Eestlaste muistne vabadusvõitlus

7.Klassi ajalugu

Piret Pihu

Saksid ja taanlased oli XII sajandil ristisõdade lipu all vallutanud Läänemere lõunaranniku.

Saksa kaupmehed hakkasid mööda Läänemerd Venemaale sõitma:

Alistatud lääneslaavlaste alale rajati 1143.a. Lübecki linn (hilisem kõige tähtsam kaubalinn Läänemere ääres)

Eellugu

Koos kaupmeestega hakkasid Läänemere idakaldale jõudma ka esimesed ristiusu misjonärid.

1186.a. pühitseti liivlaste hulgas elanud misjonär Meinhard piiskopiks ja tehti talle ülesandeks Liivimaa ristiusku toomine. Väina jõe suudmesse ehitati kirik ja kivilinnus.

Järgmiseks piiskopiks Liivimaal sai Berthold, kes korraldas ristisõja, et liivlased jõuga alistuma sundida. 1198.a. toimus esimene lahing. (Praeguse Riia all.)

Kristuse Sõjateenistuse Vendade ordu (Fratres Militiae Christi)

Loodi eesmärgiga alistada paganlikke liivlasi ja latgaleid;

Olles sisuliselt tugevaim jõud regioonis, muutus sisuliselt sõltumatuks ja hakkas ajama iseseisvat poliitikat alustades 1208.a. omal initsiatiivil koos latgalitega eestlaste vastu ristisõda.

Mõõgavendade ordu

Aastail 1206 – 1207 – rauges liivlaste vastupanu

Liivlaste vanem Kaupo läks sakslaste poole

Aastal 1208 – võtsid ristimise vastu latgalid

1208. aastal ründasid latgalite soost kristlased Sakalat.

Tungides Sakala maakonda sisse, leidsid nad mehed ja naised ja lapsed oma kodudes kõigis külades ja paikades ja tapsid, keda nad leidsid, hommikust õhtuni nii nende naisi kui lapsi ja kolmsada Sakala maakonna parematest meestest ja vanemaist, peale selle veel lugematuid teisi kuni tapjate käed juba jõuetuks jäid rahva suurest mõrvamisest.

Sõja algus

Eestlased ründasid omakorda kristlasi, saates üksteise järel malevaid liivlaste ja latgalite maad rüüstama.

Eestlaste oluline võit saavutati pärast Võnnu piiramist toimunudlahingus Ümera jõe ääres 1210. aastal.

Kindlasti oli selles võidus oma osa ka meie sugulasrahval liivlastel, kes reeturlikult meelitasid sakslased kiirelt edasi liikuma. Nii tabaski eestlaste varitsus sakslasi täieliku üllatusena ning nende vägi purustati täielikult.

Ümera lahing

Koos sakslastega võitlesid eestlaste vastu ka liivlased ning Põhja-Lätis elavad läti hõimud latgalid.

Lahingus langesid ka liivlaste vanema Kaupo poeg ja väimees.

1212. aastal sõlmiti kolmeks aastaks Turaida vaherahu, millega Sakala ja Ugandi pidid tunnistama ristiusku.

Vaherahu

1215. aastal toimus eestlaste üks suurimaid ja paremini organiseeritud sõjalisi operatsioone - Riia piiramine.

Sellest võtsid osa nii sakalased, ugandilased, läänlased kui ka saarlased. Siiski polnud sõjaline organiseeritus ja relvastus piisav kristlaste hävitamiseks.

Turaida linnust piiranud malev purustati ja saarlaste laevastik pidi taganema merele ilmunud kogede ees.

Sõja jätkumine

Vaherahu lõppemisest andis märku ristisõdijate ning liivlaste-latgalite suur rüüsteretk Ridala kihelkonda Põhja-Läänemaal 1215. aasta alguses.

Sellele järgnes 1215. aasta kevadel uus sõjakäik Sakala põhjaossa Lembitu Leole (Lõhavere) linnuse alla. Kohalikud olid rünnakuks ettevalmistunud ning panid sakslastele südilt vastu, kuigi viimased üritasid korduvalt linnust põlema süüdata. Lõpuks pidid eestlased aga siiski alla andma ning olid nõus end ristida laskma. Ristitute seas oli ka Lembitu koos oma naiste, laste ja meestega. Lembitu võeti koos teiste vanematega Leole alt kaasa, kuid lasti pärast poegade pantvangi andmist uuesti vabaks.

Madisepäeva lahing 21.september 1217

1217.a. Madisepäeva lahing – eestlased jäid alla. Hukkusid Lembitu ja Kaupo. Eestlaste jaoks muistse vabadusvõitluse üks suurimaid kaotusi.

Põhja-Eesti vallutasid Taani ristisõdijad kuningas Valdemar II juhtimisel, kes 1219 maabusid Lindanisa (praegune Tallinn) linnuse juures.

Sakslaste ja taanlaste rüüste- ning vallutusretkede tulemusena oli aastaks 1222 kogu mandri-Eesti allutatud.

1222. aasta suvel üritas Taani kuningas kanda kinnitada ka Saaremaal.

Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril.

Varsti olidki kristlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn).

Siiski ei jätkunud sõda eestlaste jaoks edukalt. Ei suudetud võita ka viimast suurimat välilahingut orduvägede vastu - II Ümera lahingut ja ka 1223. aasta Tarbatu linnuse piiramine lõppes sakslaste võiduga.

Peale mida jaotati Lõuna-Eesti ordu ja piiskopkonna vahel Ugandi ja Sakala jäi Ordu täielikult valdusesse.

Vaiga aga jägati piiskopkonna ja ordu vahel. Sellele järgnes taaskord kogu mandrit hõlmav vägivaldne ristiusustamine.

1223.a. ründasid eestlased kõikjal sakslasi ja võtsid kõik linnused (va Tallinn) üle. Pesti maha ristimine ja pöörduti tagasi vanade usukommete juurde.

Riia peapiiskop ja mõõgavendade ordu asusid peagi maad tagasi vallutama.

Mandri-Eesti viimase vastupanukeskusena vallutati 1224.a. tormijooksuga Tartu.

Sõja lõpp

Aastal 1227 alistas Mõõgavendade Ordu viimase eestlaste tugipunkti - Muhu linnuse - tappes kõik seesolijad, nii naised mehed kui lapsed.

Saarlaste linnused alistusid ja võtsid ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna.

1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda Katoliku kirik esindajate (piiskoppide ja orduvägede) ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid.

Jõud olid eba-võrdsed. Rüütlid olid elukutselised sõjamehed (hea väljaõppe + kogemused)

Ühistegevuse vähesus. Puudus kokkulepe lõunanaabritega. Sidemed eesti maakondade vahel olid nõrgad

Eesti sõjaväekorraldus, relvastus, maakaitse sobisid üksikute sõjakäikude jaoks

Eestlaste kaotuse põhjused

Läti Henriku Liivimaa kroonika

Tähtsaim allikas Liivimaa ristisõja kohta.