Videvikutunnid seljakotis

Sünnikodu on mul õigupoolest pisikeses majas Meriväljal, Lääne tee 4 – nii et olen sündinud Idas ja Lääne teel: “ehk Lääneski mõni striit ole Ost”.

34 | Tõnis Mägi

Videvikutunnid seljakotis

Kõik mu elus on tulenenud sellest, mil-

line on too kodust kaasa saadud “seljakott”.

Suguvõsa tugev juur on näojoontest näha...

Vanaema Liidia suri alles 96-aastaselt jala-

pealt, pärast kohutavat elu. Ta mehe, minu

vanaisa, lasid sakslased maha. Vanaisa oli

neljakümnendal punase lipuga mööda Saare-

maad ringi marssinud. Kas ainult sellise teo

eest kuul antakse, on kaheldav. Aga rohkem

ma ei tea. Mammi, minu vanaema, oli to-

hutult selge mõistusega elu lõpuni. Huvitus

maailma asjadest. Luges palju. Vapustavalt

ilus, sirge selja ja aristokraatliku olekuga

daam, kelles oli mingi lõunamaine või slaavi-

lik sarm.

Vahepeal kuhugi kadunud rahutunne, et

mul on aega ja ma saan oma asjadega tegelda

ja keegi ei sega, on mul nüüd tagasi tulnud.

See omaette olemise nautimine. Varem pi-

din ma igal sünnipäeval, pulmas ja matusel

kindlasti peategelane olema, palju rääkima,

tantsima, naerma. Aga lapsena olin teistsu-

gune.

Müümata naer | 35

Lapseea pildid on hakanud meelde tulema. Mõnikord öösel näen neid selgelt,

nagu oleksin need seina külge naelutanud. Ja jälle imestan: kas see kõik on tegelikult

olnud?

Kui olin neljane, elasime eestiaegses autobusside piletikassas. See asus Tatari

tänava nurgal, Võidu väljaku ääres. Kolm puust seina, neljas oli kivimaja sein, kokku

kuus ruutmeetrit. Ainuke küttekeha oli petrooleumilamp – neid oli kaks ja nendel

tehti ka süüa. Olemine nagu põhjanabal, magada sai ainult riietes. Käisime emaga

Jaani kiriku kõrval olevast avalikust käimlast vett toomas ja solki ära viimas. Rahvasuu

kutsus toda ehitist abikirikuks. Ja nii elasime aasta-poolteist. Võidu väljakul toimusid

paraadid – 1. mai, 9. mai, 7. november... Iga kord, kui kõlas vali marsimuusika, hak-

kas hirm. Ükskord murdsidki purjus vene madrused sisse, tahtsid emale midagi teha.

Mina andsin ühele panniga vastu pead, nii et makaronid vajusid tal mööda nägu alla.

Madrused jooksid minema ja mina hakkasin naerma...

Eks see oli avariipind. Meid oli tõstetud välja ilma alternatiivi pakkumata. Olime

elanud Tatari tänaval ühisköögiga korteris, mis oli mõeldud ühele mereväeohvitserile,

aga keegi oli selle mingi sahkermahkeriga maha parseldanud. Isa Nestor Mägi ostis

selle ära, aga meid tõsteti välja. Isa ise läks sõprade juurde, jõi kogu aeg. Meie emaga

laotasime madratsi koridori põrandale. Kui inimesed öösel WC-sse läksid, astusid üle

meie. Ühisköögis oli kogu aeg vanamuttide kisa: kes jälle midagi ümber ajanud, kellel

piim üle keenud. See ülekeenud piima maitse jäi suhu, nii et lasteaias ei võtnud ma

piima suu sissegi.

Vanaema Liidia Lutsep,abielludes Mikk, 19-aastane. /1915/

Emaga.

Müümata naer | 37

Kõik, mis Saaremaalt Orissaarest oli toodud – raamatud, klaver, mahagonist

mööbel – oli sugulaste juures. Ning kui elasime juba Pelgulinnas, Rohu tänava keld-

rikorrusel, sadas 1960. aastal, laulupeo ajal, vihma üle poole sääre ja roiskvesi ujutas

allesjäänud raamatud üle. Jätsime entsüklopeediad ja muidu ilusad köited välja

kuivama – need pandi pihta. Kõik asjad kadusid – vana Hermanni klaver ongi kõik,

mis sellest vanaisa suurest rikkusest alles jäi.

Sünnikodu on mul õigupoolest pisikeses majas Meriväljal, Lääne tee 4 – olen

sündinud idas, Lääne teel. Ehk lääneski mõni striit ole Ost – olen hiljem kirjutanud.

Seal elas emapoolse vanaisa Anton Miku õde Natalja Kägi. Sõda oli perekonna laiali

peksnud. Paljud olid paadiga üle mere läinud... Lavastaja Paul Mägi (ei ole sugulane)

kutsus mu ema Estoniasse laulma. Saksa okupatsiooni ajal oli ta olnud Endla teatri

opereti primadonna. Ema ei tahtnud vanaema üksi Saaremaale jätta, vanaisa oli

sakslaste poolt maha lastud ning onu kuskil laagris kinni, teine onu toeks veel liiga

väike. Viimaks, mõned aastad hiljem, jõudis ema siiski Tallinna. Ta kutsuti laulma ka

Eesti Raadio segakoori Jüri Variste juhatusel, seal said nad kokku minu isaga. 1948

sündisin mina – enneaegselt. Emal lõhkes sünnituse ajal pimesool... Ime, et mõlemad

ellu jäime.

Praegune luksusrajoon Merivälja oli toona päris hõre, täiesti maakoht. Lehmad

sõid aasal rohtu ning hommikul läksid paadid merele. Mingit asfaltteed polnud. Maja

oli kellegi hollandi meremehe oma, õigupoolest suvilaks mõeldud, rootsipunane ja

viilkatusega, millel väike tornike. Köögiukse kohal oli eebenipuust voolitud paat ja

kaks aeru. Üles pööningule läks vasknaastudega trepp, vaske ja korralikku kallist

puitu leidus seal üldse palju. Üleval, ärklikorrusel, oli vitraažaken, millest avanes

38 | Tõnis Mägi

Liidiaga

Kullamäe ranna

s.

/2002/

Müümata naer | 39

ilus vaade merele. Suvel sai olla verandal. Talvel elas majas mõnikord kuni viisteist

inimest. Majal oli suur aed, aias lisahoone, mis ka suviseks elamiseks mõeldud – sis-

seehitatud kuivkemmerg, kaks tuba, mingil ajal elasimegi hoopis seal lisahoones.

Mäletan, et ema luges mulle kord muinasjuttu alligaatorist. Küsisin, et kes see on

ja kus ta elab. Ema vastas, et alligaator on krokodill ja elab meres. Niisiis otsustasin

minna mere äärde krokodilli otsima. Kogu Merivälja aeti üles mind otsima. Lõpuks

leiti umbes paari kilomeetri kauguselt teerullil istumas. Suur sai käes.

See oli elu ilusaim aeg, täis adru ja tõrva lõhna. Meelde on jäänud, et kogu aeg

justkui päike paistis. Panin lötakad tennised jalga – muidu ei saanud vette minna, meri

oli kivise põhjaga –, jooksin rinnuni vette, kuni vastu tuli liivapõhi ja sain tennised

ära võtta... Hiljem olen kogu aeg mere ääres elada tahtnud. Ma ei saanud mäletada,

kuidas Orissaares oli, aga selle loksumise tunned vist juba ema kõhus ära. Ning kui

ma veel peaksin kuhugi kolima, siis ikka sinna, kus meri on ligidal.

Oli iseenesest veider aeg, aga kuidagi lõbus. Õhtuti peeti koos videvikutundi

– enam ei teatagi, mis see on. Polnud mõtet elektrit raisata, istuti verandal ja räägiti

jutte ja lauldi. Klaver oli seal, see klaver on kogu aeg minuga kaasas olnud. Ükskõik,

kus ma olen olnud, on ta ikka ja jälle olnud mu küljes. Klaverit mängis toona põhiliselt

ema, natuke ka onu Eino, kes valdas ka akordioni – meil oli üldse hästi musikaalne

pere. Vanaisa Toomas oli ju Saaremaal olnud kuulus pillimeister. Talviti oli verandal

külm. Mäletan, et mul oli müts peas ja punased käpikud käes, olin verandal klaveri

taga ja seal ma siis klimberdasin, ning mind ei saadud sealt kuidagi ära... Väevõimuga

veeti sööma.

40 | Tõnis Mägi

Seniajani võtab Merivälja hinge kinni. Nüüd on see majake maha lõhutud, uus

kole hoone peale ehitatud – aga 1970ndate lõpuni, isegi 1980ndateni oli see veel

alles. Kui mul olid närused ajad, võtsin takso, haarasin paar pudelit veini kaasa, sõit-

sin sinna ja vaatasin aia tagant, tahtmata kellegagi rääkida. Hiljem istusin muulil, jõin

veini, vaatasin merd...

Ja ühtäkki oled hoopis teises ajas, ruumis. Paned end lukku ega lase ümbrit-

sevast maailmast häirida. Ja mitte ainult mere ääres, muulil istudes. Selles kõiges on

meeletu jõud ja nii võin ma sukelduda oma maailma täielikult. Nendel hetkedel

võin teha äkilisi otsuseid, mis tulevad teistele täieliku üllatusena. Lõpetan suhte

päevapealt, tulen bändist ära, sest mul on nõnda vaja. See on metsikult egoistlik, aga

muidu jään iseendale jalgu.

Mul on hea meel, et ma olen otsustanud niimoodi mõelda, aga kust see tulnud

on? Mul lasti olla. Minuga polnud aega tegelda, et oleks aina õpetatud või juhitud, et

ei, niimoodi peab tegema, niimoodi ei joonistata, see täht on niimoodi, see muusika

on niimoodi, sa pead seda nii tegema. Ma pole muusikat päevagi õppinud. Olen

kõiges(t) autodidakt.

Tütardega.Maarja 13, Mirt 2,Liidia 6, Liis-Katrin 22./Suvi 2005/

Eesti invasioon

See oli kummaline lugu, veidra taktimõõduga ja sürri tekstiga: on öö, poevitriinis ärkavad ellu poiss- ja tüdrukmannekeen ning tahavad kokku saada.

80 | Tõnis Mägi

Eesti invasioon

Piritas käis tihti ka Eesti Televisiooni režissöör Leo Karpin,

kes kutsus mind 1971. aastal telesaatesse “Tere tulemast”.

Eelmine õhtu oli väike pidu olnud ning ma oleksin peaaegu sisse

maganud. Jõudsin lõpuks kohale. Laulsin seal laulu “Vana jõgi”.

Ja võitsin. Edu tuli üleöö.

Edasi tulid järjest “Kolm korda koputa” ja teised moelaulud,

mida Baltika juht Olav Murss välja pakkus. Heliloojad hakkasid

järjest mulle laule kirjutama. Unustusse on vajunud Uno Naissoo

„Armasta mind”, kõvasti poliitilise varjundiga Vietnami-teema-

line lugu: pommid langevad ümberringi, noortel T-särgid kirjaga

“Love me” – üks põnevamaid laule, mida eal laulnud olen. See

polnud enam šlaager, vaid midagi enamat, juba progeroki kanti.

1973. aastal laulsin linti Gennadi Tanieli “Laulu verelille-

dest”. Väga hea laul, rääkis Kalevi-Liivast. Mind kutsuti sellega

Kesktelevisiooni saatesse “Art-loto” – iga kuu oli seal üks saade

uute laulude ja lauljatega. Rahvas helistas, saatis kirju, et kes kõige

rohkem meeldib. Eestist olid veel Oleg Melnik ja Maie Tõnso.

Mul ei olnud pintsakut, lipsu pole ma kunagi kannatanud, kuigi

mõnikord kandnud olen. Särgiväel mind lavale ei lastud ja nii

pidingi Oleg Melniku pintsakus laulma. Pärast puhvetis konjakit

limpsides kuulsin valjuhäälditest: “Gde Mjagi?“ Saalis istunud

Müümata naer | 81

publik oli minu poolt hääletanud. Pidin uuesti laulma. Seekord

siiski särgiväel.

Kokkuvõttes lõin kinni kogu saatesarja, ja suurelt. Aasta

lõpus helistati: tulge Ostankinosse, meil on teile mitu suurt

kotitäit kirju .

Teisele või kolmandale kohale tulnud Ibragimov sai kohe

Tatari ANSV teeneliseks kunstnikuks. Minu kohta oli pisikeselt

kusagil lehenurgas, et võitis. Teatavatele tüüpidele käisin ma

kohutavalt närvidele (tüüpidele, keda väga hästi tean). Ei allu,

käib paljajalu mööda linna ringi, pikad juuksed, habe ajamata,

sandaletid ilma sokkideta. Kõrgemale seltskonnale, parteituu-

sadele ja tollase filharmoonia juhtkonnale oli minu võit kõigest

ebameeldiv juhus.

1974. aastal, enne filharmooniasse tööle asumist, sõitsin

Olav Ehala bändiga mööda Eestit ringi. Bändis laulsid ka Jaak

Joala, Boris Lehtlaan, Marju Kuut... Ehala kutsus mindki ja kü-

sis, mida ma laulda tahaks. Mida ma laulan? Mul ei olnud laule.

Ei viitsinud eriti otsidagi. Seda enam, et laulud, mis mulle

meeldisid, poleks iialgi tsensuurist läbi läinud. Siis hakkasin

kodus ise laule tegema .

Oli selline lugu nagu “Papist armastus”, kirjutasime noote

terve ööpäeva, ei tea, kas Olkul on need alles. Linti seda ei

saanudki. See oli kummaline, veidra taktimõõduga lugu: on

Noodi esikaas.

/1972/

82 | Tõnis Mägi

öö, kahes erinevas poevitriinis ärkavad ellu poiss- ja tüdrukmannekeen ning tahavad

kokku saada.

Lugesin tol ajal Hanns Heinz Ewersi raamatut “Nõiduse õpilane. Kuradi kütid”

– kõiksugu müstifikatsioonide üle juurdlemine mulle istub, ehkki see võib ka rappa

viia. Selle põhjal kirjutasin loo, mida samuti ei ole lindis, aga mida tollal sai lauldud.

Ja üks Raivo Tammiku laul: “Tulgu rahet või vihma või tormiseid öid, kuid me sellest

ei hooli...” Torudega soulikas. Sirbis kirjutati, et meil on nüüd oma soulilaulja olemas,

mul oli metsikult hea meel! Raivo Tammik kirjutas mulle hiljem veel mitu lugu.

1975. aasta lõpus toimunud võistluskontserdile “Tallinn –Tartu” läksin oma lauluga

“Pimedale muusikule”, mille arranžeeris Tõnis Kõrvits. Taas võit. Noorsoopreemia,

Edasi preemia – ja peapreemia! 1976 aga toimus Leedus üleliiduline estraadilaul-

jate-laulude konkurss “Vilniuse tornid”, kus oli klausel, et üks peab olema leedu

ja teine eesti laul. Ma valisin ühe Tomasciunase loo ja enda “Pimedale muusikule”.

Kultuuriministeeriumist keelati mul sõita ... “Pimeda muusikuga! Sellega ei lähe,

see on halb lugu!” Teatas Veera Ojamaa. Mina vastu, et see ju võitis? – Ei, võtke mingi

korraliku helilooja laul!

Ma saatsin nad kõik kuu peale. Virutasin laua pealt partituuri ära ja jooksin

kiiresti lennuki peale. Ja ma lõin selle konkursi kinni! Laul võitis ja laulja võitis

– kahekordne võit! See andis hea tunde.

“Vilniuse tornide” žüriis oli ka helilooja David Tuhmanov. Selgus, et tal on mulle

üks laul, “Ostanovite muzõku”. Tuhmanov oli siis Nõukogude Liidu uuema aja Du-

najevski. Tema loodud laulud olid ääretult populaarsed. Hiljem läks ta ära Saksamaale

ja seal kuidagi ruineerus – käsi ei olnud enam pulsil.

/1972/

Müümata naer | 83

“Ostanovite muzõku“ sai totaalseks

hitiks. Aastal 1977 oli see number üks.

Ja siis läks lahti. Kontserdid, salvestused,

Kesktelevisioon... 1977. aasta järel tuli

siiski teatav paus – Jaak jõudis samal ajal

Venemaale ja tal oli igal aastal hitt; mina sat-

tusin Lainega teistesse sotsialismimaadesse.

1980. aastal laulsin siiski üleliiduliseks

megahitiks ühe kahest põhilisest olüm-

pialoost, “Olimpiada 80” – veidral kombel

näidatakse seda telekas aeg-ajalt seniajani

ja kuuldavasti mängitakse ka diskodel.

1960ndate Juunioridest sai alguse to-

taalne eesti estraadi invasioon. Tõsi küll,

mitte 60ndatel, vaid 20 aastat hiljem. Nii

bändid kui solistid olid esimeste hulgas.

Miks mitte Leedu või Gruusia, miks just

Eesti?

Eestlastel lasti pisut vabamalt elada,

parteigenossedel oli ka vaja end kuskil lõd-

vestamas käia ja Eesti oli “sovetskii zapad”,

kus nad käisid jahil, saunas, armukestega

joomas ja pralletamas – las siis üks koht

olla, ventiiliks.

84 | Tõnis Mägi

Müümata naer | 85

Soome pops

taari Irwi

n

Goodmannig

a Tallinnas.

Emban oma

esimest na

ist

Virvet.

/1974/

86 | Tõnis Mägi

Sõjaväest naastes sattusin

1970. aastal Astoriasse, kus

tehti hipimuusikali “Hair”

– poolpaljad naised, keelatud

muusika, ja igalt poolt tuldi

vaatama. Optimistid, Virma-

lised, Kristallid, Rütmikud

tegid sama, mida tehti Lää-

neski. Hipid sõitsid Riiast

rongidega kohale, nagu Riia

rockabilly-legend Pete An-

derson, kes õppis vaid aastaga

eesti keele selgeks. Leningra-

dist tuldi samamoodi. Eesti

oli ainuke koht Liidus, kus

sai pisut vabamalt hingata.

Ansambel “Lainega” “Kõik läeb libedalt”. /1979/

Müümata naer | 87

10 aastat oli Eesti nõukogude estraadil A ja O. Isegi Moldaavias hakkasid bändid

eesti aktsendiga laulma!

Ma olen näinud ja kogenud, mis tähendab olla maailmastaar – vähemasti ühel

kuuendikul planeedist. Suured staadionid, mitu kontserti päevas, ajakirjanikud,

lillesadu, joomingud, ahastushetked, telekas lendab aknast välja, miilitsad tulevad,

lõpuks on täitsa sürr, kammajjaa.

Aga 1970ndate lõpul Lainesse minnes tegin vea. Vello Orumets, kelle asemele

läksin, oli nii suur märk. Ansambel Laine ise oli märk, tal oli aastatega kujunenud oma

publik ja enamasti need, kes Orumetsa väga armastasid, ei pidanud minust üldse. Ja

samamoodi teised, kes arvasid, et ma olen ikka rohkem nagu rokilaulja, ei saanud aru,

miks ma läksin estraadiansamblisse .

Saime palju ringi sõita. Bulgaarias ja Saksamaal, poolteise-kahekuused ringreisid.

Aga keda me seal huvitasime? Tantsijaid, Ants Vähejaust ja Sirje Nurmist, võeti hästi

vastu. Ka Laine kunstilise juhi Raivo Diksoni tehtud rahvamuusikatöötlusi. Estraa-

dimuusika oli neil endil olemas.

Mida mina tegin, ei mäleta. Oli mingi udu. Laulsin oma laulud ära – tegin oma

igapäevast tööd ja samas see ruineeris, sest oli tunne, et teed midagi, mida ei peaks

tegema. Õiged staariajad algasid alles 1980ndatel, oma bändiga Venemaal.

88 | Tõnis Mägi

Muusik Seif.Vasakult: Margus Orav, Jaak Ahelik,Mati Vaarman, Tõnis Mägi, Elmu Värk. /1983/

777. Robert Jürjendal,Arvo Urb, Henn Rebane ja Tõnis Mägi./1990/

Müümata naer | 89

Ultima Thule

kusagil Venemaa avarustes.

Vasakult Aare Põder, Mäx, Riho Sibul,

Raul Vaigla, Jaak Ahelik ja Slava Kobr

in.

/1985/