Jaapani aed

Lääne inimese jaoks on Jaapani aed silmapilkselt äratuntav. Jaapani aiakunsti omapära mõistmiseks on vaja tutvuda selle ajalooga.

Aiakunsti alguseks loetakse 6. sajandit, mil Jaapanisse saabusid esimesed aednikud Koreast, kes tutvustasid seal hiina aiakunsti põhimõtteid, mille aluseks oli taoistlik ja budistlik filosoofia. Aedu loodi nagu maalikunsti san-sui (mäed-veed) žanri järgi, milles väljendati kosmogoonilist yin-yang printsiipi. Aiakunstniku kohus oli mõista looduses toimuva varjatud mõtet ja seda aia kaudu väljendada. Puude ja taimede valikul jälgiti sümboolikat, näiteks sümboliseeris mänd pikka iga, lootos hingelist puhtust, pambus mehisest ja vastupidavust. Oluline oli ka aastaaegade ilmekas väljendamine. Tegelikult kujunes jaapani aed välja alles 10.-12. sajandil ja saavutas õitsengu 14.-16. sajandil, mil kujunesid välja selle põhilised vormid, mida hiljem sajandite jooksul on täpsustatud ja täiendatud. Budism kui filosoofia hakkas Jaapanis levima alles 12 sajandil zenbudismi ehk zeni näol. Ilma zeni õpetust tundmata on võimatu mõista zenbudistlike templiaedade omapära. Zenbudistlike aedade kujundamisel võeti eeskujuks keisrikoja ja aristokraatia paleede aiad, kuid kujundati need vastavalt zeni põhimõttele kohaks, mis sobib enesevaatluseks ja meditatsiooniks. Aed koosneb ainult kõige olulisematest elementidest, kusjuures oluliseks muutub tühjuse kontseptsioon – mu. Zenbudistliku õpetuse järgi valgustatus saavutataksegi tühjusesse jõudmisega. Väga kuulus on Ryoan-ji aed (pildil), milles tuleb selgesti nähtavale tühjuse kontseptsioon. Esmane mulje on range ja puhas. Kivid, mis on grupeeritud nii, et kahest küljest vaadelduna jääb üks kivi alati nähtamatuks, loob salapärase mulje. Siin on fantaasial vaba voli. Kaasaja inimesel võib tekkida mulje merest, kus lained uhuvad kaljusid, või pilverüngastega kaetud taevalaotusest, kuid zenbudisti jaoks on see parim koht mediteerimiseks. Aias ei ole ühtki taime, mis kasvaks või muutuks vastavalt aastaajale. Üldmulje on vaikus, rahu, tasakaal ja harmoonia.

(Joonisel on ära toodud kivide paigutus Ryoan-ji aias).

Kui euroopa aed on inimese tahtele allutatud ja tema soovi järgi ümberkujundatud st. ilustatud loodus, siis jaapanlane on veendunud, et looduses on kõik olemas – ilu, arukus ja hingestatus. See on ainult vaja avastada, näha ja mõista, mitte muuta ja ümber teha, vaid ainult nähtavale tuua. Seega on jaapani aiakunst tihedalt seotud inimese filosoofilise ja esteetilise suhtumisega loodusesse. See on püüd harmoonia poole loodusega.

Jaapani aiatüübid ja aiateooria

Jaapanis eristatakse põhimõtteliselt kolme aiatüüpi:

1. Tiigiaed (chitei),mida nimetatakse ka jalutusaiaks.

2. Kuiv maastikuaed (kare-sansui), mis on mõeldud sisemõtisklusteks. Kare-sansui aedades asendatakse tõeline vesi, taimed ja vaated tegeliku maastiku abstraktsioonidega. Valged müürid raamina taga sümboliseerivad mägesid varjutavat ebamaist udu. Liivale ja kruusale riisuti mustrid, mis aitasid mediteerida.

3. Teeaed (roiji), mis on puhastava teetseremoonia läbiviimiseks. Teepaviljoni ümbritseva aia peamine eesmärk on lahutada sinna suunduv inimene igapäeva askeldustest ja viia ta vaimsesse keskkonda. Kogu aed peab soodustama kontsentreerumist, selle tõttu ei sobi sinna eredad lilled ja tähelepanu paeluvad esemed. Seal on ebaühtlastest kividest rada, mis on maapinnast pisut kõrgem. Teemaja aias asub veega täidetud kivianum, kus tseremooniast osavõtjad kopsikuga vett võttes oma käsi peaevad ja suud loputavad.

Jaapani aed kujutab endast stiliseeritud vormis looduslikku maastikku. Jaapanlased eelistavad lihtsaid loodusvorme. Jaapani aiad on oma põhiolemuselt ebasümmeetrilised ning hästi läbimõeldud. Jaapani aia iseloomulikud vormid on näiteks väravad, teemaja, paviljoni, pagood, laternad, kätepesunõu jt

Põhielemendid – kivid, vesi ja taimed – paigutatakse väga hoolikalt.

· Kivide juures on tähtis nii nende suurus kui kuju. Kivid võivad jäljendada midagi konkreetset (mäge, rahnu, puid). Valged kivid või valge liiv sümboliseerib zeni-aias laineid ja sellega märgistatakse püha või tseremoniaalset kohta. Zeni-aed on esmajoones meditatsioonipaik.

· Jaapani aia põhielemendiks on ka vesi ja kui seda looduses ei olnud, imiteeriti seda liiva ja kruusaga. (Vanimate tähtsamate kujundusvormide hulka kuuluvad ka saared). Selle maa suur sademetehulk ja kõrge õhuniiskustähendab seda, et Jaapani aiandustraditsioonis käiakse veega heldekäeliselt ringi.( Aiatiigid, looduslikud veekogud, jõed, ojad).

· Kõige populaarsemate igihaljaste taimede seas on jaapani krüptomeeria, osmantus, Cleyera japonica, astelpõõsad ja bambused. Traditsiooniliste õitsvate puude ja põõsaste hulgas on varisev rippuba, magnooliad, juudapuulehikud ja kerriad. Kultuurpojenge ja krüsanteeme kasvatatakse pottides ja pannakse postamentidele. . Enamus traditsiooniliselt eelistatavaid taimi kohalikud – männid, ploomid, kirsid, vahtrad, kameeliad, asalead ja bambus, mida kasutatakse dekoratiivsete tarade ja võrede valmistamiseks. Mände saab kõveraks koolutada, et jätta muljet kõrgest vanusest.

Jaapani aiakunsti olulised osad:

1. Jaapanlased on ranged ja põhjalikud pügajad. Kontroll väikeste puude ja igihaljaste põõsaste pügamisega. Täiendamaks aedade kivikujundeid pügatakse ka taimed tihedateks ümmargusteks( teinekord ka kandilisteks) kujunditeks, et äratada muljet mägedest, pilvedest ja ookeanilainetest.

2. Kasutatakse suhteliselt väikest arvu taimi.Iga kivi ja iga taim on valitud selle järgi, milline on tema panus üldisesse kujundusse mitte individuaalsete omaduste poolest

3. Tervikut hoitakse täiuslikult korras. Lehtede koristamine, liiva või kruusa riisumine, taimede hooldus. Teinekord jäetakse just dekoratiivsuse pärast sügisesed vahtralehed või õielehed samblale maha.

Sügis Ryogin-an`is, Koht: Kyoto, Jaapan, Kes tegi: Shigemori Mirei (1896-1975), Millal:1964, Fotograaf: Damian Douxchamps

Kinkaku-ji, Kyoto, Jaapan

Sammal ja graniitplaadid – Abti Aed

Zen-aed Tofuku-ji templis, Kyoto`s, Jaapanis.

Kivi-kauss, Koht: Ritsurin Garden, Takamatsu, Jaapan.

(Ei teagi selle pildi tegemise asukohta, kuid mõte iseenesest on ju hea. Kitsastes tööstushoonete rägastikes saab samuti maastikuehitaja oma oskusi näidata )

Jaapanist arenes ka kandikul või anumates paiknevate miniatuursete aedade ja bonsai kasvatamise kunst.

Kasutatud kirjandus

· Mazzoni,I.D. 50 klassikut Aiad ja Pargid Aiakunst antiigist tänapäevani, Tallinn 2006 TEA Kirjastus

· Hobhouse, P. Aianduse ajalugu, Kirjastus Varrak 2006

· http://www.kotli.ee/jaapani.aiakujundus/

· http://www.kodu-aed.ee/index.php?nid=431&r=4&page=63&

9