KULTUURMAASTIK

Maastikuteaduse alused

Kaija Käärt

TÄNAPÄEVA MAASTIK ON EELNEVATE

INIMPÕLVEDE TEGEVUSE TULEMUS

IGA INIMPÕLV TEKITAS MAASTIKE MUUTUSI

ALGUL NÄHTI MAASTIKUS VAID INIMESE

ELULISI VAJADUSI RAHULDAVAT RESSURSSI

HILJEM HAKATUD KASUTAMA MAASTIKU

MITTEMATERJAALSEID VÄÄRTUSI

INIMENE MUUDAB LOODUSMAASTIKKE

KULTUURMAASTIKEKS

Puisniidu elemendid Puise metsas

Soontaga

Kultuurmaastikku mõistetakse kui inimtegevuse kaudu muudetud

maastikku.

On kujunenud arusaam, et kultuurmaastik on inimese poolt

väärtustatud maastik, mida ähvardab sageli muutus või kadu.

Kultuurmaastiku all mõistetakse kui mingi inimgrupile kultuurilist

või sotsiaalmajanduslikku tähtsust omavate elementide kogumit

maastikkus.

Kultuurmaastikku vaadeldatakse sageli ka kui teatavat hulka maastiku

mittemateriaalseid väärtusi, mitte kui objektiivset nähtust.

Maastik on sel juhul subjektiivne, inimese ettekujutuses eksisteeriv

nähtava maailma objektide tõlgendus, mille moodustavad

väärtushinnangud, kohataju, identiteet jm.

Aia - ja pargimaastikud on loodud puht esteetilistel kaalutlustel.

Kultuurmaastiku ja loodusmaastiku vahel on nn.

pärandkultuurmaastik - pikaajalise inimtegevuse tulemusel

kujunenud maastik, mis inimmõju lakates muutub pikapeale

loodusmaastikuks, sest tema struktuuri ei ole pöördumatult muudetud.

Tugevalt muudetud maastikud on tehismaastikud.

EESTI

PÕLLUMAJANDUSLIKUST AJALOOST

Mesoliitikumis e. keskmisel kiviajal ilmub Eesti aladele inimene

Algas ca 9000 e.m.a. aastat tagasi

Hangiti Eestis elatust peamiselt kalapüügi ja jahiga, korilus.

Inimese mõju maastikule tühine võrreldes looduse enda katastroofiliste

nähtustega (metsatulekahjud, üleujutused jne.)

Kalapüük kõige stabiilsem elatusallikas- asulad paiknesid veekogude

ääres.

Asulakohad kalarikaste veekogude ääres (Pärnu, Emajõgu, Võhandu jt.),

kus toidulisa sai metsast.

Kiviajal tingis see asulate ja rahvastiku äärmise hõreduse.

Inimkultuuri ja sotsiaalse progressi olulisemad näitajad -

• tootmise progresseerumisega asustus tiheneb

• üheinimese ülalpidamiseks maahulga pidev vähenemine

Noorem kiviaeg e. neoliitikum

Algas ca 5000 e.m.a.

Looduslike lagendike laienemine primitiivse maaviljeluse tagajärjel.

Maaviljeluse läbimurre toimus Eestis ca 4000 aastat tagasi

Lõunapoolt valgusid Eestisse venekirveskultuuri hõimud. Nende

elatusallikaks oli:

• peamine elatusallikas oli karjakasvatus

• sellega liituv primitiivne põllumajandus.

Venekirveste kultuuri iseloomustavad

• kaunilt lihvitud vene(paadi)kujulised, silmaga kirved ning väikesed

nöörijälgedega savinõud;

• rahvas mattis oma surnuid madalatesse maahaudadesse.

Venekirveskultuur lühiajaline. Eelistasid pehmema kliimaga rannikuala,

kus ka rohkem lagedaid alasid.

Võimalik, et laiendati lagedaid alasid tule abil.

Loomi peeti vabas looduses aastaringselt. On leitud lattaedu asulate

juures, kus tõenäoliselt hoiti karja valve all - kaitstuna metsloomade

eest.

Talveks varuti lisasööta – lehisvihtade näol.

Asustuse levik muutus – laienedes väikeste siseveekogude kallastele.

Kammkeraamika kultuuride asustuspilt

Pronksiaeg

Algas ca 1500 aastat e.m.a. ja kestis kuni 500 e.m.a

Ilmusid kindlustatud asulad. See viitab arenenud tootmisele, mis on

suuteline tootma ülejääke.

Peamiseks elatusallikaks loomapidamine,

mida täiendasid algeline maaviljelus ja kalapüük, jaht, korilus

Tuntumad pronksiaja asulad – Asva ja Ridala (Saaremaal) ja Iru.

Neid iseloomustab:

•Asusid looduslikult raskesti juurdepääsetavates kohtades

pindala ca 3500-5000 m2.

• Kindlustatud enamasti puu- ja kivitaradega. Muldvalle ei olnud.

•Tara taga paiknesid tihedas ringis elu- ja majapidamishooned.

•Asula keskel hoiti karja.

Asulate kindlustamise vajadus on Eestis tekkinud

pronksiaja esimesel aastatuhandel e.m.a.

Näitena:

Saaremaa kindlustatud asulatest on tuntuim saare idaosas

paiknev Asva. Sinna kujuneski inimasula. Umbes 3500

m2 suurune ala piirati paekividest meetrilaiuse taraga,

mille peal ja taga oli veel puidust kaitseehitis.

Alles hiljem on asula ümber püstitatud veel muldvall.

Hooned paiknesid asula servadel, valli taga. Elamud on

olnud tugevad palkehitised.

Asva asulat kohalikud elanikud tunnevad Linnamäe põllu nime all.

Soisel heinamaal asub 4-5 m kõrgune seljak. I aastatuhande esimesel

poolel e.m.a. kui merepind oli praegusest kõrgem, moodustas see laiu või

poolsaare keset madalat merelahte.

Skandinaavia hõimude välissuhted ulatusid esmakordselt läbi

Ida-Euroopa - Volgale ja sealt kuni Kaukaasiani - juba kolm

tuhat aastat tagasi, pronksiajal.

Samadel veeteedel purjetasid viikingilaevad 1800 - 2000

aastat hiljem, päris viikingiajal. Sellepärast on Skandinaavia

arheoloogid nimetanud hilispronksiaega ka "esimeseks

viikingiajaks". Selle tee algusesse jäi Eesti ja neist suhetest

on siia maha jäänud ka jälgi - seda nii imporditud

pronksesemete kui kivikalmete näol. Seotud eriti Rebala

arenguga.

Eesti põhjarannikul, 20 km Tallinnast ida pool asuva Rebala

Muinsusaitseala maastik on kujunenud inimtegevuse

tulemusena pronksiajal ja varajasel rauaajal.

Viie ruutkilomeetri suurusel alal on rohkem kui 300 muinasmälestist,

peamiselt kivikirstkalmed ja lohukivid. Kalmete kuju ja matmisviis

viitavad tihedatele sidemetele Skandinaaviamaade ja Saksamaaga juba

hilispronksiajal.

Rebala Muinsuskaitseala keskel, Jõelähtmes, asub pronksiaja kalmeväli

36 taastatud kivikirstkalmega ning kaitseala keskus - muuseum ja

turismi-infopunkt

http://www.muinas.ee/ecp/rebala/index.html

Rebala - on sama koha peal olnud juba 2000 aastat. Esimesed kirjalikud

andmed pärinevad 1241. aastast. Põlise asupaiga ja arhailise välimusega

sumbküla välimuse on küla säilitanud tänapäevani.

Vanemate põllumassiivide ja maaviljelusliku püsiasustuse teke.

Varase rauaaja alguseks (5. saj. eKr-1. saj) küpsesid kõik eeldused

viljelusmajanduse murranguks:

viljelusmajanduse enda pikaajaline areng

kliima jahenemine, mis raskendas loomade ületalve pidamist

tagavarade muretsemine talveks ja nende hoidmine.

Seda aega iseloomustab:

•põllumaad oli vaja suurendada.;

•maaharimisriistad on aga primitiivsed.

Seetõttu:

otsiti lagedaid või hõreda metsaga alasid (peamiselt liivaseid ).

Need andsid maaviljeluse sellisel astmel kõige kiiremini ja väiksema

töökuluga soovitud saaki.

Asulate ümber selliseid maid vähe ja haritud maade ulatus laienes.

See tõi kaasa:

• asulate jagunemise suurperedeks, mis alustasid elamist kõlvikute

läheduses;

•asustus muutus maal ühtlasemaks.

Suurpered suhteliselt lühiaegsed, sest:

• maa kaotas kiiresti viljakuse;

• rannikualadel deflatsioon – tekkisid esimesed nn. fossiilsed põllud.

Tuli otsida uusi alasid.

Varajases raua aja optimaalsed maaviljeluspiirkonnad, kus asustus jäi

paikseks. Seal:

• sügavamad mullad, hea niiskustingimustega

• hõlpsasti haritavad.

Tekivad asustuse püsiasulad:

1. Kaseküla Virtsu piirkonnas ja ka mujal Läänemaal ja saartel.

2. Kõige kultuuristatum Iru-Jõelähtme piirkond; Kahala ümbrus,

Purtse jõe ülemjooks jm.

3. Ida-Eestis varajasem asustus Vooremaal. Takistus tõenäoliselt

karmim kliima.

Varase rauaaja jooksul kultuuristati Madal-Eesti võrdlemisi

ulatuslikult, mis hõlmasid suures osas paepealsed mullad ja

rähkmullad.

Kasekülas asub üks suuremaid kinnismuististe rühmi, mis koosneb

kahest asulakohast, 16 kivikalmest ja ühest kultusekivist. 1973. aastal V.

Lõugase juhatusel tehtud Kaseküla tuumikus näitasid kaevamised, et

küla on sellele kohale merelahe kaldal tekkinud juba ajaarvamise

vahetuse paiku ja püsinud samal kohal kuni tänapäevani. Selle järgi võib

arvata, et Kaseküla on üks vanemaid külasid Eestis.

1.-4. sajand (Rooma rauaaeg)

Oluline oli Eesti hõimude aktiivne lülitumine rahvusvahelisse

kaubandusse (Rooma impeerium):

• soodustas maaviljeluse arengut (võimaldas kaubelda);

•rauatootmine kohapeal

• uute künnimaade massiline rajamine.

Soodsamad alad Kirde-Eestis ja selle tagamaa Kesk-Eesti (rannikualade

majajätmine).

Maastikulisest omapärast tingituna:

Lääne-Eestis ja saartel, kus maa kerkis merest inimese

juuresolekul algas maastiku kultuuristamine kõrgematelt aladelt.

Aeglane maatõus põhjustas maaressursi juurdekasvu.

Vaba maareserv vanade põllumassiivide ümber - metsade

põllumaaks raadamine sõltus tootlike jõudude arengust ja

väliskonjuktuurist.

Mujal Eestis alates kiviaja lõpust asustuse järkjärguline või pidev

laienemine või ümberpaiknemine madalamatelt veekogu-äärsetelt

aladelt kõrgematele aladele. Maareserv praktiliselt ammendamatu.

Metsade põllustamine olenes

*tööriistade arengust *väliskonjunktuurist.

• Asustuse märgatav laienemine vanemal rauaajal kõrgustike

servaaladele ja kõrgustikusisestesse orgudesse.

Olulisemad piirkonnad - Virumaa, Pandivere ja ka Sakala ja

Otepää.

• Asustuse tihenemine Kesk- ja Ida- Eestis - metsade laastamine

(tuli, alepõllundus).

• Kõrgustikel metsade kultuuristamine kestis kogu rauaaja kuni 19.

sajandini välja.

Vanemal rauaajal asustatud peale Kagu-Eesti kõik meie

viljakamad maad.

4. – 13. sajandil (keskmine ja noorem rauaaeg) kõrgustike jätkuv

kultuuristamine.

Ürgkogukondliku korra lagunemine, linnuse süsteemi lagunemine,

muistse haldusjaotuse teke.

Iseloomulik sellele ajale oli:

• põllumajanduslikuks kasutuseks sobivamad suuremad alad;

• uutele üksikperedele jäid enamasti väikesed kasutussobilikud

maad.

Selle perioodi lõpuks oli toimunud:

• künnipõllunduse üldine võidulepääs ja taliviljade kasvatamine;

• kogu asustus tihenenud, eriti silmatorkav Saaremaa, Sakala

kõrgustik, Harju- ja Virumaa, Ugandi;

• hõre asustus Võrtsjärve nõos, Karula, Hargla, Alutaguse,

Pandivere keskosa (savikad mullad).

Eesti enne esimest vabadusvõitlust

Mõisa suurmaavalduste kujunemise periood (13.-19. sajandi lõpp)

Jaotatakse keskaeg (13.-16. sajand) ja uusaeg (17.-19. sajand)

Keskaega iseloomustab:

• maa laastamine - vabadusvõitluse käigus hävisid linnused, tuhanded

talud, rohtusid põllud;

• hiljem lakkamatud sõjad;

• mõisade rajamine (algas Põhja-Eestis 13. sajandil);

• talumaade vägivaldne võõrandamine;

• reguleerimata raie (ehituspuidu nappus, nt. Läänemaal).

Maastiku iseloomustas:

• külad paiknesid kesk põllumajandusmaad;

• põllud ja rohumaad olid jagatud siiludeks;

•kolmeväljasüsteem

• mõisadele kuulus enamus maad, mis paiknesid suurte massiividena;

• mõisa suurus 2-8, harvem 25-30 adramaad.

Adramaa ühe adrarakendiga talu põllumaa suurus, hiljem pindala

ühikuna väga erinev 8-40 ha.

Alu mõis Raplamaal

Lihula mõis

Uusaeg

Eesti saksa soost mõisinikel mitmesugused eesõigused - talurahvas

pärisorjastati.

Maastike muutust põhjustas:

• talumaade mõisa külge liitmine - kõlvikute suurenemine;

• talupojad suruti väheviljakatele aladele - uute maade

(uudismaades) ülesse harimine, mida valdavalt tehti perioodiliste

võsa põletamistega;

• maaparandus tööd (kivikoristus);

• 17. sajandil algasid kuivendustööd, kuni 19. saj keskpaigani -

liigvee ärajuhtimine kraavide kaevamisega;

• ilmuvad maastikupilti ulatuslikud kiviaiad Lääne-Eestis;

• sisemaal ilmestavad maastikku roigasaiad.

Rahvaaru suurenemine põhjustas külapõldude tükeldamist. Eriti

kitsad ribad Lääne-Eestis, mida nim ka nöörimaaks. Enamasti ida-

läänesuunalised.

Talude suurus langes 19. saj lõpuks veerandile adramaale.

Mõisamaa suuruseks enamasti 20-50 adramaad.

Kui:

17. sajandi alguseks oli talu - ja mõisamaa suhe 4 : 1

sajandi lõpus 3 : 1

19. sajandi keskpaigaks aga 1,4 : 1

Sellel perioodil algab ka Eestimaale parkide rajamine mõisa

ümbrusse (umbes 1300 parki).

Haritava maa kasv vähendab oluliselt metsade pindala:

• metsakarjamaad;

• suur vajadus tarbe - ja küttepuudeks.

Klaasitööstused: Meleski ümbruses ca 35 km raadiuses mets

maha võetud.

Alates 17. sajandist saematerjali eksport.

18. sajandil vähenes:

•Liivimaa metsasus 59.2% kuni 50.5%-le

•Eestimaal 35,2% kuni 28,5%-le

•1764 - keelustati 50 sülla laiusel rannaribal metsade raie;

•1839 laiendati seda kaitseriba 150 süllani.

Ajaloolised pargid on meie kultuuripärandi lahutamatu osa,

väljendades kultuuri ja looduse vahelist seost.

Vanad pargid rikastavad:

• maastikupilti

• dendrofloorat

Ajalooline park on ehituslik ja taimsetest materjalidest

kujundatud arhitektuurne kompositsioon.

Ainus tee ajaloolist parki säilitada on seda regulaarselt hooldada,

kuna tegemist on inimtekkelise maastikuga.

Eestis on põhiliselt on vanad mõisapargid, mida ei saa vaadelda lahus

mõisahoonetest ja -ansamblitest.

Pargid praeguses tähenduses hakkasid Eestis tekkima XVIII sajandil.

Pargi kujundus tulenes otseselt mõisa stiilist ja pidi looma sobiva raami

hoonestusele.

Tallinna rajati aga juba XV sajandil rikkamate linnakodanike jaoks

mõeldud avalikke aedu.

Pärna allee Urvastes

Barokk on regulaarsete kujundusvõtetega stiil, mida teisi

sõnu nimetatakse ka prantsuse stiiliks ning selle lahendus lähtub

otseselt hoone arhitektuurist.

Peeter I käsul rajati 1718. aastal itaalia arhitekti N. Michetti jooniste

järgi barokkstiilis Kadrioru park.

XVIII sajandil rajatud pargid on hiljem ümber kujundatud,

säilinud on üksikud barokielemendid.

Näiteks Palmses, Sagadis, Väänas, Saarel, Rägaveres, Vana-Vigalas

jm.

Ka Kadriorg on hilisemate ümberkujunduste tõttu oma algse ilme

sisuliselt kaotanud.

Kadriorg

Kadriorg, barokkstiilis pargiosa

Barokkstiilile vastandub täielikult klassitsism, mille järgi loodud

parke nimetatakse vabakujunduslikeks maastikuparkideks või

inglise stiilis parkideks.

Eestisse jõudis XVIII sajandi lõpul.

Kujunduses on ära kasutatud kõik looduslikud eeldused: maastik,

reljeef, veekogud ja puistud.

Stiilsemaid näiteid on Keila-Joa, Palmse pargi laiendus, Oru,

Saadjärve, Aaspere, Riisipere.

Ajaloolise pargi arhitektuurse kompositsiooni moodustavad:

• planeering ja topograafia;

• taimestik - selle liigid, proportsioonid, värvid;

• paigutus ja kõrguste vahekord;

• struktuur- ja kujunduselemendid;

• vesi: voolav, seisev.

Kapitalismi periood (1861-1918).

Maastikku ümberkujundavaks oli talude päriseksostmine.

Talude päriseksostmise ning eelnenud talumaade kruntimisega

lõhuti Eesti küla senine struktuur, mille alged ulatusid

ürgkogukondlikku aega.

See oli intensiivsem Lõuna-Eestis. Sajandi lõpuks kolmveerand

talusid päriseks ostetud. Aeglasem Põhja- ja Lääne-Eestis.

Talumajad viidi külast välja omale krundile - laienes hajaasustus.

Päriseksostetud talud sageli metsas, võsastikes; maa vajas

kuivendust. Põllumaa kuivendamisel esineb juba drenaazkuivendus.

Põllumajandusliku maa suurenemine ja metsade vähenemine.

Eesti Vabariik (1918-1940).

1920ndal aastal likvideeriti maareformi tulemusena mõisate

suurmaavaldus. Tekisid uued talud (väikesed).

Põllumajandussaadustega kaeti siseturg ja veeti välja.

Põhiliseks eksportartikliks loomad.

Liigniiskete alade kuivendamine, algas rohumaade

kraavitamine (karjamaad). 1934. aasta kuulutati

rohumaakultuuri aastaks. Oluline tähelepanu ka

uudismaade ülesharimisel.

Metsad: algus aastail toimus üleraie. 1930ndatel asuti

varasemat laastamist korvama uute metsakultuuridega.

Teise maailmasõja järgne periood.

Üksiktalude kaotamine Suurmajandite loomine

Esimene kolhoos Eesti NSV-s moodustati Kallemäelt pisut

üle kilomeetri Kuressaare pool Sakla külas 1947 aastal.

Ulatuslik maaparandus. Eesti maaparandus

loodussõbralikum kogu Nõukogude Liidus.

Perioodi lõpuks kuivendatud 84% kuivendust vajavast

põllumajanduslikust maast.

Põllumajanduslike maade kontsentreerumine. Ääremaade

tekkimine.

Metsasus 47%

Võrreldes 20. sajandi algusega:

• väga ulatuslikke muutusi põllumajandusliku ja metsamaade

levikus ei esinenud (toimus konstentreerumine);

• põllumaana võeti kasutusele endised niidud, soostunud

maad;

• suur osa metsaheinamaadest läks 1970ndatel aastatel üle

metsamajanditele;

• tekkisid uued asulad - kolhooside ja sovhooside keskused;

• suurfarmide teke ja sellest tulenev reostus;

• tööstusmaastiku ulatuslik laienemine (Kirde-Eesti).