10 | suured ekspeditsioonid

Roald Amundseni ja Robert Falcon Scotti ekspeditsioonid

Võin öelda, et kõige olulisem on see, kuidas ekspeditsioon on varustatud – kuidas kõiki raskusi on osatud ette näha

ja nende võitmiseks või vältimiseks on abinõud tarvitusele võetud. Võit on selle päralt, kellel on kõik korras – inimesed nimetavad seda vedamiseks. Seda, kes pole suutnud õigel

ajal vajalikke abinõusid tarvitusele võtta, tabab kindel lüüasaamine; siis öeldakse, et tal ei vedanud.

Roald Amundsen „Lõunapoolus” („Sydpolen”)

Otsingumeeskond oli leidnud telgi. Valmistunud halvimaks, vaatasid nad sisse. Nagu oligi arvata, lebasid seal kapten Robert

Scotti ja ta kahe kaaslase jäätunud kehad, surilinaks kuhjuvad hanged. Scotti magamiskott oli avatud ja kuub lahti nööbitud. Ta oli soovinud, et lõpp kiiremini saabuks. Kusagil väljas pidi olema veel kaks meest, kes olid halastamatu Antarktika rüpes igaveseks kaduma jäänud. Niisugust hinda tuli neil maksta selle eest, et lõuna poolusele suundunud võidujooksus teiseks jääda.

Sündinud kangelasedKui Robert Falcon Scott asus 1911. aastal Suurbritanniast teele, et esimese inimesena lõunapoolusele jõuda, oli ta juba rahvus­kangelane. Aastatel 1901–1904 oli ta juhtinud laeval Discovery Antarktika­ekspeditsiooni, millest võttis osa ka teine suur maade avastaja Ernest Shackleton. Jalgsi rännates olid Scott ja Shackleton jõudnud kaugemale lõunasse kui keegi teine: poolu­sest jäi puudu vaid 850 kilomeetrit.

Samal ajal, kui Scott lõunapooluse suunas liikudes enne­olematult kaugele jõudis, tegi Roald Amundsen kaasa teed rajava polaarretke maakera teises otsas. Amundsen sündis 1872. aastal

ülal: Enne värvifotograafia leiutamist said Antarktika ilu imetleda üksnes vaalapüüdjad ja maadeavastajad. all: Fragment tolleaegsest saksakeelsest kaardist, millel on näha, missugust marsruuti mööda maadeavastajad lõunapoolusele jõudsid.

Võidujooks lõunapoolusele

MILLAL1910–1912

EESMÄRKJõuda esimesena lõunapoolusele.

OHUD JA KATSUMUSEDPakane, külma­kahjustused, nälg ja kurnatus. OLULISUSRoald Amundsen oli esimene inimene, kes käis maakera mõlemal poolusel. Ühtlasi läbis ta esimesena Loodeväila. Pärast Amundseni jõudis lõunapoolusele Robert Scott, kes tagasiteel suri. Meelekindlus, mida ta surmaga silmitsi seistes ilmutas, äratab senini austust.

1

2

3

Evans suri 17. veebruaril 1912.Oates suri 17. märtsil 1912.Scott, Wilson ja Bowers surid arvatavasti 30. märtsil 1912.

1

2

3

Scotti tagasiteeAmundseni lõunapooluse ekspeditsiooni teekond ajaloolisel ülevaatekaardil. Lisatud märkustest saab teada ka Scotti marsruudi, sest see kulges sama teed pidi kui Shackletoni 1907.–1909. aasta ekspeditsioon. kõrval: Hiljutine satelliidifoto, mis on tehtud sarnasest vaatepunktist. Selgelt on näha Rossi šelfiliustik, Transantarktika mäestik (ülemine pool) ja Rossi meri (alumine pool).

võidujooks lõunapoolusele | 15

Norras mere kaupmehe peres. Ema sundis teda meditsiini õppima. Kui ema suri, pakkis Amundsen oma raamatud kokku ning jättis 21­aastasena ülikooli pooleli, et pühenduda seiklustele. Aastatel 1903–1906 juhtis Amundsen ekspeditsiooni, mis läbis esimesena Loodeväila. Sel reisil õppis ta eskimotelt oskusi, mis talle hiljem kasuks tulid. Ta sai teada, kuidas kelgukoertega varustust vedada ning kui palju paremini kaitsesid külma ja märja eest loomanahad kui rasked villased kuued, mida Euroopa maadeavastajad enamasti kandsid.

Lõpule viimata ettevõtmine1909. aastal kuulis Scott, et ta varasema maade avastusretke kaaslane Shackleton oli laeval Nimrod sooritatud ekspeditsioonil jõudnud poolusest 180 kilomeetri kaugusele, ent ol­nud siis sunnitud tagasi pöörduma. Scott teadis, et kavandati ka teisi polaar ekspeditsioone, ja nagu võiski arvata, teatas ta „pooluste maaniast” haaratuna, et asub juhtima järgmist Antarktika ekspeditsiooni. Lootused, et esimesena seisab maakera lõunapoolseimas punktis britt, olid nüüd suured ning Scott ei tahtnud kellelegi pettumust valmistada. 1910. aasta juunis asus ekspeditsioon Cardiffist teele kunagisel vaala püügilaeval Terra Nova, mis võttis suuna Antarktikale. Retk pidi kestma seitse kuud.

Kui Scott kavatses liikuda lõunasse, siis Amundsen oli oma sihiks seadnud põhja­pooluse. 1909. aastal kuulis ta aga, et kaks Ameerika ekspeditsiooni, millest üht juhtis Robert Peary ja teist Frederick Cook, olid mõlemad selle eesmärgi juba saavutanud. Nüüd otsustas ta võtta suuna hoopis Antarktikale. (Praeguseks on jõutud üksmeelele, et Peary ega Cook tegelikult põhjapoolusele ei jõudnud.) 3. juunil 1910 asus Amundsen koos meeskonnaga Oslost teele laeval Fram (millel oli varem reisinud Fridtjof Nansen, vt lk 256) ning seilas lõunasse.

Kui Scott jõudis Austraaliasse Melbourne’i, ootas teda ees Amundseni telegramm, milles too teatas, et „liigub lõuna poole”. Terra Nova tegi Uus­Meremaal peatuse, et varusid täiendada, ja pöördus siis novembri lõpus lõunasse. Seejärel tabasid Scotti ridamisi sündmused, mida ta ise nimetas „puhtaks ebaõnneks”. Tugevas tormis sai hukka kaks poni ja üks koer, üle parda lendas enam kui 10 tonni sütt ja 300 liitrit vedelkütust. Siis jäi Terra Nova kahekümneks päevaks paakjäässe kinni.

Samal ajal oli Frami tee lõunasse olnud suhteliselt sujuv.

Rivaalide kohtumine maailma lõpusPoolusele jõudmist sai üritada siis, kui Antarktikas oli suvi, sest muul ajal olid seal­sed tingimused liiga karmid. Veidi parema ilmaga ja pideva päevavalgusega aeg kestis üksnes novembrist märtsini. Kavas oli ühel suvel kohale jõuda, laager sisse seada, talv üle elada ja järgmisel suvel sobiva ilma saabudes pooluse poole teele asuda.

4. jaanuaril 1911 jõudis Terra Nova lõpuks Rossi saarele. Scott pani oma meestega baaslaagri üles samal neemel, kus ta oli üheksa aastat varem Discovery ekspeditsiooniga elanud. Pooluse suunas teele asumiseni oli neil vähemalt üheksa kuud aega. Vahepeal

ülal: Karusnahkadesse mässitud Roald Amundsen umbes 1912. aastal.all: Kapten Scott enne poolusele teele asumist 1911. aasta oktoobris ekspeditsiooni telgis päevikusse märkmeid tegemas.

võidujooks lõunapoolusele | 17

oli Scottil kavas aktiivselt teadus tööga tegelda. Ta saatis ühe meeskonna itta Edward VII maad ja Victoria maad uurima. Kui mehed lääne poole tagasi tulid, nägid nad oma häm­mastuseks, et Amundseni ekspeditsioon oli oma laagri üles pannud Vaalalahes, ühes abajas Rossi šelfiliustiku idaosas. Norrakad olid saabunud 14. jaanuaril. Amundsen oli inglaste vastu sõbralik, pakkus neile sealsamas laagrikohta ja abi koerte eest hoolitse­misel. Need pakkumised lükati aga tagasi ja mehed naasid baaslaagrisse. Scott kirjutas sellest kohtumisest oma päevikusse: „Mul on mõtteis vaid üks asi. Meie jaoks on õigem ja ka targem jätkata täpselt nii, nagu midagi ei oleks juhtunud. Minna edasi ning teha hirmu ja paanikata kõik, et oma maale kuulsust tuua.”

Kaks meest, kaks strateegiatVaevaline teekond poolusele oli 1450 kilomeetrit pikk ja jagunes üldjoontes kolmeks etapiks: kõigepealt tuli ületada Prantsusmaa­suurune Rossi šelfiliustik, siis mööda jää­liustikku ülespoole rühkida, et Polaarplatoole tõusta, ning seejärel poolusele jõudmi­seks see platoo ka läbida. Pärast poolusele saabumist tuli kogu teekond vastupidises järje korras uuesti läbi teha.

Kummalgi ekspeditsioonil oli plaanide ellu viimiseks oma strateegia. Amundsen kavatses lasta armastatud koertel meeskonna ja varud poolusele toimetada. Scott plaanis suured koormad üle jääväljade viia ponide, koerte ja mootor kelkude abil. (Ponisid oli seni kõige kaugemale jõudnud retkel kasutanud ka Shackleton.) Sel moel pidid mehed saama jõudu kokku hoida platoole tõusuni, kus neil tuli juba endil kelkude ette asuda, et poolusele jõuda.

Et kõiki vajalikke varusid ei olnud võimalik kaasa vedada, tuli mõlemal kavandatud marsruudile toidumoonaladusid rajada. Seda tuli teha enne talve algust, et ekspedit­sioonid saaksid kevade saabudes kohe tegudele asuda.

27. jaanuaril hakkas Scott kiiruga varusid kohale toimetama, aga ta ponid ei tulnud selle ülesandega toime ja paljud neist surid. Meeste tööd aeglustas ka tugev tuisk. Nende viivi­tuste tõttu otsustas Scott rajada peamise varustuspunkti, Ühe Tonni depoo, esialgu planee­ritust 56 kilomeetri võrra põhja poole. Tagasiteel läks see otsus meestele kalliks maksma.

Norra meeskond liikus suuskadel ja koerakelkudega ning neil õnnestus oma varud suu­remate vahejuhtumiteta poolusele viival marsruudil 80., 81. ja 82. laiuskraadile toimetada.

Siis saabus talv ja mõlemad ekspeditsioonid jäid baaslaagrisse kevadet ootama.

Üle liustiku8. septembril 1911 asus Amundsen oma meestega pooluse suunas teele, ent juba mõne päeva pärast sundis uskumatult halb ilm neid tagasi pöörduma. Kohe hakkasid nad järgmist katset ette valmistama ning 19. oktoobril võttis rühm mehi 52 koera veetud neljal kelgul suuna baaslaagrist otse lõunasse. Neil kulus ligi neli nädalat, et ületada jääväli ja jõuda Polaarplatoo jalamile. Seal avastasid nad uue liustiku, mis oli lühem

ülal: Amundseni ekspeditsioon varustuse kuhjade, kaubakastide ja koertega. all: Scotti pettunud mehed lõunapoolusel 18. jaanuaril 1912. Ülemises reas vasakult paremale:

Oates, Scott, Evans. Alumises reas Wilson, Bowers. Meeste nägudel on selgelt näha külmakahjustusi.

võidujooks lõunapoolusele | 19 18 | suured ekspeditsioonid

ja järsem kui hiigelsuur Beardmore’i liustik, mida mööda liikus Scott. Kuna toit oli otsas, tuli meestel mitu koera maha lasta. Nad ronisid neli päeva jäist treppi mööda üles ja jõudsid 21. novembril platoole.

Scotti mootorkelgud, kõik pilgeni kraami täis, asusid teele 24. oktoobril, ent ütlesid juba 80 kilomeetri järel üles. Kelgujuhtidel endil tuli vedada masinad kohtumispaika – 240 kurnava kilomeetri kaugusele. Scotti pearühm lahkus baaslaagrist 1911. aasta 1. novembril. Amundsen oli selleks ajaks juba 12 päeva teel olnud. Scotti mehed jõudsid Beardmore’i liustiku juurde 4. detsembril. Nüüdseks olid nad Amundsenist juba rohkem kui kaks nädalat maas.

Viis päeva hoidis lumetuisk neid telkides kinni, järgmised üheksa päeva kulusid aga selleks, et Beardmore’i liustikust üles marssides läbida 200 lõputut kilomeetrit. 20. detsembril astus Scotti meeskond elutule Polaarplatoole. Selleks ajaks olid nad osa kaotatud ajast tasa teinud. Nüüd asusid viis viimaseks etapiks valitud meest – Scott, Wilson, Oates, Bowers ja Evans – jalgsi pooluse poole teele.

„Juhtunud on halvim”Scott rühkis oma meestega mööda lõputut valget tühjust edasi. Jõulud veedeti jääl. 30. detsembril muutusid nende südamed veidi rõõmsamaks, sest neil oli õnnestunud jõuda Shackletoni 1908.–1909. aasta retke ajakavasse. Siiski piinasid kõiki äärmine väsimus, külmakahjustused ja nälg. 9. jaanuaril ületasid nad joone, milleni Shackleton oli jõudnud (88° 23’ lõunalaiust). Vaevadest hoolimata tundsid mehed, et ihaldatud sihtmärk oli käeulatuses. Nad kõmpisid edasi.

1912. aasta 17. jaanuaril tõstis Scott pilgu jalge ees laiuvalt lõputult lumeväljalt ja nägi väikese telgi kohal lehvimas musta lippu. Amundsen oli juhtinud oma viiest mehest ja 16 koerast koosnenud meeskonna otsejoones poolusele. Platool oli kõik kulgenud sujuvalt ning 14. detsembril 1911 olid nad jätnud maailma kõige lõuna­poolsemasse punkti esimesed inimjäljed. Nad olid püsti pannud telgi ja kirjutanud kirja, milles rääkisid oma saavutusest.

Scott oli ihaldatud eesmärgi saavutamisega 34 päeva hiljaks jäänud. „Kõik unis­tused on luhtunud,” kirjutas ahastuses maadeavastaja oma päevikusse. „Suur jumal! See on üks hirmus paik.” Rusutud meestel polnud teha muud, kui jalge alla võtta 1300­kilomeetrine tagasitee. See oli meeletult raske katsumus. Kurnatud mehed olid külmavõetud ja neid vaevas lumepimedus. Esimesena suri Edgar Evans. 17. veebruaril kukkus ta liustikult alla ja hukkus.

Me teadsime, et Oates astus otse surmale vastu… Ta käitus nagu vapper mees ja tõeline inglise džentelmen.

Kapten Scotti päevik

Ülejäänud neli rühkisid edasi. Lawrence Oatesil oli külm varbad täiesti ära võtnud ja ta mõistis, et hakkab kaaslastele koormavaks muutuma. 16. märtsil kirjeldas Scott oma päevikus, kuidas Oates oli püsti tõusnud ja öelnud: „Ma lähen natuke välja, ilmselt läheb mul aega.” Ta oli telgist välja läinud ja rohkem teda ei nähtud.

19. märtsil asusid kolm ellujäänut viimast korda laagrisse. Raevukas tuisk ei lasknud neid telgist välja, külma oli –44 °C ja see otsustas nende saatuse. 10 päeva hiljem surid nad nälja ja külma kätte. Ühe Tonni depoost jäi puudu 18 kilo­meetrit. Asunuks ladu seal, kuhu algselt kavanda­tud, oleksid nad pääsenud. Viimasena suri Scott.

Iga päev oleme valmis asuma teele depoo poole, mis pole kaugemal kui 11 miili, aga telgi ukse

taga on ikka üksnes keerlev tuisk. Ma ei usu, et meil oleks põhjust olude paranemist loota. Meil tuleb see lihtsalt lõpuni välja kannatada, ent me

jääme üha nõrgemaks ning loomu likult ei saa lõpp enam kaugel olla. Kahjuks arvan, et ma ei

jaksa enam rohkem kirjutada. R. Scott. Viimane sissekanne. Jumal kaitsku meie rahvast.

Kapten Scotti päevik

Kogu au kuulub võitjale Amundseni mehed jõudsid tagasi baaslaagrisse 25. jaanuaril 1912, kuus nädalat pärast poolusele jõudmist. Märtsi alguseks olid nad Austraalias. Teated nende edust jõudsid telegraafi teel igasse maailma nurka.

Scotti ülistati kui traagilist kangelast, kes seisis surmaga vapralt silmitsi. Temast loodud legend on inspireerinud terveid brittide sugupõlvi. Kui Amundsen Scotti surmast teada sai, ütles ta: „Ma annaksin rõõmuga käest kogu au või raha, kui oleksin saanud sellega Scotti hirmsast surmast päästa.”

Scotti ja ta kaaslased leidnud otsingumees­kond langetas telgi nende surnu kehadele, lükkas nende kohale lumekuhila ja pani selle otsa meeste suuskadest tehtud risti. Nüüd, kui selles paigas on möllanud sajandi jagu lumetorme, on lumekuhil, telk ja rist jäänud 23 meetri paksuse jää alla. Surnukehad on muutunud osaks liusti­kust ning liikunud selles surma paigast 48 kilo­meetri kaugusele. Umbes 300 aasta pärast jõuavad maade avastajad taas ookeani, vajuvad vette ja trii­vivad jäämäe sees edasi.

Kapten Scotti naaSmine. pääStemeeSKond aSub teele.

Laupäev, 31. august 1912

eile lahkus Londonist Briti kuningliku mere- väe kaptenleitnant evans, keda edutati hiljuti antarktikas teenimise eest, et tuua lõunapooluse ekspeditsioonilt tagasi kap-ten scott ja ta kaaslased. evansit saadavad abikaasa ja kapten scotti sekretär Francis Drake. Kaptenleitnant evans oli scotti eks-peditsioonil tähtsuselt teine mees ja sõitis laeval terra Nova uus-Meremaale. ta oli üks viimastest, kes poolusele suunduvat maadeavastajat nägi. Meeskond sõitis eile kell 12.10 eustonist Liverpooli, sealt asu-sid nad aurulaeval Wiltshire teele sydney poole, kust nad peavad teisel laeval uus-Meremaale sõitma. Kaptenleitnant evans kavatseb uus-Meremaalt lahkuda 1. jaa-nuaril kapten scotti meeskonna jaoks va-jalike varudega, ent pole teada, millal ta maadeavastajatega naaseb.

lõunapooluSe vallutamine.Kapten amundSeni edu.

Rõõmupidu chRiStianiaS.

teataB Meie ChristiaNia Korres-poNDeNt. 8. Märts 1912

eile õhtul jõudis tema Majesteedini ja täna tehti avalikuks kapten amundseni tele-gramm, milles teatati, et kapten oli jõud-nud lõunapoolusele. eritelegrammi sai dr Nansen.

see uudis on siin esile kutsunud üldist vaimustust. Maadeavastaja auks on kogu linn ehitud lippudega, tema saavutus on kõikjal kõneaineks. tänast parlamendi-istungit alustas spiiker eduka ekspedit-siooni auks koostatud pöördumisega.

ajalehtedes rõhutatakse kapten amund-seni suuri kogemusi ja silmapaistvaid isiku omadusi. Nende sõnul tagasid just need kogemused ja omadused, et kapten tegi täpseid ja täielikke meteoroloogilisi, magnetilisi ja geograafilisi vaatlusi, mis koos kapten scotti samaaegsete vaatlus-tega annavad olulisi teaduslikke tulemusi.

Väljavõtted ajalehest Times, milles teatatakse ekspeditsioonide tulemustest.