18

nimega Must Puudel. Samal õhtul oli sinna tulnud aega veetma ka üks tore mees-teseltskond. Nende seas oli Pear. Õhtu jooksul meie selts-konnad segunesid ja sattusi-me Peariga vestlema. Kohe algusest peale oli tunne, et kõik on paigas. Me jutt sujus nii loomulikult, juttu aina jätkus ja jät-kus kuni hom-mikuni. Samal h o m m i k u l avasime ka elu esimese ühise šam-panjapude-li,” meenutab M a d e l e i n e säravi silmi.

Lotovõit ideaal-se partneri näolKunstiajaloo taustaga disai-ner Pear ja Madeleine leid-sid esimestest vahetatud mõtetest alates ehmatuse-ga, et neile meeldivad täpselt samad raamatud, samad fi l-mid, samad kirjanikud, näit-

lejad, nal-jad ja ideed.

Lisaks, nagu kirss koogil,

ühendas neid sportlikkus. Järg-

misel kuul läbisid nad juba koos Tartu mara-toni. “Ma ei olnud elus iial varem ettegi kujutada osa-nud, et selline emotsionaalne lähedus on võimalik,” mee-nutab Madeleine õnnelikult. Pear meenutab esmamul-jet Madeleine’ist sõnadega: “Ma ei ole oma elus kohanud

ühtegi teist nii rikka sisemaa-ilmaga ja nii intelligentset naist nagu Madeleine. Esime-ne tunne oli temaga see, et ta on täiesti eriline naine. Kui kohtad oma elus kasvõi üht sellist naist, oled suure õnne-ga koos. Kui sul aga õnnestub selline naine saada oma kaas-laseks ja partneriks, on see suurem õnn kui lotovõit. ”

Madeleine’i sõnul läks pärast Peariga kohtumist kõik ilma pingutuseta paika. “Minu jaoks on esmakord-ne olukord, et nii elan kui ka töötan koos partneriga. Seni olen töö ja kodu lahus hoid-nud, sest olen kartnud oma vabadust kaotada. Peari-ga aga ei tekkinud isegi seda muret. Kui kohtusime, aruta-sime, mida kumbki elus eda-si teha tahaks, ja kohe sai sel-geks, et tahame ilma komp-romissideta teha tööna mida-

gi, mis tõeliselt meeldib. Kuna oli-me viie tegusa nai-sega asutanud Eesti šampanjaklubi, olin selle aja peale aru saanud, et šampan-ja ajalugu ja olemus on mulle tohutult huvitavad ja sellest võiks saada minu järgmine päris töö, mis oleks samal ajal ka kirg ja hobi.”

Koos Peariga hakatigi planeeri-ma Champagnerie asutamist – selleks uurisid nad šam-panjade tootjaid ning plaanisid tut-vumisreisi Prant-

susmaale Champag ne maa-konda, et seal erinevaid šam-panjamaju külastada. “Olime aasta varem ühel Berliini-rei-sil hotellis peatudes joonud uskumatult head šampanjat Frederic Maletrez ning püüd-nud nendega korduvalt kon-takti saada, mis oli osutunud nende puudulike kommuni-katsioonikanalite tõttu või-matuks. Poolvägisi läksime sinna kohale ja saime väga hea kontakti ning pakume nüüd oma Champagne ries ka nende šampanjat.”

Pudelitäis täiust

Šampanja tundmaõppimine ja oskus seda nautida peaks olema osa iga eurooplase haridusest, on Madeleine ja Pear kindlad. Veine eestlased juba tunnevad, nüüd oleks aeg avastada ka šampanja. “Meie ümber on väga palju keskpärasust ja sellega lep-pimist. Sellele vastukaaluks ongi šampanjakultuur. Šam-panja ei ole kunagi keskpära-ne. Šampanjameistrid püüd-levad alati täiuslikkuse poole!” kinnitab Madeleine. “Sel reisil Champagnesse käisime läbi kümneid imearmsaid istan-dusi, kus sadu aastaid, küm-nete põlvkondade kestel on põlvest põlve šampanjatra-ditsioone ja -saladusi hoitud ja edasi antud. Oleme maits-nud sadu erinevaid šampan-jasid ja võime kindlalt väita, et šampanjapudelisse on ala-ti pandud püüdlus täiuslikku-se poole. Selles ei tehta min-geid järeleandmisi, selles pole kunagi midagi keskpärast!” ütleb Madeleine siira imetlu-sega. “Just kohtumistest šam-panjamajade veinimeistritega saime isiklikult kinnitust sel-lele, et iga šampanja on oma veinimeistri iseloomuga, tema nägu. Jõulised karakterid val-mistavad jõulise maitsega ja tundlikud tüübid peene-tundelisi, poeedid poeetilise maitsega jooke. Meie Tallin-na šampanjakoht saigi alguse isiklikest kontaktidest Cham-pagnes. Praegu pakume juba üle kolmekümne erineva sor-di šampanjat, millest enamik pärineb sealsetest väikestest šampanjamajadest, kelle vii-namarjadki oma tagaaias kas-vatatud,” kiidab Madeleine ja Pear lisab: “Meil on igaühele midagi – alustajale, spetsialis-tile ja ka tõelisele friigile.”

“Juua tuleb vähe ja kul-tuurselt,” usuvad Madeleine ja Pear. “See peaks olema ka Eestis enesestmõistetav stiil ja mõte. Kui inimesed kur-davad, et šampanja on kallis, siis arvutagem pigem kokku, kui palju raha ja tervist liig-se ja kehva joogi peale raisa-takse.”

Kui kohtad

oma elus kasvõi üht sellist

naist, oled suure õnnega

koos.

Pear on Eestis üks väheseid, kes oskab sabraaži teha ehk spetsiaalse mõõgaga šampanja-pudelit avada.

N|erilised elud