1

2

Ma poleks iial osanud arvata, et ühel hetkel olen just mina see, kes genereerib toimetuse koosoleku jaoks võimalike teemasid artiklite kirjutamiseks või vaevab oma pead mõne juhtkirja kirjutamisega. Ent kui mulle anti sügisel võimalus täita peatoimetaja koht, olin ma põnevil ning indu täis. Täna, kirjutades oma viimast juhtkirja selle lehe jaoks, olen ma enam kui tänulik selle võimaluse eest.Olen tänulik, selle tööka ja andeka toimetuse eest, ilma kelleta poleks need lehenumbrid ilmunud. Suured tänusõnad olen võlgu ka taiplikele ja kannatlikele juhendajatele, kes pide-valt edasilükkunud lehetähtaegadele vaatamata alla ei andnud. Enim olen ma aga tänulik lehe lugejaskonnale, sest just nende olemasolu näitab, et me teeme oma tööd hästi.

Juhtkiri

Siiri Mugra

TOIMETUS KONTAKTPeatoimetaja Siiri Mugra siiri.mugra@gmail.comtoimetajad Erle Kaljapulk erlekaljapulk@gmail.com Doris Luha luhadoris@gmail.com Deivi Kivi deivikivi@gmail.com Gerda-Liis Palmiste gerdaliispalmiste95@gmail.comFotograaF Mari Potter maripotter1@gmail.comKujundus Mari Potter Keeletoimetaja Kristina Ude kristina.ude@jpg.tartu.eejuhendaja Taavi Eilat taavi.eilat@gmail.comKaanePilt Toomas LiivamägiKaasautorid: Ingid Änilane, Heliis Nemsitsveridze, Toomas Liivamägi, Remo Tõnismäe, Kärt Anton, Kreete Alasoo, Mirjam Savisto, Kaarel Nõmmela

Uue aasta alguses tabas kooliperet ehk veidi eba-meeldiv üllatus - pärast pooltteist aastat Poska õp-

pealajuhina, teatas Alo Savi oma lahkumisest. Pikka aega käisid koolimaja peal spe-kulatsioonid võimalikust uuest õppealajuhatajast. Nüüdseks on mehisesse juhtkonda natuke õrnust

toonud Ave Mõtt uuel ametipostil olnud juba mõnda aega.

Mis ajendas teid Jaan Poska Gümnaasiumi õppealajuhata-

jaks kandideerima?Tartu Jaan Poska Gümnaasium on hea kool ja mulle tundus, et siin on huvitav ja tore töötada. Olen enne 12 aastat töötanud õpetajana ja õppealajuhataja töö on minu jaoks natuke teistmoodi väljakutse, kus saan oma teadmisi ja oskusi ära kasutada.

Mida teadsite varem Jaan Poska Gümnaasiumi kohta?Kuna olen Tartus täiesti uus inime-ne, kolisin perega alles suvel Põhja-Eestist siia, siis ei teadnud ma väga palju ühestki Tartu koolist. Teadsin, et Poska on uus, arenev ning hea

mainega kool. Tundsin õpetajatest enne Reemo Voltrit, sest me oleme varem füüsikaõpetajate koolitustel

kohtunud. Enne õppealajuhatajaks saamist andsingi tegelikult ühe pe-rioodi kestel 10. ja 11. klassidele õp. Voltri asemel füüsikatunde. Nende nädalatega sai vägagi selgeks, et see on tõesti hea kool ning siin on to-redad õpilased.

Kas koolis veedetud aeg on ar-vamust koolist ka muutnud?Ikka on muutnud, pigem pare-maks, kuna olen näinud nüüd

]

]

3

uudis

Energia jäävuse seadus -

füüsikaõpetajast õppealajuhatajaks

rohkem ka sisu, mitte ainult seda, mis nö välja-poole jääb. Siin on enamasti toredad ja väga te-gusad õpetajad, millest mul enne aimugi polnud ja siin õpivad hästi motiveeritud ja ambitsiooni-kad noored inimesed, kes tahavad igapäevaellu ja koolis toimuvasse oma sõna kaasa öelda ning endast jälje jätta.

Mis Teile JPG juures enim meeldib?Mulle meeldib, kuidas õpilased omavahel ja ka õpetajatega suhtlevad, kokku hoiavad ning iga-päevaselt kooliellu sekkuvad – lisaks õppetööle osalevad erinevatel ettevõtmistel ja konkurssi-del, korraldavad ise üritusi, teevad ettepanekuid, toimetavad ajalehte, tantsivad, laulavad, toimib aktiivne õpilasesindus ja õpilasfirma jne. Minu arvates hästi positiivne see, et ÕE valmistas lah-tiste uste päevaks uute õpilaskandidaatide jaoks ette esitluse ja rääkis ausalt meie koolist. Lisaks osalevad ÕE liikmed uute 10.klassi õpilaste sisseastumisvestlustel ning õppenõukogus. See näitab, et õpilased on õpetajatele partnerid ja on kaasatud igapäevasesse otsustamisse.Mulle meeldib kuuluda meeskonda, kes tegut-seb ühise eesmärgi nimel ning ma loodan, et saan siin ühel hetkel olla väga hästi toimiva ja üksteist toetava meeskonna liige. Direktor on väga lennukate ja uuaenduslike ideedega ning ambitsioonikas ja tahab ellu viia nägemust väga heast koolist. Mul on hea meel, et ma saan olla nende ideede elluviimise juures ja omapoolse panuse anda.

Mis on Teie siinoldud aja kõige meeldejää-vam sündmus?Mul on eredalt meeles vabariigi aastapäeva ak-tus, kus ma esmakordselt tundsin, et olen nüüd tõesti samuti poskalane ja kuulun sellesse sära-va silmaga kooliperre. Väga sümpaatne ja hästi korraldatud oli ka Skyball. Õpilased olid vaeva näinud ja jätsid väga hea mulje oma suhtumi-se, välimuse, julguse, tantsuoskuse ja erinevate

esinemistega. Mis on see, mis Teie arvates Poska teiste koolide seas särama paneb?Meie oma koolivaim on hakanud tasapisi tek-kima. Õpilaste seas on tunda hoiakut, et oleme poskalased ja selle üle uhked ning sellist asja on suur rõõm näha ja tunda. Tegelikult on kool veel väga noor ning enamus traditsioone alles loomisel. See aga annab jällegi õpilastele võimaluse olla aktiivsed ja traditsioonide loomi-sel kaasa lüüa. Teistmoo-di on ka siinne perioodõpe, mida Eestis vist üldiselt väga palju polegi. Ühelt poolt on see süsteem hästi positiivne ja toimiv, kuid teisalt jällegi omamoodi raske. Õppealaju-hataja peab näiteks suutma õp-peaasta jooksul 10 erinevat tunniplaani teha. Ja õpilased ühe nädalaga 5-6 erine-vat arvestust. Õpetajate koormus ja töö on samuti hoopis teistmoodi korraldatud ja jaotunud.

Mis on teie vaade, kus JPG võiks olla umbes viie aaasta pärast?Vähemalt Treffneri Gümnaasiumiga võrdne kool. Nende eeliseks on praegu see, et neil on olnud võimalik endale nime teha juba mõn-da aega, aga Poska alles sirutab tiibu. Ar-van, et Tartu Jaan Poska Gümnaasium kuulub 5 aasta pärast kindlasti Eesti parimate koolide hulka.

Fotod: Mari Potter

4

Kuhu me siis nii üksteise järel tormame?

Mida vane-maks ma saan, seda enam hak-kan ma märkama,

kuidas inimeste elu seisneb si-hitus tormamises. Meil on pi-devalt kiire ja lõputult täitmist vajavaid kohustusi. Ühiskon-nal on omad väärtushinnan-gud ja mängureeglid, millega meid suunatakse. Meid sur-vestatakse end igapäevases olelusvõitluses kehtestama. Olema parimad. Edukaimad. Need ettekirjutised aitavad ühiskonnal hästi toimida ning tagavad meile teiste inimeste keskel eluks vajaliku sotsiaal-suse. Mis elu see oleks olnud, kui Vargamäe Andres poleks saanud naabritega külakõrtsis oma kogemusi ja kannatusi ja-gada? Inimesel on vaja kuulu-da kogukonda. Selle pandiks oleme aga andnud kuradile kolme veretilga eest oma hin-ge. Me oleme matnud oma unistused ja südamesoovid ühiskonna poolt kujundatud rutiini.

Rutiin on meile kõigile vajalik. Juba inimese füsioloogilised protsessid, näiteks unetsük-kel ja metabolism, vajavad toimimiseks kindlat režiimi. Rutiin tagab meile turvalise äraolemise. Me ei pea tund-ma hirmu homse päeva ees. Samas tule meil jagada end kooli, töö, sõprade, hobide, söögi valmistamise, nõude pe-

semise, lambipirni vahetamise ja tuhande muu täiesti iga-päevase tegevuse vahel. Nad võtavad endale kogu meie aja. Siinkohal tuleb nõustuda Dostojevski Raskolnikoviga: „tühised asjad ongi need, mis alati ja kõik hävitavad.“

Tüüpiliselt soovitatakse inimestele, eriti noortele, minusugustele kõndivatele identiteedikriisidele, kuulata eluvalikute tegemisel oma südamehäält. See pole aga sugugi nii lihtne, kui selle hääle matused juba varajases lapsepõlves ära peeti ning nüüdseks ta haualt ainult kõle vaikus vastu kajab. Mida meil pole, seda ei saa ka kuulata. Südamehääle taasleidmine on aga keeruline. See on justkui ilmatu suurest raamatukogust meeldivaima raamatu otsi-mine. Riiulitel on tuhandeid erinevates žanrites raamatuid, milles ühe eelistamine teise-le tundub võimatuna. Me ei suuda otsustada. Me ei julge otsustada. Me ei lepi millega-gi, olles igavesti rahuldamatud Faustid. Nii me tormame, si-hitult ringi, otsides vastuseid küsimustele, mida me isegi sõnastada ei oska.

Igapäevased kohustused ja ühiskonna surve rebivad meid pooleks. Meilt ooda-takse silmapaistvat karjääri, suurepärast musterpere, ene-seteostust ja igaastaseid reise Egiptusesse. Me laseme voo-

lul end kaasa tirida. Ma usun, et me kõik meist siinviibijatest on tundnud survet teha asju, mis meid tegelikult ei huvita. Mina olen näiteks nõustunud osalema mitmel koolivälisel üritustel ja olümpiaadil ainult pedagoogidelt tuleneva palve tõttu. Ma olen kartnud neid alt vedada. Kuid inimesed ei peaks tegema asju, mis neid endid ei rahulda. Enam ma seda ei tee, siia kõnevõist-lusele tulin täielikult oma algatusel.

Camus on pessimistlikult öel-nud, et elu pole elamise vae-va väärt. Igatahes mitte seda vaeva, mida me igapäevaselt endale maski ettemanamiseks ja unistustest loobumiseks kulutame. Mina soovitaks inimestel käia vahel surnuaias jalutamas. Seal olles mõista-me, et tegelikult ongi surm, mu kuulajad, see mille poole me kõik ühiselt tormame. Kui me aga kõik seal kunagi lillede kujul õitseme, siis miks ei võiks me siis oma praegust keha, praegust elu, tõesti oma hüvanguks ära kasutada? Kui elu paratamatus ongi surm, siis miks mitte peatuda selles pidevas sihitus tormamises, astuda rongilt maha, hinga-ta sügavalt sisse ning elada iseenesele rahulolu pakkuvat elu? Elada, mitte lõputu või-dujooksu nimel eksisteerida. Leida asjad, mida armastad. Ja armastada. Iga hetk, mis mei-le antud on.

Kreete Alasoo

ArvAmus

Elada, mitte lõputu võidujooksu

nimel eksisteerida.

5

Kaunid kleidid, k i k i l i p s u d e g a mehed, kõlav muusika, James Bond - need on vaid mõned

märksõnad, mis iseloomusta-vad 8.märtsil Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi balli Skyball.

Balli ettevalmistused hakkasid juba eelmisel aastal. Eelkõige oli vaja leida inimesed, kes balli korraldaksid. Seejärel juba spon-sorid ja peopaik. Alguses tuli tõ-deda, et sponsorite otsimine ei olegi nii kerge ning asjad ei taht-nud kuidagi sujuda. Lõpuks said kõik vajalikud asjad korda ning viimased sponsoridki viimasel minutil leitud. Peopaigaks sai valitud Veski tänaval asuv Saka-la korporatsioonimaja.

Mees köögis, Kits valgusvihusMõned tegusalt möödunud kuud hiljem, oligi kätte jõud-nud hetk, mil saime sisse astuda Sakala korporatsioonimajja, et hakata tegema juba reaalseid ettevalmistusi balliks. Neidude peamiseks ülesandeks sai söö-givalmistamine. Kui keegi veel imestab, siis jah, kõik tikuvõile-vaid olid meie enda õpilasesin-duse tublide tüdrukute (ja Lau-ri) poolt valmistatud! Üles sai

seatud ka pildistamisnurk, mis oli seekord tume ja elegantne. Valgustuse eest oli hoolt kand-nud Reiniku vilistlane Karl Kristian Kits. Üldine atmosfäär oli samuti sume ja elegatne. Kohati justkui veidi liiga tume, kuid siiski just nii piisav, et kõik nägid tantsu-platsil partnerile silma vaadata, ent säilis teatav salapära. Ning just see ongi omane härrale, kelle järgi ball nime ning teema sai.

Avavalss ja tuleohutus ennekõikeNagu ühele korralikule ballile

kombeks, sai ka Skyball ava-tuks kuulutatud avavalsiga. Esmalt tundus selle tantsimine küll veidi koperdamisena ent lõpuks said kõik siiski rütmi-tunde kätte ning tantsuplats tundus kohati isegi ülerahvas-tatud. Tantsu saateks mängisid seekord vaieldamatul lahedad Popsid. Nende saatel sai tant-situd nii kiiremaid kui ka aegla-semaid tantse.

Tantsupõrandat kõrvalt jäl-gides oli vaatepilt üsna huvi-tav. Jalga püüti keerutada nii quickstepi kui ka džaivi rütmis. Vaid kohalviibijad teavad, kes tantsis õigesti.Õhtu tegid meeleolukaks paljud erinevad esinejad. Meeldejäävaimad neist olid kindlasti tulepoidega tantsijad, kes tekitasid elevust nii rahva kui ka maja hooldajate seas. Kuna poide põletamiseks oli vajalik süütevedelik, tilkus seda põrandalegi. Seetõttu pidid ballikorraldajad justkui tuhka-triinud keset Skyballi tantsu-

melu põrandat pesema hak-kama. Tegu oli üsna kentsaka vaatepildiga, kuid põrand sai puhtaks ning pidu täistuuridel jätkuda.

Ürituse krooniks oli balli print-sessi ja printsi valimised, mis toimusid seekord veidi teisi-ti. Oma panuse said anda nii publik kui ka žürii. Parimateks hääletati Lauri Kepler ja Kärt Kaasik, kes olid silmapaistvalt armsaimad.

Peakorraldajate tähetundKui kell lähenes südaööle, hakkas ka pidu lõppema. Siis kui viimased tantsud tantsitud ning viimased külalised rahu-likult kodu poole saadetud, al-gas peokorraldajate tähetund. Hoone oli vaja korrastada ning uutele pidulistele valmis seada. Nii kui viimased koristajad lah-kusid, oli enne nii muusikat kui naeru ja jutuvadinat täis olnud vana Veski tänava korporat-sioonihoone hetkega tühi ja kõle.

Ingrid Änilane

reportAAž

Elegantne ja salapärane -

Fotod: Remo TõnismäePokker pole ainult karmide meeste mäng

6

Spordihoone poole liiku-des ja teiste Poska õpilas-

tega number 20 bussi pres-sides, võib silmata seda, et kõigi näod on naerul. Miks? Päike paistab! Paljutõo-tav algus ühele toredale

päevale.

Tähtis on olla ausHoonesse sisse as-

tudes on kosta pal-lipõrkeid, muusi-kat ja ergutavat meeshäält. Igal pool siblivad ringi erineva-tes värvides õpilased ja õpetajad. Õige pea ongi aeg alustada vär-

vide lahingut. Spordipäev algab

õpetaja Lauri Mäl-lo vandega ning

ter vitussõnadega korraldajailt. Märgi-

takse ära, et tähtis on olla aus, anda endast pa-

rim ning kõige olulisem pole võit, vaid osavõtt.

Lõpus soovitakse kõigile edu ja sportlikku vaimu.

Esimeseks alaks on tea-tejooks ja võisteldatakse klasside kaupa. Igal klassil on eirinevat värvi T-särgid,

mis teevad publiku vaatepildi vikerkaareliselt värviliseks ja lõbusaks. Võib silmata valgeid, roosasid, oranže, rohelisi, kol-laseid, punaseid, siniseid ning musti võistlejaid. Kambavaimu on juba õhuski tunda! Võistkon-di on igasuguseid. On neid, kus tüdrukud peavad ilma poisteta hakkama saama ning ka õpeta-jate võistkond on hingega asja juures. Pilku püüab veel väike energiline poiss 11a klassi osa-võtjate seas, kes tuli oma suure-maid sõpru abistama.

Katkise rongiga ameerika raudteele?Üritus on hästi korraldatud ja mõeldud on ka neile, kes pa-rasjagu ei võistle – eemal saab erinevate atribuutide abil teha põnevaid katseid. Üheks va-hendiks on masin, mis paneb lihased tööle ja lõdvestab neid, selle abil saab taastada töövõi-met. Asjatundja sõnul sobib see väga hästi kontoritöötajatele ning see pidi ka õpetajate seas suur hitt olema. Masinat katse-tavad paljud ning kõigile mõjub

see erimoodi. Paljud leiavad, et see on tõesti lõdvestav, kuid ühe neiu sõnul on tal tunne, et ta oleks nagu ameerika raudteel ja rong on katki läinud. Kohal-viibijatel on võimalus mõõta ka vererõhku ning katsetada dünamomeetrit.

Lükkepall-naerupallTõeliseks vaatamisväärsuseks on teatejooks, kus õpilased tee-vad hulljulgeid kukerpalle, mis kaasaelajaid šokeerivad. Kõige pühendunumalt suhtutakse võistlusalasse, nimega push-ball ning see on ühtlasi ka kõige lõbusam ala.

Õpetajate sõnul on üritus nende ootused ületanud ja nad nau-divad kogu melu. Õpilastele meeldib, et spordipäev tõmbab rutiinist välja ja muidugi hõi-satakse ka koolitundide ärajää-mise üle. Võistlejate seas on ka neid, kes väänasid välja jala või kukkusid põlve marraskile, aga kokkuvõttes läks üritus korda ning loodame, et sellest saab traditsioon!

Poskalased

VÄRVIDE lahingus

Jaanuaris leidis Eesti Maaülikooli spordihoones aset tegus üritus - Poska olümpia, mis tõi koolipere argipäeva aktiivsust ja särtsakust. Poska olümpia sai teoks tänu aktiivsetele noormeestele ja korral-dustiimile, kel on plaan üritus koolitraditsiooniks teha.

Deivi Kivi

Alade kokkuvõttes olid kolm paremat klassi:12a11a11bÕpetajate võistkond jäi kuuendaks.

Aitäh korraldajatele ning juhendajatele!

Fotod: Toomas Liivamägi

reportAAž

[ ]

7

Väljasõit sai alguse ajal, mis on ühe meediamaastikul töötava inimese ning kooliõpilase jaoks see parim – kell kaheksa. Pikk tee Tallinnasse aga lisas kõigi väärtuslikule uneajale tubli kaks tundi, mida enamus ka julgelt ära kasutasid. Unised õpilased äratas meediaõpetaja vali hääl mikrofonis, mis teatas, et oleme jõudmas sihtpunkti ning ees oo-tab üsna boheemlasliku kavaga päev.

Ringvaatest ringkäiguleEsimeseks peatuspunktiks oli üks kolmest Eesti Rahvusring-häälingu hoonest, kuhu hoogsalt ka sisse astuti. Olgu põhjuseks siis suur huvi seal toimuva vastu või pakane väljas.

Esmalt ootas ees kohtumine Kajar Kasega, „Ringvaate“ vas-tutava toimetajaga. Oma jutu illustreerimiseks tutvustas ta ka saate köögipoolt, kontoriruume, kus kogu kondikava kokku pan-nakse. Kohtuti ka saatejuht Anu Välba, reporter Hannes Herma-küla, reporter Jüri Muttika ning teistega, kes hommikust alates saate nimel tööd teevad.

Pärast kiiret ringvaadet „Ring-vaate“ kontoris, seati sammud raadiomajja. Seal võttis meedia-huvilisi vastu Jaan Elgula aka Jan-sa. Ringkäik suures raadiomajas kestis tervelt kaks tundi Selle käigus külastati nii ainulaadsei-ma kujundusega salvestustuba kui ka ERR’i uudistestuudiot. Sinna jõuti aga täpselt täistunnil, mis tähendas kuut piiksu ning uudiseid. Uudishimulikumad seisid ninad vastu klaasi, jälgides ankuri igat väiksematki liigutust. Ringkäik andis põhjaliku ülevaa-te ERR’i ajaloost. Raadiomajas toimuv kolimine aga soosis oma sammude taas Tallinna seadmist – jäi nägemata Raadio 2 stuu-dio. Pärast kiiret kehakinnitust raadiomaja kohvikus, oli aeg suunduda telemajja. Raadiomaja välisukse juures oli parajasti kä-sil salvestamine, seega oli juba eelnevalt võimalus näha, kuidas telekaameraga intervjuu käib. Agaramatel õnnestus ilmselt ka kogemata endast televaatajatele märku anda.

Teleka tagant teleka sisseTelemajja jõudes kohati esmalt Reet Linnat, kes teatas, et kord

telemajja tulles, sealt enam mi-nema ei saa. Sellise hoiatusega asuti Mai Mikiveri eestvedamisel ringkäigule telemajas. Ilma giidi-ta käimine peaksi seal keelatud olema – liiga lihtne on ära eksida. Esmalt külastastati „Välisilma“ jaoks üles ehitatud stuudiot, mis pani paljud ahhetama – kas tões-ti on riiulil asetseval fotokangal piksleid nii vähe? Ringkäik jätkus kõrvalstuudios, kus edastatakse igal hommikul „Terevisiooni“. Ka see stuudio üllatas paljusid: vaasis polnud mitte vesi, vaid geel ning kogu stuudio oli klas-siruumi suurune. Kuid vahvlid laual ning vesi kraanis oli ehtne.

Pärast paljude stuudiote ning seisvate kaamerate nägemist, oli võimalus ise saatetegemi-sele käed külge panna. Seda palju põnevamalt – nii, kuidas tehti saateid enne digisalves-tuse võidukäiku. Sinisärklaste jaoks kujunes seal veedetud aeg aga eriti lõbusaks – juba vene ajast on ERR’i ilmateate taustad sinised ning mõnelgi oli võimalus end Eesti kaardiks maskeerida. Mine tea, ehk tu-lebki sellest 20-pealisest selts-

konnast tulevikus mõni diktor või ilmateadustaja.

Päeva lõpp aga kujuneks fakti-rohkemaiks. Viimasena külastati „Aktuaalse Kaamera“ stuudiot, kus muuhulgas saadi teada, et laua sisse on eraldi lõigatud auk, haridusminister Jaak Aaviksoo jalgade jaoks.

Tulevikutegijate algkapitalVäljasõidu eesmärgiks oli tut-vuda tele- ja raadioajakirjanduse köögipoolega. Ehk sellega, mis toimub kaamera või mikrofoni taga ning näha, kui palju inimesi tegelikult ühe saate valmimisse panustab. Kindlasti vaatab nii mõnigi väljasõidul osaleja tele-saateid nüüd hoopis teise pilguga.

Lisaks praegustele meediaõpilas-tele praktikapildi andmisele, oli väljasõidul veel teinegi eesmärk. Võib-olla oli just nende 15 õpila-se seas neid, kes järgmisel aastal oleksid huvitatud koolimeediaga tegelemisest. Ning ehk leidub nii praeguste kui tulevaste mee-diaõpilaste ning miks mitte ka meediaõpetajate seas neid, kes kunagi vallutavad tele- või raa-diomaastiku ning on oma karjää-ri alustanud just koolimeediaga. Sest nagu lõpuks öeldi: „Tippu ei jõuta kunagi kohe, vaid alustada tuleb ikka algusest!“.

Kuus piiksu ja uudisedIngrid ÄnilaneSiiri Mugra

Kuigi esimene aprill on kalendris üles märgitud kui naljapäev, käis tõsine ja töine mee-diarühm väljasõidul Tallinnas. Sõidu eesmärgiks oli aasta jooksul kogutud teooria-teadmistele veidi praktilist lisa saada. Naljapäevale kohaselt, ei puudunud ka sellest seltskonnast hea tuju ning kõlav naer.

Foto

: Siir

i Mug

ra

reportrAAž

Vastava riietusega võis teadustajast saada ilmakaart

8

“Täna saab sur-nuid!” ütlen rõõmsalt va-hetus-emale, kui ta koju tuleb. “SUR-

NUID?“ küsib ta enhmunult. „Jah, surnuid“ - vastan ma veel rõõmsamalt. Hostõde saab köögis samal ajal naerukram-bid ja hõikab: “Ei, ikka torti saab!“ (saksa k. Torte - tort ja Tote - surnud).

„Austria pole Saksamaa ja Austrias ei räägita saksa keelt“Nii algas minu teekond esi-mese Sacheri tordini ja ega ta palju paremini ei lõppenud, sest minus Sacheri tort erilisi tundeid ei tekita. Kuid seda ei tohi mingil juhul austerlastele öelda, sest mind kuuluta-takse siis illegaaliks ja saadetakse ta-gasi Eestisse. Ilma igasuguse naljata. Austerlased ise on Sacheri tordist vaimustuses. Ja Mozartist. Ja Felix Baumgartnerist ka. Kui keegi küsib, kaitsen alati arva-must: „Austria pole Saksamaa ja Austrias ei räägita saksa keelt... See on teistmoodi!“ Seda kõike teen ma sissesulan-dumise nimel.

TutvustusMinu nimi on Heliis Nemsits-

veridze. Eelmisel kooliaastal käisin Jaan Poska Gümnaasiu-mis 10e klassis. Sel aastal olen aga vahetusõpilasena Austrias, kus käin kohalikus koolis, elan kohalikus peres, õpin saksa keelt ja üritan muidu võimali-kult kohalik välja paista.

Miks Austria?Austria osutus minu valikuks seetõttu, et soovisin õppida saksa keelt, aga Saksamaale lähevad ju kõik ning lagedal maal kasvanud tüdrukut ah-vatleb alati väljavaade mägede-le. Nii saigi tehtud elumuutev otsus aasta Austrias veeta.

Võrdlus – Austria ja EestiMina arvasin, et kui erinev see Austria ikka olla saab - Euroopa ju. Mida aeg edasi, seda enam mõistan, et Eesti ja Austria on üllatavalt erinevad. Alustades kasvõi austerlaste kombega pea igale toidule kõrvitsaõli lisada ja lõpetades kombekate

p õ s e -m u s i -d e g a . Kool i -päevad on siin lühike-sed ja k o o l i -t u n d i -des on

r o h -k e m

juttu kui tööd. Esimesel kuul oli r a s k e harjuda alati säravate bussi-juhtide, poemüüjatega ning politseinikega, kes tööpäeva lõppedes täismundris tänava ääres kohvikus veinitavad.Eestimaa kohta on siin vähe-

sed kuulnud ja kui, siis on Ees-ti pealinnaks Riia ja räägitakse siin vene või inglise keelt. Meie keel kõlavat kui äärmiselt teat-raalselt räägitud prantsuse keel. Naljakas tundub meie komme koguneda ja isamaalisi laule laulda ning jõuluvanale kin-gipakkide saamiseks luuletusi lugeda. Ja mis mõttes on meie jaoks 318 meetrit MÄGI?!

Mulje AustriastHelisevast muusikast pole siin juttugi. Enamus austerlasi pole seda filmi näinudki. Näib, et austerlased on rahvas, kes üld-se laulda ei oska. Harjumatu oli võõraste teretamine täna-

val, nüüd aga on imelik, kui ise vastu ei tervitata. Austria armastab süüa: Sacheri kook, Viini šnitsel, stritsel, šokolaad, martsipan, knöödlid - see kõik kuulub igapäevase menüü sek-ka. Nad joovad kohvi koos vahukoorega ning käivad riides nagu kloonid H&M’ist. Kül-maks ilmaks on juba -5 kraadi, kuid külmapühasid siin ei tun-ta. Maailmalõpu alguse tunnu-seks on rongi hilinemine paari minuti võrra. Poed lähevad kinni juba kella kuuest ja püha-päeval šoppamist ei toimu, siis hoopis käiakse kirikus. Ja kõike olulisem on muidugi see, et nad ei räägi saksa, vaid austria keelt.

Sacheri tordi põhjendamatu fenomen ehk minu vahetusaasta

Lemmiklaul: Ewert and The Two Dragons “Jolene”Lemmiksöök: kartulisalat.Lemmikkoht: Eestis ikka oma metsatukk ja Austrias Viini vanalinn.Rituaal: hommikuti kõigile sära silma toomiseks armastan teha komplimente.

Heliis Nemsitsveridze

Heliis ja traditsiooniline esimese koolipäeva puhul jagatav kommituutu

Foto: eraKogu

persoon

AUSTRIAS

[ ] mindkuulutatakse siis illegaaliks ja saadetakse

tagasi Eestisse

9

Mina ja saksa keelMinul oli saksa keelega kokkupuude ka varasemalt olemas. Vaatasin väiksena multikaid saksa keeles. Aru küll ei saanud, aga siiski jäi keelekõla mällu. Saksa kee-le õpingud siiani on olnud täis komistuskive, sest keele grammatika on paras päh-kel. Olin aasta alguses enda vastu karm ja läksin esimese siinoleku kuu jooksul ainult saksa keele kasutamisele üle ja seda nii perega kui ka sõp-radega – pooled mõtted jäid küll ütlemata, aga keeleoskus arenes kiiremini. Praeguseks olen jõudnud tasemini, kus ma saan kõigest aru, kuid vas-

tused kipuvad veel lühikeseks ja lihtsaks jääma. Seega on ümber lükatud (minu enda varasem) arvamus, et võõr-keele selgeks saamine aastaga on võimatu.

Austria koolisüsteemKoolisüsteem on Austrias harjumatu. Lapsed lähevad kooli 6-aastaselt ning lõpe-tavad kui on 18. Alustuseks on neli klassi algkooli, siis neli kohustuslikku gümnaa-siumi- või põhikooliklassi, seejärel on võimalus minna kutsekooli. Mis on muide väga populaarne valik. Kut-sekooli asemel võib veel teha neli aastat gümnaasiumit.

Lõplik arvutus on selline: 4 aastat algkooli + 8 gümnaa-siumit või 4 aastat algkooli, 4 gümnaasiumi ja 5 kutsekooli. Mina käin siin 6. klassis, mis vastab meie 10. klassile. Peak-sin õppekava alusel olema 7. klassis, aga sellel ei ole suurt tähtsust, kuna Eestis pean niikuinii aastat kordama. Ka hinded on siin teisiti ehk nö tagurpidi, sest hinne 1 vastab meie 5-le, 2 meie 4-le jne. Kui saad koolis viie, oled saanud kõige halvema ja järelevasta-matu hinde. Järelevastamist siin üldse ei toimugi (va mui-dugi haiguse puhul). Seevastu jäetakse nõrgemad õppurid väga kergekäeliselt istuma.

LõpetuseksVahetusaasta pakub võimaluse uut keelt, kultuuri ja iseennast tundma õppida. Olen näinud lühikese aja jooksul nõnda palju erinevaid inimesi, et Ees-tis kuluks sellele ilmselt terve igavik. Saan nüüd meie kom-beid kõrvalt vaadata ja hinna-ta. Oleme tõeliselt ainulaadne rahvas oma kummaliste kom-metega ja mõttemaailmaga. Kui ma Eestisse tagasi tulen, tahan kaasa võtta Kesk-Eu-roopaliku optimismi ja kombe elu nautida. Kuid saksaliku kombe kõike organiseerida ja planeerida kaks kuud ette jä-tan maha, Eesti spontaansus sobib mulle paremini.

Poska Gümnaasiumis toimus 14-19.aprillil Comeniuse projekti „Migratsioon aja-loos, tänapäeval ja tulevikus. Problee-

mid ja võimalused” koosolek, mis ühendab mitmeid riike.

Kogemused juba varasemast ajastÜheks projekti eestvedajaks on ajalooõpetaja Reet Kandi-maa ning praegune Comeniuse projekt on tema jaoks teine. Esimene, mis süstis pisiku jätka-miseks, toimus Tartu Mart Rei-niku Gümnaasiumis 2008.-2010. aastal. Mälestused jäid helged – toonane projekt oli ühtaegu nii põnev kui ka rikastav. Oma eesmärgiks seadis õpetaja ja-gada oma kogemusi välismaa kolleegidega. Õpetaja Kandimaa sõnul oli see projektipartnerite esimene kokkusaamine, kuhu olid kaa-satud ka õpilased. Enne kokku-saamisjärje Eestisse jõudmist, käisid geograafia õpetaja Vaike Rootsmaa ning õpetaja Kan-dimaa Hannoveris projekti planeerimas. Läbivaks teemaks, mida partnerkoolid lähemalt uurisid, on oma rahva ränded

ajaloos, kaasajal ning tulevikus. Töö tegemisel koos õpilastega sai põhistiimuliks koostöö- ning keelearendus.

Poska kooli auditooriumi kasu-tati mitmel päeval ettekannete tegemiseks. Ettekandeid oli mit-mesuguseid ning need avardasid kuulajate silmaringi ja panid mõistma projekti tegelikku väär-tust - mõista maailma teistmoodi, kui oled harjunud ehk teha seda läbi teise maa ja rahva silmade.

Külalisõpilaste nägemusHuvi projekti vastu ning või-malus selle osaleda erines riigit. Üllatavaim oli ühe Türgi neiu vastus, kelle koolis korraldati projekti jaosk eksam, milles pa-rima tulemuse saanud projekti kaasati.. Erinevalt Türgist, pol-nud Poole kooli õpilastel projekti vastu nii suurt huvi – tulid need, kes tulla tahtsid. Poska õpilaste ning eestlaste kohta jagus välistulijatel ainult kiidusõnu. Neile meeldis meie kooli ajalooline hõng ning sel-le seotus uue ja modernsega. Enim pandi imeks projektori kasutamist tundides. Jäime neile meelde sõbralike, toredate ning ilusate inimestena.

persoon/reportAAž

Mõista maailma TEISTMOODI Gerda-Liis Palmiste

Fotod: Kärt Anton

10

Kuidas leid-sid oma tee v ä i t l e m i s e juurde?Minu koolis oli see väga

populaarne ja kui ma jõudsin 9.klassi olin ma juba piisavalt vana, et sellega tegelema haka-ta – tahtsin ka lahe olla.

Kuidas tuli idee tulla kooli väitlemistunde andma?Mul oli väga hea eelkäija, minu võistkonnakaaslane, kellega ma koos väitlesin. Ja kuna ta on minust nii palju vanem, et tal lõppes stuudium ära, siis ta lahkus ja pakkus seda võima-lust mulle. Nii ma otsustasin sellest kinni haarata, ja nüüd siin ma olen, juba kolm vii-mast aastat.

Mis sulle selle töö juures kõige enam meeldib?Vaheldusrikkus ja kindlasti ka see, et kui sa näed enda üm-ber inimesi pidevalt arenemas ning saad sellele ka ise kaasa aidata. See tunne on väga hea.

Milline üks tavaline väitlus-tund välja näeb?See oleneb suurelt jaolt sellest, kus me oma tundidega aasta lõikes oleme. Aga tavaliselt valime me mingi teema ning kõigil on 15 minutit aega selle üle mõelda ja seejärel väitle-me sel teemal. Tundides on siiski suurem rõhk praktikal, kuid alguses on kindlasti ka teooriat, et selgeks teha, mis see väitlus ikka endast täpselt kujutab ja kuidas väidelda. Olulist rolli mängib ka taga-siside, kus me arutame kuidas ühe või teise kõne oli ja mis olulised argumendid nendes kõnedes veel olla võiksid.

Miks on väitlemine vajalik oskus? Kuidas saab väitle

misest omandatud oskusi igapäevaselt ära kasutada?Esimese asjana saab väitlusest saadud oskusi ära kasutada teistes ainetes, näiteks kirjan-dite ja arutluste kirjutamisel. Me küll argumenteerime suuliselt, kuid see ei takista neid argumente kirjalikult ära kasutamast. Tööle asudes on see eriti kasulik. Esiteks näeb see CV-s väga hea välja, lisaks näitab, et oled hea esineja ja oskad oma mõtteid struktu-reerida. Tead maailmast palju, sest silmaring on lai. Ma jul-gen väita, et kõik väitlusringis käijad on saanud siit oma ko-gemuse. Ükskõik, kas neil on alguses läinud hästi või hal-vasti – iga korraga läheb aina paremini. Julgemad esinejad on nad kohe kindlasti.

Sa õpid ülikoolis juurat. Kui palju Sa oma igapäeva töös juristina väitlemisest saa-dud oskusi rakendad?Väga-väga palju. See ei ole küll mingi reegel, aga väga paljud väitlejad satuvad just õigus-teadusesse. Sest töös, mida teen on äärmiselt oluline, et oskaksid mõelda struktureeri-tult. Aeg, mis on rääkimiseks antud, on väga piiritletud, mistõttu ei saa sa lõpmatuseni rääkida. Juuras on tegelikult täpselt samamoodi - pead võtma mingi seisukoha ja siis seda oma argumentidega kait-sema. Minu töö ongi päriselus

mingis mõttes nagu väitlus. Juuras ei ole kunagi nii, et on õige ja vale vastus. Lõpuks on muidugi kohtuotsus, kuid ku-nagi ei ole nii, et kohtuotsus tuleb enne argumenteerimist. Seetõttu saabki seal hästi palju ära teha veenmisega.

Veebruaris toimunud Eesti Meistrivõistluste II etapil Rakveres läks meie kooli esindajatel väga hästi. Mis peitub selle edu taga? Kui-das valmistute sellisteks võistlusteks?Ma ütleks isegi, et meil läks väga hästi. Arvestades ka tege-likult seda, et JPG-s pole väit-lemine eriti popp, kuid mujal Eestis on see siiski väga po-pulaarne. Ma küsisin ka Kati, Karli ja Janeti käest, et mis nad arvavad, miks neil hästi läks. Nad vastasid, et see on eelkõige kogemuse küsimus. Nad on väitlemisega kolm aastat aktiivselt tegelenud ja selle aja jooksul läbi teinud suure arengu. Põhilist rolli nende arengus mängivadki väitlusest saadud kogemused – iga korraga aina paremini.

Miks peaks üks noor väit-lusringi tulema? Esiteks õhkkond - see ei ole selline akadeemiline nagu tavalised koolitunnid. Suurt rõhku paneme praktikale ja seetõttu ma arvangi, et see on lahe. Väitlusesse võiks tulla juba kasvõi seetõttu, kui tahetakse osata esineda ja ole kunagi varem leitud selleks võimalust. Nii ongi see hea ja turvaline koht, kus algust teha. Lisaks annab see väga palju oskusi, mida kasutada koolis ja ka tulevases elus. Kas väitlus avab ka mingisu-guseid võimalusi?Väitlusmaailm ei ole tegeli-kult nii väike - ei käida ainult Eestis väitlemas. Väitlus on üle maailma väga populaar-ne ja seetõttu on sellel väga palju väljundeid. Ma ise käisin näiteks just Türgis. Sellistes kohtades avaneb sul võimalus tutvuda paljude huvitavate inimestega, kellel on samuti huvi väitlemise vastu ja kelle-ga on hea omavahel mõtteid vahetada. Ning lisaks saavad väga head väitlejad nüüd tasu-ta ülikooli.

Doris Luha

persoon

Lemmiklinn: TartuLemmikkoht lemmiklinnas: KassitoomeParim raamat: Fjodr Dostojevski „Idioot“Parim film: „Sõrmuste Isand“Parim muusika: See on rohkem meeleolu asi..Toit: KanasalatKui ma ei oleks jurist, oleksin ma õpetaja[

[Tahtsin ka lahe olla!

Foto: Eesti väitlusselts

11

Hando Runnel: „Hoia mootor sees soe!

Jaanuaris oli 12b klassil suurepära-ne võimalus veeta Kirjanike Majas poolteist tundi oma päevast tunnusta-

tud ja hinnatud eestimeelse luuletaja, Eesti Teaduste Aka-deemia kirjanduse akadee-miku Hando Runneli seltsis. Hando Runnel on luuletaja, kelle tekstid on hoidnud Eesti vaimsust ülal juba 60ndatest alates.

Hando Runnel on sündinud 24.novembril, 1938. aastal, Järvamaal. Luuleredelil tõus-misest hakkas Runnel unis-tama juba lapsepõlves, kui ta veel algkoolis käis.

Kirjandus arenes viimasenaKui Eesti Vabariik sai taas ise-

seisvaks, kogus ajapikku kõige areng taas jõudu. Kõige vii-masena arenes tema sõnul kir-jandus, mille ehedaks näiteks peab ta enda esimese kassetil luulekogu ilmumist. „Sõnad ei pea olema erakordsed, et teksti usaldus tekiks“ ütles ta. Õigepea peale kogu ilmumist sai temast Noorte Autorite Koondise liige. Luule lugemiseks on vaja-lik tunnetus Peagi palus Runnel õpilasi ette lugema oma kogumikust luuletusi - et kuulamine liiga monotoonseks tegevuseks ei muutuks. Luuletusi said ette kanda Getter Pärle, Gerda-Liis Palmiste ja Henri Parkja. Luuletusi palus Runnel lugeda väga aeglaselt, et tunnetust kätte saada.

Isiksus ja elu pandiksÕpilased ei jätnud küsimata, mida tähendab on Eesti ühe parima luuletaja jaoks luuleta-mine. Selle peale lausus ta üsna veendunult: „Luuletaja peab teadma, et ta paneb kogu oma elu ja isiksuse pandiks. Tuleb tunda enda hinge ja vaimu. Laskuda tuleks sügavusse ning hea ei ole see, mida võrrelda.“ Runneli luuletusi on väga palju viisistatud, kuid mehe jaoks pole need enam tema kirjuti-sed, mida viisistati: „Luuletu-sest laulu saamisel kaob see, mida kirjutanud olen.“

Isiklikud lemmikud Runneli käest ei jäetud küsi-mata ka tema lemmikkirja-nikke. „Head kirjanikud on näiteks Tammsaare, kelles oli palju empaatiavõimet ja

tema raamat „Tõde ja Õigus“ või Oskar Luts, kelle teostes on oskus näha teist inimest. Ernst Enno, kelle lugudes on pehmus ja udusus. Ning mui-dugi ka Betti Alver, kelle teo-sed on kandvad ja ulatuslikud. Ka heitlik Kersti Merilaas.“ sõnas ta „Kogu aeg tuleks jät-kata kirjutamist!“

Kohtumise lõpetas Runnel õpetusega neile, kes endas on avastanud kirjutajaande. „Mootor tuleb sees soe hoida. Kirjutada kasvõi iga päev natu-ke. Kui mootor seisma jääb, ei tule tükk aega enam midagi.“

Meie koolipere tänas teda lillede ja raamatuga ning sai vastutasuks lubaduse kunagi tulevikus meie kooli õpilastega veel kohtuda.

Gerda-Liis Palmiste

Käinud 25.veeb-ruaril oma 12b klassiga Tartu Uues Teatris TÜ VKA teat-rikunsti 9. len-

nu “Unista!tud” vaatamas, ei lahkunud ma täis entusiasmi täitmaks oma unistusi, pigem vastupidi. Kuigi etenduses in-nustati unistama, jättis minule jälje just selle pahupool. Mis siis, kui Kõige Looja ei saa minu unistusest just nii aru, nagu mina ja soovist, et mul oleks miljon sõpra saab see, et mul pole hetkegi aega endale?

Kui unistus kasvab üle pea ja soov olla liider muutub ilmava-litsemisplaaniks? Või tahetakse muuta maailma paremaks, on see liiga utoopiline? On unista-mine lihtsalt üks “defineerima-tu uinamuina”?

Ehk manitses see lavastus ini-mesi olema ettevaatlikum oma unistustega. Mina aga sain sel-lest nii hirmutatud, et tükk aega ei julgenud midagi soovidagi. See viib meid aga selleni, et me kõik peaksime üleüldse jälgima, m i d a mõelda, sest iga mõte paisatakse maailmaruumi laiali

ja mõjutab kõigi inimeste elu.Unistamist võib tõesti pidada “uinamuinaks”, kuid tänu sel-lele pürgime just selles suunas, et veidikenegi õnnelikumad olla. Võib-olla on unistamine juba see, kui loodame, et hom-me oleks kevad. Unistusega on nii, et kunagi ei tea, kas see läheb täide või ei. Mõnes mõt-tes on see tegevus ohtlik, kuid tahame ju kõik selleks teha, et täita oma elu nende asjadega, mis paneb meid tundma väga hästi. Unistades loome enda elule eesmärke, mingit mõtet. Soovidegaon nii, et need ei

lõpe kunagi otsa ja see on hea, kui miski, mis aitab meil rõõmu tunda, on lõputu.Kuna see lavastus oli tuden-geile nii hingelähedased, sest nad olid sinna enda unistused sisse pannud, jõudis see mi-nuni palju paremini, kui mõni teine. See oli hästi üles ehitatud ja vahele pikitud tantsud unis-tava muusikaga lasid seedida nähtut. Sain tõestuse sellele, et tuleb leida tasakaal ka soovides ja nende uskumises, kunagi ei tea, millal need täituvad. Ja kui see juhtub, siis alati siis, kui me seda ei oota.

UNIST!ATUD

kultuur

Helena Hendrikson

12

Parimad esseekirjutajad ning õigekirjatundjadMärtsikuus toimunud emakeelenädala raames kuulutati välja essekonkurss, millest said osa võtta huvilised kogu koolist. Pa-

rimad tulemused:I koht – Kaarel Nõmmela, 11e

II koht – Gerda-Liis Palmiste, 11eIII koht – Veeda Kala, 12a

Lisaks toimus ka iga-aastane e-etteütlus, milles osalesid iga klas-si esindajad.

10.klasside parim – Kristin Plado, 10a11.klasside parim – Teele Kalamees, 11b

12.klasside parim – Angela Aavik, 12c

Palju õnne tublimatele ning suur tänu kõikidele osalejatele ja eesti keele õpetajatele!

Matemaatika linnaolümpiaad:19. jaanuaril toimunud matemaatika linnaolümpiaadist võttis

osa 15 JPG õpilast.10. klasside arvestuses võitis Priidik Gallagher 10d

Suur tänu kõikidele osalejatele ning juhendajatele!

Tartu koolidevahelised korvpallivõistlusedVeebruaris toimusid koolidevahelised korvpallivõistlused, kus osalesid edukalt ka Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi õpilased.

Tüdrukute võistkond saavutas I koha ning noormehed tasavägises võistluses tubli III koha. JPG koosseisudesse kuulusid

Janeli Lilleallik 12a, Agnes Kask 12a, Liina Vähi 12a, Pauliine Holter 12b, Sandra Kütimets 10c, Merilin Kukk 10cJoosep Russak 11b, Mikk Rebane 11b, Lennar Laasik 10d, Ain Arend 12c, Karl Einar Ilves 11c, Uku Pärn 11a, Karl Gustav

Kärner 10d, Sander Kukk 10b, Kristo Joonas 10cTäname õpetajaid Liina Reinupit ja Anatoli Jasnovit.

Väitlejad edukad RakveresVeebruarikuus Rakveres toimunud väitluse Eesti meistrivõist-luste II etapp. Jaan Poska Gümnaasiumit esindasid kolm õpilast:Võistkonda „Sepik on reetur“ kuulunud abituriendid Kati

Lahtmets ja Karl Paide saavutasid kokkuvõttes 6.kohaAbiturient Timmu Tollimägi saavutas koos tiimikaaslasega

Hugo Treffneri Gümnaasiumist 7.koha.Kati Lahtmets saavutas individuaalarvestuses väärika 4.koha.Täname kõiki osalejaid ning juhendajat õpetaja Sandra

Sillaotsa.

Tartu koolidevaheline suusatamisvõistlusKoolidevahelisel suusavõistlusel osalenud Poska gümnaasiumi

õpilased saavutasid auväärse II koha. Suur tänu!

Liisa Maria Tammesoo 10b, Annabel Luuk 10a, Kaarel Kullamaa 10b, Andres Nöps 10d

Poska õpilased edukad inglise keeles21.veebruaril toimunud Tartu linna inglise keele kõnevõistlu-

sest võtsid osa ka Jaan Poska Gümnaasiumi õpilased. Palju õnne!

Kaarel Nõmmela 11e – I kohtKrista Partsioja 10b – IV koht

8.märtsil toimus Pärnu Ühisgümnaasiumis Briti ühiskonna ning kultuuri teemaline üle-Eestiline olümpiaad. Poska güm-naasiumi esindanud 12b klassi võistkond saavutas kodus ette-valmistatud kõnega auväärse I koha ning viktoriinil saavutati

üldarvestuses IV koht.Palju õnne!

Siiri Mugra, Terje Vaher, Mari PotterTäname õpetajaid Lembi Loigut ning Annika Rego!

Edukas osalemine „Kirjandusraalil“Iga-aastasel kirjandust ning veebiavaruste võimalusi ühendaval konkursil „Kirjandusraal“ esindas see aasta Jaan Poska Güm-naasiumi kolmeliikmeline abiturientide võistkond, kes kokku-

võttes saavutas auväärse III koha.Palju õnne!

Siiri Mugra, Kreete Alasoo, Mari PotterTäname ka juhendajat õpetaja Kristina Ude!

Tartu koolidevaheline sõudeergomeetrivõistlusJaan Poska Gümnaasiumi noormeestest koosnenud võistkond

saavutas tubli III koha. Suur tänu!

Andres Nöps 10d, Karl Martin Alnek 10c, Mikk Kütt 11c, Karl Kaspar Pärnsalu 11e

AutAhvel

13

Milline on ühe loo saamislugu?

Matemaa-tik pa-neb selle protsessi kirja ehk nii: idee

+ teostus = lugu. Ajakirjanik näeb loo sünni taga hulgaliselt täiskritsel-datud paberilehti, paari-kümmet ümberkirjutamist, mõnda unetut ööd ning hulgaliselt vestlusi erinevate asjaosalistega. Mõni filoloog näeb hulgali-selt sõnu, mis on vaja sobi-vasse järjekorda seada ning õigesti kirjavahemärgistada.Lugeja näeb lugu. Ta teab, et keegi on selle valmis kirjuta-nud, keegi lehe jaoks sobi-vaks kujundanud ning keegi välja trükkinud. Enamjaolt on isegi teada, kes on see keegi, kes on loo valmis kirjutanud. Kuid see on kõigest jäämäe tipp. Millega Titanic tegeli-kult kokku põrkab?

Siiri Mugra

Taavi Eilat JUHENDAJA

Ajakirjanduseriala bakatudeng, keda võib muuhul-gas näha ka Aktuaalse Kaamera uudistesaates.

Siiri MugraPEATOIMETAJA, REPORTER Humanitaarklassi abiturient, kes peatoimetajana kogu

toimetust taltsutab ja rajal hoiab.

Mari Potter KÜLJENDAJA, FOTOGRAAF, REPORTER Terava silma ja julgete mõtetega Photoshopi-võlu-

rist abiturient.

Doris LuhaREPORTER Abiturient, kes täiega fännab Mihkel Kärmast ning

sellest ka Kärmasele endale teada andis temaga tehtud intervjuu lõpus.

Ingrid Änilane REPORTER Abiturient, kellega tuleb kasuks oskus mõtteid lugeda,

sest need on tal head, aga paberile jõuab tihti midagi muud.

Erle Kaljapulk REPORTER

Julge tulevane abiturient, kelle pärusmaaks on kriitilised teemad.

Gerda-Liis PalmisteREPORTER

See salapärane peaaegu abituriendist punapea, kelle sulest valmivad kõige loomingulisemad tekstid.

Marian VennoREPORTER. FOTOGRAAF Ametliku stiiliga ja pealehakkaja peaaegu-abiturient,

kellel on silma detailidele.

Tulevane küljendaja? Kui arvad, et sind huvitab toimetuse kunstilisem pool, InDesignist ja Photoshopist võiks saada sinu uued parimad sõbrad ning unetud ööd ja kohv on sulle mokka mööda, siis kirjuta maripotter1@gmail.com või otsi sama nime alt Facebookist. Annab sullegi hea meelega natu-ke tarka nõu ning kasulikke nippe.

Deivi KiviREPORTER Indiaanlased nimetaksid selle abituriendi Väikseks

Päikseks, sest olgem ausad, ta on väike ja blond ka veel pealekauba

Tulevane peatoimetaja? Kui tunned, et oled piisavalt kar-mikäeline, sulle meeldib e-kirju kirjutada ning arvad, et just sina võiksid selle koha sügisest täita, siis kirjuta mulle: siiri.mugra@gmail.com või otsi sama nime alt Facebookist. Annaksin sulle hea meelega head nõu enne, kui sellele posit-sioonile asud. Ootan kirju kogu suve! [ ]

14

Iiris

nAli / omAlooming

Ohkab tõuseb tuulest ja kiikab üle längu vajunud õla silmast rebitud mälupilti, et ikka hingata siis pageda. Loota jäi kogu see lugu. [

[

Päriselt olid vaid pingid, tuvid ja kaks tumedat kogu

kellel polnud küllalt et lahkuda üksteise mõistusest

[ [

Südikust on

kiusu ja tahet

piinata

lennata üle

ja jälle naerda

sest olnu jäi olemata. [

[Ühes õhtuga,segunes kõik pooluneksmis vaikses sosinasrohuliblesid laulutas -punaste juuste välkudes,kleidisaba lehvimas.Läbitungimatu jõgi,teisel pool kraavikahmas kergjalgsekullates veepiiskadeja naervate kildudega päikesest.Putku pannes metsa loomadeja jälitajast armsa eest,- jah,see oligi vabaduse lugu.[

[“Inimene harjub kõigega, ise-gi poomisega - algul siputab, aga pärast on maru rahulik.”- enn ÖÖPiK

“Elu on karm, aga see-eest ebaõiglane!” - reemo Voltri

“Rasedus ei ole haigus!” - reemo Voltri

“Gaussi kõvera tipp on tuge-vasti nihutatud negatiivsete hinnete suunas.” - Klaara KasK

“Tasakaalustame!” - raili ratassePP

“Möllate selle võrrandiga kuidagi!” - Carita hommiK

“Mina ei sündinud selle ideega!”- Carita hommiK

“Kes neid valemeid ikka usub!” - Carita hommiK

“No kui eksamil kalkulaator ka tühjaks saab, siis on kellad!” - märten Karm

“Ärge alustage kirjandit ahvidest!” - Kristina ude

Ärge olge piparkoogitaigen, mis läbi tähekujulise vormi lastakse. - Kristina ude

Klassist kostuva ütluse “Tervi-seks peale kostab õpetaja enn ÖÖPiK: “Seks küll, aga mis see tervi on?”

Kord vene keele tunnis ame-titest õppides andis õpetaja Kristi oolo ülesandeks võtta riistapuu ja teha sellega midagi.

“Mõnel on aastavahetusega pea ka halliks läinud” ehk kui-das reemo Voltri reageerib erinevatele ilutoodetele.

Kas teadsid, et õpetaja reet Kandimaa suudab ühe tunni jooksul öelda keskmiselt 15-20 “nonniid”?

Kas teadsid, et õpetaja mär-ten Karm polegi nii karm, kui nime põhjal võiks eeldada? Õpetaja leebemat külge näitab tema lemmikvärv - roosa.

Õpetaja lauri mällo teab väga hästi, mis tõmbab õpilas-te tähelepanu. Aeg-ajalt leidub tema esitlustes mõni pilt kau-nist naisest või armsast kas-sipojast. Parimate pilgupüüd-jate hulka kuulub aga Edgar Savisaar.

Läbi aastate on mõni õpetaja õpilaste mällu jäänud rohkem oma naljakate väljaütlemiste kui õpetatud aine poolest. Abituurium tuletas meelde enda kooliaja eredaimad laused ning neist valmis kauaoodatud õpetajate killunurk.

Õpetajate killud

Omalooming

15

Filosoofiline jutustus: eluKaarel Nõmmela

Mirjam Savisto

Kirjandustunnis on vahel põnev päris ise ainult oma loomingulisusest lähtudes kirjandustegelasi ellu äratada.

Don Quijote Tartus

omAlooming

“Miski pole siin elus kindel,“ ütleb suur hulk mõt-tetarku, või v ä h e m a l t

ma arvan, et mõnel neist on säärane

mõte koljualusest masinavärgist läbi

käinud. Ma sõnastaksin sellesama

väikese lause ümber: „Sa oled loll. Su

väike tähtusetu eksistents ei suudaks

hoomata, isegi kui suudaksid raken-

dada mõlemad oma häbiväärselt ja

lootusetult rumalad ajupoolkerad,

mis on mis.“ Igaühel on selline mõte

peast läbi käinud. Võib tunduda

liialdusena, aga see on tõsi. Järeli-

kult võib seda pidada inimkonna

suurimaks filosoofiliseks lausumata

teesiks: ignorantsus oma kõige ehe-

damal kujul. Toosama mõte, mis,

MA TEAN, on ka SINU peast läbi

käinud, on absoluutne, ümberlükka-

matu. Ümberlükkamatu paradoks.

Kui ma ei tea midagi, siis kuidas ma

tean, et ma midagi ei tea?

Hea küll, ma tean, et kokkuleppeli-

selt on olemas riigipiirid, need pisi-

kesed jooned kaardikeste peal, mis

määravad ära, kes võib parajasti kus

oma võimuahnust ja muiduahnust

teiste peal välja elada ning muidugi

ka hulgi muid huvitavaid kokkulep-

peid, nagu seadused, hea-halb, mo-

raal või etikett. Sa saad olla ainult kas

hea või halb ning emmast-kummast

lähtudes peetakse sinu üle kohut. Ja

mitte kellelgi pole selle vastu midagi

öelda, küll aga mõelda.

Tahad olla edukas? Ole kelm, sest

ainult enesepette ja teiste ülekaval-

damise kaudu saad siin maailmas

tippu. Samas, kes on praegu tipus?

Kas seda tippu on ja kui on, siis kui

kallis on pilet ja kas fotosid võib seal

teha? Teaduslikust huvist, muidugi.

Päris mitmed inimesed on tahtnud

olla seal kõrgel, teistest üle, avastades

äkitselt, et tipust kukkudes on talu-

poja sõnnikuhark märksa ohtlikum.

Talupoeg ja mõisnik- vähemalt Eesti

mõistes hea võrdlus. Kumbagi vaa-

dates võib selgelt näha, et üks on

ikka teisest enda meelest üle. Nalja-

kas, vaadata inimesi kohtlemas üks-

teist inimlikult. Sest iseenesest sõna

„inimlik“ tähendab ju headust, kuigi

inimeste tegelikku loomust uurides

on Holokaust ja muu genotsiid ehe-

dad näited inimlikkusest. See pole

kurjus, oh ei. Inimlik.

Keegi on öelnud: „Rääkimine hõbe,

vaikimine kuld“. See vist on isegi

Eesti vanasõna. Igastahes on see

jura. Ükskõik, mida inimene loob või

ütleb või mõtleb, ei ole midagi erilist

väärt, sest inimene pole midagi väärt.

Ja see teebki meie elu nii unikaalselt

ja fantastiliselt väärtuslikuks. Sa võib-

olla ise sellest aru ei saa, aga see on

ainulaadselt mõttetu.[[Ü

hel hommikul, kui väljas oli täielik koe-railm, ilmus Riia maanteel läbi tugeva saju nähtavale kaks meest oma hobuste-ga. Inimesed seisid tänavate ääres ja jälgisid neid veidrikke, kes olid riietunud, nagu oleks nad ajaloo-muuseumi eksponaadid. Halva ilma tõttu oli liiklust vähe, mis oli hea, sest hobused oleksid muidu paani-kasse sattunud.

Mehed ei teinud imestunud rahvast välja ning ratsutasid reakojaplatsi poole. Selleks ajaks, kui nad sinna jõudsid, oli ilm selginenud. Mehed olid üllatunud, kui nende juurde jooksis kohalik raamatukoguhoidja-autogrammi küsima. Tädike nimelt

oli meestes ära tundnud don Qui-jote ning Sancho Panza. Ta polnud üldse üllatunud, et Tartus selliseid tegelasi kohtas. Pigem kummastas teda see, et ka Sancho Paza oli ees-li lõpuks hobuse vastu vahetanud. Nad vestlesid rõõmsalt minutikese, kui äkki don Quijote kangestus. Ta nägi pealt hirmsat kuritööd: tugev noormees üritas nõrka naisterahvast purskkaevu uputada. Loomulikult tegutses ta äärmiselt kiiresti ega kuulanud Sancho Panza seletust, et tegemist on ainult kujuga, mis kohe üldse vägivaldne ei näi. Don Qui-jote ronis purskkaevu ning üritas kurjategijal külmrelva käest rebida (Sancho Panzale näis see pigem vihmavarjuna), kuid ei jaksanud. „Jube tugev noormees,“ mõtles

don Quijote ning tõmbas tupest välja mõõga, et hullunud noormehel pea maha lüüa. Enne kui ta aga te-gutseda jõudis, olid kohale sõitnud sinistes mundrites politseinikud, kes osavalt don Quijote relvituks tegid ning ta oma vilkuritega auto taga-istmele toppisid. Don Quijote ei mõistnud, mis kohta ta sattunud on. Korrakaitsjad arreteerivad elupääst-ja ja kurjategijatel lastakse rahulikult edasi tegutseda.Jaoskonnas määrati don Quijotele trahv avalikus kohas märatsemise ning linna vara lõhkumise eest. Selle maksis ta kinni Sancho Panza hobu-sega ning ostis talle tema vana hea eesli tagasi. seda nõrka naisterahvast purskkaevust ei näinud don Quijote aga enam kunagi!

[ [

16

ÕpetAJAtevastasseis

Reemo Voltri: 8,91

Lauri Mällo: 5,91