Tallinna Prantsuse Lütseum
Hans Henrik Viinalass
Jazz’i ajaluguUurimistöö
Juhendaja:
Tallinn 2013
Sisukord
Sissejuhatus............................................................................................................................................2
1 Mis on jazz ?...................................................................................................................................2
2 Jazzi eelkäijad.................................................................................................................................3
3 New Orleansi jazz...........................................................................................................................4
4 Dixieland.........................................................................................................................................5
5 Chicago jazz....................................................................................................................................6
6 Sving...............................................................................................................................................7
7 Bebop.............................................................................................................................................7
8 Cool jazz..........................................................................................................................................8
9 Hard bop.........................................................................................................................................8
10 Free jazz......................................................................................................................................9
11 Jazz rock......................................................................................................................................9
12 Jazz 20. sajandi lõpul ja tänapäeval..........................................................................................10
Kokkuvõte............................................................................................................................................11
Resümee...............................................................................................................................................12
Resume.................................................................................................................................................13
Résumé.................................................................................................................................................14
Kasutatud kirjandus..............................................................................................................................15
Sissejuhatus
Teema valisin seepärast, et jazz-muusika on üks minu lemmikumaid muusikastiile ning
tahtsin teada, kuidas selline huvitav muusikastiil nagu „Jazz“ alguse sai.
Uurimustöö juhatab sisse teema, mis seletab lahti, mis on jazz-muusika. Järgnevalt tuleb
uurimustöös juttu sellest, mis oli enne jazz’i ning mis oli jazz-muusika tekkimise aluseks.
Uurimustöö sisaldab palju alateemasid, milles on kirjutatud erinevatest jazz’i stiilidest. „Jazz’i
ajaloo“ nimelise uurimuse lõpetab teema, mis räägib jazz’ist 20. sajandi lõpul ja tänapäeval.
Uurimustöö eesmärgiks on teha selgeks nii teistele kui ka endale huvi pärast, milline on jazz-
muusika, kuidas see alguse sai ning kuidas see 20. sajandi jooksul arenes.
1 Mis on jazz ?
Tänapäeva popmuusika aluseks on jazz. Kõik tänapäevase muusika juured ulatuvad jazzini.
Kõige olulisem tunnusjoon on jazz’i juures improvisatsioonilisus. Seetõttu on jazz-lugude
noodistamine raske. Nii kõlab üks ja sama teos samade muusikute esituses iga kord isemoodi.
Improviseerimine nõuab pillimängijatelt oma instrumendi suurepärast valdamist ja erakordset
musikaalsust. Jazzi-improvisatsiooni aluseks on harilikult helilooja loodud teema. Solist
varieerib originaalmeloodiat, lisades sinna mitmesuguseid kaunistusi, muutes helikõrgusi ja
rütmi. Jazz-improvisatsiooni põhjaks on korduv akordijärgnevus, mida esitab rütmigrupp.
Järgnevus on tavaliselt kirjutatud kas 12-taktilises bluusivormis või 32-taktilises AABA-
vormis.
Jazz’i iseloomulikku kõla ja tundlikku väljenduslaadi on lihtne ära tunda, ent keeruline
kirjeldada. Iga jazz-muusik püüab leida instrumendil oma isikupärase ja jäljendamatu tämbri,
et selle kaudu publikuga suhelda. Asjatundjad suudavad tavaliselt juba põgusate
muusikakatkete põhjal eristada ühte solisti teisest.
Jazz-muusikat esitab tavaliselt 3-8 mängijast koosnev ansambel või kuni 17 mängijast
koosnev bigbänd. Jazz-ansambel koosneb meloodia- ja rütmigrupist. Meloodiapillideks on
harilikult vask-, puupuhk- ja löökpillid. Peamisteks soolopillideks on kornet, trompet,
2
saksofon, klaver, klarnet, vibrafon või tromboon. Rütmigruppi kuuluvad klaver, kontrabass,
löökpillid ja bandžo või kitarr. Rütmigrupi ülesanne on hoida tempot, lisada rütmierksust ja
toetada harmooniaid.
Kaks jazz’i iseloomulikumat rütmilist elementi on sünkoop ja rütmiline sving ehk kiikumine.
Viimases on ühinenud korrapärane pulss ja mustanahaliste muusikast pärit vaba
rütmitunnetus. Nii suhtutakse täpselt noodistatud helipikkustesse võrdlemisi vabalt ja tihti
peetakse helisid üle. Taoline „omavoli“ on jazz’is sama hästi kui kohustuslik, sest just seetõttu
tekib iseloomulik ebareeglipärane rütm. Meetrum on jazz-muusikas peamiselt neljaosaline,
rõhutakse 2. ja 4. lööki.
Meloodia on jazz-muusikas sama paindlik kui rütm. Meloodiad voolavad, duur-helilaadis
kasutatakse sageli madaldatud 3., 5. ja 7. astet. Need niinimetatud blue notes (kurvad noodid)
on kandunud jazz-muusikasse afroameeriklaste bluusist.
2 Jazzi eelkäijad
Jazz sündis 1900. aastate paiku Ameerika Ühendriikides. Varane jazz ühendab endas mitmeid
Euroopa, Ameerika ja Aafrika rahvaste muusikatraditsioone. Niisugune muusikakultuuride
ristumise käigus tekkis esmalt afroameerika muusika, mis oli alates 16. sajandist Aafrikast
Ameerikasse veetud sadade tuhandete mustade orjade pärand. Seda muusikat iseloomustab
improvisatsioonilisus, vaba rütmitunnetus, samuti eeslaulja ja koori vaheldumine. Viimane on
eriti iseloomulik afroameerika töölauludele, spirituaalidele ja gospelile. 19. sajandi euro-
ameerika muusika kujunes välja Euroopast välja rännanud rahvaste muusikatraditsioonidest.
Jazz-muusika kujunemisele on avaldanud mõju nende rahvaste laulud, tantsud ning ka
pillimuusika. Viimase puhul on eriti iseloomulikud marsiorkestrid, kust pärit pillid leidsid
koha esimestes jazz-ansamblites.
Jazz-muusika loojateks võib pidada eelkõige afroameeriklastest muusikuid, kes tegutsesid
New Orleansi ja teiste linnade tänavatel ja meelelahutusasutustes. Pärast Ameerika kodusõda
1865. aastal lõpetasid paljud marsiorkestrid tegevuse ja pillid müüdi odavalt maha. Orjusest
vabastatud mustanahalised moodustasid bände ja mängisid oma versioone euroopalikest
marsilugudest. Sünkopeeritud rütmide kasutamine ja vabalt kuulamise järgi mängimine
3
muutis musitseerimise lõbusaks. Muusikud improviseerisid oma partiid mängimise käigus.
Orkestrimuusika kõrval on jazz’i otsesteks allikateks ragtime ja bluus.
Ragtime (inglise keeles räbaldunud pulss) on muusikastiil, mille arendasid välja
mustanahalised pianistid, kes mängisid lõuna- ja lääneosariikide kõrtsides ning tantsusaalides.
See on esimene mustanahaliste muusikastiil, mida aktsepteerisid ka valgenahalised.
Ragtime’ide loojad toksisid oma teoseid mehhaanilise klaveri rullidele, mida levitati
tuhandete kaupa. Esialgu eksisteeriski ragtime vaid klaverimuusikas. Need olid
valmiskomponeeritud ja kirja pandud palad, milles puudus improvisatsioon.
Muusika kõlab tavaliselt paarisarvulises taktimõõdus ja marsitempos. Pianisti parem käsi
mängib rohkete sünkoopidega meloodiat, vasaku käe partii, mis hoiab meetrumit, moodustub
bass-akord saatekäikudest. Nii on afroameerikalikult kõikuv rütm ragtime’i kõige
iseloomulikum tunnus.
Bluus on afroameerika muusikavorm, mis, kujunes välja Ameerika Ühendriikide
lõunaosariikides pärast orjuse kaotamist 19. sajandi teisel poolel. Algselt oli bluus peamiselt
kitarri või bandžo saatel esitatav soololaul, mis jutustas üksikisiku tunnetest ja läbielamistest.
Bluusilauljate esitusstiil on eriline: hääl libised veerandtoonide kaupa noodilt noodile, mis
mõjub kõrvale, justkui lauldaks mustalt. Meloodiad sisaldavad bluusile iseloomulikke 3., 5. ja
7. astme madaldusi (blue notes). Laulud on sageli nukra alatooniga ja oluline roll on ka
improvisatsioonil.
Bluus tekkis vokaalmuusika vormina, kuid hiljem hakati seda esitama mitmesugustel
instrumentidel, eeskätt kitarril ja klaveril, ning edaspidi ka orkestrimuusikana. 1920. aastatest
on bluus jazz’iga tihedalt kokku põimunud: jazz-vokalistid võtsid bluusilt üle esitusstiili ning
laialt on kasutusel 12-taktiline bluusi vormiskeem improvisatsiooni põhjana.
3 New Orleansi jazz
Jazz-muusika sünnilinnaks peetakse Louisiana osariigi pealinna New Orleansi. 20. sajandi
algusaastateks oli sellest Mississipi sadamalinnast kujunenud tõeline kultuuripaabel, mille
elanikud laulsid briti rahvalaule, tantsisid hispaania rahvatantse, mängisid prantsuse balleti
balletimuusikat ning marssisid preisi või prantsuse pasunakooride saatel. 20. sajandi esimesel
4
kümnendil tegutses linnas ligi 30 orkestrit. Kõik need erinevad kultuurielemendid said kokku
New Orleansi Storyville’i linnaosa lõbustusasutustes. Mitmesuguste etniliste tunnusjoonte ja
muusikaliste elementide segunemisel sündiski New Orleansi jazz – Euroopa muuskaga
võrreldes tahumatu, räme, kuid intensiivne ning emotsionaalne. Igas orkestris oli pillimehi,
kes mängisid vaid kuulmise järgi improviseerides, püüdes saavutada inimhäält meenutavat
tooni. Esimeste jazz-orkestrite rütm lähtus ühtlasest marsilikust pulsist, kus rõhk on 1. ja 3.
löögil. Jazz’i-rütmide iseloomulik niinimetatud kiikuv efekt, mille taga on 2. ja 4. löögi
rõhutamine, varases jazz’is veel puudus. New Orleansi jazz-orkestrid meenutasid nii muusika
iseloomu kui funktsiooni poolest marsi- ja tsirkuseorkestreid. Jazz-orkestrite parimad
pillimehed hakkasid moodustama väiksemaid ansambleid, millele oli kerge leida
esinemisvõimalusi. Jazz-ansamblisse kuulusid meloodiapillidest kornet või trompet, tromboon
ja klarnet; rütmigrupi moodustasid tuuba, bandžo ja trummid. Aja jooksul asendati tuuba
kontrabassiga, bandžo kitarriga ning lisandus klaver. Muusikat ei noteeritud, see sündis
kohapeal improviseerides ning tugines kindlale teemale. Aluseks võeti marsi- või
kirikumeloodiad, ragtime’i stiilis palu või 12-taktilisi bluuse. New Orleansi jazz’i õitseaeg
kestis 1917. aastani, mil USA sõjaministeeriumi nõudmisel suleti lõbustusasutuste rajoon
Storyville ja paljud muusikud suundusid tööotsinguil Chicagosse. New Orleansi jazz’i tähed
olid andekad mustanahalised pillimehed ja orkestrijuhid.
4 Dixieland
Dixieland sündis samuti New Orleansis, kus mustanahaliste orkestrite kõrval tegutses 20.
sajandi algul ka hulgaliselt valgete orkestreid. Valge jazz’i isaks peetakse orkestrijuhti ja
trummarit „Papa“ Jack Laine’i, kelle orkester võitis sageli orkestrite „tänavalahingutes“
mustanahalisi pillimehi. Dixieland-orkestrite muusikat iseloomustas võrreldes mustanahaliste
orkestritega väiksem kõlajõud, kuid õppinud valgetel pillimeestel oli parem mängutehnika.
Pillikoosseis oli sama, mis New Orleansi jazz’is. Ent muusika on pisut kiirem, meloodiad
sujuvamad ning kõlavärvid vähem intensiivsed. Dixieland’ile annab iseloomuliku
polüfoonilise kõla mänguviis, kus soolopill, kas trompet või klarnet, esitab peameloodiat ning
teised meloodiapillid improviseerivad samal ajal selle meloodia taustal ning ümber selle.
Dixieland on esimene jazz-muusika stiil, mida hakati salvestama. Original Dixieland Jazz
Band kornetist-trompetist Nick La Rocca juhatusel salvestas 1917. aastal New Yorgis
5
esimesed jazz’i palad. Lood said tõelisteks hittideks, plaate müüdi üle miljoni ning
jäljendajaid tekkis üle kogu Ameerika. Tuntud dixieland-ansambliteks olid ka New Orleans
Ryth Kings ja Louis Armstrongi All Stars Orchestra. Orkestrijuht Tom Brown oli aga see, kes
esimesena kasutas 1915. aastal oma orkestri muusika iseloomustamisel sõna jazz ning tõi selle
üldisesse kõnepruuki. Dixieland’i kõrgaeg lõppes 1930. aastate algul svingi ja bigbändide
tulekuga, hulk muusikuid läks pensionile ja loobus pillimeheametist. Dixieland’i taassünd
1940. a lõpul ja 1950. a algul tõi aga paljud neist muusika juurde tagasi, sündisid hallipäiste
kogenud pillimeeste uued bändid. Dixieland on tänini populaarne stiil, mille harrastajaid
leidub üle terve maailma.
5 Chicago jazz
1920. aastate algul, pärast seda, kui USA astus 1. maailmasõtta ja New Orleansi
meelelahutusasutused Storyville’is suleti, sai Chicagost uus jazz’i-pealinn. Seal jätkasid
tegevust New Orleansi jazz’i ja dixieland’i mängivad orkestrid. Tänu fonograafi populaarsuse
kiirele kasvule leivisid nende stiilide esimesed salvestused. 1920. aastad Chicagos olid ka
klassikalise bluusi tippaeg. Bluus ja jazz põimusid üha rohkem. Chicago muusikute
loomingus peegeldus suurlinna meeletu elutempo ning rassilisest diskrimineerimisest
tulenevad probleemid. Seda stiili püüdsid matkida valged keskkooliealised noored, kelle
ansambel Austin High School Gang saigi noorte talentide ja uue muusikastiili taimelavaks.
Chicago jazz’is kasvas soolode tähtsus ning esile tõusis pillimehe virtuoossus. Põhiliseks
võtteks kollektiivsete soolode asemel said niinimetatud break’id, kus orkester vaikis solisti
improviseerimise ajal. Kollektiivsed soolod säilisid pala alguses ja lõpus. Marsilik rütm
asendus sujuvamaga, oli tunda pigem bluusi kui ragtime’i mõjutusi. Alates Chicago stiilist
leiab jazz-orkestris koha saksofon, mis kujuneb hiljem omamoodi jazz’i sümboliks. Esile
kerkis esimene jazz’-maailma saksofoivirtuoos tenorsaksofonist Bud Freeman. Valged
muusikud lisasid jazz’ile tehnilise viimistletuse, harmoonilise keerukuse ning arranžeeringud.
Viimane muutus vajalikuks just 20. aastate lõpupoole, kui orkestrid hakkasid suurenema. 20.
aastate lõpu Chicago jazz valmistas ette svingi tulekut.
6
6 Sving
Sving sai alguse 1930. aastatel New Yorkis, mis kujunes järgmiseks jazz’i pealinnaks pärast
Chicagot. Svingi kuldaeg kestis umbes 10 aastat: 1935-1945. Sving oli 1930. aastate valdav
muusikastiil, sel ajal saavutas jazz suurima kaubandusliku edu. Svingmuusika kõlas nii
tantsusaalides, muusikalides, kinolinal kui ka raadios. Sving oli esimene jazz-muusika stiil,
mis levis ka Ameerika Ühendriikidest väljapoole. Svingi võib iseloomustada kui „nelja löögi
jazz’i“, sest seal paigutuvad rõhud kõigile neljale löögile. Lisaaktsent 2. ja 4. löögil annab
svingile erilise kiikuva ja õõtsuva rütmika. Svingi meloodiad olid kas originaallooming või
arranžeeringud populaarsetest lauludest, näiteks bluusidest. Svingi harmoonia oli võrreldes
varasema jazz’iga lihtsam, oli tunda enam euroopalikke sugemeid. Svingiajastul kujunesid
välja täiesti uut tüüpi jazz-koosseisud bigbändid. Selle üheks põhjuseks oli vajadus suuremate
ning võimsamate kõlajõuga orkestrite järele, mis kõlaksid hästi suurlinna uutes tantsusaalides
ja meelelahutuskohtades. Bigbändi koosseisu kuulusid 3-4 trompetit, 2-4 trombooni, 4-5
saksofoni ja rütmigrupp – klaver, kitarr, kontrabass ja trummid, kokku 12-17 pillimeest.
Mustanahaline orkestrijuht ja pianist Fletcher Henderson töötas välja
arranžeerimispõhimõtted suurele koosseisule. Pillide jagunemine sektsioonidesse võimaldas
neid omamoodi tämbriliselt vastandada. Saksofonide ja vaskpillide rühma „vestlus“ meenutas
afroameerikalikust muusikast tuntud eeslaulja ja koori dialoogi. Rütmigrupi hooleks jäi
svingilikult õõtsuva pulsi hoidmine. Svingorkestrite pillimehed olid head nooditundjad,
seetõttu kõlab bigbändimuusika elegantselt ning väljapeetult. Svingis sulasid ühte kaks
tendentsi – orkestraalne ja solistlik. Solisti pillitämber kõlas bigbändi toetusel säravamalt kui
kunagi varem, seetõttu kerkis 1930. aastatel esile ka palju suurepäraseid instrumentaliste.
Orkestrijuhid valdasid nii pillimängu, kompositsiooni- kui ka arranžeerimistehnikat.
7 Bebop
2. maailmasõja lõpuks oli svingi kõrgaeg möödas. Noored mustanahalised muusikud lõid
1940. aastate algul vastukaaluks svingi kommertslikkusele uue stiili – bebop. Selle loojad
püüdsid taaselustada New Orleans’i stiili. Bebop’ist alates ei olnud jazz enam pelgalt
meelelahutusmuusika laiadele massidele. See tähendas aga üksiti ka jazz-muusika massilise
7
populaarsuse lõppu: muusikat ei mängitud enam tantsuks vaid see oli mõeldud kitsamale
kuulujate ringile. Bebop’ist loetakse modernse jazz’i algust. Stiili taassünd toimus 1970.
aastate lõpul.
Bebop on keeruka meloodika, improvisatsiooni, rütmijoonise ja harmoonilise plaaniga
muusikastiil väikestele esituskoosseisudele. Ansamblisse kuuluvad tavaliselt saksofon,
trompet, klaver, kontrabass ja löökpillid. Selle stiili iseloomulikem tunnus on kiired ja
puhangulised improvisatsioonilõigud. Improvisatsioone raamib unisoonis esitatav teema,
mida mängivad kaks puhkpilli, kõige sagedamini trompet ja saksofon. Bebop’i meloodika on
tihti kiire, kihutav ja närviline nootidevoog, mille aktsendid on off-beat’idel. Uus stiil võis
oma nime saada silpidest (be-bop), millega lauldi fraasilõppudes kahte kiiret nooti.
Harmoonia hülgas korduvad mudelid, hakati kasutama juhuslikke kõrgendusi ja madaldusi,
ning vähendatud kvindist sai kõige iseloomulikum intervall. Võrreldes varasemaga oli ka
rütmigrupi roll erinev. Basstrummil ei hoitud enam meetrumit, vaid mängiti juhuslikke
ebaregulaarseid aktsente. Selle asemel, et vasaku käega pulssi hoida, mängis pianist mõlema
käega keerukaid akorde. Meetrumit hoidis peamiselt pizzicato’s mängiv kontrabass.
8 Cool jazz
1950. aastate algul kujunes bebop’ist välja muusikastiil, mille nimeks sai cool jazz. Käibel oli
ütlus: „Mängida jahedalt olemata seejuures külm“. Vastukaaluks bebop’i lärmakusele oli cool
jazz rahulikum ja emotsionaalselt vaoshoitum. Puhkpillide kõrge registri asemel eelistati
keskmist ja madalamat, kõla oli mahe ja vahel isegi tuhm, kasutati tagasihoidlikke atakke ning
vähest vibraatot. Hakati kasutama jazz-koosseisu jaoks ebatraditsioonilisi pille nagu flööt,
vibrafon, baritonsaksofon ning isegi metsasarv ja oboe. Cool jazz’i palad olid pikemad ja
toetusid enam arranžeeringutele. Loobuti hoogsast edasirühkivast rütmist, ideaaliks sai
vaoshoitud, põhirütmist justkui mahajääv pulss. Harmooniasse tungisid polütonaalsuse (,ot,e
helistiku üheaegne kasutamine) ja atonaalsuse (heliteosel puudub kindel helistik) elemendid.
9 Hard bop
8
Hard bop kujunes välja 1950. aastate keskel New Yorgis vastukaaluks cool jazz’ile. Hard
bop’i võib käsitleda ka kui bebop’i traditsioonide taaselustamist. See stiil ühendab mõjusid
rhythm’n’blues’ist, gospelist ja bluusist ning kannab endas mustanahaliste muusikute soovi
taaselustada jazz’i afroameerikalikke algeid. Sellele stiilile on iseloomulikud gospelilt üle
võetud kaasakiskuv rütm ja ülevoolav meloodia ning trompeti ja saksofoni vali koosmäng
oktavis või unisoonis. Ansambli koosseisu kuulusid tavaliselt klaver, saksofon, trompet,
tromboon, kontrabass ja trummid.
10 Free jazz
Kuni 1960. aastateni olid jazz-improvisatsioonid oma vormilt küllalt reeglipärased,
improviseerides peeti kinni originaalmeloodia pikkusest ja akordijärgnevusest. 1960. aastatel
hüljati see traditsioon. Noorema põlvkonna jaoks oli eelnevate kümnendite muusika oma
klišeede ja ootuspäraste mudelitega ammendunud. Free jazz’i palades puudus kindel vorm ja
taktimõõt, loobuti tavapärasest harmooniast, selle asemel tulid juhuslikud kooskõlad.
Klassikalises mõistes meloodia asemel kõlasid süsteemitud kõlamoodustised.
Esituskoosseisud olid väiksed, see võimaldas nii soolo- kui ka kollektiivset improvisatsiooni.
11 Jazz rock
1960. aastate lõpp kujunes jazz-muusikas pöördeliseks. 1950. aastate lõpul välja kujunenud
rock’n’roll’i rütmid ja kõlavärvid hakkasid sulanduma jazz’i improvisatsioonilisusega ning
tekkis jazz rock. Populaarsuselt võib seda stiili võrrelda vaid 1930. aastate svingiga. Jazz
rock’ist kujunes ka esimene noorte hulgas kaubandusliku edu saavutanud jazz-muusika stiil.
Tüüpilises jazz rock-ansamblis kasutatakse korraga nii akustilisi pille kui ka süntesaatorit,
elektriklaverit, elektrikitarri ja basskitarri. Akustilised pillid ühendatakse sageli elektrilise
võimendusega, mis annab neile uskumatult suured dünaamilised võimalused. Rütmigrupp on
suur, sageli kasutatakse pille Aafrikast, Ladina-Ameerikast, Indiast vm. Kunstilise
lõpptulemuse saavutamisel on rõhuasetus pigem muusika üldisel kõlapildil kui üksikute
muusikute individuaalse omapära väljatoomisel. Sellest tulenevalt antakse rohkem ruumi ka
9
kollektiivsele improvisatsioonile. Jazz rock’i iseloomulikuks tunnuseks on ka basskitarri
kasutamine meloodiapillina ja rõhutatud rütmimudelite kasutamine.
12 Jazz 20. sajandi lõpul ja tänapäeval
20. sajandi jazz-muusikat iseloomustab tohutu stiililine mitmekesisus, eesmärgiks sai
stiilipiiride ületamine ja avatus kõigile uuele. Ilmselget mõju avaldas jazz’ile rock-muusika,
kuid heliloojad pöördusid ka klassikalise muusika elementide poole. 1960. aastatel hakati üha
enam avastama oma juuri rahvuskultuurist ning pea kogu maailma jazz-muusikud hakkasid
oma teostes kasutama erinevate maade rahvamuusika motiive ja tämbreid. Nimetatud
loominguliste otsingute tulemusena sündis world jazz (etno-jazz). Tuntud jazz-muusikud
kutsusid sageli endaga koos esinema ja muusikat salvestama silmapaistvad rahvamuusika-
virtuoose. Selle voolu silmapaistvamate esindajate hulgas on saksofonistid John Coltrane ja
Jan Garbarek, kitarrist John McLaughlin, bassimängijad Charles Mingus ja Richard Bona, trio
Codona, lauljatar Mari Boine ja teised. 1980. aastad olid mitmete 20.sajandi alguse stiilide -
sving, bebop – taassünni ajaks. Samas kujunesid välja ka täiesti uued stiilid – free funk, no
wave, hiphop jazz, new age jazz ja muud. Sajandivahetusel kujunesid välja uued stiilid acid
jazz, new traditionalism ja smooth jazz. Jazz’i uusimad stiilid on nu-jazz ja drumb’n’bass jazz.
10
Kokkuvõte
Uurimustöö esimene alateema annab lühikese ülevaate jazz-muusika olemusest. Teemas on
lahti seletatud jazz’i tunnused: rütm, meloodia, kõla, tähtsamad esituspillid ning jazz’i
esitusviis.
Teine alateema käsitleb muusikat enne jazz’i, muusikakultuuride ristumisest 16. sajandil ning
sellest alguse saanud muusikastiilidest, mis lõid aluse jazz-muusika tekkimiseks.
Sellest järgnevates alateemades tuleb juttu 20. sajandil levinutest tuntumatest jazz’i stiilidest
ning muutustest, mille tõid kaasa uued esile kerkinud stiilid.
Uurimustöö võtab kokku teema, mis räägib jazz-muusikast sajandivahetusel, 21. Sajandi
algusaastatel ning tänapäeval.
11
Jazz’i ajalugu
Resümee
Antud uurimustööks on lai teema, milles on lühidalt seletatud muusikast enne jazz’i, selle
eelkäijatest pärast 16. sajandi muusikakultuuride ristumist, jazz’i erinevatest stiilidest, mis
arenesid välja eelmisel sajandil ning sajandivahetusel. Teema lõpeb uute jazz’i stiilidega
tänapäeval.
12
Resume
13
Résumé
14
Kasutatud kirjandus
1. Tallinna Õismäe Gümnaasiumi konspekt
http://oismae.tln.edu.ee/bw_client_files/oismae/public/img/File/jazzmuusika.pdf
2. Aive Skuin, Karolina Sepp, Muusikaõpik 9. klassile, lehekülg 127
3. Vikipeedia Vaba Entsüklopeedia
http://et.wikipedia.org/wiki/D%C5%BE%C3%A4ss
15