Vaimuliku roll abielu sõlmimisel

Slaid 1

Abielu. Abielu alternatiivid.

Abielu legaaldefinitsioon?

Perekonna legaaldefinitsioon?

Abielu vs kooselu

Abielu sõlmijad

Abielu institutsiooni reguleerib perekonnaseadus. Abielu legaaldefinitsioon õiguses

puudub, üks võimalikke variante on: abielu on isikute vaheline kestev juriidiline

inimsuhe perekonna moodustamiseks, mis toob kaasa teatud õigused ja kohustused.

Ka perekonna legaaldefinitsioon õiguses puudub, üks võimalikke variante on:

perekond on lähedaste ja üksteisest sõltuvate isikute kooslus, kus jagatakse teatud

väärtusi, eesmärke, ressursse ja vastutust otsuste suhtes nagu ka kohustust üksteise

suhtes. Puuduvatele legaaldefinitsioonidele vaatamata saab teha järelduse, et

abiellutaks selleks, et valitseks selgus poolte vastastikustes kohustustes ja sündivate

laste õigustes.

Registreeritud abielu ei ole ammu enam ainuvõimalik kooselu vorm, perekonna võivad

moodustada abielust mistahes moel erinevad kooslused. Kooseluseadus võimaldab

luua abielule sarnase suhte kooselulepingu sõlmimisega, abielu normid

perekonnaseaduses ja kooselu normid kooseluseaduses on väga sarnased. Põhiline

erinevus on võimalus sõlmida kooseluleping samasooliste isikute vahel.

Kooseluseaduse loomisel on järgitud, et mitteabielulise kooselu partneritele tagatakse

õiguslik kaitse selliselt, et ei kahjustataks abielu institutsiooni ega vähendataks paaride

motivatsiooni abielusid sõlmida.

Jätkuvalt on võimalik koos elada ka abielu registreerimata ja kooselulepingut

sõlmimata.

Kui soovitakse anda kooselule juriidiline ja riigi aktsepteeritud vorm, on valikuid kaks

– abielu sõlmimine või kooselulepingu sõlmimine. Kui valik on abielu, on valikuid

kolm – abielu sõlmimine perekonnaseisuametniku juures, notari juures või vaimuliku

juures.

Perekonnaseaduse kohaselt täidab vaimulik abielu sõlmimisel

perekonnaseisuametniku rolli ning tal tuleb juhindida eri seadustest. Vaimulik saab

abielu sõlmimise õiguse saamisega täidesaatva riigivõimu teostajaks, osaks otseselt

avalikust haldusest. Otsene avaliku võimu teostamine on riigi nime isikutele kohustuse

panemine või õiguste andmine. Abielu sõlmimise kinnitamine on väga hea näide

avaliku võimu teostamisest – riik tunnistab kahe isiku kooselu abieluna, milles tekivad

vastastikused kohustused ja õigused. Riik on otsustanud anda osaliselt selle

funktsiooni täitmise võimaluse vaimulikele. Riigi funktsiooni täitjana peab vaimulik

vastama nendele nõuetele, mis riigiteenistuses olev perekonnaseisuametnik – nii

kvalifikatsiooni, eetika, usaldusväärsuse, seadusteadlikkuse kui vastutusvõime

poolest.

Mitte iga vaimulik ei oma õigust kinnitada abielu sõlmimist –

perekonnaseisutoimingute seaduse kohaselt võib kiriku, koguduse või koguduste liidu

vaimulik täita abielu sõlmimisega seonduvaid perekonnaseisuasutuse ülesandeid, kui

valdkonna eest vastutav minister on talle vastava õiguse andnud.

Slaid 2

Kes võivad (omavahel) abielluda.

Mees ja naine.

Täisealisus. Teovõime.

Sugulussuhted.

Abielu sõlmimisest keeldumine.

Perekonnaseadus nimetab abielu sõlmimise eeldusena, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Perekonnaseaduse esimene säte kaitseb Eesti kultuuriruumis traditsioonilist abielu, kus on (üks) mees ja (üks) naine. Sellest eeldusest otseselt tuleneb seaduses nimetatud keeld - abielu ei või sõlmida isikute vahel, kellest vähemalt üks on juba abielus. Seega tuleb abielluda sooviva paari puhul kontrollida, kas nad on eri soost (piisab isikukoodi esimese numbri alusel kontrollimisest) ning kas kummalgi ei ole kehtivat abielu (andmed rahvastikuregistrist)

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on füüsilise isiku teovõime võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid, võime oma tegudest ja nende tagajärgedest aru saada ja oma tegusid juhtida. Tehing on toiming, kus konkreetsele tahteavaldusele järgneb kindel õiguslik tagajärg. Juriidiliselt on ka abielu tehing (poolte kokkulepe perekondlike kohustuste tekkimiseks) ning selle tehingu tegemiseks on vajalik teovõime. Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul. Taas kontrollitav isikukoodi alusel.

Eesti kultuuriruumis on tavaline, et abiellutakse täisealisena. Siiski võib ette tulla soovi abielluda nooremana ning seetõttu näeb perekonnaseadus ette võimaluse alaealise teovõime laiendamiseks - kohus võib laiendada vähemalt 15-aastaseks saanud isiku teovõimet nende toimingute tegemiseks, mis on vajalikud abielu sõlmimiseks ning abieluga seotud õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks. Laiendatud teovõimet saab kontrollida kohtumäärusest.

Täisealine isik, kelle üle on vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu kestva psüühikahäire tõttu seatud eestkoste, loetakse piiratud teovõimega isikuks. Reeglina eeldatakse, et eestkoste all olev isik ei saa aru abielu õiguslikest tagajärgedest. Eestkoste seadmise määruses tuleb muu hulgas märkida, kas ja milliseid tehinguid võib piiratud teovõimega isik teha eestkostja nõusolekuta. Seega tuleb piiratud teovõimega täisealiste puhul kontrollida eestkoste seadmise kohtumäärusest, kuidas kohus on kaalunud isiku võimet aru saada abielu õiguslikest tagajärgedest ning kas kohus on selles osas leidnud isiku teovõimelise olevat.

Perekonnaseaduse kohaselt ei saa omavahel abielluda veresugulased – otsejoones üleneja ja alaneja sugulane (isa ja tütar, ema ja poeg, vanavanem ja lapselaps), külgjoones sugulased (õde ja vend, poolõde ja poolvend). Veresugulusega loetakse selle keelu kontekstis võrdseks lapsendamise teel tekkinud otsejoones või külgjoones sugulus. Keeldu ei väära ka asjaolu, kui veresugulus on katkenud lapsendamise tõttu. Otsejoones ja külgjoones suguluse välistatust saab kontrollida rahvastikuregistri andmete põhjal.

Perekonnaseisuametnik, seega ka vaimulik keeldub abielu sõlmimise kinnitamisest, kui on alust eeldada, et abielu on tühine või kehtetuks tunnistatav. Sellised asjaolud on: abielluda soovijad ei vasta abielu sõlmimise eeldustele või on abielu sõlmimise keeldudega vastuolus või ühel või kummalgi abielluda soovijal ei ole kavatsust täita abieluga kaasnevaid kohustusi või abiellumisele mõjutatakse pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul. Abielluda soovijate tegelik tahe on võimalik välja selgitada vestlusega.

Vaimulikul on õigus keelduda abielu sõlmimisest, kui abielluja ei vasta kirikus, koguduses või koguduste liidus kehtiva usutunnistuse järgsetele abielu sõlmimise tingimustele. Keeld ei ole absoluutne ja jätab võimaluse kaalutluseks. Alternatiivina saab alati pakkuda abielu sõlmimist perekonnaseisuametniku või notari juures.

Kuna vaimulik tegutseb abielu sõlmimise kinnitamisel perekonnaseisuametnikuna, avaliku võimu teostajana, tuleb tal juhinduda abiellumise avalduse lahendamisel haldusmenetluse seadusest. Reeglipärases haldusmenetluses tehtud otsus ja toiming on kohane, vajalik ja proportsionaalne, st selgitatakse välja vaid need asjaolud, mis on menetluses vajalikud, nõutakse vaid asjakohaste dokumentide esitamist ja antakse menetlusosalisetele võimalus esitada arvamusid ja seisukohti, ei viivitata põhjuseta ega esitata menetlusse mittepuutuvaid nõudeid ja tingimusi. Kui abielu sõlmimise kinnitamiseks ei ole ühtegi takistust, päädib avalduse lahendamine abielukandega. Kui aga esineb mistahes takistus, tuleb vaimulikul haldusmenetluse seaduses sätestatud korras anda kirjalik haldusakt, millega keeldutakse abielu sõlmimise kinnitamisest. Haldusakt tuleb põhjendada, märkida selle andmise faktiline ja õiguslik alus. Kui keeldumise põhjus eeldab kaalutlusõiguse kasutamist (näiteks on kahtlus, et kummalgi abielluda soovijal ei ole kavatsust täita abieluga kaasnevaid kohustusi või abielluma mõjutatakse pettuse, ähvarduse või vägivallaga), tuleb märkida kaalutlused, millest lähtutakse. Keelduvas otsuses tuleb märkida vaidlustamisviide (kas vaide esitamine siseministeeriumile või kaebuse esitamine halduskohtule) ja otsus tuleb avalduse esitajatele kätte toimetada. Samas on keelduvale otsusele olemas ka alternatiiv – abielluda soovijatele tuleb selgitada, mis põhjustel vaimulik ei pea võimalikuks abielu sõlmimist kinnitada ning anda võimalus avaldus tagasi võtta. Kaalutlusõiguse rakendamisel juhindutakse haldusmenetluse seadusest. Kaalutlusõiguste teostamisel peab vaimulik:

1) püsima seadusandja antud volituse piirides – mida seadused lubavad teha – kinnitada abielu sõlmimist konkreetsel tingimustel;

2) järgima kaalutlusõiguse eesmärki – leida taotleja eesmärgile ja tegelikele asjaoludel vastav sobivaim lahendus;

3) järgima õiguse üldpõhimõtteid, sh proportsionaalsust, st lahendus on soovitud eesmärgi suhtes kohane, vajalik ja mõõdukas; konkreetsel üksikjuhtumil võib oluline olla ka näiteks inimväärikuse põhimõte.

4) arvestama olulisi asjaolusid 5) kaaluma põhjendatud huve.

Slaid 3

Abielu sõlmimise ettevalmistamine

Avalduse esitamine

Abielu sõlmimise aja kokkuleppimine

Riigilõiv

Abielluda soovijad esitavad abielu sõlmimise kinnitamise õigust omavale vaimulikule

isiklikult ühise kirjaliku abiellumisavalduse. Avalduses väljendavad abiellujad soovi

sõlmida omavahel abielu ning kinnitavad, et ei esine abielu sõlmimist takistavaid

asjaolusid. Kumbki abielluja märgib avalduses, millist perekonnanime hakkab kandma

pärast abielu sõlmimist, kui ollakse varasemalt abielus oldud, siis mitmendat abielu

sõlmitakse ning millisel alusel lõppes eelmine abielu. Samuti valivad abiellujad

varasuhte – kas nendevahelistele varasuhetele kohaldatakse varaühisuse, vara

juurdekasvu tasaarvestuse või varalahususe regulatsiooni. Vaimulik lepib abiellujatega

kokku ja märgib avaldusele, millal ja kus abielu sõlmitakse. Avalduse vormi on

kinnitanud regionaalminister 3. mai 2010 määrusega nr 8 ja see on leitav ka

siseministeeriumi kodulehel.

Abiellujatel on võimalik varasuhte kohta avaldatut muuta isiklikult esitatud ühise

kirjaliku avaldusega kuni abielu sõlmimiseni. Kokkulepet abielu sõlmimise aja ja koha

kohta võib muuta ka ühe abielluja avalduse alusel.

Abielu sõlmimise avalduse asjaolusid kontrollitakse reeglina rahvastikuregistri

andmete alusel. Kui registris vajalik teave puudub, tuleb koos avaldusega esitada

avalduse asjaolusid tõendavad dokumendid: abielluja sündi tõendav dokument, teise

või järgmise abielu korral dokument selle kohta, et eelmine abielu on lõppenud või

kehtetuks tunnistatud, piiratud teovõimega isiku puhul kohtumäärus teovõime

laiendamise (alaealise puhul) või osalise teovõime (täisealise puhul) kohta,

välismaalaste puhul Eestis viibimise seaduslikkus tõendav dokument ja

abieluvõimetõend.

Abielu ei sõlmita varem kui ühe kuu ja hiljem kui kuue kuu möödumisel päevast, millal abiellujad on vaimulikule esitanud abiellumisavalduse. Kui abielu ei sõlmita kuue kuu jooksul avalduse esitamisest (abiellujad ei ilmu kokkulepitud ajal abielu sõlmima), loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja avaldusel ei ole õiguslikke tagajärgi. Seaduse kohaselt ei sõlmita abielu enne, kui on möödunud üks kuu avalduse esitamisest. Samas

lubatakse sellest reeglist teha erand ning tähtaega mõjuval põhjusel lühendada. Seadusandja ei anna mõjuva põhjuse loetelu, ei ava mõiste sisu. Seega jääb vaimulikule selles olukorras kohustus kaaluda, kas esitatud põhjus on mõjuv, kas selles on konkreetne seos abielu sõlmimisega, kas tähtaja lühendamata jätmisel tekkivad tagajärjed on abiellujate jaoks liigselt koormavad. Tähtaja lühendamise põhjused ning nende põhjendatuse kaalutlemise käik tuleb fikseerida kirjalikult ja märkida toimiku märkustes. Abielu ei sõlmita varem kui ühe kuu ja hiljem kui kuue kuu möödumisel päevast, millal abiellujad on esitanud abiellumisavalduse. Tähtaegade arvutamisel lähtutakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136. Tähtaega arvestatakse järgmiselt – kuna üks kuu möödub avalduse esitamise kuule järgneva kuu samal kuupäeval kell 24.00, siis abielu sõlmimise päev saab olla avalduse esitamise kuupäevale järgnev kuupäev järgmisel kuul (näiteks esitatakse avalduse 1. mail, esimene võimalik abielu sõlmimise kuupäev on 2. juuni, avaldus 31. jaanuaril, abielu sõlmimine 1. märtsil, avaldus 31. märtsil, abielu sõlmimine 1. mail). Kuus kuud avalduse esitamisest möödub kuuenda kuu samal kuupäeval kell 24.00 (näiteks avaldus 3. jaanuaril tähtaeg möödub 3. juunil)

Abiellumisel tuleb tasuda riigilõiv, mille suurus kehtestatakse riigilõivuseadusega ja

mille suurus praegu on 30 eurot. Lõivu makstakse perekonnaseisutoimingute seaduse

alusel abielukande tegemiseks rahvastikuregistrisse. Riigilõivu tasumist tõendava

dokumendi esitavad abiellujad koos avaldusega. Vaimulik saab kontrollida riigilõivu

laekumist oma tegevuskoha maakonnakeskuse kohalikust omavalitusest.

Slaid 4

Avalduse sisu

Perekonnanime valik

Varasuhte valik

Abielu sõlmimisel võib abielluja säilitada senise perekonnanime või võtta uue perekonnanime. Perekonnanime valikul tuleb lähtuda nimeseadusest. Uus perekonnanimi võib olla teise abikaasa abielu sõlmimise ajal kantud perekonnanimi või oma abiellumise ajal kantud perekonnanimele võib liita teise abikaasa abielu sõlmimise ajal kantud perekonnanime. Uus perekonnanimi ei või koosneda enam kui kahest sidekriipsuga seotud nimest ning selliselt antud perekonnanime võib kanda vaid üks abikaasadest.. Nimeseaduse alusel on regionaalminister andnud 16.03.2005 määruse nr 9 Tunnused, mille alusel perekonnanimesid käsitatakse ühise perekonnanimena, mille kohaselt ühise perekonnanimena käsitatakse omavahel abielus, suguluses või hõimluses olevate või olnud isikute perekonnanimesid, mille kirjapilt on täht-tähelt kokkulangev, samuti nimesid, mille kirjapildi erinevused on tingitud soo, perekonnaseisu või muu tunnuse kajastumisest nimes vastavalt isiku rahvuslikule tavale. Uue perekonnanime kirjapilt võib erineda olemasolevast nimest, kui see tuleneb rahvuslikust tavast ja märgib sugu, perekonnaseisu vm (näit vene, läti, leedu nimed).

Varasuhteid reguleerib perekonnaseadus, selle kohaselt on olemas kolm valikut:

varaühisus, vara juurdekasvu tasaarvestus ja varalahusus. Vaimulikul on kohustus

selgitada valikute sisu, siin on abi siseministeeriumi lehel olevast infovoldikust. Kõige

tavapärasem varasuhe on varaühisus, ka loetakse varasuhteks varaühisus neil

juhtudel, kui avaldusel ei ole varasuhte valik märgitud. Kui abielluda soovijad ei oska

valida varasuhet, tuleks neid suunata nõu küsima näiteks notaritelt. Varasuhe saab

jääda märkimata avaldusele juhul, kui ühe abielluja teovõimet on laiendatud abielu

sõlmimiseks, kuid kohtumäärusest ei tule sõnaselgelt välja, et võib valida ka varasuhet.

Vara all tuleb mõista kõiki varalisi õigusi (näiteks kinnisasja omandiõigus) kui ka

kohustusi (näiteks kinnisasja omandamiseks võetud pangalaen). Valitud varasuhet

rakendatakse nendele varalistel õigustele ja kohustustele, mis tekivad pärast abielu

sõlmimist. Abielu eel omandatud varalised õigused ja tekkinud kohustusel jäävad

abikaasade lahusvaraks. Abielu sõlmimisel valitud varasuhe lõpeb, kui lõpeb abielu

(üks abikaasadest sureb, abielu lahutatakse), kui abikaasad valivad muu varasuhte

abieluvaralepingu sõlmimisega või kui varasuhte lõpetab ühe abikaasa nõudel tehtud kohtuotsus.

Varaühisuse (perekonnaseaduse § 25) puhul lähevad abikaasade ühisomandisse abielu

kestel omandatud esemed, varalised õigused ja tekkinud varalised kohustused, tekib

abikaasade ühisvara. Varaühisus seob abikaasad majanduslikult väga tugevasti,

ühisvara valitsevad abikaasad ühiselt. Vara ühine valitsemine tähendab, et ühisvaraga

saab teha tehinguid ühiselt või üks abikaasa teise abikaasa nõusolekul.

Abikaasadel saab olla lisaks ühisvarale ka lahusvara: abielu eel omandatud esemed,

varalised õigused ja tekkinud kohustusel; isiklikud tarbeesemed; tasuta käsutuse,

sealhulgas kinke alusel või pärimise teel saadu; lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või

hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel.

Ühisvaraga tehtavad tehingud otsustavad abikaasad koos või neid teeb üks abikaasa teise nõusolekul. Sellest reeglist on erand igapäevavajaduste rahuldamiseks tehtavates tehingutes, st abikaasa võib teise abikaasa sõnaselge nõusolekuta tasuda eluasemekulusid, osta toidu- ja tarbekaupu. On ju abikaasade ühiste õiguste ja kohustuste osa korraldada kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamist, osaleda ühise koduse majapidamise korraldamises. Kui perekonna vajaduste rahuldamiseks tellib üks abikaasa kaupu või teenuseid, st tekitab võlakohustuse, siis vastutavad abikaasad kohustuse täitmise eest ühiselt, olenemata sellest, kumb abikaasa tellimuse esitas.

Vara juurdekasvu tasaarvestuse (perekonnaseadus § 40) korral tasaarvestatakse

abikaasade vahel kummagi abikaasa varale varasuhte kestel lisandunud osa

(soetisvara). Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe ei mõjuta nende varaliste

õiguste kuuluvust, mille abikaasa oli omandanud enne varasuhte jõustumist või mille

abikaasa omandab varasuhte kestel. Mõlemad abikaasad on enda omandatava vara

ainuomanikud – võivad enda varaga üksi tehinguid teha ja samuti vastutab kumbki

abikaasa ise enda poolt võetud kohustuste (nt laenude) eest. Ühiselt vastutavad

abikaasad vaid nende kohustuste eest, mille üks abikaasadest on võtnud ühise

majapidamise korraldamiseks, laste huvides või perekonna muude tavapäraste

vajaduste saada varasuhte lõppemisel osa teise abikaasa teenitud tulust. katmiseks.

Tehingud perekonna ühise eluasemega aga nõuavad igal juhul teise abikaasa

nõusolekut, sõltumata sellest, kummale ühine eluase kuulub. Vara hulka kuuluvate

üksikute esemete valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus on abikaasal, kes on

eseme omanik. See varasuhe jätab abikaasadele suure varalise iseseisvuse

(ainuomandiõigus varale, õigus üksi otsustada tehingute tegemise), kuid annab

majanduslikult nõrgemale abikaasale siiski võimaluse Kummalegi abikaasale eraldi

kuuluv vara selle vararežiimi puhul selgub varasuhte lõpetamisel (abielu lõppemine,

abieluvaralepinguga muu suhte valimine, kohtuotsusega varasuhte lõpetamine). Varasuhte lõpetamisel selgitatakse välja kummagi abikaasa:

1. koguvara ehk abikaasale kuuluvate asjade harilik väärtus ning rahaliselt

hinnatavate õiguste ja kohustuste rahas väljendatav summa; samuti summa,

mille võrra see vara on vähenenud seetõttu, et abikaasa pärast vara juurdekasvu

tasaarvestuse varasuhte tekkimist on teinud kinkeid, mis ei tulene tema

kõlbelisest kohustusest või viisakusreeglite järgimisest, on raisanud vara või on

teinud tehinguid eesmärgiga seada teine abikaasa soetisvara tasaarvestamisel

halvemasse olukorda.

2. põhivara on vara, mis kuulus abikaasale vara juurdekasvu tasaarvestuse

varasuhte jõustumise hetkel; vara, mille abikaasa on omandanud varasuhte

kestel kinke, muu tasuta käsutuse või pärimise teel; vara, mis tekib

tervisekahjustuse ja kehavigastuse tekitamisest tulenevatest õigustest; riikliku

ja kohustusliku pensionikindlustuse alusel kuuluvatest õigustest;

põhivara hulka kuuluva eseme või õiguse alusel omandatud varast, sealhulgas

põhivaraga tehtud tehinguga omandatud varast ning varast, mille ta omandab

hüvitisena või vastutasuna tema põhivara hulka kuuluva eseme võõrandamise, hävimise, rikkumise või äravõtmise eest.

Põhivara suurusest lahutatakse koguvara suurus ning saadakse soetisvara suurus –

soetisvara on vara, mille võrra abikaasa koguvara ületab tema põhivara, soetisvara on

see vara, mis omandati abielu jooksul. Soetisvara on arvestuslik suurus, mis abikaasade varalistes suhetes iseseisvat varakogumit ei moodusta.

Kui ühe abikaasa soetisvara ületab teise abikaasa soetisvara, tekib väiksema soetise

saanud abikaasal nõudeõigus poolele summale sellest, mille võrra teise abikaasa

soetisvara ületas tema enese soetise.

Näiteks: A-l oli abielludes 250 000 eurot (põhivara) ja B-l 200 000 eurot (põhivara).

Lahutamise ajaks oli A vara 150 000 euro võrra ja B-l 100 000 euro võrra rohkem.

Seega oli A vara juurdekasv 50 000 euro võrra suurem kui B-l, kel on nüüd õigus nõuda

A-lt poolt varade juurdekasvu vahest ehk 25 000 euro. Sel moel on suurenenud mõlema abikaasa vara ühepalju.

Nõuet raha saamiseks saab esitada kolme aasta jooksul arvates varasuhte lõppemisest.

Varalahususe (perekonnaseaduse § 58) korral käsitatakse abikaasasid varalistes

suhetes isikutena, kes ei ole teineteisega abielus. Ollakse teineteisest varalises mõttes

täiesti sõltumatud, abikaasadel ei ole seadusest tulenevaid ühiseid õigusi vara suhtes.

Varaga tehinguid tehes pole vaja teise abikaasa nõusolekut. Kui aga tehing on tehtud

perekonna tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, siis vastutavad sellest tekkivate

kohustuste täitmise eest abikaasade elutingimusi arvestades mõistlikul määral ühiselt,

olenemata sellest, kumb abikaasa tehingu tegi. Mõlemad abikaasad peavad tagama

teineteise ja kogu perekonna igapäevaste vajaduste katmise ning tegutsema abielulise

kooselu huvisid arvestades. Kokkuleppel võib soetada konkreetsed esemed

kaasomandisse.

Valitud varasuhe kantakse abieluvararegistrisse, mille pidamist reguleerib

abieluregistri seadus. Kanne abieluvararegistrisse tekib automaatselt, kui

rahvastikuregistrisse abielukanne tehakse.

Slaid 7

Abielu

Abielu sõlmimine

Abielu sõlmimise kinnitamine

Abielu on abiellujate vaheline kokkulepe, abielus ollakse ja abielu on olemas pärast

seda, kui mõlemad abiellujad on jah-sõnaga kinnitanud oma soovi abielluda.

Juriidiliselt mõttes on vaimuliku roll selles toimingus mitte abielu sõlmimine, vaid

abielu sõlmimise kinnitamine. Abielu sõlmimise kinnitamiseks märgib vaimulik pärast

jah-sõnade lausumist abielukande eeltäidetud väljatrükile abielu sõlmimise kellaaja,

esitab väljatrüki abiellunutele allkirjastamiseks (kasutatakse abielueelset nime ka siis,

kui abieluga nimi muutub) ning allkirjastab seejärel väljatrüki ka ise. Abielukande

andmed kannab rahvastikuregistrisse vaimuliku tegevuskoha maakonnakeskuse

kohalik omavalitsus, kuhu vaimulik edastab allkirjastatud abielukande ja abiellujate

avalduse kolme tööpäeva jooksul abielu sõlmimisest.

Slaid 8

Dokumendid avalduse juurde

Kui rahvastikuregistris andmed puuduvad

Eestis viibimise seaduslik aluse tõendamine

Abieluvõime tõendamine

Välisriigi dokumendid

Kui rahvastikuregistris ei ole andmeid abielluja sünni, eelmiste abielude ja nende

lõppemise, teovõime laiendamise või osalise teovõime kohta, tuleb avalduse juurde

küsida nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Kui vajalikud andmed on

registrisse kantud ja puudub kahtlus nende tõepärasuses, tuleb avalduse vastuvõtmisel

lähtuda registriandmetest.

Perekonnatoimingute seaduse § 38 lg 3, 4 kohaselt juhul, kui abielu soovib sõlmida

välismaalane, peab ta tõendama, et tal on Eestis viibimiseks seaduslik alus vastavalt

välismaalaste seadusele. Seadusliku viibimise alust ei pea tõendama Euroopa Liidu

liikmesriigi kodanik ega isik, keda peetakse sellise kodaniku perekonnaliikmeks.

Muude riikide kodanike puhul tõendab Eestis viibimise seaduslikkust viisa,

elamisluba või välislepingust vahetult tulenev õigus, aluste ammendav loetelu on

välismaalaste seaduse § 43.

Seadusliku viibimise puhul on oluline arvestada tähtaegu Eestis viibimiseks, mis on

erinevate viibimisaluste puhul erinevad, näit viisavaba viibimine Eestis ja Schengeni

liikmesriigi elamisloaga on lubatud kuni 90 kalendripäeva 6 kuu jooksul (välismaalaste

seaduse § 44). Politsei- ja Piirivalveamet on abiks, kui on vaja täpsustada riigis viibimise õiguse olemasolu.

Viisa võib olla nii lühiajaline kui pikaajaline. Viisa puhul tuleb eristada/eraldi hinnata

viisa kehtivusaega ja viibimisaega, mis viisale on märgitud. Kehtivusaeg on periood,

mille vahemikus on välismaalasel lubatud viibimisaega kasutada. Viibimisaeg on

päevade arv, millal isik võib teatud riigis või piirkonnas viibida viisa kehtivusaja jooksul. Kehtiv viisa kehtetus passis ei anna viibimiseks seaduslikku alust.

Elamisluba annab õiguse Eestis elada, seda tõendab elamisloakaart. Isikul on seaduslik

viibimisalus Eestis elamisloa kehtivuse ajal, aga ka siis, kui ta on elamisloa kehtivuse

ajal esitanud elamisloa pikendamise taotluse ja seda ei ole veel läbi vaadatud.

Välislepingust tulenev vahetu õigus Eestis viisavabalt viibida rakendub Euroopa Liidu

väliste riikide kodanikele, nt USA kodanikel, biomeetrilise passi olemasolu korral ka Gruusia ja Ukraina kodanikel.

Abieluvõimetõend (perekonnaseisutoimingute seaduse § 39 lg 1) on abielluja elukoha-

või kodakondsusriigi väljastatud dokument, millega tema elukoha- või

kodakondsusriigi pädev asutus kinnitab, et isikul puuduvad takistused abielu

sõlmimiseks tema elukoha- või kodakondsusriigi õiguse järgi. Nõue tuleneb

rahvusvahelise eraõiguse seadusest, mida kohaldatakse juhtudel, mil õigussuhtel on

kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega. (REÕS § 56 lg 1).

Abieluvõimetõendiks sobib dokument:

1. mille on väljastanud elu- või kodakondsusriigi pädev asutus;

2. mis kinnitab, et isikul puuduvad takistused abielu sõlmimiseks.

Abieluvõimetõend kehtib kuni seitse kuud väljaandmisest, kui dokumendis ei ole

märgitud lühemat tähtaega. Abieluvõimetõend peab kehtima abielu sõlmimise ajal.

Abieluvõimetõendiks ei sobi:

1. isiku enda kirjalik kinnitus takistuste puudumise kohta abielu sõlmimiseks,

isegi kui selle allkirja õigsust on kinnitanud konsulaarametnik või notar

2. tõend, mis kaudselt viitab takistuste puudumisele (näit märgitakse vallalisus);

3. tõend, mis kinnitab takistuse puudumist mingi konkreetse piirkonna andmete

alusel (nt Venemaa tõendid).

Välisriigi abielutõendi hindamine võib olla keeruline, selle välja andmiseks pädev

asutus võib olla riigiti erinev. Siseministeerium kogub eri riikide abieluvõime tõendite

näidiseid, samuti on maakonnakeskuste kohalikel omavalitsustel ülevaade, milliseid

tõendeid tohib aktsepteerida. Kahtluse korral saab alati üle küsida, et vältida olukordi,

kus abielu on kehtetu, kuna ei ole järgitud seaduse nõudeid.

Reeglina vajavad abieluvõimetõendit välisriigi kodanikud. Abieluvõimetõendi peavad

esitama need välisriigi kodanikud, kelle elukoht on välisriigis, või kes on Eestis elanud

alla kuue kuu vahetult enne abiellumisavalduse esitamist. Juhul, kui isik ei saa esitada

abieluvõimetõendit mõjuval põhjusel (põhjuse mõjuvuse hindab vaimulik

kaalutlusotsuse reeglite järgi), tuleb abielluda soovija vaimuliku tööpiirkonna

maakohtu poole, kohtult taotletakse luba sõlmida abielu ilma abieluvõimetõendita.

Välisriigi kodanikult, kes on Eestis elanud üle 6 kuu ja kelle perekonnaseisuandmed

kajastuvad rahvastikuregistris, ei nõuta abieluvõimetõendit.

Teatud juhtudel on ka Eesti kodanik või määratlemata kodakondsusega isik

kohustatud esitama abieluvõimetõendi. Juhul, kui Eesti kodanik või määratlemata

kodakondsusega isik on elanud Eestis alla kuue kuu või kui nende elukoht on

abiellumisavalduse esitamisel välisriigis, peab esitama abieluvõimetõendi. Juhul, kui

isik seda mõjuval põhjusel teha ei saa, võib ta anda vaimuliku juures kirjaliku kinnituse

selle kohta, et tal puuduvad takistused abielu sõlmimiseks. Mõjuvate põhjuste

olemasolu tuleb tõendada ja vaimulik peab kirjalikult märkima, miks aktsepteeriti

omakäelist kinnitust.

Välisriigi dokument peab tulenevalt perekonnaseisutoimingute seadusest (§ 6 lg 3 ja 4) olema legaliseeritud või kinnitatud apostille’ga, välja arvatud juhul, kui välisleping näeb ette teisiti või kui dokument edastatakse diplomaatiliste või ametlike kanalite kaudu. Perekonnaseisukande aluseks olev välisriigi kohtulahend peab olema tunnustatud vastavalt välislepingule või tsiviilkohtumenetluse seadustikule (§ 619, 620). Legaliseerimise, apostillimise, tunnustamise, diplomaatilise kanali kaudu saatmise eesmärk on anda kindlustunne, et välisriigi ametiasutuse dokumente on tõene, õige, kehtiv. Siiski tuleb alati hinnata ka dokumendi sisu – kas see vastab asjaolule, mida soovitakse tõendada.

Abiellumise avalduse juurde esitatud välisriigi dokumendid peavad olema tõlgitud

eesti, vene või inglise keelde, aktsepteeritav on tõlge, mille on teinud vandetõlk või

mille õigsust on kinnitanud notar. Erandid tõlke nõudele tulenevad välislepingutest

(perekonnaseisuaktide mitmekeelsete väljavõtete väljastamise konventsiooniga

ühinenud riikide väljastatud tõendid ehk nn CIEC tõend (dokument esitatakse

liikmesriigi keeles), Soome RRi dokumentide puhul (inglise keeles).

Legaliseerimine on formaalsus, millega diplomaatilised või konsulaaresindused riigis,

kus soovitakse dokumenti esitada, kinnitavad dokumendil oleva allkirja ja vajadusel ka

templi või pitseri ehtsust. Legaliseerimist Eestis reguleerib välisministri 17. juuni 2009

määrus nr 15 Avaliku dokumendi legaliseerimise kord ja taotluse vorm. Legaliseeritud

dokumendil on legaliseerimismärge, mille sisutingimused on kehtestatud viidatud

määruse §-s 4 (vastavad templijäljendid, kuupäev jm. Aktsepteerida võib ka

dokumenti, mis on legaliseeritud kasutamiseks teises Euroopa Liidu liikmesriigis (nt Taani dokument on legaliseeritud Saksamaal).

Apostillimine on avaliku dokumendi notariaalne tõestamine välisriigis kasutamiseks.

Apostillida võib avaliku dokumendi originaali, notariaalselt või ametlikult kinnitatud

ärakirja, väljatrükki või väljavõtet. Avalik dokument apostillitakse riigis, kus see on

välja antud. Apostillitud dokumendile lisatakse üldjuhul ka kinnitatud tõlge

dokumenti vastuvõtva riigi poolt aktsepteeritud keelde. Apostill seotakse kinnitatava

dokumendiga, st üheselt peab olema selge, milline dokument on apostillitud.

Eesti on liitunud välisriigi avalike dokumentide legaliseerimise nõude tühistamise

konventsiooni ehk apostillikonventsiooniga, konventsiooni kohaselt ei ole vaja

avalikku dokumenti apostillida, kui seda soovitakse kasutada riigis, kes on ühinenud

konventsiooniga, ja siin on nimekiri liitunud riikidest .

Diplomaatiliste kanalite kaudu dokumendi edastamisel saadab välisriigi ametiasutus

(välisministeerium vmt) dokumendi Eesti välisesindusele või Välisministeeriumile

noodiga. Ametlike kanalite kaudu edastamisel saadab välisriigi ametiasutus dokumendi ametliku kirjaga Eesti välisesindusele või Välisministeeriumile.

Eestil on õigusabilepingud Läti, Leedu, Venemaa, Poola ja Ukrainaga. Lepingupooled

tunnustavad vastastikku justiitsasutuste jõustunud otsuseid perekonnaseisuasjades

ilma erimenetluseta. Dokumendid tunnustatakse ilma formaalsusteta, ei pea olema

legaliseeritud ega apostillitud. Perekonnaseisuasutusele esitatavad dokumendid

peavad olema tõlgitud eesti, vene või inglise keelde. Tõlge peab olema notari,

vandetõlgi või konsulaarametniku kinnitatud. Erandid tõlke nõudele on perekonnaseisuaktide mitmekeelsete väljavõtete väljastamise konventsioonis (CIEC).

Soomega ei ole sõlmitud õigusabilepingut, vaid rahvastikuregistri dokumentide

legaliseerimisnõude tühistamise kokkulepe. Selle kohaselt ei vaja teise poole

territooriumil legaliseerimist ega muu formaalsuse täitmist, s.h apostilliga kinnitamist

väljavõtted perekonnaseisuandmetest, mis on väljastatud vastavate lepingus märgitud

ametkondade poolt. Väljavõtted peavad olema inglise keeles, kinnitatud pitsati või

ametliku templiga, olema alla kirjutatud pädeva ametiisiku poolt ja sisaldama

allakirjutanud isiku ametikoha nimetust. Kokkulepet kohaldatakse Eesti Vabariigi

järgmistele dokumentidele: sünnitõend, surmatõend, abielutõend, abielulahutuse

tõend, abieluvõimetõend, rahvastikuregistri väljavõte ja nime muutmise otsus

(nimemuutuse tõend); Soome Vabariigi järgmistele dokumentidele: rahvastikuregistri

väljavõte, Soome Evangeelse luteri kiriku või Soome ortodoksse kiriku liikmeregistri tõend ja Soome õiguse järgi väljastatud abiellumise võimet kinnitav tõend.

Eesti on ühinenud Perekonnaseisuaktide mitmekeelsete väljavõtete väljastamise

konventsiooniga (International Commission on Civil Status Conventions – lühend

CIEC). Konventsiooni kohaselt väljastavad sellega ühinenud riigid (Austria, Belgia,

Bosnia, Bulgaaria, Cabo Verde, Hispaania, Holland, Horvaatia, Itaalia, Leedu,

Luksemburg, Makedoonia, Moldova, Montenegro, Poola, Portugal, Prantsusmaa,

Rumeenia, Saksamaa, Serbia, Sloveenia, Sveits ja Türgi) sündi, surma ja abielu

kajastavate perekonnaseisuaktide väljavõtteid kehtestatud vormidel, vajalik ei ole

tõlkimine ja apostillimine.

Euroopa Liidu Nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003 ehk Brüssel IIa käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist. Määrusega lihtsustatakse lahendite, ametlike dokumentide ja teatavate kokkulepete

liikumist liidus, kehtestades sätted nende tunnustamise ja täitmise kohta teistes

liikmesriikides. Ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata.

Kehtib kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides peale Taani.

Eesti on ühinenud Euroopa Ühenduse liikmesriikide dokumentide legaliseerimisest

loobumise konventsiooniga (Brüssel 1987). Konventsioon tühistab riigisisesest

õigusest tuleneva avaliku dokumendi legaliseerimisnõude. See tähendab, et

konventsiooni kohaldavad riigid tunnustavad konventsiooniosalise territooriumil

väljaantud dokumenti ilma formaalsusteta. Alates 19.09.2013 ei pea

perekonnaseisusündmust tõendav dokument, mille on väljastanud Prantsusmaa,

Belgia, Läti, Taani, Iirimaa, Itaalia, olema apostillitud. Dokumendile lisatakse üldjuhul

ka kinnitatud tõlge dokumenti vastu võtva riigi poolt aktsepteeritud keelde.

Konventsiooni kohaldatakse avalikule dokumendile, mis on koostatud liikmesriigi

territooriumil ja mida soovitakse kasutada teise liikmesriigi territooriumil või esitada liikmesriigi diplomaatilisele esindajale või konsulaarametnikule.

Eesti on ühinenud Diplomaatiliste esindajate ja konsulaarametnike väljastatud

dokumentide legaliseerimise nõude tühistamise Euroopa konventsiooniga (London

1968). Konventsiooni järgi on osalisriikide välisesinduste väljastatud dokumendid

vabastatud legaliseerimisnõudest. Seega on Eestis esitatavad ilma lisaformaalsusteta

dokumendid, mis on väljastatud järgmiste riikide kõigi välisesinduste poolt: Austria,

Belgia, Küpros, Tšehhi, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Iirimaa, Itaalia,

Liechtenstein, Luxembourg, Moldova, Holland, Norra, Poola, Portugal,

Rumeenia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Türgi, Suurbritannia. Kuid on ka rida riike, mis

ei ole konventsiooniga ühinenud, kuid mille antud dokumendid ei vaja legaliseerimist:

Ameerika Ühendriigid, Aserbaidžaan, Brasiilia, Gruusia, Hiina, Jaapan, Kanada

(Kanada saatkonna Tallinna esindus), Kasahstan (Kasahstani konsulaat Tallinnas),

Leedu, Läti, Soome, Taani, Ukraina, Ungari, Venemaa, Valgevene. Täpsem info

välisministeeriumi kodulehel.

Alates 16. veebruarist 2019 kohaldub Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2016/1191, millega edendatakse kodanike vaba liikumist, lihtsustades teatavate avalike dokumentide Euroopa Liidus esitamise nõudeid, ja muudetakse määrust (EL) 1024/2012. Nimetatud õigusakti kohaldamine tähendab muutust välisriigi dokumentide tunnustamisel, sest määrusest tulenevalt on Euroopa Liidu liikmesriikide vahel määruse kohaldamisalasse kuuluvad avalikud dokumendid ja nende kinnitatud ärakirjad vabastatud igasugusest legaliseerimise ja apostillimise nõuetest. Määruse kohaldamisalasse kuuluvad avalikud dokumendid, mille eesmärk on tõendada sündi, elusolekut, surma, nime, abielu, abieluvõimet ja perekonnaseisu, abielulahutust lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamist, registreeritud kooselusse puutuvat, vanemlust, lapsendamist elukohta.

Määrus lihtsustab ka tõlgetega seotud formaalsusi - Eesti perekonnaseisuasutus ei või

nõuda tõlget teise EL liikmesriigi ametiasutuse väljastatud avalikule dokumendile, mis

on eesti, vene või inglise keelses või nendesse keeltesse tõlgitud või kui avalikule

dokumendile on lisatud määrusekohane mitmekeelne standardvorm. Mitmekeelne

standardvorm on avaliku dokumendi tõlkimise abivahend, mis on lisatud liikmesriigi

ametlikus keeles olevale avalikule dokumendile ning mis kajastab selle dokumendi

sisu. Sellele ei ole eraldiseisvana õiguslikku tähendust. Mitmekeelse standardvormi

väljade pealkirjad on kahes keeles, üheks keeleks on selle liikmesriigi ametlik keel, kus

vorm on väljastatud ja teine on selle liikmesriigi ametlik keel, kuhu dokument

esitatakse. Määrus on eraldi ja sõltumatu teistest võimalustest, mis vabastavad

avalikud dokumendid legaliseerimisest või apostille nõudest ning mida kohaldatakse

liikmesriikide vahel. See tähendab, et kehtima jäävad välislepingutest tulenevad

erisused dokumentide vabastamise osas legaliseerimisest jm formaalsustest, samuti

tuleb aktsepteerida CIEC tõendeid ja Brüssel IIa määruse art. 39 alusel väljastatud

tõendid ning vastu võtta ka apostilliga kinnitatud dokumente.