Vietnam ja Praha kevad

Indo-Hiina sõda• 1946-1954• Prantsusmaa ja tema kolooniad

Indo-Hiinas• Prantsusmaa kolooniad püüavad

vabaneda kohaliku kommunistliku partei juhtimisel

• Dien-bien-phu lahing1954• Vietnam iseseisvub, kuid

jagatakse kaheks– Kommunistide kontrolli all Põhja-

Vietnam– USA mõjusfääris Lõuna-Vietnam– Vaenutegevus jätkub

Vietnami sõda• 1964–1973 sõdisid kommunistliku bloki toetatud Põhja ja Lõuna-

Vietnami sissid ning USA koos liitlastega. Lõppes neljapoolse rahuleppega aastal 1973, kogu sõda aga kaks aastat hiljem kahe Vietnami ühinemisega.

• 1979 veebruarist-märtsini peetud lühike kuid verine piiritüli Hiina ning Vietnami vahel.

• Lõuna-Vietnam, USA jt vs Põhja-Vietnam, Viet Kong, Hiina, NSVL jt• USA püüab peatada sotsialismileeri laienemist• Ajendiks 1964 Tonkingi lahe intsident. Johnson väitis, et USA laeva oli

tulistatud. USA Kongress võttis vastu otsuse, millega lubati presidendil rakendada Indo-Hiinas USA sõjaväeüksusi.

• Põhja-Vietnam võidab, Vietnam ühendatakse, Kambodža ja Laos kommunistide võimu alla

• Eestlase mälestusi: http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=173601

Vietnami sõda

• Ho Chi Minhi rada oli maantee, mida mööda toimetati Vietnami sõja ajal kommunistliku Põhja vägedele sõjamoona vaatamata selle pidevale ründamisele Lõuna ja USA vägede poolt. Osaliselt kulges rada ka läbi Laose, kuhu USA heitis 2 miljonit tonni pomme, püüdes ebaõnnestunult neid radu läbimatuteks muuta.

• Inimkaotused: – Üle 3 miljoni hukkunud vietnamlase– Ca 60 000 USA sõdurit hukkus, üle 300 000 sai haavata

• Levib rahuliikumine– hipid

8.06.1972 – Vietnami lapsed põgenevad oma kodukülast (Trang Bang). Lõuna-Vietnami õhujõudude lennuk heitis eksikombel napalmpommi sellele külale. 25 aastat hiljem sai sellest tüdrukust nimega Phan Thi Phuc, UNESCO hea tahte saadik.

Ka see naine võis osutuda Viet Kongi võitlejaks

Praha kevad Liberaliseerimisperiood Tšehhoslovakkias 1968. aasta jaanuarist augustini.

1960ndate keskpaiku alustas Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei juht Alexander Dubček liberaliseerimisprotsessi inimnäolise sotsialismi suunas, muuhulgas lõpetades tsensuuri, samas rõhutades, et ei ole soovi lahkuda Varssavi Lepingu Organisatsioonist.

Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei Keskkomitee tagandas 1968. aasta jaanuaris oma esimese sekretäri Antonin Novotny. Aprillis kuulutas partei uus juhtkond eesotsas Alexander Dubcekiga välja ulatuslike reformide kava.

1968. nn Praha kevade reformid nägid ette riikliku plaanimajanduse täiustamist turumajanduslike reeglitega ning sõnavabaduse kehtestamist, sealhulgas tsensuuri tühistamist. Ideoloogilisest kontrollist loobumine tundus Nõukogude juhtkonnale eriti ohtlik.

Ülestõusu Prahas ei toimunud (erinevalt Ungarist 1956. aastal). Keegi ei üritanud vallutada kommunistliku partei linnakomitee hoonet, keegi ei kippunud julgeolekutöötajate elu kallale.

Praha kevadSotsialismileer kartis sealsete sündmused ülekandumist teistesse sotsialistlikesse riikidesse

ja seetõttu tungis NSV Liit koos sotsialistlike Poola, Ungari ja Saksa Demokraatliku Vabariigi vägedega augustis Tšehhoslovakkiasse ja surus ülestõusu maha. Operatsioonis osales 4600 tanki ja 165 000 sõdurit, hukkus umbes 120 inimest). Tagandati mässulise kommunistliku partei juhtkond ning lõpetati katsed reformida sotsialismisüsteemi. Dubček vangistati.

Punatähtedega tankid Praha tänavatel, relvitu rahvahulk protestimas „liitlaste” sissetungi vastu – selliseid telekaadreid näidati kõikjal üle maailma ning need õõnestasid NSV Liitu ja kogu sotsialismileeri prestiiži veelgi. Ärevaks signaaliks kommunistidele oli Praha kevade ajal sageli kõlanud loosung: „ Tänu sotsialismile on Tšehhoslovakkia progressirongist maha jäänud!”. Rahvusvaheline üldsus mõistis sellise NSVL poolse sekkumise hukka ning paljudes kommunistlikes maades tekist vastuseis NSVL-ile ja selle poliitikale. Samas midagi otseselt ette ei võetud, takistamaks seda või aitamaks Tšehhoslovakkiat. Ööl, mil väed riiki sisse viidi, nõudsid USA, Kanada, Paraguai, Taani ja Inglismaa ÜRO Julgeolekunõukogu koosolekut. Seal mõistis Tšehhoslovakkia saadik sissetungi hukka.

Nende sündmuste tagajärjel kehtestas Moskva nn Brežnevi doktriini: NSV Liit deklareeris, et juhul kui mõnes Ida-Euroopa riigis on sotsialistlik süsteem hädaohus, on Nõukogude Liidu püha kohus sekkuda ja seal kord taastada. Seega anti kõigile Ida-Euroopa sotsialistlikele riikidele märku, et NSV Liiduga kooskõlastamata reformid lämmatatakse kas või relva jõul.

Andres Ehin Praha kevadest

Hruštšovi aeg ei andnud hirmule kuigipalju toitu. Vabadusi, iseäranis kultuuri ja majanduse (detsentraliseerimine!) vallas tuli järjest juurde. Sugenes ajapikku optimismigi. Siiski arvati õigusega, et Tito Jugoslaavias ja ka Gomulka Poolas on vabam ja parem elada kui meil. Teati Saksa DV kõrgest elatustasemest. Ei usutud, et Eestil õnnestuks kunagi ühe ropsuga lääneriikide demokraatiasse ja turumajandusse jõuda.

Aga sotsmaade-sarnasest iseotsustamise määrast, õigemini küll sellest, et ehk õnnestub pikema ja lõdvema keti otsa saada, unistati. Ungari 1956. aasta tagasilöögist hoolimata. Unistati ka siis, kui eriti majanduse vallas muutus täiesti tuntavaks, et Brezhnevi-aegne Moskva kisub oma ketti pingumale. Hrushtshovi-aegsed rahvamajandusnõukogud likvideeriti ja üleliidulised ministeeriumid hakkasid taas Eesti majanduse üle kamandama.

Ja ühtäkki lõhkes rõõmupomm. Dubceki, Smrkovsky, Krigeli, Shiki ja Paveli juhtimisel algas Tshehhoslovakkias Praha kevad. Pealegi polnud kõike, mis Prahas toimus, vaja lühilainetelt kuulata. Tshehhi ja slovaki vaimuinimesi käis alatasa Tallinnas.

Adam Michnik , ajaloolane ja publitsist, Praha kevadest

Praha kevad püüdles algväärtuste poole: vabadus, pluralism, suveräänsus ja kommunistliku ortodoksia ettekirjutuste eitamine. Kui ma meenutan neid sündmusi 40 aasta tagant, ei näe ma vaid ülestõusu, vaid ka suurt illusiooni, et on võimalik Kremlit üle kavaldada ja viia ühiskond valutult kommunismist demokraatiasse. See usk oli naiivne, kuid see toetas rahvuslikku ärkamist, milles vabaduse potentsiaal leidis oma hääle.

Adam Michnik , ajaloolane ja publitsist, Praha kevadest

Tõepoolest, kommunism oli ligitõmbav mitmel põhjusel. Üheks põhjuseks oli idee universaalsest õiglusest ja inimlikest sotsiaalsetest suhetest – see oli vastus suurele hingelisele kriisile pärast Esimest maailmasõda, hilisemale natside genotsiidile ning veendumusele, et lääne domineerimine maailmas läheneb lõpule. Lõpuks, Jalta lepinguga jagatud maailmas oli kommunism nii mõnegi jaoks ainus realistlik valik, mis Kesk-Euroopale jäi.

1968. aastal püüdlesid Tšehhoslovakkia kommunistlikud reformaatorid demokraatlike ideaalide poole, mis olid sügavalt juurdunud riigi Teise maailmasõja eelsesse minevikku. Tšehhoslovakkia kommunistide liider ja Praha kevade sümbol Alexander Dubcek kehastas lootust demokraatlikust arengust, tõelisest pluralismist ja rahulikust teest riigini, mida valitseb seadus ja kus austatakse inimõigusi.