravilja osa on väiksem. Mahetootmise puhul on arvestatud omatoodetud viljaga ja arvestustes vastavalt kasutatud käesoleva töö raames leitud odra tootmise omahinda. Lisaks on arvestatud vasikate jootmisega naturaalse piimaga esimese kolme kuu jooksul, mis on üks mahetootmise nõudeid. Lambakasvatuse puhul on mahetootmise puhul võrreldes tavatootmisega söödaratsiooni veidi korrigeeritud, vaatamata sellele, et toodang on jäetud tavatootmisega samaks. Eksperthinnangute kohaselt on nimelt mahelamba söödatarve natuke suurem kui tavalambal, sest loomad liiguvad rohkem (k.a talvel jalutusaladel). Ka siin on arvestatud omatoodetud teraviljaga. Lambakasvatuse puhul on suureks probleemiks kvaliteetse jõusööda keeruline kättesaadavus. Juhul, kui soovitakse poegimine ajatada tavalisest kevadisest perioodist (mis on kasvatamise seisukohast kõige odavam) muule ajale, et tagada lambaliha aastaringne kättesaadavus tarbijale, on lambakasvatuse kulud suure tõenäosusega arvestuses toodust suuremad. Lihaveise nuumpullide puhul erineb mahe- ja tavaloomade söödaratsioon oluliselt, sest tavaloomi intensiivtootmises tihti ei karjatata ja seega puuduvad arvestusest karjamaarohi ning söödateravilja kogus on oluliselt suurem. Maheloomade nuum põhineb suures osas rohusöödal. Teravilja puhul on eeldatud, et see kasvatatakse ettevõttes kohapeal. Kattetulu arvestamisel sõltub lõpptulemus suuresti täiskasvanud veiste kehamassist. Mahetootmises kasutatakse peamiselt väiksemaid ekstensiivsemaid tõuge ja seetõttu on ka keskmine kehamass suhteliselt väike. Keskmise kattetulu väljatoomine on erinevate tõugude kasvatamise tõttu küllaltki keeruline. Tava- ja mahesigade on arvestatud sellega, et välialadel viibimise tõttu kulutavad nad 1 kg juurdekasvu kohta rohkem energiat. Kattetulu arvestused on tehtud peamiselt omakasvatatud söödaga. Kui kasutada ostujõusööta (mis on osades ettevõtetes suure tõenäosusega vajalik), siis on erinevused mahe- ja tavatootmises siintoodust suuremad. Suureks probleemiks on mahesöötade kättesaadavus. Muutuvkulude alla arvestatakse veel mineraalsöödad, allapanu, jõudluskontroll, seemendus, ravimid ja veterinaarteenused ning muud kulud. Ravimite ja veterinaarteenuse kulusid hinnatakse piimakarja-, lamba- ja seakasvatuse puhul mahetootmises väiksemateks, sest ennetav ravi on keelatud ja piimakarja puhul võib eeldada, et väiksema toodangu tõttu on ka haigestumine keskmisest väiksem. Lihaveiste puhul on ravimite ja veterinaarteenuse kulud väga väikesed, tõsisemate haiguste korral viiakse loomad karjast välja. Allapanu kulud on mahepiimakarja puhul arvestatud tavatootmisega samaks, sest parema võrreldavuse huvides on sarnaselt tavatootmise kattetulu 1 arvestustele, arvestatud ka mahetootmises lõaspidamisega, mis on kuni 2013. aasta lõpuni enne 2000. a ehitatud lautades lubatud ja mida mahetootjad jätkuvalt palju kasutavad. Lauda ümberehitamise hinnanguline maksumus on esitatud täiendavate kulude all. Seakasvatuse puhul on erinevalt mahetootmisest allapanu kasutamine kohustuslik ja seda on ka vastavalt arvestatud. Tabelid 23-27 annavad kokkuvõtliku ülevaate piimalehma-, ute, lihaveise nuumpulli, emise ja nuumsea kattetuludest. Detailsemad arvestused on esitatud aruandele lisatud Exceli tabelites.

124

Piimakari Tabel 23. Piimalehma kattetulu 1 mahe- ja tavatootmises, €/loom

Tava Mahe Mahe vahe kg, €

looma kohta

Toodang, kg 7 000 5 180 -1 820

Piim, € 2 254 1 658 -596

Muu toodang 342 345 3

Toodangu väärtus kokku 2 596 2 003 -593

Muutuvkulud 1 296 1 223 -73

Kattetulu 1, €/loom 1 301 780 -521

Täiendavad kulud ja saamata jäänud tulu mahepiimakarjakasvatuses (lisaks kattetulu 1 näidatule) Lisaks eeltoodud kattetulu 1 arvestusele seonduvad piimakarjakasvatusega veel mitmed täiendavad kulud ja saamatu jäänud tulu. Tavatootmises peetakse piimalehmi järjest sagedamini aastaringselt sees, mahetootmises see lubatud pole. Seega tuleb mahetootmises arvestada täiendavate kulutustega karjatamisele: karjaaia ja karjatee rajamise kulud, loomadele joogivee kindlustamise kulud ja täiendavad tööjõukulud. Samuti on oluline, et karjatamisnõude tõttu jääb osa sööta rohumaadelt saamata, hinnanguliselt on kultuurrohumaade saagikus karjatamisel 20-25% võrra niitelise kasutamisega võrreldes väiksem. Karjamaade osaks kõigist rohumaadest on arvestatud hinnanguliselt 35%. Kui ka tavatootmises loomi karjatatakse, siis on erinevused mahe- ja tavatootmise vahel alltoodust väiksemad. Karjaaia rajamise kulu on koos materjali ja paigaldamisega keskmiselt 1.60 €/jm. Karjaaia amortiseerimisajaks on arvestatud 4 aastat. 2010.a oli keskmine mahepiimakarja suurus 16 lehma + karja uuendus. Kui jätta ühe lehma pidajad arvestamata, siis oli 2010. a keskmine piimakarja suurus 22,5 piimalehma. Rohumaakasutus ühe piimalehma kohta (koos karja uuendusega) varieerub väga suurtes piirides, nt olenevalt sellest, kas kasutatakse peamiselt lühiajalisi külvikorras olevaid rohumaid ja kultuurrohumaid või kasutatakse suures osas looduslikke rohumaid (nt saartel ja Lääne-Eestis). Keskmiselt arvestati ühe piimalehma kohta 3 ha rohumaad, millest karjamaad on hinnanguliselt ca 1,2 ha. Paljudel juhtudel võib rohumaa pind aga suurem olla. Karjaaia (koos sisetaradega) rajamise ja paigaldamise kuluks saadi 63 €/ha/a. PM poolt 2009. a tellitud uuringu „Loomade heaolu: karjatamise toetus“ (edaspidi PM poolt tellitud uuringu) andmetel hinnati selleks kuluks isegi ca 88 €/ha/a. Lisaks karjaaia rajamisele on suured kulutused ka karjateede rajamisele. Karjateede maksumus ühe ha kohta võib osutuda väga suureks. Näiteks on PM poolt tellitud uuringu andmetel 2-aastase amortisatsiooni puhul saadud karjatee maksumuseks väiksemate karjade puhul ca 135 €/piimalehm/a. Loomade karjamaal joogiveega kindlustamise kulud on samuti suured. PM poolt tellitud uuringu andmetel on need üle 80 €/piimalehm/a. Arvestuses lähtuti keskmisest joogivee tarbest karjatamisperioodil (ca 160 päeva), tsisternide maksumusest ja transpordikuludest. Oluline osa karjatamisnõudega seonduvates kuludes on täiendaval tööajakulul. PM poolt tellitud uuringu põhjal on karjatamisega seonduv täiendav ajakulu (k.a karjatamise korraldamisele ja arvestuse pidamisele) 10-11 h/ha. Seega võib täiendavaks ajakuluks arvestada ca 10 h/ha e ca 58 €/ha (arvestades põllumajandussektori keskmist tunnitasu). Karjatamisega seonduvaid töid teevad suurema ettevõtte puhul ilmselt küll töötajad, kelle töötasu on eeltoodust mõnevõrra väiksem. Lisaks karjatamisele peab maheloomadel olema võimalus pääseda jalutusaladele ka talvekuudel. Sellega kaasnevad täiendavad kulud jalutusalade rajamisele ja jalutuse

125

korraldamisele. Jalutusala pind on arvestatud 1,5 korda nõuetekohasest suuremana, sest tootjate andmetel on nõuetekohased jalutusalad liiga väikesed. Jalutusala kasutusajaks on arvestatud 10 aastat. Jalutusala rajamise (betoonpind + püsitara) ja ala puhastamise (1x nädalas a’ 1 tund x 25 nädalat) kulud on looma kohta hinnanguliselt 45€/a. Tuleb märkida, et suure tõenäosusega väga väikeste karjade omanikud betoonpinnaga jalutusala ei raja. Kõva kattega jalutusala rajamine pole kohustuslik, jalutusalaks võib kasutada ka rohumaad. Kui jalutusala pind on suhteliselt väike, oleks aga kõva kattega jalutusala nii loomade heaolu kui ka keskkonnakaitselist eesmärki arvestades siiski soovituslik. Ajakulu jalutuse korraldamisele on tootjate andmetel väga erinev, arvestuses toodud loomade arvu arvestades keskmiselt 20 (30) päeva aastas. Arvestades palgakuluks SA 2010. a keskmise põllumajandussektori töötasu (5.77 €/h koos maksudega), saame ühe piimalehma kohta kuluks vähemalt 58 €. See summa väheneb keskmise loomade arvu suurenemisega. Väga olulised kulud on seotud ka vajadusega piimakarja laudad ümber ehitada lõaspidamiselt vabapidamisele või ehitada uus laut. Enamik piimakarju peetakse jätkuvalt lõas. Selline praktika on mahetootmises lubatud kuni 2000. a ehitatud loomapidamishoonetes 2013. aasta lõpuni, selleks ajaks peavad üle 10 lü (kommentaar: väikese karja suurus kehtestatakse liikmesriigi poolt, Eestis hetkel 10 lü) mahutavad loomapidamishooned vastama mahenõuetele. Ka lõaspidamisega lautades tuleb arvestada täiendavate miinimumnõuetega sisepinnale. Rohkem kui 10 piimalehmaga karjades oli 2010.a keskmine loomade arv 46. Lautade rekonstrueerimise kulud on väga erinevad. Kogutud andmete alusel võib keskmiseks rekonstrueerimise kuluks lehma kohta arvestada 500 – 600 €. Loomapidamishoone ümberehitamise kulu (15 aasta kohta aasta keskmise kuluna) on seega ca 33-40 €/lehm/a. Suure tõenäosusega tuleb tootjatel ümberehituseks laenu võtta, sel juhul lisanduvad eeltoodud summale ka intressikulud. Osad tootjad on endale ehitanud vabapidamislaudad, neil seda kulu vastavalt enam ei kaasne. Arvestades eeltoodud täiendavad kulud kokku, saame lisaks kattetulu 1 toodud erinevusele tavatootmisega täiendavaks kuluks karjamaa ha kohta ca 120 € ja piimalehma kohta ca 350 €. Lisaks otseselt piimakarjakasvatusega seonduvatele kuludele tuleb arvestada ka saamata jäänud tuluga, mis kaasneb maherohumaade väiksema keskmise saagikusega ja karjamaade väiksema saagikusega (ca 20-25%) võrreldes niitelise kasutamisega rohumaadega. Arvestada tuleb ka täiendavate kulutustega planeerimisele, koolitustele, arvepidamisele ja inspekteerimisele (vt detaile lk 99).

Lihaveise nuumpullid Tabel 24. Lihaveise nuumpulli kattetulu 1 mahe- ja tavatootmises, €/loom

LIHAVEISE NUUMPULL

Tava Mahe Vahe

€/looma kohta

Toodang kokku 422 188 -234

Muutuvkulud 418 375 -43

Kattetulu 1, €/loom 4 -187 -191

126

Täiendavad kulud ja saamata jäänud tulu mahelihaveise nuumpullide kasvatamisel (lisaks kattetulu 1 näidatule) Lisaks eeltoodud kattetulu 1 arvestusele seonduvad lihaveisekasvatusega veel mitmed täiendavad kulud. Intensiivses tavatootmises peetakse loomi tihti kogu nuumaperioodil sees, mahetootmises see lubatud pole. Sellega seoses kaasnevad täiendavad kulutused karjatamisele (karjaaia ja –teede rajamine, loomadele joogivee tagamine, tööjõukulud). Karjamaade osaks kõigist rohumaadest on arvestatud hinnanguliselt 50%. Karjaaia rajamise kulu on koos materjali ja paigaldamisega keskmiselt 1.60 €/jm. Karjaaia amortiseerimisajaks on arvestatud 4 aastat. Keskmiseks karja suuruseks arvestati 25 mahelihaveise nuumpulli. Keskmiselt arvestati ühe lihaveise kohta 2 ha rohumaad, millest karjamaad on hinnanguliselt ca 1 ha. Paljudel juhtudel võib rohumaa pind aga suurem olla. Täiendav tööajakulu (pärast võõrutamist) karjatamise korraldamisele on tootjate andmetel väga erinev, keskmiselt 40 päeva aastas. Arvestades töötasuks SA andmetel 2010. a keskmise põllumajandussektori töötasu (5.77 €/h koos maksudega), saame ühe nuumpulli kohta kuluks 74 €/a. Arvestada tuleb ka täiendavate kuludega loomadele karjamaal joogivee kindlustamiseks. Juhul, kui üleminek mahetootmisele toimub ettevõttes, kus nuumpulle karjatatakse, karjatamisega seotud kulutusi ei kaasne. Maheloomadel peab olema võimalus pääseda välialadele ka talvekuudel. Sellega kaasnevad täiendavad kulud jalutusalade rajamisele ja jalutuse korraldamisele. Jalutusala rajamise (betoonpind + püsitara) ja ala puhastamise (1x nädalas a’ 1 tund x 25 nädalat) kulud on hinnanguliselt looma kohta 36€/a. Arvestatud on 25 mahelihaveise nuumpulliga karjas, jalutusala pind on arvestatud kaks korda suurem kui mahenõuetes, sest tootjate andmetel on nõuetekohased jalutusalad liiga väikesed. Jalutusala kasutusajaks on arvestatud 10 aastat. Kõva kattega jalutusala rajamine pole kohustuslik, jalutusalaks võib kasutada ka rohumaad. Kui jalutusala pind on suhteliselt väike, oleks siiski nii loomade heaolu kui ka keskkonnakaitselist eesmärki arvestades kõva kattega ala soovituslik.

Lisaks otseselt lihaveisekasvatusega seonduvatele kuludele, tuleb arvestada ka maherohumaade väiksema saagikusega seonduva saamata jäänud tuluga. Samuti on oluline, et karjatamisnõude tõttu jääb osa sööta rohumaadelt saamata, hinnanguliselt on kultuurrohumaade saagikus karjatamisel 20-25% võrra võrreldes niitelise kasutamisega väiksem. Oluline on ka see, et mahelihaveiste nuumaperioodi jääb tavaliselt kaks talve, see tähendab, et hoonete, tööjõu ja masinate kasutamise efektiivsus on oluliselt madalam. Arvestada tuleb ka täiendavate kulutustega planeerimisele, koolitustele, arvepidamisele ja inspekteerimisele (vt lk 99).

Lambakasvatus Tabel 25. Ute kattetulu 1 mahe- ja tavatootmises, €/loom

Tava Mahe

Vahe €/looma kohta


Muutuvkulud 77 83 6

Kattetulu 1, €/ha 80 61 -19

127

Täiendavad kulud ja saamata jäänud tulu mahelambakasvatuses (lisaks kattetulu 1 näidatule) Lisaks eeltoodud kattetulu 1 arvestusele seonduvad lambakasvatusega veel mitmed täiendavad kulud. Profülaktilise ravi keelu tõttu tuleb parasiitide ennetamisele suuremat tähelepanu pöörata. Üheks kasutatavaks võtteks on kevadel tallede laskmine parasiidipuhtale karjamaale. Selleks tuleks olemasolevatele karjamaadele rajada sisetarad. Kui arvestada 60-pealise põhikarja puhul keskmiseks karjamaade suuruseks 12,5 ha (tihti rohkem, looduslike rohumaade puhul ca 2x suurem), siis on hinnangulised rajamis- ja hoolduskulud ca 6-7 €/ha kohta aastas. Tara kasutuseaks on arvestatud 4 aastat. Tihti on mahelammaste jaoks eeltoodud põhjusel vaja ka tavatootmisest mõnevõrra suuremat karjamaad. Maheloomadel peab olema võimalus pääseda välialadele ka talvekuudel. Sellega kaasnevad välialade rajamise kulud ja täiendav ajakulu jalutusalade rajamisele, jalutuse korraldamisele, ala silumisele ja täiendavale külvile. Jalutuse korraldamise ja elektrikarjuse paigaldamisega seotud ajakulu on tootjate andmetel väga erinev. 60-pealise põhikarja kohta hindasid tootjad täiendavaks ajakuluks keskmiselt 80 h aastas. Arvestades palgakuluks Statistikaameti keskmise põllumajandussektori töötasu (5.77€ koos maksudega), saame ühe ute kohta täiendavaks kuluks 7.69€. Jalutusala kevadise silumise ja täiendava külvi kulud on keskmiselt 1 €/utt. Jalutusalad rajatakse tavaliselt lihtsate võtetega, kõige tavalisem on elektrikarjus. Paigaldamisega seonduv ajakulu sisaldub eeltoodud arvestuses. Miinimumpindalaga (nõuete alusel) jalutusalasid tootjad ei kasuta, sest see pole nende hinnangul piisav, praktiliselt kõigil tootjatel on tegelikult vähemalt poole suuremad jalutusalad, mis on ka arvestuse aluseks. Keskmine kulu ute kohta on ca 0.40 €/utt (seda juhul, kui saab kasutada olemasolevat elektrikarjuse generaatorit). Arvestades eeltoodud täiendavad kulud kokku, saame lisaks kattetulu 1 toodud erinevusele täiendavaks kuluks karjamaa ha kohta 6-7 €/ha ja ute kohta ca 9 €/utt. Lambakasvatuse puhul tuleb arvestada ka sellega, et juhul kui soovitakse poegimine ajatada tavalisest kevadisest perioodist (mis on kasvatamise seisukohast kõige odavam) ka muule ajale, et tagada lambaliha aastaringne kättesaadavus tarbijale, on lambakasvatuse kulud suure tõenäosusega arvestuses toodust suuremad. Lisaks eeltoodud otseselt lambakasvatusega seonduvatele kuludele tuleb arvestada ka maherohumaade väiksema saagikusega seonduva saamata jäänud tuluga ja täiendavate kulutustega planeerimisele, koolitustele, arvepidamisele ja inspekteerimisele (vt detaile lk 99). Seakasvatus Koostati emise ja nuumsea kattetulu 1 arvestused. Tavaemiste puhul kasutati MMIK 2011 kattetulu arvestusi, nuumsigade puhul arvestati MMIK 2011 arvestusi osaliselt. NB! Kattetulu arvestustes on eeldatud, et kasutatakse peamiselt omakasvatatud sööta. Kui kasutada ostujõusööta, mis on osades ettevõtetes suure tõenäosusega vajalik, siis on erinevused mahe- ja tavatootmises siintoodust suuremad. Suureks probleemiks on mahesöötade kättesaadavus. Tabel 26. Emise kattetulu 1 mahe- ja tavatootmises, €/loom

Tava Mahe



Muutuvkulud 408 411 14

Kattetulu 1, €/ha 359 334 -25

128

Tabel 27. Nuumsea kattetulu 1 mahe- ja tavatootmises, €/loom

Tava Mahe



Muutuvkulud 73 89 -16

Kattetulu 1, €/ha 25 -2 -27

Täiendavad kulud ja saamata jäänud tulu maheseakasvatuses (lisaks kattetulu 1 näidatule) Seakasvatuse puhul on üheks olulisemaks täiendavaks nõudeks välijalutusalade olemasolu, millega kaasnevad suured kulud nende rajamisele ja hooldamisele. Samuti on suured kulutused seotud laudasise pinna oluliselt suurema vajadusega kui tavatootmises, nt kuni 85 kg nuumsigadel on minimaalne nõutud pindala sea kohta 2x suurem. Detailseid arvestusi nende täiendavate kulude kohta pole andmete vähesuse tõttu võimalik välja tuua, sest maheseakasvatajaid on Eestis väga üksikuid ja andmete üldistamine pole usaldusväärne. Maheseakasvatuse kulude täpsemaks arvestamiseks oleks vaja täiendavaid uuringuid. Munakanakasvatus Munakanakasvatuse kohta andmete vähesuse tõttu kattetulu arvestust ei koostatud. Andmeid koguti lisaks Eesti mahetootjatele ja Soome eksperdi käest saadud infole ka lähiriikidest. Munakanakasvatuse puhul on kirjeldatud vaid peamisi erinevusi kuludes, numbriliselt polnud erinevust välja tuua võimalik. Saamata jäänud tulu ja lisakulutused on peamiselt seotud järgmiste aspektidega:

Rootsis tehtud arvutuste järgi kaasneb mahemunade tootmisega keskmiselt 40% suurem tööjõukulu (lindlas veedetud tunnid) kui tavatootmises patareipuuride süsteemi puhul.

Sööda maksumus moodustab keskmiselt 50% kuludest. Mahekanad söövad rohkem (liiguvad rohkem, temperatuurid madalamad) ja mahesööt on tavasöödast kallim. Sobivat mahesööta on keeruline Eestist saada. Vajatakse ka koresööta ning selle laialijagamine lindudele võtab aega.

Kuna ruutmeetril on vähem linde, siis on ehitise maksumus linnu kohta oluliselt suurem kui tavatootmises. Lisakulu tekitavad ka akende ja õrte nõuded ning täiendav küttekulu.

Vajalikud on välijalutusalad, sellega kaasnevad kulutused piirdeaia rajamisele, jalutusalale pääsemiseks avade rajamisele ja täiendav ajakulu alade korrastamisele.

Arvestades eeltoodut on mahemunakanakasvatus tavamunakanakasvatusest hinnanguliselt vähemalt 2x kallim, täpset kalkulatsiooni polnud kahjuks andmete vähesuse tõttu võimalik teha.

129

Mesindus Andmete vähesuse tõttu mesinduse kohta kattetulu arvestusi ei koostatud. Lisakulutused võrreldes tavamesindusega on peamiselt seotud täiendava tööjõukuluga mesilasperede ümberpaigutamiseks nõuetekohastele aladele ja seal käimisega, mahekärjepõhjade valmistamisega (või ostmisega) ja mesilasemade ise kasvatamise ja ning suurema koguse mee jätmisega tarudesse. Kaasneb ka transpordikulude kasv ja lisakulutused seoses mahesuhkru ostmisega (juhul kui seda ostetakse lisaks tarru jäetavale meele). Mahemee hind on jaepakendis müümisel ligilähedane (hinna erinevus tavaliselt kuni 10%) tavamee hinnaga. Täiendav tööjõuvajadus võrreldes tavatootmisega on seotud suurema ajakuluga, mis tuleneb piirangutest korjealale (tarud on sageli korjealale seatud nõuete tõttu majapidamisest eemal looduslikel aladel). Erinevatel tootjatel on see kulu väga erinev. Mitmetel mahemesinikel teeb just üksuste kaugel paiknemine mahemesilaste pidamise tavamesilaste pidamisest oluliselt kallimaks. Mõnede mahemesinike hinnangul käivad nad ka tarude juures rohkem kui tavamesinikud, kõigi küsitletud mahemesinike poolt see kinnitust ei leidnud. Hinnanguliseks täiendavaks ajakuluks võib arvestada 2010. a keskmise mesilastarude arvuga ettevõttes (28 mesilastaru) ca 100 h e 577 eurot (arvestades SA keskmist põllumajandussektori töötasu), mis teeb mesilastaru kohta 21 €. Suurem tööjõukulu tuleneb ka vajadusest kasvatada ise mesilasemasid ja valmistada mahepõllumajanduslikust vahast kärjepõhjasid. Viimaseid võib ka osta, need on aga tavavahast ja plastist kärjepõhjadest kallimad. Arvestada tuleb ka seda, et plastist kärjepõhjade kasutamine on mugavam ja nende kasutusiga on võrreldes vahast kärjepõhjadega oluliselt pikem. Hinnanguline täiendav kulu mahevahast kärjepõhjade ise valmistamisel võrreldes tavavahast kunstkärgede kasutamisega on mesilastaru kohta (arvestades tööjõukulu, kärjevaltsi amortisatsiooni ja vaha kulu) ca 15 €. Mahevahast kärgede ise valmistamiseks peab aga olema piisavalt palju tarusid, sest muidu tuleb valtsi amortisatsioonikulu taru kohta väga suur. Mesilasemade kasvatamiseks on vaja eraldada kuni kolm peret, vajalikud on taru hooldamisega seotud kulutused, samas mett müüa ei saa. Kulude suurust ühe pere kohta on väga keeruline hinnata. Lisaks ajakulule on tavaliselt suuremad ka transpordikulud, hinnanguline täiendav kulu arvestades mesilastarude paiknemisega 5-10 km kaugusel on 84 € (arvestuses täiendavalt 280 km sõitmine), mis teeb mesilastaru kohta 3 €. Mesilasperede söötmine on lubatud ainult juhul, kui ilmastikutingimused ohustavad nende säilimist. Osad mahemesinikud suhkrut üldse ei kasuta, vaid jätavad igasse tarru ca 12-15 kg mett. Praktiliselt kõik tavamesinikud kasutavad lisaks meele ka suhkrut. Suhkru kasutamisel on erinevuseks kuludes ka mahesuhkru kallim hind. Kui mahemesinikud suhkrut kasutavad, siis on keskmiseks kuluks ca 7,5 kg suhkrut, mahe- ja tavasuhkru hinnaerinevus on ca 0.75 €/kg, seega täiendav kulu mesilastaru kohta ca 6 €. Suurema koguse mee jätmisel suhkru asemel on vahe tavatootmisega hinnanguliselt 35 €. Mahemesinduses on vajadusel lubatud ka allopaatiliste ravimitega ravimine, sel juhul tuleb aga

ravitud pered eraldada ja neile algab uus 1-aastane mahemesindusele üleminekuaeg. Sellega kaasnevad samuti täiendavad kulud. Mitme mahetootja hinnangul on looduslike ravimitega ravimine keemiliselt sünteesitud allopaatiliste ravimite kasutamisest kallim. Selle erinevuse rahalise erinevuse hindamiseks on andmeid aga liiga vähe. Mahemesinikud mainisid ka suuremat kahjustuste ohtu nugiste ja karude poolt seoses tarude talust kaugemal ja looduslikel aladel paiknemisega. Mahe- ja tavamesinduse kulude erinevus oleneb väga palju mesilaste pidamistingimustest, vahe mesilastaru kohta võib ulatuda 70-75 €-ni, samas võib see olla ka poole väiksem.

130

Tulemused Kõigi vaadeldud suundade juures näitavad tehtud arvestused, et maheloomapidamine on vähem tulus kui tavaloomapidamine. Kõige suuremad erinevused on piimakarjakasvatuse puhul, kus kattetulu 1 vahe ulatub piimakarjalehma kohta üle 500 €, sellele lisanduvad täiendavad kulud looma kohta (ca 350 €) ja karjamaa hektari kohta (ca 120 €). Mahetootmise tulemust annaks parandada suurem piimatoodang ning mahepiima maheviite ja kõrgema hinnaga realiseerimise võimalus. Ka mahemunakasvatuses ja –seakasvatuses on suured vahed mahe- ja tavatootmise vahel. Kahjuks polnud võimalik andmete vähesuse tõttu nende suundade puhul detailseid arvestusi teha, kuid hinnanguliselt on mahemunakanakasvatuses muna omahind vähemalt 2x tavamunast suurem. Maheseakasvatuses on kõige suuremad täiendavad kulud seotud suurema pinna vajadusega siseruumides ja välijalutusalade rajamise vajadusega. Mesinduses oleneb vahe tavatootmisega väga palju pidamistingimustest, tarude kaugel paiknemisel (korjeala nõudega seonduvalt) ja peamiselt vaid mee kasutamisel söötmisel, võib vahe tavatootmisega ulatuda 75 € ühe taru kohta. Lihaveise- ja lambakasvatuse puhul kattetulu 1 vahed tavatootmisega nii suured pole, kuid mõlemal juhul kaasnevad erinevustele kattetulu 1 tulemis ka muud täiendavad kulud, mis on nt uttede puhul ha kohta suuremad kui kattetulu 1 erinevus. Alates 2009. a toetatakse maheloomakasvatust nii maherohumaade eest makstava hektaritoetuse kui ka loomade kohta makstava toetuse kaudu. Rohumaa puhul (v.a kuni kaheaastane külvikorras olev rohumaa ja heinaseemnekasvatuseks kasutatav rohumaa), mille hektari kohta peetakse vähemalt 0,2 ühikule vastaval hulgal mahepõllumajanduslikke karjatatavaid loomi, on toetuse määr hektari kohta 76.69 €. Toetuse määr karjatatava mahelooma puhul on ühe ühiku kohta 31.96 €. Toetatakse ka linnu- ja seakasvatust ning mesilaste pidamist. Toetust makstakse eelmise aasta keskmise loomade arvu alusel vähemalt 6 kuu vanuse munakana kohta 6.39 €, emise või kuldi kohta 210.90 €, vähemalt 2 kuu vanuse nuum- või noorsea kohta 127.82 € ja mesilaspere kohta 31.96 €. Kehtestatud on ka minimaalne loomade arv, millest alates toetust saab taotleda.

131

7. Kokkuvõte, järeldused ja ettepanekud Uurimuses analüüsiti mahe- ja tavatootmise peamisi erinevusi valitud kultuuride (kaer, oder, talinisu, talirukis, kartul, peakapsas, porgand, sibul, kaalikas, söögipeet, maasikas, vaarikas, must sõstar, õun) ja loomakasvatuse suundade (piimakari, lihaveis, lammas, siga, munakanad, mesilased) osas ja kirjeldati mahepõllumajandusele üleminekuga kaasnevaid olulisemaid tehnoloogilisi muutusi. Samuti kirjeldati muutusi maakasutuse struktuuris, taime- ja loomakasvatuse tehnoloogiates, kulude struktuuris ja tasemes, tööjõuvajaduses, saagikuses ja produktiivsusnäitajates, toodangu kaubandusliku kvaliteedi osakaalus, turustuskanalites ja müügihindades ning toetustes. Koostati valitud kultuuride/loomaliikide kasvatamisega seotud tulude ja kulude võrdlevad arvestused mahe- ja tavatootmises ning toodi külvikorrapõhised näited (taimekasvatuses ja aianduses).

Allpool on esitatud kokkuvõte ja järeldused nii tootmissuundade alusel kui ka üldisena. Teraviljakasvatus Teraviljade kattetulu arvestused näitavad, et maheteraviljakasvatus on tavateraviljakasvatusest vähem kasumlik. Kõige suuremad (kuni 550 €/ha) erinevused saadi talinisu ja talirukki puhul, sest külvikorras antakse loomseid orgaanilisi väetisi tavaliselt just neile kultuuridele, järelmõju ulatub aga ka järgmistele kultuuridele. Seetõttu pole mahetootmise kasumlikkuse analüüsimisel põllukultuuride puhul üksikute kultuuride omavaheline võrdlemine tervikliku pildi saamiseks korrektne ja läheneda tuleks külvikorrapõhiselt. Näidiskülvikordade põhine analüüs näitab, et maheteravilja kasvatava ettevõtte kattetulu 2 on külvikorra rotatsiooni ühe aasta kohta keskmiselt 200 eurot väiksem kui tavatootmises. Märkida tuleb, et ainult taimekasvatusega tegelevates ettevõtetes kasutatakse sisseostetud loomset orgaanilist väetist peamiselt selle halva kättesaadavuse ja kalli hinna tõttu väga vähe. Loomsete orgaaniliste väetiste mitte kasutamisel saadakse tavaliselt aga arvestuses toodust väiksemaid keskmisi saake. Juhul, kui tegemist on segatootmisettevõttega, on loomsete orgaaniliste väetiste kasutamine tavaline. Ilma mahetoetuseta oleks arvestustes toodud andmete alusel üksikute kultuuride lõikes taliteravilja kasvatamine kahjumis. Tehtud arvestused näitavad, et mahetoetus ei kata mahetootmisega kaasnevat saamata jäänud tulu ja lisakulutusi. Sarnasele tulemusele jõuti ka 2009. a tehtud uurimuses, milles teraviljade kattetulu arvestused põhinesid 2007. a andmetel. Maheteraviljakasvatuse kasumlikkus oleneb suurel määral saagikusest ja müügihindadest. Paljud mahetootjad saavad väga väikeseid saake, selle põhjuseks on ilmselt oludesse mitte kõige sobivamate külvikordade (eriti ainult taimekasvatusega tegelevates ettevõtetes) kasutamine, ebapiisavad võimalused investeerida sobivasse masinaparki, väetamisele vähese tähelepanu pööramine. Tootjatel jääb puudu ka oskusteabest ja teadustoest. Müügihinda mõjutab suurel määral kvaliteet (võimalus müüa toiduviljaks või eksportida), ka siin on lisaks looduslikele tingimustele oluline õige agrotehnoloogia kasutamine.

132

Kartuli- ja köögiviljakasvatus Kõige suuremad vahed mahe- ja tavatootmise arvestuslikus kasumis (ilma hoidlakuludeta) on kõigist analüüsitud kultuuridest mahetootmise kahjuks just köögivilja puhul. Kõige väiksem vahe saadi sibula (1420 €/ha) puhul ja kõige suurem kaalika (3956 €/ha) puhul. Külvikorrapõhine lähenemine suurendab mahe- ja tavatootmise vahet veelgi. Ka kartulikasvatuse puhul on vahe tavatootmisega kordades suurem kui mahetoetus. Kartulikasvatuse arvestused näitavad kahjumit nii tava- kui ka mahetootmise puhul. Arvestades nende kultuuride suurt kogutoodangut hektari kohta ja saagikuse väga suurt erinevust mahe- ja tavatootmises on vaatamata maheköögivilja märksa kõrgemale hinnale suured erinevused mahe- ja tavatootmise vahel ka loogilised. Tegelik kasumlikkuse vahe on saadud tulemusest ilmselt veelgi suurem, sest maheettevõtetes kasvatatakse väikestel pindadel palju erinevaid köögiviljakultuure, mis teeb tootmise pinnaühiku kohta kallimaks. Näiteks Rootsis tehtud arvestused näitavad, et tootmise omahind on 0,1 ha pinnal maheporgandi kasvatamisel ca 2,5x suurem kui 20 ha kasvatamisel, ka sibula puhul on eeltoodud pindade puhul erinevus üle kahe korra. Maheköögivilja pinnad ongi valdavalt väga väikesed, samas kui tavaköögiviljakasvatatuses spetsialiseerutakse tihti ühele-kahele kultuurile suurtel pindadel. Mahekartuli- ja köögiviljakasvatuse kasumlikkus oleneb lisaks kasvupindade suurusele suurel määral ka saagikusest ja müügihindadest. Mahetootjate väikeste saakide põhjuseks on ilmselt kahjurite ja haiguste tõrjevõtete vähene kasutamine, oludesse mitte kõige sobivamad külvikorrad, väetamise puudulikkus (eriti ainult taimekasvatusega tegelevates ettevõtetes) ja umbrohutõrje puudulikkus (ebapiisavad võimalused investeerida sobivasse masinaparki, nt vahelharimistehnika, leegitaja) ning kastmisvõimaluste puudumine. Tootjatel jääb puudu ka oskusteabest ja teadustoest, puuduvad ka sellele valdkonnale spetsialiseerunud mahenõustajad. Müügihinda mõjutab suurel määral kvaliteet (kaubandusliku saagi osa), ka see sõltub suuresti lisaks looduslikele tingimustele agrotehnoloogiast. Mahetoetus ei kata mahetootmisega kaasnevat saamata jäänud tulu ja lisakulutusi võrreldes tavatootmisega isegi ligilähedaselt. Samas pole vahe kompenseerimine EL keskkonnatoetusi reguleerivat seadusandlust arvestades võimalik. Maheköögiviljakasvatuse arendamiseks tuleb seega leida teisi teid, nt toetada investeeringuid tehnikasse (nt vaheltharimisriistad, leegitaja), et vähendada käsitsitööd ja suurendada saagikust, toetada töötlemise (k.a esmatöötlemise) käivitamist ja arendada selleteemalist nõustamist ja teadustööd. Marja- ja puuviljakasvatus Mahemarjakasvatuse kasumlikkuse erinevus võrreldes tavakasvatusega on samuti suhteliselt suur, jäädes marjade puhul vahemikku 667 – 1735 €/ha mahetootmise kahjuks (hoiustamiskulusid arvestamata). Maheõunakasvatuse puhul on arvestuslik vahe tavatootmisega ühe hektari istandiku eluea aasta kohta aga lausa ligi 3000 €/ha mahetootmise kahjuks, suure erinevuse peamiseks põhjuseks on maheõunakasvatuse puhul keskmiselt poole väiksem saagikus. Ka Rootsis tehtud arvestused näitavad, et maheõunakasvatuses on tootmise omahind võrreldes tavatootmisega ca 2x suurem. Hetkel saab aga enamik tootjaid mahemarjade ja -õunte eest vaid tavatoodanguga ligilähedast hinda. Mahemarja- ja puuviljakasvatuse kasumlikkus oleneb suurel määral saagikusest ja müügihindadest. Mahetootjate väikeste saakide põhjuseks on ilmselt kahjurite ja haiguste tõrjevõtete vähene kasutamine. Tootjatel jääb puudu ka oskusteabest ja teadustoest, puuduvad sellele valdkonnale spetsialiseerunud mahenõustajad. Müügihinda mõjutab suurel määral kvaliteet (kaubandusliku saagi osa), ka see sõltub suuresti agrotehnoloogiast.

133

Marja- ja õunakasvatuse arvestustes toodud kultuuride puhul ei kata mahetoetus mahetootmisega kaasnevat saamata jäänud tulu ja lisakulutusi võrreldes tavatootmisega isegi kõige väiksema vahega kultuuri (must sõstar) puhul. Samas pole vahe kompenseerimine EL keskkonnatoetusi reguleerivat seadusandlust arvestades võimalik. Mahemarja- ja puuviljakasvatuse arendamiseks tuleb seega leida teisi teid, nt toetada investeeringuid hoidlatesse, et vähendada säilituskadusid ja võimaldada müüki hooajaväliselt kõrgema hinnaga, arendada selleteemalist nõustamist ja teadustööd. Samuti aitaks kaasa mahetöötlemisega tegelevate ettevõtete juurdetulek ja ühistegevus, eriti turustamisel. Mahetootmise kasumlikkust aitaks suurendada ka mahetoodangu kõrgem hind, selle eelduseks on aga tarbija teadlikkuse suurendamine. Loomakasvatus Kõigi vaadeldud suundade juures näitavad tehtud arvestused, et maheloomapidamine on vähem tulus kui tavaloomapidamine. Mahepiimakarjakasvatuses on erinevused suured, ainuüksi kattetulu 1 vahe ulatub 521 €-ni lüpsilehma kohta. Märkida tuleb, et paljud mahepiimakarjakasvatajad saavad siiski arvestuses toodust mõnevõrra suuremat piimatoodangut, sel juhul on vahe tavatootmisega väiksem. Sellele lisanduvad täiendavad kulutused, mis on peamiselt seotud karjatamise kohustuse ja jalutusalade rajamise nõudega. Täiendavad kulud kaasnevad karjatamise ja jalutusalade rajamise, hooldamise ja korraldamisega, loomadele joogivee tagamisega karjamaadel ning juhul, kui tegemist on lõaspidamislaudaga, siis ka lauda ümberehitamisega. Täiendavateks kuludeks saadi ca 350 € piimalehma kohta ja ca 120 € karjamaa ha kohta. Kui üleminek mahetootmisele toimub ettevõttes, kus lehmi juba karjatatakse, on täiendavad kulud eeltoodust väiksemad. Lisaks otseselt piimakarjakasvatusega seonduvatele kuludele tuleb arvestada ka saamata jäänud tuluga, mis kaasneb maherohumaade väiksema keskmise saagikusega ja karjamaade väiksema saagikusega (ca 20-25%) võrreldes niitelise kasutamisega rohumaadega. Lihaveisekasvatuse puhul on kattetulu 1 vahe looma kohta ligi 200 €, seda eeldusel, et tavaloomi peetakse intensiivselt ja nuumatakse sisetingimustes ning saadakse parema lihakusklassiga loomad. Lisanduvad täiendavad kulutused, mis on peamiselt seotud karjatamise ja jalutusalade rajamise, hooldamise ja korraldamisega ja karjamaade väiksema saagikusega (ca 20-25%) võrreldes niitelise kasutamisega rohumaadega. Lambakasvatuse puhul on vahed tavatootmisega kõige väiksemad, sest pidamistingimused on suhteliselt sarnased. Kattetulu 1 erinevuseks saadi 19 € ute kohta, millele lisanduvad kulutused karjamaade täiendavale tarastamisele tallede eraldamiseks, jalutusalade rajamisele ja jalutamise korraldamisele. Täiendavateks kuludeks saadi 6-7 € ha ja 9 € ute kohta. Arvestama peab ka mõnevõrra suurema karjamaa pinna vajaduse ja saamata jäänud tuluga, mis kaasneb maherohumaade väiksema keskmise saagikusega. Seakasvatuses on kõige suuremad vahed mahe- ja tavatootmise vahel seotud loomakasvatushoonete miinimumpindade ja välijalutusalade nõuetega. Täpsete kulude osas polnud arvutusi andmete vähesuse tõttu kahjuks võimalik teha, kuid teiste riikide kogemused näitavad, et eeltoodud kulutused teevad maheseakasvatuse tavaseakasvatusest (1 kg liha kohta) oluliselt kallimaks. Kattetulu 1 tulemustes emise puhul eriti suuri erinevusi võrreldes tavatootmisega polnud. Munakanakasvatuses on samuti kõige suuremad kulutused mahetootmisele üleminekul seotud loomapidamishoonete miinimumpindade ja välijalutusalade nõuetega, samuti kaasneb mahemunade tootmisega keskmiselt 40% suurem tööjõukulu. Detailseid arvutusi polnud

134

andmete vähesuse tõttu kahjuks võimalik teha. Olemasolevate andmete ja teiste riikide kogemusi arvestades võib eeldada, et mahemunakasvatus on tavatootmisest vähemalt 2 x kulukam. Mesinduses on lisakulutused võrreldes tavamesindusega peamiselt seotud täiendava tööjõukuluga (nt perede paigutamine nõuetekohastele aladele ja seal käimine, mahekärjepõhjade valmistamine, mesilasemade kasvatamine). Lisaks jäetakse tarusse rohkem (või ainult) mett. Vahe mesilastaru kohta võib ulatuda 70-75 €-ni. Loomakasvatuse tulukust aitaks suurendada töötlemisvõimaluste paranemine, mis võimaldaks loomakasvatussaadusi mahedana turule viia ja selle eest kõrgemat hinda saada. Piimakarja-, sea- ja linnukasvatuse puhul on suureks probleemiks sobiva mahesööda puudumine Eesti turul. Mõnedes valdkondades (nt sea- ja linnukasvatus) on väga suurus puudus oskusteabest, puuduvad spetsialiseerunud nõustajad, samuti teadustugi. Nende valdkondade areng sõltub lisaks mahetoetusele ja mahesööda kättesaadavusele kindlasti oluliselt just eeltoodud aspektidest. Kokkuvõtteks tuleb rõhutada, et tegemist on esimese kordusandmete kogumisega ja seetõttu tuleb üldistuste tegemisel olla ettevaatlik. Põhjalikumate järelduste tegemiseks tuleb andmete kogumist jätkata, et täiendada tehtud arvestusi ja saada tulemused aastate keskmisena. Arvestustes toodut tuleks võtta pigem ühe võimalusena. Kõigi detailselt analüüsitud kultuuride ja loomakasvatussuundade osas leiti sarnaselt 2009. aasta uuringuga, et mahetootmine on ilma mahepõllumajandusliku tootmise toetuseta (edaspidi mahetoetus) tavatootmisest vähem kasumlik. Enamike analüüsitud kultuuride ja loomaliikide puhul ei kata seda vahet ka mahetoetus. Tegemist on üldistatud tulemustega, mille puhul on nt taimekasvatuses arvestatud suhteliselt suure saagikuse ja korraliku agrotehnoloogiaga. Iga konkreetse ettevõtte tulemus sõltub paljudest aspektidest ja see tuleks ettevõttespetsiifiliste andmete alusel ka igal konkreetsel juhul välja arvutada, abiks on siin uurimistöö lisades toodud exceli tabelid. Sea- ja munakanakasvatuse puhul on valdkonnaga tegelevaid tootjaid ja vastava valdkonna spetsialiste nii vähe, et detailsete arvutuste ja üldistuste tegemine ei osutunud võimalikuks. Olemasolev info lubab aga järeldada, et nende tootmissuundade puhul on vahe tavatootmisega suur. Mahepõllumajanduse kasumlikkuse suurendamiseks on mitmeid võimalusi:

saagikuse suurendamine ja saagi kvaliteedi parandamine,

mahetoodete eest kõrgema hinna saamine,

mahetöötlemise võimaluste parandamine,

tarbijate teadlikkuse suurendamine,

toetussüsteemi terviklik edasiarendamine.

Saagikuse ja saagi kvaliteedi parandamiseks vajavad tootjad paremaid teadmisi. Selleks oleks vaja koolitada teatud tootmissuundadele (nt köögiviljakasvatus, linnu- ja seakasvatus) spetsialiseerunud mahenõustajaid ja algatada vastavaid rakendusuuringuid. Samuti tuleks (toetuste abil) suurendada võimalusi investeerida paremasse ja sobivamasse tehnikasse. Toodangu eest kõrgema hinna saamine on otseselt seotud mahetöötlemise võimalustega, mida tuleb jätkuvalt arendada. Ka tarbijate teadlikkus vajab järjepidevat tähelepanu, nt tarbijateavituskampaaniate abil.

135

Ettepanekud:

Sarnaselt 2009. a läbi viidud uuringuga, kinnitas ka käesolev uuring, et mahepõllumajanduse arengu üheks olulisemaks takistuseks on mahetöötlemise vähene areng, mis ei võimalda mahetoodangut mahepõllumajanduslikuna müüa ja selle eest kõrgemat hinda saada ning vähesed investeeringud tehnoloogiatesse, mis aitaksid saagikust suurendada. Ainult pindalatoetuste maksmisega antud probleeme ei lahenda, vajalik oleks mahepõllumajanduse arengu toetamise võimaluste terviklik analüüs. Kindlasti oleks nt vajalik toetada investeeringuid nii töötlemisse kui ka tootmisse ja rakendusuuringuid. Suuremat tähelepanu vajab ka tarbijate teadlikkuse tõstmine, nt järjepideva tarbijateavituskampaania kaudu.

Praegused toetusmäärad tuleks MAK 2014-2020 toetuste puhul kindlasti üle vaadata, sest need ei kata seniste arvestuste kohaselt mahetootmisega kaasnevat saamata jäänud tulu ja lisakulutusi. Ka on praegused toetusmäärad võrreldes paljude teiste riikidega väiksemad, mis raskendab konkureerimist teiste riikide toodanguga.

Loomakasvatussuundadest vajaksid eraldi uuringuid sea- ja munakanakasvatus, sest nende suundade puhul polnud kasvatajate ja sellest tulenevalt andmete vähesuse tõttu detailsete arvestuste tegemine võimalik.

Eraldi tuleks uurida masinatööde kulusid mahetootmises. Praeguse uuringu jaoks telliti küll väike taustauuring, kuid see ei võimaldanud kattetulu arvetustes MMIK andmetel põhinevaid arvetusi veel välja vahetada. Samas näitas see selgelt, et keskmises maheettevõttes majandatavad pinnad on oluliselt väiksemad ja kasutatav tehnika erinev sellest, mis on MMIK kattetulu arvestuste aluseks. Seega on maheettevõtetes suure tõenäosusega ka masinatööde maksumus hektari kohta suurem. See aspekt vajab eraldi uurimist.

Uuringut tuleks kindlasti jätkata, sest usaldusväärsete üldistuste tegemiseks peab andmete aegrida olema oluliselt pikem.

136

8. Kasutatud andmed ja materjalid

Trükised ja elektroonilised väljaanded - Agronoomia 2010/2011. J. Kadaja (toimetaja). EMVI, Jõgeva SAI, EMÜ, 2011. - Ekonomi i fruktodling – Kalkyler för äpple. J. Ascard et al. Jordbruksinformation 5-2010 - Ekonomi – Kalkyler för odling av grönsaker pa friland. J. Ascard et al. Jordbruksinformation

25-2008 - Kattetulu arvestused taime- ja loomakasvatuses 2011. M. Aamisepp (koostaja ja toimetaja).

Maamajanduse Infokeskus, 2011 - Kattetulu arvestused taime- ja loomakasvatuses 2010. H. Persitski ja M. Aamisepp

(koostajad). Maamajanduse Infokeskus, 2010 - Mahemesindus. Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus (koostaja),

Põllumajandusministeerium, 2007 - Mahepõllumajanduse nõuete selgitus tootjale 2011. Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus

(koostaja), Põllumajandusministeerium, 2011 - Mahepõllumajanduse alused. - Mahepõllumajandus Eestis 2008. Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus (koostaja),

Põllumajandusministeerium, 2009 - Mahepõllumajandus Eestis 2009. Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus (koostaja),

Põllumajandusministeerium, 2010 - Mahepõllumajandus Eestis 2010. Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus (koostaja),

Põllumajandusministeerium, 2011 - Mahepõllumajanduslik kartulikasvatus. Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus (koostaja).

Põllumajandusministeerium, 2010 - Mahepõllumajanduslik köögiviljakasvatus. Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus (koostaja).

Põllumajandusministeerium, 2010 - Mahepõllumajanduslik lamba- ja kitsekasvatus. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus

(koostaja). Põllumajandusministeerium, 2010 - Mahepõllumajanduslik lihaveisekasvatus. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus (koostaja).

Põllumajandusministeerium, 2011 - Mahepõllumajanduslik linnukasvatus. Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus (koostaja).

Põllumajandusministeerium, 2011 - Mahepõllumajanduslik marja- ja puuviljakasvatus. Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus

(koostaja). Põllumajandusministeerium, 2010 - Mahepõllumajanduslik piimakarjakasvatus. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus (koostaja).

Põllumajandusministeerium, 2011 - Mahepõllumajanduslik seakasvatus. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus (koostaja).

Põllumajandusministeerium, 2010 - Mahepõllumajanduslik teravilja- ja õlikultuuride kasvatus. Eesti Mahepõllumajanduse

Sihtasutus (koostaja). Põllumajandusministeerium, 2011 - Musta sõstra kasvatus. A. Kikas (koostaja). EMÜ 2008 - Organic Farm Management Handbook 2011. Lampkin, N., Measures, M., Padel, S. (editors).

Organic Research Centre, 2011 - Põllukultuuride ja nende sortide sobivus maheviljeluseks. M. Ess (koostaja). Jõgeva SAI,

2007 - Puutarhayritysten tuotantokustannusten seurantamallit. A. Koivisto. MTT, 2004 - Soovitusi põllukultuuride kasvatajale. M. Järvan (koostaja). EMVI, 2007 Uuringud ja ülevaated - Aianduse valdkonnas mahepõllumajandusliku köögiviljakasvatuse ja marjakasvatuse

näidiskalkulatsioonid. EMÜ Majandus- ja sotsiaalinstituut, 2011 - Eesti lihaturg 2010. aastal. EKI, 2011 - Eesti piimaturg 2010. aastal. EKI, 2011

137

- Eesti teraviljaturg 2010. Aastal. EKI, 2011 - Indikaatorite “Ettevõtjatulu” ja “Mahetoodanguna müüdavate mahetoodete osa” analüüs,

2009. a andmetel. PMK tellimusel OÜ AgriNet, 2010 - Indikaatorite “Ettevõtjatulu” ja “Mahetoodanguna müüdavate mahetoodete osa” analüüs,

2010. a andmetel. PMK tellimusel OÜ AgriNet, 2011 - Kohalike mahepõllumajandustoodete- ja toidukaupade turg Eestis 2007. a. EKI, 2008 - Kohalike mahepõllumajandustoodete- ja toidukaupade turg Eestis 2008. a. EKI, 2009 - Kohalike mahepõllumajandustoodete- ja toidukaupade turg Eestis 2009. a. EKI, 2010 - Lambakasvatuse näidiskalkulatsioon. EMÜ Majandus- ja sotsiaalinstituut, 2011 - Mahetoodete turustamise ning mahetootjate poolt kasutatavate agrotehniliste võtete uuring.

PMK, 2011 - Mahetootmisele ülemineku ja mahepõllumajandustoetuse mõju detailse analüüsi metoodika

täiendamine. PMK tellimusel K. Lahesoo (koostaja), 2007. - Mahetootmisele ülemineku ja mahetoetuse mõju põllumajandusettevõtete tootmis- ja

majandusnäitajatele. M. Mikk (koostaja). Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus, 2009 - Marja- ja puuviljakasvatuse taimekaitse täiustamine ning võrdlev uurimine tava ja

maheviljeluses. Uurimistöö aruanne. EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Polli aiandusuuringute keskus, 2009

- Marjakasvatusalase turuinformatsiooni kogumine, analüüs ja levitamine. Uurimistöö aruanne. Eesti Maaülikooli Majandus- ja sotsiaalinstituut, 2008

- Marjakultuuride sordiaretus ja vaarika ning musta sõstra agrotehnika uuring. Uurimistöö aruanne. EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Polli aiandusuuringute keskus, 2008

- Põllumajandus arvudes 2010. Statistikaamet, 2011 - Põllumajandussektori 2010. aasta ülevaade. Põllumajandusministeerium, 2011 - Puu- ja köögiviljasektor 2010. aasta I poolaasta. M. Mäger (koostaja).

Põllumajandusministeerium, 2010 - Puu- ja köögiviljasektor 2011. aasta I poolaasta. M. Mäger (koostaja).

Põllumajandusministeerium, 2011 - Puuviljade ja marjade viljelemise tehnoloogiate täiustamine toodangu kvaliteedi, säilivuse ja

konkurentsivõime tõstmise eesmärgil. EMÜ, 2008 - Põllumajandussektori 2011. aasta I poolaasta ülevaade. U. Valdmaa (vastutav toimetaja).

Põllumajandusministeerium, 2011 - Taustauuring „Loomade heaolu: karjatamise toetus“. Lõpparuanne. 2009 - Teravilja foorum 2011. M. Vilen (koostaja). EPKK, 2011 - Teraviljaturu ülevaade. K. Varrik (koostaja). EPKK, 2010. - Valttikorttina luomuvihannekset. MTT Ekologinen tuotanto, Helsingin yliopiston Maaseudun

tutkimus- ja koulutuskeskus Mikkeli ja ProAgria Etelä-Savon Maaseutukeskus, 2004 Artiklid - Cost price calculations for organically and conventionally grown apples in Sweden. J. Ascard

et al. In: Proceeding of 14th International Conference on Organic Fruit Growing. 2010 - Maasikas sobib maheviljelusse. K. Kahu . Mahepõllumajanduse leht nr 37. ÖTK 2006 - Mahelihaveisekasvatus: alustamine ja lühike lihaveisetõugude iseloomustus. A. Külvet.

Aktuaalset mahepõllumajanduses. EMSA, 2008 - Must sõstar on väärt marjakultuur. K. Kahu. Mahepõllumajanduse leht 56. ÖTK, 2011 - Mahepõllumajanduslik taime- ja loomakasvatus 2010. aastal. E. Palts. Mahepõllumajanduse

leht 55. ÖTK, 2011 - Mullaviljakuse muutused Kuusiku Katsekeskuse külvikorrakatsetes 2003-2009.

Mahepõllumajanduse leht 54. K. Sepp jt. ÖTK, 2010 - Teraviljade ja talirüpsi katsed Jõgeval. I. Tamm jt. Mahepõllumajanduse leht 55. ÖTK, 2011 - Puuvilja- ja marjakultuuride uuringud Pollis. K. Kahu. Mahepõllumajanduse leht nr 47. ÖTK

2008 - Suvinisu, herne ja odra umbrohtumus ja saaginäitajad mahekülvikorrakatses Kuusikul. Sepp,

K. Mahepõllumajanduse leht nr 47. ÖTK 2008

138

- Suviteraviljade võrdluskatsed Jõgeval 2005-2008. Tamm, I., Tamm, Ü, Ingver, A. Mahepõllumajanduse leht nr 47. ÖTK 2008

Ekspertarvamused, käsikirjalised ja muud materjalid: Aili Taal (mesindus) Airi Külvet (lihaveis) Airi Vetemaa (mahepõllumajandus) Helis Luik (lambakasvatus, köögivili) Ilmar Tamm (teravili) Ilme Tupits (teravili) Jaan Kiider (lihaveis, piimakari) Kaire Vahejõe (metoodika) Kalmer Visnapuu (lihaveis) Kalvi Tamm (masinatööde arvestus) Karin Hüva (kartul, teravili) Karli Sepp (teravili) Katarina Rehnström (munakanakasvatus) Katri Kall (metoodika) Kersti Kahu (marjad, õun) Koit Kull (lambakasvatus) Mai Tooming (teravili) Maire Õun (mesindus) Margo Mansberg (teravili, köögivili, piimakari) Margus Lille (köögivili) Mikko Rahtola (köögivili) Priit Põldma (köögivili) Ragnar Leming (loomakasvatus) Reine Koppel (teravili) Veeve Kaasik (teravili) Ülle Roosmaa (metoodika) Ülle Tamm (teravili)

Mahetootjatelt (75) kogutud andmed 2010. ja 2011. a kohta. ÖTK 2011 Tavatootjatelt (12) kogutud andmed 2010. ja 2011. a kohta. ÖTK 2011 Tšehhi Vabariigi 2007. a mahetoetuste arvutamise metoodika AS Schetelig EV 2010. ja 2011. a hinnakirjad Baltic Agro AS 2010. ja 2011. a hinnakirjad OÜ Kemotar 2010. ja 2011. a hinnakirjad Selteret OÜ 2010. ja 2011. a hinnakirjad Ettekanded Ingela Löfquist. Maheseakasvatus. 2011.a mahetootjate koolituse raames peetud ettekanne Johan Ascard. Maheköögiviljakasvatus. 2011.a mahetootjate koolituse raames peetud ettekanne Karli Sepp, Merit Mikk. Põllukultuuride kattetulu mahe- ja tavaviljeluses. 2011. a nõustajate ja mahetootjate koolitusel peetud ettekanne Katarina Rehnström. Mahemunakanakasvatus. 2010.a mahetootjate koolituse raames peetud ettekanne Liina Arus. Mahemaasika kasvatus. 2009. a mahetootjate koolituse raames peetud ettekanne Liina Arus. Mahevaarika kasvatus. 2009.a mahetootjate koolituse raames peetud ettekanne Priit Põldma. Tasuvusarvestus maheköögiviljakasvatuses. 2011. a nõustajate ja mahetootjate koolitusel peetud ettekanne Veeve Kaasik. Mahemarjakasvatus. 2009.a mahetootjate koolituse raames peetud ettekanne Kersti Kahu. Maheõunakasvatus. 2009.a mahetootjate koolituse raames peetud ettekanne

139

Andmebaasid Eesti Statistikaamet www.stat.ee Mahepõllumajanduse register www.pma.agri.ee Veebilehed www.maheklubi.ee www.mesindus.ee www.pikk.ee www.pria.ee www.sordiaretus.ee

http://www.stat.ee/

http://www.pma.agri.ee/

http://www.maheklubi.ee/

http://www.pikk.ee/

http://www.pria.ee/

http://www.sordiaretus.ee/

140

Lisad

141

Lisa 1. Valimisse kuuluvate ettevõtete paiknemine, suurus, mahe- ja tavaloomade olemasolu (maheregistri andmete alusel), majandusliku suuruse klass ja tootmistüüp (Maamajanduse Infokeskuse majandusliku suuruse kalkulaator, 2011) 2010. a andmete alusel

Maakond

Suurusklass mahepm

maa alusel Tootmistüüp (FADN met)

Majandusliku suuruse klass (SKT alusel, FADN met)

Tavamaa (JAH/EI)

Loomad (JAH/EI)

Tavaloomad (JAH/EI)

1 Pärnumaa 300-<500 H 7 EI JAH EI

2 Võrumaa 50-<100 H 6 EI JAH EI

3 Pärnumaa 300-<500 E 8 EI JAH EI

4 Viljandimaa 50-<100 H 6 EI EI

5 Tartumaa >500 A 9 EI EI

6 Tartumaa 10-<50 H 4 EI JAH JAH (M)

7 Viljandimaa 10-<50 E 6 EI JAH EI

8 Viljandimaa 100-<300 F 7 EI JAH EI

9 Põlvamaa <10 H 3 EI JAH JAH

10 Võrumaa 100-<300 A 7 EI JAH JAH

11 Raplamaa 10-<50 A 4 EI EI

12 Tartumaa 10-<50 H 4 EI JAH EI

13 Tartumaa 100-<300 A 7 JAH EI

14 Tartumaa 10-<50 B 6 JAH EI

15 Pärnumaa <10 H 4 EI JAH EI

16 Ida-Virumaa 100-<300 H 6 EI JAH JAH

17 Saaremaa 10-<50 F 4 EI JAH EI

18 Tartumaa <10 B 3 EI EI

19 Viljandimaa 100-<300 H 7 JAH JAH JAH

20 Võrumaa 10-<50 A 4 EI EI

21 Saaremaa 50-<100 F 6 EI JAH EI

22 Raplamaa 50-<100 F 6 JAH JAH EI

23 Harjumaa 10-<50 A 7 EI JAH EI

24 Viljandimaa 100-<300 F 6 EI JAH JAH

25 Valgamaa >500 F 9 EI JAH JAH

26 Ida-Virumaa 300-<500 A 8 JAH EI

27 Tartumaa 100-<300 G 8 JAH JAH EI

28 Pärnumaa 10-<50 H 4 EI JAH JAH

29 Tartumaa 100-<300 E 7 EI JAH EI

30 Pärnumaa 50-<100 F 6 EI JAH EI

31 Pärnumaa 100-<300 H 6 EI JAH EI

32 Viljandimaa 100-<300 E 7 EI JAH EI


34 Harjumaa 100-<300 F 7 EI JAH EI

35 Raplamaa 50-<100 F 6 EI JAH EI

36 Pärnumaa <10 H 3 EI JAH EI

142

37 Raplamaa 100-<300 F 7 EI JAH EI

38 Põlvamaa 10-<50 H 2 EI EI

39 Pärnumaa 10-<50 A 4 EI EI


41 Pärnumaa 50-<100 E 6 EI JAH EI

42 Lääne-Virumaa 100-<300 H 6 EI JAH EI

43 Raplmaaa 10-<50 H 4 EI JAH JAH

44 Põlvamaa 10-<50 A 2 JAH EI

45 Raplamaa <10 A 6 JAH EI

46 Tartumaa 100-<300 A 6 EI EI

47 Lääne-Virumaa 10-<50 H* 4 EI JAH EI

48 Ida-Virumaa 100-<300 F 7 EI JAH EI

49 Läänemaa 100-<300 A 6 EI EI EI

50 Läänemaa 100-<300 F 8 JAH JAH EI

51 Saaremaa >500 F 8 EI JAH EI


53 Lääne-Virumaa 10-<50 H 5 JAH JAH JAH

54 Raplamaa 50-<100 A 4 EI EI

55 Võrumaa 300-<500 F 8 EI JAH EI

56 Lääne-Virumaa <10 H* 1 EI JAH EI

57 Lääne-Virumaa 300-<500 E 8 EI JAH EI

58 Põlvamaa 10-<50 H 4 EI JAH JAH

59 Saaremaa 100-<300 E 8 EI JAH EI

60 Viljandimaa 300-<500 H 7 EI JAH EI

61 Saaremaa >500 F 9 EI JAH EI

62 Võrumaa 300-<500 F 8 EI JAH EI

63 Saaremaa >500 E 8 EI JAH EI

64 Läänemaa 100-<300 A 7 EI EI EI

65 Viljandimaa 100-<300 H 6 EI JAH JAH


67 Läänemaa >500 F 7 EI JAH EI

68 Hiiumaa <10 D 1 EI EI

69 Läänemaa 100-<300 H 7 EI JAH EI

70 Saaremaa 10-<50 F 4 EI JAH JAH

71 Jõgevamaa <10 H 3 EI JAH EI


73 Ida-Virumaa 50-<100 A 4 EI EI

74 Võrumaa 100-<300 A 6 JAH EI

75 Tartumaa 100-<300 A 6 EI EI

Tootegrupid, mille kohta infot koguti: TV - teravili, L- lambakasvatus, S - seakasvatus, LV - lihaveisekasvatus, PK - piimakarja kasvatus,

MK - munakanad, M - mesilased, PV - puuvilja- ja marjakasvatus, KV - köögivilja- ja kartulikasvatus

Tootmistüübid (FADN): A - Taimekasvatus, B - Aiandus, D - Püsikultuurid, E - Piimatootmine, F - Loomakasvatus, G - Sea- ja linnukasvatus, H - Segatootmine

* mesindustalu, FADN metoodika alusel satub segatootmistüüpi

143

Lisa 2

Mahepõllumajanduslik taimekasvatus Eestis 2009 Mahepõllumajanduse registri seisuga 31.12.2009

KOKKU

sealhulgas

I aasta üleminekuajal

II ja III aasta üleminekuajal

Üleminekuaja läbinud

ha ha ha ha

1. Põllumaa 86268,25 18426,06 5408,18 62434,01

1.1 Teravili 16279,46 4813,81 897,23 10568,42

1.1.1 suvinisu 1226,91 317,13 62,58 847,2

1.1.2 talinisu 1095,21 491,68 94,14 509,39

1.1.3 rukis 2252,27 279,09 249,71 1723,47

1.1.4 oder 3266,81 1455,79 118,13 1692,89

1.1.5 kaer 7625,78 2083,96 333,68 5208,14

1.1.6 segavili 352,57 77,27 0 275,3

1.1.7 speltanisu 146,4 9,54 2,5 134,36

1.1.8 tatar 105,75 6,23 5,58 93,94

1.1.9 triticale 207,01 92,72 30,91 83,38

1.1.10 muu teravili 0,75 0,4 0 0,35

1.2 Kaunvili kokku 145,61 5,84 27,02 112,75

1.2.1 kaunvili 13,54 2,24 3,77 7,53

1.2.2 hernes 127,18 3,6 22,35 101,23

1.2.3 põlduba 4,89 0 0,9 3,99

1.3 Tehnilised kultuurid 669,47 224,93 52,43 392,11

1.3.1 raps 346,43 197,1 0,5 148,83

1.3.2 rüps 89,2 14,1 33,4 41,7

1.3.3 lina 37,88 3 10,08 24,8

1.3.4 kanep 1,3 0 1,3 0

1.3.5 valge sinep 177,62 7,43 0 170,19

1.3.6 tuder 9,55 2,4 7,15 0

1.3.7 köömen 1,24 0,9 0 0,34

1.3.8 muu tehniline kultuur 6,25 0 0 6,25

1.4 Kartul 179,36 17,35 5,79 156,22

1.5 Avamaa köögivili 62,66 9,03 1,7 51,93

1.5.1 kapsas 1,85 0,15 0 1,7

1.5.2 kurk 2,19 0 0 2,19

1.5.3 küüslauk 1,56 0,12 0 1,44

1.5.4 porgand 5,83 0,08 0 5,75

1.5.5 sibul 2,33 0,7 0 1,63

1.5.6 söögipeet 2,27 0 0 2,27

1.5.7 kaalikas 4,11 0 0 4,11

1.5.8 rabarber 2,75 0 0,01 2,74

1.5.9 pastinaak 0,37 0,1 0 0,27

1.5.10 salat 0,01 0 0 0,01

1.5.11 maapirn 0,47 0,15 0 0,32

1.5.12 muu köögivili 38,92 7,73 1,69 29,5

1.6 Maasikas 22,99 1,3 1,69 20

1.7 Söödajuurvili 2,7 0,14 0 2,56

1.8 Ühe- ja mitmeaastased heintaimed 64123,48 10742,8 4133,4 49247,28

1.8.1 ristik 5461,17 1170,73 381,75 3908,69

1.8.2 lutsern 748,13 74,98 42,3 630,85

1.8.3 muu liblikõieline 723,33 77,78 1,75 643,8

1.8.4 kõrrelised 32504,75 6257,19 2478,63 23768,93

1.8.5 liblikõieliste- ja kõrreliste segu 24647,89 3154,63 1228,97 20264,29

1.8.6 keerispea 38,21 7,49 0 30,72

1.9 Maitse- ja ravimtaimed 52,48 0,8 0,44 51,24

1.10 Katmikkultuurid 0,69 0,01 0 0,68

144

1.11 Haljasväetistaimed 1528,19 1050,45 137,01 340,73

1.12 Mustkesa 3201,16 1559,6 151,47 1490,09

2. Puuvilja- ja marjaaed 1228,31 95,44 115,94 1016,93

2.1 Astelpaju 551,24 22,97 37,81 490,46

2.2 Viljapuuaed 373,67 30,97 37,75 304,95

2.2.1 viljapuuaed - ploom 1,49 0 0,3 1,19

2.2.2 viljapuuaed - õun 250,9 17,53 35,17 198,2

2.2.3 viljapuuaed - pirn 0,41 0,01 0 0,4

2.2.4 viljapuuaed - kirss 0,29 0 0 0,29

2.2.5 sarapuu 0,34 0 0 0,34

2.2.6 viljapuuaed - muud 120,24 13,43 2,28 104,53

2.3 Marjaaed 302,51 41,5 40,38 220,63

2.3.1 mustsõstar 152,04 6,35 34,6 111,09

2.3.2 punane sõstar 30,95 12,2 0,7 18,05

2.3.3 aroonia 13,98 0 0 13,98

2.3.4 vaarikas 24,85 0,73 4,02 20,1

2.3.5 karusmari 1,44 0 0 1,44

2.3.6 marjaaed - muud 79,25 22,22 1,06 55,97

2.4 Puukool 0,89 0 0 0,89

3. Looduslik rohumaa 7209,12 783,16 230,45 6195,51

4. Kasutamata põllumajandusmaa 461,38 18,92 17,84 424,62

5. (1+2+3+4) Põllumajandusmaa kokku 95167,06 19323,58 5772,41 70071,07

6. Karjatatav mittepõllumajanduslik maa 1196,88 177,41 139,89 879,58

7. Loodushoiu maa 6402,56 465,19 263,11 5674,26

8. (5+6+7) Maa kokku 102766,50 19966,18 6175,41 76624,91

145

Mahepõllumajanduslik taimekasvatus Eestis 2010 Mahepõllumajanduse registri seisuga 31.12.2010

KO

KK

U

sealhulgas

I a

asta

üle

min

eku

aja

l

II ja

III

aasta

üle

min

eku

aja

l

Üle

min

eku

aja

läb

inu

d

ha ha ha ha

1. Põllumaa 104392,48 18730,37 17689,42 67972,69

1.1 Teravili 19270,72 3702,54 4415,84 11152,34

1.1.1 suvinisu 1462,69 344,57 224,66 893,46

1.1.2 talinisu 1087,32 281,73 187,42 618,17

1.1.3 rukis 3151,56 808,04 515,56 1827,96

1.1.4 oder 3696,34 781,42 1189,25 1725,67

1.1.5 kaer 8694,04 1328,74 1975,93 5389,37

1.1.6 segavili 565,84 44,44 260,78 260,62

1.1.7 speltanisu 276,17 4,4 27,89 243,88

1.1.8 tatar 156,99 16,94 25,65 114,4

1.1.9 tritikale 173,77 86,26 8,7 78,81

1.1.10 muu teravili 6 6 0 0

1.2 Kaunvili kokku 338,54 71,96 61,75 204,83

1.2.1 kaunvili 1,76 0 0 1,76

1.2.2 hernes 330,13 71,96 61,75 196,42

1.2.3 põlduba 6,65 0 0 6,65

1.3 Tehnilised kultuurid 1920,45 757,7 421,43 741,32

1.3.1 raps 847,28 571,84 111,87 163,57

1.3.2 rüps 629,66 166,25 195,21 268,2

1.3.3 talirüps 66,8 4,5 44 18,3

1.3.4 lina 7,68 0 0,95 6,73

1.3.5 kanep 46,65 0 0 46,65

1.3.6 valge sinep 251,24 15,11 60,4 175,73

1.3.7 tuder 14,75 0 9 5,75

1.3.8 köömen 51,64 0 0 51,64

1.3.9 muu tehniline kultuur 4,75 0 0 4,75

1.4 Kartul 182,85 10,73 19,28 152,84

1.5 Avamaa köögivili 103,36 25,14 8,21 70,01

1.5.1 kapsas 4,55 0 0,12 4,43

1.5.2 kurk 1,38 0,12 0 1,26

1.5.3 küüslauk 1,45 0,45 0,22 0,78

1.5.4 porgand 4,86 0 0,09 4,77

1.5.5 sibul 2,5 0 1,5 1

1.5.6 söögipeet 2,59 0 0 2,59

1.5.7 kaalikas 26,39 20 0 6,39

1.5.8 rabarber 3,07 0,02 0,6 2,45

1.5.9 pastinaak 0,15 0 0,1 0,05

1.5.10 salat 0,04 0 0 0,04

1.5.11 maapirn 0,33 0 0,2 0,13

1.5.12 aeduba 0,7 0 0 0,7

1.5.13 kõrvits 12,39 0,03 0 12,36

1.5.14 suhkrupeet 0,18 0,15 0 0,03

1.5.17 köögivili väikestel pindadel 42,78 4,37 5,38 33,03

1.6 Maasikas 22,93 2,48 1,61 18,84

146

1.7 Söödajuurvili 2,93 0,36 0,33 2,24

1.8 Ühe- ja mitmeaastased heintaimed 77307,69 12462,02 10794,76 54050,91

1.8.1 ristik 8942,98 2119,54 1657,57 5165,87

1.8.2 lutsern 771,28 112,34 102,3 556,64

1.8.3 muu liblikõieline 876,56 75,6 92,52 708,44

1.8.4 kõrrelised 38157,54 6757,52 5181,82 26218,2

1.8.5 liblikõieliste- ja kõrreliste segu 28555,09 3397,02 3759,8 21398,27

1.8.6 keerispea 4,24 0 0,75 3,49

1.9 Maitse- ja ravimtaimed 81,83 1,34 26,74 53,75

1.10 Katmikkultuurid 0,88 0,14 0,01 0,73

1.11 Haljasväetistaimed 1700,91 455,92 965,09 279,9

1.12 Mustkesa 3459,39 1240,04 974,37 1244,98

2. Puuvilja- ja marjaaed 1205,14 130,09 133,55 941,5

2.1 Viljapuuaed 414,79 60,44 44,36 309,99

2.1.1 viljapuuaed - ploom 3,13 1,65 0 1,48

2.1.2 viljapuuaed - õun 314,23 54,66 29,06 230,51

2.1.3 viljapuuaed - pirn 0,62 0,16 0,01 0,45

2.1.4 viljapuuaed - kirss 0,11 0,07 0 0,04

2.1.5 viljapuuaed väikestel pindadel 96,7 3,9 15,29 77,51

2.2 Marjaaed 783,92 63,52 89,19 631,21

2.2.1 astelpaju 558,77 27,14 39,68 491,95

2.2.2 mustsõstar 88,22 8,47 6,97 72,78

2.2.3 punane sõstar 25,95 10 12,2 3,75

2.2.4 aroonia 13,98 0 0 13,98

2.2.5 vaarikas 27,17 1,69 2,24 23,24

2.2.6 karusmari 1,74 0 0 1,74

2.2.7 jõhvikas 0,3 0 0 0,3

2.2.8 mustikas 40,98 13,53 27 0,45

2.2.9 marjaaed väikestel pindadel 26,81 2,69 1,1 23,02

2.3 Sarapuu 6,43 6,13 0 0,3

3. Seened 0,33 0 0 0,33

3.1 austerservik 0,01 0 0 0,01

3.2 šampinjon 0,32 0 0 0,32

4. Looduslik rohumaa 7129,04 331,04 490,6 6307,4

5. Puukool 0,74 0 0 0,74

6. Kasutamata põllumajandusmaa 245,01 7,04 2,31 235,66

7. (1+2+4+5+6) Põllumajandusmaa kokku 112972,41 19198,54 18315,88 75457,99

8. Karjatatav mittepõllumajanduslik maa 1602,05 460,98 178,56 962,51

9. Loodushoiu maa 7240,11 306,34 726,17 6207,6

10. (5+6+7) Maa kokku 121814,90 19965,86 19220,61 82628,43

147

Mahepõllumajanduslik loomakasvatus Eestis 2009

Mahepõllumajanduse registri seis 31.12.2009

KO

KK

U

sealhulgas

Üle

min

eku

aja

l

Üle

min

eku

aja

läb

inu

d

pead pead pead

1. Veised 21074 3826 17248

1.1 Lüpsilehmad 3054 671 2383

1.2 Ammlehmad 495 94 401

1.3 Tõupullid 31 13 18

1.4 Noorveised üle 2 aasta 533 101 432

1.5 Noorveised 6 kuud kuni 2 aastat 2113 535 1578

1.6 Vasikad 0 - 6 kuud 1150 314 836

1.7 Lihaveise ammlehmad 4693 746 3947

1.8 Lihaveise tõupullid 204 42 162

1.9 Lihaveised üle 2 aasta 1242 203 1039

1.10 Lihaveised 6 kuud - 2 aastat 4249 597 3652

1.11 Lihaveised 0 - 6 kuud 3310 510 2800

2. Lambad 39374 6056 33318

2.1 Lambad üle 12 kuu 21903 3400 18503

2.2 Lambad 6 - 12 kuud 5863 609 5254

2.3 Lambad 0 - 6 kuud 11608 2047 9561

3. Kitsed 709 47 662

3.1 Kitsed üle 12 kuu 461 32 429

3.2 Kitsed 6 - 12 kuud 44 6 38

3.3 Kitsed 0 - 6 kuud 204 9 195

4. Hobused 1754 211 1543

4.1 Hobused 1559 185 1374

4.2 Varsad 0 - 6 kuud 195 26 169

5. Sead 328 58 270

5.1 Kuldid 13 3 10

5.2 Emised 72 23 49

5.3 Noorsead 2 - 8 kuud 61 9 52

5.4 Nuumsead üle 2 kuu 112 9 103

5.5 Põrsad 0 - 2 kuud 70 14 56

6. Kodulinnud 8099 2487 5612

6.1 Munakanad üle 6 kuu vanused 5974 1960 4014

6.2 Munakanatibud kuni 6 kuu vanused 1818 468 1350

6.3 Broilerkanad 20 0 20

6.4 Haned 100 49 51

6.5 Pardid 119 3 116

6.6 Kalkunid 49 7 42

6.7 Muud kodulinnud 19 0 19

7. Küülikud 890 305 585

8. Mesilased (perede arv) 465 138 327

9. Muud 3 0 3

148

Mahepõllumajanduslik loomakasvatus 2010 Mahepõllumajanduse registri seisuga 31.12.2010

KO

KK

U

sealhulgas

Üle

min

ekuaja

l

Üle

min

ekuaja

läbin

ud

pead pead pead

1. Veised 25174 5566 19608

1.1 Lüpsilehmad 3275 776 2499

1.2 Ammlehmad 495 59 436

1.3 Tõupullid 31 9 22

1.4 Noorveised üle 2 aasta 497 68 429

1.5 Noorveised 6 kuud kuni 2 aastat 2167 547 1620

1.6 Vasikad 0 - 6 kuud 1119 225 894

1.7 Lihaveise ammlehmad 6117 1404 4713

1.8 Lihaveise tõupullid 269 64 205

1.9 Lihaveised üle 2 aasta 1852 342 1510

1.10 Lihaveised 6 kuud - 2 aastat 5466 1126 4340

1.11 Lihaveised 0 - 6 kuud 3886 946 2940

2. Lambad 42464 4971 37493

2.1 Lambad üle 12 kuu 24905 2746 22159

2.2 Lambad 6 - 12 kuud 9048 437 8611

2.3 Lambad 0 - 6 kuud 8511 1788 6723

3. Kitsed 798 52 746

3.1 Kitsed üle 12 kuu 518 36 482

3.2 Kitsed 6 - 12 kuud 75 0 75

3.3 Kitsed 0 - 6 kuud 205 16 189

4. Hobused 1872 177 1695

4.1 Hobused 1664 160 1504

4.2 Varsad 0 - 6 kuud 208 17 191

5. Sead 1104 316 788

5.1 Kuldid 21 5 16

5.2 Emised 168 36 132

5.3 Noorsead 2 - 8 kuud 103 26 77

5.4 Nuumsead üle 2 kuu 628 186 442

5.5 Põrsad 0 - 2 kuud 184 63 121

6. Kodulinnud 10864 2183 8681

6.1 Munakanad üle 6 kuu vanused 8151 1487 6664

6.2 Munakanatibud kuni 6 kuu vanused 2234 665 1569

6.3 Broilerkanad 25 0 25

6.4 Haned 183 17 166

6.5 Pardid 173 5 168

6.6 Kalkunid 90 9 81

6.7 Muud kodulinnud - kuked 8 0 8

7. Küülikud 927 455 472

8. Mesilased (perede arv) 499 4 495

9. Muud 3 0 3

9.1 Kameruni kitsed 2 0 2

9.2 Ponid 1 0 1

149

Lisa 3. Põllumajanduslike majapidamiste tootmistüübid

2010. aruandeaastast kehtima hakanud uue põllumajanduslike majapidamiste liigituse kohaselt on ettevõtte tootmistüübi ja majandusliku suuruse määramisel aluseks standardkogutoodangu (SKT) väärtus eurodes. SKT tehakse kindlaks standardtoodangu (ST) koefitsientide baasil, mis arvutatakse viie aasta keskmisena vastavalt saagikus- ja produktiivsus-näitajatele ning hindadele vaatlusalustel aastatel. Otsetoetused ST-koefitsientides ei kajastu. Kuni Statistikaameti (SA) poolt 2010. aastal läbiviidud põllumajandusloenduse tulemuste avaldamiseni kasutatakse ST-koefitsientidena erandina kolme aasta (2003-2005) keskmist. ST-koefitsientide ning põllumajandusliku maa hektarite ja loomade arvu alusel määratakse iga üldkogumisse kuuluva põllumajandusliku majapidamise SKT väärtus eurodes e. majanduslik suurus ja tootmistüüp olenevalt ühe või teise tootmisharu osatähtsusest ettevõtte SKT-s. Põllumajanduslikke majapidamisi võib vastavalt vajadusele liigitada tootmistüüpidesse üldisema või detailsema jaotuse järgi. Üldisel tasemel on Eestis levinumad tootmistüübid taimekasvatus (A), piimatootmine (E) loomakasvatus (F) ja segatootmine (H).

Taimekasvatus (A) Spetsialiseerunud teravilja, õli- ja valgukultuuride kasvatusele

Üldine taimekasvatus

Aiandus (B)

Spetsialiseerunud aiandusele sisetingimustes

Spetsialiseerunud aiandusele avamaal

Muu aiandus (k.a puukoolid)

Viinamarjakasvatus* Spetsialiseerunud viinamarjakasvatusele

Püsikultuurid (D) Spetsialiseerunud puuviljakasvatusele

Erinevad püsikultuurid

Piimatootmine (E) Spetsialiseerunud piimatootmisele

Loomakasvatus (F)

Spetsialiseerunud veiste kasvatamisele ja nuumamisele

Piimatootmine, veiste kasvatamine ja nuumamine

Lamba- ja kitsekasvatus ning teised karjatatavad loomad

Sea- ja linnukasvatus (G)

Spetsialiseerunud seakasvatusele

Spetsialiseerunud linnukasvatusele

Erinevad teratoidulised

Segatootmine (H)

Segakultuuride kasvatamine (põllu- ja püsikultuurid, aiandus)

Segaloomakasvatus, peamiselt karjatatavad loomad

Segaloomakasvatus, peamiselt teratoidulised

Segataimekasvatus, lisaks karjatatavad loomad

Muud taime- ja loomakasvatuse kombinatsioonid

Allikas: Maamajanduse Infokeskus 2011

Documents

Marja- ja puuviljakasvatus - agri.ee€¦ · Argo Peepson (andmete kogumine ja analüüs) Kalvi Tamm (masinatööde arvestus) Helis Luik (lambakasvatus, köögivili) Kaire Vahejõe