Reisimuljeid Aasiast, I osa 28. jaanuar 2014 Saabumine ......Esmaspäeval külastasin HKMA-d (Hong Kong Monetary Authority). Tutvustati siinset rahasüsteemi ja finantsjärelevalvet,

[Minu Hong Kongi-Macau-Shenzhen’i seiklus: Reisikirjad koju, kirjutatud reisi ajal.]

1

Reisimuljeid Aasiast, I osa

28. jaanuar 2014

Hilisemaks meenutamiseks panen allpool kirja mõned reisimärkmed oma viimase aja

tegemistest-nägemistest – kui kunagi kauges tulevikus peaks tekkima soov memuaare kirjutada

või nii.

Saabumine Hong Kongi: Esmased muljed

Tegelesin paar esimest päeva sellega, et püüdsin aru saada, kuhu ma sattusin. Esimene asukoht

/ majutus oli Kowloonis, täpsemalt Tsim Sha Tsui's.

Muljed:

Sõna otseses mõttes kilomeetrite viisi "tänavaid" kaubanduskeskustes – tõeline šoppajate

paradiis. Šoping siin pole enam meelelahutus, vaid tõsine sport. Libeda jutuga müügimehi on

pea igal sammul. Näiteks rätsepateenuste müüjad kõnetavad mind umbes nii:

"You are looking nice today. We can make you look even nicer!"

Siis näidatakse teatavat visiitkaarti ja kust omale kohe uued riided tellida saab. Ma muidugi

annan standardvastuse, et mulle ei mahu seljakotti midagi peale absoluutselt hädavajalike

asjade. Selle peale vastatakse lahkelt, et:

„We have nice handbags too!“

Ma siis seletan, et ma olen väike inimene ja ei jõua suuri kotte tarida

"Manööverdamine" on keeruline, kuna rahvast on palju, kõnniteesid igal pool ei ole (peab

teadma, kuidas metrootunnelite ja kaubanduskeskuste kaudu ühest kohast teise pääseda),

üle kiirteede saamine on üldse omaette ooper, käivad suured ehitustööd kümne ja enama

kraanaga ühe platsi peal.

Ühesõnaga: punktist "A" punkti "B" jõudmine võtab vähemalt 2x nii palju aega kui alguses

planeeritud. Ühistranspordi süsteem on samas päris hea; näiteks metrootunnelid näevad

märksa paremad/uuemad välja kui Londonis või New York'is.

Ilmselt ruumi puuduses on mitu hostelit mahutatud ühte ülisuurde majja, nii et aadress ei

sisalda mitte ainult tänava nime ja maja numbrit, vaid ka korrust maja sees. Veidi markantse

näitena: WC boksid on osades kohtades nummerdatud ehk et järgmine innovatsioon

siinkandis võiks vist olla mingi mobiili äpp vms, kus omale vastava aja ette broneerida saab.

Ok, nali.

Hommikuti näeb parkides gruppides mediteerivaid inimesi ning erinevate... hmm,

võimlemiskunstide harrastajaid. Minu-sugustele turistidele tunduvad osad asjad päris veidrad.


2

Esimese hooga sain korraliku nohu; õhk on siin ikka sedavõrd saastatud, et enam-vähem iga

lääne turist saab. Kes vaid paariks-kolmeks päevaks tuleb, see võib küll üsna pettunud olla.

Hong Kongi panoraam on pimedas muidugi vaatamist väärt. Turistid käivad seda ka usinasti

pildistamas.

Lantau saarel

Pühapäeval (26. jaanuaril) tegin oma esimese laevasõidu Mui Wo'sse Lantau saarel. Tundus

selline vaikne kena küla ühe suurema hotelli ja liivarannaga -- lihtsalt niisama "lebotamine". Ilm oli

ka päris soe; päikse käes ilmselt üle +20 kraadi.

Järgmisel hommikul kell 6:30 võtsin seljakoti ja hakkasin astuma Lantau Trail'i mööda –

spetsiaalselt tehtud matkarada. Alustasin vara, et esimese suurema ronimisega enne ühele poole

saaks, kui palavaks läheb.

Rada nr. 1 oli soojendus: sisuliselt kõnniteed mööda Mui Wo'st Nam Shan'i, 2.5 km mõõdukalt

ülesmäge.

Rada nr. 2 oli tähistatud raskusastmega "3" ehk siis "Very difficult". Pärast väikest jalutuskäiku

kenal puudealleel algas tõus Sunset Peak'i tippu – sisuliselt 800 meetrit "treppi". Nimi on küll

"päikeseloojangu tipp", kuid minul avanes tee peal võimalus hoopiski päikesetõusu jälgida.

Üsna tipu lähedal oli midagi mahajäetud küla sarnast; seal olevat vanasti mungad elanud. Vist

leidsin tasuta eluaseme kinnisvara. Hea vaatega paigakene ikkagi. Aga väga kaua venitada ei

saa: paari maja kõrval sakslased juba telkisid – ju hoiavad silma peal.

Tee, mis läheb üles, peab ka alla tulema; järgnes suur laskumine. Kuna ma ei soovinud alla tulla

mitte väga palju kiiremini kui üles olin läinud (st veeredes), võttis ka raja teine pool päris kenasti

aega. Kokku kulus kuue ja poole kilomeetri läbimiseks pea kolm tundi ning jalad jõudsid vahepeal

kohe üsna "pehmeks" minna. Mõned teevad siin trenni: vähemalt üks jooksja möödus minust

kerge sörgiga.

[Väike puhke- ja energiavarude täiendamise paus.]

Rada nr. 3 oli siis see põhimatk: Lantau Peak'i vallutamine. Tegemist on Hong Kongi kõrguselt

teise mäe (934m merepinnast) ja kõrgeima tipuga, mille otsa turiste lastakse. Väike trenn, mida

ma LHVs aeg-ajalt jala 17. korrusele minnes teinud olin, kulus kohe marjaks ära. Rada läks üsna

sirgelt mäkke ja tegemist oli sõna otseses mõttes trepiastmetega, ehkki ebaühtlastega (mis

ronimist sugugi ei lihtsusta). Kuid: esimese tipu taga oli teine tipp ja teise tipu taga kolmas ja nii


3

päris mitu korda enne, kui viimaks üles jõudsin. Tõsi küll, paljukiidetud vaated oleksid märksa

paremad olnud, kui seda halli tomu või õhusaasta poleks...

Kui eestimaalased esmaspäeva hommikul varbaid sirutasid, hakkasin mina Lantau mäetipust alla

Ngong Ping'i poole ronima. (Ajavahe Eestiga on 6 tundi.) Sellest külast paistab kaugele silma

hiigelsuur Buddha kuju. Jäi mulje, et koht ongi templitele, Buddha'dele ja vastavast temaatikast

huvitatud turistidele pühendatud.

Matka osa oli sellega läbi ning pärast Buddhade vaatamist sõitsin bussiga Hong Kongi

Veneetsiasse. Ma pole küll päris Veneetsias käinud, kuid mõttes ristisin selle küla Hong Kongi

Veneetsiaks veel enne kui muudest allikatest kinnitust sain. Ehk siis näeb sedamoodi välja küll.

[Äraarvamise mäng: Mis koht on Hong Kongi Veneetsia?]

Siin oli suur Hiina-päraselt tehtud kõiksugu mereandide turg. Mõtlesin, et prooviks ka midagi, kuid

sedakorda jäi ära; mul ei olnud suurt rohkem sularaha kui külalistemaja arve tasumiseks (nad

kaarte ei aktsepteerinud) ja need delikatessid olid ka keskmiselt ülikallid (üks pakk isuäratavamat

kraami maksis 300 Hong Kongi dollari ümber ehk siis nii umbes 30 eurot).

Igatahes külalistemaja pidaja oli ülisõbralik; küsis muuhulgas üht-koma-teist Eesti ja eesti keele

kohta. Tuli välja, et ta ise oli mingi aeg Soomes elanud.

Järgmisel päeval (so. täna hommikul) oli kavas Aasia Las Vegasesse suunduda. Olin eelnevalt

internetist järele vaadanud, et TurboJet viib kohale ning pileteid müüakse ja laevale pääseb

lennujaamast.

[Äraarvamise mäng: Kus asub Aasia Las Vegas?]

Sõitsin bussiga Tung Chung'i (päris kena reis läbi Lantau saare) ning üritasin sealt edasi jalgsi

lennujaama minna – ei olnud kannatust tund aega järgmist bussi oodata nii lühikese maa

läbimiseks. Mnjah, kõnniteedega oli ka siin nagu ta oli; igal pool neid igatahes ei olnud. Pärast üle

mõne barjääri ronimist ning mitmest (valest) kohast üle tee jooksmist [turist ju] jõudsin siiski

plaanitud ajal kohale.

Kuid siis selgus väike uups... Lennujaama infost öeldi, et see TurboJet'i terminal lennujaamas

teenindab ainult neid inimesi, kes pole veel passikontrollist läbi tulnud; mina pidavat oma pileti

ostma Central Hong Kong'ist.

...Kaks tundi sebimist hiljem istusin loksuvas laevas ja ootasin väljasõitu.

Homme ootavad uued avastused.


4

Reisimuljeid Aasiast, II osa

2. veebruar 2014

Olgu muuga kuidas on, kuid nii palju tasuta tsirkust nagu siin ja praegu ei ole ma veel ühelgi reisil

saanud. Sattusin aga ajale kogemata kombel: Hiina Uusaasta vastuvõtmine.

Aasia Las Vegases ehk Macau's (või Macao's – kasutatakse mõlemat kirjapilti)

Macau on väike regioon, u 29.5 km2, endine Portugali koloonia. Wikipedia andmetel on ühtlasi

tegemist kõige tihedamini asustatud regiooniga maailmas ning samal ajal ka ühe jõukaima

piirkonnaga GDP per capita järgi; tulu tuleb põhiliselt turismist ja kasiinodest. Samas ebavõrdsus

on suur ja see torkab ka silma: uhkete kasiinohotellide ja ilusate majade piirkondade kõrval laiutab

tüüpiline hiina linn (ok, natuke siiski ilusam kui hiina linn Bangkokis näiteks).

Minu hotell asus väikesel kõrvaltänaval. Iga kord kui olin uksest välja astunud ja paar käänakut

teinud, olin jälle kergelt eksinud. Turismipunktist saadud kaart osutus siin üsna kasutuks, kuna sel

polnud väikeste tänavate nimesid. Ega siis jäänud muud üle, kui väikestelt tänavatelt järjest

suurematele pöörata, kuni "labürindist" väljas päikese käes.

Positiivse poole pealt: Macau standardite järgi oli majutus päris hea hinna-kvaliteedi suhtega.

Hinna sisse (maksin u 45 EUR öö eest) kuulusid muuhulgas ühekordsed toatuhvlid, hambahari ja

hambapasta, juuksekamm, žiletid – šampoonist, WIFIst ja kohvi tegemise tarvetest rääkimata.

Paljud kohalikud eriti inglise keelt ei kõnele. Proovisin korra turult banaane osta, paistsid head

odavad. Müüja ei saanud aru, kui palju ma neid tahan, ja andis igavesti suure kobara. Niisiis oli

mind mõneks ajaks efektiivselt banaani-dieedile pandud: lõunaks banaanid, õhtuks banaanid ja

järgmiseks hommikuks ka banaanid.

Vaadata oli põhilliselt kahte sorti ehitisi: kasiinod, millest mõned tulid mulle arhitektuuri poolest

väga tuttavad ette päris Las Vegasest (vähemalt üks maja oli identne) ja mis pimedal ajal

suurejooneliseks valguste-mänguks transformeerisid, ning kirikud/templid ja sellise alatooniga

hooned. Tundub, et "pühad mehikesed" ja mängurid saavad päris kenasti kõrvuti eksisteerida.

30. jaanuari õhtul lasti juba rakette ning ringi kolades sattusin juhuslikult peale esimestele

uusaasta etteastetele.

Hiina uusaasta saabumine

31. jaanuaril sõitsin tagasi Hong Kongi. Sedakorda kolisin ilusasse klaasmajade piirkonda


5

Central'is ja siit ma nüüd niipea ei liigu.

Kui olin söönud ja välja maganud, purjetasin üle lahe juba oma tuttavasse Tsim Sha Tsui'sse

uusaasta paraadi vaatama.

Tehti igasugust tsirkust, seda ka kõige sõna otsesemas mõttes: olid Miki Hiired ja Piilupart

Donaldid, porganditeks ja maisitõlvikuteks riietatud inimesed, akrobaadid ja jalgratastel

pillimehed, tantsijad ja tuleshow tegijad... Loomulikult ei puudunud ka suur lohemadu, millel

inimeste jalad all.

Nii tehakse siin siis omale reklaami: järjest veeresid mööda Disneyland'i, Ocean Park'i, Hang

Seng Bank'i, MTR-i, kullamüüjate ja kelle iganes "vannid", kõigil tantsijad ees ja taga ning

temaatiline muusika valjult taustaks mängimas. Tegin tähelepaneku, et saan uusaasta paraadil

kõigist kohalikest meelelahutamise võimalustest kohe ühe korraga kiire ülevaate.

Tagasi hotelli jõudsin umbes poole üheteistkümne paiku õhtul. Mõtlesin, et lähen veel korra

retseptsioonist läbi ja küsin omale rätikud (millegipärast ei olnud neid kohe antud). Seal oli mõnel

keel juba veidi pehme, nii et minu märkuse "I don't have towels in my room," peale ulatati need

mulle hümina "O yes, towel, towel..." saatel. Hiljem oma hotelliarve kviitungit uurides märkasin, et

rätikute laenutamine oleks sama hästi võinud makma minna ekstra 20 HKD'd. Vist vedas natuke

pühade puhul.

Eile päeval tegin oma traditsioonilsie Bank Walk'i, pildistasin siinseid klaasmajade

arhitektuurinäidiseid ning, nagu Vennaskond laulab, „lasin ennast kanda kuhu eskalaator viis“

(maailma pikim sedasorti eskalaator; süsteem katab 800 meetrit ning algus- ja lõpp-punkti

kõrguste vahe on 135 meetrit).

Õhtul toimus vägev tulevärk, oma 20 või enam minutit. Pärast seda sain osa suurest rahvaste

rändamisest: inimesi muutkui voolas ja voolas metroosse, IFC-sse (International Finance Centre

hoone) jne.

...

Pidupäevad jätkuvad siin täna-homme ning millal iganes igav peaks olema, siis uusaasta üritusi

toimub 15. veebruarini. Ma subjektiivselt süvenen nüüd siinsesse raha ja majanduse maailma.


6

Reisimuljeid Aasiast, III osa

8. veebruar 2014

Nädal on märkamatult mööda saanud. Üritan natuke meenutada, et mis siis vahepeal toimunud

on. Lühidalt: info kogumine värviliste unenägude jaoks edeneb päris jõudsasti; temaatilised

unenäod hakkavad juba tulema :)

Banaani-dieedile vahelduseks olen katsetanud nuudli-menüüd: ikka tavalised nuudlid ja

riisinuudlid vaheldumisi. Need on siinmaal populaarsed, odavad ja võimalik valmistada ka

täisvarustusega köögi puudumisel. Viimast mul kasutada pole.

Hong Kong Central'is

Olen siis nüüd mõnda aega kohapeal ja üritan vähe rohkem Aasia Globaalse Linna ellu süveneda.

„...kus Ida kohtab Läänt," või umbes nii Hong Kongi kohta öeldakse. Tänavatel näeb valdavalt

„kollaseid inimesi“, kuid äriringkondades domineerib pigem inglise keel.

Alustuseks liitusin ühe kinohuviliste grupiga, et pühapäeva-õhtuti tassi kohvi raha eest valitud

filme vaatamas käia ning pärast seda kohalikega natuke juttu puhuda. Eelmine nädalalõpp

vaatasime ühte Norra filmi, homme on klassikalise kino õhtu. Istusin suvaliselt ühte lauda ja võeti

sõbralikult vastu.

Esmaspäeval külastasin HKMA-d (Hong Kong Monetary Authority). Tutvustati siinset

rahasüsteemi ja finantsjärelevalvet, räägiti raha tegemise protsessist, ajaloost jne. Pidi olema tuur

vähe suuremale grupile, kuid sisuliselt tehti mulle sama hästi kui eraviisiline presentatsioon; peale

minu oli seekord vaid üks huviline. Nii et sain küsida palju rumalaid või siis mitte nii rumalaid

küsimusi.

Saadud tarkusele vahelduseks vaatasin natukene kõrgeid vaateid:

Ronisin kuulsa Victoria Peak'i otsa – üks "peab nägema" atraktsioone Hong Kongis. Jällegi

Hiinast tulev hall tomu natuke varjab vaadet, kuid kuna tehased Hiina Uusaasta puhul 15.

veebruarini ei tööta või ei tööta täisvõimsusel, on mõnevõrra parem.

Käisin Bank of China "torni" vaateplatformil 43. korrusel. See "torn" on üks neid ehitisi, millele

kohalikud viitavad kui klaasmajade arhitektuuri musternäidisele. Mulle subjektiivselt meeldib

üks teine klaasmaja hoopis rohkem.

Vaatasin välja IFC hoone 55. korruse aknast. (Sel majal on kokku 88 korrust, kuid turiste

kõrgemale ei lasta.)

Üldiselt on nii, et kui tahad kusagile majja liftiga sõitma ja vaateid vaatama minna, siis käid

kõigepealt läbi turvakontrollist, näitad dokumenti, sinu külaskäik registreeritakse ning sulle

antakse ühekorde külalise kaart. Ei olegi päris niisama. See-eest on vaateplatforme üsna mitmel


7

pool.

Üheks õhtuks olin VIP: käisin Royal Hong Kong Yacht Club'is, kus personal tõepoolest üliväga

viisakas oli. Klubi-kultuur pidavat siin mõnevõrra sarnanema inglise omaga (endine inglise

koloonia ju): maine küsimus ja prestiižikamatesse klubidesse olevat järjekorrad kolm-neli aastat.

Siiski näib, et teatud tingimustel saavad Lääne poolt tulevad valged inimesed "vahele trügida"; nii

ka minu tuttav, kes nagu selgus, on siia tööle lähetatud vaid pooleteiseks aastaks.

Kolmapäeval, olles teel Hong Kongi väärtpaberibörsi hoonet uudistamast hotelli poole, sattusin

üritusele, mis näis kangesti mingit sorti demonstratsiooni moodi. (Hiljem selgus, et siin on

sarnased demonstratsioonid suhteliselt sagedased.) Grupp suurest hulgast politseinikest ja

kaameratega ajakirjanikest ümbritsetud inimesi karjusid midagi, mis kõlas nagu: "Maltšito,

maltšito, ...". Ikka üks ees mikrofoni ja teised kooris järele; justkui regilaul kohe.

Proovisin eemal seisvatelt inimestelt uurida, et mis toimub. Esimene ei osanud täpselt öelda, teine

ja kolmas ei teadnud üldse. Neljas lõpuks seletas. Nagu mina aru sain, oli tegu „poliitilise värgiga“:

demokraatlik partei tahtvat rohkem demokraatiat (kõige tähtsama mehe otsevalimist vms), kuid

protestijad ütlevad, et nad ei lähe piisavalt kaugele. Paar tähtsat poliitikut olevat ka kohal olnud;

ühele olevat veel mingi asjaga pähe visatud. Sellepärast siis kaameramehed ja politsei.

Viimastel õhtutel on olnud paar business networking üritust. Esmamulje põhjal need siin

sarnanevad New York'i omadega; erinevused on detailides ja neid hakkavat nägema aja jooksul.

Üldiselt on valdav osa inimesi, kellega sellistel üritustel kokku puutun, on rahvusvahelise taustaga:

kas siis tulnud Hong Kongi Ameerikast, Euroopast või Jaapanist (hiinlastest me ei räägigi) või

originaalis pärit Hong Kongist, kuid õppinud ja/või töötanud Bekingis, Londonis, New York'is... Nii

et päris huvitav vestelda nendega, kellel on olemas võrdlusmoment.

Kes Hong Kongist pärit ei ole, tunduvad siia valdavalt seepärast "sattuvat", et nende tööandja

lähetab nad siia. USAst saabuvat ka opportuniste / võimaluste otsijaid, kes loodavad – vist rikaste

hiinlaste arvel – kiiresti rikkaks saada. Kuid nagu üks siin juba viis aastat tegutsenud inimene

ütles: kui tahad kasutada Hong Kongi platformina Hiina turule sisenemiseks, siis hakka parem

juba kohe mandariini keelt õppima. Sest päris hiinlased reageerivad inglise keelele umbes

samamoodi nagu mina hiina-keelsele tekstile: kui arusaadavat juttu ei ole, siis juttu ei ole.

"Kollektsioneerisin" portsu visiitkaarte. Kuid ilmselt nagu alati, kehtib ka siin 80/20 reegel: et 80%

uutest kontaktidest on kasutud ja 20%-st võib-olla ehk tuleb mingi hetk midagi.


8

Lamma saarel

Vahepeal jõudsin ära käia Lamma saarel. Teel sinna nägin kuulsaid Feng Shui auguga kõrgmaju.

(Suurtel klaasmajadel Hong Kong Central’is selliseid auke pole märganud ja hotellid ka vist päris

Feng Shui järgi ei ole; vähemalt ma küll mingit erinevust une kvaliteedis ei tähelda.)

Lamma saarel (ja saare nimel pole midagi pistmist lambaga) elavat valdavalt poheemlased ja

alternatiivse elustiiliga inimesed. Kinnisvara hinnad olevat siin märksa odavamad kui mujal Hong

Kongis. Kuid olgem ausad (ja siin tahaks küll pilti näidata): kinnisvara ise on ka ...hmm... märksa

tagasihoidlikum. Saar on väike, autosid ja autoteesid pole, majadel ei tohi olla rohkem kui kolm

korrust. Põhiliselt elatutakse banaanide kasvatamisest ja kalapüügist. Minu Eestlastele jätkuks

siin koristamist küll ja küll, kui nad oma Vahemere puhastamise projektiga ühele poole saanud on

Kui on ilus rand, kuid miski haiseb, siis ilmselt on läheduses lõpnud kala.

Plaanidest

Täna pärastpoole liitun kohaliku matkagrupiga, et teha Hong Kongi "tagaaias" jalutuskäik – või siis

kerge mägironimine. Sellised matgagrupid on siin populaarsed; osad on mõeldud ikka päris

tõsistele tegijatele.

Järgmise nädala kalender on erinevate asjalike ja vähem asjalike tegemistega juba üsna täis

saanud.


9

Reisimuljeid Aasiast, IV osa

14. veebruar 2014

Teen selle nädala vahekokkuvõtte reedel; homme on muud tegemist. Jutt sai jällegi suht pikk, sest

muljeid on palju ja ülestähendamist väärivaid mõtteid tekib mitmeid.

Täna ma vahelduseks puhkan ja ei võta midagi ette; ok, võib-olla väikese sihitu kolamise võtan.

See nädal on ilm siin jaheda-võitu olnud: +7 kraadi ümber. Ühele eestlasele muidugi täiesti

normaalne temperatuur kui välja arvata pisiasi, et need lõuna-maalased ei oska ju soojapidavaid

maju ehitada. Nii et ega mul toas just palju soojem ei ole kui õues – noh, vähemalt tuleb hea uni.

(Püüame positiivsed olla ) Nädala lõpus / järgmise nädala alguses pidavat jälle sooja saama.

Meelelahutuslik pool

Käisin siis eelmisel laupäeval ära õhtusel matkal kohaliku matkaklubiga. Ostsin selle jaoks isegi

ekstra taskulambi – öeldi, et kohustuslik & osadel valgustamata rajajuppidel läks seda ka tarvis. Ei

olnud suur väljaminek: umbes kahe euro eest sain nii lambi kui patareid. Üldse põhiline kulu

kohalike jaoks on eluase; muud hinnad on suht-koht vastuvõetavad (ka eestlasele). Seltskond oli

(nagu arvata võiski) väga rahvusvaheline; mitu inimest olid originaalis Filipiinidelt. Pimedal ajal on

vaated vähe teistmoodi kui valges – päris vahva. Muuhulgas näidati ära, kus kohalikud rikkad

elavad: suurest linnakärast vähe eemal. Kutsuti ühisüritustest osa võtma edaspidigi.

Möödunud laupäev oli ka viimane ilus päev. Väike vihm (mis küll mingil hetkel läks üle

paduvihmaks) ja madalam õhutemperatuur pühapäeval ei takistanud mind külastamast Tung

Lung Chau saart. Avastasin nimelt, et sinna pääseb ainult nädalavahetustel. Saar on väga väike,

umbes 2,5 km2, ja suuresti asustamata.

Ilmselgelt ei olnud tegemist mingi uhke turisti-atraktsiooniga: laevuke oli päris tagasihoidlik,

kõvade plastmasstoolidega, reisijate "salongi" uks ei käinud nagu hästi kinni jne. Sõna

"tagasihoidlik" sobib ka sadamahoone kirjeldamiseks – kui seda ehitist ikka nii võib nimetada.

Pileteid müüs üks väheke veidra moega mehike, kes suurt inglise keelt ei kõnelenud. Oli lihtsalt

laua välja tõstnud, pannud peale sildi "To Tung Lung Island" ja kasseeris raha. Umbes nagu mina,

kui omal ajal tellerina oli tarvis vene keelt kõnelevate inimestega asju ajada: näitas paberi pealt, et

mis kell laev läheb, millal tagasi tuleb ja kui palju pilet maksab. Kokkuvõttes sain kenasti nii sinna

kui ka tagasi; selles suhtes pole midagi öelda.

Looduslikult oli saar päris kena; ütleks, et etem kui muud kohad, mida oma Hong Kongis viibimise

aja jooksul seni külastanud olen. Turistide jaoks ära märgitud vaatamisväärsusi oli kaks: mingi

igivana kivinikerdus ja ühe kindluse varemed. Viimastest küll liiga palju enam järel ei olnud.


10

Vähe asjalikumatest asjadest

Kohtusin kohaliku start-up community'ga. Oli nimelt Startup Grind Hong Kong'i avaüritus. Esinesid

StartupsHK asutajad, kellest ühega ma hiljem ka vähe pikemalt juttu rääkisin.

Väga lühidalt ütleks, et Eestis on selle teemaga mõnevõrra kaugemale jõutud. Siin alles hakkab

startupindus "tuure koguma" – kuid kui läheb, siis võib minna mühinal. On juba näha, et korraga

avatakse mitmeid co-working space (nagu meil Garage48 näiteks: palju alustavaid ettevõtjaid

koos) jne. Suurlinna värk: absoluutarvuna on tegusaid inimesi rohkem; raha on ka märksa

rohkem, ehkki senini on see riskantsetest uutest ettevõtmistest eemale hoidnud, sest on olnud

piisavalt lihtsamaid mooduseid rikastumiseks (alustades kinnisvarast – huvitav, millal siit „õhk

välja lastakse“).

Mind muidugi huvitavad eelkõige FinTech sfääri (FinTech = uued tehnoloogiad finantssektoris)

ettevõtjad. Naljakas, et kuigi Hong Kong on erinevate järjestuste järgi keskeltläbi maailma

tähtsuselt kolmas finantskeskus New York'i ja Londoni järel, pole siin välja kujunenud FinTech

startup'ide ökosüsteemi; on ainult mõned üksikud üritajad. Seda samal ajal, kui kaks eespool

nimetatud finantskeskust juba vähemalt aasta ja võib-olla kauem võistlevad tiitli "FinTech City"

(või midagi sarnast) pärast.

...

Kui juba finantsinnovatsioonid vaatluse all, ei saanud ju ometi jätta käimata kohalikul Bitcoini

üritusel.

Mnjah, võrreldes New York'i Bitcoin'i meetup üritustega, kus möödunud kevadel käisin, oli see

koosviibimine siin kaootilisem. Kui New York'i omadel oli mingi agenda & uutele tehti ka teemasse

enam-vähem korralik sissejuhatus, siis siin lihtsalt tuli kokku suurem grupp inimesi, kes siis

omavahel mõtteid vahetasid. Mõned olid "asjapulgad" ja teised lihtsalt infot koguma tulnud

uudishimulikud.

Samas ära sa ütle, ei olnud midagi suvalised revolutsionäärid vms.; "googledasin" pärast nende

inimeste taustasid, kes mulle visiitkaardid andnud olid, ja kolm tükki olid päris muljetavaldavad.

Lõpetuseks jagas üks kauaaegse rahvusvahelise panganduse kogemusega tegelane minuga

oma "rikkaks saamise valemit":

"You want to be that one [maakeelne sõna, mis tavaliselt asendatakse heliga "piip"] in the middle.

If you can find a buyer and a seller and a way to stay in the middle, you'll make fortunes." Ära lase

neid enda ümbert mööda minna.


11

Mnjah, eks seda ole ennegi kuuldud: raha tegemiseks ei ole vaja palju mõistust, vaid on vaja

teada, kuidas raha teha. Igatahes tal endal tundus "seda puru" jaguvat – tegi parajasti

taustauuringut, et kas saaks mõnda Bitcoini panka investeerida (pangad on ju ka keskel /

vahendajad).

Tal näisid üldse kõigi probleemide jaoks lahendused olevat:

„If I were Obama, I’d invite Putin to Alaska for a polar bear hunt; only we two – and then we’d agree

in politics too.“

...

Nüüd ma siis olen ka „ekspert“ Hong Kongi kohustusliku kogumispensionide süsteemi vallas.

Otsisin nimelt mingit formaalsemat koolitust siinsetele finantsplaneerijatele, et saaks natuke aimu,

mida/kuidas siin õpetatakse & mis seltskonnaga tegemist on. Kuna kõik variandid, kus keeleks oli

märgitud "Cantonese" välistusid, jäi sobivas ajavahemikus järele ainult üks: "Kohustusliku

kogumispensioni süsteem – uuendused". Et suudaks jälgida, mida räägitakse, pidin esmalt omal

käel veidi taustauuringut tegema.

Lektor (ma täpselt ei saanud välimusest aru, mis rahvusest, kuid igatahes mitte Lääne poolt)

rääkis huvitavalt / humoorikalt, kuid väga kiiresti; mul ei õnnestunud praktiliselt midagi vahele

küsida või kommenteerida. Loengu sisuks oli põhiliselt (põhjendatud) kriitika tänase

pensionisüsteemi aadressil ja mida peaks selle parendamiseks/arendamiseks tegema.

Lühidalt ütleks, et ettevõtja jaoks on siinne variant märksa tülikam kui Eesti oma. Näiteks peab

ettevõtja oma töötajate jaoks välja valima fondivalitseja või fondivalitsejad ja pensioniskeemi(d)

(seda muidugi eelnevalt töötajatega arutades, et millist fondivalitsejat nood eelistaksid); iga

töötaja siis ise valib etteantud pakkumiste seast konkreetse fondi või fondid. Ei tea, miks siin üks

täiendav leier vahel on ja miks töötaja kohe ise omale fondivalitsejat ka valida ei saa; vist pankade

lobi – nad saavad oma marketingi-tegevuse väiksemale arvule ettevõtjatele suunata.

Bürokraatiat, paberimäärimist ja igasuguseid administratiivkulusid on rohkem, alustades

igakuistest vanamoodsatest paberkandjatel raportitest.

Pärast anti mulle ka sertifikaat, et olen selle-ja-selle koolituse läbinud, ja et koolitus annab

nii-ja-nii-palju CE krediite, CPT tunde, CPD tunde ja MPFA Core CPD tunde. Ma peast küll ei tea,

mida see "alfabeedisupp" täpselt tähendab; ütleks, et väike illustratsioon sellest, kuidas

igasuguste litsentside ja muu sellisega üle pingutatakse. Igatahes peavad CFP-d (CFP = Certified

Financial Planner, seda lühendit tean) oma professionaalse kvalifikatsiooni hoidmiseks ja

litsentside säilitamiseks selliseid täiendkoolitusi regulaarselt läbima.


12

Mis tulemas on

Homme teen vaikselt algust põhjapoolsemate alade avastamisega -- seda jällegi koos grupi

kohalike matkahuvilistega.

Pühapäeval on siin tulemas "suur jooksupidu": Hong Kongi maraton. Kui ma seda märkasin, ei

olnud kahjuks enam võimalik registreeruda, kuid vaatama lähen ikkagi. (Muidu on ka 10 ja 21 km

distantsid – aga registreeruma oleks pidanud vist juba enne, kui ma üldse Hong Kongi sõita

otsustasin.)


13

Reisimuljeid Aasiast, V osa

21. veebruar 2014

Nii veriseid sündmusi nagu Ukrainas siin hetkel aset ei leia, ehkki kõrgete majade vahel

jalutamisega peab natuke ettevaatlik olema. Just äsja oli uudis, et üks JP Morgani

investeerimispankur olevat siinse regionaalse peakorteri katuselt alla hüpanud.

Möödunud nädalavahetus

Laupäeval käisin kohalikega kõndimas, sihtpunktiks Tsuen Wan (Tsing Fai Tong Village). Väga

suur grupp ei olnud, umbes 10 inimese ringis; ilmselt muu rahvas kartis jahedat ja pilvist ilma, mis

antud ürituse jaoks pigem sobilikuks osutus. Umbes pooled inimesed olid finantstaustaga, nii et

minu jaoks huvitav seltskond selles mõttes. Üks oli päris naljavend; sai parasjagu naerda. Muu

hulgas näidati mingeid õitsvaid puid, mis pidavat olema suur vaatamisväärsus. Ma täpselt ei

saanud aru, mispärast; vist et siin üldse on looduses vähe lilli. Muud vaated tundusid palju rohkem

vaatamist väärt.

Tagasi jõudsin suhteliselt hilja. Siis vaatasin internetist, et ohhoo: Hong Kongi maratoniga

hakatakse järgmisel hommikul varakult peale; põhijooksu start kell 6:10 hommikul ja 10 km startis

veelgi varem: 5:15. Ilmselt et saaks jooksudega enam-vähem ühele poole enne, kui muu rahvas

tänavatele valgub. Toimus ju üritus muidu väga rahvarohkes piirkonnas.

Ega siis midagi, kobisin üles kell 4:30, et üle vee suurt starti vaatama minna. Väljas juba kõik kihas

jooksjatest ja korraldajatest. Siiski oli lihtsalt "turiste" pigem vähe (mõned minu-taolised "hullud"),

nii et sain hea vaate & väikese video. Et kõik jooksjad ikka joosta saaksid, oli kolm täiesti eraldi

maratoni starti umbes poole-tunniste vahedega ning vastavalt samuti mitu eraldi poolmaratoni

starti.

Põhi challenge algas valestardiga. Juba loeti numbreid "Kolm, kaks, ..." ja kõik olid stardivalmis,

kuid siis selgus, et “oops“, kellaga läks midagi viltu. Niisiis läks kaks ja pool minutit veel, enne kui

jooksjad rajale said.

Finišipaigas oli korraldus range. Ei olnud nii, et kaasaelajad said kohe rajalt tulijaid vastu võtma

minna. Vaateplatform oli reserveeritud pressile; teised näigid jooksjaid kas raja äärest või kusagilt

kõrgemalt ja kaugemalt. Ka pakihoid oli piiratud ala, ainult numbri ettenäitamisel. Jällegi, vaadates

rahvamasse ei oleks muud moodi võimalik olnud.

Mingit suurt spordiasjade müüki vms ei toimunud; maratoni ekspo oli ära olnud juba nädala aega

varem. Ümberkaudsed kohvikud ja müügikohad siiski kasutasid võimalust reklaami teha: jagati

krõpsupakke ja muud nänni, kutsuti soodsa hinna eest hommikust sööma jne. Nii et tasus kohe


14

kolada. Muu hulgas õnnestus mul hankida üks tasuta metroopilet.

Maratoni võitis etiooplane ajaga 2:15:02. (Maailmarekordile jääb see aeg muidugi suht palju alla;

ju siis jooksutingimused ei olnud nii väga lihtsad.) Teine ja kolmas koht läksid ka vastavalt

Etioopiasse ja Keeniasse – vist siis lõvide eest põgenemisega hea trenni saanud.

Õhtuks oli kõik ära koristatud; justkui poleks mingit maratoni toimunudki. Selle asemel oli finišipaik

(Victoria Park) muutunud tõeliseks mustlaslaagriks: söödi-joodi, räägiti, naerdi, lauldi, tantsiti. Ei

tea, mis rahvusest nad täpselt olid; igatahes tumedama nahavärviga ja naised kandsid rätikuid.

Selliseid rahvakogunemisi (neid näeb siin sageli) turismiatraktsioonina tavaliselt välja ei

reklaamita, kuigi huvitavuse poolest võiks.

Usin eneseharimine

Kui väike jalutuskäik Aberdeen'i (mitte siis Šotimaa Aberdeen'i, vaid ikka siinsesse & mööda

Central'i "tagaaias" kulgevaid matkaradu) välja arvata, siis on see nädal möödunud

eneseharimise tähe all.

...

Alustuseks täiendasin ennast ...ee-mmm spirituaalselt. Mõtlesin, et uuriks õige lähemalt, mida

need inimesed seal pargis istuvad ja mediteerivad (vägagi tüüpiline nähtus). Leidsingi ühe avatud

ürituse paljulubava pealkirjaga: "Free – Learn to meditate to achieve inner balance and peace".

Tuli välja, et tegemist oli Sahaja-joogaga. Noh, mitte just selle koha spetsiifiline; selle joogaga

võiks põhimõtteliselt kodule lähemalgi tutvuda – aga siis pole nagu õigel lainel.

Alustuseks tehti põhjalik sissejuhatus. Tädi minu kõrval pomises selle filosoofilise jutu peale

omatte:

"Ridiculous."

Ilmselt oli ta lootnud kohe praktilise poole juurde asuda.

Hariduslikus mõttes oli päris huvitav ja jutt loogiline, mis puudutab inimeses peituvat energiat ja

selle kasutamist enese tervendamiseks. Mõnikord vaikselt istuda ja mõtetel korrastuda lasta on

ikka hea -- ning haigused kipuvad külge tulema siis, kui midagi muud on ka korrast ära.

Jutt oli loogiline kuni selle punktini, kus hakati rääkima "Pühast Tädikesest" (vahelduseks

"Pühadele Mehikestele") ja antud mediteerimise meetodi unikaalsusest. Et õige efekti

saavutamiseks tulevat mediteerida "Püha Tädikese" pildi ees ning pildi ette soovitavalt veel

küünal põlema panna.


15

Mingeid müstilisi kogemusi ma subjektiivselt küll ei täheldanud; ei mingit külma energiat,

vibreerimist sõrmedes ega midagi muud, mida nagu oleks pidanud täheldama.

...

Järgmine koolitus (või "koolitus" jutumärkides, sest sisuliselt oli tegemist promo-üritusega) oli

hoopis teisest vallast: "Automated Trading" ehk siis valuutakauplemine algoritmide alusel.

Mingid “vennad“ väitsid, et olid leiutanud mõned "rahategemise robotid", mida nad nüüd laiale

avalikkusele pakuvad. Noh, mitte päris suvalised vennad -- ikka relevantse taustaga. Kuna

professionaalsed kauplejad sarnaseid algoritme kasutavad (tavaliselt on konkreetsed algoritmid

suur saladus), siis mina kasutasin juhust näha mõnda sellist asja lähemalt.

Kuidas antud kauplemisplatform töötab, sain enam-vähem selgeks. Liiga kasumlik see

lõppkokkuvõttes ei ole; ekvivalentne umbes 5% intressiga aastas ja seda mitte riskivabalt. Jääb

oodata ja vaadata, kuidas valemid demokontol tegelikult toimivad.

Mõned Aasia koduperenaised tundusid kohe päris asjatundjatena XD

...

Eile käisin järjekordsel Bitcoini üritusel. Enne seda just lugesin Äripäev online'st, et minu endine

kolleeg Swedbankist (õigemini küll tema esindatav amet) olevat BTC.ee asutaja elu kibedaks

teinud.

Seekord oli päris formaalne värk: korralik agendaga, kohustuslik business-like riietus jne. (Ei tea

kas minu eelmise korra kriitilise tagasiside peale, et liiga kaootiline & et NYC's oli nagu parem

korraldus?) Lisaks "turistidele" oli raha lõhn ligi meelitanud päris mitu investeerimisvõimalusi

otsivat ekspankurit – seda vaatamata asjaolule, et ametlikult Bitcoini kui raha ei tunnistata ega

ilmselt hakatagi niipea tunnistama. Huvitav-huvitav, mõned pankurid olid end asjaga ikka väga

kurssi viinud.

Mul subjektiivselt on oma seisukoht teemast juba enam-vähem kujunenud. Bitcoine ostma ei

kiirusta. Tehnoloogiline platform on huvitav nagu ka idee detsentraliseeritud rahasüsteemist, kuid

kontseptuaalselt vajavad virtuaalvaluutad märksa paremat läbimõtlemist (anonüümsuse teema ja

kahtlase sisuga tehingud, konverteeritavus/mitte-konverteeritavus nö tavavaluutadeks, kogu

rahapakkumine jne).

Kasutasin võimalust, et ära küsida mõned oma küsimused, millest kaks tekitasid esinejate seas

sumina stiilis:


16

"Kes tahab sellele küsimusele vastata?"

Igatahes oli huvitav; sain ise natuke targemaks ja loodetavasti aitasin ka mõnel teisel saada.

...

Vahepeal tudeerin omal käel Hong Kongi finantssektorit ja loen taustaks Hiina majandusest, sh

sealsest pangandusest ja “põrandaalusest“ pangandusest.

See nädalavahetus...

... üritaks minna Science Park'i. Seal on käimas vahva (tasuta) ürituste seeria "Explore the fun of

science".


17

Reisimuljeid Aasiast, VI osa

28. veebruar 2014

Siin siis minu seikluste järjekordne ja plaani järgi eelviimane osa:

Science Park jm

Pärast eelmise reisikokkuvõtte postitamist läksin jällegi kõndima. Sedakorda õnnestus rajaga

"pisut" mööda panna ning ühel hetkel leidsin ennast pea Hong Kong Island’i teisest servast. Ega

muidu oleks midagi olnud, kuid jalutuskäigu tegi huvitavaks asjaolu, et hakkas pimenema, mul

polnud taskulampi kaasas ning rajaks oli umbes 70 cm laiune betoonist riba, ühel pool järsk

mäenõlv ning teisel meetrisügavune betoonist kanal solginirega põhjas. Kogemata teelt kõrvale

astumine poleks just liiga meeldiv kogemus olnud... Kuid tegin kiired sammud ja pimeduse

saabumiseks jõudsin tagasi linnatänavatele.

Laupäeval külastasin Science Park'i nagu plaanitud. Seal oli maandunud UFO-laev (vt pilti nt siit:

http://www.islasia.org/images/hkstp_venue_s.jpg), mis lähemal uurimisel siiski inimeste kätetööks

osutus ning pidavat sümboliseerima tehnoloogilisi saavutusi minevikus & inspireerima

innovaatoreid tulevikus.

Organiseeritud tuur jm presentatsioonid olid hiina keeles nii et neist keeleoskamatule eriti kasu ei

olnud. Samas sai suhteliselt vabalt ringi kolada ja ise asju vaadata. Väljapanekud olid õnneks

varustatud inglise-keelsete selgitustega. Elektroonika-vidinad (mis arvuti või nutitelefoni sees on

jne) mulle suurt midagi ei öelnud, kuid näitus teemal "Internet of Things" oli päris põnev.

Demonstreeriti, kuidas/kus "tarku asju" praktikas kasutada ning mis nende eelised & kasud on.

Üht-teist sai ka ise proovida. Näiteks oli "tark peegel", mis sulle erievaid riideid selga sobitas –

lastele tegi see palju nalja, neid ei saanud sealt eest hästi minema.

Õhtul hotelli poole tagasi astudes sattusin tänavakontserdile: mitte lihtsalt tänavamuusikud, vaid

kaks päris ansamblit kohe.

Pühapäeval tegin plaane edasiseks. (Reisi viimase nädala olin algselt lahtiseks jätnud mõttega, et

vaatab, kuidas asjad kulgevad.) Neist tegemistest siis juba nädala pärast.

Nädala tegus osa

Esmaspäev kukkus kogemata kombel välja ülihea planeeringuga (vähemalt enda arvates).

Hommikul sõitsin metrooga Tsuen Wan'i, et matkata mööda väikeseid mägirajakesi Tai Po Kau

http://www.islasia.org/images/hkstp_venue_s.jpg


18

Natural Reserv'i ja sealt edasi üsna poolsaare teise serva, kust teise metrooga hotelli tagasi

võimalik sõita. (Umbes 20 km.)

Noh, üks rajajupp osutus mitte just kõige siledamaks (loe: kivironimine), kuid avanevad vaated olid

seda väärt. Et miks maksta 20-30 EUR International Commerce Centre (ICC) vaateplatformi

külastamise eest, kui võib ka tasuta maja taha mäe otsa rondia, mis pealegi on kõrgem kui see

maja.

Ühelt maalt jõudsin suure punase raamiga hoiatava sildini:

"This section of trail is very difficult and suitable only for experienced well-equipped hikers. Do not

attempt it in bad weather. Please take care."

Selle peale ma päris võidurõõmustasin:

"I just did it!" (tavaliselt vist läbitakse rada teistpidi) ja kui mõned müslibatoonid ning pudel vett

välja arvata, siis ilma igasuguse erivarustuseta. Ilm oli samas päris ilus & võib-olla tänu sellele eriti

ohtlik ka ei tundunud. Igatahes oli üks koht Hong Kongis, kus liikus vähe inimesi; nägin mitme

tunni jooksul ainult ühte teist matkaselli.

Rahvuspargis kohtasin siinmaal esimest korda loomi vabas looduses: ahvid. Üsna suured teised

(u. 80 cm pikad) ja nii väledad, et kaameraga suurt tabada ei õnnestunud.

Umbes poole kuueks õhtul jõudsin tagasi tsivilisatsiooni. Et tee kulges läbi Science Park'i ja oli

suhteliselt varane aeg veel, otsustasin läbi astuda ühest sealsest kohvikust, kus teadsin toimuvat

International Business Community kokkusaamise.

Ehkki see oli informaalne üritus (rohkem nagu niisama networking), polnud vist päriselt mõeldud

nii, et keegi läheb kohale tolmuste dressidega. Mul just õnnestus sellega hakkama saada – turist

ikkagi Kuna teadsin organisaatorit ja ühte teist inimest veel varasemast, võeti vaatamata mitte

päris kohasele väljanägemisele kenasti punti.

Huvitavalt sattus seal olema ka üks sakslane, kes sarnaselt minule oli Hong Kongis läbisõidul. "On

the Never Ending Tour," nagu ta ise ütles. Olevat paarkümmend aastat Saksamaal korralik Saksa

ettevõtja olnud, kuid ühel hetkel jõudnud arusaamisele, et see ei ole ikka päris see elu, mida ta

elada tahab (plus tervislikud asjaolud, mis sundisid eelmist ettevõtmist maha müüma). Nüüd reisib

mööda maailma ringi (mis olevat see, mida tema tegelikult teha tahab) ning aitab inimestel leida

"oma tõelist kirge" & kuidas sellega meeldivaks äraelamiseks piisavalt raha teha. Kõlas huvitavalt.

Ma siis jäin koos paari teise inimesega temaga vähe pikemalt vestlema.

Eks tal oli ka oma äriline tagamõte, kuid minust sedakorda talle siiski klienti ei saa. Millegipärast jäi

mulje, et asjade köögipool on veidi prostam, kui ilusa jutu põhjal esiotsa tundub. (Ok, väike oma

kogemus ka juba nagu on.) Kasulikud mõtted panin loomulikult kõrvataha. Näiteks selline:

"We are living in a pleasure economy."


19

Ajaks, kui ma tihedalt tööd tehes unustama peaksin, et

"Life was meant to be easy and fun," nagu üks elustiilihäkker kord oma blogis kirjutas. Kuigi kui

teed omale meeldivat tööd ja sobiva graafiku alusel, siis see ongi fun, ehkki mitte tingimata easy.

...

Teisipäeval oli ühel järjekordsel Professional Networking Meetup üritusel jällegi võimalus

visiitkaarte kollektsioneerida ning inimesi selle maailmanurga majandust, finantsi ja seotud

küsimusi puudutavatel teemadel "intervjueerida". Kui rahvast ei ole väga palju & müra ei ole liiga

suur, jõuab kohe vähe pikemalt rääkida.

Mingi üldine pilt hakkab vaikselt kujunema, kuigi aeg-ajalt üksteisele vasturääkivate subjektiivsete

nägemuste faktiline kontrollimine oleks eraldi suurem tegemine ning nn underground finance ja

shadow banking on veel omaette teemad.

Näiteks selgus, et need inimesed seal Victoria Parkis on immigrandid Indoneesiast ja Filipiinidelt,

kes on põgenenud mingit sorti diskrimineerimise eest, töötavad Hong Kongis alamakstud

koduabilistena ning on sageli võlaorjuses (illegaalne, kuid siia võrgustikku on väidetavalt kaasatud

ka 7-Eleven jt muidu mainekad nimed). Ehk siis pealtnäha ilusa fassaadi taga mitte nii ilus

reaalsus.

Muud päevad...

...kulgesid vahelduseks niisama lebotades (kui välja arvata tuludeklaratsiooni täitmine Eesti

maksuameti jaoks), tänavakontserte kuulates-vaadates ja siinset Maailma Kaubanduskeskust

külastades. Viimast küll mitte ostlemise või hindade uurimise eesmärgil; ilusas klaasmajas on

vahel lihtsalt hea jalutada ja liikuvate treppidega sõita – a la stiilis, et kogu see sagin ei lähe sulle

korda.

Vaatasin ka kuulsat Valguste Sümfooniat, mis pidavat olema maailma suurim omataoline &

sümboliseerivat Hong Kongi vaimu, energiat ning mitmekesisust. Alustuseks tutvustatakse

osalevaid hooneid ühel ja teisel pool väina, mis siis vastava muusikalise tausta saatel sünkroonis

helkima ja vilkuma ning valguskiiri välja saatma hakkavad. Bank of China Tower „räppis“, HSBC

peamaja „õitses“ ning IFC II hoone saatis välja laserkiiri, millega pinda sondeeris. Üldiselt võiks

öelda, et pangamajad ja ärikeskused siin pole just oluliselt tagasihoidlikumalt valgustatud kui

kasiinod Macaus.

...

Homme hommikul pakin siin hotellis asjad kokku ja kolin omadega vähe põhja poole.


20

Reisimuljeid Aasiast, VII osa

7. märts 2014

See on siis viimane peatükk sarjast "Reisimuljeid Aasiast".

Hong Kongi osa on nüüd piltides & neid koos kommentaaridega saab näha minu blogist siit:

http://kristi99.wordpress.com/2014/03/05/my-hong-kong-adventure-2014/

Põige Hiina "Põhimaale"

Niisiis jõudsin ära käia päris Hiinamaa serva peal -- Shenzhen'is. Väikeste vihjete peale

"googeldasin" ja leidsin, et sellesse Hiina erimajandustsooni saab piiri pealt kuni viie-päevase

viisa päris lihtsalt & odavalt ning siis ei saanud ju võimalust kasutamata jätta.

Alustuseks väike kogemus panga kliendina Hong Kongis

Kuna viisa jaoks oli tarvis jüääne sularahas, oli põhjust HSBC Hong Kongi peakorterit ka kliendina

külastada. Väga "kodupanka" vms nad siin küll ei meenuta: ei mingit istumist klientidel. Isegi

järjekorranumbri automaati ei olnud; lihtsalt seisad ja ootad oma järge. (Peab siiski mainima, et

VIP klientidega tegeletakse eraldi spets officites ja seal on interjöör märksa meeldivam.) Plus: kui

ütlesin, et mul ei ole seal pangakontot ja tahan lihtsalt sularaha vahetada, prooviti esimese hooga

valuutavahetuspunkti suunata (et olevat odavam). Ma siiski jäin endale kindlaks ja põhimõtteliselt

vahetasin pangas; lisakulu oli umbes 1 EUR ja ega siin neid valuutavahetuspunkte tea – mõned

näevad päris urkad välja.

Piiri peal...

... ollakse efektiivsed. Viisade väljastamiseks on kolm kassat, mille kõigi eest järgemööda läbi

käid:

Esimeses annad sisse taotluse (päris väike ankeet) ja sinust tehakse foto; küsitakse veel üle,

et kuhu ja miks lähed – justkui see poleks niigi ilmselge ning ankeedil ka kirjas.

Teises maksad viisa tasu (oli vist 150 RMB) ja kui see tehtud, lükatakse sinu pass koos mingi

paberiga kolmandasse kassasse.

Kolmandas kassas kleebitakse viisa passi; võtad passi ja oledki piiriületuseks valmis.

Järjekord oli enne umbes pool tundi, nii et ka mitte just talumatult pikk.

http://kristi99.wordpress.com/2014/03/05/my-hong-kong-adventure-2014/


21

Shenzhen

No mingi traditsioonilise Hiina linnaga siin nüüd küll tegemist ei ole – vähemalt mitte sellisega,

mida China Town muudes riikides / suurlinnades endast kujutab. Pigem on tegemist näidisega

moodsast linnast, millise inimesed rajaksid, kui neile anda kätte lärakas maad, hunnik raha ja

piisavalt odavad tootmisressursid. On ju Shenzhen sisuliselt nullist üles ehitatud viimase 30

aastaga.

Kõrged klaasmajad, uued & korralikud metrood, laiad tänavad (peateedel sõidab 5-6 rida autosid

ühtepidi ja teist sama palju teistpidi), palju rohelust igale poole istutatud. Selles mõttes võiks kohe

päris ilus linn olla. Kuid-kuid tänavad on sodi täis, mopeedidega sõidetakse kõnniteedel, tihedama

liiklusega aladel käib praktiliselt katkematu signaalitamine. Esimene mõte oli osta kõrvatropid,

kuid see jäi siiski tegemata: inimene harjub kõigega, ka hirmsa mürasaastaga.

Samuti kohtab nn slumme hiina karakteristikutega (teravkeelte viide tänasele ametlikule

poliitilisele-majanduslikule ideoloogiale "sotsialism hiina karakteristikutega") ehk vanu külasid,

mida pole mingil põhjusel õnnestunud laiali lükata, mis näevad päris jubedad välja ja lõhnavad ka

vastavalt. Et mitte üldist pilti häirida, on sellistele agulitele üldiselt aedikud ümber ehitatud; ainult

servast saab näha ja pildistada. Sisse minna ei tahakski; lisaks muule ka kurjad koerad.

Vahemaad on pikad: hotellist kesklinna sõitmiseks kulub metrooga oma poolteist tundi. Samas

sellise sõidu eest küsitakse päris vähe raha, alla euro.

Inglise keelt siin praktiliselt ei kõnelda ja valgeid inimesi kohtab päris harva. Hotelli

retseptsiooniski oli paras tegemine, et selgitada: ma tahan WIFI koodi. Muidu hotellituba osutus

päris klassiks omaette. Pole nii luksuslikult ammu majutunudki. (Isegi lauaarvuti toodi mulle. Mitte

et ma oleksin küsinud.) Nelja öö eest maksin vaid 62 EUR. Miinus: tänavamüra kipub tuppa

tulema. Kuid nagu öeldud, sellega harjub.

Tegemised

Ühe päeva pühendasin oma tavapärasele üritusele, millel nimeks "Bank Walk". Muuhulgas on siin

väärtpaberibörsi hoone ees täiesti olemas oma Wall Street'i (siin küll mingi muu hiina-keelse

tänava) pull, ainult et kõhnem ja vihasem kui "ametivend" Manhattanil.

Ja jälle šoping, šoping, šoping. Sisened enda arust metrootunnelisse ja leiad maa alt eest

hektarite viisi klantsivat kaubanduskeskust. Ok, võib-olla ma natuke liialdan, aga mitte palju. Ikka

massiivsed arendused tehtud – vaata suu lahti. Samas rahvast tungleb märksa rohkem pigem

räpase moega välimüügi kohtades. Ehk siis väike vihje inimeste ostujõule ja rikkuse jagunemisele.

Samas kui raha on, siis hiinlased tarbivad küll; visuaalse vaatluse põhjal ei ütleks, et loomu


22

poolest säästlikud.

Teisel päeval vaatasin ringi linnaosas nimega Qianhai. Tegemist pidavat olema

erimajandusstsooniga erimajandusstsoonis, so Hiina eksperimenteerivat siin kapitalituru avamist.

Kirjade järgi fokusseerutakse finantsteenustele, IT-le, teadusele jm kõrge lisandväärtusega

valdkondadele. Visuaalse vaatluse põhjal on progress hea: puud on juba maha võetud ja maa

ehitusplatsiks üles songitud; mõned majad on ka juba püsti. Nii et vaatamata juttudele Hiina

suurest kinnisvaramullist suured ehitustööd jätkuvad. Ka Hong Kongi arendajatele tööd ja leiba,

kel muidu oma territooriumil kitsaks kipub jääma. Viimastel tunduvad olema ka päris metsikud

tootmisvõimsused.

...

Viimaks käisin ära ka ühes teemapargis, millel nimeks "Splendid China. Folks Culture Village".

Vähem kui 20 euro eest jagus vaatamist pea terveks päevaks. Turiste üldiselt oli selle koha

mahutavust ja huvitavust arvestades vähe; tundus nagu ehitatud perspektiiviga, et tulevad

massid.

Park koosneb kahest suurest blokist. Ühel pool on midagi nagu vabaõhumuuseumi sarnast;

näidatakse, kuidas külarahvas selles või teises Hiina osas elab või elanud on. Seal on ka mõned

muud atraktsioonid nagu show-teatrid, hobuste võiduajamise plats jms. Teisel pool on

vähendatud suuruses Hiina ajaloolised ehitised (templid, kindlused, imperaatorite eluasemed,

hauakambrid jms), terved külad jne jne.

Neid asju vaadates ja Hiina traditsioonile mõeldes tekkis küsimus, et miks nende rahvusvärvid,

rahvusloomad ja muud sümbolid küll nii agressiivsed on? Punane ja erkkollane, draakonid ja

vihase moega lõvid, hoonetel teravikud väljas jne. Buddha tundub päris populaarne tegelane

olevat: siin ka teda igal pool. Natuke meenus Tais käik.

Tagasi Hong Kongis

Kolmapäeval, 5. märtsil, sõitsin tagasi Hong Kongi. Teekond läks sujuvalt, sh “eluohtlik tsoon“

Shenzhen'is hotellist kuni metroopeatuseni.

Viimaseks paariks ööks reserveerisin odava "kapi" (mõõtmetega 1,5x3 meetrit). Kvaliteet vastab

hinnale. Pärast sisseregistreerumist ettenähtud ajal tuli veel üle tunni oodata, kuni tuba korda

tehakse. Toas pole isegi stepslit, kuhu arvuti või telefon laadima panna – seda tuleb teha koridoris.

Telekast ärme parem unistamegi (mitte et ma sellest puudust tunneksin).

Siiski polnud ette nähtud, et minu seiklused Hong Kongis saavad veebruariga läbi.


23

Mõtlesin, et teen veel ühe viimase jalutuskäigu looduses – ilm oli küll udune ja kergelt tibutas, aga

mis siis. Läksi jällegi Uutele Territooriumitele; pidavat väga ilus rada olema. Oligi. Kena inimtühi

kohake. (Inimtühjuse üks põhjuseid oli ilmselt ilm, mis päeva peale tuulisemaks ja vihmasemaks

muutus.)

Ainuke väike “oops“: piiratud nähtavusega (udu oli suur) õnnestus mul kuidagi suund totaalselt ära

kaotada ja ega kaarti ka loomulikult käepärast polnud. Jõudsin asfalteeritud teele ja teeviit näitas

ühte asulat. Hakkasingi siis sinnapoole astuma. Mingil hetkel leidsin ennast väikesest tundmatust

külakesest, millega tee ka lõppes. Katse ühelt kohalikult tädikeselt küsida, et kus ma olla võiksin,

osutus üsna lootusetuks. Ta ainult andis märku, et ei saa minu inglise keelest sõnagi aru.

Niisiis pöörasin otsa ümber ja hakkasin tagasi marssima. Kuidagi peavad küla elanikud ju

tsivilisatsiooni jõudma ja kuna Hong Kongi territoorium on nii väike, siis ei saa see tsivilisatsioon

eriti kaugel olla.

Kui olin piisavalt juba vihma käes ligunenud ja tuultest läbi puhutud, juhtus mööda sõitma üks

ilmselt mitte kõige vaesemast ühiskonnakihist kohalik, kes mu siis auto peale korjas ja lähimasse

metroopeatusse viis. Ikka lahkeid inimesi siin! Ise veel kiirustas kusagile pulmapeople. Tuli välja,

et ta harrastab ka matkamist ning on sama matkagrupi liige, kellega mina ka koos kõndimas olen

käinud. Ütles, et on mitu aastat Euroopas olnud, aga Eestisse pole sattunud ja ei tea ka sellisest

kohast praktiliselt midagi. Ma siis "valgustasin" teda natuke omalt poolt.

...

Ok, pidu läbi selleks korraks. Täna hakkan kodu poole tagasi lendama – jällegi Amsterdami

kaudu.

...

Viide natuke asjalikumale raportile, mis valmis reisi “kõrvalproduktina“ (või siis „põhiproduktina“ –

kuidas kellelegi) reisi järel: http://www.frxmarket.com/p/hong_kong_risks_and_challenges/243

http://www.frxmarket.com/p/hong_kong_risks_and_challenges/243

Documents

Reisimuljeid Aasiast, I osa 28. jaanuar 2014 Saabumine ......Esmaspäeval külastasin HKMA-d (Hong Kong Monetary Authority). Tutvustati siinset rahasüsteemi ja finantsjärelevalvet,