MEMMEGAMIHHAILOVSKOJES

30.09-1.10.2011

Piiriületusest

Pagan seda teab, kas on vaja piiriületuseks eelbroneering teha või mitte – kui teeme, peame öösel kell 3 startima ja see tähendab, et päev tuleb pooluimane. Otsustame riskida – elav järjekord abimees interneti andmetel Koidula piiripunktis pole kuigi pikk. Õigesti tegime, selgub hommikul kl 7 (või 8, kui ümber arvestada vastaspoole ajaarvamisse).Ooteala piiril on muidugi kena-tore pikkade passimiste korral, meie rõõmuks jäi vaid tasutud 5.50 EUR – ilma ooteala läbimata (ja maksmata) edasi ei saa. Esimene kontrollpunkt, eestlaste oma, laseb lihtsalt kõik aknad-uksed-pagasiruumi avada, eriti ei pinni. Autost välja ei tohi minna enne, kui lubatakse. Tagasitulekul on läbiotsimine põhjalikum. Venelaste käest saad sõimata, kui autos passid – seal pead ise agaralt jooksma.Teine, venelaste punkt, tahab meie passe (lepib sellega, et üks inimene autost väljub) ja annab tänutäheks migratsioonikaardid. Need tuleb kibekähku ära täita, sest järgmine, kolmas putka tahab neist pooli tagasi. Selgub, et mul on ikka üks lahter täitmata jäänud, aga päris peksa veel ei saa. Kaasreisija peab ennast isiklikult esitlema tulema. Üksiti tuleb auto sisemus ette näidata ja kõik nõutavad augud avada (eta vedj vaša mašina!, nähvab mulle laiguline kapp, kui ma mingit kilpi pagasniku põhjas korraga lahti ei oska kruvida). Neljandas putkas tuleb ette näiata tollideklaratsiooni paberid (ikka ise lähed nend ejuurde), mille ma olen kodus „eeltäitnud“. Kaasreisijad peavad vagusi autos istuma. Ühe peal olen ühe ristikese valesse kohta teinud, mind tabab tollitšiki põlgus ja mulle lennutatakse ette uus A4 blankett. Täidan kiirustades-higistades ära, poole pealt saab pastakas tühjaks ja pool tuleb teha punasega. Loomulikult saan selle eest uuesti pragada ja üldse tuleb nüüd tšikil smena. Vahetus. Istuge autos ja oodake! Uus moor, kes saabub, pole põrmugi sõbralikum. Püüan öelda, et olen esimest korda, põlglik-irooniline vastus: „Kanešno, vpervõje...“ Päevinäinud Volksvagen Passatitega käiakse üldjuhul bensiini järel, miks peaksime meie millegi muu peal väljas olema?! Näitame jälle kogu auto koos kõikide avaustega ette. Viiendas putkas piisab inimeste ettenäitamisest. Õigupoolest ei taha see putka eriti midagi, võimalik isegi, et putkasistuja rehmab niisama käega ja tõstab tõkkepuu üles.Kuuendas tuleb maksta teemaksu - 150 rubla – kütusetoojad sõidavad seejärel 30 m tanklasse ja tulevad kodu poole tagasi, alustades kogu rituaali otsast peale, alustades 150 rubla maksmisega.

Tagasiteel mingit eelbroneerimisvõimalust pole, võtame elavasse järjekorda. Meie ees on kümmekond autot + terve rida piiritsoonis olejaid. Nüüd on võimalik näha ka kütusevedajate kokkuhoiuteemalist koostööd: üks maksab 150 ära, teine kihutab tihedalt tema kannul tõkkepuu alt läbi. Alati ei õnnestu kah.

Teekond piirilt Puškini mägedesse

Piiripunktist Pihkva poole on pidevalt sildid „Payd road“ (see, mille eest piiril maksime) ja tee ise täitsa ok. Umbes paarikümne kilomeetri pärast, Irboskast, keerame suunale „Palkino. Ostrov“. Lipitud-lapitud saja-aastane asfalt. 60 km jooksul näeme ühte põldu ja ühte lehma. Võssa- ja heinakasvanud maanurk. Ainult lääpas hoonetega külad – mitte ühtegi kröömikenegi kabedamat ehitist või õue. Kõik on samamoodi, kui 20 aastat tagasi. Tookord tundus niru, nüüd seda haledam-õnnetum. Siniste majade leviala siinkandis lüll ei ole – majad on lihtsalt värvimata, seega ühtlaselt hallid. Mõnel üksikul on värvi vähemalt aknaraamide jaoks jagunud – aga sel juhul tõesti seda kuulsat sinist. Kaasaegsemast tsivilisatsioonist

annavad tunnistust reipalt sini-punased „telefoniputkad“ – puuposti külge kinnitatud pooliku „munakoore“ sees asub aparaat, mille kasutamiseks peab muidugi vastav kaart olema. Pärast Ostrovit läheme jälle laiale teele – Peterburi-Kiievi magistraal. Aeg-ajalt katkestavad seda sebratriibud – tähendab, et tee ääres on bussipeatuseputka. Külade juures on teeservad täis marja-, mee- ja õunamüüjaid.

Pisut Puškinist

6. juunil 1799 sündis Moskvas üle kõigi aegade ulatuva kuulsusega poeet Aleksandr Sergejevitš Puškin, keda peetakse uue vene kirjanduse rajajaks. Ta andis maailmale 15 surematut poeemi, kümmekond romaani ja jutustust, kuus lavateost, värssromaani „Jevgeni Onegin", seitse muinasjuttu ning lugematul hulgal luuletusi. Samas jäi Puškinist kui ääretult vastuolulisest inimesest maha hulk legende, skandaale ja anekdoote. Ja seda kõike hoolimata sellest, et ta suri duellil saadud haava tõttu vaid 37-aastaselt.

Õpinguid alustas Puškini-poiss 1811. aastal Peterburi eeslinna Tsarskoje Selo lütseumis koos hilisemate Venemaa kuulsate kirjandustegelastega. 1814. aastal ilmus esimene luuletus. Pärast lütseumi lõpetamist 1817. aastal astus tööle Välisasjade Kolleegiumisse ja sai õukonnas kammerjunkru auastme. Puškin ise polnud oma auastmega rahul ja see on tekitanud täieliku segaduse Vene kirjandusloos, kus on arvatud, et tegemist oli madala auastmega. Tegelikult vastas aastast 1800 kammerjunkru auaste riiginõuniku või kapten-komandöri auastmele. Töötamise ajal Välisasjade Kolleegiumis jätkas ta kirjandustegevust ja osales ka aktiivselt Venemaa keisri õukonna seltsielus. 1820. aastal ilmus esikpoeem "Ruslan ja Ljudmilla".1820. aastal Peterburis avaldas ning levitas ta Peterburis autoritaarse keisrivõimu vastase epigrammi, mille eest ta saadeti administratiivkorras asumisele Lõuna-Venemaale, kus ta kirjutas romantilised poeemid "Kaukaasia vang", "Bakhtšisarai purskkaev", "Vennad röövlid". 1823. aastal alustas värssromaani "Jevgeni Onegin".1824. aastal saadeti Puškin keisrivõimu poolt asumisele Venemaa põhjapiirkondadesse, vanematekoju Mihhailovskojesse, kus jätkas tööd romaaniga "Jevgeni Onegin" ning kirjutas ka romaani "Boriss Godunov". Puškin viibis Mihhailovskojes ka 1825. aasta detsembris, kui Peterburis Talvepalee väljakul toimus dekabristide ülestõus.1826. aastal andis uus keiser Nikolai I Puškinile armu ning lubas tal elama asuda Moskvasse, kuid juba 1828. aastal pandi mees tema poliitiliste väljaütlemiste ja kirjandusteoste eest jällegi politseilise järelvalve alla.1830. aastal abiellus Aleksandr Puškin Natalja Gontšarovaga. Enne pulmi külastas ta Boldino mõisa, kuhu ta oli sunnitud jääma pikemaks ajaks piirkonnas levinud nakkushaiguste tõttu. Seda Puškini kirjandusperioodi nimetatakse Boldino sügiseks. Seejärel kolis Peterburi, kus kogus arhiividest materjale ning kirjutas nende alusel ajaloolised teosed "Dubrovski", "Kapteni tütar" ja "Pugatšjovi lugu". Abielust sündis 4 last – 2 poega ja 2 tütart. 1837. aasta 9. veebruaril kohtus Aleksandr Puškin auhaavamise lahendamiseks määratud duellil Georges Dantesiga, millel saadud haavadesse ta suri 10. veebruaril oma majas Peterburis Moika kaldapealsel.Duelli käigus esimesena püstolist tule avanud Dantes haavas Puškinit surmavalt. Too jõudis küll teha haavatuna vastulasu, millega haavas Dantesi rindkere piirkonda. Dantesi pääsemise kohta on kasutusel versioon, mille kohaselt ta kandis "alatult" vormiriietuse all teraskürassi, millelt rikošetiga põrganud kuul ainult riivas ta paremat kätt ning tekitas rindkerepõrutuse. Dantesi enda seletuse kohaselt põrkas aga Puškini lastud kuul tema mundrinööbist, mis päästis sellega ta elu.

Puškinskie GorõPuškini memoraalmuuseum-kompleks ehk ajaloolis-looduslik kaitseala asub Pihkvast sadakond kilomeetrit kagu pool, kunagistes Pühamägedes, praeguse ametliku nimega Puškini mäed. Puškinskie Gorõ linnakeses asub Svjatogorski klooster, kuhu poeet on maetud, linakesest ca 13 km kaugusel kolm mõisakompleksi: Ossipov-Wolffide mõis Trigorskoje, Puškinite mõis Mihhailovskoje ja Hannibalide mõis Petrovskoje. Linnulennult asuvad kolm mõisat üksteisest paari-kolme kilomeetri kaugusel, tänapäevaseid teid kasutades peab ühest teise jõudmiseks ikka jälle Puškinskie Gorõsse sisse põikama.Kaitsealal on püütud taastada killuke 19. sajandi Venemaad. Kolme mõisat hoiab ja säilitab kuuldavasti umbes kuussada muuseumitöötajat. (Arvata võib, et suur osa neist valvurid.) Puškini mäed on seotud kuulsa poeedi loominguga ja eluteega eelkõige aastatel 1824–1826, kirjanduslikus mõistes on see Puškini Mihhailovskoje periood.

Trigorskoje

Hakatuseks putka ja poiss, kes küsib propuskit. Meil ei ole. Poiss küsib, et kas ostame. Mina küsin, et palju propusk maksab ja mis see meile annab. Tema ütleb, et 200 rubla eest võime tema vasakule käele parkida. Mina ütlen, et meile sobib parem käsi ka. Poiss naeratab sõbralikult: „Kak hatite!“. Lubab oma vasemal käel, s.t propuski-alal, ümber pöörata... Pargime teeserva, nagu paljud teised enne meid on teinud. Propuskiga platsil seisavad peamiselt bussid. Ega nendel sobikski hästi turiste kraavi väljutada... Parkla servas kohvik, raamatu- ja suveniiripoeke ning WC. Viimase tradistiooniliseks hinnaks on kogu piirkonnas 10 rubla. Ostame kaart-skeemi, kus kõik kohalikud Puškini-teemalised mõisaplaanid sees. Teed Trigorskoje pargi ja härrastemaja poole palistavad kohalikud käsitöö- ja metsa-aiasaaduste müüjad. Ema huvitub jõhvikate hinnast. Selgub, et enam-vähem sama, millega tema tänavu sügisel äri ajas. Üldse tundub kõik Venemaal olema suht samast hinnaklassist mis Eestis, välja arvatud bensiin.

Trigorskoje park on mälestis 18. saj II poole pargi ja tarbeaia ühenduskunstist. Inglise stiilis romantilisusele on juurde liidetud majanduslik mõte. Romantika ja kapsaste vaheliseks ühenduslüliks on puuviljaaed.

Trigorskoje oli  Puškini lähimate naabrite ja sõprade Wulffide-Ossipovide  mõis, kus ta pagenduse ajal sagedasti külas käis. Trigorskoje park müüb ennast tänapäeval igatahes Jevgeni Onegini abil. Oli see nüüd päriselt ka nii või mitte, kuid väidetavalt on Puškini „Jevgeni Onegini“ stseenid just siit inspireerituna kirja pandud.

Hakatuseks üllatavad kalanhoe-peenrad. Olen teda ikka vaid tubaseks potililleks pidanud, aga siin tundub see populaarne peenraservapalistaja olema. Tiigid. Üksildaste tamm. Päikesekell. Tatjana allee. Vaade Soroti jõe käärule ja luhale selle taga. Saun. Onegini pingike. Just see pingike või koht olla väidetavalt olnud Puškini jaoks hää luule-inspiratsiooniallikas. Roheline saal, kus Trigorskoje noored vanasti tantsupidusid pidanud. Eль-шатер ja береза-седло. Härrastemaja-esine on kaunistatud üsna tagasihoidlike peenardega – tagasihoidlike just selles mõttes, et mitte uhkete roosipõõsaste vms edevate värkidega. Tõenäoliselt on taotluslikult kasutatud just neid lillekesi, millega majaümbrust kaunistati siis, kui lill peenrasse toodi põllult või aasalt, mitte supermarketist või aiandist.

Üksildaste tamm (dub uedinjonnõh) Päikesekell

Onegini pingike

Oleme Trigorskojes veetnud umbes tunnikese. Kohv maitses ka täiesti kohvina. Keegi on meie autol tuled põlema jätnud!!! Nüüd on vist kesklukuga kööga! Ma olen peaaegu paanikas. Kuidagi õnnestub siiski autosse sisse muukida ja kergendatult jätkame oma poeetilist reisi.

Mihhailovskoje

Trigorskojest paari kilomeetri kaugusel on veider teeviit: V-kujulised nooled püüavad ilmselt selgitada, et Mihhailovskojesse saab kahte teed mööda, üks on 13 ja teine 14 km pikk. Lühem variant – teekond läbi Puškinskie Gorõ – lõpeb meie jaoks ootamatult: ilma igasuguse hoiatuseta on korraga tee peal Hauka laat. Püüame leida mingeid ümbersõiduvõimalusi, aga peale veteranide vanadekodu õuele viiva tee pole ühtegi varianti, kuhu pöörata. Tagasi V-sildi juurde!Mihhailovskoje parklas otsustan, et autot lukku ei pane – need, kes siia rändama tulevad, on ilmselgelt kõik nii poeetilis-romantilise hingeeluga, et nemad küll päise päeva ajal (ja putkapoisi nägemisulatuses) röövima ei hakka!

Kuis paelub kütkestavas ilus ta pilkusid nüüd põlluäär, pilvkaharate puude vilus mäekuplike ja ojakäär. Siin on ta sõbrad! Jooksujalu ta kõnetaks veel iga salu, mõnd allikat ja põlispuud... (Jevgeni Onegin)

Sajakonna meetri pärast tuleb mulle meelde, et auto tuled jätsin ikka põlema...Eelmisest punktist ostetud kaart on nagu partisanide oma – vaja läheb väga loomingulist lähenemist! Vanaegne verstapost tee ääres väidab, et Peterburgi on 432 versta. Leiaks enne, kui Peterburi koemata tee peale jääb, Mihhailoskoje mõisa üles!Õnneks oleme me nõukogudeaegse karastusega piisavalt loomingulised kaardilugejad. Ühtäkki seisame njanja majakese taga. (Olles koduarestis oma isa mõisas, oli Puškini ainsaks lohutajaks lapsepõlve hoidja, lihtne talunaine Arina Rodionovna.)

Njanja majake

Tegemist on Puškini emapoolsete esivanemate pärusmõisaga. Keisrinna Jelizaveta Petrovna kinkis Puškini vaarisale, Abram Petrovitš Hannibalile, Peeter Suure moorlasele, siinkandis 5000 tessatini maad (41 küla).1911. aastal avati siin esimene Puškini muuseum. 1998 – 1999 aastatel viidi mõisas läbi ulatuslikud taastamistööd ja praeguseks ajaks on Mihhailovskoje Puškini looduskaitseala peamiseks magnetiks.

Mihhailovskoje oli poeedi vaimse kujunemise paigaks, poeetiliseks kodumaaks ja hingekosutuse kohaks. Puškini siin elatud aegu loetakse järgmiste aastanumbritega: 1817, 1819, pagendusperiood 1824-1826, 1827, 1835 ja 1836. Pagendusse Mihhailovskojesse saabus Puškin Odessast, kus veedetud kuid on kirjeldatud kui seiklusromaani ja ega asjata kirjutanud Puškin ise "Onegini teekonna" mustandis: ...ma armsate lõunamaa daamide, Musta mere rammusate austrite, ooperi, hämarate loožide ja, tänu jumalale, võimumeeste juurest sõitsin ära Trigorskoje metsade varju, kaugesse põhjamaa kolkasse ja mu päralejõudmine oli kurb. Maakolkas veedetud aeg osutus aga viljakaks. Segamatult sai süüvida raamatuisse ja ¬ kirjutada, kirjutada... Mihhailovskojes lõpetas ta "Mustlased", kirjutas "Boriss Godunovi" ja mitu peatükki "Jevgeni Oneginit".

Oh kaitselmus mu karmis elus, mu armas memm, mu hoidja hea! Kesk männimetsi vaikses pelus mind ootas, kallis kulupea. Sa akent silmist lasta kardad just nagu hoolas vahimees. Peost tihti sülle vaovad vardad, kui vaatad teed, mis mustab ees.

Mihhailovskojes kirjutas Puškin ka suurepärased armastusluuletused, mis kuuluvad maailma armastusluule paremikku.

Kerni allee

Mõisahoonet ümbritseva pargi rajas poeedi vanaisa. Säilinud on pärnaallee ehk Anna Kerni allee. Anna külastas Mihhailovskojet juunis 1825. (Natuke enne seda elas kindraliproua Kern paar kuud ka Valgas, aastal 1819!) Kuuseallee. Kaseallee.Kaardus sillakesed ja õdusad saarekesed, trobikond „jutuajamise kohti“ – lehtlaid, „njanja“ majake...

Я вас любил, любовь еще быть может, В душе моей угасла не совсем, Но пусть она вас больше не тревожит, Я не хочу печалить вас ничем. Я вас любил безмолвно, безнадежно, То робостью, то ревностью томим, Я вас любил так искренно, так нежно, Как дай вам Бог любимой быть другим.

Skulptuur mõnusalt lösutavast Puškinist – just niimoodi tahaks ise ka siin iga nurga taga natuke vedeleda ja tõeliselt toredaid vaateid nautida! Õnneks meil polegi kiire!

Ühe ajaleheartikli väitel olla Mihhailovskojes avatud ka mälestusmärk jänesele, kes olevat legendi järgi takistanud poeet Aleksandr Puðkinil dekabristide ülestõusust osa võtmast ja sellega tema elu päästnud. Mälestusmärk peaks kujutama endast verstaposti, millel kiri "Senati väljakuni on 416 versta", ning selle otsas kükitavat jänest. Legend pajatab, et 1825. aasta detsembris Mihhailovskoje mõisas asumisel olev Puškin sai teada plaanitavast dekabristide ülestõusust ja otsustas kohe Peterburi kihutada, et aktsioonis kaasa lüüa. Paraku jooksnud tal aga jänes üle tee, mis kohalike uskumuste järgi oli üks kõige halvemaid endeid. Ülimalt ebausklik Puškin otsustanud targu koju tagasi pöörduda.

Jänest me ei leia, seega võime rahumeeles liikuma hakata. Tagasiteel ei jõua me ära imetleda võimsaid käändus-väändus mände ning põdrakanep on karjamaa ja metsa vahele ileilusa pika valge heki rajanud.

Petrovskoje

Alustame kehakinnitusega parkla kohvikus. Seejärel püüame pääseda kaardil näidatud saarekesele. Selgub, et kaart luiskab jälle – ühe vee asemel on kaks vett ja meie oleme ilma lehtlata poolaarel. Tühja kah, selle asemel näeme kaske, millesse ilmselt on välk sisse löönud – puu sisemus on ülemisest otsast söestunud. Sellegipoolest on vapper sõdalane ühest servast endale uue oksavihu kasvatanud.

Hõissa, pulmad! Laupäev ju! Valgelt vahutav pruut ja kunstlillede-sõrmustega ehitud auto. Viimasel on isegi velgede külge värvilised tutid seotud ja numbrimärgi asemel sild „Svadba“: Ühel teisel autol on numbrimärgi asemel tekst „Kto kuda, no mõ na svadbu!“. Pulmaautode kõrval kaevab lapilises sõdurimundris meesinime maad. Tema ilmselt on otsustanud oma kodu - imetillukese onnikese, mille igas küljes kolm ruutu maad – korda teha. Puud on pügatud, onn roheliseks värvitud ja äkki ta tõesti teeb peenraid või muru...

Sissejuhatav jutt sama, mis Mihhailobskoje puhul – keisrinna Jelizaveta kinkis Puškini vaarisale siinkandis maad. Puškini emapoolne vanaisa Ibrahim (sünnipäraselt Ibrahim, pärast õigeusku ristimist Abraham, ise hakkas end kutsuma venepäraselt Abramiks) Petrovitš Hannibal oli pärit Aafrikast (arvatavasti Eritreast või Tšaadist), Peeter I kasupoeg. (1742 ülendati ta kindralmajoriks ja määrati Tallinna ülemkomandandiks! – Jelizaveta kinkis talle ka Saku lähedal asuva Rahula küla!). Esimese hoonena lasi Abram-Ibrahim endale ehitada majakese Petrovskojesse, et seejärel siit edasi mõisapidamist arendama hakata.Petrovskoje päris tema poeg Pjotr Abramovitš Hannibal, kes ehitas härrastemaja.

Petrovskoje mõis on restaureeritud aastatel 1999-2000. Pargiosa on teiste mõisatega võrreldes väiksem, kuid sellevõrra rohkem on avarust ja lilli härrastemaja ees. Ja loomulikult ei puudu siitki jutuajamise-lehtlad!

Svjatogorski kloosterNõukogude ajal suletud ja muuseumiks muudetud Svjatogorski klooster on taastatud ja praegu elab seal umbes 40 munka. Kloostri kalmistule on maetud kuulsa poeedi põrm.

Kui mõisaparkides hajusid turismigrupid laiali ja erilist rahvarohkuse tunnet ei tekkinud, ehkki igas parklas oli tubli kümmekond bussi, siis siin on iga paari sammu takka uus inimpusa kuulamas pea pühalikul ilmel harrast giidi, kes teab peast lugematul hulgal suure poeedi luulet – võimalik, et kogu loomingut.Lilli me Puškini hauale ei viinud. Neid oli seal niigi, ja kui meenutada, kui väikselt ja vaikselt luuletaja maeti, tundub, et peab olema mõni etem viis oma austust avaldada. Näiteks - lugeda Puškinit ennast, sest kõik muu on lõppude lõpuks teisejärguline.

Puškinskie Gorõ II1992. aastal lisati Puškini kaitseala objektide hulka ka 1978. aastal ehitatud teadus- ja kultuurikeskus Puškinskie Gorõs. Kümmekond aastat tagasi nõukogulikult halliks-pudenevaks muutunud ehitis on uuesti üles vuntsitud. Pompöösne ehitis mõjub ülejäänud nukra olme kõrval nagu võõrkeha.

Kaitseala kodulehekülje järgi ehitati hoone kaitseala filiaaliks, mille ülesandeks oli „olla ajaloolise hingekultuuri mälestiste riiklikuks hoidlaks ning samaaegselt täita teaduslik-kunstilise ning teaduslik-valgustusliku keskuse rolli“. Nii kannabki teadus- ja kultuurikeskus „tohutut informaatilist koormat: kirjanduslikku, ajaloolist, kunstilist, kultuurilist, esteetilist, ühendades elanikkonda sõna kõige laiemas mõttes kultuuriväärtustega ning olles sel moel adekvaatseks täienduseks vene rahva suure hingelise pühaku Puškini muuseum-kaitsealale.“

Kokkuvõtteks

Tore on käia ringi giidiga, kes su tähelepanu suunab. Aga kui tegemist on loodusmaastikega, siis on pagana mõnus ka lihtsalt niisama jalutada ja nautida. Kõrgemate jõududega peab muidugi hea läbisaamine olema – meil oli mõnusalt karge päikseline päev.

.. Ja mõtted tormlevad ja süda süttib seesJa riimid tulvavad: sulg, nende käsku järgi!

Ma võtan paberi, mis kutsuvalt on ees,Ja värsid voolavad, et muudkui üles märgi...

* * *

Kuid armas minule on sügis, suve surm,kui aasta rikkused kõik kogutud on aita.

Mis vaikse iluga siis närbub mets ja nurm.Mõnd lastki nõnda näed- ei teda ükski

paita, ent siiski varjul on tas iselaadne hurm.Küll paljud sügises ei leia muud kui laita,

kuid mind ta vaimustab. Sa tunnistama pead,mu kallis lugeja, et tas on palju head.

 

Täiendavalt 20. sajandi väljapaistev vene filoloog Mihhail Gasparov mainis kord, et vene kultuuri

võiks määratleda kui Puškini lugejaskonda. See tähendab, et vene kultuuriruumis on äärmiselt vähe inimesi, kellele Puškin üldse korda ei lähe.

19. sajandi luuletaja Appollon Grigorjev on öelnud: „Puškin on meie kõik”. Vist ühegi teise maailmakirjaniku kohta pole midagi sellist väidetud. Rahvahulkade rännakud Puškiniga seotud paikadesse meenutavad palverännakuid. Vaenlased- kirjanikud Dostojevski ja Turgenev leppisid ära Puškini haual.

Väga tähtis on Puškini mõju vene keele arengule. Sisuliselt ongi nüüdisaegne vene kirjakeel Puškini keel. Puškini teene vene keele ja kirjanduse ees seisneb kõigepealt kerguse ja harmoonia saavutamises. Kõige kaunimaid kujundeid ja kõige sügavamaid mõttekäike suutis ta väljendada lihtsate ja loomulike sõnadega.

Mihhailovskojes külastas Puškinit lütseumiaastate parim sõber Puštšin.Sõbrale pühendatud luuletuses tuletab poeet meelde suurepärast noorusaega ja ühiseid õpinguaastaid Tsarskoje Selos

Мой первый друг, мой друг бесценный! И я судьбу благославил, Когда мой двор уединенный, Печальным снегом занесенный, Твой колокольчик огласил. Молю святое провиденье, Да голос мой душе твоей Дарует то же утешенье, Да озарит он заточенье, Лучом личейских ясных дней.

Juba varakult kujunes Puškini ideaaliks elujaatav, vaba ja oma maad armastav inimene. Puškin ise vastandab end riigivõimule. Tema elab nii kaua, kui maailmas on kasvõi üksainus poeet. Puškini „ Exegi monumentum“ on üks ta viimaseid luuletusi, mida käsitletakse kui tema poeetilist testamenti. Selles tekstis on selgelt näha, kuidas realistlikult läbipaistev, tagasihoidlik stiil ühildub romantilise stiiliga.

Ausamba rajasin ma endal eluaegu, Ta juurde rahva rada rohtuda ei saa, ju kerkib kõrgele veel uhkemini praegu kui Aleksandri sammas ta. Ei, täitsa ma ei kao! Maailma kõrvus helab ka üle aegade mu luulekandle keel- mu nime tuntakse, niikaua kuni elab kas või üksainus laulik veel. Ning hiigla-Venemaa mind mainib ühtelugu, Mu nime kuulda võib kord koduhõimu suus küll slaavi lapselaps, küll soome rahva sugu, kalmõkk ja tundrate tunguus.

Kaitseala kodukas: http://www.pushkin.ellink.ru/

Artikkel Õpetajate lehest 23.09.2011:

Tallinna Linnamäe vene lütseumiks nimetatu oli veel kaheksa aastat tagasi gümnaasium. Mis vahe neil nimetustel Lasnamäel olla võiks? Selle peale räägib õpetaja Belenkova, et lütseum peaks tähendama, et tegemist on selgepiiriliselt omanäolise kooliga. Pole kahtlustki, et ümbernimetamisel on õpetaja Belenkova, Venemaa keiserliku lütseumi uurija käsi mängus olnud. Lasnamäe lütseumil on sama moto mis omaaegsel Tsarskoje Selo (viidi hiljem Peterburi üle) koolil: „Üldiseks hüvanguks!” („Dlja obštšei polzõ!”).

Koolil on oma muuseum, mitte kodulugu piltides, vaid ekspositsioon poeet Puškinist meie päevil. Muuseum avas uksed 1998. Linnamäe koolil on komme korraldada kord aastas n-ö linnapäevi. Üks klass mängib poodi, teine juuksurit, kolmas muuseumi. Õpilased hindavad, kus kohas „linnas” neil sel päeval kõige huvitavam oli, ja kirjutasid viimati siiralt, et muuseumis oli kõige põnevam. Esemed on siin Puškini-aegsed, palju pilte. Näiteks portreed praegu Brüsselis elavast 69-aastasest Aleksandr Puškinist, poeedi viimsest otsesest järeletulijast meesliini pidi, ja tema abikaasast Maria Puškinast, kes on sugulane emaliini pidi – omavahelist sugulust peavad nad ise oma lastetuse põhjuseks. See Puškin on ka Eestis ja Linnamäe tänaval käinud, huvitavaid eksponaate kinkinud. Õpetaja Belenkova on Eestis välja antava Puškini preemia laureaat ja rahvusvahelise Puškini fondi medali kavaler. Neid jagab Brüssel. Kuulsust ja kirjatööd on nii palju kogunenud, et õpetaja Belenkoval on nüüd koolis 10. klassis veel vaid üks tund, mille nimi on muidugi lütseumitund. Selle raames sõidavad nad ka Venemaale. Mõned õpilased on ennegi sugulastega käinud, aga tunnistanud ausalt, et pole suurt midagi näinud. Egiptusest või Tür-gist oleks neil rohkem rääkida.Klassikalist kirjandust on vene last sama raske lugema panna kui teistegi rahvaste lapsi. Ikka kandub huvi sinnakanti, et kui litsakas oli Puškini muusa Anna Kern, kas poeedil endal oli 130 või 180 armukest. Ja ega nii ka ole, et vene poiss või tüdruk lööb õhtul kodus „Jevgeni Onegini” lahti ja saab kirjutatust mütsti aru. Õpetaja Belenkova on veendunud, et seda teost peabki klassis koos lugema. Ja hea veel kui nii, et õpetaja lööb raamatu lahti ja loeb, paneb raamatu ära ja loeb peast edasi. Niisugune asi paneb isegi poisid terveid peatükke pähe õppima. Üks teine õpetaja kaevanud ajakirjanikule, et lapsed on lollid, ei tunne isegi Tatjana kirja Oneginile. Ajakirjanik palunud siis õpetajal seda kohta poeemist endale meelde tuletada ja õpetaja jäänud vait kui tummahammas. Sinna ongi koer maetud, ütleb õpetaja Alla Belenkova.

Veel pildimaterjali: