Sosnovski karuputk (Heracleum sosnowskyi)

ja hiid-karuputk (H. mantegazzianum)

Välimuselt ning omadustelt sarnaste karuputke võõrliikide välimus on muljetavaldav ning meeldejääv, kuna tegu on Euroopa kõige suuremate rohttaimedega. Karuputked kasvavad tihedate, kohati kuni 5 m kõrguste kogumikena peamiselt jõgede ja ojade kallastel, maantee- ja raudtee-servades ning prügipaikades ja söötis põllumaadel. Taimede lehelabad on kuni meeter pikad ja pea sama laiad. Nad õitsevad vaid üks kord elu jooksul, peale seda taim sureb. Õitsemiseni võib olenevalt elupaiga headusest kuluda mitu aastat. Õitsevate taimede varre läbimõõt võib maapinna lähedal suve lõpus ületada 10 cm. Neid võib kohata kõikjal Eestis, vähem saartel ja rohkem Lõuna- ning Lääne-Eestis.

Nii hiid- kui ka Sosnovski karuputk on pärit Kaukaasiast. Seal kasvavad nad jõgede kallastel ning metsaservades ja lagendikel. Hiid-karuputke hakati 19. sajandil maailmas propageerima ning levitama kui dekoratiivtaime. Aedadest ja parkidest pääses see hiljem hooletu ümberkäimise tõttu valla ning naturaliseerus looduses. Meile jõudsid karuputke võõrliigid mõnevõrra hiljem, 1950ndate paiku, kui neid propageeriti kui väärtuslikke silo- ja meetaimi. Kaasajal on karuputke võõrliigid nuhtluseks nii Euroopas kui ka Ameerikas.

Karuputke võõrliigid levivad peamiselt inimese poolt mõjutatud kooslustes ning vooluveekogude ääres, kus neil on head leviku- ja paljunemisvõimalused. Hiljem suudavad taimed iseseisvalt tungida ka looduslikesse kooslustesse. Meil on karuputke võõrliigid end juba sisse seadnud ja alustanud sulandumist looduslikesse kooslustesse, levides olemasolevatest kolooniatest inimkäe abi vajamata. Aasta-aastalt on meil hakatud neile enam tähelepanu pöörama ning nad on kantud ka “musta raamatusse” kui sissetungijad, kes kipuvad kohalikku loodust ohustama.

Tõ

rjeviis

Ko

rdu

ste a

rvK

estvu

s

Juu

rte lä

bilõ

ikam

ine/

välja

kaeva

min

e/k

ün

dm

ine

2 k

ord

a v

eg

eta

tsioo

nip

erio

od

il,u

ute

taim

ed

e v

õrsu

mise

l tihed

am

ini.

Ku

ni 4

aasta

t

Niitm

ine

3 k

ord

a v

eg

eta

tsioo

nip

erio

od

ilK

un

i 8 a

asta

t

Õisik

ute

ära

ko

rjam

ine

2 –

4 k

ord

a v

eg

eta

tsioo

nip

erio

od

ilK

un

i 7 a

asta

t

Mü

rgig

a h

ävita

min

e1 –

2 k

ord

a v

eg

eta

tsioo

nip

erio

od

il4 – 8

aasta

t

Karja

tam

ine la

mm

aste

ga

Ko

gu

suve

välte

l7 – 1

0 a

asta

t

Po

pu

latsio

on

iarv

uku

sJu

urte

läb

ilõik

am

ine/

välja

kaeva

min

e/k

ün

dm

ine

Niitm

ine

Mü

rgig

a h

ävita

min

e

5 – 1

0Tõ

hu

s, od

av, lih

tne.

Juu

rte lä

bilõ

ikam

isest vä

hem

tõh

us,

soo

vitata

v ed

asise

levik

u p

iiram

iseks.

Takista

b lo

od

uslik

e liik

ide ta

astu

mist,

eb

ao

tstarb

ekas p

eh

me p

inn

ase

pu

hu

l.

20 –

200

Aeg

an

õu

dev, tõ

hu

s, kaevam

ine

peh

me p

inn

ase

pu

hu

l lihtn

e.

Võ

ib n

iita e

nn

e ju

ure

läb

ilõik

am

ist/kü

nd

mist.

Üksin

da e

baefe

ktiivn

e.

Soo

vita

tav e

nd

isel p

õllu

maja

nd

usm

aal,

prü

gip

aik

ad

es,m

aja

vare

mete

s.Teo

stad

a k

äsip

ritsiga, vä

ltida m

ürg

i sa

ttum

ist vette

.

Üle

1000

Aeg

an

õu

dev, k

ulu

kas, k

ün

dm

ine

soo

vitata

v ja tõ

hu

s söö

tis m

aad

e p

uh

ul.

Raken

data

v e

nn

e k

ün

dm

ist.Ü

ksin

da v

äh

eefe

ktiiv

ne.

Soo

vita

tav e

nd

isel p

õllu

maja

nd

usm

aal,

prü

gip

aik

ad

es,m

aja

vare

mete

s.Teo

stad

a k

äsip

ritsiga, vä

ltida m

ürg

i sa

ttum

ist vette

.

Karuputke

võõrliigid:

Sosnovski ja

hiid-karuputkFo

to L

iin

a E

ek-P

iirs

oo

Fo

to H

ein

o L

aia

pea

Oht loodusele

Karuputke võõrliigid vaesestavad kodumaist loodust. Taimed on kiire kasvuga ning suudavad juba varakevadel saavutada kodumaiste liikide ees tuntava edumaa. Nende suured lehed varjutavad maapinna ning võtavad sellega teistelt taimedelt kasvamisvõimaluse, suretades päris-maised liigid välja. Koos sellega kaob putketaimede alt ka niidukamar.

Sügisel, kui karuputke maapealsed osad närbuvad, paljastub kamaraga kinnistumata muld, mis on sademete suhtes erosioonitundlik. Veekogudesse uhutud muld võib põhjustada toitelisuse muutumist ning soodustada veetaimestiku vohamist. Settinud muld võib muuta jõepõhja struktuuri ning rikkuda kalade, eriti lõhilaste koelmuid.

Oht inimesele

Karuputke võõrliigid on inimestele otseselt ohtlikud. Kui taime mahl satub nahale, põhjustavad selles sisalduvad furanokumariinid päikesepaistelise ilmaga põletusele sarnanevate villide teket, sest mahl suurendab naha tundlikkust ultraviolett-kiirguse suhtes. Mahl on ohtlik veel mitmeid tunde pärast taime maha lõikamist. Esimesed sümptomid ilmnevad päev või kaks pärast kokkupuudet. Tavaliselt ilmub mahlaga kokku puutunud kohale esmalt kipitav punetus ning hiljem võivad tekkida valulikud suuri vesiville meenutavad villid. Tekkinud haavad paranevad aeglaselt ning armid võivad veel aastaid pärast kokku-puudet olla tumedamalt pigmenteerunud. Põletusvillid võivad mõnel juhul tekkida samadesse kohtadesse veel hiljemgi ilma teistkordse kokkupuuteta taime mahlaga. Eriti ohustatud on lapsed, kes mänguhoos ei pruugi taimedest lähtuvat ohtu mõista. Kui mahl on sattunud nahale, tuleks see kiiresti vee ja seebiga maha pesta ning mõnda aega otsest päikesepaistet vältida.

Tõrje

Karuputke tulnukliikide kontrolli all hoidmiseks ning kodumaise looduse kaitseks on vaja võidelda, kuna tõhusad looduslikud vaenlased karuputke võõrliikidel puuduvad. Taimedest vabanemiseks tuleb takistada viljumist ja taimed enne seemnete valmimist hävitada. Mulda aastate jooksul kogunenud idanemisvõimeliste seemnete kahjutuks tegemiseks tuleb tõrjet mitme aasta jooksul korrata, kuna kõik mulda pudenenud seemned ei idane järgmisel aastal pärast valmimist. See kehtib kõikide tõrjeviiside puhul. Kui taimedel lastakse tõrjeperioodi vältel kasvõi kordki viljuda ning seemneid levitada, võib seni tehtud jõupingutused luhtunuks lugeda.

Karuputkega võitlemisel tuleb ennast kaitsta putkemahla eest, kindad ja tööriided peaksid olema veekindlad.

Peamised karuputkede tõrjemeetodid on niitmine, umbrohumürkidega pritsimine, juurte läbilõikamine, aga ka karjatamine ning õisikute ära korjamine. Tõrje on kõige tõhusam, kui seda suve jooksul korrata. Tähtis pole korduste arv, vaid see, et taime seemnetel ei lastaks valmida ja levida. Tõrjumist tuleks alustada varakevadel, kui taimed on veel väikesed ning ei kujuta tõrjujale suurt ohtu. Olenevalt kolooniate kasvamise kohast ning arvukusest tuleks rakendada erinevaid tõrjestrateegiaid.

Juurte läbilõikamine/väljakaevamine

Sobilik väiksemate kolooniate puhul ja ohutuim viis jõekallastel kasvavate kolooniate tõrjumiseks. Alustada tuleks varakevadel, kui taimed pole väga suured ja oht põletusi saada on väiksem. Jõgede puhul tuleks jälgida, et tõrjumist tuleb alustada jõe lättele lähimast taime-kolooniast, suundudes järkjärgult allavoolu. Vastasel korral kannab jõgi hävitatud taimede asemele uued seemned. Tähelepanuta ei tohi jätta ka jõest kaugemal asuvaid karuputke kolooniaid, kust seemned võivad samuti jõeni levida. Taime juur tuleks 10-12 cm sügavuselt terava labidaga läbi kaevata ja juuretüügas koos lehtedega maast välja tõmmata, et taim kindlasti närbuks. Väiksematel taimedel võib eemaldada kogu juurestiku. Pärast juure läbilõikamist konkreetne taim hukkub, kuid tõrjet tuleb samal aastal ning mõnel järgneval korrata, et vältida seemnetest tärkavate uute taimede ellujäämist ja viljumist. Pärast viljumist pole antud metoodikat mõtet rakendada, sest see võib seemnete levikut soodustada.

Kündmine

Tulemused on samad, mis juure läbikaevamisel. Rakendatav suuremate, sööti jäetud kultuurmaadel kasvavate kolooniate puhul. Jälgida tuleb, et taimed saaksid hävitatud ka põlluservadest ja naabruskonnast, kuhu künd ei ulatu. Alustada tuleks enne putkede õide puhkemist ja viljumist. Viljunud taime seemned võivad mullas järelvalmida ja tõrjumisest tulenev efekt on seega oodatust väiksem. Kündmist tuleb samuti samal aastal korrata. Järgmistel aastatel, kui taimede arvukus on vähenenud, võib kündmise asendada juurte läbilõika-misega.

Niitmine

Mittesüstemaatilisest niitmisest karuputkede tõrjumisel tulu ei tõuse, kuna taime juurtesse talletunud energiavaru on nii suur, et sama taime võib niita aastaid ilma, et ta hukkuks. Pikaajalise niitmise tulemusena on võimalik taim välja suretada, aga see eeldab korduvat niitmist vegetatsiooniperioodil mitmete aastate jooksul. Niitmine annab peamiselt ühekordse kosmeetilise efekti, kuigi madalmurus putketaim on kõndijatele kindlasti ohutum kui mitme meetri kõrgune. Tõhusam on niita siis, kui putke tipmise õisiku seemned on juba välja kujunenud. Seemned peavad olema veel rohelised, mitte pruunid ja valminud, sest vastasel korral nad pudenevad niitmise käigus maha ja annavad järelkasvu. Seemnetega õisikud tuleks ära põletada ja jälgida, et taimed pärast niitmist uuesti õitsema ei puhkeks. Uued õisikud tuleb ära korjata ja hävitada. Nii on võimalik taimest lahti saada, sest õitsemine ja seemnete moodustamine on taimele küllalt koormavad. Õitsevale putkele võib ka lihtsalt kilekoti ümber õisiku siduda ning oodata, kui seemned valminud on ja seejärel kott koos seemnetega põletada. Taim ise sureb peale õitsemist.

Umbrohumürgiga hävitamine

Kui taimed kasvavad endistel põllumaadel, majavaremetes või kivihunnikutes, kus nende juurestikule on raske ligi pääseda, võib kasutada umbrohumürke. Selleks sobivad glüfosaadil põhinevad taimemürgid (nt Round-up). Mürgiga pritsida tuleks samuti enne taime õitsemist, mil ta on mürgile vastuvõtlikum. Pritsimist tuleb korrata samal aastal ja vajadusel ka paaril järgneval aastal. Tõrjumisel tuleb kindlasti silmas pidada, et mürk ei satuks vee-kogudesse. Glüfosaadil põhinevad herbitsiidid hävitavad ühtviisi kõiki rohelisi taimi, vette sattudes võivad nad tekitada suurt kahju sealsele taimestikule. Seega tuleks umbrohumürgi kasutamine planeerida pikema kuiva-perioodi algusesse. Parem on kasutada käsipritsi, et mürki oleks võimalik suunata konkreetselt karuputke taimedele, nii kahjustab see looduslikku taimestikku vähem. Taimede arvukuse vähenemisel on soovitav taimemürk asendada mõne loodussäästlikuma tõrjeviisiga.

Eesti kaitstavate loodusobjektide seaduse kohaselt on ökosüsteemide ohustamise vältimiseks võõrliikide loodusesse viimine keelatud. Looduses tuleks kindlasti hoiduda ka karuputke sarikate noppimisest pärast seemnete valmimist, sest see soodustab seemnete levikut ja uute ohtlike kolooniate teket. Dekoratiivsusest hoolimata on nende liikide kasvatamine lubamatu, kuna seemnete leviku üle on raske kontrolli saavutada. See on passiivne viis vältimaks loodusele ja inimesele ohtlike liikide edasist levikut, mis on oluliselt odavam kui hilisem võitlus massiliselt vohava tulnuktaimega.

Kasutatud kirjandus

Eesti NSV Floora IV. Kirjastus “Valgus”. Tallinn, 1969.Eesti taimede määraja. EPMÜ ZBI. Eesti loodusfoto. Tartu, 1999.Jelgava 2003.a. rahvusvahelise Heracleum mantegazzianumi konverentsi materjalid.

http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0105/kalevi.html

Koostanud Bert Holm

Väljaandja Keskkonnaministeerium, 2003