Mobiilne noorsootöö riskioludes elavate noortega

4.-5. oktoober 2011, Tallinn

Seminari kokkuvõTe

Sihtasutus archimedes euroopa noored eesti büroo

Koostanud: Marit Kannelmäe-Geerts

Toimetanud: Marit Kannelmäe-Geerts, Reet Kost

Keeleliselt toimetanud: Erle Luuk

Kujundanud: Tanel Rannala, joonmeedia.blogspot.com

Illustratsioonid: Tanel Rannala ja Siiri Taimla

Sihtasutus Archimedes

Euroopa Noored Eesti büroo

Tallinn, 2011

Seminar ja käesolev kokkuvõte on rahastatud Euroopa Sotsiaalfondi ning Eesti Vabariigi kaasrahastusel elluviidava programmi „Noorsootöö kvaliteedi arendamine“ 1.1.0201.08-0001 ressurssidest.

SISUKORD

Sissejuhatus .................................................................................................................................................... 4

Noorsootöö võimalused riskioludes elavate noorte kaasamisel - Reet Kost ja Marit Kannelmäe-Geerts ..................................................................................... 5-6

Mobiilse noorsootöö mõistest ..................................................................................................................... 10

Noorte kogemused ja mõtted ...................................................................................................................... 12

Esimene paneeldiskussioon .................................................................................................................... 12-15

Mobiilse noorsootöö eesmärgid, printsiibid ja meetodid rahvusvagelises praktikas - Walther Specht ............................................................................................ 16-21

Töötoad I: Kogemustest õppides ...

Sotsiaalruumi analüüs kui mobiilse noorsootöö alus - Walther Specht ................................................... 22-23

Mobiilse noorsootöö võimalused ja potentsiaal kohaliku omavalitsuse tasandil - Erki Korp ................... 24-25

Tänavatöö ning kontaktiloomine noortega Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse näitel - Mati Sinisaar .............. 26-27

MTÜ JJ Street lood - Joel Juht .................................................................................................................. 28-29

Noorte arengu toetamine ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamine MONO programmi näitel - Heidi Paabort ........................................................................ 31-36

Otsiva noorsootöö kujunemisest Soomes - Erik Häggman ..................................................................... 37-38

Kogukonnapõhine varane märkamine ja sekkumine - Urmo Reitav ...................................................... 40-41

Töötoad II: Kogemustest õppides ...

Multisüsteemsele teraapiale tuginev kogukonnapõhine lähenemine. - Airiin Demir .............................. 42-44

“Noortekeskus tänavale!?” MONO programmi tänavatöö näide - Peeter Taim ....................................... 45-46

Kogukonnatöö tähtsus mobiilses noorsootöös - Walther Specht ............................................................ 47-48

Töötoad III: Kogemustest õppides ...

Mobiilse noorsootöö korraldus Soomes - kohaliku tasandi näide - Anu Vesterinen ................................ 49-50

Kuidas aidata erinevate tõsiste käitumisprobleemidega noori läbi süsteemse ennetustöö ning läbi tulemusliku süsteemse võrgustikutöö? - Airiin Demir ................................................. 51

Mobiilne noorsootöö kui erinoorsootöö meetod Tallinna Kristiine ja Kesklinna linnaosade näitel - Annegrete Johanson ja Maris Raudam ...................................................... 52-53

Teine paneeldiskussioon ......................................................................................................................... 54-56

Seminari lõppsõnad ...................................................................................................................................... 57

Üldine tagasiside seminarile ................................................................................................................... 58-59

Seminari programm ...................................................................................................................................... 60

4

Noorsootöö ei ole, ja kindlasti

ei peakski olema, kohustatud

täitma ülisuuri ootusi. Tagasihoidlik

panus noorte inimeste ellu ei hoia

iseenesest ära kuritegelikku või muud

negatiivset riskikäitumist. Selline

käitumine on seotud palju laiemate

olukordadega noorte elus. Mida

noorsootöö teha saab, ja teebki, on uute

kogemuste, mõtete ja võrgustike kaudu

laiendada silmapiiri, jagada lootust,

anda enesekindlust, taastada usaldust,

pakkuda võimalusi ja luua erinevaid

sidemeid nii vaimselt kui füüsiliselt.

Peale häid noorsootöökogemusi

muutub kindlasti noorte mõtlemine ja

vahel ka käitumine. Noorsootöö kaudu

praktiliste võimaluste ja toetuse

pakkumine on esile toonud muutusi

noorte hoiakutes – nad on rohkem

valmis kaaluma uusi suundi oma elus. Aga

noorsootöö, isegi „erinoorsootöö“, saab

viia inimese ainult teatud piirini. Teised

avaliku sektori teenused ja erasektori

võimalused peavad noorte arengut

täiendavalt toetama ja tugevdama, et

see uus suund nende elus kestma jääks.

Howard Williamson, Euroopa noortepoliitika professor Glamorgani ülikoolis Walesis Suurbritannias. Noorsootööajakirjas MIHUS (5/2010)

5

noorsootöö võimalused riskioludes elavate noorte kaasamisel1

marju Lauristin on öelnud, et sel ajal kui lehepealkirjad juubeldavad sündimuse tõusu üle, kukub terve aastakäik noori ühiskonnast välja.

Eestis elas 2010. aastal 390 000 last ja noort vanuses 0-26 (29% Eesti elanikkonnast), sealhulgas ca 250 000 vanuses 0-17 (18% Eesti elanikkonnast). Neist 2050 on abivajajatena arvele võetud ja 460 last on perest eraldatud. Aasta jooksul vajas üle 10 000 lapse erinevate psüühiliste probleemide tõttu abi, sotsiaalministeeriumi andmetel oli 2533-le 0-19-aastasele lapsele 2011. aasta seisuga määratud psüühika- ja käitumishäirete tõttu puue. 24% 13-16-aastastest lastest on toime pannud vähemalt ühe õigusrikkumise (allikas: ISRD-2). Justiitsministeeriumi andmetel satub igal aastal alaealiste komisjoni ligi 4000 noort, 260 alaealist on kriminaalhoolduse all ja 554 kinnipeetavat on alla 25-aastased, kellest alaealisi 23. Iga neljas laps on kogenud koolis kiusamist (allikas: ISRD-2). Ka vaesusriskis elavate laste ja noorte arv püsib jätkuvalt kõrgel.

Lastekaitsespetsialistide arvates on probleemiks kehvad vanemlikud oskused. Ka vanemad ise tunnistavad, et ei tea, kuidas vanemana käituda ja kelle poole abi saamiseks pöörduda. Sotsiaalministeeriumi andmetel ütleb 25% vanematest koguni, et neil ei ole julgust abi otsida.

Olukorra tõsidust on märganud ka noorsootöötajad ning arutamaks selle üle, millised on noorsootöö võimalused riskioludes elavate noorte toetamiseks, korraldas sihtasutuse Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo 4.-5. oktoobril mobiilse noorsootöö seminari, kuhu tuli kokku 85 noortega töötavat spetsialisti üle Eesti. Seminar viidi ellu Euroopa Sotsiaalfondi ja Eesti Vabariigi programmi “Noorsootöö kvaliteedi arendamine” raames.

Noorsootöö osas, mis puudutab riskioludes elavaid ja probleemkäitumisega noori, Eestis veel ühist arusaama ja praktikat välja kujunenud ei ole. Mitmed noorsootöötajad tegelevad probleemidega üksinda, kaasates vaid neid osapooli, kelle olemasolust ja rollist ollakse teadlik. Teiste valdkondade poolt seni kasutamata noorsootöö potentsiaal noorte toetamiseks ning kaasamiseks annab põhjust antud teemal täiendavalt aru pidada, et jõuda selgusele ühtses visioonis tööks riskioludes elavate noortega ning otsida süsteemse lähenemise väljakujundamiseks inspiratsiooni nii kodu- kui välismaistest headest lahendustest.

1 Artikli lühendatud versioon ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö

Noorsootöö rolli riskioludes noorte toetamisel nähakse noortevaldkonnas viimastel aastatel aina enam. Võimalust võrgustikus võrdväärne partner olla, kelle toel lahendusteni jõutakse, kinnitavad head näited ja tulemused juba toimunud tegevustest. Eestis on suuremad algatused saanud alguse tänu ESF programmile “Noorsootöö kvaliteedi arendamine”, mille toel on ellu kutsutud nii MONO programm kui ka kohalike omavalitsuste pilootprogramm. MONO programmi eesmärk on viia Eesti noorsootöötajateni mobiilse noorsootöö meetod. Kohalike omavalitsuste pilootprogrammi eesmärgiks on rakendada noorsootöö potentsiaali ja võimalusi toetamaks kooliraskustega noori ja noori tööotsijaid – kaasata, jõustada, nõustada ning võimaldada uute teadmiste ja oskuste arengut läbi mitteformaalse õpikogemuse ja analüüsi. Eelmainitud tegevuste kõrval sai 2010. aastal Haridus- ja teadusministeeriumi, Eesti Noorsootöö Keskuse ja Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse ellu kutsutud mõttetalgud alaealiste komisjonide ja avatud noortekeskuste töötajate koostööks (HIROMANT: Head Ideed Riskinoorte Osalemiseks), et analüüsida, milline on tänane olukord riskinoorte mõjutusvahendite osas ning millised võiksid olla arenguvõimalused.

Noorsootöötajad täiendavad üha enam oma pädevusi, et riskioludes elavaid noori paremini toetada ning mõistavad, milline on noorsootöötaja roll teiste võrgustikuliikmete kõrval tegutsejana. Noorsootöö olulisust rõhutab ka UNICEFi eestvedamisel ja haridus- ja teadus-, justiits-, sotsiaal- ja siseministeeriumi toetusel ellu viidav “Kogukonnapõhise varajase märkamise ja sekkumise” programm. Programmi üks elluviijatest, Urmo Reitav, selgitab, et kuna noorsootöö ei ole seotud kindla ruumiga, vaid võimaldab tööd kõikjal, kus noored oma vaba aega veedavad, siis on noorsootöötaja teadlikkus noore ja ka kogukonna olukorrast väga laiapõhjaline. See avab ukse varajaseks sekkumiseks ja koostööks teiste organisatsioonide ja asutustega. Kohaliku omavalitsuse roll siinkohal on võtta aega oma kogukonna olukorra analüüsimiseks, vajaduste väljaselgitamiseks ning noorsootöö kui ühe olulise valdkonna tunnustamiseks ja võrgustikutöösse kaasamiseks. Nõmme linnaosa vanema Erki Korpi sõnul saab kohalik omavalitsus noorte jaoks väga palju ära teha, kui protsessi toetab ja suunab noorsootööd väärtustav omavalitsusjuht. “Kindlasti on selle töö edu aluseks koostöö omavalitsuse laste ja noortega töötavate spetsialistide vahel, kuid ka koostöö lapsevanematega,” lisas Korp. Riskioludes elavaid noori saavad aidata need, kes on nende lähedal ja kelle roll ei pruugi olla esmapilgul seotud probleemilahendusega, vaid pigem noore huvide ja tugevuste leidmise ning toetamisega, pakkudes samaaegselt ka võimalust otsida tekkinud probleemidest väljapääsu. Tervikliku võrgustiku noorte väljakutsetega tegutsemiseks saab luua just kohalik omavalitsus, kaasates kõiki spetsialiste, kes noorega kokku puutuvad.

6

Lisaks eelnevale on loomisel “Laste ja perede arengukava 2012–2020”, mille peaeesmärgiks on laste ja perede heaolu suurendamine ning elukvaliteedi tõstmine ja milles on oma roll ka noorsootööl, eriti laste osalusvõimaluste loomisel ja selleks vajalike pädevuste väljaarendamisel. Arendamisel on ka sotsiaal-, haridus- ja teadus- ning justiitsministeeriumi ühine programm “Riskilaste ja -noorte heaolu” (2012–2016), mis tõotab kujuneda Eesti ajaloo suurimaks riiklikult heakskiidetud välistoetuseks riskilaste ja -noorte heaolu sisulisel parandamisel ja süsteemseks valdkonnaüleseks koostööprogrammiks. Programmi tegevused on suunatud nii esmasele ennetusele kui ka juba riskirühma sattunud lastele ja nende lähivõrgustikule.

Mobiilset noorsootööd nähakse ühe võimaliku lahendusena ka näiteks Soomes ja Saksamaal. Soomes, kus peamiseks riskinoorte sihtgrupiks on noored, kes ei omanda haridust ega ole aktiivsed tööturul, alustati mobiilse noorsootöö praktikaga 2007. aastal. Eesmärgiks oli jõuda noorteni neile vastuvõetava lähenemisega ja sealt edasi leida koos noorega võrgustikus vajalikke teenuseid ja toetavaid tegevusi. Oluliseks elemendiks oli noorte vabatahtlik osalus pakutavates tegevustes ja nõustamises. Saksamaa mobiilse noorsootöö praktika on võetud

aluseks Eesti vastava valdkonna arendamisel. Sealne mobiilne noorsootöö on orienteeritud kogukonnatööle ehk siis vastutus noore inimese eest on tervel kogukonnal. Enne töö alustamist analüüsitakse sotsiaalruumi ehk uuritakse välja, millise kogukonnaga on täpselt tegemist. Noorsootöötaja püüab saavutada usalduslikku suhet noortega, kes ei näe enam oma olukorrast väljapääsu ega usu sellesse, et täiskasvanud neid aidata saavad. Saksamaa praktika rõhutab ka mitteformaalse õppimise keskkonna väärtust, kuna usaldust saab luua vaid keskkonnas, kus noor osaleb vabatahtlikult ja kus õppimine toimub läbi tegevuste ning on seotud huvipakkuvate ja noore tugevusi rõhutavate elementidega.

Nii peaks ka Eestis noorsootöö riskioludes elavate noortega kujunema süsteemseks lähenemiseks, millesse panustavad noorsootöötajad toimivad tihedas koostöös nii lapsevanemate kui erialaspetsialistide (nt õpetajad, lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad) ja asutustega, kes noorte heaolu ja arengu soodustamise eest vastutavad.

Järgnev seminari kokkuvõte on nii neile, kes seminaril osalesid, et oma mõtteid värskendada kui ka neile, kes seminarist osa ei saanud, kuid kelle töös leidub potentsiaali tööks riskioludes elavate noortega.

Head lugemist ja kaasamõtlemist!

Reet Kost ja Marit Kannelmäe-Geerts

SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo

7

8

Seminar “mobiilne noorsootöö riskioludes elavate noortega” toimus Tallinnas 04.-05.10.2011 ning selle kutsus ellu SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo ESF programmi “Noorsootöö kvaliteedi arendamine” raames.

Seminari taust ja eesmärgid

Noorsootöö riskioludes elavate ja/või probleemkäitumisega noortega on teema, millest on Eestis palju räägitud, ent ühtset arusaama ega praktikat antud valdkonnas veel kujunenud pole. Seni kasutamata noorsootöö potentsiaal noorte toetamiseks ning kaasamiseks andis põhjust antud teemal täiendavalt aru pidada, et jõuda selgusele ühtses visioonis tööks riskioludes elavate noortega ning otsida süsteemse lähenemise väljakujundamiseks inspiratsiooni nii kodu- kui välismaistest toimivatest lahendustest.

Seminari eesmärgiks oli tõsta osalejate teadlikkust:

noorsootöö rollist ja võimalustest riskioludes elavate ja/või probleemkäitumisega noorte kaasamisel; •

mobiilse noorsootöö eesmärgist, printsiipidest ja meetoditest (sh otsiv noorsootöö ja kogukonnatöö • rahvusvahelises praktikas);

ootustest noorsootöötajate pädevustele antud sihtgrupiga töötamiseks ja nende pädevuste arendamisele. •

Seminari sihtgrupp

Seminarile olid oodatud osalema riskioludes elavate ja/või probleemkäitumisega laste ja noortega töötavad inimesed, kes soovisid leida oma töös enam jätkusuutlikke lahendusi noorte kaasamiseks ning toetamiseks muuhulga s noorsootöö kaudu. Seejuures oli seminar avatud noorsootöötajatele, noorsootöö sidusvaldkondade spetsialistidele ja paljudele teistele, kes töötavad noortega ja noorte heaks – kokku umbes 60 inimesele üle Eesti. Seminarile oodati noortevaldkonna ja sellega lähedalt seotud valdkondade (sh riigitasandi ja KOV) otsustajaid ja võtmeorganisatsioonide esindajaid, et toetada strateegilisemaid arenguid riskioludes elavate ja/või probleemkäitumisega noorte kaasamiseks ja toetamiseks Eestis.

9

10

mobiilse noorsootöö mõistest

Enne seminari sisu juurde asumist kaardistame mobiilse noorsootöö mõiste. Eestisse jõudis mobiilse noorsootöö mõiste Tallinna Laste Turvakeskuse ja ISMO (International Society for Mobile Youth Work) koostööprojekti raames 2005. –2006. aastal, kui Tallinnas toimusid kolm mobiilse noorsootöö seminari, millest võtsid osa riskinoortega tegelevad spetsialistid üle Eesti. Nendel seminaridel olid koolitajateks praktikud Saksamaalt, kes tutvustasid mobiilse noorsootöö kontseptsiooni. (Johanson, 2010) Seetõttu põhinevad esmased definitsioonid, mida Eesti noorsootöös kasutatakse, peamiselt sealsele praktikale.

mobiilse noorsootöö kontseptsioon on ühiskonnale ja kogukonnale orienteeritud avatud noorsootöö ja sotsiaaltöö käsitlusstrateegia. Mobiilne noorsootöö on sotsiaalpedagoogiline kontseptsioon, mis on keskendunud noorte eluolukorra parandamisele. See on ühest küljest noori otsiv, kuid ka grupi- ja sotsiaalruumilise nõustamise mudel. Mobiilne noorsootöö on suunatud eelkõige nendele riskikäitumisega noortele, kes traditsiooniliste asutuste või avatud noorsootöö pakutavate teenusteni ei jõua ja tihti sealt ka välja heidetakse (Kampermann, Wittmann 2006, 25). (Johanson, 2011)2 Professor Walther Spechti arendatud mobiilse noorsootöö kontseptsioonis mängivad keskset rolli neli töömeetodit: tänavatöö, individuaalne töö, grupitöö ja kogukonnatöö. Kusjuures kõik need meetodid on üksteisega läbi põimunud. Mobiilse noorsootöö esmaseks tööpiirkonnaks on nö noorte “tegutsemise ala”, kus nad oma vaba aega veedavad – näiteks tänavad, pargid, kaubanduskeskused, keldrid, mänguplatsid jne. Oluline on tööd teha kogu noortegrupiga, mitte vaid üksikindiviididega. Mobiilne noorsootöö lähtub ka põhimõttest, et noored on ressurss. Tehtava töö eelduseks on lähenemine, et igal inimesel, nii ka noorel, on potentsiaali ja ressursse arenguks. Mobiilsed noorsootöötajad ei keskendu mitte noorte puudustele, vaid nende positiivsetele külgedele ning püüavad noori suunata teistsugusele käitumisele ning tegevusviisile neid toetades ja erinevaid alternatiive pakkudes. Noortegrupid on sealjuures oluline ressurss, mis omakorda võimaldab sotsiaalset õppimist. (Johanson, 2010).3

2 Johanson, Annegrete. Magistritöö. Mobiilne noorsootöö kui erinoorsootöö meetod: selle rakendamise vajalikkus ja võimalikkus töös riskinoortega Eestis Tallinna näitel. 2011 3 Johanson, Annegrete. MIHUS nr 5. Mobiilne noorsootöö kui erinoorsootöö meetod. 2010 http://www.mitteformaalne.ee/mihus

11

12

Seminarist sisuliselt, ülevaatlikult ja kokkuvõtvalt

04.10.2011

noorte kogemused ja mõtted

Lähtudes põhimõttest “mitte midagi meist, ilma meieta”, alustasid seminari kaks Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse toel üleskasvanud noort – Aleksei ja Anatoli. Õigesse meeleollu ja noortega ühele lainele saamiseks kutsume ka teid esmalt kuulama Aleksei mõtteid oma elust ja Anatoli esitatud kaht laulu, mille leiate Euroopa Noored Telepurgist: http://euroopa.noored.ee/telepurk/1320751721/Mobiilse-noorsoot-seminar.-Anatoli-ja-Aleksei.-2011

Aleksei räägitud lugu meenutab tsitaati, mis on võetud Annegrete Johansoni magistritöö raames tehtud ekspertintervjuudest: “Väike Prints ütles, et kui sa taltsutad roosi, siis sa ka vastutad tema eest. See tähendab, et kui mina kui spetsialist lähen noore sotsiaalruumi, võtan temaga kontakti, loon usaldusliku suhte, siis ma ka vastutan selle eest. Kui mul puudub erialane ettevalmistus, siis ma ei ole pädev seda tegema. Ma ei saa võtta vastutust, kui mul puuduvad teadmised, ma ei saa võtta ka kohustust. /.../“. (Johanson, 2011)

esimene paneeldiskussioon4

Paneeldiskussioon kutsus eksperdid arutama järgnevate küsimuste üle: milline on mobiilse noorsootöö roll ja potentsiaal eestis? kellele, milleks ja millist mobiilset noorsootööd eestis vaja on? kes seda tegema peaks?

Diskussioonis osalesid:

kadi ilves (HTM-i noorteosakond)

mati Sinisaar (Peeteli sotsiaalkeskus)

erki korp (Nõmme linnaosavalitsus)

anne õuemaa (Tartu LV kultuuriosakonna noorsooteenistus)

anu Leps (justiitsministeerium)

riskioludes elavate noorte olukorra kirjeldamisega alustas paneeldiskussioonis Anu Leps, kes rõhutas, et kuigi tema toob välja õigusrikkujaid puudutava statistika, siis peab meeles pidama, et kõik riskioludes elavad noored ei ole kindlasti õigusrikkujad. Eestis on umbes 1800 alaealist õigusrikkujat, kellel on kriminaalmenetlus seljataga. Uuringutest on selgunud, et noorte hulgas on õigusrikkumised üsna sagedased – ligi veerand noortest on õigusrikkumise toime pannud. See statistika pärineb uuringutest, mida viiakse läbi iga viie aasta tagant noorte enesehindamise küsitlusena. Seal uuritakse kui palju noori on pannud toime õigusrikkumise; millised on nende suhted vanemate ja eakaaslastega jpm. Alaealisi kinnipeetavaid on Eestis hetkel 23, kuni 25-aastaseid noori on üle 500. Nende hulgas on nii esmakordseid kui ka korduvrikkujaid. Paljudele noortele määratakse mõjutusvahend läbi alaealiste komisjoni.5

Kadi Ilves toob diskussiooni ka alaealiste komisjoni (AK) statistika. 2010. aastal tegeles AK 2700 juhtumiga. See arv on võrreldes 2009. aastaga oluliselt langenud. Nendest juhtumitest on umbes 60% puhul tegemist noortega, kes ei ole süüealised ehk on nooremad kui 14-aastased. Nemad ei ole alaealised õigusrikkujad, kuna nende puhul ei tohi toimuda menetlust. AK statistika langeb osaliselt seetõttu, et noorte arv langeb, kuid mitte ainult. Kadi Ilves toob vestlusesse sisse ka termini “moraalipaanika”, mis toob kaasa noorte käitumise kriminaliseerimise.

4 Paneeldiskussiooni kokkuvõte põhineb seminari kokkuvõtte koostaja märkmetel.5 Statistika on aktuaalne seminari toimumishetkel.

13

Noorte käitumise kriminaliseerimine ja aktiivne tegutsemine nende eemalepeletamiseks avalikust (linna)ruumist on tihedas seoses moraalipaanikaga. Selline hirm luuakse üksikute tõsiste kuriteojuhtumite ja statistika pinnal, mis sobivad hästi massimeedia müüginumbrite suurendamiseks. Tekkiva paanika näol on tegemist suletud ringiga, sest noorte tõrjumine äärelinnadesse ja muudesse potentsiaalselt ohtlikesse piirkondadesse loob olukorra, kus nad võivad kergesti sattuda kuritegevuse ohvriks või ise selles osalema hakata, toites ja õigustades niimoodi hirmu jätkumist, tõdeb Jock Young (1999).6

Kadi Ilves toob arutluses välja ka tõdemuse, et riskioludes elavatest noortest rääkides peab mõtestama selle termini tähenduse. Riskioludes elavad noored ei ole homogeenne, kindlate ühiste tunnustega grupp. Üks element võib olla õigusrikkumine, aga samas võib see risk jääda tähelepanuta – vanemate ja teiste täiskasvanute poolt märkamata. Need põhjused võivad olla seotud sama riskiga või üks võib viia teiseni, aga samas ei pruugi see nii olla. Riskinoorte hulka kuuluvad ka haridusliku erivajadusega lapsed või siis nn positiivses riskis olevad lapsed, ehk siis andekad lapsed, kellest võib ilma piisava tähelepanuta saada riskinoored. Tähtis on teada, et keskmist riskinoort ei ole olemas. Hiljem toob Kadi Ilves arutelusse ka mõiste NEET (ingl. k. not in education employment or training) ehk siis noored, kes ei ole seotud hariduse omandamise, tööga ega ka lühiajalise koolitusega. See grupp noori on HTM-i kõrgendatud tähelepanu all. Sageli on need noored, kelle haridustee lõppeb põhikoolis ja nad jäävad seetõttu ühiskonna jaoks nähtamatuks.

Anne Õuemaa täiendab, et üks põhjus, miks lapseea sotsioloogia loodi on see, et Lääne ühiskond on nõnda keeruline, et alaealisena toime tulla ongi üks suur risk. Kadi Ilves lisab, et noore määratlemine riskioludes elavaks nooreks peab olema läbimõeldud ja kaalutletud. Probleemide jätkumisele või täienemisele võib kaasa aidata noore probleemseks määratlemine ja mida varem see toimub, seda rohkem võib see noort mõjutada ja probleeme juurde tekitada.

Erki Korp tuleb tagasi riskioludes noorte olukorra ja statistika juurde. Rõhutades, et praegune AK süsteem koosneb küll inimestest, kes on noortest ja nende muredest huvitatud, kuid võimalus midagi muuta on väike. Vajadus on üle-eestilise võrgustiku järele. Noorte vägivald ja hoolimatus ühiskonnas kasvab ja noorte käitumine muutub aina nooremalt vägivaldseks. Mõjutusvahendite valik peaks olema suurem ja vastama sellele, mis noortel vaja on. Lisaks on katmata üle 18-aastaste tugisüsteemid. Need tähelepanekud on suunatud nii lastekaitsele, sotsiaaltööle kui ka noorsootööle.

Kuidas märgata probleemi võimalikult vara ja kes peaks sellega tegelema?

Esmased reaktsioonid märkamist ja tegutsemist sisaldavale küsimusele on paneelis seotud teiste riikide näidetega. Mati Sinisaar toob välja Peeteli sotsiaalkeskuse kujunemise näite, mis on rajatud paljuski Soomest õpitud kogemustele. Erki Korp illustreerib kogukonna hoolimist näitega Soomest Espoo linnast 2002.-2003. aastal, kus linnapea tundis muret, mis kell tema linna noored magama lähevad. Erki tõstatab küsimuse, kui palju Eestis selle pärast muretsetakse?

Anne Õuemaa toob sisse noortevaldkonna, öeldes et talle tundub, et noorsootöötajad soovivad kõiki probleeme ise lahendada, kuigi pigem on selliste probleemide leevendamiseks oluline võrgustikutöö. Märkama peavad need, kes noortega kõige rohkem kokku puutuvad: perearst, kooliõpetaja, lasteaiaõpetaja, noorsootöötaja jt. Kõigi laste ja noortega töötavate inimeste ettevalmistus peab sisaldama seda, mis annab neile pädevused riskides olevat last märgata. Lisaks on küsimus ka vastutuses – kes märkab ja kes tunneb vastutust, et ta peab märkama. Hetkel puudub selge süsteem, mis saab edasi peale märkamist, kuhu saab edasi pöörduda, sest märgatakse ikka ja noorte toetamiseks tegutsetakse ka. Kui probleemid, mida märgatakse on keerulised, siis on vaja koostööd teiste spetsialistidega. Erki Korp illustreerib võrgustikutööd Tallinnas toimiva partnerlusprogrammiga “Riskilaps”7, mille kaudu on leitud nii vajalik rahastus kui ka uued teenused.

Kuidas ja kes peaks midagi tegema, et võimalikult vara märgata?

Anu Leps toob välja, et mida ja kuidas märgata sõltub spetsialistide (sotsiaaltöötaja, huvijuht, lastekaitsetöötaja jt) pädevusest ja nende koolitusest. Lisaks kuuluvad lapse igapäevasesse elukooslusesse ka vanemad. Sotsiaalministeeriumi uuring toob välja, et vanemad ei tea, kuidas käituda. Koostöö kogukondades taandub sellele, kas inimesed suhtlevad omavahel ja kas on kokku lepitud kes, mida ja millal teeb. Praeguse halduskorralduse alusel on selliste protsesside

6 Taustaanalüüs kurikalduvuslike noorte kohtlemise poliitikale. HTM, 2011 7 „Riskilaps“ ümarlaua tööst võtavad osa linnaosade sotsiaalhoolekande osakondade juhatajad, päeva- ja nõustamiskeskused ja lastekaitsetöötajad, Tallinna Sotsiaal-ja Tervishoiuameti, Tallinna lastekodu ja lastehaigla esindajad, erinevate prefektuuride politseiametnikud, Tallinna varjupaigad, Peeteli Sotsiaalkeskus, Päevakeskus Tähetorn, Eluliin, MTÜ Caritas, Tallinna Sotsiaaltöö-keskus, osalema kutsutakse ka Sotsiaalministeeriumi esindaja.

14

eestvedajaks kohalik omavalitsus koostöös mittetulundussektoriga. Vastutuse tegutseda peab võtma see, kes esimesena märkab. Oluline on, et teatepulka võib ja peab vajadusel edasi andma. Kadi Ilves lisab, et vastutuse peab võtma iga täiskasvanu. Laste ja noorte probleemide märkamine ei ole ainult spetsialistide pärusmaa ja seda ütleb ka lastekaitse seadus – abivajavast lapsest teatamine on iga kodaniku kohustus. Kitsaskohaks on see, et seadusel ei ole rakendusakte ja sanktsioone määratlemaks, mis toimub siis, kui ei teatata. Eestis ei tohiks tekitada üleprofessionaliseerumisega kaasnevaid riske, mida teevad mitmed teised riigid. Inimesed lähevad abivajavast lapsest mööda, sest teatakse, et sekkuma peab spetsialist ja mitte tavaline kodanik.

Soome ekspert Erik Häggman toob välja noorte põhilise mure, milleks on see, et keegi ei usalda, kuula ega aita neid. Erik tõstatab taaskord küsimuse, kes vastutab? Kadi Ilves tunneb Erik Häggmani küsimuses ära enda Tartus läbi viidud uurimuse. Uurimuse järelduseks oli see, et suurel osal noortel ei ole täiskasvanuid, kes võtaks vastutuse. Vastutuse võtmine ei ole aga kaasasündinud omadus, seda saab õppida. Kuid kui noore ümber vastavaid eeskujusid ei ole, siis kust ta vastutust õpib?

Mida on tänaseks tehtud?

Anu Leps nimetab, et üks, mis hästi toimib, on alaealiste menetluste süsteem, milles jälgitakse, et need ei kestaks üle nelja kuu. Hetkel on keskmine menetlus kolm kuud. Oluline on, et lapsest või noorest ei saaks teistkordset ohvrit. Olemas on head võimalused alaealiste ülekuulamiseks ja videomaterjalide koostamiseks. Seadus on muudetud nõnda, et menetlus oleks lapsesõbralikum. Ka ohvrite ülekuulamine toimub nõnda, et nad ei saaks rohkem kannatada. Karistuste hulgas on alternatiivseid lahendusi, näiteks ühiskondlikult kasulik töö jms. Oluline on, et süsteemis töötaksid inimesed, kes oskavad alaealistega suhelda, selleks on näiteks politseis eraldi lastekaitse teenistus. Kriminaalhoolduses eraldi inimesi tööks alaealistega ei koolitata, kuna noori on vähe ja spetsialistid on sotsiaaltöö haridusega. Samas, Viru vanglas, kus on alaealiste osakond, on eraldi haridusega inimesed. Justiitsministeerium saab ka töötada selle nimel, et tavainimesed märkaksid ja võtaksid vastutuse.8 Ministeeriumi fookus on suunatud sellele, kuidas kogukonnas varajast märkamist ja sekkumist ellu viia. Probleemidega lastest rääkides on kitsaskohaks see, et ei vaadata põhjuseid ja ei kavandata edasisi tegevusi – süsteemne ennetustegevus peaks analüüsima nii hetkeolukorda kui mõtlema ka kümme aastat edasi.

Mati Sinisaar kirjeldab Peeteli kiriku kujunemist sotsiaalkeskuseks. Töö algas sellest, et Koplis elavatele tänavalastele viidi toidupakke. Kontakt lastega tekkis vaid selle põhjal, et neil oli süüa vaja. Toidu toomisest sai regulaarne tegevus. Peale toidu viimise kujunesid esimesteks ühisteks tegevusteks looduses ja ekskursioonidel käimine. Peeteli kirikust lastele sobiva peavarju ehitamise nimel andsid oma panuse töötud noormehed. Aasta aega tehti tänavatööd ja peale seda avati päevakeskus. Pelgalt tänavatööst ei piisanud, et tulemuseni jõuda. Tänavatöö tulemusel ei läinud lapsed siiski kooli, kuna nende elustiil püsis sama. Kooli minemise kokkulepe saadi noortega vaid siis kui anti neile võimalus kirikus magada.

Anne Õuemaa kirjeldab tulemuslikke tegusid Tartus. Noorsootöö üheks oluliseks aluseks on, et see aitab noortel oma andeid avastada ja toetab nende annete avanemist, mis koolis avanenud ei ole. Noortel on huvid ja neil on, mida meile näidata. Ei saa piirduda vaid eesmärgiga, et noortel oleks kõht täis, vaid seejärel peab hakkama tegelema ka noorte annetega. Tartu noorsootöös propageeritakse seda mõtet, et avatud noorsootöö on avatud ka neile, kellel puudub harjumus käitumisreegleid järgida. Avatud noorsootöö on nende noorte jaoks ideaalne meetod. Kui 1999. aastal olid mittetulundusühingud, kes tõid noori noortekeskustesse, siis nüüd muutub noorsootöö avatumaks ja liigub ise tänavale. Noortekeskused kolivad suveks välja – liigutakse ühest linnaosast teise, et jõuda nendeni, kes ise sinna ei tule. Noorsootöö peab muutuma veelgi mobiilsemaks. Hea on see, et noorsootöötajad on uudishimulikud, osalevad MONO programmis ja see tekitab võimaluse midagi koos teha ja võrgustikku luua.

Erki Korp toob Nõmme näitel välja, et ka tavakodanike ja peredega tuleb tööd teha, kuna kui mõni aasta tagasi algas “Trumm-It” projekt, siis ütlesid noorsootöötajad esmalt, et riskinoori ei tohi noortekeskusesse tuua, kuna noortekeskuste maine uuring tõi välja, et see rikub mainet.

Kadi Ilves tunnustab selliste näidete esiletoomist, kuna need toovad välja kitsaskohad, kuhu ei ole suunatud piisavalt ressurssi. HTM-i tegevustest võib mainida esmalt seda, et minister on ütelnud välja, et riskinoored on prioriteet. Positiivsena on mõjunud ka ESF-i rahastuse suunamine noorsootöösse, toimetuleku tegevuskava noortele ja Euroopa majanduspiirkonna finantsmehhanismi toetus riskinoortele.

8 Näiteks kuriteoennetuse veeb: http://www.kuriteoennetus.ee

15

Tallinna lastekodus töötav Siilas Kask toob välja, et praktikas toimub tihti sotsiaaltöö ja noorsootöö vastandamine. Kadi Ilves rõhutab, et Eestis on asjakohatu rääkida sotsiaaltöö ja noorsootöö noorte sihtgruppidest eraldi – need on ühed ja samad noored ning noorte arv Eestis on väga väike. Ka teised paneeldiskussioonis osalejad toetavad seda mõtet ja lisavad, et ei ole oluline, kes noort enne märkab. Samuti ei ole eraldi avaliku ja erasektori noori või vene keelt kõnelevaid noori ja eesti noori – kõik on Eesti vabariigis elavad lapsed/noored.

Milliseks peaks noorsootöö kujunema?

Paneeldiskussioonis osalejate nägemus noorsootöö tulevikust on esmalt seotud avatud ja uuendusmeelse noorsootöötajaga. Noorsootöö on nii lai valdkond, et kõigil on kuhugi panustada. Mati Sinisaar paneb südamele, et kohti, kus noored oma põhivajadused rahuldatud saavad, on liiga vähe. Noortele pakutav abi peab olema pikaajaline ja projektipõhine töö võib valusalt kätte maksta, kuna peale lühiajalist toetavas keskkonnas viibimist läheb noor tagasi oma keskkonda. Lisaks peab igal noorel olema nägu, nimi ja vastutaja. Nii mobiilne noorsootöö kui ka muud tegevused peavad olema süsteemsed, kohaliku omavalitsuse poolt koordineeritud ja riigi poolt toetatud. Oluline on, et noorsootöötajaid koolitavad asutused ning koolitajad peavad oma õppekavad läbi mõtlema, et oleks tagatud nii erialane kui ka isikuline ettevalmistus. Erki Korp rõhutab, et asumis peavad olema kohad, kuhu noored saavad minna ja noorte jaoks peab olema tagatud piisav inimressurss. Lisaks peab mõtlema sihtgrupile vanuses 18-26 – millised on nende noorte võimalused? Kadi Ilves tõdeb lõpetuseks, et noorsootöö ei ole asi iseeneses. Noorsootöö on võimalik ainult siis, kui on noori. Lähtuma ei pea mitte keskmistest noortest, vaid Eestis elavatest noortest.

Publiku hulgast kõlab paneeldiskussiooni lõpetuseks meeldetuletus, et noortele tuleb anda armastust: “Armastust ei saa anda tõsise näoga, vaid naeratava näoga. Armastuse andmine on selle näitamine, mitte ainult ütlemine.”

Paneeldiskussiooni video leiad Euroopa Noored Telepurgist: http://euroopa.noored.ee/telepurk/1323857598/I-paneeldiskussioon-mobiilse-noorsoot-seminarilt.-2011

Osalejate arusaam, kogemused ja väljakutsed mobiilses noorsootöös

hinnangute andmine ja eelarvamused, me ei süüvi sellesse, kes noor tegelikult on (näiteks: noor suitsetab, • järelikult ei käi koolis ja teeb pätti);

võrgustikutööle keskendumine – me ei tohiks tegeleda ainult tulekahjude kustutamisega, vaid peaksime neid • ennetama;

koostöö kooli ja vanematega;•

ühiskondlike hoiakute ja teadlikkuse küsimus – kui palju tavakodanik teab, keda ja kuidas teavitada; •

ühiskonnas on palju hoolimatust, isegi kui märgatakse, siis sellest ei anta teada;•

võrgustikutöö – erinevate laste hoolekandega tegelevate ametnike koostöö. Puudub info, ei teata neid • ameteid, kes seal võrgustikus peaks olema;

KOV-i rohujuuretasandi ennetamine ja märkamine;•

sotsiaaltöötajate, noorsootöötajate ja haridustöötajate koostöö ühise eesmärgi nimel;•

mõistmine, et noored on meie ühine teema;•

noortega töötavate inimeste töötsükkel 24 tundi – kuidas see ajaraam katta ja kuidas tagada vahetustega töö;•

usaldusväärsuse äratamine noores – kuidas saada noorega kontakti, kuidas teda aidata ja motiveerida;•

vanemate harimine – koolist peaks algama haridus, kuidas olla tulevikus lapsevanem;•

ressursside jaotamine – nii raha- kui inimressurss.•

16

mobiilse noorsootöö eesmärgid, printsiibid ja meetodid rahvusvahelises praktikas

Professor Walther Spechti ettekande eestikeelne kokkuvõte.

Eestiga seob Walther Spechti koostöö Erki Korpiga. Mõlemad kuuluvad Euroopa tänavalaste võrgustikku ja rahvusvahelisse mobiilse noorsootöö organisatsiooni ISMO. Selle organisatsiooni põhieesmärk on leida lahendusi, kuidas riskioludes elavaid noori aidata. Walther Spechti enda noorsootöökogemus on alguse saanud skautlusest. Tal on töökogemus sotsiaaltöötajana ja lisaks on ta teinud ka diakoonia tegevusi tänavatöös. Mobiilse noorsootöö teemaga jätkas Specht ka peale praktilise töö lõpetamist. Sihtgrupid, kelle tegevused ja toetamine talle huvi pakkusid olid narkosõltlased, gängidega seotud noored, immigrandi taustaga noored, paremäärmuslased jt. Huvipakkuvaks teemaks oli küsimus, miks mobiilne noorsootöö nõnda hästi toimib. Poliitikud vajavad tõestuseks kontseptsioone ja teadusele põhinevaid praktikaid, mida lahendusena kasutada.

2008. aasta sümpoosiumil moodustati Euroopa mobiilse noorsootöö võrgustik, kuhu on ka praegu kõik teemast huvitatud osalema oodatud. Teemaga peavad olema seotud nii praktikud, uurijad kui ka otsustajad.

Saksakeelse mobiilse noorsootööga käib kaasas mõiste “Informelle Bildungsangebote auf der Straße” ehk informaalne/mitteformaalne9 õppimine tänaval. Mobiilsest noorsootööst rääkides on oluline välja tuua mitteformaalse õppimise olulisus ja erinevus formaalharidusest. Tähtis on teada, milles seisneb mitteformaalse õppimise väärtus ja olulisus noortele. Üks aspekt on kindlasti vabatahtlikkus. Kooli peab noor minema, isegi kui tema mõtted ja kogemused on väljaspool kooli. Mitteformaalse õppimise väärtus põhinebki vabatahtlikkusel. Mobiilne noorsootöö on professionaalne viis väljendada hoolimist ja armastust (inglise keeles professional concept of love).

9 Eri keeltes kasutatakse mitteformaalse õppimise terminina ka informaalset õppimist. Seejuures mõeldakse õppimisprotsessi, mis on eesmärgistatud ja võetakse ette vabatahtlikult, sooviga ennast arendada väljaspool formaalharidust.

17

Mobiilse noorsootöö sihtgrupp

Mobiilse noorsootöö sihtgrupiks on noored, kes vajavad vastutustunde õppimiseks toetust. Riskioludes elavatele noortele on seda raske õpetada, kuna nende sotsiaalne kontekst on sageli tänav, kus saab hakkama olles karm ja hoolimatu. Näiteks paremäärmuslikke sümboleid kandvad noored tajuvad neid tähiseid kui eeskuju. Nad soovivad samuti olla karmid tegijad, nad soovivad, et avalikkus neid kardaks. Noored vajavad sümboleid, mis seda mõtteviisi esindaks.

Riigiti on olukord erinev, aga põhivajadus on riskioludes elavatel noortel sama – esmalt tuleb tagada toit. Noored on tänulikud turvalise koha, toidu, riiete eest. Kuna noortel on põhivajadused rahuldamata ja neil on puudu lihtsatest asjadest, mille võimaldamine teeb nende olukorra palju paremaks, siis tekitab see situatsiooni, kus paljudes riikides on kasutusel praktikad, mis rahuldavadki pelgalt esmavajadusi. Kuna see toimib ja noored on rahul, siis ei näe praktikud vajadust oma meetodeid muuta. Näiteks on Venemaal Siberis asenduskodu, mis näeb välja nagu noorte vangla. Kuna noored tunnevad ennast seal paremini kui tänaval, neil on turvaline ja neil on toitu, siis ei nähta põhjust seda süsteemi muuta.

Riskioludes elavate noorte keeruline olukord tuleneb:

vaesusest;•

koolikatkestamisest;•

töötusest;•

purunenud kodudest;•

kodutusest;•

vangistusest;•

näljast;•

narkosõltuvusest;•

terviseprobleemidest (HIV, suguhaigused). •

Tänavalapsi on tänapäeval peaaegu kõikides maailma piirkondades. Mõiste “tänavalaps” vihjab seejuures tunnusjoonte homogeensusele, mida aga uurimine ei kinnita. See kehtib nii näitajate suhtes, mis puudutavad elutingimusi, kultuurilist miljööd ja “karjääri”, mida lapsed oma tänavasotsialisatsioonis läbivad kui ka vastavalt näidatavaid elutingimusi ja eluga toimetuleku vorme. Ühinenud Rahvaste Lasteabi organisatsioonis mõistetakse tänavalasete all noori inimesi vanuses kuni 18 eluaastat, kelle jaoks tänav, sõna laiemas mõttes, on saanud keskseks eluruumiks ja kellel puudub vastav kaitse. Sõna “tänav” hõlmab siinkohal mahajäetud ja lagunenud hooneid või kortereid. (Specht10)

Pikaajaline kogemus mobiilses noorsootöös ohustatud laste ja noortega, kelle jaoks tänav oli, või on, tähtis sotsialiseerumise koht, soovitab järgida üht Euroopa kontekstis kõige kasutamiskõlblikumat definitsiooni: “Tänavalapsed on alla 18-aastased lapsed, kes elavad lühemat või pikemat aega tänavamiljöös. Need lapsed liiguvad ühest kohast teise ja neil on oma samaealiste grupp või muud kontaktid tänaval. Ametlikult on nende laste aadressiks kas nende vanemate või mõne sotsiaalasutuse aadress. Ülimalt oluline on seejuures, et neil on väike või üldse puuduv kontakt kõigi nende isikutega, kes nende eest vastutavad, nagu täiskasvanud, vanemad, koolide esindajad, noorsooabiasutused ja sotsiaalteenistused (Council of Europe 1994:23). (Specht)

20% tänavalasteks loetavatest noortest on täielikult kodutud, suurem osa veedab enamuse nädalast tänaval, kuid neil on olemas kontakt oma perega. On ka riike, kus noortel ei ole üldse aadressi, nad ei kuulu kusagile, mistõttu neil puudub juriidiline identiteet.

Üldiselt tuleb öelda, et tänavalapsed otsivad pärast kogetud tõrjutust, ükskõiksust ja jõhkrat ekspluateerimist, vägivalda, võrgutamist ja ühiskonnast väljatõrjumist enda ellujäämiseks tihti meeleheitlikke väljapääsuteid narkootikumide tarbimises, vargustes, prostitutsioonis, vägivallas ja narkootikumidega kaubitsemises. Paljud

10 Seminari toetavad kirjalikud materjalid: Walther Specht „Mobiilne noorsootöö Euroopas“ ja „Social-pedagogical development of functional equivalents as a key concept of Mobile Youth work“

18

tänavalapsed peavad tegema alamakstud ränka tööd. Kampades ja tänavajõukudes loovad nad endale tihti perekonna aseaine, füüsilise ja emotsionaalse pelgupaiga, ellujäämissüsteemi, mis tagab kindluse ja kaitse – midagi, mille puudumist on nad oma senises elus tihti kibedalt kahetsenud. Ühesõnaga, nad elavad kas üksi või kampades. Tihti on nad alatoidetud, nende tervislik seisukord on halb või kannatavad nad sünnist saati nälga. Neil on puudu sõbralikust suhtumisest, et keegi nende vastu huvi tunneks, neid ära kuulaks, kindlusetundest, kasvatusest ja haridusest – ning eelkõige armastusest. (Specht)

Kes võtab vastutuse?

Me ei saa lasta noortel tänavatel olla, keegi peab võtma vastu-tuse ja nad sealt ära tooma – see on keskne mobiilse noorsootöö põhimõte – minna sinna, kus on noored. Seejärel on küsimuseks, mis meil neile pakkuda on. Sihtgrupiga, millest räägime, on keeru- line töötada, kuna noorsootöötajaid ei soovita, neid isegi tõrjutak-se. Seetõttu on oluline koolitus, et noorsootöötajast ei saaks noorte-grupi ohver. Plaanides noorsootöö projekte, tuleb leida inimesed ja asutused, kes ütlevad, et soovivad leida erineva lähenemise, kuidas nende noortega tegeleda.

Ühiskonna valdavad reaktsioonid riskioludes elavate noorte suhtes:

abi või kontroll – professionaalne lähenemine on nende kahe vahel. Riskioludes elavate noortega tekkinud • probleemidele on esimene reaktsioon alati kontroll;

hoolimine või tõrjutus – kaasatus on uus kontseptsioon, mis toob endaga kaasa võrdse kohtlemise;•

tõrjutus formaalsest haridussüsteemist – kuna noored ei saa oma tausta tõttu koolikohustust võrdselt teiste • noortega täita, siis kaasneb sellega väljalangemine;

huvi- ja sporditegevus või ressursi mahasurumine;•

ükskõiksus – tuntakse, et selle probleemi lahendamine on kellegi teise ülesanne. Kogukonnatöö on aga • mobiilse noorsootöö alustala;

vastutuse tõrjumine – vähesed soovivad võtta vastustust; •

ravi ja sekkumine või karistus.•

Mobiilse noorsootöö ajalugu

Professionaalse mobiilse noorsootöö praktiline algus tehti 60-ndatel aastatel Saksamaal diakoonias ja see ulatub tagasi Chicago koolkonda (Shaw ja McKay) USA-s 20-ndatel aastatel (area approach). Saksamaal on aga mobiilne noorsootöö seotud ka kogukonnale suunatud töö traditsiooniga Hollandis (GWA Bolz/Boulet 1973). Kuuekümnendatel aastatel, Lääne-Saksamaa urbaniseerumisfaasis, tekkisid suurlinnade äärealadel küll kiiresti kasvavad uuselamurajoonid, aga sotsiaalne, eriti noorte vajadusi arvestav infrastruktuur, jäeti suures osas unarusse. See kehtis sellel perioodil ka paljude teiste Euroopa riikide kohta. (Specht)

USA sotsiaalteadlased Chicagos selgitasid välja, et kui ühte linnaossa koguneb palju sotsiaalseid (noorte-) probleeme, siis ei aita juhtumipõhisest tööst, vaid tegelema peab terve kogukonnaga. Kui ühte keskkonda koguneb mitmeid sotsiaalseid probleeme, siis peab tegelema põhjustega. Mobiilne noorsootöö tegeleb põhjustega, miks noor on tänaval, mis põhjustab tema narkosõltuvust jne. Sageli jõuame välja perekonnani. Sellisel juhul peab pakkuma toetust ka perekondadele. Sotsiaalse infrastruktuuri muutmine toob kaasa muutuse – inimene on ökoloogiline oled, kes reageerib oma keskkonnale. Mobiilne noorsootöö peab mõtlema ka keskkonnale, kus tegevused toimuvad.

Ida-Euroopa ja Kaukasuse riikides on avatud peale poliitilisi muutuseid taas mitmeid suuri keskuseid, kus ei tegeleta Walther Spechti sõnul tegeliku abiga. Need on riigid, kus just mõnda aega tagasi lõhuti suuri sotsiaalabi osutavaid asutusi. Sotsiaalse keskkonnaga need asutused ei tegele, kuid kuna poliitiline surve probleeme lahendada on nõnda suur, siis avatakse taas suuri institutsioone, et probleemid nö kiirelt kõrvaldada. See aga osutub pikapeale kallimaks kui mobiilne noorsootöö. Selliste asutuste avamine on samm tagasi.

19

Mobiilne noorsootöö tänapäeval

Mobiilse noorsootöö tekkimise põhjused tänapäeval ei erine oluliselt nendest, mis olid aktuaalsed sotsiaalpedagoogika esimeste kõndimaõppimise katsete aegu 39 aasta eest Stuttgarti Freibergi linnaosas (1967). Peaaegu igas kogukonnas, peaaegu igas linnas on küsimus pidevalt noorte inimeste silmatorkavas, raskes või delinkventses käitumises, kus on jäänud vajaka täiskasvanute huvist ja noortega tegelemisest.

Tolleaegne keskne küsimus on samaks jäänud ja saavutanud tänapäeval globaalse mõõtme: kas peaksime pöörduma nende kodutute, vaesunud, harimatute, vägivaldsete, unarusse jäetud, kriminaalsete, haigete, alatoidetud, põlatud, narkootikume tarbivate, provotseerivate, ekstreemselt orienteeritud laste ja noorte poole või tõukame nad tähelepanuta jätmise, karistamise, repressiooni ja üha enam riikliku sanktsioonipotentsiaali kaudu isolatsiooni? Kas silmatorkavaid noori (punkarid, skinheedid, gängid, kambad, noortejõugud, tänavalapsed, noored narkootikumide tarbijad, huligaanid jt) defineeritakse kui “ohustatud” või kui “ohtlikke” noori? (Specht)

2011. aasta mobiilse noorsootöö lähenemised:

Sotsiaalsele ümbruskonnale orienteeritud – toimub elupiirkondades.

kogukonnale orienteeritud – võtab arvesse, milline on sotsiaalne struktuur ja olukord ning millist abi kogukond vajab.

Teine lähenemine on keskendumine mingile konkreetsele piirkonnale – piirkonnad, kus on noored ja keskendumine konkreetsetele sihtgruppidele. Tavaliselt rakendatakse siiski kahte eri lähenemist korraga, sest tegelema peab terve keskkonnaga, kust noored pärit on.

Mobiilse noorsootöö alused

Mobiilse noorsootöö kontseptsioon jaguneb neljaks üksteisega seotud valdkonnaks: üksikabi, tänavatöö, rühmatöö ja kogukonnatöö. Mobiilse noorsootöö tunnuseks on see, et kõik neli töövaldkonda on üksteisega läbi põimunud.

Mobiilse noorsootöö viis sammast: sotsiaalruumi analüüs, tänavanoorsootöö, juhtumipõhine töö, grupi- või rühmatöö ja kogukonnatöö.

Sotsiaalse keskkonna analüüs – sotsiaalne statistika peab põhinema sellele konkreetsele piirkonnale. Oluline on arvestada kultuuride erinevustega ja taustadega. Sotsiaalruumi analüüs 1) hangib andmeid konkreetse piirkonna tänavalaste või noorte kohta; 2) loob sekkumisstrateegia vastavalt saadud andmetele; 3) võtab arvesse eri kultuuritaustu. Info saadakse eri uurimismeetodeid kasutades ja kohalikke inimesi kaasates.

Tänavanoorsootöö eesmärgiks on sihtgruppideni jõudmine. Tänavatöö on meetodite kontseptsioon, mis ühest küljest vajab kohalikku ja kogukonnaga seotud sotsiaalse ruumi fikseerimist ja teisest küljest peab pakkuma noortele midagi konkreetset. Noored vajavad inimesi, kellel on nende jaoks aega; telefoni, et ametiasutustega kontakti võtta või töö järele küsida; tassi kohvi; dušši; kohta, kuhu saab puhkama tulla; infoabipunkti kriisidega toimetulekuks. Vaja on ka kohta, kust saavad alguse algatused vaba aja sisustamiseks, kust saab toetust, et läbi suruda soovi oma enda ruumi saamiseks linnaosas või pakutakse sotsiaalseid kogemusi teiste noortega. Tänava noorsootöötaja professionaalsus sõltub ka noorte vajadustest (nt juriidilised teadmised).

Juhtumipõhine töö või üksikabi – üksikjuhtudega seotud töös aduvad mobiilse noorsootöö tegijad kõigepealt pädevalt kõiki probleeme, mis noored nendeni toovad ja analüüsivad neid igapäevaelule orienteeritud nõustamisarusaama kontekstis (Thiersch 1992). See tuleneb kogemusest, et noored on ainult siis usaldavad, kui on juba eelnevalt olemas teatud tundmine ja usaldus. Raskuste puhul valivad noored täiskasvanuid mitte ametliku nõustamiskompetentsi järgi, vaid sõltuvalt võimalustest, mis avanevad ja mis on igapäevaselt kättesaadavad. Seepärast puutuvad mobiilsed noorsootöötajad esmakontakti raames kokku paljude teemadega ja alles teise sammuna selgitatakse välja, kas võtta kontakti näiteks võla- või narkonõustamiskohtadega. See selgitatakse välja üksikjuhtumi edasises nõustamisprotsessis ja vastavalt noorte soovidele. Personaalne nõustamine hõlmab nii kriisisse sekkumist kui ka pikaaegset nõustamist. See tähendab noorte mitmetahuliste probleemide vaatlemist nende individuaalses elusituatsioonis tervikuna ja vastavate abistamisprotsesside väljatöötamist. Kui ühe üksiku noore jaoks on suure tähtsusega teised mõjukad noored, sõbrad, semud, kildkond, kamp, gäng, integreeritakse need – süsteemselt vaadatuna – abistamisprotsessi sisse. Rühma- ja klubitöö pakub selleks vajalikku raamistikku. See tähendab, et alles siis, kui noored aktsepteerivad

20

mobiilseid noorsootöötajaid rühmapedagoogidena, võimaldab see – või vähemalt kergendab ligipääsu – üksiku nooreni. Individuaalse ja grupinõustamise pakutav käib eelkõige järgmiste valdkondade kohta: perekond, kool, väljaõpe, kamp, töö ja töötus, legaalne ja illegaalne narkootiliste ainete tarbimine, võlgade reguleerimine, seksuaalsus ja AIDS-i oht. Sinna lisandub delinkventsetele, haigetele või narkosõltuvuses noortele eriti oluline ametkondade, arstide, kliinikute, kulutuste kandjate, politsei ja justiitsi, vanglate ja ohvritega suhtlemise valdkond (Landesarbeitsgemeinschaft 1997). (Specht). Juhtumipõhine töö on üks valdavamaid Euroopas, kuid see ei ole alati väga jätkusuutlik, sest probleemide lahendamisse peab kaasama ka kogukonna. Kõik põhineb usaldusel – noor on alles siis valmis oma käitumist muutma kui keegi temasse usub ja selleks “uskujaks” ei saa jääda pelgalt noorsootöötaja. Noorsootöötaja peab aga usalduse ja usu looma, see on põhi. Seda saab luua ka õpetaja koolis, kuid tema piirid on kitsamad, kuna ta peab arvestama reeglitega. Mitteformaalse õppimise keskkonnas on võimalused usalduse loomiseks avatumad. Olulisteks märksõnadeks juhtumitöös on:

noorte vabatahtlikkus;•

eestkoste – teie olete selle noore partner ja usaldusisik; •

sugu – töö poiste ja tüdrukutega on erinev.•

Grupitöö või rühmatöö – mobiilne noorsootöö on tekkinud ka praktilise kriitikana individualiseeritud meetmetele ja algatustele. Mobiilne noorsootöö pöördub olemasolevate kampade ja mitteformaalsete gruppide poole, kuna sellisel grupeeringul on noortele nende suhtumiste ja hoiakute väljakujunemisel, aga ka arengunõudmistega toimetulekul, keskne tähendus. (Specht)

Mõistet “kamp” kasutatakse tihti mõistete peer või peer-group sünonüümina ja see iseloomustab üht mitteformaalse grupi tüüpi, mida saab kirjeldada kui “ülevaatlikku moodustist, kus on esikohal vajadused ja elamused. Kuuluvus on pigem põgus ja see ei ole seotud formaalsete reeglitega. Mitteformaalsetel struktuuridel võivad olla mõnikord hierarhilised jooned, kuid need struktuurid alluvad kampa kuulujate vahetule mõjule.” (Liebel 1991: 304-312). Kampadest nähtub enamasti kohalikule sotsiaalruumile orienteeritud muster ja need eristuvad selles tegutsemispaiguti, olles vaba struktuuriga ja moodustudes erinevate muusika- ja elustiilide järgi. Kampade sotsiaalset struktuuri iseloomustab “positsioonide võrdsus suhetes üksteisega” (Krappmann 1991: 364). Sellepoolest erinevad need ka noortejõukudest või gängidest, milles on juhtide ja juhitavate hierarhiline sotsiaalne struktuur. (Specht)

Noorte kasvava individualiseerumise, aga ka orientatsiooni kaotamise valguses kirjeldatakse kampasid tänapäeval tihti kui “ellujäämiseks olulisi, keskseid sotsialisatsiooniinstantse” (Ferchhoff 1990: 72). See kehtib eriti siis, kui noore kesksed põhivajadused ei ole perekonnas piisavalt rahuldatud. Kampade puhul lisandub tihti ka territooriumi omastamise ja seal enda maksmapanemise aspekt, “muruplatside“ hõivamine, kamba või gängi ülemvõimu saavutamine elamukvartalis või linnaosas. See kehtib eriti siis, kui eksisteerivad rivaalitsevad kambad.

Mobiilne noorsootöö haarab oma rühma- ja klubitöös nendest asjaoludest kontseptuaalselt kinni ja toetab sageli noorte elupiirkonnas sotsiaalruumiga seotud asundamisprotsesse. Siia kuuluvad näiteks vabaaja kohtumispaigad (klubiruumid, noortekeskused, juurdepääs koguduste või linnaosade ruumidele, drop-in’id (suhtluspunktid, kus saab ka infot ja nõustamist) jm). Grupi kontekstis õpitakse koos uut ja unustatakse halbu harjumusi ja käitumismudeleid ning toimub sotsiaalne diskussioon. Noored kogevad gruppi kui tunnustamise ja turvalisuse allikat, aga ka kui stabiliseerivat korrektiivi, kui kamp nende käitumist taunib. Kamp on seega sotsiaalseks kohaks, mis võimaldab kuuluvust, usaldust, staatust, orientatsiooni ja respekti ning rahuldab seega inimese fundamentaalseid vajadusi. Muidugi nähakse – eriti just vanemad ja sotsiaalsete kontrollinstantside esindajad – ka seda, et kamp, grupp või gäng võib olla ka hälbelisele käitumisele ahvatlev instants. Õige, aga just sellepärast suunab mobiilne noorsootöö sellistes kampades tähelepanu kõikide kambaliikmete positiivsetele tugevatele külgedele ja ressurssidele. Need võivad olla oma sotsiaalselt tunnustatud käitumisviiside produktiivses mitmekesisuses väga tõhusaks korrektiiviks üksikute grupiliikmete hälbelisele käitumisele. Seega on mobiilne noorsootöö vastandiks repressiiv-kontrollvormidele suhtlemisel silmatorkavate tänavagruppidega. Eelpool mainitud põhivajadusi ei rahuldata noore teistes igapäevastes sotsiaalsetes kontekstides (perekond, kool, amet, töö) ilmselt piisavalt ja sellest tulenevalt on tarvis täiendavaid võimalusi või aseainet, mida kambad ja grupid tagavad. Need positiivsed ressursid ja potentsiaalid noortegruppides on see, mis ajendab mobiilset noorsootööd võtma need pedagoogiliste protsesside lähtepunktiks ja kasutama neid üksiku noore juures tema murettekitavas elusituatsioonis. (Specht)

kogukonnatöö – kuna integratsioon ja isoleeritus, aktsepteerimine ja tõrjutus, probleemi tekkimine ja lahendus

21

leiavad aset tihti noorte inimeste vahetus keskkonnas, on mobiilses noorsootöös raskuspunkt seatud kogukonnaga seotud tööle. Väli- või sotsiaalruumi analüüsidega selgitatakse välja mobiilse noorsootöö juhtväärtused vastavalt kohalikele vajadustele ja rakendatakse noorsooabi väiksemastaabilise planeerimise mõistes. (vrd Specht 1979, 1980 ja 1992). Mobiilse noorsootöö kogukonnaga seotuse hulka kuulub ka see, et kohalikul tasandil tekkivad võimalused viiakse kokku institutsioonilise kogukonna võrgustiku mõistes ja luuakse selleks vajalikud struktuurid, nagu näiteks linnaosa töögrupid. Kogukonnas kohalolekuga, büroo kui algatuskoha olemasoluga linnaosas ja kampadele mõeldud ruumides luuakse eeldused selleks, et saada kodanikega kontakti. Peale noorte ja perekondadega tehtava töö on kõik elanikegrupid linnaosas või linnakeses eesmärgistatud ettevõtmiste adressaadiks, mis peavad kaasa aitama kogukonna sotsiaalse kliima paranemisele või toimetuleku vormideni jõudmisele. (Specht)

Sotsiaaltöötajad usuvad, et kui nad teevad oma tööd hästi, siis tagab see noortele immuunsuse halva mõju vastu. Reaalsus on aga see, et kui noor läheb tagasi oma keskkonda, siis peab olema ka muid tegureid, mis teda toetavad. Mobiilse noorsootöö tegija peab tooma kokku võrgustikus osalejad ja koordineerima selle võrgustiku tegevusi. Kogukonda tuleb informeerida ja mobiliseerida. Kohalike elanikega peab kohtuma, et selgitada neile ümbruskonna noorte olukorda. Lisaks peab kogukonnale pakkuma professionaalseid lahendusi kogukonna probleemidele või soovitusi nende ennetamiseks, teisisõnu peab toimuma kogukonna jõustamine.

ISMO

“International Society for Mobile Youth Work” Stuttgardis on seda õpikontseptsiooni koos teiste noorsootöö erialaorganisatsioonidega praktiliselt ja teoreetiliselt koostöös ülikoolidega palju aastaid rahvusvaheliselt edasi arendanud. http://www.ismo-online.de

Visioon

Riskinoor peab saama toetuda ühiskonna abile. Mobiilse noorsootöö tegija eesmärgiks on noore integreerimine tema kogukonda. Tegevused, mida ette võetakse, peavad ühtima ülemaailmse laste õiguste konventsiooniga.

Kokkuvõte

Saksamaal on mobiilse noorsootöö tegijad sotsiaalpedagoogika või sotsiaaltöö taustaga. Mobiilset noorsootööd iseloomustab nii terminite kui ka konteksti paljusus. Kuigi poliitilised struktuurid on erinevad, siis noore vajadused on samad ning reageerima peab just noorte vajadustele. Iga uus lähenemine vajab uut nimetust, aga see on nõrgestav. Oluline on rahvusvaheline koostöö ja teadmine, et põhimõtted on samad.

Praktika olulisus seisneb selles, et nende mudelite mõju on rahvusvaheliselt tõestatud. Stuttgarti uuringute põhjal andis regionaalne valitsus igale linnale ja väikesele külale mobiilse noorsootöö eelarve. Mõju uurimiseks küsitleti 400 noort, kes 3-4 aasta jooksul olid tegevustega seotud ning neilt uuriti, kuidas need tegevused neid tulevikku vaadates mõjutasid. Noored ise said tulemust hinnata ja analüüsida. Sotsiaalse kapitali ülesehitamine on vajalik, et ka avalikkus tegevusi toetaks.

Ettekande slaidid asuvad: http://www.mitteformaalne.ee/mobnomaterjalid

Ettekannet saab vaadata Euroopa Noored Telepurgist: http://euroopa.noored.ee/telepurk/1323690616/Seminar-mobiilsest-noorsootst.-Walther-Specht.-2011

Mobiilse noorsootöö inglisekeelse käsiraamatu leiate kodulehelt: http://www.ismo-online.de/logicio/client/ismo/file/buch/ISMO-Mobile_Youth_work_in_the_global_context.pdf

22

Töötoad i: kogemustest õppides... inspireerivaid praktikaid meilt ja mujalt

Töötuba: “Sotsiaalruumi analüüs kui mobiilse noorsootöö alus”

Töötoa läbiviija: Walther Specht

Mobiilse noorsootöö kontseptsiooni toimimise aluseks on kohaliku sotsiaalruumi ja kogukonna vajaduste põhjalik analüüs, kuna mobiilse noorsootöö kontseptsioon eeldab täpseid teadmisi noorte ning kohaliku tasandi sotsiaalruumist, olukorrast ja potentsiaalist ning nende hetkesituatsiooni määratlemist. Oluline on kaardistada võimalikult täpselt kohaliku tasandi võimalused, võimalikud koostööpartnerid ja institutsioonid, et oleks selge, kuidas, kellega, millal ja miks alustada mobiilset noorsootööd antud kogukonnas. Antud töögrupis räägitigi täpsemalt, mis on sotsiaalruumi analüüs, kuidas sotsiaalruumi analüüsi läbi viia ning millised võiksid olla edasised sammud.

Kuidas sotsiaalruumi analüüsi teha ja miks seda vaja on?

Statistikat kogutakse pidevalt, kuid suurt hulka sellest ei kasutata – sellise olukorraga on kokku puutunud kõik, kes uuringutega tegelenud. Mobiilse noorsootöö kontseptsiooni luues otsustati, et oluline on teada, millist informatsiooni on vaja ja mida täpselt sotsiaalse ruumi analüüs peab sisaldama. Mobiilset noorsootööd teostatakse peamiselt kohaliku olukorra analüüsi alusel, mis põhineb kvantitatiivsel ja kvalitatiivsel uurimusel, mida viiakse läbi paigas, kus tegevusi planeeritakse. Kuna mobiilne noorsootöö on põhjustele ja samal ajal ka edukale tulemusele orienteeritud, siis ei saa see toimuda ilma väga täpsete teadmisteta noorte ja laste keskkonnast ning olukorrast selles konkreetses paigas (Specht).

Walther Specht tõi töötoa alguses Saksamaal asuva linna Hoyerswerda näite sotsiaalruumi analüüsist. Selle linna piirkonnas toimusid suured paremäärmuslaste väljaastumised immigrantide vastu. Probleemses olukorras pöörduti uurijate ja praktikute poole, et leida lahendusi, mida sellises olukorras teha. Ekspertide vastuseks oli vajadus saada empiirilisi andmeid, mida kasutada selle piirkonna sotsiaalruumi analüüsi jaoks. Vaja oli andmeid, mis annaks aluse sotsiaalpedagoogilise kontseptsiooni loomiseks. Tegemist oli suure ja kalli ettevõtmisega. Kohalikke inimesi küsitleti nii intervjuude kui ka küsimustike alusel. Mitmed strateegiad rajanevad paljuski andmetel, mis ei tugine inimeste arvamustele. Sotsiaalruumi analüüsi puhul on oluline saada teada ka kohalike inimeste arvamus antud olukorrast ja kogukonnast, selleks, et saada selgemat pilti, milline on linna või linnaosa meeleolu. Küsitletakse erinevaid sihtgruppe, nende hulgas ka ametnikke, kes on mobiilse noorsootöö sihtgrupiga seotud (nt kriminaalhooldusosakond, politsei jt). Siinkohal on ohuks see, et andmeid koguneb liialt palju. Selle vältimiseks on vaja olla eelnevalt teadlik, mis on andmete kasutamise eesmärk ja miks sotsiaalruumi analüüsi tehakse.

Andmete analüüsi tulemusena koostatakse strateegia, mis on suunatud sihtgrupi jõustamisele. Sotsiaalruumi analüüsi uuringumeetodiks on sageli tegevusuuring (inglise keeles action research), mille eesmärgiks on ka inimeste kaasamine uuringute tegemisse ja konkreetsete lahenduste leidmine probleemolukorras. Andmete saamiseks on kasulik saada kontakti ka nn väravavalvajatega kohalikus kogukonnas, kelle käes on oluline informatsioon ja andmed. Need kontaktid tulevad kasuks ka hiljem sotsiaalse kapitali ülesehitamisel.

Lisaks tuleb leida tee ka noortegruppidesse, kuigi see sageli ei õnnestu. Üldiselt on intervjuude eesmärgiks uurida põhjuseid, miks noored käituvad nii nagu nad käituvad. Kõikidele uuringus osalejatele tuleb selgitada, miks andmeid kogutakse (nt uue noortekeskuse või tugikeskuse loomine, uute tegevuste juurutamine vms). Kindlasti kohtab kogukonnas ka vastuväiteid ja pessimismi olukorra muutmise suhtes. Samas on tähtis märgata kogukonna liikmete toetavat suhtumist.

Sotsiaalse ruumi analüüs toimub alati mingi tegevuse eeltööna – seda kasutatakse näiteks mobiilse noorsootöö aluseks ja plaanimiseks. Iga projekt, mida alustatakse, peab põhinema selle piirkonna andmetel. See on väga oluline põhimõte mobiilses noorsootöös. Juhul kui teostada projekti, mille pikkuseks on 4-5 aastat, siis peab see põhinema antud piirkonnas ja antud sihtgrupi kohta kogutud andmetel. Projektide soovituslik pikkus on selline, kuna keerulistele sihtgruppidele lähenemiseks on vaja aega. Riskioludes elavad noored ei usalda ametnikke ja ka teisi täiskasvanuid ja

23

usaldamatus on seda suurem, mida rohkem õigusrikkumisi noortel on. Noored on ettevaatlikud ja usaldus tuleb läbi selle, et pakutakse nende huvidele ja ootustele vastavaid tegevusi. Sellisel juhul on oluline, et tegemist ei oleks ainult lubadustega. Noored soovivad näha protsessi ja olla selle protsessi osa.

Kogukonnaga kontakti loomine viib sageli ka vabatahtlike kaasamiseni mobiilse noorsootöö tegemisel. Vabatahtlikke leitaksegi sageli nende inimeste kaudu, kes kogukonnas uksi avavad ning õigete inimeste ja sihtgrupi juurde teid rajavad. Mobiilse noorsootöö puhul peavad vabatahtlikud omandama erihariduse, sest nad peavad seda tööd hästi oskama. Samas on oluline kohaliku tasandi inimeste kaasamine, kuna neil on tugevused ja väärtus, mida väljast tulevatel sotsiaaltöötajatel ei ole. Kohalikud tajuvad selle piirkonna elu ja räägivad nn kohalikku keelt, lisaks teavad nad selle paiga kommunikatsioonistruktuure. Vabatahtlikke saab kasutada näiteks mingite spetsiifiliste teemade käsitlemiseks.

Sotsiaalruumi analüüsil kogutakse 40-50 lk statistikat ja intervjuusid, mille abil koostatakse strateegia. Andmete kogumisel kaasatakse ka eri asutuste dokumente ja andmestikke ning ekspertide kogemust. Mobiilset noorsootööd saab rakendada nendes piirkondades, kus huvigrupid ja otsustajad on väljendanud vajadust tegeleda noorsootööga uute meetodite toel, olles avatud uuenduslikele praktikatele. Tegevused, mida arendatakse, peavad saama nii eri huvigruppide kui ka otsustajate toetuse.

Töötoas osalevad Eesti noorsootöötajad toovad välja, et kogukonna kaasamine on keeruline, kuna kohalik kogukond ei soovi võtta vastutust. Töötoa läbiviija rõhutab ka kogukonna arengu toetamise olulisust ja teadmist, et poliitiliste otsuste aluseks on andmed. Tuleb leida need põhjused, miks kogukond ei toeta. Näiteks on uuringute tulemustena selgunud, et üheks mõjuteguriks riskinoorte jaoks on vanemate haridustase. Seejärel tuleb leida strateegiad, kuidas nende mõjuritega tegeleda. Osalejad nõustuvad, et otsustajate ja lapsevanemate innustamine toimub läbi koostegemise.

Kellele on sotsiaalse ruumi uuring oluline ja vajalik?

Walther Specht ütleb, et eelkõige on sotsiaalruumi analüüs oluline töörühmale, kes strateegiaid kujundab ja ellu viib. Kui projekti alustades on olemas kindel andmete kirjeldus, siis on lihtsam selgitada, kuhu soovitakse jõuda kolme või viie aasta jooksul. Kogukonnas on mitmeid mõjutajaid, kuid oluline on analüüsida, kuidas tehtud töö muutust mõjutab (nt kontrollgrupiga vms). Ei piisa sellest, et noorsootöötaja saab endale õlale patsutada, öeldes et noored on tegevustega rahul ja mina näen muutust. Tähtis on saada ka uuringute andmeid tehtud töö mõjust, sest poliitilisel tasandil on just see otsustav.

Kogukonnatöös on vajalik teada, et kliendid ei tohi meist sõltuda. Kui töö põhineb kogukonnal, siis saab anda kogukonnale oskuseid, kuidas ennast ise aidata. Loomulikult on mitmel puhul professionaalset abi vaja, aga peamine on siiski abistada inimestel ja kogukonnal ennast ise aidata. Noored soovivad samuti sageli probleeme ise lahendada ja noorsootöötaja annab neile võimaluse arendada neid oskuseid, kuidas oma mõtteid välja ütelda ja kuidas ise neid probleeme lahendama hakata.

Töötoa kokkuvõte: sotsiaalruumi analüüs on poliitiline vahend, mida saab kasutada, et tuua välja noorte vajadusi ja huvisid. Töötoas rõhutati seda, et sotsiaalruumi analüüs on ka toetajate otsimine ja kogukonna jõustamine, et kohalik kogukond hakkaks ise lahendusi otsima ja lahendustega tegelema. Kui kohalikud inimesed on juba uuringutesse kaasatud, siis on ka mobiilse noorsootöö teostamiseks toetajaid kohalikult tasandilt lihtsam leida.

24

Töötuba: “Mobiilse noorsootöö võimalused ja potentsiaal kohaliku omavalitsuse tasandil”

Töötoa läbiviija: erki korp

Töögrupis arutati, millised on mobiilse noorsootöö võimalused ja potentsiaal KOV-i tasandil. Võtmeküsimuseks oli kohaliku omavalitsuse arusaam noorest, tema probleemidest ning sekkumisvõimalustest – milline see üldjuhul on ning milline võiks olla? Ühiselt arutleti töögrupis, kas alati peab reageerima alles siis, kui juba on „probleemne“ noor? Või peaks lähtuma sellest, et noorsootöö ja ka mobiilse noorsootöö sihtgrupiks on kõik noored. Töögrupis tulid käsitlemisele teemad nagu: KOV-i juhi ja teiste sidusgruppide roll mobiilses noorsootöös KOV tasandil, edukas koostöö ja selle olulisus, mobiilseks noorsootööks vajaminevad ressursid (sh inimressurss ja selle arendamine), isiklik panustamine probleemide lahendusprotsessidesse – adekvaatsem pilt reaalsest olukorrast.

Erki Korp toob alustuseks välja, et see, milliseks omavalitsuse töö kujuneb, sõltub peamiselt sellest, milliseks selle juht selle kujundab. Oluline on teadlikkus ja pidev teadlikkuse tõstmine. Inimesteni peab jõudma info, miks ja kuidas me asju teeme. Lisaks on oluline ka juhi enda initsiatiiv probleeme lahendada ja mõnikord isegi isiklik panustamine – õigel hetkel peab ise olukorda sekkuma. Korp toob välja, et on oma töös juba neli noort turvakodusse toimetanud ning ütleb, et õnneks on sellised kohad olemas, kuhu need noored viia.

Oluline on kohaliku omavalitsuse arusaam noorest, tema probleemidest ja enda sekkumisvõimalustest. Samas on tähtis näiteks ka vahemaa, kas ja kuidas saab noor keskustele ligi. Kõik probleemid, mis ilmnevad ühisüritustel, püütakse kinni (kodanikeklubi, kirikute üritus) – see sarnaneb ka Walther Spechti rõhutatud kogukonnatöö vajadusele. Erki Korp toob näiteid, et kohaliku omavalitsuse töötajad peavad käima isiklikult lasteaedades ja koolides kohal ning andma juhile seal toimuva kohta tagasisidet. Sellisel juhul sealsed töötajad tunnevad, et nendega arvestatakse ning nende vastu tuntakse huvi. Tuleb isiklikult aidata neil probleeme lahendada. Siis nad saavad ka rahulikumalt oma tööd teha, mitte ei pea muretsema kõrvaliste probleemide pärast.

Oluline on põhimõte, et kõikide noortega tuleks tegeleda. Tegutseda tuleb kohe ning lahendada tuleb kõiki probleeme. Edasi neid lükata ei saa. Oluline on ka kontakt lapsevanema ja noore vahel. Nii saab vanemaid mõjutada ning nemad mõjutavad omakorda noori.

Hetkel noorsootööd rahastatakse, kuid oluline on ka oskus leida lisaressursse. Noorsootöö on suhteliselt karm töö (nt turvakodudes, kus lapsed/noored on vägivaldsed) ning noorsootöötajatel peaksid olema suuremad õigused enese kaitsmiseks.

25

Ootused kohalikele omavalitsustele:

koostöö ja veelkord koostöö;•

konstruktiivne kriitika koostöös. See peaks muutuma normiks ning seda ei tohiks karta. Probleemile • tähelepanu juhtimine viib üldiselt asju edasi.

Osalejate küsimused töötoas: kui palju on Tallinnas noorsootöökavadesse jõudnud sõna „mobiilne noorsootöö“?

Erki Korp tõdeb, et tõenäoliselt ei olegi.

Milline on sinu visioon/eesmärk noorsootöö kujundamisel? Kuidas sa näed noorsootööd Nõmme linnaosas aastate pärast?

Jõuda rohkem info ja tegevustega muukeelsete lasteni ning kaasata neid rohkem noortekeskuste tegevusse. Lisaks on eesmärk anda ka lapsevanematele rohkem informatsiooni noortekeskuste tegevuste kohta ja tõsta sellega keskuste tähtsust vanemate silmis. Luua anonüümseks jääda võimaldav telefon, kuhu inimesed saaksid helistada, kui neil on olnud kokkupuude probleemse noorega. Korteriühistu saab anda märku probleemidest. Samas tuleb luua ka paremaid tingimusi, kuhu noori suunata. Need on pikaajalised plaanid ning ei tea kui kaua nendega aega läheb. Palju on selles töös tunnetuslikku momenti, kus peab ise tunnetama, kas mingi plaan läheb tööle või mitte.

Töötoa lõpetuseks toob Erki Korp hea näitena noorsootöö panusest töötoa osalejateni video “Trumm-it” töötoast, mis toimus 2010. aasta veebruaris Tallinna Laste Turvakeskuses.

Viimase teemana tekib küsimus noorsootöötaja töötundidest. Noorsootöötaja töö ei saa olla kaheksast viieni, ta peab seda tööd tegema ööpäevaringselt ning olema ka nädalavahetusel iga kell valmis tegutsema. Kuidas seda olukorda lahendada? Töötoas sellele küsimusele vastust ei leitud.

Olulisemad järeldused töötoast:

kõik sõltub (omavalitsuse) juhist, tema arusaamadest ja teadlikkusest noorsootöö valdkonnast;•

oluline on probleemide märkamine, isiklik lähenemine ning abistamine;•

noorsootöötajatel (k.a turva- ka lastekodude töötajatel) võiksid olla suuremad õigused lastega töötamisel;•

koostöös saab probleeme paremini ennetada ning lahendada;•

noorsootöötaja töö on ööpäevaringne.•

26

Töötuba: “Tänavatöö ning kontaktiloomine noortega Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse näitel”

Töötoa läbiviija: mati Sinisaar

Riskioludes elavaid noori saab aidata, kui abistaja ja noore vahel on tekkinud usalduslik suhe. Kuidas võita usaldust? Mis saab siis kui usaldus on võidetud? Töögrupis räägiti konkreetsete juhtumite põhjal nii õnnestumistest kui ka ebaõnnestumistest ja otsiti koos lahendusi ebaõnnestumiste vähendamiseks.

Tänavatöö algas Peeteli kirikus 1997. aastal. Kopli liinidel, kus lapsed elasid, ei olnud majades vett. Esialgu käis peamiselt toidupakkide jagamine. Seejärel juba ka väljasõidud ja ekskursioonid. 1998. aastal tehti kirikus päevakeskuse avamiseks remont, millesse ka noored kaasatud olid. Seejärel sai hakata pakkuma päevakeskuses lõunasööki. Algusaastatel korraldati ka 30-päevane suvelaager Tumalas Saaremaal. Pärast seda ei tahtnud lapsed ja noored enam Kopli liinidele tagasi minna. Tingimus oli, et noored, kes tahavad keskusesse jääda, peavad koolis käima hakkama. Mõned nõustusid kohe. Peeteli kiriku näitel töötavad kõige paremini noorte usalduse leidmise ja arendamise puhul laagritegevus ja töökasvatusmeetodid, seiklusmatkad, lõkke ääres istumine jms.

Peeteli kiriku sotsiaalkeskusel on aastate jooksul kogunenud päris palju edulugusid lastest, kes on olnud lootusetus olukorras ja kes on tänaseks Peeteli sotsiaalkeskuse toel üles kasvanud hästi hakkamasaavateks inimesteks. Samas on ka kurvemate elusaatustega noori, kes on praeguseks siiski kodutud, narkosõltuvuses, õigusrikkujad või isegi surnud või tapetud. Üheks võtmeks, ütleb Sinisaar, on kindlasti haridus ja selle omandamine, vähemalt kutsehariduse tasemel.

Vahel ei ole võimalik noort oma tavakeskkonnas aidata ja siis aitab see kui ta teise keskkonda viia. Vahel ei ole vaja anda noortele peavarju, kuna noored elavad kodus või oma üürikorteris, küll aga tuleb neid kaasata noorsootöötegevustesse (laagrid, matkad, projektid, noortevahetused). Alati on tingimuseks olnud see, et noor käib ja püsib koolis.

Mõnda last oli väga raske aidata, sest nad olid kriminaalsesse subkultuuri nii sisse elanud, et neid sealt välja tuua oli pea võimatu. Olukorra mõistmiseks soovitab töötoa läbiviija lugeda artiklit “Endine tänavalaps püüab pärast eksirännakuid uuesti otsast alata” (Eesti Päevaleht 01.03.2011, Kadri Irbus). http://www.epl.ee/news/eesti/endine-tanavalaps-puuab-parast-eksirannakuid-uuesti-otsast-alata.d?id=51292678

27

Kõik need probleemid, mis olid Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse algusaastatel, on püsinud praeguseni. Noorte kodudes pole midagi süüa, neil pole elektrit, vett jne. Küsimus on, kuidas muuta ühiskonna arvamust neist noortest. Üheks võimalikuks lahenduseks on rääkida headest näidetest.

Peeteli sotsiaalkeskuse tulevikuplaanidesse kuulub uue noortekodu ehitamine. See on viimased kümme aastat olnud kooskõlastamisel. Hetkel elab Peeteli sotsiaalkeskuses 12 noort. 50 last ja noort osalevad igapäevaselt Peeteli sotsiaalkeskuse tegevustes. Kokku on Peeteli sotsiaalkeskuses elanud 50 last ja enamus neist pikaaegselt. Enamus on olnud venekeelsetest peredest (vene, valgevene, armeenia, gruusia jne päritoluga). Hetkel on Peeteli sotsiaalkeskuses 17 põhikohaga töötajat (kogu abipersonaliga).

Noored, kes on keskusesse tulnud, on teinud seda vabatahtlikult. Õpetajad on koolidest, kus käivad Peeteli sotsiaalkeskuse lapsed, ise teisi lapsi kirikusse toonud. Vahel toovad noored ka ise oma eakaaslasi. Tingimused on olnud suhteliselt nõudlikud: peab käima koolis, ei tohi olla vägivaldne, tarbida narkootikume ega olla seotud kuritegevusega. Esimesed paar aastat tegutses sotsiaalkeskus vabatahtlikele tuginedes, kuid peale annetuste kasvamist sai võtta tööle ka kasvatajaid. Vabatahtlike baasile kogu asja üles ehitada ei ole võimalik.

Oluline on omada tugistruktuuri, peab saama aidata taskurahaga, toidu, puhaste riietega jne.

Endisi kasvandikke on kaasatud mentoritena nooremate kasvatajatena, vabatahtlikena, noorte juhendajatena jne ja see on olnud väga edukas.

Töötoa lõpupoole otsiti vastuseid küsimustele:

Kuidas võita noore usaldust?

noorte juurde minemine ja tema keskkonna tundma õppimine;•

laagrid;•

kaasata noori ühisesse tegevusse;•

leida noore isiklikud huvid;•

noort tuleb usaldada (tuleb võtta risk ja loota, et usaldust ei peteta);•

lootus;•

taastada noorte eneseväärikus;•

turvatunne.•

Kuidas usaldust hoida?

ole olemas;•

ära reeda usaldust;•

vastastikune austus – üksi on väga raske;•

tegutse kindla meeskonnaga – juhul kui juhtub, et sina liigud meeskonnast ära, siis jäävad sinna • organisatsiooni inimesed, kes noore jaoks endiselt olemas on;

teadlik piiri hoidmine (sina ei saa asendada • noore perekonda).

28

mTÜ JJ Street lood

Joel Juht

Õhtuprogrammi täitis oma elu- ja edulugudega MTÜ JJ Street looja Joel Juht. Õhtu algatuseks soovis Joel teada, mida osalejad eelnenud päevast olid õppinud:

usalduse tekitamisest ja hoidmisest; •

mõistsin, et teeme noortega tööd kella 12-st 8-ni, aga tegelikult vajatakse meid teistel aegadel;•

koostöövõrgustiku ja koostöö teemat;•

meeldis mõte, et ühe piirkonna noori peaksid otsima ja toetama selle piirkonna inimesed, võõrastel on seda • keeruline teha;

praktilisi juhtumeid ja näiteid;•

usaldust ja kogukonna kaasamist;•

noore kuulamiseks peab olema valmis ööpäevaringselt;•

ka teistes riikides tehakse samu asju, järelikult teeme õigeid asju;•

kohalikust omavalitsusest sõltub palju;•

sain juurde jõudu ja tahet;•

inspireerisid noored, kes ütlesid, et nad tahavad õppida;•

reaalse elu võimalikkuse näide noorte näol oli oluline;•

inspireeris nii palju pühendunud inimesi;•

„minu inimesed“ – isiksusepõhised koostöövõimalused siinses ämblikuvõrgus;•

liigutas noorte ettekanne ja Mati Sinisaare töötuba, kus lood olid veel sügavamad ja ma mõistsin kui vajalik • on see, et kõik tegutseks selle nimel, et kasvõi üks hing saaks päästetud;

küsimusi tekkis palju, aga vastuseid veel ei saanud;•

mõistsin, et minu KOV-i juhid on noorsootöösõbralikud ja ma olen selle eest tänulik;•

olen kartnud, et Eesti hukutab ükskõiksus, aga hea oli näha, et veel 69 inimest mõtlevad minuga samamoodi;•

hea on see, et jää hakkab sulama rangelt paika pandud valdkondades ja me saame aru, et teeme tegelikult • ühte asja;

arusaamine tekkis, kui Walther rääkis noortest, kes on tänaval ja ma imestasin kui kergesti mul tekivad • stereotüübid – sain aru, et noortel on kõigil oma lugu;

mul oli hea meel näha pühendunud inimesi ja mõistan seda valdkonda nüüd paremini ning • mul on hea tunne, et saan ise sellesse valdkonda panustada;

uuteks teemadeks oli sotsiaalruumi analüüs ja joonmeedia ning sain kinnitust, et hoolimine ja • armastus on olulised;

mul oli hea meel näha, et on tulemas järelkasvu, sest paljud osalejad on minu jaoks uued inimesed;•

huvitas ja tekitas küsimusi Waltheri esitluse ajal tekkinud arutlus, et kuidas luua välismaa mudelist siinsetes • oludes hästi töötav mudel, eriti selline, mis toimiks ka maapiirkondades.

29

30-aastane Joel Juht sai tantsuõpetaja tunnistuse 2005. aastal, kuigi tänavastiilidega on ta seotud juba lapsepõlvest alates. Lisaks on ta õppinud Tallinna Pedagoogilises Seminaris noorsootööd. Ta töötab selles ametis seetõttu, et see on miski, mis talle meeldib ja mida ta armastab. Oma karjääri jooksul on ta aru saanud, et ettevõtlike inimeste suurim viga on see, et kiidusõnu tuleb vähe – ta ütleb, et teda väga keegi kiitnud ei ole. Hoolimata sellest, tegutseb ta edasi ja viib ellu oma suurimaid ideid ning unistusi. Tantsu juurde jõudis ta keerulise ja õnnetu lapsepõlve tõttu, sest tantsus leidis ta paiga, kuhu oma kirg ja tunded panna.

Joel pooldab suurelt mõtlemist, öeldes et töö tulemus oleneb sellest, kui palju sellesse tegevusse uskuda – mitte minna väikeste sammudega ja alles siis mõelda järgmist sammu, vaid plaanida tulevikku suurelt. „Ei pea tegema sellist noorsootööd nagu oleme teinud kogu aeg, vaid tuleb teha seda, mida soovite ja millest unistate,“ julgustab Joel. Terve ellusuhtumine peab olema 24 tundi 7 päeva nädalas.

See, kes soovib rohkem Joel Juhti elu- ja edulugusid kuulda, peab leidma võimaluse temaga kohtuda, kuna ükski lugu, mis seminari õhtul sai ära kuulatud, ei oleks selles seminari kokkuvõtvas materjalis nii elav, inspireeriv ega värvikas. Siiski pakume algatuseks veel mõned mõtted Joelilt:

noored tulid minu juurde, sest ma pakkusin midagi, mis oli neile huvitav, uus, väljakutseid pakkuv;•

oluline on anda noortele vastutus, neid usaldada, kaasata, pakkuda neile saavutamise tunnet jne; •

noortele on teatud asjad ja inimesed väga olulised – keskkond, sõbrad, tegemised… nendest tuleb kinni • haarata ja neid tuleb toetada;

liiga palju on kadedust teineteise suhtes, tuleb võtta kätte ja ise teha!•

Õhtu lõpus tõusis osalejate ja Joeli vestlustest välja küsimus: kas selleks, et teha mobiilset noorsootööd, peab olema endal riskinooreks olemise kogemus? Vastust sellele õhtu ei toonud, seega küsimus jääb siinkohal mõtteaineks ka lugejale.

30

31

05.10.2011

Päeva algatuseks julgustab seminari moderaator Tauri Tallermaa mõttega „olen homme parem, kui olin eile“ alustama plaanitud ettevõtmisega juba täna. Seminari teine päev keskenduski enam praktilistele kogemustele ja näidetele.

noorte arengu toetamine ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamine mono programmi näitel

Heidi Paabort

Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus on tegelenud ESF programmi „Noorsootöö kvaliteedi arendamine“ raames MONO (mobiilse noorsootöö) programmiga seminari toimumise hetkeks alla aasta, mistõttu on põhjapanevate järelduste tegemiseks veel vara. Samas on juba selle aja jooksul selgunud arusaamad, milliseid võimalusi Eesti noorsootöö mobiilse noorsootöö tegemiseks pakub. Ettekande eesmärk on näidata, kuidas saab noortekeskuste kaudu tegeleda noorte tõrjutuse vähendamisega.

EANK taust ja eesmärk

MTÜ Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus on üleriigiline eestkosteorganisatsioon, mis ühendab Eestis asuvaid noortekeskuseid. Eesti ANK asutati 2001. aastal ja 2011. aasta seisuga on organisatsioonil 53 liiget, 74 noortekeskusega. MTÜ Eesti ANK eesmärgiks on luua Eesti avatud noortekeskuste võrgustik ja toetada liikmete tegevust.

2010. aastast on MTÜ Eesti ANK seotud ESF programmi „Noorsootöö kvaliteedi arendamine“ hankega „Noorte konkurentsivõime suurendamiseks ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks ühiskonnale pakutava noorsootöö teenuse osutamise läbi avatud noorsootöö“. Hanke tegevusteks on: huvitegevuse korraldamine; tööelu tutvustavad tegevused; kogukonna arengut toetavate noorte omaalgatuste fondi loomine; laagrid; mobiilse noorsootöö (MONO) teenuste arendamine (koolitused, rakendamine, käsiraamat). Mobiilne noorsootöö ei ole eraldiseisev tegevus, vaid see on integreeritud osa avatud noortekeskuste tööst. Mobiilse noorsootöö teenust pakutakse 90 piirkonnas ja kompleksteenust 150 piirkonnas. MONO lühendi taga seisab mobiilne noorsootöö ja noorte individuaalne jõustamine.

Programm on suunatud kõikidele noortele, sh eri probleemidega noortele vanuses 7-16 eluaastat, tõrjutuse riskis olevatele noortele vanuses 12-16 ja sotsiaalsetes riskides olevatele noortele vanuses 7-16. Kõik noored vajavad toetust ja probleemidega seisavad silmitsi kõik noored. Mobiilse noorsootöö tegemine avatud noortekeskuste kaudu

32

toimib seetõttu, et noortekeskus on tihti piirkonna noorsootöö koordineerija. Samas osaleb ANK-ide töös vaid 30% noortest. Kõik noored ei peagi käima noortekeskustes, aga neil peaks olema võimalus saada osa keskuse teenustest. Riskioludes elavate noorte ühiseks jooneks on eemalejäämine ühiskonnaelust ja toetavatest tegevustest, selle asemel otsitakse alternatiivseid tegevusi. Tegevus tekitab noortele kuuluvustunde. MONO eesmärk on aidata taastada noorte ühiskondlik positsioon ehk neid ühiskonna tegevustesse kaasata. Pakutavate tegevuste käigus saab ennetada negatiivse käitumismustriga gruppide tekkimist.

Mobiilne noorsootöö ei ole midagi uut, paljud noorsootöötajad on sellega ka varasemalt tegelenud. Eelnevalt on seda aga tehtud teadvustamata. Siiani ei ole see olnud eesmärgistatud ja tegevus on olnud pigem kaootiline. Samas ei saa mobiilse noorsootöö all mõista näiteks seda, kui noorsootöötaja läheb töölt koju ja kohtub koduteel noortega. See võib olla osa mobiilsest noorsootööst, näiteks vaatlus või jälgimine, aga ainult sellisel juhul, kui tegemist on eesmärgistatud tegevusega. Mõtestatud mobiilne noorsootöö peab olema eesmärgistatud. MONO programm annab noorsootöötajale võimaluse rikastada oma igapäevast tööd ja tõsta oma tööalaseid pädevusi. Eesmärgiks on see, et mobiilsest noorsootööst saaks noortekeskuse igapäevatöö osa ja see on igas mõttes lõimitud noortekeskuse töösse.

Väliskeskkonna mõjud ja riskid MONO programmis

Noortekeskus on avatud kõigile. Lisaks on Eestis numbriline lähenemine väga oluline. MONO puhul aga ei saa rääkida suurearvulistest noortegruppidest, vaid indiviididest. Mobiilse noorsootöö rakendamine toob kaasa mugavustsoonist välja minemise, mis tähendab, et minnakse noortekeskusest välja ja esialgu oma tavategevustest kõrvale. Lisaks ei piisa mobiilses noorsootöös sellest, et noorsootöötaja soovib aidata, vaid olemas peavad olema ka vajalikud pädevused.

Mobiilse noorsootöö rakendamine tähendab ka seda, et ollakse teadlik sotsiaalruumi pidevast muutumisest. Lisaks loetakse Eestis mobiilse noorsootöö üheks keskkonnaks ka internetti. Ettekandja rõhutas ka vajadust mõista läbi sotsiaalruumi ja tegevuste analüüsi, kas see, et noor on tänaval on põhjus või tagajärg.

33

Mobiilse noorsootöö eri suunad MONO programmi raames

MONO tänaval – kontakt, vaatlus, otsimine. Vaatlused ja analüüs annavad võimalusi edasisi tegevusi • planeerida ja muuta;

MONO internetis – põhjus, miks internetti ühe mobiilse noorsootöö keskkonnana nähakse tuleneb ideest, • et noorsootöö peab minema sinna, kus on noor. Internetis olemine tähendab mitmeid tegevusi – MSN-i vestlused, Facebookis jälgimine, album.ee noorte leidmine, et soovitada piltide ära võtmist, foorumites osalemine jne. Lisaks on Tallinna linn koostamas ka internetis olevat noortekeskust;

MONO noorte kogunemiskohtades;•

MONO teistes piirkondades – see, et noortekeskus pannakse kinni, ei tähenda noorsootöö lõppu, vaid • võimalust teha koostööd teiste piirkondade ja valdadega.

Tegevusi toetab noortekeskuste olemasolu.

34

Suure ja väikese piirkonna erinevused mobiilse noorsootöö rakendamisel

Suurlinnas oli mobiilse noorsootöö eesmärgiks teavitada noori noorsootöö võimalustest ja väikestes paikades pigem meelitada noori noortekeskustesse. Vastavalt seatud eesmärkidele kasutati ka mobiilse noorsootöö eri suundasid ja erinevaid tegevusi.

MONO programmi tulemused noore joaks

35

usalduse kasvamine ühiskonna ja täiskasvanute suhtes;•

laienes teadlikkus võimalustest;•

osaluse kasv konkreetsetes tegevustes;•

uute sotsiaalsete gruppide tekkimine. •

“2011. aasta jaanuarist on MONO programmi raames aidatud 5787 noorel taastada ühiskondlik kaasatus,” rõhutab Heidi Paabort programmi saavutusi. Ühiskondliku kaasatuse all peetakse silmas seda, et kui noored tunnevad, et nad ei ole kuhugi oodatud ja keegi ei hooli, siis mobiilse noorsootöö kaudu on olnud võimalus anda neile mõistmine, et täiskasvanud on nende jaoks olemas. Noorsootöö ei saa tagada põhivajadusi, aga sild noore ja ühiskonna vahel on nende tegevuste kaudu taasavatud.

MONO programmi tulemused avatud noortekeskuste jaoks

uute taustade ja huvidega noored;•

noorsootöö piirkonnas nähtavam;•

uued teenused;•

uued koostööd, uued asukohad;•

teenuse piirkond selgines. •

36

MONO programmi tulevik ja ideaal

On soov jõuda kokkulepeteni ja leida ühine arusaam pakutavatest teenustest mobiilse noorsootöö raames kõikjal Eestis. Ootuseks on ka võimalus tagada mobiilse noorsootöö stabiilne pakkumine ja ressursside olemasolu. Kvaliteedi kindlustab ka kompleksne lähenemine ja mobiilse noorsootöö lõimimine igapäevasesse töösse ning selle analüüsimine. Tegevuste analüüsile põhinedes peab olema jätkuv valmidus ka teenuseid muuta. Hea mobiilse noorsootöö tegemiseks on vaja leida õiged inimesed ja samas kindlustada ka nende jätkuv koolitus. Noorsootöötajatel peavad olema pädevused, kuidas abivajavat noort ära tunda. Selle tegevusega kaasneb ka jätkuv noorte teavitamine ja nende teadlikkuse tõstmine olemasolevatest võimalustest. Kõige olulisem ideaali saavutamiseks on tahe ja soov midagi muuta.

Ettekande slaidi asuvad: http://www.mitteformaalne.ee/mobnomaterjalid

37

otsiva noorsootöö kujunemisest Soomes

erik Häggmani ettekande eestikeelne kokkuvõte.

Ettekanne keskendus sellele, kuidas Soomes otsivat (inglise keeles outreach youth work) noorsootööd tehakse. Soomes on sihtgrupiks NEET (inglise keeles not in education employment or training) noored ehk siis noored, kes ei ole seotud hariduse omandamise, tööga ega ka lühiajalise koolitusega. Soomes algas NEET sihtgrupi üle diskussioon 2007. aastal. Soome väljakutseks on ka noorte väga suur polariseeritus, mis tähendab, et vahe noorte toimetuleku vahel on väga suur.

Termini „outreach work“ taust tuleb Päästearmeelt 1980-ndatest. Seda laadi noorsootöö nimetus on muutunud läbi aegade ja termineid, mida kasutatakse, on palju. Meetodid, terminid ja staatus oleneb ka sellest, mis sihtgrupiga tegeletakse. Soome praegune mobiilne noorsootöö kombineerib mitmeid meetodeid, lähenemisi ja sellest tulenevalt ka võimalusi.

Miks NEET sihtgrupist räägitakse?

Soomes ja ka teistes riikides on demograafiline muutus tekitanud suuri liikumisi ja see omakorda tekitab küsimuse, kuidas säilitada heaoluühiskonna staatus sellises olukorras. Teiseks põhjuseks on aeg riskioludes elavate noorte elus. Üks kuni kaks aastat tööturult ja teenustest eemalolemine tähendab seda, et kasvab tõenäosus, et noor ei jõuagi tagasi tööturule ja kaugeneb teenustest. Seda tähelepanekut kinnitavad ka Norras ja Rootsis tehtud uuringud. Kolmandaks mõjuriks on ressursid. On arvutatud, et noored, kes ei ole tööturu ega ka haridusega seotud, lähevad oma eluajal riigile maksma miljon eurot. Lisanduvad ka kulud, mida (vähemalt osade) noorte tekitatud kahjud võivad kaasa tuua.

Kõrgendatud tähelepanu on tingitud ka järjest kasvavast tööjõupuudusest. Kõige olulisem on noor ja tema toimetulek. Kui noor ei saa vähemalt kohustuslikku keskharidust, siis langevad tema toimetuleku võimalused ja selle kaudu ka võimalus olla ühiskonnaga seotud.

Nagu mainitud, algas arutelu mobiilse noorsootöö ja NEET sihtgrupi ümber 2007. aastal. Võttis väga kaua aega, et ka teiste valdkondade esindajad mõistaksid, et probleem on tegelikult väga oluline. Käesoleva aasta sügisel on jõutud nõnda kaugele, et ka haridusminister ütles, et see on probleemiks ja tõdes, et mitmed noored on tööturult ja haridusest välja jäänud.

38

Oluline on saada infot, kui palju neid noori tegelikult on ja see ei ole lihtne protsess.

Mobiilset noorsootööd hakati Soomes tegema 70-ndate alguses. 2008. aastal alustati haridusministeeriumi projektiga. Tulemused, mida mobiilne noorsootöö on viimastel aastatel andnud, on head. Aastal 2008 jõuti 2000 nooreni (70%-il nendest oli ainult põhiharidus). Nendest 73% jõudis tagasi teenuste juurde. 2009. aastal jõuti 8200 nooreni. 2010. aasta statistika alusel on põhiharidusega noorte arv tõusnud.

2008.-2009. aasta tegevused ja saavutused viisid muudatusteni noorsootöö seaduses. Oluline alus, miks noorsootöö seadus muutus, oli vajadus terviklikumaks lähenemiseks noorsootöös. Tekkis vajadus tekitada muutus mõtlemises ja rõhutada, et noorsootöö ja noortepoliitika peavad olema teaduspõhised.

Põhilised muutused noorsootöö seaduses (2010)

valdkondadevaheline koostöö;•

mobiilne noorsootöö on põhiline teenus, mida noortele pakutakse;•

reeglid ja infovahetus noorte kohta käiva info osas.•

Noorsootöö seaduse eesmärgiks on seatud noorte jõustamine ja tõrjutuse ennetamine. Kohalik omavalitsus vastutab noortepoliitika ja noorsootöö eest. KOV-is peab olema noortepoliitikat ja noorsootööd koordineeriv keskus, mis koondaks kõiki teenuseid ja toetaks koordineerijana eri valdkondade ja huvigruppide koostööd.

Kaasaegne mobiilne noorsootöö on

Noortele saab anda igasugust informatsiooni kui noor on selleks avatud ja soovib seda. Samas on Soomes paika pandud, millist infot peaks mobiilse noorsootöö pakkuja noorele andma. Olemas peab olema noorte usaldus ja noor peaks osalema protsessis vabatahtlikult.

Mobiilne noorsootöö eeldab head ministeeriumidevahelist koostööd – lahendused ja arutelud sellel tasandil on olulised. Mobiilse noorsootöö ja noortele info edastamise eelduseks on ka koostöö teenusepakkujate vahel ning tähtsal kohal on kokkulepped, kuidas saab noorele anda nende teenuste kohta informatsiooni ja kuidas noor huvi korral nende teenusteni jõuab.

Ettekande slaidid asuvad: http://www.mitteformaalne.ee/mobnomaterjalid

39

40

kogukonnapõhine varane märkamine ja sekkumine (sh sidusvaldkondade näitel)

urmo reitav

Jänku Juss „Märkab ja hoolib“ http://www.youtube.com/watch?v=BsPYVRfYMIU

Video, mille Urmo Reitav ettekande alguseks valis, rõhutas seda, et märkamise ja sekkumisega on oluline tegeleda juba üsna varajases eas. Esimesed tegevused algavad juba lasteaias.

Tänapäeva noorte probleemid:

koolikohustuse mittetäitmine;•

hooletusse jäetud pered (halvas majanduslikus ja/või sotsiaalses olukorras perekonnale on pööratud vähe • tähelepanu);

lapsed ja noored on oma murega üksi (noortel ei ole kedagi, või ei teata kedagi, kelle poole oma murega • pöörduda);

koolist väljalangemine;•

sisustamata vaba aeg (piirkonnad on erinevad ja eri vanuses noortel ei ole oma kodukohas piisavalt • võimalusi);

alaealiste korduvad õigusrikkumised (on küll trend, et teatud õigusrikkumised on vähenenud, kuid samas • tüdrukute õigusrikkumised on tõusma hakanud);

sõltuvusainete tarbimine (laste ja noorte arvates efektiivsed vaba aja sisustajad).•

41

Probleemide rägastik noore ümber on suur. Põhiline mure on see, et me teame, või arvame teadvat, kuidas noorte elu välja näeb, kuid ei sekku. Puudu jääb julgusest ja ka teadmistest, kelle poole pöörduda ja kuidas. Eestis on eri piirkondades üsna sarnased probleemid. Osa noortest tegeleb mitmete huvitegevuste ja trennidega, kuid teine osa liigub vabal ajal ringi avalikus ruumis, leides endale ise alternatiivseid tegevusi.

Eri riikide näidetel on püütud leida Eesti jaoks toimivat võimalust, kuidas kogukonnas ja ühiskonnas märgata, see tähendab, et teadlikult märgata ja tegutseda. Selliste süsteemide juures on oluliseks usaldus ja hetkeolukorra tundmine. Pilootprogrammi käivitamisel Eestis puutusime kokku tõdemusega, et kohalik omavalitsus ei tunne oma kogukonda. Teadmised on valdkonna- või teemaspetsiifilised või teavad eri valdkondade esindajad ainult enda valdkonna muresid, kuid terviklik ülevaade kogukonnas on puudlik.

Eri lähenemisi analüüsides on aru saadud, et keskseks kohaks on kogukond. Mõtestatakse, mis on kogukonna ülesanne ja mis on minu kui kogukonna liikme ülesanne. Kui palju aitame ise kaasa „meie-tunde” tekitamisele. Kogukond moodustab võrgustiku, nagu ka mobiilse noorsootöö puhul.

varase sekkumise eesmärk on toetada last, perekonda ja valdkonnaga seotud asutusi kogukonnas, seejuures arvestades laste ja perede õiguseid, vajadusi ning arendades nende iseseisvat toimetulekut.

Noorsootöötajad teavad sageli rohkemgi kogukonna üldisest olukorrast. Sotsiaalruumi analüüsiga sarnane tegevus on oluline ka varase märkamise ja sekkumise programmis. Tegevused, mida peab nelja sammuna läbi viima ning nende seos noorsootööga on järgmised:

kohaliku olukorra kaardistamine ja analüüs;•

teenuste kujundamine (hea on näha kui KOV-i juht ütleb, et noorsootöö on võtmeks ja noorsootööl on • suur roll);

sekkumine (noortekeskus võib olla üks sekkumise väljund, mobiilne noorsootöö võib jõuda noorteni nendes • kohtades, kus noored on: noorte kogunemispaigad või internet jne);

hindamine ja analüüs (tegevuste läbi viimine ei ole tulemuslik kui me ei küsi ja uuri nende tegevuste tulemusi • noortelt, partneritelt jne).

Noorsootöö on väga oluline instrument tänaste noorte murede märkamisel ja sekkumisel, seda eriti kogukonnatöös. Meil on imeline võimalus anda läbi noorsootöö ühiskonnale ja kogukonnale uut väärtust. Täpsemat informatsiooni varasest märkamisest ja sekkumisest leiab huviline järgmiselt veebilehelt: http://www.kuriteoennetus.ee/markajahooli

42

Töötoad ii: kogemustest õppides... inspireerivaid praktikaid meilt ja mujalt

Töötuba: “Multisüsteemsele teraapiale tuginev kogukonnapõhine lähenemine. Norra näitel.”

Töötoa läbiviija: airiin Demir

Töötoas tutvustati lühidalt multisüsteemse teraapia (edaspidi MST) ülesehitust, põhiprintsiipe ja selle praktilist toimimist Norra riigi näitel. Multisüsteemne teraapia on tõsiste käitumisraskustega noortele mõeldud riiklik abistamisprogramm, mis on kasutusel 13 riigis maailmas. Programmi märkimisväärne efektiivsus on tõestatud paljude teaduslike uuringutega.

Kuna töötuba keskendus tõsistele käitumisprobleemidele, algas see diskussiooniga teemal: millised on käitumisprobleemide põhjused? Välja toodi järgnevad vastused:

perekond;•

muutused (elumuutused);•

tervis;•

toitumine;•

keskkond;•

arenguetapid;•

õpiraskused;•

suhtlemisprobleemid;•

erinevad väärtused;•

usaldusväärse TK puudumine;•

tõrjutus;•

tähelepanu puudumine;•

usuline kuuluvus;•

ohvriks langemine;•

majanduslik taust;•

mitte jõukohane kooliprogramm/ebaadekvaatsed nõudmised.•

Kõik uuemad lähenemised defineerivadki käitumisraskusi kui multiprobleeme, seetõttu on esitatud küsimusele kerge leida palju vastuseid. See tähendab, et käitumisraskused on põhjustatud väga paljudest erinevatest probleemidest. See omakorda annab märku, et tegeleda tuleb korraga mitmete faktoritega.

MST, mis on pärit USA-st, tegeleb peamiselt ülal nimetatud aspektidega: perekonna, tervise, keskkonna, õpiraskuste, sõprade, suhtlemisprobleemidega. Statistika näitab, et kolm perekonda neljast peab MST-d tõhusaks ja ütleb, et see programm aitas. Eelkõige töötatakse noort ümbritsevate multisüsteemidega (kool, ringid jne).

43

MST on sekkumisprogramm, mitte ennetusprogramm. Eelduseks on koostöö vanematega. MST on vabatahtlik, saadakse kokku vanematega, räägitakse, mis hakkab toimuma ja kuidas see täpselt välja näeb. Igas maakonnas on üks MST meeskond (3-4 inimest), kus on üks terapeut, üks MST superviisor (alati kliiniline psühholoog, kes pakub vähemalt korra nädalas supervisiooni). Igal terapeudil on 4-5 perekonda, kellega ta tegeleb ja kelle jaoks ta on kättesaadav 24 tundi ööpäevas.

MST algab kõigepealt kaardistamisega, seejärel tuleb väga täpne planeerimine, milliseid tegevusi, kuidas, kuna ja kellega tehakse. Iga nädal toimub analüüs, mille tulemusel käib pidev meetodite lihvimine – kui midagi ei sobi, tehakse muudatusi, toimub pidev jälgimine. Alguses on programm väga intensiivne, kuid see muutub ajapikku.

Sihtgrupiks on noored õigusrikkujad ja sotsiaalsete probleemidega noored, kelle puhul on oht, et nad suunatakse sotsiaalabi keskusesse, raviasustusse või lastekaitse institutsiooni. Kui näiteks narkootikumide tarvitamine on noore suurimaks probleemiks, siis ei ole see programm tema jaoks õige. Kui see on üks paljudest probleemidest, siis küll. Primaarne ei tohi olla ka suitsidaalne käitumine. Sellist noort ei saa samuti programmi võtta, kuna ei tohi seada ohtu inimesi, kes selle noorega tegelevad. Kui ta on saanud oma probleemile vastavat ravi, siis saab ta programmi vastu võtta.

Väga oluline tähelepanek on see, et MST programmis pole kliendiks kunagi laps – kliendiks on võrgustik. Vanemad peavad sellest aru saama, et nemad on ka kliendid, mitte et nemad saadavad lapse programmi. Programm tegeleb kõigi võrgustikus olevate inimestega. See on seetõttu, et kaudsed faktorid mängivad lapse käitumises väga suurt rolli, mida me ei oska teinekord isegi identifitseerida, seetõttu kaasatakse erinevaid võtmeisikuid (nt isa töö kaotus toob kaasa muutused noore käitumises).

Ei hakata muutma last, vaid muudetakse keskkonda, milles noor elab ja tegutseb – kuidas temaga suheldakse, kuidas teda kiidetakse ja karistatakse. Ehk siis võimalikult palju kujundatakse noort ümbritsevat keskkonda. Noort mõjutatakse läbi keskkonna muutmise.

Väga palju on meie ümber inimesi, keda me võib-olla ei märkagi, kuid kes tahavad aidata (naabrid, onud, tädid jne). Vanemad peaksid võtma kontakti selliste inimestega, kes on potentsiaalselt nõus teatud väikesi asju noore heaks tegema (nt kinno sõidutama või külla kutsuma – asjad, millest noor huvitub). Naabreid kasutatakse ka jälgimisel, näiteks kas laps on tulnud koju jne (nt kui naabrimees on töötu, siis kasutatakse teda kui ressurssi). Oluline on nendele inimestele selgitada, mis MST on ja küsida, kas nad on nõus panustama.

44

Keskkond ja indiviid mõjutavad üksteist vastastikku – kuidas mina käitun teistega, kuidas teised käituvad inuga. Keskkonnatingimused on väga olulised. Noored on pidevas arengus. Noore teismeiga ei kasutata maksimaalselt ära – aega, kus noored muutuvad nii vaimselt kui füüsiliselt ja omandavad väga palju. Neil on sel ajal võime ennast palju muuta. See aga eeldab, et peame olema noorte keskkonnas – keskkonnas, kus see negatiivne käitumine avaldub. MST puhul on mitmed kohad kaasatud, see tähendab, et nn „halb käitumine“ ei avaldu vaid koolis, vaid ka teistes kontekstides.

Spetsialist ei tohi kunagi defineerida probleemi, see tuleb kätte saada inimeste enda käest – mida nemad näevad probleemina (nt vanematelt küsida). Vanemad ei pruugi üldse algul defineerida õiget probleemi, aga koos spetsialistiga jõutakse tuumprobleemini. Alguses aga tuleb lasta vanematel välja öelda, mis on see probleem – võtta aluseks nende situatsiooni mõistmine. MST käib väga väikeste sammudega, noored pole tavaliselt alguses üldse huvitatud ja ei taha sellest midagi kuulda. Noorele tuleb pakkuda hüvesid, st küsida, mida tema tahab programmist saada, mis on tema ootused.

Kõige enam (umbes 70%) noorte probleemide põhjustajaid peitub perekonnas ja koolis. Seetõttu tegelebki MST kõige rohkem kooli ja perekonnaga ning kooli ja perekonna koostööga. Tuleb töötada sellega, kuidas kool ja pere omavahel toimivad.

Terapeut ei tee midagi, millega perekond ise hakkama saab. Näiteks läheb terapeut lapsevanemaga kaasa kooli kohtumisele, kuid laseb perekonnal ise rääkida. Terapeudi ülesanne on toetada ja jälgida. Oluline ei ole see, et terapeut võidaks lapse usalduse, vaid see, et lapsevanem ja perekond tervikuna võidaks lapse usalduse. Terapeut tegeleb ise võimalikult vähe lapsega, tema ülesandeks on õpetada välja vanemad, naabrid, õpetajad, tädid-onud jt sihtgrupid, kes on noortega seotud, et nad saaksid lapsega tegelemises ja tema toetamises paremaks.

Oluline on leida kindlad pidepunktid, millega tööd teha. Need peavad olema võimalikult spetsiifilised. Selleks on MST kaardistamise programm, millega tegeletakse esimesed 3-4 nädalat. Kasutatakse ka genogrammi ehk joonist, kuhu pannakse koos noorega kirja inimesed, kellega noor suhtleb ja kes on tema igapäevaelus. Genogrammi peal määratletakse juba ära, kui mõne inimese vahel on konfliktid.

Hindamise ja kaardistamise jaoks on olemas tabel erinevate veergudega, mille abil määratakse väga täpselt ära mis on probleem, kuidas, kui sageli ja milles see ilmneb, mis on selle probleemi väljenduseks, kui kaua see kestab, mis ajast alates jne. Ühesõnaga, pannakse kõik väga täpselt kirja, ka probleemidega seotud võtmeisikud. Märgitakse üles ka soovitud tulemused. Oluline on ka ära kaardistada, kas ja mida saab igaüks isiklikult noore jaoks ära teha. Tuleb kaardistada ka võrgustiku tugevad ja nõrgad küljed.

Võimalikult täpselt eesmärgistatakse ka oodatavad muutused noore käitumises – need peavad olema noore võimetega vastavuses, nt kui noor ei käi üldse koolis, siis ei ole ehk mõistlik panna eesmärgiks, et ta hakkaks viiel päeval nädalas koolis käima, kuna ta varem ei ole üldse käinud, on mõistlikum seada eesmärgiks näiteks kuni kolmel päeval koolis käimine.

Töötoa slaidid asuvad: http://www.mitteformaalne.ee/mobnomaterjalid

45

Töötuba: „Noortekeskus tänavale!?“ MONO programmi tänavatöö näide

Töötoa läbiviija: Peeter Taim

Töötoas arutati, kuidas näeb MoNo välja tegelikus elus. Sellest rääkisid noorsootöötajad, kes teostasid ESF hanke raames otsivat noorsootööd Tallinna tänavatel ja kaubanduskeskustes alates selle aasta11 jaanuarist. Seejärel arutati üheskoos selle üle, kas tänavatööd peaksid tegema noortekeskuse töötajad või selleks eraldi loodud spetsialistidest koosnevad üksused. Kas nad peaksid kellegagi koostööd tegema või omaette tegutsema? Töötoas räägiti positiivsetest kogemustest ja negatiivsest suhtumisest tulenevalt noorsootöötaja isikuomadustest. Töötoas jagasid oma kogemusi Peeter Taim, Kai Paat, Olga Kokšarova jt.

Mobiilse noorsootöö vajadus tekkis enne kui teadlikkus sellest terminist. ESF programmi „Noorsootöö kvaliteedi arendamine“ hanke kaudu on Eesti ANK saanud võimaluse alates 2011. aasta algusest mobiilse noorsootöö programmiga tegeleda. Töötoa eesmärgiks on arutleda, mis on avatud noortekeskuse roll mobiilse noorsootöö tegemisel.

Tartus alustas mobiilse noorsootööga MTÜ Öökull. 1990-ndate keskel jäi mobiilse noorsootöö algatamine Tartus pooleli KOV-i poolsete takistuste tõttu. Peamiseks põhjuseks oli ressursipuudus. Vajadus ja teadlikkus mobiilsest noor-sootööst on Eesti noorsootöösse jäänud ja uue programmi raames on saadud seda laialt rakendada. Töötoa algatuseks rääkisid oma loo kolm noorsootöötajat, kes osalesid mobiilse noorsootöö koolitusel ja seejärel ka praktikas.

merle: Mobiilse noorsootöö koolitus ja praktika on olnud positiivne kogemus, mida tõestab ka see, et ma soovin seda tööd jätkata. Koolituse viisid läbi lastekaitse spetsialistid ja politsei. Koolitus tõi kaasa rollide segaduse. Tekkis küsimus, mis on minu ülesanne selles tegevuses. Noored juba teadsid lastekaitse töötajaid, kes seda tööd enne on teinud. Noorsootöötajate küsimus oli, et kas me oleme samas rollis või pigem ikkagi noorsootöötaja rollis. Puudus ka eelnev info noorte kohta, kuna ma ei olnud Tallinnast pärit. Üks, mida võib Tallinna kohta täheldada, on see, et linnaosades ei ole mõtet mobiilset noorsootööd eraldi teha, kuna tegevus toimub peamiselt kesklinnas.

Mobiilne noorsootöötaja peab ka MONO projektis kaardistama olukorra sotsiaalruumi analüüsiga ja olema ka teiste valdkondade infoga kursis. Hetkel on info suunatud paljuski noorsootöö teenuste suunas, kuid tulevikus peaks see sisaldama ka teiste valdkondade informatsiooni ja noorte nõustamist.

11 2011

46

kai: Praktikas oli abiks see, et meiega koos oli mobiilset noorsootööd tegemas ka lastekaitse töötaja. Kogemusest lähtuvalt tundus, et noored ei kartnud ega vältinud lastekaitse töötajaid. Noored tulid tihti ka ise rääkima. Samas, osade noorte puhul on noorsootöötajal suurem võimalus lähema kontakti saavutamiseks, sest noorsootöötaja ei esinda noorte jaoks mingit institutsiooni. Käisime tööd tegemas ka Viru keskuses, kus on peamiselt vene keelt kõnelevad noored ja Solarises, kus on eesti keelt kõnelevad noored. Solarise juhtkond on noortega tehtavast tööst teadlik ja noored võivad seal olla. Viru keskuse juhtkond noori aga keskusesse ei soovi. Kevade poole toimub rohkem tööd õhtuti, kuna kooli viimased kuud viivad noored kooli tagasi ja päeval on noori tänavatel vähem. Nädalavahetustel ja vaheaegadel on õhtuti tänavatel palju noori. Paljud on need, kes lihtsalt „hängivad“.

olga: Kogemus ei ole negatiivne, aga sain aru, et see töö ei ole minu jaoks. Huvi mobiilse noorsootöö vastu tekkis 4-5 aastat tagasi kui sellest kuulsin. Kogu koolituse ja praktika jooksul oli mul küsimus, et miks ma sellega tegelen? Lootsin saada vastuse praktika käigus, kuid ei leidnud seda. Võimalik, et olen teistsugune inimene. Oluline on aeg ja see on pikaajaline periood kui mobiilse noorsootöö tulemused silma hakkavad. Ma ootan kiiremat tulemust. Näiteks koolis infotegevust tegemas käies mõistan ja näen, et noored tulevad kokku ja soovivad osaleda. Tänavanoorsootöös ma seda ei näinud. Ranna noortekeskus kui mobiilse noortekeskuse osa oli minu jaoks miski, mis toimis ja see oli tähtsaim kogemus. Lisaks ei ole ma ka nii vaba suhtleja, et lihtsalt noorte juurde rääkima minna. Sain teada, et noored tihti kardavad täiskasvanuid, kuna nad arvavad, et tegemist on näiteks politseinikuga.

Töötoa läbiviija rõhutab, et praktika toob välja, et olulised on nii oskused, teadmised kui ka hoiakud – kui üks ei klapi, siis ei pruugi see meetod noorsootöötajale sobida. Tekkis küsimus, kas noorsootöötaja ja mobiilne noorsootöötaja on sama professionaal või on vaja erinevat haridust? Kas tänavanoorsootöö ja avatud noorsootöö ehk ANK ja mobiilne noorsootöö peavad olema eraldi?

Annegrete Johanson on ütelnud, et mobiilsel noorsootööl võiks olla oma keskus, kuhu noored kutsuda ja kus nendega rääkida. Kesklinna noortekeskus võiks olla baas mobiilse noorsootöö teostamiseks. Lisaks käib mobiilse noorsootööga kaasas aruandlus, mille jaoks on noorsootöötajatel vaja teistsugust ruumi kui avatud noortekeskus. Oluline osa noorsootööst ja mobiilsest noorsootööst on ka oskus kirjeldada, mis on noorsootöö tulemus ja mõju ning teada oma rolli võrgustikutöötajana.

Osalejad tõdesid, et noortekeskuse funktsioonid on muutunud ja töötajad ning otsustajad ei lähe selle muutusega kaasa. Tegelikult oleks vaja, et praegu toimuvad keskused muutuksid kaasaegseks ja hakkaksid pakkuma neid teenuseid, mida praeguse aja noortele vaja on.

Arutati ka erinevuste üle linna ja maapiirkonna mobiilses noorsootöös. Näiteks Kärdla on paik, kus kõiki tuntakse. Inimene, kes mobiilse noorsootööga tegeleb, peab olema teine kui see, kes igapäevaselt noortekeskuses on. Keeruline on olla päeval noortekeskuses ja õhtul tänaval. Noortekeskuses on oma reeglid ja kõik noored peavad sellega arvestama, mis võib hilisemat tänavanoorsootööd takistada. Seminaril osalejate ülesanne on viia KOV-i sõnumi, et meil on seda vaja, kuid on kogukondi, kus noortekeskuse töötajad üksi ei saa seda teha.

47

Töötuba: “Kogukonnatöö tähtsus mobiilses noorsootöös”

Töötoa läbiviija: Walther Specht

Töötoa keskmes oli kogukonnatöö osatähtsus mobiilses noorsootöös, kuna kogukonnatöö on hästi toimiva mobiilse noorsootöö aluseks ning on väga oluline kaasata kogukonna liikmeid noori puudutavate küsimuste arutamisse ja erinevatesse tegevustesse aitamaks ühiskonnal noori paremini mõista. Töötoas tutvustati põgusalt inspireerivate kogukonnatöö näidetena aktiveerivat ja konfliktile orienteeritud kogukonnatöö kontseptsiooni ja analüütilist lähenemist kogukonnale. Räägiti, millest tuleks kogukonnatöös alustada (väli- või sotsiaalruumi analüüs) ning milliseid samme edasi teha (tuleks luua vajalikud struktuurid ja töögrupid – st eelduste loomine kohalike elanikega kontakti leidmiseks ja nende kaasamiseks, kogukonna sotsiaalse kliima parendamiseks). Kogukonnatööd tutvustati erinevate toimivate praktikate kaudu andmaks osalejatele vastuseid küsimustele, mis on toimiv kogukonnatöö, milleks on see vajalik ja kuidas seda ellu rakendada.

Töötoa sisuks oli rollimäng, mis seisneb erinevaid rolle kandvate kodanike ning ametnike kohtumises linnapeaga, kes juhib arutelu mobiilse noorsootöö vajalikkuse kohta. Selleks oli Walther Specht ette valmistanud rollid, mis ta osalejate vahel ära jagas (kokku 15 rolli: politseinik, lapsevanem, eakate esindaja, kohtunik, prokurör, poliitikud jt, kes vastutavad noorsootöö valdkonna eest ning kaks mobiilse noorsootöö esindajat). Ta moodustas kaks gruppi – ühes need kes soovivad projekti kavandada ja teises need kes ei soovi. Alati on teie töös vastaseid, kes arvavad, et teie töö ei ole tähtis. Kahe grupi eesmärk on koostada mobiilse noorsootöö projekt, mis oleks kogukonnapõhine.

Mobiilne noorsootöö peab tuginema kogukonnatööl. Oluline osa kogukonnatöös on koostööümarlaud. Nõustajad, arstid, politseinikud jt peaksid kokku saama, et vahetada infot. Viimastes ettekannetes räägiti ka sellest, et maailm on muutumas ning muutused on kiired. Samuti on muutunud probleemide olemus, mistõttu iga noorsootöötaja peab olema nendega kursis. Näiteks Stuttgardis toimuvad sellised kokkusaamised üks kord kuus. See on oluline teavitustöö. Mõnikord need valdkondade esindajad otsustavad teatud strateegiaid kasutada. Näiteks ei ole sageli vaja, et ühte perekonda külastaks mitme valdkonna esindajad, tööd tuleb vastavalt koordineerida. Ka Soome esindaja rääkis koordineerimisüksusest, mis vastutab selle eest, et erinevate valdkondade esindajad kutsutakse kohale ning see on väga oluline ning esimene samm uue projekti loomisel. Ka Walther Spechti ettekanne rääkis sellest, kui oluline on koostada sotsiaalruumi analüüs – see annab ülevaate olukorrast. See koordineeriv üksus aitab osalejaid kursis hoida sellega, mis käesoleval hetkel toimub.

Veel leiti, et mobiilse noorsootöö eesmärk on aidata inimestel ennast ise aidata. Kui aga inimestel ei ole teavet selle kohta, mis nende ümbruskonnas toimub, siis ei ole võimalik neid ka abistada. Seega tuleb elanikke teavitada ja otsida ka vabatahtlikke, kes noorsootööd toetaksid. Ideaalses maailmas tuleks võimaldada kogukonnal endal seal elavaid lapsi, noori ja perekondi aidata. Esimene samm on teavitus. Kui aga kogukond ei suuda ise ennast aidata, on vaja professionaale.

48

Mobiilse noorsootöötaja kõige parem töövahend on suhtlus kogukonnaga. Kui eesmärgiks on muuta mingis piirkonnas elustandardeid, siis tuleb eelkõige inimesi teavitada ning leida tegevustele kohaliku elanikkonna hulgast toetajaid. Kaasamine peab olema terviklik – kogu piirkonda tuleb vaadata terviklikult. Kogukonna toetus on eriti oluline probleemide tekkimise korral, kuna siis on vaja toetust kaugemalt kui oma kolleegide hulgast. Kõik eelnev põhjendab avalikkusega suhtlemise vajalikkust. On oluline, et ka seadusandluse osas inimesi informeeritaks.

Jõustamine on samuti üks osa – anda inimestele tagasi võim ja õigus. Neil võib olla tunne, et neil pole seda. Tuleb tõsta inimeste enesehinnangut. Tuleb pakkuda klientidele kogemust, et nad saavad hakkama. Eriti riskioludes elavad noored arvavad endast väga vähe ning üritavad seda sageli parandada kriminaalse tegevusega.

Kogukonnatöö toetab ka integratsiooni ehk lõimumist. Saksamaal on väga palju sisserändajaid. Noorsootöötajad saavad midagi ära teha selles osas, et erinevate rahvuste noored saaksid kokku. See ei pruugi olla lihtne ning võib sõltuda nende kultuurilisest taustast. Alati tuleb arvestada kogukonnaga. Näiteks Berliinis ja Stuttgardis on etniliste vähemuste grupid, kes teatud aladel domineerivad. See viib selleni, et on noortekeskusi, kus on enamuses türgi noored ning kuhu seetõttu saksa noorte vanemad oma lastel ei luba enam minna. Ja kogu Euroopa on selle probleemiga silmitsi. Näiteks ka Prantsusmaal on sellel põhjusel toimunud vägivalda ning ühiskond tunneb ennast sellest ohustatuna. Meie valitsus on väga mures, et vägivald, mis Prantsusmaal on, levib ka üle piiride. Meil on algatused, mis tegelevad ennetusega. Nüüd on aru saadud, et sellistesse projektidesse on vajalik investeerida ja ka noorsootöötajatesse ja sotsiaaltöötajatesse, kes saavad midagi integratsiooni heaks ära teha. Kogukond tuleb kokku tuua, korraldada kokkusaamisi, teatrietendusi, spordisündmusi jne, mis pakuks huvi erinevatele sihtrühmadele ning see oleks neile lõbus. Lõimumisel on määrava tähtsusega see, et toimuks äratundmine muusika, spordi, teatri jms kaudu. Rääkimisest üksi ei piisa.

Stuttgardis korraldatakse vähemalt üks kord aastas üritus, kuhu kutsutakse kõik elanikud ning antakse kõigile vähemustele võimalus enda toite tutvustada. Nii on ka noorsootöötajatel võimalus teha nii, et need noored, keda muidu välditakse, osalevad samuti. Kui te aga ei tekita seda võimalust, et nende noortega saab kohtuda, et nad ei oleks isoleeritud, siis ilmselt teid ei saada edu teie tegevustes. Immigratsioon on kogu Euroopa probleem. Me peaksime vältima paralleelsete ühiskondade tekkimist. Kuidas siinkohal mobiilne noorsootöö saab aidata? Justnimelt erinevate poolte kokkuviimisel, et aidata inimestel vabaneda eelarvamustest. Samuti on see ka ennetusviis. Näiteks kui kõik noorsootöötajad erinevatest kirikutest, skaudiorganisatsioonidest jne, tunnevad üksteist ning suhtlevad omavahel, siis nad saavad ka üksteisele tuge pakkuda ja nõu anda. See on väga tõhus meetod tõrjutuse ennetamiseks.

Tõrjutud lapsed hoiavad kokku. Näiteks vene päritoluga noored hoiavad kokku. Isegi kui neil on Saksa kodakondsus, tunnevad nad ennast tõrjutuna. Nad ei taha Saksamaal olla ja soovivad sageli Venemaale tagasi. Neil tekib see tõrjutuse tunne sellepärast, et keegi ei soovigi neid kaasata, nendega olla. Siin on noorsootöötajate võimalus kasutada nendeni jõudmiseks noorsootööd. Et nad saaksid koos teistega olla.

Rollimäng, mis töötoas aset leidis, kulges vestlusena eri rollide vahel. Vahel võttis vestlus ka vaidluse kuju. Arutlused kestsid kaua ja lõppesid etapis, kus hakati vaikselt võimalikke lahendusvariante pakkuma. Mõeldi, millele peaks projektis keskenduma ja kes ning kuidas võiks toetada ja panustada. Näiteks tuldi välja ideega korraldada lapsevanemate kokkusaamisi koolis, teha laiemat teavitustööd elanike seas jne. Töötoa lõpetuseks võib ütelda, et kuigi liiguti lahendusele lähemale, siis meetodi eesmärki – luua mobiilse noorsootöö projekti kava – siiski ei saavutatud, seda peamiselt ajanappuse tõttu. Meetod aga andis kindlasti võimaluse kuulda erinevate inimeste arvamusi ning tajuda, milliste takistustega tuleb arvestada sellise projekti kavandamisel.

49

Töötoad iii: kogemustest õppides... inspireerivaid praktikaid meilt ja mujalt

Töötuba: “Mobiilse noorsootöö korraldus Soomes – kohaliku tasandi näide”

Töötoa läbiviija: anu vesterinen

Antud töögrupis andis ülevaate Soome kohalikl tasandi mobiilse noorsootöö korraldusest Anu Vesterinen, kes tegeleb Soomes Hyvinkääs otsiva noorsootöö arendamisega ning koordineerib valdkondadevahelist koostöövõrgustikku. Töögrupis tutvustati kohaliku tasandi otsiva noorsootöö korraldust, räägiti lähemalt sellest, kes on kohalikul tasandil otsiva noorsootööga seotud võtmeisikud, mis ja kuidas on seni tehtud, milline on tänane situatsioon ja kuidas selleni on jõutud. Töötuba pakkus inspireerivaid ideid otsiva noorsootöö korraldamiseks kohalikul tasandil.

Otsiv noorsootöö on viis, kuidas peaks oma klientidele mõtlema. Otsivat noorsootööd tähistab väga palju erinevaid termineid, kuid oluline on hoiak – kuidas austame oma kliente ja nendega koostööd teeme. 2008. aastal alustati otsiva noorsootöö projektiga. Rahastust selleks saadi riigilt. Sihtgrupiks olid 17-19- aastased noored. Otsiv noorsootöö andis võimaluse pakkuda selles vanuses noortele neid tegevusi, mida tehakse ka täiskasvanutega.

Mobiilses noorsootöös on oluline tugev inimestevaheline seos. Tugev side peab olema näiteks sotsiaaltöötajate ja politsei ning teiste sidusgruppide vahel. Oluline on oskus luua kontakte erinevate sihtgruppide vahel. Otsivas noorsootöös ei ole konkreetseid kohti, kuhu saame noori kutsuda. Töövahendiks on vaid noorsootöötaja ise. Peavad olema teatud isikuomandused. Otsiv noorsootöö pole töö, mida kõik võivad teha. Otsivat noorsootööd peame tegema seal, kus on noored. Kõigepealt tuleb noortele pakkuda austust, see on kõige alus. Täiskasvanuna teame, et narkootikumide kasutamine on halb, koolis käimine hea, aga kui noor ütleb, et ta ei taha kooli minna, siis see on tema arvamus sel hetkel. Noorsootöötaja saab aidata noorel mõelda ja näidata talle alternatiive, miks see oleks hea.

Mis on meie töö mobiilsete noorsootöötajatena?

Peame tundma noorte inimeste maailma – see pole sama maailm, milles elame meie. Neil on oma mõtted, väärtused, põhimõtted. See on teine reaalsus, mis eksisteerib meie ühiskonnas, aga me ei tea sellest palju. Aga me peaksime teadma, et saada aru, mida nad mõtlevad, soovivad, tahavad, vajavad.

Peame teadma, mis teenused on meie piirkonnas olemas – mida teeb kool, noortekeskus, sotsiaalkeskus jne. See on oluline selleks, et saaksime noortele näidata, missugused on nende võimalused. Vajalik on teada, mis projekte meie kogukonnas pakutakse, mis on nende teenuste ja projektide sisu. Oluline on sektoritevaheline koostöö. Peame enda tegevust oma kogukonnas teadvustama. Näiteks kui meie sihtgrupp on baarides, kuna vanus seda lubab, siis helistame baaride esindajatele ja küsime, kas võime tulla baaridesse, et suhelda noortega. Meil on seljas riided, mille järgi noored teavad, kes me oleme. Kui me soovime töötada keskkonnas, kus on noored, peame välja tulema oma mugavustsoonist.

Peab olema struktuur, mille järgi asjad toimivad

Meie ei tee noortele ettekirjutusi selles osas, mida nad peaksid tegema, noored peavad ise ütlema, mida nad soovivad teha. Töötoa läbiviija toob näite, et tal on kliente, kellega tutvuti umbes neli aastat tagasi, aga ollakse endiselt algfaasis. Samuti on kliente, keda tuntakse nädal või paar, kuid nad teavad juba, mida nad tahavad teha ja ühiselt leitakse koht, kus nad seda teha saavad. Kui asjad lähevad hästi, siis meie töö lõppeb. Enamasti võtab selline protsess aega umbes ühe aasta. Peame olema valmis võtma oma kliente tagasi. Kõige suurem tõrjutuse risk tekib siis, kui noored ei käi koolis. Seetõttu leiame oma noortele võimalikult kiiresti koha koolis. Samas ei pruugi see olla koht, kus nemad olla tahavad ja nad jõuavad jälle meie juurde tagasi. Peame noortelt pidevalt küsima, mida nad tahavad, sest nemad elavad oma maailmas, mida meie ei mõista.

Hope ehk lootuse meeskond – sotsiaaltöötajad, politseinikud, teiste valdkondade esindajad – meeskond kellega arutame oma klientidega seonduvat. Klientideks üle 18-aastased inimesed. On veel ka Nova meeskond – siin on

50

klientideks alla 18-aastased noored. Kui arutame noortega seonduvaid küsimusi, peame eelnevalt küsima noorte nõusolekut, kuna vastasel juhul kaotame nende usalduse.

Otsiva noorsootöö meeskond teab, et teiste valdkondade meeskonnaliikmed saaksid ilma meieta hakkama, aga meie nendeta mitte, see peab olema meeles. Kui me ei ole teadlikud teistest võimalustest ja ressurssidest, siis me ei saa mobiilset noorsootööd teha.

Seaduse järgi on koolil kohustus meid teavitada, kui keegi koolist välja langeb. Aastast 2008 on meil olnud Hyvinkääs 300 klienti, kellest vaid 5 on öelnud, et nad ei taha meiega tegemist teha. Kontaktisikud, kes meid teavitavad, on seotud meie tiimidega Hope ja Nova, nad on osa meie tiimidest. Meie kliendid teavad meist oma kogukonna kaudu. Näiteks mõnikord helistab meile vanaema, kes teatab, et lapselaps on mitu aastat kodus olnud ja mitte midagi teinud. Kuidas nad meist teavad? Artiklid ajalehtedes, info koolides, kutsekoolides – üritame osaleda ja olla nähtavad üritustel, mis kogukonnas toimuvad.

On vaja kohta, kuhu noored saaksid tulla, kuna me ei saa ju noorte kodudesse minna. Peame minema küll välja, kust noored üles otsida, kuid peab olema koht, kuhu noored saavad tulla, et meiega kohtuda. Peame õpetama oma klientidele järjepidevust, vastutustundlikkust.

Miks kliendid tahavad meiega ühendust võtta? Miks nad seda teevad?

Ühiskond tõrjub neid välja, nad ei räägi sama keelt, neil pole samad väärtused. Nad tunnevad, et kui nad pole nõus ühiskonna üldiste väärtustega, siis nad tõrjutakse välja. Mida mina saan teha, kui noored on kaotanud töö ja tulevad minu juurde? Saan suunata, motiveerida tegutsema, ise ei saa noorsootöötaja noore eest midagi ära teha.

Oluline on, et oleks üks ja sama isik, kellega oleks võimalik rääkida, keda saab usaldada. Keegi, kes teaks, mis toimub, mis on see taust, kes oskaks nõu anda, kuidas ennast üleval pidada erinevate valdkondade esindajatega. Otsiv noorsootöö ja noorsootöötaja, kes sellega tegeleb, ei tohi anda hinnanguid.

Mis on peamised lähtekohad?

Kolm noort päevas, kellega tegeleda, on optimaalne, rohkemaga ei jõua. Samas, kui mulle helistatakse ja tegemist on kriisiga, siis ma ei saa öelda ei, isegi kui mul on terve päev olnud kliendid. Samas ei pruugi teinekord noored kohtumistele tulla. Otsivat noorsootööd ei saa teha otse koolist tulles, selleks peab olema kogemust. Otsiv noorsootöö on ka mõtteviis, et ma saan teha oma tööd ka väljaspool oma kontorit.

Vajalikud on teatud isiksuseomadused selleks, et minna tänavale otsivat noorsootööd tegema. See peab inimesele meeldima, talle midagi pakkuma. Haridustaust võib küll olla erinev. Vähemalt 75 protsendil on kõrgharidus. Vähemalt 2-3 aastat peaks inimesel eelnevat töökogemust olema. Mida parem haridus ja mida suurem kogemus, seda parem otsiva noorsootöö tegija.

Otsiv noorsootöö peab vastama kohaliku tasandi vajadustele, seetõttu ei saa seda üks-ühele kasutada teises piirkonnas, oluline on seda kohandada vastavalt piirkonna vajadustele.

Need noored ei vaja vanemat või sõpra, nad vajavad täiskasvanut ja tema kohalolekut. Ka teistele sidusgruppidele tuleb selgeks teha, et vastutame koos ja et selliseid asju ei saa viia läbi üksi (kool ja noortekeskus, karjäärinõustajad, sotsiaaltöötajad jne). Kas saame otsiva noorsootööga minna koolidesse ilma, et ületaksime piire? See on pidevalt jätkuv arutlus. Kui on teada, mis on suurimad raskuspunktid, nt mis juhtub noortega, kui nad koolist välja langevad või kui on teada, palju neid välja langeb, siis on kergem rääkida koolidega sellest probleemist. Tuleb pakkuda neile noortele juba midagi ekstra koolis teha, et nad ei langeks koolist välja, mingit tegevust, mis oleks neile huvipakkuv. Ja siinkohal saab noorsootöö toeks olla. Soomes on väga tugev koostöö koolidega, kuid Eestis peab see veel arenema. Töötoa lõpus kõlab ettepanek korraldada koolinoorsootöötajate ja ülejäänud noorsootöötajatele ühine konverents antud teemal.

Ettekande slaidi asuvad: http://www.mitteformaalne.ee/mobnomaterjalid

51

Töötuba: “Kuidas aidata erinevate tõsiste käitumisprobleemidega noori läbi süsteemse ennetustöö ning läbi tulemusliku süsteemse võrgustikutöö?”

Töötoa läbiviija: airiin Demir

Töötoas tutvustati lühidalt kahte Norras levinud programmi käitumisraskustega lastega töötamisel. PALS programm on koolipõhine ning keskendub eelkõige sotsiaalsete oskuste süsteemsele õpetamisele alates esimesest koolipäevast, olles seega osa ennetuslikust tööst lastega. Multisüsteemne teraapia (MST) on süsteemsel võrgustikutööl põhinev abistamisprogramm peredele, kus kasvavad tõsiste käitumisraskustega noored. Selles töötoas toodi näiteid just efektiivsetest MST sekkumistest nagu agressiivse käitumise turvaplaanid ning põgenemislogid.

Keskkond mõjutab seda, millised me oleme. See, mida me räägime, ei ole olulisem sellest, kuidas me käitume ja eeskuju näitame.

PALS programmi ehk koolipõhist ennetustööd kasutatakse Norra tavakoolides. See põhineb sotsiaalse interaktsiooni teoorial ning pöörab tähelepanu positiivse käitumise tugevdamisele ja mitte moraaliloengutele.

Üheaastane programm on koolidele vabatahtlik (Norras osaleb 180 kooli). See sisaldab tööd põhiväärtustega süsteemi tasandil, kaasates ka õpetajad. Igas koolis koostatakse sotsiaalsete oskuste nimekiri kolmes kategoorias ja siis kavandatakse nende omandamine õppekavas, mille väljatöötamisse on haaratud kogu kool. Seejärel hakatakse programmi ellu viima ehk sotsiaalseid oskusi õpetatakse süstemaatiliselt tundides. Õpetaja tutvustab, kirjeldab reeglit ja harjutab koos lastega reeglit praktikas ja jälgib lapsi ning annab tagasisidet. Üks teema korraga ühe nädala jooksul. Oluline on interaktsioon ja suhtlemine eakaaslastega, mitte täiskasvanuga sh õpetajaga. Suhted eakaaslastega on koolis toimetuleku aluseks (mitte õppeedukus), sellest sõltub kuidas koolis hakkama saadakse. Seda eeskätt kooli esimestes klassides. Positiivne kaasamine ja tunnustamine on programmi olulisteks osadeks. Kui kooli personal märkab noorte positiivset käitumist, siis jagatakse tunnustuskaarte. Võitja klass saab boonuse, mida jagatakse iga nädal. Protsessi on kaasatud esimesed kuni seitsmendad klassid. Mittesoovitud käitumisel on samuti tagajärjed: kiidetakse neid, kes käituvad positiivselt, kuid ei laideta neid, kes seda ei tee.

Käitumisprobleemidega noorte suurimaks mureks on sotsiaalsete oskuste puudumine ja kui maast madalast kõikidele noortele tagada baasoksuste õpetamine algkooli tasandil, saab ennetada hilisemaid probleeme. Programmis paistavad silma need lapsed, kes ei oska mõnda oskust väljendada ja kellel on nõrgad sotsiaalsed oskused.

PALS on süsteem, milles on kolm kihti: tervet kooli hõlmav sotsiaalsete oskuste ja õpioskuste õpetamine; sotsiaalsete oskuste intensiivõpe, õppetöö intensiivsem jälgimine, vanematega koostöö tihendamine; individuaalne käitumist toetav plaan, intensiivne oskuste treening, teiste süsteemide kaasamine. Samuti õpetatakse õpioskuseid, mis aitavad lapsel oma õppetööga lihtsamini toime tulla.

Laste sotsiaalsete oskuste arendamiseks tuleb rääkida sellest, mida me tunneme (ma olen kurb, sest sa ei ole enam mu sõber). Tunnetest rääkimine on oluline eriti siis kui on probleem. Lastele tuleb süstemaatiliselt sotsiaalseid oskusi õpetada ja neid tuleb korrata ja oma eeskuju näidata. Lapsed vajavad oskusi, kuidas hakkama saada teiste eakaaslastega.

Programm sisaldab ka koolitusi õpetajatele ning lapsevanematele.

Töötoa slaidid asuvad: http://www.mitteformaalne.ee/mobnomaterjalid

52

Töötuba: “Mobiilne noorsootöö kui erinoorsootöö meetod Tallinna Kristiine ja Kesklinna linnaosade näitel”

Töötoa läbiviijad: annegrete Johanson, maris raudam

2008. aasta detsembris, lahkudes ühelt koolituselt, tekkis meil arutelu teemal, et Kristiine ja Kesklinna piirkonnas on ilmnenud tõsine vajadus tänavatöö järele. Olime mõlemad läbinud 2005.-2006. aastal toimunud professor Walther Spechti juhendamisel ISMO mobiilse noorsootöö koolituse, aga töötasime erinevates linnaosades ja mobiilse noorsootöö metoodikast lähtuvalt teadsime, et mobiilset noorsootööd ei rakendata üksi. Nii sündiski esialgu suhteliselt ebareaalsena tunduv mõte, et kui läheks õige koos? Jaanuaris 2009 toimus esimene töönõupidamine ja algas tänavapraktika. Seminari töötoas avanes suurepärane võimalus osalejatega kogetut jagada – õnnestumistest ja takistustest, mida kogetust ise õppisime ja mida plaanime edasi teha. Töötoas olid väga teretulnud küsimused osalejatelt, et saaksime rääkida just seda, mida kõige enam osalejad meie praktikast teada soovivad.

Inspiratsiooni mobiilse noorsootööga tegelemiseks said mõlemad töötoa läbiviijad Tallinna Laste Turvakeskuse korraldatud ISMO mobiilse noorsootöö koolituselt 2005.-2006. aastal. Sealt pärineb ka arusaam, et mobiilne noorsootöö on miski, mida inimene üksi teha ei saa ja vaja on läbida ka koolitus.

Koolitusel tekkis mõte teha koostööd kahe linnaosa vahel. Kõigil linnaosade töötajatel, kes sellel hetkel mobiilse noorsootööga tegelema hakkasid, oli sotsiaaltöö haridus. Moodustati meeskond, kes seda meetodit oma töös rakendama hakkas. Üsna pea saadi aru, et neli inimest on tänavale minemiseks liiga suur seltskond, kohapeal sai aga jaguneda. Õpiti ka seda, et kontakt noortega ei teki alati. Mobiilne noorsootöö on väga spontaanne. Kohapeal noori ei jagatud, vaid lähtuti põhimõttest, et see, kellega saadakse kohe kontakt, on kõige parem vestluspartner. Esimesel aastal käidi tänaval peale kella kuut õhtul. Kõige hilisem käik lõppes tegijatel näiteks kella kahe paiku öösel.

Sotsiaalruumi analüüs tehti, kuid strateegiat kirja ei pandud. Olukord kaardistati koostöös noorte, lastekaitse töötajate, politsei ja koolidega. Lisaks sellele pandi kirja ka olulised tähelepanekud. Kristiine ja Kesklinna kohta võib ütelda, et piirkonnad on jätkuvas muutumises, seega sotsiaalruumi kaardistamisel ei saa jääda pidama esialgse info juurde. Allikmaterjalideks kasutati nii politseiinfot kui ka informatsiooni noortelt endilt. Ka see töötuba kinnitas ideed, et minna tuleb sinna, kus noored viibivad.

Mobiilse noorsootöö praktika kujunemisloos antud linnaosades

2008 tekkis mõte

2009 esimene nõupidamine, mobiilse noorsootöö meeskond, õhtused reidid (sotsiaalruumi kaardistamine ja kontakt noortega). Tehti ka välkintervjuusid – koolivaheajal kaubanduskeskustes – see on aeg kui noori on väljas väga palju. Sellest tekkis ka idee korraldada kaubanduskeskuses elustiiliseminar. Saadi aru, et seda ülesannet saaksid täita ka avatud noortekeskuste noorsootöötajad ning keskustesse ei vajata sageli üldse erinoorsootöötajaid. Kontakt tuleb luua asutustega, kes pakuvad noortele vaba aja sisustamist.

2010 esimesed katsetused kogukonna kaasamises (kodanikud, küsitlus koolides, terviseedendusspetsialist Kristel Tamme magistritöö, kus võrreldi kahe linnaosa koole). Mobiilse noorsootöö seminar „Mobiilne noorsootöö – kellele ja miks?“ 23.04.2010. Enne seminari teavitustöö eri huvigruppide juures, et leida mõttekaaslasi ja toetajaid. 70 osalejat eri valdkondadest. Tekkisid mõttekaaslased ja huvigrupid. Esinemine ka ENTK erinoorsootöö konverentsil, mis kutsus ka teisi kolleege mobiilset noorsootööd rakendama. Tehti mobiilse noorsootöö reide päevasel ajal koos lastekaitse spetsialistiga. Põhja-Tallinnas on sellest tulenevalt ka spetsialisti ametijuhendis tööülesandena mobiilne noorsootöö välja toodud.

Mõttetalgud õpetajatele – augustis toimusid Kesklinna ja Kristiine koostöös mõttetalgud koolidele, kuhu olid kutsutud õpetajatele rääkima spetsialistid, et pakkuda tuge käitumisraskustega noortega toimetulekuks.

Elustiiliseminar 11.11.2010 Solarises – viis töötuba (trummi töötuba, tänavatants, jumestus, seksuaalkasvatus, ÕOL-i toitumisalane töötuba). Teine elustiiliseminar toimus 17.03.2011. Seminari nimi – “MNT elustiil” – tuletati sõnaühendist “meie noored Tallinnas”. Seminar seostub noortele õppimisega ja seda noored tihti ei taha. Toimumiskohaks oli Solarise kaubanduskeskus seetõttu, et sealne turvameeskond oli ainuke, kes pakkus koostööd. Kontakt nendega on säilinud siiani ja turvamehed helistasid ka hiljem, et erinoorsootöötaja tuleks noortega seotud probleeme lahendama.

53

2011. aastal koostöö noorsootöötajatega MONO raames. Päevaste reidide eesmärk oli ka leida noori, kes ei täida oma koolikohustust.

Peamisteks väljakutseteks on ressursinappus – tavatöö vajab ka tegemist ja seda tööd ei saa teha ilma süvenemata. Mobiilse noorsootöö lähenemist nähakse siiski kui sotsiaalpedagoogilist nõustamist, mida sotsiaaltöö taustaga inimene pakub tänaval olevatele noortele. Paljud noored ei vaja lihtsalt kontakti, vaid nad vajavad nõustamist. H.I.R.O.M.A.N.T mõttetalgud tõid tagasi koostöö Kristiine noortekeskusega – teineteisega suhtlemine on suurenenud. Võrgustiku loomisi ja laiendamisi on väga vaja. Põhja-Tallinnas on erinoorsootöötaja lastekaitse talituse all. Erinoorsootöötaja koht loodi selleks, et ennetada alaealiste komisjoni jõudmist – noortega hakati tegelema enne kui ta on juba oma probleemiga nii kaugel, et ta seisab silmitsi mõjutusvahendiga. Põhikooli ja gümnaasiumi seadusesse on see muutus sisse kirjutatud – seaduse järgi peab olema KOV-is inimene, kes on noore probleemiga seotud samm enne komisjoni.

Kristiine ja Kesklinna linnaosades tehtud praktika annab kinnitust, et mobiilne noorsootöö on sotsiaalpedagoogiline meetod, mis eeldab erialast oskust ja teavet. Erinoorsootöö peab olema määratletud koos kohustuste ja õigustega. Näiteks puudub hetkel noorsootöötajal õigus noort küsitleda – kes ta on ja kust ta tuleb? Info tuleb usalduse piirides.

Teine põhimõte, mis praktikas on kinnitust saanud, on noore vabatahtlikkus – mobiilne noorsootöötaja on noorte keskkonnas külaline. Lisaks peab noorsootöötaja alati keskenduma noore tugevustele, olema erapooletu ning orienteerima ennast noores leiduvatele ressurssidele. Usalduslik suhe on kõige aluseks. Mobiilse noorsootöö tegija peab olema valmis paindlikuks tööajaks. Töötoa läbiviijad kinnitavad, et suurim viga, mida saab teha, on soov noortele meeldida – oma ametis peab olema aus ja kaardid peavad laual olema. Noor peab teadma, mida noorsootöötaja saab teha ja samas mida ta on kohustatud tegema. Teiseks alustalaks on meeskonnatöö, kuna üksinda mobiilset noorsootööd teha ei saa.

Hirmud:

noor, kes on ebasobivas seltskonnas ja kambas – puudub võimalus tema jõuga välja tõstmiseks;•

töökollektiivi toetuse puudumine;•

mõistmatus – „Miks te käite lapsi tänaval ahistamas?“;•

pere ja töö ühildamine;•

riietus on oluline (mobiilne noorsootöö on füüsiline katsumus).•

Kaardistamised, sekkumised ja nõustamised on hästi toiminud. Positiivne on see kui noored saavad aru, et sinu kui ametnikuga ei saa enam manipuleerida. Noorel tekib usaldus ametniku vastu, kuna nad teavad, et ametnik saab aru, mis reaalselt toimub. Koostööpartnerite positiivne tagasiside on innustav.

Töötoa slaidid asuvad: http://www.mitteformaalne.ee/mobnomaterjalid

54

Teine paneeldiskussioon

Paneeldiskussioon kutsus eksperdid arutama järgneva teema üle: mobiilset noorsootööd tegeva noorsootöötaja profiil ja koolitusvajadused/võimalused.12

Diskussioonis osalesid:

Heidi Paabort (Eesti ANK)

urmo reitav (TÜ Narva kolledž ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia)

erik Häggman (Päris-Soome ELY-keskus)

Peeter Taim (TPS ja Lasnamäe noortekeskuse koordinaator)

erik rüütel (TPS)

erki korp (Nõmme LV)

Milline peaks olema see inimene, kes oleks valmis kaasama noori mobiilse noorsootöö kaudu?

Erik Rüütel toob esmalt välja, et olulised on isiksuseomadused ja pädevused, mida saab õppida. Motivatsioon peab olema, mida toetavad ressursid ja hea töökeskkond ning väljakutse, soov olla oluline ja midagi ära teha. Vanemad valdkonnas töötavad inimesed räägivad sellest, et nende töö on väärtuslik kui selle eest makstakse vastavat palka.

Heidi Paabort ütleb, et temal ei ole vastava eriala haridust. Oluline on hoopis tänavale minnes jääda oma rolli juurde. Tähtis on teadmine, mis on noorsootöötaja roll ja mis mitte. Riskirühma noortega töötades peab teadma nii riske kui ka enda võimeid. Näiteks toimuvad rahukorpuses eelnevalt profiiliuuring, mille alusel vaadatakse, kas inimene suudab endaks jääda ja tänavatööl hakkama saada või mitte. Otse koolist mobiilset noorsootööd tegema minna oleks väga raske.

Urmo Reitav kinnitab eelkõneleja öeldut isikliku näitega: „Olen läbinud Rootsis ekstreemse mobiilse noorsootöö koolituse. 70% nendest, kes alustas, ei lõpetanud seda kursust. Reaalsus tuleb siis, kui lähed reaalsesse keskkonda“. Elu on karmim kui koolitusel tundub. Loevad nii isiksuseomadused kui ka see, et inimene oleks küps. „Mina ei julgeks lubada enamikku oma tudengeid kohe seda tööd tegema,“ kinnitab Urmo. Kui esitada noorsootööd õppima minevatele noortele küsimus, miks nad seda eriala tahavad õppida, on vastuseks peamiselt see, et tahetakse maailma muuta või, et neile meeldivad lapsed ning noored. Selles töös on aga oluline õppida ennast hoidma.

Erik Häggman lisab, et vaja on kõrgharidust – kas sotsiaaltöös, noorsootöös või humanitaarteadustes. Peavad olema pädevused, laiem arusaam ühiskonnast. Mõned pädevused ja omadused tulevad läbi hariduse. Lisaks peab mobiilse noorsootöö tegija olema enesekindel ja julge. Oskused noorte mõistmiseks ja noorte kultuuri mõistmiseks ning ka arusaam olukordadest ning elusituatsioonidest, millega noored silmitsi seisavad. Lisaks peab oskama ka teenuste kohta informatsiooni jagada. Vaja on koostööd ja teadlikkust teistest valdkondadest – millega sotsiaaltöö tegeleb ja kuidas seda teeb. See on info, mida peab omama iga mobiilse noorsootöö tegija. Oskused, mis aitavad on kogemus (nt rohkem kui 8 aastat kogemust), eri tööde kogemus ja mitmed muud oskused. Peab olema suur ambitsioon ja soov järjepidevalt õppida ja ennast harida.

Peeter Taim nõustub eelkõnelejatega ja võrdleb mobiilse noorsootöö tegijat superhiirega. Mobiilse noorsootöö tegija profiili juures tuleb sisse tuua meeskonnatöö. Kõike ühes inimeses kombineerida ei saa – tuleb luua meeskonnad, mis toimivad ja kellel on vajalikud kogemused, omadused ja pädevused.

Erki Korp tõstatab küsimuse: kuidas riik noorsootöötajat ja sotsiaaltöötajat hindab ning näeb? Kutsetunnistuste jagamine: sotsiaaltöö 500, noorsootöös 35. Noorsootöös me ei saa Eestis inimesi lahterdada – tuleb võtta lai katus

12 Paneeldiskussiooni kokkuvõte põhineb seminari kokkuvõtte koostaja märkmetel.

55

– oluline, et oleks kogemus, et inimene saaks hakkama. Turvakeskuses inimesi tööle võttes oli esmalt oluline näha, et inimene saab hakkama – peale seda saab haridust omandada. Üks saab isikuomaduste baasilt ühtede noortega hakkama, teine saab tasakaalu abil mõjutada tagasihoidlikumat noort. Noorsootöötajal ei ole arstikohvrit. Samadest asjadest ei saa rääkida Koplis ja Kesklinnas – igas piirkonnas on vaja eri pädevusega inimesi. Tunnetus, kuidas käituda ja kes sa noorsootöötajana oled.

Kust need noorsootöötajad tulevad? Kas tasemeharidus valmistab selliseid inimesi ette?

Erik Rüütel kinnitab, et asjad on arenemas ja liiguvad positiivses suunas. TPS-i erinoorsootöö eriala hõlmab nii loenguid kui ka praktikat. See tähendab, et õpe sisaldab nii praktikat kui ka teooriat. Arengud on toimunud ka muudes koolides.

Urmo Reitav nõustub, et kõik koolid on väga rakendusliku õppekavaga. Õppetöös on praktikumide maht silmnähtavalt suurem kui teistel. Me püüame, aga õppekava reformida on väga raske. Kogu kadalipu läbimisel muutub ühiskond kiiresti ja tegevuse lõpuks oleks vaja viia sisse juba järgmised muutused. Muutused õppekavas ei tule nii kiiresti. Mobiilne noorsootöö ja töö riskinoortega on integreeritud praeguste õppekavade sisse. Narva kolledži lõpetajaid vaadates on nende hulgas küll neid, kes riskioludes elavate noortega töötavad. TÜ kaasab ka lõpetajaid õppekava arendamisse.

Erki Korp küsib, kas noorsootöö eriala on vajalik 19-aastastele? Kas muuta sisseastumise tingimusi nõudlikumaks? Näiteks magistrikraadi omandama pürgijatele panna eelduseks juba töökogemus.

Lisaks on sotsiaaltöö, noorsootöö, lastekaitse jne sama baasiga erialad – alles peale aluste omandamist peaks toimuma eriala valik. Lisaks on oluline praktika. On arusaadav, et õppekavade muutus ei toimu kiiresti.

Peeter Taim ütleb, et noorsootöö õppekava tundub noortele kõige põnevam ja ägedam. Õppekavadel ei ole midagi viga, vaid pigem tuleb mõelda profiilile (nt vanusepiir). Motivatsioon midagi juurde õppida on erinev kui sa oled 19 ja kui sa oled 30. Vanus ehk ei olegi oluline, aga oluline on see, et noorsootöötaja saab aru, millega ta ennast seob.

Urmo Reitav tõdeb, et õppijaskond on ka erinev. Süsteem ei liigu ajaga piisavalt kiiresti kaasa.

Soome ekspert Erik Häggman ütleb, et probleem on kohalikes omavalitsustes, mille juhid ja otsustajad ei tunne sihtgruppi ega oska leida lahendusi. Probleem on sageli ka nendes, kes palka maksavad. Kas administraator teab, mida ta tahab ning kas ta oskab panna kokku meeskondi, mis töötavad? Riigil on vaja strateegiat, sihtgruppide tundmist, aga kõik saab alguse inimestest.

Kuidas on noorsootöös mentorlusega?

Urmo Reitav tõdeb, et see on uus valdkond. Me võime noori ette valmistada, aga kui süsteem ei toeta neid selles töös… Supervisioon on vajalik. Heidi Paabort toob näite: „Suhtlesin ühe praktikandiga. 10 noort 30-st soovib minna noorsootööd tegema. Tudengid näevad, et ka õppejõul on aegajalt seal loengut andes igav. Mõned teemad on rasked ja neid ongi keerulisem edasi anda. Noored, kes noorsootööd õpivad, tunnevad, et neid pannakse raamidesse. Kas need on teemad, mida ülikoolid võiks läbi mõelda?“

Erki Korp ütleb, et õppejõul peab silm särama ja tal peab olema lai maailmapilt. TPS-is on sotsiaaltöö eriala olukord selline, et õppejõud annavad viit erinevat ainet. See peaks aga olema nii, et igat ainet annab eri inimene, kes on ka oma eriala professionaal.

Mis paneb õppejõul silma särama? Milline peaks olema praegune tasemeharidus?

Urmo Reitav nõustub, kuid tõdeb, et TÜ ei tohi võtta ilma doktorikraadita inimesi. Väga keeruline on saada õppejõudusid, kelle silm särab.

Mati Sinisaar toob publiku hulgast sisse uue teema, milleks on vene keele oskus tänavanoorsootöö tegijate hulgas.

Peeter Taim ütleb, et Lasnamäel tööd tehes suheldakse 80% vene keeles. Põhja-Eestis on see vajalik. Keel saab selgeks praktikaga.

Erki Korp rõhutab, et doktorikraadi nõue tuleks maha tõmmata. Üldsus peaks noorsootöötajate näol ülikoolile andma teada, et sellist akadeemilist lähenemist ei ole vaja. Ülikoolis võib loengut anda ka inimene tänavalt, kes räägib

56

oma praktikast. Alati on see akadeemiline osa ka oluline, aga mitte ainult. Õppejõuna olen mina praktik.

Urmo Reitav lisab, et doktorikraad ei tee inimesest akadeemikut. Erik Rüütel arvab, et õppejõu silma paneb särama see kui ta on õpetamise kõrvalt praktik. Seda soovivad ka õppijad saada. On suur erinevus, kas õpetatakse raamatute põhjal või oma tööpraktika põhjal.

Peeter Taim, kes samuti praktika vahepeal loenguid annab, näeb et õpetamise juures saab paremaks teha kogemus. Tegelikult on käimas ESF programm „Noorsootöö kvaliteedi arendamine“ ja on kindel, et see raha ei lähe niisama raisku – need kokkusaamised ja koolitused tegelevad sellega, et noorsootöö identiteet ja enesekindlus on olulised.

Soome ekspert Anu Vesterinen õppis noortejuhiks, kus oli praktika kogu suve. Seejärel õppis ta sotsiaaltööd, kus praktika puudus. Nüüd õpib ta sotsiaalteadusi ja ka seal praktikat ei ole. Noorsootööd õppides on aga praktika väga oluline!

Reet Kost tõstatab küsimuse võrgustikutööst ja võimalusest, kuidas saaks seda soodustada juba eos, kui me neid võrgustiku liikmeid õpetame. Oluline on, et juba õpingute ajal koostööd tegema hakataks, näiteks praktikate raames. Mis võimalused selleks on praegu ülikoolides? Interdisiplinaarseteks lähenemisteks on võimalus ka praegu ülikoolides muutusi teha, see ei ole ehk nii suur muutus, mis tohutult aega võtaks.

Heidi Paabort ütleb, et seda vajadust on väljendanud ka noorsootöö praktikatel olnud noored (nt muusikateraapia, sotsiaaltöö jne)

Erik Rüütel näeb samuti vajadust võrgustikutöö jaoks, mida ootame, et noorsootöötajad teeksid. Mida teha kui noor jääb noortekeskusesse sulgemiseni ja ütleb, et ei saa koju minna, sest tal on vägivaldne pere. Noorsootöötaja peab sellisel juhul tegema võrgustikutööd. Riskioludes on kõrged ametnikud valmis tegutsema. Info ja avatus peab jõudma rohujuure tasandile.

Märksõnad kogu teema kohta, millest oleme rääkinud?

Peeter Taim toob välja, et võrgustikud on vajalikud. Niidikesi sai seekord seotud.

Erik Häggman kinnitab samuti, et võrgustikutöö on kõige olulisem. Kõike ei saa koolis õppida. Tuleb anda aega, et sinu igapäevane töö sind õpetaks. Tuleb tunnistada, et sa ei ole kunagi valmis.

Urmo Reitav ütleb, et ülikoolid on piisavalt avatud koostöö tegemiseks ja julgustab praktikuid olema altid tudengeid vastu võtma. Praktika tähendab ka juhendamist.

Erki Korp tõstatab kitsaskoha, et juhendamine on suur töö ja et selle eest peaksid praktikajuhendajad saama ka tööle võrdväärset palka. Praktika tasustamine tuleb üle vaadata. Urmo Reitav kinnitab, et ei vaidlusta seda seisukohta. Publiku hulgas tõdetakse, et raha siiski kõike ei määra. Kuid kinnitatakse, et praktika juhendamine tuleb teha juhendajale atraktiivseks. Kasu seisneb selles, et juhendaja saab tudengit juhendades ka enda tööle tagasisidet.

Heidi Paabort ütleb lõpetuseks, et mobiilne noorsootöö ei tohiks olla eraldiseisev asi, vaid see on kogu noorsootöö alus, mis piirkonnas tehakse. See on hea meetod, kuidas noorteni jõuda ja jõuda nendeni, keda me kaasanud veel ei ole.

Erik Rüütel lõpetab mõttega, et aluseks on motivatsioon. Seda saab tekitada ja toita: empaatia, optimism ja enesekehtestamine.

Erki Korp rõhutab, et KOV-i juht peab mõistma, miks seda tehakse ja toetama selle töö tegijaid. Koostöö on oluline märksõna. See viib asju edasi.

Paneeldiskussiooni video leiad Euroopa Noored Telepurgist: http://euroopa.noored.ee/telepurk/1323860996/II-paneeldiskussioon-mobiilse-noorsoot-seminarilt.-2011

57

Seminari lõppsõnad

Paneeldiskussiooni lõpust jäid kõlama tõdemused, et riskioludes noorte puhul on tegemist kõigi meie noortega ja vastutus on igal ühel. Moderaator jutustab julgustuseks veel lõppsõnade asenduseks ühe loo:

Elasid Inglismaal kaks noort. Carol ja Harold. Neil oli laps. Nad elasid Inglismaa väikeses külas majas, kus oli köök ja üks tuba. Harold käis tööl. Carol hoidis last ja kodu. Olud olid kitsad, aga nad olid õnnelikud. Kui Harold oli tööl hakkas Carol unistama. Ta unistas kahekordsest majast, üleval lastetuba ja magamistuba, all elutuba ja suur köök. Põrand kahhelkividest. Ükskord ta rääkis sellest Haroldile. Harold kurjustas, et see ei ole võimalik. Carol pahandas mehe reaalse mõtlemise peale. Carol jätkas unistamist. Rääkis ikka ja jälle mehele oma unistustest. Ta suutis Haroldile selgeks teha, et kui panna kokku kõik raha ja müüa oma korter maha, siis ehk on unistuse täitumine võimalik. Nii nad tegidki ja läksid uut kodu otsima. Kõikjal oli väga kallis. Nad leidsid ühest külast müügil oleva maja. Läksid lähemalt vaatama. Kahekorruseline maja, ilus hoolitsetud aed. Koputasid, et sisse vaadata. Teener tuli ukse peale. Teretas ja uuris, et kas ta saab aidata. Noored selgitasid, et soovivad seda müügil olevat maja vaadata. Nad läksid esimeselt korruselt läbi, seal oli üks suur tuba ja köök ning üleval lastetuba ja magamistuba. Põrand oli kahhelkividest. See oli täpselt selline maja nagu nad tahtsid. Teisel korrusel jõudsid nad omaniku juurde. „Me tahtsime teada kui palju see maksab“. See maksis 32 000 naela. „Miks see nii vähe maksab?“. Omanik vastas: „Sest siin kummitab ja need kummitused on väga teie kolme nägu“.

Kui sa midagi tahad, siis pead sa unistama nii kõvasti, et see teisteni jõuaks ja sa pead hakkama unistuse suunas tegutsema! Siis on homme ka noorte elu väheke parem, kõlasid seminari „Mobiilne noorsootöö riskioludes elavate noortega“ kokkuvõtvad sõnad.

58

Üldine tagasiside seminarile

Alljärgnevalt on toodud välja väärtuslikumad aspektid seminarist ja nopped tagasisideankeetidest ning ühtlasi ka mõningad ettepanekud osalejatelt tulevikus sarnase suunitlusega sündmuse korraldamiseks.

Kõige väärtuslikumaks peeti seminari juures...

mobiilse noorsootöö mõiste ja tähenduse selginemist enda jaoks;•

võimalust mõelda selle üle, milliseid riskioludes elavaid noori meil on. Tõstatada enda jaoks küsimus, • kuidas mina nendega kokku puutun ning järeldust, et mobiilset noorsootööd saab siiski vaadata laiemalt kui vaid tänavatööd riskinoortega;

tõdemust, et mobiilne noorsootöö on efektiivne vahend ka tavanoorteni jõudmiseks;•

kohtumist mobiilse noorsootöö teemast huvitatud inimestega, arutelu nendega;•

temaatilist ja sisutihedat programmi;•

professionaalseid esinejaid Eestist ja välismaalt (positiivsena leiti, et esinejate näol oli tegemist antud teema • praktikutega);

programmi esinejatest inspireeritud mõtteid ja plaane, mida teha oma piirkonnas järgmisena;•

häid näiteid erinevatelt tasanditelt, nt Aleksei, Anatoli ja Joel (JJ Steet);•

seminari õhkkonda, tekkinud emotsioone;•

seniste teadmiste kinnitamist;•

seminari käigus tekkinud uusi mõtteid ja ideid (kohalikul tasandil mobiilse noorsootöö alustamiseks);•

reaalselt toimivate näidete tutvustamist Eestist ja mujalt maailmast, rahvusvahelist kogemust (Saksamaa, • Soome, Norra jne);

praktilisi näpunäiteid, mida oma töös kasutada;•

paneeldiskussiooni ja üldist arutelu mobiilse noorsootöö tegija profiili üle;•

toimunud töötubades osalemist ja diskussiooni väikeses seltskonnas;•

Peeteli kiriku näidet;•

Norras toimivaid programme ja Norra kogemust;•

Walther Spechti, Anu Vesterineni ja Erik Häggmani panust, kogemusi ja sõnavõtte;•

infot asutuste kohta, kes tegelevad igapäevaselt mobiilse noorsootööga;•

seminaril osalenud inimeste sädet ja tahet antud teemal reaalseid samme astuda;•

erinevate ja sarnaste probleemide ja vaatenurkade tajumist seminaril osalejatega;•

suurepärast ülevaadet ja viiteid erinevale kirjandusele, mida antud teema kohta võiks lugeda;•

uusi kontakte ja võrgustiku tekkimist, temaatilisi vestlusi programmivälisel ajal;•

kinnitust, et olen õigel teel.•

59

Mõningad ettepanekud tulevikuks...

Üldiselt kiideti antud seminari ning öeldi, et tegemist oli väga hea seminariga nii sisu kui korralduse poolelt. Siiski toodi välja mõned ettepanekud tulevikuks:

tutvustada seminaril toimiva võrgustikutöö positiivseid mõjusid/näiteid (st noorsootöötaja vs teised •osapooled);

rohkem kasutada seminari programmis inimesi, kes räägiksid oma loo/kogemuse mobiilse noorsootööga (nagu •tegid ka Anatoli ja Aleksei);

pilte ja näiteid konkreetsetest asutustest, kes tegelevad mobiilse noorsootööga;•

kaasata seminarile rohkem kohaliku tasandi otsustajaid ning koolides töötavaid inimesi (sotsiaalpedagooge, •huvijuhte, koolipsühholooge jne), et tekiks ühine mõtlemine ja tihedam koostöövõrgustik;

veelgi põhjalikumat teavet koostööst kogukonnaga ja sotsiaalruumi analüüsist;•

programmis võiks tulevikus kasutada ka avatud ringi või väiksemaid töötube, et osalejad saaksid omavahel •rohkem suhelda ja initsiatiivi võtta;

seminari programmi oleks võinud alustada ühtse teema mõtestamisega, et kõigil oleks ühtne arusaam ja •lähtepunkt teema käsitlemiseks;

õhtuprogramm võiks järgmisel korral varem olla.•

SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo tänab kõiki, kes antud seminari oma panuse osalemise ja/või sisulise ettevalmistuse näol andsid.

60

LISA 1

Seminari programm

Teisipäev, 04.10.11 Kolmapäev, 05.10.11

10.00-10.30 Registreerimine ja hommikukohv

10.30 Seminari avamine ja sissejuhatus (moderaator Tauri Tallermaa)

11.00-12.30 Paneeldiskussioon Milline on mobiilse noorsootöö roll ja potentsiaal Eestis? Kellele, milleks ja millist mobiilset noorsootööd Eestis vaja on? Kes seda tegema peaks?

Paneelis osalejad: Kadi Ilves (HTM noorteosakond), 1. Mati Sinisaar (Peeteli sotsiaalkeskus), 2. Erki Korp (Nõmme Linnaosavalitsus), 3. Anne Õuemaa (Tartu LV kultuuriosakonna 4. noorsooteenistus), Anu Leps (justiitsministeerium)5.

9.30 Päeva sissejuhatus

9.40-10.00 Noorte arengu toetamine ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamine MONO programmi näitel – Heidi Paabort10.00-10.30 Otsiva noorsootöö kujunemisest Soomes – Erik Häggman10.30-11.00 Kogukonnapõhine varane märkamine ja sekkumine (sh sidusvaldkondade näitel) – Urmo Reitav

PAUS

11.30-13.00 Töötoad II: Kogemustest õppides... Inspireerivaid praktikaid meilt ja mujalt:

Kogukonnapõhine lähenemine põhinedes 1. multisüsteemsele teraapiale. Norra näitel – Airiin DemirMONO programmi tänavatöö näide – Peeter Taim2. Kogukonnatöö tähtsus mobiilses noorsootöös – 3. Walther Specht (Saksamaa)

12.30-13.30 Lõuna 13.00-14.00 Lõuna

13.30-14.00 Osalejate ja nende töökontekstidega tutvumine - milline on osalejate arusaam/kogemused mobiilsest noorsootööst?

14.00-15.30 Mobiilse noorsootöö eesmärgid, printsiibid ja meetodid rahvusvahelises praktikas – Walther Specht (Saksamaa)

PAUS

16.00-17.30 Töötoad I: Kogemustest õppides... Inspireerivaid praktikaid meilt ja mujalt:

Sotsiaalruumi analüüs kui mobiilse noorsootöö 1. alus – Walther SpechtTänavatöö ning kontaktiloomine noortega Peeteli 2. kiriku sotsiaalkeskuse näitel – Mati Sinisaar Mobiilse noorsootöö võimalused ja potentsiaal 3. KOV tasandil - Erki Korp

Mida on meil neist kogemustest õppida, kokkuvõte päevast?

14.00-15.30 Töötoad III: Kogemustest õppides... Inspireerivaid praktikaid:

Mobiilse noorsootöö korraldus Soomes – kohaliku 1. tasandi näide – Anu Vesterinen (Soome)Kuidas aidata erinevate tõsiste 2. käitumisprobleemidega noori läbi süsteemse ennetustöö ning läbi tulemusliku süsteemse võrgustikutöö – Airiin DemirMobiilne noorsootöö kui erinoorsootöö meetod 3. Tallinna Kristiine ja Kesklinna linnaosade näitel – Annegrete Johanson, Maris Raudam

Mida on meil neist kogemustest õppida, kokkuvõte töötubadest?

15.40-16.40 Paneeldiskussioon: mobiilset noorsootööd tegeva noorsootöötaja profiil ja koolitusvajadused/võimalused.

16.40-17.00 Seminari kokkuvõtted ja lõpetamine.

Seminari modereerib Tauri Tallermaa ja olulisimate tõdemuste ülesnoppimist toetab Joonmeedia loominguline kollektiiv (joonmeedia.blogspot.com).

18.00- 19.00 Õhtusöök19.00-20.30 Õhtuprogramm: MTÜ JJ Street lood