S Puhtam keskkond JA tulusam majandus · Autorid: J rg Klarer Patrick Francis Jim McNicholas ja Ljubov Gornaja Szentendre, Ungari JUULI 1999 K−esoleva aruande v−ljaandmist toetasid:

Autorid:Jürg Klarer

Patrick FrancisJim McNicholas

jaLjubov Gornaja

Szentendre, UngariJUULI 1999

Käesoleva aruande väljaandmist toetasid:

Taani Keskkonnakaitseagentuur

∫veitsi Keskkonna-, metsa- ja maastikuagentuur

Sofia initsiatiiv majandushoobade kasutamise edendamiseks, eesistuja:

Tµehhi Vabariigi Keskkonnaministeerium

Sofia initsiatiiv majandushoobade kasutamise edendamiseks, sekretariaat:

Kesk- ja Ida-Euroopa Regionaalne Keskkonnakeskus

KESK- JA IDA-EUROOPARegionaalne Keskkonnakeskus

SOFIA INITSIATIIV MAJANDUSHOOBADE KASUTAMISE EDENDAMISEKS

Puhtam keskkond JA

tulusam majandusMajandushoobade potentsiaal

keskkonnaseisundi parandamiseks ja säästva arengu tagamiseks üleminekumajandusega riikides

About the REC

The Regional Environmental Center for Central and Eastern Europe (REC) is a non-partisan, non-advocacy,not-for-profit organisation with a mission to assist in solving environmental problems in Central and EasternEurope (CEE). The Center fulfils this mission by encouraging cooperation among non-governmental organisa-tions, governments, businesses and other environmental stakeholders, by supporting the free exchange of infor-mation and by promoting public participation in environmental decision-making.

The REC was established in 1990 by the United States, the European Commission and Hungary. Today,the REC is legally based on a charter signed by the governments of 26 countries and the European Commission,and on an International Agreement with the Government of Hungary. The REC has its headquarters inSzentendre, Hungary, and local offices in each of its 15 beneficiary CEE countries which are: Albania, Bosniaand Herzegovina, Bulgaria, Croatia, Czech Republic, Estonia, Hungary, Latvia, Lithuania, FYR Macedonia,Poland, Romania, Slovakia, Slovenia and Yugoslavia.

Recent donors are the European Commission and the governments of the United States, Japan, Austria,Canada, Czech Republic, Croatia, Denmark, Finland, France, Germany, Hungary, the Netherlands, Norway,Slovakia, Switzerland and the United Kingdom, as well as other inter-governmental and private institutions.

Käesolev raamat on tõlgitud inglisekeelsest väljaandest “Improving Environment and Economy.”Raamatu originaalversiooni võib saada Kesk- ja Ida-Euroopa Regionaalsest Keskkonnakeskusest

(REC), ent sellega võib tutvuda ka Internetis järgmisel aadressil:http://www.rec.org/REC/Programs/SofiaInitiatives.

Tõlgitud väljaandes toodud arvamused ei pruugi kajastada RECi ametlikku seisukohta.

The entire contents of this publication are copyright©1999 The Regional Environmental Center for Central and Eastern Europe.

No part of this publication may be sold in any form or reproduced for salewithout prior written permission of the copyroght holder.

ISBN: 963 8454 68 7

Published by:The Regional Environmental Center for Central and Eastern Europe

Ady Endre ut 9-11, 2000 Szentendre, HungaryTel: (36-26) 311-199, Fax: (36-26) 311-294, E-mail: [email protected], Website: http://www.rec.org

Printed in Hungary by ProTertia.

This and all REC publications are printed on recycled paper or paper produced without the use of chlorine or chlorine-based chemicals.

Eessõna 5

Eessõna 7

Sissejuhatus 9

Sisukokkuvõte 11

Peatükk 1: Vajadus tegutsemiseks 19

1.1. Üleminekuperioodi keskkonnaalased ülesanded 19

1.2. Arengusuunad lääneriikides 25

1.3. Puhtam keskkond JA tulusam majandus - üheaegselt! 28

Peatükk 2: Vajadus majandushoobade järele 31

2.1 Mis on majandushoovad? - Definitsioonid 31

2.2 Majandushoobade üheksa väärtust 33

Majandushoovad on võtmeks säästva arengu saavutamiseks

Majandushoovad aitavad muuta keskkonnakulutusi sisekuludeks

Majandushoovad on tihti traditsioonilistest meetmetest majanduslikulttõhusamad

Majandushoovad toetavad põhimõtteid saastaja-maksab ja kasutaja-maksab

Majandushoovad aitavad teenida raha keskkonnainvesteeringuteks võiüldisteks riiklikeks kulutusteks

Majandushoovad on kooskõlas praeguse prioriteetse suunaga maksu- jamajandustegevuse regulatsioonimeetmete reformile

Majandushoobadel võib olla positiivne mõju innovatiivsusele jakonkurentsivõimele

Majandushoovad aitavad ettevõtteid ja tarbijaid pikemaajaliste valikutetegemisel

Majandushoovad on kasulikud hajureostuse vähendamiseks

Peatükk 3: Tegelikkuses rakendatavad majandushoovad 45

3.1. Üleminekumajandusega riikide kogemused 45

3.1.1. Majandushoobade poolt üleminekumajandusega riikidestekitatavad stiimulid ja tulud

S I S U K O R D

P U H T A M K E S K K O N D J A T U L U S A M M A J A N D U S 3

3.1.2. Saaste- ja tootetasud3.1.3. Kasutamistasud3.1.4. Subsiidiumid3.1.5. Edasimüüdavad load

3.2. Lääneriikide kogemused 633.2.1. Keskkonnamaksud ja -tasud3.2.2. Subsiidiumid3.2.3. “Roheline” eelarvereform3.2.4. Edasimüüdavad load3.2.5. Muud majandushoovad

3.3. Rahvusvahelised majandushoovad: Kyoto mehhanismid 75

Peatükk 4: Soovitused 81

Peatükk 5: Kasutatud kirjandus ja täiendavat lugemist 85

Lisa I: Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikide valitud majandusindikaatorid 88

Lisa II: Keskkonnapoliitika arengust Eestis 91

Märkused 95

S I S U K O R D

P U H T A M K E S K K O N D J A T U L U S A M M A J A N D U S4

E E S S Õ N A


Euroopa Liidu laienemisprotsess ontõstnud päevakorda kandidaatriikideigakülgse arengu kiirendamise. See arengpeab haarama nii poliitika-, sotsiaal- jamajandussfääri kui ka keskkonnakaitsetning saab olla tõhus vaid siis, kui neidvaldkondi ei vastandata, vaid püütakseleida meetmeid, mis on kasulikud kõigile.Keskkonnakaitse puhul on nendeksmeetmeteks majandushoovad, mis õigerakendamise korral on demokraatlikud(kõigil on sobiva lahendustee valikuvõimalus), toetavad saastaja/kasutajamaksab printsiibi evitamist, tõhustavadkeskkonnakaitset majanduslikult otstar-bekate kulutustega ning suunavadmajanduse arengut, ühtlasi kasvatades sellekonkurentsivõimet.

Tänapäeval, kui keskkonnakaitsest onsaanud globaalprobleem, püütakseglobaalselt arendada ka seda tõhustavaidmehhanisme, meetodeid ja vahendeid.Euroopa keskkonnaministrite 1995. aastaSofia konverentsil kiideti heaks soovitusedmajandushoobade ulatuslikumaks raken-damiseks keskkonnakaitses.1998. aastaÅrhusi konverentsil rõhutati veelkordmajandushoobade tähtsust. Nendel konve-rentsidel püstitatud eesmärkide täitmineinitsieeris ulatuslikke uurimistöid, milleüheks tulemuseks on käesoleva raamatuväljaandmine.

Raamatus antakse ülevaade majandus-hoobadest nagu tasud, maksud, pandi-skeemid, toetused ning analüüsitaksenende kasutamist nii lääne- kui ka endistessotsialismimaades. Selline analüüs onunikaalne ja säästab lugejat suure hulgaalusmaterjalide uurimisest. Korduvalt on

rõhutatud rahvusvahelise koordinatsioonitähtsust, pidades silmas, et riigi keskkonna-kasutuse tasustamise poliitika saab ollatulemuslik vaid siis, kui see on kooskõlasteiste maade omaga, kuid ei kopeeri neid.Kuigi majandushoovad, mis on tõhusadarenenud majandusega riikides, ei tarvitseseda alati olla endistes sotsialismimaades,tuleb tulevikutrende jälgida ja teiste koge-mustest õppida.

Tasud ja toetused peavad suunamamajanduse arengut, kusjuures silmas tulebpidada seda, et optimaalse püstituse juuresnad ei pidurdada, vaid hoopis soodustavadpraegu veel nõrga majanduse arengut. Ühaenam rakendatavate tarbija kaudukeskkonnakaitset mõjutavate tootemak-sude puhul on eriti oluline jälgida EuroopaLiidu nõuet, et nendega ei diskrimineeritaksvälisfirmasid ega importkaupu.

See raamat on kasulik poliitikutele,majandus- ja rahandusspetsialistidele, ette-võtjatele ning laiale keskkonnakaitsjateringile, sealhulgas mitmete erialadeüliõpilastele.

Eva Kraavmajanduskandidaat

Eesti Keskkonnamininsteeriumiasekantsler

Eessõna

E E S S Õ N A


C H A P T E R I : I N T R O D U C T I O N


Viimastel aastatel on edukalt juurutatuduusi keskkonnapoliitika meetmeid, mislisaks keskkonnaprobleemide lahen-damisele edendavad majandusarengut.Nüüdseks on mõistetud, et need“majandushoovad” on kesksel kohalmajandus- ja keskkonnakaalutluste inte-greerimisel otsustusprotsessi, edastadesvalitsustele nõude säästva arengutagamiseks. OECD liikmesmaade kogemusnäitab, et õigesti kavandatud ja rakendatudmajandushoovad võivad - sageli kombinee-rituna muude keskkonnapoliitika vahen-ditega - soodustada majandusliku kasusaamist järgmiselt:

• võimaldades saastajatele paindlikkust,valimaks majanduslikult kõige otstarbe-kamaid ning tõhusaima keskkonna-mõjuga meetmeid ning vähendamaks selviisil keskkonnanõuete täitmiseks tehta-vaid kulutusi;

• muutes olulist keskkonnamõju omavatekaupade suhtelisi hindu ja suunatesseeläbi olemasolevad vahendid kesk-konnahoidliku tootmisele ja tarbimisele;

• luues nn vastastikust kasu ergutavaidstiimuleid keskkonnainvesteeringutele,mis toovad üheaegselt majandustulu jakasu keskkonnale;

• ergutades tehnoloogilisi uuendusi, mis onvajalikud keskkonnahoidliku tootmise jatarbimise saavutamiseks;

• tuues tulu, mida valitsused saavadkasutada riiklike esmatähtsate kesk-konnainvesteeringute soodustamiseks võiüksikisiku tulumaksu, ettevõte tulumaksuvõi sotsiaalmaksude vähendamiseks.

Käesolevas väljaandes “Puhtam keskkondJA tulusam majandus” esitatakse põhjalikuarutelu sellest, kuidas eespool nimetatudtulu saavutada, ning tuuakse praktilisi näiteidnii OECD liikmesmaades kui ka ülemine-kumajandusega riikides majandushoobadekasutamisel saadud kogemustest. Raamatuskeskendutakse üleminekumajandusegariikide spetsiifilistele tingimustele ningillustreeritakse kaasaegse keskkonna-korralduspoliitika majanduspoliitikasse inte-greerimise suurt tähtsust - eriti, kui teha sedakohe, mitte kaugemas tulevikus. Tegu onhästiajastatud panusega: ülemineku-majandusega riikidel on praegu ainukordnevõimalus õppida OECD maadelt ning vältidaseeläbi keskkonnapoliitika suurt kulukust,rakendussuutlikkuse puudujääke ja kesk-konnakaalutlustest tulenevaid moonutusimajanduspoliitikas. Nii on püütud andakasulikku informatsiooni aruteludeks neisKesk- ja Ida-Euroopa maades, mis onalustanud Euroopa Liiduga ühinemiseprotsessi ning mis peavad lähitulevikus ELkeskkonnaseadusandlust üle võtma ningrakendama. Välja on toodud mitmedvõimalused Euroopa Liidu normidetäitmiseks majanduslikult otstarbekal moelning viidatud, kuidas keskkonnaalaseseadusandluse lähendamise protsess saabanda täiendavat majandustulu.

Mul on hea meel tõdeda, et algselt OECDpoolt välja töötatud raamistik majandus-hoobade ja nende toime analüüsimiseksleiab kasutust ka väljaspool OECDtraditsioonilist liikmeskonda. Loodetavastiergutavad käesolevas väljaandes süntee-

Eessõna

situd kogemused ning arutelud edasistarengut majanduslikult otstarbeka kesk-konnapoliitika rakendamisel nii Kesk- jaIda-Euroopa riikides kui mujalgi.

Joke Waller-HunterDirektor

Keskkonnadirektoraat Majandusliku koostöö ja

arengu organisatsioon - OECD

C H A P T E R I : I N T R O D U C T I O N


Käesoleva väljaande eesmärk on teavitadalugejat majandushoobade potentsiaalsestkasust keskkonnapoliitikale ja esitadauusimat informatsiooni majandushoobaderollist teravate keskkonnaprobleemide

lahendamisel, soodustades samaaegselt

säästvat majandusarengut ja -kasvu Kesk-

ja Ida-Euroopa ning Sõltumatute Riikide

Ühenduse (SRÜ) riikides. Antakse ülevaademajandushoobade kasutamise kogemustestLääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas ningvõrreldakse neid seniste kogemustega Kesk-ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikides, samutiesitatakse soovitused majandushoobadejätkuvaks ja laienevaks kasutamiseks Kesk-ja Ida-Euroopas ning SRÜs. Väljaanne oneelkõige adresseeritud kõrgetasemelistelemajandus- ja poliitikaotsuste tegijatele, entpeaks olema kasulik ka nii keskkonna-poliitika kujundajatele kui laiemalelugejaskonnale. Trükis antakse välja inglise(originaalina), eesti, vene, horvaadi jarumeenia keeles ning seda levitatakse laialtKesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikidemajandus- ja poliitiliste otsuste tegijatehulgas, eriti neis riikides, milliste keelde seeon tõlgitud.

Ülesanne käesoleva ülevaate koosta-miseks saadi “Sofia initsiatiivilt majandus-hoobade kasutamise edendamiseks”(SIMKE), mis loodi 1995.a Sofias (Bulgaarias)toimunud ministrite konverentsil “KeskkondEuroopa jaoks.” 1998.a Århusis (Taanis)

toimunud samatasemelisel konverentsilkiitsid Euroopa keskkonnaministrid SIMKEraames tehtud töö heaks ning uuendasidviimase mandaati. SIMKE on osa Keskkonna-alase tegevusprogrammi rakendamiseJuhtgripi töökavast, tal on sekretariaat OECDjuures ning Kesk- ja Ida-EuroopaRegionaalses Keskkonnakeskuses (REC).Lähemat informatsiooni SIMKE kohta saabkoduleheküljelt http://www.rec.org/REC/Programs/SofiaInitiatives.

Raamatu kirjutasid Jürg Klarer põhi-autorina (Kesk- ja Ida-Euroopa RegionaalseKeskkonnakeskuse projektijuht, kesk-konnaökonoomika- ja finantskonsultant/ekspert), Patrick Francis (keskkonna-ökonoomika- ja finantskonsultant/ekspert,endine Keskkonnaalase tegevusprogrammirakendamise Juhtgrupi keskkonna-finantseerimisprogrammi juht OECD-s) jaJim McNicholas (Kesk- ja Ida-EuroopaRegionaalse Keskkonnakeskuse majandus-hoobade ekspert).

Sihtriikides koordineerisid tõlgete välja-andmist Ljubov Gornaja (keskkonna-ökonoomika konsultant/ekspert, eestikeelseversiooni osas), Aleksander Golub (MoskvaKõrgema majanduskooli professor, vene-keelse versiooni osas), Mirjana Papafava(Horvaatia Loodus- ja keskkonnakaitsedirektoraadi vanemnõunik, horvaadikeelseversiooni osas) ja Mihaela Popovici (CESEPidirektor Bukarestis ja HIID ekspert,

S I S S E J U H A T U S


Sissejuhatus

rumeeniakeelse versiooni osas). Nimetatudeksperdid andsid oma panuse kakonkreetsete osade kirjutamisse (nagutekstis viidatud), väljaande esialgse variandikommenteerimisse ning tõlgete korrektuuritegemisse. Tõlkijateks olid Siiri Kerge, MariLahtmets ja Ene Laur (eestikeelne versioon);Alina Avertµenkova (venekeelne versioon);Irena Brnada (horvaadikeelne versioon);ning Carmen Constantin (rumeeniakeelneversioon).

Väljaande kujundamist, küljendamist jatrükkimist koordineeris Sylvia Magyar, RECitrükiste kujundaja. Küljenduse tegi ReubenStern ning inglisekeelsele versioonile tegidkorrektuuri ja selle toimetasid DanielMcAdams ja Tom Popper.

Tänuga tunnustame Taani Keskkonna-kaitseagentuuri ja ∫veitsi Keskkonna-,metsa- ning maastikuagentuuri lahkettoetust, mis käesoleva raamatu ilmumisevõimalikuks tegi.

Täname kõiki ülalnimetatud ekspertenende olulise panuse eest.

Sofia initsiatiiv majandushoobadekasutamise edendamiseks, sekretariaatKesk- ja Ida-Euroopa regionaalnekeskkonnakeskusSzentendre, UngariJuuni 1999

S I S S E J U H A T U S


Vajadus tegutsemiseksKesk- ja Ida-Euroopa ning Sõltumatute

Riikide Ühenduse (SRÜ) riigid seisavadjätkuvalt silmitsi keerulise keskkonnaalaseprobleemistikuga. Tüüpiliselt loetaksepeamiste keskkonda mõjutavate teguritehulka kuuluvaks tugeva saastega tööstus-keskusi, saastemahukaid ning vähetõ-husaid energia ja soojuse tootmise ningjaotuse süsteeme, mootorsõidukite ühasuurenevat gaasiheidet, pinna- ja põhjaveehalba kvaliteeti, omavalitsuste nõrgaltarenenud keskkonnaalast infrastruktuurining loodusvarade vähetõhusat kasutamist.Keskkonda säästva majandusarenguvõimaldamiseks, inimise tervisele põhjusta-tava pikemaajalise negatiivse mõjuvältimiseks ning looduslike elupaikadepöördumatute muutuste vältimiseks ontarvis tegutseda kohe. Pikemas perspek-tiivis võib lühiajalist kasu silmas pidavmittesäästev majandusareng, võrreldeskeskkonnaprobleemide lahendamiseleorienteeritud tegevusvariantidega, oluliseltkallimaks osutuda.

Majanduse üleminekuperioodil onpaljudes Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜriikides saavutatud olulist heitkogustevähenemist. Kõige märkimisväärsem onmõnede olulisemate saasteainete heit-koguste vähenemine, mis kaasnes tööstus-toodangu järsu vähenemisega ülemine-

kuperioodi algaastatel. Kui tootmismahtudetaastamist ei lahutata kaasnevast heit-koguste kasvust, võib saastamise vähe-nemine osutuda mööduvaks nähteks.Majanduse ümberstruktureerimine enam-arenenud Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜriikides on toonud kaasa puhtama jatõhusama tootmise; turumajandus-reformide järkjärguline algatamine - nagunäiteks subsiidiumite ja hindade regu-leerimise vähendamine, rangete eelarve-piirangute kehtestamine, erastamine jakaubanduse liberaliseerimine - on viinudkeskkonnaseisundi edasise paranemiseni.Saastamist puudutavad andmed nii sellesregioonis kui ka läänemaades näitavadsiiski üheselt, et üksnes majandus-reformidest keskkonnaprobleemide lahen-damiseks ei piisa.

Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikideson tarvis ning on ka järk-järgult algatatudtulemuslikumaid keskkonnapoliitika meet-meid, millega kaasneks parem rakendus- jajärelevalvepraktika. Enamarenenud ülemi-nekumajandusega riikides pöörataksetähelepanu ka niisuguste poliitilisteinitsiatiivide väljatöötamisele, mis oleksidüheaegselt suunatud keskkonna-probleemide lahendamisele ning annaksidpikemaajalisi signaale majandusearengusuundade valikuks. Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on eelseisev ühinemineEuroopa Liiduga soodustanud paljusid

S I S U K O K K U V Õ T E


Sisukokkuvõte

sellealaseid algatusi. EL-iga ühinemiselkeskkonnanõuete täitmiseks vajalikudkulutused — 120 miljardit eurot üksnesõhu-, vee- ja jäätmevaldkonnas — annavadpoliitikakujundajatele selge teetähise ningviitavad käsitletava keskkonna-probleemistiku ulatusele. Lähema 10-20aasta kestel tuleb igal aastal tehakeskkonnainvesteeringuid 2-4% SKTulatuses. SRÜ riikidel ei ole sellegavõrreldavat teetähist seatud, ent nendekulutused võivad osutuda veelgisuuremateks, kuna keskkonnaseisundiparanemine üleminekuperioodi algaastatelon neis riikides olnud aeglasem kui Kesk- jaIda-Euroopa maades.

Lääneriikide keskkonnapoliitika onsuhteliselt edukalt lahendanud enamikusvaldkondades peamisi probleeme, mis onKesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikidepraegusteks prioriteetideks.

Suuremad keskkonnainvesteeringud,kaasaegsete tehnoloogiate väljatöötamineja levik ning tootmis- ja kütteprotsessidesuurem tõhusus on võimaldanud enamikuslääneriikides saastamise intensiivsustvähendada. Läänes traditsiooniliseltkasutatud keskkonnapoliitika käsu- jakontrollimeetmed on siiski viinudrakendussuutlikkuse puudujääkideni jakeskkonnaseisundi parandamiseks vajalikesuurte kulutusteni. Samad keskkonna-poliitika rakenduse meetmed on uutekeskkonnaprobleemide (näiteks mootor-sõidukite gaasiheide) vältimisel või piira-misel olnud sageli ebaedukad. Niisugustenegatiivsete kogemuste tulemusena ontoimunud järkjärguline ümberorien-teerumine, mida peegeldavad ka lääne-riikide keskkonnapoliitika praegused

arengusuunad. Üha enam on kaasaegnekeskkonnapoliitika suunatud: turujõududetunnustamisele ja ärakasutamisele, saasta-misest ja ressursikasutusest tulenevatesotsiaalkulude sisekuludeks arvamisele,nihkele kõigi väliskulude kajastamisesuunas olmeteenuste (näiteks veevarustusja -puhastus, jäätmehooldus, energia-varustus jms) hinnas, samuti majanduslikultotstarbekate ja paindlike hoobadeotsingule, mis võimaldaks samaaegselttoetada majandusarengut. Niisugustemajandushoobade kasutamine eespoolloetletud keskkonnapoliitika eesmärkidesaavutamiseks on osutunud vägakasulikuks.

Kesk- ja Ida-Euroopa regiooni ninglääneriikide kogemuste alusel võib jõudaühisele järeldusele, et keskkonnas jamajanduses toimuvad muutused onüksteisest sõltuvad (mitte üksteistvälistavad) selles mõttes, et keskkond onpaljude majanduslike ettevõtmiste puhulpeamiseks sisendiks ning majandusotsusedmõjutavad omakorda looduskeskkonnaseisundit. Sellest tulenevalt ei oleküsimuseks mitte “kas keskkond võimajandus,” vaid pigem “nii keskkond kui

ka majandus.” Kui minevikus onkeskkonnapoliitika ja keskkonnakorraldusnii lääneriikides kui ka Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ maades kippunudseisma majanduspoliitikast lahus, siispraeguseks leidub üha enam tõendeidsellest, et uus keskkonnapoliitika rakendus-meetmete kogum - majandushoovad -suudab omavahel kombineerida kesk-konnaalaseid ja majanduslikke eesmärke.



Vajadus majandushoobadejärele

Majandushoovad on viimastel aastatelvõitnud erilist tähelepanu tulemuslikevahenditena, mis võimaldavad keskkonna-kaalutlusi integreerida majandusarengustrateegiatesse. Majandushoobadel onmitmeid väärtusi:

• Majandushoovad on võtmeks säästvaarengu saavutamisel: keskkonna-kaalutluste otsesel integreerimiselmajandusstiimulite süsteemi, millestootjad ja tarbijad igapäevaselttegutsevad, soodustavad keskkonna-majandushoovad juba oma olemasolugaressursside suunamist pigem tege-vustesse, mis on üheaegselt nii kesk-konnasõbralikud kui ka majanduslikultatraktiivsed.

• Majandushoovad aitavad muuta kesk-konnakulutusi sisekuludeks: majandus-hoovad suudavad peegeldada saasta-misega kaasnevaid tegelikke kulutusi japüüavad need muuta osaks toodete jateenuste hinnast. Majandushoobadekorrigeeriva mõju puudumisel säiliksidmajanduses saastamise ja loodusvaradealahindamise tõttu moonutused jaebaotstarbekad otsused.

• Majandushoovad on tihti traditsiooni-listest meetmetest majanduslikult tõhu-samad: saastajatele heitkoguste alasteeesmärkide saavutamisel jäetud paind-likkuse kaudu ergutavad majandus-hoovad vähendama heitkoguseid seal,kus vähendamismeetmed on majandus-likult kõige otstarbekamad.

• Majandushoovad toetavad põhimõtteidsaastaja-maksab ja kasutaja-maksab:majandushoovad nõuavad otsesedmaksed välja keskkonnasaastajatelt jaloodusvarade kasutajatelt. Muudeljuhtudel, nagu näiteks pakendi osas,nõuavad majandushoovad potentsiaal-

setelt saastajatelt tagatisi.

• Majandushoovad aitavad teenida rahakeskkonnainvesteeringuteks või üldis-teks riiklikeks kulutusteks: enamikumajandushoobade puhul kasutataksesaastetasudest saadud tulu esmatähtsatekeskkonnainvesteeringute kaasfinantsee-rimiseks, tehes seda tihti keskkonna-fondide kaudu. Lääneriikides toimubpraegune areng nn ökomaksustamisereformi läbiviimise suunas, milletulemusel ökomaksudest saadud tululaekuks riigieelarvesse. Ökomaksus-tamisreformi kaugem eesmärk onnihutada maksukoorem “hüvedelt” —näiteks tööhõivelt — “pahedele,” nagunäiteks saastamine või ressursside/loodusvarade kasutamine.

• Majandushoovad on kooskõlas praeguseprioriteetse suunaga maksu- jamajandustegevuse regulatsioonimeet-mete reformile: majandushoovad aitavadsaavutada üldisemaid majanduspoliitilisieesmärke, nagu näiteks valitsusesekkumise muutmine tulemuslikumaks;kulutuste vähendamine; tehnoloogiliseinnovatiivsuse soodustamine; erain-vesteeringute ergutamine; maksu-süsteemi moonutuste vähendamine.

• Majandushoobadel võib olla positiivnemõju innovatiivsusele ja konkurentsi-võimele: saastamise ja loodusvaradehinna tõstmise kaudu ergutavadmajandushoovad tõhusamate tehno-loogiate väljatöötamist ning kasutusele-võttu. Puhtamini ja tõhusamalt tootvadettevõtted saavad tulu kulutuste vähen-damise ja konkurentsivõime tõusu arvelt.

• Majandushoovad aitavad ettevõtteid jatarbijaid pikemaajaliste valikute tege-misel: tänu saastamise ja ressursikasutusekõrge ja kumulatiivse maksumuseedastamisele tootjatele ja tarbijatelesaavad ettevõtted ja üksikisikud töötadavälja strateegilisi kavasid, vähendamaksoma käitumise negatiivset keskkonna-



mõju ja säästes seeläbi pikemaajalisesperspektiivis raha.

• Majandushoovad on kasulikud haju-reostuse vähendamiseks: paljudestväikestest allikatest pärinevat saastet,nagu näiteks mootorsõiduki gaasiheide,kemikaalide väljavoolu põllumajandus-ettevõtetest, pakendijäätmeid jms saabparemini ja kulutõhusamalt vähendadamajandushoobade, kui traditsioonilistepoliitikameetmete kaudu.

Senised kogemusedüleminekumajandusega riikides

Enamik Kesk- ja Ida-Euroopa riike onkehtestanud saastemaksud/-tasud õhuheit-metele, veereostusele ja jäätmete ladesta-misele. Tavaliselt on need saastetasudkehtestatud koos saastelubade süsteemiga:lubatud heitkoguste osas kehtib tavalinetasumäär, trahvimäär lubatut ületavateltkogustelt ergutab loas sätestatud normetäitma. Tootemakse/-tasusid, mis jubakehtivad Ungaris ja Lätis, hakatakserakendama ka teistes selle regiooni riikides.Raske on hinnata nende maksusüsteemidestimuleerivat toimet, aga olemasolevasttõendusmaterjalist võib järeldada, et neil onnii positiivne keskkonnaalane kuimajanduslik mõju. Poola kogemuskinnitab, et keskkonnamaksud on (isegisiis, kui nende määrad on kõrged)soodustanud majanduse kiiret ümber-struktureerimist, mis on omakorda viinudparemate majandustulemusteni.

Ehkki enamik makse on kehtestatudsaastamise vähendamise stimuleerimiseks,võib saaste- ja tootemaksude süsteemideülevaatest järeldada, et nende peamineülesanne on olnud rahaliste vahendite

teenimine keskkonnainvesteeringuteks.Kui Albaania, Horvaatia, Rumeenia jaSloveenia välja arvata, on keskkonna-tasudest saadav tulu teistes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides suunatud sihtotstarbeliseltkeskkonnafondi. Keskkonnafondid onandnud häid tulemusi esmatähtsate kesk-konnaalaste investeerimisprojektide käivi-tamisel, mida muidu ei oleks pruugitudteha. Mõnedes riikides on jätkuvalt aruteluobjektiks keskkonnafondidesse laekuvateriigitulude haldamine, ent tõhusa jaläbipaistva juhtimise korral mängivad needfondid tõenäoliselt tulevikus olulist rollikeskkonnainvesteeringute rahastamisel.Euroopa Liiduga ühinemist ette valmis-tavates Kesk- ja Ida-Euroopa riikideskaalutakse juba keskkonnafondide suure-mat kasutamist keskkonnaseisundi muut-miseks vajalike meetmete rahastamisel.

Enamikus Kesk- ja Ida-Euroopa riikideson alustatud ka kasutajale kõiki kulutusikatva kasutamistasu kehtestamisega (täis-kulude arvestav hinnakujundus) energia- javeekasutuse ning jäätmehoolduse vald-konnas, vähemal määral on seda tehtudSRÜ riikides. Praegused kasutamistasudjäävad oluliselt täiskulude arvestavalehinnale alla, mistõttu nii keskkonna- kui kamajanduskaalutlustest lähtuvalt onmöödapääsmatu tasumäärade tõstminevastavalt elanikkonna ostujõu kasvule.Ehkki hindade reguleerimise vähendamineon madala sissetulekuga riikides poliitiliseltja sotsiaalselt tundlik küsimus, peakskvaliteetsematest teenustest, keskkonna-seisundi paranemisest ja tõhusamastressursikasutusest saadav kasu tasu-määrade tõstmise pikemas perspektiivisüles kaaluma.



Jätkuda võib tööstuse, transpordi-,energia- ja põllumajandussektori subsi-deerimine - seda maksusoodustuste ja -vabastustena, maksmata jätmise võimaksmise ajatamisena, võlgade kustuta-misena, otsetoetustena (toetused, soodus-laenud, laenugarantiid/tagatised), samutitollibarjääride ning -vabastustena. Niisu-guste subsiidiumite võimalikku negatiivsetkeskkonnamõju nimetatud regioonis onvähe analüüsitud, ehkki lääneriikidekogemus viitab sellele, et need subsii-diumid on kaasa aidanud mittesäästvalemajanduskasvule. Ilmneb, et ülemineku-perioodil vähendati eelarvedefitsiidi tõttumõnede otsesubsiidiumite andmist, agavõimalik on ka variant, et varasemsubsideerimiskord asendati varjatumatesubsideerimisviisidega. Tuleks hinnata EL-iga ühinemise kontekstis tõenäoliseltrakenduvate uute suurte subsiidiumitenegatiivset keskkonnamõju näitekstranspordi (teedevõrgu arendamine) japõllumajanduse (EL ühtsele põllumajan-duspoliitikale lähendamine) valdkonnas.

Senised kogemused Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas

Lääneriikides on majandushoobi alates1980-ndate aastate lõpust üha enamkasutusele võetud ning tulevikuseeldatakse keskkonnamaksude, edasi-müüdavate saastelubade ja tagatisraha-süsteemide rolli edasist suurenemist kesk-konnapoliitikas. Seda enamate majandus-hoobade kasutamises seisnevat arengu-suunda toetavad nii OECD kui ka EuroopaKomisjon.

Oluliseks majandushoobade enama

kasutamise põhjuseks kõigis lääneriikideson juba mõnda aega rakendatudmajandushoobade kasutamisel saadudpositiivsed kogemused. Uuringute tule-musel on empiirilise hindamise teeltõestatud mõnede vanemate hoobadekeskkonnaalast tulemuslikkust ja majan-duslikku otstarbekust (tekstis on käsitletudnäiteid väävlimaksust Rootsis, CO2-maksustNorras, jäätmetasust Taanis ja reovee-tasudest Hollandis). Heade tulemustesaavutamise võtmeks oli nimetatudmajandushoobade hoolikas ja õigekavandamine, selgete eesmärkide määrat-lemine ning meetmete järkjärgulineellurakendamine.

Hiljuti läbiviidud analüüsi tulemusel leiti,et teatud tööstus-, energia-, transpordi- japõllumajandussektoris kasutatud subsii-diumitel võib olla soovimatu negatiivnekeskkonnamõju (nn pahupidine stimu-leeriv mõju) ning need võivad soodustadamitte-keskkonnasäästlike majandusstruk-tuuride kujunemist. Keskkonnakahjulikudsubsiidiumid võivad mõjutada või lükataedasi keskkonnapoliitika rakendamisevaevaliselt saavutatud edusamme. Mõnedeljuhtudel ei täida toetussüsteemid enamoma algseid hästikavandatud eesmärke,mistõttu nii keskkonna- kui kamajanduskaalutlustest lähtuvalt oleksmõistlik neid toetussüsteeme kas muuta võinende rakendamine lõpetada. Parakunäitab kogemus, et kui toetussüsteem onkord kasutusele võetud , on selle muutminevõi peatamine temast otseste kasusaajatesuure huvitatuse tõttu äärmiselt raske.Teatud subsiidiumina võib käsitleda kakeskkonnaalaste väliskulude mittearvamistsisekulude hulka. Kesk- ja Ida-Euroopa



ning SRÜ riigid peaksid turumajandust järk-järgult arendades vältima eespoolkirjeldatud moonutavate majandus-meetmete kasutuselevõttu.

Praeguseks on Lääne-Euroopas tähele-panu keskmes ökoloogilise maksustamisereform - kümme EL liikmesriiki on ökomak-sustamisreformi kas juba läbi viinud või onseda lähiajal tegemas. Niisuguse reformipoliitiline atraktiivsus tuleneb võimalusestsaavutada “topelt topelttulu,” soodustadesedenemist üheaegselt nii keskkonna,innovatiivsuse ja konkurentsivõime, töö-hõive kui ka maksusüsteemi osas.Ökomaksustamisreform hõlmab tavaliseltkolme üksteist täiendavat lähenemisviisi:olemasolevate moonutavate subsideerimis-ja maksusätete muutmist või kõrvaldamist;olemasolevate maksude ümberstruktu-reerimist ning uute ökomaksude kehtes-tamist. Keskkonnamakse kehtestatakse võimuudetakse tihti tuluneutraalsuse nõudestlähtudes (s.t säilitades konstantse üldisemaksutulu), näiteks nihutades maksu-koormat tulu- või tööjõumaksult kesk-konna- ja ressursikasutusmaksudele/-tasudele. Juba 1995.a. andsid keskkonna-maksud keskmiselt 7% EL liikmesriikidemaksutulust (see vastab 3% SKT-st)Ökomaksustamisreformi väljavaateid Kesk-ja Ida-Euroopas ei ole veel põhjalikulthinnatud, teha tuleks vastav analüüs.Sloveenia hiljuti alustas ökomaksustamis-reformiga kehtestades mittesihtots-tarbelised maksud CO2-le ja reoveele.

Edasimüüdavate saastelubade kasuta-misel on saadud väga häid tulemusieelkõige USAs ja Kanadas. Ka Kesk- ja Ida-Euroopas ja SRÜs on mingil määraltunnustatud potentsiaali muuta keskkonna-

poliitika majanduslikult otstarbekamaks jaturujõude enamkasutavaks, võttes kasu-tusele edasimüüdavad saasteload - alus-tatud on mõne edasimüüdavate lubadekasutuselevõtu pilootprojektiga (Poolas jaKasahstanis). Enne selle paljutõotavamajandushoova kasutuselevõttu Kesk- jaIda-Euroopa ning SRÜ riikides on tarvisteha täiendavaid uuringuid, mis võtavadveel aega.

Kyoto protokolli alusel kehtestatudpaindlikkusmehhanismid kasvuhoone-gaaside ülemaailmsete heitkoguste vähen-damiseks on esimeseks ja eriliseks rahvus-

vahelise majandushoova kasutamisejuhtumiks. Kyoto paindlikkusmehhanis-mideks on kaks projektidena rakendatavatkauplemismehhanismi (ühisprojektid japuhta arengu mehhanism) ning rahvus-vaheline kauplemine lubatavate heitkogus-tega. Nende mehhanismide konkreetseterakendustingimuste ja -detailide osas onpraeguseni jäänud mitmeid lahendamataküsimusi. Siiski ennustatakse, et ajavahe-mikul 2008-2012 võiks nende mehhanis-mide poolt loodava ülemaailmse kasvu-hoonegaaside turu maht olla 10-20 miljarditUSD, kusjuures suurem osa sellest rahastliiguks üleminekumajandusega riikidesse.Lisaks rahalistele ülekannetele võiksidnimetatud riigid saada kasu ka tehnoloogiaülekandest ja teisesest kasust keskkonnale.Nende paljulubavate tulemusteni jõud-miseks peavad üleminekumajandusegariigid aga astuma mitmeid institutsioonilisija poliitilisi samme, olemaks valmis 2008.aalgavaks kasvuhoonegaaside heitkogus-tega kauplemiseks. Suurimat kasu sellestrahvusvahelisest kauplemisest saavadeespool nimetatud riigid, olles ise eelnevalt



rakendanud riigisiseseid meetmeid kasvu-hoonegaaside heitkoguse vähendamiseks.

Kokkuvõtted ja soovitused• Majandushoobade ulatuslikum kasu-

tamine võimaldab täielikumalt saavu-

tada nende pakutavaid tulusid.

Üleminekuperioodil aset leidvad dünaa-milised muutused tagavad uutele,tulemuslikumatele ja tõhusamatelepoliitikameetmetele tohutu tegevus-ulatuse ning tekitavad ühtlasi nendejärele suure vajaduse. Ehkki käimasolevreformiprotsess püstitab arvukaid (vahelheidutavaidki) probleeme, on valdavakssiiski võimalused kasutuselolevatemajandushoobade täiustamiseks ninguute kehtestamiseks.

• Majandushoobade eesmärgid peavad

olema selgelt ja üheseltmõistetavalt

määratletud. Majandushoobade kasuta-mist sätestavates õigusaktides peaksolema selgelt väljendatud nendehoobade kui keskkonnapoliitika raken-damise meetmete keskkonnaalased ees-märgid ning viis nimetatud eesmärkidesaavutamiseks.

• Kasutuselolevate majandushoobade

mõju tuleb süstemaatiliselt hinnata.

Kasutuselolevate majandushoobadetoimet tuleks üldiselt hinnata järgmisteOECD poolt pakutud kriteeriumidealusel: keskkonnaalane tulemuslikkus;majanduslik tõhusus; halduskulud janõuetele vastavuse saavutamise kulud;dünaamiline mõju (innovatiivsus) ningnn pehmed tulemused (haldus-suutlikkuse kasv, teadlikkuse tõus). Ka

tuleks pidevalt hinnata majandus-hoobade kaudu teenitud tulu kasutamisesihtotstarvet. Regulaarne hindamineannab kasulikku tagasisidet hoobademuutmiseks ja kohandamiseks vastavaltmuutuvale taustsüsteemile ning aitabvähendada uute hoobade kehtestamiseees seisvaid takistusi, näidates nendehäid tulemusi nii keskkonna kui ka

majanduse seisukohast.

• Peamised huvirühmad tuleb majandus-

hoobade kavandamisse ja rakendamisse

kaasata selle tegevuse varases staadiu-

mis. Peamiste huvirühmade konstruk-tiivne kaasamine võimaldab kokkuvõttessaavutada majandushoobade tulemus-likumat kavandamist ja rakendamist.Nende huvirühmade hulgas peaks olema(vähemalt) teiste ministeeriumide,parlamendi, ettevõtete rühmituste/organisatsioonide ning ühiskondlikekeskkonnaorganisatsioonide esindajad,kusjuures viimastest võib olla suur abiühiskondliku toetuspinna loomiselmajandushoobadele.

• Keskkonnakahjuliku mõjuga subsii-

diume tuleb vähendada või nende

maksmine lõpetada. Lääneriikides tõidteatud subsideerimissüsteemid kaasamittesäästvate majandusarengu mudelitekujunemise ning on mõjutanud võilükanud edasi keskkonnapoliitika raken-damise vaevaliselt saavutatud edu-samme. Üleminekumajandusega riikidekasutuselolevaid ja väljapakutavaidtoetussüsteeme tuleks hinnata nendekeskkonnamõju seisukohalt ning vaja-dusel algatada nende reformimine/muutmine.



• Keskkonnahoidlikuma majandus- ja

maksustamisreformi läbiviimiseks tuleks

luua “rohelise” eelarve komisjone.

Mitmete OECD liikmesriikide kogemuson tõestanud niisuguste komisjonide töötulemuslikkust keskkonnakaalutlusteintegreerimisel majandusarengusse ningmaksupoliitika muutmisel nii keskkonna-sõbralikumaks kui ka majanduslikultotstarbekamaks. Enamarenenud üle-minekumajandusega riikides tuleksanalüüsida väljavaateid ökoloogilisemaksustamisreformi läbiviimiseks. Arves-tada tuleks Lääne-Euroopa maades sellesvaldkonnas saadud kogemusi.



Kesk- ja Ida-Euroopa riigid1 ningSõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) riigidon silmitsi tohutu keskkonnaalaseprobleemistikuga. Käesolevas peatükis onantud lühiülevaade Kesk- ja Ida-Euroopaning SRÜ riikide keskkonnaalastestprobleemidest ning neile reageerimisestkeskkonnapoliitika muutmisega praegusemajandus- ja sotsiaalarengu kontekstis.Seejärel on toodud ülevaade lääneriikidekeskkonnaalastest probleemidest ningneile reageerimisest keskkonnapoliitikamuutmisega. 1. peatükis on antud alus 2. ja3. peatükis järgnevaks aruteluks selle üle,kuidas parandada keskkonda viisil, millegakaasneks samaaegne majanduskasv või misminimeeriks keskkonnakaalutluste aluselmajandusele avaldatavat survet.

1.1. Üleminekuperioodikeskkonnaalased ülesanded

Kommunismi kokkuvarisemine Kesk- jaIda-Euroopas ning sellele järgnenud NSVLlagunemine paljastasid selle regioonilahendust vajavate keskkonnaalasteprobleemide kogu ulatuse. Raamis 1 onesitatud ülevaade tüüpilistest keskkonna-alastest probleemidest, millistega Kesk- jaIda-Euroopa ning SRÜ riigid ülemineku-perioodil2 silmitsi seisavad.

Majandusliku üleminekuperioodi varastetappi (1990.aastast kuni 1990ndate aastate

keskpaigani) iseloomustas majandus-toodangu tohutu langus, mis tulenespeamiselt tööstustootmise kokkuvari-semisest. Kõik regiooni riigid kogesidteravaid inflatsioonilaineid. Enamikusmaadest on tööpuudus järsult kasvanud —algul majandustegevuse languse tõttu,hiljem ka ettevõtete ümberstruktureerimisetagajärjel. Need protsessid on toonud kaasaka reaalpalga vähenemise ja mõnedelaladel lausa vaesumise. Alates 1990ndateaastate keskpaigast on majanduskasvenamikus maadest taasalanud, ent 1997.aastaks olid vaid Poola ja Sloveeniasaavutanud 1990.a taset ületava SKT näitaja(valitud majandusindikaatorid on toodudlisas 1). Kõigis Kesk- ja Ida-Euroopa ningSRÜ riikides on käimas majandusreformid,mille kiirus ja põhjalikkus on erinevad.Praeguseks loetakse majandusliku ülemi-neku osas edasijõudnuiks mitmeid Kesk- jaIda-Euroopa riike, sealhulgas Poolat,Tµehhi Vabariiki, Ungari, Sloveeniat,Slovakkiat, Horvaatiat, Eestit, Lätit jaLeedut; samal ajal kui reformid teistesriikides (eriti osas SRÜst) on olnudaeglasemad. Enim edasijõudnud Kesk- jaIda-Euroopa riikides on keskse planeeri-misega süsteemilt päritud jaburatestiimulite reformimine toonud kaasa kesk-konnaseisundi paranemise - seejuures tulebtähele panna, et allpool loetletud reforme eiole SRÜs samasuguse hooga ette võetud

P E A T Ü K K 1 : V A J A D U S T E G U T S E M I S E K S


Peatükk 1: Vajadus tegutsemiseks

(kohandatud lähiajal ilmuvast väljaandestOECD, 1999):

• Hindade reguleerimise ja subsiidiumite

kaotamise või vähendamisega, eritikütuste osas, kaasneb tootmiskuludeesialgne kasv, mis toob kaasa vajaduse

tootmisprotsesside kohandamiseks, toor-aine kokkuhoiuks ning tööstuse ümber-struktureerimiseks tõhusama tootmise javähema ressursimahukusega tootmis-harude suunas.

• Tugevate eelarvepiirangute kasutamine



Keskkonnaalased ülesanded üleminekuperioodil: kokkuvõte varasematest japraegustest keskkonnaprobleemidest Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikides

• Suurtest tööstuskeskustest pärinevate õhusaaste ja veereostuse kõrge tase ning jäätmete suurkogus, mis mõnel alal on tekitanud piirkondlikke “probleemalasid,” mis kahjustavad tõsiseltinimese tervist ning looduskeskkonda.

• Tööstusheitmetest, madala kasuteguriga küttesüsteemidest (mis põhinevad suuresti kõrgeväävlisisaldusega söel, kütteõlil või ligniidil) ja vanade autode heitgaasidest tulenev välisõhusaastatuse kõrge tase suuremates asulates.

• Vähetõhus ja raiskav loodusvarade - näiteks puidu, mineraalide, kütuste, maa ja vee -kasutamine, mis põhjustab erinevaid keskkonnaprobleeme.

• Enamuse pinnaveekogude reostamine tööstus- ja põllumajandusreoveega ning olmereoveega (missisaldab raskmetalle, toksilisi kemikaale, nitraate). Põhjavee halb kvaliteet paljudes piirkondades(seire puudumise tõttu puuduvad ulatuslikel aladel andmed põhjavee kvaliteedi kohta).

• Mõnedel aladel on pinnas saastatud jäätmekäitluse puuduliku taseme, õhusaaste sadestumise japõllumajanduses kasutatavate kemikaalide tõttu; mõnedel aladel on intensiivne põllumajandusja sellega seonduvad veemajandusmeetmed põhjustanud ulatuslikku mullaerosiooni.

• Mahajäetud sõjaväeobjektidest ja tööstusaladelt pärinev jääkreostus (toksilised jäätmed,saastatud pinnas jms). Materiaalne vastutus keskkonnakahju eest on mõjutanud erastamist,vähendades oluliselt mõne erastatava objekti väärtust.

• Tuumaohutuse nõuete eiramine (nagu kinnitas Tµernobõl). Regioonis on üheksakümnendailaastail tuntud tõsist muret tuumaohutuse pärast. Energiatootmisest ja sõjatööstusest pärinevatetuuma- ja muude ohtlike jäätmete lõplikult lahendamata või ebakohane käitlemine.

• Paljudes regiooni piirkondades jäätmehooldus minevikus puudus ja on tänaseni ebapiisavaltarenenud. Olemas on tohutul arvul prügilaid, mille üle puudub kontroll, ja ebaseaduslikkeprügilaid. Suures osas puuduvad rajatised ja vahendid jäätmete keskkonnaohutuksladestamiseks ja ümbertöötlemiseks. Suhteliselt väike osa jäätmetest läheb korduskasutusseja/või ringlusesse. (Paraku on kadunud mõned varem hästi toiminud ringlussüsteemid - nagunäiteks klaaspudelite korduskasutus.)

• Omavalitsuste keskkonnaalane infrastruktuur (näiteks veevarustus, kanalisatsioon jareoveepuhastus, keskküte, jäätmehooldus) on tihti ebapiisavalt arenenud, amortiseerunud võipuudub hoopis. Suurel osal majapidamistest puudus kanalisatsioon ning paljudel juhtudelpuudus võimalus kvaliteetse joogivee pidevaks kasutamiseks.

• Majanduse areng avaldab survet väärtuslikele ökosüsteemidele ja looduse mitmekesisusele. Ükstsentraalse planeerimise positiivne järelm oli suurte looduslike või poollooduslike elupaikadesäilimine Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikides, mis tulenes suuresti kommunistlikust tavastkoondada tööstus ja asustus linnastunud keskustesse, samuti puudulikust infrastruktuuristmaapiirkondades ning piiratud arengust looduslikel (sh metsastel) aladel.

RAAM 1

koos ettevõtete stiimulite struktuuri (shmaksustamise) muutmisega julgustasjuhte ettevõtete tegevust tõhustama,jäätmete kogust vähendama ningressursikasutust parandama.

• Üheskoos parandasid erastamine ja

soodsate tingimuste loomine välisinves-

teeringuteks ettevõtete juhtimist, tõhu-sust, kasumitootlust ja ligipääsu rahasta-misvõimalustele aegunud, madala tõhu-susega ning saastavate tootmisvahenditeväljavahetamiseks.

• Kaubanduse ja turu liberaliseerimine

suurendasid ettevõtete avatust turu-,juhtimis- ja keskkonnakorraldusenõuetele ning nende ligipääsu puhta-matele tootmistehnoloogiatele.

Koos majandustulemuste ja tööstus-toodangu järsu langusega 1990ndateaastate algul tõid esimesed ülemineku-aastad üldiselt kaasa saastamise olulisevähenemise. Saastamise vähendamistsaavutati ka majanduse järkjärgulise ümber-struktureerimise tulemusel rohkem edasi-jõudnud üleminekuriikides. Kõige edasi-jõudnumates üleminekumaades suudetisaastamist vähendada enam ning sedatõenäoliselt tänu uute, senisestrealistlikumate keskkonnaalaste õigus-aktide vastuvõtmisele ning järkjärguliseletegevusele keskkonnapoliitika täielikumalrakendamisel ja rangema järelevalvekorraldamisele, samuti keskkonnaalasteleinvesteeringutele.

Tõhusa keskkonnapoliitika rakendamisetulemusel saavutatud keskkonnaseisundiparanemine on muidugi alahoidlikumtulemus kui heitkoguste väheneminepelgalt tootmise languse tulemusel.

Paljudes enamarenenud ülemineku-majandusega riikides on tõepoolest selgeidmärke sellest, et mõnede olulisematesaasteainete saasteintensiivsus on viimase3-4 aastaga aegamisi langenud. Seetähendab, et hiljuti taastunud majandus-kasvuga ei ole kaasnenud samas suurus-järgus heitkoguste kasvu. Nagu nähtubtabelist 1, jäävad peamised keskkonnasaastamise ja loodusvarade kasutamisealased näitajad ka kõige edasijõudnumatesüleminekuriikides siiski palju kõrgemakskui samad näitajad lääneriikides. NäiteksSO2 saaste intensiivsus (SO2 heitkoguskilogrammides 1000 USA dollari SKT kohta)oli üleminekumajandusega maades 3-20korda kõrgem kui OECD piirkonnakeskmine näitaja 1995.a. Samuti võibmärgata erinevusi (ehkki mitte samavõrdolulisi) teiste saasteainete või loodusvaradekasutamise osas. Võrreldava tõhusustasemesaavutamiseks on tarvis pikema aja vältelteha suuri ja kestvaid pingutusi keskkonna-kaitses ning loodusvarade kasutamisel(koos kaasnevate rahaliste kulutustega).

Seda järeldust kinnitab hiljuti tehtudanalüüs, mille kohaselt Euroopa Liidu (EL)peamiste õhu- ja veekaitse ning jäätme-hoolduse alaste direktiivide nõuete täitmineüksnes kümnes EL-iga ühinevas Kesk- jaIda-Euroopa riigis nõuab umbes 120miljardit eurot.3 See summa viitab, et kesk-konnainvesteeringuteks kümnes ühinevasriigis tuleb järgneva 10-20 aasta jooksulkulutada keskmiselt 2-4% SKTst aastas.Need hinnangud annavad ettekujutuseregiooni keskkonnaalase probleemistikuulatusest.

SRÜ riikide areng esimestel ülemineku-aastatel on erinenud enamiku Kesk- ja Ida-



Euroopa riikide omast (vt raami 2) jasuhteliselt vähe on märgata tõendeidkeskkonnaseisundi paranemisest. Siiskituleb märkida, et SRÜ keskkonnatingimustehindamist takistab keskkonnaseire süstee-mide nõrkus ja ebatäiuslikkus ning usaldus-väärse keskkonnaseisundi alase informa-tsiooni puudumine või nappus. Üldiselt onSRÜs oldud Kesk- ja Ida-Euroopa riikidegavõrreldes vähem edukad realistliku kesk-konnapoliitika väljatöötamisel ja raken-

damisel ning sellega seonduvate investee-ringute tegemisel. Peale 1998.a kriisiVenemaal iseloomustab SRÜd ka inves-teeringute kõrge riskiaste. Keskkonna-investeeringud, millest suur osa on pika-ajalised ja väikese tulususega, ei ole see-tõttu investoritele peibutavad. Siiski onüleminekuperiood andnud SRÜ (ningKesk- ja Ida-Euroopa) riikidele tõelise jasenikogemata võimaluse asendada suhte-liselt väikesi kulutusi tehes aegunud tehno-



Mõned keskkonnaindikaatorid valitud üleminekumajandusega riikides ja lääneriikides (toodud on kas 1995.a või hiliseimad kättesaadavad andmed)

BUL CZE EST HUN POL BLR RUS DK GER

Vääveloksiidi heitkogused(kg elaniku kohta) 176 125 91 72 68 32 43 30 37

(kg/1000 USD SKT) 41.0 14.4 25.2 12.2 14.4 7.2 6.2 1.6 2.2

Lämmastikoksiidide heitkogused(kg elaniku kohta) 27.2 36.3 27.6 18.3 28.7 20.0 20.6 53.2 27.1

(kg/1000 USD SKT) 6.4 4.2 7.6 3.1 6.1 4.5 3.0 2.9 1.6

Süsinikdioksiidi heitkogused(tonni elaniku kohta) 6.3 11.7 14.0 5.6 8.6 6.6 10.4 11.6 10.8

(tonni/1000 USD SKT) 1.5 1.35 3.9 0.94 1.70 1.50 1.5 0.62 0.62

Energiatoodang (t/nafta-ekvivalenti 2.4 3.8 3.6 2.4 2.4 2.4 4.1 3.8 4.2elaniku kohta)

(t/nafta-ekvivalenti 0.57 0.44 0.99 0.41 0.47 0.55 0.58 0.21 0.24/1000 USD SKT)

Olmereovee puhastamine (hõlmab % elanikkonnast) 36 56 72 32 42 a.p. a.p. 99 86

Olmejäätmete teke (kg elaniku kohta) a.p. 400 406 420 260 242 340 520 360

TABEL 1

Allikad: OECD, Maailmapank, Euroopa Keskkonnaagentuur; Informatsioon Venemaa kohta on saadud A. Golubilt. Lühendid:BUL = Bulgaaria; CZE = Tµehhi Vabariik; EST = Eesti; HUN = Ungari; POL = Poola; BLR = Valgevene; RUS = Vene Föderatsioon;DK = Taani; GER = Saksamaa; POR = Portugal; CH = ∫veits; UK = Ühendatud Kuningriik; USA = Ameerika Ühendriigid; OECD

loogia uue, keskkonnasõbralikumaga.Mõned investeeringud võivad isegi teenidakasumit või sääste, tuues samas kaasakeskkonnaalast edenemist - need on nnvastastikusel kasul põhinevad inves-teeringud. Siiski ei ole ka neid investeerin-guid tõenäoliselt võimalik teha (naguregiooni senine kogemus on näidanud)ilma stabiilsete majandustingimusteta,piisavate stiimuliteta ettevõtlussektorilening kättesaadavate finantsvahenditeta.

Esialgne reaktsioon Kesk- ja Ida-Euroopaning SRÜ riikide ees seisvale keskkonna-probleemistikule on tavaliselt hõlmanudrealistlikumate keskkonnastrateegiate jategevuskavade järkjärgulist väljatöötamist,õigusaktide paremat kohandamist uuelemajandus- ja poliitikareaalsusele, haldus-suutlikkuse järkjärgulist parandamist ningkeskkonnasfääri rahastavate turgudekosutamist, soodustamaks prioriteetsetessekeskkonnaprojektidesse tehtavate inves-teeringute suurendamist. Muidugi ontulemuslikkus nimetatud valdkondadesolnud riigiti erinev4.

Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikideskeskkonnapoliitika reformimiseks tehtavadpingutused pidid parandama mitmeidkeskse planeerimise ajastul tehtud poliitilisivigu, mille hulgas on: ebarealistlikudeesmärgid, mis põhinesid ebarealistlikultrangetel normidel, ressursside keskseltkavandatud ja reguleeritud jaotamine; rõhuasetamine üksnes tehnoloogilistele lahen-dustele, jättes tähelepanuta kaasnevamajandusliku ja rahandusliku põhjen-datuse; üldsuse informatsioonile ligipääsurange piiramine; peamiste asjassepuutuvatehuvirühmadega läbirääkimiste pidamata-jätmine; kvantitatiivsete eesmärkide mitte-seadmine, samuti poliitika rakendamisetulemuslikkuse puudulik hindamine. Selletulemusel koosnes keskkonnapoliitikasageli pikast keskkonnaseisundi paranda-miseks vajalike “soovide nimekirjast”, eisuutnud seada realistlikke prioriteeteinvesteeringuteks ning selle rakendamineoli vähetulemuslik. Seetõttu on uuterealistlikumate strateegiate väljatöötamisekäigus pööratud suurt tähelepanu nendeprobleemide lahendamisele ning enamikus



POR CH UK USA OECD

27 5 47 63 41

2.7 0.2 2.9 2.5 2.5

25.5 19.2 38.0 74.3 38.9

2.5 0.9 2.3 3.0 2.4

5.1 5.9 9.6 19.9 10.8

0.49 0.28 0.58 0.80 0.65

1.9 3.5 3.8 7.9 4.5

0.18 0.17 0.23 0.32 0.27

21 91 87 71 a.p.

350 380 350 730 490

= OECD liikmesmaade keskmine ; a.p. = andmed puuduvad.

maades on võimalik tuua esile vähemalt

esialgseid positiivseid tulemusi.

Enamikus regiooni maadest on töötatud

välja ja jõustatud uusi keskkonnaalaseid

õigusakte, mis tavaliselt hõlmavad kesk-

konnaalast raamseadust ning erinevaid

keskkonnasektoreid reguleerivaid (näiteks

välisõhu kvaliteedi kaitse, reoveekäitlus- ja

jäätmehooldusalaseid) õigusakte. Uute

õigusaktide väljatöötamisel on tihti ees-

kujuna kasutatud sarnaseid lääneriikide

seadusi (eriti EL keskkonnaalast seadus-

tikku). Kesk- ja Ida-Euroopa EL-iga ühine-

vate riikide seisukohalt on sellel kahtlemata

oma mõte, ent selle tulemusel on säilinud

lähenemisviis, mille kohaselt normid ja

nõuded on ambitsioonikalt ranged, samas

kui kohalikele tingimustele kohaldatud

rakendamis- ja järelevalvevahendid on

üksnes häguselt määratletud. Praktiliselt

kõigis uutes keskkonnaalastes õigusaktides

on esitatud ning rõhutatud saastaja-

maksab-põhimõtet, mille kohaselt saastaja5

peab kandma kõik saastamise vähenda-



Makromajanduslikud piirangud, mis mõjutavad SRÜ riikidekeskkonnaseisundi paranemist

SRÜ riikidel on tulnud tegelda nii majanduslike ja poliitiliste sidemete katkemise kui ka täiestiuute raha- ja maksusüsteemide käivitamise raskustega. Paljud SRÜ maad on oma püüdlusteshõlvata turge väljaspool endist NSV Liitu silmitsi suurte takistustega; ka puuduvad neil kauban-dustraditsioonid, inimressursid, välisinvesteeringud ja kapital, mis on mõnede Kesk- ja Ida-Euroopa riikide üleminekut kergendanud. Paljud SRÜ riigid on jätkanud oma ettevõtete kaitsmisttegeliku turukonkurentsi eest, andes subsiidiume ning aktsepteerides suuri maksevõlgnevusi.Tööstuse ümberstruktureerimine on veninud ja erastamise aeglane edenemine ei ole oodatud tulutoonud. Omanikeks said tihti endised töötajad või ettevõtte juhid, mis ei toonud kaasa reaalseidmuutusi ei majanduslike stiimulite, juhtimisvõtete ega riigieelarve toetusest sõltumise osas. PaljudSRÜ firmad tegutsevad valdavalt rahaväliste meetoditega, nagu näiteks bartertehingute kaudu.Pankrotid ning uute firmade turule tulek on haruldased, mis takistab tõeliselt konkurentsitihedaturu kujunemist.

Selle asemel, et võtta finantsolukorda parandavaid ümberstruktureerimismeetmeid ja programme,on tööstusettevõtted sageli rohkem huvitatud töökohtade säilitamisest, maksudest kõrvalehoid-misest, äripartnerite ning valitsusametnikega heade suhete säilitamisest kui kasumi tootmisest,millelt tuleks suuri makse tasuda. Eksporti arendatakse tihti peamiselt sularahata arveldavasmajanduses palkade maksmiseks vajaliku sularaha hankimiseks. Valitsuse võime maksutulukogumiseks ja selle tõhusaks ümberjaotamiseks erinevate majandusharude vahel on SRÜ maadestõsiselt häiritud, kuna makse makstakse muuhulgas tihti natuuras. Nii määratakse riikliku sektorikulutused pigem toodete ja teenuste pakkumise kui tõhususe saavutamise kaalutlusel.

Niisugused ebasoodsad makromajanduslikud tingimused on takistanud ka keskkonnaseisundiparandamist: keskkonnastrateegiate korralik rakendamine on peaaegu võimatu; keskkonnaalasteõigusaktide rakendamine on tõsiselt takistatud; erasektori panus keskkonnainvesteeringutesse onjätkuvalt madal; riiklik sektor ei suuda erasektori keskkonnainvesteeringute soodustamiseks piisavaltraha koguda ega kulutada jne. Selle tulemusel lastakse jätkuvalt mööda suurepäraseid võimalusimadala maksumusega või isegi kasumit tootvate keskkonnaalaste tegevuste elluviimiseks.

Allikas: põhineb lähiajal ilmuval OECD väljaandel (1999).

RAAM 2

misega seotud kulutused, ja praeguseks onsee saanud peaaegu kõigi Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikide keskkonna-poliitika oluliseks nurgakiviks.

Uue kaasaegse keskkonnapoliitikarakendamiseks on valitsustel võimalikkasutada kolme laiemat meetmete rühma:

• käsu- ja kontrollimeetmed: sellesserühma kuuluvad välisõhu kvaliteedinormid, heitmenormid erinevatelesaasteallikatele; normid tehnoloogiateleja toodetele jms;

• majandushoovad: sellesse rühmakuuluvad saastetasud/maksud, kasuta-mistasud, tootetasud/maksud, tagatisra-hade süsteemid, edasimüüdavad heitme-load, maksusoodustused ja subsiidiumid(üksikasjalikumat kirjeldust vt p.2.1);

• veenmis- ja muud vahendid: sellesserühma kuuluvad üldsuse ja huvirühmadeosalemine, informatsioonistrateegiad,vabatahtlikud kokkulepped, keskkonna-koolitus jms.

Uue keskkonnapoliitika ning õigusaktideväljatöötamisel on Kesk- ja Ida-Euroopaning SRÜ riigid kasutanud kombinatsioonierinevatest poliitikameetmetest, hõlmatessealhulgas erinevate probleemide lahen-damiseks mitmeid eespool nimetatud rüh-made meetmeid. Siiski on säilinud suuremrõhk käsu- ja kontrollimeetmetele sarnaseltlääneriikide traditsioonilisele keskkonna-poliitika arengule. Nagu järgnevast osastnähtub, on traditsiooniline käsu- jakontrollimeetmetele toetuv lähenemisviismõnedes valdkondades toonud kaasaülisuuri kulutusi ning nn rakendus-suutlikkuse puudujääke.

1.2. Arengusuunad lääneriikidesKeskkonnapoliitika arengut OECD

maades iseloomustas 1970ndatel aastatelusaldusväärsem rakendamine ja selletäitmise tagamine kui Nõukogude mõju-sfääris rakendatud analoogset poliitikat.Üldiselt on OECD liikmesmaade varasemakeskkonnapoliitika tulemuseks olnud toot-mise tõhususe kasv (vähemate sisenditevajamine samal tasemel väljunditootmiseks), mis võimaldas vähendadasaastamise intensiivsust ning soodustasloodusvarade tõhusamat kasutamist (vttabel 1). OECD maades minevikuskasutatud lähenemisviis keskkonna-poliitikale võimaldas saavutada olulistkeskkonnaseisundi paranemist mitmesvaldkonnas, jättis aga samas lahendamatamitmed olulised probleemid,6 mis onloetletud alljärgnevalt:

• õhusaastamise vähenemine linnades eritivääveldioksiidi, tahkete osakeste ningplii osas. Suures osas lahendamataprobleemidena võib nimetada fotokee-milist sudu ja peeneid tahkeid osakesi;

• veevarude reostamist mikroobidega onpaljudel (ent mitte kõigil) aladelvähendatud, ent keemiline reostus onjätkuvalt tõsiseks ohuks;

• vähendatud, ehkki mitte lõpetatud onteatud püsivate kemikaalide (DDT, PCBdja elavhõbedaühendid) viimine kesk-konda. Teatud teiste toksiliste kemikaa-lide viimine keskkonda on jätkuvaltprobleemiks ning tohutu arvu tavaka-sutuses olevate kemikaalide ja tööstusejaoks välja töötatud uute kemikaalidemõjust keskkonnale ja inimeste tervisele



on vähe teada;

• suurt edu saavutati omavalitsustekeskkonnaalase infrastruktuuri —veeva-rustuse ja -puhastuse ning olmejäätmetehoolduse — osas, samuti elektri-jasoojusenergia keskkonnasõbralikumaltootmisel majapidamiste ning tööstus-sektori tarbeks. Jätkuvalt on probleemiksolemasolevate rajatiste käigushoidmineja nende pidev ajakohastamine uue,tõhusama tehnoloogia kasutamiseks.Probleemiks on jäänud ka jäätmete tekkevältimine ja jäätmete korduskasutusening ümbertöötlemise osakaalu suuren-damine, vähendamaks nende ladestamistja põletamist;

• liiklusvahenditest ja veondusest tule-

nevate ummikute, müra ja saaste prob-leemid teravnevad jätkuvalt. Tehnoloogi-liste uuenduste (näiteks uut tüüpikatalüsaatorid) ja uute toote- (kütuse-)normide abil on suudetud mõningalmääral vähendada sõidukigaasiheidet entveondusmahtude kasv on neid saavutusimitte üksnes tasakaalustanud, vaid kaületanud. Samasugust negatiivset arengu-tendentsi võib juba märgata ka Kesk- jaIda-Euroopa ning SRÜ riikides;

• vaidlused stratosfääris leiduva osooni,happeliste sademete, kliimamuutuse jalooduse mitmekesisuse üle on näitekskeskkonnaprobleemide kasvavast rah-vusvahelisest tähtsusest. Ehkki nendesvaldkondades (eriti osooni osas) on



Mõned EL vaated majandushoobadele

• Viiendas keskkonnaalases tegevuskavas “Säästvuse suunas” märgiti 1992. aastal7 “Tagamakshindade õigsust ja loomaks turuloogikal rajanevaid stiimuleid keskkonnasõbralikuks käitu-miseks, peab üha olulisema osa üldisest lähenemisest moodustama majandushoobade jamaksustamismeetmete kasutamine. Nende hoobade peamine eesmärk on hõlmata tootehinnaga kõik seni sellest välja jäänud keskkonnaalased kulutused kogu toote eluea kestel, alatesallikast läbi tootmise, jaotamise, kasutamise kuni lõpliku ladestamiseni, nii et keskkonna-sõbralikel toodetel ei oleks turul konkurentsimiinust võrreldes saastamist ja jäätmeidpõhjustavate toodetega.”

• Euroopa Komisjoni 1994.a teatises “Majanduskasv ja keskkond - mõned viited majanduspoliitikakujundamisele” märgiti8: “Meie majanduses tehakse majandusotsuseid suuresti hinnasignaalideletuginedes. Kuivõrd tarbijad kohandavad oma ostuotsused hinnamuutustele ning firmad määrat-levad tootekujunduse, tehnoloogilise arengu ja oma tootmisprotsesside korralduse suuresti turu-hindade funktsioonina, on ülioluline, et need hinnad peegeldaksid õigesti täielikke kulutusi jasaadavat kasu nii üksikisikutele kui kogu ühiskonnale. ... Keskkonnamaksud tõestavad, et nad onmärkimisväärsel osal juhtudest üheks tõhusamaks poliitilise reageerimise vahendiks.”

• Euroopa Komisjoni 1997.a teatise “Keskkonnamaksud ja -tasud ühtsel turul” järelduste osasmärgiti9: “Keskkonnamaksude ja -tasude kasutamine liikmesriikides kasvab kiiresti kooskõlasViienda keskkonnaalase tegevuskavaga ja hiljutise ülevaatega selle rakendamisest. Komisjontoetab niisugust arengut, kuna see avab perspektiivid majanduslikult otstarbekamale keskkonna-poliitikale. (...) Käesolev teatis näitab, et liikmesriikides on märkimisväärselt arenguruuminiisuguste meetmete rakendamiseks, mis on olnud eriti atraktiivsed keskkonnapoliitikarakendamise tõhususe suurendamisel. (...)”

RAAM 3

saavutatud mõningast edu, intensii-vistuvad kliimamuutused, loodusemitmekesisuse vähenemine ja atmo-sfääris sisalduvate aerosoolide kauglevijätkuvalt. Selle intensiivistumise pea-põhjustena nimetatakse tavaliseltelanikkonna kasvu ja mittesäästlikketootmis- ning tarbimisharjumusi.

Keskkonnapoliitika rakendamine onviinud ka uue tööstussektori, nn ökoloogilise(ehk öko-) tööstuse arenguni. See hõlmabsaastamise vältimiseks ja vähendamiseksvajaliku varustuse väljatöötamist ning turus-tamist, keskkonnaalast uurimis- ja arendus-tegevust, keskkonnaseiret ning keskkonna-alaseid konsultatsiooniteenuseid. Hinnan-gute kohaselt on ökotööstus näiteks EuroopaLiidus 1994.a tootnud umbes 41,7 miljardiUSD ulatuses lisaväärtust, mis vastab umbes0,5%le SKTst (EEA, 1998). Järgmise viie kunikümne aastaga eeldatakse öko-tööstus-sektori arengutempo suuremat kasvuvõrreldes muude majandussektoritega, sedaeriti Euroopa Liidu keskkonnapoliitikajätkuva arengu tulemusel, mida tuleb siisKesk- ja Ida-Euroopa ühinevates riikidesrakendada. Samuti eeldatakse keskkonnagaseotud ettevõtluse kiiret kasvu EL-igaühinevates maades.

OECD liikmesriikide keskkonnapoliitikaon praegu läbi tegemas olulisi muutusi(OECD, 1996): võetud on selge suundlühiajaliste eesmärkidega poliitikalt (mis onsuunatud peamiselt keskkonna-probleemide lahendamisele) nihkuda

struktuursema ja pikema-ajaliste eesmärki-

dega poliitikani, mille eesmärgiks olekskeskkonnaprobleemide tekke vältimine.

Kui kunagi seisnes probleemide lahen-

damine suuresti üksnes tööstuse heit-koguste vähendamises, siis nüüd on vajaleida komplekssemaid ja integreeritud

lahendusi (integreeritud saastekontroll,ökosüsteemide korraldamine, elutsükli-analüüs, poliitika integreerimine jne).Hajureostusallikaid (näiteks äravool põllu-majandusaladelt, mootorsõiduki gaasi-heide, looduse mitmekesisuse vähe-nemine) tunnustatakse üha enamprioriteetsete probleemidena. Pealegimõjutasid keskkonnapoliitikat 1970ndatelaastatel ning 1980ndate aastate algulpeamiselt käsu- ja kontrollimeetmed, millerakendamine nõudis sageli ülisuurikulutusi. Need kulutused ja teatudkeskkonnaprobleemide püsimine-esileker-kimine (nagu eespool viidatud) sundisidpoliitika kujundajaid 1980ndate aastatelõpul-1990ndate algul otsima teisi,tõhusamat rahakasutust võimaldavaidpoliitilisi lahendusi. Mitmed teguridsoodustasid huvi suurenemist enam turuleorienteeritud majandushoobade vastu(EEA, 1996 järgi):

• uus suundumus tururegulatsioonisuurendamise ja riikliku reguleerimisevähendamise poole riiklikus poliitikas;

• valitsuse (üldisemalt) ja traditsioonilistekäsu- ning kontrollimeetmete (kon-kreetsemalt) puuduste tajumine (nnrakendussuutlikkuse puudujääk);

• kasvav mure selle pärast, et ehkkiadministratiivne reguleerimine toobendaga kaasa olulisi majanduslikkekulutusi (näiteks hajureostusega tege-lemisel), ei pruugi see piisaval määrallahendada esilekerkivaid keskkonna-probleeme;



• soov rakendada põhimõtet saastaja-maksab põhjalikumalt ning arvestadaniisugused keskkonnaga seotud kulu-tused nagu saastamine kaupade jateenuste hinna sisse; samuti vajadusintegreerida keskkonnapoliitika ees-märgid muude valdkondade — nagunäiteks põllumajandus, transport, töös-tus, turism ja tööhõive — poliitikasse;

• vajadus leida tõhusamat rahakasutustvõimaldavaid ning paindlikumaid meet-meid keskkonnaseisundi paranemisesaavutamiseks.

Suurepärane näide peamiselt käsu- jakontrollimeetmetele tuginevast keskkonna-kaitsestrateegiast on Euroopa Liidu prae-gune keskkonnaalaste õigusaktide ningmääruste kogu. Selle EL keskkonna-seadustiku vastuvõtmine, rakendamine jatäitmise tagamine on praegu Kesk- ja Ida-Euroopa EL-iga ühinevates riikidespeamiseks keskkonnapoliitika tõukejõuks.EL liikmesriikide eksperdid, ametnikud jaettevõtted on väljendanud tõsist muretpraeguste EL õigusaktide rakendamisekulukuse üle. Samalaadset muret on nüüdkuulda Kesk- ja Ida-Euroopa maadest, kusneed kulutused kujunevad veelgisuuremateks. Õnneks on alustatud arutelumajanduslikult otstarbekamate lähenemis-viiside — näiteks majandushoobade —kasutamise üle EL normide täitmiseks. ELkeskkonnapoliitika areneb pidevalt edasi janäib praegu toetavat ja soodustavatjärkjärgulist liikumist majanduslikultotstarbekamate poliitikameetmete suunas,nagu on esitatud raamis 3. Võimalik, et ELliitumisläbirääkimised soodustavad turulpõhinevate stiimulite suuremat kasutamist

EL tulevases keskkonnapoliitikas — sellestsammust võib tõusta olulist tulu niikeskkonnale kui ka majandusele.

1.3. Puhtam keskkond JAtulusam majandus — üheaegselt!

Üldine järeldus Kesk- ja Ida- Euroopaning SRÜ riikide üleminekuperioodiesimestest aastatest on, et üksnesmajandusreformist ei piisa minevikupoliitikast pärinevate erinevate turu-,poliitika- ja institutsiooniliste vigade (võitegematajätmiste) põhjustatud keskkonna-probleemide lahendamiseks. Turureformiedasiviivate jõudude rakendamiseks ontarvis tõhusat keskkonnapoliitikat, hästi-toimivaid institutsioone ja investeeringuid,mis võimaldaksid jõuda arenenumamajandusega maade keskkonnaalasetasemeni. Selleks omakorda on vajamajanduslikku stabiilsust ja säästvamajandusarengu perspektiivi, mis julgus-taks valitsusi, tööstusettevõtteid ja tarbijaidtegema vajalikke samme energia ja loodus-varade senisest tõhusamaks kasutamiseks,saastamise vältimiseks ja majandusreformisttulenevate soodsate keskkonnaseisundimuutuste jätkuvaks edendamiseks (OECD,1999 - ilmub lähiajal). Ehkki rikastes lääne-riikides on arenguloogika olnud teist-sugune, on sealgi tõestatud selgeid seoseidmajandusarengu ning keskkonnaseisundiparandamise võimaluste vahel.

Üks järeldus sellest on, et keskkonna- jamajanduslikud muutujad on üksteisestsõltuvad (mitte üksteist välistavad) sellesmõttes, et keskkond on paljude majandus-like ettevõtmiste puhul peamiseks sisen-diks ning majandusotsused mõjutavad



omakorda füüsilise keskkonna seisundit.Sellest tulenevalt ei ole küsimuseks pigemmitte “kas keskkond või majandus,” vaid“nii keskkond kui ka majandus” (OECD,1996). Kui minevikus on keskkonna-poliitika ja -korraldus nii lääneriikides kuika Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ maadeskippunud seisma majanduspoliitikastlahus, siis praeguseks leidub üha enamtõendeid sellest, et uus poliitikameetmetekogum - majandushoovad - suudabomavahel kombineerida keskkonnaalaseidja majanduslikke eesmärke. Nendehoobade potentsiaali anda häid tulemusi niimajanduse arengu kui keskkonnaseisundiparanemise osas on lähemalt käsitletudjärgmises peatükis.



2.1 Mis on majandushoovad?— Definitsioonid

Üks mõiste “majandushoovad” defini-tsioon märgib: “majandushoovana käsit-

letakse iga abinõud, mille eesmärgiks on

mõjutada muutust majandussubjektide

käitumises, hõlmates nende subjektide ees

seisvate stiimulite struktuuri muutmise

kaudu keskkonnaalaseid kulutusi või

(varude) kahandamisega seotud kulutusi.”(Panayotou, 1998). Praeguseks on kasu-tusel erinevate keskkonnapoliitikas kasu-tatavate majandushoova tüüpide erinevaidmääratlusi. Kõige laiemalt kasutatakseOECD poolt välja töötatud saastamise piira-miseks ja loodusvarade kasutamiseksrakendatavate majandushoobade klassifi-katsiooni. OECD tüpoloogia on esitatudjärgnevas loendis10:

• saastetasud/hüvitised/maksud:otsesed maksed, mis põhinevadsaasteaine kvantiteedi ja kvaliteedimõõtmisel või hinnangulisel määramisel.[Tüüpiliselt hõlmavad saastetasud Kesk-ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikides suurtsaasteainete hulka, olles sageli kombi-neeritud nõuetele mittevastavuse hüvitis-tega (vt allpool).];

• kasutamistasud/hüvitised/maksud:maksed kollektiivsete teenuste eest, midakasutatakse peamiselt kohalike omavalit-

suste poolt rahakogumise vahendinanäiteks tahkete jäätmete ja reoveekogumiseks ja käitlemiseks. Loodus-varade kasutamise korral on kasutus-tasud makseks loodusvara (näiteksmineraalide, pargi, sportliku kalapüügivõi jahipidamise jaoks kasutatava rajatisevõi vahendi) kasutamise eest;

• tootetasud/maksud: rakendataksetoodete suhtes, mis saastavad kas omatootmise, tarbimise või ladestamisekäigus (näiteks väetised, taimekaitse-vahendid, patareid jms). Tootemaksudon mõeldud toodete suhtelise hinnamodifitseerimiseks ja/või kogumis- jakäitlemissüsteemide rahastamiseks;

• mittevastavuse hüvitised: raken-datakse saastajate suhtes, kes ei täidakeskkonna- või loodusvarade kasutamistreguleerivaid seadusi või määrusi. Needvõivad olla proportsionaalsed valitudmuutujatega, nagu näiteks mittetäit-misega tekitatud kahju või mittetäitmisesttulenevate väiksemate kulutuste tule-musel saadav kasum;

• tagatisraha (pandi-) süsteemid:maksed, mis tehakse toote (näiteksklaaspudelite) ostmisel. Tehtud makse(tagatis) saadakse kas täies mahus võiosaliselt tagasi peale toote tagastamistedasimüüjale või spetsiaalsele käitlus-ettevõttele;

P E A T Ü K K 2 : V A J A D U S M A J A N D U S H O O B A D E J Ä R E L E


Peatükk 2: Vajadus majandushoobade järele

• edasimüüdavad (kaubeldavad)

saaste heitmise või loodusvara

kasutamise load, õigused või

kvoodid, mida nimetatakse ka “heitko-gustega kauplemiseks,” rajanevad polii-tikapõhimõttel, mille kohaselt igasuguneheitkoguse või loodusvarade kasutamisesuurenemine tuleb kompenseerida samasuure, ent mõnikord ka suurema, heit-koguste või loodusvara kasutamisevähenemisega. Näiteks kui antud piir-konna jaoks on kehtestatud maksimaalnelubatav reostuskoormus, võib saastavfirma võtta kasutusele uue rajatise võilaiendada oma tegevust üksnes siis, kuisee ei suurenda summaarset reostus-koormust. Seepärast peab firma teisteltsamas piirkonnas asuvatelt firmadeltostma “õiguse” või saasteloa, kusjuuresnood omakorda peavad siis vähendamaoma heitkoguseid suuruse võrra, misvastab uue rajatise või tegevuse pooltlisanduvale heitkogusele;

• lepingu (nõuete) täitmise tagatised:tagamaks vastavust keskkonna- võiloodusvarade kasutamise alastele nõue-tele, peavad saastajad või kasutajadmaksma tagatisraha (ostma obliga-tsiooni), mis hüvitatakse peale nõuetegavastavuse saavutamist;

• vastutusmaksed: maksed, mida teha-kse tsiviilvastutusest tulenevalt saastavategevuse poolt põhjustatud kahjuhüvitamiseks. Niisuguseid makseid saabteha kas “ohvritele” (näiteks pideva võiõnnetusest/avariist tuleneva saaste tõttukannatanutele) või valitsusele. Neidtehakse kas spetsiifiliste materiaalsevastutuse ja kompenseerimise skeemide

alusel või kompensatsioonifondidekaudu, kuhu laekuvad potentsiaalsetesaastajate osamaksud (näiteks fondidnaftareostuse kahjutustamiseks);

• subsiidiumid: kõik saastajatele võiloodusvarade kasutajatele antava rahalisetoetuse vormid, nagu näiteks toetused,sooduslaenud, maksusoodustused, kiir-amortisatsioon jne.

Keskkonnatasude ja -maksude osas võibtuua välja ka mitmeid täiendavaiderinevusi. Keskkonnatasud ja -maksudtekitavad tulu ja üks peamine erinevusseisneb selles, kas tulud suunataksekonkreetselt keskkonnaalaste kulutustetegemiseks või laekuvad need riigi- võiomavalitsuse üldisesse eelarvesse. Käes-olevas väljaandes on terminit “tasu”

kasutatud juhul, kui kas kogu tulu võisuurem osa sellest on suunatudkeskkonnaga seotud kulutuste katmiseks.Näiteks kasutatakse terminit “tasu” juhul,kui tulud laekuvad keskkonnafondi,veefondi või munitsipaalolmeteenuseid —nagu näiteks reoveepuhastus või tahketejäätmete hooldus — osutavasse ette-võttesse. Kui tulu ei suunata keskkonna-alasteks kulutusteks, on kasutatud terminit“maks.” Niisugune lihtsalt mõistetav lähe-nemine langeb suuresti kokku terminite“tasu/hüvitis” ja “maks” OECD eespoolnimetatud definitsioonidega11. Keskkonna-tasude ja -maksude eesmärgist jakavandamisest lähtuvalt tehakse nendevahel sageli vahet ka hoova keskkonna-poliitilise eesmärgi ja funktsiooni alusel:

• ergutustasud või — maksud: hoovad,mille peamine eesmärk on muuta kesk-konnakahjulikku käitumist. Ehkki niisu-



gused hoovad toovad kindlasti tulu, onergutusmaks/tasu töötatud välja ees-märgiga anda keskkonnaalaste eesmär-kide saavutamiseks vajalik hinnasignaal,näiteks erinevate tasumäärade raken-damise kaudu sõltuvalt saastamisevähendamiseks vajaliku investeeringusuurusest. Sageli on ergutusvahendikstasud, millest laekuvat tulu kasutataksekäitumisharjumuste muutmise edasiseksergutamiseks sellega seonduvate inves-teeringute subsideerimise kaudu;

• kulude katmise tasud/maksud:tasud, mille eesmärgiks on katta üldkasu-tatavate või keskkonnaalaste, üksik-tarbijale või ühiskonnale pakutavateteenustega seotud kulutusi. Niisuguseidtasusid kasutatakse üldiselt veevarustuse,reoveepuhastuse ja jäätmehoolduse alal;

• keskkonnaalased fiskaalmaksud,mille peamine eesmärk on teenida tulu(s.t saada tulu, mis on oluliselt suuremseonduvate keskkonnaalaste nõuetetäitmiseks vajalikust; kaasneda võib kakäitumisharjumuste muutmine, aga see eiole peamine eesmärk).

Arvestades keskkonnaprobleemidekomplekssust ja keskkonnapoliitika mõjusotsiaal- ja majandustegevusele, käsitle-takse konkreetseid keskkonnaprobleemetavaliselt nn eri poliitikameetmete

kombinatsiooni kaudu, mis sisaldaberinevaid käsu- ja kontrollimeetmeid,majandushoobasid ja mõjutusvahendeid(nagu käsitleti p.1.1). Oluline on sellegaseoses rõhutada, et majandushoovad ei oleenamasti definitsioonist tulenevalt ainsaksja ideaalseks lahenduseks. Vastupidi,majandushoova kasutamise tulemuslikkus

ja tõhusus sõltub alati ka konkreetsestsellega kaasnevast poliitikameetmetekombinatsioonist.

Tuginedes viimastel aastatel saadudkogemustele majandushoobade kasuta-misel, on selgunud mitu head põhjustsoovitamaks keskkonnapoliitika edasistliikumist majandushoobade ulatuslikumalekasutamisele. Neid majandushoobadeväärtusi on käsitletud järgmises alapeatükis.

2.2 Majandushoobade üheksa väärtust Majandushoovad on võtmekssäästva arengu saavutamisel

Mõiste “säästev areng” sai laialdaselttuntuks peale ÜRO spondeeritud nnBrundtlandi komisjoni väljaande “Meieühine tulevik” avaldamist 1987.a. Sellesdefineeriti säästev areng kui areng, mis“rahuldab oleviku vajadusi, kahjustamatatulevaste põlvkondade võimalusi rahuldadanende vajadusi.” Hiljem on seda mõistetmitmel erineval viisil tõlgendatud jakasutatud (või väärkasutatud) kõikvõima-like tegevuste kohta. Laskumata arutelussemõiste “säästev areng” erinevate tõlgendus-võimaluste ja tähenduste üle, mida onkirjanduses hulgaliselt avaldatud,12 võibsiiski üsna kindlalt väita, et säästva arenguidee asetab uue arutelu objektiks kolmpeamist majandusprobleemi — optimaalnejaotus, optimaalne levik ja optimaalne tase,lähtudes säästlikkuse, piisavuse, võrdsuseja tõhususe põhimõttest. See uus arutelutoimub majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaarengu kolmnurgas — seda nii kohalikul,riiklikul, regionaalsel kui rahvusvaheliseltasandil.



Selles kontekstis võib kolm nimetatudmajandusprobleemi võtta kokku järgmiselt(Daly, 1996, põhjal): Optimaalne jaotus —ressursside jagamine nende alternatiivsetekasutajate vahel — on niisugune jaotus, mistõhusalt võimaldab inimestele anda seda,mida nad vajavad ja mille eest nadsuudavad maksta. Turumajanduslikuksmeetmeks tõhususe saavutamisel onsuhtelised hinnad. Optimaalne levik —ressursside jagamine inimeste vahel nendelõplikul tootes sisalduval kujul — onniisugune levik, mis püsib võrdsuse japiisavuse raamides. Vastavaks poliitika-meetmeks on ümberjaotusmaksed ja eba-võrdsuse piiramine. Optimaalset taset ei olemajandusteoorias traditsiooniliselt tunnus-tatud ning selle saavutamiseks ei ole täna-päeval poliitikameetmeid olemas. Võtme-küsimusteks on: millises punktis maksabkasv rohkem kui see väärt on — kasglobaalsel, regionaalsel, riiklikul võikohalikul tasandil — ehk missuguseltasandil koormab majandussüsteemökosüsteemi piirini, mis vähendabellujäämisvõimalusi tulevikus. Tulebmärkida, et see optimaalse taseme käsitluson täiesti inimesekeskne, kuivõrd inimeseainsaks eesmärgiks on säilitada muudeluvormid tulenevalt nende väärtusestinimkonnale. Kui tunnustatakse teisteelusolendite iseeneslikku väärtust (nagusee peaks olema), jätab see inimestekasutada madalama optimaalse tasandi.

Eespool nimetatut arvestades on selge, etmajandushoovad tabavad täpselt säästvaarengu idee tuuma: nende kaudu saabmuuta suhtelisi hindu ja mõjutadatõhususnäitajaid; nad puudutavad niijaotuse kui võrdsuse küsimust ning mõned

neist —näiteks edasimüüdavad load —hõlmavad isegi sobiva taseme kohtatehtavaid otsuseid. Seetõttu ei ole üllatav, etpaljudes tähtsates dokumentides onmajandushoobi käsitletud säästvalearengule suunatud strateegiate võtme-elementidena. Üheks niisuguseks näitekson Agenda 21, ülemaailmne tegevuskava,mis võeti vastu ÜRO Keskkonna- jaarengukonverentsil (“maailma tipp-kohtumisel”) Rio de Janeiros 1992.a juunis— see oli enneolematu tasemega sündmus,mis tõi kokku rohkem valitsusjuhte kuiükski varasem kohtumine.13 Riodeklaratsiooni 16. põhimõttes märgitakse:“Riigiasutused peaksid püüdma

soodustada keskkonnaga seotud kulutuste

sisekuludeks muutmist ja majandus-

hoobade kasutamist, lähtudes arusaamast,

et saastaja peaks põhimõtteliselt katma

saastamisest tulenevad kulutused, arves-

tades seejuures ka ühiskonna huvidega

ning kahjustamata rahvusvahelist

kaubandust ja investeeringuid.”

Majandushoovad aitavad muutakeskkonnakulutusi sisekuludeks

Majandustegevusega toodetakse tooteidja teenuseid, millel on hind (erakulu).Majandustegevuse kõrvaltulemusena võibtekkida saastamisega seotud kulutusi jamuid keskkonnakasutusest tulenevaidkulusid. Tegelikus elus ei sisaldu needkulutused (sotsiaalne kulu) (või sisalduvadüksnes osaliselt) tootjate või tarbijate pooltmakstavates hindades. Selliseid kulutusinimetatakse väliskuludeks. Majandus-hoobade eesmärk on kajastada neidkulusid hindades (seda nimetatakse“väliskulude sisekuludeks muutmiseks”),



nii et sotsiaalsed ja erakulud läheneksidüksteisele. Mida lähemal on üksteiseletootmise ja tarbimise sotsiaalne hind jaerakulud, seda enam muutub keskkonna-probleemide lahendamine osaks tava-pärasest majandusotsuste tegemisest. Välis-kulude sisekuludeks muutmise vahendinaparandavad majandushoovad sotsiaalsehinna mittearvestamist individuaalsesotsustamises ning taastavad suhtelisedhinnad, mis peegeldavad tegelikku nappustja annavad õigemaid turusignaale.Niisuguse muudatuse puudumisel agaannab mõnede hüvede alahindamine jateiste ülehindamine valesid signaale jatekitab pahupidiseid stiimuleid ning viibseega ressursside vähetõhusa ja raiskavakasutamiseni.

Väliskulude väljajätmise tulemusel tekkivatõsise turutõrge näiteks võib tuuafossiilkütuste kasutamise — näiteks söe-küttel töötavates elektrijaamades. Söe põle-tamisega kaasneb a) kohalike saasteainete(näiteks CO, NOx, inimese tervist mõjutadavõivad tahked osakesed); b) regionaalsetesaasteainete (näiteks SO2, mis võib happe-liste sademete kaudu mõjutada põllumajan-dust ja ehitisi) ning c) globaalsete/ülemaailmsete saasteainete (nagu näiteksglobaalset soojenemist põhjustav CO2)heitmeid. Niisuguste kahjustuste tulemuseltehtud kulutusi ei arvata ei energiatootjateega tarbijate poolt makstavatesse hinda-desse, selle asemel tasuvad need lõpuks kasühiskond või isikud, kes elektrijaamastotsest kasu ei saa. Niisugused hinnadannavad edasi vale turusignaali, soosidesmajanduslikule otstarbekusele alla jäävattootmist ning ei erguta tõhusama energiaka-sutusega või energiasäästlike tootmis-

tehnoloogiate, saastevähendamise meet-mete ning jäätmete ennetamise viiside ningseadmete kasutuselevõttu, ega ka alter-natiivsete, vähem saastavate kütuste välja-töötamist, edastamist/ülekannet ja kasutu-selevõttu. Kui söe tootmist lisaks väliskuludesisekuludeks mittearvamisele ka veelsubsideeritakse, viib see majanduse säästlikuenergiapoliitikast veelgi kaugemale.

Teiseks näiteks on auto kasutamisegakaasnevad hinnas kajastamata väliskulud. Eiautode ega bensiini hinnas sisaldu teedeehituseks maa kasutamisest, õhuheitmetestja mürast, liiklusõnnetustest, liiklus-ummikutes seismisest tuleneva ajakaopõhjustatud kulutusi jms Kuna needväliskulud hinnas ei sisaldu, tekitavad nadtõsiseid turuhäireid, ergutades tegevusi, misvõivad osutuda ühiskonnale kokkuvõttesväga kalliks — ka siis, kui üksikisikustautokasutaja neist kasu saaks. Muidugi onväliskulude hindamine keeruline ülesanneja mõnesid väliskulusid ei olegi võimalikhinnata — nagu näiteks elu kaotustautoõnnetuses. Siiski viitavad hiljutisedEuroopa Liidus tehtud arvutusedmaanteetranspordi väliskulude kohta, etviimased on suured, minnes EL-le aastasmaksma keskmiselt 4,2% SKTst (EEA, 1996).Samalaadseid andmeid Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikide kohta ei olepraegu veel olemas. Ehkki aastas sõidetaksetõenäoliselt vähem kilomeetreid ja autodearv teedel on väiksem (ent need näitajad onmitmes üleminekumajandusega riigis kiirelttõusmas), on tõenäoline, et nende maademaanteetranspordi väliskulud on samutisuured ja kasvavad jätkuvalt, kunakeskmine auto on neis riikides oluliseltvanem ja saastavam kui läänemaades.



Majandushoovad on tihti muudestmeetmetest majanduslikultotstarbekamad

Juhul, kui heitkoguste vähendamisekskasutatakse käsul ja kontrollil põhinevatlahendust, eeldatakse enamasti, et kõiksaastajad vähendavad oma heitkogustsamaväärselt (s.t vastavalt samale kehtes-tatud normile), sõltumata selleks vajalikestkulutustest. Majandushoob aga võimaldabigal saastajal otsustada, kas tal on odavamkanda hoovast tulenevad saastamisegakaasnevad kulutused või maksta heit-koguste vähendamise eest. Seetõttu(OECD, 1997 järgi) on majandushoobadelpotentsiaal minimeerida konkreetseheitkoguse vähendamise eesmärgisaavutamiseks tehtavaid summaarseidkulutusi, kuna madalama heitkogusevähendamise piirkuluga saastajad vähen-davad heitkoguseid rohkem kui suuremaidkulutusi kandvad saastajad (“staatiline

tõhusus”). Enamgi, kuna saastajate jaoks on

igal järelejääva heitkoguse ühikul omahind, on see pidevaks stiimuliks heitkogustvähendada ja võtta tarvitusele tõhusamaidheitkoguste piiramise võtteid — sedatuntakse “dünaamilise tõhususena.”

Dünaamilise tõhususe näiteks võib tuuatootemaksud (näiteks väetiste, kahjuritõrje-vahendite, patareide, kütuste), mis suuren-davad nende toodete suhtelist hinda,tekitades sel viisil pideva stiimuli vähemsaastavate toodete kasutamiseks jatootmiseks (näiteks võimalus valida madalaja kõrge väävlisisaldusega kütuste vahel).Majandushoovad on isereguleeruvad sellesmõttes, et nad jätavad majandus-subjektidele vabaduse kohaneda turusig-naalidega otstarbekaimal võimalikul viisil.

Üleminekumajandusega riikides ei olesoovitavad keskkonnapoliitilised lahen-dused, mis piiravad majanduslikku kasvuvõi mõjutavad suuresti riigi eksport-toodangu konkurentsivõimet. Seepärastpeab optimaalne hoob saavutama oma



Saastaja-maksab-põhimõtte areng

RAAM 4

Allikas: OECD (1996)

Põhimõtepannakse kirjaÜhtse Euroopaaktis.

1987Põhimõtetlaiendatakse, hõlmamaksvalitsuse halduskulude kat-mist saastajatele.

1975, 1978Põhimõtteaktsepteerivad OECDriigid, ent see on suunatudüksnes nende saastamisepiiramiseks tehtavate kulu-tuste mittesubsideerimisele,millised on seadusesttulenevad ja valitsusteotsustega tagatud.

1972, 1974

eesmärgi vähimate võimalike kulutusteganing aitama samal ajal suurendadaressursside kasutamise tõhusust, tõstatootlikkust ning säästa nappivaid vahen-deid (näiteks kapitali, oskusi, juhtimis-korraldust). Samuti on soovitav, et hoobsoodustaks muutust tõhusamate, vähemraiskavate tootmistehnoloogiate väljatööta-mise ja kasutuselevõtu suunas. Sellesmõttes eelistavad üleminekuriikide priori-teedid selgesti majandushoobade majan-duslikku otstarbekust ja paindlikkust käsu-ja kontrollimeetmete paindumatusele janendega kaasnevatele suurtele kulutustele.

Majandushoovad toetavadpõhimõtet saastaja-maksab jakasutaja-maksab

Saastaja-maksab-põhimõte väidab, etsaastajatel tuleb katta kõik heitkogustevähendamisega seotud kulutused. Seepõhimõte on üks nii EL kui OECD kesk-konnapoliitika nurgakividest ning see on

viimastel aastatel leidnud kajastamistenamiku Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜriikide keskkonnapoliitikates ja raam-seadustes. Üldiselt aktsepteeritakse, etpõhimõtte alusel rakendatav rahalisevastutuse määr tuleneb keskkonnaalasteseaduste täitmiseks vajalikust tegevusest.Tuleb märkida, et kui saastajaid eisubsideerita, siis esindab nimetatud põhi-mõtte rakendamist ka käsu- ja kontrolli-meetmete kasutamine. Tegelikult võetigipõhimõte algselt kasutusele keskkonda-mõjutatavate subsiidiumite kasutamisevähendamiseks. Subsiidiumid võivadminna vastuollu saastaja-maksab-põhi-mõttega ning võivad rikkuda konkurentsi.OECD ja EL dokumentides14 on määratletudvõimalikud erandid subsiidiumite kasuta-miseks viisil, mis ei ole vastuolus antudpõhimõttega. Nende erandite ühiseksjooneks on, et oma vastuvõetavuse taga-miseks peavad subsiidiumid olema ajutisedja suunatud konkreetsete keskkonna-



Põhimõtet laien-datakse, hõlmamaksõnnetustest tulenevatsaastet (mitte üksnespiidevat saastamist, naguesialgselt). Sellesttulenevalt ei pea riigi-organid kandma eiõnnetustest tulenevasaastamise riski ega sellevältimise / heitkogustevähendamise kulutusi.

Esmakordselt akt-septeerivad OECD riigid, etsaastaja peab katma mitteüksnes saastamise vältimiseja vähendamise kulutused,vaid ka saastamisest tule-neva kahjuga seonduvadkulutused. Majandushoobitunnustati ametlikult niisu-guste kulutuste sisekuludeksarvamise saavutamisepeamise vahendina.

1989 Põhimõtettunnustataksekeskkonnaõiguseüldpõhimõttena(Londoni õlireostuseksvalmisoleku konventsioon).

1990 1991 Põhimõtepannakse kirjaMaastrichti lepingus.

1992

probleemide lahendamisele. Kontseptsioon on aja jooksul arenenud ja

OECD ning EL keskkonnapoliitika doku-mentides on ilmunud mitmeid täpsustusi jadefinitsioone. Nagu raamis 4 näidatud,võeti põhimõte käiku majanduspõhi-

mõttena ning ajapikku on see muutumasõiguspõhimõtteks. Osaliselt, kuid seni mittetäielikult, on seda põhimõtet hakatudsamastama kõigi saastega kaasnevateväliskulude/mõjude täieliku sisekuludeksmuutmisega. Majandushoobi tunnustatakseühe, ehkki mitte ainsa viisina niisuguseintegratsiooni/integreerituse saavutamiseks(OECD 1996).

Saastaja-maksab-põhimõtte laiendusekson kasutaja-maksab-põhimõte. Ehkkiseda põhimõtet on poliitikas ja õiguslikes/juriidilistes dokumentides seni vähemtunnustatud, kasutatakse seda de facto jubapaljudes riikides niisuguste meetmetekaudu nagu näiteks kasutamistasud (vee jajäätmete puhul) ning tasud või maksudloodusvarade kasutamise eest. Nimetatudpõhimõtet laiendatakse tulevikus tõenäo-liselt paljudes riikides rõhuasetusega veeva-rustuse, energiavarustuse ja jäätme-hoolduse sektori dereguleerimisele jaerastamisele ning sellest tuleneva survegakõikide kaasnevate kulutuste kajastamisekshinnas (vt p.3.1.3).

Arvestades paljude olemasolevate ja uutekemikaalide ning muude toodete inimesetervisele ja keskkonnale avaldatava mõjuebapiisavat tundmist, võimaldab majandus-hoobade poolt ergutatud keskkonnaalasetõhususe vähimgi tõus ühtlasi rakendadaennetamispõhimõtet. Selle põhimõttekohaselt tuleb tegevus või aine, kui sellegakaasneb risk keskkonda oluliselt kahjus-

tada, vastavalt kas peatada või kasutusestvälja jätta või tuleb seda vähendadaminimaalse hädavajaliku tasemeni, võttestarvitusele maksimaalsed praktilisedettevaatusabinõud.

Majandushoovad aitavad teenidaraha keskkonnaalasteksinvesteeringuteks või üldisteksriiklikeks kulutusteks

Vastupidiselt käsu- ja kontrollimeet-metele, mis ei tooda tulu ja on sagelitäiendavaks rahaliseks koormaks valitsusemuude meetmete hulgas, teenivadkeskkonnamaksud ja -tasud ühiskonnaletäiendavat tulu väikeste täiendavatekulutuste hinnaga. Nn kulude katmisetasude puhul — nagu näiteks kasutamis-tasu reoveepuhastuse, energia, teede võiparkimisvõimaluste, veekasutuse või tah-kete jäätmete hoolduse eest — võimaldabteenitud tulu tagada teenuste kvaliteeti,keskkonnasäästlikkust ning piisavaltkõrgena kehtestatud tasude puhul kakulutuste täielikku tagasiteenimist.Subsiidiumite puhul võib riiklike subsiidiu-mite kaotamine või reformimine niisu-gustes valdkondades nagu põllumajandus,transport ja energeetika säästa suureskoguses eelarvevahendeid.

Keskkonnamaksudest ja -tasudestsaadavat tulu võib kasutada riigi prioriteet-sete keskkonnainvesteeringute toetamiseksning kaasfinantseerimiseks kavandatudprogrammide täitmise rahastamiseks võimuudeks valitsuse kuludeks, mis ei pruugiolla seotud keskkonnakaalutlustega.Ökomaksustamisreformi raames võib kesk-konnamaksudest laekunud tulu kasutadaka riigieelarve suurendamiseks juhul, kui



poliitika eesmärgiks on eelarvedefitsiidivähendamine. Ökomaksustamise reformivõib läbi viia ka nii, et riigi tulud jäävadendiseks (seda nimetatakse tihti “tuludeneutraalsuseks”), samal ajal kui majandus-like “hüvede” maksustamiselt — nagunäiteks töö ja kapital — nihutataksemaksukoorem “pahedele” — saastamiselevõi ressursikasutusele. Seda on võimaliksaavutada olemasolevate turukonkurentsimoonutavate maksude — nagu näitekstulumaksu ja sotsiaalkindlustusmaksu —vähendamisega, mis vähendavad stiimulittöötada, või vähendades tarbimisotsustusimoonutavat käibemaksu.

Vastavalt EEA (1996) väljaandele on töö,kapitali- ja säästumaksud sageli majandus-liku heaolu mõttes kallimad kui kesk-konnamaksud, seepärast parandaksmaksukoorma nihe nendelt maksudeltkeskkonnamaksudele nii majanduslikkutõhusust kui ka heaolu. See tulenebasjaolust, et töö ja kapitali maksustaminevähendab stiimulit töötamiseks, sääst-miseks ja investeerimiseks. Näiteks USAandmed viitavad, et iga maksudega teeni-tud dollar maksab kaotatud majandus-toodanguna umbes 20-30 senti (EEA, 1996).Keskkonnamaksud on ainsad maksud,millel puudub niisugune “maksukoormavõi moonutav” mõju ning vähendamiseasemel suurendavad nad tegelikultmajanduslikku heaolu. Keskkonnapoliitikaseisukohast on paradoksaalne, et midasuurem on keskkonnamaksu keskkonna-alane tõhusus, seda väiksem on teenitudtulu (s.t mida kõrgem on keskkonnamaks,seda suurem on stiimul saastajale inves-teerimaks heitkoguse vähendamisse ningseda rohkem väheneb tegelik maksubaas).

Selle tulemusena võib keskkonnamaksudekogujatel olla stiimuleid saastetasemesäilitamiseks, et tagada oma eelarvelae-kumised või tuleb selleks maksumäära ajaspidevalt suurendada.

Samal ajal kui ökomaksustamise reformon hiljuti Lääne-Euroopa riikides võitnudüsna laia poliitilist toetust (vt p.3.2.3), onüleminekumajandusega riikidel olnudteistsugused prioriteedid. Kesk- ja Ida-Euroopa maades on domineerivaks poliiti-liseks eesmärgiks ühinemine EL-iga. Ühekspoliitikute peaülesandeks on “acquis

communautaire-i” /Euroopa Ühenduseseadustiku/ rakendamine, mis tähendab ELõigusaktide ning poliitika ülevõtmist,rakendamist ning järgmise tagamist kõigisvaldkondades. Enamikus hiljuti tehtudKesk- ja Ida-Euroopa ühineda soovivateriikide kohta antud ülevaatehinnanguteston keskkonnatemaatika olulisel kohal.Nagu eespool mainitud, on üksnes õhu,vee ja jäätmehoolduse alaste EL õigusaktideülevõtmiseks ja korralikuks rakendamiseksvajalikku rahastamist hinnatud 10 ühinevariigi peale kokku 120 miljardile eurole(EDC/EPE, 1997). Elaniku kohta tehtavaidkeskkonnakaitselisi kulutusi tuleb mitme-kordistada. Lõviosa vajalikust rahast peaksseejuures tulema siseriiklikest vahenditest.

Selles kontekstis ei ole üllatav, et Kesk- jaIda-Euroopa riikide keskkonnapoliitikamõjutajate hulgas võidavad majandus-hoovad üha enam tähelepanu. Praegu onhuvi majandushoobade vastu keskendunudvaldavalt tulu tekitamisele, võimaldamakskatta EL-iga ühinemisel vajalike tegevus-tega kaasnevaid kulutusi ning järgmisesammuna kulutada laekunud tulud riikliketoetusprogrammide kaudu, mis on koos-



tatud EL-iga ühinemise prioriteetidest lähtu-des. Sellel eesmärgil pakutakse Kesk- jaIda-Euroopa regiooni riikides välja tohutulhulgal erinevaid uusi majandushoobi (vtp.3.1). Vastandina majandushoobade käsit-lemisele EL seadusandlusele lähendamiserahaliste vajaduste katmise vahendina ei olearusaam majandushoobade paindlikustkasutamisest otseste stiimulite tekitamise

kaudu rakendamiskulutuste vähendamise

eesmärgil seni veel laialt mõistetav egatunnustatud.

SRÜs puudub niisugune selge poliitilinetaust nagu EL-iga ühinemisest tulenevadkulutused. SRÜ riikide prioriteedid võivadkeskenduda rohkem keskkonnaalasteleinvesteeringutele, mis on vajalikud inimesetervisele olulist kahju põhjustava saastevähendamiseks (näiteks suur tööstus-reostus tiheda asustusega aladel); ühe-aegset majanduslikku ja struktuuri-muutustest tulenevat kasu tekitavatelekeskkonnaalastele investeeringutele;(vastastikust kasu toovad investeeringud,nagu näiteks mõned energiakasutusetõhusust suurendavad investeeringud);jääkreostuse kahjutustamist võimaldavateleinvesteeringutele; vee- ja energiavarustustning tahkete jäätmete hooldust ja reo-veepuhastust edendavatele investeerin-gutele. SRÜ valitsused püüavad niisuguseidinvesteeringuid soodustada, võimaldadesriigipoolset toetust, kusjuures see toetuspärineb suuresti saastetasudest laekunudtuludest. Niisuguste süsteemide toimimisetõhusus on aga paraku väike, midaomakorda teravdab majandus- ja rahandus-süsteemide keeruline ja negatiivset mõjuavaldav raamistik. Arvestades, et üldineolukord Kesk- ja Ida-Euroopa riikides oli

üleminekuperioodi algaastatel suhteliseltsarnane, peaks kogemuste vahetamiselnende kahe regiooni vahel olema suurpotentsiaal.

Majandushoovad on kooskõlaspraeguse prioriteetse suunagamaksu- ja rakendusmeetmetereformile

OECD (1997) väljaande kohaselt onrakendusmeetmete reformi viimaste aastateprioriteetide hulgas järgmised eesmärgid:konkurentsi soodustamine turgudel;valitsuse sekkumise tõhustamine (shjärelevalve tõhustamine); tarbijate vajadusteparem rahuldamine; kulutuste vähen-damine ning tehnoloogilise innovatiivsusesoodustamine. Eeldusel, et majandus-hoobade tõhususnäitajad vastavad eespoolkirjeldatutele, on ilmne, et need hoovad onigati kooskõlas nimetatud rakendus-meetmete reformi eesmärkidega. Seekehtib ka Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜriikide kohta, kus reformi eespool loetletudeesmärgid on samuti olulisel kohal.

Isegi kui rakendusmeetmete reformüleminekumajandusega riikides üldjoontesedeneb, on enamiku Kesk- ja Ida-Euroopaning SRÜ riikide õigussüsteem endiseltnõrk ja selle edasiarendamine ülioluline.Tüüpiliste puuduste hulgas on näiteks15:maksevõimetus (osal elanikkonnast); nõrktegevus seaduste täitmise tagamisel;kohtuasjade ülipikk menetlusaeg, misvähendab võimalike kohtuotsuste hoiatavatmõju; lääneriikide valdava praktikagavõrreldes erinev suhtumine kohtuskäimisse— kohtussekaebamist kasutatakse viimaseshädas, mis tähendab, et kohut kasutatakseharva ja kuna see teadmine on üldlevinud,



täidetakse kohtu tegevusest sõltuvaidmäärusi halvasti. Täiendava keskkonna-poliitikale omase probleemina on enami-kus maades ametkondade (inim-, tehno-loogilised ja rahalised) võimalused heit-koguste seireks vähesed, seire aga onseaduste täitmise tagamise peamisekseeltingimuseks.

On selge, et nõrkade õigussüsteemidekontekstis on seaduste täitmist tagavaltegevusel rajanevad käsu- ja kontrolli-meetmed vähem tulemuslikud kui majan-dushoovad. Siiski tuleb märkida, et järele-valve nõrkus on omaette probleemiks kamajandushoobade kasutamise korral,näiteks maksmatajätmise puhul. Seetõttuon vältimatu, et majandushoovad oleksidkavandatud piisavalt läbimõeldult japraktikas ellu viidud (näiteks Ungaris onmaksuametite kasutamine tootetasudekogumiseks osutunud tunduvalt tõhusa-maks kui keskkonnaametite kasutaminesamal eesmärgil).

Teine oluline valdkond on maksustamis-reform. OECD piirkonnas läbi viidudmaksustamisreformide viimaste aastatearengusuunad võib kokku võtta järgmiselt(väljaande OECD, 1997 järgi): 1980ndateaastate lõpust alates on peaaegu igas OECDliikmesriigis vähendatud nii üksikisiku kuika ettevõtte tulumaksu määra. Teisekspeamiseks muudatuseks on olnud üldistetarbimismaksumäärade tõus. Kolmandakson tõusnud ka sotsiaalkindlustusmaksudemäärad, peegeldades suureneva tööpuu-duse ja vananeva elanikkonna poolt sellevaldkonna kulutustele avaldatavat mõju.Siinkohal on väljaandes tehtud järeldus:“Niisugused reformid mitte üksnes ei annavõimalusi uute keskkonnamaksude sisse-

toomiseks, vaid need maksud võivadomakorda ergutada vajalikku fiskaal- jamajanduspoliitika kohandamist. Näiteks onmitu riiki vähendamas tööjõult võetavaidmakse, et vähendada tööpuudust: eelarve-defitsiidi kontekstis võivad keskkonna-maksud tuua tulu, mis vähemalt osaliselttasakaalustab vähendatud tööjõumaksudetõttu saamata jäänud tulu. Mõnel juhulotsivad valitsused võimalusi üldise maksu-koorma vähendamiseks. Valitsuste muudemaksustamisalaste prioriteetide - eelarve-defitsiidi vähendamise, töökohtade loomiseja tervishoiualaste kulutuste - kõrval tulebkäsitleda ökomakse.”

Kahtlemata on 1990ndatel aastatel läbiviidud maksustamisreform vähemaltmõnedes OECD riikides, nagu näiteksTaani, Rootsi, Norra ja Holland, aidanudteha esimesi samme ökomaksu reformi-misel. Neis maades saadud positiivnekogemus on hiljuti viinud samalaadsetesammudeni paljudes teistes Euroopariikides (vt p.3.2.3). Kesk- ja Ida-Euroopaning SRÜ riikide puhul peab muidugipaika, et majanduse üleminekuperioodiesimestel aastatel on nende fiskaal-süsteemide põhimõtteid juba muudetud.Tõenäoliselt jätkatakse paljudes ülemine-kumajandusega riikides uue maksusta-miskorra järkjärgulist reaaleluga kohan-damist. EL-iga ühinevates riikides on täien-davaks ülesandeks maksupoliitika eesmär-kide kooskõlla viimine EL nõuetega.Muidugi tekitab niisugune jätkuv reformpalju võimalusi uute majandushoobadejuurutamiseks, mis mitte üksnes ei toetakeskkonnapoliitikat, vaid vastavad kamaksupoliitika üldistele eesmärkidele.Keskkonna- ja rahandusministeeriumide



vahel tuleb saavutada praegusest tunduvaltlähedasem koostöö, millest mõlemadpooled võiksid saada maksimaalset kasu.Üks võimalus selleks on näiteks “roheliste”maksude komisjoni loomine sarnaseltNorras, Rootsis, Taanis, Belgias ja Hollandisjuba tegutsevatele komisjonidele.

Küsitav on, kas üleminekumajandusegariikidel on ökomaksureformi läbiviimisekspotentsiaali. Tänapäeva reaalsus piirablähitulevikus tõenäoliselt ökomaksureformiulatust Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜregioonis, kuigi see teema on mõnedesenamarenenud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides(Tµehhi Vabariigis, Poolas) juba arutusel.Niisugune järeldus põhineb alljärgneval:

• Üldine maksukoorem on juba kõrge,samuti maksudest kõrvalehiilimiseulatus. Sellest tulenevalt on väga raskeennustada, kuidas võib mõjuda tööjõultvõetavate maksude vähendamine.

• Regioonis rakendatakse vaid mõndakeskkonnamaksu, mis toovad piisavalttulu, et tõsiselt kaaluda maksusüsteemikardinaalset ümberkorraldamist.

• Praegune saastetasude sihtotstarbelisekasutamine on samuti vastuolus maksu-koorma nihutamise ideega.

• Kõigele lisaks tuleks uuesti üle vaadatavõi muuta praegused keskkonnaalastetegevuste rahastamise süsteemid (millesmängivad juhtrolle keskkonnafondid).

Siiski saavad Kesk- ja Ida-Euroopa riigidjärk-järgult valmistuda võimalikuks öko-maksureformiks tulevikus - ettevalmis-tavaks sammuks võiks olla lähemal ajaltehtav detailne analüüs, mille tulemustestlähtudes saaks pikemas perspektiivis

kavandada mõne uue majandushoova (eritienergiamaksude osas).

Majandushoobadel võib ollapositiivne mõju innovatiivsusele jakonkurentsivõimele

Kuna majandushoobade kasutuselevõtttoob kaasa saastamise kallinemise ningniisuguste ressursside nagu fossiilkütused,vesi ja jäätmed, kõrgema hinna, võib seeomakorda ergutada võtma meie vajadusterahuldamiseks kasutusele uusi protsesse,tehnoloogiaid ja tooteid. Näiteks võib tuuaCO2-maksu ja keskkonnakaalutlustel põhi-nevad energiamaksud Skandinaaviamaa-des, mis ergutavad puhtamate energia-tootmistehnoloogiate väljatöötamist jakasutuselevõttu. Tuleb märkida, et niisu-gust mõju suurendab saadud tulu või selleosa kulutamine energiasäästuprojektidele,majanduslikult tasuvate taastuvate energia-allikate kasutuselevõtule suunatud projek-tidele jms. Teiseks näiteks on USAs kloro-fluorsüsinike kasutamiselt võetav maks, missoodustas asenduskemikaalide väljatöö-tamist, kusjuures viimaseid omakordaeksporditi.

Seega aitavad majandushoovad majan-dusel saastamise ja ressursside kulukusesuurendamise kaudu liikuda ressursside“ökoloogiliselt tõhusama”16 kasutamisepoole. Weizsäcker ja Lovins (1997)näitavad, et juba praegu on energeetikas,töötlevas tööstuses ja transpordis olemastohutu potentsiaal ressursitootlikkusetõstmiseks tehnoloogiliste lahenduste abil,mis võib soodustada nii majandusekvalitatiivset kui ka kvantitatiivset kasvu.Mõned neist lahendustest on saavutatavadka äriliselt tulusal viisil, ilma valitsuse



vahelesegamiseta. Autorid toovad näiteidökoloogiliselt tõhusate projektide kohta,mis võimaldaksid suurendada ressursi-tootlikkust neljakordselt. Sel viisil saaksmaailm kasutada kaks korda suurematrikkust kui see praegu võimalik on,vähendades samas looduskeskkonnaleavaldatavat koormust kahekordselt. Niisu-guse mastaabiga struktuurseid muutusitootmises ja tarbimises saab ergutada jasoodustada majandushoobadega, eriti kuinende hinnasignaalid ja muutumine onjärkjärgulised ja tööstuses nõutavatepikkade planeerimisperioodide kestelprognoositavad.

Võttes arvesse keskkonnasõbralikeuuenduste ekspordipotentsiaali, võivadmajandushoovad - juhul, kui need onõigesti kavandatud - tõsta ka konkurentsi-

võimet. Sellel teemal on rahvusvahelinemõõde: riigid ja firmad, mis esimesenamaksu kehtestavad või reguleerima asuvad,võivad saavutada “esimese käigu õigusega”kaasnevaid eeliseid, nagu on viidatudnäiteks 1993.a Delors’i esitatud Valgesraamatus17 “Euroopa Ühendus tõstaksmajanduse summaarset tugevust selleressursside optimaalse kasutamise kauduning kulukate kahjutustamisoperatsioonidevältimise kaudu, samal ajal kui saakskasutada esimese käigu õigusest tulenevaideeliseid; viimast argumenti ei tohiksalahinnata, kuna uus tehnoloogia ei olehädavajalik mitte üksnes tööstusmaailmas,vaid ka uutes tööstusriikides ja arengu-maades.” Samuti tuleb märkida, et Hollandja Skandinaaviamaad kuuluvad hoolimatanende märkimisväärsetest keskkonna-maksustamise süsteemidest maailma kõigekonkurentsivõimelisema majandusega

riikide hulka. Siiski tuleb rõhutada, kuivõrdülioluline on majandushoova hoolikas jaõige kavandamine; puudulikult kavan-datud hoobadel võib konkurentsivõimeleolla hoopis negatiivne mõju.

Majandushoovad aitavadettevõtteid ja tarbijaidpikemaajaliste valikute tegemisel

Ergutava mõju avaldamiseks kavandatudmajandushoob sunnib saastajat valima, kasinvesteerida vähemsaastavate meetmetessevõi tasuda nõutavaid makse. (Siinjuures oneelduseks, et järelevalve majandushoovatoimimise üle, mis üleminekumajandusegariikides võib olla probleemiks, olekspiisav.) Niisuguse ergutusfunktsioonikaudu mõjutavad õigesti kavandatudmajandushoovad saastajate valikuid jakäitumist pikemas perspektiivis.

Hind ei ole aga sugugi ainusmajanduslikku käitumist mõjutav faktor.Muude mõjurite hulgas on vähemsaas-tavatesse meetmetesse investeerimiseksvajaliku raha olemasolu või kättesaadavus;informatsiooni kättesaadavus alternatiiv-sete, vähem saastavate tehnoloogiate võitoodete kohta, samuti niisuguste tehno-loogiate ja toodete olemasolu siseturul.Kuna informatsioon, alternatiivse tehnoloo-gia kättesaadavus ning muud mõjurid onhästikavandatud majandushoova praktikasrakendumiseks tavaliselt olulise tähtsusega,tuleb poliitika kavandajatel tihti töötadavälja poliitikameetmete kombinatsioonid,mis käsitlevad konkreetsele majandus-hoovale alluva turu kõiki peamisi aspekte.Majandushoob, millega kaasnevad hästi-kavandatud toetavad meetmed, võib saas-tajate käitumise muutmisel olla vägagi või-



mas vahend, võimaldades samas paind-likkust tulevikku suunatud valikutetegemisel.

Panayotou (1998) on majandushoobadepaindlikkusomadused võtnud kokkujärgnevalt: “Lisaks turgu korrigeerivateleomadustele ja majandusliku otstarbekusesuurendamise tõhususele sobivadmajandushoovad ideaalselt keskkonna-kaalutluste ja arenguvajaduste lepitamiseksning keskkonna- ja majanduspoliitikaintegreerimiseks tulenevalt oma a) paind-likkusest, mis võimaldab heterogeensustning b) muutuvatele tingimustele kohan-dumise võimest. Majandushoobade palju-lubavuse võtmeks on nende võime raken-dada turu jõudu ja indiviidi isiklikke huvisidsobivas suunas ja muuta need eeldatavadsäästva arengu vastased võimsateksliitlasteks. See toimub mitte delegeeritudvõi ette kirjutatud tegevuste kaudu, vaidtootjaid ja tarbijaid mõjutavate majandus-like stiimulite muutmise teel, kasutadesmaksimaalselt ära viimaste isiklikke huve janende käsutuses olevat informatsiooni —nõudmata seejuures niisuguse infor-matsiooni avaldamist ning püstitamatasuuri ja kulukaid bürokraatiabarjääre.Tegelikult nihutavad majandushoovadvastutuse uute ja täiendavate madalamaksumusega saaste vähendamise võima-luste väljaselgitamise ja kasutuselevõtu eestbürokraatidelt turule.”

Majandushoovad on kasulikudhajureostuse vähendamiseks

Hajureostusallikatest - nagu näiteksmootorsõidukit gaasiheidest, spetsiifilistetoodete tekitatud jäätmetest või põllu-majanduses kasutatavatest kemikaalidest -

tulenevad keskkonnaprobleemid onkeerulised ning nende lahendamine käsu-ja kontrollimeetmete kaudu kallis.Majandushoovad — näiteks tootetasud,tagatisrahade kasutamine või edasi-müüdavad saasteload — suudavad agatunduvalt hõlpsamini ja väiksematekulutustega jõuda ka hajutatud ningväikesemastaabiliste saasteallikateni ningvähendada neist lähtuvaid heitkoguseid.Väikeste saasteallikate ja hajureostuseprobleemide lahendamisel võib oluline rollolla ka tugimeetmetel, nagu näiteksinformatsioonikampaaniatel.



3.1. Üleminekumajandusegariikide kogemused

Käesolevas alapeatükis käsitletakse üle-minekumajandusega riikides juba raken-datud majandushoobade kasutamise prak-tilisi kogemusi, kasutades olemasolevatinformatsiooni.18 Tabelis 2 antakse valiku-line ülevaade majandushoobadest, mis onKesk- ja Ida-Euroopa riikides kavandatudspetsiaalselt keskkonnapoliitika elluraken-damiseks ja seotud loodusvarade kasuta-misega. See nimekiri on küllaltki pikk, sestkogemused saastetasude alal on sellesregioonis suuremad kui kusagil mujalmaailmas. Tabelis 2 ei ole esitatudkeskkonnapoliitikast väljapoole jäävaid,kuid keskkonna seisukohast olulisi tasusidja makse (näit selliseid energiaga seotudfiskaalmakse nagu aktsiisid ja lisand-väärtusmaks/käibemaks).

Samuti vaadeldakse selles alapeatükismitmeid uusi majandushoobi, mida võiksKesk- ja Ida-Euroopa regioonis rakendada(vt tabel 3). Ettepanekud mitmete uutemajandushoobade kohta põhinevad vaja-dusel suurendada tulusid, et saada lisava-hendeid EL-iga ühinemise protsessi raamesvajalike investeeringute rahastamisekseesmärgiga saavutada vastavuse EL kesk-konnadirektiividega. Mõnel juhul (siiskivaid vähestel juhtudel) on kavandatud kauued stimuleeriva mõjuga majandus-hoovad, et alandada saastevähenduse üld-maksumust ning seega vähendada kakeskkonnasektori kogu rahavajadust.Kõige populaarsemad on tootemaksud/-

tasud ning neid töötatakse praegu väljapeaaegu kõigis Kesk- ja Ida-Euroopariikides. Ettepanekuid on tehtud vägamitmete toodete osas, kaasa arvatudpakkematerjalid, patareid/akud, rehvid,paber, värvained, lahustid, fluorestsents-lambid, pesuvahendid, värvid ja lakid,väetised ja taimekaitsevahendid, külm-kapid ning arvutiseadmed ja TV-aparaadid.

SRÜ riikide kohta selline informatsioonpraegu puudub, kuid see on ettevalmis-tamisel. Vaatamata suurele arvule Kesk- jaIda-Euroopa regioonis juba rakendata-vatele majandushoobadele ning osademajandushoobade suurele kasutegurile, onnende analüüsimisel selgunud mitmeidspetsiifilisi aspekte. Tuleb tunnistada, etanalüüsimisel on rohkem tähelepanupööratud majandushoobade tulusidtekitavale aspektile, kusjuures majandus-hoobade stimuleeriva mõju hindamine onenamikel juhtudel jäänud tahaplaanileOluliste majandushoovatüüpide (saaste-tasud ja -maksud, tootemaksud/-tasud,kasutamistasud ja subsiidiumid) konkreet-setel aspektidel peatutakse pikemaltjärgmistes alapeatükkides.

3.1.1. Majandushoobade pooltüleminekumajandusega riikidestekitatavad stiimulid ja tulud

Majandushoobade rakendamise peaees-märk on (või peaks olema) keskkonna-seisundi parandamisele kaasa aitamine.Nagu juba eelpool märgitud, püütaksemajandushoobade abil keskkonnaseisundit

P E A T Ü K K 3 : T E G E L I K K U S E S R A K E N D A T A V A D M A J A N D U S H O O V A D


Peatükk 3: Tegelikkuses rakendatavad majandushoovad



Valikuline ülevaade Kesk- ja Ida-Euroopa riikide keskkonnapoliitikas rakendatud majandush

B&H BUL CRO CZE

ÕHUSAASTE:Õhusaastetasu X

Õhuheitenormidele mittevastavuse hüvitis X X X

CO2-maks

VEEREOSTUS:Veereostustasu X X

Veeheitenormidele mittevastavuse hüvitis X X X

Reoveetasud (X) X X X

JÄÄTMED:Olmejäätmete käitlustasud (X) X X X

Jäätmete kõrvaldustasud X

Jäätmenormidele mittevastavuse hüvitis X X X

Joogipakendi tagatisrahad X X X X

Tuumajäätmete käitlemisega seotud maksud

JÄÄTMETEGA SEOTUD TOOTEMAKSUD/TASUD:Pakend

Patareid /akud

Külmkapid ja külmutusseadmed

Määrdeained

Rehvid

Osoonikihti lagundavad ained/tooted (CFC-d) X

Transport:Pliid sisaldava ja pliivaba bensiini maksu vahe X X X

Tootemaks/tasu mootorikütusele

Kõrgendatud impordimaks kasutatud ja X Xkatalüsaatorita sõidukitele

Teetollid/maksud X X

Müra-/õhusaastemaks lennuvahenditele X

Looduskaitse ja looduse mitmekesisus:Looduskaitsenõuetele mittevastavuse hüvitis X X

Loodusvarad ja kaevandamine:Loodusvarade kasutusmaks/-tasu või X Xkaevandamisõiguse maks/tasu1

Vee kasutuse tasu X X

TABEL 2



ajandushoobadest (1998. a suve seisuga)

EST HUN LAT LIT POL ROM SR SLO YUG

X X X X X (X)

X X X X X X X X

X (X)

X X X X X X X X

X X X X X X X X

X X X X X X X X X

X X ? X ? X X X X

X X X X

X X X X X X X

X X X X X X X

X X

X X X X

X X

X

X X

X X

X X

X X X X X X

X

X X X X ?

X X X

X X X X X X

X X X X X

X X X X X X X X X

OSA 1 (2)

positiivselt mõjutada; selleks kasutataksemajanduslikke stiimuleid, muutmaks käitu-misharjumusi nii, et väheneks keskkonnasaastamine ja ressursside tarbimine.Enamike Kesk- ja Ida-Euroopas rakendata-vate majandushoobade põhiline, deklaree-ritud eesmärk on “luua stiimuleid heitmetevähendamiseks,” “luua stiimuleid kesk-konnaalaste normide täitmiseks,” “luuastiimuleid saastamise vältimiseks” jne ehkteisiti sõnastatuna on majandushoobadeesmane eesmärk soovitud keskkonna-mõjutuste tekitamise ajendamine (vt Klarerja McNicholas, 1999).

Majandushoobade stimuleeriv mõjukeskkonnahoidlike tulemuste saavutamiseleon mitmetel põhjustel väga raske hinnata,seda nii Kesk- ja Ida-Euroopa riikides kui kamujal. Kõigepealt on juba keeruline (kuimitte võimatu) välja tuua majandushoobadeselgelt eristatavat stimuleerivat mõju teistekeskkonnapoliitikavahendite (näit käsu- jakontrollimeetmete) ning muude mõjudetaustal, mis ei pruugi olla orienteeritud

keskkonnale (näit hinnareform, rahvus-vaheline konkurents jne). Samuti ei oleKesk- ja Ida-Euroopas kasutatavaid majan-dushoobi igakülgselt ja süstemaatiliselthinnatud ning seega on alus stimuleerivamõju hindamiseks suhteliselt nõrk.

Siiski leidub mõningaid empiirilisi jakinnitamata andmeid, mis näitavad, et osaKesk- ja Ida-Euroopas rakendatud majan-dushoobi on soodustanud keskkonna-hoidlikumaid käitumisharjumusi ja kavastava praktika kasutuselevõttu. Mõnednäited: Leedus korraldatud ettevõteteinventeerimise käigus leiti, et mitmedettevõtted võtavad õhusaastetaseme vähen-damiseks kasutusele suhteliselt odavaidmeetmeid, osaliselt põhjustab seda soovvähendada saastetasusid (Semeniene,Bluffstone, 1997); õhusaastetasud, mis onPoolas ühed suuremad maailmas, on sealolnud stiimuliks saastevähendusmeetmetevõtmiseks (Anderson ja Fiedor, 1997);Ungaris on osa ettevõtteid pakkematerja-lidele kehtestatud tasude tõttu hakanud



B&H BUL CRO CZE

Muu:Tulumaksu-/lisandväärtusmaksu soodustused Xkeskkonnahoidlikule tehnoloogiale/seadmetele

Maksusoodustused imporditavale X Xkeskkonnahoidlikule tehnoloogiale/seadmetele

Keskkonnafondid2

Riiklikud X X

Piirkondlikud

Kohalikud X

Fond riigivõla tagasimakse ülekandmiseks Xkeskkonnameetmete finantseerimiseks

TABEL 2 (järg)

Allikas: Klarer, McNicholas (1999). Kasutatud lühendid: “X” = kogu riigi ulatuses rakendatav majandushoob; “(X)” = riigiosades piirkondades rakendatav majandushoob; “?” = puudub informatsioon selle kohta, kas majandushooba rakendatakse võiei; B&H = Bosnia ja Hertsegoviina; BUL = Bulgaaria; CRO = Horvaatia; CZE = Tµehhi Vabariik; EST = Eesti; HUN = Ungari;LAT = Läti; LIT = Leedu; POL = Poola; ROM = Rumeenia; SR = Slovaki Vabariik; SLO = Sloveenia; YUG = Jugoslaavia



EST HUN LAT LIT POL ROM SR SLO YUG

X X X X X X

X X ? ? ? X ? X

X X X X X X X X

X X

X X

X

Föderatiivne Vabariik. Märkused: 1) esitatakse ainult selliseid loodusvarade kasutuse ja kaevandamisõiguse makse/tasusid,mida rakendatakse osaliselt keskkonnaeesmärke silmas pidades, või selliseid, mille puhul osa tulust on määratudkeskkonnaalasteks sihtotstarbelisteks kulutusteks. 2) Käesolevaga keskkonnafonde põhjalikult ei analüüsita (vt täpsema ülevaatesaamiseks OECD/Phare keskkonnafonde käsitlevat materjali “Sourcebook on Environmental Funds,” 1999).

OSA 2 (2)

Valik uutest majandushoobadest, mille võimalik kasutuselevõtt Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on praegu kaalumisel (1998. a suve seisuga)

Edasimüüdavad CO2–/ Tootemaksud/- Ökomaksude load energiamaks/tasu tasud reform

Bulgaaria X

Tµehhi Vabariik X X X

Eesti X X

Ungari X / O

Läti X X / O

Leedu X X

Poola X X X

Slovakkia X

Sloveenia O X X

Allikas: Klarer, McNicholas (1999). Märkus: X = on tehtud ettepanekuid majandushoobade kasutamiseks; O =rakendatavad majandushoovad.

TABEL 3

tähelepanu pöörama jäätmete tekitamisevältimisele ja rakendama abinõusid pakke-materjalide ringlussevõtuks (Klarer jaLehoczki, 1999); Eestis on hiljuti sisseviidudalkoholipakendi aktsiis põhjustanud sellistepakendi korduskasutuse kiiret kasvu(Kraav, 1999). Majandushoobade stimulee-

riva mõju ulatus laieneb tänu regioonisrakendatavate majandushoobade jätkuvaleedasiarendamisele, samuti uute majandus-hoobade rakendamisele ja keskkonna-normide järgimise tagamise kontrollitugevdamisele.

Majandushoobade teiseks suuremaks



Kesk- ja Ida-Euroopa riikide keskkonnapoliitikas rakendatavatest saaste- ja tootemaksudest saadud tulu (miljonit USD, nominaalväärtus ja % STK-st, 1994 ja 1997)

USD Tulu, % USD Tulu, % (miljon) STK-st (miljon) STK-st

Bulgaaria Mittevastavuse hüvitised 1,5 0,02 0,3 <0,01(õhk, vesi, jäätmed)

Horvaatia Reostustasud (vesi) 23,4 0,16 42,2 0,22

Tµehhi Saastetasud ja mittevastavuse 91,4 0,23 80,5 0,15Vabariik hüvitised (õhk, vesi, jäätmed),

tootemaks (freoon)

Eesti Saastetasud ja mittevastavuse 1,6 0,07 4,8 0,10hüvitised (õhk, vesi, jäätmed), pakendiaktsiis

Ungari Mittevastavuse hüvitised (õhk, 32,7 0,08 61,9 0,14vesi, jäätmed), tootemaksud (kütus, pakendid, rehvid, külmkapid, patareid/akud)

Leedu Saastetasud (õhk, vesi) ja 5,2 0,12 19,2 0,20mittevastavuse hüvitised (õhk, vesi, jäätmed)

Poola Saastetasud ja mittevastavuse 448,9 0,48 475,8 0,35hüvitised (õhk, vesi, jäätmed)

Rumeenia Reostustasu (vesi), mittevastavuse a.p. <0,05 a.p. <0,05 hüvitised (õhk, vesi) (hinnang) (hinnang)

Slovakkia Saastetasud ja mittevastavuse 21,0 0,15 23,5 0,12hüvitised (õhk, vesi, jäätmed)

Allikas: Klarer and Lehoczki (1999); andmed Poola kohta: Francis, Klarer, Petkova (1999). Kasutatud lühendid: “a.p.” =andmed puuduvad. Märkused: käesolevas tabelis toodud andmed hõlmavad ainult õhu-/vee-/jäätmesektorisaastetasusid ja otseselt keskkonnapoliitikast lähtudes kehtestatud tootetasusid. Tuleb märkida, et mitmes riigis onrakendatud keskkonna seisukohast olulisi lisatasusid ja -makse, nagu näiteks kaevandamismaksud/-tasud jaenergiamaksud ning transpordiga seotud maksud (näit registreerimistasud, sõidukimaksud jne). Üksikasjalik ülevaadeülalmainitud majandushoobadest on toodud tabelis 3.5.

TABEL 4

KEHTIVAD SAASTE- JA TOOTETASUD

TULUD 1994. a TULUD 1997. a

eesmärgiks üleminekumajandusega riikideson tulu teenimine. Kuigi osade regiooniskasutatavate majandushoobade puhul eitunnistata, et nende esmaülesandeks ontulude tekitamine, näitab selliste hoobadeanalüüs, et neist enamike puhul on tuludeteenimine siiski põhieesmärk. Selleks onmitmeid põhjusi. Paljud praegu rakendata-vatest majandushoobadest võeti esma-kordselt kasutusele plaanimajanduse ajalning need ei olnudki kavandatud arvesta-tavate stiimulite loomiseks (st nende ainukepraktiline eesmärk oli tulude tekitamine,seda ka juhul, kui saadud tulu oli mini-maalne). Praegune üleminekuperiood, kusmitmetes sektorites — nii riiklikus kui kaerasektoris ning kodustes majapidamistes— on rahakitsikus, hoiab poliitikuid sagelitagasi piisavalt kõrgete ja saastevähendus-meetmete kasutamist stimuleerivate kesk-konnamaksude, -tasude ja trahvide kehtes-tamisest. Veelgi enam, eriti just EL-igaühinemiseks ettevalmistusi tegevates Kesk-ja Ida-Euroopa riikides suureneb surveosadele riigi- ja munitsipaalettevõtetelekeskkonnainvesteeringute tegemiseks ningseal vaadatakse sihtotstarbelistele majan-dushoobadele kui selliste investeeringuterahastamise olulistele allikatele. EL kesk-konnastandardite ja –normide rakenda-miseks vajalike investeeringute ligikaudnemaksumus Kesk- ja Ida-Euroopa riikides onväga suur: üks laialdaselt tsiteeritudnumber on 120 miljardit eurot (EDC, EPE,1997). Kuigi SRÜ riikidel ei ole sellistpõhjust keskkonnainvesteeringuteks, onseal vajadus keskkonnaalasesse infrastruk-tuuri investeerimiseks väga suur —tõenäoliselt samasuguses, kuid võimalik, etisegi veelgi suuremas suurusjärgus kuieelpool nimetatud summa. Majandus-hoobade tulude tekitamise potentsiaalsäilitab regioonis seega esialgu omaotsustava tähtsuse.

Alltoodud tabelis 4 on näha, et mitmedregioonis kasutatavad majandushoovad onedukalt aidanud teenida märkimisväärseidtulusid.

Nende ja teiste majandushoobaderakendamisel saadud tulusid kasutataksemitmel erineval viisil. Osa tuludestsuunatakse riigieelarvesse ja/või kohalikeomavalitsusüksuste eelarvetesse, kus neidvõib kasutada avalike keskkonnaalasteteenuste või keskkonnaga mitteseotudavalike kulutuste rahastamiseks. Kuidenamik tabelites 4 ja 6 loetletud majan-dushoobadest on siiski otseselt ette nähtudkeskkonnaeesmärkide saavutamiseks janende arvelt teenitud tulu suunataksekeskkonnafondidesse, mille kaudu korral-datakse riikliku/kohalike omavalitsustekeskkonnapoliitika prioriteetsete projek-tide ja tegevuste toetamist.

Riiklike tulude sihtotstarbelinemääratlemine ja keskkonnafondide kasuta-mine tagab mitmeid võimalusi, kuid samastekitab ka mõningaid probleeme. Sellinesihtotstarbeline määratlemine jääb kaedaspidi palju vaidlusi põhjustavaksküsimuseks: see võib viia vahendite ebatõ-husa eraldamiseni, samal ajal kui nenderahaliste vahendite suunamine teistesse(mitte eelnevalt määratletud) sektoritessevõimaldaks luua suuremat puhaskasuühiskonnale. Selleks, et saavutada huvirüh-made üldist heakskiitu tasude/maksude/trahvide kehtestamiseks, on vahenditesihtotstarbeline eraldamine siiski õigus-tatud (Opschoor et al, 1994). Samas on kaväidetud, et kui tulu saadakse paljudelterinevatelt saastajatelt ning seejärel eralda-takse saastajatele, kes on valmis kasutuselevõtma esmatähtsateks peetavaid saaste-vähendusmeetmeid, võib selline sihtotstar-beline eraldamine olla mingil määral tõhusja aidata saastaja-maksab põhimõtet prak-tikas ellu rakendada.

Keskkonnafondide kasutaminesihtotstarbeliselt määratletud tulude halda-mise ja keskkonnainvesteeringute toeta-mise mehhanismina on aidanud mitmeteKesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikidevalitsustel ületada või leevendada paljusidmajanduse üleminekuperioodiga seotudraskusi, mis piiravad saastaja-maksab





Valikuline ülevaade Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikide keskkonnafondide tähtsamatest tunnusjoontest (tulud ja kulud antud miljonites USD1)

EESTI:BULGAARIA: Riikliku Keskkonnafondi

Riiklik Keskkonnakaitsefond Keskfond

Tegutseb praegusel kujul alates 1993. aastast 1990. aastast

Kokku: tulud/kulud2 Tulud/kulud Tulud/kulud1993 3,60 / 2,18 a.p. / a.p.

1994 4,42 / 3,42 0,93 / 1,08

1995 5,94 / 6,25 1,78 / 1,83

1996 6,14 / 8,48 6,78 / 5,41

1997 9,49 / 4,38 7,69 / 8,78

Peamised tuluallikad 1997. aastal(koos %-iga kogutulust)

Peamised kulutustevaldkonnad 1997. aastal (koos %-iga kõigist aastastehtud keskkonnakulutustest)

Peamised väljamaksete mehhanismid 1997. aastal (koos %-iga üldväljamaksetestkeskkonnaprojektidele)

TABEL 5

• Vedelkütuse-tasu (78,4%)• Erastamisest laekuv tulu

(13,8%)• Halduslõivud (3,7%)• Keskkonnaalased trahvid

(2,5%)• Laenude tagasimaksed koos

intressidega (1,6%)

• Toetused (76,8 %)• Intressita laenud (7,7%)• Investeeringud aktsiakapitali

(15,6%)

• Toetused (89,6%)• Intressita laenud (7,6%)• Sooduslaenud (2,8%)

• Õhk (9,3%)• Vesi (43,7%)• Jäätmed (16,8%)• Seire (20,5%)• Pinnasekaitse (8,3%)• Muu (1,4%)

• Õhk (1,9%)• Vesi (33,3%)• Jäätmed (10,1%)• Ehitusprogramm (19,3%)• Järelevalve (11,9%)• Muu (23,5%)

Allikas: Francis (1999). Märkused: “a.p.” näitab, et andmed kas puuduvad või on fondi poolt esitamata. 1) Aasta keskmiselvahetuskursil põhinevad nominaalväärtused. 2) Informatsioon tulude kohta ei kajasta aasta alguse jääki; informatsioon

• Keskkonnaalased tasud ja mitte-vastavuse hüvitised (46,2%)

• Erastamisest laekuv tulu (27,4%)• Maavarade kaevandamisõiguse

tasud (17,8%)• Pakendiaktsiis (3,4%)• Laenude tagasimaksed koos

intressidega (2,3%)• Muu (2,9%)



POOLA:Riiklik Keskonnakaitse- KASAHSTAN: VENEMAA:

ja veemajandusfond Vabariiklik Keskkonnafond Föderaalne Keskkonnafond

1989. aastast 1993. aastast 1992. aastast

Tulud/kulud Tulud/kulud Tulud/kulud266,70 / 204,94 3,09 / 2,77 3,66 / 2,70

338,06 / 278,89 4,03 / 2,87 9,50 / 7,54

481,58 / 428,44 1,79 / 1,68 10,41 / 8,92

432,60 / 510,12 3,45 / 3,12 14,23 / 13,15

418,61 / 389,67 9,73 / 3,46 18,48 / 17,31

• Keskkonnaalased tasud (53,6%)• Keskkonnaalased trahvid (1,3%)• Välislaenud ja välisabi (3,6%)• Laenude tagasimaksed koos

intressidega (35,7%)• Tulud finants-operatsioonidelt

(5,8%)

• Õhusaastetasud (46.1%)• Reoveetasud (21,6%)• Jäätmetega seotud tasud

(13,1%)• Õhusaastetrahvid (14,6%)• Reoveetrahvid (2,0%)• Jäätmetega seotud trahvid

(2,7%)

• Piirkondlikest fondidestülekantud saastetasud jatrahvid (65,7%)

• Laenude tagasimaksed koosintressidega (5,3%)

• Ülekanded Kaug-Ida ja loodepiirkonnamerefondidest (25,7%)

• Sooduslaenud (61,2%)• Toetused (30,9%)• Intresside subsideerimine (2,5%)• Investeeringud aktsiakapitali

(5,1%)

• Toetused (100%) • Toetused (52,6%)• Investeeringud aktsiakapitali

(37,3%)• Intressita laenud (8,2%)• Sooduslaenud (1,9%)

• Õhk (33,2%)• Vesi (39,0%)• Kaevandamisega seotud

kulutused (9,0%)• Pinnasekaitse (8,9%)• Looduskaitse (3,4%)• Õnnetused (1,8%)• Haridus (1,6%)• Seire (0,8%)• Muu (2,5%)

• Keskkonna-rajatisteehitamine/remontimine (24,6%)

• Uuringud (8,0%)• Looduskaitse (23,9%)• Programmide/projektide välja

töötamine/arendamine (4,2%)• Haridus (2,4%)• Kaitsealad (6,5%)• Keskkonna-asutused (12,3%)• Muu (17,6%)

• Õhk (5,3%)• Vesi (13,6%)• Jäätmed (20,4%)• Mullastik/maa (2,1%)• Loodus (34,2%)• Haridus (3,9%)• Seire (15,3%)• Uuringud (1,4%)• Muu (3,0%)

kulude kohta ei kajasta üld- ega halduskulutusi ega teisi fondide poolt väljaspool keskkonnasektorit tehtud kulutusi;eelmiste aastate tulude ülekandmise tõttu võivad kulud ületada antud aasta tulusid.



Saastetasud Kesk- ja Ida-Euroopas (1998. a suve seisuga)

Keskkonna-Maksustatavate Tulu 1997 fondi laekuv

Riik Sektor Saastetasu liik saasteainete arv (miljonit USD) tulu %

Bulgaaria ÕHK Ainult trahv 16 0,12 100%

VESI Ainult trahv 27 0,20 100%

JÄÄTMED Ainult trahv 13 (pinnas) 0,02 100%

Horvaatia1 ÕHK Ainult trahv a.p. a.p. Ei laekufondi

VESI Maksud/ trahvidd a.p. 42,2 Veefond

JÄÄTMED Ainult trahv a.p. a.p. Ei laekufondi

Tµehhi ÕHK Maksud/ trahvid ca 90 50,9 100%Vabariik2 VESI Maksud/ trahvid 5 indikaatorit 15,9 100%

JÄÄTMED Maksud/ trahvid Kõik jäätmed 11,48 Osaliselt

Eesti ÕHK Maksud/ trahvid ca 140 0,83 100%

VESI Maksud/ trahvid 7 1,41 100%

JÄÄTMED Maksud/ trahvid Kõik jäätmed 2,01 100%

Ungari ÕHK Ainult trahv ca 200 3,3 (hinnang) 70%

VESI Ainult trahv 32 1,8 70%

JÄÄTMED Ainult trahv Ohtlikud 0,4 70%jäätmed

Läti ÕHK Maksud/ trahvid ca 160 a.p. 100%

VESI Maksud/ trahvid 36 a.p. 100%

JÄÄTMED Maksud/ trahvid 5 klassi a.p. 100%

Leedu3 ÕHK Maksud/ trahvid ca 100 7,1 70%


JÄÄTMED Ainult trahv 5 klassi 0,3 (hinnang) 100%

Poola4 ÕHK Maksud/ trahvid 62 175,9 100%


JÄÄTMED Maksud/ trahvid 19 72,0 100%

Rumeenia1,5 ÕHK Ainult trahv 22 0,98 (hinnang) Ei laekufondi

VESI Maksud/ trahvid ca 20 1,08 Veefond

JÄÄTMED - - - -

TABEL 6

OSA 1 (2)

põhimõtte täielikku kohaldamist ja takis-tavad arenenud turumajandust iseloomus-tavate rahaliste mehhanismide esiletulekutvõi nende tõhusat rakendamist. Sellisedraskused hõlmavad keskkonnakaitsekorraldamise järgimise ebatõhusat tagamist,rangeid rahalisi piiranguid ettevõteteleja/või majapidamistele, fiskaalsüsteemiebakindlust, vähearenenud kommerts-kapitaliturge ja ebapiisavat teavet kesk-konnakahjustuste maksumuse kohta. Kuigifonde tuleks saastaja-maksab põhimõttejärgi pidada alles “paremuselt teiseks” ningsellele põhimõttele ülemineku alternatiiv-variandiks, on fondid osutunud mitmetesKesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikideskasulikuks, sest nad:

• kiirendavad positiivseid keskkonna-alaseid muudatusi;

• on keskkonnaalaste finantseeringutesiseturu arenemise katalüsaatoriks;

• on abivahendiks keskkonnainves-teeringutele täiendava rahastamisesaamisel;

• tagavad rahaliste vahendite paindlikumakasutamise, sest võimaldavad vältidaeelarvemenetluse standardsete protse-duuridega kaasnevaid bürokraatlikkepiiranguid;

• tugevdavad siseriiklikku suutlikkustprojektide ettevalmistamiseks ja poliitikarakendamiseks.

Võttes arvesse, et Kesk- ja Ida-Euroopa



Keskkonna-Maksustatavate Tulu 1997 fondi laekuv

Riik Sektor Saastetasu liik saasteainete arv (miljonit USD) tulu %

Slovakkia6 ÕHK Maksud/ trahvid ca 120 11,7 100%

VESI Maksud/ trahvid 5 indikaatorit 6,06 100%

JÄÄTMED Maksud/ trahvid Kõik jäätmed 5,2 Osaliselt

Sloveenia7 ÕHK CO2–maks 1 (CO2) 0,05 Ei laekufondi

VESI Maks 7 2,91 Ei laekufondi

JÄÄTMED - - - -

Jugoslaavia ÕHK Ainult trahv a.p. a.p. Ei laekufondi

VESI Maksud/ trahvid a.p. Ei laekufondi

JÄÄTMED Ainult trahv a.p. a.p. a.p.

TABEL 6 (continued)

OSA 2 (2)

Allikas: Põhineb Klareri, McNicholas’i materjalil (1999). Märkused: a.p. = andmed puuduvad. 1) Rumeenias jaHorvaatias praegu keskkonnafonde ei ole. 2) Tµehhi andmed jäätmetasudelt saadud tulu kohta näitavad ainult RiiklikkuKeskkonnafondi eraldatud tulusid. 3) Leedu andmed tulude kohta pärinevad aastast 1996. 4) Poola andmed tulude kohtapärinevad aastast 1996. Andmed tulude kohta õhusaastetasudelt näitavad ainult SO2- ja NOx-tasudelt saadud tulu. 5)Rumeenia andmed tulude kohta pärinevad aastast 1996. Andmed veesektori kohta näitavad ainult Veefondi kogutudtrahve. 6) Slovakkia andmed jäätmetasudelt saadud tulude kohta näitavad ainult Riiklikku Keskkonnafondi eraldatudtulusid. 7) Sloveenias hakati CO2-maksu rakendama 1997. a. Järgmistel aastatel on tulud olnud suuremad.

ning SRÜ riikides on enamike majandus-hoobade eesmärgiks pigem tulude kuistiimulite tekitamine ning arvestades, etneist saadavate tulude põhiosa suunataksekeskkonnafondidesse, võib majandus-hoobade keskkonnaalast kasulikkusttäielikult hinnata ainult juhul, kui arvessevõetakse ka fondide rolli ja tõhusust.Tabelis 5 on antud valikuline ülevaadeKesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikidekeskkonnafondide tähtsamatest tunnus-joontest. Fondide olulist rolli iseloomustabhiljuti läbi viidud uurimus, mis näitas, etaastatel 1993-1996 Poolas moodustaskeskkonnafondide osa 30% - 40% saastekahjutustamise ja vähendamise investee-ringute finanseerimisest riigis, Ungaris,Leedus ja Sloveenias oli see näitaja 1996.aastal 20% ja Venemaal — umbes 5%(OECD/EAP Task Force, 1999). Täpsemaülevaate keskkonnafondide võimalustest japiirangutest saavad lugejad kahest OECDtrükisest: “Sourcebook on EnvironmentalFunds in Economies in Transition” (ilmub1999. aastal) ja “St. Petersburg Guidelineson Environmental Funds in the Transitionto a Market Economy” (1995).

Kuigi on raske prognoosida, milline saabtulevikus olema majandushoobade(sealhulgas keskkonnafondide) roll nime-tatud regioonis, on siiski väga tõenäoline,et nende osatähtsus jääb keskkonna-poliitikas endiselt väga suureks. EL-igaühinemiseks ettevalmistusi tegevateleKesk- ja Ida-Euroopa riikidele avaldataksesurvet, et nad järgiksid EL keskkonna-standardeid ja norme; oma stiimuleid jatulusid tekitavate funktsioonide kauduvõimaldavad majandushoovad poliitikutelneid nõudeid ka täita. Mõnes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis on keskkonnafondil jubakonkreetne roll ühinemisega seotudesmatähtsate investeeringute rahastamisel.Kuigi SRÜ riikidel ei ole EL-iga ühinemisegavõrreldavat otsest stiimulit, on nendesriikides siiski väga suur potentsiaalmajandushoobade kasutamiseks nii kesk-konnaseisundi parendamiseks kui ka

majanduse tõhustamiseks. Keskkonna-sektori riigiasutused nendes riikides peavadseda potentsiaali veenvalt näitama teisteleriigiasutustele (näit rahandusministee-riumitele) ja poliitikutele, kes on põhiliselthõivatud sellises üleminekustaadiumis olu-lisemaks peetavate majandus- ja sotsiaal-probleemidega.

3.1.2. Saaste- ja tootetasudViimaste aastate jooksul on peaaegu

kõigis Kesk- ja Ida-Euroopa riikideshakatud rakendama saastetasusid õhu- javeeheitmetele ning jäätmete kõrvalda-misele. Saastetasud on seotud lubadesüsteemiga: saastetasu põhimäära raken-datakse kogusaaste suhtes, mis jääblubatud saastekoguse piiresse; saasteainetevõi jäätmete lubatust suuremas koguses võiloata keskkonda viimisel rakendataksesaastetasu kõrgendatud määra (trahvi-määra). Saastetasu kõrgendatud määrarakendamise eesmärgiks on luua stiimuleidsaastekoguse vähendamiseks lubatudtasemeni: seega on nendel nõuetegavastavusse viimise funktsioon. Saastetasudeeesmärk on tulude tekitamine jamajanduslikult otstarbekate keskkonna-kaitse meetmete rakendamise ergutamine,saavutamaks lubatud saastetasemetestväiksemaid tasemeid. Sellist süsteemi onrakendatud Poolas, Tµehhi Vabariigis,Eestis, Lätis, Leedus ja Slovakkias (vt tabel6). Nagu eelmises alapeatükis selgitati, onsaastetasudest saadavad tulud suurel osalmääratud riiklike ja kohalike keskkonna-fondide kaudu rahastatavate kulutustetarbeks. Saastetasude ja keskkonna-finantseerimise süsteemi otsese seotusetõttu nendes riikides on saastetasudeläärmiselt oluline roll nii keskkonna-poliitikas kui ka saastaja-maksab põhimõtteellurakendamisel.

Üheks raskuseks saastetasude ja nõuetelemittevastavuse hüvitiste väljatöötamiselkäsitletavas regioonis on tasumäärademääratlemine. Tavaliselt kehtestati pea-



miselt sotsiaal-poliitilistel põhjustel sellisedmäärad, et need ei stimuleerinud saastajaidsaastetasude maksmise asemel saaste-vähendusmeetmetesse investeerima (vttabel 7). Üheksakümnendate aastatealguses vähendas inflatsiooni kõrge tasemitmes riigis saastetasude stimuleerivamõju reaalset tõhusust ja tulude tekitamisepotentsiaali veelgi. Mittevastavuse hüvitised- teoreetiliselt kavandatud selleks, et ärahoida keskkonnanõuete rikkumistsaastajate poolt – on samuti liiga väikesedvõrreldes kulutustega meetmetele, millekasutuselevõttu nad peaksid ergutama.Mõnede saastetasude ja hüvitiste (näitveereostustasud Slovakkias) määrad olidkehtestatud nii, et saastamise suurenedesmäärad eksponentsiaalselt vähenevad ningmis seetõttu ei ole arvestatavaks stiimuliksega täida ka tulude teenimise funktsiooni.Näib, et maksusüsteemi rõhuasetus tulu-voogude säilitamisele on samuti takistanudselliste kõrgemate ja keskkonna seisu-kohast võib-olla tõhusamate tasumääraderakendamist. Mõnel juhul oli tasumääradeotsene eesmärk pigem tulude tekitaminekui keskkonna või majanduse tõhususekriteeriumite arvestamine.

Viimasel aastakümnel on leitudlahendused mõne sellise tõkke ületamiseksning osades riikides on saavutatud teatudedu keskkonnamaksude süsteemi aren-damisel. Saastetasude rakendamisele janende tõhususele on kaasa aidanudjärgmised mõjutegurid:

• saastetasudega maksustatavate saaste-ainete arv on vähenenud ja kogusüsteemi on lihtsustatud;

• keskkonda suunatavate heitmete seire onparanenud;

• saastetasude kogumine on lisatud olemas-olevasse maksustruktuuri, mille tagajärjekson maksete kogumise suurem tõhusus;

• saastetasude tähtajaks maksmata jätmisekorral lisatakse viivis ning makseidkogub maksuamet;

• tasumäärasid on muudetud järk-järgultkehtestades neid mitmeks aastaksetteteatatud protsenditõusuga;

• tasumäärad on seotud inflatsiooni-tasemega;

• tasumäärasid on tõstetud eesmärgigasoodustada saasteainete või jäätmetevähendamise meetmete rakendamist;

• kehtestatud saastetasu kõrgendatudmäärad on piisavalt suured tekitamaksstiimuleid saastamise vähendamiseks.



Tasumäärad mõnedelesaasteainetele valitud Euroopariikides (USD/tonni saasteainekohta)

Country Type SO2 NOX

Tasu/ maksu

Riik liik SO2 NOX

Tµehhi Saastetasu 29 24Vabariik (1997) Mittevasta- 44 36

vuse hüvitis

Eesti (1997) Saastetasu 2 5

Mittevasta- 116 265vuse hüvitis

Poola (1997) Saastetasu 94 94

Mittevasta- 940 940vuse hüvitis

Taani (1998) Saastemaks 1460 0

Prantsusmaa Saastemaks 30 25(1998)

Rootsi (1998) Saastemaks 3750 5005

Allikad: Klarer/McNicholas (1999) ja Ekins/Speck(1999). Märkused: Saastetasu — makstakse lubatudsaastekoguse raamesse jäävate heitkoguste korral;mittevastavuse hüvitis — makstakse lubatust suurematevõi loata saastekoguste korral. Tuleb märkida, et Kesk- jaIda-Euroopa riikides on ostujõud 2-5 korda väiksem kuiülalmainitud lääneriikides.

TABEL 7

Mõned poliitikud ja ärimehed on mures,et saastetasude kõrgemad määradtakistavad majanduse arengut ja kasvu.Kuid näiteks Poolas rakendatud õhusaaste-tasud näitavad selgesti, et see ei pruugi niiolla: Poolas rakendatavad SO2- ja NOx-tasumäärad (vt tabel 7) on kogu ülemineku-perioodi jooksul olnud suhteliselt kõrged,seda isegi võrrelduna analoogsete tasudegamõnes lääneriigis. Arvestades, et energiatarbimine Poolas põhineb rohkem kui 80%ulatuses söel ja naftaproduktidel ningmaksete kogumise tõhusus oli suur, olinendel saastetasudel ilmselt laiem mõjuriigi tööstusele ning selle reformile. PoolaSKT ja tööstustoodangu kasv aastatel 1990-1997 ületab märkimisväärselt sellealaseidtulemusi mistahes teises Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riigis, mis näitab, etkõrged saastetasu määrad ei pruugimajanduskasvu takistada. Pigem vastupidi,Poola näide tõestab, et investeeringudpuhtamasse tootmisse ja moodsassetehnoloogiasse võivad tegelikkuses kaasaaidata majanduse kiiremale ümberstruktu-reerimisele.

Hiljuti on mitmes riigis hakatud kasutamatootemakse/-tasusid spetsiifiliste kesk-konnaprobleemidega seotud toodetele.Näiteks nii Tµehhi Vabariigis kui kaSlovakkias on rakendatud tootetasusidosoonikihti lagundavatele ainetele, Poolasja Eestis on kasutusel pakendiaktsiis. Kuigimitmes selle regiooni riigis kaalutaksekeskkonnaalaste tasude laiendamist kateistele toodetele, rakendatakse praegumitmeaspektilisi tootetasusid ainult Ungarisja Lätis. Kuigi need tasud on seotudspetsiifiliste keskkonnaeesmärkidega, onnende põhiline ülesanne siiski keskkonna-fondidele tulude teenimine.

Ungaris rakendatakse tootetasusidbensiinile, pakenditele, rehvidele, külm-kappidele, patareidele/akudele ja määrde-ainetele. Süsteemi eesmärk on tekitadatulusid tootega seotud jäätmehoolduseprobleemide lahendamiseks ning luuastiimuleid keskkonnaohtlike toodete tarbi-

mise vähendamiseks. 1997. aastal andsidtootetasud Riiklikku Keskkonnakaitsefondi78% kogu 93 miljoni dollari suurusesttulust. Mõnel puhul kombineeritakse siht-otstarbelisi keskkonnaga seotud toote-tasusid teiste mittesihtotstarbeliste maksu-dega. Näiteks on kütusele kehtestatudtootetasud ja aktsiisid põhjustanud sellesregioonis kõige suurema bensiinihinna.

Ungaris tekkis seoses tootetasudega karida probleeme. Üks suuremaid nendest olitasumäärade rakendamine: määrad kehtes-tati liiga madalad, mistõttu nad eipõhjustanud vastavate toodete tootmise jatarbimise märkimisväärset vähenemist.Osadele toodetele (alumiiniumpurgid,külmkapid) kehtestatud madalate tasumää-rade ja saadud väikeste tulude tõttu leidsidkeskkonnaasutused, et tootetasudest üksiei piisa vajalike jäätmehooldusalasteinvesteeringute rahastamiseks. Samutiselgus, et tasude kogumine on kõigelihtsam kütuste ja külmkappide puhul, kuitootetasusid maksavad suuremad ette-võtted, ja raskem pakendite puhul, kuitasusid maksab märksa suurem arv väikesiettevõtteid. 1977. aastal said Ungari maksu-inspektsioonid volituse tasude kogumiseks,mis muutis tasude süsteemi tõhusamaks.Edasist tähelepanu nõuab keskkonna- jamaksuasutuste ning mitmete huvirühmadekoostöö, mis on vajalik laialdase kordus-kasutust ja ringlussevõttu propageerivakampaania elluviimiseks. Lõpetuseks tuleksrõhutada, et maksusüsteemi kavandamiseltuleb kaaluda tootetasude ühtlustamist ELvastavates õigusaktides sisalduvate nõue-tega (näit märgitakse EL reeglites ühtse turukohta, et riiklik maksustamispoliitika ei tohidiskrimineerida välisfirmasid ja import-kaupu).19

Ressursside ja teenuste täiskuludearvestav hinnakujundus20 nõuab kõigiühiskonna poolt tootmise ja tarbimise käigusjuba tehtud ja veel tehtavate, sise- (erakulu)ja väliskulude (sotsiaalne kulu) täielikkuarvestamist ja kajastamist kauba või teenusehinnas. Vältimaks ressursi ületarbimist ja/või



ületootmist ning ammendumist ja kesk-konnaseisundi halvenemist peavad kõiktootmises või tarbimises kasutatavadressursid kajastuma kauba hinnas. Täis-kulude arvestaval hinnakujundusel on mit-

meid eeliseid: selline hinnakujundus, mistekitab kasutajale samasuguseid kulutusi kuiühiskonnale, annab tõese signaali ressursisuhtelise nappuse kohta ning ka hea stiimuliressursside säästvaks ja otstarbekaks kasuta-



Majapidamiste veetariifid valitud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides (1997. aasta lõpp) ja EL riikides (1995)

Kanalisatsioon ja Arve veevarustuse ja kanalisatsiooni Veevarustus reoveepuhastus teenuste eest (aasta keskmine)

Riik (USD/m3) (USD/m3) (200 m3 vee tarbimise eest aastas)

Bulgaaria 0,06 – 0,28 0,01 – 0,11 a.p.(min.-maks.)

Horvaatia 0,36 – 0,99 a.p. a.p.(min.-maks.)

Eesti 0,12 – 0,41 0,14 – 0,70 a.p.(min.-maks.)

Ungari 0,24 – 0,70 0,14 – 0,56 a.p.(min.-maks.)

Rumeenia 0,19 0,08 a.p.(keskmine)

Slovakkia 0,18 0,09 a.p.(keskmine)

Sloveenia 0,38 0,13 a.p.(keskmine)

Taani 0,52 1,55 Kopenhaagen 223 USD; Åarhus 132 USD

Soome a.p. a.p. Helsingi 190 USD; Turu 278 USD

Prantsusmaa a.p. a.p. Pariis 162 USD; Lyon 301 USD

Saksamaa 1,78 2,45 Keskmine tariif – piirkonniti on suured erinevused

Holland a.p. a.p Amsterdam 169 USD; Haag 267 USD

Portugal a.p. a.p. Lissabon 64 USD; Porto 108 USD

Hispaania a.p. a.p. Barcelona 134 USD; Sevilla 58 USD

Rootsi a.p. a.p. 526 USD (riigi keskmine)

UK 1,22 0,98 Riigi keskmine: 369 USD (kui kasutatakse (1998. a andmed) mõõdikuid) ja 404 USD (kui ei kasutata

mõõdikuid); piirkonniti on suured erinevused

Allikad: Andmed Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kohta: Klarer, McNicholas (1999); andmed EL kohta: Speck (1999b).Lühendid: UK = Ühendatud Kuningriik. Märkused: a.p. = andmed puuduvad. EL liikmesriikides tasutavate arvetekonverteerimisel ECU-dest USD-tesse kasutati vahetuskurssi 1ECU = 1.1 USD; Horvaatia veevarustus tasu sisaldabkanalisatsiooni ja reoveepuhastus tasu ning reovee saastetasu.

TABEL 8

miseks. Tuleb märkida, et täiskulude mitte-arvestava hinnakujunduse korral on ikkagiühiskond see, kes maksab subsiidiumitekaudu teenuste ja ressursside eest, kusjuureskasutaja jaoks on subsideeritud teenuste jaressursside hinnad odavamad ning seega onka stiimul neid tõhusalt kasutada väiksem.Fiskaalpoliitika seisukohast vaadatunavähendab täiskulude arvestav hinna-kujundus koormust riigieelarvele: puudubvajadus subsideerida tootjaid ja tarbijaid ningsamuti hüvitada oma kulutusi ainult osaliseltkatvate kommunaalettevõtete kahjumit.Finantsseisukohast lähtudes vähendabselline hinnakujundus vajadust lisakapitalijärele varustussüsteemi laiendamiseks.Veelgi enam, täiskulude arvestav hinna-kujundus kaitseb loodusvarasid ja vähendabkeskkonnakahjustusi ning seega vähenebvajadus kaitse- või leevendamismeetmetevõtmiseks tehtavate kulutuste järele. Näitekskasvava energianõudluse rahuldaminepigem energia täiskulude arvestava energiatõhusamat kasutamist ja kokkuhoiduergutava hinnakujunduse abil, kui energia-tootmise suurendamise teel, väldib uuteelektrijaamade ehitamist ning seegavähendab ka vajadust rahaliste vahenditejärele (näiteks SO2 ja CO2 vähendamiseksvajalike seadmete hankimiseks). Esialgupõhjustab selline hinnakujundus tootjatelesuuremaid kulutusi ja tarbijatele kõrgemaidhindu, kuid pikas perspektiivis peakssäästlikuma majanduskasvuna väljenduvkasu need kulutused üles kaaluma, kuigisellise hinnakujunduse mõju pehmenda-miseks võib osutuda vajalikuks väikesesissetulekuga elanikkonnarühmade mingisvormis toetamine.

Vaatamata loetletud eelistele on täiskuludearvestav hinnakujundus üleminekumajan-dusega riikides alati poliitiliselt ja sotsiaalseltõrn teema. Üleminekuperioodil on sissetulekinimese kohta tavaliselt väike ja kodanikusuutlikkus ja valmidus varem odavate võitasuta saadud teenuste eest maksta on samutiväike. Selline stsenaarium toimis Kesk- ja Ida-Euroopa riikides tõenäoliselt ülemineku-

perioodi esimestel aastatel, kui inflatsioonületas sissetulekute kasvu, hindade vabaks-laskmine põhjustas üldist hinnatõusu jneAlates 1994. aastast on ostujõud enamare-nenud üleminekumajandusega riikidestõenäoliselt märkimisväärselt tõusnud. Kapraegu esineb enamikus Kesk- ja Ida-Euroopa riikides hindade reguleerimist ningsuure osa riigi- ja munitsipaalettevõtete pooltpakutavate kommunaalteenuste märkimis-väärset subsideerimist. Kommunaalteenustetagamiseks tarvilike uute keskkonnahoidliketehnoloogiate/seadmete osaline riiklik toeta-mine on praegu tõenäoliselt paratamatu,kuna nende maksumus on väga suur (sagelituleb selliseid tehnoloogiaid/seadmeideksportida lääneriikidest) ning need investee-ringud osutuksid võimalikuks ainult pärastkasutamistasude pikaajalist kogumist. Praegurakendatavad kommunaalteenuste kasuta-mistasud (tariifid) on märgatavalt väiksemadkui samalaadsed tasud lääneriikides, naguvõib näha ka tabelis 8 toodud näites veehin-dade kohta. Kui lähtuda ostujõu pariteedist(vahe Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ningarenenud lääneriikide vahel on ligikaudu 2-5korda), siis on erinevused väiksemad. Onselge, et kasutamistasude määrasid tulebjärgmistel aastatel pidevalt tõsta (et kattavähemalt üld- ja hoolduskulusid ja teenidavahendeid uute rajatiste ehitamiseks võetudlaenude tagasimaksmiseks) ning see tõuspeab olema vähemalt võrdeline ostujõusuurenemisega. Kaugem eesmärk peaksolema täiskulude arvestava hinnakujundusejärkjärguline kasutuselevõtt.

Peamistel energia tootmise ja tarbimisegaseotud kaupadel (elekter, süsi, gaas jabensiin) on jätkuvalt muutlik ja oluline rollnii makromajanduse kui ka keskkonnaseisukohast lähtudes. Nende turgudepraegust olukorda käsitletavas regioonisiseloomustab tegelikke kulusid mittekajastavhinnakujundus (väiksemad hinnad); tootjateosaline subsideerimine; ebatõhus tootmine,jaotamine ja tarbimine; põhiliselt suurekeskkonnamõjuga kütuste kasutamine.Madalate hindade tõttu saadud väike tulu ei



ole tavaliselt piisav tehnoloogiate/seadmetesamal tasemel hoidmiseks ning olukorraparandamiseks. Seetõttu on regioonileiseloomulik väga energiamahukas tarbimineSKT ühiku kohta.

EL-iga ühinemiseks valmistuvates Kesk- jaIda-Euroopa riikides annab EL seadustikraamistiku keskkonda mõjutavate kommu-naalteenuste prioriteetsuse määratlemiseks.Reoveepuhastus- ja jäätmehooldussektoreidmärgitakse EL Agenda 2000 raames läbiviidud riikide hindamistel tavaliselt kui erilisttähelepanu nõudvaid valdkondi. Investee-rimisvajadus vastavate EL direktiivide nõueterakendamiseks moodustab põhiosa EL-igaühinemiseks vajalikest keskkonnakulutustest,kusjuures neid teenuseid tagavad suuresulatuses riikliku- ja munitsipaalsektoriettevõtted. Majapidamised ei ole valmistavaliselt nende teenuste eest palju maksta,kuid nende maksevõime enamikus Kesk- jaIda-Euroopa riikides on viimastel aastatelkindlasti kasvanud.

Lisaks kasutamistasudele kommunaal-sektoris (energia, transport, vesi ja jäätmed)võivad majandushoovad täita olulist osa kariiklike loodusvarade kaitsmisel/säilita-misel, kui nende abil saadakse piisavaltsuuri tulusid keskkonnafondidesse ja/võiriigieelarvesse suunamiseks. Seda üles-annet võivad majandushoovad täita mitmelviisil: ressursside kasutuse tasu/maksu,maakasutuse sihtotstarbe muutmise tasu japuhkealade kasutamistasude kaudu.

Loodusvarade kasutuse tasu on näitekstasu vee kasutuse, maavarade kaevandamiseja raieõiguse eest, st otsesed maksedmajandustegevuses tarbitud või kasutatudloodusvarade eest. Sellised tasud loovadotsustetegijate jaoks hoova väärtuslikeloodusvarade säästva majandamise edenda-miseks. Mõnes regiooni riigis suunataksekaevandamise/kasutuse maksudest laekunudtulu riigieelarvesse, mistõttu saadav täiendavkeskkonnakasu jääb suhteliselt väikeseks.Teistes riikides, nagu näiteks Eestis, Lätis jaLeedus, on maksustamine seotud kasutuslu-badega, kus on märgitud ka kaitsenõuded.

Lätis on tasude süsteem seotud mittevasta-vuse trahvidega ning saadud tulud eralda-takse keskkonnaalasteks kulutusteks.

Mitmes regiooni riigis on kehtestatud katasu maakasutuse sihtotstarbe muutmiseeest: Tµehhi Vabariigis ja Slovakkiasrakendatakse seda eesmärgiga minimeeridapõllu- ja metsamaa kasutamist muulotstarbel. Lõpetuseks võib mainida, etviimasel ajal on palju tähelepanu pööratudsellistele kasutamistasudele nagu kaitseala/rahvuspargi külastamise tasu, ulukiteküttimisõiguse hind, kalapüügiõiguse tasu jaturismiga seotud hüvitised, mis võimaldavadkaitsta looduse mitmekesisust ning loodus-maastikke. Praegu on Poola üks väheseidriike regioonis, kus rahvuspargi külastamineon tasuline, kuid see suund leiab üharohkem tunnustust, sest sel moel katavadloodusalad vähemalt osa neile tehtavatestkulutustest ise. Uluki küttimisõiguse hinnalja kalapüügiõiguse tasul on täita kaksikroll:ergutada kaitsealuste liikide suhtes kehtes-tatud nõuete täitmist ning tekitada tulunende liikide kaitsmiseks. Praegu kaalutakseBulgaarias loodusega seotud uue maksusisseviimist. Eelnõu näeb ette kaitsealadelpaiknevatele ettevõtetele aastamaksukehtestamist ja tulude haldamist riikliku jamunitsipaalsete keskkonnafondide poolt.

3.1.4. SubsiidiumidLaiemas mõistes võib subsiidiumina

käsitleda kõiki finantstoetuse vorme, misvähendavad teenuste ja kaupade tarbimis-või tootmiskulusid. Selles tähenduses eihõlma subsiidiumid ainult otseseid makseidtootjatele ega tähenda tarbijate jaoksüksnes hindade reguleerimist, vaid ka:

• maksualandeid, -vabastusi ja -soodustusi;

• sooduslaene, laenude garanteerimist;

• maksuviivitusi, maksete mittelaekumisi,võlgade kustutamist;

• tollibarjääre; ja tariifivabastusi;

• infrastruktuuri- ja kommunaalteenuste



pakkumist alla nende tegeliku omahinna;

• tasuta või odavama hinnaga kaupade jateenuste kasutamine (näit ametiautokasutamine, tasuta bensiin, tasutaparkimine jms).

Paljudel juhtudel on subsiidiumite tagajärjelantavatel hinnasignaalidel negatiivne kesk-konnamõju. Kesk- ja Ida-Euroopa riikides onsubsiidiumite maksmine alates 1990. aastastriigieelarvete defitsiidi tõttu vähenenud.Vaatamata sellele on subsiidiumite rollkolmes tähtsas valdkonnas (energia-, trans-pordi- ja põllumajandussektoris) nii kesk-konna kui ka majanduse seisukohast lähtudesendiselt suur. Neid sektoreid subsideeritakseka paljudes Lääne-Euroopa ja OECD riikides.EL-iga ühinemiseks läbirääkimisi pidavatesKesk-Euroopa riikides on subsideerimis-poliitika reformimine ja EL juhistegaühtlustamine juba alanud. Konkreetsetessektorites (näiteks energiasektor) avaldavadühtlustamiseks vajalikud investeeringudtõenäoliselt ka positiivset keskkonnamõju.Teistes sektorites (näiteks transport japõllumajandus) tuleks põhjalikumalt analüü-sida subsideerimispõhimõtete EL poliitikagaühtlustamise mõju keskkonnale.

Kesk- ja Ida-Euroopa riikides onenergiasektoris hindade vabakslaskmise jasubsideerimise vähendamisega juba alusta-tud, selle protsessi eesotsas on tavaliseltenamarenenud üleminekumajandusegariigid. Kuigi informatsioon söe, elektri jakeskkütte subsideerimise kohta on lünklik,võib siiski eeldada, et subsideerimine mingilkujul ikkagi toimub. Subsideerimise varja-tud vormiks võib olla ka ettevõtete (seal-hulgas riiklike tööstusettevõtete) ja maja-pidamiste energiaarvete maksmata jätmine.

Enne 1990. aastat soodustati (subsideeri-mise kaudu) kõigis Kesk- ja Ida-Euroopariikides ühistranspordi ja raudtee arenda-mist. Need on üldiselt keskkonnahoidli-kumad transpordiliigid, kuid riiklikudsubsiidiumid ja väikesed kasutamishinnadtakistasid raudteede remonti ja moderni-seerimist. Alates 1990. aastast on Kesk- ja

Ida-Euroopa riikides suurenenud maantee-transpordi surve keskkonnale; see onsuurelt osalt seotud erasõidukite ühakasvava arvuga ja maanteedele orien-teeritud kaubavedudega Lääne-Euroopariikidesse. Kuna transpordivahendeid jakaubandust peetakse ühiskonna heaolu jamajanduse arengu tähtsateks näitajateks,tundub, et selle sektori subsideerimisevähendamine ja lõpetamine ei ole praeguKesk- ja Ida-Euroopa riikides esmaees-märgiks. Võttes arvesse maanteevõrgulaiendamisega seotud infrastruktuuri suurtmaksumust, väärib transpordisektori subsi-deerimise mõju majandusele ja kesk-konnale edasist tähelepanu.

Subsiidiumid põllumajandusele eten-davad EL, Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜriikides olulist rolli nii eelarve kui kakeskkonnamõjude suhtes. Paljudel juhtudelstimuleeritakse põllumajandustootmisesuurendamist, millel on keskkonna-seisundile otsene negatiivne mõju.Sellekohaseks näiteks Kesk- ja Ida-Euroopariikides võib tuua Horvaatia, kus subsi-deeritakse väetiste müüki. Siiski on ümber-jaotatud rahaliste vahendite kogumahtKesk- ja Ida-Euroopa riikides oluliseltväiksem kui EL riikides, kus ühtnepõllumajanduspoliitika lubab maailmaturu-hindu ületavaid hinnatoetusi ja lisasubsii-diumeid ületootmisest tekkinud põllu-majandustoodangu ülejääkide eksporti-miseks. Üldised poliitikasuunad Kesk- jaIda-Euroopa riikides hõlmavad ka siseriik-liku põllumajanduspoliitika ühtlustamist ELühtse põllumajanduspoliitikaga (võibpõhjustada subsideerimise suurendamist),talude edasist erastamist ja hinnatoetustelahutamist tootmistasemetest. Olemasolevainformatsiooni põhjal tundub, et SRÜriikides on analoogsete reformide läbi-viimine aeglasem.

3.1.5. Edasimüüdavad loadTänu lääneriikide ja eriti USA (vt

alapeatükk 3.2.4.) positiivsetele kogemus-



tele lubade edasimüümisel on mitmesKesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riigisuuritud võimalusi heitmelubadega kauple-miseks ning osades riikides on sedasüsteemi ka rakendatud.

Ka SRÜ riikides on mõned sellealasedeksperimendid läbi viidud, hüvitavsellelaadne katse toimus Alma-Atas(Kasahstan)22: katsetuslikku õhkusaasteheitkoguste edasimüümist teostas Alma-AtaKeskkonnakomitee HIID-i (HavardInstitute for International Development)abiga. See katse näitas, et SRÜ raam-seadustik annab heitmelubadega kauple-miseks piisavalt võimalusi.

1991. aastal viidi Chorzowi piirkonnas(Poola) terasetööstusettevõtete ja Chorzowielektrijaama osalusel läbi eksperimentlenduvate orgaaniliste ühendite heitme-lubadega kauplemiseks. Kuid õigusaktidelünklikkuse tõttu tegelikku üleandmist/kauplemist ei toimunud. Siiski andiseksperiment väärtuslikke kogemusi ningvõimuorganid kaaluvad ka praegu võima-lusi heitmelubadega kauplemiseks ja sellesvallas viiakse läbi edasisi uuringuid. Näiteksrahastas EL hiljuti Poolas projekti, milleraames uuriti institutsioonilisi ja õiguslikkeeeltingimusi heitkogustega kauplemiseks.Tµehhi Vabariigi Keskkonnaministeeriumiskaalutakse mõne aasta pärast (1999 akseläbi edasisi uuringuid. Näiteks rahastas ELhiljuti Poolas projekti, milmelubade struk-tuuridega. Leedus valmistatakse praegu etteedasimüüdavate heitmelubade süsteemikohaldamist veesektoris.

Kyoto protokolliga (vt alapeatükk 3.3.)nähakse ette rahvusvahelist kauplemistkasvuhoonegaaside heitkogustega (kõigetõenäolisemalt rakendatakse sedasüsinikdioksiidi (CO2) suhtes). See kaup-lemisskeem on põhimõtteliselt avatudkõigile Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜriikidele, kes on alla kirjutanud Kyotoprotokolli B lisale, sealhulgas Venemaale,Ukrainale ja enamikule Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele.

3.2. Lääneriikide kogemusedÜks põhjus, miks kogu maailmas

tuntakse jätkuvalt huvi keskkonnaalastemajandushoobade kasutamise vastu, onlääneriikide viimaste aastate üldine posi-tiivne kogemus selliste hoobade raken-damisel. Käesolevas alapeatükis antaksesellest kogemusest lühiülevaade.

3.2.1. Keskkonnamaksud ja -tasudViimase aastakümne jooksul on lääne-

riikides kehtestatud mitmeid keskkonna-makse ja -tasusid (vt tabel 9, milles antakseülevaade erinevatest maksudest ja tasu-dest). Väga tõenäoliselt suureneb uutekeskkonnamaksude ja -tasude raken-damine OECD riikides tulevikus jätkuvalt.23

Kõigis tabelis 9 loetletud riikidesrakendatakse vee erikasutuse tasu, reovee-puhastuse tasu ja olmejäätmete kogumise jakäitlemise tasusid. Kasutusele on võetudmitmed erinevad tootetasud või -maksud;mõnes riigis rakendatakse ka veereostus-tasusid ning ohtlike jäätmete kõrvaldamiseja/või prügilatasusid/makse. ErinevaltKesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikidest,kus saastetasusid rakendatakse tavaliseltmitmele saasteainele (vt tabel 6), onsaastetasud/-maksud lääneriikides üldjuhulkehtestatud ühele saasteainele. Lisakseelmainitule võib lääneriikide ja ülemi-nekumajandusega riikide keskkonnaalasesmaksukorralduses täheldada veel järgmisierinevusi:

• sageli on saaste- või tootetasu/-maksueesmärk lääneriikides selgemalt määrat-letud kui üleminekumajandusega riikides.Näiteks lääneriikide saastetasusid puudu-tavates õigusaktides seatakse sagelieesmärk, millega määratakse kindlaksprotsent, mille võrra mingi konkreetsesaasteaine heitkogused mingi kindlaajavahemiku jooksul peavad vähenema;

• ka lääneriikides toimub tasudelt/maksu-delt teenitud sihtotstarbeliselt määrat-





Ülevaade keskkonnamaksudest ja -tasudest valitud Lääne-Euroopa riikides (1999. a kevade s

AUT BEL DEN FIN FRA GER ITA NEL

Mootorikütus:Süsiniku-/energiamaks X X X XVäävlimaks X X X1 XNOX-tasu X

Teised energiatooted:Süsiniku-/energiamaks X X X X X XVäävlimaks X X XNOX-tasu X X

Lennuvahendid:Müratasu/muu X X X X X X

Vesi:Veekasutamistasud X X X X X X X XReoveepuhastuse tasud X X X X X X X XVeereostustasu X X X X X

Jäätmehooldus: Olmejäätmete käitlustasu X X X X X X X XOhtlike jäätmete X X X X (X) Xkõrvaldamise tasuMuu X4 X5

Põllumajandus:Taimekaitsevahendid X X XVäetised X X

Muud kaubad/tooted:Patareid/akud X X XKilekotid X XÜhekordseks kasutamiseks X X Xmõeldud mahutidPakendid X X (X)Kruus (X)Rehvid XCFC-d ja/või haloonid XMäärdeõli X XTasu naftaproduktidega X Xsaastamise eestMuu X6 X7 X8 X9

TABEL 9

Allikas: Specki järgi (1999) ja OECD (1997). Lühendid: X = kogu riigi ulatuses rakendatav majandushoob; (X) = riigi osadespiirkondades rakendatav majandushoob; AUT = Austria; BEL = Belgia; DEN = Taani; FIN = Soome; FRA = Prantsusmaa; GER= Saksamaa; ITA = Itaalia; NEL = Holland; NOR = Norra; POR = Portugal; SPA = Hispaania; SWE = Rootsi; UK = ÜhendatudKuningriik. Märkused: (1) õhusaastemaks; (2) siseriiklikule lennuliiklusele kehtestatud maks; (3) lõivud lennureisijatelt; (4)tuumajäätmete maks ja prügilamaks; (5) uraanimaks; (6) maksud alljärgnevale: ühekordsed terapardlid, ühekordsed

letud tulu suunamine spetsiaalsetessefondidesse, kuid erinevalt ülemineku-majandusega riikidest ei ole seal loodudkõikehõlmavaid keskkonnafonde, kuhukogutaks mitmetest saaste- ja tootetasu-dest saadud tulu. Lääneriikides on siht-otstarbe määramine sageli otseselt seotudmaksuga reguleeritava saasteaine võiressursiga. Mittesihtotstarbeliste tuludepuhul on võetud suund sellele, etökomaksude reformide raames nihutadamaksukoormust teistele maksudele (vtalapeatükki 3.2.3.);

• keskkonnamaksudel ja -tasudellääneriikides on tõenäoliselt rohkemolemasolevaid käsu- ja kontrolli-vahendeid täiendav roll kui sama-laadsetel maksudel üleminekumajan-dusega riikides, kus keskkonnaalasedtasud on riikliku keskkonnafinantsee-rimise süsteemi lahutamatuks osaks;

• lääneriikides on üldine vastutus kesk-konnamaksude ja -tasude rakendamise jahaldamise eest, välja arvatud mõnederandid, pandud rahandusministee-riumitele (või maksude haldamise eestvastutavatele ametkondadele). Seeerineb olukorrast Kesk- ja Ida-Euroopaning SRÜ riikides, kus nende hoobaderakendamise eest vastutavad põhiliseltkeskkonnaministeeriumid (kes vastu-tavad tavaliselt ka keskkonnafondidehaldamise eest).

Tabelis 10 on antud ülevaade kesk-



kevade seisuga)

NOR POR SPA SWE UK

X XX X

X XX X X

X X

X X X2 X3

X X X X XX X X X X

X

X X X X XX

X XX X

X X

X X X

X

XX

X

“Ei ole ühtegi kunsti, mida üksvalitsus teiselt kiiremini ära õpiks,

kui inimeste taskute tühjendamine.”

ADAM SMITH (1723-90)∫oti majandusteadlane.

fotoaparaadid, paber ja kartong, ülenormatiivne sõnnik,rasked avariid, ioniseeriv kiirgus; (7) maksud alljärgnevale:toormaterjalid, kloororgaanilised lahustid, ühekordsednõud, lambipirnid; (8) paberimaks ja maardlamaks; (9)maks ülenormatiivsele sõnnikule.

konna- ja energiamaksude asjakohasuse jatähtsuse kohta lääneriikides: 1995. aastalmoodustas keskkonna- ja energiamaksu-dest laekunud tulu Euroopa Liiduskeskmiselt ligikaudu 3% SKT-st ja 7%summaarsest maksutulust. Analoogilisedandmed Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜriikide kohta (v.a. hiljuti OECD-ga ühi-nenud riikide kohta) praegu puuduvad.Huvitav on märkida, et Ungaris on kesk-konna- ja energiamaksude suhtelinetähtsus enam-vähem samasugune kuiEuroopa Liidus, kuid Poolas tunduvadnendest maksudest saadavad tulud olevatmärgatavalt väiksemad. Lääne-Euroopaskeskkonnamaksude fiskaalroll edaspiditõenäoliselt kasvab, arvestades sealsetsuurt huvi ökomaksude reformi vastu (vtalapeatükki 3.2.3.).

Keskkonnapoliitika seisukohast onkeskkonnamaksu või -tasu otstarbekusepõhiteguriks tema positiivne mõjukeskkonnaseisundile. Lääneriikides viiakseüha rohkem läbi kehtivate tasude võimaksude keskkonnaalase tõhususe hinda-mist (samuti nende tõhususe hindamistmajandus- ja halduskriteeriumitest lähtu-des). Allpool on toodud neli näidethindamise läbinud tasude ja maksudekohta24 näitamaks, mil määral sellisedhoovad võivad keskkonda mõjutada.

Väävlimaks Rootsis Rootsis kehtestati väävlimaks 1991. aastal

vähendamaks väävli heitkoguseid ningergutamaks puhtamate kütuste kasutamistja suure väävlisisaldusega kütuse kasuta-mise tagajärjel tekkinud suitsugaasidepuhastamist. Maks on kehtestatud kütustele(süsi, naftaproduktid, turvas), mille väävli-sisaldus on 0,1% või rohkem, ning maksu-määraks oli 1996. aastal 30 SEK-i ühe kilo-grammi väävli kohta (3,7 USD/kg S). Pärastväävli heitkoguste vähendamist on võima-lik maks tagasi saada ning kergõlide jaokson välja töötatud diferentseeritud maksudesüsteem, mille alusel kompenseeritaksemaksualandite kaudu etteantud piirväär-

tustest madalama väävlisisaldusega õlidetootmiskulusid. Väävlimaksu kehtestamineavaldas suurt mõju. Kütteõlide keskmineväävlisisaldus vähenes 0,65%-lt 1990. aastal(ametlik lubatud maksimaalne väävli-sisaldus sel ajal oli 0,8%) kuni 0,4%-nilähiminevikus. Kergõlide väävlisisaldus onkeskmiselt alla 0,1%, mis vastab tasemele,mille suhtes maksu enam ei rakendata.Umbes veerand maksustatavatest saastaja-test on võtnud meetmeid suitsugaasidepuhastamiseks ja nende puhul kohalda-takse maksutagastust. Väävli heitkoguseidon vähendatud keskmiselt 70%. Pärastväävlimaksu kehtestamist võetud meetmetekeskmine maksumus oli ca 10 SEK/kg, mison märgatavalt väiksem kui kohaldatudmaksumäär (30 SEK/kg) ning järelikult onsee maks loonud hea stiimuli väävli-sisalduse vähendamiseks.

CO2-maks Norras. Norras kehtestati SO2-maks 1991. aastal.

Selle maksu tõttu on kütteõli ja bensiinihind tõusnud vastavalt ca 15% ja 10%.Pärast maksu kehtestamist vähenesid CO2heitkogused ajavahemikul 1991-1993 3-4%.Pärast CO2-maksu ei oleks rakendatud,oleks naftaprodukte kasutatud 21%rohkem; selle maksu mõju pooltoodetesektorile oli 11% ja valitsussektorile — 10%.Teistes valdkondades oli maksu mõjumärgatavalt väiksem. Erasõidukite kesk-konnamõju oleks ilma CO2-maksuta olnudsamuti 2-3% suurem.

Jäätmete kõrvaldamise tasu TaanisTaani rakendab alates 1986. aastast tasu

mitteohtlike jäätmete kõrvaldamise eest(prügilasse ladustamise ja jäätmete põleta-mise). Jäätmete põletamise tasu on 210DKK tonni kohta (31 USD/t), välja arvatudsoojust regenereerivatele või elektrit toot-vatele seadmetele, mille puhul kehtestatudmaksumäär on 160 DKK tonni kohta (23,5USD/t). Jäätmete prügilasse ladustamisetasu on 285 DKK tonni kohta (42 USD/t).Jäätmete kõrvaldamise tasust saadud tulu



suunatakse riigieelarvesse ja alates 1993.aastast on seda kasutatud kui osa nnrohelisest maksureformist. Soovitud mõju-tused keskkonnale hõlmavad jäätmete teki-tamise vähendamist, korduskasutuse jaringluse suurendamist ning põletatavatejäätmekoguste suurendamist. Jäätmete

korduskasutus ja ringlussevõtt kasvasaastatel 1985-1993 kokkukogutud jäätmetekoguhulgast 21%-lt kuni 50%-ni ning nendeprügilasse ladustamine vähenes 57%-lt kuni26%-ni. Põletatud jäätmekogused onjäänud samaks. Jäätmete kõrvaldamise tasurahaline mõju on märkimisväärne: see



Keskkonna- ja energiamaksudest laekunud tulu, väljendatuna protsendina summaarsest maksutulust ning SKT-st Euroopa Liidu riikides,USA-s, Ungaris ja Poolas (1995. a andmed)

Keskkonnamaksude Energiamaksude tulu, Keskkonna- ja tulu, % summaarsest % summaarsest tulu,% SKT-st

maksutulust maksutulust energiamaksude

Taani 4,3 4,3 4,4

Holland 5,8 3,4 4,1

Itaalia 1,2 7,7 3,6

Luksemburg 0,4 7,0 3,3

Iirimaa 4,0 5,2 3,2

Portugal 0,3 8,4 3,1

Rootsi 0,7 5,1 3,0

Hispaania 2,9 5,2 2,9

Ühendatud Kuningriik 1,6 6,3 2,8

Saksamaa 1,5 4,8 2,7

Prantsusmaa 1,2 4,5 2,5

Soome 0,3 4,7 2,3

Austria 1,7 3,2 2,1

Belgia 1,1 3,4 2,1

Kreeka 1,4 4,6 1,9

EL (15) 1,7 5,2 2,9

USA 3,71 1,0

Ungari 7,01 2,8

Poola 3,81 1,6

Allikas: Eurostat (1997), v.a andmed USA, Ungari and Poola kohta (OECD andmed). Märkused: Ülaltoodud andmed eiole võrreldavad tabelis 4 toodud andmetega. Erinevalt tabelis 4 antud andmetest hõlmavad tabelis 10 esitatud andmedmuudest maksudest (energiatooted, transpordivahenditega seotud maksud: impordimaks, müügimaksud, registreerimis-ja kasutamistasud) saadud tulusid (need tulud on sageli küllaltki suured) ja vee-/reoveetasudest laekunud tulu. 1)Keskkonna- ja energiamaksude tulu, väljendatuna protsendina summaarsest maksutulust.

TABEL 10

suurendab jäätmete prügilasse ladustamisetasu vähemalt 100% ja jäätmete põletamisemaksumust keskmiselt 70%.

Veereostustasu Hollandis. Hollandis kehtestati veereostustasu 1970.

aastal eesmärgiga suurendada reovee-käitluse mahtu. Tasumäärade arvestamisellähtuti investeerimiseks ning seadmetekäigushoidmise- ja hoolduskuludeks vaja-like rahaliste vahendite mahust. Reovee-puhastite teenuseid kasutavate majapida-miste hulk suurenes 52%-lt 1975. aastalkuni 95%-ni 1992. aastal. 1991. aastalpuhastati 74% kogu puhastamist vajava veehulgast, kusjuures 1980. aastal oli seenäitaja 51%. Tootmissektorist pärinevveeheide vähenes aastatel 1975-1991 80%võrra. Läbi on viidud kaks uurimust, kus onpüütud eraldada tasude mõju muudeveemajanduspoliitika meetmete mõjust.Ühest uurimusest selgus, et tasumääradeerinevuse ja veeheide vähenemise vahel onilmne seos. Teises uurimuses tõdeti, etsuurem osa küsitletud tööstussektoriesindajatest (54%) väitsid, et veereostustasuoli otsustavaks teguriks reostuse vähenda-mise meetmete võtmise kasuks otsusta-misel, ja ainult 20% vastanutest väitsid, etselle otsuse vastuvõtmisel oli määravaksheitmelubade poliitika. Selles uuringusrõhutati samuti, et keskmised tasumäärad(erinevad oluliselt eri veeametite puhul)olid ainult veidi madalamad kui keskmisedkulutused reostuse vähendamisele.

3.2.2. SubsiidiumidEi ole erilist mõtet panna saastajaid

maksma saastaja-maksab põhimõtte tõhu-sama rakendamise abil enne, kui ühiskondise lõpetab keskkonnale negatiivselt mõju-vate subsiidiumite maksmise. Vähesedvalitsuse põhimõtted on teoorias nii eba-populaarsed, kuid tegelikkuses nii popu-laarsed, kui seda on subsiidiumid.

Lääneriikide tööstus-, energia-, põllu-majandus- ja transpordisektoris makstavad

toetused on viimastel aastatel äratanudsuurt teaduslikku ja poliitilist huvi. Mitmedanalüütilised uurimused on näidanud, etseos keskkonna ja toetuste vahel onkompleksne ja sageli kaudne. Väliskuludesisekuludeks muutmata jätmist võib pidadaka “kaudseks subsideerimiseks.” Selleks, etseda liiki subsiidiumite poolt tekitatudprobleemidega tegelda, tuleb lõpetadatoetuste maksmine keskkonna seisukohastkahjulikele tegevustele ja muuta kesk-konnaalased väliskulud sisekuludeks. Selleülesande lahendamine ei ole kerge. Raamis5 on toodud mõned näited subsiidiumitevõimaliku keskkonnamõju kohta.

Tavaliselt on subsiidiumite maksmisealgpõhjus vaesemate ühiskonnagruppidetoetamine, majandusarengu või -kasvuergutamine, tööhõive ja investeeringutekaitsmine, siseriikliku varustamise säilita-mine/toetamine ja välissõltuvuse vähen-damine. Põhimõtteliselt võib subsidee-rimine olla kasulik, eriti kui see on täpseltpiiratud ja suunatud mingi kindla soovitudtulemuse saamiseks. Tegelikkuses hakka-vad tavaliselt subsideerimist märkimis-väärselt mõjutama (pärast seda, kui mingisubsiidium on oma eesmärgi täitnud)sellest subsiidiumist kasusaavate gruppideootused ja huvid. Seetõttu on subsiidiumitemistahes muutmise vastu sageli tugevvastuseis, seda isegi juhul, kui subsiidiu-miteks eraldatud summad on nii suured, etnende väljamaksmine ületab märgatavaltigasuguse subsiidiumitest saadava kasu.Paljudel juhtudel tuleb ka keskkonnal jaühiskonnal selle eest kõrget hinda maksta,sest subsiidiumid takistavad üleminekutsäästvale arengule.

Hiljuti valminud OECD aruandes (OECD1998) tehti mitmeid järeldusi subsiidiumireformimist puudutatavate üldiste põhi-mõtete kohta: 1) selgitamaks tööstusharudehuvide ja ühiskonna üldiste huvide vahelisikompromisse on oluline toetusmeetmeteläbipaistvuse suurenemine; 2) esmatähtispeaks olema toetusmeetmete kõrvaldaminematerjali ja energia “käibelt,” stimuleeri-





Subsiidiumite mõju keskkonnale: näiteid lääneriikidest

Näited subsiidiumitest ...ja nende mõju keskkonnale

Põllumajandus OECD riikides põllumajandus-poliitika tõttu ümber jagatudsumma on ligikaudu 333 miljarditdollarit aastas, mis on ca 2%OECD riikide SKT-st.

USA valitsus kulutab niisutusveegavarustamisele üle 1 miljardi dollariaastas, millest ainult 25% kaetaksekasutamistasuga. Veel tuleksmainida, et alla 6% farmeritestsaavad kokku rohkem kui 50%kogu kasust.

Tööstus Valitsuse poolt tööstuse toeta-miseks rakendatud meetmete üld-maksumus ajavahemikus 1986 -1989 a oli keskmiselt 66 miljarditdollarit aastas; see moodustasvaatluse all olnud 22 OECD riigisca 2,5% kogu tootmissektoristsaadud lisaväärtusest. Sellestsummast suunati 28% otsesteksinvesteerimistoetusteks; 12% —uurimis- ja arendustööks, 22% —regionaalarengu toetamiseks ja20% — ekspordi edendamiseks.

Energia Iga-aastane söekaevandamise subsideerimine ulatub 7 OECDriigis kokku 10,3 miljardi dollarini.

Maanteetransport USA-s katavad maanteede kasu-tajad otseselt ainult 79% teedeinfrastruktuuri investeeringutemaksumusest. Ülejäänu (1991.aastal ca 15 miljardit dollarit) kae-takse kõigi maksumaksjate poolt.Enamikus teistes riikides tehaksesuuri ümberjaotusi maanteedeleorienteeritud kaubavedude kasuks.

Kalandus OECD riikides ulatuvadsubsiidiumid 50 miljardi dollarini.

Allikas: OECD (1997)

RAAM 5

Mõjude kogusuurus sõltubkeskkonnas ja majandusesvalitsevatest tingimustest. Osadelselliste subsiidiumitekomponentidel on keskkonnaleäärmiselt negatiivne mõju (näittaimekaitsevahendite ja väetistekasutamise tõttu tekkiv reostus,erosioon, kuivendamine).

Eriti juhul, kui subsideeritaksetooraine töötlemist ja energiatarbimist, võib selle tagajärjeks ollanegatiivne mõju ringlussüsteemileja (sellest tulenevalt) võib olukorderiti erinevate heit- ja jäätme-koguste kasvu tõttu oluliselthalveneda: ligikaudu 50-75%kõigist heit- ja jäätmekogustest tekibtoormaterjalide töötlemise jaenergiatootmise käigus.

Energiasektorile makstavate subsiidiumite puhul eelistatakse“musta” energiakasutust “rohelisele” energiakasutusele.

Sellised subsiidiumid soodustavadliiklust maanteedel, mis saastabkeskkonda rohkem kui raudtee võiveetee kasutamine.

Kalavarud ammenduvad. Kuiväljapüügid oleksid varem olnudväiksemad, siis võiksid need praeguolla märgatavalt suuremad.

Kuivendamine, erosioon,loodusvarade ammendumine.

maks tehnoloogilisi muutusi ja vähen-damaks riigieelarve kulutusi; 3) saamakstoetuste vähendamisest maksimaalset kasuon vajalik ka tõhus ja õigesti suunatudkeskkonnapoliitika; 4) toetuste maksmiselõpetamise kasulikkusest ja kõigist selle-alastest kulutustest aitab aru saada kõigitoetustest kasusaajate ja kaotajate väljaselgi-tamine. Roodman (1998) pakub tõhusasubsiidiumipoliitika jaoks välja 6 põhimõtet:

• subsiidiumeid võib maksta juhul, kui turgmuutub nende tõttu tõhusamaks, näiteksuute tehnoloogiate/seadmete kauban-dusliku kasutuselevõtu tõkete ületa-miseks või selleks, et soodustada kesk-konnahoidlike tehnoloogiate/seadmetekasutuselevõttu toorme- ja heitmemahu-kate tehnoloogiate/seadmete asemel;

• subsiidiumeid võib maksta juhul, kui nadlisaks majanduslikku tõhususe taga-misele arendavad ka sotsiaalseid väärtus-hinnanguid;

• subsiidiumid peavad olema tõhusad;

• subsiidiumid peavad olema suunatudainult ja otseselt soovitud kasusaajatele;

• subsiidiumite maksmine peab olemakõige odavam viis eesmärkide saavuta-miseks;

• subsiidiumite maksmisel tuleb arvestadakõiki kulutusi, sealhulgas ka keskkonna-alaseid kulutusi. Kahjude-kasude suheton mõnikord keeruline hinnata.

Praegu puuduvad rahvusvaheliseltvõrreldavad andmed, mis võimaldaksidnäidata lääneriikide edusamme keskkonnaseisukohast kahjulike subsiidiumite refor-mimisel. Siiski oleks nende edusammudeanalüüs oluline ja soovitav. Reas riikides onjuba praegu võimalik välja tuua mõningaidesialgseid saavutusi, näiteks subsiidiumitehiljutine reformimine Saksamaa söetöös-tuses või põllumajanduse subsideerimisejärkjärguline ümberorienteerumine kesk-konnahoidliku põllumajandustootmisesuunas mitmes Lääne-Euroopa riigis.

3.2.3. “Roheline” eelarvereformSelle asemel, et kehtestada mingite

konkreetsete keskkonnaprobleemidelahendamiseks uusi keskkonnamakse ja -tasusid või lahendada neid probleemekonkreetsete keskkonnale kahjulike subsii-diumite reformimisega või nende subsii-diumite maksmise lõpetamisega, liiguvadlääneriigid üha enam mitmekülgsematemeetmete kasutuselevõtu suunas eesmär-giga muuta kogu maksusüsteem “rohelise-maks.” Seda protsessi kutsutakse “ökomak-sude reformiks” või mõnikord ka“roheliseks” eelarvereformiks (et pareminikajastada eelarve kulutuste poolsetemeetmete potentsiaalset kasu keskkonnale,sh subsiidiumite reformi). Ökomaksudereform hõlmab tavaliselt kolme täiendavatmeetmekogumit: a) olemasolevate moonu-tavate subsiidiumite ja maksude muutmistvõi nendest loobumist, b) olemasolevamaksusüsteemi ümberkorraldamist ja c)uute ökomaksude kehtestamist. Kesk-konnaalaste maksude muutmisel või uutemaksude sisseviimisel lähtutakse sagelipõhimõttest, et saadav summaarne tulu (s.tpidev kogutulu) jääks samaks, näiteks tulu-või tööjõuga seotud maksukoorma nihuta-mine keskkonnamaksude poole. Mõnikordon lääneriikide valitsused otsustanudkeskkonnamaksudest saadud tulusidkasutada ka eelarve defitsiidi katmiseks.

Ökomaksude reformide poliitiline kasu-likkus väljendub võimaluses saada “topelttopelttulu” (EEA, 1996): “kui keskkonna-maksud on hästi välja töötatud ja raken-datud, võiksid poliitikud nende abil saada“topelt topelttulu,” saavutades a) kesk-



“Kõige keerulisem asi maailmas on

aru saada tulumaksust.”

ALBERT EINSTEIN (1879-1955)

konnaalase, b) uuendus- ja konkurentsi-võimealase, c) tööhõive ja d) maksu-süsteemi olukorra paranemist.”

Esialgne kogemus näitab, et hästi elluviidud ökomaksude reform võib väikse-mate kulutustega anda positiivset kesk-konnamõju, soodustada uuenduste raken-damist ja konkurentsi ning vähendadamaksusüsteemide majanduslikke moonu-tusi. Samas aga näitavad läbiviidud uuri-mused, et suuri muudatusi tööhõive alal eiole siiski oodata (kuid tuleb rõhutada, etükski vastav uurimus ei ole näidanud katööhõive langust).

Selleks, et muutuda keskkonnamaksefiskaalaspektidest lähtudes olulisteks jaligitõmbavateks, peavad nad pikas pers-pektiivis teenima suuri tulusid. Sellestkontekstist lähtudes on energiatoodetega(ühtsete määrade asemel võiksid energia-

maksud vähemalt osaliselt arvesse võttanäiteks selliste saasteainete nagu CO2heitkoguste taset) ja transpordiga seotudmaksude (impordi-, käibe- ja registreerimis-või kasutamismaksud) potentsiaal kõigesuurem. Teisi makse, nagu näiteks jäätme-tega seotud makse (näit prügilamaksud) võikonkreetseid tootemakse (näit määrde-ainetele, väetistele, taimekaitsevahenditele,tuumakütusele, tagastamatutarale kon-teineritele, elavhõbedat ja kaadmiumisisaldavatele patareidele/akudele, keemi-listele söödalisanditele ja pakendile keh-testatud maksud) peetakse üha enam suurttulu tekitavateks ning stabiilset maksubaasitagavateks maksudeks.

Nagu nähtub tabelist 10, saadi Lääne-Euroopa riikides 1995. aastal kesk-konnamaksudest kuni 7% kõigist maksu-tuludest. Tabelis 11 on esitatud maksu-



Nn rohelise maksu komisjonide järeldused:

“Rohelised” maksureformid on arenev valdkond. Mitmes riigis on loodud nn rohelise maksukomisjonid, mille eesmärk on süvendada ja tugevdada praeguseid maksureforme või ellu viiauusi. Nende komisjonide liikmed on tavaliselt määratud valitsuse poolt ning koosnevad ametlikestja sõltumatutest ekspertidest, parlamendiliikmetest, erinevate huvirühmade esindajatest jne.Sellised komisjonid on loodud Belgias, Taanis, Norras, Rootsis ja Hollandis. Loomulikult sõltuvadnn rohelise maksu komisjonide järeldused ja soovitused iga riigi konkreetsest olukorrast ja sealkehtestatud nõuetest. Siiski võib välja tuua tõenäoliselt üldist huvi pakkuva järelduste kogumi:

1. “rohelised” maksud on keskkonnakaitse seisukohast tõhusad majandushoovad;

2. maksukoorma nihutamine nii, et “rohelisi” makse suurendatakse ja palgalt võetavaid makse ningteisi moonutuslikke makse (näit füüsilise isiku tulumaks moonutab tavaliselt inimeste säästmis- jatöötamisotsuseid) vähendatakse, parandab majanduslikke näitajaid tänu keskkonnatingimustepositiivsele mõjutamisele ning majanduslikke moonutuste mõningasele vähenemisele;

3. ei ole tõenäoline, et see põhjustaks tööhõive üldist märkimisväärset vähenemist. Pigemvastupidi, üldine tööhõive võib mingil määral isegi suureneda;

4. iseenesest annab selline maksukoorma ülekandmine siiski vaid väikese panusetööhõiveprobleemide lahendamisse mitmes OECD liikmesriigis;

5. tööjõu suur rahvusvaheline liikuvus võib põhjustada reguleerimiskulusid (kuigi võib-ollaväikesi); kui avatud majandusega riigid rakendavad põhimõtteid, mis märgatavalt erinevadteistes riikides kasutusel olevatest poliitikasuundadest. Seetõttu võib suurem rahvusvahelinekoostöö olla progressiivsete põhimõtetega riigile oluliseks stiimuliks.

Allikas: OECD (1997).

RAAM 6



Ökomaksude reformid Euroopa riikides ja ettepanekud uuteks reformideks(ainult maksude ülekandmine, 1999. a seisuga)

Riik Millelt Kuhu % kogutulust

Rootsi Üksikisiku sissetulek Keskkonna- ja 1,9 % 1990 (tööjõumaksude energiamaksud, (keskkonna- ja

vähendamine ca 4,3 sealhulgas CO2-maks energiamaksude tuludprotsentühikut)1 ja SO2-maks - 2 miljardit eurot)

Taani Üksikisiku sissetulek, Erinevad valdkonnad 2,5 % 1993, 1995 tööandja polt makstav (elekter, vesi, (340 miljonit eurot ja 1998 sotsiaalkindlustusmaks, jäätmed, sõidukid), aastal 2000)

investeeringute CO2 ja SO2riiklikud soodustused

Hispaania Üksikisiku sissetulek Mootorikütus 0,2 %1995

Holland Üksikisiku sissetulek, Energia ja CO2 0,8 % 1996 ettevõtte tulu, (energia regulatiivne (1 miljard eurot

tööandja poolt makstav maks) aastal 1998)sotsiaalkindlustusmaks

Ühendatud tööandja poolt makstav Ladestuspaigad 0,2 %3

Kuningriik2 sotsiaalkindlustusmaks (640 miljonit eurot)1996

Soome Üksikisiku sissetulek, CO2 ja 0,5 %1997 tööandja poolt makstav ladestuspaigad

sotsiaalkindlustusmaks

Itaalia Tööhõivega seotud CO2 ca 0,2 %1999 maksude vähendamine (ca 6 miljonit eurot)

Saksamaa Tööandja ja töövõtja Energia (mineraalõlid, Sotsiaalkindlustusmaksude1999 sotsiaalkind maagaas ja elekter) vähendamine 20,3%-lt

lustusmaksud kuni 19,5%-ni(ca 4,3 miljardit eurot)

Prantsusmaa Kavandatakse Üldine saastemaks4 a.p.1999 vähendada tööjõuga ja

tööhõivega seotud makse

Austria Tööandja poolt Energiamaksud ja kuni 4,8 % 1999 makstav liiklusega seotud (kuni 3,6 miljardit eurot)(ettepanekud) sotsiaalkindlustusmaks maksud (sõidukite

maksustamine)

Allikas: Ekinsi ja Specki järgi (1999a). Märkused: Ka ∫veitsis on tehtud ettepanekuid ökomaksude reformi läbiviimiseks. 1)Kogu reformimise käigus vähenes füüsiliste ja juriidiliste isikute maksustamisest saadud tulu 1991. aastal 21,3%-ni SKT-stvõrrelduna 1989. aastaga, mil see näitaja oli 25,3%. 2) 1999. aastal teatas riigivara kantsler eelarve kohta, et valitsuses ontehtud ettepanek kehtestada alates 2001. aasta aprillist tööstuse asutuste energiatarbimisele kliimamuutusemaks. Tulud(hinnanguliselt 2,5 miljardit eurot) kavandatakse tööandja sotsiaalkindlustusmaksude vähendamise ja energia tõhusamakasutuse projektide kaudu täielikult sellesse sektorisse tagasi suunata. 3) See hõlmas 0,2%-list tööandjasotsiaalkindlustusmaksude vähendamist, kuid mitte kogu maksutulu. 4) Üldine saastemaks Prantsusmaal kehtestati 1999.aastal, kui ühendati 17 erinevat jäätmete, välisõhu ja veega seotud keskkonnamaksu.

TABEL 11

MAKSUDE ÜLEKANDMINE TULUDE ÜLEKANDMINE

koorma juba läbiviidud ja soovitatud üle-kandmine kui osa Lääne-Euroopa riikideökomaksude reformist. Tabelis 11 on äratoodud ainult maksukoorma nihutamine,kusjuures teisi ökomaksude reformielemente, nagu näiteks subsiidiumitereformimist või nende maksmise lõpeta-mist, ei ole seal arvestatud. Selleks, et väljaselgitada, millised on maksusüsteemi jariikliku kulutamispoliitika keskkonnaalasedmoonutused, kavandada ettepanekuidselliste valdkondade reformimiseks ningkindlaks määrata ja välja töötada ettepane-kuid uute keskkonnamaksude rakenda-miseks, on mitmes riigis loodud nn rohelisemaksu komisjonid. Nende komisjonide tööon olnud edukas ning osaline kokkuvõtenende poolt tehtud järeldustest on esitatudraamis 6.

Allpool antakse lühiülevaade kahe kõigeaktiivsemalt ökomaksude reformidegategeleva riigi — Rootsi ja Taani — selle-alastest edusammudest (EEA 1996. aasta jaOECD 1997. aasta materjali põhjal).

Rootsi oli esimene riik, kus rakendatimaksukoorma ülekandmist sissetulekuteltenergia- ja saastemaksudele. Lisaks 1974.aastal kehtestatud energiamaksule juurutati1991. aastal CO2-, NOx- ja SO2-maks ningviidi sisse käibemaks energialt. Kogumaksukoorma ümberjaotamine ulatus 6%-ni SKT-st, kusjuures maksukoorma üle-kandmine tööjõult energiale ulatus ligi-kaudu 4%-ni. Maksude reformimisepõhjuseks oli eelkõige vajadus vähendadakõrgeid üksikisiku tulumaksu piirmäärasid,kuid suurt rolli mängis ka kliimamuutusegategelemiseks väljatöötatud poliitika. 1992.aastal kanti energiaga seotud maksu-koorem osaliselt üle tööstuselt majapida-mistele: CO2-maksu määra vähendati 25%ja energiamaks tühistati. Siiski ei nihutatudmaksukoormat uuesti tagasi tööjõule. Selleasemel suurendati majapidamiste süsiniku-energiamakse. Reageerides viimasel ajallaialt levinud süsiniku-energia maksus-tamise praktikale Lääne-Euroopa riikides,

suurendas Rootsi Parlament hiljuti CO2-maksu määra 50% võrra selle esialgsesttasemest. Samuti on kehtestatud mitmeidenergiaga mitteseotud makse, nagu näiteksmaksud väetistele, taimekaitsevahenditele,joogipakendile ja patareidele/akudele.

Taanis oli ökomaksude reformi esialg-seks tulemuseks tulumaksu piirmääravähendamine 8%-10% võrra aastatel 1994-1998 ning uute nn roheliste maksude järk-järguline juurutamine 12 miljardi DKK (ca1,8 miljardi USD) ulatuses. Enamik tuludekasvust saadi suuremast mootorikütuse- jaenergiamaksust ning ligikaudu 1/3 uutesttuludest jäätmetega seotud maksude kas-vust ja uue veevarustusmaksu rakenda-misest. CO2-maks kehtestati 1992. aastalning 1996. aastal tõsteti selle maksu määramärgatavalt. 1995. aastal läbiviidudmaksude ülekandmine lähtus põhimõttest,et maksutulu jääks samaks: suuremast CO2-maksust saadud tulu tagastati tööstus-ettevõtetele, seda tehti näiteks sotsiaal-kindlustusmaksude kaudu ning energiakokkuhoiu tõhustamiseks. 1998. aastalnihutati maksukoormat veel üks kord.

3.2.4. Edasimüüdavad loadÜks kõige paremaid näiteid heit-

kogustega kauplemise vallas oli USA SO2heitkogustega kauplemise programm.25

Õiguslik alus selle programmi rakenda-miseks sätestati uues Puhta õhu seaduses,mille USA Kongress võttis vastu 1990-ndateaastate alguses. Eesmärgiks oli SO2 heit-koguste vähendamine aastaks 2000 10miljoni tonni võrra (võrreldes 1980. aastatasemega). Tavapäraseid regulatiivseidmeetmeid selle eesmärgi saavutamisel peetiväga kalliteks ning need oleksid USAtööstussektorile suuri kulutusi tekitanud.Selle asemel valiti paindlikum viis —heitkogustega kauplemine. Eeldati, et regu-latiivsete meetmete kasutamisel oleksidUSA tööstussektori kulutused heitkogustevastavusse viimiseks näiteks 2010. aastaksplaneeritud tasemega olnud hinnanguliselt



5 miljardit dollarit aastas. Vastavaltviimastele prognoosidele on need kulutus-ed heitkogustega kauplemise puhul 1 - 2miljardit dollarit aastas ehk teisitisõnastatuna on heitkogustega kauplemineodavaim viis USA tööstussektorile SO2heitkoguste vähendamise eesmärgi täit-miseks. Eeldati, et selle programmirakendamisel ei kaasne mingeid täien-davaid positiivseid mõjutusi keskkonnalepeale püstitatud heitkoguste vähendamiseeesmärgi täitmise, kuid siiski näitab tegelikheitkoguste muutumise dünaamika, et jubaalates 1990. aastast on SO2 aastased heit-kogused sihttasemetest väiksemad.

Õhutsirkulatsiooni spetsiifika USA-svõimaldab erinevatest allikatest pärinevateSO2 suure levikuulatusega heitkoguseidvahetada ehk 1 tonn New Yorgi osariigisasuvast ettevõttest pärinevaid SO2 suurelevikuulatusega heitmeid loetakse võrdseks1 tonni Colorados, Massachusettsis võimõnes teises osariigis asuvast ettevõttestpärineva SO2 heitkogusega. Sellesse heit-kogustega kauplemise programmi kaasatiüle 2000 USA-s asuva saasteallika.Programmi rakendamise algusaegadeltäheldati suhteliselt tagasihoidlikku heit-kogustega kauplemist. Ülekandmisedtoimusid tavaliselt ainult ühelt allikaltteisele. Kuid heitkogustega kauplemiseturu infrastruktuur on sellest ajast kiirestiarenenud ja SO2 heitmelube peetaksepraegu New Yorgi või Chicago börsiltavaliseks kaubaks. Programmi elluraken-damise algetapil prognoositi, et 1 tonni SO2heitkoguse hind ületab 700 dollarit.Tegelikkuses on kõige väiksem registree-ritud hind 1 tonni SO2 heitkoguste kohtaolnud üksnes 60 dollarit. Praegune hindkõigub 100 dollari ümber. Tänu turuinfrastruktuuri tõhususele on administree-rimise kulud samuti väga väikesed(hinnanguliselt mitte rohkem kui 1-5%). Kahalduskulud on registreerimis- ja jälgimis-süsteemi tõhususe ning läbipaistvuse tõttuväga madalad. SO2 heitkogustega kauple-mine võeti tööstussektori poolt väga hästi

vastu. Siiani ei ole ühtegi juhust, et reegleidoleks rikutud (so tehtud loata SO2 õhku-heited). SO2 heitmelubadega (vähendatudheitkogustega) on võimalik vabaltkaubelda (kõik võivad neid omada, kõikvõivad neid müüa, nendega võib kaubeldakõigis mandril asuvas 48 osariigis ning neidaktsepteerivad ka pangad).

Lisaks SO2 heitkogustega kauplemiselerakendatakse USA-s samasuguseidprogramme ka NOx-ide, plii ja osoonikihtilagundavate ainete suhtes. Sarnasedkauplemisprogrammid (NOx-ide, osooni-kihti lagundavate ainete ja lenduvateorgaaniliste ühendite suhtes) on väljatöötatud ka osades Kanada piirkondades.Austraalias ja mõnes USA osariigis onvõimalik kaubelda heitmelubadega vee-majandussektoris (Austraalia: soolase veeheidete vähendamiseks; Colorado: fosforiheitkoguste vähendamiseks; Wisconsin:BHT reostuskoormuse vähendamiseks).

3.2.5. Muud majandushoovadMitmes OECD riigis rakendatakse

tavaliselt klaastaarale (näit õlle- ja veini-pudelid) tagatisrahade süsteemi. Sellesüsteemi tõhususe peamine näitaja ontagastatava taara hulk. Enamikes OECDriikides on see näitaja olnud väga kõrge.Tuleb rõhutada, et ka mitmes Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riigis annab sellinesüsteem väga häid tulemusi. Viimastelaastatel on lääneriikides juba olemas-olevasse klaastaarat hõlmavasse tagatis-rahade süsteemi lülitatud mõned uuedtooted, nagu näiteks alumiiniumpurgid japlastikpudelid. Lisaks on mitmes riigiskehtestatud tagatisrahade süsteeme kauutele toodetele: toidupakendid,(auto)akud, lambipirnid, taimekaitse-vahendite pakendid, majapidamismasinadja määrdeõlid. Samasuguseid suundi ei oletäheldatud Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜriikides ning selles regioonis näib analoo-giliste uute tagatisrahade süsteemiderakendamiseks olevat mitmeid võimalusi.



Osades lääneriikides rakendatakse kateisi majandushoovatüüpe, nagu näitekslepingu (nõuete) täitmise tagatist javastutusmakseid26. Lepingu (nõuete) täit-mise tagatist kasutatakse Austraalias,Kanadas ja USA-s ning seda põhiliseltmaardlate/kaevanduste ja (ohtlike)jäätmete ladestuspaikadega seotud rekulti-veerimis- ja jääkreostuse likvideerimis-kohustuste täitmise tagamiseks. MitmesOECD riigis rakendatakse vastutusmakseid(keskkonnale või inimese tervisele teki-tatud kahju heastamiseks või saastatuselikvideerimiskulude katmiseks). NäiteksJaapani keskkonnapoliitikas on tavaline, etõhusaaste ja veereostuse tõttu põhjustatudtervisekahjustuste puhul kasutatakse laial-daselt kompensatsioonisüsteeme. USA-s onvälja töötatud süsteem ohtlike jäätmeteladestuspaikade jaoks, et tagada inimesetervisele ja/või keskkonnale ohtlike paika-de reostusest puhastamist (aset on leidnudväga mitmed sellised juhused; makstud onmiljardeid dollareid). Siiski tuleks märkida,et lepingu täitmise tagatise ja vastutus-maksete rakendamine eeldab suurikogemusi ja traditsioone õigusaktidetäitmise tagamise vallas ning see on sellineeeltingimus, mis enamikus Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikides on tõenäoliselttäitmata.

3.3. Rahvusvahelisedmajandushoovad: Kyotomehhanismid

Üheks eriliseks majandushoovaks onKyoto mehhanismid, mis rakendamisekorral oleksid esimesed rahvusvaheliseltasandil töötavad majandushoovad. Sellesalapeatükis tutvustatakse paindlikke Kyotomehhanisme ja käsitletakse potentsiaalsetkasu, mida nende mehhanismiderakendamine võib üleminekumajandusegariikides kaasa tuua. Raamis 7 antakselühiülevaade Kyoto mehhanismidegaseotud mõistetest.

Kyoto mehhanismide taust1992. aastal Rio de Janeiro tipp-

kohtumisel vastu võetud ÜRO kliima-muutuse konventsiooni põhieesmärk onkasvuhoonegaaside kontsentratsioonidestabiliseerimine atmosfääris tasemel, misväldiks ohtlikku antropogeenset sekkumistkliimasüsteemi (kliimamuutuse konven-tsiooni artikkel 2). Selleks, et kasvuhoone-gaaside kontsentratsioone atmosfäärisstabiliseerida, tuleb antropogeenseidheitmeid stabiliseerida ja vähendadaallapoole praegusi väärtusi. Kliimamuutusekonventsioon ei sisalda siiski poolte jaokskoguselisi, õiguslikult siduvaid kohustusiheitkoguste piiramiseks. Konventsioonisainult sõnastatakse kavatsus, et I lisa riigid,kas individuaalselt või üheskoos, vähen-daksid oma CO2 ja teiste kasvuhoone-gaaside õhkuheiteid 1990. aasta tasemeni(kliimamuutuse konventsiooni art. 4.2(b)).

Eespool toodud eesmärgi saavutamiseksning arvesse võttes uusi teaduseedusamme, hindas poolte konverents(kliimamuutuse konventsiooni kõrgeimorgan) oma esimesel istungil 1995. aastalkonventsiooni raames seni võetud kohus-tused ebapiisavateks ja otsustas algatadaläbirääkimised protokolli või mõne muuõigusakti koostamiseks, et tugevdadatööstusriikide poolt heitkoguste piiramiseosas võetud kohustusi. See oli nn Berliinimandaat. Nende läbirääkimiste tulemusenavõetigi 12. detsembril 1997. aastal poolte 3.konverentsil vastu Kyoto protokoll. Kyotoprotokoll kohustab nn I lisa riikeajavahemikus 2008-2012 vähendama omakasvuhoonegaaside koguheiteid vähemalt5,2% alla 1990. aasta taset. Samuti sisaldabKyoto protokoll B lisa, kus on loetletudkõigi individuaalsete poolte õhkuheitekoguselise piiramise ja vähendamisekohustused. (vt tabel 12).

Kyoto protokolli võtmeelemendiks onkolme uue rahvusvahelise mehhanismisissetoomine, mis lubavad aastatel 2008-2012heiteõiguste ülekandmist ühelt poolelt teiselevõi selle omandamist (nn paindlikkus-





Kyoto mehhanismidega seotud mõistedI lisa ÜRO kliimamuutuse konventsiooni I lisa sisaldab nende tööstusriikidest poolte

nimekirja, kes kooskõlas konventsiooniga on võtnud erilise kohustuse piirataoma kasvuhoonegaaside heitkoguseid (st algselt 24 OECD riiki, EÜ ja 11üleminekumajandusega riiki).

II lisa ÜRO kliimamuutuse konventsiooni II lisas loetletakse 24 algset OECD jaEuroopa Ühenduse liikmesriiki. Nendel tööstusriikidel on konventsioonikohaselt täiendavad rahalised kohustused.

B lisa Kyoto protokolli B lisas loetletakse need 39 (praegu tööstuslikult arenenud)riiki, kes konventsiooni kohaselt on endale võtnud õhkuheite koguselisepiiramise ja vähendamise kohustusi.

Puhta arengu Puhta arengu mehhanismi definitsioon on esitatud Kyoto protokolli artiklis 12; mehhanism see lubab I lisa riikidel (muuhulgas) omandada tõendatud õhkuheite

vähendamise laenu, mis tuleneb projektidega seotud tegevusest arengumaades,et aidata saavutada vastavust osaga nende kohustusest piirata ja vähendadaõhkuheiteid vastavalt artiklile 3.

Poolte konverents Poolte konverents: konventsiooni kõrgeim organ, kuhu kuuluvad kõik ÜROkliimamuutuse konventsiooni pooled.

Paindlikkus- Kyoto protokolli kohaselt rakendatavad uued, rahvusvahelised või Kyoto majandushoovad, mis lubavad protokolli poolte erinevate rühmituste vahel üle mehhanismid kanda/omandada kliimamuutuse leevendamiseks võetavaid krediite ja

heitmelubasid: õhkuheite “mullid” pooltest moodustunud rühmadele (art. 4),kliimaalased ühisprojektid (art. 6), puhta arengu mehhanism (art. 12),rahvusvaheline kauplemine heitkogustega (art. 17)

Kasvuhoonegaasid Kasvuhoonegaasid: sellised, nii looduslikud kui antropogeensed gaasilisedatmosfääri koostisosad, mis absorbeerivad ja heidavad uuesti õhku infrapunastkiirgust. Kyoto protokolli reguleerimisalasse jäävate kasvuhoonegaaside hulkakuuluvad: CO2, CH4, N2O, fluorosüsivesinikud (HFCd),perfluorosüsivesininikud (PFCd) ja väävelheksafluoriid (SF6.)

Rahvusvaheline Rahvusvaheline kauplemine heitkogustega: Kyoto protokolli artikli 17 kohaselt kauplemine määratud heitkoguste osaline ülekandmine või omandamine.heitkogustega

Kliimaalased Kliimaalaste ühisprojektide rakendamine: õhkuheite vähendamise ühikute ühisprojektid ülekandmine või omandamine Kyoto protokolli artikli 6 kohaste

kliimamuutuse leevendamise projektide tulemusena.

Kyoto protokoll Protokoll võeti vastu Kyotos 12.detsembril 1997.

Õhkuheite kogu- Kohustus koguseliselt piirata ja vähendada õhkuheiteidselise piiramise ja vähendamise kohustus

Neeldamine Igasugune protsess, tegevus või mehhanism, mis kõrvaldab atmosfääristkasvuhoonegaasi, aerosooli või kasvuhoonegaasi eelkäija

ÜRO Raamkonventsioon: võeti vastu 1992.aastal; jõustus 21. kliimamuutuse märtsil 1994konventsioon

RAAM 7

mehhanismid). Paindlikkusmehhanismidlisati protokolli seetõttu, et need põhinevadühel kliimamuutuse konventsiooni põhi-mõttel, mis kutsub üles rakendamamajanduslikult otstarbekaid ülemaailmseidkavu kasvuhoonegaaside vähendamiseks.Kuna heitkoguste vähendamise piirkuludarenenud tööstusriikides on enamikuljuhtudel palju suuremad kui ülemineku-majandusega riikides või arengumaades,lubati eelnimetatud kolme paindlikkus-mehhanismi raames võimaldada rahvus-vahelist kauplemist kasvuhoonegaasidega.Igaühe puhul neist kolmest mehhanismist onvõimalik erinevat tüüpi gaaside vahetamine,erinevate riigigruppide vahel, kasutades eritüüpi ühikuid märkimaks õhkuheidete võiheitkoguste vähendamise vahetamist:

• kliimamuutuse alased ühisprojektid(art.6): iga I lisasse kuuluv pool võib ülekanda või omandada mis tahes teiseltselliselt poolelt õhkuheite vähendamiseühikuid, mis on saadud mis tahes majan-dussektoris kasvuhoonegaaside allikateantropogeense õhkuheite vähendamiseleja antropogeensetes neeldajates sidumisesuurendamisele suunatud projektidetulemusena;

• puhta arengu mehhanism (art.12): Ilisasse kuuluvad pooled võivad kasutadatõendatud heitkoguste vähendamist, mistuleneb puhta arengu mehhanismiprojektidega seotud tegevusest, et aidatakaasa vastavuse saavutamisele pooltepoolt art. 3 kohaselt võetud kohustusegaheitkoguste vähendamiseks;

• rahvusvaheline kauplemine heit-metega (art.17): B lisasse kuuluvadpooled võivad osaleda heitmetegakauplemisel eesmärgiga täita omakohustust vastavalt art.3.

Lisaks eeltoodule lubab Kyoto protokollõhkuheite koguselise piiramise ja vähenda-mise kohustust ühiselt täita (“mullide”moodustamine rühmast riikidest). Kohus-tuse täitmise esimesel perioodil, 2008-2012,

kasutab seda tõenäoline ainult Euroopa Liit.Paindlikkusmehhanismid on protokollis

ainult üldiselt sõnastatud, kindlaksmääratudreeglid nende kasutamiseks puuduvad.Poolte 4. konverentsil, mis toimus 1998.aastal Buenos Aireses, lepiti kokku tööplaaniosas, mis puudutab nende kolmemehhanismi seisukohast olulisi tehnilisi,metoodilisi ja institutsionaalseid probleeme.Loodetavasti lepitakse poolte 6. konve-rentsil, mis plaanikohaselt peaks toimuma2000. aasta lõpus kokku rakendatavatesüksikasjalistes reeglites iga nimetatud kolmeinstrumendi suhtes. Praegu on mõnedpaindlikkusmehhanismiga seotud suuremadprobleemid järgmised:

• “lisapiirangute” võimalik sissetoomine(mõned pooled soovivad kehtestada



Kyoto protokolli iga individuaalsepoole kohustused õhkuheitekoguseliseks piiramiseks javähendamiseks

Õhkuheite koguselise piiramise javähendamise kohustus (protsentides baasaasta/perioodi heitkogusest) Pool

110 Island

108 Austraalia

101 Norra

100 Uus-Meremaa, Vene Föderatsioon,

Ukraina

95 Horvaatia

94 Kanada, Ungari, Jaapan, Poola

93 USA

92 Euroopa Liit ja kõik tema liikmesriigid, Bulgaaria,

Tµehhi Vabariik, Eesti, Läti, Leedu, Liechtenstein, Monako, Rumeenia,

Slovakkia, Sloveenia, ∫veits

Allikas: Kyoto protokoll/ÜRO kliimamuutusekonventsiooni sekretariaat

TABEL 12

kindlat vähendamise protsenti, mis tulebpigem saavutada osalise siseriiklikuleevenduse teel kui võimaldades riigilsaavutada õhkuheite koguselise piiramiseja vähendamise kohustuse täitmist täiesulatuses paindlikkusmehhanismide abil);

• reeglid ja sanktsioonid pooltele, kes eitäida Kyoto protokollist tulenevaid ja eritiõhkuheite koguselise piiramise javähendamise kohustusi;

• erasektori painlikkusmehhanismidesosalemise reeglite kindlaksmääramine;

• seireandmetega seotud inventuuride võiprojektide läbiviimise täpsus ning nendesertifitseerimise ja tõendamise kord;

• vajadus rahvusvaheliste kontrolli-mehhanismide ja -asutuste järele;

• “kuuma õhu” varud, st kogus, mille võrramingi riigi Kyoto protokollis kindlaks-määratud sihtkogus võib ületada tege-likke heitkoguseid kohustuse täitmiseperioodil juhul, kui kliimamuutusepoliitikat ei rakendata (mõned eksperdidkardavad, et rahvusvaheline kauplemine“kuuma õhuga” sellistest riikidest naguVenemaa ja Ukraina, võib mõneinvestorriigi puhul märkimisväärseltkaasa aidata nende õhkuheite koguse-liseks piiramiseks ja vähendamisesvõetud kohustuste täitmisele, ilma etkasvuhoonegaaside õhkuheiteid üldsevähendataks);

• osade süsiniku neeldumisega seotudprojektide (näit metsastamine) otstar-bekus puhta arengu mehhanismiseisukohast;

• paindlikkusmehhanismide rakendamiseajastamine (Kyoto protokollis nähakseette ainult seda, et puhta arengumehhanismi võib rakendada alates 2000.aastast; ühisprojektide rakendamise jarahvusvahelise õhkuheitega kauplemiserakendamine on veel suures osasebaselge).

Tuleb märkida, et paindlikkusmehhanis-mide rakendamine osutub võimalikuksainult pärast seda, kui Kyoto protokoll onjõustunud. Protokolli jõustumise eeldusekson see, et: 1) 55 riiki 175-st protokollile allakirjutanud riigist protokolli ratifitseerivad ,sealhulgas 2) arenenud tööstusriigid, kesüheskoos on põhjustanud vähemalt 55%tööstusriikidest pärit kasvuhoonegaasideõhkuheidetest 1990. aastal. Paljud läbi-rääkijad usuvad, et need tingimused täide-takse. Sellele vaatamata saab üheks võtme-küsimuseks protokolli ratifitseerimine USA,kui kõige suurema kasvuhoonegaasideõhkupaiskaja poolt (praeguste õhkuheitekavade kohaselt tuleks USA-l selleks, et täitaKyoto õhkuheite koguselise piiramise javähendamise kohustust, vähendada heit-koguseid 40% võrra nende poolt kavan-datud õhkuheite kogust “tavaarengu” puhul.

Kasvuhoonegaaside õhkuheite trendidja nende vähendamise võimalusedKesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikides

CO2 heitkogused (süsinikdioksiid onpeamine kasvuhoonegaas) Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikides vähenesid järsultpeale 1990-ndat aastat, kui neis riikidesalgas majanduse ümberkorraldamine.Sellele vaatamata ning nende riikidemajanduste (lääneriikidega võrreldes)suhteliselt suure energiamahukuse jakasutatava primaarse kütuse kõrgesüsinikusisalduse tõttu on oodata süsiniku-heidete märkimisväärset suurenemist Kyotoprotokolli kohustuste täitmise esimeselperioodil. Seega kujuneb nende riikidejaoks oluliseks probleemiks kasvuhoone-gaasi õhkuheite piiramine või vähenda-mine üheaegselt SKT kasvuga. Nende olu-liste tulevasi CO2 heitkoguseid mõjutamahakkavate mudelite hulgas on SKT kasv,majandusliku ümberkujundamise tase ningenergeetika ja energiamahukate majandus-sektorite struktuur ja areng.

Viimasel ajal on üleminekumajandusegariikides püütud hinnata CO2 heitkoguseidKyoto protokolli kohustuste täitmise



esimesel perioodil, aastatel 2008-2012.Kuna selliste näitajate, nagu seda on SKTkasv, energia tarbimine ja majanduslikudümberkorraldused 10-15 aasta jooksul,kaasnevad paratamatult ebaselgused, tulebnende näitajate kohta tehtavatesseprogrammidesse suhtuda ettevaatlikult.Siiski andis hiljutine Maailmapanga ja∫veitsi ning Soome valitsuste (Klarer,Swisher, Kolehmainen, 1999) neljas SRÜriigis korraldatud uuring tulemusi, misnäitavad ka teistele Kesk- ja Ida-Euroopaning SRÜ riikidele, millised on võimalusedkasvuhoonegaasidega kauplemiseks:

“Vastavalt “tavaarengu” stsenaariumile27

ning suure majanduskasvu korralsaavutatakse või ületatakse Kyotoõhkuheite koguselise piiramise javähendamise ülesanded aastateks 2008-2012 Tµehhi Vabariigis, Slovakkias jaVenemaal (kõik nimetatud on I lisa riigid,kes on ette valmistunud ühiseks meetmetevõtmiseks ja rahvusvaheliseks kauple-miseks õhuheitmetega). Usbekistanis, miskuulub puhta arengu mehhanismi riikidehulka (mitte I lisa riigid), on oodataheitkoguste järsku suurenemist juhul, kuimingeid meetmeid ei võeta. “Tavaarengu”rakendamisel ning väiksema majandus-kasvu korral jäävad CO2 heitkogusedSlovakkias, Tµehhi Vabariigis ja VeneFöderatsioonis 2010. aastaks 5-8%kõrgemaks, kui Kyotos püstitatudkoguselise piiramise ja vähendamiseülesanne seda ette näeb. Hinnangutekohaselt ületavad süsinikdioksiidi heit-kogused Usbekistanis 2010. aastal 1990.aasta taset 20% võrra. Nende “tavaarengu”stsenaariumide kohaselt võib juhul, kuiaastatel 2008-2012 õhkuheite koguseliselpiiramisel ja vähendamisel ei jõutaplaneeritud tasemeni heitelubadega, ollakauplemine ainult vähesel määral võimalik.Siiski on kaubeldavate õhkuheite vähenda-mise ühikute hulka võimalik olulisel määralsuurendada, võttes vähendamiseks sise-riiklikke meetmeid ja osaledes õhualastesühisprojektides või puhta arengu

mehhanismide rakendamisel: TµehhiVabariigi, Slovakkia ja Venemaa õhku-heidete vähendamise riiklike kavadekohaselt on aastaks 2010 kavandatud kuni10-15% -line vähendamine baasstsenaa-riumiga võrreldes (Usbekistanis kuni 25%).Nimetatud eesmärkide saavutamiseks onkavandatud võtta mitmeid erinevaidmeetmeid, nagu energiahindade/-maksudetõstmine, subsiidiumide kõrvaldamine,CO2-maksu juurutamine, samuti erilistetehnoloogiliste meetmete võtmine energia-ja põllumajandussektorites (näit üleminekteistele kütustele, säästev energiatootmineja -kasutamine, taastuva energia kasuta-mine, metsastamine jne).”

Paindlikkusmehhanismdeturupotentsiaal esimeselkohustusperioodil, aastatel 2008-2012

Mitmetes viimasel ajal tehtud uurin-gutes28 on püütud hinnata turupotentsiaali,st paindlikkusmehhanismide poolt põhjus-tatud võimalikke rahavoogusid esimeselkohustusperioodil, aastatel 2008-2012. Seeon äärmiselt raske ülesanne ning tegelikusolukorras võivad selliseid hinnanguidmõjutada paljud tundmatud tegurid. Mõnednimetatud teguritest oleksid järgmised:puudub otsus paindlikkusmehhanismidemõne olulise reegli osas; kolmemehhanismi vaheline konkurents, eritipuhta arengu mehhanismi turgu tasakaalus-tavate hindade (mitte I lisa) mõjuühisprojektidele ja rahvusvaheliselekauplemisele õhkuheidetega; võimalik“lisapiirangute” endastmõistetavaks pida-mine; kasvuhoonegaaside vastu võitlemisepiirkulude suurus puhta arengu mehha-nismide rakendamisel ja I lisa nnperemeesriikides ning investorriikide soovmaksta; investeerimiskliima peremees-riikides ühisprojektide ja puhta arengumehhanismide rakendamisel; inimressursidja institutsionaalsed võimalused peremees-riikides ning rahvusvahelisel tasandilkasvuhoonegaasidega kauplemise raken-damiseks; erasektori seotuse tase projek-



tidel põhinevate mehhanismide rakenda-misel jne.

Sellele vaatamata on ülalnimetatuduurimustes püütud hinnata turu-potentsiaali, modelleerides selleks erine-vaid stsenaariume, kus on arvesse võetudeespool nimetatud ebaselgeid aspekte. Ontäiesti selge, et saadud tulemuste tõlgen-damisel tuleb olla ettevaatlik. Tulemustepõhjal võib oletada, et esimesel kohustus-perioodil (2008-2012) võiks kliimaalasteühisprojektide ning puhta arengumehhanismide rakendamise ja rahvus-vahelise õhkuheidetega kauplemise kauduliikuda rahavoogusid umbes 10-20 miljardiUS dollari ulatuses. Rahavood oleksidsuunatud kõrgelt arenenud lääneriikidestnii Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ kui kaarenguriikidesse (kusjuures Kyoto proto-kolli kohaselt peavad need rahavoodtulema lisaks ametlikule arenguabile).Lisaks majanduslikule kasule võidaksidKesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riigidsamaaegselt ka tänu positiivsetele kesk-konnakaitsealastele kõrvalmõjudele ningkohalikule majanduslikule ja sotsiaalseletulule, mida saadakse kasvuhoonegaasidevähendamise projektide rakendamisel.

Kyoto paindlikkusmehhanismid oleksidesimesteks rahvusvahelisteks majandus-hoobadeks, mida kunagi on rakendatud.Sellal kui need võiksid kaasa aidatakliimamuutusega seotud probleemideülemaailmsele säästvale lahendamisele,tooksid need Kesk- ja Ida-Euroopa ningSRÜ riikide jaoks kaasa mitte ainult olulisivälisinvesteeringuid, seda eriti energia-sektoris, vaid võiksid ka toetada tööstus-tehnoloogiate kaasajastamist ja majanduseümberkorraldamist säästvuse suunas. Siiskion sellise potentsiaalse kasu saavutamiseksnii rahvusvahelisel kui riiklikul tasandiltarvis veel palju ära teha.



Majandushoovad ei toimi ega saa toimidavaakuumis ning pole ka “isetoimivad”;selleks, et need muutuksid elujõulisekspoliitikahoovaks, on vaja mingeid eeldusi.Majandushoobi planeerivas majandussüs-teemis peavad olema (või tuleb selles suunastõsiseid samme astuda) sellised olulisedvabaturumajanduse tunnusjooned naguselgelt määratletud omandiõigus; eraette-võtlus, kui läbiv norm (mitte kui erand) jahindade vabakslaskmine. Lisaks sellele pea-vad keskkonnapoliitikat ellu viivates ja täit-mise tagamist kontrollivates riigiasutusteshoobade kavandamise ja rakendamise toeta-miseks olemas olema institutsionaalse suut-likkuse põhialused. Sellised eeltingimusedon kindlalt paigas paljudes Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikides ja mõnes riigis onjuba välja töötatud majandushoobadekomplekssüsteem. Teised riigid töötavadveel nende tingimuste täitmise suunas. NiiKesk- ja Ida-Euroopa kui ka SRÜ riikide jaoksavab üleminekuperiood “võimaluste akna”(kui mitte vajaduse) uuendusreformide ninguute, rohkem turupõhimõtetel toetuvatehoobade arendamiseks ja juurutamiseks.Arvestades majandushoobade potentsiaaliaidata riikidel saavutada nende poolt võetudkeskkonnaalaseid eesmärke kulutõhusalviisil, suurendades samal ajal majandusetõhusust, on kõik keskkonnakaitse jamajandusarenguga seotud huvirühmadolulised järgmiste soovituste täideviimisel:

Kasutada paremini äramajandushoobi, et saada neistmaksimaalselt kasu.

Sellal, kui mõistetakse, et majandus-hoovad tuleb integreerida suuremasse

meetmete kompleksi, pakuvad need teistepoliitikate suhtes rea võrreldavaid eeliseid(vt 2. peatükk). See roll, mida majandus-hoovad etendavad teistele poliitika-vahenditele vastandamisel, peaks tulenemahinnangu andmisest üldisele meetmetekompleksile ning tuginema kõiki huvi-rühmi hõlmavatel konsultatsioonidel.

Kasutada ära eelised, mida annavadvõimalused uute majandushoobadejuurutamiseks.

Enamik Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜriike said tsentraliseeritud plaanimajanduseajajärgust päranduseks saastetasude ja -trahvide süsteemid. Neid süsteeme onenamikus riikides vähemalt mingil määralreformitud (või ollakse seda tegemas).Teised, uued keskkonnamaksustamisesüsteemi reformid on päevakorras. Ükssellistest võimalustest on tasude ja maksuderakendamine keskkonnale negatiivset mõjuavaldavatele toodetele. Mõnes riigis sedavõimalust kasutatakse: Ungaris ja Lätis onedukalt kasutatud mitmete toodetemaksustamist, samal ajal kui Sloveeniasjuurutati hiljuti CO2-maks. “Roheliste”maksude rakendamist võivad tagantergutada hiljutised arengud EL poliitikas,mis tundub sellele küsimusele suuremattähtsust omistavat. Kliimamuutuse konven-tsiooni Kyoto protokolliga seotud arengsuurendab samuti vajadust majandus-hoobade, eriti selliste hoobade järele, mison seotud kasvuhoonegaasi heitkogustega(nagu kauplemine). Allpool raamis 8antakse nimekiri tähtsamatest punktidest,mida tuleks arvesse võtta uute majandus-hoobade kavandamisel ja rakendamisel.

P E A T Ü K K 4 : S O O V I T U S E D


Peatükk 4: Soovitused

Tagada majandushoobadeeesmärkide selge jaüheseltmõistetav määratlemine

Kuna tegemist on keskkonnapoliitikameetmetega, tuleb iga majandushoovakeskkonnaalased eesmärgid ja nendeeesmärkide saavutamise võimalused majan-dushoobade kasutamist sätestavates õigus-aktides selgelt sõnastada. Selgete eesmärkideseadmine aitab muuta hoovad mõisteta-vamaks ja loodetavasti vastuvõetavaks neile,keda need mõjutavad, ning luua tugev alushoobade hindamiseks tulevikus.

Kasutuselolevate majandushoobademõju tuleks süstemaatiliselt hinnata

On üldiselt teada, et paljud majandus-hoovad Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜriikides teenivad tulusid, kusjuures, vaata-mata sellele, et heitmete vähendamiseksstiimulite tekitamine on deklareeritud

põhilise hoobade kehtestamise eesmärgina,teatakse nende hoobade stimuleerivastmõjust (näit tasud, maksud) vähe. Kas needhoovad tõesti ajendavad saastajaid muutmaoma käitumist? Või nende ainus praktilineotstarve on teenida tulu. Üldjoontes võikssaadud vastuste põhjal teha olulisi järeldusimajandushoobade kavandamise ja rakenda-mise seisukohast ning teha ettepanekuidolukorra parandamiseks. Üldiselt tuleksmajandushoobasid hinnata vastavalt OECDpoolt soovitatud kriteeriumitele: kesk-konnaalane tõhusus, majanduslik tõhusus,halduskulud ja nõuetele vastavuse saavuta-mise kulud, dünaamiline mõju (uuendused)ja nn pehme mõju (haldussuutlikkusearendamine, teadlikkuse tõstmine)29. Võttesarvesse majanduslikke ja keskkonnaalaseidtingimusi regioonis, võimaldaks regulaarnehindamine saada vajalikku tagasisidethoobade kohandamiseks ja muutmiseks.



Majandushoobade edukaks rakendamiseks on vaja:

uuringuid, mille abil juba eelnevalt kindlaks tehakse meetmestiku võimalik mõju, eritisaastevähendamise kulude jaotumisele majandussektorite lõikes, õigluse printsiibi tagamisele; ningkeskkonnaalase tõhususe tõstmise tasuvusanalüüsi;

maksu-/fiskaalametnike varast ja suuremat kaasamist;

ulatuslikke konsultatsioone huvirühmade ja avalikkusega;

varajast teavitamist majandushoobadest;

nende lisamist täiendavate meetmete kompleksi;

hoobade järkjärgulist rakendamist (tasu/maksumäära tõstmine);

tulude ümberjaotamist:• nendele, kes maksab, näit maksusoodustuste või keskkonnainvesteeringute soodustamise kaudu;• informatsiooniks ja koolituseks;• asjaomastele keskkonnasektoritele (näit mõnest jäätmemaksust laekunud tulude suunamine

jäätmesektorisse);• teiste maksude, näit töö(jõu)maksu, vähendamiseks;

soodsa mõju suurendamist:• suurendades pikema perioodi jooksul järk-järgult tegelikku hinnasignaali;• vähendades järk-järgult maksusoodustusi;

hindamismeetmete kavandamist maksusüüsteemi osana.

Allikas: EEA (1996) järgi

RAAM 8

Majandushoobade väljapoole keskkonna-valdkonda ulatuva mõju hindamine peakssamuti toimuma regulaarselt (näit tulu-jaotusest tulenev mõju ühiskonna-gruppidele, mõju konkurentsivõimele).

Olemasolevate majandushoobadetugevdamine

Mõnikord võib olemasolevate majandus-hoobade edasiarendamine osutuda paljutõhusamaks ja lihtsamaks kui täiesti uutejuurutamine. Näiteks paljude keskkonna-tasude ja –trahvide algmäärad Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikides on madalad (vtpeatükk 3.1.2.), madalad nii selleks, et luuaarvestatavaid stiimuleid saaste vähenda-miseks kui ka selleks, et tuua märkimis-väärset tulu. Kuigi mure “maksuvõime”pärast võib olla tõsine, näitavad koge-mused regioonis, et kõrgeid maksu-määrasid saab edukalt rakendada ilmamajanduse arengule ebasoodsat mõjuavaldamata (vt Poola näidet peatükis3.1.2.). Samas kannatab mitmete majandus-hoobade rakendamine Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikides põhjendamatultkeerulise maksude administreerimisesüsteemi tõttu. Neid raskusi saab oluliseltleevendada, vähendades maksustatavatesaasteainete arvu ning lihtsustades maksu/tasu arvutamise metoodikat ja kaasatesfiskaal- (st maksu-) ametnikke maksudekogumisel.

Kaasata olulisi huvirühmimajandushoobade kavandamisse jarakendamisse selle tegevuse varasesstaadiumis.

Peamiste huvirühmade kaasamine aitablõppkokkuvõttes majandushoobi tõhusa-malt kavandada ja rakendada. Sellal, kuikeskkonnaametnikud võivad algatada uutehoobade reformimist või juurutamist, oneriti tähtis kaasata rahandusministeeriumiametnikke protsessi juba selle varasesstaadiumis, eriti juhul, kui osa saadavatesttulust on sihtotstarbeline. See kohustabkeskkonnaametnikke leidma ühist keelt

rahandusametnike ja teiste huvirühmadeganing veenvalt demonstreerima majandus-hoobade kasulikkust nendele inimestele,kes pole keskkonnaspetsialistid. Teistehuvirühmade hulka kuuluvad (vähemalt)teiste ministeeriumite esindajad, parla-mendi, tööstusgruppide ja ühiskondlikekeskkonnaorganisatsioonide esindajad.Neist viimane võib osutuda väga kasulikuksmajandushoobadele üldsuse ja poliitilisetoetuse tagamisel.

Vaadata üle majandushoobade arveltteenitud tulude sihtotstarbelinekasutamine.

Tulude hankimine tundub Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikides olevat de factopaljude majandushoobade esmane üles-anne; märkimisväärne osa neist tuludest onsihtotstarbelised ja mõeldud keskkonnavajadusteks ning neid haldavad kesk-konnafondid. Sihtotstarve tõstatab hulgaõiguslikke küsimusi (vt alapeatükk 3.1.1.),mida rahandusministeeriumid tihti rõhu-tavad. Keskkonnamaksude tulude sihtots-tarbelise kasutamise pooldajad peavadnendele küsimustele andma hästi põhjen-datud vastused. Enamiku majandus-hoobade peamine ülesanne tulude hanki-mise mehhanismina nõuab, et igasugusenende keskkonnaalase tõhususe hinda-misega peab kaasnema hinnang sellele,kuidas mingit tulu on kasutatud, st hinnangkeskkonnafondide tegevusele. Kuigi fondepeetakse potentsiaalselt tõhusateks mehha-nismideks keskkonnameetmete finantsee-rimisel üleminekuperioodil (tingimusel, etnad vastavad teatud tingimustele, mis onkindlaks määratud St.Peterburgi juhistes),pole need siiski vabad võimalikest puudus-test ning nende potentsiaali realiseeri-miseks tuleb fonde hoolikalt kujundada jajuhtida. EL-iga ühinemist ette valmistavadriigid peavad samuti tagama, et kõikkeskkonnaalased toetussüsteemid (näitfondid) vastaksid EL juhistele, mis käsit-levad riiklikku abi keskkonnale ningkonkurentsiseadustele.



Keskkonnakahjuliku mõjugasubsiidiume tuleb vähendada võinende maksmine lõpetada.

Kuigi mitmesuguseid subsiidiume onoluliselt vähendatud seetõttu, et eelarvedon muutunud pingeliseks ja majandus-reform on edasi arenenud, suunataksemärkimisväärset riiklikku abi jätkuvalttegevusele ja tööstussektorisse, millel onkahjulik keskkonnamõju. Nii on see eritiselliste majandussektorite puhul, mistsentraliseeritud plaanimajanduse tingi-mustes moodustasid Kesk- ja Ida-Euroopaning SRÜ riikide majanduse selgroo. Sellistetoetuste isegi suhteliselt väike vähenda-mine võib kaasa tuua olulist keskkonna-seisundi paranemist. Siiski tuleb sedatähtsat majanduslikku ja sotsiaalset rolli,mida need sektorid etendavad, arvessevõtta, rakendades subsiidiumide lõplikkuvähendamist koos asjakohaste säteteganende ühiskonnagruppide abistamiseks,keda see kõige tõsisemalt mõjutab.

Nn rohelise eelarve komisjonideloomine “löögirusika”moodustamisekskeskkonnasõbralike majandus- jafiskaalreformide läbiviimiseks.

Kogemused mõnedes OECD riikides onnäidanud, et sellised komisjonid ontõhusad keskkonnaprobleemide integreeri-misel majandusarengusse ning fiskaal-poliitika muutmisel nii keskkonna-sõbralikuks kui ka majanduslikult kasuli-kuks. Tavaliselt kuuluvad nendessekomisjonidesse suuremate riiklike jamitteriiklike (valitsusväliste) huvirühmadeesindajad. Need komisjonid on aidanudsellistel riikidel nagu Norra, Rootsi, Taani,Belgia ja Holland nihutada maksukoormat“hüvedelt” (näit töö, sissetulek) “pahedele”( näit saastamine ja ressursside tarbimine)ning korraldada ümber keskkonnaseisukohast kahjulikke subsideerimis-süsteeme. Võttes arvesse EuroopaKomisjoni uuesti üles näidatud huvi nnroheliste maksude vastu ja nende võima-

likku rolli, et aidata riikidel saavutadaendale Kyoto protokolliga võetud kohus-tusi, oleks “rohelise” eelarve komisjonideloomine Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜriikides õigeaegne.



• Anderson, G. and Fiedor, B. (1997): Envi-ronment Charges in Poland. In: Bluffstone,R.; Larson, B. A. (Edts.): Controlling Pollu-tion in Transition Economies, Theories andMethods. Edward Elgar Publishing Ltd.

• van Beers, C., de Moor, A. (1998): Scan-ning the Subsidies and Policy Trends inEurope and Central Asia. A working paperof IRPE; funded by UNEP.

• Bluffstone, R.; Larson, B. A. (Edts.) (1997):Controlling Pollution in TransitionEconomies, Theories and Methods. EdwardElgar Publishing Ltd.

• Brown L.R., Gardner G., Halweil B. (1998):Beyond Malthus - Sixteen Dimensions ofthe Population Problem. WorldwatchPaper 143, September 1998.

• Commission of the European Communities(1994): Community Guidelines on StateAid for Environmental Protection.(94/C/72/03). Official Journal of the Euro-pean Communities, Brussels.

• Commission of the European Communities(1997): EC Communication: Environmen-tal Taxes and Charges in the Single Market.COM(97) 9 final, 26.03.1997. EC, Brussels.

• Commission of the European Communities(1998): Country evaluation reports of the 10CEE applicant countries in the frame ofAgenda 2000. EC, Brussels, 1998.

• Croatian State Directorate for the Environ-ment (1999): Conference Proceedings of theInternational Conference ”EnvironmentalProtection Financing” held on June 3-4,

1998 in Mljet, Croatia. Croatian State Direc-torate for the Environment, Zagreb.

• Daly H.E. (1996): Beyond Growth — TheEconomics of Sustainable Development.Beacon Press, Boston.

• European Bank for Reconstruction andDevelopment, EBRD (1998): TransitionReport 1998. EBRD, London.

• EDC Ltd. and EPE asbl. (1997): ComplianceCosting for Approximation of EU Environ-mental Legislation in the CEEC. Commis-sioned by EC DG XI, unit A4 — TechnicalCo-operation with Third Countries.

• Eesti Keskkonnastrateegia (1997).

• Eesti keskkonnategevuskava (1998).

• Ekins P. and Speck, S. (1999a): Factor TaxShifting. A report for the European Com-mission Directorate General Joint ResearchCentre ‘Institute for Prospective Technolog-ical Studies’, Seville, Spain. Forum for theFuture, London.

• Ekins P. and Speck, S. (1999b): Evaluationof the Environmental Effects of Environ-mental Taxes. Published in European Com-mission: Database of Environmental Taxesand Charges in the European Union Mem-ber States, plus Norway and Switzerland;Evaluation of Environmental Effects ofEnvironmental Taxes. Office for OfficialPublications of the European Communities,Luxembourg.

• European Environmental Agency, EEA(1996): Environmental Taxes - Implemen-tation and Environmental Effectiveness.

P E A T Ü K K 5 : K A S U T A T U D K I R J A N D U S J A T Ä I E N D A V A T L U G E M I S T


Peatükk 5: Kasutatud kirjandus ja täiendavat lugemist

EEA, Copenhagen.

• Eurostat (1997): Structures of the TaxationSystem in the European Union, 1970-95.Eurostat, Brussels.

• Francis, P., Z. Lehoczki, G. Peszko and D.Siddy (1998): Review of the Estonian Envi-ronmental Fund. Unpublished report pre-pared for the EAP Task Force Secretariat atOECD in cooperation with the EuropeanCommission’s Phare Programme.

• Francis, P. in: OECD/EAP Task Force(forthcoming, 1999), Sourcebook on Envi-ronmental Funds in Economies in Transi-tion; Francis, P., Klarer, J., Petkova, N.(eds), OECD, Paris.

• Gornaja, L., Kraav, E., Larson, B. A. andTürk, K. (1997), Estonia’s Mixed System ofPollution Permits, Standards and Charges,in: Bluffstone, R. and Larson, B. A.: “Con-trolling Pollution in Transition Economies.”Edward Elgar Publishing.

• Keating M. (1993): The Earth Summit’sAgenda for Change - A plain language ver-sion of Agenda 21 and the other Rio Agree-ments. Center for Our Common Future,Geneva.

• Klarer, J., Moldan B. (Edts.) (1997): TheEnvironmental Challenge for Central andEuropean Economies in Transition. JohnWiley & Sons.

• Klarer J., McNicholas J., Knaus E. (Eds.)(1999): Sourcebook on Economic Instru-ments for Environmental Policy - Centraland Eastern Europe. REC, Szentendre.

• Klarer, J. and Lehoczki, Z. (1999): CEERegional Analysis. In: Klarer J., McNicholasJ., Knaus E. (Eds.): Sourcebook on Econom-ic Instruments for Environmental Policy -Central and Eastern Europe. REC, Szenten-dre.

• Klarer J., Swisher J., Kolehmainen O.(1999): Synthesis Study of the NationalAIJ/JI/CDM Strategy Studies Program - AReview of National AIJ/JI/CDM Strategy

Studies in the Czech Republic, SlovakRepublic, Russian Federation and Uzbek-istan. World Bank, Swiss AIJ Pilot Program,Ministry for Environment of Finland.

• Kraav, E., Gornaja, L. (1996), Majan-dushoovad. Keskkonnafond. Keskkond1995, Keskkonnaministeerium Info- jaTehnokeskus, lk.75-81.

• Kraav, E. (1999), Keskkonnamajandusest.Keskkond 1997, KeskkonnaministeeriumInfo- ja Tehnokeskus, lk. 88-96.

• Kraav, E. (1999): Estonia. In Klarer J., McNi-cholas J., Knaus E. (Eds.): Sourcebook onEconomic Instruments for EnvironmentalPolicy - Central and Eastern Europe. REC,Szentendre.

• de Moor, A., Calamai, P. (1997): Subsidiz-ing Unsustainable Development: Under-mining the Earth with Public Funds. IRPE,commissioned by the Earth Council, CostaRica.

• OECD (1995): The St. Petersburg Guide-lines on Environmental Funds in the Tran-sition to a Market Economy. OECD, Paris.

• OECD (1996a): Integrating Environmentand Economy - Progress in the 1990s.OECD, Paris.

• OECD (1996b): Implementation Strategiesfor Environmental Taxes. OECD, Paris.

• OECD (1997a): Environmental Taxes andGreen Tax Reform. OECD, Paris.

• OECD (1997b): Evaluating EconomicInstruments for Environmental Policy.OECD, Paris.

• OECD (1998): Improving the EnvironmentThrough Reducing Subsidies. OECD Paris.

• OECD, EAP Task Force (1998): Environ-mental Financing in CEEC and NIS; Con-clusions and Recommendations. OECD,Paris 1998. Document submitted to theMinisterial Conference on “Environmentfor Europe.” Arhus, Denmark 23-25 June1998.



• OECD (1998): Swapping Debt for the Envi-ronment: The Polish EcoFund. Published incooperation with the European Commis-sion’s Phare Programme, Brussels.

• OECD, EAP Task Force (1999): PollutionAbatement and Control Expenditure inCentral and Eastern Europe. OECD, Paris.

• OECD, EAP Task Force and Phare (forth-coming, 1999): Sourcebook on Environ-mental Funds in CEE/NIS. Francis, P., Klar-er, J., Petkova, N. (Edts). OECD, Paris.

• Panayotou, T. (1998): Instruments ofChange — Motivating and Financing Sus-tainable Development. UNEP, EarthscanPublications.

• Regional Environmental Center: GreenBudget Reform Newsletter, various issues1998-9. Sofia Initiative on Economic Instru-ments / REC. See: http://www.rec.org/REC/Programs/SofiaInitiatives

• Roodman, D. M. (1998): The NaturalWealth of Nations — Harnessing the Mar-ket for the Environment. The WorldwatchEnvironmental Alert Series. W. W. Norton& Company, New York and London.

• Schlegelmilch, K. (Ed.) (1999): Green Bud-get Reform in Europe - Countries at theForefront. Springer Verlag, Berlin and Hei-delberg.

• Semeniene, D, Bluffstone, R., Cekanavi-cius, L. (1997): The Lithuanian PollutionCharge System: Evaluation and Prospectsfor the Future. In: Bluffstone, R.; Larson, B.A. (Edts.): Controlling Pollution in Transi-tion Economies, Theories and Methods.Edward Elgar Publishing Ltd.

• Speck S. (1999a): Changes in Environmen-tal Taxation in EU Member States plus Nor-way and Switzerland. Published in Euro-pean Commission: Database of Environ-mental Taxes and Charges in the Euro-pean Union Member States, plus Norwayand Switzerland; Evaluation of Environ-mental Effects of Environmental Taxes.

Office for Official Publications of the Euro-pean Communities, Luxembourg.

• Speck S. (1999b): Summary of Environ-ment-Related Taxes in the EU plus Norwayand Switzerland 1999, Forum for theFuture, London, mimeo.

• United Nations Economic Commission forEurope, UNECE (1998): Role of EconomicInstruments in Integrating EnvironmentalPolicy with Sectoral Policies. UN, New Yorkand Geneva.

• von Weizsäcker, E.U., Lovins, A.B. andLovins, L.H (1997): Factor Four; DoublingWealth - Halving Resource Use. The newreport to the Club Of Rome. Earthscan,London.

• World Bank and OECD (1993): Abridgedversion, Environmental Action Programfor Central and Eastern Europe. WorldBank, New York.



L I S A I : K E S K - J A I D A - E U R O O P A N I N G S R Ü R I I K I D E V A L I T U D M A J A N D U S I N D I K A A T O R I D


Elanikkond mln 4.1 8.3 4.5 10.3

Pindala 1000 km2 51 111 56 79

SKT 1991-7 (muutuse%) % … -30.5 -18.2 -0.8

SKT 1997 (muutus% eelmise aastaga võrreldes) % 39 -6.9 6.5 1.0

SKT elaniku kohta, tegelik, 1997 USD 1 087 1 227 4 267 5 050

SKT elaniku kohta, ostujõu pariteet, 1997 USD … 3 860 … 11 380

Erasektor, osatähtsus SKTs 1996.a keskpaigas % 35 50 55 75

Põllumajandussektor, osatähtsus SKTs 1997 % … 25.9 10 4.8

Tööstussektor, osatähtsus SKTs 1997 % … 29.4 24 35.0

Inflation 1996 (annual average) % … 123 3.5 8.8

Inflation 1997 (annual average) % … 1 082 3.6 8.5

Keskmine palk, 1997. a lõpp USD … 105 605 340

Töötus 1997 (% tööjõust) % … 13.7 17.5 5.2

UNIT B&H BUL CRO CZE

Elanikkond mln 3.7 7.6 10.2 5.4

Pindala 1000 km2 28 87 207 70

SKT 1991-7 (muutuse%) % -58.9 -55.1 -26.7 -63.6

SKT 1997 (muutus% eelmise aastaga võrreldes) % 3.1 5.8 10.4 11.0

SKT elaniku kohta, tegelik, 1997 USD 435 509 1,314 968

SKT elaniku kohta, ostujõu pariteet, 1997 USD 2 280 1 520 4 840 1 980

Erasektor, osatähtsus SKTs 1996.a keskpaigas % 60 45 20 60

Põllumajandussektor, osatähtsus SKTs 1997 % 30.1 20.0 15.0 28.2

Tööstussektor, osatähtsus SKTs 1997 % 25.2 24.8 37.4 9.6

Inflation 1996 (annual average) % 18.7 19.7 53 39.4

Inflation 1997 (annual average) % 14.0 3.5 64 7.3

Keskmine palk, 1997. a lõpp USD … … 791 …

Töötus 1997 (% tööjõust) % 10.72 19.3 2.82 5.2

UNIT ARM AZE BEL GEO

.

Lühendid: “…” = andmed puuduvad; “B&H” = Bosnia ja Hertsegoviina; “BUL” = Bulgaaria; “CRO” = Horvaatia; “CZE” = TµehhiVabariik; “EST” = Eesti; “HUN” = Ungari; “LAT” = Läti; “LIT” = Leedu; “POL” = Poola; “ROM” = Rumeenia; “SR” = SlovakiVabariik; “SLO” = Sloveenia; “ARM” = Armeenia, “AZE” = AserbaidÅaan, “BEL” = Valgevene, “GEO” = Gruusia, “KAZ” =Kasahstan, “KYR” = Kõrgõstan, “MOL” = Moldova, “RUS” = Vene Föderatsioon, “TAJ” = TadÅikistan, “TUR” = Turkmeenia, “UKR”

L I S A I : K E S K - J A I D A - E U R O O P A N I N G S R Ü R I I K I D E V A L I T U D M A J A N D U S I N D I K A A T O R I D


Lisa I: Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikide valitud majandusindikaatorid

1.5 10.1 2.5 3.7 38.7 22.5 5.4 2.0

45 93 64 65 313 238 49 20

-20.1 -6.1 -45.5 -35.9 26.3 -12.9 -2.1 3.8

11.4 4.6 6.5 5.7 6.8 -6.6 6.5 3.8

3 230 4 462 2 211 2 581 3 512 1 549 3 624 9 101

5 010 7 000 3 650 4 510 6 380 4 290 7 850 12 520

70 80 60 70 65 60 75 55

6.3 7 7.2 12.8 6.0 18.8 4.8 3.9

19.4 24 21.3 24.4 27.1 35.6 28.2 28.7

23 23.6 17.6 24.7 19.9 38.8 5.8 9.9

11 18.3 8.4 8.9 14.9 154.8 6.1 8.4

257 308 219 207 320 87 2831 920

10.5 10.4 7.0 5.9 10.5 8.8 11.6 14.4

EST HUN LAT LIT POL ROM SR SLO

15.7 4.6 4.3 147.2 6.1 4.7 50.9 23.6

2 671 192 33 16 889 141 470 579 414

-36.9 -44.2 -64.1 -39.6 -59.5 -58.8 -61.4 -14.6

2.0 6.5 1.3 0.8 1.7 -26.0 -3.2 2.4

1 434 366 504 3 056 179 390 976 611

3 290 2 040 … 4 190 930 1 410 2 170 2 450

55 60 45 70 30 25 55 45

10.8 43.4 30 9.7 27.6 19.8 6.0 29

20.4 15.5 29 42.5 19.5 44.3 34.0 19

39.1 30.4 23.5 47.8 418 992 80 54

17.4 25.5 11.8 14.7 87.8 84 16 72

173 491 81 175 … … 821 …

4.12 3.22 1.6 10.9 2.92 … 2.3 0.42

KAZ KYR MOL RUS TAJ TUR UKR UZB

= Ukraina; “UZB” = Usbekistan. Allikas: EBRD (1998), v.a: ‘SKT elaniku kohta’ andmed Maailmapanga “Maailma arengu”aruandest 1998/99; ‘keskmine palk USD’ andmed Euroopa Ärikeskusest; ‘’SKT elaniku kohta, % EL keskmisest’ andmed EÜ,Agenda 2000. Märkused: 1) Keskmine palk tööstuses; 2) Ametlikult registreeritud töötus. Allikas: EBRD (1998), va: andmedSKT elaniku kohta põhinevad World Bank’s World Development Report 1998/99.

Eesti taasiseseisvumisega kaasnenudmajanduskriis tõi kaasa siseriikliku kogu-toodangu (SKT) suure languse; omaharipunktis 1992.aastal ületas inflatsiooni-tase 1000%. Peale esialgset µokki hakkasaga Eesti majandus kiirelt toibuma.Inflatsioon langes alla 15 % aastas. VastavaltEesti Statistikaameti andmetele oli tarbija-hinnaindeksi muutus võrreldes eelnevaaasta sama näitajaga 1997.a 11,2 %, 1998.ajuba 10,5 %. Majandustoodangu languspeatus 1995.a, mil SKT oli langenud 69 %-ni1990.a tasemest; sellest alates on SKT pide-valt tõusnud. 1997.a oli SKT kasv püsiv-hindades Eestis koguni kiireim Kesk- ja Ida-Euroopa riikide hulgas, ulatudes 10,6 %-ni.1998.a Venemaal toimunud majanduskriisimõjul kasvas esialgsetel andmetel SKTpüsivhindades võrreldes 1997.a 4,0%.

Osana turumajandusele üleminekuprotsessist, mis Eestis algas 1989.a, onsuhtelised hinnad nii sektorisiseselt kui kasektoritevaheliselt tunduvalt muutunud.Tööstuse ja põllumajanduse toodang onlangenud, energiatarbimine on vähenenudja energiahinnad tõusnud; kaubandus onvaldavalt ümberorienteeritud endisteltnõukogude vabariikidelt lääneriikidele.Need muutused on oluliselt mõjutanudõhusaaste-, veereostuse- ja tahkete jäätmeteteket nii punktsaasteallikate kui haju-reostuse osas. Eriti märkimisväärne onolnud õhkuheidete vähenemine tänumitmete energia- ja saastemahukate ette-võtete sulgemisele. Pinnaveekogude reosta-mine on oluliselt vähenenud tänu sellele, etpaljud tööstus- ja põllumajandusettevõtted

on suletud, soodsat mõju on avaldanudsaastetasude rakendamine ning reovee-puhastusseadmete käikulaskmine. Põllu-majanduses on subsideerimise ja hinna-toetuste kadumisega vähendatud nii karjasuurust kui ka haritava maa pindala, samution vähenenud mineraalväetiste kasutamine.

Saastekoormus on vähenenud eelkõigeotsese majanduslanguse tulemusena. Samalajal on energia- ja ressursimahukustoodangu (või teenuste) ühiku kohta Eestisoluliselt kõrgem kui lääneriikides.Praegusest Euroopa keskmisest kaks kordakõrgemad SO2 ja CO2 heitkogused elanikukohta on põhjustatud varasemastmajandamispraktikast koos monopoli-seeritud ja äärmiselt saastava põlevkivilpõhineva energiatootmisega.

Integreerumine läänemaailma struktuu-ridesse on olnud kõigi Eesti valitsustepeamiseks poliitiliseks eesmärgiks alatestaasiseseisvumisest 1991.a augustis. PealeEuroopa lepingu allakirjutamist 1995.a onEesti siseriiklike õigusaktide EL omadelelähendamise protsessis keskendunud Valgesraamatus toodud õigusaktidele. Esimeseriikliku tegevuskava EL seadustikule (acquiscommunautaire) kohandamiseks kinnitasRiigikogu 1998.a märtsis ning sama aastaaprillis esitati see Euroopa Komisjonile. Eestivalitsus on otsustanud õigusalase ühtlus-tamise protsessi lõpule viia 1. jaanuariks2003.a. Acquis communautaire’i rakenda-mine nõuab nii mõneski sektoris infra-struktuuri ebapiisavusest ja haldus-suutlikkuse puudujääkidest tulenevaltüleminekuperioodi aastani 2013. EL

L I S A I I : K E S K K O N N A P O L I I T I K A A R E N G U S T E E S T I S


Lisa II: Keskkonnapoliitika arengust EestisLJUBOV GORNAJA

seadustiku/ acquis communautaireülevõtmise riiklik tegevuskava koosnebstrateegilistest lähenemistest iga konkreetsesektori osas. Keskkonnasektoris on täien-davalt valminud Eesti keskkonnaalaseseadustiku lähendamise strateegia. Kon-kreetne tegevuskava EL keskkonna-seadustiku nõuete rakendamiseks Eestis onveel koostamisel.

Samal ajal on Eesti, järgides keskkonna-alase seadustiku kohandamise strateegiagareforminud ja rakendanud riiklikku kesk-konnapoliitikat, seda eriti Eesti keskkonna-strateegia ja Eesti riikliku keskkonnategevus-kava (KTK) väljatöötamise ning elluviimisekaudu. Viimasel ajal on välja töötatudmõnede keskkonnaga seotud sektorite tege-vuskavad, nagu näiteks Eesti keskkonna-tervise riiklik tegevusplaan, kütuse- jaenergeetikasektori pikaajaline strateegia ninglooduse mitmekesisuse strateegia jategevuskava.

Keskkonnastrateegia kiideti Riigikogusheaks 1997.a märtsis ja sellel tuginevakeskkonnategevuskava kinnitas VabariigiValitsus 26. mail 1998.a. Valitsuse otsusekohaselt vastutab KTK rakendamise, sellekoordineerimise ning seire eest Kesk-konnaministeerium. KTK rakendamisetulemused tuleb üle vaadata kord aastasning tegevuskava ennast on kavasuuendada iga kolme aasta järel.

Eesti keskkonnategevuskava töötati väljatihedas koostöös kõigi huvitatud osapool-tega, kasutades tegevuste andmestiku koos-tamisel-täpsustamisel ning vajalike tege-vuste järjestamisel nii tehnilist kui majandus-likku analüüsi. KTK üks põhieesmärke oliesitada selge ülevaade prioriteetidest, ajaka-vast, rahastamisstrateegiast, kohustustejaotusest ning analüüs haldussuutlikkusesttegevuste ettevalmistamiseks ja läbivii-miseks. KTK lähtub kümnest keskkonna-strateegias formuleeritud põhieesmärgist:

• põhieesmärk 1: keskkonnateadlikkuseedendamine ja keskkonnasäästlike tarbi-misharjumuste kujundamine;

• põhieesmärk 2: keskkonnahoidlikutehnoloogia rakendamine;

• põhieesmärk 3: energeetika negatiivsekeskkonnamõju vähendamine;

• põhieesmärk 4: õhukvaliteedi paranda-mine, kaasa arvatud transpordiemis-sioonide vähendamine;

• põhieesmärk 5: jäätmekäitluse paran-damine, jäätmetekke vähendamine jakorduskasutuse soodustamine;

• põhieesmärk 6: jääkreostuse likvidee-rimine;

• põhieesmärk 7: põhjaveevarude paremkasutamine ja kaitse;

• põhieesmärk 8: pinnaveekogude jarannikumere kaitse;

• põhieesmärk 9: maastike ja elustikumitmekesisuse säilitamine;

• põhieesmärk 10: tehiskeskkonnamuutmine inimsõbralikumaks.

Tegevuskavas on märgitud 427 lühiajalist(aastateks 1998-2000) ning 231 pika-ajalist(2001-2006) tegevust. Nende hulgas onväga erinevat tüüpi tegevusi, nagu näitekserinevate valdkondade õigusreformid,majandushoobade juurutamine, kaitsealadeja liikide jaoks kaitsekorralduskavadekoostamine, infrastruktuuri arendamine,investeeringud heitkoguste vähenda-miseks, koolitustegevus, haldussuutlikkuseja keskkonnahariduse edendamine, kesk-konnateadlikkuse tõstmise kampaaniadjms. Paljud tegevuskavas sisalduvad tege-vused on suunatud keskkonnakulutustekstäiendavate rahastamisvõimaluste tekita-misele. Üle 150 tegevuse (seega ligineljandik kõigist tegevustest) on otseseltvõi kaudselt suunatud EL keskkonna-seadustikule lähendamisele; üle 50 neistkäsitlevad konkreetseid EL direktiive.

EL seadustikuga sätestatud eesmärkidesaavutamine seab keskkonnapoliitikakujundajatele nii raamistiku kui on kaindikaatoriks nende eesmärkide täitmisel



saavutatud edusammudest. Selles kon-tekstis on suurimaks probleemiks kesk-konnainvesteeringute rahastamine. Mitmeaasta jooksul on keskkonnaalase infrastruk-tuuri rahastamises olnud suuri puudujääke.Praegu katab olemasolev rahastamineainult umbes kolmandiku aastas kesk-konnaalase infrastruktuuri rajamiseks ningkorrashoiuks ja Eesti keskkonnastrateegianing EL õigusaktidega seatud nõuetetäitmiseks vajalikest rahalistest vahenditest.

Kõigi KTK lähitegevuste (1998-2000)rahavajadus hinnati 8,18 miljardile kroonile,kaugtegevuste (2001-2006) rahavajadus aga13,6 miljardile kroonile. Arvestades EL-igaühinemisest lähtuvaid vajadusi, tulebajavahemikul 2001-2006 investeerida ligi-kaudu 18 miljardit krooni. Selle tagamisekson väga oluline kaasata keskkonnaalaseinfrastruktuuri ja tegevuste kaasrahastajatenaerainvestoreid, kasutades samas tõhusalt ELühinemiseelsete rahastamisallikate PHARE2000, ISPA ning SAPARD kaudu taotletavatsuurenevat rahalist toetust. Tegevusi koordi-neerides ning paralleelselt kahepoolse(välis)abina saadavaid toetusi prioriteet-seteks keskkonnainvesteeringuteks kasu-tades, on võimalik ellu viia keskkonnatege-vuskavas esmatähtsateks peetavaid tegevusi.

Viimastel aastatel on Eesti teinud olulisisamme keskkonnaseisundi parandamisel:vastu on võetud mitu olulist keskkonnaalastseadust, laiendatud majandushoobadekasutusvaldkonda (sh on kehtestatudsaastetasud saasteainete ja jäätmete kesk-konda viimise eest, , pakendiaktsiisi, vee jamaavarade — näiteks põlevkivi, turba,ehitusmaterjali/mineraalide — kasutamiseeest); tugevdatud on haldussuutlikkust ningkaasatud keskkonnainvesteeringute tege-misse nii sise- kui ka välismaiseidrahastamisallikaid.

Kulutused keskkonnainvesteeringuteks(välja arvatud käitlus- ja hoolduskulud)ning teadus- ja arendustegevuseks kasvasidEestis aastatel 1993-1997 oluliselt, saavu-tades suhteliselt stabiilseks tasemeks ca 1,5% SKT-st (vt tabel A2). Aastatel 1993-1997olid peamisteks keskkonnainvesteeringutening teadus- ja arendustegevuse rahasta-mise allikateks ettevõtete omavahendid japangalaenud, millest kaeti 37-52% nime-tatud valdkondade kogukulutustest. 1993.aastal kaeti Eesti keskkonnafondist ca 7%Eesti keskkonnainvesteeringute ningteadus- ja arendustegevuse kulutustest,aastaks 1997 tõusis fondi osakaal 16%-ni.



Keskkonnainvesteeringud ning teadus- ja arendustööks tehtud kulutused Eestis (1993-1997)

1993 1994 1995 1996 1997

Kulutused kokku (miljonit 249,9 192,2 309,4 752,2 966,6krooni, nominaalväärtusena)

sh.:• ettevõtetelt (omavahendid 92,8 88,0 132,5 394,0 432,5ja pangalaenud) 17,3 26,9 40,2 79,6 153,9• Eesti keskkonnafondist

Kulutused kokku, väljendatuna 1,1 0,6 0,8 1,4 1,5% SKT-st (nominaalväärtusena)

Allikas: autori arvutused põhinevad aastaraamatutel “Eesti keskkonnakaitselised kulutused” (Statistikaameti väljaanne)1993-1997, Eesti statistika aastaraamatutel 1994-1998 ja Riiklike investeeringute programmi 1998-2000 eelnõul.

TABEL A2

M Ä R K U S E D


1. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid - 10 Euroopa Liidugaühinevat riiki (Tµehhi Vabariik, Eesti, Ungari, Poola,Sloveenia ning Bulgaaria, Läti, Leedu, Rumeenia jaSlovaki Vabariik) ja 5 Kagu-Euroopa riiki (Albaania,Bosnia & Hertsegoviina, Horvaatia, endineJugoslaavia Vabariik Makedoonia ja Jugoslaavia).SRÜ – Sõltumatute Riikide Ühendus, hõlmabjärgmisi riike: Armeenia, AserbaidÅaan, Valgevene,Gruusia, Kasahstan, Kõrgõstan, Moldova, VeneFöderatsioon, TadÅikistan, Turkmeenia, Ukraina jaUsbekistan. Üleminekumajandusega riikide allmõeldakse nii Kesk- ja Ida-Euroopa kui ka SRÜriike.

2. Käesoleva ülevaate eesmärk ei ole üksikasjalikultanalüüsida ja kirjeldada muutusi regioonikeskkonnaseisundis. Huvitatud lugeja leiab detailseinformatsiooni keskkonnaministeeriumi vm riikliku/kohaliku asutuse samasisulistest trükistest (kesk-konnaseisundi aruanded, riiklikud keskkonna-strateegiad või tegevuskavad) ja rahvusvahelistestaruannetest. Rahvusvaheliselt võrreldavate andme-tega keskkonnaseisundi aruandeid saab lugeda mhjärgmistes väljaannetes: 1) European EnvironmentAgency (EEA)(1995): Europe’s Environment: TheDobris Assessment. EEA, Copenhagen; 2) EuropeanEnvironment Agency (1998): Europe’s Environment— The Second Assessment. EEA, Copenhagen; 3)Seeriast “Environmental Performance Reviews,”OECD väljaanne, Paris — hiljuti viidi vastavaduuringud läbi allpool nimetatud ülemineku-majandusega riikides: Poola, Bulgaaria, Eesti,Valgevene, Sloveenia, Tµehhi Vabariik ja VeneFöderatsioon; 4) OECD/EAP Task Force (1999,ilmumas).

3. Üksikasjalikumat informatsiooni võib leida EuroopaKomisjoni jaoks koostatud tootmiskulude arvutus-test, EDC/EPE, 1997.

4. Üksikasjalikum ülevaade keskkonnapoliitikaarengu kohta Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜriikides esimestel üleminekuaastatel, vt OECD/EAPTask Force (1999, ilmumas).

5. Panayotou (1998) tõlgendab terminit “saastaja”erinevalt: “Ekslikult arvatakse, et saastaja onkaupade ja teenuste tootja, sest põhilistekssaastajateks on siiski tarbijad, kuna esiteks,saastavaid tooteid ilma nõudluseta ei valmistataks.Praktikas jagavad saaste vähendamise kuludomavahel tootjad ja tarbijad vastavalt konkreetse

saastava toote järgi oleva nõudluse paindlikkusele.Teiseks, konventsionaalse tarkuse vääritimõist-miseks on see, et erasektorit peetakse kõigeolulisemaks saaste- ja keskkonnaseisundi halvene-mise allikaks, sellal kui valitsuste rolli nähaksekeskkonnaalase tegevuse reguleerijana(kontrollijana). Tegelikkuses on riik ja riigiettevõttedise saaste- ja keskkonnaseisundi halvenemiseallikaks, kas otseselt riikliku tootmise, tarbimise jainvesteeringute või kaudselt, saastava tegevuse jamuu vääriti juhitud poliitika subsideerimise kaudu.”

6. Informatsioon põhineb OECD (1996), EEA (1995) jaEEA (1998) aruannetel.

7. Kogumikus: Towards Sustainability — a EuropeanCommunity Programme of Policy and Action inRelation to the Environment and SustainableDevelopment, Vol. II, COM (92)23 final, EuropeanCommission, Brussels.

8. Teatises: European Commission, Communicationon Economic Growth and the Environment.- SomeImplications for Economic Policy Making, COM(94) 465 final.

9. Teatises: European Commission, Communicationon Environmental Taxes and Charges in the SingleMarket, COM(97) 9 final. See teatis sisaldabmuuhulgas ülevaadet piirkondadest, kus kesk-konnamaksud ja –tasud võivad olla vastuolusÜhenduse muude põhimõtete ja õigusaktidega, eritinendega, mis puudutavad ühtset turgu. On olemaska juhised seadusandjatele, et vältida konfliktiühenduse põhimõtete ja õigusaktidega.

10. Allikas: OECD/EAP Task Force’i küsimustik “Surveyon the Use of Economic Instruments for PollutionControl and Natural Resources Management in theNew Independent States.” Mimeo, EAP Task Force,mai 1999.

11. OECD klassifikatsiooni kohaselt on maksud (taxes)defineeritud kui: “kohustuslikud, katmata maksedüldvalitsusele. Maksud on katmata selles mõttes, etsee kasu, mida riik maksumaksjale loob(võimaldab), pole tavaliselt maksetega propor-tsioonis.” “Üldvalitsuse“ all mõeldakse “riigiüleseidametiasutusi, keskseid haldusüksusi ja nendelealluvaid agentuure, kelle tegevust nende poolttõhusalt kontrollitakse, riigi- ja kohalikke valitsusi janende haldusüksusi, sotsiaalkindlustuse kavasid jaautonoomseid valitsusüksusi, välja arvatud riiklikke

Märkused

ettevõtteid.” Tuleb märkida, et maksud võivad ollasihtotstarbelised juhul, kui otsustatakse, et mingi %tulust suunatakse mingiks konkreetseks otstarbeks(näit kui osa kütuseaktsiisist suunatakseteedeehitusse).

OECD klassifikatsioonis kasutatakse ka mõisteid“hüvitised” (fees) ja “tasud” (charges) (vastandina“maksudele”) ning “maksud” (levies), ilma neidtäpselt defineerimata. Praktikas vahetatakse mõisted“tasud” ja “hüvitised” tihti omavahel ära ningdefineeritakse kui kohustuslikke kaetud makseid kasüldvalitsusele või üksustele väljaspool üldvalitsust,nagu näiteks keskkonnafond või veemajandusamet.Üldmõistet “maks” võib käsitleda kui kõikikohustuslikke makseid hõlmavat. Tuleb rõhutada,et vastavalt OECD klassifikatsioonile on olemas“piirjuhtumid,” kus maksu võib käsitleda kui“katmatut,” st kui “maksu” (kui makse on sooritatud“üldvalitsusele”) vastandina “tasule” või“hüvitisele” (näit juhul, kui hüvitis ületabmärgatavalt teenuste osutamise kulusid või kuivalitsus ei osuta erilisi teenuseid vastutasukshüvitisele).

Allikas: OECD/EAP Task Force’i küsimustik “Surveyon the Use of Economic Instruments for PollutionControl and Natural Resources Management in theNew Independent States.” Mimeo, EAP Task Force,mai 1999.

12. Vt. näit Daly (1996). Panayotou (1998) keskendubtäielikult majandushoobade rollile säästva arengumotiveerimisel ja finantseerimisel.

13. Vt. Keating / Center for Our Common Future (1993)for a plain language version of Agenda 21.

14. Vt. näit: Commission of the European Communities:Community Guidelines on State Aid forEnvironmental Protection. (94/C/72/03); või,Commission of the European Communities: ECCommunication: Environmental Taxes and Chargesin the Single Market. COM(97) 9 final, 26.03.1997.

15. muudetud Panayotou (1998) järgi.

16. Vastavalt Maailma Säästva Arengu Ärinõukogudefinitsioonile mõistetakse “tõhususe all ökoloogiaseisukohast” tõhusust keskkonnaressursside kasuta-misel inimeste vajadusteks. OECD definitsioon onjärgmine: “Tõhusus ökoloogia seisukohalt saavu-tatakse konkurentsivõimeliselt kujundatud hinda-dega kaupade ja teenuste osutamisega, misrahuldavad inimeste vajadusi ja edendavadelukvaliteeti, vähendades samal ajal järk-järgultökoloogilist mõju ja ressursi kasutamise intensiiv-sust läbi toote kogu elutsükli tasemeni, mis vastaksvähemalt Maa hinnangulisele taluvusvõimele.”

17 Allikas: EEA (1996) as cited from EuropeanCommission (1993): Delors’ White Paper onGrowth, Competitiveness and Employment.

18 Välja arvatud juhul, kui see on teisiti märgitud,põhineb kogu informatsioon alapeatükis 3.1.Klarer

ja McNicholas’il (1999). See väljaanne pakubüksikasjalikku ülevaadet majandushoobade kasutu-sest Kesk- ja Ida-Euroopa riikides.

19. Ülevaadet piirkondadest, kus keskkonnamaksud ja–tasud võivad olla vastuolus Ühenduse poliitika jaõigusaktidega vt European Commission, Communi-cation on Environmental Taxes and Charges in theSingle Market, COM(97) 9 final.

20. Informatsioon täiskulude arvestavast hinnakujun-dusest Panayotou (1998) järgi.

21. Praeguseks on väga vähe uuritud majandusliketoetuste keskkonnamõju Kesk- ja Ida-Euroopa ningSRÜ riikides. Selles lõigus esitatud tekst põhinebtäies ulatuses vähestel kättesaadavatel töödel: vanBeers ja de Moor (1998).

22. Informatsioon Alma-Ata heitmelubadega kauple-mise kohta on saadud Aleksander Golubilt.

23. Tabelis 9 on esitatud valik praegu lääneriikideskehtivatest keskkonnamaksudest ja –tasudest. Näiton kehtestatud lisamakse energiatoodetele (aktsiisi-ja käibemaks), transpordile (impordimaks, käibe-maks, registreerimistasu jm maksud). Samal ajalkehtib lääneriikides arvukalt loodusvarade majan-damisega seotud tasusid (vesi, kalapüük,metsandus, märgalad, maa/pinnas, looduslikudliigid). Huvitatud lugeja leiab üksikasjalikumatinformatsiooni nii nende hoobade kui ka 3.2.alapeatükis kirjeldatud hoobade kohta peatseltilmuvas OECD väljaandes (vt www.oecd.org):Economic Instruments for Pollution Control andNatural Resources Management in OECDCountries: A Survey. Vt ka Speck (1999b).

24. Huvitatud lugeja leiab lisainformatsiooni teistekeskkonnatasude ja — maksude kohta, millele onpraeguseks antud hinnang järgmiste autorite poolt:Ekins ja Speck (1999b), EEA (1996), Speck (1999b)ja OECD (1997b). Toodud informatsioon põhinebsuures osas: EEA-l (1996) ja Speckil (1999a).

25. Informatsiooni USA SO2 heitkogustega kauplemiseprogrammi kohta on esitanud Aleksander Golub.

26. Üksikasjalikumalt praegu kehtivatest lepingutäitmise tagatistest ja vastutusmaksetest vt OECDpeatselt ilmuvat väljaannet Economic Instrumentsfor Pollution Control and Natural ResourcesManagement in OECD Countries: A Survey.

27.Detailide osas vt Klarer, Swisher, Kolehmainen(1999).

28. Detailide osas vt näit: Klarer, Swisher, Kolehmainen(1999) // Michaelowa A. (1999): CDM and JI —Which Instrument is Likely to Have a HigherImpact? mimeo // Hamwey R.and Baranzini A.(1999): Sizing the Global GHG Offset Market,Elsevier; Energy Policy 27 (1999). // Ellerman A.D.and Decaux A. (1998): Analysis of Post-Kyoto CO2Emissions Trading Using Marginal AbatementCurves. MIT Joint Program on the Science and

M Ä R K U S E D


M Ä R K U S E D


Policy of Global Change. // Holtsmork B. (1998):From the Kyoto Protocol to the Fossil Fuel Market.University of Oslo / CICERO, Working Paper1998:9. // Victor D., Nakicenovic N., Victor N.(1998): The Kyoto Protocol Carbon Bubble —Implications for Russia, Ukraine and EmissionsTrading. IIASA Interim Report IR-98-094.

29. Kasuliku informatsiooni leidmiseks majandus-hoobade hindamise kohta vt OECD (1997b) jaEkins, Speck (1999b).

Documents

S Puhtam keskkond JA tulusam majandus · Autorid: J rg Klarer Patrick Francis Jim McNicholas ja Ljubov Gornaja Szentendre, Ungari JUULI 1999 K−esoleva aruande v−ljaandmist toetasid: