Kommunikatsiooni mõistmiseks on tähtis vaadelda ka selle...

Kommunikatsiooni mõistmiseks on tähtis vaadelda ka selle teket ja arengut ajas.

Seejuures tuleb arvestada, et suhtluse ja ühiskonna areng on teineteisega tihedalt seotud (veel kord: kõik sotsiaalsed süsteemid, sh ühiskond, on kommunikatsioonisüsteemid).

Kommunikatsiooni areng on seotud tehnika edukäiguga.

See arusaam pärineb omaaegselt Toronto ülikooli kultuuri- ja tehnoloogiakeskuse direktorilt Marshall McLuhanilt, keda tema eluajal kutsuti “popkultuuri dr Spockiks” ning “elektroonikaajastu oraakliks”.

Kui Karl Marx uskus, et tootmisvahendite areng määrab ajaloo käigu, siis McLuhan jõudis järeldusele, et muudatused suhtluses määravad ajaloo käigu. See vaade on saanud tuntuks kui tehnoloogiline determinism. Analoogseid vaateid oli enne McLuhanit väljendanud kanadalane Harold Innis, kelle järgi ühiskonna seisund on tihedas seoses suhtluse võimaluste ja vahenditega.

Klaus Merten eristas monograafias “Kommunikatsioon” (1977) nelja liiki

suhtlust:

1) subanimaalne kommunikatsioon,

2) animaalne kommunikatsioon,

3) inimkommunikatsioon ja

4) meediakommunikatsioon.

Eesliide ‘

─ lähis-: +antarktiline, +arktiline, +polaarne, +troopiline;

─ alam-, all-: +dominant helilaadi neljas aste;

─ ala-, vaeg-: +akuutne alaäge, +febriilne kergpalavikuline,

─ -alune: +kortikaalne koorealune, +kutaanne nahaalune

...on ainevahetus ja osmootne rõhumuutus;

(osmoos – aine imbumine poolläbilaskva vaheseina kaudu, osmootne = osmoosile omane)

ei saa eristada saatmist ja vastuvõttu;

kommunikatsiooni eeldus on kokkupuude, kommunikatsioon distantsilt ei ole võimalik.

Vegetatiivsed organismid ei suuda omavahel kommunikeerida, nad

kasutavad rakulisi või rakusiseseid protsesse, et koos toimida.

Subanimaalsele suhtlusele on seega iseloomulik, et

● suhtlus toimub ainevahetuse ja rõhumuutuse abil;

● kommunikatsioon distantsilt ei ole võimalik.

K 1 K 2

Iseloomulik:

● kulgemine (lokomotsioon, ehk ühest kohast teise liikumine) koos

vastavate organitega;

● auditiivne (kuuldeline, kuulde-; kuulmis) ja visuaalne (nägemise kaudu

tajutav, nägemis-) kommunikatsioon distantsilt – oma loomult on see

signaalidevahetus;

● signaalid on seotud tegevusega.

Mead’i kommunikatsiooni põhiskeem

K1

K1

K2

K2

Meadi akustilis-vokaalse kommunikatsiooni mudel (võimaldab olukorda

distantsilt hinnata ja sellele vastavalt käituda):

Animaalne kommunikatsioon kasutab paljusid kommunikatsioonikanaleid:

Animaalse kommunikatsiooni mudel

K1

K1

K2

K2

K1

K1

K2

K2

genees (<kr genesis), teke, areng; tekkelugu, arengulugu

Kui kaks psüühilist süsteemi (elusolendit) teineteist tajuvad, kujuneb

nende vahel lihtne sotsiaalsüsteem – kommunikatsioon.

● Esimene faas: olend A tajub olendit B ja B tajub A-d.

● Teine faas:

A tajub olendit B ja tajub ühtlasi, et B tajub ka teda ning B tajub

olendit A ja tajub ühtlasi ka seda, et A teda tajub jne.

A(B)

A(B (A))

A(B(A(B)))

A(B (A (B (A))))

A (B (A (B (A (B)))))(((((A) B) A) B) A)B

(A)B

((B)A)B

(((A)B) A) B

((((B) A) B) A)B

Selle kommunikatsiooni kui sotsiaalse süsteemi piirid langevad

kokku taju piiridega.

Vastastikune tajumine viib peagi mitteverbaalsete ja verbaalsete

signaalide vahetamiseni.

Animaalses kommunikatsioonis on signaalid seotud käitumisega,

nende vahel on ka ajaline seos. Seetõttu võime kõnelda animaalsest

signaalkäitumisest.

A(B)

A(B (A))

A(B(A(B)))

A(B (A (B (A))))

A (B (A (B (A (B)))))(((((A) B) A) B) A)B

(A)B

((B)A)B

(((A)B) A) B

((((B) A) B) A)B

Animaalsele suhtlusele on iseloomulik:

● liikumisvõime;

● distantsilt toimuv auditiivne ja visuaalne suhtlus, mis on oma

loomult signaalide vahetus;

● signaalid on seotud tegevusega.

Aja jooksul arenes animaalne suhtlus inimsuhtluseks kehahoiakud

püstikõnd žestid + miimika häälitsused keel.

Püstikõnd – pöördeline muudatus, mis tähistas inimolendi teket:

Homo erectus – püstine inimene: 1,8 kuni 0,3 miljonit aastat tagasi

Alžeeria, Hiina, Jaava (Indoneesia).

● Käsi vabanes. Seda ja suud sai kasutada

märkide loomiseks.

─ Käsi sai aluseks viibetele (žestidele) ja

kehakeelele.

─ Signaalid võeti vastu visuaalselt,

mistõttu nägemiskanal muutus veel

domineerivamaks.

─ Ühtlasi paranes kõrvade asend.

Need eelised soodustasid

kõnesuhtluse arengut.

Muinasinimene tänab

Kõne tekkel oli kolm eeldust:

● võimalus moodustada signaale. Kõnelemine on eriline

hingamine, mille vältel õhuvoolu reguleerides tekib hääl.

Inimlaste perekonnas (Homo) on pärisinimene (Homo sapiens

sapiens) ainus, kelle hääleelundid seda võimaldasid. Kõne on

andnud talle tohutu arengueelise.

Keel on inimestele omane häälikuil rajanev märgisüsteem,

kõne on keele kui märgisüsteemi kasutamine.

● piisav arukus,

● vokaalse kommunikatsiooni sõltumatus käitumisest.

Keel oli esialgu žeste võimendav häälitsemine.

Häälitsemine oli esialgu onomatopoeetiline ehk loodushääli matkiv (nt

kuku, auh-auh).

Paul Ekman ja Wallas V. Friesen (1969) on eristanud kommunikatsiooni

arengus kolme etappi:

1) kommunikatsioon langes kokku tegevusega;

2) ikooniline kodeerimine – objektile osutati seda jäljendades;

3) arbitraarse koodi kasutamine – objektile osutades ei jäljendatud

seda.

(a) Ikooniliselt koodilt arbitraarsele üleminek + (b) kõige lihtsamat

tüüpi metakommunikatsiooni – eituse – teke kõne.

● Eituse ülesanne on selektsioon.

Tekib lihtsamini kui jaatus (sest on ise lihtsam).

Soosib arengut (lubab rohkem kui jaatus).

Luhmann: kõne oli esimene meedium (instrument), mida inimene

suhtluseks kasutas.

14 miljonit

aastat 2 mln aastat

tajumisest inimeseni tajumisest inimeseni ini-

mene

ini-

mene

kõne

100 000

aastat

0.0

0.2

0.4

0.6

0.8

1.0

1,2

1.4

1.6

1.8

2.0

2.2

2.4

2.6

Homo habilis

(osav inimene)

Homo

rudolfensis

kunst, ehitatud

peavari, peened

tööriistad

Homo

ergaster

(töötav

inimene v

tööinimene)

Tuli

Homo erectus

(püsti tõusnud

inimene)

Homo

sapiens Homo neander-

thalensis

Homo

heidelbergensis

Homo

antecessor?

?

Lihtsad

tööriistad

Inimsuhtlus tekkis siis, kui mitteverbaalsetele kanalitele

lisandus kõnekeel (keel – inimsuhtluse tunnus).

Inimene – olend, keda iseloomustab võime kasutada suhtluseks

sümboleid e arbitraarset koodi.

Keel võimaldab:

(1) Täpsemat intentsionaalsust, seega täpsemat kommunikatsiooni.

(2) Struktureerida mõtteid.

(3) Vastastikuse käitumise täpsemat, kiiremat ja ka ettearvatumat

juhtimist.

(4) Teadmiste refleksiivsust (ma tean, et ta teab, et ma tean), mis omakorda

arendab mõtlemist.

Sumeri kiilkiri Urukist

15 lammast

20 oinast

‘üheaastane’

70 kitse

60 sokku

vastutav karjus

● Vanimad teada olevad

kirjad pärinevad Sumeri

(nüüdse Iraagi) alalt leitud

savitahvlitelt. Tegemist oli

sumerite kiilkirjaga, mis

tekkis umbes 3500 aastat

e.Kr. Mesopotaamias.

● Üldiselt märgiti

savitahvlitele kiilkirjas

üles arve.

Kirja arengu kaks liini:

─ aktid või dokumendid

─ pilt.

Varased märgid jagunesid kaheks:

● piktogrammideks (< ld pictus ‘maalitud’ + kr gramma

‘kirjutis’) ehk pildimärkideks;

● ideogrammideks (< kr idea ‘laad’, ‘algkuju, ‘päritolu’ + kr

gramma ‘kirjutis’) ehk mõistemärkideks.

päike, päikeseketas

Egiptuse rist, vana

egiptuse hieroglüüf ‘ankh’.

Tähendas uuestisündi

Vana-hiina ‘lammas” (shan)

redutseeritud

ideogrammiks

● Fonograafia e. fonograafiline (< kr phōnē ’häälik’, ‘heli’ + kr

graphō ‘kirjutan’) kiri – häälikuline kiri, milles märkidega

tähistatakse üksikuid häälikuid.

Kõnekeeles on selliseid häälikuid alla 30, neid ühendades moodustame sõnu ja

lauseid. Järelikult on vaja umbes 30 märki, mis nagu noodid annavad edasi

kõneldud sõnu. Eesti tähestikus on 27 tähte, millele lisanduvad võõrtähed (c, q,

w, x ja y). Lugeda võib häälega, nagu lapsed seda vahel teevad.

Vanemad häälikkirjad olid konsonanttähestikud, kus pandi kirja ainult

kaashäälikud (b, d, f, g, h, j, k, l, m, n, p, r, s, t, v) ning lugeja pidi arvama, mis

vokaalid on konsonantide vahel.

u. 1400 eKr. – foiniikia kiri. Heebria keel. Kasutati ainult konsonante.

1000-900 eKr tõid antiikkreeklased konsonanttähestikku vokaalid.

Kreeklased hakkasid kirjutama ka vasakult paremale

─ etruskid roomlased kõik Euroopa kultuurid

─ vahetult kreeka tähestikust tulenes vene kirillitsa (u. 800 a.).

Pilt märgina (Mitchell 1986: 27 järgi)

MEES

Pilt Piktogramm Ideogramm Foneetiline

märk

Ka lause on teatud mõttes esitatava tegelikkuse pilt. Ja nagu piltki,

keskendub lause sellele, mis on kujutatavas oluline.

Keelepilt ei ole aken tegelikkusse ega tegelikkuse koopia.

Kirja puhul ei liigu me maailmast (reaalsusest) meeltesse ja sealt edasi

keelde, vaid suuresti ühest märgist teise. Meie kujutlused ei taandu

aistinguteks ja tajupiltideks. Märgid (ja kujutlused) on suhteliselt

iseseisvad.

MEES

Pilt Piktogramm Ideogramm Foneetiline

märk

Teosed kopeeriti käsitsi kirjutades algul papüürusele, hiljem pärgamendile

(lambanahale) ja vellum’ile (vasikanahale).

Keskajal kopeerisid kiriklike ja antiikautorite töid käsitsi (ld manuscriptum

‘käega kirjutatu’) mungad, kes kirjutasid pärgamendile hanesulega. Selline

kopeerimine oli aeglane ja kallis.

Algul olid teosed rullis ja üks teos võis hõlmata riiulitäie rulle. Aastal 300

võtsid roomlased kasutusele koodeksi (ld codex) ehk nüüdisraamatu

algkuju, mille lehed asetsesid puukaante vahel.

Keskajal ei tuntud veel hääletut lugemist.

Kirjakeel oli ladina keel, mida mõistsid ainult haritud inimesed.

700. aasta paiku lahknesid teineteisest ladina kirjakeel ja rahva seas

kõneldav ladina keel. Rahva ladina keelest hakkasid kiiresti kujunema

rahvuskeeled, näiteks itaalia, prantsuse ja hispaania keel (romaani keeled).

Õpetatute kirjakeel jäi peaaegu muutumatuks ning lugemis- ja

kirjutamisoskus oli ainult väheste privileeg.

Kiri muutis kommunikatsiooni kindlamaks kolmes aspektis:

● ajalises

● sotsiaalses

● asja kontekstis.

Inimkommunikatsioonile on tunnuslikud:

● käe vabanemine,

● kõne ja

● kiri.

Platoni etteheited kirjale (Phaidaros):

1) kirjutis teeskleb olevat elav meel, kuigi on vaid väline ja kunstlik toode, mis muutub elavaks üksnes tõlgendavas meeles;

2) kirjutamine hävitab mälu, sest hakatakse lootma välismälule;

3) kirjutis ei oska vastata küsimustele – erinevalt inimesest, kes oskab raskeid kohti seletada;

4) kirjutis ei saa ennast kaitsta ega diskuteerida üldsusega, nagu seda teeb kõneleja; Platon pidas lugu dialoogist ja kordamööda kõnelemisest, kirjutamine on aga monoloogiline.

Platon

427–u 347 eKr

McLuhan, tehnoloogiline

determinism: muudatused

kommunikatsioonis toovad

kaasa muutusi ajaloo

arengus (kirjeldas kõigis

oma raamatuis meedia ning

kultuuri põhjuslikku seost).

1962. “Gutenbergi galaktika” eristas järgmisi ajastuid.

● Oraalse hõimukultuuri ajastu (illiteraarne ühiskond kuni 5. saj pKr)

on “kõrva maailm”.

● Käsikirjakultuuri (manuskriptikultuuri) ajastu (5.–15. sajand pKr).

Kirja kasutuselevõtt juhtis inimesed tsivilisatsiooni.

● Raamatutrüki (kirjakunsti mehhaniseerimise) ajastu. Trükkimise

leiutamine tähendas kirjutamiskunsti mehhaniseerimist ja pani aluse

industriaalsele tootmisele. Trükitoodang on esimene produtseeritav

tarbekaup.

● Elektri ajastu. “Gutenbergi galaktika” lõpeb avastusega, et ruum

kõverdub (Einstein 1905). McLuhan mõistab elektrivõrku analoogselt

kesknärvisüsteemiga. Elektri võrgustamine ületab aja ja ruumi ning

maailm muutub globaalkülaks (ingl global village).

McLuhani Gutenbergi-ideed on pruukinud paljud autorid, sh sakslane

Norbert Bolz, kes 1990. aastal üllitas raamatu “Uue meedia teooria” ja

1993. aastal “Gutenbergi galaktika lõpus. Uued kommunikatsioonisuhted”.

Bolzi järgi on meedia arengu kiirenemine viinud meid Gutenbergi galaktika

lõppu.

Bolz: Gutenbergi galaktikas valitsenud kirja aeg on möödas. “Gutenbergi

galaktika kasvustrateegia on end ammendanud. Uue meediamaailma lapsed

ei kummardu enam raamatute kohale, nad istuvad kuvarite ees. Nende

otsingud ei kulge enam eesmärgilt eesmärgile (seejuures on vahendiks

foneetiline kiri), vaid kujutiste äratundmise kaudu. Maailm avaneb neile

täiesti uutes kategooriates: tõde on asendunud fiktsiooniga,

konfiguratsioonid (millegi asetus, väliskuju; piirjooned) asendavad

kausaalsust, tähendust asendab efekt.” (Bolz 1993: 201.)

Vilém Flusser (Tšehhi päritolu, elas Brasiilias ja Pariisis) vaatles kirja

kadumist teise vaatenurga alt:

“On koode, mis kannavad infot üle paremini kui kirjatähed. Seda, mida

seni kirjutati, võivad paremini üle kanda helilindid ja -plaadid, filmid,

videolindid, pildiplaadid või disketid. Näib, et kirjakoodid jäetakse kõrvale

samamoodi nagu Egiptuse hieroglüüfid või indiaanlaste sõlmed. Ainult

ajaloolased ja teised spetsialistid õpivad tulevikus kirjutama ning lugema.

Paljud inimesed ei taju uut olukorda. Kord kirjutama õppinutena on nad

liiga vanad, et õppida uusi koode.” (Flusser 1990: 7.)

“Me läheme tagasi lasteaeda, naaseme tasemele, kus ei osata veel kirjutada

ega lugeda. Selles lasteaias õpime arvutite abil infantiilseid mänge. Me

kasutame keerukaid aparaate, tuhandeaastase vaimse arengu vilja,

lapselikeks eesmärkideks. Kas mitte Jeesus ei käskinud meil muutuda

väikesteks lasteks, et saaksime taevariiki.” (Id.: 154.)