NOVELLIKIRJANIK VILDE · 22. jaanuaril toimus Kadriorus Eduard Vilde muuseumis konverents 6Viis-kümmend aastat armastust. Vilde lühi-proosa5. Vildet teatakse peamiselt ajalooliste

22. jaanuaril toimus Kadriorus Eduard

Vilde muuseumis konverents „Viis-

kümmend aastat armastust. Vilde lühi-

proosa”.

Vildet teatakse peamiselt ajalooliste

romaanide autorina. Seda arvamust

süvendab selle žanri teoste valik kooli-

kirjandusse. Ent Vilde on olnud teata-

vasti ka äärmiselt produktiivne jutu-

meister, mistõttu muuseum on eesmär-

giks seadnud just tema lühiloomingu

aktiivsema käsitlemise. Sel puhul toi-

mus 2008. aastal Vilde muuseumi eest-

vedamisel põnevus- ja krimijuttude

konkurss „Musta mantliga mees”, mis

pani vähemasti konkursist osa võtnud

noored lugema ja avastama Vilde põne-

vusjutukesi ning tema noorpõlveloo-

mingut. Konkursitöödest ilmus ka

kogumik „Musta mantliga mehed”.

Järgmiseks sammuks võibki pidada

eespool nimetatud konverentsi „Viis-

kümmend aastat armastust. Vilde lühi-

proosa”. Konverentsi pealkiri tuleneb

lihtsast arvutustehtest: Eduard Vilde

alustas loomingulist teed 1880. aastatel

lühijuttudega ja ka lõpetas nendega

1930. aastate alguses. Kokku viisküm-

mend aastat armastust oma kirjamehe-

missiooni vastu. Teiseks on konverentsi

pealkiri tuletatud Vilde novelli „Kolm-

kümmend aasta armastust” pealkir-

jast.

Konverentsil peeti kuus ettekannet.

Janika Kronberg ja Kairi Toomet

keskendusid oma ettekannetes Vilde

maapao teemale. Kuulajad said pildi

pagulaskirjaniku eluraskustest, vaim-

sest kriisist ja ainelisest vegeteerimi-

sest Euroopa riikides. Vaatamata nor-

maalsete olmetingimuste puudumisele

kirjutas Vilde just eksiili esimestel aas-

tatel rohkesti küpseid ja viimistletud

novelle. Võib-olla seetõttu, et lääne kir-

janduses valitses periood, mil mahuka-

te romaanide kirjutamine oli pisut

taandumas lühivormide (novelli, luule)

ees, ent pigem oli see tingitud kirjaniku

vajadusest teha „kiireid ja lühikesi

ridu”, sest igapäevase leiva nimel tuli

treida jutukesi, mida eesti kirjastajate-

le ja ajalehtedele müüa. Vilde tolleaeg-

setes erakirjades on tunda vaesuse,

halveneva tervise ja kibestumise hõngu.

Ometi tuleb tõdeda, et tehtud tööde

eest pidi ta saama rahuldavat honorari,

sest vaatamata kõigele õnnestus tal

ikkagi elatuda oma kirjanikutööst. Ehk

oligi XX sajandi alguse eesti eksiilkirja-

nike (Vilde, Tuglase) vaesus nende endi

poolt kunstiliselt ülepaisutatud? Tuleb

nõustuda Janika Kronbergi mõttega, et

küllap peaksime üle vaatama ka Vilde

väidetava majandusliku kehvuse maa-

paos, seda eriti eesti kirjanike poliitili-

se maapao kogemuse valguses pärast

Teist maailmasõda. Märt Väljataga

lisas sellele mõtte, et vaja oleks uurida

eesti kirjanduse majandusajalugu.

Huvitav oleks näiteks teada, mida

Vilde endale eksiilis kirjutatud novelli-

de honorari eest ikkagi lubada sai ja

kui suured olid honorarid võrreldes pal-

kadega.

Märt Väljataga vaatles Vilde jutus-

tuste stiili, tuues esile Friedebert Tug-

lase 1909. aastal kirjutatud essee

„E. Vilde ja E. Peterson”. Noore Tugla-

se terav, kriitiline, manifestilaadne kir-

jutis põrmustas mõneski mõttes Vilde

459

RINGVAADE

NOVELLIKIRJANIK VILDE

RINGVAADE 6-09:Layout 1 01.06.09 17:38 Page 459

Soome-ugri ja eelkõige läänemeresoomekeeltele on omane mittefiniitsete verbi-vormide rohkus. Nende vormide seman-tika ja grammatika, aga ka (in)finiitsu-se mõiste üldisemalt, tõstatab terve reasünkroonia ja diakrooniaga seotudküsimusi, mille arutamiseks korralda-sid Eesti Keele Instituut ja sihtasutusFenno-Ugria 2009. aasta 23. jaanuaril

seminari „Finiitsus ja mittefiniitsussoome-ugri keeltes sünkroonia, dia-kroonia ja erinevate keeletasanditeaspektist”. Seminari idee sündis arute-ludest vana eesti kirjakeele konstrukt-siooni ümber, mida Kristiina Ross(EKI) kirjeldas oma ettekandes „Infi-niitsusest ühes XVII sajandi käsikirja-lises tõlkes”. Nimelt kasutab Urvaste

460

stiili. Kirjandusajaloos saab aga seda-sama saja aasta tagust esseed nimeta-da esimeseks tõsiseltvõetavaks katseksanalüüsida Vilde stiili konkreetsestkontseptsioonist lähtuvalt. Lisaks vaat-les Väljataga ka siirdkõne kui ühejutustamisviisi avaldumist Vilde lühi-loomingus, tõdedes, et seda leidus paljujuba kirjaniku noorpõlveteostes (ntjutustuses „Musta mantliga mees”).

„Musta mantliga mehest” rääkisoma ettekandes ka Aarne Ruben, kesnimetas seda 1883. aastal kirjutatudkrimisugemetega jutukest Vilde varaja-se jutuloomingu tüüpmudeliks. Ette-kandes analüüsis Ruben põhjalikultjutustuse kontseptsiooni lähtuvaltstrukturaalmeetoditest ja klassikalistekrimijuttude loogikast. Ruben kasutaska huvitavaid viiteid psühhoanalüüsileja Vaino Vahingule.

Mart Juur oli palutud konverentsilerääkima Vilde huumoriloomingust.Seda, et Vilde nalja mõistis teha, tõen-davad omaaegsed kõnekad väljendid,nagu „Vilde ajas kividki naerma”,Nalja-Vilde jt. Aga nagu tõdes Juur, onnali ajas kiiresti riknev nähtus nagukohvikoor, mistõttu on arusaadav jaandestatav, et enamik Vilde naljaloo-mingust ei ole tänapäeva lugejale sugu-gi naljakas. Küll aga tõi esineja eraldivälja fantastilise paroodia „Uuel teel”(„Tokerjad”, 1908), mille huumor on säi-linud värskena. Tõsiasi, et saja aasta

tagune nali täna naljakas tundub, onsuur tunnustus Vildele.

Konverentsi lõpetas Elo Lindsaluesitatud Vilde novellide naistüüpidepõhjalik analüüs. Oma uurimustes jaka doktoritöös on Lindsalu käsitlenudnaistüüpe peamiselt Vilde romaaniloo-mingus. Ta jaotas Vilde naistegelasedlaias laastus kolme kategooriasse:nukknaised, ohvernaised ja emantsi-peerunud naised. Esineja tõdes, etseniajani on kriitikud Vildele ette heit-nud pigem liigset naistegelaste ideali-seerimist, mis võis tuleneda ajastu ole-musest. Naiste idealiseerimine kirjan-duses oli levinud XIX sajandi lõpus jaXX sajandi alguses. Lääne analüütikudon näinud selles ka tolle ajastu masku-liinsuse kriisi. Lindsalu küsis, kas võiboletada, et Vilde naistegelaste ideali-seerimise taga võis olla püüe võitatagasi oma mehelik mina.

Nii põnevusjuttude konkurss kui kakonverents näitasid, et meie klassikuloomingust ei teata veel sugugi kõike.Hulk head lugemist lühiproosa näol onolnud varjus. Ei räägita sellest kirjan-dustundides ega müüda seda raamatu-poodides. Loodetavasti peaks käesolevaaasta jõuludeks ilmuma uus väljaanneVilde novelliparemikust. Viimati ilmu-sid tema novellid 1983. aastal.

K A I R I T O O M E T

FINIItsus JA mIttEFINIItsus sOOmE-ugRI KEELtEs


pastor Johannes Gutslaff XVII sajandikeskel valminud käsikirjalises piiblitõl-kes konstruktsiooni ma-infinitiiv +postpositsioon tarbis umbes samasfunktsioonis, milles XX sajandil tulieesti kirjakeeles käibesse JohannesAaviku introdutseeritud maks-vorm.Näiteks 1Ms 1: 17: Ninck jumal panni

nemmat se taiwa weljawinnitamisse

sisse, paistma tarbis mah pähle. Ette-kandes arutleti kolme küsimuse üle:

1) Kas niisugust ma-vormi tulekstõlgendada infinitiivi või substantiivinaning kas seesugusel vahetegemisel onüldse mõtet?

2) Kas konstruktsiooni kasutamiseksvõis impulsse anda mõni võimalikestlähtekeeltest (heebrea, kreeka, ladinavõi saksa keel)?

3) Kui suures osas sai JohannesGutslaff konstruktsiooni rakendamiseltoetuda rahvakeelele, kui suures osason tegemist teoretiseeringuga?

Ühelt poolt peetakse infiniitsete vor-mide rohkust läänemeresoome keelteleomaseks nähtuseks, kuid teiselt poolton näiteks Marja Itkonen-Kaila osuta-nud, et nominaalvormide rohkuse jamitmekesiste kasutusvõimaluste poo-lest on soome keel, erinevalt saksa jarootsi keelest, lähedane klassikalistelekeeltele.1 Ettekandes oletati, et kuigieesti ja soome infiniitsete tarindite süs-teemis kasutatakse küll samu morfo-loogilisi tunnuseid, arenes eesti keelesekundaartarindite süsteem välja üsnahilja ning selle kujunemisel võis võõr-mõjudel ja XVI–XVIII sajandi piiblitõl-kijate keelelistel arusaamadel olla olu-line roll.

Infinitiivide ja deverbaalsete subs-tantiivide eristamise küsimust käsitleska Jaakko Leino (Turu Ülikool) ette-kanne „Infinitiivid ja/või deverbaalsubs-tantiivid soome keeles”. Ta visandas

kõigepealt soome keele infinitiivisüs-teemi, kus on üksainus infinitiiv, millelon käändeparadigma. Käändevormidon komplementaarses distributsioonisning esinevad kindlates konstruktsioo-nides. Erinevate vormide üldistusenapostuleeris ta konstruktsioonigramma-tika ja kognitiivse grammatika termini-tes üldise infinitiivikonstruktsioonining võrdles seda deverbaalsubstantiivikonstruktsiooniga. Ta osutas, et käibe-tõde infinitiividest kui nimisõnalaadse-test verbivormidest, millel on verbilaiendid, ja deverbaalsubstantiividestkui verbilaadsetest nimisõnadest, millelon nimisõna täiendid, on problemaatili-ne järgmistel põhjustel.

1. -minen-deverbaalsubstantiivi (ntLeivän syöminen on hidasta ’leiva söö-mine on aeglane’) ja samakujulise IVinfinitiivi (nt Leipää on syöminen

hitaasti ’leiba tuleb süüa aeglaselt’)käsitlemine grammatiliselt kahe erine-va nähtusena tundub paljudele soomekeelt emakeelena kõnelejatele põhjen-damatu.

2. Genitiivi ja akusatiivi sünkretismhägustab objekti, genitiivsubjekti jagenitiivatribuudi eristamist.

3. Puuduvad teadmised mittekirja-keele ja seal esineva võimaliku varia-tiivsuse kohta, s.t pole teada, mil mää-ral on infinitiivisüsteem keelekorraldu-se sünnitis.

4. Puuduvad teadmised erinevat tüü-pi deverbaalsubstantiivide kohta. Jaak-ko Leino oletas, et deverbaalsubstantii-vid võivad moodustada samasuguseühtse tööjaotusel põhineva süsteeminagu infiniitsed verbivormidki.

Nende probleemide käsitlemisekstuleb uurida mittekirjakeelt ja murde-süntaksit, analüüsida deverbaalsubs-tantiive üksikult ja võimaliku ühtsesüsteemina ning võrrelda (erinevattüüpi) deverbaalsubstantiivide ja infi-nitiivide laiendeid.

Pille Penjam (TÜ) võrdles oma ette-kandes „Vanema eesti kirjakeele da-

461

1 M. I t k o n e n - K a i l a, Mikael Agri-colan Uusi testamentti ja sen erikielisetlähtötekstit. Helsinki: Suomalaisen Kirjal-lisuuden Seura, 1997, lk 24.


ja ma-infinitiiviga konstruktsioonid”infiniitsete laiendite kasutamist jafunktsioone vanas kirjakeeles ja täna-päeva kirjakeeles, kasutades XVIIsajandi keele (valikut Georg Mülleri,Heinrich Stahli ja Christoph Blumetekstidest, kokku umbes 290 000 sõna)ja XX sajandi eesti keele korpuse and-meid (Tartu Ülikooli morfoloogiliseltühestatud korpust, kokku umbes215 000 sõna).

XVII sajandi tekstidele iseloomuliku-na tõi Penjam välja da- ja ma-infinitii-vi vaba vaheldumise. Üldiselt oli da-infinitiiviga konstruktsioonide suhtelinesagedus XVII sajandil tunduvalt mada-lam kui XX sajandil (vastavalt 883,1 ja2277,2 juhtu 100 000 sõna kohta), ma-infinitiiviga konstruktsioonide sagedusaga kõrgem (vastavalt 1283,4 ja 854,9).da-infinitiiviga konstruktsioonidest olidvanas kirjakeeles kõige sagedasemadobjektina talitlevad ja soovi või kavat-sust väljendavad da-infinitiiviga konst-ruktsioonid ja modaalne võima-konst-ruktsioon. Peamised ma-infinitiivigakonstruktsioonid olid modaalne pida-

ma-konstruktsioon ja saama-tulevik.XVII sajandi tekstides oli ka mõniselline ma- ja da-infinitiiv, millele täna-päeva keeles ei vasta infinitiivigakonstruktsiooni. Ilmnes ka, et teisteuuritud autoritega võrreldes oli GeorgMülleri infinitiivitarvitus väga läheda-ne tänapäeva keelele.

Infiniitseid laiendeid käsitles kaTatjana Agranati (Moskva) ettekanne„Tegumoevastandusest läänemeresoomekeeltes”. Vaatluse all olid eesti, soome,Aunuse karjala, Tveri karjala, vepsa javadja t- ja m-tunnuselise infinitiiviinessiivsed ja illatiivsed vormid. Esine-ja väitis, et t- ja m-tunnuselise infinitii-vi minimaalpaarid väljendavad tegu-moevastandust (nagu näiteks lausetesMees on hea kündma ja Põld on hea

künda) ning infinitiivi valik sõltub selle-ga seotud argumendi semantilisestrollist.

Kõige üldisemalt käsitles seminariteemat Östen Dahl (Stockholmi Üli-kool) ettekandes „Finiitsus ja mitte-finiitsus”. Ta väitis, et ei ole võimalikanda universaalset finiitsuse definit-siooni konkreetsete morfoloogilistekategooriate (isiku, arvu, aja, kõneviisi)terminites, sest kategooriad on keeletierinevad ning isegi ühe keele sees eiesine tavapäraselt finiitsusega seostata-vad kategooriad alati koos. Keskendudaei tuleks finiitsusele kui omadusele võifiniitse ja mittefiniitse eristusele, vaidfiniitsusega seotud nähtustele, s.t gram-matilistele tunnustele, reeglitele japrintsiipidele, mis on tüüpiliselt kohus-tuslikud prototüüpsetes kontekstidesehk aktiivsetes jaatavates väitlausetes,kuigi võivad laieneda ka muudele konst-ruktsioonidele (aga mitte kõigile).

Finiitsusega seotud nähtuste tuumi-ku moodustavad muutetunnused, mison grammatikaliseerunud enamikusmaailma keeltes: pöördelõpud (eelkõigesubjektitunnused), aeg, aspekt (peami-selt perfektiivsus/imperfektiivsus), evi-dentsiaalsus, eitus, viisakus; ka kohus-tuslikke asesõnalisi subjekte võikspidada omamoodi perifrastiliseks finiit-suse tunnuseks. Nende tunnuste täpsetfunktsiooni on raske määratleda, kuidtähendusrikas võib olla vaadata, kusnad esinevad: nimelt põhi- ja abiverbi-del või ka lause esimese moodustajajärel, mis on paljudes keeltes – eritipealausetes – abiverbide ja kliitilisteasesõnade (germaani keeltes ka finiitse-te verbide) positsioon.

Erinevate finiitsusega seotud näh-tuste distributsioon võib olla erinev,kuid nad esinevad alati prototüüpsetesfiniitsusega seotud kontekstides. Kon-tekstid, kus finiitsusega seotud nähtus-te esinemine on piiratud, on öeldistäite-laused, käsklaused, eitavad laused jaküsimused. Kui prototüüpsed kombi-natsioonid on „aktiivne verb + käsklau-se” ja „öeldistäide + väitlause”, siistekib huvitav hüpotees, et finiitsusega

462


seotud nähtused märgivad mitteproto-tüüpset kombinatsiooni „aktiivne verb +väitlause”. Ettekande lõpetuseks käsit-les Dahl diakroonilisi protsesse, mis onsagedamini finiitsete ja mittefiniitsetelausete asümmeetria allikaks: tuletus-morfeemide muutemorfeemideks muu-tumine, pealauses esinevate tunnustegrammatiseerumine ning mittefiniitsetevormide muutumine finiitseteks alis-tussuhte kadumise kaudu.

Mittefiniitsete vormide finiitseteksarenemist käsitles põhjalikumalt IrisMetsmägi (EKI) ettekandes „Mitte-finiitsed verbivormid läänemeresoome,saami ja volga keelte pöördeparadigma-des”. Vaadeldud vormid on keeleajaloo-liselt nominaalsed verbituletised, mison oma nominaalsuse teatavas mõttessäilitanud tänapäevani (ei sisalda pöör-delõppe). Võib eristada kaht mittefiniit-se päritoluga vorme sisaldava pöörde-paradigma mudelit:

1) Paradigmas esineb nii finiitseidkui ka mittefiniitse päritoluga vorme.Mittefiniitse päritoluga vorm on kõigesagedamini kindla kõneviisi oleviku3. pööre (üldjuhul läänemeresoomekeeltes ja mordva keeltes, piiratumaltmari keeles), kuid ta võib olla ka mõnemuu ajakategooria 3. pöörde vorm (ntmäemari I mineviku mitmuse 3. pööre).Leidub ka pöördeparadigmasid, missisaldavad rohkem mittefiniitse pärit-oluga vorme (liivi ja saami kindla kõne-viisi oleviku paradigma).

2) Paradigma moodustab ainult mit-tefiniitse päritoluga vorm (üks vormkõikides isikutes, võidakse eristadaainsust ja mitmust) nagu eesti ja liivikaudses kõneviisis. Kui üksik mitte-finiitse päritoluga vorm sobitub pöörde-paradigmasse hästi ega eristu pöörde-lõpuga vormidest, siis hakkab suuremahulga mittefiniitse päritoluga vormidekasutuselevõtt muutma pöördeparadig-ma tüüpi: verbi pööramine väheneb võikaob. Seega võivad uued finiitkategoo-riad (nt kaudne kõneviis) olla põhimõt-

teliselt teist tüüpi kui vanad: isikut eiväljendata enam pöördelõppudega, vaidisikuliste asesõnadega.

Kolm ettekannet käsitles konkreetse-te eesti keele mittefiniitsete vormidesemantikat. Ilona Trageli ja Liina Lind-strömi (TÜ) ettekanne „Eesti keelemineviku passiivi partitsiip” käsitlesvaadeldava vormi semantikat. Konst-ruktsioonid, milles mineviku passiivipartitsiip esineb, on põhiliselt kahetähendusega: impersonaalsed ja resul-tatiivsed. Konstruktsiooni tähendus onkorrelatsioonis eksplitsiitse agendi ole-masoluga: konstruktsioonid, kus eksp-litsiitse agendi väljendamise võimaluson väike, on impersonaalsed ning konst-ruktsioonid, kus agendi kasutamisevõimalus on suur, on aspektuaalsed(perfektiivsed), ning passiiv jääb nendekahe vahepeale. Ettekandest selgussiiski, et nende konstruktsioonide tä-hendused ei tulene agendi olemasolustvõi puudumisest neis, vaid partitsiibienda tähendustest, mida on kaks:impersonaalne tähendus, mis tulenebpartitsiibi kuulumisest impersonaaliparadigmasse, ning aspektuaalne (re-sultatiivne ~ perfektiivne) tähendus,mis tundub olevat lisandunud (uus)tähendus ning mis võib olla keelekon-taktide kaudu seotud germaani keelteresultatiivse partitsiibiga. Et aspek-tuaalne tähendus on tõepoolest partit-siibi enda tähendus ega tulene agendiolemasolust, tõendab eksplitsiitse agen-dita konstruktsioon (kuigi agent onkontekstist selge), mis on siiski resulta-tiivse tähendusega nagu näiteks Kuule

Juula, mis oleks, kui tooks Murka kui

tegelaskuju uuesti koomiksisse sisse? –

Toodud.

Renate Pajusalu ja Heili Orava (TÜ)ettekanne „Liikumissündmuse keelen-damise asümmeetriast: eesti supiinid”vaatles, kuidas kasutatakse supiini-konstruktsioone liikumissündmuse ruu-miliste komponentide vormistamiseks,lähtudes hüpoteesist, et supiinide kasu-

463


tamises valitseb asümmeetria sihtkohavormistamise kasuks. Autorid võrdlesidsihtkohta vormistava supiini illatiivi,asukohta vormistava supiini inessiivi jalähtekohta vormistava supiini elatiivikasutussagedusi ilukirjanduskorpuses.Uurimistulemused kinnitasid sihtkohavormistamise ülekaalu, kuid üllatav olisee, et supiinide puhul oli sihtkoha üle-kaal tunduvalt suurem kui nimisõnalis-te määruste puhul. Ettekandes arutletika raskuste üle, mida tekitavad supiini-vormide tõlgendamine kontekstis ningsupiinide ruumiliste, ajaliste ja tegevus-tähenduste eristamine.

Anne Tamm (EKI) osutas oma ette-kandes „Absentiiv eesti keeles”, etimplikatiivsete tähenduste ja presupo-sitsioonide uurimine võib aidata erista-da erinevate keelte absentiivide tähen-dusi. Absentiivi mõiste võeti kasutuselekonstruktsioonide kohta, mis väljenda-vad subjekti puudumist deiktilisestkeskmest,2 nt itaalia Gianni è a man-

giare ’Gianni on (lokatiivne eessõna)sööma (inf)’ ’Gianni on söömas’. ma-infi-nitiivi inessiivi on peetud absentiiviks.3

Euroopa mitme teise keelega sarnaselton eesti keele absentiivil järgmisedtunnused: a) subjekti referent viibibkusagil mujal, b) subjekt on mingistegevuses, c) subjekti eemalviibimisekestus on ennustatav, d) subjekt tulebmõne aja pärast tagasi. Eesti keeles onneed tähendused implikatiivsed ningeesti keele absentiiv ei vasta kõigile

standardtingimustele. Peamine erine-vus seisneb selles, et absentiivse tähen-duse tekkeks ei pea subjekt ja kõnelejaolema eesti keeles erinevates kohtades,vrd: A: Kus Jaan on? Ta pidi ju kell neli

siin mind ootama. B: Ta on siin minu

kõrval ujumas.Eesti keele inessiivne absentiiv on

välja arenenud kohaväljendite tüüpili-sest kasutussituatsioonist: vastamisestküsimusele, mis käib deiktilisest kesk-mest puuduva isiku asukoha kohta.Sellest situatsioonist on tulenenud infi-niitsete – kuid mitte nimisõnaliste –kohaväljenditega kohustuslikult kaas-nev presupositsioon, et subjekt peaksviibima deiktilises keskmes.

Heete Sahkai (EKI) ettekanne „Eestikeele mittefiniitsete konstruktsioonidegenitiivagent” käsitles üht eesti keelemittefiniitsete vormide süntaksi idio-sünkraatilist nähtust, nimelt nendeagenti vormistavat genitiivset nimi-sõnafraasi (nt Otsus on Peetri tehtud).Genitiivagendi distributsioonile kehtibmitu piirangut: see laiendab ainult mit-tefiniitseid vorme, peab verbivormilevahetult eelnema ega esine vabaltkoos muude verbilaienditega. Genitiivi-agendi ja verbivormi kombinatsiooniei saa seega kirjeldada reeglipärase ver-bifraasina ning genitiivse nimisõnafraa-si lauseliikmestaatust on raske määrat-leda. Ka genitiivagendi esinemise tingi-musi on keeruline kirjeldada: see ei oleei täiesti vaba ega ka leksikaalselt tin-gitud. Lisaks tundub genitiivagent ole-vat alati fookuses, kui verbivorm onlause semantiline predikaat. See erinebeesti keele tavalisemast verbijärgsestfookusepositsioonist. Genitiivagendi idio-sünkraatilisuse ühe võimaliku seletuse-na pakkus esineja välja, et see on aja-looline relikt, ning tõdes vajadust uuri-da selle diakroonilist algupära.

K R I S T I I N A R O S S,

H E E T E S A H K A I, A N N E TA M M

464

2 C. de G r o o t, The Absentive in Hungar-ian. – I. Kenesei (ed.), Levels and Struc-tures. Approaches to Hungarian, Vol. 5.Szeged: JATE, 1995, lk 45–61.

3 H. To m m o l a, Progressive Aspect inBaltic Finnic. – Ö. Dahl (ed.), Tense andAspect in the Languages of Europe. Empir-ical Approaches to Language Typology.EUROTYP 20-6. Berlin–New York: Moutonde Gruyter, 2000, lk 655–692; P. M. Vo g e l,Anna ist essen! Neue Überlegungen zumAbsentiv. – L. Geist, B. Rothstein (eds.),Kopulaverben und Kopulasätze. Inter-sprachliche und intrasprachliche Aspekte.(Linguistische Arbeiten 512.) Tübingen:M. Niemeyer, 2007, lk 253–284.


29. jaanuaril peeti Tallinnas EmakeeleSeltsi ja Eesti Keele Instituudi ühineettekandekoosolek Emakeele Seltsiauliikme Helmi Neetari 75 aasta juube-li tähistamiseks ja tema juubelikogu-miku „Kodukeel ja keele kodu” esitle-miseks.

Helmi Neetar kõneles ettekandes„Ajalooline teave sõnaraamatus” omaaastatepikkusest sõnaraamatutöö koge-musest. Ta tõi näiteid, kuidas sõnadetähendus sõnaraamatutes ja keeles ala-tes Wiedemanni sõnaraamatust onmuutunud. Ta seostas sõnaraamatuinfomurdekogumisega, rõhutades, et needpeavad käsikäes käima, sest varasema-test sõnaraamatutest leiab sagelitähendusi, mis aitab sõnu omavahelsiduda. Esineja tõi ilmekaid näiteidWiedemanni-aegsete neologismide jasõnade paralleelvormide kohta. Sõna-raamatust ettekande pidamine oliesineja jaoks ka sümboolne, sest sõna-raamatutöö on olnud tema leivatööning elupikkune töökogemus on õpeta-nud endas kahtlema ning vastuseidotsima.

Urmas Sutrop tutvustas ettekandes„Metsapoole” muistsest Metsapoolemaakonnast lähtuvalt liivi keele alavõimalikku ulatumist rannikut piditänapäeva Pärnuni või sellest kauge-malegi põhja poole. Lähtekohaks ontähelepanek, et Pärnu ümbruskonnamurdekeeles ning liivi keeles on sarna-seid jooni sõnavaras ja morfoloogiasning et on varasemaid uurimusi, misviitavad liivlaste asuala laiemale ulatu-sele. Esineja tutvustas kaartide vahen-dusel neid käsitlusi, mis näitavad liiv-laste ala ulatumist Eestisse.

Vilja Oja kõneles oma ettekandes„Murdesõnavara peegeldusi” HelmiNeetarist, tema tööst ja tegevusest. Tatõi esile, et aastate jooksul on juubilaritöös olnud ühendatud murdekogumine,

arhiivindus, sõnaraamatutöö ja atlase-töö. Murdesõnaraamatu juures on juu-bilar olnud nii üks selle ideolooge kui kaselle koostajaid ja toimetajaid. 1994.aastal kaitses Helmi Neetar doktori-väitekirja.

Järgnevalt esitles Urmas Sutrop juu-bilari auks koostatud kogumikku „Ko-dukeel ja keele kodu”, mille toimetajadon Marja Kallasmaa ning Vilja Oja.

19. veebruaril toimus Emakeele Selt-si kõnekoosolek Tartus, teemaks olieesti keele omandamine teise keelena.

Anna Verschik tutvustas oma ette-kandes üsna vähe uuritud ning teadus-kirjanduses käsitletud valdkonda: ret-septiivset mitmekeelsust. Huvialaks onsel juhul olukord, kus eri keelte kõnele-jad kasutavad suhtluses igaüks omaemakeelt ning nende omavaheline kom-munikatsioon toimib sellest hoolimata,et teise poole keelt ei kõnelda. Esinejasõnul on mõnevõrra rohkem uuritudSkandinaavia-sisest suhtlemist, kuslähedaste keelte kõnelejad saavad selmoel, oma emakeelt kõneldes, suhelda.Retseptiivset mitmekeelsust võib teata-vas mõttes võrrelda iseõppimisega, sel-lepärast on see ka uurijatele vähemhuvi pakkunud. Retseptiivne mitme-keelsus on produktiivne. A. Verschiktõi esile ka need juhud, mida Eestisvõiks selle teooria valguses uurida, ntvene-soome, eesti-soome ja eesti-venesuhtlus.

Raili Pool võrdles oma ettekandes„Täis- ja osasihitise kasutamisest suuli-ses ja kirjalikus õppijakeeles” sihitisetarvitamisest eri laadi olukordades.Uurimistöö materjal on kolme eri liiki:1) eesti keele kõrgtaseme taotlejate kir-jandid, 2) eesti keele kõrgtaseme taotle-jate vestlused, mille puhul võiks eelda-da vabamat keeletarvitust, 3) emakeele-kõnelejate kirjalik keel. Uurimis-tulemused näitasid, et kirjalikus keeles

465

EmAKEELE sELtsIs


Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuriinstituudis kaitsti 2008. aastal seitsemagistritööd.

Nele Katvel kaitses eesti keele alasemagistritöö „Põhivärvinimedest Võrumurdes. Põhinimed, nende struktuur jakujunemine” (juhendaja Urmas Sutrop,retsensent Mari Uusküla). Tegemist onempiirilis-kognitiivse uurimusega põhi-värvinimedest ja nende variantidestVõru murdes, lähtudes Berlini ja Kayteooriast ning Daviese ja Corbett’ väli-tööde metoodikast. Kolmekümne üheltnais- ja kuuelt meeskeelejuhilt Võru-maal ning Tallinnas küsitletud materjalkinnitas üheteist võrumurdelise põhi-värvi leidumist ka tänapäeva Võrumurdes. Loetelukatses paluti nimetadavõimalikult palju värve, nimeandmis-katse ajal näidati värvitahvleid ja palu-ti nimetada vastava tahvli värv. Katse-te käigus mainisid võru-eesti ja eesti-võru kakskeelsed keelejuhid ühtekokku2860 värvinime, neist 456 erinevat.

Marit Alas kaitses eesti keele alasemagistritöö „Kohanimede muutuminePöide vallas Saaremaal” (juhendajadMarja Kallasmaa ja Jüri Viikberg, ret-sensent Evar Saar). Uurimuse aluseks

on diakrooniline materjal 1787., 1933. ja2004.−2007. aastast, kokku 2911 topo-nüümi. Tänapäevane materjal, 1397kohanime, on autori enese kogutud. Tööteoreetiline osa jaguneb muutumistpuudutavate alaliikide kaupa, kusantakse ülevaade kohanimede tekkimi-se, säilimise, vahetumise ja kadumisekohta. Uurimisosas esitatakse kohani-mesid mõistepesade kaupa ja tuuakseesile terveid muutumisahelaid. Muutu-nud nimedel püütakse leida ka vahetu-mise, lisandumise, hävimise, tekkimisevõi kao põhjusi. M. Alasi 200-lehekülje-line magistritöö (pluss 215 lk lisasid)pälvis üliõpilaste teadustööde võistluselTallinna Ülikoolis II auhinna ja EestiTeaduste Akadeemias I auhinna.

Eesti keele ja kirjanduse õpetaja eri-alal kaitsti kaks magistritööd. Chris-Evelin Luik kirjutas uurimuse „Soo-rollide kujutamine viienda ja kuuendaklassi emakeeleõpikute illustratsiooni-del” (juhendaja Katrin Aava, retsensentKristel Kaljund). Teema on aktuaalne,sest põhikooli eesti keele õpikuid polesellest vaatevinklist seni käsitletud.M. Foucault’, T. van Dijki ja P. Bourdieuteoreetilistele seisukohtadele tuginevas

466

kasutavad vene emakeelega kõnelejadrohkem partitiivset vormi kui eesti kee-le emakeelena kõnelejad. Peale sellevõrdles esineja ebakorrektsete vormideosakaalu, kusjuures arvesse on võetudnii otsesed vead kui ka vormide üle- jaalamäärase kasutamise juhtumid. Sel-gus, et suulises keeles on sihitise kasu-tamine isegi korrektsem kui kirjalikult.Seda seletas esineja asjaoluga, et vabasspontaanses kõnes tarvitab kõnelejaenamasti tuttavaid vorme, kirjalikustekstis püüab aga kasutada keerulise-maid.

Pille Eslon tutvustas ettekandes„Eelistustest käändevormide kasutami-sel” korpuspõhist uurimust, mille ees-märk on saada käändevormide tarvita-mise kohta adekvaatset teavet. Esinejatutvustas õppijakeele korpuse eripäraning eeskätt võimalusi, mida see keele-uurijale pakub nii tehnilise kui ka sisu-lise poole pealt. Tutvustatud uurimuseson jälgitud, missugused on tekstideskäände-eelistused ja diskursuseerine-vused.

A N N I K A H U S S A R

tALLINNA ÜLIKOOLI uusI mAgIstREID


uurimuses oli konkreetse pildimater-jali analüüsiks kasutatud V. Kalmuse,J. Richardsi ja J. Miku kodeerimis-juhendit. Töös tõdetakse, et kõigemitmekesisemat rollijaotust pakuvadkirjastuse Avita õpikud, hariduse jakultuuriga seotud rollis esinevad mit-mes õpikus eeskätt mehed, kuid medit-siini, päästeteenistuse või kirikuga seo-tud rolle pole kujutatud mitte üheskiõpikus. Autori soovituste järgi peaksõpik vältima soolisi stereotüüpe, tege-laste rollid peaksid andma elust realist-liku pildi ja peegeldama ühiskonnastoimuvat.

Veronika Mitting kaitses magistritöö„Muusika eesti keele ja kirjandusemetoodika rikastajana” (juhendaja ViiviMaanso, retsensent Ulve Kala). Uuri-mus tõi välja vajaduse kasutada ema-keeletundides sagedamini muusikat,mida kinnitavad nii teoreetikute mõt-ted, õppekirjanduse analüüs kui kaõpetajate ja õpilaste küsitlemine. Autorpakub emakeeleõpetuse rikastamiseksmuusikaga mitmeid metoodilisi näpu-näiteid ning 50 näidisülesannet. Uuri-mus pälvis Tallinna Ülikooli teadustöö-de konkursil kasvatusteaduste vald-konnas 3. koha ning riiklikul kas-vatusteaduslike tööde konkursil parimamagistritöö preemia.

Lingvistika erialal kaitses magistri-töö „Cognitive Semiotic-Semantic SocialIdentity” Matthew Aaron Talboo(juhendaja Martin Ehala, retsensentMart Rannut). Töö tutvustab mitme-suguseid identiteedikäsitusi ning selleteemaga seonduvaid mõisteid. Ühtlasiloob autor erinevaid lähenemisi ühen-dava identiteediteooria, mida nimetabkognitiivse semiootilis-semantilise iden-titeedi mudeliks ning kavatseb sedakasutada Eesti sotsiolingvistilise olu-korra kirjeldamiseks.

Kirjandusteaduse erialal kaitstikaks magistritööd. Ivo Heinloo töö„Paneellinn stagnatsiooniaja Eestiproosas” (juhendaja Elo Lindsalu, opo-nent Piret Viires) uurimisobjektiks onpaneellinna temaatika eesti kirjandu-ses 1970. ja 1980. aastatel. Vaadeldudon peamiselt Teet Kallase romaani„Janu”, Mati Undi „Sügisballi” ja JaakJõerüüdi teost „Raisakullid”. Uurimuson interdistsiplinaarne, kirjandusana-lüüsile lisaks teeb autor sissevaateidarhitektuuriteooriasse, filmiuuringu-tesse ja keskkonnapsühholoogiasse.Teoreetilisteks lähtepunktideks onBlanche H. Gelfant, Arto Haapala,Georg Simmel, Kaia Lehari ja GastonBachelard. (Vt ka KK 2009, nr 2.)

Aarne Rubeni magistritöö „Ristikivija keskaeg” (juhendaja Toomas Liiv,oponent Rein Veidemann) analüüsibKarl Ristikivi loomingut medievistli-kust vaatepunktist. Töös vaatab autorRistikivi suhet rüütlikultuuriga, jälgibIdas tegutsevat avantüristi BorissUspenski kultuurisemiootika valgusel,vaatab Ristikivi teostes leiduvat bah-tinlikku seiklusaega ning tõmbabparalleele Jacques Le Goffi teooriagakeskaegsest aegruumist. Uurimusemeetod on komparativistlik. Töö jagu-neb nelja ossa: esiteks Ristikivi kirjan-duslik kood ja kirjanduslik kood üldi-selt; teiseks Ristikivi keskajateemalinelugemus; kolmandaks Ristikivi triloo-giad kui templitrepp, kui suur süsteem,millest osi välja kiskuda on võimatu.Neljas osa püüab olla biograafiline,rääkides eelkõige sellest, kuidas autorireaalsed elusündmused kajastuvadtema loomingus.

A N N I K A K I L G I,

J Ü R I V I I K B E R G,

J A A N U S VA I K S O O

467


• 5. mail toimus Kirjandusmuuseu-mis folkloristide teisipäevaseminar. AnuKorb tutvustas Alla Sergejeva 2007. aas-tal ilmunud raamatut „Vene stereotüü-bid: käitumine, traditsioonid, vaimsus”,mille autor on käsitlenud kaasmaalasiläbi vene arhetüübi prisma, püüdes sel-le tänapäeva üle kanda, ja üritanud vas-tata küsimustele, mille poolest venelasedteistest rahvastest erinevad.

• 6. mail esitleti Tallinnas TeadlasteMajas rahvaluule allikapublikatsiooni-de seerias „Monumenta Estoniae Anti-quae” regilaulusarjas „Vana kannel IX”Ruth Mirovi koostatud Lüganuse kihel-konna köidet. Ühtede kaante vahele onkoondatud kõik enam kui saja aastavältel selle kihelkonna aladelt kirja-pandud laulud. Lisaks laulutekstideleja -viisidele leiab raamatust sissejuha-tavad artiklid Lüganuse murrakust,kihelkonna ajaloost, kogujate-laulikuteelukäigust ja kohalikust laulukultuu-rist. Lisatud on sõnaseletused tekstideparemaks mõistmiseks ning lauluteksti-de ingliskeelsed kokkuvõtted.

• 19. mail tähistati Tartu Ülikooliskonverentsiga Juhan Peegli 90. sünni-aastapäeva. Käidi Juhan Peegli ja temaabikaasa kalmul Raadil, seejärel avatiülikooli raamatukogus J. Peegli elu jaloomingu näitus. Konverentsi avasõnadlausus Birute Klaas, esinesid Ülo Tuu-lik („Juhan kui inimene ja õpetaja”),Arvo Krikmann („Juhan kui rahvaluu-leteadlane”), Krista Aru („Ajakirjani-kuaeg: Jaan Tõnisson”) ja RoosmariiKurvits („Eesti ajalehtede kujundusläbi 200 aasta”). Toimus ka vestlusringajakirjaniku rollist ühiskonnas.

• 19. mail toimunud Kirjandusmuu-seumi folkloristide teisipäevaseminarilarutles Anneli Baran fraseoloogia püsivu-se ja muutlikkuse üle veebikeskkonnas.

• 21. mail korraldas Tallinna Ülikoolieesti keele ja kultuuri instituut seminarieesti naiskirjandusest. Kavas olid eesti

filoloogia üliõpilaste ettekanded, midakommenteerisid Eeva Park, Helga Nõu,Kärt Hellerma ja Elo Viiding. Seminarieesmärk oli tutvustada naiskirjandusemõiste tähendust ning keskendada tähe-lepanu eesti naiskirjanike loomingu pea-mistele teemadele ja problemaatikale vii-mase kümne aasta jooksul. Arutleti nais-kogemuse, naishääle ja naisidentiteedikujutamise üle kirjandustekstides; küsi-ti, keda näevad naisautorid oma lugejai-na ning kas nad tunnevad end tänaseskirjanduselus tõrjutuna.

• 21. mail toimus Underi ja TuglaseKirjanduskeskuse teadusseminar „Eestivanem kirjanduslugu: uute lähenemistevõimalikkus”. Seminari korraldajadleidsid, et Eesti kirjanduse ajalugu, misvaatleks koos siinmail mis tahes keeleskirjutatut, on võimalik ja teostatav, kuirevideerida senist vaatenurka, küsimu-seasetust, arusaama kirjanduse mõistepiiridest. Esinesid Liina Lukas („Seni-sest baltisaksa ja eesti kirjanduslugudekontseptsioonist rahvuse ja regiooni tel-jel”), Jaan Undusk („Vanema eestikeelsekirjavara klassifitseerimisest”) ja VahurAabrams („Ülevaade EEVA digiteeritudja bibliografeeritud tekstidest”).

• 22. mail korraldasid TÜ eesti javõrdleva rahvaluule osakond, Akadee-miline Rahvaluule Selts, Õpetatud Ees-ti Selts, TÜ ajaloo muuseum, Kultuuri-teooria tippkeskus ja Eesti Kirjandus-muuseumi folkloristika osakond profes-sor Eduard Laugaste 100. sünniaasta-päevale pühendatud konverentsi „Järgeoodates”. Avasõnad lausus Ülo Valk.Ettekannetega esinesid Kersti Taal(„Noor Eduard Laugaste teadusseltsidelummuses”), Risto Järv („Tudengipäri-mus ja eepilised seadused”), Madis Aru-kask („Suhtumine regilaulu – lorastkultuseni”), Ingrid Rüütel („Kihnupulm: püsiv ja muutuv (1954. ja 2008.aastal jäädvustatud filmide põhjal)”).Näidati ka katkendeid Eduard Laugas-

468

LÜHIKROONIKA


te õppefilmidest „Kihnu pulm” ja „Salutalus”.

• 27. mail esines ÕES-i ettekande-koosolekul Liina Paales ettekandega„Viipenimi kui kurtide identiteedi süm-bol. Isikumärgid kuuljatele”. Kurtidekogukondadele on üldomane nii omaliikmete kui ka sellest väljaspool olijateviipenimedega tähistamine. Viipekeelsenime saavad kurtide kogukonnagavähem või rohkem seotud isikud, näi-teks kurtide õpetajad, viipekeeletõlgid,riigijuhid, poliitikud, kultuuritegelased,sportlased jt. Viipenimi on keeleliselttõhus isiklik viitemärk, mis loob kultuu-rilise pidepunkti viipekeelses kogukon-nas ja kuulvas ühiskonnas toimimiseks.

• 27.–28. mail toimus Tallinna Üli-kooli ja Eesti Kirjandusmuuseumikoostöös eesti omaelulookirjutuselepühendatud konverents „Oma + elu +kirjutuse lummuses. Omaeluloolisuseesti kultuuriloos”. Ettekanded jamõtisklused käsitlesid kirjanike (ntKäbi Laretei, Bernard Kangro, IlmiKolla, August Kitzbergi) omaeluloolisitekste erinevatest ajaperioodidest.Kõneldi baltisaksa mälestustekstidest,1920.–1930. aastatel kogutud mäles-tustest, omaeluloolisusest eesti teatrisMerle Karusoo lavastuste näitel, setunaiste eluloolauludest jpm.

• 28. mail peeti Eesti Kirjandusmuu-seumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsiaastakoosolekut. Mare Kalda esines ette-kandega „Kuidas uurida jutte peidetudvarandustest?”. Matthias Johann Eiseniraamatukese „Raha-augu jutud” kordus-trükk (2007) on erinevalt varasematestväljaannest varustatud eessõnaga, millekirjutas Ivar Leimus. Esineja keskendusuurija, uurimisobjekti ja uurimisviisiseostele, kajastas metodoloogilisi otsin-guid ning tegi kokkuvõtte senistest uuri-mustest. Esitleti ka väljaannet „Vanakannel IX. Lüganuse regilaulud”.

• 28.−30. mail toimus Tartus esma-kordselt Baltimaades XII rahvusvaheli-ne vähemuskeelte konverents. Kokku-tulekul, mida peeti kahel esimesel päe-

val Tartus ning viimasel päeval Võrus,keskenduti vähemusrahvustele ja nen-de keelekasutusele uudsete tehnoloogi-liste lahenduste kontekstis. Arutleti,kuidas aidata kaasa vähemuskeeltesäilimisele, samuti otsiti vastuseidküsimustele, millised kaotused kaasne-vad keele standardiseerimisega, kasvähemusrahvused ja nende keeled oninterneti kasutamisest kasu saanud,kas viis, kuidas teadlased keeli nimeta-vad, otsustab nende edasise saatusejne. Konverentsi peaesinejad olid UldisOzolins (Melbourne’i Kuninglik Teh-noloogiainstituut), Sarah Thomason(Michigani Ülikool), Anna Verschik(Tallinna Ülikool) ning Richard Villems(Eesti Teaduste Akadeemia). Konve-rentsi korraldajad olid Tartu Ülikool,Tallinna Ülikool, Eesti Keele Instituut,Võru Instituut, Eesti Regionaal- jaVähemuskeelte Liit ning Haridus- jaTeadusministeerium.

• 29. mail toimus Eesti KirjanikeLiidu ja Eesti Kirjandusmuuseumi kul-tuuri- ja kirjandusteooria töörühmakorraldusel Tartu Kirjanduse Majaskonverents Mehis Heinsaare loomin-gust. Ettekannetega esinesid SvenVabar („Mõnikord on uksed avatud, agapõgeneda pole vaja”), Epp Annus(„Mehis Heinsaar ja kirjanduse alli-kad”), Mart Velsker („Kus avati Tead-matuse Akadeemia?”), Piret Viires(„Mehis Heinsaare maa ja ilm”), JaakTomberg („Maagiline uks tegelikku”),Andrus Org („Looduskirjanik Hein-saar”), Peeter Helme („Rotipüüdja Hein-saar”) ja Berk Vaher („Teekond ArturSandmani teise otsa”). Ettekannetelejärgnes arutelu ja artiklikogumiku„Spiraali lagunemine. Jüri Ehlvestimaailm” (sarja „Etüüde nüüdiskultuu-rist” esimese väljaande) esitlus.

• 29. mail nimetas Tartu Ülikoolinõukogu Groningeni ülikooli professoriCornelius Theodor Hasselblati eesti kee-le ja eesti kirjanduse audoktoriks välja-paistvate saavutuste eest eesti keele,kirjanduse ja kultuuri uurimisel ning

469


pikaajalise tulemusliku koostöö eest TÜfilosoofiateaduskonnaga.

• 29.–30. maini korraldas LääneMaakonna Keskraamatukogu Haapsa-lus rahvusvahelise konverentsi „Mui-nasjutuvägi” eesmärgiga uurida jasüvendada laste lugemishuvi ja -harju-musi. Konverentsil esinesid lastekirjan-dusega ja muinasjuttudega tegelejadSoomest, Rootsist, Taanist, Saksamaaltja Eestist. Arutati muinasjuttude teise-nemise, teemade ja vormi muutumiseüle. Eestit esindasid Piret Päär, AidiVallik, Aino Pervik, Jaanus Vaiksoo,Ann ja Ants Roos, Krista Kumberg jaMare Müürsepp.

• 30. mail kultuuriteooria tippkesku-se etnoloogia uurimisrühma korralda-tud kevadseminaril „Ümber mõtestadesidentiteeti – dünaamika ja stabiilsuspostsotsialismi ajal” arutati identiteedija kultuurimälu uurimise võimalusteüle. Ettekannetega esinesid TatjanaAgranat, Natalja Novikova, AleksandrPantšenko, Ester Võsu, Maarja Kaaris-to, Art Leete, Piret Koosa, Liivo Niglasja Eva Toulouze. Seminaril tunti huviküsimuste vastu, nagu kuidas me mõis-tame identiteeti ja milline roll on siin-juures kultuurimälul? Millist metodo-loogiat kasutada tõlgendamaks identi-

teedi loomisel kasutatavaid narratiiv-seid strateegiaid? Kuidas identiteedistabiilsus ja/või dünaamika avalduvadisiklikes jutustustes? Ettekannetes too-di näiteid nii vadjalaste enesemõistmi-sest elulugudes kui ka Kaug-Ida rah-vaste kultuurimälust. Räägiti minevi-ku ja kaasaja rekonstrueerimisestEesti Rahva Muuseumi filmides, koha-liku identiteedi loomest Lõuna-Eestiturismitalude näitel. Samuti vaadeldireligioossete identiteetide muutumistning stabiilsust komidel ning Krasno-jarski krai Vissarioni järgijatest vene-lastel.

• 30. mail korraldas Eesti-TiibetiKultuuriselts Kirjandusmuuseumis tii-beti kultuuri päeva. Kavas olid ette-kanded tiibeti kirjandusest ja budis-mist. Esinesid Kadri Raudsepp („Namt-hari žanrist tiibeti kirjanduses Nyan-grel Nyima Özeri (1136–1204) eluloonäitel”), Laur Järv („Tantrate neli klas-si Sakya Pandita „Kolme tõotuse eritle-mise” kontekstis”) ja Maret Kark („Bid-ja Dandaroni mah ºamudr ºa projektitagamaadest”). Päeva lõpetas antropo-loogiline dokumentaalfilm tiibeti ša-maanidest „Fate of the Lhapa” (2007,režissöör Sarah Sifers), mida kommen-teeris Aado Lintrop.

470

Õiendus

Keele ja Kirjanduse 2009. aasta 1. numb-ris on lk 69 eksitav viga: Jºanis KrºesliÏnši(snd 1924) asemel peab olema tema poegJºanis KrºesliÏnš (snd 1955), kes on sündinudAmeerika Ühendriikides, kuid elab 1980.aastate keskpaigast Stockholmis ning töö-tab juba aastaid sealses Kuninglikus Raa-matukogus. Stockholmi Ülikoolis kaitsesta doktoriväitekirja „Dominus narrabit inscripturis [sic!] populorum: A Study ofEarly Seventeenth-Century LutheranTeaching on Preaching and the /Lettischelang-gewünschte Postill /of Georgius Man-

celius” (Stockholm: University of Stock-holm, Department of Slavic and BalticLanguages, 1989), mis kolm aastat hiljemilmus mõnevõrra redigeerituna Saksa-maal: „Dominus narrabit in scriptura [sic!]populorum: A Study of Early Seventeenth-Century Lutheran Teaching on Preachingand the /Lettische lang-gewünschte Pos-till/ of Georgius Mancelius”; WolfenbüttelerForschungen 54. Wiesbaden: Harrasso-witz, 1992). Temalt on ilmunud veel teisigiläti kultuuriloo alaseid uurimusi.

Täname paranduse eest Raimo Raagi.


Documents

NOVELLIKIRJANIK VILDE · 22. jaanuaril toimus Kadriorus Eduard Vilde muuseumis konverents 6Viis-kümmend aastat armastust. Vilde lühi-proosa5. Vildet teatakse peamiselt ajalooliste