Uut Reaalkooli minevikust

2010

Ülo Pihlak

(vil. 1958)

2

Viiekümnendad

TALLINNA II KESKKOOLIS (1950-1959)

Tallinnas 1990

3

Armas koolivend ja – õde

Selle ülevaate meie armsa kooli käekäigust kirjutasin 1990. aastal koolivend Märt Karmo poolt kavandatud Tallinna Reaalkooli) ajalooraamatule, mille ilmumisaega ei oska kahjuks keegi ennustada. Seetõttu leidsin, et ka väikese osa (1950 -1959) elektroonne üllitamine on parem kui käesoleva käsikirja laagerdumine lauasahtlis. Sellele osale on M.Karmo omal ajal lisanud mõned väljavõtted L. Siimiskeri ja P.-E. Rummo sulest.

Käsikirja redigeerimisel ja täiendamisel oli abiks minu vend Ilmar Pihlak ja fotode skaneerimisel ja paigutamisel tema klassivend Ants Mutt (mõlemad vil. 1954). Suur tänu teile

Ülo Pihlak Detsember 2009

4

Eesti Vabariigi 85.aastapäeva aktus

Mõni rida Reaali tänapäevast:

Seisuga 01.01.2010 õpib Tallinna Reaalkooli 1025 õpilast, sealhulgas 455 tüdrukut ja

570 poissi. Ka kooli gümnaasiumiastmes on poiste ülekaal ja Reaalkool on Eesti

üldhariduskoolide hulgas ilmselt selles osas üsna erandlik kool (valdavalt on

gümnaasiumiastmes tegu tüdrukute ülekaaluga). Koolis on 30 klassikomplekti ( 16 kl on kaks

paralleeli; alates 7 klassist kolm paralleelklassi). Igal aastal lõpetab kooli gümnaasiumiastme

105108 õpilast. Kogu kooli õppekavas on alates algkoolist selge rõhuasetus reaalainetele. 14

klassini on kooli õppekavas kõigil kassidel keskmiselt 1 tund nädalas omapärast õppeainet, nn

R – õpet. Nimetus tuleneb sõna “Reaal” algustähest, mis on viiteks nii Reaalkoolile, kui

õppeaine reaalaine alasele suunitlusele. Võrreldes riikliku normiga on kooli gümnaasiumi

õppekavas kaks korda rohkem matemaatikat (9 asemel 18 tundi ) ja füüsikat (6 asemel 1113

tundi ). Samuti toimuvad nendes ainetes osad tunnid grupitundidena ( klass on jaotatud kahte

gruppi). Ka geograafiat, bioloogiat ja keemiat on oluliselt rohkem kui riiklikult vajalik. Kõigile

gümnaasiumi poistel on kohustus läbida Riigikaitseõpetuse kursus.

Reaalkooli lõpetajate riigieksamite tulemused on olnud head: 2008. aastal ja 2009.

aastal lõpetanud õpilasete ( vastavalt 123. ja 124. lend) riigieksamite tulemuste osas oli kool

riigis parim matemaatikas ja keemias. 2009. aastal riigieksamite puhul olid Reaalkooli

tulemused riigi parimad koguni nii matemaatikas, füüsikas, keemias kui ka geograafias.

Olümpiaadide tulemuste põhjal on kool olnud mitmel järjestikul aastal Tallinnas kõige

edukam. Rahvusvahelistel olümpiaadidel on realistid alates 1994 aastast saavutanud 9

kuldmedalit, 17 hõbemedalit ja 30 pronksmedalit, neist 2009. aastal vastavalt 2 kulda, 2

hõbedat ja 8 pronksmedalit. Kooli õppekava ja tulemuste osas saab ajakohast infot kooli

kodulehelt: http://www.real.edu.ee valikutest õppetöö ja statistika.

4.01.2010. a Gunnar Polma Reaalkooli direktor

5

Koolimaja foto kolmekümnendatest aastatest

Viimane voorimees lahkus 1951. a

KOOLIMAJA

Tallinna Reaalkool asutati 1881. aastal Tallinna Peetri Reaalkoolina (Petri-Realschule zu Reval), mis aastail 1881-1883 asus aadressil Lai tn 49 äsja valminud elumajas. Oma koolimaja valmis 1883. aastal arhitektide Maximilian Höppeneri ja Carl Jacoby projekti alusel. Olnud aastani 1954 poeglaste , seejärel segakool. Tallinna Reaalkool on kandnud mitut nime, sh Tallinna II Keskkool (1940-1941 ja 1944-1990). Alates aastast 1990 taas Tallinna Reaalkool. Tallinna esimene koolimajaks ehitatud hoone renoveeriti 2000. aastal, lisandus mansardkorrus (arhitekt Katrin Etverk).

ÕPILASED

Viiekümnendate algul kõikus õpilaste koguarv 850-900 vahel, sh keskkooli klassides oli keskmiselt ca 25 õpilast ja alamates ca 40. Maja oli üle koormatud, kuna siin töötasid veel Arve-ja Plaanindustehnikum ja Muusikakool. 1.01.1951. aasta seisuga õppis esimeses vahetuses 480 ja teises vahetuses 407 poissi (Tallinna linna arhiiv, fond R-197-1, säilitusühik 19, lk 18 -edaspidi esitatakse samale fondile tuginevad viited ainult kahe viimase arvuna ehk antud juhtumil 19-18).

Seisuga 1. jaanuar 1954. aasta töötas 26 klassikomplekti 932 õpilasega. Kümnendi teisel poolel tõusis õpilaste arv 1000 -1100 -ni (28-12). Sotsiaalset päritolu oli raske selgitada, sest väga tugevad on eelmise kümnendi järelmõjud. Vanemate kohta on üsna tüüpiline selline andmestik: isa -surnud, kadunud (vangis olekut püüti varjata), ema-tööline, koristaja, arveametnik jne. Poiste riietus oli äärmiselt lihtne -ostetud või oma tehtud riidest dressid ja tanksaapad. Hulgaliselt kasutati surnud või kadunud isade

6

kohendatud riideid. Väga paljudel oli raskusi õppemaksu (400 rubla aastas) tasumisega (1949 -1951).

1950. aasta lastevanemate komitee protokollist nr 4 selgub, et kaks poissi saavad palituraha detsembrikuu peo puhastulust, protokollis nr 6 lubatakse õpilasele M.K.-le osta saapad. Sageli lükati aga emade avaldused tagasi, põhjendusega näiteks, et nende poegadele möödunud aastal juba osteti saapad!

Tõele au andes tuleb öelda, et poistekooli kombed olid karmimad kui hiljem segakoolis. Näiteks tuli mittetäieliku keskkooli osas meie klassi üks poiss, kes püüdis mainet luua kiitlemisega. Kui selgus, et kõik on väljamõeldis, hakati teda „pookima“. Nüüd pidid poiss ja tema vanemad kaebama. Mida rohkem aga klassiga õiendati ja karistati, seda rängemaks läks kiusamine. Lõpplahendus oli selge-see poiss pidi meilt lahkuma.

Õppeedukuse ja distsipliini tagamiseks rakendati töösse peale lastevanemate komitee ka ainekomisjonid ja õpilaskomitee, samuti pioneerija komsomoliorganisatsioonid. Oli loomulik, et nad said pidevalt riielda, „kuna õpilaste hulgas esineb kodanlikke igandeid nagu mahakirjutamist, etteütlemist, kodanliku kirjanduse lugemise juhte“

Võitlus iganditega oli äge. Järgnevalt väljavõte Tallinna linna TSN Täitevkomitee haridusosakonn juhataja käskkirjast nr 123 7. detsembril 1950. aastal:

„Kodanlikud natsionalistid ja nende sabarakud püüavad igati takistada meie tööd kõikjal majanduse ja kultuurilisel rindel... II Keskkooli IVa klassi juhataja sm Pastak olles teadlik sellest, et tema klassis on õpilased jagunenud kahte rühma, ei teatanud sellest kooli direktorile ega komnoorte sekretärile, samuti ise ka ei võtnud vastavaid abinõusid ette sarnaste rühmade likvideerimiseks... Vanempioneerijuht sm Rekand jättis selle töö isevoolu hoolde“.

Viiel kodanlikul natsionalistil alandati käitumishinne kolmele, üheksal hindele neli. Erika Pastak sai noomituse, Rene Rekandi asemele sai pioneerijuhiks Larissa Päts. Skandaali tegelikuks põhjuseks oli see, et laste mängukamp oli muretsenud endale lõvi kujutisega templi. Loomulikult oli ka tõsisemaid lugusid, kaasa arvatud üksikute poiste koolist kadumist (küüditamist).

Räägib Erast Uustalu (lõpetas keskkooli 1950): „Tegime nagu varasemad lõpetajadki keelatud lõpumärgi ja sõrmused. Kevadel jäi M. Sonnberg ühel peol märgiga vahele. Paar päeva hiljem kutsuti meid kooli (käisid lõpueksamid). Klassis oli peale direktor Emilie Pertelsi ka kaks vaikivat meest. Arvata Pagari tänavalt. Märgid kästi kohe ära tuua, muidu... Käsu me täitsime. Paar päeva hiljem, saksa keele eksami eelõhtul, teatati meile, et meid soovib näha sm L. Piip partei linnakomiteest. Kobisime siis sinna. Alul meid sõimati korralikult, siis aga anti armulik luba kooli lõpetamiseks. Küpsustunnistuste kätteandmisel 26. mail ilmus ka sm Piip koos kellegi naisterahvaga. Kui Ivar Trikkel tervitas meid 64. lennu nimel vahetasid nad omavahel pilke. Tundus, et ka lennu numbrid on keelatud. Piip maadles üldse vaimudega, hiljem sai temast Telekomitee esimees ja usuasjade volinik.

Meie lennu poiss Ants Valguta olnud 1941. aastal küüditatud ja hiljem sealt omavoliliselt naasnud. Teda kuulati lõpuklassi ajal üle, lasti lõpetada, kuid otse aktuselt viidi veoautoga minema. Nüüd on ta Helme Sanatoorse Internaatkooli direktor.

Meie lennust on võrsunud NSVL rahvakunstnik, professor, majandusteaduste doktor, sovhoosi direktor, kolhoosi esimees, haigla peaarst,

7

tootmiskoondise peadirektor, neli dotsenti, Eesti esimene 17 m ületaja kuulitõukes, teistest väiksematest vendadest rääkimata.“ Kümnendi jooksul olukord eriti ei muutunud. Ka 1958. aasta lend tellis salaja Reaalkooli R tähega sõrmused. Kes nendega koolis uhkeldasid, pidid ühtlasi arvestama konfiskeerimise ohuga. 1959.aasta kevadel valmis esmakordselt pärast sõda kooli ametlik lõpumärk, mille kujundamisel oli kasutatud ka sõjaeelse lõpumärgi elemente.

Ideoloogilise võitluse välised saavutused ei olnud eriti tulemuslikud. Märtsis 1951 oli koolis 174 pioneeri ja 49 komnoort (19-22). 1. jaanuaril 1954 aastal oli pioneere juba 258 (27,7% õpilaste arvust) ja komnoori 99 (10,6% õpilaste arvust, 28-12). Kõigist püüetest hoolimata asi ei paranenud. 1955. aasta lõpuks oli pioneere 212 ja komnoori 89 (32-4 ja 6).

Mis puutub poiste tervislikku seisundisse ja hügieeni, siis teatas kooliarst 2. veebruaril 1953. aastal õppenõukogus, et 97 õpilasel on kopsunäärmete tuberkuloos ja 13 õpilasel reuma, jalad aga väga paljudel pesemata. Ühesõnaga, käis äge võitlus puhtuse eest, aga ka susside ja vormiriietuse kandmise, õigete soengute jne eest.

Poisid jäid aga poisteks, jooksid vahetunnil, liuglesid käsipuudel ning tegid kõikvõimalikku muudki, mis ei vastanud kooli kodukorrale. Võitluses nende energiaga olid kõik vahendid head-näiteks paigutati käsipuudesse teravaotsalised puidust nupud.

Viiekümnendate aastate lõpetanutest on sirgunud palju spetsialiste, kes ühel või teisel viisil on andnud oma panuse rahva kestmisele ja arengule. Mitte mingil juhul ei ole võimalik kõiki tublisid üles lugeda.

Näiteks kõiki häid insenere või kõrgharidusega põllumajandustöötajaid. Antagu mulle andeks, et järgnevasse loetellu mahuvad (mulle) tuntumad:

Ajakirjanikud, kino-, raadio-ja teletöötajad: Hans Roosipuu, Kuno Valdma, Jüri Paalma, Voldemar Lindström, Peedu Ojamaa, Janno Kangur, Jaak Talva, Andres Vihalem, Enn Anupõld, Enn Valk, Tõnu Heinmaa, Lembit Peegel, Maie Kivita, Peet Väinastu, Tarvo Villoman, Tõnu Ots jt.

Ajaloo-keele-pedagoogika ala: Avo Valmis, Maia-Ülle Väkram, Jüri Ojamaa, Õie (Kaasik) Orav, Valdur Topasia, Peeter Vares, Ülle Kurs, Hanno Isok jt.

Arhitektid: Tõnu Mellik, Arvo Niineväli, Veljo Kaasik, Peep Jänes, Jüri Jaama, Jaak Vanaveski, Rein Veber, Elvi (Räni) Raigna, Ivo Priiman, Helle (Pill) Gans jt.

Arstid: Endel Põldvere, Heino Tiik, Udo Pere, Avo Salu, Raul Talvik, Jaak Müürsepp, Peeter Mardna, Peeter Laane, Arvo Haug, Agu Viirmaa, Rein Raie, Toivo Velgre jt.

Ehitusinsenerid: Arion Volmer, Arno Rõuk, Peet Põder, Vello Hütsi, Uno Trahov, Väino Nutt, Ants Jakobson, Ants Raja, Tiit Rattasepp jt.

Heliloojad ja muusikud: Veljo Tormis, Hillar Kareva, Aare Rüütel, Ivalo Randalu, Kustas Kikerpuu, Ants Toomingas, Rein-Hinrik Laul, Enn Kiilaspää, Jüri Õruste jt.

Kirjanikud: Aigar Vahemetsa, Paul-Erik Rummo. Kunstnikud: Enn Põldroos, Enn Johannes, Erik-Arne Uustalu, Kustav-

Agu Püüman, Viive (Viidik) Hunt jt. Majandusteadlased: Juhani Väljataga, Igor Külaots, Heiki Müür, Hengo

Kings, Mart Vabar, Vladimir Veimer jt. Matemaatika, füüsika, keemia: Endel Jürimäe, Uno Palm, Leo Türn,

Ants Virkus, Huldo Mölder, Ivar Papp, Otu Vaarmann, Otto Karma, Urve Veimer jt.

8

Näitlejad: Jaan Saul, Virve Aamissepp, Liina Orlova, Anne Tuuling, Tõnu Mikk jt.

Poliitikud: Tunne (Sink) Kelam, Vello Pohla, Andres Tarand, Arvo Haug jt.

Sportlased: Felix Pirts (kuul, kõrgus), Heino Tiik (mitmevõistlus), Ilmar Tamm (800m). Anne (Viilukas) Tavast (100ja 200m, kaugus), Peeter Laane (400m ja 400m t/j) (kergejõustiklased), Rein Enden, Peep Teder, Rein Alasi, Valdu Suurkask, Frits Suurkask, Aadu Kana, Mati Idlane, Tarvo Villomann (korvpall), Rein Okk, Jüri Paalma, Jaan Jürimäe (võrkpall), Erik Kedars, Tõnu Palm, Toomas Leius (tennis), Heino Tiik, Ott Ernesaks, Enn Kääni (ujumine), Peet Põder, Jüri Teras (suusatamine), Aino Moorlat (jalgrattasõit), Anneliis-Mall (Oja) Leius (iluvõimlemine), Lembit Peegel (poks), Peeter Mardna (sõudmine), Jüri Randla (motosport), Ivar Möldroo, Valter Küchle (male), Märt Kork (mudellend) jt. Neist Randla võitis hiljem kahel korral ringrajasõidus NL meistritiitli, Leius võitis Wimbledoni noorteturniiri ja oli 10 kordne NL meister ning Tiik, Kedars, Palm ja Idlane olid NL noortemeistrid.

Tehnika-ja loodusteadlased: Arvo Ots, Heino Levald, Arnold Vällo, Rein Lööne, Peep Teder, Rein Veski, Rein Võrk, Lennart Sasi, Harri Laas, Enn Lohk, Ilmar Pihlak, Jaan Ennulo, Tõnu Pukspuu, Ants Võrk, Valdu Suurkask, Henn Tuherm, Andres Tarand, Rein Reiska, Rein Jõers, Tõnu Viik, Gabriel Jakobson, Olev Tauts, Jüri Kirs jt.

Asutuste juhid: Rein Okk, Ants Aas, Matti Päts, Raimu Aas, Jüri Otsmaa, Einar Laane, Enn Lohk, Ilo Tomberg, Ago Adermann, Madis Lambin, Tavo Saarne, Taidus Aave, Uno Nooni, Rein Kams, Aarne-Innar Sommer, Jüri Truusa, Aadu Kana jt.

Viiekümnendate esimesel poolel oli meie kool ainus eestikeelne kool Tallinnas, kus võis lõpetada ka eksternina, sh ka tütarlapsed (hiljem lisandus veel 10. Keskkool). Vastav nimistu on üsna pikk ja imelik. Näiteks said lõputunnistuse hilisemad teadlased ja õppejõud, nagu akadeemik Arvo Ots, dotsent Juhani Väljataga, keeleteadlane Mai Väkram jt, kuid ka revolutsionäärid Alice Sommerling ning õed Salomonia ja Julia Telman, kes õiges õppimiseas istusid Patarei vanglas.

Keskkooli kuld-ja hõbemedalitega lõpetanud: 1950: kuld Dimitri Lipping, hõbe Heino Jaakula, Ivo Kangur, Hillar Stamm, Rein Uuemõis, Endel Jürimäe. 1951: kuld Heldur Pitsner, hõbe Valter Pakk, Raimond Lepik, Henn Liiksaar, Martin Adoson, Einar Komp, Rein Okk. 1952: kuld Leo Türn, hõbe Uno Palm, Tõnu Mellik. 1953: kuld Valdur Ilvest, hõbe Raimu Aas. 1955: kuld Peep Jänes, hõbe Andres Vihalem. 1956: hõbe Mare Soobik. 1957: kuld Rein Laul, Jaan Soone, Agu Viirmaa, hõbe Malle Kreek, Otto Raud, Tõnu Randmaa, Aavo Valmis, Ants Võrk. 1958: hõbe Rein Reiska, Tõnu Viik. 1959: kuld Gabriel Jakobson, hõbe Karl Toomet.

9

3a klass 1950. aastal koos õpetaja Eerika Pastakuga

1954. aastal lõpetanud 69. lennu lõpupilt. Esireas istuvad

vasakult õpetajad V. Vahar H. Tempel, V. Toomingas, A. Tsõgankov, R. Virkhaus. E. Schmuul, A. Lipping, J. Teder,A. Arulaane, koolitädi Mari Jürjens ja A. Kiitam

ÕPETAJASKOND

Kõigepealt tuleb öelda, et kogu perioodi vältel püsis suur osa õpetajatest raudvarana. Osa neist töötas koolis juba varem ning jätkas töötamist ka järgnevatel perioodidel. Teine ja väiksem osa oli äärmiselt liikuv -tuldi ja mindi. Seepärast on raske koostada vastavaid nimestikke-poole aasta

10

pärast on see juba muutunud. Peale selle oli koolis küllaltki palju tunniandjaid, st neid kelle põhitöökoht oli mujal.

1.01.1951. aastal töötas koolis 33 põhikohaga õpetajat, neist lõpetatud kõrgem haridus oli 11-l. Seega, tänapäeva mõistes oli nende haridustase madal. 1955. aasta algul olid samad arvud 41 ja 14. Väite kinnituseks mõned sõnad õppenõukogude protokollidest: „kongreetne, reviteerimine, stantartne“ jne.

Kõrgkoolides õppis 1951. aasta detsembris 7, marksismi-leninismi õhtuülikoolis 5 ja kooli poliitringis 9 õpetajat. Ülejäänud pidid õppima iseseisvalt. Kommuniste oli kaks -ajalooõpetajad Oskar Radik ja Aleksei Miilits.

Jätkus lõppematu võitlus õppeedukuse ja korra eest. Aruandlus kõrgemalseisvatele organitele oli mahukas. Mõned näited bürokraatiast. Klassiuksi ei tohtinud avada mitte enne 5 minutit esimese tunni algusest, päeva lõppedes pidi viimase tunni õpetaja 1-7. klassi poisid rivikorras riietehoidu viima, aktuste tarvis tuli igale õpilasele määrata kindel koht saalis, klassid seisid üksteise kõrval hanerivis-seda süsteemi nimetati ka lineikaks. 5.septembril 1953. aastal vastuvõetud kodukord keelas õpilastel ka kooli ees rüselemise ja lume loopimise. Vastupidiselt loodetule hakkasid poisid, siis kui segakool tuli, selleks et tüdrukute ees silma paista, rohkem korda rikkuma, suitsetama ja õlut jooma. Võitluseks suitsetamise vastu nõutakse, et poiste WC-sse pannakse eriline korrapidaja õpetaja. Kuid ka õpetajate tuba oli maani suitsu täis ja majandusjuhataja R. Kärner pidi õppenõukogu koosolekul nõudma, et õpetajad „tuhka ainult vastavatesse tuhatoosidesse riputaksid“

Viiekümnendate aastate esimesel poolel lisandus üldarusaadavatele nõuetele eriti intensiivne poliitmassiline töö. Õpetajaid sunniti mitut tüüpi kursustel õppima leninismi-stalinismi aluseid ning saadud teadmisi juurutama.

Õppematerjal tuli võimalikult tihedalt seostada Lomonossovi, Mitšurini, Makarenko, Stalini ning teiste vene ja nõukogude teadlaste tohutute saavutustega, pidevalt tuli käsitleda „küsimust laste viletsast elust kapitalistlikes maades ja laste õnnelikust elust meie maal“. Veel näiteid:

14. septembril 1951. aastal otsustas õppenõukogu muu hulgas „et kool liitub kogu jõuga rahuvõitlusse, demonstreerides piiritut ustavust suurele rahulipukandjale sm Stalinile“. Kõik õpilased pidid andma allkirja rahu kaitseks.

Järgmises õppenõukogus pidas õpetaja Anton Lipping referaadi „Stalinlikust looduse ümberkujundamisest.“ Samas esines sõnavõtuga rajooni komsomolikomitee sekretär Modebadze, kes leidis, et pioneeride juurdekasv on madal ning koolis puuduvad Lenini ja Stalini elule pühendatud nurgad .

Käis võitlus selle vastu, et õpetajad kannavad laulatussõrmuseid. Nii õpetajatel kui õpilastel keelati täitesulepeade kasutamine. Muidugi oli ka teisitimõtlejaid, kes püüdsid lollustele vastu astuda. Järgnev lõik põhineb Jaan Sauli päevaraamatul (Leenu Siimisker „Jaan Saul“, Tallinn, 1972, lk 62).

„Omaette avaakordiks sellele tegevusliinile oli võitlus isesõitjate (direktor Aleksei Tsõgankovi ehk Paša väljendus täitesulepeade kohta -Ü.P.) kasutamisõiguse eest koolis. Sügisel, kui Paša alustas järjekordset kampaaniat „kinkade“ ja „saapade“ vastu, seistes hommikuti väga sagedasti ise kooliuksel ja rivistades kõik sussikandmise seaduse vastu patustanud enda kõrvale, kirjutavad kaks Tallinna II Keskkooli õpilast, Jaan Saul ja Otto Raud „Noorte Häälele“ artikli ajakohaste kirjutamisriistade kaitseks.... „Noorte Hääl“ saadab kriitilise kirjutise seisukohavõtmiseks edasi Haridusministeeriumi, millest ka kirja saatjaile ametliku kirjaga teatatakse.

11

Kõrge asutus ei kohuta vapraid võitlejaid. Varsti on nad kahekesi Haridusministeeriumis. Tulemus? – „Midagi, kuigi mitte otseseid resultaate, saavutasime siiski. Nüüd Pašaga jälle õiendama. Lollustele tuleb lõpp teha!“

Ent harva saavad vabadusvõitlejad ise oma võitude vilja maitsta. Tolle aja abiturientidel tuli meie vabariigis küpsustöö kirjutada ikkagi veel tindipotti kastetavate terassulgedega.

Koloriitsemaid kujusid oli keemiaõpetaja Linda Visnapuu (hüüdnimega Hüdra). Hea ainetundja, hea psühholoog, väliselt karm, aga samas poiste sõber (kui kooli tulid tüdrukud alustas ta halastamatut võitlust nende soengute, make-up`i ja ehetega).

Minul oli keemia tugev neli. Seejuures aga kõik suulised vastused kahed. Ta kutsus mind tahvli juurde üliharva, aga alati siis kui mul õppimata oli. Sellele järgnes alandav kirjalik parandustöö hommikuses vahetuses mõnes lõpuklassi tunnis.

Kinnituseks tsiteerigem veel raamatut „Jaan Saul“ (lk 37-38): „Väga osav pedagoog oli ka Hüdraks hüütud Linda Visnapuu, kes mõistis keemia, iseendast kuiva õppeaine, õpilastele mingi erilise oskuse ja väsimatu järjekindlusega ajudesse istutada. Ausus oli tema kategooriline imperatiiv ja mahakirjutamine oli tema tundides erilise põlu all. Ise askeetlikkuseni tagasihoidlik, läks ta edevusevastases võitluses teinekord ehk äärmustessegi, ent ka välisele lohakusele ja „minnalaskmisele“ kuulutas ta halastamatu sõja. Hindas arukust ja seetõttu kaldusid ta sümpaatiad sagedamini poiste poole, kes keemia suhtes olid lahtisema peaga. Kasutas sagedamini ja vabameelsemalt ka seesugust võitlusrelva, nagu on mahlakas kõnepruuk. Mina võtan Hüdra ees mütsi maha. See on naine, kes väärib suurt lugupidamist ja austust. Ainuke õpetaja, keda soovin klassijuhatajaks.“ Paralleelklassis õppinud Ülle Kurs meenutab üht karakteerset pildikest: „Tuli meelde, kuidas Jaan kord istus kellegagi sisetrepi vastas pingil, käed „küünarnukini taskus“, jalad pikalt ees. Tuligi trepilt Visnapuu. Poisid korjasid liikmed kokku ja tõusid püsti. Kõiges selles oli midagi rohkemat kui ehmatus või viisakus. Oli, nagu tunneksid nad, et see õpetaja on väheseid, kelle ees võib lubada end süüdi tunda.“ Ilmar Pihlak meenutab: Kord oli Hüdra näidistundi jälgima tulnud Õpetajate Instituudi üliõpilased, peamiselt neiud. Oli karta, et nad võivad oma jutuajamisega tundi segada. Seetõttu kavandas Hüdra kavala taktika.. Ta hoiatas meid, et kui ta käratab -„ Poisid, jutud jätta“-, siis ei käi see meie vaid praktikantide kohta. Seda käsku ei tulnud üle kahe korra öelda ja kord oli tagatud tunni lõpuni.“

Õpilaste austus oma endise keemia õpetaja vastu väljendus mitmekümne aasta pärast, kui 1997.aastal tema kalmule Pärnamäe kalmistul paigaldati korjanduse abil valminud soliidne hauakivi.

Matemaatika õpetaja, Kaukaasias sündinud Albert Kiitam (hüüdnime Pikk sai ta kohe oma pika kasvu tõttu) ei olnud levinud arvamuse kohaselt sõjaajal hävituslendur, vaid lõpetas pedagoogikainstituudi. Ta ei kuulunud komparteisse, noorena küll komsomoli, kuid visati välja pärast isa arreteerimist. Oli aastail 1947-1949 kooli direktor. Pärast VIII päeenumit asendati teise Venemaa eestlase Pertelsiga. Kiitam töötas hiljem Haridusministeeriumis ja Õpetajate Täiendusinstituudis ning meie koolis tunniandjana. Nõrkus alkoholi vastu põhjustas „popipäevi“, juhtus sedagi, et ta andis tundi ebakainena.

12

Albert Kiitam (hüüdnimega Pikk)

„Oma elu õnnetult lõpetanud A. Kiitam ei võinud südantkosutavalt mõjuda kui isiksus, kuid matemaatikailma vahendajana oli ta mäekõrguselt harilikust kooliõpetajatüübist üle“, iseloomustab oma kolleegi pedagoogilise nõudlikkusega K. Leht (L. Siimiskerile, 24. VIII 1968).

Väärikat kohta kooli ajaloos omab puutöö-, joonistus-ja joonestamisõpetaja Voldemar Vahar. Ühes õppenõukogu protokollis tuuakse teda esile kui head marksismi-leninismi õppijat. Samas jäi mees lumivalgeks. Tema tundides oli piisavalt aega mitmesuguste lugude ja elutarkuste rääkimiseks noortele. Olgu vestluse teemaks Georg Lurich, Tallinna Kunsttööstuskooli koolivend Eduard Viiralt või üldse kunst, alati kumas sellest läbi eestlus ja mehe au. Mõned näited Vahari käitumisest: olles korrapidaja ja leides vahetunni ajal poisse klassist, tegi ta ainult kerge liigutuse käelabaga ja lausus „ära“. Sellest piisas. Tema huumor oli lühike ja tabav. Olime kolhoosis tööl, üle põllu lendas vares. Vahar lausus: „näe Barbarus.“ Kolhoosis hommikusöögi ajal kukkus ühele poisile muna sülle. Vahar küsis: „kas läks omasuguseid otsima?“

13

Voldemar Vahar 1958. a lõppaktusel

Matemaatikaõpetaja Ain Arulaane (hüüdnimi Kõrvik) ei saanud kuidagi distsipliiniga hakkama. Ringleb palju lugusid tema kaeblemiste kohta õpetajate toas. Näiteks lasti isegi tuvi tema tunni ajal klassis lahti. Suure õppekoormuse kõrval lõpetas ta TPI õhtuse osakonna ehitusinsenerina. Samas oli ta suur malesõber. Räägitakse, et kord olla õpilane Rein Nõukas (ei lõpetanud) Arulaanega veerandi hinde peale malet mänginud.

Omapärane mees oli Rene Rekand, kes kümnendi alul oli pioneerijuht, edasi füüsikaõpetaja ning hiljem Mulla tänava (46.Kk) kooli direktor. Tema kohta kasutati tuntud anekdooditeemat. Rekand tuleb õpetajatetuppa ja räägib: seletan neile üks kord, teine kord, kolmas kord, hakkan juba ise taipama, aga nemad ei saa ikka aru. Rekand oli äge mees: räägiti, et nii mõnigi kaak oli füüsikakabineti tagakambris vastu kõrvu saanud.

Samuti oli ta juba tol ajal hea näitleja (hiljem töötas ta 46. Keskkooli direktorina ja seejärel Tallinnfilmi ametnikuna, kuid osales ka mitmes filmis pisiosades). Üks lugu: käib füüsika tund, aga üks poiss paistab distsipliini unustanud. Rekandi seletused muutuvad järjest vaiksemaks. Siis tuleb kärgatus: „Sigu ma ei salli, kasi välja!!!“ Järgnev ainet seletav lause on aga erakordselt mahedalt öeldud.

Väärika, tasakaaluka, alati korrektse inimese ideaalina, kelle vastu õpilased üksmeelselt austust tundsid, liikus koolis geograafia ja astronoomia õpetaja ning Reaalkooli kauaaegne inspektor Anton Lipping (L. Siimisker, lk 38).

Ajalooõpetaja Radik oli tundides muhe mees. Tihti sai neis nalja. Mäletan, et kord tabas ta ühe poisi käest klassis ringiliikuva populaarse laulu „ Uhke postipoiss sõitis ...“ ropu töötluse. Laulu luges ta ise mõnuga klassile ette, et kõik oleks selge. Karistada keegi ei saanud. See ei olnud ju natsionalistlik. Ühtlasi oli Radik kooli komsorg, kes väsimatult võitles uue ideoloogia juurutamise eest ning sundis poisse komsomoli astuma.

Nüüd üks näide Radiku stiilist. Õppenõukogu koosolekul 9..novembril 1951. aastal rääkis ta, et „ ainult meil Nõukogudemaal on loodud kõik võimalused kasvava põlvkonna igakülgseks arenemiseks, lastele on kindlustatud tõeliselt õnnelik ja kaunis lapsepõlv.“.

Eelpool nägime, et õpilastel oli sel ajal raskusi saabaste ja riietuse muretsemisega, kooli inventar oli aga pehmelt öeldes kesine.

Kauaaegsete meie kooli õpetajatena töötasid viiekümnendatel Elfriede

14

Schmuul, Ella Turu, Renata Virkhaus, Voldemar Toomingas, Helmi Ole, Helmi Leemets, Karl Mihkla, Elsa Tiikma, Ludmilla Kovaljova-Krinitskaja, Julie Teder, Eha Saarekivi, Harri Tempel jt. Toredate meestena on meelde jäänud sõjalise õpetajad Ott Reinlo, Voldemar Uik ja H .Kask.

Algklasside õpetajatest võib nimetada järgmisi: Erika Pastak, Melanie Ots, Ethel Juss, H. Pannel, S. Ostrov, Miralda Kikerpuu jt.

Nimetamata ei saa jätta kütja-lukuseppa Paul Raspelit, kes, soni peas, kustunud sigarett hambus ja kuri nägu ees, liikus mööda koolimaja ning tegi kõiki töid. Raspel õpetajaskonnale ei meeldinud. Kui mõni poiss poppi tegi või tunnist välja löödi, selgus sageli, et ta veetis aega keldris, kus aeti mehejuttu, suitsetati või tehti mõnda tööd. Suuremate poistega võttis Raspel ka kärakat. Mõnedki poisid käisid Raspelit kaua pärast kooli lõpetamist vaatamas.

Teine kooli sümbol oli tädi Mari Jürjens, kes elas raamatukogu vastas asunud korteris. Üheks tädi Mari ülesandeks oli tunni algust ja lõppu tähistava koolikella löömine. 1952. aasta kevadel pandi alus „viimase koolikella“ helistamise traditsioonile. Tema käes oli nahkkaantega kooli lõpetajate nimekiri, kuhu eraviisiliselt õpilased oma allkirjad andsid. 1954. aastal ületas lõpetajate arv 2000 piiri.

1953. aasta sügisel asus Pertelsi asemel direktoriks Aleksei Tsõgankov, kes jäi sellele kohale 17 aastaks. Õppeala juhatajatena jätkasid Pastak ja Schmuul.

1955. aasta kevadel süüdistas direktor viimast liberalismis. Sügisel olid paigal juba uued õppeala juhatajad Tamara Laas ja Mihkel Saari. Kuid ka nemad ei jäänud kauaks. Järgmise aasta sügisest olid õppeala juhatajad Pastak ja Heljo Haasmaa. 1958. aasta sügisel asendas algklasside õppeala juhataja kohal Pastakut E. Paal. Järgmisel sügisel asendab Paali juba Johannes Kasemetsa.

Tsõgankovi tulekuga kaasnes Radiku ajutine lahkumine meie koolist (ta edutati 7. Keskkooli direktoriks).

Tsõgankov (hüüdnimega Paša) oli varem tõõtanud TPI ja Kalinini rajooni parteisekretärina. Paša tulek tähendas kooli ideoloogiatöö tugevdamist, mehele endale aga langust karjääriredelil. Laialt levinud kuulduste järgi olnud tal varem ja ka meie koolis pahandusi alkoholiga. 69. lennu lõpupeo eel oli ta õelnud paljudele meelde jäänud lause: „et kõik oleks limonaadipudelis, võivad tulla haridusosakonnast.“

Aleksei Tsõgankov

Autoriteedi saavutamiseks oli ta täispuhutud ja kurja olemisega, sisemiselt aga üsna leebe. Loendamatute lugude allikaks oli tema nõrk eesti keele oskus. Näiteks poksikindad olid tema kõnepruugis poksirusikad, USAst

15

pidime ette minema toodanguga ühe elanikkonna kohta , maraalselt maandunud fašistlikud sõdurid võistlesid Karjala maakitsikuses jne, jne. Väga osavalt vormistas ta Rocca al Mare lahes aastaid seisnud laevavraki kooli panuseks vanaraua kogumisel. Õpilased kühveldasid vraki sisemuse sinna settinud liivast tühjaks, vraki tükkideks lõikamine ja vanaraua lattu toimetamise töö tegi ära vist Laevaremondi tehas. Saadud raha eest osteti koolile keskmise suurusega buss, mida kasutati koolile vajalike sõitude (sh ka ekskursioonide) jaoks.

Tallinna II Keskkooli juhtisid kohaliku kaadri usaldamatuse tõttu aastail 1947-1970 direktoritena kaks Venemaa eestlast – Kiitam ja Pertels ning venelane Tsõgankov.

Kümnendi keskpaigas hakkas kooli saabuma noort kaardiväge õpetajaid, kes said tundide andmisel vabalt läbi õpikutetagi. Nimetame ainult kahte.

Ehkki uus ajalooõpetaja Olev Maas tundides hoogsalt kaardikepiga vehkis ja seda vastu laudu plaksutas, süüdistas juhtkond tedagi liberalismis. Maas rääkis meile esimesena tõsimeeli Eesti ajaloost.

Matemaatikaõpetaja Kalju Kallaste oli hästi triigitud ülikonnas, alati valge särgi ja lipsuga ning niivõrd rangelt-iroonilise hoiakuga, et distsipliiniküsimust ei saanud tekkidagi. Tema tubli õpetuse tulemusena hakkasid parimad õpilased võitma auhinnalisi kohti matemaatikaolümpiaadidel.

Kalju Kallaste

Viiekümnendatel toimus üks kurb sündmus-12. aprillil 1958. aastal suri eestiaegne Reaalkooli inspektor, Reaali vaimu kandja ja eesti keele õpetaja kirjanik Ernst Peterson-Särgava (hüüdnimega Habe). „Südamesse see aga eriti ei läinud, kuna peaaegu keegi tolleaegsetest õpilastest ei olnud temaga lävinud. Ta oli juba puhas ajalugu. E.Särgava ärasaatmisel peatus matuserong hetkeks kooli ja Estonia teatri vahel. Koolimaja akendel põlesid küünlad, saali avatud akendest kostus leinamuusika, õpilased seisid tänaval auvalves. Õpilasi oli enne hoiatatud igasuguste natsionalistlike demonstratsioonide eest“, kirjeldas sündmust P.E.Rummo (Alguse algusest, Looming 8, 1987, lk 1120).

Taasiseseisvumise järele paigaldati 1998.a kooli ette Särgava büst (autorid skulptor Mati Varik ja arhitekt Allan Murdmaa). Ühe uue Reaalkooli traditsioonina pesevad abituriendid igal aastal Habeme sünnipäeval – 29. aprillil -tema pea korralikult puhtaks.

16

Õpetajate kohustusi kirjeldas Rummo järgnevalt: „Peale otsese tundide andmise pidid õpetajad valmistama tunnikonspektid ja tööplaanid, pidevalt kontrollima hinnete seisu ning sellest aru andma (vahepeal kolm korda kuus), tagama sotsialistliku distsipliini tundides ja vaheaegadel, pidama lahtisi tunde, tagama puudulike parandamise, tegelema erialase ja poliitilise enesetäiendamisega, koostama kontrolltööde graafikuid, valmistama näitlikke õppevahendeid, võtma osa ainesektsioonide tööst ja õppenõukogude koosolekutest, viima läbi lastevanemate koosolekuid ja juhendama ringide tööd, pidama korda korrustel ja sööklas, võitlema hilinemiste ja puudumiste vastu, külastama õpilaste kodusid, organiseerima vanapaberi jne kogumist ja palju muud. Õpetajad olid ühesõnaga nagu oravad rattas. Loomulik oli ka see, et paljud käsud jäid täitmata või täideti formaalselt.“

Nii pidigi üks õpetaja õppenõukogus kurvalt konstanteerima: „meie pole suutnud õpilasi küllaldaselt õpetada ja kasvatada.“ See lihtne tõdemus peaks kehtima kõigi ajastute ja koolide kohta, olenemata nende tasemest ja õpetajate koormusest Õpetajate palgad 1954. aastal olid arhiivis säilinud palgalehe alusel järgmised: direktor Tsõgankov 1265, õpetajad: Arulaane 1357 (27 tundi nädalas), Tempel 1130 (23), Virkhaus 1030 (21), Kovaljova 900 (18), Kiitam 475 (10, ta töötas põhikohaga Haridusministeeriumis ja tunniandjana meie koolis) jne. Tundub, et normikoormusele ca 16 tundi nädalas vastas põhipalk 795 rubla, klassijuhataja töö andis 75 ja ainekabineti hooldamine 35 rubla kuus. Üldist Eesti NSV palgataset arvestades olid õpetajate palgad keskmised, parema palga pärast koolist ei lahkutud.

Kunagi kavandatud Reaalkooli ajalooraamatu jaoks kirjutas üheksakümnendate algul oma meenutusi õpetaja Kalju Leht. Tema allpool toodud kirjutis on esitatud ühegi muudatuseta.

NOORE ÕPETAJANA REAALKOOLIS

Tallinna Õpetajate Instituudi lõpetamise järel määrati mind (1. augustil 1949) tollase Tallinna 2. Keskkooli õpetajaks. Hiljem selgus, et direktor Albert Kiitami taotlusel. Nimelt olin kooliga varem tuttav: 1949. aasta kevadsemestril õpetasin asendajana ühes klassis eesti keelt (1949. aasta märtsis oli küüditatud senine eesti keele õpetaja Aili Viitar- I.P. täiendus). Aastaid hiljem tähendas Kiitam temaomase irooniaga: teda ei motiveerinud „minu pedagoogiline talent“, ta lihtsalt tahtis poistekooli noort meesõpetajat. Tallinn oli kõigile lõpetajatele tollal magnet, maakolkasse ei tahtnud keegi sattuda; pealegi prestiižikas kool. Tõsi küll, mul olid omad sisekõhklused ja salahirmud, aga sellest teises seoses.

Esimesel õppenõukogul tutvustati uustulnukaid (nimedest mäletan oma koolivenda Rene Rekandit), jagati klassid ja koormused. Mina sain, vastavalt haridusjärgule, keskastme klassid pluss üks 8. klass. Ühes 5. klassis oli 47(!) poissi. Mäletan, et keegi vanematest daamidest märkis: kas ikka on õiglane anda noorele õpetajale kooli kõige suurem klass. Aga nii siiski jäi.

17

K.Leht tunnis

Esimesse tundi, justnimelt sellesse mammutiklassi, juhatas mind õppealajuhataja Anton Lipping. Üldjuhul piirdub õpetajatutvustus mõne lausega. Lipping aga istus tagumisse pinki terveks tunniks. Pärast tundi võttis kergelt küünarnukist ja ütles vist nii: „Kõik läks normaalselt.“ Siis taipasin: vanahärra kartis, et need 47 võinuksid noore ja väheldase mehe nahka pista. Tuletan nüüdki sooja südamega meelde hallipäist, väga malbet ja pehmehäälset vanahärrat.

Püüan elustada muljeid kooli kitsukesest õpetajate toast, nii nagu nad salvestusid vahetundide ja „akende“ (tühitundide) aegu. Nii et õpetajate tuba oli minu jaoks aken Reaalkooli siseellu.

Tooni andsid ju eakamad daamid ja härrad, ühesõnalises iseloomustuses -auväärsed. Ma ei hakkagi nimesid reastama -need tulevad teistest tekstidest nagunii. Osutan ainult, et nemad ise andsid n.ö. käitumusliku mudeli, mida iseloomustas väljapeetud diskreetsus. Mulle kui uustulnukale naeratati sõbralikult, vahest ka julgustavalt. Päriti ka muljete üle. Jah, kitsuke oli see õpetajate tuba tõepoolest, ometi leidus igale oma tool, lapike lauda ja vihikukapp.

Ülerahvastusele vaatamata ei olnud Reaalkooli õpetajate tuba kärarikas.. Mul oli pisut kõhe koolivend Rene pärast. Ta rääkis, ja küllap räägib tänini, väga valjusti (kerge kuulmispuude tõttu), nii et juba ukse taga võis veenduda -Rene on kooli jõudnud -ja ime küll, ma ei mäleta ainsatki sõnelust, sõnalist arveteõiendust õpetajate vahel õpetajate toas. Veel enam: ei olnud ka ägedaid pedagoogilisi väitlusi, poliitilistest rääkimata -see oli juba tabu. Tagantjärele olen mõelnud: küllap ikka jättis jälje aja paine. Sest mõeldagu aastaile 1949 -1953, eriti kurikuulsa VIII pleenumi eel-ja järellainetusele ning koos sellega kooli erilisele asendile võimude silmis. Sellest siis see eriline talitsetus.

Inimsuhtluses toimivad teatud seaduspärasused, need on niisama keerulised nagu inimesed ise. Üldjoontes: mõnedega tekib ilma pikemata sümpaatiasuhe, mõned jäävad neutraalseks, mõnedega kisuvad suhted kiiva. Minul Reaalkooli kolleegidega kiivalisi suhteid ei tekkinud. Ent kuidagi ennastmõistetavalt sugenesid mõned sümpaatiasuhted, ehkki ma selleks eraldi ei pingutanud, Tahan need isikuti ära märkida.

Kõigepealt Voldemar Vahar. Põnev isiksus. Lühikest kasvu, terav näojoonis, madal bassihääl (bassi K. Leinuse „Raudamis“ ta lauliski), kaugemas vaates otsekui morni olekuga -aga ainult kauges vaates.. Ma ei

18

mäletagi, kuidas meie lähem suhe tekkis. Teadsin, et Vahari Volts on poiste (aga ka kolleegide) silmis autoriteet ja mingil moel ma võtsin temalt mõõtu. Arutlesime, kuidas nende „sellidega“ kõige hõlpsamini toime tulla. Mulle on tänini meelde jäänud mõned Vahari juhtlaused. Näiteks:

-ära soeta endale paipoisse, -ära pea klassi ees moraalijutlusi, -kui kellegi „letti võtad“, pead olema kindel, et süüdistus vett peab, -ära kunagi kellegi vastu kätt tõsta ....

Küllap veel muudki. Need on tõepoolest pedagoogilise suhtlemise alustõed.

Vahar ahvatles mind Harjuoru tribüünile tennist vaatama, „üleliidulisi“ muidugi. See hakkas kõvasti külge. Ajataju kadus, aga paun vihikutega tuletas ennast meelde. Kolmel korral vedasime kihla -1:2 minu kahjuks. Kaotus tuli lunastada pudeli margiveiniga „Araratist“. Seda rüüpasime kooli raamatukogus riiulite taga, kuhu raamatukoguhoidja Erika oli meie tarvis kaks tooli seadnud. Vahar oli mõnus jutustaja ja tal oli, millest rääkida, mina tänulik kuulaja. Nii et mõnus mees läbinisti.

Muide tennisest veel niipalju, et Reaalkoolis oli noil aastail lausa tennisebuum: Kedars, Palm, Lööne, Laupa, hiljem Leius.

Muidugi tahan ma meenutada Linda Visnapuud, keda kogu poistevägi Hüdraks kutsus. Ta sai Lippingu järel õppeala juhatajaks. Tema sõnavõtud õppenõukogus, samuti kui töökorraldused olid väga täpselt formuleeritud ja nõudlikult esitatud, seal ei kuulunud midagi vaidlustamisele. Esialgu mõjus see pisut jäigalt. Aga kui mulle (ja mitte ainult mulle) sai selgeks tema väga väljapeetud objektiivsus, siis ei saanud juttugi olla mingist protestist. Kui Visnapuu vahetunnil teatas – „Leht, ma tulen teie tundi“ -, siis võttis pisut kõhedaks. Aga tunnijärgne arutlus oli huvitav ja alati mingis punktis õpetlik. Ta alustas ikka nii: „Mina ei ole filoloog, mina olen keemik. Me ei räägi ainest, räägime tunnist.“ Aga tunnist ei jäänud tal midagi märkamata. Kord pruukisin tunnis mingi vene kirjanduse tunniga ühenduses mõne fraasi ulatuses vene keelt. Tunni arutlust alustas Visnapuu sel puhul nii: „Leht, taeva pärast, ärge tunnis kunagi vene keelt suhu võtke. Teie hääldamine on kole. Kus sõna, seal viga.“ Nojah, ses asjas võtsin küll õppust. Vene keele õpetaja Kovaljova ütles mulle hiljem, kui me haridusministeeriumis kolleegid olime, et Visnapuu räägib suurepärast vene keelt ja lisas – siis tsaariaegset. Muide, ministeeriumi ajal pihtis Kovaljova sedagi, et just Linda Visnapuu oli talle abiks ja toeks, kui ta umbkeelsena Reaalkooli tuli ja tõsiselt läbikukkumist kartis. Aga ei kukkunud midagi, minu jaoks oli ta väga meeldiv kolleeg ja mõjus heas mõttes daamilikult, usutavasti sedapidi ka poistele.

Nii et Linda Visnapuu oli ikka üks Reaalkooli legende. Ta kinnitas, et kool on tegelikult kogu tema elu. Väljaspool kooli oli tal üks kiindumus – ballett. Tõepoolest, balletti ta jumaldas. Ja teadis sellest žanrist palju. Ta oli siiski mitmekihiline inimene..

Ma ei saa meelde tuletamata jätta ka Julie Tederit, kellega kujunesid lähisuhted kui kirjandusõpetajaga ja teejuhatajaga selles asjas. Mul olid ülikooliõpingud pooleli, mistõttu puudus õigus lõpuklassis õpetada, õigemini küll küpsuseksamit vastu võtta. Nii et andsin oma klassid reeglina pärast üheksandat Tederile üle. See tegi kõhedaks – kas ja kuivõrd korralikku tööd olen teinud. Palusin head kolleegi oma tundidesse. Ta käiski, jäi rahule, isegi kiitis. Ütles, et kirjandustunnid tulevad paremini välja, mis tõepoolest nii oligi – keeleõpetus mulle eriti ei istunud. Mõnikord ta kergelt aasis mind. Näiteks nii: te olete ju nüüd värskelt õppinud, ma ei saa aru, kuidas tuleb „kodanlikku

19

kirjanduspärandit ümber hinnata, mis siis on „Libahundis“ reaktsiooniline!“ Mul ikka juhtus oidu, et mitte dotseerima hakata, pöörasin asja naljaks. Muide Juliel oli nõtke huumorimeel, tema lõbuks oli üles märkida naljakaid väljendusi õpilaste kirjanditest ja neid siis kolleegidele tutvustada. Ise naeris nakatavalt. Kord rääkisin talle vastutasuks „linna pealt“ kuuldud veidi siivutu loo. Nimelt olla üks koolipoiss või – tüdruk Gorki jutustuse „Tšelkass“ peategelase iseloomustamiseks kirjutanud: „Ja pükstest paistis tema proletaarne päritolu.“ Rääkisin selle loo ka Juliele – ta naeris enda hingetuks. Mõni päev hiljem tuli Kadriorus vastu ja ütles: „Leht, ma ei taha teid näha. Kohe tuleb „Tšelkass“ meelde.“ Nojah, ka tol tasalülitamise ajal pidi nalja saama.

Olen meenutanud mõnd kolleegi. Tegelikult võiks kirjutada veel paljudest, sest Reaalkooli õpetajad olid valdavalt meeldejäävad isiksused. Aga on ju teisigi kirjutajaid. Kokkuvõtteks toonitan: halbu, ebameeldivaid mälestusi mul pole. See pole öeldud ei siludes ega nostalgiliselt.

Selle jutu hakatuseks poetasin, et tulin 1949 Reaalkooli suurte sisekõhklustega. Asi oli nimelt selles, et õpetajate instituudis õppides elasin kaks aastat Nigol Andreseni, tollal Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja perekonnas. 1949.aasta kevadeks oli Andresenile selge, et tema asjad tüürivad kõige halvema poole. Minu lõpetamise ja töölesuunamise eel või aegu rääkis ta mulle sellest usalduslikult ja arvas, et kogu tõenäosusega hakatakse kimbutama ka tema perekonda ja minagi võin löögi alla sattuda. Kas mul ei oleks õigem varjuda kuhugi maakolkasse, n.ö. jalust ära. Aga mis salata, Tallinn tõmbas tugevasti ja oli ka perekondlikke motiive. Lühidalt: otsustasin jääda, niikuinii inimene oma saatusest ei pääse.

Andreseni ennustus läks täppi, peatselt pärast tema arreteerimist heideti TRÜ-st välja poeg Eerik ja TPedI-st tütar Eeva. Minu jaoks plahvatas asi 1950. aasta sügisel. Koolivend Juhan Jürna (tollal „Sädeme“ toimetaja) hoiatas neljasilma-jutus : on ette nähtud Kalju Lehe väljaheitmine komsomolist, mis automaatselt tähendas ka õpetajakoha kaotust.

Ühel päeval ongi koolis linnakomitee kooliosakonna juhataja Vilma Valkonen õpetajate komsomoli algorganisatsiooni tööd kontrollimaks, mina õnnetuseks veel sekretär. See töö tehti ilma pikemata pihuks ja põrmuks. Mõni päev hiljem on Valkonen taas koolis – ta tahab minu tundi tulla. Direktor Emilie Pertels tuleb kaasa. Ma ei mäleta klassi ega tunni teematki, kummatigi oli kirjandustund. Juba klassi sisenedes tajusin: poisid aimavad, et midagi on lahti, et küllap tahetakse õpetaja kuidagi vardasse ajada. Püüdsin rõhutatult rahulikuks jääda, ja ega ma väga ei pabistanudki. Aga poiste kaasamängimine oli minu jaoks fantastiline – aktiivsus missugune. (lausa käte mets), vastused laitmatud. Direktori kabinetis oli siis ka tunniarutlus. Mõtlesin: huvitav, huvitav, mida komsomoliinspektsioon siis ütleb, sest tundsin, et tund läks poiste abil korda. Vilma Valkonen ütles väga lühidalt ja lakooniliselt: see oli rohkem lavastus kui tund. Kõik. Siis Pertelsil kihvatas: ta on varemgi õpetaja Lehe tundides olnud ja ikka rahule jäänud, ja mis võimalus õpetajal midagi lavastada oligi, kui me ekspromt tema tundi sadasime, tema igatahes loeb tunni kordaläinuks.

Linnakomitee büroole läksin täiesti rahulikult, teadsin, et stsenaarium on valmis ja jääb paika. Selles suunas ka sõnavõtud tüürisid, märksõnaks ikkagi „kodanliku natsionalisti käsilane“ (sic!), ja siis tuli täielik ootamatus. Sõna võttis vene ohvitser, kes kuulus büroo koosseisu ja kellele asja käik tõlgiti. Sain tollal vene keelest üsna vaevaliselt aru, kuid jutu iva oli selline: komsomolikaristusi seni ei ole, töökohast positiivne iseloomustus (sellele oli alla kirjutanud Oskar Radik), õpib edukalt ülikooli kaugõppes – miks

20

rakendame kõige kõrgemat karistusmäära; tema ettepanek: „vali noomitus viimase hoiatusega arvestuskaardile kandmisega“. Märkasin, et büroo liikmed, valdavalt naised, sattusid segadusse, hakkasid omavahel sosistama. Sest arvestatagu: tol ajal tähendas vene inimese sõna Eestimaal palju.

Kummatigi läks ohvitseri ettepanek läbi. Kui asjale joon alla tõmmati, küsiti, kas mul on midagi öelda. Mul oli üksainus küsimus: kas ma homme võin tundi minna? Öeldi, et tulebki minna.

Järgmisel päeval kutsus Pertels mu oma kabinetti (büroo otsus oli tal juba teada). Mäletan, ta tõusis püsti, astus mulle vastu ja – õnnitles. Mulle tundus, et siiralt. Ja siis lisas: nüüd, Leht, peab hästi tähelepanelik olema, et vigu (teadagi milliseid) ei juhtuks, pean teil ise silma peal. Ja pidaski. Ühel heal päeval peatab direktor mind koridoris (olin vist korrapidaja) ja vaat` et käratab: „Leht, mispärast teil komsomolimärki rinnas ei ole.“ -„Vist vahetasin kuube,“ võisin kohmata. „Jalamaid lähete koju ja tulete märgiga tagasi.“ Tal, vaesekesel, ei tulnud meelde, et elasin Viimsis ja võinuksin õhtuks tagasi jõuda. Jalutasin rahulikult „Sädeme“ toimetusse, laenasin Jürnalt märgi ja rihtisin meelega (hing sai ikka täis ka) viimase tunni lõpuks kooli. Ma ei tea tänini, kuidas see lugu koolis levis, küllap ikka lobisesin ise. Igatahes läks poiste hulgas liikvele parafraas: „Kui Lehe Kalts komsomolimärgiga kooli jõudis, olid tunnid juba lõppenud.“

Jutustasin selle isikuloolise episoodi kui vägagi ajamärgilise ja ikkagi ka Reaalkooliga otseselt seotu. Ja ei saa jätta toonitamata: Emilie Pertelsi suhtumine minusse oli üle ootuste õiglane, sest tollal olnuks võimalik, isegi loogiline, ka täpselt vastupidine käitumine – aktiivne kaasaaitamine kodanliknatsionalistliku elemendi koolist kõrvaldamisele. Mõni aasta hiljem töötasime Pertelsiga haridusministeeriumis koos juba võrdväärsete kolleegidena. Pidasin oma kohuseks teda tagantjärele tänada. Ta ütles vaid: „Ärme sellest parem räägime.“ Muidugi võib kellelgi Emilie Pertelsist olla ka teist laadi meenutusi. Mind see ei sega, ma rääkisin oma loo.

Tahaksin lõpetada siiski teises tonaalsuses. Nimelt meenutada kaht mulle emotsionaalselt väga mõjusat, kuidas ütelda – harrastust, ettevõtmist Reaalkoolis. Nimelt Voldemar Toominga meeskoori ja Paul Haki puhkpilliorkestrit. Hariduselus pruugitakse mõnikord kergel käel sõna „entusiast“. Need mehed olid seda sõna otsetähenduses. Traditsiooniline kooskontsert RAMiga mai algul oli kooli tähtsündmus, mis lõppes Reaalkoolile pühendatud „Mai tulega“. Praegu võib meeskoorist gümnaasiumis/keskkoolis ainult unistada. Väga heale tasemele jõudis ka Haki puhkpilliorkester. Sealt tuli mitu professionaalset muusikut. Mulle meeldis väga proovi rõdult jälgida, poisid olid kõvasti pumba juures ja Hakk oli väsimatu: ta oli väsimatult nende õpetajate jutul, kellega orkestripoistel oli õppeedukuse võlgu. See oma kooli muusikaline foon mõjus kõigile südantkosutavalt.

Päris lõpetuseks ütlen järgmist. Minu tööelu on tervenisti mahtunud hariduse valda kolmes järgus: Reaalkooli õpetaja, haridusministeeriumi ametnik, teadustöötaja asjaomases instituudis. Tagantjärele hinnates oli esimene järk mulle küllap kõige tähenduslikum: veendusin, et võisin küllalt keerulistes oludes pedagoogitööga toime tulla. Ei, ma ei olnud mingi musterõpetaja, praaki oli omajagu. Ise paneksin hindeks „üsna rahuldav“ – nii hindas kunagi üht minu kirjandit minu kirjandusõpetaja. Ja sellest piisab.

21

ÕPPIMISEST

Esimesed seitse kooliaastat olid kohustuslikud ja tasuta. Tavaliselt jätkas keskkoolis õppimist 30-40% 7. klassi lõpetanutest. Keskhariduse hankimine oli 1950/1951. õppeaastal erandlikult tasuline – 400 rubla aastas, tasuta oli see tööliste ja kolhoosnike ning väikese sissetulekuga perede lastel. Hiljem õppemaks kaotati.

Õppimistase ei iseloomusta mitte alati inimese tegelikke võimeid ja hilisemaid saavutusi. V b klassi õpilasena sai 1951. aastal Gabriel Hazak kiituskirja, tema klassivend Mati Graf jäi aga istuma (mõlemad lõpetasid segakoolide moodustamise tõttu hiljem 7. Keskkooli -Ü.P.) Praegu on mõlemad kõrgkooli õppejõud, esimene dotsent ja teine professor.

Niinimetatud õppeedukus püsis 80-90% piires, paranedes tavaliselt veidi neljandal veerandil. Paljud poisid lahkusid varakult meie koolist, voolavus oli suur. Puhastus tehti tavaliselt esimestes klassides. 1951. aastal õppetöös mahajäänute arv :

Klass Suvetöö Klassi kordamine Järeleksam

I-III 16 12

IV 8 12 V 8 17 VI 10 9 VII 3 4 VIII 10 IX 7 X 4 XI 6 KOKKU 16 41 69 Eriti madal oli õppeedukus kõigis keeltes ja matemaatilistes ainetes ning teisalt V-VII klassides. 1953/1954. õppeaasta lõppes 112 õpilase istumajäämisega. 1955/1956. õppeaasta (lõpetasid ka esimesed segaklassid) lõppes järgnevalt: Klassid Õpilasi Ei jõudnud edasi Õppeedukus, %

I-IV V-VII VIII-XI

364 267 449

19 30 42

94,8 88.8 90,6

Kokku 1080 91

91,6

Direktor Tsõgankov rakendas õppeedukuse eest peetavas võitluses

kõigepealt „lineikasid“, kus jooksvate kahtede omanikud kutsuti saalis ( hiljem võimlas) teiste ette seisma.

Lineikadest erilist kasu aga ei olnud. Kord kui Paša kutsus saali ette järjekordseid kahtede omanikke, vallandus rõdult maruline aplaus. Sinna oli juhtumisi sattunud üks meie koristajatest, kes oli natuke imelik ja arvas ilmselt, et tegu on eesrindlastega.

22

Kuuekümnendatel aastatel võis teda sageli näha üliuhkelt kesklinnas patseerimas omakortsitud äärmiselt imelikud rõivad üll. See vana naine pidas ennast Tallinna ilusaimaks ja moodsaimaks daamiks (praegu peab aga tõele au andes ütlema, et nii mõnedki tema ekstravagantsused on jõudnud kaasaeegsesse naistemoodi).

1957. aastal rakendati uus, veelgi progressiivsem samm -vastloodud kooliraadio hakkas kord nädalas ette lugema kahtedele õppijate nimesid ning neid intervjueerima (kool radiofitseeriti õpetaja Elmar Matt`i juhtimisel 1955/1956. õppeaastal).

6. detsembril 1958. aastal nentis aga Tsõgankov, et õppeedukus VIIIXI klassides oli vaid 81 %. . Niisiis oldi samal tasandil kui kümnendi algul.

Madalas õppeedukuses süüdistati otseselt õpetajaid. 1956/1957. õppeaasta teise veerandi tulemustest rääkides toodi välja halvimad õpetajad, kes olid pannud kõige rohkem kahtesid tunnistusele:

E. Turu bioloogias ja keemias 28 L. Arge vene keeles 21 E. Saarkivi eesti keeles 20 F. Sootemäe geograafias 19 M. Vaaderpass matemaatikas 18 H. Leemets vene keeles 18 Z. Rüütlane vene keeles 17 L. Krinitskaja vene keeles 16

Näeme, et kahtede arvu poolest juhtis konkurentsitult vene keel. Ei tea, milliste koormiste alla kuulus sunduslik klassiväline lugemine. Igatahes raporteerib õpetaja Virkhaus 18. mail 1954, et tema klassis on läbi loetud ja arutatud teosed „Kaotus“, „Kaugel kodumaast“, „Riigikukutajad“ ja „Valgus Koordis“.

Üldiselt kurnas süsteem mitte ainult õpetajaid vaid ka õpilasi kõikvõimaliku bürokraatiaga. Eksameid oli tol perioodil tohutu hulk ja need algasid IV klassist –seal oli neid 2, kuid „mittetäieliku keskkooli“ lõpul ehk VII klassis juba 10. Keskkoolis vastas eksamite arv klassi järjekorranumbrile: VIII klassis 8, IX – 9, X -10 ja XI klassis 11. Kirjalikud eksamid olid eesti ja vene keeles (kirjand ja etteütlus) ning matemaatika ainetes, ülejäänud olid suulised. Hiljem eksamite arv vähenes. Olgu siinkohal toodud 1952. aastal üheksanda klassi eksamite loetelu: inglise keel, darvinism, algebra, geomeetria, vene keel kirjalik, vene keel suuline, eesti keel kirjalik, eesti keel suuline, maateadus.

1954.a valitsenud poliitilist mentaliteeti peegeldavad hästi lõpukirjandite teemad: 1 Ameerika elulaad (A.Jakobsoni näidendi „Šaakalid“ põhjal. 2 Maidannikov kui vene talurahvahulkade esindaja. 3 Tuuline rand. 4 Nõukogude noorte võitlus fašismi vastu. 5 Pavel Vlassov kui võitleja ja kommunist.

Kuna samal ajal kehtis veel endisaegne rangus, siis olid juba mittetäielikus keskkoolis (V-VII klass) nii mõnedki poisid teistest 2-4 aastat vanemad. Meiegi klassis oli neid. Õpetajad neid ei sallinud -õpetavad noortele täismehe kombeid.

Viiekümnendate lõpus algas uudsena kogu Nõukogudemaal

23

„polütehnilise õpetusse“ kampaania, õpilaste ettevalmistamine tööks. Õppekavasse lisati tootmisõpetus – pooljuhtide tehnoloogia, elektrotehnika, autoõpetus ja meditsiin. Tuli käia praktikal autobaasis, tehases või haiglas. Reaalkool hakkas välja laskma autojuhte rahvamajanduse tarbeks. Tootmisõpetuse arvel vähenes nn klassikalise keskkooli õppeainete maht.

1956.aasta suvel töötasid vanemate klasside õpilased käitistes kokku 2433, kolhoosides ja sovhoosides 2545 päeva (tööpäev kestis 6 tundi). 1958. aasta suvel töötasid õpilased töö-ja puhkelaagrites kokku välja 2873 normipäeva, kodumajandites 2542 normipäeva ja tehastes ning käitistes 4964 tööpäeva.

Ühtlasi koostati klasside ja õpilaste kaupa aruandeid selle kohta, mitu tundi keegi oli teinud tootlik-füüsilist, kultuur-massilist ja õppekasvatustööd. Viimases olid näiteks ka sellised alajaotused: töö pioneeridega, järeleaitamine, töö õppekabinettides jne. Aastaringse arvestuse pidamine iga õpilase kohta (kokku 9 liigi lõikes) oli tõesti titaanlik töö. Või pandi tunnid kirja viimasel hetkel ja umbes?

Õppimisega oli aga lugu nii, et poistel kulus aeg enamasti spordi ja mängude peale ära. Tüdrukud õppisid korralikumalt, kuid tulemused ei pruukinud paremad olla. Laialt levinud oli teiste pealt mahakirjutamine, õppimine vahetunnis ja eelmises ebaolulises tunnis. Näiteks ei pidanud ju keegi NSV Liidu konstitutsiooni või psühholoogiat tõsiselt võetavaks. Meie klassis valdas ainult üks tüdruk hästi vene keelt. Paljud kontrolltööde ja ümberjutustuste tekstid käisid õpetaja Kovaljova-Krinitskaja tundides läbi selle tüdruku kiirkontrollist. Nii õnnestus mõnelgi püksikandjal kindlalt kolme hoida.

Vanemate klasside joonestusi valmistasid sageli eelsoodumusega õpilased. Kirjanurk tehti ise. Õpetaja Vahar ütles, aga ainult väga harva, et need jooned ja numbrid on ju õpilase B, mitte aga A omad.

1955/1956. õppeaastal paiknes VIIIa klass esimesel korrusel lauluklassis. Selle tagaseinas asusid suured muusikariistade kapid, aga nii kaugel seinast, et õpilased pugesid kappide taha poppi tegema või järgmiseks tunniks õppima. Juhtus rida koomilisi episoode, kuna aga õpetajad midagi ei avastanud, siis soikus asi peagi.

Praktikantide ajal kasutati aega õppimise asemel peamiselt nende kiusamiseks ja „pulli“ tegemiseks. Tüüpilisemaks naljaks oli kohtade ja nimede pidev vahetamine.

Hädaohtlikuks asjaks oli klasside saatmine kuhugi-näiteks röntgenisse. See lõppes sageli kollektiivse popiga, mida oli raske karistada. Kui majandusjuhataja või keegi teine tuli klassist tööjõudu värbama, oli soovijaid alati rohkem kui meeskonda võeti. Näiteks sain korra näärikuuske tooma minevasse meeskonda. Seega õppevaba päeva.

24

Selline oli meie lõputunnistuse eestikeelne külg. Tagaküljel oli sama vene keeles

Kõigele sellele vaatamata paistsid meie kooli lõpetajad kõrgkoolide sisseastumiseksamitel hästi silma, eriti reaalainetes. Ainuüksi nimi -Tallinna II Keskkool -andis juba sisseastumiseksamitel prestiiži juurde. Olgu lõpuks toodud Tallinna II Keskkooli aastatel 1950-1959 lõpetanute arv.

Aasta A klass B klass C klass D klass Kokku Eksternid 1950 16 28 - - 44 55 1951 20 22 - - 42 4 1952 21 21 - - 42 8 1953 25 27 - - 52 17 1954 30 25 - - 55 7 1955 23 23 - - 46 31 1956 29 32 31 - 92 41 1957 33 32 36 - 101 3 1958 29 30 - - 59 9 1959 32 20 32 20 104 6 KOKKU 258 262 99 20 637 181

25

Lõpetanute nimekirjad koos koolilõpu piltidega leiab lugeja 2002. aastal

ilmunud teosest „Tallinna Reaalkool 1881-2001. Vilistlased. Tallinna Reaalkooli Hoolekande Selts. Kirjastus Koge.“ Selle Eestis ainulaadse, üle 600 leheküljelise koguteose peakoostaja oli vilistlaskogu sekretär Kalju Kukkur (vil. 1945).

29. jaanuaril 1959. aastal korraldati kooli esimene vilistlaste päev., mis pidi osaliselt asendama endise reaalkooli aastapäeva (see on 29. septembril). Siitpeale hakkaski vilistlaste päev toimuma igal aastal jaanuari viimasel laupäeval. 29. septembril või sellele lähimal tööpäeval tähistatakse koolimajas Reaalkooli aastapäeva. Lõpetanute lennud korraldavad oma lennu kokkutulekuid tavaliselt iga viie aasta tagant neile sobival ajal septembri lõpus või oktoobri alguses. Kooli nn juubeliaastapäevad toimuvad iga viie aasta tagant mõnes suures saalis kontsert-aktusena ja jätkuvad hiljem balliga kooli saalis. 2011. aasta septembris toimub kooli 130. aastapäeva tähistamine.

ÕPPEKAVAD

Õppekavad püsisid kümnendil suuremate muutusteta. Kui neljakümnendate algul õpetati vene keelt alates III klassist, siis hiljem juba alates II klassist. Olgu ühe näitena alljärgnevalt toodud 69.lennu (1943-1954) õppekava, mis on koostatud omaaegsete klassitunnistuste alusel.

Õppeaine I II III IV V VI VII VIII IX X XI Usuõpetus x Eesti keel x x x x x x x x x x x Vene keel x x x x x x x x x Inglise keel x x x x x x x Ajalugu x x x x x x x x Maateadus x x x x x x x Loodusteadus x x x x x x x x Matemaatika x x x x x x x Algebra x x x Geomeetria x x Trigonomeetria x x Füüsika x x x x x x Keemia x x x x Astronoomia x Konstitutsioon x Psühholoogia x Loogika x Kirjatehnika x x x Joonistamine ja joones x x x x x x x x x x x Laulmine x x x x x x x x x x x Kehaline kasvatus x x x x x x x x x x x Sõjaline kasvatus x x x

Usuõpetus kui aine kadus õppekavast 1944.aasta sügisel. Kooli lõpetamise järele saadud küpsustunnistus võeti kõrgkooli astudes ära, kuid

26

tagastati kõrgkoolist üks-kõik mis põhjusel lahkumisel. Õppeainet – sõjaline kasvatus ehk kutse-eelne ettevalmistus – loeti salastatuks ja selle aine õppimist küpsustunnistus ei kajastanud. Ilmselt püüti sellega hämada „Onu Sami“, kellel jäi Nõukogude Liidu kaitsevõimest väär mulje.

SUUR MUUTUS

Oli saabunud aeg kõik koolid ühtlustada segakoolideks. 1. juunil 1954.aastal toimunud lastevanemate koosolekul toetab Tsõgankov igati poiste ja tüdrukute koosõpetamist. Üheks oluliseks eeliseks leiab ta, et teise soo esindajate ees kahte saada on häbiväärne ja nii saab lõpuks õppeedukuse korda. Teda toetasid ka paljud lastevanemad. Ainsana kaitses kohal viibinud Lipping poiste kooli (oma kool, kooli au) ning soovitas ühendamisel evolutsioonilist teed.

Arutelu oli muidugi formaalne. Sügisel enam põlist poistekooli ei olnud. Kehvemaid poisse saadeti eriti 7. Keskkooli, täiendus tütarlaste näol tuli peamiselt 14. ja 36. koolist. Autori arvates tähendas segakool, kus üksteist liiga varakult tundma õpiti seda, et kadus poistepoolne austus ja kartus, mida varem tunti tüdrukute vastu. Ja ikkagi leidus ka kerglasi tüdrukuid. 1955. aastal oldi igatahes sunnitud omaks võtma, et õppeedukus oli võrreldes 1953/1954. õppeaastaga langenud.

LASTEVANEMATE KOMITEE

Nagu varem öeldud, tegi lastevanemate komitee kümnendi esimesel poolel tõsist tööd pidude korraldamisel ning teenitud rahade jagamisel.

Näiteks 1952/1953. õppeaastal jagati see ja muud moodi saadud raha põhitarbijate vahel nii):

õpilaste toetamiseks 8000 rbl 32 õpilase tasuta toitlustamiseks 4660 rbl

õppemaksu tasumiseks 2800 rbl ekskursioonideks 15200 rbl

ringide toetamiseks 765 rbl

Muudeks kuludeks läks tühine summa. Märgime veel, et algkoolipoisi tanksaapad maksid tollases (eelnevaga samas) vääringus 50 ja ülikond kuni 200 rbl.

Kümnendi teisel poolel algas majanduse elavnemine ja elanike märgatav sissetuleku kasv.

27. jaanuaril 1957.aastal toimunud lastevanemate üldkoosolekul konstanteeris komitee esimees J. Aumre, et 1956/1957. õppeaastal on komitee praktiline töö peaaegu lakanud. Leiti, et komitee peaks hakkama nüüd tegelema vormiriietuse ning polütehnilise õpetamisega. Jätkus muidugi vanapaberi (norm -6 kg õpilase kohta), metalli ja pudelite kogumine. Kuid sisuliselt oli lastevanemate komitee juba aegunud.

27

RINGID JA ISETEGEVUS

1951. aastal töötas kuus isetegevusringi: spordiring, kirjandusring, muusikaring, tehnikaring, näitering ja noorte naturalistide ring (19-2). Juhendajateks olid kas õpetajad või vanemate klasside poisid. Seejuures vaheldus juhendajate koosseis kiiresti. Osa ringe tegutses edukalt, osa rohkem paberil. Juhendajate ja õpilaste koosseisu kiire vaheldumine tähendas seda, et ring mis ühel aastal oli letargilises unes, lõi järgmisel õitsele ja vastupidi.

Ajutistest pöörastest tempodest üks näide. Õpetaja Turu poolt juhitud noorte naturalistide ring (u 15 V-VII klasside õpilast) viis 1954/1955. õppeaastal läbi ühe töökoosoleku nädalas, hooldas elavnurka, külastas kalakasvatust, loodusloomuuseumi, 22. Keskkooli elavnurka, Saue MTJ bakterväetiste laboratooriumi, käis looduses konni püüdmas, lahkas neid ja andis välja viis numbrit seinalehte „Noor naturalist“ (31-26).

II Keskkoli segakoorkoos dirigent V.Toomingaga kooli aulas .( 1959 .a I koht vabariigis)

1955. aasta sügisel oli registreeritud juba 18 ringi, neist töötas 11 ja hästi töötas 4 ringi (spordiring-õieti juba kehakultuurikollektiiv, muusikaring, vanemate klasside kirjandusring ja algklasside „Osavate käte“ ring (30-445). 5. juulil 1952. aastal avaldati „Nõukogude Õpetajas“ artikkel „Relvastada noorsugu vene keele oskusega“. Vastavalt Eestimaa K(b)P Keskkomitee büroo otsusele pidid keskkooli lõpetajad vabalt valdama vene keelt. Seetõttu loodi juurde vene keele ring.

Direktor Pertels ründas õppenõukogu koosolekul ka õpetajaid: „Vene keel pole võõrkeel, vaid Suure Kodumaa riigikeel, mida peavad oskama kõik nõukogude kodanikud. Nõukogude võimu 8 aasta jooksul pole aga veel kõik õpetajad suutnud seda ära õppida“.

28

Muusikaringi koosseisu kuulusid kvartetid ja solistid, meeskoor (hiljem segakoor), ning puhkpilli-ja estraadiorkester.

Musitseerimise tahe oli nii suur, et näiteks 1952/1953. ja 1958/1959. õppeaastal moodustati põhiliselt XI klassi baasil topeltkvartetid, mis esinesid lisaks koolipidudele ka ülelinnalistel isetegevuse ülevaatustel.

Topeltkvartett 1953 aastal Vasakult Jaak Sööt, Einar Laane, Udo Pere, Raimu Aas, Tiit Luht, Boris Jevgenjev, Toivo Veenre, Ants Kaal, Enn Lohk

Sel ajal andis Gustav Ernesaks oma meeskooriga igal aastal ühe kontserdi meie kooli aulas. Tema „Mai tuli“ (Juhan Smuuli sõnadele) oli pühendatud kooli meeskoorile ja tema dirigendile Toomingale, kes oli õppinud Konservatooriumis Ernesaksaga ühel kursusel. Seda laulu lauldakse nüüdki veel. Teiseks populaarseks lauluks meeskoori repertuaaris oli Aleksander Läte „Malemäng.“ 1953/1954. õppeaastal esitas kooli meeskoor Edvard Griegi kantaadi „Uus isamaa“. Seda kantaati esitasid Märt Karmo (vil.1962) andmeil Reaalkooli meeskoor ja orkestrid õpetaja Toominga juhatusel esmakordselt juba 1938. aastal toimunud peoõhtul.

Pidulikel koosolekutel mängis kooli pasunakoor Paul Haki (kes töötas põhikohaga Estonia teatri orkestris) juhatusel ühe loona peaaegu alati Reinhold Glieri „Hümni suurele linnale.“ Orkester saatis „kooli kollektiivi“ ka kohustuslikel mai-ja oktoobridemonstratsioonidel. Viiekümnendate alguses harjutati demonstratsioonil silmapaistmiseks sõjaväelist paraadsammu sõjaveteranist õpetaja Radiku nõudel ja juhtimisel Õllepruuli spordiväljakul.

29

Tallinna II Keskkooli puhkpilliorkester (I koht vabariigis 1956. aastal)

Ka kirjanduse „tegemine“ toetus suures osas fanaatikutele. Nii kirjutab P. E. Rummo (op cit, 119-120): „Keskkoolis, üheksandas või kümnendas klassis formeerus väike rühm kirjandus-ja žurnalistikahuvilisi, kellega asutasime isegi oma masinakirjalise almanahhi (kõik autorid pseudonüümsed), mille esimese numbri ma kodus salamahti ümber toksisin. Kui aga ootamatult selgus, et jutukate tütarlaste tõttu oli saladus lekkima hakanud, loobusime esialgsest plaanist almanahhi linnapeal konspiratiivselt levitada-kuigi midagi kriminaalset seal vist ei sisaldunudki... Ajad polnud veel siiski päris vabaks läinud; võib olla peame tänama saatust, et peale almanahhi levitamise mõtte oli liiva jooksnud ka katse oma rühma koolidevaheliseks muuta: inerts ajast, millal iseorganiseerunud gruppi automaatselt jälitati kui vandeseltslasi, polnud veel kuhugi kadunud. 1958.aastal (sügis-talvel, Ü.P.) tehti koolis ka ametlik masinakirjaline almanahh, üksainus number, võib-olla kümme eksemplari, võb-olla vähem, arvatavasti mingi üldkohustusliku korralduse täitmiseks. Mingit elevust selle tegemine ega valmistamine kaasa ei toonud...“.

Näitering lavastas 1951/1952. õppeaastal „Rahusaare“ ja katkendi „Revidendist“ ning 1953/54. õppeaastal dramatiseeringu „Noor Kaardiväest“ Jüri Järveti juhendamisel. 1955. aasta kevadpidu korraldati koos „Kevade“ ettekandmisega. Näiteringi juhendaja oli siis Jaanus Orgulas. Osa näitlejaid oli 7. Keskkoolist. Siimiskeri andmetel mängisid :

Tõnu Aav Toots Aarne Üksküla Kiir Madis Ojamaa Arno Meeli Alev-Sööt Teele Andres Vihalem Tõnisson Ivalo Randalu Imelik

Jaan Saul Lible

30

Neist kolm viimast lõpetasid II Keskkooli. Aavast, Ükskülast, Söödist ja

Saulist said hiljem Eesti silmapaistvad näitlejad, Vihalemist telesaadete juht (Horoskoop jt) ning Randalust raadio klassikalise muusika saadete juht.

Niiöelda traditsiooniks olid kujunenud isetegevusülevaatused ja õpilastööde näitused. Näiteks 1954. aasta märtsis toimunud isetegevusolümpiaadil osales ligi 500 õppurit. Mäletan, et õpetaja Rekandi juhtimisel tuli veel üsna suure poisina (VIII klassis) esineda püramiidides. See tundub praegu ääretult tobedana.

Käsukorras ja jõudumööda anti komsomoli-ja õpilaskomitee poolt välja seinalehte „Tõusu Teel“.

Oma tööd tegi ka kooli raamatukogu. 1.jaanuaril 1954 oli selle fondis 7703 köidet, sellest ilukirjandust 6105.

PEOD

Kümnendi esimese poole üldises kehvuses olid majanduslikult olulised koolipeod. Nende puhastulu kasutati puudust kannatatavate poiste abistamiseks (õpikud, rõivad, toitlustus, õppemaks), muusikariistade ja spordivarustuse muretsemiseks, ekskursioonide toetamiseks jms.

Esialgu üüriti saale väljast ja kasutati esinejatena tihti šeffe. Koolivend Rein Alasi mäletab, et 1954.aastal kutsuti ühele peole esinema Georg Ots. Esineja tasu oli 300 rubla.

Pidusid ei tohtinud korraldada liiga tihti. Siin tuli kasuks direktor Tsõgankovi nutikus. Ta seletas ühe klassi poistele oma taktikat haridusosakonnast peoloa saamisel nii: tähendab lähen loa saamiseks ülema juurde -annab, järgmine kord esimese asetäitja juurde -ka annab, siis teise asetäitja juurde -ka see annab, siis uuesti ülema juurde -see vaatab -harva teevad, tähendab lubame. Peol pidi olema oma kindel eeskava. Eeskava tuli kinnitada linna kultuuriosakonnas koos tantsuorkestri poolt esitada kavatsetavate paladega. Piletite müügiga tegelesid lastevanemad. Piletid pidid olema tembeldatud ja registreeritud rahandusosakonnas. Õpilased pidid tagama korra ja riietehoiu.

Rahapuudus oli suur. 22. septembril 1952 toimunud lastevanemate komitee koosolekul kavandati 1952/1953. õppeaastal korraldada 14 lahtist, 3 kinnist ja üks lastepidu.

Kuid kõrgemalseisvad organid olid valvsad. Eriti ärritas neid „roiskuva“ lääne muusika kasutamine tantsumuusikana. Lastevanemate komitee koosolekul 24.novembril 1952. aastal teatab direktor Pertels, et tantsuga koolipeod on keelatud. Keelule vaatamata korraldati näiteks 15. veebrusril 1953. aastal kinnine pidu, mis andis puhastulu 3773 rubla. Tol ajal oli see suur raha. Näiteks ühe varasema peo puhastulu võimaldas koolile osta mootorratta. Muuseas, pidude pealt tuli linna haridusosakonnale tasuda „lõbustusmaksu“.

Kuid veel muusikast. Toetudes „Sovetskaja Estonijas“ avaldatud kriitilisele artiklile nõudis ajaloo õpetaja ja komsorg Radik sama aasta aprillis, et koolipoistel keelatakse mängida linna „kergetes“ orkestrites. Keeld kehtestati. See põhines paljuski järgneval:

31

II Keskkooli estraadiorkester 1952. aastal. Vasemalt :Ahto Kesamaa, Vello Tutt, Arno Rõuk, Mihkel Lausmäe, Ülo Laane, Aado Tamm, Mare Tutt, Aare Rüütel

Tallinna Linna TSN TK kultuurhariduse osakonna juhataja käskkirjas nr 52 25 .novembrist 1952. aastast märgitakse, et „Tallinna II Keskkooli estraadiorkestri (juht Aare Rüütel) repertuaaris puuduvad nõukogude noorte poolt armastatud ballitantsud ...Käsin ... keelata avalikel üritustel kasutada kontsertkavas või tantsuks Tallinna II Keskkooli estraadiorkestrit. Kümnendi teisel poolel tulid džäss ja vanad tantsud (fokstrott, tango jt) põranda alt välja. Kuid tuli ka uus keeld -rock.

Viiekümnendate algaastail käisid mitmed poisid eraviisiliselt tantsukursustel. Hiljem korraldati tasulisi tantsukursusi juba kooli juhtkonna loal aulas. Tantsuõpetajatest olid tuntumad Robert Rood, Arseni Poolgas, Rosin jt. Jooksvate kahtede omanikke kursustele ei lubatud.

Poistekooli perioodil korraldati vanemates klassides (9.-11.) 1-2 korda aastas klassiõhtuid tütarlaste koolide (peamiselt 4. ja 7. Keskkooli) klassidega.

SPORT

Poistel meeldis tegeleda spordiga. 1950/1951. õppeaasta kehakultuurikollektiivi aruandes märgitakse, et eriala sektsioonidesse kuulus järgmine arv õpilasi: kergejõustik -55, korvpall -41, võrkpall -29, jalgpall 42, male-kabe -46, lauatennis-43, tennis -44, võimlemine -22, talisport 38. Tegeleti ka vehklemisega. Osa poisse kuulus muidugi mitmesse sektsiooni, võis ka olla „surnud hingi“. Sellel õppeaastal saavutasid TÕNKN-i (Tallinna Õppiva Noorsoo Kehakultuuri Nõukogu) karikavõistlustel auhinnalisi kohti A (17-18 aasta vanused), B (15 -16) ja C (13 -14) korvpallija A ja B klassi võrkpallimeeskonnad. Paljudel aladel toimusid ulatuslikud klassidevahelised võistlused.

1954/1955. õppeaastal toimus kooli sisespartakiaad kaheksal alal. Tallinna koolinoorte esivõistlustel saavutasid auhinnalisi kohti poiste A klassi korvpallimeeskond, B ja C klassi korv-ning võrkpallimeeskonnad. Saaki koguti

32

ka võimlemises, sõudmises ja real kergejõustikualadel. Kool sai 18 võistlusala kokkuvõttes Tallinnas esikoha ja rändpunalipu. Seejuures ei suutnud esimest aastat meile tulnud tütarlapsed veel „sporditöösse“ sisse elada.

Tallinna koolinoorte 1952.a meistermeeskond korvpallis palli ja karikaga. Ees vasemalt: Peep Teder, Jüri Paalma, Rein Enden, Raimu Aas, Taga vasemalt: Tiit Luht, Uno Trahov, Einar Laane, Uuno Kuusik, Enno Karrisoo

Kehalist kasvatust andsid õpetajad Karl Tamre, Eduard Simson, Harri Tempel ja H.Järv.

Hiljem tuli poistele õpetajaks Rene Ansip, esimese tüdrukute õpetajana Aino Utso-Issak.

Spordivarustus oli aga kehv. Näiteks 1.01.1951. aastal loetleti kooli passis – 1 stopper, 2 võrkpalli, 1 pallipump, 3 kuuli jne.

Pärast pidude keelamist hakkas lastevanemate komitee otsima uusi võimalusi raha saamiseks. Otsustati hakata pidama tasulist liuvälja, nii nagu seda oli tehtud Eesti ajal. Kuna aga raha ja muid võimalusi eeltöödeks (riietehoiuruumi korrastamine, valgustus, kaitsevõrk jne) ei olnud, siis lükati see idee edasi.

1952. aastal võtsid XI klassi poisid asja oma kätte: pandi elekter, kinofilmi aparaadi võimendi baasil seati tööle valjuhääldi muusika jaoks, loodi valve ja korrashoiu süsteem. Lastevanemate komiteele see ei meeldinud, kuid vetot ka ei pandud . Piletite müümine usaldati lastevanemate kätte. Tänu liuväljalt saadud „ebaseaduslikule tulule“ sõitisid 1953 -1956. aastate lennud ekskursioonile Moskvasse ja(või) Leningradi. Niikaugel poldud varem käidud. 1956. aastal keelas linna haridusosakond liuvälja pidamise ära.

Täpsemalt selgitab asja Lembit Käes (vil. 1954): “Üheks püsivamaks traditsiooniks oli liuvälja tegemine abituuriumi poolt. Igal õhtul oli väljas 8-10 poissi, iga kuues päev oli valvekord. 2-3 poissi tegutsesid riietehoius ja lasid muusikat, üks kontrollis pileteid, ülejäänud tõrjusid plangupiletiga tulijaid ning korjasid lumehangedesse peidetud tänavajalatseid, et neid hiljem „jänestele“ pileti eest tagasi müüa. Õhtul hilja lükkasime platsi puhtaks ning olenevalt ilmast kastsime 2-3 korda üle, lõpetasime töö kella 1-2 paiku öösel. Õppimises meile hinnaalandust ei tehtud, seetõttu jagasime kirjalikud tööd omavahel ära ning laenasime siis vihikuid üksteisele. Õpetajatega oli

33

saavutatud džentelmenlik kokkulepe -eelmisel ööl liuväljal töötanud poisse suuliselt ei küsitud. Meie liuväljal käis õpilasi ja ka vanemaid inimesi üle linna. Pilet maksis üks rubla, keskmisel saime 300-400 rubla õhtust, rekordõhtul isegi 1000 rubla ( Märt Karmo „Kooliaeg kaunis...“, Noorus 9, 1985, lk 2). Spordialade levik ja populaarsus olenes eelkõige üksikutest õpilastest-fanaatikutest. Viiekümnendate keskel oli maadlusbuum, mis toetus kunagise Reaalkooli õpilase Georg Lurichi taastunnustamisele ja kooli kehakultuurikollektiivile Georg Lurichi nime andmisele. Selle taga seisis õpilane Peet Väinastu (vil. 1956), kes hiljem sai tuntuks alpinisti ja filmirežissöörina. Tallinna koolinoorte esivõistlused pallimängudes peeti Kusti ( I Keskkooli) võimlas. Alati olid kohal oma kooli fännid. Räägitakse ilusat lugu, et ükskord kui meie C klassi võrkpalli meeskond oli esimese geimi võitnud 15:0, istusid teise geimi ajal 5 poissi põrandal ja osalesid niipalju kui pall nende kätteulatusse puutus. Teise geimi tegi ära oma võimsate servidega hilisem tennisekuulsus Toomas Leius.

Tolleaegsed koolinoorte spordimärgid

Võib-olla tänapäeva noored ei usu, aga laialt levinud olid tõsised klassisisesed maleturniirid. Malel oli ka ohtlik võistleja -keelatud sillamäng ehk bridž. Loodi isegi malering, mis kasutas õhtuti kooli sööklat. Kontrolli puudumise tõttu mängiti aga seal pokkerit ja bridži.

1958/1959. õppeaastal, vastavalt Tallinna II Keskkooli kehakultuurikollektiivi esimehe aruandele, võttis sektsioonide tööst osa järgmine arv õpilasi: kergejõustik -60, korvpall -55, võrkpall -33, lauatennis -22, maadlus -48, jalgpall -17, male-kabe -30, suusatamine -20, jalgrattasport -16, tennis -46, võimlemine -15, ujumine -30, kokku 392 (452).

Tallinna koolinoorte esivõistlused pallimängudes peeti Kusti (1. Keskkooli) võimlas. Alati olid kohal oma kooli fännid. Räägitakse ilusat lugu, et ükskord kui meie C klassi võrkpalli meeskond oli esimese geimi võitnud 15:0, istusid teise geimi ajal 5 poissi põrandal ja osalesid niipalju kui pall nende kätteulatusse puutus. Teise geimi tegi ära oma võimsate servidega hilisem tennisekuulsus Toomas Leius.

Samas aruandes märgitakse, et kooli sisespartakiaad toimus kolmes vanuseklassis järgmistel aladel: kergejõustik, korvpall, võrkpall, suusatamine, jalgrattasõit, maadlus, male, kabe. Kevadisel ümberlinna teatejooksul saavutas meie võistkond esikoha. Kuid üldiselt olime oma positsioonidelt juba taandumas. Tallinna koolinoorte spartakiaadil jäädi A klassis kokkuvõttes kuuendale, B klassis viiendale ja C klassis koguni kaheteistkümnendale kohale. Märkida võib veel, et kehakultuurikollektiiv andis välja seinalehte„Õppur-sportlane“, fotolehte ja pidas rekordite tabelit.

34

Diplom spordisaavutuste eest

MATERIAALNE BAAS

Viiekümnendate aastate esimese poole materiaalne baas oli üldiselt nigel. Remondirahad olid viletsad, mööbel vana, õppevahendeid tegid õpetajad peamiselt ise. Seetõttu polegi järgnevad näited eriti koomilised.

Nii teatab Tsõgankov, et 1953. aasta suvel tehtud remont maksis üle

35

100000 rubla, aga õpilased ikka määrivad ja lõhuvad. Ta nõudis, et iga avastatud rikkumine tuleb rikkuja vanematel kinni maksta).

Majandusjuhataja kurtis alailma, et tint, tindipotid ja tahvlilapid kaovad, tema ei jõua niipalju juurde muretseda. Õpetaja Tamre palus võimlasse suurt harja, majandusjuhataja teatas aga, et sellist pole kuskilt saada. Matemaatika õpetaja Arulaane palve muretseda koolile aga vähemalt 20 arvelauda jäi hüüdjaks hääleks kõrbes.

Kui 1950. aasta sügisel heitsid kontrollid Pertelsile ette, et loosungeid on vähe, vastas too puhtsüdamlikult: ei taha vastremonditud seinu rikkuda. Õnneks jätkus tol ajal piisavalt kooliteenijaid ja poisidki polnud harjunud olema siidkindad käes.

Materiaalne baas pikapeale paranes, aga aeglaselt. 18. septembri 1956.aasta seisuga pidi füüsika klassis olema 373 riista, oli aga ainult 44, keemia õppevahendite tüüpnimestikus oli 128 eset, tegelikult oli ainult 32 jne

Koolil oli siis ka oma katseaed õpetaja Turu juhendamisel. Pärast väikese maja valmimist rajati õpetaja Saari juhtimisel geograafia väljak.

UUS MAJA

Kitsad olud ja vajadus üle minna kabinetsüsteemile viisid kooli juhtkonna otsima võimalusi ruumide laiendamiseks. Territoorium leiti koolihoovi sügavuses, selleks lammutati liuvälja jaoks 1938. aastal arhitekt Herbert Johansoni (vil. 1903) projekti järgi ehitatud kõlakoda, kusjuures paekivist riietusruumide tiib säilis. Kolmekümnendatel aastatel mängis kõlakojas kooli orkester. Osa uisutajaid sõitis ringiratast, paljud paarid aga tantsisid kõlakoja ees. Uue ehk nn väikese maja projekteeris vilistlane, arhitekt Felix Berends (vil. 1937). Tsõgankovi suhted ja energia tagasid load, rahad ja materjalid. Talle sekundeeris majandusjuhataja Kärner. Nõuti vilistlaste ja lastevanemate abi, tööle rakendati ka vanemate klasside õpilased -moodustati Noorte Ehitajate Trust. Tööd algasid 1957. aasta kevadel. 23. märtsil 1958. aastal toimus väikese maja pidulik avamine. Majas oli neli algklasside ruumi, käsitööklass, pioneeride tuba, jalutusruum ja keldris lasketiir. Uus maja hõlbustas elu tunduvalt. Juba 1957. aastal valmis peamajas elektrotehnika kabinet, 1958. aastal õppeköök ja autoõpetuse klass. Uuendati füüsikakabinetti ja bioloogiaklassi.

Noored ehitajad said aga premeeritud. Samuti premeeriti suvel töötanuid -peamiselt ekskursioonituusikutega. Nii olid ajad oluliselt muutunud. Kui kümnendi esimesel poolel tuli õpilastele tanksaapaid ja dresse osta, siis nüüd see vajadus kadus.

Staliniaegne vaesus, poliitiline tagakiusamine ja võltspatriotism oli asendumas Hrustšoviaegse sulaga.

MEIE ÕPETAJAID

Voldemar Vahar 1901-1987

Voldemar Vahar sündis Tallinnas. 1915. aastal asus ta õppima Tallinna Kunstkäsitöökooli. Majanduslikel põhjustel pidi õpingud katkestama. Töö kõrvalt suutis ta 1926. aastal kooli ikkagi lõpetada ning sai rakenduskunstniku

36

diplomi. Seejärele õppis ta töö kõrvalt Tallinna Pedagoogiumis, kus omandas 1930. aastal kesk-, kutse-ja algkooliõpetaja kutse.

1930-1940 töötas V. Vahar Nõmme tööstuslikus täienduskoolis ja Nõmme Algkoolis, 1935. aastast ka tööstusliku täienduskooli juhatajana. 1940. aastal asus V. Vahar tööle Tallinna algkoolide III käsitööklassis (Lennuki tänaval), mis 1945. aastal läks Tallinna II Keskkooli alluvusse. Seal õpetas ta kuni pensionile siirdumiseni 1963. aastal käsitööd, joonistamist ja joonestamist.

V.Vahar laulis segakooris Raudam ja käis 1936. ja 1938. aastal laulukooriga Soomes.

Voldemar Vahar on maetud Rahumäe kalmistule.

Voldemar Toomingas 1905-1979

Voldemar Toomingas sündis Tori vallas. Lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja 1931. aastal Tallinna konservatooriumi, kus ta õppis ühel kursusel Gustav Ernesaksaga.

V. Toominga ainsaks töökohaks oli Tallinna Reaalkool (II Keskkool),

kus ta töötas lauluõpetajana aastatel 1932-1969 kuni pensionile jäämiseni. Ta juhendas kooli mees-ja segakoori, ansambleid ja kvartette. Ta oli otsene reaalkooli vaimu edasikandja. Voldemar Toomingas on maetud Pärnamäe kalmistule.

Renata Virkhaus 1911-2008

Renata Virkhaus (s. Blum,eestistatud Talvar) sündis Narva linnas. Lõpetas Hans Kubu Humanitaargümnaasiumi, õppis Tartu Ülikoolis aastatel 1929-1935 inglise ja saksa filoloogiat. Võttis aktiivselt osa Eesti Naisüliõpilasseltsi tegevusest ja laulis Tartu Üliõpilassegakooris.

Peale TÜ lõpetamist töötas 1936. aastal õpetajana Põltsamaal ja 1937-1941 Tapal. Aastatel 1941-1949 töötas Tallinna 1. Tütarlaste Gümnaasiumis (hilisemas Tallinna 3. Keskkoolis). Seejärele 1950-1969 Tallinna II Keskkoolis keelte õpetaja ja klassijuhatajana.

37

Peale pensionile jäämist õpetas tunnitasulise õppejõuna Teaduste Akadeemia aspirantidele inglise keelt. Eesti vabariigi taassünni järele osales aktiivselt Eesti Naisüliõpilasseltsi töös ja külastas sageli klassikalise muusika kontserte. Renata Virkhaus on maetud Rahumäe kalmistule.

Linda Visnapuu 1907-1994

Linda Visnapuu (s Tomson) sündis Peterburis. Pärast Venemaalt opteerumist lõpetas 1932. aastal Tartu Ülikooli keemia-, bioloogia-ja geograafia õpetajana. 1937-1942 õpetas bioloogiat Tallinna Pedagoogilises Seminaris. 1942. aastast kuni pensionile jäämiseni 1969. aastal õpetas L. Visnapuu Tallinna II Keskkoolis keemiat, loodusõpetust ja üksvahe ka darvinismi. Õpetaja ameti kõrval oli ta palju aastaid keskkooli osa õppealajuhataja. Lühikest aega (1956-1959) töötas ta Tartu I Keskkoolis ja Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudis.

Linda Visnapuu on maetud Pärnamäe kalmistule.

Aleksei Tsõgankov 1912-1976

Aleksei Tsõgankov sündis Krasnodari krai Armaviri linnas. Ema eestlane, isa venelane. 1928-1931 õppis ta Leningradi Pedagoogilises Tehnikumis ja 1938-1940 Leningradi Pedagoogilises Instituudis. 1941-1945 oli punaarmees parteitööl.

1945-1953 oli TPI partorg ja õppis samal ajal Moskva kõrgemas parteikoolis. Aastatel 1953-1970 oli Tallinna II Keskkooli direktor, õpetades ka NSVL ajalugu. Ta pani 1955. aastal aluse vilistlaste jaanuarikuu

38

kokkutulekutele, mis pidid asendama Reaalkooli aastapäeva. Tänapäeval on kenasti kasutusel mõlemad.

Aleksei Tsõgankov on maetud Pärnamäe kalmistule.

Kalju Leht 1926-2006

Kalju Leht sündis Kooraste vallas. Lõpetas 1956. aastal TRÜ ajalookeeleteaduskonna. Töötas 1949-1954 Tallinna II Keskkoolis eesti keele õpetajana, 1954-1961 Haridusministeeriumis ametnikuna ja aastast 1961 kuni pensionile minekuni Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudis sektorijuhatajana. Filoloogiakandidaat (uurimistöö teemaks oli Aadu Hindi looming).

Käsitlenud kirjanduslugu, kirjanduse õpetamise metoodikat, loovust ja

kunstikasvatust. Koostanud kirjandusõpikuid (Väliskirjandus. Õpik keskkoolile, 1957, Kirjanduse lugemik VIII klassile, 1984 jt). Kalju Leht on maetud Rahumäe kalmistule.

Kirjandust Reaalkooli kohta:

1.Mehed Vabaduse puiesteelt, Uppsala, 1972.

2.Reaali teine raamat, New York ja Toronto , 1991.

3.Märt Karmo, Ühe Vabadussamba lugu, Tallinn, 1993.

4.Tallinna Reaalkool 1881-2001 Vilistlased, Tallinn, 2002.

39