Võõbuse fenomen · mas. Kuid Võõbus ei usaldanud kataloo-ge ning vaatas kõik käsikirjad ükshaa-val uuesti läbi. „Ja ennäe imet, mida ei võinud oodata – see ainulaadne

Arthur Võõbus. Kummargil käsikir-jade kohal. Koostaja Amar Annus.Toimetaja urmas Tõnisson. eestimõttelugu 86. Tartu: Ilmamaa, 2009.424 lk.

Arthur Võõbus (1909–1988) ei ole kodu-maal päris tundmatu teadlane, olen kaise vabamate aegade saabudes avalda-nud paar tutvustust.1 „Eesti mõtteloo”sarja 86. raamat on siiski enamiku kodu-eestlaste jaoks esimene võimalus sellemehe kirjatöödega vahetult tutvuda.2

On loogiline, et raamatu eesti ainsasüroloogi kirjatöödest on koostanudeesti ainus assürioloog Amar Annus.Olles lugenud enamikku Võõbuse eestikeeles kirjutatud töid ning mõnevõrraka inglise keeles avaldatut, võin kinni-tada, et kogumik on esinduslik. Muidu-gi olnuks meeldiv näha seal ka Võõbu-se magistritööd „Õige kristlane, õigekristlik elu ja õige kristlik kirik SørenKierkegaardi järele”, mis mulle teisme-lisena väga tugevat mõju avaldas. Kustüks eksemplare meie kodusse sattus, eitea. Tõenäoliselt andis sõja eel TartuPauluse koguduse õpetajana töötanud

autor selle mu isale kui koguduse noor-te tegemistes aktiivselt osalenud teo-loogiaüliõpilasele. Arvan, et ka pärastKierkegaardi enda mitmete teoste tõlge-te avaldamist ning Johannes Sløki,Georg Brandese jt analüüse oleks töötiražeerimisel mõtet. Aga antud kogu-mikku ta ei sobinuks.

Valik koosneb neljast osast, mis käsit-levad varakristlust, süüria munklust,käsikirjade otsinguid ja eestlaste ajalu-gu. Põhilise osa moodustavad väliseestiajakirjades Eesti Kirik (lk 7–111, 330–375, 391–396) ja Oma Kirik (lk 376–390)avaldatud artiklid, Usuteadusliku Insti-tuudi loengud (lk 243–311) ning autorimimeograafiliselt paljundatud doktori-töö kärbetega ja täiendustega esma-trükk (lk 113–242, 315–329).

Kõige küsitavamad on eesti ajalugukäsitlevad kirjutised. Võõbuse 14 köitesilmunud „Studies in the History of theEstonian People” (1969–1985) kohtaütleb Amar Annus, et see on „kavanda-tud pigem ideoloogilise monumendinakui põhjaliku uurimistööna” (lk 402).Ideoloogia on salakaval asi. Seda võibnäha ka siinses valikus, ja on hea, etneid kirjutisi on nii vähe sinna võetud,ainult maitseks. „Kreeka-katoliku mis-jonärid ei olnud sõjalisest jõust toetatudvallutuste käsilased, vaid rahulikudkultuurikandjad, kes ristiusu kõrvallevitasid ka vaimukultuurilisi väärtusi.Kreeka-katoliku misjonärid olid usu-mehed. [---] Neil vaimukultuuri kandja-tel oli sisemist jõudu muinaseestlasimitte mõõga ja tulega, vaid sõna ja isik-liku eeskujuga võita ristiusule. Nad eisaanud oma mõju avaldamata jätta

863

RAAMATUID

Võõbuse fenomen

1 T. P a u l, Arthur Võõbus. – Looming1989, nr 1, lk 133–134; T. P a u l, Eestimaaltorientalistika tippmeheks. – Horisont 1990,nr 7, lk 22–24 (koos A. Võõbuse artikliga„Uued arheoloogilised avastused Kapernau-mas ja nende tähendus”, lk 25–26).

2 Teose lõpul olevates ilmumisandmetes jamärkustes teatatakse vaid esmaavaldamisekoht ega nimetata taastrükke kodumaal.Näiteks kogumiku avalugu „Uusi perspektii-ve Euroopa vaimuloo uurimisel” on trükitudSõnumitooja nr 11–12, 1989 (Kalle Kasemaasaatesõnaga).

RAAMATUID 11-09_Layout 1 02.11.09 15:18 Page 863

muinaseestlastele, kellel oli tõsine ellu-suhtumine ja kes hindasid vaimseidväärtusi kõrgemalt kui toorest jõudu”(lk 372) jne.

Kuigi Võõbus oli võitlev antikommu-nist, on ta „Usupuhastuse esimesedkajastused eestlaste juures ja nendesaatus” kirjutatud marksistlikult klas-sivõitluse positsioonilt. Eesti kogudu-sed tekkisid linnadesse organiseeritudvõitluse tulemusena: „järeleandmisioma koguduste loomiseks ei heidetudeestlastele rüppe kui heatahtlikke kin-gitusi. Selliste järeleandmiste eel pididkäima tugevad ja kindlad nõudmised.Siin on eestlased küll pidanud tegutse-ma kollektiivselt, olles organiseeritudgildidesse, korporatsioonidesse ja vend-lustesse” (lk 380). „Valitseva klassi kõr-gemad kihid aga ei ilmutanud mingithuvi usupuhastuse kui vaimse liikumi-se vastu. Evangeelne liikumine kergitasesile väärikuse ja õigluse mõisted, kuidneid kardeti valitsevas klassis kui sur-ma. Siin valitseva dogma kohaselt olimaaisandate võim Jumalalt ja seegametsik süsteem jumalikult sanktsio-neeritud” (lk 381).

Võõbus on kõigis oma järeldusteskategooriline.3 Näiteks, et euharistiaoli ilma veinita: „Siin ei jää küll mingitkahtlust selles, et õhtusöömaaja pühit-semise viis, mille vana süüria kristlusüle võttis palestiina ürgkristluselt,kasutas ainult leiba ja säilitas ka leiva

murdmise rituaali. [---] Ignatiose jateiste kreeka autorite terminoloogia[on] seletatav ainult nõnda, et siinkajastub iidne õhtusöömaaja pühitse-misviis, mis tundis ainult leiba” (lk 76).Paraku, Paulus on kõik ümber teinud(1Kr 11: 23–26): „Sellised karakterjoo-ned annavad hoopis uue värvingurituaalile. Selles vibreeriv toon on täie-lik vastand sellele, mille me leidsimeJeruusalemma koguduse leivamurdmi-se praktikas, mis on seotud rõõmu jajuubeldusega. On päris ilmne, et Paulu-sel on siin silme ees seisnud kaasajaühiskonnas tuntud surnute mälestus-rituaalid, ja ta on neid teatud määralmustrina kasutanud õhtusöömaaja rii-tuse kujundamisel enese poolt rajatudkoguduste jaoks. [---] Suund, mille Pau-lus andis, sai muide selleks, milles hak-kas liikuma edaspidine areng õhtusöö-maaja teoloogias vanas kirikus” (lk 82).

Teine näide. Artiklis „Vahekord kaas-inimesega kui eeldus osadusele Jumala-ga” sedastab autor, et Jeesuse eetikalaadi ja mõtte üle on palju diskuteeri-tud. Tema otsus on resoluutne: „Onasjatu katsuda Jeesuse eetikat seletadamainitud viisil. Eespool tehtud tähele-panekud annavad aga meile võtme sel-le komplitseeritud küsimuse lahenda-miseks. Siin oleme puudutanud pers-pektiivi ainult üldiselt. Laiem ja põhja-likum analüüs selles suunas avab uue

864

3 Vahel saab talle ta hoogne stiil saatus-likuks. Mind tegi täiesti nõutuks: „Apostlitetegude raamatus 2: 46 me loeme: „Nad vii-bisid päevast päeva ühel meelel pühakojas,murdsid leiba kodasid mööda, võttes roogahõisates ja siira meelega.” Meie pilk kiindubsiin kreeka sõnasse αγαλλιασις, mida ees-ti keeles on edasi antud „siira südamega”.See üksainus sõna on küllaldane, et reljeef-selt esile tuua selle rituaalse söömaajamõtet: selleks on rõõm, üleolev rõõm”(lk 77). Otsisin üles artikli originaali EestiKirikust (1960, nr 10, lk 144–152), kus sei-sab: „„ ja nad viibisid igapäev ühel meelelpühakojas ja murdsid leiba kodasid mööda javõtsid toidust rõõmuga”. Meie pilk kiindubsiin kreeka sõnasse agalliasis, mida eesti

tõlkes on edasi antud „ilutseva ja kohtlasesüdamega”.” Võõbus esitab esmalt oma para-fraasi, siis aga tsiteerib Harald Põllu UueTestamendi tõlget 1938. aastast. Toimetami-sel on algkeele sõna transkriptsioon asenda-tud kreeka tähtedega, ent fraasi en agalliaseikai aphelotºeti kardias (1945. aastal viimastkorda trükitud nn vanas tõlkes: „wõtsid roo-ga wäga rõõmsa ja täieste waga südamega”)1989. aasta tõlkest (mis Võõbusel jäi nägema-ta) on tsiteeritud õnnetul kombel vale lõiku.Soov teksti kohendada on mõistetav: väide, etalgkoguduse leivamurdmisel tunti ilutseva jakohtlase südamega „üleolevat” (tõenäoliseltmõeldud „ülevoolavat”) rõõmu, ei jäta nen-dest soliidset muljet. Aga niisugune see Võõ-buse keel ja stiil on (nt lk 79: „täielikult läbinõrgunud rõõmust”).


lehekülje Jeesuse eetika käsitluse aja-loos” (lk 95).

Säärane enesekindlus on Võõbuseleiseloomulik. Ta teab oma võimeid, väär-tust ja erandlikkust. „Seni ei olnud kel-lelegi mõttesse tulnud küsida, et vaheston Idamaades senitundmatuid allikaid,millel on tähendus Euroopa vaimuloovalgustamisel. See ongi ülesanne, milleolen enesele võtnud. [---] Olen süste-maatiliselt välja otsinud peidukohta-dest käsikirjalisi aardeid. Seega olensooritanud midagi, mis kellelegi teiseleei ole pähe tulnud” (lk 7 ja 8).

Originaalne olla ei ole sugugi lihtne.Meie ainus egüptoloog Sergei Stadni-kov alustab oma tutvustust: „Austatudlugejad, ma tõesti ei oska midagi kostaühe imelise kokkusattumise peale:nimelt vastab käesoleva Arthur Võõbu-se (1909–1988) valiktööde pealkiri üks-üheselt teadusmaailma mõttes sugugimitte vähemtähtsa vene arabisti –Ignati Julianovitš Kratškovski autobio-graafilisele „Nad arabskimi rukopisja-mi” (Moskva, 1945). Käsikirjad olidkikahe teadusmehe tõeline kirg.”4

Kõige huvitavamad on käsikirjadeleidmise lood. Kuigi „Teise maailmasõjaajal ja järel on süürlased põgenedestürklaste eest, suures puuduses ja vilet-suses ise käsikirju hävitanud, kasuta-des neid tulematerjaliks” (lk 330), rää-kimata sellest, mis sajandite jooksulvõõrad on nende kirjavaraga teinud,võis hoolas järelnoppija mõndagi leida.

Treffneri Gümnaasiumi kolmestparalleelklassist siirdus 1928. aastasügisel 13 noormeest Tartu Ülikooliusuteaduskonda, nende hulgas ArthurVõõbus ja EELK piiskop Karl Raud-sepp, kes on kirjutanud temast mono-graafia. Raudsepp analüüsib, miks justVõõbusel õnnestus jõuda käsikirjadeni,mida teiste eest varjati. Üheks eeldu-seks oli, et ta ei olnud suure rahva lii-ge, kellest teati, et nad röövivad. Võõ-

bus reisis Eesti passiga ja esines eestla-sena. See oli reisimisel tülikas, kuidOriendis kasuks. Teiseks oskas ta neidkeeli, sai kõnelda otse ning palus üri-kuid ainult lugeda ja siis pildistada.Kolmandaks, tal oli Damaskuses resi-deeriva süüria õigeusukiriku patriarhikirjalik soovitus, mis avas peidikuteuksed.5 Kuid lisaks oli tal oskus leidarahastajaid nii uurimismatkadeks kuika leitu publitseerimiseks. Sest, naguAnnus nendib: süroloogia on küll kul-tuurilooliselt väga oluline, kuid kogumaailmas alafinantseeritud teadus-haru, ning suurriikideski tegeldaksesellega vaid mõnes ülikoolis (lk 399).

Ühe „sädeleva aarde”, pärgamendilekirjutatud kalligraafilise prohvet Jesa-ja raamatu, leidis Võõbus süürlasteMarkuse kloostris Jeruusalemmas. Sel-le avaldas Louvaini ülikool faksiimilena(„The Book of Isaiah in the Version ofthe Syro-Hexapla”, 1983). Markusekloostri käsikirjade kogu on korduvaltkäidud inspekteerimas ja kataloogi-mas. Kuid Võõbus ei usaldanud kataloo-ge ning vaatas kõik käsikirjad ükshaa-val uuesti läbi. „Ja ennäe imet, mida eivõinud oodata – see ainulaadne aare,mida ei figureeri üheski kataloogis, olinende käsikirjade hulgas! On selge, etkui mainitud teadlased käisid kloostris,kõrvaldati see, et ükski neist ei saanudseda näha. Kui kloostris asuvate käsi-kirjade kohta avaldati trükitud kata-loogid, pandi käsikiri jälle tagasi omakohale nüüd juba heas usus, et see onhästi kaitstud oma peidukohas ja et seesinna peitu ka jääb. Nõnda pidi ka seeharuldane käsikiri mind ootama” (lk364).

Kuna valimikust moodustavad tub-listi üle kolmandiku peatükid ArthurVõõbuse doktoritööst, tuleks rääkidaselle töö saatusest omal ajal. UkuMasing, kes oli Eesti Vabariigi lõpuaas-tatel Tartu Ülikooli usuteaduskonnas

865

4 S. S t a d n i k o v, Nädala raamat: Art-hur Võõbus „Kummargil käsikirjade kohal”.– Eesti Ekspress 30. VIII 2009.

5 K. R a u d s e p p, Arthur Võõbus1909–1988. [Toronto, EELK UsuteaduslikInstituut]: 1990, lk 60–88.


nii üldise usundiloo kui ka Vana Testa-mendi õppetooli professor ning kellekäe all Võõbus õppis süüria keelt, kirju-tas 1940. aasta aprillis oma retsensen-diarvamuse kokkuvõtteks: „Minu arva-tes on kõige suuremaks puuduseks see,et autor on väga tagasihoidlikult tea-duslik. [---] Mulle jääb tunne naguautoril oleks just puudu laiast silma-ringist, polyhistorlikkusest. Nii oleksmu arvates olnud ilmtingimata vajalinemingi teatmeteose varalgi ajada joonindia ja syyria askeetide vahele ja kaa-luda küsimust, kas ei ole tegu kaudse-te india mõjudega, mystika puhul oleksvõinud mingi pilgugi heita araabiavarasemasse mystikasse, mis peab ole-ma syyria ja india mõju all, sest pärsla-sil ei olnud teda ju algselt olemaski.[---] Lyngad, mis leiduvad töös ongiosalt tingitud sellest, et autor õigel ajalei tutvunud syyriakeelega ja araabia-keelset kirjandust tunneb ainult tõlge-te kaudu. Mu arvates aga ei ole hästivõimalik mõne ala yle kirjutada, kuiselleks pole veel kõiki eeldusi.”

Masinguga sarnasel arvamusel olidka teised retsensendid, apostliku õige-usuteaduse professor Vassili Martinsonja kirikuloo professor Olaf Sild, ningtöö anti Võõbusele paranduste sissevii-miseks tagasi. Kaks nädalat hiljem esi-tas ta aga teaduskonnale oma käsikirjailmselt ulatuslikuma variandi, kus aganõutud parandusi tehtud ei olnud, ningsee tunnistati lõplikult vastuvõetama-tuks. Tartu Ülikooli usuteaduskond lik-videeriti 7. augustil 1940, Saksa oku-patsiooni ajal seda ei avatud. Hoolima-ta eksamite üldkorraldaja, (endise) UueTestamendi professori Siegfried Aaslavavastuseisust sai Võõbus 1943. aastajaanuaris doktoriks.6

Dissertatsioonides diskuteeritakseteiste teadlastega. Nagu valimikus ülli-

tatud väitekirja osadestki näha, ei pole-miseeri Võõbus peaaegu üldse, temalihtsalt kirjeldab süüria munklusemõningaid aspekte. Masing, Martinsonja Sild vana akadeemilise koolkonnameestena ei pidanud seda piisavaks.Sama jätkus nõukogude ajal usuteadu-se kõrgemas katsekomisjonis ja Usu-teaduse Instituudis – juba magistritöö-le seati latt nii kõrgele, et mitu töödlükati tagasi. Õigusega või mitte, aga juselline nõudlikkus on väikese teadus-ühiskonna puhul paratamatu, et vältidakraadide inflatsiooni. Nagu Masingpõhjendas oma otsust Võõbuse töö koh-ta: „Ta on kyll parem kui mõnigi seni-seist teoloogia doktoritest, kuid nendemadalat taset ei tohiks tunnistada nor-maalseks ega pidada kõike rahulda-vaks, mis yletab selle madala taseme.”

Mis puutub Võõbusesse, siis otsustema kohta oli formaalselt küll põhjen-datud, ent ei tabanud tuuma. Asi ei oleselles, et „ükski prohvet ei ole kuulusoma kodumaal”. Pigem tõigas, ettemast ei pidanudki saama kabineti-teadlane, vaid üliedukas käsikirjadekütt. Süüria kirjanduse tundmine olivaid eelduseks, et suuta hinnata, kasmõni ettejuhtuv käsikiri on midagiväärt või mitte.

Kokku avaldas Võõbus paarküm-mend köidet enda avastatud dokumen-te. Ta tegi Idamaadele 34 uurimisretke,pildistas 23 erinevas maailma paigaskokku 695 käsikirja ja tema süüriakäsikirjade filmikogu sisaldab viimasteandmete kohaselt ca 60 000 fotot, seegaligikaudu 120 000 lehekülge tekste.Amar Annus leiab: „Kui Võõbus olekselanud kümmekond aastat kauem,oleks ta jõudnud kirjutada veel paljuköiteid.” Mina ei ole nii kindel, kasühelt, pealegi 80-aastaselt mehelt tohibnõuda nii palju.

Väitekirjal põhinev sari süüria munk-lusest („History of Ascetism in theSyrian Orient. A Contribution to theHistory of Ascetism in the Near East”)

866

6 A. G r o s s, Uku Masing Vana Testa-mendi teadlasena Tartu Ülikoolis 1926–1940. Tartu: 1997 (magistritöö käsikiri, lk44–45).


Peeter olesk. filoloogia tõeline tä-hendus. Koostanud simo Runnel.Tartu: Ilmamaa, 2008. 455 lk.

55-aastaselt Peeter Oleskilt ilmus det-sembris 2008 raamat „Filoloogia tõelinetähendus”. Raamatu 455 leheküljel on59 Oleski kirjutist, ilmumisandmed vii-dete ja märkustega, nimeloend ja SimoRunneli järelsõna. Raamat on eeskuju-likult koostatud ja komponeeritud.Oleski kohta on antud otsesõnaline ise-loomustus: „Peeter Oleskile on omased

kõrged moraalsed nõudmised. Ta hin-dab ka tüütu töö tegemist, kui see onvajalik töö viljadest rõõmu tundmiseks.Inimeste juures peab ta lugu põhjalik-kusest ja universaalsusest, osates isekirjutada asjatundlikult peale humani-taarteaduste ka reaalteadustest, mee-nutades niiviisi oma keskkooliklassikallakut” (lk 439). Siinkohal võikskimeenutada Oleski minevikku: Tallinna1. Keskkooli matemaatika-füüsika klas-sis õppis ta aastail 1969–1972. Siistulid eesti filoloogia õpingud Tartu

867

oli plaanitud viieköitelisena, kuid sel-lest ilmus ainult kolm köidet, viimanepostuumselt aastal 1988. Mahukast„Süüria kirjanduse ajaloost”, mis olikavandatud kolmeköitelisena, ei saa-nud valmis mitte ühtegi köidet. Annusarvab: „Sellest on kahju, sest A. Võõbu-se eruditsioon süroloogias oli erakordnening unikaalselt pädev mainitud teostekirjutamiseks. Oma rikkalike käsikir-jaleidudega pööras ta täiesti uue lehe-külje süroloogias ning varustas ainuisi-kuliselt mitu põlvkonda teadlasi uni-kaalse uurimismaterjaliga, millestainult temal oli küllaldane ülevaade.Nõnda jääb maailm veel kauaks temaltõppima.”7

Jahipidamises ja ka teaduses on nii,et ühed on ajajad ja teised varitsusesolevad püssimehed. Tõeliselt vägevafantaasia ja sünteesivõimega mehi eiole üldse kuigi palju. Näiteks Vana Tes-tamendi ajaloolis-kriitilises uurimiseson sellised suurkujud Julius Wellhau-sen ja Hermann Gunkel, kellest ei pää-se üle ega ümber. Neile võrdväärseid eiole aina spetsialiseeritumaks muutu-vas teadusmaailmas eriti loota.

Ent on üks teine tee, mis tagab nimepüsimise. Kes teab praegu JohannesSilveti lingvistikaalaseid kirjutisi? Agakõik teavad, et „Silvet” on, vaatamatavahepeal inglise keeles toimunud aren-gutele, usaldatav sõnaraamat. Kui ees-ti ajaloolased toetuvad „Bungele”, siis eimõtle nad selle baltisakslase paratama-tult aegunud teadusartiklitele ega -raa-matutele, vaid Friedrich Georg vonBunge „Liv-, Esth- und CurländischesUrkundenbuch nebst Regesten’i” köide-tele.

Võõbuse süüria käsikirjade uurimiseinstituut, The Institute for Syriac

Manuscript Studies (The Arthur Vöö-

bus Collection on Film), asutati temakoduülikooli juurde Chicagos 1979. aas-tal. Aastal 2005 jõudis selle kogu säili-taja, Luterliku Teoloogia Ülikooli juha-tus ja raamatukogu, kokkuleppele Chi-cago ülikooli Idamaade instituudiga,mille kohaselt viimati mainitud insti-tutsioon võttis vastutuse Võõbuse kol-lektsiooni pikaajalise säilitamise jakasutamise eest.

See on eestlase puhul fenomenaalnesaavutus.

T O O M A S PA U L

7 A. A n n u s, 100 aastat maineka teadla-se Arthur Võõbuse sünnist. – Eesti Kirik29. IV 2009.

PeeTeR oLesKI ÜLemLAuL fAKToGRAAfIALe


Riiklikus Ülikoolis, järgnes okupatsioo-niaegne stagnatsioon oma piirangute-ga, seejärel iseseisvas Eesti Vabariigisjuba n-ö karjäär kas mingi direktori võiministrina (muuhulgas isegi rahvasti-kuministrina!) ja lõpuks Tartu Täht-veres vabakunstniku amet. Viimaselajal on ta silma hakanud kirjutistegameie kollase ajakirjanduse lipulaevasÕhtuleht. Selle väljaandega ei ole agakõnesoleval raamatul tõsisemat seost.

„Filoloogia tõeline tähendus” liigubakadeemilistes sfäärides, eelkõige Tartukultuuriruumis – seetõttu võib tänastOleskit pidada ka mütoloogilise „TartuVaimu” üheks silmapaistvaimaks esin-dajaks. „Filoloogia tõelise tähenduse”lähtepunktiks on avapala „Kaks meeston rohkem kui kaks meest”, dateeritud6. oktoobriga 2002. Siin edastab Oleskoma kujuteldava jutuajamise GustavSuitsuga, kes teatavasti oli Tartu Üli-kooli kunagine legendaarne kirjandus-professor. Mainitud avapala avab ühe-mõtteliselt autori akadeemilise unistu-se olla Gustav Suitsu mantlipärija.Seda unistust on läbivalt tunda. Kaht-lemata on Olesk Suitsu postuumne õpi-lane.

Olesk on perfektne faktograaf, ja seeon igati kiiduväärt. Tema põhilist meto-doloogilist lähenemisviisi võikski ise-loomustada kui biograafilis-bibliograafi-list. Domineerima jääb seejuures sel-gelt väljajoonistuv morbiidsus: suh-teliselt palju on nekrolooge, samutimälestusi sellest, mis kunagi on olnudja mida enam tagasi ei saa. Nii või tei-siti, faktitäpsus on Oleski raamatuselgroog. Perfektse näite sellest annabaastal 1987 avaldatud „Materjale Gus-tav Suitsu eluloo kohta”. Faktitiheduson siin hämmastav. Kõik on täpselt fik-seeritud, ja see on hea.

Võib-olla on Olesk isegi praeguseEesti Vabariigi kõige täpsem fakto-graaf. Seda ka n-ö olmelises plaanis.Näiteks saame me lk 267 teada, etHarald Peebu viimasel suvel aastal

1998 tavatses Olesk pärastlõunati jailma ette teatamata siseneda, suitsu-kõrvaseks kaasas paar õlut, tagauksest(sic!) otse professori töötuppa, kus paa-ri tunni jooksul räägiti kirjandusprofes-sori n-ö unustatud õpingukaaslastest.Sellist igalaadset faktograafiat on raa-matus ohtrasti, ja kahtlemata on seeigalaadsus teose suureks väärtuseks.Selles on Oleski unikaalsus ja õigusta-tus. Sest, olgem ausad, kui palju täna-ses Eestis on ikka professoreid, kestolereeriksid tagaukse kaudu ja ilmaette teatamata nende töötuppa sisene-vat õllepudelitega kultuuritegelast. Jaloomulikult on raske ette kujutada,mida oleks Gustav Suits niisugusestõllepudelitega sisenejast arvanud. Oles-ki nägemuses oleks professor Suits see-peale ilmselt vestelnud teemal „kaksmeest on rohkem kui kaks meest”. Võibolla. Kõik võib olla. Gustav Suits enamju ei kõnele. Tema eest kõneleb Olesk.Kuigi tegelikkus ei ole Oleski akadeemi-list ambitsiooni täies mahus rahulda-nud, sest kirjandusprofessori toolileistuma pole ta ise seniajani veel pääse-nud.

Oleski teine (mitteametlik!) suunajaoli Nigol Andresen, keda tihtilugu pee-takse eesti üheks olulisemaks vasak-poolseks intelligendiks, tüüpiliseks juu-nikommunistiks. Kõnesolevas raama-tus on (lk 397) antud intrigeeriviseloomustus Andresenile: „... romantili-ne – sest Nigol Andresen oli loomulda-sa romantik – riigikukutaja polnudmõelnud sellele, et kui sa oled otsusta-nud okupatsiooni kasuks, pead sa tege-lema ka okupeeritud riigi haldamise-ga.” Kirjandusteadlasena oli Andresenfaktiaustaja, lisaks aga veel eestiaegsen-ö klassikalise eruditsiooni kehastajaja olulisel määral Gustav Suitsu fänn.Kindlasti võime selles (piltlikult öeldes)Suitsu-Andreseni ühises kujundamis-töös näha Teise maailmasõja järgse ees-ti humanitaaria vundamenti. Sellelalusel seisev Olesk on seega tüüpiline

868


Reet Kasik, mati erelt, Tiiu erelt.eesti keele väljendusõpetus kõrg-koolidele. Toimetanud Tiiu erelt.Tartu, 2007. 181 lk.

Ajal, mil pahatihti kiputakse panemavõrdusmärki rahvusvahelistumise jaingliskeelsuse vahele, on vaja rohkemkui varem teadvustada emakeelsekõrghariduse ja kultuuri osa rahva ise-olemise tagatisena. Iga üllitis, mis sedateeb, on teretulnud ja hädavajalik. Aas-tal 2005 ilmus soome keelest eestinda-tud mahukas teos „Uuri ja kirjuta”,1

mis loodetavasti on juba andnud eestiteadlastele tuge uurimistöö ladusaksemakeelseks kirjapanekuks. Rahvus-vahelise rakenduslingvistika ühingu aja-kirja 2007. aasta number on tervenistiülemäära ingliskeelestunud teaduseohtudest ja keelelise mitmekesisuseolulisusest.2 Tõik, et mujalgi peetakse

emakeelset teadustööd väärtuslikuks,peaks märksa vähendama ühe osa tea-duses ja teaduse ümber tegutsejate ala-väärsushirme.

Raamatu „Eesti keele väljendusõpe-tus kõrgkoolidele” autorid rõhutavadsaatesõnas õigesti hariduse ja teadusekeele olulisust teiste allkeelte toitjana.Saab vaid nõustuda soovitusega koosta-da teadustekst sujuva, kergesti loetavaja täpsena (lk 68 jj). Väga hea on, etkäsitletakse lühidalt ja selgelt mõiste jatermini vahekorda, sest paraku kipu-takse neid veel ülikooli lõputöödeskisegi ajama. Tarvilik on ka kindel seisu-koht võõrterminite ületähtsustamisevastu (lk 139). Hästi on juhitud tähele-panu sellele, et erialasläng pole oskus-keel.

Lauseehituse osa algab loogiliseltöeldise vormistusraskusi tutvustades.Põhjendatakse, miks ei tohi täis- ja

869

eesti nõukogude intelligent, kelle küp-susaastaid märgatavalt kujundas veelkolmanda tegurina Eesti taasiseseisvu-mine oma sinimustvalge romantika,poliitilise karjääri võimaluste ja kul-tuuritegelaste liigitamisega kvislingi-teks ning kollaboratsionistideks.

Kõnesolevat raamatut ilmestab veeleriline, olesklik edevus, egotsentrism.Teisisõnu – tihti jääb mulje, et Olesk eiarmasta mitte niivõrd sõna või filoloo-giat, vaid eelkõige iseennast nii sõnaskui ka filoloogias. See mõjub häirivalt,vahel suisa koomiliseltki. Näiteks kirju-tises „Elu ja teadus”, kus põgusalt kir-jeldatakse Paul Ariste üht teaduskir-janduse kättesaadavust käsitlevat jutu-ajamist Soome lingvistiga, lisab Oleskpõhimõtteliselt: „Meil siin pole rohkem

kui hädapärast riiulijagu, kurtis soom-lane ja küsis, kuidas teil Tartus on.Paul Ariste, niisugustes asjades muideväga tundlik, oli talle vastanud, eteks meil ole ka ikka midagi. Mis meilon, küsisin mina, teades omast käest,et mitu üldkeeleteaduslikku käsiraa-matut olin ma akadeemikule ise kinki-nud – noore tudengi lihtsameelsus, etüliõpilane võib neid lugeda, aga profes-sor peab neid tundma” (lk 242). See onoluline ülestunnistus, sest just siin ava-neb tegelik Olesk. Niisiis, mis oleksakadeemik Ariste olnud ilma üliõpilaseOleski kingitud „üldkeeleteaduslikekäsiraamatuteta”, mida „professor peabtundma”!

T O O M A S L I I V

KõRGHARITuKs seLGes eesTI KeeLes

1 S. H i r s j ä r v i, P. R e m e s, P. S a j a -v a a r a, Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina,2005.

2 Linguistic Inequality in Scientific Com-

munication Today. Guest Editors AugustoCarli, Ulrich Ammon. (AILA Review, Vol.20). Amsterdam–Philadelphia: John Benja-mins Publishing Company, 2007.


enneminevikku asendada lihtaegadega.Võinuks siiski mõtlevale lugejale seleta-da, et tegu on vene keele mõjuga, midaoleks eriti oluline teada paljudel ülikoo-lides õppivail eestivenelastel.

Võõrmõju lähtekeel on nimetamataka kahe laviinina levinud pseudotulevi-ku vormi puhul. Neist ühe kohta mär-gitakse: „…kui on võimalik kasutadateistsugust väljendusviisi, võiks võõr-mõjulisele eelistada seda” (lk 87) Vägaõige põhimõte, mis väärib rõhutamistnii selle germaanimõjulise saama-tule-viku kui ka venemõjulise hakkama-tuleviku puhul. Viimane on päris mahavaikitud, väidetakse koguni, nagu olekshakkab samasugune tulevikutähendu-sega verbivorm nagu tuleb jts. Ei sõna-gi sellest, et hakkama väljendab eestikeeles eelkõige algusfaasi (vrd hakkas

hoolitsema). Jääb arusaamatuks, mikslause Lastekodudes saab olema tööta-

ja, kelle... on hea, kui on halb Kuidas

saab olema toetuste ja ülemineku-

perioodide suhe. Asjatut ebakindlustkumab sõnastuses liiga tihti, nt „Kind-lasti peaks aga hoiduma saama-tule-viku kasutamisest aktiivse tegevusepuhul” (lk 87). Kas siis peab kindlastivõi vaid tingimisi?3

Hästi on juhitud tähelepanu mas-tarindi liigkasutamisele ja meenutatudtähendusi, milles see vorm on sobiv.Siingi võinuks tõdeda, et liialdused onpaljus tingitud inglise ajavormi present

continuous mõjust.Üliõpilastööde juhendite nõue, et töö

tuleb kirjutada umbisikulises tegu-moes, on viinud selle vohamiseni neiskilauseis, kus tegija on olemas: seda väl-jendatakse poolt-tarindiga, just naguoleks tegu indoeuroopa passiiviga. Onigati asjakohane, et sellele eestipära-seid asendusvõimalusi pakutakse. Eisaa aga nõustuda väitega: „Eesti keeleson poolt-tegijamäärusega laused pärisvastuvõetavad juhul, kui näidatakse

üksnes tegijate ringi, institutsioonivms, kuhu „umbisik” kuulub või keda taesindab, mitte aga konkreetset isikutennast. Nt See ettepanek lükati tookord

valitsuse poolt tagasi” (lk 89). Sellinestruktuur jääb võõrapäraseks kantselii-diks nii või teisiti.

Veidi enam kui ühel leheküljel vaa-deldakse sageli esinevaid rektsiooni-eksimusi. Siin juhitakse küll lugeja kaÕS-i ja Mati Erelti raamatu „Lauseõigekeelsus” juurde, kuid samuti oleksvõinud viidata Raili Pooli töödele „Ees-ti keele verbirektsioone” ja „Eesti keelesihitise ja rektsiooni harjutusi”.4

Määruse alapeatükis on lühidalt jut-tu kõige paremini omamist väljendamasobivast mallist mul on, mõne kaas-sõna (väär)kasutamisest ning tarbe-tuist lt-määrsõnadest.

Nenditakse, et ajamääruse käändenalevib nimetav muuhulgas kuupäeva jaaastaarvu puhul. Väidetakse (lk 104), et„...kümnest suuremate arvude korralon alalütlevas käändes järgarv asenda-tud nimetavas käändes põhiarvuga,väiksemate arvude korral nimetavaskäändes järgarvuga.” Asi on hullemgi,sest üha enam kuuleb lauseid Koosolek

on kümme jaanuar jms. Siin ei ole abimalbest üleskutsest „Väljaspool kõne-keelt püüdkem siiski jääda traditsiooni-lise väljendusviisi juurde” (lk 104). Sel-gus nõuab järgarve ajamäärusena alal-ütlevas ja öeldistäitena nimetavas.Arvsõnu tuleb kasutada õiges tähendu-ses ja vormis: põhiarv tähistab hulka,järgarv hulgas järjestumist. On suurvahe, kas katse toimub seitsmel päevalvõi seitsmendal päeval. Kõige paremoleks, kui sellele pöörataks piisavalttähelepanu juba üldhariduskoolis jakõik õpetajad suudaksid kontrollidaiseenese keeletarvitust.

870

3 Vt põhjalikumalt P. N e m v a l t s, Pi-gem oma kui võõras! („Muutuv keel”). –Keel ja Kirjandus 1999, nr 11, lk 756–763.

4 M. E r e l t, Lause õigekeelsus. Juhatu-sed ja harjutused. Tartu, 2006; R. P o o l,Eesti keele verbirektsioone. Tartu: TartuÜlikooli Kirjastus, 2001; R. P o o l, Eestikeele sihitise ja rektsiooni harjutusi. Tartu:Tartu Ülikooli Kirjastus, [2006].


Hulgasõna enamik kõrval võinuksvaadelda ka nimisõna enamus kasuta-miskonteksti – eriti seoses leviva väär-arvamusega, nagu oleks tegu muutuma-tu sõnaga. Ei hulgasõnade ega eitusekäsitluses ole osutatud sõnade mõlemad

ja kõik tähendusmahu erinevusele jaa-tus- ning eituslauses, kuigi üha sageda-mini kasutatakse neid vääralt.

Sõnajärje osas vaadeldakse lauseinfostruktuuri, öeldisverbi asendit lau-ses ning määruste ja täiendite järjes-tust. Tõdetakse, et tüüpilisi vigu onolulisima info paigutamine lauses vales-se kohta.

Ootamatult rangelt esitatakse jaotise„Määruste järjestus” neljal real väide, etajamäärus paikneb kohamäärusest ees-pool (lk 117).

Kõige pikemalt on käsitletud täiendi-te paigutust, millest võib sõltuda mõis-te maht või kogu lause tähendus. Siinon asjalikult soovitatud „Määratlevadhulgasõnad kõik, terve ja kogu paikne-vad kõige ees” (lk 121), aga lisada või-nuks, et ka umbmäärastava hulgasõnaüks koht on fraasi algul või on see tihtihoopis ülearune. Väga vajalikult suuna-takse märkama seda, et omastavaliseeestäiendi asemel kasutatakse liigseltjäreltäiendit.

Rinnastuse käsitlus keskendub ain-suse ja mitmuse vahekorrale, problee-mistik on esitatud üldiselt täpselt.Ometi jäetakse lugeja mõistatama,miks tuleb eelistada ainsust Eesti ja

Läti president kohtusid Valgas, kuikohe seejärel ebamäärastatakse (lk124): „Tegelikus kasutuses kohtab üsnasageli ka mitmust, nt Eesti ja Läti

presidendid kohtusid Valgas. Sedagiei tasu veaks pidada, kuigi soovitatavon ainsus.” Muidugi ei ole see tarindgrammatiliselt vigane. Jäetakse agaütlemata, et viga võib tekkida tähendu-se täpsuses. Järgnev väide „Mitmusekasutusel ei ole sisulisi eeliseid ainsuse-ga võrreldes” on lausa eksitav. Sisutäp-ne on mitmuse vorm juhul, kui rinnas-

tatud fraasid märgivad mitut osalist,näiteks kui oleksid kohtunud kõik seni-sed Eesti ja Läti presidendid. Sel juhulon hoopis ainsus väär. Ja vastupidi: kuikummaltki poolt on vaid üks osaline, onmitmus sisuline viga.

Asesõnade täpset kasutamist soovita-des jõutakse sammuke lähemale teksti-sisestele (viite)seostele. Tekstisidususevahendeist pööratakse põgusalt tähele-panu ka väljajätule ja kordusele. Ehkolnukski õpiku kui terviku seisukohaltparem käsitleda neid seiku lauseehitu-se asemel teksti sidususega seoses.

Lausete ühendamise peatükis vaa-deldakse „Täiendlause” all põgusaltüksnes sidendeid, nende ainsuslikkust.Paaril leheküljel leidub lauselühendite-ga seostuvaid soovitusi ja lühidalt tau-nitakse nominaalstiili. Sellega ammen-dub kogu lausete ühendamise peatükk.Ometi saab neid liita väga mitmesugu-se struktuuriga põim- ja rindlauseteks.

Reet Kasikult on ülevaade tekstilisu-sest ja tekstiliikidest. Üksikasjaliku-malt käsitletakse ametikirju ning tea-dusteksti. Õppijat veendakse kirjutamaselgelt, konkreetselt ja tihedalt. Antak-se nõu nii teksti struktuuri, liigendusekui ka refereerimisvõtete asjus. Konk-reetsete näidete varal pannakse õppurmõtlema, kellele ja kuidas ta peaks kir-jutama, et tekst saaks täpne ja sujuv.

Ülesandeid ja harjutusi leidub pea-aegu iga alapeatüki järel ning kohatinende seeski. Nii peaks olema võimalikkõike loetut kinnistada. Kas aga igateema puhul piisavalt, on iseküsimus.Siiski jääb lahtiseks, kas ja kuivõrdsobib see õpik iseõppimiseks või kaspeaks loodetama eriala või väljendus-õpetuse õppejõudude abile. Reet Kasikon mitmele ülesandele lisanud põhjali-ku kommentaari, mis võimaldab ise-õppijal väga hästi toime tulla. Paljusidharjutusi saab kindlasti edukalt rajadaenesekontrollile, ent mitte kõiki, väl-jendusõpetuse õpetajaid aga kõrgkooli-des veel napib. Õpiku kasutamist hõl-

871


nadežda morozova, Juri novikov.Isevärki Peipsiveer. eesti vanausu-liste folkloorist ja pärimuskultuu-rist. Tekstid vahendanud eesti keel-de Zemfira Lampmann ja marju Kõi-vupuu. Toimetaja marju Kõivupuu.Tartu: eesti vanausuliste kultuuri-ja arendusühing, 2008. 193 lk.

Me kipume unustama, et hilisimmig-rantide kõrval elab Eestis ka venelasi,kes on olnud meie kaaskondsed juba

kolm sajandit. Need on vanausulised,kes usulise tagakiusamise eest põgene-des leidsid pelgupaiga Peipsi veereljuba XVII sajandi lõpul või XVIII sajan-di alguses. Unustus on tingitud muidu-gi teadmatusest. Arvustatav raamattutvustab meile Peipsi-äärsete vana-usuliste pärimusi. Minu teada on seeesimene kohalike venelaste pärimusikäsitlev eestikeelne raamat ülepea jaseega vägagi tervitatav.

Meie rahvusvähemuste pärimusi on

872

bustavad peatükkide algul sõnastatud3–5 põhiküsimust.

Kaanelt võib lugeda, et raamatu ees-märk on õpetada, kuidas koostada teks-te, moodustada korrektseid lauseid, ka-sutada keelehooldeallikaid. Selles jär-jestuses lugejale teemasid esitataksegi,mis tundub mõneti äraspidine. On küllloogiline alustada tekstipeatükke küsi-musega „Kuidas siduda lauseid teks-tiks?” (lk 9), ent pole niisama loogiline,et sellega algab kogu raamat, mispeaks aitama õppuril oma mõttekäikuladusalt väljendada. Ei alusta ju kirju-taja kõige mahukamast üksusest, teks-tist. Lause käsitlus algab aga alles lk 85(ptk 6) ning lõpeb 8. peatükiga „Lause-te ühendamine”. Just sellele peaksidväljendusõpetuses järgnema tekstipea-tükid. Metoodika seisukohalt kaheldavon praegune olukord, kus harjutusesnõutakse lahendusi, mille võimalusi sel-gitatakse alles mõnes järgmises pea-tükis – isegi kui ristviidetega on püütudasja parandada. Omakorda enne lause-moodustuse peatükke võinuks olla lk138 algav peatükk 9, mis vaatleb pea-miselt mõisteid ja termineid ningpüüab juhtida tähelepanu mõningaileoskusteksti seikadele, mida käsitletak-se pikemalt raamatu teistes osades.

Kasutatud töödest puuduvad kirjan-dusnimestikust Age Allase, Ilmar An-

velti, Enn Veldi „Inglise-eesti eksitus-sõnastik” (Tartu, 2005), Peeter Pälli„Maailma kohanimed” (Tallinn, 1999),Eduard Vääri, Richard Kleisi, Johan-nes Silveti „Võõrsõnade leksikon” (Tal-linn, 2000) ja Tiiu Erelti „Eesti keele-korraldus” (Tallinn, 2002).

Raamat „Eesti keele väljendusõpetus”on suures osas enam-vähem identnesamade autorite teiste raamatutega,neist Reet Kasiku „Sissejuhatus teksti-õpetusse”5 ongi üliõpilasele märksa loeta-vam ning ka Mati Erelti „Lause õigekeel-sust” on hõlpsam lugeda, sest selgitusedja näited on sobivalt paigutusega erista-tud. Tiiu Erelti „Terminiõpetuse”6 mahtvõib üliõpilast esialgu ehmatada, kuidmärksõnaloendi abil või õppejõu soovitu-sel on sealtki võimalik hakatuseks kõigevajalikum üles leida. Mida rohkem onselget eestikeelset teadust ja kõrghari-dust edendavat kirjandust, seda parem.Veel parem, kui see oleks sisult mitme-kesine. Hea, kui on võimalus valida.

P E E P N E M VA LT S

5 R. K a s i k, Sissejuhatus tekstiõpetusse.Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.

6 T. E r e l t, Terminiõpetus. Tartu: TartuÜlikool, 2007.

eesTIKeeLne Vene PäRImusTe KoGumIK


küll kogutud, kuid mitte avaldatud egatutvustatud. Eks see johtu sellest, etomigi pärimusi on nii ohtralt kogutud,et neist puudub tänini rahuldav üle-vaade. Tõsi, Oskar Loorits on tegelnudka vene pärimustega. Juba 1940. aastalilmus ÕES-i aastaraamatus artikkelvene ja setu naistepühadest. Pagulusesavaldas ta koguni kaks vastavasisulistmonograafiat: „Die heilige Kassian unddie Schaltjahrlegende” („Püha Kassianja liigaasta legend”) sarjas FFC (nr149) aastal 1954 ja aasta hiljem Berlii-nis „Der heilige Georg in der russischenVolksüberlieferung Estlands” („PühaJüri Eesti vene pärimustes”). Need onküll uurimused, kuid Loorits esitaboma meetodi kohaselt rohkesti näiteid(tsitaatide või refereeringutena). Para-ku piirduvad need käsitletava teema-ga. Seetõttu on teretulnud igasuguneülevaatlikum materjali esitus, naguseda on Leedust pärit vanausulisteuurijate Nadežda Morozova ja JuriNovikovi teos. On mõistagi mõnevõrranukker tunne, et meie keskel ei olefolkloristi-filoloogi – olgu ta venelanevõi eestlane –, kes oleks pühendunudvanausuliste pärimusainese tutvusta-misele või uurimisele. Lootkem siis, etsee teos ärgitab meiegi teadlasi vasta-vale tööle. Kui kõrvutada eesti ja venefolkloori, siis on paratamatuks vaheast-meks kohalik vanausuliste rahvapäri-mus, mis on ühelt poolt arhailisem, tei-selt poolt aga eestimõjulisem kui Peip-si-tagune vene pärimus.

Ent tagasi raamatu juurde. Tutvusta-tav aines on esitatud 13 peatükis. Nen-de poeetilised pealkirjad pole ehk alatiõnnestunud, kuid alapealkirjad avavadpeatüki sisu. Esimene hõlmab vaimulik-ke laule (10 teksti, neist laule 8), teinetšastuškasid ehk nelikvärsse (68 teksti),kolmas religioosset käitumist (36 teks-ti), neljas uskumusi ja kombeid (28teksti); järgnevad teated argielust jamajapidamisest (14 teksti), lood kala-püügist Peipsi järvel (38 teksti),

kalendrikombed (49 teksti), pulmakom-bed (64 teksti, nende seas viis laulu),surma- ja muud ended (37 teksti),muistendid ja legendid (52 teksti),uskumused ja loitsud (32 teksti, nendeseas üks itk); vanasõnad, kõnekäänud,ütlemised (96 teksti ja eraldi 19 teksti,mis on jäädvustatud 2006. aasta ekspe-ditsioonil) ja viimasena mõistatused (25teksti). Ehkki puudame muinasjutte,annavad 549 teksti päris kena ülevaatenimetatud rahvakillu pärimustest.

Raamat on rikkalikult illustreeritud:teksti kaunistavad 32 värvilist ja 14mustvalget joonistust. Kunstnik PavelVarunini naivistlik stiil seostub hästitekstide naivistlik-religioosse sisuga.Tulemuseks on suurepärane tervik.Eraldi tuleb esile tõsta esi- ja tagakaa-ne sisekülgedel olevaid piirkonnakaart-skeeme. Tõsi, üks neist võinuksolla või koguni pidanuks olema eesti-keelsete kohanimedega. Koguduste-puujuures korvatakse see pildiallkirjaga,kus on antud ka eestipärased nimed (lk24).

Usutavasti pole teose koostajad folk-loristid, mis mõneti seletab pentsikusimaterjali jaotamisel. Kas tekstid 4–6(lk 37–38) on tõesti vaimulikud laulud?Tahaks mõnda seletust, põhjendust,funktsiooni! Tekst 9 on pigem ballaad(„Bojaarinna Morozova”, lk 39). Teksti-le 10 on vähemalt lisatud seletav põh-jendus. Kas tekst 1 (lk 57–58) ei peaksolema vaimulike laulude rühmas?Kalendritavade juurde peaksid kuulu-ma ka tekstid 17–19 (lk 178), samutitekst 29 (lk 179). Kalendritavade juureson mõnigi kord jäänud märkimata seepüha või päev, millega vastav tava onseotud (nt tekst nr 2, lk 105; nr 3, lk106; nr 9–10, lk 107 ja mujal). See ehkei segaks, kui vastavad tavad oleksidjärjestatud n-ö kalendaarselt. Parakuon ainestik esitatud segiläbi: algusesjõuludest jaanipäevani, siis vana-aas-tast mihklipäevani, taas uusaastastjaanipäevani, siis üksikteated jüripäe-

873


vast, nigulapäevast, Kaasani jumalae-ma päevast ja lõpuks veel jaanipäevast.Miks nii?

Peatükis „Uskumusi ja loitse, endeidja maagilisi toiminguid” võiksid mõned-ki tekstid kuuluda religioossete käitu-mistavade alla (näiteks tekstid 3–9),teised taas peatükki „Uskumusi ja loit-se” (tekstid 16, 22–27, 29–32).

Materjali liigitamise üle võib nurise-da ja peabki seda tegema, kuid saamesiiski ülevaate, mis aitab hõlmataesmakordselt tutvustatavat ainestikku.

Hoopis teine on väljaande n-ö tea-duslik pool. Esialgu näis, et tegu onrahvaliku, populaarse teosega. Aga siisilmnesid teaduslikud ambitsioonid.Milleks on vaja ingliskeelset resümeed,mis pole pealegi koostajate sulest?Tekstikogumikku on ülepea raske resü-meerida. Kas toimetaja tõesti arvas, etMarina Grishakova suudab ühel lehe-küljel summeerida 190-leheküljelistteksti? Palju hullem on see, et tekstidepäritolu on olulises osas segane. Tõsi,umbes sadakond teksti on varustatudarhiiviandmetega: ERA vene, RKMvene ja TRÜ VKK (ilmselt Tartu ülikoo-li vene keele ja kirjanduse kateeder).Üle saja teksti on varustatud imelikuja lahti seletamata viitega C või c (kasmitte stranica ’lehekülg’?). Näiteidleiab järjepanu lk 112 ja 113 (nt C. 57,N° 135). Mõne teksti all (lk 188 ja 189)on pelk N°. Mõnikord on numbrile (jaC-le) lisatud ka teate edastaja nimi.Ilma igasuguste andmeteta, ka nimeta,on 126 teksti. 117 teksti on küll nime-ta, aga müstilise C- või c-ga. Mõistagipuudub jutustajate (ja kogujate!) regis-ter. Kasulik olnuks ka külade loend,kust lood kirja pandud. Tõsi, toimetajasõnab (lk 5), et viiteaparatuur järgibkoostajate seatud „reeglistikku”. Väideon imelik, sest reegleid ju pole. Toime-taja, kes on folklorist, doktor pealegi,võinuks ju koostajatelt küsida lisatea-teid viidete kohta (näiteks nende C-deja N°-de tähendust). Oletatavasti on

tegemist koostajate eneste kogutudainesega. Kui nii, siis tulnuks seda kamainida. Viidetest lähtudes on koostaja-te kogutud tekste rohkesti, tervelt 175ehk peaaegu kolmandik tekstidest. Kuiliita nendega veel andmeteta ja C-ga(resp. numbriga) tekstid, siis on koosta-jate kirja pandud juba neli viiendikkutekstidest. See on muidugi tubli. Agahuvitav ja asjasse puutuv olnuks kateada saada, kui palju on vanausulistefolkloori ERA-s ja TÜ vastavateskateedrites. Vene folkloori on ju üks-jagu kogutud ja ilmselt on see kohalikevenelaste pärimus, mitte hilisimmig-rantide oma – vähemalt olulises osas.Kahjuks ei viita sellele toimetaja egakoostajad oma sissejuhatuses.

Põhjust oleks veel kõnelda toimetaja-tööst. Mõistagi oli toimetajal õigus jät-ta kogumikust välja sisult kattuvaidtekste (lk 5). Aga kas oli põhjust eiratasissejuhatuses eraldi nimetatud pala-sid? Vaimulikke värsse on valimikusniigi vähe. Autorid aga loendavad (lk20) terve rea laule, mida kogumikuspole („Värss noorest mungast Antoniu-sest”, „Joosepi nutulaul”, „Athosemägi”, „Samaarialanna” jt). Kui neidlaule ei peetud sobivaks, tulnuks kärpi-da ka sissejuhatuse vastavat lõiku.Kuid näikse, et just vaimulikud lauludon vanausuliste pärimuses oluline osa.Niisiis miks? Toimetaja on koostajatesissejuhatuse varustanud ohtrate joo-nealuste märkustega (23 lehekülje koh-ta 69 märkust). On muidugi hea andalugejale täiendavat informatsiooni.Paraku on märkustest paljud tarbetud,mõned lausa eksitavad. Mida lisavadvõi täpsustavad näiteks märkused 4, 7,13, 17, 21, 22, 25–28, 31, 35, 39, 42, 44jmt? Mida ütleb näiteks märkus 4 (lk 9)koostajate mainitud poole hektari suu-rusest maast: „Autorid on tõenäoliselt(sic!) silmas pidanud praegu kasutuselolevat pindalaühikut. 17. sajandil mõõ-deti majapidamise suurust adramaa-des, mis Põhja- ja Lõuna-Eestis erines.

874


Adramaa oli ühtlasi talupoegade koor-miste määramise ühik.” Märkus olnuksasjakohane siis, kui toimetaja seleta-nuks, millise osa adramaast moodustabpool hektarit (see on aga üpris raske).Või märkus 21 (lk 16): „Siinses kogumi-kus avaldatud vanausuliste folkloor onkogutud eelkõige žanrispetsiifilistestlähtekohtadest, jättes tähelepanutapärimusmaterjali taustsüsteemi.” Midatoimetaja silmas peab? Esitatud mater-jali jaotumises ei tähelda erilist žanri-spetsiifikat. Ja taustsüsteemiks olevvanausulisus on ju ilmselge. Märkus 47(lk 26) on desorienteeriv või lausa vale:mina küll ei tea, et eesti pulmadesoleks noorpaar viljaga üle puistatud(möönan, et iga kihelkonna pulmakom-beid ma ei tea, aga üldine see tava ollaei saanud). Teisalt oodanuks selgita-vaid märkusi lk 34 esitatud nimedekohta: kes nad olid, millal kogusid, kuson nende kogutud aines? Jääb parata-matult mulje, et märkused ei ole kirju-tatud mitte niivõrd lugeja abistamisekskui toimetaja tarkuse demonstreerimi-seks. Arusaamatuks jääb seegi, miks onmõnele peatükile lisatud lühike sisse-juhatus (lk 36, 134–135, 170) toimetaja

(M. K.) sulest. Küsimus on, miks justneile (vaimulikud värsid, surmaended,matused jne; uskumusi ja loitse)? Sisse-juhatuseta on aga tšastuškade pea-tükk. Ent just nende puhul oleks vajateada, kes olid lauljad, kus ja millalneid laule lauldi. Vististi olnuks parem,kui toimetaja võtnuks omad arvamusedja seisukohad kokku omaette järelsõ-nas.

Ebakohtadest hoolimata on tegukauni raamatuga, mis tutvustab ammuoodatud materjali, loetagu kas või pea-tükki argielust ja kalastamisest. Raa-mat annab pildi – võib-olla veel lünkli-ku – Peipsi-veersete vanausuliste elustja pärimusest. Tuleb rõhutada, et kom-bestikus on rohkesti eesti tavadega kat-tuvat. Iseenesest pole see üllatav –ikkagi mitmesaja-aastane kooselu.Mõistagi pole arvustuses mahti peatudakokkulangevustel, kuid soovitan vaada-ta pulmakombeid ja ennustamisi aasta-vahetusel.

Igatahes väärib teos lugemist ja suurtänu neile, kes selle võimalikuks tegid.

Ü L O T E D R E

875


Documents

Võõbuse fenomen · mas. Kuid Võõbus ei usaldanud kataloo-ge ning vaatas kõik käsikirjad ükshaa-val uuesti läbi. „Ja ennäe imet, mida ei võinud oodata – see ainulaadne