1

TALLINNA ÜLIKOOL

FILOLOOGIATEADUSKOND ÜLD- JA RAKENDUSLINGVISTIKA ÕPPETOOL

MARE KITSNIK

ÕPPIJAKEELE UURIMISE JA ARENDAMISE VÕIMALUSI EESTI VAHEKEELE KORPUSE PÕHJAL

(EITUSE VÄLJENDAMISE NÄITEL)

MAGISTRITÖÖ

JUHENDAJA: PhD PILLE ESLON

TALLINN 2007

2

Sisukord Sissejuhatus ………………………………………………………………………...

3

1. Teise keele uurimine ja arendamine ……………………………….. 5 1.1. Baasmõisted …………………………………………………………… 5 1.2. Teise keele omandamise uurimisest ………………………………... 8 1.3. Korpused – uus võimalus teise keele uurimiseks …………………. 15 1.4. Teise keele õpetamise arendamisest ………………………………. 20 1.5. Eesti keele kui teise keele uurimine ………………………………… 25 2. Eituse väljendamine eesti vahekeele korpuse tekstides ……… 27 2.1. Eituse väljendamisest eesti keeles …………………………………. 27 2.2. Eitus öeldises …………………………………………………………. 32 2.2.1. Verbi eitava kõneliigi vormid ………………………………… 32 2.2.2. Õppijakeeles esinevad kõrvalekalded eituse väljendamisel

öeldisega ………………………………………………………. 41

2.3. Eitus aluses …………………………………………………………… 71 2.3.1. Eituse väljendusvõimalused alusfraasis …………………… 71 2.3.2. Õppijakeeles esinevad kõrvalekalded eituse väljendamisel

alusfraasis …………………………………………………….. 73

2.4. Eitus sihitises ………………………………………………………… 84 2.4.1. Eituse väljendusvõimalused sihitises ………………………. 84 2.4.2. Õppijakeeles esinevad kõrvalekalded eituse väljendamisel

sihitisfraasis ……………………………………………………. 86

2.5. Eitus määruses ……………………………………………………… 93 2.5.1. Eituse väljendusvõimalused määruses ……………………. 93 2.5.2. Õppijakeeles esinevad kõrvalekalded eituse väljendamisel

määrusfraasis …………………………………………………. 98

2.6. Sidendid ……………………………………………………………... 109 2.6.1. Eituse väljendamine sidendite abil …………………………. 109 2.6.2. Eitust väljendavate sidendite kasutamine õppijakeeles ….. 110 Kokkuvõte ………………………………………………………………………… 114 Summary …………………………………………………………………………. 119 Bibliograafia ……………………………………………………………………… 121

3

Sissejuhatus Viimasel ajal on maailmas populaarsust kogumas õppijakeelekorpused, mis on loonud

palju uusi võimalusi teise keele omandamise uurimiseks ja keeleõppe arendamiseks.

Selline korpus on loodud ka Tallinna Ülikooli üld- ja rakenduslingvistika õppetoolis (Eesti

vahekeele korpus (EVKK) – Estonian Interlanguage Corpus)1. Magistritöö eesmärk on

näidata EVKK võimalusi eesti keele kui teise keele uurimisel ja keeleõppe arendamisel.

Töö teema on uudne, sest Eestis ei ole varem õppijakeele korpuspõhiseid uurimusi tehtud.

Töö aktuaalsus seisneb selles, et eesti keele kui teise keele õpe vajab arendamist suurte

andmekogude analüüsi ja tulemuste teadusliku mõtestamise alusel, sest vaid nii on

võimalik kirjeldada eesti keelt kui teist keelt õppijate vajadustest lähtudes – keeleõppes

jääb väheseks põhjendada vigu mõistega “traditsiooniliselt raske teema” (nt sihitise

käänded, infinitiivide kasutus jne).

Magistritöö ülesanne on analüüsida eesti keele kui teise keele õppijate eituse kasutust

Eesti vahekeele korpuse tekstides: leida eituse korrektsed/mittekorrektsed kasutusnäited;

välja selgitada normipärasest keelekasutusest kõrvalekallete põhilised tüübid, määrata

nende tekkepõhjused ning pakkuda välja teemad, millele tuleks eituse õpetamisel rohkem

tähelepanu pöörata. Küsimus on selles, mida keeleõppija vajab eesti kirjakeele

vahenditest, et ta saaks eitusega väljendada vastupidist (negatiivset) seisukohta või millegi

puudumist, kummutada millegi tõelevastavust või keelata midagi teha.

Analüüsi käigus kontrollitakse töös püstitatud hüpoteesi: õppijatele valmistavad eitava

kõneliigi puhul raskusi verbivormide moodustamine, eitava lause aluse ja sihitise käänded,

eituspartikli mitte, eitavate asesõnade ja liitelise eituse kasutamine. Eitavate asesõnade ja

liitelise eituse puhul esinevad nii otsesed vead kui eesti keele eitusvõimaluste vähene

kasutamine õppijakeeles. See tekitab küsimuse disproportsioonist tegeliku keelekasutuse ja

ainekavas, õpikutes ning õppematerjalides pakutava keeleainese vahel.

Töö on kvantitatiivne (eituse kasutusnäidete hulga väljaselgitamine) ja kvalitatiivne

(eitusvigade analüüs). Eituse väljendusvõimaluste kirjeldamisel eesti keeles on aluseks

1 http://evkk.tlu.ee (20.05.07)

4

olnud Eesti Keele Grammatika II (1993), Eesti keele käsiraamat (1997), Joel Sanga

doktoritöö „Eitus eesti keeles” (Sang 1983), Krista Kerge käsiraamat „Eesti süntaks

võõrkeeleõppe praktikule” (Kerge 2001) ning Mati Erelti ja Helle Metslangi seisukohad

(1998). Eitusvigade analüüsis on kasutatud õppijakeele universaalide alla kuuluvaid

veatüüpe: ärajätmine (omission errors), üleüldistamine (overgeneralization errors) ja

ülekanne (transfer errors).

Uurimismaterjal on saadud EVKKst, milles magistritöö autor märgendas 2006. aasta

kevadel eituse korrektsed ja mittekorrektsed kasutusnäited, kokku 11 117 sõnet: 1172 sõnet

(10,5%) algtaseme tekstidest, 8567 sõnet (77,0%) kesktaseme ja (12,5%) kõrgtaseme

tekstidest. Kesktaseme tekstide suur ülekaal valimis on objektiivne paratamatus, mis

põhjustatud ühelt poolt keeletasemete tasakaalustatamatusest EVKKs ja teisalt asjaolust, et

magistritöö autorit huvitasid kõige rohkem kesktasemel eesti keele õppija vajadused.

Eraldi märgenduse sai eituse väljendamine öeldise, aluse, sihitise, määruse ja sidendite

vahendusel. Märgendatud tekstide autoritest on 99,1% emakeel vene keel ja 0,9 %

valgevene keel. Autorite kodune keel on 100% vene keel. Tekstide autoritest on 67%

keskharidusega, 29% kõrgharidusega, 4% põhiharidusega. Autorite hulgas on 83% naisi ja

17% mehi; neist 93% elab Tallinnas ja Harjumaal ning 7% Ida-Virumaal. Kõige rohkem

on informantide hulgas 18 – 26aastaseid inimesi (61%), üle 40aastaseid on 26,5%; vanuses

26 – 40aastaseid on 8,2% ja alla 18aastaseid 4,5%.

Töö koosneb sissejuhatusest, kahest peatükist ja kokkuvõttest. Esimese peatüki esimeses

osas on toodud baasmõistete lühikokkuvõte, teine osa annab lühiülevaate maailmas

levinud teise keele omandamise uuringutest, kolmas osa – korpuste kasutusvõimalustest

teise keele uurimisel, neljas – teise keele õpetamise arendamisest korpuste abil ja viies –

eesti keele kui teise keele uuritusest. Teises peatükis käsitletakse eituse väljendamist Eesti

vahekeele korpuse tekstides: esimeses osas kirjeldatakse eituse väljendamist öeldisega,

teises osas – eituse väljendamist alusega, kolmandas osas – sihitisega, neljandas –

määrusega ja viiendas – sidendite abil. Vaadeldakse eituse väljendusvõimalusi ja

õppijakeele kõrvalekaldeid. Iga osa lõpus tuuakse välja olulisemad kõrvalekallete rühmad

ja antakse hinnang nende tekkepõhjustele.

Kokkuvõttes on esitatatud õppijakeele analüüsi tulemused. Sellest johtuvalt on pakutud

välja mõningad ideed eituse edasiseks uurimiseks ja õpetamiseks, et tõhustada eesti keele

kui teise keele omandamist.

5

1. Teise keele uurimine ja arendamine 1.1. Baasmõisted

Teiseks keeleks (K2, second language ) nimetatakse keeli, mida inimene omandab peale

emakeele (K1).

Teise keele uurimisega hakati põhjalikumalt tegelema 20. sajandi teisel poolel, kui seoses

Interneti arenguga suurenesid plahvatuslikult inimeste suhtlemisvõimalused väljaspool

kohalikku keelekogukonda (Ellis 1997: 3).

Teise keele omandamine (TKO, second language acquisition) on uurimisvaldkond, mille

eesmärk on kirjeldada ja analüüsida, mille poolest erineb K2 omandamine K1

omandamisest. Uurimise eesmärgil kogutakse õppijakeelt (learner language) – K2

õppijate produtseeritud kirjalikke ja suulisi tekste – ning analüüsitakse seda erinevatest

aspektidest (mil määral õppijakeel erineb sihtkeelest, kuidas erineb eri K1ga õppijate K2,

mille poolest erineb keel õppimise eri etappides, kuidas õppijad ise oma keelekasutust

analüüsivad jne). TKO uuringud keskenduvad keele vormilisele küljele (hääldus,

sõnavara, grammatika jne), mitte niivõrd kommunikatiivsele kompetentsusele. TKO

identifitseerib K2 omandamist mõjutavaid väliseid ja sisemisi faktoreid. Üheks väliseks

faktoriks on sotsiaalne miljöö, milles õppimine toimub - see mõjutab õppijate võimalust

kuulda ja rääkida õpitavat keelt, samuti suhtumist sellesse keelde. Teine väline faktor on

keelesisend (input) - keelenäidised, mida õppijad näevad ja kuulevad, ning milleta keele

omandamine pole võimalik. Üks oluline uurimisküsimus on see, missugune sisend mõjub

keele omandamisele paremini, kas lihtsustatud õppetekst või emakeelekõnelejate autentne

keelekasutus. Sisemiste faktorite hulka kuuluvad: õppijate eelnev keeleõppimiskogemus

(nad on õppinud vähemalt K1); üldised teadmised maailmast, mis aitavad mõista K2

sisendit, ja kommunikatiivsed strateegiad, mis aitavad K2 teadmisi efektiivselt kasutada.

On ka võimalik, et õppijail on teadmine selle kohta, kuidas keel üldiselt „töötab”, ja need

teadmised aitavad tal omandada iga järgmist keelt (Ellis 2000: 4 – 6).

Üheks oluliseks uurimisvaldkonnaks K2 omandamise uurimisel on veaanalüüs.

Vead (errors) on õppijakeeles esinevad kõrvalekalded sihtkeele kasutusnormist. Vigade

esinemine on õppijakeele iseloomulik joon. TKO uuringutes identifitseeritakse vead ja

otsitakse nende tekkepõhjusi. Selleks võrreldakse õppija loodud lauseid sihtkeele

normatiivsete lausetega, mis ei ole alati lihtne, sest mõnikord pole võimalik üheselt aru

6

saada, mida õppija on soovinud väljendada. Tavaliselt peetakse vea tekkepõhjuseks lünka

õppija K2 teadmistes – ta ei tea, kuidas korrektselt väljenduda. Samas pole kõik

kõrvalekalded keelenormist põhjustatud teadmiste puudulikkusest. Juhtumeid, kui õppija

pole oma teadmisi mingil põhjusel rakendanud, nimetatakse eksimusteks (mistakes) (Ellis

2000: 17). Vigade ja eksimuste eristamiseks kontrollitakse õppijakeele järjekindlust: kui

õppija loodud tekstides esineb pidevalt sama kõrvalekalle, siis on see viga; kui

kõrvalekalle varieerub õige kasutusega, võib tegemist olla ka eksimusega. Et eristada viga

ja eksimust, lastakse õppijal oma vigu parandada. Kui ta seda suudab, siis oli tegemist

eksimusega, vastasel juhul – veaga. Vigu ja eksimusi ei ole alati võimalik selgelt eristada.

Õppijakeel on süsteemne. Seda iseloomustavad teatud ühisjooned, mis ilmnevad erinevat

emakeelt kõnelevate õppijate puhul ja olenemata sellest, kas teist keelt omandatakse

keelekeskkonnas või õppetunnis.

Õppijakeele universaalide alla kuuluvad kolme liiki vead:

a) ärajätmine (omission errors) – kui õppija ei kasuta mingit sihtkeele obligatoorset

elementi (nt lauses *Aednik kasvab lilli on mõeldud sõna kasvatama, kuid ära jäetud

kausatiivsust näitav liide -ta-; lauses *Poiss lülitas arvuti ja hakkas arvutimängu

mängima on ära jäetud abisõna sisse; *Eile ma olen kodu on ära jäetud lihtmineviku

vorm ja kasutatud selle asemel olevikku);

b) üleüldistamine (overgeneralization errors) – vead, milles õppija kasutab mõnd

sihtkeele reeglit mittekohaselt (nt lauses *Tema elumuutused polnud nii järske (Õige:

polnud nii järsud) kasutab õppija reeglit „eitus nõuab partitiivi” ka predikatiivi puhul,

kus see pole võimalik);

c) ülekanne (transfer errors) – õppija kannab K1st üle struktuure, mis ei kattu K2

struktuuridega ja see põhjustab kõrvalekaldeid K2 normist (nt lauses *Mulle pakuti

tulla homme uuesti kannab vene emakeelega õppija üle vene keele rektsioonimalli

pakkuma mida teha?, mille kasutamine eesti keeles pole aga võimalik) (Ellis 2000:

19).

K2-le on iseloomulikud ka teatud universaalsed arengumudelid. Näiteks läbib õppija uut

grammatilist struktuuri omandades järgmised etapid: 1) ei kasuta uut vormi, 2) hakkab uut

vormi kasutama, 3) üleüldistab vormi kasutust, 4) mõnikord moodustab segavorme, 5)

kasutab korrektselt. Õppijakeele iseloomulik tunnus on ka „U-kujuline õppimine” (U-

shaped learning). See tähendab, et kui õppeprotsessis tegeldakse uue struktuuri

7

omandamisega, võib õppija mingil etapil seda korrektselt kasutama hakata. Teatud aja

möödudes võib õppija arengus tagasi langeda ja hakata jälle tegema vigu, mida ta tegi

antud struktuuri õppimise algetapil. Põhjuseks on asjaolu, et õppija peab pidevalt uute

teadmiste lisandudes olemasolevaid teadmisi ümber struktureerima (Ellis 2000: 23).

Õppijakeel on varieeruv. Ükskõik millisel arenguetapil õppijad on, kasutavad nad kord

ühe grammatilise vormi üht, kord teist varianti. See tähendab, et ka üks veatüüp võib

varieeruda teise veatüübiga. Samuti võib mingi veatüüp varieeruda korrektse

keelekasutusega. Siinkohal tuleb silmas pidada, et õppijakeele varieeruvus ei lükka ümber

väidet õppijakeele süsteemsusest ja süstemaatilisusest, sest ka varieeruvus on süsteemne ja

sõltub

- kontekstist (üks lingvistiline vorm vallandab teise kasutamise – nt on uurimused

tõestanud, et sihtkeelepäraselt kasutati inglise keele verbi be koos asesõnalise

subjektiga, aga nimisõnalise subjekti korral kalduti verbi be ära jätma (Teacher not

here);

- situatsioonist – õppijad sarnanevad siin emakeelekõnelejatega, st kasutavad

formaalsemas situatsioonis korrektsemat keelt;

- psühholingvistilistest teguritest – nt kui õppijal on aega oma teksti ette valmistada,

teeb ta üldjuhul vähem vigu.

On ka võimalik, et õppijakeele erinevatele arenguastmetele on iseloomulikud erinevad

varieeruvuse liigid (Ellis 2000: 25 – 27).

Aegade jooksul on teise keele omandamise uurimisel lähtutud eri aspektidest ja loodud

mitmeid teise keele omandamise teooriaid. Järgnevalt vaadeldakse lühidalt põhilisi neist.

8

1.2. Teise keele omandamise uurimisest

Psühholingvistiliste aspektide mõju teise keele omandamisele

TKO-alases tegevuses on domineerinud psühholingvistilised uuringud, mis tegelevad teise

keele omandamisega seotud mentaalsete struktuuride ja protsessidega. Nende uuringute

põhjal on loodud teise keele omandamise teooriaid, mille hulgast tuntuim on vahekeele

teooria (interlanguage theory), mille mõiste looja on Larry Selinker (1972, 1992).

Vahekeel on õppija loodud lingvistiliste reeglite süsteem, mis ühendab õppija K1 ja K2

ning mis on aluseks K2st arusaamisele ja K2 produtseerimisele. See tähendab, et õppija

K1 mõjutab K2 omandamist mitmeti, põhjustades nii positiivset kui negatiivset ülekannet.

Positiivse ülekande puhul kannab õppija üle struktuure, mis esinevad K1s, ja see

hõlbustab K2 omandamist. Negatiivse ülekande puhul kannab õppija emakeelest üle

struktuure, mis ei kattu K2 struktuuridega, ja see põhjustab kõrvalekaldeid sihtkeele

normist. Varem arvati, et negatiivne ülekanne ongi põhiline eduka keeleõppe takistaja.

Seetõttu keskenduti lähte- ja sihtkeele erinevuste kirjeldamisele, mille tulemusel

keeleinterferentsi peeti teise keele omandamise põhiküsimuseks. Interferentsivaldkondade

väljaselgitamiseks ja kirjeldamiseks kasutati kontrastiivanalüüsi (Lado 1957, James 1981).

Larry Selinker käsitleb vahekeele mõistet uut moodi – kognitiivses raamistikus. Üks

peamisi vastuväiteid eelnenud lähenemisele vahekeele kohta on see, et vead ei ilmu sugugi

alati seal, kus neid kontrastiivanalüüsi alusel võiks oodata. Kognitiivne teooria ütleb, et

mõnedes tingimustes ülekanne ilmneb, aga teistes mitte. Selinkeri järgi on ülekanne

kognitiivne protsess. On välja selgitatud mõned kognitiivsed piirangud, mis juhivad K1

teadmise ülekannet – need on õppija arusaam, mida saab üle kanda, õppija arengutase jms

(Selinker 1992). On ka leitud, et õppijatel on üsna selge arusaam selle kohta, mida saab

üle kanda ja mida mitte. Õppijad kalduvad kergemini üle kandma neid jooni, mida nad

peavad oma emakeeles üldiseks ja vähem neid, mida nad peavad oma K1s unikaalseks. On

ka leitud, et kõneaktide (palve, keeldumine jt) omandamisel ei kanna õppija alguses

vastavaid struktuure K1st üle, vaid loodab mingile lihtsustatud variandile. Keeletaseme

tõustes proovib ta rääkida vastavalt K1 normile. Sama tendentsi on täheldatud ja

grammatiliste struktuuride omandamise uuringutes. Seega võib öelda, et vahekeele arengu

stardipunkt pole mitte õppija emakeel, mille reegleid ta hakkab asendama K2 reeglitega –

pigem konstrueerivad õppijad ise oma sisemisi reegleid. Nad võivad küll kasu saada

emakeele reeglitest, aga ainult siis, kui usuvad, et see neid aitab või et reeglid on

ülekantavad. Õppijakeele grammatikale on iseloomulik kivinemine (fossilization).

9

Selinkeri väitel jõuab ainult 5% õppijaist emakeele kõnelejatega sama mentaalse

grammatika tasemele. Tagasilibisemine madalamale tasemele on õppijakeele tüüpiline

nähtus, mida emakeele omandamisel ei esine (Ellis 2000: 31 – 35, 51 – 53).

Üks kõige ebaselgemaid alasid K2 omandamisel on teadlikkuse roll õppimisel. Uurijatel

pole selles küsimuses täielikku üksmeelt. Näiteks Stephen Krashen väidab, et tuleb

eristada „omandatud K2 teadmist” (implitsiitseid keeleteadmisi) ja „õpitud teadmisi K2

kohta” (eksplitsiitseid teadmisi). Esimesed arenevad alateadlikult, kui õppija suhtleb,

teised – K2 teadliku õppimise kaudu ja ei lähe kunagi üle omandatud teadmisteks

(Krashen 1981). Sellele seisukohale räägib aga vastu skill-building theory (Andersen

1984, viidatud Ellis 2000 järgi), mille järgi õppijad suudavad saavutada grammatilise

korrektsuse õpitud teadmisi praktikas kasutades. Richard Schmidt eristab kaht liiki

teadlikkust: tahtelisus ja tähelepanu. Tahtelisus on õppija teadlik otsus õppida midagi K2

kohta. Tähelepanelik õppija võib saada palju teadmisi K2 kohta ka siis, kui lihtsalt jälgib

autentset keelekasutust. Oluline on siinjuures märkamine – et midagi omandada, peab

seda enne märkama (Schmidt, Frota 1986, viidatu Ellis 2000 järgi).

Lingvistiliste aspektide mõju teise keele omandamisele

Kui interferentsiteooria osutus jõuetuks seletama teise keele omandamise kõiki

raskuspunkte, pöördusid uurijad keeleuniversaalide poole. Päevakorras seisis küsimus,

kuidas sõltub teise keele omandamine eri keeltes esinevatest sarnastest grammatilistest

mudelitest. Näiteks omandavad inglise keele relatiivlausete moodustamise kergemini need

K2 õppijad, kelle emakeeles on relatiivlaused olemas. Lisaks sellele on olemas

grammatilise nähtuse nn „ligipääsetavuse hierarhiad”, mis mingil määral ennustavad,

kuidas õppijad üht või teist nähtust omandavad. Nii saab inglise keeles lisada relatiivlause

matriitslause lõppu või sisestada pealausesse. Õppijad alustavad omandamist esimesest

tüübist, sest see on kergemini omandatav (Ellis 2000: 63 – 64).

Naom Chomsky, universaalse grammatika (UG) mõiste looja, on kindel, et inimesel on

sünnipärane universaalne grammatikateadmine, mis saab aluseks emakeele omandamisele.

Ilma selleta ei suudaks lapsed K1 omandada, sest keeleõppimise ajal saadav sisend pole

piisav, et ise keelereegleid luua. Lapsekeele arengus puudub negatiivne tagasiside ja seega

ei ole võimalik ilma sisemise keeleteadmiseta otsustada, mis on keeles võimatu. UG

teooria järgi eksisteerivad printsiibid, mis kehtivad kõikides keeltes ja parameetrid, mis

keeleti erinevad. Parameetreid peetakse binaarseteks: neis esineb alati kaks võimalust, nt

keel kas lubab sõnajärge muuta või mitte (Chomsky 1965).

10

TKO uurijaid huvitab eelkõige see, kas ka täiskasvanud keeleõppijad omandavad sihtkeelt

samalaadselt emakeele omandamisega. Selles suhtes on erinevaid arvamusi.

- Teise keele omandamine täiskasvanul on analoogne emakeele omandamisega –

õppijad seavad emakeele parameetrid K2 järgi ümber ja on võimelised saavutama

emakeelekõneleja taseme.

- Õppijad kasutavad üldisi õppimisstrateegiaid ja ei omanda K2 täielikult (näiteks

võivad kasutada reegleid, mis on universaalses grammatikas keelatud).

- Täiskasvanud keeleõppija tugineb vaid osaliselt universaalsele grammatikale –

näiteks ainult neile parameetritele, mis on olemas tema emakeeles. K2

omandamisel vajalikke parameetreid on ta võimeline ümber lülitama otseste

instruktsioonide ja veakorrektsiooni abil.

- Täiskasvanud inimesel on olemas topeltligipääs universaalsele grammatikale tänu

millele saab ta kasu nii universaalsest grammatikast kui üldistest õpistrateegiatest.

Samas võivad õpistrateegiad blokeerida universaalse grammatika operatsioone,

põhjustades „võimatuid vigu” ja takistavad täieliku keelekompetentsi saavutamist.

Täiskasvanud õppija saab olla täielikult edukas vaid siis, kui loodab ainult

universaalsele grammatikale (Ellis 2000: 65 – 69).

Lingvistilisest küljest peetakse K2 omandamisel oluliseks veel keelestruktuuride

markeeritust . Keeletüpoloogias nimetatakse markeerimata struktuurideks neid, mis on

maailma keeltes tavalised ja markeeritud struktuurideks neid, mis on iseloomulikud ainult

osale keeltest. Mõned uurijad arvavad, et õppijad omandavad vähem markeeritud

struktuurid enne kui markeeritud. Samas ei ole kindel, kas varast omandamist mõjutab

keelestruktuuride markeeritus või näiteks keelendi esinemissagedus. On ka tõendeid, mis

näitavad, et õppijad omandavad enne just sagedasemaid (olgugi markeeritud) struktuure.

Arvatakse ka, et õppijad kalduvad rohkem üle kandma emakeele markeerimata struktuure.

(Ellis 2000: 70).

Sotsiaalsete aspektide mõju teise keele omandamisele

K2 omandamisega seoses on olulised ka sotsiaalsed faktorid, mis seletavad erinevusi

õppimise kiiruses ja keele omandamise tasemes.

Elaine Tarone arvates on vahekeeles olemas stilistiline kontiinum, mille ühel poolusel on

hoolikas stiil (õppijad kontrollivad teadlikult oma keelekasutust ja tunnevad vajadust

väljenduda korrektselt) ja teisel poolusel – vernakulaarne stiil (kasutatakse vabas

vestluses, kui õppija tunneb end lingvistiliste vormide valikul suhteliselt vabana). See

11

käsitlus seletab õppijakeele varieeruvust ja näitab, et õppija keelekasutus ehitatakse üles

põhimõtteliselt samadest printsiipidest lähtudes kui emakeeles. (Tarone 1988, viidatud

Ellis 2000 järgi). Kuid mitte alati pole õppijad hoolika stiili järgimisel korrektsed.

Mõnikord tuleb ette, et õppijad on vernakulaarset stiili kasutades tunduvalt korrektsemad,

eriti mõne grammatilise nähtuse puhul, millel on suhtluseesmärgi täitmisel oluline roll.

Raske on ka kindlaks teha sotsiaalseid faktoreid, mis määravad stiili valiku (Ellis 2000:

38).

Howard Giles on välja pakkunud sotsiaalse kohanemise teooria, mis näitab, kuidas

sotsiaalne grupp mõjutab K2 omandamist. Sotsiaalne kohanemine tähendab, et kui

inimesed tahavad rõhutada sotsiaalset kohesiivsust, muudavad nad suheldes alateadlikult

oma keelekasutust sarnasemaks. Kui aga tahetakse rõhutada sotsiaalset eraldatust,

muudetakse keelekasutus alateadlikult erinevamaks. Kui sotsiaalsed tingimused on

sellised, et õppija on motiveeritud muutma oma keelekasutust emakeele kõnelejate

sarnaseks, saavutatakse ka kõrge professionaalsuse tase. Kui sotsiaalsed tingimused

julgustavad õppijat säilitama oma sotsiaalset seisundit, on õppimine vähemedukas (Beebe,

Giles 1984, viidatud Ellis 2000 järgi). John Schumann on välja pakkunud akulturatsiooni

mudeli, mille järgi on teise keele omandamisel oluline sihtkeelt kasutava rahvaga kontakti

leidmine ja nende kommete ning väärtushinnangute omaksvõtmine. Õppimisele mõjub

hästi kui sihtkeele esindajad ja teise keele õppijad tajuvad end sotsiaalselt võrdsetena,

mõlema poole soov on, et K2 grupp assimileeruks sihtkeele grupiga. Seejuures on teise

keele omandajatel on palju kontakte sihtkeele esindajatega, mõlemal poolel on

teineteisesse positiivne suhtumine. Vastasel juhul kaldub õppijate K2 pidžiniseeruma

(Schumann 1978, viidatud Ellis 2000 järgi).

Bonny Peirce`i järgi on keeleõppimine edukas siis, kui õppija suudab endale konstrueerida

sotsiaalse identiteedi, mis võimaldab tal näha oma õigust diskursuses osalemiseks.

Õppijad on võistlejad, kes võistlevad enda maksmapanemise eest, ja investeerijad, kes

ootavad oma jõupingutuste eest häid tulemusi. Edukad õppijad on need, kes peegeldavad

kriitiliselt oma haaratust emakeelega kõnelejate hulka ja kes on valmis väljakutseks enda

sotsiaalse identiteedi loomisel (Peirce 1995, viidatud Ellis 2000 järgi).

Diskursuslike aspektide mõju teise keele omandamisele

Diskursuslike aspektide mõju K2 omandamisele on uuritud tekstiloome reeglitega seoses.

On vaadeldud, kuidas diskursus mõjutab õppijakeele vealiike ja keelekompetentsi arengut

(vt Krashen 1981, Long 1983, Swain 1995).

12

Diskursuse reeglistik määrab, kuidas emakeelekõnelejad vestlust juhivad, nt kas

komplimendile tuleb vastata ja kuidas. Kui neid reegleid ei järgita, toob see kaasa mitte

ainult registrivaliku vea, vaid ka eksimuse sotsiaalsete rollide määratuse vastu (sobib – ei

sobi). Teatud mõttes on diskursuse reeglite omandamine on sarnane grammatiliste reeglite

omandamisega: õppija keeletaseme tõustes vigade arv väheneb. Õppija areneb kiiremini,

kui saab osaleda emakeelekõnelejatega samas diskursuses. Tihti ei ole see aga võimalik,

sest emakeelekõnelejad kalduvad võõrkeeleõppijaga rääkides kasutama spetsiaalset

lihtsustatut keelt nn „välismaalase kõnet”. See nähtus võib olla kahte liiki:

ebagrammatiline ja grammatiline. Ebagrammatilist kõnet iseloomustab teatud

vältimisstrateegia (nt inglise keeles ei kasutata koopulaverbi, mineviku asemel kasutatakse

olevikku), ebagrammatilisus on sotsiaalselt markeeritud (väljendab tihti vähest respekti

adressaadi suhtes). Selline keel sarnaneb tegelikult õppijakeelele. Pole aga siiski

tõenäoline, et õppijad omandaksid keelekeskkonnas sellise keele. Grammatiline kõne on

normikohane, aga aeglasem, lihtsustatum (nt välditakse kõrvallauseid, kasutatakse

põhivorme) ja viimistletum (selgem ja pikemate pausidega) kui emakeelekõnelejate

tavaline keelekasutus. Inimesed tunduvad intuitiivselt teadvat, kuidas arusaadavamalt

kõnelda (Ellis 2000: 43 – 45).

Sisend peab Stephen Krasheni arvates olema grammatiliselt jõukohane (natuke raskem kui

õppija hetketase), et keele omandamine toimuks (Krashen 1981). Michael Long on sellega

põhimõtteliselt nõus, kuid peab oluliseks ka inimestevahelist „läbirääkimist” tähenduste

osas, mille käigus õppija saab ka negatiivset tagasisidet (Long 1983, viidatud Ellis 2000

järgi). Diskursus annab õppijale võimaluse end väljendada. Merrill Swaini arvates on

jõukohasel väljundil oma osa keeleõppes, aidates õppijail näha lünki oma teadmistes ja

testides hüpoteese, mis võimaldab neil teadlikult analüüsida oma väljendusoskust (Swain

1995, viidatud Ellis 2000 järgi). Stephen Krasheni järgi on rääkimine omandamise

tulemus, mitte selle põhjus. Ta väidab, et ainuke viis, kuidas õppija õpib oma väljundist,

on muuta see autosisendiks (Krashen 1981).

Individuaalsete erinevuste uurimine teise keele omandamisel

Inimesed erinevad võime poolest keeli õppida. Seda võimet on peetud nii üldise

intelligentsi osaks kui eraldi võimeks – keeleandeks.

Uuringud on näidanud, et keeleandel on tugev seos keeleomandamise edukusega. Lisaks

keeleandele on oluline ka õpimotivatsioon, mis mõjutab jõupingutuste suurust, mida

õppija on nõus keele õppimiseks tegema. Eristatakse järgmisi motivatsiooni liike:

13

instrumentaalne motivatsioon (õppijal on keeleõppeks mingi väline põhjus, nt eksami

sooritamine); integratiivne motivatsioon (õppijal on huvi vastava rahva ja kultuuri vastu);

resultatiivne motivatsioon (motivatsiooni tekitavad edu ja edukus); tõeline motivatsioon

(huvi õpitava materjali ja ülesannete vastu) (Ellis 2000: 75 –76).

Keeleõppimise edukus sõltub ka kasutatavatest õppimisstrateegiatest. Need võivad

olla käitumuslikud (nt sõnade valjusti kordamine) või mentaalsed (nt uue sõna tähenduse

mõistmiseks kasutatakse lingvistilist või situatsioonilist konteksti). Üldiselt on õppijad

oma strateegiatest teadlikud ja oskavad neid kirjeldada. Edukaid keeleõppijaid

intervjueerides on selgunud, et nad oskavad õppimise ajal pöörata tähelepanu nii

keelenähtuste vormile kui tähendusele. Samuti osalevad nad õpiprotsessis aktiivselt, on

teadlikud isiklikust õpistiilist ja paindlikud sobiva õpistrateegia valikul (eri osaoskuste

omandamisel on vajalikud eri strateegiad nagu ka õppimise eri etappidel). Eriti vilunud on

edukad õppijad metakognitiivsete strateegiate rakendamisel (õppeprotsessi planeerimine,

jälgimine ja hindamine). Siiamaani pole aga suudetud kindlaks teha, kuidas erinevad

õpistrateegiad on seotud teise keele omandamise psühholingvistiliste protsessidega (Ellis

2000: 76 – 78).

Juhendamise osa teise keele omandamisel

Üks TKO-uuringute eesmärke on parandada keeleõpet. Tähelepanu keskmes on küsimus,

missugust efekti omab õpetamine K2 omandamisel. On uuritud, kas grammatika

õpetamine mõjutab õppija vahekeele arengut või mitte, kas õppija omandab need

struktuurid, mida talle õpetatakse, kas õppija õpib paremini, kui saab kasutada oma

õpistiili. Uuritud on ka õpistrateegiate kasutamise õpetamist ja selle tõhusust (Carroll,

Swain 1993). Traditsiooniliselt on K2 õppe pedagoogiline rõhuasetus olnud vormile

suunatud, mis leiab kajastust keeleõppe meetodites. Grammatika-tõlkemeetodi ja

audiolinguaalse meetodi abil on püütud kujundada grammatikateadmisi.

Kommunikatiivse meetodi rakendajad lähtuvad seisukohast, et õppija ei vaja

grammatikat, vaid oskust suhelda, mille käigus omandatakse ka grammatika (vt

Kingisepp, Sõrmus 2000).

Vormiõpetuse tõhusust keeleõppes on uurinud Teresa Pica ja jõudnud järeldusele, et kui

struktuur on lihtne nii vormilt kui vormi-funktsiooni vastavuselt, siis võib vormiõpetusest

kasu olla. Kui keelestruktuur on vormilt lihtne ja väljapaistev, kuid funktsionaalselt

keerukas, siis võib ära õppida vormimoodustuse, samas aga ei anna see midagi olulist

14

vormi kasutamisele. Kui keelestruktuuril puudub väljapaistvus ja tema funktsioon on väga

keerukas (nagu inglise keele artiklid), siis pole vormiõppest teise keele omandamisel üldse

kasu (Pica 1983, viidatud Ellis 2000 järgi).

Üldiselt on selgunud, et rohkem kasu on olnud üksikute keelendite kui süsteemi

õpetamisest. On arvatud, et õppijatel on sisemine „õppekava”, mis järjekorras nad midagi

tegelikult omandavad ja seda pole võimalik väljastpoolt eriti mõjutada. Mõned uurimused

on aga näidanud, et kuigi juhendatud ja juhendamata õppimise puhul polnud erinevust

korrektsuses, oli juhendatud grupi õppimiskiirus suurem. On ka väidetud, et kiiremini

omandatakse need struktuurid, mida tegelikus keelekasutuses sageli kuuldakse. Seega on

teise keele omandamisel juhendamisest kasu vähemalt mõnede keelestruktuuride puhul.

Uuritud on ka, kummast on rohkem kasu, kas sisendipõhisest (õpitavat struktuuri

sisaldavate tekstide kuulamine/lugemine ja küsimustele vastamine) või väljundipõhisest

(harjutuste tegemine) õppest. Uuringud on tõestanud, et just sisendipõhine õpe võib teise

keele omandamisel olla väga tõhus (Ellis 2000: 84).

On uuritud ka, kuidas arendada õppijates võimet teadlikult märgata sihtkeele mõningaid

lingvistilisi jooni. Kas selleks piisab korrektsete keelenäidiste esitamisest või on

vajalik välja tuua ka negatiivsed näited. Üldiselt arvatakse, et positiivne esitus võib aidata

õppijal hakata kasutama mõnd rasket konstruktsiooni, kuid pole piisav, et destabiliseerida

vahekeelt ja ära hoida kivinemist. Positiivse esiletoomine ei välista õppija jaoks, et vigane

keelekasutus pole võimalik (Ellis 2000: 85). Viimasel ajal on grammatikat hakatud

vaatama uutmoodi: ei piirduta grammatiliste vormide analüüsimisega, vaid lisatakse

grammatilise tähenduse ja kasutuse analüüs (Larsen-Freeman 2001).

15

1.3. Korpused – uus võimalus teise keele uurimiseks

Traditsiooniliselt on teise keele omandamist uuritud kolmel viisil: keelekasutuse andmete

(eksperimendi teel saadud ja loomulik keelekasutus), metakeeleliste kommentaaride ja

eneseanalüüsi abil. Enamasti on uuringu mõttes tõhusad olnud eksperimentaalsed ja

eneseanalüüsi andmed. Loomuliku keelekasutuse andmetest pole seni märkimisväärset

kasu saadud. Üheks põhjuseks on kindlasti olnud uurimismaterjali väikesemahulisus, mis

tekitavad küsitavusi üldistuste tegemisel (Granger 2004: 6). Nüüdseks on

korpuslingvistika allharuna tekkinud õppijakeele korpused selles vallas olukorda

muutmas.

1980ndate aastate lõpul hakati looma esimesi korpusi, mis sisaldavad keeleõppijate loodud

kirjalikke ja suulisi tekste. Neid korpusi nimetatakse õppijakeele korpusteks (learner

language corpus) või vahekeelekorpuseks (interlanguage corpus); nende abil on õppijate

keeleandmete kogumine ja analüüs muutunud palju kergemaks, täpsemaks ja

võimalusterohkemaks. Lisaks õppijakeele korpustele saab teise keele õppe arendamist,

eriti keelelist variatiivsust silmas pidades, kõrvutada õppijakeele andmeid K1 kirjakeele

korpuste andmetega. On ilmunud suur hulk vastavasisulist kirjandust, antakse välja

erialaajakirju nagu Language Learning & Technology, International Journal of Corpus

Linguistics jt. Ilmunud on monograafilisi uurimusi ja kollektiivseid töid, mis käsitlevad

korpuste kasutamist teise keele õppes – vt Biber ja Conrad (2001), Sinclair ja Renouf

(1988), Widdowson (1983), Willis (1990), Nesselhauf (2005) jt. Regulaarselt toimuvad

rahvusvahelised teadusüritused. Näiteks alates 1994. aastast on iga kahe aasta järel kokku

kutsutud rahvusvaheline konverents Teaching and language corpora (TALC).2

Õppijakeele korpus

Õppijakeele korpus on autentse õppijakeele elektrooniline kogu, mis on koostatud

vastavalt teise keele õppimise/õpetamise eesmärkidele ja lähtub kindlatest

disainipõhimõtetest. Õppijakeelekorpuses on diskursusenäited, mitte üksikud sõnad või

laused. Tegu on terviktekstide koguga. Seetõttu ei ole õppijakeelekorpus vigade korpus,

vaid elektrooniliselt töödeldud tekstide kogu, mis sisaldab nii ekslikku kui korrektset

keelekasutust. Üldised õppijakeelekorpuse koostamise kriteeriumid on samad, mis

kirjakeele korpuste puhul. Lisaks sellele võib õppijakeelekorpustest leida metainfot õppija

emakeele, keeletaseme, õppimiskonteksti, ülesande täitmise ajalimiidi, abimaterjalide

2 Infot 2006. aasta konverentsi kohta vt aadressilt http://talc7.eila.jussieu.fr/ (20. 05. 2007).

16

kasutamise, ülesande täitmise situatsiooni (näiteks eksam), teema (määrab kasutatava

leksika), teiste osaliste või pealtvaatajate/-kuulajate olemasolu kohta (Granger 2004: 10).

Õppijakeele korpused võivad olla kasutajale nähtavad tekstikoguna või märgendatuna.

Õppijakeele korpuste märgendamisel kasutatakse samu märgendusvõimalusi, mis on

kasutusel kirjakeele korpuses (levinum on sõnaliikide märgendamine (part of speech

tagging ehk POS). Üldiselt võib öelda, et mida madalam on õppijate keeletase, seda

väiksem on ka automaatse märgenduse õigsuse protsent (automaatne märgendaja ei tunne

vale sõna või vormi ära). Tõenäoliselt on see ka üheks põhjuseks, miks täielikult

märgendatud korpuste uurimusi on vähe. Olemasolevad näitavad suurt potentsiaali

keeleõppe tarvis (Granger 2004: 18). Teine võimalus õppijakeele korpuste märgendamisel

on kasutada spetsiifilist vigade märgendamist, mis annab suured võimalused õppijakeele

täpsemaks uurimiseks. Vigade märgendamise puhul on enne vaja otsustada, mis valida

märgendamise aluseks, kas vigade liik (näiteks grammatilised, leksikaalsed vead jne),

vigade allikas (inter- ja intralingvaalsed vead), diskursuse markerid jne. Üldiselt võib

öelda, et praegu kasutatakse õppijakeele korpuste märgendamisel mitmeid erinevaid

süsteeme, kuid selgelt on näha liikumist standardiseerimise suunas (Eslon, Metslang

2007).

Õppijakeele korpusi maailmas

Õppijakeele korpused on kiiresti leviv korpuse tüüp. Tänaseks on neid loodud erineva

sihtkeelega õppijatekstidest. Õppijakeele korpused erinevad mahult, eesmärkidelt

(teaduslik uurimistegevus, keeleõpikute andmeallikas, keeleõppesüsteemide

väljatöötamise alus jms), juurdepääsuvõimalustelt (on vabalt kasutatavad, piiratud

juurdepääsuga ja tavakasutaja jaoks suletud korpused). Suuremad õppijakeelekorpused

maailmas on loodud inglise keele baasil:, The Cambridge Learner Corpus3, Longman

Learners' Corpus4 ja International Corpus of Learner`s English (ICLE)5

Longman Learners' Corpus (LLC) sisaldab erinevatel keeletasemel olevate õppijate tekste

(kokku 10 miljonit sõnet). Korpus on loodud õpikukirjastuse juurde kommertseesmärkidel

ja korpusele puudub vaba juurdepääs.

3 http://www.cambridge.org/elt/corpus/learner_corpus.htm (20. 05. 2007) 4 http://www.longman.com/dictionaries/corpus/learners.html (20. 05. 2007) 5 http://www.cecl.fltr.ucl.ac.be/Cecl-Projects/Icle/icle.htm (20. 05. 2007)

17

The Cambridge Learner Corpus (CLC) on osa Cambridge International Corpusest (CIC).

Korpuses on anonüümsed tekstid inglise keele eksamitöödest üle maailma (kokku 20

miljonit sõnet). Korpuses on märgendatud grammatikavead. Korpus on loodud

õpikukirjastuse juurde kommertseesmärkidel ja korpusele puudub vaba juurdepääs.

International Corpus of Learner`s English (ICLE) sisaldab 19 erineva emakeelega õppijate

esseesid (kokku 2 miljonit sõnet). Korpuses on märgendatud grammatikavead. Korpuse

põhjal on läbi viidud palju teaduslikke uurimusi.

Lisaks inglise õppijakeele baasil koostatud korpusele on korpusi loodud ka teiste keelte

alusel, nt FRIDA, Andraspråkets StrukturUtveckling, PELCRA jt.

FRIDA sisaldab prantsuse õppijakeele tekste (kokku 450 000 sõnet), mis pärinevad

autentsetest keelekasutussituatsioonidest (seminarid, vaba tekstiloome ülesanded jms).

Vead on märgendatud ja vea olulisus hinnatud. Vaba juurdepääs korpusele puudub.

Rakendatud on automaatset veatuvastamise programmi (vt Vandervelten-Faltin 2003).

Andraspråkets StrukturUtveckling korpus (ASU) sisaldab rootsi sihtkeelega õppijate

kirjalikke ja suulisi tekste (kokku 490 000 sõnet), mis on kogutud õpingute erinevatel

etappidel ja mille alusel saab uurida sihtkeele struktuuri arengut. Korpus kuulub koos

teiste rootsi õppijakeelekorpustega SVANTE korpusesse, mis on omakorda lülitatud

üldisesse rootsi keelepanka (Eslon, Metslang 2007).

Eesti vahekeele korpus

EVKK on eesti keele kui K2 õppijate kirjalike tööde kogu, mis on koostatud ning

elektrooniliselt töödeldud kindlal uurimistöö eesmärgil. EVKK on avatud ehk

monitorkorpus, millesse saab tekste pidevalt lisada. Korpus on ükskeelne. 2007. aasta mai

seisuga on korpuse maht 525726 sõnet. Praegu toimub keelevigade käsitsi märgendamine

veaklassifikatsiooni alusel, mis töö käigus pidevalt täieneb. Ühelt poolt saab korpust

kasutada tekstiarhiivina (ilma märgenduseta), teiselt poolt – märgendatud variandina, kus

keeleviga on välja toodud ja lingvistiliselt tõlgendatud. Tekstikogust saab leida

samaliigilisi vigu, näha neid kitsamas kontekstis (süntagma), lauses või konkreetses

terviktekstis. Jälgida saab ka mingi sõna vigaseid esinemisnäiteid ning sama vealiiki ühes

tekstis, ühes tekstitüübis või kõikides korpuses olevates tekstides. Samuti on võimalik

seostada infot keelevigade kohta õppuri sotsiaalse päritolu, staatuse, hariduse, soo, vanuse,

18

emakeele ja eesti keele kui teise keele valdamise tasemega. Korpuses sisalduvaid

materjale saab statistiliselt töödelda (vt Eslon, Metslang 2007: 105 – 106).

Õppijakeele korpuspõhine uurimine

Õppijakeele korpusi kasutatakse sageli uurimistöödes, mille esimene faas on intuitsioonil

põhineva hüpoteesi püstitamine, teine – korpusuuring ja kolmas – kontrolleksperiment.

Tavaliselt hõlmab õppijakorpuste lingvistiline uurimine üht kahest metoodilisest

lähenemisest: arvutipõhine veaanalüüs või kontrastiivne vahekeeleanalüüs.

Arvutipõhine veaanalüüs erineb varasemast veaanalüüsist mahuliselt. Samuti on

võimalik analüüsida vigu täiskontekstis ja koos mittevigase keelekasutusega (Granger

2004: 14). On võimalik uurida mingite kindlate grammatiliste vormide ja nende

funktsioonide omandamist (nt Housen 2002). Samuti on palju uuritud, mis vead on

erineva emakeele, hariduse ja keeletasemega rühmadel samad, mis erinevad. Vigade

uurimise eesmärk on veatüübi identifitseerimine, seletamine ja võimaluste pakkumine

veaohtliku teema õppimiseks.

Kontrastiivne vahekeeleanalüüs hõlmab õppijakeele ja emakeelekõneleja või erinevate

õppijakeelte omavahelist kvantitatiivset ja kvalitatiivset võrdlust. Eesmärgiks on

võimalikult täpselt välja selgitada õppijakeelele iseloomulikud tunnused, sh õppijakeele

universaalsed nähtused. Ei keskenduta ainult otsestele leksikaalsetele või grammatilistele

vigadele, vaid ka sellele, missugune õppijakeel ei ole, kuna ka otseste sihtkeelest

kõrvalekaldumisteta tekst mõjub tihti mitteemakeelsena. Näiteks iseloomustab õppijakeelt

väiksem sõnavara. Tavaliselt piirduvad keeleõppijad sagedussõnastiku esimese 1000

sõnaga ja kasutavad neid seetõttu rohkem (Cobb 2003: 402). Õppijakeelt iseloomustab

samuti mõnede väljendite üle- ja teiste alakasutamine. Näiteks rootslaste inglise keele

vahekeelt iseloomustab suur modaalverbide ülekasutamine ja teiste modaalsuse

väljendusvõimaluste (määrsõnad, modaaltähenduslikud adverbid jm) alakasutamine

(Ajmer 2004: 55). Selliste nähtuste üheks põhjuseks võib pidada ka õppematerjalides

käsitletavate teemade ühekülgsust (Meunier 2002: 135). Õppijakeele tunnuseks on ka

registri interferents (näiteks suulise kõne eripära ülekandmine kirjalikku keelekasutusse)

(Ajmer 2004: 55). Sagedased on veel juhtumid ebatavaliste kollokatsioonidega, mis on

tavaliselt edasijõudnud õppija üks põhilisi vigu (Nesselhauf 2005). Keele omandamise

madalamal tasemel see nii tõsine probleem pole – tõenäoliselt piiratud sõnavara tõttu.

Kontrastiivse vahekeeleanalüüsi probleemid on sageli põhjustatud sellest, et on raske leida

õppijakeelekorpusele analoogset emakeelekorpust ja seetõttu kasutatakse kirjakeele

19

üldkorpust. Tegelikult ei ole aga päris õige võrrelda võõrkeeleõppijate (mitteelukutseliste

kirjutajate) tekste emakeelsete professionaalide kirjatöödega. Kontrastiivanalüüs peab

tuginema ka hästi läbitöötatud teooriale (näiteks edasijõudnud õppijate puhul on

tõenäoline, et nende erinevus emakeelsest kõnelejast jääb suures osas väljapoole

morfosüntaksi ja on seotud hoopis semantika, diskursuse ja pragmaatikaga. Probleeme

tekitab samuti küsimus, mis ikkagi on kõrvalekalle standardist (nt inglise keel ja selle

standardid) (Tan 2005).

20

1.4. Teise keele õpetamise arendamisest

Teise keele õpetamise arendamiseks on aegade jooksul välja töötatud erinevaid

õppemeetodeid (vt Kingisepp, Sõrmus 2000). Viimasel ajal on ka K2 õppematerjalide

loomisest kujunenud omaette „tööstusharu” (Ranalli 2003). Psühholoogilised,

pedagoogilised ja lingvistilised uuringud arendavad pidevalt arusaama teise keele

õppimisest, seega peavad muutuma ka õppemeetodid ja -materjalid.

Viimasel ajal on hoogustumas keelekorpuste (nii kirjakeelekorpuste kui ka õppijakeele

korpuste) andmete kasutamine uurimistöös, et saadud tulemusi rakendada K2

õppematerjalide (ainekavade, õppekomplektide, sõnastike, grammatikate, elektrooniliste

õppevahendite) ja õppemetoodika arendamiseks.

Kirjakeele korpuste kasutamine

Kirjakeelekorpuste uurimistulemused on võimaldanud paremini kirjeldada autentset

keelekasutust (keelt, mida emakeelekõnelejad tegelikult kasutavad). Korpuslingvistika on

aidanud selgitada sõnade ja grammatiliste struktuuride täpset esinemisssagedust keeles

ning tõestanud, et keel ei koosne üksiksõnadest, vaid kahe- kuni seitsmesõnalistest

ühikutest, milles sõnavara ja grammatika on omavahel tihedalt seotud (vt Partington

1998). Samuti on leitud, et igale tekstitüübile on iseloomulik spetsiifiline grammatiliste

struktuuride läbipõimumine – (Biber, Conrad 2001). Autentse keele võrdlemisel

traditsioonilistes teise keele õpikutes kasutatava keelega on selgunud nende erinevus.

Õpikutekstides on tihti kasutatud spetsiifilist „õpikukeelt”, mis erineb autentsest keelest

sõnavara ja grammatiliste struktuuride poolest ning mida väljaspool õppeklassi ei tarvitata

(Römer 2004). On leitud, et kõige suuremad erinevused õpikukeele ja autentse keele vahel

kuuluvad suulisesse diskursusesse – kõnekeel on tunduvalt erinev kirjalikust

keelekasutusest (vt Tan 2003). Samuti põhineb õpikutes käsitletavate grammatiliste

konstruktsioonide valik tavaliselt traditsioonidel (õpetatakse seda, mida on alati õpetatud)

ja intuitsioonil (õpetatakse seda, mida autor õigeks peab), mitte sihtkeele empiirilistel

uurimustulemustel.

Kuigi üldiselt ollakse ühel meelel selles, et korpuste andmed avavad huvitavaid

kirjeldavaid ja pedagoogilisi perspektiive (Granger 2002: 21), jätkub arvamustevahetus

küsimuses, mil määral peaks korpusuuringute tulemusi keeleõppes rakendama. On välja

kujunenud kaks peamist suunda – „mõõdukas” ja „tugev”. Tugeva suuna esindajate (D.

Willis, J. Sinclair jt) arvates on keelekorpused parim õppematerjal ja ilma nendeta pole

21

üldse mõtet rääkida sisulisest keeleõppest. Selle suuna esindajad on välja töötanud

täielikult korpusepõhise ainekava, milles kajastub leksikakeskne lähenemine (lexical

approach). Selle pakkusid 1988. a. välja J. Sinclair ja A. Renouf 1988) , kes uurisid

korpuse sõnakasutuse konkordantse ja koostasid nende andmebaasi, mis kirjeldab iga

käsitletava sõna semantilist välja, erinevat e diskursuste sagedust ja süntaksi. Samuti tõid

nad välja fraasid, mis esinesid nii sageli, et funktsioneerisid sarnaselt isioomidega.

Leksikakeskset lähenemist arendasid edasi D. ja J. Willis, kes kirjutasid 1989. aastal

uudse õpikusarja Collins Cobuild English Course, mille eesmärk oli näidata, et

grammatika ja leksika vahele ei saa tõmmata selget piiri ning sõnu tuleb õpetada fraaside

koosseisus. D. Willise arvates on teise keele omandamiseks vaja näha suurt hulka

keelenäiteid reaalses kontekstis, saada üksikasjalikku infot kollokatsioonide, idioomide,

kinnistunud ja poolkinnistunud väljendite ning nende erinevate varieerumisastmete,

suhtelise esinemissageduse, esinemiskoha ja formaalsusastme kohta. Selleks, et

keelendeid veatult kasutada, ei pea õppija oskama neid detailselt analüüsida. Kui õppijad

omandavad kinnistunud väljendeid, saavad nad sellest implitsiitset kasu ka grammatika

omandamise eesmärgil (vt Willis 1990).

Mõõduka lähenemise pooldajad (R. Carter, H. Widdowson jt) hoiatavad korpuste

võimaluste ülehindamise eest. Korpuste uurimistulemusi ei saa pidada ainumääravaks, sest

sõna või konstruktsiooni esinemissagedus keeles ei kattu selle olulisusega pedagoogilises

aspektis. Puuduseks peetakse ka asjaolu, et korpusepõhised õppematerjalid võivad osutuda

õppijaile üle jõu käivalt raskeks. H. Widdowson väidab, et juhul, kui tekst on õppija jaoks

liiga keeruline, pole tegemist autentse materjaliga, sest puudub võimalus autentseks

reageeringuks (Widdowson 1983). Mõõduka lähenemise pooldajate arvates tuleb korpuste

uurimisest saadud teadmiste põhjal täiustada õppekavu ja õppematerjale headest

keeleõppepõhimõtetest lähtuvalt, näiteks lihtsustades keerukaid nähtusi. Samuti peaksid

õpikud modelleerima autentset keelekasutust.

Kõige suuremat, võib isegi öelda, et revolutsioonilist mõju on korpusuuringud seni

avaldanud sõnastike koostamisele. On tekkinud uued korpusepõhised õppijasõnastikud,

kus lisaks tavapärasele leksikaalsele ja grammatilisele infole esitatakse teavet

tähenduspiirangute, kollokatsioonide, grammatiliste mudelite, stiili, registri ja

kasutussageduse kohta ning luuakse seosed sõna struktuuri, kasutamise ja tähenduse

vahel. Näiteks esitatakse sõnastikus Longman Dictionary of Contemporary English (1995)

sõna koos korpuse põhjal välja selgitatud tüüpiliste kollokatsioonidega ja

22

leksikaalgrammatilise infoga (information about, information on, provide information,

additional information, gather/collect information jne) (vt Meunier 2002: 125). Samuti

antakse soovitusi sõna kasutamiseks (millal kasutada ja millal mitte). Näiteks asesõnaga

that seoses selgitatakse, et seda kasutatakse suulises kõnes umbes kaks korda sagedamini

kui kirjalikus, et vestluses jäetakse asesõna that tihti ära pärast põhisõnavara kõige

tavalisemaid verbe think, say, see jt, et kirjalikus keelekasutuses oleneb asesõna that

funktsioneerimine stiilist (akadeemilises kirjutises ei jäeta ära) jne (Meunier 2002: 127).

Ka teise keele grammatikad on saanud kasu korpuste andmeanalüüsist kasu, kuid

revolutsioonilist läbimurret pole seni veel toimunud. Kõige märgatavam muutus on olnud

leksikaalgrammatilise info lisandumine. Näiteks on korpusepõhiselt koostatud Longman

Grammar of Spoken and Written English (Biber jt 1999), mis rajaneb nii kirjalikul kui

suulisel autentsel keelekasutusel. Sõnastikus antakse iga grammatilise mudeli kirjeldus

nelja registri seisukohalt (vestlus, ilukirjandus, uudised, akadeemiline proosa), näidates

seoseid iseloomulike ja muude grammatiliste tunnuste vahel. Sellised grammatikad

sobivad edasijõudnud õppijaile, kellel on algteadmised lingvistikast. Palju autentseid,

korpustest pärit näiteid on kasutatud ka grammatikaõpikus Exploring Grammar in Context

(Carter jt 2000).

Kõige vähem on korpusuuringute tulemused jõudnud ainekavadesse ja õpikutesse, kuigi

esimesed muutused selles suunas on juba näha. Kõige märgatavam on olnud mõju leksika

osas, kuna korpuste andmed võimaldavad objektiivsemat sõnavara valikut. Rohkem

tähelepanu on hakatud pöörama eri tüüpi sõnakombinatsioonidele (püsiühendid,

kollokatsioonid, fraasikatked jms) ja erinevate žanrite keeleerinevustele. Edukaid näiteid

võib leida järgmistest populaarsetest inglise keele õppesarjadest: Headway, Cutting Edge,

Innovations (Ranalli 2003: 5 - 7).

Mitmed ettepanekud õppekava muutmiseks pole aga rakendunud. Näiteks inglise keele

alusel on soovitatud õpetada irregulaarseid verbe lähtudes nende tegelikust

kasutussagedusest (Grabowski, Mindt 1995), asendada lausepõhine grammatika

diskursuspõhisega, mis peaks paremini rahuldama kommunikatiivse kompetentsi

kujunemise vajadusi (Byrd 1997) jms.

Õppijakeele korpuse analüüsitulemuste kasutamine

23

Õppijakeele korpuse uurimistulemused võimaldavad kindlaks määrata teise keele

omandamise raskuspunkte teel sihtkeele poole. Korralikult märgendatud korpuse abil saab

põhjaliku ülevaate nii õppijakeele kõrvalekalletest kui korrektsest keelekasutusest. Samuti

on võimalik jälgida sama keeletaseme õppijate, sama emakeelega õppijate tüüpvigu jne.

Seega sisaldab õppijakorpus hindamatut infot õppematerjalide autorite, sõnastike ja

grammatikate koostajate, tulevaste õpetajate koolitajate jt jaoks. Korpusest saab kerge

vaevaga leida näiteid teise keele kasutuse kohta: milliseid sõnu ja keelestruktuure

kasutatakse õnnestunult, milles eksitakse. See info aitab täpsemalt valida õpinguteks

pakutavaid õppeteemasid. Õppijakeele korpuse abil saab ka jälgida, mida on eri taseme

õppijad omandanud, millega on seotud tagasiminekud jne. Sellega seoses on mitmed

õppijakeele korpused loodud just õpikukirjastuste juures kindlatel kommertseesmärkidel.

Samuti on korpusest võimalik saada abi keeleeksamite ülesannete koostamisel, vigade

raskusastme hindamisel. Kõige paremaid tulemusi annab keeleõppe jaoks õppijakeele

korpuste ja kirjakeele korpuste uuringutulemuste koos kasutamine.

Viimasel ajal on suurt populaarsust kogumas arvutipõhine keeleõpe (computer assisted

language learning). On loodud palju interaktiivseid keeleõppesüsteeme, mille koostamisel

on kasutatud ka õppijakeele korpuste uuringutulemusi: nt Free Text6, mis õpetab koostama

prantsuse keeles viit liiki tekste, võimaldab kontrollida kirjutatud tekstide õigsust, saada

vajalikku täiendavat infot viidetest grammatikareeglitele ja sõnastikule (vt Eslon,

Metslang 2007).

Õppemetoodika

Korpusuuringud on avaldanud suurt mõju õppemetoodika arengule. Kui traditsioonilistes

keeleõpikutes esitatakse grammatikareeglid enamasti deduktiivselt – esitamine-

harjutamine-kasutamine (present-practice-produce), siis Michael Lewis on välja

pakkunud uue mudeli jälgimine – hüpoteeside tegemine – katsetamine (observe-

hypothesize-experiment) (Lewis 1993). See tähendab, et teise keele omandamisel peavad

õppijad saama võimaluse K2 kuulata ja lugeda, et luua üldine ettekujutus toimivast

keelest). Sellele mudelile vastab uudne korpusepõhine õppemetoodika – andmepõhine

õpe (Data-Driven Learning, DDL), mille esimesena pakkus välja Tim Johns (1991).

Andmepõhine õpe tähendab seda, et õppijatest saavad uurijad, kes korpusi ja

6 http://www.latl.unige.ch/freetext/en/description.html (20. 05. 2007)

24

konkordantsileidjaid kasutades vaatlevad ise keelt ja avastavad selles esinevaid mudeleid.

Konkordantsidega võib õppija töötada õpetaja juhendamisel või iseseisvalt. Kogemus on

näidanud, et parim on töö korraldada etappide kaupa – see kindlustab edu ja lisab

innukust. Alguses sobib töö õpetaja juhtimisel (näiteks väljatrükitud töölehed, õpetaja

ettevalmistatud ülesanded ja harjutused). Hiljem võivad õppijad töötada juba ka korpuse

toorandmetega. Konkordantside kasutamise pluss teise keele omandamisel on see, et

korpusi kasutades saab tutvuda autentsete keelenäidetega. Sel moel tõuseb õppijate ja ka

õpetajate keelealane teadlikkus, areneb õppijate omavaheline suhtlemine ja suhtlemine

õpetajaga; areneb õppijate iseseisvus ja nad saavad jätkata iseseisvat õpet väljaspool

klassiruumi. Chris Tribble väidab, et lisaks suurte korpuste kasutamise eelistele

keeleõppes on neil ka puudusi: kõik ei pääse korpustele ligi; kogenematutel

korpusekasutajatel on oht uppuda andmeookeani; ka väga suur andmehulk ei anna

garantiid, et õppija saaks sellest oma huvidele ja vajadustele vastava stiimuli; mõnikord

võivad emakeelekõneleja tekstinäited olla keeleõppija jaoks liiga rasked. C. Tribble on

arvamusel, et keeleõppija ei vaja mitte üht suurt korpust, vaid pigem mitut väikest õppe-

eesmärgil spetsialiseeritud korpust (Tribble 1997). Selliseid väikeseid (25 000 – 30 000

sõna) korpusi võib õpetaja ka ise koostada, nt kirjeldab üht sellist moodust Francesca

Bianchi (2004). Et korpusi saaks kasutada ka madalamatel keeletasemetel, on välja

pakutud idee leksikaalse filtri kasutamisest, mis töötaks sagedussõnastiku andmestikul ja

filtreeriks korpusest vajalikud andmed vastavalt õppija keeletasemele (Wible jt 2000). On

selgelt teadvustatud, et andmepõhise õppe puhul on kõige kasulikum kombineerida

kirjakeele ja õppijakeele korpuste andmed (Tribble 1997; Meunier 2002: 133). Samuti

võib koostada õppija(te) töödest minikorpuse, mida õpetaja saab kursuse käigus koos

õppijatega analüüsida (Seidlhofer 2004: 218), et sel moel õppeprotsessi tõhusamaks

muuta.

25

1.5. Eesti keele kui teise keele uurimine

Kui võrrelda eesti keele kui K2 uurimise ja arendamise hetkeolukorda maailmas välja

töötatud võimalustega, siis tuleb tõdeda, et meil on veel palju arenguruumi.

Eesti keele kui teise keele alaseid teaduslikke uurimusi napib: peamiselt on kirjutatud

bakalaureuse- ja viimasel ajal ka magistritöid. Doktoritööd eesti keele kui K2 teemal on

kirjutanud Raili Pool (Pool 2007a), kes on uurinud kõrgtaseme õppijate sihitisekasutust, ja

Ülle Rannut (Rannut 2005), kes on käsitlenud keelekeskkonna mõju vene õpilaste eesti

keele omandamisele ja integratsioonile Eestis. Vene emakeelega eesti keele õppijate

aktsenti on uuritud Lya Meisteri magistritöös (Meister 2006), eesti ühendverbide võrdluse

nende venekeelsete vastetega võib leida Lilian Vanemi mahukast magistritööst (Vanem

2006).

Rakenduslingvistika ühingu aastaraamatutes, Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli eesti

keele kui võõrkeele õppetooli artiklikogumikes jm on avaldatud lühiuuringute tulemusi.

Näiteks Raili Pooli ja Elle Vaimanni artiklid eesti keele õppijate kõrgtaseme vigadest

kirjalikus keelekasutuses (Pool, Vaimann 2005) ja kivinemisnähtustest (Pool, Vaimann

2006).

Raili Pool on kirjutanud veel täis- ja osasihitise kasutamisest keeleõppija pilgu läbi (Pool

2006b), sihitise vormihomonüümiast (Pool 2006a), keeleõppijate vältimisstrateegiatest

eesti keele täis- ja osasihitise näitel (Pool 2007b), keelevigade parandamisest eesti keelt

teise keelena õppijate kirjalikes töödes (Pool 2007c) ja täis- ja osasihitise omandamise

ning markeerituse seosest (Pool 2007d). Sirje Rammo ja Julia Pill on uurinud vene ja eesti

keele verbirektsiooni vastastikust mõju (Rammo, Pill 2002). Renate Pajusalu on

käsitlenud eestlaste suhtumist keeleõppija vigadesse (Pajusalu 2004). Maria Ratassepp on

avaldanud artikli vene abiturientide vigadest eesti keele verbirektsioonis (Ratassepp

2005), Julia Šarapova – eesti keele isikulise tegumoe minevikuaegade õppimisest ja

omandamisest (Šarapova 2005). Anna Verschik on kirjutanud artikleid vahekeelest ja

kontrastiivanalüüsist (Verschik 2004) ja õppijakeele vigadest (Verschik 2002), Tene

Üprus on uurinud eestlaste keelelist kohanemist eesti-vene segarühma suhtluses (Üprus

2005). Ilmunud on keeletasemete esialgsed kirjeldused (Mall Laur „Esimene verstapost.

Eesti keele algtase”, Martin Ehala jt „Suhtluslävi” ja Mai Loog, Krista Kerge „Tuul

tiibades. Eesti keele suhtluse kõrgtase”), mõned käsiraamatud õppematerjalide autorile ja

keeleõpetajale (K. Kerge „Eesti süntaks keeleõppe praktikule”, H.Metslang jt.

„Keelehärm”) ning õppijasõnastikud (R. Pool „Eesti keele verbirektsioone”) jne. Eesti

26

venekeelse õppekeelega koolid on varustatud erinevate eesti keele õpikutega. On

valminud ja valmimas tänapäevased eesti keele kui võõrkeele õpetamise õppekomplektid,

milles on kasutatud autentseid lugemis- ja kuulamistekste, grammatika- ja sõnavarateemad

on valitud õppijakeele analüüsi põhjal (Kitsnik, Kingisepp 2002; Kitsnik 2004; Kitsnik,

Kingisepp 2006; Kitsnik 2008). On tehtud esimene katse kaasata arvutuslingviste

õppematerjalide koostamisse. PHARE eesti keele õppe programmi algatusel koostatud

muukeelse kooli 4. – 9. klassi eesti keele õpikute sarjale on Tartu Ülikooli

arvutuslingvistide töörühm teinud arvutianalüüsi (Asser jt 2004), mille eesmärk oli kaasa

aidata optimaalse raskusastmega õppematerjalide sarja loomisele. Valminud on samuti

mõned interaktiivsed eesti keele õppematerjalid – E-fant7, Kaunis külaline (CD-romil

töötav interaktiivne eesti keele õppematerjal muukeelsetele koolidele, loodud Ameerika

Ühendriikides väljatöötatud keeleõppeprogrammi alusel). Eituse väljendamist eesti keele

kui teise keele õppijakeeles pole varem eraldi uuritud. Raili Pooli ja Elle Vaimanni artiklis

(Pool, Vaimann 2004) on kõrgtaseme keelevigade seas ära märkinud ka eituse, mis

anlüüsitud vigade hulgast moodustasid vaid 0,8%. Esitatud on ka kaks vigase kasutuse

näidet. Ka on Anna Verschik on eitusvead eraldi liigina ära märkinud (Verschik 2004).

Raili Pool on oma viimastes uurimustes leidnud, et kõrgtaseme õppijatel esineb eitavates

konstruktsioonides sihitise käändevigu vähe (Pool 2007b: 242-243).

Tänaseks on tekkinud eesti keele kui K2 uurimiseks ja keeleõppe arendamiseks andnud

uued võimalused Tallinna Ülikooli üld- ja rakenduslingvistika õppetooli Eesti vahekeele

korpus, mis võimaldab uurida eesti õppijakeelt tänapäevaseid võimalusi kasutades.

Õppijakeele võrdlemist emakeelekõnelejate keelekasutusega võimaldavad Tartu Ülikooli

eesti kirjakeele korpus (TÜKK)8 ja Eesti Keele Instituudi tänapäeva kirjakeele korpus9.

7 Vt http://www.efant.ee/student/ (20.05.2007) 8 Vt www.cl.ut.ee (20.05.2007) 9 Vt www.eki.ee/corpus (20.05.2007 )

27

2. Eituse väljendamine Eesti vahekeele korpuse tekstides

2.1. Eituse väljendamisest eesti keeles

Eitus on lause tähenduskomponent, mis kummutab mingite asjaolude tõelevastavuse või

keelab mingi tegevuse. Seega väljendab eitus lauses pragmaatilisi tähendusi. Eituse

kasutamise eelduseks on vastupidine seisukoht. Eitada võib lause sisu tervikuna või lause

moodustajatega kirjeldatut (EKG II:155; Kerge 2001: 178; Sang 1983: 28). Eitust ei

väljendata ainult grammatiliste vahendite abil. Lause võib saada negatiivse tähenduse ka

diskursusest. Näiteks. – Kas direktor on oma kabinetis? – Direktor on lähetuses. Vastus

küsimusele märgib direktori kohaloleku eitamist. Samuti võivad olla kasutatud sõnad, mis

kannavad eitavat tähendust: Nüüd ma õpin matemaatika asemel füüsikat tähendab

automaatselt seda, et subjekt ei õpi matemaatikat. Sama on jälgitav lauses Erinevalt

matemaatikast meeldib füüsika mulle tõesti. – subjektile matemaatika ei meeldi. Suulises

kõnes võivad eitust väljendada ka intonatsioon, žestid, pausid jms.

Üldeitus ja fookustatud eitus

Eitus võib olla üldeitus (eitab lause sisu tervikuna) ja fookustatud eitus (eitab lausega

edastatavat moodustajat). Üldeitus vormistatakse öeldisverbi eitusvormide ja

eituspartiklite ei või ära, ärge abil: Ma ei kirjutanud sulle eile hommikul kirja; Ärge mind

vara äratage. Fookustatud eituse puhul langeb eituse rõhk lause moodustajale, mis on

vastavalt markeeritud. Kirjalikus tekstis saab eituse fookust markeerida sõnajärjega (Eile

hommikul ei kirjutanud ma sulle kirja. Sulle ma eile hommikul kirja ei kirjutanud),

kusjuures eriti tugeva rõhu saab just lause algusesse asetatud moodustaja (Sang 1983: 29 -

31); vastandava fraasiga sidesõna vaid abil (Eile hommikul ei kirjutanud ma sulle kirja,

vaid luuletust); rõhumäärsõnaga mitte (Eile hommikul ei kirjutanud ma sulle mitte kirja,

vaid luuletust. Eile hommikul ma mitte ei kirjutanud sulle, vaid joonistasin) (Sang 1983:

31 - 32). Suulises kõnes võib eituse fookust markeerida ka intonatsiooni, rõhu ja rütmiga.

Partiklit mitte kasutatakse puhta eituselemendina ühendava rinnastuse korral, nt Ma soovin

jäätist, mitte mahla; ilma öeldiseta vastustes, nt Kas sa soovid mahla? Ainult mitte mahla;

liitöeldistes verbi infinitiivvormi juures, nt Peaks ta ainult mitte hilinema. Ta võib üldse

mitte tulla.

28

Eesti keelele on iseloomulik eituse süntaktilisus: ka fookustatud eituse korral on

öeldisverb eitavas vormis (Kerge 2001: 178). Eituse fookuse markeerimiseks kasutatavat

rõhumäärsõna mitte on aga järjest rohkem hakatud tajuma iseseisva eituspartiklina, mis

tekitab tunde, nagu poleks öeldisverbi eitus vajalik. Seetõttu esinebki keeles varieerumine

kolme eitusvariandi vahel: 1) öeldisverb eitavas vormis ja partiklit mitte ei kasutata (nt

Eile hommikul ei kirjutanud ma sulle kirja, vaid luuletust); 2) öeldisverb eitavas vormis ja

eituse fookus on markeeritud partikliga mitte (nt Eile hommikul ei kirjutanud ma sulle

mitte kirja, vaid luuletust); 3) öeldisverb jaatavas vormis ja eituse fookus on markeeritud

partikliga mitte (nt Eile hommikul kirjutasin ma sulle mitte kirja, vaid luuletuse). Tulevik

kuulub tõenäoliselt jaatava öeldisverbiga variandile. (Erelt, Metslang 1998: 657–668).

Kui aga fookus paikneb eespool öeldisverbi, siis on ainuvõimalik kasutada verbi

eitusvormi (nt *Mitte kirja kirjutasin ma sulle, vaid luuletuse – Mitte kirja ei kirjutanud

ma sulle, vaid luuletust või kui fookuses on öeldisverb ise, nt *Ma mitte kirjutasin sulle,

vaid joonistasin – Ma mitte ei kirjutanud sulle, vaid joonistasin (Sang 1983: 32). Kuid

tõenäoliselt võib keele areng toimuda ka nii, et needki seni vastuvõtmatutena määratud

variandid muutuvad mingil ajahetkel loomulikeks.

Eitavad asesõnad

Eitust saab aluses, sihitises ja määruses väljendada eitavate asesõnade (mitte) keegi,

(mitte) miski, (mitte) kumbki, (mitte) ükski, (mitte) mingi, (mitte) mingisugune, (mitte)

ainusk jt abil. Kõige laiem funktsionaalne rakendatavus on eitavatel asesõnadel (mitte)

keegi ja (mitte) miski, need muutuvad kõigis käänetes ja võivad esineda nii subjekti,

objekti, adverbiaali kui ka genitiivatribuudi positsioonis (Mitte keegi ei tea seda. Ma ei

räägi mitte kellegagi. See pole mitte kellegi asi). Ühilduva adjektiivatribuudina esinevad

(mitte) mingi, (mitte) ükski, (mitte) ainuski, (mitte) kumbki, (mitte) mingisugune (Ma ei

ostnud endale mitte ühtegi asja). Sihitise käänetest kasutatakse ainult partitiivi. Partikkel

mitte on fakultatiivne (Ma ei ostnud endale mitte midagi. = Ma ei ostnud endale midagi).

Öeldisverb on alati eitavas vormis. Pole võimalik öelda *Ma ostsin endale mitte midagi.

Küll aga saab öelda Ma ostsin endale midagi, mis tähendab aga millegi umbmäärase

jaatust.

Määruses saab eitust väljendada ka eitavate määrsõnade (mitte) kuskile, (mitte) kuskil,

(mitte) kuskilt, (mitte) kunagi, (mitte) iialgi jt abil. Partikkel mitte on fakultatiivne (Ma ei

käinud mitte kuskil. = Ma ei käinud kuskil). Öeldisverb on alati eitavas vormis.

29

Lause *Ma käisin mitte kuskil pole võimalik, samas kui lause Ma käisin kuskil tähendab

millegi umbmäärase jaatust (EKG II: 163 - 164).

Liiteline eitus

Lisaks süntaksi võimalustele eituse väljendamisel on olemas ka liiteline e morfoloogilis-

derivatiivne eitus. Eesti keeles on selleks mitmeid erinevaid liiteid (prefiksid eba- ja mitte-,

sufiks -tu ja matu-vorm, tinglikult võib liidete hulka lugeda ka abessiivi tunnuse -ta (sh ka

mata-vormi) (EKG II: 165 - 166).

Prefiks mitte-

Eitav-antonümiseeriv prefiks mitte- on liidetest kõige laiema kasutusega: ta liitub nii

substantiividele, adjektiividele, adverbidele kui verbi infiniitsetele vormidele. Ta võib

liituda ka negatiivset leksikaalset tähendust omavatele sõnadele. Igapäevases

keelekasutuses kasutatakse mitte-eesliidet harva, peamiselt terminoloogias ja ka seal vaid

siis, kui on vajalik tähistada ebatüüpilist (metall – mittemetall) (Sang 1983: 67).

Eituspartikli mitte- abil moodustatud sõnad on tihti stiililt kohmakad ja võivad olla

väljaspool konteksti ebamäärase tähendusega. Tihti eelistatakse muid eituse

väljendusvahendeid: mittekortsuv --> kortsumatu, mittevõrreldav --> võrreldamatu,

mitteesitamine --> esitamata jätmine, mitteilmumine --> ilmumata jätmine, mittetäitmine -

-> täitmata jätmine, mittekoosseisuline töötaja --> koosseisuväline töötaja,

mittekülmakindel --> külmaõrn või -tundlik, mittekonditsiooniline --> alanõudeline,

mitteemakeelne --> võõrkeelne (Eesti keele käsiraamat

Prefiks eba-

Eitav-antonümiseeriv prefiks eba- liitub peamiselt adjektiividele, nt meeldiv – ebameeldiv,

kindel – ebakindel, efektiivne – ebaefektiivne jt. Eesliite eba- esinemine on piiratum kui

eitava pooleesliitelise määrsõna mitte- kasutamisest piiratum. Eba-lisamine eeldab, et

adjektiiv mille juurde ta kuulub väljendab "normaalsust", mis kummutatakse. Seetõttu ei

liitu eba- kunagi nt antonüümipaari negatiivsele liikmele, vrd ebatasane -- *ebakonarlik.

Kuid seal, kus eba- on võimalik, on ta ühtlasi loomulikum kui mitte-, st ebaaus, ebaharilik

on parem kui mitteaus, mitteharilik. Kõigist eba-liitelistest adjektiividest on võimalik

moodustada eba-liitega substantiive (ebameeldivus, ebakindlus, ebaefektiivsus jt) või

määrsõnu (ebameeldivalt, ebakindlalt, ebaefektiivselt jne) (Eesti keele käsiraamat ???,

Kerge 2001: 181).

30

tu-sufiks

Eitav sufiks -tu on väga produktiive liide. Ta liitub adjektiividele ja substantiividele.

Paljude eri liidetega nimisõnatüveliste adjektiivide antonüüm on samatüveline tu-liiteline

sõna, mis väljendab vastava omaduse puudumist (andekas – andetu, maitsekas – maitsetu,

sisukas – sisutu jt). On ka eitavaid nimisõnatüvelisi tu-liitelisi adjektiive, millel

samatüveline jaatav vaste puudub (vahetu, abitu, keeletu, jäägitu, näotu, alusetu). Enamiku

nimisõnatüveliste tu-adjektiivide tähendus langeb kokku alussõna ilmaütleva käände

vormiga (alusetu süüdistus = aluseta süüdistus, lõhnatu gaas = lõhnata gaas). Osa

adjektiive on siiski tähenduslikult iseseisvunud ega ole asendatavad käändevormiga

(sõnatu vaikus – ilma ühegi sõnata, vahetu kogemus – ilma vaheta, abitu laps – saan

hakkama ilma teie abita jt). Substantiivides liitub tu-sufiks peamiselt abstraktnoomenitele

ja somaatilisele sõnavarale. Konkreetseid objekte tähistavatest sõnadest tu-vormi sageli ei

moodustu. Paljudest tu-liitelistest adjektiividest saab tuletada substantiive (andetu –

andetus, otsustamatu – otsustamatus) ja määrsõnu (andetult, otsustamatult) (Eesti keele

käsiraamat, Kerge 2001: 181).

matu-vorm

matu-vorm on tu-sufiksi variant (tu-sufiks liitub verbi ma-infinitiivi vormile).

Liitudes ma-tegevusnimele näitab tu-liide 1) objekti allumatust tegevusele, tegevuse

võimatust; tuletised on sisult passiivsed (lahendamatu ülesanne = ülesanne, mis ei ole

lahendatav). Selliste omadussõnade tuletusaluseks saab olla ainult sihiline verb; nende

jaatavaks vasteks on tav-kesksõna (lahendamatu – lahendatav); 2) subjekti

mittetoimimist; tuletised on sisult aktiivsed (tähelepanematu = see, kes ei pane tähele).

Sisult passiivsete omadussõnade tuletustüvi on harilikult isikulise tegumoe vorm, kuid

kasutatakse ka umbisikulisi tuletustüvesid, enamasti paralleelvõimalusena (vastuvõtmatu

= vastuvõetamatu, kujutlematu = kujuteldamatu). Osal juhtudel on toimunud tähenduste

spetsialiseerumine, isikuline tüvi annab subjektiviitelise, umbisikuline – objektiviitelise

tuletise (inimene on mõistmatu – tegu on mõistetamatu). matu-omadussõnade tähendus on

üldjuhul erinev mata-vormide tähendusest. matu-lõpulised sõnad näitavad, et tegevus ei

ole võimalik, nt see on teostamatu tähendab, et seda pole võimalik teostada. mata-vorm

näitab, et tegevus ei ole veel toimunud, nt see on teostamata tähendab, et seda pole veel

teostatud.

31

Abessiivi tunnus -ta

Abessiiv on komitatiivi vastandkääne, mille tunnus on -ta. Abessiivi vorm võib esineda

samades tähendustes ka koos eessõnaga ilma. Abessiivi abil näidatakse kaaslase,

kaasaskantava eseme või vahendi puudumist (ilma sõbrata on igav olla, olen täna ilma

autota); viisi või seisundi puudumist (ilma pahandamiseta ei tee ta midagi); millestki ilma

olemist kui omadust ((ilma) prillideta mees, kooreta kohv, tööta inimene). Püsiva millestki

ilma olemise korral on parem kasutada tu-liitelist vormi, nt töötu inimene (Eesti keele

käsiraamat ???).

Supiini abessiiv (mata-vorm)

Supiini abessiiv on abessiivi variant, abessiivi tunnus -ta liitub verbi ma-infinitiivi vormile.

mata-vorm väljendab sooritamata tegevust ja esineb kindlate verbide (jätma, jääma,

unustama) juures sõltuvusmäärusena (jätsin toa koristamata); des-vormi eitava vastena (Ta

astus viisakalt teretades tuppa. – Ta astus teretamata tuppa); ka tud-kesksõna eitava

vastena (Tekst on trükitud – Tekst on trükkimata); tarindis, kus tuletusaluseks on nimisõna

täiendi funktsioonis, nt korralikult toimetatud tekst – korralikult toimetamata tekst.

32

2. 2. Eitus öeldises

2.2.1. Verbi eitava kõneliigi vormid Verbi eitusvorme kasutatakse öeldise funktsioonis. Öeldis on lause grammatilise ja

semantilise struktuuri kese. Öeldis võib olla liht- või liitöeldis. Lihtöeldisena on vaadeldud

üksikverbi (nt Ma ei naera), ühendverbi (nt Õpilased ei saa sellest aru) või väljendverbi

(nt (Poiss ei pilgutanud silmagi) finiitset vormi. Liitöeldisena käsitletakse töös 1) koopulat

koos öeldistäitega (nt Müüja ei olnud abivalmis) ja 2) finiitset verbivormi koos

infinitiiviga, kui mõlemad tegevused kuuluvad samale subjektile (nt Ta ei taha õppida).

Lihtöeldis

Eitust vormistab öeldisverbi eitusvorm, s.o liitvorm, milles eitus on väljendatud

eituspartikli ei või eitussõna ära ja tema vormide ärge, ärgu abil. Eitussõna ei

kasutatakse kindla, tingiva ja kaudse kõneviisiga (ei vaata, ei vaataks, ei vaatavat),

eitussõna ära kasutatakse käskiva ja möönva kõneviisiga (ära vaata, ärgu vaadaku).

Eituspartikkel ei paikneb üldjuhul lauses vahetult öeldisverbi ees, teda ei saa sellest

muude sõnadega lahutada (Ma ei vaadanud eile hommikul telerit, *Ma ei eile hommikul

vaadanud telerit). Abiverb ära (ärge) võib olla põhiverbist lahutatud muude sõnadega

(Ära hommikul telerit vaata).

Eitusvormi teiseks osaks võib olla kas vastav jaatava kõneliigi vorm (vaata/vat : ei

vaata/vat), tunnuseta tüvi (vaata/n : ei vaata), kõneviisitunnusega tüvi (vaata/ksi/n : ei

vaata/ks), umbisikulise tegumoe tunnusega tüvi (vaada/tak-se : ei vaada/ta) või mineviku

kesksõna (vaata/si/n : ei vaada/nud, vaada/ti : ei vaada/tud) (Vt Tabel 1, Tabel 2, Tabel 3,

Tabel 4, Tabel 5).

Järgnevalt on esitatud sõna vaatama eitava kõneliigi morfoloogiline paradigma kõneviiside

kaupa.

Kindla kõneviisi eitusvormid

Kindla kõneviisi isikulise tegumoe oleviku eitusvorm moodustatakse kindla kõneviisi

isikulise tegumoe oleviku esimese pöörde järgi nii, et jäetakse ära pöördelõpp -n ja

lisatakse eituspartikkel ei (vaata/n > ei vaata) (vt Tabel 1). Kindla kõneviisi isikulise

33

tegumoe oleviku esimese pöörde jaatav vorm on üks kolmest tegusõna põhivormist ma-

tegevusnime ja da-tegevusnime vormi kõrval. Välte- ja laadivahelduslike sõnade puhul on

see vorm mõnede sõnatüüpide puhul tugevas astmes (vaata/n), mõnede sõnatüüpide puhul

nõrgas astmes

(loe/n). Vastavalt on ka kindla kõneviisi eitusvorm mõnede sõnatüüpide puhul tugevas ja

mõnede puhul nõrgas astmes. Verbil olema on kaks kindla kõneviisi isikulise tegumoe

oleviku eitusvormi: ei ole ja pole.

Kindla kõneviisi isikulise tegumoe lihtmineviku eitusvorm moodustatakse isikulise

tegumoe

mineviku kesksõnast ehk nud-vormist, mille ette lisatakse eituspartikkel ei (ei vaada/nud).

Isikulise tegumoe mineviku kesksõna moodustatakse paljudest sõnatüüpidest da-

tegevusnime tüve järgi (vaada/ta >ei vaada/nud). Mõnede sõnatüüpide puhul aga ma-

tegevusnime tüve järgi (söö/ma > ei söö/nud). Seega on välte- ja laadivahelduslikel

sõnadel kindla kõneviisi isikulise tegumoe lihtmineviku eitusvorm mõnede sõnatüüpide

korral tugevas astmes (ei rääki/nud) ja teiste sõnatüüpide korral nõrgas astmes (ei

ooda/nud).

Verbil olema on kaks kindla kõneviisi isikulise tegumoe lihtmineviku eitusvormi: ei olnud

ja polnud.

Kindla kõneviisi isikulise tegumoe täismineviku eitusvorm moodustatakse jaatava

kõneliigi kindla kõneviisi isikulise tegumoe täismineviku vormi järgi nii, et abiverbi

olema vorm asendatakse eitusvormiga (ei ole ~pole (olen vaada/nud > ei ole vaada/nud ~

pole vaada/nud).

Kindla kõneviisi isikulise tegumoe ennemineviku eitusvorm moodustatakse jaatava

kõneliigi kindla kõneviisi isikulise tegumoe ennemineviku vormist asendades abiverbi

olema vormi eitusvormiga ei olnud ~ polnud (olin vaadanud > ei olnud vaadanud ~

polnud vaadanud).

Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe oleviku eitusvorm moodustatakse enamasti jaatava

kõneliigi kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe oleviku vormi järgi jättes ära vastava

vormi oleviku tunnuse -kse ja lisades eituspartikli ei (vaadata/kse > ei vaadata). Seega

võib umbisikulise tegumoe eitusvormi tunnuseks olla nii -ta kui -da. Erandiks on jooma-

34

ja tegema tüüpi verbid, mille eitusvorm moodustades kasutatakse ma-tegevusnime tüve,

millele lisatakse tunnus -da (ei joo/da) või -ta (ei teh/ta).

Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe lihtmineviku eitusvorm moodustatakse jaatava

kõneliigi umbisikulise tegumoe mineviku kesksõnast ehk tud-vormist, mille ette lisatakse

eituspartikkel ei (ei vaada/tud, ei söö/dud). Välte- ja laadivahelduslike sõnade puhul on

tud-vorm nõrgas astmes (ei hüpa/tud, ei loe/tud).

Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe täismineviku eitusvorm moodustatakse jaatava

kõneliigi umbisikulise tegumoe täismineviku vormi järgi asendades abiverbi olema

olevikuvormi on eitusvormiga ei ole ~ pole (on vaadatud > ei ole vaada/tud ~ pole

vaada/tud).

Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe ennemineviku eitusvorm moodustatakse jaatava

kõneliigi umbisikulise tegumoe ennemineviku vormi järgi nii, et asendatakse abiverbi

olema minevikuvorm oli eitusvormiga ei olnud ~ polnud ning (oli vaadatud > ei olnud

vaadatud ~ polnud vaadatud).

Tabel 1. Kindla kõneviisi eitusvormid

Aeg Tegumood Eitav kõneliik

Olevik Isikuline ei vaata

Lihtminevik Isikuline ei vaadanud

Täisminevik Isikuline ei ole vaadanud ~ pole vaadanud

Enneminevik Isikuline ei olnud vaadanud ~ polnud vaadanud

Olevik Umbisikuline ei vaadata

Lihtminevik Umbisikuline ei vaadatud

Täisminevik Umbisikuline ei ole vaadatud ~ pole vaadatud

Enneminevik Umbisikuline ei olnud vaadatud ~ polnud vaadatud

35

Tingiva kõneviisi eitusvormid

Tingiva kõneviisi oleviku isikulise tegumoe eitusvorm moodustatakse jaatava kõneliigi

tingiva kõneviisi oleviku isikulise tegumoe vormist, mille ette lisatakse eituspartikkel ei

(vaataks > ei vaataks). (Vt tabel 2).

Tingiva kõneviisi isikulise tegumoe üldmineviku eitusvorm moodustatakse jaatava

kõneliigi tingiva kõneviisi üldmineviku isikulise tegumoe vormist asendades abiverbi

olema vormi eitusvormiga ei oleks ~ poleks (oleks vaadanud > ei oleks vaadanud ~ poleks

vaadanud).

Tingiva kõneviisi umbisikulise tegumoe oleviku eitusvorm moodustatakse jaatava

kõneliigi umbisikulise tegumoe tüve järgi, millele lisatakse tingiva kõneviisi tunnus -ks ja

eituspartikkel ei (ei vaadataks).

Tingiva kõneviisi umbisikulise tegumoe üldmineviku eitusvorm moodustatakse jaatava

kõneliigi tingiva kõneviisi umbisikulise tegumoe üldmineviku vormist nii, et abiverbi

olema jaatusvorm asendatakse eitusvormiga (oleks vaadatud > ei oleks vaadatud ~ poleks

vaadatud).

Tabel 2. Tingiva kõneviisi eitusvormid

Aeg Tegumood Eitav kõneliik

Olevik Isikuline ei vaataks

Üldminevik Isikuline ei oleks vaadanud ~

poleks vaadanud ~ ei

vaadanuks

Olevik Umbisikuline ei vaadataks

Üldminevik Umbisikuline ei oleks vaadatud ~

poleks vaadatud

36

Käskiva kõneviisi eitusvormid

Käskiva kõneviisi ainsuse teise pöörde eitusvorm moodustatakse jaatava kõneliigi käskiva

kõneviisi ainsuse teise pöörde vormist lisades partikli ära (vaata > ära vaata). (Vt tabel

3). Käskiva kõneviisi mitmuse teise pöörde vorm moodustatakse jaatava kõneliigi käskiva

kõneviisi mitmuse teise pöörde vormist lisades partikli ärge (lugege > ärge lugege).

Käskiva kõneviisi mitmuse esimese pöörde vorm moodustatakse samamoodi nagu

mitmuse teise pöörde vorm, kuid nii eituspartikli kui verbivormi lõppu lisatakse -m (ärge

lugege >ärgem lugegem). Mitmuse esimese pöörde puhul on võimalik kasutada ka

paralleelvormi (eituspartikkel ärme koos verbi kindla kõneviisi oleviku eitusvormi (ärme

vaata) või jaatava kõneliigi kindla kõneviisi kolmanda pöörde vormiga (ärme vaatame)).

Tabel 3. Käskiva kõneviisi eitusvormid

Pööre Eitus

Ainsuse teine ära vaata

Mitmuse esimene ärgem vaadakem ~

ärme vaata(me)

Mitmuse teine ärge vaadake

Kaudse kõneviisi eitusvormid

Kaudse kõneviisi isikulise tegumoe oleviku eitusvormi moodustamiseks lisatakse jaatava

kõneliigi kaudse kõneviisi isikulise tegumoe olevikuvormile partikkel ei (vaatavat > ei

vaatavat). (Vt tabel 4).

Kaudse kõneviisi isikulise tegumoe üldmineviku eitusvormi moodustamiseks

lisatakse jaatava kõneliigi kaudse kõneviisi isikulise tegumoe üldminevikuvormile

partikkel ei (olevat vaadanud > ei olevat vaadanud, vaatanuvat > ei vaatanuvat),

kusjuures ei olevat võib asendada polevat (polevat vaadanud).

37

Tabel 4. Kaudse kõneviisi eitusvormid

Aeg Tegumood Eitav kõneliik

Olevik Isikuline ei vaatavat

Üldminevik Isikuline ei olevat vaadanud ~

polevat vaadanud ~

ei vaatanuvat

Olevik Umbisikuline ei vaadatavat

Üldminevik Umbisikuline ei olevat vaadatud ~

polevat vaadatud

Kaudse kõneviisi umbisikulise tegumoe oleviku eitava kõneliigi vorm moodustatakse

jaatava kõneliigi umbisikulise tegumoe oleviku vormist lisades partikli ei (vaadatavat >ei

vaadatavat).

Kaudse kõneviisi umbisikulise tegumoe üldmineviku eitava kõneliigi vormi

moodustamiseks

lisatakse jaatava kõneliigi umbisikuliste tegumoe üldmineviku vormile partikkel ei (olevat

vaadatud >ei olevat vaadatud), ei olevat asemel võib kasutada ka polevat (polevat

vaadatud).

Möönva kõneviisi eitusvormid

Möönva kõneviisi isikulise tegumoe oleviku eitusvormi moodustamiseks lisatakse jaatava

kõneliigi möönva kõneviisi isikulise tegumoe olevikuvormile partikkel ärgu ( vaadaku >

ärgu vaadaku). (Vt tabel 5).

Möönva kõneviisi isikulise tegumoe üldmineviku eitava kõneliigi vormi moodustamiseks

lisatakse jaatava kõneliigi möönva kõneviisi isikulise tegumoe üldminevikuvormile

partikkel ärgu

(olgu vaadanud > ärgu olgu vaadanud).

Möönva kõneviisi umbisikulise tegumoe oleviku eitava kõneliigi vormi moodustamiseks

lisatakse jaatava kõneliigi möönva kõneviisi umbisikulise tegumoe olevikuvormile

partikkel ärgu (vaadatagu > ärgu vaadatagu).

38

Möönva kõneviisi umbisikulise tegumoe üldmineviku eitava kõneliigi vormi

moodustamiseks lisatakse jaatava kõneliigi möönva kõneviisi umbisikulise tegumoe

üldminevikuvormile partikkel ärgu (olgu vaadatud > ärgu olgu vaadatud).

Tabel 5. Möönva kõneviisi eitusvormid

Aeg Tegumood Eitav kõneliik

Olevik Isikuline ärgu vaadaku

Üldminevik Isikuline ärgu olgu vaadanud

Olevik Umbisikuline ärgu vaadatagu

Üldminevik Umbisikuline ärgu olgu vaadatud

Liitöeldis

Koopula ja öeldistäide

Koopula on sõna või fraas, mis seob alust öeldistäitega. Eesti keeles on koopulaks

tavaliselt verbi olema vormid. Öeldistäide on koopulast sõltuv substantiiv(ifraas)

nominatiivis/partitiivis (Ta on minu sõber. Ta on üks minu sõpru) või adjektiiv(ifraas)

nominatiivis (Ta on tore inimene), mis iseloomustab või identifitseerib alusega tähistatut.

Öeldistäiteks võib olla ka muu sõnaliigi sõna (või vastav fraas), kui see esineb adjektiivi

või substantiivi tähenduses (EKG II: 55 - 56).

Eitusvormides on koopulal kaks paralleelkuju, nt ei ole ja pole; ei olnud ja polnud, ei olda

ja polda jne.

Öeldistäite eitusvorm võib esineda järgmisel kujul:

1) koopula on eitusvormis, öeldistäites puuduvad eitava liitega sõnad, (nt See ei ole ilus.

Ta ei olnud jälle esimene);

2) koopula on jaatava kõneliigi vormis, öeldistäiteks on substantiiv abessiivis, nt Tass on

(ilma) kõrvata; supiini abessiiv, nt Töö on tegemata; eitava liitega (eba-, -tu-, mitte-)

substantiiv, nt See oli õnnetus; eitava liitega adjektiiv(i sisaldav fraas), nt See on

ebatavaline (lugu);

3) koopula on eitusvormis, öeldistäites on eitava liitega noomen. Sel juhul tekib

topelteitus, mis tegelikult tähendab jaatust, on aga pisut nõrgema mõjuga kui jaatav lause,

39

nt Tass ei ole (ilma) kõrvata. Töö ei ole tegemata. See ei olnud õnnetus. See ei ole

ebatavaline (lugu).

Käändsõnaline öeldistäide on üldjuhul nominatiivis, mõnikord partitiivis. Partitiivne

öeldistäide on perifeerne ja esineb harva. Ainsuse partitiivi kasutatakse siis, kui öeldistäide

näitab subjekti kuulumist mingisse liiki või klassi ja on väljendatud parameetersõnaga

(liik, klass, värv jms) või umbmäärase asesõnaga miski. Nendele sõnadele on harilikult

lisatud mingi täpsustav täiend, nt Ta ei ole seda tüüpi inimene. Mitmuse partitiivi

kasutatakse juhul, kui väljendatakse hulka, millesse subjekt kuulub, nt Ta ei ole minu

(üks) parimaid sõpru.

Nominatiivis olev öeldistäide ühildub tavaliselt subjektnoomeniga arvus. Öeldistäidet

kasutatakse mitmuses, kui alusel on rohkem kui üks referent, nt Me ei ole sõbrad.

Kogunimi, abstraktne sõna või hulka hõlmav nimisõna jääb öeldistäitefraasi põhjana siiski

ainsusesse, nt Nad ei ole hea meeskond. Kui alusel on üks referent, on öeldistäide

harilikult ainsuses, nt Ta ei ole arst. Plurale tantum – sõnadest aluse korral on öeldistäide

erandlikult mitmuses (nt Teksased ei ole moodsad); kui öeldistäiteks on nimisõna, saab

seda kasutada ka ainsust (nt Teksased ei ole tööriie). (EKG II: 56 - 59).

Kui koos koopula ja öeldistäitega esineb ka infinitiiv, mis iseloomustab subjekti tegevust,

siis võib konstruktsiooni kasutada järgmiselt: 1) koopula eitavas vormis + öeldistäide

jaatava kõneliigi vormis + infinitiiv (ei ole raske nii palju rääkida), 2) koopula jaatava

kõneliigi vormis + öeldistäide eitavas vormis + infinitiiv (on ebatavaline nii palju

rääkida), 3) koopula eitavas vormis + öeldistäide eitavas vormis + infinitiiv (ei ole

ebatavaline nii palju rääkida), 4) koopula jaatava kõneliigi vormis + öeldistäide jaatavas

vormis + sõnaga mitte markeeritud infinitiiv ( on raske mitte nii palju rääkida).

Finiitverb koos infiniitse verbivormiga

Finiitverbi ja infiniitse verbivormiga vormistatud liitöeldises saab eitust väljendada

finiitverbi eitusvormiga või infinitiivi eitava markeerimisega partikli mitte abil. Nii

finiitverbi kui infinitiiviga kirjeldatud tegevused kuuluvad subjektile.

Finiitverbi eitusvormi moodustamisel kehtivad samad põhimõtted, mis lihtöeldise

eitusvormide puhul, st kasutatakse vastava kõneviisi, tegumoe ja aja eitusvormi koos

eituspartikliga ei või ära (Ta ei pea seda vaatama. Ta ei pidanud seda vaatama). Kui

40

eituse fookuses on liitöeldise käändeline vorm, siis markeeritakse seda eituspartikliga

mitte ja öeldisverb võib sel juhul olla jaatava kõneliigi vormis (Ta võib seda mitte

vaadata) või eitavas vormis (Ta ei saa seda mitte vaadata) (Sang 1983: 112, Kerge 2001:

183).

41

2.2.2. Õppijakeeles esinevad kõrvalekalded eituse väljendamisel öeldisega

Analüüsitud valim sisaldab 830 näidet, milles eitust on väljendatud öeldisega. Nendest

615 (74%) on korrektse ja 215 (26%) mittekorrektse eesti keele näited.

Keeletasemeti on algtaseme tekstides 116 eituse kasutust, neist korrektseid 75 (67%) ja

mittekorrektseid 41 (33%). Kesktaseme tekstides on kokku 527 näidet, neist korrektseid

403 (76%) ja mittekorrektseid 124 (24 %). Kõrgtaseme tekstides sisaldub 187 eituse

kasutust, neist korrektseid 137 ( 73%) ja mittekorrektseid 50 (27%).

Täpse ülevaate eitusvormide esinemisest aegade, tegumoodide ja kõneviiside kaupa annab

tabel 6, kus on esitatud algtaseme (A), kesktaseme (B) ja kõrgtaseme (C) korrektsete ja

mittekorrektsete eituste hulk absoluutarvu ja protsendina vastavate eitusjuhtude

koguarvust

antud taseme tekstides. Eri tasemete absoluutarvud ei ole omavahel võrreldavad, sest

Eesti vahekeele korpus ei ole tasemeti tasakaalustatud ja seega ka analüüsitud materjalis

on eri taseme tekste erineval hulgal, algtaseme tekste 10,5%, kesktaseme tekste 77% ja

kõrgtaseme tekste 12,5%.

42

Tabel 6. Eitus öeldises

A

õige

A

vale

B

õige

B

vale

C

õige

C

vale

Kindla kõneviisi isikulise tegumoe olevik 65

66%

33

34%

349

79%

93

21%

99

80%

25

20%

Kindla kõneviisi isikulise tegumoe

lihtminevik

5

55%

4

45%

22

65%

12

35%

24

71%

10

29%

Kindla kõneviisi isikulise tegumoe

täisminevik

2

40%

3

60%

1

17%

5

83%

0

0%

3

100%

Kindla kõneviisi isikulise tegumoe

enneminevik

0

0%

0

0%

0

0%

0

0%

3

75%

1

25%

Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe

olevik

0

0%

0

0%

2

50%

2

50%

0

0%

0

0%

Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe

lihtminevik

1

100%

0

0%

0

0%

1

100%

0

0%

0

0%

Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe

täisminevik

1

100%

0

0%

2

33%

4

67%

2

40%

3

60%

Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe

enneminevik

0

0%

0

0%

0

0%

0

0%

1

50%

1

50%

Tingiva kõneviisi isikulise tegumoe olevik 0

0%

0

0%

23

88%

3

12%

7

64%

4

36%

Tingiva kõneviisi isikulise tegumoe

üldminevik

0

0%

0

0%

0

0%

1

100%

1

25%

3

75%

Tingiva kõneviisi umbisikulise tegumoe

olevik

0

0%

0

0%

0

0%

0

0%

0

0%

0

0%

Tingiva kõneviisi umbisikulise tegumoe

üldminevik

0

0%

0

0%

0

0%

0

0%

0

0%

0

0%

Käskiv kõneviis 1

50%

1

50%

4

57%

3

43%

0

0%

0

0%

Tabeli 6 põhjal andmetest nähtub, et analüüsitud materjalis on suures ülekaalus kindla

kõneviisi isikulise tegumoe oleviku eitava kõneliigi vormide kasutamine. Arvukuselt

järgnevad kindla kõneviisi isikulise tegumoe lihtmineviku ja tingiva kõneviisi isikulise

43

tegumoe oleviku eitava kõneliigi vormid. Ülejäänud vorme esineb analüüsitud materjalis

väga vähe või üldse mitte. Põhjuseks võib olla õppijakeele ühekülgsus (kasutatakse ainult

piiratud hulka vorme), vältimisstrateegiad (ei kasutata vorme, mille moodustamises ei olda

kindlad) või on analüüsitud tekstid ühekülgsed – käesolevas töös peamiselt kindlal teemal

esseetüüpi kirjutised, kus nt kindla kõneviisi lihtminevikku ja käskivat kõneviisi polnudki

eriti tihti võimalik kasutada. Täpsete järelduste tegemiseks oleks vaja uurida aga eesti

keelt emakeelena kasutavate inimeste koostatud analoogseid tekste.

Kui võrrelda korrektse ja mittekorrektse eituse kasutust eri tasemete tekstides, siis võib

öelda, et kindla kõneviisi isikulise tegumoe oleviku eitava kõneviisi ja kindla kõneviisi

isikulise tegumoe lihtmineviku eitava kõneliigi vormide mittekorrektsete kasutusjuhtude

protsent keeletaseme tõustes väheneb. Samas on tingiva kõneviisi isikulise tegumoe

oleviku eitava kõneliigi vormide kasutamisel kõrgtaseme tekstides vigu rohkem kui

kesktaseme tekstides. Et kõrgtaseme näidete hulk on üldse väike, siis ei saa selle põhjal

veel mingeid kindlaid järeldusi teha. Kuid antud näide demonstreerib, et keeleõpe ei ole

lineaarne protsess, mille käigus taseme tõustes vigade arv kahaneb. Taseme tõustes

hakkab õppija kasutama keerukamaid ja mitmekesisemaid konstruktsioone, mille tõttu

vigade arv võib kasvada. Samuti võib õppija seoses U-kujulise õppimisega langeda mingil

hetkel arengus tagasi ja hakata tegema vigu, mida ta varem ei teinud.

Õppijakeeles esinevad öeldise eitava kõneliigi vormide moodustamisel ja kasutamisel

järgmised kõrvalekalded (vt tabel 7):

1. Nii koos eituspartikliga ei kui mõne teise lauseliikme eitava markeerimisega sõna

mitte abil on kasutatud jaatava kõneliigi verbivormi.

2. Eitava kõneliigi vormimoodustuse aluseks on valitud vale tüvi.

3. On eksitud eituspartikli valikul.

4. Esinevad kõrvalekalded öeldistäite eitava liite valikul, öeldistäite käändes ja tüvekujus.

5. On eksitud liitöeldise kasutamisel

6. Läbivaks on kõrvalekalded keelenormist eitusega kaasnevate vormide kasutamisel:

kõrvalekalded aja, kõneviisi ja tegumoe kasutuses ning infinitiivi vormi valikul.

Tabelis 7 on esitatud vealiikide statistika tegumoodide, kõneviiside ja aegade kaupa.

Korrektsete kasutujuhtude arv (K) on esitatud eraldi lihtöeldise ja liitöeldiste Vcop + N ning

Vfneg+Vinf kohta.

Mittekorrektsete kasutujuhtude (MK) esinemise arvud on kujutatud järgmiselt:

44

1 – lihtöeldis Vfneg. Jaatav verbivorm – eituse kasutamine jaatava kõneliigi

verbivormidega;

2 – lihtöeldis Vfneg. Sõna puudu/üle – vajaliku sõna väljajätt või üleliigne kasutamine;

3 – lihtöeldis Vfneg. Vale tüvi/liide – eitusvormide moodustusvead (vale tüvi ja liide);

4 – liitöeldis Vcop + N. Koop puudu – koopula ärajätt;

5 – liitöeldis Vcop + N. Jaatav verbivorm – koopulat kasutatakse jaatava kõneliigi vormiga;

6 – liitöeldis Vcop. Vale liide. – vale eitusliite kasutamine;

7 – liitöeldis Vcop. Vale kääne. – öeldistäite funktsioonis oleva sõna käändekasutus ainsuses

ja mitmuses;

8 – liitöeldis Vcop. Vale tüvi. – öeldistäite funktsioonis oleva sõna moodustusvead ainsuses

ja mitmuses;

9 – liitöeldis Vfneg+Vinf Jaatav verbivorm. – eituse kasutamine jaatava

kõneliigiverbivormiga;

10 – liitöeldis Vfneg+Vinf Vmod – modaalverbide kasutamine liitöeldises;

11 – liitöeldis Vfneg+Vinf vale vorm – liitöeldise kasutamine vale infinitiivi ja infinitiivi vale

tüvekuju kasutamine;

12 – liitöeldis Vfneg+Vinf partikkel – eituspartiklite ei ja mitte kasutamine.

13 – vale aeg/kv/tm – liht- ja liitöeldiste aja, kõneviisi ning tegumoe kasutamine;

14 – leksikaalne viga – liht- ja liitöeldiste leksikaalsed vead.

Arvud esitatud nii, et esimene näitab tüübi esinemise koguhulka, selle all

olevad arvud näitavad alg-, kesk- ja kõrgtaseme tekstides sisalduvate näidete hulka.

45

Tabel 7. Kõrvalekalded öeldise eitusvormide kasutamisel

Lihtöeldis Vfneg Liitöeldis Vcop + N Vfneg+Vinf

Jaatav verbi- vorm

Sõna puudu üle

Vale tüvi / liide

Koop puudu

Jaatav verbi-vorm

Vale liide

Vale kääne

Vale tüvi

Jaatav verbi-vorm

Vmod Vale vorm

Partik- kel

Vale aeg / kv/ tm

Leksi- kaalne viga

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 Kindel kv isik tm olevik - K

193 30, 127, 36

75 16, 36, 23

211 18, 154, 39

Kindel kv isik tm olevik – MK

28 8,18,2

5 1,2,2

23 5,14,4

4 2,2,0

17 0,15,2

7 1,2,4

7 1,5,1

9 1,3,5

8 1,3,5

23 2,17,4

34 9,21,4

2 0,2,0

17 2,12,3

7 1,6,0

Kindel kv isik tm lihtmin – K

30 3,15,12

3 0,1,2

17 2,10,5

Kindel kv isik tm lihtmin – MK

3 0,2,1

2 0,2,0

8 2,1,5

1 0,0,1

1 0,0,1

4 2,1,1

12 0,8,4

4 0,4,0

Kindel kv isik tm täismin – K

3 2,1,0

0 0

Kindel kv isik tm täismin – MK

2 1,0,1

9 2,4,3

Kindel kv isik tm ennemin – K

3 0,0,3

Kindel kv isik tm ennemin – MK

1 0,0,1

Kindel kv umbisik tm olevik - K

1 0,1,0

1 0,1,0

Kindel kv umbisik tm olevik - MK

1 0,1,0

1 0, ,0

Kindel kv umbisik tm lihtmin K

1 1,0,0

Kindel kv umbisik tm lihtmin MK

1 0,1,0

1 0,1,0

Kindel kv umbisik tm täismin –K

4 1,1,2

1 0,1,0

Kindel kv umbisik tm täismin - MK

4 0,3,1

2 0,2,0

3 0,1,2

1 0,1,0

46

Kindel kv umbisik tm ennemin – K

1 0,0,1

Kindel kv umbisik tm ennemin - MK

1 0,0,1

Tingiv kv isik tm olevik – K

5 0,3,2

25 0,20,5

Tingiv kv isik tm olevik – MK

1 0,1,0

1 0,1,0

1 0,1,0

4 0,2,2

1 0,1,0

Tingiv kv umbisik tm üldmin – K

1 0,0,1

Tingiv kv umbisik tm üldmin - MK

4 0,1,3

Tingiv kv umbisik tm olevik – K

Tingiv kv umbisik tm olevik - MK

Tingiv kv umbisik tm üldmin – K

Tingiv kv umbisik tm üldmin - MK

Käskiv kv – K 5 1,4,0

Käskiv kv – MK

1 1,0,0

3 0,3,0

Kaudne kv – MK

Kaudne kv – K

Möönev kv – K

Möönev kv – MK

47

SEE ON LK 47

48

Kindla kõneviisi eitava kõneliigi ajavormide moodustamine ja kasutamine

Kindla kõneviisi isikulise tegumoe eitusvormid

Lihtöeldis

• Eituse kasutamine jaatava kõneliigi verbivormidega

Analüüsitud materjalis esineb 28 kõrvalekallet (algtasemel 8, kesktasemel 18, kõrgtasemel

2), mille korral õppija on kasutanud verbi eitusvormi asemel verbi jaatava kõneliigi vormi.

Need juhtumid jagunevad kahte rühma: 1) õppijad on kasutanud korrektselt eituspartiklit

ei, kuid lisanud sellele verbi jaatava kõneliigi vormi, 2) õppijad on kasutanud verbi jaatava

kõneliigi vormi ning markeerinud eitussõna mitte abil mõne teise lauseliikme.

Esimest võimalust on kasutatud nii alg- kui kesktaseme tekstides 7 korral (algtase, näited

1 ja 2; kesktase, näide 3).

(1) Kudas sull on palju raha ja ei ole haridus, see ei aitab sulle.

Õige: ei aita

(2) Ühe sõnaga, ei töötavad seadmed, milleseid me kasutame igal päeval. Õige: ei tööta (3) Viimasel ajal inimesed ei kujutavad ette oma elu mobiiltelefonita, internetita,

arvutita. Õige: ei kujuta ette

Mõnikord on õppijad eksinud eituspartikli kasutamisel sõnajärjega (algtase, näide 4).

(4) Aga ei mõjuta inimese elu see on sünniaeg, sest (sellepärast) see on ei vaja. Õige: ei ole vaja

Teist võimalust – öeldisverbi jaatava kõneliigi vormi koos mõne teise lauseliikme (aluse,

sihitise või määruse) markeerimisega eituspartikliga mitte esines 14 korral (1 algtasemel,

11 kesktasemel, 2 kõrgtasemel). Eesti keeles on selline eituse vormistamine küll võimalik,

kuid ainult juhul kui partikliga mitte markeeritud eituse fookus paikneb lauses öeldise järel

ja sellele järgneb vaid – vastandus.

Seetõttu on kõrvalekallet keelenormist nähtud ainult nendes näidetes, kus eituse fookus on

öeldisverbist eespool ning vaid – vastandust pole kasutatud. Õppijad on eitavalt

markeerinud nii alust (kesktase, näide 5), sihitist (kesktase, näide 6) kui määrust (algtase,

näide 7; kesktase, näide 8). Esineb ka 2 juhust, milles alus on eitavalt markeeritud verbist

olema moodustatud eitava kõneliigi vormiga pole (kesktase, näide 9).

49

(5) Ja ütleme veel, et mitte ainult raha annab meile võimalus elada, see sõltub veel oma

enesetunuseta. Õige: võimalust elada ei anna meile (mitte) ainult raha, vaid… Õige: võimaluse elada annab meile mitte ainult raha, vaid …

(6) Mitte kõiki parandab vangla karistus. Vahel inimene, kes kandis karistust saab aru, et

ta tegi vea. Õige: Kõiki vanglakaristus ei paranda. Õige: Vanglakaristus ei paranda (mitte) kõiki, vaid … Õige: Vanglakaristus parandab mitte kõiki, vaid …

(7) Selliseid juhtub mitte tihti.

Õige: ei juhtu tihti Õige: ei juhtu (mitte) tihti, vaid … Õige: juhtub mitte tihti, vaid …

(8) Kuigi mitte rahas on õnn – räägivad palju inimesed. Mulle tundub on vastupidi.

Õige: õnn ei ole rahas Õige: õnn ei ole (mitte) rahas, vaid … Õige: õnn on mitte rahas, vaid …

(9) Kahjuks pole kõik inimesed võivad kasutada interneti, sest see on kallis. Õige: kõik inimesed ei või kasutada

Näidetes 5 – 9 asub eitussõnaga mitte markeeritud lauseliige jaatava kõneliigi vormis

olevast öeldisest eespool, lauses puudub ka vaid-vastandus. Näitelausete

korrigeerimisvõimalusi on mitu. Esiteks on loomulik asendada verbi eitusvorm jaatava

kõneliigi vormiga ning jätta ära eitav markeering sõnaga mitte. Lisaks sellele on mõnikord

lause loomulikumaks muutmiseks vaja muuta ka sõnajärge. Teine võimalus on asendada

verbi eitusvorm jaatava kõneliigi vormiga ja lisada vaid-vastandus. Sel juhul on

markeerimine eitussõnaga mitte fakultatiivne. Kolmas võimalus on alles jätta nii verbi

eitusvorm kui aluse eitav markeering, kuid muuta seejuures sõnajärge ja lisada vaid-

vastandus.

• Vajaliku sõna väljajätt või üleliigne kasutamine Analüüsitud materjalis esineb 5 juhtumit (algtasemel 1, kesktasemel 2, kõrgtasemel 2), kus

kõrvalekalle lihtöeldise vormistamisel on tekkinud kas mõne sõna puudumisest või

üleliigsest kasutamisest. Puuduolevaks sõnaks on tavaliselt verbi olema vorm (kesktase,

näide 10). Samas võib selle verbi vorme üle kasutada (algtase, näide 11). Üleliigsete

sõnadena on esinenud ka modaalverbid saama (kõrgtase, näide 12; kesktase, näide 13)

ning võima (kõrgtase, näide 14), mille abil on õppijad moodustanud eestipärase lihtöeldise

asemel liitöeldise.

50

(10) Rahad on väga tähtis, kuna rahata ei elu ja rahaga on võimalus ostma kõik ümber.

Õige: ei ole elu (11) Selliseid olukordi juhtub ei ole tihti. Õige: ei juhtu tihti

(12) Tihti hästi kasvatatud ja haritatud inimene ei saa tänapäeva eluga hakkama saama ja jääb prügimäele. Õige: ei saa … hakkama

(13) Ja nad ei saa saata töökoht. Õige: ei saa (14) Ja kui inimesel ei ole haridust, siis ta ei või leida töökohta. Õige: ei leia

• Eitusvormide moodustusvead (vale tüvi ja liide)

Lihtöeldise eitusvormi moodustamist valest tüvest on materjalis 23 näidet (algtasemel 5,

kesktasemel 14, kõrgtasemel 4).

Esiteks on õppijad valinud eitusvormi moodustamiseks vale tüvevariandi. Seda esineb

peamiselt laadivahelduslike sõnade puhul nagu andma, leidma, hindama, hoidma. Näidetes

15

(kesktase) ja 16 (algtase) on ekslikult lähtutud da-infinitiivi tüvest.

(15) Niisugune on eluseadus: kui ei tea, mis on kurju, siis ei hinna headust.

Õige: ei hinda

(16) Sünniaeg ei anda mitte mingi sugust aitab. Õige: ei anna

Veaohtlikud on ka vältevahelduslikud sõnad, mille tüves esinevad häälikute kk – k – g,

pp – p – b ja tt – t – d vaheldus, sest eesti keeles ei ole neid häälikuid tihti võimalik

häälduse põhjal eristada (kõrgtase, näide 17), vene keeles moodustavad nad aga

helitu/helilise hääliku opositsiooni.

(17) Tahaks loota, et see film ei jätta ükskõikseks noori. Õige: ei jäta ükskõikseks Erinevustest foneetilises süsteemis on tingitud vältevahelduslike sõnade häälduspärane

kirjaviis. Segi lähevad samuti vältevahelduslikud lühikesed ja pikad vokaalid (kesktase,

näide 18). Raskusi on ka häälikute ä – a, ü – u ja ö – o eristamisega (kesktase, näide 19).

51

(18) Korteris võib olla üsna kulukas remont, aga sulle see ei soobi. Õige: ei sobi

(19) Mõned inimesed mõtlevad, et kui vene keel on aktiivsel kasutuses, siis eesti keel pole väjagi õppida. Õige: pole vajagi õppida

Õppijakeeles esineb ka selliste sõnavormide loomist, mida tegelikult olemas pole (näide

20). Võib oletada, näites 20 (algtase) on õppija soovinud lisada sihilisele verbile segama

sihilise verbi tunnuse -ta.

(20) Tema muusika ei segastada mulle. Õige: ei sega Liitöeldis Vcopneg + N

• Koopula ärajätt Koopula ärajätmist esines analüüsitud materjalis kokku 4 korda (2 algtasemel, 2

kesktasemel). Koopula ärajätmise korral on mõnikord kasutatud eituspartiklit ei, millele

järgneb öeldistäide (algtase, näide 21). Mõnikord on ära jäetud nii eituspartikkel ei kui

koopula ning selle asemel on öeldistäide markeeritud eitussõnaga mitte (kesktase, näide

22).

(21) Minu perekond ei väga suur. Õige: ei ole väga suur

(22) Minu arvamus on see, pärilikkus, keskkond, haridustase ja mõtlemine mitte nii

olulised tegurit nagu eelnevad.

Õige: ei ole (mitte) nii olulised tegurid

• Koopula kasutamine jaatava kõneliigi vormidega

Analüüsitud materjalis esines kokku 17 näidet (15 kesktasemel, 2 kõrgtasemel), kus

koopulat oli kasutatud jaatava kõneliigi vormides ning öeldistäidet markeeritud

eituspartikliga mitte (kesktase, näited 23 – 25; kõrgtase, näited 26 ja 27), ühel juhul ka

verbi olema eitusvormiga pole (kesktase, näide 28).

Ainuke võimalus kasutada jaatava kõneliigi verbivorme ja eitada öeldistäidet

eituspartikliga mitte, on vaid-vastanduse lisamine. See pole aga peaaegu kunagi

õigustatud, sest ei lisa sisuliselt olulist infot, vaid põhimõtteliselt kordab juba öeldut, nt

52

*Teisest küljest on see idee mitte paha, vaid hea. Kõrvalekallete korrigeerimiseks sobib

alati koopula jaatava kõneliigi vormi asendamine eitusvormiga ja öeldistäite eitava

markeeringu ärajätmine. Partikkel mitte ei sobi kindlasti juhul, kui öeldistäiteks on vaid

omadussõna (või ka mõni muu sõna), nt * See idee ei ole mitte paha. Kuid lauses See idee

ei ole mitte eriti paha mõjub eituspartikli mitte kasutamine loomulikumalt.

Tihti on võimalik ka jätta koopula jaatava kõneliigi vormi, asendades öeldistäiteks oleva

sõna antonüümsega. Antonüümid võivad olla nii eitava liite abil moodustatud (näide 22)

kui ka leksikaalsed (näide 23). Näites 24 on keelenormist kõrvalekalde korrigeerimiseks

vaja kirjutada eituspartikkel mitte põhisõnaga kokku; sel juhul muutub ta eituspartiklist

eitavaks liiteks. Kõigi sõnade puhul pole aga eitava liite mitte kasutamine semantiliselt

kohane.

(23) Teisest küljest see idee on mitte paha. Õige: ei ole paha (24) Ka ma mõtlen, et haridustase on mitte eriti oluline tegur.

Õige: ei ole (mitte) eriti oluline tegur

(25) Arvan, et see on mitte ohtlik, keegi ei peeta sind. Õige: ei ole ohtlik Õige: on ohutu (26) Veerud on suhteliselt mitte pikad ja ei tekita lugemisel suuri raskusi.

Õige: ei ole eriti pikad Õige: on suhteliselt lühikesed

(27) Mõned allkirjad Jõhvi Teatajas lihtsalt ümberjutustavad seda, mis on pildil esitatud, kuigi foto räägib seda ise ja sellega allkitjad on mitte vajalikud. Õige: ei ole vajalikud

Õige: on mittevajalikud

(28) Kui aeg tuleb, arvan osta mingi vähe auto, nagu VW Golf või Opel…, see peab olema muidugi pole kallis ja pole uus. Õige: ei pea olema kallis ega uus

• Vale eitusliite kasutamine

Eitavate liidete kasutamisega seotud kõrvalekaldeid esineb analüüsitud materjalis 7 korda

(1 algtasemel, 2 kesktasemel, 4 kõrgtasemel). Õppijad on ära vahetatud eesliite eba- ja

järelliite -tu- (algtase, näide 29; kesktase, näide 30). Näites 29 on õppija proovinud

kasutada eesliidet eba- sõna tähtis antonüümi moodustamiseks. Antud juhul oleks aga

korrektne olnud järelliite -tu- kasutamine. Liidet -eba saab kasutada sünonüümses sõnas

53

ebaoluline. Näites 30 on õppija aga kasutanud korrektse eesliite eba- asemel järelliidet -tu.

Samuti lähevad õppijatel segi abessiivi tunnus -ta ja eitav järelliide -tu (kõrgtase, näide

31).

(29) Tähtkuju on kõige ebatähtsam. Õige: on kõige tähtsusetum Õige: on kõige ebaolulisem

(30) Töö võib olla raske, huvitamatu, tervistkahjustav, paha tingimustega. Õige: võib olla … ebahuvitav

(31) Need tulemused näitavad kui viletsad on laste teadmised eesti teatrielust, seega kultuurist, kuna see on kultuuri lahendamata osa.

Õige: on … lahutamatu

• Öeldistäite funktsioonis oleva sõna käändekasutus ainsuses ja mitmuses

Analüüsitud materjalis esineb 7 kõrvalekallet keelenormist (1 algtasemel, 5 kesktasemel, 1

kõrgtasemel), kus öeldistäite vormistamisel on kasutatud vale käänet (kaasa arvatud

kõrvalekalded arvus). Õppijad on ära vahetanud ainsuse ja mitmuse vormid, kasutanud

nimetavalise öeldistäite asemel osastavalist, samuti olevat, kaasaütlevat ja saavat käänet.

Näited 32 ja 33 (kesktase) demonstreerivad ainsuse ja mitmuse segiajamist, näites 32

puudub koordinatsioon aluse ja öeldistäite vahel: kui alus on mitmuses, peab ka

öeldistäide olema

mitmuses, kasutatud on aga ainsust. Näites 33 on vastupidi: alus ainsuses ja öeldistäide

mitmuses.

(32) Võib palju rääkida sellest kui palju mugavust annavad need leiutised, aga nad

ei ole tähtsam. Õige: ei ole tähtsamad

(33) Minu arvates see õpimiskeele seadus ei ole nii vajalik praegu, vaid ültse mite vajalikud.

Õige: ei ole … mitte vajalik Näites 34 (kesktase) on alus nimetavas ja samas käändes peaks olema ka öeldistäide.

Õppija on aga kasutanud öeldistäidet osastavas.

(34) Võib olla nad (vaheldused) ei ole nii järske, nagu Külli kannapöörded.

Õige: ei ole … järsud

54

Näites 35 (kesktase) on öeldistäide olevas käändes, näites 36 (algtase) kaasaütlevas

käändes ja näites 37 (kõrgtase) saavas käändes. Korrektne oleks kõigil juhtudel nimetav

kääne.

(35) Õpetaja peab olema suhtlejana, abivalmis ja kordumatu inimisena. Õige: peab olema… kordumatu inimene

(36) Päris erinevad inimesed ei või olla sõbradega.

Õige: ei või olla … sõbrad.

(37) Minu arust, nii Leenin koos oma kaastegijatega nii sakslase ei võinud olla nii naiivseteks, nagu neid filmis esitati, sest siis kõik juhtunud oleks võimatu. Õige: ei võinud olla … naiivsed

• Öeldistäite funktsioonis oleva sõna moodustusvead (vale tüvi)

Analüüsitud materjalis on 9 kõrvalekallet keelenormist (1 algtasemel, 3 kesktasemel, 5

kõrgtasemel): 1) häälduspärasest kirjaviisist johtuvad vead: kk – k – g, pp – p – b, tt – t – d

kirjutamisel (kõrgtase, näide 38) ning vokaalide kirjutamisel (algtase, näide 39); 2)

sõnatüvede segiajamine – paronüümia ja kontaminatsioon (kõrgtase, näited 40 ja 41).

(38) Tekstid ei olnud liiga pikkad. Õige: ei olnud … pikad (39) Naiteks minu isa juhtub auto ja valimus ei ole tahtis, aga kuidas sa töötab koos inimesega siis välimus on tähtis. Õige: ei ole tähtis

(40) Та pühendas se1le1e terve е1u, isegi naine ja laps ei olnud ta1le nii olulised kui tema tugev ning omakasupüüdlematu isamaa-armastus.

Õige: omakasupüüdmatu

(41) Ma ei hakka siin näiteid tooma, sest neid on nii palju, et kahelda minu sõnade õiguses on mõistetu. Õige: on mõttetu

55

Liitöeldis Vfneg+VInf

• Eituse kasutamine jaatava kõneliigi verbivormidega Analüüsitud materjalis esineb 8 kõrvalekallet (1 algtasemel, 3 kesktasemel, 5 kõrgtasemel),

mille puhul verbi eitusvormi asemel on kasutatud jaatava kõneliigi vormi: kolm korda

eitussõnaga ei (algtase, näide 43; kesktase, näited 42 ja 44), kaks korda aluse eitava

markeerimisega, millest üks kord on alus markeeritud eitussõnaga mitte (kesktase, näide

45) ja teine kord – sõnaga pole (kesktase, näide 46).

(42) Kõige pealt on vaja öelda, et viimasel sajandil inimkond on välja mõelnud erinevaid asju, protsesse, milleta tänapäevane inimene ei saab oma elu ette kujutada. Õige: ei saa… ette kujutada

(43) Kahjuks ma ei saa öelda, et on ainult üks leiutis, milleta ei saame elada. Õige: me ei saa elada

(44) Me ei peame ise mitte midagi teha. Õige: ei pea … tegema

(45) Muidugi mitte kõik vanemad saavad seda õpitada. Õige: ei saa kõik vanemad … õpetada Õige: ei saa … õpetada (mitte) kõik vanemad, vaid … Õige: saavad seda õpetada mitte kõik vanemad, vaid …

(46) Aga pole iga inimene saab endale osta seda, sest kõik hea ja mugav, ühe

sõnaga No-how maksab väga palju. Õige: iga inimene ei saa … osta Õige: ei saa … osta (mitte) iga inimene, vaid … Õige: saab … osta mitte iga inimene, vaid …

Näite 45 korrigeerimiseks on mitu võimalust. Esiteks võib asendada verbi jaatava

kõneliigi vormi eitusvormiga, jättes ära markeeringu mitte. Teiseks võib jaatava kõneliigi

vormi asendada eitusvormiga ja lisada vaid-vastanduse. Markeering sõnaga mitte on sel

juhul fakultatiivne. Kolmandaks võib lisada vaid-vastanduse ja muuta sõnajärge nii, et

alus asub lauses öeldisest tagapool. Viimasel juhul võib öeldisverb jääda jaatava kõneliigi

vormi ning eitust kannab aluse eitav markeering sõnaga mitte. Põhimõtteliselt samad

korrigeerimisvõimalused kehtivad ka näite 46 kohta, ainult et sõna pole tuleb igal pool

asendada sõnaga mitte.

56

• Modaalverbide kasutus liitöeldises

Esineb 23 kõrvalekallet (2 algtasemel, 17 kesktasemel, 4 kõrgtasemel). Vaid ühel juhul

neist on vea tekkimise põhjus modaalverbi ärajätt (kesktase, näide 47), mille tulemusel

liitöeldise asemel on lihtöeldis. (47) Aga inimene ei osta armastus, sõprus ja teised asjad.

Õige: ei saa osta

Ülejäänud näidetes saab jälgida eitusega kaasnevat nähtust – eksimist kasutatud

modaalverbi valikul. Selle vea põhjus on modaalverbide semantika vähene eristamine. Nii

on näidetes 48 ja 49 (mõlemad kesktase) modaalverbi tohtima eitusvormi asemel kasutatud

pidama eitusvormi ja näites 50 (kesktase) – saama eitusvormi. (48) Ma olen nõus, et venelased peavad teadma eesti keelt, aga ka oma keelt nad ei pea unustama. Õige: ei tohi unustada

(49) Mida peaks inimene tegema, et vähendada kuriteo ohvriks sattumise riski?

1)Ei pea jalutama öösel kus ei ole palju inimesi. 2) Ei pea näitama odavad asjad ebatuntud inimesi. Õige: Ei tohi jalutada. … Ei tohi näidata

(50) Mida saab inimene ise teha oma tervise heaks? Esiteks, tervislik eluviis on vajalik, et

teha oma tervise heaks. Inimene ei saa suitsetada, …tarbitada. Õige: ei tohi suitsetada, … tarbida

Näidetes 51 ja 52 (mõlemad kesktase) on modaalverbi suutma eitusvormi asemel

kasutatud modaalverbi saama eitusvormi. (51) Ma olen sellega nõus, sest tavaliselt inimesed ei taha, et nendes firmas töötavad

inimesed kes ei saa hoolitsema enda eest. Õige: ei suuda hoolitseda

(52) Näiteks, õpilased arvavad, et kormus on liiga raske ja nad ei saa nii palju tegema. Õige: ei suuda … teha

Näidetes 53 (kesktase) ja 54 (kõrgtase) on modaalverbi saama eitusvormi asemel kasutatud

modaalverbi võima eitusvormi. (53) Raha on ka väga tähtis, sest et rahata lihtsalt ei või normaalselt elada.

Õige: ei saa … elada (54) Väga kurb mõtte, aga niisugune on elu, mida mõjutada me ei või.

Õige: mõjutada … ei saa

57

Näites 55 (algtase) on modaalverbi oskama eitusvormi asemel kasutatud modaalverbi

saama eitusvormi.

(55) Kui sa ei saa võõrkeelt, ma mõtlen siis ei saa endale leida hea töökohta, siis on sul

madal palk. Õige: ei oska

• Eituspartiklite ei ja mitte kasutamine Esineb 2 kõrvalekallet (kesktasemel), mille puhul õppija on kasutanud partikli mitte asemel partiklit ei (näide 56).

(56) Lõpetuseks ütlen et on vaja õppida teistel vigadel ja proovida ei teekida nii palju probleemi esienesse. Õige: mitte tekitada

• Liitöeldises kasutatud vale infinitiiv ja infinitiivi vale tüvekuju

Infinitiivi kasutamise vigu esineb analüüsitud materjalis kokku 34 korda (9

algtasemel, 21 kesktasemel, 4 kõrgtasemel). On eksitud infinitiivi tüvevalikul.. Nagu

lihtöeldise eitusvormide moodustamise puhul nii ka siin on kõige enam raskusi laadi-

ja vältevahelduslike sõnadega: segi läheb häälikute kk – k – g, pp – p – b ja tt – t – d

kirjutamine (kesktase, näide 57), kasutatakse sama sõna mõnd teist vormi, eksimusi

põhjustab ka paronüümia ja kontaminatsioon (kõrgtase, näide 58). On kasutatud vale

infinitiivi (algtase, näide 59; kesktase, näited 60 ja 61). Esineb ka juhuseid, kus

infinitiivi asemel on kasutatud pöördelist verbivormi (algtase, näide 62).

(57) Peale selle maailmas on ka haigused, millidega arstid ei saa võitelda, nagu AIDS, vähk jn.e.

Õige: ei saa võidelda

(58) Et eluiga oleks pikkem ei tohi suitsetada, alkoholi juua ja narkootikume tarbitada. Õige: ei tohi … tarbida

(59) Siiski inimene ei saa elama ilma teist inimedeta.

Õige: ei saa elada

(60) Esimene raskus seisneb selles, et mitte koik pole valmis eestikeelsele õppele üle minna, sest nende keele oskus pole piisav. Õige: pole valmis … üle minema

(61) Kui inimene tahab elada edukalt, ta peab kõigepealt tunnetama looduse arengu seadusi, mitte rikkuda neid, aga järgida.

Õige: mitte rikkuma … järgima

(62) Ja siis ei saa: tunne ennast edukalt. Õige: ei saa tunda

58

• Liht- ja liitöeldiste aja, kõneviisi ning tegumoe kasutamine

Analüüsitud materjalis esineb 17 kõrvalekallet (2 algtasemel, 12 kesktasemel, 3

kõrgtasemel), mis eitusvormide kasutamisel ilmnesid.

Aegade puhul on kõige rohkem kõrvalekaldeid neil juhtudel, kui liitlause osades

kirjeldatakse samaaegselt toimuvaid tegevusi. Näites 63 (kesktase) peaks kasutama

olevikku, õppija on aga kasutanud lihtminevikku.

(63) Kes ei proovi, sest ei saanud!

Õige: ei saa Tegumoe vigadest esineb isikulise tegumoe asemel umbisikulise tegumoe kasutamist (algtase, näide 64).

(64) Nii pikat allkirja lugeja ei viitsita lugeda. Õige: ei viitsi

Näites 65 (kõrgtase) on õppija kasutanud liitlause esimeses osas kindla kõneviisi

lihtminevikku ja teises tingiva kõneviisi üldminevikku, mis ei ole korrektne. Kõrvalekalde

korrigeerimine on keerukas, sest pole võimalik üheselt öelda, mida õppija on soovinud

väljendada. Üks võimalus on kasutada liitlause esimeses pooles kindla kõneviisi

täisminevikku ja liitlause teises pooles kindla kõneviisi olevikku.

(65) Tema oleb teama rohkem linnaelu ja askelduste kohta. Tulevikus mulle tundub, et mõjutab haridus sellepärast, et elukutse valikul tema on vaja. Kui inimene ei õpinud

ülikoolis või kutsekoolis või polütehnikumis, siis ei oleks töötanud hea tööle kõrge palgaga. Aga kui tema saab hea elukutse siis oleb tema töötama tööle kõrge palgaga.

Õige: ei ole õppinud … ei saa töötada Kindla kõneviisi isikulise tegumoe lihtmineviku eitusvormid Lihtöeldis

• Eituse kasutamine jaatava kõneliigi verbivormidega

Esineb 3 kõrvalekallet (2 kesktasemel, 1 kõrgtasemel), milles koos eituspartikliga ei on

kasutatud jaatava kõneliigi vormi (kesktase, näide 66; kõrgtase, näide 67). Verbi jaatava

kõneliigi vormi kasutamist koos mõne teise lauseliikme eitava markeerimisega sõna mitte

abil analüüsitud materjalis ei esinenud.

(66) Tema stopp-nupp ei töötas, ma andsin plaier remondiks, aga seal mulle öeldi, et see ei saa teha. (Kesktase) Õige: ei töötanud

59

(67) Jah, nende poliitika tõepoolest ei läks läbi ilma inimsurma ning vereta (Kõrgtase).

Õige: ei läinud läbi

• Eitusvormide moodustusvead (vale tüvi ja liide)

Analüüsitud materjalis esines 8 kõrvalekallet (2 algtasemel, 1 kesktasemel, 5 kõrgtasemel).

Veaohtlikumad on verbid, mille põhivormides esineb häälikute kk – k – g, pp – p – b,

tt – t – d vaheldus (kõrgtase, näide 68; kesktase, näide 69).

Mõnikord võib õppija ka teada, et lihtmineviku eitusvorm moodustatakse da-infinitiivist,

kuid vormimoodustusel ikkagi eksida (kesktase, näide 70). Samuti lähevad segi

paronüümsed vormid (kesktase, näited 71 ja 72).

(68) Kuid see ei tähenda, et see ei pakunud mulle huvi. Õige: ei pakkunud (69) Tüdruk hakkas karjuma kui mees võttis teda ümber, vaid seda ei aitanud. Õige: ei aidanud

(70) ei hoidanud distantsiooni B ja C autode vahel. (Kesktase) Õige: ei hoidnud

(71) ei saatnud hea töökoht, ja see võib mõjutab inimese elu. (Kesktase) Õige: ei saanud (72) Samuti suur roll mängib vanemad selle päras ta ei kasvatus oma laps ja lapse elus seisib paha. (Kesktase) Õige: ei kasvatanud

• Liitöeldise kasutamine lihtöeldise asemel

Esines 2 juhust (kesktasemel), mille puhul õppija on kasutanud eestipärase lihtöeldise

asemel liitöeldist.

Näites 73 (kesktase) on õppija kasutanud modaalverbi saama eitusvormi koos verbiga

mäletama.

(73) Lisaks valvur ei saanud määletada, kui palju täpselt rohlat oli kontori juures, kui ta

astu vahetuse peale. Õige: ei mäletanud

60

Liitöeldis Vcopneg + N

• Öeldistäite funktsioonis oleva sõna moodustusvead (vale tüvi) Esines üks kõrvalekalle (kõrgtasemel), kus öeldistäite moodustamisel on valitud vale tüvi (kõrgtase, näide 74).

(74) Mõned sõnad olid tõlgimata. Õige: olid tõlkimata

Liitöeldis Vfneg+Vinf

• Modaalverbide kasutus liitöeldises

Esines üks kõrvalekalle (kõrgtasemel), kui õppija on valinud vale modaalverbi (näide 75). (75) Aga vaatamata sellele naine ei saanud talle andeks andma. Õige: ei suutnud … andeks anda

• Vale infinitiivi kasutamine ja infinitiivi vale tüvekuju

Esines 4 kõrvalekallet (2 algatasemel, 1 kesktasemel, 1 kõrgtasemel) infinitiivi tüve valikul (algtase, näide 76).

(76) Ma ei hakka varem eesti keeles mitte midagi räägida, aga kui kursuse mind ma hakkasin natuke räägida ja kirjutada.

Õige: ei osanud … rääkida

• Aja kõneviisi ja tegumoe kasutamine

Analüüsitud materjalis esineb 12 kõrvalekallet (8 kesktasemel, 4 kõrgtasemel). Eksitud on

peamiselt oleviku kasutamisega lihtmineviku asemel (kõrgtase, näide 77). Paaril korral on

lihtmineviku asemel kasutatud täisminevikku (kekstase, näide 78).

(77) Sest et millal inimene sündis, ta ei vali riik ja perekond. Õige: ei valinud

(78) Seisnud kuhagi lähedal auto valvur ei ole märkinud.

Õige: ei märganud

61

Kindla kõneviisi isikulise tegumoe täismineviku eitusvormid Lihtöeldis

• Eitusvormi moodustusvead (vale tüvi ja liide)

Esineb 2 kõrvalekallet (1 algtasemel, 1 kõrgtasemel) laadi- ja vältevahelduslike sõnade

tüvedes (kõrgtase, näide 79).

(79) Kui inimene ei õpinud ülikoolis või kutsekoolis või polütehnikumis, siis ei oleks töötanud hea tööle kõrge palgaga. Õige: ei ole õppinud

• Aja, kõneviisi ja tegumoe kasutamine

Ajakasutuses esines analüüsitud materjalis 9 kõrvalekallet ( 2 algtasemel, 4 kesktasemel, 3

kõrgtasemel) ajakasutuses. Kõigil juhtudel on õppijad kasutanud täismineviku asemel

lihtminevikku (algtase, näide 80; kesktase, näide 81). Tegu on lihtmineviku ülekasutusega.

(80) Praegu ma õpin (eesti kelle) müügisekretäri kursusel ja pean ise leidma praktikale. Aga praegu ma ei leinud mitte midagi. Õige: ei ole leidnud (81) Siiani sellele küsimusele ei mõelnud, sest minu tervis aitas mind nii töötada (saata

tulu) kui õppida (arenguseks) ja puhata. Õige: ei ole mõelnud

Kindla kõneviisi isikulise tegumoe ennemineviku eitusvormid

• Aja, kõneviisi ja tegumoe kasutamine Analüüsitud materjalis esines üks kõrvalekalle (kõrgtasemel) ajakasutuses: ennemineviku

asemel on täisminevik (kõrgtase, näide 82).

(82) Lavastusi teadis ainult 1 õpilane 32st, näitlejaid ei ole mitte keegi kirjutanud. Õige: ei olnud … kirjutanud

62

Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe oleviku eitusvormid Lihtöeldis

• Eituse kasutamine jaatava kõneliigi verbivormiga

Analüüsitud materjalis esines üks kõrvalekalle (kesktasemel), kus koos eituspartikliga ei

oli kasutatud verbi jaatusvormi (kesktase, näide 83).

(83) Näiteks Eestis ei kasvatatakse teravillja, sest kliima ei ole sobilik. Õige: ei kasvatata

• Aja/tegumoe/kõneviisi kasutamine Analüüsitud materjalis esineb üks kõrvalekalle (kesktasemel), milles oli kasutatud umbisikulise tegumoe asemel isikulist tegumoodi (kesktase, näide 89).

(84) Kaasa koju ei luba neid võtta. Õige: ei lubata … võtta

Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe lihtmineviku eitusvormid Lihtöeldis

• Eituse kasutamine jaatava kõneliigi verbivormidega

Analüüsitud materjalis esines üks kõrvalekalle (kesktasemel), kus koos eituspartikliga ei

on kasutatud jaatava kõneliigi verbivormi (näide 85).

(85) Ma tean mitu situatsiooni, millal inimene oli hea spetsialist, aga pole ilusa välimusega, ja teda ei võieti tööle, sest tööandja nägi ainult kesta. (Kesktase) Õige: ei võetud

• Eitusvormide moodustusvead

Analüüsitud materjalis esines üks kõrvalekalle (kesktasemel) sõnatüve valikul (näide 86).

(86) Ma tean mitu situatsiooni, millal inimene oli hea spetsialist, aga pole ilusa välimusega,

ja teda ei võieti tööle, sest tööandja nägi ainult kesta. (Kesktase) Õige: ei võetud

63

Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe täismineviku eitusvormid Lihtöeldis

• Eitusvormide moodustusvead

Analüüsitud materjalis esines 4 kõrvalekallet (3 kesktasemel, 1 kõrgtasemel), mille puhul

on eksitud sõnatüves (kesktase, näide 87), üks kõrvalekalle või liite valikus (kesktase,

näide 88). (87) Kolmandaks on parim elada kuskil seal, kus õhk ei ole säästatud. Õige: ei ole saastatud

(88) Personaal kodune arvuti ei ole leiutud ammu – umbes pool sajandi tagasi. Õige: ei ole leiutatud

Liitöeldis Vfneg+ Vinf

• Finiitverbi vale vorm / vale infinitiivi vorm Esines üks kõrvalekalle, mille puhul õppija on kasutanud finiitverbi umbisikulise tegumoe

täismineviku vormi asemel samatüvelist omadussõna. Samas näites esineb veel teinegi

kõrvalekalle: on valitud vale infinitiiv (kesktase, näide 89).

(89) Riik ei ole kohustuslik aidata neid.

Õige: ei ole kohustatud aitama

• Aja, kõneviisi ja tegumoe kasutamine

Analüüsitud materjalis esineb 3 kõrvalekallet (1 kesktasemel, 2 kõrgtasemel), mille puhul

on õppija eksinud tegumoe valikul. Näites 90 (kõrgtase) on kindla kõneviisi umbisikulise

tegumoe täismineviku vormi asemel kasutatud kindla kõneviisi isikulise tegumoe

lihtminevikku ja näites 91 (kesktase) – kindla kõneviisi isikulise tegumoe olevikku.

(90) Allkirjad ei ladunud fotodest kitsamalt ja seega ei jää allkirjast pisut tühja ruumi,

mis küll võiks olla. Õige: ei ole laotud

(91) Ja kõikede nende koolide ei lisa veel vene süvaõppe koolid. Õige: ei ole lisatud

64

Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe ennemineviku eitusvormid

• Aja, kõneviisi ja tegumoe kasutamine

Analüüsitud materjalis esines üks kõrvalekalle (kõrgtasemel), milles õppija on kasutanud

kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe ennemineviku eitusvormi asemel kindla kõneviisi

isikulise tegumoe lihtmineviku eitusvormi (kõrgtase, näide 92).

(92) Ühes kohas oli dialoog, ruumis oli palju inimesi, naine pöördas mehe poole: Ütles: Joey! ja küsis midagi, aga kui tõlgiti eesti keelde, siis mehe nime ei pannud ja selline mulje jäi et kelle poole naine siis ikka pöördas? (Kõrgtase)

Õige: ei olnud pandud

Tingiva kõneviisi eitava kõneliigi ajavormide moodustamine ja kasutamine Tingiva kõneviisi isikulise tegumoe oleviku eitusvormid

Lihtöeldis

• Eituse kasutamine jaatava kõneliigi verbivormidega

Analüüsitud materjalis esines üks kõrvalekalle (kesktasemel), milles õppija on kasutanud

tingiva kõneviisi isikulise tegumoe oleviku eitusvormi asemel jaatava kõneliigi tingiva

kõneviisi isikulise tegumoe olevikku (kesktase, näide 93). (93) See on minu isiklik arvamus ja ma ei tahaksin mitte keegi kahetseda või kahju teha.

Õige: ei tahaks

• Eitusvormide moodustusvead (vale tüvi)

Esines üks kõrvalekalle, mille puhul on eksitud öeldisverbi tüvekuju valikul. Näites 94

(kesktase) on õppija kasutanud tingiva kõneviisi oleviku vormi moodustamiseks da-

infinitiivi tüve, korrektne oleks aga olnud kasutada kindla kõneviisi oleviku ainsuse

esimese pöörde tüve.

(94) Võib olla muudaksin ainult üht asja, mina ei pannaks hindeid.

Õige: ei paneks

65

Liitöeldis Vcopneg + N

• Koopula kasutamine jaatavas kõneliigis Esines üks kõrvalekalle (kesktasemel), mille puhul õppija on kasutanud koopulat jaatava

kõneliigi vormis ja markeerinud öeldistäite eitussõnaga mitte. Siingi on kõrvalekalde

korrigeerimiseks võimalik 1) asendada jaatava kõneliigi vorm eitusvormiga, jättes ära

eitussõna mitte, 2) asendada omadussõna eitusliitelise antonüümiga (kesktase, näide 95).

(95) Sellepärast nad saavad aru, et pool elanikkonnas on prantslased, ja see oleks lihtsalt mitte ilus valik. Õige: ei oleks … ilus valik Õige: oleks … inetu valik

• Aja, kõneviisi ja tegumoe kasutamine

Esines 4 kõrvalekallet (2 kesktasemel, 2 kõrgtasemel), mis on tingitud vale kõneviisi

kasutamisest. Näidetes 96 (kesktase) ning 97 ja 98 (mõlemad kõrgtase) on õppijal tingiva

kõneviisi isikulise tegumoe oleviku asemel kindla kõneviisi isikulise tegumoe lihtminevik.

(96) Me peame oma lapsi vältima, et nad ei teinud midagi ohtliku.

Õige: ei teeks (97) Ma ei tahtnud elada selles kohas, kus tualett kogu ajal, kui suvel, nii eriti talvel.

Õige: ei tahaks elada (98) Väikesed tähed on kohe arusaadavad, suured teevad ajalehe ilusam, mitmekesisem, et

ei olnud ühetaolise tunnet. Õige: ei oleks

Tingiva kõneviisi isikulise tegumoe üldmineviku eitusvormid

• Aja, kõneviisi ja tegumoe kasutamine

Esineb 4 kõrvalekallet (kesktasemel 1, kõrgtasemel 3), mis on põhjustatud vale kõneviisi ja

aja valikust.

Õppijad on kasutanud tingiva kõneviisi üldmineviku vormi asemel kindla kõneviisi

lihtmineviku vorme (kesktase, näide 99) või asendanud tingiva kõneviisi üldmineviku

vormi tingiva kõneviisi oleviku vormiga (kõrgtase, näide 100). (99) Kui ei olnud tuli, siis inimene mitte kunagi ei proovinud soe söök.

Õige: ei oleks olnud … ei oleks proovinud (100) Kui Aleks ei sekkuks, siis võib-olla tema onu ei sureks ja mitte midagi

ei juhtuks. Õige: ei oleks sekkunud, … ei oleks surnud … ei oleks juhtunud

66

Käskiva kõneviisi eitava kõneliigi ajavormide moodustamine ja kasutamine

• Eitusvormide moodustusvead

Esines üks kõrvalekalle (algtasemel) (näides 101) sõnatüves, mis on põhjustatud pikkade ja lühikeste vokaalide tajumisraskusest.

(101) Ärge krimustage kineskoopi. Õige: Ärge kriimustage

• Eituspartikkel

Esineb 3 kõrvalekallet normist (kesktasemel), mille puhul on kasutatud valet partiklit.

Näites 102 on käskiva kõneviisi puhul kasutatud partiklit ei, näites 103 on segi aetud

käskiva kõneviisi ainsuse ja mitmuse juurde kuuluvad eitussõnad ära ja ärge.

(102) Ei viska ostutšekki. (Kesktase) Õige: Ära viska ostutšekki ära.

(103) Ära töötage vee kõrval. (Kesktase) Õige: Ärge töötage

67

Eitus öeldises. Kokkuvõtvad märkused Järgnevalt on esitatud kokkuvõte eituse väljendamisest öeldises analüüsitud kõrvalekallete

liikide kaupa: võrreldud kõrvalekallete ja korrektsete kasutusjuhtude hulka, analüüsitud iga

kõrvalekalde liigi veatüüpi ja võimalikke tekkepõhjusi.

1. Eituse kasutamine koos jaatava kõneliigi verbivormidega

Tegemist on otseselt eituse väljendamisega seotud nähtusega mille käsitlemist alustatakse

eesti keele kui teise keele õppimise algetapis ja jätkatakse iga uue aja-, kõneviisi- või

tegumoe vormimoodustust õppides. Et selliseid kõrvalekaldeid esineb ka kesktaseme

tekstides üsna palju, võib neid pidada pigem eksimusteks kui vigadeks: õppija tõenäoliselt

teab reeglit, kuid ei suuda seda siiski alati rakendada. Kõrvalekalde põhjustab ülekanne

õppija emakeelest – vene keelest, kus eituse korral kasutatakse samakujulist verbivormi

kui jaatuse korral, lisades sellele eituspartikli нe (ei).

2. Öeldisverbi jaatava kõneliigi vormi kasutamine koos teise lauseliikme eitava

markeerimisega

Ka siin on kõrvalekalded otseselt seotud eituse väljendamisega. Tegemist on süsteemse

ülekandeveaga õppijate emakeelest, kus on võimalik jätta verb jaatava kõneliigi vormi ja

markeerida eituspartikliga alus, sihitis või määrus. Öeldistäitega fraaside olevikuvormides

on ainuke võimalus eitavalt markeerida öeldistäidet, sest vene keeles on olevikus koopulal

nullvorm. Ka eesti keeles esineb antud konstruktsioonides palju varieeruvust: partikkel

mitte on üha rohkem kujunemas rõhumäärsõnast eituse markeerijaks. Eituse väljendamisel

mitte abil pole aga enam tingimata vajalik, et öeldisverb oleks eitavas vormis. Praegu

peetakse soovitavaks kasutada öeldisverbi jaatava kõneliigi vormi vaid siis, kui partikliga

mitte markeeritud lauseliige asub öeldise fookuses. Selle rühma kõrvalekalded erinevad

esimese rühma kõrvalekalletest selle poolest, et vigade tekkimise üheks põhjuseks võib

olla ka teadmatus, sest antud teemat üldjuhul õppeprotsessis ei käsitleta.

3. Vajaliku sõna ärajätt või ülekasutus

Tegemist ei ole otseselt eituse väljendamisega seotud vigadega, analoogsed kõrvalekalded

esinevad tõenäoliselt ka jaatavas kõneliigis. Põhiliselt jäetakse ära sõna olema, eriti

koopula rollis. Ka antud juhul on tegemist ülekandeveaga õppijate emakeelest, kus

koopulal on olevikus nullvorm. Samas võib öelda, et see kõrvalekallete rühm pole

68

märkimisväärne, kuna õigeid kasutusjuhtumeid esineb tunduvalt rohkem.% Esineb ka

näiteid sõna olema liigse kasutuse kohta. Sel juhul on tegemist üleüldistamisveaga.

Õppijad on õppinud, et eesti keeles on sõna olema väga tähtis ja seda ei tohi unustada ning

kasutavad nüüd seda ka mittevajalikul juhul.

Mõnel juhul on segi aetud liht- ja liitöeldis: eestipärase lihtöeldise asemel on kasutatud

liitöeldist ja vastupidi. Ka need kõrvalekalded on ülekandevead õppijate emakeelest. Kuigi

liht- ja liitöeldise segiajamisega seotud kõrvalekaldeid esineb analüüsitud materjalis vähe,

vajaks see valdkond siiski edaspidist põhjalikumat läbitöötamist, sest praegu seda teemat

õppematerjalides ei kajastata.

4. Verbi eitusvormide moodustusvead

Selliseid kõrvalekaldeid, kus on eksitud öeldise põhiverbi vormimoodustuse, liitöeldise

infinitiivi tüve ja ma-/da-vormi valikul või liidete kasutamisel, esineb arvukalt kõigi

taseme tekstides. Antud kõrvalekalded ei ole otseselt seotud eituse väljendamisega, sest

ühegi sõnatüve ega verbiliite kasutamine ei tulene otseselt eitusest. Verbi eitusvormid

moodustatakse verbi jaatusvormidest või infinitiividest ja võib üsna suure tõenäosusega

väita, et analoogsed vead esinevad ka jaatava kõneliigi vormides. Kõrvalekalded sõnatüve

valikul on põhjustatud eesti keele sisemisest keerukusest, veaohtlikud on eelkõige välte-

ja laadivahelduslikud sõnad. See veatüüp on ühine kõigile eesti keele kui K2 õppijaile

sõltumata nende emakeelest. Tegemist on ärajätmis- ja/või üleüldistamisvigadega. Nende

kõrvalekallete vähendamiseks tuleb õppeprotsessis süsteemselt tegeleda muutkondade

vormi- ning sõnatüüpide ja sõnamoodustusreeglite õppimisega.

5. Vale eitusliite kasutamine

Tegemist on otseselt eituse väljendamisega seotud nähtusega. Eesti keeles on mitmeid

erinevaid eitust väljendavaid liiteid (eba-, -tu-, -ta), mis õppijal segi lähevad või mida ta

üldse ei kasuta. Selle rühma kõrvalekalded võivad olla üleüldistamis- ja ärajätmisvead.

Eitavad liited vajavad õppeprotsessis süsteemsemat käsitlust.

6. Öeldistäite funktsioonis oleva sõna käändekasutus ainsuses ja mitmuses

Selliseid kõrvalekaldeid ei olnud väga palju; need võib jagada kaheks. Esiteks esinesid

mõned üleüldistamisvead, kus õppijad on arvanud et eituse puhul peab ka öeldistäide

olema alati osastavas käändes. Teiseks esinevad ülekandevead õppijate emakeelest ning

öeldistäide on sel juhul saavas, kaasaütlevas või rajavas käändes. Esimese rühma

69

kõrvalekalded on seotud otseselt eituse väljendamisega ja vajavad rohkem tähelepanu.

Teise rühma kõrvalekalded tulenevad rektsioonierinevustest õppijate emakeeles ja

sihtkeeles. See on keerukas teema ja vajab läbimõeldud ning süsteemsemat käsitlust kogu

õppeprotsessi jooksul.

7. Infinitiivi vormi vead

Sellesse rühma kuuluvad kõrvalekalded nii infinitiivi tüve kui ma- või da-infinitiivi

valikul. Kumbki rühm pole otseselt seotud eituse väljendamisega. Tegemist on eesti keele

sisemiste raskuspunktidega ja vead K2 õppijakeeles on tõenäoliselt erinevate emakeeltega

õppijail sarnased. Tegemist on ärajätmis- või üleüldistamisvigadega. Antud teemaga

tegeldakse õppeprotsessis üsna palju, kuid sellele vaatamata on kõrvalekallete hulk suur.

Tõenäoliselt vajaks teema paremat lingvistilist läbitöötatust ja metoodilisi lahendusi.

8. Eituspartikli kasutamise vead

Analüüsitud materjalis esinevad mõned kõrvalekalded eituspartiklite kasutuses. Segi on

läinud partiklite ei ja mitte kasutamine, samuti eksitakse partikli ei ja käskiva kõneviisi

eitussõna ära (ärge) kasutamises. Tegemist on otseselt eituse väljendamisega seotud

teemaga ja üldjuhul üleüldistamisvigadega: vene keeles vastab kõigile eesti keele

eituspartiklitele üks partikkel не. Analüüsitud materjalis oli vigu siiski üllatavalt vähe,

kuid see ei tähenda, et õppijad antud teemat valdavad. Käskiva kõneviisi kasutust esineb

materjalis üldse väga vähe, sest valdavalt esseetüüpi kirjutised ei võimalda käskivat

kõneviisi palju kasutada. Partikli mitte suhteliselt väike näidete hulk võib tuleneda ka

asjaolust, et õppijad lihtsalt ei kasuta vastavaid konstruktsioone eriti palju. See on

kindlasti seotud ka antud teema vähese käsitlemisega õppematerjalides.

9. Vale aja, tegumoe ja kõneviisi kasutamine

Analüüsitud materjalis esineb üsna palju kõrvalekaldeid aja, tegumoe ja kõneviisi

kasutuses. Aegade puhul torkab silma oleviku suur ülekasutamine ja teiste aegade väga

vähene esinemine. Vajab edasist uurimist, kas selle on põhjustanud õppijakeelele

iseloomulik vältimisstrateegia või EVKK mõningane tasakaalustamatus: analüüsitud

tekstidest olid ülekaalus kesktaseme tekstid, millest enamiku moodustasid esseed, kus

oleviku kasutamine on õigustatud). Mainida tuleb ka lihtmineviku ja täismineviku

äravahetamist, kindla kõneviisi isikulise ja umbisikulise tegumoe segiajamist, tingiva

kõneviisi oleviku ja üldmineviku asendamist kindla kõneviisi lihtminevikuga. Aja,

70

tegumoe ja kõneviisi kasutusvead kaasnevad eitusega, kuid ei ole eituse väljendamisega

otseselt seotud. Tõenäoliselt esinevad need vead sama sagedusega ka jaatavates

konstruktsioonides. Kuid teema vajab edasist uurimist ja süsteemsemat käsitlust

õppeprotsessis.

10. Vale modaalverbi kasutamine

Analüüsitud materjalis esineb arvukalt kõrvalekaldeid modaalverbi valikul liitöeldises.

Segi lähevad eelkõige modaalverbid võima, saama, suutma, tohtima, millele vastab vene

keeles polüseemne verb мочь. Tegemist on eitusega kaasneva nähtusega, mitte otseselt

eituse väljendusvahendiga. Samade verbide kasutamine valmistab raskusi ka jaatavas

kõneliigis. Samas oleks ilmselt mõttekas uurida, kas mõni modaalverbi valik on eriti

veaaldis just eitavas kõneliigis. Antud teemaga on mõnedes uuemates õppekomplektides

tegeldud, kuid see teema vajab kindlasti ka edasist lingvistilist ja metoodilist arendamist

(Kitsnik, Kingisepp 2002, Kitsnik 2004).

71

2.3. Eitus aluses 2.3.1. Eituse väljendusvõimalused alusfraasis

Alus ehk grammatiline subjekt on üldjuhul substantiiv või substantiivifraas, mis on

öeldisega predikatsiooniseoses. Lisaks võivad aluse peasõnaks olla adjektiivid,

järgarvsõnad, possessiivne pronoomen oma, kvaasisubstantiivid, subjektiviseerunud

kesksõnad, kvantorifraasid, da-infinitiiv(ifraasid); osalaused, mida saab asendada

substantiivse aluse kombel käituva pronoomeniga (EKG II: 39).

Alusfraasis saab eitust väljendada eitavate asesõnade ja liitelise eituse abil. Kogeja-

omajalause ning eksistentsiaallause puhul mõjutab eitus alusfraasi käänet: alusfraas on siis

üldjuhul partitiivis, teatud juhtudel ka nominatiivis.

Mõnel juhul on alusfraasi võimalik markeerida eitava partikli mitte abil.

Alusfraasi kääne

Substantiivne alusfraas võib olla nii nominatiivis kui partitiivis.

Normaallauses (s.t sellises lauses, mille grammatiline subjekt, tegevussubjekt ja

pragmaatiline subjekt langevad kokku) paikneb alusfraas lause algul ja on nominatiivis nii

jaatavas kui eitavas lauses (See inimene elab meie majas. See inimene ei ela meie majas).

Kogeja-omajalauses (s.t lauses, milles grammatiline subjekt ei lange kokku tegevussubjekti

ja pragmaatilise subjektiga) ei ole alus lause algul ning võib mõnikord üldse puududa.

Lause algul paikneb pragmaatiline subjekt (mis on ka tegevussubjekt) – kogejat või omajat

väljendav adverbiaal või sihitis. Eitavas kogeja-omajalauses on alusfraas partitiivis või

nominatiivis. Omajalausetes eitab partitiivne alusfraas situatsiooni üldiselt (indefiniitselt)

(Mul ei ole rohelisi teksaseid). Nominatiivne alusfraas eitab konkreetset (definiitset)

situatsiooni (Mul ei ole (mitte) rohelised teksased, (vaid sinised); Mul on sinised teksased,

mitte rohelised. Mul on mitte rohelised teksased, vaid sinised). Kui sellistes lausetes on

öeldisverb eitusvormis, siis on alusfraasi markeerimine partikliga mitte fakultatiivne. Kui

aga öeldisverb on jaatusvormis, on aluse markeerimine partikliga mitte kohustuslik.

Eitavates kogejalausetes on alusfraas tavaliselt nominatiivis (Mulle ei meeldi see värv;

Mulle ei sobi see värv; Mind ei huvita see jutt; Mul ei ole külm; Mul ei ole huvitav).

72

Mõnikord võib alusfraas olla nii nominatiivis kui partitiivis (Mul ei ole kiire; Mul ei ole

kiiret).

Eksistentsiaallauses (s.t lauses, milles grammatiline subjekt langeb kokku

tegevussubjektiga ja ei lange kokku pragmaatilise subjektiga) ei ole alus samuti lause

algul. Lause algul on kohta või aega väljendav määrus või sihitis. Eitavas

eksistentsiaallauses on alusfraas partitiivis või nominatiivis. Partitiivne alusfraas eitab

situatsiooni üldiselt (alusfraas on indefiniitne) (Siin pole filolooge). Kui eituse fookuses on

definiitne alusfraas, siis on see nominatiivis (Siin pole (mitte) filoloogid, (vaid

matemaatikud); Siin on (mitte) filoloogid, vaid matemaatikud). Kui sellistes lausetes on

öeldisverb eitusvormis, siis on alusfraasi markeerimine partikliga mitte fakultatiivne. Kui

aga öeldisverb on jaatusvormis, on aluse markeerimine partikliga mitte kohustuslik (EKG

II: 158).

Eitavad asesõnad

Kui subjekti olemasolu antud situatsioonis täielikult eitatakse, siis kasutatakse eitavaid

asesõnu (mitte) keegi – (Mitte) keegi ei tea, kuhu ta läks; (mitte) miski – Mul ei ole (mitte)

midagi viga; (mitte) ükski – (Ma ei näinud (mitte) ühtegi inimest; (mitte) kumbki – Mul ei

ole (mitte) kumbagi raamatut; (mitte) mingi – Ma ei soovi (mitte) mingit kooki jt.

Eesti keelele on iseloomulik, et eitavate asesõnade kasutamise puhul peab öeldisverb

olema kindlasti eitavas kõneliigis. Kõigil eitavatel asesõnadel on kaks vormi: ilma

partiklita mitte ja partikliga mitte. Neil kahel võimalusel ei ole sisulist erinevust. Kui aga

kasutada asesõna ilma partiklita mitte ja öeldisverbi jaatava kõneliigi vormi, siis omandab

asesõna umbmäärase asesõna tähenduse ja väljendatav mõte muutub täielikult.

Liiteline eitus

Aluse rollis olevas substantiivis või substantiivifraasis võib esineda ka liiteline eitus,

näiteks eesliide eba- (Õnn ja eba/õnn käivad ikka käsikäes. Siin ei ole eba/vajalikke asju );

järelliide -tu- (Tahtma/tu/s oma elu muuta viis ta üha uute probleemideni). Alusfraasis

esineva liitelise eituse korral võib öeldisverb olla nii jaatava kui eitava kõneliigi vormis, nt

Siin on ebavajalikke asju. Siin ei ole ebavajalikke asju.

73

2.3.2. Õppijakeeles esinevad kõrvalekalded eituse väljendamisel alusfraasis

Analüüsitud materjalis oli kokku 664 näidet, millest 513 korrektset (algtasemel 65,

kesktasemel 349, kõrgtasemel 99) ja 93 mittekorrektsest kasutusest kõrvalekalduvat

(algtasemel 19, kesktasemel 57, kõrgtasemel 17).

Täpse ülevaate eitust sisaldavate alusfraaside esinemisest annab Tabel 8, kus on esitatud

korrektsete ja mittekorrektsete kasutusjuhtude arvud keeletasemete kaupa.

Tabel 8. Eitus alusfraasis Keeletase A

õige

A

vale

B

õige

B

vale

C

õige

C

vale

Alusfraas 65

77%

19

23%

349

86%

57

14%

99

85%

17

15%

Õppijakeeles esinevad eitavate alusfraaside kasutamisel järgmised kõrvalekalded: 1)

eksitakse alusfraasi käände valikul; 2) ei osata kasutada sobivat eitavat asesõna; 3) liitelise

eituse korral kasutatakse ebasobivat liidet. Lisaks sellele esineb kõrvalekaldeid, mis pole

otseselt seotud eitusega: vead, mis tulenevad häälduspõhisest kirjaviisist;

kontaminatsioonist või parafaasiast tingitud vead; vormimoodustusvead; leksikaalsed vead

ning pragmaatilised vead. Nimetatud ebakorrektsused kaasnevad eituse väljendamisega

alusfraasis.

Tabelites 9 ja 10 on esitatud vealiikide statistika. Tabeli 9 esimeses veerus on arvandmed

korrektsete kasutusnäidete kohta. Teisest kuuenda veeruni on esitatud teave mittekorrektse

(MK) kasutuse kohta vastavalt veatüüpidele: part – alusfraas partitiivis, nom/part –

alusfraas osaliselt nominatiivis, osaliselt partitiivis, adess – alusfraas adessiivis,

nom=gen=part – alusfraasi kääne täpselt määratlemata, nom – alusfraas nominatiivis, gen

– alusfraas genitiivis.

Tabelis 10 on esitatud eituse tüüpide korrektsete/vigaste esinemisnäidete arvandmed.

Mõlemas tabelis on arvud esitatud nii, et esimene näitab tüübi esinemise koguhulka, selle

all

olevad arvud näitavad alg-, kesk- ja kõrgtaseme tekstides sisalduvate näidete hulka.

74

Tabel 9. Eitusega seotud käändekasutus alusfraasis

K kor- rektne kasutus

MK part

MK nom/ part

MK adess

MK nom= gen= part

MK nom

MK gen

1 2 3 4 5 6 7 Normaallause alusfraasi kääne

459 101,267,91

6 0,3,3

2 0,1,1

2 0,0,2

1 0,1,0

Kogeja-omajalause alusfraasi kääne

41 15,23,3

5 1,4,0

2 1,1,0

10 4, 5, 1

2 1, 1, 0

Eksistentsiaal- lause alusfraasi kääne

20 3,10,7

3 0, 3, 0

Tabel 10. Eitavate asesõnade ja eitavate liidete kasutamine alusfraasis Korrektne Mittekorrektne Eitavad asesõnad

22 0,7,15

6 0,3,3

Liiteline eitus 8 1,5,2

8 0,8,0

Eitusega otseselt mitte seotud

44 12,25,7

Tabelite 9 ja 10 põhjal võib öelda, et normaallause aluse käändekasutuses esineb väga vähe

kõrvalekaldeid, mis on ka loomulik, sest normaallause alus on nominatiivis. Seevastu

kogeja-omajalauses on kõrvalekaldeid üsna palju: kõige rohkem on alusfraasis

mittekorrektselt kasutatud nominatiivi. Eksistentsiaallauseid esines analüüsitud materjalis

vähe, kuid kõrvalekaldeid oli neist umbes veerand.

Eitavaid asesõnu ja liitelist eitust esines analüüsitud materjalis vähe, seejuures on eitavate

asesõnade puhul kõrvalekaldeid umbes veerand kõigist kasutusnäidetest ja liitelise eituse

puhul pool.

75

Alusfraasi kääne

Alusfraasi käändekasutust on vaadeldud lausetüüpide kaupa: kõrvalekalded

normaallauses, kogeja-omajalauses ja eksistentsiaallauses.

Normaallause alusfraasi kääne

Analüüsitud materjalis on kokku 459 korrektset näidet ja 11 mittekorrektset. Viimaste

korral on alusfraas partitiivis, osaliselt nominatiivis ja osaliselt partitiivis, adessiivis või ei

ole võimalik alusfraasi käänet üheselt määrata.

• Alus partitiivis

Esines 6 kõrvalekallet (3 kesktasemel, 3 kõrgtasemel), milles õppijad nominatiivi asemel

on kasutanud alusfraasi partitiivis (kesktase, näited 104 ja 105).

(104) Tüdruk hakkas karjuma kui mees võttis teda ümber, vaid seda ei aitanud.

Õige: see (105) Ma arvan et hindeid eriti ei näita inimese teadmist.

Õige: hinded • Alusfraas osaliselt nominatiivis, osaliselt partitiivis

Esinevad 2 juhtumit, milles alusfraasi mõni sõna on korrektselt nominatiivis, kuid teine –

partitiivis (kõrgtase, näited 106 ja 107).

(106) Uued lauseid ei hakkanud igas kohas suure läbitähega. Õige: uued laused

(107) Teda ei tundnud ära mitte Nadja, mitte ühtegi inimene.

Õige: mitte ükski inimene

• Aluse kääne täpselt määratlemata Samuti esineb üks juhtum, kus moodustatud vormi põhjal pole võimalik täpset käänet

määrata. Näites 108 (kesktase) ei saa üheselt otsustada, kas õppija on soovinud kasutada

mitmuse nominatiivi või ainsuse partitiivi.

(108) Ärge kasutage vett kui elektriseadmet ei ole lülitatud. (Kesktase)

Õige: elektriseade Õige: elektriseadmed

76

• Alus adessiivis

Esineb ka 1 juhtum, milles on nominatiivi asemel kasutatud alalütlevat käänet (kõrgtase, näide 109).

(109) Ühel ei saa elada ilma rahata, teisel võimatu ilma sõbrata. Õige: Üks … teine …

Kogeja-omajalause alusfraasi kääne

Analüüsitud materjalis oli kokku 41 korrektset näidet ja 19 mittekorrektset. Mittekorrektse

kasutuse korral on nominatiivse aluse asemel kasutatud genitiivset või partitiivset alust.

Esinevad ka juhud, milles alusfraasi üks komponent on korrektselt partitiivis, aga teine –

mitte.

• Alus nominatiivis

Esineb 10 kõrvalekallet (4 algtasemel, 5 kesktasemel, 1 kõrgtasemel), milles partitiivi

asemel

oli alus nominatiivis (algtase, näide 110; kesktase, näide 111). Mõnikord on seejuures segi

läinud ka ainsus ja mitmus (kesktase, näide 112).

(110) Kudas sull on palju raha ja ei ole haridus, see ei aitab sulle.

Õige: haridust

(111) Sellepärast kui inimesel on palju raha, temal ei ole probleemid. Õige: probleeme

(112) Väga mõjutab inimese elu haridus, sellepärast kui inimesel ei ole hea teadmised,

tal ei ole hea tööd. Õige: häid teadmisi

• Alus genitiivis

Esines 2 kõrvalekallet (1 algtasemel, 1 kesktasemel), milles partitiivi asemel kasutatud

oli genitiivi (algtase, näide 113; kesktase, näide ja 114).

(113) Mul ei ole perekonna. Õige: perekonda

(114) Ja raske elada kui tervise ei ole, kui ei saa teha mis tahab.

Õige: tervist

77

• Alusfraas osaliselt partitiivis

Esines 2 kõrvalekallet (1 algtasemel, 1 kesktasemel), milles alusfraasi üks komponent on

korrektselt partitiivis, aga teine – mitte (algtase, näide 115).

(115) Minu arvates, et väga tähtis on vanemad, sest et ei ole kedagi lähedased.

Õige: kedagi lähedasemat

• Alusfraas partitiivis

Kogejalausetes, kus on kasutatud verbe nagu meeldib, huvitab jmt peab alusfraas olema

nominatiivis. Analüüsitud materjalis oli 5 kõrvalekallet (1 algtasemel, 4 kesktasemel),

milles selles lausetüübis oli kasutatud partitiivi (kesktase, näited 116 ja 117).

(116) Mulle tundub, et eestlastele ei meeldi venelasi. Mitte kõiki, aga mõni. Õige: venelased

(117) Kui sind ei huvita mitte midagi, see pole hea, sest sul ei ole võimalust „kasvatada”

ja saada.

Õige: mitte miski Eksistentsiaallause alusfraasi kääne

Analüüsitud materjalis oli kokku 20 korrektset ja 3 (kesktasemel) mittekorrektset näidet.

Mittekorrektne oli alusfraasis partitiivi asemel nominatiivi kasutamine (kesktase, näide

118).

(118) Ma lõpetasin instituuti ja valisin endale töökohta tundmatus ja võrrases linnas –

Tallinnas, kus ei olnud mitte keegi minu tuttavatest. (Kesktase) Õige: mitte kedagi

Eitavate asesõnade kasutamine aluses Analüüsitud materjalis on kokku 22 korrektset näidet ja 6 mittekorrektset. Korrektselt oli

kasutatud järgmisi eitavaid asesõnu: keegi (7 korda) midagi (6), mitte mingi (4), mitte

keegi, mingeid, mitte midagi, ükski, ühtegi (kõik 1 kord)

78

Mittekorrektne eitavate asesõnade kasutamine

• (mitte) ükski

Eitava asesõna (mitte) ükski asemel on kasutatud sõna iga (kesktase, näide 119) ja arvsõna

üks (kesktase, näide 12).

(119) Iga inimene ei saa elada ilma oma leiutiseta.

Õige: Ükski inimene (120) Kui praegu meil ei ole ühte probleemi eestlaste ja venelaste vahel siis pärast nad tulevad ja see on fakt. Õige: ühtegi/ühtki

• (mitte) miski Eitava asesõna (mitte) miski asemel on kasutatud kindla kõneviisi oleviku eitavat vormi

pole (kesktase, näide 121) ja sõna kõik (kesktase, näide 122).

(121) Arvan,et tänapäeva noore ei värtusta haridus,sest noored alati istuvad arvuti taga ja neid ei huvita pole midagi, käivad baarides ja diskool ja nad ei saa õppida.

Õige: mitte miski

(122) Minuga juhtus ka selline lugu: meil ei olnud elektrit umbes 6 tundi ja juba siis ma sain aru kui tugevasti ma sõltun sellest (televiisor, radio, arvuti, pliit, kõik ei tööta, kraanist tuleb ainult kult vesi). Õige: mitte miski

• (mitte) keegi

Esines üks huvitav juhtum, kui õppija oli ilmselt soovinud kasutada umbmäärast asesõna

keegi, mis aga eitusvormis oleva öeldise puhul on omandanud eitava asesõna mitte keegi

tähenduse. Antud juhul oleks eesti keeles korrektne kasutada hoopis asesõna mõni

(kesktase, näide 123).

(123) Keegi ei saa elada ilma õluta, keegi ei saa elada ilma raamatuta.

Õige: Mõni … , mõni …

79

• (mitte) kumbki

Õppija on asendanud eitava asesõna (mitte) kumbki asesõnaga mõlemad (kesktase, näide

124).

(124) Mõlemad omandavad haridust, õppivad stipeendiumiga, samal ajal käivad tööl,

mõlemad ei suitseta. Õige: kumbki

Liiteline eitus Alusfraasi liitelise eituse korrektseid näiteid oli 8 ja vigaseid samuti 8. Korrektselt on

kasutatud liidet -tu (4 korda), liidet mitte- (2) ja liidet eba- (2).

• liide -tu-

Näites 125 (kesktase) on kasutatud liite -tu- asemel liidet mitte-.

(125) Haiguse põhjused asuvad peaaegu inimese sees. Need on vale toitumine, vähe liikuv

eluviis, mitteoskamine stressi toime saama. Õige: oskamatus

• liide mitte-

Näites 126 (kesktase) on liidet mitte- kasutatud põhimõtteliselt õigesti, kui poleks lisatud

eitust ei.

(126) Kolmandal leheküljel on jälle suur mitte midagi ei ütlev foto, aga samas toetab teksti meeleolu. Õige: mittemidagiütlev foto

Esineb ka mitmeid näiteid, milles õppija on kasutanud liidet mitte-, selleks sobimatus

kontekstis – eesti keeles kasutatakse aluses eitava liiteta antonüümset sõna (kesktase, näide

127). Tuleb ette ka seda, et õppija on mitte- põhisõnast lahku kirjutanud (kesktase, näide

128).

(127) Kass – pikkad vurrud, mittepikk karv, pikkad küüned, silmad, pikk saba, käppad

pikkad, teravad kihvad, kikkis kõrvad, painduv keha. Õige: lühike

(128) Jaanalinnul on pikk ja painduv kere, mitte pikk saba, ei ole kihve.

Õige: lühike Analüüsitud materjalis esines ka üks juhtum, milles õppija oli kasutanud alusfraasis

ekslikult

80

mata-vormi. Kõrvalekalde korrigeerimise üks võimalus oleks kasutada abessiivi tunnust –

ta (kekstase, näide 129).

(129) Ja kindlasti igas rajoonis peavad töötama huviringid tasumata.

Õige: tasuta huviringid

Eitusega otseselt mitteseotud kõrvalekalded

Lisaks eitusega otseselt seotud vigadele oli analüüsitud materjalis ka 44 alusfraasi viga (12

algtasemel, 25 kesktasemel, 7 kõrgtasemel), mis pole eitusega otseselt seotud. Siia

kuuluvad häälduspärasest kirjaviisist, kontaminatsioonist või parafaasiast tingitud vead

(kesktase, näide 130; algtase, näited 131 – 133); vormimoodustusvead (kesktase, näide

134), leksikaalsed vead (kesktase 135 ja 136) ning pragmaatilised vead (kestase, näide

137). Mõnel juhul on õppija ilmselt soovinud kasutada alust partitiivis, eksinud aga selle

vormi moodustamisel (algtase, näide 138). Esinevad ka juhud, kus on küll kasutatud

korrektselt partitiivi, aga eksitud on ainsuse – mitmuse valikul (kesktase, näide 139;

algtase, näide 140).

(130) Ma sõidsin üksinda ja sellepärast teisi osalejäid polnud.

Õige: teisi osalejaid (131) Minu tüttar ei ole väga suur.

Õige: minu tütar

(132) Aga kui ei tööta elektrivõrk, siis ei tööta külmkapp, teler, raadio, kodunetelefon, pliit.

Õige: kodune telefon

(133) Meie suhtles ei ole piiratud keeleoskusega. Õige: Meie suhtlus

(134) Inimese elu sõltub sünnikohast ka, näiteks, kui inimene sündis vene külas, temale

natuke raskem saada hea haridust, vene külas ei ela jõukased inimesed. Õige: jõukad inimesed (135) Aga rumala inimesega pole tunnet suhelda.

Õige: tahtmist

(136) Jah, olen ka nõus et mõnikord vene seltskond ei õpi eesti keelt või ei kasuta seda, aga minu arvates on teised võimalused seda situatsiooni lahendama. Õige: venelased

81

(137) Mina tahan teile ütelda, et te ei pääsenud konkursil. Õige: Te

(138) Kohtla-Järvel ei ole kinot.

Õige: kino

(139) Aga kui on raha, siis ei ole rohkem probleemi. Õige: probleeme

(140) Koolitus on kallis mõnu ja kui inimesel raha ei ole, siis maksta kuursusi eest ei ole võimalusi. Õige: võimalust

82

Eitus aluses. Kokkuvõtvad märkused

Järgnevalt on esitatud kokkuvõte eituse kasutamisest alusfraasis: võrreldud on õppijakeele

vigaste ja korrektsete näidete hulka, analüüsitud iga veatüüpi ja keelenormi vastu eksimise

võimalikke tekkepõhjusi.

1. Normaallause alusfraasi kääne

Normaallause alusfraasi oli kasutatud korrektselt nominatiivis 97% näidetest ja

mittekorrektselt 3%. Seega võib öelda, et normaallause alusfraasi kääne ei valmista

õppijatele üldjuhul raskusi. Kõrvalekallete puhul kasutati nominatiivi asemel partitiivi –

tegemist on reegli „Eitus nõuab partitiivi” üleüldistamisega. Üks kord oli alusfraas

adessiivis – sel juhul on tegemist ülekandega vene keelest.

2. Kogeja-omajalause ja eksistentsiaallause alusfraasi kääne

Kogeja-omajalauste alusfraasi oli kasutatud korrektselt 68% kõigist juhtudest ja

mittekorrektselt 32%. Eksistentsiaallausetes oli õigete alusfraaside protsent 79 ja vigaste

protsent 21.

Eitavas kogeja-omajalauses ja eitavas eksistentsiaallauses peab alus üldjuhul olema

partitiivis (v.a kogeja-omajalaused verbidega meeldima, sobima, huvitama jt, milles alus

peab olema nominatiivis). Partitiivse alusfraasi asemel oli enamasti ekslikult kasutatud

nominatiivset alusfraasi – sel juhul on tegemist ärajätmisveaga. Mõnel korral oli alus

partitiivi asemel genitiivis, mis on ülekanne õppija emakeelest – vene keeles on sarnases

lausetüübis alusfraas genitiivis. Esines ka juhuseid, kus osa alusfraasist oli korrektselt

partitiivis, teine osa aga nominatiivis või genitiivis – ka need on ärajätmisvead, mille

põhjuseks võib pidada eesti keele partitiivivormi moodustuse keerukust. Ilmselt on

õppijatel raske tajuda kogeja-omajalausete ja eksistentsiaallausete erinevust

normaallausetest. Seetõttu loobuvad nad alusfraasi käände muutmisest ja kasutavad kõige

lihtsamat varianti – nominatiivi (lihtsustamine ja väljajätt). Kogeja – omajalausetes

verbidega meeldima, sobima, huvitama jmt esines vigu, kus õppija oli kasutanud alust

partitiivis. Sama viga esines ka eksistentsiaallausetes. Nendel juhtudel on tegemist reegli

„Eitus nõuab partitiivi” üleüldistamisveaga.

Eituse väljendamisele kogeja – omajalausetes ja eksistentsiaallausetes tuleks

õppeprotsessis rohkem tähelepanu pöörata.

83

3. Eitavate asesõnade kasutamine

Eitavaid asesõnu oli alusfraasis kasutatud korrektselt 79% juhtudest ja mittekorrektselt

21%. Kuigi õige kasutuse osakaal oli üsna suur, oli tekstides esinenud eitavate asesõnade

absoluutarv väike (22). Üldse ei olnud kasutatud asesõnu (mitte) kumbki, asesõna (mitte)

ükski oli kasutatud ainult kaks korda. Oli selgelt näha õppijate oskamatus sobivaid eitavaid

asesõnu kasutada: nt (mitte) kumbki oli asendatud sõnaga mõlemad, (mitte) ükski sõnaga

kõik või sõnaga üks; sõna keegi oli soovitud kasutada umbmäärases tähenduses, koos

eitavas vormis öeldisega omandas see aga eitava tähenduse – st kanti eituse vahendid üle

oma emakeelest. Eitavate asesõnade kasutamine vajaks õppeprotsessis suuremat

tähelepanu.

4. Liitelise eituse kasutamine

Kõrvalekaldeid liitelise eituse kasutuses esineb alusfraasis 8, mis on üsna väike arv. Kuid

ka korrektsete näidete arv ei ole suur: samuti 8. Õppijad ajavad segi erinevad eesti keele

eitust edastada võimaldavad liited ja ülekasutavad liidet mitte-, mis mõjub väga kohmakalt,

samas kui eesti keeles on olemas tunduvalt paremaid väljendusvõimalusi.

Liitelise eituse uurimise ja õpetamisega tuleks kindlasti rohkem tegeleda.

5. Eituse väljendamisega otseselt mitte seotud vead

Analüüsitud materjalis esines ka eitusega otseselt mitte seotud kõrvalekaldeid

keelenormist: vormimoodustus- ja ainsuse-mitmuse kasutusvead, leksikaalsed vead.

Niisugused kõrvalekalded ei ole eituskesksed, vaid esinevad suure tõenäosusega sama

sageli ka jaatavas kõnes. Nende vigade vähendamiseks oleks vaja süstemaatiliselt tegeleda

vormimoodustuse õppimise ja drillimisega, samuti pöörata senisest tunduvalt suuremat

tähelepanu ka tähendusõpetusele.

84

2.4. Eitus sihitises 2.4.1. Eituse väljendusvõimalused sihitises

Sihitis ehk grammatiline objekt on verbist sõltuv substantiiv või substantiivifraas ning

selle asendusvormiga muu sõna või fraas (kvantor või kvantorifraas, da-infinitiiv või da-

infinitiivifraas) või osalause, millega tähistatule on verbiga väljendatud tegevus suunatud.

da-infinitiivi vormis sihitist saab eitada partikli mitte abil.

Eitust sihitisfraasis saab väljendada eitavate asesõnadega ja liitelise eitusega.

Eitus mõjutab ka substantiivse sihitisfraasi käänet, üldjuhul on sihitisfraas eituse korral

partitiivis, mõnel juhul võib olla ka ainsuse genitiivis või mitmuse nominatiivis.

Sihitisfraasi kääne

Sihitisfraasi kääne sõltub samaaegselt paljudest teguritest: lause aspektist, substantiivi

tähenduse kvantitatiivsest piiritletusest, sihitise vormist (kõneliigist, kõneviisist,

tegumoest, arvust). Kui verbiga kirjeldatav tegevus on imperfektiivne (s.t tal puudub

tulemuslik, ajaline, ruumiline piir ja/või on objekt kvantitatiivselt piiritlemata), siis on

sihitis partitiivis ja seda nimetatakse osasihitiseks. Eesti keeles on suur hulk verbe (nn

partitiivverbid), mis on sisult imperfektiivsed ja võimaldavad seega kasutada ainult

osasihitist. Samuti nõuavad üldjuhul partitiivset sihitist ma-, mas-, mast-, mata-, des-

vormid ja v-kesksõna (Metslang jt 2003: 127).

Kui verbiga kirjeldatav tegevus on perfektiivne ja sihitis kvantitatiivselt määratletud, siis

kasutatakse täissihitist, mis võib olla nominatiivis või ainsuse genitiivis.

Eituse korral on sihitise tavapärane kääne partitiiv. Üldeitava lause puhul on tegemist

imperfektiivse tegevusega ja seega saab kasutada ainult osasihitist partitiivis, nt Ära õmble

mulle uut mantlit. Ma ei õmble praegu uut mantlit. Ma ei õmble uut mantlit homseks

valmis.

Kui eituse fookuses on sihitis ja lauses esineb vaid-vastandus, on mittepartitiivverbide ja

sihitise kvantitatiivse piiritletuse korral võimalik kasutada nii osasihitist (Ma ei ostnud

endale (mitte) uut mantlit, vaid uue seeliku; Ma ei ostnud endale (mitte) uusi saapaid,

vaid uued kingad) kui ka täissihitist (Ma ei ostnud endale (mitte) uue mantli, vaid uue

85

seeliku; Ma ei ostnud endale (mitte) uued saapad, vaid uued kingad). Toodud näidetes on

mitte fakultatiivne, ta esineb siin pigem rõhumäärsõna kui eituspartiklina.

Kui mitte esineb aga puhta eituspartiklina, markeerib ta fookustatud eitust ja öeldisverb

võib esineda ka jaatava kõneliigi vormis, nt Ma ostsin endale mitte uue mantli, vaid uue

seeliku; Ma ostsin endale mitte uued saapad, vaid uued kingad. Sel juhul saab piiritletud

situatsiooni väljendamiseks kasutada ainult täissihitist. Kui kasutada osasihitist,

väljendavad laused piiritlemata situatsiooni (tegevusprotsessi), nt Ma ostsin sel hetkel, kui

sa mind nägid, mitte uut mantlit ega uusi saapaid, vaid uut seelikut ja uusi kingi.

Kui jaatus on lauses eespool, sobib ka eituse korral ainult täissihitis, nt Ma ostsin uue

seeliku, mitte uue mantli; *Ma ostsin uue seeliku, mitte uut mantlit; Ma ostsin uued

kingad, mitte uued saapad; *Ma ostsin uued kingad, mitte uusi saapaid.

Eitavad asesõnad

Tegevuse objekti täielikku puudumist saab väljendada eitavate asesõnade (mitte) keegi,

(mitte) miski, (mitte) kumbki, (mitte) ükski jt abil. Kõik need asesõnad võivad esineda

sihitise funktsioonis (Ma ei ostnud endale mitte midagi); (mitte) kumbki ja (mitte) ükski ka

täiendina, nt Ma ei ostnud endale mitte ühtegi asja. Käänetest on siin võimalik ainult

partitiiv. Partikkel mitte on fakultatiivne, nt Ma ei ostnud endale mitte midagi. = Ma ei

ostnud endale midagi. Verb peab kindlasti olema eitavas vormis. Lause *Ma ostsin

endale mitte midagi pole võimalik. Lause Ma ostsin endale midagi tähendus muutub

täielikult: asesõna midagi omandab jaatava ja umbmäärase tähenduse.

da-infinitiivset sihitist saab eitada partikli mitte abil ka ilma vaid-vastanduseta (Palun

münte mitte pakkuda; Ma proovin homme mitte suitsetada (Kerge 2001: 183).

Liiteline eitus

Sihitise funktsioonis olevas substantiivis või substantiivifraasis võib esineda ka liiteline

eitus

(Ma ostan tihti mitte/vajalikke asju; Ma ei suuda tema kasvatama/tu/st taluda; Ta pani

triiki/mata lina lauale.

86

2.4.2. Kõrvalekalded õppijakeeles eituse väljendamisel sihitisfraasis

Analüüsitud on kokku 225 näidet, milles eitust väljendatakse sihitisfraasis. Algtaseme

näiteid oli 45 (18 korrektset ja 27 mittekorrektset); kesktase – 144 näidet (83 korrektset ja

61 mittekorrektset); kõrgtase – 36 näidet (21 korrektset ja 15 mittekorrektset).

Ülevaate eituse esinemisest sihitisfraasis annab tabel 11, kus on esitatud korrektsete ja

mittekorrektsete kasutusjuhtude arvud ja protsendid vastava keeletaseme kasutusjuhtude

koguarvust.

Tabel 11. Eitus sihitisfraasis

A

õige

A

vale

B

õige

B

vale

C

õige

C

vale

Sihitisfraas 18

40%

27

60%

83

57%

62

43%

21

58%

15

42%

Eituse väljendamisel sihitisfraasiga esinevad järgmised kõrvalekalded: eksitakse sihitise

käände valikul, ei osata kasutada sobivat eitavat asesõna, eksitakse liitelise eituse

kasutamisel. Lisaks sellele on kõrvalekaldeid, mis pole otseselt seotud eituse

väljendamisega: näited, kus samas sihitisfraasis on mõni sõna ainsuses ja mõni sõna

mitmuses, kõrvalekalded partitiivi vormimoodustuses, sõna(de) tüvevormides, sõnaliigis

või sihitise puudumine sihiliste verbide juures. Kõrvalekallete esinemine tüüpide kaupa on

kujutatud tabelites 12 ja 13.

Tabeli 12 esimeses veerus on toodud korrektsete näidete arv. Teisest kuni neljanda veeruni

on esitatud mittekorrektsete (MK) näidete arv veatüüpide kaupa: nom – sihitis

nominatiivis, gen – sihitis genitiivis, part/nom/gen – sihitist kasutatakse osaliselt partitiivis,

osaliselt nominatiivis või genitiivis, muud käänded – sihitis on mõnes muus käändes.

Tabeli 13 esimeses tulbas on esitatud vastava tüübi korrektsete esinemisjuhtude arv ja

teises tulbas vastava tüübi vigaste näidete arvandmed, kus esimene arv näitab näidete

esinemise koguhulka, selle järel on ära toodud näidete hulk algtaseme, kesktaseme ja

kõrgtaseme tekstides.

87

Tabel 12. Eitusega seotud sihitise kääne K

Korrektne kasutus

MK nom

MK gen

MK part/nom/gen

MK muud käänded

1 2 3 4 5 Sihitisfraasi kääne

121 14,88,19

43 12,29,2

5 2, 2,1

7 3, 4, 0

6 3, 3, 0

Tabel 13. Eitavate asesõnade, liitelise eituse, eituspartikli kasutamine sihitisfraasis Korrektne

Mittekorrektne

1 2 Eitavad asesõnad

19 3,12,4

4 1,1,2

Liiteline eitus 5 0,2,3

1 0,1,0

Eituspartikkel 0 1 0,1,0

Eitusega otseselt mitte seotu

34 7,21,6

Tabelite 12 ja 13 põhjal võib järeldada, et kõige rohkem kõrvalekaldeid esineb

õppijakeeles ootuspäraselt sihitise käände valikul. Peamine viga on nominatiivi kasutamine

partitiivi asemel. Samuti torkab silma, et liitelist eitust on sihitises vähe: kokku kuus korda,

neist viis korrektse ja üks mittekorrektse kasutuse näide.

Sihitise kääne Sihitisfraasi käändekasutust on vaadeldud käänete kaupa: sihitis nominatiivis, genitiivis,

partitiivis/nominatiivis või genitiivis, muudes käänetes.

Sihitisfraas nominatiivis

Analüüsitud materjalis esines 43 näidet (algtasemel 12, kesktasemel 29, kõrgtasemel 2),

milles sihitist on partitiivi asemel kasutatud nominatiivis (algtase, näide 141; kesktase,

näide 142; kõrgtase, näide 143).

(141) Minu arvates tervis on väga tähtis, sest asjad võib teenida, aga tervis ei saa. Õige: tervist

(142) Aga inimene ei osta armastus, sõprus ja teised asjad. Õige: armastust, sõprust … teisi asju

88

(143) Minu arvates muuta kogu maailm kommunistlikuks ei olnud nii hea idee, sest Venemaa ei tunnistanud teised ideed, kui kommunistlik partei ja kohe keelas teised poliitilised parteid.

Õige: teisi ideid Sihitisfraas genitiivis Analüüsitud materjalis oli 5 näidet (2 algtasemel, 2 kesktasemel ja 1 kõrgtasemel), milles

partitiivi asemel on kasutatud genitiivi (kesktase, näide 144; kõrgtase, näide 145).

(144) Ja nüüd ma üldse ei saa selle kuidagimoodi käima panna.

Õige: seda

(145) Hiljem Keskküla mõistis, et bolševik ei kavatsegi Eestimaale sõltumatuse kinkida. Õige: sõltumatust

Sihitisfraas partitiivis – nominatiivis või genitiivis Analüüsitud materjalis esines 7 näidet (3 algtasemel, 4 kesktasemel), milles mõni sõna

sihitisfraasis on korrektselt partitiivis, samas kui teine sõna (teised sõnad) on

mittekorrektselt nominatiivis (algtase, näide 146) või genitiivis (keskase, näide 147).

Vormihomonüümia korral pole võimalik üheselt otsustada, kas sihitist on kasutatud

nominatiivis või genitiivis, sest nende käänete vormid langevad kokku (kõrgtase, näide

148).

(146) Kui sa ei saa võõrkeelt, ma mõtlen siis ei saa endale leida hea töökohta, siis on sul

madal palk. Õige: head töökohta

(147) Minu arvates inimene peab olema haritud, kuid mitte kõike inimesi võimelised saada head hariduse.

Õige: head haridust (148) Leheküljel on 5 veergu ja sellega ei tekita kirju muljet. Õige: kirjut muljet

Sihitisfraas muudes käänetes peale partitiivi, nominatiivi või genitiivi Analüüsitud materjalis oli 6 juhtu (3 algtasemel, 3 kesktasemel), milles sihitisfraasi on

kasutatud mingis muus käändes peale partitiivi, nominatiivi või genitiivi. Näites 149

(kesktase) on õppija kasutanud allatiivi, sest vene keeles nõuab verb aitama seda käänet.

(149) Sest vabanemistel ei ole töökohta ja raha kui neile ei aita nad hakkavad jälle

varastama ja tapma. Õige: neid

89

Eitavate asesõnade kasutamine Analüüsitud materjalis oli kokku 23 näidet eitavate asesõnade kasutamist sihitises (19

korrektset ja 4 mittekorrektset). Õigesti on kasutatud eitavaid asesõnu (mitte) midagi (13

korda, millest algtasemel 4, kesktasemel 6 ja kõrgtasemel 3), (mitte) ükski (2 korda, millest

1 kesktasemel ja 1 kõrgtasemel) ja (mitte) mingi (1 kord kõrgtasemel).

Mittekorrektsetest kasutustest on 2 näidet seotud ebasobiva sõnajärje valikuga (algtase,

näide 150; kõrgtase, näide 151). Ühel korral on õppija soovinud kasutada sihitises

umbmäärast asesõna midagi, aga koos öeldisverbi eitusvormiga on see sõna omandanud

eestikeelses lauses eitava asesõna tähenduse. Kõrvalekalde korrigeerimiseks tuleks

asendada asesõna midagi asesõnaga mõni (kõrgtase, näide 152).

(150) Pole ammu sinuga kohtunud ja midagi sinust ei tea. Õige: ei tea sinust midagi

(151) Lõpupunkti ei kasutanud terve filmi jooksul ühtegi. Õige: Terve filmi jooksul ei kasutatud ühtegi lõpupunkti.

(152) Tihti juhtub nii, et me ei märka midagi, aga hiljem me analiseerime sündmuseid ja otsustame lõpuks, et juhus mängib suure rolli meie elus. Õige: mõnda asja

Liiteline eitus Liitelist eitust oli sihitisfraasis kokku 6, neist 5 korrektset ja 1 (kesktasemel)

mittekorrektne, kui on kasutatud abessiivi koos kaassõnaga ilma, korrektne oleks aga

mata-vorm (kekstase,

näide 153).

(153) Kõige parem võtta korterit ilma remondita ja ise tegema. Õige: remontimata korter Eituspartikkel Esines üks kõrvalekalle, milles on ebakorrektselt kasutatud eituspartiklit mitte (kekstase,

näide 154). Eesti keeles oleks antud juhul korrektne kasutada mitte eitust, vaid jaatust.

(154) See on väga hea, kui inimene teab mitte ainult üht keelt. Õige: rohkem kui üht keelt

90

Eituse väljendamisega otseselt mitte seotud kõrvalekalded sihitises Analüüsitud materjalis oli 34 näidet (algtasemel 7, kesktasemel 21 ja kõrgtasemel 6),

milles esinevad vead pole otseselt seotud eituse väljendamisega ja neid võib kohata ka

jaatavates lausetes: samas sihitisfraasis on mõned sõnad ainsuses ja mõned mitmuses

(kesktase, näide 155); vead partitiivi vormimoodustuses (kesktase, näited 156 ja 157);

kõrvalekalded sõnaliigi valikul (algtase, näide 158); sihitise ärajätt (kesktase, näide 159).

(155) Kõikel inimestel on samasugune võimalused, ja tähtkuju ei mõjuta seda võimalusi. Õige: neid võimalusi

(156) Mõned lapsed ei olevad valmis töötada 25 või 30 tundi nädalas, ei tea töödistsipliinit,

kui töötavad koos täiskasvanute inimestega, võivad omandada halbu harjumusi. Õige: töödistsipliini

(157) Arvan, et vangla ei paranda kuritegijat, sest vanglas on „kuritegijate ühiskond”. Õige: kurjategijat (158) Sünniaeg ei anda mitte mingi sugust aitab.

Õige: abi (159) See on ebaoluline, sellepärast, et inimesel tööl võivad olla erinevad suhted, aga tema ei pea võtma tõsiselt. Õige: ei pea võtma neid tõsiselt

91

Eitus sihitises. Kokkuvõtvaid märkusi

Järgnevalt on esitatud kokkuvõte eituse kasutamisest sihitisfraasis: võrreldud on

õppijakeele vigaste ja korrektsete näidete hulka, analüüsitud iga veatüüpi ja keelenormi

vastu eksimise võimalikke tekkepõhjusi.

1. Sihitisfraasi kääne

Sihitisfraasis esines käändevigu üsna arvukalt – 34% kõigist näidetest. Eituse korral peab

sihitis enamasti olema partitiivis. Seda reeglit õpitakse algusest peale, see on õppeprotsessi

läbiv teema. Ometi esines õppijakeeles üsna palju näiteid, milles sihitis oli partitiivi

asemel kasutatud mõnes muus käändes, peamiselt nominatiivis. Nominatiivse sihitise

puhul on tegemist ärajätmisvigadega, kus õppija on läinud lihtsustamise teed ja kasutanud

sihitises olevaid sõnu algvormis. Paar korda esines genitiivset sihitist, mis on ülekanne

vene keelest.

Sihitis esines mõned korrad ka muudes käänetes peale nominatiivi ja genitiivi, ka siis oli

põhjuseks ülekanne vene keelest.

2. Eitavate asesõnade kasutamine

Eitavate asesõnade kasutusvigu ei olnud palju (19%), kuid väga vähe esines ka korrektseid

kasutusnäiteid (5). Nagu alusfraasi puhul, ei kasutata siingi kõiki eesti keele eitavaid

asesõnu, korrektselt esinesid ainult (mitte) miski, (mitte) mingi ja (mitte) üksi.

Mittekorrektsete näidete puhul esines kõige rohkem juhtumeid, kus õppija oli

umbmäärasust väljendada soovides kasutanud sõna midagi koos eitavas vormis öeldisega,

nii et asesõna omandas eitava tähenduse. Eitavate asesõnadega on vaja eesti keele kui teise

keele õpingutes rohkem tegeleda.

3. Liitelise eituse kasutamine

Liitelise eituse õigeid kasutusjuhtumeid oli 83% ja mittekorrektseid 17%. Kuid õigete

kasutusjuhtumite absoluutarv on väga väike – ainult 6. Mittekorrektse näite puhul ei olnud

õppija osanud kasutada eestipärast mata-vormi, selle asemel oli lihtsalt abessiivi tunnus -

ta.

Liiteline eitus vajab suuremat tähelepanu.

92

4. Eituse väljendamisega otseselt mitte seotud vead

Analüüsitud materjalis ka hulgaliselt eitusega otseselt mitte seotud kõrvalekaldeid

keelenormist: vormimoodustus- ja ainsuse-mitmuse kasutusvead, leksikaalsed vead.

Niisugused kõrvalekalded ei ole eituskesksed, vaid esinevad suure tõenäosusega sama

sageli ka jaatavas kõnes. Nende vigade vähendamiseks oleks vaja süstemaatiliselt tegeleda

vormimoodustuse õppimise ja drillimisega, samuti pöörata senisest tunduvalt suuremat

tähelepanu ka tähendusõpetusele.

93

2.5. Eitus määruses 2.5.1. Eituse väljendusvõimalused määruses Määrus on verbi laiend, mis pole sihitis ega öeldistäide, samuti igasugune omadus- ja

määrsõna laiend. Määrusi vormistatakse määrsõnade abil, noomeni käändevormidega ning

käändevormi ja kaassõna ühenditega, samuti verbi infiniitsete vormidega. Määruse puhul

on tüüpilised käänded alates illatiivist, mõningate kvantumit väljendavate määruseliikide

puhul esineb ka abstraktseid käändeid.

Tavalises eituslauses on öeldisverb eitavas vormis ja määrus samakujuline kui jaatavas

lauses (Ta ei andnud mulle raamatut). Määruses saab eitust väljendada eituspartikli mitte

abil (Ta andis raamatu mitte Peetrile, vaid Piiale; Ta andis raamatu Piiale, mitte

Peetrile).

Eitust saab määruses väljendada ka eitavate asesõnade ja liitelise eituse abil.

Eitavad ase- ja määrsõnad

Kui määrusega soovitakse eitada väljendatavat täielikult, siis kasutatakse vajalikus

käändes eitavaid asesõnu (mitte)keegi, (mitte) miski, (mitte) kumbki, (mitte) ükski ja

eitavaid määrsõnu (mitte) kuskil vastavas käändes, (mitte) kuidagi, (mitte) kunagi, (mitte)

iialgi, (mitte) kordagi jmt (EKG II: 165-166).

Liiteline eitus

Määrusi saab eitavalt vormistada põhisõna või selle täiendi eitava liite abil ( Ta andis

raamatu õnne/tu/le Peetrile. Töö/tu/le leiti tegevust.)

Määrused jagunevad alaliikideks, millest osadel on spetsiaalsed eituse väljendamise

võimalused. Järgnevalt on esitatud määruste liigid ja kirjeldatud spetsiaalseid eituse

väljendusvõimalusi.

Valdajamäärus märgib harilikult elusolendit, kelle valdusse või toime-, huvi-, taju-,

vastutus- vms piirkonda miski suundub, sinna kuulub või sealt lahkub. Valdajamäärus

vastab küsimustele kellele? kellel? kellelt?, mõnikord ka millele? millel? millelt?

Valdajamäärus on tavapäraselt substantiiv kasutatuna väliskohakäänetes – allatiivis,

94

adessiivis või ablatiivis (Müüja andis ostjale raha tagasi). Lisaks kohakäänetele

kasutatakse ka kaassõnu ning kuuluvust väljendavaid nimisõnavorme: kätte, käes, käest,

hoolde, hooleks, peale, jaoks jt mis täpsustavad tähendussuhteid (Anna raamat minu

kätte).

Tegijamäärus on obliikvakäändes tegevussubjekt, millel puudub valdamis(lisa)tähendus.

Tegijamääruseks loetakse elatiivset ning Ng + poolt -kujulist tegevussubjekti

passiivlauseis ja passiivseis sekundaartarindeis ning aktiivlauseis, kus aluseks on da-

infinitiiv ja öeldistäiteks hinnanguline omadussõna, samuti genitiivset tegevussubjekti nii

aktiivseis kui ka passiivseis sekundaartarindeis (See töö jääb küll minu poolt tegemata).

Vahendimäärus märgib tegevuse vahendit. Seda vormistab substantiiv komitatiivis (Ma

töötan arvutiga). või koos kaassõnadega abil, abiga, väel, varal, vahendusel, läbi, kaudu

(Info levis interneti kaudu). Vahendi olemasolu eitamise korral vormistab määrust

substantiiv abessiivis, millega võib kaasneda rõhutav kaassõna ilma (Ma töötan (ilma)

arvutita).

Kaasnemismäärus märgib olendit, eset või nähtust, mis kaasneb tegevuses subjekti,

objekti või habitiivadverbiaali referendiga. Kaasnemismäärust vormistavad

kaassõnafraasid koos + substantiiv komitatiivis, ühes + substantiiv komitatiivis; tükkis +

substantiiv komitatiivis; substantiiv genitiivis + seltsis; substantiiv genitiivis + saatel

(Sõprade seltsis juba igav ei hakka). Eitav kaasnemismäärus saab esineda kujul ilma +

substantiiv abessiivis (Ma lähen reisile ilma sõpradeta. Ma ei saa elada ilma reisimata).

Sõltuvusmäärus on substantsiaalsete määruste jääkklass, mis ühendab enda alla verbi vm

predikaatsõna kõik ülejäänud rektsioonilised laiendid. Rektsiooniadverbiaal võib olla väga

erineva tähendusega ja tema vorm oleneb pigem põhisõnast. Sõltuvusmäärusi vormistavad

noomenid sise- ja väliskohakäänetes, komitatiivis koos kaassõnaga või ilma ning verbi

infiniitvormid (See sõltub sinust). Sõltuvusmääruseks võib olla ka ma-, mas-, mast- ja

mata-supiintarind ning vat-infinitiivtarind. Eitust saab vormistada mata-tarindi abil koos

vastavate verbidega (Ta jättis kohvi joomata; Kohv jäi joomata; Ta unustas kohvi joomata;

Kohv ununes joomata), mis on tavaline siis, kui osutatakse tegevuse hetkelisusele või

ühekordsusele.

95

Kohamäärus väljendab kohta, vastates küsimusele kuhu? kus? kust? kustsaadik?

kustkaudu? (Ta elab Tallinnas). Kohamäärust vormistavad kohamäärsõnad; substantiivid

sise- ja väliskohakäänetes, rajavas käändes või kasutatuna koos kaassõnadega; ma-, mas-

või mast-vorm.

Ajamäärus märgib sündmuse ajalisi parameetreid: toimumisaega, kestust, korduvust jne,

vastates küsimustele millal? kui kaua? mis ajast peale? mis ajani? kui tihti? mitu korda?

jt. Ajamäärus esineb lauses põhiliselt vaba laiendina. Ajamäärused jagunevad nelja rühma:

toimumisaega näitavad määrused (Suvel sõidame mere äärde), ajapiiri näitavad määrused

(Sul on aega järgmise esmaspäevani), kestust näitavad määrused (Ta magas kümme

tundi), korduvust näitavad määrused (Ta on kümme korda töökohta vahetanud).

Toimumisaega väljendavaid ajamäärusi vormistavad ajamäärsõnad, substantiivide

käändevormid (alalütlev, seesütlev, saav), substantiivid koos kaassõnadega (enne, järel,

pärast, jooksul, kestel jt). Ajapiiri näitavaid ajamäärusi vormistavad substantiivide

käändevormid (seestütlev, rajav) koos või ilma kaassõnadeta (saadik, alates jt) või

määrsõnad. Kestust väljendavaid ajamäärusi vormistavad vastavad määrsõnad,

kvantorifraasid ja mõõdunimisõna(fraasi)d. Sihitisekäändelised kestusmäärused võivad

olla ainsuse ja mitmuse nominatiivis, ainsuse genitiivis ja ainsuse/mitmuse partitiivis.

Tavalisim on ainsuse nominatiivi ja partitiivi paralleelkasutus.

Kvantumimäärus märgib situatsiooni mitmesuguseid kvantitatiivseid parameetreid või

iseloomustab kvantitatiivset subjekti või objekti referenti. Üldised küsimused on kui

palju? kuivõrd? mil määral?, kitsama tähendusega – kui mitu korda? kui mitu? kui

mitmekesi? kui mitme kaupa? jne (See kleit maksab tuhat krooni). Sihitisekäändeline

kvantumimäärus sarnaneb käände vormistuselt sihitisega, kuid erineb väiksema

järjekindluse ja süstemaatilisuse poolest.

Viisimäärus on verbi laiend, mis iseloomustab tegevust, protsessi või seisundit mingite

kvalitatiivsete tunnuste abil, vastates küsimustele kuidas? mis viisil? mismoodi?

Viisimäärus võib esineda ka fraasimäärusena, laiendades omadus- ja määrsõnu.

Viisimäärust vormistavad viisimäärsõnad, substantiivid inessiivis, elatiivis, adessiivis,

komitatiivis ja abessiivis; substantiivid koos kaassõnadega (järgi, moodi, viisil, vastavalt

jt) ja sidesõnad (kui, nagu), des- ja mata-vorm. Eituse vormistamiseks kasutatakse

96

abessiivi (Mari teeb kõike vaeva/ta); mata-vormi (Ta läks sõnagi lausu/mata minema);

eitava liitega viisimäärsõnu (Ta vaatas mulle õnne/tu/lt otsa); eitavaid täiendeid (Ta

lähenes eba/kindlal sammul).

Seisundimäärus on põhiliselt verbi seotud laiend, mis väljendab enamasti suhtereeglile

alludes lause subjekti või objekti referendi füüsilist, psüühilist, sotsiaalset vm seisundit.

Seisundimäärus on sageli köitmetaolise verbiga nii tihedas sisulises seoses, et teda ei saagi

eraldi küsiva sõnaga asendada (Ta telefon on rikkis). Seisundimäärust vormistavad

määrsõnad ja käändsõnad mingis käändes (illatiivis, allatiivis, translatiivis, inessiivis,

essiivis, elatiivis) või koos kaassõnadega (kätte, käes, käest jt).

Põhjusmäärus väljendab lausega tähistatud situatsiooni põhjust, vastates küsimustele

miks? mispärast? mis põhjusel? jt. Põhjusmäärus on vormistatud substantiiviga elatiivis,

illatiivis, adessiivis, komitatiivis, abessiivis; substantiiviga koos kaassõnadega (pärast,

tõttu, peale, kätte, läbi, tänu jt) ja essiivsete nimisõnavormidega tagajärjel, tulemusel,

mõjul jt; proadverbidega miks, mispärast, mistõttu, seetõttu jt. Eitavat põhjusmäärust

vormistab ka abessiiv (sh mata-vorm) (Ta puudus töölt ilma põhjuse/ta).

Tingimusmäärus väljendab lausega tähistatud situatsiooni esinemise tingimust, vastates

küsimustele mis tingimusel? mis puhul? jt. Tingimusmäärusena kasutatakse substantiivi

adessiivis, komitatiivis; substantiivi koos kaassõnadega (puhul, korral jt); verbi

infiniitvorme; proadverbe millal, siis (Haiguse korral võite puududa).

Mööndusmäärus osutab takistavatele tingimustele, mille olemasolule vaatamata lausega

väljendatud situatsioon leiab aset. Mööndusmäärus vastab harilikult küsimustele millele

vaatamata? millest olenemata? Mööndusmäärus on vormistatud mata-tarindi ja selle

alusel kujunenud kaassõnafraasiga (Ma teen nii, olenemata teiste arvamusest).

Mööndusmääruses kasutatakse partikleid ka, isegi, liidet -gi/-ki; kinnisväljendeid nagu

vastu (kellegi) ootust, tahes-tahtmata jt.

Otstarbemäärus väljendab lausega tähistatud situatsiooni otstarvet, vastates küsimustele

milleks? misjaoks?; on vormistatud substantiivi translatiivivormis, koos kaassõnadega

jaoks, tarvis, nimel või nendega süntaktiliselt ekvivalentsete nimisõnavormidega

97

eesmärgil, mõttega jt. Otstarbemäärusena kasutatakse maks-vormi; da-infinitiivi;

proadverbide milleks, misjaoks, mistarvis (See raha on sünnipäevakingi ostmiseks).

98

2.5.2. Kõrvalekalded õppijakeeles eituse väljendamisel määrusfraasis Analüüsitud materjalis on 621 näidet, milles eitust on väljendatud määrusfraasiga

(algtasemel 200, neist 141 korrektset ja 59 mittekorrektset; kesktasemel 338, neist 228

korrektset ja 110 mittekorrektset; kõrgtasemel 83, neist 64 korrektset ja 19

mittekorrektset).

Ülevaate eituse esinemisest määrusfraasis annab tabel 14, kus on esitatud korrektsete ja

mittekorrektsete näidete arvandmed ja protsendid keeletasemete kaupa.

Tabel 14. Eitus määrusfraasis

A

õige

A

vale

B

õige

B

vale

C

õige

C

vale

Määrusfraas 71%

141

29%

59

67%

228

33%

110

77%

64

23%

19

Õppijakeeles on eituse väljendamisel määrusfraasiga järgmised peamised kõrvalekalded:

eksitakse liitelise eituse, eitava vahendimääruse ja eitava kaasnemismääruse vormistamisel.

Nende kõrvalekallete esinemise statistika tüüpide kaupa leiab lugeja tabelitest 15 ja 16.

Tabelis 15 on toodud kokkuvõtvad andmed valdaja-, tegija-, sõltuvus-, koha-, aja-,

kvantumi-

seisundi-, põhjus-, tingimus- ja viisimääruse kasutuse kohta. Tabeli esimeses veerus on

esitatud korrektsete kasutusjuhtumite koguarv. Teisest kuni kaheksanda veeruni on toodud

mittekorrektsete (MK) näidete arv veatüüpide kaupa: as/m – eitavad asesõnad ja

määrsõnad, liiteline eitus, eituspartikkel mitte, mitte seotud – eitusega otseselt mitte

seotud kõrvalekalded

keelenormist. Iga veatüübi juures on paralleelselt esitatud ka vastavate korrektsete näidete

arv (K).

Tabelis 16 on esitatud kokkuvõte vahendimääruse ja kaasnemismääruse kasutusest. Tabeli

esimeses tulbas on esitatud korrektsete näidete arv, teisest kuni üheteistkümnenda tulbani

– vigaste näidete arvandmed: part – määrusfraas partitiivis, nom – määrusfraas

nominatiivis, gen – määrusfraas genitiivis, m-ta – määrusfraasi käänet pole võimalik

üheselt määratleda, elat – määrusfraas elatiivis, kom – määrusfraas komitatiivis, ilma –

määrusfraasi viga on seotud eessõna ilma kasutusega, abess – abessiivi tunnus on valesti

99

vormistatud, mitte seotud – määrusfraasis esineb eitusega otseselt mitte seotud

kõrvalekalle, -mata – mata-vormi kasutamine.

Arvandmed on esitatud järgmiselt: esimene arv tähistab näidete hulka, sellele järgnevad

alg-, kesk- ja kõrgtaseme näidete hulk.

100

Tabel 15. Valdaja-, tegija-, sõltuvus-, koha-, aja-, kvantumi-, seisundi-, põhjus-, tingimus-

ja viisimääruse kasutamine

K Korr kas

K eit as/m

MK eit as/m

K liitel eitus

MK liitel eitus

K p-kkel

MK p-kkel

MK eit mitte seotud

1 2 3 4 5 6 7 8 Valdajam 81

15,62,4 0 0 0 2

0,2,0 1 0,1,0

11 3,8,0

Tegijam Sõltuvusm 41

5,23,13 2 0,1,1

1 0,0,1

1 0,1,0

2 1,1,0

1 0,1,0

20 7,10,3

Koham 35 7,23,5

2 1,0,1

2 1,0,1

1 1,0,0

2 0,1,1

1 0,1,0

6 1,5,0

Ajam 37 4,29,4

8 1,6,2

3 1,2,0

3 1,2,0

Kvantumim 6 0,6,0

5 0,5,0

1 0,0,1

Seisundim 1 0,1,0

4 0,2,2

Põhjusm 1 0,1,0

Tingimusm Viisim 32

1,20,11 9

0,6,3 2 0,0,2

1 0,1,0

2 0,2,0

Tabel 16. Vahendi- ja kaasnemismääruse kasutamine

K Korr

MK par

MK nom

MK gen

MK m-ta

MK elat

MK kom

MK ilma

MK abess

MK eit-ga mitte seotud

MK mata

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 Vahendi- määrus

93 12,50,31

14 5,9,0

7 2,5,0

3 1,2,0

3 0,3,0

6 3,3,0

5 3,2,0

2 1,1,0

3 2,1,0

30 14,16,0

Kaasn määrus

16 3,13,0

0 2 0,2,0

1 0,1,0

3 2,1,0

2 2,0,0

0 0 1 0,1,0

11 5,5,1

1 1,0,0

Tabelis 16 toodud andmete põhjal torkab silma (nii korrektsete kui mittekorrektsete)

vahendi- ja kaasnemismääruste suur esinemissagedus õppijakeeles. Antud nähtuse

põhjuseks on asjaolu, et EVKK-s on palju tekste, mis on kirjutatud teemal „Ilma milleta ei

saa inimene elada?”. Teema oli spetsiaalselt valitud selleks, et õppijad produkteeriksid

101

rohkem eitavaid konstruktsioone. Ülejäänud määruste liikides oli vigade arv (võrreldes

korrektsete näidetega) üsna väike.

Järgnevalt esitatakse eitusega seotud vigase keelekasutuse näited määruse liikide kaupa.

• Valdajamäärus

Valdajamäärusega seotud eituse vigu võib jagada kaheks: 1) liiteline eitus ja 2) eituse

väljendamisega otseselt mitte seotud vead määrusfraasis.

Esimesel juhul oli 2 kõrvalekallet (kesktase), mis on seotud liitelise eitusega. Õppija on

kasutatud ebasobivat liidet (kesktase, näide 160).

(160) Ei pea näitama odavad asjad ebatuntud inimesi. Õige: tundmatutele inimestele

Teisel juhul oli 11 mittekorrektset näidet (3 algtasemel, 8 kesktasemel). Peaaegu kõik selle

grupi vead on seotud käändevalikuga: mõnel juhul on kõrvalekalde põhjustanud eesti ja

vene keele rektsioonierinevused (algtase, näide 161), teisel juhul kasutatakse tõenäoliselt

eitusest tingituna partitiivi (algtase, näide 162). On ka kõrvalekaldeid normist, mis käände

valikul pole seotud ei rektsioonierinevuste ega partitiivi kasutusega eitusega seoses

(kesktase, näide 163). Eraldi võib välja tuua ka eitavate asesõnade käändevormide

moodustusvead (kesktase, näited 164 ja 165). Üks viga (kesktase) on

vormimoodustusreeglite mittekorrektne kasutamine (näide 166).

(161) Mul ei meeldi see. Õige: Mulle (162) Mulle tundub, et eestlastele ei meeldi venelasi. Mitte kõiki, aga mõni!

Õige: Mitte kõigile, … mõnele

(163) Lapsed, kes varalapsepõlves ei saanud vanematest piisavalt armastust ja tähelepanu, õpivad nõrgalt, murduvad ülekoormuse all.

Õige: vanematelt (164) Kedagil ei ole oma korterit. Õige: kellelgi (165) Kui inimesel ei ole sõpru nii tal on väga raske elus, sellepärast et talle mitte keegile

jutustada oma probleemid. Õige: mitte kellelegi (166) Mitte kõigidel kuritegijadel on geneetiline soodumus. Õige: Mitte kõikidel kurjategijatel

102

• Sõltuvusmäärus

Eituse kasutamisel sõltuvusmääruses on esindatud erinevad vealiigid: 1) kahel korral on

kõrvalekalle seotud liitelise eitusega – õppija on kirjutanud eitava liite mitte põhisõnast

lahku (kekstase, näide 167).

(167) Iga talunik pidi ära andma mingit osa oma saagist sellele kolhoosile muidu sind

süüdistatakse mitte lojaalsuses ja paremal juhul sind saadetakse laagrisse, sund töödele. Õige: mittelojaalsuses

Õige: ebalojaalsuses 2) Eksimine konstruktsiooni jätma + mata-vorm kasutamisel (algtase, näide 168).

(168) Me ei tohi mingil juhul "Puhas keskkond" proektile minemata. Õige: minemata jätta

3) Üks viga eitava asesõna (mitte) ükski kasutamisel (kõrgtase, näide 169), õppija on

ekslikult kasutanud arvsõna üks.

(169) Kolmeteiskümnendas küsimuses oli vaja antud mõistatusele kirjutada õigeid

vastuseid: oli kokku 3 mõistatust,oli 2 õpilast,kes on vastanud kõigidele küsimustele, 8 õpilast vastasid kahele mõistatusele, 7 kirjutasid ühe vastuse ja 13 ei ole vastanud mitte ühtele küsimusele, seega 11. klassi teadmisteskaal on palju kõrgem, kui klassil. Õige: mitte ühelegi küsimusele

4) Üks viga, kus verbi olema eitusvormi pole on kasutatud eitava partiklina (kesktase, näide 170).

(170) Pole kõik asju ei saa aru veel, aga arvan et ajaga hakkan kõik aru saama. Õige: Kõigist asjadest Õppijal on läinud segi öeldisverbiga ja määrusfraasiga väljendatavad eitused ning selleks

kasutatavad keelevahendid.

5) Esineb 20 näidet (algtasemel 7, kesktasemel 10, kõrgtasemel 3), kus vead ei ole otseselt

seotud eituse väljendamisega: määrusfraasis on kasutatud vale käänet (algtase, näide 171;

kõrgtase, näide 172), vale kaassõna (kesktase, näide 173) ja eksitud vormimoodustuses

(kesktase, näide 174).

(171) Ma kardan natuke, et ei saa aru eestlased.

Õige: eestlastest

(172) Ma ei usu saatuses, sellepärast ma arvan, et saatus ei mõjuta inimese elu. Õige: saatusesse

103

(173) Tihti vanemad ei vaata lapse eest. Õige: järele

(174) Elekter on väga oluline veel nii paljud inimesed ei pööra tähelepanu sellele mis neid

ümbritseb ja kuidas see töötab (nad teavad et on elekter pliit ja sellega võib süüa teha), aga kui millegigi pärast elekter kaob või mingi avarii juhtub, kõik asjad muutuvad mittevajalikkuks, kuna nad ei tööta. Õige: mittevajalikuks

• Kohamäärus

Eituse väljendamisel kohamäärusega on kolme liiki vigu:

1) üks kõrvalekalle (kesktase), kus on eksitud eituspartikli mitte kasutamisel (kesktase,

näide 175).

(175) Kõigides vene koolides õppitakse eesti keel, aga pole kõigides süvaõppega. Õige: mitte kõikides Jällegi on segi aetud üld- ja fokuseeritud eituse võimalikud väljendusvahendite

kasutusvõimalused.

2) üks juhus (algtase), mille puhul on eksitud eitava liite kasutamisel (algtase, näide 176).

(176) Sun. ee laeneb juhtiv positsiooni mitte tasuliste posti teeninduste seas. Õige: tasuta postiteenuste seas

3) 6 juhust (1 algtasemel, 5 kesktasemel), mis ei ole otseselt seotud eituse väljendamisega.

Eitusega määrsõnafraasis kaasnevad käändevead (kesktase, näide 177), leksikaalsed

kõrvalekalded (kesktase, näide 178) ja vormimoodustusvead (kõrgtase, näide 179).

(177) Kõrgkooli ei ole vaja iga päev kodumis tööd teha, koolis ei ole nii palju eksamit. Õige: Kõrgkoolis

(178) Ära töötage vee kõrval.

Õige: vee lähedal

(179) Aus inimene alati räägib tõtt ja ei hoia seda iseenna sees. Õige: iseenda sees

• Ajamäärus

Eituse kasutamine ajamääruses oli õppijakeeles üldiselt korrektne. Võis täheldada

mõningaid eitusega kaasnevaid vigu, mis pole otseselt eitusest sõltuvad (algtase, näide 180

ja kesktase, näide 181).

104

Näites 180 puudub eituses vajalik rõhusõna.

(180) Kahjuks, me suhtleme mitte tihti, kui ma tahaksin, sest mul on sõbrad, oma huvid ja meelelahutused.

Õige: mitte nii tihti Näites 181 on segi aetud kaks sõna üks ja sama.

(181) Sellega ma olen nõus ja ei ole nõus ühel ajal. Õige: samal ajal

• Viisimäärus

Eituse väljendamisel viisimäärusega oli 3 vigast näidet: 1) liide mitte on kirjutatud

põhisõnast lahku (kõrgtase, näide 182); 2) kasutatud ebasobivat sõnajärge (kõrgtase, näide

183); 3) on eksitud sõnaliigi valikul (kõrgtase, näide 184). (182) Paljudes kohtadest tekst oli poolitatud mitte loogiliselt.

Õige: mitteloogiliselt

(183) Sulle tuuakse koju sinu tellimusi ja sina kodunt väljumata saad selle kätte. Õige: saad selle kätte kodunt väljumata

(184) Tööinterjuule ei tohi korratu tulla.

Õige: korratult

• Seisundimäärus

Eituse väljendamise vead seisundimääruses: 1) vale liite kasutamine (kesktase ja kõrgtase,

2 näidet –185 ja 186); 2) eitusega kaasnevad vigase keelekasutuse näited, kus õppija on

eksinud nt käände valikus (kesktase, näide 187). (185) Tol ajal ma sain aru, et kui juhtub suur avarii, sõda või veel midagi, siis elu linnades muutub ohutuks, kuna valgustust tanavatel ka ei ole, ebamugavaks ja igavaks. Õige: ohtlikuks

(186) Hilda mees oli vanglas ja "rahulik" elu muutus veel ebarahulikumaks.

Õige: rahutumaks

(187) Ilma armatuseta inemene tunneb üksivus, õnnetu, ja elus on rohkem musta värvi kui valge.

Õige: õnnetuna

• Vahendimäärus

1) Esineb 14 näidet (algtasemel 5, kesktasemel 9), milles õppija on normatiivse abessiivi

asemel kasutanud partitiivi (kesktase, näited 188 ja 189).

(188) Veel on palju asju ilma mida ma ei saa elada, nagu: teler, telefon, külmkapp,

105

pesumasin jne. Õige: ilma milleta (189) ilma haridust te ei saatnud hea töökoht, ja see võib mõjutab inimese elu.

Õige: ilma hariduseta

2) 7 näidet, milles vahendimääruse viga on seotud nominatiivi kasutamisega abessiivi

asemel (algtasemel 2, näide 190; kesktasemel 5, näide 191).

(190) Veel inimene ei saa elada ilma armastus.

Õige: ilma armastuseta

(191) Tänapäevane maailm ei saa elada ilma leiutised. Õige: ilma leiutisteta

3) 3 näidet (algtasemel 1, kesktasemel 2), milles määruses on genitiivi kasutatud abessiivi

asemel (algtase, näide 192).

(192) Ilma elektri inimesed ei saad elada üldse.

Õige: ilma elektrita

4) 3 näidet, mille puhul ei saa üheselt otsustada, kas tegemist on nominatiivi või

genitiiviga, kuna need vormid langevad kokku (kesktase, näide 193)

(193) Ilma töö lihtsalt ei saa elada. Õige: ilma tööta

5) 6 näidet (algtasemel 3, kesktasemel 3), milles abessiivi asemel on kasutatud elatiivi

(algtase, näide 194; kesktase, näide 195). (194) Inimene ei saa elada ilma sellest.

Õige: ilma selleta

(195) Võib õlda veel, et täna inemene ei saa elada ilma arvutist, sest need teevad meie elu kergem.

Õige: ilma arvutita 6) 5 näidet (algtasemel 3, kesktasemel 2), milles viga on põhjustatud komitatiivi

kasutamisega abessiivi asemel (algtase, näide 196; kesktase, näide 197).

(196) See tähendab, et inimene ei saa elada ilma tööga.

Õige: ilma tööta

(197) Veel tänapäeval on palju mugavust ilma nendega ei saa elada. Õige: ilma nendeta

106

7) 2 näidet, milles eitussõna ilma asub põhisõna järel (algtase, näide 198).

(198) Praegu ma tean, et eesti keele ilma Eestis ma ei leida hea tööd.

Õige: ilma eesti keeleta

8) 3 näidet (2 algtasemel ja 1 kesktasemel), kus abessiivi tunnus on valesti vormistatud

(algtase, näide 199). (199) Väga „raske” elada ilma televisorida, tema on minu „sõber”.

Õige: ilma televiisorita

Eitusega otseselt mitte seotud kõrvalekaldeid esineb kokku 30 korral (algtasemel 14 ja

kesktasemel 16). Siia rühma kuuluvad vormimoodustusvead (kesktase, näide 200) ja

eksimused sõnaliigi valikul (näide 201).

(200) Mina ka ei saa elada ilma arvutiseta, iga päev ma istun tema ees, suhtlen oma

sõbradega internetis, leian huvitavaks infot ja palju teisi. Õige: ilma arvutita

(201) Muidugi ilma õnnelikku!

Õige: ilma õnneta

• Kaasnemismäärus

Esineb 2 juhust (mõlemad algtasemel), mille puhul on kasutatud abessiivi asemel

seestütlevat käänet (näide 202).

(202) Aga kui inimene on metsas või saarel (ilma elanikudest ), siis vaja ainult vesi,

toide ja soe. Õige: ilma elaniketa

2 korral (mõlemad kesktasemel) on abessiivi asemel kasutatud nominatiivi (näide 203).

(203) Ma tahan elada oma majas ilma naabrid, aga oma lapsega ja tutvuga, oma koeraga, aga ilma kassid, ma tahan elada rahul, aga ilma sõja ja raske tood.

Õige: ilma kassideta Eitusega mitte seotud kõrvalekaldeid esineb kokku 11 korral (5 algtasemel, 5 kesktasemel

ja 1 kõrgtasemel). Siia rühma kuuluvad vead sõnatüves (algtase, näide 204; kõrgtase, näide

205)

(204) Veel ma ei saa elama ilma minu sõbradeta, minu pereta ja muusikata.

Õige: ilma … sõpradeta

107

(205) Jah, nende poliitika tõepoolest ei läks lähi ilma inimsurma ning vereta, aga tool ajal riigis oli kriis ja nälg.

Õige: ilma inimeste surma … vereta

Esineb 1 kõrvalekalle (algtasemel), mille puhul on eksitud mata-vormi kasutamisel (näide 206) (206) Ma ei saa elada ilma õppima. Õige: ilma õppimata

Eitus määruses. Kokkuvõtvaid märkusi Järgnevalt on esitatud kokkuvõte eituse kasutamisest määrusfraasis: võrreldud on

õppijakeele vigaste ja korrektsete näidete hulka, analüüsitud iga veatüüpi ja keelenormi

vastu eksimise võimalikke tekkepõhjusi.

1. Eitavate ase- ja määrsõnade kasutamine

Eitavate ase- ja määrsõnade kasutusvigu ei ole analüüsitud materjalis just palju, kuid samas

pole piisavalt ka korrektseid kasutusnäiteid (12) ning mitmeid eesti kirjakeeles sagedasi

eitavaid ase- ja määrsõnu ei kasutata üldse. Samuti torkab silma, et õppijatel esineb suuri

raskusi eitavate asesõnade käänamisega. Õppeprotsessis on vaja eitavate asesõnade ja

eitavate määrsõnade kasutamisele pöörata senisest suuremat tähelepanu.

2. Liitelise eituse kasutamine

Kõrvalekaldeid liitelise eituse kasutuses (v.a abessiiv vahendimääruses ja

kaasnemismääruses) esines määrusfraasis 12. Ka korrektsete näidete arv ei ole suur –

samuti 12. Õppijad ajavad segi erinevad eesti keele eitust edastada võimaldavad liited,

samuti läheb eitav liide mitte- (kirjutatakse põhisõnaga kokku) segi eitava partikliga mitte

(kirjutatakse põhisõnast lahku). Mitmeid võimalusi ei kasuta aga peaaegu üldse (nt jätma +

mata-vorm, mida eesti keelt emakeelena kõnelejad aktiivselt kasutavad).

Antud teema vajab kindlasti edasist uurimist ja põhjalikumat käsitlust eesti keele kui teise

keele õpetamisel.

3. Abessiivi kasutamine vahendi- ja kaasnemismääruses

Abessiivi kasutuses vahendi- ja kaasnemismääruses esineb üllatavalt palju kõrvalekaldeid

eesti keele normist. Kõige rohkem on näiteid, milles abessiivi asemel leiame õppijakeeles

108

partitiivi, mis viitab reegli „eitus nõuab partitiivi” üleüldistamisele. Lisaks partitiivile

kasutatakse abessiivi asemel nominatiivi, genitiivi, elatiivi ja komitatiivi.

See teema vajab õppeprotsessis senisest rohkem tähelepanu ka kõrgematel keeletasemetel.

4. Eituse väljendamisega otseselt mitte seotud vead

Analüüsitud materjalis ka hulgaliselt eitusega otseselt mitte seotud kõrvalekaldeid

keelenormist: vormimoodustus- ja ainsuse-mitmuse kasutusvead, leksikaalsed vead.

Niisugused kõrvalekalded ei ole eituskesksed, vaid esinevad suure tõenäosusega sama

sageli ka jaatavas kõnes. Nende vigade vähendamiseks oleks vaja süstemaatiliselt tegeleda

vormimoodustuse õppimise ja drillimisega, samuti pöörata senisest tunduvalt suuremat

tähelepanu ka tähendusõpetusele.

5. Eituspartikkel mitte-

Esines paar juhtumit, kus eituspartikli mitte asemel oli kasutatud pöördelist verbivormi

pole. Siin on põhjuseks ilmselt üleüldistamine. Eituspartikli mitte kasutamine vajab

rohkem harjutamist eesti keele kui teise keele tundides.

109

2.6. Sidendid 2.6.1. Eituse väljendamine sidendite abil Eesti keeles on mitmeid sidendeid, mille abil eitust vormistada. Kui eitatakse loetletut, siis

seda võib fokuseerida eituslauses nii, et kasutatakse sidesõnu ei … ega … (Sünnipäevale ei

kutsutud ei Peetrit ega Vaiket) või ei … ei (Kedagi ei kutsutud sünnipäevale: ei Peetrit, ei

Enelit, ei Vaiket).

Kui alternatiivi olemasolul eitatakse üht osapoolt, siis kasutatakse eraldusseost ja sidendeid

(mitte)…, vaid… (Ta (mitte) ei tea, vaid ei taha öelda).

Ühendava seose korral on öeldis jaatavas kõneliigis ja eitavate lauseliikmete ees seisab

mitte (Mulle meeldib sinine värv, mitte roheline).

Verbitarindi ja tema eituse elliptilise eraldava rinnastuse korral kasutatakse sidendit või +

eituspartikleid mitte / ei. Ellipsi selline kasutamine on tavapärane. Eitava fraasi pisimagi

täpsustuse korral valitakse mitte (Kas tuled või ei? Kas tuled või mitte? Kas tuled või veel

mitte?). Ka vastandatud eituslause väljajäetud öeldist asendab mitte (Kerge 2001: 176).

Lisaks otseselt eitust vormistavatele sidenditele vaadeldakse käesolevas magistritöös veel

ühendavaid sidendeid ja / ning (Tal ei ole aega ja ta ei saa tulla. Ilm ei ole soe ning

sellepärast ei saa veel ujuda) ja vastandusseost vormistavaid sidendeid aga / ent / kuid

(Mul ei ole aega, aga ma tulen ikkagi koos teiega kinno. Ta ei õppinud, ent sai ometi hea

hinde. Kevad on käes, kuid ilm on ikka veel jahe).

110

2.6.2. Eitust väljendavate sidendite kasutamine õppijakeeles Analüüsitud materjalis oli kokku 108 korrektset (20 algtasemel, 78 kesktasemel, 10

kõrgtasemel) näidet ja 27 vigast (2 algtasemel, 20 kesktasemel, 5 kõrgtasemel).

Ülevaate eituse väljendamisest sidendite abil annab tabel 17, milles on esitatud korrektsete

/ mittekorrektsete näidete arvandmed ja protsendid vastava keeletasemele. Tabeli 17

esimeses veerus antud ära toodud korrektsete näidete arv ja protsent kõigist sidendi

kasutusjuhtudest, lisatud on näidete jaotus vastavalt keeletasemele. Teises veerus on antud

samalaadne teave vigase keelekasutuse kohta.

Tabel 17. Sidendite kasutamine eituse korral

Korrektne kasutus Mittekorrektne kasutus 1 2 (ei) … ega … / ei … ei 7 (54%)

1,5,1 6 (46%) 0,5,1

mitte …, vaid … 10 (67%) 0,10,0

5 (33%) 0,3,2

…, mitte … 4 (50%) 0,4,0

4 (50%) 0,4,0

… või mitte / … või ei 7 (78%) 1,4,2

2 (22%) 0,2,0

ja / ning 47 (94%) 8,35,4

3 (6%) 1,0,2

aga / ent / kuid 33 (83%) 10,20,3

7 (17%) 1,6,0

• (ei) … ega … / ei … ei

Õppijakeeles oli 6 vigast näidet (5 kesktasemel, 1 kõrgtasemel).

Tüüpiline on näide 207 (kõrgtase), kui õppija on soovinud eitada loendi iga liiget, kuid

kasutanud selleks ei .... ei või (ei)… ega asemel kasutanud eitavat sidendit mitte … mitte,

mis pole korrektne. (207) Teda ei tundnud ära mitte Nadja, mitte ühtegi inimene.

Õige: ei Nadja, ei ükski teine inimene Õige: (ei) Nadja ega ükski teine inimene

111

Näites 208 (kesktase) on õppija teinud vea kirjavahemärkide kasutanul ning lisanud koma

sidendi ega ette, mis pole korrektne.

(208) Ei tohi suitsetada, ega jooma alkohol voi tarbida narkootikumeid.

Õige: ega

Näites 209 (kesktase) on õppija eksinud nii sidendi valikuga: antud juhul oleks parem

kasutada sidendit ega.

(209) Kõigepealt inimesed peavad spordiga tegelema, aga mitte väga palju, teiseks ei

suitseta ja ei joo alkoholi. Õige: ei tohi suitsetada ega alkoholi juua

• (mitte) …, vaid …

Esines 5 vigast näidet (3 kesktasemel, 2 kõrgtasemel. Näites 210 (kõrgtase) on õppija

kasutanud vastanduses vaid asemel sidesõna aga, mis antud seose semantikaga ei sobi.

Näide 211 (kõrgtase) aga on huvitav selle poolest, et lauses on ära vahetatud sidendid kuid

ja vaid.

(210) Aga meid huvitab mitte see olukord, aga see, mida Hilda ütles Aleksandrile.

Õige: mitte …, vaid (211) Vaid mitte haridus mõjub, et saada hea töökoht kuid head tuttavad, sõbrad, kes

võivad aidata saada hea töökoht. Õige: Kuid mitte …, vaid

• ... , mitte …

Õppijakeeles oli 4 vigast näidet (kesktasemel), igas neist oli viga tekkinud sellest, et

sidendi mitte ette oli lisatud sidend aga (kesktase, näide 212) või vaid (kesktase, näide

213).

(212) Spordi rubriik kuulub põhja ajalehele, aga mitte lisale, sellega peab sama pealkirja

kiri olema. Õige: mitte

(213) On tähtis tema kasvatus, vaid mitte pärilikkus. (Kesktase)

Õige: mitte

• … või mitte / … või ei

112

Näites 214 (kesktase) on kasutatud verbitarindi ja tema eituse elliptilist eraldavat

rinnastust, sel juhul tuleb kasutada sidendit või + eituspartikleid mitte / ei. Kõrvalekalle on

tekkinud sellest, et õppija on eituspartiklile ei lisanud verbi olema isikulise tegumoe kindla

kõneviisi oleviku eitava kõneliigi vormi. (214) Sa mõtled ise, kas õppida kõrgkoolis või ei ole. (Kesktase)

Õige: või mitte Õige: või ei

• ja / ning

Õppijakeeles oli 3 vigast näidet (1 algtasemel, 3 kõrgtasemel), milles oli eksitud

sidesõnade ja / ning kasutamisel eitavas lauses. Näites 215 (algtase) on õppija kasutanud

ekslikult sidesõna ning ees koma ja näites 216 (kõrgtase) on sidesõna ja asemel kasutatud

eitavat sidesõna ega. Kõrvalekalde korrigeerimiseks on vaja lisada asesõna nad (lause

subjekt) ja kasutada üldeitust (eituspartikkel ei).

(215) Inimene sageli ei vali endale elukohta, ning sünnikohta. Viimaseks räägiksin juhusest. Õige: ning

(216) Balti riikidele oli see väga tähtis - nad näitasid endid "maailma areenil", näitasid, et neil on tugev soov saada iseseisvaks ega soovi mitte sõda, vaid vabadust rahumeelsel teel. Õige: ja nad ei

• aga / kuid / ent

Õppijakeeles esines 7 näidet (1 algtasemel, 6 kesktasemel), milles on eksitud sidesõnade

aga, kuid, ent kasutamise vastu eitavas lauses.

Näites 217 (kesktase) on sidesõna aga (kuid, ent) asemel kasutanud sidesõna vaid ja näites

234 (kesktase) sidesõna ega. (217) Siis tüdruk lõikas meest (kuhu ma ei näidanud) vaid ta kukkus maha kui tulin tema ümber.

Õige: kuid/aga/ent (218) Natuke on vaja valmistada ega mitte palju.

aga/kuid/ent

113

Eituse väljendamine sidendite abil. Kokkuvõtvaid märkusi

Järgnevalt on esitatud kokkuvõte sidendite kasutamisest: võrreldud on õppijakeele vigaste

ja korrektsete näidete hulka, analüüsitud veatüüpe ja keelenormi vastu eksimise võimalikke

tekkepõhjusi. 1. ei ja mitte segiajamine Sidendi (ei) … ega / ei … ei kasutamisel esines vigu 46% juhtudest. Tüüpiline on, et ei

aetakse segi sõnaga mitte. Et eesti keeles on mitu eitavat sidendit, siis on õppijal raske

tajuda eestikeelsete sidendite tähenduserinevusi. Tegu on üleüldistamisveaga.

2. mitte…, vaid …

Antud sidendi kasutusjuhtudest oli 33% mittekorrektseid. Õppijad asendavad sageli

sidendi vaid sidendiga kuid või aga. Et eesti keeles on sidendil vaid erinev semantiline

tähendus ja süntaktiline käitumine kui sidenditel kuid ja aga, ent vene keeles sellist

erinevust pole, ongi õppijal raske tähenduserinevusi tajuda. Antud teemaga õppeprotsessis

küll tegeletakse, kuid vigade hulk on sellele vaatamata üsna suur. Tegemist on

üleüldistamisveaga.

3. …, mitte …

Selle sidendi kasutamisel oli vigaseid juhtumeid 50%. Õppijad lisavad sidendi mitte ette

üleliigse sidendi aga või kuid. Põhjuseks on emakeele ülekanne.

114

Kokkuvõte

Magistritöö eesmärk oli näidata Tallinna Ülikooli üld- ja rakenduslingvistika õppetooli

Eesti vahekeele korpuse (EVKK) kasutusvõimalusi eesti keele kui teise keele uurimisel ja

õpetamise arendamisel.

Magistritöö konkreetne ülesanne oli analüüsida eesti keele kui teise keele õppijate eituse

kasutust EVKK tekstides: leida eri keeletaseme õppijate (algtase, kesktase, kõrgtase)

eituse korrektsed/mittekorrektsed kasutusnäited; välja selgitada normipärasest

keelekasutusest kõrvalekallete põhilised liigid ja nende põhjused ning pakkuda välja ideid

antud teema paremaks käsitlemiseks eesti keele kui teise keele õpetamisel.

Töös selgitati välja eituse korrektsete ja mittekorrektsete kasutusjuhtude hulk ning

analüüsiti mittekorrektsete kasutusnäidete veatüüpi ja vea tekkepõhjusi. Eitusenäidete

analüüsil kasutati õppijakeele universaalide alla kuuluvaid veatüüpe: ärajätmine (omission

errors), üleüldistamine (overgeneralization errors) ja ülekanne (transfer errors).

Analüüsi käigus kontrolliti töö alguses püstitatud hüpoteesi: õppijatele valmistavad eitava

kõneliigi puhul raskusi verbivormide moodustamine, aluse ja sihitise käänded,

eituspartikli mitte kasutamine, eitavate asesõnade kasutamine, liitelise eituse kasutamine.

Eitavate asesõnade ja liitelise eituse puhul esinevad nii otsesed vead kui ka eesti keelele

omaste eitusvõimaluste vähene kasutamine.

Uurimistulemused näitasid järgmiste põhiliste kõrvalekallete esinemist normipärasest

keelekasutusest.

Verbi eitusvormid

Öeldise kasutamisel esines kõrvalekaldeid keelenormist 26% eitusnäidete koguarvust.

Öeldise kasutamisega seoses esineid õppijakeeles järgmised suuremad vigade rühmad:

- nii koos eituspartikliga ei kui mõne teise lauseliikme eitava markeerimisega sõna

mitte abil oli kasutatud jaatava kõneliigi verbivormi;

- eitava kõneliigi vormimoodustuse aluseks oli valitud vale tüvi;

- oli eksitud modaalverbi valikul;

- esinesid kõrvalekalded öeldistäite eitava liite valikul, öeldistäite käändes ja

tüvekujus;

115

- eksimused liitöeldise kasutamisel;

- kõrvalekalded aja, kõneviisi ja tegumoe kasutuses ning infinitiivi vormi valikul.

Alus

Aluse kasutamisel oli kõrvalekaldeid keelenormist 23%. Alusfraasi kasutamisega seoses

esineid õppijakeeles järgmised suuremad vigade rühmad:

- kogeja-omajalause ning eksistentsiaallause alusfraasi käändevead;

- eitava asesõna mittekorrektne kasutamine;

- liitelise eituse puhul vale eitusliide;

- eitusega otseselt mitte seotud kõrvalekalded (vormimoodustuslikud ja leksikaalsed

vead).

Sihitis

Sihitise kasutamisel esines kõrvalekaldeid keelenormist 46%. Sihitisfraasi kasutamisega

seoses esineid õppijakeeles järgmised suuremad vigade rühmad:

- sihitise käändevalik;

- eitavate asesõnade mittekorrektne kasutamine;

- liitelise eituse puhul vale eitusliite kasutamine;

- eitusega otseselt mitte seotud kõrvalekalded (vormimooduslikud ja leksikaalsed

vead).

Määrus

Määruse kasutamisel oli kõrvalekaldeid keelenormist 30%. Määrusfraasi kasutamisega

seoses esineid õppijakeeles järgmised suuremad vigade rühmad:

- eitavate asesõnade ja eitavate määrsõnade kasutamise vead,

- liitelise eituse mittekorrektne kasutamine;

- eksimine abessiivi vormides vahendi- ja kaasnemismääruses,

- eituspartikli mitte kasutusvead,

- eituse väljendamisega otseselt mitte seotud vead.

116

Sidendid

Sidendite kasutamisel esines kõrvalekaldeid keelenormist 20%. Sidenditega seoses olid

õppijakeeles järgmised suuremad vigade rühmad:

- ei ja mitte segiajamine, - mitte…vaid ebakorrektne kasutamine.

Uuringu tulemusena leidis kinnitust töö alguses püstitatud hüpotees tüüpvigadest ning eesti

keele eituse väljendusvahendite kasutamata jätmisest. Nii oli õppijakeeles palju

kõrvalekaldeid eitava kõneliigi verbivormide moodustamisel ning aluse ja sihitise käänete

kasutamises. Probleemirikas oli eitavate asesõnade ja liitelise eituse kasutamine – ühelt

poolt olid nähtavad selged vead, teisalt aga – eesti keele väljendusvõimaluste kasutamata

jätmine. Eituspartikli mitte kasutamises esinesid kõrvalekalded peamiselt siis, kui

öeldisverbi kasutati jaatavas kõneliigis ja partikli mitte abil markeeriti mõni teine

lauseliige. Mõnevõrra ootamatu oli vigade rohkus abessiivi kasutamisel. Samuti esines

märkimisväärne hulk kõrvalekaldeid eitavate sidendite kasutamisel. Lisaks selgus, et eituse

väljendamisega kaasneb hulk leksikaalseid ning sõna- ja vormimoodustusvigu.

Huvipakkuv on ka kindla kõneviisi isikulise tegumoe olevikuvormide väga suur osakaal

õppijakeeles, mis on põhjustanud teiste ajavormide alakasutuse.

Sellega seoses võib konstateerida, et

1) on keeleteemad, millega õppeprotsessis tegeldakse ja milles esineb sellele vaatamata

palju kõrvalekaldeid keelenormist;

2) on keeleteemad, millega seoses esineb palju kõrvalekaldeid, kuid millega õppeprotsessis

tegeldakse vähe või ei tegelda üldse;

3) on keeleteemad, mis kaasnevad eituse väljendamisega, ja põhjustavad samuti palju

kõrvalekaldeid.

117

Teemad, millega õppeprotsessis tegeldakse, kuid milles esineb palju vigu

Siia rühma kuuluvad

- eitava kõneliigi verbivormi asendamine jaatava kõneliigi verbivormi kasutamisega

koos eituspartikliga ei;

- abessiivi kasutamise vead;

- vormimoodustusvead;

- sihitise käändevead.

Eitava kõneliigi verbivormi asendamine jaatava kõneliigi vormiga kasutamine koos

eituspartikliga ei ei ole väga tõsine viga, kuid väärib siiski senisest suuremat tähelepanu ka

kesktasemel. Abessiivi kasutus vajab paremat lingvistilist seletust, metoodilist lahendust ja

tõhusamat harjutamist. Vormimoodustusvead on põhjustatud eesti keele keerukast

morfoloogiamudelist ja see vajab järjepidevat, süsteemset ja analoogiale tuginevat õpet.

Vead sihitise käänetes on samuti tingitud eesti keele sisemisest keerukusest. Teema vajab

paremat lingvistilist ja metoodilist lähenemist, aga ka emakeelekõnelejate ja õpetajate

tolerantsemat suhtumist, sest tegemist on keelemeele erinevustega ja seega teemaga, mille

puhul absoluutse korrektsuseni jõuavad vaid vähesed õppijad.

Teemad, millega õppeprotsessis tegeldakse vähe või ei tegelda üldse

Sellesse rühma kuuluvad

- eitava kõneliigi verbivormi asendamine jaatava kõneliigi vormiga, millega koos

kasutatakse mõne teise lauseliikme markeerimist eituspartikli mitte abil (eriti

öeldistäite markeerimise korral);

- liiteline eitus;

- eitavad asesõnad;

- alusfraasi kääne eitavates kogeja-omajalausetes;

- eitavad sidendid.

Kõik need teemad vajavad täiendavat lingvistilist uurimist, eelkõige võrdlemist

emakeelekõnelejate tegeliku keelekasutusega. Vaja on sõnastada uued reeglid ja välja

töötada uued metoodilised lahendused.

118

Eituse väljendamisega kaasnevad teemad

Sellesse rühma kuuluvad

- modaalverbide kasutamine;

- aegade, tegumoodide ja kõneviiside kasutamine,

- leksikaalsed vead.

Need teemad vajavad edasist uurimist mitte ainult õppijakeeles, vaid eituse kui

funktsionaalsemantilise välja kirjeldamisega seoses. Siia alla kuulub ka õppijakeele

võrdlus emakeelekõnelejate keelega ning õppijakeelekorpuse andmete võrdlemine

kirjakeelekorpuse andmetega.

Nimetatud teemadest on magistritöö autor käsitlenud liitelist eitust kesk- ja kõrgtaseme

õppekomplektis „Avatud uksed”; eitavate asesõnade kasutamist õppekomplektis „Avatud

uksed”, vene õppekeelega kooli 9. klassi õppekomplektis ja vene õppekeelega kutsekoolide

õppekomplektis (ilmumas); sihitisfraasi käänet ja sõnatüüpe – algtaseme õppekomplektis

„Naljaga pooleks”, kutsekooli õppekomplektis (ilmumas), 9. klassi õppekomplektis,

õppekomplektis „Avatud uksed”; modaalverbide kasutamist – 9. klassi õppekomplektis ja

õppekomplektis „Avatud uksed”; eituspartikli mitte ning sidendite kuid ja vaid kasutamist

– õppekomplektis „Avatud uksed”.

Pedagoogilistel eesmärkidel oleks perspektiivis vaja eituse väljendusvahendite

kompleksset kirjeldust. Eituse edasine uurimine võib olla seotud eesti vahekeele ja

kirjakeele korpustest saadud andmete võrdlemisega. Tulemuseks on õppijakeele

arendamiseks vajalike reeglite täpsustamine või leidmine, mille alusel saab teha

ettepanekuid muutuste sisseviimiseks eesti keele kui teise keele ainekavasse. Samuti on

EVKK põhjal võimalik luua internetipõhiseid keeleõppematerjale, mille abil õppija saab

harjutada eituse kasutamist.

119

The Possibilities for Investigating and Developing Learner

Language on the Basis of Estonian Interlanguage Corpus

(on the Example of expressing Negation)

Summary

Estonian Interlanguage Corpus (EIC) has been created at the Chair of General and Applied

Linguistics at Tallinn University. The corpus contains texts written by learners of Estonian

as a second language. Using this corpus, it is possible to develop teaching and researching

Estonian as a second language. The scientific analysis of large amount data gives the

learners knowledge about the topics that cause difficulties and enables to work out rules

that help the learners in a better way, and makes it possible to improve teaching methods

and teaching materials.

The objective of the master’s thesis is to demonstrate how EIC can be used on the

example of expressing negation. For that purpose the correct and incorrect usage of

negation has been marked in EIC texts, altogether 11 117 strings: 1172 strings (10,5%)

from the beginner level texts, 8567 strings (77,0%) from the intermediate level texts and

1378 (12,5%) from the advanced level texts.

By analysing the annotated negation examples it was possible to distinguish three main

deviation groups.

Firstly. The themes connected with expressing negation that are attended in the teaching

process, but in which still many errors occur:

a) the use of abessive, e.g. Veel tänapäeval on palju mugavust ilma nendega ei saa elada.

(Correct: ilma nendeta).

b) derivation, e.g. Tahaks loota, et see film ei jätta ükskõikseks noori (Correct: ei jäta

ükskõikseks);

c) object cases, e.g. Minu arvates tervis on väga tähtis, sest asjad võib teenida, aga tervis

ei saa (Correct: tervist).

Secondly. The themes connected with negation that are attended to insufficiently

a) the substitution of a negative verb form with an affirmative form, which is

accompanied by the marking of another part of the sentence with the negative particle mitte

120

(especially in marking the predicative), e.g. Teisest küljest see idee on mitte paha (Correct:

ei ole paha);

b) affixal negation, e.g. Tähtkuju on kõige ebatähtsam (Correct: on kõige tähtsusetum);

c) the use of negative pronouns, e.g. Iga inimene ei saa elada ilma oma leiutiseta (Correct:

ükski inimene);

d) the base phrase case in negative experiencer-possessor sentences, e.g. Sellepärast kui

inimesel on palju raha, temal ei ole probleemid (Correct: probleeme);

e) negative conjunctions, e.g. Teda ei tundnud ära mitte Nadja, mitte ühtegi inimene

(Correct: ei ... ei (ega).

Thirdly. Themes connected with expressing negation

a) The use of modal verbs, e.g. Mida peaks inimene tegema, et vähendada kuriteo ohvriks

sattumise riski? Ei pea jalutama öösel kus ei ole palju inimesi (Correct: Ei tohi jalutada);

b) The use of tense, voice, and mood, e.g. Allkirjad ei ladunud fotodest kitsamalt ja seega

ei jää allkirjast pisut tühja ruumi, mis küll võiks olla (Correct: ei ole laotud).

For pedagogical purposes a complex description of expressing negation would be needed.

Further research on negation may be connected with comparing the data from Estonian

interlanguage corpus and Estonian literary language corpus. As a result, the rules for

developing learner language will be specified, or new rules created, which would enable to

make proposals for changes in the curriculum of Estonian as a second language. On the

basis of EIC it is possible to compile online language learning materials which the learner

can use for practising negation.

121

Bibliograafia Ajmer, Karin 2004. Modality in advanced Swedish learner's written interlanguage. – Computer

Learner Corpora, Second Language Acquisition and Foreign Language Teaching. Ed by Sylviane Granger, Joseph Hung, Stephanie Petch-Tyson. Amsterdam/Phialdelphia: John Benjamins Publishing Company, 55 – 76.

Andersen, Roger 1984. The One-to-one principle of interlanguage construction. – language

Learning 34, 77 – 95. Asser, Hiie & Kaalep, Heiki-Jaan & Linnas, Siret & Mikk, Jaan & Muischnek, Kadri & Songe,

Merje & Uibo, Heli 2003. Õpikute keerukuse analüüs arvutitel. – Toimiv keel II. Töid rakenduslingvistika alalt. Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti filoloogia osakonna toimetised 3. Tallinn: TPÜ Kirjastus, 72 – 84.

Beebe, Leslie & Giles, Howard 1984. Accomodation theory: a discussion in terms of second

language acquisition. – International Journal of the Sociology of Language 46, 5 – 32. Bianchi, Francesca 2004. Teaching how to write research articles in English to Italian psychology

students: a case history. – TALC 2004. http://www.ugr.es/~talc6/ (20. 05. 2007). Biber, Douglas & Conrad, Susan. 2001. Register variation: A corpus approach. – The handbook of

discourse analysis. Ed by Deborah Schiffrin, Deborah Tannen, and Heidi Hamilton, Oxford: Blackwell, 175 – 196.

Biber, Douglas & Johansson, Stig & Leech, Geoffrey, Conrad, Susan, & Finegan, Edward 1999.

Longman Grammar of Spoken and Written English. Longman Publications Group. Byrd, Patricia 1997. Grammar FROM Context: re-thinking the teaching of grammar at various

proficiency levels. http://jalt-publications.org/tlt/files/97/dec/byrd.html (20 .05. 2007). Carroll, Susanne & Swain, Merrill 1993. Explicit and implicit negative feedback: An empirical

study of the learning of linquistic generalizations. – Studies in Second Language Acquisition 15, 357 – 386.

Carter, Ronald & Hughes, Rebecca & McCarthy, Michael 2000. Exploring Grammar in Context.

Cambridge University Press. Chomsky, Noam. 1965. Aspects of the Theory of Syntax. Cambridge: Cambridge, MA: The M.I.T.

Press. Cobb, Tom 2003. Analyzing late interlanguage with learner corpora: Quebec replications of three

European studies. – http://www.er.uqam.ca/nobel/r21270/cv/593_Cobb.pdf (20. 05.2007). Ehala, Martin & Saarsoo, Kristi & Vare, Silvi & Õispuu, Jaan 1997. Eesti keele suhtluslävi.

Strasbourg: Council of Europe Publishing. Ellis, Rod 2000. Second Language Acquisition. Oxford, New York: Oxford University Press.

122

Erelt, Mati & Erelt, Tiiu & Ross, Kristiina 1997. Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Erelt, Mati & Kasik, Reet & Metslang, Helle jt 1993. Eesti Keele Grammatika II. Süntaks. Tallinn:

Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Erelt, Mati & Metslang, Helle 1998. Oma või võõras? – Keel ja Kirjandus 10, 657 – 668. Eslon, Pille & Metslang, Helena 2007. Õppijakeel ja eesti vahekeele korpus. – Eesti

Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 3. Toim. Helle Metslang, Margit Langemets ja Maria-Maren Sepper. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 99 – 116.

Grabowski, Eva, Mindt, Dieter 1995. A corpus-based learning list of irregular verbs in English

ICAME Journal no 19, 5-22. http://helmer.aksis.uib.no/icame/ij19/mindt.pdf (20. 05. 2007).

Granger, Sylviane 2002. A Bird's-eye view of learner corpora in SLA research and FLT. –

Computer Learner Corpora, Second Language Acquisition and Foreign Language Teaching. Ed. By Sylviane Granger, Joseph Hung and Stephanie Petch-Tyson. Amsterdam/Philadelphia: John Benjamins Publishing Company, 3 – 33.

Granger, Sylviane 2004. Computer Learner Corpus Research: Current Status and Future Prospects.

– http://cecl.fltr.ucl.ac.be/Downloads/Indianapolis%20status%20&%20prospects.pdf (15.09.2005).

Housen, Alex 2002. A corpus-based study of the L2-acquisition of the English verb system. – Computer Learner Corpora, Second Language Acquisition and Foreign Language Teaching. Ed by Sylviane Granger, Joseph Hung, Stephanie Petch-Tyson. Amsterdam/Phialdelphia: John Benjamins Publishing Company, 77 – 119.

Johns, Tim 1991. Should you be persuaded – two examples of Data-Driven Learning materials.

English Language Research Journal (4) 1 – 16. Kerge, Krista 2001. Eesti süntaks keeleõppe praktikule. Tallinn: TEA Kirjastus. Kingisepp, Leelo, Sõrmus, Elle 2000. Ülevaade võõrkeeleõppe meetoditest. Tallinn: TEA

Kirjastus. Kitsnik, Mare & Kingisepp, Leelo 2006. Naljaga pooleks. Eesti keele õppekomplekt algtasemele

(A2). Tallinn: Iduleht ja Mare Kitsnik. Kitsnik, Mare & Kingisepp, Leelo 2002. Avatud uksed. Eesti keele õppekomplekt kesk- ja

kõrgtasemele. Tallinn: TEA Kirjastus. Kitsnik, Mare (ilmumas). Eesti keele õppekomplekt vene õppekeelega kutsekoolile. Tallinn:

Kirjastus Ilo (ilmub 2008. a kevadel). Kitsnik, Mare 2004. Eesti keele õppekomplekt vene õppekeelega kooli 9. klassile. Tallinn:

Kirjastus Ilo. Krashen, Stephen 1981. Second Language Acquisition and Second Language Learning. Oxford:

Pergamon. Larsen-Freeman, Diane 2001. Teaching Grammar – Teaching English as a Second or Foreign

Language. Ed by Marianne Celce-Murcia. Heinle & Heinle, 251 – 266.

123

Laur, Mall 1998. Esimene verstapost. Eesti keele suhtluse algtase. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.

Lewis, Michael 1993. The Lexical Approach. Hove: Language Teaching Publications.

Long. Michael 1983. Native speaker/non-native speaker conversation and the negotiation of comprehensible input. – Applied Linquistics 4, 126 – 41.

Longman Dictionary of Contemporary English 1995. Harlow: Longman

Loog, Mai & Kerge, Krista. 1999. Tuul tiibades. Eesti keele suhtluse kõrgtase. Tallinn: Riiklik

Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.

Maisla, Diana 2000. Vigade parandamine. Keeleõpetaja metoodikavihik. Tallinn: TEA Kirjastus.

Meister, Lya 2005. Vene aktsent eesti keeles – akustiline analüüs. Magistritöö.

Metslang, Helle & Krall, Ingrid & Pajusalu, Renate & Saarso, Kristi & Sõrmus, Elle & Vare, Silvi 2003. Keelehärm. Eesti keele probleemseid piirkondi. Tallinn: TPÜ Kirjastus.

Meunier, Fanny 2002. The pedagogical value of native and learner corpora in EFL grammar

teaching. – Computer Learner Corpora, Second Language Acquisition and Foreign Language Teaching. Ed by Sylviane Granger, Joseph Hung, Stephanie Petch-Tyson. Amsterdam/Phialdelphia: John Benjamins Publishing Company, 119 – 141.

Nesselhauf, Nadja 2005. Collocations in a Learner Corpus, Amsterdam/Phialdelphia: John

Benjamins Publishing Company. Pajusalu, Renate 2004. Keeleõppija tähendusviga ja selle hindamine. – Toimiv keel II. Töid

rakenduslingvistika alalt. Koost Helle Metslang, toim Maria-Maren Sepper, Jane Lepasaar. TPÜ eesti filoloogia osakonna toimetised 3. Tallinn: TPÜ Kirjastus, 218 – 235.

Peirce, Bonny Social identity, investment, and language learning in TESOL Quarterly 29, 9 – 31. Pica Teresa 1983. Adult acquisition of English as a second language under different conditions of

exposure. in Language Learning 3, 465 – 97. Pool, Raili & Vaimann, Elle 2005. Vead kõrgtasemel eesti keele kõnelejate kirjalikus

keelekasutuses. – Eesti rakenduslingvistika ühingu aastaraamat 1 (2004). Koost Margit Langemets, toim Maria-Maren Sepper. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 115 – 136.

Pool, Raili & Vaimann, Elle 2005. Vead kõrgtasemel eesti keele kõnelejate kirjalikus

keelekasutuses. – Eesti rakenduslingvistika ühingu aastaraamat 1 (2004). Koost Margit Langemets, toim Maria-Maren Sepper. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 115 – 136.

Pool, Raili 2006a. Sihitise vormihomonüümia – keeleuurija probleem, keeleõppija tugi.

Lähivertailuja17. Toim. Külvi Pruuli ja Annekatrin Kaivapalu. Jyväskylä Studises in Humanities53. Jyväskylä: Jyväskylän yliopisto, 85 – 101.

Pool, Raili 2006b. Täis- ja osasihitise kasutamisest eesti keelt teise keelena õppijate pilgu läbi. –

Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2. Toim Helle Metslang ja Margit Langemets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 185 – 202.

124

Pool, Raili 1996c. Eesti keele verbirektsioone. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Pool, Raili 2007a. Eesti keele teise keelena omandamise seaduspärasusi täis- ja osasihitise näitel.

Doktoritöö. Pool, Raili 2007b. Keeleõppijate vältimisstrateegiatest eesti keele täis- ja osasihitise näitel. – Eesti

Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 3. Toim. Helle Metslang, Margit Langemets ja Maria-Maren Sepper. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 235 – 252.

Pool, Raili 2007c. Keelevigade parandamisest eesti keelt teise keelena õppijate kirjalikes töödes. –

Emakeel ja teised keeled V. Tartu Ülikooli eesti keele (võõrkeelena) õppetooli toimetised 6. Toim. Raili Pool. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 132 – 150.

Pool, Raili 2007d. Täis- ja osasihitise omandamise ning markeerituse seosest. – Keel ja Kirjandus

1, 35 – 50. Pool, Raili, Vaimann, Elle 2006. Kivinemisnähtusi vene üliõpilaste kirjalikus eesti keeles. – Eesti

Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2. Toim Helle Metslang ja Margit Langemets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 203 – 218.

Rammo, Sirje & Pill, Julia 2002. Vene ja eesti keele verbirektsiooni vastastikused mõjutused. –

Emakeel ja teised keeled III. Toim Liina Lindström, Oksana Palikova. Tartu Ülikooli eesti keele (võõrkeelena) õppetooli toimetised 1. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 145 – 154.

Ranalli, James M. 2003. ELT Coursebooks in the age of corpus linguistics: constraints and

possibilities. http://www.cels.bham.ac.uk/resources/essays/Ranalli6.pdf (20. 05. 2007). Rannut, Ülle 2005. Keelekeskkonna mõju vene õpilaste eesti keele omandamisele ja

integratsioonile Eestis. Doktoritöö. Römer, Ute 2004. A need for better descriptions: Teaching the truth about progressives. – TALC

2004. http://www.ugr.es/~talc6/ (20. 05. 2007). Sang, Joel 1983. Eitus eesti keeles. Tallinn: Valgus. Schumann, John 1978. The Pidginization Process: A Model for Second Language Acquisition.

Newbury House. Schmidt, R. & Frota, S. 1986. Developing basic conversational ability in a second language: a case-

study of an adult learner. – Talking to Learn: Conversation in Second Language Acquisition, ed by R. Day. Newbury House.

Seidlhofer, Barbara 2004. Pedagogy and local learner corpora: working with learning-driven data.

Computer Learner Corpora, Second Language Acquisition and Foreign Language Teaching. Ed by Sylviane Granger, Joseph Hung, Stephanie Petch-Tyson. Amsterdam/Phialdelphia: John Benjamins Publishing Company, 213 – 234.

Selinker, Larry 1972. Interlanguage. – International Review of Applied Linguistics 10, 209 – 231. Selinker, Larry 1992. London, New York: Rediscovering Interlanguage. Longman. Sinclair, John ja Renouf, Antoinette 1988. A lexical syllabus for language learning.

Vocabulary and Language Teaching. Harlow, Longman.

125

Swain, Merrill 1995. Three functions of outpit in second language learning. – Principle and Practice in Applied Linquistics, ed by G. Cook and B. Seidlhofer. Oxford Universit Press.

Tan, Melinda 2003. Language Corpora for Language Teachers. – Journal of Language and

Learning Vol 1 Num 2. http://www.shakespeare.uk.net/journal/jllearn/1_2/tan1.html (15.09.2005).

Tan, Melinda 2005. Authentic language or language errors? Lesson from a learner corpus. – ELT

Journal Vol 59/2. Oxford University Press, 126 – 134. Tarone, Elaine. Variation in Interlanguage. Edward Arnold 1988. Tribble, Chris 1997. Improvising corpora for ELT: quick-and-dirty ways of developing corpora for

language teaching. – PALC '97 Proceedings. Ed. by B. Lewandowska-Tomaszczyk, P. J. Melia. Łódź: Łódź University Press, 106 – 117. http://www.ctribble.co.uk/text/Palc.htm (15.05.2006).

Vanem, Lilian 2006. Eesti ühendverbide vasted vene keeles: sõnastik ja didaktilisi soovitusi,

Magistritöö, Tallinna Ülikool. Verschik, Anna 2002. Viga! Viga? Viga … – Oma Keel 2, 76 – 82. Verschik, Anna 2004. Mõnda vahekeelest ja kontrastiivsest analüüsist. – Eesti keel: võõrkeelest

teiseks keeleks. Koost Mart Rannut, toim Mart Rannut, Marju Kõivupuu, Tiit Päeva. Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti filoloogia osakonna toimetised 1. Tallinn: TPÜ Kirjastus, 132 – 144.

Wible, David & Chien, Feng-yi & Kuo, Chin-Hwa & Wang, T.C. (Taipei, Taiwan). Adjusting

corpus searches for learners’ level. Filtering results for frequency. – TALC 2000. http://www-gewi.kfunigraz.ac.at/talc2000/Htm/index1.htm (20. 05. 2007).

Widdowson, Henry 1983. Learning Purpose and Language Use. Oxford: Oxford University Press.

Willis, Dave 1990. The Lexical Syllabus. http://www.cels.bham.ac.uk/resources/LexSyllabus/lexsch3.pdf (20. 05. 2007).

Willis, Jane & Willis, Dave. 1989. Collins COBUILD English course. London: Collins COBUILD.

Üprus, Tene 2005. Eestlaste keeleline kohanemine eesti-vene segarühma suhtluses. – Keel ja Kirjandus 5. 379 – 388.