noorteseire aastaraamat 2017 2014 · 2. eesti noorte kodanikuosalus vÕrdluses teiste maadega sissejuhatus 37 noorte kodanikuosalus 38 andmed ja analÜÜsimeetodid 40 eesti noorte

ERIVAJADUSTEGA NOORED

noorteseire aastaraamat

20142015

NOOREDJA

OSALUS

noorteseire aastaraamat

20172018

–

.

Autorid: Airi-Alina Allaste, Mai Beilmann, Tõnu Idnurm, Veronika Kalmus, Maie Kiisel, Raili Nugin, Reelika Pirk, Kärt Saarsen, Katrin Tiidenberg, Helelyn Tammsaar, Anu Toots

Keeletoimetamine: Evelin KivimaaTehniline toimetamine: Aivar JoorikTrükk: AS Pakett

Autoriõigus: Eesti Noorsootöö Keskus, 2018Tallinna Ülikool, 2018peatükkide autorid, 2018

Käesolev kogumik on valminud noorte eluolu seiresüsteemi raames. Kogumiku elektrooniline versioon on kättesaadav noorteseire kodulehel www.noorteseire.ee.

ISBN 978-9985-9894-5-6 (trükis)

ISBN 978-9985-9894-6-3 (pdf)

1

HEA LUGEJA!

Noorteseire aastaraamat 2017/2018 keskendub noorte osa-lusele. Tegu on äärmiselt päevakohase teemaga, mida ühe olulise punktina rõhutatakse valmivas Euroopa Liidu Noor-testrateegias 2019–2027 ning mida on tõstatanud ka erine-vad institutsioonid Eestis. Noorte osalust võib tõlgendada väga laias mõttes, käsitledes seda muu hulgas võimalusena õppida, töötada ja sõpradega väljas käia. Antud kogumikus analüüsime aga eelkõige ühiskondlikku osalust, mis algab poliitilisemate teemade vastu huvi üles näitamisest ning intensiivsemas vormis viitab otsustusprotsessides kaasalöö-misele ja ühiskondlikele muutustele suunatud tegevusele.

Selliseid ühiskonda panustamise vorme on kategoriseeri-tud äärmiselt erinevalt. On valikute küsimus, milline ter-minoloogia on kõige parem osalusest rääkides eesti keeles aluseks võtta, kuid selles kogumikus kasutame üldist mõis-tet kodanikuosalus ning selle alajaotusi poliitiline osalus ja rohujuuretasandi osalus. Poliitiline osalus viitab noorte puhul eelkõige hääletamisele valimistel ning osalemisele parteide noortekogudes, õpilas- ja üliõpilasesindustes ning teistes ülalt alla organisatsioonides, kui tuua vaid mõned näited. Rohujuuretasandi osalus hõlmab omaalgatuslikes organi-satsioonides ja liikumistes osalemist, aga ka eraelusfääri kalduvaid erinevaid osalusvõimalusi nagu eetiline ja polii-tiline tarbimine, kaasalöömine festivalidel või ühekordsetel protestidel, eneseväljendamine sotsiaalmeedias ja palju muud. Spetsiifi lisemaid termineid kasutades on autorid vajadusel neid defi neerinud oma peatükis.

Käesolev aastaraamat koosneb kuuest peatükist. Esimene neist annab ülevaate noorte eluolus toimunud muudatustest 2016. ja 2017. aastal, võttes aluseks erinevaid näitajaid, nagu noorte arv ja seisund ühiskonnas, sotsiaalne staatus

ja majanduslik toimetulek, tervis, noorsootöö, turvalisus, kaitsetahe ja hoiakud. Ülejäänud artiklid keskenduvad kodanikuosaluse analüüsile. Iga artikli järel on seekordses kogumikus kommentaarid noorsootöötajalt, noorteorga-nisatsiooni esindajalt või mõnelt teiselt noortevaldkonna spetsialistilt.

Kõik peatükid tuginevad rahvusvahelistele või Eestis läbi viidud uuringutele ning analüüsivad kodanikuosaluse eri tahke. Teine peatükk vaatleb Eesti noori võrdluses teiste Euroopa riikidega ja keskendub muutustele nende osaluses aastatel 2004–2016, tuginedes Euroopa Sotsiaaluuringu andmetele. Kolmanda artikli fookuses on eesti ja vene õppe-keelega koolide õpilaste hoiakute ja praktikate sarnasused ja erinevused ning ajalises perspektiivis toimunud muutused, tuginedes IEA Kodanikuhariduse uuringu andmetele. Neljan-das ja viiendas peatükis on analüüsitud kahe suure rahvus-vahelise uurimuse – MYPLACE ja CATCH-EyoU – tulemusi, keskendudes Eestile ja kombineerides nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid andmeid. Neljas peatükk pakub välja võimalusi tüpologiseerida noorte ühiskondlikku aktiivsust ning viies peatükk analüüsib osalust interneti vahendusel. Kuues peatükk tugineb 2017. aastal läbi viidud rakendusliku uuringu tulemustele ning keskendub võimalustele kaasata erineva osalusintensiivsusega noori.

Loodame, et seekordne aastaraamat suunab lugejaid seni-sest süvenenumalt kaasa mõtlema nõnda tähtsal ja päeva-kohasel teemal nagu kodanikuosalus.

Noorteseire meeskond

2

Noorteseire aastaraamat 2017/2018

1. ÜLEVAADE MUUTUSTEST NOORTE ELUS

SISSEJUHATUS 7

NOORTE ARV JA SELLE MUUTUS 7

NOORTE SEISUND ÜHISKONNAS 11

NOORTE SOTSIAALNE STAATUS JA MAJANDUSLIK TOIMETULEK 17

NOORTE TERVIS 18

NOORSOOTÖÖ 21

ÕIGUS JA TURVALISUS 27

KODANIKUAKTIIVSUS JA HOIAKUD 28

KOKKUVÕTE 30

2. EESTI NOORTE KODANIKUOSALUS VÕRDLUSES TEISTE MAADEGA

SISSEJUHATUS 37

NOORTE KODANIKUOSALUS 38

ANDMED JA ANALÜÜSIMEETODID 40

EESTI NOORTE KODANIKUOSALUS VÕRDLUSES VANEMATE VANUSEGRUPPIDEGA EESTIS JA EAKAASLASTEGA MUJAL EUROOPAS 41

KOKKUVÕTE 55

LÜHIKOMMENTAARID ARTIKLILE 59

3. KODANIKUOSALUSE MUSTRID EESTI JA VENE ÕPPEKEELEGA KOOLIDES

SISSEJUHATUS 65

NOORTE KODANIKUOSALUS JA KODANIKUHARIDUS 66

ANDMED JA ANALÜÜSIMEETODID 69

TEISMELISTE KODANIKUOSALUSE VARIATSIOONID JA DETERMINANDID 71

POLIITILISE OSALUSE VORMID 76

ROHUJUURETASANDI OSALUSE VORMID 78

KOKKUVÕTE 81


3

SISUKORD

4. ORGANISATSIOONIDES OSALEJAD, MULTIAKTIVISTID JA TEISED. MILLIST TÜÜPI KODANIKUD ON EESTI NOORED?SISSEJUHATUS 91

NOORTE OSALUSTÜÜBID: ALATI AKTIIVSETEST NOOREST VALVEKODANIKENI 92

ANDMED JA ANALÜÜSIMEETOD 93

POLIITILISELT MEELESTATUD AKTIVISTID, VABATAHTLIKUD-HEATEGIJAD,DIGIAKTIVISTID JA PASSIIVSED NOORED 97

MULTIAKTIVISTID, ORGANISATSIOONIDES OSALEJAD, VALIMISTELOSALEJAD JA PASSIIVSED NOOREDSED 101

MILLIST TÜÜPI KODANIKUD ON EESTI NOORED? 108

KOKKUVÕTE 109


5. DIGITAALNE OSALUSSISSEJUHATUS 119

TEOREETILINE KONTEKST: KODANIKUOSALUS INTERNETI JA SOTSIAALMEEDIA VAHENDUSEL 120


INTERNET KUI NOORTE PEAMINE INFOALLIKAS 123

NOORTE KODANIKUOSALUS INTERNETIS JA SOTSIAALMEEDIAS 128

KOKKUVÕTE 136


6. KUIDAS KOHALIKKE OTSUSTUSPROTSESSE NOORTELE LÄHEMALE TUUA?SISSEJUHATUS 145

OTSUSTUSPROTSESS: KINDLAPIIRILINE TEGEVUS VÕI ETTEARVAMATUEKSPERIMENT 146


NOORTE TEGUTSEMISKESKKONNAD JA OSALUSKOGEMUSED 152

KOKKUVÕTE 161


4

7. KOKKUVÕTTEKS 171

8. AUTORID 174

9. KAITSTUD TEADUSTÖÖD, ARTIKLID, KOGUMIKUD 177


5

ÜLEVAADE MUUTUSTEST

NOORTE ELUOLUS

6


7

ÜLEVAADE MUUTUSTEST NOORTE ELUOLUS


Reelika Pirk

SissejuhatusTeie ees on kaheksas Noorteseire aastaraamat, mis sel korral keskendub põhjalikumalt kodanikuosalusele. Tra-ditsiooniliselt algab aastaraamat noorte eluolus toimunud muutuste kajastamisega. Vaatame põhjalikumalt aastasse 2017, kuid andmete kogumise ajaviibe tõttu osalt ka 2016. aastasse. Ülevaateartikkel noorte eluolust tugineb Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS), Eesti Töötukassa, Euroopa Sotsiaaluuringu, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Justiits-ministeeriumi, Kaitseministeeriumi, SA Archimedese, Statis-tikaameti ning Tervise Arengu Instituudi andmetele. Kuna ülevaateks kasutatavad andmed on kogunud mitu asutust eri aegadel, kasutades erinevaid meetodeid ja vanuserühmi, siis ei ole andmed alati omavahel üks ühele võrreldavad, kuid annavad sellest hoolimata aimu noorte eluolus toimuvatest arengutest.

Noorte arv ja selle muutusEesti rahvaarv on Statistikaameti andmetel taas langenud. Kui 2016. aastal oli rahvaarv 1 315 944 inimest, olles 2015. aastaga võrreldes 2673 inimese võrra kasvanud, siis 2017. aastal oli arvestuslik rahvaarv 1 315 635 inimest, mida oli 309 võrra vähem kui 2016. aastal. Noorte arv on samuti langemas. 2017. aasta 1. jaanuari seisuga oli 7–26-aastaseid kokku 278 867 (vt joonis 1). Aasta varem oli selleealisi 283 350, seega on noorte arv aastaga langenud 4 483 võrra (1,6%). Noorte osakaal kogurahvastikus langes aastaga 21,5% pealt 21,2%-le. Statistikaameti rahvastikuprognoos, mis põhineb 2012. aasta vanusjaotusel ja arvestab rännet, näitab noorte arvu kahanemist veel järgmistelgi aastatel, kuid ennustab selle kasvu alates 2021. aastast kümneks aastaks, mille järel pöördub noorte arv taas langusele.

Maakonniti kasvas 2017. aastal 7–26-aastaste noorte arv ainult kahes kohas. Enim, 723 võrra kasvas nende arv Harjumaal (123 620-ni) ja 61 võrra Tartumaal (33 702-ni). Noorte suurematesse maakondadesse koondumise üheks

8


Joonis 1. 7–26-aastaste noorte arv aastatel 2010–2017 ja selleealiste rahvastikuprognoos aastani 2040 Allikas: Statistikaamet, Noorteseire vahendusel

Joonis 2. 7–26-aastaste noorte osakaal maakonna kogurahvastikus aastatel 2015–2017Allikas: Statistikaamet, Noorteseire vahendusel

318

440

330

220

310

130

321 6

90

314

077

307

374

290

938

285

378

280

035

274

828

271 2

05

268

462

265

963

265

617

266

321

267

936

268

524

270

167

272

004

273

429

273

990

274

615

274

717

274

498

273

411

271 7

45

269

249

265

671

261 5

10

257

257

252

722

249

210

245

811

302

586

296

173

290

555

285

155

283

350

278

867

0

100 000

200 000

300 00020

10

2012

2014

2016

2018

2020

2022

2024

2026

2028

2030

2038

2036

2034

2032

2040

Rahvastikuprognoos Rahvaarv

21,2

21,7

18,8

22,2

22,7

21,3

22,5

21,9

22,1

22,7

21,5

21,4

20,5

24,9

23,2

23,2

22,3

22,7

22,0

22,5

22,6

22,6

21,8

21,7

21,3

21,1

18,6 22

.0

23,0

21,3

22,5

22,1

21,6

21,9

21,3

23,0

22,4

22,4

21,4

21,5

21,2

21,2 21

,9

20,1

18

21,3

22,2

20,6

0%

5%

10%

15%

20%

25%

2015 2016 2017

Har

ju

Hiiu

Ida-

Viru

Järv

a

Jõge

va

Lään

e

Lään

e-Vi

ru

Pärn

u

Põlv

a

Rapl

a

Saar

e

Tart

u

Valg

a

Vila

jndi

Võru

Kogu

Ees

ti

9


põhjuseks võib pidada hariduse ja töökohtade paremat kät-tesaadavust. Kõikides teistes Eesti maakondades noorte arv vähenes. Kõige rohkem kahanes nende arv Ida-Virumaal, 1292 võrra (25 963). Ida-Virumaa on jätkuvalt ka kõige väik-sema noorte osakaaluga maakond: 2017. aastaks on nende osakaal langenud 18%-ni kogu elanikkonnast (vt joonis 2). Kõige suurema noorte osakaaluga (23,2%) on Tartumaa. Võrreldes noorte osakaaluga Eesti rahvastikus (21,2%) on nende osakaal elanikkonnas väiksem Hiiu, Ida-Viru, Lääne ja Saare maakonnas, mujal on see võrdne või suurem.

Sooline jaotus on 7–26-aastaste vanuserühmas püsinud viimastel aastatel muutumatuna noormeeste poole kaldu: 51,5% 2016. aastal ja 51,4% 2017. aastal ning neide vasta-valt 48,5% ja 48,6%. Seega oli noori mehi 5,9% (7983 võrra) rohkem kui noori naisi, kuid see vahekord on langustrendis (2016. a – 6,2%, 2015. a – 6,3%, 2014. a – 6,5%). Kokku oli 7–26-aastaseid meesterahvaid 2017. aastal 143 428 ja nais-terahvaid 135 439. Võrreldes 2016. aastaga on vaadeldavas vanuserühmas noorte meeste arv vähenenud 2509 võrra ja nende osakaal kõigi meeste hulgas langenud 23,7%-lt 23,2%-le. Noorte naiste arv on vähenenud 1974 võrra ning osakaal kõigi naiste hulgas langenud 19,7%-lt 19,4%-le.

Noorte surmade arv ja surmapõhjused

Rahva ja noorte arvude vähenemise üks põhjus on endiselt väike sündimus: Statistikaameti andmetel registreeriti 2016. aastal Eestis 14 053 sündi ja 15 392 surma. Võrreldes eel-nenud aastaga sündide arv siiski kasvas, 146 lapse võrra, kuid surmade arv suurenes 149 võrra. Surmadest 0,7% ehk 110 juhtu oli 5–24-aastate noorte seas, mida on 26 juhtu rohkem kui eelnenud aastal. Noorte suremus oli vanuserüh-miti suurim 20–24-aastaste1 seas, moodustades 55,5% (61 surmajuhtu) kõikidest noorte surmadest (vt joonis 3). Suurim muutus võrreldes 2015. aastaga toimus samuti just selles

1 Statistikaameti andmebaasis on noored jaotatud nelja vanuserühma: 5–9, 10–14, 15–19, 20–24.

vanuserühmas, kui surmajuhtumite arv suurenes 55,7% ehk 34-lt tõusis 61-le, olles seejuures alles 2014. aastal vähenenud 52,1% (71-lt 34-le).

Suremus on suurem noorte meeste seas, moodustades 59,1% (65 juhtumit) noorte surmadest, neidude puhul oli see 40,9% (45 juhtu). Sugudevahelises võrdluses kerkib taas esile 20–24-aastaste vanuserühm, kus noormeeste suremus ületab neidude oma peaaegu kahekordselt: 40 surmajuhtumit (65,6% vanuserühma juhtudest) vs. 21 surmajuhtumit (34,4% vanuserühma juhtudest). Sellesse vanuserühma jäävad enam kui pooled (61,5%) kõikidest noorte meeste surmajuhtumitest. Ühtlasi on ka noorte naiste suremus kõrgeim just 20–24-aastaste seas, kuid jääb siiski noormeestega võrreldes madalamale: 46,7%.

Peamiselt surevad 5–24-aastased õnnetusjuhtumite, mür-gistuste ja traumade tõttu, mida esines surmapõhjusena 60% ehk 66 juhul. Enesetapp on surma põhjuseks 11,8%-l surmajuhtudest (13 juhtu) ja kasvajate põhjustatud surmasid on 10% (11 juhtu).

Noorte meeste suurema suremuse üks põhjus ongi nende riskialtim eluviis: peamiselt hukkuvad nad õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumade tõttu, mis moodustavad 66,2% kõikidest noorte meeste surmadest (43 juhtumit 65-st). Enesetappude arv noorte meeste seas on eelnenud aastaga võrreldes vähenenud enam kui poole võrra: 9 juhtu vs. 22 juhtu 2015. aastal. Noorte naiste peamised surmapõhju-sed on samuti õnnetusjuhtumid, mürgistused ja traumad – 51,1% kõikidest noorte naiste surmadest (23 juhtu 45-st), lisaks kasvajad 13,3% (6 juhtu) ning närvisüsteemi- ja tun-deelundite haigused 11,1% (5 juhtu).

Noorte ränne

Noorte arvu on kahandanud ka piiriülene väljaränne, ehkki viimastel aastatel on rändesaldo olnud positiivne. See tähen-dab, et üldine sisseränne Eestisse oli nii 2016. kui ka 2015. aastal suurem kui väljaränne. Statistikaameti andmetel tuli

10


Joonis 3. Noorte suremus (osakaal) vanuserühmade ja sugude kaupa aastatel 2014–2016, %Allikas: Statistikaamet, Noorteseire vahendusel

Joonis 4. Sisse- ja väljaränne (absoluutarvud) vanuserühmade ja soo kaupa aastatel 2015–2016Allikas: Statistikaamet, Noorteseire vahendusel

8,9 7,0 9,2 9,7 14,8 9,111,1 9,5 10,06,7 8,8 7,7 12,9

22,2

6,7 8,3 13,1 7,3

22,236,8

21,529,0

37,0

35,624,0

36,9

27,3

62,247,4

61,548,4

26,0

46,758,7

40,555,5

0%

20%

40%

60%

80%

100%

2014 2015 2016 2014 2015 2016 2014 2015 2016

Mees Naine Kokku

20–24

15–19

10–14

5–9

15 4

13

9 40

78

894

6 00

6

4 86

5

2 61

5

2 25

0

1 471

727

744

13 0

03

7 35

8

5 64

5

4 40

5

2 08

9

2 31

6

1 162

619

543

14 8

22

5 92

8

4 80

5

2 51

9

2 28

6

1 343

698

645

13 7

92

8 09

6

5 69

6

4 51

5

2 21

0

2 30

5

1 112

591

521

0

4 0002 000

6 0008 000

10 00012 00014 00016 000

Meh

ed ja

nai

sed

Meh

ed

Nai

sed

Meh

ed ja

nai

sed

Meh

ed

Nai

sed

Meh

ed ja

nai

sed

Meh

ed

Nai

sed

Meh

ed ja

nai

sed

Meh

ed

Nai

sed

Meh

ed ja

nai

sed

Meh

ed

Nai

sed

Meh

ed ja

nai

sed

Meh

ed

Nai

sed

15–29 0–14Kõikvanuserühmad

ennärajläVennäressiS

2015 2016

15–29 0–14Kõikvanuserühmad

11


Eestisse 2016. aastal 14 822 inimest ja siit lahkus 13 792 isikut, seega tulijaid oli 7,5% rohkem kui lahkujaid. Võrreldes 2015. aastaga on sisseränne siiski vähenenud 3,9% võrra. Sisse- ja väljarändajate võrdlus vanuserühmiti on toodud joonisel 4.

Vaadates eraldi kuni 29-aastaste noorte rännet, on näha sarnast trendi, et sisseränne ületas väljarännet: 2016. aastal 9,3% võrra. Selleealisi tuli Eestisse 6148 ja lahkus 5627. Rände puhul vaatame noori kahes vanuserühmas: kuni 14-aastased lapsed ja 15–29-aastased noored. Enim osa-lesid rändes vanema vanuserühma noored, keda oli noorte sisserändajate hulgas 78,2% (4805 isikut) ja väljarändajate hulgas 80,2% (4515 isikut). Kuni 14-aastaseid lapsi oli seega noorte sisserändajate hulgas 21,8% (1343 isikut) ja välja-rändajate hulgas 19,8% (1112 last).

Kuni 29-aastastaste rändajate seas oli noormehi rohkem sisserändajate ja neide väljarändajate hulgas. Täpsemalt, 50,2% kuni 29-aastastest väljarändajatest olid naised (2826 isikut ehk 20,5% Eestist väljarändajatest) ja 49,8% noor-mehed (2801 isikut ehk 20,3% Eestist väljarändajatest). Sisserändajatest 52,3% olid noormehed (3217 isikut ehk 21,7% Eestisse sisserändajatest) ja 47,7% neiud (2931 isikut ehk 19,8% Eestisse sisserändajatest).

Kui alaealiste ränne on suuresti vanemate või hooldajate otsus, siis noorte täiskasvanute puhul võib enam eeldada nende isiklikku otsust valida haridustee, töö või elukoht väljaspool Eestit. Seetõttu vaatame lähemalt 15–29-aas-taste rännet. 2016. aastal kasvas selleealiste väljaränne eelnenud aastaga võrreldes 2,4% (4405 isikult 4515-le) ja sisseränne vähenes 1,2% (4865-lt 4805-le), seega lahkus Eestist 15–29-aastaseid absoluutarvudes rohkem, kui siia tuli. Eesti noorte jaoks oli peamised tõmbekeskused Soome (765 noort), Suurbritannia (165), Saksamaa (59) ja Venemaa (57), samal ajal tuldi Eestisse samuti enim Soomest (505 noort), järgnesid Venemaa (189), Ukraina (173) ja Suurbri-tannia (80).

Sugude kaupa vaadatuna oli 51% 15–29-aastastest väl-jarändajatest noori naisi ja 49% mehi. See tähendab, et selleealisi neide lahkus Eestist 2305 isikut, mis oli 40,9% kuni 29-aastastest väljarännanutest (5627 isikust) ja moo-dustas 16,7% üldisest väljarändest (13 792 isikust). Enim läksid noored naised Soome (362 neidu ehk 12,8% kuni 29-aastastest naisväljarändajatest), seejärel Suurbritan-niasse (110 neidu ehk 3,9%), Saksamaale (40 neidu ehk 1,4%). Ka selleealised mehed rändasid enim Soome (403 noort ehk 14,4% kuni 29-aastastest meesväljarändajatest), seejärel Suurbritanniasse (55 noort ehk 1,9%) ja Venemaale (34 noort ehk 1,2%).

Sisserännanud 15–29-aastasest noortest oli 52,4% mees-soost ja 47,6% naissoost. Seega tuli Eestisse selleealisi mehi 2519 isikut, moodustades 40,9% kuni 29-aastastest sisse-rännanutest (6148-st) ja 16,9% üldisest sisserändest Ees-tisse (14 822-st). Kõige rohkem 15–29-aastasi noormehi tuli Eestisse Soomest (260 noort ehk 8,1% kuni 29-aastastest meessisserännanutest), seejärel Ukrainast (121 noort ehk 3,8%). Samaealistest naistest tuli enamik samuti Soomest (245 neidu ehk 8,4% kuni 29-aastastest naississeränna-nutest), järgnes Venemaa (sealt tuli 81 neidu ehk 2,8%).

Noorte seisund ühiskonnasStatistikaameti tööjõu-uuringu (ETU) andmetel oli 2017. aastal 15–26-aastaseid õppimisega seotud noori 89 300, mis teeb 55,5% vanuserühmast (161 000 isikust)2. Seega on noorte põhitegevus endiselt õppimine, kuid 2016. aastaga võrreldes on õppurite arv vähenenud 4,3% ehk 4000 isiku võrra. Mitteõppivaid noori oli 71 700 ehk 44,5% 15–26-aas-tastest ning eelnenud aastaga võrreldes vähenes nende arv 5,5% (75 900-lt).

2 Statistikaameti andmeil oli 1. jaanuaril 2017. aastal 15–26-aastaseid noori 165 897. ETU andmed ja osakaalud vanuserühmas tuginevad 161 000 noorele.

12


Joonis 5. 15–26-aastaste noorte jagunemine tööturul ja haridussüsteemis aastatel 2011–2017, %Allikas: Statistikaamet, Noorteseire vahendusel

45,2 43,1 44,7 42,9 40,3 40,7 38,4

6,9 8,6 8,3 9,4 8,6 8,4 8,9

10,8 12,8 12,5 11,4 13,7 12,8 14,9

28,1 27,1 27,1 29,7 32,1 32,1 32,8

2,3 1,7 1,5 1,3 1,3 1,7 2,26,7 6,7 6 5,3 3,9 4,4 2,8

0%

10%

20%

30%

40%

50%

60%

70%

80%

90%

100%

2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017

Ei õpi / töötuÕpib / töötuEi õpi / töötabÕpib / töötabEi õpi / mitteaktiivneÕpib / mitteaktiivne

Tööturu kontekstis oli noorte seas hõivatuid3 76 800, moo-dustades 47,7% vanuserühmast, töötuid4 oli 8000 ehk 4,9% vanuserühmast ning mitteaktiivseid5 oli 76 200 ehk 47,3% vanuserühmast. Ülevaate noorte jagunemisest tööturul ja haridussüsteemis annab joonis 5.

Noortest, kes 2017. aastal olid ETU kohaselt tööturul hõiva-tud (76 800 isikut) oli enamik ehk 68,8% mitteõppijaid (52 800), moodustades vanuserühmast 32,8%. Seega oli samal

3 Hõivatu ehk tööga hõivatu – isik, kes a) uuritaval perioodil töötas ja sai tasu (palgatöötaja, ettevõtja või vabakutselisena), b) töötas pereettevõttes või oma talus ilma otsese tasuta, c) ajutiselt ei töö-tanud („Terminite sõnastik,“ Statistikaamet, viimati muudetud 2. aprill 2018, http://www.stat.ee/76870).

4 Töötu – isik, kes ei tööta, otsib aktiivselt tööd ning on selle leidmisel valmis kahe nädala jooksul tööga alustama (Statistikaamet, „Termi-nite sõnastik“).

5 Mitteaktiivne ehk majanduslikult passiivne rahvastik – isikud, kes ei soovi töötada või ei ole selleks võimelised (Statistikaamet, „Terminite sõnastik“).

ajal tööturul hõivatud ja õppivaid noori 31,3% (24 000) ning nende osakaal vanuserühma hulgas oli 14,9%. Õppivate ja hõivatud noorte arv on suurenenud 10,6% (2300 võrra), jõudes 2013. aasta tasemele. Vaadates sugude kaupa, on tööga hõivatud ja õppivate naiste arv suurenenud 12% (12 500-lt 14 000-le) ning meeste arv 8,7% (9200-lt 10 000-le). Tööga hõivatud ja mitteõppivate noorte naiste arv on langenud 6,3% (22 200-lt 20 800-le) ja meeste arv 0,3% (32 100-lt 32 000-le).

Töötutest noortest (8000) oli õppijaid 43,8% ehk 3500 noort, moodustades vanuserühmast 2,2%. Enamik (56,3%) töötuid oli seega mitteõppijad (4500), moodustades vanuse-rühmast 2,8%. 2016. aastaga võrreldes on töötute mitteõp-pivate noorte arv märgatavalt langenud: 39,2% ehk 7400-lt 4500-le. Osalt on nad ilmselt liikunud töötute õppivate noorte hulka, kelle arv on tõusnud 25% (2800-lt 3500-le).

13


Tööturul mitteaktiivsete noorte (76 200) seas on enim õppivaid noori – 81,1% ehk 61 800 isikut, moodustades vanuserühmast 38,4%; ning mitteõppivaid noori on 14 400, moodustades vanuserühmast 8,9%. Üldine mitteaktiivsete noorte arv on langenud kümne aasta madalaimale tase-mele: 128 900 noorelt 2007. aastal 76 200-le 2017. aastal, vähenedes 40,9%. Võrreldes 2016. aastaga on mitteak-tiivsete õppivate noorte arv langenud 10,2% (68 800-lt ) ning kümne aastaga on langus olnud 43,9% (110 100-lt 2007. aastal). Seejuures on riskirühma mitteaktiivsete mitte-õppivate noorte arv 2016. aastaga võrreldes kasvanud 1,4% (14 200-lt 14 400-le).

Noored haridussüsteemis

Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel õppis 2017/2018. õppeaastal üldhariduses 149 935 7–26-aastast noort, kellest 50,2% olid noormehed (75 277) ja 49,8% neiud (74 658)6. Eelnenud õppeaastal õppis üldhariduses 145 948 noort. Seega kasvas selleealiste õpilaste arv üldhariduses 3987 noore võrra ehk 2,7%. Õpilaste arv üldhariduses on tasapisi kasvanud alates 2013/2014. õppeaastast, kokku 7,6% (139 281 noorelt).

2017/2018. õa õppis üldhariduses 7–12-aastasi noori 87 423, mis on 3,1% rohkem kui eelnenud õppeaastal (84 814 õpilast). 13–26-aastasi õpilasi oli 62 512, mis on 2,3% roh-kem kui 2016/2017. õa (61 134 õpilast). 18–26-aastaseid õpilasi oli 2017/2018. õa üldhariduses 8 852 noort, kellest 293 omandas põhiharidust ja 8 559 keskharidust.

Õpingute lõpetamiseni jõudis 2016/2017. õa7 üldhariduses 18 639 noort, mis teeb 30% õppeaastal õppinutest. Lõpeta-jate osakaal on püsinud 30–32% juures, vaadatuna alates

6 Õppurite arvud ja vanused on toodud seisuga 01.09.2017.7 Peatüki kirjutamise ajal ei olnud 2017/2018. õppeaasta lõppenud,

mistõttu viimane statistika nii lõpetajate kui ka katkestajate kohta pärineb eelnenud, s.o 2016/2017. õppeaastast.

2005/2006. õppeaastast: madalaim ehk 29,9% oli see nimetatud aastal ning kõrgeim ehk 32,9% 2008/2009. õa.

Kutseharidust omandavate 16–26-aastaste noorte arv on pidevalt vähenenud, langedes 2017/2018. õa-ks 15 966 õpilaseni, olles sellega seitsme aasta madalaimal tasemel. Veel eelnenud õppeaastal oli kutsehariduses 8,8% rohkem noori ehk 17 502 õpilast. Õpingud lõpetas 2016/2017. õa 4787 noort ehk 27,9% sel õppeaastal kutseharidust oman-danud noortest. Lõpetajate osakaal õppeaastal õppijate hulgas on kutsehariduses alates 2013/2014. õa tõusnud 2,3 protsendipunkti võrra (25,6%-lt). Positiivse trendina on haridustee katkestanute arv (3323 noort) langenud võrreldes eelnenud õppeaastaga 1,9% (3387-lt) ning 2011/2012. õa-st alates 25,1% (4435-lt).

Kõrgharidust omandavate 18–26-aastaste noorte arv langes 2017/2018. õa 28 477 õppurini, kahanedes 5,5% võrreldes eelnenud õppeaastaga (30 138-lt). 2013/2014. õppeaastal oli kõrgharidust omandavate noorte arv veel napilt üle 40 000 (40 236), seega on üliõpilaste arv viie õppeaastaga langenud 29,2%. 2016/2017. õa. lõpetas kõrghariduse esmakordselt alla 6000 noore (5484 noort), mis tähendas eelnenud õppeaastaga võrreldes kahanemist 10,2% võrra (6110-lt); seega lõpetas õpingud 18,2% õppeaastal kõrg-haridust omandanud noortest. Samas, sarnaselt kutseha-ridusega on lõpetajate osakaal õppeaastal õppinud noorte hulgas alates 2013/2014. õa tõusnud 2 protsendipunkti jagu (16,2%-lt). Positiivne on ka katkestajate arvu vähenemine: 2016/2017. õa on nende arv langenud 4220 nooreni, mis võrreldes eelnenud õppeaastaga tähendab 13,4% vähene-mist (4872 katkestajat oli 2015/2016. õa).

Noored tööturul

Noorte tööturg peegeldab Eesti tööturu üldist head käe-käiku. Statistikaameti järgi oli tööjõus osalemise määr ehk

14


Joonis 6. 15–26-aastaste noorte tööjõus osalemise, tööhõive, töötuse ja pikaajalise töötuse määrad aastatel 2005–2017, %Allikas: Statistikaamet, Noorteseire vahendusel

hõivatute ja töötute osatähtsus tööealises rahvastikus8 (15–74-aastased) 2017. aastal 71,6%9. 15–26-aastaste noorte tööjõus osalemise määr oli ETU andmetel 52,7%, mis on 1,8 protsendipunkti kõrgem kui 2016. aastal (vt joonis 6). 15–26-aastaseid oli 2017. aastal tööturul 84 800, sh 8000 töötut. Eelnenud aastaga võrreldes vähenes tööjõus osale-vate noorte arv 1300 võrra, seejuures hõivatute arv suure-nes 800 võrra (76 800-ni) ning töötute arv vähenes 2200 võrra. Noorte meeste tööjõus osalemise määr oli 56,5%, kasvades 2016. aastaga võrreldes 1,9 protsendipunkti ning noorte naiste sama näitaja oli 48,6%, olles kasvanud 1,6 protsendipunkti.

8 Statistikaamet, „Terminite sõnastik.“ 9 „Tööturunäitajad olid möödunud aastal head,“ Pressiteated, Sta-

tistikaamet, väljastatud 14. veebruar 2018, https://www.stat.ee/pressiteade-2018-017.

Tööjõus hõivatud noorte (76 800) osakaal 15–26-aastaste vanuserühmas oli 2017. aastal 46,3%. Võrdluseks: 2016. aastal oli hõivatuid 800 võrra vähem ning vanuserüh-mast 43,7%. Teisisõnu kasvas töötavate noorte osakaal 15–26-aastaste vanuserühmas aastaga 2,6 protsendipunkti. Sarnaselt tööealisele rahvastikule10 oli enamik ehk 54,7% 15–26-aastaseid hõivatuid mehed (42 000) ja 45,3% naised (34 800). Seega oli tööturul hõivatute seas 20,7% rohkem noori mehi. Võrreldes eelnenud aastaga on hõivatud noorte meeste osakaal suurenenud 1,7% ehk 700 isiku võrra ja noorte naiste osakaal 0,3% ehk 100 isiku võrra.

10 2017. aastal oli 15–74-aastasteid hõivatuid 658 600 isikut, kellest 337 800 mehed (51,3%) ja 320 800 naised (48,7%) (Statistika and-mebaas: Sotsiaalelu (TT0201), Statistikaamet, viimati külastatud 30. mai 2018, http://bit.ly/2A8dC7U

43,3 43,044,7 47,1 46,2

45,5 47,848,3

47,047,7

51,1 50,952,7

37,8 38,740,7

42,5

35,0 32,738,9

39,939,5 41,1

45,944,9

47,7

12,8 10,18,9 9,8

24,228,0

18,717,5 15,9

13,9

10,2

11,8

9,44,9

2,8 3,3 2,36,0

10,47,8

5,7 5,7 4,81,9 2,2 1,40%

10%

20%

30%

40%

50%

60%

2005

2006

2007

2008

2009

2010

2011

2012

2013

2014

2015

2016

2017

Tööjõus osalemise määr

Tööhõive määr

Töötuse määr

Pikaajalise töötuse määr

15


Noorte tööhõive määr ehk osatähtsus tööealises rahvas-tikus11 oli ETU järgi 2017. aastal 47,7%, olles peale 2016. aastal toimunud väikest langust taas tõusnud 2,8 protsendi-punkti (vt joonis 6). Üldine tööhõive määr oli Statistikaameti andmetel 67,5%12. 2016. aastaga võrreldes tõusis noorte meeste tööhõive määr (50,5%) 3,2 protsendipunkti ja naiste näitaja (44,7%) 2,4 protsendipunkti.

Tööhõive määr oli kõrgeim – 62,7% – teise haridustase-mega (üld-, kutsekesk-, keskeri-, kutseõppega) noorte seas, olles ühtlasi kõrgeimal tasemel alates 2005. aastast. Seega suundub suur osa noori peale üld- või kutseõppe läbimist tööturule või asub ühtaegu õppima ja töötama. Kasvas ka esimese või madalama haridusega (alg- ja põhiharidusega) noorte tööhõive määr (20,9%), kokku 1,3 protsendipunkti. Kõrgharidusega noorte tööhõive määra kohta andmed puu-duvad.

ETU järgi oli 15–26-aastastest noortest 4,9% (8000) 2017. aastal töötud. Eelnenud aastal oli sama näitaja 6% (10 200), seega langes töötute noorte arv aastaga 21,6% võrra. Noorte töötute hulgas on tugevalt märgata soolist erinevust – noorte meeste osakaal on 66,7% kõrgem. 2017. aastal oli töötuid noormehi 5000 (aasta varem 6400) ning neide 3000 (aasta varem 3800), seega on töötutest 62,5% meessoost ja 37,5% naissoost.

Noorte töötuse määr oli 2017. aastal 9,4%, olles eelnenud aastaga võrreldes langenud 2,4 protsendipunkti (vt joonis 6). Vaatamata sellele langusele on noorte töötus Eestis endiselt kõrge. Võrdluseks: üldine töötuse määr oli Statis-tikaameti andmeil 5,8%13. Noorte töötuse määr langes nii meeste kui ka naiste hulgas – neidudel oli see 8% (langus 1,9 protsendipunkti) ja noormeestel 10,5% (langus 2,8 prot-sendipunkti). Töötuse määr on püsinud 2014. aastast saati noormeestel kõrgem kui neidudel (17% vs. 10,3%). Samas

11 Statistikaamet, „Terminite sõnastik.“12 Statistikaamet, „Tööturunäitajad olid möödunud aastal head.“13 Sealsamas.

on noorte naiste puhul see näitaja püsinud stabiilselt 10% juures, langedes 2017. aastal üheksa aasta madalaimale tasemele (8%). Noorte meeste töötuse määr on samal perioodil aga langenud 6,5 protsendipunkti.

Suures vaesusriskis on pikaajalised töötud ehk vähemalt 12 kuud ilma tööta olnud. 2017. aastal langes pikaajalise töötuse määr 15–26-aastaste seas 2,2%-lt 1,4%-le. Langus toimus mõlema soo puhul: noorte naiste seas 2,2 protsen-dipunktilt 1,1 protsendipunktile ja meeste seas 2,1 protsen-dipunktilt 1,8 protsendipunktile (vt joonis 6).

Majanduslikult mitteaktiivseid oli ETU järgi 2017. aastal 15–26-aastaste hulgas 76 200 ehk 47,3% selleealistest. Eelneva aastaga võrreldes on nende arv langenud 8,2% (83 000-lt). Enamik majanduslikult mitteaktiivsetest noortest on neiud – 52,5% (40 000), keda on 10,5% rohkem kui noori mehi. Noorte naiste suurema mitteaktiivsuse üks põhjus on rasedus-, sünnitus- või lapsehoolduspuhkusel viibimine, mida 2017. aastal esines 6000 juhul ehk 15% 15–26-aas-taste mitteaktiivsete noorte naiste seas. Võrreldes eelnenud aastaga on 1700 noort naist vähem rasedus-, sünnitus- või lapsehoolduspuhkusel. Ühtekokku oli see 2017. aastal täht-suselt teine majandusliku mitteaktiivsuse põhjus, esinedes 6400 juhul ehk 8,4%-l 15–26-aastastest noortest (vt joonis 7). Võrreldes 2016. aastaga on aga toimunud langus 18,9% ehk 1500 noore võrra (7 900-lt).

Noorte majandusliku mitteaktiivsuse peamine põhjus on endiselt õpingud (62 300 noorel) (vt joonis 7). Eelnenud aas-taga võrreldes on aga õppurite osakaal selle rühma hulgas 0,6 protsendipunkti langenud (82,4%-lt 81,8%-le). Ootus-päraselt on valdav osa, 75% (46 500 isikut) majanduslikult mitteaktiivsetest õppijatest esimese või madalama haridus-tasemega (alg- või põhiharidus), teisel haridustasemel (üld-, kesk-, kutseharidus) on 23% (14 400 isikut) ja kolmandal ehk kõrghariduses 2% (1400) 15–26-aastastest õppijatest. Lisaks on mitteaktiivsuse põhjusteks haigused või vigastu-sed, mida esines 3%-l vanuserühma noortest, olles 2016.

16


aastaga võrreldes suurenenud 0,6 protsendipunkti. 6,8% noortest on mitteaktiivsuseks muud põhjused, mida on 1,1 protsendipunkti rohkem kui eelneval aastal.

Noorte tööturu olukorra paranemisele viitavad ka Eesti Töö-tukassa andmed. 2017. aastal oli seal 16–24-aastasi arvel 12 091, mida oli 8,2% võrra vähem kui aasta varem (2016. a oli arvel 13 169 isikut). Noorte olukorda aitavad muu hulgas parandada koolitused ja programmid, mis suunavad neid tööturule sisenema ja valmistavad neid selleks ette. Üks võimalus on töötukassa pakutav karjäärinõustamine, millel käis 2017. aastal 16–26-aastastest registreeritud töötu-test 24,8% (3538 noort). Enam osaleb nõustamistel noori naisi (61,2% – 2017. a, 59,5% – 2016. a), seda vaatamata noormeeste suuremale arvule registreeritud töötute hulgas (52,2% – 2017. a, 53,1% – 2016. a). Karjäärinõustamisel osa-levate noorte arv siiski väheneb – 2017. a oli langus 14,7% ehk 612 noort vähem kui eelnenud aastal (4150 noort).

Viimati tõusis nõustamisel osalenute arv 2015. aastal: 135 noore võrra. Kokku on 2013. aastast saati nõustamisel osa-lenud noorte arv langenud 1191 võrra. Selle põhjus võib olla nii üldine noorte arvu vähenemine kui ka nende üha paranev olukord tööturul.

Teise võimalusena pakub Töötukassa tööturukoolitusi, täien-damaks töölesaamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi. Ent ka nendel osalejate arv väheneb. 2017. aastal osales 16–26-aas-tasi noori koolitusel 2411, 2016. a – 2512 ja 2015. a – 2808. Alates 2015. aastast on koolitusel osalenute arv langenud 14,1%. Tööturukoolitustel osalenute seas on rohkem noori mehi: 2017. a – 58,6%, 2016. a – 58,2% ja 2015. a – 61,6%. Maakonniti kasvas koolitust saanud noorte arv seitsmes. Enim (90%) kasvas nende arv Hiiumaal – 10-lt 19-le, olles samas eelnenud aastal enim vähenenud osalejate arvuga maakond (69,7% langust, 33-lt 10-le). Läänemaal kasvas osalenute arv teist aastat järjest, vastavalt 2016. a – 16,7%

Joonis 7. Mitteaktiivsuse põhjused 15–26-aastaste noorte seas aastatel 2012–2017, %Allikas: Statistikaamet, Noorteseire vahendusel

81,2 81,9 82,1 82,9 82,4 81,8

9,5 9,6 8,6 9,2 9,5 8,46,4 5,7 6,5 5,1 5,7 6,8

3,0 2,8 2,9 2,9 2,4 3,0

0%

10%

20%

30%

40%

50%

60%

70%

80%

90%

100%

2012 2013 2014 2015 2016 2017

Haigus või vigastus

Muud põhjused

Rasedus-, sünnitus-, lapsehoolduspuhkus vmsÕpingud

17


(6 noore võrra) ja 2017. a – 81% (34). Ida-Virumaal kasvas osalenute arv 24,4% (108), Pärnumaal 5,8% (13), Valgamaal 11,1% (7), Jõgevamaal 9,3% (5) ja Saaremaal 3,8% (4).

Noorte sotsiaalne staatus ja majanduslik toimetulek Noorte majanduslik toimetulek on järk-järgult paranenud. Statistikaameti andmetel kasvas 2016. aastaks alla 25-aas-taste palgatöötajate kuu keskmine brutotulu nelja vanuse-rühma seas kõige enam ehk 6,9%: 677,8 eurolt 724,7 eurole (vt joonis 8). Võrdluseks: 25–49-aastaste brutotulu kasvas 5,8% (1198,2 eurole), 50–62-aastastel 5,7% (990,2-le) ning 63-aastastel ja vanematel 6,3% (788,5-le). Sellele vaata-mata on noorte keskmine brutotulu endiselt vanuserühmade seas madalaim. Alla 25-aastaste brutotulu moodustas Eesti keskmisest kuu brutotulust (1073 eurot) 67,5%, mis on eel-nenud aastaga võrreldes langenud 0,6 protsendipunkti.

Kuni 25-aastaste naiste kuu keskmine brutotulu kasvas 2015. aastaga võrreldes 8% (643,2 euroni), 2014. aastast alates on kasv olnud 16,8%. Samaealiste meeste brutotulu kasvas küll vähem, 6,3%, kuid jõudis 810,8 euroni (762,6 eurot – 2015. a). Vaadates aastaid 2012–2016, on noorte naiste brutotulu kasvanud viie aasta jooksul meestest enam – 31% võrra (491 eurolt 643,2-le), samas kui noorte meeste tulu kasvas 25,7% võrra (644,8 eurolt 810,8-le). Noorte meeste ja naiste palgaerinevus vähenes 2016. aastal eelne-nud aastaga võrreldes 2,1 protsendipunkti: 28,1%-lt 26%-le.

Noorte ekvivalentnetosissetulek (leibkonna netosissetu-lek jagatuna leibkonna tarbimiskaalude summaga)14 on vii-mastel aastatel pidevalt suurenenud. 2016. aastal oli kuni 26-aastaste vanuserühmas kasv 5,1% (10 555,72 eurolt 11 097,8-le), jäädes tagasihoidlikumaks kui 2015. aastal olnud 8,7% kasv (9711,75 eurolt). Ekvivalentnetosissetulek on

14 Tarbimiskaal on leibkonnaliikmele sõltuvalt tema vanusest määra-tud kaal, mis võtab arvesse leibkonna ühist tarbimist. („Mõisted,“ Statistikaamet, viimati muudetud 26. september 2017, https://bit.ly/2uYj1bJ

noorte vanuserühmades kõrgeim kuni 15-aastaste seas – 11 620,18 eurot, kasvades 2015. aastaga võrreldes 8,2%. 16–26-aastaste vanuserühmas kasvas see näitaja kõigest 0,2%, olles 10 319,81 eurot 2016. aastal.

Suhtelises vaesuses15 elas 2016. aastal kuni 26-aastastest noortest 17,6%, mis eelnenud aastaga võrreldes on 0,1 prot-sendipunkti vähem (17,7%-lt) ning 2014. aastast on langus olnud 1,5 protsendipunkti (19,1%-lt). Madalam oli suhteli-ses vaesuses elavate noorte osakaal viimati 2009. aastal – 17,1%. Suhtelises vaesuses elab enam vanema vanuserühma noori ehk 20% 16–26-aastastest ja 16% kuni 15-aastastest. 2015. aastal olid näitajad vastavalt 16,8% ja 18,3%, seega aastaga kasvas suhtelises vaesuses elavate 16–26-aastaste osakaal 3,2 protsendipunkti ning vähenes suhteline vaesus nooremas vanuserühmas 2,3 protsendipunkti.

Maakonniti oli kõige kõrgem suhtelise vaesuse määr kuni 26-aastaste noorte hulgas teist aastat järjest Valgamaal, kus see küündis 30,6%-ni, ning kõige madalam Saare maakon-nas – 12,2%. Seejuures on mõlemas maakonnas toimunud oluline langus võrreldes eelnenud aastaga: Valgamaal lan-ges see määr 7,8 protsendipunkti võrra ning Saaremaal 8 protsendipunkti võrra. Noorte suhtelise vaesuse osakaal oli üle 25% veel Põlvamaal (29,6%) ja Ida-Virumaal (26,7%). Märkimisväärselt langes see näitaja Raplamaal (22,5%-lt 12,9%-le), Pärnumaal (24,2%-lt 15,5%-le) ja Jõgevamaal (25,1%-lt 17,6%-le).

Viimastel aastatel stabiilsena ca 18,5% juures püsinud 16–26-aastaste naiste suhtelise vaesuse määr (18,7% – 2014. a, 18,5% – 2015. a) tõusis 2016. aastal 23,7%-ni, mis on kõrgeim osakaal 2005. aastast alates. Samaealiste meeste suhtelise vaesuse määr on viimastel aastatel aga pigem langenud (2012. a – 22,6%, 2014. a – 19,3%), kuid võrreldes 2015. aastaga tõusis 1,3 protsendipunkti võrra, 16,5%-ni 2016. aastal.

15 Suhtelise vaesuse määr – isikute osakaal, kelle ekvivalentsissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. (Statistikaamet, “Mõisted“)

18


Ühe või enama sõltuva lapsega16 üksikvanemate suhtelise vaesuse määr alanes 2016. aastal 5 protsendipunkti võrra (28,4%-ni). 2014. aastast alates on see näitaja langenud 9,8 protsendipunkti (38,2%-lt). Lasterikastest peredest, kus kasvas vähemalt kolm sõltuvat last kahe täiskasva-nuga, elas 2016. aastal suhtelises vaesuses 20%, mida on 6 protsendipunkti vähem kui eelnenud aastal. Kõige suurem oli lasterikaste perede suhtelise vaesuse määr Kirde-Ees-tis Ida-Viru maakonnas: 29,4%. Samas on Ida-Virumaal see näitaja langenud 2015.–2016. aastatel märkimisväär-selt ehk 12,4 protsendipunkti: 41,8%-lt 29,4%-le. Kõrge oli nimetatud näitaja veel Lõuna-Eestis (Jõgeva-, Põlva-, Tartu-, Valga-, Viljandi- ja Võrumaal) – 22%, olles seejuures

16 Sõltuv laps on kuni 17-aastane leibkonnaliige, samuti 18–24-aastane leibkonnaliige, kes elab vähemalt ühe vanemaga ning kelle peamine sotsiaalne seisund on mitteaktiivne. (Statistikaamet, “Mõisted“)

langenud 11,3 protsendipunkti võrreldes eelnenud aastaga (33,3%-lt). Kõige madalam oli lasterikaste perede suhtelise vaesuse määr Kesk-Eestis (Järva-, Lääne-Viru- ja Rapla-maal) – 12,7%.

Noorte tervisNoorte hinnang oma tervisele

Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu (TKU) andmetel on 16–26-aastaste noorte hinnang oma tervisele 2014. aastaga võrreldes natuke langenud. 2016. aastal pidas oma tervist väga heaks või heaks 70,5% vasta-nutest, samas kui 2014. aastal arvas nii 75,9%. Samal ajal on oma tervist halvaks või väga halvaks hinnanute osakaal tõusnud 3,1%-le (2,8%-lt). Keskmise hinnangu andsid oma tervisele 26,4% vastanutest (21,3% – 2014. a).

Joonis 8. Palgatöötajate kuu keskmine brutotulu vanuserühmade ja soo kaupa aastatel 2014–2016Allikas: Statistikaamet, Noorteseire vahendusel

7 22

,9

550,

9

636,

2

1 214

,6

922,

7

1 067

,8

1 096

,5

8 28

,6

954,

0

1 010

,9

793,

5

884,

0

817,

6

603,

9

693,

2

7 62

,6

595,

5

677,

8

1 277

,4

987,

2

1 132

,4

1 154

,8

888,

1

1 013

,2

1 057

,8

850,

0

936,

7

864,

5

656,

2

741,

9

810,

8

643,

2

724,

7

1 342

,2

1 052

,0

1 198

,2

1 213

,8

948,

2

1 073

,0

1 105

,0

908,

1

990,

2

900,

4

711,

9

788,

5

0

200

400

600

800

1 000

1200

1 400

Mehed Naised Kokku Mehed Naised Kokku Mehed Naised Kokku Mehed Naised Kokku Mehed Naised Kokku

Alla 25 25 49 Vanuserühmad kokku 50 62 63+

2014

2015

2016

19


Noorte meeste hulgas langes vaadeldaval perioodil oma tervist väga heaks või heaks hinnanute osakaal 6,4 prot-sendipunkti (71,6%-ni) ning tõusis tervist halvaks või koguni väga halvaks pidanute osakaal 1,5 protsendipunkti (3,7%-ni). Keskmise hinnangu andis seega 24,7% noori mehi, mida on 4,9 protsendipunkti rohkem kui 2014. aastal.

Samaealiste naiste hulgas on samuti näha tervisehinnangu langust: oma tervise väga heaks või heaks pidanute osakaal langes 4,7 protsendipunkti (69,7%-ni). Samas on langus väiksem, kui see oli noorte meeste seas. Positiivsem muutus toimus noorte naistega, kes hindasid oma tervist halvaks või väga halvaks: nende osakaal langes 3,2%-lt 2,7%-le. Keskmise tervisehinnanguga noorte naiste osakaal tõusis 22,4%-lt 27,6%-le.

Haiguste esinemine ja puuetega noored

Lisaks oma tervise hinnangule saab noorte tervist hinnata haigusjuhtude alusel. Nakkushaigustesse haigestumuse esmajuhtude kohta on Tervise Arengu Instituudi vahendusel Noorteseirel kasutada vaid statistika 2016. aasta kohta, kui neid registreeriti 0–24-aastaste seas ühtekokku 159 922. Vereringeelundite haiguste puhul on samas vanuserüh-mas näha positiivset langustrendi: 2016. aastal registreeriti 3463 esmahaigestumust, mida oli 9,2% võrra vähem kui eelnenud aastal (3815) ning 41,6% võrra vähem kui 2011. aastal (5932 juhtu). HIV-positiivsete tuberkuloosijuhud17

17 HI-viirusega isikutel on nõrgestatud immuunsüsteem, mistõttu nad haigestuvad tuberkuloosi kiiremini kui teised tuberkuloosi nakatunud. Eristatakse tuberkuloosi nakatunud inimest, kelle organismis on mitteaktiivsed haigusetekitajad ja ta ei levita tuberkuloosibaktereid, ning tuberkuloosihaiget, kes võib levitada neid baktereid teistele. („Tuberkuloos,“ Tervise Arengu Instituut, viimati külastatud 25. aprill 2018. https://bit.ly/2NEWcBl)

Joonis 9. Registreeritud HIV-positiivsete tuberkuloosijuhtude arv 5–29-aastastel noortel perioodil 2005–2016Allikas: Tervise Arengu Instituut, Noorteseire vahendusel

21

5

10

75

4

13 3

9

12

16

13

8

5

15

9

5

2 1

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016

5 9 10 14 15 19 20 24 25 29

20


5–29-aastaste noorte seas on püsinud peaaegu nullis vii-mased paar aastat (vt joonis 9). 2016. aastal ei diagnoo-situd ühtegi, 2015. aastal registreeriti üks 25–29-aastane naine ning 2014. aastal samas vanuserühmas üks mees ja naine. Nooremates vanuserühmades, 5–9- ja 10–14-aas-taste seas, ei ole 2005. aastast alates vaadatuna ühtegi sedalaadi haigusjuhtu registreeritud. Pahaloomulistesse kasvajatesse esmahaigestumised kuni 29-aastaste seas on püsinud suhteliselt stabiilsena 120–130 piires alates 2010. aastast: 127 juhtu – 2010. a, 119 juhtu – 2013. a ning taas 127 juhtu – 2014. a. Hilisemate aastate kohta andmed puuduvad.

Statistikaameti andmetel oli Eestis 2017. aastal 149 900 puudega inimest18, kes moodustasid 11,4% elanikkonnast. Sealhulgas oli kuni 24-aastaseid puudega noori 16 154, moo-dustades vanuserühmast 4,7%. Eelnenud aastaga võrreldes tõusis puudega noorte arv 5,7% (15 279-lt). Puuetega noorte hulgas on rohkem ehk 62,9% noormehi (62,4% – 2016. a) ja noorema vanuserühma, kuni 16-aastaseid noori, keda on 73,6% (16–24-aastaseid puudega noori on 26,4%). Noorema vanuserühma puudega noorte arv on järjepidevalt ja märki-misväärselt tõusnud alates 2007. aastast: 5807 noorelt 11 895-ni ehk 105%. Vanema vanuserühma puudega noorte arv on püsinud stabiilsemana, tõustes samal ajal 21% (3522-lt 4259-le). Samaealistest noortest moodustasid kuni 16-aas-tased puudega noored 5,3% ning 16–24-aastased 3,6%.

Toitumine, kehaline aktiivsus ja kehakaal

Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringust (TKU) ilmnevad 16–26-aastaste noorte toitumisharjumusi vaadates pigem positiivsed trendid. 2016. aastal on tõusnud

18 Puue – inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotust või kõrvalekallet, mis koos suhtumisest ja keskkonnast tulenevate takistustega tõkestab ühiskonnaelus osa-lemist teistega võrdsetel alustel. („Mõisted ja metoodika. Puue,“ Statistikaamet, viimati muudetud 22. märts 2018, viimati külastatud 1. mai 2018, https://bit.ly/2LhcF2d)

noorte arv, kes viimase seitsme päeva jooksul on söönud puu- ja juurvilju keskmiselt üle 200/300 grammi päevas. Puuvilju sõi üle 200 grammi 57,1% ja juurvilju üle 300 grammi 39,6% noortest. Seejuures on juurviljade tarbimine kümne aasta kõrgeimal tasemel (tõus 10,2 protsendipunkti). Puuviljade tarbimine on sama ajaraami vaadates küll lan-genud (62,4% – 2006. a vs. 57,1% – 2016. a), kuid alates 2010. aastast tasapisi tõusmas. Positiivse muutusena on ka langemas nende noorte osakaal, kes puu- ja juurvilju üldse ei söönud. 2016. aastal ei olnud 7,5% noori söönud puuvilju ja 6,8% juurvilju, ent 2006. aastal polnud viimase seitsme päeva jooksul söönud juurvilju koguni 19,9% vastajatest ja puuvilju 11,9%. Tervislikumaid valikuid kalduvad tegema noored naised: neist ei olnud viimase seitsme päeva jooksul söönud puuvilju 5,4% ja juurvilju 3,9%, samas noorte meeste puhul olid vastavad näitajad 10,4% ja 11%.

Positiivseid suundumusi on näha ka noorte kehalises aktiiv-suses. Tõusnud on noorte osakaal, kes vabal ajal harrastavad tervisesporti kaks või enam korda nädalas (54,6% – 2016. a vs. 44,1% – 2006. a). Samal ajal on vähenenud nende osakaal, kes spordivad üks kord nädalas või harvem (45,4% – 2016. a ning 55,9% – 2006. a). Tervislikumad toiduvali-kud ja suurem kehaline aktiivsus paistavad justkui välja ka muutustes noorte kehakaalus: 2016. aastal on vähenenud 16–26-aastaste seas alakaaluliste (7,9%-lt 7,4%-le) ja ras-vunud noorte osakaal (6,9%-lt 2014. a – 4,5%-le). Noorte hulgas on siiski suurenenud ülekaaluliste osakaal 16,7%-lt 19,5%-le.

Alkoholitarbimine ja suitsetamine

Noorte alkoholitarvitamises on 2016. aastal toimunud positiivseid muutusi: kui 2014. aastal märkis kõigest 8,8% 16–26-aastastest, et ei tarbi alkoholi, siis 2016. aastal oli nende osakaal tõusnud enam kui kaks korda ehk 19,5%-ni, selgub TKU-st. Langes ka nende noorte arv, kes väitsid end alkoholi tarvitavat mõned korrad kuus (41,9%-lt 37,8%-le)

21


ja mõned korrad nädalas (17,2%-lt 16,3%-le). Samas nega-tiivse muutusena on 1,3 protsendipunkti jagu tõusnud iga päev alkoholi tarvitavate noorte osakaal (2,1%-lt 3,4%-le). Alkoholitarvitajate seas on rohkem noori naisi – seda ei tarvitanud neist 18%, samas kui noormeeste seas oli mitte-tarvitajate osakaal 21,5%. Teisalt kalduvad noored mehed alkoholi tarvitama sagedamini: viimase aasta jooksul on iga päev napsitanud 6,5% noormehi (4,6% – 2014. a) ja vaid 1,2% noori naisi (0,4% – 2014. a). Mõned korrad nädalas tarbis alkoholi 23,7% noortest meestest (28,4% – 2014. a) ja 11,5% noortest naistest (9,5% – 2014. a).

Suitsetamisharjumustes on 16–26-aastaste noorte seas TKU järgi toimunud negatiivseid muutusi. Igapäevasuitsetajate osakaal on 2014. aastani kestnud languse järel taas pisut tõusnud, kokku 2,4 protsendipunkti (19,8%-le 2016. a). Samuti on mittesuitsetajate osakaal langenud 49,4%-lt 44,8%-le. Juhusuitsetajate osakaal ei ole eriti muutunud (14,6%-lt 13,1%-le), kuid suitsetamisest loobunute osakaal on suurenenud 18,6%-lt 22,3%-le. Esmapilgul on tervisliku-maid valikuid langetanud noored naised, kellest on mitte-suitsetajad 47,7%, võrreldes 40,7% noorte meestega. Samas on näitaja mõlema soo puhul vähenenud: noorte meeste seas 2,3 protsendipunkti ja noorte naiste hulgas koguni 6,3 prot-sendipunkti võrreldes 2014. aastaga. Igapäevasuitsetajaid on noorte meeste seas 22,8% ja noorte naiste seas 17,7% (2014. a – 24,6% meestest ja 12,3% naistest).

NoorsootööNoorsootööd käsitletakse kui 7–26-aastastele mitmekülg-seks arenguks sobilike tingimuste loomist, võimaldades neil vaba tahte alusel perekonna-, hariduse- ja tööväliselt tegutseda.19

19 „Noorsootöö seadus,“ Riigi Teataja, jõustunud 1. septembril 2010, viimati külastatud 25. aprill 2018, https://bit.ly/2mA9ZOb

Huviharidus

Üks oluline noorsootöö valdkond on huviharidus ehk õppe-kava alusel toimuv tegevus, võimaldamaks noore mitme-külgset arengut.20 Huviharidust pakuvad huvikoolid, mille arv on Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS)21 andmetel tasa-pisi tõusnud alates 2008/2009. õppeaastast. Erandiks oli 2016/2017. õa, kui huvikoolide arv langes 625-lt 597-le, kuid järgneval õa-l nende arv taas tõusis. 2017/2018. õa tegut-ses 651 huvikooli, mida oli 26 võrra rohkem kui langusele eelnenud õppeaastal. Muutumatuna püsis huvikoolide arv vaid Hiiu- ja Valgamaal, kuid vähenes Ida-Virumaal (kahe võrra) ja Võrumaal (ühe võrra). Teistes maakondades loodi uusi huvikoole juurde, sealhulgas kõige rohkem Harjumaale (30) ja Tartumaale (13). Ülejäänud maakondades lisandus üks-kaks huvikooli. Huvikoolide jaotumist maakonniti kajas-tab tabel 1.

2017. aastal oli Eesti Noorsootöö Keskuse arvutuste järgi22 ühe huvikooli kohta 428 noort. Noortevaldkonna arengukava programmi23 eesmärk huvihariduse paremaks kättesaada-vuseks on suurendada huvikoolide arvu noorte kohta (ehk ühe kooli kohta vähem noori) ning 2017. aastal oli eesmär-giks 475 noort huvikooli kohta, seega täitus plaan oodatust paremini 47 noore võrra.

EHIS-e andmetel oli 2017/2018. õa huvikoolides 72 481 õppivat isikut vanuses 7–26-aastat24. Eelnenud õppe aastaga

20 Haridus- ja Teadusministeerium. (2006). „Noorsootöö strateegia 2006-2013.“ Tartu, lk 10.

21 Haridussilm.ee vahendusel.22 Arvutus tugineb Statistikaameti ja HaridusSilm statistika portaali

andmetel.23 „Noortevaldkonna programm 2017-2020,“ Haridus- ja Teadusminis-

teerium, viimati külastatud 19. juuni 2018, https://bit.ly/2JMTt6z24 Andmed on võetud 2017/2018. õa kestel. Arv näitab huvikoolides

õppivaid noori isikupõhiselt summeerituna. Tähele tuleb panna, et üks isik võib õppida mitmes huvikoolis mitmel õppekaval, seetõttu on koondina välja toodud õppivaid isikuid vähem kui huvikoolide, õppekavade või maakondade kaupa toodud näitajate järgi. Huvi-koolides õppureid ehk noori õpisündmuste kaudu oli 2017/2018. õa – 98 775, 2016/2017. õa – 91 944

22


võrreldes kasvas õppijate arv 5354 võrra. Kõige rohkem (52,8%) on huvikoolides õppijaid 7–11-aastaste seas, kokku 38 252 last. 12–18-aastaseid oli 30 406 (41,9%) ja 19–26-aastaseid 3823 (5,3%). Võrreldes 2016/2017. õa-ga, langes nii noorima kui ka vanima vanuserühma huvikooliõp-purite arv, vastavalt 0,4 protsendipunkti (53,2%-lt) ja 0,6 protsendipunkti (5,9%-lt). Samas tõusis 1 protsendipunkti võrra 12–18-aastaste huvikooliõppurite arv (40,9%-lt).

7–26-aastaste huvihariduses osalejate seas (72 481 isikut) on jätkuvalt enam noori naisi: neid on 51,6% ja noormehi 48,4%. Valdkondade võrdluses on püsivalt populaarseim sport, mille on valinud 54% 7–26-aastast õppuritest (98 775 samaealist õppurit on valdkondades kokku)25. Teisel kohal on muusika- ja kunstivaldkond 27,4% õpilastega ning

25 Üks noor võib õppida mitmes valdkonnas, seetõttu on siin õppureid (ehk õpisündmusi) rohkem kui eelnevalt kirjeldatud õppivaid isikuid (isikupõhine).

kõige väiksem on õppurite osakaal tehnika- (2,4%) ja loo-dusvaldkonna õppekavadel (1,7%). Eelnenud õppeaastaga võrreldes on õppurite osakaal vähenenud muusika- ja kuns-tivaldkonnas 0,7 protsendipunkti (28,1%-lt) ja üldkultuuri, sh rahvuskoolide huviala valdkonnas 1,2 protsendipunkti (15,7%-lt 14,5%-le).

Huviala valdkondade võrdlus (vt joonis 10) näitab, et popu-laarne sport on eeskätt noorte meeste huviala: kõikidest huvihariduse 7–26-aastastest õppuritest (98 775) on spor-divaldkonnas 31,8% noormehi ja 22,2% neide. Samal ajal on neidude seas populaarsemad muusika- ja kunstivaldkond (19,8% neide vs. 7,6% noormehi) ning üldkultuuri valdkond (9,3% neide vs. 5,2% noormehi).

Joonis 10. 7–26-aastaste noorte jaotumine huviala valdkonniti sugude kaupa (osakaal), 2016/2017. õa ja 2017/2018. õa võrdluses, %Allikas: EHIS, Noorteseire vahendusel

31,5

2

20,9

4

7,95

20,1

6

5,71 9,

99

1,76

0,43

0,72

0,83

31,7

5

22,1

6

7,62

19,8

0

5,18 9,

30

1,91

0,54

0,85

0,89

0%

5%

10%

15%

20%

25%

30%

Mees Naine Mees Naine Mees Naine Mees Naine Mees Naine

Sport Muusika ja kunst Üldkultuur, shrahvuskoolid

Tehnika Loodus

2016/2017 2017/2018

23


Noortelaagrid ja malevad

Noorte laagri tes osales 2017. aastal Eesti Noor soo töö Kes-kuse and metel 7–26-aastasi noori 29 661, mis on 238 võrra rohkem kui eelnenud aastal (29 423 noort). Rohkem on laag-rites osalejaid olnud 2008. a ja varasematel aastatel, kui nende arv ületas 32 000 (32 728 – 2008. a, 33 111 – 2007. a, 33 650 – 2006. a). 2017. a noortelaagrites osalenutest käis püsilaagrites 9125 noort ja projektilaagrites 17 636 noort. Vähemate võimalustega noortele mõeldud sotsiaaltuusikute kaudu osales laagrites 2900 noort. Eelnenud aastaga võr-reldes on osalejate arvud suuresti muutunud. Toona oli püsi-laagrites osalenuid 7524 noore võrra rohkem (16 649), samas projektilaagrites osalenuid ligikaudu samavõrra vähem (7 386 võrra vähem ehk 10 250 noort). Sotsiaaltuusikuid kasu-tanud noorte arv tõusis 376 võrra, jõudes tagasi 2015. aasta tasemele (2524 – 2016. a ja 2915 – 2015. a).

Malevates osales 7–26-aastasi noori 4302, kellest 3515 käis ööbimiseta malevas ning 787 viibis ööbimisega malevas. Võrreldes eelnenud 2016. aastaga, vähenes ööbimisega malevates osalenute arv 12,2% (109 võrra) ning ööbimiseta malevates osalenute arv kasvas samal perioodil 12,5% (391 võrra).

Avatud noortekeskused

Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus käsitleb noortekes-kust järgnevalt: „Noortekeskused on loodud noorte initsia-tiivi toetusel, nende eelistustest lähtuvalt ning tegutsevad eelkõige noorte huve ja vajadusi silmas pidades.“26. Avatud noortekeskused tuginevad avatud noorsootöö meetodile, mille eesmärk on pakkuda noorele vaba tahte alusel osale-mise võimalusi, mis toetaksid tema aktiivsust ja toimetulekut

26 „Mis on noortekeskus?“, Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus, viimati külastatud 4. juuni 2018, https://ank.ee/noorsootoo/noor-tekeskus/

ühiskondlikus elus27. Eestis tegutseb 2017. a seisuga 280 avatud noortekeskust, millest 75 on mittetulundusühingute ja sihtasutuste ning 205 on kohalike omavalitsuste halla-tavad. 2016. aastaga võrreldes on avatud noortekeskusi 17 võrra rohkem, mis tähendab osalemisvõimaluste hulga kasvu. Seega oli ühe noortekeskuse kohta 7–26-aastasi noori 996, aasta varem ehk 2016. a aga 1077 ning näiteks 2012. aastal 1333 noort (vt tabelid 1 ja 2). Noortevaldkonna arengukava programmi eesmärk28 sarnaselt huvikoolidele on suurendada noortekeskuste arvu noorte kohta (so ühe keskuse kohta oleks vähem noori) ja 2017. aastaks seatud eesmärk oli 1150 noort noortekeskuse kohta, seega täitus plaan oodatust 154 noore võrra paremini. Avatud noorte-keskuste jaotumist maakonniti kajastab tabel 1. Enamikes maakondades tegutseb neid keskmiselt 16. Kõige vähem avatud noortekeskusi on Hiiumaal (5) ja Saaremaal (9), kõige rohkem aga on neid ootuspäraselt suuremates maakondades Harjumaal (50) ja Tartumaal (29), kuid ka Lääne-Virumaal (27).

Noored otsustusprotsessides – noortekogud, noorte-volikogud, osaluskohvikud

Noorsootöö üks eesmärk on kaasata noori otsustusprotses-sidesse. Üks osalusvõimalus on maakondlik noorte osalus-kogu ehk noortekogu, mis annab noortele võimaluse kaitsta endi huve ja osaleda otsustusprotsessides maavalitsuste juures29,30, . Maakondades tegutsevate noortekogude arv on püsinud stabiilselt 14–15 piires ehk igas maakonnas üks, kuid

27 Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus. (2016). Uued lõiked noorsoo-töös. Noortekeskuste abimees oma töö paremaks korraldamiseks. „Riskilaste toetusprogrammi rakendamine läbi noortekeskuste“ näitel. Uued lõiked noorsootöös. Põltsamaa: Vali Press OÜ, lk 9

28 Haridus- ja Teadusministeerium, „Noortevaldkonna programm 2017-2020.“

29 „Osaluskogud,“ Eesti Noorteühenduste Liit, viimati külastatud 30. aprill 2018, http://enl.ee/noorte-osalus/osaluskogud/

30 Maakondlike noortekogude töö toimus maavalitsuste juures 2017. aastani, sama aasta lõpus maavalitsused kaotatakse.

24


2017. aastal vähenes nende arv viie võrra, langedes üheksa koguni. Kokku oli neis 125 liiget, mida on 191 võrra vähem kui 2016. aastal. Maakondlik noortekogu kadus Harju-, Hiiu-, Jõgeva-, Rapla-, Saare- ja Viljandimaal.

Teine võimalus on osaleda noortevolikogudes, mis tegut-sevad valla- või linnavalitsuste juures nõuandva koguna31. Alates 2010. aastast on noortevolikogude arv kõikunud 45–70 vahel. 2017. aastal vähenes aga nende arv: 28-le (61-lt eelnenud aastal). Vähem oli tegutsevaid noortevoli-kogusid vaid 2009. aastal – 17. Ühtaegu alanes 2017. aastal noortevolikogude liikmete arv 387-le, mida on 34,7% võrra vähem kui eelnenud perioodil (2016. a – 593). Noortevoliko-gude, aga ka maakondlike noortekogude arvu nii drastilise vähenemise üks põhjus on 2017. a toimunud seaduse muuda-tused32 ja haldusreform33, mille käigus kaotati maavalitsused ja omavalitsused ühinesid või liideti, seetõttu lõpetas ka mitu noortevolikogu ja noortekogu oma tegevuse.

Kokku oli osaluskogudes (maakondlikes noortekogudes ja KOV noortevolikogudes) 2017. aastal 512 liiget, mida on 397 võrra vähem kui eelnenud aastal. Osaluskogude ja nende liikmete jaotumine maakonniti on toodud tabelis 1.

Lisaks korraldas Eesti Noorteühenduste Liit 2017. aastal koostöös maakondlike noortekogude ja KOV noortevolikogu-dega osaluskohvikuid. Projekti eesmärk on tuua aktuaalsetel teemadel arutlema nii noored kui ka erinevatel positsioonidel asuvad otsustajad ja mitmete erialade esindajad (vallava-nemad, linnapead, õpetajad, riigikogulased jne)34. Maakon-dades korraldati 13 osaluskohvikut, kus osales 986 noort.

31 Eesti Noorteühenduste Liit, „Osaluskogud.“32 „Maavalitsuste kaotamine,“ Vabariigi Valitsus, viimati muudetud

22. november 2017, viimati külastatud 19. juuni 2018, https://www.valitsus.ee/et/ajalugu/maavalitsuste-kaotamine

33 „Haldusreform“, Rahandusministeerium, viimati muudetud 21. mai 2018, viimati külastatud 4. juuni 2018, https://www.rahandusmi-nisteerium.ee/et/kov/haldusreform

34 „Osaluskohvikud,“ Eesti Noorteühenduste Liit, viimati külastatud 30. aprill 2018, http://enl.ee/noortepoliitika/osaluskohvikud/

Kokkuvõttes oli 2017. aastal maakondlikke noortekogusid, kohalike omavalitsuste noortevolikogusid ja osaluskohvi-kuid 50, milles osales ühtekokku 1498 noort, sh liikmed ja osaluskohvikutest osavõtjad.

Erasmus+

Erasmus+ on 2014. aastast Euroopa Liidus tegutsev prog-ramm, mis koondab enda alla varasemad koostööprogram-mid „Euroopa elukestva õppe programm“, „Euroopa Noored“ ja Euroopa komisjoni rahvusvahelised kõrgharidusprogram-mid. Erasmus+ eesmärk on haridus-, koolitus-, noorte- ja spordivaldkonna projektide rahastamise kaudu edendada ja soodustada hariduse, koolituse ja noorsootöö valdkondi ja nendevahelist koostööd. Erasmus+ tugineb kolmele võt-metegevuseks (Key Action) nimetatud meetmele35.

Võtmetegevus 1 on toetada noorte ja noorsootöötajate õpi-rännet (sh noortevahetused ja Euroopa vabatahtlik tee-nistus). Selle raames toetatud õpirändes osalenud noorte arv on stabiilselt kasvanud (vt joonis 11). 2017. aastal oli osalenud noori 8,9% ehk 235 võrra rohkem kui 2014. aastal (2649-lt 2884-le).

Võtmetegevus 2 on strateegiline koostöö, mis koondab enda alla selleteemalised projektid ja rahvusvahelised noortealga-tused. Selle meetme raames esitati 2014. aastal 18 taotlust, millest toetati 8. Sama palju rahuldati toetusetaotlusi ka 2015. aastal, kui taotlusi oli üle kolme korra rohkem (27). 2016. aastal toetati 6 taotlust 21-st ning järgneval aastal 9 taotlust 19-st. Toetuste suurused on aastate kaupa jäänud 330 000–418 000 euro vahemikku. Noorteseirel puuduvad andmed 2017. aasta toetuse suuruse kohta. Täpsed toetus-summad on toodud joonisel 11.

Võtmetegevus 3 on poliitikate kujundamine, hõlmates kohalikke ja rahvusvahelisi noorte osalusprojekte. Selles

35 „Programmi tutvustus,“ SA Archimedes, viimati külastatud 19. märts 2018, http://adm.archimedes.ee/erasmusplus/programmist/

25


võtmetegevuses osalejate arv on langemas (vt joonis 11). Kui programmi algusaastal oli osalenud noori 1543, siis 2017. aastaks oli nende arv langenud 61,3% võrra ehk 597-le.

Noorsootöö kättesaadavus maakondades

Noorsootöö korraldamine on kohalike omavalitsuste ja juriidiliste isikute kanda. Selle kättesaadavus sõltub siiski suuresti kohalikest omavalitsustest – sealsetest rahastamise võimalustest ning tegevuste mitmekesisusest, mida noore elukohas talle vaba aja sisustamiseks pakutakse. Seetõttu erineb noorsootöö kättesaadavus maakonniti üsna tugevalt. Ühtlasi on viimastel aastatel toimunud noorsootööasutustes mitu muudatust. Alates 2016. aastast liikusid alaealiste komisjonid Sotsiaalministeeriumi haldusalasse ning 2017. aastal lõpetasid tegevuse teavitamis- ja nõustamiskeskused.

Kokkuvõttes oli tegutsevaid noorsootöö struktuure Eestis 2017. aastal järgnevalt: 627 huvikooli, 280 avatud noorte-keskust, 28 noortevolikogu, 9 maakondlikku noortekogu ning korraldati 13 osaluskohvikut.

Tabelis 1 on välja toodud noorsootöö struktuurid maakon-dade kaupa. Sealt nähtub, et rohkem võimalusi on suurema-tes omavalitsustes nagu Harju- ja Tartumaal, kus tegutseb näiteks enim EHIS-es registreeritud huvikoole (vastavalt 362 ja 12) ja noortevolikogusid (7 ja 5). Avatud noortekeskused on maakondade vahel enam hajutatud ning nende kaudu saavad ka väiksemate omavalitsuste noored oma kodukohas osaleda arendavates tegevustes. Enamikus maakondades tegutseb keskmiselt 16 avatud noortekeskust. Kõige vähem avatud noortekeskusi on Hiiumaal (5) ja Saaremaal (9), kõige rohkem aga ootuspäraselt Harjumaal (50) ja Tartumaal (29), kuid ka Lääne-Virumaal (27).

Joonis 11. Erasmus+ programmi võtmetegevustes 1 ja 3 osalenud noorte arv ja võtmetegevus 2 toetuste suurus (eurodes) ning näitajate muutus aastatel 2014–2017Allikas: SA Archimedes, Noorteseire vahendusel

2 64

9

2 66

6

2 85

2

2 88

4

1 54

3

1 33

7

845

597

339 256

417 386

329 245

0 €

50 000 €

100 000 €

150 000 €

200 000 €

250 000 €

300 000 €

350 000 €

400 000 €

450 000 €

0

500

1 000

1 500

2 000

2 500

3 000

3 500

2014 2015 2016 2017

Võtmetegevus 1,osalejate arv

Võtmetegevus 3,osalejate arv

Võtmetegevus 2,toetuse suurus (eurodes)

26


36

36 Kui huvikool tegutseb mitmes omavalitsuses, sh selles, kus ta on registreeritud, siis loetakse viimane ka huvikooli omavalitsuseks. Kui huvikooli tegevus toimub mitmes omavalitsuses, kuid mitte selles, kus ta on registreeritud, ning kindlat tegutsemiskohta ei ole võimalik üheselt määratleda, siis on huvikooli omavalitsuseks registreerimise asukoht. Kui huvikooli tegevus toimub ühes omavalitsu-ses, kus ta ei ole registreeritud, on huvikooli omavalitsuseks see, kus toimub tema tegevus. („Huviharidus,“ Haridussilm, Haridus- ja Teadusministeerium, viimati külastatud 28. märts 2018, http://www.haridussilm.ee/.)

Tabel 1. Noorsootöö struktuurid ja noorsootöös osalevate 7–26-aastaste noorte arv maakonniti 2017. aastal ja toimunud muutus võrreldes 2016. aastaga36

MAA

KON

D

Osa

lusk

ogud

Noo

rte

arv

osal

us-

kogu

des

Huv

ikoo

lid

2017

/201

8 õa

Noo

rte

arv

huvi

kool

ides

KOV

halla

tava

d av

atud

no

orte

kesk

used

MTÜ

/SA

avat

ud

noor

teke

skus

ena

Noo

rte

arv

noor

te-

kesk

use

koht

a

Noo

rte

arv

Harjumaa 7 (–2) 77 (–37) 362 (+30) 39 463 (+3 065) 40 (0) 10 (+1) 2 472 (–36) 123 620 (+723)

Hiiumaa 1 (0) 7 (–36) 3 (0) 339 (+6) 5 (0) 0 (0) 374 (–21) 1 872 (–104)

Ida-Virumaa 2 (–2) 48 (–23) 33 (–2) 5624 (+41) 11 (+1) 5 (0) 1 623 (–194) 25 963 (–1 292)

Jõgevamaa 0 (–3) 0 (–49) 8 (+1) 738 (+92) 6 (+3) 9 (0) 456 (–143) 6 839 (–353)

Järvamaa 3 (–3) 43 (–29) 15 (+1) 1537 (+301) 18 (+2) 3 (–1) 308 (–30) 6 458 (–309)

Läänemaa 2 (0) 34 (–18) 7 (+1) 856 (+87) 10 (+4) 0 (–6) 501 (+64) 5 007 (–238)

Lääne-Virumaa 2 (-2) 34 (–22) 17 (+2) 1902 (+204) 17 (+3) 10 (–3) 477 (–18) 12 874 (–477)

Põlvamaa 1 (–1) 7 (–16) 7 (+1) 856 (+172) 8 (–1) 3 (–1) 543 (+67) 5 969 (–210)

Pärnumaa 2 (–3) 31 (–50) 47 (+2) 4824 (+283) 12 (+5) 5 (+1) 1 049 (–617) 17 828 (–494)

Raplamaa 0 (–1) 0 (–17) 12 (+2) 1361 (+158) 19 (+2) 0 (0) 402 (–60) 7 635 (–220)

Saaremaa 1 (–1) 10 (–20) 12 (+1) 1491 (+154) 7 (–1) 2 (+1) 759 (–38) 6 833 (–339)

Tartumaa 6 (–1) 75 (–27) 68 (+13) 11 995 (+993) 13 (+3) 16 (–1) 1 162 (–84) 33 702 (+61)

Valgamaa 2 (–1) 25 (–7) 7 (0) 596 (+6) 8 (0) 6 (+1) 473 (–61) 6 626 (–317)

Viljandimaa 3 (–3) 48 (–38) 14 (+1) 2010 (+129) 17 (+1) 3 (–1) 512 (–24) 10 243 (–478)

Võrumaa 5 (–2) 73 (–2) 15 (–1) 1638 (–16) 15 (+7) 3 (–2) 405 (–186) 7 294 (–397)

Kogu Eesti 37 (–24) 512 (–397) 627 (+52) 72 481 (+5 354) 205 (+28) 75 (–11) 996 (–81) 278 867 (–4 483)

Muutuse märgistus: (+) arv on suurenenud märgitu võrra, (–) arv on vähenenud märgitu võrra ja (0) arv on jäänud samaksMärkus: osaluskogud koondavad enda alla maakondlikud noortekogud (mitte rohkem kui üks maakonnas) ja kohaliku omavalitsuse noortevolikogud (valla- või linnavolikogude juures)Allikas: ENTK, EHIS, Statistikaamet, Noorteseire vahendusel

27


Osaluskogudes toimunud muutuste tõttu jäid kahe maakonna – Jõgeva- ja Raplamaa – noored ilma toimiva osaluskoguta, kaotades nii maakondliku noortekogu kui ka kohalike omavalitsuste juures tegutsevad noortevolikogud.

Õigus ja turvalisusAlaealiste toimepandud väärtegude arv on Justiitsministee-riumi37 andmetel märkimisväärselt vähenenud (vt joonis 12). 14–17-aastaste väärtegude stabiilne vähenemine algas 2011. aastast, kui registreeriti 24 199 väärtegu. Aastaks 2014 oli 37 „Kuritegevus Eestis 2017“, Justiitsministeerium, Kriminaalpoliitika.

ee, viimati külastatud 31. jaanuar 2018, https://bit.ly/2Luyf2o

see näitaja langenud enam kui poole võrra, 11 002 väärteoni. 2017. aastaks oli väärtegude arv langenud 6405-ni, mis on 12,6% vähem kui eelnenud aastal (2016. a – 7332).

Kõige rohkem registreeriti 2017. aastal alaealiste väärtegu-sid alkoholiseaduse rikkumises (2829 juhtumit) ning kõige vähem narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) rikkumises (390 juhtumit). Enam-vähem ühepalju registreeriti alaealiste väärtegusid seoses tubakaseaduse (1024), karistusseaduse (1064) ja liik-lusseaduse (1001) rikkumisega. Võrreldes eelnenud aastaga, vähenes alaealiste väärtegude arv kolme seadusrikkumise puhul. Kõige enam vähenes 14–17-aastaste tubakaseaduse rikkumiste arv, 31,6% (langus 1497-lt). Alaealiste alkoholi-seaduse rikkumiste arv vähenes 13,4% (langus 3268-lt) ja liiklusseaduse rikkumise arv kahanes 12% (langus 1137-lt).

Tabel 2. Noorsootöö struktuurid ja noorsootöös osalevate noorte arv aastatel 2011–2017

2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017

Osaluskogud* 77 85 81 85 83 75 37

Huvikoolid 416 527 562 591 625 597 651

7–26-aastaste õppurite arv huvikoolides** 59 515 69 740 80 440 83 942 92 011 91 944 98 775

Keskmine õppurite arv huvikoolides 143 132 143 142 147 154 152

Huvikoolides osalevate õppurite osakaal kogu vanuserühmas 19,2% 23% 27,2% 28,9% 32,3% 32,4% 35,4%

Avatud noortekeskused ja MTÜ/SA-davatud noortekeskustena 210 227 237 246 247 263 280

Noorte arv noortekeskuse kohta 1 477 1 333 1 250 1 181 1 154 1 077 996

7–26-aastaste noorte arv 310 130 302 586 296 173 290 555 285 155 283 350 278 867

7–17-aastaste noorte arv 138 180 137 120 137 482 138 826 141 438 145 162 149 141

* Maakondlikud noortekogud ja KOV noortevolikogud** Arv näitab õpisündmust, mitte huvikoolides õppivaid noori isikupõhiselt summeerituna. Üks isik võib õppida mitmes eri huvikoolis, seetõttu tuleb antud õppurite arv (õpisündmus) kõrgem, kui on õppeaastal õppivaid isikuidAllikas: ENTK, EHIS, Statistikaamet, Noorteseire vahendusel

28


Suurenes aga alaealiste NPALS-i rikkumisest tulenevate väärtegude arv 15% võrra (kasv 339-lt), olles sellega kõr-geimal tasemel alates 2008. aastast. Kasvas ka alaealiste karistusseadustiku rikkumiste arv, 7,8% (kasv 987-lt).

Vanglas viibivate 18–26-aastaste kinnipeetavate arv on üld-joontes järjepidevalt langenud, erandiks 2016. aasta, kui see tõusis 9 noore ehk 2% võrra (460-ni). Noorte kinnipeetavate osakaal kõikide kinnipeetavate hulgas oli 2016. aastal 17%, olles sellega langenud 4,5 protsendipunkti võrreldes 2013. aastaga. Kinnipeetavate seas oli süüdimõistetuid – 367, vahistatuid aga 93 noort. 2016. aastal kasvas 18–26-aas-taste süüdimõistetute arv 44 noore ehk 14% võrra (322-lt 367-le). Vahistatud noorte osakaal kõikidest kinnipeetava-test oli 2016. a –17%, aasta varem 18% ja 2014. a 19,9%. Süüdi mõistetud noorte osakaal kõikide kinnipeetavate hulgas oli 16%, mis 2015. aastaga võrreldes oli tõusnud 1 protsendipunkti jagu, kuid 2014. aastaga võrreldes langenud 2,6 protsendipunkti.

Kriminaalhoolduse all viibis 2016. aastal 14–17-aastasi süü-dimõistetuid 116 ehk 3% kõigist kriminaalhooldusalustest. Võrreldes 2015. aastaga suurenes alaealiste arv 38,1% (32 võrra). 18–24-aastaseid süüdimõistetuid oli 673 ehk 16% kriminaalhooldusalustest. Vanemas vanuserühmas lan-ges kriminaalhoolduse all olijate arv aegade madalaimale tasemele. Võrdluseks: 2015. aastal oli kriminaalhoolduse all viibivaid süüdimõistetuid 834 ehk 15,4% kõigist krimi-naalhooldusalustest, 2014. a – 1137 noort (19,1%) ja 2012. a – 1508 noort (22,3%).

Kodanikuaktiivsus ja hoiakud Noorte osalust ühiskondlikus elus saab muu hulgas hinnata valimistel hääletamise kaudu. Euroopa sotsiaaluuringu38 38 „ESS Data. Dataset: ES8-2016, ed,2.0,“ European Social Survey,

viimati külastatud 29. jaanuar 2018, nesstar.ess.nsd.uib.no/webview/

Joonis 12. 14–17-aastaste alaealiste sooritatud registreeritud väärtegude arv liigiti aastatel 2011–2017Allikas: Justiitsministeerium, Noorteseire vahendusel

9 27

0

7 67

8

5 24

6

3 75

6

3 76

7

3 26

8

2 82

9

6 88

4

6 77

5

4 56

2

2 69

9

1 316

1 497

1 024

5 01

5

4 34

9

3 20

0

2 53

5

1 615

1 137

1 001

2 86

3

2 57

3

1 433

1 603

1 547

987

1 064

167

259

265

273

273

339

390

01 0002 0003 0004 0005 0006 0007 0008 0009 000

2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017

Alkoholiseaduse rikkumised

Tubakaseaduse rikkumised

Liiklusseaduse rikkumised

Karistusseadustiku rikkumised

Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteinete seaduse rikkumised

29


2016. aasta andmetel osales viimastel üleriigilistel vali-mistel 36,7% 15–26-aastastest uuringus osalenutest39. Hääletamata jättis 32,9% osalenutest ning 30,3% ei olnud valimisõiguslikud. Hääletanutest olid aktiivsemad noored naised, 40,5% vs. noormeeste 33,3% ning mittehääleta-nutest mehed, 38,4% vs. 27% naised. Võrdluseks: 2014. aastal oli hääletanute osakaal 29,6%, mittehääletanuid seevastu aga 41,6% ja valimisõiguseta 28,8% osalenutest. Aktiivseimad hääletanud olid ka 2014. aastal noored naised, 32,8% vs. noormeeste 27%, kuid hääletamata jätnute seas rohkem neide, 42,2% vs.41,1% noormehi.

39 Noortele esitati küsimus: „ Mõned inimesed ei käi tänapäeval ühel või teisel põhjusel valimas. Kas Te osalesite viimastel riigikogu vali-mistel?“

Noorte hoiakuid Eesti riigi suhtes näitab Kaitseministee-riumi tellitud uuring40, millest selgub, et sõjaohu korral siit lahkumise soov on 2017. aastal püsinud 15–29-aastaste noorte seas üsna stabiilsena, kõikudes vaid paari protsendi-punkti ulatuses. Nii plaanis sõjaohus riigist kindlasti lahkuda 2017. a kevadel 24% ja sügisel 25% noortest. Tõenäoliselt lahkujaid oli vastavalt 49% ja 47%. Võrreldes 2016. aas-taga on muutused aga suuremad, siis soovis kevadel riigist kindlasti lahkuda vaid 16% vastanutest, ent sügisel 25%. Tõenäoliselt lahkuda soovijaid oli 2016. aastal kevadel 49% ja sügisel 44%.

Vanuserühmade kaupa vaadates plaaniks 2017. aasta and-meil Eestile kallaletungi korral siit kindlasti või tõenäoliselt

40 Uuringut viiakse läbi kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Uuringu „Avalik arvamus ja riigikaitse“ raportitega on võimalik tutvuda Kait-seministeeriumi leheküljel: http://www.kaitseministeerium.ee/et/eesmargid-tegevused/avalik-arvamus-riigikaitsest

Joonis 13. Noorte vastused küsimusele „Kui Eestile tungitakse kallale, kas püüaksite siis Eestist lahkuda?“, osakaal vanuserühmade hulgas, aastatel 2015–2017, %Allikas: Kaitseministeeriumi uuring „Avalik arvamus ja riigikaitse“, Noorteseire vahendusel

6 10 30 22 34 30 1022 19 16

11 1117 27 39 36 23 11

9 158 8

27 22 41 37 1522 9

1011 14

25 19 2836 17

19 2012

13 1222 27 39

2910 20

16 12

9 15 23 24 40 28 20 228 11

15 19 20 29 15 19 20 29 15 19 20 29 15 19 20 29 15 19 20 29

Jah, kindlasti Tõenäoliselt jah Tõenäoliselt mitte Kindlasti mitte Ei oska öelda

2017 sügis

2017 kevad

2016 sügis

2016 kevad

2015 sügis

2015 kevad

30


lahkuda41 rohkem vanema vanuserühma noori: 39% 20–29-aastaste vanuserühmast (nii kevadel kui sügisel), samas kui 15–19-aastastest noortest väljendas sellist plaani 35% kevadel ja 32% sügisel (vt joonis 13). Kindla kaitsetah-tega noorte osakaal on 2017. aastal olnud muutlik: keva-del plaanis sõjaohus riigist kindlasti mitte lahkuda 30% 15–29-aastastest vastanutest (10% 15–19-aastastest ja 20% 20–29-aastastest), kuid sügiseks oli nende noorte osakaal tõusnud 42%-ni (20% 15–19-aastastest ja 22% 20–29-aastastest). 2016. aastal oli nende noorte osakaal madalam, kõikudes 1 protsendipunkti jagu: 37%-st kevadel 36%-ni sügisel.

2017. aasta kohta puuduvad andmed noorte hoiakutest, kas Eestit on relvastatud kallaletungi korral võimalik kaitsta ning kas nad osaleksid kaitsetegevuses42. Kuid 2016. aastal on noorte usk kaitse võimalikkusesse langenud. Nooremast vanuserühmast, 15–19-aastaste seast arvas 2016. aasta sügisel 47%, et see on kindlasti või tõenäoliselt võimalik, sama aasta kevadel ja 2015. a sügisel aga 65% vastanutest. 20–29-aastaste noorte seas on nõnda arvajate osakaal lan-genud samal perioodil 56%-lt (2015. a sügisel, 57% – 2016. a kevadel) 50%-le 2016. aasta sügiseks. Noorte kaitseval-midus on samuti langenud. 15–19-aastastest noortest oli 2016. a sügisel kindlasti või tõenäoliselt valmis kaitsetege-vuses osalema 63%, sama aasta kevadel aga 66% ja 2015. a sügisel 74% vastanutest. Vanemas vanuserühmas muutusid osakaalud samal perioodil 62% – 65% – 63%.

41 Noortele esitati küsimus: „Kui Eestile tungitakse kallale, kas püüak-site siis Eestist lahkuda?“

42 Uuringus esitati küsimused: „Kuidas Teile tundub, kas võõrriigi rel-vastatud kallaletungi korral oleks võimalik Eestit kaitsta kuni liitlaste abi saabumiseni?“ ja „Kui Eestile tungitaks kallale, kas oleksite val-mis oma võimete ja oskuste kohaselt osalema kaitsetegevuses?“. Erinevalt varasematest aastatest ei too 2017. aasta uuringuraportid nende küsimuste lõikes välja noorte vanuserühma.

KokkuvõteStatistikaameti andmetel on noorte arv 2017. aastal küll endiselt languses, vähenedes 278 867-ni ning nende osakaal kogurahvastikust langes 21,2%-ni, kuid rahvastikuprognoos ennustab noorte arvu kasvu juba ca viie aasta pärast ning kuni aastani 2031. Hea märgina on 2016. aastal mõneti pidurdunud noorte väljaränne ning Eestisse tuli rohkem kuni 29-aastaseid noori, kui siit lahkus. Selleealisi sisserändajaid tuli Eestisse 6148 ja väljarändajaid oli 5627.

2017. aastal on noorte põhitegevus endiselt õppimine. Nii omandas 2017/2018. õppeaastal üldharidust 149 935 7–26-aastast noort, kutseharidust 15 966 16–26-aastast noort ning kõrgharidust 28 477 18–26-aastast õppurit.

Tööturul võis noorte elus täheldada 2017. aastal positiivseid arenguid. Tõusis 15–26-aastaste noorte tööjõus osalemise määr 52,7%-ni ehk 1,8 protsendipunkti ning tööhõive määr kasvas 2,8 protsendipunkti jõudes 47,7%-ni. Samuti vähenes noorte töötuse määr, langedes 9,4%-ni, ning noorte töötute arv langes 21,6%-ni. Samas on murettekitav 15–26-aastaste noorte naiste väiksem hõivatus tööturul – hõivatud noorte seas on 20,7% rohkem noori mehi. Teisest küljest on töötus samaealiste seas suurem just noorte meeste hulgas – 62,5% noortest töötutest on mehed. Endiselt tuleb tähelepanu pöörata majanduslikult mitteaktiivsetele mitteõppivatele noortele ning nende osakaalu vähendamisele – 2017. aastal ei õppinud ega töötanud 8,9% 15–26-aastasi noori. Võrrel-des 2016. aastaga on sellesse riskirühma kuuluvate noorte arv kasvanud 1,4% (14 200-lt 14 400-le).

2016. aastal paranes noorte majanduslik olukord ning kuni 25-aastaste kuu keskmine brutotulu kasvas 6,9%, jõudes 724,7 euroni. Hoolimata sellest, et noorte brutotulu kasvas kõige rohkem, jäi see siiski vanuserühmade seas madalai-maks. Sugude kaupa kasvas noorte naiste kuu keskmine brutotulu meeste omast enam (8% vs. 6,3%), kuid noored naised teenivad endiselt vähem kui eakaaslastest mehed. Positiivsena võib näha, et noorte meeste ja naiste palgaeri-nevus siiski vähenes, kuid on endiselt koguni 26%.

31


Samal aastal vähenes ka vaesuses elavate noorte arv. Suh-telises vaesuses elavate noorte osakaal langes 17,6%-ni. Üksikvanemate, kelle peres kasvas üks või enam sõltuvat last, suhtelise vaesuse määr alanes 5 protsendipunkti, 28,4%-ni ning paljulapseliste ehk kolme ja enama sõltuva lapsega paaride suhtelise vaesuse määr alanes 20%-ni, 6 protsendipunkti võrra.

Tervisekäitumise uuringu järgi on noorte tervisliku seisundi enesehinnang 2016. aastal langenud, kuid teisalt teevad nad mõnevõrra tervislikumaid toiduvalikuid ning liiguvad rohkem. Sellele vaatamata on suurenenud ülekaaluliste noorte osakaal. Positiivne on näha, et 2016. aastal on noorte seas kasvanud 19,5%-ni alkoholi mittetarvitajate osakaal (8,8% – 2014. a), samas on kahjuks tõusnud iga päev suit-setajate osakaal (17,4%-lt 19,8%-le).

Justiitsministeeriumi andmetel on alaealiste väärtegude arv langustrendis alates 2011. aastast ning 2017. aastal langes nende arv 927 võrra, 6405 juhtumini. Kõige rohkem eksitakse alkoholiseaduse vastu, mille rikkumisest tulenevalt registreeriti 2829 väärtegu. Kõige vähem rikkumisi on nar-kootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse vastu, 390 juhtumit.

2017. aastal tekkis noortele rohkem võimalusi kodu-, töö- ja kooliväliseks tegevuseks. Nii näiteks suurenes registreeritud õppekavaga huvikoolide arv 651-le. Neis õppis 2017/2018. õppeaastal 7–26-aastasi kokku 72 481. Noortelaagrites oli samuti rohkem osalejaid kui eelnenud aastal, kokku 29 661 samas vanuses noort, ning malevates osales neid 4302. Samuti suurenes avatud noortekeskuste arv 280-ni. Vähenesid aga otsustusprotsessides osalemiseks loodud võimalused: oluliselt kahanesid kohalike omavalitsuste noor-tevolikogude arv (61-lt 28-le) ja maakondlike noortekogude arv (14-lt 9-le).

Kuigi 2016. ja 2017. aasta paistavad eeskätt silma noorte eluolus toimunud positiivsete arengutega, tuleks siiski mõnele aspektile tähelepanu pöörata. Tööturukontekstis

on noorte teenitav tulu endiselt tööealise rahvastiku seas madalaim. Noorte naiste ja meeste palgaerinevus on liiga kõrge, noorte meeste töötus liiga suur ning noorte naiste hõivatus tööturul liiga väike. Tegeleda tuleb mitteaktiiv-sete mitteõppivate noorte suunamisega tagasi haridusse või tööturule. Samuti tuleks tähelepanu pöörata noorte tervi-sekäitumisele, seda nii suitsetamise ja alkoholitarvitamise kontekstis, aga ka tervisliku toitumise ja kehalise aktiivsuse osas, vähendamaks ülekaalulisust.

32


Kasutatud allikadEesti Avatud Noortekeskuste Ühendus. „Mis on noorte-keskus?“ Viimati külastatud 4. juuni 2018. https://ank.ee/noorsootoo/noortekeskus/.

Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus. (2016). Uued lõi-ked noorsootöös. Noortekeskuste abimees oma töö paremaks korraldamiseks. „Riskilaste toetusprogrammi rakendamine läbi noortekeskuste“ näitel. Põltsamaa: Vali Press OÜ. Viimati külastatud 27. aprill 2018. https://ank.ee/avaleht/images/dokumendid/ank/Noorsootoo_4.pdf.

Eesti Noorteühenduste Liit. „Osaluskogud.“ Viimati külas-tatud 30. aprill 2018. http://enl.ee/noorte-osalus/osalus-kogud/.

Eesti Noorteühenduste Liit. „Osaluskohvikud.“ Viimati külastatud 30. aprill 2018. http://enl.ee/noortepoliitika/osaluskohvikud/.

European Social Survey. „ESS Data. Dataset: ESS8-2016, ed.2.0“ viimati külastatud 29. jaanuar 2018, nesstar.ess.nsd.uib.no/webview/.

Haridus- ja Teadusministeerium. „Huviharidus.“ Viimati külastatud 28. märts 2018. http://www.haridussilm.ee/.

Haridus- ja Teadusministeerium. (2006). Noorsootöö stratee-gia 2006–2013. Tartu. Viimati külastatud 28. märts 2018. https://www.hm.ee/sites/default/fi les/noorsootoo_stra-teegia_0.pdf.

Haridus- ja Teadusministeerium. „Noortevaldkonna prog-ramm 2017–2020.“ Viimati külastatud 19. juuni 2018. https://www.hm.ee/sites/default/files/10_noortevald-konna_programmi_2017-2020_eelnou_1.pdf

Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika.ee. „Kuritegevus Eestis 2017.“ Viimati külastatud 31. jaanuar 2018. http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/fi les/elfi nder/dokumendid/kuritegevuseestis_2017_veebi01.pdf

Rahandusministeerium. „Haldusreform.“ Viimati muudetud 21. mai 2018, viimati külastatud 4. juuni 2018, https://www.rahandusministeerium.ee/et/kov/haldusreform

Riigi Teataja. „Noorsootöö seadus.“ Jõustunud 1. septembril 2010. Viimati külastatud 25. aprill 2018. https://www.rii-giteataja.ee/akt/13340694?leiaKehtiv.

SA Archimedes. „Programmi tutvustus.“ Viimati külastatud 19. märts 2018. http://adm.archimedes.ee/erasmusplus/programmist/.

Statistikaamet. „Mõisted.“ Viimati muudetud 26. september 2017. Viimati külastatud 1. mai 2018. http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/SOTSIAALELU/12SOTSIAALNE_TERJUTUS_LAEKENI_INDIKAATORID/01VAESUS_JA_EBA-VERDSUS/LES_50.htm.

Statistikaamet. „Mõisted ja metoodika. Puue.“ Viimati muude-tud 22. märts 2018. Viimati külastatud 1. mai 2018. http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Sotsiaalelu/13Tervishoid/03Puudega_inimesed/10Uldandmed/THV_01.htm.

Statistikaamet. „Statistika andmebaas: Sotsiaalelu (TT0201).“ Viimati muudetud 14. veebruar 2018. Viimati külastatud 30. mai 2018. http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/varval.asp?ma=TT0201&ti=H%D5IVATUD+SOO+JA+TEGEVUSALA+%28EMTAK+2008%29+J%C4RGI&path=../Database/Sotsiaalelu/15Tooturg/02Heivatud/02Aastastatistika/&lang=2

Statistikaamet. „Terminite sõnastik.“ Viimati muudetud 2. aprill 2018. http://www.stat.ee/76870.

Statistikaamet. „Tööturunäitajad olid möödunud aastal head.“ Pressiteade. Väljastatud 14. veebruar 2018. https://www.stat.ee/pressiteade-2018-017.

Tervise Arengu Instituut. „Tuberkuloos.“ Viimati külastatud 25. aprill 2018. http://hiv.ee/et/Muud-sageli-HIV-ga-seo-tud-haigused/Tuberkuloos.

33


Vabariigi Valitsus. „Maavalitsuste kaotamine.“ Viimati muudetud 22. november 2017. Viimati külastatud 19. juuni 2018. https://www.valitsus.ee/et/ajalugu/maavalitsuste-kaotamine

34

Noorteseire aastaraamat 2016Noorteseire aastaraamat 2017/2018

35


EESTI NOORTE KODANIKUOSALUS VÕRDLUSES TEISTE

MAADEGA

36


37

Eesti noorte kodanikuosalus võrdluses teiste maadega

EESTI NOORTE KODANIKUOSALUS VÕRDLUSES TEISTE MAADEGA

Mai Beilmann

SissejuhatusKodanikuosalus on lai mõiste, mille alla mahub väga eri-nevaid poliitilise ja rohujuuretasandi osaluse vorme1. Ini-mesed osalevad ühiskonnas kodanikena hästi erinevatel viisidel: alates valimistel oma hääle andmisest või petit-sioonile allkirja panemisest kuni teatud toodete boikotee-rimise, erinevates organisatsioonides osalemise või koguni taotlusliku ühiskondlike ja poliitiliste teemade vältimiseni. Kasvavalt peetakse kodanikuosalusest rääkides konvent-sionaalse poliitilise osaluse ja aktivismi kõrval oluliseks ka huvi tundmist ühiskonnas ja poliitikas toimuva vastu2.

1 “Kodanikuosalus“ viitab aastaraamatus üldmõistena kõigile ühis-kondliku aktiivsusega seotud tegevustele ning jaotub omakorda poliitiliseks osaluseks ja rohujuuretasandi osaluseks. Mõisted on toodud aastaraamatu sissejuhatuses.

2 Ekman, J. ja Amnå, E. (2012). Political participation and civic enga-gement: Towards a new typology. Human Affairs, 22, lk 283–300; Micheletti, M. (2006). Communication and Political Understanding as Political Participation. Rmt: Eduards, M., Linde, C., Segerberg, A. (toim.). State of welfare: politics, policies and parties in the post-national welfare society, lk 1–15. Stockholm: Stockholm University.

Käesolev peatükk vaatleb Eesti noorte kodanikuosaluse muutusi aastatel 2004–2016, tuginedes Euroopa Sotsiaa-luuringu (ESS) andmetele. Peatükis käsitletakse erinevaid osalusviise alates huvist poliitika vastu ning osaluse kõige tavapärasematest vormidest (valimistel osalemine) kuni tarbijaliku kodanikuosaluseni (meelsuse väljendamine teatud toodete boikoteerimise kaudu). Põhirõhk on siiski konventsionaalsel poliitilisel osalusel ning vähem rohujuu-retasandi kodanikuosalusel või kodanikuosaluse uudseima-tel digitaalsetel avaldumisvormidel, mida ESS-i andmestik ei võimalda uurida ning millest tuleb põhjalikumalt juttu järgnevates peatükkides. Samuti ei käsitleta selles peatü-kis noortevaldkonna kontekstis olulisi osalusvorme nagu noortevolikogud või õpilaskogud, kuna ESS-i kui kogu ela-nikkonna kohta andmeid koguva uuringu raames ei küsita spetsiifi lisi küsimusi noorteorganisatsioonides ja noorte esinduskogudes osalemise kohta.

Kuigi käsitletavad osalusviisid on piiratud ankeediküsimus-tega, lisab analüüsile väärtust, et ESS-i andmed võimal-davad võrrelda Eesti noorte osalust ühelt poolt vanemate

38


vanusegruppidega kodumaal ning teiselt poolt eakaaslas-tega Euroopa riikides. Selline võrdlus annab vastuse küsi-musele, kas Eesti noorte poliitikahuvi ja konventsionaalne kodanikuosalus on suurem või väiksem kui vanematel põlvkondadel Eestis ning noortel mujal Euroopa riikides.

Noorte kodanikuosalusKodanikuosaluse vormid on pidevas muutumises. Arusaam sellest, kui erinevatel viisidel võivad inimesed ühiskonna- ja poliitikaelus osaleda ja kaasa rääkida, on pidevalt laiene-nud. Praeguseks hõlmab kodanikuosaluse mõiste paljusid erinevaid tegevusi: alates valimistel oma hääle andmisest kuni pikaajalise vabatahtliku tegevuseni mõne ühenduse heaks ning poliitilises diskussioonis osalemisest kuni koda-nikuallumatuseni3. Teoreetikute ja uurijate seas puudub konsensus, mida kõike võib lugeda kodanikuosaluse alla. Välja on pakutud suuresti erinevaid liigitusi.

Samal ajal on paljud autorid mures väheneva kodaniku-osaluse pärast noorte seas4. Kui vaadata kitsalt poliitilist osalust, siis on viimastel kümnenditel Euroopas tõepoo-lest kasvanud selliste noorte hulk, kes ilmutavad poliitilist võõrandumist ning usaldamatust ühiskondlike ja poliitiliste

3 Berger, B. (2009). Political Theory, Political Science and the End of Civic Engagement. Perspectives on Politics, 7(2), lk 335–350; Ekman, J. ja Amnå, E. Political participation and civic engagement; Dalton, R. (2008). Citizenship Norms and the Expansion of Political Partici-pation. Political Studies, 56, lk 76–98.

4 Banaji, S. ja Buckingham, D. (2013). The Civic Web: Young People, the Internet and Civic Participation. Cambridge, MA: MIT Press; Dahl, V., Amnå, E., Banaji, S., Landberg, M., Šerek, J., Ribeiro, N., Beilmann, M., Pavlopoulos, V. ja Zani, B. (2017). Apathy or alienation? Political passivity among youths across eight European Union countries. Euro-pean Journal of Developmental Psychology, 15(3), lk 284-301.

institutsioonide suhtes5. Norris6 väidab, et kuigi poliitiline pettumus mõjutab kõiki eagruppe, on noored iseäranis altid riigiinstitutsioonides pettuma, muutudes poliitika suhtes apaatseks või võõrandunuks.

Poliitiline võõrandumine ja apaatia on kodanikuosaluse käsitluses olulised märksõnad, sest poliitilist apaatiat käsit-letakse uuringuis tihtipeale kui poliitilise osaluse puudu-mist7. Samas võib seda defi neerida ka teisiti: soovi või motiivi puudumisena poliitika vastu huvi tunda8. Kui tõlgendada apaatiat mitte tegevuse vaid hoiakuna, siis võib seda näha aga ühe võimaliku põhjusena, mis seletaks noorte ühiskond-likku ja poliitilist passiivsust ning madalat kodanikuosalust9.

Samas koondab poliitiline apaatia endasse erinevaid nähtu-seid. Poliitilist võõrandumist on tihtipeale vaadatud läbi nelja dimensiooni: võimu puudumine (powerlessness), normide puudumine (normlessness), tähenduse puudumine (mea-ninglessness) ja isolatsioon (isolation)10. Iseäranis huvitavad on neist kaks esimest, mis on ka empiiriliselt uuritavad ja mõõdetavad. Poliitilise võimu puudumine viitab inimese tundele, et tema ei saa kuidagi valitsuse otsuseid ja poliitilist

5 Henn, M., Weinstein, M. ja Forrest, S. (2005). Uninterested youth? Young people’s attitudes towards party politics in Britain. Political Studies, 53(3), lk 556–578; Mierina, I. (2014). Political alienation and government-society relations in post-communist countries. Polish Sociological Review, 185, lk 3–24.

6 Norris, P. (2003). Young people & political activism: From the politics of loyalties to the politics of choice? Ettekanne Euroopa Nõukogu süm-poosiumil „Young People and Democratic Institutions: From Disil-lusionment to Participation“, Strasbourgis.

7 Cammaerts, B., Bruter, M., Banaji, S., Harrison, S. ja Anstead, N. (2014). The myth of youth apathy: Young Europeans’ critical atti-tudes toward democratic life. American Behavioral Scientist, 58(5), lk 645–664; O’Toole, T., Lister, M., Marsh, D., Jones, S. ja McDonagh, A. (2003). Tuning out or left out? Participation and non-participation among young people. Contemporary Politics, 9(1), lk 45–61.

8 Fox, S. (2015). Apathy, alienation and young people: The political enga-gement of British Millennials. Doktoritöö, University of Nottingham.

9 Dahl, V. et al. Apathy or alienation?10 Finifter, A. W. (1970). Dimensions of political alienation. The American

Political Science Review, 64(2), lk 389–410.

39


protsessi mõjutada11. Poliitiliste normide puudumine see-vastu viitab inimese arusaamale, et poliitilistes suhetes oluliste normide ja reeglite eiramine on laialt levinud12. Kui noorte seas peaksid olema laialt levinud tunded, et neist nagunii midagi ei sõltu ning et poliitikat tehakse üldkehtivaid reegleid ja norme eirates, siis polegi ime, kui nad oleksid riigiinstitutsioonides sedavõrd pettunud ja võõrandunud, nagu väidab Norris13.

Seni kirjeldatud pessimistliku stsenaariumi kõrval noorte vähenevast kodanikuosalusest tuleb siiski kaaluda ka teist võimalikku stsenaariumi, et nad osalevad ühiskonnas veidi teistmoodi, kui kõige normatiivsemad kodanikuosaluse teoo-riad ette näevad. Banaji14 juhib tähelepanu, et moraalne paanika demokraatia defi tsiidi pärast noorte seas tuleneb tõenäoliselt paljuski sellest, et valimistel oma hääle and-mist tähtsustatakse üle ning piisavalt ei pöörata tähele-panu võimalustele muul viisil ühiskondlikult või poliitiliselt aktiivne olla. Tõepoolest, osa autoreid on leidnud, et kuigi noored on võrreldes vanemate vanusegruppidega vähem aktiivsed poliitikas, pühendavad nad end samas vanematest vanusegruppidest tõenäolisemalt ühiskondlikule tegevusele väljaspool poliitilisi institutsioone15. Erinevad kodaniku-osaluse tüpoloogiad võtavad aga erineval määral arvesse aktiivsust väljaspool institutsionaliseeritud poliitikat. Kui sääraseid tegevusi pole tüpoloogias arvesse võetud, võibki analüüsist kergesti jääda ekslik mulje, et noorte seas lokkab ühiskondlik passiivsus.

Kodanikuosaluse aktiivsuse ja mustrite poolest ei erine aga mitte üksnes inimesed, vaid ka terved riigid. Nii näiteks on

11 Finifter, A. W. Dimensions of political alienation.12 Sealsamas.13 Norris, P. Young people & political activism.14 Banaji, S. (2016). A critical approach to the study of young people

and active citizenship in the European Union. Introduction to Delive-rable 2.1: Towards an integrated theory of Youth Active Citizenship in the European Union. CATCH-EyoU projekt, lk 4–26.

15 Stolle, D. ja Hooghe, M. (2011). Shifting inequalities. Patterns of exclusion and inclusion in emerging forms of political participation. European Societies, 13, lk 119–142.

mitmetes Lääne-Euroopa riikides (Hispaanias, Prantsus-maal, Saksamaal, Šveitsis, Taanis, Rootsis ja Ühendkuning-riigis) mittekonventsionaalsed osalusvormid populaarsemad kui konventsionaalsed, samas kui riikides nagu Soome ja Norra püsivad aktiivse mittekonventsionaalse osaluse kõrval kõrged ka konventsionaalse osaluse näitajad16. Ühtlasi on leitud, et Euroopa uute ja vanade liikmesriikide vahel jook-seb märkimisväärne lõhe noorte poliitilise osaluse osas: kui „vanas Euroopas“ (Põhjala ja Beneluxi riikides ning Saksa-maal) on osalus kõrge, siis Ida- ja Lõuna-Euroopas hoopis madalam17.

Sellised erisused on vähemalt osaliselt seletatavad sellega, et noorte poliitilist osalust kitsamalt ja kodanikuosalust laiemalt mõjutab vähemalt mingil määral see, kuidas on korraldatud riigiinstitutsioonid ning kuivõrd luuakse noor-tele võimalusi osalemiseks18. Seetõttu võib üleüldise trendi kõrval, et noorte huvi poliitika vastu ja valimisosalus Euroopa ühiskondades langevad, täheldada siiski küllaltki suuri eri-susi noorte kodanikuosaluses erinevates riikides19. Seejuures väärib märkimist, et noorte osaluse institutsionaalse soodus-tamise poolest liigitub Eesti ühte gruppi pigem Põhjamaade kui Ida-Euroopaga.

Eesti noortepoliitika dokumentides tähtsustatakse noorte osalust ja kaasatust otsustusprotsessidesse nii kohalikul kui ka üleriigilisel tasandil, seda eriti poliitikavaldkondades, mis otseselt mõjutavad nende arengut ja heaolu. Rootsi polito-loogid Amnå ja Ivarsson liigitavad seetõttu Eesti – sarnaselt

16 Goroshit, M. (2016). Political participation: a latent variable approach testing measurement equivalence of political participation using ESS data. Eurasian Journal of Social Sciences, 4(1), lk 26–38.

17 Kiisel, M., Leppik, M. ja Seppel, K. (2015). Engaged and critical? The young generation’s political participation in EU countries. Studies of Transition States and Societies, 7(3), lk 52–66.

18 Oross, D. ja Szabó, A. (2017). Changing Tendencies of Youth Political Participation in Europe. Evidence from Four Different Cases. Rmt: Breen, M. J. (toim.). Values and Identities in Europe. Evidence from the European Social Survey, lk 160–183. London & New York: Routledge.

19 Oross, D. ja Szabó, A. Changing Tendencies of Youth Political Par-ticipation.

40


näiteks Rootsi, Saksamaa ja Ühendkuningriigiga – nende maade hulka, mille noortepoliitika keskne eesmärk on noorte osalus ja kaasatus; erinevalt näiteks Kreekast, Itaaliast ja Portugalist, kus on eesmärgiks nende sotsialiseerimine eesootavaks täiskasvanueaks20. Institutsionaalsed eeldu-sed noorte osaluseks peaksid meil seega olema päris head.

Järgneva analüüsi eesmärk on vaadelda Eesti noorte koda-nikuosalust, et saada aimu, kui aktiivne on see ühelt poolt Eesti kontekstis võrdluses vanemate põlvkondadega ning teiselt poolt rahvusvahelises kontekstis võrdluses eakaas-lastega teistes Euroopa riikides.

Andmed ja analüüsimeetodidEuroopa Sotsiaaluuring (ESS, www.europeansocialsurvey.org), mida viiakse alates 2001. aastast läbi iga kahe aasta tagant, on akadeemiline sotsioloogiline uuring pikaajaliseks hoiakute ja käitumise muutumise uurimiseks Euroopa riiki-des21. Eesti liitus uuringuga 2004. aastal.

Uuring hõlmab küsimusi moraali ja sotsiaalsete väärtuste, tervise ja heaolu, hariduse ja tööelu, sotsiaalse kapitali ja üldistatud usalduse, institutsioonide usaldusväärsuse, elutingimuste, kodanikuosaluse ja demokraatia, sotsiaalse tõrjutuse, poliitiliste väärtuste ja poliitikas osalemise, rände, kuritegevuse ja vastaja sotsiaaldemograafi lise tausta kohta.

ESS-i raames küsitletakse 15-aastaseid ja vanemaid inimesi. Lähtudes Eesti seadustest, on käesolevas peatükis käsitletud

20 Amnå, E. ja Ivarsson, J. (2018). Public Authorities Engaging with Youth. Ettekanne CATCH-EyoU projekti konsortsiumi kohtumise raames toimunud avalikul plenaarsessioonil Tartus, 12.02.2018.

21 Praeguseks on korraldatud kaheksa ESS-i uuringut ja ESS pakub kva-liteetseid andmeid rohkem kui 30 riigi kohta. Üleeuroopalist uurin-guprojekti koordineeritakse Võrdlevate Sotsiaaluuringute Keskusest City University juures Londonist. Eestis koordineerib projekti Tartu Ülikooli juures tegutsev meeskond Mare Ainsaare eestvedamisel. Kuigi ESS rakendab rangeid metodoloogilisi nõudmisi, mis muudab andmekogumise kalliks ja töömahukaks, on andmed kasutamiseks kõigile vabalt kättesaadavad.

noortena kuni 26-aastaseid isikuid. Aastatel 2004–2016 on sellele uuringule Eestis vastanud 13 402 inimest, sh 2195 noort 22. Saamaks teada, kas noored eristuvad oma ühiskond-liku ja poliitilise aktiivsuse poolest teistest earühmadest, on 15–26aastaseid edasistes analüüsides enamasti võrreldud vanemate eagruppidega. Selleks moodustati 12-aastase vahemikuga eagrupid: 15–26, 27–38, 39–50, 51–62, 63–74 ning 75 ja vanemad.

12-aastased vanusevahemikud on valitud taotluslikult, sest selliselt võrdse aastate sammuga loodud eagruppide puhul saab muu hulgas jälgida, kuidas põlvkonnad on lii-kunud ühest eluetapist teise. Need vastajad, kes kuulusid 2004. aastal 15–26-aastaste hulka, on aastaks 2016 jõud-nud 27–38-aastaste sekka. Seega me näeme 2004. aasta 15–26-aastaste ja 2016. aasta 27–38-aastaste andmeid vaadates, milliseks on kujunenud toonaste noorte kodani-kuosalus noorte täiskasvanutena ja varases keskeas. See on huvipakkuv mõtteharjutus muu hulgas seetõttu, et teadaole-valt kodanikuaktiivsus elu jooksul va’rieerub ning muutused 2004. aasta noorima vanusegrupi kodanikuosaluses võivad anda väärtusliku vihje, millises suunas areneb praeguste noorte kodanikuosalus.

Analüüsis on mõnel pool kasutatud ülevaatlikkuse huvides üksiktunnuste kõrval ka koondindekseid. Tegu on lihtsate summaindeksitega, mis on saadud indeksisse kokku pandud tunnuste väärtuste liitmisel. Iga indeks koondab tunnuseid, mis mõõdavad üksteisega sarnaseid hoiakuid või tegevusi, nt usaldust erinevate institutsioonide suhtes. Peatükis esineb kolm koondindeksit:

• usaldus institutsioonide suhtes – võtab arvesse usal-dust riigikogu, õigussüsteemi, politsei, poliitikute ja poliitiliste parteide vastu;

22 ESS 2004 – 1989 vastajat, sh 386 noort; ESS 2006 – 1515 vastajat, sh 290 noort; ESS 2008 – 1661 vastajat, sh 298 noort; ESS 2010 – 1793 vastajat, sh 310 noort; ESS 2012 – 2380 vastajat, sh 385 noort; ESS 2014 – 2045 vastajat, sh 262 noort; ESS 2016 – 2019 vastajat, sh 264 noort.

41


• usk oma võimesse poliitikas osaleda ja midagi mõju-tada – koosneb tunnustest „Mil määral võimaldab Teie arvates Eesti poliitiline süsteem teiesarnastel inimestel valitsuse tegevuses kaasa rääkida?“, „Kui võimeline Te enda arvates oleksite võtma aktiivset rolli mõne poliitilise suunitlusega rühma tegevuses?“, „Mil määral võimaldab Teie arvates Eesti poliitiline süsteem teiesarnastel inimestel poliitikat mõjutada?“ ja „Kui kindel Te olete oma võimes poliitikas osaleda?“;

• kodanikuosalus – võtab arvesse mõne poliitiku, valit-suse või kohaliku omavalitsuse ametnikuga ühenduse võtmise, erakonna või surverühma heaks tegutsemise, mõne muu organisatsiooni või ühingu heaks tööta-mise, kampaaniamärgi või -kleepsu kandmise, petit-siooni allkirjastamise, seaduslikust avalikust demonst-ratsioonist osa võtmise, teatud toodete boikoteerimise viimase 12 kuu jooksul.

Kuna ESS-i viiakse läbi mitmekümnes Euroopa riigis, on edasistes analüüsides hea võimalus kõrvutada Eesti noori eakaaslastega mujal Euroopas. Analüüsidest on kõrvale jäe-tud riigid, mis pole viimases neljas andmekogumislaines osa-lenud ning kus on pärast viimast andmekogumist toimunud suured poliitilised muutused, mis on tõenäoliselt oluliselt muutnud noorte kodanikuosaluse mustreid (nt Türgi). Pärast selliste riikide eemaldamist jäid analüüside tarbeks alles 48 332 noore andmed (olenevalt valimi suurusest ja noorte osakaalust igas riigis ühes voorus kuskil 150–500 noort).

Eesti noorte kodanikuosalus võrdluses vanemate vanusegruppidega Eestis ja eakaaslastega mujal EuroopasEeldused osalemiseks: huvi poliitika vastu

Aktiivset osalust pole oodata inimestelt, kes poliitikas ja ühiskonnaelus toimuva vastu vähimatki huvi ei tunne.

Seetõttu vaatamegi kõigepealt seda, mil määral on Eesti noored poliitikast huvitatud ning kuivõrd nad uudiste abil end kursis hoiavad poliitikas ja ühiskonnas toimuvaga.

Eesti 15–26-aastased pole – mõne viimase aasta jooksul toimunud poliitikahuvi vähenemise kiuste – poliitikast märki-misväärselt vähem huvitatud kui kesk- ja vanemaealised (vt joonis 1). Sarnaselt kõigi teiste eagruppidega kõigub noorte hinnang oma poliitikahuvile läbi aastate. Ent kui vaadata noorte huvi poliitika vastu alates 2004. aastast, võib öelda, et see pole märkimisväärselt muutunud. Aastal 2016 väitis 35% Eesti noortest, et on kas huvitatud või väga huvitatud poliitikast (vt joonis 3). See on seni kõrgeim näitaja nende 12 aasta jooksul, kui ESS-i on Eestis läbi viidud.

Võrreldes eakaaslastega teistes Euroopa riikides on Eesti noorte huvi poliitika vastu üsna keskmine (vt joonis 3). Kõige suuremat huvi poliitika vastu tunnevad Põhjamaade (Islandi, Rootsi, Taani ja Soome) ning Suurbritannia noored, kus sel-lest on huvitatud või väga huvitatud veidi üle poole noor-test. Samas Suurbritannias on noorte huvi poliitika vastu hüppeliselt kasvanud just mõne viimase aastaga ning selle taga võib ilmselt näha Brexiti debati mõju.

Samas, kui minna pelgast huvist sammuke edasi ja vaadata seda, kui kaua inimesed loevad päevauudiseid lehest või internetist, kuulavad raadiost või vaatavad televiisorist, siis seda teevad Eesti noored oluliselt vähem kui vanemad eagru-pid (vt joonis 2). Keskmine 15–26-aastane jälgib uudiseid veidi alla tunni päevas, samas kui keskealised veedavad neid jälgides veidi üle tunni ning pensioniealised üle paari tunni.

Euroopa riikide võrdluses on Eesti noored aga pigem kesk-misest suuremad uudiste jälgijad (vt joonis 4). Neist enam jälgivad uudiseid üksnes Šveitsi, Ühendkuningriigi, Hollandi ja Norra noored.

Seega saab öelda, et eeldused noorte kodanikuosaluseks on Eestis selles mõttes päris head, et noored on poliitikas ja ühiskonnas toimuvast samamoodi huvitatud nagu neist

42


Joonis 1. Kui huvitatud Te olete poliitikast?(keskmised skaalal 1 – „üldse ei tunne huvi“ kuni 4 – „väga huvitatud“; NB! Joonise skaala ei alga nullist!)

2

2,2

2,4

2,6

2,8

3,0

3,2

2004 2006 2008 2010 2012 2014 2016

15–26 27–38 39–50 51–62

63–74

75+

Joonis 2. Kui palju aega Te umbes veedate tavalisel päeval, vaadates, lugedes või kuulates poliitika- ja päevakajalisi uudiseid?(keskmine minutites, andmed aastast 2016)

0 20 40 60 80 100 120 140

15–26

27–38

39–50

51–62

63–74

75+ 128

120

62

65

53

83

43


Joonis 3. Kui huvitatud Te olete poliitikast? (%)(ainult 15–26-aastased noored)

*Austria, Belgia, Eesti, Holland, Iirimaa, Iisrael, Island, Norra, Poola, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Sloveenia, Soome, Šveits, Tšehhi, Venemaa ja Ühendkuningriik – andmed ESS 8. voorust aastast 2016; Hispaania, Leedu, Portugal, Taani ja Ungari – andmed ESS 7. voorust aastast 2014; Bulgaaria, Itaalia, Küpros, Slovakkia ja Ukraina – andmed ESS 6. voorust aastast 2012; Horvaatia ja Kreeka – andmed ESS 5. voorust aastast 2010

21

322

565

2445 6

1056

48

6810

129

67

914

1311

19

69

910

16151516

20252526

2624

3029

3229

3232

3132

3740

4241

3740

4338

3529

3243

4531

2433

4342

3346

4645

4949

2246

394343

27 51

3037

4226

3938

34

5761

5644

3850

5546

3429

38232220

1616

4317

2317 16

30 4

23 15

823

97

10

0% 20% 40% 60% 80% 100%TšehhiLeedu

UngariSlovakkia

UkrainaKüpros

HorvaatiaKreeka

SloveeniaPoola

IirimaaBelgiaItaalia

PrantsusmaaNorraEesti

BulgaariaHispaaniaVenemaa

ŠveitsAustriaIisrael

SaksamaaPortugalHolland

SoomeÜhendkuningriik

TaaniRootsiIsland

Väga huvitatud Üsna huvitatud Vähe huvitatud Üldse ei tunne huvi

44


poliitikuid kui ka poliitilisi parteisid. Samuti usaldavad noored vanematest põlvkondadest enam rahvusvahelisi organisatsioone nagu Euroopa Parlament ja ÜRO. Väärib märkimist, et noorte usaldus nii siseriiklike kui ka rahvus-vaheliste organisatsioonide suhtes on viimase tosina aasta jooksul kasvanud.

Kui vaadata 2004. aasta noori, kes 2016. aastaks on jõud-nud 27–38-aastaste sekka, võib samuti täheldada nende usalduse kasvu riigiinstitutsioonide vastu. Võrreldes 2004. aastaga usaldavad nad 12 aastat hiljem rohkem nii riigiins-titutsioone üldiselt kui ka Eesti õigussüsteemi ja politseid eraldivõetuna. Usaldus riigikogu, poliitikute ja erakondade suhtes on aga jäänud samale tasemele.

Euroopa riikide võrdluses usaldavad Eesti noored rii-giinstitutsioone keskmisest enam (vt joonis 6). Eestist eespool on selle näitaja poolest Põhjamaad, saksakeel-sed riigid, Beneluxi maad ning Ühendkuningriik ehk pika

vanemad inimesed ning võrreldes teiste Euroopa riikide eakaaslastega hoiavad nad end päris hästi kursis poliitika- ja päevakajaliste uudistega.

Eeldused osalemiseks: usaldus riigiinstitutsioonide suhtes ning usk enda võimesse midagi muuta

Kodanikuosaluse eelduseks on ka usk sellesse, et riigi-institutsioonid toimivad ausalt ja usaldusväärselt ning et tavakodaniku võimuses on nende tegevust mõjutada. ESS-i andmed näitavad, et ka selles suhtes on Eesti noortel aktiiv-seks kodanikuosaluseks päris head eeldused.

Eesti noored usaldavad riigiinstitutsioone23 rohkem kui vane-mad eagrupid (vt joonis 5). Noored usaldavad vanematest inimestest enam nii riigikogu, õigussüsteemi, politseid,

23 (1) riigikogu, (2) õigussüsteem, (3) politsei, (4) poliitikud, (5) polii-tilised parteid.

Joonis 4. Kui palju aega Te umbes veedate tavalisel päeval, vaadates, lugedes või kuulates poliitika- ja päevakajalisi uudiseid? (keskmine minutites, andmed aastast 2016)

3036

404142434343444546

5051

5378

8594

96

0 20 40 60 80 100

AustriaSloveenia

IslandRootsi

SaksamaaSoome

PrantsusmaaPoola

TšehhiIirimaa

BelgiaVenemaa

IisraelEesti

NorraHolland

ÜhendkuningriikŠveits

45


Joonis 5. Usaldus institutsioonide suhtes(koondindeks võtab arvesse usaldust riigikogu, õigussüsteemi, politsei, poliitikute ja poliitiliste parteide vastu (keskmised skaalal

0 – „ei usalda üldse“ kuni 10 – „usaldan täielikult“; NB! Joonise skaala ei alga nullist!)

Joonis 6. Usaldus institutsioonide suhtes

*Austria, Belgia, Eesti, Holland, Iirimaa, Iisrael, Island, Norra, Poola, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Sloveenia, Soome, Šveits, Tšehhi, Venemaa ja Ühendkuningriik – andmed ESS 8. voorust aastast 2016; Hispaania, Leedu, Portugal, Taani ja Ungari – andmed ESS 7. voorust aastast 2014; Bulgaaria, Itaalia, Küpros, Slovakkia ja Ukraina – andmed ESS 6. voorust aastast 2012; Horvaatia ja Kreeka – andmed ESS 5. voorust aastast 2010.

3,0

3,5

4,0

4,5

5,0

5,5

2004 2006 2008 2010 2012 2014 2016

15–26

27–38

39–50

51–62

63–74

75+

2,02,3

2,42,4 2,9 3,3

3,53,7

3,93,93,9

4,04,1

4,3 4,54,6

4,74,9 5,3

5,45,65,6

5,85,95,96,2

6,26,46,4

6,7

UkrainaBulgaariaHorvaatia

KreekaSlovakkiaSloveenia

ItaaliaKüpros

PoolaHispaania

PortugalUngariIisraelLeedu

VenemaaPrantsusmaa

TšehhiIirimaa

EestiÜhendkuningriik

BelgiaAustriaIslandRootsi

SaksamaaTaani

HollandŠveits

SoomeNorra

46


Joonis 7. Usk oma võimesse poliitikas osaleda ja midagi mõjutada(keskmised skaalal 1 – „üldse mitte“ kuni 5 – „täielikult“; andmed aastast 2016)

*Koondindeks koosneb tunnustest „Mil määral võimaldab Teie arvates Eesti poliitiline süsteem teiesarnastel inimestel valitsuse tegevuses kaasa rääkida?“, „Kui võimeline Te enda arvates oleksite võtma aktiivset rolli mõne poliitilise suunitlusega rühma tegevuses?“, „Mil määral võimaldab Teie arvates Eesti poliitiline süsteem teiesarnastel inimestel poliitikat mõjutada?“ ja „Kui kindel Te olete oma võimes poliitikas osaleda?“

Joonis 8. Usk oma võimesse poliitikas osaleda ja midagi mõjutada(keskmised skaalal 1 – „üldse mitte“ kuni 5 – „täielikult“; andmed aastast 2016)

*Koondindeks koosneb tunnustest „Mil määral võimaldab Teie arvates Eesti poliitiline süsteem teiesarnastel inimestel valitsuse tegevuses kaasa rääkida?“, „Kui võimeline Te enda arvates oleksite võtma aktiivset rolli mõne poliitilise suunitlusega rühma tegevuses?“, „Mil määral võimaldab Teie arvates Eesti poliitiline süsteem teiesarnastel inimestel poliitikat mõjutada?“ ja „Kui kindel Te olete oma võimes poliitikas osaleda?“

1,5

1,7

1,7

2,0

2,1

2,3

0 0,5 1 1,5 2 2,5

75+

63–74

51–62

39–50

27–38

15–26

1,82,0

2,02,12,12,1

2,22,32,3

2,42,42,5

2,62,72,7

2,72,8

2,9

0 0,5 1 1,5 2 2,5 3Tšehhi

VenemaaSloveenia

IirimaaIisraelPoola

BelgiaPrantsusmaa

EestiAustria

HollandÜhendkuningriik

SoomeSaksamaa

IslandRootsiŠveitsNorra

47


demokraatiakogemusega riigid. Postsotsialistlike maade võrdluses tunnevad Eesti noored riigiinstitutsioonide suhtes konkurentsitult kõige suuremat usaldust.

Postsotsialistlikes riikides levinud madalamas usalduses riigiinstitutsioonide suhtes pole iseenesest midagi üllatavat. Teadaolevalt mõjutavad autokraatlikud režiimid inimeste usaldust ja poliitilist osalust veel mitme põlvkonna vältel pärast režiimi kukutamist või autokraatlikust riigist emig-reerumist24. See tuleneb tõigast, et autokraatlikud režiimid suruvad kodanikuosalust alla 25 Mis aga omakorda takistab usalduse tekkimist kaaskodanike ja institutsioonide vastu, sest taoline usaldus sünnib vähemalt osa autorite arvates just kodanikuosaluse kaudu26.

Seega võiksid Eesti noorte usaldusnäitajad olla ka mõne-võrra madalamad. Üks võimalus seletada sellist reeglist eristumist, on pöörduda Rootsi politoloogi Rothsteini teooria poole, mille kohaselt on kodanikud enamasti nutikad ja õppi-misvõimelised ning usaldavad riigiinstitutsioone sel juhul, kui on näinud, et need toimivad usaldusväärselt27. Seejuures mängivad Rothsteini kohaselt usalduse tekkes võtmerolli just mittepoliitilised institutsioonid nagu politsei ja õigus-süsteem, millelt kodanikud ootavad korrektset ja erapooletut toimimist isegi juhul, kui nad on leppinud paratamatusega, et valitsuses ja parlamendis on poliitikuid ja erakondi, kelle ideed neile ei meeldi või kelle usaldusväärsuses nad ei ole veendunud. Niisiis võib Eesti noorte kõrget usaldust riigi-institutsioonide vastu võtta kui tunnustust mittepoliitiliste riigiinstitutsioonide hea toimimise eest, sest viimase 12 aasta jooksul on institutsionaalse usalduse kasvu vedanud just noorte usalduse kasv politsei ja õigussüsteemi suhtes.24 Xu, X. ja Jin, X. (2018). The autocratic roots of social distrust. Journal

of Comparative Economics, 46(1), lk 362-380.25 Almond, G. A. ja Verba, S. (1963). The Civic Culture: Political Attitudes

and Democracy in Five Nations. Princeton. New Jersey: Princeton Uni-versity Press.

26 Putnam, R. D. (1993). Making Democracy Work: Civic Traditions in Modern Italy. Princeton, New Jersey: Princeton University Press.

27 Rothstein, B. (2005). Social traps and the problem of trust. Cambridge: Cambridge University Press.

Kui vaadata seda, kuivõrd Eesti noored usuvad, et nende võimuses on midagi muuta, siis paistab silma, et võrreldes vanemate eagruppidega on 15–26-aastaste seas vähem neid, kes usuvad, et neist midagi ei sõltu (vt joonis 7). Noored kalduvad keskealistest ja vanematest inimestest mõnevõrra enam arvama nii seda, et Eesti poliitiline süsteem võimal-dab nendesugustel inimestel kaasa rääkida ja poliitikat mõjutada, kui ka seda, et nad ise on võimelised poliitikas aktiivselt osalema. Seda võib ühelt poolt seletada noorus-liku optimismi ja eneseusuga, kuid teiselt poolt tõenäoliselt ka sellega, et noortele on erinevate esinduskogude kaudu loodud üsna palju osalusvõimalusi, kus harjutada poliitilises protsessis kaasarääkimist.

Euroopa riikide võrdluses on Eesti noored usu poolest oma võimesse midagi muuta üsna keskmised (vt joonis 8). Kõige enam usuvad enda ja endaga sarnaste inimeste võimesse poliitikat muuta Põhjamaade noored, kõige väiksemaks hin-davad oma võimalusi kodumaa poliitika kujundamisel kaasa lüüa Tšehhi ja Venemaa noored. Nagu mitme teise küsimuse puhul, eristuvad ka siin pikema demokraatia kogemusega riigid Ida- ja Kesk Euroopa riikidest ning Eesti jääb nende piirimaale.

Hääletamine

Pikka aega on kodanikuosalust hinnatud eelkõige valimis-tel hääletamise aktiivsuse järgi ning selle näitaja alusel ei paista Eesti noored just ülearu aktiivsete kodanikena. Rii-gikogu valimistel hääletavad noored tõepoolest harvem kui keskealised ja vanemad inimesed. 2015. aasta riigikogu valimistel oma hääle andmist kinnitas 2016. aasta küsitlus-voorus napilt üle poole 18–26-aastastest vastajatest, mis on 20–25% vähem kui vanemate earühmade puhul (vt joonis 9).

Seda tulemust võib eagruppide erinevuste välja toomiseks pidada küllalt esinduslikuks. Tõsi küll, inimesed kaldu-vad oma valimisosalust küsitlustes üleraporteerima ning tegelikult hääletab valimistel enamasti vähem inimesi kui

48


Joonis 9. Kas Teie osalesite viimastel riigikogu valimistel? (%)(ainult hääleõiguslikud vastajad; NB! Joonise skaala ei alga nullist!)

küsitlusandmete põhjal. Kuid pole põhjust kahtlustada, et noored kalduksid vanematest inimestest enam oma vali-misosalusega liialdama.

Palju on räägitud sellest, et noored eelistavad hääletami-sele pigem rohujuuretasandi osalust ja kodanikualgatustes kaasalöömist. Üllatuslikult on aga – vastupidiselt ooda-tule – noorimas vanusegrupis viimase tosina aasta jooksul valimisaktiivsus hoopis kasvanud (vt joonis 9). Seega ei saa kaugeltki väita, et hääletamine kaotaks noorte seas popu-laarsust. Veel tasub märkida, et teistest eagruppidest väik-sem hääletamisaktiivsus pole tõenäoliselt mitte praeguse noortepõlvkonna eripära, vaid pigem ealine iseärasus. Kui 2004. aasta madala hääletamisaktiivsusega noored jõudsid 2016. aastaks 27–38-aastaste sekka, siis hääletasid nad isegi usinamalt, kui neile eelnenud põlvkond samas vanuses.

Euroopa võrdluses on Eesti noored oma hääletamisaktiivsuse poolest taas üsna keskmised (vt joonis 10). Riikide võrdluse

puhul tuleb siinkohal silmas pidada, et erinevate tavade ja noorte osalusmotivatsiooni kõrval mängib hääletamisak-tiivsuse kujunemisel olulist rolli ka kohalik seadusandlus (nt kas hääletamine on kohustuslik nagu Belgias või vabatahtlik nagu teistes uuringus osalenud Euroopa riikides).

Valimistel osalema võib muu hulgas motiveerida see, kas noor inimene tunneb, et mõne erakonna vaated kattuvad mingil määral tema omadega. Võrreldes vanemate eagrup-pidega on 15–26-aastaste seas vähem neid, kes tunnevad mõne erakonnaga suuremat lähedust kui teistega (vt joo-nis 11). Näiteks 2016. aastal tundis, et mõni erakond on talle teistest lähedasem, veidi alla 30% noortest, samas kui üle 50-aastaste inimeste seas on see näitaja üle 40%. Ent Euroopa võrdluses on Eesti noored selle näitaja poo-lest jällegi suhteliselt keskmisel positsioonil (vt joonis 12). Üldiselt kehtib seos, et lähedustunne mõne parteiga ning valimistel osalemine on kergelt korreleeritud.

20%

30%

40%

50%

60%

70%

80%

90%

2004 2006 2008 2010 2012 2014 2016

15–37

27–38

39–50

51–62

63–74

75+

49



Joonis 10. Kas Teie osalesite viimastel parlamendi valimistel? (%)(ainult hääleõiguslikud vastajad)

2732

353839

4445

495151

5253

5455

5657

6162

646666

6768

7171727374

8594

0% 20% 40% 60% 80% 100%

LeeduHorvaatia

PrantsusmaaTšehhi

VenemaaIirimaa

SlovakkiaKüpros

ŠveitsÜhendkuningriik

UkrainaEesti

SloveeniaUngariKreeka

PortugalIisrael

BulgaariaAustria

HispaaniaPoola

ItaaliaSoomeRootsi

SaksamaaTaani

HollandNorra

IslandBelgia

50


Kodanikuosalus

Kui võtta hääletamisaktiivsuse kõrval arvesse teisigi kodani-kuosaluse ilminguid, on Eesti noored võrreldes teiste vanu-segruppidega suhteliselt aktiivsed kodanikud. Kui vaadata kõiki ESS-i ankeedis esindatud kodanikuaktiivsuse vorme28 ühtse indeksina, siis selgub, et 15–26-aastastest noortest aktiivsemalt osalevad üksnes 27–38-aastased Eesti kodani-kud, samas kui 39–50-aastased osalevad noortega võrdselt ning vanemad eagrupid noortest vähem (vt joonis 13).

Tasub märkimist, et kodanikuosalus on Eestis viimase tosina aasta jooksul pidevalt kasvanud kõigis eagruppides,

28 (1) mõne poliitiku, valitsuse või kohaliku omavalitsuse ametnikuga ühenduse võtmine, (2) erakonna või surverühma heaks tegutsemine, (3) mõne muu organisatsiooni või ühingu heaks töötamine, (4) kam-paaniamärgi või -kleepsu kandmine, (5) petitsiooni allkirjastamine, (6) seaduslikust avalikust demonstratsioonist osa võtmine, (7) teatud toodete boikoteerimine.

Joonis 11. Kas tunnete mõne poliitilise partei/erakonna suhtes suuremat lähedust kui teiste suhtes? (%)(NB! Joonise skaala ei alga nullist!)

kusjuures kõige rohkem on see tõusnud just kahes nooremas vanusegrupis ehk 15–26- ja 27–38-aastaste seas. See, et praegu kõige aktiivsem vanusegrupp ehk 27–38-aastased olid 2004. aastal oluliselt vähemaktiivsed noored, annab aga lootust, et praeguste noorte kodanikuosalus võib aastate lisandudes pigem kasvada kui kahaneda.

Kui vaadata eraldi võimalusi aktiivselt ühiskonda panus-tada, siis kalduvad 15–26-aastased vanematest eagrup-pidest vähem võtma ühendust poliitiku või ametnikuga, erakonna või surverühma heaks tegutsema või mingeid tooteid poliitilistel põhjustel boikoteerima. Samas on noo-red vanematest eagruppidest varmamad tegutsema mõne mittepoliitilise organisatsiooni heaks, kandma (poliitilise) sõnumiga märki või kleepsu, osalema demonstratsioonil ning allkirjastama petitsiooni (viimast küll 27–38-aastaste vanu-segrupiga võrdselt). Noorte seas vaieldamatult populaarseim

20%

30%

40%

50%

60%

70%

2004 2006 2008 2010 2012 2014 2016

15–26

27–38

39–50

51–62

63–74

75+

51


Joonis 12. Kas tunnete mõne poliitilise partei/erakonna suhtes suuremat lähedust kui teiste suhtes? (%)?


1116

1717

2020

222425

2626

2829

3232

343535

363637

394141

4447

5051

5356

0% 10% 20% 30% 40% 50% 60%

LeeduHorvaatia

KreekaPoola

TšehhiIirimaa

SloveeniaKüpros

SlovakkiaUngari

VenemaaItaalia

EestiPrantsusmaa

IisraelUkraina

BulgaariaÜhendkuningriik

PortugalSaksamaa

HollandBelgia

AustriaHispaania

ŠveitsSoomeRootsiIslandTaaniNorra

52


Joonis 13. Kodanikuosaluse indeks

0

0,1

0,2

0,3

0,4

0,5

0,6

0,7

0,8

2004 2006 2008 2010 2012 2014 2016

15–26

27–38

39–50

51–62

63–74

75+

Joonis 14. Kas olete viimase 12 kuu jooksul postitanud või jaganud midagi poliitikateemalist internetis, näiteks blogides, e-posti teel või sotsiaalmeedias, näiteks Facebookis või Twitteris? (%)

1

3

7

15

24

30

0% 5% 10% 15% 20% 25% 30% 35%

75+

63–74

51–62

39–50

27–38

15–26

*Koondindeks võtab arvesse mõne poliitiku, valitsuse või kohaliku omavalitsuse ametnikuga ühenduse võtmise, erakonna või surverühma heaks tegutsemise, mõne muu organisatsiooni või ühingu heaks töötamise, kampaaniamärgi või -kleepsu kandmise, petitsiooni allkirjasta-mise, seaduslikust avalikust demonstratsioonist osa võtmise, teatud toodete boikoteerimise viimase 12 kuu jooksul (keskmised skaalal 0–7)

53


kodanikuosaluse vorm on poliitilise sisu postitamine või jagamine veebis: seda on teinud ligi 30% 15–26-aastastest (vt joonis 14).

Samas on siiski märkimisväärne hulk noori, kes ei ole teinud aktiivselt ühiskonda panustamiseks midagi sellist, mille kohta ESS-i ankeedis on küsitud, kuid selliste noorte osakaal väheneb (vt joonis 15). Kui 2004. aastal polnud ankeedis sisalduvatest kodanikuosaluse tegevustest mitte ühtegi harrastanud 85% 15–26-aastastest, siis 2016. aastal oli selliseid noori 66%. Nendest noortest, kes on harrastanud mõnd kodanikuosaluse tegevust, on enamik teinud ühte või kahte asja. Selliseid noori, kes on üliaktiivsed ning har-rastanud nelja või enamat kodanikuosaluse tegevust, oli 2016. aastal paar protsenti. Samas on üliaktiivsete noorte hulk viimase tosina aasta jooksul püsivalt kasvanud: 2004. aastal oli neid 0,2%.

Niisiis, kui eespool viidati mitmete välisautorite murele, et noorte kodanikuosalus on Lääne ühiskondades madal ja langustrendis, siis Eesti andmed ei anna alust samasuguseks mureks. Kodanikuosalus pole Eestis küll kuigi kõrge29, kuid samas see pigem kasvab ning seda ka noorte hulgas.

Kui aga võrrelda Eesti noorte kodanikuosalust eakaaslastega mujal Euroopas, siis osutub see enam-vähem keskmiseks. Eesti noor pole küll nii aktiivne kui Põhjamaade (eriti Islandi, Norra, Rootsi ja Soome) ning Saksamaa eakaaslased, kuid ta on päris aktiivne kodanik võrreldes näiteks Ungari, Ukraina ja Bulgaaria noortega (vt joonis 16). Märkimist väärib, et Eesti noortest on kodanikuaktiivsuse poolest agaramad eranditult just pikema demokraatiakogemusega riikide noored. Kui

29 Beilmann, M. (2015). Fakte Euroopa Sotsiaaluuringust: Eesti elanike ühiskondlik aktiivsus on kesine. Novaator/ERR. (https://novaator.err.ee/256495/fakte-euroopa-sotsiaaluuringust-eesti-elanike-uhis-kondlik-aktiivsus-on-kesine; vaadatud 07.03.2018).

Joonis 15. Erinevate kasutatud kodanikuosaluse võimaluste arv, %(ainult 15–26-aastased noored)

85 8171 70 77

68 66

8 1317 18

1316 18

99566

53

0%

20%

40%

60%

80%

100%

2004 2006 2008 2010 2012 2014 2016

0 1 2 3 4 5 6

54



Joonis 16. Kodanikuosaluse indeks(keskmised skaalal 0–7; ainult 15-26-aastased noored)

0,10,2

0,30,40,4

0,40,5

0,50,5

0,60,7

0,80,8

0,80,8

0,91,0

1,11,1

1,21,2

1,31,3

1,41,4

1,61,8

1,92,0

2,4

0 0,5 1 1,5 2 2,5

UngariUkraina

BulgaariaLeedu

SlovakkiaKreekaKüpros

VenemaaHorvaatia

TšehhiPoola

SloveeniaPortugal

IisraelItaalia

EestiIirimaa

ŠveitsBelgiaTaani

HispaaniaAustria

HollandÜhendkuningriik

PrantsusmaaSaksamaa

SoomeRootsiNorra

Island

55


aga võrrelda varem Nõukogude Liidu mõjusfääri kuulunud riike, siis neist paistab just Eesti silma kõrgeimate noorte kodanikuaktiivsuse näitajatega.

Kõrvutades erinevaid kodanikuosaluse tegevusi Euroopa riikide võrdluses, on Eesti noortel kõrgeimaks näitajaks osalus sotsiaalmeedias: nad on üheksandal kohal veebis poliitilise sisu postitamise ja jagamise poolest. Väljaspool sotsiaalmeediat on nende osalus tagasihoidlikum: kümnen-dal kohal ollakse poliitikute ja ametnikega kontakti võtmise poolest, 15. kohal poliitilise sõnumiga märgi kandmise poo-lest, umbes 20. kohal poliitilise partei või muu organisat-siooni heaks töötamise, toodete boikoteerimise ja petitsioo-nide allkirjastamise poolest ning tagantpoolt seitsmendad demonstratsioonidel osalemise poolest.

KokkuvõteEuroopa Sotsiaaluuringu andmetele tuginedes paistavad kuuldused Eesti noorte suurest ühiskondlikust passiivsusest liialdatud. Nende huvi poliitika vastu pole madalam kui kesk-ealistel ja vanematel inimestel. Tõsi, noored veedavad vähem aega uudiseid lugedes, kuulates ja vaadates kui vanemad kodanikud. Kuid Euroopa riikide võrdluses pole see midagi harukordset ning Eesti noored on oma uudiste tarbimise harjumuste poolest üsna keskmised Euroopa noored. Lisaks tuleb silmas pidada, et tegu võib olla ealise iseärasusega, mitte põlvkondliku eripäraga.

Hiljuti avaldatud andmed näitavad, et praegused kolme-kümnendates ja varastes neljakümnendates inimesed, kelle vähene huvi poliitika ja päevakajaliste teemade vastu ning madal kodanikuosalus valmistasid muret siis, kui nad olid gümnaasiumiealised ja varastes kahekümnendates, on vanuse kasvades hakanud ühiskonnas toimuva suhtes suure-mat huvi ilmutama ega ole praeguses täiskasvanueas sugugi

passiivsemad kodanikud kui varasemad põlvkonnad30. Seega on veel vara välja kuulutada diagnoosi, et praegused noored oleksid kuidagi iseäranis poliitika ja päevakajaliste teemade kauged.

Suhtumises riigiinstitutsioonidesse ilmutavad Eesti noored üle keskmise positiivseid hoiakuid: usaldus nii riigiinstitut-sioonide kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide vastu on kõrge. Samas on üsna kõrge usaldus riigiinstitutsioonide suhtes Eesti ühiskonnale laiemalt omane fenomen, mille poolest Eesti sarnaneb pigem vanadele demokraatiatele Põhja- ja Lääne-Euroopas kui nendele riikidele Ida- ja Kesk-Euroopas, kellega jagatakse ühist minevikku31.

Võrreldes vanemate eagruppidega, usuvad Eesti noored rohkem sellesse, et nende ja nendetaoliste inimeste või-muses on midagi muuta ning et nad ise suudavad aktiivselt poliitikas osaleda. Usk sellesse, et tema võimuses on midagi muuta, on aga äärmiselt oluline selleks, et inimene näeks üldse mingit mõtet aktiivselt ühiskonda panustada32.

ESS-i andmed näitavad, et Eesti noortel ei ole mitte ainult eeldusi aktiivseks kodanikuosaluseks, vaid nad ongi suhte-liselt aktiivsemad kodanikud, võrreldes teiste vanusegrup-pidega. Tõsi küll, kui vaadata üksnes üht poliitilise osaluse mõõdikut – valimistel oma hääle andmist – siis paistavad noored üsna passiivsed. Samas võib isegi selles osas tähel-dada positiivset arengut, sest Eesti noorte valimisaktiivsus

30 Kalmus, V., Kõuts-Klemm, R., Beilmann, M., Rämmer, A. ja Opermann, S. (2018). Long-lasting shadows of (post)communism? Generatio-nal and ethnic divides in political and civic participation in Estonia. Rmt: Wimmer, J., Wallner, C., Winter, R. ja Oelsner, K. (toim). (Mis)understanding political participation: digital practices, new forms of par-ticipation and the renewal of democracy, lk 35–56. New York: Abingdon: Routledge Taylor & Francis Ltd.

31 Beilmann, M. (2015). Fakte Euroopa sotsiaaluuringust: kõige roh-kem usaldatakse riigiinstitutsioone Taanis, kõige vähem Ukrainas. Novaator/ERR. (https://novaator.err.ee/257074/fakte-euroopa-sotsiaaluuringust-koige-rohkem-usaldatakse-riigiinstitutsioone-taanis-koige-vahem-ukrainas, vaadatud 07.03.2018).

32 Finifter, A. W. Dimensions of political alienation.

56


on vaatlusaluse tosina aasta jooksul kasvanud. Kui aga vaadelda kodanikuosalust laiemalt, siis paistavad noored hoopis aktiivsematena kui eakamad kodanikud. Nii näiteks on just noored varmamad tegutsema mõne mittepoliitilise organisatsiooni heaks, kandma poliitilise sõnumiga märki või kleepsu, osalema demonstratsioonil ning veebis postitama või jagama poliitilist sisu. Tosina aastaga on paarikümne protsendipunkti jagu vähenenud nende noorte hulk, kes pole aasta jooksul harrastanud ühtegi tegevust, mis on toodud ESS-i kodanikuosaluse tegevuste loetelus.

Kodanikuosaluse tegevuste loend, mille kohta Euroopa Sotsiaaluuringus küsitakse, pole kaugeltki ammendav ning kodanikud võivad osaleda paljudes tegevustes, mille kohta see uuring infot ei anna. Ent siiski joonistub selgelt välja pilt noortest, kes – vaatamata vanematest earuppidest mada-lamale valimisaktiivsusele – tunnevad ühiskonnas toimuva vastu huvi, kuid eelistavad seda kanaliseerida pigem (sot-siaal)võrgustikes ja kodanikuaktsioonides osalemise kaudu. See on kenasti kooskõlas nii nende uurijate seisukohtadega, kes räägivad sellest, kuidas noored on aina varmamad osa-lema pigem alt üles organiseeritud kodanikualgatustes kui konventsionaalsetes osalustegevustes33, kui ka hiljutiste Eesti uuringutulemustega, et osalemine kodanikuaktsioo-nides ja liikmelisus kodanikeühendustes on noorte seas kõrgem kui vanemates eagruppides34.

Võrreldes Eesti noorte kodanikuosalust eakaaslaste omaga teistes Euroopa riikides, paistavad nad esmapilgul üsna keskmiste Euroopa noortena, kes pole küll nii aktiivsed kui Põhjamaade ja Saksamaa noored, kuid ka mitte viimaste hulgas. Eesti noortest on kodanikuosaluse poolest agaramad

33 Banaji, S. A critical approach to the study of young people and active citizenship in the European Union; Dalton, R. Citizenship Norms; Stolle, D. ja Hooghe, M. Shifting inequalities.

34 Kalmus, V., Masso, A. ja Lauristin, M. (2017). Põlvkondade eristumine muutuvas ühiskonnas. Rmt: Vihalemm, P., Lauristin, M., Kalmus, V. Vihalemm, T. (toim.). Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu „Mina. Maailm. Meedia“ 2002–2014 tulemused, lk 620–664. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

eranditult pikema demokraatiakogemusega riikide noored. Kui aga võrrelda varem Nõukogude Liidu mõjusfääri kuulu-nud riike, siis paistab Eesti silma kõrgeimate noorte koda-nikuosaluse näitajatega.

57


Kasutatud allikadAlmond, G. A. ja Verba, S. (1963). The Civic Culture: Political Attitudes and Democracy in Five Nations. Princeton, New Jersey: Princeton University Press.

Amnå, E. ja Ivarsson, J. (2018). Public Authorities Engaging with Youth. Ettekanne CATCH-EyoU projekti konsortsiumi kohtumise raames toimunud avalikul plenaarsessioonil Tartus, 12.02.2018.

Banaji, S. (2016). A critical approach to the study of young people and active citizenship in the European Union. Int-roduction to Deliverable 2.1: Towards an integrated theory of Youth Active Citizenship in the European Union. CATCH-EyoU projekt, lk 4–26.

Banaji, S. ja Buckingham, D. (2013). The Civic Web: Young People, the Internet and Civic Participation. Cambridge, MA: MIT Press.

Beilmann, M. (2015). Fakte Euroopa Sotsiaaluuringust: Eesti elanike ühiskondlik aktiivsus on kesine. Novaator/ERR. (https://bit.ly/2O9GdMV, vaadatud 07.03.2018).

Beilmann, M. (2015). Fakte Euroopa sotsiaaluuringust: kõige rohkem usaldatakse riigiinstitutsioone Taanis, kõige vähem Ukrainas. Novaator/ERR. (https://bit.ly/2Lrxffx, vaadatud 07.03.2018).

Berger, B. (2009). Political Theory, Political Science and the End of Civic Engagement. Perspectives on Politics, 7(2), lk 335–350.

Cammaerts, B., Bruter, M., Banaji, S., Harrison, S. ja Anstead, N. (2014). The myth of youth apathy: Young Europeans’ critical attitudes toward democratic life. American Behavioral Scientist, 58(5), lk 645–664.

Dahl, V., Amnå, E., Banaji, S., Landberg, M., Šerek, J., Ribeiro, N., Beilmann, M., Pavlopoulos, V. ja Zani, B. (2017). Apathy or alienation? Political passivity among youths across eight

European Union countries. European Journal of Developmental Psychology, 15(3), lk 284-301.

Dalton, R. (2008). Citizenship Norms and the Expansion of Political Participation. Political Studies, 56, lk 76–98.

Ekman, J. ja Amnå, E. (2012). Political participation and civic engagement: Towards a new typology. Human Affairs, 22, lk 283–300.

ESS Round 8: European Social Survey Round 8 Data (2016). Data fi le edition 1.0. NSD - Norwegian Centre for Research Data, Norway – Data Archive and distributor of ESS data for ESS ERIC.






ESS Round 2: European Social Survey Round 2 Data (2004). Data fi le edition 3.5. NSD - Norwegian Centre for Research

58


Data, Norway – Data Archive and distributor of ESS data for ESS ERIC.

Finifter, A. W. (1970). Dimensions of political alienation. The American Political Science Review, 64(2), lk 389–410.

Fox, S. (2015). Apathy, alienation and young people: The political engagement of British Millennials. Doktoritöö, University of Nottingham.

Goroshit, M. (2016). Political participation: a latent variable approach testing measurement equivalence of political par-ticipation using ESS data. Eurasian Journal of Social Sciences, 4(1), lk 26–38.

Kalmus, V., Kõuts-Klemm, R., Beilmann, M., Rämmer, A. ja Opermann, S. (2018). Long-lasting shadows of (post)communism? Generational and ethnic divides in political and civic participation in Estonia. Rmt: Wimmer, J., Wallner, C., Winter, R., Oelsner, K. (toim.). (Mis)understanding political participation: digital practices, new forms of participation and the renewal of democracy, lk 35–56. New York, Abingdon: Routledge Taylor & Francis Ltd.

Kalmus, V., Masso, A. ja Lauristin, M. (2017). Põlvkondade eristumine muutuvas ühiskonnas. Vihalemm, P., Lauristin, M., Kalmus, V., Vihalemm, T. (toim.), Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu „Mina. Maailm. Meedia“ 2002–2014 tulemused, lk 620–664. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kiisel, M., Leppik, M. ja Seppel, K. (2015). Engaged and critical? The young generation’s political participation in EU countries. Studies of Transition States and Societies, 7(3), lk 52–66.

Henn, M., Weinstein, M. ja Forrest, S. (2005). Uninterested youth? Young people’s attitudes towards party politics in Britain. Political Studies, 53(3), lk 556–578.

Micheletti, M. (2006). Communication and Political Understanding as Political Participation. Rmt: Eduards, M., Linde, C., Segerberg, A. (toim.). State of welfare: politics, policies and parties in the post-national welfare society, lk 1–15. Stockholm: Stockholm University.

Mierina, I. (2014). Political alienation and government-society relations in post-communist countries. Polish Socio-logical Review, 185, lk 3–24.

Norris, P. (2003, november 27–28). Young people & political activism: From the politics of loyalties to the politics of choice? Ettekanne Euroopa Nõukogu sümpoosiumil „Young People and Democratic Institutions: From Disillusionment to Par-ticipation“, Strasbourgis.

Oross, D. ja Szabó, A. (2017). Changing Tendencies of Youth Political Participation in Europe. Evidence from Four Diffe-rent Cases. Rmt: Breen, M. J. (toim.). Values and Identities in Europe. Evidence from the European Social Survey, lk 160–183. London & New York: Routledge.

O’Toole, T., Lister, M., Marsh, D., Jones, S. ja McDonagh, A. (2003). Tuning out or left out? Participation and non-participation among young people. Contemporary Politics, 9(1), lk 45–61.

Putnam, R. D. (1993). Making Democracy Work: Civic Traditions in Modern Italy. Princeton, New Jersey: Princeton University Press.

Rothstein, B. (2005). Social traps and the problem of trust. Cambridge: Cambridge University Press.

Stolle, D. ja Hooghe, M. (2011). Shifting inequalities. Pat-terns of exclusion and inclusion in emerging forms of political participation. European Societies, 13, lk 119–142.

Xu, X. ja Jin, X. (2018). The autocratic roots of social distrust. Journal of Comparative Economics, 46(1), lk 362–380.

59


Artikkel annab hea ülevaate ja võrdlusmomendi noorte osalusest n-ö makrotasandil, väljaspool traditsioonilisi

noorte jaoks ja nende poolt loodud osalusvorme nagu õpi-lasesindused ja noortevolikogud. Selline suurem pilt ning Eesti noorte osalushoiakute ja -käitumise asetamine eri-nevate vanusegruppide ja teiste riikide konteksti on vajalik ka noortevaldkonnale, et tuletada meelde, mis on suurem eesmärk noorte osaluse võimestamisel, millele ka valdkonna enda struktuurid ja tegevused peaksid kaasa aitama. Sel-leks ei ole kindlasti mitte noorte suurem osalus ja kaasatus noorsootöösse, vaid nende võimestamine selleks, et neil oleks võimalus ja valmisolek tunda ennast täisväärtuslike ühiskonnaliikmetena nii oma kohalikus kogukonnas, Eesti riigis, Euroopas kui ka globaalses kontekstis.

Noortevaldkonna jaoks on artiklis toodust vast kõige olu-lisem teadmine selle kohta, kuidas Eesti noored eelistavad oma arvamust avaldada. Artiklis esitatud andmetest reso-neerus enim fakt, et nende jaoks oli vaieldamatult kõige eelistatum kodanikuosaluse viis sotsiaalmeedias info jaga-mine. See on üsna ootuspärane, arvestades nii maailma kui ka Eesti mastaabis toimunud arenguid ühiskonna digitee-rumise suunal.

Samal ajal on noorte e-osaluse võimalused nii Eestis kui ka Euroopas tervikuna kesised ning digitaalne noorsootöö kui meetodki alles lapsekingades. Ilmselgelt on internet ja sotsiaalmeedia just need meediumid, mille kaudu on noortevaldkonnal senisest rohkem võimalik panustada, et edastada noortele kvaliteetset ja faktidel (ja mitte nendel alternatiivsetel) põhinevat infot ning pakkuda senisest mit-mekesisemaid ja arvukamaid e-osaluse võimalusi.

Teadmine, et Eesti noored ei ole ühiskondlike protsesside ja teemade suhtes tegelikult ükskõiksed, on noortevaldkonnale oluline mitmel põhjusel. Esiteks on see tunnistus sellest, et noorte osaluse aastatepikkune prioritiseerimine on olnud

vajalik ning ka tulemuslik. Teiseks on see oluline mõistmaks, milliste kodanikuosalusviiside atraktiivsemaks muutmist tasuks noortevaldkonnal oma töös kaaluda.

Eesti noorte valimistel osalemise tase on täitsa rahuldav – olla keskpärane riikide nimekirjas, kus domineerivad siiski oluliselt pikema demokraatiakogemusega maad, on hea saavutus. Senisest suurema hulga noorte valimistel osalema motiveerimine on oluline, ent see saab toimuda ikkagi käsi-käes selle tunde suurendamisega, et minust ja minu osalu-sest midagi ka tegelikult sõltub. Kuigi see aspekt on oluline kõikide eagruppide jaoks valimistel osalemise motivatsiooni suurendamisel, on see eriti akuutne marginaliseeritud ühis-konnagruppide jaoks nagu seda on noored.

Töö valimisea langetamise nimel ka riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimisteks on üks viis, kuidas noori varem vali-miste protsessi kaasata ning nende häälele rohkem kaalu anda. Lisaks on noortevaldkonnal kohustus ja võimalus suunata poliitikuid ning teisi otsustajaid rohkem tähele-panu pöörama noorte jaoks oluliste teemade lisamisele oma valimisprogrammidesse. See on oluline selleks, et valimised ei jääks paljude noorte jaoks pigem kaugeks ja neid otseselt mittepuudutavaks osalusvormiks.

Noortevaldkond ja noorsootöö on oma olemuselt ja eesmär-kidelt poliitilised. Seega ei peaks valdkonna osapooled, eel-kõige noorsootöötajad, pelgama poliitilist osalust ja noorte võimestamist selles osaleda. Traditsioonilised noortevald-konna-kesksed osalusstruktuurid ja nende toetamine on olulised, ent nende kõrval peaksime üha enam arvesse võtma trende ja arenguid keskkondade osas, kus noored veedavad suurema osa oma ajast. Ka osalusvõimalused tuleks viia sinna, kus noored on – digitaalruumi.

Martti Martinson, SALTO Noorte Osaluse ja Informatsiooni Ressursikeskuse koordinaator

60


Artikkel kinnitas, et ei tasu alahinnata noorte huvi päeva-kajaliste teemade, sh poliitika vastu. Selgus, et noorem

põlvkond on valmis rohkem osalema alt üles organiseeritud kodanikualgatustes, mis viitab minu hinnangul noorte soo-vile midagi ise ühiskonnas muuta. Noorsootöö võib siinkohal olla suunaviit tee leidmisel aktiivseks kodanikuks. Seda näi-teks koostöös kolmanda sektori organisatsioonidega, avades noortele erinevaid teemasid: selgitades, mis on vabatahtlik töö, sotsiaalne ettevõtlus jne.

Uuring sedastas, et võrreldes sarnase ajaloolise taustaga maadega oleme me pigem lähemal Põhja- ja Lääne-Euroopa riikidele. Noorsootöös on näha, et noorte avatus muutustele võimaldab neile pakkuda erinevaid osalusvorme nii Eesti kui ka rahvusvahelisel tasandil. Siinkohal on tulemustest lähtu-valt võimalik valida endale erinevatest maadest partnereid rahvusvahelisteks noorteprojektideks või võrgustike tege-vusteks teemadel nagu demokraatia, osalus, kaasamine jne.

Noorte osalust valimistel käsitleksin Eesti kontekstis kahes jaos. Esiteks 15-18 elueas valimiseks valmisoleku tõstmine ja esimene valimiskogemus 16+ vanusegrupis. Teiseks 18-26 eluaastas valimisharjumuse tekitamine, seda siis nii KOV, riiklikel kui parlamendi valimistel. 16+ vanusegrupi esmakordne KOV valimistel osalemine ei peegeldunud veel selles Euroopa Sotsiaaluuringus (ESS, 2004–2016), kuid võib anda hea ülevaate järgneva perioodi uuringus. Kantar Emori uuringu „Noorte valimiskäitumise uuring KOV vali-miste kontekstis“ andmetel osales 2017. aastal toimunud KOV valimistel 59% noori, mis näitab võrdlemisi suurt huvi (16–18-aastaste seas). Samas näitab see vaid antud valimi aktiivsust ega kajasta tegelikku valmisaktiivsust üldkogumis.

On palju lahknevaid arvamusi sel teemal, kas noored olid valmis valima või mitte. Esimestest 16+ valimistest ei saa

teha põhjapanevaid järeldusi, kuna iga reform vajab aega tõeliselt tööle hakkamiseks. Mina kui noorsootöötaja küsi-sin tagasisidet valimistel osalemise kohta erineva taustaga noortelt – aktiivsetelt (osaluskogud, ühingud) ja vähemak-tiivsetelt (kes ei tööta ega õpi või kellel on probleeme kooli-kohustuse täitmisega). Selle tulemusena sain teada eelkõige seda, et valimistel osalesid noored, kelle tugivõrgustik oli neid informeerinud just inimeselt-inimesele viisil. Enamasti peegeldus selles klassijuhataja või ühiskonnaõpetuse õpe-taja hea töö, noorsootöötajatega teema arutamine, valimiste simulatsioonid jne. ESS-i andmetel huvitas suurt osa noori sotsiaalmeedia vahendusel toimuv infovahetus. Tulevikus tasuks kampaania tegemistel suunata ressurssi endiselt nii otse suhtlemisele kui ka sotsiaalmeediakanalitele.

18–26-aastate noorte valimisharjumuste loomisel ja hoidmi-sel on suur roll selles, kuidas nad näevad ennast ühiskonnas, kas tajuvad võimalikku muutust enda hääle andmise korral ja milline on nende side poliitikateemadega laiemalt. ESS-i andmetel on noorte usaldus riigiinstitutsioonide ja rahvusva-heliste organisatsioonide vastu aja jooksul tõusnud. Samas on 18–26-aastaste valimisaktiivsus madal, võrreldes teiste eagruppidega. Noorsootöötajate peamiseks ülesandeks jääb siinkohal ühiskondlike teemade vastu huvi tekitamine, noorte kriitikameele kasvatamise toetamine ja infotöö, millega on võimalik suunata noori erinevate pakkumisteni (vabatahtlik töö, rahvusvahelised projektid jne). Ühtlasi on oluline toetada vähemusi, kes on paraku tavaliselt uuringute sihtgruppi kasinalt kaasatud, kuid kelle aktiivsuse tõstmine on samavõrd tähtis

Liis Tamman, noorsootöö juhtivspetsialist

61


62


63

KODANIKUOSALUSE MUSTRID EESTI

JA VENE ÕPPEKEELEGA KOOLIDES

64


65

Kodanikuosaluse mustrid eesti ja vene õppekeelega koolides

KODANIKUOSALUSE MUSTRID EESTIJA VENE ÕPPEKEELEGA KOOLIDES

Anu Toots

Tõnu Idnurm

SissejuhatusKäesolev peatükk selgitab koolinoorte kodanikuosaluse1 vorme praegu ja tulevikus, keskendudes ühiskonnaalaste teadmiste ja koolikogemuse rollile aktiivsuse esilekutsu-jana. Teemavalik on ajendatud vastakatest tendentsidest, mis ilmestavad nüüdisaegseid Euroopa ühiskondi. Ühest küljest näitavad noored üles tagasihoidlikku huvi valimiste ja organisatsioonilise kuuluvuse vastu. Teisalt on tänapäeva noortel hea võimalus omandada koolis teadmisi ja oskusi kodanikuosaluseks. Seega tekib küsimus, kas nende puhul leiab kinnitust demokraatia tuntud paradoks, et kõrgemalt haritud inimesed on küll demokraatlikumate väärtushoia-kutega, ent hoiduvad osalusest pigem kõrvale.

Eestis pole viimaste aastakümnete suured ühiskondlikud muutused (üleilmne majanduskriis, peavooluparteide lüüa-saamised valimistel, rändekriis, terrorismi levik) toonud kaasa noorte nähtavat radikaliseerumist. Kuigi uurimuste

1 „Kodanikuosalus“ viitab aastaraamatus üldmõistena kõigile ühis-kondliku aktiivsusega seotud tegevustele ning jaotub omakorda poliitiliseks osaluseks ja rohujuuretasandi osaluseks. Mõisted on kirjas aastaraamatu sissejuhatuses.

põhjal pole ebatavaline ka sotsiaalne skepsis (MYPLACE ehk uuring Memory, Youth, Political Legacy And Civic Enga-gement, vt ka peatükke 3 ja 4 selles kogumikus), näeme avalikus sfääris pigem noorte optimismi ja tegutsemista-het. Seda võivad soodustada Eesti noorte parem olukord tööturul, võrreldes Lääne-Euroopa eakaaslastega, ja meie edukas haridussüsteem.

Nagu selgus IEA Rahvusvahelisest kodanikuhariduse uurin-gust ICCS 2016, on Eesti haridussüsteem lisaks matemaa-tika ja loodusainete õpetamisele edukas ühiskonnaalaste teadmiste arendamisel2. Samas nähtub ICCS küsitlustest, et eesti õppekeelega koolides on märkimisväärselt kõrgem soo-ritustase PISA (Program for International Student Assess-ment) ainetes (funktsionaalne lugemine, matemaatika ja loodusteadused) ja ka ühiskonnateadustes, võrreldes vene õppekeelega koolidega.

2 Schulz, W., Ainley, J., Fraillon, J., Losito, B., Agrusti, G., Friedman, T. (2017). Becoming Citizens in a Changing World. IEA International Civic and Citizenship Education Study 2016. International Report. Ams-terdam: International Association for the Evaluation of Educational Achievement (IEA).

66


Kui olulised on ühiskonnaalased teadmised noorte kodani-kuosaluse mõjutajatena? Kas teadmiste tase seletab seda, milliseid aktiivsuse vorme nad praktiseerivad? ICCS erine-vad tsüklid kinnitavad eespool toodud väidet, et suuremad teadmised ei too kaasa suuremat aktiivsust, ja vastupidi. Näiteks on aastatega suurenenud nii vene õppekeelega õpilaste mahajäämus ühiskonnaalastes teadmistes kui ka kodanikuosalus.

Järgnev analüüs põhinebki ICCS uuringul ning avab tead-miste ja kodanikuosaluse seoseid erineva õppekeelega koolides. Esiteks kaardistame, milline on kodanikuosaluse vormide levimus põhikoolinoorte hulgas ning kas õppekeele alusel domineerivad sarnasused või erinevused. Seejärel uurime seost teadmiste ja käitumisvormide vahel ning mil-lised tegurid lisaks teadmistele kodanikuosalust tingivad. Kokkuvõtvas osas keskendume käitumise determinantide sarnasustele ja erisustele, mis ilmnesid eesti ja vene õppe-keelega noorte vahel.

Noorte kodanikuosalus ja kodanikuharidus Noorte kodanikuosalust on teaduskirjanduses mitmekülg-selt käsitletud. Laialt levinud seisukoha järgi on noored passiivsemad kui kodanikkond tervikuna, mille tõendina

tuuakse tavaliselt noorte väiksemat osalust valimistel3. Noorte madalam hääletusaktiivsus on olnud lähtekohaks paljudele uuringutele, mis käsitlevad nende poliitilist ja sotsiaalset osalust.

Gauthier4 ja O’Toole5 ütlevad, et väide noorte vähesest poliitilisest aktiivsusest tuleneb metodoloogilistest tõlgen-dustest. Tavapäraselt on poliitika seotud kindlate institut-sioonidega (parlament, valitsus, ministeeriumid ja ametid) ning kodanike õigusega nendes osaleda. Sellest tulenevalt nähti poliitilist osalust tavapäraselt raamituna mingi orga-nisatsioonilise kuuluvuse või vähemalt hääleõigusega. Kuna õiguse kuuluda erakonda ja ametiühingusse, käia valimas ja olla valitud andis alles täiskasvanuikka jõudmine, siis jäi noorte pärusmaaks aktiivsus n-ö rohujuuretasandil.

Institutsionaliseeritud poliitikasfäärist ja organisatsioo-niliselt märksa vabamast kodanikuühiskonnast on tuleta-tud kodanikuosaluse üks levinumaid jaotusi poliitiliseks ja

3 Dalton, R. J. (toim.). (2011). Engaging Youth in Politics: Debating Democracy’s Future. New York: IDEBATE Press; Norris, P. (2002). Democratic Phoenix: Reinventing Political Activism. New York: Cambridge University Press; Franklin, M., N. (2002). The Dynamics of Electoral Participation. Rmt: LeDuc, L., Niemi, R. G. ja Norris, P. (toim.). Com-paring Democracies 2, lk 148-168. London: Sage 2002; Wattenberg, M. (2012). Is Voting for Young People? New York: Pearson Press.

4 Gauthier, M. (2003). The inadequacy of concepts: the rise of youth internes in civic participation in Quebec. Journal of Youth Studies, 6(3), lk 265–76.

5 O’Toole, T. (2003). Engaging with Young People’s Conceptions of the Political. Children’s Geographies, 1(1), lk 71–90.

Tabel 1. Eesti ja vene õppekeelega koolide õpilaste keskmine teadmiste skoor, ICCS 2009 ja ICCS 2016

2009 2016

Eesti õppekeel 533 (+ 33 ICCS keskmisest) 561 (+ 44 ICCS keskmisest)

Vene õppekeel 491 (– 9 ICCS keskmisest) 503 (– 14 ICCS keskmisest)

ICCS keskmine 500 517

67


kogukondlikuks (community activities)6. Antud kogumikus kasutame kogukondlikust osalusest rääkides ka üldmõistet „rohujuuretasandil osalus“.

Mõne uurija arvates pole aga asjakohane tõmmata poliiti-lise ja kogukondliku osaluse vahele selget piiri, kuna noorte ühiskondliku aktiivsuse depolitiseerimine võib viia nende hilisema poliitilise passiivsuseni 7 Selle lähenemise pooldajad tõlgendavad poliitikat ja „poliitilist“ laialdaselt kui igasugust võimu ja otsustamisega seotud tegevust. Niisuguse tõlgen-duse järgi ei pea poliitiline aktiivsus olema seotud ilmtin-gimata riigivõimuga. Samahästi võime rääkida poliitikast koolis või noorteühendustes neil juhtudel, kui on tegu võimu taotlemise või selle kasutamisega. Selle laia tõlgenduse järgi on poliitilise osaluse vormid näiteks õpilasesinduse valimine ja noorte kaasamine otsuste tegemisse koolis või poliitika kujundamisse vallas/linnas.

Sellist kõikehõlmavat „poliitilise“ osaluse tõlgendust soodustab demokraatliku valitsemise enese muutumine. Demokraatlik poliitikaprotsess pakub tänapäeval märksa mitmekesisemaid osalemisvõimalusi kui pelgalt hääleta-mine valimistel või erakonda kuulumine. Bang ja Sörensen eristavad näiteks kodanikke-eksperte (expert-citizens), kes on eestkosterühmade kaudu kaasatud poliitika kujunda-misse ja n-ö tavakodanikke (everyday-makers), kes mõjuta-vad ühiskonda oma igapäevase käitumisega kampaaniates osalemise, annetamise, tarbijakäitumise jms kaudu8.

Laienenud osalusvõimalus ühiskonnas ja poliitikas kaasa rääkida on uurijate seas tõstatanud küsimuse kodanike

6 Schulz, W., Fraillon, J., Ainley, J., Losito, B., Kerr, D. (2008). Interna-tional Civic and Citizenship Study. Assessment Framework. Amsterdam: IEA.

7 Zimenkova, T. (2013). Active Citizenship as Harmonious Co-exis-tence? About the Political in Participatory Education. Rmt: Hedke, R. ja Zimenkova, T. (toim.). Education for Civic and Political Particpation, lk 36–53. New York: Roultedge.

8 Bang, H., Sörensen, E. (1999). The Everyday Maker: A New Challenge to Democratic Governance. Administrative Theory & Praxis, 21(3), lk 325–341.

võimekusest seda kasutada. Kas uued organisatsiooniliselt vähem struktureeritud poliitilise osaluse vormid (nt vee-bifoorumid ja -petitsioonid, kodanike nõukojad ja ümar-lauad) vähendavad sotsiaalse staatuse (sh harituse) mõju osalemisele?

Teadusuuringud ei anna sellele küsimusele ühest vastust. Dalton ja Bevir ütlevad, et haridusest tulenev osaluse eba-võrdsus tänapäeval suureneb, kuna uued osalusvormid nõuavad rohkem teadmisi ja sotsiaalseid oskusi9. Kiisel, Leppik ja Seppel leidsid Euroopa Sotsiaaluuringu andmetest toetust Gallego vastupidisele teesile, et uued institutsiona-liseerimata vormid ei eelda nii palju hariduslikke ressursse ja võivad seega avaldada kodanikuosalusele „demokrati-seerivat efekti“10.

Mõnevõrra paradoksaalsel kombel on ühiskondlik ootus poliitilise kirjaoskuse kohta noorte puhul kõrgemgi kui täis-kasvanute puhul. Eriti ilmneb see valimisea langetamise debattides, kus nii Eestis kui ka teistes riikides on üks kandev vastuargument noorte väidetav „ebaküpsus“11. Võimalik, et niisugust hoiakut on võimendanud valimiskäitumise kohta tehtud arvukad teadusuuringud, mis kinnitavad positiivset seost hääletusaktiivsuse ja indiviidi haridustaseme vahel. Analoogset seost õpilase ühiskonnaalaste teadmiste ja tema hääletamisvalmiduse vahel on kinnitanud ka kõik IEA Rah-vusvahelised kodanikuhariduse uuringud (CIVED 1999, ICCS 2009 ja 2016).

9 Dalton, R. J., Cain, B. E. ja Scarrow, S. E. (2003). Democratic Publics and Democratic Institutions. Rmt: Cain, B. E., Dalton, R. J. ja Scarrow, S. E. (toim.). Democracy Transformed: Expanding Political Opportunities in Advanced Industrial Democracies. Oxford: Oxford University Press; Bevir, M. (2010) Democratic Governance. Woodstock: Princeton University Press.

10 Kiisel, M., Leppik, M., Seppel, K. (2015). Engaged and critical? The young generation’s political participation in EU countries. Studies of Transition States and Societies, 7(3), lk 51–65.

11 Toots, A., Idnurm, T., Saarts, T. (2014). Aktiivse valimisea langetamise mõjude analüüs: eelhindamine. Tallinn: TLÜ Riigiteaduste Instituut.

68


Samamoodi selge on pöördvõrdeline seos teadmiste ja vägi-valdsete ebaseaduslike protestiaktsioonide vahel – mida madalamad ühiskonnaalased teadmised, seda suurem on tõenäosus võtta ette seadusega keelatud aktsioone. Ülejää-nud kodanikuosaluse vormide puhul ei ole seos teadmiste taseme ja osalusaktiivsuse vahel nii selge ja lineaarne12.

Koolikohustuslike noorte puhul võib rolli mängida ka see, et mitmed ühiskondlikud tegevused leiavad aset koolis, kus õpilase akadeemilise soorituse ja käitumise seos on vahe-tum. Nii ICCS 2009 kui ka 2016 tulemused näitavad, et õpilasomavalitsuses ja koolis tegutsevates huviringides on aktiivsemad heade ühiskonnaalaste teadmistega lapsed13. Lisaks tegelikule osalusele omistavad parema õppeeduku-sega õpilased klassivälisele tegevusele koolis ka suuremat väärtust. ICCS 2016 osalenud 24 riigi seas oli Eestis see suhtumise erinevus teadmiste taseme järgi suurim.

Kooliajal saadud osaluskogemus „jätab jälje“ ka tuleva-sele sotsiaalsele käitumisele täiskasvanuna. Ühelt poolt avaldab kooliajal kogetud ühiskondlik aktiivsus positiivset mõju kodanikuosalusele täiskasvanuna14. Teisalt mõjutab hariduslik lõhe hoiakuid tulevase ühiskondlikku kaasatuse suhtes – kõrgema sooritustasemega õpilased koonduvad kohusetundlike hääletajate gruppi ega näe end osalemas isiklikku algatust nõudvates tegevustes; madalama soo-ritustasemega õpilased jagunevad aga võrdsemalt hääle-tajateks, multiaktivistideks, radikaalseteks protestijateks 12 Toots, A. (2013). Motivated by education or encouraged by oppor-

tunities? A comparative perspective on knowledge and participation nexus. Rmt: Hedtke, R. ja Zimenkova, T. (toim.). Education for Civic and Political Participation. A Critical Approach, lk 99–116. London: Routledge.

13 Schulz, W., Ainley, J., Fraillon, J., Kerr, D., Losito, B. (2010). Civic knowledge, attitudes, and engagement among lower-secondary school students in 38 countries. IEA International Civic and Citizenship Educa-tion Study 2009. International Report. Amsterdam: International Association for the Evaluation of Educational Achievement (IEA); Schulz et al., Becoming Citizens in a Changing World.

14 Keating, A., Janmaat, J. G. (2015). Education through citizenship at school: do school activities have a lasting impact on youth political engagement? Parliamentary Affairs, 69(2), lk 409–429.

ja võõrandunuteks15. Seega võivad koolist saada alguse suundumused, mis hiljem viivad välja segregeeritud koda-nikuosaluseni.

Lisaks individuaalsetele mõjutajatele on uuritud orga ni-sat siooni (nt konkreetse kooli) või mõne suure süs teemi (nt haridus süs teemi) mõju noorte poliitilisele aktiivsusele. Koolide puhul on selgunud, et noorte kodanikuosalust toe-tavad kaasav pedagoogiline lähenemine, õppekava sisu ja õpetamise kvaliteet, aga mitte kooli karakteristikud nagu suurus, asukoht, õpilaskonna sotsiaalne koosseis jmt16.

Haridussüsteemidest on teadlaste kriitikat pälvinud duaal-sed süsteemid, mis jagavad õpilased varakult tööturule või ülikoolile orienteeritud harudesse. Inglismaal tehtud ana-lüüsid näitasid, et kutsehariduse suunal õppivatel noortel on madalamad ühiskonnaalased teadmised ning nad käivad vähem hääletamas kui üldhariduskooli noored17.

Belgia ja Hollandi uurijad pöörasid tähelepanu sellele, et kui õpilased on haridussüsteemis eraldatud sotsiaalmajan-dusliku klassi või etnilise tausta alusel, võib see pidurdada demokraatia alusväärtuste kujunemist18. „Kuidas on võimalik kasvatada tolerantsust endast teistsuguste kodanike suhtes, kui õpilased näevad koolis ainult endasarnaseid?“, küsib Van de Werforst ning soovitab muuta Hollandi koolisüsteemi „kirjumaks“.15 Toots, A., Idnurm, T. (2016). Political activism of low-achieving and

high-achieving students in eight European countries: Studying horizon-tal and vertical inequalities. Curriculum and Teaching, 31(1), lk 7–26.

16 Quinterlier, E. (2010). The effect of schools on political participation: a multilevel logistic analysis. Research Papers in Education, 25(2), lk 137–154.

17 Janmaat, J. G, Mostafa, T., Hoskins, B. (2014). Widening the par-ticipation gap: The effect of educational track on reported voting in England. Journal of Adolescence, 37(4), lk 473–482.

18 Van de Werforst, H. G. (2009). Education, Inequality, and Active Citizenship Tensions in a Differentiated Schooling System. Amsterdam Institute for Advanced Labour Studies, University of Amsterdam, 09/73; Kavadias, D., Hemmerechts, K., Spruyt, B. (2017). Segregation and Socialization: Academic Segregation and Citizenship Attitudes of Adolescents in Comparative Perspective? Journal of Social Science Education, 16(2), lk 30-41.

69


Need ülaltoodud probleemid ja teadustulemused on asjako-hased ka Eestis, kus vaatamata ühtsele haridussüsteemile ja riiklikule õppekavale eksisteerivad kaks suhteliselt eral-diseisvat alasüsteemi – eesti ja vene õppekeelega koolid.

Andmed ja analüüsimeetodidAnalüüs tugineb IEA Rahvusvahelisele kodanikuhariduse uuringule International Civic and Citizenship Education Study (ICCS), mille eesmärk on teada saada, kuidas teismelised omandavad kodanikurolle ühiskonnas toimetulekuks. Mahuka ja esindusliku sotsioloogilise küsitlusega uuritakse teismeliste õpilaste teadmisi ja arusaamu ühiskonnast, hoia-kuid demokraatia printsiipide ja kodanikurollide kohta, aga ka nende praegust ja tulevast ühiskondlikku osalust.

Uuringutulemused võimaldavad hinnata, millised hari-dussüsteemi korralduslikud mudelid ja õpetamispraktikad annavad kodanikuhariduses parimaid tulemusi. Erinevates küsitlustsüklites on osalenud 25–40 riiki üle maailma. Eestis vastab ühele küsitlusele umbes 3000 õpilast. Nii ulatuslik valim võimaldab anda usaldusväärseid seletusi teismeliste kodanikuaktiivsuse kohta ja analüüsida mitmesuguseid ala-gruppe. Käesolev analüüs keskendub erineva õppekeelega koolide noortele.

Valim

ICCS kasutab esindusliku valimi saamiseks kahetasandilist klastervalimi metoodikat: algul valib arvutiprogramm igas riigis välja vajaliku hulga koole ja seejärel ühe 8. klassi igast väljavalitud koolist. Mõlemad valikud on juhuslikud, st iga üldhariduskool, kus on olemas 8. klass, võib osutuda vali-tuks. Kõik valituks osutunud klassi nimekirjas olevad õpila-sed on uuringusse arvatud. Tabel 2 näitab, kui palju eesti ja vene õppekeelega koole osales Eestis ICCS kahes tsüklis.

Muutujad

IEA ICCS uuring eristub paljudest maailmas tehtavatest demokraatlike hoiakute ja osaluse küsitlustest (nt ESS, millel põhineb kogumiku esimene artikkel) selle poolest, et sisal-dab lisaks hoiakuid ja käitumist mõõtvatele küsimustele ka ühiskonnaalaste teadmiste testi. See võimaldab hinnata noorte teadmisi ühiskonnast ning analüüsida, kuidas tead-miste tase mõjutab hoiakuid ja osalust.

Teadmiste testis on enamik küsimusi valikvastustega ja mõned avatud vastustega. Ligi 80 küsimusele antud vas-tustest konstrueeritakse ühiskonnaalaste teadmiste koonds-kaala. Seda on hea kasutada riikide ja vastajagruppide võrd-lemisel, aga ka teadmiste ja osaluse seoste uurimisel. Ka käesolevas analüüsis on kasutusel teadmiste koondskaala punktid, mitte ühele või teisele üksikküsimusele antud õigete vastuste protsendid.

Tabel 2. ICCS 2009 ja 2016 valimid Eestis

2009 2016 2009 2016 2009 2016

Eesti õppekeel Vene õppekeel Kokku

Koole 113 123 27 41 140 164

Õpilasi 2 243 2 391 500 864 2 743 3 255

70


Teise liigi analüüsis kasutatavatest andmetest moodusta-vad õpilaste seisukohad väärtuste ja hoiakute kohta. Need mängivad kodanikuhariduses sama olulist rolli kui teadmised ja oskused. Hoiakute küsimused olid sõnastatud väidetena, kus õpilasel tuli märkida, kas ta on esitatud väitega „täiesti nõus“, „nõus“, „pole nõus“ või „pole üldse nõus“. Samatee-malistest üksikväidetest moodustati ICCS andmebaasis teemaskaalad, mida kasutame ka käesolevas analüüsis. Täpsemalt on need järgmised:

• tajutud kodanikuvõimekus• poliitiliste ja sotsiaalsete teemade arutamine väljas-

pool kooli• tajutud klassikliima avatus• koolielus osalemise väärtustamine• toetus konventsionaalsele kodanikumudelile• toetus mittekonventsionaalsele kodanikumudelile• hoiak Eesti suhtes• usaldus institutsioonide vastu.

Kolmandaks muutujate blokiks on õpilaste tegelikku ja planeeritavat käitumist puudutavad küsimused. Vastajatel tuli märkida, kas nad on küsimustikus loetletud tegevustes

osalenud/kavatsevad osaleda ja kui, siis millise sagedusega/tõenäosusega nad seda teevad. Lähtudes erialakirjanduses enamlevinud tüpoloogiatest ja ICCS andmebaasist, jaotame osalusvormid käesoleva analüüsi tarbeks nõnda, nagu on näha tabelis 3.

Analüüsimeetodid

Alustuseks kasutame kirjeldavat statistikat, et anda võrdlev ülevaade erinevate osalusvormide levimusest eestija vene õppekeelega koolide õpilaste seas. Seal, kus küsimustikus esitatud väited on mõlemas uuringutsüklis samad, näitame ka seitsme aasta jooksul toimunud muutust (2009–2016).

Seejärel teeme kahte tüüpi seoseanalüüsi. Esiteks uurime korrelatsioonianalüüsi abil, milline on seos õpilase kodani-kuosaluse ja tema ühiskonnaalaste teadmiste vahel. Teiseks teeme mitmese regressiooni, et leida erinevate osalusvor-mide ettevõtmist ennustavaid tegureid.

Tabel 3. Analüüsis kasutatav kodanikuosaluse vormide tüpoloogia

Koolis Väljaspool kooli

Tulevikus planeeritav (2009/2016)

Kogukonnaosaluse vormid– seisukoha väljendamine ühiskondlikes küsimustes – osalus ebaseaduslikes protestiaktsioonides Poliitilise osaluse vormid– hääletamine valimistel – osalus valimistel ja poliitilistes organisatsioonides

Praegune (2016)– Osalus koolielus Kogukonnaosaluse vormid

– osalus kodanikuorganisatsioonides

71


Teismeliste kodanikuosaluse variatsioonid ja determinandidÕpilaste praegune osalus koolis ja väljaspool seda

Koolis toimuva klassivälise aktiivsuse uurimisel keskendus ICCS niisugustele vormidele, mis võimalikult lähedalt mat-kivad esindusdemokraatia mehhanisme nagu hääletamine ja kandideerimine. Kuna need on seotud võimu ehk otsustusõi-gusega ning kannavad tavapärast ja kombekohast iseloomu, võib neid liigitada poliitilise osaluse konventsionaalsete vormide hulka. Ootuspäraselt on hääletajaid rohkem (ca 2/3) kui neid, kes on ise kandideerinud (ca 1/3), ning kandideeri-nute hulk on samaväärne õpilasesinduse töös osalenute ja otsustamisse kaasatutega (vt joonis 1).

Aastatega on vene ja eesti õppekeelega koolides õpilaselu muutunud laiapõhjalisemaks nii osalusvormide kui ka osalejate arvu poolest. Näiteks on populaarseks saanud

osalemine väitlustes. Seejuures väärib toonitamist, et tegu pole väitlusklubi või mõne muu püsiva organisatoorse vormi vaid spontaanse tegevusega. Seitsme aastaga on eesti õppe-keelega koolides tõusnud väitluses osalenud õpilaste määr 1,4 korda, vene õppekeelega koolides koguni 2,4 korda. Neid noori, kes pole kunagi valinud klassivanemat või õpilasesin-dust, on umbes veerand eesti õppekeelega koolides ja umbes kolmandik vene õppekeelega koolides.

Erinevalt koolisisesest aktiivsusest on teismeliste kodani-kuosalus väljaspool kooli seitsme aastaga mitmetes tege-vustes kahanenud (vt joonis 2). Viimase aasta jooksul on mõnes organisatsioonis kaasa löönud väga vähe noori – venekeelsetes koolides 6% ja eestikeelsetes 3% (2016. a). Organisatsioonilisest kuuluvusest märksa populaarsemad on spontaansed ettevõtmised – kas vabatahtlik töö kodukohas või kampaania tegemine.

Joonis 1. Õpilaste osakaal, kes viimase 12 kuu jooksul on koolis osalenud mainitud tegevustes, %

13 1113

3537

1214 15

26

46

0%

10%

20%

30%

40%

50%

Osalenud koolijuhtimist puudutavateotsuste langetamisel

Kandideerinudklassivanemaks või

õpilasesindusse

Osalenudõpilasesinduse töös

Aktiivselt osalenudväitluses

Hääletanudklassivanema või

õpilasesinduse valimistel

Vene koolid 2016 Eesti koolid 2016 Vene koolid 2009 Eesti koolid 2009

72


Need tulemused kinnitavad varasemate teadustööde järel-dusi, et tänapäeva noorte seas on populaarsemad tegevused, mis ei seo neid pikemaks ajaks mõne organisatsiooniga19. Lisaks ilmneb, et väljaspool kooli on aktiivsemad need, kes on aktiivsed ka koolis. Näiteks kui keskmiselt on kodukohas vabatahtlikuna töötanud 13%, siis õpilasesinduse liikmetest 30%.

Organisatsioonivälise aktiivsuse eelistustes paistab silma huvitav erinevus eestija venekeelsete õpilaste vahel. Nimelt eelistavad vene noored teha kampaaniaid, eestlased aga töötada vabatahtlikuna kodukohas. Mingil määral võib seda erinevust seletada koolide paiknemisega kas linnas või maal, kuid oma rolli mängivad ka kultuuritavad. Nii on ka Vene

19 Kalmus, V., Masso, A. ja Lauristin, M. (2017). Põlvkondade eristumine muutuvas ühiskonnas. Rmt: Vihalemm, P., Lauristin, M., Kalmus, V., Vihalemm, T. (toim.). Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu “Mina. Maailm. Meedia” 2002–2014 tulemused, lk 620–664. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Föderatsiooni noortest mõnd kampaaniat teinud 54%, mis on kaks korda kõrgem näitaja kui ICCS 2016 riikide kesk-mine20. Nagu eestivene noortel, nii oli ka Vene Föderatsiooni noortel kampaania tegemine 2009. a veelgi populaarsem.

Suur erinevus eestija venekeelsete õpilaste vahel ilmneb ka selles, kui lähedane on nende praegune käitumine tulevi-kukavatsustega. Eestlaste reaalne ja plaanitav käitumine on üsna sarnased (48% on töötanud vabatahtlikuna, 56% arvab end seda tegevat täiskasvanuna). Vene koolide õpilastel jääb praegune vabatahtlik tegevus aga pea kolm korda väikse-maks tulevikus plaanitavast (29% versus 76%). ICCS andmed ei võimalda paraku seletada selle lahknevuse tagamaid – siin võib olla tegu nii sotsiaalselt soovitatava vastamisega kui ka võimaluste puudumisega lüüa vabatahtlikutöös kaasa siin ja praegu.

20 Schulz et al., Becoming Citizens in a Changing World, lk 94.

Joonis 2. Õpilaste osakaal, kes viimase 12 kuu jooksul on väljaspool kooli olnud kaasatud järgmiste organisatsioonide tegevusse, %

8

20

4

8

56 6

14

64 4

3 32

0%

5%

10%

15%

20%

25%

Vabatahtlike grupp,kes teeb midagi

kasulikkukodukohas

Mingis küsimuseskampaaniat

korraldavnoortegrupp

Poliitilise partei või ühendusega seotud noorte-organisatsioon

Sotsiaalseks vajaduseksraha koguv

organisatsioon

Usulinegrupp või

organisatsioon

Keskkonnakaitseliikumine või

organisatsioon

Inimõigustegategelev

organisatsioon

Vene kool 2016 Eesti kool 2016 Vene kool 2009 Eesti kool 2009

73


Kokkuvõtvalt on noorte üldine aktiivsus koolielus aasta-tega kasvanud ning erineva õppekeelega noorte tegevused on pigem sarnased. Praeguses koolivälises aktiivsuses on aga pilt vastupidine. Kuigi aktiivseid noori on olnud vähe ka varem, siis nüüdseks on osalejate määr veelgi langenud. Keelegruppide vahel on märgatav erinevus selles, mis on kõige popim tegevus ja kui lähedane on praegune reaalne tegevus tulevikuplaanidega.

Õpilaste hoiakud oma tulevase kodanikosaluse suhtes

Kuna alla 18-aastased noored ei saa mitmetes poliitilistes tegevustes veel kaasa lüüa, siis mõõdetakse sotsioloogilistes uuringutes nende hoiakuid tulevikus planeeritava käitumise suhtes. Ehkki hoiakutes on inimesed tavaliselt aktiivsemad, annab see statistika siiski väärtuslikku teavet noorte aru-saamadest demokraatia ning oma rolli kohta selles.

Vaatame järgnevalt, milline on Eesti 14-aastaste suhtumine poliitilisse osalusse ja kogukonna ehk rohujuuretasandi osa-lusse. Poliitilise osaluse vormid jagame omakorda valimistel hääletamisega seotud tegevusteks ning osaluseks valimis-kampaanias ja erakonnas. Rohujuuretasandi osaluse puhul eristame, kas oma seisukoha väljendamiseks kasutatakse legaalseid või illegaalseid aktsioone.

Vaatame kõigepealt, kuivõrd tõenäoseks peavad teismelised seda, et nad lähevad tulevikus valima. Erineva õppekeelega noorte hoiakud on üpris sarnased ning seitsme aastaga on muutused olnud väikesed, kuid positiivsed (vt joonis 3). Praegustest 14-aastastest kavatseb täiskasvanuna minna hääletama keskmiselt 70–80%.

Venekeelsete noorte jaoks on kohalike volikogude valimised olulisemad kui riigikogu valimised. Eestikeelsetest eakaas-lastest märksa enam on nad valmis hääletama ka europar-lamendi valimistel. See vihjab, kui oluline on kultuuri- ja suhtlemiskeskkonna mõju võrreldes formaalsete õiguslike teguritega. Nimelt omab 95% kõikidest 15–19-aastastest

noortest Eesti kodakondsust, mis tähendab ka võrdset hääle- ja kandideerimisõigust õppekeelest olenemata.

Vanemates vanuserühmades on Eesti kodanike osakaal väik-sem ning Vene Föderatsiooni kodanike ja määratlemata kodakondsusega residentide osakaal suurem21, mis annab alust väita, et perekondlik taust avaldab märgatavat mõju teismeliste noorte valimistega seotud hoiakutele. Perekonna mõju olulisust kinnitab seegi, et vähemalt korra nädalas arutab oma vanematega teistes maades toimuvat 44% ja poliitikas toimuvat ca 16% vene õppekeelega noortest22.

Suuremat isiklikku pealehakkamist nõudva poliitilise osaluse puhul, nagu olla abiks valimiskampaanias või astuda era-konda, on osalejaid märksa vähem – umbes viiendik (vt joo-nis 3). Meenutagem, et umbes samasugused proportsioonid hääletamise ja aktiivse osaluse vahel esinduskogus ilmnesid ka koolis toimuvate tegevuste juures. Eestikeelsete õpilaste seas on kandideerimine valimistel või erakonda astumine muutunud aastatega vähem köitvaks, venekeelsete õpilaste seas aga vastupidi – atraktiivsemaks. Vene noortest arvab 23%, et kandideerib tõenäoselt linna-/vallavolikokku ja 24%, et astub erakonda. Eestikeelsete õpilaste puhul on huvilisi 2–3 korda vähem (vastavalt 12% ja 9%).

Niisiis on hääletamisega seotud konventsionaalsed poliiti-lise osaluse viisid teismeliste hoiakutes omandanud kindla koha, aastatega on muutunud vähe ja ka erinevate õppekeele gruppide erinevused on suures plaanis väikesed. Samas on venekeelsed õpilased eestikeelsetest eakaaslastest rohkem valmis valimistel ise aktiivset rolli võtma, ning see keele-gruppide erinevus on aastatega kasvanud. Võimalik, et seda aktiivsust toetab kampaaniate tegemise populaarsus vene-keelsete õpilaste seas, millest oli juttu eespool.21 Eesti Statistikaameti (2017) andmetel oli 45–49 aastaste seas (mis

on peamine vanusegrupp meie analüüsitud kooliõpilaste emadel-isadel) Eesti kodanikke 84%, Vene Föderatsiooni kodanikke 5,4% ja määratlemata kodakondsusega isikuid 8,5%.

22 Toots, A. (toim.). (2017). Noorte kodanikukultuur muutuvas maailmas. Eesti tulemused IEA Rahvusvahelises kodanikuhariduse uuringus (ICCS 2016). Tallinn, Tartu: TLÜ, HTM.

74


Joonis 3. Õpilaste hoiakud tulevase poliitilise osaluse suhtes. %, kes arvasid, et nad täiskasvanuna „kindlasti“ ja „tõenäoselt“ teevad mainitut

Joonis 4. Õpilaste hoiakud tulevase rohujuuretasandi osalusvormide suhtes. %, kes arvasid, et nad täiskasvanuna „kindlasti“ ja „tõenäoselt“ teevad mainitut

80

71

68

55

37

23

24

80

79

77

28

28

12

9

0% 20% 40% 60% 80%

2016. aasta

Eesti koolVene kool

67

62

58

38

20

23

77

74

66

24

26

16

13

0% 20% 40% 60% 80%

Hääletan linna-/vallavolikogu valimistel

Hääletan riigikoguvalimistel

Kogun enne valimistelhääletamist kandidaatide…

Hääletan europarlamendivalimistel

Abistan kandidaati võiparteid…

Kandideerin linna-/vallavolikogu valimistel

Astun erakonda

2009. aasta







Astun erakonda







Astun erakonda

81

35

4450

38

2217 17

20

36

4438

137 6

0%

10%

20%

30%

40%

50%

60%

Võtaksinühendust

rahvasaadikuga

Võtaksin osarahumeelsestsprotestimarsist

või kampaaniast

Koguksinavaldusele

allkirju

Panustaksinveebifoorumis

sotsiaalsetesse japoliitilistessearuteludesse

Kirjutaksinseintele

protestigrafiteid

Protestinäitamiseksblokeeriksin

liikluse

Protestinäitamiseks

hõivaksin avalikkehooneid

Vene kool 2016 Eesti kool 2016 Vene kool 2009 Eesti kool 2009

75


Rohujuuretasandi osaluses (vt joonis 4) on enamik oma sei-sukoha väljaütlemisega seotud tegevusi aastatega toetust kaotanud, kuigi vene õppekeelega noortel vähesemal määral. Eesti õppekeelega noorte hulgas on ainsana populaarsust kasvatanud osalemine veebifoorumite aruteludes. Tähele-panu väärivalt on see loetletud tegevustest ainus, kus eestija venekeelsete õpilaste hoiakutes pole enam erinevust, kuigi seitse aastat tagasi oli see väga suur.

Üldiselt paistab, et vene õppekeelega noorte käitumine on seitsme aastaga muutunud vähem radikaalseks ja enam kombekohaseks. Ühe võimaliku seletusena sellele feno-menile pakume 2007. a pronksiöö efekti, mis võis 2009. a toimunud küsitluses mõjutada venekeelsete noorte hoiakuid.

Kokkuvõtvalt näitavad küsitlustulemused, et Eesti teisme-liste hoiakud tulevase kodanikuosaluse suhtes pole aas-tatega märkimisväärselt muutunud. Mõlema keelegrupi noored on üpris sarnased praeguses osaluses koolis ja tule-vikus planeeritavas konventsionaalses poliitilises osaluses. Märkigem, et põhikooli riiklikus õppekavas on endiselt tähe-lepanu poliitilise osaluse vormidel23.

Väljaspool kooli on rohujuuretasandi tegevustesse kaasatud alla 5% teismelistest. Tulevikus kavatseb neist oma seisu-kohta legaalsel viisil väljendada umbes kolmandik, mida on vähem kui varem. Kui konventsionaalses poliitilises osaluses on eesti ja vene õppekeelega noorte käitumisplaanid pigem sarnased, siis suuremat isiklikku initsiatiivi nõudvates polii-tilistes ja kogukondlikes tegevustes on need pigem erinevad. Viimastes näitavad venekeelsete koolide õpilased üles suu-remat käitumisvalmidust, olenemata küsitlusaastast või sel-lest, kas tegu on seaduslike või ebaseaduslike aktsioonidega. Sellised tulemused tõstatavad küsimuse, millist rolli män-givad kodanikupädevused käitumise kujundamisel. Nagu sissejuhatuses öeldud: vaadeldaval perioodil (2009–2016) ühiskonnaalaste teadmiste tase eesti õppekeelega koolides tõusis, vene õppekeelega koolides aga langes.

23 Põhikooli riiklik õppekava 2011, lisa 5 „Sotsiaalained“.

Ühiskonnaalaste teadmiste ja käitumise seos

Varasematest uuringutest lähtudes testisime kahte teesi. Esi-teks mõõtsime, kas teadmiste ja käitumise vaheline seos on nõrk. Teiseks hindasime, kas teadmised mängivad koolis toimu-vas ühiskondlikus aktiivsuses suuremat ja positiivsemat rolli.

Korrelatsioonianalüüs kinnitas, et teadmiste mõju noorte praegusele osalemisele ühiskonnas on väga nõrk ja nega-tiivne (r –.02**). Teisalt kinnitus hüpotees sellest, et koolisi-sestes tegevustes on teadmiste roll märksa olulisem – mida kõrgemate õpitulemustega õpilane, seda tõenäosemalt oli ta kaasatud õpilasomavalitsuse töösse ja koolielu korral-damisse (r.18**). Mõlema õppekeelega koolide puhul on seosemuster sarnane.

Kui teadmiste mõju tegelikule ja planeeritavale kodaniku-osalusele on pigem tähtsusetu, tekib loomulik küsimus – aga mis siis võib olla oluline mõjutegur? Mitu uuringut, sh ICCS ja MYPLACE, on leidnud, et aktiivsust soodustavad noorte huvi ja positiivne osalemiskogemus. Uurisime praeguse organisatsioonilise kuuluvuse seost täiskasvanuna plaani-tavate sammudega ning leidsime sellele seisukohale kindla kinnituse (vt statistiline lisa). Need noored, kes kuuluvad praegu poliitilise suunitlusega organisatsiooni, astuvad suurema tõenäosusega erakonda; neist, kes on praegu tei-nud kampaaniat või kogunud heategevuseks raha, saavad vabatahtlikud ka täiskasvanuna; sarnane on seos ka kesk-konnakaitsealaste tegevustega. Vene õppekeelega õpilaste puhul on need seosed enamikul juhtudel tugevamad kui eesti õppekeelega õpilastel.

Järgmiseks analüüsime, millised tegurid mängivad rolli noorte käitumise kujundamisel ning kas teadmiste mõju on aastatega kasvanud või kahanenud. Vaatleme seda tulevikus planeeritavate osalusvormide lõikes, kasutades sõltuva muutujana vastavaid teemaskaalasid (vt tabel 3). Osalemist mõjutavad tegurid jagame kolme gruppi: teadmi-sed, demokraatlikud väärtused ja hoiakud, demokraatliku koolieluga seotud hoiakud.

76


Poliitilise osaluse vormidNoorte planeeritavat hääletamist valimistel mõjutab enim toetus konventsionaalse kodanikumudeli väärtustele (vt tabel 4). Sellele järgneb ühiskonnaalaste teadmiste mõju. Võrreldes 2009. aastaga on need kaks tegurit tähtsuse mõt-tes oma kohad vahetanud, st teadmiste roll on vähenenud ja kombekohase kodaniku väärtuste omaksvõtmine kasvanud.

Statistiliselt olulist mõjujõudu omavad veel tajutud koda-nikuvõimekus ehk vastaja enesehinnang oma suutlikkusele osaleda ühiskonnas ning tema hoiakud Eesti suhtes. Huvitav on see, et venekeelsete noorte hääletamiskäitumist mõju-tab tugevamalt positiivne suhtumine Eestisse kui institut-sioonide usaldamine. Eestlastele seevastu on olulised nii institutsionaalne usaldus kui ka patriotism.

Tabel 4. Hääletamiskäitumist ennustavad tegurid (olulisuse järjekorras; näidatud on ainult nende tegurite väärtused, mis mõjutavad hääletamiskäitumist statistiliselt olulisel määral)

2016. aasta 2009. aastaEesti õppekeelega koolide õpilasedToetus konventsionaalsele kodanikumudelile 0,23 0,23

Teadmised 0,21 0,27

Tajutav kodanikuvõimekus 0,14 0,20

Usaldus institutsioonide suhtes 0,13 0,10

Hoiakud oma maa suhtes 0,10 0,08

Poliitilistel ja sotsiaalsetel teemadel arutamine väljaspool kooli 0,10

Koolielus osalemise väärtustamine 0,06

Toetus mittekonventsionaalsele kodanikumudelileTajutav klassikliima avatusVene õppekeelega koolide õpilasedToetus konventsionaalsele kodanikumudelile 0,25 0,19

Teadmised 0,20 0,25

Hoiakud oma maa suhtes 0,18 0,10



Usaldus institutsioonide suhtesKoolielus osalemise väärtustamineToetus mittekonventsionaalsele kodanikumudelileTajutav klassikliima avatus

77


Demokraatliku koolieluga seotud hoiakud nagu avatud klas-sikliima ja koolielus osalemise väärtustamine ei oma olulist mõju venekeelsete õpilaste tulevasele hääletuskäitumisele, eesti õppekeelega koolides on nende mõju tagasihoidlik. Muutused, mis on seitsme aastaga hääletuskäitumist ennus-tavates tegurites toimunud, vihjavad sellele, et hääleta-mine on noorte jaoks muutunud rohkem laetuks väärtuste ja kodanikuaktiivsusega; see on midagi enamat kui pelgalt õpikust „selgeks õpitud“ kodanikukohustus.

Lisaks hääletamisele saab valimistel osaleda ka aktiivsemas rollis – ise kandideerides või aidates valimiskampaaniat teha. Sellise tegevusega kaasneb tihti otsus astuda era-konda vmt poliitilise loomuga organisatsiooni. Noorte val-misolekut tulevikus täisealisena poliitikas osaleda mõjutab kõige rohkem nende tajutav kodanikuvõimekus ja toetus konventsionaalsele kodanikurollile (vt tabel 5).

Tabel 5. Valimistel ja poliitilistes organisatsioonides osalemist ennustavad tegurid (olulisuse järjekorras; näidatud on ainult nende tegurite väärtused, mis mõjutavad osalemist statistiliselt olulisel määral)

2016. aasta 2009. aasta

Eesti õppekeelega koolide õpilasedTajutav kodanikuvõimekus 0,24 0,26

Toetus konventsionaalsele kodanikumudelile 0,21 0,19

Teadmised –0,17 –0,11

Usaldus institutsioonide suhtes 0,07 0,16

Toetus mittekonventsionaalsele kodanikumudelile 0,07

Tajutav klassikliima avatus 0,06

Koolielus osalemise väärtustamine –0,07

Hoiakud oma maa suhtesPoliitilistel ja sotsiaalsetel teemadel arutamine väljaspool koolisVene õppekeelega koolide õpilasedTajutav kodanikuvõimekus 0,33 0,36

Toetus konventsionaalsele kodanikumudelile 0,20 0,20

Teadmised –0,17 –0,09

Hoiakud oma maa suhtes 0,12

Usaldus institutsioonide suhtesTajutav klassikliima avatusPoliitilistel ja sotsiaalsetel teemadel arutamine väljaspool kooliKoolielus osalemise väärtustamineTajutav klassikliima avatus

78


Teadmistel on mõlema keelegrupi puhul oluline negatiivne mõju, mis on aastatega isegi tugevnenud. Teisiti öeldes, mida madalamad on õpilase ühiskonnaalased teadmised, seda suurema tõenäosusega astub ta tulevikus mõnda poliitilisse organisatsiooni ja kandideerib valimistel. Kui eesti õppekeelega noortele avaldab mõju ka institutsioonide usaldamine, siis vene õppekeelega noorte puhul pole sellel teguril statistiliselt olulist tähtsust.

Teine märkimist vääriv erinevus kahe keelegrupi vahel ilm-neb demokraatliku koolieluga seotud tegurites. Eesti õppe-keelega koolides avaldab klassikliima avatus soodsat mõju tulevasele poliitilisele aktiivsusele, kuid koolielus osalemise väärtus on oma mõju kaotanud. Vene õppekeelega koolides pole kumbki nendest teguritest tähtis. Niisiis paistab, et koolil pole olulist ja positiivset rolli tulevaste poliitaktivistide kujundamisel. Võib spekuleerida ka sel teemal, et tuleva-sed aktivistid näivad pigem enesekesksete indiviididena kui oma maa ja riigi arengu eest seisjatena. Seda väidet toetab isikliku võimekuse tähtsus ning samaaegne patriotismi ja institutsionaalse usalduse tähtsusetus tulevase poliitilise osaluse ennustamisel.

Rohujuuretasandi osaluse vormidEbaseaduslikeks protestiaktsioonideks peetakse grafi tite tegemist, liikluse blokeerimist ja avalike hoonete hõivamist. Kõige suurem mõju sellistes aktsioonides osalemisele on ühiskonnaalastel teadmistel – mida kõrgem teadmiste tase, seda vähem kaldutakse illegaalseid aktsioone ette võtma (vt tabel 6). Tajutav kodanikuvõimekus, mis mõjutas pla-neeritavat poliitilist osalust positiivselt, on oluline tegur ka seadusvastaste aktsioonide ettevõtmisel. Niisiis võib usk oma suutlikkusse midagi korda saata kutsuda esile nii seaduslikke kui ka ebaseaduslikke aktsioone.

Institutsionaalset usaldust seostatakse teaduskirjanduses seaduskuuleka käitumisega. Need, kes ühiskonnainstitut-sioone ei usalda, kalduvad aga ebaseaduslikele protestiakt-sioonidele. Tabel 5 näitab, et see reegel peab paika ka teis-meliste käitumise ennustamisel. Huvitav on aga see, et vene õppekeelega noorte puhul pole institutsioonide usaldamine enam tähtis. Samal ajal on muutunud oluliseks nende hoiak Eesti suhtes: mida negatiivsemalt seda hinnatakse, seda suurem on valmidus ebaseaduslikeks protestiaktsioonideks.

Tervikuna on eestikeelsete noorte ebaseadusliku protestikäi-tumise ennustajad jäänud aastatega samaks, venekeelsetel noortel aga märgatavalt muutunud. See annab tunnistust labiilsematest hoiakutest, mis ühiskondliku situatsiooni muutudes võivad kiiresti ja ettearvamatult teiseneda. Ühtlasi muudavad niisugused jooned venekeelsete noorte protes-tikäitumise raskesti ennustatavaks.

Oma seisukoha väljendamist ühiskondlikes küsimustes mõjutab kõige tugevamalt noorte tajutud kodanikuvõimekus (vt tabel 7). Seisukoha väljaütlemist soodustab ka toetus kodaniku aktiivsetele rollidele. Teadmised on siingi nõrga seletava jõuga. Eesti õppekeelega noortel on ühiskonna-alaste teadmiste mõju muutunud võrreldes 2009. aastaga negatiivseks, mis näitab, et kõrgemate teadmistega noored ei näe vajadust avaldada oma seisukohti ei kirjutades, väidel-des ega seaduslikel miitingutel osaledes. Vene õppekeelega noorte puhul ei mõjuta teadmised nende kavatsusi oma seisukohti avalikult näidata.

Mõnevõrra üllatavalt on venekeelsetel õpilastel saanud olu-liseks teguriks selles osas usaldus institutsioonide vastu, mis polnud oluline eespool käsitletud hääletuskäitumise ja ille-gaalsete protestide puhul. Samuti, vastupidiselt oodatule, ei mõjuta valmidust oma poliitilist arvamust välja öelda praegu enam see, kuidas õpilane suhtub Eestisse. Niisiis paistab, et institutsionaalne usaldus ja suhtumine oma kodumaasse on teismeliste hoiakutes keerulises vastastikuses seoses. Mis on need täpsed mehhanismid, vajab täiendavaid analüüse.

79


Tabel 6. Ebaseaduslikes protestiaktsioonides osalemist ennustavad tegurid (olulisuse järjekorras; näidatud on ainult nende tegurite väärtused, mis mõjutavad osalemist statistiliselt olulisel määral)

2016. aasta 2009. aastaEesti õppekeelega koolide õpilasedTeadmised –0,21 –0,25


Toetus mittekonventsionaalsele kodanikumudelile 0,12 0,05

Usaldus institutsioonide suhtes –0,14 –0,10

Hoiakud oma maa suhtes –0,10

Tajutav klassikliima avatusPoliitilistel ja sotsiaalsetel teemadel arutamine väljaspool kooliKoolielus osalemise väärtustamineToetus konventsionaalsele kodanikumudelileVene õppekeelega koolide õpilasedTeadmised –0,26 –0,14

Tajutav kodanikuvõimekus 0,17

Hoiakud oma maa suhtes –0,14

Toetus mittekonventsionaalsele kodanikumudelile 0,07

Usaldus institutsioonide suhtes –0,13

Koolielus osalemise väärtustamine –0,12

Tajutav klassikliima avatusPoliitilistel ja sotsiaalsetel teemadel arutamine väljaspool kooliToetus konventsionaalsele kodanikumudelile

Üldse võib öelda, et see kodanikuosaluse vorm – avaldada oma seisukohta – on 14-aastaste noorte jaoks kõige ebasel-gem. Sellele kognitiivsele ja emotsionaalsele ebakindlusele viitavad käitumist ennustavate tegurite ulatuslikud muu-tused, võrreldes aastaid 2009 ja 2016. Erinevalt eespool analüüsitud osalusvormidest on siin ühtmoodi ebakindlad nii eesti- kui ka venekeelsed õpilased.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et kõige tähtsam tegur, mis ennustab noorte poliitilist ja rohujuuretasandi aktiivsust täiskasvanuna, on nende usk enesesse ehk tajutud kodani-kuvõimekus. Kõigis analüüsitud neljas osalusvormis oli selle mõju tugev ning statistiliselt oluline. Samas on oluline tähele panna, et usk enda võimekusse soodustab ka illegaalsete aktsioonide ettevõtmist.

80


Tabel 7. Oma seisukoha väljendamist ühiskondlikes asjades ennustavad tegurid (olulisuse järjekorras; näidatud on ainult nende tegurite väärtused, mis mõjutavad seisukoha väljendamist statistiliselt olulisel määral)

2016. aasta 2009. aastaEesti õppekeelega koolide õpilasedTajutav kodanikuvõimekus 0,35 0,23


Toetus konventsionaalsele kodanikumudelile 0,10

Poliitilistel ja sotsiaalsetel teemadel arutamine väljaspool kooli 0,08 0,05

Teadmised –0,07 0,07

Koolielus osalemise väärtustamine 0,06

Tajutav klassikliima avatusHoiakud oma maa suhtes 0,12

Usaldus institutsioonide suhtesVene õppekeelega koolide õpilasedTajutav kodanikuvõimekus 0,37 0,32

Toetus konventsionaalsele kodanikumudelile 0,19

Usaldus institutsioonide suhtes 0,14



Hoiakud oma maa suhtesTajutav klassikliima avatusKoolielus osalemise väärtustamineTeadmised

Teadmiste roll tulevase ühiskondliku ja poliitilise osaluse motivaatorina on märksa nõrgem ning mitmete vormide puhul negatiivne. Teisiti öeldes – mida kõrgemad on tead-mised, seda vähem on praegused teismelised täiskasvanuks saades valmis aktiivselt ühiskondlikus elus osalema. Eran-diks on vaid valmisolek valimistel hääletada – paremate teadmistega õpilased lähevad täiskasvanuna suurema

tõenäosusega valima. Ühtlasi on hääletamiskäitumise tegurid aastatega kõige vähem muutunud.

Nõrga või olematu mõjuga on teisedki analüüsi kaasatud kooliga seotud tegurid nagu klassikliima tajumine avatuna ja koolielus osaluse väärtustamine.

Eesti- ja venekeelsete õpilaste käitumisvalmidust mõjuta-vates tegurites näeme rohkem sarnasusi kui erinevusi. Ühe

81


olulise erinevusena koorub välja see, et aastate võrdluses on venekeelsete õpilaste kodanikuosalust ennustavates tegurites toimunud rohkem muutusi kui eestikeelsete õpi-laste puhul.

Kokkuvõte Käesolev artikkel uuris 14-aastaste koolinoorte kodani-kuosaluse vorme praegu ja tulevikus, keskendudes ühis-konnaalaste teadmiste ja koolikogemuse rolli aktiivsuse esilekutsujana. Meie eriline huvi oli võrrelda eestikeelsete ja venekeelsete koolide õpilaste hoiakuid ja osaluskoge-must, kuna mitmed uuringud (ICCS, MYPLACE, EIM) on leidnud märgatavaid erisusi eestija venekeelsete vastajate väärtushoiakutes ja identiteetides. Järgnevalt toome välja analüüsi põhisõnumid neljas aspektis – teismeliste noorte üldine osalusaktiivsuse tase, vormid ja determinandid, kooli ja kodanikuhariduse roll osaluse kujundamisel ning viimaks – vene õppekeelega noorte kodanikuosaluse eripärad.

Osalusvormide laiast paletist on kõige ulatuslikuma toe-tusega hääletamiskäitumine, täpsemalt praegu koolis õpilasesinduste ja tulevikus seadusandlikke kogude vali-mine. Ühtlasi on see poliitilise osaluse vorm aastatega vähe muutnud. Rohujuuretasandi tegevused on oluliselt vähem populaarsed – nii praegu kui ka tulevikus tegeleb nendega väike osa noori. See MYPLACE-ga24 sarnane tulemus võib viidata noorte põlvkonna sisemisele kirjususele, mille üheks tagajärjeks on kodanikuosaluse muutumine korporatiivseks. Võimalik on ka laiem ühiskondlik seletus, mille kohaselt stabiilsetes hästi toimivates ühiskondades kaob noortel sisemine motivatsioon ise aktiivselt ühiskonda panustada25.

24 MYPLACE (Memory, Youth, Political Legacy And Civic Engagement), WP4: Measuring Participation. Estonia.

25 Amna, E., Zettenberg, P. (2010). A Political Science Perspective on Socialization Research: Young Nordic Citizens in a Comparative Light. Rmt: Sherrod, L., Torney-Purta, J., Flanagan, C. (toim.). Handbook of Research on Civic Engagement in Youth, lk 43–66. New York: Wiley.

Nt uuringu „Meema“ põhjal moodustavad Eesti 15–20 aas-taste seas „passiivsed rahulolevad“ 49%, mida on palju rohkem kui teistes eagruppides26. See ühiskondliku progressi lähenemine võib seletada ka vene õppekeelega noorte suure-mat aktiivsust ja valmidust võtta initsiatiivi – integratsiooni monitooringutest on teada, et venekeelne elanikkond on nii reaalselt kui ka tunnetuslikult ühiskonnas ebakindlamas positsioonis27.

Niisiis on noorte kodanikuosalus mõjutatud laiematest ühiskondlikest protsessidest, mis võib viia järelduseni, et formaalne ja mitteformaalne kodanikuharidus ei saa siin midagi ära teha. Tõepoolest, kooli ja teadmiste roll kodani-kuaktiivsuse determinantidena jäi tervikuna nõrgaks. Meie tulemused kinnitasid varasemate uuringute järeldusi, et paremad teadmised soosivad hääletamist valimistel ega toeta kaasatust ebaseaduslikesse aktsioonidesse. Ohumär-giks võib aga pidada seda, et aastatega on teadmiste roll nõrgenenud või muutunud koguni negatiivseks, mis tähen-dab et Eesti kõrge koht rahvusvahelistes haridustulemuste uuringutes nagu PISA ja ICCS ei transformeeru automaatselt tugevamaks demokraatiaks.

Lisaks teadmiste tasemele ei mõjuta noorte tulevast koda-nikuosalust ka koolidemokraatia tegurid ning siingi näeme kooli positiivse mõju hääbumist aastate jooksul. Näiteks avatud klassikliima, mis ICCS 2009 järgi oli kindel demo-kraatlike hoiakute ja osaluse ennustaja28, on nüüdseks Eesti õpilaste seas oma mõju minetanud. Seega ei kinnita Eesti tulemused neid Lääne-Euroopas tehtud analüüse, mille järgi positiivne demokraatiakogemus koolis mõjub ka positiivse tõukejõuna hilisema käitumise vormimisel.

Võimalik, et need tulemused viitavad vajadusele nüüdisajas-tada kodanikuosaluse võimaluste tutvustamist ühiskonna-õpetuse ainekavas. Näiteks ei pea suur osa 14-aastastest

26 Kalmus et al., Põlvkondade eristumine.27 Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring 2017. http://www.kul.

ee/et/EIM2017.28 Schulz et al., Civic knowledge, attitudes, and engagement.

82


tõenäoliseks astuda tulevikus samme oma seisukoha väljen-damiseks sotsiaalsetes või poliitilistes küsimustes. Sedalaadi käitumist ennustavad tegurid on aastatega palju muutunud, kuid teadmiste mõju valmidusele oma seisukohta väljendada on jäänud olematuks. Seega ei tööta meil üks demokraat-liku valitsemisviisi alustalasid – informeeritud seisukoha sõnastamine ja kommunikeerimine.

Kuna teadmiste mõju kodanikuosalusele on nõrk või puudub sootuks, siis polegi ootamatu, et eesti ja vene õppekeelega noorte käitumises domineerivad sarnasused. Mõlema keele-grupi käitumist seletavad kõige enam sarnased põhitegurid nagu tajutav kodanikuvõimekus ja toetus konventsionaalse kodanikumudeli väärtustele.

Teisalt ilmnes eestija venekeelsete õpilaste käitumist ennustavates tegurites ka kaks olulist erinevust. Esiteks on eesti õppekeelega noorte käitumise mõjutegurid mõlemal uuringuaastal samad, kuid vene õppekeelega noortel on need muutunud. See viitab asjaolule, et venekeelsed noored alles otsivad oma kodanikurolli Eesti ühiskonnas.

Teiseks erineb kahes keelegrupis institutsionaalse usalduse ja patriootlike hoiakute roll käitumise ennustamisel. Ees-tikeelsetel õpilastel on mõlemad tähtsad, venekeelsetel õpilastel kaotavad aga institutsioonid oma tähtsust, samas kui hoiak Eesti suhtes muutub mõjukamaks. See viitab, et peavad paika varasemate uuringute väited institutsioo-niväliste tegurite ja osalusvormide kasvavast tähtsusest noorte jaoks. Eriti selgelt väljendub see vene õppekeelega noorte puhul, kelle jaoks võib väärtuspõhise riigiidentiteedi tugevnemine kujuneda oluliseks aktiivse kodanikuosaluse taganttõukajaks.

Kasutatud allikadAmna, E. ja Zettenberg, P. (2010). A Political Science Pers-pective on Socialization Research: Young Nordic Citizens in a Comparative Light. Rmt: Sherrod, L., Torney-Purta, J., Flanagan, C. (toim.). Handbook of Research on Civic Engage-ment in Youth, lk 43–66. New York: Wiley.

Bang, H. ja Sørensen, E. (1999). The Everyday Maker: A New Challenge to Democratic Governance. Administrative Theory & Praxis, 21(3), lk 325–341.

Bevir, M. (2010). Democratic Governance. Woodstock: Prince-ton University Press.

Dalton, R. J. (toim.). (2011). Engaging Youth in Politics: Debating Democracy’s Future. New York: IDEBATE Press.

Dalton, R. J., Cain, B. E. ja Scarrow, S. E. (2003). Democratic Publics and Democratic Institutions. Rmt: Cain, B. E., Dalton, R. J., Scarrow, S. E. (toim.). Democracy Transformed: Expan-ding Political Opportunities in Advanced Industrial Democracies. Oxford: Oxford University Press.

Eesti Statistikaamet (2017). Rahvastik kodakond-suse ja vanuserühma järgi http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=RV069# (vaadatud 12.02.2018).

Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring 2017. http://www.kul.ee/et/EIM2017.

Franklin, M., N. (2002). The Dynamics of Electoral Par-ticipation. Rmt: LeDuc, L., Niemi, R. G., Norris, P. (toim.). Comparing Democracies 2, lk 148-168. London: Sage 2002.

Gauthier, M. (2003). The inadequacy of concepts: the rise of youth internes in civic participation in Quebec. Journal of Youth Studies, 6(3), lk 265–76.

Janmaat, J. G, Mostafa, T., Hoskins, B. (2014). Widening the participation gap: The effect of educational track on reported voting in England. Journal of Adolescence, 37(4), lk 473–482.

83


Kalmus, V., Masso, A. ja Lauristin, M. (2017). Põlvkondade eristumine muutuvas ühiskonnas. Rmt: Vihalemm, P., Lau-ristin, M., Kalmus, V., Vihalemm, T. (toim.). Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu “Mina. Maailm. Meedia” 2002–2014 tulemused, lk 620–664. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kavadias, D., Hemmerechts, K., Spruyt, B. (2017). Segrega-tion and Socialization: Academic Segregation and Citizenship Attitudes of Adolescents in Comparative Perspective? Journal of Social Science Education, 16(2), lk 30-41.

Keating, A., Janmaat, J. G. (2015). Education through citizenship at school: do school activities have a lasting impact on youth political engagement? Parliamentary Affairs, 69(2), lk 409–429.

Kiisel, M., Leppik, M., Seppel, K. (2015). Engaged and critical? The young generation’s political participation in EU count-ries. Studies of Transition States and Societies,7(3), lk 51–65.

MYPLACE (Memory, Youth, Political Legacy And Civic Engagement),WP4: Measuring Participation. Estonia.

Norris, P. (2002). Democratic Phoenix: Reinventing Political Activism. New York: Cambridge University Press.

O’Toole, T. (2003). Engaging with Young People’s Concep-tions of the Political. Children’s Geographies, 1(1), lk 71–90.

Põhikooli riiklik õppekava 2011, lisa 5 „Sotsiaalained“. Vaba-riigi Valitsuse määrus. Riigi Teataja, 14.01.2011. https://www.riigiteataja.ee/akt/129082014020?leiaKehtiv.

Quinterlier, E. (2010). The effect of schools on political par-ticipation: a multilevel logistic analysis. Research Papers in Education, 25(2), lk 137–154.

Schulz, W., Ainley, J., Fraillon, J., Kerr, D. ja Losito, B. (2010). Civic knowledge, attitudes, and engagement among lower-secon-dary school students in 38 countries. IEA International Civic and Citizenship Education Study 2009. International Report. Amsterdam: International Association for the Evaluation of Educational Achievement (IEA).

Schulz, W., Ainley, J., Fraillon, J., Losito, B., Agrusti, G. ja Friedman, T. (2017). Becoming Citizens in a Changing World. IEA International Civic and Citizenship Education Study 2016. International Report. Amsterdam: International Association for the Evaluation of Educational Achievement (IEA).

Schulz, W., Fraillon, J., Ainley, J., Losito, B. ja Kerr, D. (2008). International Civic and Citizenship Study. Assessment Fra-mework. Amsterdam: IEA.

Zimenkova, T. (2013). Active Citizenship as Harmonious Co-existence? About the Political in Participatory Education. Rmt: Hedke, R., Zimenkova, T. (toim.). Education for Civic and Political Particpation, lk 36–53. New York: Roultedge.

Toots, A., Idnurm, T. (2016). Political activism of low-achie-ving and high-achieving students in eight European count-ries: Studying horizontal and vertical inequalities. Curriculum and Teaching, 31(1), lk 7–26.

Toots, A. (2013). Motivated by education or encouraged by opportunities? A comparative perspective on knowledge and participation nexus. Rmt: Hedtke, R., Zimenkova, T. (toim.). Education for Civic and Political Participation, lk 99–116. A Critical Approach. Routledge.

Toots, A. (toim) (2017). Noorte kodanikukultuur muutuvas maailmas. Eesti tulemused IEA Rahvusvahelises kodaniku-hariduse uuringus (ICCS 2016). Tallinn, Tartu: TLÜ, HTM.

Toots, A., Idnurm, T., Saarts, T. (2014). Aktiivse valimisea langetamise mõjude analüüs: eelhindamine. Tallinn: TLÜ Rii-giteaduste Instituut.

Van de Werforst, H. G. (2009). Education, Inequality, and Active Citizenship Tensions in a Differentiated Schooling System. Ams-terdam: Amsterdam Institute for Advanced Labour Studies, University of Amsterdam, 09/73.

Wattenberg, M. (2012). Is Voting for Young People? New York: Pearson Press.

84


LISA 1Statistiline lisa

Täiskasvanuna… Astun erakondaTöötan vabatahtlikuna

kodukoha inimeste abistamiseks

Annan isikliku panusekeskkonna säästmisse

On osalenud… Veneõppekeel

Eestiõppekeel

Veneõppekeel

Eestiõppekeel

Veneõppekeel

Eestiõppekeel

Partei või ühendusega seotud noorte-organisatsioonis

0,14 0,10 0,08 0,06 0,01 0,01

Keskkonnakaitse liikumises 0,10 0,07 0,14 0,12 0,18 0,13

Inimõigustega tegelevas or-ganisatsioonis

0,16 0,09 0,05 0,08 0,02 0,03

Vabatahtlike grupis, et teha kasulikku kodukohas

0,11 0,08 0,16 0,31 0,18 0,20

Sotsiaalseks vajaduseks raha koguvas organisatsioonis

0,15 0,05 0,11 0,15 0,11 0,11

Kampaaniat korraldavas noortegrupis

0,18 0,03 0,16 0,13 0,13 0,08

Loomade õiguste eest seisvas grupis

0,15 0,03 0,17 0,17 0,20 0,14

Kodukoha noorterühmas 0,09 0,04 0,10 0,10 0,11 0,07

85


Artiklit lugedes oli põnev tõdeda, et noortevaldkonna töögruppides ja koosolekutel tekkinud aruteludel spe-

kuleeritud arvamusi kinnitavad aina enam tõenduspõhised faktid. Artiklist nähtub, et formaalhariduse keskkonna mõju tulevasele kodanikuaktiivsusele ja osalusele on väike. See tähendab, et noortevaldkonna võtmeisikud peaksid tõsiselt mõtlema, kuidas tänapäeva noort efektiivsemalt kaasata, tekitades usaldust, luues noorele suuremat kontakti kodu-kohaga ja lõimides mitteformaalset haridust aina enam formaalhariduse keskkonda.

Minu jaoks üks olulisemaid teadmisi, mis antud artiklist koo-rus, oli noorte isikliku võimekuse tähtsus aktivistiks olemise juures. Siinkohal tõstatub küsimus, kas meie koolikeskkond (eeskätt tooksin välja põhikooli 7.–9. klasside tasandi) on praegu teinud samme, et õpilasele vastu tulla ja olla aina enam õpilasekeskne, pakkudes talle üha rohkem võimalust ennast tuleviku tarbeks positsioneerida. Või me toodame raa-mistatud õpilasi, kes alles põhikooli lõppedes ja tulevaseks eluks võibolla ühe tähtsaima otsuse ette sattudes avastavad, et saavad esmakordselt midagi otsustada.

Muidugi on lihtne kellegi suunas näpuga näidata ja öelda, et tuleb teha paremini. Siinkohal soovin toonitada kahepoolse usalduse olulisust. Olukorras, mil haldusreformijärgse koha-like omavalitsuste struktuuri juures on ääremaastumine endiselt aktuaalne, on usaldus tähtis nii koolikeskkonnas kui ka rohujuuretasandi osalusvormides.

Artiklis on välja toodud ühe mõjurina aktiivsemale kodaniku-osalusele täiskasvanuna noore eelnev positiivne osalusko-gemus. Selleks, et noor tunneks ja kogeks, et tema otsustel on kaalu, on vaja otsustajate valmisolekut teda usaldada. Oma töös puutun iga päev kokku nii kooli kui ka valla- ja linnavalitsuste esindajatega. Iga kohtumise teemaks on eeskätt noorte osaluse arendamine. Mul on kurb tõdeda, et see pilt, mis joonistub välja otsustajatega suhtlemisel,

ei ole nii kaunis, kui võiks loota. Suhtumine noortesse on endiselt mõnevõrra stagneerunud. Sellises olukorras ei saa imestada, et artiklid toovad välja noorte leiget aktiivsust erinevate tasandite otsustusprotsessides.

Artiklist selgus, et organisatsioonilisest kuuluvusest popu-laarsemad on spontaansed ettevõtmised ning arvamuse avaldamiseks eelistatakse järjest enam panustamist veebi-foorumites või muid e-osaluse meetodeid. Kuna Eesti Noor-teühenduste Liidu üks strateegiline eesmärk on hoolitseda Eesti osalusvormide maastiku uuenemise eest, siis saame seda aluseks võtta ka edasiste tegevuste planeerimisel. Millised on uued meetodid noori kaasata ja osalust aren-dada? Kuidas saaksid noorteorganisatsioonid teha koos-tööd haridusasutustega, et kodanikuosalust positiivselt võimendada? Need ja veel mitmed küsimused on aluseks praegustele ja tulevastele tegevustele, mis ideaalis koos valdkonna partneritega panevad aluse uutele ja ajakohastele viisidele osalust edendada.

Lõpetuseks tooksin välja mõned soovitused põhikooli- ja gümnaasiumihariduse arendamiseks, lähtuvalt enda isik-likest ja tööalastest kogemustest. Selleks, et meil oleksid aktiivsed kodanikud, on vaja pöörata õppekavade ajako-hastamisel tähelepanu sotsiaalsete oskuste arendamisele, sealhulgas suurendades praktilise õppe osakaalu nii üld- kui ka kõrghariduses. Miks mitte luua praktikavõimalus ka põhikoolis, et noortel oleks võimalus kogeda erinevate valdkondade tegemisi varem, vähendades nõnda olukorda, et põhikooli lõpus minnakse gümnaasiumisse edasi õppima lihtsalt sellepärast, et ei olda kindlad edasistes valikutes. Ei saa jätta ka mainimata, et kuni mitteformaalne haridus pole elementaarne osa enesearengust ning seda formaalharidus-süsteemis piisavalt ei tunnustata, ei saa me rääkida noorte ühiskondliku aktiivsuse hüppelisest arengust.

Roger Tibar, Eesti Noorteühenduste Liidu juhatuse esimees

86


Uurimuse tulemuste lugemine vastastas mind mitmete eelarvamuste ja müütidega. Uskusin, et eestija vene-

keelsed noored on väga erinevad, ent artiklist selgus, et mõlema grupi kodanikuosalust mõjutavad siiski samad põhitegurid. Üks selline noorte osalust mõjutav tegur on tajutav kodanikuvõimekus. Selle tugevdamiseks tuleks kas-vatada nende eneseusku, tagades neile tegeliku kaasamise, vahetu mõju otsustele ning nähtavad tulemused pärast iga osaluskorda. Seda ka igapäevases noorsootöös – koos tuleks luua kokkulepped, määratleda nn mänguplats ehk näidata kätte piirid, mille raames on võimalik läbi rääkida ja ühiselt otsuseid teha.

Teine mõlema keelegrupi noorte kodanikuosalust mõjutav põhitegur – toetus konventsionaalse kodanikumudeli väär-tustele – rääkis minu arvates vastu üha suurenevale survele innovatsiooni ning uudsete lahenduste järele. Uuringu tule-mused annavad kindlust, et noored hindavad kindlakskujune-nud, traditsioonilisi väärtusi, isegi kui need väljenduvad uues vormis. Seega peaks noorsootöötajad aitama luua seoseid ning osundada uute ideede taga olevatele sissejuurdunud väärtustele.

Imestasin, et venekeelses koolis on organisatsioonide juures kaasalööjate arv kaks korda suurem (6%), kui see on eesti-keelsete koolide seas (3%). Valimi moodustasid ju kaheksan-date klasside õpilased, kelle seas just maapiirkonna koolides on kõige suurem noorteorganisatsioonides osalejate osakaal. Pikaajaliselt noorteorganisatsioonis tegutsenuna näen, et ühendused seisavad suure väljakutse ees programmilisele tegevusele. On ju noorteorganisatsioonide senine mõjumudel ja toetusskeemid seotud noorte pikaajalise osalemisega.

Uuringu tulemustest ilmneb selge vajadus hakata ümber kujundama noorteühingute tegevusprogramme lühiajalis-teks võimalikult suure mõjuga tegevusteks. Vastavaks tuleks kujundada ka uued toetusmudelid ning jälgida, kuivõrd prae-gused noorteühingud lähenevad noorsootööühingutele.

Vaadeldes artiklis kirjeldatud poliitilise ning rohujuureta-sandi kodanikuosaluse vorme laiemalt noorsootöös osa-lusena käsitletava kontekstis, innustavad uuringutulemu-sed üha rohkem teadlikult korraldama mitteformaalset kodanikuharidust. Uuringust selgus, et väljaspool kooli on aktiivsemad ka koolis tegusamad noored, mis tõstatab küsi-muse, kas agarus on kaasasündinud või keskkonna kujun-datud. Ehk kas õpilasesindusse (mille liikmed on osalenud väljaspool kooli üle kahe korra enam teistest õpilastest) satuvadki ühiskonda aktiivsemalt suhtuvad noored või on õpilasesinduses osalemine kujundanud neid keskmisest enam aktiivsemateks osalejateks. Eeldades, et mõlemal on võrdne osatähtsus, võib kodanikuaktiivsuse kujunemisel saada määravaks noorsootöötaja oskus võimalikult palju kaasata ka loomuomaselt mitte eriti atsakaid noori. See on väljakutse noorsootöö meetoditele, mida noorsootöötaja-tena saame pidevalt arendada.

Artikkel ja uuringutulemused innustavad olema uuriv noor-sootöötaja, et mõista, millised tegutsemisviisid toetavad aktiivselt kodanikuosaleva eestija venekeelse noore kuju-nemist. Samuti julgustab artikkel lähenema noorte ühiste-gevusele teaduspõhiselt, olgu siis Integratsiooni Sihtasu-tuse, SA Archimedese Noorteagentuuri või teiste asutuste toetusprogrammides.

Lianne Teder, TLÜ noorsootöö- ja mitteformaalõppe õpetaja

87



89


O RGANISATSIOONIDES OSALEJAD,

MULTIAKTIVISTID JA TEISED. MILLIST TÜÜPI

KODANIKUD ON EESTI NOORED?

90


91

Organisatsioonides osalejad, multiaktivistid ja teised. Millist tüüpi kodanikud on Eesti noored?

ORGANISATSIOONIDES OSALEJAD, MULTIAKTIVISTID JA TEISED. MILLIST

TÜÜPI KODANIKUD ON EESTI NOORED?

Raili NuginMai Beilmann

Airi-Alina AllasteVeronika Kalmus

SissejuhatusKuigi noorte osalus poliitilise suunitlusega organisatsioo-nides on vähenenud, ei tähenda see tingimata, et Eesti noored ei huvituks ühiskonnas toimuvast. Tänapäeval on osalusvormid mitmekesistunud ning ülalt-alla organisat-sioonides ja hääletamisel osalemise kõrval on muutunud tähtsamaks tegutsemine rohujuuretasandil. Noored võivad kalduda enam ühe või teise osalusviisi poole, neid kombi-neerida või ühiskondlikust tegevusest sootuks kõrvale jääda.

Selles peatükis pakume välja võimalusi noorte ühiskondliku aktiivsuse tüpologiseerimiseks. Osalustüüpide esiletoo-mine aitab paremini mõista tänapäevast mitmekesistunud kodanikuosalust või siis mitteosalemist, näidates nii seda, kuidas osalusviisid võivad olla põimunud, kui ka selgitades passiivsemat käitumist.

Väljapakutud osalustüübid on moodustatud, tuginedes pea-miselt kahele uurimusele: 2016. a tehtud veebiküsitlusele (CATCH-EyoU projekti raames) ning 2012–2013 korraldatud küsitlusele ja kvalitatiivsetele süvaintervjuudele (MYPLACE projekti raames). Tutvustame kahte aktiivsuse tüpoloogiat, mis lähtuvad kodanikuosalusega seonduvate tegevuste har-rastussagedusest. Peatüki eesmärk on eelkõige kirjeldada võimalikke noorte osalustüüpe, ühelt poolt näidates nende seoseid poliitiliste hoiakute, sotsiaalse kapitali ja sotsiaalde-mograafi lise taustaga, teisalt kirjeldades kodanikuosaluse kujunemislugu nii isikutasandil kui ka sotsiaalse keskkonna mõjul. Peatükk toob esile Eesti noorte osalustüpoloogiad, esitades neid varasemate uurimustega võrreldes mõnevõrra laiemas kontekstis.

Peatüki alguses juhime tähelepanu osalustüpoloogiate mitmekesisusele, esitades mõningatesse neist põgusa sis-sevaate. Seejärel tutvustame kahe rahvusvahelise uuringu metoodikat ja valimit, misjärel avame mõlema uuringu

92


tüpoloogiad ning selgitame osalustüüpide tagamaid. Anname ka teise tüpoloogia esindajatele veidi isikupära-semad näod, tutvustades nende valikute argumentatsiooni kvalitatiivsete uurimuste põhjal.

Noorte osalustüübid: alati aktiivsetest noorest valvekodanikeniNii nagu teisteski vanusegruppides, esineb ka noorte seas erisuguseid osalusmustreid. Seetõttu saab nende kodani-kuaktiivsust iseloomustada mitte üksnes osaluste klassi-fi tseerimise kaudu, vaid ka iseloomustades osalustüüpe – aktiivseid ja passiivseid kodanikke. Selliste tüpoloogiate loomisel on mõistagi oluline, milliseid tegevusi kodaniku-osaluseks peetakse, ning arvesse tuleb võtta osaluse mõtes-tamises toimunud muudatusi.

Piirid isikliku ja avaliku ning poliitilise ja mittepoliitilise vahel on praegu hägustumas. „Poliitilisena“ saab tõlgendada eri-nevaid elustiilivalikuid tarbimisest mässamiseni. Igapäeva-elu ja aktivismi piiri peal olevat kodanikuosalust on Maria Bakardjieva nimetanud subaktivismiks – see hõlmab elulisi otsuseid ja tegevusi, mida siiski saab nimetada poliitiliseks1. Igapäevaelu poliitilistest otsustest järgmiseks sammuks võiks olla tegevuse toomine kollektiivsele või kogukondli-kule tasandile – „alapoliitika tegijad“ (subpoliticians)2 oleksid need, kes võtavad enesele vastutuse riskide eest. Uuemate suundade selgitamisel räägitakse ka loomingulisest osalu-sest (creative participation)3 ja loomingulisest aktivismist4,

1 Bakardjieva, M. (2009). Subactivism: Lifeworld and Politics in the Age of the Internet. The Information Society, 25, lk 91–104.

2 Holzer, B. ja Sorensen, M. (2003). Rethinking Subpolitics. Beyond the `Iron Cage’ of Modern Politics? Theory, culture and society, 20(2), lk 79–102

3 Micheletti, M. ja McFarland, A. (2010). Creative Participation: Respon-sibility-Taking in the Political World. Palgrave. New York: Routledge, Tailor & Francis

4 Harrebye, S. (2015). The ambivalence of creative activism as a reor-ganization of critique. Culture and Organization, 21, lk 126–146.

mis viitavad traditsioonilisest eristuvale koondumisele ühise eesmärgi nimel (nt fl ashmob).

Teisalt on eri autorid välja pakkunud mitu noorte osalus-tüpoloogiat. Briti sotsioloog ja kommunikatsiooniuurija Shakuntala Banaji eristab kuut tüüpi noori:

(1) peaaegu täielikult kodanikuõigusteta ühiskondlikult mitteaktiivsed, kes jäävad kõrvale tõsiste osalust takis-tavate tegurite tõttu nagu raske haigus, äärmine vaesus, elukoht perifeerias või muud sotsiaalsed piirangud;

(2) üldiselt ükskõiksed/passiivsed/tegevusetud, kes jää-vad kõrvale, kuid kelle puhul esineb kohati minimaalsel tasemel osalust, nagu valimistel oma hääle andmine või mõne grupiga liitumine;

(3) üldiselt aktiivsed konformsel moel, järgivad norme, mis on kinnistunud koolis, kodus, kogukonnas ja peavoolu-meedias. Mõnes küsimuses võivad nad olla täiesti pas-siivsed, kuid samas kriitilised mõnes teises küsimuses, mis neid eriti puudutab;

(4) üldiselt aktiivsed antidemokraatlikul ja autoritaarsel moel, seavad küsimärgi alla kehtivad reeglid ja demo-kraatlikud väärtused. Nende tüüpilised tegevused hõl-mavad eeskätt vihakõnet vähemuste vastu ning selle levitamist alternatiivses meedias. Sellisel viisil aktiiv-sed noored rõhuvad enamasti grupiidentiteedile, mis on seotud nt religiooni, rassi või rahvusega – ning ennast näevad nad seejuures „õigete“ eestkõnelejatena;

(5) üldiselt aktiivsed demokraatiat toetaval, autoritaarsuse vastasel ja mittemugandunud moel, seavad küsimärgi alla kehtivaid rolle ja reegleid perekonnas, koolis, polii-tikas ja/või peavoolumeedias. See kategooria hõlmab ka kaalutletud mitteosalust, loomingulist ja mängulist osalust, illegaalseid tegevusi ja kodanikuallumatust ning on sageli seotud subkultuurilise identiteediga;

(6) alati aktiivsed demokraatiat toetaval, autoritaarsuse vastasel ja mittemugandunud moel, tahavad muuta

93


sotsiaalseid suhteid, ühiskonda ja institutsioone fun-damentaalselt, et need toimiksid suurema sotsiaalse võrdsuse põhimõtteid järgides. Üldjuhul rõhuvad nad rohkem inimsusele ja rahvusvahelistele normidele kui riiklikele seadustele. See kategooria võib hõlmata tege-vusi, mis on nii seaduslikud kui ka ebaseaduslikud, nii vägivaldsed kui ka vägivallatud.5

Ülaltoodud tüpoloogia puhul pole konformistlik ja nonkon-formistlik osalustegevus jäigalt seotud kindla osalustüübiga. Noored, kes on üldiselt aktiivsed konformistlikul moel, või-vad mõnes olukorras olla kriitilised. Samas peavad noored, kes on aktiivsed demokraatiat toetaval moel, tihtipeale osalema tegevustes, mis paistavad äärmiselt tavapärased ja isegi igavad (nt koosolekutel osalemine ja nende protokol-limine, organisatsioonibüroos telefonivalves istumine, pro-jektitaotluste ja fi nantsaruannete kirjutamine jms). Samuti ei pruugi noorte kodanikuosalus alati olla demokraatia poolt ja autoritaarsuse vastu. Tüpoloogia on ühtlasi meeldetuletus, et kodanikuosalus ei hõlma mitte üksnes demokraatlikku korda edendavat, vaid ka seda lõhkuvat aktiivsust, mida suur osa ühiskonnast just avasüli ei oota.

Banaji eristab noorte seas mitut tüüpi apaatsust poliitikas ja ühiskonnas toimuva suhtes: lisaks püsivalt passiivsetele esineb üldjuhul passiivseid, kes võivad siiski aeg-ajalt vähe-sel määral osaleda. Viimane mõte haakub Ekmani ja Amnå6 ideega passiivsest ja aktiivsest mitteosalusest. Passiivne mitteosalus iseloomustab neid, keda poliitika ei huvita, kes ei tunne vajadust ühiskonnas toimuva osas kaasa rääkida, kes ei jälgi poliitilisi ja ühiskondlikke päevakajalisi sündmusi ja kellel peaaegu puuduvad vähegi kindlamad seisukohad poliitilistes küsimustes. Aktiivne mitteosalus seevastu on iseloomulik inimestele, kellele poliitika tundub vastik, kelle

5 Banaji, S. (2016). A critical approach to the study of young people and active citizenship in the European Union. Deliverable 2.1: Towards an integrated theory of Youth Active Citizenship in the European Union. CATCH-EyoU Project, lk 4–26.

6 Ekman, J. ja Amnå, E. (2012). Political participation and civic enga-gement: towards a new typology. Human Affairs, 22, lk 283–300.

arvates on kõik poliitikud kahtlased (et mitte kasutada kan-gemaid väljendeid) ning kes aktiivselt väldivad poliitilisi diskussioone ja hääletamist. Seega on passiivne mitteosalus põhimõtteliselt apoliitiline orientatsioon, samas kui aktiivne mitteosalus võrdub antipoliitilise hoiakuga.

Amnå ja Ekman7 on esile toonud ka passiivse ja aktiivse osa-luskäitumise piiri peal oleva osalustüübi. Rootsi noorte seas korraldatud uuringus eristus selgesti n-ö „valvekodaniku“ (standby citizen) tüüp. „Valvekodanik“ tundub olevat poliiti-liselt passiivne, kuid hoiab end kursis poliitikas toimuvaga ning on valmis ja võimeline poliitiliseks tegevuseks, kui tõs-tatub vajadus või päevakorda tõuseb talle eriti tähtis teema8.

Amnå ja Ekmani „valvekodaniku“ mõiste on sisuliselt lähedane Shudsoni9 „jälgiva kodaniku“ (monitorial citizen) mõistega, mis viitab samuti kodanikule, kes küll formaalselt poliitikas ei osale, kuid hoiab end kursis ühiskonnas ja polii-tikas toimuvaga. Niisiis pole ka passiivsed inimesed ühtne mass – esmapilgul lihtsalt passiivsete noorte seas leidub erisuguseid kodanikutüüpe, kellel on erinev potentsiaal ühiskondlikuks ja poliitiliseks aktiivsuseks.

Andmed ja analüüsimeetodid Peatükis on kasutatud andmeid peamiselt kahest rah-vusvahelisest uuringuprojektist, milles autorid on osalenud: CATCH-EyoU (2015–2018) ja MYPLACE (2011–2015). Mõlema uuringu raames on teostatud kvan-titatiivselt analüüsitav küsitlus. Viimasele uuringule lisan-duvad ka kvalitatiivsed süvaintervjuud, mille tulemusi on 7 Amnå, E. ja Ekman, J. (2013). Standby citizens: diverse faces of poli-

tical passivity. European Political Science Review, 6(2), lk 261–281.8 Amnå, E. ja Ekman, J. Standby citizens; Amnå, E. (2010). Active, pas-

sive, or standby citizens? Latent and manifest political participation. Rmt: Amnå, E. (toim.). New Forms of Citizen Participation: Normative Implications, lk 191–203. Baden-Baden: Nomos.

9 Schudson, M. (1996). What if civic life didn’t die? American Prospect, 25, lk 17–20; Schudson, M. (1998). The Good Citizen: A History of Ame-rican Public Life. New York: Free Press.

94


Joonis 1. Noorte ühiskondlikud ja poliitilised osalustegevused viimase 12 kuu jooksul CATCH-EyoU andmetel, %

94

93

92

92

89

90

88

80

80 78 67 68

57

55

52

51

38

46

2 2

2

3

5

3

4

10

9

10

14

11

21

23

21

20

30

21

3

4 4 4 5

5 5 8

7

8

11

13

16

17

15

18

23

19

1

1

1

1

1

1

2

3

2

2

5 5 44

7 6

7 10

1

1

1

1

2

1

3

4

1

2

4

5

2

5

0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100%

Osalenud vägivaldseks muutunud poliitilisel üritusel

Osalenud hoonete või avaliku ruumi hõivamises

Annetanud poliitilise rühmituse või organisatsioonitoetuseks raha

Kleepinud seintele poliitilise sõnumigaplakateid, maalinud grafitit vmt

Osalenud demonstratsioonil või võtnud osa streigist

Töötanud poliitilise partei või kandidaadi heaks

Loonud internetis poliitilist sisu(nt video, veebileht, blogipostitus)

Kandnud poliitilise sõnumiga rinnamärki, linti või särki

Võtnud ühendust poliitiku või ametiisikuga (nt e-kirja teel)

Osalenud internetipõhises protestis või boikotis

Ühinenud sotsiaalvõrgustikus ühiskondlike või poliitilisteteemadega tegeleva grupiga

Boikoteerinud toodet või teenust, ostnud teatud tooteidpoliitilistel kaalutlustel

Andnud toetusallkirja (nt petitsioonile)

Osalenud sotsiaalsel või poliitilisel eesmärgil korraldatudkontserdil või heategevusüritusel

Arutlenud internetis sotsiaalsetel ja poliitilistel teemadel

Tegutsenud vabatahtlikuna või töötanud kellegi heaks

Annetanud heategevuseks raha

Jaganud sotsiaalvõrgustikus ühiskondliku või poliitilise sisuga uudiseid, muusikat või videoid

Ei Harva Mõnikord Sageli Väga sageli

95


kontekstualiseeritud artiklis tutvustatud osalustüüpide taus-tal. Ehkki kumbki uuring ei taotlenud esinduslikku läbilõiget kõigist Eesti noortest, täiendavad nad teineteist sedavõrd, et tulemused annavad küllaltki ülevaatliku sissevaate prae-guste noorte kodanikuaktiivsusesse. Järgnevalt mõlemast uuringust lähemalt.

Rahvusvahelise Horisont 2020 projekti CATCH-EyoU (Kodanikuaktiivsuse kujundamine koos Euroopa noortega: poliitikad, praktikad, väljakutsed ja lahendused) raames 2016. aasta lõpus korraldatud veebiküsitlusele vastanud 15–30-aastaste Eesti noorte andmeid (1074 vastajat) koguti kahelt vanuserühmalt (15–18- ja 19–30-aastased) ning vastata sai nii eesti kui ka vene keeles. Kodanikuosalust puudutavatele küsimustele vastas 1002 noort, kellest 237 valis täitmiseks venekeelse ankeedi.

Osalejate värbamiseks kontakteeruti õppeasutuste ja noor-teorganisatsioonidega, kus koguti pärast uuringu tutvusta-mist nõustujate meiliaadressid, kuhu saadeti küsimustiku link; lisaks levitati linki listide ja Facebooki gruppide kaudu. Osalejaid värvati paljudes linnades (Tallinn, Tartu, Narva, Põltsamaa, Valga, Otepää, Tõrva, Räpina ja Ahtme, sh vii-mane on Kohtla-Järve linnaosa) asuvatest õppeasutustest ja ka mitmetest väeosadest (ajateenijaid)10.

CATCH-EyoU põhjal tehtud analüüsis on vaatluse all 18 kodanikuosalust näitavat tegevust (edaspidi: osalustegevu-sed), alates kõige tavapärasematest (toetusallkirja andmine, heategevuseks annetamine, vabatahtlik töö) kuni digiajas-tule iseloomulikeni (nt veebipõhises protestis osalemine). Joonis 1 näitab, et enamikku tegevustest on harrastanud vähem kui pool noortest; levinumad on ühiskondliku või poliitilise veebisisu jagamine ning heategevuseks raha annetamine.

10 Ajateenijate poole pöörduti eesmärgiga mitte jääda ainult õppivate noorte keskseks ja kaasata uuringusse noori ka väljastpoolt üld-, kutse- ja kõrgharidussüsteemi.

Noorte tüpoloogia loomiseks katsetasid uurijad mitut rüh-mitamise meetodit, valides neist andmetega kõige pare-mini sobiva. Selgema ja usaldusväärsema jaotuse saami-seks kodeeriti ühiskondliku või poliitilise osalustegevuse näitajad kõigepealt ümber selliselt, et üksteisest eristusid need noored, kes polnud osalustegevust kordagi harrasta-nud, ja need, kes olid seda teinud (olenemata sellest, kui tihti). Nägemaks, missugused osalustegevused omavahel seostuvad ja ühiste nimetajate alla koonduvad, rakendati osalustegevuste näitajatele faktoranalüüsi11. Saadud faktorid ehk osalustegevuste „kimbud“ lülitati klasteranalüüsi12, mille tulemusel jagunesid Eesti noored nelja rühma. Saa-dud klastrite (osalustüüpide) iseloomustamiseks kasutati sagedusjaotusi ja keskmisi.

Euroopa Komisjoni 7. raamprogrammi raames toimunud uuringu MYPLACE (Mälu, noored, poliitiline pärand ja koda-nikuosalus) käigus tehti küsitlus 16–26-aastaste noorte seas 2012. aasta lõpus ja 2013. aasta alguses. Uuringu käigus küsitleti noori kahes maakonnas: Tartumaal (põhiliselt Tar-tus) 634 isikut ja Ida-Virumaal (põhiliselt Narvas) 617 isikut. Need maakonnad valiti lähtuvalt eeldusest, et mõlemas on etnolingvistiline koosseis valdavalt ühesugune (st üks on

11 Faktoranalüüs on statistiline meetod, mis võimaldab suure hulga tunnuste omavahelise seose esiletoomist neid mõjutavate varja-tud (latentsete) tunnuste varal. Analüüsi tulemusena koondatakse tunnused edasiseks analüüsiks kompaktsematesse kimpudesse ehk leitakse esialgsest palju väiksem komplekt tunnuseid, mistõttu võib seda iseloomustada ka info kokkusurumise meetodina. Vt Tooding, L.-M. (2014). Faktoranalüüs. Sotsiaalse analüüsi meetodite ja metodo-loogia andmebaas. Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut, viimati külastatud 20.02.2018, http://samm.ut.ee/faktoranalyys.

12 Klasteranalüüs on statistiline meetod, mida kasutatakse objektide või tunnuste grupeerimiseks nende omavahelise sarnasuse alusel. Vasta-jaid grupeerides on eesmärk leida mingite tunnuste poolest sarnased (sarnaselt vastanud / sarnaselt käituvad) inimesed ning moodustada nendest grupid ehk klastrid. Klasteranalüüsi tulemusena tekkinud tüpoloogiat ehk sarnaselt vastajate gruppe saab edasi uurida näiteks kirjeldava statistika abil, selgitamaks välja, millise taustaga vastajad ühte võit teise gruppi kuuluvad. Vt Tooding, L.-M. (2015). Andmete analüüs ja tõlgendamine sotsiaalteadustes. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

96


Joonis 2. Vastavas tegevuses küsitlusele eelnenud 12 kuu jooksul osalemist märkinute osakaal MYPLACE andmetel, %

Joonis 3. Vastava organisatsiooniga küsitlusele eelnenud 12 kuu jooksul kokkupuuteid märkinute osakaal MYPLACE andmetel, %

1111

12

12

16

17

18

21

30

52

70

4

86

4

4

6

8

8

14

41

60

0% 20% 40% 60% 80%Kirjutanud ise või saatnud edasi poliitilise sisuga kirja/e-kirja

Võtnud ühendust poliitiku või kohaliku omavalitsuse esindajaga

Kirjutanud artikli, nt (üli)õpilaslehte, organisatsiooni lehte, internetti, blogisse

Kandnud poliitilise sõnumiga märki

Boikoteerinud või ostnud kaupu poliitilistel, eetilistelvõi keskkonnakaitselistel põhjustel

Osalenud meeleavaldusel

Osa võtnud avalikust koosolekust, kus arutataksepoliitilisi või sotsiaalseid probleeme

Allkirjastanud petitsiooni

Hääletanud (üli)õpilasvalimistel

Hääletanud kohalikel valimistel 2009

Hääletanud riigikogu valimistel 2011

Ida-Virumaa Tartumaa

7

9

6

12

11

10

9

9

27

53

4

1

5

2

2

4

5

5

17

37

0% 20% 40% 60% 80%

Maakondlik või kohalik noorte(voli)kogu

Kohalik ühendus

Ametiühing / ametiühingu noorteorganisatsioon

Militaarne noorteühendus

Loomakaitseorganisatsioon

Keskkonnakaitseorganisatsioon

Religioosne või kiriklik organisatsioon /…

Poliitiline erakond / poliitilise erakonna noortekogu

Õpilasesindus või üliõpilasesindus

Spordiklubi

Ida-Virumaa Tartumaa

97


eestija teine venekeelne), ent omavahel kontrastne. Ligi pool valimist koosneb rahvastikuregistri andmetel koostatud juhuvalimist, teine pool on saadud süstemaatilist juhuva-limit kasutades.

Küsitletavaid noori julgustati osalema järgnevas kvalitatiiv-ses uurimuses, et avatud süvaintervjuus täpsemalt selgitada oma arusaamu. Vabatahtlikult osalema nõustunutest valiti välja 29 tartumaalast ja 31 idavirumaalast, kellega viidi läbi süvaintervjuu.

MYPLACE põhjal tehtud analüüsis võeti vaatluse alla ühis-kondliku või poliitilise osalustegevuse näitajad, küsides neis osaluse kohta viimase aasta jooksul. Joonisel 2 on neist esi-tatud olulisemad (välja on jäänud väga väikese osakaaluga tegevused).

Eraldi küsimus oli MYPLACE ankeedis organisatsioonides osalemise kohta. Jooniselt 3 on välja jäänud organisatsioonid ja ühingud, milles osalus jäi alla 2% – need tegelesid rahu, globaliseerumise, inimõiguste, naiste õiguste ja rahvuskul-tuuri hoidmisega.

Noorte osaluse tüpoloogia loomisel on nii tegevused kui ka organisatsioonides osalemine koondatud, sh viimasest on välja jäetud spordiklubid, mille seos poliitilise osalusega on pigem vaieldav. Tüüpide koostamisel kasutati klaste-ranalüüsi, mis põhines üheksal näitajal (osaliselt liidetud tegevused ja osalused, mis on esitatud joonistel 2 ja 3) ning koondas sarnaste vastustega respondendid viide klastrisse. Peatükis on võetud aluseks standardne metodoloogia, mis töötati välja MYPLACE projekti jaoks ühtse tüpoloogia loo-miseks kõigis projektis osalenud maades – klasteranalüüs, mille tulemusel tekkinud tüpoloogia illustreerimiseks indi-viiditasandil valiti igat tüüpi esindama kaks süvaintervjuud (üks mõlemast piirkonnast).

Tulenevalt erinevatest küsimustest, saame kaks mõnevõrra erisugust, kuid teineteist täiendavat tüpoloogiat. Peamised erinevused tulenevad sellest, et CATCH-EyoU küsimustikus

puudusid küsimused noorte organisatsioonilise kuuluvuse ja tegevuse kohta, mis MYPLACE ankeedis olid rohkelt esindatud. Teisalt sisaldus CATCH-EyoU ankeedis jällegi arvukamalt küsimusi digitaalsete osalustegevuste kohta kui MYPLACE küsimustikus. Kõige olulisem erinevus kahe tüpoloogia vahel seisneb aga selles, et kui MYPLACE-i and-metel põhinevat tüpoloogiat luues on võetud arvesse ka valimistel hääletamist, siis CATCH-EyoU andmetel põhinev tüpoloogia seda ei hõlma. Sellest, kuidas need erinevused tulemusi mõjutavad, millised on kattuvused kahe tüpoloo-gia vahel ning millised mõlemas tüpoloogias esile tulnud osalustüübid omavahel osaliselt kattuvad, on põhjalikumalt juttu peatüki lõpus.

Poliitiliselt meelestatud aktivistid, vabatahtlikud-heategijad, digiaktivistid ja passiivsed nooredOsalustegevuste rühmitamiseks kasutati CATCH-EyoU and-mete puhul faktoranalüüsi, mille tulemusena tekkis kolm tunnuste kimpu (vt lisa 1). Esimesse kimpu jäävad protesti-maigulise poliitilise meelsuse ja aktiivsusega seotud tegevu-sed: vägivaldseks muutunud poliitilisel üritusel osalemine, ruumi hõivamine, poliitiliste sõnumite ja grafi ti joonistamine seintele, poliitilise veebisisu loomine ning demonstratsioonil või streigil osalemine, aga ka tugevalt parteiline tegevus nagu raha annetamine poliitilisele rühmitusele, töö erakonna või poliitiku heaks ning poliitilise sümboolika kandmine.

Teise kimpu koonduvad digi- ja tarbijaliku aktiivsusega seo-tud tegevused nagu internetis sotsiaalsetel või poliitilistel teemadel arutlemine, sotsiaalse või poliitilise sisu jagamine, veebiprotestis või -boikotis osalemine, sotsiaalmeedias sot-siaalse või poliitilise grupiga liitumine, toodete boikotee-rimine või ostmine poliitilistel põhjustel ning petitsiooni allkirjastamine.

98


Kolmas kimp koondab vabatahtliku töö ja heategevusega seotud tegevusi nagu vabatahtlik töö sotsiaalsel eesmärgil, heategevuslikul kontserdil või üritusel osalemine ja raha annetamine sotsiaalsel eesmärgil.

Rakendades tegevuste kimpudele klasteranalüüsi, saadi neli klastrit ehk osalustüüpi (vt joonis 4). Kõige tagasihoid-likuma suurusega gruppi kuuluvad poliitiliselt meelestatud aktivistid, kes harrastavad kõiki osalustegevusi keskmisest rohkem. Aktivistidest oluliselt rohkem on nii vabatahtlikke-heategijaid kui ka digiaktiviste. Ent kõige arvukam on siiski nn passiivsete noorte grupp, kuhu kuulub veidi üle kolman-diku küsitletutest, kes harrastavad kõiki osalustegevusi keskmisest vähem. Järgnevalt vaatame lähemalt iga tüüpi iseloomustavaid tunnuseid.

Poliitiliselt meelestatud aktivistid (5%) harrastavad keskmisest tunduvalt enam kõikvõimalikke, sealhulgas protestivaimu väljendavaid poliitilisi tegevusi (nt hõivavad

avalikku ruumi, kleebivad seintele poliitilise sisuga plaka-teid või maalivad grafi tit), ning on keskmisest aktiivsemad ka veebiosaluses ja vabatahtlikena (vt joonis 4). Nad on pigem gümnaasiumiealised, nende seas on rohkem noor-mehi, nad on pärit pigem maakohast või väikelinnast ning nad on ema hariduse põhjal hinnatuna tagasihoidlikuma sotsiaalse taustaga13 (nende emad on sagedamini vähema kui keskharidusega, vt lisa 2). Eesti- ja venekeelseid noori on tüübis võrdselt (vt lisa 2).

13 Emade haridustase on analüüsi kaasatud taustatunnusena, mis võimaldab kaudselt iseloomustada noorte sotsiaalset päritolu ja kodust kultuurilist kapitali. Seda on taustatunnusena eelistatud isa haridustasemele, sest varasem analüüs näitas, et CATCH-EyoU andmetes on ema haridustase isa omast olulisem noorte kodani-kuaktiivsust mõjutav tegur. Isa haridustase ei olnud tüüpi kuulumist mõjutava tegurina statistiliselt oluline. See ei ole üllatav, sest vara-semad uuringud on näidanud, et erinevalt Lääne-Euroopa riikidest on Eestis ema hariduslikul taustal isa omast suurem mõju lapse elu-, haridus- ja tööteele.

Joonis 4. Osalustegevuste kimpude (faktorite) tähtsus neljas osalustüübis (klastris)(klasteranalüüs, K-keskmiste meetod)

–,05

–,41

–,31

3,53

–,64

1,22

–,47

,58

–,83

–,13

1,09

,47

–2,00 –1,00 ,00 1,00 2,00 3,00 4,00

Passiivne (37%)

Digiaktivist (28%)

Vabatahtlik-heategija (30%)

Poliitiliselt meelestatud aktivist (5%)

Tugev poliitilinemeelsus ja aktiivsus

Digi- ja tarbijalikaktiivsusVabatahtlik töö jaheategevus

99


Joonis 5. Usaldusnäitajad tüüpides(keskmised viiepallisel skaalal, tüübid erinevad üksteisest statistiliselt oluliselt nivool p<0,001)

Joonis 6. Võtmehoiakud tüüpides(keskmised viiepallisel skaalal, tüübid erinevad üksteisest statistiliselt oluliselt nivool p<0,001)

3,1 3,2 3,2

3,0 3,

3

2,5 2,

9 3,0 3,

2 2,

7

2,6 2,

9 3,3 3,

5 2,

5 2,6

3,2 3,3 3,

5

2,6

0

0,5

1,0

1,5

2,0

2,5

3,0

3,5

4,0

Üldine usaldus Usaldusvalitsuse

suhtes

UsaldusEuroopa Liidu

suhtes

Professionaalsemeedia

usadusväärsus

Alternatiivseveebimeedia

usaldusväärsus

PassiivneDigiaktivistVabatahtlikheategijaPoliitiliselt eelestatud aktivist

2,9

2,7

3,8

3,4

2,6 2,

7

3,9

2,9

2,7 2,7

4,1

2,93,

2 3,2 3,

3

2,9

0

0,5

1,0

1,5

2,0

2,5

3,0

3,5

4,0

Sisserändajadvõtavad töö ära

Eesti suuremmõju teisteleoleks parem

Demokraatiaon parim

valitsemisviis

Minusugustel polemõju riigikogu

otsustele

Passiivne

Digiaktivist

Vabatahtlik-heategija

Poliitiliseltmeelestatudaktivist

100


Teiste tüüpidega võrreldes usaldavad aktivistid teisi inimesi ja Eesti valitsust rohkem, Euroopa Liitu aga vähem; profes-sionaalset ajakirjandust usaldavad nad teistest vähem, kuid alternatiivset veebimeediat14 rohkem (vt joonis 5). Teistest tüüpidest sagedamini nõustuvad nad väidetega, et sisserän-dajad võtavad kohalikelt töökohti ära ning et teistel riikidel läheks paremini, kui Eesti mõju neile oleks suurem (vt joo-nis 6). Samas nõustuvad nad teistest harvemini väitega, et demokraatia on parim valitsemisviis (vt joonis 6). Ka nende pere ja sõprade ühiskondlik aktiivsus on kõrge, kuid võrreldes teiste tüüpidega kaasatakse neid pereringis vähem otsuste tegemisse (vt joonis 7). Samuti peavad nad korda oma koolis vähem õiglaseks kui ülejäänud noored (vt joonis 7).

Vabatahtlikud-heategijad (30%) paistavad silma vaba-tahtliku töö ja heategevuse harrastamisega, näiteks teevad sotsiaalsetel eesmärkidel vabatahtlikku tööd või annetavad 14 CATCH-EyoU ankeet ei määratlenud alternatiivset veebimeediat,

lubades noortel tõlgendada selle mõiste sisu vastavalt uuringus osalenud riikide meediakontekstile ja nende endi kogemustele alter-natiivmeedia jälgimisel.

raha (vt joonis 4). Nad on pigem kahekümnendates aasta-tes noored, kelle seas on oluliselt rohkem neide (vt lisa 2). Tegu on valdavalt eesti keelt kõnelevate noortega, kes on enamasti pärit suurlinnast või selle ümbrusest ning nad on pigem kõrgema sotsiaalse päritolu ja kultuurilise kapitaliga15 (vt lisa 2).

Vabatahtlikud-heategijad usaldavad professionaalset aja-kirjandust teistest tüüpidest rohkem, pidades alternatiivset veebimeediat vähem usaldusväärseks (vt joonis 5). Teiste tüüpidega võrreldes tunnevad nad suuremat usaldust ka Euroopa Liidu suhtes (vt joonis 5). Samuti nõustuvad nad kõige sagedamini väitega, et demokraatia on parim valit-semisviis (vt joonis 6). Võrreldes teiste tüüpidega kaasa-takse neid kõige enam pereringis tehtavatesse otsustesse (vt joonis 7).

Digiaktivistid (28%) ilmutavad enim veebi- ja tarbijalikku aktiivsust, näiteks arutlevad internetis sotsiaalsetel ja

15 Nende emad on pigem kesk- või kõrgharidusega.

Joonis 7. Taustategurid tüüpides(keskmised viiepallisel skaalal, tüübid erinevad üksteisest statistiliselt oluliselt nivool p<0,001)

2,3

2,1

3,7

3,2

3,8

2,9

2,5

3,9

3,3

3,9

3,2 3,

3 3,4

3,4

3,2

2,7

2,4

3,9

3,7 3,

9

0

1,0

2,0

3,0

4,0

Sõpradeühiskondlik

aktiivsus

Perekonnaühiskondlik

aktiivsus

Osaleminepereringiotsustes

Võimalikmõjutada

koolijuhtimist

Meie koolikord onõiglane

Passiivne

Digiaktivist

Vabatahtlik-heategija

Poliitiliseltmeelestatudaktivist

101


poliitilistel teemadel (vt joonis 4). Nad on pigem kaheküm-nendates eluaastates noored, kelle seas on veidi rohkem noormehi, valdavalt eestikeelsed, enamasti pärit suurlinnast või selle ümbrusest, nende emad on sagedamini kõrghari-dusega (vt lisa 2). Digiaktivistid usaldavad alternatiivset veebimeediat teistest tüüpidest vähem (vt joonis 5) ning nõustuvad vähem väitega, et sisserändajad võtavad kohali-kelt töö ära (vt joonis 6). Ühtlasi peavad digiaktivistid korda oma koolis õiglasemaks kui ülejäänud noored ning hindavad ka oma võimalusi kooli juhtimist mõjutada kõrgemaks kui ülejäänud tüübid (vt joonis 7).

Passiivsed noored (37%) on kõikides osalusmõõtmetes keskmisest tagasihoidlikumad (vt joonis 4). Nad on pigem gümnaasiumiealised, nende seas on noormehi-neidusid üpris võrdselt, nad on pärit pigem maakohast või väikelinnast ning nende emadel on enamasti keskharidus või alla selle (vt lisa 2). Sellesse tüüpi kuulub palju venekeelseid noori (vt lisa 2). Passiivsed noored usaldavad teisi inimesi, valitsust ja Euroopa Liitu vähem kui teised osalustüübid (vt joonis 5) ning nõustuvad kõige sagedamini väitega, et nendesugustel pole mõju riigikogu otsustele (vt joonis 6). Ka nende pere ja sõprade ühiskondlik aktiivsus on madal (vt joonis 7).

Seega domineerib Eesti noorte seas mõõdukas osalusaktiiv-sus kahe selgelt eristuva vormiga: digiaktivism ja heatege-vuslik panustamine. Kõrge osalusaktiivsus on vähelevinud ning märkimisväärselt palju – üle kolmandiku – on kõrva-lejäävaid ja võõranduvaid noori.

Multiaktivistid, organisatsioonides osalejad, valimistel osalejad ja passiivsed nooredMYPLACE andmetel põhinev tüpoloogia konstrueeriti üheksa näitaja alusel (osaliselt liidetud tegevused ja osalused, mis on esitatud joonistel 2 ja 3), kasutades kaheastmelist

klasteranalüüsi. Analüüsi aluseks jäid järgmised näitajad: formaalne poliitiline osalus16, poliitilised esindusorgani-satsioonid, protest, ekspressiivne tegevus17, sotsiaalsed liikumised / teemale pühendunud organisatsioonid, mitte-poliitilised organisatsioonid (v.a spordiklubid), poliitiline tarbimine, illegaalne protest.

Analüüsides käsitlesime eraldi kahte piirkonda (Tartumaa ja Ida-Virumaa). Tabelis 1 on esitatud osalustüüpide prot-sentuaalne jaotus mõlemas piirkonnas ning protsentuaalne jaotus kahe piirkonna andmeid kokku liites.

Nagu näha, eristuvad piirkonnad selgesti osalustüüpide esinemissageduse poolest. Kui Ida-Virumaal esineb kõige enam passiivseid noori (ligi kolmandik valimist ehk 32%), siis Tartumaal on ülekaalus aktiivsed noored: organisatsioonides osalejad (kolmandik valimist ehk 33%) ja multiaktivistid (samuti 33%). Niisiis võib kõhklemata öelda, et tartumaa-lased, kellest vaid 7% on passiivsed, osalevad ühiskonnas märgatavalt aktiivsemalt kui idavirumaalased. Selle nähtuse põhjusi lahkame peatüki kvalitatiivses osas.

Järgnevalt tutvustame osalustüüpe veidi lähemalt.

Passiivsed noored – nagu eelmiseski tüpoloogias, ise-loomustab seda gruppi minimaalne osalus nii eeltoodud tegevustes kui ka organisatsioonides. Ainsa erandina võiks välja tuua illegaalsetel protestidel osalemise, aga ka see oli kolm korda madalam keskmisest. Soolise jaotuse järgi Tartu-maal statistilist erinevust grupis ei esinenud, ent Ida-Viru-maal kuulus sellesse veidi enam noormehi kui neide (35% noormeestest ja 24% neidudest). Võrreldes CATCH-EyoU uuringuga moodustasid passiivsed väiksema osa valimist, ent sarnaselt CATCH-EyoU tulemustega kuulusid sellesse gruppi valimi nooremapoolsed vastajad.

16 Poliitikutega kontakteerumine, vabatahtlikuna või fi nantsiliselt kaasaaitamine valimistele, poliitilise kõne pidamine jne.

17 Poliitiliste lendlehtede jagamine ja poliitilise sisuga teadete levi-tamine sotsiaalmeedias, poliitilise sisuga artiklite kirjutamine (k.a sotsiaalmeedias), avalikul poliitilisel koosolekul osalemine jne.

102


Organisatsioonides osalejad – sellest grupist osales suh-teliselt suur osa kolme tüüpi organisatsioonides: pea kaks kolmandikku poliitilises organisatsioonis ning ligi kolman-dik mittepoliitilises organisatsioonis ja/või mingile teemale pühendunud ühingus. Organisatsioonidesse kuuluvus oli keskmisest kaks korda suurem. Grupile oli iseloomulik vähene osalemine ekspressiivses tegevuses18 ja formaalne poliitiline osalus19. Protestidel osalemine ja poliitiline tar-bimine olid ligikaudu keskmisel tasemel.

Kui Tartumaal oli grupi sooline tasakaal võrdne, siis Ida-Virumaal kuulus sellesse pisut enam naisi (22% naistest ja 15% meestest). Veidi üle poole (54%) kesk- või keske-riharidusega noortest Tartumaal kuulusid sellesse gruppi. Muude sotsiaaldemograafi liste tunnuste poolest see grupp kuigivõrd ei eristunud.

Valimistel osalejad – rühma iseloomustas seotus ainult valimistest osavõtmisega: nad käisid hääletamas (või põhi-mõtteliselt loobusid sellest), aga ei olnud aktiivsed üheski teises osalemisvormis. Ükski liige selles rühmas ei olnud hääleõiguseta. Ida-Virumaal kuulusid sellesse gruppi üle 18 Poliitiliste lendlehtede jagamine ja poliitilise sisuga teadete levi-

tamine sotsiaalmeedias, poliitilise sisuga artiklite kirjutamine (k.a sotsiaalmeedias), avalikul poliitilisel koosolekul osalemine jne.

19 Poliitikutega kontakteerumine, vabatahtlikuna või fi nantsiliselt kaasaaitamine valimistele, poliitilise kõne pidamine jne.

kolmandiku kõrgharitutest (35%) ning keskmiselt jõukamad (39% kõrgema sissetulekuga inimestest). Tartumaal ei saa välja tuua sotsiaaldemograafi liselt statistilisi erinevusi.

Multiaktivistid – selle grupi kõige iseloomulikum tunnus oli poliitilise aktiivsuse kõrgeim tase: osalus oli keskmisest suurem kõigis tegevustes ja organisatsioonitüüpides. Eriti aktiivsed olid nad ekspressiivse tegevuse, protestimise ja poliitilise tarbimise poolest (seega võib mõningaid paralleele tuua eelmise tüpoloogia digiaktivistidega).

Selles grupis oli vähe Ida-Virumaa esindajaid. Tartumaal kuulusid sellesse gruppi pigem noored, kellel oli kõrgem sotsiaalne staatus (39% nende seast) ja parem haridus (34% kõrg- ja 39% keskharitutest).

Konventsionaalsed osalejad – sinna rühma liigitus ana-lüüsi alusel kõige vähem noori ning profi il on kõige hägu-semate piiridega. Neid iseloomustas peamiselt keskmisest mõnevõrra kõrgem formaalne poliitiline osalus ja valimistel osalemine.

Järgnevalt illustreerime ülaltoodud tüüpe konkreetsete ini-mestega, kellega on tehtud avatud intervjuud. Seejuures piir-dume nelja tüübiga ning jätame kõrvale konventsionaalsed osalejad kui kõige väiksema, hajusamate piiridega ja piirkon-niti mitte eristuva grupi. Mõlemast piirkonnast kirjeldame

Tabel 1. Noored aktiivsustüübi ja piirkonna järgi, %

Tartumaa Ida-Virumaa Keskmine

Passiivsed 7 32 19

Organisatsioonides osalejad 33 17 25

Valimistel osalejad 14 26 20

Multiaktivistid 33 13 23

Konventsionaalsed aktivistid 14 12 13

103


ühte noort inimest, kelle osaluskäitumine haakub vastava tüübiga, ning toome välja ka elukeskkonna mõju käitumisele.

„Poliitikuid juba ümber ei veena“ – passiivne osalus-tüüp

Kuigi passiivse osalustüübi esindajate seas esineb (eriti Ida-Virumaal) rohkem mehi kui naisi, valisime selle esindajateks Silvia (19) Tartumaalt ja Olga (18) Ida-Virumaalt20. Kumbki noor polnud oma ea tõttu siiani veel valimas käinud, ent mõlemad väljendasid kahtlust, kas valimiskasti juures käik midagi muudaks.

Kuigi Silvia kavatses järgmistel valimistel osaleda, põhjendas ta seda asjaoluga, et tahab „lihtsalt näha, mis seal toimub,“ sealjuures märkides, et kõik erakonnad on väga sarnased ning nende lubadusi ei tasu uskuda.

SILVIA (19): ... ma ei usu neid lubadusi ... absoluutselt ... nad ajavad mingeid roosasid mullikesi suust välja.21

Olga polnud kindel valima minekus, sest pidas seda „mõt-tetuks“: esindusorganeisse valitakse nii ehk naa inimesi, keda „kellelegi tarvis on“, poliitilisi otsuseid tehakse rahva soovidest sõltumatult ning poliitikuid juba „ümber ei veena“.

Mõlemad noored kirjeldasid poliitikuid kui inimesi, kes „istu-vad sooja koha peal“ ega arvesta tavakodaniku arvamusi. Sealjuures võib nii Silvia kui ka Olga teadmisi Eesti poliitikast ning selle korraldusest pidada üsna kesiseks. Silvia sõnul on poliitika „keeruline ja tüütu“, sest ta ei saa kõigest aru „ja siis on seda igav kuulata“. Oma parteipoliitilised teadmised võttis ta eneseirooniliselt kokku fraasiga „must maa“.

Olga arvates peaks ühiskonnas valitsevaid probleeme lahen-dama president.

20 Kõigi intervjueeritavate nimed on anonüümsuse tagamise huvides muudetud.

21 Intervjueeritavate teksti on loetavuse huvides keeletoimetatud.

OLGA (18): No meil on siin president ... Talle justkui räägid oma probleeme, mis sulle ei meeldi, mis meeldib ... aga ta teeb ikka kõike omasoodu. /.../ Võib-olla ta isegi midagi mõtleb, aga ilmselt ei leia õiget lahendust ning siis lükkab otsuse tegemist edasi.

Öeldu viitab, et Olga arvates on Eestis presidentaalne demo-kraatia. Kui intervjueerija uuris, mis on tema arvates par-lamendi roll, pidi intervjueeritav tunnistama, et ta polnud sellele mõelnud. Parlamentaarse demokraatiakorra selgituse peale vangutas ta pead ning nentis, et „nad“ (nii parlament kui ka president) on „nagunii kõik ühes mestis“.

Seega võib spekuleerida, et nende noorte passiivsus on seo-tud väheste teadmistega, mis omakorda on tingitud huvi-puudusest ja arusaamast, et üksikisiku ja poliitiku vahel laiub lõhe, mida nemad mõjutada ei saa.

Olga esindab suhteliselt levinud veendumusi idavirumaa-laste seas, kellest ligi pooled (49%) ei usu, et poliitikud tun-neksid huvi noorte inimeste vastu (Tartumaal jagas sama arvamust 31% küsitletutest). Pea veerand (23%) Ida-Viru-maa noortest arvab, et pole vahet, kas käia valimas või mitte (samal veendumusel on 11% tartumaalastest).

Kui intervjueeritavatelt küsiti nende hinnangut olulistele teemadele ühiskonnas, ei tulnud Olgal esiotsa midagi pähe. Täpsustavate küsimuste peale meenus talle USA lähedal toimunud vulkaanipurse, millest vanaema oli talle rääkinud. Silviale tulid meelde elektripaketi hinnatõus ja geeniteh-noloogia avastused. Teisisõnu ei seostanud kumbki neist ühiskonnas toimuvat poliitiliste arengutega. Ka rohujuureta-sandi aktivismist polnud ei Olga ega Silvia huvitatud. Kumbki polnud kuulnud intervjueerimise aastal (2012) toimunud demonstratsioonidest, mis olid seotud Reformierakonna rahastamisskandaaliga. Samas teadis Olga meditsiinitöö-tajate streigist ning Silvia oli kursis tudengite demonstrat-sioonidega. Mõlemad leidsid, et nende aktsioonidega suures plaanis midagi ei saavuta.

104


SILVIA: Ma ei tea, ma ei usu, et sellest midagi eriti muutub. Kui ma uudiseid vaatasin, siis põhimõtteliselt iga päev oli mingi protest ja ma küll ei ole näinud, et midagi oleks muutunud. /.../ No kas just mõttetu, aga väga mõttekas see ka ei ole /naer/ pigem satub pahandustesse. /.../ Ma olen kuulnud, et politsei on inimesi kinni võtnud ja ma küll ei tahaks oma ... regist-risse midagi sellist.

Riiklikul tasemel lahendamist vajavaks probleemiks pidas Olga vene rahvusvähemuse küsimusi. Silvia leidis, et tähe-lepanu vajaksid madalad palgad ja pagulaspoliitika. Tõsi, mõlemad tõdesid, et ei oska neile probleemidele ise ühtki head lahendust pakkuda.

Aktiivsus läbi koostöö või protesti: organisatsioonilised aktivistid

Valisime organisatsioonilise aktivisti tüübi esindajaiks Georgi (16) Ida-Virumaalt ja Vello (23) Tartumaalt. Erinevalt pas-siivse tüübi esindajaist olid nemad ühiskondlike arengutega kursis, jälgisid uudiseid ja arenguid päevapoliitikas. Tulene-valt vanusest polnud Georg küll veel hääletanud, ent leidis, et teeb seda ühel päeval kindlasti. Valimistel hääletamine oli tema arvates tähtis, sest kui keegi seda ei teeks, kaoks vajadus rahva arvamuse järele ning poliitikud otsustaksid kõik isekeskis, sest „hääletaksid lihtsalt iseenda poolt“. Georg oli osalusvõimaluste kirjeldamisel entusiastlik ega välistanud tulevikus mõnda parteisse astumist.

Vello oli tänu oma vanusele saanud korduvalt valimisõigust kasutada. Ta oli jõudnud kuuluda nii noortevolikogusse, partei noorteorganisatsiooni kui ka parteisse. Veelgi enam, ta oli osalenud aktiivselt ühe poliitiku parlamendivalimiste kampaanias. Kuigi ka tema oli veendunud valimiste vaja-likkuses, oli ta enda osaluse suhtes siiski kahtlev. Erinevalt passiivsetest osalejatest aga ei tulenenud tema kahtlused teadmatusest või ignorantsusest selle osas, mis poliitikas

toimub. Vastupidi, Vello mureks oli liigne seotus ja teadlik-kus. Lähedane kokkupuude poliitikamaailmaga oli noores mehes tekitanud poliitikute suhtes skepsise. Seetõttu Vello kahtleski, kas ta sooviks järgmistel valimistel kellelegi neist oma hääle loovutada.

VELLO (23): ... ükspuha missuguse vastuseni ma jõuan, mingisugune osa minust hakkab vägivaldselt protestima ... niimoodi et ma ei julge lõplikku vastust anda isegi selle osas, kas ma valimagi lähen.

Mõlemat noort inimest iseloomustas mitmekülgne aktiivsus ning soov kaasa lüüa ühiskondlikus tegevuses. Georg oli aktiivne sportlane, osalenud noortekeskuse töös ja seda-kaudu mitmes rahvusvahelises projektis, mis tähendas ka reisimist ja üritusi väljaspool Eestit. Ta kirjeldas ennast kui avatud inimest, kes ei välista huvitavaid projekte ning osa-leb edaspidigi ettevõtmistes, kus saab ennast teostada ja ümbritsevasse panustada. Ta möönis, et poliitika assotsiee-rub „nii hea kui ka halvaga“, ja arvas, et ajaleheveergudele jõuavad pigem uudised poliitika pahupoolest, ent tegelik-kuses pilt nii negatiivne ei ole. Üldjoontes usaldas Georg valitsejaid ning uskus, et praegune võimuladvik ei võtaks vastu äärmuslikke ja rahva jaoks kahjulikke otsuseid. Kuigi kõiki otsuseid ta heaks ei kiidaks, leidis Georg, et avalikes demonstratsioonides ta osalema ei hakkaks.

GEORG (16): Ei, ma arvan, et ei läheks seaduse piire kompama, sest see oleks lihtsalt rumal ... näidata ennast teatud küljest, siduda end mingisuguste polii-tiliste rahutustega – siin ma läheks endaga vastuollu.

Ka veebifoorumites osalemise osas oli ta skeptiline, sest ei arvanud, et oma arvamuse avaldamine suudaks midagi parandada. Küll aga võiks see talle endale kahju teha, näiteks kui seda loeb mõni tulevane tööandja, kellele see ei meeldi. Kõige selle juures oli Georg aga väga positiivselt meelestatud ning leidis, et noored saavad osaleda Eesti ühiskonnas mit-mel tasandil: koguni kirjutada riigikogu liikmetele ning neid võetakse kuulda. (Georgi arvamus oli seega risti vastupidine

105


Olga omale, kes tõdes, et kui ta ka läheks parlamenti ja teeks selle liikmetele mõne ettepaneku, palutaks tal lihtsalt lah-kuda: „Aga Sina, tüdruk, jaluta minema“.)

Vellogi uskus osalusvõimaluste olemasolusse, ent erine-valt Georgist ei olnud ta hoopiski konformistlik, vaid alati valmis „seaduse piire kompama“. Protestivaimu täis oli ta juba koolis, kus teda süüdistati usupropagandas, kuna ta selgitas kaaslastele oma usuliste veendumuste tagamaid. Vellos tekkis trots, mis väljendus igapäevases protestis.

VELLO: Isiklik protest väljendus põhimõtteliselt selles, et kui ma olin muidu õpetajatele võrdlemisi vastutu-lelik, siis sel ajal hakkasin koolist tugevalt võõrduma ... hakkasin küsima ... hakkasin vastu seisma kogu sellele õppekavale ja ... millal iganes see võimalik oli, tekitasin ebameeldivaid olukordi, aga seda vaid mõistlikkuse piires ... ma ei saboteerinud kunagi teiste õppetööd ... see leidis enamasti niimoodi aset, et kui mind kuskile klassi ette esinema kutsuti millegagi, siis valisin ... ekstra ebamugava teema või ... mingi sellise asja, mille kohta teadsin, et sellel õpetajal saaks olema mingisugune vastumeelsus.

Nagu eelnevalt mainitud, osales Vello mitmes poliitilises ja ühiskondlikus organisatsioonis, ent ei jäänud neist ühes-segi pidama, sest avastas puudusi kas juhtimisstiilis või üksikisiku mõju võimalikkuses. Samas pole Vello inimene, kes lahkuks vigu märgates õlakehitusega – ta on aktiivselt osalenud kõiksugu kriitilistes kodanikualgatustes ja protes-tiliikumistes ning aidanud korraldada meeleavaldusi 2012. aastal (ACTA vastu, „Aitab valelikust poliitikast!“). Osalust pakkuvaid organisatsioone (nt noortekogusid) nägi ta ühis-konnas vajalikena, ent reservatsioonidega:

VELLO: Ma arvan, et poliitiline aktiivsus noortekogus ei ole mitte midagi pahakspandavat, kui see kana-liseerida poliitiliseks aktiivsuseks, mitte erakonna peakontori igasuguse tahte täitmiseks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Vello ja Georg esindavad kahte tüüpi aktiivseid organisatsioonides osalejaid. Usaldav Georg on innukas kaasalööja, pidevalt kahtlev Vello aga soovib süsteeme muuta oma kriitilise ilmavaatega.

Valimistel osalejad: „Ma ei ütle, et usun nende luba-dusi...“

24-aastane tartlane Rael ning samaealine narvalane Alek tutvustasid end inimestena, kellel ei jää aega hobideks. Raeli päevi täitis pisitütre kasvatamine; Alek ütles, et otsib aktiivselt Tallinnasse tööd. Poliitikasse suhtusid mõlemad ülima umbusuga. Rael nimetas end „poliitikakaugeks“ ja ütles, et üritab sellest „nii palju eemale hoida kui võimalik“. Alek kinnitas, et ei tahaks kuidagi poliitika-asjadesse oma nina pista. Kui Rael defi neeris poliitikat erakondadevahelise võimuvõitlusena, siis Alek võimalusena „(teiste) raha oma taskusse toppida“. Oma poliitilisi eelistusi põhjendades viitas Rael, et ta ei usu isegi erakonda, kelle poolt hääletas.

RAEL (24): Ma ei ütle, et usun nende lubadusi, loo-mulikult ma arvan, et suurem osa on möga ... et nad lihtsalt tahavad hääli saada.

Passiivsest osalustüübist eristab Alekit ja Raeli siiski huvi ühiskonnas toimuva vastu, ümbritsevaga kursisolek ning uudiste põhjalik jälgimine. Mõlemad tunnistasid, et arutavad poliitilisi ja ühiskondlikke probleeme aeg-ajalt ka pere või sõpradega, ehkki möönsid, et just viimastega pole pahatihti arutelul suuremat mõtet. Rael ütles, et mõne inimesega ei annagi midagi arutada, sest mõlema poole seisukohad on piisavalt erinevad ja nii kujuneks sellest pigem „kisma“ kui arutelu. Alek viitas, et sõpradega jääb arutelu sageli top-pama seetõttu, et neil pole lihtsalt selle vastu huvi.

ALEK (24): ... sest on sõbrad, kes on poliitilistes asja-des ükskõiksed. No alustame või sellest ... esiteks, Reformierakond – mulle ei meeldi see partei, aga teda

106


jätab see täiesti külmaks, sest ta pole kunagi hääleta-mas käinud. Seega milleks üldse midagi arutada sellise inimesega, kellel on ükskõik.

Tõepoolest, 70% idavirumaalastest ja 62% tartumaalastest tunnistasid, et arutavad poliitikaküsimusi sõpradega kas harva või mitte kunagi.

Kui Rael tõmbas piiri enda ja poliitikute vahele, siis Aleki puhul võis kohati tunnetada ka piiritõmbamist venekeelse kogukonna ja eestlaste vahele. Alek tõi näiteks Eestile olulisi sündmusi meenutades välja riigi iseseisvumise, rõhutades, et eestlased olid „tublid“, et saavutasid selle ühegi inimohvrita. Ometi leidis ta, et temasse see sündmus ei puutu ega mõjuta kuidagi tema elu. Lisaks tõi ta välja, et Eesti võimud „varja-vad“ mitmeid Teise maailmasõja kohta käivaid ajaloofakte ning „valetavad“ nende kohta, tunnistades sealjuures, et seda teevad ka tema enda kogukonnaliikmed. Teisisõnu ei olnud Alek tingimata eestlaste kui rahvusgrupi suhtes vae-nulik, ent viitas siiski eestlastele, kasutades sõna „nemad“.

Nagu osalustüüp viitab, on mõlemad noored veendunud valimiste vajalikkuses ning käivad valimas, hoolimata oma umbusust poliitikute suhtes. Rael tunnistas, et enamasti ta ei tea, kelle poolt hääletada, ning valib sotsiaaldemokraate vaid seetõttu, et „teised on veel ebasümpaatsemad“. Ent vali-mas käimist pidas ta väga oluliseks.

RAEL: No ... minu arust see on auasi, et sa saad valida. Ma olen Eesti patrioot ... kui sa oled Eesti kodanik, siis sa lähed valima ja pärast ei vingu, et miks see ... riik nüüd selline on. Sa ise valisid need inimesed ja kui ei valinud, siis on su oma viga, et sa valimas ei käinud. Selles mõttes on mul uhke tunne minna valima ... tun-dub nagu privileeg, et sa saad kedagi valida, see on hea tunne, et sa saad ... sõna sekka öelda.

Ka Alek leidis, et valimas peab käima. Tal on läbi aastate olnud üks eelistus – Isamaa ja Res Publica Liit. Oma valikut põhjendas ta sellega, et seal on vähe endisi kommuniste ning et ta usaldab erakonnaga viimati liitunud sportlasi ja

lauljaid, sest nad teavad, mis on töökus. Ometi leiab Alek, et valimistest on vähe kasu, sest paratamatult needki, kes teesklevad, et võtavad lihtrahvast kuulda, unustavad või-mule saades kõik kuuldu. Siin peegeldub ka paljude teiste Ida-Virumaa noorte arvamus, kellest üle poole (54%) usub, et poliitikud on korrumpeerunud (tartumaalastest arvas sama 43%).

ALEK: Ma ütlen seda, et kui satud poliitikuks, siis võim rikub lihtsalt sind ära. Kõik su arvamused muutuvad, usun, ja võimule saades hakkad kõigilt raha röövima ning endale taskusse toppima.

Ka Rael leidis, et viga pole otseselt ei süsteemis ega „riigi-isades“: süsteemi muuta pole mõtet, ent inimesed käituvad seal paratamatult nii, nagu nad käituvad.

Kumbki ei olnud ühelgi muul moel ühiskonnas aktiivne – ei osalenud meeleavaldustel, ei jaganud poliitilise sisuga postitusi, ei kommenteerinud teiste omi ega allkirjastanud petitsioone. Nad põhjendasid oma kõrvalejäämist sellega, et ei taha end siduda millegagi, millesse nad pole põhjali-kult süvenenud – „ma ei kirjuta alla millelegi, mida ma eriti ei mõista“ (Rael). Kui Rael välistas enda osalemise mistahes miitingul, siis Alek möönis, et kui kaalul on midagi suurt „näiteks hakatakse Eestit müüma“, läheks ta siiski tänavale.

„Laigin ja sheerin“ – multiaktivistid

Multiaktivistid ajakirjandustudeng Andrus (21) ja inse-ner Semion (25) on mõlemad laia silmaringiga haritud inimesed, kes tegelevad muu hulgas muusikaga. Nad on osalenud aktiivselt ühiskondlikes protsessides, olles seal-juures aktiivsed sotsiaalmeedias ja digitaalses maailmas üldisemalt. Andrus oli kunagi blogi pidanud ning kuigi ta nimetas blogisid ja foorumeid „minevikunähtuseks“, väitis ta end neid endiselt lugevat. Oma tegevust sotsiaalmeedias kirjeldas Andrus irooniliselt: „Jagan, laigin ja sheerin, laigin ja kommin“. Lisaks oli ta tegev ühes kodanikuportaalis, mis

107


jagas uudiseid ja arvamusartikleid, kirjutas ise arvamusar-tikleid, osales raadiosaadetes ja aruteluõhtutel. Andrusel puudus parteipoliitiline minevik, ent ta oli kuulunud mit-messe organisatsiooni. Semion seevastu oli jõudnud kätt proovida ka aktiivses poliitikas, kandideerides kohalikel valimistel volikokku.

Mõlema elulugu on küll kirev organisatsioonilistest kuulu-vustest ja osalusvormidest, ent kummagi kogemus ei olnud ülemäära positiivne. Andrus nimetas oma tegevust ühes noorteorganisatsioonis „antipoliitiliseks“, pärast avastamist, et liikmeid kasutatakse ära poliitilistel eesmärkidel, ehkki organisatsioon pidanuks olema apoliitiline. Tema lahkumine sealt „ei olnud väga meeldiv“. Ehkki ta oli intervjuu ajal tegev teises noorteorganisatsioonis, oli ta siiski eelnevast kogemu-sest õppinud, et vahel tuleb lahkuda ilma oma põhimõtete eest seismata, sest „mõni võitlus on kaotatud“.

Semioni kogemus oli veel drastilisem. Kandideerinuna partei ridades, üritas ta ise midagi muuta.

SEMION (25): Mõtlesin, et äkki suudan midagi pare-maks muuta, kuni mulle öeldi „no kuule nüüd“ ... Nii siis tuligi välja, et seal istuvad inimesed, kellel on juba kõik korraldatud, sinna ära roni, neil on raha, see on nende teema ...

Olles siiralt uskunud võimalusse ausalt midagi muuta (sest Semioni hinnangul olid tema kodulinna valitsenud juba aas-taid inimesed, kes polnud kuigi „haritud“), lahkus ta polii-tikast kõrvetada saanuna. Ometi ei tähendanud see, et ta välistaks edaspidi poliitikas osalemist. Temalegi andis see kogemus valmisoleku teatavaks konformismiks tulevikus. Nii arvas ta, et edaspidi siseneb ta poliitikasse juba „tutvuste kaudu“, sest nii on „lihtsam“. Semion möönis, et eks erakon-nas on ikka „head ja halba“ ning „eks teatrit on alati tehtud“.

Semion oli valitsuse suhtes kriitiline – talle tegi tuska, et praeguses Eestis on noortel viletsad võimalused ja nad see-tõttu lahkuvad. Samuti mõistis ta hukka poliitikute käitumise nn pronkssõduri skandaalis. Tema hinnangul küttis valitsus

teadlikult üles vaenu rahvusgruppide vahel ning tekitas kahju, mida praegu on keeruline (kui mitte võimatu) korvata.

Semion ütles, et allkirjastab küll meeleldi petitsioone ega jäta oma arvamust kunagi kommentaariumites avaldamata, ent ei näe mõtet minna tänavale meelt avaldama. Isegi juhul, kui valitsus võtaks vastu ekstreemseid ja ahistavaid meetmeid, eelistaks ta lihtsalt riigist lahkuda, sest ei usu, et miitingud suudaksid panna valitsust meelt muutma. Ida-Virumaal oli käinud viimase aasta jooksul meelt avaldamas 7% küsitletutest.

Tõenäoliselt tänu asjaolule, et küsitlusaastal toimus Tar-tus mitu meeleavaldust, oli tervelt 17% tartumaalastest käinud meeleavaldustel ja 21% allkirjastanud petitsioone (Ida-Virumaal oli selliseid noori vaid 8%). Ka Andrus oli osalenud kõigis 2012. aasta protestiliikumistes ning käi-nud aktiivselt ka miitingutel – ACTA, kõrgharidusreform, Harta 12 jne. Lisaks sellele suhtles ta tihedalt muusikute, luuletajate ning kirjanikega, osaledes nende ühiskonna-kriitilistel aruteludel, kirjutas ühiskonnakriitilisi laule jne. Samas tõdes ta, et edaspidi peaks ta siiski sügavalt kaaluma sellistes aktsioonides osalemist, sest tulevase ajakirjanikuna tuleks tal neutraalsust säilitada. Neutraalsusetaotluses läks ta suisa nii kaugele, et valis isegi riietusstiili selle järgi, et „saaks sulanduda kuhu vaja“, sest see tuleb „tulevikus kasuks“. Ent ka tema puhul ei tähendanud neutraalsus poliitikutee välistamist – otse vastupidi.

ANDRUS (21): Mulle on hästi oluline tagasiandmise moment ühiskonnale ... ja ma arvan, et siis olen juba piisavalt elukogenud. Noh... 25 kuni 30 aasta [pärast] ... võib-olla ka ise siis liiguksin suurde poliitikasse, ent mitte mööda poliitpartei redelit, vaid ühiskonna aktiivse liikme ja tuntud ajakirjanikuna ... Ma loodan tolleks ajaks seda olla.

Seega võib öelda, et mõlemad multiaktivistid on noored, kes – nagu organisatsioonilised aktivistidki – pole ilmtin-gimata osalusvormide suhtes kriitikavabad. Nii Semion kui

108


ka Andrus on otsivad hinged, kes on aktiivsed mitmel rindel, sealhulgas kultuuris. Negatiivsetest kogemustest poliitika-vallas ei lasknud kumbki end lõplikult heidutada, vaid nad plaanisid jätkata ühiskonnas osalemist, olles eelmistest kogemustest õppinud.

Millist tüüpi kodanikud on Eesti noored?Tulemusi tõlgendades tuleb meeles pidada, et tüpoloogiad on uurijate konstruktsioonid, nende loodud analüütilised üldistused. Meie välja pakutud tüpoloogiate kasuks räägib see, et mõlemad kasutatud andmestikud sisaldasid aktuaal-seid, osaluse eri dimensioone ja -vorme katvaid indikaato-reid ning ilmnesid selged ja tugevad seosemustrid. Samas tuleb arvestada, et meie valimid olid küll suured, kuid mitte esinduslikud.

CATCH-EyoU ja MYPLACE andmetel põhinevad tüpoloogiad on erisugused, kuid võib täheldada ka olulisi kattumisi ning erinevused esile tulnud tüüpides on lihtsasti seletatavad eri-nevustega küsimustikes. Mõlemas tüpoloogias tuli selgesti esile n-ö passiivne tüüp, kes harrastab kõiki kodanikuosa-luse tegevusi keskmisest vähem, kuigi võib olla muus osas aktiivne ja tegus. CATCH-EyoU andmetel on passiivsete noorte hulk aga oluliselt suurem. Seda seletab eeskätt see, et kui MYPLACE tüpoloogias eristub selgelt valimistel osaleja tüüp, kes ei harrasta peaaegu ühtegi muud osalustegevust, siis CATCH-EyoU tüpoloogia sisendtunnuste hulka valimistel osalemine ei kuulunud. Seega sattusid ka need noored, kes MYPLACE tüpoloogias oleks liigitunud valimistel osaleja tüüpi, CATCH-EyoU tüpoloogias passiivsete hulka.

Kahe tüpoloogia vahel on teisigi kattuvusi. Näiteks nii MYPLACE multiaktiviste kui ka CATCH-EyoU digiaktiviste iseloomustab keskmisest kõrgem ekspressiivne ja digitaalne tegevus ning poliitiline tarbimine. Samuti on mõlema tüübi puhul suuresti tegu kõrgema haridusliku ja majandusliku perekondliku taustaga noortega.

Teatavat ühisosa võib täheldada ka MYPLACE organisat-sioonides osalejate ja CATCH-EyoU vabatahtlike-heategijate puhul. Suur osa vabatahtlikust tegevusest toimub nimelt kas organisatsioonides osaledes või siis vähemalt nende eestvedamisel. Seetõttu võib oletada, et kui CATCH-EyoU ankeedis oleks põhjalikumalt küsitud organisatsioonides osalemise kohta, oleks ilmnenud, et paljud vabatahtlikud-heategijad on mõnega neist seotud.

Käesolev analüüs ei osunda põhjuslikele seostele, küll aga viitab teatud seosemustritele, mis annavad põhjust eda-sistes uuringutes püstitada hüpoteese ning neid süven-datult uurida. Majanduslikul kihistumisel on andmestiku kohaselt tüübikuuluvusega väiksem seos kui ealisel aren-gudünaamikal ja vahetul sotsiaalsel kontekstil (etniline ja perekondlik taust, sõpruskond, elukoht). Rohkem võimalusi pakkuv sotsiaalne keskkond (põhirahvusesse kuulumine, suuremad linnad ja nende lähiümbrus, demokraatlikum ja haritum pere) näib soodustavat kuulumist domineerivatesse tüüpidesse. Vähem võimalusi pakkuv sotsiaalne keskkond (väikelinnad ja maakohad, madalama haridustasemega ja vähem demokraatlik pere) on tugevas seoses kas kõrvalejää-mise ja võõrandumisega või alternatiivina protestimeelse, võitleva aktiivsusega – seda olenevalt noore rahvuslikust kuuluvusest, sotsiaalsest kapitalist ning sõprade ja pere-konna aktiivsusest.

CATCH-EyoU andmete alusel domineerib Eesti noorte seas mõõdukas osalusaktiivsus kahe selgelt eristuva vormiga – digiaktivism ja heategevuslik panustamine. See on võrreldav Banaji tüpoloogias noorte osalustüübiga, kes on üldiselt aktiivsed konformsel moel22. Kõrge osalusaktiivsus on vähe-levinud, ühendades konventsionaalseid ja mittekonventsio-naalseid tegevusi ning väljendades rahvuslik-konservatiivset protestimeelsust. Seega saab väita, et CATCH-EyoU poliitili-selt meelestatud aktivistid on võrreldavad Banaji tüpoloogias noortega, kes on üldiselt aktiivsed antidemokraatlikul moel.

22 Banaji, S. A critical approach to the study of young people.

109


Kõrvalejäävaid ja võõranduvaid, passiivseid noori (vrd Banaji „üldiselt passiivsed/ükskõiksed“) on märkimisväärselt palju (üle kolmandiku).

Ehkki Banaji osalustüübid ei kattu üksüheselt MYPLACE and-mete põhjal loodud tüüpidega, on tema teoreetiline raamis-tik siiski abiks ka selle andmestiku tõlgendamisel. Eelkõige kinnitavad analüüsitulemused Banaji veendumust, et ükski osalustegevus pole seotud kindla hoiakuga, pigem on piirid hajusamad ning osalust tasub kategoriseerida kompleksse-malt. Näiteks lasevad kvalitatiivsed andmed järeldada, et aktivism ei tähenda tingimata seda, et poliitikasse suhtu-takse positiivselt. Multiaktivist Andruse näide illustreeris ilmekalt, et aktiivsed inimesed võivad end koguni defi neerida „apoliitilisena“. Seega võib multiaktivisti käsitleda paljuski kui Banaji välja toodud tüüpi: „alati aktiivsed demokraatiat toetaval, autoritaarsuse vastasel ja mugandumata moel“.

Sarnaselt Banaji analüüsile selgus MYPLACE uuringust, et aktiivsed ühiskonnaelus osalejad (nt organisatsiooniline akti-vist Vello) võivad olla üsna skeptilised konventsionaalsete osalusvormide suhtes. Samas ei tähenda skepsis osalusvor-mide ning usaldamatus poliitikute suhtes ilmtingimata seda, et inimene suhtub negatiivselt Eesti riiki või selle loodud institutsioonidesse. Näiteks Rael oli patrioot, kes leidis, et süsteemi muutmine ei annaks midagi ning asjad lihtsalt on nii, nagu nad on. Seega võiks ka spekuleerida, et Rael võib osutuda nn aktiivselt passiivseks ehk valvekodanikuks (või ka jälgivaks kodanikuks), kes vajadusel aktiviseerub (vt Amnå ja Ekmani ning Shudsoni kategoriseeringuid).

Mõlemad uuringud annavad alust oletada, et mida suurem on teadlikkus poliitilistest protsessidest, analüüsivõime ja huvi ühiskonnas toimuva vastu, seda suurem on ka osaluse tõenäosus demokraatlike vormide kaudu. Väiksemad tead-mised ühiskonnast ja poliitilisest süsteemist ning madalam haridustase võivad kaasa tuua passiivsust ja antidemokraat-likke osalusvorme. Seega võib eeldada, et väiksem infor-meeritus ja teadlikkus süvendab võõrandumist. Viimane

omakorda ei ärgita noori informeeritust kasvatama, pigem soosib kapseldumist „oma maailma“ (sõprade, pere- jne ringi) või liitumist illegaalsete või vägivaldsete osalusvor-midega.

Teadlikkuse suurendamisele ja võõrandumise ennetamisele saaks praegusest tunduvalt rohkem kaasa aidata haridus-süsteem (Olga näide osutab ilmekalt sellele, et ühiskon-naõpetus tema koolis pole olnud eriti tulemuslik), samas võib koolis viljeletav sund ning heterogeensete arvamuste mahasurumine tekitada noortes lisaprotesti ja trotsi (Vello näide). Ehkki kogumiku teine peatükk näitas, et hariduse ja osaluse vahelised seosed on nõrgad, annavad MYPLACE kvalitatiivsed andmed põhjust debatiks praeguse kodani-kuhariduse sisu ja meetodite üle.

KokkuvõteKäesolev peatükk tutvustas kahe uuringu põhjal loodud osalustüpoloogiaid. Võib tekkida õigustatud küsimus, mida annab juba niigi ohtratele tüpoloogiatele veel kahe lisa-mine. Peame aga uurimuste sünteesi selle peatüki kujul oluliseks mitmel põhjusel. Meie uuringud heidavad valgust just Eesti osalustüüpidele, mida seni pole nii põhjalikult uuritud, osundades Eesti kontekstide (sotsiaalmajanduslik, geograafi line ja kultuuriline taust) mõjule osalusvormide kujundamisel. Lisaks viitas kahe tüpoloogia andmestiku võrdlus asjaolule, kuivõrd sõltuvad on tüpoloogiad (ning tüüpide protsentuaalne jaotus) sellest, milliseid küsimusi uuringus esitatakse ning mida mõõdetakse.

Selline näiline arbitraarsus ei vähenda siiski nende tüüpide teaduslikku valiidsust. Pigem osundab see asjaolule, et noorte osalus on äärmiselt kontekstikeskne ning noorsoo-valdkonna poliitilist osalust suunavad ja mõjutavad meet-med peaksid seda arvesse võtma. Ühiskondlikud kampaa-niad, mis on suunatud noorte osaluse suurendamisele või selle suunamisele (näiteks antidemokraatlike osalusvormide

110


vähendamisele), peaksid seega täpsemalt analüüsima, mida iga osalustüüp endas sisaldab. Siinkohal on abiks kvalita-tiivne andmestik, mis avab põhjalikumalt osalemise moti-vatsiooni või selle puudumist ning aitab lammutada teatud stereotüüpe osalusvormide kohta (passiivne kui vaenulik või aktiivne kui süsteemisõbralik osaleja).

Asjaolu, et osalustüpoloogiaid tekib ilmselt täpselt nii palju, kui on uuringuid, ei tähenda seega, et selliste uuringutega pole midagi peale hakata. Vastupidi – mida rohkem tüpo-loogiaid, seda täpsemalt saab analüüsida noorte osalust, selle põhjuseid ning tagajärgi.

Kasutatud allikadAmnå, E. (2010). Active, passive, or standby citizens? Latent and manifest political participation. Rmt: Amnå, E. (toim.). New Forms of Citizen Participation: Normative Implications, lk 191–203. Baden-Baden: Nomos.

Amnå, E. ja Ekman, J. (2013). Standby citizens: diverse faces of political passivity. European Political Science Review, 6(2), lk 261–281.

Bakardjieva, M. (2009). Subactivism: Lifeworld and Politics in the Age of the Internet. The Information Society, 25, lk 91–104.

Banaji, S. (2016). A critical approach to the study of young peo-ple and active citizenship in the European Union. Introduction to Deliverable 2.1: Towards an integrated theory of Youth Active Citizenship in the European Union. CATCHEyoU Project, lk 4–26.

Ekman, J. ja Amnå, E. (2012). Political participation and civic engagement: towards a new typology. Human Affairs, 22, lk 283–300.

Harrebye, S. (2015) The ambivalence of creative activism as a reorganization of critique. Culture and Organization, 21, lk 126–146.

Holzer, B. ja Sorensen, M. (2003). Rethinking Subpolitics. Beyond the ‘Iron Cage’ of Modern Politics? Theory, culture and society, 20(2), lk 79–102

Micheletti, M. ja McFarland, A. (2010). Creative Participation: Responsibility-Taking in the Political World. Palgrave. New York: Routledge, Tailor & Francis

Schudson, M. (1996). What if civic life didn’t die? American Prospect, 25, lk 17–20.

Schudson, M. (1998). The Good Citizen: A History of American Public Life. New York: Free Press.

Tooding, L.-M. (2014). Faktoranalüüs. Sotsiaalse analüüsi meetodite ja metodoloogia andmebaas. Tartu Ülikool, ühiskon-nateaduste instituut, viimati külastatud 20.02.2018, http://samm.ut.ee/faktoranalyys.

Tooding, L.-M. (2015). Andmete analüüs ja tõlgendamine sot-siaalteadustes. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

111


LISA 1Faktoranalüüs (peakomponentide meetod, Varimax-pööramine, omaväärtuste kriteerium >1, mudeli seletusjõud 56,6%)

F1 Tugev poliitiline meelsus ja aktiivsus F2 Digi- ja tarbijalik aktiivsus F3 Vabatahtlik töö ja heategevus

Vägivaldseks muutunud poliitiline üritus .88

Internetis sotsiaalsetel või poliitilistel teemadel arutlemine .73

Vabatahtlik töö sotsiaalsel eesmärgil .74

Ruumi hõivamine .87 Sotsiaalse või poliitilise sisu jagamine .69

Heategevuslikul kontserdil või üritusel osalemine .73

Poliitilised sõnumid, grafi ti .84 Veebiprotestis või -boikotis osalemine .62

Raha annetamine sotsiaalsel eesmärgil .64

Raha annetamine poliitilisele rühmi-tusele .83

Sotsiaalmeedias sotsiaalse või poliit-ilise grupiga liitumine .61

Töö erakonna või poliitiku heaks .79 Toodete boikoteerimine või ostmine poliitilistel põhjustel .51

Poliitilise veebisisu loomine .65 Petitsiooni allkirjastamine .46

Demonstratsioon või streik .65

Poliitiku või ametnikuga kontakteeru-mine .54

Poliitilise sümboolika kandmine .46

112


LISA 2Noorte osalustüüpide jaotus vanuse*, soo*, keelerühma*, elukoha* ja ema hariduse** järgi, %

n Passiivne Digiaktivist Vabatahtlik-heategija

Poliitiliselt meelestatud

aktivist

Vanus 15–18 530 45 20 26 8

Vanus 19–30 471 28 36 34 2

Neiud 634 36 26 37 2

Noormehed 366 39 31 19 11

Eesti 765 30 30 35 6

Vene 237 59 21 15 6

Suurlinn ja ümbrus 668 33 32 31 3

Väike linn 195 47 16 28 9

Küla, maakoht 138 40 23 27 10

Emal alla keskhariduse 86 43 24 23 9

Emal keskharidus 371 37 26 32 5

Emal kõrgharidus 486 32 31 33 5

*Võrreldavad rühmad erinevad üksteisest statistiliselt oluliselt nivool p<0,001; **võrreldavad rühmad erinevad üksteisest statistiliselt oluliselt nivool p<0,11; paksus kirjas on rõhutatud, millised sotsiaalsed rühmad on konkreetsetes osalustüüpides domineerivamad

MärkusedArtiklis on kasutatud Euroopa Liidu Horisont 2020 program-mist rahastatud projekti „CATCH-EyoU – Kodanikuaktiivsuse kujundamine koos Euroopa noortega: poliitikad, praktikad, väljakutsed ja lahendused“ (http://catcheyou.eu; grandi number 649538) raames kogutud andmeid. Kõik artiklis avaldatud seisukohad kuuluvad autoritele ega väljenda

mingil viisil Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti. Autorid soovivad tänada professor Peter Noacki Jena Friedrich Schil-leri Ülikoolist ja professor Petr Macekit Masaryki Ülikoolist intellektuaalse panuse eest uuringumetoodika väljatööta-misel. Artikkel on valminud haridus- ja teadusministeeriumi institutsionaalse uurimisprojekti IUT (20-38) toel.

113


Selliste uuringute lugemine paneb mind alati mõtlema, kuivõrd teadlikud on noortevaldkonnas tegutsejad sel-

lest, mida uuringud näitavad. Noortevaldkonda võib olla kaasatud noorte toetaja, suunaja või huviharidustegevuste läbiviijana: see ei tähenda ilmtingimata noorsootöötaja ame-tit. Mõjutajaks ja eeskujuks on noorel veel teisigi, kodusest keskkonnast kuni sotsiaalse tutvusringkonnani. Siinkohal on ilmselt siiski oluline lähtuda noorsootöötaja vaatenurgast ning sellest, mida saab selle uuringu tulemustega noorte-valdkonnas ära teha.

Parem arusaam ja ülevaade noorte osalusvormidest ühis-konnas ja nende osalemise või mitteosalemise põhjustest on vajalik neile suunatud tegevuste kvaliteedi ja vajalik-kuse mõtestamisel. Sealjuures peab arvesse võtma noorte profiili; piirkonda, kust nad tulevad; ning nende huvi ja motivatsiooni tegevustes osaleda. Artiklis näeme, et noori sütitavad tegudele erinevad põhjused ja aktivism ei pruugi alati olla positiivne. Kuigi uurimistulemusi ei saa üldistada tervele Eestile, annavad need siiski mõnevõrra laiema pildi erinevas keelekeskkonnas üles kasvanud noorte aktiivsusest ühiskonnas.

Minu ametis on hea teada noorte osalusvorme ja kaasatust ühiskonda. Tööalaselt toetan elukestvat õppimist, pakkudes rahvusvahelistes projektides osalemist nii noortele kui ka nendega töötavatele spetsialistidele. Saan kaasata erineva profi iliga noori ning jõuda ka passiivseteni ja noorteni, kes oma väärtushinnangute ja uskumuste järgi ei usu muu-tustesse ühiskonnas, ehkki nad peaksid olema aktiivsed kaasarääkijad. Sellise sihtgrupini jõudmine tuleneb pigem soovist pakkuda neile võimalust laiendada silmaringi, toe-tada eneseteadlikkust ja mõtestada muutuste elluviimist või aktiivsust ühiskonnas. Muutused ei sünni noorte hulgas

üleöö, aga õppimine ja hoiakute (ümber)kujunemine algab samm-sammult oma kogemuste mõtestamisest. Rahvus-vahelised projektid saavad seda ideaalselt toetada mitte-formaalse õppe kaudu.

Töö noortega on kahtlemata huvitav ja mitmekesine. Olles noort toetava töötaja rollis, on vaja märgata nende noorte potentsiaali, kellega koos töötatakse. Suunavaid tegevusi on mitmesuguseid ning lähtudes artiklist, ei pea ilmtingimata noori panema aktiivselt kaasa rääkima poliitikas, osalema meeleavaldustel või muudel poliitilist sisu kandvatel üritus-tel, vaid saab näidata neile erinevate tegevuste abil, mis on nende võimalused olla kaasatud ühiskonda. Kui osalemine poliitikas on miski, mis noort kõnetab, läheb kokku tema huvide ja motivatsiooniga, siis võiks noorsootöötaja olla noore jaoks tegevuste tagasipeegeldaja, kriitiline sõber, toetaja, innustaja vms, olenevalt vajadusest.

Usun, et igal noorel on oma potentsiaal ja mitte igaüks ei pea olema aktiivne eestkõneleja. Püüelda maksimaalse noorte kaasatuse poole ühiskonnas on väga idealistlik. Tuleks püüda, et iga noor saaks võimaluse refl ekteerida oma osa-lust ja rolli, teada Eesti ühiskonna toimimismehhanisme ning olla huvi korral kaasatud organisatsioonide töösse. See oleks vähemalt üks eeldus, mis toetab noortel seoste loomist oma kogemuste ja õpitu vahel ning innustab neid ehk tulevikus oma arusaamu vajadusel ümber kujundama, kriitiliselt hindama nendeni jõudvat infot ja leidma oma kohta Eestis.

Anneli Heinsalu, Continuous Action, Noortevahetused ja koolitustegevused, Euroopa Vabatahtliku Teenistuse pika-ajalised projektid

114


Pikaajalise kogemusega noortevaldkonna koolitaja ja õppejõuna julgen väita, et praktikute seas on üsna

levinud noorte jaotamine „passiivseteks“ ja „aktiivseteks“ ning nad eelistavad töötada viimastega. Laiem teadmine nii „aktiivsete“ kui ka „passiivsete“ noorte tüpoloogiast annab noorsootöös võimaluse oluliselt sihiteadlikumalt noori kaa-sata, töötada välja uusi ja senisest paremini toimivaid ning rohkem noori haaravaid osalusvorme, samuti valida sobiva-maid meetodeid tööks erinevat tüüpi noortega.

Üheks väärtuslikumaks teadmiseks on täpsem ülevaade just nn passiivsetest noortest. Selle pinnalt saab noorsoo-töös strateegilisemalt tegeleda nende noorte küsimusega. Tundub, et sageli keskendutakse praktikas küsimustele, kuidas suurendada nende osalusmotivatsiooni ja kuidas neid kaasata, harvem paraku sellele, mis on demotiveeri-tuse tagamaad ja põhjused, miks ei soovi noored osaleda ega kaasa rääkida.

Uuringust selgus muu hulgas vajadus kasvatada „passiiv-sete“ noorte teadlikkust ühiskondlikest süsteemidest ja poliitika olemusest. Ilmselt ei ole selliste noorte jaoks üld-hariduses pakutav kodanikuharidus piisavalt mõjus. Siin on omakorda üheks võimaluseks mitteformaalne haridus, järelikult ka väljakutse noorsootööle – millistes noorsootöö keskkondades ja missuguste meetoditega kasvatada kolman-diku noorte kodanikuteadlikkust kui üht võtmepädevust?

Huvitava tulemusena selgus uuringust, et alati ei pruugi osalusega kaasneda rahulolu poliitikaga (ega osalusvormiga)

ja vastupidi – sageli ei ole mitteosalemine seotud soovi-matusega ühiskondlikes protsessides kaasa rääkida. See annab tunnistust, et laiemalt kättesaadavad osalusvormid ei pruugi sellistele noortele sobida ning viitab vajadusele töötada välja noorte jaoks sobivamaid ja ehk paindlikumaid osalusvorme, et nende hääl jõuaks enam otsustajateni ning et noored ei heituks võimaliku negatiivse kogemuse tõttu. Osalusvormide mitmekesistamine peaks noortes kujun-dama nii harjumuse kui ka oskuse enda elu puudutavates küsimustes kaasa rääkida. See võiks omakorda kujundada tulevikupoliitikat omasemaks tulevikuinimeste näole.

Minu jaoks sai kinnitust hiiliv sisetunne, et Eesti noorsootöös enim rakendatavad osalusvormid sobivad vaid teatud tüüpi noortele ning nüüdisaegses kiiresti muutuvas keskkonnas oleks aeg heita tõsine pilk loodud võimalustele ja neid olu-liselt kaasajastada. Ühtlasi esitab see väljakutse noorsoo-töötajate koolitamisele nii formaalsel kui ka mitteformaal-sel tasandil – noorte kodanikupädevuste arendamise, uute osalusvormide loomise ja noorte poliitilistes protsessides osalemise eelduseks on kõigepealt selles valdkonnas äär-miselt pädev noorsootöötaja.

Uuring annab hea võimaluse sissevaateks noorsootöö tee-nustele. Selle põhjal on võimalik teha esmaseid rakendus-plaane nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil, ent miks mitte ka konkreetses noorsootööasutuses.

Lii Araste, kogukonnatöö õppejõud, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia

115


116


117

Digitaalne osalus

DIGITAALNE OSALUS

118


119

Digitaalne osalus

DIGITAALNEOSALUS

SissejuhatusNoorem põlvkond, kes osaliselt kaugeneb ühiskondliku osaluse konventsionaalsematest vormidest, veedab suure osa ajast digitaalses keskkonnas ning pöördub üha enam ka internetikesksete osalusvormide poole. Kaasaegne osalus on sageli isiklikum ning seotud eraelusfääri ja elustiili vali-kutega. See tähendab, et inimestel ei ole alati ambitsiooni organisatsioonide kaudu süstemaatiliselt poliitikat mõju-tada, vaid nad väljendavad poliitilist meelsust näiteks kirju-tades alla konkreetsele petitsioonile või siis minnes avalikule meeleavaldusele, kui teema neid isiklikult puudutab. Selles osas on tähtsad interneti võimalused – poliitiliste teemade jälgimine, Facebookis laikimine (meeldivaks märkimine), Twitteris säutsumine ja petitsioonile alla kirjutamine on väga lihtne.

Internetikeskkonnast saab rääkida ka seoses mobiliseeri-misega, tuues näiteid Eestist: suur osa 2012. aasta proteste

(nt „Aitab valelikust poliitikast“, Acta vastane protest; kõrg-haridusreformi vastane meeleavaldus) algas ja kogus liik-meid interneti vahendusel. Teisalt muidugi oli Facebookis ürituste laikijaid kümneid või sadu kordi rohkem kui hiljem meeleavaldusel. Nii võibki näida küsitav, kui tulemuslikult mõjutab ühiskonda digitaalne osalus – ja kas seda saab ikka defi neerida kodanikuosaluseks. Rahvusvahelises akadee-milises kirjanduses on sotsiaalmeedia ja osaluse teemal põhjalikult arutletud ning leidub nii äärmiselt entusiastlikke kui ka kriitilisi lähenemisi. Ühelt poolt tuuakse esile tohutult suurenenud võimalusi informeerituseks ning mitmekesistu-nud osalusvõimalusi, teisalt aga vaadeldakse sotsiaalmeedia vahendatud osalust hoopis ohuna suurema potentsiaaliga kodanikuosalusele.

Antud peatükk keskendub küsimusele, kuidas noored kasutavad internetti ja sotsiaalmeediat, alustades uudiste jälgimisest erinevate meediakanalite võrdluses ning kesken-dudes siis sotsiaalmeedias osalemise ja ka mitteosalemise

Airi-Alina Allaste Mai Beilmann

Katrin Tiidenberg

120


põhjustele. Peatükk algab ülevaatega eespool mainitud debatist, tuues esile erinevaid vaatenurki ning teemapüsti-tusi interneti ja osaluse teemal. Seejärel tutvustame lühidalt kahe empiirilise uurimuse metoodikat. Empiirilise analüüsi osa algab alapeatükiga, kuidas noored jälgivad uudiseid ja infot ning kui tähtis on seejuures internet. Siis näitame digitaalse osaluse ulatust kvantitatiivsete küsitluste alusel ning analüüsime, kuidas ja miks sotsiaalmeedia vahendusel ühiskondlikus arutelus osaletakse või siis sellest hoidutakse, toetudes avatud intervjuudele.

Teoreetiline kontekst: kodanikuosalus interneti ja sotsiaalmeedia vahenduselW. Lance Bennetti1 väitel on postindustriaalsetes demo-kraatlikes ühiskondades toimunud seoses digiteerimise ja teiste muutustega järkjärguline üleminek kohusetundliku kodaniku (dutiful citizen) mudelilt aktualiseeruva kodaniku (actualizing citizen) mudelile. Lisaks kodanikuosaluse vor-mide muutumisele kogukondlikumaks ja isiklikest arusaa-madest lähtuvaks, iseloomustab aktualiseeruvat kodanikku ka usaldamatus peavoolumeedia vastu ning sotsiaalmeedia eelistamine traditsioonilisele meediale.

Ideed edasi arendades väidetakse2, et digitaalne keskkond pole mitte ainult vahend poliitikas osalemiseks, vaid see muudab oluliselt osaluse kujunemise loogikat. Kasuta-des klassikalise termini „kollektiivne tegevus“ (collective action) asemel mõistet „ühendav tegevus“ (connective action) saab sotsiaalvõrgustikes (nt blogid, Facebook,

1 Bennett, W. L. (2008). Changing Citizenship in the Digital Age. Rmt: Bennett, W. L. (toim.). Civic Life Online: Learning How Digital Media Can Engage Youth, lk 1–24. The John D. and Catharine T. MacArthur Foundation Series on Digital Media and Learning. Cambridge, MA: The MIT Press.

2 Bennett, W. L. ja Segerberg, A. (2012). The Logic of Connective Action: The Personalization of Contentious Politics. Information, Communica-tion & Society, 15(5), lk 739–768.

Twitter, arutelufoorumid) toimuvat kodanikuosaluse loo-gikat määratleda mõnevõrra eristuvana muust osalusest. Nii võib öelda, et internetikeskkond võimaldab isiklikumate väljenduste arenemist kodanikuosaluseks, mitte ainult ei peegelda olemasolevate poliitiliste identiteetide väljendusi.

Laiemas mõttes on osalust interneti ja eriti sotsiaalmeedia vahendusel nüüdseks rahvusvaheliselt palju uuritud ning see on algatanud aktiivse debati nähtuse olemusest. Esineb üsna erinevaid arusaamu küsimuses, millistel sotsiaalmeediaga seotud praktikatel on üldse poliitiline potentsiaal.

Quintelier ja Vissers3 toovad oma varasemate veebiaktivismi uurimuste analüüsis esile interneti eelised. Esiteks rõhutavad nad, et interneti kasutamine pakub suuremaid poliitilise kaasamise võimalusi. See on ka iseenesestmõistetav, arves-tades, et interneti vahendusel on suuremad võimalused iga-suguseks suhtlemiseks. Teine tegur on seotud osalemisega kaasnevate kulude vähenemisega, mis väidetavalt võrdsus-tab erinevate ühiskonnarühmade osalemisvõimalusi. See on taaskord üsna üldistav lähenemine, aga mõjub usutavalt, et kohtumistele kulutatava aja ning eriti transpordikulude vähenemine võimaldab poliitilist osalust mitmekesistada. Kolmandaks toovad nad välja, et interneti vahendusel saab kiiret ajakohast teavet ühiskonnas toimuvast. See teema on ehk kõige vaieldavam, kuivõrd internetis leviva teabe täp-sus ja erapooletus on aina suurema kahtluse all. Samuti sai kümme aastat tagasi teha järelduse, et digitaalne aktivism tugevdab demokraatia toimimist, luues laiemate valikutega avaliku sfääri. Aktivism võib ilmneda mitmel kujul: näiteks kohalike omavalitsuste digiplatvormide kasutamisena koda-nikuotsuste tegemisel, aga ka kodanike omaalgatuslike tegevustena petitsioonide ja avalduste näol.

3 Quintelier, E. ja Vissers, S. (2008). The Effect of Internet Use on Political Participation: An Analysis of Survey Results for 16-Year-Olds in Belgium. Social Science Computer Review, 26, lk 411–427.

121

Digitaalne osalus

Võrgustunud individualismi4 kontekstis on piir poliitilise ja apoliitilise eneseväljenduse vahel hägustunud5. Veebikesk-kond võimaldab oma „häält kuuldavaks teha“ neil, kes varem eemale jäid, ning sellisena on sotsiaalmeedias kommentee-rimisel, säutsumisel ja laikimisel üleüldine demokraatlik väärtus6. Sotsiaalmeedias suhtlemine aktiveerib inimesi ja nad tunnetavad end avaliku diskussiooni ja poliitiliste teemadega rohkem seotuna7.

Oluline roll on ka interneti vahendusel loodavatel eeldustel erinevate rühmade mobiliseerimiseks. Nii võib sotsiaalmee-dia vahendusel toimuvat osalust vaadelda poliitilises sfääris8 osalemise hüppelauana, ja tõlgendada seda kui silda inten-siivsemate osalusvormide juurde, selmet käsitleda seda pelgalt asendustegevusena. Samas, kuigi sotsiaalmeedia võib anda mõningatele (noorte)rühmadele suuremaid või-malusi, ei pruugi see eriti kaasata neid, kes on poliitikahuvi täiesti kaotanud9. Leidub arvamusi, et internetis on aktiivsed samad noored, kes löövad kaasa konventsionaalsemates osalusvormides.

Teisalt, nagu ilmneb paljudest uurimustest, ei pruugi dis-kussioon sotsiaalmeedias erinevatel põhjustel toimida kuigi sujuvalt. Sinanan ja Hosein, kes on uurinud poliitilisi

4 Tiidenberg, K. (2017). Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaal-meediat? Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

5 Theocharis, Y. ja Quintelier, E. (2014). Stimulating citizenship or expanding entertainment? The effect of Facebook on adolescent participation. New Media & Society, 6, lk 1–20.

6 Theocharis, Y. ja Quintelier, E. Stimulating citizenship or expanding entertainment?

7 Dimitrova, D. V., Shehata, A., Stromback, J. ja Nord, L. W. (2011). The Effects of Digital Media on Political Knowledge and Participation in Election Campaigns: Evidence From Panel Data. Communication Research, 41, lk 95–118.

8 Östman, J. (2013). When private talk becomes public political expres-sion: examining a practice-fi eld hypothesis of youth political deve-lopment. Political Communication, 30, lk 601–619.

9 Keating, A. ja Melis, G. (2017). Social media and youth political enga-gement: Preaching to the converted or providing a new voice for youth? The British Journal of Politics and International Relations,19(4), lk 877-894.

arutelusid sotsiaalmeedias, väidavad, et osalemata jätmist soodustavad negatiivne tagasiside või hirm selle saamise ees10. Mitmetes uurimustes tuuakse välja, et sotsiaalmee-dias, nt Facebookis, võib hakata domineerima „vaikuse spiraal“11. See selgitab osalemata jätmist, toetudes ideele, et inimesed kujutavad ette avalikus diskussioonis aktsep-teeritud arvamusi ning isolatsioonihirmus pigem väldivad neist erinevaid seisukohti12. Võimalikku „vaikuse spiraali“ ja poliitilist diskussiooni uurinud teadlased rõhutavad aga, et valmidus arvamust avaldada on seotud kodanikukohuse, teema tähtsuse ning usuga oma kompetentsi13. Viimane lähenemine haakub Amnå14 „valvekodanikuga“ (vt eelmised artiklid), kes aktiveerub, kui peab teemat tähtsaks või kui teda ärgitab kohusetunne ning tegevusega kaasneb tunne, et see toetab enesearengut ja ühtlasi teenib ühiskonna huve.

Nii võib arvata, et sotsiaalmeedias poliitilise sisu loomine, selle jagamine ning ühiskondlikel teemadel arutamine eeldab motiveeritust, huvi ja ka usku, et osalus on mõjukas ja vaja-lik. Suhtlemine sotsiaalmeedias eeldab erinevaid tehnikaid ja strateegiaid15 ning sama kehtib ka digitaalse aktivismi kohta. Thorson, kes on analüüsinud noorte poliitikateemalist suhtlust Facebookis, kirjeldab kahte erinevat strateegiat,

10 Sinanan, J. ja Hosein, G-J. (2017). Non-Activism: Political Engage-ment and Facebook Through Ethnography in Trinidad. Social Media + Society, 3(3), lk 1–10.

11 Gearhart, S. ja Zhang, W. (2013). Gay Bullying and Online Opinion Expression: Testing Spiral of Silence in the Social Media Environment. Social Science Computer Review, 32, lk 18–36

12 Noelle-Neumann, E. (1991). The theory of public opinion: The concept of the spiral of silence. Rmt: Anderson, J. A. (toim.). Communication yearbook, 14, lk 256–287. Newbury Park, CA: Sage.

13 Moy, P., Domke, D. ja Stamm, D. (2001). The spiral of silence and public opinion on affi rmative action. Journalism and Mass Communica-tion Quarterly, 78, lk 7–25.

14 Amnå, E. (2013). Active, passive and standby citizens. Rmt: Küpper, B., Zick, A., Mompoint-Gaillard, P., Amnå, E., Byram, M., Reinertsen, A. B. (toim.). The EWC Statement Series, lk 17–21. Oslo: The European Wergeland Centre.

15 Tiidenberg. Ihu ja hingega internetis.

122


mida noored kasutavad, et ühiskondlikult osaleda ja samas tulla toime kontrolli puudumisega sotsiaalmeedias. Need on: 1) „loominguline vorm“, mille puhul kasutatakse huu-morit ja provokatsiooni; 2) „osalus poliitikata vorm“, mille puhul kasutatakse neutraalsemat lähenemist ja välditakse poliitilisi väljendusi16.

Kõige kriitilisemastes käsitlustes on digitaalset aktivismi seostatud „võrgustatud valeteadvusega“, mis külvab naiivset optimismi ja varjab aina kitsenevaid demokraatliku osaluse võimalusi. Kasutades mõisteid „klikism“17 ja „släktivism“18, (mis on saadud, ühendades sõnu klikk ja aktivism või slack ja aktivism) räägitakse osaluse simuleerimisest, mis võib noori viia eemale ühiskonna mõjutamise potentsiaaliga osalus-vormidest. On ka esile toodud, et digitaalne aktivism võib taastoota ebavõrdsust ning räägitakse esmasest ja teisesest digitaalsest lõhest. Lisaks erinevusele internetile ligipääsul on olulisemgi ehk teisene, demokraatlik lõhe nende vahel, kes kasutavad seda poliitiliseks osaluseks ja kes mitte19. Nii võib interneti kasutamine suurendada infolõhet nende vahel, kes jälgivad poliitilisi teemasid, ja nende vahel, kes poliitika vastu huvi ei tunne20. On leitud, et Facebookis sagedase osalemisega ei pruugi kaasneda suurem huvi poliitika ja

16 Thorson, K. (2014). Facing an uncertain reception: Young citizens and political interaction on Facebook. Information, Communication & Society, 17, lk 203–216.

17 Amin, R. (2010). The empire strikes back: Social media uprisings and the future of cyber activism. Kennedy School Review, 10(1), lk 64–66.

18 Morozov, E. (2012). The Net Delusion: The Dark Side of Internet Freedom. New York: Public Affairs.

19 Min, S-J. (2010). From the Digital Divide to the Democratic Divide: Internet Skills, Political Interest, and the Second-Level Digital Divide in Political Internet Use. Journal of Information Technology and Politics, 7(1), lk 22–35.

20 Cantijoch, M., Jorba, L. ja San Martin, L. (2008). Exposure to political information in new and old media: which impact on political participation? Paper presented at the 2008 annual meeting of the American Political Science Association, 28–21. August. Conge.

ühiskonna vastu21 ning et sotsiaalmeedia kasutamisel ei ole mingit mõju valimiskäitumisele22.

Andmed ja analüüsimeetodid Käesolevas artiklis on kasutatud andmeid peamiselt kahest rahvusvahelisest uuringuprojektist, milles autorid on osale-nud: CATCH-EyoU (Kodanikuaktiivsuse kujundamine koos Euroopa noortega: poliitikad, praktikad, väljakutsed ja lahen-dused) ja MYPLACE (Memory, Youth, Political Legacy and Civic Engagement). Mõlema puhul viidi läbi suuremahuline küsitlus, viimasel juhul tehti ka kvalitatiivsed süvaintervjuud, mille analüüsile empiirilise osa teises alapeatükis peamiselt keskendutakse.

Rahvusvahelise Horisont 2020 projekti CATCH-EyoU raames 2016. aasta lõpus korraldatud veebiküsitlusele vastasid 15–26-aastaste Eesti noored (küsitluse läbiviimist on täp-semalt kirjeldatud eelmises peatükis). Samal ajal viidi see küsitlus läbi veel seitsmes Euroopa riigis. See võimaldab võrrelda Eesti noori eakaaslastega Itaalias, Kreekas, Por-tugalis, Rootsis, Saksamaal, Tšehhis ja Ühendkuningriigis.

Samas tuleb võrdlusesse suhtuda ettevaatusega, sest kuigi kõikjal kasutati sama ankeeti, polnud valimi koostamise põhimõtted ja vastajate värbamise meetodid paraku ühe-sugused. Selline mitmekesisus päädis suhteliselt erisuguste mitteesinduslike valimitega. Näiteks varieerub „nooremate noorte“ ehk 15–18-aastaste osakaal 31% Rootsis kuni 64% Ühendkuningriigis, neidude osakaal 47% Saksamaal kuni 75% Ühendkuningriigis ning suures linnas või selle eeslinnas elavate noorte osakaal 33% Itaalias kuni 78% Kreekas (vt lisa 1). Rahvastikuandmed ei luba järeldada, et

21 Ekström, M. and Shehata, A. (2018). Social media, porous boundaries, and the development of online political engagement among young citizens. New Media & Society, 20 (2), lk 740–759.

22 Groshek, J. ja Dimitrova, D. V. (2011). A cross-section of voter learning, campaign interest and intention to vote in the 2008 American election: Did Web 2.0 matter? Communication Studies Journal, 9, lk 355–375.

123

Digitaalne osalus

Ühendkuningriigis oleks tütarlaste ülekaal tõesti nii palju suurem võrreldes Saksamaaga või et Itaalias oleks maa-noorte osakaal kordi kõrgem kui Kreekas.

Sellised kõrvalekalded valimites ei luba riike kõrvutades kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Iseäranis ettevaatlikult tuleb suhtuda Ühendkuningriigi andmetesse, sest mitteesin-dusliku valimi kõrval on seal lisaprobleem, et noored jätsid massiliselt vastamata osale küsimustele, mõnele ei vastanud koguni 30% noori. Teistes riikides jättis vaid mõni üksik noor vastamata küsimustele, mida selles peatükis vaadeldakse.

Edasises analüüsis on vaadatud Eesti noorte digitaalset osalust CATCH-EyoU andmetele tuginedes keskmiste ja protsentide kõrvutamise abil. Seejuures on võrreldud noo-remate (15–18-aastaste) ja vanemate (19–26-aastaste) noorte, noormeeste ja neidude ning eesti ja vene kodukee-lega noorte digitaalse osaluse määrasid. Läbivalt on Eesti noorte digitaalset osalust kõrvutatud ülalmainitud seitsme riigi noorte osalusega. Tulenevalt eespool kirjeldatud mit-teesinduslike valimitega seonduvatest probleemidest on siiski targem mitte pidada absoluutseks tõeks, et näiteks mingis vanuses või mingist rahvusest noored harrastavad digitaalset osalustegevust konkreetselt nii palju, vaid pigem umbkaudse trendina, et kui mingi noortegrupp harrastab mõnd osalustegevust võrdlusgrupist oluliselt rohkem, siis tõenäoliselt võiks sarnast suundumust täheldada ka noorte populatsiooni suhtes esinduslikumate valimite puhul.

Euroopa Komisjoni 7. raamprogrammi raames toimunud uuringu MYPLACE käigus viidi läbi küsitlus 16–26-aastaste noorte seas 2012. aasta lõpus ja 2013. aasta alguses Ida-Virumaal ja Tartumaal. Need maakonnad valiti lähtuvalt eeldusest, et mõlemas on etnolingvistiline koosseis suh-teliselt homogeenne, ent omavahel kontrastne. Ligi pool valimist on rahvastikuregistri andmetel koostatud juhuvalim, teine pool aga juhuslik tänavavalim. Seoses tänavavalimi kasutamisega laienevad MYPLACE-i küsitlusandmete tõl-gendamisele põhimõtteliselt samad piirangud, mis on ülal välja toodud CATCH-EyoU puhul.

Antud peatükis on kõige rohkem kasutatud kvalitatiivseid intervjuusid 29 noorega Tartumaal ning 31-ga Ida-Virumaal. Intervjuud ei ole läbi viidud vaid aktivistidega, kellele koda-nikuosalus on tähtis, vaid juhuslikult valitud noortega (vaba-tahtlikega küsitluses osalejatest). Nende suhtumiste alusel võiks kujuneda pigem pilt noortest, „kes ei ole küll protestide või organisatsioonide eesrindel, aga ootavad võimalusi, et oma häält kuuldavaks teha ning aidata kaasa ühiskondlikele muudatustele“23.

Internet kui noorte peamine uudiste- ja infoallikasEesti noorte meediatarbimine vastab vähemasti infokanali eelistuste poolest suuresti Quintelier ja Vissers’i24 veidi idea-listlikele ootustele, et interneti vahendusel saavad koda-nikud kiiret ajakohast teavet ühiskonnas toimuva kohta. Internet on Eesti noortele peamine infoallikas, kust nad saavad suurema osa enda poolt tarbitavatest uudistest (vt joonis 1). Seejuures on internet täisealistele noortele (19–26) tähtsamgi infoallikas kui noorematele noortele (15–18). Nooremad noored saavad nimelt võrreldes täisealiste noor-tega oma igapäevasest uudisvoost rohkem kätte televisiooni vahendusel.

Meediakanalite eelistuste poolest on Eesti noored väga sar-nased Rootsi eakaaslastele (vt joonis 2). Kuigi internet on noorte peamine infoallikas kõigis vaadeldud riikides, saavad noored Portugalis, Tšehhis ja Itaalias võrreldes eakaaslas-tega teistes riikides suhteliselt rohkem infot televisiooni vahendusel ning Saksamaal kuulavad noored rohkem raa-diot.

23 Harris, A., Wyn, J. ja Younes, S. (2010). Beyond apathetic or activist youth: ‘Ordinary’ young people and contemporary forms of partici-pation. Young, 18(1), lk 9–33.

24 Quintelier, E. ja Vissers, S. (2008). The Effect of Internet Use on Political Participation: An Analysis of Survey Results for 16-Year-Olds in Belgium. Social Science Computer Review, 26, lk 411–427.

124


Joonis 1. Millisest meediakanalist jälgid uudiseid kõige sagedamini? (%)(kahe vanuserühma, soo ja koduse keele lõikes; andmed: CATCH-EyoU)

Joonis 2. Millisest meediakanalist jälgid uudiseid kõige sagedamini? (%)(riikide lõikes; andmed: CATCH-EyoU)

4 4 3 3 4

18 14 12

17 9 21

1 2 1 2 1 1

81 80 83 78 87 74

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Vene kodukeel

Eesti kodukeel

Noormehed

Neiud

19–26

15–18

Paberajalehed ja -ajakirjad TV Raadio Internet

3

3

3

1

7

1

2

3

41

22

27

27

15

21

14

15

1

9

1

2

4

2

3

1

54

65

68

69

72

75

80

80

1

1

1

1

2

1

1

1

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Portugal

Saksamaa

Itaalia

Tšehhi

Ühendkuningriik

Kreeka

Rootsi

Eesti

Paberajalehed ja -ajakirjad TV Raadio Internet Muu

125

Digitaalne osalus

Joonis 3. Millistest uudistest oled huvitatud? (%)(kahe vanuserühma, soo ja koduse keele lõikes; andmed: CATCH-EyoU)

Joonis 4. Millistest uudistest oled huvitatud? (%)(riikide lõikes; andmed: CATCH-EyoU)

8680 83 88

81 89

75 48 69 68

56 83 86

58 81 78 70

90

31 27 33 24 26 34 37 38 39 34 35 40

0%

20%

40%

60%

80%

100%

Eesti kodukeel Vene kodukeel Neiud Noormehed 15–18 19–26

Välisuudised (maailm) Välisuudised (Euroopa)

Riigisisesed uudised Maakonnauudised

Valla/linna uudised

24

39

65

43

53

19

37

43

17

38

48

32

50

12

30

36

55

67

73

71

75

55

80

69

37

56

61

53

62

37

69

56

67

75

82

81

85

85

85

88

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Portugal

Tšehhi

Rootsi

Itaalia

Saksamaa

Kreeka

Eesti

Ühendkuningriik Välisuudised (maailm)

Välisuudised (Euroopa)

Riigisisesed uudised

Maakonnauudised

Valla/linna uudised

126


Joonis 5. Milliseid teemasid Sa tavaliselt jälgid? (%)(kahe vanuserühma, soo ja koduse keele lõikes; andmed: CATCH-EyoU)

Joonis 6. Milliseid teemasid Sa tavaliselt jälgid? (%)(riikide lõikes; andmed: CATCH-EyoU)

62

3954

60

42

73

51

2840

56

36 5753

4254

44 48 52 72

54 76

55 55 8278 77 81

7278 77

0%

20%

40%

60%

80%

100%

Eestikodukeel

Venekodukeel

Neiud Noormehed 15–18 19–26

Poliitika Majandus

Keskkond Sotsiaalsed probleemid

Muu (kuulsuste elu, kultuur, kuritegevus, sport, ilm jne)

59

68

73

70

78

77

73

62

56

68

57

75

68

70

70 85

31

37

30

33

50

45

50

47

29

40

41

36

46

29

43

25

52

46

46

56

56

57

70

70

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Portugal

Kreeka

Tšehhi

Itaalia

Eesti

Rootsi

Saksamaa

Ühendkuningriik Poliitika

Majandus

Keskkond

Sotsiaalsed probleemid

Muu (kuulsuste elu, kultuur, kuritegevus, sport, ilm jne)

127

Digitaalne osalus

Joonis 7. Noorte hinnangud professionaalse ja alternatiivse meedia usaldusväärsusele(kahe vanuserühma, soo ja koduse keele lõikes, keskmised skaalal 1 – üldse ei nõustu kuni 5 – nõustun täiesti; andmed: CATCH-EyoU)

Joonis 8. Noorte hinnangud professionaalse ja alternatiivse meedia usaldusväärsusele(riikide lõikes, keskmised skaalal 1 – üldse ei nõustu kuni 5 – nõustun täiesti; andmed: CATCH-EyoU)

3,1

2,5

2,7

2,6

2,4

2,8

3,2

3,4

3,2

3,4

3,4

3,3

0 1 2 3 4

Vene kodukeel

Eesti kodukeel

Noormehed

Neiud

19–26

15–18 Pean suuremat osa professionaalsestmeediast – televisiooni, internetti, raadiot või ajalehti-ajakirju –usaldusväärseks uudisteallikaks

Pean alternatiivseid meediaväljaandeidprofessionaalsest meediastusaldusväärsemaks uudisteallikaks

3,1

2,8

2,8

2,7

2,6

2,8

2,6

2,1

2,8

3,0

3,1

3,2

3,3

3,4

3,4

3,6

0 1 2 3 4

Kreeka

Itaalia

Tšehhi

Ühendkuningriik

Saksamaa

Portugal

Eesti

Rootsi Pean suuremat osaprofessionaalsestmeediast – televisiooni,internetti, raadiot või ajalehti-ajakirju – usaldusväärseksuudisteallikaks

Pean alternatiivseid meedia-väljaandeid professionaalsest meediast usaldusväärsemaksuudisteallikaks

128


Kanalist vast olulisemgi küsimus on see, milliste uudiste vastu noored huvi tunnevad. Andmetest selgub, et Eesti noored huvituvad enim välisuudistest, kohalike uudiste vastu on huvi tagasihoidlik ja riigisisesed uudised jäävad kuhugi vahepeale (vt joonis 3). Pilt muutub, vaadates eraldi eesti ja vene kodukeelega noori: kui eesti kodukeelega noored tunnevad välisuudiste ja Eesti uudiste vastu võrdset huvi, siis vene kodukeelega noorte seas on huvi Eesti uudiste vastu selgelt madalam.

Eesti noorte uudiste-eelistused sarnanevad teiste vaadeldud maade noorte omadega (vt joonis 4). Pea kõikjal huvituvad noored enim just maailmas toimuvast ja vähem kohalikest uudistest. Ainult Rootsis ja Saksamaal tunnevad nad mär-kimisväärset huvi ka kohalike uudiste vastu. Eesti noored paistavad aga silma sellega, et nad tunnevad suuremat huvi Euroopa ja ka riigisiseste uudiste vastu.

Ei tule ilmselt erilise üllatusena, et noori huvitavad poliiti-kast, majandusest, keskkonna- ja ühiskonnaprobleemidest rohkem hoopis kuulsuste elu, kultuur, krimiuudised, sport, ilm ja muud poliitikasfääri mitte puutuvad uudised (vt joo-nis 5). Samas ei saa väita, et noored poliitikat ja ühiskonda käsitlevate uudiste vastu üldse huvi ei tunneks.

Üsna ootuspäraselt on vanemad ehk 19–26-aastased noored poliitikat, majandust ja sotsiaalseid probleeme käsitleva-test uudistest enam huvitatud kui 15–18-aastased. Samas keskkonnateemad kõnetavad igas eas noori üsna võrdselt. Eesti kodukeelega noored tunnevad suuremat huvi poliitikat, majandust, keskkonda ja sotsiaalseid probleeme käsitle-vate uudiste vastu kui vene kodukeelega noored. Neidude ja noormeeste uudiste-eelistused paistavad küllaltki sar-nased, vaid sotsiaalsetest probleemidest huvituvad neiud mõnevõrra rohkem.

Võrdluses teiste Euroopa riikide eakaaslastega paigutu-vad Eesti noored oma uudiste-eelistuste poolest keskmise lähedale (vt joonis 6). Märkimist väärib, et sarnaselt Saksa noortega tunnevad Eesti noored keskmisest suuremat huvi

keskkonda puudutavate uudiste vastu. See on kooskõlas CATCH-EyoU projekti raames gümnaasiumiõpilastega läbi viidud fookusgrupiintervjuudega, millest ilmnes, et Eesti koolinoortele on iseäranis südamelähedased just loodushoiu ja loomakaitsega seotud teemad ning aktiivselt osalemas kujutavad nad ennast kui üldse, siis just nende teemadega tegelevates organisatsioonides ja ühiskondlikes algatustes25.

Kuna internetis levivate uudiste puhul tõstatub iseäranis teravalt info usaldusväärsuse teema, siis küsiti noorte käest sedagi, kuivõrd nad usaldavad professionaalset meediat ja kuivõrd alternatiivseid internetiväljaandeid. Üldiselt peavad Eesti noored usaldusväärsemaks profi meediat (vt joonis 7). Samas võib täheldada, et nooremad noored (15–18-aasta-sed) kalduvad alternatiivset meediat pidama usaldusväär-semaks infoallikaks kui seda teevad veidi vanemad noored (19–26). Võrreldes eesti kodukeelega noortega peavad vene kodukeelega noored alternatiivseid internetiväljaandeid usaldusväärsemaks uudisteallikaks.

Eesti kuulub sarnaselt Rootsi, Portugali ja Saksamaaga nende maade hulka, kus noored peavad suuremat osa pro-fessionaalsest meediast selgelt usaldusväärsemaks kui alternatiivseid internetiväljaandeid (vt joonis 8). Tegelikult usaldavad noored pea kõigis vaadeldud riikides profi mee-diat vähemalt mõnevõrra rohkem. Ainult Kreeka noored kalduvad usaldusväärsemaks pidama alternatiivseid inter-netiväljaandeid.

Noorte kodanikuosalus internetis ja sotsiaalmeediasTuginedes erinevatele küsitlustele, on Eesti noorte koda-nikuosalus üldjoontes keskmisest madalam, eriti võrreldes naabruses asuvate Lääne-Euroopa riikidega. Nagu on esile

25 Kello, K. (2017). Noorte kodanikuosalus elavike paljususes: õpilaste ja õpetajate vaatenurk. Ettekanne Eesti sotsiaalteadlaste X aastakon-verentsil „Eesti 100 – teel avatusele?“, 24.–25. märts 2017, Tallinn.

129

Digitaalne osalus

toodud eelmistes peatükkides, on valdavalt Lääne-Euroopa riikides noorte osalus suurema ulatusega kui Nõukogude Liidu mõjusfääri kuulunud riikides. Kuigi Eesti noorte koda-nikuosalus on idabloki maadest sageli kõrgeim, on see üld-joontes keskmisest madalam, eriti võrreldes naabruses asu-vate Lääne-Euroopa riikidega. Interneti ja sotsiaalmeediaga seotud tegevuste puhul sarnast selgepiirilist eristust esile ei tule (vt joonis 9). Enam kui pooled Eesti noored kasuta-vad internetti, et poliitiliste teemadega kursis olla, teisalt on hinnangud sotsiaalmeedia efektiivsusele Eestis ühed madalamad.CATCH-EyoU andmetest selgub, et noored eelistavad tege-vusi, mis nõuavad väiksemat isiklikku pühendumist (vt joonis 10). Üle poole noortest on viimase aasta jooksul jaganud ühiskondliku või poliitilise sisuga uudiseid, muusikat või videoid oma sotsiaalvõrgustikku (nt Facebook) kuulujatega. Vanemad noored (19–26) on kõigis digiosaluse kategooriates noorematest (15–18) mõnevõrra aktiivsemad. Üle poole 19–26-aastastest on internetis arutlenud ka sotsiaalsetel ja poliitilistel teemadel või andnud allkirja petitsioonile.

Muid digitaalse osalusega haakuvaid tegevusi on möödunud kaheteistkümne kuu jooksul harrastanud alla poole noortest. Ise on internetis poliitilist sisu loonud umbes kümnendik noortest, seejuures on noormehed poole aktiivsemad kui neiud. Soolised erinevused digitaalses kodanikuosaluses tulevad väga selgelt esile, sest noormehed on ka palju aktiivsemad osalema internetipõhistes protestides, arut-lema internetis sotsiaalsetel ja poliitilistel teemadel ning ühinema ühiskondlike ja poliitiliste sotsiaalvõrgustikega.

Võrreldes teiste riikide eakaaslastega paistavad Eesti noored keskmiselt aktiivsena, harrastades kõiki vaadeldud digitaal-seid osalusvorme mõõdukal määral (vt joonis 11). Iseäranis sarnased on Eesti noored digitaalse kodanikuosaluse poolest Rootsi ja Portugali eakaaslastega26.26 Kuigi Ühendkuningriigi noored paistavad silma erakordselt kõrgete

digitaalse kodanikuosaluse näitajatega, tuleb välja tuua, et selle riigi andmestikus oli suur probleem puuduvate vastustega, mistõttu võib kahtlustada, et osalustegevusi puudutavatele küsimustele vastasid just aktiivsemad noored ning jätsid vastamata need, kes ei olnud osalenud üheski loetletud kodanikuosaluse tegevuses või siis olid osalenud vaid mõnes üksikus.

Joonis 9. Internetiga seotud osalus, %(noorte osakaal, kes on nimetatud tegevusi antud aja jooksul vähemalt korra harrastanud või oma hinnangu andnud; andmed: MYPLACE)

53

1 1

44

52

6 6

24

50

13 11

32

55

1317

40

63

1923

3534

4 6

17

33

2114

35

0%

10%

20%

30%

40%

50%

60%

Kasutab netti enam kui0,5 tundi, et olla kursis

poliitikaga

Osalenud flashmob'isviimase 12 kuu jooksul

Jaganud poliitilistmaterjali viimase

12 kuu jooksul

Sotsiaalmeediakasutamine poliitikaks

on efektiivne

Taani Eesti Soome Lääne-Saksa Ida-Saksa Läti Venemaa

130


Joonis 10. Noorte poliitilise ja ühiskondliku sisuga tegevused internetis viimase 12 kuu jooksul, %(kahe vanuserühma, soo ja koduse keele lõikes, noorte osakaal, kes on nimetatud tegevusi antud aja jooksul vähemalt korra

harrastanud; andmed: CATCH-EyoU)

9

13

19

8

12

11

19

23

31

17

24

20

25

36

38

31

39

28

45

50

43

42

53

33

46

49 56

43

53

43

51

55

54

54

57

51

0% 10% 20% 30% 40% 50% 60%

Vene kodukeel

Eesti kodukeel

Noormehed

Neiud

19–26

15–18

Jaganud ühiskondliku/poliitilise sisuga uudiseid, muusikat või videoid oma sotsiaalvõrgustikku kuuluvate isikutega



Ühinenud sotsiaalvõrgustikus ühiskondlike või poliitiliste teemadega tegeleva võrgustiku või grupiga


Loonud internetis poliitilist sisu (nt video, veebileht, blogipostitus)

131

Digitaalne osalus

Joonis 11. Noorte poliitilise ja ühiskondliku sisuga tegevused internetis viimase 12 kuu jooksul, %(riikide lõikes, noorte osakaal, kes on nimetatud tegevusi antud aja jooksul vähemalt korra harrastanud;

andmed CATCH-EyoU)

Jaganud ühiskondliku/poliitilise sisuga uudiseid, muusikat või videoid oma sotsiaalvõrgustikku kuuluvate isikutega



Ühinenud sotsiaalvõrgustikus ühiskondlike või poliitiliste teemadega tegeleva võrgustiku või grupiga


Loonud internetis poliitilist sisu (nt video, veebileht, blogipostitus)

5

7

12

10

11

16

12

23

14

22

22

22

22

20

22

40

30

35

34

28

39

28

43

51

33

52

43

40

25

41

50

87

30

46

48

47

60

54

52

39

47

77

54

68

72

77

68

79

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Tšehhi

Rootsi

Eesti

Portugal

Kreeka

Saksamaa

Itaalia

Ühendkuningriik

132


MYPLACE-i kvalitatiivsetest intervjuudest selgub, et Eesti noored, kes on just väitnud, et neil ei ole huvi poliitika ja ühiskonna vastu ning kes on oma passiivsuse totaalseks tunnistanud, jagavad Facebookis iroonilisi postitusi polii-tika aadressil, otsivad internetis täpsemat infot aktuaalsete ühiskondlike teemade kohta ja allkirjastavad petitsioone või lihtsalt märgivad Facebookis meeldivaks neid puuduta-vaid postitusi. Nii võiks järeldada, et interneti vahendusel on lihtsam oma seisukohta avaldada ja ühiskondlikesse teemadesse väiksel viisil panustada ka neil, kes soovivad poliitikast – nii nagu seda konventsionaalsemas tähenduses käsitletakse – pigem eemale hoida. Sotsiaalmeedia on kesk-kond, mis võib lihtsustada erinevaid osalusviise ja sellega suurendada inimeste ringi, kes kaasa löövad.

Petitsioonid

Petitsioon ei ole teadagi sotsiaalmeedia sünnitis: see osalus-vorm eksisteeris ammu enne internetti. Ent veebikeskkond muudab petitsioonide leviku laialdasemaks ja tänu allakir-jutanute suurele hulgale ehk ka pisut mõjuvõimsamaks. Tuginedes meie intervjuudele, toimub Eestis petitsioonidele alla kirjutamine enamasti e-avalduse kujul. Samasugusele järeldusele võib jõuda ka küsitlustulemusi interpreteerides: MYPLACE-i andmetel oli petitsioonidele alla kirjutanud 8% noortest, keda küsitleti Ida-Virumaal, ning 21% Tartumaal küsitletutest.

Maakondlikku vahet mõjutab, et veebikeskkond petitsioon.ee on ainult eesti keeles, mistõttu vene emakeelega noortel (keda on Ida-Virumaal enamik) pole ilma eesti keele osku-seta kuigi kerge petitsioonidega tutvuda ja neile alla kirju-tada. Teisalt on see muidugi laiem teema kui vaid keeleline küsimus. Venekeelsete noorte tegevusest jääb eestikeelne petitsioonide keskkond lihtsalt eemale, kuivõrd nad ei jaga seda omavahel, ei räägi sel teemal jne.

Petitsioonide allkirjastamist põhjendasid intervjueeritud noored kui hea tahte avaldust, soovi otsuseid mõjutada või solidaarsuse väljendust. Petitsioonide puhul rõhutati ühis-kondliku sõnumi tähtsust. Kõige populaarsemad teemad olid seotud keskkonnaküsimuste ja inimõigustega. Interv-jueeritu Oliver toobki allpool esile, et hea tahte avaldus on põhjendatud, kui tegu on looduskaitsega või siis väljendab paljude inimeste soove ühiskondliku muutuse osas.

OLIVER, 24, Tartumaa: See on see, et petitsioon.ee on olemas. Põhimõtteliselt ma ikka vaatan, kuhu oma nime panen. Kui on ikka ELF [Eestimaa Looduse Fond] või looduskaitseteema, mis on põhjendatud. Ma tava-liselt loen põhjalikult läbi, sest tihti need on nihukesed asjad, et idee võib olla üllas, aga teostus jällegi küsitav. Näiteks see Harta 12 oli üldsõnaline, aga panin ikka allkirja sellepärast, /…/et see pani eesmärgid paika, mida inimesed sooviksid.

Teiseks esines ka ambitsiooni mingeid otsuseid mõjutada, kasvõi ühiskondlikult olulistele asjadele tähelepanu pöö-rates. Kõige rohkem kannustasid tegutsema teemad, mis olid kas südamelähedased või argieluliselt tähtsad, nagu illustreerib hästi alljärgnev intervjuukatke.

LEMBIT, 17, Tartumaa: See oli ka see, mis on inter-netis nüüd allkirjaga. Et just sinna Raja parki, mis siin on, kus on see nahakliinik, tahetakse ehitada mingid kortermajad. Kuna ma olen ise ka sihuke sportlik ja käin suvel seal jooksmas vahepeal, siis kui tehti inter-netis petitsioon, kirjutasin ka mina sellele alla, et sinna ei ehitataks.

Petitsioonidele alla kirjutamist kasutati ka solidaarsuse ülesnäitamiseks ning mõningatel juhtudel suurendas see ühtekuuluvustunnet. Näiteks Ida-Virumaal elav Ly, kes jäi 2012. aastal eemale mitmetest avalikest meeleavaldustest, kuna need toimusid Tallinnas või Tartus, sai niimoodi osa mujal toimuvatest protestidest.

133

Digitaalne osalus

LY, 23, Ida-Virumaa: Harta 12 tekkimine oli ka väga huvitav. /…/ Internetis petitsioon.ee tehti mingi asi ja siis me liitusime sellega.

Samas ei käsitle petitsioonidele alla kirjutamist poliitilise osalusena hoopiski mitte kõik noored. Seda nimetati ka „mõttetuks tegevuseks, millel ei ole mingit mõju“ või siis käituti allkirjastamisel äärmiselt ettevaatlikult, püüdes väl-tida võimalikku kriitikat ja kirjutades alla vaid siis, kui tundus, et selline osalus oleks mainele, karjäärile ja sotsiaalsetele suhetele täiesti ohutu.

ANDRUS, 21, Tartumaa: Ma kirjutasin ka Harta 12 alla oma nime /…/ Siiski olen ma üsna ettevaatlik. Need on olnud sellised punktid, kus keegi ei saa väga hukka mõista. Kindlasti oleks võimalik rohkemgi teha, aga jah. /…/ Et jälle kuidagi ettevaatlikult.

Üldjoontes ei saa öelda, et intervjueeritud noored – isegi need, kes olid petitsioonidele alla kirjutanud – oleks olnud väga kindlad sellise tegevuse mõjus ühiskondlikele muu-tustele. Nagu näiteks Oliver oma intervjuus välja tõi: ta küll kirjutab alla headele ideedele, samas jääb talle kahtlus, kui teostatavad need võivad olla. Pigem on siiski tegu seisukoha võtmise ja hea tahte avaldusena. Nagu ka Lembitu näite puhul: tal ei ole kindlust, et petitsiooni allkirjastamisele järgneks oodatud lahendus, samas andis see võimaluse oma arvamus välja öelda. Viimane võib aidata kaasa isiku aktiivsemaks muutumisele personaalsemal tasandil, õpeta-des indiviidi oma seisukohta kujundama ja avaldama. Sellist käitumist saab interpreteerida ka eneseväljendusliku osalu-saktina (self-expressive participatory act)27 ja käsitleda näitena võrgustunud ühiskonnas mitmekesistunud osalusviisidest.

27 Harris, A., Wyn, J., Younes, S. (2010). Beyond apathetic or activist youth: ‘Ordinary’ young people and contemporary forms of partici-pation, Young, 18, lk 9–32.

Kommenteerimine

Kommenteerimisega seotud suhtumisi ja praktikaid võib jagada aktiivseteks ja passiivseteks. Aktiivsest kommen-teerimisest rääkis vaid mõni üksik intervjueeritu. Tõsisema arutlushuvi puhul valiti selleks ka pühendunum rahvusva-heline foorum, nagu näitlikustab alltoodud intervjuukatke.

OSKAR, 25, Tartumaa: Mitte kohalikes vaid rahvus-vahelistes arutlustes, seal olen ma väga palju rääkinud juba aastaid. Eestis ei ole midagi leida ... noh, Eesti internetidiskussioon on väike ja /…/ mind ei huvita poliitikute tegemised sellel nädalal, mind huvitab roh-kem, milline on erakonna platvorm ja mis on vale, mis on õige ja mis on võimalus alternatiivideks.

Seda võib käsitleda ka illustratsioonina eespool toodud küsitluste tulemustele, et noored on praegu (nii Eestis kui ka mujal) märksa rohkem huvitatud maailmauudistest kui kohalikest teemadest. Nii on ootuspärane, et süvendatud huvi puhul valitakse diskussiooniks foorum, kus lähenetakse poliitilistele teemadele laiemalt ning küsimustele olemus-likumalt.

Hoopis rohkem kirjeldati sotsiaalmeedia kommentaariu-mites osalemist kui võimalust mõelda oma seisukohtade üle järele. Seda võib tõlgendada seisukohtade kujundamise protsessina, mis võiks olla eelduseks kaalutletud eneseväl-jendusele, kui selleks tekib vajadus. Selline jälgimine on omamoodi teemaga pidevalt kaasa mõtlemine nagu näiteks toob esile Afanasi.

AFANASI, 21, Ida-Virumaa: Noh ... mis juhtub, on see, et ma loen midagi, mida teised inimesed on kir-jutanud, ja siis lihtsalt mõtlen, kas ma olen sellega nõus või mitte.

Kommentaariumid võimaldavad olla informeeritud, jälgida käimasolevaid arutelusid ja tutvuda teiste arvamustega. Internetikeskkondi – eriti just kohalikke – eriti ei kasutatud

134


aktiivseks arvamuse avaldamiseks. Samuti peeti küsitavaks info kvaliteeti, nagu Tarmo esile toob.

TARMO, 21, Tartumaa: Foorumites ma käin pigem lugemas, ennast kursis hoidmas /…/ noh, muidugi need kommentaarid on üldiselt väga suur hunnik jama, ena-masti ma loen neid ainult selleks, et kursis olla, mitte selleks, et ise sõna sekka öelda.

Kommentaariumites passiivset osalemist põhjendati vähese motiveeritusega, tuues esile, et üsna raske on kaootilises vestluses panustada ja keeruline on konstruktiivselt argu-menteerida, kui ei saa kindel olla, et teised sind kuulavad ja põhjendustest aru saavad.

SILVIA, 19, Tartumaa: Ma ei tea, ma ei leia sellel eri-list mõtet ... igaühel on lõppude lõpuks oma arvamus, nii et ma võin seal rääkida, võin mitte rääkida, aga keegi mind ikka ei kuula. Nii suurt tähelepanuvajadust mul ei ole.

Teisalt sooviti vältida kommentaariumites osalemisega ker-gesti kaasnevaid konfl ikte. Nagu on esile toodud „vaikuse spiraali“28 mõistele toetuvais varasemates uurimustes, väl-divad inimesed teemasid, millele võib oodata vastuseisu. Seda eriti juhul, kui puudub piisav motiveeritus, usk ja huvi – mis oli sageli pigem madal just Ida-Virumaa noorte puhul.

VLADIMIR, 26, Ida-Virumaa: Ma loobusin kommen-teerimisest juba üsna ammu. Inimeste vaated lange-vad harva kokku ja nad hakkavad hoopis vaidlema ja solvama üsna isiklikul tasandil ...

Aktiivsemat kommenteerimist ja seisukohtade avaldamist piiras ka ettevaatlikkus või hirm potentsiaalsete tagajärgede eest. Kuigi ettevaatlikkus oli intervjuudes läbiv teema, võib esile tuua, et vene emakeelega noored tundsid end eriti eba-kindlana, nagu võib lugeda Georgi intervjuu väljavõttest.

28 Noelle-Neumann, E. The theory of public opinion.

GEORG, 16, Ida-Virumaa: Ma pigem ütlen seda, mida ma arvan, ilma et sellest kuskile mingi jälg maha jääks. Ma ju ei tea, kes ja kuidas sellest aru võib saada … vaevalt, et see mulle kasuks tuleks. Nii et ma üritan mitte kirjutada kommentaare ... sest kellelegi, võib-olla tulevasele tööandjale, äkki ei meeldi see, mida ma olen öelnud ... nii et kes teab, mis see võib kaasa tuua.

Intervjueeritud kommenteerisid seega harva ning pigem võib nende puhul rääkida teemadega kursis olevatest ’valveko-danikest’ kui sotsiaalmeedia vahendusel kaasarääkimisest. Reserveeritus kommenteerimise osas oli seotud nii sooviga konfl ikte vältida kui ka püüuga mitte jätta ebasoovitavaid digitaalseid jälgi.

Jagamine ja laikimine sotsiaalmeedias

Kui rääkida ühiskondliku või poliitilise sisuga postituste jagamisest või teiste postituste meeldivaks märkimiseks, siis võib intervjuude analüüsile tuginedes rääkida pigem mängulisemast lähenemisest, mis haakub Thorsoni „loo-mingulise vormi“ ideega kui kavatsuslikust tegevusest. Tundub, et noorte jaoks on lihtsam ja enesestmõistetavam jagada postitusi siis, kui poliitiline sisu on esitatud irooni-lise märkuse või naljana. Seda illustreerib hästi alltoodud väljavõte Karmeni intervjuust, kus ta räägib oma viimasest postituse jagamisest.

KARMEN, 24, Tartumaa: Viimane oli selline postitus, et kui sa tuludeklaratsiooni täidad, siis ära lisa ülal-peetavate nimekirja /naerdes/ riigikogu liikmeid /.../ tegelikult Eesti rahvas peab neid üleval ju.

Sellist käitumist võib interpreteerida üsna mitmel moel. Satiiriline lähenemine poliitikale ei ole midagi uut ning ühis-konnakriitika läbi huumoriprisma on tavaline ka praeguste noorte seas. Samuti jääb sellisel juhul esiplaanile lihtsalt hea nalja, mitte oma poliitilise seisukoha jagamine. Sot-siaalmeedia võimaldab ka erinevate funktsioonide (nt

135

Digitaalne osalus

GIF-emotikonid, clip-art ja tavalisele laikimisele lisandu-nud reaktsioonid) abil irooniliselt teemadele läheneda ning samuti luuakse iroonilise alatooniga Facebooki gruppe ja meeme (nt reaktsioonina kampaaniale ’Septembris ei joo!’). Samas, Sinanan ja Hosein on nimetanud huumori kasutamist sellises kontekstis ka „nende inimeste pettumuse väljendu-seks, kes tunnevad, et neil ei ole erilisi võimalusi ühiskonnas midagi mõjutada“29.

Intervjueeritute seas ei olnud palju neid, kes aktiivselt jaga-sid uudiseid, arvamusartikleid, kuulutusi või teisi postitusi ühiskondlikel teemadel, aga mõnevõrra lihtsamal kujul info levitamisega siiski tegeleti, nagu näitlikustab alltoodu.

LIISA, 17, Tartumaa: No kui ma leian ... huvitavaid artikleid, mida keegi teine on jaganud, või leian ise kuskilt Postimehe või BBC News-i või mingi ... ükskõik mis sellise artikli, siis ma jagan seda.

Sarnaselt kommenteerimisega väärtustati ka jagamist pigem passiivsemast vaatepunktist: kui võimalust teemadega kursis olla ning olulistest asjadest teada saada. Sotsiaal-võrgustikus osaledes tuleb info iseenesest, ilma et peaks pingutama. Sellega kasvab tõenäosus, et ühiskondlikud teemad noorteni jõuavad, nagu näitlikustab alltoodud lõik.

KRISTEL, 25, Tartumaa: Kui on otseselt mingi teema, mis mind nagu huvitab, näiteks Facebookis keegi on pannud seina peale, siis ma loen läbi selle artikli. Iseenesest see ju toimib: kui seda ei oleks seal, siis ma ei loeks seda, aga ma ise niimoodi aktiivne selles mõttes ei ole.

Kuigi ei saa öelda, et intervjueeritud oleks sotsiaalmeediale omistanud olulist poliitilist tähtsust, nähti Facebooki pos-tituste laikimist ikkagi võimaliku esimese sammuna ühis-kondlike teemade vastu huvi tekkimiseks või ka võrgustikeni jõudmiseks, mis aitaks arvamusi kujundada ja seisukohti võtta.

29 Sinanan, J. ja Hosein, G-J. Non-Activism.

ANDRUS, 21, Tartumaa: Et jah, see on jällegi Facebookis silma peal hoidmine, et kui keegi jagab postitust või kuskil kommenteerib ja siis nii liigubki seal võrgustikus vaikselt.

Lihtne võimalus infole ligi pääseda võib tekitada ka huvi mõnd konkreetset teemat süvitsi uurida ning intensiivsemalt kaasa mõelda.

GERLI, 18, Tartumaa: Ma mäletan, et hakkasin Youtube’is videoid vaatama, et mis oli nende Anony-mos või noh, see leegion nii-öelda /…/ sealt tuli igasu-gust infot, siis ma vaatasin netis, uurisin edasi.

Nagu petitsioonide allkirjastamisel või kommenteerimisel, olid intervjueeritavad ka poliitilise sisuga postituste jaga-misel ettevaatlikud, kuna tajusid, et neil puudub kontroll selle üle, kuidas keegi võiks nende jagamist tõlgendada või jagatud postitustele reageerida.

KRISTEL, 25, Tartumaa: No ma otseselt väga aktiivne ei ole, sest ma ei taha seda kõigile inimestele panna sinna [Facebooki] välja ... Kui sa internetis jagad min-geid lehekülgi, siis kõik inimesed võivad seda tõlgen-dada nii, nagu tahavad.

Kui rääkida enesetsensuurist, seda eriti Facebookis, siis tuleb meeles pidada, et Facebooki võrgustik kattub üldjuhul suuresti inimese reaalse elu võrgustikega ning seepärast mõjutab tema käitumist rohkem kui spetsiifi lisemad fooru-mid. Eespool mainitud varasematele uurimustele toetudes on põhjust tõlgendada sellist käitumist „vaikiva spiraali“ kontekstis.30

Postituse meeldivaks märkimine kui lihtsaim seisukoha võt-mise viis tekitas intervjueeritavates kõige vähem kahtlusi. Tõenäoliselt seetõttu, et negatiivse reaktsiooni võimalus sel puhul on äärmiselt väike.

30 Gearhart, S. ja Zhang, W. Gay Bullying and Online Opinion Experssion.

136


TARMO, 21, Tartumaa: Laikimisi on võib-olla isegi rohkem, sellega ma hoian ikka madalat profi ili, lihtsalt annan oma väikse heakskiidu mingile asjale, aga jaga-mist, et ma reaalselt tahan, et kõik mu tuttavad sellest teada saaks, seda on mul ikkagi suhteliselt harva ... ma mõtlen just mingite poliitiliste sõnumite jagamist.

Teisalt võib sama ettevaatlikkust, mis ilmneb noorte interv-juudest, interpreteerida ka tõestusena, et osalus sotsiaal-meedias ei ole sugugi vaid emotsionaalne „klikism“, mida kergekäeliselt praktiseeritakse aktivismi asendustegevu-sena. Noored kaaluvad võrdlemisi hoolikalt, kuidas ja mil-liseid seisukohti nad sotsiaalmeedias avaldavad.

Kokkuvõte Internet on noorte peamine infoallikas nii Eestis kui ka Euroopa riikides laiemalt. Noori huvitavad küll sageli roh-kem kuulsuste elu, kultuur, krimiuudised ja sport, ent samas ei saa väita, et nad ei tunne huvi poliitikat ja ühiskonda käsitlevate uudiste vastu. Tõsi küll, poliitikat, majandust ja sotsiaalseid probleeme käsitlevate uudiste vastu on huvi suurem 19–26-aastaste noorte seas kui neist noorematel.

Eesti noored tunnevad keskmisest suuremat huvi keskkonda puudutavate uudiste vastu. See haakub ka intervjuude ana-lüüsi tulemustega, kust tuleb esile, et petitsioonidele alla kirjutamisel on keskkonnateemad ühed populaarsemad ja olulisemaks peetavad, seda nii isikliku huvi tõttu kui ka seepärast, et eeldatakse, et keegi ei paneks keskkonna eest seismist pahaks.

Kuigi võib rääkida, et noored kaugenevad konventsionaalse-mast poliitilisest osalemisest (nt. erakondadesse astumine, valimistel osalemine või kandideerimine) kõigis Euroopa maades, on see suurema ulatusega Nõukogude Liidu mõju-sfääri kuulunud riikides. Eesti noorte kodanikuosaluse näi-tajad on viimati mainitud riikide hulgas sageli kõrgeimad

(vt ka kogumiku esimene artikkel). Samas puuduvad Eestis nii aktiivsust toetavad väljakujunenud ühiskondlikud orga-nisatsioonid kui ka lääne ühiskonnale omased traditsioo-nid kodanikuühiskonnas aktiivseks kaasalöömiseks nagu Skandinaavias või Saksamaal. Interneti ja sotsiaalmeediaga seotud tegevuste puhul ei tule esile sarnast selgepiirilist Ida- ja Lääne-Euroopa eristust nagu teiste osalusviiside puhul. Nii MYPLACE kui ka CATCH-EyoU andmetel on Eesti noorte digitaalne osalus võrreldes teiste maadega üsna sarnane.

Samas, Eesti noored kalduvad eelistama tegevusi, mis nõua-vad väiksemat isiklikku pühendumist: nad pigem jagavad internetis teiste loodud poliitilist ja ühiskondlikku sisu, kui et seda ise loovad. Vanemad noored (19–26) on noorematest (15–18) mõnevõrra altimad poliitilise ja ühiskondliku sisuga infot internetis levitama, kommenteerima ja looma. Nii võib CATCH-EyoU küsitluse tulemustel väita, et huvi poliitikat, majandust ja sotsiaalseid probleeme käsitlevate uudiste vastu mõjutab osalust veebikeskkonnas – olles poliitiliste ja ühiskonnas aktuaalsete teemadega paremini kursis, kõnetab ka sotsiaalvõrgustikes leviv poliitiline ja ühiskondlik sisu enam ning kannustab edasi levitama ja kommenteerima.

Teisalt, saab eeldada, et sotsiaalmeedia vahendusel võivad aktiviseeruda need noored, kes muidu jääks poliitilistest tee-madest kaugele. Analüüsides interneti ja sotsiaalmeediaga seotud osalust, ei ole me keskendunud hindamisele, mis on tegevuste kohene mõju ühiskonnale. Pigem oleme käsitlenud digitaalset osalust kui eneseväljendusakti31 ning näidanud, kuidas noored sotsiaalmeedias osalevad, miks nad mõnin-gaid tegevusi väldivad ja milliseid tähendusi nad ise oma tegevusele annavad. Süvaintervjuude andmetel kirjutasid noored alla petitsioonidele või avaldasid oma seisukohti sisu jagamise või lihtsalt laikimisega kuivõrd see „on nii lihtne!“. Kuigi vestluste ja teiste postitatud sisu jälgimine oli enam levinud, kui oma seisukohtade selge väljendamine, ning

31 Puig-i-Abri, E. ja Rojas, H. (2007). Being Early on the Curve: Online Practices and Expressive Political Participation. International Journal of Internet Science, 2(1), lk 28–44.

137

Digitaalne osalus

postitusi jagati näiteks siis, kui poliitiline sisu oli peidetud iroonia taha, haakub selline käitumine Amnå „valvekoda-niku“ mõistega. Valvekodanik kes hoiab end teemadega kursis ja aktiveerub, kui peab teemat tähtsaks või kui teda ärgitab kohusetunne. Samas on interneti vahendusel või-malik osaleda vaoshoitud moel ja viisil, mis ei vastandu uuritud noorte sooviga käituda ettevaatlikult. Intervjuu-des väljendatud hirmud seoses võimaliku halvakspanu või sanktsioonidega (nt tulevase tööandja negatiivne reaktsioon ammusele meelsusavaldusele sotsiaalmeedias) annavad osalise selgituse, miks noored eelistavad pigem teiste loodud sisu laikida või petitsioonile oma toetusallkirja anda, mitte ise luua ja jagada avalikult nähtavat poliitilist sisu.

Eesti kontekstis eristuvad vene emakeelega noored. Võrrel-des eakaaslastega teistes maades tunnevad eesti kodukee-lega noored suuremat huvi Euroopa ja riigisiseste uudiste vastu, ent vene kodukeelega noorte seas on huvi Eesti uudiste vastu selgelt madalam. Kui üldiselt peavad Eesti noored professionaalset meediat usaldusväärsemaks kui alternatiivseid internetiväljaandeid, siis vene kodukeelega noored kalduvad enam usaldama just viimaseid.

Vene emakeelega noored on sageli pessimistlikumad, eriti Ida-Virumaa piirkonnas, mida peegeldavad MYPLACE-i and-med. Nad usuvad vähem oma võimalustesse ühiskonnas midagi ära teha ning sellest johtuvalt pole ka nii aktiivsed. Võib spekuleerida, et oma marginaliseerunud positsioonist tulenevalt usaldavad nad eriti vähe Eesti professionaalset meediat ning võivad olla altimad järgima alternatiivmeediat, mis keskendub mõõdutundetule kritiseerimisele, ning see omakorda võib kriitikavaba vastuvõtu korral aidata levida seisukohtadel, et tavainimene ei saa poliitikat kuidagi mõju-tada, olgu siis sotsiaalmeedia kaudu või kuidagi teisiti.

Varasemates uurimustes on esile toodud, et „teisene digi-taalne lõhe“32 võib suurendada ebavõrdsust. Ent interv-juude põhjal ei ole alust interpreteerida lõhe süvendajana

32 Min, S-J. From the Digital Divide to the Democratic Divide.

digitaalse osaluse erinevusi eesti emakeelega tartumaalaste ja vene emakeelega idavirumaalaste vahel. Samas ei saa kindlasti rääkida ka sotsiaalmeedia positiivsest rollist eri-nevuste vähenemisel. Vene emakeelega noorte pessimism ja vähene aktiivsus väljendus ka digiosaluses – nii petitsioonide esitamisel kui ka näiteks kommenteerimisel.

Esile toomist väärivad soolised erinevused digitaalses koda-nikuosaluses. Noormehed on neidudest hulga aktiivsemad nii poliitilise internetisisu loomises, internetipõhistes pro-testides osalemises, internetis sotsiaalsetel ja poliitilistel teemadel arutlemises ning ühiskondlike ja poliitiliste teema-dega tegelevates sotsiaalvõrgustikes osalemises. Õhku jääb küsimus sellise soolise erinevuse põhjustest. Pole teada, kas noormehi julgustatakse kuidagi enam poliitilistel teemadel sõna võtma, või kasutavad neiud enesetsensuuri, et vältida konfl iktide ja arvamuste põrkumist. Samas intervjuudes toovad nii neiud kui noormehed ühtmoodi välja, et hoiduvad näiteks kommenteerimisest, vältimaks põrkumist eriarva-musega ja asjatut konfrontatsiooni. Seega ei saa neidude väiksema digiosaluse ainus või peamine põhjus kindlasti peituda selles, et nad üritaksid noormeestest enam inter-netikeskkondades konfl ikti vältida.

Tulles tagasi Bennetti idee juurde, et seoses digitaliseerumise ja teiste muutustega on toimunud üleminek kohusetundliku kodaniku mudelilt aktualiseeruva kodaniku mudelile, võib spekuleerida et Eesti erineb ka selles osas Lääne-Euroopa riikidest. Eestis ei ole ehk kohusetundliku kodaniku mudel kunagi peegeldanud samal määral tegelikkust kui näiteks Skandinaavia riikides. Nii ei saa võibolla ka rääkida ühe mudeli asendumisest teisega, vaid aktualiseeriva kodani-kumudeli vaiksest esilekerkimisest. Sellest lähtuvalt võiks öelda, et ka digitaalne osalus eneseväljendusliku aktina, isegi juhul kui see ei vii poliitilise osaluseni, on olulise koda-nikuosaluse potentsiaaliga.

138


Kasutatud allikadAmin, R., (2010). The empire strikes back: Social media uprisings and the future of cyber activism. Kennedy School Review, 10(1), lk 64–66.

Amnå, E. (2013). Active, passive and standby citizens. Rmt: Küpper, B., Zick, A., Mompoint-Gaillard, P., Amnå, E., Byram, M., Reinertsen, A. B. (toim.). The EWC Statement Series, lk 17–21. Oslo: The European Wergeland Centre.

Bennett, W. L. ja Segerberg, A. (2012). The Logic of Con-nective Action: The Personalization of Contentious Politics. Information, Communication & Society, 15(5), lk 739–768.

Bennett, W. L. (2008). Civic Life Online: Learning How Digital Media Can Engage Youth. Cambridge, MA: The MIT Press.

Cantijoch, M., Jorba, L. ja San Martin, L. (2008). Exposure to political information in new and old media: which impact on political participation? Paper presented at the 2008 annual meeting of the American Political Science Association, 28–21 August. Conge.

Dimitrova, D. V., Shehata, A., Stromback, J. ja Nord, L. W. (2011). The Effects of Digital Media on Political Knowledge and Participation in Election Campaigns: Evidence From Panel Data. Communication Research, 41, lk 95–118.

Ekström, M. and Shehata, A. (2018). Social media, porous boundaries, and the development of online political enga-gement among young citizens. New Media & Society, 20 (2), lk 740-759.

Fenton, N. ja Barassi, V. (2011). Alternative media and social networking sites: the politics of individuation and political participation. The Communication Review, 14, lk 179–196.

Gearhart, S. ja Zhang, W. (2013). Gay Bullying and Online Opinion Expression: Testing Spiral of Silence in the Social Media Environment. Social Science Computer Review, 32, lk 18–36.

Groshek, J. ja Dimitrova, D. V. (2011). A cross-section of voter learning, campaign interest and intention to vote in the 2008 American election: Did Web 2.0 matter? Communication Stu-dies Journal, 9, lk 355–375.

Harris, A., Wyn, J. ja Younes, S. (2010). Beyond apathetic or activist youth: ‘Ordinary’ young people and contemporary forms of participation. Young, 18(1), lk 9–33.

Keating, A. ja Melis, G. (2017). Social media and youth poli-tical engagement: Preaching to the converted or providing a new voice for youth? The British Journal of Politics and Inter-national Relations, 19(4), lk 877–884.

Kello, K. (2017). Noorte kodanikuosalus elavike paljususes: õpi-laste ja õpetajate vaatenurk. Ettekanne Eesti sotsiaalteadlaste X aastakonverentsil „Eesti 100 – teel avatusele?“, 24.–25. märts 2017, Tallinn.

Min, S-J. (2010). From the Digital Divide to the Democratic Divide: Internet Skills, Political Interest, and the Second-Level Digital Divide in Political Internet Use. Journal of Infor-mation Technology and Politics, 7(1), lk 22–35.

Morozov, E. (2012). The Net Delusion: The Dark Side of Internet Freedom. New York: Public Affairs.

Moy, P., Domke, D. ja Stamm, D. (2001). The spiral of silence and public opinion on affi rmative action. Journalism and Mass Communication Quarterly, 78, lk 7–25.

Noelle-Neumann, E. (1991). The theory of public opinion: The concept of the spiral of silence. Rmt: Anderson, J. A. (toim.). Communication yearbook, 14, lk 256–287. Newbury Park, CA: Sage.

Puig-i-Abri, E. ja Rojas, H. (2007). Being Early on the Curve: Online Practices and Expressive Political Participation. Inter-national Journal of Internet Science, 2(1), lk 28–44.

Sinanan, J. ja Hosein, G-J. (2017). Non-Activism: Political Engagement and Facebook Through Ethnography in Trini-dad. Social Media + Society, 3(3), lk 1–10.

139

Digitaalne osalus

Theocharis, Y. ja Quintelier, E. (2016). Stimulating citizens-hip or expanding entertainment? The effect of Facebook on adolescent participation. New Media & Society 18(5), lk 817–836.

Thorson, K. (2014). Facing an uncertain reception: Young citizens and political interaction on Facebook. Information, Communication & Society, 17, lk 203–216.

Tiidenberg, K. (2017). Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat? Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Östman, J. (2013). When private talk becomes public poli-tical expression: examining a practice-fi eld hypothesis of youth political development. Political Communication, 30, lk 601–619.

Wolfsfeld, G., Yarchi, M. ja Samuel-Azran, T. (2016). Political information repertoires and political participation. New Media & Society, 18(9), lk 2096–2115.

Quintelier, E. ja Vissers, S. (2008). The effect of internet use on political participation: an analysis of survey results for 16-year-olds in Belgium. Social Science Computer Review, 26, lk 411–427.

MärkusedArtiklis on kasutatud Euroopa Liidu Horisont 2020 prog-rammist rahastatud projekti “CATCH-EyoU – Kodanikuak-tiivsuse kujundamine koos Euroopa noortega: poliitikad, praktikad, väljakutsed ja lahendused” (www.catcheyou.eu; grandi number 649538) raames kogutud andmeid. Kõik artiklis avaldatud seisukohad kuuluvad autoritele ega väl-jenda mingil viisil Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti. Autorid soovivad tänada professor Peter Noacki (Jena Fried-rich Schilleri Ülikoolist) ja professor Petr Macekit (Masaryki Ülikoolist) intellektuaalse panuse eest uuringumetoodika väljatöötamisel.

LISA 1CATCH-EyoU küsitlusele vastanud noorte üldiseloomustus erinevates riikides

Küsitletute arv„Nooremate noorte“ ehk 15–18-aastaste

osakaal (%)Neidude osakaal (%) Elukoht suures linnas

või selle eeslinnas (%)

Eesti 1 073 53 63 66

Itaalia 1 732 47 61 33

Kreeka 1 338 44 55 78

Portugal 1 087 43 62 52

Rootsi 1 298 31 62 57

Saksamaa 1 240 61 47 29

Tšehhi 1 346 40 55 40

Ühendkuningriik 1 187 64 75 72

140


Olles viimastel nädalatel jälginud noorte postitusi sot-siaalmeediakanalites, pean tõdema, et sotsiaalmeedia

on paljude noorte jaoks igapäevane esmane suhtluskesk-kond, kus jagada eraelulist infot ja võtta sõna isiklikel tee-madel. Suur osa noori teeb seda üsna avalikult ja võib-olla pikemalt mõtlemata ning vahel tekib tunne, et mida vähem tead, seda parem.

2010. aastal olin eestvedajaks kohalikule noortealgatus-projektile, mil käsitlesime nädala kestel internetiohutuse teemat, eeskätt visuaalset eneseeksponeerimist. Käesole-vat artiklit lugedes teadvustasin, et internetiohutusel on ka teine pool – digimaailmas oma arvamuse avaldamine, mis jätab jälje. Sellele võiks ehk teadlikumalt noorte tähe-lepanu pöörata. Mul on ääretult hea meel, et artiklis käsit-letud uuringutes osalenud noored tõsiselt mõtlevad, milline on nende digitaalne jalajälg, ning suhtuvad ettevaatusega erinevatesse digitaalsetesse osalusvormidesse. Tõesti, iial ei või teada, mismoodi tõlgendavad teised sinu sõnavõttu ja kuidas hakkab edasi elama internetis jäetud kommentaar või postitus.

Olen sotsiaalmeedia vahendusel kaasamise tõhususse suh-tunud pigem kriitiliselt – võimalik, et põhjuseks on siiras usk isikliku kontakti võlusse, mis on minu arvates kõige alus. Kui noortele on antud võimalus kaasa rääkida, tuntakse huvi nende arvamuse vastu, nendega arvestatakse perekonnas, koolikeskkonnas, noortekeskuses, kohalikus kogukonnas, siis muutub osalemine neile harjumuseks. See igapäevaelus saadud harjumus annab neile osalusest positiivse kogemuse, aga ka analüüsi- ja arutlusoskuse, mis kajastub digikesk-konnaski.

Eelmisel kevadel, kui omavalitsustes käisid arutelud hal-dusreformi üle, võtsid meie kohalikud noored nõuks ärgi-tada teisi sel teemal kaasa rääkima. Aktiivsemad noored

korraldasid kohtumise kohalike võimuesindajatega, kuhu kahjuks ei ilmunud peale eestvedajate ühtegi noort. Lisaks valmisid ühe aktiivse noore eestvedamisel videod teema-del, miks on meie vallas hea elada ja miks peaksime aitama kaasa iseseisvuse säilimisele. Nende videote sihtgrupiks ei olnud ainult noored, aga laikides ja jagades said nemadki võimaluse avaldada oma meelsust haldusreformi kohta.

Sellegipoolest ei pidanud mitmed noored vajalikuks osaleda rahvaküsitluses, jäädes skeptiliseks selle põhjustes ja oma arvamuse arvesseminekus. Paraku pole selline suhtumine omane pelgalt noortele. Laikimine või jagamine nõuab vähem pühendumist kui kohtumisel osalemine või näiteks küsitlusele vastamine. Võime seda pidada osalemiseks, aga see on nii pinnapealne, sest toimub lühikese hetke jooksul ning oma tegevust ilmselt eriti ei analüüsita.

Seega jääb küsimus, kuidas julgustada ja motiveerida noori olema aktiivsem ja kaasa mõtlema. Leian, et eraldi keskkon-dade loomine ei too soovitud lahendusi, me võiks tegutseda siiski ühises inforuumis. Ent noortele võiks teistsuguseid lähenemisviise rakendada ka juba eksisteerivates meediu-mites ja kanalites. Nii võiks noori kaasata ka kohaliku valla-lehe tegemisse, et seal rohkem kajastada neid puudutavaid teemasid.

Noorte kaasamine ja nende osaluse toetamine on suur vas-tutus. Sama suur vastutus on noore jaoks aktiivne osalus, oma arvamuse avaldamine – olgu siis silmast-silma vestluses või internetis veidi anonüümsemas võtmes. Peamine ongi ilmselt osalemiseks võimaluste loomine ja isiklik positiivne kogemus, mis motiveerib kaasa mõtlema ja rääkima ka noor-sootöötajaid.

Egle Haljassaar, Nõo noortekeskuse noorsootöötaja, MTÜ Tartumaa Noorsootöötajate Ühendus

141

Digitaalne osalus

Ühtepidi võiks selle artikli sisu tõlgendada nii, et Eesti noored on üsna keskpäraselt aktiivsed, võrreldes teiste

riikidega, ja mõnes osas passiivsemad. Mina aga leidsin sobiva raamistuse artikli kõige viimasest lõigust ning selle võiks veidi lihtsustavalt parafraseerida niimoodi: noored ei olnud Eestis enne sotsiaalmeediat üldse eriti ühiskondlikult aktiivsed, kuid nüüd nad on seda vähemalt sotsiaalmeedias.

See on tegelikult fundamentaalsem muutus, kui ehk esialgu paistab. Artikkel ei räägi olukorrast enne sotsiaalmeediat, kuid ilmselt ma ei eksi, kui väidan, et enne väljendas avalikku arvamust (meedias) alla 1% noortest. Artikli järgi on aga sotsiaalmeedias avalikult poliitilistel teemadel arvamust avaldanud aasta jooksul üle 50% noortest. See on üüratu muutus! Artiklist saadud uus teadmine võiks seega kõlada hoopis nii: praegused Eesti noored on märkimisväärselt aktiivsemad kui varasemad.

Jah, muidugi on sotsiaalmeedia killustunud avalik ruum ja seal arvamuse avaldamine ei ole sama, mis teha seda näi-teks üleriigilises ajalehes. See on selge. Kuid sama selge on ka see, et esmakordselt Eesti (ja ilmselt kogu inimkonna) ajaloos kasvab üles põlvkond, kelle jaoks on avalikult oma poliitilise meelsuse näitamine osa normaalsusest. Need on praegused noored ja tulevased täiskasvanud, kelle jaoks on loomulik mõtestada, mida öelda privaatselt ning mida avalikult. Ühiskondi, kus enamik inimesi saaks üldse sellist küsimust endale esitada, ei ole varem eksisteerinud.

Sotsiaalmeedia, nagu iga muu tehnoloogia, on tööriist ning sellega seostub nähtus, mida nimetatakse tehnooptimismiks. See on usk, et mingi uus tehnoloogia lahendab lihtsalt oma eksistentsiga varem ületamatuid probleeme. Näiteks loodeti, et kaasamisportaalid teevadki osalusdemokraatia reaalsu-seks või et Facebooki sisutootmise demokraatlik iseloom tähendab, et kõigist kodanikest saavad sisutootjad. Sellised

asjad ei juhtu ise, samamoodi nagu haamer ei ehita ise maja valmis. Veel enam – samamoodi nagu haamer vales käes võib olla hoopis relv, võib seda olla ka sotsiaalmeedia.

Kui me tahame, et noored kasutaksid seda tööriista ühis-kondlikus arutelus osalemiseks, siis peame seda aktiivselt toetama. Nii, nagu riiklikult toetatakse uute ettevõtete asu-tamist, MTÜ-de arendamist või kaupade välismaale ekspor-timist, saab toetada ka noorte aktiivsust sotsiaalmeedias. Sotsiaalmeediaaktiivsus on oma olemuselt lõpuks kodani-kuaktiivsus. Igasuguse kodanikuaktiivsuse põhimõtteline alge on eestvedaja(d), ressursid ja organiseeritus. Seega on lahendus lihtne: tuleb leida eestvedajad ja anda neile ressursid organiseeritud tegevuse käivitamiseks või laienda-miseks. Samamoodi nagu külaselts vajab vahel veidi tuge, et kaasata uusi liikmeid, käivitada projekte ja kasvatada oma tegevuse mõju, vajavad seda näiteks ka aktiivsed Facebooki grupid, kes võiksid kaasata uusi moderaatoreid, käivitada rohkem arutelusid ja veebiprojekte ning selle kaudu tõsta oma liikmete arvu ja tegevuse nähtavust.

Sellest artiklist võiks kaasa võtta idee, et noored juba on sotsiaalmeedias aktiivsemad ja tahavad seda olla ning seepärast maksab seda julgustada – selle asemel, et heita neile ette nutiseadmelembust või aega, mis veedetakse sotsiaalmeedias. Veelgi enam, tuleks märgata neid noori, kes juba mingit ühiskondlikku aktiivsust sotsiaalmeedias üles näitavad, ning leida viise neid toetada. Riik saaks seda teha rahaliselt (sarnaselt MTÜ-de toetamisega), õpetaja või noorsootöötaja saaks julgustada, kiita ning seada neid teistele eeskujuks, et nad suudaksid oma eakaaslasi paremini kaasa haarata ja tegevust laiendada.

Martin Noorkõiv, Teaduse ja Kultuuri Sihtasutuse Domus Dorpatensis tegevjuht, Vabaühenduste Liidu ning Üliõpi-laskonna Sihtasutuse nõukogu esimees

142

Noorteseire aastaraamat 2017/2018Noorteseire aastaraamat 2017Noorteseire aastaraamat 2017/2018

143


KUIDAS KOHALIKKE OTSUSTUSPROTSESSE NOORTELE LÄHEMALE

TUUA?

144


6

145

Kuidas kohalikke otsustusprotsesse noortele lähemale tuua?

KUIDAS KOHALIKKE OTSUSTUSPROTSESSE

NOORTELE LÄHEMALE TUUA?

SissejuhatusNoortevaldkonna arengukavas 2014–20201 sõnastatakse, et noorte osalust2 otsustusprotsessides on vaja suuren-dada. Et ühiskonna toimetulek tulevikus sõltub praeguste noorte valikutest, on oluline soodustada nende osalemist ümbritseva elu korraldamisel. Sellest, kui tähendusliku ja väärtustatuna tunneb noor enda elu Eestis, ripub tema soov oma elu Eestiga siduda, aga ka oht muutuda apaatseks või radikaliseeruda.1 Noortevaldkonna arengukava 2014–2020 (2013). Tartu: Haridus- ja

Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/fi les/noor-tevaldkonna_arengukava_2014-2020.pdf.

2 Artiklis kasutatakse läbivalt sõnu „osalemine“ ja „kaasamine“ ja mõnevõrra „kodanikuosalus“. Kaasamist kasutatakse konteksti-des, mis rõhutavad ametnike jt rühmade tegevust noorte arvamuste kogumisel; osalemist kontekstides, mis rõhutavad noorte tegevust arvamuse avaldamiseks, sh siis, kui neid keegi ei kaasa (näiteks „kaa-savad“ noored end ise). „Kodanikuosalus“ viitab aastaraamatus üldmõistena kõigile ühiskondliku aktiivsusega seotud tegevustele ning jaotub omakorda poliitiliseks ja rohujuuretasandi osaluseks.

Arengukavas rõhutatakse, et lisaks senistele võimalustele tuleb kasutusele võtta uusi osalusvorme, arendada noortes harjumust kaasa rääkida ja teadvustada osaluskogemu-sest õppimise olulisust. Näib, et noorte kodanikuosalust toetatakse väga mitmekesiselt3. Üha sagedamini uuritakse nende rahulolu koolis, nende valikuid toetatakse ettevõt-luses ja kodanikuühendustes, nad räägivad kaasa linna eelarve kujundamisel ning leiavad toetust, kui on isekeskis otsustanud olukorda muuta. Samas pole selge, kas ja kuidas on see aidanud noori otsustesse tegelikult kaasata? Kuidas paistab see noorte endi vaatevinklist?

Arvestades seda, kui suurt osa noore argielust raamistavad kooli ja teiste haridusasutuste ning perekonna kujundatud ootused ja kohustused4, on loogiline küsida, kuidas areneb

3 Saar, H. (2017). Laste osaluse toetamine ja kaasamine otsustusprotses-sidesse. Kokkuvõte kordusküsitlusest. Tallinn: MTÜ Lastekaitse Liit.

4 del Pozo i Alvarez, J. M. (2016). Youth: Values and freedom. Catalan Social Sciences Review, 6, lk 53–64.

Maie KiiselKärt Saarsen

Helelyn Tammsaar

146


nendes raamides valmisolek teha iseseisvaid otsuseid. Vas-tuolu noore vaba tahte ja teda ümbritseva keskkonna loodud võimaluste vahel ajendas lähtuma Pierre Bourdieu käsit-lus „väljast“ ja „mängust“5, mis aitab mõista, et igasugune vabadus on võimalik vaid kindlates raamides. Tema järgi on kesksel kohal inimese ebateadlik, masinlik ning harjumuslik suhestumine kindlas tegutsemiskeskkonnas omaksvõetud kirjutamata mängureeglitega, mille järgimiseks on vaja nii kehalisi oskuseid, mõtlemis- ja sõnastusviise kui ka ainelist baasi (esemeid, taristut, raha). Mängureeglite edukas oman-damine aitab antud keskkonnas paremini toime tulla ning mõjutada neid, kes samade juhistega nii edukalt kohanduda ei suuda. Bourdieust lähtudes on oluline mõista, et ühiskond koosneb erinevatest tegutsemiskeskkondadest (väljadest), mis piiritleb ka täiskasvanute toimetulekut ühes või teises valdkonnas (näiteks poliitikas, kultuuriloomes, ettevõtluses), rääkimata noortest, kes alles sotsialiseeruvad.

Et noorte otsustamises osalemist paremini kujundada, on vaja süvitsi vaadata nende senistesse kogemustesse. Järgnev analüüs6 annab ülevaate eri noorterühmade kogemustest otsustamisega. Noorte ja noorsootöötajate kogemuste varal näidatakse, milliste oskuste ja motivatsiooniga rühmadele olemasolevad võimalused sobivad, kuidas noorte kodaniku-osalust toetada ja nende panust enam väärtustada. Analüü-sis kasutatakse kvalitatiivset lähenemist: noorte kogemuste uurimiseks tehti antropoloogilisi välitöid ja noorsootööta-jatega rühmaintervjuusid.

5 Väli – suhtlusruum või tegutsemiskontekst, mis eristub teistest välja-dest toimijale tehtavate, just sellele väljale iseomaste ja autonoom-sete vaikimisi ettekirjutuste poolest. Järgnevas tekstis kasutatakse läbivalt sõna tegutsemiskontekst. Mäng – välja toimimisreeglid, mis on kinnistunud väljal tegutsejate vaimsete ja kehaliste rutiinidena.Bourdieu, P. (1977). Outline of a Theory of Practice. Cambridge: Camb-ridge University Press.

6 See artikkel on välja arendatud uuringust „Noorte osalemine otsus-tusprotsessides“. Aksen, M., Kiisel, M., Saarsen, K., Koppel, H., Jaa-nits, J., Tammsaar, H., Rajaveer, L., Narusson, D. ja Trumm, E. (2018). Noorte osalemine otsustusprotsessides. Tartu: Tartu Ülikool.

Otsustusprotsess: kindlapiiriline tegevus või ettearvamatu eksperiment?Meetodikesksuselt noorte areneva eneseteadvuse toe-tamisele

Laste ja noorte osaluspoliitika uurija Sinclair7 toob välja, et seda, mida tohib pidada noorte otsustamises osalemiseks, kiputakse ametkondades meetodi järgi liigselt piiritlema. Olgu see uuring, konsultatsioon, sundimatu igapäevane kokkupuude, esinduskogusse kuulumine või koostööprot-sess poliitikakujundajatega – meetodist olulisem on pöörata tähelepanu sellele, mis osaluspraktikate käigus tegelikult juhtub. Millist eesmärki täidab osalemine kaasaja ja millist noorte jaoks? Milliseid noori kaasatakse ja milliseid mitte? Millisel viisil väljendab end noor ja millest saab aru kaas-aja? Kuivõrd tuleb noorel rääkida enese, kuivõrd teiste eest? Kui noored ja täiskasvanud on eriarvamusel, siis kelle sõna maksab rohkem? Kui tähendusrikas on osalemistegevus ja mis sellest sõltub? Kuidas olla kindel, et noor on nõus osalemisega? Neile küsimustele eelnevalt vastata püüdes on Sinclairi arvates võimalik lahendada eriarvamused selles osas, millist meetodit osalemiseks kasutada.

Mascheroni8 rõhutab, et noortele sobiva osalusmetoodika kujundamiseks on vaja üle vaadata nende kiiresti mitmeke-sistuvad tegevused ning otsida sellest osalemispraktikaid, mida täiskasvanud ei oska osalemisena tõlgendada. Ta leiab, et noorte osalusviisid tõukuvad tingimustest, milles lõimu-vad „lastetoast“ pärinev kombestik (Bourdieu habitus)9,

7 Sinclair, R. (2004). Participation in practice: making it meaningful, effective and sustainable. Children & Society, 18, lk 106–118.

8 Mascheroni, G. (2015). The practice of participation: Youth’s vocabu-laries around on- and offl ine civic and political engagement. Media@LSE, 35, lk 2–25.

9 Sotsialiseerumise käigus välja kujunenud arusaamad selle kohta, kuidas kindlas olukorras toimida, samuti vastavad oskused ja har-jumuslikud tegutsemisviisid. Artiklis kasutatud läbivalt habituse vastena.

147


omandatud oskuste ja vahendite pagas (kapitalid10) ning tut-tavlik tegutsemiskeskkond (väli). Need sidemed on noortel aga erinevad – ühiskonna arengust ajendatud paratamatu elavike11 mitmekesistumine tingib ka erinevuste kasvu osa-lemissoovides, oskustes ning võimetes.

Mascheroni12 toob ka välja, et tulenevalt noorte omavahe-listest erinevustest ei tasu noorte ootusi kodanikuosalusele alati täiskasvanute omadega vastandada. Mitmes plaanis võivad nad eelistada samu lahendusi. Noorte ja täiskasva-nute eelistuste ühisosa võib sõltuda sarnasest kombesti-kust (näiteks kalduvus kaitsta oma õigusi), erisused aga tõusetuda erinevatest oskustest ja ressurssidest (näiteks sõnavõtukogemus, kanali valdamine, positsioon) ning tegut-semiskeskkondadest (näiteks kas reeglid on suusõnalised ja paindlikud või kirjalikud ja vankumatud).

Laps või noor ei oska erinevate tegutsemiskontekstidega kohanduda sama hästi kui täiskasvanu, sest tal on vanusest tingitult vähem kogemusi ja oskusi, aga ka napim teadmine sellest, mille poole ta võiks püüelda. Psühholoogid Gould13 ning Erikson ja Erikson14 selgitavad, et noor õpib end teda kaitsvatest institutsionaalsetest raamidest eraldiseisvalt teadvustama alles 22.–28. eluaasta vahel, kui tal areneb välja sõltumatu enesetaju ning võime hinnata oma tegelikke, institutsioonidest sõltumatuid soove ja võimeid. Seetõttu tuleb noorte kodanikuosalust analüüsides arvestada, et neil võib olla keeruline oma soove mõista ja väljendada väljaspool tuttavlikku raamistust. Noorte oskused arene-vad järk-järgult, jäljendades ja proovides, ühes sellega ka teadmised iseenda kohta. Seetõttu rõhutavad Bourdieust lähtuvad osaluskäsitlused analüütiliste eneseteadvustamise

10 Mõistet kapital kasutatakse mitmuses, näitamaks, et rahalise vara kõrval on olulised ka tutvused, oskused jm.

11 Inimese suhe ümbritseva ja tunnetatava tegelikkusega.12 Mascheroni, G., The practice of participation, lk 4.13 Gould, R. L. (1978). Transformations: Growth and Change in Adult Life.

New York: Simon and Schuster.14 Erikson, E. H. ja Erikson, J. M. (1997). The Life Cycle Completed. Exten-

ded Version. New York: Norton.

võimete kõrval ka kehaliste oskuste arengu ja kogemuste laiendamise vajalikkust.

Otsustamises osalemise ideaalid ja praktika

Eesti rakendusuuringutes ja koolituspraktikas lähtutakse nn Arnsteini mudelist15, milles kujutatakse osalemist kui ast-mestikku, milles iga järgnev aste tagab eelnevaga võrreldes parema tulemuse, sest igal astmel vähendatakse otsus-tamist kitsendavaid raame. See käsitlus läheb vastuollu eelnevalt öelduga – eri arengujärkudes ning kombestikuga noorte võimestamine ei pruugi olla realistlik eesmärk, sest eneseteadvuse (teadmised enda kohta) vähene areng või selle toetamata jätmine võib luua olukorra, kus osalemine saab toetada ainult juba seni kogetu esiletoomist. Näiteks on laste osaluse uuringu16 andmetel oluliselt kasvanud noorte kaasamine standardiseeritud küsimustike abil. Selle meetodi kasutamise sageduse kasvust hoolimata soovivad noored, et edaspidi küsitaks nende arvamust veelgi rohkem just ankeetküsitluse abil.

Gregory17 tegi sarnase järelduse, leides, et osalusprotses-sis ei anta osalejatele edasi mitte niivõrd teadmisi kindla

15 Arnstein, S. P. (1969). A ladder of citizen participation, Journal of the American Institute of Planners, 35(4), lk 216–224; Hart, R. (1997). Children’s participation: the theory and practice of involving young citizens in community development and environmental care. London: UNICEF; Metstak, A., Notton, K., Martinson, M., Valge, M., Reitav, U. (2012). Noorte kaasamine ja osalus maakonnas, vallas ja linnas: käsiraamat noo-rele, noortekogule, noortevolikogule, ametnikule, maakonna, kohaliku omavalitsuse juhile ja noorsootöötajale. Eesti Noorteühenduste Liit; Noortekogud ja noortevolikogud Eestis. Mis on kaasamine? Viimati külastatud 13. jaanuaril 2018. https://noortekogud.ee/mis-on-kaa-samine/; Lepa, R., Illing, E., Lepp, U., Kasemets, M. ja Kallaste, E. (2004). Kaasamine otsustetegemise protsessi. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis; Kübar, U. ja Hinsberg, H. (2014). Kaasamine avalikus sektoris ja vabakonnas. Käsiraamat ametnikele ja vabaühendustele. Tallinn: EMSL.

16 Saar, H., Laste osaluse toetamine.17 Gregory, A. (2000). Problematizing participation: a critical review of

approaches to participation in evaluation theory. Evaluation, 6 (2), lk 179–199.

148


meetodi mitmekesise kasutamise võimalustest (kuidas erine-vaid andmeid või väiteid tõlgendada) kui otsustusprotsessi juhtivate inimeste endi meetodi kasutamise praktikat, mis suunab osalejad kaasajale sobivatele järeldustele. Ehk siis osalusprotsess kujundab esmaselt arusaama sellest, millisel moel tohib või tuleb arvamust küsida.

Carpentier18 toob välja, et astmeliste kaasamismudelitega püütakse kaasajale selgeid suuniseid anda, sedastades sellega, et osalusprotsess on loomult stabiilne. Ülemisele astmele jõudes (informeerimisest võimustamiseni) peaks saavutatav tulemus olema võimalikest parim. Reaalses elus kujundavad tema sõnul osaluse intensiivsust ja tulemust väga erinevate taktikatega ühiskondlikud rühmad, põhjus-tades protsessis segadust ja konfl ikte. Vajadus protsessi pidevalt ümber kujundada ei sobitu kuidagi astmeliste kaa-samiskäsitlustega. „Redeli-käsitlus“ ei suuda arvesse võtta osalejate vahelisi võimusuhteid, mis põhjustavad protsessis juhuslikkust, mitmekihilisust ja komplekssust.

Ka Gregory19 kritiseerib Arnsteini osaluse ideaali. Ideaalse plaani järgi tuleb osalemisprotsessi kaasata kõiki inimesi kõigis etappides. Praktikas ei õnnestu seda aga saavutada. Gregory leiab, et praktikas ei ole ka tegelike osalejate välja-valimine sageli õnnestunud – neid ei ole esindatava rühma poolt end esindama valitud. Sageli ei aita eri rühmade kokku toomine neil üksteise arvamusi senisest paremini mõista. Ideaal vabast teabeliikumisest ja sellest, et kõik saavad kõigi argumente jooksvalt kontrollida, sumbub osalusprotsessi keerdkäikudes. Vastupidiselt oodatule võivad kasvada hoopis erimeelsused.

Kui Arnsteini mudel eeldab, et laialdane nõustumine prob-leemide või väidetega tagab ühise keele ka selles, milli-seid samme tuleb probleemi lahendamiseks või eesmärgi

18 Carpentier, N. (2016). Beyond the Ladder of Participation: An Analy-tical Toolkit for the Critical Analysis of Participatory Media Processes. Javnost – The Public, 23(1), lk 70–88.

19 Gregory, A., Problematizing participation, lk 181–183.

saavutamiseks ette võtta, siis reaalses elus ei ole selline võimalus enesestmõistetav. Lähtepunktis ühisel nõul olijad ei kiida heaks üksteise lahenduskäike. Keeruline on leida ka otsustusprotsessile juhte, kes ei võtaks erinevate osalistega tutvudes kellegi ootuseid teistega võrreldes rohkem arvesse. Näiteks argielus vähese võimuga inimesed ei oska ega suuda otsustada teiste üle nii, et jõutaks toimiva lahenduseni, tava-elus juhipositsioonil olijad kipuvad jällegi kaasamist enda huvides kallutama.

Carpentier20 pakub Arnsteini astmelisele mudelile asendu-seks välja dünaamilisema, mille kohaselt (noortele kohan-datult) tuleks kaasamist alustada, vastates küsimustele selle kohta:

1. milline on noore tegutsemiskeskkond, mida ta tunneb ja valdab,

2. millised on noore võimalused sellest tingituna oma valikuid kujundada,

3. kuidas noort ümbritsevad osalised kasutavad oma võimu,

4. millisel moel nad kujundavad otsuseid noortega/noorte üle.

Noortele tuttavlikud tegutsemiskontekstid osalemise kasvatamise lähtepunktina

Kuigi Mascheroni21 toob välja, et noorte ja täiskasvanute eelistustel on oma ühisosa, ei jäta ta kõrvale vajadust uurida suhteid noorte eri rühmade vahel. Noorte tegevuskonteks-tide uurimine aitab kriitiliselt mõtestada ka uute osalustren-dide potentsiaali, näiteks sotsiaalmeedia ja digilahenduste võimalusi. Mascheroni ülevaade sotsiaalmeedia kasutuse ja kodanikuosaluse seoste uuringutest näitab, et ka internetist ei leia üht meetodit, mis aitaks eri noorterühmi kõnetada ühtviisi tulemuslikult.

20 Carpentier, N., Beyond the Ladder of Participation, lk 83.21 Mascheroni, G., The practice of participation, lk 4.

149


Osades uuringutes tuuakse välja, et kodanikuosalus on seo-tud sotsiaalmeedias suhtlemise ja loomingulise tegevusega, näiteks on päevauudiseid jälgivad noored aktiivsemad ka poliitilistes aruteludes. Teistes uuringutes jällegi väidetakse, et mitme noorterühma sotsiaalmeedia kasutuse aktiivsus ei ühildu kodanikuaktiivsusega. Kolmandates nenditakse, et osalus sotsiaalmeedias haakub võrdlemisi juhuslikult kodanikuosalusega päris elus. Neljandates, et mitte sotsiaal-meedia ei stimuleeri kodanikuosalust, vaid varasem kodani-kuaktiivsus viib ühiskonnakriitilise sotsiaalmeediakasutu-seni. Viiendates väidetakse longituudanalüüsile toetudes, et sotsiaalne suhtlusruum laiendab aja jooksul iseenesest noorukite tähelepanu ühiskondlikele küsimustele22.

Kiiseli ja Seljamaa23 analüüs näitab, et noorte sotsiaalmee-diakasutuse mõju uurides (eriti vaid kodanikuaktiivsusele ja meediakasutusele keskendudes) on suur oht omistada sotsiaalmeediale mõjusid, mis tulenevad hoopis elukaare selle etapiga kaasnevast kiirest vajaduste muutumisest24 ja sellest, et praegustel noortel on kasutada niisugused tehnoloogilised võimalused, mis polnud nende eellastele kättesaadavad. See ei pruugi tähendada, et sotsiaalmeedia tingiks otseselt vajadust otsustamises osaleda. Järeldust toetab fakt, et kuigi rühmad, mis osalevad eri tüüpi tege-

22 Vt ka antud kogumiku neljas artikkel.23 Kiisel, M. ja Seljamaa, M. (2017). Sotsiaalse sidustumise mustrid.

Rmt: Vihalemm, P., Lauristin, M., Kalmus, V., Vihalemm, T. (toim.). Eesti ühiskond kiirenevas ajas: uuringu Mina. Maailm. Meedia 2002–2014 tulemused, lk 363–409. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

24 Näiteks olid 2002. aastal noorterühmad, kes sotsiaalmeediat veel ei tundnud, kodanikuaktiivsuselt täiskasvanutega võrreldes oluliselt passiivsemad (aga ka kõigis teistes tegevustes peale meelelahutuse ja spordi), 12 aastat hiljem aga vastas nende tegevuslik mitmekesisus ja aktiivsus nende vanemate omale. 2014. aastal noortepõlvkond, kes elab n-ö sotsiaalmeedia ajastul, on samamoodi oma vanematest oluliselt passiivsem, kuid samas aktiivsem kui nendevanused noored 12 aastat tagasi. Autorid julgevad aktiivsuse tõusu panna mitte sot-siaalmeedia arengu arvele, vaid üldise ühiskonna arenguga kaasas käiva elavike killustumise ja sellega kaasneva eneseväljenduslike võimaluste/vajaduste kasvu arvele.

vustes25 teistest vähem, kasutavad ka sotsiaalmeediat, on tegevuslik aktiivsus (sh kodanikuaktiivsus) kasvanud aasta-tel 2002–2014 üksnes nendes rühmades, mis olid aktiivsed juba 2002. aastal. Analüüs lubab järeldada, et kuigi internet küll toestab oluliselt noorte tegutsemiskontekste, ei pruugi see muuta olemuslikult neis toimimise põhimõtteid.

Aksen jt26 põhjendavad noorte osalemisaktiivsust ning neile sobivaid vorme sarnaselt Mascheronile noorte tegutsemis-keskkondade institutsionaalsete (kool, pere) ja kultuuriliste (nt tarbimiskultuur) eripäradega, aga ka füüsilise keskkon-naga, mille tingimustest sõltub noore oskuste ja ressursside kasv (näiteks ääremaa võimaluste vähesus versus suurlinna võimaluste rohkus). Sarnaselt arengupsühholoogidele tähel-davad nad elukaare etappide rolli osalusoskuste arengus (ühiskondlikult aktiivsemad rühmad on 20–26-aastaste seas suuremad kui 15–19-aastaste seas), kuid ei suuda põh-jendada, kuivõrd on muutused noore otsustamisvalmiduses ja eneseleidmises tingitud kogemuste kasvust ning kuivõrd sellest, et noorel on võimalik asuda end teostama ilma kooli ja pere ettekirjutusteta. Akseni jt lähtekoht on, et kodaniku-osalus ei ole tingitud niivõrd noore teadlikust valikust, kui just järkjärgulisest sobitumisest kindla tegutsemiskeskkon-naga, millest sõltub see, milliseid tegevusi selles kontekstis pidada normaalseks.

Aksen jt rühmitasid noored nende tegevusliku mitmekesisuse ja aktiivsuse järgi, kasutades selleks klasteranalüüsi (K-kesk-miste meetodil). Üldistuse nende uuringu kvantitatiivsest noorte rühmitamisest leiab jooniselt 1. Joonisel on kirjelda-tud viie noorterühma tegevuslikku aktiivsust, võttes aluseks kõige aktiivsema rühma näitajad (= 100% ehk 1). Välja ei joonistu mitte üksnes 15–26-aastaste noorte osalusaktiiv-sus (joonisel vastavad tunnused märgitud suurtähtedega),

25 Vähesem tegevuslik aktiivsus väljendub statistiliselt kõigis tegevus-valdkondades korraga, näiteks reisimises, ümberõppes ja enesetäien-duses, kultuuritarbimises, säästvas tarbimises, spordis, ühiskondlikus aktiivsuses jne.

26 Aksen, M. et al., Noorte osalemine otsustusprotsessides.

150


vaid ka aktiivsus teistes noortele iseloomulikes tegevustes. Siinkohal ei peatuta pikemalt rühmade kirjeldustel, vaid sellel, mis neid ühendab või lahutab.

Joonis näitab, et noored satuvad ühisesse tegutsemiskon-teksti (tegevuste aktiivsuses pole vahed märkimisväärselt suured) töö- ja enesetäienduse või spordiga tegeledes ja meelelahutusüritusi külastades. Vahed on väikesed ka tele-visiooni ja raadio jälgimises, kuid selles on noored võrdlemisi ühetaoliselt passiivsed – nad jälgivad neid kanaleid üha rohkem internetis27; samuti keskkonnateadlikus tarbimises, milles noored osalevad täiskasvanutega võrreldes oluliselt

27 Vihalemm, P. ja Kõuts-Klemm, R. (2017). Meediakasutuse muutu-mine: internetiajastu saabumine. Rmt: Vihalemm, P., Lauristin, M., Kalmus, V., Vihalemm, T. (toim.). Eesti ühiskond kiirenevas ajas: uuringu Mina. Maailm. Meedia 2002–2014 tulemused, lk 251–278. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

vähem28. Noored on kõige sarnasemad arvutikasutuse aktiiv-suses ja mitmekülgsuses. Sellist sarnasust võib tingida vaja-dus kasutada arvutit koolis ja töökohal. Sotsiaalmeediakasu-tus on ühes poliitilise osalusega tegevuste seas, mis lahutab noorterühmi kõige rohkem. Ka erinevad rohujuuretasandi tegevused – näiteks kodanikuühendustes või ühekordsetes aktsioonides osalemine – eristavad rühmi oluliselt.

Joonisel 1 kujutatu aitab mõista seda, et erinevate tegut-semiskeskkondadega kokkupuutumine arendab võimet sujuvaks üleminekuks ühest keskkonnast teise (vt kodani-kuaktiivsete noorte rühm). Kodanikuosalus on kõrgem nende noorte seas, kelle kombestik on ka muidu mitmekülgsem ning kelle ressursid ja oskused võimaldavad sellist eluviisi.

28 Keller, M. ja Kiisel, M. (2017). Tarbimine: võimalused, eneseväljendus ja sääst. Rmt: Vihalemm, P., Lauristin, M., Kalmus, V., Vihalemm, T. (toim.). Eesti ühiskond kiirenevas ajas: uuringu Mina. Maailm. Meedia 2002–2014 tulemused, lk 299–342. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Joonis 1. Noorterühmad ja nende tegutsemiskeskkonnadNoorte tegevusklastrite komponentide keskmised väärtused suhtelisel skaalal, millel iga tunnuse suurimaks väärtuseks on 1.

Allikas: autorite koostatud Aksen, M. et al., Noorte osalemine otsustusprotsessides põhjal

0

0,2

0,4

0,6

0,8

1

Väheaktiivne noor (38%)

Sotsiaalmeedias tegutsevrohujuuretasandiaktivist (19%)

Popkultuuri järgija (14%)

Subkultuuriteadliknoor (19%)

Kodanikuaktiivne noor (10%)

Tööalane agentsusPOLIITILINE AKTIVISM

Lehtede lugemise ja portaalidejälgimise mitmekesisus

KODANIKUÜHENDUSTESOSALEMINE

Ettevõtlikkus

Eesti-sisene liikuvus

Välismaal reisimise mitmekesisus

KODANIKUAKTSIOONIDESOSALEMINEKultuuriosalus

Eneseteadlik tarbimine

Säästev tarbimine

Raadiokuulamise aktiivsusja mitmekülgsus

Suurüritustelosalemine

Sportimine

Teleuudiste jälgimine

Töö ja enesetäiendus

Arvutikasutuse aktiivsus jamitmekülgsus

Sotsiaalmeedia kasutamisemitmekülgsus

151


Ühekülgne osalusmeetodi valdamine, näiteks suur aktiivsus sotsiaalmeedias, ei pruugi tagada paremat ligipääsu ja või-met otsustamises kaasa lüüa (vt sotsiaalmeedias tegutsev rohujuuretasandi aktivist). Võib öelda, et uued kombed, oskused ja ressursid võivad sotsiaalmeediat kasutades edasi areneda, kui noore tegutsemiskeskkonnas tekivad selleks laiemalt soodsad tingimused.

Aksen jt29 toovad välja, et noorte eri tegutsemiskeskkon-dades, sh erinevate võimetega noorte puhul (vt joonis 1) on vaja arendada eripärast osalusmetoodikat. Näiteks saab kujundada noori suunavate institutsioonide kaasamistege-vust. Pop- ja subkultuuriga sidustunud (väljendab iseseisvate valikute tegemist) ning kodanikuaktiivsete noorte seas on vanemate noorte osakaal kõrgem. See võib olla tingitud sellest, et neil pole otsest kohustust käia tööl või koolis (mille võimalikku osalust pärssivat mõju tasub eraldi uurida).

Samuti on oluline vaadelda noorte elukorraldust. Näiteks on ääremaal (väikelinnades) elavatel noortel madalam sisse-tulek ja vähem valikuvõimalusi, mistõttu on ka nende kom-bestik ühekülgsem. Passiivsem eluviis kaasneb ka pikema transpordis veedetava ajaga (vt joonis 1, popkultuuri järgijate rühm), aga ka keeleruumist äralõigatusega (vene noor on sagedamini mitteaktiivne). Kokkuvõtlikult võib öelda, et noori kaasav inimene peab suutma leida meetodeid, mis sobiksid ka sellistele noortele, kelle kombestik ja oskused ning ressursid ei toeta osalemist formaalsetes otsustus-protsessides.

Andmed ja analüüsimeetodidNoorte osalus- ja kaasamiskogemuste uurimiseks sooviti kvalitatiivselt analüüsida nii noorsootöötajate kui ka noorte kogemusi. Noorterühmi on palju, samuti erinevate noor-sootöötraditsioonidega omavalitsusi. Et uurijate soov oli saada ülevaade mitmekesistest osaluskogemustest, tuli selle 29 Aksen, M. et al., Noorte osalemine otsustusprotsessides.

tagamiseks põhistada kvalitatiivse analüüsi juhtumite valik. Noorsootöötajad ja noored valiti uuringusse Eesti eri omava-litsustest, kuid nii, et kaks rühma olid omavahel võrdlemisi lähestikku. Uuringusse valiti viis omavalitsust nii, et nad erineksid üksteisest piisavalt paiknemise, asustuse struk-tuuri, noorsootöö tegevuste profi ili ja keeleruumi poolest. Uuringusse valiti Virumaa kui valdavalt vene keelt kõnelev piirkond; suurlinn, kus noorsootöö võimalused on teiste omavalitsustega võrreldes oluliselt mitmekesisemad; linn (omavalitsuse tõmbekeskus), mille noorsootöö korraldust tuuakse sageli teistele eeskujuks; väikelinn (maaomavalit-suse tõmbekeskus) ning haldusreformist oluliselt mõjutatud maaomavalitsus, kus noorsootöö korraldamine alles hiljuti hoo sisse saanud.

Osalemis- ja kaasamiskogemusi uuriti kohapeal. Omavalit-suste noorsootöö spetsialistidega tehti rühmaintervjuud kas omavalitsuse või noortekeskuse ruumides, samuti vaadeldi noorte vaba aja veetmise ja ametnike tööruume (bussipea-tused, pargid, noorte- ja vallakeskused jt). Spetsialistide valikul lähtuti sellest, et neil oleks kogemusi eri rollidega noorsootöös (koolide huvijuhid, avatud noortekeskuste töö-tajad, omavalitsuse noorsootöö spetsialistid), mis toetaks mitmekülgsemat kogemustevahetust.

Seitsmes vestlusringis osales kokku 27 noorsootöötajat. Nendega vesteldi omavalitsuste reformi käigus kavandatava-test muutustest; unistustest, mida soovitakse noorsootöös täide viia; noorte osalemisest ja tagasisidest; hästi õnnestu-nud ettevõtmistest noortega; spetsialistide enesearendus-vajadustest ning kogemustest erinevate noorterühmadega. Vestluse viimast teemat toetas noorte statistilistest ideaal-tüüpidest inspireeritud juhtumite tööleht.

Selle töölehe tarbeks, aga ka vaatluste määratlemi-seks, rühmitati noored eelnevalt „Mina. Maailm. Mee-dia: küsitlusuuringu“30 2014. aasta andmeid kasutades

30 Mina. Maailm. Meedia: küsitlusuuring (2014). Tartu: Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut.

152


(15–26-aastased noored), lähtudes nende tegevuslikust aktiivsusest ja mitmekesisusest. Neid ei rühmitatud teadli-kult ainult kodanikuaktiivsusest lähtuvalt, sest osalusprakti-kate suhestumine noorte tegutsemiskeskkondadega sooviti paremini välja joonistada. Kvantitatiivsel analüüsil saadud rühmadel, mille tegevusliku aktiivsuse ja mitmekesisuse näitajad on kokku võetud joonisel 1, siinkohal pikemalt ei peatuta31.

Järgnevalt tegi uurimismeeskond kolmetunnise ajurünnaku, mille käigus püüti leida viiele statistilisele noorterühmale/ideaaltüübile võimalikult palju tõsielulisi vasteid. Uurijad tõid arutelus välja näiteid enda varasematest kokkupuude-test noortega, sh uuringute käigus kogetud juhtumitega nii, et kõnealune noor jäi arutelus osalejate jaoks anonüümseks. Ajurünnakus sõnastati kümme noorte osaluskogemuste juhtumit, millest igaühest olid võimalikud ka variatsioonid. Näiteks võis statistiliselt väheaktiivsete noorte rühmast leida nii vene keelt emakeelena kõnelevad poisid, Soome tööle läinud ehitajad, lapsega kodus olevad emad kui ka vabatahtliku-aasta võtnud noored. Täiskasvanute jaoks problemaatiliste subkultuuride alatüüpideks olid näiteks häkkerid, driftijad, rulatajad, tänavakunstnikud jt.

Kümne põhitüübi ja nende variatsioonide seast valiti vaa-deldavad juhtumid välja nii, et uuritavate noorte rühmad jäid piisavalt variatiivseks. Et uuringus otsiti huvitavaid osa-luskogemusi väljastpoolt kodanikuaktiivsete noorte ringi, jäeti nende rühm kõrvale. Samuti ei uuritud teises äärmuses olevaid noori, kes viibivad kinnipidamisasutustes. Sihilikult püüti reaalelulisi vasteid leida viiele juhtumile: vene ema-keelega poisid Virumaal, alt üles algatusega silmajäänud linnanoored, sotsiaalmeediavõrgustikuna toimivad kodu-tute loomade eest seisvad noored, lahendamist vajava probleemiga noored, (ehk liigagi) aktiivselt huvitegevusse kaasatud noored. Noorte kogemuste kogumist kavandades võeti arvesse, et kindlat tüüpi noori otsides muutuvad nii 31 Ülevaate kvantitatiivsest analüüsist leiab: Aksen, M. et al., Noorte

osalemine otsustusprotsessides.

juhtumikirjeldus kui ka uuritavate ring, sest ideaaltüüpe on keeruline kohata. Eri kogemustega, soost ja vanuses noored käivad omavahel läbi, nii et üht tüüpi otsides leiab eest ka teised. Siiski on otsinguid analüütiliselt sihistades lõplik valim mitmekesisem. Analüüsides olukorda nii, nagu see on, saab analüüsi endiselt laiendada erinevatele noorte-rühmadele.

Noori uuriti pikemate etnograafi liste intervjuude käigus, samuti vaatluste ja nende käigus toimunud lühivestluste abil. Välitöö hõlmas mitut vestlusringi, kus osales kokku 20 noort vanuses 12–21, sh 7 tüdrukut ja 13 poissi. Ves-teldi noorte argiste elukogemuste ja suhtlusvõrgustike üle, arutleti osalemis- ja kaasamiskogemuste teemadel. Vestlus hoiti praktiliste kogemuste ja kokkupuudete tasandil, üksi-pulgi vesteldi nende kogemustest noorte esinduskogude ja -ühingutega, noortekeskustega, omavalitsuse ametnike ja poliitikutega. Vaatluste käigus liiguti kaheksa noorega ringi neile argistes ja harjumuspärastes kohtades, iseloomuliku-maid kohti pildistati.

Noorte tegutsemiskeskkonnad ja osaluskogemusedOtsustesse kaasamise ja kaasatavate mõtestamine

Intervjuud noorsootöötajate ja noortega näitasid, et mõle-mas rühmas oli otsustesse kaasamise tähendus sisustatud võrdlemisi kitsalt ning piiritletud meetodiga: kaasalöömine õpilasesinduses või noorte volikogus, poliitikas osalemine, küsitlustele vastamine. Vestluse käigus selgus, et noori kaa-satakse tegelikult palju mitmekesisemalt, kuid selgepiiriliste tegevuste kõrval (nt kaasav eelarve) aset leidvat loomulikku (sh alt üles) suhtlusprotsessi ja tegevust ei tõsteta esile kui otsustes osalemist. Avalikus sektoris kasutatavatele üldmõistetele, nagu kaasamine, oli noortel keeruline oma argielust vasteid leida, sest nad ei kasuta oma argistest tegevustest rääkimiseks selliseid sõnu. Võib öelda, et ka

153


sõnakasutus määratleb selle, kas tegevust tajutakse omase või võõrana. Noored räägivad konkreetsetest tegevustest, nt loomade päästmisest, rularambi ehitusest jms.

21-aastane tütarlaps tõmbekeskusest on kodukandis ametnikke veennud, et tema püütud kassid saadetaks nn no-kill varjupaikadesse. See on tal ise sekkudes ka õnnestunud, kuid ta ei usu, et ametnikud sellest hoolik-sid. Pigem usub ta enda toimivasse tutvusvõrgustikku: „Kõiki kasse muidugi päästa ei suuda, kuid ka vähene on rohkem ja parem kui mitte midagi.“

Seda, milleks noori kaasata, mõtestatakse noorsootöötajate seas erinevalt ning mitmel tasandil. Esiteks on kaasamine tegevus, mida noorsootöötajad lihtsalt peavad tegema, sest selle kohta tuleb aru anda. Seetõttu on loogiline, et kaasamist mõtestatakse meetodikeskselt – seda saab ette näidata, paberil lihtsal kujul esitleda (nt küsitlustulemused). Teiseks mõistetakse otsustesse kaasamise all valdavalt just antud asutuse otsustesse kaasamist (nt suhtlus asutuse sotsiaalmeedialehel) ning otsustaja rollis täiskasvanut.

Noorsootöötaja: Nii üle võlli on kõik asjad… Ikka mega, tegevuskavad, uuringud, Exceli tabelid … Sa pead paika panema kõik, kes käib, kui palju, mis vanu-ses, kus huvikoolides, milline noor on unikaalne … Saad sa aru, ma ei saa enam noortele keskenduda, pean keskenduma kõigele sellele, mis pabereid on vaja.

Osa spetsialiste rõhutas oma tegevuses otsuse langetamise asemel rohkem noore õppimisprotsessi toetamist. Nemad piiritlesid osalemist vähem meetodi ja ajaraami kaudu ning arutlesid rohkem selle üle, kuidas midagi teha, sh teooriast lähtudes. Samuti kirjeldasid nad vahetuid kokkupuuteid eri noorterühmadega, lähtudes sellest, kuidas need olukorrad võisid noortele paista. Mõned noorsootöötajad püüdsid end tavapärastest kaasamismeetoditest eristuvate tegevuste kirjeldamisel õigustada ja üle selgitada, miks nad noortega midagi teevad (näiteks miks lastakse noortel proovida täna-vakunsti, kuigi linnaelanikud selle hukka mõistavad).

Intervjuud näitasid, et otsuseid langetavad mõlemad poo-led ilma, et vajadust teist poolt kaasata üldse üles tõuseks. Mõlemad rühmad tõid välja, et noor soovib otsustamisel täiskasvanute ruumist kõrvale hoida ning mõelda ja tegut-seda ilma, et peaks täiskasvanu standarditele vastama (hindamine, eesmärgistatud tegevus, järelevalve). Noor-sootöötajad jällegi lülitavad noorte ellu tegevusi ka ainult täiskasvanu initsiatiivist lähtuvalt, ilma noortega konsul-teerimata (mitmesugused kooliüritused, kohustuslik rahva-tants). Noorteuuringud ning ka uuringuautorite praktika näi-tavad, et selle üle, kas alaealine uuringus osaleb, otsustavad sisuliselt haridusasutused ja lapsevanemad. Talle jäetakse harva võimalus uuringus osalemisest loobuda, mis on aga vastuolus tema õiguste ning uurimistöö eetikaga.

Noorte vaatlustel selgus olulise otsustesse kaasamist kit-sendava aspektina see, et nende ja kohaliku omavalitsuse tulevikuväljavaated on eri perspektiiviga. Avaliku sektori tegevus on aeglane ja kammitsetud – kooskõlastused-kinni-tamised, rahastuse leidmine, projekti kirjutamine jne. Noorte vajadused muutuvad elukaare etapi vahetumise tõttu mõne aastaga. Selleks ajaks, kui saabub omavalitsuse vastus noore soovile, võib ta elada juba teises linnas. Omavalitsuse otsus-tusprotsesside tagasiside jääb noorele seega hiljaks („Jah, me teeme näo, et kuulame teid, aga kuuleme nii nagu soovime.“).

Noorte ja noorsootöötajatega vesteldi ka sotsiaalmeedia võimalustest noorte otsustesse kaasamisel, sest sellele mee-todile on teaduskirjanduses pandud suuri lootusi32. Täiskas-vanute kirjeldus näitas, et nende tegevus sotsiaalmeedias on selle tehnoloogiast tingitult pigem ühepoolne ja võimaldab suhelda noortega, kes tolereerivad täiskasvanutega ühes suhtluskeskkonnas viibimist. Täiskasvanud küll vestlevad sotsiaalmeedias noortega, kuid üksnes nendega, kes on aval-danud seal soovi saada täisealiste sõpradeks või otsustanud asutuse lehte jälgida. Oma asutuse välise veebiliikluse jälgi-mist selleks, et mõista noorte argielu, ei peetud mõistlikuks, seda võimalust seostati veebikonstaabli ülesannetega.

32 Sellest teeb ülevaate: Mascheroni, G., The practice of participation, lk 4.

154


Kui omavalitsuses, koolis ja noortekeskuses suudetakse teadete edastamiseks kasutada tavaliselt kahte kanalit (Facebooki ja ebaühtlase silmatorkavusega stenditeateid), siis üritusi korraldavad noored leidsid, et eakaaslasteni jõudmiseks on vaja kogu komplekti: Facebook, VKontakte, Instagram, fl aierid, stendid, tutvused, suhtlusvõrgustikud koolides ja organisatsioonides.

Omavalitsuse tüübi mõju noorte kaasamisele

Selle, kuidas noorte osalemist mõtestatakse, tingib ka oma-valitsuse paiknemine, sotsiaalse taristu paigutus ja kaugu-sed, aineline baas ja elukorraldus. Näiteks suurlinnas tõid noorsootöötajad välja, et neil on noore elukäiku keeruline noortekeskuses jälgida, sest „ruum on kogu aeg täis“ ning noored vahetuvad kiiresti. Kui üks neist tegevuse sobima-tuse tõttu lahkub, ei paista see silma, sest teised tulevad asemele. Maaomavalitsuses on küsimus noorte osalemisest oluliselt kriitilisem. Nende vaatevälja jäävad rohkem põhi-koolis õppivad noored, kelle sihiks gümnaasiumi või tööle siirdudes on sageli linn. Noored tajuvad selgelt, et nende arenguvõimalused kohapeal on piiratud („Siin ei ole ju tööd“), mistõttu omavalitsuse kaasamispüüdlused ei mõju veen-vana. Nii linnas kui ka maal tegutsevatele spetsialistidele oli ühine see, et õppimise lõpetanud ja/või tööle asunud noortest teati vähe.

Maaomavalitsustes on tüüpiline, et noorsootöötajas kombi-neeruvad mitme valdkonna spetsialisti rollid korraga, sestap on tal noorega suhtlemisel lihtsam mõista tema soove ja vajadusi terviklikumalt, kvalitatiivselt. Noored on maal koha-likule kogukonnale nähtavamad (noorsootöötajad leidsid, et ei ole võimalik, et nad ei teaks sellest, kui noor midagi ei tee ega milleski osale). Ometi selgus vestlusest, et kogukond võib noore kõrvalejäämisest küll teada, kuid pika aja jooksul väljakujunenud olukorda võidakse võtta enesestmõisteta-valt. Selle vältimiseks võiksid töötajad kiiremini vahetuda.

Noorsootöötaja: Minu jaoks haldusreform tähendab korralikku õhupuhastust. Seda oli väga vaja, sest on tekkinud kindlad klikid: minu inimesed, kelle ristipoeg, kelle onupoeg… Ma pole kindel, kas uued omavalit-sused on piisavalt suured, et see kaoks.

Linnas on noorsootöötajate jt tegevus lahutatud valitsus-alade kaupa ning igas valdkonnas tuleb noort otsustesse eraldi kaasata.

Spetsialist, suurlinn: Driftimise poolest on lihtne ... Siin ei saa noorsootöötajad eriti kaasa rääkida, see on rohkem politsei ja noore enda mõistuse teema. Linnal ei ole maad. Erasektor peaks ise oma probleemide eest hoolitsema [kui noored segavad].

Noorsootöötajad leidsid, et linnas ei saa nad eriti märgata, kui noor on kaasamata, sest anonüümsem linnaelu pakub noorele küll rohkem võimalusi uute tegevustega katsetada, aga ka täiskasvanute tähelepanu vältida. Kaasamisel män-gib rolli ka see, kas omavalitsuses kasutatakse noorsoo-töös valdavalt eesti või vene keelt. Linnades, kus üks keel selgelt domineerib teise üle, ei tule noorte teavitajatele ja kaasajatele tavaliselt meelde teist keelt kõnelevate noorte vajadused või pole jaksu/soovi tegutseda mitmes keeles korraga. Eri keeles kõnelevate noorteni jõuab teavet nii sotsiaalmeediast, tavameediast kui ka koolikeskkonnast erineva mahu ja sisuga.

Noorterühmade kogemused seoses otsustus-protsessidega

Ühiskonnas esinevad tegutsemiskeskkonnad toetavad sot-siaalset õppimist ja arengut erinevalt. Mõnes noorte tegut-semiskeskkonnas on neid võimalusi hõredamalt, olgu siis noore ajakasutuse tugeva raamistuse, möödapääsmatute kohustuste, teiste ahvatluste või võimaluste puudumise tõttu. Järgnev noorterühmade kogemuste ülevaade on strukturee-ritud nii, et kodanikuaktiivsetelt rühmadelt liigutakse vähem aktiivsetele.

155


Kodanikuaktiivsete noorte kogemused

Vaatlustes ja rühmaintervjuudes osalesid ka kodanikuaktiiv-sete noorte ideaaltüübile vastavad noored, kel oli rohkem kogemusi täiskasvanute kujundatud osalustegevustega (omavalitsuse ja koolide esinduskogude ja noorteühingute aktiiv, huvi- ja isetegevuse eestvedajad jt). Noorsootöötajad tõid seda rühma läbivalt esile n-ö etalonina – „oleks hea, kui selliseid noori rohkem oleks“.

Noorsootöötaja: Meil on probleem selles, et käi-jaid noori on üks punt. [...] Sinna seminarile ja sinna konverentsile ja sinna, needsamad … Sest saata saab neid, kes tunnevad asja vastu huvi. Tulevad tagasi ja jagavad infot ja teevad sellega midagi. Need on ühed ja needsamad. Ja nad ütlevad, et ei me ei jõua, nad jäävad maha ja õpetajad on kurjad … ja siis tuleb valima hakata.

Et noorsootöötajad ja kooliõpetajad püüavad erinevatele mõõduvõtmistele leida paremaid esindajaid, toetavad nad tahtmatult noorte polariseerumist rohkem ja vähem aktiivseteks, sest väheaktiivsetel ei ole võimalik õppida aktiivsemate kogemustest. Kui väheaktiivsed võõristavad poliitilist osalust, siis aktiivsed noored püüavad üleminekut nn täiskasvanute maailma ise kiirendada (nt positsioonid, tegevused, sõnavara). Intervjuud ei näidanud, et ametnikud esitaksid küsimusi selle kohta, keda esindusfunktsioonis noored esindavad. Noorte tegevusi loetledes tõdesid noor-sootöötajad mitmel puhul, et kodanikuaktiivsetele noortele langeb topeltkoormus. Nad on oma võimetelt eakaaslaste seas siiski võrdlemisi erilised ja sageli üle koormatud.

Noorte vaatlusest selgus, et alt üles algatusi kavandades puudub võimalus neid tegevusi kohustuslikus korras teh-tavaga ühitada, nagu see on võimalik samas valdkonnas tegeval täiskasvanul (nt töö = hobi, uurimustöö ülikoolis = hobi jne). Ühiskondliku osalusega kaasnev ajakulu põh-justas meelehärmi ka osale lapsevanematele, kes ei olnud rahul lapse koduse panuse vähenemisega. Seega – kuigi

kodanikuaktiivsetelt noortelt oodatakse vastust küsimusele, mida noored vajavad, ei pruugi nad teada seda, mida nad selleks ise vajavad.

Omavalitsuste ametnikud arvestavad aktiivsete noorte panusega ning esitlevad nende edulugusid, kuid neil pole selget ülevaadet sellest, kuidas noorte omaalgatus omava-litsuse või kooli tasandini välja jõuab. Noorte vaatlus näitas, et aktiivsete noorte kodanikuosalus jääb teistele noorterüh-madele võrdlemisi kaugeks. Seega võivad aktiivsete noorte võidud leida aset võrdlemisi juhuslikult, näiteks toetavate vanemate toel. Samad võimalused ei pruugi olla avatud vähemoskuslikele noortele, kes neid mängureegleid ei tunne.

Tõmbekeskusesse rajati rulapark ühe noore järjekindla ja pikaaegse tegevuse tulemusel, „aga ta on ka kõva tüüp,“ tunnistasid noormehed (linn, Virumaa).

Noorsootöötajad tõid välja, et tuge vajavad ka aktiivsed noo-red ise. Täiskasvanutele tavapärased toimimisviisid võivad mõjuda ehmatavalt või ründavalt mitte ainult kaasamis-kogemuseta, vaid ka juba aktiivselt osalevatele noortele. Näiteks ei soovinud noored pärast seda, kui linnavolikogu oli nende ettekannet kritiseerinud, oma plaanidega enam rahvasaadikute ette minna. Volikogu liikmed eeldasid noor-telt täiskasvanutega võrdväärset ettevalmistust. Kui noor-tele anti võimalus oma arutelu iseseisvalt läbi viia, siis nad sättisid presiidiumi stiilis paigutatud ruumi ümber, sest see rõhutas liialt võimusuhteid.

Kodanikuaktiivsed noored teiste noorte kaasajatena

Vaatluskogemus näitas, et aktiivsed noored toimetavad üle-jäänutest võrdlemisi eraldi. Näiteks kutsekoolis vaadeldud noorterühma liidrid (16–18, Tallinn) pilasid nii õpilasesinduse töös osalejaid kui ka poliitikast või otsustusprotsessides kaasalöömisest huvitunuid. Ülejäänud rühm nii laitvaid arvamusi ei väljendanud, kuid nõustus vaikimisi.

156


Distantsi ja mittemõistmist teiste poolt tajusid ka aktiiv-sed noored. Näiteks leidis üks Virumaa noor, et noored võib jagada üldjoontes kolme kategooriasse. Aktiivseid olevat umbes 30% ja mitte millestki huvituvaid samuti u 30%. Nende vahele jääv 40% noori olevat tegelikkuses „täiesti kaasatav“.

Kodanikuaktiivsed noored Virumaalt: Kui inimeste huvi on ainult ringi kolada, käia ööklubis, ennast täis juua ja siis kuskil rohu sees täisoksendanuna vede-leda, ei ole mõtet midagi nende jaoks ei korraldada ega rajada.

Aktiivne tütarlaps (18, Virumaa) tõi näite, et oli endast int-rovertsemate sõprade tarvis välja töötanud oma kaasamis-mudeli. Ta kutsub „need inimesed, kes ise iial millegagi ei lii-tuks“, esimesel korral lihtsalt endaga mõnele üritusele kaasa, kolmandal aga registreerib juba vabatahtlikuks. Proovimise käigus olid sõbrad mõistnud, et see tegevus köidab neid. Vaatluskogemus toetab sama tütarlapse väidet sõprade rollist – suhtlusringkond ja lähedane sõpradering määrab suuresti noore tegevused. Sõprade osavõtt võib olla tähtsam kui tegevuse sisu. Noorte endi väitel ei aita väheaktiivsete noorte kaasamisel muu, kui tuleb nende juurde minna ja nendega rääkida. Ka mainitud kutsekoolinoored tõid välja, et koolitunni ajast oleksid nad mõnes otsustustegevuses nõus vahetult osalema, kuigi sõpruskonnas kujunenud hoiakut, et aktivism on „nõme“, on raske muuta.

Üksikutes valdkondades kodanikuaktiivsete noorte kogemus

Noored, kes ei osale esinduskogudes, kuid kes löövad aktiiv-selt kaasa teistes täiskasvanute poolt reguleeritud või kor-raldatud tegevustes (nt huvitegevuses), on rühmana sisemi-selt variatiivsemad kui kodanikuaktiivsed. Nad võivad olla aktiivsed meelelahutuse tarbijana, õppimisele või spordile pühendudes, kool-kodu-sõbrad-arvutimängud eluviisi jär-gides, internetivõrgustikes maailmaparanduslike algatuste

eestvedajana jne. Need noored kasutasid teistsuguseid sõnu ja oskusi kui ühiskondlikult aktiivsed noored. Vahetu kokkupuude täiskasvanute tegevustega oli nende seas kodanikuaktiivsete noortega võrreldes vähesem või ühe-külgsem. Mitmed uuringus osalenud ühekülgselt aktiivsed noored kinnitasid, et neil on ettepanekuid ning nad tahaksid kaasa rääkida otsuste langetamisel, kuid mitte mingil juhul ametnikega suheldes või linnavalitsuses. Põhikoolinoored tunnistasid, et ei oskaks oma ettepanekutega pöörduda kellegi teise poole peale klassijuhataja.

Ühe tõmbekeskuse noortel oli meeldiv kogemus sellega, kuidas nende algatusel loodava spordikompleksi kohtumistel käis regulaarselt kohal ka linnaametnik. Sellega muutus jõudude vahekord – noored said jääda enestele tuttavliku eneseväljendusviisi juurde ning oma ruumi. Ametnik tõlkis noorte vajadused asjaajamiseks sobivasse vormi.

Intervjuud noortekeskuste spetsialistidega näitasid, et noor-tega ühiste plaanide tegemisel tuleb ühtlasi kokku leppida omavahelised reeglid. Noorsootöötajate jaoks on tavapä-rane, et noored pakuvad ühistegevuseks välja plaane, milleks vajalikud materiaalsed võimalused ja oskused ei ole eesmär-giga kooskõlas. Juhendajad püüavad ühistegevusi niimoodi ette valmistada, et noored saaksid piisava õpikogemuse, kuid ruumi jääks ka ebaõnnestumisele. Nad peavad oluliseks, et tegutsemiskeskkond julgustaks nõu ja abi küsima ning aitaks vältida läbikukkumist – ootamatud takistused või liigne kriitika võivad kaasa tuua noorte loobumise edasisest plaanidele kaasamõtlemisest ja tegutsemisest („noorte tahet ei tohi tappa“).

Noorsootöötaja: Mul õnnestub tihti niimoodi, et ta arvab, et see ongi tema idee … ja tema mõtleski selle välja ja tema on veel korraldanud ka … ja ma kiidan selle eest.

Vähesema ja ühekülgsema osaluspagasiga noortelt on noor-sootöötajate sõnul keerulisem küsida nende soove otse, ilma ettevalmistuseta. Noorsootöötajate kogemused näitavad,

157


et mitteaktivistidest noored ei julge langetada vastutus-rikkaid otsuseid (kasvõi huvitegevuste kasuks), sest nad pole oma soovis kindlad ega oska oodata, kuidas see nende elu mõjutama hakkab. Parim tagasiside selle kohta, mida noored tahavad, tekkivat nendega vahetult tegutsedes ja järele proovides. Näiteks korraldati ühes maaomavalitsuses ürituste sari, mille raames osteti ühekordselt sisse noorte soovitud huvitegevused.

Siit tõuseb küsimus, kuidas olemasolevat loomupärast alt üles ideekorjet rohkem vääristada ning kuidas anda sellele niisugune vorm, mis jääks noorte jaoks tähenduslikuks, aga ka omavalitsusasutuste töötajatele arusaadavaks ning esit-letavaks. Võimaluseks on alt üles ja vabas vormis, formali-seerimata tagasiside kogumise meetodid laiemalt kasutusele võtta, kuid nende kehtestamisega tuleks olla ettevaatlik.

Kodanikuaktiivse noore (tütarlaps, 18, Virumaa) kaas-lased tõid välja, et nad ei julgeks rääkida linnaametni-kuga, aga oma eakaaslasega küll. Neiu sooviks Narva luua platvormi, mis aitaks noorte võrdlemisi toored ideed vormida sellisele kujule, et neid oleks sobilik viia kohalike võimuesindajate ette. Üle nädala toimuval arutelul „Youth Space“ tohiksid osaleda vaid noored.

Vaadeldud noored, kes ei osale noortekogudes ega ole otsus-tusprotsesse kogenud, mainisid eelistatud formaadina siiski küsimustikke, sest ei julgeks kuhugi oma nime all arvamust avaldama minna (sh sotsiaalmeedias). See ei tähenda tingi-mata, et standardiseeritud küsimustikku oleks kõige sobivam kasutada, vaid et noored vajavad turvalist kogemust, mis ei esitaks nende oskustele liiga kõrgeid ootusi.

Universaalne, korraga eri tüüpi noori hõlmav tagasiside kogumine

Koolielu kirjeldustes peegeldusid mitu tegevust, mis olid noortele üldiselt kohustuslikuks muudetud. Näi-teks pannakse kooli tunniplaani rahvatants, tagamaks

tantsupidudele järelkasvu. Koolis tehakse küsimustikele vastamine noortele sisuliselt kohustuslikuks (arvutiklasse külastatakse õpetaja suunamisel, järelevalve all) ja ka õpi-laste esinduskogusse ning ürituste toimkondadesse määra-takse õpilasi täiskasvanute äranägemisel (noorsootöötaja: „võtad noorel nööbist kinni ja räägid“).

Ühelt poolt tundub, et kohustusliku tegevusega sekkutakse noorte enesemääratlusõigusesse, teiselt poolt selgub, et niimoodi said noored teada, et see tegevus võib neile tege-likult huvi pakkuda. Näiteks sattus üks küsitletud tütarlaps (18, Lääne-Eesti linn) vastu tahtmist kooli õpilasesindusse, üks noormees (17, Virumaa linn) õe käsul noortekeskusesse. Üks noor (tütarlaps, 14, väikelinn) koges klassiüritusel, et õpilasesinduse töö pakub talle huvi, aga ta ei julgenud sinna kandideerida, sest tal ei olnud seal ees nn oma inimesi. Et koolis on kohustuslikus korras kaasamine levinud, on mõist-lik väheaktiivsetele noortele vastu tulla, kasutades rohkem meetodeid, mis on jõukohasemad erineva oskuste pagasiga noortele (näiteks klassisisesed arutelud), et neist oleks roh-kem kasu paremate otsuste langetamisel.

Väheaktiivsete noorte otsustesse kaasamiseks võiks justkui sobida standardiseeritud küsimustik (eriti koolikohustuse eas noorte puhul), sest koolis vastavad erinevad noorte-rühmad küsitlusele ühetaoliselt. Samas kirjeldas osa noori küsitluskogemust rohkem meelelahutus- kui osaluskogemu-sena; mainiti, et ankeedile vastates püütakse jätta endast kindlat muljet. Näiteks leppisid Virumaa linna noored ühele küsitlusele vastates kokku, et Eesti Vabariigi presidendiks märgitakse Putin. Noorte peegeldus näitab, et selliste küsitluste tavapäraseks muutumine võib normaliseerida arusaama, et kaasamine ei pea toetama ärakuulamist ega oma arvamuse väljakujundamist, eriarvamustest ühisosa otsimist ega ka andma osalejale tagasisidet. Uusi meeto-deid, mis võimaldaksid noorterühmade kogemusi koguda ja kvantitatiivselt kõrvutada, praktiliselt ei nimetatud. Üksiku näitena võib tuua Tallinnas kavandatava ühistranspordikaa-rdi abil noorsootööteenuste „ostude“ tuvastamise süsteemi.

158


Kuigi noorsootöötajate jaoks on kvantitatiivne tagasiside lihtsasti „vormistatav“, aidates kaasa oma töö tulemuste esitlemisele, väärtustavad nad teabeallikana siiski rohkem vaba vestlust, noorte spontaanseid küsimusi, jutuajamisi ja vestluskatkeid, sh sotsiaalmeedias. Noorte soovide kogumi-seks on kasutusel mitmeid meetodeid, nii spontaanseid ja jooksvaid (nt ideede märkimine seinale, ka Facebookis) kui ka sihipäraseid (ajurünnakute tehnikad). Nutiseadmete levikut silmas pidades olid noorsootöötajad käinud vastavatel koo-litustel, kuid sellele vaatamata toodi välja vajadust nende kasutamise oskuseid edasi arendada. Üks maapiirkonna noorsootöötaja oli nutiseadmetele üles ehitanud mängu stiilis „tunne oma koduvalda“ ning toetas noori kohalikust raamatukogust reklaamfi lmi tegemisel.

Subkultuurides ja võrgustikulistes omaalgatustes osa-lejate kogemused

Akseni jt33 analüüs näitas, et noorte seas on ka rühmi, mis puutuvad korraldatud noorsootöö tegevustega vähem kokku (vt joonis 1, subkultuuri järgijate rühm). Vaatlused näitasid, et osa noori võib piirduda võrdlemisi iseseisva tegevusega eksperimenteerimisega ning võrgustuda eeskätt eakaaslaste või sarnase elustiiliga inimestega. Statistiliselt väljajoo-nistunud rühma interneti abil otsides selgus, et sellesse sobituvad noored vahendavad eetilisi kaupu, päästavad loomi, korraldavad linnaaiandust, survestavad ettevõtteid, jagavad isetegevusideid jms. Nende tegevust toetab oluliselt sotsiaalmeedia.

Sotsiaalmeediarühmi jälgides paistis, et sellised eksperimen-teerivad võrgustikud on sotsiaalse innovatsiooni kasvulavad, milles tegutsevad noored ei loo püsivaid sidemeid omavalit-susasutustega. Uuringusse valitud loomaaktivistide aate- ja mõttekaaslaste rühmitus tegutseb peamiselt sotsiaalmeedia vahendusel, kasutades paremini ära võrgustiku piiridesse

33 Aksen, M. et al., Noorte osalemine otsustusprotsessides.

jäävate inimeste ressursse (raha, tööaega, transpordivahen-deid, ruume ja esemeid). Et neil on hädasolevast loomast teatajale võimalik võrdlemisi paindlikult vastu tulla (näiteks pole kunstlikke piire looma päritoluvallale, hoiustamisajale, diagnoosile ega ka vabatahtliku tööajale), tajuvad nad suhet omavalitsuste ja nende selgelt reeglistatud varjupaikadega pigem konfl iktsena.

Sellisest noorte omaalgatuslikust tegevusest tulenevalt võib küsida, kas sellist panust võiks mõtestada nende tagasisi-dena (võtta arvesse omavalitsuse otsustes) ning kas seda annaks omavalitsuse poolt toetada nii, et noorte tegevu-sel oleks suurem kasutegur. Vestlused noorsootöötajatega näitasid, et nad ei pea oluliseks selliste noorterühmadega eraldi suhete loomist ja hoidmist, näiteks uute algatuste ülesotsimist, vaatlemist ning tegutsejatele omaalgatuslikult abi pakkumist.

Noorte kogemus aitas mõista, et ametlikke ja vabatahtlik-kuse baasil loodud lahendusi võib olla keeruline omavahel sujuvalt kokku sobitada, sest kui üksteise abi vajatakse, ei ole teisel poolel aega või satutakse konfl ikti ideoloogiliste seisukohtade erinevuste tõttu. Omavalitsuse jaoks muudab sotsiaalmeedias või tänaval rohujuuretasandil aktiivsete noorte kaasamise keerulisemaks see, et seda tüüpi noored ei loo endale esindusorganisatsioone. Ametnikele on tavatu, kui nende vastas pole sellist partnerit. Suurlinna kogemused näiteks tänavakunstnike, rulatajate jt subkultuuride esinda-jatega näitavad, et noorte mitteformaalsetele rühmitustele tuge pakkudes (näiteks luues tänavakunsti huviringe) satub omavalitsus sageli ise konfl ikti, sest teised sotsiaalsed rüh-mad võivad noorte tegevust hukka mõista.

Omaette- või kõrvalejäävate noorte kogemused

Ka see noorterühm (vt joonis 1, mitteaktiivsed noored) ei ole ühetaoline, vaid selles peituvad erinevad sidemed nn ühiskonnastavate tegutsemiskeskkondadega. Et selle rühma

159


noortel puuduvad kogemused selgepiirilistesse otsustus-protsessidesse kaasamisega, tuli neid vaadeldes kohati roh-kem mõtestada nende tegutsemiskonteksti kui seda, millest nad otseselt rääkisid. Seetõttu on rühmale iseloomulikke tsitaate keerulisem välja tuua. Vaatlused näitasid, et selleks, et see rühm saaks otsustusprotsessides osaleda, peaks tal olema ootus või kogemus, et sellest midagi muutub või et tal on õigus midagi soovida.

Ka nn mitteaktiivne noor õpib end järjepidevalt tundma ja oma oskusi arendama. Täiskasvanule nähtavate tegevuste asemel on sellele rühmale omased aga pigem mikro-ekspe-rimendid. Kogemused otsustamisega ja ootused sellele on kooskõlas suhteliselt passiivse eluviisiga. Noorte ja noorsoo-töötajate tegutsemiskonteksti vaatlemine aitas mõista, et tegutsemiskeskkonnas, kus on toetatud vähesed tegevused või on osalemine piiratud (nt sobimatus teiste noortega, huviringide vähesus, napid materiaalsed võimalused), saa-vad vähem areneda ka osalemiseks vajalikud kujutlusvõime, tegutsemissoovid ja oskused.

Vaatlustes peegeldus kõrvalejäävate noorte tegevuste või-maliku olulise mõjutajana subjektiivselt tajutud koolikoor-mus. Näiteks gümnaasiumiealised tunnistasid, et õpikoor-musega kaasneva vaimse pinge ja pikkade päevade tõttu ei olekski pärast kooli jaksu rohkemat ette võtta. Vähesel vabal ajal tahetakse ka lähemate sõpradega kokku saada või on vaja täita kohustusi kodu ja pere ees. Vaatluste ja noorsootöötajate ekspertkogemuse näitel soodustab pas-siivsust tegevuskeskkonna katkestuse kogemus, mis suu-nab noore tähelepanu ümberorienteerumise vajadusele. Ajal, kui kesk- ja kutsekoolidesse üle Eesti õppima läinud noorte side kodukohaga väheneb ning uue elukeskkonnaga ei ole sidemeid veel tekkinud, ei tegele nende kaasamisega ei kodu- ega õppekoha omavalitsus.

Ükskõiksemat suhtumist osalusvõimalustesse või leppimist eemalejäämisega kujundas ka see, kui noor veetis elukoha tõttu palju aega transpordis (vt ka joonis 1, popkultuuri

järgijate rühm). See raamistas aega, mida noor saanuks kasutada oma soovide tundmaõppimiseks ja ka vahetult otsustusprotsessides osalemiseks. Näiteks veetis üks Pärnu lähistel elav noor õhtuid sageli Pärnus jalutades, sest kui ta koolist ei jõudnud kell 16 väljuvale bussile, avanes järgmine võimalus koju jõuda alles kell 19. Hilisõhtustelt üritustelt tuleb sellistel noortel tavaliselt lahkuda juba alguses ning nende sotsialiseerumisvõimalused on oluliselt piiratumad kui vähemraamistatud ajakasutusega eakaaslastel.

Kaasamist kujundab ka omavalitsuse aineline baas ja see, kui kaua on asulas noorsootööd korraldatud (arengujärk). Noor annab oma soovide kohta tagasisidet, toetudes seni-sele kogemusele. Kui asulas pole seni olnud noortekeskust või avalikku spordiplatsi või kui tunniplaani kujundamisel pole tema arvamust kunagi küsitud, siis ta ei pruugi mõista, et seda on võimalik soovida. Pöördumine n-ö tühjalt kohalt võib mõjuda võõrastavalt (näiteks küsimus „Kas Sa tahak-sid, et Sinu arvamust küsitakse kohaliku elu korraldamise kohta?“34). Kõrvalejäämist toetab ka erilisus või suur erine-vus. Noorsootöö praktikute kogemus näitab, et kui noore tavapärasest erinev käitumine segab ringikaaslasi, ei tule ringijuhid olukorraga toime ja noor tõrjutakse välja. Pet-tumus kõrvaletõrjumisest vähendab soovi osaleda ja sot-sialiseeruda.

Kaasamaks väheaktiivseid noori, on noorsootöötajate sõnul oluline neid märgata. Et tegevustega seotud kompetentsid käivad käsikäes, torkavad vähemkaasatud noored silma eba-tavalise käitumisega. Näiteks toitumisharjumused, etiketi järgimine, soovimatus tegutseda, eraldumine. Noorsootöö-tajad oskasid küll nimetada selliste noorte aktiviseerimiseks sobivaid tegevusi, kuid ei kasuta neid süstemaatiliselt, sest see võib väheaktiivset noort heidutada (nagu noorsootööta-jad on varem kogenud). Osaluse arendamiseks saab noor-sootöötajate ja noorte arvates pakkuda väheaktiivsetele noortele meelelahutuslikke tegevusi, sest ka meelelahutus toetab grupiprotsesside arengut ja vastastikust õppimist.

34 Saar, H., Laste osaluse toetamine, lk 28.

160


Noorsootöötaja: Ma just võtsin lavastusse neid märkamist vajavaid lapsi. Nüüd ma palun jumalat, et saaks selle lavastuse ära tehtud. See võtab aega … et nemadki saaksid aru, et ka neil on siin lavastuses roll, nad ei ole siin lihtsalt niisama.

Väheaktiivseid noori samm-sammult julgustavaid tegevusi on keeruline siduda kitsa fookuse ja piiritletud ajakavaga otsustusprotsessidega. Vaatluskogemus näitab, et enne täiskasvanuiga ei ole neid noori lihtne „laua taha“ saada. Osalemist saab aga toetada, liigendades osalusprotsesse jõukohasteks ja arusaadavateks osadeks. Toeks saab olla kestva dialoogi hoidmine ja edasiarendamine (õpikogemus), sh noortele sobivas vormis (sõnavara, probleemipüstitus, kanal). Noorsootöötajate kogemus näitas ka, et ebakohaselt käituva ning riskialti noorega ei tasu dialoogi katkestada, sest pisikesed vastutulekud võivad hoida avatuna võimaluse eri tegutsemiskeskkondade reeglite kokkusulamiseks.

Ruumikorralduse võimalused mitteaktiivsete noortega dialoogi loomiseks

Korraldatud osalustegevustest kõrvale jäävaid noori aitavad omavahel kokku tuua täiskasvanute silma alt eemale jäävad kogunemispaigad, mida kasutatakse paratamatult ka tubaka, alkoholi või uimastite tarbimiseks. Seal on noorte arvates võimalik viibida sundimatus keskkonnas, kus ei ole täiskas-vanute järelevalvet ning kus ei pea pidevalt kontrollima enda käitumist, välimust ja keelekasutust. Dialoogi noortega, kes ei soovi teadlikult täiskasvanutega suhestuda, saab arendada ruumiga mängides. Seda võimalust kasutatavad praegu noor-sootöötajad jt täiskasvanud osalised ebateadlikult. Näiteks on suunatud noori, sulgedes kindlat ruumiosa (nt Tallinnas Vabaduse väljakul paigaldati vabadussamba alusele klambrid, mis takistavad sellel rulatamist) või avades sobivat ruumiosa (näiteks asetades linnatänavale korvi- või pingpongilaudu ja pinke, luues wifi kasutamise ja elektriseadmete laadimise alasid).

Pilt 1. Noored tajuvad, et nende lemmikpaigad on tegelikult mõeldud turistideleAntropoloog noortega ühe tõmbekeskuse promenaadil

Foto: Helelyn Tammsaar

161


Virumaa noormehed kasutavad nii noortekeskuse kui ka linna avalikke treeningplatse, kuigi esimene on kehvavõitu selle poolest, et „aed on liiga madal ja pall lendab pidevalt üle [...] Linna platsi ümber pandi aga aed ning sissepääsemiseks tuleb alati käia võtit küsimas!“

Ruumi kujundamine aitab seega hoida noorte ja täiskasva-nute suhtluse avatuna. Noorte jaoks on loodud turvalisemaid võimalusi tegeleda nendele meeldiva, kuid ebaseadusliku tegevusega, näiteks katta tänavakunstiga hooneid ja inter-jööre. Tänavail driftivaid kampasid on suunatud politsei abil paikadesse, mis on autotrikkideks vähem ohtlikud.

Intervjuudes pakkusid noored välja mitmeid ideid, kuidas ja millega sisustada nende rühmaprotsesse toetavaid kohti. Peamiste kriteeriumidena kõlasid, et ei oleks külm, ei eel-dataks raha kulutamist ning oleks vabadust ise otsustada oma tegevuse või tegevusetuse üle: „Üheksa kuud me lihtsalt külmetame“. Näiteks avaldasid noored tunnustust arendus-tele avalikus ruumis, kuigi nad tundsid, et need olid sihitud eelkõige turistidele. Et vähesed koolinoored töötavad, unis-tavad nad vaba aja veetmise kohtadest, mida saaks kasutada kas tasuta või väga väikese tasu eest ning kus saaks koos harrastada erinevaid tegevusi (piljard, lauatennis, mängu-automaadid), kasutada arvutit jne.

Noormees, 17, Virumaa linn: Võtke üks sein, pange sinna ronimisnukid ja hunnik inimesi oleks kohe nõus maksma viis eurot, et sisse pääseda!

Sellistes paikades näeksid noored meeleldi ka vaiksemat nurka, kus niisama suhelda, lauamänge mängida või lugeda. 18-aastane tütarlaps Virumaalt leidis, et ruum võiks olla avatud, nii et üksik uus tulija ei tunneks ennast „vanade olijate“ kõrval üksiku või kõrvalejäetuna.

KokkuvõteArtiklis tehakse sissevaade valitud noorterühmade kaasa-mis- ja osalemiskogemusse. Noorsootöötajate ja noorte osa-luskogemusele toetudes kirjeldatakse, millised on dilemmad, kui soovitakse kasvatada otsustamises osalevate noorte arvu, aga ka noortega peetud dialoogi mõju otsustele.

Teoreetiliste käsitluste ülevaates toodi välja Eestis laialda-selt kasutatava traditsioonilise osalemiskäsitluse (nn Arns-teini mudel) nõrkused ja vastuolud. Vaadeldud alternatiivsed käsitlused tunnistavad rohkem seda, et osalusprotsessid on võrdlemisi mitmetasandilised ja keerukad kollektiivse õppimise protsessid, mis võivad kulgeda ennustamatult, kui kokku satuvad väga erinevate kombestike, oskuste ja ressurssidega osalejad. See vastandub traditsioonilisele kaasamisideaalile, mis käsitleb otsustusprotsessi lõplike, kõiki osapooli rahuldavate otsuste langetamise kohana.

Uued osalemise käsitlused rõhutavad, et oluline on arves-tada erinevate huvirühmade võimete ning vajaduste eripä-radega. Seetõttu ei ole mõistlik toetuda üksnes tuttavlikele ja turvalistele osalusmeetoditele, mis sobivad peamiselt väikesele võimekate noorte rühmale. Noorte ning noorte ja täiskasvanute vahelisi arvamuste ja tegevuste kujunda-mise võtteid, mis arvestavad väheaktiivse eluviisi või vähem oskuslike noortega, kasutatakse juba praegugi arvukalt, sh argitegevustes. Ent veel ei osata neid mõista ega esitleda kaasamisena, eriti noorsootööd puudutavas aruandluses ja otsuste kujundamisel.

Osalust edendades tuleb arvesse võtta, et:

1. noorte valmisolekut osaluseks ei saa luua hetkega, vaid pikaajalise, järkjärgulise ja vastutuleliku protsessi käigus,

2. noortel ei pruugi olla valmis seisukohti, need võivad vajada eelnevat kujundamist,

162


3. noorte vajadusi välja selgitades on vaja luua neile võimalus kujundada arvamuste ühisosa, sest see ei moodustu lihtsalt eri arvamusi kokku liites.

Noorte tegutsemismotiivide analüüsist selgus, et oluline otsustamises osalemise valmiduse ennustaja on noore tege-vuslik aktiivsus ning selle eelduseks olev tegutsemiskesk-kond (kool, elukoht, transport, taristu, ajasurve, noorsootöö korraldus, pere). Keskkond kujundab noore võimet kujutleda uusi asju, tegevusi või vajadusi, kombestikku, oskusi ja res-sursse. Noorte tegutsemiskeskkondade eeldused selleks, et noor saaks täiskasvanutele omaste otsustusprotsessidega kohaneda, on väga erinevad. Et valikuid, mida noor saab langetada iseseisvalt, on tema argielus üsna vähe, võidakse täiskasvanute kujundatud võrdlemisi keerukates ja jäikades otsustusprotsessides eeldada noorelt sooritust, mis ületab tema võimeid.

Lõhet noorte ja ametnike, aga ka teiste otsustusprotsessis osalejate kombestike, oskuste ja ressursside vahel saab vähendada, luues vahepealseid astmeid, mis ei sunni noori oma võimaluste piire korraga liiga palju ületama. Et muuta noortele osalemine mõistetavamaks, saavad kaasajad tulla noorte endi juurde, aga ka tagada turvalise arengukesk-konna, mida noor saab ise kontrollida ja milles oleks vaja-likke oskusi võimalik järkjärguliselt õppida. Noor ei pea oma otsust alati üheselt teadvustama ja verbaalselt väljendama. Otsus võib peituda ka soovitut järele proovides, katsetades, argistes tegevustes ja valikutes.

Kiiresti muutuvas maailmas on oluline, et noorte ja nende kaasajate osalemiskohustuste sagedus ei liiguks sama tempoga. Iga otsuse tarbeks noorte tagasisidet küsida viisil, mis kulutab paljude aega, kuid pakub vähe raken-duslikke tulemusi ning isiklikku rahulolu arvesse võetud tagasisidest, saab asendada kaasamismeetoditega, mis vähendavad noore ajakulu või võimaldavad ühildada mitut kasulikku aspekti, näiteks õpiprotsessi, tagasisidestamise ja praktilise tulemuse. Selleks tuleks ka otsustusprotsessi

liigendada noortele hoomatavamateks tükkideks. Nii saab otsuste juurde rohkem ka väheaktiivseid, täiskasvanutega ametlikus suhtluses harvem kokku puutuvaid noorterühmi.

Omavalitsuse ametnikele ja noortele on tuttavlikud kaa-samismeetodid, mis toetavad eeskätt arvamuste kokku-lugemist ja saadud tulemuse taasesitamist aruandluses. Noorsootöötajad teevad sisulisi järeldusi noorte vajaduste kohta aga vahetute kokkupuudete, põgusate vestluste, ühis-tegevuse, eksperimenteerimise ja soovitu järele proovimise varal. Sestap on mõistlik üle vaadata noorsootöötajate aru-andluse ja enesehindamise ülesanded, et need oleks rohkem kooskõlas sellega, kuidas nad ise hindavad noorte vajadusi ja rahulolu.

163


Kasutatud allikadAksen, M., Kiisel, M., Saarsen, K., Koppel, H., Jaanits, J., Tamm saar, H., Rajaveer, L., Narusson, D., Trumm, E. (2017–2018). Noorte osalemine otsustusprotsessides. Tartu: Tartu Üli-kool.

Arnstein, S. P. (1969). A ladder of citizen participation, Jour-nal of the American Institute of Planners, 35 (4), lk 216–224.

Bourdieu, P. (1977). Outline of a Theory of Practice. Cambridge: Cambridge University Press.

Erikson, E. H. ja Erikson, J. M. (1997). The Life Cycle Completed. Extended Version. New York: Norton.

Gould, R. L. (1978). Transformations: Growth and Change in Adult Life. New York: Simon and Schuster.

Hart, R. (1997). Children’s participation: the theory and prac-tice of involving young citizens in community development and environmental care. London: UNICEF.

Keller, M. ja Kiisel, M. (2017). Tarbimine: võimalused, enese-väljendus ja sääst. Rmt: Vihalemm, P., Lauristin, M., Kalmus, V., Vihalemm, T. (toim.). Eesti ühiskond kiirenevas ajas: uuringu Mina. Maailm. Meedia 2002–2014 tulemused, lk 299–342. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kiisel, M. ja Seljamaa, M. (2017). Sotsiaalse sidustumise mustrid. Rmt: Vihalemm, P., Lauristin, M., Kalmus, V., Viha-lemm, T. (toim.). Eesti ühiskond kiirenevas ajas: uuringu Mina. Maailm. Meedia 2002–2014 tulemused, lk 363–409. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kübar, U. ja Hinsberg, H. (2014). Kaasamine avalikus sekto-ris ja vabakonnas. Käsiraamat ametnikele ja vabaühendustele. Tallinn: EMSL.

Lepa, R., Illing, E., Lepp, U., Kasemets, M. ja Kallaste, E. (2004). Kaasamine otsustetegemise protsessi. Tallinn: Poliiti-kauuringute Keskus Praxis.

Mascheroni, G. (2015). The practice of participation: Youth’s vocabularies around on- and offl ine civic and political enga-gement. Media@LSE, 35, lk 2–25.

Metstak, A., Notton, K., Martinson, M., Valge, M., Reitav, U. (2012). Noorte kaasamine ja osalus maakonnas, vallas ja linnas: käsiraamat noorele, noortekogule, noortevolikogule, ametnikule, maakonna, kohaliku omavalitsuse juhile ja noorsootöötajale. Eesti Noorteühenduste Liit.

Mina. Maailm. Meedia: küsitlusuuring (2014). Tartu: Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut.

Noortekogud ja noortevolikogud Eestis. Mis on kaasamine? Viimati külastatud 13. jaanuar 2018. https://noortekogud.ee/mis-on-kaasamine/.

Noortevaldkonna arengukava 2014–2020 (2013). Tartu: Hari-dus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/fi les/noortevaldkonna_arengukava_2014-2020.pdf.

del Pozo i Alvarez, J. M. (2016). Youth: Values and freedom. Catalan Social Sciences Review, 6, lk 53–64.

Saar, H. (2017). Laste osaluse toetamine ja kaasamine otsus-tusprotsessidesse. Kokkuvõte kordusküsitlusest. Tallinn: MTÜ Lastekaitse Liit.

Sinclair, R. (2004). Participation in practice: making it mea-ningful, effective and sustainable. Children & Society, 18, lk 106–118.

Vihalemm, P. ja Kõuts-Klemm, R. (2017). Meediakasutuse muutumine: internetiajastu saabumine. Rmt: Vihalemm, P., Lauristin, M., Kalmus, V., Vihalemm, T. (toim.). Eesti ühiskond kiirenevas ajas: uuringu Mina. Maailm. Meedia 2002–2014 tule-mused, lk 251–278. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

164


Hea on teada, et uuring kinnitab aastate jooksul noorte-valdkonnas tegutsedes saadud teadmisi ja kogemusi.

Noored ei ole oma vajadustelt ja soovidelt homogeenne grupp, keda saab kõnetada ühtmoodi, vaid neid tuleb kaa-sata erinevate lähenemisviiside abil. Usun, et laialdane (see-tõttu tihtipeale läbimõtlemata) noorte kaasamine ei saa olla omaette eesmärk, vaid kõik sõltub sellest, mis on parasjagu valdkonna, organisatsiooni või üksikjuhtumi lahendamise tagamõte või siht. Vastavalt sihtgrupile tuleb valida ka kaasamis- ja arutelumeetodeid ehk rääkida grupiliikmetele arusaadavas keeles. Suhtlus huvigrupiga peab hõlmama kaasaja meisterlikku oskust esitada küsimusi nii, et noor on võimeline neile vastama. Sellisest suhtlusest saab valdkonda edendavaid ideid välja noppida, ilma et noor peaks kõneldes kasutama kaasajale omast terminoloogiat.

Noortevaldkonnas tegutseja saab taaskord kinnitust, et organisatsiooni tegevuste kujundamisel on tähtis tunda oma sihtgruppi ja tegutseda vastavalt eesmärgile. Kui soovitakse sõnastada seisukohti ja saada konstruktiivset tagasisidet mõnele poliitikale, siis on vaja kaasata noori, kes on aktiiv-semad, kriitiliselt mõtlevad ja osalevad igapäevaselt oma ümbruskonna kujundamises. Ent kui on vaja suurendada organisatsiooni tuntust või leida sellesse vabatahtlikke ning tagada seeläbi laialdane pealekasv, siis tuleb kaasata (nt tutvuste kaudu) noori, kes tavaliselt ei tegutse antud orga-nisatsiooni aktiivkonnas. Sellisel juhul tuleb sündmus ja selle eesmärk kohandada selliseks, et noor tunneks ennast täisväärtusliku ja vajatuna. Seega tuleb iga tegevus alati eesmärgistada ning teavitada sihtgruppi ka infokanalite kaudu (nt suunates Facebooki reklaami vastavalt sihtgrupi parameetritele).

Lisaks on organisatsiooni seisukohtade kujundamisel oluline meeles pidada, et erisugused noored kannavad erinevaid väärtusi. See tähendab, et seisukohtade/poliitikate loomisel tuleb huvigrupiks pidada kogu tegutsemisvaldkonda, mitte ainult aktiivkonda, kes panustab regulaarselt organisatsiooni arendamisse.

Tähtis on tunda noort, tema võimekust ja tegutsemismotiive. Kõik noored ei soovi panustada organiseeritud noorsootöö vormidesse ja seda tuleb aktsepteerida. See ei tähenda, et vähem panustav noor peaks jääma tagaplaanile. Oluline on näidata, et eksisteerivad võimalused mitmel moel panus-tada. Sellest võivad tegutsemiseks indu saada ka vähem aktiivsed noored (kasvõi hiljem täiskasvanueas).

Otsustajate roll noorte kaasamisel on mõista, et uuringud ja statistika ei ole ainus alus noortevaldkonda edendada. Erine-vad noored vajavad erisugust lähenemist, et saada neilt see tuumsisend, mis edendaks nende heaolu kogukonnas. Mõne noore eneseteadlikkuse ja eneseavastamise protsess pole veel jõudnud tasemeni, mis aitaks tal sõnastada ametnikule arusaadavat sisendit. Ametnike ja noorsootöötajate ühine roll on omavahelise koostöö ja usalduse suurendamine, mis laseks valdkonda arendada ilma pideva tõestamiseta, et kõnealune teema on tähtis. Noorsootöötajal on vaja konk-reetseid instrumente, mida ta saaks teadvustatult kasutada erinevate noorte kaasamiseks. Mitmesuguste lahenduste katsetamiseks peab aga jätma kõigile osapooltele ka eksi-misruumi.

Britt Järvet, Eesti Üliõpilaskondade Liidu juht

165


Eesti noorsootöö koolituses, erialakirjanduses, aga ka toetusskeemides on rõhuasetus olnud pigem astmelistel

osalusmudelitel ja traditsioonilistel osalusvormidel (nt õpi-lasesindused või erinevad osaluskogud). Artikkel avab aga noorte kaasamise ja osaluse aluspõhimõtete ning praktika nüansse, millest ei ole Eesti noortevaldkonnas siiani kuigi palju räägitud, pakkudes seeläbi kriitilist mõtteainet noor-sootöö ja noorsootöötaja rollist noore osaluse toetamisel.

Osalusest võib kujuneda n ö kahepoolne vaikiv kokkulepe, kus osalus selle traditsioonilistes vormides on kasulik ja mugav mõlemale poolele: nii täiskasvanutele (ametnikele, poliitikutele), kes on täitnud oma „kohustuse“ kaasata ja osalust toetada/võimaldada, kui ka aktiivsetele noortele, kes saavad nõnda tõuke oma poliitilisele vm aktiivsust eel-davale karjäärile. Kuivõrd ehe või kõiki noori esindav osalus sel juhul on, isegi redeli kõrgematel astmetel – siin on vaja ausalt edasi mõelda.

Artiklist loeme välja samu kahtlusi ja küsimusi. Muu hulgas loeme n-ö väga aktiivsete (kodanikuaktiivsete) noorte üle-koormatusest noorsootöös jm, aga teisalt on huvitav teada saada, kuidas saavad aktiivsed noored kaasa kutsuda neid, kes on parajasti passiivsed, kuid „täiesti kaasatavad“ – või-malus, mis on ehk jäänud märkamata. Kolmandaks peame tõsiselt mõtlema sellele, kuidas passiivsed või vähemate võimalustega noored saaksid kaasa rääkida ega tunneks end veelgi enam tõrjututena aktiivsete ja kaasatute kõrval.

Erinevad on nii noorte stardipositsioon ja vajadused kui ka omavalitsuste noorsootöö võimalused või noorsootöötajate ettevalmistus ja tegutsemisviisid. See teeb aga praktiku seisukohast raskeks osalema innustamise. Seetõttu ongi paljude jaoks kindlam käia selgelt piiritletud rada: julgustada aktiivsemaid noori osalema nn traditsioonilistes osalusvor-mides. Uurimistulemused näitavad üsna selgelt, et paljuski

on praegune noorsootöö praktika kaasamise ja osaluse laie-mal mõtestamisel pigem intuitiivne ja mõnevõrra arglik. Leidub häid näiteid ja mõtteid keskkonna kohandamisest, mitteformaalsetest kohtumistest noortega, teisel viisil arvamuse küsimisest või kannatlikust kontaktihoidmisest meelelahutuse abil.

Uuringusse ei mahtunud näiteid noorte omaalgatuste paindlikust rahastamisest omavalitsustes ja koostööst mitteorganiseerunud noorte aktivistidega mingis kindlas teemavaldkonnas. Pikalt noorsootööd teinuna kinnitan, et leidub neidki. Siiski – need on pigem head erandid.

Otseselt nimetamata on läbiv teema artiklis ja võti prak-tikaks: võimestamine. Võimestamine kui noorte võimete arendamine, võimu juurde andmine või võimupositsioonide vähendamine noorte suhtes selleks, et nad saaksid, tahaksid või julgeksid kaasa rääkida ja osaleda oma elu puudutavates otsustes, kusagil huvipakkuvas grupis, kogukonnas jm. Või-malik, et siin on ka arengukoht: selleks, et noorsootöötaja oskaks teadlikult erinevaid noori osalema võimestada, on ehk kõigepealt vaja noorsootöötajate rolli sellel mitmeta-sandilisel tegevusväljal lahti mõtestada ja neid endid mitte ainult koolitada, vaid samuti võimestada.

Alustuseks võib noorsootöö spetsialist omavalitsuses võtta rolli n-ö silla või vahendajana võimu omavate täiskasvanute ja noorte vahel, aga ka noortesõbraliku kaasamiskeskkonna kujundajana ja nendesamade täiskasvanute teadlikkuse tõstjana. Samal ajal saavad noorsootöötaja, huvijuht või klassijuhataja olla need, kes noori kuulavad, nende ideid märkavad ja neile teadlikult pakuvad teadmisi ja oskusi kaasarääkimiseks. Samas on siin tähtis läbimõeldud koos-töö kõigi osapoolte vahel. Taoline tegutsemine nõuab tead-likkust, julgust, oskusi, uusi meetodeid, aga miks mitte ka eesmärgistatud ühist noorte kaasamisplaani.

166


Artikkel on heaks lähtekohaks kriitilise diskussiooni ja dialoogi tekitamiseks omavalitsuse töötajatele, noorsoo-töötajate ja õpetajate erialakogukondadele, noorsootöö hariduse ja koolituse eest vastutajatele. Eesti Noorsootöö-tajate Kogu esindajana ja ka Tallinna Ülikooli noorsootöö

eriala õppejõuna võtan diskussiooni ja dialoogi edasiviimise missioonina siit endaga kaasa.

Ilona-Evelyn Rannala, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi noorsootöö korralduse lektor, Eesti Noorsootöö-tajate Kogu juhatuse esimees

167


168

Noorteseire aastaraamat 2017Noorteseire aastaraamat 2017/2018

169

KOKKUVÕTTEKS

170


171

Kokkuvõtteks

171

KOKKUVÕTTEKS

Käesoleva aastaraamatu teema on noorte osalus ühiskond-likus elus. Vaatlesime Eesti noorte osalust, võrreldes teiste Euroopa riikidega, nende valimisaktiivsust ja rohujuureta-sandi aktivismi, sh osalust digitaalses maailmas, kodani-kuhariduse mõju osalusele, osalustüüpe ning seda, millest sõltub noorte osalus ning kuidas saaks seda suurendada.

Noorte osalus on teema, mille üle viimasel ajal üsna kirgli-kult arutletakse ja vaieldakse kogukonnas, koolis, noorsoo-töös, poliitilisel ja akadeemilisel tandril. Nagu kogumikuski korduvalt esile toodud, tekitab mõnevõrra segadust juba mõiste ise – mida mõista noorte osalusena? Kas defi neerida sellena poliitilises organisatsioonis kaasalöömist, valimis-tel käimist, demonstratsioonil osalemist või ka hiiepuu kaitsmist, sotsiaalmeedias laikimist ja jagamist, kohalike kogukonnapäevade korraldamist?

Noorte ühiskondlikust osalusest rääkides kerkib esile terve hulk mõisteid, mille omavahelised piirid on hägu-sad ja mida eri käsitlused tõlgendavad erinevalt. Nii pole alati üheselt mõistetav, mis on poliitiline osalus, kui har-jumuslik on konventsionaalne osalus ja kuidas piiritleda rohujuuretasandi osalust. Kuigi me ei alahinda vaidluste vajalikkust, otsustasime mitte liialt süüvida terminoloo-gilistesse dispuutidesse ja seadsime aruteluprioriteedid

mujale. Kogumikus lähtusime ühiselt mõistetest, mis on toodud sissejuhatuses. „Kodanikuosalus“ on aastaraa-matus läbivalt kasutatud üldmõistena, mis hõlmab kõiki ühiskondliku aktiivsusega seotud tegevusi ning jaotub oma-korda poliitiliseks ja rohujuuretasandi osaluseks. Esimene viitab osaluse konventsionaalsematele vormidele ja teist on kasutatud ülejäänud osalusvormide kohta.

Kogumiku üks eeldusi on, et noorte kodanikuosaluse kasva-tamine on noorsootöö, noortepoliitika ja hariduse üks ees-märke. On tähtis, et osalus oleks võimalikult laiapõhjaline ning noortest ühiskonna probleemidele kaasarääkijatest saaksid teadlikud ühiskonnaliikmed ja vastutustundlikud otsustajad. Tahtsime selle kogumikuga näidata, millised tegurid võivad mõjutada noorte osalust ning kuidas neile tähelepanu pöörata. Samuti soovisime osundada, et noorte osaluse üle arutledes on sageli oht stereotüpiseerida nende käitumismustreid ja seeläbi mitte märgata osaluspotent-siaali.

Pahatihti eeldatakse noortelt osalemist kindlal viisil (hääle-tamine valimistel, kandideerimine õpilasesindusse, osavõtt noorteorganisatsioonidest), järgides demokraatliku ühis-konna sissetallatud osalusvorme, mis vastavad läbikirju-tatud reeglitele. Mõni osalusvorm on seega suisa taunitav

172


(nt skvottimine) ja mõnda ei peeta piisavaks osalemiseks (nt kohalike ürituste organiseerimine või oma seisukoha väljendamine sotsiaalmeedias). Ometi mahub osaluse alla terve hulk võimalusi ja tegureid, millest mõnele jõudsime ehk selle kogumiku abil tähelepanu juhtida.

Eesti noorte osaluse analüüsimiseks tuleks mõista seda ka laiemas kontekstis. Mai Beilmann kirjutas Euroopa Sotsiaaluuringule (ESS) tuginedes Eesti noorte osalusvor-midest võrreldes Euroopa noortega. Kui vaadata noorte kodanikuosalust Euroopa riikides, joonistuvad välja selged mustrid – vanema demokraatiaga riikides Põhja- ja Lääne-Euroopas on kodanikuosalus kõrgem ning suhtumised posi-tiivsemad kui varem Nõukogude Liidu mõjusfääris olnud Ida- ja Kesk-Euroopa riikides. Teisalt osundas Beilmann, et tervikpildist lähtudes ei ole Eesti noored kaugeltki kõige passiivsemad: võrreldes endise Nõukogude bloki teiste riikide noortega on nad pigem eesrindlikud ning Euroo-pas üldiselt üsna keskmised osalejad. Võrreldes vanemate vanusegruppidega usuvad Eesti noored rohkem enda või-messe midagi muuta.

Erinevad hoiakud ja teadmised osaluse kohta saavad sageli alguse koolist. Seetõttu uurisid Anu Toots ja Tõnu Idnurm kodanikuosaluse ja teadmiste keerukaid seoseid, kesken-dudes 14-aastaste noorte hoiakutele ja osaluskogemusele. Peatükk uuris teadmiste ja käitumisvormide vahelist seost ning seda, millised tegurid lisaks teadmistele tingivad koda-nikuosalust, võrreldes ka eestija venekeelsete koolide õpilasi. Kuigi tulemused näitasid, et paremad teadmised soosivad hääletamist valimistel ega soosi kaasatust eba-seaduslikesse aktsioonidesse, jäi siiski kooli ja teadmiste roll kodanikuaktiivsuse kujundajana tervikuna nõrgaks. Kahe keelegrupi vahel ilmnes erisugune institutsionaalse usalduse ja patriootlike hoiakute roll oma tulevikukäitu-mise hindamisel – kui eestikeelsetele õpilastele on tähtsad mõlemad, siis venekeelsetele on institutsioonid oma täht-sust kaotamas, samas kui hoiakud Eesti suhtes muutuvad mõjukamaks. See viitab, et varasemate uuringute väited

institutsiooniväliste tegurite ja osalusvormide kasvavast tähtsusest noorte jaoks peavad paika. Võimalik, et antud uuring annab alust ümber vaadata või nüüdisajastada kodanikuosaluse võimaluste tutvustamist ühiskonna-õpetuse ainekavas.

Noorte osaluse mõistmiseks on vajalik aru saada ka selle motivatsioonist ja vormidest. Raili Nugin, Mai Beilmann jt vaatlesid oma peatükis noorte osalustüüpe, et paremini mõista mitmekesistunud kodanikuosalust (või mitteosa-lust), selgitades passiivset käitumist, aga osundades ka osalusviiside põimumisele. Kuivõrd peatükis toetuti kahe rahvusvahelise uuringu andmestikule, pakuti välja ka kaks osalustüpoloogiat, mis teineteist täiendasid. Uuringud andsid alust oletada, et suurem teadlikkus poliitilistest protsessidest suurendab samal ajal noorte osalemistõe-näosust demokraatlike osalusvormide kaudu, samas kui väiksemad teadmised toovad pigem kaasa passiivsust või antidemokraatlikke osalusvorme. Peatükis selgitati ka noorte motivatsiooni osalemiseks ja lõhuti stereotüüpe, mille kohaselt passiivsed noored suhtuvad poliitikasse/poliitikutesse negatiivselt ja aktiivsed noored positiivselt.

Osalusvormidest ehk kõige uuem ja rohkem selgitamist vajav on digiosalus. Airi-Alina Allaste jt näitasid oma peatükis digitaalse osaluse ulatust kõigepealt küsitlusuu-ringule tuginedes ning avasid selle konteksti ja tähendust, toetudes avatud intervjuudele. Nad tõid välja interneti tähtsuse infoallikana ning analüüsisid, kuidas noored sot-siaalmeedias osalevad, käsitledes digiosalust eelkõige ene-seväljendusliku aktina. Peatükist nähtub, et Eesti noorte osalus digimaailma kaudu on teiste maadega võrreldes üsna keskmine ja nad kalduvad pigem eelistama tegevusi, mis nõuavad väiksemat isiklikku pühendumist, eelistades teiste loodu jagamist ise loomisele. Samas tõdevad autorid, et digiosalus Eesti kontekstis on siiski oluline, kuivõrd sot-siaalmeedias osalevad ka need noored, kes jääksid muidu ühiskondlikest teemadest kõrvale.


173


Noorte osalusmotivatsiooni mõjutab kindlasti nende senine osalemiskogemus. Maie Kiisel jt uurisid, mismoodi mõju-tavad noorte argielu ümbritsevad struktuurid ja institut-sioonid nende osalemist ja kuidas nad ise oma kogemust näevad. Vaadeldes noori erinevates keskkondades, näitasid autorid, milliste oskuste ja motivatsiooniga noorte rühma-dele olemasolevad võimalused sobivad, kuidas noorte osa-lust toetada ja nende panust enam väärtustada. Peatükis osundati kvalitatiivsetele rühmaintervjuudele ja vaatlustele toetudes, et noorte kaasatuse suurendamiseks on senisest enam vaja kasutada erisuguseid ja uusi osalusvorme. Vest-lustest selgus, et omavalitsuse ootuste ja noorte oskuste vahel oma soove väljendada on teatav lõhe: kaasajad ja noored tunnustavad erinevaid suhtlusvorme ja sõnavara. Head kavatsused võivad soiku jääda, sest noori on keeruline sundida mugavustsoonist väljuma. Seetõttu peaks looma noortele turvalise osaluskeskkonna või tuleks kaasajatel tulla noorte endi juurde, et noortel ei tekiks arusaama, et arvamuse avaldamiseks peaksid nad vastama kellegi teise ootustele. Osalusoskusi tuleks kasvatada järk-järgult, kasvatades eneseteadvust väikeste õpikogemuste varal.

Lisaks teadusartiklitele on seekordses Noorteseire aasta-raamatus ka kommentaarid noorsootöötajatelt, noorteor-ganisatsioonide esindajatelt ning teistelt noortevaldkonna spetsialistidelt, rõhuasetusega eelkõige võimalikele prak-tilistele rakendustele, mida võiks algatada uue teadmise najal.

Arutelu ja mõtted edaspidiseksKuigi käesolev kogumik püüdis anda mitmekülgset üle-vaadet noorte kodanikuosaluse vormidest ja võimalustest, tõstatas see ühtlasi mitmeid küsimusi, mis annavad põhjust seda teemat uurida ja analüüsida nii akadeemilisel kui ka igapäevapraktika tasandil. Näiteks on põhjust lähemalt vaadata ühiskonnaõpetuse sisu ning korraldust, et näha,

kas hariduse ja osaluse nõrk seos tuleneb liiga teoreetilisest õppekavast. Võiks ka küsida, kas osaluse suurendamiseks tuleks koolielu laiemalt ümber kujundada, et muuta norme ja arusaamu, nii et need toetaksid osalusoskusi. Samuti võiks uurida teadmiste ja osaluse seost täiskasvanuna, eri vanusegruppide motivatsiooni ning perekondliku tausta, mitteformaalse õppe ja noorsootöö mõju. Et saada paremat ülevaadet, kuidas noored püüavad ühiskonda mõjutada, võiks uurida nende tegevust sotsiaalmeedias ning prae-gusest rohkem ka rohujuuretasandi rühmitustes. Kind-lasti peaks suurendama noorte teadlikkust digitaalsest osalusest.

Kodanikuosalus ja selle vormid on pidevas muutumises, samuti on erinevad osalusvõimalused tihedalt läbipõimu-nud. On oluline, et ka kõige väiksemat osalust julgusta-taks ja toetataks ning tähele pandaks tõrjutusriskis noorte kogukondi, kes sageli tunnevad, et nende arvamusest ei hooli keegi. Nagu artiklite kommentaarides esile toodud, on osa noorte kõrvalejätmise vältimisel suur roll nii noor-sootöötajatel, noorteorganisatsioonidel kui ka erinevate valdkondade esindajatel, kelle tegevusega on noorte kaa-samine potentsiaalselt seotud. Igapäevapraktikate tasandil tõstatuvad eelkõige küsimused võimalikest uutest meeto-ditest noorte kaasamisel; erinevatest keskkondadest, kus see võiks toimuda; ning koostööst eri rühmade vahel, mida seni ei ole veel piisavalt rakendatud.

Kui noored ei oska või ei taha võtta suurt vastutust või kasutada otsustusõigust täiel määral, siis peaks julgustama ka väikseid samme, olgu need seotud kasvõi kodulähedase mänguväljaku rajamisega. Digitaalne maailm on loonud üha enam võimalusi olla informeeritud ja kaasatud, ent kätkeb endas ka ohtu jätta jälg. Seega peaks mõtlema, kuidas motiveerida noori looma netimaailmas rohkem ühis-kondlikult kaasavat sisu, ilma et nad peaksid kartma stig-matiseerimist või seda, et nende arvamus osutub „valeks“.

Noorteseire meeskond

Kokkuvõtteks

174


AUTORIDAiri-Alina AllasteTallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituutsotsioloogia [email protected]

Airi-Alina Allaste omandas doktorikraadi sotsioloogia erialal Helsingi Ülikoolis ning on praegu sotsioloogia professor ja noorsoo uuringute adjunkt professor. Ta on mitme rahvus-vahelise ja kodumaise uurimisvõrgustiku juhatuse liige, sh üleilmse noorsoo uuringute võrgustiku Euroopa asepresident. Tema uurimused ja õpetamine on keskendunud noortega seotud teemadele, sh elustiilid, noorsoo kultuurid, kodani-kuosalus, mobiilsus ja informaalne õppimine. Ta on juhti-nud mitmeid noori käsitlevaid kohalikke ja rahvusvahelisi uurimusprojekte, sh ka MYPLACE Eesti projektitiimi. Allaste on avaldanud oma uuringute tulemusi rahvusvahelistes ajakirjades ning toimetanud hulgaliselt nii eestikeelseid kui ka rahvusvahelisi kogumikke.

Mai BeilmannTartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituutsotsioloogia [email protected]

Mai Beilmann omandas magistri- ja doktorikraadi sotsioloogia erialal Tartu Ülikoolis, lisaks on ta õppinud Konstanzi Ülikoolis sotsioloogiat ja psühholoogiat. Tema teadustöö fookuses on sotsiaalne kapital ja usaldus. Ala-tes õpingute ajast on ta osalenud uurimisprojektides, mis on keskendunud noortele ja noortevaldkonnale. Lõppevas CATCH-EyoU projektis uuris ta noorte kodanikuaktiivsust. Beilmanni huvi noortevaldkonna vastu tärkas kokkupuu-test noorsootöö köögipoolega: ta on töötanud neli aastat

vabatahtliku noorsootöötajana avatud noortekeskuses, tegutsenud noorteorganisatsioonides ning algatanud ja juhtinud mitmeid noorteprojekte.

Tõnu IdnurmTallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituutõppejõud 2009 – 2017rAs Kantar Emor, küsitleja

Tõnu Idnurm on osalenud alates 1999 kuni 2017 a. IEA rahvusvahelises kodanikuhariduse uuringutes koordinaa-tori ja analüütikuna (CIVED, ICCS). Aastail 2005 – 2008 juhtis ta Eesti koordinaatorina IEA infotehnoloogiahari-duse uuringut SITES 2006. Ta osales ka valimisea lan-getamise mõjude analüüsi koostamisel, mis andis olulise panuse riigikogu 2015 a. otsusse langetada valimisiga kohalikel valimistel 16. eluaastale.

Veronika KalmusTartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituutsotsioloogia [email protected]

Veronika Kalmus omandas magistrikraadi meediauuringute alal Oslo Ülikoolis ja doktorikraadi sotsioloogia erialal Tartu Ülikoolis. Tema teadustöö põhiteemade hulka kuuluvad laste ja noorte (uue) meedia kasutus, põlvkonnad, sotsiali-seerumine, väärtused ja kiirendusühiskond. Ta on juhtinud mitmeid noori, põlvkondi ja muutuvat ühiskonda käsitle-vaid uurimisprojekte ning CATCH-EyoU Eesti projektitiimi. Kalmuse töö noortevaldkonnas algas juba gümnaasiumi ajal, mil ta juhendas noori kabetajaid, ning jätkus haridus-sotsioloogia alastes uuringutes bakalaureuseõppes.


175


Maie KiiselTartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskusanalüü[email protected]

Maie Kiisel kaitses doktoritöö Tartu Ülikoolis meedia ja kommunikatsiooni erialal. Tema uurimusteemad on olnud sotsiaalteooria, keskkonna- ja riskikommunikatsioon, muutuste juhtimine, sotsiaalsed praktikad ja sotsiaalne innovatsioon, vabaühendused, kommunikatsioon ja osalus planeerimises. Praegu teeb ta nende teemadega seondu-vaid rakendusuuringuid.

Raili NuginTallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut/ ühiskonnateaduste [email protected]

Raili Nugin on omandanud magistrikraadi Kesk-Euroopa Ülikoolis ajaloo erialal ning doktorikraadi Tallinna Ülikoolis sotsioloogia erialal. Tema uurimusteemad on olnud täiskasvanukssaamine erinevatel aegadel, põlvkondlikud identiteedid ja mälu ning maanoored ja nende täiskas-vanukssaamise kontekst. Ta on kirjutanud monograafi a 1970. aastatel sündinutest, toimetanud raamatu põlv-kondadest Eestis, avaldanud artikleid rahvusvahelistes ja kodumaistes teadusajakirjades ning artiklikogumikes.

Reelika PirkTallinna Ülikooli ühiskonnateaduste [email protected]

Reelika Pirk omandas magistrikraadi sotsioloogia erialal Tallinna Ülikoolis. Tema teadustöö on keskendunud noorte poliitilisele aktiivsusele, millisel teemal kirjutab ta praegu ka doktoritööd. Tema teadustöö põhisuunaks on noorte-valdkonna ja ühiskondliku aktiivsusega seotud uuringud.

Kärt SaarsenTartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskusprojektijuht-analüü[email protected]

Kärt Saarsen õpib Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis magist-riastmes teenuste disaini ja juhtimist. Ta on osalenud noori ja koolielu käsitlevates projektides ning töötanud haridus-süsteemis projektijuhina. Enne RAKEga liitumist arendas Kärt sotsiaalkindlustusametis sotsiaalteenuseid.

Helelyn TammsaarRakendusliku Antropoloogia [email protected]

Helelyn Tammsaar kaitses magistrikraadi sotsiaal- ja kul-tuurantropoloogias Tallinna Ülikoolis. Magistritöös uuris ta selliste laste kodukogemust, kes kasvavad vanemate rah-vusvahelise karjääri tõttu üles erinevates riikides. Praegu teeb ta rakendusuuringuid nii avalikule kui erasektorile.

AUTORID

176

Katrin TiidenbergTallinna Ülikooli Balti fi lmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituutsotsiaalmeedia ja visuaalkultuuri [email protected]

Katrin Tiidenberg on sotsiaalmeedia ja visuaalkultuuri dot-sent Tallinna Ülikoolis ning järeldoktorant Taanis, Aarhusi Ülikooli Kommunikatsiooni ja Kultuuri instituudis. Tema teadustöö keskendub digitaalselt rikastatud suhtluse, visuaalse eneseesitluse ja mõlemaga seotud kultuuriliste normide uurimisele. Ta on hiljuti ilmunud raamatute “Sel-fi es, why love (and hate) them?” (2018) ja “Ihu ja hingega internetis, kuidas mõista sotsiaalmeediat” (2017) autor, Maailma Internetiuurijate Assotsiatsiooni juhatuse liige, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia asutajaliige ja Eesti Sotsioloogide Liidu juhatuse liige.

Anu TootsTallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituutSotsiaalpoliitika [email protected]

Anu Tootsi uurimisteemad on seotud demokraatliku kodakondsuse kaasaegsete kontseptsioonidega, eriti seotuna haridussüsteemidega. Ta on alates 1999 a. olnud Eesti koordinaator IEA rahvusvahelistes kodanikuhariduse uuringutes (CIVED, ICCS) ning avaldanud selle küsiltusuu-ringu andmete baasil mitmeid kodumaiseid ja rahvusvahe-lisi teadusartikleid. Ta juhtis ka valimisea langetamise ex ante mõjude analüüsi koostamist, mis andis olulise panuse riigikogu 2015 a. otsusse langetada valimisiga kohalikel valimistel 16. eluaastale.


177


KAITSTUD TEADUSTÖÖD, ARTIKLID, KOGUMIKUD1. Aia, M. Prosotsiaalse käitumise motiivid erinevates sotsiaalsetes staatustes olevate Võrumaa III kooliastme

õpilaste hinnangul. Magistritöö. Tartu Ülikool, sotsiaalteaduste valdkond, haridusteaduste instituut, kasvatustea-duste õppekava, 2017.

2. Allaste, A.-A., Beilmann, M., Pirk, R., Vihma, P. Ühiskondliku aktiivsusega seotud keskkondades õppimine: noorte kogemused ja täiskasvanute arusaamad. Peatükk kogumikus. Noorteseire aastaraamat 2016. Mitte- ja informaalne õppimine (69–85). Tallinn: Eesti Noorsootöö Keskus, 2017.

3. Anderson, J. K., Howarth, E., Vainre, M., Jones, P. B., & Humphrey, A. A scoping literature review of service-level barriers for access and engagement with mental health care among children and young people, and strategies to overcome them. Ajakirjaartikkel. Children and Youth Services Review, 77, 164–176, 2017.

4. Arbeiter, E., Toros, K. Participatory discourse: Engagement in the context of child protection assessment practices from the perspectives of child protection workers, parents and children. Ajakirjaartikkel. Children and Youth Services Review, 74, 17–27, 2017.

5. Banaji, S., Mejias, S., Kõuts, R. Piedade, F., Pavlopoulos, V., Tzankova, I., Mackova, A., Amnå, E. Citizenship’s tangled web: Associations, gaps and tensions in formulations of European youth active citizenship across disciplines. Ajakirjaartikkel. European Journal of Developmental Psychology, 15 (3), 250–269, 2018.

6. Banzer, R., Haring, C., Buchheim, A., Oehler, S., Carli, V., Wasserman, C., Kaess, M., Apter, A., Balazs, J., Bobes, J., Brun-ner, R., Corcoran, P., Cosman, D., Hoven, C.W., Kahn, J.P., Keeley, H. S., Postuvan, V., Podlogar, T., Sisask, M., Värnik, A., Sarchiapone, M., Wasserman, D. Factors associated with different smoking status in European adolescents: results of the SEYLE study. Ajakirjaartikkel. European Child & Adolescent Psychiatry, 26 (11), 1319–1329, 2017.

7. Barzilay, S., Brunstein Klomek, A., Apter, A., Carli, V., Wasserman, C., Hadlaczky, G., Hoven, C. W., Sarchiapone, M., Balazs, J., Kereszteny, A., Brunner, R., Kaess, M., Bobes, J., Saiz, P., Cosman, D., Haring, C., Banzer, R., Corcoran, P., Kahn, J.-P., Postuvan, V., Podlogar, T., Sisask, M., Värnik, M., Wasserman, D. Bullying Victimization and Suicide Ideation and Behavior Among Adolescents in Europe: A 10-Country Study. Ajakirjaartikkel. Journal of Adolescent Health, 61 (2), 179–186, 2017.

8. Beilmann, M. Noorte osalus ja kaasamine Eesti noortepoliitika kujundajate pilgu läbi. Ajakirjaartikkel. Mihus: Noorsootöö muutuvas maailmas, 21, 7–9, 2017.

9. Bork, H. Õpiraskuste tekke põhjused ja õpiabi toetuse tõhusus kutseharidust omandavate õpilaste hinnangul. Magistritöö. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, Haridusteaduste Instituut, hariduskorralduse õppekava, 2017.

KAITSTUD TEADUSTÖÖD, ARTIKLID, KOGUMIKUD

178

10. Charles, N., Wadia, K., Ferrer-Fons, M., Allaste, A.-A. ‘I’m a feminist, I’m not ashamed and I’m proud’ : young people’s activism and feminist identities in Estonia, Spain and the UK. Ajakirjaartikkel. Women’s Studies International Forum, 67, 23–29, 2018.

11. Coumans, J. M.J., Danner, U. N., Intemann, T., De Decker, A., Hadjigeorgieou, C., Hunsberger, M., Moreno, L. A., Russo, P., Stomfai, S., Veidebaum,T., Adan, R., Heberstreit, A. Emotion-driven impulsiveness and snack food composition of European adolescents: Results from the I. Family study. Ajakirjaartikkel. Appetite, 123, 152–159, 2018.

12. Dahl, V., Amnå, E., Banaji, S., Landberg, M., Šerek, J., Ribeiro, N., Beilmann, M, Pavlopoulus, V., Zani, B. Apathy or Alienation? Political Passivity among Youths across Eight European Union Countries. Ajakirjaartikkel. European Journal of Developmental Psychology, 15 (3), 284–301, 2018.

13. Dibou, T. Rahvusvahelise noorsootöö võlud ja valud. Peatükk kogumikus: T. Dibou, I.- E. Rannala (toim.). Teadmine ja praktika noorsootöös. Noorsootöö artiklite kogumik (120–136). Tallinn: Auratrükk, 2017.

14. Dibou, T. Молодежная политика Европейского СоюзаМолодежная политика Европейского Союза. Peatükk kogumikus: 18й Сборник научных статей студентов, магистрантов, аспирантов БГУ (18–21). Minsk: БГУ факультет международные отношений, 2017.

15. Dibou, T. Exploring Integrated Cross Sectoral youth policy Estonia. Peatükk kogumikus: M. Nico, M. Taru (toim.). Needles in Haystacks. Finding a way forward for cross-sectoral youth policy (75–88). Council of Europe Publishers, 2017.

16. Dibou, T., Teder,L., Rannala, I.-E. Noorsootööharidus – kust sa tuled, kuhu lähed ja kellega koos? Ajakirjaartikkel. Mihus: Noorsootöö muutuvas maailmas, 23, 35–40, 2018.

17. Dibou,T. Young Alawi in Syria: main values & identity. Ajakirjaartikkel. Youth Voice Journal, Volume 7, 2017.

18. Eamets, R., Humal, K., Beblavy, M., Maselli, I., Bheemaiah, K., Smith, M., Finn, M., Leschke, J. Introduction: Balancing Flexibility and security for young during the crises. Peatükk kogumikus: J. O’Reilly, C. Moyart, T. Nazio, M. Smith (toim.). Youth employment: STYLE Handbook (215–219). Brighton: CROME, 2017.

19. Ekker, G. Kõrgkoolide lõpetajate toimetulek tööturul 2012. aasta villistlasuuringu näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool, Majandusteaduskond, 2017.

20. Engelbrecht, R. Ettevõttepraktika roll kutsehariduses õppijate, õpetajate ja tööandjate hinnangul ühe õppeka-varühma näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, Haridusteaduste Instituut, hariduskorralduse õppekava, 2017.

21. Fomotškin, K. SPIN-programmi teise hooaja mõju osalejate ja kooli kontaktisikute hinnangul. Magistritöö. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, Haridusteaduste Instituut, hariduskorralduse õppekava, 2017.

22. Fomotškin, S. Noored Kooli programmi vilistlaste karjäärivalikud ja nende valikute motiivid. Magistritöö. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, Haridusteaduste Instituut, hariduskorralduse õppekava, 2017.


179


23. Gambadauro, P., Carli, V., Hadlaczky, G., Sarchiapone, M., Apter, A., Balazs, J., Banzer, R., Bobes, J., Brunner, R., Cos-man, D., Farkas, L., Haring, C., Hoven, C. W., Kaess, M., Kahn, J. P., McMahon, E., Postuvan, V., Sisask, M., Värnik, A., Zadravec S. N., Wasserman, D. Correlates of sexual initiation among European adolescents. Ajakirjaartikkel. PLOS ONE, 13 (2), 2018.

24. Grünthal-Drell, M. Tervisekasvatus ja liikumistegevused noorsootöös. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Haridustea-duste Instituut, kasvatusteadused, 2017.

25. Hein, M. Põhikooli õpilaste õpimotivatsiooni seosed tajutud vanemate kasvatusstiilidega. Magistritöö. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, Haridusteaduste Instituut, hariduskorralduse õppekava, 2017.

26. Jeannet-Milanovic, A., O’Higgins, N., Rosin, A. Contractual arrangements for young workers. Peatükk kogumikus: N. O’Higgins (toim.). Rising to the youth employment challenge: New evidence on key policy issues (113–162). Geneva: International Labour Offi ce, 2017.

27. Jürimäe, J. Growth, maturation and exercise during youth – 2016. Ajakirjaartikkel. Pediatric Exercise Science, 29, 3–7, 2017.

28. Kadaksoo, L.-M. Noorte täiskasvanute erikohtlemine karistusõiguses ja kriminaalmenetluses. Magistritöö. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, Õigusteaduskond, karistusõiguse osakond, 2017.

29. Kallau, K. Pärnu munitsipaalhuvikoolide õpetajate suhtumine erivajadustega õpilaste kaasamisse huvikooli. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Haridusteaduste Instituut, noorsootöö valdkond, 2017.

30. Kalmus, V., Beilmann, M. Mis tüüpi kodanikud on Eesti noored? Ajakirjaartikkel. Mihus: Noorsootöö muutuvas maa-ilmas, 21, 13–14, 2017.

31. Kask, K., Tael-Öeren, M. How young/old does one look? Sales personnel’s and laypersons’ estimation of young people’s age. Ajakirjaartikkel. Juridica International: Law Review of University of Tartu, 25, 82–90, 2017.

32. Kattai, C. Kolmanda kooliastme õpilaste ja nende õpetajate hinnangud hääleta ekraanivideode ja paaristöö kasutamisele uurival õppel matemaatikatunnis näidistunni alusel. Magistritöö. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, Haridusteaduste Instituut, põhikooli mitme aine õpetaja õppekava, 2017.

33. Keevallik, L. Negotiating deontic rights in second position: Young adult daughters’ imperatively formatted res-ponses to mothers’ offers in Estonian. Peatükk kogumikus: M.-L. Sorjonen, L. Raevaara, E. Couper-Kuhlen (toim.). Imperative turns at talk: The design of directives in action (271–295). Amsterdam: John Benjamins, 2017.

34. Kilp, A. Noortega noorte kompetentsusest valimistel. Ajakirjaartikkel. Riigikogu Toimetised, 35, 39–50, 2017.

35. Kilp, A. Valimistel kandideeriv noor. Ajakirjaartikkel. Riigikogu Toimetised, 36, 171–188, 2017.

36. Klooster, K. Kanepi tarvitamine Eesti koolinoorte seas. Magistritöö. Tartu Ülikool, Õigusteaduskond Tallinnas, karistusõiguse osakond, 2017.


180

37. Kooskora, M., Piigli, M. Young, Estonian and female – A leader of the new generation. Peatükk kogumikus: D. Halkias, J. C. Santora, P. W. Thurman (toim.). Leadership and Change Management: A Cross-Cultural Perspective (39–45). London: Routledge, 2017.

38. Krzywosz-Rynkiewicz, B., Zalewska, A. M., Kõiv, K., Zuzeviciute, V., Vidnere, M. Young people citizenship activity in post-soviet states – comparison across countries. Peatükk kogumikus: B. Krzywosz-Rynkiewicz, A. M. Zalewska, K. J. Kennedy (toim.). Young People and Active Citizenship in Post-Soviet Times: A Challenge for Citizenship Education (41–51). London: Routledge, 2018.

39. Kruuse, K., Kalmus, V. Supernatural Creatures, Accidents and War: Young Children’s Television-related Fears and Coping Strategies. Ajakirjaartikkel. Television and New Media, 18 (3), 252–268, 2017.

40. Kuznetsov, P. Hea õpetaja omadused ühe Ida-Virumaa kooli õpilaste kujutlustes. Magistritöö. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, Haridusteaduste Instituut, hariduskorralduse õppekava, 2017.

41. Kutsar, D., Kasearu, K. Do children like school – crowding in or out? An international comparison of children’s perspectives. Ajakirjaartikkel. Children and Youth Services Review, 80, 140–148, 2017.

42. Kõiv, K. Estonia: Citizenship behavior among today’s youth. Peatükk kogumikus: B. Krzywosz-Rynkiewicz, A. M. Zalewska, K. J. Kennedy (toim.). Young People and Active Citizenship in Post-Soviet Times: A Challenge for Citizenship Education (80–95). London: Routledge, 2017.

43. Kõiv, K., Hannus, R., Kaudne, L. Effects Of Integrated Arts Therapy Intervention In Youngsters At Risk For Delinquency. Ajakirjaartikkel. The European Proceedings of Social & Behavioural Sciences, XXXI, 17–28, 2017.

44. Kötsi, K. Noorsootöö kui professioon: noorsootöö professionaliseerumine. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Haridus-teaduste Instituut, Noorsootöö valdkond, 2017.

45. Kütt, S. Noortekeskuste roll ja võimalused kogukonna sidususe toetamisel. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Hari-dusteaduste Instituut, noorsootöö valdkond, 2017.

46. Landberg, M., Eckstein, K., Mikolajczyk, C., Mejias, S., Macek, P., Motti-Stefanidi, F., Enchikova, E., Guarino, A., Räm-mer, A., Noack, P. Being both – A European and a national citizen? Comparing young people’s identifi cation with Europe and their home country across eight European countries. Ajakirjaartikkel. European Journal of Developmental Psychology, 15 (3), 270–283, 2018.

47. Lee, K.-A. Terapeutilise kogukonna meetodi rakendamise võimalused noorte uimastitarvitajate rehabilitat-siooniteenuse korralduses. Magistritöö. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, Ühiskonnateaduste Instituut, sotsiaaltöö- ja sotsiaalpoliitika õppekava, 2017.

48. Lend, L. Accelerated Christian Education as a supportive method to develop young learnes’ communicative competence in EFL classes vs traditional EFL classes (the case of 5th grade students in Sillamäe Kannuka School). Magistritöö. Tartu University, Faculty of Social Science, Narva College of the University of Tartu, 2017.


181

49. Macek, J., Macková, A., Pavlopoulos, V., Kalmus, V., Elavsky, M., Šerek, J. Trust in alternative and professional media: The case of the youth news audiences in three European countries. Ajakirjaartikkel. European Journal of Developmental Psychology, 15 (3), 340–354, 2017.

50. Mandel, A. Huvijuht noorte ettevõtlikkuspädevuste arendajana Tallinna üldhariduskoolide huvijuhtide arva-mustes. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Haridusteaduste Instituut, noorsootöö valdkond, 2017.

51. Maranik, R. Estonian lifestyle emigrants’ motivation to leave Estonia in young adulthood. Magistritöö. University of Tartu, Faculty of Social Sciences, Johan Skytte Institute of Political Studies, 2017.

52. Masso, J., Kureková, L. M., Tverdostup, M., Žilinčíková, Z. Return Migration to CEE after the crisis: Estonia and Slovakia. Peatükk kogumikus: J. O’Reilly, C. Moyart, T. Nazio, M. Smith (toim.) Youth Employment: STYLE Handbook (167–169). Brighton: CROME, 2017.

53. Mazzoni , D., Albanesi, C., Ferreira, P., Opermann, S., Pavlopoulos, V., Cicognani, E. Cross-border mobility, European identity and participation among European adolescents and young adults. Ajakirjaartikkel. European Journal of Developmental Psychology, 15 (3), 324–339, 2018.

54. McMahon, E., Corcoran, P., O’Regan, G., Keeley, H., Cannon, M., Carli, V., Wasserman, C., Hadlaczky, G., Sarchiapone, M., Apter, A., Balazs, J., Balint, M., Bobes, J., Brunner, R., Cozman, D., Haring, C., Iosue, M., Kaess, M., Kahn, J.-P., Nemes, B., Podlogar, T., Poštuvan, V., Saiz, P., Sisask, M., Tubiana, A., Värnik, P., Hoven, C.W., Wasserman, D. Physical activity in European adolescents and associations with anxiety, depression and well-being. Ajakirjaartikkel. European Child and Adolescent Psychiatry, 26 (1), 111–122, 2017.

55. McMahon, E., Corcoran, P., Keeley, H., Cannon, M., Carli V., Wasserman, C., Sarchiapone, M., Apter, A., Balazs, J., Banzer, R., Bobes, J., Brunner, R., Cozman, D., Haring, C., Kaess, M., Kahn, J.-P., Kereszteny, A., Mars Bitenc, U., Nemes, B., Poštuvan, V., Sáiz, P.A., Sisask, M., Tubiana, A., Värnik, P., Hoven, C.W., Wasserman, D. Mental health diffi culties and suicidal behaviours among young migrants: multicentre study of European adolescents. Ajakirjaartikkel. BJPsych Open, 3, 291–299, 2017.

56. Medar, M., Bugarszki,Z., Hall, A., Tiko, A., Sooniste, I. Vaimse tervise probleemidega noorte, neid toetavate spet-sialistide ja tööandjate kogemused noorte töölerakendumisel. Ajakirjaartikkel. Sotsiaaltöö, 3, 62–68, 2017.

57. Mosin, J. Lastekaitsetöö fenomen kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja kogemustest lähtuvalt. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Balti Filmi- Meedia ja Kunstide ja Kommunikatsiooni Instituut, 2017.

58. Nool, K. Multidistsiplinaarse meeskonna teenus laste vaimse tervise valdkonnas: näide kahest praktikast Eestis. Magistritöö. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, Ühiskonnateaduste Instituut, sotsiaaltöö- ja sotsiaalpoliitika õppekava, 2017.

59. Nugin, R. Geograafi line aspekt mitteformaalses õppes, sh noorsootöös. Peatükk kogumikus: Noorteseire aastaraamat 2016. Mitte- ja informaalne õppimine (89–103). Eesti Noorsootöö Keskus ja Tallinna Ülikool: Tallinna Ülikool, 2017.


182


60. Nugin, R. Mobile Lives, Immobile Representations. Ajakirjaartikkel. Transfers, 8 (2), 87–112, 2018.

61. Nugin, R. Taru, M. Noorsootöötajate arvamused noorsootööst ja noorsootöötajatest. Peatükk kogumikus: Noorte-seire aastaraamat 2016. Mitte- ja informaalne õppimine (107–121). Eesti Noorsootöö Keskus ja Tallinna Ülikool: Tallinna Ülikool.

62. Nurmik, A. Kaasava hariduse rakendumine ja suundumused käitumisprobleemidega hariduslike erivajadustega laste osas Jõgevamaal aastatel 2010–2016. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Haridusteaduste Instituut, eripedagoo-gika valdkond, 2017.

63. Ortlieb, R., Sheehan, M., Masso, J. Is self-employment a solution to young people’s employment problems? Peatükk kogumikus: J. O’Reilly, C. Moyart, T. Nazio, M. Smith (toim.). Youth Employment: STYLE Handbook (197–198). Brighton: CROME, 2017.

64. Parksepp, A. Describing Russian-speaking youngsters as Estonian citizens. Magistritöö. University of Tartu, Faculty of Social Sciences, Johan Skytte Institute of Political Studies, 2017.

65. Rasmussen, B. Noorsootöötaja kutse väärtustamine kohalikes omavalitsustes. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Haridusteaduste Instituut, noorsootöö valdkond, 2017.

66. Rannala, I.-E., Allekand, A. Key competences of non-formal learning in youth work: based on the example of Estonian open youth centres. Ajakirjaartikkel. International Journal of Open Youth Work, 2, 61–79, 2018.

67. Rebane Züger, M. Haridustee katkemise tõttu NEET-staatusesse sattunud noorte võimalused tööturule siirdumisel või haridustee jätkamisel noorte pilgu läbi. Magistritöö. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste Valdkond, Haridusteaduste Instituut, kasvatusteaduste õppekava, 2017.

68. Reimund, M. Autistlike noorte igapäevaelu ja toetamine. Magistritöö. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste Valdkond, Ühiskonnateaduste Instituut, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppekava, 2017.

69. Riis, T. Asenduskodus kasvanud noorte tõlgendused olulistest suhetest oma elus. Magistritöö. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste Valdkond, Ühiskonnateaduste Instituut, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppekava, 2017.

70. Rokicka, M., Unt, M., Täht, K., Nizalova, O. Youth Labour Market in Central and Eastern Europe. Peatükk kogumikus:M. A. Malo, A. Moreno Mínguez (toim.). European Youth Labour Markets – Problems and Policies (61–78). Springer, 2018.

71. Saar, S. Hariduslike erivajadustega noorte huvihariduses osalemise ja toetamise võimalused Tallinna munit-sipaalkoolide näitel. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Loodus- ja Terviseteaduste Instituut, rekreatsioonikorralduse õppekava, 2017.

72. Sooba, J. Õpilaste huvihariduses osalemise toetamine klassiõpetajate poolt kuue Tallinna kooli näitel. Magist-ritöö. Tallinna Ülikool, Haridusteaduste Instituut, noorsootöö valdkond, 2017.

73. Tamm, A., Tulviste, T., Urm, A. Resolving Confl icts with Friends: Adolescents’ Strategies and Reasons behind These Strategies. Ajakirjaartikkel. Journal of Adolescence, 64, 72–80, 2018.


183


74. Tamm, A., Kasearu, K., Tulviste, T., Trommsdorff, G., Saralieva, Z. Helping parents with chores or going out with friends: Cultural differences in adolescents’ responses to potentially confl icting expectations of parents and peers. Ajakirjaartikkel. Journal of Adolescent Research, 32 (4), 456–478, 2017.

75. Tamm, A., Kasearu, K., Tulviste, T., Trommsdorff, G. Links between adolescents’ relationships with peers, parents and their values in three cultural contexts. Ajakirjaartikkel. Journal of Early Adolescence, 38 (4), 451–474, 2018.

76. Teder, L. Noorsootöö võrgustikud KOVides. Ajakirjaartikkel. Sotsiaaltöö, 3, 78–81, 2017.

77. Toros, K. Undergraduate Students’ Perception of Their Own Strengths and Weaknesses as Potential Social Workers. Ajakirjaartikkel. Journal of Social Work Practice, 1–13, 2018.

78. Toros, K., DiNitto, D., Tiko, A. Family engagement in the child welfare system: A scoping review. Ajakirjaartikkel. Children and Youth Services Review, 88, 568–607, 2018.

79. Toros, K., LaSala, M. Estonian child protection workers’ assessment perspectives: The need for competence and confi dence.Ajakirjaartikkel. International Social Work, 61, 1, 93–105, 2018.

80. Tosun, J., Unt, M., Wadensjö, E. Youth-oriented Active Labour Market Policies: Explaining Policy Effort in the Nordic and the Baltic States. Ajakirjaartikkel. Social Policy & Administration, 51 (4), 598–616, 2017.

81. Trei, T. Alaealise tapja kriminaalse profi leerimise meetod ja protsess. Magistritöö. Sisekaitseakadeemia, Sisejul-geoleku Instituut, 2017.

82. Tulviste, T., Kall, K., Rämmer, A. Value Priorities of Younger and Older Adults in Seven European Countries. Aja-kirjaartikkel. Social Indicators Research, 133 (3), 931–942, 2017.

83. Tverdostup, M., Masso, J. Young People Who Have Worked Abroad and Their Success in the Labour Market. Peatükk kogumikus: T. Tammaru, R. Eamets, K. Kallas (toim.). Estonian Human Development Report 2016/2017. Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu, 2017.

84. Umb, E. Lühiaegsete veespordialade õppekursuste efektiivsus Eesti noorte seas. Magistritöö. Tartu Ülikool, Sporditeaduste ja Füsioteraapia Instituut, kehalise kasvatuse ja spordi õppekava, 2017.

85. Veigel, M., Reedik, T. Õuesõppe rakendamise võimalused ja praktika noorsootöös: Tallinna noortekeskuste noorsootöötajate vaatenurk. Peatükk kogumikus: T. Dibou, I.-E. Rannala (toim.). Teadmine ja praktika noorsootöös. Noorsootöö artiklite kogumik (65–79). Tallinna Ülikool, 2017.

86. Verschik, A., Doyle, C. J. Young Swedish-Estonian Returnees to Estonia: Refl ections on Family Language Policy and a Multilingual Upbringing. Peatükk kogumikus: M. Siiner, K. Koreinik, K. Brown (toim.). Language Policy Beyond the State (123–140). Springer, 2017.

87. Vesselov, L. Noortevaldkonna arendus läbi arengukava koostamise protsessi Jõelähtme valla näitel. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Haridusteaduste Instituut, noorsootöö valdkond, 2017.


184

88. Wicki, M., Kuntsche, E., Eichenberger, Y., Aasvee, K., Bendtsen, P., Dankulinkova Veselska, Z., Demetrovics, Z., Dzielska, A., Farkas, J., Gaspar de Matos, M., Roberts, C., Tynjälä, J., Välimaa, R., Vieno, A. Different drinking motives, dif-ferent adverse consequences? Evidence among adolescents from 10 European countries. Ajakirjaartikkel. Drug and Alcohol, 36 (6), 731–741, 2017.

89. Viljus, K. Teismeliste väärtuste kujundamine: õpetajate, huvijuhtide ja noorsootöötajate tegevus ning 9. klassi õpilaste arvamus sellest Põlva maakonna näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste Valdkond, Haridus-teaduste Instituut, kasvatusteaduste õppekava, 2017.

UURINGURAPORTID1. Aksen, M., Kiisel, M., Saarsen, K., Koppel, H., Jaanits, J., Tammsaar, H., Rajaveer, L., Narusson, D., Trumm, E. Noorte

osalemine otsustusprotsessides. Tartu: Tartu Ülikool, 2017-2018. https://skytte.ut.ee/sites/default/fi les/skytte/lopparuanne_19.03_noorte_osalus_rake.pdf

2. Andersen, T., Hougaard, K. F., Nindl, S., Hill-Dixon, A. Taking the futuure into their own hands. Youth work and entrepreneurial learning. Final report. European Union, 2017.

3. Gretschel, A., Cupar, T., Linno, M., Kiilakoski, T., Hästbacka, N., Korhonen, A. Studying the impact of international youth work. Towards developing an evaluation tool for youth centers. Uuringuraport. A. Gretschel (toim.). Finnish Youth Research Society/Finnish Youth Research Network, Internet Publications 113, 2017.

4. Lupiáñez-Villanueva, F. (toim.). Study on the Impact of the Internet and Social Media on Youth Participation and Youth Work. Final Report. Directorate General for Education, Youth, Sport and Culture. European Union, 2018. https://publications.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/b7fbaf6c-5e36-11e8-ab9c-01aa75ed71a1/language-en/format-PDF/source-71061992

5. Kłobuszewska, M., Palczyńska, M., Rokicka, M., Stasiowski, M., Täht, K., Unt, M. The impact of the institutional setting and policies on the economic situation of youth in insecure labour market positions in EU-28 & Ukraine. Uuringuraport. EXCEPT Working Papers, WP No 15. Tallinn: Tallinn University, 2017.

6. Toots, A. (toim.). Noorte kodanikukultuur muutuvas maailmas. Eesti tulemused IEA Rahvusvahelises Kodaniku-hariduse Uuringus (ICCS 2016), 2017.

7. Saar, H. (koostaja). Laste osaluse toetamine ja kaasamine otsustusprotsessidesse. MTÜ Lastekaitse Liit, 2017. http://www.lastekaitseliit.ee/wp-content/uploads/2015/10/Laste-osalus-ja-kaasamine-otsustusprotsessidesse.pdf


Documents

noorteseire aastaraamat 2017 2014 · 2. eesti noorte kodanikuosalus vÕrdluses teiste maadega sissejuhatus 37 noorte kodanikuosalus 38 andmed ja analÜÜsimeetodid 40 eesti noorte