SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE

SOSE O1.137Silvi Salupere

8.LoengStrukturalism ja semiootika. Struktuuri mõiste.

Claude Lévi-Strauss.

Strukturalism

Strukturalismis laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele.

Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega.

Keelelised struktuurid samastatakse mõtlemise struktuuridega — universaalne grammatika.

See universaalne grammatika on kõikide universaalide allikaks, ta annab määratluse ka inimesele endale. Mitte ainult kõik keeled, vaid ka kõik märgisüsteemid alluvad ühele ja samale grammatikale. See on universaalne mitte ainult selle tõttu, et informeerib kõiki keeli maailma kohta, vaid ka seetõttu, et ta kattub maailma enda struktuuriga Todorov Dekameroni grammatika 1969

Strukturalism — semiootika

Eriti kirjandusteaduslikes teatmikes loetakse semiootikat tihti strukturalismi allliigiks. Vrd Fiske:

Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm — me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja lingvistiliste struktuuride.

Lévi-Strauss “Suguluse elementaarstruktuurid” 1945

Nagu foneemid, nii ka sugulusterminid on väärtuselemendid;

nagu esimesed, omandavad nad väärtuse vaid tänu sellele, et moodustavad süsteeme;

LS “Suguluse elementaarstruktuurid”

“sugulussüsteemid” nagu ka “fonoloogilised süsteemid” olid inimvaimu poolt välja töötatud mitteteadvusliku mõtlemise tasandil.

Kuna täiesti erinevates kohtades langevad kokku sugulussuhted ja abielureeglid, võib arvata, et tegu on üldisema seaduspärasusega.

Claude Lévi-Strauss “Suguluse elementaarstruktuurid”

Sugulusstruktuuri eksisteerimiseks on vajalik kolme tüüpi peresuhete olemasolu: veresugulus (vend-õde), lähisugulus (mees-naine) ja sündimise (vanemad-lapsed).

Guinea isa sõbrustab pojaga, õde vennaga, kuid naine kardab meest ja vennapoeg onu. Polüneesias vastupidi.

Diakroonias mehe võim kasvab, venna oma kahaneb, isa oma kasvab, onu oma kahaneb.

Claude Lévi-Strauss “Suguluse elementaarstruktuurid”

Struktuuri välja toomine süsteemi sees. Avunkulaadi struktuur põhineb neljal suhte

osalisel — vend, õde, isa, poeg, kes on omavahel seotud kahe opositsioonilise paarina. Kõige lihtsam sugulusstruktuur.

Igas neist kahest põlvkonnast on alati üks positiivne ja teine negatiivne suhe.

Lévi-Strauss (Language and The analysis of social laws,1951), mõjutatuna Roman Jakobsoni hüpoteesist keele metastruktuuri kohta (1949) väidab, et vaadeldes sugulussuhteid kui teatud keelt, võime me teha järeldusi ka keele tekkimise

kohta. Struktuur on üks.

Naiste vahetus ehk abielupartnerite vahetus = teadete vahetus

Kirjeldanud mingi piirkonna abielureeglid, peaks saadud struktuur olema sarnane antud piirkonna keele struktuurile

Emile Benveniste

Mõtestada keelt kui süsteemi tähendab analüüsida teda kui struktuuri. Kuna iga süsteem koosneb ühikutest, mis vastastikku üksteist tingivad, siis ta erineb teistest süsteemidest nende elementide vaheliste sisemiste seoste, mis moodustavadki struktuuri, poolest.

Struktuuri defineeritakse kui mudelit, mis vastab kolmele tingimusele (J. Viet, J. Piaget 1968):

Terviklikkus (totalité): elemendid on allutatud sõltumatule tervikule.

Transformatiivsus ehk ühe allstruktuuri korrastatud üleminek teiseks kindlate reeglite alusel.

Eneseregulatsioon (autoréglage) ehk süsteemi elementide võime iseseisvalt korrastuda ja omavahel seostuda.

Lévi-Strauss: “Struktuur on süsteem, mida juhib seaduspärane seos.”

Et mudelid teeniksid ära struktuuri nime, on vaja nelja tingimust (Lévi-Strauss):

struktuur on süsteem, mis koosneb niisugustest elementidest, et ühe muutmine toob kaasa kõikide teiste muutumise

igasugune mudel kuulub mingisse ümberkujunduste gruppi, ja need omakorda mingisse suuremasse gruppi

ülalpool loetletud omadused võimaldavad ette ennustada, mil moel reageerib mudel ühe oma koostiselemendi muutmisele

mudel peab olema ehitatud nii, et tema kasutamine hõlmaks kõiki vaadeldavaid nähtusi

Anorgaaniline materjal

Organisatsiooni struktuur

Nien3-nitraat

HIV

Teaduslik uurimine

Intsesti keeld

Lévi-Strauss kirjeldab strukturalismi meetodit:

Koguda ja analüüsida üksikfaktid.Selgitada nende omavahelised seosed,

sarnased grupeerida ja tuua välja korrelatiivsed ehk sisemised suhted.

Sünteesida ühtseks tervikuks. Luua teineteisele vastav elementide süsteem ning ühtlasi loome me sellega ka totaalse uurimisobjekti.

C. Levi-Straussi müüdi struktuur

Müüt kuulub nii keele kui ka kõne valdkonda, st müüt kuulub mõlemale — diakroonilisele (ajalooline jutustus minevikust kui muutumatu fakt) kui ka sünkroonsele (olevikku ja tulevikku seletav ja ajas pööratav fakt) teljele. Müütide mõte ei ilmne mitte tema üksikute osade kaudu, vaid üksnes nende üksikute osade kombineerumise tõttu tervikuna.

Müüdi keel on spetsiifiliste omadustega ja ta asetseb oma alusest (keelest) kõrgemal tasandil

Müüdid ja muinasjutud kui keele eriliigid kasutavad keelt „hüperstruktuurselt”:

Nad moodustavad n-ö metakeele, mille struktuur on teokas kõigil tasanditel. Tavakeelele (kõne) lisandub veel üks parameeter, kuna reeglid ja sõnad on siin kujundite ja tegevuste konstrueerimiseks, olles „normaalseteks” tähistajateks kõne tähistatavate jaoks ja samal ajal tähenduslikeks elementideks tähenduste lisasüsteemis, mis rullub lahti teises plaanis.

Näide “hüperstruktuuri” kohta

Muinasjutus on „kuningas” mitte lihtsalt kuningas ja „karjatüdruk” karjatüdruk: need sõnad ja nende tähistatavad saavad osalisteks mõistete süsteemi konstrueerimisel, mis moodustub opositsioonidest mees-/nais- (looduse suhtes) ja kõrge/madal (kultuuri suhtes) ning nende kuue termi kõikidest võimalikest ühendustest.

Claude Levi-Strauss. Mütoloogikad

I. “Toores ja keedetud” 1964II. “Meest ja tuhast” 1966 (mesi ja

tubakas)III. “Lauakommete päritolu” 1968 IV “Alasti inimene” 1971

Mütoloogikad. Sissejuhatus

Meetod eeldab, et iga üksik müüt eksisteerib kui skeemi (mida on võimalik eristada vaid järkjärgult, tuginedes suhetele paljude müütide vahel) osaline realisatsioon.

Müütide analüüs kui partituur. Richard Wagner — müütide strukturaalanalüüsi isa.

Me vaatleme iga müüdi järgnevusi ja müüte endid nende vastastikustes suhetes nagu muusikateose instrumentaalpartiisid ja uurime neid nagu sümfooniat.

Mütoloogia asetseb kahe vastandliku märgisüsteemi — muusikalise keele ja artikuleeritud kõne — vahel.

Näidata, mil moel empiirilisi kategooriaid (toores ja keedetud, värske ja roiskunud jms) võib käsitleda kui kontseptuaalseid instrumente abstraktsete mõistete loomisel.

Loodus-kultuur. Köögi mütoloogiline päritolu.

Binaarsed opositsioonid, millega opereerib müütiline mõte

Asetsevad erinevatel tasanditel. Erinevad tasandid ja “koodid” on omavahel suhestatud.

Algmaterjaliks on sensoorsed omadused (nt valge/pime, vaikne/vali, pehme/kõva, kuiv/märg, toores/keedetud, värske/mädanenud jmt)

Liikumine abstraktsuse suunas: tekivad opositsioonid, mis väljendavad vormide loogikat – tühi/täis, sisemine/väline, kaasatud/mittekaasatud

Eristavateks tunnusteks ei ole asjad ise, vaid üldised omadused

Levi-Strauss kirjeldab müüdi spetsiifilisi aspekte :

müüt kui keel koosneb müteemidest — need on müüdi suured struktuursed ühikud, mis toovad tervikuna välja müüdi struktuuri, nt käsud-keelud, nimed

müüdi ahel kui müüdis toimuvate tegevuste kronoloogiline rida

teade on müüdi sisuline pool ehk millist vastuolu püüab müüt lahendada. Kust miski (nt tuli) on tekkinud või saadud

2 isotoopi. Diskursiivses (jutustavas) plaanis toimub märkide

analüüs; jutustuse osalised on lekseemid, mis jagunevad semeemideks (= sõnade tähendused), mis süntaktiliste suhetega organiseeritakse omakorda ütlusteks.

Struktuurses plaanis vastavad narratiivsetele ahelatele sisud, millede omavahelised suhted on teoreetiliselt teada. Analüüs seemide (= tähenduse püsivad tunnused) järgi.

Esimene isotoop on vaid teise diskursiivseks väljendajaks.

müüdi armatuur on eripärasuste kogum, mis säilinud rohkem kui kahes müüdis

Armatuuri moodustavad tavaliselt kindlad sotsiaal-sugulussuhted. Narratiivne mudel, teatud invariant. Eripärasused ilmnevad müüdi skeemide(koodide) kaudu.

Kahe struktuuri — armatuuri ja koodi — kokkupõrge tekitab müüdi teate.

müüdi skeemid(koodid), mis eri tasanditel organiseerivad müüdi ahelaid

Skeem on müüdi formaalne struktuur ja selle moodustab piiratud hulk tähenduslikke kategooriaid. Kategooriate vaheline kombinatoorika arvestab antud müüdisiseseid universumi parameetreid.

Müüdi koodid

geograafiline: ida-lääs-ida. On seotud müüdis toimuva horisontaalse liikumisega

kosmogooniline: mägi-org; taevas-maa. Seondub vertikaalse liikumisega müüdis.

Nende kahe vahel toimub integratsioon, mis näitab ära nende erinevad amplituudid: kõrge-madal; maa-vesi; jaht mägedes-jaht merel; mäetipp-org. Vormiliselt kosmogooniline (vertikaalis), kuid sisult geograafiline (horisontaalne) liikumine.

Müüdi koodid

sotsioloogiline kirjeldab sugulussuhteid, nt isa- või emapoolsed sugulased.

tehnoökoloogiline: tegevuse käivitaja, nt nälg.

globaalse integratsiooni kood, mis seob eelnevad koodid tervikuks.

ARMATUUR, KOOD, TEADE

Üleminekul müüdilt müüdile jäävad armatuur ja kood samaks, aga teade muutub. Teated antakse edasi koodide abil, millel on oma grammatika ja leksika. Invariantne on just nende grammatika, aga mitte leksika (ja seetõttu ka mitte teade).

Kood: kuulmis maitse lõhna taktiilne

KALJU

KÕVA PUU

MÄDANENUD PUU

lärmakas kutse

õrn kutse

kultuurtaimed (põllumajanduslik toit)

looma liha (jahisaak)

inimliha (kannibalism)

mittemädanev

mädanenud

kõva

pehme

Nüüd saab selgeks, mis on kivi ja puu vokalismi põhjuseks: heli edastajad tuleb valida nii, et nad kutsuksid samal määral esile teisi meelelisi konnotatsioone. Teatud abielemendid, mille kaudu on võimalik väljendada isomorfismi, mis on omane kõigile meeltest tingitud opositiivsetele süsteemidele.

Järelikult võib kujutada tervikuna teatud ekvivalentsuste gruppi, mis ühendavad elu ja surma, taimetoitu ja kannibalide toitu, mädanevat ja mittemädanevat, pehmust ja kõvadust, vaikust ja müra.

Võtmemüütideks on kulinaarsed (värske/mäda-nenud – loodus, toores/keedetud – kultuur)

Algmüüt (bororoo müüt)ei käi mitte taevase vee (vihma ja tormi) päritolu kohta, vaid on transformatsioon tule ja köögi päritolu kohta. Võrdluseks teise hõimu že müüdid, kus on samuti Pesarüüstaja, kes on jäetud puu otsa oma sugulase (nüüd juba õemehe) poolt. Jaaguar päästab ja annab tule.

Seosed: Intsest –päikesevarjutus Päikesevarjutus – epideemia Kannibalism – haigused Köök –vaikus, korrastatus

Algmüüt Pesarüüstajast (bororoo)

Võrdleb teiste bororoo päritolu müütidega, mis samuti algavad intsestiga (veekogude, ehete, matuse-kommete, haiguste tekkimisest).

Korra rikkumine peresuhetes → tavaliselt seotud elementide lahku viimine → taasühinemine toimub vahepealse elemendi (mille päritolu seletatakse) sisseviimisega:

Vesi (mediaator taeva ja maa vahel) Kaunistused (loodus-kultuur) Matusekombed (elus-surnud) Haigused (elu-surm)

Toitumine, koodi ehitamine

Toitumise probleemi vaadeldakse kui suhet tarbija ja tarbitava objekti vahel ja kategooriad, mis me paika panime, et väljendada erinevate tarbimisobjektide sisu (keedetud vs toores, värske vs mädanenud), võis kindlaks määrata ainult ühe või teise suhte võimalikkuse jaatuse või eitusega. Kui nii, siis on vesi ja tuli kui tootjad toodetava objekti suhtes. Ja tõepoolest, just tuli muudab toore keedetuks ja vesi teeb värske mädanenuks. Seega paikneb tarbitav objekt adressandi (tootja: vesi, tuli) ja adressaadi (tarbija) vahel.

Gastronoomiline kood: Lekseem (jaaguar) suhtub semeemi (loomne) nagu tarbimise subjekt tarbimise objekti. Kood on formaalne struktuur, moodustub piiratud hulgast seemilis-test kategooriatest (toores vs keedetud)

toores

värske mädanenud

loomne (jaaguar)

taimne (põder)

loomne (raisakotkas)

taimne (kilpkonn)

Mädanemise ja praadimise seisundi kosmoloogiline ja sotsioloogiline konnotatsioon.

Pueblo hõimu emad sünnitasid lapsi kuuma liiva hunniku kohal, sellega nagu töödeldes teda tulega (vastukaaluks toorestele, looduslikele või valmistatud objektidele).

Noori neide „praeti“ ahjus.

Kuidas uurida kultuurinähtusi? Claude Lévi-Strauss

vaadelda sünkroonia teljel uurida nende sisemises ja välises ühtsuses analüüsitakse kui mitmetasandilisi, kuid ühtse terviku

osasid. Mitmetasandilisuse korral ilmnebki semiootilise lähenemise vajadus. Nähtuste uurimine viiakse läbi kas konkreetse nähtuse või laiema konteksti suhtes.

Strukturaalse antropoloogia lõppeesmärk on modelleerida struktuur ehk arvatav algoritm, mis määrab ära nähtuste arengu varjatud loogika ja nende eksistentsi. Aluseks olev algoritm peab andma ka juhised ühest arengu formatsioonist teise minekul.

C. Lévi-StraussKeel kui inimteadvust struktureeriv alus

Kirjeldab keelest lähtuvaid uurimistasandeid:keeleliste seoste mudel sugulusseosed. Sotsiaalsed seosed, nt.

elukaaslase valimise struktuurjärgnevalt analüüsida mõtlemise vorme,

nt teaduse teooriad.müütide teooriadühiskonna teooriad

Roman Jakobsoni järgi on kommunikatsioon vaadeldav kolmel tasandil:

Verbaalsete teadete vahetus = lingvistika. Igasuguste teadete vahetus (1. sisaldub) = semiootika. Kommunikatsiooni uurimine = sotsiaalantropoloogia

koos ökonoomikaga (2. sisaldub).

Nendel kolmel tasandil on oluline roll tavakeelel. Jakobson tahab asetada kolm tasandit ja tavakeele ühele alusele, mille ta arvab olevat DNA geneetilise koodi. See omab 4 tähest koosnevat alfabeeti — nukleotiide, mis omavahel kombineerudes moodustavad 64 ühendist koosneva geneetilise sõnastiku, mis edestavadki geneetilist informatsiooni. Jakobsoni järgi on tavakeel antud geneetilises koodis ja on samasuguse struktuuriga.

Olles orienteeritud täppisteadustele, kaldub S. teadvuse ja subjekti eitamise poole. Paul Ricoeur: “S-i eesmärgiks on

distantseeruda, objektiviseerida, eemalduda uurija isiklikust samastumisest instituudi, müüdi, rituaali jne struktuurist”. Tähendus, mis tuleb välja strukturaalse analüüsi protseduuri käigus, on puhas korrastatus, mõte kui isiklik mõte või isiklik üleelamine asendub mõttega, mis on endast võõrandunud koodide objektiivsus.

Strukturalistlik mõte osutub mõtteks, mis ei mõtle. Subjekti elimineerimine. Roland Barthes “autori

surm”, Louis Althusser “subjekti surm”. Diskursuse mõiste olulisus.

STRUKTURALISMI ERI SUUNAD

I. Strukturalistlik lingvistika. (Olulised Saussure´i eristused keel ja kõne, tähistaja/tähistatav, binaarsed opositsioonid).

II. Strukturalistlik narratiivi analüüs (narratoloogia)

a) Narratiivi struktuur (V. Propp ja A. Greimas, Lévi-Strauss müüdi struktuur)

b) Temaatiline struktuur (nt Oidipuse lugu

http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/greimas/oidipus.htm Lévi-Straussi käsitluses)

c) Narratsiooni struktuur (G. Genette eristus loo (l´historie) ja kõne (recit) vahel, Jonathan Culler story and discourse, faabula ja süžee, Seymour Chatman filmi ja romaani loo erinevusest — filmis ei saa aega peatada ja seletada ning kirjeldada, nagu raamatus

III. Strukturalistlik poeetika

Roman Jakobson. Metafoor ja metonüümia kui kaks mudelit ; Baudelaire´i luuletuse "Kassid" analüüs koos Lévi-Straussiga. Lingvistilised märgid moodustuvad kahepoolse protsessi — selektsiooni ja kombinatsiooni — läbi.

Juri Lotman. "Loengud strukturaalsest poeetikast“ (1964), "Poeetilise teksti analüüs“— luuleteksti analüüs erinevatel tasanditel lähtuvalt struktuuri mõistest.

Tz. Todorov

IV. R. Barthes´i semiootika (märgiteooria) rmt-s “Semioloogia alused”(1965).Kõik sotsiaalsed praktikad on

märgisüsteemid, mis toimivad sarnaselt keelele. Näiteks riietusmoes võime eristada "kõne lause“ (süntagma): pluus+ seelik+lakkkingad või pluus+püksid+tossud.

Keelesüsteemis on meil aga paradigmad (valikud): a.pluus, särk, T-särk, b. seelik, püksid c. tossud, lakkingad,kummikud jne

POSTSTRUKTURALISM

Psühhoanalüütiline suund. Jacques Lacan. Deleuze/Guattari skisoanalüüs.

Diskursuse uuringud. Tõde ja Võim. Teadmise arheoloogia. Michel Foucault

Kirjandustekstide analüüs. Roland Barthes, Julia Kristeva.

Dekonstruktsioon. Jacques Derrida