2015/2016

TOP T R A V E L M A G A Z I N E

KARTANOISSA

TALLINNASTANARVAAN

Tien varressa

SUOMEKSI

Kulttuurishokkailu

ESTONIA

Janek Safra novski

Miksi suomalaisia

on enemmän?

Suomen kansanperinteen mukaan tiedetään 12

Kalevanpoika. 1700- luvulla mainittiin kuuta niistä

jopa etunimellä – Hiisi, Ilmarinen, Wäinämöinen,

Liekiöinen, Soini ja Kihawanskoinen.

Viron kansalliseepoksen Kalevipoeg mukaan Kalev

saapui Suomesta (kotkan selässä) ja tässä hän ehdi

ennen kuolema saada vielä kolme poika. Niistä

ehtoottomasti kuuluisin on Kalevanpoika, kutsuttu

myös Sohniksi.

Jos me nyt pidämme Kalevin tai Kalevan hahmoa

suomenkielisten kansojen esi-isäkseen, niin

suomalaisia onkin enemmän sen vuoksi, että

Kalevilla oli Suomenlahden pohjoisen puolella

enemmän jälkeläisiä. Suhdekin on lähes sama –

kaksitoista poika kolmen ja viisi puolenatoistaan

miljoonan vastaan.

Ei ole uskottava? Siten pitää saada tukea

nykyaikaisesta tieteestä. Sen mukaan suomalaisten

ja virolaisten isäpuoliset geenit ovat aika

samanlaiset, enimmäkseen N1 nimitetty

haploryhmän kuuluvat. Mutta äitipuoliset on aika

erilaiset. Kalevillakin olivatkin eri naiset molemmassa

maassa.

Nyt kun asia on täysin selvä pitää molempien

kansojen enemmän tutustua toisiinsa tekemisin ja

löytää, mikä on tuttu (isästä) ja mitä äitiin puolesta

ihan toisinpäin!

Toivomme, että meidän lehti antaa teille

inspiraatiotta löytämän uusia paikkoja ja uusia

seikkoja nauttimaan niin samalaisuuta kun

erilaisuutakin.

Page 003

Pildi pealkiri

ascetur ridiculus mus. Donec quam felis, ultricies ascetur ridiculus mus. Donec quam felis, ultricies nec, pellentesque eu, preum quis, sem. Nulla consequat massa quis enim. Donec pede justo, fringilla vel, aliquet nec, vulputate eget, arcu. In enim justo, rhoncus ut, imperdiet a, venenas vitae, justo. Nullam dictum felis eu pede mollis.

Lorem ipsum dolor sit amet, consectetuer adipiscing elit. Aenean commodo ligula eget dolor. Aenean massa. Cum sociis natoque penabus et magnis dis parturient montes, nascetur ridiculus mus. Donec quam felis, ultricies nec,

pellentesque eu, preum quis, sem. Nulla consequat pellentesque eu, preum quis, sem. Nulla consequat massa quis enim. Donec pede justo, fringilla vel, ali-quet nec, vulputate eget, arcu. In enim justo, rhoncus utpede mollis preum. Integer ncidunt. Cras dapi-bus. Viv

t massa quis enim. Donec pede justo, fringilla vel, ali-t massa quis enim. Donec pede justo, fringilla vel, ali-quet nec, vulputate eget, arcu. In enim justo, rhoncus ut, imperdiet a, venenas vitae, justo. Nullam dictum felis eu pede mollis preum. Integer ncidunt. Cras dapibus. Vivamus elementum semper nisi. Aenean vulputate eleifend tellus. Ae

nean leo ligula, portor eu, consequat vitae, eleifend nean leo ligula, portor eu, consequat vitae, eleifend ac, enim. Aliquam lorem ante, dapibus in, viverra quis, feugiat a, tellus. Phasellus vget dolor. Aenean massa. Cum sociis natoque penabus et magnis dis parturient mont odo ligula eget dolor. Aenean massa. Cum sociis nat

SaateksJanek Šafranovski

Varbola - Ees rahvusliku kahurväe häll10

005

Kes tegi kars?Donec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

Küla rindejoonelDonec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

Suure muna luguSuure muna luguDonec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

Ruhe RestoDonec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

Jõelähtme golfiväljakDonec quam felis, ultricies nec, pellen-Donec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

42

38

37

32

30Lontova - ületa ennast ja jõgeDonec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

Saha kabelDonec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

Kadunud suurlinnKadunud suurlinnDonec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

Kaberneeme kangelasedDonec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

AjaveskiDonec quam felis, ultricies nec, pellen-Donec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

26

22

20

16

14

sisukord

Varjupaika otsidesKuhu lähevad puhkama katkised autod?06

Sisukord004

Varbola - Ees rahvusliku kahurväe häll10

005

Kes tegi kars?Donec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

Küla rindejoonelDonec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

Suure muna luguSuure muna luguDonec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

Ruhe RestoDonec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

Jõelähtme golfiväljakDonec quam felis, ultricies nec, pellen-Donec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

42

38

37

32

30Lontova - ületa ennast ja jõgeDonec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

Saha kabelDonec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

Kadunud suurlinnKadunud suurlinnDonec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

Kaberneeme kangelasedDonec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

AjaveskiDonec quam felis, ultricies nec, pellen-Donec quam felis, ultricies nec, pellen-tesque eu, preum quis, sem.

26

22

20

16

14

sisukord

Varjupaika otsidesKuhu lähevad puhkama katkised autod?06

Sisukord004

007

Varjupaika otsidesJärvamaal Järva-Jaani vallas asub üks omamoodi hül-jatud asjade varjupaik. Millised asjad täpsemalt on oma tee sinna veidrasse paika leidnud?

topEST demo006

007

Varjupaika otsidesJärvamaal Järva-Jaani vallas asub üks omamoodi hül-jatud asjade varjupaik. Millised asjad täpsemalt on oma tee sinna veidrasse paika leidnud?

topEST demo006

es rauatonnide all pilbasteks, aga tööl olnud raud-teevaht jälgis õnnetust hoopis sanitaarsõlmest. Õnnetuses said kannatada vaid raudruunad, ini-mesed pääsesid kõik eluga…

Varjupaigas on heleroheline vagun, mis seisab kunagise raudteeliini kõrval ja sinna on kogutud kogu selle liini põnev ajalugu. Seegi ainult üks väike osa kõigest põnevusest.

VARJUPAIK ON KOHUSTUSLIK!See täies ainulaadne koht on kohustuslik See täies ainulaadne koht on kohustuslik eelkõige erinevas vanuses poiste vanematele ja muidugi kõikidele mutrit keeranud meestele. Hea tuju ja korralik annus nostalgiat on garanteeritud kohe, kui väravatest sisse astute.

Naisterahvastele võib elamust pakkuda juba Naisterahvastele võib elamust pakkuda juba ainuüksi see, kuidas mehed kõiki neid aparaate vaadates elevile lähevad – suurte meeste lego-land. Ja kindlas võib naistele inspiratsiooni pak-kuda Tuve abikaasa Silva pühendumus, kes näiteks toidulauale vajaliku lisa samu temaal-ises kasvuhoones, autokasdes või autokum-mides kasvatab.mides kasvatab.

Autode kogumise kontekss olid esimesteks au-todeks just tuletõrjemasinad. Mida muud oodata-gi vabatahtlikult pritsumehelt, kes peale autode elude pikendanud nii mõnegi tuleohtu saunud inimese elu. Tuletõrjeauto ZIS oli teadlikult kogu-mise mões esimene eksponaat koduaias, mis maasikapeenrasse pargi. Üsna paljudes kohta-des vaheta need autod humanitaarabiga saadud uuemate autode vastu välja. Vana nõukogude ajast pärit tuletõrjetehnikat haka maha kandma… ja nii need vanad nostalgilisemad autod hakkasid tulema. Mingil ajal sai aga tuletõrjeau-tode hulk otsa ja siis oli juba Tuve huvi arenenud teistegi nõukogude ajast pärit sõidukite vastu, sest ka need muutusid ainulaadsemateks.

HÄDA PÄÄSTIS HULLEMASTHÄDA PÄÄSTIS HULLEMASTVarjupaigas pole ainult autod – põnevaid lugusid Varjupaigas pole ainult autod – põnevaid lugusid saab teada ka rongidest. 1967. aastal oli Türi–Tamsalu kitsarööpmelise raudteel Türil Tal-linn tänava ülesõiduputkas resideeruval raud-teevahil kõht lah ja tekkis kiire vajadus hädale minna. Samal ajal lähenes ülesõidule mööda raud-teed rong ja maanteed pidi veoauto, mis õnne-tuseks kokku põrkasid. Raudteevahi putka puru-

009

teada, et Eesmaal on mehed, kes on võimelised vaatamata lumele, porile või puhkepäevale saabu-ma sünnitust vastu võtma! Ja muidugi on hea teada, et Järva-Jaanis on selline ülitore koht nagu Vanatehnika Varjupaik.

VÄÄRIKAS VANANEMINEPikkadest autorividest kumab vastu omamoodi Pikkadest autorividest kumab vastu omamoodi väärikust. Kõiki neid autosid ei ole mõtet ja ka võimalik taastada ning uuele elule äratada. Oma akivse aja ära elanud ja teenistuse lõpetanud nel-jaraalised sõbrad on nüüd koos ja pakuvad jälle paljudele inimestele rõõmu. Kõigil neil on peale margi ja väljalaskeaasta ka mingi oma lugu, millest enamikku ei tea keegi. Siiski on üks mees, kes teab nende lugusid kõige rohkem.

TUVE KÄRNER – AUTODE SUURIM SÕBERTuve on kogu selle hullumeelse eevõtmise hing Tuve on kogu selle hullumeelse eevõtmise hing ja samas nende autode hingetohter. Temale on-teada paljude autode iseloomud, lapsepõlvelood ja palju muud. Kuid ta ei saakski kõiki endale teadaolevaid lugusid ära jutustada - enne tulevad uued lood peale, kui ta eelmistega lõpetaks.

ajal ootas kaugel külas üks tore naisterahvas ko-he-kohe uue inimese sündimist. Tormi möllates tekksi aga kahtlus, kas vajalikul hetkel ikka pääseb läbi lume lapse sündimiseks turvalisse keskkonda. Ei saanud kindel olla ju ühelegi ratastega sõidukile.

Keerulisel hetkel meenus Järva-Jaani vanatehnika varjupaik, kus oldi nähtud võimast roomikautot. Abipalve peale oli varjupaiga elavjõud eesotsas Tuve Kärneriga kohe valmis vajadusel masina käivi-tama ja kohale kihutama. Kuid kunagi ei tea, kuidas asjaolud kujunevad ja mehed otsustasid nii olulisel hetkel mie midagi juhuse hooleks jäa. Kahe päevaga õpi kohalike teadjate ja interne abiga selgeks olulisemad võed sünnituse vastuvõtmis-el.

Tol korral ei läinud vaja ei roomikutega masina ega ka meeste sünnitusabi. Küll on aga väga hea

Eesmaal möllas 2010. aasta detsembri-kuu suur lumetorm. Teed olid hanedest ummistatud ja üle Ees oli lumevanis tu-handeid inimesi. Samal E

008

es rauatonnide all pilbasteks, aga tööl olnud raud-teevaht jälgis õnnetust hoopis sanitaarsõlmest. Õnnetuses said kannatada vaid raudruunad, ini-mesed pääsesid kõik eluga…

Varjupaigas on heleroheline vagun, mis seisab kunagise raudteeliini kõrval ja sinna on kogutud kogu selle liini põnev ajalugu. Seegi ainult üks väike osa kõigest põnevusest.

VARJUPAIK ON KOHUSTUSLIK!See täies ainulaadne koht on kohustuslik See täies ainulaadne koht on kohustuslik eelkõige erinevas vanuses poiste vanematele ja muidugi kõikidele mutrit keeranud meestele. Hea tuju ja korralik annus nostalgiat on garanteeritud kohe, kui väravatest sisse astute.

Naisterahvastele võib elamust pakkuda juba Naisterahvastele võib elamust pakkuda juba ainuüksi see, kuidas mehed kõiki neid aparaate vaadates elevile lähevad – suurte meeste lego-land. Ja kindlas võib naistele inspiratsiooni pak-kuda Tuve abikaasa Silva pühendumus, kes näiteks toidulauale vajaliku lisa samu temaal-ises kasvuhoones, autokasdes või autokum-mides kasvatab.mides kasvatab.

Autode kogumise kontekss olid esimesteks au-todeks just tuletõrjemasinad. Mida muud oodata-gi vabatahtlikult pritsumehelt, kes peale autode elude pikendanud nii mõnegi tuleohtu saunud inimese elu. Tuletõrjeauto ZIS oli teadlikult kogu-mise mões esimene eksponaat koduaias, mis maasikapeenrasse pargi. Üsna paljudes kohta-des vaheta need autod humanitaarabiga saadud uuemate autode vastu välja. Vana nõukogude ajast pärit tuletõrjetehnikat haka maha kandma… ja nii need vanad nostalgilisemad autod hakkasid tulema. Mingil ajal sai aga tuletõrjeau-tode hulk otsa ja siis oli juba Tuve huvi arenenud teistegi nõukogude ajast pärit sõidukite vastu, sest ka need muutusid ainulaadsemateks.

HÄDA PÄÄSTIS HULLEMASTHÄDA PÄÄSTIS HULLEMASTVarjupaigas pole ainult autod – põnevaid lugusid Varjupaigas pole ainult autod – põnevaid lugusid saab teada ka rongidest. 1967. aastal oli Türi–Tamsalu kitsarööpmelise raudteel Türil Tal-linn tänava ülesõiduputkas resideeruval raud-teevahil kõht lah ja tekkis kiire vajadus hädale minna. Samal ajal lähenes ülesõidule mööda raud-teed rong ja maanteed pidi veoauto, mis õnne-tuseks kokku põrkasid. Raudteevahi putka puru-

009

teada, et Eesmaal on mehed, kes on võimelised vaatamata lumele, porile või puhkepäevale saabu-ma sünnitust vastu võtma! Ja muidugi on hea teada, et Järva-Jaanis on selline ülitore koht nagu Vanatehnika Varjupaik.

VÄÄRIKAS VANANEMINEPikkadest autorividest kumab vastu omamoodi Pikkadest autorividest kumab vastu omamoodi väärikust. Kõiki neid autosid ei ole mõtet ja ka võimalik taastada ning uuele elule äratada. Oma akivse aja ära elanud ja teenistuse lõpetanud nel-jaraalised sõbrad on nüüd koos ja pakuvad jälle paljudele inimestele rõõmu. Kõigil neil on peale margi ja väljalaskeaasta ka mingi oma lugu, millest enamikku ei tea keegi. Siiski on üks mees, kes teab nende lugusid kõige rohkem.

TUVE KÄRNER – AUTODE SUURIM SÕBERTuve on kogu selle hullumeelse eevõtmise hing Tuve on kogu selle hullumeelse eevõtmise hing ja samas nende autode hingetohter. Temale on-teada paljude autode iseloomud, lapsepõlvelood ja palju muud. Kuid ta ei saakski kõiki endale teadaolevaid lugusid ära jutustada - enne tulevad uued lood peale, kui ta eelmistega lõpetaks.

ajal ootas kaugel külas üks tore naisterahvas ko-he-kohe uue inimese sündimist. Tormi möllates tekksi aga kahtlus, kas vajalikul hetkel ikka pääseb läbi lume lapse sündimiseks turvalisse keskkonda. Ei saanud kindel olla ju ühelegi ratastega sõidukile.

Keerulisel hetkel meenus Järva-Jaani vanatehnika varjupaik, kus oldi nähtud võimast roomikautot. Abipalve peale oli varjupaiga elavjõud eesotsas Tuve Kärneriga kohe valmis vajadusel masina käivi-tama ja kohale kihutama. Kuid kunagi ei tea, kuidas asjaolud kujunevad ja mehed otsustasid nii olulisel hetkel mie midagi juhuse hooleks jäa. Kahe päevaga õpi kohalike teadjate ja interne abiga selgeks olulisemad võed sünnituse vastuvõtmis-el.

Tol korral ei läinud vaja ei roomikutega masina ega ka meeste sünnitusabi. Küll on aga väga hea

Eesmaal möllas 2010. aasta detsembri-kuu suur lumetorm. Teed olid hanedest ummistatud ja üle Ees oli lumevanis tu-handeid inimesi. Samal E

008

TALLINNA POMMITAMINESaarlaste võit oli suureks innustuseks teistelegi. Saarlaste võit oli suureks innustuseks teistelegi. Eeskujust nakatununa otsustasid ka varbolased end võõrast ülemvõimust vabastada ja koksasid koha peal elavad taanlased maha. Koos saarlaste-ga asu piirama toonast Tallinna. Mitut patarelli seekord varbolaste ja saarlaste poolel kasuta, ei ole meil küll täpselt teada, aga arvestades varase-mat kogemust, teh seda kindlas. Tallinna pom-mitamine sellel korral piisavalt häs ei õn-nestunud. Lõpuks jäädigi vaenlastele alla ja oldi sunnitud põgenema.

TULI TUHA ALL?Aastad on läinud, aga varbolaste sõjakus pole ku-Aastad on läinud, aga varbolaste sõjakus pole ku-hugile kadunud. Eelmisel aastal püsta Varbolas järjekordne hiiglaslik viskerelv ja ümberkaudsed

jalistele partneritele patarelli lõunast tulevate sak-slaste vastu seismiseks. 1222. aastal tungis seesa-ma kuningas suure väega ka Saaremaale ja ehitas sinna kivist linnuse. Saarlased läksid suures hädas Varbolasse ja õppisid siinsete meeste käest patarellide ehitamise kuns. Läinud tagasi Saare-maale, õpetasid nood omakorda teisi ja nüüd

ga. Selle aja kohta on see väga suur hulk ja väärib iga tunnustust. Taanlased jäidki sellisele pom-mitamisele alla ja kindlus teh nii maatasa, et tänapäeval ei tea keegi täpselt, kus see üldse asus.

ä Henrik jutustab, et taanlased, kes 1219. aastal olid oma kuninga Walde-mar II juhmisel Põhja-Eessse tung-inud, kinkisid varbolastele kui oma sõ-L

varbola kangelased

Sõna kahur tuleneb sõnast kaha, mis sõnaraama-tu järgi on „(varrega eseme) laiem nõgus ots“ ja nii pigem sobilik viskerelvade tähistamiseks.

011

Kui praegu Eesti kaitsevÄe kauglaskevÕimekus jÄÄb muust maail-mast veidi maha, siis kaheksasaja aasta eest oldi siin varustatud maailma sÕjatÖÖstuse moodsaimate raskerelvadega – katapultide-ga. Tollal asus seda tÜÜpi relvastuse kohalik arenduskeskus just vÄ-

gevas Varbola maalinnas.

eesti rahvusliku kahurvÄe hÄll

topEST demo010

TALLINNA POMMITAMINESaarlaste võit oli suureks innustuseks teistelegi. Saarlaste võit oli suureks innustuseks teistelegi. Eeskujust nakatununa otsustasid ka varbolased end võõrast ülemvõimust vabastada ja koksasid koha peal elavad taanlased maha. Koos saarlaste-ga asu piirama toonast Tallinna. Mitut patarelli seekord varbolaste ja saarlaste poolel kasuta, ei ole meil küll täpselt teada, aga arvestades varase-mat kogemust, teh seda kindlas. Tallinna pom-mitamine sellel korral piisavalt häs ei õn-nestunud. Lõpuks jäädigi vaenlastele alla ja oldi sunnitud põgenema.

TULI TUHA ALL?Aastad on läinud, aga varbolaste sõjakus pole ku-Aastad on läinud, aga varbolaste sõjakus pole ku-hugile kadunud. Eelmisel aastal püsta Varbolas järjekordne hiiglaslik viskerelv ja ümberkaudsed

jalistele partneritele patarelli lõunast tulevate sak-slaste vastu seismiseks. 1222. aastal tungis seesa-ma kuningas suure väega ka Saaremaale ja ehitas sinna kivist linnuse. Saarlased läksid suures hädas Varbolasse ja õppisid siinsete meeste käest patarellide ehitamise kuns. Läinud tagasi Saare-maale, õpetasid nood omakorda teisi ja nüüd

ga. Selle aja kohta on see väga suur hulk ja väärib iga tunnustust. Taanlased jäidki sellisele pom-mitamisele alla ja kindlus teh nii maatasa, et tänapäeval ei tea keegi täpselt, kus see üldse asus.

ä Henrik jutustab, et taanlased, kes 1219. aastal olid oma kuninga Walde-mar II juhmisel Põhja-Eessse tung-inud, kinkisid varbolastele kui oma sõ-L

varbola kangelased

Sõna kahur tuleneb sõnast kaha, mis sõnaraama-tu järgi on „(varrega eseme) laiem nõgus ots“ ja nii pigem sobilik viskerelvade tähistamiseks.

011

Kui praegu Eesti kaitsevÄe kauglaskevÕimekus jÄÄb muust maail-mast veidi maha, siis kaheksasaja aasta eest oldi siin varustatud maailma sÕjatÖÖstuse moodsaimate raskerelvadega – katapultide-ga. Tollal asus seda tÜÜpi relvastuse kohalik arenduskeskus just vÄ-

gevas Varbola maalinnas.

eesti rahvusliku kahurvÄe hÄll

topEST demo010

013

hirmu. Meie oleme heitnud kivi ka pulmapaarile – nimelt lennuta kaugustesse pruudi neiupõlven-imi!

JÄRGMISED SÕJAPLAANID?Kuna sõjamasinad on puidust, siis on ajahammas Kuna sõjamasinad on puidust, siis on ajahammas nende vastu armutu. Sajandeid tagasi ehita neid ju üheks lahinguks! Ka 2014. a rajatud kivi-heitemasin on juba kolmas selles asukohas – pärast 1219. a ehitasime kiviheitemasina ka 1999. a. Hiljem on Varbola Vahvate Vendade ee-võtmisel kerkinud lisaks piiramistorn, müürimurd-ja ehk Oinas ja katapult, mis heidab kive suure kulbi abil. Viimane on leidnud omale varjupaiga Tallinnas Eppingi tornis. Niivõrd kui vanad masi-nad lagunevad, tuleb uued asemele ehitada, et linnus oleks edaspidi atrakivne Muinas-Ees va-badusvõitlust kajastav teemapark. Linnusel oleks võimalik taastada mõni väravatorn ja muistsed rauasulatusahjud.

Kui sõrme kumerust haamriga toksides suurenda-da, siis avaneb ling hiljem ja viskenurk on teravam ning jõud suurem. Samu saab masinat keerata ümber oma telje, et visketäpsust korrigeerida hori-sontaalis. Seega vajas ka vanas kiviheitemasi-nate armee tulejuhmist. Hea oli seda teha piira-mistorni otsast. Masinad heitsid erineva kaaluga kive ja erinevale kaugusele, sõltuvalt masina kon-struktsiooni ja noole suurusest. Varbola masin viskab ca 10-kiloseid kive üle 100 meetri kaguse-le. Nii et eevaatust, seenelised!

KAS ON PLAANIS KA KASUTADA MOODSA-MAID LAENGUID – TUUMAPEAD NÄITEKS?Rapla maavanem Talviste tegi kunagi eepaneku lülitada Varbola kiviheitemasin NATO arsenali. Rapla maavanem Talviste tegi kunagi eepaneku lülitada Varbola kiviheitemasin NATO arsenali. Meie masin sihibki hetkel ebakorrektselt lõuna suunas. Kiviheitemasinad võivad tões heita eri-nevat moona. Eelkõige loobi kive, kusjuures tagasi visa ka kivid, mida piiraja heis linnu-sesse. Kiviheitemasinad asusid seega ka linnuse sees. Laskemoonana kasuta samu söega täide-tud savipoe, mis tuulega hõõguma lõid ja vaen-lase laagri põlema panid. Vanadelt gravüüridelt on näha, et heide ka surnud loomi, sest need pidid tekitama vaenlaste hulgas taude ja tekitama

maad ja rahvad on ärevil – kes on nüüd sihikule võetud? Kas tegemist on vana vimmaga tallinlaste vastu või on hoopiski mõni teine pealinn tööplaani võetud?

Nõuame vastuseid tänapäevaste viskerelvade valmista-jate Varbola Vahvate Vendade esindajalt Priidu Pärnalt.

ON TEADA, ET MUINASAJAL SIHTISID EESTLASED PATARELLIDEGA VAENLASTE VISKERELVI. KAS KA TEIE TÄPSUSASTE ON NII SUUR?Sihi nii kaitserajasi, linnustes olevaid eluhooneid kui Sihi nii kaitserajasi, linnustes olevaid eluhooneid kui vastaste sõjavarustust. Olid ju kangipõhmõel tööta-vad kiviheitemasinad kahurite eelkäijad, nagu dinosaur-used, kes ka välja surid evolutsioonilise konkurentsi käigus. Kiviheitemasina heitekaugust saab reguleerida mitmel moel – see sõltub laskemoona ja vastukaalu ras-kusest, mis Varbola masinal on ca 1,5 tonni, samu kivi heitmiseks kasutatava mitmemeetrise lingu pikkusest, mis on reguleeritav. Kivi purustusjõud, kiirus ja heiteka-are nurk sõltub aga sellest, mis hetkel vabaneb ling kivi-heitemasina noole otsas oleva rauast sõrme tagant.

topEST012

013

hirmu. Meie oleme heitnud kivi ka pulmapaarile – nimelt lennuta kaugustesse pruudi neiupõlven-imi!

JÄRGMISED SÕJAPLAANID?Kuna sõjamasinad on puidust, siis on ajahammas Kuna sõjamasinad on puidust, siis on ajahammas nende vastu armutu. Sajandeid tagasi ehita neid ju üheks lahinguks! Ka 2014. a rajatud kivi-heitemasin on juba kolmas selles asukohas – pärast 1219. a ehitasime kiviheitemasina ka 1999. a. Hiljem on Varbola Vahvate Vendade ee-võtmisel kerkinud lisaks piiramistorn, müürimurd-ja ehk Oinas ja katapult, mis heidab kive suure kulbi abil. Viimane on leidnud omale varjupaiga Tallinnas Eppingi tornis. Niivõrd kui vanad masi-nad lagunevad, tuleb uued asemele ehitada, et linnus oleks edaspidi atrakivne Muinas-Ees va-badusvõitlust kajastav teemapark. Linnusel oleks võimalik taastada mõni väravatorn ja muistsed rauasulatusahjud.

Kui sõrme kumerust haamriga toksides suurenda-da, siis avaneb ling hiljem ja viskenurk on teravam ning jõud suurem. Samu saab masinat keerata ümber oma telje, et visketäpsust korrigeerida hori-sontaalis. Seega vajas ka vanas kiviheitemasi-nate armee tulejuhmist. Hea oli seda teha piira-mistorni otsast. Masinad heitsid erineva kaaluga kive ja erinevale kaugusele, sõltuvalt masina kon-struktsiooni ja noole suurusest. Varbola masin viskab ca 10-kiloseid kive üle 100 meetri kaguse-le. Nii et eevaatust, seenelised!

KAS ON PLAANIS KA KASUTADA MOODSA-MAID LAENGUID – TUUMAPEAD NÄITEKS?Rapla maavanem Talviste tegi kunagi eepaneku lülitada Varbola kiviheitemasin NATO arsenali. Rapla maavanem Talviste tegi kunagi eepaneku lülitada Varbola kiviheitemasin NATO arsenali. Meie masin sihibki hetkel ebakorrektselt lõuna suunas. Kiviheitemasinad võivad tões heita eri-nevat moona. Eelkõige loobi kive, kusjuures tagasi visa ka kivid, mida piiraja heis linnu-sesse. Kiviheitemasinad asusid seega ka linnuse sees. Laskemoonana kasuta samu söega täide-tud savipoe, mis tuulega hõõguma lõid ja vaen-lase laagri põlema panid. Vanadelt gravüüridelt on näha, et heide ka surnud loomi, sest need pidid tekitama vaenlaste hulgas taude ja tekitama

maad ja rahvad on ärevil – kes on nüüd sihikule võetud? Kas tegemist on vana vimmaga tallinlaste vastu või on hoopiski mõni teine pealinn tööplaani võetud?

Nõuame vastuseid tänapäevaste viskerelvade valmista-jate Varbola Vahvate Vendade esindajalt Priidu Pärnalt.

ON TEADA, ET MUINASAJAL SIHTISID EESTLASED PATARELLIDEGA VAENLASTE VISKERELVI. KAS KA TEIE TÄPSUSASTE ON NII SUUR?Sihi nii kaitserajasi, linnustes olevaid eluhooneid kui Sihi nii kaitserajasi, linnustes olevaid eluhooneid kui vastaste sõjavarustust. Olid ju kangipõhmõel tööta-vad kiviheitemasinad kahurite eelkäijad, nagu dinosaur-used, kes ka välja surid evolutsioonilise konkurentsi käigus. Kiviheitemasina heitekaugust saab reguleerida mitmel moel – see sõltub laskemoona ja vastukaalu ras-kusest, mis Varbola masinal on ca 1,5 tonni, samu kivi heitmiseks kasutatava mitmemeetrise lingu pikkusest, mis on reguleeritav. Kivi purustusjõud, kiirus ja heiteka-are nurk sõltub aga sellest, mis hetkel vabaneb ling kivi-heitemasina noole otsas oleva rauast sõrme tagant.

topEST012

nüüd Lontova seikluspargi kohvik.

VÄÄRT KOHTLontova seikluspargis saab paljut proovile panna. Isik-Lontova seikluspargis saab paljut proovile panna. Isik-likku julgust kõrgel trossidel, koostöövõimekust meeskonnaseiklusel, lapsesõbralikkust lastealal… Peale selle saab proovile panna oma kodumaa tund-mise taset. Kui te pole avastanud enda jaoks veel silmnähtavalt uuenenud Kunda linna koos kaasaegse ranna ja põneva ajalooga, siis peaks selle kandi kohe

seikluspargist.

annaks inimestele võimaluse viibida looduses ja nauda vee kohinat ja võa aeg maha nii mõsk-lusteks kui ka sõpradega kohtumiseks.“

NEU LONDON JA VON BLÜCHERSiinne koht ilmselt tõmbab huvitavaid ideid ja erili-Siinne koht ilmselt tõmbab huvitavaid ideid ja erili-si lähenemisi. Kunagi rajas siinne maaomanik Kunda jõe suudmesse sadama, mille suurejooneli-si arenguplaane pidi ilmestama ka väärt nimi – Neu London. Saksa-inglisepärasest nimekujust sai peale meie põhjarannikule iseloomulikult ees--soomepäraseks muutumist Lontova. Tõeline ko-

1814. aastal alista Waterloo lahingus toonane 1814. aastal alista Waterloo lahingus toonane kurjam Napoleon. Sel ajal pee selle lahingu üheks kangelaseks preisi kindralit Gebhard Leb-erecht von Blücherit, kes praeguseks tänamatult teise väejuhi, hertsog Wellingtoni varju on jäänud. Igal juhul üle-eelmise sajandi algul oli ta eri sakslaste hulgas väga kuulus ja kohalik mõisnik nimetas sinse paiga tema auks Blücheriks. Ka see mailmanimi on siin uues au sisse tõstetud ja suure sõjasangari nime kannab

015

kogemusega.

Inimesed ei seikle kõrgetes kohtades peamiselt Inimesed ei seikle kõrgetes kohtades peamiselt siiski hirmu ületamise vajadusest, vaid sellest kõd-itavast rõõmust, mida sellised väikesed eneseületa-mised pakuvad. Kõrgusejulgus võib olla isegi sama meeldiv eneseületus kui kunagine julgus esmakord-selt meeldima hakanud klassikaaslast kõnetada!

VEE JA TAEVA VAHELRevo Koha on selle ägeda seikluspargi rajaja. Temale oli kohe selge, et külastajatele on oluline peale sportliku elamuse ka looduse ilu, mida Kunda jõe orus küllaga jagub. Voolav vesi on inimesele üks suuremaid meelelisi elamusi pakkuvaid looduslikke nähtusi. Miks mie vaadelda seda ilusat nähtust täi-es erilisest vaatenurgast, kinnitatud trossidega vee ja taeva vahele. Täies eriline elamus!

Revo hindab vee lähedust kõrgelt: „Inimesed on läbi aegade vee äärde rajanud oma laagreid, elami-si ning linnu. Vesi on inimestel janu kustutanud, ra-hustanud neid ja elast andnud. Miks siis mie teha vee äärde üks akivse tegevuse koht, mis

kaunis looduslik keskkond ja meeldiv õhkkond, jagub ülendatud meeleolu kauaks.

Lontova seikluspark on koht, kus saab ületada nii ennast kui ka kaunist Kunda jõge, mis on selle koha tõeline pärl. Kõlab nagu reklaamis – two in one! Kuid see pole muidugi kõik…

KÕRGUSEJULGUSKõrgusekartus on inimestele kui liigile ellu-Kõrgusekartus on inimestele kui liigile ellu-jäämiseks vajalik omadus. Kas siis looja või loodus-liku valiku poolt meie liigile kinnistatud omadus avaldub meis kõigis erisugusel määral ja isegi eri-nevatel eluperioodidel omamoodi. Teadlased pole jõudnud ühele meelele, miks hirm kõrguse ees inimestel erimoodi esineb. Viimasel ajal arva-

koodiga seadistatud tasakaaluorganite omaduste-ga. Ühes on uurijad aga ühel meelel - kõrgusekar-tust saab leevendada eelkõige posiivse

õõm enda ületamisest tuleneb vajadus-est leida uusi posiivseid elamusi just enda seest. Kui sellisele individuaalsele ja isiklikule meeleheale lisandub vägaR

Aenean commodo ligula eget dolor. Aenean massa. Cum sociis natoque penabus et magnis

lontova - Ületades ennast ja jÕge

topEST demo014

nüüd Lontova seikluspargi kohvik.

VÄÄRT KOHTLontova seikluspargis saab paljut proovile panna. Isik-Lontova seikluspargis saab paljut proovile panna. Isik-likku julgust kõrgel trossidel, koostöövõimekust meeskonnaseiklusel, lapsesõbralikkust lastealal… Peale selle saab proovile panna oma kodumaa tund-mise taset. Kui te pole avastanud enda jaoks veel silmnähtavalt uuenenud Kunda linna koos kaasaegse ranna ja põneva ajalooga, siis peaks selle kandi kohe

seikluspargist.

annaks inimestele võimaluse viibida looduses ja nauda vee kohinat ja võa aeg maha nii mõsk-lusteks kui ka sõpradega kohtumiseks.“

NEU LONDON JA VON BLÜCHERSiinne koht ilmselt tõmbab huvitavaid ideid ja erili-Siinne koht ilmselt tõmbab huvitavaid ideid ja erili-si lähenemisi. Kunagi rajas siinne maaomanik Kunda jõe suudmesse sadama, mille suurejooneli-si arenguplaane pidi ilmestama ka väärt nimi – Neu London. Saksa-inglisepärasest nimekujust sai peale meie põhjarannikule iseloomulikult ees--soomepäraseks muutumist Lontova. Tõeline ko-

1814. aastal alista Waterloo lahingus toonane 1814. aastal alista Waterloo lahingus toonane kurjam Napoleon. Sel ajal pee selle lahingu üheks kangelaseks preisi kindralit Gebhard Leb-erecht von Blücherit, kes praeguseks tänamatult teise väejuhi, hertsog Wellingtoni varju on jäänud. Igal juhul üle-eelmise sajandi algul oli ta eri sakslaste hulgas väga kuulus ja kohalik mõisnik nimetas sinse paiga tema auks Blücheriks. Ka see mailmanimi on siin uues au sisse tõstetud ja suure sõjasangari nime kannab

015

kogemusega.

Inimesed ei seikle kõrgetes kohtades peamiselt Inimesed ei seikle kõrgetes kohtades peamiselt siiski hirmu ületamise vajadusest, vaid sellest kõd-itavast rõõmust, mida sellised väikesed eneseületa-mised pakuvad. Kõrgusejulgus võib olla isegi sama meeldiv eneseületus kui kunagine julgus esmakord-selt meeldima hakanud klassikaaslast kõnetada!

VEE JA TAEVA VAHELRevo Koha on selle ägeda seikluspargi rajaja. Temale oli kohe selge, et külastajatele on oluline peale sportliku elamuse ka looduse ilu, mida Kunda jõe orus küllaga jagub. Voolav vesi on inimesele üks suuremaid meelelisi elamusi pakkuvaid looduslikke nähtusi. Miks mie vaadelda seda ilusat nähtust täi-es erilisest vaatenurgast, kinnitatud trossidega vee ja taeva vahele. Täies eriline elamus!

Revo hindab vee lähedust kõrgelt: „Inimesed on läbi aegade vee äärde rajanud oma laagreid, elami-si ning linnu. Vesi on inimestel janu kustutanud, ra-hustanud neid ja elast andnud. Miks siis mie teha vee äärde üks akivse tegevuse koht, mis

kaunis looduslik keskkond ja meeldiv õhkkond, jagub ülendatud meeleolu kauaks.

Lontova seikluspark on koht, kus saab ületada nii ennast kui ka kaunist Kunda jõge, mis on selle koha tõeline pärl. Kõlab nagu reklaamis – two in one! Kuid see pole muidugi kõik…

KÕRGUSEJULGUSKõrgusekartus on inimestele kui liigile ellu-Kõrgusekartus on inimestele kui liigile ellu-jäämiseks vajalik omadus. Kas siis looja või loodus-liku valiku poolt meie liigile kinnistatud omadus avaldub meis kõigis erisugusel määral ja isegi eri-nevatel eluperioodidel omamoodi. Teadlased pole jõudnud ühele meelele, miks hirm kõrguse ees inimestel erimoodi esineb. Viimasel ajal arva-

koodiga seadistatud tasakaaluorganite omaduste-ga. Ühes on uurijad aga ühel meelel - kõrgusekar-tust saab leevendada eelkõige posiivse

õõm enda ületamisest tuleneb vajadus-est leida uusi posiivseid elamusi just enda seest. Kui sellisele individuaalsele ja isiklikule meeleheale lisandub vägaR

Aenean commodo ligula eget dolor. Aenean massa. Cum sociis natoque penabus et magnis

lontova - Ületades ennast ja jÕge

topEST demo014

Onka pankrannikul asuv juga on oma 30 meetrise veeseinaga Ees kõrgeim. Kevadel palju ve. Suvel ja kuival perioodil on näha ainult erinevate kihde vahelt immitsevat põhjave. Eri maaliline on juga talvel kui puhuvad merelt põhjatuuled, mis tekitavad koos veepritsmetega pankrannikul asuvatele puudele kui jäälossi. hp://www.klint.envir.ee/klint/est/17.htmlhp://www.klint.envir.ee/klint/est/17.html

Valaste jugaViru raba on üks parima ligipääsuga sooradasid Eess, läbides Lahemaale omast metsa- ja rabamaas-ku. Rada on 3,5 km pikk. Õpperada tutvustab rabat-aimeskku, endiseid liivaluiteid, vallseljakut ja nõm-memetsa. Läbi raba kulgeb laudtee, mille keskel on vaatetorn. Rada on tähistatud ja viidastatud.h p://loodusegakoos.ee/kuhuminna/rahvus-h p://loodusegakoos.ee/kuhuminna/rahvus-pargid/lahemaa-rahvuspark/1717

Viru raba

NOA restoran on kõike muud kui uppuv laev. Vastu-pidi - Noa paistab silma nii oma asukoha, arhitektuuri kui ka sisekujundusega. Ja kindlas leiab siit parimad maitsed koos miljonivaatega Tallinna siluele ning merele.www.noaresto.eenoa@noaresto.ee

Restoran NOAJuminda poolsaarel Kolga-Aabla kalurikülas asuvas merehõngulises MerMeris saate nauda kohalikust toorainest head toitu ning suurepärast Prantsuse ja Itaalia veini. Suvel võtame külalisi vastu suvemajas, talvel võõrustame soojas kodus sees. Kohtade arv suvel kuni 25 ja talvel 20 inimest.www.mermer.eemerrit@mermer.eemerrit@mermer.ee

Kodurestoran MerMer

017

Estonian Golf & Country Club asub Tallinnast vaid 25 km kaugusel, 30 minut autosõitu mööda Peterburi maanteed. Eess seni ainuke 27 rajaline väljak, kus põlismetsa sisse rajatud Sea course ei jäta külmaks ühtegi tõelist golfarit. Paekivist tasandikule kadakate ja taastatud kiviaedade vahele rajatud Stone course on aga piisav väljakutse ka alles alustajale.www.egcc.eewww.egcc.ee

Estonian Golf & Country ClubToosikannu puhkekeskuses on Ees suurim Hirveaed ja Loomapark, kus on esindatud punahirved, põdrad, metssead, metskitsed ja koprad. Pakume ka lukisafar-id Loomapargis. Lisaks palju erinevaid seiklusmänge, matkasid, erinevad saunad, jaht jpm.www.toosikannu.ee

Toosikannu puhkekeskus

Tahad tõelisest kaevurielust maigu suhu saada? Siis ei jää muud üle, kui kummikud jalga, puhvaika selga ja lamp käe. Sest, kus mujal, kui maa all näed, kuuled, maitsed ja tunned just seda, mida mehed, kes mitukümmend aastat igapäevaselt maa all rasket tööd tegid. Nüüd avatud ka Rikastusvabrik, mis näitab Sulle põlevkivi teekonda maa peal.www.kaevanduspark.eewww.kaevanduspark.ee

Kohtla kaevandusparkRakveres asuv linnus pakub sulle palju põnevat. Saad ratsutada, proovida vibu- ja ammulaskmist. Katseta-da sepa- ja puusepaamet, voolida savi, lüüa münt, valmistada kulda ning püssirohtu. Eksponeeritud on linnuse ajalugu ja ajaloolised mõõgad. Avatud on vein-ikelder, piinakamber, surmatuba ja põrgu, Punaste lat-ernate tänav, keskaegne pordumaja jpm.www.rakverelinnus.ee

Rakvere linnus

Reklaam016

Onka pankrannikul asuv juga on oma 30 meetrise veeseinaga Ees kõrgeim. Kevadel palju ve. Suvel ja kuival perioodil on näha ainult erinevate kihde vahelt immitsevat põhjave. Eri maaliline on juga talvel kui puhuvad merelt põhjatuuled, mis tekitavad koos veepritsmetega pankrannikul asuvatele puudele kui jäälossi. hp://www.klint.envir.ee/klint/est/17.htmlhp://www.klint.envir.ee/klint/est/17.html

Valaste jugaViru raba on üks parima ligipääsuga sooradasid Eess, läbides Lahemaale omast metsa- ja rabamaas-ku. Rada on 3,5 km pikk. Õpperada tutvustab rabat-aimeskku, endiseid liivaluiteid, vallseljakut ja nõm-memetsa. Läbi raba kulgeb laudtee, mille keskel on vaatetorn. Rada on tähistatud ja viidastatud.h p://loodusegakoos.ee/kuhuminna/rahvus-h p://loodusegakoos.ee/kuhuminna/rahvus-pargid/lahemaa-rahvuspark/1717

Viru raba

NOA restoran on kõike muud kui uppuv laev. Vastu-pidi - Noa paistab silma nii oma asukoha, arhitektuuri kui ka sisekujundusega. Ja kindlas leiab siit parimad maitsed koos miljonivaatega Tallinna siluele ning merele.www.noaresto.eenoa@noaresto.ee

Restoran NOAJuminda poolsaarel Kolga-Aabla kalurikülas asuvas merehõngulises MerMeris saate nauda kohalikust toorainest head toitu ning suurepärast Prantsuse ja Itaalia veini. Suvel võtame külalisi vastu suvemajas, talvel võõrustame soojas kodus sees. Kohtade arv suvel kuni 25 ja talvel 20 inimest.www.mermer.eemerrit@mermer.eemerrit@mermer.ee

Kodurestoran MerMer

017

Estonian Golf & Country Club asub Tallinnast vaid 25 km kaugusel, 30 minut autosõitu mööda Peterburi maanteed. Eess seni ainuke 27 rajaline väljak, kus põlismetsa sisse rajatud Sea course ei jäta külmaks ühtegi tõelist golfarit. Paekivist tasandikule kadakate ja taastatud kiviaedade vahele rajatud Stone course on aga piisav väljakutse ka alles alustajale.www.egcc.eewww.egcc.ee

Estonian Golf & Country ClubToosikannu puhkekeskuses on Ees suurim Hirveaed ja Loomapark, kus on esindatud punahirved, põdrad, metssead, metskitsed ja koprad. Pakume ka lukisafar-id Loomapargis. Lisaks palju erinevaid seiklusmänge, matkasid, erinevad saunad, jaht jpm.www.toosikannu.ee

Toosikannu puhkekeskus

Tahad tõelisest kaevurielust maigu suhu saada? Siis ei jää muud üle, kui kummikud jalga, puhvaika selga ja lamp käe. Sest, kus mujal, kui maa all näed, kuuled, maitsed ja tunned just seda, mida mehed, kes mitukümmend aastat igapäevaselt maa all rasket tööd tegid. Nüüd avatud ka Rikastusvabrik, mis näitab Sulle põlevkivi teekonda maa peal.www.kaevanduspark.eewww.kaevanduspark.ee

Kohtla kaevandusparkRakveres asuv linnus pakub sulle palju põnevat. Saad ratsutada, proovida vibu- ja ammulaskmist. Katseta-da sepa- ja puusepaamet, voolida savi, lüüa münt, valmistada kulda ning püssirohtu. Eksponeeritud on linnuse ajalugu ja ajaloolised mõõgad. Avatud on vein-ikelder, piinakamber, surmatuba ja põrgu, Punaste lat-ernate tänav, keskaegne pordumaja jpm.www.rakverelinnus.ee

Rakvere linnus

Reklaam016

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

Saha kabel – müüt ja tegelikkus

1 2

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

Saha kabel – müüt ja tegelikkus

1 2

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

VANUSPraegune Saha kabel on ehitatud XV sajandil. Sama koha peal asus aga kunagi kirik, tõenäoliselt juba mui-nasajal. Juba ammu on sellega seoses juhitud tähelepanu piiskop Fulcole, kelle Lundi peapiiskop määras aastal 1169 esimeseks Eestimaa piiskopiks. Kui liita nimetatud aastaarvule 50, saa-me 1219, mil praeguse Tallinna kohale rajati taanlaste kants. „Taani hindamis-raamatust“ leiab mitmeid vihjeid, mis lubavad arvata, et Sahal oli kirik juba muinasajal.

Piiskopp Fulcole määrati abiliseks eestlane Nicolaus, kes resideerus too-na Taani võimu all olevas, nüüdse Norra territooriumil asuvas Stavangeri kloostris.

Usutavasti olid Fulco tegevusega hästi kursis XV sajandil Saha kabelit ja Pirita kloostrit rajanud Skandinaa-viast pärit mungad, kes teavet varaja-sest misjonist uue kabeli rajamisel igati levitasid ja selle ka rahva teadvusesse tõid.

MERESÕITPraegu ei näe merelt Saha kabelit ega kabelist merd. Hoopis teine pilt avanes merelt siis, kui maa oli valdavalt põl-dude all ning avarat vaadet segavaid metsatukki veel polnud. Veel mõned aastakümned tagasi oli kabel näha nii Peterburi teelt kui merelt. Vanimal Saha kabelit kujutaval pildil, mille au-toriks on Karl von Ungern-Sternberg, on kabeli kõrval näha ka toonast Eesti-maale iseloomulikku maastikku.

Saha kabel on pühendatud Püha Nicolausele, kes muu hulgas oli ka me-remeeste tähtsamaid kaitsepühakuid.

KOLBADPaljudest keskaegsetest ehitistest on leitud inimjäänuseid. Ilmselt on tege-mist traditsiooniga: ehitajad on tea-tud uskumuste või ebausu ajel ase-tanud müüride sisse inimskelettide jäänuseid. Tõenäoliselt põhinevad sel-lel tõsiasjal ka „Valge Daami“ laadsed legendid.

Praeguse Saha kabeli rajamisel leiti inimskelette kindlasti, sest varem oli see ala juba aastasadu kasutusel sur-nuaiana. Ka Saha kabeli lagunevatest seintest on tõenäoliselt paljastunud inimjäänuseid ja eelkõige kolm kolpa.

PÜHA PUU JA TUWEDE SUGUVÕSAKabelialune kõrgendik võis tõenäoli-selt olla vana kultusekoht. Seda juba tänu heale geograafilisele asendile. Kabeli ümbrusest on teada mitmeid muistseid kultusekive ja rohkearvulisi jälgi inimmatustest.

Pärimuses nimetatud Tuwede (hi-lisem Taube) suguvõsa kerkib ajaloos esile mitusada aastat pärast taanlaste vallutust. Tuntud ajaloolane Paul Jo-hansen arvab, et nimi pärineb siiki ees-tikeelsest sõnast tüvi.

Kas vahetult peale vallutust „Taani hindamisraamatu” järgi Jõelähtmes tegutsenud mehed nimega Tuvi olid nimetatud suguvõsa eellased? Kas nad olid siin juba enne taanlaste tulekut? Kas Taubede vapil on kujutatud Saha puu saatust? Kas saagi tähendav Saha kohanimi on ka kuidagi selle kõigega seotud?

Seda kõike saame teada pärast uusi ajaloolaste avastusi, ajamasina leiutamist või meie ajakirja järgmises

numbris.

Rahvapärimuse järgi on Saha kabel rajatud

juba viiskümmend aastat enne Tallinna

linna. Taanlane Nicol Tuwe oli merel suures

merehädas ja lubas pääsemise korral püstitada

merelt nähtava künka otsa kabeli. Mees

pääseski õnnelikult randa ja asus korraldama

Saha külla kabeli rajamist kohta, kus enne

kasvas suur puu. Puud peeti pühaks ja oli

erinevate jutustajate järgi kas tamm, pihlakas

või pärn. Ehitus siiski ei sujunud – kõik, mis

päeval ehitati, oli hommikuks maha lõhutud. Siis

jäid ehitajad ööseks varitsema ja püüdsid kinni

kolm kohalikku meest, kellele uue pühakoja

ehitamine ei meeldinud. Karistuseks müüriti

mehed peadpidi kabeli seina sisse, millest ukse

kõrval praegugi kolm jälge seina sees näha on.

Paljud, kes oma silmaga näinud Saha kabelit, nõustu­vad kindlasti, et see on Eesti kauneim sakraalehitis. Kauni sihvaka välimusega kabelit ümbritseb hulk põne­vaid legende ja avastamata tõdesid. Kas rahvapärimus Saha kabeli tekke kohta on väljamõeldis või mitte?

3 4

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

6

VANUSPraegune Saha kabel on ehitatud XV sajandil. Sama koha peal asus aga kunagi kirik, tõenäoliselt juba mui-nasajal. Juba ammu on sellega seoses juhitud tähelepanu piiskop Fulcole, kelle Lundi peapiiskop määras aastal 1169 esimeseks Eestimaa piiskopiks. Kui liita nimetatud aastaarvule 50, saa-me 1219, mil praeguse Tallinna kohale rajati taanlaste kants. „Taani hindamis-raamatust“ leiab mitmeid vihjeid, mis lubavad arvata, et Sahal oli kirik juba muinasajal.

Piiskopp Fulcole määrati abiliseks eestlane Nicolaus, kes resideerus too-na Taani võimu all olevas, nüüdse Norra territooriumil asuvas Stavangeri kloostris.

Usutavasti olid Fulco tegevusega hästi kursis XV sajandil Saha kabelit ja Pirita kloostrit rajanud Skandinaa-viast pärit mungad, kes teavet varaja-sest misjonist uue kabeli rajamisel igati levitasid ja selle ka rahva teadvusesse tõid.

MERESÕITPraegu ei näe merelt Saha kabelit ega kabelist merd. Hoopis teine pilt avanes merelt siis, kui maa oli valdavalt põl-dude all ning avarat vaadet segavaid metsatukki veel polnud. Veel mõned aastakümned tagasi oli kabel näha nii Peterburi teelt kui merelt. Vanimal Saha kabelit kujutaval pildil, mille au-toriks on Karl von Ungern-Sternberg, on kabeli kõrval näha ka toonast Eesti-maale iseloomulikku maastikku.

Saha kabel on pühendatud Püha Nicolausele, kes muu hulgas oli ka me-remeeste tähtsamaid kaitsepühakuid.

KOLBADPaljudest keskaegsetest ehitistest on leitud inimjäänuseid. Ilmselt on tege-mist traditsiooniga: ehitajad on tea-tud uskumuste või ebausu ajel ase-tanud müüride sisse inimskelettide jäänuseid. Tõenäoliselt põhinevad sel-lel tõsiasjal ka „Valge Daami“ laadsed legendid.

Praeguse Saha kabeli rajamisel leiti inimskelette kindlasti, sest varem oli see ala juba aastasadu kasutusel sur-nuaiana. Ka Saha kabeli lagunevatest seintest on tõenäoliselt paljastunud inimjäänuseid ja eelkõige kolm kolpa.

PÜHA PUU JA TUWEDE SUGUVÕSAKabelialune kõrgendik võis tõenäoli-selt olla vana kultusekoht. Seda juba tänu heale geograafilisele asendile. Kabeli ümbrusest on teada mitmeid muistseid kultusekive ja rohkearvulisi jälgi inimmatustest.

Pärimuses nimetatud Tuwede (hi-lisem Taube) suguvõsa kerkib ajaloos esile mitusada aastat pärast taanlaste vallutust. Tuntud ajaloolane Paul Jo-hansen arvab, et nimi pärineb siiki ees-tikeelsest sõnast tüvi.

Kas vahetult peale vallutust „Taani hindamisraamatu” järgi Jõelähtmes tegutsenud mehed nimega Tuvi olid nimetatud suguvõsa eellased? Kas nad olid siin juba enne taanlaste tulekut? Kas Taubede vapil on kujutatud Saha puu saatust? Kas saagi tähendav Saha kohanimi on ka kuidagi selle kõigega seotud?

Seda kõike saame teada pärast uusi ajaloolaste avastusi, ajamasina leiutamist või meie ajakirja järgmises

numbris.

Rahvapärimuse järgi on Saha kabel rajatud

juba viiskümmend aastat enne Tallinna

linna. Taanlane Nicol Tuwe oli merel suures

merehädas ja lubas pääsemise korral püstitada

merelt nähtava künka otsa kabeli. Mees

pääseski õnnelikult randa ja asus korraldama

Saha külla kabeli rajamist kohta, kus enne

kasvas suur puu. Puud peeti pühaks ja oli

erinevate jutustajate järgi kas tamm, pihlakas

või pärn. Ehitus siiski ei sujunud – kõik, mis

päeval ehitati, oli hommikuks maha lõhutud. Siis

jäid ehitajad ööseks varitsema ja püüdsid kinni

kolm kohalikku meest, kellele uue pühakoja

ehitamine ei meeldinud. Karistuseks müüriti

mehed peadpidi kabeli seina sisse, millest ukse

kõrval praegugi kolm jälge seina sees näha on.

Paljud, kes oma silmaga näinud Saha kabelit, nõustu­vad kindlasti, et see on Eesti kauneim sakraalehitis. Kauni sihvaka välimusega kabelit ümbritseb hulk põne­vaid legende ja avastamata tõdesid. Kas rahvapärimus Saha kabeli tekke kohta on väljamõeldis või mitte?

6 4

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

Bõliinas oli see tähtis koht teekonnal Läänemerelt Venemaale. Omal ajal asus Jägala linnus soodsas laevatatavas kohas mere ääres. Tänapäeval on maa-tõusu tagajärjel meri veidi kaugemale jäänud.

Peaksime Jägala linnamäel visuali-seerima suurimat ehitist, mida oleme kunagi näinud – just nii tundsid inime-sed sealsamas kaks tuhat aastat tagasi, kui nägid linnuse võimast kaitseraja-tist.

Esimesed täiemõõdulised arheoloo-gilised kaevamised iseseisvas Eestis toimusid just Jägala linnamäel aastatel 1920–23 Artur Leopold Spreckelseni ja Adolf Friedenthali juhtimisel. Nende meeste panusest Eesti arheoloogiasse hakatakse alles nüüd tasapisi aru saa-ma.

Kuigi arheoloogid on Jägala linna-mäe pindalast läbi uurinud vaid paar protsenti, on siit leitud Eesti tingimus-tes unikaalseid ehitusjälgi ja esemeid. Näteks linnuse kaitserajatiste jäänuste

seest leitud kaks nooleotsa on vanimad teadaolevad rauast nooleotsad Eestis. Tol kaugel ajal oli raud veel nii kallis, et noolte peale seda naljalt ei raisatud. Nende tegumood on samuti siinkandis täiesti unikaalne.

Kes lasi need nooled lendu? Kas kaitsjad või hoopis ründajad? Kas lin-nuses võideldi võõrastelt maadelt tuli-jate vastu või oldi ise võõramaist pärit-olu?

Tänapäeva arheoloogid ei otsi mui-dugi pelgalt üksikuid esemeid. Vii-mastel aastatel linnusel ja selle ümb-ruses kaevamisi läbi viinud arheoloog Aivar Kriiska näeb Jägala jõe alam-jooksu asustuse kujunemises põnevat ja unikaalset kooslust kiviajast kuni

Kadunud suurlinnKui Eestis on kunagi olnud mõni tõeline suur­linn, siis asus see Jägala jõe suudmes kaks tuhat aastat tagasi. Praegu on linnast alles vaid mägi – Jägala linnamägi. Õuepindala järgi mõõtes, mis on 2,8 ha, on ta Eesti suurim. Kuid tõeliselt unikaalseks teeb Jägala linna­mäe see, et nii suur linnus on ootamatult vana.

Jägala linnamäel elati juba kiviajal. Mingit laadi kindlustus tekkis mäele tõenäoliselt pronksiajal. Praegu hoo-matavas suuruses linnus rajati sinna rauaajal, umbes esimesel sajandil enne meie ajaarvamise algust. Tollal suurt osa Euroopast asustanud keltidel oli ka oluliselt suuremaid kindlustatud asulaid, kuid praeguse Saksamaa keskosast põhja pool ei ole teada ühte-gi kasvõi ligilähedaselt nii suurt kind-lustust. Ka enamik Eesti toekamaid lin-nuseid rajati alles 12.–13. sajandil, üle tuhande aasta hiljem.

Nii ammustest aegadest on kirjali-kud andmed meie kandi kohta väga haruldased ja ka Jägala linnamäe kohta pole selliseid teateid leitud. Siiski võib olla see koht märgitud vanas vene bõ-liinas Solovei Budimirovitšist „kuulsa linna Ledenetsi“ nime all. Sedapuhku tuleb küll kõne alla juba teine linnu-se ehitusjärk pool tuhat aastat hiljem.

tänapäevani. Arheoloogia seisukohalt on Eestis vähe selliseid piirkondi, kus erinevad ajalooperioodid on nii kom-paktselt esindatud.

Pole mingit kahtlust, et Jägala linnamäelt tuleb ka edaspidi meie

muistse ajaloo kohta ülipõnevat teavet.

1 2

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

8

Bõliinas oli see tähtis koht teekonnal Läänemerelt Venemaale. Omal ajal asus Jägala linnus soodsas laevatatavas kohas mere ääres. Tänapäeval on maa-tõusu tagajärjel meri veidi kaugemale jäänud.

Peaksime Jägala linnamäel visuali-seerima suurimat ehitist, mida oleme kunagi näinud – just nii tundsid inime-sed sealsamas kaks tuhat aastat tagasi, kui nägid linnuse võimast kaitseraja-tist.

Esimesed täiemõõdulised arheoloo-gilised kaevamised iseseisvas Eestis toimusid just Jägala linnamäel aastatel 1920–23 Artur Leopold Spreckelseni ja Adolf Friedenthali juhtimisel. Nende meeste panusest Eesti arheoloogiasse hakatakse alles nüüd tasapisi aru saa-ma.

Kuigi arheoloogid on Jägala linna-mäe pindalast läbi uurinud vaid paar protsenti, on siit leitud Eesti tingimus-tes unikaalseid ehitusjälgi ja esemeid. Näteks linnuse kaitserajatiste jäänuste

seest leitud kaks nooleotsa on vanimad teadaolevad rauast nooleotsad Eestis. Tol kaugel ajal oli raud veel nii kallis, et noolte peale seda naljalt ei raisatud. Nende tegumood on samuti siinkandis täiesti unikaalne.

Kes lasi need nooled lendu? Kas kaitsjad või hoopis ründajad? Kas lin-nuses võideldi võõrastelt maadelt tuli-jate vastu või oldi ise võõramaist pärit-olu?

Tänapäeva arheoloogid ei otsi mui-dugi pelgalt üksikuid esemeid. Vii-mastel aastatel linnusel ja selle ümb-ruses kaevamisi läbi viinud arheoloog Aivar Kriiska näeb Jägala jõe alam-jooksu asustuse kujunemises põnevat ja unikaalset kooslust kiviajast kuni

Kadunud suurlinnKui Eestis on kunagi olnud mõni tõeline suur­linn, siis asus see Jägala jõe suudmes kaks tuhat aastat tagasi. Praegu on linnast alles vaid mägi – Jägala linnamägi. Õuepindala järgi mõõtes, mis on 2,8 ha, on ta Eesti suurim. Kuid tõeliselt unikaalseks teeb Jägala linna­mäe see, et nii suur linnus on ootamatult vana.

Jägala linnamäel elati juba kiviajal. Mingit laadi kindlustus tekkis mäele tõenäoliselt pronksiajal. Praegu hoo-matavas suuruses linnus rajati sinna rauaajal, umbes esimesel sajandil enne meie ajaarvamise algust. Tollal suurt osa Euroopast asustanud keltidel oli ka oluliselt suuremaid kindlustatud asulaid, kuid praeguse Saksamaa keskosast põhja pool ei ole teada ühte-gi kasvõi ligilähedaselt nii suurt kind-lustust. Ka enamik Eesti toekamaid lin-nuseid rajati alles 12.–13. sajandil, üle tuhande aasta hiljem.

Nii ammustest aegadest on kirjali-kud andmed meie kandi kohta väga haruldased ja ka Jägala linnamäe kohta pole selliseid teateid leitud. Siiski võib olla see koht märgitud vanas vene bõ-liinas Solovei Budimirovitšist „kuulsa linna Ledenetsi“ nime all. Sedapuhku tuleb küll kõne alla juba teine linnu-se ehitusjärk pool tuhat aastat hiljem.

tänapäevani. Arheoloogia seisukohalt on Eestis vähe selliseid piirkondi, kus erinevad ajalooperioodid on nii kom-paktselt esindatud.

Pole mingit kahtlust, et Jägala linnamäelt tuleb ka edaspidi meie

muistse ajaloo kohta ülipõnevat teavet.

8 2

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

Kaunis Kaberneeme külas leidub hulk kangeid mehi, kes armastavad merd ning hea meelega aitavad ka teistel selle ilust osa saada. Samas ei karda nad ka vajadusel appi tõtata.

Üks nendest on Rait Killandi, kes on Kaberneeme vabatahtliku

päästekomando pealik ja kogu Eesti vabatahtlikke maa- ja

merepäästjaid ühendava Päästeliidu nõukogu esimees ning

üks kogu vabatahtliku pääste liikumise algatajaid. Temalt

nõuame välja vastuseid tähtsatele küsimustele.

Kas parem on päästa või päästetud saada?

Parem on päästa. Olen ise olnud ka-hel korral hädasolija rollis, ja see pole põrmugi hea tunne. Esimene kord jäin 15 aastat tagasi merele kaatri tehni-lise rikke tõttu ja ootasin abi pea viis tundi. Viimasel hetkel enne kividesse triivimist saabus piirivalvekaater ja pääsesin hullemast. Teine kord pidin ainult oma oskustele lootma – muidu väga paksul merejääl mootorsaaniga sõites sattusin kohta, kus hoovus oli jääkihi õhukeseks lihvinud ja kadusin kogu täiega üle pea vee alla. Õnneks olid selleks ajaks korralikud treenin-gud läbitud ja ettevalmistus sellises olukorras hakkama saamiseks olemas – tulin iseseisvalt jää peale tagasi ningsain ka kiiresti sõbra appi, kes mind20 külmakraadi juurest mõne minuti-ga kuuma sauna toimetas, nii et iseginohu ei tulnud. Saani saime alles mitunädalat hiljem merepõhjast kätte…Jah, päästa on parem: oled ise kontrol-litud olukorras ja tead, et abijõude onvajadusel piisavalt võtta. Oleme ausad,päästetava rollis olles jääb ikka kripel-dama, et oleks võinud ju ette näha kõi-ki asjaolusid, et mitte sattuda sellesseolukorda, et ise loll või nii… Päästjanategutsedes pole kahtlust, et teed kõikeõigesti ja enesetunne pärast sündmuselahendamist on ikka väga hea. Omaroll on muidugi ka adrenaliinil, millesaad päästjana pealekauba.

Milline on tüüpiline vabatahtlik päästja ja kas selliseid leidub Kaberneeme kandis palju?

Kaberneeme komandos on 19 maa-päästekoolitusega ja 11 merepääste-koolitusega meest. Keskmine vaba-tahtlik päästja on vanuses 25–50 aastat, tark, lahtise pea ning kätega mees, kes tahab midagi kasulikku ära teha, pakkudes oma peret ümbritseva ko-gukonna jaoks täiendavat turvatunnet. Pooled meie meestest on kohalike kü-lade elanikud, pooled linnamehed, kes suved siin veedavad. Igal aastal lisan-dub meie meeskonda kaks-kolm uut tulijat. Kui praegu on lugejate hulgas huvilisi, siis andke teada – igaüks on teretulnud.

On sinu jaoks vahet, kas päästmine toimub maal tulest või merelt?

Päästetehniliselt on muidugi vahe – erinev tehnika, erinevad päästemee-todid, isegi ajafaktor on erinev: tule-kahjule sõidame välja keskmiselt 7 minutiga alates väljakutse saamisest, merele jõuame 15 minutiga. Lihtsalt ettevalmistused päästmisele minekuks ja sealjuures enese ohutuse tagamiseks on nii erinevad. Aga põhimõtteliselt ei ole vahet, kas me teeme seda merel või maal – ikkagi on kõige olulisem inim-elude päästmine ja kui me oleme sünd-musele kõige lähemal, siis me seda ka teeme nii, kuidas kõige paremini oska-me ja suudame.

Kaberneemekangelased Kui kaugele merele olete

päästma tõtanud?

Kaugemad punktid jäävad 15–20 mere-miili raadiusse, Tallinna lahest Käsmu-ni ja põhja suunas Malusi saarte taha. Enamik väljakutseid on siiski Ihasalu, Kolga ja Hara lahes.Siis tulevad juba teiste meeskondade paadid vastu, sest see on ka nende tööpiirkond. Mereot-singute puhul on tavaline, et suurte alade põhjalikuks läbikammimiseks ongi vaja saata välja mitme naaber-meeskonna alused ja et töötame paral-leelselt.

Kas tihti merel olles jätkub veel silma ka mere ja looduse ilule?

Kindlasti on siin kuidagi võimalik tsi-teerida Murphy seadusi: enamik me-reõnnetusi juhtub öösel, tugeva tuule, suure lainetuse või paduvihmaga. Siis ei ole kindlasti parimagi tahtmise juu-res võimalik mingit ilu näha. Aga kui oleme merel regulaarseid õppusi tege-mas, patrullimas või Päästeameti ning Politsei- ja Piirivalveameti korraldusel muid ülesandeid täitmas, siis muidu-gi on hetki, kui vaatad merd ja mõt-led, et on ikka ilus küll. Tegelikult on

1 2

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

10

Kaunis Kaberneeme külas leidub hulk kangeid mehi, kes armastavad merd ning hea meelega aitavad ka teistel selle ilust osa saada. Samas ei karda nad ka vajadusel appi tõtata.

Üks nendest on Rait Killandi, kes on Kaberneeme vabatahtliku

päästekomando pealik ja kogu Eesti vabatahtlikke maa- ja

merepäästjaid ühendava Päästeliidu nõukogu esimees ning

üks kogu vabatahtliku pääste liikumise algatajaid. Temalt

nõuame välja vastuseid tähtsatele küsimustele.

Kas parem on päästa või päästetud saada?

Parem on päästa. Olen ise olnud ka-hel korral hädasolija rollis, ja see pole põrmugi hea tunne. Esimene kord jäin 15 aastat tagasi merele kaatri tehni-lise rikke tõttu ja ootasin abi pea viis tundi. Viimasel hetkel enne kividesse triivimist saabus piirivalvekaater ja pääsesin hullemast. Teine kord pidin ainult oma oskustele lootma – muidu väga paksul merejääl mootorsaaniga sõites sattusin kohta, kus hoovus oli jääkihi õhukeseks lihvinud ja kadusin kogu täiega üle pea vee alla. Õnneks olid selleks ajaks korralikud treenin-gud läbitud ja ettevalmistus sellises olukorras hakkama saamiseks olemas – tulin iseseisvalt jää peale tagasi ningsain ka kiiresti sõbra appi, kes mind20 külmakraadi juurest mõne minuti-ga kuuma sauna toimetas, nii et iseginohu ei tulnud. Saani saime alles mitunädalat hiljem merepõhjast kätte…Jah, päästa on parem: oled ise kontrol-litud olukorras ja tead, et abijõude onvajadusel piisavalt võtta. Oleme ausad,päästetava rollis olles jääb ikka kripel-dama, et oleks võinud ju ette näha kõi-ki asjaolusid, et mitte sattuda sellesseolukorda, et ise loll või nii… Päästjanategutsedes pole kahtlust, et teed kõikeõigesti ja enesetunne pärast sündmuselahendamist on ikka väga hea. Omaroll on muidugi ka adrenaliinil, millesaad päästjana pealekauba.

Milline on tüüpiline vabatahtlik päästja ja kas selliseid leidub Kaberneeme kandis palju?

Kaberneeme komandos on 19 maa-päästekoolitusega ja 11 merepääste-koolitusega meest. Keskmine vaba-tahtlik päästja on vanuses 25–50 aastat, tark, lahtise pea ning kätega mees, kes tahab midagi kasulikku ära teha, pakkudes oma peret ümbritseva ko-gukonna jaoks täiendavat turvatunnet. Pooled meie meestest on kohalike kü-lade elanikud, pooled linnamehed, kes suved siin veedavad. Igal aastal lisan-dub meie meeskonda kaks-kolm uut tulijat. Kui praegu on lugejate hulgas huvilisi, siis andke teada – igaüks on teretulnud.

On sinu jaoks vahet, kas päästmine toimub maal tulest või merelt?

Päästetehniliselt on muidugi vahe – erinev tehnika, erinevad päästemee-todid, isegi ajafaktor on erinev: tule-kahjule sõidame välja keskmiselt 7 minutiga alates väljakutse saamisest, merele jõuame 15 minutiga. Lihtsalt ettevalmistused päästmisele minekuks ja sealjuures enese ohutuse tagamiseks on nii erinevad. Aga põhimõtteliselt ei ole vahet, kas me teeme seda merel või maal – ikkagi on kõige olulisem inim-elude päästmine ja kui me oleme sünd-musele kõige lähemal, siis me seda ka teeme nii, kuidas kõige paremini oska-me ja suudame.

Kaberneemekangelased Kui kaugele merele olete

päästma tõtanud?

Kaugemad punktid jäävad 15–20 mere-miili raadiusse, Tallinna lahest Käsmu-ni ja põhja suunas Malusi saarte taha. Enamik väljakutseid on siiski Ihasalu, Kolga ja Hara lahes.Siis tulevad juba teiste meeskondade paadid vastu, sest see on ka nende tööpiirkond. Mereot-singute puhul on tavaline, et suurte alade põhjalikuks läbikammimiseks ongi vaja saata välja mitme naaber-meeskonna alused ja et töötame paral-leelselt.

Kas tihti merel olles jätkub veel silma ka mere ja looduse ilule?

Kindlasti on siin kuidagi võimalik tsi-teerida Murphy seadusi: enamik me-reõnnetusi juhtub öösel, tugeva tuule, suure lainetuse või paduvihmaga. Siis ei ole kindlasti parimagi tahtmise juu-res võimalik mingit ilu näha. Aga kui oleme merel regulaarseid õppusi tege-mas, patrullimas või Päästeameti ning Politsei- ja Piirivalveameti korraldusel muid ülesandeid täitmas, siis muidu-gi on hetki, kui vaatad merd ja mõt-led, et on ikka ilus küll. Tegelikult on

10 2

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

kogu meie kandi saarestik ju tervikuna unikaalne isegi Eesti saarte suure ko-guarvu juures, ega ta muidu oleks suu-res osas kaitse all. Linnustik, hülged, saarte looduskooslused, matkarajad, vanad surnuaiad ja talukohad, maalili-sed päikeseloojangud ja suurepärased liivarannad – tegemist merel ja saartel jätkub päevadeks.

Kas päästmist mittevajavatel inimestel võib ka teie merepäästest kasu olla?

Jah, ja ongi väga tihti kasu. Esimene, millega oleme lubanud alati aidata, on veetaksoteenuse pakkumine. Saame tänu oma aluste väga madalale süvise-le praktiliselt igale poole randuda, nii saartele kui ka rannikule, lisaks saame seda teha iga ilma ja nähtavusega –

päästeks vajalikud seadmed tagavad ohutuse ka „tsiviilsõitudel“. Meie tee-nuseid kasutavad aktiivselt linnuvaat-lejad, merebioloogid, hülgeuurijad, aga ka kohalikud elanikud ja loomu-likult suur hulk puhkajaid, kelle jaoks päev merel või asustamata saare peal ja rannal kujuneb unustamatuks ela-museks. Omalt poolt saame veel aida-ta leida võimalusi saartel ööbimiseks, pikniku või romantilise õhtusöögi pi-damiseks, soovi korral ka kalapüügiks või hülgevaatluseks. Lisaks on meil olemas kõik võimalused veespordiga tegelemiseks – wakeboard, wakeskate, skimboard, tuub, rõngad, suusad ja kõik muu. Kui nüüd mõne asja nimi jäi aru-saamatuks, siis tulebki kohale tulla ja järele proovida.

Ja veel üks väga oluline aspekt, kuidas merepäästel on päästmist mittevajava-test inimestest väga suur kasu – tasu, mida me oma teenuste eest küsime, lä-heb pärast kulude katmist (palka me ei saa, see on vabatahtliku tegevuse üks põhimõtteid) meie merepäästemees-konna varustuse ja koolituste uuen-damiseks. Seeläbi saate ka teie kaasa aidata inimelude päästmisele.

Millised on sinu lemmikkohad siin Kolga lahes?

Kuumal suvepäeval eelistan inimtühje Koipsi või Rammu saare randu. Ja loo-mulikult Malusi saared. Seal oli väi-kesel saarel üle saja aasta tagasi lausa kõrts. Mul olevat isegi viimase kõrts-mikuga sugulusside olemas. Kolmest saarest on üks kormoranide päralt, Vahekari on hüljeste oma ja üks saar, väljaspool lindude pesitsushooaega, ka tavainimeste päralt. Saarele aitasi-me Vahur Kersna saatesarja ajal ka ühe pingi merele jäänute mälestuseks viia, see on mõnus koht jalga puhata ja loo-dust nautida. Kui puhkajad tahavad, et aitaksime neid kurssi viia saarte ajaloo ja olevikuga, siis oleme seda meelsasti teinud, vajadusel ka professionaalseid giide ja tõlke kaasates.

Kas kohalikud hülged on sinu sõbrad?

Täna võin öelda, et on sõbrad. Eelmisel hooajal käisime neil 35 korda külas ja neid polnud ainult kahel korral kodus – minu meelest on see suure sõprusemärk. Arvan, et sealkandis elab um-bes 30–40 eri vanuses lahedat tegelast,kes on hämmastavalt uudishimulikudja armastavad nii klassikalist kui kaeesti muusikat. Sõidamegi sinna sedaneile pakkuma ja puhkajatele omakor-da neid näitama. Parim aeg selleks onjaanipäevast oktoobrini, kas tuulevaik-ne hommik või päikeseloojang. Nagulooduse puhul alati, ei saa ka meie ga-rantiid anda, et hülged kohal on, agaseni oleme vist nende silmis heas kirjas olnud ja sõbralistis püsinud.3 4

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

12

kogu meie kandi saarestik ju tervikuna unikaalne isegi Eesti saarte suure ko-guarvu juures, ega ta muidu oleks suu-res osas kaitse all. Linnustik, hülged, saarte looduskooslused, matkarajad, vanad surnuaiad ja talukohad, maalili-sed päikeseloojangud ja suurepärased liivarannad – tegemist merel ja saartel jätkub päevadeks.

Kas päästmist mittevajavatel inimestel võib ka teie merepäästest kasu olla?

Jah, ja ongi väga tihti kasu. Esimene, millega oleme lubanud alati aidata, on veetaksoteenuse pakkumine. Saame tänu oma aluste väga madalale süvise-le praktiliselt igale poole randuda, nii saartele kui ka rannikule, lisaks saame seda teha iga ilma ja nähtavusega –

päästeks vajalikud seadmed tagavad ohutuse ka „tsiviilsõitudel“. Meie tee-nuseid kasutavad aktiivselt linnuvaat-lejad, merebioloogid, hülgeuurijad, aga ka kohalikud elanikud ja loomu-likult suur hulk puhkajaid, kelle jaoks päev merel või asustamata saare peal ja rannal kujuneb unustamatuks ela-museks. Omalt poolt saame veel aida-ta leida võimalusi saartel ööbimiseks, pikniku või romantilise õhtusöögi pi-damiseks, soovi korral ka kalapüügiks või hülgevaatluseks. Lisaks on meil olemas kõik võimalused veespordiga tegelemiseks – wakeboard, wakeskate, skimboard, tuub, rõngad, suusad ja kõik muu. Kui nüüd mõne asja nimi jäi aru-saamatuks, siis tulebki kohale tulla ja järele proovida.

Ja veel üks väga oluline aspekt, kuidas merepäästel on päästmist mittevajava-test inimestest väga suur kasu – tasu, mida me oma teenuste eest küsime, lä-heb pärast kulude katmist (palka me ei saa, see on vabatahtliku tegevuse üks põhimõtteid) meie merepäästemees-konna varustuse ja koolituste uuen-damiseks. Seeläbi saate ka teie kaasa aidata inimelude päästmisele.

Millised on sinu lemmikkohad siin Kolga lahes?

Kuumal suvepäeval eelistan inimtühje Koipsi või Rammu saare randu. Ja loo-mulikult Malusi saared. Seal oli väi-kesel saarel üle saja aasta tagasi lausa kõrts. Mul olevat isegi viimase kõrts-mikuga sugulusside olemas. Kolmest saarest on üks kormoranide päralt, Vahekari on hüljeste oma ja üks saar, väljaspool lindude pesitsushooaega, ka tavainimeste päralt. Saarele aitasi-me Vahur Kersna saatesarja ajal ka ühe pingi merele jäänute mälestuseks viia, see on mõnus koht jalga puhata ja loo-dust nautida. Kui puhkajad tahavad, et aitaksime neid kurssi viia saarte ajaloo ja olevikuga, siis oleme seda meelsasti teinud, vajadusel ka professionaalseid giide ja tõlke kaasates.

Kas kohalikud hülged on sinu sõbrad?

Täna võin öelda, et on sõbrad. Eelmisel hooajal käisime neil 35 korda külas ja neid polnud ainult kahel korral kodus – minu meelest on see suure sõprusemärk. Arvan, et sealkandis elab um-bes 30–40 eri vanuses lahedat tegelast,kes on hämmastavalt uudishimulikudja armastavad nii klassikalist kui kaeesti muusikat. Sõidamegi sinna sedaneile pakkuma ja puhkajatele omakor-da neid näitama. Parim aeg selleks onjaanipäevast oktoobrini, kas tuulevaik-ne hommik või päikeseloojang. Nagulooduse puhul alati, ei saa ka meie ga-rantiid anda, et hülged kohal on, agaseni oleme vist nende silmis heas kirjas olnud ja sõbralistis püsinud.12 4

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

Ajaveski

1 2

Peterburi maanteelt vaiksele Loo külateele keerates võib leida ehitise, mis on samal ajal nii romantiliselt vana ja lagunenud kui ka uus ning väga moodne.

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

14 15

Ajaveski

14 15

Peterburi maanteelt vaiksele Loo külateele keerates võib leida ehitise, mis on samal ajal nii romantiliselt vana ja lagunenud kui ka uus ning väga moodne.

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

17

Kas sellest veskist sai sinu unistus?

Veski ei ole minu unistus – see on mu unenägu, mis ilmsiks on saanud. See on üks pikk saamislugu, mis hakkas pihta tegelikult vist juba ülikooliajast, kui õppisin ajalugu. Huvi mineviku pärandi ja restaureerimise vastu on saatnud mind kogu aeg, aga sellise sügava veendumuse ja julgusega ei ole mind varem ükski teine objekt te-gutsema pannud. Veskiga olen seotud olnud viimased kümme aastat, sest Veski talu ei ole minu pärusvaldus – see on soetatud ühe unenäo ajendil ja siiras lootuses, et ükskord unenägu ka täide läheb. Reaalsuse poole hakkas asi liikuma 2010. aastal, kui meie piirkon-nas avanes maaelu toetuseks Leaderi programm. Võin küll kindlalt väita, et ilma Euroopa Liidu abita oleks jäänud see veski varemeteks. Rõõm on tõde-da, et Ajaveskist on nüüdseks saanud omamoodi mainekujundaja – mõnel sakslasest külastajal on küll olnud hea-meel kuulda, et nende raha on kasuta-tud just sellisel moel :).

Miks Ajaveski?

Aeg on Loo küla veski jaoks olnud armutu ja armuline – maha jäetud, põlenud, sisselangenud seinaga pal-jas müür ootas kannatlikult, mida aeg talle veel pakub. Ühel päeval tõi aeg minu tema juurde koos uue aja mõtete-ga ja nii sündiski vanast ja uuest kokku Ajaveski, et ajaga ikka sammu pidada ja inimestele kasulik olla. Üks aeg on veskil otsa saanud ja teine aeg on ala-nud.

Uuenenud veskit on ilus vaadata. Mida aga veskist väljapoole näeb?

Veski viimasel korrusel avaneb pa-noraamvaade kogu ümbritsevale maastikule. Meri küll ei paista, kuid see-eest on avar silmapiir ning vaade voogavatele viljapõldudele ja stepi-laadsele paepealsele muljetavaldav. Kaks kirikutornigi paistavad kätte. Ja linnud ümberringi – kevadekuulu-

tajateks on siin muidugi lõokesed ja suur-koovitaja paar. Hea õnne korral, tornis vaikselt istudes, lendab akna taha müüriservale pistrik oma jahi-maid kontrollima. Rände ajal saalivad mere ja põldude vahet rändlinnud. Suvisel ajal on hea käepärast hoida binoklit, sest üllatajad on väiksed ja märksa salapärasemad.

Mida Ajaveskis veel teha saab?

Ajaveski on alates 2014. aasta suvest avatud teelistele ja kõigile külaliste-le, kes tunnevad huvi Eesti kultuuri, ajaloo, käsitöö ja looduse vastu. Suvel on võimalusi rohkem, talvel on kasu-tuses esimene korrus. Veskis pakume nii vaatamiseks kui ka tegutsemiseks erinevaid võimalusi. Meil on näiteks meeleolukad savivoolimise ja viltimise õpitoad, erinevad workshop’id meistrite juhendamisel, pakume kohalikku käsi-tööd vaatamiseks ja kaasa ostmiseks. Veel pakume galeriid näitusteks ja siin on kasutada hea mõtteid koondav ümarruum nõupidamisteks. Iga hea ja huvitav mõte on teretulnud!

Mida soovid veel muuta?

Veski restaureerimine on protsess, mis pole sugugi veel lõppenud – pal-ju on teha nii sees kui ka väljas. Olen mõelnud, et seda tuleb teha rahulikult, omas tempos ja võimaluste piires. Tore, et on tekkinud nn veskifännid, kes asjale kaasa mõtlevad – seeläbi saab veski veelgi huvitavamaks muu-tuda. Teine asi on veski tegevused ja si-suga täitmine, mis on isegi keerulisem kui ehitamine. Soovin, et oleks roh-kem koostööd nii turismifirmade kui ka kohalike turismiettevõtjate ja teiste ettevõtlike inimestega, sest koos on kergem ja rohkem võimalusi. Soovin, et saaksime kunagi olla nii huvitavad, et veski oleks suvel iga päev avatud ja siin oleks mõnus väike kohvik...

www.ajaveski.eu

Uue hingamisega vana tuuleveski üllatab igal juhul.

Konserveeritud vana müürikehand seisab nagu kasukas

oma algusaegade märgina ümber uue. Julgelt ja uhkelt

saavad kokku vana ja uus, klaas ja kivi. Ajaveski juures

võlub julgus asjale teistmoodi läheneda.

Julgeks lähenejaks on veski perenaine Margit Pärtel.

Margit, palun räägi veidi selle veski varasemast ajaloost.

Kunagi kuulus see Hollandi tüüpi tuu-leveski Kostivere mõisale. 19. sajandi lõpus ehitatud veski jahvatas vilja mõi-sale ja talumeestele. Ta sai töötada siis-ki ainult paar-kolmkümmend aastat ja põles siis maha. Kuidas ta põlema läks, seda ei tea keegi enam rääkida. Üles seda enam ei ehitatud, varemeis said varju lambad, heinad jm. Veski oli varemetes 70–80 aastat. Varakevadised ilmad tegid kõige rohkem kahju lõuna-seinale ja nii juhtus, et 1980ndate kes-kel kukkus lõunasein korraga mürinal alla. 3 17

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

16

Kas sellest veskist sai sinu unistus?

Veski ei ole minu unistus – see on mu unenägu, mis ilmsiks on saanud. See on üks pikk saamislugu, mis hakkas pihta tegelikult vist juba ülikooliajast, kui õppisin ajalugu. Huvi mineviku pärandi ja restaureerimise vastu on saatnud mind kogu aeg, aga sellise sügava veendumuse ja julgusega ei ole mind varem ükski teine objekt te-gutsema pannud. Veskiga olen seotud olnud viimased kümme aastat, sest Veski talu ei ole minu pärusvaldus – see on soetatud ühe unenäo ajendil ja siiras lootuses, et ükskord unenägu ka täide läheb. Reaalsuse poole hakkas asi liikuma 2010. aastal, kui meie piirkon-nas avanes maaelu toetuseks Leaderi programm. Võin küll kindlalt väita, et ilma Euroopa Liidu abita oleks jäänud see veski varemeteks. Rõõm on tõde-da, et Ajaveskist on nüüdseks saanud omamoodi mainekujundaja – mõnel sakslasest külastajal on küll olnud hea-meel kuulda, et nende raha on kasuta-tud just sellisel moel :).

Miks Ajaveski?

Aeg on Loo küla veski jaoks olnud armutu ja armuline – maha jäetud, põlenud, sisselangenud seinaga pal-jas müür ootas kannatlikult, mida aeg talle veel pakub. Ühel päeval tõi aeg minu tema juurde koos uue aja mõtete-ga ja nii sündiski vanast ja uuest kokku Ajaveski, et ajaga ikka sammu pidada ja inimestele kasulik olla. Üks aeg on veskil otsa saanud ja teine aeg on ala-nud.

Uuenenud veskit on ilus vaadata. Mida aga veskist väljapoole näeb?

Veski viimasel korrusel avaneb pa-noraamvaade kogu ümbritsevale maastikule. Meri küll ei paista, kuid see-eest on avar silmapiir ning vaade voogavatele viljapõldudele ja stepi-laadsele paepealsele muljetavaldav. Kaks kirikutornigi paistavad kätte. Ja linnud ümberringi – kevadekuulu-

tajateks on siin muidugi lõokesed ja suur-koovitaja paar. Hea õnne korral, tornis vaikselt istudes, lendab akna taha müüriservale pistrik oma jahi-maid kontrollima. Rände ajal saalivad mere ja põldude vahet rändlinnud. Suvisel ajal on hea käepärast hoida binoklit, sest üllatajad on väiksed ja märksa salapärasemad.

Mida Ajaveskis veel teha saab?

Ajaveski on alates 2014. aasta suvest avatud teelistele ja kõigile külaliste-le, kes tunnevad huvi Eesti kultuuri, ajaloo, käsitöö ja looduse vastu. Suvel on võimalusi rohkem, talvel on kasu-tuses esimene korrus. Veskis pakume nii vaatamiseks kui ka tegutsemiseks erinevaid võimalusi. Meil on näiteks meeleolukad savivoolimise ja viltimise õpitoad, erinevad workshop’id meistrite juhendamisel, pakume kohalikku käsi-tööd vaatamiseks ja kaasa ostmiseks. Veel pakume galeriid näitusteks ja siin on kasutada hea mõtteid koondav ümarruum nõupidamisteks. Iga hea ja huvitav mõte on teretulnud!

Mida soovid veel muuta?

Veski restaureerimine on protsess, mis pole sugugi veel lõppenud – pal-ju on teha nii sees kui ka väljas. Olen mõelnud, et seda tuleb teha rahulikult, omas tempos ja võimaluste piires. Tore, et on tekkinud nn veskifännid, kes asjale kaasa mõtlevad – seeläbi saab veski veelgi huvitavamaks muu-tuda. Teine asi on veski tegevused ja si-suga täitmine, mis on isegi keerulisem kui ehitamine. Soovin, et oleks roh-kem koostööd nii turismifirmade kui ka kohalike turismiettevõtjate ja teiste ettevõtlike inimestega, sest koos on kergem ja rohkem võimalusi. Soovin, et saaksime kunagi olla nii huvitavad, et veski oleks suvel iga päev avatud ja siin oleks mõnus väike kohvik...

www.ajaveski.eu

Uue hingamisega vana tuuleveski üllatab igal juhul.

Konserveeritud vana müürikehand seisab nagu kasukas

oma algusaegade märgina ümber uue. Julgelt ja uhkelt

saavad kokku vana ja uus, klaas ja kivi. Ajaveski juures

võlub julgus asjale teistmoodi läheneda.

Julgeks lähenejaks on veski perenaine Margit Pärtel.

Margit, palun räägi veidi selle veski varasemast ajaloost.

Kunagi kuulus see Hollandi tüüpi tuu-leveski Kostivere mõisale. 19. sajandi lõpus ehitatud veski jahvatas vilja mõi-sale ja talumeestele. Ta sai töötada siis-ki ainult paar-kolmkümmend aastat ja põles siis maha. Kuidas ta põlema läks, seda ei tea keegi enam rääkida. Üles seda enam ei ehitatud, varemeis said varju lambad, heinad jm. Veski oli varemetes 70–80 aastat. Varakevadised ilmad tegid kõige rohkem kahju lõuna-seinale ja nii juhtus, et 1980ndate kes-kel kukkus lõunasein korraga mürinal alla. 16 4

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

19

koobastesse. Kuna ülemine kiht on tek-tooniliste pragude tõttu lõikunud küp-sisetordi-laadselt kandilisteks osadeks, vajub see alla nelinurksete plokkidena. Kõrvalolevate plokkide kukkumise korral jääb osa plokke maastikul üksi.

Üles kirjutatud tänapäeva geoloogi-delt.

Kes seda teab, kellel on õigus?

191

URKED TEKKISID VANA­PAGANA ROOMAMISESTVanasti elanud Kostiveres palju tuge-vaid mehi. Meeste tööl olnud edu ning nad olnud jõukad ja elanud omavahel sõpruses. Korraga aga töö enam ei õn-nestunud ja kehvus pugenud majja.

Üks mees näinud ühel neljapäeva öösel juhuslikult Vanasaadanat, kes külas vargil käinud. Meestel kohe nõu Vanapaganale kätte maksta.

Kogunetakse siis järgmiseks nelja-päevaks teatud kohta kokku, igalühel tubli madjakas käes. Kell olnud vaevalt kaksteist läbi, kui ilmus Vanapagan. Mehed kohe ta tegusi kätte maksma. Vanasaadan kisub omale kätega teed maa alla. Mehed maa alla järgi minna ei julge. Mehed valguvad laiali vaata-ma, kust Vanapoiss välja tahab tulla.

Vanapagan muidugi meeste nõu ei tea ja pistab pea üsna mõisa lähe-dalt välja. Mehed on aga kohe kohal ja nuhtlevad Sarvikut. Ruttu poeb see maasse tagasi ja kaabib omale uut teed. Kus ta aga pea välja pistab, saab kohe madjakaga vastu nägu.

Viimaks, pikema maa all jooksu järele õnnestub tal ometi Jõelehtme küla juu-res maa alt välja tulla ja plehku pista. Enam ei julge ta mehi tülitama minna.

Kus Vanapagan jooksis maa all, hak-kas vesi voolama, mida nüüd Salajõeks kutsutakse. Kohad, kust Vanapagan pea vaatamiseks välja pistnud, said ur-keaugud.

ERA II 165, 251/3 (1) < Jõelähtme khk. ja v. - H. Ojapõld < Jakob Ojapõld, 69 a. (1937).

Nagu nimi ütleb, on tegemist vana pa-ganaga. Kuna paganad ehk mittekrist-lased elasid enne uue, kristliku tsivili-satsiooni tulekut, püüdis see eelmise aja kangelasi igati alavääristada ja lai-mata. Vanapagan esindaski algul rah-vajuttudes ja mütoloogias muistseid kangelasi – hiidusid, kes oma meeletu jõuga suutsid muuta maastiku väljanä-gemist. Ka Kalevipoeg on vana pagan. Kalevipoja ja Vanapagana muistendid on tihti põimunud ning aja jooksul on muutunud nii nende sisu kui ka nimi.

Kui Kostivere urgete tekkega ongi seotud mõni vana hiid, siis kindlasti ei olnud algne põhjus tema arglik põ-genemine, veel vähem lihtsatelt talu-meestelt toidu varastamine.

Kes tegi karsti?Kostiveres asub Eesti suu­rim ja kõige paremini jälgitav karstiala, mida kohalik rahvas nimetab sõnaga urked. Siin voolab maa all Eesti pikim, 2,5 kilomeetri pikkune sala­jõgi. Nende tekkeloost on mitu erinevat versiooni.

URKED TEKKISID VEE VOOLAMISEST Jõelähtme jõgi olla kunagi leidnud paekivis olevates tektoonilistes pra-gudes tee sügavamale maa alla. Seal jõudis ta kergesti lahustuvate lubjaki-vikihtideni, millesse uuristas uue voo-lusängi ning suured maa-alused koo-pad. Alumiste kihtide kadumise tõttu hakkas ülemine, tugevam paekivikiht langema maa all olevasse jõesängi ning

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

18

koobastesse. Kuna ülemine kiht on tek-tooniliste pragude tõttu lõikunud küp-sisetordi-laadselt kandilisteks osadeks, vajub see alla nelinurksete plokkidena. Kõrvalolevate plokkide kukkumise korral jääb osa plokke maastikul üksi.

Üles kirjutatud tänapäeva geoloogi-delt.

Kes seda teab, kellel on õigus?

218

URKED TEKKISID VANA­PAGANA ROOMAMISESTVanasti elanud Kostiveres palju tuge-vaid mehi. Meeste tööl olnud edu ning nad olnud jõukad ja elanud omavahel sõpruses. Korraga aga töö enam ei õn-nestunud ja kehvus pugenud majja.

Üks mees näinud ühel neljapäeva öösel juhuslikult Vanasaadanat, kes külas vargil käinud. Meestel kohe nõu Vanapaganale kätte maksta.

Kogunetakse siis järgmiseks nelja-päevaks teatud kohta kokku, igalühel tubli madjakas käes. Kell olnud vaevalt kaksteist läbi, kui ilmus Vanapagan. Mehed kohe ta tegusi kätte maksma. Vanasaadan kisub omale kätega teed maa alla. Mehed maa alla järgi minna ei julge. Mehed valguvad laiali vaata-ma, kust Vanapoiss välja tahab tulla.

Vanapagan muidugi meeste nõu ei tea ja pistab pea üsna mõisa lähe-dalt välja. Mehed on aga kohe kohal ja nuhtlevad Sarvikut. Ruttu poeb see maasse tagasi ja kaabib omale uut teed. Kus ta aga pea välja pistab, saab kohe madjakaga vastu nägu.

Viimaks, pikema maa all jooksu järele õnnestub tal ometi Jõelehtme küla juu-res maa alt välja tulla ja plehku pista. Enam ei julge ta mehi tülitama minna.

Kus Vanapagan jooksis maa all, hak-kas vesi voolama, mida nüüd Salajõeks kutsutakse. Kohad, kust Vanapagan pea vaatamiseks välja pistnud, said ur-keaugud.

ERA II 165, 251/3 (1) < Jõelähtme khk. ja v. - H. Ojapõld < Jakob Ojapõld, 69 a. (1937).

Nagu nimi ütleb, on tegemist vana pa-ganaga. Kuna paganad ehk mittekrist-lased elasid enne uue, kristliku tsivili-satsiooni tulekut, püüdis see eelmise aja kangelasi igati alavääristada ja lai-mata. Vanapagan esindaski algul rah-vajuttudes ja mütoloogias muistseid kangelasi – hiidusid, kes oma meeletu jõuga suutsid muuta maastiku väljanä-gemist. Ka Kalevipoeg on vana pagan. Kalevipoja ja Vanapagana muistendid on tihti põimunud ning aja jooksul on muutunud nii nende sisu kui ka nimi.

Kui Kostivere urgete tekkega ongi seotud mõni vana hiid, siis kindlasti ei olnud algne põhjus tema arglik põ-genemine, veel vähem lihtsatelt talu-meestelt toidu varastamine.

Kes tegi karsti?Kostiveres asub Eesti suu­rim ja kõige paremini jälgitav karstiala, mida kohalik rahvas nimetab sõnaga urked. Siin voolab maa all Eesti pikim, 2,5 kilomeetri pikkune sala­jõgi. Nende tekkeloost on mitu erinevat versiooni.

URKED TEKKISID VEE VOOLAMISEST Jõelähtme jõgi olla kunagi leidnud paekivis olevates tektoonilistes pra-gudes tee sügavamale maa alla. Seal jõudis ta kergesti lahustuvate lubjaki-vikihtideni, millesse uuristas uue voo-lusängi ning suured maa-alused koo-pad. Alumiste kihtide kadumise tõttu hakkas ülemine, tugevam paekivikiht langema maa all olevasse jõesängi ning

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

24 25

KülaRINDEJOONEL

Võib julgesti väita, et rändaja, kes sammub mööda kitsast teed Rootsi­Kallavere külla, saab elamuse osaliseks. Millise, see jääb juba kõigil endil koha peal järele uurida. Veel suurema elamuse osaliseks saab siis, kui kohata seal mõnda toredat külainimest. Eriti kui nendeks on Kersti Pent, Külvi Kuusk või Priit Kase.

24 25

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

24 25

KülaRINDEJOONEL

Võib julgesti väita, et rändaja, kes sammub mööda kitsast teed Rootsi­Kallavere külla, saab elamuse osaliseks. Millise, see jääb juba kõigil endil koha peal järele uurida. Veel suurema elamuse osaliseks saab siis, kui kohata seal mõnda toredat külainimest. Eriti kui nendeks on Kersti Pent, Külvi Kuusk või Priit Kase.

24 25

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

26 27

mõnda kohta on sobitatud suur püsti-ne kiviplaat, teisal on aia sisse ehitatud lehmakindel värav. Lehm oma paksu kerega ei mahu kuidagi sellisest jõnk-suga avast läbi, enamik inimesi aga mahub! Praegused Rootsi-Kallavere kiviaiad on suurelt osalt kivist kõvema mehe ja endise külavanema Raul Kure käe alt läbi käinud. Tema raiutud on ka talude nimekivid päriseksostmise või asutamise aastaga.

Mitu kilomeetrit kiviaeda külas on?

Kersti: Täpselt ei oska öelda, kuid kaks kilomeetrit on neid kindlasti, võib-olla rohkemgi.

Kui külas ringi vaadata, hakkavad silma ka suured vanad laudad. Kuid praegu on küla ainsad koduloomad vist koerad ja kassid. Mis te lautadega peale hakkate?

Priit: Tegelikult on meil ka kanad ja üks kukk, kes hommikul külarahval

ärgata aitab. Aga vanad hooned, need on hakanud meil üksteise järel ärka-ma. Veel kümme aastat tagasi oli küla häbiplekiks külatänava ääres lagunev Käspre vana laut. 2006. aastal avasime seal ühisel jõul ja Leaderi programmi toetusel küla muuseumi, kuhu toodi kokku igasugust talukraami. Siin on põllutööriistu, majatarbeid, käsitööd, rõivaid ja raamatuid. Muuseumist on

Külvi, räägi palun siinsest aegade algusest.

Muuga lahe rannast natuke eemal sei-sis 800 aastat tagasi talude kobar, mis “Taani hindamisraamatu” kirjutaja sõnul paiknes kõrgel eenduval mäe-nukal. Vanasti, kui metsa ees ei olnud, paistsid toa eest kätte Haakse ja Prangli saar, sadamakoht ning lähenevad paa-did. Esivanematele võis see paik üsna ihaldusväärne olla – kõrge mäeseljak veerikaste allikate ja rammusa põl-lumaaga, kõrval vulisemas oja, mille kõrged kaldad tunnistavad toonasest veerohkusest. Praegu on selles paigas Rootsi-Kallavere küla.

Aga miks Rootsi-Kallavere? Kas siin elasid rootslased?

Külvi: Küllap nad on siin elanud, Soo-me lahe rannikul oli keskajal päris pal-ju rootslaste asundusi. Meie küla kohta on kindlalt teada see, et dokumentides nimetatakse küla 1522. aastast peale Rootsi-Kallavereks.

Kuidas külal on õnnestunud lausa Maardu linna külje all alles jääda?

Külvi: Asi oli naljast kaugel – ühest küljest lähenes fosforiidikarjäär, küla põldudele kerkis venekeelne töölislinn. Külaelanikud olid aga erakordselt kan-gekaelsed ega tahtnud oma kodudest ära minna. Kontrast kahe maailma va-hel on meie külas eriti teravalt tunda.

Arheoloog Vello Lõugas andis sellele tajutavale vastasseisule väga tabava väljenduse: küla rindejoonel.

Priit, kas endise külavanemana oled mõelnud muistsed Kallavere alad Maardu linnalt tagasi vallutada?

Muidugi olen. Alad on küll jäädavalt läinud, aga inimressurss, mida Maar-

du endas peidab, on mitmekesine, hu-vitav ja sõbralik. Eriti väikesed Maar-du kodanikud, kes lasteaiarühmade viisi muuseumi külastavad. Nende südamete vallutamisega tegeleme siin külas hoogsasti. Ja tõsi ta on, see õn-nestub. Nii mõnigi väike “putukas” on mõne aja möödudes oma perega muu-seumis tagasi.

Esimene asi, mis külatänavas silma hakkab, on kiviaiad. Kas need on rootsiaegsed või tsaariaegsed?

Priit: Täpselt ei tea, kuid mõisaaegsed on nad kindlasti ja seisavad talumaade ajaloolistel piiridel. Kiviaedade mater-jaliga on siin kandis ajalooliselt nappi-nud ja nii on materjal kohale toodud vastavalt ajastule küll hobuste, küll autodega Maardu karjäärist, teispoolt tänapäevast Peterburi maanteed. Ega neid kiviaedu nõukogude ajal keegi korrastanud ning lagunevate aedade ülesladumine oli 1980. aastatel küla-rahva esimene suur ühistöö. Kiviaed teeb mõnes kohas imelikke vimkasid –

saanud nagu küla keskus, siin peetak-se pidusid ja korraldatakse kontserte. Seni seisab jõude veel teine vana lau-dahoone müür, mis ootab oma aega, et saada muuseumi laienduseks. Kui see projekt peaks kunagi õnnestuma, siis saavad külastajad juurde omapärase kontserdi- ja etenduste koha ning kü-larahvas hoopis uue võimaluse koos-käimiseks. See on suur plaan...

Olete muuseumiga teinud näitusi, mis on väga kuulsaks saanud.

Kersti: Kõigepealt oli näitus “Õmblus-masinanaised”, kus sai näha ilusaid vanu kleite ja lasteriideid. Väljas oli ka üle kümne vanaaegse õmblusmasina, mille me lasime töökorda teha. 1950.–60. aastatel pidi moeteadlik pereema ju kõik riided ise kodus valmis õmblema.Eelmise suve publikumagnet oli näitus“Õnnelik lapsepõlv”, kus oli vaada-ta kõik, mis vana aja lastesse puutus,mänguasjadest koolivormideni. 2014.aasta kevadel tuli näitus pealkirjaga“Käsitöö voodis”.

Milles seisneb käsitöö voodis?

Kersti: Teema, mida saab võtta nii või naa... Kuid selge on see, et sadakond aastat tagasi hakati talutoas ilusamini magama. Taluinimesele ei meeldinud enam magada, põhukott külje all ja vana kasukas üle pea tõmmatud. Ko-dukultuur muutus ja eesti taluinimene ärkas edaspidi, pitsimuster põse peal. Ilusat voodipesu hoiti põlvest põlve ja suur hulk uhkeid vanu voodilinu,

26 27

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

26 27

mõnda kohta on sobitatud suur püsti-ne kiviplaat, teisal on aia sisse ehitatud lehmakindel värav. Lehm oma paksu kerega ei mahu kuidagi sellisest jõnk-suga avast läbi, enamik inimesi aga mahub! Praegused Rootsi-Kallavere kiviaiad on suurelt osalt kivist kõvema mehe ja endise külavanema Raul Kure käe alt läbi käinud. Tema raiutud on ka talude nimekivid päriseksostmise või asutamise aastaga.

Mitu kilomeetrit kiviaeda külas on?

Kersti: Täpselt ei oska öelda, kuid kaks kilomeetrit on neid kindlasti, võib-olla rohkemgi.

Kui külas ringi vaadata, hakkavad silma ka suured vanad laudad. Kuid praegu on küla ainsad koduloomad vist koerad ja kassid. Mis te lautadega peale hakkate?

Priit: Tegelikult on meil ka kanad ja üks kukk, kes hommikul külarahval

ärgata aitab. Aga vanad hooned, need on hakanud meil üksteise järel ärka-ma. Veel kümme aastat tagasi oli küla häbiplekiks külatänava ääres lagunev Käspre vana laut. 2006. aastal avasime seal ühisel jõul ja Leaderi programmi toetusel küla muuseumi, kuhu toodi kokku igasugust talukraami. Siin on põllutööriistu, majatarbeid, käsitööd, rõivaid ja raamatuid. Muuseumist on

Külvi, räägi palun siinsest aegade algusest.

Muuga lahe rannast natuke eemal sei-sis 800 aastat tagasi talude kobar, mis “Taani hindamisraamatu” kirjutaja sõnul paiknes kõrgel eenduval mäe-nukal. Vanasti, kui metsa ees ei olnud, paistsid toa eest kätte Haakse ja Prangli saar, sadamakoht ning lähenevad paa-did. Esivanematele võis see paik üsna ihaldusväärne olla – kõrge mäeseljak veerikaste allikate ja rammusa põl-lumaaga, kõrval vulisemas oja, mille kõrged kaldad tunnistavad toonasest veerohkusest. Praegu on selles paigas Rootsi-Kallavere küla.

Aga miks Rootsi-Kallavere? Kas siin elasid rootslased?

Külvi: Küllap nad on siin elanud, Soo-me lahe rannikul oli keskajal päris pal-ju rootslaste asundusi. Meie küla kohta on kindlalt teada see, et dokumentides nimetatakse küla 1522. aastast peale Rootsi-Kallavereks.

Kuidas külal on õnnestunud lausa Maardu linna külje all alles jääda?

Külvi: Asi oli naljast kaugel – ühest küljest lähenes fosforiidikarjäär, küla põldudele kerkis venekeelne töölislinn. Külaelanikud olid aga erakordselt kan-gekaelsed ega tahtnud oma kodudest ära minna. Kontrast kahe maailma va-hel on meie külas eriti teravalt tunda.

Arheoloog Vello Lõugas andis sellele tajutavale vastasseisule väga tabava väljenduse: küla rindejoonel.

Priit, kas endise külavanemana oled mõelnud muistsed Kallavere alad Maardu linnalt tagasi vallutada?

Muidugi olen. Alad on küll jäädavalt läinud, aga inimressurss, mida Maar-

du endas peidab, on mitmekesine, hu-vitav ja sõbralik. Eriti väikesed Maar-du kodanikud, kes lasteaiarühmade viisi muuseumi külastavad. Nende südamete vallutamisega tegeleme siin külas hoogsasti. Ja tõsi ta on, see õn-nestub. Nii mõnigi väike “putukas” on mõne aja möödudes oma perega muu-seumis tagasi.

Esimene asi, mis külatänavas silma hakkab, on kiviaiad. Kas need on rootsiaegsed või tsaariaegsed?

Priit: Täpselt ei tea, kuid mõisaaegsed on nad kindlasti ja seisavad talumaade ajaloolistel piiridel. Kiviaedade mater-jaliga on siin kandis ajalooliselt nappi-nud ja nii on materjal kohale toodud vastavalt ajastule küll hobuste, küll autodega Maardu karjäärist, teispoolt tänapäevast Peterburi maanteed. Ega neid kiviaedu nõukogude ajal keegi korrastanud ning lagunevate aedade ülesladumine oli 1980. aastatel küla-rahva esimene suur ühistöö. Kiviaed teeb mõnes kohas imelikke vimkasid –

saanud nagu küla keskus, siin peetak-se pidusid ja korraldatakse kontserte. Seni seisab jõude veel teine vana lau-dahoone müür, mis ootab oma aega, et saada muuseumi laienduseks. Kui see projekt peaks kunagi õnnestuma, siis saavad külastajad juurde omapärase kontserdi- ja etenduste koha ning kü-larahvas hoopis uue võimaluse koos-käimiseks. See on suur plaan...

Olete muuseumiga teinud näitusi, mis on väga kuulsaks saanud.

Kersti: Kõigepealt oli näitus “Õmblus-masinanaised”, kus sai näha ilusaid vanu kleite ja lasteriideid. Väljas oli ka üle kümne vanaaegse õmblusmasina, mille me lasime töökorda teha. 1950.–60. aastatel pidi moeteadlik pereema ju kõik riided ise kodus valmis õmblema.Eelmise suve publikumagnet oli näitus“Õnnelik lapsepõlv”, kus oli vaada-ta kõik, mis vana aja lastesse puutus,mänguasjadest koolivormideni. 2014.aasta kevadel tuli näitus pealkirjaga“Käsitöö voodis”.

Milles seisneb käsitöö voodis?

Kersti: Teema, mida saab võtta nii või naa... Kuid selge on see, et sadakond aastat tagasi hakati talutoas ilusamini magama. Taluinimesele ei meeldinud enam magada, põhukott külje all ja vana kasukas üle pea tõmmatud. Ko-dukultuur muutus ja eesti taluinimene ärkas edaspidi, pitsimuster põse peal. Ilusat voodipesu hoiti põlvest põlve ja suur hulk uhkeid vanu voodilinu,

26 27

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

28 29

padjapüüre ja öösärke jõudis lõpuks meie muuseumi. Voodinäitus kuju-nes menukaks ja on olnud vaadata ka Rannarahva Muuseumis ning Kolga ja Kostivere mõisas, kust me selle alles hiljuti maha võtsime.

Kersti, sina oled selle muuseumi hing, kas muuseumi varad mahuvad kõik sellesse majja ära?

Hingesid on meil mitu, nagu varasid-ki, ega üksi palju ära teha jõua. Koos teiste hingedega hingates on aga või-malik teha suuri asju. Aga mis puutub majadesse, siis nüüd on ka teine laut uue rakenduse saanud. Mihkli lauda eesruum on moondunud kangakojaks ja siin on kahe viimase talve jooksul mitusada meetrit kaltsuvaipu kootud.

Kas käsitöötoas on tähtsam käsitöö või külajutud?

Kersti: Ikka külajutud... ja mitte ainult. Meil on kudujaid ka kaugemalt. Ilma juttude ja aruteludeta oleksid vaibad palju igavamad ja värvitumad. Püüa-me teha omi asju ikka nii, nagu vanasti tehti.

Millised on teie viimased saavutused?

Kersti: 2014. aastal toimus Mihkli lau-da lõplik muutumine. Lehmade ase-mete ja sõimede kohale tegime paa-dimaja ja siia kolisid nõukogude ajal peidus olnud uhked Kivimäe talu paa-did ja kalapüügivarustus. See on meie külas jälle midagi erilist.

Kuidas need paadid nii kaua vastu pidasid?

Sellega on seotud mitu lõbusat lugu, aga nende teada saamiseks peab ise kohale tulema. Üldjoontes peitis Kivi-mäe rahvas oma paadid piirivalvurite eest ära. Suurem paat on ehitatud 1935.

aastal, väiksem – eistuk – 1938. aastal. Pole teada, et põhjaranniku eestiaeg-seid kalapaate kuskil mujal veel säili-nud oleks.

www.rkk.ee

28

Tallinnast üle Pirita jõe Narva poole sõites algab kohe Jõelähtme vald. Peale Pirita silla ületamist paremat kätt paistab Loo tee otsas kaugele kuuemeetrise betoonist posta­mendi otsas suur valge muna. Juba ligi 40 aastat.

Viitskulptuuri MUNA autor Leida Ilo, tuntud ehte- ja metallikunstnik (sünd 1943, lõpetanud 1970. aastal ERKI me-tallikunstnikuna) meenutab, kuidas Tallinna Näidislinnuvabriku kunsti-lembeline direktor Aleksander Lind tellis 1977. aastal tavalisele teeviidale lisaks Kunstitoodete Kombinaadilt ARS Loo alevikku pöörava tee otsa viitskulptuuri, mis oleks teetähiseks möödasõitjale, näitaks suunda Sa-ha-Lool asuvale Linnuvabrikule ning kutsuks teeotsalt alevikku põikama. Leida Ilo pani ette luua terviklik au-sammas munale, mis oma teravikuga oleks suunatud linnuvabriku poole.

Muna monumendi kavand kinnitati kombinaadis ARS 14. jaanuaril 1977 ja sai õnnistuse põllumajandusministrilt sõnadega „Muna vorm on täiuslik – kana on sellega kaua vaeva näinud ja minul ei saa midagi selle vastu olla“. 1978. aastal sai valmis muna kipsist vorm, misjärel võttis tehas „Orto“ tööjärje üle ja mõne kuu pärast tõsteti

klaasplastist muna üles 1,2-meetrise lä-bimõõduga kuuemeetri kõrguse posti otsa, mille linnuvabriku töömehed olid valmis valanud.

2009. aastal oleks muna äärepealt hukka saanud, sest jäi jalgu Loo uue liiklussõlme rajamisele. Palju ei puu-dunud, et klaasplastist 2,5 x 1,75 meet-ri suurusele keskelt pragunenud mu-namonumendile oleks surmaotsus alla kirjutatud. Nõukaajal olid inimesed ise skulptuurile haiget teinud. Kehtiva korra vastu protestiti lihavõttepühade ajal muna värvimisega, pimeduse var-jul mäkerdati muna kirjuks. Värviki-rev muna üllatas miilitsat ja riivatuse tagajärgede kõrvaldamine käis siis lii-

Suure muna luguvapaberi abil. Kaua siis muna suudab sellisele survele vastu pidada? Mõni-kord pandi lihavõtte ajal muna juurde mehed isegi ööpäevaringselt valvesse, et vandaalid ei saaks kõige tähtsamale kristlikule pühale tähelepanu juhtida.

Niisiis algas kuulsa muna päästmis-aktsioon aastal 2009 ja kestis kaks aas-tat. Jõelähtme vallavalitsus korraldas skulptuuri restaureerimise ning pik-kade läbirääkimiste tulemusena Maan-teeametiga teisaldati taies 2011. aastal värskelt rajatud uue Loo ringtee kesk-messe, algsest asukohast sada meetrit lõuna poole.

Merike Metstak

29

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

28 29

padjapüüre ja öösärke jõudis lõpuks meie muuseumi. Voodinäitus kuju-nes menukaks ja on olnud vaadata ka Rannarahva Muuseumis ning Kolga ja Kostivere mõisas, kust me selle alles hiljuti maha võtsime.

Kersti, sina oled selle muuseumi hing, kas muuseumi varad mahuvad kõik sellesse majja ära?

Hingesid on meil mitu, nagu varasid-ki, ega üksi palju ära teha jõua. Koos teiste hingedega hingates on aga või-malik teha suuri asju. Aga mis puutub majadesse, siis nüüd on ka teine laut uue rakenduse saanud. Mihkli lauda eesruum on moondunud kangakojaks ja siin on kahe viimase talve jooksul mitusada meetrit kaltsuvaipu kootud.

Kas käsitöötoas on tähtsam käsitöö või külajutud?

Kersti: Ikka külajutud... ja mitte ainult. Meil on kudujaid ka kaugemalt. Ilma juttude ja aruteludeta oleksid vaibad palju igavamad ja värvitumad. Püüa-me teha omi asju ikka nii, nagu vanasti tehti.

Millised on teie viimased saavutused?

Kersti: 2014. aastal toimus Mihkli lau-da lõplik muutumine. Lehmade ase-mete ja sõimede kohale tegime paa-dimaja ja siia kolisid nõukogude ajal peidus olnud uhked Kivimäe talu paa-did ja kalapüügivarustus. See on meie külas jälle midagi erilist.

Kuidas need paadid nii kaua vastu pidasid?

Sellega on seotud mitu lõbusat lugu, aga nende teada saamiseks peab ise kohale tulema. Üldjoontes peitis Kivi-mäe rahvas oma paadid piirivalvurite eest ära. Suurem paat on ehitatud 1935.

aastal, väiksem – eistuk – 1938. aastal. Pole teada, et põhjaranniku eestiaeg-seid kalapaate kuskil mujal veel säili-nud oleks.

www.rkk.ee

28

Tallinnast üle Pirita jõe Narva poole sõites algab kohe Jõelähtme vald. Peale Pirita silla ületamist paremat kätt paistab Loo tee otsas kaugele kuuemeetrise betoonist posta­mendi otsas suur valge muna. Juba ligi 40 aastat.

Viitskulptuuri MUNA autor Leida Ilo, tuntud ehte- ja metallikunstnik (sünd 1943, lõpetanud 1970. aastal ERKI me-tallikunstnikuna) meenutab, kuidas Tallinna Näidislinnuvabriku kunsti-lembeline direktor Aleksander Lind tellis 1977. aastal tavalisele teeviidale lisaks Kunstitoodete Kombinaadilt ARS Loo alevikku pöörava tee otsa viitskulptuuri, mis oleks teetähiseks möödasõitjale, näitaks suunda Sa-ha-Lool asuvale Linnuvabrikule ning kutsuks teeotsalt alevikku põikama. Leida Ilo pani ette luua terviklik au-sammas munale, mis oma teravikuga oleks suunatud linnuvabriku poole.

Muna monumendi kavand kinnitati kombinaadis ARS 14. jaanuaril 1977 ja sai õnnistuse põllumajandusministrilt sõnadega „Muna vorm on täiuslik – kana on sellega kaua vaeva näinud ja minul ei saa midagi selle vastu olla“. 1978. aastal sai valmis muna kipsist vorm, misjärel võttis tehas „Orto“ tööjärje üle ja mõne kuu pärast tõsteti

klaasplastist muna üles 1,2-meetrise lä-bimõõduga kuuemeetri kõrguse posti otsa, mille linnuvabriku töömehed olid valmis valanud.

2009. aastal oleks muna äärepealt hukka saanud, sest jäi jalgu Loo uue liiklussõlme rajamisele. Palju ei puu-dunud, et klaasplastist 2,5 x 1,75 meet-ri suurusele keskelt pragunenud mu-namonumendile oleks surmaotsus alla kirjutatud. Nõukaajal olid inimesed ise skulptuurile haiget teinud. Kehtiva korra vastu protestiti lihavõttepühade ajal muna värvimisega, pimeduse var-jul mäkerdati muna kirjuks. Värviki-rev muna üllatas miilitsat ja riivatuse tagajärgede kõrvaldamine käis siis lii-

Suure muna luguvapaberi abil. Kaua siis muna suudab sellisele survele vastu pidada? Mõni-kord pandi lihavõtte ajal muna juurde mehed isegi ööpäevaringselt valvesse, et vandaalid ei saaks kõige tähtsamale kristlikule pühale tähelepanu juhtida.

Niisiis algas kuulsa muna päästmis-aktsioon aastal 2009 ja kestis kaks aas-tat. Jõelähtme vallavalitsus korraldas skulptuuri restaureerimise ning pik-kade läbirääkimiste tulemusena Maan-teeametiga teisaldati taies 2011. aastal värskelt rajatud uue Loo ringtee kesk-messe, algsest asukohast sada meetrit lõuna poole.

Merike Metstak

29

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

30 31

Ruhe30 31

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

30 31

Ruhe30 31

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

Paigalseis on tagasiminek ja seda ei saa siin äris lubada, kui tahad läbi lüüa ja pikaks ajaks püsima jääda. Õnnelikuks teevad mind ka rahulolevad kliendid – see on ikka hea tunne, kui loed küla-listeraamatust tänusõnu ja kiitusi ningkui suudad panna inimesi kala armas-tama.

Mis teeb sind töös kõige vihasemaks?

Kadedad ja õelad inimesed – jube liht-ne on kritiseerida ja rääkida halvasti, teadmata, kui palju tegelikult vaeva nähakse. Õnneks on meil vedanud ning kriitikat ja halvustusi on vähe, aga see on ka hea meeskonnatöö tu-lemus. Eks kõik eksivad aeg-ajalt, aga oluline on igast eksimusest õppust võt-ta ja samu vigu rohkem mitte teha.

Kas sa kala sööd?

Mulle meeldib väga kala süüa ja see oli ka üks põhjus, miks otsustasin just kalarestorani teha – tavaliselt ma resto-

ranides käies kala ei julge tellida, kuna olen liiga palju kordi pidanud pettu-ma.

Veetsin lapsepõlves kõik koolivahe-ajad Neemes ja kala oli põhiline, mis toidulaual oli. Eks sellest ajast ongi harjumus kala süüa ja teadmine, mida tähendab värske kalast valmistatud toit. Lemmikud on värsked vürtsikilud musta leivaga – selliseid üks-kaks päe-va soolas olnud krõmpsuvaid kilusid pole kuskil mujal saanud kui kodus ja puhas rõõm on, kui saan seda ka oma restoranis pakkuda. Kilu on aga väga keeruline saada ja kui kalamehed peaks märku andma, siis sõidan kasvõi ise neile Leppneeme järele, mis siis, et sõit sinna maksab rohkem kui kilud ise.

Milliseid trende püüad Ruhes järgida ja mida uut soovid ellu viia?

Meie „trend“ on mitte kaasa minna igasuguste trendidega. Tahame pak-kuda lihtsalt head ja tervislikku toitu ning puhtaid maitseid, mille eelduseks on parim tooraine.

Kokad muidugi pingutavad iga päev, et uusi asju välja mõelda, kuna menüü on meil sõltuvalt tooraine hoo-ajalisusest pidevalt muutuv. Eks see on omamoodi uudne, kui restorani menüü nii tihti muutub. Eriliseks teeb meid ka see, et menüüs on ainult kala ja mereannid – teist sellist kohta Eestis ei tea. Üritame kasutada võimalikult palju kohalikku kala, aga kahjuks on seda väga keeruline saada. Elukutseli-si kalureid, kes iga päev merel käiks, siin ei ole; pigem on hobikalurid, kes

Kas restorani pidamine on elustiiliäri või kõigest algus ülemaailmsele toitlustusketile?

Alguses oli idee teha lihtsalt väike koh-vik, võimalikult väikeste vahenditega, aga projekteerimise käigus mõtted are-nesid ja lõpuks tuli restoran, kus lisaks juures veel väike gurmeepood ja teisel korrusel majutus kümnele. Minu jaoks on see eneseteostamine ja unistuste täitumine. See äri on võtnud palju, aga andnud veel rohkem ja seda mitte ra-haliselt. Rikkaks sellega ei saa, kui just restorane juurde ei tee – siis isegi on see võib-olla võimalik... Aga praegu veel sellele ei mõtle, kuna kardan, et kui hakata uuele asjale keskenduma, siis pole Ruhe jaoks enam aega ja kaob see personaalne touch, mis on tegeli-kult väga oluline.

Mis teeb sind töös kõige õnnelikumaks?

Pidev arenemine ja arendamine. Kuna selle äriga alustades polnud mul õrna aimugi, millega tegemist on, siis olen viimase pooleteise aastaga pidanud väga palju uusi asju õppima ja saanud juurde palju huvitavaid tuttavaid. Sel-les töös on iga päev midagi uut ja teha on palju, et ikka kõik paremini oleks.

Vanim ühes tükis säilinud veesõiduk leiti Hollandist Pesse külast tee­ehitusel maa seest, kus ta oli olnud umbes kümme tuhat aastat. See on lihtne ühest puust õõnestatud painutamata külgedega küna. Eesti keeles nimetatakse sellist paaditüüpi ruheks.

Ühe sellise ruhe võib leida kaunis Neeme

külas asuva ilusa mereäärse restorani

terrassilt. Restorani nimi on Ruhe. Kohalike

juurtega Terje Lindau on selle toreda

restorani ellu kutsunud ja viib nii ellu oma

unistust.

püüavad enamasti oma tarbeks. Tihti on aknast näha, et kalatraalid on siin-samas merel, aga praegu nad veel Nee-me sadamasse kala tooma kahjuks ei sõida. Lootus on, et kui Neeme sadam lõplikult valmis, jõuavad need traalid ka siia ja ehk hakkavad ka kohalikud kalurid siis rohkem merel käima.

Kas mere lähedus mõjub toidu maitsele?

Kas just meri toidu maitset mõjutab, aga kindlasti on kuidagi loomulikum mere ääres olles kala süüa.

Kuidas meri mõjub kollektiivile?

Ma usun, et rahustavalt. Paljud, kes linnast siia tööle tulnud, on nimetanud seda justkui puhkusele tulekuks. Mitte et tööd vähe oleks, aga siin kuidagi on selline rahulikum tunne kui Tallinnas. Hea personali leidmine on väga ras-ke, eriti veel linnast väljas, aga oleme loonud töötamiseks võimalikult head tingimused. Organiseerime töötajatele Tallinnast Neeme ja tagasi transpordi ning pingutame selle nimel, et siin töö-tamine ei oleks lihtsalt möödaminnes millegi tegemine, vaid et kõik naudik-sid ja tahaksid siin töötada.

Ma ei tea, kas see on mere mõju, aga tihtipeale kuulen köögist kokkade lõ-busat lauluviisi või omatehtud luule-tusi... Usun, et nad on siin õnnelikud. Ruhe köögis on ka suur aken mere poole, kust nii ilusa kui ka tormise il-maga on super vaade – teist sellist köö-ki naljalt ei leia. Kalameistrile muidugi väga ei meeldi, kui ilm kehv ja tuul kõva ning väljas vaja kala suitsetada, aga mis teha, ega muud moodi seda õiget suitsukala ei saa ka.

3 4

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

32

Paigalseis on tagasiminek ja seda ei saa siin äris lubada, kui tahad läbi lüüa ja pikaks ajaks püsima jääda. Õnnelikuks teevad mind ka rahulolevad kliendid – see on ikka hea tunne, kui loed küla-listeraamatust tänusõnu ja kiitusi ningkui suudad panna inimesi kala armas-tama.

Mis teeb sind töös kõige vihasemaks?

Kadedad ja õelad inimesed – jube liht-ne on kritiseerida ja rääkida halvasti, teadmata, kui palju tegelikult vaeva nähakse. Õnneks on meil vedanud ning kriitikat ja halvustusi on vähe, aga see on ka hea meeskonnatöö tu-lemus. Eks kõik eksivad aeg-ajalt, aga oluline on igast eksimusest õppust võt-ta ja samu vigu rohkem mitte teha.

Kas sa kala sööd?

Mulle meeldib väga kala süüa ja see oli ka üks põhjus, miks otsustasin just kalarestorani teha – tavaliselt ma resto-

ranides käies kala ei julge tellida, kuna olen liiga palju kordi pidanud pettu-ma.

Veetsin lapsepõlves kõik koolivahe-ajad Neemes ja kala oli põhiline, mis toidulaual oli. Eks sellest ajast ongi harjumus kala süüa ja teadmine, mida tähendab värske kalast valmistatud toit. Lemmikud on värsked vürtsikilud musta leivaga – selliseid üks-kaks päe-va soolas olnud krõmpsuvaid kilusid pole kuskil mujal saanud kui kodus ja puhas rõõm on, kui saan seda ka oma restoranis pakkuda. Kilu on aga väga keeruline saada ja kui kalamehed peaks märku andma, siis sõidan kasvõi ise neile Leppneeme järele, mis siis, et sõit sinna maksab rohkem kui kilud ise.

Milliseid trende püüad Ruhes järgida ja mida uut soovid ellu viia?

Meie „trend“ on mitte kaasa minna igasuguste trendidega. Tahame pak-kuda lihtsalt head ja tervislikku toitu ning puhtaid maitseid, mille eelduseks on parim tooraine.

Kokad muidugi pingutavad iga päev, et uusi asju välja mõelda, kuna menüü on meil sõltuvalt tooraine hoo-ajalisusest pidevalt muutuv. Eks see on omamoodi uudne, kui restorani menüü nii tihti muutub. Eriliseks teeb meid ka see, et menüüs on ainult kala ja mereannid – teist sellist kohta Eestis ei tea. Üritame kasutada võimalikult palju kohalikku kala, aga kahjuks on seda väga keeruline saada. Elukutseli-si kalureid, kes iga päev merel käiks, siin ei ole; pigem on hobikalurid, kes

Kas restorani pidamine on elustiiliäri või kõigest algus ülemaailmsele toitlustusketile?

Alguses oli idee teha lihtsalt väike koh-vik, võimalikult väikeste vahenditega, aga projekteerimise käigus mõtted are-nesid ja lõpuks tuli restoran, kus lisaks juures veel väike gurmeepood ja teisel korrusel majutus kümnele. Minu jaoks on see eneseteostamine ja unistuste täitumine. See äri on võtnud palju, aga andnud veel rohkem ja seda mitte ra-haliselt. Rikkaks sellega ei saa, kui just restorane juurde ei tee – siis isegi on see võib-olla võimalik... Aga praegu veel sellele ei mõtle, kuna kardan, et kui hakata uuele asjale keskenduma, siis pole Ruhe jaoks enam aega ja kaob see personaalne touch, mis on tegeli-kult väga oluline.

Mis teeb sind töös kõige õnnelikumaks?

Pidev arenemine ja arendamine. Kuna selle äriga alustades polnud mul õrna aimugi, millega tegemist on, siis olen viimase pooleteise aastaga pidanud väga palju uusi asju õppima ja saanud juurde palju huvitavaid tuttavaid. Sel-les töös on iga päev midagi uut ja teha on palju, et ikka kõik paremini oleks.

Vanim ühes tükis säilinud veesõiduk leiti Hollandist Pesse külast tee­ehitusel maa seest, kus ta oli olnud umbes kümme tuhat aastat. See on lihtne ühest puust õõnestatud painutamata külgedega küna. Eesti keeles nimetatakse sellist paaditüüpi ruheks.

Ühe sellise ruhe võib leida kaunis Neeme

külas asuva ilusa mereäärse restorani

terrassilt. Restorani nimi on Ruhe. Kohalike

juurtega Terje Lindau on selle toreda

restorani ellu kutsunud ja viib nii ellu oma

unistust.

püüavad enamasti oma tarbeks. Tihti on aknast näha, et kalatraalid on siin-samas merel, aga praegu nad veel Nee-me sadamasse kala tooma kahjuks ei sõida. Lootus on, et kui Neeme sadam lõplikult valmis, jõuavad need traalid ka siia ja ehk hakkavad ka kohalikud kalurid siis rohkem merel käima.

Kas mere lähedus mõjub toidu maitsele?

Kas just meri toidu maitset mõjutab, aga kindlasti on kuidagi loomulikum mere ääres olles kala süüa.

Kuidas meri mõjub kollektiivile?

Ma usun, et rahustavalt. Paljud, kes linnast siia tööle tulnud, on nimetanud seda justkui puhkusele tulekuks. Mitte et tööd vähe oleks, aga siin kuidagi on selline rahulikum tunne kui Tallinnas. Hea personali leidmine on väga ras-ke, eriti veel linnast väljas, aga oleme loonud töötamiseks võimalikult head tingimused. Organiseerime töötajatele Tallinnast Neeme ja tagasi transpordi ning pingutame selle nimel, et siin töö-tamine ei oleks lihtsalt möödaminnes millegi tegemine, vaid et kõik naudik-sid ja tahaksid siin töötada.

Ma ei tea, kas see on mere mõju, aga tihtipeale kuulen köögist kokkade lõ-busat lauluviisi või omatehtud luule-tusi... Usun, et nad on siin õnnelikud. Ruhe köögis on ka suur aken mere poole, kust nii ilusa kui ka tormise il-maga on super vaade – teist sellist köö-ki naljalt ei leia. Kalameistrile muidugi väga ei meeldi, kui ilm kehv ja tuul kõva ning väljas vaja kala suitsetada, aga mis teha, ega muud moodi seda õiget suitsukala ei saa ka.

32 4

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

34 35

JõelähtmeGOLFIVÄLJAKtahab ilusa mängu igaüheni tuua

Kui küsida Eestis golfimängus kõvaks käeks peetavalt inimeselt,

kus ja kuidas ta selle huvitava alaga tegelema hakkas, siis paljudel

juhtudel võib tõenäoliselt kuulda, et esimene löök tehti Jõelähtmel.

Aastaid golfi arendamisega tegelenud Estonian Golf & Country

Club’i (EGCC) tegemistest räägib klubi juhataja Hanno Kross.

Tekst: Jüri Kukk

Fotod: Margus Vilisoo

34 35

Kuidas on EGCC jõudnud sellisesse jõudsasti arenevasse hetkeseisu? Kas golfi maaletoomine ja tutvustamine oli vaevaline protsess?

Oleme teinud kogu aeg oma asja ja algusest saati hästi pal-ju olnud seotud maailma tipp-know-how’ga läbi European Tour’i. Alustasime nendega koostööd 2005. aastal ning pal-jud otsused, mille oleme teinud, on tänu European Tour’i julgustusele mitte mõelda vaid kohalikult. Oleme tegelikult konkurentsis väljakutega üle Euroopa ja maailma, kui püüa-me Eestisse tuua rahvusvahelisi tiitlivõistlusi või miks mitte ka golfimängijaid kaugetest riikidest. Ka meie uue etapi pla-neerimise juures, mis saab valmis 2019. aastal, on European Tour’i abi olnud märkimisväärne. Nii maailma läbi aegade parima naisgolfimängija Annika Sörenstami kui European Golf Design’iga lepingu allakirjutamine on eelkõige vaata-mine kogu Põhja-Euroopa regiooni ning positsioneerimine turule, kus täna midagi sellist pakkuda ei ole. Rõõm on näha, et paljud eestlased on uskunud meisse ja klubiliikmete arv järjest kasvab - eelmise aasta lõpus oli meil juba 701 klubilii-get. Ilma kohalike mängijate kasvuta ei oleks meil võimalust pikaajaliselt golfi Eestis edukalt arendada.

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

34 35

JõelähtmeGOLFIVÄLJAKtahab ilusa mängu igaüheni tuua

Kui küsida Eestis golfimängus kõvaks käeks peetavalt inimeselt,

kus ja kuidas ta selle huvitava alaga tegelema hakkas, siis paljudel

juhtudel võib tõenäoliselt kuulda, et esimene löök tehti Jõelähtmel.

Aastaid golfi arendamisega tegelenud Estonian Golf & Country

Club’i (EGCC) tegemistest räägib klubi juhataja Hanno Kross.

Tekst: Jüri Kukk

Fotod: Margus Vilisoo

34 35

Kuidas on EGCC jõudnud sellisesse jõudsasti arenevasse hetkeseisu? Kas golfi maaletoomine ja tutvustamine oli vaevaline protsess?

Oleme teinud kogu aeg oma asja ja algusest saati hästi pal-ju olnud seotud maailma tipp-know-how’ga läbi European Tour’i. Alustasime nendega koostööd 2005. aastal ning pal-jud otsused, mille oleme teinud, on tänu European Tour’i julgustusele mitte mõelda vaid kohalikult. Oleme tegelikult konkurentsis väljakutega üle Euroopa ja maailma, kui püüa-me Eestisse tuua rahvusvahelisi tiitlivõistlusi või miks mitte ka golfimängijaid kaugetest riikidest. Ka meie uue etapi pla-neerimise juures, mis saab valmis 2019. aastal, on European Tour’i abi olnud märkimisväärne. Nii maailma läbi aegade parima naisgolfimängija Annika Sörenstami kui European Golf Design’iga lepingu allakirjutamine on eelkõige vaata-mine kogu Põhja-Euroopa regiooni ning positsioneerimine turule, kus täna midagi sellist pakkuda ei ole. Rõõm on näha, et paljud eestlased on uskunud meisse ja klubiliikmete arv järjest kasvab - eelmise aasta lõpus oli meil juba 701 klubilii-get. Ilma kohalike mängijate kasvuta ei oleks meil võimalust pikaajaliselt golfi Eestis edukalt arendada.

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

36 37

Golfi on peetud elitaarseks mänguks ehk siis rikaste ja ilusate pärusmaaks. Kuivõrd on selline uskumus takistanud mängu arengut Eestis ja kas inimesteni jõuab juba arusaam, et golfiväljakule pole vaja minna rahakotiga seljas?

See pole nii mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Eks golf maksab meil enam-vähem sama palju kui 10–15 aas-tat tagasi, kuid raha väärtus on olulisel määral muutunud. Loomulikult, kui esmased vajadused on rahuldamata, siis golf ei ole esimene mõte, mis pähe tuleb, aga täna on enamikel eestimaa-lastel, võrreldes maailma teiste riikide sissetulekutega, majanduslikult hea olla ning see annab golfi arengule tu-geva vundamendi. Meil maksab aas-tane piiramatu mänguõigus 450–1000 eurot, mis on võrreldav Tallinna kesk-linna aeroobika või jõusaaliga. Golf on põhjamaades rahvasport ja see saab olema nii ka Eestis, lihtsalt ajalugu on meil lühem ning golfis suurt hüpet korraga teha ei ole võimalik, kõik võ-tab oma loomuliku aja.

Kas EGCC tõmbab ligi välis-mängijaid ja kuidas levib golfihuvi kodumaal? Kes viib Eestis golfi edasi – on see kildkond entusiaste või juba golfihuviliste kogukond?

Kõik väljakud viivad golfi edasi. On olnud tohutult suur risk ja samas sil-mipimestav usk, et võtta Eestis 20 või 10 aastat tagasi julgus golfiväljak ehita-da. Eesti Golfi Liit on viimastel aastatel kõvasti arenenud, eelmisel aastal näi-teks turundati mänguvõimalusi koos väljakuomanike ühendusega nii Pärnu

Juhtimiskonverentsil kui ka Teeviidal. Eesti PGA on teinud golfi tuvustust kaubanduskeskustes, arenenud on golfikoolid ja laste ning juunioride te-gevus – kogukond, kes golfi arendab, on järjest laienev. Uued golfimängijad saavad ise fännideks ning toovad oma pereliikmeid, kliente ja kolleege ette-võttest mängima. Eesti golfimängijate hulk on viimastel aastatel kasvanud 10–15% aastas, mis on maailmas üks suuremaid kasve.

EGCC Eesti golfi maastikul – kui suurt osa siinsest golfikeskkonnast on koondunud nende nelja tähe taha? Millised on eelised võrreldes teistega?

Kõik golfiväljakud on Eestis väga eri-nevad ning kõikjale jätkub ka pikemas perspektiivis mängijaid. Kui võtta käi-be või klubiliikmete arvu järgi, siis Jõe-lähtme golfil on täna suurim turuosa loomulikult, aga see üksi ei ole oluline. Meie jaoks on kõige tähtsam, et meie aktsionär/klubiliige oleks iga kord õn-

nelikum, kui väljakult lahkub ja taga-me selle nii hästi kui oskame. Küsime pidevalt nõu ka väljast ja väljakutelt, kus golfi on mängitud aastasadu. Meil on veel palju õppida ja palju seisab ka vahendite taga, et kõike pakkuda, aga teeme nii mõndagi efektiivsemalt ja paremini kui väljakujunenud golfi­turgudel. EGCC on valitud kolmel korral järjest ajakirja Golf World poolt Euroopa TOP100 väljaku hulka, oleme korraldanud World Cup Qualifier’i ja Euroopa meistrivõistlusi – kõik see ei tule niisama ja on tegelikult mitte ai-nult meile, vaid kogu Eesti golfile hästi suur tunnustus golfimaailma poolt.

Kindlasti on EGCC ridades üsnagi auväärseid golfinimesid. Kes need on ja mida nad on ära teinud golfi heaks, kui pole saladus?

Ühte või kahte isikut välja tuua ei oleks kena, kuna nii paljud jääksid veel ni-metamata. Meil on väljaku hooldus-meeskonnas neid, kes on üle 10 aasta meil töötanud ja 10-aastaseks saame

ametlikult alles selle aasta maikuus. On väga palju inimesi, kes on andnud oma vabast- ja pereajast väga palju Jõe-lähtme golfi arenguks. Töötunde, mida on panustatud, on tohutult. Tegelikult ei ole keegi kunagi nii palju palunud inimestelt, kõik oleme teinud seda ar-mastusest spordiala ja töö vastu ning soovist pakkuda oma klientidele pari-mat võimalikku teenust ja teenindust. Tahan tänada kõiki, kes on meisse siia-ni uskunud ning edu soovinud!

Millisena näete vaimusilmas Jõelähtme golfi aastal 2025?

See pilt on täiesti selge – kaks täismõõt-metes väljakut, millest Sea Course on aktsionäride ja klubiliikmete kasu-tamiseks ning selleks ajaks 5 aastat avatud Annika Course on maailmas tuntud. Viietärnihotell ja spaa on leid-nud oma koha nii eestlaste aktiivse puhkuse veetmiseks kui välismaalt perede ja sõpruskonnaga reisijate ee-listuseks Eestis peatumiseks neile, kes golfi tahavad mängida. Meie klubiliik-med ei võta mängu liiga tõsiselt, vaid naudivad olenemata tulemusest nii mängu kui üksteise seltskonda ja olu-line osa on koosolemisel nii sõpradega kui perekondadega. Golf on ühendav lüli. Meie golfiklubi aktsia on äärmiselt nõutud elustiiliaktsia, inimesed inves-teerivad oma tervisesse ning need, kes tahaksid paati hüpata, mõtlevad, et oleks võinud ikka 10 aastat tagasi hü-pata!

Kas Eesti golfi edasiviimine nõuab suuri investeeringuid? Mis võiks olla see eriline ja uus golfis, mida tahaksite kindlasti tulevikus Eestis näha?

Suuri investeeringuid golf Eestis ei nõua. Ma arvan, et Eestis toimib järg-mised 20–30 aastat just vastupidi – mit-te uue ja huvitava pakkumine, vaid traditsioonidele ja väärtustele tugine-mine, mis toob golfi juurde uusi män-gijaid. Me kõik oleme oma vidinate ja telefonide küljes ja ühest küljest pide-valt suhtleme, aga aega üksteise jaoks jääb järjest vähemaks – me ei näe enam nii palju, ei rõõmusta üksteise üle, kuna tundub, et elu on muutunud nii kiireks. Muide, lugesin 1932. aastal kir-jutatud raamatut, mis algas lausega, et: „Tänapäevases ülikiires maailmas…“ Golf on võimalus inimestel nädalas korra või kaks selle ratta pealt maha hüpata, telefon autosse jätta ja nautida sõpradega ühiselt aktiivselt aega. Ei ole palju alasid maailmas, mis pakuvad nii erinevate võimetega ja eri vanuses ini-mestele ühist tegevust. Vanaemad või -isad võivad mängida lastelastega või algajad elukutselistega. Ma usun sel-lesse, et golfi olulisus ühiskonnas aina suureneb, kuna järjest enam on inimesi, kes tahavad nautida loodust ja ak-tiivseid eluviise. Golf on üks võimalikke alterna-tiive.

Mida ütleksite inimesele, kes kõhkleb, kas hakata golfi mängima või mitte?

Kui arvad, et on liiga aja-mahukas, võta ühendust ja me tõestame, et golfi võib mängida ka pool-teist tundi, 9 rada, hom-mikuti enne tööd. Ei pea iga kord 5 tundi väljakul olema. Kui arvad, et on kallis, võta ühendust ja me näitame, et ei ole! On täiesti tavaline kulu, mis on võrreldav mistahes

teise spordialaga. Kui arvad, et on kee-ruline, siis on sul õigus, see ongi tehni-liselt maailma kõige keerukam ala, aga see on ka väljakutse – inimene areneb hästi kiiresti ning golf tuletab meelde, et areneda saab ka 60–70selt. Ma ei ole näinud ühtegi inimest, kes alustab gol-figa ja ta elu pole muutunud huvita-vaks – sotsiaalses mõttes tekib tohutu baas, tervisele mõjub väga hästi, kuna liigutakse aastas kuni 1000 kilomeetrit kõndides aeroobselt ning annab või-maluse tihendada juba olemasolevaid sidemeid nii sõprade kui pereliikme-tega.

Artikkel Ilmus ajakirjas Golf.

36 37

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

36 37

Golfi on peetud elitaarseks mänguks ehk siis rikaste ja ilusate pärusmaaks. Kuivõrd on selline uskumus takistanud mängu arengut Eestis ja kas inimesteni jõuab juba arusaam, et golfiväljakule pole vaja minna rahakotiga seljas?

See pole nii mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Eks golf maksab meil enam-vähem sama palju kui 10–15 aas-tat tagasi, kuid raha väärtus on olulisel määral muutunud. Loomulikult, kui esmased vajadused on rahuldamata, siis golf ei ole esimene mõte, mis pähe tuleb, aga täna on enamikel eestimaa-lastel, võrreldes maailma teiste riikide sissetulekutega, majanduslikult hea olla ning see annab golfi arengule tu-geva vundamendi. Meil maksab aas-tane piiramatu mänguõigus 450–1000 eurot, mis on võrreldav Tallinna kesk-linna aeroobika või jõusaaliga. Golf on põhjamaades rahvasport ja see saab olema nii ka Eestis, lihtsalt ajalugu on meil lühem ning golfis suurt hüpet korraga teha ei ole võimalik, kõik võ-tab oma loomuliku aja.

Kas EGCC tõmbab ligi välis-mängijaid ja kuidas levib golfihuvi kodumaal? Kes viib Eestis golfi edasi – on see kildkond entusiaste või jubagolfihuviliste kogukond?

Kõik väljakud viivad golfi edasi. On olnud tohutult suur risk ja samas sil-mipimestav usk, et võtta Eestis 20 või 10 aastat tagasi julgus golfiväljak ehita-da. Eesti Golfi Liit on viimastel aastatel kõvasti arenenud, eelmisel aastal näi-teks turundati mänguvõimalusi koos väljakuomanike ühendusega nii Pärnu

Juhtimiskonverentsil kui ka Teeviidal. Eesti PGA on teinud golfi tuvustust kaubanduskeskustes, arenenud on golfikoolid ja laste ning juunioride te-gevus – kogukond, kes golfi arendab, on järjest laienev. Uued golfimängijad saavad ise fännideks ning toovad oma pereliikmeid, kliente ja kolleege ette-võttest mängima. Eesti golfimängijate hulk on viimastel aastatel kasvanud 10–15% aastas, mis on maailmas üks suuremaid kasve.

EGCC Eesti golfi maastikul – kui suurt osa siinsest golfikeskkonnast on koondunud nende nelja tähe taha? Millised on eelised võrreldes teistega?

Kõik golfiväljakud on Eestis väga eri-nevad ning kõikjale jätkub ka pikemas perspektiivis mängijaid. Kui võtta käi-be või klubiliikmete arvu järgi, siis Jõe-lähtme golfil on täna suurim turuosa loomulikult, aga see üksi ei ole oluline. Meie jaoks on kõige tähtsam, et meie aktsionär/klubiliige oleks iga kord õn-

nelikum, kui väljakult lahkub ja taga-me selle nii hästi kui oskame. Küsime pidevalt nõu ka väljast ja väljakutelt, kus golfi on mängitud aastasadu. Meil on veel palju õppida ja palju seisab ka vahendite taga, et kõike pakkuda, aga teeme nii mõndagi efektiivsemalt ja paremini kui väljakujunenud golfi­turgudel. EGCC on valitud kolmel korral järjest ajakirja Golf World poolt Euroopa TOP100 väljaku hulka, oleme korraldanud World Cup Qualifier’i ja Euroopa meistrivõistlusi – kõik see ei tule niisama ja on tegelikult mitte ai-nult meile, vaid kogu Eesti golfile hästi suur tunnustus golfimaailma poolt.

Kindlasti on EGCC ridades üsnagi auväärseid golfinimesid. Kes need on ja mida nad on ära teinud golfi heaks, kui pole saladus?

Ühte või kahte isikut välja tuua ei oleks kena, kuna nii paljud jääksid veel ni-metamata. Meil on väljaku hooldus-meeskonnas neid, kes on üle 10 aasta meil töötanud ja 10-aastaseks saame

ametlikult alles selle aasta maikuus. On väga palju inimesi, kes on andnud oma vabast- ja pereajast väga palju Jõe-lähtme golfi arenguks. Töötunde, mida on panustatud, on tohutult. Tegelikult ei ole keegi kunagi nii palju palunud inimestelt, kõik oleme teinud seda ar-mastusest spordiala ja töö vastu ning soovist pakkuda oma klientidele pari-mat võimalikku teenust ja teenindust. Tahan tänada kõiki, kes on meisse siia-ni uskunud ning edu soovinud!

Millisena näete vaimusilmas Jõelähtme golfi aastal 2025?

See pilt on täiesti selge – kaks täismõõt-metes väljakut, millest Sea Course on aktsionäride ja klubiliikmete kasu-tamiseks ning selleks ajaks 5 aastat avatud Annika Course on maailmas tuntud. Viietärnihotell ja spaa on leid-nud oma koha nii eestlaste aktiivse puhkuse veetmiseks kui välismaalt perede ja sõpruskonnaga reisijate ee-listuseks Eestis peatumiseks neile, kes golfi tahavad mängida. Meie klubiliik-med ei võta mängu liiga tõsiselt, vaid naudivad olenemata tulemusest nii mängu kui üksteise seltskonda ja olu-line osa on koosolemisel nii sõpradega kui perekondadega. Golf on ühendav lüli. Meie golfiklubi aktsia on äärmiselt nõutud elustiiliaktsia, inimesed inves-teerivad oma tervisesse ning need, kes tahaksid paati hüpata, mõtlevad, et oleks võinud ikka 10 aastat tagasi hü-pata!

Kas Eesti golfi edasiviimine nõuab suuri investeeringuid? Mis võiks olla see eriline ja uus golfis, mida tahaksite kindlasti tulevikus Eestis näha?

Suuri investeeringuid golf Eestis ei nõua. Ma arvan, et Eestis toimib järg-mised 20–30 aastat just vastupidi – mit-te uue ja huvitava pakkumine, vaid traditsioonidele ja väärtustele tugine-mine, mis toob golfi juurde uusi män-gijaid. Me kõik oleme oma vidinate ja telefonide küljes ja ühest küljest pide-valt suhtleme, aga aega üksteise jaoks jääb järjest vähemaks – me ei näe enam nii palju, ei rõõmusta üksteise üle, kuna tundub, et elu on muutunud nii kiireks. Muide, lugesin 1932. aastal kir-jutatud raamatut, mis algas lausega, et: „Tänapäevases ülikiires maailmas…“ Golf on võimalus inimestel nädalas korra või kaks selle ratta pealt maha hüpata, telefon autosse jätta ja nautida sõpradega ühiselt aktiivselt aega. Ei ole palju alasid maailmas, mis pakuvad nii erinevate võimetega ja eri vanuses ini-mestele ühist tegevust. Vanaemad või -isad võivad mängida lastelastega võialgajad elukutselistega. Ma usun sel-lesse, et golfi olulisus ühiskonnas ainasuureneb, kuna järjest enamon inimesi, kes tahavadnautida loodust ja ak-tiivseid eluviise. Golf on üks võimalikke alterna-tiive.

Mida ütleksite inimesele, kes kõhkleb, kas hakata golfi mängima või mitte?

Kui arvad, et on liiga aja-mahukas, võta ühendust ja me tõestame, et golfi võib mängida ka pool-teist tundi, 9 rada, hom-mikuti enne tööd. Ei pea iga kord 5 tundi väljakul olema. Kui arvad, et on kallis, võta ühendust ja me näitame, et ei ole! On täiesti tavaline kulu, mis on võrreldav mistahes

teise spordialaga. Kui arvad, et on kee-ruline, siis on sul õigus, see ongi tehni-liselt maailma kõige keerukam ala, aga see on ka väljakutse – inimene areneb hästi kiiresti ning golf tuletab meelde, et areneda saab ka 60–70selt. Ma ei ole näinud ühtegi inimest, kes alustab gol-figa ja ta elu pole muutunud huvita-vaks – sotsiaalses mõttes tekib tohutu baas, tervisele mõjub väga hästi, kuna liigutakse aastas kuni 1000 kilomeetrit kõndides aeroobselt ning annab või-maluse tihendada juba olemasolevaid sidemeid nii sõprade kui pereliikme-tega.

Artikkel Ilmus ajakirjas Golf.

36 37

JÕELÄHTME

RÄ

NN

UA

JAK

IRI 2

015/

1

40

TAGAKAAS

VGP Park Kekava

VGP Park NehatuFIN

N

RUS

BY

EST

LV

LT

PL

VGP_inzA4_(5020)_03.indd 2 20.1.15 13:40:20