Tallinna Prantsuse Lütseum

Hans Henrik Viinalass

Jazz’i ajaluguUurimistöö

Juhendaja:

Tallinn 2013

Sisukord

Sissejuhatus............................................................................................................................................2

1 Mis on jazz ?...................................................................................................................................2

2 Jazzi eelkäijad.................................................................................................................................3

3 New Orleansi jazz...........................................................................................................................4

4 Dixieland.........................................................................................................................................5

5 Chicago jazz....................................................................................................................................6

6 Sving...............................................................................................................................................7

7 Bebop.............................................................................................................................................7

8 Cool jazz..........................................................................................................................................8

9 Hard bop.........................................................................................................................................8

10 Free jazz......................................................................................................................................9

11 Jazz rock......................................................................................................................................9

12 Jazz 20. sajandi lõpul ja tänapäeval..........................................................................................10

Kokkuvõte............................................................................................................................................11

Resümee...............................................................................................................................................12

Resume.................................................................................................................................................13

Résumé.................................................................................................................................................14

Kasutatud kirjandus..............................................................................................................................15

Sissejuhatus

Teema valisin seepärast, et jazz-muusika on üks minu lemmikumaid muusikastiile ning

tahtsin teada, kuidas selline huvitav muusikastiil nagu „Jazz“ alguse sai.

Uurimustöö juhatab sisse teema, mis seletab lahti, mis on jazz-muusika. Järgnevalt tuleb

uurimustöös juttu sellest, mis oli enne jazz’i ning mis oli jazz-muusika tekkimise aluseks.

Uurimustöö sisaldab palju alateemasid, milles on kirjutatud erinevatest jazz’i stiilidest. „Jazz’i

ajaloo“ nimelise uurimuse lõpetab teema, mis räägib jazz’ist 20. sajandi lõpul ja tänapäeval.

Uurimustöö eesmärgiks on teha selgeks nii teistele kui ka endale huvi pärast, milline on jazz-

muusika, kuidas see alguse sai ning kuidas see 20. sajandi jooksul arenes.

1 Mis on jazz ?

Tänapäeva popmuusika aluseks on jazz. Kõik tänapäevase muusika juured ulatuvad jazzini.

Kõige olulisem tunnusjoon on jazz’i juures improvisatsioonilisus. Seetõttu on jazz-lugude

noodistamine raske. Nii kõlab üks ja sama teos samade muusikute esituses iga kord isemoodi.

Improviseerimine nõuab pillimängijatelt oma instrumendi suurepärast valdamist ja erakordset

musikaalsust. Jazzi-improvisatsiooni aluseks on harilikult helilooja loodud teema. Solist

varieerib originaalmeloodiat, lisades sinna mitmesuguseid kaunistusi, muutes helikõrgusi ja

rütmi. Jazz-improvisatsiooni põhjaks on korduv akordijärgnevus, mida esitab rütmigrupp.

Järgnevus on tavaliselt kirjutatud kas 12-taktilises bluusivormis või 32-taktilises AABA-

vormis.

Jazz’i iseloomulikku kõla ja tundlikku väljenduslaadi on lihtne ära tunda, ent keeruline

kirjeldada. Iga jazz-muusik püüab leida instrumendil oma isikupärase ja jäljendamatu tämbri,

et selle kaudu publikuga suhelda. Asjatundjad suudavad tavaliselt juba põgusate

muusikakatkete põhjal eristada ühte solisti teisest.

Jazz-muusikat esitab tavaliselt 3-8 mängijast koosnev ansambel või kuni 17 mängijast

koosnev bigbänd. Jazz-ansambel koosneb meloodia- ja rütmigrupist. Meloodiapillideks on

harilikult vask-, puupuhk- ja löökpillid. Peamisteks soolopillideks on kornet, trompet,

2

saksofon, klaver, klarnet, vibrafon või tromboon. Rütmigruppi kuuluvad klaver, kontrabass,

löökpillid ja bandžo või kitarr. Rütmigrupi ülesanne on hoida tempot, lisada rütmierksust ja

toetada harmooniaid.

Kaks jazz’i iseloomulikumat rütmilist elementi on sünkoop ja rütmiline sving ehk kiikumine.

Viimases on ühinenud korrapärane pulss ja mustanahaliste muusikast pärit vaba

rütmitunnetus. Nii suhtutakse täpselt noodistatud helipikkustesse võrdlemisi vabalt ja tihti

peetakse helisid üle. Taoline „omavoli“ on jazz’is sama hästi kui kohustuslik, sest just seetõttu

tekib iseloomulik ebareeglipärane rütm. Meetrum on jazz-muusikas peamiselt neljaosaline,

rõhutakse 2. ja 4. lööki.

Meloodia on jazz-muusikas sama paindlik kui rütm. Meloodiad voolavad, duur-helilaadis

kasutatakse sageli madaldatud 3., 5. ja 7. astet. Need niinimetatud blue notes (kurvad noodid)

on kandunud jazz-muusikasse afroameeriklaste bluusist.

2 Jazzi eelkäijad

Jazz sündis 1900. aastate paiku Ameerika Ühendriikides. Varane jazz ühendab endas mitmeid

Euroopa, Ameerika ja Aafrika rahvaste muusikatraditsioone. Niisugune muusikakultuuride

ristumise käigus tekkis esmalt afroameerika muusika, mis oli alates 16. sajandist Aafrikast

Ameerikasse veetud sadade tuhandete mustade orjade pärand. Seda muusikat iseloomustab

improvisatsioonilisus, vaba rütmitunnetus, samuti eeslaulja ja koori vaheldumine. Viimane on

eriti iseloomulik afroameerika töölauludele, spirituaalidele ja gospelile. 19. sajandi euro-

ameerika muusika kujunes välja Euroopast välja rännanud rahvaste muusikatraditsioonidest.

Jazz-muusika kujunemisele on avaldanud mõju nende rahvaste laulud, tantsud ning ka

pillimuusika. Viimase puhul on eriti iseloomulikud marsiorkestrid, kust pärit pillid leidsid

koha esimestes jazz-ansamblites.

Jazz-muusika loojateks võib pidada eelkõige afroameeriklastest muusikuid, kes tegutsesid

New Orleansi ja teiste linnade tänavatel ja meelelahutusasutustes. Pärast Ameerika kodusõda

1865. aastal lõpetasid paljud marsiorkestrid tegevuse ja pillid müüdi odavalt maha. Orjusest

vabastatud mustanahalised moodustasid bände ja mängisid oma versioone euroopalikest

marsilugudest. Sünkopeeritud rütmide kasutamine ja vabalt kuulamise järgi mängimine

3

muutis musitseerimise lõbusaks. Muusikud improviseerisid oma partiid mängimise käigus.

Orkestrimuusika kõrval on jazz’i otsesteks allikateks ragtime ja bluus.

Ragtime (inglise keeles räbaldunud pulss) on muusikastiil, mille arendasid välja

mustanahalised pianistid, kes mängisid lõuna- ja lääneosariikide kõrtsides ning tantsusaalides.

See on esimene mustanahaliste muusikastiil, mida aktsepteerisid ka valgenahalised.

Ragtime’ide loojad toksisid oma teoseid mehhaanilise klaveri rullidele, mida levitati

tuhandete kaupa. Esialgu eksisteeriski ragtime vaid klaverimuusikas. Need olid

valmiskomponeeritud ja kirja pandud palad, milles puudus improvisatsioon.

Muusika kõlab tavaliselt paarisarvulises taktimõõdus ja marsitempos. Pianisti parem käsi

mängib rohkete sünkoopidega meloodiat, vasaku käe partii, mis hoiab meetrumit, moodustub

bass-akord saatekäikudest. Nii on afroameerikalikult kõikuv rütm ragtime’i kõige

iseloomulikum tunnus.

Bluus on afroameerika muusikavorm, mis, kujunes välja Ameerika Ühendriikide

lõunaosariikides pärast orjuse kaotamist 19. sajandi teisel poolel. Algselt oli bluus peamiselt

kitarri või bandžo saatel esitatav soololaul, mis jutustas üksikisiku tunnetest ja läbielamistest.

Bluusilauljate esitusstiil on eriline: hääl libised veerandtoonide kaupa noodilt noodile, mis

mõjub kõrvale, justkui lauldaks mustalt. Meloodiad sisaldavad bluusile iseloomulikke 3., 5. ja

7. astme madaldusi (blue notes). Laulud on sageli nukra alatooniga ja oluline roll on ka

improvisatsioonil.

Bluus tekkis vokaalmuusika vormina, kuid hiljem hakati seda esitama mitmesugustel

instrumentidel, eeskätt kitarril ja klaveril, ning edaspidi ka orkestrimuusikana. 1920. aastatest

on bluus jazz’iga tihedalt kokku põimunud: jazz-vokalistid võtsid bluusilt üle esitusstiili ning

laialt on kasutusel 12-taktiline bluusi vormiskeem improvisatsiooni põhjana.

3 New Orleansi jazz

Jazz-muusika sünnilinnaks peetakse Louisiana osariigi pealinna New Orleansi. 20. sajandi

algusaastateks oli sellest Mississipi sadamalinnast kujunenud tõeline kultuuripaabel, mille

elanikud laulsid briti rahvalaule, tantsisid hispaania rahvatantse, mängisid prantsuse balleti

balletimuusikat ning marssisid preisi või prantsuse pasunakooride saatel. 20. sajandi esimesel

4

kümnendil tegutses linnas ligi 30 orkestrit. Kõik need erinevad kultuurielemendid said kokku

New Orleansi Storyville’i linnaosa lõbustusasutustes. Mitmesuguste etniliste tunnusjoonte ja

muusikaliste elementide segunemisel sündiski New Orleansi jazz – Euroopa muuskaga

võrreldes tahumatu, räme, kuid intensiivne ning emotsionaalne. Igas orkestris oli pillimehi,

kes mängisid vaid kuulmise järgi improviseerides, püüdes saavutada inimhäält meenutavat

tooni. Esimeste jazz-orkestrite rütm lähtus ühtlasest marsilikust pulsist, kus rõhk on 1. ja 3.

löögil. Jazz’i-rütmide iseloomulik niinimetatud kiikuv efekt, mille taga on 2. ja 4. löögi

rõhutamine, varases jazz’is veel puudus. New Orleansi jazz-orkestrid meenutasid nii muusika

iseloomu kui funktsiooni poolest marsi- ja tsirkuseorkestreid. Jazz-orkestrite parimad

pillimehed hakkasid moodustama väiksemaid ansambleid, millele oli kerge leida

esinemisvõimalusi. Jazz-ansamblisse kuulusid meloodiapillidest kornet või trompet, tromboon

ja klarnet; rütmigrupi moodustasid tuuba, bandžo ja trummid. Aja jooksul asendati tuuba

kontrabassiga, bandžo kitarriga ning lisandus klaver. Muusikat ei noteeritud, see sündis

kohapeal improviseerides ning tugines kindlale teemale. Aluseks võeti marsi- või

kirikumeloodiad, ragtime’i stiilis palu või 12-taktilisi bluuse. New Orleansi jazz’i õitseaeg

kestis 1917. aastani, mil USA sõjaministeeriumi nõudmisel suleti lõbustusasutuste rajoon

Storyville ja paljud muusikud suundusid tööotsinguil Chicagosse. New Orleansi jazz’i tähed

olid andekad mustanahalised pillimehed ja orkestrijuhid.

4 Dixieland

Dixieland sündis samuti New Orleansis, kus mustanahaliste orkestrite kõrval tegutses 20.

sajandi algul ka hulgaliselt valgete orkestreid. Valge jazz’i isaks peetakse orkestrijuhti ja

trummarit „Papa“ Jack Laine’i, kelle orkester võitis sageli orkestrite „tänavalahingutes“

mustanahalisi pillimehi. Dixieland-orkestrite muusikat iseloomustas võrreldes mustanahaliste

orkestritega väiksem kõlajõud, kuid õppinud valgetel pillimeestel oli parem mängutehnika.

Pillikoosseis oli sama, mis New Orleansi jazz’is. Ent muusika on pisut kiirem, meloodiad

sujuvamad ning kõlavärvid vähem intensiivsed. Dixieland’ile annab iseloomuliku

polüfoonilise kõla mänguviis, kus soolopill, kas trompet või klarnet, esitab peameloodiat ning

teised meloodiapillid improviseerivad samal ajal selle meloodia taustal ning ümber selle.

Dixieland on esimene jazz-muusika stiil, mida hakati salvestama. Original Dixieland Jazz

Band kornetist-trompetist Nick La Rocca juhatusel salvestas 1917. aastal New Yorgis

5

esimesed jazz’i palad. Lood said tõelisteks hittideks, plaate müüdi üle miljoni ning

jäljendajaid tekkis üle kogu Ameerika. Tuntud dixieland-ansambliteks olid ka New Orleans

Ryth Kings ja Louis Armstrongi All Stars Orchestra. Orkestrijuht Tom Brown oli aga see, kes

esimesena kasutas 1915. aastal oma orkestri muusika iseloomustamisel sõna jazz ning tõi selle

üldisesse kõnepruuki. Dixieland’i kõrgaeg lõppes 1930. aastate algul svingi ja bigbändide

tulekuga, hulk muusikuid läks pensionile ja loobus pillimeheametist. Dixieland’i taassünd

1940. a lõpul ja 1950. a algul tõi aga paljud neist muusika juurde tagasi, sündisid hallipäiste

kogenud pillimeeste uued bändid. Dixieland on tänini populaarne stiil, mille harrastajaid

leidub üle terve maailma.

5 Chicago jazz

1920. aastate algul, pärast seda, kui USA astus 1. maailmasõtta ja New Orleansi

meelelahutusasutused Storyville’is suleti, sai Chicagost uus jazz’i-pealinn. Seal jätkasid

tegevust New Orleansi jazz’i ja dixieland’i mängivad orkestrid. Tänu fonograafi populaarsuse

kiirele kasvule leivisid nende stiilide esimesed salvestused. 1920. aastad Chicagos olid ka

klassikalise bluusi tippaeg. Bluus ja jazz põimusid üha rohkem. Chicago muusikute

loomingus peegeldus suurlinna meeletu elutempo ning rassilisest diskrimineerimisest

tulenevad probleemid. Seda stiili püüdsid matkida valged keskkooliealised noored, kelle

ansambel Austin High School Gang saigi noorte talentide ja uue muusikastiili taimelavaks.

Chicago jazz’is kasvas soolode tähtsus ning esile tõusis pillimehe virtuoossus. Põhiliseks

võtteks kollektiivsete soolode asemel said niinimetatud break’id, kus orkester vaikis solisti

improviseerimise ajal. Kollektiivsed soolod säilisid pala alguses ja lõpus. Marsilik rütm

asendus sujuvamaga, oli tunda pigem bluusi kui ragtime’i mõjutusi. Alates Chicago stiilist

leiab jazz-orkestris koha saksofon, mis kujuneb hiljem omamoodi jazz’i sümboliks. Esile

kerkis esimene jazz’-maailma saksofoivirtuoos tenorsaksofonist Bud Freeman. Valged

muusikud lisasid jazz’ile tehnilise viimistletuse, harmoonilise keerukuse ning arranžeeringud.

Viimane muutus vajalikuks just 20. aastate lõpupoole, kui orkestrid hakkasid suurenema. 20.

aastate lõpu Chicago jazz valmistas ette svingi tulekut.

6

6 Sving

Sving sai alguse 1930. aastatel New Yorkis, mis kujunes järgmiseks jazz’i pealinnaks pärast

Chicagot. Svingi kuldaeg kestis umbes 10 aastat: 1935-1945. Sving oli 1930. aastate valdav

muusikastiil, sel ajal saavutas jazz suurima kaubandusliku edu. Svingmuusika kõlas nii

tantsusaalides, muusikalides, kinolinal kui ka raadios. Sving oli esimene jazz-muusika stiil,

mis levis ka Ameerika Ühendriikidest väljapoole. Svingi võib iseloomustada kui „nelja löögi

jazz’i“, sest seal paigutuvad rõhud kõigile neljale löögile. Lisaaktsent 2. ja 4. löögil annab

svingile erilise kiikuva ja õõtsuva rütmika. Svingi meloodiad olid kas originaallooming või

arranžeeringud populaarsetest lauludest, näiteks bluusidest. Svingi harmoonia oli võrreldes

varasema jazz’iga lihtsam, oli tunda enam euroopalikke sugemeid. Svingiajastul kujunesid

välja täiesti uut tüüpi jazz-koosseisud bigbändid. Selle üheks põhjuseks oli vajadus suuremate

ning võimsamate kõlajõuga orkestrite järele, mis kõlaksid hästi suurlinna uutes tantsusaalides

ja meelelahutuskohtades. Bigbändi koosseisu kuulusid 3-4 trompetit, 2-4 trombooni, 4-5

saksofoni ja rütmigrupp – klaver, kitarr, kontrabass ja trummid, kokku 12-17 pillimeest.

Mustanahaline orkestrijuht ja pianist Fletcher Henderson töötas välja

arranžeerimispõhimõtted suurele koosseisule. Pillide jagunemine sektsioonidesse võimaldas

neid omamoodi tämbriliselt vastandada. Saksofonide ja vaskpillide rühma „vestlus“ meenutas

afroameerikalikust muusikast tuntud eeslaulja ja koori dialoogi. Rütmigrupi hooleks jäi

svingilikult õõtsuva pulsi hoidmine. Svingorkestrite pillimehed olid head nooditundjad,

seetõttu kõlab bigbändimuusika elegantselt ning väljapeetult. Svingis sulasid ühte kaks

tendentsi – orkestraalne ja solistlik. Solisti pillitämber kõlas bigbändi toetusel säravamalt kui

kunagi varem, seetõttu kerkis 1930. aastatel esile ka palju suurepäraseid instrumentaliste.

Orkestrijuhid valdasid nii pillimängu, kompositsiooni- kui ka arranžeerimistehnikat.

7 Bebop

2. maailmasõja lõpuks oli svingi kõrgaeg möödas. Noored mustanahalised muusikud lõid

1940. aastate algul vastukaaluks svingi kommertslikkusele uue stiili – bebop. Selle loojad

püüdsid taaselustada New Orleans’i stiili. Bebop’ist alates ei olnud jazz enam pelgalt

meelelahutusmuusika laiadele massidele. See tähendas aga üksiti ka jazz-muusika massilise

7

populaarsuse lõppu: muusikat ei mängitud enam tantsuks vaid see oli mõeldud kitsamale

kuulujate ringile. Bebop’ist loetakse modernse jazz’i algust. Stiili taassünd toimus 1970.

aastate lõpul.

Bebop on keeruka meloodika, improvisatsiooni, rütmijoonise ja harmoonilise plaaniga

muusikastiil väikestele esituskoosseisudele. Ansamblisse kuuluvad tavaliselt saksofon,

trompet, klaver, kontrabass ja löökpillid. Selle stiili iseloomulikem tunnus on kiired ja

puhangulised improvisatsioonilõigud. Improvisatsioone raamib unisoonis esitatav teema,

mida mängivad kaks puhkpilli, kõige sagedamini trompet ja saksofon. Bebop’i meloodika on

tihti kiire, kihutav ja närviline nootidevoog, mille aktsendid on off-beat’idel. Uus stiil võis

oma nime saada silpidest (be-bop), millega lauldi fraasilõppudes kahte kiiret nooti.

Harmoonia hülgas korduvad mudelid, hakati kasutama juhuslikke kõrgendusi ja madaldusi,

ning vähendatud kvindist sai kõige iseloomulikum intervall. Võrreldes varasemaga oli ka

rütmigrupi roll erinev. Basstrummil ei hoitud enam meetrumit, vaid mängiti juhuslikke

ebaregulaarseid aktsente. Selle asemel, et vasaku käega pulssi hoida, mängis pianist mõlema

käega keerukaid akorde. Meetrumit hoidis peamiselt pizzicato’s mängiv kontrabass.

8 Cool jazz

1950. aastate algul kujunes bebop’ist välja muusikastiil, mille nimeks sai cool jazz. Käibel oli

ütlus: „Mängida jahedalt olemata seejuures külm“. Vastukaaluks bebop’i lärmakusele oli cool

jazz rahulikum ja emotsionaalselt vaoshoitum. Puhkpillide kõrge registri asemel eelistati

keskmist ja madalamat, kõla oli mahe ja vahel isegi tuhm, kasutati tagasihoidlikke atakke ning

vähest vibraatot. Hakati kasutama jazz-koosseisu jaoks ebatraditsioonilisi pille nagu flööt,

vibrafon, baritonsaksofon ning isegi metsasarv ja oboe. Cool jazz’i palad olid pikemad ja

toetusid enam arranžeeringutele. Loobuti hoogsast edasirühkivast rütmist, ideaaliks sai

vaoshoitud, põhirütmist justkui mahajääv pulss. Harmooniasse tungisid polütonaalsuse (,ot,e

helistiku üheaegne kasutamine) ja atonaalsuse (heliteosel puudub kindel helistik) elemendid.

9 Hard bop

8

Hard bop kujunes välja 1950. aastate keskel New Yorgis vastukaaluks cool jazz’ile. Hard

bop’i võib käsitleda ka kui bebop’i traditsioonide taaselustamist. See stiil ühendab mõjusid

rhythm’n’blues’ist, gospelist ja bluusist ning kannab endas mustanahaliste muusikute soovi

taaselustada jazz’i afroameerikalikke algeid. Sellele stiilile on iseloomulikud gospelilt üle

võetud kaasakiskuv rütm ja ülevoolav meloodia ning trompeti ja saksofoni vali koosmäng

oktavis või unisoonis. Ansambli koosseisu kuulusid tavaliselt klaver, saksofon, trompet,

tromboon, kontrabass ja trummid.

10 Free jazz

Kuni 1960. aastateni olid jazz-improvisatsioonid oma vormilt küllalt reeglipärased,

improviseerides peeti kinni originaalmeloodia pikkusest ja akordijärgnevusest. 1960. aastatel

hüljati see traditsioon. Noorema põlvkonna jaoks oli eelnevate kümnendite muusika oma

klišeede ja ootuspäraste mudelitega ammendunud. Free jazz’i palades puudus kindel vorm ja

taktimõõt, loobuti tavapärasest harmooniast, selle asemel tulid juhuslikud kooskõlad.

Klassikalises mõistes meloodia asemel kõlasid süsteemitud kõlamoodustised.

Esituskoosseisud olid väiksed, see võimaldas nii soolo- kui ka kollektiivset improvisatsiooni.

11 Jazz rock

1960. aastate lõpp kujunes jazz-muusikas pöördeliseks. 1950. aastate lõpul välja kujunenud

rock’n’roll’i rütmid ja kõlavärvid hakkasid sulanduma jazz’i improvisatsioonilisusega ning

tekkis jazz rock. Populaarsuselt võib seda stiili võrrelda vaid 1930. aastate svingiga. Jazz

rock’ist kujunes ka esimene noorte hulgas kaubandusliku edu saavutanud jazz-muusika stiil.

Tüüpilises jazz rock-ansamblis kasutatakse korraga nii akustilisi pille kui ka süntesaatorit,

elektriklaverit, elektrikitarri ja basskitarri. Akustilised pillid ühendatakse sageli elektrilise

võimendusega, mis annab neile uskumatult suured dünaamilised võimalused. Rütmigrupp on

suur, sageli kasutatakse pille Aafrikast, Ladina-Ameerikast, Indiast vm. Kunstilise

lõpptulemuse saavutamisel on rõhuasetus pigem muusika üldisel kõlapildil kui üksikute

muusikute individuaalse omapära väljatoomisel. Sellest tulenevalt antakse rohkem ruumi ka

9

kollektiivsele improvisatsioonile. Jazz rock’i iseloomulikuks tunnuseks on ka basskitarri

kasutamine meloodiapillina ja rõhutatud rütmimudelite kasutamine.

12 Jazz 20. sajandi lõpul ja tänapäeval

20. sajandi jazz-muusikat iseloomustab tohutu stiililine mitmekesisus, eesmärgiks sai

stiilipiiride ületamine ja avatus kõigile uuele. Ilmselget mõju avaldas jazz’ile rock-muusika,

kuid heliloojad pöördusid ka klassikalise muusika elementide poole. 1960. aastatel hakati üha

enam avastama oma juuri rahvuskultuurist ning pea kogu maailma jazz-muusikud hakkasid

oma teostes kasutama erinevate maade rahvamuusika motiive ja tämbreid. Nimetatud

loominguliste otsingute tulemusena sündis world jazz (etno-jazz). Tuntud jazz-muusikud

kutsusid sageli endaga koos esinema ja muusikat salvestama silmapaistvad rahvamuusika-

virtuoose. Selle voolu silmapaistvamate esindajate hulgas on saksofonistid John Coltrane ja

Jan Garbarek, kitarrist John McLaughlin, bassimängijad Charles Mingus ja Richard Bona, trio

Codona, lauljatar Mari Boine ja teised. 1980. aastad olid mitmete 20.sajandi alguse stiilide -

sving, bebop – taassünni ajaks. Samas kujunesid välja ka täiesti uued stiilid – free funk, no

wave, hiphop jazz, new age jazz ja muud. Sajandivahetusel kujunesid välja uued stiilid acid

jazz, new traditionalism ja smooth jazz. Jazz’i uusimad stiilid on nu-jazz ja drumb’n’bass jazz.

10

Kokkuvõte

Uurimustöö esimene alateema annab lühikese ülevaate jazz-muusika olemusest. Teemas on

lahti seletatud jazz’i tunnused: rütm, meloodia, kõla, tähtsamad esituspillid ning jazz’i

esitusviis.

Teine alateema käsitleb muusikat enne jazz’i, muusikakultuuride ristumisest 16. sajandil ning

sellest alguse saanud muusikastiilidest, mis lõid aluse jazz-muusika tekkimiseks.

Sellest järgnevates alateemades tuleb juttu 20. sajandil levinutest tuntumatest jazz’i stiilidest

ning muutustest, mille tõid kaasa uued esile kerkinud stiilid.

Uurimustöö võtab kokku teema, mis räägib jazz-muusikast sajandivahetusel, 21. Sajandi

algusaastatel ning tänapäeval.

11

Jazz’i ajalugu

Resümee

Antud uurimustööks on lai teema, milles on lühidalt seletatud muusikast enne jazz’i, selle

eelkäijatest pärast 16. sajandi muusikakultuuride ristumist, jazz’i erinevatest stiilidest, mis

arenesid välja eelmisel sajandil ning sajandivahetusel. Teema lõpeb uute jazz’i stiilidega

tänapäeval.

12

Resume

13

Résumé

14

Kasutatud kirjandus

1. Tallinna Õismäe Gümnaasiumi konspekt

http://oismae.tln.edu.ee/bw_client_files/oismae/public/img/File/jazzmuusika.pdf

2. Aive Skuin, Karolina Sepp, Muusikaõpik 9. klassile, lehekülg 127

3. Vikipeedia Vaba Entsüklopeedia

http://et.wikipedia.org/wiki/D%C5%BE%C3%A4ss

15