Echekrates, Phaidon1

ECHEKRATES: Olid sa ise, Phaidon, tol päeval Sokra-tese juures, kui ta vanglas mürki2 jõi, või kuulsid kel­

leltki teiselt? PHAIDON: Ise olin, Echekrates. ECHEKRATES: Mis siis oli see, mida see mees enne

surma kõneles? Ja kuidas ta lõpule vastu läks? Hea meele­ga tahaks sellest kuulda. Praegusel ajal ei käi ju vaat et ükski Phleiusi3 kodanik Ateenas ja ka sealt pole pikka aega kedagi külla tulnud, kes midagi kindlamat teaks rää­kida, peale selle, et ta mürki jõi ja suri. Muu kohta ei osata midagi ütelda.

PHAIDON: Te ei ole siis kuulnud ka kohtuprotsessist, kuidas see kulges?

ECHEKRATES: Ei, seda rääkis keegi meile küll, ja meie veel imestasime, et kohtuotsus langetati ammu, aga tema, nagu selgub, suri palju hiljem.5 Miks see nii oli, Phaidon?

PHAIDON: Puhas juhus, Echekrates.6 Juhtus nimelt, et just päev enne kohtuotsuse täideviimist oli pärjatud laeva ahter, mille ateenlased saadavad Delosele.

ECHEKRATES: Mis laeva? PHAIDON: Ateenlaste ütlemist mööda on see laev, mil­

lega Theseus kunagi sõitis Kreetale ja viis sinna need7

"kaks korda seitse" ja päästis nemad ja pääses ise. Nad olid tollal Apollonile vandunud, nagu räägitakse, et kui

50 PLATON

nad pääseksid, saadaksid nad igal aastal Delosele saat­konna. Tollest ajast saadik on nad igal aastal selle alati ju­malale saatnud ja saadavad ka nüüd. Niipea kui saatkond on valmis seatud, on neil seadus, et selle aja jooksul peab linn olema puhas ning seega ei tohi kedagi rahva nimel hukata, enne kui laev jõuab Delosele ja uuesti tagasi. Va­hel võtab see aga palju aega, kui vastutuuled neid para-

c jasti kinni peavad. Saatkond algab siis, kui Apolloni preester on pannud pärja laeva ahtrile. See aga juhtus, nagu ma ütlesin, päev enne kohtuotsust. Seetõttu oligi Sokrates nii kaua vangis kohtuotsuse ja surma vahel.

ECHEKRATES: Aga kuidas selle surma endaga ikka oli, Phaidon? Mida kõneldi ja tehti ja kes lähedastest oli selle mehe juures? Või ei lubanud võimud kedagi juurde ja ta lõpetas sõpradeta üksinduses?

cl PHAIDON: Üldse mitte. Nii mõnedki olid juures, isegi paljud.

ECHEKRATES: Siis ole hea ja kirjelda meile kõike seda võimalikult täpselt — kui sul muud tegemist ei juhtu olema.

PHAIDON: Ei, aega mul on ja püüan teile jutustada. Liiati pole ju mullegi iial midagi meeldivamat kui meenu­tada Sokratest, nii ise temast kõnelda kui teiselt kuulda.

ECHEKRATES: Aga su kuulajad, Phaidon, saavad olema ometi samasugused! Seepärast püüa kõike kirjeldada nii üksikasjaliselt nagu suudad.

e PHAIDON: Olgu. Mis minusse puutub, siis tundsin end tema juures kummaliselt. Sest minus ei olnud kaastunnet nagu siis, kui olla lähedase mehe surma juures. Sest see mees paistis mulle õnnelik, Echekrates, nii olekust kui sõ­nadest — ta lahkus nii kartmatult ja suursuguselt, et mulle tuli pähe: isegi Hadesesse ei lähe ta jumaliku osata, ja kui ta on sinna pärale jõudnud, läheb temal hästi, kui üldse

59 kellelgi.

PHAIDON 51

Just seepärast ei olnud minus mingit haledust, nagu seda võiks leina juures loomulikuks pidada, ega ka rõõ­mu, nagu siis, kui oma harjumust mööda olime filosoo­fias,8 — sest need kõned olid nimelt taolised —, vaid mul oli lihtsalt kummaline tunne, mingi tavatu segu, kokku se­gatud rõõmust ja samas valust, kui mõtlesin, et ta peab peatselt surema. Ja kõik, kes me olime juures, olime pea ühesuguses seisundis, kord naersime, kord jälle nutsime, üks meist aga eriti, Apollodoros9 — seda meest sa ju tead ja tema laadi?

ECHEKRATES: Kuidas siis mitte. PHAIDON: Tema käitus kogu aeg nii, aga ma olin ise

ka vapustatud ja teisedki. ECHEKRATES: Aga kes seal parajasti juures olid, Phaidon? PHAIDON: No kodukandi inimestest10 oli seal seesama

Apollodoros ja Kritobulos11 ja tolle isa12 ja veel Hermo-genes13 ja Epigenes14 ja Aischines15 ja Antisthenes;16 aga oli ka Paiaania Ktesippos17 ja Menexenos18 ja mõned tei­sed kodukandist veel. Aga Platon, ma arvan, oli haige.

ECHEKRATES: Kas mujalt ka kedagi oli? PHAIDON: Jaa, teebalane Simmias19 ja Kebes20 ja Phai-

dondes21 ja Eukleides Megarast22 ja Terpsion.23

ECHEKRATES: Aga Aristippos24 ja Kleombrotos25? Kas nemad olid?

PHAIDON: Ei olnud. Öeldi, et nad on Aiginal. ECHEKRATES: Rohkem kedagi polnud? PHAIDON: Ma arvan, need vast olidki kõik, kes seal olid. ECHEKRATES: No aga edasi? Mis kõnesid seal peeti? PHAIDON: Ma püüan sulle kõike täpselt kirjeldada al­

gusest peale. Nimelt, nagu meil alati tavaks oli, nii käisime Sokratese juures ka nendel eelnevatel päevadel. Hommikul vara kogunesime kohtumajja, — kus ka protsess oli toi­munud —, sest see oli vangla lähedal. Iga kord siis ootasi-

52 PLATON

me ja ajasime üksteisega juttu, kuni vangla lahti tehti. Seda ei avatud ju vara. Kui aga oli juba lahti tehtud, läksi­me sisse Sokratese juurde ja veetsime enamasti kogu päe­va temaga. Ja tol korral kogunesime veelgi varem, sest eelmisel päeval, kui olime õhtul vanglast ära tulnud, sai­me teada, et laev Deloselt on saabunud. Tegime nüüd üksteisele ülesandeks tulla tavalisse kohta nii vara kui võimalik. Ja tulime ka ja valvur, kes tavaliselt sisse laskis, tuli välja meie juurde ning ütles, et me ootaksime ega lä­heks enne ligi, kui ta kutsub. "Sest üksteist2 vabastavad praegu Sokratese," ütles ta, "ja teatavad, et ta täna sureb." Ei võtnud kuigi palju aega, kui ta tuligi ja käskis meil sisse minna. Sisse minnes leidsime eest Sokratese, kes oli just jalaraudadest lahti võetud, ja Xanthippe2 7 — sa ju tunned teda —, kes istus ja hoidis süles oma. last. Kui nüüd Xanthippe meid nägi, tõi ta kuuldavale kaebed ja sellised sõnad, mida naised tavaliselt ju ütlevad: "Oh Sokrates, see on nüüd tõesti viimane kord, kui su sõbrad sinuga kõne­levad ja sina nendega!" Sokrates, vaadanud Kritonile otsa, ütles: "Las keegi viib ta koju!"

Mõned Kritoni omadest viisidki naise minema, too kar­jus ja tagus ennast. Sokrates aga, istudes asemele, painu­tas jalga ja trükis seda käega ning ütles seda tehes: "Veider asi sellega, mehed, mida inimesed nimetavad meeldivaks. Kui imelik on ta loomupärane seos sellega, mida peetakse talle vastupidiseks, ebameeldivaga: korraga koos nad ini­mese juures olla ei taha, kui aga keegi jahib üht ja saab kätte, on ta peaaegu alati sunnitud kätte saama ka teise, justkui oleksid nad ü h e pea külge seotud, ehkki neid on kaks. Ja mulle näib," ütles ta, "kui Aisopos oleks seda märganud, oleks ta ehk müüdi kokku pannud, kuidas ju-mal tahtis tülitsejaid lepitada, aga kui ei suutnud, sidus neil pead üheks kokku, ja seetõttu, kui kellegi juures on

PHAIDON 53

üks, järgneb hiljem ka teine. Nii nagu mul endal näib praegu olevat. Pärast seda, kui mul jalg ahelast valutas, paistab nüüd, et järgneb meeldiv."

Kebes sekkus. "Zeusi nimel, Sokrates," ütles ta, "kui hea, et sa seda mulle meelde tuletasid! Sest just sinu luule­tuste kohta on mitmed inimesed mult juba küsinud ja nüüd äsja Euenoski: need sinu Aisopose lugude värsis­tused ja hümn Apollonile — kuidas sul mõttesse tuli siin hakata neid tegema, kui sa varem kunagi luuletanud pol­nud. Kui sinu jaoks on mingit tähtsust, et mul oleks mida­gi Euenosele vastata, kui ta jälle küsib — sest ma tean kindlalt, et ta küsib —, siis ütle, mida ma ütlema pean."

"Ütle aga tõtt talle, Kebes," lausus Sokrates. "Et ma ei teinud neid mitte soovist võistelda tema või tema luule­tustega, teadsin ju, et see ei oleks kerge —, vaid et uurida mõnd unenägu , mida see öelda võiks, ja oma püha kohust täita, kui see käseb mind muusikat30 võib-olla sel viisil teha. Asjalugu oli nimelt nii: mulle on sageli tulnud möödunud elus üks ja sama unenägu, ilmudes küll iga kord erineval kujul, üteldes aga ühte ja sama. "Sokrates, loo ja tee muusikat!" ütles ta. Ja siiamaani arvasin, et see, mida tegin, ongi seesama, mida ta mult nõudis ja millele üles kutsus — et nii nagu need, kes õhutavad jooksjaid, nii kutsus mu unenägu mind üles tegema seda, mida juba te­gin, tegema muusikat , kuna filosoofia on suurim muusika ja mina sellega tegelesin. Nüüd pärast seda aga, kui kohtu­otsus oh langetatud ja jumala püha takistas mu suremist, näis mulle, et kui unenägu võib-olla nõuab, et teeksin tava­pärast muusikat, tu leb mul talle kuuletuda ja teha. On ju Kindlam mitte edas i minna enne, kui püha kohus on täide­tud— luuletused teh tud ja unenägu järgitud. Sel viisil siis tegin esimesena [luuletuse] jumalale, kelle pidustused pa-

rasjagu toimusid. Pärast jumalat aga, mõteldes, et kui poeet

tahab tõenoolest olla poeet , peab ta tegema müüte ja mitte

54 PLATON

kõnesid, mina ise aga müüdijutustaja ei ole, siis seetõttu panin värssidesse mõned ettejuhtuvad Aisopose müü­did — need olid käepärast võtta ja neid ma teadsin. Seda, Kebes, nüüd Euenosele teatagi, ning jõudu talle! Ja kui ta on arukas, järgnegu mulle võimalikult pea! Mina aga lah­kun, nagu näib, täna. Sest ateenlased käsevad."

Ja Simmias ütles: "Mida sa, Sokrates, Euenoselt ometi nõuad! Ma olen tihti selle mehega kokku puutunud. Oma kogemuste põhjal olen üsna kindel, et vabatahtlikult ei järgne ta sulle ilmaski."

"Kuidas? Kas Euenos ei ole filosoof?" "Mulle näib küll, et on," ütles Simmias. "Siis tekib Euenosel see tahtmine, ning igaühel, kes sel­

lest asjast nii osa võtab nagu see väärt on. Aga vägivalda ta enda kallal küllap tarvitama ei hakka. Sest nad ütlevad, et see pole lubatud." Ja seda üteldes pani ta jalad maha ja istus niimoodi vestluse lõpuni.

Nüüd küsis talt Kebes: "Kuidas sa ütled, Sokrates, et vä­givalda pole lubatud enda kallal tarvitada, aga samas peaks filosoof tahtma surijale järgneda?"

"Kuidas, Kebes? Kas sina ja Simmias ei kuulnud selle kohta midagi, kui olite koos Philolaosega?"31

"Ei midagi täpset, Sokrates." "Ega mina kõnelen ka ainult selle põhjal, mis ma olen

kuulnud. Ja mida ma nüüd kuulnud olen, seda pole põh­just kadedalt varjata. Sest küllap just sellele, kes hakkab rändama sinnapoole, on kõige kohasem see reis seal läbi vaadelda ja müütidesse panna, milline ta meie arvates on. Ja mida muud selle aja jooksul päikese loojumiseni32 teha võiks?"

"Mille järgi nad Õigupoolest ütlevad, et pole lubatud ennast tappa, Sokrates? Sest minagi olen seda, mida sina just praegu küsisid, juba Philolaoselt kuulnud, kui ta meie

PHAIDON 55

juures peatus, ja veel mõnelt teiselt, et seda teha ei tohi. Aga täpsemalt ei ole ma kelleltki kunagi midagi selle koh­ta kuulnud."

"Siis tuleb olla meelekindel," ütles tema, "ja vast nüüd kuuledki. Küllap aga saab sulle imelik paistma, et kõige muu hulgas on ainult üks asi lihtne ja tingimusteta33, mis samas ei juhtu inimesele nagu muud asjad: et on hetki, mil­lal, ja inimesi, kellele on surnud olla parem kui elada; ja sa­mavõrd imelik paistab sulle, et neil, kellele on parem sur­nud olla, pole lubatud iseendale head teha, vaid neil tuleb oodata teist heategijat."

Kebes hakkas naerma. "Jummal tiidku!" ütles ta oma murdes.34

"Sel viisil võib seda kindlasti vasturääkivaks [alogon]35

pidada," ütles Sokrates. "Aga küllap siin mingi põhjendus [logos] on. Salaõpetustes36 kõneldakse selle kohta, et meie, inimesed, oleme mingis vangistuses"37 ja me ei tohi ise en­nast sellest vabastada ega ära joosta — see põhjendus paistab mulle tõesti sügav ja pole kergesti läbinähtav. Aga mulle näib, Kebes, hästi öelduna ka see, et jumalad on meie hoidjad ja meie, inimesed, kuulume jumalate vara hulka. Või sina ei arva nii?"

"Arvan küll," ütleb Kebes. "Kas sina siis ei vihastaks," küsis tema, "kui miski sinu

varandusest end tapaks, ilma et sina märku annaksid, et sa soovid tema surma, ja kas sa ei karistaks, kui sul oleks millegagi karistada?"

"Kindlasti," vastas Kebes. "Küllap siis siit tulenevalt on oma mõte [ouk alogon]

sellel, et ei tohi ennast enne tappa, kui jumal on meie peale mingi paratamatuse pannud, nii nagu meil see praegu on."

"Paistab tõesti nii," ütles Kebes. "Aga see, mida sa just üt­lesid, et filosoofid peaksid kergesti olema valmis surema,

56 PLATON

Sokrates, näis kohatuna; kui tõesti see, mida me nüüdsama kõnelesime — et jumal on meie hoidja ja meie oleme tema vara —, on hästi põhjendatud. Et nimelt kõige arukamad lahkuksid rahumeeli taolise hoolitsuse alt, kus neid valvavad parimad valvajad kõige oleva jaoks, juma­lad -- sellel põhjendust ei ole. Taoline inimene ei arva ju, et ta vabaks saanuna hoolitseb ise enda eest paremini. Pi­gem arvaks mõistmatu, et valitseja juurest tuleb põgene­da, ja ta ei arutleks, et hüve juurest põgeneda ei tohi, vaid just sinna tuleb jääda, mistõttu põgenemine oleks põhjen­damatu. Kellel on aga mõistus, ihkab alati olla selle juures, kes on temast parem. Seega, Sokrates, oleks õige vastupi­dine kõneldule: arukatele on kohane surra vastumeelselt, rõõmu tunnevad sellest arutud."

Kui Sokrates seda kuulas, paistis mulle, et talle meeldis Kebese asjalikkus. Ta vaatas meie peale ja ütles: "Alati see Kebes leiab ka mingeid põhjendusi! Ta ei taha üldse lasta ennast kohemaid sellest veenda, mida keegi juhtub ütle­ma."

Simmias ütles: "Aga Sokrates, praegu näib ka mulle, et Kebese kõnes midagi on. Sest miks peaksid tõeliselt tar­gad mehed tahtma põgeneda valitsejate juurest, kes on neist paremad, ja end neist kergesti vabastama? Ja mulle näib, et Kebese kõne on suunatud sinu pihta, sest sinu jaoks on nii kerge kanda, et sa meid maha jätad ja jumalad ka, me head juhid, nagu sa ise tunnistad."

"Teil on õigus," ütles tema. "Ma arvan, te ütlete, et ma pean ennast kaitsma selles suhtes nagu kohtu ees."

"Päris kindlasti," ütles Simmias. "Olgu," lausus tema. "Ma püüan teie ees ennast veen­

vamalt kaitsta kui kohtunike ees. Sest, Simmias ja Kebes," ütles ta, "kui ma ei arvaks esiteks, et ma lähen teiste tarka­de ja heade jumalate juurde, teiseks, et ka surnud inimes­te juurde, kes on paremad kui siinsed, siis peaks surm

P H A I D O N 57

mind õigusega ärritama. Ent teadke, et ma loodan jõuda c heade inimeste juurde — ehkki päris kindlalt ma seda väi­ta ei saa. Aga et ma lähen jumalate juurde, kes on kõigiti head valitsejad, seda teadke hästi — kui ma üldse neis as­jus midagi väita saan, siis seda. Seepärast ei ärrita see mind nii [nagu teid], vaid mul on hea lootus, et ka surnute jaoks on midagi, ja nii nagu ammugi kõneldakse: headel on oodata palju paremat kui halbadel."

"Ent kuidas, Sokrates?" küsis Simmias. "Kas sa kavatsed lahkuda need mõtted endale hoides või laseksid sa meil ka neist osa saada? Mu meelest on see küll meie ühine hü- d ve. Ühtlasi saab see olema sinu kaitse, kui su kõne meid veenab."

"Olgu, ma proovin," ütles tema. "Esmalt aga küsigem Kritonilt, mis see on, mida ta juba ammu tahab ütelda, nagu mulle paistab."

"Ainult seda, Sokrates," ütles Kriton, "et see, kes peab sulle mürki andma, ütleb juba ammu, et sulle soovitataks võimalikult vähe vestelda. Sest ta ütleb, et vesteldes köe­takse ennast liiga üles, aga see ei sobi mürgile. Vahel tu- e leb neid, kes niimoodi teevad, sundida jooma kaks või kolmgi korda."

Ja Sokrates ütles: "Oh las tema olla! Valmistagu aga oma osa ette, olgu kaheks andmiseks või kui vaja, ka kolmeks."

"Kuid seda ma umbes teadsingi!" ütles Kriton. "Aga tema ei jäta mind juba pikka aega rahule."

"Lase ta olla!" ütles tema. "Aga teile, niisiis, kui kohtuni­kele soovin ma nüüd aru anda, miks paistab mulle õigu­sega, et mehel, kes oma elu on olevalt veetnud filosoo­fias, on põhjust olla surmaks valmistudes kindlameelne ja 64 püsida heas lootuses, et pärast surma saavutab ta seal suurimad hüved. Kuidas sellega nüüd olla võiks, Simmias ja Kebes, ma püüan selgitada.

58 PLATON

On nimelt vägagi tõenäoline, et need, kes ennast filo­soofiaga õigesti seovad, ei tegele millegi muuga, kui sure­misega või surnud olemisega — ehkki teiste eest on see varjule jäänud. Kui see nüüd tõesti nii on, siis oleks ju ometi veider, kui kogu elu püüeldaks ainult selle ja mitte millegi muu poole, kui see aga käes, ärritutaks sellest, mille poole on ammu püüeldud ja millega tegeldud."

Simmias hakkas naerma ja ütles: "Zeusi päralt, Sokra­tes! Mul ei olnud küll mingit naerutuju, aga sa ajasid mu naerma. Arvan, kui rahvas oleks seda kuulnud, leiaksid nad, et see on väga hästi filosofeerijate kohta öeldud — meie kandi inimesed38 oleksid küll täiesti nõus —: filoso­feerijad tahavad tõepoolest surra ja kusagile varjule küll ei jääks, et nad on selle ka ära teeninud."

"Ja nad kõneleksid tõtt, Simmias, peale selle, et "varjule ei jääks". Sest nad ei tea, kuivõrd tõelised filosoofid surra soovivad ja kuivõrd väärt nad on surma ja millist surma,

c Kõnelgem," ütles ta, "sellest meie omavahel ja jätkem ne­mad. Mis surm meie arvates on?"

"Kindel ju," haaras Simmias sõnasabast. "Ega ei midagi muud kui hinge eraldatus kehast? Ja sur­

nud olemine on see, kui keha on ilma hingeta eraldi, oma­ette iseenda kohaselt; ja hing on jälle kehast eraldi, omaet­te iseenda kohaselt? Surm ei ole ju midagi muud kui see?"

"Just nimelt," ütles Simmias. "Vaata siis järele, mu hea, kas sulle näib samamoodi

d nagu mulle. Sest ma arvan, et siit lähtudes näeme paremi­ni, mida me otsime. Kas sinu silmis on filosoofilisel mehel vaja vaeva näha sellega, mida kutsutakse naudinguteks, nagu näiteks söömise ja joomisega?"

"Üldse mitte, Sokrates," ütles Simmias. "Aga kuidas on armurõõmudega?" "Kindlasti mitte."

PHAIDON 59

"Aga kuidas on muu keha eest hoolitsemisega? Näib sulle, et selline inimene peab seda austamisväärseks? Nagu näiteks erinevate riiete ja jalanõude ja muude kaunistuste omandamist keha jaoks — kas sulle näib, et ta austab seda või ei austa, iseasi, kui ta ei ole just sunnitud neid omama?"

"Mulle küll näib, et ei austa," ütles too, "kui ta on tõeli­selt filosoof."

"Niisiis näib sulle üldse," ütles tema, "et sellise inimese tegusus ei ole seotud kehaga, vaid on suunatud hinge­le — niivõrd kui tal on võimalik kehast eemalduda?"

"Näib küll." "Seega on taolistes asjades esiteks selge, et erinevalt

teistest inimestest vabastab filosoof hinge ühendusest ke­haga — niivõrd kui võimalik?"

"Ilmselt." "Ja enamikule inimestest vist näibki, Simmias, et see,

kes neid asju ei naudi ega neist osa ei võta, pole elamist väärt, et see, kes kehalistest naudingutest ei hooli, on vaat et surma ligi."

"Täiesti tõsi."

"Aga kuidas siis on arukuse [fronesis]39 omandamise­ga? Kas keha takistab või ei, kui keegi arukust otsides sel­le kaaslasena ühes võtab? Kas näiteks nägemisest ja kuul­misest saab inimene mingi tõe? Kas isegi poeedid'0 ei lobise meile üha taolisi asju, et ei kuule me midagi täpselt ega näe? Kui juba kehaga seotud tajud pole täpsed ega selged, vaevalt siis teisedki. Nood kõik on ju nendest kül­lap nõrgemad. Või ei näi sulle nii?"

"Täiesti," ütles Simmias. "Millal siis," küsis tema, "hing tõde puutub? Sest kui ta

püüab midagi vaadelda koos kehaga, on selge, et keha petab ta kohe ära."

"Tõsi."

60 PLATON

"Kas mitte arutelus [en to logizesthai] ei ilmne talle midagi olevast — kui üldse kusagil?"

"Jah." "Aga küllap arutleb ta kõige paremini siis, kui miski

teda nendest ei vaeva — ei kuulmine, ei nägemine, ei valu ega mingi nauding —, ning kui ta on kõige enam ise­enda kohaselt ja sirutub oleva poole, jättes keha omaette, mitte ühinedes, mitte sidudes end sellega, niivõrd kui või­malik."

"Nii see on." "Niisiis ei austa filosoofi hing keha üldse mitte ka siin 1:

d ta põgeneb selle juurest, püüdes olla iseenda kohaselt?" "Paistab nii." "Aga kuidas, Simmias, on nüüd sellega? Kas me ütleme,

et õiglane ise midagi on või ei ole ta midagi?" "Zeusi nimel, ütleme küll!" "Ja ka ilus on midagi ja hea?" "Kuidas teisiti." "Oled sa mõnda sellist seni silmadega näinud?" "Mitte kunagi," ütles too. "Aga oled sa neid tabanud mõne teise tajuga, mis keha

kaudu tuleb? Ma pean silmas kõike: näiteks suurust, tervist, jõudu, ühesõnaga, kõigi teiste olemust, mis igaüks on.

e Kas kõige tõesemat nendes kaetakse keha kaudu või on nii: iga sellise ise tunnetusele võib kõige lähemale jõuda see, kes meist kõige rohkem ja täpsemalt iga selle vaadel­dava ise läbimõtlemiseks ette valmistub?"

"Aga kindlasti." "Kas nüüd see ei teeks seda kõige puhtamalt, kes, nii­

võrd kui võimalik, läheneb igale sellisele mõtlemisvõime 66 endaga: kes ei lisa nägemist42 mõtlemisele ega tõmba

mingit muud taju arutlusse kaasa, vaid kasutab segamata selget mõtlemisvõimet ennast selle enda kohaselt ning

PHAIDON 61

taotledes kätte saada igat olevat segamata selguses, nagu see enda kohaselt on, jätab niivõrd kui võimalik kõrvale silmad ja kõrvad, lühidalt öeldes kogu keha, sest see teki­tab ainult segadust ega lase juures olles hingel saavutada tõde ja arukust? Kas ei ole see, Simmias, kui üldse keegi, kes olevat tabab?"

"Erakordne," ütles Simmias, "millist tõtt sa kõneled, So­krates!"

"Niisiis on paratamatu," ütles tema, "et kõigest sellest b lähtudes tekib ehtsatel filosoofidel taoline arvamus ja et nad omavahel taolist ka kõnelevad: "On tõenäoline küll, et midagi rajataolist viib meid välja arulisel vaatlusel [meta tou logou en te skepsei]", sest niikaua, kuni meil on keha ja meie hing on segatud taolise halvaga, ei saavuta me kunagi seda küllaldaselt, mida ihkame, seda, mida ni­metame tõeks. Sest keha oma toiduvajadusega toob meile kaasa tuhat sekeldamist. Edasi, kui kaela langevad mingid c

haigused, takistavad need meid olevat jahtimast. Aga keha täidab meid ka himude ja ihade ja hirmude ja igasu­guste näivuste ja sellisel hulgal tühisustega, et tema tõttu me ei saagi tõepoolest iial olevalt arukaks saada, nagu öeldakse'5. Ka sõdu ja mässe ja võitlemist ei too miski muu kui keha ja selle ihad. Kõik sõjad sünnivad ju selleks, et omandada varandusi, aga varandusi omandama oleme sunnitud keha tõttu, sest oleme keha eest hoolitsemise or- d jad. Ja siit tulenevalt pole meil kõige selle tõttu vaba aega filosoofia jaoks. Samas kõige hullem on see, et kui ta ka kellelegi meist puhkust annab ja me asume midagi vaatle­ma, sekkub ta omakorda ühtelugu uurimisse, tekitades ra­hutust ja segadust, ja viib nii enesest välja, et tema tõttu ei suudetagi tõde näha. Siit on meile tõepoolest ilmne, et kui me tahame midagi kord puhtalt näha, tuleb meil kehast vabaneda ja hinge enesega kaeda asju endid. Ja näib nii, e

62 PLATON

et see, mida ihkame ja mille armastajateks end kutsu­me — arukus —, saab meil olema siis, nagu osutab arut­lus [logos], kui oleme surnud, aga mitte siis, kui elame. Sest kui kehaga pole võimalik midagi puhtalt tunnetada, siis [jääb] üks kahest — kas teadmist46 saavutada mitte ku­nagi või pärast surma. Sest siis saab hing olema ilma ke­hata iseenda kohaselt, enne mitte. Ja teisalt — niikaua, kuni elame, jõuame teadmisele, nagu näib, kõige lähema­le sel viisil, kui me, niivõrd kui võimalik, kehaga ei suhtle ega seo end temaga, välja arvatud nii palju, kui on välti­matult vajalik, ega täida end tema loomusega, vaid hoia­me end temast puhta, kuni jumal ise meid lahutab. Ning sel viisil siis puhtana ja keha arutusest eraldatuna, saame tõenäoliselt olema koos endasarnastega ning tunnetame iseenda läbi kõike segamata selget, mis aga ongi küllap tõde. Sest mittepuhtale pole lubatud puhast puudutada." Ma arvan, Simmias, kõik õiged teadmisearmastajad kõnele­vad paratamatult taolist omavahel ja ka arvavad nii. Või sulle ei näi?"

"Täiesti, Sokrates." "Niisiis," ütles Sokrates, "kui see on tõsi, mu sõber, siis

on sellel, kes jõuab sinna, kuhu lähen mina, palju lootust saavutada seal, kui üldse kusagil, küllaldaselt seda, mille pärast meil möödunud elus on olnud palju tegemist, nõn­da et hea lootusega sünnib see reis, milleks mulle käsk on antud, ja ka [igal teise mehe jaoks, kes arvab, et ta mõtle­misvõime on ette valmistatud, sest see on puhastatud."

"Aga kindlasti," ütles Simmias. "Kas aga puhastumine [katharsis] pole siis kokkuvõt­

tes see, mida [meie] kõnes kõneldakse juba ammu47: ni­melt eraldada hing kehast, nii palju kui võimalik, ja harju­tada teda iseenda kohaselt end kõikjalt kehast kokku koguma ja kokku tõmbama ja elama üksnes iseenda

PHAIDON 63

kohaselt nii praegu kui hiljem kuidas üldse suudab, ke­hast nagu ahelatest vabana?"

"Aga kindlasti," ütles too. "Kas niisiis seda nimetataksegi surmaks — hinge vabas­

tamist ja eraldamist kehast?" "Just," ütles too. "Aga tema vabastamist, nagu me ütleme, taotlevad alati

kõige enam ja nimelt üksnes need, kes filosofeerivad õiges­ti, ning filosoofide hooleks ongi just see: hinge vabastami­ne ja eraldamine kehast; või ei ole?"

"Ilmselt." "Kas poleks siis naeruväärne, nagu ma alguses ütlesin,

kui mees, kes on elus ennast ette valmistanud elamaks nii, et olla võimalikult lähedal surnud-olemisele, ärrituks sellest siis, kui see kätte jõuab?"

"Naeruväärne. Kuidas teisiti." "Seega on siis tõepoolest nii, Simmias," ütles tema, "et

õigesti filosofeerijad harjutavad suremist ja surnud-olemine on nendele inimestele kõige vähem hirmutav. Aga vaata veel: kui nad on täielikult kehaga tülis, samas ihkavad omada hinge selle enese kohaselt, ja kui nad selle juhtu­des kardaksid ja ärrituksid — kas poleks see vägagi aru-vastane [alogia]? Kui nad ei oleks rõõmsad, minnes sin­na, kuhu jõudes on neil lootus tabada see, mida nad armastasid läbi elu — aga armastasid arukust — ja samas saaksid lahti koosolust sellega, millega riidu olid läinud? Või veel: paljud ju, kelle inimsoost armukesed ja naised ja lapsed on surnud, on tahtnud neile vabatahtlikult Hade-sesse järgneda, juhituna lootusest neid näha seal, keda igat­sevad, ja nendega koos olla. Kas siis see, kes armastab olevalt arukust ja püsib kindlalt sama lootuse juures, et kusagil mujal ta seda kõneväärselt ei taba kui Hadeses, kas ta ärritub surres ja ei lähe sinna rõõmsalt? Tuleb [vähe-

64 PLATON

malt] arvata, kui ta, mu sõber, on olevalt filosoof. Sest tal­le näib see väga kindlalt, et kusagil mujal ta arukust puh­talt ei taba, ainult seal. Kui sellega aga niimoodi on, nagu ma just kõnelesin, kas ei oleks siis vägagi aruvastane, kui selline kardaks surma?"

"Zeusi päralt, oleks küll!" ütles too. "On see sulle niisiis küllaldane tõendus," ütles tema,

"kui sa näed meest lähenevast surmast ärritumas, et ta c polnudki tarkusearmastaja, vaid oli mingi kehaarmastaja?

Kes aga on selline, on ka rahaarmastaja ja auavaldustear-mastaja, üks neist või mõlemad."

"On täiesti nii nagu kõneled," ütles too. "Kas nüüd see, Simmias," jätkas tema, "mida nimetatak­

se vapruseks [andreia], ei kuulu eeskätt nende juurde, kellel on taoline hoiak?"

"Küllap igati," ütles too. "Siis ka mõõdukus [sofrosyne|]48, see, mida rahvas

mõõdukuseks nimetab: kui ihadele järele ei anta, vaid ol­lakse nende suhtes ükskõikne ja vaoshoitud — kas ei kuulu ka mõõdukus üksnes nende juurde, kes on keha suhtes kõige ükskõiksemad ja elavad filosoofias?"

d "Paratamatult," ütles too. "Sest kui sul on tahtmist," jätkas tema, "järele mõtelda,

mis on teiste inimeste vaprus ja mõõdukus, siis paistab see sulle imelik."

"Kuidas nii, Sokrates?" "Sa tead," jätkas tema, "et kõikide teiste arvates on surm

üks suurtest halbustest?" "Ja kindlasti," ütles too. "Kas nüüd pole nii, et vaprad nende seast taluvad sur­

ma — kui nad taluvad — seetõttu, et kardavad veel suure­maid halbusi?"

"Nii see on."

PHAIDON 65

"Niisiis kõik peale filosoofide on vaprad seetõttu, et kardavad — hirmust. Ehkki on ju aruvastane olla vapper hirmust ja argusest."

"Aga kindlasti." "Aga kuidas on vaoshoitutega nende seas? Kas nende­

ga ei ole samuti — et nad on mõõdukad mingi ohjeldama­tuse pärast? Me ütleme küll, et see on võimatu, ometi on nad oma narri mõõdukusega sarnasel viisil sarnases sei­sundis. Sest kartes teistest naudingutest ilma jääda ja neid himustades, hoiduvad nad ühtedest, olles valitsetud teis­test. Ehkki naudingute teenimist nimetatakse ohjeldama­tuseks, on nendega ometi nii, et nad valitsevad ühtesid naudinguid, sest on valitsetud teistest. See on aga sarnane just äsja öeldule, et nad on mõõdukad mingil kombel oh­jeldamatuse pärast."

"Näib küll." "Armas Simmias, vooruse saamiseks ei ole see küll ju

õige vahetus: naudinguid vahetada naudingute vastu ja valu valu vastu ja hirmu hirmu vastu (ja)49 suuremat vähe­ma vastu nagu münte. On üksainus õige münt, mille vastu tuleb vahetada kõik muu, — arukus [fronesis], ja kõik, mis selle hinnaga ja sellega [makstes] ostetakse ja müüak­se, on olevalt: nii vaprus kui mõõdukus kui õiglus kui üldse tõeline voorus — [üksnes] arukusega! Naudingud, hirmud ja muu selline võib seal juures olla või mitte olla. Aga kui nad on arukusest lahutatud ja neid vahetatakse üksteise vastu, pole selline voorus midagi muud kui min­gi varjupilt ja tõepoolest orjalik, mille juures pole midagi tervet ega tõelist. Seevastu puhastumine kõigest sellest on olevalt tõelisus: nii mõõdukus kui õiglus ja vaprus, ning arukus ise pole midagi muud kui üks puhastus. Seega paistab, et pole sugugi tähtsusetud need, kes seadsid meie jaoks sisse pühitsused5l: nad on tõesti juba ammu-

5 Platon

66 PLATON

sest ajast a n d n u d mõista, et see, kes saabub Hadesesse s i ssepühi tsematul t ja pole lõpule jõudnud, see saab lama-ma mudas , 5 2 kes aga saabub sinna puhastunult ja sissepü-hitsetult, s a a b elama jumalatega. Sest, nagu ütlevad pühit-sustega s eo tud : "Türsosekandjaid on palju, bakhante vähe."53 N e e d [viimased] pole minu arvates keegi muu kui need , k e s on õigesti filosofeerinud. Ja nii minagi pole oma suutmis t mööda midagi elus kõrvale jätnud, vaid olen igal viisil vaeva näinud, et olla üks nende seast Aga kas ma õigest i vaeva nägin ja kas ma millenigi jõudsin saame täpse l t teada sinna minnes — kui jumal tahab, üsna pea , nagu mulle näib. Nii ma siis kaitsengi ennast, Simmias ja Kebes," ütles ta, "miks ma õigusega kannan seda kerge l t ega ärritu, et ma teid ja siinsed valitsejad maha jätan, sest ma arvan, et ma ei kohta seal sugugi mit­te vähem hä id valitsejaid ja sõpru kui siin. Enamik seda aga ei usu.5" Kui mu kaitsekõne on nüüd teile veenvam kui Ateena kohtunikele, siis oleks hästi."

Kui Sokra tes oli lõpetanud, võttis sõna Kebes: "Sokra­tes, muu n ä i b mulle küll olevat ilusti kõneldud, aga see hinge k o h t a — selles kahtlevad inimesed väga, kas ta pä­rast kehast eraldumist veel kusagil mujal on. Võib-olla ta hävib ja h u k k u b samal päeval, kui inimene sureb: kohe, kui ta kehas t eraldub ja väljub nagu puhang või suits, ha­jub ta, k a o b laiali ja pole enam kusagil. Sest kui ta kusagil iseenda kohasel t oleks, kokkukogunenult ja eraldatult kõi­kidest halbustest , mida sa äsja kirjeldasid, siis oleks palju ja head lootust, Sokrates, et see, mida sa kõneled, on tõde. Aga veenda ja tõendada, et surnud inimese hing on olemas ja omab mingi t võimelisust ja arukust, seda küllap lühidalt teha ju ei saa ."

PHAIDON 67

"Kõneled tõtt, Kebes," ütles Sokrates. "Aga mida me siis teeme? Või tahad sa, et me põhjalikumalt neist asjust rää-

giksime, kas on sellega tõenäoliselt nii või mitte?" "Mina vähemasti," ütles Kebes, "kuulaksin sinu arva­

must hea meelega." "Ma usun," jätkas Sokrates, "et ükski kuulaja ei ütle

nüüd — isegi, kui ta oleks komöödiakirjanik55 —, et ma lobisen ja kõnelen seda, mis asjasse ei puutu. Kui sa nii

arvad, tuleb asja vaadelda põhjalikult. Vaadelgem seda ehk selliselt: kas lahkunud inimeste

hinged on Hadeses või ei ole? Meile tuleb meelde üks vana õpetus, et seal on need, kes on saabunud siit, ja siia saabuvad nad jälle tagasi ja sünnivad neist, kes on sur­nud.56 Ja kui sellega niimoodi on, et surnuist sünnivad ta­gasi elavad, kas saab siis olla teisiti, kui et meie hinged on seal? Nad ei saaks ju kuidagi tagasi sündida, kui neid ei oleks, ja sellele oleks piisav tõendus, kui tõepoolest tu­leks ilmsiks, et elavad ei sünni kusagilt mujalt kui neist, kes on surnud. Aga kui see niimoodi ei ole, oleks vaja teisi põhjendust."

"Aga kindlasti," ütles Kebes. "Ent kui sa tahad seda kergemini teada saada," jätkas

tema, "siis ära piirdu üksnes inimestega, vaid vaatle ka köiki loomi ja taimi, ning vaadakem üldse kõike, millel iganes saamine on, kas kõik sünnib sellisel viisil: mitte mu­jalt, vaid vastandid vastanditest, kellel midagi taolist ole-

ma juhtub57 —, nagu näiteks ilus on ju vastand inetule ja õiglane ebaõiglasele ja nii on tuhande muuga. Seda nüüd vaadelgemgi: kas ongi paratamatult nii, et kellel mingi

vastand on, see ei sünni kusagilt mujalt kui oma vastan­dist. Nagu näiteks, kui miski saab suuremaks, on küllap

paratamatu, et suurem sünnib enne olnud väiksemast?" "Jah."

68 PLATON

"Seega samuti: kui miski saab väiksemaks, sünnib see väiksem enne olnud suuremast?"

"Nii see on," ütles Kebes.

"Ja edasi siis — tugevamast nõrgem ja aeglasemast kii­rem?"

"Täpselt nii."

"Aga kuidas on, kui miski saab halvemaks? Kas mitte paremast? Ja kui õiglasemaks, kas mitte ebaõiglasemast?"

"Kuidas teisiti."

"On meile sellest küll," küsis Sokrates, "et olla kindel, et kõik sel viisil sünnib — vastanditest vastandasjad?"

"Täiesti."

"Aga nüüd? Kas pole neis ka midagi sellist nagu küllap kõigi vastandpoolte vahel — kuivõrd neid on kaks —, [ni­melt] kaht saamist, ühest teiseks ja teisest omakorda esi­meseks tagasi? Suurema ja väiksema asja vahel on ju kas­vamine ja kahanemine, ja niimoodi ütleme ju ühe kohta, et see kasvab, teise kohta, et kahaneb?"

"Jah," ütles too.

"Nii on siis ka eraldumise ja ühinemisega, ja jahtumise ja soojenemisega, ja sel viisil kõigega, ja ka siis, kui meil vahel nimesid ei ole, on asi ise paratamatult igal juhul ik­kagi nii, et ühed sünnivad teistest ja saadakse vastastikku teineteisest?"

"Aga kindlasti," ütles too.

"Ent kuidas on elamisega?" küsis Sokrates. "Kas sellel on mingi vastand, nagu ärkvelolekul magamine?"

"Aga kindlasti," ütles too. "Mis?" "Surnud-olemine," ütles too.

"Niisiis sünnivad need teineteisest, kui nad tõepoolest vastandid on, ja nende vahel on kaks saamist, sest neid on kaks?"

PHAIDON 69

"Kuidas teisiti." "Nüüd ütlen mina sulle ühe paari, mida äsja nimetasin,"

jätkas Sokrates, "nii selle enda kui saamised. Aga sina ütle mulle teine. Mina ütlen, et üks on magamine, teine ärkvel- cl olemine, ja magamisest sünnib ärkvelolemine ja ärkvel-olemisest magamine, ja nende üks saamine on uinumine, teine aga ärkamine. On see sulle piisav," küsis ta, "või ei?"

"Aga kindlasti." "Siis ütle mulle ka sina," ütles ta, "samal viisil elu ja

surma kohta. Kas sa ei ütle, et elamise vastand on surnud-olemine?"

"Ütlen küll." "Ja nad sünnivad teineteisest?" "Jah." "Mis nüüd elavast sündiv on?" "Surnu," ütles too. "Aga mis surnust?" jätkas tema. "Tuleb nõustuda," ütles too, "et elav." "Niisiis surnuist, Kebes, sünnib elav ja elavad?" "Ilmselt," ütles too. e "Niisiis on meie hinged Hadeses," ütles tema. "Näib nii." "Kas pole nüüd neist kahest, nendega seotud saamis­

test vähemasti üks ilmselge? Suremine on ju küllap ilmsel­ge, või ei ole?"

"Aga kindlasti," ütles too. "Kuidas me nüüd edasi teeme?" jätkas tema. "Kas me ei

nõustu vastukaaluks ka vastupidise saamisega, muidu jääb loomus seeläbi lombakaks? Kas on vaja suremisele anda mingi vastandsaamine?"

"Igal juhul." "Mis siis?" "Uuestielustumine."

70 PLATON

"Niisiis," jätkas tema, "kui on uuestielustumine, kas siis surnuist elavaks saamine ei ole just seesama uuestielustu­mine?"

"Täpselt nii." "Sel viisil tuleb meil järelikult ka nõustuda, et elavad on

sündinud surnutest, samavõrd kui surnud elavatest. Kui see aga niimoodi on, võiks see näida piisava tõendusena, et surnute hinged peavad paratamatult kusagil olema, kust nad siis tagasi sünnivad."

"Mulle näib, Sokrates," ütles too, "et seniste nõustumis-te põhjal peab paratamatult nii olema."

"Vaata nüüd, Kebes," ütles tema, "et me oleme nõustu­nud õiglaselt, nagu mulle näib. Sest kui ühed sündivad poleks teistega alati vastavuses, ümber käies justkui ringi­na, vaid kui saamine oleks sirgjooneline üksnes ühest ot­sesesse vastandisse ja tagasi ei pöörduks ega mingit pöö­ret ei teeks — siis sa näed, et kõigel oleks lõpuks üks ja sama kuju ja kõik oleks samas seisundis ja sündimine lõ­peks?"

"Kuidas sa seda mõtled?" küsis too. "Seda pole raske mõista," jätkas tema. "Kui uinumine

näiteks oleks, aga ärkamist vastukaaluks ei oleks, mis ma­gajast sünniks, siis sa ju näed, et lõpuks osutaks kõik, et Endymioni lugu on tühine58: selles poleks midagi erilist, sest kõik oleksid temaga samas seisundis — magaksid. Ja kui kõik ühineks, aga ei eralduks, siis oleks varsti sündi­nud see Anaxagorase "kõik asjad koos." Ent samamoo­di, armas Kebes, kui sureks kõik, millel on elust osa, ja surnud jääksid pärast surma sellesse kujusse ega elustuks uuesti tagasi, kas pole siis täiesti paratamatu, et lõpuks on kõik surnud ja mingit elamist pole enam? Isegi kui elavad sünniksid muust, aga elav ikkagi sureks, mis abivahendit oleks siis selle vastu, et kõik ei hävineks surnud-olemis-se?"

PHAIDON 71

"Mulle näib, et ei mingit, Sokrates," ütles Kebes, "ja näib, et sa kõneled igati tõtt."

"

Sest see on päris kindlasti nii, Kebes, nagu näib," ütles tema, "ja nõustudes sellega, ei peta me ennast, vaid ole­valt ongi nii: uuestielustumine ja elavate sündimine sur­nuist ja surnute hingede olemine60."

"Ja just nimelt," ütles Kebes, võttes sõnajärje üle. "Seda toetab ka teine põhjendus, Sokrates, kui on tõde see, mida sa tavatsed sageli ütelda, et meie õppimise [mathesis] olemus pole midagi muud kui taasmeenutami-ne [anamnesis], ja selle kohaselt on küllap paratamatu, et oleme õppinud mingil varasemal ajal seda, mida nüüd meenutame. See on aga võimatu, kui meie hing kusagil ei olnud, enne kui ta sündis sellesse inimese vormi. Nii et ka selle järgi näib hing olevat midagi surematut."

"Aga Kebes," võttis Simmias sõna, "millised on need tõendused? Tuleta mulle meelde! Ma ei mäleta praegu nii äkki."

"Ühe nimetan," ütles Kebes, "ilusaima: kui inimestelt midagi küsitakse, on neil kõige kohta vastused, kui neilt küsitakse ilusti61 — ehkki nad ei saaks olla suutelised seda tegema, kui neis ei juhtuks olema teadmist ja Õiget arutlust. Et sellega nii on, ilmneb kõige selgemini, kui kee­gi juhib geomeetriliste kujundite või muu taolise juurde62."

"Kui see sind ei veena, Simmias," ütles Sokrates, "ehk saad meie arvamust jagada, kui sa vaatled teisel viisil. Sa kahtled ju, kuidas see niinimetatud õppimine meenutami­ne on?"

"Mina kahtlen? Ei!" ütles Simmias. "Ma vajan just seda seisundit, millest kõneldakse, — meenutamist. Selle põh­jal, millega Kebes alustas, ma peaaegu juba mäletan ja olen veendunud. Sellest hoolimata sooviks kuulda, kui­das sina põhjendama hakkad."

7 2 PLATON

c "Mina alustan nii," jätkas tema. "Me oleme ju ometi nõus, et kui keegi meenutab midagi, peab ta seda kunagi varem teadma."

"Kindlasti," ütles Simmias. "Kas me nüüd nõustume ka selles, et see on meenuta­

mine, kui teadmist saadakse järgneval viisil? Kuidas seda ütelda? Nii: kui keegi näeb midagi või kuuleb või saab sel­lelt mingi teise taju, aga ei tunneta üksnes seda, vaid võ­tab mõttesse ka millegi teise, mille teadmine pole sama, vaid teine — kas me ei ütle siis õiglaselt selle kohta, et ta seda meenutas, mida mõttes märkas?"

"Kuidas sa seda mõtled?"

"Näiteks nii: teadmine inimesest ja lüürast on küllap erinev."

"Kuidas teisiti."

"Ja sa ju tead, et armastajad, kui nad näevad lüürat või himationi või midagi muud, mida nende armuke tavatseb kasutada, elavad läbi järgmist: tunnevad ära lüüra ja saa­vad kohe mõtetesse poisi kuju, kellele lüüra kuulub? See aga on meenutamine. Samuti, kui keegi näeb Simmiast, meenutab ta sageli Kebest, ja taolisi näiteid võib olla tu­handeid."

"Tõepoolest tuhandeid, Zeusi nimel!" ütles Simmias, e "Kas see ei ole siis mingi meenutamine?" jätkas tema.

"Enamasti kogetakse seda küll asjade puhul, mis on ära unustatud, kuna aega on mööda läinud või pole tähelepa­nu pööratud?"

"Aga kindlasti," ütles too. "Aga kuidas on?" jätkas tema. "Kui näha joonistatud ho­

bust või joonistatud lüürat — kas see võib meenutada inimest, ja kas joonistatud Simmiase nägemine võib meel­de tuletada Kebese?"

"Kindlasti."

PHAIDON 73

"Ja järelikult joonistatud Simmiase nägemine võib meenutada ka Simmiast ennast?"

"Tõepoolest saab," ütles too. "Kas nüüd sellest kõigest ei järeldu, et meenutamine

juhtub vahel sarnase põhjal, vahel ka mittesarnase põh­jal?"

"Järeldub." "Kui nüüd miski meenub sarnase põhjal, kas sellele sei­

sundile ei lisandu paratamatult, et mõeldakse järele, kas sarnane jääb sarnasuselt tollest, mis meenub, milleski maha või mitte?"

"Paratamatult," ütles Simmias. "Vaata siis," jätkas tema, "kas on nii: me ütleme ju, et on

olemas miski võrdne, ma ei mõtle, et puu on võrdne puu­ga või kivi kiviga ega midagi muud taolist, vaid selle kõi­ge kõrval midagi teist, sedasama võrdset ennast? Kas me väidame, et see on midagi või ei ole?"

"Väidame tõepoolest, Zeusi päralt!" ütles Simmias. "Va­pustav!"

"Kas me ka teame, et see ise on olemas?" "Kindlasti," ütles too. "Kust me oleme teadmise sellest saanud? Kas mitte sel­

lest, mida praegu kõnelesime? Kui me näeme63 puid või kive või muid võrdseid, kas mitte nendest lähtuvalt ei märka me teda — neist erinevat? Või paistab sulle, et seda teist ei ole? Või vaata sel viisil: kas võrdsed puud ja kivid, ei paista — ehkki nad on võrdsed — vahel võrdsed, vahel aga mitte?"

"Aga kindlasti." "Aga kuidas on? Kas need võrdsed ise paistavad sulle

mittevõrdsed või paistab võrdsus mittevõrdsusena?" "Mitte kunagi, Sokrates."

76 PLATON

väiksem, kui ka kõike muud taolist? Võrdne ei ole meil ju praegu rohkem arutuseks kui ilus ja hüveline ise ja õigla­ne ja vaga ning — nagu ma just ütlesin64 — kõik, millele paneme selle pitseri "see, mis on", küsides küsimisi ja vas­tates vastamisi.65 Niisiis on paratamatu, et teadmised sel­lest kõigest oleme saanud enne sündimist."

"Nii see on."

"Ja kui me saanuna ükski kord66 ei unusta, siis sünnime alati teades67 ja teame alati kogu elu jooksul. Sest teadmi­ne on ju see, kui saadud teadmist hoitakse ega lasta kaotsi minna. Või kas me ei kutsu teadmise kaotust "unustu­seks", Simmias?"

"Kahtlemata, Sokrates," ütles too. "Aga kui me niisiis arvatavasti oleme selle saanud enne

sündi, ent sündides kaotanud, hiljem jälle, kasutades nen­de kohta tajusid, saame nood teadmised tagasi, mida ku­nagi varem omasime, kas siis see, mida me nimetame "õppimiseks", ei ole meile omase teadmise tagasisaami­ne? Kas me ei ütleks õigesti, kui ütleksime, et see on ehk taasmeenutamine?"

"Täpselt nii."

"Ilmnes ju, et on võimalik, kui midagi tajutakse, olgu vaadates või kuulates või mõne muu meelega haarates, võib see mõtetesse tuua millegi teise, mis on ära unusta­tud, aga on esimesega seotud kas sarnase või mittesarna-sena. Nõnda et — nagu ma just ütlesin — üks kahest: kas oleme sündinud seda [teist] teades ja teame seda kõik kogu elu vältel; või siis ei tee need, kelle kohta ütleme, et nad õpivad, midagi muud kui meenutavad, ja õppimine oleks meenutamine."

"Ja päris kindlasti on see nii, Sokrates." "Kumma sa nüüd valid, Simmias? Kas oleme sündinud

teades või meenutame hiljem seda, mida oleme eelsemalt teada saanud?"

PHAIDON 77

"Ma ei suuda praegu valida, Sokrates." "Kuidas? Aga kas sa sellise asja puhul suudad valida või

niida sa arvad: kas mees, kes teab, võiks suuta aru anda68

selle kohta, mida ta teab, või mitte?" "Täiesti vältimatult, Sokrates," ütles too. "Kas sulle tõesti näib, et kõik suudavad aru anda asjade

kohta, millest just kõnelesime?" "Vähemasti sooviksin seda," ütles Simmias. "Aga palju

rohkem kardan, et homme samaks ajaks pole enam ühte­gi inimest, kes suudaks seda nii vääriliselt teha, nagu on kohane."

"Niisiis näib sulle, Simmias," ütles tema, "et mitte kõik c ei tea seda?"

"Mitte mingil juhul." "Nad siis meenutavad seda, mida on kord õppinud?" "Paratamatult." "Millal meie hinged said sellest teadmise? Mitte ju sealt

alates, kui me inimestena sündisime." "Kindlasti mitte." "Siis varem." "Jah." "Siis olid ka hinged varem, Simmias, enne kui nad olid

inimese vormis, ilma kehata, aga omades arukust."69

"Vähemasti juhul, kui me ei saanud neid teadmisi ko­heselt sünnihetkel, Sokrates; sest see aeg jääb veel üle."

"Olgu, mu sõber! Ent millisel teisel ajahetkel me need d teadmised kaotame? Me ei sünni ju neid teadmisi oma­des — just nõustusime selles. Või kaotame selsamal het­kel, mil saame? Või on sul mõnd teist aega nimetada?"

"Üldse mitte, Sokrates. Näen, et märkamatult olen kõ­nelnud mõttetust."

"Kas nende asjadega on meil nüüd nii, Simmias?" küsis Sokrates. "Kui on olemas too70, mille kohta me üha suud

PLATON

pruugime — ilus ja hea ja kõik taolised olemused —, ja kui me viime tolleni tagasi kõik meeltest tuleva, avasta­des, et too oli olemas varem ja kuulus meile varem, ning kui me võrdleme neid [meeltest tulevaid] tollega, siis pa­ratamatult nii nagu on too, nii on ka meie hing ja on olnud sündinud varem kui meie. Kui toda aga ei ole, siis oleks see kõne ju asjatult kõneldud? Kas on siis nii, et sama paratamatusega on nii too kui ka meie hinged ole­mas enne meie sündi; või pole üht ja pole ka teist?"

"Mulle näib kindlasti, Sokrates," ütles Simmias, "et see on üks paratamatus, ning see arutlus pääseb ilusti varjule: üht ja sama moodi on olemas meie hing enne sündi ja ka olemus, millest sa praegu räägid. Minu jaoks ei ole midagi muud nii ilmselget: kõik taoline on kõrgeimal määral ole­mas — ilusus ja hüvesus ja kõik muu, mida sa just kõnele­sid. Ja mulle küll näib, et see on piisavalt tõestatud."

"Aga kuidas on Kebesega?" küsis Sokrates. "Kebest tu­leb ju ka veenda."

"Mu meelest on sellest küllalt," ütles Simmias. "Ehkki ta on kõige kangekaelsem ja uskmatum vaidleja. Aga ma ar­van, et sellest piisab teda veenmaks, et meie hing oli enne, kui sündisime meie. Kas ta samas veel alles jääb, kui me surnud oleme," jätkas ta, "see, Sokrates, ei näi ise­gi mulle tõestatuna. Levinud arvamus, mida Kebes just kõneles, seisab ikka veel vastu: et hing laguneb, kui ini­mene sureb, ja see on tema olemise lõpp. Sest olgugi, et hing küll tekib kusagilt mujalt ja on olemas enne, kui saa­bub inimese kehasse, siiski — mis takistab, et pärast seda, kui ta on kehasse saabunud ja sellest lahkunud, ta lõpeks ja häviks ka ise?"

"Hästi kõneled, Simmias," ütles Kebes. "Sest paistab nagu oleks pool vajalikust tõestatud — et meie hing oli enne, kui me sündisime —, kui aga tahta tõestus lõpuni

PHAIDON 79

viia, tuleb tõestada lisaks veel, et pärast meie surma on ta samamoodi edasi kui oli enne sündi." "See on tõestatud juba nüüd, Simmias ja Kebes," ütles Sokrates, "kui te tahate selle arutluse ühendada tollega, milles me juba varem nõustusime — et kõik elav sünnib

surnust. Sest kui hing on olemas ka varem, aga kusagilt d mujalt kui surmast ja surnust ta paratamatult ellu tulla ei saa, kuidas siis ei ole paratamatu, et ta on olemas ka pä-rast surma, kui ta peab ju uuesti sündima? Nii et see, mida

te arutate, on juba praegu tõestatud. Siiski näib mulle, et sinul ja Simmiasel oleks soov seda põhjendust veel roh­kem uurida, te kardate nagu lapsed, et kui hing kehast väljub, puhub ja lagundab tuul tema tõepoolest laiali, eriti e

kui keegi juhtub surema kõva tuulega ja mitte vaikse il-maga." Kebes naeris ja ütles: "Siis püüa meid veenda nagu ar­

gasid, Sokrates! Pigem isegi mitte kui argasid, vaid küllap meis ongi üks laps, kes taolisi asju kardab. Teda püüagi ümber veenda, et ta ei kardaks surma nagu kurje kolle."

"Aga teil tuleb iga päev teda loitsida," ütles Sokrates, niikaua, kuni ta minema saate." "Kustkohast, Sokrates, saame hea loitsija taoliste asjade 78

aoks, kui sina oled meid maha jätnud?" küsis Kebes. "Hellas on suur, Kebes," ütles tema, "küllap on temas

tublisid mehi, aga on ka palju barbarite hõime, kes kõik tuleb läbi uurida, kui taolist loitsijat otsida. Ja ei saa hooli­

da rahast ega vaevast, sest pole midagi muud, millele võiksite soodsamalt raha kulutada. Aga otsida tuleb ka teie endi seas. Sest tõenäoliselt ei ole teil kerge leida ke-dagi, kes suudaks seda teha teist paremini."

"Eks see nii või minna küll," ütles Kebes. "Aga pöördu- b gem tagasi sinna, kuhu me jäime, kui see sulle vastumeelt pole."

80 PLATON

"See on mulle vägagi meeltmööda — kuidas saaks see teisiti olla?"

"Hästi kõneled," ütles Kebes.

"Kas me ei pea endalt midagi taolist küsima —" jätkas tema, Sokrates. "Mis laadi asjale on omane seda olukor­da — laialilagunemist — läbi teha? Millise puhul peab kartma, et ta laiali laguneb, ja millise puhul mitte? Ja pärast seda tuleb omakorda vaadelda, kumba kuulub hing ja kas sellest lähtuvalt olla muretu või karta oma hinge pärast."

"Tõepoolest," ütles too.

"Kas on nüüd nii, et sellele, mis on kokku pandud ja on kokkupandav ka loomu poolest, on omane osadeks jagu­neda samal viisil nagu ta on kokku pandud? Aga mitte ja­guneda on omane üksnes sellele, mis juhtub olema mitte-kokkupandav — kui üldse millelegi?"

"Mulle näib, et sellega on nii," ütles Kebes. "Kas nüüd need, mis on alati ühtviisi ja muutumatud,

on kõige tõenäolisemalt mittekokkupandavad, aga need, mis on kord nii, kord teisiti ja ei kunagi ühtviisi, need on kokkupandavad?"

"Mulle näib küll nii."

"Siis mingem tagasi selle juurde," ütles tema, "millest kõnelesime enne. See olemus [ousia] ise, mille olemisest me anname aru, kui me küsime ja vastame71 — kas see on alati muutumatult ühtviisi või on ta kord nii, kord teisiti? Võrdne ise, ilus ise, igaüks seesama, mis ta on, olev — kas see võtab kunagi vastu muutumist, ükskõik millist? Või on igaüks neist alati see, mis ta on, ühevormne, olles iseenda kohaselt, muutumatult ühtviisi ega võta kunagi mitte mingil viisil ega tingimusel vastu mingitki teisene­mist?"

"Nad peavad paratamatult olema muutumatult ühtviisi, Sokrates," ütles Kebes.

PHAIDON 81

"Aga kuidas on paljude ilusate [asjadega], nagu näiteks inimesed või hobused või riided või mistahes muu taoli- e ne olgu võrdsed või [üldse] kõik, millel on sama nimi72? Kas nemad on ühtviisi, või — täiesti vastupidiselt eelmis-tele — pole nad ei enese ega teiste suhtes, võiks öelda, hetkekski mingil kombel ühtviisi?"

"Jällegi on see nii," ütles Kebes. "Nad ei ole kunagi muutumatult."

"Neid nüüd on sul võimalik puudutada või näha või 79 teiste meeltega tajuda, aga noid, mis on ühtviisi, ei ole sul võimalik küllap millegi muuga haarata kui mõtte arutlusega — taolised on ju pilgule suletud ja nähtama­tud?"

"Täiesti nõus," ütles Kebes, "tõepoolest." "Niisiis — sinu loal — pangem paika," jätkas Sokrates,

"et oleval on kaks kuju: nähtav ja nähtamatu?" "Pangem paika." "Ja nähtamatu on alati ühtviisi, aga nähtav pole kunagi

ühtviisi?" "Ka see pangem paika," ütles Kebes. "Tubli!" jätkas Sokrates. "Meie ise oleme osalt keha, b

osalt hing?" "Ei midagi muud," ütles Kebes. "Kuidas me võiksime ütelda: kummale liigile on keha

sarnasem ja sugulaslikuni?" "Igaühele on selge, et nähtavale," ütles Kebes. "Aga hing? On see nähtav või nähtamatu?" "Inimsilmale küll mitte, Sokrates," ütles Kebes. "Aga me kõnelesimegi ju sellest, mis on inimloomusele

nähtav ja mis mitte. Või mõtlesid sa kedagi muud?" "Inimloomust." "Mida me siis hinge kohta ütleme? On see nähtav või

mittenähtav?"

6 Platon

82 PLATON

"See ei ole nähtav." "Nii et nähtamatu?" "Jah." "Nii et hing on sarnasem nähtamatule, keha aga nähta­

vale?" "Täiesti kindel, Sokrates." "Kas me nüüd ei öelnud mõni aeg tagasi73, et hing, kui

ta võtab keha appi, et midagi uurida, olgu nägemise või kuulmise või mõne teise taju kaudu — sest see on ju keha kaudu, kui midagi taju kaudu uurida —, siis tõmbab keha teda asjade poole, mis pole kunagi ühtviisi, ja hing, puu­tudes nendega kokku, hakkab ekslema ja satub segadus­se ning tuigerdab nagu purjus?"

"Täpselt nii." "Kui ta aga uurib iseenda kohaselt, kandub ta sinna —

puhtasse ja igavesti olevasse ja surematusse ja muutuma­tusse, ning et ta on tollega sugulane, jääb ta alati tolle juurde, kui on iganes jäänud omaette ja tal seda lastakse, ning ta saab puhata ekslemisest ja on nonde juures, non-dega kokku puutudes, alati ühtviisi muutumatult. Ja seda seisundit kutsutakse arukuseks74?"

"Sulatõsi, Sokrates, hästi kõneled!" "Veel kord: kuidas sulle siis näib varem ja praegu kõ­

neldu põhjal? Kummale liigile on hing sarnasem ja sugu­laslikum?"

"Mulle näib, Sokrates," vastas Kebes, "et seda teed min­nes peaks küll igaüks nõustuma, isegi kõige nürimeelsem, et hing on täielikult ja tervikuna sarnasem rohkem sellele, mis on igavesti muutumatu, kui sellele, mis ei ole."

"Aga keha?" "Teisele." "Vaata veel ka teisest küljest. Kui hing ja keha on üheks

ühendatud, siis teeb loomus kehale ülesandeks olla ori ja

PHAIDON 83

alluda, hingele aga olla juht ja valitseda. Kuidas sulle jälle­gi sellest seisukohast näib: kumb sarnaneb jumalikule ja kumb surelikule? Kas sulle ei näi, et jumalikule on justkui loomupärane juhtida ja käskida, surelikule aga alluda ja

orjata?" "Näib küll." "Kummale nüüd hing sarnaneb?" "Sokrates, see on selge, et hing sarnaneb jumalikule,

aga keha surelikule." "Vaata nüüd, Kebes," jätkas tema, "kas me teeme kogu

kõneldust taolise järelduse: sellele, mis on jumalik ja sure­matu ja mõteldav ja ühevormne ja jaotamatu ja igavesti muutumatu ühtviisi iseenda kohaselt, sellele sarnaneb kõige enam hing, seevastu sellele, mis on inimlik ja sure­lik ja mittemõteldav ja paljuvormne ja jaotatav ja mis pole kunagi ühtviisi iseenda kohaselt, sellele sarnaneb kõige enam keha. Kas meil on midagi selle vastu ütelda, armas Kebes, et see pole nii?"

"Ei ole." "Kuidas siis on? Kui asjalugu on selline, kas pole kehale

kohane kiiresti hävida, hingele aga seevastu üldse hävi­matu olla või peaaegu nii?"

"Kuidas teisiti." "Nüüd, sa märkad," jätkas Sokrates, "et kui inimene su­

reb, siis tema nähtav osa, keha, mis lebab nähtavas [val­las], mida me kutsume laibaks ja millele on kohane lagu­neda ja laiali pudeneda ja tuulde hajuda, ei tee seda läbi kohe, vaid säilib küllaltki pika aja, isegi väga kaua, kui keha on surres soodsas seisundis75 ja surrakse soodsal [aasta]ajal. Sest kui keha on ülikõhn ja balsameeritud, nagu seda tehakse Egiptuses, säilib ta vaat et lõpmatult. Ent isegi kui keha kõduneb ära, võib öelda, et mõned

84 PLATON

keha osad, nagu luud ja kõõlused ja muud taolised, on surematud. Või ei ole?"

"On."

"Aga hing, nähtamatu, mis kandub sinna teise valda, Õilsasse ja puhtasse ja nähtamatusse, tõepoolest Hadeses-se76, hea ja targa jumala juurde, kuhu minugi hingel — kui jumal tahab — tuleb peagi minna, kas seesama hing, mil­lel me jõudsime taolise loomuseni, kaob ja hävib kohe, kui eraldub kehast, nagu enamus inimesi ütleb? Kaugel sellest, armsad Kebes ja Simmias! Pigem on nii: kui ta eral­dub puhtana, tõmbamata midagi kehast kaasa, sest siin-seski elus püüab ta vältida igasugust ühtsust kehaga, põ­geneb selle juurest ja kogub ennast iseendasse ning harjutab seda pidevalt — see ei tähenda midagi muud kui seda, et ta elab õige filosoofina ja tõepoolest harjutab en­nast kergesti surnud olema. Või ei ole see surma harjuta­mine?"

"Täiesti nõus."

"Kui see nüüd niimoodi on, kas ei lahku ta nähtamatus­se, mis on talle sarnane, jumalikkusesse ja surematusesse ja arukusse, ning kas pärale jõudnult ei saa talle osaks olla õnnelik, sest ta on vabanenud ekslemisest ja rumalusest ja hirmudest ja metsikutest himudest ja muust inimlikust halvast ning — nagu kõneldakse pühitsetute kohta — veedab tulevase aja tõeliselt jumalate seltsis? Kas ütleksi­me nii, Kebes, või teisiti?"

"Zeusi nimel, nii!" ütles Kebes.

"Aga kui — nagu ma arvan — ta eraldub kehast määri-tult ja räpaselt, kuna ta on kogu aeg olnud kehaga seotud, on seda teeninud ja armastanud, on sellest ahvatletud ol­nud, selle ihadest ja naudingutest, nii et miski muu ei näi enam tõeline olevat peale kehalise, mida saab puutuda ja vaadata ja juua ja süüa ja armulõbudeks tarvitada, aga

PHAIDON 85

seda, mis on silmile pime ja nähtamatu, ent mõteldav ja fi­losoofiaga haaratav, seda on ta harjunud vihkama ja kart­­a ja vältima — kuidas sinu meelest taoline hing eralduks kehast puhtalt ja iseenda kohaselt?"

"Mitte iialgi," ütles Kebes. "Ma arvan, et ta on läbinisti kehalises kinni, mille on

sisse kasvatanud tema loomusesse kehaga läbikäimine ja seotus pideva koosolu ja rohke harjutamisega?"

"Täpselt nii." "Kuid kehalist tuleb pidada, mu sõber, ju raskeks ja rõ­

huvaks ja muldseks ja nähtavaks. Hing, mis seda kannab, vajub alla ja tõmmatakse tagasi nähtava valda. Tundes hir­mu nähtamatu ees, Hadese ees, ringleb ta, nagu räägitak­se, hauakambrite ja kalmude ümber, mille juures tõesti on nähtudki hingede ilmumeid varjudena — neid varipilte tekitavad just taolised hinged, mis pole puhtalt vabaks saanud, vaid osalevad nähtavas, mistõttu ongi nähtavad."

"Tõenäoline, Sokrates." "Vägagi tõenäoline, Kebes. Ja kindlasti pole need hea­

de, vaid halbade hinged, mis on sunnitud seal ümber eks­lema, kandes karistust möödunud aja halva eluviisi eest. Ja ekslevad niikaua, kuni kirg endise saatja — kehalise — järele aheldab nad taas kehasse. Ent aheldatakse tõenäoli­selt taolistesse iseloomutüüpidesse [ethe], mida nad juhtu­sid sisse harjutama senises elus."

"Millistest sa kõneled, Sokrates?" "Näiteks, et need, kes on harjutanud õgardlust ja ülbust

ja joomarlust, selle asemel et eemale hoida, need ahelda­takse tõenäoliselt eeslite ja teiste taoliste loomade sukku. Või sa ei arva nii?"

"See on päris kindlasti tõenäoline." "Kes aga on teistest kõrgemana austanud ebaõiglust ja

türanniat ja röövimist, need aheldatakse huntide ja kullide

86 PLATON

ja raisakotkaste sukku. Või kuhu mujale nad võiksid min­na?"

"Jäta nüüd!" ütles Kebes. "Ikka sinna." "Kas on siis nüüd selge," jätkas tema, "et ka teiste puhul

on see, kuhu minnakse, vastavuses nende harjutamisele?" "Täiesti selge," ütles Kebes. "Kuidas teisiti." "Kas ei ole nüüd kõige õnnelikumad nendest," küsis

tema, "ja kas ei lähe parimasse paika need, kes on taotle-b nud ühiselulist ja riigimehe voorust, mida teatavasti nime­

tatakse arukuseks ja õigluseks ja mis on sündinud igapäe­vastest harjumustest ja teotsemistest, ilma filosoofia ja mõistuseta?"

"Kuidas need kõige õnnelikumad oleksid?" "Sest tõenäoliselt saabuvad nad tagasi samasugusesse

riiklikult lihvitud sukku: kas ehk mesilaste või herilaste või sipelgate; või ka uuesti samasse inimeste sukku ja neist sünnivad mõõtupidavad inimesed."

"Tõenäoliselt."

"Aga jumalate sukku pole võimalik jõuda kellelgi, kes c pole filosoof ega lahku täiesti puhtana, vaid üksnes sellel,

kes armastab teadmist. Just seepärast, sõbrad Simmias ja Kebes, hoiduvad õiged filosoofid kõigist kehaga seotud ihadest ja püsivad kindlalt ega anna end neile, kartmata laostumist või vaesust nagu suurem osa, rahaarmastajad. Ei pelga nad ka autust ega kuulsusetust, mis käib viletsu­sega kaasas, nagu võimuahned ja auahned, nad hoiavad sellest eemale."

"See oleks ju kohatu, Sokrates," ütles Kebes, d "Kohatu, Zeusi nimel!" jätkas tema. "Seetõttu need,

Kebes, kes hoolitsevad oma hinge eest ja kelle elu ei ole keha voolimine, ütlevad neile kõigile head aega ega lähe sama teed nondega, kes ei tea, kuhu lähevad. Uskudes, et ei tohi midagi teha filosoofia vastu ega vabastuse ja pu-

PHAIDON 8 7

hastuse vastu, mille ta toob, pöörduvad nad tema järel sinna, kuhu ta juhib."

"Kuidas, Sokrates?" "Ma räägin," ütles tema ja jätkas: "Kes armastavad tead­

mist, tunnevad ära, kui filosoofia nende hinge endaga võ­tab, et hing on kehasse täiesti kinni seotud ja selle külge liimitud ja on sunnitud olevat jälgima läbi selle justkui läbi vangitrellide ning mitte iseenda kohaselt ega iseenda kau­du, ja et hing vähkreb sügavaimas teadmatuses. Ja filo­soofia näeb selgelt, et vangla kohutav jõud sünnib himust, nõnda et vang on ise vangistamisele suurim kaasaaitaja — niisiis, nagu ma ütlesin, kes armastavad teadmist, tunne­vad ära, kui filosoofia nende hinge taolises seisundis en­daga võtab, et ta kõneleb vaikselt lohutust ja püüab va­bastada, näidates, et täis pettust on nägemine silmade kaudu, täis pettust ka kõrvade ja teiste meelte kaudu, veendes, et neist tuleb eemalduda, kui nende tarvitamine pole hädavajalik, ning käskides teda koonduda ja kesken­duda iseenesesse, mitte loota kellegi teise peale, vaid üks­nes iseenesele, kui ta iganes mõtleb iseenda kohaselt ole­vaist asjust nonde kohaselt. Mida ta aga vaatleb muu kaudu, mis muus muutub, sellele ärgu ta omistagu mingit tõesust. Taoline on tajutav ja nähtav, aga see, mida ta ise näeb, on mõteldav ja nähtamatu. Tõelise filosoofi hing ei pea vajalikuks sellisele vabastusele vastu hakata ja nii hoiab ta eemale naudingutest ja himudest ja kannatustest ja hirmudest, oma suutmist mööda, arutledes, et kui keegi liig tugevalt naudib või kannatab või kardab või himustab, ei talu ta nende tõttu üksnes taolist halba nagu igaüks võib ette arvata — nagu näiteks haigestudes või himude pärast laostudes —, vaid ka suurimat ja kõige hullemat halba, ega anna enesele sellest aru."

"Milline see on, Sokrates?" küsis Kebes.

88 PLATON

"See, et iga inimese hing, kes tunneb suurt naudingut või kannatust, peab paratamatult arvama, et see, mille suhtes tunne on kõige tugevam, on selgeim ja tõeliseim, ometi ei ole see seda. Taolised on eelkõige nähtavad as­jad. Või ei ole?"

"Kindlasti on."

"Kas sellises seisundis ei seo keha hinge eriti tugevalt?" "Kuidas nii?"

"Sest iga nauding ja kannatus justkui naelutab hinge keha külge, taob kinni ja teeb kehale sarnaseks, nii et hing arvab, et kõik on tõde, mida keha aga ütleb. Kuna ta on kehaga ühel nõul ja jagab samu rõõme, peab tal mu meelest paratamatult olema ka sama elu ja sama söök ning nii ei jõua ta Hadesesse kunagi puhtalt, vaid lahkub alati kehaga täidetult, nõnda et kukub kiiresti teise kehas­se tagasi, justkui uude mulda istutatud seeme, ning see­tõttu jääb ta ilma osast sellega, mis on jumalik, puhas ja ühevormne."

"Sulatõsi, Sokrates," ütles Kebes.

"Sel põhjusel, Kebes, ongi need, kes õigesti armastavad teadmist, väärikad ja vaprad, ja mitte neil põhjusil, miks enamus. Või sa arvad teisiti?"

"Kindlasti mitte."

"Jah ei. Filosoofist mehe hing arutleb nii ja ta ei arva, et filosoofia peab ta vabastama ja kui on vabastanud, siis ta andub uuesti naudingutele ja nöörib end jälle kannatus­tesse kinni — tehes justkui Penelope tööd, kes lõpmatult kangast koob ja harutab.77 Ta hoopis vaigistab nende tor­mi, järgib mõistuse arutlust ja püsib selles alati, kaeb tõest ja jumalikku ja kindlat78 ning saab sellest toitu, arvates, et nii tuleb elada, kuniks elu, ja kui sureb, jõuab ta sugulaslik­ku ja sarnasesse, vabanedes inimlikest halbustest. Pärast sellist toitu ja taolist teotsemist pole tal midagi kohutavat

PHAIDON 89

karta, Simmias ja Kebes, et ta laguneks laiali kehast eral­dudes ja hajuks tuultes ja kaoks ja poleks enam mitte ku­

­­­il "79

Kui Sokrates oli seda kõnelnud, võttis pikaks ajaks maad vaikus. Sokrates mõtles ise oma sõnade üle, nagu tema ilmest paistis, ja enamik meist. Kebes ja Simmias rää­kisid midagi omavahel. Sokrates märkas ja küsis neilt: "Mis on? Ega te äkki ei arva, et kõneldus oli nõrku kohti? Jah, kaheldavat ja vaieldavat on palju, kui tahta need as­jad kohase põhjalikkusega läbi käia. Muidugi, kui te mõt­lesite muust, ei puutu see minusse. Kui aga kimbatusse viivad need asjad, ärge kõhelge, rääkige ja arutage omalt poolt, võib-olla paistab teile mingi parem põhjendus, ja võtke mindki juurde, kui arvate, et see minuga koos ehk paremini edeneks."

Simmias vastas: "Ütlen sulle, Sokrates, tõtt. Me mõle­mad oleme ammu juba kahevil, õhutame vastastikku ja nõuame, et teine küsiks. Ühest küljest tahaks kuulda su vastust, teisest küljest kardame tüli teha, sest praeguses õnnetuses võib see olla sulle ebameeldiv."

Seda kuuldes naeris Sokrates veidi ja ütles: "Vaata aga vaata, Simmias! Kui raske mul võiks olla veenda teisi ini­mesi, et ma ei pea praegust saatust õnnetuseks, kui ma isegi teid ei suuda veenda ja te kardate, et praegune olu­kord on mulle vastumeelsem kui eelnev elu! Ja nagu näib, arvate te, et olen ennustusoskuses luikedest viletsam, kes siis, kui tunnevad, et peavad surema, hakkavad laulma ja laulavad kaunimalt kui ei kunagi, rõõmust, et lahkuvad jumala juurde,80 kelle sulased nad on. Aga inimesed, oma­enda hirmust surma ees, laimavad luikigi ja ütlevad, et nood itkevad surma pärast ja helavad oma viimast laulu valust, ega mõtle järele, et ükski lind ei laula, kui on nälg või külm või vaevab miski muu, isegi mitte ööbik ega

90 PLATON

pääsuke ega vaenukägu, kelle kohta räägitakse, et nende laul on valuitk.81 Siiski paistab mulle, et ei nemad ega lui­ged laula leinast. Arvan, et Apolloni lindudena82 on neil ennustusvõimed ja teades ette, mis hüved Hadeses oota­vad, nad laulavadki ja rõõmustavad sel päeval rohkem kui iialgi varem. Mina aga pean ennastki luikede kaassu-laseks ja sama jumala preestriks83 ja usun, et ma pole saa­nud oma valitsejalt viletsamaid ennustusvõimeid kui ne­mad, ega kurvasta neist rohkem elust lahkudes. Ent just selle pärast tuleb kõnelda ja küsida, mida iganes soovite, kuni seda lubavad ateenlaste üksteist meest84."

"Hästi kõneled," ütles Simmias. "Ma räägingi sulle, mis mind kimbatusse viib, ja Kebes omakorda, mis talle oli kõneldus vastuvõetamatu. Mulle nimelt näib, Sokrates, nagu vist sullegi, et neis asjus siinses elus midagi täpselt teada on kas võimatu või üliraske, samas on see kindlasti armetult nõrk mees, kes ei püüa kogu põhjalikkusega uurida, mida neist asjust arvatakse, ning loobub enne, kui on igakülgselt ja ammendavalt vaadelnud. Sest saavutada tuleb üks kahest: kas teada saada, kuidas nende asjadega on, või leida85; või — kui see on võimatu — tuleb võtta vähemasti parim inimeste arutlustest ja kõige raskemini ümberlükatav ning sellel sõites justkui parvel, ehkki ohtli­kul, purjetada läbi elu, kui pole võimalik rännata kindla­malt ja ohutumalt tugevamal sõiduriistal, teisisõnu, mõnel jumalikul Õpetusel. Mina isegi ei häbene praegu küsida, seda enam, et sa ise julgustasid, ja ma ei taha end hiljem süüdistada, et ma praegu ei seletanud, kuidas asjad mulle näivad. Sest, Sokrates, ma mõtlesin kõneldu üle omaette ja sõbraga ja mulle paistab, et mitte kõik polnud küllalda­ne."

Ja Sokrates vastas: "Sõber, küllap paistab sulle Õigesti. Aga ütle siiski, mis suhtes polnud kohane."

PHAIDON 91

"Mu meelest selles," ütles too. "Sellesama põhjenduse võib esitada ka lüüra ja keelte harmoonia puhul, sest ka häälde pandud lüüral on harmoonia nähtamatu ja kehatu ja imeliselt ilus ja jumalik, samas lüüra ise ja keeled on ke­had ja kehavormsed ja kokku pandud ja muldsed ja sure­likule sugulaslikud. Kui nüüd lüüra lõhutaks või katki raiutaks või keeled puruks rebitaks, siis — kui keegi toe­tuks samale arutlusele nagu sina — arutleks ta, et har­moonia jääb paratamatult siiski alles ega hävi, sest pole mingit võimalust, et kui lüüra oma katkiste keeltega on veel alles, kuigi keeled on surelikud, et siis harmoonia, mis on jumaliku ja surematuga sama loomust ja sama sugu, võiks hävida enne kui surelik. Ei, ütleks ta, harmoonia peab paratamatult kusagil alles olema ja enne mädanevad puu ja keeled kui sellele midagi juhtub. Tõepoolest, So­krates, — mu meelest tead ka sina seda väga hästi — et enamasti me peamegi hinge millekski selliseks: kui meie keha hoiavad koos ja pinges soe ja külm ja kuiv ja niiske ning muu taoline, siis hing on see, mis on nende seotus [krasis] ja harmoonia, kui nad on üksteisega segatud hästi ja kohases mõõdus.86 Kui nüüd aga hing juhtubki olema teatav harmoonia, siis on selge, et kui meie keha jääb liiga nõrgaks või ajavad haigused või muud hädad ta liigsesse pingesse, siis peab hing paratamatult kohe hävi­ma, ehkki ta on jumalik, samamoodi nagu ka teised har­mooniad, olgu helides või mis tahes meistrite töödes, sa­mas iga keha säilmed püsivad kaua, enne kui tuli või mädanemine neile lõppu ei tee. Vaata nüüd, mida me vas­tame sellele arutlusele, kui keegi väitleb, et niinimetatud surmas hävib hing esimesena, sest ta on keha koostisosa­de seotus."

Sokrates vaatas ringi nagu tal ikka kombeks oli, naera­tas ja ütles: "Sa räägid kindlasti õiget asja, Simmias. Kui

92 PLATON

keegi teist on minust terasem, miks ei vasta? Näib, et Sim­mias tabab arutlust vägagi hästi. Siiski paistab mulle, et

e enne vastamist tuleb veel ära kuulata Kebes, mida tema omalt poolt arutlusele ette heidab, et saaks vahepeal kaa­luda, mida vastata. Ja kui oleme ära kuulanud, siis anna­me õiguse nendele, kui nad kokku laulavad, kui aga mit­te, sellisel juhul kaitseme kindlasti oma arutlust. Lase käia, Kebes," ütles ta, "räägi, mis siis sind häirib."

"Muidugi räägin," vastas Kebes. "Minule nimelt näib, et oleme arutluses ikka seal, kus olime,87 ja etteheide, mille

87 tegime varem, kehtib ka nüüd. Et meie hing oli olemas ka enne, kui sellesse vormi [eidos] tuli, on tõestatud — ma ei eita — väga peenelt ja — kui võib niimoodi ütelda — väga usutavalt. Et ta aga kusagile alles jääks, kui sureme, see ei ole mu meelest nii väga tõestatud. Samas ma ei jaga Simmiase arusaama, et hing ei ole kehast tugevam ega kestvam. Ma arvan küll, et hing ületab kõiki kehi igati ja täiesti. "Miks sa siis kahtled veel," võidakse küsida, "kui sa näed, et inimese surres jääb nõrgemgi osa temast alles?

b Kas sa ei arva, et kestvam osa peab paratamatult säilima ja tervikuna püsima sama kaua kui teine?" Vaata, kas mu vastuses on mõte sees. Näib, et vajan nagu Simmiaski mingit võrdpilti. Nimelt arvan, et taoliselt arutleda on um­bes sama kui keegi arutleks surnud vana kangru puhul, et inimene ei hävinud, vaid elab kusagil tervelt ja kahjusta­mata edasi, ning näitaks selle tunnistuseks rõivast, mille vanamees ise enda kehakatteks kudus — et see on ju kah­justamata ega ole hävinud, ning kui keegi siis kahtleks,

c siis ta hakkaks küsitlema, kumb on kestvam: kas inimsu­gu või rõivas, mida pidevalt tarvitatakse ja kantakse. Ja kui vastatakse, et inimsugu on kindlasti palju kestvam, siis ta arvaks, et on tõestatud, et kuna vähemkestev asi pole hävinud, siis järeldub sellest mõistagi, et asja tegija on

PHAIDON 93

terve ja kahjustamata. Ma arvan, Simmias, need asjad ei ole nii. Vaata sina ka, mida ma vastan. Igaüks saab aru, et taoline arutlus on totter. Sest see kangur kulutas ära ja ku­dus palju rõivaid ja elas nad kõik üle, peale viimase, nagu arvata võib, kuid siit viimasest ei järeldu mitte kuidagi, et d inimene on seepärast rõivast viletsam või nõrgem. Minu arvates võib sedasama võrdpilti kasutada hinge ja keha puhul. Kui keegi kõneleb sama lugu nende kohta, kõne­leb ta mu meelest kohaselt: hing on kestvam, keha aga nõrgem ja lühiajalisem. Kuid ta peaks lisama, et iga hing kulutab läbi palju kehi, eriti kui ta elab palju aastaid: kuna keha ju voolab ja hävineb juba inimese eluajal, siis hing koob üha uut kulunu asemele, ning kui hing hävib, oleks e

ometi paratamatu, et ta kannab oma viimast riiet ja hävib üksnes enne toda. Alles siis, kui hing on hävinud, näitab keha oma loomupärast nõrkust ja kaob, kõdunedes kii­relt. Niisiis ei ole see arutlus veel nii palju väärt, et seda täielikult usaldada ja olla kindel, et kui sureme, jääb hing 88 kusagile alles. Kui nüüd keegi taoliselt arutlejale veel roh­kem järele annaks kui sina88 ja nõustuks, et mitte üksnes me hinged pole olemas enne meie sündi, vaid on täiesti võimalik, et pärast me surma mõned jäävad elama ja jää­vad jätkuvalt elama ja sünnivad veel korduvalt ja jälle su­revad — sest hing on loomu poolest nii tugev, et talub korduvat sündi; kui nüüd sellega nõustuda, aga mitte enam sellega, et hinge tema rohketes sündides välja ei kurnata ja et ta üks kord mõnes surmas täielikult ei hävi — aga keegi ei saa öelda, et ta teab seda surma ja b seda keha lõppu, mis toob hingele huku, sest seda tajuda

on kellele tahes meist võimatu —; kui sellega on nii, ei ole kellelegi sünnis olla surma ees julge, sest taoline jul­gus on arutu, kui ta ei suuda tõestada, et hing on täiesti surematu ja hävimatu. Kui seda ei suudeta, on paratamatu,

94 PLATON

et surija kardab alati oma hinge pärast, et see hävib täieli­kult hetkel, kui ta kehast lahutatakse."

c Kuulanud nad ära, süngestusime kõik. Hiljem arutasi­me omavahel, et esimene arutlus oli meid täiesti veennud, siis aga sattusime taas segadusse ning ei suutnud uskuda ei varemkõneldut ega sedagi, mille kuulamine veel ees I seisis. Kas polnud me väärt otsustajad või olid asjad ise segased?

ECHEKRATES: Jumalate nimel, Phaidon! Mõistan teid täiesti. Sest minagi, kui ma sind praegu kuulasin, küsisin

d iseendalt: Millist arutlust üldse veel uskuda? Põhjendus, mida kõneles Sokrates, oli ju väga veenev, ja ometi kaotas see usutavuse. See arutlus, et meie hing on mingi har­moonia, on ja jääb minu jaoks alati vapustavaks. Kõneldu oli mulle justkui meeldetuletus, et olen juba varem ise sa­male arvamusele jõudnud. Ja nüüd on mulle jälle väga vaja, justkui algusest alustades, mingit teist põhjendust, mis veenaks mind, et inimese surres hing koos temaga ei sure. Räägi, Zeusi nimel! Kuidas Sokrates arutlust jätkas?

e Ja kas ka tema ilmutas mingit masendust, nagu sa teie kohta ütlesid, või mitte ja aitas rahumeeli arutlust edasi? Ja kas ta abi oli piisav või puudulik? Jutusta meile kõik nii täpselt nagu vähegi suudad.

PHAIDON: Tead, Echekrates, ma olen sageli Sokratest imetlenud, aga nii vaimustatud pole ma kunagi veel ol-

89 nud nagu siis seal juures olles. Pole küllap midagi imelik­ku, et tal oli, mida ütelda, aga mina imetlesin tema juures eriti seda, kui heal meelel, leebelt ja austavalt ta suhtus noormeeste vastuväidetesse, siis ka seda, kui selgesti ta läbi nägi meie tundeid, mida arutlused tekitasid, lõpuks seda, kui hästi ta meid terveks ravis: me olime justkui lüüasaanud põgenikud, keda tema tagasi kutsus ja julgus-

PHAIDON 95

tas, et koos temaga ja tema juhatusel arutlus uuesti läbi

võtta. ECHEKRATES: Kuidas siis? PHAIDON: Ma räägin. Istusin nimelt juhtumisi ta pare­

mal käel, aseme kõrval ühel pingikesel, tema oli minust b aga palju kõrgemal. Ta silitas mu pead ja sasis kukalt — tal oli nimelt kombeks mu juustega vahetevahel mängi­da — ning ütles: "Homme, Phaidon, sa vist lõikad maha need ilusad juuksed?"89

"Küllap vist, Sokrates," vastasin mina. "Ei lõika, kui sa mind kuulad." "Miks siis?" küsisin mina. "Ka mina teen seda täna nagu sina, juhul kui meie arut­

lus läheb ummikusse ja me ei suuda teda elustada. Kui ma c oleksin sinu asemel ja arutlus libiseks käest, annaksin vande nagu argoslased,90 et ei lase juukseid enne kasva­da, kui olen võidu saanud lahingus Simmiase ja Kebese väidete vastu."

"Kuid öeldakse ju, et isegi Herakles ei saa kahe vastu," ütlesin mina.

"Aga sa kutsu mind appi oma Iolaoseks91," vastas tema, "kuni on veel valge."

"Kutsungi," ütlesin, "aga mitte nagu Herakles Iolaost, vaid vastupidi, Iolaos Heraklest."

"Vahet pole," vastas tema. "Ent esmalt katsugem vältida üht ohtu!"

"Millist?" küsisin. "Et me ei muutuks misoloogideks92, nii nagu saadakse d

misantroopideks. Sest pole võimalik sattuda suuremasse õnnetusse kui hakata arutlust vihkama. Misoloogia sün­nib aga samal viisil nagu misantroopia. Misantroopia tun­gib ju inimesse, kui ta kedagi liialt usaldab seda oskamata ning on pidanud toda läbinisti ausaks ja terveks ja usalda-

96 PLATON

tavaks, peagi aga leiab, et too on halb ja mitteusaldatav, ja siis jälle mõnd teist. Ja kui niimoodi juhtub tihti ja selliste inimeste puhul, keda on ehk peetud kõige lähedasema­teks ja parimateks sõpradeks, siis vihatakse tõesti sagedas­te pettumuste pärast lõpuks kõiki ja usutakse, et mitte kel­leski pole üldse enam midagi tervet. Oled sa märganud, et see nii juhtub?"

"Täpselt nii," vastasin mina.

"Kas pole see häbiväärne?" jätkas tema. "Ja kas pole selge, et selline inimene püüab inimestega suhelda, val­damata inimlike asjade tehnikat93? Sest kui ta ehk tehnika­ga suhtleks, siis ta mõtleks — nagu see tõepoolest on —, et väga head ja väga halvad on vaid vähesed, enamik on vahepealsed."

"Kuidas sa seda mõtled?" küsisin.

"Nii nagu on väga väikeste ja väga suurtega," vastas ta. "Kas sinu meelest on midagi haruldasemat kohata kui väga suurt või väga väikest inimest või koera või kedagi sellist? Või siis väga kiiret, väga aeglast, väga inetut, väga ilusat, väga valget, väga musta? Kas sa pole märganud, et kõikidel sellistel juhtudel on mõlemad äärmused harvad ja vähesed, aga vahepealseid on rohkem kui küll?"

"Täpselt nii," vastasin.

"Kas sa ei arva," küsis tema, "et kui korraldada võistlus halvas, siis ka seal oleks esmaklassilisi näha väga vähe?"

"Tõenäoliselt," vastasin.

"Tõenäoliselt jah," jätkas tema. "Aga mitte selles ei sar­nane arutlused inimestele. Ma lihtsalt järgnesin sulle, kuhu sa juhtisid. Sarnasus on selles, kui keegi usub mõnda arutlust ja peab seda tõeks, valdamata arutlusoskust, ja veidi hiljem näib talle, et see on ikkagi vale, vahel õigus­tatult, vahel mitte, ja nii jälle ja jälle. Ja eriti nende puhul, kelle ajaviide on millegi poolt ja vastu vaidlemine94 -

PHAIDON 97

nagu sa tead, kui nad on lõpetanud, arvavad nad, et on saavutanud ülima tarkuse, aga nad on teada saanud üks-nes seda, et ei asjades ega arutlustes pole midagi tervet ega kindlat, vaid kõik olev lainetab üles ja alla nagu Euriposes95 ega püsi hetkegi paigal."

"Täiesti tõsi," ütlesin mina. "Kas poleks see, Phaidon, haletsusväärne seisund," jät­

kas tema, "kui tõesti oleks mingi tõene ja kindel põhjen­dus, mida on võimalik ka mõista, ja kui siis seepärast, et on käepärast põhjendused, mis kord näivad tõesed ole­vat, kord mitte, ei süüdistataks iseennast ega enda oska­matust, vaid pidevast hingevalust veeretataks süü endalt ära neile põhjendustele ning veedetaks ülejäänud elu arutlust vihates ja sõimates, olles röövinud iseendalt oleva tõe ja teadmise?"

"Zeusi päralt! No oleks haletsusväärne!" nõustusin. "Seda katsugem niisiis esiteks vältida ja ärgem laskem

mõtet hinge, et arutlustes pole küllap üldse midagi tervet, vaid et pigem pole meie ise veel terved ning on vaja me­hisust ja soovi, et terveks saada; sulle on seda vaja ja teile teistele eeloleva elu pärast, mulle aga surma pärast, sest on ju oht, et ma pole praegu selles asjas filosoof, vaid liht­salt võiduhimuline96 nagu see on omane täiesti harimatu­tele. Kui neil on milleski lahkarvamusi, ei muretse nad ju, kuidas sellega on, mille üle arutletakse; nad näevad vaeva ainult sellega, et juuresolijad arvaksid nii, nagu nemad asja esitavad. Mulle näib, et praegu erinen ma neist üks­nes selles, et mina ei näe vaeva, kuidas juuresolijaid veen­da selle tõesuses, mida ma räägin — kui, siis tuleb see muu kõrvalt; vaid et veenda õigupoolest iseennast, et see on nii.97 Sest ma arutlen nii, armas sõber, — kae kui oma­kasupüüdlikult —: kui see, mida ma räägin, on juhtumisi tõde, siis on ju ilus ja hea olla veendunud; aga kui surijal

7 Platon

98 PLATON

enam mingit tulevikku ei ole, siis ma vähemalt ei tüüta kogu see aeg enne surma juuresolijaid oma kaeblemisega; ning minu mõistmatuski98 ei jää minuga kestma — see oleks ju halb —, vaid hävib peagi." Ta jätkas: "Niimoodi olen valmistunud, Simmias ja Kebes, oma põhjendust esi­tama. Kui te võtaksite mu nõu kuulda: ärge muretsege nii­võrd Sokratese pärast, kuivõrd eelkõige tõe pärast! Kui ar­vate, et räägin tõtt, siis olge nõus, kui aga mitte, siis vaielge vastu kõigi võimalike põhjendustega, sest kui te olete ettevaatamatud, võib juhtuda, et mul tekib tahtmine petta nii iseennast kui teid ja lendan nagu mesilane mine­ma alles siis, kui olen saanud nõela kehasse jätta."

Aga hakkame pihta," jätkas ta. "Kõigepealt: juhul kui on ilmne, et ma ei mäleta, tuletage mulle meelde, mida te rääkisite. Mu meelest Simmias kahtleb ja kardab, et hing, ehkki ta on jumalikum ja ilusam kui keha, võib hävida enne, sest ta on mingit viisi harmoonia. Kebes seevastu näis minuga nõustuvat, et hing kestab kehast kauem, ent keegi ei saa olla kindel, et hing, olles ära kulutanud ja va­hetanud palju kehi, ei hävi nüüd ka ise, kui on maha jät­nud viimase keha, ning see ongi surm, hinge hukk nimelt, sest keha hävib ju alati ja pidevalt. Kas need ongi, mida meil tuleb vaadelda, Simmias ja Kebes, või ei?"

Mõlemad olid muidugi nõus, et need ongi. "Kas varasematest põhjendustest on kõik teile vastu­

võetamatud või on mõni vastuvõetav, mõni mitte?" küsis Sokrates.

"Mõni on, mõni pole," vastasid nemad. "Mida te ütlete siis selle arutluse kohta," jätkas ta, "kus

me kõnelesime, et õppimine on meenutamine, ja kui see niimoodi on, siis peab paratamatult meie hing kusagil va­rem olema, enne kui ta kehasse aheldatakse?"

PHAIDON 99

«Minule oli see juba enne vapustavalt veenev," vastas Kebes, "ja ka praegu jään just nimelt selle põhjenduse juurde."

"Mu meelest on ka nii," vastas Simmias, "ja imestaksin väga, kui mu arvamus selles asjas muutuks."

Sokrates ütles: "Peab paratamatult muutuma, mu Teeba sõber, kui sa jääd mõtte juurde, et harmoonia on kokku­pandud asi, hing aga mingi harmoonia, mis tekib pingule tõmmatud kehalistest [osadest]. Küllap ei ole sulle vastuvõe­tav ütelda, et harmoonia oli tekkinud enne kui need [osad], b millest ta pidi kokku pandama. Või on vastuvõetav?"

"Kindlasti mitte, Sokrates," vastas Simmias. "Märkad sa," jätkas tema, "et seda sa juhtumisi just üt­

led, kui sa väidad, et hing on olemas enne, kui ta tuleb inimese kujusse, kehasse, koosnedes seega osadest, mida veel ei ole? Selle harmoonia kirjeldamiseks sinu võrdpilt ei sobi: lüüra, keeled ja helid võivad olemas olla varem ja c ka ilma häälestamata; harmoonia seatakse paika kõige viimasena ja hävib esimesena. Kuidas sinu meelest taoline arutlus varasemaga kokku kõlab?"

"Mitte kuidagi," vastas Simmias. "Aga on ju kohane, et kui arutlus peab omavahel kok­

ku kõlama, siis eelkõige peab seda arutlus harmooniast," jätkas tema.

"On kohane," ütles Simmias. "Aga see siin ei kõla sul kokku," ütles Sokrates. "Ütle

kumba põhjendust sa eelistad? Kas seda, et teadmine on meenutamine, või seda, et hing on harmoonia?"

"Kindlasti esimest, Sokrates," vastas Simmias. "Sest teine sündis mul ilma tõestuseta, mingi tõenäosuse ja ilusa väli- d muse tõttu, nagu inimeste arvamused ikka. Aga ma olen täiesti teadlik sellest, et arutlused, mis tõestavad midagi tõenäosuse põhjal, on tühikelkimised, ja kui mitte ette-

100 PLATON

vaatlik olla, petavad nad täiesti ära, nagu geomeetrias ja igal pool mujal. Samas arutlus meenutamisest ja teadmi­sest oli kõneldud eeldusalusel [di hypotheseos], mis on väärt tõendamist. Sai öeldud vist umbes nii: enne kehasse tulekut on meie hing nagu olemus ise, mis kannab nime­tust "asi ise".100

Selle olen omaks võtnud ja olen veendunud, et see on tõendatud küllaldaselt ja õigesti. Mulle näib nüüd, et see-tõttu on paratamatu nii minul kui kellel tahes loobuda väitmast, et hing on harmoonia."

"Aga kuidas on sellega, Simmias?" jätkas Sokrates. "Kas sulle näib, et harmoonia või mõni muu liitne [synthesis] peab olema nagu need, millest ta koosneb või võiks ta olla kuidagi teistmoodi?"

"Kindlasti mitte."

"Nii et ta ei saaks arvatavasti midagi muud teha ega ta­luda kui seda, mida koostisosad teevad ja taluvad?" Sim­mias oli nõus.

"Niisiis harmoonia ei saa juhtida neid, millest ta on kokku pandud, vaid peab neile järgnema." Ka Simmias ar­vas nii.

"See jääb tast hoopis kaugele, et ta liiguks või heliseks või teeks midagi muud vastupidist oma osadele."

"Väga," ütles Simmias.

"Aga kuidas on? Kas iga harmoonia on loomult selline harmoonia nagu ta häälestatud on?"

"Ei taipa," ütles Simmias.

"Kas ei ole nii," jätkas tema, "et kui on häälestatud roh­kem ja täielikumalt — kui oletada, et nii saaks —, siis oleks harmoonia suurem ja täielikum; kui aga vähem ja mitte nii täielikult, siis väiksem ja vähemtäielik?"101

"Täpselt nii."

PHAIDON 101

«Kas see kehtib nüüd ka hinge puhul: nõnda et üks hing oleks teisest kasvõi natukenegi täielikum ja suurem või siis mitte nii täielik ja väiksem, nimelt just hingena?"

"Mitte kuidagi," ütles Simmias. "Mine nüüd, Zeusi nimel! Hingede puhul ju öeldakse,

et ühel hingel on mõistus ja voorus ja et ta on hea; ning et teine hing on mõistuseta ja vilets ja et ta on halb? See on c ju tõde, mida räägitakse?"

"On küll tõde." "Aga kuidas see, kes eeldab, et hing on harmoonia, ni­

metab siis seda, mis hingedes on — voorust ja halbust? Kas üks on veel mingi teine harmoonia ja teine seevastu ebakõla? Ja hea hing on kooskõlas ja tal on tema enda harmoonias veel mingi teine harmoonia, aga ebakõlaline on ise ebakõlaline ja teist harmooniat temas ei ole?"

"Ma ei tea, mida vastata," ütles Simmias. "Selge, et kes seda eeldab, midagi taolist ka räägiks."

"Aga me ju jõudsime juba ühisele seisukohale," jätkas d

Sokrates, "et üks hing ei saa teisest olla rohkem ega vä­hem, aga see tähendab tunnistada, et üks harmoonia ei saa olla teisest suurem või täielikum või väiksem või vä-hemtäielikum. On ju nii?"

"Täpselt nii." "Aga kui harmoonia pole suurem ega väiksem, siis ei

saa teda ka häälestada rohkem ega vähem. On nii?" "On." "Aga kas see, mis pole rohkem ega vähem häälde pan­

dud — kas tal on harmoonias osa täielikumal või vähem-täielikumal määral, või võrdsel?"

"Võrdsel." "Niisiis: kuna üks hing ei saa teisest olla rohkem või vä­

hem hing ja on ikka üks ja seesama, siis ei saa ta olla ka e rohkem või vähem häälestatud?"

102 PLATON

"Nii see on."

"Ja kui see niimoodi on, siis ei saa tal olla suuremal määral osa häälestamatuses või harmoonias [kui teisel hingel]?"

"Ei saa küll."

"Kui seegi niimoodi on, kas ühel hingel võib olla suu­remal määral osa halbuses või vooruses kui teisel hingel — juhul kui halbus on häälestamatus, aga voorus harmoonia?"

"Ei saa."

"Kui olla veel täpsem, Simmias, siis õige arutluse järgi ei ole ühelgi hingel halbuses osa, kui ta on tõesti harmoo­nia. Sest kui harmoonia on tõepoolest täielik harmoonia, ei saa tal olla osa häälestamatuses."

"Kindlasti mitte." "Ega hingel halbuses, kui ta on tõepoolest täielik hing." "Kuidas saaks see teisiti olla, kui lähtuda senikõneldust?" "Seega: selle arutluse järgi on meil kõigi elusolendite

kõik hinged ühtviisi head, kui hingedele on loomult oma­ne ühtviisi olla need, mis nad on — hinged."

"Mullegi näib nii, Sokrates," ütles Simmias. "Kas sulle näib ka, et see on hästi kõneldud?" jätkas

Sokrates. "Kas see arutlus pidigi siia välja jõudma, kui eel-dusalus — et hing on harmoonia — oli õige?"

"Mitte kuidagi," vastas Simmias.

"Aga kuidas on?" jätkas Sokrates. "Kas kõike, mis on inimeses, valitseb sinu arvates hing, eriti kui ta on tark, või miski muu?"

"Ma ei arva, et muu."

"Kas hing teeb seda, andes järele keha tundmustele või neile vastu tegutsedes? Ma pean silmas seda näiteks, kui on kuum ja janu, siis hing veab teda vastupidisesse — mitte jooma; ja kui on nälg, siis mitte sööma, ja nii me

P H A I D O N 103

näeme küllap arvutul hulgal, kuidas hing tegutseb keha c tundmustele vastu. Või pole see nii?" "Igatahes on." "Aga kas me ei nõustunud äsja, et kuna hing on har-

moonia, ei laula ta kunagi vastupidist neile osadele, mil-lest ta juhtub koosnema, olgu nad pinges või lõdvad või helisemas või mis tahes seisus, vaid ta järgib neid ega saa neid kunagi juhtida?" "Nõustusime. Kuidas teisiti," vastas Simmias. "Aga kuidas siis on? Praegu paistab ju meile, et hing toi-

mib täiesti vastupidiselt? Ta juhib neid osi, millest ta väi-detavasti koosneb, ning tegutseb nende vastu pea kõiges d

kogu elu vältel ja valitseb neid igal viisil, karistades mõni kord raskesti ja valusasti, nõudes võimlemisharjutusi ja arstiravi, teine kord leebemalt, noomides või manitsedes, vesteldes himude, raevuhoogude ja hirmudega justkui keegi teine? Umbes nagu Homeros "Odüsseias", kus ta

kirjeldab Odysseust:

Kuid lõi vastu ta rindu ja nii end hurjutas karmilt: " Veel, süda, kannata sees! Oled näinud sa jälgimat see­kord. .." e

Kas sinu arvates oleks ta nii luuletanud, kui ta oleks mõel-nud, et hing on harmoonia, mida suunavad keha seisun­

did? Või mõtles ta pigem, et hing ise suunab ja valitseb neid, olles palju jumalikum asi kui harmoonia?"

"Zeusi päralt, Sokrates! Näib, et sul on Õigus." "Järelikult, mu parim, ei kõlba meil kuidagi öelda, et

hing on mingi harmoonia. Muidu, nagu näib, kõneleksi- 95 me vastupidist jumalikule poeedile Homerosele ja iseen-dilegi."

"Nii see on," ütles Simmias.

104 PLATON

"Hästi," jätkas Sokrates, "näib, et Teeba Harmoonia-ju-malanna on meil vist kohasel viisil lepitatud." Ja küsis: "Mida tuua nüüd kingiks Kadmosele, Kebes, milline arut-lus?"103

"Küllap sa leiad," vastas Kebes. "Igatahes sinu arutlus harmoonia vastu oli vapustav, niivõrd ootamatu! Kui

b Simmias rääkis oma kõhklustest, mõtlesin huviga, kas keegi võiks tema arutlusega hakkama saada. Ja mulle näis täiesti imelik, et ta ei suutnud sinu esimesele käigulegi kohe vastu astuda. Nii et ma ei imestaks, kui sama saaks osaks Kadmose-arutlusele."

"Ah mu hea!" ütles Sokrates. "Ei ole vaja suuri sõnu! Muidu mõni kadekael ajab arutluse enne pakku, kui see alata saab. Kuid jäägu see jumala hooleks! Meie mingem ligi, nagu [võitlejad] Homerosel,104 ja pangem proovile, kas sinu jutus midagi on! Su küsimuse võiks kokku võtta

c nii: sa nõuad tõestust, et meie hing on hävimatu ja sure­matu. Muidu kui filosoofist mees on suremas ja on julge, sest arvab, et tal saab sealpool hästi minema, erinevalt sel­lest, kui ta oleks elanud teistsugust elu, siis võib see jul­gus olla mõtlematu ja narr. See, et näidatakse, et hing on midagi tugevat ja jumalavormset ja et ta oli juba enne, kui me sündisime inimesteks, see kõik ei kuuluta veel sure­matust, vaid seda, et hing kestab kaua ja oli kusagil varem

cl juba mõõtmatult kaua, teades palju ja tehes palju. Kuid see ei ole veel surematus. Just inimese kehasse minek ise oli hinge huku algus, justkui haigus. Haletsusväärsena elab ta siinset elu ja kui sureb niinimetatud surma, siis hä­vib. Sa ütled, et pole vahet, kas ta läheb üks kord kehasse või korduvalt, vähemasti meie igaühe hirmude suhtes. Kui inimene pole arutu, on ju kohane karta: ta ei tea, ei

e saa ka põhjendada, et ta on surematu. Seda sa, Kebes, minu arvates enam-vähem rääkisid. Ma kordan meelega

PHAIDON 105

mitu korda üle, et midagi ei jääks tähele panemata ja kui sul on soovi, saaksid midagi lisada või ära jätta."

Kebes vastas: "Mul ei ole küll vaja praegu midagi ära jätta või lisada. Kõik on nii, nagu ütlesin."

Sokrates jäi kauaks mõttesse. Siis ütles: "Sa ei küsi liht­sat asja, Kebes. Sest siin tuleb uurida tekkimise ja kadumi­se põhjust üldse. Kui sul on tahtmist, ma jutustan sulle, mida olen ise kogenud seda uurides. Ja pärast, kui sulle sellest midagi tarvilik võib paista, kasuta oma väidete kin­nituseks."

"Muidugi tahan," vastas Kebes. "Siis kuula, ma räägin. Noorest peast tundsin üllatavalt

kirglikku huvi tarkuse vastu, mida kutsutakse loodus­looks.105 Mulle näis lihtsalt suurepärane teada iga asja põhjusi, mille tõttu ta tekib, mille tõttu hävib ja mille tõttu on. Ja rabelesin üha siia-sinna, otsides vastust küsimuste­le, esmalt näiteks: kui soe ja külm kutsuvad esile roisku­mise, kas sellest hakkavadki elusolendid arenema, nagu mõned ütlevad?10 Ja kas me mõtleme vere abil107, või on see õhk108 või tuli109? Või mitte ükski neist, vaid see on aju, mis tagab meile tajud: kuulmise, nägemise ja haistmi­se? Neist aga sündida mälu ja arvamus? Kui mälu ja arva­mus on omakorda püsivamaks muutunud, sündida tead­mine?110 Ja teiseks uurisin kadumist: mis muutused teevad läbi taevas ja maa; jõudes lõpuks selleni, et olin enda arust täiesti sobimatu ja kasutu taolise vaatluse jaoks. Pii­savaks tõenduseks sulle võiks olla see: asjad, millest ma varem selgesti aru sain — nagu näis mulle endale ja ka teistele —, muutusid taolises vaatluses niivõrd tumedaks, et unustasin sellegi, mida varem arvasin teadvat, muuhul­gas ka selle, miks inimene kasvab. Varem arvasin, et iga­ühele on selge, et söömise ja joomise tõttu. Sest toidust ju tekib lihale juurde liha ja luudele luud; ning sama

106 PLATON

vahekorra järgi tekib igale asjale temaomast juurde. See, mis oli varem väike hulk, saab hiljem suuremaks ning nii saab ka väiksest inimesest suur. Niimoodi arvasin tollal. On see sinu meelest kohane?"

"Näib küll nii," ütles Kebes.

"Aga vaata edasi. Olin oma arvamusega rahul ka siis, kui mõni suur inimene väikse kõrval seistes oli temast ter­velt peajagu pikem, või üks hobune teisest. Ja veel selgem näide: mulle näis, et kümme on rohkem kui kaheksa, sest kaheksale tuleb liita kaks, ning kaks küünart on enam kui küünar, sest on sellest poole pikem."

"Kuule nüüd!" ütles Kebes. "Kuhu sa sihid?" "Olen kaugel sellest, Zeusi nimel," vastas Sokrates, "et

arvata, nagu teaksin neist asjust kasvõi ühe põhjust. Ma kahtlen isegi selles, kui lisada ühele üks, kas see üks, mil­lele lisati, sai kaheks, või moodustavad lisatu ja see, mille­le lisati — ühe lisamise läbi teisele —, kahe. Mind häm­mastab, et kui kumbki neist oli omaette, oli kumbki ju üks ja kahte siis ei olnud. Aga kui nad lähenesid teineteisele, oli see järelikult põhjus, et tekkis kaks: just kokkusaamine lähestikku pandusest. Samamoodi ei suuda ma uskuda, et kui mingi üks katki lõigatakse, siis see, see lõikamine ongi põhjus, miks on olemas kaks. Kahe tekke põhjus on ju siis vastupidine. Enne nad viidi üksteisega kokku ja pandi ühele teine juurde, nüüd viiakse aga lahku ja üks eraldatakse teisest. Ja ma ei suuda ennast uskuma panna, et ma tean, mille tõttu tekib üks, või põhjendust mis tahes muule: mille tõttu see tekib, mille tõttu hävib, mille tõttu on. Taoline uurimisviis ei köida mind üldse ja segan hea õnne peale kokku mingi teise.

Ent ühel päeval kuulsin, kuidas keegi111 luges lõiku Anaxagorase raamatust112, kus öeldi, et nimelt mõistus [nous] on see, mis kõike korrastab ja on kõige põhjus113.

PHAIDON 107

Rõõmustasin selle põhjuse üle ja mulle näis, et on mingil viisil hästi, kui kõige põhjus on mõistus, ning uskusin: kui see niimoodi on, siis korrastab kõikekorrastav mõistus ka iga üksiku, seades nii, et sel oleks kõige parem. Kui nüüd keegi tahaks leida põhjuse, mille järgi iga asi sünnib või hävib või on, siis peab ta selle kohta leidma, kuidas sellel kõige parem on olla või mida taluda või kuidas toimida. Sellest arutlusest lähtudes ei ole inimesel tarvidust uurida nii enese kui teiste suhtes midagi muud kui seda, mis on parim ja kõige täiuslikum. Samas tuleb teada ka seda, mis on halvim, sest teadmine ühest on teadmine ka teisest. Taoliselt kaalutledes rõõmustasin, kui uskusin, et leidsin Anaxagorases õpetaja, kes põhjendas olevat nii nagu mi­nagi mõtlesin. Lootsin, et ta selgitab, kas maa on lapik või ümmargune114 ja kui on selgitanud, õpetab, mis on selle põhjus ja miks see on paratamatu, lähtudes "paremast" ja näidates, et nii nagu ta on, on parem. Ja kui maa on [kõik­suse] keskel, siis õpetab, miks on parem olla keskel.115 Ja kui ta seda seletaks mulle, olin valmis loobuma teist laadi põhjuse jahtimisest. Olin valmis kindlasti sama moodi kü­sima päikese kohta ning kuu ja teiste taevakehade kohta, nende omavahelise kiiruse ja pöörete11 ja muu kohta, mis nendega sünnib: kuivõrd parem on neile kõigile teha ja taluda, mida taluvad. Kuna Anaxagoras ütles, et nad on mõistusest korrastatud, ei tulnud mulle hetkekski mõttes­se, et ta võiks omistada neile mõne teise põhjuse peale selle, et nii nagu neil on, nii on kõige parem. Uskusin, et kui ta esitab põhjuse igale asjale ja ka kõigile tervikuna, siis ta õpetab sedagi, mis on parim igaühele ja mis on ühi­ne hüve kõigile. Ja sellest lootusest poleks ma loobunud miski hinna eest. Täis õhinat haarasin ta raamatud, et nii kiiresti kui võimalik lugeda ja teada saada, mis on kõige parem ja mis kõige halvem.

108 PLATON

Ent sellest imelisest lootusest, armas sõber, varisesin alla, kui edasi lugedes nägin, et mõistust mees ei rakenda

c üldse ega põhjenda sellega põhjusi asjade korras, vaid toob põhjenduseks hoopis õhku ja eetrit ja vett ning mida kõike muud ja kohatut. Ja mulle näis, et olukord oleks väga sarnane, kui keegi ütleks, et kõike, mida Sokrates teeb, teeb ta mõistusega, aga kui ta seejärel hakkaks ni­metama iga teo põhjusi, ütleks, et ma istun siin praegu seetõttu, et mu keha koosneb luudest ja kõõlustest ning

d luud on kõvad ja on eraldatud liigestega, aga kõõlused, mis võivad olla pinges või lõdvalt, ümbritsevad luid koos liha ja nahaga, mis neid koos hoiab. Kui nüüd luud liigu­vad vabalt oma liigesepesades, paneb see kõõlused pin­get suurendades või vähendades painduma, nii nagu mul praegu näiteks jäsemed on, ja sel põhjusel istungi siin, painutatult. Ja kui jälle võtta teiega vestlemine, siis nime­taks ta teisi taolisi põhjusi, helisid ja õhku ja kõrvakuul-

e meid ja tuhat muud asja põhjuseks tuues, hoolimata tõe­listest põhjustest — sellest et kuna ateenlastele näis parem mind süüdi mõista, siis mulle omakorda näib see­tõttu parem jällegi siin istuda ja näib õiglasem paigal püsi­des vastu võtta karistus, mille nad on määranud. Sest koe­ra päralt! ma arvan, need kõõlused ja kondid oleksid

99 ammu olnud Megara või Boiootia kandis,117 juhitud sel­lest, mis on arvatavalt parim, kui ma poleks uskunud, et põgenemisest ja nahahoidmisest õiglasem ja ilusam on vastu võtta mis tahes karistus, mille polis mu peale paneb. Aga taolisi asju põhjusteks nimetada on täiesti kohatu! Kui keegi ütleks, et ilma selle kõigeta — ilma luude ja kõõlus­te ja muuta, mis mul on — ma küllap ei saaks teha, mida olen otsustanud, siis oleks see õige. Kuid öelda, et mida teen, teen nende tõttu — isegi seda, mida teen mõistuse-

b ga —, ja mitte seetõttu, et olen valinud parima, see oleks

PHAIDON 109

ülimalt mõtlematu kõne. Sest see tähendaks ju mitte vahet teha, et üks on tõeline põhjus, teine aga see, milleta põh­jus ei saaks kunagi olla põhjus. Mulle paistab, et enamus inimesi kobavad justkui pimesikud ringi ja kuulutavad just viimase põhjuseks, aga see ei ole tema nimi. Seetõttu ongi nii, et üks paneb maa paigal püsima taeva toimel, ümbritsedes ta ringikujulise liikumisega118, teisele on ta aga justkui lame kaas, mis toetub õhust alusele.119 Kuid c mis vägi see on, mis on nad seadnud nii, et see oleks või­malikult parim — nii nagu nad praegu asetsevad —, seda ei küsita ega usuta, et see on jumalik jõud. Oodatakse hoopis, et ehk leitakse veel tugevam ja surematum Atlas, kes jõuab veel rohkem kanda, aga ei usuta, et tõeliselt seob ja hoiab h ü v e siduva jõuna. Taolist põhjust — milli­ne see võiks olla — oleksin tahtnud küll õppida tundma kellelt tahes. Kuna mind aga jäeti sellest võimalusest ilma: ise ma seda leida ei suutnud ja kelleltki teiselt Õppida ei saanud —, siis võtsin põhjuse otsingul ette teise sõidu.120 d Kas sa tahaksid, et kirjeldan seda, Kebes?" küsis ta.

"Kohutavalt tahan," ütles Kebes. "Niisiis," jätkas Sokrates, "pärast seda, kui olin loobu­

nud vaatlemast olevat121, näis mulle, et tuleb olla ettevaat­likum. Muidu tabab mind sama, mis neid, kes uurivad päikesevarjutust, seda silmadega vaadates. Mõned ju hävi­tavad oma silmad, kui nad ei vaata päikese peegelpilti vees või milleski muus taolises. Nõnda kaalutledes kartsin, et e sõgestan hinge täiesti, kui vaatan silmadega asju ja püüan neid haarata ühe või teise tajuga. Mulle näis, et on vaja põgeneda kõnelustesse122 ja neis vaadata oleva tõde. Ehk­ki võrdlus, mida kasutan, pole küllap kõiges kohane. Ni- 100

melt ma ei nõustu üldse, et see, kes vaatab olevat kõne­lustes, vaatab seda rohkem võrdpiltides kui see, kes vaatab asjades. Igal juhul liikusin siis seda teed: iga kord

110 PLATON

võtsin eeldusaluseks põhjenduse, mis minu otsustust mööda oli kõige tugevam; ja mis iganes näib mulle selle­ga kokku kõlavat, seda võtan kui tõeliselt olevat; ja mis mitte, olgu põhjustes või kõiges muus, seda võtan kui mitteolevat. Tahaksin veel selgemalt öelda, mida ma mõt­len. Sa ei saa vist praegu aru."

"Zeusi juures, ei!" vastas Kebes. "Mitte just liiga." b "Aga," jätkas Sokrates, "selles pole midagi uut, mida ma

räägin. Olen seda rääkinud pidevalt, nii äsjases arutlu­ses123 kui ka mujal. Ma püüan niisiis näidata sulle põhjuse liiki [eidos], millega tegelesin, ja pöördun uuesti tagasi tu­hat korda kuuldu juurde, millest alustangi. Ma eeldan, et on olemas miski ilus ise iseenda kohaselt ja miski hüve ja miski suur ja nii edasi. Kui sa nõustud minuga ja tunnis­tad, et see nii on, siis ma loodan, et siit lähtudes saan leida põhjuse ja näidata sulle, et hing on surematu."

c "Aga muidugi tunnistan," ütles Kebes. "Lähme kohe edasi!"

"Vaata siis," jätkas Sokrates, "kas me teeme eelnevast ühed ja samad järeldused. Mulle nimelt paistab, et kui mis­ki teine on ilus peale ilusa enda, siis on ta ilus seetõttu, et tal on osa ilusas endas ja mitte miski muu. Ja seda ma väi­dan kõige puhul. Oled sa nõus taolise põhjusega?"

"Nõus," vastas Kebes.

"Järelikult," jätkas Sokrates, "ma ei taipa enam ega suu­da mõista neid teisi teraseid põhjusi, kui keegi ütleb mul-

d le, et miski on ilus seetõttu, et tal on kena värv või kuju või muud taolist. Las nad jääda kõrvale — tekitavad ainult segadust. Ma hoian kinni — tingimatult, otseselt, küllap lihtsameelselt — üksnes sellest: mitte miski muu ei tee ilu­saks kui tolle ilusa juuresolu või osadus või kuidas iganes seda nimetada. Ma ei läheks veel üksikasjadesse, aga kõik, mis on ilus, on seda ilusa [enesel tõttu. See näib mulle

P H A I D O N 111

olevat kõige kõikumatum vastus nii endale kui teistele. Ja kui sellest kinni hoian, siis arvan, et ma ei väärata, vaid sei- e san kindlalt ja vastan kindlalt nii endale kui igale teisele, et ilusad on ilusad ilusa tõttu. Või sulle ei näi nii?"

"Näib küll." "Ning suured on suured ja suuremad on suuremad suu­

ruse tõttu, ent väiksemad on väiksemad väiksuse tõttu?" "Jah."

. "Nii et sulle oleks vastuvõetamatu, kui üteldaks, et kee­gi on kellestki pea tõttu pikem või siis pea tõttu lühem,124 101 vaid kuulutaksid selgelt: ainus, mida sa saad ütelda, on see, et iga asi, mis on millestki suurem, on suurem suuru­se tõttu ja ei millegi muu tõttu, suurus on põhjus, miks ta suurem on; ja väiksem on väiksem väiksuse tõttu ja ei mil­legi muu tõttu, väiksus on põhjus, miks ta väiksem on? Sest arvatavasti sa kardad, et kui sa ütleksid, et keegi on kellestki suurem või väiksem pea tõttu, siis võidaks sulle vastu vaielda. Esiteks: kas siis suurem on suurem ja väik­sem on väiksem ühe ja sama tõttu? Teiseks: kas siis suu­rem on suurem pea tõttu, mis on ise väike? See oleks ime- b tegu küll, kui keegi oleks suur millegi väikese tõttu. Või sa ei karda?"

"Miks ei karda," hakkas Kebes naerma. "Niisiis," jätkas Sokrates, "sa kardaksid ütelda, et küm­

me on kaheksast suurem kahega125 ja et see on põhjus, miks ta kaheksat ületab, ning mitte hulgaga ja hulga tõttu? Ja et kaks küünart on küünrast suurem poole tõttu ja mitte suuruse tõttu? See on vast sama kartus."

"Täpselt nii," ütles Kebes. "Aga kuidas on? Kas sa ei kõhkleks ütelda, et kui ühele

lisada üks, siis põhjus, miks tekib kaks, on lisamine, või c kui üks katki lõigata, siis lõikamine? Kas sa ei tõstaks häält, et sinu teada ei teki ükski asi teisiti kui osadusest

1 1 2 PLATON

igaühe eriomase olemusega, milles tal on osa, ning sellest lähtuvalt ei ole sul muud kahe tekke põhjust kui osadus kaksuses, ning kõigel, millest saab kaks, peab olema osa kaksuses, ning millest saab üks, ühesuses. Aga kõik need lõikamised ja lisamised ja muud taolised peensused — las need jääda kõrvale! Vastaku need, kes on sinust targe­mad! Sina seevastu, kes sa kardad, nagu öeldakse, isegi iseenda varju, ja oma kogenematust, hoia kinni sellest kindlast eeldusalusest ja vasta selle kohaselt. Kui aga kee­gi võtab kinni sellest eeldusalusest — las tema olla! Ära vasta enne, kui oled vaadelnud, mis sealt järeldub: kas see on sul muuga kooskõlas või mitte. Ja kui sul tuleb aru anda eeldusaluse enda kohta, toimi samamoodi: võta alu­seks teine eeldusalus, mis võiks paista kaugematest pa­rim, ning tee nii, kuni leiad küllaldase. Aga ära kuhja neid kokku nagu vaidlejad1"6, kes korraga arutlevad aluse ja sellest tulenevate järelduste üle, — kui sul on tõesti soovi leida midagi olevast? Sest vaidlejate seas pole küllap üht­ki, kes seda arutaks või selle pärast muretseks. Nende tar­kus on piisav, et kõik segamini mätsida, seejuures suuda­vad nad iseendast isegi rõõmu tunda. Aga kui sina oled filosoof, teed sa arvatavasti nii nagu mina ütlen."

"See on sulatõsi," ütlesid Simmias ja Kebes nagu ühest suust.

ECHEKRATES: Zeusi päralt, Phaidon! Loomulikult! Liht­salt imetlusväärne, kui selgesti ta seda esitas, isegi selle jaoks, kel mõistust vähe!

PHAIDON: Igatahes, Echekrates! Nii arvasid ka kõik juuresolijad.

ECHEKRATES: Meie ka, kes me seal ei olnud, aga kuu­leme praegu. Kuid mida edasi räägiti?

PHAIDON: Mu meelest oli see umbes nii. Kui Sokra-tesega selles asjas nõustuti ja oldi päri, et kõik vormid

PHAIDON 113

[ti ekaston ton eidon]127 on olemas ja teised asjad saa-vad oma nime osalemisest nendes, siis ta küsis: "Kui sa niimoodi arvad, ütle, kuidas siis on, kui sa ütled, et Sim­mias on Sokratesest suurem, aga Phaidonist väiksem? Kas sa mõtled, et nii suurus kui väiksus on Simmiases?"

"Seda küll." "Aga sa oled päri," jätkas Sokrates, "et sõnad "Simmias

ületab Sokratest" on kõnes nii ja mitte tõeliselt? Ei ole vist c

küll Simmiase loomuses ületada seetõttu, et ta on Simmias, vaid ta ületab suuruse tõttu, mis tal juhtumisi on. Samas pole ta Sokratesest üle seepärast, et Sokrates on Sokrates, vaid seepärast, et Sokrates omab väiksust tema suuruse suhtes?"

"Tõsi." "Ja Phaidon omakorda ei ületa teda seepärast, et Phai­

don on Phaidon, vaid et Phaidon omab suurust Simmiase väiksuse suhtes?"

"Nii see on." "Järelikult võib Simmiast nimetada väikseks ja suureks,

kuna ta on mõlema keskel, pakkudes ühele oma väiksust suurusega ületamiseks, esitades teise väiksuse üle oma d suuruse." Seda üteldes Sokrates naeratas ja jätkas: "See näib, justkui kõneleks papüürus128, aga räägin nagu asi ehk on." Kebes nõustus.

"Sellepärast räägin, et ma tahaksin, et sa näeksid asja samamoodi nagu mina. Sest mulle paistab, et mitte üks­nes suurus ise ei taha iialgi olla suur ja väike korraga, vaid ka suurusele meis on vastuvõetamatu olla väike, ta ei taha olla ületatud. Kui vastane, väike, talle läheneb, sünnib üks kahest: ta kas taandub, põgeneb või hävib tolle edasi e liikudes. Sest kui ta välja kannataks ja väiksuse vastu võ­taks, ta muutuks teistsuguseks kui oli ja seda ta ei taha. Näiteks mina olen väiksuse vastu võtnud ja välja kannata-

8 Platon

114 PLATON

nud ja olen lühike, ehkki olen seesama, kes ma olin. Te­mal aga pole julgust suurena väike olla. Samamoodi ei] taha väiksus meis mitte kunagi suureks saada ega suur olla ja üldse: ükski ei taha saada samaaegselt vastandiks

103 ega see olla, kui ta veel on, kes ta oli. Ta tõesti kas lahkub või hävib taolises olukorras."

"Mu meelest ongi täielikult nii," ütles Kebes. Keegi juuresolijatest — ei mäleta täpselt, kes see oli —

ütles selle peale: "Jumalate pärast! Kas me ei nõustunud mõni aeg tagasi1"9 just vastupidises sellele, mida praegu siin väidetakse? Kas me ei nõustunud, et suurem sünnib väiksemast ja väiksem suuremast, ja et vastandid sünni­vad vahetult vastanditest? Mulle näib, et praegu kõneldak­se, et see ei saa kunagi sündida."

b Sokrates pööras pea kõneleja poole, kuulas ja ütles:

"Julge meeldetuletus! Kuid sa ei arvesta erinevust selle va­hel, mis kõneldi praegu ja mis enne. Enne öeldi, et vas­tandlikust asjast sünnib vastandlik as i , nüüd aga, et vas­tandlik ise ei saa kunagi enesele vastandlikuks, ei see, mis on meis ega see, mis [oleva] loomuses. Sest siis, sõber, kõnelesime asjust, mis o m a v a d endas vastandeid, ja non­de järgi andsime neile nime, nüüd aga kõneleme noist en-

c dist, mille seesolust saavad nimetatavad nime. Meie kinni­tame, et need ise ei taha üksteiseks muutuda." Sokrates heitis pilgu Kebesele ja küsis: "Kebes, ega miski tema ju­tus nüüd sind äkki segadusse ei ajanud?"

"Seda mitte," vastas Kebes. "Aga ma ei eita, et paljud as­jad ajavad mind segadusse."

"Niisiis oleme tingimusteta päri," jätkas Sokrates, "et vastandlik ei saa kunagi enesele vastandlikuks."

"Igatahes."

"Vaata veel, kas sa ka selles minuga nõustud," ütles Sokrates. "Sa nimetad mõnda asja soojaks ja külmaks?"

PHAIDON 115

«Nimetan." "Kas see on sama, mis lumi ja tuli?" "Zeusi juures! Ei ole!" "Nii et soe on midagi erinevat tulest ja külm midagi eri­

nevat lumest?" "Jah." "Aga arvatavasti näib sulle, et kui lumi on lumi ja võtab

vastu sooja, siis ei jää ta kunagi samaks, mis oli enne — lumeks koos soojaga, nagu me äsja rääkisime. Kui soe tal­le läheneb, ta kas taandub tolle ees või hävib."

"Täpselt nii." "Ja kui omakorda tuli läheneb külmale, ta kas tõmbub

tolle ees tagasi või hävib. Kui ta on külma vastu võtnud, pole tal suutlikkust vastu pidada samana, kes ta oli — tu­lena koos külmaga."

"Tõepoolest," ütles Kebes. "Niisiis," jätkas Sokrates, "mõnedel taolistel puhkudel

on nii, et vorm ise nimetatakse alatiseks ühe ja sama ni­mega, aga samuti see miski muu, mis pole küll vorm, ent omab alati vormi kuju, nii kaua kuni on. Tooksin ühe näi­te, et oleks ehk selgem, mida ma mõtlen. Kas paaritu arv peab alati olema selle nimega, nagu me praegu ütleme? Või ei pea?"

"Peab." "Aga kas ta on olevast ainsana — just selles on küsi­

mus — paaritu arv või on mõni teine veel? Mõni, mida vaatamata sellele, et ta pole sama, mis paaritu arv, tuleb siiski lisaks omaenda nimele alati ka selle nimega kutsu­da, sest teda ei saa loomu poolest paaritust arvust lahuta­da? Pean silmas sellist asja nagu näiteks kolm — taolisi näiteid on palju. Vaata arvu kolm. Kas sulle ei näi, et li­saks tema oma nimele tuleb talle alati lisada paaritu arv, ehkki see ei ole sama, mis kolm? Ometi on selline loomus

116 PLATON

b kolmel ja viiel ja pooltel arvudel: nad ei ole sama, mis paaritu arv, samas on igaüks neist alati paaritu. Teiselt poolt jälle kaks ja neli ja terve teine rida arve on alati paaris, ole­mata sama, mis paarisarv. Oled sa minuga nõus või ei?"

"Kuidas saaksin mitte olla?" vastas Kebes. "Siis pane hästi tähele, mida ma selgitada tahan," ütles

Sokrates. "Nimelt seda, et ilmselt mitte ainult need vas­tandlikud ei taha üksteist vastu võtta, vaid ka need, mis ei) ole üksteisele vastandlikud, kannavad eneses alati vas­tandlikkust ja, nagu näib, ei võta vastu ideed [idean], mis on vastandlikud neis endis olevale ideele: kui taoline ees

c on, nad tõesti kas hävivad või taanduvad. Kas me ei ütle, et "kolm" pigem hävib või talub ükskõik mida muud kui et kannatab välja paarisarvuks muutumist, olles ise veel "kolm"?"

"Igatahes," ütles Kebes.

"Ent samas ei ole ju kaks kolmele vastandlik," jätkas Sokrates.

"Ei ole küll."

"Niisiis mitte üksnes vastandlikud vormid ei kannata välja vastastikust kokkupuudet, vaid on ka mingi muu, mis ei kannata vastandlikuga kokkupuudet välja."

"Sulatõsi," ütles Kebes.

"On sul soovi määratleda, millega on tegemist, — kui äkki suudaksime?" küsis Sokrates.

"Kindlasti on."

d "Kas need vormid pole sellised, Kebes," jätkas So­krates, "et kui nad võtavad midagi oma valdusse, ei sunni nad seda omama üksnes enda ideed, vaid alati ka mingit talle vastandlikku ideed?"

"Kuidas sa seda mõtled?"

PHAIDON 117

"Nii nagu just rääkisime. Sa kindlasti ju tead, et mille iganes kolme idee enda valdusse võtab, see saab parata­matult olema nii kolm kui paaritu."

"Tean." "Me kinnitame, et taolisele kujule ei tule kunagi peale idee,

mis on vastandlik sellele kujule, milles taoline teostub." "Ei tule küll." "Aga ta teostus paaritus?" "Jah." "Ja sellele on vastandlik paarisarvu idee?" "Jah." "Niisiis ei tule kolme peale kunagi paarisarvu idee." "Kindlasti mitte." "Kolmel pole osa paarisarvu idees." "Ei ole." "Nii et arv kolm ei ole paarisarv." 'Jah." "Ma ütlesin, et tuleb määratleda, mis laadi need on, mis

pole küll vastandlikud, ometi ei võta vastu ka, justkui oleks vastandlik: nagu praegu kolm, mis ei ole paarisar-vule vastandlik, aga seda sellest hoolimata vastu ikkagi ei võta, sest tõmbab endaga alati kaasa temale vastandliku. Samamoodi on kahe ja paaritu arvuga ning tule ja külma­ga ja kui paljudega veel! Nii et vaata, kuidas see määratlus on: vastandlik ei võta vastu vastandlikku, ent ka see, mis t õ m b a b k a a s a midagi vastandlikku sellele, millega ta kokku puutub, see kaasatõmbaja ei võta kunagi vastu vastandit sellele, mida ta kaasa tõmbab. Tuleta veel kord meelde — ei tee ju kahju mitu korda kuulda: viis ei võta vastu paarisarvu ideed, ja kümme ei võta vastu paaritu arvu ideed, ehkki on topelt viis. Ka kümme ise on millele­gi vastandlik ja ometi ei võta ta vastu paaritu arvu ideed. Samuti ei võta poolteist või muud sellised pooled vastu

118 PLATON

terviku ideed, ning nii on omakorda ka kolmandiku ja kõigi taolistega. Kas sa suudad jälgida? Kas arvad ka nii?"

"Jälgin, jälgin. Muidugi arvan," ütles Kebes. "Võtame uuesti algusest peale," ütles Sokrates. "Ja ära

vasta mulle nii, nagu ma küsin, vaid jäljenda mind. Ütlen seda sellepärast, et näen selle kindla vastuse kõrval, mida esimesena nimetasin,130 teist kindlat vastust, mis tuleneb meie vestlusest. Kui sa küsiksid mult, mis peab kehas ole­ma, et ta läheks soojaks, siis ma ei ütleks sulle seda kind­lat, rumalat vastust, et soojus, vaid ütleksin meie vestluse põhjal taibukamalt, et tuli. Ja kui sa küsiksid, mis peab ke­has olema, et ta haigestuks, siis ma ei ütle, et haigus, vaid et palavik. Ja kui sa küsiksid, mis peab arvus olema, et te­mast saaks paaritu arv, siis ma ei ütle, et paarituarvsus, vaid et ühesus; ja nii edasi. Aga peame kinni — saad sa küllalt aru, kuhu ma suundun?"

"Igati küllalt," vastas Kebes.

"Aga vasta," jätkas Sokrates. "Mis peab kehas olema, et ta elaks?"

"Hing," ütles Kebes. "On see alati nii?" "Kuidas teisiti?" vastas too.

"Nii et kui hing võtab millegi valdusse, tõmbab ta enda­ga kaasa alati elu?"

"Kindlasti toob," ütles Kebes.

"Aga kas elule on midagi vastandlikku või ei ole?" "On," ütles Kebes. "Mis see on?" "Surm."

"Nüüd, hing ei võta kunagi vastu vastandlikku sellele, mida ta endaga kaasa tõmbab — nagu sai nõustutud eel­neva põhjal?"

"Kindel see!" vastas Kebes.

PHAIDON 119

«Aga kuidas on? Kuidas me äsja nimetasime seda, kes oaarisarvu ideed vastu ei võta?"

"Mittepaarisarvuliseks," ütles Kebes. "Aga seda, kes ei võta vastu õiglast või muusilist?" "Mittemuusiliseks või ebaõiglaseks," ütles Kebes. "Olgu nii. Aga kuidas me seda kutsume, kes surma vas­

tu ei võta?" "Surematuks," ütles Kebes. "Niisiis hing ei võta surma vastu?" "Ei." "Niisiis hing on surematu?" "Surematu." "Olgu nii," ütles Sokrates. "Seda meil oligi vaja tõesta­

da? Või kuidas sa arvad?" "Küllaga tõestatud, Sokrates!" "Aga kuidas on, Kebes?" jätkas tema. "Kui paarituarvulisus

peaks olema hävimatu, kas siis ka kolm oleks hävimatu?" "Kuidas teisiti?" "Järelikult: kui mitte-soe peaks olema hävimatu ja keegi

juhiks sooja lume peale, siis viimane taanduks kahjusta­mata ja sulamata? Sest hävida ta ei saaks, aga ei saaks ka soojust välja kannatada ega vastu võtta."

"Tõsi," ütles Kebes. "Täpselt samamoodi oleks, ma arvan, kui mittekülmaks-

tehtav oleks hävimatu ja kui tule peale tuleks miski külm, siis tuli ei kustuks ega häviks, vaid eemalduks kokkupuu­test kahjustamatult."

"Paratamatult," ütles Kebes. "Järelikult: kas me ei peaks paratamatult ka surematust

niimoodi rääkima? Kui ka surematu on hävimatu, siis on võimatu, et hing hukkuks, kui surm talle lähedale tuleb. Sest eelkõneldu põhjal ta ei võta ju surma vastu ega saa kunagi surnuks, nii nagu kolmest ei saa paarisarvu, nagu

120 PLATON

me väitsime, ja ka paaritust arvust ei saa paarisarvu, nii nagu tulest ei saa külma ega ka soojusest tule sees. Mui­dugi võidakse vastu vaielda: "Kuigi paaritu arv paarisar-vuks ei saa, nagu sai nõustutud, mis ikkagi takistab, kui

c paarisarv tungib peale, et paaritu arv hukkuks ja tema asemele tekiks paarisarv?" Meil pole võimalik talle vastu sõdida, et paaritu arv ei hukku, sest mittepaarisarv ei ole hävimatu. Kui me aga nõustuksime selles, [et mittepaaris­arv on hävimatul, siis oleks meil hõlbus vastu sõdida, et kui paarisarv tungib peale, siis paaritu arv nagu ka kolm taanduvad ja eemalduvad. Nii saaksime vastu sõdida ka tule ja sooja ja muude taoliste puhul. Või ei?"

"Igatahes."

"Järelikult on see nii ka praegu surematu puhul. Kui me oleme nõustunud, et surematu on hävimatu, siis on hing

d lisaks surematule ka hävimatu. Vastasel juhul on vaja uut põhjendust."

"Ei, selles asjas pole küll rohkem midagi vaja!" ütles Kebes. "Vaevalt, et miski muu saab hävingut vältida, kui isegi surematu, olles igavene, võtaks hävimise vastu."

"Ja ma arvan, et kõik on nõus, et jumal ja elu vorm ise ja kui veel miski on surematu — need ei hävi mitte kuna­gi," ütles Sokrates.

"Zeusi päralt! Kõik inimesed on sellega nõus ja jumalad veel enam, ma arvan," ütles Kebes.

e "Kui nüüd surematu on ka hävitamatu, siis peaks hing-ki, kui ta on surematu, hävimatu olema?"

"Paratamatult."

"Järelikult: kui surm ligineb inimesele, siis näib nii, et surelik osa temast sureb, aga surematu osa lahkub kahjus-tamatult ja hävitamatult, taandudes surma ees."

"Paistab nii."

PHAIDON 121

"Niisiis pole kahtlust, Kebes," ütles Sokrates, "et hing on surematu ja hävimatu ning meie hinged lähevad tõe­poolest Hadesesse."

"Mis puutub minusse, Sokrates," ütles Kebes, "siis mul pole siin mingeid vastuväiteid ega ka mingit põhjust ka­helda selles arutluses. Aga kui Simmiasel või kellelgi tei­sel on midagi lisada, oleks hea sellest mitte vaikida. Kui tahta nende põhjenduste kohta midagi ütelda või kuulda, ei ole mu meelest muud aega tulemas kui praegu."

"Ka minul ei ole mingit põhjust, miks peaksin kõneldus kahtlema," ütles Simmias. "Ent asja tähtsus, mille üle arut­letakse, ja madal arvamine inimlikust nõrkusest sunnivad mind tõesti mitte usaldama kõike, mida räägiti." I "Enamgi veel, Simmias," ütles Sokrates. "See on hästi öeldud. Isegi kui me oma esimesi eeldusaluseid usalda-me, tuleb neid ometi veel täpsemalt uurida. Ja kui te olete neid küllaldaselt kaalunud, siis, ma arvan, te suudate jär­gida arutluse teed nii kaugele, kuhu inimesel üldse on võimalik jõuda. Ja kui see ise saab selgeks, pole teil roh­kem midagi otsida."

"Ent, mehed," ütles Sokrates, "on veel midagi, mis on as­jakohane läbi mõtelda. Kui hing on tõepoolest surematu, ei tule hoolt kanda üksnes selle aja eest, mida me kutsume eluks, vaid kogu aja eest. Selle hooletusse jätmine on oht, mis paistab praegu eriti kohutav. Kui surm oleks eraldumi­ne kõigest, siis oleks see taevane kingitus halbadele: surres on nad kehast lahti ja koos hingega ka oma halbusest lahti. Ent nüüd, kui ilmneb, et hing on surematu, pole tal mingit muud põgenemist ega pääsu halbustest kui saada nii heaks ja targaks kui võimalik. Sest kui hing läheb Hadesesse, ei võta ta kaasa midagi peale hariduse ja eluviisi: nagu räägi­takse, sõltub juba teekonna algul neist kõige enam, mis käsu või kahju surnule seal osaks saab.

1 2 2 PLATON

Ent räägitakse nii: kui inimene sureb, siis tema daimon, kellele ta sattus juba eluajal,131 viib ta paika, kuhu kogu­nevad kõik, et pärast kohtumõistmist132 minna edasi Hadesesse, koos teejuhiga, kel on käsk viia nad siinsest sealsesse. Saanud kätte, mis on saada, ja olnud ettenähtud aja, toob teine juht nad siia tagasi ja nii korduvalt pikkade ajaringkäikude järel. Kuid see teekond pole nii nagu kõ­neleb Telephos Aischylosel.133 Ta nimelt ütleb, et Hadesesse viib lihtne tee, ent mulle paistab, et lihtne see ei ole ja et sinna ei vii ka üksainus tee. Muidu poleks juhte ju vaja. Kas keegi eksiks kuhugi ära, kui oleks ainult üks tee! Näib küll, et seal on palju lahkmeid ja ringteid. Järel­dan seda ohvriandidest ja tavadest siinses elus.

Nüüd hing, mis on vaoshoitud ja tark, järgneb, teades hästi, mis toimub. Aga hing, mis hoiab kirglikult kehast kinni, — nagu ma varem juba ütlesin —, pendeldab veel kaua ta lähedal ja nähtava paiga134 lähedal, ägedalt vastu hakates, kibedalt kannatades, kuni lõpuks selleks käsu saanud daimon ta jõuga ja vaevaga ära viib. Kui ta jõuab teiste hingede juurde ning kui ta on rüve ja on rüvedusi korda saatnud, olnud osaline ebaõiglases veretöös või toi­me pannud midagi muud taolist, mida teevad teised sugu­laslikud hinged, siis põgenetakse tema juurest, välditakse teda, keegi ei taha olla ta teekaaslane ega taha teda juhtida, ta jääb ringi ekslema sügavas hämmelduses, kuni lõpuks saab aeg täis ja paratamatus kannab ta peatuspaika, mis on talle vastav13 . Seevastu hinged, mis on läinud läbi elu puh­talt ja mõõtuhoidvalt, leiavad jumalaid kaaslasteks ja juhti­deks ning elavad igaüks paigas, mis kohane. Aga maa peal on palju ja imeväärseid paiku, ta pole üldse selline ega tao­liste mõõtmetega nagu arvavad mõned, kes tavatsevad maast kõnelda — nii on mind veendud."

PHAIDON 123

Simmias katkestas: "Mida, Sokrates? Ka mina olen maa kohta palju kuulnud, aga mitte seda, milles sind on veen­dud? Seda tahaks kuulda küll."

"Simmias, arvan, et kui lihtsalt jutustada, mis ja kuidas on, selleks pole Glaukose kunsti136 vaja. Et aga näidata, et see on tõde, selleks jääb ilmselt ka Glaukose kunstist na­piks. Minule käib see küllap üle jõu, aga isegi kui mul teadmisi oleks, paistab mulle, Simmias, et minu eluajast selleks arutluseks enam ei jätku. Samas: miski ei takista mind esitamast oma veendumust, milline maa oma väljanägemiselt on, ja millised on tema paigad."

"Ka sellest on küll," ütles Simmias. "Niisiis olen veendunud esiteks selles," alustas So­

krates: "kui maa on ümmargune ja paikneb taeva keskel, ei vaja ta õhku, et mitte alla kukkuda, ega mingit muud taolist paratamatust. On küllalt sellest, kui taevas on tema ümber kõikjal ühesugune [ten omoioteta]137 ja tema ise tasakaalus, sest tasakaalus asi, mis on pandud mingi teise sarnase keskele, ei saa kusagile ei rohkem ega vähem kal­duda: sarnaselt püsides jääb ta kaldumatuks."

"Õige!" ütles Simmias. "Olen veendunud veel selles, et maa on tohutult suur ja

ala, kus elame meie — Phasisest Heraklese sammas­teni138 —, on vaid kübe. Justkui sipelgad või konnad soos elutseme meie oma mere ümber ja mujal elavad sama­moodi paljud teised paljudes teistes paikades. Ja kõikjal üle maa on palju nõgusid ja orge, erinevaid vormilt ja suu­ruselt, kuhu on kokku voolanud vesi ja udu ja õhk. Maa ise aga on puhtana puhtas taevas, milles on tähed ja mida paljud tavatsevad nimetada eetriks.139 Selle sademed ongi, mis üha kokku voolavad maa nõgudesse.

Me eest jääb varju, et meie elame neis nõgudes, ja arva­me, et elame maa pinnal, sarnaselt sellele, kes elades

124 PLATON

mere põhjas, arvab, et elab mere pinnal, ning vaadates päikest läbi vee ja teisi tähti, usub, et meri on taevas. Oma aegluse ja nõrkuse tõttu ei jõuaks ta iial veepiirini, ei suu­daks ujuda üles ega sirutada pead lainetest välja, et näha siinset paika, kuivõrd puhtam ja ilusam see on, selle kõr­val, mis on neil, ning poleks võimalust kuulda ka teiselt nägijalt.

Meie olukord on samasugune. Elades mingis maa nõos, arvame, et elame selle pinnal, tihket Õhku kutsume tae­vaks, justkui tähed liiguksid selles taevas. See on sama: nõrkusest ja aeglusest pole me suutelised välja tõusma õhupiirile. Kui keegi tõesti jõuaks selle pinnale või saaks tiivad ja lendaks üles, muidugi ta saaks sirutada pea ja heita pilku, nagu kalad siin, kes tõstavad merest päid ja vaatavad siinset, jah, nii võiks keegi pilku heita ka seal­sesse, ja kui ta oleks loomult suutlik välja kannatama kae­must, ta taipaks, et too on tõeline taevas ja tõeline valgus ja tõeline maa. Sest siinne maa ja kivid ja kõik see paik siin on puruks uhutud ja ära söövitatud justkui kaljud me-resoolast. Ei midagi kõneväarset sünni meres, ei midagi täiuslikku, võib öelda. Kus maad ongi, seal on kalju lõhed ja liiv ja lõputu muda ja löga, ei midagi, mis oleks väärt võrrelda iluga meie paigus. Ent sealne võiks paista sellest veel palju ilusam! Kui oleks hea seda ütelda müüdiga, oleks kuulamist väärt, Simmias, kuidas on seal kõrgemal maa peal taeva all."

"Aga muidugi, Sokrates!" ütles Simmias. "Heal meelel kuulaksime seda lugu."

"Räägitakse niisiis esiteks, armas sõber," alustas Sokra­tes, "et kui maad vaadata ülalt, näeb ta välja nagu kahe­teistkümnest nahatükist pall140, kaetud kirjude värvidega. Siinsed värvid, mida kasutavad kunstnikud, oleksid neist justkui näited. Seal aga paistab, et kogu maa on taolistest

PHAIDON 125

värvidest, ent veel palju kirkamatest ja puhtamatest kui siinsed. Üks osa on purpurne, imeliselt ilus; teine kuldne; kolmas valge, valgem kui kips või lumi, ja nii on ta pinnal ka teised värvid, ainult et neid on rohkem ja nad on ilusa­mad kui need, mida oleme näinud. Maa nõodki, mis on täis vett ja tihket õhku, pakuvad värvilist vaadet, helenda-des teiste värvide kirevuses, nõnda et maa palg paistab cl ühtaegu kirjuna ja samas ühe tervikuna.

Nagu on värviline maa, nii vastavalt ka taimed, mis te­mast kasvavad: puud ja lilled ja viljad; samamoodi ka mäed ja kivid, mis on siledamad, läbipaistvamad, kauni­ma värviga. Siinsed armastatud kalliskividki on sealsete tükid: karneoolid, jaspised, smaragdid, kõik need. Ent e seal on kõik kivid kalliskivid ja palju ilusamad veel. Ja põhjus on, et kivid seal on puhtad, nad ei ole kulunud ega rikutud erinevalt siinseist, mille on hävitanud roisku­mine ja sool meie nõkku kokkuvoolanud setetest, mis on inetuse ja haiguste allikas kividele ja maale, elusolendeile ja taimedele.

Kõige sellega on kaunistatud sealne maa, ja veel kulla ja hõbedaga ja muu taolisega. Nad on seal silma ees, kül- m luses, suured, igal pool üle maa — õndsad on need, kelle­le see vaatepilt osaks saab.

Ja elusolendeid on seal palju, ka inimesi. Ühed neist elavad sisemaal, teised tihkema Õhu ääres nagu meie mere ääres, kolmandad aga saartel, mille ümber voolab õhk, maismaa lähedal. Ühe sõnaga: see, mis on meile ja meie vajadustele vesi ja meri, see on seal õhk; mis on mei- b le õhk, on neile eeter. Ilmastik on sealseis paigus aga sel­line, et haigusi pole ja eluiga on siinsest palju pikem, ning nägemiselt, kuulmiselt, arukuselt ja kõige muu taolise poolest on nad meist sama palju üle kui õhk on puhtuselt üle veest ja eeter Õhust. Ka jumalate hiied ja pühamud on

126 PLATON

neil, kus jumalad elavad tõeliselt. Neilegi saavad osaks ju­malikud sõnumid ja kuulutused ja ilmumised ning selle-

c laadsed suhtlemised jumalatega. Ja päikest ja kuud ja tähti näevad nad nii nagu need olevalt on. Ja muud õndsused on sellele vastavad. Taoline ongi nii maa kui tema ümbru­se loomus. Ent auke ta pinnal on ümberringi palju, palju sügavamaidki ja avatumaid kui meie elupaik: mõned on meie paigast sügavamad, aga lõheavalt väiksemad; teised

d jälle on siinsest madalamad, aga suudmelt laiemad. Kuid kõigil neil on maa all üksteise juurde uurdekäigud mitmes mõõdus, on kitsamaid ja avaramaid ja ristuvaid, milles voolab ühest teise hulgaliselt vett nagu segunõudes, ning lõpmatult suured on jõed, mis maa all lakkamata voola­vad, soojad veed ja külmad veed, ja palju on tuld ja suuri tulejõgesid, aga palju on ka vedela muda jõgesid, ühed

e puhtamad, teised lögasemad, nagu voolavad mudajõed Sitsiilias enne laavavoolu või laava ise. Nad täidavad kõik paigad, sest vee ja tule vood ringlevad üha ja üha kõigis, kõik liigub üles ja alla nagu õõtsuks maa sisemus. Selle võnkumise loomus on midagi sellist: üks maa avadest on

112 juhtumisi suurem kui kõik teised ja on uurdunud läbi kogu maa, nagu nimetab Homeros, selle kohta üteldes:

...kaugele, kus maa all sügavaim asub põhjatus sünge

Seda põhjatust on nii tema ise teistes kohtades kui teised poeedid nimetanud Tartaroseks. Nimelt just sellesse lõ­hesse voolavad kõik jõed ja sealt nad saavad ka alguse. Ja iga jõgi saab selliseks nagu on pinnas, millest läbi ta voo-

b lab. Põhjus, et kõik voolab sealt ja sinna, on see, et vedeli­kul pole põhja ega alust. See kiigub ja lainetab üles ja alla ning õhk ja tuul tema läheduses teevad sedasama. Need järgnevad vedelikulaamale, kuhu see iganes liigub, olgu teisele poole maad, olgu lähimasse paika, ja nii nagu

PHAIDON 127

hingates õhk voolab pidevalt sisse ja välja, niisamuti õõt­sub õhk kaasa vedelikuga, liikudes sisse ja välja, ning te­kitab kohutava jõuga iilinguid.

Juhul, kui nüüd vesi taandub piirkonda, mida kutsutak­se "allpoolseks" ' , siis voolab ta läbi pinnase sealse piir­konna jõesängidesse ning täidab need, nagu see toimub niisutuskanalite puhul. Kui aga vesi sealt lahkub ja liigub siia, täidab ta omakorda siinsed jõed, mis üle ajades imbu­vad maa-alustesse kanalitesse ning iga vool suubub sinna, kuhu ta endale teed teeb, kas teeb mere või järve või jõe või allika. Sealt vajuvad nad taas maa alla, mõned teevad pikemaid käände suuremal alal, mõned lühemaid kitsa­mal alal, kuni lõpuks naasevad taas Tartarosse. Nende suue on alati madalamal kui lähe, mõnel palju madalamal veepiirist, kuhu üle ajades ulatus, mõnel vähem madala­mal; mõni suubub samalt poolt, kust lähtus, mõni vastas­poolelt. Mõni teeb terve ringi maale peale, ümbritsedes seda vooluga üks või mitu korda nagu madu, siis laskub nii alla kui võimalik ning naaseb jälle Tartarosse. Aga las­kuda pole võimalik kummagilt poolt kaugemale kui maa keskele, rohkem mitte. Sest mõlema voolu jaoks on ala otse üles.

Neid jõgesid on palju ja suuri ja erinevaid, aga eriti tuleks nimetada nelja. Suurim neist, mis ulatub kõige kau­gemale ja voolab ringina, on Okeanos. Temale vastandina143

voolab vastupidises suunas Acheron, mis kulgeb läbi palju­de üksildaste paikade maa all, kuni jõuab Acherusia järve, kuhu saabuvad paljude lahkunute hinged. Kui nad on vii­binud seal saatusest määratud aja, kes pikema, kes lühe­ma, saadetakse nad tagasi elusolenditesse sündima. Kol­mas jõgi voolab nende keskelt ja langeb peagi suurele alale, mis leekides põleb. Ta teeb järve, suurema kui meie meri, milles keeb vesi ja muda. Sealt tungib ta ringiga edasi,

128 PLATON

sogane ja mudane, ning kerides end ümber maa, jõuab muude paikade seas ka Acherusia järve rannale, aga selle veega ei segune, vaid teeb taas ringe ümber maa, kuni I langeb alla Tartarosse. See ongi jõgi, millele on antud nimi Pyriphlegethon144 ja mis purskab laavatükke maa eri paigus. Tema vastaspoolelt voolab välja neljas jõgi, jõuab esmalt õudsesse ja metsikusse paika, nagu räägitakse, kus I kõik on mingit mustjassinist värvi. Kohta nimetatakse | Stygioniks ja järve, mille jõgi suubudes moodustab, Styxiks145. Kui jõgi sinna langeb, saavad veevood kohuta-va jõu, paiskuvad maale ja käänduvad ringi tehes vastupi­disesse suunda Pyriphlegethonile ja jõuavad Acherusia järveni vastaspoolelt. Ka selle jõe vood ei segune järve-veega, vaid mööduvad ringiga ja suubuvad Tartarosse Pyriphlegethonile vastassuunast. Jõe nimi on poeetide sõ­nutsi Kokytos146.

Taolise loomusega on siis maa sisemus. Kui surnud saabuvad sellesse paika, igaüks oma daimoni saatel, lähe­vad kohtu alla nii need, kes on elanud ilusti ja jumalaid austades, kui ka need, kes mitte. Kelle puhul leitakse, et nad on elanud keskmiselt, liiguvad Acheroni äärde, kus neid ootavad paadid, millega nad viiakse järvele, ning seal elades ja karistust kandes saavad nad puhtaks oma nurjatutest tegudest ja vabaks oma süüst, kui nad nurjatu-si on korda saatnud; aga heategude eest pälvivad nad tasu — igaüks seda, mis ta on väärt.

Kelle puhul seevastu leitakse, et nad on oma eksimuste suuruse tõttu ravimatud: kes on varastanud palju ja tihti pühakodadest või on toime pannud mitu nurjatut seaduse­vastast mõrva või muid taolisi tegusid, need rebib neile ko­hane saatus Tartarosse, kust neil kunagi enam pääsu ei ole.

Kelle puhul leitakse, et nende eksimused on suured, kuid siiski ravitavad, nagu näiteks kui keegi on vihahoos

PHAIDON 129

vägivalda tarvitanud isa ja ema kallal ja on seda pärast 114

kogu elu kahetsenud, või kui kellestki on saanud mõrvar mingil teisel põhjusel [kui nurjatusest], ka need kukuvad vältimatult Tartarosse, kuid olles seal viibinud aasta, hei­davad lained nad välja: mõrvarid Kokytose kaudu, isatap­jad ja ematapjad Pyriphlegethoni kaudu. Kui nad on kandunud Acherusia järve juurde, nad kisendavad ja kut­suvad, ühed neid, kelle on tapnud, teised neid, kellele on ülekohut teinud, kutsuvad ja anuvad, et neid lubataks jär- b ve tulla ja vastu võetaks. Ja kui nood annavad järele, nad saavadki sinna ja vabanevad vaevadest, kui aga mitte, kanduvad nad tagasi Tartarosse ja sealt jälle jõgedesse ning nende kannatustel ei tule enne lõppu, kuni nurjatus-te ohvrid võtavad palveid kuulda. Niisuguse karistuse on kohtunikud neile määranud. Kelle puhul aga leitakse, et nad on elanud erilises jumalakartlikkuses, nemad pälvi­vad vabastuse ja loa lahkuda maapõuevanglast. Nad jõua- c vad üles puhtasse elupaika ja jäävad elama [sealse] maa peale.147 Ning need noist, kes on küllaldase puhtuse saa­nud filosoofia läbi, elavad tulevad ajad üldse kehatult ning saavad veel kaunimad elupaigad — aga sellest pole lihtne jutustada ja praegu pole ka piisavalt aega. Kuid, Simmias, selle kõige pärast, mida oleme rääkinud, tulebki teha kõik, et selles elus osa saada voorusest ja aruku-sest.148 Sest ilus on võidupärg ja lootus on suur!

Kindlalt väita, et nii on, nagu kirjeldasin, mõistusega d mehel ei kõlba. Kuna aga hing on ilmselt surematu, siis seda, mis käis meie hingede ja nende elupaikade kohta — et see ongi nii või midagi taolist —, seda kõlbab mu mee­lest väita küll. Ja ma usun, et on väärt seda ohtlikku teed minna ja niimoodi arvata — sest see oht on ilus! — ja et taolist tuleb justkui loitsida149 iseenesele: miks ma muidu seda lugu nii pikalt jutustasin.

9 Platon

130 PLATON

e Seetõttu peabki oma hinge pärast julge olema mees, kes selles elus on jätnud keha naudingud ja kaunistamise, pidades seda enesele võõraks ja pigem kahjutoovaks; kes on pingutanud tarkuse nimel ja kaunistanud oma hinge

115 selle enese ja mitte võõra iluga: mõõdukuse ja Õigluse ja mehisuse ja vabaduse ja tõega, ning sel viisil ootab reisi Hadesesse, et olla valmis, kui saatus kutsub. Ka teie, Simmias ja Kebes ja teised, asute igaüks ühel päeval ku­nagi teele. "Mind kutsub saatus juba nüüd," nagu võiks öelda mõni tegelane tragöödias, ja peangi kohe minema pesema. Sest mulle näib, et parem on pestult mürki juua ja mitte naistele laibapesuga tüli teha."

b Kui Sokrates oli kõnelnud, ütles Kriton: "Olgu nii, Sokrates! Aga on sul mingeid korraldusi teistele või mul­le laste ja muu suhtes? Teeksime seda suurima heameele­ga."

"Midagi uut mul öelda ei ole, Kriton," vastas Sokrates, "ikka seda, mida alati: kandke hoolt iseenda eest — siis teevad kõik teie teod meelehead nii mulle ja mu lähedas­tele kui teile enestele, isegi kui te praegu ei pruugi luba­da. Aga kui te iseenda eest hoolt ei kanna ega taha täna ja varasemal ajal kõneldu radadel elada, siis te võite anda

c praegu küll palju ja kirglikke lubadusi, aga midagi enamat ei tee."

"Siis me püüame ka niimoodi toimida," ütles Kriton. "Aga kuidas me peaksime su matma?"

"Kuidas aga meeldib!" vastas Sokrates. "Kui te muidugi saate mu kätte ja mul ei lähe korda teie eest põgeneda." Ta naeratles vaikselt, vaatas meie peale ja ütles: "Kritonit, mehed, ma küll ei veena, et mina olen see Sokrates, kes siin praegu teiega vestleb ja iga oma sõna valitseb. Ta ar-

d vab, et ma olen too, keda ta mõne aja pärast laibana näeb, ja nii uuribki, kuidas mind matta. Aga kogu minu pikka

P H A I D O N 131

arutlust sellest, et kui olen joonud mürki, ei ole ma enam teie juures, vaid lahkun kusagile õndsate õnne, seda ta mu meelest tõsiselt ei võta, vaid arvab, et see on niisama teie ja iseenda lohutamiseks kõneldud. Teie käendage mind Kritoni juures, vastukaaluks sellele, et ta tahtis mind käendada kohtunike juures.150 Tema ju tahtis käendada, et ma püsin paigal; teie käendage, et ma ei püsi paigal, kui suren, vaid lahkun. Siis oleks see Kritonile kergem: et e

ta ei raevuks minu pärast, kui mu keha põletatakse või maetakse, arvates, et ma midagi kohutavat kannatan; ja et ta ei kõneleks matustel, et ta paneb Sokratest välja või kannab või sängitab."

Ja ta ütles Kritonile: "Tea hästi, parim Kriton: halb kõne ei ole viga mitte üksnes selle enda suhtes, vaid see toimib hingedele mingil viisil kahjulikult. Julge tuleb olla ja tuleb öelda, et maetakse mu keha, ja matta tuleb nii, kuidas armsam tundub ja kuidas arvatavalt kõige kombekoha- 116 sem on."

Nende sõnadega ta tõusis püsti ja läks teise tuppa pese­ma. Kriton järgnes talle, meid aga käskis oodata. Jäime is­tuma, arutasime omavahel ja mõtisklesime räägitu üle, ja siis jälle jõudsime ikka selleni, milline õnnetus on meile sündinud; mõtlesime lihtsalt, et oleme justkui isata jäänud ning edasine elu tuleb elada orvuna. Kui Sokrates oli pes­nud, toodi tema lapsed ta juurde — kaks väiksemat pois- b

si, üks suurem — ning saabusid mõned tema naissugula-sed-tuttavad. Ta vestles nendega Kritoni juuresolekul ja andnud mõned korraldused, mida soovis, käskis naistel ja lastel lahkuda, ise aga tuli meie juurde.

Päike hakkas juba loojuma — Sokrates oli siseruumis veetnud palju aega. Ta tuli, istus, puhtaks pestud, ei kõ­nelnud meiega pärast seda peaaegu üldse. Ja siis tuli ühe­teistkümne käskjalg151, seisis Sokratese kõrvale ja ütles: c

7

132 PLATON

"Sokrates, mul polegi põhjust su peale kaevata nagu teiste puhul, kes vihastavad minu peale ja neavad mind, kui käsen neil ülemate nõudel mürki juua. Ka muus osas olen õppinud sind selle aja jooksul tundma kui õilsaimat, lee-beimat ja parimat meest, kes siia kunagi on tulnud. Nüüd­ki tean hästi, et sa ei vihasta minu peale, vaid nende peale, kes seda on põhjustanud. Kuid nüüd — sa tead

d mis sõnumi ma toon, jää hüvasti! Ja püüa nii kergelt kui võimalik taluda, mis peab tulema!" Pisarad valgusid ta sil­mi ning ta pöördus ja läks.

Vaadanud ta peale, ütles Sokrates: "Ka sina jää hüvasti! Teeme nagu vaja." Ja siis meile: "Kui viisakas inimene! Kogu selle aja käis ta mind vaatamas ja vestlesime mitu korda, parim mees! Ja nüüdki — kui Õilsad pisarad minu pärast! Kriton, kuuletugem nüüd talle: toogu keegi mürk, kui see on juba valmis segatud! Ja kui ei ole, segatagu ära!"

e Kuid Kriton vastas: "Aga Sokrates, päike on mu meelest veel mägede kohal ja ei ole loojunud. Ja ma tean ka, et teised on joonud seda palju hiljem kui kästud. On tublisti söönud ja joonud ja mõned isegi armatsenud oma ihalda­tuga. Ära kiirusta! Aega veel on."

Sokrates ütles: "Kriton, muidugi mõista teevad nad seda — need, kellest sa räägid: nad usuvad, et saavad seda tehes mingit kasu. Ja muidugi mõista mina seda ei

117 tee. Ma ei näe mingit muud kasu mürgijoomise edasilük­kamisest kui seda, et teen ennast iseenda silmis naeru­väärseks, rippudes elu küljes ja püüdes olla säästlik seal, kus midagi enam pole. Mine, mine, tee, mis kästud!"

Kriton noogutas orjale, kes lähedal seisis. See läks välja ja olnud küllalt kaua ära, tuli tagasi koos tollega, kes pidi Sokratesele mürki andma. Mürk oli kruusi valmis segatud.

PHAIDON 133

Kui Sokrates meest nägi, ütles ta: "Parim mees, sina tun-ned asja. Mida tuleb teha?"

Too ütles: "Mitte midagi muud kui juua ja ringi kõndida nii kaua, kuni jalad lähevad raskeks, ja siis pikali heita. Ja b siis see teeb juba ise." Ta ulatas kruusi Sokratesele.

Ja Echekrates, ta võttis selle väga rahulikult vastu, ei vä­risenud, ei kahvatanud, ilmeski ei muutunud midagi. Vaa­tas mehe otsa ainitiselt152, nagu talle omane oli, ja ütles: "Mis sa ütled selle kohta, kui joogist tuua joogiohver? On see lubatud või ei?"

See vastas: "Sokrates, me segame nii palju valmis, kui palju peame vajalikuks annuseks."

"Selge," ütles Sokrates. "Aga jumalate poole palvetada c

küllap on lubatud ja peabki: et rännak siit uude elupaika läheks õnnelikult. Seda palungi: et läheks nii." Nende sõ­nadega pani ta kruusi huultele ning jõi põhjani, täiesti häirimatult ja vastumeelsuseta. Paljud meist olid kogu sel­le aja end vapralt tagasi hoidnud, et mitte nutta, aga nüüd, kui nägime, kuidas ta jõi, kuidas kruus sai tühjaks, ei suut­nud me enam. Ka mina pingutasin, aga pisarad lihtsalt voolasid, nõnda et pidin katma oma näo: ma ei nutnud ju tema pärast, vaid iseenda saatuse pärast, et jään ilma selli- d sest sõbrast. Kriton ei saanud juba varem pisaraid tagasi hoida ja oli püsti tõusnud. Apollodoros oli isegi enne lak­kamata nutnud, nüüd purskusid temast nuuksed ja tema meeleheide murdis kõik juuresolijad peale Sokratese.

"Kuulge, veidrikud," küsis ta, "mida te teete? Ma saatsin ometi just selle pärast naised minema, et taolisi kohatusi ei sünniks. Ma nimelt olen kuulnud, et elu tuleb lõpetada vagas vaikuses. Nii et rahunege ja hoidke end vaos!"

Tema sõnad panid meid häbenema ja lõpetasime pisa­rate valamise. Tema kõndis ringi, siis ütles, et jalad lähe­vad raskeks, ja heitis selili — nii oli käskinud mees, kes

(

1 3 4 PLATON

118

mürgi tõi. Too puudutas Sokratest, siis mõne aja pärast uuris ta sääri ja jalalabasid, veidi hiljem vajutas tugevalt jalalaba ja küsis, kas Sokrates tunneb midagi. "Ei," vastas too. Siis uuris mees omakorda põlvi ning ülespoole liiku­des näitas meile, et need jahtuvad ja kangestuvad. Ta puudutas veel kord ja ütles, et kui see jõuab Sokratesel südameni, siis ta lahkub.

Kui jahtumine oli jõudnud juba alakeha piirkonda, lük­kas Sokrates katte kõrvale — ta oli nimelt kinni kaetud — ja ütles (need olidki tema viimased sõnad): "Kriton, me oleme Asklepiosele kuke võlgu. Vaadake, et ära annate, ärge unustage!"153

"Saab tehtud," ütles Kriton. "Aga on sul ehk veel mida­gi?" Tema küsimusele vastust enam ei tulnud. Veidi aja pä­rast Sokrates võpatas ja mürgitooja-mees võttis talt katte: silmad olid liikumatud. Nähes seda, sulges Kriton ta suu ja silmad.

Selline, Echekrates, oligi meie sõbra lõpp, mehe lõpp, kes oli — seda võime küll öelda — parim neist, keda omas ajas õppisime tundma, ja ka muidu kõige targem, kõige õiglasem.