View
0
Download
0
Category
Preview:
Citation preview
29.09.2011
1
Tuleme kõigepealt tagasi selle juurde, mida me rääkisime meie 1. teema
raames seoses realismi ja konstruktivismiga. Ja nimelt, et
kommunikatsiooniteoorias võib eristada kolme lähenemisviisi:
mehhaaniline: selle järgi on kommunikatsioon sõnumi
transport saatjalt vastuvõtjale;
sotsiaalkonstruktsionistlik: see arusaam peab
kommunikatsiooni interaktsioonide ehk vastastiktoimete
tulemuseks. Selle käigus suhtlejad jagavad ja loovad
tähendusi;
süsteemne: selles arusaamas on kommunikatsioon
sõnumite loomine through-put‟i abil. Püüab mõista, mis
toimub sõnumitega, kui need ringlevad inimeste seas
ning inimesed neid interpreteerivad ja
reinterpreteerivad.
realistlik
konstrukti-
vistlikud
P.S. Me tuleme selle jaotuse juurde veel korduvalt tagasi!
29.09.2011
2
Minu meelest ei ole konstruktivismi jagamine sotsiaalkonstruktsionist-likuks ja
süsteemiteoreetiliseks sugugi õige, Luhmanni sotsiaalsete süsteemide teooria
on minu silmis sotsiaalkonstruktsionismi eriliik. Sotsiaalkonstruktsionismi
vastand on radikaalne konstruktivism. Tegu on kahe erineva vaatekohaga
(perspektiiviga) – üks on „ülevalt alla“ ja teine „alt üles“ perspektiiv.
“top down” perspective “bottom up” perspective
Viimse 40 aasta jooksul on sotsiaalteadustes üha enam poolehoidu kogunud lähenemine, mida nimetatakse „diskursuse analüüsiks‟, „dekonstruktsiooniks‟, „poststruktualismiks‟ jne.
Tegu ei ole tervikliku teooria, vaid arvukate lähenemistega, millel on palju ühist. Seda ühisosa võimegi nimetada sotsiaalseks konstruktsionismiks (SK).
SK võime vaadelda kui teoreetilist orientatsiooni.
Pole olemas ühte SK määrangut või kirjeldust, mida eri autorid jagavad. Küll aga võib esile tuua mõned ühisjooned, milles kõik nad on ühel meelel ja mis ühendab nad üheks perekonnaks.
29.09.2011
3
1. Kriitiline suhtumine kindlasse (“garanteeritud”) teadmisse
SK suhtub kriitiliselt kahte asja:
● kindlasse maailma või meid puudutavasse teadmisse;
● ideesse, et meie vaatluse tulemused avavad meile maailma olemuse, et meie vaatluste tulemus ei ole moonutatud (et maailm ongi selline nagu ta meile näib).
Seeläbi vastandub SK positivismile ja empirismile (usule, et meie vaatluse tulemus [kogemus] vastab tegelikule maailmale, et eksisteerib see, mida me kujutleme olemas olevat).
2. Ajalooline ja kultuuriline spetsiifika (eripära)
● See, kuidas me maailma mõistame ja mõisted, mida kasutame on
ja determineeritud (põhjustatud,
tingitud).
Mõisted on kultuuri artefaktid (<ld arte kunstlikult + factus
tehtud – inimeste poolt valmistatud) ja meil ei tasu arvata, et
mõni neist viib meid tõele lähemale kui teine.
29.09.2011
4
3. Tunnetust hoiab üleval sotsiaalne protsess
● Me konstrueerime igapäevases suhtluses ja koostegutsemise käigus
teadmiste versioone (seetõttu tunneb SK suurt huvi interaktsiooni ja keele vastu).
● Tegelikkuse erinevaid versioone (maailma sotsiaalseid konstruktsioone) võib olla vägagi palju.
● Sotsiaalkonstruktsionismi eripära – konstrueerimine on sotsiaalne, konstrueerivad mitte üksikindiviidid, vaid „meie“ üheskoos.
4. Tunnetus ja sotsiaalne tegevus käivad käsikäes
● Iga konstruktsioon toob endaga kaasa mingi tegevuse.
5. Mõtlemise ja tunnetamise eeldus on keel
● Meie tegelikkusekäsitus ei tulene objektiivsest reaalsusest, vaid teistelt
inimestelt – nii kaasaegsetelt kui varem elanutelt. Oleme sündinud
maailma, kus on juba olemas inimeste poolt kasutatavad
kontseptuaalsed raamistikud ja kategooriad (põhimõisted).
● Mõtlemise eeldus on keel. Mõisteid väljendatakse ja vahetatakse keele
abil, mida sama kultuuri liikmed iga päev (taas)toodavad.
6. Keel on sotsiaalse tegevuse vorm
● st keel on midagi enamat, kui lihtsalt eneseväljendamise vahend.
● Omavahel suheldes konstrueerivad inimesed maailma.
● Keelekasutus on tegevuse vorm.
29.09.2011
5
● PM-i kui intellektuaalse liikumise raskuskese on mitte
sotsiaalteadustes, vaid arhitektuuris, kirjanduses ja
kultuuriuuringutes.
● PM seadis kahtluse alla või lükkas tagasi modernismi
enesestmõistetavused.
Modernism tekkis valgustusajal Euroopas (u 17 saj keskel) ja kehastas endas tõekspidamisi, millele tugines eeskätt kunstielu, aga ka teadus.
● Valgustus otsis tõde, püüdis mõista tegelikkuse tõelist olemust, tema tõelist
loomust (natuuri). Eeldas, et asjade sees või taga on nende olemus, mis tuleb terve mõistuse
ja loogika abil esile tuua; olemuse ja nähtumuse vahelised põhjuslikud seosed tuleb avada.
● See arusaam oli vastuolus keskaja tõekspidamistega (Augustinus, Aquino
Thomas), mille järgi ainus tõe üle otsustaja oli kirik. Üksikisiku asi polnud otsida tõde ja teha otsuseid moraali loomuse kohta. Valgustus oli keskaja dogmade antidoot (kaitseravim, vastumürk).
olemus
nähtumus
29.09.2011
6
● Valgustuse üks olulisemaid advokaate oli saksa filosoof Immanuel Kant,
kelle motto oli sapere aude! – söanda olla arukas! Julge kasutada oma
mõistust!
Kant väitis, et kõik asjad peavad olema avaliku arutluse subjektid. Tõe ja
moraali üle peab otsustama mitte Jumal, vaid üksikisik. Inimese otsuste
aluseks on objektiivsed ja teaduslikud tõendid selle kohta, mis on tõene ja
milliste (moraali)reeglite järgi tuleb elada.
Kunstimaailma modernismiliikumine tõttas sellest arusaamast lähtudes
otsima oma tõde. Arutleti selle üle, milline on õige maalimisviis (kas nt
impressionistlik viis on parem kui Raphaeli eelne jne).
Tõe otsimine tugines ideel, et maailma pindmiste, meile nähtavate joonte
all on olemuslikud struktuurid või ideed. Siit usk, et on olemas mingi
asjade tegemise „õige” viis, mis tuleb avastada. Modernne arhitektuur
lähtus eeldusest, et hoone väliskuju peab mingil viisil väljendama selle
funktsiooni, tema essentsi.
● Üks eredamaid selliste reeglite ja struktuuri otsijaid oli Karl Marx, kes
seletas sotsiaalseid nähtusi selle baasiks olevate majandusstruktuuride
kaudu. Psühholoogias järgisid sama mõttemalli Sigmund Freud. Ta oletas,
et on olemas mingid baasilised psühholoogilised nähtused, mis
väljendavad olemuses.
Neil ja kõigil sarnastel juhtudel eeldati, et maailma või tegelikkuse
nähtavate joonte all on peidus sügavam reaalsus. Et tõde maailma kohta
peitub mingites süvastruktuurides või reeglites ja tõe teadasaamiseks
tuleb neid peidetud struktuure analüüsida.
● Sotsiaalteadustes nimetatakse teooriad, mis postuleerivad selliste
struktuuride või reeglite olemasolu, „strukturalistlikeks‟. Selle vaate
hilisemat kõrvaleheitmist tuntakse kui „poststrukturalismi‟. Termineid
„postmodernism‟ ja „poststrukturalism‟ kasutatakse mõnikord vaheldumisi.
29.09.2011
7
Postmodernism tähendab korraga kahe idee eitust või tagasilükkamist:
a) et on olemas lõplik tõde;
b) et maailm sellisena nagu me seda näeme, on peidetud struktuuride toime
tulemus.
Arhitektuuris avaldus see nt selliste hoonete loomises, mis ei hooli hea
disaini üldiselt aktsepteeritud kaanonitest. Kunstis ja kirjanduses ilmnes
see nt loobumisena mõttest, et kunsti või kirjanduse mõni vorm on parem
kui teised.
Postmodernism loobus mõttest, et maailma saab seletada suurte teooriate või
metanarratiivide abil. PM väidab, et me elame maailmas, mida ei saa tundma
õppida ühe kõikjale ulatuva teadmiste süsteemi, näiteks religiooni, abil.
Saussure‟lt pärineb idee, et keel ei peegelda olemasolevat reaalsust, vaid
annab ainult tegelikkusekäsituse raamid, struktuuri. On olemas
keelestruktuur, märkijad ja märgitavad ning tähendus tekib neis.
– Poststrukturalism on vaatepunkt, millele keskendusid kirjamehed pärast
Saussure‟i. Sel põhjusel kutsutakse seda ka poststrukturalismiks. „Post‟
tähendab siin „pärast‟, „taga‟, „järel‟ (ld post pärast). Selle keskne
argument: keele poolt kantud tähendus ei ole kunagi fikseeritud, kindel,
see on alati lahtine, ajutine.
Keel on põhiline maailma ja ka isiku konstrueerimise vahend. See,
milline isiksus te olete, teie kogemus, teie identsus sõltuvad keelest. Meie
mõtted, tundeid ja see, kuidas me neid väljendame, on eelnevalt keele poolt
juba pakitud.
Siin jõuame diskursuse mõisteni.
29.09.2011
8
Sündis 15. oktoobril 1926 Poitiers‟s. Pärast põhikooli lõpetamist õppis Pariisi
mainekas Henri IV Lütseumis.
1946 astus õppeedukuselt neljanda tudengina École Normale Supérièure‟i, kus
õppis filosoofiat.
1954-1958 õpetas Uppsala ülikoolis prantsuse keelt, seejärel aasta Varssavi
ülikoolis ja aasta Hamburgi ülikoolis.
1960 naasis Prantsusmaale ja sai Clermont-Ferrard ülikooli filosoofiaosakonna
juhatajaks. Seal avaldas oma kuulsa raamatu “Kliiniku sünd” (1963) ja sai
doktorikraadi.
Samal aastal tutvus endast kümme aastat noorema filosoofiatudengi Daniel
Defert‟iga. Viimase poliitiline aktiivsus mõjutas Foucault kujunemist. Elasid koos
18. aastat.
1966. aastal ilmunud “Sõnad ja asjad” sai Prantsusmaal populaarseks ja muutis
Foucault omainimeseks prantsuse intellektuaalide ringkondades.
29.09.2011
9
1966-1968 oli Defert sõjaväeteenistuses Tuneesias, Foucault järgnes talle ja õpetas
kaks aastat Tuneesias.
1970 valiti Prantsusmaa küllap kõige mainekama õppe- ja uurimisasutuse College
de France‟i professoriks. Selles ametis suri Foucault 1984. aastal.
Foucault raamatud:
– Kliiniku sünd 1963.
– Sõnad ja asjad (Humanitaarteaduste arheoloogia) 1966.
– Teadmise arheoloogia 1968.
– Hullumeelsuse ajalugu 1972.
– Valvata ja karistada 1975.
– Seksuaalsuse ajalugu. ─ Teada tahtmine 1976.
─ Lõbude kasutamine 1984.
─ Hool enda eest 1984.
Keel on võimalike praktikate “konteiner” (mahuti) diskursuse
sees.
Kõnelemine ei ole uuenduslik (innovaatiline) tegevus, vaid
valikute tegemine kindlate praktikate (=tavade) raames, mida
juhivad antud keele reeglid (need kirjutavad ette, mis on
lubatud ja mis mitte).
29.09.2011
10
● Väidetavalt on tegu Belgia lingvisti Eric Buyssens terminiga raamatust “Keeled ja diskursus” (Les langages et le discours, 1943).
Etümoloogia: diskursus (< <ld discursus „laialijooks‟ [dis-, „eraldi‟, „ilma‟ + currere, „jooksma‟]; hilisladina discursus „mõttekäik‟, „arutlemine‟).
● Mõistet diskursus kasutatakse põhiliselt järgmistes tähendustes:
─ Imagode, metafooride jne sidus võrk, mis konstrueerib objekti mingil
kindlal moel.
─ Sõnavahetus, vestlus, jutuajamine.
─ Kõne või kirjutise sõnaline väljendus.
Diskursus on tähenduste, metafooride, esituste, imagode, juttude, lausete jne sidus võrk, mis loob sündmuste mingi versiooni.
See on sündmusest, isikutest või isikuterühmast joonistatud pilt, üks
paljudest võimalikest, üks esitusviis.
Rööbiti sellega on olemas teisi samade objektide kirjeldamise
võimalusi, mis näitavad neid teises valguses ja jutustavad neist teise
loo.
● Diskursus konstrueerib mingil moel tegelikkust ja eri diskursused
teevad seda erinevalt. Igaüks jutustab, milline objekt “tegelikult” on ja
väidab end olevat tõene.
Diskursus on Foucault‟ (1972: 49) järgi “praktika, mis vormib objekte,
millest ta kõneleb”. See määratlus osutab diskursuse ja „asja‟ seosele.
29.09.2011
11
Diskursused suunavad meie teadmisi ümbritsevast maailmast, meie ühist
arusaama asjadest ja sündmustest. Sellest ühisest arusaamast lähtub meie
tegevus.
Siin ilmneb dikskursuse, teadmise ja võimu seos:
Diskursus
Teadmine
Tegevus
Võim
Foucault keskendus sellele suhtele.
● Võimalikke tegelikkusekonstruktsioone e diskursusi on palju.
Mõnel neist on suuremad eeldused saada käsitletud terve
mõistusena kui teistel. See sõltub kultuurist, ühiskonna sotsiaalsest
struktuurist ja ajaloost ning diskursuse suhtest nendega.
● Tegelikkuse iga versioon toob kaasa sellele vastava sotsiaalse
praktika, tegutsemise mingil ühel ja mitte teisel moel. Ühtlasi
välistab see või vähemasti marginaliseerib mingi teise
tegutsemisvõimaluse.
29.09.2011
12
Võimukäsituse kaks põhivoolu
Friedrich Nietzsche
Max Weber
Thomas Hobbes
Nicollò Machiavelli
Robert Dahl
Talcott Parsons
Niklas Luhmann Michel Foucault
Anthony Giddens
Nicollò Machiavelli “Valitseja” (Principe)
(1513, ilmus 1532)
võimu detsentraliseeritud ja
strateegiline käsitus
Thomas Hobbes “Leviathan” (1651)
võimu tsentraliseeritud käsitus,
keskendus suveräänsusele
Võim on
– vahend
– soovitud tulemus (soovid ei täitu
alati).
Otsis eeliseid (nt sõjalisi), mis
eristaksid “valitsejat” ja teisi.
– On poliitiline kooskond
(maa/ühiskond);
– seda kehastab riik;
– riik juhib kooskonda võimu abil.
võidutses 20. saj keskpaigani
29.09.2011
13
Modernismi üks keskne idee: võim vs vaim.
Modernismi juhtlause: aude sapere – julge teada (Kant 1784).
Modernism eeldas võimu ja tõe vastuolu:
“Tõde on vaba vaimu auhind” … “nende privileeg, kellel on
õnnestunud end vabastada“ (modernistlik vaim uskus, et teab tõde ja
on seeläbi vaba).
Siittulenevalt asusid intellektuaalid tähistama oma identiteeti sel
moel, et üritasid luua ületamatu piiri enda (vaimu = vabaduse) ja
võimu vahele
Gustav Naan 1969 “Võim ja vaim”
Marju Lauristini intervjuu ETV-le Tartu Ülikooli 375 aastapäeval (oktoobri
algus 2007);
15. oktoober 2007 Pärnus skulptuurinäitus “Võim ja vaim”.
Foucault seadis selle arusaama juba 1960–70. aastatel kahtluse alla
(1966 “Sõnad ja asjad. Humanitaarteaduste arheoloogia”; 1980
„Power/knowledge: selected interviews and other writings 1972–1977 „
New York: Pantheon books):
Tegelikkus on meile antud ainult diskursuste kaudu.
Tõde on ajalooline ja kultuuriline.
Võim on diskursuse efekt.
29.09.2011
14
sõltub diskursusest. Ja võim omakorda võimaldab näidata
oma tegevust või tegevuskavu soodsas valguses.
Foucault: võim ei ole omadus, mis ühel on ja teisel mitte, vaid
diskursuse efekt, tema mõju. Määratledes maailma ühel või teisel
moel avame tee ühele või teisele tegevusele ja saavutame võimu.
Foucaulti käsituses ei ole võim repressiivne ega negatiivne.
Selline diskursuse kaudu rakenduv (distsiplinaarne) võim on
nähtamatu. (Diskursus saab siin sotsiaalse kontrolli funktsiooni.)
Foucault (1976, 86): “Võimu sallitakse (tolereeritakse) ainult
tingimusel, et ta maskeerib olulise osa endast. Tema edu on
proportsionaalne tema võimega peita oma toimemehhanismi.”
Foucaulti käsituses ei ole võim repressiivne ega negatiivne. Võim on
kõige efektiivsem siis, kui ta on produktiivne.
Foucault (1977: 194): “We must cease once and for all to
describe the effects of power in negative terms: it “excludes”,
it “represses”, it “censors”, it “abstracts”, it “masks”, it
“conceals”. In fact, power produces reality; it produces
domains of objects and rituals of truth.”
„Me peame kord ja igavesti lõpetama võimu käsitlemise
negatiivsetes terminites: ta “jätab välja”, “represseerib”,
“tsenseerib”, “maskeerib”, “varjab”. Tegelikult loob võim
tegelikkust, ta loob objektide määramispiirkondi ja tõe
rituaale.”
29.09.2011
15
Foucault (1990: 265, "For an Ethics of Discomfort"): “The work of an
intellectual is not to shape others‟ political will; it is, through the analyses
that he carries out in his own field, to question over and over again what is
postulated as self-evident, to disturb people‟s mental habits, the way they
do and think things, to dissipate what is familiar and accepted, to reexamine
rules and institutions … ”
“Intellektuaali asi ei ole kujundada teiste poliitilist tahet; tema asi on seada
analüüsi abil, mida ta viib läbi oma alal, üha uuesti ja uuesti kahtluse alla
seda, mida postuleeritakse kui iseenesestmõistetavat, häirida inimeste
vaimseid harjumusi, seda, kuidas nad asju teevad ja neist mõtlevad,
hajutada tuttavat ja aktsepteeritut, seada kahtluse alla reegleid ja
institutsioone...”
Foucault, M. (1988) The Concern for Truth. In L. Kritzman (Ed.), Michel Foucault:
Politics, philosophy, culture: Interviews and other writings, 1977-1984. New York:
Routledge, pp. 263–265.
Foucault ei pea diskursust mingite gruppide tahtliku tegevuse tulemuseks.
Grupid ei mõtle diskursusi välja. Sotsiaalsed, ajaloolised ja
kultuuritingimused soosivad mõnda neist.
Ent kui diskursus on kultuuriliselt kättesaadav, saab seda oma huvides
kasutada.
Foucault‟d huvitas see, mida ta kutsus “tunnetuse arheoloogiaks”. Kui
tunneme diskursuse lätteid, võime selle legitiimsuse kahtluse alla seada ja
avaldada vastupanu.
29.09.2011
16
Jacques Derrida (1976, 158): “Väljaspool teksti ei ole midagi” (There is
nothing outside of the text).
Foucault (1972, 49): “Diskursused vormivad objekti, millest me räägime.”
St. keel kujundab kõik objektid meie teadvuses, olgu need siis materiaalsed,
füüsilised asjad nagu ehitised, puud või arvutid või mõned abstraktsemad
asjad nagu intelligentsus, sõprus ja õnn.
Kas Foucault eitas tegelikkuse olemasolu?
Ei, ta juhtis tähelepanu sellele, kuidas diskursus toob objektid meie
teadvusse.
● See toimub nii, et objekti mõned aspektid teravdatakse ning tekivad
objektid meie jaoks. Samas peidab diskursus mõned teised küljed.
Foucault väitis vaid, et tegelikkuse tunnetamise ainus viis on teha
abstraktsioone ning kasutada diskursusi, mis määravad meie
kujutluse tegelikkusest.
29.09.2011
17
● Teatav diskursus võib teenida ühe inimrühma huve, määratledes
tegelikkust nii, nagu talle sobib.
● Too määratlus võib aga olla teistele inimrühmadele vastuvõetamatu,
nende huvidega kokkusobimatu.
● Ühiskonnas käib pidev võitlus selle pärast, kelle diskursuse kaudu
maailma kujutatakse ning kelle käsituse kohaselt sellest kõneldakse.
● Säärane võitlus on lähtekoht.
● Stuart Hall: meedia on vahend, mille abil “need, kellel on” (haves),
hangivad nende toetust, “kellel ei ole” (have-nots) , et säilitada status quo.
Meedia funktsioon on juba võimupositsioonil olejate ülekaalu säilitamine.
Diskursuse lähtekoht on nn (ingl common sense).
● Antonio Gramsci (1891–1937): terve mõistus ei ole veatu. Ühiskonna eri
rühmad (klassid, sugupooled, rassi- ja vanuserühmad) võitlevad selle
pärast, kelle tegelikkusekäsitus muutub iseenesestmõistetavaks “terveks
mõistuseks”, mis omakorda mõjutab sotsiaalset tegelikkust.
● Gramsci hegemoonia teooria:
. See paneb ühe grupi huve väljendavaid ideid aktsepteerima kui
üldist ja mitte ühe rühma “mõistust”.
Hegemoonia püsib vaid siis, kui enamus saadakse jätkuvasti sellega
nõustuma.
29.09.2011
18
Teadmised salvestatakse (loe: ladustatakse) kognitiivsete karkasside või
struktuuridena, mida nimetatakse skeem‟iks (schemata)
Immanuel Kant (Puhta mõistuse kriitika) jaoks seisid skeemid välise
maailma ja sisemiste mentaalsete struktuuride vahel ja olid nagu
läätsed, mis kujundasid kogemust ja olid samal ajal kogemuse poolt
kujundatud (Kant 2000: 273, A140/B179–180).
Tänapäeval: skeemid on pigem pildid meie peas, psüühilises süsteemis
toimivad ja varasemale kogemusele põhinevad kognitiivsed ja korrastavad
struktuurid.
Skeemid on:
säilitatava teabe kimbud, sisemised mudelid, mis esindavad teadmist
ning võimaldavad varasemale teadmisele tuginedes mõtestada ja
korrastada uut kogemust, võrreldes „sissetulevaid“ sõnumeid juba
olemasoleva teadmise struktuuriga.
Selline korrastatud kogemus lubab teha järeldusi, ennustada sündmuste
kulgu ja oma tegevuse tagajärgi. See välistab valed (s.t olemasolevatele
skeemidele mitte vastavad) valikud ning hoiab kokku aega, energiat ja
tööd ning suurendab eesmärgi saavutamise tõenäosust või kindlust.
Skeemid juhivad meie vaatlusi, kommunikatsiooni ja tegevust.
Seejuures ei ole need funktsioonid üksteisest sõltumatud, vaid toimivad
koos.
Skeemid pakuvad mitte ainult mõtlemise aluse, vaid ka muutuvad
mentaalsetes protsessides.
29.09.2011
19
Skeem –
.
Tuleneb nii isiklikust kui ka ühiskondlikust kogemusest
(kultuurist). Mida rohkem on sisendeid, seda rohkem kogemusi,
seda enam kujuneb skeeme, mille abil me töötleme infot ja
kogemust.
Skeemil on ka teisi nimetusi – näiteks farme, stereotüüp (Lipmann),
kognitiivne kaart, implitsiitne teooria, interpretatiivne repertuaaar
(ehitusplokid, mida kõneleja kasutab, et konstrueerida mingi nähtuse
versioone) jms.
James E. Grunig soovitab asendada imago mõiste skeemiga, mis on
tema meelest palju paremini läbi uuritud ja mõistetud nähtus.
Me näeme enda ümber toimuvat skeemide järgi. See käib umbes nii:
kõigepealt saame meelte abil aistingu, mis elavdab teatava
skeemi;
skeem pakub meile hüpoteesi selle kohta, missugune meie
aistingute objekt tüüpiliselt on;
edasi otsime pigem kinnitust oma skeemile;
see, mida skeem ei oleta, jääb tähelepanuta.
Skeem näeb ette, kuidas asjad peavad olema. Vana filosoofiline
eristus teeb vahet, kuidas asjad on (ingl is; sks Sein) ning kuidas
need peaksid olema (ingl ought; sks Sollen). Neil ootustel on skeemi
puhul sunnivõim.
29.09.2011
20
● Kognitiivsed skeemid töötavad koos nagu infotöötlemise süsteem.
Nad töötlevad sissetulevat infot, võiks öelda, et dekodeerivad seda,
viies saadud pildi vastavusse ajus oleva pildiga.
● Mälu korrastab andmeid “mälupangaks”.
● Kui sissetuleval infol pole mälus vastet, täidab aju tühja koha
sellega, mis tundmatu asi tõenäoliselt võiks olla (peaks olema).
● Skeemid töötavad täiesti automaatselt kui läheb info töötlemiseks
meie teadvuses.
Inimesed lähtuvad oma vaatlustes, kommunikatsioonis ja otsustes
olemasolevatest skeemidest, oma kultuuri konstruktsioonidest,
maailmavaatest ja skeemidest.
Kui nad puutuvad kokku millegagi, mis nende skeemidest tunduvalt
erineb, siis nad kas
● lükkavad tundmatu tagasi (normaalne reaktsioon on segadus ja
viha),
● püüavad tundmatut olemasolevasse skeemi assimileerida
( ) või
● olemasolevat skeemi uuega asendada - akommodatsioon
( ).
Jean Piaget (1896 – 1980)
terminid
29.09.2011
21
Suheldes eri kultuuridest pärit inimestega pole meie enda
modifitseerimata skeemidel erilist mõju.
Inimesed ei erine mitte taiplikkuse poolest, vaid oma väga erineva
stardipositsiooni poolest.
● See stardipositsioon on skeemid, mis kujunevad meie elu
jooksul.
● Kui tahame teistele edasi anda häid uudiseid, siis tuleb jälgida, et
me ei asendaks nende skeeme enda omadega.
Kultuur on...
a) ühiste (süsteemile omaste) tähenduse süsteem.
Need ühised tähendused võimaldavad tegevuslikult
suletud psüühilistel süsteemidel üheskoos tegutseda;
b) kollektiivne teadmiste süsteem, kollektiivne konstruktsioon, mille abil
me anname ümbritsevale tegelikkusele tähendusi. Siit tulevad ootused.
See ühine „teadmine“ võimaldab meil koos tegutseda ja ühiskonda pidevalt
taasluua.
c) teadmise akumulatsioon, ta võimaldab inimestel oma keskkonnas toime
tulla.
29.09.2011
22
nimetati inglise keeles kõike seda, mida me tänapäeval
kutsume kultuuriks, hoopis tsivilisatsiooniks
Tsivilisatsioon ja tsiviliseeritus (=arenenud) Metslased,
primitiivsed, looduslik-loomulik seisund
“omad”
“võõrad”
Romantikute konnotatsioonis hakkas sõna kultuur viitama
.
Nii mõistetud kultuur on
, mis inglise poeedi ja kriitiku
Matthew Arnoldi sõnul on „
”.
Kultuur sellises tähenduses oli tulemus.
29.09.2011
23
Siin jäi vahetegemine kõrge ja madala vahel püsima. Kultuur oli kõrge koguni kahes mõttes:
a) oli seotud ühiskonnas;
b) tähendas ka kunstilisele (tipp)saavutusele.
Nende mõlema tähenduse ühine nimetaja on .
Kultuuriga seotu tähendas ühteaegu nii esteetiliselt nõudlikku ja väärtuslikku kui ka teistest sotsiaalsetest kihtidest piiritletut (eksklusiivne – eralduv, muid välistav, ligipääsmatu; valitud, peen)
Säärane arusaam kultuurist kui kõrgkultuurist püsis 20.
sajandi esimese poole lõpuni (1958).
NB! Just selles tähenduses kasutatakse sõna „kultuur‟
(kultuurirahvas jms) Eestis ka praegu!
20. sajandi keskel toimus kultuuri mõistmises pööre.
See sai alguse 1950. aastate lõpus ja 1960. alguses
kultuuriteoreetik Raymond Williamsi, sotsioloog Richard
Hoggarti ning ajaloolase Edward Thompsoni töödega. Tähtis roll
selles oli ka Birminghami kultuuriuuringute koolkonna liiril Stuart
Hallil.
Need briti autorid
.
29.09.2011
24
Raymond Williamsi määratluses ei olnud kultuur enam kõrgkultuur,
kultuur suure K-ga, vaid pigem eluviis, õigemini see, kuidas eluviisi
kogetakse.
„Kultuur on tavaline” („Culture is ordinary”) oli Williamsi ühe
1958. aastal avaldatud essee pealkiri. Ta kirjutas:
„Me kasutame sõna kultuur kahes tähenduses: kogu eluviisi ja ühiste
tähenduste ning kunsti ja õppimise, avastamise ja loova saavutuse
spetsiaalse protsessi tähenduses. Mõned autorid kasutavad selle sõna
ühte või teist tähendust, mina jään mõlema ja nendevahelise seose
olulisuse juurde. Küsimused, mida ma esitan kultuuri kohta, on
esitatud sügava personaalse tähenduse kohta. Kultuur on tavaline
igas ühiskonnas ja igas meeles.” (Williams 1989, 4.)
Juri Lotman
.
Kultuur ei olnud Lotmanile lihtsalt varamu, see on
“sekundaarne modelleeriv süsteem”.
29.09.2011
25
“Primaarne modelleeriv süsteem”. Semiootika lätteid on kaks:
● Peirce ja Morris – semiootilise süsteemi algelement on märk, kõik
semiootikanähtused on märgijadad.
● Saussure ja Praha koolkond (Roman Jakobson), samuti Austin ja
Searle – semiootilise süsteemi algelement on kõnetegu
(kommunikatsiooniakt).
Pikka aega vaadati kommunikatsiooni märkide või kõnetegude (st
algelementide) jadadeks. Kommunikatsiooni peeti lihtsalt
algelementide summaks.
“Sekundaarne modelleeriv süsteem” – kultuur. Gobley on nimetanud
informatsiooniteooria ning kultuurisemiootika sulandumist Lotmani
käsitluses hämmastavaks küberruumiteooria ettenägemiseks (Gobley,
Jansz 2002: 137).
Algelemendid:
märgid või kõneteod
primaarne
modelleeriv
süsteem
sekundaarne
modelleeriv
süsteem
Algelemendid eraldi võetuna ei ole töövõimelised, nende väljaliigendamist
tingib ainult heuristiline vajadus.
Algelemendid toimivad ainultpaigutatuna kultuuri.
29.09.2011
26
Edgar Schein (2004, 17):
Baasarusaamad
Omaksvõetud tõekspidamised ja väärtused
Artefaktid
Igat inimrühma võib uurida ja
analüüsida neil kolmel tasemel.
Kuid ilma baasarusaamu mõistmata
on raske, kui mitte võimatu mõista
kõigi ülejäänud tasandite nähtusi.
29.09.2011
27
Siegfried J. Schmidt:
Kultuur täidab kahte olulist ülesannet:
indiviidide koosorienteerimine sotsiaalses süsteemis,
ühiskonna pidev reprodutseerimine.
Kultuur reprodutseerib kord leitud probleemilahendused sotsialiseerumise,
s.o juttude, riituste, pühade, müütide, tabude jms kaudu, tagades niiviisi
ühiskonna säilimise. Ta piirab ja suunab indiviidide tegevusvõimalusi ning
võimaldab seeläbi nende sotsiaalset integratsiooni, ent ka väljalülitamist
sotsiaalsest süsteemist.
.
Sestap võime öelda, et me elame meediakultuuris.
29.09.2011
28
Kultuur lahendab kolme suurt probleemi (täidab kolme olulist funktsiooni = see, mida ta teeb või peaks tegema):
Kultuur lahendab kõige lõplikumat (viimseimat, ülimat) probleemi, millega puutub kokku iga sotsiaalne süsteem:
Sh sotsiaalse piiri tõmbamine, vahetegemine nende vahel, kes kuuluvad ja kes ei kuulu vaadeldavase sotsiaalsesse süsteemi.
Recommended