SISUKORD

Saateks 8

1. Eesti esimesed monumendid 10

2. Kas meie lohukivid on monumendid? 12

3. Trapetskivid – monumendid kellele? 14

4. Eesti vanim teadaolev figuraalne monument 16

5. Keskaegne memoriaal pühakutele 18

6. Terrakotamonument ristisurmale 20

7. Kenotaaf keskaja metseenile 22

8. Esimene hauatähis konkreetse nimega eestlasele? 24

9. Jeruusalemma mäe lahingu mälestusmärk 26

10. Monument Toompea vallutamise auks 28

11. Monument vaprale vene bojaarile 30

12. Monument Eestimaa vabastajale moskoviitidest 32

13. Monument Sitakoti Matsile 34

14. Eestimaa põhjapoolseim monument 36

15. Ajas muutuv monument 38

16. Esimene riigimonument eestikeelsete kirjadega 40

17. Esimene Schillerile pühendatud ausammas maailmas 42

18. Monument hobusele 44

19. Monument kuulsaimale eestimaalasele 46

20. Hauatähis keisri hullule 48

21. Kivipostike Eestis, mis on UNESCO kaitse all 50

22. Monument monumendile 52

23. Esimene eestlase modelleeritud monument 54

24. Monument Eestist pärit kuulsaimale teadlasele 56

25. Monument perverdile, sadistile ja ülijulmale timukale 58

26. Monument meie esimesele Titanicule 60

27. Monument Kalevipojale või Kuradile? 62

28. Monument eesti rahvusliku maalikunsti rajajale 64

29. Esimene monument Eesti vabadusele 66

30. Monumente nagu seeni pärast vihma 68

31. Vabaduse märk, mis jäi püsima ka nõukaajal 70

32. Hauatähis, mille säilimine nõukaajal oli ime 72

33. Suurim Vabadussõja monument 74

34. Esimene taastatud Vabadussõja sammas ENSV-s 76

35. Monument lauluisale 78

36. Monument Linnutajale 80

37. Monument või mälestusehitis? 82

38. Pronksist kuningas Tartus 84

39. Monument Koidulaulikule 86

40. Monument eesti sümfonismi rajajale 88

41. Monument sinimustvalgele 90

42. Eesti esimene monument elus olevale isikule 92

43. Monument tööle ja ilule 94

44. Monument elus olevale riigipeale 96

45. Kivipink maailmakuulsale heliloojale 98

46. Monument Aljošale 100

47. Monument ajaloolisele valele 102

48. Obelisk põgenevatele punastele 104

49. Memoriaal ühes verises lahingus langenute mälestuseks 106

50. Monument meie eepose esimesele kujundajale 108

51. Monument Sakalamaa kaitsjatele 110

52. Monument okupatsiooni ülistuseks 112

53. Monument arvule 100 000 114

54. Monument Eesti rängimale lennuõnnetusele 116

55. Monument Hüpassaare laulikule 118

56. Monument maarahva laulikule 120

57. Monument Puuaiasõja Raudmehele 122

58. Monumendid Buddha õpetusele 124

59. Nabakivi Eestimaa südames 126

60. Monument seto lauluemale 128

61. Monument eesti kirjanduse paavstile 130

62. Monument Arno, Tootsi, Teele ja Kiire „isale” 132

63. Monument rahvaluule suurkogumise algatajale 134

64. Monument julgetele inimestele 136

65. Monument esimesele eestikeelsele Piiblile 138

66. Monument Balti ketile ehk Balti teele 140

67. Monument kõikidele teisitimõtlejatele 142

68. Monument üliandekale poeedile 144

69. Monument igavesele teisele 146

70. Monument eestlaste esimesele ühisele suurpeole 148

71. Monument tuntuimale eestlasest kunstnikule 150

72. Monument kuulsaimale eestlasest rammumehele 152

73. Monument Läänemere Titanicule 154

74. Monument hiidlasest hiiglasele 156

75. Memoriaal Eesti ajaloo suurimal lahingutandril 158

76. Monument koolipapa Maurusele 160

77. Kivipink nimekaimudele 162

78. Monument Koodi-Jaanile 164

79. Monument ühe linna muinasnime auks 166

80. Monument teadmata kadunud suurmehele 168

81. Monument truule koerale 170

82. Monument Põhjamaa kaunile jumalannale 172

83. Monument ajale? 174

84. Monument üliandekale heliloojale, kes otsis sinilindu 176

85. Monument vägede ülemjuhatajale 178

86. Monument kaduvikule 180

87. Monument tuntuimale tartlasele maailmas 182

88. Monument Eesti esimesele kitsarööpmelisele raudteele 184

89. Monument Suka Antonile 186

90. Monument Academia Gustaviana asutajale 188

91. Iseseisvuse alguspäeva monument 190

92. Kadakavai Euroopa keskpunktis 192

93. Vabadussõja võidusammas 194

94. Jalgrattaga noormees, kellest sai suurmees 196

95. Monument Põhjamaade ristilipu sünnipaigas 198

96. Monument ühe küla nime auks 200

97. Monument Eesti diplomaatia suurvaimule 202

98. Ainuke monument Eestis arhitektile 204

99. Monument Suurele Saarlasele 206

100. Monument Eesti riigikeele loojale 208

101. Monument Haapsalu legendile 210

Nimeregister 212

Fotode ja jooniste allikad 221

Saateks

Provotseerin veidi. Millal püstitati Eestis esimene monument?

Esimesed asukad saabusid Eesti aladele jää taandumise järel arvatavasti u 9000

eKr. Kas surnud maeti või jäeti metsloomadele järada? Põletati? Kas noil kaugetel

esivanematel üldse oli surnutekultust? Kas nad leinasid oma lähedasi? Osa loomigi

ju leinab, seda teevad isegi linnud. Arvan, et mingigi tähis lahkunu surnukeha kõr-

vale jäeti. Oli see siis maasse torgatud toigas või mingi kivimürakas. Need olidki

esimesed monumendid. Muidugi pole neist ükski säilinud meie ajani. Umbes 2000

aastat hiljem (7000 eKr) on matmiskombestik juba olemas. Mesoliitilisi kalmistuid

pole leitud küll Eestist, kuid suur sellesarnane on avastatud Lätis.

Möödus veel mitu tuhat aastat. Surnuid maeti küll erinevate kombestikega,

kuid ei jälgegi hauatähistest. Kas need olid puidust? Eesti esimesed teadaolevad

monumendid on meie kivikirstkalmed – omalaadsed „hauakambrid”, mille ehitamine

algas u 1000 eKr. Kõik muu tuli hiljem.

See raamat ei ole monumentaalskulptuuridest, vaid monumentidest, s.o mingi-

test tähistest, mis on rajatud kellelegi või millelegi. Ehkki skulptor või arhitekt on

monumendi-mälestusmärgi kujundamisel väga tähtis, on selles raamatus kesken-

dutud eeskätt vastavale isikule või sündmusele, kellele või millele on monument

püstitatud. Eelistuseks võtsin, et igal monumendil peab olema rääkida oma lugu.

Kunstiväärtusest ei räägi. Milleks? Las igaüks otsustab ise, mis on kunst ja mis

mitte. Tähtis on, et see sündmus või isik oleks südamelähedane eesti rahvale ja

peegeldaks meie ajalugu.

Monumendid on raamatus toodud küll ajaloopõhisena, kuid järjestatud nende

valmimisaasta järgi. Väikelinna Haapsalu poisina ja maaelu patrioodina-austajana

püüdsin sisse tuua võimalikult palju monumente väljaspool suuremaid linnu. Selge

see, et Tallinnas ja Tartus on monumente kõige rohkem ja nendega võiks kogu

raamatu sisustada.

Väga raske oli Eesti tuhandete mälestusmärkide seast vaid 101 välja valida. Mõnele

suurkujule on püstitatud ju mitmeid mälestusmärke. Tegin südame kõvaks ja ei

valinud neid ei paremuse või mulle meeldiva ilu pärast. Pea kõikjal on eelistatud

just esimesena vastavale isikule püstitatud taiest. Siiski andsin endale loa kajastada

ka muid ausambaid erinevates paikades, mis antud isiku või südmusega seotud

on. Seega kasvas monumentide arv 101-st mitmesajaliseks, aga reegleid rikutud

ei ole. 101 sekka läheb leheküljel vaid põhiline, kõik muud selle juurde on lisad. Eks

igaüks otsustagu, tegin ma õigesti või valesti. Aga uskuge, ülesanne oli väga raske!

Huvitav on teada, millised on Eesti monumentide geograafilised äärmused. Kõige põhjapoolsem – Vaindloo

saare monument – on raamatus toodud (vt nr 14). Lõunapoolseim on metallsilt mõrvaragendi tapetud met-

savenna Enn Luhtmaa nime ja kuupäevaga 14. juuli 1954. See asub Karisöödi külas, vaid umbes 4,5 km Eesti

lõunapunktist põhja pool (N 57°33’04”; E 26°33’26”). Läänepoolseim on tahvlike Vilsandi ilmajaama seinal ja

pühendatud nn Vilsandi linnukuningale Artur Toomile (1884–1942). See asub umbes 3 km Eestimaa läänepunktist

ida pool (N 58°22’57,5’’; E 21°48’50”). Idapoolseim on 2008. aastal Narva sõudebaasi seinale paigaldatud mäles-

tustahvel siin asunud kunagises Nõukogude koonduslaagris (1945–1955) hukkunutele. Tahvel asub umbes 200 m

Eesti idapoolseimast punktist lääne pool (N 59°22’56”; E 28°12’22”).

Kes on tuntuimad eestlased ja eestimaalased maailmas? Kas neile kõigile on ka monumendid püstitatud?

Paraku mitte. Tahvlikesi ja hauatähiseid jätkub, kuid suuremat monumenti avalikus ruumis mitte kõigile. Ka

ootab aega hulk ausambaid, mida on vaja püstitada möödunud sajandil valitud „sajandi 100 Eesti suurkujule”.

Nimekirju eestimaalastest maailmakuulsustest on tehtud mitmeid. Üks selline lüheldane on antud ka selles

raamatus (vt nr 24). Muidugi on kõik maailmas subjektiivne ja sellest nimekirjast võib ju kellegi välja jätta või

siis hoopis lisada. Kahjuks on Eestimaal läinud nii, et kõige tuntumale Eestist pärit inimesele me monumenti

kunagi püstitada ei saagi. Tallinnas sündinud Alfred Rosenberg (1893–1946) oli hariduselt arhitekt, kuid maail-

matuntuse sai ta kui natsismi ideoloog.

Raul Vaiksoo

Raul

Vaiks

oo 1.

12.20

17

101 EESTI MONUMENTI

1 Jõelähtme

Muuksi

2 Assaku

Ohessaare

3 Hanila Karuse

Kihelkonna

Pöide

4 Ridala

Kaarma

5 Karja kirik

RAKVERE 8, 79, 86, 94

11 Kõrkküla

13 Kullamaa

14 Vaindloo saar

15 RistimägiReigi

17 Puhtulaid

18 Mõdriku

19 Jõgeveste

20 Võisiku

21 Simuna

22 Kumna

Helme

Piibe25 Mäo

Neeruti

Avinurme

28 Suure-Jaani

Kuusalu29, 100

Valkla

31 Risti

Vormsi

Kolga-JaaniPilistvere

Paju

33 Kadrina

34 Lalsi

Vigala

35 Võru

Kaarli

36 Kurgja

39, 88, 91, 98 PÄRNU

Vändra

41 Otepää

42 Järva-Madise

44 Tahkuranna

HAAPSALU 40, 45, 101

49 Tehumardi

51 Lõhavere

Risti kabel

30, 32 Narva

Valga tank

Elva

Sindi-Lodja

54 MoeÄmari

Hüpassaare

57 Räpina

Rõuge

58 Tuuru

Muraste

Matsirand

Veltsa59 AdavereMeosaare

Obinitsa60, 96

AhjaUderna

Laiusevälja

Palamuse

63 Põlva

Himmaste

65 Jüri

Käru

66 Särevere

LilliUngurini

67 Viru-Nigula

68 Koguva

71 Ühtri

Väike-MaarjaTahkuna

Ninase

74 KassariTorma

75 Sinimäe

Alensi

Kose

81 Rutja

Kõpu

82 SaarekülaKaaliTori

85 Viljandi

Kallaste

Mõisaküla

89 Kunda

92 Mõnnuste

Turba

Paide

Paldiski

Haljala

Kadila

99 Kuressaare

Lavassaare

TARTU 6, 16, 24, 32, 38, 47,53, 56, 61, 62, 70, 76, 77, 78, 87, 90

TALLINN 7, 9, 10, 12, 23, 26, 27, 37, 43,46, 48, 50, 55, 64, 69, 72, 73, 80, 93, 94, 97

0 50 km

Vilsandi

Karisöödi

16–21 mälestusmärki3–4 mälestusmärkiüksikmonumentraamatus kirjeldatud muudmälestuskivid või -sambad

Nooremal pronksiajal hakati Eestis maahaudadesse

matmise asemel rajama esimesi spetsiaalseid

„hauakambreid” – kivikirstkalmeid. Need ongi siis

meie esimesed teadaolevad monumendid.

Hoogustus nende ehitamine pronksiaja lõpus

(800–500 eKr) ja eriti varase (eelrooma) rauaaja alul

(500–300 eKr), mil sagenesid ka põletusmatused

kalmetes. Kivikirstkalmete põhielementideks on

suurematest kividest 3–10 m läbimõõduga ring ja

selle keskele laotud kirst, kuhu asetati lahkunu. Kirst

kaeti suuremate paeplaatidega ja kogu konstrukt-

siooni peale kuhjati umbes 1 m kõrgune kiviküngas.

Eelrooma rauaaja keskjärgus kivikirstkalmete

ehitamine soikus (ilmusid varased tarandkalmed),

kuid järelmatused jätkusid veel 1. sajandini pKr ja

tõenäoliselt hiljemgi. Praeguseks on Eestis teada üle

1000 enam-vähem kindlat kivikirstkalmet. Sarnaseid

kalmeid on teada ka Soomes ja Skandinaavias.

Kes kalmetesse maeti? Eks ikka ülikud. Elanike arv

oli aga Eestis ju tunduvalt suurem. Kuhu lihtrahvas

maeti? Võib-olla maapealsetesse puitkirstudesse,

nagu paljudel soomeugri rahvastel veel praegugi

kombeks. Neist pole jälgegi järel.

Egiptuse esimesed püramiidid ehitati u 2000 aastat

varem, sumerite templid veelgi varem. Lääne-Euroopa

varased megaliitkalmed on samuti vähemalt 2500

aastat varasemast ajast.

1u 1000–300 eKr

10

EESTI ESIMESED

MONUMENDID

Jõelähtme kivikirstkalmed

N 59°26'23"; E 25°08'05"

Mustjala

LoonaPidula

SõrveLülle

Türju

Kaseküla

Audru?Kaarma

SAAREMAA >100

0 5025 75 100 km

Burtnieki jv

Peipsi jv

Võrtsjärv

LüganuseNapa

Vaivara

Mõnnaste

VehendiRemsi

Moe

Võhma

Bullumuiža

KõpuHirmuste

Jõelähtme jm

Adila

RannamõisaMuraste

Kehtna

Kurese

Uugla

Nava

Tirma

Rebala,Kahala, Loo,

Lehmja-Loo jm

Valkla,Muuksi,Uuri

Jäbara

VILJANDIMAA <10

VALGAMAA 0

VÕRUMAA 0

PÕLVAMAA 0

TARTUMAA >10

JÕGEVAMAA <5

JÄRVAMAA <5?HIIUMAA

<15

IDA-VIRUMAA <50LÄÄNE-VIRUMAA

>50RAPLAMAA <5?

HARJUMAA >500

Väo, Lagedi,

de

sal

mo

os

ere

me

nä

äl-

adI

PÄRNUMAA <5

LÄÄNEMAA <25

LÄTIMAAKURAMAA

Tihedalt kalmetega kaetud alad

6–10 (ja rohkem) kalmet

2–5 kalmet

üksikkalmed

HILISPRONKSIAEG 800–500 eKrEELROOMA RAUAAEG 500 eKr–50 pKr

©

Ra

ul

Va

ikso

o

20

09

N

0 2m

Peterburi maantee 23. kilomeetril ühtib vana maantee

uuega. Jõelähtme bensiinijaama juures teisel pool

teed paikneb Jõelähtme muinaskalmistu vanimate

teadaolevate kivikirstkalmetega Eestis (~1000 eKr).

Hilised kirstud pärinevad varasest rauaajast (viima-

sed arvatavalt 400/300 eKr). Igas kirstus olid ühe

surnu põletamata luud. Kalmistus puuduvad

kivikalmetele tavaliselt omased järelmatused hili-

semast ajast.

Kalmed avastati 1982. aastal maantee laiendamise

käigus (kokku 36 kalmet, kuid neid võis olla

rohkemgi). Praegused eksponeeritavad kalmed ei ole

oma algsel kohal. Need asusid praeguse kiirtee all.

1985–1987 kalmed demonteeriti ja laoti u 20 m lõuna

pool taas üles. Praegu ongi see kõige atraktiivsem

kalmeväli Eestis ja on ka pideva hoolduse all.

Teine välja kaevatud ja vaadeldav kalmeväli on

Hundikangrud N 59°29'50"; E 25°30'41". Need asuvad

Muuksi linnamäe lähedal, kuid kahjuks võsastuvad

aasta-aastalt. Samas, need seal on originaalid!

Lüganuse

Tark-Jaagu

kivikirstkalme plaan

u 600/400 eKr

©

Ra

ul

Va

ikso

o

20

09

Nooremal pronksiajal hakati Eestis maahaudadesse

matmise asemel rajama esimesi spetsiaalseid

„hauakambreid” – kivikirstkalmeid. Need ongi siis

meie esimesed teadaolevad monumendid.

Hoogustus nende ehitamine pronksiaja lõpus

(800–500 eKr) ja eriti varase (eelrooma) rauaaja alul

(500–300 eKr), mil sagenesid ka põletusmatused

kalmetes. Kivikirstkalmete põhielementideks on

suurematest kividest 3–10 m läbimõõduga ring ja

selle keskele laotud kirst, kuhu asetati lahkunu. Kirst

kaeti suuremate paeplaatidega ja kogu konstrukt-

siooni peale kuhjati umbes 1 m kõrgune kiviküngas.

Eelrooma rauaaja keskjärgus kivikirstkalmete

ehitamine soikus (ilmusid varased tarandkalmed),

kuid järelmatused jätkusid veel 1. sajandini pKr ja

tõenäoliselt hiljemgi. Praeguseks on Eestis teada üle

1000 enam-vähem kindlat kivikirstkalmet. Sarnaseid

kalmeid on teada ka Soomes ja Skandinaavias.

Kes kalmetesse maeti? Eks ikka ülikud. Elanike arv

oli aga Eestis ju tunduvalt suurem. Kuhu lihtrahvas

maeti? Võib-olla maapealsetesse puitkirstudesse,

nagu paljudel soomeugri rahvastel veel praegugi

kombeks. Neist pole jälgegi järel.

Egiptuse esimesed püramiidid ehitati u 2000 aastat

varem, sumerite templid veelgi varem. Lääne-Euroopa

varased megaliitkalmed on samuti vähemalt 2500

aastat varasemast ajast.

1u 1000–300 eKr

10

EESTI ESIMESED

MONUMENDID

Jõelähtme kivikirstkalmed

N 59°26'23"; E 25°08'05"

Mustjala

LoonaPidula

SõrveLülle

Türju

Kaseküla

Audru?Kaarma

SAAREMAA >100

0 5025 75 100 km

Burtnieki jv

Peipsi jv

Võrtsjärv

LüganuseNapa

Vaivara

Mõnnaste

VehendiRemsi

Moe

Võhma

Bullumuiža

KõpuHirmuste

Jõelähtme jm

Adila

RannamõisaMuraste

Kehtna

Kurese

Uugla

Nava

Tirma

Rebala,Kahala, Loo,

Lehmja-Loo jm

Valkla,Muuksi,Uuri

Jäbara

VILJANDIMAA <10

VALGAMAA 0

VÕRUMAA 0

PÕLVAMAA 0

TARTUMAA >10

JÕGEVAMAA <5

JÄRVAMAA <5?HIIUMAA

<15

IDA-VIRUMAA <50LÄÄNE-VIRUMAA

>50RAPLAMAA <5?

HARJUMAA >500

Väo, Lagedi,

de

sal

mo

os

ere

me

nä

äl-

adI

PÄRNUMAA <5

LÄÄNEMAA <25

LÄTIMAAKURAMAA

Tihedalt kalmetega kaetud alad

6–10 (ja rohkem) kalmet

2–5 kalmet

üksikkalmed

HILISPRONKSIAEG 800–500 eKrEELROOMA RAUAAEG 500 eKr–50 pKr

©

Ra

ul V

aik

soo

2

00

9

N

0 2m

Peterburi maantee 23. kilomeetril ühtib vana maantee

uuega. Jõelähtme bensiinijaama juures teisel pool

teed paikneb Jõelähtme muinaskalmistu vanimate

teadaolevate kivikirstkalmetega Eestis (~1000 eKr).

Hilised kirstud pärinevad varasest rauaajast (viima-

sed arvatavalt 400/300 eKr). Igas kirstus olid ühe

surnu põletamata luud. Kalmistus puuduvad

kivikalmetele tavaliselt omased järelmatused hili-

semast ajast.

Kalmed avastati 1982. aastal maantee laiendamise

käigus (kokku 36 kalmet, kuid neid võis olla

rohkemgi). Praegused eksponeeritavad kalmed ei ole

oma algsel kohal. Need asusid praeguse kiirtee all.

1985–1987 kalmed demonteeriti ja laoti u 20 m lõuna

pool taas üles. Praegu ongi see kõige atraktiivsem

kalmeväli Eestis ja on ka pideva hoolduse all.

Teine välja kaevatud ja vaadeldav kalmeväli on

Hundikangrud N 59°29'50"; E 25°30'41". Need asuvad

Muuksi linnamäe lähedal, kuid kahjuks võsastuvad

aasta-aastalt. Samas, need seal on originaalid!

Lüganuse

Tark-Jaagu

kivikirstkalme plaan

u 600/400 eKr

©

Ra

ul V

aik

so

o

20

09

Vabadussõja ühe legendaarsema vähejuhi Julius Kuperjanovi

hauast kujunes nõukogude ajal vaikse vastupanu sümbol, kuhu

viidi salaja lilli ja küünlaid. Miks seda nõukaajal ei hävitatud?

Siin on versioone palju. Usutavaim on neist vennapoeg Ants

Kuperjanovi oma: „Mind kutsuti korduvalt KGB-sse, aga mina

raiusin: „See pole Vabadussõja monument, vaid hauamonument!””

On ka versioone, et kuna hauamonument asub teiste

tavahaudade vahel, siis selle õhkimine hävitanuks ka ümbrus-

konna hauad. Monumendi äraviimine oli raskuse tõttu liialt suur

ning tülikas ettevõtmine (küll kõrvaldati sellelt kangelase

nimeplaat). Pealegi olevat KGB arvates monument seotud

vedrumehhanismil lõhkeseadeldisega ja seda ei julgetud puudu-

tada. No, taevas, appi, Vene võim nüüd sellest hoolinuks! Riik,

kellel oli aatomipomm ja, mis veel hirmsam, – Stalin, ei julge käsku

eirates lõhata mingit väikest ausammast. Siin oli asi vist ikkagi

muus.

Arvan, et see oligi võimude välja mõeldud „kärbselint”, kus sai

teisitimõtlejaid kinni nabida. Vene võim oli küll vastik limukas,

aga päris loll ta polnud.

Tollal, minu Nõo Keskkooli ja TRÜ õpingute ajal 1970ndatel, sai

haua juures ikka käidud. Aga mäletan, et kõhedus hinges oli. Hirm

polnud tollal enam otseselt KGB kui institutsiooni ees, vaid me

kartsime koolist väljaviskamist. Nii arg ma ka olin, et ei käinud seal

kordagi ei jõulude ajal ega vabariigi aastapäeval, mil paljud tollal

hauatähisele küünlaid viinud teisitimõtlejad arreteeriti, vahel

rühmade kaupa, ja ülikoolist eksmatrikuleeriti. Nuhid-informaa-

torid olid ju kõikjal, ka meie endi seas. Tunnen uhkust kõigi nende

tollaste uljaspeade üle, kes eesti vaimu üleval hoidsid. Ise ma nii

kõva mees ei olnud.

Paju lahingu mälestussammas Valga lähedalPaju lahingus 31.01.1919 sai surmavalt haavata Julius

Kuperjanov. Nurgakivi sellele kolossaalsele ausambale pani

Laidoner 1938. Muldkeha valmis 1940, kuid seoses Nõukogude

okupatsiooniga sammas künka otsas ei valminudki. See avati

alles Paju lahingu 75. aastapäeva eelõhtul 30.01.1994.

Kui esimeselt ettejuhtuvalt

eestlaselt küsida mõne Vabadussõja sangari nime,

siis, kui üldse kedagi nimetada osatakse, on see suure

tõenäosusega Julius Kuperjanov. Aga rohkem kui teda ennast,

teatakse tema hauatähist Tartus Raadi kalmistul. Kas see on

lihtsalt hauatähis või on ka Vabadussõja monument?

Ristna tipp

72

N 58°23'46"; E 26°43'33"

32 1925

HAUATÄHIS,MILLE SÄILIMINE

NÕUKAAJALOLI IME

Julius Kuperjanov (1894–2.02.1919)

Eesti Vabadussõja väejuht ja kangelane. Sünni-

talu nimi Pihkva all olevat olnud Kupper, mille

järgi Kupperi Jaan tsaarisõjaväes Kuperjanoviks

saanud. Rahvuselt setoeestlane. Pere kolis 1903

Lõuna-Eestisse. I maailmasõja ajal 1915 mobili-

seeriti sõjaväkke. Sai sõja ajal 7 aumärki.

24.11.1918 algas Vabadussõda. Kuu hiljem,

jõululaupäeval 1918 lõi Kuperjanov Puurmani

mõisas Tartumaa partisanide pataljoni, nn

Kuperjanovi „kuradid”, millest kujunes üks

kuulsusrikkamaid vabatahtlikest koosnevaid

löögiüksusi Vabadussõjas. Vaid ühe kuuga teenis

ta kolm Vabadusristi. 31.01.1919 sai ta surmavalt

haavata Paju lahingus Valga all ja suri Tartus 2.

veebruaril. Julius Kuperjanov kuulub Eesti 20.

sajandi suurkujude hulka.

Kuperjanovi haud

Paju lahingu monument N 57°49'39"; E 26°06'49"

Jaan Koort (1883–1935)

Eesti skulptor, Kuperjanovi

hauatähise looja (1925). Paljude

eestlastele teatud kujude autor.

Tuntuim neist muidugi

„Metskits” Tallinnas Nunne

tänaval.

Kasutatud on ajalehe Sirp artiklit „Julius Kuperjanov – Eesti iseseisvuse märter?”. Mart Laar 2009.

Mäletan hästi kuperjanovlaste surnupealuuga lippu

ärkamisajal 1989. Nimelt organiseeris meie tollase

Tõru klubi president Trivimi Velliste tõeliselt vägeva

retke nn soomusrongiga läbi Eesti Lätimaale Võnnu

võidulahingu paika. Veduri ees kummalgi pool lehvis

kaks lippu – üks sinimustvalge, teine mustvalge

pealuulipp.

Lätlased võtsid meid Cēsises vastu kui „vabas-

tajaid”. Toimus miiting ja meeleolu oli tõesti ülev.

Kuna oli jaanilaupäev, siis võidupäeva pidu lätlastega

lõkete ääres kitarri saatel lauldes kestis hommikuni.

Lätlaste jaanipeod on, kus pagan, vägevamad kui

meie omad!

Paju lahingu 100. aastapäeva puhul välja antud postmark 2009

Kuperjanovi

Partisanide

Rügemendi lipp

kellel oli aatomipomm ja, mis veel hirmsam, Stalin, ei julge käsku

28. 11. 2018 algas Vabadussõda. Kuu hiljem, jõulu-

laupäeval 1918 lõi Kuperjanov Puurmani mõisas

Tartumaa partisanide pataljoni, nn Kuperjanovi

„kuradid”, millest kujunes üks kuulsusrikkamaid

vabatahtlikest koosnevaid löögiüksusi Vabadus-

sõjas. Vaid ühe kuuga teenis ta kolm Vabadusristi.

31. 01. 2019 sai ta surmavalt haavata Paju lahingus

Valga all ja suri Tartus 2. veebruaril. Julius Kuper-

janov kuulub Eesti 20. sajandi suurkujude hulka.

Vabadussõja ühe legendaarsema vähejuhi Julius Kuperjanovi

hauast kujunes nõukogude ajal vaikse vastupanu sümbol, kuhu

viidi salaja lilli ja küünlaid. Miks seda nõukaajal ei hävitatud?

Siin on versioone palju. Usutavaim on neist vennapoeg Ants

Kuperjanovi oma: „Mind kutsuti korduvalt KGB-sse, aga mina

raiusin: „See pole Vabadussõja monument, vaid hauamonument!””

On ka versioone, et kuna hauamonument asub teiste

tavahaudade vahel, siis selle õhkimine hävitanuks ka ümbrus-

konna hauad. Monumendi äraviimine oli raskuse tõttu liialt suur

ning tülikas ettevõtmine (küll kõrvaldati sellelt kangelase

nimeplaat). Pealegi olevat KGB arvates monument seotud

vedrumehhanismil lõhkeseadeldisega ja seda ei julgetud puudu-

tada. No, taevas, appi, Vene võim nüüd sellest hoolinuks! Riik,

kellel oli aatomipomm ja, mis veel hirmsam, – Stalin, ei julge käsku

eirates lõhata mingit väikest ausammast. Siin oli asi vist ikkagi

muus.

Arvan, et see oligi võimude välja mõeldud „kärbselint”, kus sai

teisitimõtlejaid kinni nabida. Vene võim oli küll vastik limukas,

aga päris loll ta polnud.

Tollal, minu Nõo Keskkooli ja TRÜ õpingute ajal 1970ndatel, sai

haua juures ikka käidud. Aga mäletan, et kõhedus hinges oli. Hirm

polnud tollal enam otseselt KGB kui institutsiooni ees, vaid me

kartsime koolist väljaviskamist. Nii arg ma ka olin, et ei käinud seal

kordagi ei jõulude ajal ega vabariigi aastapäeval, mil paljud tollal

hauatähisele küünlaid viinud teisitimõtlejad arreteeriti, vahel

rühmade kaupa, ja ülikoolist eksmatrikuleeriti. Nuhid-informaa-

torid olid ju kõikjal, ka meie endi seas. Tunnen uhkust kõigi nende

tollaste uljaspeade üle, kes eesti vaimu üleval hoidsid. Ise ma nii

kõva mees ei olnud.

Paju lahingu mälestussammas Valga lähedalPaju lahingus 31.01.1919 sai surmavalt haavata Julius

Kuperjanov. Nurgakivi sellele kolossaalsele ausambale pani

Laidoner 1938. Muldkeha valmis 1940, kuid seoses Nõukogude

okupatsiooniga sammas künka otsas ei valminudki. See avati

alles Paju lahingu 75. aastapäeva eelõhtul 30.01.1994.

Kui esimeselt ettejuhtuvalt

eestlaselt küsida mõne Vabadussõja sangari nime,

siis, kui üldse kedagi nimetada osatakse, on see suure

tõenäosusega Julius Kuperjanov. Aga rohkem kui teda ennast,

teatakse tema hauatähist Tartus Raadi kalmistul. Kas see on

lihtsalt hauatähis või on ka Vabadussõja monument?

Ristna tipp

72

N 58°23'46"; E 26°43'33"

32 1925

HAUATÄHIS,MILLE SÄILIMINE

NÕUKAAJALOLI IME

Julius Kuperjanov (1894–2.02.1919)

Eesti Vabadussõja väejuht ja kangelane. Sünni-

talu nimi Pihkva all olevat olnud Kupper, mille

järgi Kupperi Jaan tsaarisõjaväes Kuperjanoviks

saanud. Rahvuselt setoeestlane. Pere kolis 1903

Lõuna-Eestisse. I maailmasõja ajal 1915 mobili-

seeriti sõjaväkke. Sai sõja ajal 7 aumärki.

24.11.1918 algas Vabadussõda. Kuu hiljem,

jõululaupäeval 1918 lõi Kuperjanov Puurmani

mõisas Tartumaa partisanide pataljoni, nn

Kuperjanovi „kuradid”, millest kujunes üks

kuulsusrikkamaid vabatahtlikest koosnevaid

löögiüksusi Vabadussõjas. Vaid ühe kuuga teenis

ta kolm Vabadusristi. 31.01.1919 sai ta surmavalt

haavata Paju lahingus Valga all ja suri Tartus 2.

veebruaril. Julius Kuperjanov kuulub Eesti 20.

sajandi suurkujude hulka.

Kuperjanovi haud

Paju lahingu monument N 57°49'39"; E 26°06'49"

Jaan Koort (1883–1935)

Eesti skulptor, Kuperjanovi

hauatähise looja (1925). Paljude

eestlastele teatud kujude autor.

Tuntuim neist muidugi

„Metskits” Tallinnas Nunne

tänaval.

Kasutatud on ajalehe Sirp artiklit „Julius Kuperjanov – Eesti iseseisvuse märter?”. Mart Laar 2009.

Mäletan hästi kuperjanovlaste surnupealuuga lippu

ärkamisajal 1989. Nimelt organiseeris meie tollase

Tõru klubi president Trivimi Velliste tõeliselt vägeva

retke nn soomusrongiga läbi Eesti Lätimaale Võnnu

võidulahingu paika. Veduri ees kummalgi pool lehvis

kaks lippu – üks sinimustvalge, teine mustvalge

pealuulipp.

Lätlased võtsid meid Cēsises vastu kui „vabas-

tajaid”. Toimus miiting ja meeleolu oli tõesti ülev.

Kuna oli jaanilaupäev, siis võidupäeva pidu lätlastega

lõkete ääres kitarri saatel lauldes kestis hommikuni.

Lätlaste jaanipeod on, kus pagan, vägevamad kui

meie omad!

Paju lahingu 100. aastapäeva puhul välja antud postmark 2009

Kuperjanovi

Partisanide

Rügemendi lipp

Ristna tipp

74 75

Kadrina monument N 59°20'36"; E 26°07'40"

33 19261990

Ligi 10 m kõrge Kadrina mälestuskalju.

Mitte ühelgi teisel Eesti Vabariigis püstitatud

monumendil ei olnud nii palju pühenduskirjasid.

Lisaks ka veel graniitpingid Koidule ja Hämarikule!

Seda mälestusmärki vahele jätta ma kohe kuidagi ei saa.

Liiga naljakas oli sellega seotud see ammune lugu 1988.

SUURIMVABADUSSÕJA

MONUMENT

Kui jätame Vabadussõja mälestusmärkide loetelust

välja kõik hooned, väravad, kirikutornid jms, siis oma

haardelt oli kõige suurem Kadrina Vabadussõja

memoriaal ehk rahva seas tuntud kui mälestuskalju.

See ei hiilga mitte ainult oma kõrgusega, vaid ka

laiahaardelisusega kirikuesisel platsil.

Kunstiväärtuses tuleb muidugi kahelda. Siin on

näide sellest, kuidas üks mees kunstnikke-arhitekte

ei usaldanud ja otsustas teha monumendi ise.

Kuningas ärgu trügigu kingsepaks. Ta ei oska seda

tööd. Vaid õige kunstnik jagab ära, et palju on alati

palju, aga ka õige vähe võib palju olla!

No see ausammas seda nüüd tõesti on! Punased

olevat juunis 1941 mitu päeva põmmutanud, et seda

vaid poole kõrguseni õhkida. Üks aktivistidest olla

lausa rikošetikillust surma saanud.

Oli laulev revolutsioon 1988. Eestimaal alustati

Vabadussõja mälestussammaste taaspüstitamist.

See oli imeline aasta. Sõitsin tollal pidevalt Eesti ühest

otsast teise, et olla sündmuste keskpunktis. Sain

mitu kutset mälestusmärkide taaspüstitamiseks.

Suvel 1988 olin äsja Kadrina kirikuõpetajaks

saanud sõbra Illar Hallaste (1959–2012) kutsel

Kadrinas. Illar näitas mulle samba avamise päeval

1926 tehtud protokolli ja monumendi kirjeldust. No

mida seal kõike ei olnud! Eriti „muljetavaldav” oli

pronksbareljeefi kirjeldus, mis pidi alles valmima.

Tegin osaliselt protokollist ja eriti valmivast

bareljeefist käsitsi kiire ärakirja ja siin see on...

Tulevase bareljeefi kirjeldus 1926:

„Keskpaigas ratsa ülemsõjaväejuht; tema ees kaovad

wiimased waenlased; tema taga sammuvad Eesti

sõdurid, nende järel Poska rahulepinguga. Sõjajuhi

pea kohal kaks pilve. Ühest vaatab välja püha Kadri –

Kadrina kaitsepühak. Teisest astub wälja lauluisa

Kreutzwald kannel käes. Pildi raamiks soomusrong.”

Naersime pastoriga laginal. Hallaste tsurkas veel

juurde Šveijki-raamatust Otto Katzi välialtari kirjel-

duse, kus on öeldud, et eemalt vaadates sulas kogu

Kolmainsus ühte ja jättis mulje, nagu sõidaks rong

jaama. Ehkki Illar ütles mulle, et seda tahvlit ei pea ma

ju tegema, loobusin siiski kategooriliselt ja andsin

selle töö oma kolleegile. Alles hiljem selgus, et sellist

bareljeefi omal ajal siiski sellisena ei tehtudki. See oli

vaid Beermanni mõtetes. Kahju, oleks olnud, mida

vaadata.

Gustav Johannes Beermann

(1870–1945)

Vaimulik. Viru praost 1935–1941,

Kadrina pastor 1919–1941.

Põneva elusaatusega mees ja

suur Eesti patrioot. Muide,

Beermann oli minu ema sugu-

seltsi kaudu minu kauge sugu-

lane (küll mingit naisliini pidi).

Tema isa oli kirikute ehitaja, kes

ehitas nt Tallinna Kaarli kiriku

(1870), Tartu Peetri kiriku (1884),

Narva Peetri kiriku (1886) jm.

Eks seetõttu otsustas Beermann

ka ise arhitektiks hakata ja tegi

Kadrina monumendi omapäi.

Eesti Vabadussõjas langenute

mälestuse jäädvustamisel oli

Beermann üks esimesi, kes seda

liikumist Eestis algatas.

Ausamba kavand valmis 1923.

Ehitati see kihelkonna küladest

kogutud sobivatest looduslikest

kividest. Peale langenute nimede

on sellel kujutatud veel Eesti,

sealhulgas Kadrina lähiste

ajaloosündmusi ning

mütoloogiat. Töid juhatas pastor

ise.

Kompleks avati augustis 1926.

1941 lasksid kohalikud

kommunistid ausamba õhku.

Taastatud samba pidulik taas-

avamine toimus 23. juunil 1990.

Kadrina ausammas on taas püsti. Sammas taasavati pidulikult võidupäeval, 23. juunil 1990.

See foto on tehtud üsna ammu, aastal 2006, seega 12 aastat tagasi. Pildil on minu poeg Raul

Markus, näitleja Üllar Saaremäe tütar Marii Ingriin ja meie koer Rudolf. Taastatud

mälestuskalju on tänaseks püsti juba ligi 28 aastat. Esimesel iseseisvusajal oli selle iga vaid

14 aastat. Mõelgem, kui õnnelikud me oleme, keegi ei suuda allutada Eesti väge!

Sügav kummardus praost Beermanni ees, kes ausamba kunagi püstitas, ehkki see minu

silmis nüüd maailma kunstitasemeni ei küüni. Aga mis tähtsust sel on, me oleme vabad!

Ristna tipp

74 75

Kadrina monument N 59°20'36"; E 26°07'40"

33 19261990

Ligi 10 m kõrge Kadrina mälestuskalju.

Mitte ühelgi teisel Eesti Vabariigis püstitatud

monumendil ei olnud nii palju pühenduskirjasid.

Lisaks ka veel graniitpingid Koidule ja Hämarikule!

Seda mälestusmärki vahele jätta ma kohe kuidagi ei saa.

Liiga naljakas oli sellega seotud see ammune lugu 1988.

SUURIMVABADUSSÕJA

MONUMENT

Kui jätame Vabadussõja mälestusmärkide loetelust

välja kõik hooned, väravad, kirikutornid jms, siis oma

haardelt oli kõige suurem Kadrina Vabadussõja

memoriaal ehk rahva seas tuntud kui mälestuskalju.

See ei hiilga mitte ainult oma kõrgusega, vaid ka

laiahaardelisusega kirikuesisel platsil.

Kunstiväärtuses tuleb muidugi kahelda. Siin on

näide sellest, kuidas üks mees kunstnikke-arhitekte

ei usaldanud ja otsustas teha monumendi ise.

Kuningas ärgu trügigu kingsepaks. Ta ei oska seda

tööd. Vaid õige kunstnik jagab ära, et palju on alati

palju, aga ka õige vähe võib palju olla!

No see ausammas seda nüüd tõesti on! Punased

olevat juunis 1941 mitu päeva põmmutanud, et seda

vaid poole kõrguseni õhkida. Üks aktivistidest olla

lausa rikošetikillust surma saanud.

Oli laulev revolutsioon 1988. Eestimaal alustati

Vabadussõja mälestussammaste taaspüstitamist.

See oli imeline aasta. Sõitsin tollal pidevalt Eesti ühest

otsast teise, et olla sündmuste keskpunktis. Sain

mitu kutset mälestusmärkide taaspüstitamiseks.

Suvel 1988 olin äsja Kadrina kirikuõpetajaks

saanud sõbra Illar Hallaste (1959–2012) kutsel

Kadrinas. Illar näitas mulle samba avamise päeval

1926 tehtud protokolli ja monumendi kirjeldust. No

mida seal kõike ei olnud! Eriti „muljetavaldav” oli

pronksbareljeefi kirjeldus, mis pidi alles valmima.

Tegin osaliselt protokollist ja eriti valmivast

bareljeefist käsitsi kiire ärakirja ja siin see on...

Tulevase bareljeefi kirjeldus 1926:

„Keskpaigas ratsa ülemsõjaväejuht; tema ees kaovad

wiimased waenlased; tema taga sammuvad Eesti

sõdurid, nende järel Poska rahulepinguga. Sõjajuhi

pea kohal kaks pilve. Ühest vaatab välja püha Kadri –

Kadrina kaitsepühak. Teisest astub wälja lauluisa

Kreutzwald kannel käes. Pildi raamiks soomusrong.”

Naersime pastoriga laginal. Hallaste tsurkas veel

juurde Šveijki-raamatust Otto Katzi välialtari kirjel-

duse, kus on öeldud, et eemalt vaadates sulas kogu

Kolmainsus ühte ja jättis mulje, nagu sõidaks rong

jaama. Ehkki Illar ütles mulle, et seda tahvlit ei pea ma

ju tegema, loobusin siiski kategooriliselt ja andsin

selle töö oma kolleegile. Alles hiljem selgus, et sellist

bareljeefi omal ajal siiski sellisena ei tehtudki. See oli

vaid Beermanni mõtetes. Kahju, oleks olnud, mida

vaadata.

Gustav Johannes Beermann

(1870–1945)

Vaimulik. Viru praost 1935–1941,

Kadrina pastor 1919–1941.

Põneva elusaatusega mees ja

suur Eesti patrioot. Muide,

Beermann oli minu ema sugu-

seltsi kaudu minu kauge sugu-

lane (küll mingit naisliini pidi).

Tema isa oli kirikute ehitaja, kes

ehitas nt Tallinna Kaarli kiriku

(1870), Tartu Peetri kiriku (1884),

Narva Peetri kiriku (1886) jm.

Eks seetõttu otsustas Beermann

ka ise arhitektiks hakata ja tegi

Kadrina monumendi omapäi.

Eesti Vabadussõjas langenute

mälestuse jäädvustamisel oli

Beermann üks esimesi, kes seda

liikumist Eestis algatas.

Ausamba kavand valmis 1923.

Ehitati see kihelkonna küladest

kogutud sobivatest looduslikest

kividest. Peale langenute nimede

on sellel kujutatud veel Eesti,

sealhulgas Kadrina lähiste

ajaloosündmusi ning

mütoloogiat. Töid juhatas pastor

ise.

Kompleks avati augustis 1926.

1941 lasksid kohalikud

kommunistid ausamba õhku.

Taastatud samba pidulik taas-

avamine toimus 23. juunil 1990.

Kadrina ausammas on taas püsti. Sammas taasavati pidulikult võidupäeval, 23. juunil 1990.

See foto on tehtud üsna ammu, aastal 2006, seega 12 aastat tagasi. Pildil on minu poeg Raul

Markus, näitleja Üllar Saaremäe tütar Marii Ingriin ja meie koer Rudolf. Taastatud

mälestuskalju on tänaseks püsti juba ligi 28 aastat. Esimesel iseseisvusajal oli selle iga vaid

14 aastat. Mõelgem, kui õnnelikud me oleme, keegi ei suuda allutada Eesti väge!

Sügav kummardus praost Beermanni ees, kes ausamba kunagi püstitas, ehkki see minu

silmis nüüd maailma kunstitasemeni ei küüni. Aga mis tähtsust sel on, me oleme vabad!

Monumente meie lauluisale on püstitatud tõesti palju.

Esimene neist valmis 1926. aastal Võrus ja selle autoriks oli

skulptor Amandus Adamson.

1933 avati puidust monument kirjaniku arvatavas

sünnikohas Ristimetsa külas. See asendati kirjaniku

bareljeefiga graniitsambaga 1953.

Kolmas tagasihoidlik sambake püstitati Rakvere

linnamäe esisele 1937. Skulptor Aleksander Eller.

Neljas monument, üsna sarnane eelmisega, paigal-

dati 1952 Tartusse Emajõe äärde mahavõetud Vabadussõja

mälestusmärgi asukohale. Skulptorid Johannes Hirv ja

Martin Saks. 2003 nihutati Tartu Kreutzwaldi kuju u 80 m

lõuna poole, et taastatud Vabadussõja sammas –

Kalevipoeg – saaks tagasi endisele kohale.

Viies monument püstitati 1958 Tallinnasse Kadrioru

Luigetiigi äärde. Skulptorid Endel Taniloo ja Martin Saks.

See on taas monumentaalne ja veidi sarnane esimesega

Võrus püstitatuga.

Kuues – kroon Kreutzwaldi Kaarli kroonikivil – avati

1984. Algne pronkskroon varastati 1996. Uus kroon tehti

betoonist ja avati 2003.

Väiksemaid tahvlikesi ja büstikesi, mis suurmehe

auks paigaldatud, ei jõua keegi üles lugeda.

Taarausulised soovisid oma algusaastatel kasutusele

võtta kolmainsuse printsiibi, kus Isa oleks Friedrich

Reinhold Kreutzwald, Poeg Carl Robert Jakobson ja Püha

Vaim ehk Neitsi Maarja Lydia Koidula. Nojah, eks nalja

peab ka saama. Aga kuhu siis Hurt jääb?

Ristna tipp

Kummaline, et Kreutzwaldit ei

kujutatud meie rahatähel. Ta on

ju meie eepose „Kalevipoeg” autor.

Samas on just Kreutzwaldile Eestis kõige

rohkem monumente püstitatud. Aga veel.

Adamsoni modelleeritud Kreutzwaldi kuju Võrus on esimene

eestlasele püstitatud monument avalikus ruumis. Teine oli

Koidula Pärnus ja kolmas Tobias Haapsalus. Kõik varasemad

monumendid asusid hauatähistena surnuaedades.

78

Kreutzwaldi kuju Võrus N 57°50'42"; E 26°59'23"

rändrahn

35 1926

MONUMENTLAULUISALE

Kreutzwaldi kuju Tallinnas

Kreutzwaldi kuju Tartus N 58°22'55"; E 26°43'29"

N 59°26'15"; E 24°47'14"Kreutzwaldi kroon Kaarlis

N 59°21'26"; E 26°27'59"

Kroonikivi Kaarli külas 1984 Skulptor Renaldo Veeber (vtnr 51).

Rändrahn, millel legendi järgi tavatses Kreutzwald poisikesena

karjas olles istuda. Siinses Kaarli mõisas möödus tulevase

lauluisa lapsepõlv. Aastail 1804–1817 pidas tema isa siin

aidamehe ametit. Kaarli mõisas elas Kreutzwald mõnekuusest

imikust kuni 13-aastaseni. Siit käis ta Rakvere linnakoolis ja

kreiskoolis.

Nii mõisahoonestu kui ka tema lapsepõlvetalu on hävinud.

1984. aastal avati kirjaniku mälestuseks kivil suur pronksist

„karjasekroon”. Kahjuks langes see 1996. aastal metallivaraste

saagiks. Ligi meetrise läbimõõduga kroon kivil taasavati 2003.

aastal, kuid sedapuhku oli see valmistatud betoonist.

Esimene monument Kreutzwaldile Võrus 1926Skulptor Amandus Adamson (vt nr 26). Monumendi esiküljel

paikneval reljeefil on kujutatud Kalevipoja võitlust sarvikuga.

Monumendi küljel väikeses õõnsuses on üsna naljaks väike

mehike, kes peaks vist olema Vanemuine.

Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882)

41-aastasena.

Hueberi õlimaal

1844.

Viies monument lauluisale Tallinnas 1958Skulptorid Endel Taniloo ja Martin

Saks (1902–1962).

Monument asub Kadriorus

Luigetiigi ääres ja selle alusel on

bareljeefid: ees „Vanemuise laul”,

lõuna pool „Sõda raudmeestega”,

taga „Sõit maailma otsa” ja põhja

pool „Linna ehitamine”.

Eesti kirjanik ja Võru linnaarst. Austavalt nime-

tatud ka lauluisaks ja Viru laulikuks. Tema pea-

teoseks on meie rahvuseepos „Kalevipoeg"

(1857–1861, rahvaväljaanne 1862).

Sündis Jõepere mõisa Ristimetsa vabadiku-

talus Kadrina kihelkonnas. Siin ta elas vaid mõne

kuu, kuna pere kolis Rakvere lähedal asuvasse

Kaarlisse, kus möödus tulevase kirjaniku lapse-

põlv.

Esialgu oli poisi perenimi Reinholdsohn.

Perekonnanime Kreutzwald mainitakse esma-

kordselt alles tema Rakvere kooliajal 1817. See on

siis otsene saksakeelne tõlge tema sünnitalu

nimest (ristmetsa = sks kreutzwald). Pole senini

selge, kuidas see nimi tekkis, kas tõesti sünnitalu

järgi? „Vidri Reinupoeg Ristmets”. Tegelikult on

see legend. Pole teada, et Kreutzwald ise oleks

sellist nime tunnistanud.

Endel Taniloo (*1923)

Viljakas eesti skulptor,

Kreutzwaldi Tallinna

monumendi looja.

See on taas monumentaalne ja veidi sarnane esimese,

Võrus püstitatuga.

Monumente meie lauluisale on püstitatud tõesti palju.

Esimene neist valmis 1926. aastal Võrus ja selle autoriks oli

skulptor Amandus Adamson.

1933 avati puidust monument kirjaniku arvatavas

sünnikohas Ristimetsa külas. See asendati kirjaniku

bareljeefiga graniitsambaga 1953.

Kolmas tagasihoidlik sambake püstitati Rakvere

linnamäe esisele 1937. Skulptor Aleksander Eller.

Neljas monument, üsna sarnane eelmisega, paigal-

dati 1952 Tartusse Emajõe äärde mahavõetud Vabadussõja

mälestusmärgi asukohale. Skulptorid Johannes Hirv ja

Martin Saks. 2003 nihutati Tartu Kreutzwaldi kuju u 80 m

lõuna poole, et taastatud Vabadussõja sammas –

Kalevipoeg – saaks tagasi endisele kohale.

Viies monument püstitati 1958 Tallinnasse Kadrioru

Luigetiigi äärde. Skulptorid Endel Taniloo ja Martin Saks.

See on taas monumentaalne ja veidi sarnane esimesega

Võrus püstitatuga.

Kuues – kroon Kreutzwaldi Kaarli kroonikivil – avati

1984. Algne pronkskroon varastati 1996. Uus kroon tehti

betoonist ja avati 2003.

Väiksemaid tahvlikesi ja büstikesi, mis suurmehe

auks paigaldatud, ei jõua keegi üles lugeda.

Taarausulised soovisid oma algusaastatel kasutusele

võtta kolmainsuse printsiibi, kus Isa oleks Friedrich

Reinhold Kreutzwald, Poeg Carl Robert Jakobson ja Püha

Vaim ehk Neitsi Maarja Lydia Koidula. Nojah, eks nalja

peab ka saama. Aga kuhu siis Hurt jääb?

Ristna tipp

Kummaline, et Kreutzwaldit ei

kujutatud meie rahatähel. Ta on

ju meie eepose „Kalevipoeg” autor.

Samas on just Kreutzwaldile Eestis kõige

rohkem monumente püstitatud. Aga veel.

Adamsoni modelleeritud Kreutzwaldi kuju Võrus on esimene

eestlasele püstitatud monument avalikus ruumis. Teine oli

Koidula Pärnus ja kolmas Tobias Haapsalus. Kõik varasemad

monumendid asusid hauatähistena surnuaedades.

78

Kreutzwaldi kuju Võrus N 57°50'42"; E 26°59'23"

rändrahn

35 1926

MONUMENTLAULUISALE

Kreutzwaldi kuju Tallinnas

Kreutzwaldi kuju Tartus N 58°22'55"; E 26°43'29"

N 59°26'15"; E 24°47'14"Kreutzwaldi kroon Kaarlis

N 59°21'26"; E 26°27'59"

Kroonikivi Kaarli külas 1984 Skulptor Renaldo Veeber (vtnr 51).

Rändrahn, millel legendi järgi tavatses Kreutzwald poisikesena

karjas olles istuda. Siinses Kaarli mõisas möödus tulevase

lauluisa lapsepõlv. Aastail 1804–1817 pidas tema isa siin

aidamehe ametit. Kaarli mõisas elas Kreutzwald mõnekuusest

imikust kuni 13-aastaseni. Siit käis ta Rakvere linnakoolis ja

kreiskoolis.

Nii mõisahoonestu kui ka tema lapsepõlvetalu on hävinud.

1984. aastal avati kirjaniku mälestuseks kivil suur pronksist

„karjasekroon”. Kahjuks langes see 1996. aastal metallivaraste

saagiks. Ligi meetrise läbimõõduga kroon kivil taasavati 2003.

aastal, kuid sedapuhku oli see valmistatud betoonist.

Esimene monument Kreutzwaldile Võrus 1926Skulptor Amandus Adamson (vt nr 26). Monumendi esiküljel

paikneval reljeefil on kujutatud Kalevipoja võitlust sarvikuga.

Monumendi küljel väikeses õõnsuses on üsna naljaks väike

mehike, kes peaks vist olema Vanemuine.

Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882)

41-aastasena.

Hueberi õlimaal

1844.

Viies monument lauluisale Tallinnas 1958Skulptorid Endel Taniloo ja Martin

Saks (1902–1962).

Monument asub Kadriorus

Luigetiigi ääres ja selle alusel on

bareljeefid: ees „Vanemuise laul”,

lõuna pool „Sõda raudmeestega”,

taga „Sõit maailma otsa” ja põhja

pool „Linna ehitamine”.

Eesti kirjanik ja Võru linnaarst. Austavalt nime-

tatud ka lauluisaks ja Viru laulikuks. Tema pea-

teoseks on meie rahvuseepos „Kalevipoeg"

(1857–1861, rahvaväljaanne 1862).

Sündis Jõepere mõisa Ristimetsa vabadiku-

talus Kadrina kihelkonnas. Siin ta elas vaid mõne

kuu, kuna pere kolis Rakvere lähedal asuvasse

Kaarlisse, kus möödus tulevase kirjaniku lapse-

põlv.

Esialgu oli poisi perenimi Reinholdsohn.

Perekonnanime Kreutzwald mainitakse esma-

kordselt alles tema Rakvere kooliajal 1817. See on

siis otsene saksakeelne tõlge tema sünnitalu

nimest (ristmetsa = sks kreutzwald). Pole senini

selge, kuidas see nimi tekkis, kas tõesti sünnitalu

järgi? „Vidri Reinupoeg Ristmets”. Tegelikult on

see legend. Pole teada, et Kreutzwald ise oleks

sellist nime tunnistanud.

Endel Taniloo (*1923)

Viljakas eesti skulptor,

Kreutzwaldi Tallinna

monumendi looja.

(vt nr 51).

Ristna tipp

80

Kurgja talu kalmistu Torma

Viljandi

N 58°40'02"; E 25°14'41"

58°21'53" N; 25°36'00" E

58°49'11" N; 26°42'51" E

36 1927

19. sajandi rahvusliku ärkamise üks liider

Carl Robert Jakobson (pseudonüüm Linnutaja) jõudis oma

lühikese elu jooksul teha palju.

Suri vaid 40-aastasena ja maeti oma Kurgja talu surnuaiale

Pärnumaal.

MONUMENTLINNUTAJALE

Linnutaja monument Viljandis 1998Skulptor Mati Karmin (vt nr 64), arhitekt Tiit

Trummal (vt nr 64).

See on järjekorras kolmas monument, mis on

püstitatud Jakobsonile avalikku ruumi.

Arvult teine monument Jakobsonile oli

paigaldatud pika saaga järel Torma kooli

juurde 1957. Too büst pole eriti atraktiivne, on

üsna sarnane Kurgja omaga, kuid veidi

väiksem ja alussammas on sihvakam.

Tegelikult sattus Jakobson 500-kroonisele täiesti

juhuslikult, olles ka väiksematelt kupüüridelt

vahepeal üldse eemaldatud. Pärast kujundus-

konkurssi ja sellele järgnenud edasisi pikki vaidlusi

kinnitas nõukogu aprillis 1990 kupüüride nimi-

väärtused ja tegelaste portreed:

1 kr – Raud (algselt oli rahatähel Jaan Poska)

2 kr – Baer (ainuke mitte-eestlane rahatähel)

5 kr – Keres

10 kr – Hurt

25 kr – Tammsaare (algselt oli rahatähel Jakobson)

100 kr – Koidula

Seega oli Jakobson kupüüridelt eemaldatud. Siis

aga „Jakobsonil” vedas. Inflatsioon tekitas tarviduse

kasutusele võtta ka 500-kroonine. Et uut rahatähte

polnud aega kavandada, lasti kahekümneviieselt

eemaldatud Jakobsoni portree meie suurimal raha-

tähel käiku. Hiljem lisandus 50-kroonisel ka Tobias.

Meie kroonid olid ikka ilusad küll. Euro-lepalehed ei

pääse lähedalegi.

Carl Robert Jakobson (1841–1882).

Eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja

pedagoog. Päris noorukina 1859–1862 oli ta juba Torma

kooliõpetaja. Torma lähedal asuva Linnutaja mäe

nimest pärineb tema luuletajanimi Linnutaja. 1868 ja

1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm

isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna. 1874 ostis

Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta

kavatses teha näidismajapidamise. Ta õpetas

esimesena talupoegadele teaduslikku talupidamist.

1878. aastal asutas Viljandis ajalehe Sakala, milles

kritiseeris kirikut ja nõudis viimase eristamist

rahvakoolist. See tõi kaasa vastasseisu eestlastest

kirikuõpetajatega. Eriti teravaks kujunes vastuolu

varasema sõbra Jakob Hurdaga. Kaks suurt olid

vastakuti. Rahvuslik liikumine lõhenes. Kogu austuse

juures Jakobsoni vastu kaldun mina ikkagi Hurda

leeri. Ei meeldi mulle usuvastasus ja venemeelsus.

Jakobsoni oli kujutatud aastatel 1992–2010

käibinud Eesti suurimal, 500-kroonisel rahatähel. See

on üsna groteskne, sest ta oli alailma võlgades.

Uue raha kujunduskonkurss toimus 1989. aasta

lõpus. Tingimustes oli kirjas, et rahatähtede põhi-

motiivina kujutatakse Eesti kultuuri suurmeeste ja

-naiste portreed. Konkursi võitis ülekaalukalt

Vladimir Taiger, kes kujundaski suured kupüürid. 1- ja

2-krooni-sed kujundas Urmas Ploomipuu. Suurt rolli

suur-meeste valikul olevat mänginud ka Jaan Eilart.

Kasutatud on Vikipeedia artiklit „Kurgja talu kalmistu”. 2015.Robert TreufeldtOsaliselt on kasutatud Delfi artiklit „Carl Robert Jakobson – kroonilisest võlglasest krooni kangelaseks”. Andres Laasik 2011

Üsna ootamatu foto. Selline nägi välja

noor Jakobson u 20-aastasena.

Kalmistu rajati 1875. aastal, kui 1874.

aastal talu ostnud Carl Robert Jakobson

soovis oma kolmenädalaseks elanud

esimese lapse Olga matta ise oma talu

maadele. Järgmisel aastal surid taas

imikuna tema kaksikud tütred ja nad

maeti samale kalmistule.

Jakobson haigestus 1882. aasta kevad-

talvel kopsupõletikku ja suri (eestlased

kahtlustasid tapmist sakslasest arsti

poolt). Seega maeti suurmees neljanda

isikuna perekonnakalmistule, mille ta

ise mõni aasta tagasi oli rajanud.

Jakobsoni sünnipäeval 14. juulil 1882

paigutati rahva ühisjõul tema kalmule

talu maadelt Pärnu jõest väljatõmma-

tud kivi, mis kavandati hauakabeli

nurgakivina. Kabelit pole aga ehitatud.

Linda selts paigaldas samal aastal

hauale mälestustahvli (nüüd kinnita-

tud müürile).

Kalmistu planeeringu ja Jakobsoni mälestussamba kavandas 1926. aastal kujur Jaan Koort (vt nr 32). Kavandatu

lõpetas kujur Ferdi Sannamees.

Monument avati pidulikult 14.08.1927.

Kalmistule on maetud 13 inimest,

viimane matus oli 1957. aastal. 1948

avati Kurgjal Jakobsoni tegemiste

jäädvustamiseks muuseum.

KURGJA TALU KALMISTU

2-kroonised kujundas Urmas Ploomipuu. Suurt rolli

suurmeeste valikul olevat mänginud ka Jaan Eilart.

.

Ristna tipp

80

Kurgja talu kalmistu Torma

Viljandi

N 58°40'02"; E 25°14'41"

58°21'53" N; 25°36'00" E

58°49'11" N; 26°42'51" E

36 1927

19. sajandi rahvusliku ärkamise üks liider

Carl Robert Jakobson (pseudonüüm Linnutaja) jõudis oma

lühikese elu jooksul teha palju.

Suri vaid 40-aastasena ja maeti oma Kurgja talu surnuaiale

Pärnumaal.

MONUMENTLINNUTAJALE

Linnutaja monument Viljandis 1998Skulptor Mati Karmin (vt nr 64), arhitekt Tiit

Trummal (vt nr 64).

See on järjekorras kolmas monument, mis on

püstitatud Jakobsonile avalikku ruumi.

Arvult teine monument Jakobsonile oli

paigaldatud pika saaga järel Torma kooli

juurde 1957. Too büst pole eriti atraktiivne, on

üsna sarnane Kurgja omaga, kuid veidi

väiksem ja alussammas on sihvakam.

Tegelikult sattus Jakobson 500-kroonisele täiesti

juhuslikult, olles ka väiksematelt kupüüridelt

vahepeal üldse eemaldatud. Pärast kujundus-

konkurssi ja sellele järgnenud edasisi pikki vaidlusi

kinnitas nõukogu aprillis 1990 kupüüride nimi-

väärtused ja tegelaste portreed:

1 kr – Raud (algselt oli rahatähel Jaan Poska)

2 kr – Baer (ainuke mitte-eestlane rahatähel)

5 kr – Keres

10 kr – Hurt

25 kr – Tammsaare (algselt oli rahatähel Jakobson)

100 kr – Koidula

Seega oli Jakobson kupüüridelt eemaldatud. Siis

aga „Jakobsonil” vedas. Inflatsioon tekitas tarviduse

kasutusele võtta ka 500-kroonine. Et uut rahatähte

polnud aega kavandada, lasti kahekümneviieselt

eemaldatud Jakobsoni portree meie suurimal raha-

tähel käiku. Hiljem lisandus 50-kroonisel ka Tobias.

Meie kroonid olid ikka ilusad küll. Euro-lepalehed ei

pääse lähedalegi.

Carl Robert Jakobson (1841–1882).

Eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja

pedagoog. Päris noorukina 1859–1862 oli ta juba Torma

kooliõpetaja. Torma lähedal asuva Linnutaja mäe

nimest pärineb tema luuletajanimi Linnutaja. 1868 ja

1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm

isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna. 1874 ostis

Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta

kavatses teha näidismajapidamise. Ta õpetas

esimesena talupoegadele teaduslikku talupidamist.

1878. aastal asutas Viljandis ajalehe Sakala, milles

kritiseeris kirikut ja nõudis viimase eristamist

rahvakoolist. See tõi kaasa vastasseisu eestlastest

kirikuõpetajatega. Eriti teravaks kujunes vastuolu

varasema sõbra Jakob Hurdaga. Kaks suurt olid

vastakuti. Rahvuslik liikumine lõhenes. Kogu austuse

juures Jakobsoni vastu kaldun mina ikkagi Hurda

leeri. Ei meeldi mulle usuvastasus ja venemeelsus.

Jakobsoni oli kujutatud aastatel 1992–2010

käibinud Eesti suurimal, 500-kroonisel rahatähel. See

on üsna groteskne, sest ta oli alailma võlgades.

Uue raha kujunduskonkurss toimus 1989. aasta

lõpus. Tingimustes oli kirjas, et rahatähtede põhi-

motiivina kujutatakse Eesti kultuuri suurmeeste ja

-naiste portreed. Konkursi võitis ülekaalukalt

Vladimir Taiger, kes kujundaski suured kupüürid. 1- ja

2-krooni-sed kujundas Urmas Ploomipuu. Suurt rolli

suur-meeste valikul olevat mänginud ka Jaan Eilart.

Kasutatud on Vikipeedia artiklit „Kurgja talu kalmistu”. 2015.Robert TreufeldtOsaliselt on kasutatud Delfi artiklit „Carl Robert Jakobson – kroonilisest võlglasest krooni kangelaseks”. Andres Laasik 2011

Üsna ootamatu foto. Selline nägi välja

noor Jakobson u 20-aastasena.

Kalmistu rajati 1875. aastal, kui 1874.

aastal talu ostnud Carl Robert Jakobson

soovis oma kolmenädalaseks elanud

esimese lapse Olga matta ise oma talu

maadele. Järgmisel aastal surid taas

imikuna tema kaksikud tütred ja nad

maeti samale kalmistule.

Jakobson haigestus 1882. aasta kevad-

talvel kopsupõletikku ja suri (eestlased

kahtlustasid tapmist sakslasest arsti

poolt). Seega maeti suurmees neljanda

isikuna perekonnakalmistule, mille ta

ise mõni aasta tagasi oli rajanud.

Jakobsoni sünnipäeval 14. juulil 1882

paigutati rahva ühisjõul tema kalmule

talu maadelt Pärnu jõest väljatõmma-

tud kivi, mis kavandati hauakabeli

nurgakivina. Kabelit pole aga ehitatud.

Linda selts paigaldas samal aastal

hauale mälestustahvli (nüüd kinnita-

tud müürile).

Kalmistu planeeringu ja Jakobsoni mälestussamba kavandas 1926. aastal kujur Jaan Koort (vt nr 32). Kavandatu

lõpetas kujur Ferdi Sannamees.

Monument avati pidulikult 14.08.1927.

Kalmistule on maetud 13 inimest,

viimane matus oli 1957. aastal. 1948

avati Kurgjal Jakobsoni tegemiste

jäädvustamiseks muuseum.

KURGJA TALU KALMISTU