34 HARIDUS 7–8/2006

Ülikool kandis modernismi- ehk uusajalratsionaalsuse kultuuri. Mingi kindla rat-sionaalsuse ideed otsiti kaua ning sel-lest lähtumine muutis kultuuriideoloogiapaljuski instrumentaalseks ratsionaalsu-seks. Ülikool monopoliseeris teadmistetootmise, istus elevandiluutornis ningetendas objektiivse, neutraalse tõe eks-perdi rolli. Nii M. Weber eelmise sajandialguses kui J. Habermas sajandi lõpusrääkisid vabaduse kaost ja uusaja raud-puurist, mis dikteerib inimesele temaeesmärgid ja jätab vaid võimaluse leidavahendid nende saavutamiseks.

Õppekavad olid detailselt ettekirjuta-tud ja täies vastavuses ladinakeelseterminiga curriculum (‘hobuste võidusõi-durada’; ka ‘hobuste võidusõit’). Sellestolukorrast on ammu otsinud väljapääsuhermeneutikud, postmodernistid ja mit-me teise antipositivistlikult mõtleva suu-

na esindajad. Ülikool muutus eelmisesajandi jooksul järjest funktsionalistliku-maks, utilitaristlikuks: mitte teadmisedteadmiste pärast, vaid teadmised kasu-saamise eesmärgil. Kuid olgem üsna ra-hulikud – meie elame oma väikeses rii-gis edasi raskekujulises, võib-olla isegisüvenevas funktsionalismis, kui vaadatakas või kõrghariduse arendamise stra-teegiat. Ma ei arva, et see üldse halbon, ja seda ei saa arvata ka postmo-dernism, sest see on annulleerinudprogressi mõiste ja andnud eluõigusealternatiivsusele. Postmodernism poleprogrammiline, see on antifundamenta-listlik, tõe monopoli lammutav filosoofi-line diskursus.

Postmodernismi kuulutusi on alatesaastast 1954, kui inglise ajaloolaneToynbee võttis termini esimest kordakasutusele, tulnud üsna palju, kuigi põ-

hiliseks postmodernistlikuks mõtlejakspeetav M. Foucault ei tunnista mingierilise postmodernistliku filosoofia jaajastu olemasolu. Sellele vaatamataräägitakse väga palju postmodernist-likust ajastust, mida seostatakse väl-jakujunenud piiride ja identiteetide ka-dumisega institutsioonide vahel, globali-seerumise, pidevuse katkemise, mitte-lineaarsuse, kriisi ja kaosega, samutipaljude lokaalsete teadmiskollete tekki-misega, mis ei vaja enda põhjendami-seks muud kui kellegi kuulutust, et needon kasulikud.

Kõik on võimal ik , kuigi oht l ikMaailm globaliseerub, teadmised agakontekstualiseeruvad. Kõik on võimalik,kuigi ohtlik, nagu väidab M. Foucault.Ühiskond ja inimene vabastatakse üha

Peeter Kreitzberg: “Lõppude lõpuks ei toimu midagi väljaspool meieenda tahet: isegi kõige lõpp, kaasa arvatud maailma lõpp, ei saabuniipea, kui me seda ise ei taha.”

Postmodernism jakõrgharidusP e e t e r K r e i t z b e r g

Idee postmodernist l ikust ü l ikool ist on s isemiselt vastuolul ine. Ar vatakse, et ü l ikool onmodernismi nähtus, mis ei suuda eksisteer ida postmodernist l ikus ühiskonnas, või – etsuudab kül l , kuid tu leb kapitaalselt ümber def ineer ida.

34-37 Kreitzberg+pilt.qxd 4.08.2006 15:04 Page 2

35

POSTMODERNISTLIK ÜLIKOOL

HARIDUS 7–8/2006

enam sellisest konstruktsioonist naguühiskonna vajadused. Filosoofilisesplaanis on aina raskem pidada midagikvaliteetseks ja kvaliteeti hinnata. Tun-dub võõrastav, arvestades reaalsust,milles elame. Tähelepanuväärne ongisee, et praktikas tugevnesid 1960. aas-tatest kvaliteedi ja efektiivsuse mõiste-tele tuginev reaktsioon ja mänedþerism,mis deprofessionaliseerivad nii ülikoolidkui ka professorid, rääkimata õpetaja-test. Midagi analoogilist juhtus Ameeri-kas eelmise sajandi esimesel poolel, kuikõige enam tsiteeriti hariduses antifun-damentalist Deweyt ja praktilisi admi-nistratiivseid regulatsioone anti välja läh-tuvalt teilorismist ehk mänedþerismist.Kas kvaliteedi ja efektiivsuse mõisteteüha sagedasem ekspluateerimine onvastureaktsioon postmodernistlikele kuu-lutustele, heausklik püüe vältida kaostvõi soov hoida protsessid kontrolli all, etomada võimu nende üle? Postmoder-nism kui ajastu ei seisne kindlasti selles,et modernistlik mõtlemine ja premoder-nism oleksid välja lülitatud, vaid needfunktsioneerivad avaramal taustal teatudvõimaluse, mitte paratamatusena.

Pole kahtlust, et ülikoolide roll onmuutunud, ülikool on laias laastus kao-tanud oma identiteedi, võimu, mono-poolsuse teadmiste tootmisel, edasta-misel ja kontrollimisel. Ülikoolid on liitu-nud kutseõppega ja omavahel; liitunudäriettevõtetega, mida nad teenindavad.Nad ei suuda enam elada isolatsioonis,on üha enam muutunud teenindusette-võteteks. Ülikooli kui ainsa teadmis-eksperdi roll on kadumas. Virtuaalsedteadlasühiskonnad on võimelised kon-kureerima ametlike ülikoolidega.

Meetod tapab tõeTulles tagasi M. Foucault’ ja postmoder-nismi kui maailma konstitueeriva mõtte-viisi ja ajastu juurde, peaks olemapõhjust eristada kahte asja: modernis-mile omast eetost, mis väljendub kriitili-ses suhtumises kõigesse ja julguseskasutada oma mõistust, nagu Kant sedasoovis, ning filosoofilist dogmat, millekssee mandus positivismi näol oma kind-late tõe kriteeriumide otsingutega, me-toodilise fundamentalismiga tõe tootmi-seks. Siit kasvab välja funktsionalism jateilorism oma mänedþerismiga, misedukalt juhib ka tänapäeva Eesti ha-ridust. Antifundamentalism on minu

arust see filosoofiline alus, mis iseloo-mustab postmodernistlikku filosoofiat.Üha paremini muutub mõistetavaksNietzsche, kes väitis, et meetod tapabtõe. See on seesama Archimedese toe-tuspunkt, mida otsis Descartes ja hiljemotsisid positivistid. Juba Antiik-Kreekasofistid, rääkimata ameerika pragmatis-tidest, olid antifundamentalistid.

Var jatud õppekavastMingis mõttes meenutab postmodernis-mi kui ajastu kuulutamine oma pluralis-mi ja relativismiga mulle seda, mida ko-gesin, valmistades ette hiljutist ettekan-net üldhariduskooli õppekavakonverent-sile. Usun, et juba sada aastat dekla-reeritakse õppekavades kriitilist ja loo-vat mõtlemist kui hariduse tähtsat võitähtsaimat eesmärki. Tegelikult õpeta-takse kinnist teadmiste korpust stiilis“õiged vastused õigetele küsimustele”.Selles mõttes võib tegelikku õppekavanimetada varjatud õppekavaks. Varjatudõppekava on õppekava, mis viib ellu tei-si eesmärke, võrreldes avalikult dekla-reerituga. Varjatud õppekava on see,millega tegelevad meie paljud edukadpoliitikud, rääkides üht ja tehes teist.

Postmodernism peaks võimaldamaelada paljudel eri missiooniga ülikooli-del, see peaks võimaldama ühe ja samaülikooli sees elada paljudel paradigma-del, tõlgendustel, justkui eeldades neidõppejõude, kes läbi põlemata suudavadendas kanda erinevaid paradigmaatilisieeldusi, esitada erinevaid tõlgendusi.Postmodernism tähendab õppijatele või-malusi rohketeks personaalseteks vali-kuteks ning omaenese identiteedi otsin-guteks ja identiteedi muutusteks. Muide,hiljuti lahkunud Derrida naeris välja re-toorika akadeemilisest vabadusest, nä-hes selles põhiliselt õppejõudude vaba-dust suruda õpilastele peale omaendaarusaamu. Küllap on tal rohkem õigus,kui tunnistada tahame. See on ka ühis-konnas jäärapäiselt toimiva fundamen-talistliku mõttelaadi üks põhjuseid.

Postmodernism on paradigmade pal-jusus, mitte nii, nagu õppekava on ülesehitatud – loogiliste tuletuste konsen-suslik rida. Sellise õppekava ülesehita-mine ühe ülikooli sees, samuti õpetajateja õppejõudude ettevalmistamine, kessuudavad endas kanda erinevaid tõl-gendusi, muutub pea ületamatuks prob-leemiks.

Kui teadusliku tõlgendamise relati-vism on veel kuidagi arusaadav, siissee, kuidas suudaks ülikool edendadamoraalset relativismi, pole päris selge.Idee postmodernistlikust ülikoolist onseesmiselt vastuoluline. On arvatud, etpraegusaegne ülikool ise on modernis-mi nähtus, mis ei suuda elada postmo-dernistlikus ühiskonnas; ka arvatakse,et suudab küll, kuid tuleb kapitaalseltümber defineerida.

Ülikool on ühelt poolt laiema sotsiaal-majandusliku süsteemi osa, poliitilis-kul-tuuriline struktuur, mis on suuremal võivähemal määral allutatud funktsionaal-selt nn ühiskonna vajadustele, midatõeliste hermeneutikute ja postmoder-nistlikult mõtlevate inimeste jaoks üldseei eksisteeri.

Ülikooli litsentseerimine ja akrediteeri-mine teevad temast koha, kus viljel-dakse nn professionaalset teadust, läh-tudes professionaalsetest teadmistest,meetoditest. Ülikooli tegevus on regle-menteeritud, kanoniseeritud isegi eraüli-koolide puhul, kes muidu vähemastiEestis ei pea kartma rahastamata jät-mist riigieelarvest, kui ei täida nn riik-likku tellimust. Üleadministreerimineprofessionaalsuse säilitamise eesmärgiltähendab tänapäeva hariduse üht suuri-mat häiret – deprofessionaliseerimist,otstarbeka otsustamise võimaluste ära-võtmist, hariduse vaatlemist techne’i,mitte praxis’ena.

Ülikool jätkab vahetegemist rohkemja vähem tõepärase ning rohkem javähem kasuliku vahel, mis on kaugelpostmodernistlikest arusaamadest. Üli-kool pole postmodernismi taganttõuka-ja, vaid tagasihoidja. Kui tulla ülikoolistkui institutsioonist kunsti või ka mitte-institutsionaliseeritud teadmiste vald-konda või isegi ülikoolides viljeldavassefilosoofiasse, on summaarne toodekindlasti mitmeparadigmaline. Ülikooli-des on koolkonnad, aga mitte ühe väi-kese ülikooli sees, vähemasti mitte üheõppejõu peas. Konkreetne ülikool eikanna endas postmodernismi, küll võibseda teha ülikoolide kogum. Väga huvi-tav on Foucault’ juhtum Uppsala Ülikoo-lis 1950. aastate lõpus, kus ta kukkusläbi doktoritöö eelkaitsmisel, kuna väljusnormaalteadusest, püstitades enda ettetolle aja ekspertide jaoks täiesti arusaa-matud ja mõttetud probleemid.

34-37 Kreitzberg+pilt.qxd 4.08.2006 15:04 Page 3

36 HARIDUS 7–8/2006

Eksam kui võimuinstrumentÜlikool on paljuski ühiskonda stabilisee-riv – mitte niivõrd destabiliseeriv, midavõime näha tudengite mässudest ja ise-mõtlejate väljaütlemistest. Ülikooli huvi-des on viljelda ekspertkultuuri, mis teebvahet võhikutel ja asjatundjatel. See onülikoolide majanduslik ja staatushuvi.

Kui postmodernistlik võiks olla cc-ar-tiklite tagaajamine, ülikoolide järjestami-ne, isegi tudengite hindamine? Foucaultütles õigesti, et tänapäeva tugevaim või-muinstrument on eksam, mitte vangla,mis suudab ühiskonda hirmutamisegavähem normaliseerida, kui seda teeb õi-gete vastuste äraõppimine õigetele kü-simustele. Teadmine ja võim on ühe jasama medali eri küljed. Iirimaa ja Eestiriigieksamid on muutnud kooli õppekavasisuliselt eksamiülesannete drilliks – õi-ged vastused õigetele küsimustele.

Postmodernismi kui ajastut iseloo-mustab kõhklus, õieti küll filosoofiliseltlegitimeeritud võimalus kahelda kõiges.Universaalne kahtlemine. Kõige katke-mine. Aastakümneid kõlanud postmo-dernistlikud kuulutused on järgmised.The end of history, The end of subject,The end of university etc.

Ei mingit suunatud progressi, edasi-liikumist, hulk paljutagajärjelisi sähva-tusi, terrorism, globaliseerumine, mis ju-ba iseenesest lõhub identiteedid ningasetab kõik rahutusse ja võimaluste-rohkesse liikumisse.

Need, kes räägivad postmodernistli-kust ajastust, viitavad globaliseerumise-le, informatsioonitehnoloogia revolut-sioonile, terrorismile, vastuolule, identi-teedi defineerimise ujuvusele, piirama-tutele valikutele, sõjaohule, rikkuse ühaebavõrdsemale jaotusele jne. Viidatak-se lihtsalt väga suurtele muudatustele,mis ei jäta midagi paigale, seega kaülikooli. Aga inimkond pole samas juminetanud võimalust kõigele sellelevastu seista. Ma ei kujuta ette, kuidasinstitutsionaliseerida postmodernismileomane dissensus. Lyotard kuulutas en-da õnnelikuks põhjusel, et pidanud Ha-bermasile eksamit sooritama.

Priv i leeg def ineer ida tõde Ülikooli ei saa enam legitimeerida tead-miste tootmise pühakojana. Tehnoloo-gia ja teaduse vahe on sageli segane.Teadus kui objektiivne ja neutraalne et-

tevõtmine on vähemasti tippfilosoofiapoolt dekonstrueeritud. See vähendabka ülikoolide sõltumatust. Samas polekahtlust, et postmodernism on tugevastivaidlustanud ülikooli funktsionalistlikuallutatuse ühiskonna vajadustele võiteistele institutsioonidele, näiteks töö-jõuturule – nii nagu on vaidlustatud kin-del teadmiste korpus, mis põhineb kind-latel eeldustel ja süstematiseerimiseviisil. Ühiskonnas käibivad diskursused,ka teaduslikud, on kantud inimlikust hu-vist ning neid motiveerib ja hoiab käigusvõimu huvi. Võimu suurimaid privileegeon tõe defineerimise monopol – näiteksmida ja keda rahastada teaduse tege-misel. Eestis hoiavad seda monopolimaailma asjadega tegelevad ja Eestiasjast vähem teadlikud ja vähe huvita-tud stsientistliku diskursuse esindajad,seades eesmärgiks artiklite kirjutamiserahvusvahelistesse ajakirjadesse ja sun-dides kõiki teisi tegema sedasama. Niieemaldub teadlaskond Eesti enda prob-leemidest. See on puhas jõuvõte, midasaadavad järgmised diskursiivsed ele-mendid: vahetegemine rakendus- jabaasteaduste vahel pole korrektne;baasteaduseta ei saagi olla rakendus-teadust ja arendustegevust; teadus onrahvusvahelise iseloomuga ja rahasta-mist väärivad need, kes on heal tasemel.

Nii on Eesti teadus mitme maa tea-dusest oma alusteaduste ja arendus-tegevuse proportsioonide poolest kordierinev. On ju selge, et suudame healtasemel viljelda vaid tühist osa alus-teadustest ja peame need mujalt sissetooma. Soome Nokia võtab sisse 98%vajaminevast teaduslikust teadmisest.Samuti ei pea kogu tsükkel – alusuurin-gud, rakendusteadus, arendustegevus –olema samades kätes. Näib ka, et nnmaailmateaduse tegemise loosungi allviljeldakse mõnigi kord lihtsalt epigoon-lust. Kordan: suurim hüve, mille võimannab, on tõe defineerimise privileeg.Postmodernistliku filosoofia tõekäsitusannab ühtpidi eluõiguse eri tõdedele, eritõlgendustele, kuid teistpidi teeb seekõik kergemaks ühtede käsitluste eelis-tamise teistele, ühtede uurimisprojekti-de rahastamise ja teiste tõrjumise. Mikska mitte, kui üks projekt on teisest pea-asjalikult erinev, mitte parem, ja hinnan-guks võib kasutada kriteeriume, mis sa-muti pole teistest paremad ega halve-mad. Relativiseerimine ei hõlbusta mitte

ainult uue sündi, vaid ka selle takis-tamist.

Eest i ü l ikool , suletud ül ikoolEesti ülikoolid pole eriti aktiivsed suhes-tama end väljaspool nn maailmateadusttoimuvaga. Eesti ülikool tundub mullesuhteliselt suletud. Kohati jääb mulje, etmeie avalikud ülikoolid on valesti mõist-nud oma autonoomiat, käsitades sedasuveräänsusena.

Ühiskonna funktsionaalset sidusust jakoordineeritust ohustab kahtlemata in-formatsioonitehnoloogia, mis suurendabigaühe võimalust kahelda väljakujune-nud eetikas, tõe rääkimise viisides, tea-dusliku mõtlemise paradigmades. Teki-vad võimsad virtuaalsed ühiskonnad.

Kasvanud on võimalus alternatiivseltmõelda ja dekonstrueerida kujunenudteadmissüsteeme. Tühipalja teaduslikuautoriteedi, professori või akadeemikutiitliga on oma vastaseid üha raskem se-lili panna.

Kahtlemata muutub ülikooli mõiste jakogu kontekst, milles ülikool funktsio-neerib. Rahvusriigi asemel supranatsio-naalsed ühendused, nagu Euroopa Liit;majandushoovad libisevad üha enamrahvusvahelistele korporatsioonidele;kasvav võistlus ja konkurents; riigi ja tu-ru mõisted hakkavad hägustuma; läbi-põimumine – kokkuliitumine; ülikoolidpõimuvad äriga. Alguses oli tähtis uueteadmise tootmine, siis õpetamine,nüüd äri. Lineaarne teaduskontsept-sioon on taganenud. Süveneb interdist-siplinaarsus, tekivad erinevad koolkon-nad. Kuid lõppude lõpuks ei toimu mida-gi väljaspool meie enda tahet: isegi kõi-ge lõpp, kaasa arvatud maailma lõpp, eisaabu niipea, kui me seda ise ei taha.

(Konverentsi “Postmodernistlik ühis-kond ja kõrgharidus” ettekanne, Aka-deemia Nord, 16. mai.)

34-37 Kreitzberg+pilt.qxd 4.08.2006 15:04 Page 4

34-37 Kreitzberg+pilt.qxd 4.08.2006 15:04 Page 5