VILJANDI KULTUURIKOLLEDŽ

Lembit Õunapuu

ÜLIÕPILASTE KIRJALIKUD TÖÖD

Metoodiline juhend magistri-, diplomi-, kursusetöö, referaadi, essee koostamiseks ja vormistamiseks

Teine täiendatud trükk

Viljandi 2002

3

SISUKORD SISUKORD______________________________________________________ 3 EESSÕNA_______________________________________________________ 5 1. ÜLIÕPILASTE KIRJALIKUD TÖÖD ______________________________ 6 2. TEADUSLIKU TÖÖ TUNNUSJOONED ____________________________ 8

2.1. Metodoloogia __________________________________________________________ 8 2.2. Meetodid______________________________________________________________ 9 2.3. Teooria _______________________________________________________________ 9 2.4. Probleem _____________________________________________________________ 9 2.5. Hüpotees______________________________________________________________ 9 2.6. Tehnikad _____________________________________________________________ 9 2.7. Teaduslikkus __________________________________________________________ 9 2.8. Paradigma ___________________________________________________________ 10

3. TÖÖ KOOSTAMISE ÜLDPRINTSIIBID ___________________________ 11 3.1. Töö koostamise etapid__________________________________________________ 11 3.2. Teema valik __________________________________________________________ 11 3.3. Töö kirjanduse ja allikmaterjalidega _____________________________________ 12 3.4. Probleemi püstitamine _________________________________________________ 12 3.5. Töö esialgse kava koostamine ___________________________________________ 13 3.6. Andmete kogumine ____________________________________________________ 14 3.7. Andmeanalüüs: töötlemine, interpreteerimine______________________________ 15 3.8. Töö struktureerimine __________________________________________________ 15

Tiitelleht ___________________________________________________________________ 15 Sisukord ___________________________________________________________________ 15 Sissejuhatus_________________________________________________________________ 15 Töö põhisisu ________________________________________________________________ 16 Kokkuvõte__________________________________________________________________ 16 Märkused ja kommentaarid_____________________________________________________ 17 Kasutatud lühendid ___________________________________________________________ 17 Kasutatud kirjandus __________________________________________________________ 17 Lisad ______________________________________________________________________ 17 Resümee ___________________________________________________________________ 17 Register ____________________________________________________________________ 17

4. TÖÖ VORMISTAMINE _________________________________________ 18 4.1. Üldnõuded ___________________________________________________________ 18

4

4.2. Tiitelleht _____________________________________________________________ 18 4.3. Sisukord _____________________________________________________________ 18 4.4. Loetelud _____________________________________________________________ 19 4.5. Tsitaadid, refereeringud, viited __________________________________________ 20 4.6. Arvud _______________________________________________________________ 21 4.7. Tabelid ______________________________________________________________ 22 4.8. Illustratsioonid _______________________________________________________ 22 4.9. Märkused ja kommentaarid_____________________________________________ 22 4.10. Kasutatud lühendid___________________________________________________ 22 4.11. Kasutatud kirjanduse loetelu___________________________________________ 23

5. ARVUTIABI __________________________________________________ 26 5.1. Pealkirjade vormindamine ja sisukorra loomine Word 2000 abil ______________ 26

Pealkirjade stiili kinnistamine___________________________________________________ 26 Sisukorra loomine ____________________________________________________________ 27

5.2. Registri tegemine______________________________________________________ 29 Registri elementide märkimine __________________________________________________ 29 Registri loomine _____________________________________________________________ 30

JUHENDI KOOSTAMISEL KASUTATUD KIRJANDUS ________________ 31 REGISTER _____________________________________________________ 32 LISAD _________________________________________________________ 33

Lisa 1 Tiitellehe näidis _____________________________________________________ 33 Lisa 2 Sisukorra näidis ____________________________________________________ 34

5

EESSÕNA Ideed vajavad vormi, et kesta läbi inimtunnetuse ajaloo. Ja selleks vormiks on sõna. Kogu teadus “toitub” sõnast. Sõna vormistamise kultuur määrab paljuski ära teadustegevuse edenemise. Kõrghariduse lahutamatu komponent on oskus oma mõtteid arusaadavalt ja loogiliselt väljendada nii kõnes kui ka kirjas. Üliõpilaste kirjalikud tööd peaksid peegeldama ühest küljest teoreetilise mõtlemise ja praktiliste eluprobleemide lahendamise oskusi. Teisest küljest peavad tööd näitama ka üliõpilase vormistussuutlikkust. Käesolev metoodiline juhend on mõeldud üliõpilastele abiks kirjalike tööde koostamisel ning vormistamisel. Juhend sisaldab soovitusi ja nõudeid magistri-, diplomi-, kursusetöö, referaadi ja essee koostamiseks ning vormistamiseks. Peatükis "arvutiabi" tutvustatakse MS WORDi ja MS EXCELi võimalusi töö nime- või ainere-gistri tegemiseks ja hüperlinkidega sisukorra automaatseks loomiseks, diagrammide koostami-seks ning peamiste kirjeldavate statistikute leidmiseks. Materjali esitusel on silmas peetud seda, et see oleks jõukohane ka väiksema arvutioskusega üliõpilasele.

6

1. ÜLIÕPILASTE KIRJALIKUD TÖÖD

Üliõpilastel tuleb kogu stuudiumi vältel teha mitmesugused erineva vormistusnõudmiste taseme-ga kirjalikke töid. Käesolevas metoodilises juhendis esitatakse vormistamise nõuded järgmiste kirjalike tööde kohta: essee, referaat, kursusetöö, lõputöö (magistritöö, diplomitöö).

Essee on vabas vormis loov mõttearendus teatud teemal. Essees ei nõuta oma väidete tõestamist. Kirjanduse kasutamine ja sellele viitamine pole kohustuslik. Essee eesmärgiks on õppida esitama oma mõtteid kontsentreeritult kirjalikus lühivormis.

Referaat on teatud probleemi või teema kokkuvõtlik ülevaade, mille koostamisel toetu-takse kirjanduslikele allikatele. Referaadi eesmärgiks on süvendada üliõpilase oskusi töö-tada erialase kirjandusega ja kokkuvõtvalt ning üldistatult esitada mitmesugustest allika-test pärit informatsiooni. Soovitav oleks referaadi kolmene struktuur:

a) lühiülevaade refereeritava teose põhiideestikust, b) järeldused või omapoolne arvamus, c) pisut refereeritava teose autorist ja ajaloolis-kultuurilisest taustast.

Kursusetöö on teoreetilise või praktilise probleemi kirjeldava ja analüüsiva iseloomuga käsitlus. Probleem lahendatakse erialase kirjanduse või muude allikate alusel. Kursuse-töös esitatakse ka võimalikud suunad probleemi jätkuvaks uurimiseks ja lahendamiseks. Vajadusel võib kursusetöös kasutada ka statistilisi andmetöötluse tehnikaid. Kursusetöö eesmärgiks on, et üliõpilane omandaks teadus-loometöö kogemusi ning oskusi rakendada teadustöö metodoloogia alaseid teadmisi. Kursusetöö kirjutatakse juhendaja suunamisel.

Teoreetilis-rakenduslik lõputöö: diplomitöö ja magistritöö. Tegemist on aktuaalseid teoreetilisi või arendusprobleeme uuriva ja lahendava teoreetilis-rakendusliku tööga. Lõ-putööd teostatakse teadustöö juhendaja(te) või antud ala tunnustatud loovisiku suunami-sel. Diplomitööks loetakse teoreetilist uurimust või projektitööd, viimane koos teoreetilis-metoodilise analüüsi ja põhjendava ülevaatega. Diplomitöö eesmärgiks on õppida ra-kendama kogu stuudiumi perioodil omandatud teadmisi probleemide uurimisel ja lahen-duste otsimisel. Diplomitöös kajastuvad üliõpilase oma seisukohtade põhjendamise ning esitamise oskused. Magistritööks loetakse mahukamat teoreetilist uurimust või arendustööd, mis näitab ma-gistrandi võimet lahendada teoreetilisi ja arendusprobleeme teadustöö metodoloogiat ra-kendades. Loov-praktiline lõputöö: diplomitöö ja magistritöö. Loov-praktiline lõputöö koosneb kahest osast: a) praktiline töö (teatritehniline, lavastused, kontserdid), mille kohta käivad erinõuded ja b) kirjalik osa, mis on dokumenteeriv, analüüsiv ja põhjendav kirjutis, mil-le peaeesmärgiks on süstematiseerida ja analüüsida praktilise osaga seonduvat informat-siooni ja kogemusi. Töö kirjaliku osa vormistusnõuded on samad, mis teoreetilis-rakenduslikul lõputööl.

Esseel ja referaadil ei ole üldjuhul juhendajat ette nähtud.

7

Üliõpilaste kirjalike tööde lühiiseloomustused on esitatud tabelis 1.

Tabel 1 Üliõpilaste kirjalike tööde lühiiseloomustus

Töö liik Töö lühiiseloomustus Kasutatud (viida-tud) allikate arv

Töö maht lehe-külgedes (lisadeta)

Hindamine ja arvesta-mine

Magistritöö (teoreetilis-rakenduslik)

Teoreetiliste või arendus-probleemide uurimine ja lahendamine

Sisulist valiidsust kindlustav allikate

hulk Orienteerivalt

80 Avalik kaitsmine komisjo-ni ees

Diplomitöö (teoreetilis-rakenduslik)

Teoreetiline uurimus või projektitöö, viimane koos teoreetilis-metoodilise ana-lüüsi ja põhjendava ülevaa-tega

10 – 20 Vähemalt 50 Avalik kaitsmine komisjo-ni ees

Magistritöö (loov-

praktiline)

Koosneb kahest osast: a) praktiline töö (lavastus, kontsert) b) kirjalik osa, mis on do-kumenteeriv, analüüsiv ja põhjendav kirjutis

5 - 10 Kirjaliku osa maht vähemalt 30

Avalik kaitsmine komisjo-ni ees

Diplomitöö (loov-

praktiline)

Koosneb kahest osast: a) praktiline töö (lavastus, kontsert) b) kirjalik osa, mis on do-kumenteeriv, analüüsiv ja põhjendav kirjutis

5 Kirjaliku osa maht vähemalt 20

Avalik kaitsmine komisjo-ni ees

Kursusetöö On teoreetilise või praktilise probleemi kirjeldava ja ana-lüüsiva iseloomuga käsitlus

5 – 10 Vähemalt 20 Avalik kaitsmine komisjo-ni ees

Referaat

Antud õppeainega seotud probleemi või teema kokku-võtlik ülevaade, mille koos-tamisel toetutakse kirjandus-likele allikatele

Määrab õppejõud Orienteerivalt 10 – 15

Sooritamine on arvestuse, eksami eelduseks või ek-samihinde osaks

Essee Vabas vormis mõttearendus valitud või etteantud teemal Vaba Vaba või määrab

õppejõud Sooritamine on arvestuse, eksami eelduseks või ek-samihinde osaks

8

2. TEADUSLIKU TÖÖ TUNNUSJOONED

Argiteadvuslikud tähelepanekud on juhuslikud, mis ei pruugi anda tõeseid teadmisi. Tõeste teadmiste saamisele viib nähtuste sihikindel teaduslik tunnetamine, mis eeldab teatud toimimis-viise. Kõige üldisemalt tähendab teaduslik uurimustöö, lühemalt teadustöö, teataval ideelisel ja praktilisel viisil korraldatud uurimisprotsessi, mille käigus kogutakse ja süstematiseeritakse andmeid nähtuste mõistmiseks ja seletamiseks. Mis on teaduslik uurimustöö? Järgnevalt on püütud avada teadustöö tähendus tema põhimõistete (metodoloogia, meetod, teooria, probleem, hüpotees, tehnika, teaduslikkus ja paradigma) kaudu. 2.1. Metodoloogia Teadustöö metodoloogia kehtestab uurimuse menetluse, s.o. toimimis- ja tegutsemisviisid ning selle, kuidas uuritavaid nähtusi võiks käsitleda. Kui filosoofias räägitakse ideoloogiast kui vaade-te ja ideede süsteemist, siis teadustöö “ideoloogia” on tema metodoloogia, mis esitab teadustöö “maailmavaate”. Metodoloogia hõlmab kindlaid teadustöö printsiipe ja meetodeid. Kõige üldisemalt võib teaduses kasutatavad metodoloogiad jaotada kaheks:

� kvantitatiivne metodoloogia (on orienteeritud nähtuste praktilisele mõõdetavusele ja tule-muste esitamisele arvkujul; valitseb statistiliste faktide analüüs ja interpretatsioon);

� kvalitatiivne metodoloogia (on orienteeritud nähtuste varjatud kvaliteetide, seesmise ole-muse tuvastamisele ja interpreteerimisele).

Kvantitatiivne metodoloogia valitseb klassikalises empiirilises teaduses. Empiiriline teadus peab tunnetuse ainsaks usaldatavaks allikaks meelte andmeid, mida kogutakse praktiliste vaatluste, mõõtmiste või eksperimentide abil. Kvalitatiivne metodoloogia põhineb fenomenoloogial. Fenomenoloogia on tunnetusteooria, mis käsitleb tunnetusobjekti sisemist avaldumist. Nähtuste sisemine avaldumine toimub mingi kvali-teedina, mis pole mõõdetav. Näiteks pole võimalik mõõta südametunnistust, sotsiaalset survet või suitsiidi ilminguid ühegi testiga. Neid on võimalik uurida vaid kvalitatiivsete meetoditega. Küll aga võib näiteks uurida kvantitatiivselt õpilase sotsiomeetrilist staatust klassis. Vastavalt teadustöös kasutatavale metodoloogiale võib uurimusi nimetada kvalitatiivseteks ja kvantitatiivseteks. Järgnevalt näide kvalitatiivse ja kvantitatiivse uurimuse teemadest ja võima-likest probleemidest. Kvalitatiivne “INIMDILEMMA: olla inimene või Inimene” Inimfenomeni põhikarakteristikud? "inimese" ja "Inimese" kooskõlaline suhe? Inimole-mise tunnetustasandid? Kvantitatiivne “LASTE SOTSIOMEETRILISE STAATUSE SÕLTUVUS ÕPPEEDUKUSEST” Millises korrelatsioonis on õppeedukus ja staatus? Kas sotsiomeetriline staatus klassis mõ-jutab õppeedukust?

9

2.2. Meetodid Meetod on eesmärgistatud ja plaanipärane toimimisviis teadustöös, et kindlustada uurimuse ees-märkide täitmine. Näiteks sotsiaalsetes uurimustes kasutatavad meetodid on biograafiline etnog-raafia (elulugude analüüs), etnograafiline kontent-analüüs jne. Meetodid on välja arendatud selli-se astmeni, et iga teine uurija võib saada analoogseid tulemusi, kui ta järgib samu metoodilisi printsiipe. 2.3. Teooria Teooria on nähtusi seletavate kontseptsioonide (mõistete) süsteem, mis võimaldab maailma kä-sitleda ühel või teisel viisil. Loodud teooriad ajendavad uurimistegevust. Kuid mitte ainult seda, vaid loodud teooriaid täiendatakse pidevalt uurimustöö tulemuste alusel. Kvantitatiivsetes uurimustes on reegliks lähtuda tunnustatud teooriast ja koguda andmeid selle kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Kvalitatiivsetes uurimustes ei absolutiseerita teooriast lähtumist, vaid teooria sünnib sageli näh-tuse eheda läbielamise tulemusena. Teooria on pigem abivahend tunnetatud nähtuse kirjeldami-seks ja mõtestamiseks. 2.4. Probleem Uurimuse probleem on küsimus, mis küsib uuritava kohta. Uurimuse probleem pole samane töö teemaga. Kui teema näitab uurija huvi teatud ainevaldkonna vastu, siis uurimuse probleem pöö-rab tähelepanu sellele, mis pole veel teada või mida ei tunta hästi (lähemalt probleemist ja prob-leemi püstitamisest punktis 3.4). 2.5. Hüpotees Hüpotees on teaduslik oletus, tõestamata väide. Hüpotees kujutab endast oletatavat vastust püsti-tatud probleemile. Kui uurimuse probleem küsib, siis hüpotees väidab uuritava kohta. Näiteks hüpotees on järgmine väide: “Noorte suhtumine narkootikumidesse sõltub nende lähima suhtlus-ringkonna hoiakutest”. Hüpoteese kontrollitakse uurimuse käigus, need kas lükatakse ümber või avastatakse kinnitavad andmed. Hästi formuleeritud hüpotees aitab vältida kõrvaliste või vähem-tähtsate aspektidega tegelemist uurimustöös. Hüpoteesi ja probleemi võrdlevaid näiteid vt punk-tis 3.4. 2.6. Tehnikad Tehnika on spetsiifiliste võtete kogum uurimusmetoodika rakendamiseks ja andmete kogumi-seks. Näiteks andmete kogumise tehnikatest sotsiaalsetes uurimustes on tuntumad vaatlus, interv-juu, transkriptsioon, kontent-analüüs. Kvantitatiivses uurimuses kasutatakse lisaks ka spetsiaal-seid andmete statistilise töötlemise tehnikaid nagu korrelatsioonanalüüs, dispersioonanalüüs, fak-toranalüüs jne. 2.7. Teaduslikkus Teoreetilis-rakenduslike lõputööde (diplomitöö ja magistritöö) ning kursusetööde koostamisel tuleb silmas pidada üht peamist nõuet:

Magistri-, diplomi- ja kursusetööd on teaduslikud uurimused

10

Traditsiooniliselt peetakse teaduslikuks tegevust, mille käigus

� otsitakse informatsiooni süstemaatiliselt; � töötatakse läbi vastava ala koolkondade teoreetiline kirjandus; � töödeldakse ja analüüsitakse mingil metoodilisel viisil kogutud andmeid; � vormistatakse tulemused teatud nõudmistele vastava publikatsioonina (magistritöö, diplo-

mitöö, kursusetöö, teadusartiklid jne.).

Selline käsitlus teaduslikkusest jääb kitsaks. Vaatamata sellele, et informatsiooni on kogutud süs-temaatiliselt, ei pruugi töö olla veel teaduslik. Võib kohata töid, kus on kogutud rikkalik mater-jal, kuid puudub uurimust suunav probleem, mille lahendustulemusi kaitsta. Sageli on tõstata-tud küsimused udused ja laialivalguvad. Seega ei saa lõpu- ja kursusetööde ainsaks eesmärgiks olla kirjanduse ülevaate või materjalide kogumine. Tõsiselt teadusliku uurimuse põhitunnused on:

� selge probleemipüstitus; � teoreetilis-metoodilise paradigma loomine; � loov lähenemine teemale; � tulemuste analüüs ja interpretatsioon.

Probleemita pole uurimusel mõtet. Selge probleemi nägemine stimuleerib lahendusi otsima. Probleemita uurimus on nagu vereta organism. Küllaltki sageli võib kohata töid, kus autoreid teevad oma uurimuse alustamisel ühe põhilise vea - ei püstita ega piiritle uurimuse probleemi. Et püstitada uurimuse probleem, tuleb kõigepealt selgelt näha, mis on probleem (probleemi püsti-tamisest vaata lähemalt punkt 3.4). 2.8. Paradigma Paradigma on teadusuurimustes kasutatavate teatud mõistete ja seaduste süsteem. Teoreetilis-metoodiline paradigma on uurimustöö tinglik tugiraamistik, mis hoiab uurimusel laiali valgu-mast. Uurimuse paradigma ei pea alati olema “teoreetiliselt range“, vaid võib pidevalt täieneda uurimuse käigus. “Teoreetiline rangus” on omane kvantitatiivsetele uurimustele. Kvalitatiivses uurimuses luuakse paradigma sageli töö käigus uurimissituatsioonidest olenevalt. Loov lähenemine nõuab teoreetilise ja kogutud materjali tõsist tunnetavat läbikirjutamist, et töö ei oleks üksnes teiste poolt öeldu kokkukirjutamine ega ümberjutustamine. Iga hea uurimustöö sisaldab tulemuste põhjalikku analüüsi ja interpretatsiooni. Poolikult analüüsitud ja interpretee-rimata andmetele tuginedes pole võimalik teha viljakaid ettepanekuid probleemi lahendamiseks.

11

3. TÖÖ KOOSTAMISE ÜLDPRINTSIIBID

3.1. Töö koostamise etapid Töö koostamisel võib eristada järgmisi etappe:

1. Teema valik. 2. Töö kirjanduse ja muude allikatega. 3. Probleemi püstitamine. 4. Töö esialgse kava koostamine (vt punkt 3.5). 5. Andmete kogumine. 6. Andmeanalüüs: töötlemine, interpretatsioon. 7. Töö kirjalik vormistamine.

Töö koostamise etapiline eristamine on tinglik, sest iga etapp on teisega seotud ja võib toimuda paralleelselt ning tagasipöörduvalt. Referaadi kirjutamisel jäävad 4., 5. ja 6. etapp ära. Essee kir-jutamisel pole etapiline liigendamine oluline. 3.2. Teema valik Teema õige valik on töö eduka teostamise jaoks olulise tähtsusega. Sageli valitakse teema esi-mestest emotsioonidest tulenevalt, vaevumata kainelt analüüsima muid töö edukat valmimist määravaid tegureid. Teema valik ei saa lähtuda üksnes printsiibist: “meeldib - ei meeldi”, samuti ei tohi teema valik olla juhuslik. Soovitav on silmas pidada järgnevaid asjaolusid:

� oma võimeid, huvisid, seniseid teadmisi ja kogemusi; � osakonna/õppetooli poolt pakutavaid teemasid; � juhendaja nõuandeid; � teema elulist tähtsust; � teema uudsust; � võimalust teemat edasi uurida järgnevates töödes; � erialase kirjanduse ja materjalide kättesaadavust.

Teemad (v.a referaat ja essee) võivad olla kas teoreetilise või rakendusliku suunitlusega. Teoree-tilise suunitlusega teema eeldab vastava valdkonna teoreetiliste küsimuste tundmaõppimist ja teema edasiarendamist. Rakenduslik teema võimaldab välja töötada koheselt rakendatava projek-ti, metoodilise materjali või õpiku. Teema valik on vastutusrikas protsess ja eeldab provisoorse töökontseptsiooni väljatöötamist, milles peaksid kajastuma järgmised momendid:

� toorikteema – teema esialgne sõnastus; � probleemi esialgne formuleering; � töö esialgne kava.

Töö kujundamise protsess pole lineaarne. Sellest tulenevalt tuleb mõned töö koostamise etapid läbi käia mitu korda ja pole välistatud, et esialgne teema (pealkiri) võib muutuda. Teema valikuks ja konkretiseerimiseks oleks hea tutvuda kättesaadava erialase kirjandusega, eriti uuema perioodikaga. Kõige selle käigus peaks hakkama selguma töö ja teema tegelikud piirjoo-

12

ned. Referaadi ja essee puhul võib teema määrata õppejõud. Sel juhul on alati võimalik õppejõuga koostöös väljapakutud teemat modifitseerida. 3.3. Töö kirjanduse ja allikmaterjalidega Uurimustöös püstitatud probleemidele lahenduste otsimine algab võimalikult täieliku ülevaate loomisega sellest, missuguseid probleeme on antud valdkonnas varem kirjanduses käsitletud ja milliseid materjale üldse võib leida. Selgitatakse välja uuritava valdkonna probleemistiku üldsei-sund. Selleks tuleb hulganisti töötada läbi erialast kirjandust, perioodikat ja dokumentaalset ning muid materjale. Kirjanduse otsimisel on abiks raamatukogude kataloogid ja bibliograafiad. Kir-janduse otsimisel ja valikul võib kasutada ka rahvusvahelisi infobaase. Soovitav on koostada teemakohane kirjanduse nimekiri ja konsulteerida juhendajaga, et määrata kõige olulisemad alli-kad. Teaduslik uurimustöö ei saa põhineda vaid nn “kergel” kirjandusel, nagu artiklid kõmulehtedest ja populaarsetest ajakirjadest. Teaduliku töö kandvaks kirjanduseks on monograafiad, teadustöö-de kogumikud, erialased ajakirjad jne. Soovitav on tutvuda peale raamatu sisukorra ka märksõ-nade ja kirjanduse loeteluga raamatu lõpus, mis annavad kiire ülevaate uuritavast problemaati-kast. Töö kirjanduse ja muu materjaliga on oma ülesande täitnud, kui uurija omandab ülevaate uurita-va valdkonna vähe uuritud probleemidest ja uurimisvaldkonna koolkondade seisukohtadest. Töö kirjanduse ja materjalidega annab aluse probleemi püstitamisele, töökava koostamisele ja tööhü-poteeside formuleerimisele. 3.4. Probleemi püstitamine Et püstitada uurimuse jaoks probleem, tuleb kõigepealt selgelt tunnetada, mis on probleem. “Probleem” on tänapäeval laialt levinud moesõna, mida kasutatakse iga väiksema küsimuse kor-ral. Ajakirjanduses võime leida tõsiseid sotsiaalseid probleeme: “AIDSi-probleem”, “suitsiidi-probleem”, “narko-probleem”, “euro-probleem”, “alaealiste kuritegevuse probleem” jne. Kuid mitte iga probleem ei sobi uurimuse probleemiks. Algajad uurijad teevad probleemi formuleeri-misel kolm tüüpilist viga.

1. Uurimuse teema on samastatud uurimuse probleemiga. 2. Ei tehta vahet uurimuse probleemi ja argielus kõneaineks oleva probleemi vahel. 3. Uurimuse probleem on samastatud hüpoteesiga.

Uurimuse probleem on sootuks midagi erinevamat töö teemast. Teema näitab uurija huvi teatud ainevaldkonna vastu. Uurimuse probleem küsib selle kohta, mis pole veel teada või mida ei tunta hästi uuritavas valdkonnas. Hüpotees vastupidi väidab midagi uuritava kohta, mis peab uurimuse käigus leidma kinnituse või saama ümber lükatud. Tabelis 2 on toodud mõned võrdlevad näited probleemidest ja neist tuletatud hüpoteesidest.

13

Tabel 2 Uurimusprobleemid ja neist tuletatud hüpoteesid

Probleem Hüpotees

Millised korrelatsioonid esinevad koolinoorte õppe-edukuse, sotsiaalse staatuse ja narkootikumide tar-vitamise vahel?

Oletatavasti eksisteerib negatiivne korrelatsioon õppeedukuse ja narkootikumide tarvitamise vahel, sotsiaalse staatuse ja narkootikumide tarvitamise vahel koolinoorte representatiivse valimi korral.

Kas on olemas seos õppeedukuse ja sotsiomeetrilise staatuse vahel?

Õppeedukuse ja sotsiomeetrilise staatuse vahel valitseb positiivne korrelatsioon.

Millised täienduskoolituse programmid on kõige enam tõstnud õppurite teadmiste taset?

Üks täienduskoolituse programmidest A, B või C on kõige enam tõstnud õppurite teadmiste taset.

Kuidas majandusraskused mõjutavad laste sündide arvu?

Majandusraskuste avaldumisega kaasneb sündide arvu tõus.

Millised on 15-19-aastaste eesti ja vene gümnasisti-de eluprobleemid nende endi arvamuste ja hinnan-gute põhjal?

15 -19-aastaste eesti ja vene gümnasistide arvamu-sed ja hinnangud erinevad representatiivse valimi korral oma eluprobleemide osas oluliselt vaadelda-vates aspektides.

Uurimuse probleemi esmane formuleerimine algab sellest, et tuleb vahet teha uurimuse problee-mi ja igapäevaelus kõneaineks olevate probleemide vahel. Viimaseid nimetatakse “sotsiaalseteks probleemideks”, mis on poliitiliste arutelude või foorumite sõnavõttude keskmeks ja täidavad ajakirjanduse veerge, kuid ei sobi uurimuse probleemiks. Probleemi püstitamine on teadusliku uurimuse üks põhitunnustest ja nõuetest. Probleemi selge nägemine ja sõnastus kujutab endast tõsist küsimust, mis tuleb koheselt lahendada, et vältida as-jatuid kõrvalekaldumisi töö kujundamise käigus. Eriti oluline on see materjali ja andmete kogu-mise jaoks, vältimaks nende asjatut kokkukuhjamist, millega hiljem interpreteerimise käigus pole midagi peale hakata. Probleemi püstitamise juures oleks hea eristada järgmisi samme:

1. Probleemiga tutvumine olemasoleva informatsiooni (selle ala teaduslik kirjandus, arhiivi-dokumendid jne) vahendusel.

2. Teoreetilise materjali süstemaatiline läbitöötamine. 3. Uurimisobjekti ja aine konkretiseerimine. 4. Probleemi täpsustamine. 5. Probleemi formuleerimine.

Probleemi püstitamine pole ühekordne tegevus, vaid pikem protsess, mis sisuliselt algab juba teema valikuga, kulgeb paralleelselt kirjanduse otsimise ja valikuga ning jätkub töö esialgse kava koostamise käigus. Lõplik vormistus toimub üldjuhul töö teoreetilises osas. 3.5. Töö esialgse kava koostamine Töö esialgse kava koostamise esmaseks sammuks on teema valiku põhjendamine, milles näida-takse, mis tingis teema valiku:

14

� praktiline eluprobleem? � teoreetilised kaalutlused? � kogemuste ja teadmiste üldistus? � projekttellimus? � muu põhjus?

Järgnevaks sammuks oleks töö eesmärgistamine. Formuleeritakse see, mida tahetakse saavutada, milleni tahetakse töös jõuda. Eesmärke on väga erilaadseid. Järgnevalt mõned näited eesmärki-dest.

Anda ülevaade kasvatusmõtlemise arenguloost. Uurida kultuuri rolli inimese arengus. Leida loomingu ja tsensuuri vahelisi seoseid. Avastada ja kaardistada haridustegelikkuse latentsed probleemid. Otsida õppetunni efektiivsuse tõstmise võimalusi.

Töö esialgse kava koostamisel ei saa mööda minna sellest, et veelkord vaadatakse üle töö prob-leemi formulatsioon, mis hõlbustab järgmise sammu tegemist, s.o tööhüpoteesi(de) püstitamist. Tööhüpoteeside püstitamisest kasvab välja töö ülesannete formuleerimine. Ülesanded näitavad, mida tuleb teha, et jõuda probleemi lahenduseni ja et eesmärk saaks täidetud. Töö esialgse kava kohustuslikuks osaks, millele tuleb tõsist tähelepanu pöörata juba töö alguses, on uurimuse metoodika. Olenevalt sellest, kas uurimus on kvalitatiivne või kvantitatiivne, vali-takse uurimuse metoodika. Valitud metoodika määrab ära andmete kogumise, töötlemise ja teh-nikad, samuti ka andmete analüüsi ja interpreteerimise iseärasused. Üldiselt tuleks arvestada, et üks meetod võib anda ühekülgse vastuse. Seetõttu tuleks kasutada tänases teadustöös juba juurduvat meetodite integreerimise võtet. Näiteks sotsiaalsete nähtuste uurimisel ei kasutata enam ainult kvantitatiivset kontent-analüüsi, vaid nii kvalitatiivset kui kvantitatiivset kontent-analüüsi integreerituna, mis on aidanud lahendada seni lahendamatuna näivaid väga tõsiseid probleeme selles valdkonnas. Kirjanduse analüüsi tulemusi, töö eesmärki, algselt formuleeritud probleemi, hüpoteese ja valitud metoodikat silmas pidades tuleks järgmise sammuna töö esialgses kavas paika panna provisoorne struktuur peatükkide ja juba selgunud võimalike alapunktide kujul. Töö täpsema struktuuri ku-jundamine toimub töö kirjutamise käigus (vt punkt 3.8). Igasugune kirjalik töö peab vastama teemale. Täpselt sama kehtib ka töö allosade pealkirjade kohta. Pealkirjale järgnev tekst peab ilmutama pealkirja koondatud sisu. Töö peatükkidel peavad olema tuumakad, sisu peegeldavad pealkirjad. Soovitav on, et töö sisaldaks 2-3 peatükki, kusjuu-res pealkirjad ei peaks täpselt kordama kogu töö pealkirja. Töö üksikud osad peaksid mahult olema enam-vähem võrdsed. 3.6. Andmete kogumine Uurimuse metoodika määrab selle, millisel viisil toimub andmete kogumine. Andmete kogumi-seks kasutatakse mitmesuguseid tehnikaid: intervjuud, vaatlust, eksperimenti, survey-uurimust, dokumentide ja kultuurilise materjali kontent-analüüsi.

15

3.7. Andmeanalüüs: töötlemine, interpreteerimine Andmeanalüüs jaguneb kvalitatiivseks ja kvantitatiivseks. Viimasel juhul toimub analüüs statis-tika meetodite abil. Kogutud materjal ja arvandmed süstematiseeritakse. Vajaduse korral viiakse andmed statistiliseks töötluseks sobivale kujule. Andmete töötluse kõrval on oluline nende inter-pretatsioon - tõlgendamine, mille käigus teooriale toetudes mõtestatakse lahti uurimusega saa-dud tulemused. Interpreteerimise juures on võimalik kasutada mitmesuguseid meetodeid nagu võrdlemine, pingeritta seadmine, süntees, induktsioon ja deduktsioon. 3.8. Töö struktureerimine Toetudes eelpool toodud printsiipidele, võib asuda töö üldstruktuuri kujundamisele peatükkide ja alapunktide kaupa. Järgnevalt on esitatud kursuse ja diplomitöö üldstruktuuri elemendid.

Tiitelleht Sisukord Sissejuhatus Töö põhisisu oma peatükkide ja alajaotustega Kokkuvõte Märkused ja kommentaarid Kasutatud lühendid Kasutatud kirjandus Lisad Resümee (võõrkeelne) Register Tiitelleht

Tiitelleht kajastab teatud formaalset ja töö sisuga seotud informatsiooni (vaata lähemalt ptk 4.2 ja lisa 1). Tiitellehe tähtsaimaks osaks on pealkiri, mis peaks selgelt ja tuumakalt kirjeldama töö sisu.

Sisukord Sisukord annab ülevaate töö struktuurist. Sisukorras esitatakse peatükkide ja alajaotuste täielikud pealkirjad koos vastavate leheküljenumbritega (vt lähemalt ptk 4.3 ja lisa 2).

Sissejuhatus Sissejuhatus kujutab endast töö minimudelit, milles peaksid sisalduma teema valik, töö eesmärk, probleem, hüpotees(id), ülesanded, meetodid, töö perspektiiv. Teema valik. Põhjendatakse teema valik, vastates järgmistele küsimustele:

1. Millised tähelepanekud suunasid valima antud teemat? 2. Milles seisneb teema aktuaalsus ja tähtsus? 3. Milles seisneb teema uudsus?

Probleemi formuleerimine. Probleemi formuleerimine tähendab selle selget sõnastamist. Prob-leemi võib esitada ka küsimuse vormis.

16

Eesmärk. Eesmärgi sõnastamine selgitab, milleks töö tehakse ja annab üldorientiiri nii teoreetili-se kui ka empiirilise materjali käsitamiseks. Hüpotees(id). Esitatakse väide probleemi oletatava lahenduse kohta, mis vajab töö käigus tões-tamist. Tööhüpoteesi (teaduslik oletus, tõestamata tees) formuleerimine. Tööhüpotees kujutab endast oletatavat vastust püstitatud küsimusele. Hästi formuleeritud hüpotees aitab vältida uuri-mustöös kõrvaliste või vähemtähtsate aspektidega tegelemist. Ülesanded. Sõnastatakse ülesanded, mida asutakse lahendama eesmärgi saavutamiseks ja hüpo-teesi tõestamiseks. Töö paradigma. Näidatakse ära mõistete ja seaduste süsteem, millel uurimus põhineb. Töö perspektiiv. Näidatakse ära töö edasised suunad. Kas uurimustöö jätkub ja millises vormis ?

Töö põhisisu Koosneb peatükkidest, alapeatükkidest ning -punktidest. Ülesehitus ja liigendatus sõltub töö ise-ärasustest, teemast ja uuritavast materjalist. Töö põhiosas antakse vastused sissejuhatuses püstita-tud eesmärkidele, hüpoteesidele ja ülesannetele. Üldjuhul koosneb diplomi- ja kursusetöö kolmest peatükist. Siin võivad esineda küllaltki suured erinevused olenevalt sellest, kas töö on kvantitatiivse või kvalitatiivse suunitlusega. Kvantitatiivsetes uurimustes esimene peatükk on teoreetilise suunitlusega, kus antakse täielik ülevaade teoreetilisest paradigmast. Analüüsitud teoreetilise kirjanduse põhjal antakse ülevaade uuritava probleemi hetkeseisust ja esitatakse oma uurimuse teoreetilis-metoodilised lähtekohad. Lühidalt: töö esimene peatükk kujutab endast töö teoreetilist mudelit. Töö teine peatükk kujutab endast uurimuse metoodika kirjeldust, kus põhjendatakse metoodika valik ja näidatakse selle eesmärgid. Iseloomustatakse uuritavat kontingenti või objekti. Esitatakse andmete kogumise praktiline käik ja kogumise ning töötlemise meetodid. Kolmandas peatükis esitatakse kogutud materjali interpreteerimise ja analüüsi käik, saadud tulemused ning lahendused. Selles peatükis püütakse tulemusi seostada töö esimeses peatükis väljatöötatud teoreetilise mudeliga, st tulemus-te teoreetilist põhjendamist. Autor esitab oma seisukohad uurimustulemuste kohta. Kvalitatiivse suunitlusega uurimuses, kus eesmärgiks on uuritava nähtuse ehe tunnetamine ja saadud tulemustele toetudes teoreetilise mudeli loomine, ranget teooriast lähtumist ei nõuta. Sel-listes uurimustes ilmneb uurimuse metodoloogiline üldtaust juba esimeses peatükis. Järgnevates peatükkides esitatakse tunnetatava nähtuse võimalikult kõigekülgne iseloomustus ja varjatud fenomenide (nähtuse sügavam olemus) ilmutamise ja nendele vormi otsimise käik. Uus kvalita-tiivne tulemus reeglina ei mahu vanasse vormi. Uue vormi loomine on üks kvalitatiivse uurimuse peamisi ülesandeid, et avastatud fenomenile leida uus sümboolne, kujundiline, tekstiline või sõ-naline vorm. Seega kvalitatiivse töö kõik peatükid koos kujutavad endast tunnetatud nähtuse uut vormi.

Kokkuvõte Kokkuvõte kajastab töö olulisemaid tulemusi ja ettepanekuid. Kokkuvõttes selgub, kuidas õnnes-tus täita töö sissejuhatuses formuleeritud ülesanded, milliste tulemusteni jõuti. Kas töö eesmärk saavutati?

17

Kokkuvõttes teeb autor ettepanekud ja pakub lahendused praktilise olukorra muutmiseks uurita-vas valdkonnas, millises suunas võiks uurimus jätkuda ja millised kõrvalharud tuleks lisaks vaat-luse alla võtta. Esitatakse ka arvamus, mida tuleks täpsemalt veel uurida antud valdkonnas. Ka uurimismetoodika kohta tuleks anda hinnang, kas valitud või väljatöötatud metoodika õigus-tas end või vajaks korrigeerimist, et jätkata uurimist perspektiivsetes suundades. Kokkuvõttes arvandmeid ja tabeleid ei esitata. Soovitav on järeldused ja ettepanekud esitada lü-hiteesidena.

Märkused ja kommentaarid Märkused ja kommentaarid teksti või tabelite juurde sisaldavad täpsustavat ja selgitavat infor-matsiooni, mis pole käsitletava küsimusega otseselt seotud. Et teksti mitte üle koormata, on soo-vitav märkused ja kommentaarid paigutada eraldi kui töö üldstruktuuri element (vt lähemalt ptk 4.9).

Kasutatud lühendid Kasutatud lühendite rohkus ja kui nende sisu avatakse tekstis, võib raskendada lugemist. Selle vältimiseks oleks soovitav esitada lühendite loetelu töö üldstruktuuri elemendina pealkirja all “Kasutatud lühendid” (vt lähemalt ptk 4.10).

Kasutatud kirjandus Kasutatud kirjanduse loetelus esitatakse ainult töös viidatud allikad (vt lähemalt ptk 4.11).

Lisad Lisade funktsiooniks on töö põhisisu täiendada ja aidata paremini mõista. Lisa ei tohiks olla liht-salt ballastiks, ta peab seostuma töö sisulise struktuuriga.

Resümee Resümee on töö võõrkeelne lühiannotatsioon. Resümees antakse ülevaade töö eesmärgist, uuri-tavast probleemist, lahendustest ja tulemustest. Resümee pole kokkuvõtte tõlkevariant. Kui sisse-juhatus oli töö minimudel, siis resümee on sissejuhatuse ja kokkuvõtte ühendatud minimudel. Resümees võib esitada ka tähtsamaid arvandmeid. Resümee algab sõnaga “Resümee” vastavas võõrkeeles (Summary, Zusammenfassung). Selle alla tuleb töö pealkirja tõlge vastavasse võõrkeelde. Pealkirja alla tuuakse autori initsiaalid ja pe-rekonnanimi. Resümee soovitav maht on olenevalt töö mahust 1-3 lehekülge. Referaadi ja essee puhul ei ole võõrkeelne resümee kohustuslik.

Register Register on sisukorra kõrval hea info hankimise võimalus. Mahukamate tööde juurde on soovitav koostada nime- või aineregister (inglise keeles index) (arvutil koostamist vt punkt 5.2). Register paigutatakse kasutatud kirjanduse loetelu järel enne lisasid.

18

4. TÖÖ VORMISTAMINE

4.1. Üldnõuded Kõik kirjalikud tööd esitatakse valge kirjutuspaberi ühel poolel formaadis A4 (210 × 297 mm). Diplomitöö köidetakse kõvade kaante vahele. Kursusetööd võivad olla köidetud kiirköitjasse. Referaadi ja essee köitmine pole kohustuslik. Kursuse– ja diplomitöö peavad olema trükitud ar-vutil. Referaadi ja essee võib kirjutada käsitsi, selgelt ja loetavalt, korrektse käekirjaga, kui tööd hindav õppejõud seda aktsepteerib. Töö tuleb trükkida 1,5 reavahega (32 rida leheküljel). Lehe vaba äär peab üleval ja all olema 2,5-3 cm, paremal 1,5 cm ja vasakul 3 cm. Leheküljel, kus algab peatükk või töö muu iseseisev osa (sisukord, sissejuhatus, kokkuvõte jne.), jäetakse ülalt vabaks 6-7 cm laiune äär. Tekstilõigud eraldatakse taandrea (1,25 cm) või tühja reavahega. Soovitav tähe suurus on 12 ja kirjatüüp Times New Roman. Tekstis esiletõstmist vajavaid sõnu või lauseid võib vormistada sõrendatud, paksus või kald-kirjas. Kõik töö leheküljed alates tiitellehest kuni resümee lõpuni saavad järjekorranumbri, sealhulgas ka leheküljed, kus on joonised ja tabelid. Lehekülgede nummerdamist alustatakse sisukorra esi-mesest leheküljest ja numbrid paigutatakse lehekülgede paremasse alumisse nurka. Magistritöö ja diplomitöö ees ja taga peab olema valge puhas leht (nn köiteleht). 4.2. Tiitelleht Tiitelleht (vt lisa 1) on töö esimene lehekülg, millel on ära toodud järgmine informatsioon:

1. Kõrgkooli nimetus (suurtähtedega). 2. Osakonna nimetus (väiketähtedega). 3. Juhendava õppetooli nimetus (väiketähtedega). 4. Töö autori ees- ja perekonnanimi. 5. Töö pealkiri (suurtähtedega). 6. Töö üldnimetus (essee, referaat, kursuse-, diplomi-, magistri- või muu töö). 7. Töö juhendaja andmed (ametikoht, ees- ja perekonnanimi ja teaduslik kraad; kui juhendaja

on väljastpoolt kõrgkooli, siis ka töökoht). 8. Töö tegemise koht ja aasta.

Kui tööl on mitu juhendajat või konsultanti, siis kirjutatakse nende andmed esimese juhendaja andmete alla. 4.3. Sisukord Sisukorras esitatakse kõik töö peatükid ja alajaotused täpses vastavuses nende pealkirjade ja al-guslehekülgede numbritega (vt lisa 2). Soovitav on kasutada kolmetasandilist peatükkide hierar-hia järjestussüsteemi.

19

Näiteks: 1. ____________________

1.1. ____________________ 1.1.1. ____________________ 1.1.2. ____________________

1.2. ____________________ 1.2.1. ____________________ 1.2.2. ____________________

2. ____________________ Sissejuhatus, kokkuvõte, kasutatud kirjandus ja resümee on ilma järjekorranumbriteta, kuid esita-takse sisukorras. Samuti tuleb sisukorras esitada ka kõik lisad koos pealkirja ja alguslehekülje numbritega. Kõikide peatükkide, sissejuhatuse, kokkuvõtte, kasutatud kirjanduse ja resümee pealkirjad kirju-tatakse suurtähtedega. Alajaotuse, alapunktide pealkirjad kirjutatakse väiketähtedega (v.a. suur algustäht). Peatükkide ja teiste alljaotuste pealkirjade järele punkti ei panda. Kõiki peatükke ja töö iseseisvaid struktuuriüksusi (sisukord, sissejuhatus, kokkuvõte, kasutatud kirjanduse loetelu, resümee) alustatakse uuelt lehelt. Kui pealkirjaga samale lehele ei mahu vä-hemalt kaks rida sellele järgnevat teksti, tuleks trükkimist alustada järgmiselt lehelt. Peatüki pealkirja ja sellele järgneva teksti vahele jäetakse vähemalt üks tühi rida. Pealkirja ja eelneva teksti vahele jäetakse vähemalt kaks tühja rida. 4.4. Loetelud Loetelu punktid võib tähistada kas araabia numbritega või väiketähtedega, mille järel on ümar-sulg. Kasutatakse ka mõttekriipse, tärnikesi või “linnukesi”. Kui loetelu koosneb üksikutest sõ-nadest või sõnaühenditest, siis kirjutatakse loetelu punktid üksteise järele ja eraldatakse komaga.

Kui loetelus on pikemad sõnaühendid või laused, milles esineb ka koma, sulud jms, siis võib need kirjutada üksteise alla eraldi ridadena, eraldades üksteisest semikooloniga. Loetelu punkti järjenumbri või tähe järel on ümarsulg. Loetelu punkti alustatakse väiketähega. Küsitlusele esitatakse rida nõudeid:

1) küsimused on sihipärased, mitte juhuslikud; 2) küsimused peavad olema arusaadavad kõigile küsitletavatele; 3) küsimus eeldab üheselt hinnatavat vastust; 4) küsimused võivad olla koostatud ka nii, et nõutakse alternatiivseid või valikvastuseid (ei; jah; +; -; või näiteks kolmest vastusest tuleb valida üks, mida peetakse õigeks); 5) küsimustikus peavad olema ka kontrollküsimused, mille abil püütakse selgitada eelmiste vastuste objektiivsust; 6) küsitlus peab toimuma ühesugustes tingimustes; 7) küsitleja ei tohi mõjutada vastuseid oma miimika või žestidega; 8) küsimused tuleb esitada kõigile ühtmoodi; 9) küsitlust ei tohi segada kõrvalised isikud.

Loomeprotsessis eristatakse seitse astet: 1) ettevalmistus, 2) inkubatsioon, 3) ilmumine, 4) viimistlemine, 5) hindamine, 6) nautimine, 7) puhkamine. või Loomeprotsessis eristatakse seitse astet: a) ettevalmistus, b) inkubatsioon, c) ilmumine, d) viimistlemine, e) hindamine, f) nautimine, g) puhkamine.

20

Kui loetelu mingis osas on kaks või enam lauset, siis pannakse järjenumbri järele punkt ja loetelu osad eraldatakse üksteisest punktiga. Kvalitatiivse uurimuse tähtsamad eesmärgid on:

1. Üldteadmiste ja mõistmise avardamine. Laiendada üldist teadmiste pagasit ja sotsiaalse-te nähtuste mõistmist.

2. Fenomenide ilmutamine. Leida uusi avaramaid sümbolvorme nähtuste sügavama olemu-se väljendamiseks.

Loetelu osade nummerdamist on hea kasutada nendel juhtudel, kui tahetakse rõhutada loetelu osade järjestust või kui tekstis soovitakse mõnele neist viidata. Muudel juhtudel on soovitav loe-telu osade tähistamiseks numbrite ja tähtede asemel, kasutada mõttekriipse, tärnikesi või linnu-kesi. Kui mõni loetelu sisaldab omakorda loetelu, siis üldisema loetelu osad nummerdatakse ja all-loetelu osad tähistatakse tähtedega. Töö peatükke ja allpunkte ei lõpetata loeteluga. Igasugusele loetelule peaks järgnema kommen-taar või hinnang. 4.5. Tsitaadid, refereeringud, viited Teiste autorite seisukohti või uurimusandmeid esitatakse kas tsitaatidena või refereeritud kujul. Tsitaat peab kõigis oma osades vastama originaaltekstile ning esitatakse jutumärkides. Refereerimine kujutab endast teise autori seisukoha esitamist vabas vormis (oma sõnadega), il-ma sisu moonutamata. Refereerimine võib olla konspektiivne või kommenteeriv ümberjutusta-mine. Refereerimise korral jutumärke ei kasutata. Töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, seisukohad, kirjandusallikatest pärinevad tsitaa-did, valemid, arvulised andmed tuleb varustada viidetega. Eesti väljaannetes kasutatakse viita-misel nimeviidet, numbriviidet ja joonealust viidet. Järgnevalt on toodud näiteid nimeviite kasutamise põhilistest nõuetest. 1. Tsitaadi või refereeriva tekstilõigu järgsel viitamisel märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu ümarsulgudesse viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta ja viidatavad lehe-küljed. Kui tsitaat või refereering koosneb ühest lausest, pannakse punkt pärast viite lõpusulgu. “Fenomenograafia on uurimismeetod, mis on kohandatud selleks, et kaardistada inimese

poolt maailma erinevate aspektide ja neis olevate fenomenide kogemise, kontseptualiseerimise, tajumise ja mõistmise kvalitatiivselt erinevaid viise” (Marton 1986, lk 31). Üldjuhul teaduse autoriteet toetub meetodi võidule, mis omakorda viitab ette enda juhitud uurimise efektis oma õigustusele (Heidegger 1994, lk 80).

2. Kui tsitaat või refereering koosneb mitmest lausest, siis esitatakse viide omaette viidatud teksti järel, kusjuures punkti viite lõpusulu järel ei panda. "Te olete käinud ära tee ussikesest inimeseni, aga palju on teis veel ussikest. Kord olite ah-

vid, aga praegugi veel on inimene ahvem kui ükski ahv." (Nietzsche 1993, lk 7)

21

3. Refereeriva tekstilõigu sisesel viitamisel näidatakse viite suurem osa põhitekstis ning sulgudes ainult ilmumisandmed. Teabevälja struktuuri on M. Lauristin ja P. Vihalemm käsitlenud õppevahendis “Massikom-

munikatsiooni teooria” (1980).

4. Mitmele allikale viidates esitatakse need kõik viites, kusjuures omavahel eraldatakse nad se-mikooloniga; viited järjestatakse kronoloogiliselt; ühel aastal ilmunud tööde puhul lisatakse aas-taarvudele a, b, c jne. Mitmed uurimused (Johnson 1979a, 1979b; Deutsch 1980; Morton 1985) viitavad koopera-

tiivse õppemeetodi kasutamisega kaasnevale olulisele õppeedukuse kasvule.

5. Kui autoritel on sama perekonnanimi, lisatakse ka initsiaal. (Põld, A., Põld, P.) 6. Mitme autori korral esitatakse esmakordsel viitamisel kõik autorid, hiljem kirjutatakse viitesse vaid esimene autor ja lisatakse jt või et al (ladina keelest et alii – ja teised). Inimese spirituaalses arengus eristatakse seitse astet (Meier, Mirt, Wichern, Ratcloff 1991).

Korduval viitamisel samale allikale: (Meier jt 1991).

7. Kui raamatu autoreid pole toodud, kasutatakse viites pealkirja esimest sõna koos kolme punk-tiga ja lisatakse ilmumisandmed ning lehekülje number. "Tõeline autoriteet on nähtus, mida ei saa mingite väliste vahenditega saavutada või säilita-

da" (Vabaduskasvatus...1992, lk 114).

8. Entsüklopeediale ja sõnaraamatule viidates märgitakse raamatu nimi või lühend, ilmumisaasta ja viide märksõnale, mille ette pannakse sub (ladina keelest sub verbo – sõna all). Kunst on maailma esteetilise hõlvamise viis, milles avaldub inimese üldine loomejõud (EE

1990 sub kunst).

9. Ümarsulgudes esitatav viide (autor, raamatu pealkirja esimene sõna) peab olema selles tähesti-kus, milles on viidatav allikas. 10. Kui allikale tuleb järjest viidata ühel ja samal lehel palju kordi, on soovitav pärast allika esi-mest viidet kasutada lühendit Ibid (ladina keelest ibidem – samas kohas) koos lehekülgede ära-näitamisega. (Ibid, lk 65) või (sealsamas, lk 22).

4.6. Arvud Ühekohalised arvud kirjutatakse tekstis sõnadega. Suuremad numbrid ja murrud kirjutatakse ar-vudega. Järgarvu järel pannakse punkt. Protsentide arvutamisel on soovitav piirduda ühe, statistiliste koefitsientide arvutamisel kahe ko-haga koma järel.

22

4.7. Tabelid Tabeleid kasutatakse arvuliste andmete ja väga oluliste tekstiosade ülevaatlikuks ja kompaktseks esitamiseks. Tabelid pealkirjastatakse ja nummerdatakse. Iga tabeli kohale lehe paremasse serva ühe rea võrra pealkirjast kõrgemale kirjutatakse üldnimetus “Tabel”, millele järgneb tabeli num-ber. Lühendit “nr” ei kasutata ja numbri järel punkti ei tule. Tabelid nummerdatakse läbiva nu-meratsiooniga kogu töö ulatuses araabia numbritega või iga peatüki ulatuses eraldi. Näiteks: “Tabel 10” või “Tabel 3.4”, kus viimane tähendab kolmanda peatüki neljandat tabelit. Kõik tabelid peavad olema pealkirjastatud, mis võimalikult lühidalt, kuid ometi ammendavalt edastaksid tabeli sisu. Tabelis olevad andmed tuleb siduda töö tekstiga. Selleks võib kasutada otsest suunamist (Järgneva tabeli andmed iseloomustavad …) või kaudset viitamist. Viimasel juhul pannakse lause lõppu sulgudesse tabeli number, näiteks (vt tabel 3.4). 4.8. Illustratsioonid Töödes kasutatakse mitmesugust illustreerivat materjali graafikute, diagrammide, arvjooniste, skeemide, jooniste, fotode jne. kujul. Illustratsiooniga visualiseeritakse sõnalist materjali. Illust-ratsioon ei tohiks olla lihtsalt teksti kaunistus. Ta peab orgaaniliselt seostuma tekstiga. Illustrat-sioon täidab oma ülesannet, kui ta annab kirjeldatavast objektist parema ja põhjalikuma ülevaate kui sõnaline seletus. Illustreeriva materjali kasutamisel tuleks jälgida, et ei koormataks teksti üle, mis teeb lugemise raskeks. Suuremahuline illustratiivne pildi– või joonismaterjal peaks minema lisasse. Väiksemad statistilised tabelid ja illustratsioonid peaksid paiknema illustreeritavale tekstilõigule võimalikult lähedal. Iga illustratsioon peaks kandma oma allkirja lühikeses ja tabavas sõnastuses. Allkirja tekst algab suure tähega ja selle lõppu punkti ei panda. Kõik illustratsioonid tuleb nummerdada analoogili-selt tabelitega. Allkirja alguses võib olla lühend “Joon” või “Sele” (tähendab seletust, selgitust), millele järgneb vastav number. Tekstis tuleb viidata kõikidele illustratsioonidele. Viitamisel näidatakse illustratsiooni number, mis paigutatakse ümarsulgudesse, näiteks (joon 2.3) või (vt joon 3.4) või (vt sele 5). 4.9. Märkused ja kommentaarid Märkused ja kommentaarid varustatakse järjekorranumbritega. Kõikidele märkustele ja kommen-taaridele viidatakse kantsulgudesse paigutatud araabia numbritega või numbrilise ülaindeksiga. Seejuures kasutatakse läbivat numeratsioonigi kogu töö ulatuses või iga peatüki ulatuses eraldi. Märkused tabeli kohta on soovitav teha tabeli all. Kui märkusi on üks, siis pärast sõna “Märkus” pannakse punkt. Kui märkusi on rohkem, siis pärast sõna “Märkus” tuleb koolon, märkused aga nummerdatakse. 4.10. Kasutatud lühendid Töös tuleks kasutada võimalikult vähe ja ainult üldlevinud lühendeid, nagu lk, nt, nr, st, vt, a, jms, vrd, jne. Kui kasutatakse üldlevinud lühendeid, mille täisnime ei ole üldjuhul tavaks kasuta-da (näiteks: ÜRO, USA), siis ei ole vaja esitada täielikku kirjapilti. Üldtuntud väiketähtlühendite lõppu punkti ei panda. Ka suurtähtlühendi lõppu ega sisse punkti ei panda. Punkt tuleb panna juhul, kui punktita lühend raskendab teksti mõistmist, eriti juhtumitel,

23

kui lühend langeb kokku mõne sõnaga tekstis. Kui lühendatakse sõnaühendit ja saadud punktita lühend langeb kokku mõne sõnaga tekstis, siis on soovitav kasutada lühendi sees sõnavahet tä-histavat(aid) punkti(e): k.a – käesoleval aastal, kaasa arvatud; v.a – välja arvatud, e.m.a – enne meie ajaarvamist, s.o – see on. Kui tööd läbib üks ja seesama küllaltki pikk ja mitmest sõnast koosnev kategooria, siis võib luua uue lühendi, eelnevalt tuleks see defineerida täieliku kirjapildi kaudu. 4.11. Kasutatud kirjanduse loetelu Kasutatud kirjanduse loetelu sisaldab ainult töös kasutatud ja viidatud allikaid ning koosneb alg-allikate bibliokirjetest, mis esitatakse algallika keeles ja järjestatakse alfabeetiliselt. Kõigepealt loetletakse ladinatähestikulised allikad, seejärel venekeelne kirjandus. Kui raamatul ei ole autorit, näiteks kogumikud, mis sisaldavad paljude autorite teoseid, siis pai-gutatakse see loetelus pealkirja esimese sõna algustähe kohale tähestikus. Kui loetelus on ühelt autorilt mitu tööd, siis järjestatakse need ilmumisaastate järgi. Ühel aastal samalt autorilt ilmunud tööd eristatakse tähtedega a, b, d jne, mis lisatakse ilmumisaastale. Näi-teks: 1988a, l988b, l988c. Olenevalt allika laadist on erinevad ka bibliokirjed. Eristatakse raamatute ja artiklite kirjeid. Eri nõuded on ka arhiivimaterjalide, muuseumi fondide ja internetimaterjalide kasutamisel. 1. Raamatute puhul esitatakse loetelus järgmised andmed: autor (perekonnanimi koos initsiaali-dega), ilmumisaasta, pealkiri (ja alapealkiri), köite või osa number, ilmumiskoht ja kirjastus (kir-jastaja). Kui autoreid on mitu, lisatakse viimase nime ette & nagu tehakse seda ingliskeelse kir-janduse korral. Berlin, I. 1998. Valik esseid. Tallinn: Hortus Litterarum.

Moorhead, G. & Griffin, R. W. 1989. Organizational behavior. 2nd ed, Houghton Mifflin Company. Kaarma, M. & Voolmaa, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.

Märkus. Lugemise ja parema orienteerumise huvides on soovitatav loetelus kasutada kujundusstiili, kus nimi on paksemas ja teose pealkiri kaldkirjas. 2. Kui raamatul puudub autor, asetatakse ilmumisaasta vahetult pealkirja järele, millele järgneb väljaandmiskoht ja kirjastus. Vabaduskasvatus. Rudolf Steineri pedagoogika. 1992. Eesti Õppekirjanduse Keskus.

Riigi Teataja. 1996. II osa, nr 18-22. Tallinn: Riigikantselei.

3. Kui raamatul puudub autor, aga on siiski toimetaja, on märgistus sama. Ainus erinevus on, et ilmumisaasta järel esitatakse tema nimi, lisades eesti keeles lühendi Toim, inglise keeles Ed (mitme toimetaja puhul Eds) ja saksa keeles Hrsg. Eesti keeles on lubatud ilmumiskoha lühendid Tallinna (Tln) ja Tartu (Trt) puhul. Linna nimele järgneb koolon. Kirjastuse nimes ei kasutata lühendeid ja jutumärke. Mis on koolilapsel muret? 1997. Toim Mehilane, L. Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinik.

24

Handbook of Qualitative Research. 1994. Eds Norman, K. & Lincoln, Y. S. SAGE Publications. Eesti rahvakultuurileksikon. 1995. Toim Viires, A. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

4. Magistri-, bakalaureuse-, diplomi- ja kursusetöö kirje puhul lisatakse kirje kõppu kantsul-gudes vastav märge. Mikita, V. 2000. Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias. Tartu: Tartu

Ülikooli Kirjastus. [Magistritöö]. Hüva, M. 2001. Eluõpetuse projekt-programm I kooliastmele. Viljandi: Viljandi Kultuurikol-ledž. [Diplomitöö].

5. Artikli bibliokirje koosneb kahest osast. Esimene osa sisaldab andmeid artikli kohta (autori nimi, initsiaalid, artikli pealkiri). See koostatakse analoogiliselt raamatu bibliokirjega. Kirje teise osa märkimine sõltub sellest, kas artikkel on avaldatud kogumikus või perioodilises väljaandes (ajakirjas, ajalehes). Kirje esimene ja teine osa eraldatakse mõttekriipsuga. Kogumiku korral märgitakse mõttekriipsu järel:

� lühend sõnast “raamatus” või “kogumikus” (eesti keeles “Rmt:”, inglise keeles “In:”); � kogumiku pealkiri; � köite number; � ilmumiskoht; � artikli leheküljed kogumikus.

Ajakirja ja jätkväljaande korral tuuakse mõttekriipsu järel:

� ajakirja või jätkväljaande nimetus; � ajaleheartikli korral kuupäev; � väljaande number; � artikli leheküljed.

Mehilane, L. 1997. Õpilaste suhetest kooli, kodu ja iseendaga. – Rmt: Mis on koolilapsel

muret? Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinik, lk 118-135. Heidegger, M. 1994. Fenomenoloogia ja teoloogia. – Akadeemia, nr 9, lk 1915-1943. Krusten, R. 1999. Juhan Jaigi mõttekaaslane. – Postimees, 29.10. Howe, C. J. 1993. Piagetian theory and primary school physics: A reap-proachement with possible relevance to special need education. – Early Child Development and Care, No 95, pp 23-39. Säre, M. 1999. Õppekava arengumudelid. - Kog: Kuma. Köide II. Tartu: Tartu Õpetajate Seminar, lk 5 – 25.

6. Arhiivimaterjalide loetelus märgitakse arhiivi nimetus, fondi (lühend f) number, nimistu (n) number, toimiku (t.) number, lehe (l.) number, säilitusühiku (s-ü) number, mapi (m) number. Andmed eraldatakse üksteisest komaga. Eesti Ajalooarhiiv, f 1865, n 2, s-ü 56.

Eesti Rahva Muuseum, A 210:280, Rakvere.

25

7. Internetimaterjalide puhul märgitakse autori nimi, ilmutamise aasta, pealkiri, interneti aad-ress ja kuupäev, millise seisuga materjale kasutati. Mingi osa puhul koguteosest märgitakse in-terneti aadressi järel ka lehekülgede vahemik. Nowakowsky, J. 1998. Constructivist Model for Learning. Http://www.ncrel.org/

sdrs/areas/issues/content/cntareas/science/sc5model.htm, 24. veebruar 1999. Hammer-Pratka, K. 2000. Uimastite tarvitamine Eeestis ja Euroopas. – Rmt: Eesti inim-arengu aruanne 2000. Http://www.undp.ee/nhdr00/EIA2000Eesti.pdf, lk 49-56, (01. aprill 2002). Riigi Teataja. 1996. Http://www.riigiteataja.ee, II osa, nr 18-22, (30.mai 2002).

8. Elektrooniliste salvestiste puhul lähtutakse samadest reeglitest, mis kehtivad raamatute ja ar-tiklite kohta. Lisandub magnetkandja nimetus. Entel-tenteli parimad laulud. 1998.Tallinn: ETV. [CD]. 9. Käsikirjade kirjete puhul tuleb silmas pidada, et kirjes oleks märge käsikiri ja kelle valduses. Kampus, A. Mälestuste päevik. Käsikiri I. Roosi valduses.

26

5. ARVUTIABI

Üliõpilastöödes võib sageli kohata vigu sisukorra ja pealkirjade vormistamisel. Näiteks pealkir-jad töös ja sisukorras ei lange kokku, eksitakse lehekülgede numbrite järjestuses ja sisukorra numbrid moodustavad inetu lookleva numbriveeru. Vead on välditavad ja sisukorra koostamine ning uuendamine lehekülgede arvu muutumisel osutub hõlpsaks, kui kasutada tekstitöötlusprog-rammi Word`i võimalusi sisukorra automaatseks loomiseks. Tekstitöötlusprogramm sisaldab mitmeid pealkirjade stiile, nummerdab ise pealkirjad ja määrab neile sobiva tähtede suuruse. Kui pealkirjad on nummerdatud, jääb veel üle paari käsu abil moodustada sisukord. Järgnevalt vaa-tame kogu pealkirjade ja sisukorra loomise protseduuri sammhaaval. 5.1. Pealkirjade vormindamine ja sisukorra loomine Word 2000 abil Enne sisukorra moodustamist tuleks tekstilõikude pealkirjad üle vaadata ja kinnistada nendele stiilid. Stiilide määramisel tuleb silmas pidada ka pealkirjade tasemeid.

Pealkirjade stiili kinnistamine Stiilide kinnistamiseks kasutame vormindamisrea stiilide nimekastikese ripploendit (joonis 1).

1. Alustuseks tähista pealkiri, millele tahad määrata stiili. 2. Klõpsa vormindamisriba stiilide nimekasti kolmnurgal. Avaneb ripploend stiilide valikuks. 3. Klõpsa sobivat stiili nime. Selle tulemusena kinnistatakse stiil sellele peal-kirjale, mis eelnevalt oli tähistatud.

Stiili kinnitamise tulemusena ilmub lehe äärele kohakuti vastava pealkirjaga väike ruuduke. Ai-nult ruudukesega tähistatud pealkirjad loetakse hiljem sisukorda. Kui ripploendis antud siilinäide ei sobi, võib pakutud stiili muuta. Vaatleme järgnevalt pakutud

Joonis 1 Pealkirjade stiili määramine

Menüüriba Vormindamisriba Nupuriba

Nimekast

Stiilid

27

stiili muutmise käiku. 1. Tähista pealkiri. 2. Ava stiili nimede kastikese ripploend, klõpsates selle väikesel kolmnurgal. 3. Klõpsa stiili nimel, mille tulemusena kinnistatakse pealkirjale antud stiil. 4. Stiili muutmiseks tähista taas see pealkiri. 5. Anna pealkirjale vormindamisriba nuppe kasutades soovitud stiil (tähtede suurus, pealkirja paiknemine – vasakul, keskel jne). 6. Ava stiilide ripploend. 7. Tee klõps samal stiilil, mis enne oli valitud. Selle tulemusena avaneb dialoogtahvel (joon 2), mille abil saab anda käsu stiili muutmiseks.

Tahvlil on stiili nimi Style: Heading 3, mille kohta küsitakse Kas Te soovite (Do you want to):

Update the style... (Asendada antud stiil viimaste muudatustega?) Reapply the formatting of the style... ( Korrata stiili vormindust selektsioo-nile?)

Esimesel juhul kantakse pealkirjas tehtud stiilimuudatused üle antud stiilinäitele. Teisel juhul säilitatakse eelnev stiilinäide. Kui tahetakse stiili muuta üle kogu teksti kõikidele antud taseme pealkirjadele, siis tuleb ka ruudukese sisse klõpsata linnuke, mille tulemusena muudetakse korra-ga vastavate pealkirjade stiilid.

8. Klõpsa OK nuppu, millega kinnistad uue stiili ripploendisse ja ka tähistatud pealkirjale.

Sisukorra loomine

Kui pealkirjade stiilid on kinnistatud, võib asuda sisukorra moodustamise juurde. Sisukorra moodustamisel on soovitav kasutada kolmetasandilist peatükkide hierarhia järjestussüsteemi (vt punkt 4.3.). Sisukorra loomiseks:

1. Klõpsa kursor kohta, kuhu sisukord peaks tulema (näiteks sissejuhatuse et-te). 2. Vali menüüribalt Insert ja rippmenüüst käsk Index and Tables. Avaneb dia-loogaken Index and Tables. 3. Klõpsa kaardisakki Table of Contents (joonis 3).

Valitud kaart pakub mitmeid võimalusi sisukorra väljanägemise kujundamiseks.

Joonis 2 Antud stiilinäidete muutmine

28

Show page numbers (näita leheküljenumbreid): Kaardi avanedes on selle ees oleva ruudukeses alati linnuke. Kui soovid, et sisukord oleks lihtne ilma pealkirjade leheküljenumbriteta loend, eemalda linnuke. Right align page numbers (parempoolne leheküljenumbrite joondamine): Joondab leheküljenumbrid sisukorra paremal äärel nii, et ühelised ja kümneli-sed on kohakuti. Tab leader (juhtjoon): Klõpsates juhtjoone kastikese kolmnurgal avaneb rippmenüü juhtjoone stiili valimiseks. Juhtjoon võib olla pidev- , katkendjoon või koosneda punktidest. Kui ei soovita joont pilgujuhiks, siis valitakse None. Formats (vorming): Võimaldab valida vormindamise stiili. Show levels (näita tasandeid): Võimaldab valida sisukorras näidatavate ta-sandite arvu. 4. Sisukorra loomiseks vajuta OK nuppu.

Kui eemaldad või lisad oma töösse uusi lehekülgi ja pealkirju, vajab juba loodud sisukord "värs-kendamist". Sisukorra uuendamiseks klõpsa kusagil sisukorras hiire parema nupuga. Avaneb kiirmenüü (vt joonis 4), millest vali käsk Update Field. Avanenud dialoogaknas (joonis 5) on võimalik valida sisukorra uuendamise viis:

Update page numbers only (uuendada ainult leheküljenumbrid) Update entire table (uuendada kogu sisukord)

Joonis 3 Dialoogaken kaartidega sisu-korra kujundami-seks

29

Kui Tools menüü alt avatavas dialoogakna kaardis View on valitud Field shading (välja varjutus) Always, siis saad halli taustaga sisukorra. Kui halli tausta ei soovita, tuleb valida Never. Et ka sisukorra pealkiri loetaks sisukorda, selleks tuleb pealkiri trükkida ja teha sisukorra uuen-dus. Saadud sisukorra kõik kirjed kujutavad endast hüperlinke. Kui klõpsad mingit pealkirja sisukor-ras, lähed otse vastava pealkirja juurde dokumendis. Samas ilmub ekraanile veebivahendiriba (joonis 6), mille Back ja Forward nuppe saab kasutada sisukorra ja dokumendi pealkirjade vahel liikumiseks.

Et veebivahendiriba ei segaks, võib selle lohistada nupurea alla. 5.2. Registri tegemine Info kiiremaks ja mugavamaks leidmiseks on soovitav töö varustada registriga. Hästi läbimõel-dud register võimaldab kiiresti leida isegi detailinfot. Registri moodustavad valitud märksõnad ja nende alammärksõnad. Registris võib esitada märksõna koos leheküljenumbriga või lehekülgede vahemikega. Register võib olla ühes või kahes tulbas. Vajadusel võib peakirjete all ära tuua ka alamkirjed.

Registri elementide märkimine Ava dokument ja enne registri tegemist märgista registrisse minevad märksõnad. Kogu märgis-tamistöö toimub dialoogakna Mark Index Entry abil. Nimetatud dialoogaken püsib avatuna kogu märgistamise aja, mis võimaldab dokumenti kerida ja otsida ning märgistada registrisse minevaid sõnu.

Joonis 4 Kiirmenüü sisu-korra uuendami-seks.

Joonis 5 Sisukorra uuen-damise viisid

Joonis 6 Veebivahendiriba

30

Dialoogakna avamiseks vajuta Alt+Shift+X. Avaneb Dialoogaken Mark Index Entry (joon 7).

Dialoogaknas saad valida:

Main entry: tähendab peakirjet. Kui sõna tekstis oli tähistatud, siis akna ava-misel on eelnevalt märgistatud sõna Main entry kastikeses juba olemas. Subentry: tähendab alamkirjet. Alamkirje loomiseks tuleb vastav tekst trük-kida Subentry-kasti.

Dialoogaknast saad määrata ka kirjete leheküljeviited, märgistades soovitu punktikesega.

Current page: antud lehekülg. Võimaldab määrata kirje järgi leheküljenumb-ri. Page range: lehekülgede vahemik. Võimaldab määrata indeksikirje taha lehe-külgede vahemiku.

Registri loomine Indeksikirjete märgistamise järel võib asuda indeksi tegemisele.

1. Klõpsa kursor kohta, kuhu soovid indeksit. 2. Vali menüüribalt Insert ja rippmenüüst käsk Index and Tables. Avaneb dia- loogaken Index and Tables (joonis 3). 3. Klõpsa kaardisakki Index. 4. Vali sobivad parameetrid ja klõpsa OK.

Vajadusel võib saadud indeksit redigeerida.

Joonis 7 Dialoogaken in-deksielementide märkimiseks

31

JUHENDI KOOSTAMISEL KASUTATUD KIRJANDUS Erelt, T. 1999. Eesti ortograafia. Eesti Keele Sihtasutus. Handbook of Qualitative Research. 1994. Eds Norman, K. D & Lincoln, Y. S. SAGE Publications. Kõverjalg, A. 1993. Teadustöö metoodika alused I. Tallinn: Eesti Riigikaitse Akadeemia. Kõverjalg, A. 1994. Teadustöö metoodika alused II. Tallinn: Eesti Riigikaitse Akadeemia. Kõverjalg, A. 1999. Üliõpilastööde koostamise metoodika. Tallinn: Sisekaitseakadeemia. Langer, M. 1999. Excel 2000. Windows. Tallinn: Koge. Lauk, E. 1995. Algteadmisi teadustööst. Tartu: Tartu Ülikooli Ajakirjandusosakond. Lester, J. D. 1990. Writing Research Papers. A Complete Guide. Sixth edition. Scott, Foresman/Little, Brown Higher Education. Rajangu, V. 2000. Bakalaureuse-, magistri ja doktoritöö koostamine ning kaitsmine. Juhend. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool, Haridusuuringute keskus. Roomets, S. 1999. Arvjoonised. Õppemetoodiline materjal. Tallinn: TPÜ Kirjastus. Rossman, G. B. & Rallis, S. F. 1998. Learning in the Field: An Introduction to Qualitative Research. SAGE Publications. Silverman, D. 1994. Interpreting Qualitative Data. Methods for Analysing Talk, Text and Interaction. Great Britain: Cromwell Press Ltd. Tesch, R. 1990. Qalitative Research: Analysis types & Softwarw Tools. The Farmer Press. Walkenbach, J. 2000. Excel 2000 võhikutele. Alg ja keskaste. IDG Books Worldwidw, Inc. Üliõpilaste kirjalike tööde koostamine ja vormistamine. 1999. Toim Kalle, E. Tallinn: TTÜ Kirjastus. Üliõpilaste kirjalikud uurimistööd. Metoodiline juhend. 1996. Tartu: TÜ Majandusteaduskond.

REGISTER

Andmeanalüüs 14

Arvud 20

Diplomitöö 5, 17

Eesmärgistamine 13

Essee 5

Hüpotees 8

Illustratsioonid 21

Indeksi tegemine 28

Kokkuvõte 15

Kursusetöö 5

Kvalitatiivne metodoloogia 7

Kvantitatiivne metodoloogia 7

Lisad 16

Loetelu 18

Lühendid 16, 21

Magistritöö 5, 17

Meetod 8

Metodoloogia 7

Paradigma 9

Probleem 8, 11

Referaat 5

Resümee 16

Sissejuhatus 14

Sisukord 14, 17

Sisukorra loomine 25, 26

Tabelid 21

Teema 10

Tehnika 8

Teooria 8

Tiitelleht 14, 17

Tsitaat 19

33

LISAD Lisa 1 Tiitellehe näidis

VILJANDI KULTUURIKOLLEDŽ

Kultuurhariduse osakond Laste ja noorte huvijuhtimise eriala

Marju Lill

KOOLIVÄGIVALLA PEDAGOOGILISED KARAKTERISIKUD

Kursusetöö

Juhendaja: magister Ene Lukka

Viljandi 2002

34

Lisa 2 Sisukorra näidis

SISUKORD

SISSEJUHATUS (suurtähtedega) ……………………………….......................................................................

1. ESIMESE PEATÜKI PEALKIRI (suurtähtedega) …………...................................................................... 1.1. Esimese ptk. alapunkti pealkiri (väiketähtedega) …................................................................................

1.1.1. Alapunkti pealkiri (väiketähtedega) ………........................................................................…….. 1.2. …………………...………………………......................................................................………..……… 1.3. ………………...…………………………........................................................................………………

2. TEISE PEATÜKI PEALKIRI ……………...................................................................……………..……. 2.1. ……………...……………………….......................................................................…………….……… 2.2. ……………...…………………….......................................................................……………….……… 2.3. ……………...……………………........................................................................………………………

2.3.1. ……..……………….......................................................................……………………….…….. 2.3.2. ……..………………………………......................................................................……….……...

3. KOLMANDA PEATÜKI PEALKIRI ……….....................................................................………..……... 3.1. …………...…………………………….......................................................................…………….…… 3.2. ………...……………………………….......................................................................…………….…… 3.3. ………………………………...…………........................................................................………………

KOKKUVÕTE ………………………………….......................................................................…………...…. MÄRKUSED JA KOMMENTAARID ……………....................................................................……………. KASUTATUD LÜHENDID ……………………......................................................................………………. KASUTATUD KIRJANDUS ……….………......................................................................………………….. LISAD ……….………………………………….......................................................................………………..

Lisa 1 Lisa pealkiri (väiketähtedega) …..……........................................................................……………… Lisa 2 Lisa pealkiri (väiketähtedega) ……….........................................................................………….……

SUMMARY …………………………………......................................................................…………….……...................